tunnete mõistmist. Siit edasi liigub ta arutledes läbi meeltega tajutavate erinevate kunstiliikide ja eelkõige kujutava kunsti tõlgitsuste edasi kitsamale rajale ehk kirjalikult säilinu mõistmise ja tõlgitsemise juurde. Filoloogia lähtepunktiks on kirjas säilinud jäänukite kriitiline tõlgitsemine. Ehkki mööndes looja motiivide või tema kavatsuslikkuse võimalikku ekslikkust või meie kui praeguse tõlgendaja vigast arusaama neist motiividest või kavatsustest, on Dilthey ometi veendunud selles, et suure looja teos on igatahes tema hingeelu tõene väljendus. Selle väitega võib nõustuda või mitte, aga lähtudes teoses väljendatu tõesuse põhimõttest võimaldab selle teose interpreteerimine seega siis tõlgendajale objektiivse arusaama autori mõtetest ja tunnetest. Sisemise kogemuse juurde tulles annab kogemuslik ja analüüsiv lähenemine koos teadusliku filoloogilise tõlgitsemisega tekstide interpreteerimisele vaimuteadustele vajaliku tõestuse
Gadamer rõhutabki seda, et igasugune piisavalt sügav mõistmine, selline, mis teadvustab meile meie eelarvamusi, on ühtlasi ka enesemõistmine. Kui selle mõistmise käigus inimese eelarvamused muutuvad, siis võib ütelda, et mõistmine muudab inimest ennast. See oleneb muidugi sellest, kui sügavad eelarvamused on mõistmisprotsessi haaratud. Pindsemaid eelarvamusi on inimene ilmselt valmis kergemini muutma, sügavamaid, mis kannavad isiksuse identiteeti, muutuvad väga harva. Wilhelm Dilthey nimetab hermeneutikaks mistahes kirjalikult fikseeritud eluväljenduse mõistmise oskusõpetust. Dilthey käsitluses siirduski hermeneutilise lähenemise fookus tekstilt mõistmise protsessile endale. Dilthey eesmärk oli saavutada vaimuteaduses loodusteadustega võrreldav analüütilise täpsuse tase. Samas erineb vaimuteaduslik lähenemine tegelikkusele loodusteaduslikust oma põhialuselt. Kui loodusteaduste eesmärk on eristada põhjused ja tagajärjed, peavad
1819 a. formuleeris tõlgendamise reeglid: psühholoogiline, tõlgendamine alaku teemast s.o. üldisest, ülevaatest hermeneutilise ringi rakendamise vajalikkus stiili täielik mõistmine. Stiil ei kuulu ainult keele valdkonda, vaid on autori mõtlemisviisi peegeldav autori ja tõlgendaja positsioonide võrdsustamine s.h. teadmine ajastust, kirjandusest enne teose ilmumist, autori loominguline Kahe meetodi -- divinatsiooni ja võrdluse rakendamine: analüüs ja sisseelamine. Wilhelm Dilthey (1833-1911) Sissejuhatus vaimuteadustesse (1883), Hermeneutika tekkimine (1900) Loodusteadused ja vaimuteadused Mõjutusseos e. toimeseos uurija ja uurimisobjekti vahel Toimeseos (Wirkungszusammenhang) põhineb läbielamise ja mõistmise suhtel. Indiviid on suhtesüsteemi kandja elades ühiskonnas, olles sellega seotud ja sellest mõjutatud ning mõjustades selle kujunemist. Et mõjutusseosed on ajalooliselt muutuvad, siis ei eksisteeri D. j. ka mingeid
Kõige sügavam on väärtuspõhine. Väärtus on see, mille pärast teadust teha. Unikaalsus, see mis kordub pole väärtuslik. Väärtuskontseptsioon, kus väärtus on seotud unikaalsusega. Tuleb välja kristlik metafüüsika. Ajalugu käsitlus; Jeesuse elust jutustus. Ühelt poolt on ajalooline juhuslik; selle juhuslikkuse puhul on see, et see sündmus on tähenduslik kristlastele. Ajalugu peaks taotlema seda, et millel on tähenduses inimelu terviku jaoks. Seminar 2. Wilhelm Dilthey. Ajaloolise maailma ülesehitus vaimuteadustes. Ka see teos on filosoofia legitiimsuse suhtes. Tunnetusteooria – epistemoloogia. Vastandub metafüüsikale (traditsiooniline filosoofiline tegelemine). Ühelt poolt veel positivism (teadus on ühtne ja see teaduslik ühtsus väljendub teadusliku meetodi ühtsuses). Proovitakse leida kesktee positivismi ja metafüüsika vahel. Windelband: transtsendentaalne aksioloogiline subjekt, subjekt konstreerib meetodi; ja
