Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Sotsioloogia materjal eksamiks (0)

Tallinna Tehnikakõrgkool - Sotsioloogia - Sotsioloogia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milline on teadlase roll?
  • Millisel tasandil ühiskonda uurida?
  • Milline on inimloomus?
  • Milline on inimloomus 2?
  • Kuidas tuleb inimest uurida?
  • Mis hoiab ühiskonda koos?
  • Kuidas ühiskond areneb?
  • Miks eksisteerib ühiskonnas kord ja mitte kaos?
  • Millistel tingimustel võib see toimuda?
  • Miks see ei toimu kapitalistlikes ühiskondades?
  • Miks esineb ühiskonnas kord ja koostöö?
  • Miks pole kõikide sõda kõikide vastu?
  • Mis on sotsiaalne norm?
  • Milline käitumine on normaalne?
  • Mille alusel jaotada inimesi klassidesse kihtidesse?
  • Millest sõltub ebavõrdsuse tase riigis?
Sissejuhatus sotsioloogiasse
  • Loeng - Sotsioloogia mõiste ja seos teiste sotsiaalteadustega (ptk 1)
    Sotsioloogia mõiste
    Sotsioloogia on eesti keeles kõige lihtsamalt öeldes ühiskonnateadus.
    Mõiste autor on Prantsuse filosoof Auguste Comte (1798 – 1857), keda peetakse ka sotsioloogia kui teaduse rajajaks. Mõiste tuleb kahest sõnast socius (ladina keeles: kaaslane, kaaslus, seltskond) ja logos (kreeka keeles: õpetus, teadmine). Kokku seega: õpetus inimeste seltskonnast või koosolemisest.
    Sotsioloogia koht sotsiaalteaduste süsteemis
    Selleks et paremini mõista seda, millega sotsioloogia tegeleb, on hea võrrelda teda teiste sotsiaalteadustega. Nagu järgnevast näha, ei ole sotsiaalteaduste vahel väga rangeid piire , aga rõhuasetused on kohati siiski erinevad.
    Sotsioloogia ja psühholoogia
    Traditsiooniline eristus nende vahel: Psühholoogia – uurib üksikindiviidi lahus tema sotsiaalsest keskkonnast. Sotsioloogia – uurib üksikindiviidi seoses tema sotsiaalse keskkonnaga või paljusid indiviide korraga. Sotsioloogia ja psühholoogia vahelisel üleminekualal asub sotsiaalpsühholoogia, mis kuulub võrdselt nii psühholoogia kui sotsioloogia alla.
    Sotsioloogia ja majandusteadus
    Traditsiooniline eristus nende vahel: Majandusteadus uurib majanduslikke nähtusi (majanduslike hüvede vahetus, tootmine, rahandus jms.). Sotsioloogia uurib teisi sotsiaalseid nähtusi. Tegelikult uurib ka sotsioloogia palju nn. majanduslikke nähtusi. Spetsiaalselt tegeleb sellega majandussotsioloogia.
    Teine võimalik eristus: Majandusteadus eeldab, et inimene on individualist, egoist ja püüab pidevalt oma kasumit maksimeerida. Sotsioloogid eeldavad pigem, et inimene on sotsiaalne ja sõbralik.
    Sotsioloogia ja õigusteadus
    Traditsiooniline eristus nende vahel: Õigusteadus uurib õigust, seadusi. Sotsioloogia teisi sotsiaalseid nähtusi. Tegelikult uurivad ka sotsioloogid (eriti õigussotsioloogid) tihti õiguslikku valdkonda.
    Teine võimalik eristus: õigusteadlased analüüsivad ja kritiseerivad õigusnormide sisu (näiteks analüüsivad kas kaks seadust on omavahel sisuliselt vastuolus ). Sotsioloogid enamasti õigusnormide sisuga ei tegele.
    Sotsioloogia ja ajalooteadus
    Traditsiooniline eristus nende vahel: Ajalooteadus uurib minevikus toimunut. Sotsioloogia aga olevikus toimuvat. Tegelikult uurivad ka sotsioloogid (eriti ajaloolise sotsioloogia esindajad) tihti üsna kauges minevikus toimunud sündmusi ja ajaloolased väga hiljuti toimunud sündmusi.
    Teine võimalik eristus: Ajaloolase ülesanne on enamasti mingite konkreetsete inimestega toimunud konkreetsete sündmuste täpne kirjeldamine. Sotsioloog püüab aga teha rohkem üldistusi. Ajaloolased sellise eristusega muidugi nõus ei ole väites, et ka ajaloolased teevad üldistusi.
    Sotsioloogia ja kultuuriantropoloogia
    Traditsiooniline eristus nende vahel: Antropoloog (etnograaf, etnoloog) uurib “võõraid”, mitte-lääne, traditsionaalseid kultuure. Sotsioloog uurib modernseid kultuure. Tegelikult püüavad mõlema distsipliini esindajad vähemalt oma teooriates hõlmata kõiki kultuure, nii traditsionaalseid kui modernseid. Samuti on viimasel ajal antropoloogide hulgas saanud populaarseks modernsete kultuuride uurimine .
    Teine võimalik eristus: Antropoloogid püüavad anda uuritavate inimeste kommete ja käitumise täpset kirjeldust. Sotsioloogid on rohkem huvitatud nende põhjuste väljaselgitamisest.
    Mõned autorid on jõudnud järeldusele, et sotsioloogiat ei saa teistest sotsiaalteadustest eristada uurimisobjekti järgi; seetõttu tuleb seda teha uurimismeetodi või teoreetilise lähenemisviisi järgi.
    Wilhelm Wundt (1832 – 1920): sotsioloogial pole eraldi uurimisvaldkonda, mida ükski teine sotsiaalteadus juba ei uuriks; seepärast peab sotsioloogia tegelema sotsiaalteaduste filosoofiliste ja metodoloogiliste alustega.
    Georg Simmel (1858 – 1918): sotsioloogial pole uurimisvaldkonda, mis sisuliselt erineks teiste sotsiaalteaduste omadest; seepärast peab sotsioloogia uurima sotsiaalsete nähtuste vormilist külge, näiteks sotsiaalsete suhete üldisi vorme.
    Sotsioloogiline kujutlusvõime
    Charles Wright Mills (1959): sotsioloogiline kujutlusvõime (sociological imagination) on oskus näha inimeste elu, konkreetseid tegusid ja probleeme, laiemas sotsiaalses kontekstis. Selline oskus tuleb kasuks nii tavainimesele kui sotsiaalteadlasele.
  • Loeng - Sotsioloogia kui teadus(ptk 1,2)
    Mis on teadus?
    Teaduse “ametlik” definitsioon – teadus on eriline reaalsuse tunnetamise ja mõtestamise vorm. Samamoodi on ka kunst , religioon ja igapäevane mõtlemine (argiteadvus) spetsiifilised reaalsuse tunnetamise ja mõtestamise vormid, mis kõik erinevad teineteisest mingite tunnuste poolest.
    Teadusliku mõtlemise iseärasused võrreldes argi -mõtlemisega.
    Argiteadmine sisaldab enamasti mitmeid selliseid arvamusi, mis on teineteisele loogiliselt vasturääkivad, mille tõesust pole võimalik kontrollida ja mille päritolu on ebaselge .
    Teaduslik teadmine on
    • loogiliselt kooskõlaline , ei sisalda loogilisi vastuolusid (ühe teooria piires)
    • kontrollitav, selle tõesust on võimalik kindlaks teha
    • selle päritolu on selge, on teada kuidas see on saadud.
    Äsja nimetatud tunnused on pigem ideaalsed reeglid, mille poole teadlane peaks püüdlema, kui tegelikku teadust iseloomustavad tunnused.
    Teaduse institutsionaalne definitsioon – teadus on see mida antud ühiskonnas teaduseks nimetatakse. Ehk teisisõnu : teadus on institutsioon .
    Institutsioon on sotsiaalse elu valdkond , mis on paljude inimeste poolt aktsepteeritud ja mis omistab osadele inimestele teatud rollid, millega kaasneb kohustus täita selle institutsiooni reegleid. Seega: enamus meie ühiskonna liikmeid teavad üldjoontes mis teadus on, teatud spetsiifilisele inimgrupile omistatakse aga “teadlase” roll ja need inimesed peavad täitma teaduse reegleid (milledest ühed olulisemad on ülalpool nimetatud teadusliku mõtlemise tunnused).
    Samasuguse definitsiooni võib anda ka kunstile, religioonile, perekonnale jne. Teadus on institutsioon mille staatus on uusajal Euroopalikus kultuuriruumis kasvanud, sellepärast ongi kooliharidus eelkõige teaduse-keskne; religiooni staatus on pigem langenud.
    Teaduse põhikomponendid
  • Empiiria, empiiriline uurimistöö – uute andmete kogumine uurimisobjekti kohta ja nende analüüsimine. Ütleb kuidas asjad tegelikult on.
  • Teooria – uute ideede loomine, olemasolevate ideede analüüs ja süstematiseerimine. Ütleb kuidas asjad peaksid loogiliselt võttes olema.
    Loomulikult on mõlemad komponendid vajalikud, sest ilma empiiriliste andmeteta ei omaks teooria mingit seost reaalsusega ning ilma teooriata ei oskaks me andmeid interpreteerida. Aga siiski kaldub enamus sotsiolooge tegelema ainult ühe või teise komponendiga (empiirikud ja teoreetikud).
    Teaduse eesmärgid
  • Kirjeldamine. Kõige primitiivsem teaduse eesmärk on uuritava ainese adekvaatne kirjeldamine. See võib toimuda loomulikus keeles või spetsiifilise teaduskeele (näiteks statistika) abil.
  • Seletamine. Teadusfilosoofid on palju vaielnud selle üle, mida teaduslik seletus tähendab. Kõige üldisemalt öeldes tähendab teaduslik seletamine nähtuse põhjuste väljaselgitamist.
  • Ennustamine. Uuritava nähtuse edaspidise käitumise kohta järelduste tegemine.
  • Mõjutamine. Protsesside mõjutamine ja kontrollimine lähtudes teaduslikust teadmisest eesmärgiga (mõnede) inimeste elu paremaks teha.
    Iga järgnev ülalmainitud teaduse eesmärkidest on keerulisem kui eelmised ja eeldab enamasti kõikide eelnevate eesmärkide täidetust. Kuigi mõnikord on võimalik näiteks protsessi käiku ette ennustada ka ilma, et me seda seletada suudaksime.
    Loodusteadus ja sotsiaalteadus
    Palju on räägitud sellest, et sotsiaalteadused erinevad mitmes olulises punktis loodusteadustest (nagu füüsika). Peamised erinevused on:
    • loodusteadlase uurimisobjekt (nt. aatom ) pole teadlik sellest, et teda uuritakse; sotsiaalteadlase objekt (inimene) aga on ja võib seetõttu oma tegevust sihilikult muuta;
    • loodusteadlased uurimisobjekt erineb kvalitatiivselt uurijast endast, sotsiaalteadlase objekt on aga üldjoontes samasugune nagu uurija ise, mistõttu sotsiaalteadlast võivad segama hakata tema argiteadmised objekti kohta.

    Peamised teoreetilised probleemid sotsioloogias
    Igal teadusel on omad suured teoreetilised probleemid, millega kõik selle teaduse tegijad suuremal või vähemal määral tegelevad. Neid probleeme on mugav esitada vastandustena, vastand -mõistete paaridena, millede vahelt uurija peab tegema valiku. Allpool nimetatud probleemidest on paljud omased kõikidele sotsiaalteadustele, mitte ainult sotsioloogiale. Samuti pole järgnev nimekiri lõplik.
  • Milline on teadlase roll? Positiivne vs normatiivne lähenemine .
    Positiivne (positivistlik) lähenemine – sotsioloog ei tohi uuritavate inimeste ellu sekkuda, peab olema passiivne kõrvalseisja, ütlema kuidas asjad tegelikult on.
    Normatiivne lähenemine – sotsioloog peab üritama ühiskonda paremaks muuta, seda vajadusel kritiseerima, ütlema kuidas asjad peavad olema.
  • Millisel tasandil ühiskonda uurida? Mikro - vs makrosotsioloogia
    Mikrosotsioloogia – sotsioloog peab uurima inimeste vahetut suhtlemist ja seda kuidas nad maailma näevad.
    Makrosotsioloogia – peab uurima suure-maastaabilisi nähtusi nagu riigid, organisatsioonid , ühiskonnad, tsivilisatsioonid.
  • Kas makro- sotsioloogilised nähtused on olemas? Holism vs individualism .
    Holism – sellised nähtused nagu grupp, organisatsioon, kollektiiv , riik küll sisaldavad inimesi, aga on siiski midagi enamat kui ainult inimesed. Tervik on suurem kui osade summa.
    Individualism – makro-sotsioloogilised nähtused on abstraktsioonid, nad pole midagi enamat kui inimindiviidide, inimtegude ja arvamuste summa.
  • Kas inimene on aktiivne või passiivne? Tegevus vs struktuur
    Tegevusteoreetiline lähenemine – inimene on oma valikutes üldiselt vaba, teab mida ta teeb ja juhib ise enda tegevust
    Strukturaalne lähenemine – inimese valikuid ja tegevust juhivad tema poolt kontrollimatud sotsiaalsed jõud (nagu sotsiaalne struktuur).
  • Milline on inimloomus? Geenid vs kasvatus ( nature vs nurture)
    Geneetiline lähenemine – inimese olulisemad omadused on talle kaasa sündinud, kasvatus neid omadusi ei muuda
    Kultuuriline lähenemine – inimesele on kaasa sündinud ainult kõige üldisemad bioloogilised omadused, kõik konkreetsemad omadused on kasvatuse käigus omandatud
  • Milline on inimloomus 2? Mõistus vs tunded
    Ratsionalism, ratsionaalse valiku teooria, neoklassikaline majandusteadus – inimene on mõistuspärane olend , kes mõtleb oma kasu peale ja valib alati sellise käitumise, mis talle kõige suuremat kasu toob
    Romantism, psühhoanalüüs , sotsioloogia – inimene pole kuigi mõistuspärane, samuti ei huvita teda alati omakasu, tihti käitub ta üsna altruistlikult
  • Kuidas tuleb inimest uurida? Seletamine vs mõistmine.
    Loodusteadused, seletav lähenemine – sotsioloog peab inimest uurima nagu loodusteadlane oma uurimisobjekti, st. seletama inimkäitumist ainult väliste põhjuste abil.
    Vaimuteadused, mõistev lähenemine – kuna uuritav inimene omab arvamust maailma kohta, siis peab uurija kõigepealt uuritavat (tema maailmanägemist) mõistma ja sellest lähtudes tema käitumist seletama.
  • Kas aeg on ühiskonna uurimisel oluline? Sünkroonia vs diakroonia.
    Sünkrooniline lähenemine – ühiskonda tuleb uurida sellisena nagu ta on praegusel ajahetkel, muutumised võib lihtsuse huvides tähelepanuta jätta.
    Diakrooniline lähenemine – ühiskonda tuleb uurida tema arengus, selleks et seletada, miks on ühiskond praegu selline nagu ta on, tuleb vaadata kuidas ta on selliseks saanud.
  • Mis hoiab ühiskonda koos? Konsensus vs konflikt.
    Konsensus ja koostöö – ühiskonnaliikmete seas valitseb kõige olulisemate küsimuste (põhiväärtuste) osas üksmeel, see tagab stabiilsuse ja ühiskonna püsimise.
    Konflikt ja vägivald – ühiskond sisaldab omavahel konfliktis olevaid gruppe; stabiilsuse tagab see, et võimul olev grupp hoiab teisi oma kontrolli all.
  • Kuidas ühiskond areneb? Evolutsiooniline vs revolutsiooniline areng.
    Evolutsiooniline arenguteooria – ühiskond areneb ühtlaselt ilma järskude üleminekuteta.
    Revolutsiooniline arenguteooria – ühiskonna arengus esineb radikaalsete muutuste perioode kõrvuti suhteliselt muutumatute aegadega.
    Sotsioloogilised paradigmad
    Teadusfilosoof Thomas Kuhn on raamatus “Teaduslike revolutsioonide struktuur” (1962) kirjutanud, et teadus koosneb omavahel võistlevatest paradigmadest. Paradigma on grupi teadlaste arusaam sellest, milline on nende poolt uuritav maailm ja kuidas tuleks seda maailma uurida. Tavaliselt on üks paradigma teaduses mingi perioodi jooksul domineeriv. Kui üks domineeriv paradigma vahetub teisega , siis toimub teaduslik revolutsioon . Revolutsioonide vahelisel ajal tegelevad teadlased konkreetsete uurimisprobleemidega, revolutsiooni ajal aga pööratakse rohkem tähelepanu fundamentaalsetele teoreetilistele probleemidele (nagu ülalpool nimetatud 10 probleemi).
    Sotsioloogias on traditsiooniks välja tuua kolm paradigma.
  • Funktsionalistlik paradigma. Eeldab et ühiskond on isereguleeruv süsteem, mille peamiseks eesmärgiks on enesesäilitamine ja mis püüdleb tasakaalu poole. Ühiskond on seega nagu elav organism. Erinevad ühiskonna osad (valitsusaparaat, sõjavägi jne.) on vajalikud ühiskonna säilimiseks.
    Uurida tuleb seda, kuidas, milliste vahenditega, säilitatakse sotsiaalset tasakaalu; kuidas erinevad institutsioonid aitavad kaasa sotsiaalse korra säilimisele.
  • Konflikti-paradigma. Eeldab et ühiskond koosneb omavahel konfliktis olevatest gruppidest, kes omavad erineval määral võimu ja ressursse ning kes võitlevad võimu ja ressursside pärast.
    Tuleb uurida seda, kelle käes on võim ja ressursid ; kuidas võimul olijad oma positsiooni kaitsevad ja kuidas teised seda endale haarata üritavad.
  • Interaktsionistlik paradigma. Eeldab et ühiskond eksisteerib eelkõige inimeste ettekujutustes ja nende omavahelises suhtlemises. Ühiskondlikud protsessid on inimeste poolt loodud ja ei eksisteeri lahus inimestest.
    Tuleb uurida inimeste vahetut suhtlemist, seda kuidas inimesed ühiskondlikest
  • Loeng - Sotsioloogia meetodid(ptk 2)
    Teaduslike uurimuste liigid:
    • empiiriline uurimus: selle käigus kogutakse uurimisobjekti kohta uusi andmeid ja analüüsitakse neid; mõnikord ei koguta andmeid ise, vaid analüüsitakse kellegi teise poolt varem kogutud andmeid, ka sellisel juhul on tegemist empiirilise uurimusega;
    • teoreetiline uurimus: selle käigus luuakse uusi ideid ja analüüsitakse olemasolevaid ideid;
    • ülevaateuurimus: vaheaste empiirilise ja teoreetilise uurimuse vahel, mingil teemal tehtud empiiriliste uurimuste tulemuste analüüsimine. Metaanalüüs (meta- analysis ) – ülevaateuurimuse kõige rangem vorm, varasemate empiiriliste uurimuste statistiline analüüs.
    Kuna teoreetiline ja ülevaateuurimus on vähem standardiseeritud ja raskemini etappidesse jaotatavad, siis käib järgnev jutt eelkõige empiirilise uurimise kohta.
    Empiirilise uurimise etapid
    Võib välja tuua järgmised etapid – probleemi püstitamine, hüpoteesi püstitamine, andmete kogumine, andmete analüüs ja järelduste tegemine. Selline on empiirilise uurimuse käik ideaalis, tegelik uurimine ei käi alati just sellises järjestuses .
  • Probleemi püstitamine. Teaduslik probleem on uurija arvamus selle kohta, mida tasub uurida, mida pole siiamaani piisavalt uuritud, mida teised uurijad on halvasti uurinud jne. Probleem on uurimuse lähtekohaks.
    Muutujad (variables) – nähtused mida uurija kavatseb oma uurimuses mõõta, näiteks uuritavate inimeste tunnused (vanus, kaal, haridus , sissetulek) või uuritavate riikide tunnused (rahvaarv, keskmine sissetulek). Muutujad võivad omada erinevaid väärtusi, st. nad pole kõikidel inimestel sama väärtusega (nagu kaal) või pole samal inimesel kogu aeg sama väärtusega (nagu vanus). Muutuja vastandiks on konstandid, mis on kõikide inimeste või ühiskondade jaoks kogu aeg sama väärtusega (nagu Maa gravitatsioon) ja mida pole seega sotsioloogilise uurimuse käigus mõtet mõõta.
    Muutujate tüübid:
  • sõltumatu muutuja (independent variable) – muutuja mis uurija hüpoteesi järgi mõjutab mingit teist uuritavat muutujat, aga pole ise ühegi uuritava muutuja poolt mõjutatud;
  • sõltuv muutuja (dependent variable) – muutuja mis on uurija hüpoteesi järgi mingi teise uuritava muutuja poolt mõjutatud, aga ise ühtegi teist uuritavat muutujat ei mõjuta.
    SÕLTUMATU MUUTUJA SÕLTUV MUUTUJA
  • Hüpoteesi püstitamine. Hüpotees on uurija oletus selle kohta, kuidas tema arvates asjad maailmas on; hüpotees konkretiseerib uurimisprobleemi. Tihti väljendab hüpotees sõltumatu ja sõltuva muutuja seost. Näiteks hüpotees: inimese haridus (sõltumatu muutuja) omab positiivset mõju inimese sissetulekule (sõltuv muutuja). Teadusliku uurimuse eesmärgiks on hüpoteesi testimine – selgitamine kas hüpotees vastab tõele või mitte.
  • Andmete kogumine.
    Selleks et hüpoteesi testida, tuleb uuritava nähtuse kohta andmeid koguda. Sotsioloogias esineb küll tihti sellist olukorda, kus uurija ei kogu andmeid isiklikult, vaid kasutab kellegi teise poolt varem kogutud andmeid. Näiteks on olemas mitmeid avalikult kättesaadavaid andmestikke (nagu Euroopa Sotsiaaluuring), mida sotsioloogid tihti kasutavad, kuigi nad ise neid andmeid ei ole kogunud.
    Peamised sotsiaalteaduslikud andmekogumise meetodid:
  • Küsitlus ( survey )
  • ankeetküsitlus – samade küsimuste ( ankeedi e. küsimustiku) esitamine suurele hulgale inimestele (respondentidele); ankeedi küsimused on tavaliselt suletud – vastusevariandid on ette antud; ühe inimese kohta saadav info on küllaltki pealiskaudne, kuid küsitletud inimesi on palju;
  • intervjuu – suurema hulga ja põhjalikumate küsimuste esitamine väiksemale hulgale respondentidele; küsimused on tihti avatud – vastusevariante pole ette antud; ühe inimese kohta saadav info on põhjalikum, kuid küsitletud inimesi on kokku vähem.
    Igat küsitlust saab iseloomustada järgmiste tunnuste abil:
    • populatsioon e. üldkogum on see inimeste hulk kelle kohta uurija tahab informatsiooni saada (näiteks Eesti rahvastik );
    • valim (sample) on see osa populatsioonist, keda reaalselt küsitletakse (mingi osa Eesti rahvastikust); enamasti eeldatakse, et valimi pealt saadud tulemused kehtivad kogu populatsiooni kohta;
    • valimi representatiivsus e. esinduslikkus näitab kui hästi valim üldkogumit esindab; kõige tavalisem moodus esindusliku valimi saamiseks on juhuvalim – selline valim kuhu uuritavad inimesed on populatsioonist juhuslikult valitud (valim on juhuslik kui kõikidel populatsiooni liikmetel on võrdne tõenäosus valimisse sattuda); valimi representatiivsust mõjutab ka valimi suurus e. maht (tavaliselt tähistatakse tähega N) – inimeste arv valimis, mida rohkem inimesi valim sisaldab, seda esinduslikum ta on.

