,,Mängu puhul on meil tegu igaühele otsekohe äratuntava, absoluutselt primaarse elukategooriaga, totaalsusega, kui üldse miski seda nime väärib." (J. Huizinga) Kui räägitakse mängust, arvame kõik teadvat selle tähendust. Mäng võib matkida tegelikkust, panna proovile mängijate kehalisi ja vaimseid võimeid. Mänguks saame nimetada ka rituaalseid toiminguid, kauneid kunste ja sporti, mis sisaldavad arendavaid, kasvatuslikke, sotsiaalseid ja harivaid aspekte ning võistluslikku momenti. Järelikult on mäng mõttekas tegevus ja igal mängul on mingi tähendus. Mängima õppimine on lapse arenemiseks hädavajalik
Johan Huizinga ,,Keskaja sügis" Poliitilised kujutlused, milles elatakse, on rahvalaulu ja rüütliromaani kujutlused. Oma aja kuningad taandatakse otsekui piiratud arvule tüüpidele. Iga tüüp vastab rohkem või vähem motiivile laulust või avantüürist: õilis ja õiglane valitseja, kurjade nõunike poolt eksiteele viidud valitseja kui oma suguvõsa au haavamise eest kättemaksja, valitseja, kellele ta õnnetuses on toeks ta lähedaste truudus. (lk 19) .... et suure õiglustüli kaasaegsetele, nii pealtvaatajatele kui kaasalööjatele, oli veritasu olulisim moment, mis valitses vürstide ja riikide tegusid ning saatusi. (lk 24) Valitseja poole hoidmine kandis lapselik-impulsiivset iseloomu- see oli vahetu truudus- ja ühtsustunne. Siin on tegemist vana tugeva tundmuse edasikestmisega, tundmuse, mis sidus vandealuseid kaebajaga, vasalle nende isandaga, ning mis tapluses ja tülis lõi leekima kõikeunustava kirena. See pole riigitunne, vaid parteitunne. Hil...
Mängiv inimene „Mängu puhul on meil tegu igaühele otsekohe äratuntava, absoluutselt primaarse elukategooriaga, totaalsusega, kui üldse miski seda nime väärib.“ (J. Huizinga) Kui räägitakse mängust, arvame kõik teadvat selle tähendust. Mäng võib matkida tegelikkust, panna proovile mängijate kehalisi ja vaimseid võimeid. Mänguks saame nimetada ka rituaalseid toiminguid, kauneid kunste ja sporti, mis sisaldavad arendavaid, kasvatuslikke, sotsiaalseid ja harivaid aspekte ning võistluslikku momenti. Järelikult on mäng mõttekas tegevus ja igal mängul on mingi tähendus. Mängima õppimine on lapse arenemiseks hädavajalik
Mis moodi see neil küll õnnestub? Ma arvan, et paljud, kes on oma elutempole jalgu jäämas tahaksid teada nende saladust. Kindlasti sooviks nii mõnigi meist sageli uuesti laps olla ja terve päeva lihtsalt mängida lasteaias. Teame ju, et aega tagasi keerata ei saa, seega kas mängiv täsikasvanu on reaalne ning kui on, siis mis mänge ta mängiks? Ma arvan, et kindlasti mitte mudelautode või nukkudega nagu koolieelikud. Nendele küsimustele üritan vastuse leida käsitledes Huizinga, Batesoni, Aristophanesnese ja Tammsaare teoseid. Enne kui hakata kõnealust teemat lahkama tuleks teha selgeks, mis asi see mäng ikkagi on, sest muidu võib tekkida arusaam, et osad täiskasvanud, näiteks elukutselised näitlejad mängivad kogu elu. Huizinga on öelnud: ,,Igasugune mäng on esiteks ja enne kõike vaba tegevus. Pealesunnitud mäng pole enam mingi mäng. Kõige rohkem võib see olla mängu matkimine