lugupidavat distantsi ning lasta lapsele rääkida pigem inimkonna peenematel kultuurisaavutustel headel raamatutel, muusikal, kunstidel." Hermeneutika tagasitulek Kuurme arvates ollakse eesti haridusega küll sealmaal, et hermeneutika võiks (tagasi) tulla. Hermeneutika ajaloolist algust seostatakse kreeka pooljumala Hermesega, kes jumalate sõnumeid inimestele edastas. Dilthey järgi on vaimuteadus midagi, mis aitab meil mõista, mis meil maailmas teha tuleb, misme enesega teha võime ja mida võime teha enese suhtes maailma ning maailma suhtes meisse enesesse. Kasvatustegelikkus on poliitiliste, majanduslike, kiriklike ja elitaarkultuuri huvide lõikepunkt. Koolihariduse sisuks saab eriti see, kuidas on kogetud kooli: suhteid, võimu, hierarhiaid, rituaale, kohustust, enese positsiooni jne. Kultuuri hälviklaps
mõistmine on alati vaid osaline. Hermeneutika on võõra individuaalsuse mõistmine. Tähelepanu tuleb koondada tervikule, mitte vaid tumedatele kohtadele. Kaks astet: 1)grammatilis-keeleline tõlgendus. Igas keeleaktis peegeldu kogu keelesüsteem. 2) psühholoogiline tõlgendus: autori mõtlemise mõistmine. Iga isiklik mõtlemine peegeldab suuremat kultuuri või ajastu mõttemaailma. Võõraste mõtete mõistmine on võimalik vaid konteksti tundmisel, teosesse sisse ja kaasa elamisel. W. Dilthey (1833-1911) Sissejuhatus vaimuteadusesse 1833, Hermeneutika tekkimine 1900. Temale kuulub loodus- ja vaimuteaduste selge eristamine. Looduteaduste võidukäigu ajal astus Dilthey välja humanitaarteaduste kaitseks. Vaimuteadustel on eriline missioon tegeleda individuaalsete nähtuste ja tähendustega. Tõlgendamise protsess on võõra kogemuse läbielamise viis oma elukogemuse kaudu, selle projitseerimine võõrasse elukogemusse. Hermeneutiline ring pole kunagi suletud, iga
See on valesti esitatud küsimus. Oma tegevust võib ju korraldada ka sõltuvalt sellest, kes tahetakse olla. See, kas ajaloolane uurib üldist ning see, kas ta peab seda uurima, on siiski erinevad küsimused. (M) 2.2. MÕISTMINE 31 Eks ta kirjeldas algul seda, mida ajaloolased päriselt teevad, teistest ta suuremat tegelikult ei teadnudki. 19. sajandi II poolel tegeles sama küsimusega Saksa filosoof Dilthey. Al- gul oli ta samal seisukohal oma kaasaegsete Windelbandi ja Ricketiga, siis muutis aga seisukohta ning hakkas kinnitama, et kogutud andmed annavad ajaloolasele võimaluse minevikku läbi elada. Saame seda teha, sest oleme kõik inimesed, oleme sarnased, võime tunda sarnaseid tundeid17 . Dilthey vastandas mõistmist ja tunnetamist. Loodusteadlase jaoks on “jutustus näi- temängust” objektiks. Ajaloolase poolt kirja pandus elab aga minevik olevi- kus edasi