  • Vaatlus
  • Osalusvaatlus (participant observation) – uurija osaleb uuritavate inimeste igapäevases elus. Kõige levinum osalusvaatluse tüüp on etnograafia, mille raames uurija elab teatud aja mingis võõras kultuuris ja püüab anda põhjaliku ülevaate selle erinevatest aspektidest;
  • Mitte-osalusvaatlus – uurija üritab vaadeldavate jaoks nähtamatuks jääda (näiteks inimeste jälgimine tänaval).
  • Eksperiment – hüpoteesi testimine tingimustes, mis on täielikult uurija kontrolli all, enamasti laboratooriumis. Uurija manipuleerib sõltumatut muutujat, et näha kuidas see manipuleerimine mõjutab sõltuvat muutujat (ühegi teise meetodi puhul ei manipuleeri uurija ise muutujaid). Sotsioloogias seda meetodit eriti palju ei kasutata.
  • Dokumentide analüüs – inimtegevuse produktide uurimine. Produktid võivad olla:
    • kirjalikud (ajaleheartiklid, ajaloo-kroonikad, ilukirjandusteosed, isiklikud kirjad);
    • pildilised (maalid, fotod)
    • materiaalsed ( tööriistad , tarbeesemed, prügi).

    Andmete tüübid
    Sotsioloogia jaoks on oluline eristada kahte tüüpi andmeid (see eristus kehtib eelkõige küsitluse andmete kohta):
  • Läbilõikelised ( cross -sectional) andmed – iga uuritava inimese kohta kogutakse andmeid vaid korra; fikseeritakse milline on inimene ühel ajahetkel.
  • Longitudinaalsed (longitudinal) e. pikilõikelised andmed – iga inimese kohta kogutakse andmeid erinevatel ajahetkedel, st. iga inimest uuritakse korduvalt.
    4. Andmete analüüs.
    Kui andmed on kogutud, tuleb neid analüüsida.
    Andmeanalüüsi meetodid:
  • Kvantitatiivne analüüs – andmeid analüüsitakse statistiliselt, tulemused esitatakse arvude keeles.
    Mõned statistilise analüüsi meetodid:
    • Korrelatsioonanalüüs. Korrelatsioonikoefitsent e. lihtsalt korrelatsioon näitab kahe muutuja (näiteks inimese hariduse ja sissetuleku) vahelise seose tugevust. Korrelatsioonikoefitsendi suurus võib olla vahemikus –1 kuni +1. Positiivne (nullist suurem) korrelatsioon tähendab, et ühe muutuja väärtuste kasvades kasvavad ka teise muutuja väärtused (näiteks, neil kellel on parem haridus on ka kõrgem sissetulek). Negatiivne korrelatsioon tähendab, et ühe muutuja väärtuse kasvades teise muutuja väärtused langevad (neil kellel on parem haridus on väiksem sissetulek). Kui korrelatsioon kahe muutuja vahel on null, siis ühe muutuja väärtuste muutudes teise muutuja väärtused ei muutu, st. muutujate vahel puudub seos (haridustase ei ole seotud sissetulekuga).
    • Regressioonanalüüs. See meetod analüüsib, nagu korrelatsioongi, muutujate vahelisi seoseid , aga tihti uuritakse regressiooniga rohkem kui kahe muutuja seoseid. Täpsemalt, mitme sõltumatu muutuja mõju ühele sõltuvale muutujale.
    • Kontentanalüüs. Tekstianalüüsi meetod, mille raames loetakse kokku tekstides esinevaid kindlat sorti sõnu, lauseid , lõike jms. ja tehakse sellest järeldusi teksti autori hoiakute kohta sellesse, millest ta kirjutab.

  • Kvalitatiivne analüüs – andmeid analüüsitakse vähem rangete mitte-matemaatiliste meetodite abil. Kvalitatiivseid meetodeid süüdistatakse tihti subjektiivsuses, kuna nende meetoditega saadud tulemused sõltuvad kriitikute arvates uurija suvast.
    Mõned kvalitatiivsed meetodid:
    • Diskursuseanalüüs . Meetod teksti (diskursuse) peidetud tähenduse väljaselgitamiseks, nö. ridade vahelt lugemiseks.
    • Semiootiline analüüs. Tekstide, piltide jms. tõlgendamine.

    5. Järelduste tegemine. Kõige lõpuks peab uurija oma tulemustest ka mingid üldisemad järeldused tegema; ütlema milline on tema tulemuste üldisem tähendus teaduse jaoks, milline võiks olla nende rakenduslik väärtus ja mida peaks tulevikus uurima.
  • Loeng - Sotsioloogia ajalugu – klassikaline sotsioloogia(ptk 1)
    Sotsioloogia ajaloos võib eristada kolme perioodi:
    Eelajalugu – enne sotsioloogia mõiste tekkimist
    Klassikaline sotsioloogia – 19. sajandi keskelt kuni 20. sajandi esimesed dekaadid.
    Tänapäeva sotsioloogia – alates u. 1920ndatest aastatest
    Kui oleks vaja nimetada kolm sotsioloogiat kõige enam mõjutanud autorit , siis oleks nendeks ilmselt (kronoloogilises järjestuses) Karl Marx , Emile Durkheim ja Max Weber . Lisaks neile käsitletakse järgnevalt veel kolme olulist klassikut: August Comte, Herbert Spencer ja Vilfredo Pareto.
    Auguste Comte (1798 – 1857)
    Sotsioloogia mõiste autor. Lisaks sellele kasutas ka mõistet “sotsiaalne füüsika”.
    Positivism
    Comte peetakse positivismi rajajaks. Positivism on filosoofia vool, mille järgi omavad mõtet ainult sellised teadmised, mis on ammutatud kogemusest ja mille tõesust saab kogemuse baasil kontrollida. Ülimaks teadmiste ammutamise meetodiks teadus. Abstraktne filosofeerimine on mõttetu.
    Ühiskonna arengustaadiumid
    Inimühiskond (täpsemalt: ühiskonnas domineeriv mõtteviis) on läbinud kolm staadiumi:
  • Teoloogiline staadium (aegade algusest – u. 1300 a.) – maailma mõisteti üleloomulike jõudude (jumal) kaudu.
  • Metafüüsiline staadium (1300 – 1800) – maailma mõtestati abstraktsete ideede (headus, õiglus ) abil.
  • Positiivne staadium (1800 – aegade lõpuni) – maailma mõistetakse teaduslikult.
    Teaduste hierarhia
    Selle alusel kui kiiresti on jõutud positiivsesse staadiumisse võib teadused järjestada järgnevalt: astronoomia, füüsika, keemia, bioloogia, sotsioloogia
    Herbert Spencer (1820 – 1903)
    Evolutsionism
    19. saj teisel poolel sai väga populaarseks evolutsiooni idee. Spencer oli 19. saj üks tuntumaid evolutsiooniteoreetikuid.
    Evolutsioon on kogu maailmas toimuv universaalne protsess. Evolutsioon toimub kolmel peamisel tasandil:
    • anorgaaniline evolutsioon
    • orgaaniline evolutsioon
    • sotsiaalne evolutsioon
    Evolutsiooni peamised seaduspärad on:
    • kasv (laienemine, paljunemine)
    • diferentseerumine (terviku osadeks jaotumine ja keerulisemaks muutumine)

    Militaarne ja industriaalne ühiskond
    Inimühiskonna arengus võib täheldada trendi, milles militaarne ühiskonnatüüp asendub industriaalsega.
    • Militaarne ühiskond on sõjakas, riik on tsentraliseeritud ja ei võimalda inimestele palju vabadusi, inimese juures väärtustatakse patriotismi, kuulekust.
    • Industriaalne ühiskond on rahumeelne, detsentraliseeritud, inimeste tegutsemisvabadus on suur, inimese juures hinnatakse iseseisvust, ettevõtlikkust.

    Sotsiaaldarvimism
    Spencer uskus, et Darwini loodusliku valiku teooria kehtib ka inimühiskonnas. Seda väljendab lause “survival of the fittest” – tugevamate ellujäämine. Seega tugevamad inimesed (ja ühiskonnad) tõrjuvad aja jooksul välja nõrgemad.
    See on loomulik protsess ja riik ei tohi seda takistada.
    Sotsiaalne organism
    Ühiskond on mitmes mõttes nagu organism: inimindiviid ühiskonna jaoks = rakk organismi jaoks, grupp = kude, teed ja ehitised = skelett, hüvede jaotus = vereringe, käsklused ja regulatsioon = närvisüsteem, majandus = toitumine.
    Aga siiski on nende vahel ka olulised erinevused: organismi kõik osad on allutatud terviku huvidele, ühiskonna puhul on aga tervik (ühiskond) allutatud osade (inimeste) huvidele; organismis on teadvus lokaliseeritud ühte ossa (ajju), ühiskonnas on see aga erinevate inimeste peades laiali
    Karl Marx (1818 – 1883)
    Peateosed : Saksa ideoloogia (1846), Kommunistliku partei manifest (1848), Kapital (I köide – 1867, II ja III köide ilmusid postuumselt 1885 ja 1894), Majandusteaduslikud ja filosoofilised käsikirjad (ilmus postuumselt 1932).
    Materialistlik ühiskonnateooria
    Marx oli materialist , kuna väitis, et inimese materiaalne tegevus elatusvahendite (toidu, peavarju jms) hankimise nimel määrab ära selle, mida inimene mõtleb, millest unistab jne.
    Ühiskonna võib jagada kaheks sfääriks – baasiks ja pealisehituseks.
    • Ühiskonna baas on majandus. Majanduse all võib silmas pidada tootmist e. elatusvahendite hankimist, mis on kõikidest inimtegevuse vormidest kõige varasem ja olulisem. Seetõttu on majandus ka kõige olulisem osa ühiskonnast, määrates ära kõikide teiste ühiskonna sfääride tunnused.
    • Pealisehituse all peetakse silmas selliseid nähtusi nagu seadused, riigikord , religioon, kunst jne. Need on mõjutatud baasi poolt, aga baasi mõjutavad nad minimaalselt.