Juba mõiste ,,mängu" saab kirjeldada mitmel moel, kuid anda talle kindlat definitsiooni on raske. "Meie arvates võiks seda mõistet defineerida umbes nii: mäng on vabatahtlik toiming või tegevus, mida sooritatakse teatud kindlaksmääratud aja- ja ruumipiirides, vabatahtlikult omaks võetud, kuid tingimata siduvate reeglite järgi; tema eesmärk on temas eneses ja teda saadab põnevus- ning rõõmutunne ja teadmine tema ,,teistsugususest" ,,tavalise eluga" võrreldes." Johan, Huizinga 2004:38. Oma kirjutises proovin lahata teemal, mis seoseid loob sõda ning kunst mänguelemendina inimeses. Kindlasti saame kirjeldada sõda ning kuntsi mitmel moel: väiksed poisid mängivad aias omavahel mängu, kus tuleb vallutada teiste poiste baas või arutleda sõda, mis toimub tänapäeva maailmas. Ning mis on üldse kunst? Teema on lai ning oma essees üritangi arutleda laialt teemade ümber. Sõda on väga laialdane mõiste
)- kusjuures see traditsioon on ju säilinud ka siiani USA-s, kus enne kohtus tunnistuste andmist pannakse käsi Piiblile ja lubatakse rääkida ,,Tõtt, tõtt ja ainult tõtt" (nagu kõik Hollywoody filmide austajad teavad). Kokkuvõttes võib väita, et kultuurinähtused võivad pärineda religioonist- vähemalt on nad otseselt või tihedalt seotud sellega. Teise väga tuntud ja levinud teooria autor on hollandi kultuuriajaloolane John Huizinga (1872-1945), kes oma 1938.a. ilmunud teoses ,,Homo ludens" (eesti k. mängiv inimene)väidab, et mängu osa kultuuri tekkes ja arengus on suur, sest mäng on vanem kui kultuur. Loomad oskasid mägida enne inimest. Ja ka inimese algne eneseharimise viis on mäng- laps õpib kõigepealt mängides ja alles seejärel lugemisoskuse omandanuna lugedes. Mis on mäng? 1. mäng on vaba toiming. Mängima ei saa sundida 2.mängul pole eesmärki väljaspool ennast- mäng ise ongi eesmärk, mis toob
• 19. sajandi teisel poolel rajatud kultuuriajaloo vundamendil hakkab 1920.–1930. aastatel esimest korda kuju võtma tänapäevane arusaam kultuuriajaloost. “Uus kultuuriajalugu” 1920.–1930. aastatel • Pärast I maailmasõda ilmuvad esimesed kultuuriajaloo käsitlused, mis panevad aluse tänapäevastele arusaamadele kultuuriajaloost. Kõige pikemaajalisema mõjuga on ennekõike Johan Huizinga ja Egon Friedelli tööd. • Kultuuriajalugu levib ja muutub populaarseks mitmel pool Euroopas ja Ameerikas; asutatakse kultuuriajaloo ajakirju, seltse, õppetoole jne. • Paralleelselt kultuuriajaloo uute arengutega muutuvad väga populaarseks filosoofilised või spekulatiivsed kultuuriajalood, mis püüavad üldiste skeemide abil seletada nii minevikku kui ka ennustada tulevikku (Oswald Spengler jt.) Johan Huizinga (1872–1945)
Oma referaadis tutvusin seitsme erineva raamatuga, kus räägiti mängust ja sellest kuidas see arendab last. Raamatutest valisin teemad mis mind huvitasid ja kirjutasin need ka oma referaati. Püüdsin jääda etteantud mahu piiridesse ja teha lühidalt ja kokkuvõtlikult ülevaate mängu tähtsusest lapse arengus. 3 Mäng ja lapse areng Mis on mäng? Johan Huizinga leiab oma teoses ,,Mängiv inimene", et kultuur sünnib ja areneb koos mänguga. Tema arvates on kultuurile omane mängulisus, mida teostatakse mängu vormides ja meeleolus. Samuti arvab Huizinga, et kultuuri ja mängu seost tuleb otsida sotsiaalse mängu kaugemates vormides rühma või siis kollektiivi korrastatud tegevuses. Johan Huizinga teeb üsna loogilise järelduse, et mäng on kultuurist vanem, kuna kultuur eeldab inimkooslust ja loomad mängisid juba enne inimkultuuri tekkimist.