Just olemine varjab ennast ulatuslikult. Kuigi olemine kuulub alati olemasolu juurde (,,being is always the Being of an entity")6, jääb see meie pilgu eest esmalt siiski varjatuks, sest olemine on nähtumuse aluseks. Oma teoses Sein und Zeit esitab Heidegger selle küsimuse kohe alguses. Seejuures teravdab ta just inimese olemasolu küsimust. Mida tähendab inimlik olemine? Inimene erineb mitteinimlikust olemisest just sellega, et talle on ta olemasolu vähem või rohkem avatud. Seda oli juba Dilthey oma vaimuteaduslikus psühholoogias märganud. 4 http://mcv.planc.ee/misc/doc/filosoofia/oppematerjalid/Joosep%20Tammo%20-%20Martin%20Heidegger.pdf, 10.05.2010. 5 Heiddeger, M. Being and Time. Tõlkinud Joan Stambaugh. New York: State University of New York Press, 1996. 6 Ree, J. Heidegger. London: Phoenix, 1998. 5 Inimese tunnuseks on individuaalse olemasolu teadvus
ära selle, kuidas midagi näeme, 2) piirsituatsioon – arusaam tajust laieneb; hetked, kus Husserl mõistis, et taju pole lihtne, seal on mingi nüanss (laud – laual on teine külg, kuid see tuleb mäluga kaasa, see pole tajuga koos); inimene tunneb ära, et taju ei ole lihtne, seal mängib rolli ka mälu, alateadlik iha, sinu soovid jms paljud komponendid. 2.Hermeneutika ajalugu, hermeneutilise situatsiooni mõiste. Hermeneutika kui vaimuteaduse metodoloogia. Dilthey. Mõistmine kui eksistentsiaal. Heideggeri «Olemine ja aeg» Sõna „hermeneutika“ tähendab teatavaks tegema, tõlkima, tõlgitsema.Hermeneutiline situatsioon- varem mõistetu osutub ajaloolise muutuse järel võõraks.Hermeneutika üleminekud on : 1.müüdilt logosele, 2. Vanalt testamendilt uuele, 3.renessanss, 4.reformatsioon, 5. 20. Saj.püsivate tõdede ja väärtuste kadumine. Spetsiaalhermeneutilised vaidlused ulatuvad antiiki ja keskaega ja renessanssi.
Skinneri meelest on "käitumise eksperimentaalne analüüs" radikaalse biheiviorismi vaimus "viinud tõhusa tehnoloogiani, mis on rakendatav hariduses, psühhoteraapias ja kultuuriliste praktikate kavandamises üldse" (Skinner 1987:75). Operantsel tingimisel põhinev käitumisteraapia on osutunud tõhusaks foobiate ja sõltuvuste ravis, samuti on seda meetodit laialdaselt rakendatud loomade dresseerimisel ja hariduses. 1.3. Humanistlik psühholoogia Rajaja W. Dilthey Tekkis peale II Maailmasõda Loosung: Loodust seletame, inimest mõistame Avastasid: Psühhotraumade läbi tekib autoritaarne isiksus Vajaduste püramiidi Grupis suudavad inimesed end aidata Esindajad: Carl Rogers (1902-1987), A. Maslow (1907-1970), G. W. Allport (1897-1967). Humanistlik psühholoogia vastandub psühhoanalüütilisele psühholoogiale ja biheiviorismile. Põhiideed:
August Comte Hippolyte Taine Georg Brandes ( taanlane, kirjutas 19. sajandi kirjandusvooludest ) 32. Hermeneutika, fenomenoloogia ja lugejauurimuse rakendusi kirjandusteaduses. Hermeneutika oli esialgu religioossete tekstide tõlgendamise õpetus. 1. Tõlgendus ja mõistmine 2. Tekst, keel ( nende rõhutamine, autor kui persoon taandub ) 3. Hermeneutiline ring ( tervikut mõistame osa kaudu, osa terviku kaudu ) Wilhelm Dilthey ( 20. saj algul tekitab uue hermeneutilise laine ) Martin Heidegger ( 1880-1976 ) Hans-Georg Gadamer ( 1900-2002 ) ,,Tõde ja meetod" ( kujundab koolkondlikku hermeneutilist ringi ) Fenomenoloogia ja lugejauurimus ( uurib teaduse sisu ) 1. Lugeja ja tekst 2. Fenomenid ( asjad sellistena, nagu me neid teadvuses tajume ) 3. Retseptsiooniesteetika Edmund Husserl (filoloogiline suund ) Roman Ingarden 33