    Baas koosneb kahest komponendist – tootmisvahenditest ja tootmissuhetest.
    • Tootmisvahendid – tootvad inimesed ja tootmiseks kasutatavad tööriistad, maa, teadmised ja kapital.
    • Tootmissuhted – kuna inimesed ei saa endale ihuüksi elatusvahendeid toota, siis peavad nad selle jaoks astuma teatud tootmissuhetesse. Tootmissuhted määravad ära tööjaotuse ja saadava produkti jagunemise inimeste vahel.
    Tootmisvahendid ja –suhted moodustavad kokku tootmisviisi .
    Klassid
    Igat inimest võib iseloomustada selle alusel, milline on tema suhe tootmisvahenditega, st. kas ja milliseid tootmisvahendeid ta omab. Tootmisvahendite omamise alusel jagunevad inimesed klassidesse.
    Kapitalistlikus ühiskonnas on näiteks kaks klassi – kapitalistid (need kes omavad maad, tööriistu ja kapitali) ja töölised (need kes omavad ainult iseenda tööjõudu). Tootmisprotsessis müüvad töölised oma tööjõudu kapitalistile ja kapitalist maksab neile selle eest nii vähe kui võimalik. See osa tööliste poolt tehtud tööst, mille eest kapitalist neile ei maksa on lisaväärtus ja moodustab kapitalisti kasumi. Seega kapitalist ekspluateerib töölist.
    Võõrandumine
    Inimese olulisim omadus on võime teha mitmekülgset tööd. Kapitalismi tingimustes ei saa tööline seda omadust rakendada, kuna töölise töö vabrikus on ühekülgne ja tema jaoks vastumeelne. Tööline seega võõrandub oma tööst (ta ei kontrolli seda) ja töö produktist (tema poolt loodud produkt on tema jaoks täiesti võõras).
    Ühiskonna areng
    Ajalugu kujutab endast tootmisviiside vaheldumist. Marxi põhjal võib eristada viit ühiskonnatüüpi e. tootmisviisi e. formatsiooni, mis peaksid vahelduma allpool toodud järgnevuses:
    • ürgühiskond (klassideta ühiskond, primitiivne kommunism );
    • orjanduslik ühiskond (orjapidajate ja orjade klass);
    • feodalism (feodaalide ja talupoegade klass);
    • kapitalism (kapitalistide ja tööliste klass);
    • kommunism (klassideta ühiskond, arenenud kommunism).
    Tootmisvahendid arenevad ühtlaselt tõusvas joones seoses inimeste arvu kasvuga ja tööriistade ning teadmiste täiustumisega. Tootmissuhted arenevad aga ebaühtlaselt, kuna valitsev klass ei taha loobuda oma privileegidest ja püüab seega arengut takistada. Seetõttu jääb tootmissuhete areng tootmisvahendite arengust maha ja lõpuks toimub üleminek ühelt ühiskonnatüübilt teisele revolutsiooni teel, mille käigus asendatakse varasemad tootmissuhted uutega.
    Klassivõitlus
    Ühiskonna arengu mootoriks on klassivõitlus. Valitsev ja mittevalitsev klass on alati konfliktis, kuna nendel on vastandlikud klassihuvid - allasurutud klassi huvides on valitsev klass kukutada , valitseva klassi huvides on olemasolevate tootmissuhete säilitamine.
    Klassi liikmed ei ole oma huvidest alati teadlikud:
    • klass an sich (klass iseendas ), inimesed kes ei mõista oma klassihuve;
    • klass für sich (klass iseenda jaoks), inimesed kes mõistavad millisesse klassi nad kuuluvad ja millised on nende klassihuvid.
    Kui töölisklass saab oma huvidest teadlikuks (st. kui tekib klassiteadvus), siis toimub sotsialistlik revolutsioon ja üleminek kommunismile.
    Valitsev klass kaitseb oma positsioone nii otseste vahenditega, mis ei lase allasurutud klassil oma huve realiseerida (seadused, politsei, armee ) kui ka kaudsete vahenditega, mis hoiavad ära klassiteadvuse tekkimise allasurutud klassil (selleks luuakse ideoloogia – ideede kogum mis õigustab valitseva kassi võimu).
    Emile Durkheim (1858 – 1917)
    Peateosed: Tööjaotus (1893), Sotsioloogia meetodid ( 1895 ), Enesetapp (1897), Religiooni elementaarsed vormid (1912).
    Sotsiaalsed faktid
    Sotsioloogia uurimisobjektiks on sotsiaalsed faktid. Samamoodi nagu füüsikalised faktid on ka sotsiaalsed faktid (näiteks elanike arv riigis, riigikord, religioon, majanduslik arengutase, keel, kombed jne) üksikindiviidist sõltumatud nähtused – nad pole ühegi konkreetse inimese poolt loodud, vaid on pigem paljude inimeste ühislooming; samas suruvad nad ennast üksikindiviidile peale, mõjutavad indiviidi käitumist viimase tahtest sõltumatult. Sotsioloogia ei pea seega uurima üksikindiviidi ja tema tegevust, vaid paljude inimeste tegevuses sündivaid fakte.
    Sotsiaalsed faktid võib jagada:
    • sotsiaalne morfoloogia: ühiskonna materiaalne substants (elanike arv ja paiknemine, teed ja ehitised, tehnoloogia jne.).
    • institutsioonid: seadused, majanduselu, poliitika jne.
    • kollektiivsed kujutelmad: ühiskonna subjektiivne poolus (keel, kunst, religioon, müüdid jne.).
    Kollektiivne teadvus – moodustub individuaalsete teadvuste baasil, aga on neist siiski sõltumatu. Inimeste teadvused peegeldavad osaliselt kollektiivse teadvuse sisu.
    Tööjaotus
    Primitiivset ühiskonda hoiab koos mehaaniline solidaarsus – inimesed on sarnased, tegelevad kõik samade tegevustega, üksikindiviidi tähtsus on väike; õigusnormid on repressiivsed, karistavad.
    Modernset ühiskonda hoiab koos orgaaniline solidaarsus – inimesed on erinevad ja tegelevad erinevate tegevustega, üksikindiviidi tähtsus on suur; nende vahel on tööjaotus, nad sõltuvad teiste poolt loodud produktidest.
    Tööjaotus tekib ja süveneb ajaloo jooksul, kuna seoses inimeste arvu ja asustustiheduse kasvuga ei saa kõik tegeleda sama asjaga ilma, et sotsiaalne kord laiali laguneks. Ühiskonna säilimise huvides hakkavad inimesed seega spetsialiseeruma .
    Religioon
    Inimelu võib jagada kaheks sfääriks:
    • igapäevane, profaanne sfäär ; see millega inimesed suurema osa ajast tegelevad, mis on nende jaoks tavaline (näiteks töö);
    • püha, sakraalne sfäär; sellised nähtused ja tegevused, mis on inimeste jaoks erilised, millesse suhtutakse austusega. Religioossed ideed ja toimingud kuuluvad sellesse sfääri.
    Religioossete ideede allikaks on tegelikult ühiskond. Inimesed on juba aegade algusest peale tunnetanud, et on olemas mingi kõrgem jõud, mis nende tegevust juhib ja mis ei sõltu nende tahtest. Inimesed arvavad , et selleks seletamatuks jõuks on jumal, aga tegelikult on selleks kollektiivne teadvus.
    Ühiskonnas domineeriv religioon peaks kuidagi kajastama seda ühiskonda kus ta on tekkinud. Näiteks ühiskonnas kus inimeste vahel valitseb suur ebavõrdsus, on ka üleloomulike olendite suhted ebavõrdsed.
    Modernses ühiskonnas traditsioonilise religiooni tähtsus langeb. See ei tähenda, et religioon kaob, vaid et see omandab uue näo – seoses süveneva tööjaotusega ja inimeste vaheliste erinevuste suurenemisega ei suuda “jumala religioon” enam ühiskonda koos hoida ja selle asemele peab tulema “inimese religioon”, selline religioon kus austatakse inimest, tema individuaalsust ja vabadust.
    Enesetapud
    Durkheim’i uurimust enesetapu sotsiaalsete põhjuste kohta peetakse tihti esimeseks empiiriliseks sotsioloogiliseks uurimuseks. Selle teosega püüdis Durkheim tõestada, et ka selline isiklik tegu nagu enda tapmine võib sõltuda ühiskonnast. Ta leidis, et sutsiidide arv ühes ühiskonnas on aja jooksul väga stabiilne, see ei kõigu sõltuvalt majanduslikust arengust või poliitilistest muutustest; samuti ei sõltu enesetappude arv elanike (vaimsest) tervisest. Durkheim järeldas, et suitsiidide tase riigis sõltub ühiskonna moraalsest kliimast, mille üheks näitajaks on valitsev religioon – protestantlikes riikides on enesetappe rohkem kui katoliiklikes, kuna viimastest on tugevamad religioossed kogukonnad ja inimestel on väiksem risk oma muredega üksi jääda.
    Enesetappude liigid lähtudes nende põhjustest:
  • Egoistlikud – sotsiaalsete suhete puudumise, teistest inimestest võõrandumise tagajärjel toimuv suitsiid .
  • Altruistlikud – liiga tugevate sotsiaalsete suhete tagajärjel toimuv suitsiid, inimene ohverdab end teiste nimel.
  • Anoomilised – radikaalsete sotsiaalsete muutuste ajal toimuv suitsiid, sotsiaalsed normid on liiga nõrgad. Anoomia – normitus, olukord kus ei kehti mingeid norme ja seadusi.
  • Fatalistlikud – inimene allub tugevale sotsiaalsele survele, sotsiaalsed normid on liiga tugevad.
    Max Weber (1864 – 1920)
    Peateosed: Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim (1905), Ühiskond ja majandus (ilmus postuumselt 1922).
    Mõistmine
    Mitmete Saksa filosoofide eeskujul väitis Weber, et sotsiaalteadused ei saa läheneda oma uurimisobjektile nii nagu loodusteadused. Kui viimased uurivad ainult objektide (näiteks aatomite, molekulide) käitumise väliseid põhjusi, siis need teadused mis uurivad inimest, peavad arvestama, et nende uurimisobjekt on eriline, kuna omab teadvust, mõtteid, tundeid jms. Seetõttu peab sotsiaalteadlane oma uurimisobjekti mõistma (saksa k. verstehen), tema käitumise motiividest aru saama ja alles seejärel käitumise põhjused välja tooma.
    Ideaaltüübid
    Kuna reaalsus on väga keeruline ja mitmekesine, siis peab igasugune teadus, sealhulgas ka sotsioloogia, tegelikkust lihtsustama, reaalse maailma mitmekesisusest abstrahheeruma. Seega peab teadlane looma oma uurimisobjekti ideaaltüübi e. puhta tüübi e. lihtsustatud mudeli, mis võtab kokku kõik selle objekti olulised omadused ja jätab kõrvale kõik mitteolulise. Siis saab reaalselt eksisteerivaid objekte võrrelda nende ideaaltüübiga.
    Sotsiaalne tegevus
    Erinevalt Durkheimist arvas Weber, et sotsioloogia peab uurima eelkõige indiviidide tegevust.
    Tegevus on selline käitumuslik akt, millele seda sooritav indiviid omistab subjektiivse mõtte. Sotsiaalne tegevus on selline tegevus, mille subjektiivne mõte arvestab teiste inimestega.
    Sotsiaalse tegevuse ideaaltüübid:
  • Sihiratsionaalne tegevus – tegevus mille eesmärgiks on võimalikult väikese vaevaga saavutada soovitud eesmärk.
  • Väärtusratsionaalne tegevus – tegevus mille eesmärgiks on täita teatavaid reegleid, teatavat kohust.
  • Traditsionaalne tegevus – tegevus mis lähtub sissejuurdunud harjumusest.
  • Afektiivne tegevus – tegevus mis toimub emotsioonide mõjul.
    Domineerimise tüübid
    On olemas kolm poliitilise võimu e. domineerimise ideaaltüüpi:
  • Legaalne domineerimine – töötajad täidavad ülemuse käsku, sest seadus näeb nii ette.
  • Traditsionaalne domineerimine – teenrid täidavad härra käsku, sest nii on alati olnud.
  • Karismaatiline domineerimine – jüngrid täidavad juhi käsku, sest viimasel on erilised omadused.
    Kapitalismi tekkimine
    Weberi kõige kuulsam töö, “Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim”, käsitles kapitalistliku majandussüsteemi teket. Erinevalt Marxist arvas ta, et religioon mõjutab olulisel määral majanduse arengut. Kapitalism tekkis suures osas tänu kalvinismile (üks protestantliku religiooni vorm).
    Kalvinistlik õpetus ütleb, et Jumal on juba enne inimese sündi otsustanud, kas konkreetne inimene läheb peale surma paradiisi või põrgusse ja et inimesel endal pole mingit võimalust Jumala otsust muuta ega isegi seda teada saada. Olles mures oma saatuse pärast, püüab inimene iseendale tõestada, et ta on äravalitud ja elab seetõttu väga korralikku elu, teeb usinalt tööd, on kokkuhoidlik ja kasvatab oma varandust. Selline ellusuhtumine on aluseks kapitalistlikule kasumi saamisele orienteeritud väärtuste süsteemile. Kasumi saamise eesmärk ei olnud seejuures mitte mugav elu, vaid Jumala poolt ette näidatud kohuse täitmine. Seetõttu ei kulutanud protestandid kogutud varandust kohe ära, vaid investeerisid selle, tänu millele majandus arenes.
    Vilfredo Pareto (1848 – 1923)
    Loogiline ja mitteloogiline käitumine
    Inimkäitumise võib jagada:
    • loogiline ( ratsionaalne ) käitumine, selline mille puhul tegutseja poolt valitud vahendid vastavad tegevuse eesmärgile;
    • mitteloogiline (ebaratsionaalne) käitumine, vahendid ei vasta eesmärgile.
    Suurem osa inimkäitumisest on mitteloogiline ja seda peabki sotsioloogia uurima.
    Jäägid
    Mitteloogiline käitumine tuleneb jääkidest. Jäägid on põhimõtteliselt instinktid, mis inimese tegevust mõjutavad.
    Olulisemad jäägid inimeses:
    • kombinatsioonide jääk: loovus , kalduvus arutlemisele, kombineerimisele, manipuleerimisele;
    • agregaatide püsivus: hirm muudatuste ees, agressiivsus.
    Inimesed annavad oma mitteloogilisele käitumisele mitmesuguseid põhjendusi, näiteks viitavad autoriteedi eeskujule või traditsioonile. Need põhjendused on enamasti valed, kuna ei vasta käitumise tegelikele põhjustele (jääkidele).
    Eliidiringlus
    Erinevates inimestes domineerivad erinevad jäägid. Poliitikuid saab neis domineeriva jäägi alusel jagada:
    • emarebased: kannavad endas eelkõige kombinatsioonide jääki
    • isalõvid: kannavad endas eelkõige agregaatide püsivust.
    Need poliitikute tüübid vahelduvad ühiskonna eliidis perioodiliselt. Emarebaste valitsemise aeg on majanduskasvu, uuenduste aga ka moraalse allakäigu aeg. Kuna emarebased ei suuda rakendada jõudu, haaravad võimu isalõvid, kes kehtestavad “kõva käe” poliitika. Isalõvide valitsemise ajal hakkab majandus alla käima, mistõttu tekib uuesti vajadus emarebaste järele eliidis ning viimased hakkavad taas eliiti imbuma.
  • Loeng – Sotsioloogia ajalugu - tänapäeva sotsioloogia teooria(ptk 1)
    Kindlat piiri klassikalise ja tänapäeva sotsioloogia vahel muidugi pole. Kaks tunnust mille poolest tänapäeva sotsioloogia erineb klassikalisest on: empiiriliste uuringute osatähtsuse kasv (teoreetilistega võrreldes) ja USA osatähtsuse kasv (Euroopaga võrreldes).
    Nagu varem öeldud eristatakse tänapäeva sotsioloogias kolme peamist paradigma – funktsionalism , konfliktiparadigma ja interaktsionism . Järgnev ülevaade lähtub nende kolme paradigma eristusest.
    Funktsionalism
    Funktsionalistliku paradigma all käsitletakse järgnevalt kolme teoreetilist voolu – Briti sotsiaalantropoloogia, Ameerika funktsionalistlik sotsioloogia ja Prantsuse strukturalism . Need voolud on küllaltki erinevad ja nende paigutamine ühe paradigma alla on suur lihtsustus.
    Neid kolme voolu ühendab see, et nad kõik lähtuvad mingil määral Emile Durkheimist. Briti sotsiaalantropoloogia ja Ameerika funktsionalism on mõjutatud eelkõige Durkheimi tööjaotuse analüüsist; Prantsuse strukturalism aga eelkõige Durkheimi religiooni analüüsist.
    Briti sotsiaalantropoloogia
    Peamine Briti sotsiaalteaduslik koolkond 20. saj. esimesel poolel.
    Bronislav Malinowski (1884-1942)
    Koolkonna rajaja. Sai tuntuks etnograafiliste uuringutega Trobriandi saartel Vaikses Ookeanis I maailmasõja ajal.
    Bioloogiline funktsionalism. Inimestel on mitmesugused bioloogilised vajadused. Ühiskonna ülesanne on neid vajadusi rahuldada. Iga sotsiaalne institutsioon rahuldab seega teatud inimese bioloogilist vajadust:
    Inimese vajadus Vajadust rahuldav institutsioon
    Söömine Toidu varumine
    Paljunemine Abielu, perekond
    Kaitstus Sõjavägi
    Kasvamine Haridus, kool
    …
    Alfred Reginald Radcliffe-Brown (1881-1955)
    Sotsiaalne funktsionalism. Institutsioonide eesmärgiks ei ole mitte inimeste vajaduste, vaid pigem ühiskonna enda vajaduste rahuldamine. Ühiskonna peamine vajadus on stabiilsuse tagamine (st. enesesäilitamine). Seega iga institutsioon (nagu perekond, kool, sõjavägi, valitsus, teadus jne.) aitab kuidagimoodi kaasa sotsiaalse stabiilsuse säilitamisele. Funktsionaalse analüüsi eesmärgiks on selgitada institutsiooni roll ühiskonna kui terviku funktsioneerimises. Just selline sotsiaalne funktsionalism sai peamiseks funktsionaalse analüüsi vormiks.
    Ameerika funktsionalistlik sotsioloogia
    Oli USA-s domineerivaks 1940ndaist – 1970ndateni. Mõnikord kasutatakse ka nimetust struktuur-funktsionalism.
    Talcott Parsons ( 1902 -1979)
    USA funktsionalismi juhtfiguur.
    Suur teooria (grand theory) – Parsonsi arvates oleks sotsiaalteadustele vaja ühte üldist teooriat (suurt teooriat), mis ühendaks kõiki sotsiaalteadusi. Parsons üritaski sellist teooriat luua.
    Tegevusteooria – alguses pidas Parsons suure teooria kõige olulisemaks elemendiks inimtegevust; tegevusteooria (teooria mis uurib inimtegevusega seotud probleeme) pidi seega olema suure teooria alustalaks.
    Inimtegevuse tunnused on:
    • tegevus omab eesmärki
    • toimub mingis situatsioonis. Situatsiooni võib jagada: vahendid (tegutseja poolt kontrollitav situatsiooni osa) ja keskkond (tegutseja poolt kontrollimatu)
    • ja on reguleeritud sotsiaalsete normide poolt.
    Viimast pidas Parsons tegevuse juures kõige tähtsamaks elemendiks.
    Sotsiaalse korra probleem (problem of order ) – miks eksisteerib ühiskonnas kord ja mitte kaos? - Sellepärast, et erinevate tegutsejate teod on reguleeritud ühiste sotsiaalsete normide poolt.
    Süsteemiteooria – hiljem loobus Parsons tegevuse analüüsist ja liikus aina enam sotsiaalse süsteemi (e. ühiskonna) kui terviku analüüsi poole. Suure ühiskonnateooria keskmeks sai seega süsteemiteooria (teooria mis uurib kõikide süsteemide, sh. ka ühiskonna, käitumist). Kolm kõige üldisemat süsteemi on:
  • sotsiaalne süsteem;
  • kultuurisüsteem;
  • psühholoogiline süsteem e. isiksus.
    Robert K Merton ( 1910 -2003)
    Keskastme teooriad (theories of middle range) – kritiseeris suure teooria ideed, arvas et selle loomiseks pole aeg veel küps. Selle asemel tuleb luua vähem abstraktseid keskastme teooriaid , mis keskenduvad mingile konkreetsele valdkonnale (näiteks religioonile, urbaniseerumisele, poliitikale jne)
    Funktsionaalne analüüs – selle eesmärgiks on uurida, kuidas erinevad sotsiaalse süsteemi (ühiskonna) elemendid aitavad kaasa ühiskonna kui terviku säilimisele. Iga süsteemi element omab mingeid funktsioone (kasulikke tagajärgi süsteemi kui terviku jaoks) ja düsfunktsioone (kahjulikke tagajärgi süsteemi jaoks). Näiteks televisioon aitab kaasa info levikule (funktsioon), aga soodustab võib olla ka vägivalla levikut (düsfunktsioon). Funktsioonid ja düsfunktsioonid võivad omakorda olla:
  • manifestsed (avalikud) – inimeste poolt planeeritud (kooliharidus edastab noortele vajalikke teadmisi ja kooliharidus ongi loodud selle mõttega, et ta seda teeks);
  • latentsed (varjatud) – inimeste poolt planeerimata (koolis käimine vähendab noorte omapäi tänaval hulkumist, mis on ka hea, kuigi koole ei ole otseselt selle jaoks loodud).
    Prantsuse strukturalism
    Strukturalism sai 1960ndatel Prantsusmaa domineerivaks intellektuaalseks vooluks, asendades enne seda domineerinud eksistentsialismi. Kui eksistentsialism oli küllaltki anti-sotsioloogiline, siis strukturalism oli palju sotsioloogia-sõbralikum.
    Claude Levi- Strauss (1908-2009)
    Üks 20. sajandi mõjukamaid sotsiaalteadlasi.
    Levi-Straussi eesmärgiks on inimese mõtlemise üldiste seaduspärade uurimine. Selleks analüüsib ta kultuurilisi nähtusi (nagu sotsiaalse käitumise reeglid, müüdid, religioossed uskumused jne.), mis on inimmõistuse produktid ja seega väljendavad mõtlemise seaduspärasusi. Müüdid, reeglid jms. väljendavad inimmõistuse olemust paremini kui inimeste tegelik käitumine, kuna viimane sõltub veel mitmetest muudest mõjuteguritest peale mõistuse enda. Samuti arvab Levi-Strauss, et inimmõistus avaldub selgemalt primitiivses ühiskonnas kui lääne ühiskonnas, kuna viimane on liiga keeruline ja sisaldab palju segavaid asjaolusid.
    Binaarsed opositsioonid. Inimmõtlemise üheks universaalseks omaduseks on binaarsete opositsioonide kasutamine – st. nähtuste vastandamine (mees vs naine, kultuur vs loodus, toores vs küpse, söödav vs mittesöödav, oma vs võõras, jne.). Sellistes vastandustes kajastuvad inimeksistentsi üldised probleemid. Müüdid, kunstiteosed jms. on üles ehitatud sellistele vastandustele.
    Juri Lotman (1922-1993) – Vene strukturalism. Tartu semiootika koolkonna juhtfiguur.
    Lotman tegeles peamisele kirjanduslike tekstide analüüsiga. Aga põhimõtteliselt arvas ta, et kultuuri võib tervikuna vaadelda kui suurt teksti.
    Konfliktiparadigma
    Kõik konfliktiparadigma esindajad on mõjutatud Karl Marxist.
    Kolm Marxi ideed, millest on välja kasvanud erinevad sotsioloogilised voolud:
    • materialism : majandus on teiste sotsiaalsete nähtuste alus
    • klassikonflikt: ühiskond koosneb konfliktsetest gruppidest
    • kriitiline lähenemine: sotsioloog peab püüdma ühiskonda paremaks muuta
    Üheks peamiseks vaidlusteemaks 20. sajandi marksistide seas on sotsialistlik revolutsioon – Kas ja millistel tingimustel võib see toimuda? Miks see ei toimu kapitalistlikes ühiskondades?
    Marksism 20. sajandi alguses
    Vladimir Iljitš Lenin (1870-1924)
    Töölisklassil ei teki iseenesest revolutsioonilist teadvust (st. nad ei saa ise aru oma klassihuvidest). Haritlased peavad neid aitama, töölistele selgeks tegema, et nende ajalooline missioon on kapitalism kukutada.
    Imperialism – viimane kapitalismi arengufaas; selle käigus muutub riigisisene ekspluateerimine riikidevaheliseks, st. lääne kapitalistid ei ekspluateeri enam niivõrd mitte oma riigi töölisi kui arengumaade töölisklassi.
    Eristas sotsialismi ja kommunismi. Sotsialism – ühiskonnakorraldus kus igaühelt võetakse tema võimete kohaselt ja igaühele antakse tema töö alusel. Kommunism – igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste alusel. Sotsialism on vajalikuks vaheastmeks kommunismi jõudmisel.
    Lenini poolt modifitseeritud Marxi teooria sai sotsialismimaade ametlikuks ühiskonnateooriaks (marksism-leninism).
    Antonio Gramsci (1891-1937)
    Sotsialistlik revolutsioon ei ole ajalooline paratamatus nagu Marx väitis. See saab toimuda ainult siis kui inimesed teadlikult ajalugu kujundavad.
    Töölisklass ei mõista oma klassihuve kuna nendes on tekitatud väärteadvus, väär arusaam enda huvidest.
    Hegemoonia – korra hoidmise viis, mille käigus tekitatakse massimeedia ja haridussüsteemi abiga rõhutud klassides arvamus, et kõik on nii nagu peab, et ühiskonnakorraldus on õiglane ja et teistsugune ühiskonnakorraldust polegi võimalik.
    Frankfurdi koolkond e. kriitiline teooria
    Max Horkheimer (1895-1973), Herbert Marcuse (1898-1978), Theodor Adorno (1903-1970), Erich Fromm (1900-1980) jt..
    Alustas tegevust Saksamaal enne II maailmasõda, peale Hitleri võimuletulekut emigreeruti USA-sse, seal saadi populaarseks 1960ndatel uusvasakpoolsete liikumise eesotsas. Kritiseerisid kapitalistlikku ühiskonda.
    Sotsiaalteaduste esmaseks ülesandeks pole mitte tõe väljaselgitamine, vaid inimeste elu paremaks muutmine – emantsipatsioon, inimeste vabastamine.
    Valgustusajal alguse saanud mõistuspärasuse võidukäik on avaldanud inimesele kahjulikku mõju, kuna see ratsionaalsus kaotab inimese spontaansuse; ratsionaalne uurimine üritab kõike standardiseerida. Kuna Mõistus kaotab religiooni jms. andes inimesele enneolematu vabaduse, siis tekib inimesel hirm oma vabaduse ees ja ta püüab selle eest põgeneda totalitaarsete rezhiimide rüppe.
    Lääne massikultuuri kriitika. Kommertslik massikultuur surub inimestele peale kapitalistlikuks tootmiseks vajalikke väärtusi; teeb inimesed ühetaolisteks robotiteks, kellel puudub igasugune individuaalsus . Kapitalistliku kultuuritööstuse toodang on sama standardiseeritud kui tehase tootmisliini toodang.
    Jürgen Habermas (1929-)
    Frankfurdi koolkonna järeltulija.
    Valgustusajastul alguse saanud ratsionaliseerumine oli alguses positiivne, kuna võimaldas inimestel vabalt oma arvamust avaldada. See arvamuseavaldamine toimus nn. avalikus sfääris, milleks olid salongid, kohvikud, vaba ajakirjandus jt. kohad kus inimestel oli võimalik sõltumata oma sotsiaalsest päritolust mõtteid vahetada. Kapitalismi areng aga pidurdas inimese võimet ühiskonda kriitiliselt analüüsida ja ka võimalusi oma arvamuse avaldamiseks.
    Kapitalistlikus ühiskonnas domineerib instrumentaalne ratsionaalsus (maailma allutamine teaduse abil) mis tuleks asendada kommunikatiivse ratsionaalsusega (inimeste vaheline vaba arutelu).
    Feminism
    Võib eristada järgmisi feminismi voole
    Liberaalne feminism – tekkis juba 18. sajandil. Võitleb selle eest, et naised saaksid meestega võrdsed poliitilised õigused, võrdse võimaluse haridust omandada jne.
    Marksistlik feminism – naiste rõhumine meeste poolt on omane kapitalistlikule ühiskonnale. Selleks et mees saaks ametialast tööd teha suletakse naine koduseinte vahele, kus ta on tasuta tööjõuks.
    Radikaalne feminism – mehed on kogu inimkonna ajaloo jooksul (igat tüüpi ühiskonnas) naisi rõhunud, neid kontrollida püüdnud. Meie patriarhaalses ühiskonnas toimub naiste allasurumine kõikides elusfäärides.
    Pierre Bourdieu (1930-2002)
    Üks viimaste aastakümnete populaarsemaid sotsiolooge.
    Sotsiaalne väljateooria – ühiskond koosneb väljadest (majanduslik väli, kultuuriline väli, poliitiline väli) e. sfääridest kus kehtivad oma reeglid. Selleks et olla mingil väljal edukas, tuleb tunda selle välja reegleid.
    Inimese edukuse ja klassipositsiooni määrab tema poolt omatav kapitali hulk. On olemas kolme liiki kapitali:
  • majanduslik kapital – raha, väärpaberid, kinnisvara;
  • kultuuriline kapital – haridus, kasvatus;
  • sotsiaalne kapital – tutvused .
    Ühe kapitali puudumist saab kompenseerida teisega.
    Habitus – inimesele iseloomulike oskuste, harjumuste, uskumuste ja soovide kogum. Habitus on selle sotsiaalse keskkonna produkt, kus inimene üles kasvab. Sarnases sotsiaalses keskkonnas üles kasvavatel inimestel kujuneb seega välja sarnane habitus. Habituse kaudu toimub sotsiaalne reproduktsioon – ebavõrdsuse taastootmine põlvkonnast põlvkonda – kuna habituse poolt paika pandud inimkäitumine on selline, mis ei ohusta olemasolevat ühiskonnakorraldust.
    Interaktsionistlik paradigma
    Tundub et sotsioloogid peavad interaktsionistliku paradigma all silmas eelkõige kolme teoreetilist voolu - sümboliline interaktsionism, fenomenoloogiline sotsioloogia ja sotsiaalse vahetuse teooria. Lisaks neile võib selle paradigma all mainida veel kolme voolu, mis on teatud mõttes pärit “väljastpoolt” sotsioloogiat – psühhoanalüüs, ratsionaalse valiku teooria ja sotsiobioloogia.
    Sümboliline interaktsionism
    Koolkond mis domineeris USA sotsioloogias enne funktsionalismi tulekut. Sellega on tihedalt seotud ka nn. Chicago koolkond sotsioloogias.
    Charles Horton Cooley (1864-1929)
    Peegelmina kontseptsioon - inimese minapilt kujuneb suheldes teiste inimestega, minapildi kujunemise protsess koosneb kolmest komponendist:
  • Inimese arvamus selle kohta, kuidas teised inimesed teda näevad.
  • Inimese arvamus selle kohta, kuidas teised nähtusse suhtuvad.
  • Inimese reaktsioon teiste inimeste arvatavasse suhtumisse temasse.
    Seega see kuidas inimene endasse suhtub sõltub sellest, kuidas ta arvab teisi inimesi endasse suhtuvat.
    Primaarne grupp – väikesearvuline, pikajalise kestvusega, koosneb inimese lähedastest sõpradest ja sugulastest.
    Sekundaarne grupp – formaalsed tutvused.
    George Herbert Mead (1863-1931)
    Sümbolilise interaktsionismi juhtfiguur.
    Inimese Mina (Self) koosneb kahest poolusest:
    “ I “ – aktiivne poolus, see kes inimese tegevust juhib.
    “ Me “ – passiivne poolus, inimese arvamus enda kohta.
    Mina kujuneb suheldes teiste inimestega. Oluliseks osaks mina kujunemise juures on rollide proovimine (role taking), kaasinimeste rollide mõtteline proovimine.
    Olulised teised (significant others) – konkreetsed isikud kelle arvamust inimene kõige rohkem arvestab, siia alla kuuluvad inimesed keda ta individuaalselt tunneb.
    Üldistatud teine (generalized other) – kujuteldav abstraktne kõrvaltvaataja, kelle hinnanguga inimene samuti tegutsemise juures arvestab.
    Lapse arengu juures on olulisel kohal ka omavanustega mängimine . Laste mängudes võib täheldada kahte staadiumi:
  • Play (mängimine) – lapsed mängivad koos ja täidavad selle juures erinevaid rolle, aga ei kujuta seda tehes ette, mida teiste rollide täitjad mõtlevad
  • Game (mängude mängimine) – iga mängus osaleja suudab ette kujutada kõikide teiste osalejate perspektiivi; iga mängija saaks põhimõtteliselt täita ükskõik millist rolli antud mängu juures.
    Fenomenoloogiline sotsioloogia
    Alfred Schutz (1899-1959)
    Fenomenoloogia – filosoofiline vool mis uurib seda kuidas inimesed maailma tunnetavad. Schutz tõi fenomenoloogia filosoofiast sotsioloogiasse.
    Loomulik hoiak – see suhtumine maailma, mille inimesed võtavad omaks igapäevaseid toiminguid tehes. Selle järgi on maailm inimesest sõltumatult eksisteeriv nähtuste kogum, milles pole vaja kahelda. On olemas ka teistsuguseid hoiakuid maailma suhtes – teaduslik, religioosne, hullumeelne hoiak – mis kahtlevad nendes asjades, mille loomulik hoiak kahtluseta omaks võtab.
    Loomulik hoiak maailma suhtes eeldab ka seda, et teised inimesed kellega kokku puututakse saavad enamikest asjadest samamoodi aru nagu mina; et inimeste vahel on jagatud (ühine) arusaam asjadest.
    Peter Berger & Thomas Luckmann
    Teos: “Reaalsuse sotsiaalne konstrueerimine ” (1966) – käsitleb seda kuidas reaalsust sotsiaalselt konstrueeritakse. St. inimesed ei tunneta füüsilist ja sotsiaalset maailma nii nagu see tegelikult on, vaid nad konstrueerivad maailma enda jaoks. See konstrueerimine on sotsiaalne – toimub koos teiste inimestega.
    Harold Garfinkel (1917-2011)
    Etnometodoloogia - selle uurimine kuidas inimesed igapäevases elus tegutsevad ja maailma enda jaoks arusaadavaks muudavad. Tegi spetsiaalseid “tülinorimise eksperimente” selleks et näha mida inimesed teevad siis kui puutuvad kokku arusaamatu käitumisega teiste inimeste poolt. Kui inimesed kohtuvad millegi mõistmatuga, siis üritavad nad selle siduda millegagi, mida nad juba teavad ja selle läbi arusaamatust aru saada. Üks viis seda teha on näiteks eeldada, et imelikult käituv inimene lihtsalt norib tüli.
    Sotsiaalse vahetuse teooria
    George C Homans (1910-1989). Inimeste lähisuhted meenutavad majanduslikku kauplemist. Inimene tahab saada võimalikult palju naudinguid ja kogeda võimalikult vähe kannatusi. Lähisuhetes tahab inimene teiste inimeste käest saada mitmesuguseid psühholoogilisi hüvesid, mis pakuvad naudinguid – nagu sõprus, armastus, kiitus, tunnustus jne. – ja nende saamiseks peab teistele inimestele pakkuma seda mida nemad tahavad.
    Psühhoanalüüs
    Sigmund Freud (1853-1939). Marxi kõrval ilmselt kõige mõjukam sotsiaalteadlane üldse. Freudi panuse sotsioloogiasse võib jagada kaheks:
    1. Freudi üldine psühholoogiline teooria – tema alateadvuse, isiksuse, tungide, inimese arengu jt. käsitlused, mille mõju sotsioloogiale on olnud väga suur.
    2. Freudi spekulatsioonid kultuuri päritolu ja ühiskonna arengu kohta – neid ei võeta tänapäeval vist kuigi tõsiselt. Kõige tuntuma taolise spekulatsiooni järgi on kultuuri tekke aluseks Oidipuse konflikt (poja alateadlik soov tappa oma isa ja saada ema endale naiseks); kunagi ürgajal leidis selline isatapp tegelikult aset ja sellest tekkinud süütunde vaigistamiseks hakati austama isa kuju kui jumalust (nii tekkis religioon).
    Ratsionaalse valiku teooria
    Gary S Becker (1930-). Majandusteaduslikku lähenemise rakendamine teistele sotsiaalse elu valdkondadele peale majanduse (pereelu, abiellumine , kuritegevus jne). Eeldab et inimesed on ratsionaalsed kalkuleerijad, kes püüavad igas olukorras saada maksimaalset kasumit.
    Ratsionaalse valiku teooria on tänapäeva majandusteaduse nurgakivi ja see kogub ka sotsioloogias aina rohkem poolehoidjaid.
    Sotsiobioloogia
    Edward O Wilson (1929-) Suur osa inimese sotsiaalsest käitumisest on määratud geenide poolt. Geneetiliselt määratud käitumine on kujunenud inimliigi evolutsiooni käigus ja on aidanud kaasa meie esivanemate edukale ellujäämisele ja paljunemisele (st. geenide edasikandumisele). Tänapäeva inimeste käitumist juhivad need samad geenid.
    Sotsiobioloogia sai kohe peale tekkimist 1970ndatel suure kriitika osaliseks; seda kritiseeriti rassismis, seksismis, determinismis, parempoolsuses jms. Evolutsiooniline psühholoogia – sotsiobioloogia uuem nimetus.
    Sotsioloogia kui institutsiooni ajalugu
    Senine käsitlus puudutas sotsioloogia teooria ajalugu. Aga oluline on vaadata põgusalt ka sotsioloogia kui sotsiaalse nähtuse (institutsiooni) ajalugu. Iga teaduse arengu juures on eriti olulised 2 aspekti – selle teaduse õpetamine ülikoolides ja sellele teadusele spetsialiseerunud ajakirjad .
    Sotsioloogia õpetamise algus
    1876 esimene sotsioloogia kursus - Yale’i Ülikoolis, USA-s, lektor: William Graham Sumner.
    1892 esimene sotsioloogia õppetool - Chicago Ülikoolis, USA-s.
    1894 esimene sotsioloogia õpik - An Introduction to the Study of Sociology (USA-s).
    Esimesed sotsioloogia ajakirjad
    Prantsusmaal: Revue Internationale de Sociologie (1893), Annales de l’Institut International de Sociologie (1895), L’annee Sociologique (1898, Emile Durkheimi juhtimisel).
    USA-s: American Journal of Sociology (1895), American Sociological Review (1936).
    Saksamaal: Archiv für Sozialwissenschaft und Sozialpolitik (1903, Max Weberi juhtimisel).
    Inglismaal: British Journal of Sociology (1951).
  • Loeng – Inimese areng ja sotsiaalne keskkond(ptk 5)
    Sotsialiseerumine – protsess mille käigus inimene (enamasti laps) õpib reegleid ja rolle, mis on vajalikud eluks sotsiaalse koosluse liikmena; sotsialiseerumine on kultuuri omandamine, ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks saamine.
    Desotsialiseerimine – protsess mille käigus inimene pannakse varasema sotsialiseerumisprotsessi tulemustest loobuma , desotsialiseeritav inimene peab omandama mingid uued reeglid ja rollid ning peab selle jaoks loobuma varasemate reeglite ja rollide täitmisest.
    Resotsialiseerumine – kunagi varem omandatud, kuid vahepeal unustatud rollidesse taas sisseelamine
    Sotsialiseerumise agendid – isikud ja organisatsioonid, kes juhivad inimeste sotsialiseerumist (perekond, kool, sõbrad, televisioon).
    Isiksuse areng
    Sigmund Freud (1856 – 1939)
    Teadvuse tasandid : (1) teadvus – see millest inimene parajasti teadlik on; (2) eelteadvus – see millest inimene praegusel hetkel teadlik pole, kuid millest ta võib suurema vaevata teadlikuks saada; (3) alateadvus – selline info mida inimene pole võimeline teadvustama, aga mis tema käitumist ja teadvust siiski kaudsel moel mõjutab; siin asuvad muuhulgas ka teadvusest välja surutud ebameeldivad mälestused jms. Viimastest on võimalik teadlikuks saada ainult psühhoanalüütiku abiga.
    Isiksuse struktuur:
    • ID (miski, tema) – kaasasündinud bioloogilised tungid, mida inimene peab rahuldama.
    • EGO (mina) – see osa inimisiksusest, mis juhib igapäevast tegutsemist.
    • SUPER-EGO (ülimina) – internaliseeritud normid ja reeglid, mida inimene peab täitma. Internaliseerimine on protsess, mille käigus ühiskonna poolt inimesele ette kirjutatud reeglid ja normid muutuvad osaks inimese isiksusest, mistõttu inimene täidab neid ettekirjutusi vabatahtlikult ja nende rikkumine kutsub temas esile süütunde. Kõige esimesed normid, mida laps internaliseerib on vanemate käsud ja keelud.
    Freudi üks olulisemaid panuseid inimese arengu uurimisse seisneb varase lapsepõlve tähtsuse mõistmises. Enne teda oli levinud arvamus, et varases lapsepõlves inimesega toimuv ei saa inimese kujunemises suurt rolli mängida, kuna inimene on veel liiga loll, et toimuvat mõista. Peale Freudi on aga saanud üldlevinuks arvamus, et paljude inimese omaduste ja probleemide juured on lapsepõlves. Isiksuse kujunemine toimub Freudi arvates varases lapsepõlves.
    Talcott Parsons – peamine internaliseerimise kontseptsiooni arendaja sotsioloogias. Ühiskond püsib koos tänu sellele, et kõik selle liikmed on internaliseerinud ühiskonna põhiväärtused.
    Erik H Erikson (1902 – 1994)
    Inimene areneb ja sotsialiseerub läbi kogu elu, mitte ainult esimese elukümnendi jooksul nagu Freud oli arvanud. Inimese elukäik seisneb teatavate üldinimlike probleemide lahendamises; kokku on neid probleeme (ja seega ka arengustaadiume) kaheksa. Iga probleem iseloomustab teatud vanuses inimesi, vanusele vastava probleemiga seotud küsimused on antud vanuses inimese jaoks kõige olulisemad.
    Inimese arengustaadiumid:
  • usaldus – usaldamatus (0 – 1,5 a vanuses)
  • iseseisvus – häbi (1,5 – 3 a)
  • initsiatiiv – süü (3 – 6 a)
  • töökus – alaväärsus (6 – 12 a)
  • identiteet – identiteedi segadus (12 – 18 a)
  • intiimsus – isolatsioon (18 – 24 a)
  • loovus – stagnatsioon (25 – 50 a)
  • integratsioon – meeleheide (50 - )
    Vasakul pool on iga staadiumi puhul toodud probleemi positiivne lahendus, paremal pool negatiivne. Kui eelmine probleem on lahendatud positiivselt, siis suureneb tõenäosus, et ka järgmine lahendatakse positiivselt.
    Elukäigu ( elutee ) uuringud
    Elukäigu uuringud (life course studies) uurivad inimese arengut kogu tema elu jooksul. Uuritakse
    • olulisemate elusündmuste (kooli minek, kooli lõpetamine, tööle minek, abiellumine, lapse sünd, pensionile jäämine) ajastamist (millises vanuses need sündmused toimuvad)
    • nende sündmuste toimumise järjekorda
    • mitmesuguste muutujate (inimese isiksuseomadused, ajalooline periood) mõju elusündmuste ajastamisele ja järjekorrale