Järgmisena tutvusin raamatuga, milleks oli Dorithy Einoni "Meie tark laps". Selles raamatus on palju õpetlikku lapse arengu kohta ning soovitusi, milliseid mänge mingis eas mängida. Raamatut oli kerge lugeda. Kolmandana valisin Toivo Niibergi ja Mare Linnase "Laps läheb lasteaeda" ning seda seepärast, et tavaliselt on lasteaed esimene keskkond väljaspool kodu, kus laps pikema aja päevast veetma peab. Eelnevalt olin juba lugenud Johan Huizinga teost "Mängiv inimene" - kultuuri mänguelemendi määratlemise katse. Samuti tutvusin mitmete erinevate materjalidega internetikeskkonas. Referaadi alateemad olen valinud just sellised, mis aitavad mul mõista mängu olemust. Püüdsin jääda etteantud mahu piiridesse ja teha lühidalt ja kokkuvõtlikult ülevaate mängu tähtsusest lapse arengus. 4 Mäng
27 Kas rüütlikultuuris eksisteeris armastust? Tõepoolest on see oluline küsimus, millele on ka lihtne vastata. Jah, rüütlikultuuris eksisteeris ka armastus, kuid see oli platooniline. Rüütlid õhkasid oma südamedaamide järele, kuid kätte nad neid ei saanud. Ja kui nad daamid siiski kätte said, oli see väga hästi hoitud saladus, sest kui senjöör oleks teada saanud, et rüütlil on peale platoonilise armastuse ka seksuaalsed 25 Huizinga, Johan. Keskaja sügis. Uurimus 14.-15.sajandi elu- ning mõttevormidest Prantsusmaal ja Madalmaades. Toimetanud Marek Tamm ja Linda Uustalu. Tõlkinud Mati Sirkel ja Kaia Sisask. Varrak. Tallinn 2007, lk. 86. 26 Päivi, Setäla. Keskaja naine. Tõlkinud Maimu Berg. Huma. Tallinn 1999, lk. 72. 27 Huizinga 2007, lk. 86. 12
–1930. aastatel ☼kultuuriajalugu levib ja muutub populaarseks mitmel pool Euroopas ja Ameerikas ☼ Saksamaalt alguse saanud kultuuriajalooline suund levib paljudes maades, muutudes eriti populaarseks Prantsusmaal. Üldpildis domineerib siiski endiselt poliitiline ajalugu ☼ pärast I maailmasõda ilmuvad esimesed kultuuriajaloo käsitlused,mis panevad aluse tänapäevastele arusaamadele kultuuriajaloost. Kõige pikemaajalisema mõjuga on ennekõike Johan Huizinga ja Egon Friedelli tööd Huizinga (1872-1945): ☼ moodsa kultuuriajalugu alusepanija, Hollandi ajaloolane, Sanskriti spetsialist ☼ “Homo ludens” = “Mängiv inimene” ☼ ühiskonnakriitika - hoiatus totalitarismi ees “Homse varjus. Meie ajastu vaimse haiguse diagnoos” ☼ rakenduslik psühholoogia “ajalooline aimus ehk tundmus”– säilinud maalide, teoste abil saame minna mineviku ☼ esteetiline lähenemine - kunstiteosed → tee mineviku mõistmisest
protestantismil lihtsam peatada neid uskumusi ja tavasid. Siiski peegeldas pühakute kultus keskaegse inimese arusaama inimlikust täiusest. Pühak juhib tähelepanu sellele, mille maailm on hüljanud. Iga põlvkond otsib instinktiivselt oma pühakut, ja tema pole see, mida inimesed tahavad, vaid see, mida nad vajavad. Kasutatud kirjandus: McMahon, M. 2008. Pühakud: kunst, ajalugu ilmutused. Tallinn: Varrak. Huizinga, J. 2007. Keskaja sügis. Tallinn: Varrak. Le Goff, J (koostaja). 2002. Keskaja inimene. Tallinn: Avita. Gurevits, A. 1992. Keskaja inimese maailmapilt. Tallinn: Kunst.
teoreetiliselt sõnastada. Ideeline mõju: kui Saksamaal oli Lamprechti maine vastuoluline, siis mujal maailmas, eriti Prantsusmaal ja Ameerikas hinnati teda väga kõrgelt. Temalt ammutavad inspiratsiooni nii prantsuse nouvelle histoirekui ka ameerika new history. ,,Uus kultuuriajalugu" 1920-1930 Pärast I maailmasõda ilmuvad esimesed kultuuriajaloo käsitlused, mis panevad aluse tänapäevastele arusaamadele kultuuriajaloost. Kõige pikemaajalisema mõjuga on ennekõike Johan Huizinga ja Egon Friedelli tööd. JOHAN HUIZINGA (1872 1945) Üldine ajalookäsitlus Psühholoogiline lähenemine: Huizinga ajalookäsituse nurgakivi on idee "ajaloolisest aimust ehk tundmusest" (historische sensatie). Esteetiline lähenemine: Huizinga huvitub ennekõike sellest, millisd faktorid ühendavad ajaloolist uurimistööd kunstiloome ja esteetilise tajuga. 1) Mineviku kunstiteosed loovad võimaluse saada möödunud ajastuga vahetu kontakti.
viletsus mis tahes ühiskondlikust tegevusest välja: ja õnnetutel polnud võimuringi naasmiseks muud teed kui võimu omavate klasside revolutsiooniline hävitamine, see tähendab verine sotsiaalne kulutus, mida mitte miski ei piira." (Bataille 1995: 72). Oma kulutuse-mõiste väljatöötamisel on Bataille suuresti inspireeritud antropo-loog Marcel Maussi potlatchi-käsitlusest, mida Bataille ise ohtralt argumenteerimisel kasutab [Akadeemias on avaldatud Huizinga refereering Maussist: Huizinga, J. Mängiv inimene. Tlk. Mati Sirkel. Akadeemia 1992, nr. 5, lk. 1123jj.]. Bataille näitab, et kaubavahetus polnud sugugi tänapäeva kaubanduse esiisa, vaid seda oli potlatch. Viimane tuvastati Põhja-Ameerika indiaanlaste juures ning seda on hiljem leitud üle maailma. Potlatch seisneb "tavaliselt märkimisväärsete rikkuste ärakinkimises, ilmse eesmärgiga rivaali alandada, talle väljakutset esitada ning teda kohustada." (Bataille 1995: 73)
tekib mõte, et keskaegne rüütel on läbi ajaloo muutunud mingis mõttes meessoo ideaalkujuks, mida kantakse edasi põlvest põlve ning rüütlite tõekspidamised ,,kinnitavad kanda" eetika ja moraalitõdedes aegade lõpuni. 17 Franco Cardini. 1987 18 Franco Cardini. 1987 Kasutatud kirjandus 1. Georges Duby. 2007. Guillaume le Maréchal ehk Maailma parim rüütel. Tallinn: Varrak. 2. Franco Cardini. 2002. Sõjamees ja rüütel Keskaegne inimene. Tallinn: Avita. 3. Johan Huizinga. 2007. Kangelasunelm. Keskaja sügis. Tallinn: Varrak. 4. James Barter. 2005. A Medieval Knight. Ameerika Ühendriigid: Thomson Gale. 5. Richard Abels. Medieval Chivalry. https://www.usna.edu/Users/history/abels/hh315/Chivalry.htm. Kasutatud 25.03.2017
dimensioonis." 2007. Keel ja müüt. Kultuurifilosoofia peab aitama mõista inimlike tegevuste põhistruktuuri, vaadeldes neid samas orgaanilise tervikuna. Kultuurifilosoofi ülesanne on kirjeldada inimese sümboliseerivat tegevust ja sellesse kätketud kategooriaid läbi ajaloo. Kultuurilugu ja kultuuriajalugu 14 KULTUUR + LUGU Pöörake tähelepanu sellele, et loo konstrueerimine ja jutustamine on ajaloost ja kultuurist kirjutades väga oluline. Varane kultuuriajalugu: Toynbee, Spengler, Huizinga Pessimistlikud kultuurifilosoofid. Tsivilisatsioonide mandumise ja huku ideed. Arnold Toynbee (1889-1975) "Uurimus ajaloost" 1934-61 · tsivilisatsioonid tekivad, hääbuvad, segunevad ja lähevad üksteiseks üle · kultuuri arengu kulgu määravad vaimsed tegurid · 21 põhitsivilisatsiooni kõrval sega- ja vahevorme · mudel ei kordu alati täpselt Oswald Spengler (1880-1936) Peateos "Õhtumaa allakäik" (1918-22; e.k. 1936). Sai laiemalt tuntuks peale II ms.
käitumismallide süsteem. Habituse kandjaks on inimene kui sotsiaalne olend (sotsiaalne "agent" ehk toimija) Väli sotsiaalne ruum, kus käib pidev võitlus sümboolse kapitali eest erinevate sotsiaalsete toimijate (agentide) vahel, mis mõjutab toimijaid sõltuvalt nende asendist sellel väljal. Heteronoomsuse/autonoomsuse alge (massitoodang/ elitaarne toodang) "Mängu" ja "draama" metafoorid kultuuriteoorias ja -sotsioloogias Johan Huizinga. Homo ludens (1938): võistlus, agn (nt potlats) mäng on kultuuri alus Erving Goffman. The Presentation of Self in Everyday Life (1959): performance, front (face) võrdleb igapäevaseid suhteid, tegevusi etendusega, milel eesmärgiks on vaataja mõjutamine Esikülg- sotsiaalselt aktsepteeritud omadused, mis soodustavad etenduse muutumatut osa, mille abil varjavad soovimatut osa Victor Turner. Forest of Symbols (1967), The Ritual Process (1969)
1. Mängu mõiste, olemus ja ajalooline areng. Mäng (mõiste)- vabatahtlik toiming või tegevus, mida sooritatakse teatud kindlaksmääratud aja- ja ruumi piires, vabatahtlikult omaks võetud, siduvate reeglite järgi. Eesmärk on temas eneses, teda saadavad põnevus, rõõmutunne, teadmine, et ta on `teistsugune` `tavalise eluga` võrreldes. Olemus ( Huizinga) Vaba tegevus, pole tegelik elu, iseloomustab lõpetatus, on loov, mängus on kord, pinge, reeglid, sotsiaalne sümboolne. Ajalooline areng??? 2. Mängu määratlusest ja tunnustest. Inimese vaimse arengu kõige tormilisem periood on eelkooliiga. Last iseloomustab suur aktiivsus, mis avaldub pidevas tegutsemistahtes ja iseseisvuspüüdes. Laps loob endale arusaadava mängumaailma matkimaks seda, mida ta ümbritsevas igapäevases elus enda jaoks on avastanud
maksa võtta!). Rahvaarvu langus = tööjõuhinna tõus. Monetaarne = mündimetalli puudusest tingitud langus. Ei maksa kriisi siiski ületähtsustada. Majandus ise muutus ja allakäik dokumenteeritakse alati paremini kui uute asjade teket. 13.sajandil alustatud kirikud jäävad pooleli, ent ehitusmahud tervikuna ei vähenenud. Kasvas fransiskaanehituste hulk. Majandus polnud mingis pidevas kriisis. Kuna hiliskeskajast on rohkem materjale, võime vaadelda eri tahke. "Keskaja sügis" Huizinga ÕIGUS JA SOTSIAALSUS Verfassung õiguslike ja kultuuriliste reeglitekogum. Mitte ainult õiguskord vaid käitumisreeglid. Keskne ühendus on perekond ehk isa, ema ja lapsed, lähisugulased. Pere majandusüksus, õigusliküksus (talupere + sulased, teenijad ja nende pered). Inimesed, kes kuuluvad kellegi võimu alla, sõltlassuhted loovad riigiterritooriumi.Kirikliku abielu kujunemine ja valdavaks saamine (I poolel polnud veel valdav). Abieluviisid:
retoorikast ning see seisukoht sai väga populaarseks, olla seda veel praegu- gi. Keegi võiks ju vaadata, kas Eesti poliitiline retoorika Jannsenist Pätsini muutunud on. . . Loomulikult omavad teistele määratud tekstid retoorilist vormi, see ei olegi küsimus. Samas on ju erinev, kas kirjutada lugemiseks teistele kutselistele ajaloolastele või rahvale. White tees, et teadmisi ei ole, siiski loomulikult ei kehti. On ka ajaloolasi, kes ei jutusta — näiteks Burk- hardt, Huizinga, annaalide koolkond. . . nemad nii ei jutustanud. Kui see on aga nii, ei ole ühtegi õigustust väita, et jutustus on ainuke ajaloo vorm. Järjekorrast rääkimine on siiski jutustus ja ajaloo puhul on tegemist jär- jestustega. Enne oli nii, pärast oli nii. . . Uurimuse puhul ühest olukorrast, milles eelnenule viidatakse ainult möödaminnes, on jutustus situatsioonist, hetkest. Samas järjestustest kirjutamine on ajaloolise uurimuse üks kompo- nente. Uurimuses see kahtlemata sisaldub
annaabi.ee 