pruugi aru saada. (Talent on ühelt poolt mõõdupuu, teisalt rahaühik. Talent on antud, see ei ole kellegi oma). Arusaamise meetodid: Arusaamine tuleb mitte tekstist vaid inimesest. Tekst on sidekanal. Aru peab saama inimesest. Tekst on abiks. Me ei saa kunagi päris täpselt teisest inimesest aru. Achilleus ja kilpkonn vigane arutlus. Mina tema Schleiermacher üritab ühendada neid kommunikatsioone, teha ,,temast" ,,mind" Mina mina W. Dilthey (1833 1911) Traditsioon vahepeal katkes. Dilthey oli väga viljakas autor 26 köidet; filosoof ja psühholoog. Hermeneutika tegeleb teadmisega kuidas me saame midagi teada. Saksa traditsioonis on loodus- ja humanitaarteadused. Erinevus on meetodis loodusteadused lähtuvad eksperimentaalsusest, kogemusest (kogemus tuleb ära seletada/selgitada); vaimuteadused lähtuvad arusaamisest. Nende meetod on ajalooline kuidas see tekkis. Põhiline meetod on hermeneutika
Talent on antud, see ei ole kellegi oma). Arusaamise meetodid: Arusaamine tuleb mitte tekstist vaid inimesest. Tekst on sidekanal. Aru peab saama inimesest. Tekst on abiks. Me ei saa kunagi päris täpselt teisest inimesest aru. Achilleus ja kilpkonn vigane arutlus. Mina tema Schleiermacher üritab ühendada neid kommunikatsioone, teha ,,temast" ,,mind" 25 Mina mina W. Dilthey (1833 1911) Traditsioon vahepeal katkes. Dilthey oli väga viljakas autor 26 köidet; filosoof ja psühholoog. Hermeneutika tegeleb teadmisega kuidas me saame midagi teada. Saksa traditsioonis on loodus- ja humanitaarteadused. Erinevus on meetodis loodusteadused lähtuvad eksperimentaalsusest, kogemusest (kogemus tuleb ära seletada/selgitada); vaimuteadused lähtuvad arusaamisest. Nende meetod on ajalooline kuidas see tekkis. Põhiline meetod on hermeneutika
esmalt välja kui religioossete tekstide interpreteerimise õpetus. Hermeneutika lähteseisukohtadeks on i. teksti uurimine tervikuna (hermeneutiline ring); ii. teksti uuritakse kultuurilis-ajaloolisel taustal ning iii. tekst on autori ja lugeja dialoog: teksti tõlgendus sõltub uurija ajaloolisest vaistust, kogemusest ning valmidusest dialoogi astuda. iv. Tähtsaimad hermeneutika nimed on Wilhelm Dilthey, Martin Heidegger ja Hans-Georg Gadamer. b. Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimist. Kirjanduses uurib fenomenoloogia inimeste arusaamu ja käsitlusi kirjandusmaailmas. Käsitleb lugeja ja teksti suhet, sealseid fenomene (kuna ilukirjanduse puhul on ju tegemsit kunstilise fenomeniga) ning samuti uuritakse retseptsiooniesteetikat. Tähtsamateks
1 Vaba aja sotsioloogia Joe Noormets 23. 09 iseseisev töö lonegumärkmed kirja panna. Õpipäevik loengupäevik ja lugemispäevik. 5. jaaanuariks hiljemalt tuleb saata. "Leisure science" ajakiri. Vaba aja määratlused Erinevad terminid: Vaba aeg free time (leisure?) see mis jääb üle tööajast jne Ülearune/ülejääv aeg spare time Ajaviide pastime Tühi / kasutu aeg idle time. Antiigis ei peetud vabale kodanikule sobivaks, ei tegele mõttetööga ega üldse tee midagi. Väga halvustav sõna. Kes laseb aega mööda. 19. Sajandil oli see sõimusõna tärkavale keskklassile. Rantjeed. Kontiinumis on idle time ühes otsas ja work teises otsas, leisure on vahepeal. Sisustamata aeg unoccupied time. Mida pole kasutusele võtnud. Jõudeaeg /jõudeolek leisure. See vastab leisure'ile, kuid eesti keeles on negatiivse konnotatsiooniga. Vabaolu leisure. Olemine, mis o...