    Kultuur ja isiksus
    Margaret Mead (1901 – 1978)
    Tegi etnograafilisi uurimusi Samoa saartel Vaikses Ookeanis ja leidis, et sealsetel noortel ei esine teismelise eas sellist mässumeelsust ja identiteedi otsinguid nagu lääne noortel. Seega on murde-ea probleemid iseloomulikud ainult lääne kultuurile ja tulenevad ilmselt sellest, et lääne kultuuris peab selles vanuses inimene langetama suuri valikuid. Traditsionaalses kultuuris sellist valikuvabadust pole ega ka sellega kaasnevaid probleeme.
    Seega erinevates kultuurides toimub isiksuse areng erinevalt.
    Kultuuridevahelised võrdlevad (cross-cultural) uuringud
    Uuritakse mitmesuguste psühholoogiliste tunnuste avaldumist erinevates kultuurides. Üks viis kultuure jagada:
  • Individualistlikud kultuurid (Euroopa ja Põhja-Ameerika) – väärtustatakse inimese vabadust ja iseseisvust.
  • Kollektivistlikud kultuurid (Ida- Aasia ) – väärtustatakse inimese grupikuuluvust ja kohustuste täitmist.
    Mõtlemise areng
    Jean Piaget (1896 – 1980)
    Lapse mõtlemise areng läbib mitu staadiumi enne kui jõuab täiskasvanuliku loogilise mõtlemiseni.
  • Senso-motoorne staadium (0 – 2 a). Selle perioodi alguses ei mõista lapsed objektide konstantsust (et objektid ka siis edasi eksisteerivad kui neid näha ei ole).
  • Preoperatsionaalne staadium (2 – 7 a). Selles vanuses laps on egotsentrist – arvab, et teised näevad maailma täpselt samamoodi nagu tema. Lapsel puudub nn. mõistuse teooria (theory of mind) – arusaamine, et teistel inimestel on teadvus ja oma spetsiifiline arusaamine maailmast.
  • Konkreetsete operatsioonide staadium (7 – 11 a). Laps suudab mõista ainult reaalselt eksisteerivaid asju ja seoseid, mitte võimalikke.
  • Formaalsete operatsioonide staadium (11 - ). Loogiline mõtlemine.
    Kultuur ja mõtlemine
    Lev Võgotski (1896 – 1935)
    Uuringud Kesk-Aasia karjakasvatajatega näitasid, et seal ei suuda ka täiskasvanud inimesed Euroopalikus mõttes loogiliselt mõelda. Sellest võib järeldada, et loogiline mõtlemine on omane vaid lääne kultuuridele, kuna seal on sellist mõtlemist vaja (eelkõige koolis). Traditsionaalses kultuuris pole inimestel vaja abstraktset loogilist mõtlemist.
    Seega erinevates kultuurides toimub mõtlemine ja selle areng erinevalt.
    Loodus, kultuur ja inimese areng
    Nature ja nurture probleem – kumb on inimese arengu määramisel olulisem, kaasasündinud omadused (nature) või elu jooksul õpitu (nurture)?
    Kaks äärmuslikku vastust sellel küsimusele:
    Bioloogiline determinism – olulisemad omadused on inimesele geenide poolt kaasa antud
    Keskkondlik determinism – inimese omadused sõltuvad peaegu täielikult keskkonnast
    Instinktiteooria
    William McDougall (1871 – 1938)
    Inimkäitumine on määratud kaasasündinud instinktide poolt. Inimestele omaste instinktide hulka kuuluvad näiteks: vanemlik hool , uudishimu, toidu otsimine, vastumeelsus, sümpaatia, seltsivus jne.
    Sotsiobioloogia (evolutsiooniline psühholoogia)
    Inimese käitumine sõltub suurel määral meie esivanematel miljonite aastate jooksul evolutsiooni käigus kujunenud geneetilistest kohastumustest. Need kohastumused (adaptations) aitasid meie esivanematel ellu jääda ja järglasi saada ning mõjutavad meie käitumist ka tänapäeval.
    Mõned inimese sotsiaalse käitumise aspektid, mis on ilmselt geenide poolt mõjutatud ja on seega kohastumused:
    • keel: lapsel on kaasasündinud võime sotsiaalses grupis üles kasvades omandada selles grupis kõneldav keel. Seega keele omandamise võime on kohastumus , mis soodustab ümbritsevate inimestega suhtlemist ja seega ka ellujäämist. Kriitiline periood – kui laps ei viibi teatud kriitilises vanuses keelelises keskkonnas, siis on tal hiljem palju raskem inimkeelt omandada.
    • eelistused vastasugupoole osas: uuringud on näidanud, et kõigis maailma piirkondades panevad mehed rõhku naise noorusele ja ilule, naised aga mehe staatusele ja jõukusele. Need eelistused on kohastumused, mis võimaldavad inimestel kõige väärtuslikumat partnerit leida ja seega edukalt järglasi saada.
    • ema ja lapse vaheline seos (attachement): ema ja lapse vaheline kiindumus on ilmselt mõlema poolne kohastumus, mis soodustab lapse ellujäämist.

    Biheiviorism
    B F Skinner (1904 – 1990)
    Kogu inimkäitumine on kogemuse teel õpitud. Õppimine toimub nii loomadel kui inimetel järgmiselt:
  • indiviid teeb kogu aeg midagi;
  • mõned teod toovad kaasa meeldiva tagajärje (hüvituse), mõned ebameeldiva (karistuse);
  • meeldivaid tagajärgi toonud tegude edasise sooritamise tõenäosus tõuseb, ebameeldivaid tagajärgi toonud tegude tõenäosus langeb. Tehniliselt väljendudes tähendab see, et tegude tagajärjed kinnitavad e. sarrustavad (reinforce) inimeste käitumist.
    Sellist õppimisprotsessi nimetatakse operantseks tingimiseks ( operant conditioning).
    John B Watson (1878 – 1958)
    “Andke mulle tosin tervet imikut ja vaba voli neid üles kasvatada, ja ma garanteerin, et ma võin neist teha ükskõik kelle – arsti, advokaadi, kerjuse või varga – sõltumata nende talendist või päritolust.”
    Albert Bandura – sotsiaalse õppimise teooria
    Vaatlev õppimine (observational learning) - suurem osa uutest oskustest ei ole omandatud mitte enda kogemuste baasil (nagu Skinner arvas), vaid teisi inimesi jälgides ja jäljendades. Mudel – see inimene kelle käitumist jäljendadakse
    Kaudne kinnitus – mudeli käitumise positiivsed või negatiivsed tagajärjed kinnitavad vaatleja käitumist, st. mõjutavad vaatleja edasist käitumist.
    Käitumisgeneetilised uuringud
    Käitumisgeneetika (behavioral genetics) – geneetika aladistsipliin mis uurib mittelaboratoorsete meetodite abil geenide ja keskkonna rolli inimkäitumise ja omaduste kujunemisel.
    Inimese geenid võib jagada:
  • universaalsed geenid - sellised mis on kõikidel inimestel ühesugused; eelkõige kuuluvad siia elutähtsate organite tööd reguleerivad geenid; nende geenide mõju inimkäitumisele uurib muuhulgas ka sotsiobioloogia;
  • varieeruvad geenid - sellised mis on erinevatel inimestel erinevad; siia kuuluvad näiteks pikkust, kaalu, intelligentsust, isiksuseomadusi mõjutavad geenid; neid uurib käitumisgeneetika.
    Käitumisgeneetilised meetodid
    Põhiidee – võrrelda omavahel inimesi, kes erinevad üksteisest sugulusastme või keskkonna sarnasuse poolest.
  • Ühe munaraku (monosügootsete e. identsete) ja kahe munaraku (disügootsete) kaksikute võrdlemine. Kuna monosügootsed kaksikud on geneetiliselt identsed, disügootsed aga mitte, siis kui selgub , et mingi tunnuse (näiteks intelligentsuse) osas on monosügootsed kaksikud omavahel sarnasemad kui disügootsed, siis võib järeldada, et see tunnus on geenide poolt mõjutatud.
  • Lahus kasvanud monosügootsete kaksikute võrdlemine. Kui peale sündi lahutatud monosügootsed kaksikud on mingi tunnuse osas sama sarnased kui koos üles kasvanud monosügooted kaksikud, siis võib järeldada, et see tunnus on geenide poolt mõjutatud.
  • Adopteeritud laste võrdlemine nende bioloogiliste ja kasuvanematega. Kui laps sarnaneb mingi tunnuse osas rohkem oma bioloogiliste vanematega, kelle juures ta pole üles kasvanud, kui kasuvanematega, kelle juures ta on üles kasvanud, siis mõjutavad seda tunnust rohkem geenid kui keskkond.
    Need meetodid on näidanud, et näiteks intelligentsus on suurel määral inimesele kaasa sündinud (geenide poolt määratud).
    Keskkond mis inimese arengut mõjutab jaguneb:
    • Jagatud keskkond (shared environment). Need keskkonna elemendid mis on samas peres üles kasvavatel lastel ühised (näiteks kodune majanduslik olukord).
    • Mittejagatud keskkond (nonshared environment). Need keskkonna elemendid mis ei ole samas peres üles kasvavatel lastel ühised (näiteks sõbrad, sünnijärjekord).
    Robert Plomin - uuringud näitavad, et jagatud keskkonna mõju inimese arengule on väike, sest samas peres üles kasvanud lapsed on peaaegu sama erinevad kui erinevates peredes kasvanud lapsed (kui esimeste geneetilist sarnasust mitte arvestada). See ei tähenda tingimata, et perekond (lapsevanemad) lapse arengut üldse ei mõjuta, vaid seda, et iga laps kogeb perekondlikku keskkonda omal moel.
    Judith Harris – Lapsevanemad ei oma inimese arengule pikaajalist mõju. Suhtlemine eakaaslastega on lapse normaalse arengu jaoks palju olulisem, kui suhtlemine vanematega.
    Sünnijärjekorra uuringud. Sünnijärjekord (birth order), see mitmenda lapsena ollakse perre sündinud, on üks oluline mittejagatud keskkonna element, sest see on samas peres kasvavate laste jaoks erinev (v.a. mitmikud). Frank Sulloway – esimesena perekonda sündinud ja hiljem sündinud laste vahel on süstemaatilised erinevused; esimesed lapsed on tavaliselt rangemad, korralikumad; hiljem sündinud lapsed on mässajad.
  • Loeng – Sotsiaalne interaktsiooni sotsioloogilised käsitlused(ptk 4)
    Selle teema all vaadeldavad teemad kuuluvad sotsiaalpsühholoogia uurimisvaldkonda. Mitmete uurijate arvates on sotsiaalpsühholoogia jagunenud kaheks vooluks:
  • psühholoogiline sotsiaalpsühholoogia – sotsiaalse käitumise uurimine lähtudes rohkem indiviidist (uurimisteemad näiteks: hoiakud, sotsiaalne taju)
  • sotsioloogiline sotsiaalpsühholoogia – sotsiaalse käitumise uurimine lähtudes rohkem ühiskonnast
    Käesolevas kursuses tegeldakse eelkõige viimasega .
    Igapäevase tegevuse analüüs
    Sotsiaalteadustes on levinud kaks lähenemist inimtegevusele
    1. Inimesel on enne tegutsema asumist enam-vähem selge plaan selle kohta, mida ta tahab teha ning hilisem tegevus järgib neid plaane (suurema või väiksema eduga).
    2. Inimese tegevus lähtub tavaliselt pigem sissejuurdunud harjumustest kui selgest plaanist; inimene ei mõtle kuigi palju oma igapäevase tegevuse üle; oma tegevuse üle hakatakse mõtlema alles siis kui:
  • tekib mingi takistus harjumuspärasele tegevusele;
  • keegi palub inimesel oma käitumist selgitada.
    Alfred Schutz – fenomenoloogiline sotsioloogia
    Loomulik hoiak – suhtumine maailma, mis võtab paljud asjad kahtluseta omaks; näiteks: maailma eksisteerib minust sõltumatult, teised inimesed omavad üldjoontes minuga sarnaseid taustateadmisi.
    Harold Garfinkel - etnometodoloogia
    Tuleb uurida igapäevast suhtlemist juhtivaid reegleid. Seda võib teha nn. tülinorimise eksperimentide abil, mille käigus rikutakse mingit reeglit ja vaadatakse kuidas inimesed sellele reageerivad.
    Igapäevast suhtlemist juhtivate reeglite tunnused:
    • need reeglid on vaikivad (tacit), vaikimisi omaks võetud, neid ei teadvustata enamasti (teadvustatakse vaid siis kui keegi neid rikub).
    • kui keegi neid rikub, siis tuleb sellele rikkumisele seletus leida
    • nende rikkumine ajab inimesed tihti vihale (kuna arvatakse, et rikkuja tahab tüli norida).