. Eksersiivid määran... Verdiktiivid kuulutan... Ekspositiivid postuleerin, et... Ekspressiivid (tundeväljendused) Kõneaktid Otsesed Kaudsed Iroonia Metafoor Delfi Hermeneutika - filosoofiaharu, tõlgendamise kunst. Hermes ei toonid mitte ainult jumalate sõnumit, vaid ka seletas Hermeetiline (kunst, tekst, teadmine) Eksegeetika (välja juhatama) Nõelasilm kaamel saab läbi ainult kükitades, see oli jeruusalemmas, nüüd säilinud ainult 1 kohas (mingi lazareth vm?) Wilhelm Dilthey (1833-1911) Tema lõi suurel määral hermeneutika mingiasja.. metoloogika? Mdea Jagas: loodusteadused ja vaimuteadused Nendel on erinevad meetodid Vaimuteaduste meetod on arusaamine, mõistmine Hans- Georg Gadamer Tõe uurimiseks vaja leida adekvaatseid meetodeid Püüab leida tõde, mis ei sõltu meetoditest Teaduse ideaal on see Paul Ricoeur (1913-2005) Tema sai aru, et hermeneutika tuleb ühendada ühelt poolt semiootikaga ja teiselt poolt psühhoanalüüsiga
eksleme selles suletus ruumis, ta võtab meilt käest kinni ja viib meid sealt välja. · Hermeneutika autor on Friedrich Scheleiermacher 1768-1834 (aeg,mil filosoofia kuldaeg, eriti saksa filosoofia) · et aru saada tekstist, peame aru saama autorist. Siin aga paradoks, mida hiljem hakati nimetama hermeneutiliseks ringiks: et millestki aru saada, peab juba enne millestki aru saama. Meie teadmised kogu aeg laienevad. Wilhelm Dilthey: ütleb,et olemas on kahte tüüpi teadust: 1) loodusteadused tegelevad loodusega 2) vaimuteadused tegelevad kultuuri, vaimuga jne · teaduste klassifikatsioon on teadustest erinevad. · Loodusteadusemeetod on eksperiment, aga humanitaarteadus on hermeneutika. See on meetod, mille abil seletame seaduspärasusi kõikides vaimuga seotud valdkondades aru saada kirjandusest, inimesest, religioonist. · Loodusteadus tegeleb kontrollitavate, umbisikuliste asjadega
August Wilhelm ja Friedrich Schlegel on ideoloogia teoreetikud Benedetto Croce on olulisim esteetik itaaliakeelses kultuuris, eesti kultuuripilti jõudis läbi noor- eesti tutvustuse (V. G-R) Positivism ning ajalooline ja võrdlev meetod - rass, miljöö, moment - faktid ja põhjuslikkus - autor, rahvuskirjandus, ajalugu August Comte Hippolyte Taine Georg Brandes Hermeneutika - tõlgendus ja mõistmine - tekst, keel - hermeneutiline ring Wilhelm Dilthey Martin Heidegger (18801976) Hans-Georg Gadamer (19002002) Fenomenoloogia ja lugejauurimus - lugeja ja tekst - fenomenid - retseptsiooniesteetika Edmund Husserl Roman Ingarden Wolfgang Iser (19262007) Hans Robert Jauss (19211997) Stanley Fish 9. SLAIDSHOW Strukturalism - metoodilisus, objektiveerivus - sünkroonia - keel - struktuur, märk - elemendid ja funktsioonid - binaarsed opositsioonid Genfi koolkond Ferdinand de Saussure keel (langue) / kõne (parole) Formalism - keel