    Vestluseanalüüs (conversational analysis)
    Uuritakse inimeste omavahelisi vestlusi nii nagu need tegelikult toimuvad.
    Presuppositsioon – eeldatud info; see info mida rääkija otse välja ei ütle, aga mille kohta ta eeldab, et kuulaja seda teab; taustainfo mida kuulaja peab teadma, et öeldut mõista.
    H. P. Grice – vestlust juhivad teatavad reeglid e. maksiimid. Näiteks:
    • alati tuleb partnerile anda piisaval hulgal infot, mitte liiga vähe ega palju
    • vestluses tohib mainida ainult selliseid asju, mis on informatiivsed, mis annavad uut teavet ja pole iseenesest mõistetavad.

    Rolliteooria
    Staatus – koht, positsioon sotsiaalses süsteemis.
    Sotsiaalne süsteem – staatuste kogum; omavahel teatud suhetes olevate inimeste kogum.
    Roll – staatusega kaasnev sobilike käitumiste kogum.
    Rolliootused – teiste inimeste ootused rolli täitja käitumise suhtes.
    Rollikonflikt – olukord kus üks inimene peab samaaegselt täitma kahte või enamat rolli, mis esitavad inimesele konfliktseid nõudmisi (näiteks töötaja ja pereema või sõbra ja lapse roll). Üks viimasel ajal palju uuritud rollikonflikte on töö ja perekonna konflikt ( work -family conflict)
    See oli isiksuse sisene rollikonflikt, lisaks on võimalik ka inimeste vaheline rollikonflikt – olukord kus kaks inimest on omavahel konfliktis kuna täidavad rolle, mis on omavahel konfliktis (näiteks tööandja ja töötaja roll).
    Erving Goffman – sotsiaalne dramaturgia, rolliteooria kõige äärmuslikum variant
    Inimesed täidavad pidevalt, kogu oma elu, mingeid rolle; sellist aega, kus inimene oleks ilma ühegi rollita, ei ole; seega pole ka mõtet otsida inimese “tõelist mina”, mis oleks vaba ühiskonna poolt ette antud rollidest. “Mina” on mulje mida me tahame teistes enda kohta tekitada.
    Inimtegevuse peaeesmärgid:
  • endast soovitud mulje jätmine;
  • viisaka konsensuse säilitamine.
    Eeslava – “publiku” ees esinemine; selliste inimestega suhtlemine, kellele tahetakse head muljet jätta.
    Tagalava – esinemisest puhkamine ja selle jaoks ettevalmistuste tegemine; siin tuntakse end üsna vabalt.
    Suhtumine enda poolt esitatavasse rolli:
  • siiras – inimene samastub rolliga;
  • küüniline – inimene distantseerib end rollist.
    Mänguteooria
    Mänguteooria (game theory) - inimeste suhetes esinevate tüüpolukordade modelleerimine. Mänguteooria on tihedalt seotud ratsionaalse valiku teooriaga ja on koos sellega viimasel ajal sotsiaalteadustes palju toetajaid leidnud.
    Mänguteooria eeldused:
  • on kaks mängijat
  • igal mängijal on valida kahe strateegia – pettuse ja koostöö – vahel;
  • mängijad käituvad ratsionaalselt, maksimeerivad oma kasumit.
    Tuntumad mänguteoreetilised mudelid:
    • chicken
    • sugupoolte konflikt
    • vangidilemma (prisoner’s dilemma): olukord kus vastastikune koostöö on mõlemale osapoolele kasulikum kui vastastikune petmine, aga kõige kasulikum on ise teist petta , siis kui teine püüab koostööd teha ja kõige kahjulikum on ise koostööd üritades petta saada.
    Vangidilemma on kõige tuntum mänguteoreetiline mudel, kuna leitakse, et vangidilemma abil saab kirjeldada väga paljusid olukordi sotsiaalses suhtlemises; muuhulgas ka Hobbes ’i sotsiaalse lepingu teoorias käsitletavat.
    Thomas Hobbes. Teos “Leviathan” (1651)
    Sotsiaalse lepingu teooria - üks mõjukamaid teooriaid sotsiaalteaduste ajaloos, muuhulgas ka mänguteooria eelkäija.
    Looduslik seisund – kõikide sõda kõikide vastu, iga inimene ajab taga oma kasumit olles selle nimel valmis teisi inimesi igal võimalusel petma; selline olukord eksisteeriks ühiskonna puudumisel. Kuid inimesed saavad aru, et kõikide sõda kõikide vastu pole neile kasulik.
    Ühiskondlik (sotsiaalne) leping – implitsiitne kokkulepe mille inimesed just nagu sõlmiksid kui nad loobuvad vabatahtlikult oma looduslikust seisundist, st. nad alluvad sotsiaalsetele normidele selle asemel, et igas olukorras ainult oma kasu taga ajada.
    Riik - organ mis valvab , et inimesed ikka täidaksid ühiskondlikku lepingut.
    Hobbes’i teooria mänguteoreetiline interpretatsioon - inimene mängib ülejäänud ühiskonnaga vangidilemmat:
    ÜLEJÄÄNUD ÜHISKOND
    Pettus Koostöö
    MINA Pettus looduslik seisund muidusööja
    Koostöö altruist sotsiaalne leping
    Mõned mänguteoreetilised terminid
    Muidusööja (free-rider) – see kes kasutab teiste inimeste poolt toodetud hüve, selle tootmisse ise panustamata. Iga ühiskonnaliikme jaoks oleks kõige kasulikum olla muidusööja.
    Teise astme muidusööja (second order free-rider) – see kes jätab vahele jäänud muidusööja karistamata, kuna karistamine on karistajale kulukas .
    Ühislaua tragöödia (tragedy of commons) – olukord kus inimesed kasutavad ühist ressurssi (näiteks looduskeskkonda) ja kulutavad selle ära, kuna igaüks loodab, et kõik teised peale tema loobuvad selle kasutamisest.
    Sotsiaalse korra probleem (problem of order)
    Miks esineb ühiskonnas kord ja koostöö?, miks pole kõikide sõda kõikide vastu?, miks inimesed täidavad sotsiaalset lepingut ja alluvad reeglitele?
    Hobbes – “kõva käsi” (riik) valvab korra järele, karistab lepingu rikkujaid.
    Talcott Parsons – inimesed alluvad sotsiaalsetele normidele kuna nad on need internaliseerinud.
    Sotsiobioloogia – inimliigi esindajatel on evolutsiooni jooksul kujunenud kaasasündinud vastumeelsus teiste petmise vastu, kuna selline vastumeelsus on soodustanud inimeste võimet liigikaaslastega koos elada.
    Robert Axelrod – koostöö võib tekkida ka ratsionaalsete indiviidide vahel ilma, et oleks vaja eeldada väliseid jõude (nagu kõva käsi või sotsiaalsed normid). Seda eeldusel , et mängijad kohtuvad omavahel korduvalt ning et nad mõtlevad kaugemale kui ainult praegune hetk. Korduval kohtumisel (püsisuhtes) muutub koostöö petmisest kasulikumaks.
    Axelrod korraldas erilise mänguteoreetiliste strateegiate turniiri, kus erinevad strateegiad mängisid üksteise vastu arvutil. Strateegiate turniiri võitja – tit for tat (“vorst vorsti vastu”).
    Sotsiaalsed võrgustikud
    Sotsiaalne võrgustik – inimeste suhete “võrk”; tekib kui joonistada inimesed paberile ja ühendada üksteist tundvad inimesed joonega.
    Jacob Moreno (1889-1974) – sotsiomeetria , teadus sotsialsetest võrgustikest.
    Sotsiomeetriline küsitlus – lastakse kõikidel grupi liikmetel öelda, milline ülejäänud grupi liikmetest talle kõige rohkem meeldib (või kellega ta tahaks koos töötada, mängida, vestelda vms.). Sedasi saadakse teada, millist grupiliiget kõige rohkem valitakse ja keda üldse ei valita.
    Sellise küsitluse tulemusena võib igas grupis välja selgitada 5 sotsiomeetrilist staatust:
  • Populaarsed grupiliikmed – need keda hästi teatakse ja kellesse hästi suhtutakse.
  • Tõrjutud – need keda teatakse ja kellesse suhtutakse negatiivselt.
  • Unustatud – need keda eriti tähele ei panda.
  • Vastuolulised – need kes paistavad silma, kellesse halvasti ei suhtuta, aga kelle suhtes puudub ka üldine heakskiit .
  • Keskmised
    Võrgustikuanalüüs ( network analysis)
    Erinevalt sotsiomeetriast analüüsib reaalseid suhteid (mitte eelistusi).
    Sotsiaalsete võrgustike omadused:
    • suhete tugevus inimeste vahel: (1) tugev suhe – lähisugulased, head sõbrad, armastajad; (2) nõrk suhe – töökaaslased, naabrid. Mark Granovetter: töökoha otsimisel on nõrkadest suhetest rohkem kasu kui tugevatest; seda ilmselt seetõttu et lähisõbrad ja sugulased on meiega sarnased ja ei anna meile uut infot.
    Homofiilia – “sarnase armastamine”, inimeste kalduvus sõlmida lähisuhteid (sõprus, abielu) endasarnaste inimestega.
    • võrgustiku tihedus: (1) tihe võrgustik – kõik minu tuttavad on ka omavahel tuttavad; (2) hõre võrgustik – paljud minu tuttavad ei ole omavahel tuttavad.
    Võrgustikuauk – kui kaks minu tuttavat teineteist ei tunne, siis on nende vahel võrgustikus “auk”. Ronald Burt: edukamad on sellised ärimehed, kelle ärisuhete võrgustik sisaldab palju auke.
    Sild võrgustikus – suhe mis ühendab kaks inimgruppi, kelle vahel muidu ühtegi ühendavat seost ei olnud.
    • võrgustiku heterogeensus: kui palju erinevaid inimtüüpe võrgustik sisaldab.

  • loeng – Kultuur ja ühiskond(ptk 3,11,22)
    Ühiskonna mõiste
    Ühiskond – sotsiaalne süsteem, omavahel seotud elusolendite kogum. Ühiskondadest võime rääkida paljude loomaliikide puhul; kõige keerulisemad ühiskonnad on sotsiaalsetel putukatel ( sipelgad , mesilased) ja inimestel.
    Igapäevases kõnepruugis on ühiskonna mõiste tihti võrdne riigiga (Eesti riik = Eesti ühiskond); põhjalikumas analüüsis on ühiskond siiski laiem nähtus kui riik (riik on üks ühiskondliku elu ilminguid ).
    Kultuuri mõiste
    • kultuur hinnangulises tähenduses: kultuur kui vastand kultuuritusele, barbaarsusele
    • kultuur laiemas tähenduses: kultuur kui vastand loodusele, looduslikule; kultuur kui see mis on inimese tehtud
    • kultuur kitsamas tähenduses: kultuur kui vastand teistele ühiskonna komponentidele, kultuur kui üks ühiskonna osa

    Loomade kultuur
    Loomade kultuurist räägitakse siis, kui ühe liigi erinevad populatsioonid käituvad erinevalt, aga need erinevused ei tulene otseselt geneetilistest erinevustest ega ümbritseva looduskeskkonna erinevustest. Näiteks linnulaulu dialektid erinevates piirkondades ja erinevad toiduhankimise viisid šimpansitel.
    Kultuur laiemas tähenduses
    Ühiskonna tüübid
    Järgnev tüpoloogia lähtub eelkõige elatusvahendite hankimise viisist ja kajastab mingil määral tüüpide ajaloolist järgnevust.
    Kütid ja korilased (hunters and gatherers; foragers)
    • Inimkond on valdava osa oma ajaloost elanud selles ühiskonnatüübis.
    • Sõltuvus loodusest. Ise ei kasvatata ei loomi ega taimi; toitu hangitakse küttimise ja korilusega.
    • Väikesed grupid. Elatakse paarikümne inimeselistes gruppides, aeg-ajalt kogunetakse ka suurematesse gruppidesse.
    • Liikuv eluviis. Liigutakse ringi, ühes kohas ei peatuta kaua.
    • Sooline tööjaotus. Mehed tegelevad peam. küttimisega, mis on küllaltki ebakindel toidu hankimise vahend. Naised korilusega mis on palju kindlam ja annab soojades piirkondades suurema osa toidust (Arktilistel aladel on küttimine peatähtis).
    • Eraomandi puudumine ja võrdsus; varandust kantakse kaasas.
    • Keskse võimuorgani puudumine.
    • Tehakse suhteliselt vähe tööd (võrreldes keerulisemate ühiskondadega).
    • Toidu jagamine. Kellel on, see annab teistele.
    • Ühtekuuluvustunne loodusega.

    Aiaviljelus (horticulturalism)
    • Ekstensiivne põllundus. Kasvatakse ühes kohas taimi kuni muld saab ära kurnatud, siis puhastatakse endale uus maalapp.
    • Ühele põllulapile istutatakse erinevaid taimi; taimede eest eriti ei hoolitseta.
    • Praegu esineb eelkõige troopilistes piirkondades.

    Karjakasvatajad (pastoralism)
    • Liigutakse karjaga ringi (nomaadid) või karjatatakse ühe koha peal.
    • Uhked, sõjakad

    Põllumajandus (agriculturalism)
    • Intensiivne põllundus. Elatakse kogu aeg ühe koha peal ja haritakse sama maalappi.
    • Tehakse palju tööd; põllumaa eest hoolitsemiseks rajatakse niisutussüsteeme, väetatakse.
    • Suur ebavõrdsus
    • Suur asutustihedus.
    • Spetsialiseerumine , tekivad sotsiaalsed grupid kes ise ei tegele toidu tootmisega.

    Industriaalühiskond (industrial)

    Postindustriaalne ühiskond
    • Peamiseks majandussektoriks on teenindus, mitte enam tootmine
    • Olulisemaks ressursiks on informatsioon, mitte enam tehnoloogia

    Kultuuri olemust seletavad teooriad
  • Kultuur on iseseisev nähtus, kultuur ei tulene loodusest
    Emile Dukheim: sotsiaalseid fakte saab seletada vaid teiste sotsiaalsete faktide kaudu
    Alfred Lewis Kroeber: kultuur on superorganism - tervik mida ei saa taandada inimese ega looduskeskkonna omadustele. Kultuuril on oma sisemine arenguloogika. Viimasest annavad tunnistust samaaegsed avastused ja leiutised.
  • Kultuur on looduslikku päritolu
  • Kultuur tuleneb inimese bioloogilisest loomusest
    Bronislav Malinowski: institutsioonid tekivad vastusena inimvajadustele
    Sotsiobioloogia: sotsiaalsete nähtuste üheks allikaks on inimese geneetilised kohastumused.
  • Kultuur tuleneb looduskeskkonnast
    Marvin Harris, Julian Steward – kultuurimaterialism e. kultuuriökoloogia uurib seda, kuidas erinevad ühiskonnad kohanevad looduskeskkonnaga, kus nad asuvad. Eelkõige uuritakse traditsionaalseid kultuure. Eeldatakse et kultuurilised traditsioonid ja kombed peavad kuidagi sobituma ümbritseva looduskeskkonnaga.
    Geograafiline determinism – ühiskonna olemus sõltub sellest, millises geograafilises piirkonnas ta asub; riigi võimsus ja poliitika sõltub tema asukohast ja kujust.
    Kuidas läheneda võõrale kultuurile:
    • etnotsentrism: teist kultuuri hinnatakse oma kultuuri standardite põhjal.
    • kultuurirelativism: igat kultuuri hinnatakse selle kultuuri enda standardite põhjal.
    • universalism: kõiki kultuure hinnatakse mingite universaalsete standardite põhjal.

    Kultuur kui üks ühiskonna komponent
    Tihti öeldakse et ühiskond koosneb kolmest komponendist:
  • Majandus – tootmine, äri
  • Poliitika – õigussüsteem, valitsemine, bürokraatia
  • Kultuur (kitsamas tähenduses) – kunst, rahvakultuur, massimeedia, sport , religioon
    Kultuuri (kitsamas tähenduses) võib omakorda jagada järgmisteks komponentideks:
  • Materiaalne kultuur – tööriistad, olmeesemed, hooned, riided, toit jms.
  • Vaimne kultuur. Seda võib omakorda jagada sellisteks komponentideks:
  • Sümbolid e. märgid – objektid mis tähistavad midagi; nt. keel, diskursus
  • Sotsiaalsed normid – ettekujutused õigest käitumisest
  • Väärtused – inimeste poolt omaks võetud arusaamad selle kohta, milline käitumine, eluviis on hea, õiglane, väärtuslik jne.
    Kulturoloogia – teadus mis uurib kultuuri kui inimesest ja teistest ühiskonna osadest iseseisvat nähtust.
    Keel
    Loomulik keel on olulisim sümbolite (märkide) süsteem, millega inimesed kokku puutuvad.
    Mõned loomuliku keele omadused:
    • keele märgid (sõnad) on tähistatava objektiga seotud kokkuleppeliselt (konventsionaalselt): sõna pole enamasti objektiga millegi poolest “sarnane”, see et näiteks sõna “lill” tähistab just sellist objekti nagu ta tähistab tuleb sellest, et inimesed on nii kokku leppinud, mitte sellest, et sõna “lill” on lillega millegi poolest sarnane.
    • keel on generatiivne: lõplikust hulgast sõnadest võib moodustada (genereerida) lõpmatu hulga lauseid.

    Keel ja mõtlemine
    Edward Sapir & Benjamin Lee Worf – lingvistilise relatiivsuse hüpotees.
    Inimese emakeel mõjutab olulisel määral seda, kuidas inimene maailma tajub ja sellest mõtleb. Erinevate keelte rääkijad elavad erinevates maailmades. Näiteks Hopi indiaanlaste keeles pole spetsiaalseid grammatilisi vahendeid mineviku, oleviku ja tuleviku eristamiseks, mistõttu võib oletada, et Hopide arusaam ajast on hoopis teistsugune kui meil.
    Diskursus
    Diskursus – viis millestki rääkida, reeglid mis juhivad seda mida mingi asja kohta on tavaks öelda; näiteks Euroopa Liidu diksursus kujutab endast kõike seda, mida Euroopa Liidu kohta öeldakse ja reegleid mis juhivad Euroopa Liidust rääkimist või kirjutamist.
    Michel Foucault – ajalooline diskursuseanalüüs. Uurib seda, kuidas mingite teemade kajastamine tekstides aja jooksul muutub, kuidas ühed arusaamad muutuvad üldlevinuks ja teised kaovad.
    Teun van Dijk – analüüsib ajakirjanduslikku diskursust, eriti uudiseid.
    Ajalehtede ja televisiooni uudised on küll näiliselt objektiivsed, aga sisaldavad tegelikult varjatud suhtumist kajastavate sündmuste kohta. See varjatud suhtumine on tavaliselt selline, mis on kooskõlas valitsevate gruppide huvidega, aga kuna seda suhtumist edastatakse meedias varjatult, mitte otsesõnu, siis ei saa inimesed aru, et nendega manipuleeritakse.
    Sotsiaalsed normid
    Mis on sotsiaalne norm? Milline käitumine on normaalne? – sellele küsimusele saab kahel moel vastata:
    • normaalne on antud ühiskonnas kõige enam levinud käitumine (sotsiaalse normi mõiste statistiline tõlgendamine).
    • normaalne on õigeks peetud käitumine, selline mis vastab mingile ideaalile, ettekirjutusele (sotsiaalse normi mõiste preskriptiivne tõlgendamine).
    Mõned probleemid sotsiaalsete normide tõlgendamisel:
    Väärkonsensus (false consensus) – inimesed arvavad ekslikult, et teistel on nendega sarnane ettekujutus õigest käitumisest.
    Pluralistlik ignorants (pluralistic ignorance) – inimesed arvavad ekslikult, et teiste inimeste käitumine või arvamus õige käitumise kohta erineb nende omast.
    Väärtused
    Väärtused, väärtushinnangud – arusaamad sellest mis on hea, ilus, õiglane jms. Sarnased väärtused võib kokku grupeerida väärtuste dimensioonidesse, vastandlike väärtuste paaridesse. Mõned olulised väärtuste dimensioonid:
    • Traditsionalism – väärtustatakse traditsioonide järgimist, esivanemate austamist.
    Modernism – väärtustatakse iseseisvat mõtlemist, oma peaga otsustamist.
    • Kollektivism – väärtustatakse kollektiivi kuulumist ja selle heaks töötamist.
    Individualism – väärtustatakse individuaalset heaolu ja saavutusi.
    • Materialism – väärtustatakse materiaalset heaolu, majanduslikku jõukust.
    Postmaterialism – väärtustatakse eneseteostust, sõnavabadust, isiksuse arengut.
    Ronald Inglehart - inimese väärtuste kujunemine
  • väärtusi mõjutab eelkõige lapsepõlve keskkond;
  • väärtustatakse eelkõige seda mida endal ei ole, neid vajadusi, mis endal on rahuldamata; see väide lähtub Maslow vajaduste teooriast.
    Abraham Maslow – baasiliste vajaduste hierarhia.
    • bioloogilised vajadused
    • turvalisuse vajadus
    • sotsiaalse kuuluvuse vajadus
    • tunnustatuse vajadus
    • eneseteostuse vajadus
    Iga järgneva tasandi vajaduse teke eeldab üldjuhul elementaarsemate vajaduste rahuldamist, kuigi erandjuhul võib inimene keskenduda ka mõne kõrgema vajaduse rahuldamisele enne kui elementaarsem vajadus on rahuldatud.
    Inglehart on oma suures uuringus World Values Survey leidnud, et jõukates kapitalismimaades domineerivad inimeste seas postmaterialistlikud väärtused (ilmselt seetõttu, et seal on inimeste bioloogilised vajadused kõik rahuldatud ja need ei tundu seetõttu tähtsad); vaesemates riikides on inimesed aga materialistlikumad.
    Kultuuri vormid
    Rahvuskultuur – kultuur mida jagavad sama keelt kõnelevad inimesed
    Massikultuur – laiade masside seas levinud ja/või massimeedia kaudu leviv kultuur
    Eliitkultuur e. kõrgkultuur – priviligeeritud vähemuse seas levinud kultuur
    Subkultuur – mingi vähemuse seas levinud kultuur
    Kontrakultuur – vastandab end domineerivale kultuurile
    Rahvuskultuur
    Johan Gotfried Herder – 18. sajandi filosoof.
    Maailma ajalugu on rahvuste ajalugu, rahvused on ajaloo tõelised subjektid. Rahvused on ürdsed moodustised. Rahvus on inimese üks olulisemaid tunnuseid. Iga rahva keskne tunnus on keel, aga igal rahval on ka oma unikaalne rahvavaim.
    Rahvuslik ärkamine – protsess mille käigus rahvus saab iseendast teadlikuks ja hakkab püüdlema rahvusriigi loomise poole. Enne ärkamist eksisteerib rahvus nö. uinunud olekus.
    Benedict Anderson – rahvus on inimeste viis maailmas enda kohta määratleda.
    Rahvused hakkasid tekkima u. 16-17 sajandi paiku. Enne seda tundsid inimesed kokkukuuluvustunnet nendega kes olid nendega sama religiooni või allusid samale valitsejale. Seoses trükimeedia levikuga hakkasid inimesed kogukonna tunnet tundma nende inimeste suhtes, kes lugesid nendega samas keeles.
    Massikultuuri analüüs ja kriitika
    Frankfurdi koolkond (Max Horkheimer, Herbert Marcuse, Theodor Adorno, Erich Fromm jt.).
    Kritiseerisid kapitalistlikku ühiskonda lähtudes Marxi võõrandumise kontseptsioonist. Olid 1960ndatel üliõpilasrahutuste eesotsas.
    Lääne massikultuuri kriitika. Kommertslik massikultuur surub inimestele peale kapitalistlikuks tootmiseks vajalikke väärtusi; teeb inimesed ühetaolisteks robotiteks, kellel puudub igasugune individuaalsus ja kriitiline mõtlemine. Kapitalistliku kultuuritööstuse toodang on sama standardiseeritud kui tehase tootmisliini toodang.
    Asjastumine (commodification) – tendents vaadelda kõiki nähtusi ja inimsuhteid nende turuväärtusest lähtuvalt.
    Tarbimisantroploogia - kritiseerib Frankfurdi koolkonda, uurib inimese igapäevast kultuuri tarbimist. Inimene ei ole massikultuuri passivne ori, vaid oskab sellega aktiivselt manipuleerida.
    Turult väljunud (decommodified) kaubad – kaubad mis peale ostmist inimesele omaseks saavad ja omandavad seega omaniku jaoks uue tähenduse lisaks oma turuväärtusele.
    Pierre Bourdieu – klass ja maitse.
    Inimese klassipäritolu paneb paika selle milline on tema elustiil ja tema maitse toidu, riietuse, kunsti, spordi jne osas.
    Habitus – inimeses elukogemuse käigus kujunev tüüpiliste kalduvuste, oskuste, harjumuste, eelistuste süsteem. Samast klassist pärit inimestel on sarnane habitus.
    Subkultuuri ja domineeriva kultuuri suhted
    Akulturatsioon – protsess mille käigus subkultuur (enamasti mõeldakse siin subkultuuri all mingit rahvusvähemust, näiteks venelaste kogukonda Eestis) kohaneb domineeriva kultuuriga. Akulturatsiooni erinevaid viise näitab järgmine tabel:
    Subkultuuri suhtumine domineerivasse kultuuri
    positiivne negatiivne
    Suhtumine positiivne INTEGRATSIOON SEPARATISM
    oma
    kultuuri negatiivne ASSIMILATSIOON MARGINALISATSIOON
  • loeng – Sotsiaalne ebavõrdsus(ptk 8,9,10)
    Sotsiaalne struktuur
    Sotsiaalse struktuuri mõistet kasutatakse sotsioloogia teooriates palju ning tihti väga raskesti mõistetavalt. Kõige lihtsama definitsiooni järgi on sotsiaalne struktuur erinevatesse kategooriatesse kuuluvate inimeste (näiteks mehed ja naised, kõrgharidusega ja keskharidusega inimesed) sagedus ühiskonnas.
    Peter M Blau järgi on sotsiaalsel struktuuril kaks dimensiooni :
  • Sotsiaalne diferentseerumine e. eristumine (horisontaalne dimensioon) – inimeste vahelised erinevused, mis ei sea osasid inimesi teistega võrreldes paremasse olukorda.
  • Sotsiaalne stratifikatsioon e. ebavõrdsus e. kihistumine (vertikaalne dimensioon) – inimeste vahelised erinevused hüvedes (raha, staatus), mis seavad osad inimesed paremasse olukorda kui teised. Stratifikatsiooni ja ebavõrdsuse mõisteid kasutatakse tihti sünonüümidena, kuigi mõnedes käsitlustes on stratifikatsiooni (kihistumise) mõiste siiski kitsam kui ebavõrdsuse mõiste – stratifikatsioon on suhteliselt püsiv, väljakujunenud ja ühiskonnas üldiselt omaks võetud ebavõrdsus.
    Ebavõrdsus erinevates ühiskondades
    Üldise arvamuse järgi olid (ja on) kõige primitiivsemad ühiskonnad sellised kus praktiliselt puudus stratifikatsioon (v.a. mõningane vanuseline ja sooline ebavõrdsus). Keerulisemad ühiskonnad on aga kõik stratifitseerunud.
    Stratifitseerunud ühiskonnad võib jagada:
    Kasti- ja seisuseühiskond – kõik inimesed jagunevad selgelt eristavatesse kastidesse (või seisustesse), millesse kuulutakse sünnipäritolu järgi ja mida elu jooksul vahetada ei saa (nt. Indias – preestrid , sõjamehed, kaupmehed, talupojad, puutumatud).
    Klassiühiskond – inimesed jagunevad klassidesse (või kihtidesse e. straatidesse), millede vahele ei saa väga selget piiri tõmmata ja mida saab elu jooksul mõningate raskustega vahetada.
    Sotsiaalse positsiooni mõõtmine
    Mille alusel jaotada inimesi klassidesse (kihtidesse)?
    Karl Marx on autor kellega „klassi“ mõistet sotsioloogias eelkõige seostatakse . Marxi järgi määrab inimese klassipositsiooni tema suhe tootmisvahenditega (kapital, tööriistad, maa, tööjõud ), st. kas ta omab tootmisvahendeid või mitte. Selle alusel saab kapitalistlikus ühiskonnas eristada kahte klassi:
    • kapitalistid: omavad tootmisvahendeid (kapitali, maad, tööriistu)
    • töölised: ei oma tootmisvahendeid (peale enda tööjõu)

    Max Weber pidas Marxi lähenemist liiga ühekülgseks, inimesi saab kihtidesse jaotada ka muude tunnuste alusel peale majanduslike. Kolm olulist stratifitseerumise aluseks olevat tunnust on:
  • majanduslik jõukus – tootmisvahendite omamine, sissetulek
  • staatus, prestiiž – kuivõrd teised inimesed antud isikust lugu peavad
  • võim – kas inimene saab tänu positsioonile oma tahet teistele peale suruda
    Tänapäeva sotsioloogilistest uurimustes mõõdetakse inimeste sotsiaalset positsiooni peamiselt kolme muutuja alusel – haridus, amet, sissetulek. Need kolm näitajat annavad kõige üldisema pildi inimese elatustasemest ja elustiilist; need näitajad panevad suuresti paika ka inimese klassi kuhu ta kuulub.
    Klassisüsteemi areng
    19. sajandil, Marxi eluajal, võis üldjoontes rääkida järgmistest klassidest
    • kapitalistid e. kodanlus - suurfirmade omanikud
    • väikekodanlased – väikefirmade omanikud
    • töölised e. proletariaat – füüsilise töö tegijad vabrikutes
    • talupojad – maarahvas
    Kapitalistid ja töölised on Marxi järgi kapitalistliku ühiskonna kõige olulisemad klassid, kuna nende vaheline vastuolu on ühiskonna edasise arengu alus. Ülejäänud klassid peaksid kõik ajapikku muutuma töölisteks, nii et kapitalistliku süsteemi lõppstaadiumis on järgi ainult kaks klassi.
    Tänapäeva arenenud kapitalistlikus ühiskonnas võib laias laastus eristada järgmisi klasse :
    • kõrgklass – suurfirmade juhid ja omanikud, maailmakuulsad kunstnikud , tipp- poliitikud , tähtsamad aristokraatide suguvõsad
    • keskklass – keskmise suurusega ja väikeste firmade juhid ja omanikud, kõrgharidusega spetsialistid e. professionaalid (nt. arst, advokaat). Keskklass elab jõukalt, tavaliselt oma majas äärelinnas, ei pea muretsema homse toimetuleku pärast, kuid väga laristada ka ei saa, omab tavaliselt küllaltki konservatiivseid väärtushinnanguid. Suurearvulise keskklassi tekkimist lääne ühiskondades Marxi teooria ette ei näinud.
    • töölisklass – teevad enamasti vähest haridust nõudvat tööd (nt. kaevur, poemüüja). Elutingimused on enamasti tagasihoidlikumad kui keskklassil, kuid samas palju paremad kui töölistel 19. sajandil.
    • alamklass – kroonilised töötud , kodutud, alkohoolikud

    Ametite (töökohtade) klassifitseerimine
    International Standard Classification of Occupations (ISCO) – rahvusvaheliselt kasutatav ametite klassifikatsiooniskeem, mis klassifitseerib ametid tööülesannete iseloomu ja nõutava haridusliku kvalifikatsiooni järgi (st. sarnaste tööülesannetega ja haridustasemega ametid kuuluvad ühte rühma). Kümme peamist ametite rühma – juhid, tippspetsialistid (e. kõrgharidusega spetsialistid või professionaalid), keskastme spetsialistid, ametnikud, teenindus- ja müügitöötajad, põllumajanduse ja kalanduse oskustöölised, oskus- ja käsitöölised, seadme- ja masinaoperaatorid, lihttöölised, relvajõud.
    Ametite prestiiži skaalad – lastakse inimestel hinnata, kui kõrge on nende arvates erinevate ametite prestiiž ühiskonnas. Nii saab iga ameti kohta keskmise prestiiži näitaja. Seega ametid reatatakse paremusjärjestusse selle alusel, kui prestiižikateks neid peetakse.
    Ametite sotsiaalmajanduslik indeks – ametid reatatakse paremusjärjestusse selle alusel kui kõrge on nendel ametitel töötavate inimeste keskmine haridus ja sissetulek.
    Ebavõrdsuse mõõtmine ühiskonna tasandil
    Ebavõrdsust saab mõõta selle alusel, kui ühtlaselt on sissetulekud antud riigis inimeste ( perekondade ) vahel jaotunud. Seda mõõdab Lorenzi kõver:
    Kumulatiivne %
    sissetulekutest A B
    Kumulatiivne % inimestest (peredest)
    A – ideaalse võrdsuse joon, B – Lorenzi kõver, näitab kui kaugel on sissetulekute tegelik jaotus riigis ideaalsest võrdusest.
    Gini indeks – arvutatakse Lorenzi kõvera põhjal, näitab sissetulekute jaotumise võrdsust (0 = täielik võrdsus, kõikide inimeste sissetulekud on samad; 1 või 100 = täielik ebavõrdsus, üks inimene saab kõik riigi sissetulekud ja teised ei saa midagi)
    Ebavõrdsust saab mõõta ka näiteks selle alusel kui suure % kõikidest sissetulekutest riigis saavad kõige vaesemad 20% inimestest ja kõige rikkam 20% inimestest.
    Lorenzi kõvera ja Gini indeksi abil ei saa väljendada ainult sissetulekute jaotumist, vaid ka igasuguste teiste hüvede jaotust (näiteks autod, lapsed, naised, mehed, seks, alkoholitarbimine jne).
    Vaesus
    Absoluutne vaesus – inimene elab allpool teatavat minimaalset vajaduste rahuldatuse piiri (vaesuspiiri, elatusmiinimumi).
    Suhteline vaesus – inimene elab viletsamalt kui tema referentgrupp (need kellega ta end võrdleb). Eesti Statistikaamet mõistab suhtelise vaesuse all riigi keskmise sissetulekuga võrreldes vaeselt elamist.
    Millest sõltub ebavõrdsuse tase riigis?
    Majanduslik areng ja ebavõrdsus
    Arvatakse et riigi majandusliku arengu (nt. sisemajandusliku koguprodukti e. SKP) ja riigis valitseva ebavõrdsuse seos on järgmine:
    sissetulekute
    ebavõrdsus
    riigis
    riigi majanduslik arengutase (SKP)
    See on nn. Kuznetsi kõver. Seega ebavõrdsus on kõige suurem keskmise arengutasemega riikides ehk teisisõnu: vaestes riikides on enamus inimesi vaesed, kui riigi majandus hakkab arenema, siis hakkab ka ebavõrdsus kasvama (osade gruppide elu läheb paremaks, teiste oma halvemaks) ja alles peale teatava arengutaseme saavutamist hakkab sissetulekute jaotus jälle võrdsustuma.
    Funktsionalistlik stratifikatsiooni teooria
    Kingsley Davis & Wilfred Moore
    • ühiskond on süsteem, mille eesmärk on enesesäilitamine
    • ühiskond koosneb sotsiaalsetest positsioonidest
    • sotsiaalsed positsioonid on ühiskonna säilimise jaoks erineval määral vajalikud
    • ühiskond koosneb erinevate võimetega inimestest
    • ühiskonna säilimise jaoks on vaja inimesed positsioonidele paigutada
    • kõige tähtsamatele positsioonidele tuleb paigutada kõige andekamad inimesed
    • erinevad positsioonid pakuvad inimestele erineval määral hüvesid (raha, prestiiž)
    • olulisemad positsioonid pakuvad rohkem hüvesid, mis tekitab inimeste seas konkurentsi olulisematele positsioonidele pääsemise pärast
    • positsioonide vaheline ebavõrdsus on seega ühiskonna jaoks kasulik, kuna motiveerib inimesi pingutama
    • positsiooni omandamise edu sõltub inimese andekusest; seega kõige andekamad inimesed saavad kõige olulisemad ja paremad positsioonid
    • need kes jäävad madalamatele positsioonidele tahaksid küll kõrgemale tõusta, kuid on üldjoontes siiski olemasoleva hüvede jaotusega nõus, kuna igaüks on saanud selle, mille ta on ära teeninud.