G. Nagel, E. Rihvk, Oma kätiga, poiste käsitööraamat, Ilo, Tallinn, 2001. Põhikooli ja Gümnaasiumi Riiklik Õppekava, RT I , Nr 20¸ 20. 02.. 02. Põhikooli ja Gümnaasiumiseadus, (terviktekst: 01.06.o2), RTI 2002,79,1186. Riiklikule õppekavale vastavate õpikute, töövihikute ja tööraamatute loetelu 2002/ 2003 õppeaastaks, Haridusministri määrus, RTL 2002,28,385. F. D. E. Schleiermacher,W. Dilthey, M. Heidegger, H - G Gadamer, Filosoofilise hermaneutika klassikat, Ilmamaa 1997. L. Türnpuu, Metoodika ja õpetaja pedagoogiline meisterlikus, TPÜ, THK, Tln, 2002. T. Ussisoo, Puidutööde joonised noortele, ERK, Tallinn, 1959. Veebileht: http://www.hot.ee/tmarrandi/ LISAD 1.1.1. Sõnaseletusi
G. Nagel, E. Rihvk, Oma kätiga, poiste käsitööraamat, Ilo, Tallinn, 2001. Põhikooli ja Gümnaasiumi Riiklik Õppekava, RT I , Nr 20¸ 20. 02.. 02. Põhikooli ja Gümnaasiumiseadus, (terviktekst: 01.06.o2), RTI 2002,79,1186. Riiklikule õppekavale vastavate õpikute, töövihikute ja tööraamatute loetelu 2002/ 2003 õppeaastaks, Haridusministri määrus, RTL 2002,28,385. F. D. E. Schleiermacher,W. Dilthey, M. Heidegger, H - G Gadamer, Filosoofilise hermaneutika klassikat, Ilmamaa 1997. L. Türnpuu, Metoodika ja õpetaja pedagoogiline meisterlikus, TPÜ, THK, Tln, 2002. T. Ussisoo, Puidutööde joonised noortele, ERK, Tallinn, 1959. Veebileht: http://www.hot.ee/tmarrandi/ LISAD 1.1.1. Sõnaseletusi
Just olemine varjab ennast ulatuslikult. Kuigi olemine kuulub alati olemasolu juurde jääb see meie pilgu eest esmalt siiski varjatuks, sest olemine on nähtumuse aluseks. Oma teoses Sein und Zeit esitab Heidegger selle küsimuse kohe alguses. Seejuures teravdab ta just inimese olemasolu küsimust. Mida tähendab inimlik olemine? Inimene erineb mitteinimlikust olemisest just sellega, et talle on ta olemasolu vähem või rohkem avatud. Seda oli juba Dilthey oma vaimuteaduslikus psühholoogias märganud. Inimese tunnuseks on individuaalse olemasolu teadvus. Inimene on teatud vahekorras oma olemisega. Inimene teab, et ta on olemas. Seda konkreetset, individuaalset inimese olemist nimetab Heidegger kitsamas mõttes EKSISTENTSIKS. Vastandina kesk-aegsele filosoofiale lähtub Heidegger sellest, et üksnes inimene "eksisteerib". See on kogu eksistentsialistlikule filosoofiale omane eeldus. Kõigi asjade kohta võib öelda, et nad on olemas
muutus, mis seisneb vastuolus järgnevate põlvedega. • Põlvkonnas süvenev alalhoidlikkus viib neid varem või hiljem vastuoludeni noortele iseomase uuendusmeelsusega. Karl Mannheim soovitas jagada generatsioonide uurijad kaheks koolkonnaks. •Positivistideks nagu Comte, kes mõõtes sotsiaalseid muutusi 15 kuni 30 aastaste ajavahemikena, taandavad tema sõnul ajaloo “kronoloogiliseks tabeliks”. Teist, luulelis-ajaloolist koolkonda esindavad Wilhelm Dilthey ja Martin Heidegger. See koolkond lähtus sotsiaalsest kontekstist tulenevatest personaalsetest kvalitatiivse iseloomuga kogemustest. •Ta hoiatas kaasamineku eest laialtlevinud 30- aastaste põlvkonna liigitusega väites, et põlvkondi eristava intervalli puhul on tegu subjektiivselt tajutava ajaga. Mannheim rõhutas, et generatsioonide kujunemisel on oluline sotsiaalsete muutuste kiirus ning mitte iga põlvkond ei tunne end teistest erinevana.
seda läbi käies ring kontsentreerub ja fokuseerub ning sel viisil saab tõlgendamise tulemuseks olla teksti mõistmine selle horisondist lähtuvalt. Hermeneutilise ringi vältimatust tõlgendamisel põhjendatakse sellega, et meil on tõlgendatavast alati olemas eelteadmine või eelarvamus, mille pinnalt me midagi tõlgendama asume. Tähtsaimad hermeneutika nimed on Wilhelm Dilthey, Martin Heidegger ja Hans-Georg Gadamer. Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimist. Kirjanduses uurib fenomenoloogia seda, et uuritakse inimeste arusaamu ja käsitlusi kirjandusmaailmas. Käsitleb lugeja ja teksti suhet, sealseid fenomene (kuna ilukirjanduse puhul on ju tegemsit kunstilise fenomeniga) ning samuti uuritakse retseptsiooniesteetikat. Tähtsamateks nimedeks on Edmund Husserl (fenomenoloogilise filosoofia rajaja); Roman Ingarden
pruugi olla halb, vaid ringi sisenedes ja seda läbi käies ring kontsentreerub ja fokuseerub ning sel viisil saab tõlgendamise tulemuseks olla teksti mõistmine selle horisondist lähtuvalt, hermeneutilise ringi vältimatust tõlgendamisel põhjendatakse sellega, et meil on tõlgendatavast alati olemas eelteadmine või eelarvamus, mille pinnalt me midagi tõlgendama asume, tähtsaimad hermeneutika nimed on Wilhelm Dilthey, Martin Heidegger ja Hans- Georg Gadamer. Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimist, kirjanduses uurib fenomenoloogia seda, et uuritakse inimeste arusaamu ja käsitlusi kirjandusmaailmas, käsitleb lugeja ja teksti suhet, sealseid fenomene (kuna ilukirjanduse puhul on ju tegemsit kunstilise fenomeniga) ning samuti uuritakse retseptsiooniesteetikat Tähtsamateks nimedeks on Edmund Husserl (fenomenoloogilise filosoofia rajaja); Roman Ingarden
esimesi tuntud filosoofe hermeneutikuid: Friedrich Schleiermacher (1768-1834). Tutvume mõnede hermeneutiliste ajaloofilosoofidega. 35 Ajaloofilosoofia on ajaloo filosoofiline mõtestamine. Ajaloofilosoofia ei ole mitte osa ajalooteadusest, nii nagu keelefilosoofiagi pole osa keeleteadusest. Ajaloofilosoofias käsitletakse filosoofilisi küsimusi tuginedes ajaloole kui eriteadusele ning püüdes selgitada ajalugu kui protsessi. (Hermen. ja ajaloofilosoofia on ristuvad mõisted!) Wilhelm DILTHEY (1833-1911) püüdis rakendada tekstimõistmise reeglid elu ja ajaloo käsitlemiseks. Dilthey püüdis mõista ajalugu kui terviklikku maailma. Mida võiks tähendada mõistmine? Mõistmise käigus me tajume meelelisi märke ning mõistame selle abil psüühikat, mitte üksikprotsesse vaid nende isiksuslikku ja ajaloolist tervikut. Mineviku uurimisel tuleb ehitada sild minevikku, arvestades, et ka meie oleme ajaloolised omas ajas.
PSÜHHOLOOGIA ALUSED TEEMA 1- PSÜHHOLOOGIA AINE, MEETODID, PRINTSIIBID JA STRUKTUUR 1. Psühholoogia- teadus, mis käsitleb psüühika olemust, avaldumisvorme, toimimise seaduspärasusi ning selle osa looduses ja ühiskonnas. See on teadus, mille raames kirjeldatakse ja mõõdetakse elusorganismide, eelkõige inimese käitumist ja elamusi, tuvastamaks kindlaid seaduspärasusi psüühilistes protsessides ja nendega seotud välises käitumises. Uurib kuidas väline mõjutus muutub sisemiseks vaimseks reageeringuks ja tegevuse regulaatoriks. Ja vastupidi- kuidas vaimuelunähtused osalevad objektiivse maailma kujundamises ja selle objektidega manipuleerimises. Psühholoogia on õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. PSYCHE- HING LOGOS- ÕPETUS 2. Psühholoogia jaguneb: Eelteaduslik psühholoogia- on levinuim ja vanim. Koosneb rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibe...
Minevikku suunatud modernismikontseptsioon. Formalism. T. S Eliot. Arnold. 24. Schopenhaueri pessimism ja kunst. 25. Nietzsche elufilosoofia ja kunst. Dionüüsoslik ja apollonlik alge kunstis. Nietzsche ja Heidegger. Nietzsche ja postmodernism. 26. Positivism. Eriteaduste emantsipeerumine. Loodus ja vaimuteaduste eripära otsingud. Historitsism. 27. Hermeneutika ajalugu, hermeneutilise situatsiooni mõiste. Hermeneutika kui vaimuteaduse metodoloogia. Dilthey. Mõistmine kui eksistentsiaal. Heideggeri Olemine ja aeg 28. Gadamer. Meetod ja tõde. Traditsioon, eelarvamus ja autoriteet humanitaarias. Kunst, keel ja tõde. Heideggeri Kunstiteose algupära 29. Teisi teaduskriitilisi mõtlejaid. Kuhn, Feyerabend, Foucault episteme mõiste. 30. Spekulatiivsete kunstiteooriate kriitika. Jean-Marie Schaeffer. 31. Psühhoanalüüs ja kunst. Psühhoanalüüs kui teraapia ja teadus 32
10 eeskätt kultuur kui vaimukultuur, mentaalne sfäär, mis kujundab erinevaid kultuurilisi tegevusi keelt, kunsti, jne. Selle kõrval on saksa filosoofias aga oluline ka materialistlik traditsioon, mis näeb kultuuri eeskätt kui osa teatavast sotsiaalsest korrast, intellektuaalset tegevust kui sotsiaalse tegevuse poolt kujundatut. Üks olulisemaid materialstlikke filosoofe oli Karl Marx, kellest aga juttu järgmises loengus. Kulturwissenschaft Hegel + Kant ja idealism Dilthey hermeneutika (Geistwiss. Naturwiss.) Kulturwissenschaft 20. saj Saksa kultuuriuurimisel oma traditsioonid võrreldes angloameerika kultuuriuurimisega (cultural studies kinnistub siin alles 1990ndate lõpus). Kulturwissenschaft kui ,,Geisteswissenschaft heute" (Geisteswissenchaft Naturwissenschaft) Erinevus selles, et ei püüta mitte ühe inimvaimu tuvastamise poole, vaid väärtustatakse kultuuri mitmekesist komplekssust. Antropoloogiale lähedane avar kultuuridefinitsioon.
oleva olemasolu kohta. -) Just olemine varjab ennast ulatuslikult. Kuigi olemine kuulub alati olemasolu juurde jääb see meie pilgu eest esmalt siiski varjatuks, sest olemine on nähtumuse aluseks -) Oma teoses Sein und Zeit esitab Heidegger selle küsimuse kohe alguses. *) Seejuures teravdab ta just inimese olemasolu küsimust. Mida tähendab inimlik olemine? Inimene erineb mitteinimlikust olemisest just sellega, et talle on ta olemasolu vähem või rohkem avatud. Seda oli juba Dilthey oma vaimuteaduslikus psühholoogias märganud. Inimese tunnuseks on individuaalse olemasolu teadvus. Inimene on teatud vahekorras oma olemisega. Inimene teab, et ta on olemas. -) Seda konkreetset, individuaalset inimese olemist nimetab Heidegger kitsamas mõttes EKSISTENTSIKS. Vastandina kesk-aegsele filosoofiale lähtub Heidegger sellest, et üksnes inimene "eksisteerib". See on kogu eksistentsialistlikule filosoofiale omane eeldus. Kõigi asjade kohta võib öelda, et nad on olemas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