    Omistatud staatus – selline staatus (sotsiaalne positsioon) mis omistatakse inimesele tema päritolu (vanemate staatuse) alusel.
    Omandatud staatus – selline staatus mille inimene ise elu jooksul omandab
    Meritokraatia – ühiskond kus iga inimese sotsiaalse staatuse määravad tema sisemised võimed ja motivatsioon.
    Konfliktiteoreetiline stratifikatsiooni teooria
    Karl Marx, Ralf Dahrendorf, Randall Collins
    • ühiskond koosneb konfliktis olevatest gruppidest
    • erinevad grupid omavad erineval määral hüvesid ja võimu
    • need kes omavad rohkem hüvesid, omavad neid tänu sellele, et nad võtavad vaesematel gruppidelt osa nende hüvedest ära
    • ebavõrdsus on seega kasulik ainult neile kes omavad ressursse
    • need kes on võimul, on seal tänu sellele, et nad takistavad jõuga teiste gruppide pääsemist võimu juurde
    • inimese poolt omatav hüvede ja võimu hulk sõltub eelkõige tema päritolust
    • halvematel positsioonidel asuvad inimesed pole olukorraga nõus, aga neil on raske midagi olukorra muutmiseks teha.

    Sotsiaalne mobiilsus
    (social mobility)
    Inimeste liikumine sotsiaalsete positsioonide (töökohtade) või kihtide vahel.
    Ülenev mobiilsus – liikumine vähem prestiižikalt (vähem hüvesid pakkuvalt) töökohalt rohkem prestiižikale (rohkem hüvesid pakkuvale).
    Alanev mobiilsus – liikumine rohkem prestiižikalt töökohalt vähem prestiižikale.
    Horisontaalne mobiilsus – liikumine uuele positsioonile, mis on sama prestiižikas kui eelmine, st. töökoha vahetus toimub sama kihi siseselt.
    Põlvkonnasisene mobiilsus – inimese elu jooksul toimuvad töökohtade vahetused, võrreldakse inimese uut töökohta tema enda varasema töökohaga.
    Põlvkondade vaheline mobiilsus – kahe või rohkema põlvkonna jooksul toimuvad töökoha vahetused, võrreldakse inimese enda töökohta tema vanemate omaga ; kui lapsed on täiskasvanuks saades enamasti teistsugustel positsioonidel kui olid nende vanemad, siis järelikult on ühiskonnas suur põlvkondadevahelise mobiilsus.
    Mobiilsust saab uurida mobiilsustabeli abil
    lapse töökoht täiskasvanueas
    TÖÖLINE KAPITALIST
    isa töökoht TÖÖLINE 50% 20% 70%
    KAPITALIST 10% 20% 30%
    60% 40%
    Ülal kujutatus tabeliga uuritakse põlvkondade vahelist mobiilsust (võrreldakse inimese klassikuuluvust tema isa omaga). Protsendid ruutude sees näitavad kuidas inimesed jagunevad vastavalt sellele milline on nende enda ja nende isa töökoht. Protsendid ruutudest väljaspool näitavad kui palju oli kummagi kassi esindajaid kokku isade põlvkonnas (viimane parempoolne tulp) ja laste põlvkonnas (alumine rida).
    Strukturaalne mobiilsus – mobiilsus mis tuleneb tööturu struktuuri muutustest – st. sellest, et mingisse kihti kuuluvaid töökohti tuleb juurde (või jääb vähemaks), mistõttu inimesed sisenevad sellesse klassi (või väljuvad sellest). Näiteks ülal kujutatud tabelis on laste põlvkonnas kapitalistide klass suurem kui isade põlvkonnas ja seega on toimunud strukturaalne mobiilsus tööliste klassist kapitalistide klassi.
    Suhteline mobiilsus – tööturu struktuuri muutustest sõltumatu mobiilsus.
    Ülal toodud mobiilsuse käsitlus rääkis inimeste liikumisest klasside (töökohtade) vahel; tegemist oli seega klassimobiilsusega. Majandusteaduses räägitakse rohkem sissetulekumobiilsusest – sellest kuidas vanemate sissetulek mõjutab laste oma.
    Inimeste vahelise ebavõrdsuse allikad
    Staatuse omandamise ( status attainment) uuringud - uuritakse tegureid mis mõjutavad inimeste staatuse omandamist (tööalast ja hariduslikku karjääri ning sissetulekut). Seda tüüpi uuringutele panid aluse Peter Blau ja Otis Duncan 1967 aastal.
    Mõned olulised staatuse omandamist mõjutavad tegurid
    • sotsiaalne päritolu: selle indikaatoriteks on vanemate töökoht, vanemate haridus, vanemate sissetulek jms. Uuringud näitavad, et kõrgema staatusega vanemate lastel on enamasti samuti kõrgem haridus, töökoht ja sissetulek; seega toimub sotsiaalne reproduktsioon e. ebavõrdsuse taastootmine põlvest põlve – need kelle vanemad olid rikkad on ka ise rikkad.
    Sotsiaalmajanduslik staatus (socioeconomic status, SES) – termin mida tihti kasutatakse inimese sotsiaalse päritolu, aga mõnikord ka inimese enda poolt saavutatud positsiooni tähistamiseks.
    • intelligentsus (vaimsed võimed e. IQ). Kõrge intelligentsusega inimesed saavutavad elu jooksul kõrgema staatuse kui vähem intelligentsed.
    Richard Herrnstein & Charles Murray “The Bell Curve” (1994) – USA viimaste aastakümnete üks kurikuulsamaid raamatuid; lääne ühiskondades toimub stratifitseerumine päriliku IQ alusel, kõrgemad klassid moodustuvad eelkõige intelligentsetest inimestest, vähem intelligentsed langevad vaesusesse.
    • rass. Mustade staatus ja võimalus edukas olla on USA-s madalam valgete omast.
    • rahvus. Enamikes riikides on domineeriv rahvusgrupp ( põhirahvus ) kelle staatus on kõrgem kui mittepõhirahvuse esindajate oma.
    • sugu. Naised saavad meestest madalamat sissetulekut, kuigi muude tunnuste osas (nagu haridus, töökoha prestiiž) pole soolised erinevused kuigi selged.
    • inimkapital . Gary S Becker – inimkapital on inimese haridus, teadmised, oskused, kogemused jms.; kõrgema inimkapitaliga isikutel on ka kõrgem sissetulek. Haridus on vaieldamatult kõige olulisem majandusliku edukuse mõjutaja lääne ühiskondades. Haridus on ka oluline üleneva mobiilsuse kanal – vahend mille abil saab olla ülenevalt mobiilne.
    • kultuuriline kapital. Pierre Bourdieu – kultuuriline kapital on inimese üldine kultuursus (kombed, haritus jms.); kultuuriline kapital soosib inimese edukust antud ühiskonnas.
    • sotsiaalne kapital. Sotsiaalne kapital on inimese tutvused, tema sotsiaalne võrgustik; kõrge positsiooniga tuttavad, suur võrgustik jms soosivad inimese karjääriedu.

    Ebavõrdsuse tasandid
    Staatuse omandamise ja sotsiaalse mobiilsuse uuringutes analüüsitakse eelkõige ebavõrdsust inimeste vahel, kes elavad samas ühiskonnas, enam-vähem üksteise kõrval. Lisaks sellisele individuaalsele ebavõrdsusele võib rääkida ebavõrdsusest veel:
    • regionaalsel tasandil. Regionaalne ebavõrdsus – riigi erinevate piirkondade ebaühtlane areng; arenenud ja mahajäänud piirkonnad, keskused ja äärealad.
    • globaalsel tasandil. Globaalne ebavõrdsus – maailma erinevate piirkondade ebaühtlane areng; arenenud maad ja arengumaad . Seda kirjeldab Immanuel Wallersteini maailmasüsteemi teooria – maailma piirkonnad võib jagada tuumaks (rikkad riigid), poolperifeeriaks (keskmised riigid) ja perifeeriaks (vaesed riigid).

    Ebavõrdsuse kumulatiivsus
    Ebavõrdsus on kumulatiivne siis kui üks ebavõrdsust tekitav tegur langeb kokku teise (ja kolmanda ...) teguriga ; st. inimesed kes on ebasoodsas olukorras ühe näitaja osas (nad on madalat sotsiaalset päritolu), on ebasoodsas olukorras ka teise näitaja osas (nad ei kuulu põhirahvusesse). Arvatakse et kumulatiivne ebavõrdsus võib tekitada sotsiaalseid rahutusi.
    36
    • .DOC Laadi alla originaalfail 36 lk · .doc · 85 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Sotsioloogia materjal eksamiks #1 Sotsioloogia materjal eksamiks #2 Sotsioloogia materjal eksamiks #3 Sotsioloogia materjal eksamiks #4 Sotsioloogia materjal eksamiks #5 Sotsioloogia materjal eksamiks #6 Sotsioloogia materjal eksamiks #7 Sotsioloogia materjal eksamiks #8 Sotsioloogia materjal eksamiks #9 Sotsioloogia materjal eksamiks #10 Sotsioloogia materjal eksamiks #11 Sotsioloogia materjal eksamiks #12 Sotsioloogia materjal eksamiks #13 Sotsioloogia materjal eksamiks #14 Sotsioloogia materjal eksamiks #15 Sotsioloogia materjal eksamiks #16 Sotsioloogia materjal eksamiks #17 Sotsioloogia materjal eksamiks #18 Sotsioloogia materjal eksamiks #19 Sotsioloogia materjal eksamiks #20 Sotsioloogia materjal eksamiks #21 Sotsioloogia materjal eksamiks #22 Sotsioloogia materjal eksamiks #23 Sotsioloogia materjal eksamiks #24 Sotsioloogia materjal eksamiks #25 Sotsioloogia materjal eksamiks #26 Sotsioloogia materjal eksamiks #27 Sotsioloogia materjal eksamiks #28 Sotsioloogia materjal eksamiks #29 Sotsioloogia materjal eksamiks #30 Sotsioloogia materjal eksamiks #31 Sotsioloogia materjal eksamiks #32 Sotsioloogia materjal eksamiks #33 Sotsioloogia materjal eksamiks #34 Sotsioloogia materjal eksamiks #35 Sotsioloogia materjal eksamiks #36
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 36 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-12-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 85 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Emkiizu Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    sotsioloog kapital muutuja evolutsioon religioon paradigma sotsiaalteadus haridus institutsioon valim hüpotees lähenemine eristus revolutsioon

    Sarnased õppematerjalid

    Lühikonspekt - sotsioloogia ajalugu 2
    8
    doc

    Lühikonspekt - sotsioloogia ajalugu 2

    Sissejuhatus sotsioloogiasse Tänapäeva sotsioloogia teooria Kindlat piiri klassikalise ja tänapäeva sotsioloogia vahel muidugi pole. Kaks tunnust mille poolest tänapäeva sotsioloogia erineb klassikalisest on: empiiriliste uuringute osatähtsuse kasv (teoreetilistega võrreldes) ja USA osatähtsuse kasv (Euroopaga võrreldes). Nagu varem öeldud eristatakse tänapäeva sotsioloogias kolme peamist paradigma ­ funktsionalism, konfliktiparadigma ja interaktsionism. Järgnev ülevaade lähtub nende kolme paradigma eristusest. Funktsionalism Funktsionalistliku paradigma all käsitletakse järgnevalt kolme teoreetilist voolu ­

    Sotsioloogia
    Sissejuhatus sotsioloogiasse konspekt
    22
    docx

    Sissejuhatus sotsioloogiasse konspekt

    SISSEJUHATUS SOTSIOLOOGIASSE, 4. Milline olukord on näide sotsiaalsete normide EKSAMI KÜSIMUSED internaliseerimisest? (Internaliseeritud reegleid ja norme täidab 1. Sotsioloog tahab uurida, kuidas inimese inimene vabatahtlikult ning nende vastu haridus ja sotsiaalne päritolu mõjutavad tema eksimine toob kaasa ebameeldivaid sissetulekut. Mis on selle uurimuse emotsioone). sõltumatu(d) muutuja(d)?

    Sissejuhatus sotsioloogiasse
    Sissejuhatus sotsioloogiasse
    46
    docx

    Sissejuhatus sotsioloogiasse

    Sissejuhatus sotsioloogiasse Õpik ­ Hess, B.B., Markson, E.W. & Stein, P.J Sotsioloogia. Tallinn: Külim, 2001. Eksam: 6.jaanuar või 13.jaanuar (korduseksam 27.jaanuar). Valikvastustega enamjaolt. Referaat. Tähtaeg 18.detsember. Teaduslikust artiklist I loeng 2.09.14 (ptk 1) MIS ON SOTSIOLOOGIA? Mis on teadus? Sotsioloogia mõiste: ühiskonnateadus (eesti keeles). Mõiste võeti kasutusele August Comte (1798- 1857) poolt 19.sajandil socius (kaaslane, kaaslus, seltskond) ­ logos (õpetus, teadmine) =õpetus inimeste koos-olemisest Teadused kõige üldisemalt jagunevad: loodusteadusteks (sh. täppisteadused) ja sotsiaalteadusteks (sh humanitaarteadused). Sotsioloogia kuulub sotsiaalteaduste alla. Sotsiaalteadused on näiteks:

    Sissejuhatus sotsioloogiasse
    Sissejuhatus sotsioloogiasse konspekt
    13
    pdf

    Sissejuhatus sotsioloogiasse konspekt

    Sissejuhatus sotsioloogiasse: kordamine eksamiks 10. jaanuar 2010. a. 20:20 Sotsioloogia kui teadus Sotsioloogia - lihtsalt öeldes ühiskonnateadus. Mõiste autor Auguste Comte, keda peetakse ka sotsioloogia kui teaduse rajajaks. Sotsioloogia = socius (lad. k. kaaslane, kaaslus, seltskond) + logos (kr. k. õpetus, teadmine) Sotsioloogia vs. Psühholoogia Psühholoogia uurib indiviidi lahus tema sotsiaalsest keskkonnast. Sotsioloogia uurib indiviidi seoses tema sotsiaalse keskkonnaga või siis paljusid indiviide korraga. Sotsioloogia ja psühholoogia vahel asub sotsiaalpsühholoogia, mis kuulub võrdselt mõlema teaduse alla. Sotsioloogia vs. Majandusteadus

    Sotsioloogia
    Sissejuhatus sotsioloogiasse konspekt
    53
    doc

    Sissejuhatus sotsioloogiasse konspekt

    Sissejuhatus sotsioloogiasse 03.09 Tarmo Strenze [email protected] Õpik Hess, B.B., Markson, E.W. & Stein, P.J Sotsioloogia. Tallinn: Külim, 2001 tuleb lugeda Eksam: 7. Jaanuar või 14. Jaanuar Korduseksam: 28. Jaanuar Referaat. Tähtaeg ­ 18.detsember. Võimalikud lisakodutööd Eksam: peamiselt loengus räägitu kohta, kuid ka õpiku kohta Referaat artiklist: 1. Artikkel on teaduslik, st. on avaldatud teaduslikus ajakirjas Lisapunktid, kui osaleme loengus eksperimentidest, nende eest saab pluss- kui ka miinuspunkte. Kõik failid peavad olema .DOC või .RTF Kursusel kaks plokki: 1

    Sissejuhatus sotsioloogiasse
    Lühikonspekt - sotsioloogia kui teadus
    4
    doc

    Lühikonspekt - sotsioloogia kui teadus

    Sissejuhatus sotsioloogiasse Sotsioloogia kui teadus Mis on teadus? Teaduse "ametlik" definitsioon ­ teadus on eriline reaalsuse tunnetamise ja mõtestamise vorm. Samamoodi on ka kunst, religioon ja igapäevane mõtlemine (argiteadvus) spetsiifilised reaalsuse tunnetamise ja mõtestamise vormid, mis kõik erinevad teineteisest mingite tunnuste poolest. Teadusliku mõtlemise iseärasused võrreldes argi-mõtlemisega. Argiteadmine sisaldab enamasti mitmeid selliseid arvamusi, mis on teineteisele

    Sotsioloogia
    Sissejuhatus sotsioloogiasse eksam
    19
    docx

    Sissejuhatus sotsioloogiasse eksam

    Sotsioloogia Asutaja: Comte; Spencer Sotsioloogia revolutsioneerus koos arvutitega. Vastupidiselt psühholoogias väljakujunenud arusaamadele inimkäitumise põhjustest lähtub sotsioloog situatsioonist, kus käitumine aset leiab. Sotsioloogid uurivadki, kuidas isiklikud probleemid (kogemused) muutuvad ühiskondlikeks probleemideks 1. Klassikaline periood sotsioloogia ajaloos August Comte ­ positivism (mõtet omavad teadmised mis on ammutatud kogemust ja mille tõesust saab kogemuse baasil kontrollida, tähtsaim teadmiste ammutamise meetod on teadus) Ühiskonna arengustaadiumid on 1) teoloogiline ­ jumal, 2) metafüüsiline ­ abstraktsed ideed ehk headus ja õiglus, 3) positiivne ­ teaduslik Herbert Spencer ­ evolutsioon (ka sotsiaalselt jäävad ellu vaid tugevamad

    Sissejuhatus sotsioloogiasse
    Sotsioloogia küsimused kontrolltööks nr 1
    4
    doc

    Sotsioloogia küsimused kontrolltööks nr 1

    Küsimused kontrolltööks nr 1. · Mis on ja mida uurib sotsioloogia? Societas ­ ühiskond (lad k.) Logos ­ mõiste, õpetus (kreeka k) Siit siis: sotsioloogia on teadus ühiskonnast Socium ­ kooslus, rühm, ühendus Societas ­ ühiskond, seltskond Siit: " Sotsioloogia on teadus, mis uurib inimest kui kaaslast (seltsilist), kui teatud koosluse (grupi, kogukonna) ja ühiskonna liiget" -Sotsioloogia tegeleb igapäevase eluolu uurimisega ­ omaenda perspektiivist lähtudes. -Sotsioloogia püüab uurida, mis on nn "üldtuntud tõdede" taga: nt karistused vähendavad kuritegevust, õnnelikud töötajad on produktiivsemad jne. -Sotsioloogia eesmärgiks on uurida sotsiaalseid jõude, mis meie igapäevast elu mõjutavad: poliitika, haridus, suurfirmad jne

    Sotsiaalteadused


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun