Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Kultuuridevaheline kommunikatsioon (1)

Tartu Ülikool - Kultuur-Kunst - Kultuuridevaheline kommunikatsioon
1 HALB
Punktid
Sügis - Värvikirev metsatukk, langevad tammelehed ja mädahõng - sügiselised luuletused
Kultuuridevaheline kommunikatsioon
„Kultuur on mõistuse (mind) kollektiivne programmeerimine “ (Geert Hofstede)
“Culture is how things are done here” (John Mole)
Kultuuri määrab suuresti see, mis temas on või ei ole problemaatiline.
Etümoloogiliselt indo-euroopa “kultuur” ja “kommunikatsioon” ei paista olevat seotud.
  • kwel – püsivalt elama, siit: harima
  • mei – liikuma, kaupu vahetama , siit: ühine (ladina communis, inglise common, vrld ka ladina munus – kingitus)
“Kommunikatsioon” on kultuur pigem laiemas tähenduses, “kultuur” pigem tsivilisatsiooni/kõrgkultuuri tähenduses.
Kanooniline suhtlussituatsioon (John Lyons): Suuline suhtlus kahe lähestikku seisva inimese vahel, kes teineteist näevad ja kuulevad, loomuliku keele märkide abil. Kanoonilisest situatsioonist hargnevad edasised: kirjalik suhtlus osapoolte vahel, kirjalik suhtlus kujuteldava osapoolega, suuline suhtlus erinevate meediumite, nt televisiooni, kaudu jne. Põhijooned kõigil liikidel ühised (siit teksti lai määratlus semiootikas).
Kognitiivne lingvistika : abstraktseid ja keerulisi nähtusi mõistetakse konkreetsetega võrdlemiseteel, nn generatiivsete/kontseptuaalsete metafooride abil. Igasugune mudel põhineb mingil metafooril.(Nt inimmõtlemise metafoorideks on olnud kellamehhanism, telefonisidesüsteem, arvuti).
Metafoor on generatiivne , sest võimaldab luua samal võrdlusalusel uusi, aga samas mõistetavaid väljendeid (“aeg on ammendatud /läbi/otsas”, “mitu tundi tuulde visatud”, “aega laialt käes/raha laialt käes”). Metafoor on generatiivne ka teises mõttes: lähtevaldkonna seosed ja omadused kantakse üle sihtvaldkonnale, mõnikord õigustatult (muidu metafoor ei toimiks), mõnikord mitte.
Nt aega pole tegelikult võimalik säästa samal viisil kui raha. Generatiivsed metafoorid ühtlasi keeleti/ kultuuriti erinevad (ingl. “spend time” – eesti “aega veetma ” – st mitte tingimata “kulutama”). Aega saab samas võrrelda ka nt teega ( minevik taga, tulevik ees) või nt punktiga , kus punkt on olevik (polükroonsetes kultuurides). Aeg ka jõgi (“aeg voolab”).
Oluline: abstraktseid/keerulisi asju metafoorideta/mudeliteta mõista võimatu. Siit ka generatiivse metafoori nimetamine kontseptuaalseks metafooriks. Isegi füüsika mõisted (“jõud”, “põhjus”) metafoorsed, sageli on konkreetne valdkond inimese keha. Samas on metafoorid alati ühekülgsed.
Kuidas me mõistame kommunikatsiooni – millega me seda võrdleme, milline on kommunikatsiooni metafoor? Nähtub sellest, kuidas me sellest kõneleme.
Michael Reddy 1979 (“The conduit metaphor: A case of frame conflict in our language about language”): rahvamudel suhtlusest põhineb “torumetafooril”.
TORUMETAFOOR: Saatja pakib sõnumi (konteinerisse), pakk saadetakse ühendustoru mööda saajani, saaja avab paki , saab sõnumi kätte. Tähendus on sõna/teksti sees, kontekst pole oluline.
Torumetafoor ei arvesta, et tegelikult liiguvad inimeste vahel kas hääle- või valguslained , mis aktiveerivad protsessid vastuvõtja ajus. Isegi taju tasemel pole vastavus lainete ja ajuprotsesside vahel üks-ühene (näomaskinõgus pool tundub kumerana), tähendusetasandist rääkimata.
Kui sisu on teksti “sees”, siis on näiteks olemas ainult üks õige ajalugu, mis on türikutesse peidetud ja tuleb sealt “välja lugeda”, õigustekstid on “absoluutsed”, ühetähenduslikud (milleks sel juhul advokaadid, Ülemkohus jne?), kirjandusteosel on üks õige tähendus jne.


Interferentsiaalne mudel: kommunikatsioon kui tõendite esitamine:
Oma mitmetes vormides on kogu pragmaatika aluseks ( Grice jt). Reddy kirjeldab seda “tööriistavalmistaja” (toolmaker’s) metafooriga. Sperber ja Wilson räägivad sõnumi (taas)loomisest tõendite põhjal: kommunikatsioon kui tõendite esitamine.
Sõnumi saaja alustab akustiliste või visuaalsete signaalidega ning alustab sealt sõnumi (taas)loomist, tarvitades (Reddy sõnastuses) “materjale” omaenese peas. See eeldab rikast sisemist keelt.
Relevantsusteooria sõnastuses antakse inimeselt tõendmaterjali, mille alusel ta püüab järeldada materjali andja kavatsusi (sh kavatsust mingit informatsiooni edasi anda), kasutades selleks igasugust konteksti, mida tarvilikuks peab.
Tõendmaterjal on alati poolik, muuhulgas seepärast, et kood on lõplik, maailm lõpmatu. ( Umberto Eco väide tekstist kui „laisast mehhanismist).
Katsed luua ideaalset ühetähenduslikku koodi ( Russell jt loogilised positivistid) on luhtunud.
Lõpmatut tegelikkust pole koodi abil kunagi võimalik täielikult peegeldada (vastandina mesilaste võrdlemisi lõplikule tegelikkusele, kus on ainult kaks referenti: suund õite poole ja õite kaugus).
Kood on lõplik, tegelikkus lõpmatu.
Semantiline kolmnurk
Tähistaja („laud“)
Tähistatav Referent
Detonaat
(LAUD)
1. Isegi õige laua valik tegelikkuses nõuab rohkem kui koodi tundmist, nõuab konteksti, mida kannab inimeste rikas sisemine keel. Tegelikkuse lõpmatus viib tähenduse piiride hägususeni praktiliselt kõigi tähistajate puhul, mitte ainult traditsiooniliselt mitmetähenduslike sõnade puhul. “Võtsin kuke kirbule, aga kukk ei kuulanud sõna” (Ülar Ploomi näide, selge kahetähenduslikkus) Aga kukk kirikutornis? Kägu looduses ja kellakägu?
2. Seega ka koodi ei jaga kaks inimest täielikult, kontekstist rääkimata.
Keel on loomu poolest mitmetähenduslik:
Scollon and Scollon (2000):
  • There is a man at the door (vrdl eesti Ukse taga on keegi mees)
  • There is a taxi at the door (vrdl eesti Takso on ukse ees)
  • There is coffee in the cup. (Tassis on kohvi)
  • There is a pencil in the cup. (Tassis on pliiats)
Kontekts: Tähendus (taas) luuakse (või teisisõnu, aktualiseeritakse üks potentsiaalsetest tähendustest, mis enamasti välistab teised) koodi (st laiemas mõttes keele) ja konteksti koostoimes, kusjuures kontekst ei ole midagi fikseeritut, vaid valitakse tähenduse (taas)loomise käigus. (“Kontekst”, “ko-tekst”, “ kaastekst ” eri autoritel ja eri distsipliinides erineva tähendusega. Keeleteaduses “ko-tekst” – tekst sõna/fraasi/lause ümber, “kontekst” – laiema tähendusega – kõik ümbritsev – niihästi inimese peas kui tema ümber – mida oluliseks peatakse. Semiootikas (nt Umberto Eco) “kontekst” seotud keelelise koodiga (st lingvistika mõistes “ko-tekst”), “kaastekst” kultuurilise koodiga (st keeleteaduse mõttes “kontekst”))
Inimeste “peades” on palju ühist (siit ka rahvamudeli ning sellel põhineva kodeerimis /dekodeerimismudeli elujõulisus).
Samas pole kahte täpselt ühesugust inimest. Isegi sama keel on igaühel veidi erisugune, kõnelemata taustateadmistest (igaühe “personaalsest entsüklopeediast”), aga samuti sellest, mida märgatakse ümbruses, st kuidas sõnumile kujuneb (osaliselt) kontekst (seega rohkem kui kultuuriline kood).
Relevantne on informatsioon, mis tekitab maksimaalse kognitiivse muutuse – täiendab olemasolevaid arusaamu, lükkab neid ümber või tugevdab neid oluliselt – minimaalse kuulajapoolse jõupingutusega.
Kultuuridevahelises suhtluses jäävad arusaamatused eriti tihti teadvustamata ja seega ka lahendamata . Inimene lahkub maalt ja imestab, miks suhted ei jätku.
Juri Lotmani näide “Hamleti” erinevatest tõlgendustest:
  • 18. saj. – Shakespeare oli barbar
  • 19. saj. romantikutele – geenius, kes annab edasi siiraid tundeid, murrab konventsioone
  • 20. saj. – renessansi universaalvaim, kasutab ka kõiki tollaseid teadussaavutusi. (“Autor loob teksti, kuid tekst loob ka autorit ”).

Camus, st autor ise, kõikus suuresti “Võõra” nimitegelase hindamisel, jõudis lõpuks võrdluseni Jeesusega (1942 tegelane, kes “määratleb enda negatiivselt”, mitte potentsiaalselt kangelaslik > 1955 “ainus Jeesus , keda me väärime”, ainult kergelt irooniliselt).
Läti Henriku kärajad ( Harjumaal Raikkülas): “võiks öelda, et see oli meie esimene parlament ” – lähtutakse enam-vähem kaasaegsest kontekstist, kuid see asjaolu on teadvustamata. Tekib üks ajaloo variant.
Hvostov: lähtub pigem 13. sajandi kontekstist või püüab seda taastada, kokkusaamine toimus ainult lähikülade vanemate vahel ja ainult linnuse ehitamise/parandamise küsimuses. Tekib teine ajaloo variant.
Kumbki variant pole lõpuni tõestatav. Oluline oleks olla teadlik mitme variandi võimalikkusest.
Samas: vajaliku kontekstita ei märgata vahel sõnumit üldse (Sarkozy!) või mõistetakse vääralt viisil, mis viib negatiivsete tagajärgedeni. Et konteksti tundmist ei peeta tavaliselt keeleoskuse osaks (tavatähenduses keel= hääldamine, grammatika, sõnavara), siis omistatakse negatiivsed omadused suhtlejale kui isiksusele (psühholoogia terminites: dispositsiooniline, mitte situatsiooniline atributsioon ).
Kood ja kontekst kultuuridevahelises kommunikatsioonis:
Ehk täpseim kultuuridevahelise kommunikatsiooni määratlus: interplay between human interaction and culture. (Milton Bennett 1998) (inimsuhtluse ja kultuuri koosmäng ja vastasmõju). Kultuur määrab suuresti konteksti ning mõjub ka koodi tasandil.
Mingi mõiste prototüüpne esindaja on see isend /alaliik, mis kerkib inimesele silme ette vastava mõistega kokku puutudes. Mõiste tähistab ka paljusid teisi referente, mis on prototüübist kaugemal (tibu, jaanalind )
Ühe kultuuri sees erinevad prototüübid inimeseti, kuid suuremad erinevused on kultuuride vahel. Nn prototüüpne lind eri inimestel erinev, eri kultuurides eriti.
Seega sõnade sõnastikuvastete tähendus kultuuriti erinev (see kehtib mingil määral peaaegu kõigi sõnastikuvastete kohta!) Näiteks inglise “fantastic” ja eesti “ fantastiline ” tähenduses “suurepärane”: iseäranis ameerika inglise keeles “fantastic” väga sage, tihti kasutatavate sõnade tähendus konventsionaliseerub, “banaliseerub”, tugevus/mõju väheneb.
Prototüüpne “abielu” kultuuriti erinev (konnotatsiooniline e. väärtustähendus). Sõnade assotsiatsioonitehnika abil saadud tulemused:

Pragmaatika: keeleteaduse haru, mis uurib keelt kasutuses, seda, kuidas me väljendame rohkem või midagi erinevat sellest, mis ütleme. Sõltumata koolkonnast põhineb pragmaatika alati interferentsiaalsel (järelduslikul) kommunikatsioonimudelil.
  • Relevantsusteooria on ainult üks pragmaatika koolkondadest – koolkondade erinevus seisneb suuresti selles, kuidas püütakse formaliseerida keele ja konteksti koosmõju

  • Lokutsioon – lause nii, nagu seda öeldakse. Lokutsioon kannab lause tähendust (= semantiline representatsioon = loogiline vorm). Rikastatud (enriched) lokutsioon on aluseks
  • propositioonile=väitele (mis võib olla vale või õige) Propositsioon on aluseks.
  • illokutsioonile, mis kannab kõneleja tähendust.
    Ka kõneleja tähenduseni jõutakse kontekstiabil. Kultuuriti (aga ka kultuurisiseselt) erineb näiteks see, kui kaudselt või otseselt kõneleja oma kavatsust väljendab. Deborah Tanneni näited autori enda sõnul seotud eelkõige erinevustega kaudsuses/indirektsuses.

    Kultuuri mõiste ja olemus


    Kultuuri definatsioone:
    • Matthew Arnold (1822-1888):
    • ‘parim, mida on maailmas mõeldud ja öeldud’
    • Sir Edward Burnett Tylor (1832-1917):
    • ‘Kultuur on kompleksne tervik, millesse kuuluvad teadmised, uskumused, kunst , moraal, seadused, tavad ja kõik muud võimed või harjumused, mille inimesed on ühiskonna liikmetena omandanud.’
    • Europotsentristlik , universalistlik, evolutsionistlik, ‘madalat’ ja ‘kõrget’ kultuuri eraldav mudel
    “Kõrgkultuur” – Kultuur suure tähega
    Karl Marx : Klassiühiskondades on valitsevad ideed alati valitseva klassi ideed.
    Lorenzo Canas Botos (Vikerkaar 1/2 2009, Mõned põhjused, miks ma ei kasuta kultuuri mõistet): “Kultuur (suure K-ga ja ainususes) on valitseva klassi kultuur” Kultuur suure tähega alati nähtav, ilmutab end Ministeeriumides, Ooperiteatrites, Muuseumides, UNESCOs. “Pealegi varitseb ta lakkamatult juhust, et allutada, kodustada ja standardiseerida mis tahes kultuurilisi moodustisi, mida vaid endale sobivaks toiduseks peab” (vrd nt lauakombed jm etiketiõpikutes sisalduv)
    Kultuuri viimine metslastele (Kipling: “Valge mehe koorem ”) – teadvustatud väärtused ja teadvustamata väärtused? Või avalikustatud ja avalikustamata väärtused?
    Domineerivad kultuurid vastasseisus: Rahvuskultuurid. Oma/võõras (Teine).
    Tegelikult need kultuurid mitte loomulikud, vaid loodud poliitiliste ja sotsiaalsete jõudude poolt, kes sätestavad ka need kategooriad, mille kaudu tunneme neid “loomulikena”.
    Kultuuri (väikse tähega) definitsioone:
    • Franz Boas (1858-1942):
    • „Kultuur hõlmab kõiki mingi kogukonna ühiskondlike tavade väljendusvorme, üksikisikute reaktsioone selle rühma tavadele, mille järgi ta elab ja nende tavade poolt määratletud inimtegevuse vilju .“
    • Ajalooline partikularism /kultuuriline relativism
    • Vrd Raymond Williams (1921-1988): „kultuur on tavaline“.
    Kultuur = inimtegevus ja sümboolsed struktuurid, mis sellele tegevusele tähenduse annavad.
    Nt. Clyde Kluckhohn (1947): Kultuur on teatavat laadi tööjoonis kõigiks kogukonna elutegevusteks.
    Hõlmab sotsialiseerumise käigus omandatud eluviisi tervikuna (ühiskondlikku pärandit, tavasid, uskumusi, moraalseid tõekspidamisi, jne.), mida põlvest-põlve edasi antakse, kuid mis on samas ka pidevas muutumises.
    Clifford Geertz (1926-2006): „Inimene on loom, kes ripub tema enda poolt punutud tähenduste võrgus. Minu jaoks on kultuur see võrgustik ning selle uurimine ei peaks olema eksperimentaalne teadus, mille eesmärk on leida tõde, vaid interpreteeriv teadus, mille eesmärk on otsida tähendust.“
    Kultuur = vaimne/ semiootiline fenomen , mis väljendub sümbolites
    „Kultuur on mõistuse (mind) kollektiivne programmeerimine“ - Geert Hofstede
    Kultuuri määrab suuresti see, mis temas on või ei ole problemaatiline. Näide: USA: lapsed peavad varakult iseseisvuma, eraldi magamistoad.
    Kultuuriline relativism/ universalism :
    1) Tugev universalism (Mentalese – universaalne mõtlemiskeel, millest tõlgitakse konkreetsetesse keeltesse); kultuurideülese teooria saab tuletada omaenese kultuurist; inimkonna bioloogiline ühtsus, ühised süvastruktuurid.
    2) Nõrk universalism. Kultuurideülene teooria võimalik, kuid pole tuletatav ainult omaenese kultuurist; tekste saab tõlkida sisutasandil, kuid mitte kognitiivse tuuma tasandil.
    3) Nõrk relativism (vrd Wittgensteini Familienähnlichkeit – perekondlik sarnasus; religioonid praktiliselt igas kultuuris, kõiki neid hõlmavaid ühisjooni pole). Teiste kultuuride kohta saab luua teooriaid iseenda tarbeks, kuid need kultuurid ei pruugi neid teooriaid aktsepteerida.
    4) Tugev relativism. Iga kultuur adekvaatselt seletatav vaid selle enese mõistetes. Kuigi teatav osa inimloomusest bioloogiliselt määratletud, see osa on meile kättesaadav vaid kultuuri vahendusel. Peame leppima iga kultuuri enesepeegeldusega.
    Kultuur: kaasasündinud või omandatud?
    Valitsev seisukoht: kultuur nii kitsas kui ka laias tähenduses omandatakse, ei ole geneetiliselt määratud.
    Uuemad uurimused (Jonathan Pritchard): genoom muutub evolutsiooniliselt kiiremini, kui seni arvatud (keskmiselt 6000 aastat, isegi alla 1000 aasta), sh ajutegevust mõjutavad geenid. Võimalik, et omadused nagu usaldusvõime versus paranoia/ agressiivsus geneetiliselt päritud (oxytocini tase).
    Kognitiivsed võimed geneetiliselt päritud, keskmiselt kõrgemad rahvaste/kogukondade juures, kus vaimsed võimed eduks kriitilise tähtsusega (nt. vanad Aasia kultuurid, jne) ( Gregory Cohran, Henry Harpending) – praegu hüpoteesi tasemel.
    Kultuuri ja geograafia seos (nt põhjamaade kliima) – John Berry juhitud käimasolev uurimus.
    Kultuur kui jada – kultuuri heterogeensus :
    Kultuuri kirjeldamisel lähtume sageli (ideaalis) kesktendentsidest. Samas, mida tähendab “keskmine eestlane”? Millise astme erinevust suudab üks või teine kultuur taluda? Kes määrab piirid (oma/võõras)?
    Kultuurikogukond erinevatel tasanditel:
    • Etniline kultuur
    • Rahvuskultuur
    • Korporatsioonikultuur
    • Professionaalne kultuur
    • Sugu kui kultuur
    • Põlvkond kui kultuur
    • Regionaalne kultuur
    • Subkultuur
    • Sotsiaalne klass kui kultuur jne. (Osa loetletutest pikemalt käsitletud Scollon and Scollon 1995)
    Üks ja seesama inimene kuulub seega väga erinevatesse kultuuridesse. Scollon ja Scollon eelistavad terminit “diskursuskogukond” (discourse community) ja “diskursussüsteem”.
    Diskursussüsteem Scollonite järgi:
    Sellises süsteemis mõistetakse ideoloogia all valitsevat (“tervemõistuslikku”) maailmanägemist (sh väärtusi).
    Face – “sotsiaalne mina” – vastav süsteem määrab suuresti inimestevahelised suhted, viimased omakorda nõutavad diskursusvormid.
    Sotsialiseerumine süsteemi: informaalne ja formaalne .
    Scollonite näide: uus töötaja kompaniis. Vrd. Tõnu Viigi kirjeldus essee kirjutamisest “Vikerkaarde”.
    Kultuuri muutumine ajas:
    Isegi amishid muutuvad kiiremini, kui arvatakse. “Kultuur” kui nimisõna eksitav – kultuur pole tahke plokk! Pigem: kultuurilised protsessid, kultuuriline kontroll, kultuurilised konfiguratsioonid.
    Raskused kultuuri kirjeldamisel:
    Kasutame termineid, mis on ühtlasi tavakeele sõnad. Pierre Bourdieu : praktiline teadmine pole sama, mis praktikateooria. Põhiliselt toimib kultuurielu sellepärast, et me ei tea, kuidas see toimib (Marcel Mauss “The Gift : the form and reason for exchange in archaic societies“ London, 1990) – vrd sünnipäevakingid, jõulukingid.
    Teadvustamata, kuid ranged reeglid. Kultuur ei saaks toimida, kui (kõik) reeglid oleks teadvustatud. Samas teadvuse tasandil teised seletused, mida kaldutakse esitama teoreetilistena. Sama nt. viisakusteooriate puhul: viisakushinnangute (tekke)mehhanismide asemel kaldub teooria kirjeldama teadvustatud (sageli etiketiõpikutes fikseeritud) viisakusnorme.
    Kultuur: mitte lõpp- produkt , vaid protsess, pidevaid vaidlusi tekitav väli
    Foucault : kultuurivorme ei saa võtta kui šabloone või väliskujusid, mis meelelistele andmetele teatavad vormi annavad (vrd Kant ), vaid nad kujutavad enesest formatsioonireegleid – ühendavad eneses eri tasandite kollektiivsed ideed vastavate ühiskondlike praktikatega. Seejuures ei ole praktika ideedele allutatud, vaid ideed on praktika (sh teoreetilise ) toimemehhanismid. Diskursused: praktikad, mis moodustavad süstemaatiliselt objekte, millest nad räägivad.
    Nt. hullumeelsus (keda ühiskonnas hullumeelseks peetakse, kuidas hullumeelsusesse suhtutakse, kuidas hullumeelsust kirjeldatakse, kuidas nendega, keda hullumeelseks peetakse, käitutakse – kuidas see käitumine muudab nende käitumist, keda hullumeelseks peetakse, kuidas nendest muutustest tehakse uusi järeldusi hullumeelsuse ja hullumeelsete kohta jne).
    Kultuurivormid ei võta isiksuselt tunnetuslikku aktiivsust. “Inimene küll võib küll olla ühe sõnavara negatiivse või piirava mõju all, aga ainult inimene ise saab sellise keelevõimu enda jaoks kehtestada; sõnavara seda ei tee” (Tõnu Viik ). Kultuurivorme on võimalik teadvustada, ühtesid identifitseerimis-, grupeerimis - ja liigendamissüsteeme teiste vastu välja vahetada ja neid selle kaudu eitada.
    Võiks lisada, et see on kergem neil, kes tunnevad erinevaid kultuure – märkavad “iseenesestmõistetavuste” suhtelisust nii teistes kui oma kultuuris.


    Interkulturaalne pädevus


    Suhtlevad mitte kultuurid omavahel, vaid inimesed – kultuuride esindajad. Iga inimene arvukate erinevate kultuuride liige, samas pole ühegi poolt neist üheselt determineeritud.
    Et suhtlus toimub inimeste vahel, siis eelkõige oluline üldine suhtluspädevus.
    Kultuurivormid:
    • Sügavalt juurdunud
    • Kõikjal, kuid nähtamatud (‘loomulikustatud’, ‘tervemõistuslikud’)
    • Väljenduvad kaudselt – kollektiivses ja individuaalses käitumises, k.a. vestluskäitumises
    • Varjatud vääritimõistmiste allikad
    Kultuurimudelid:
    • Üldistavad – pakuvad vaid põhiparameetrid
    • Analüüs võiks liikuda konkreetsemale tasandile
    • Üldistustele lisaks vajalik oskus teiste kultuuridega suhelda
    Kultuuridevahelised erinevused:
    • Paljud lähenemised kultuurile liiga essentsialistlikud
    • Oluline olla teadlik, et kultuur on kompleksne ja dünaamiline
    Interkulturaalne pädevus:
    • Chen ja Starosta (1998) – vahend, mille abil me suudame ületada kultuurilised erinevused ja saavutada edu suhtluses teiste kultuuride esindajatega
    • Suutlikkus efektiivselt ja sobivalt suhelda, saamaks konkreetses keskkonnas soovitud tulemusi
    • Oluline on nii suhtluse efektiivsus kui sobivus konkreetsesse keskkonda
    Chen (1989) toob esile 4 dimensiooni:
  • isiklikud omadused (enesekuvand, enese avamine , rahulikkus)
  • suhtlusoskused (mõtete formuleerimise ja väljendamise oskus, paindlikkus käitumises, sotsiaalsed oskused)
  • psühholoogiline kohandumine (frustratsiooni, stressi, võõrandumise ja mitmetähenduslikkuse talumine)
  • kultuuriline teadlikkus (väärtused, tavad, normid)
    Korhonen (2002):
    • motivatsioon teistega sobivalt ja efektiivselt suhelda ning kultuuriline uudishimu
    • kultuuriline empaatia ja hoidumine etnotsentrismist
    • ebamäärasuse talumine uutes olukordades
    • võime ennast sobivalt avada ja interaktiivselt kuulata
    • teadlikkus kommunikatsiooniprotsessist
    • huumorimeel
    • võime olla kannatlik ja austada erinevusi
    • võime hoomata erinevusi omaenda kultuuris
    Motivatsioon: Paljud kultuurilised valikud enam-vähem binaarsed , nt. kas öelda sina või Teie (vahepealset võimalust peaaegu pole), kas leppida sellega, kui teine pool jääb pidevalt hiljaks (või vastupidi, kas leppida sellega, kui sult pidevalt nõutakse punktipealset täpsust).
    Coupland:
    Kultuuridevahelises suhtlemises konvergents toimub reeglina ühes suunas (st mitte keskele kokku). Teisisõnu, enamasti ühel poolel tuleb (või ka üks pool soovib) kohanduda teise reeglite/kultuurivormidega.
    Kompromisside leidmise oskus oluline osa interkulturaalsest pädevusest. Arusaamatused > nende parandamine (repair- work ).
    Interkulturaalne pädevus:
    Gudykunst (1991) – 4 pädevusstaadiumit:
    • 1. teadvustamata pädevuse puudumine
    • 2. teadvustatud pädevuse puudumine
    • 3. teadvustatud pädevus
    • 4. teadvustamata pädevus
    Eesmärgiks on see, et interkulturaalne pädevus muutuks loomulikuks
    • Kultuuriline teadlikkus = kaart
    • Eelkõige on tegu dünaamilise oskusega erinevates olukordades paindlikult käituda
    • Kultuuridevahelisi erinevusi esineb ka rahvuse sees ( soolised , vanuselised, hariduslikud, religioossed, jne)
    • Oluline
      • õppima tajuma oma kultuuri ja selle eripärasid
      • suurendada oma teadmisi teistest (ühisosa kontekstis)
      • õppida analüüsima vääritimõistmisi ja neist õppida
      • õppida vääritimõistmisi lahendama
    Tänapäeval interkulturaalne pädevus üks olulisemaid pädevusi.
    Kuidas läheneda kultuuridevahelisele suhtlemisele?
    • Enamasti lähenetakse läbi psühholoogia, keskendudes erinevustele kultuurilistes väärtustes
    • Oht, et teeme rutakaid järeldusi väärtuste kohta
    • Kultuuridevahelise suhtlemise probleemid on ka keelelised /suhtlemisprobleemid
    • Tähelepanu peaks pöörama (ka) situatsioonipõhisele keelelisele analüüsile
    • Interkulturaalne pädevus = paljuski keeleline pädevus, keeleline pädevus = paljuski kultuuriline pädevus
    • Keeleline/interkulturaalne pädevus – passiivne ( retseptiivne ) ja aktiivne ( produktiivne ) (nt. eestlastel äärmiselt raske öelda esimesena “How are you?”, isegi kui vastavat rituaali teatakse ; venelastel pöördumisel raske hoiduda nime kasutamisest jne)
    Nt. Müller-Jacquier ja Whitener (2001) vaatlevad :
    • Kõneakte
    • Tähendusi
    • Suhtlemiskonventsioone
    • Teemasid
    • Registrit
    • Mitteverbaalset suhtlemist
    Annab paindlikuma uurimisvahendi.
    Kultuuridevahelises suhtlemises ei ole lihtsaid ja universaalseid retsepte .


    Vaikus


    Vaikust on peetud kõige prototüüpsemaks kommunikatsioonivormiks: igasugune kommunikatsioon on mitmemõtteline, vaikus on kõige mitmemõttelisem/mitmeti tõlgendatav.
    Vaikus võib olla hea tähendusega (nt. lähedaste inimeste vahel, suure D väärtusega kultuuride puhul). Vaikus olla halva tähendusega (nt. pausid ülekuulamistel). Võib tähendada nõustumist, kahtlust, tõrjumist jne.
    Vaikuse mulje võivad tekitada pikemad loomulikud pausid nn kõnevoorude (turns) vahel:
    A: “……” – 1. kõnevoor
    B: “……” – 2. kõnevoor
    Vestlusanalüüs (Harvey Sacks, Emmanuel Schegloff jt): Ameerikas normaalne “No gap, no overlap”.
    Erandid: suurlinnade juudikogukonnad (Tannen) – overlap (samaaegne kõnelemine) võib olla positiivse viisakuse tunnus. Üldiselt aga on overlap pigem teadliku ebaviisakuse tunnus.
    Kuidas tunda ära, millal A kõnevooru lõpetas? Üks olulisi märke: paus on pikem kui kõnevooru-sisene paus. (Vastavalt turn -taking/switching pause ja in-turn pause). Pausi pikkuse määrab kultuur, erinevused on mõõdetavad mikrosekundites, kuid onolemas.
    Pikema kõnevooruvahega kultuuri esindaja ootab veel, et olla kindel, et võib kõnelda, lühema kõnevooruga kultuuri esindaja tunneb vaikuse pärast ebamugavust, kordab öeldut teiste sõnadega, räägib muust jne. Vastastikune frustratsioon.
    Soomlased ja itaallased Nokias: itaallasel (lühem vooruvahetuspaus) on tunne, et peab päev läbi pidama monoloogi (õhtuks surmväsinud), soomlased (pikem vooruvahetuspaus) ei saa öelda, mida tahavad (ootavad pikemat pausi).
    Ron Scollon ja Suzanne W. Scollon liigitavad vaikimise/sõnaahtruse negatiivse viisakuse ja jutukuse positiivse viisakuse alla (Scollonid kasutavad termineid “independence” ja “involvement” politeness (“lähendav” ja “distantseeriv” viisakus )).
    Selline jaotus kehtib eelkõige Ameerika puhul.
    Ron Scollon: „Kommunikatsiooni metafoor Ameerikas võiks olla “masin, mis hästi töötab” – vaikus tähendab sellisel juhul riket.
    Katse: lindistatud tööintervjuu, rohkem kõnet: mulje – soe, intelligentne , sõbralik
    NB! sõnaahtramad katsealused kirjeldasid iseennast negatiivsete terminitega (“ kohmakas ”, “liiga kinnine ”, “suhtlemisvõimetu”, “passiivne”)
    Giles koos kaasautoritega 1992 – laiaulatuslik katse.
    Briti noored “kõnelemise suhtes palju vähem entusiastlikud kui Ameerika noored”.
    Järjestus selle järgi, kui nauditavaks vaikust peetakse:
  • Hiina hiinlased
  • Hiinlastest ameeriklased
  • Valged ameeriklased.
    Hiinlastest ameeriklased selles mõttes konvergeerunud ameeriklaste suunas (Couplandi termin).
    Triandis: kõne, mida kasutatakse kuuluvuse ja enesekehtestuse eesmärkidel on seotud “’vastastikuse sõltuvuse ja seltskondlikkuse” faktoriga, mille väärtus kaldub olema kõrge paljudes modernsetes, individualistlikes kultuurides. /…/ Kollektivistid /…/ on sündinud teatavatesse gruppidesse ja on nendega enam-vähem lahutamatult seotud. Seega ei pea kollektivistid tegema erilisi pingutusi, et olla aktsepteeritud, samas kui individualistid peavad selle nimel tublisti vaeva nägema. Seepärast tuleb individualistidel rohkem rääkida, katsuda olukorda verbaalselt oma võimu alla saada, ning nad ei hinda vaikust”.
    Vaikimine iseloomustab pigem põhjapoolseid rahvaid, sellega kaasnevad vaikuse vasted kehakeeles. Põhjused: suurem distants ? Kliima?
    Lehtonen and Sajavaara “The Silent Finn” (1985) – mõõdupuu: vaikusetaluvus (“ tolerance of
    silence”), nt ameeriklastel äärmiselt madal, soomlastel kõrge.
    Sajavaara and Lehtonen “The Silent Finn Revisited” (1996) – mõõdupuu: kõnetaluvus (“tolerance of talk”). Uus mõiste: õigus kuulata. (NB! Vahepealse kümne aasta jooksul oli soomlaste enesehinnang tugevasti tõusnud).
    Kogu eestlaste vestluskäitumise ja viisakuskäitumise võib (üldistades) kokku võtta põhimõttesse: kõneldakse siis, kui selleks on tarvidus. Nt “tere”-l ja kõnetusel vähemalt kaks funktsiooni: instrumentaalne (tähelepanu püüdmine) ja faatiline -interaktiivne (viisakusfunktsioon, soojade suhete hoidmine). Kui esimene funktsioon on täidetud, eestlane tavaliselt ei tereta ega kõneta, asub kohe probleemi juurde. Default-olukord, mida ei peeta kultuuri sees ebaviisakaks.
    Sama kehtib komplimentide vähesuse kohta (eesti keeles “ kompliment ” võõrsõna), “kuidas läheb?” – reeglina tõeline küsimus, mitte igapäevane tervitus . Sõprade vahel on valdav otsene suhtlustiil (isegi bald -on- record , mitte positiivne viisakus), väliuuringud on näidanud, et eestlased kõnelevad veel vähem, kui ise arvavad (ja nt küsimustikes väidavad).
    Ameerikas seevastu täidetakse iga paus, tihti nt komplimendiga (millel on ka kõnealustusfunktsioon). Nessa Wolfsoni väliuuring (üle 600 komplimendi) näitas, et 85% juhtudest katavad kolm süntaktilist mudelit (kõige levinumad: “I love/like that blouse”, “That’s a nice blouse”) ja pidevalt korduvad samad neli-viis omadussõna (“ good ”, “nice”, “great”, “beautiful”, “fantastic”) – sellised, mis põhimõtteliselt võivad iseloomustada mida tahes.


    Viisakus


    Keele funktsioonid Harrise järgi:
    Väljendatav tähendus on:
    • transaktsiooniline (st olukordade kohta informatsiooni andev )
    • interaktsiooniline (st suhtlejate vahelisi inimsuhteid peegeldav ja kujundav, nt. viisakuse kaudu, viisakusnormid kultuuriti erinevad, kaudsus/otsesus on tihedalt seotud viisakusega)
    • Ideatsiooniline (ligikaudu sama, mis transaktsiooniline)
    • Interpersonaalne (ligikaudu sama, mis interaktsiooniline) (ka faatiline funktsioon)
    • Tekstuaalne (need keele elemendid, mis kujundavad teksti, nt “kuigi”)
    Pole suhtlusakti, kus mõni keele funkstioon puuduks. Näiteks on viisakusnormid äärmiselt olulised (ja seejuures kultuuriti erinevad) ka akadeemiliste tekstide puhul.
    Viisakusnormide rikkumine – üks olulisemaid kultuuridevahelise vääritimõistmise aluseid.
    Enninger – puudulik suhtleja – puudulik inimene – puudulik kultuur.
    Kultuuri puudulikkust iseloomustatakse valdavalt sõnaga “jäme, ebaviisakas , ülbe” (“ rude ”).
    Distsiplinaarne asend:
    Viisakusteooriad – pragmaatika/lingvistika haru (pärit filosoofiast). Võlgnevad enim kultuurantropoloogiale ja sotsioloogiale.
    Tähtsamad autorid: - Robin Lakoff (1973)
    Kokku üheksa põhilist teooriat, arvukalt “väiksemaid”.
    Grice’i kooperatsioonipõhimõte - aitab konteksti mõju formaliseerida. Iga vestluspartner ütleb igal vestluse momendil seda, mis vastab vestluse ülsisele suunale ja eesmärgile.
    Väljendub neljas maksiimis:
    Maksiimid : - Kvaliteet (ära valeta; ära anna informatsiooni, milles pole kindel)
    • Kvantiteet (ära anna rohkem ega vähem informatsiooni kui tarvis)
    • Asjakohasus (anna relevantset informatsiooni)
    • Laad (ole selge, väljendu lühidalt).

    Grice’i põhimõte ja maksiimid ei ole (kujundlikule sõnastusele vaatamata) seotud moraaliga. Grice’i võrdlus: kaks inimest parandavad autot, koopereeruvad (parandatud auto võib teine hiljem röövida).
    Nt. A: “Mul on bensiin otsakorral”.
    B: “ Bensiinijaam on siit kolm kilomeetrit edasi”.
    NB! A ei ütle eksplitsiitselt: “Mul on tarvis bensiini osta”. B ei vasta “Bensiini müüakse
    bensiinijaamas, sellises, mis töötab. Kõige lähem bensiinijaam on siit kolm km edasi, sealt sa saad bensiini osta”. Pealegi, kõike ekplitsiteerida on niikuinii võimatu (ja koguni kuulajale solvav)
    A eeldab, et B peab kinni kooperatiivsuse põhimõttest, annab talle tõelevastavat, asjakohast ja piisavat informatsiooni. Sellest lähtudes teeb ise (alateadlikult) vastavad täiendused. On muidugi võimalik et B ei ole põhimõttest kinni pidanud, nt. on jätnud ütlemata, et bensiinijaam on remondis . Sõna-sõnalt pole valetanud, on “valetanud implikatuuri abil”.
    • Kas sul on teine mees?
    • Ei ole.
    “ Othello ” süžee põhineb “valetamisel implikatuuride abil”. - Agatha Christie.
    NB! Maksiimid on ise kultuuriti erinevad (mis on “lühike ja selge”? – sõltub kultuurist). Samas tunnistab Grice, et maksiime ei järgita, kusjuures mitmel viisil, millest valetamine implikatuuri abil pole ainus.
    • Ilmselge rikkumine (flouting) (näide: soovituskiri )
    • Teadlik järgimisest loobumine (opting out) (“No comments!”)
    • jne
    Ajendid viisakusteooriate loomiseks:
    Kuidas seletada Grice’i kooperatiivsus-põhimõtte mittejärgimist?
    Kuidas seletada (peaaegu) universaalseid korrapärasusi erinevates keeltes?
    Nt. “tu”/” vous ” vastandus, konditsionaalsed küsimused palvete tähenduses
    Kui varasem pragmaatika vaatles, kuidas saab koodiga edasi anda rohkem/erinevat transaktsioonilist informatsiooni võrreldes sellega, mis sõna-sõnalt öeldakse, siis viisakuse puhul (või vastavalt) ebaviisakuse puhul antakse samuti edasi lisainformatsiooni (või teistsugust informatsiooni), kuid interaktsioonilisel tasandil.
    Olulisemad lähenemisviisid:
    • Viisakuspõhimõte ja uued maksiimid (Lakoff, Leech) –puudused: viisakus ei ole kooperatsiooniga samaväärne: erinevate inimeste vastu viisakus erinev.
    • Brown ja Levinson
    • Viisakusnormid
    • Viisakus ja võim (Blommaert, Eelen, Watts)
    Leech: Viisakuse põhimõte ( analoogne Grice’ikooperatiivsuse põhimõttele)
    Kuus maksiimi:
    • Nõusoleku maksiim
    • Suuremeelsuse maksiim
    • Tagasihoidlikkuse maksiim jne.
    Kriitika:
    • maksiime võib lõpmatuseni paljundada.
    • kooperatsioon on kõigi jaoks ühesugune, viisakust “võlgnetakse” eri inimestele erinevalt.
    Leech: maksiimid võivad minna üksteisega vastuollu, nt. nõustumise maksiim ja tagasihoidlikkuse maksiim komplimentide puhul. Jaapanis jääb peale tagasihoidlikkus , Ameerikas nõustumine.
    Tegelikult on kompliment keeruline kõneakt/kõnetegu, koosneb vähemalt kahest komponendist: kiitus ja sümboolne “kingitus”. Komplimendid, kiitus ja meelitamine (“pugemine”) ei pruugi olla samad kõneaktid.
    Kõneakt/kõnetegu – (Austin “How to Do Things With Words ”) – see, mida me midagi lausudes tegelikult teeme (nt. väide, ähvardus, hoiatus, etteheide jne). Austini väitel on igas kultuuris just niipalju kõnetegusid, kui on neid kirjeldavaid tegusõnu. Osa kõnetegusid on performatiivsed: nende tegemine teeb nad iseenesest õigeks (nt. ei saa teretajale öelda: “Ei, sa ei tereta mind”).
    NB!
    • “Viisakus” on tehniline termin, ei kattu alati tavamõistega
    • Viimasel ajal vaadeldakse n.ö. kogu skaalat viisakusest (teadliku) ebaviisakuseni
    Brown ja Levinson 1978/1987:
    “Nägu” (face) – enesest lugupidamine koos selle tunnustamisega teiste poolt (public self-image). Termin pärineb Erving Goffmanilt.
    • Negatiivne nägu – soov olla vaba kohustustest, vabadus tegutseda oma äranägemise järgi
    • Positiivne nägu – soov olla hinnatud, kuuluda sisegruppi
    Nägu ähvardavad (kõne)teod Browni ja Levinsoni järgi:
    • palved, nõuded, pakkumised , komplimendid (sic!) ( kuulaja negatiivne nägu)
    • vabandamine (kõneleja positiivne nägu)
    • kritiseerimine (kuulaja negatiivne nägu)
    • lubadused (kõneleja negatiivne nägu)
    Tundub, et iga (kõne)tegu “ähvardab” nii kõneleja kui kuulaja kõiki “nägusid”.
    Näide: palve (kuulaja negatiivne nägu, kõneleja positiivne nägu, kuulaja positiivne nägu).
    “Näoähvarduse” kaal:
    W = P (H,S) + D (S,H) + R
    W – kogukaal
    P – kuulaja võim kõneleja üle
    D – kuulaja ja kõneleja vaheline distants
    R – konkreetse teo raskus
    H – Hearer – kuulaja (või ka lugeja, st adressaat)
    S – kõneleja/kirjutaja
    (Kõne)teo tegemis viis:
    W väike
    1. Otse, pehmenduseta (bald on record)
    2. On-record (eksplitsiitselt) – pehmenda positiivse viisakusega
    3. On-record – pehmenda negatiivse viisakusega
    4. Off-record (vihja)
    5. Ära tee kõnetegu
    W suur
    Lähemal analüüsil selgub , et Browni ja Levinsoni valem sobib kõige paremini kuulaja negatiivse näo häirituse mõõtmiseks eriti palve/nõude/käsu puhul (aga ka näiteks mingi väite/arvamuse avaldamise puhul) Kuigi autorid seda ise ei mööna, on nende näited enamuses palvete kohta.
    Positiivse viisakuse strateegiad:
    • tu (“sina”)
    • naljad
    • släng ja kõik muud sisegrupi tähistajad (faatiline kõne)
    • rõhutatud huvi kuulaja vastu
    • eesnimeline, diminutiivne pöördumine
    • komplimendid (sic!)
    • optimism , jne, jne
    Negatiivse viisakuse strateegiad:
    • vous
    • konventsionaalne kaudsus/indirektsus
    • põiklusväljendid (ingl hedges), nt “mulle tundub”, “arvatavasti” jne
    • pessimism
    • viitamine üldistele reeglitele
    • passiiv
    • vaikus (?)
    • nominalisatsioon, jne, jne
    • kõhklused nn mitte-eelistatud vastuste puhul, jne

    Positiivne viisakus on adresseeritud positiivsele näole, negatiivne viisakus on adresseeritud negatiivsele näole ( adresseerima tähendab siin: sümboolselt pöörduma).
    Verbaalsetel strateegiatel mitteverbaalsed vasted:
    Positiivne viisakus - avatud keha, naeratus, avatud žestikuleerimine, silmside , jutukus, ruumiline lähedus.
    Negatiivne viisakus - suletud keha, liikumatus, mittemidagiütlev näoilme, silmsideme vältimine, vaikimine, ruumiline distants jne
    Negatiivne viisakus kattub enam tavaarusaamaga viisakusest. Positiivset viisakust inimesed reeglina ei nimeta viisakuseks. Tehniline termin “viisakus” tähendab pigem asjakohast, sobivat käitumist. Rahvatermin katab midagi, mis on sobivast veidi viisakam. (Watts: “ politic ” ja “polite”)
    Eelistatud (preferred) vastused reeglina:
    Kutse – kutse vastuvõtmine
    Palve – palve täitmisega nõustumine
    Väide – väitega nõustumine
    Mitte-eelistatud (dispreferred) vastused:
    Kutsest keeldumine, palve tagasilükkamine, ‘
    väitega mitte-nõustumine) – kõik sellisel
    juhul, kui nad kuulaja “nägu” haavavad.
    Browni ja Levinsoni on kritiseeritud termini “strateegia” eest. Nad hoiatavad küll, et tegemist pole tingimata teadlike strateegiatega, kuid termin/metafoor on tõepoolest eksitav. Aasia kultuurides väga paljud “strateegiad” morfoloogilised (nn austusväljendid – honorifics – kuuluvad sõnade “külge”).
    Enamasti kasutatakse viisakusstrateegiaid (või vahendeid) kõigis kultuurides teadvustamatult, teadvus suudab keskenduda ainult väga piiratud alale . Teadvustada on neid kergem kirjutades.
    Kriitikat on tekitanud ka termin “ähvardus”. Võiks rääkida ka üldisemalt “näo eest hoolitsemisest” (mitte “ähvarduse leevendamisest”). Teisalt : ka väide nagu “Homme on laupäev” võib nägu häirida. Pealegi on valemis tegemist summaga, st w väärtus võib olla nullist suurem ka siis, kui R=0.
    “Liigne viisakus” (st strateegiad, mis eeldavad suuremat W väärtust kui adressaadi hinnangu järgi) mõjub tihti sarkasmina (vahel ka teadlikult kasutatakse sarkasmi väljendamiseks), igal juhul ei tekita positiivset reaktsiooni.
    W väärtus varieerub ka kultuuri sees, aga eriti kultuuride vahel. Pole olemas viisakaid ja ebaviisakaid kultuure: vaikimisi (default) variant on antud kultuuris antud olukorras ka viisakas. Probleemid tekivad, kui suhtlevad inimesed, kes hindavad W väärtust erinevalt – sagedasem kultuuride vahel.
    Strateegiad olemas peaaegu kõigis kultuurides, erinevus nende kasutussageduses ja olukordades, kus neid kasutatakse. Sageli kasutatav strateegia konventsionaliseerub/”banaliseerub” (nt komplimendid Ameerikas). Siiski see, mis kultuuris on konventsionaliseerunud, viitab kultuuri üldisele eetosele.
    Viisakussüsteemid (Scollon ja Scollon) – siin R väärtust ei arvestata!
    Sümmeetrilised viisakussüsteemid (Scollon ja Scollon)
    + D -P (vastastikune negatiivne viisakus)
    *___________________________*
    -D -P (vastastikune positiivne viisakus)
    *__________*
    Asümmeetriline (hierarhiline) viisakussüsteem
    +P
    +D
    Ülemus –
    positiivne viisakus
    Alluv – negatiivne viisakus
    Juhul, kui P, D ja R väärtused pole ühised, võib negatiivselt viisakas vorm võib tähistada:
  • Distantsi
  • Respekti
  • Tõrjumist
    Positiivselt viisakas vorm võib tähistada:
  • Lähedust
  • Võimu
  • Kuulumist sisegruppi
    “Sina” on valdav Soomes. Eestis praegu kaos, “Teiet” kasutavad mõned lugupidamise, teised vihkamise väljendamiseks. Vene kultuuris (välja arvatud Moskva ja Peterburi amerikaniseerunud ringkonnad ) reeglid paigas, “Teie” palju levinum. Asümmeetriline “sina/”Teie” täiskasvanute vahel väljendab võimusuhet (miilits kahtlusaluse poole pöördudes, sõjavägi). Eestlase sõbralik “sina” võib solvata (kuigi võib solvata ka teist eestlast, kui too pole üldise sinatamisega nõus).
    Pöördumised – eestlastel tihti puuduvad (nagu “tere”-gi), Ameerikas, eriti Läänekaldal eesnimed (kuigi see on interaktsiooniline!), vene kultuuris lugupidav vorm eesnimi + isanimi muundub Eestis eesnimeks – paljudele eestlastele tundub tungimisena privaatruumi (st ebaviisakusena).
    “Sina/Teie” kasutamine igas kultuuris erinev, tihti mõttekas rakendada nn metakultuurilist interventsiooni, st arusaamatus sõnaselgelt jutuks võtta, et kaasvestleja reegleid taibata.

    Kroneemika


    Monokroonsed ja polükroonsed kultuurid (ja inimesed):
    Edward Hall (“The Silent Language”, “The Hidden Dimension”, “ Beyond Culture”)
    Monokroonsus – “üksaegsus” – aeg jäigalt lineaarne (paindumatu, käegakatsutav).
    Aeg koosneb diskreetsetest üksustest. (Generatiivne metafoor: aeg on raha!)
    Polükroonsus – “paljuaegsus”
    Aeg – punkt, jõgi, tsükliline nähtus, paindlik, voolav (Generatiivne metafoor: pidev olevik voolavas jões)
    Tegevus(t)e korraldmaine:
    • Monokroonne kultuur – jäiga ajakava abil; kohtumisajad on täpselt määratud; punktuaalsus hinnatud: tegevus kompartmentaliseeritud (iseseisvateks üksusteks jagatud, iga üksuse pikkus täpselt määratud)
    • Polükroonne kultuur – isikutevaheliste (interpersonaalsete) suhete abil: tegevus tehakse lõpuni sõltumata kuluvast ajast
    Interpersonaalsed suhted ja ajakava (schedule):
    • Monokroonses kultuuris suhted allutatud ajakavale, tähtajad on äärmiselt olulised (vrdl deadline!)
    • Polükroonses kultuuris ajakava allutatud suhetele
    Ülesannete täitmine:
    • Monokroonne kultuur – üks ülesanne korraga
    • Polükroonne kultuur – mitu ülesannet vaheldumisi (sõltuvalt tingimustest, inspiratsioonist jne)
    Töö- ja isikliku aja eristus :
    • Monokroonses ühiskonnas on tööaeg selgelt isiklikust ajast eristatud
    • Polükroonses ühiskonnas selge eristus puudub (nt ka ühiselt töötades võidakse vahel üle minna eravestlusele; elu-aeg on ühtne)
    Puhkeaeg ja isiklik aeg:
    • Monokroonses ühiskonnas on puhkeaeg (sh tööpausid) pühad ja puutumatud, alluvad ajakavale, ei sõltu isiklikest suhetest
    • Polükroonses ühiskonnas sõltub puhkeaeg isklikest suhetest
    Iseasi , kui monokroonne ühiskond on ühtlasi “aja-vaene”, nagu eriti USA: “püha” puhkeaega jääb järjest vähemaks, on korporatsioone, kus “on soovitav ” osaleda kõigil ühisüritustel, sh ka puhkepäevadel. Puhkeaja “pühadus” kehtib pigem nt. Prantsusmaa, Taani jt “Vana-Euroopa” kultuuride kohta.
    NB! Hall ei märka, et siin mõjuvad tugevasti võimusuhted: kes paneb keda ootama? Üldiselt panevad polükroonsed inimesed vähem pahaks, kui keegi hilineb ja ennast oodata laseb . Siiski iseloomustab monokroonsus valdavamalt individualistlikke ja (vähemalt pealispindselt) egalitaarseid ühiskondi. Samas alluvad monokroonses ühiskonnas kõik jäikadele ajakavadele, mis eriti polükroonsetel inimestel võib pärssida loovust . On ka polükroonseid inimesi, kes oskavad kohaneda monokroonse ühiskonnaga ja mõlema ajakäsituse voorusi nautida.
    Üldiselt peetakse monokroonseteks Põhja-Ameerika ja Põhja-Euroopa kultuure, polükroonseteks Aasia ja Vahemeremaade kultuure (sh nt Provence!). Individualism , protestantlik tagapõhi (sh protestantlik tööeetika), nendest tulenev suhteline egalitaarsus ja monokroonsus näivad olevat tugevasti seotud. (Hall ise seda seost otseselt välja ei too, teda on ka kritiseeritud monokroonsuse/polükroonsuse ja ühiskonna üldiste väärtuste vaheliste seoste puudumise pärast. Küll on Hall märkinud industrialiseerimise ja monokroonsuse seost ning monokroonsuse ja inimese loomulike rütmide vastuolu).
    Organisatsioonide ülesehitus:
    • Monokroonne ühiskond - tööülesanded on tükeldatud, isoleeritud organisatsioonist tervikuna, töötulemusi mõõdetakse ajaühiku kohta tehtud tegevuste/saavutatud tulemuste alusel.
    • Polükroonne ühiskond – tegevused on integreeritud organisatsiooni tervikuna, mõõdetakse ülesannete panust organisatsiooni põhieesmärkidesse.

    • Monokroonses kultuuris sõltub organisatsiooni edu vähem ühest juhist; organisatsioon suureneb hierarhilise struktuurina kuni juhitamatuseni välja.
    • Polükroonses kultuuris on organisatsioonis kihte vähem, organisatsioonid pigem paljunevad, organisatsiooni edu sõltub juhist; organisatsiooni sisse pääsemiseks on tarvis isiklikke kontakte.
    Ajakäsitus mõjutab ka ruumikäsitust: polükroonses ühiskonnas kõik ühes suures ruumis, ülemus jalutab ringi, kõik kõigest teadlikud, monokroonses ühiskonnas eraldi tööruumid (olgu või väikesed).
    Ka monokroonses ühiskonnas märgistavad nii aja kui ruumi kasutamine võimu. Monokroonses ühiskonnas tähendab võimalus tulla tööle enesele sobival ajal, et inimene on oma karjääris kaugele jõudnud (“has arrived ”). Monokroonsetes kultuurides, eriti Ameerika omas, mõõdetakse väga täpselt oma töökabineti suurust: samal tasemel asuvatel töötajatel peavad olema ühesuurused ruumid. Suurem ruum tähistab automaatselt suuremat võimu.
    Aja- ja ruumikasutus osalevad niisiis kommunikatsioonis ka ühe kultuuri sees, kuid sagedamini põhjustavad kultuuridevahelisi suhtlushäireid (täpselt nagu viisakusegi puhul ei “tähenda” kultuuris üldiselt aktsepteeritud “vaikimisi”-variant midagi).


    Prokseemika. Ruumikasutus kultuuriliselt määratud.


    Edward Hall (“Hidden Dimension”), Neli põhilist distantsitüüpi:
    • Intiimne (45 cm) ruumivöönd
    • Isiklik (45 cm – 120 cm) ruumivöönd
    • Sotsiaalne (120 – 350) ruumivöönd
    • Avalik (350 - ) ruumivöönd
    Hall: erinevates kultuurides erinevad tegevused erinevates vööndites (näiteks sotsiaalne suhtlus võib sisaldada puudutamist).Samas võiks ka öelda, et vööndite pikkused erinevad.
    W.H. Auden:
    Thirty inches from my nose
    The frontier of my person goes
    All the untilled air between
    Is private pagus or demesne.
    Stranger , unless with bedroom eyes
    I beckon you to fraternize
    Beware of rudely crossing it.
    I have no gun, but I can spit.
    Isiklik ruum ameeriklastel umbes 60 cm kuni 1 meeter, prantslastel (ladinlastel) pool sellest, araablastel paar tolli (peab saama hingeõhku tunda – usalduse küsimus).
    Individualistidel distantsid pikemad kui kollektivistidel. (Samas: kollektivism /individualism erinevatel tasanditel – individuaalne, perekond. Ühiskond – nt eestlased on perekondlikul tasandil pigem kollektivistid – see väljendub ka koduses ruumikäitumises).
    “Mull” inimese ümber põhiliselt protestantlikel põhjarahvastel (skandinaavlased, anglo-ameeriklased). Ladinlastel, sh prantslastel puudub. Prantslane võib su kõnniteelt ära tõugata, sulle otsa joosta: tõeliselt ei märka, et midagi oleks valesti.
    Nt. käitumine järjekorras:
    • Prantsusmaa - inimesed tihedalt koos, vaheletrügimist pigem imetletakse. (Sama ka nt Venemaal).
    • Põhjamaad – vaheletrügimine talumatu , vahed inimeste vahel.
    Anglo-ameeriklastel nn “kehamull”, sakslastel lisaks “automull”. Prantslastel seevastu “kontaktparkimine”. Eriti ameeriklased võtavad enese alla palju ruumi - ameeriklaste “töölauamull”.
    “Vaikusemull” – hääle valjus kui distantsiseadmise viis.
    Prantslastel “vaikusemull” täiesti olemas, ameeriklastel puudub. Selles mõttes ameeriklased sarnased lõuna-eurooplastega, araablastega jne.

    Ameerika peavoolukultuuri põhijooni


    Miks ameeriklased ei talu vaikust? Pierson: M- factor Ameerika kultuuris: Mobility, migration , movement .
    Keskne ameerika karakteri kujunemisel.
    • immigratsioon ,
    • liikumine Ameerika sees (Rajamaa – Frontier, liikumine maalt linna, liikumine linnast linnas, nt ülikoolide vahel)
    Liikumine tekitab vajaduse ühtekuuluvuse loomise järele ( joining ). Kollektivism ja konformism on erinevad mõisted: peavoolu ameeriklased reeglina individualistid, aga konformistid (Tocqueville 1835: enamuse kõikvõimsus). Philip Slater (“The Pursuit of Loneliness”): individualism kui enesega ise toimetulek , mitte kui õigus ekstsentrilisusele (erinevalt Suurbritanniast). Eesmärgid dikteerib ühiskond, eesmärgid on ühed ja samad.
    Ärevus – ameeriklaste püsiolek. Kaks seletust: 1) Riesmann et al (“The Lonely Crowd”) – 20ndal sajandil on tekkinud “teistele-orienteeritud” isiksus (nt müügimees) (vrdl Carnegie “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”) (eelmised etapid: “traditsioonile orienteeritud isiksus”,“sisemiselt juhitud isiksus”. 2) Seymour Lipset: ameeriklasi on ärevus alati iseloomustanud (seda on Euroopa autorid märganud juba 1830ndatel aastatel- aristokraati nt Suurbritannias ümbritsevad “sajanditevanused hekid”, ta ei pea oma positsiooni pärast muretsema, Ameerikas tuleb hekke alatasa parandada. (Siit ka tarvidus pidevalt kõnelda ja ennast heast küljest näidata).
    “Näitamiseks mõeldud tarbimine” (conspicuous consumption – Veblen), naabrite arvamus äärmiselt oluline.Ameeriklased jagavad müüti, et neil puuduvad klassid , kõik loevad ennast keskklassi kuuluvaks. Samas klasse tegelikult eriti palju, märgid subtiilsed (vrld “American Psycho ”!).
    Ameerika ja “Uus-Euroopa” erinevad Vanast Euroopast, kus näitamiseks mõeldud tarbimine tekitab pigem hukkamõistu.
    “Kas sul on Mercedes ?” - “Ma ei sõida luksusautodega” (Sperberi ja Wilsoni näide spetsiifiliselt implikatuuriga: ma mõistan luksuse näitamise hukka). Vrdl ka nt Soome.
    Võrdsus – erinevad tähendused:
    • Võimaluste võrdsus (equality of opportunity )
    • Tulemuste võrdsus (equality of results )
    • Lugupidamise võrdsus (equality of respect )
    • Võrdsus seaduse ees
    Ameerikas – võimaluste võrdsus, lugupidamise võrdsus (vrdl Tocqueville!); “Vanas Euroopas” – tulemuste võrdsus.
    Erineva suhtumise põhjust on nähtud ajaloo erinevustes:
    • ameeriklastel puudub feodaalne minevik,
    • minevik ületati Euroopas järk-järgult ja teistel viisidel .
    Heaoluriik – algselt rakendatud ülemklasside poolt, nt Saksamaal Bismarck, Suurbritannias eriti toorid : “noblesse obliges”, teiselt poolt sotsiaaldemokraadid ja ametiühingud.
    Nn töökohademokraatia – tööliste osalus otsustamisprotsessides: edukas nt Rootsis, USAs kukkus läbi.
    Ameerikas unistab iga tööline saada vähemalt alama astme juhiks (“foreman”), ei soovi olukorda, kus tal sel puhul poleks piisavalt võimu. Ameerikas puudub nähtus, mida on nimetatud “töölisklassi uhkuseks” (“working class pride” – Suurbritannias on hakanud uuemal ajal vähenema, kuid ikka veel tugev, nn “stipendiumilastel” tõsised identiteedi- ja kuuluvusprobleemid).
    Uhkus oma klassi üle:
    • Vähendab ärevust (ning, kuni ametiühingud on tugevad, vähendab ka varanduslikku ebavõrdsust)
    • Vähendab sotsiaalset mobiilsust
    (Siiski, reaalne sotsiaalne mobiilsus – statistiliselt mõõdetuna – ei ole USAs kaugeltki nii suur kui vastav müüt väidab)
    Siiski Ameerikas isiklik saavutus tunduvalt olulisem kui päritud seisund – päritud vara tekitab psüühilisi probleeme, ¼ kõrgklassist (“ upper middle class”) langeb sealt igal aastal välja. Bushi pärandimaksude kaotamine tekitas tema maksureformidest kõige enam vaidlusi – Ameerika eetose vastane. Seevastu isiklikult saavutatud rikkus on üldiselt aktsepteeritav, sh selle demonstreerimine.
    „Vabadus, võrdsus, vendlus“
    Tulemuste võrdsus on vabadusega vastuolus. Võimaluste võrdsus tähendab kõigi
    vabadust võrseid võimalusi ära kasutada – pole vastuolu vabaduse ja võrdsuse vahel. (Iseasi, kui võrdsed on ka Ameerikas võimalused tegelikult: paradoksaalselt loob pigem “Vana-Euroopa” tänapäeval võrdsemaid võimalusi).
    Saavutus, edu - kõige olulisemad väärtused, peavad olema mõõdetavad. Edukultus. (Vrdl Euroopaga).
    Pierre de Coubertin: “Kõige olulisem pole võit, vaid (olümpiamängudest) osavõtt”
    Grantland Rice (Ameerika, 20 saj. esimene pool): “Oluline on mitte see, et sa võitsid või kaotasid, vaid see, kuidas sa mängisid”
    Vince Lombardi (Ameerika, 20. saj. teine pool): “Võit pole (veel) kõik: võit on ainus (oluline) asi!” (“ Winning is not everything. Winning is the only thing !)
    1960ndate nn kultuurisõdades edukultus (“rottide võidujooks”) vaidlustati, kuid lõppkokkuvõttes jäi peale.
    Vrdl Ameerika ja Euroopa lasteraamatud .
    Tehnoloogia ja arvudekultus:
    Niebuhr: ainus maa, mille areng on toimunud tehnoloogia võidukäigu
    tingimustes. Euroopas jahutasid kaks maailmasõda tehnoloogiavaimustust tunduvalt.
    Nt. McDonald’si reklaamid : kui palju sel aastal müüdud.
    Peaaegu igal monumendil kiri selle kohta, kui palju kaalub ja kui palju maksis. Arvudekultusega seostub, mõnevõrra paradoksaalselt, antiintellektualism (eelkõige usaldamatus sõnade vastu, kõrgkultuuri vastu).
    Anti-intellektualism:
    Alexis de Tocqueville 1835: Algharidus kättesaadav kõigile, kõrgem väga vähestele.
    Lugupidamise võrdsus – enamus immigrante põgenes jäiga hierarhilise ühiskonna eest – ameeriklased ei kummarda aristokraatide ees. Kas see ei laiene ka vaimuaristokraatidele? Euroopas, eriti Prantsusmaal, aukartus alles, Ameerika läheb teise äärmusse.
    Kultuurisõda(sõjad): “klassivõitlus nn elustiili küsimustes”:
    Pärinevad 1960ndatest. “Kuumad teemad” (“hot- button ” issues):
    Religioon ja riigi lahututus:
    • Evolutsioon
    • Koolipalvus
    • Tüvirakkude uurimine
    • Samasooliste abielu, seksuaalne sallivus
    • Eraelu puutumatus (kaasa arvatud poliitikutel), seksuaalne sallivus

    Intellektuaalide kultus Prantsusmaal, Ameerikas silt “intellektuaal” võtab presidendikandidaadilt kõik võimalused. “Cowboy” Ameerikas kompliment (alateadlikult kõigile!).
    Usaldamatus riigi vastu (“anti-statism”) – kehtib eriti föderaalsel tasandi kohta (st näiliselt rõhutatakse indiviidi sõltumatust riigist, tegelikult pigem osariikide (“ states !”) sõltumatust keskvõimust. Nt Hillary Clintoni tervishoiureformi vastu oldi suuresti põhjusel, et see suurendavat föderaalvalitsuse võimu. + Relvadekultus.
    Vägivalla põhjusi:
    • Individualism
    • Saavutusekultus, konkurents
    • Ärevus, stress
    • Usaldamatus riigi vastu
    Erinevus USA ja Kanada vahel (nt Klondike’i kullapalavik)
    Gallup Internationali andmed: 41% USA kodanikke väidab, et nad käivad regulaarselt kirikus, sama väidavad15% Prantsuse kodanikke, 10% Suurbritannia kodanikke ja25% Iisraeli kodanikke. Samas võib neis arvudes kahelda. Vrdl. ReligiousTolerance.org: tegelikud väärtused (saadud mitme meetodi abil): 21% ameeriklasi, 10% kanadalasi käivad tegelikult üks või rohkem kordi nädalas kirikus.
    Religiooni tugevuse põhjusi USAs:
    • Selektiivne immigratsioon
    • Kalvinism – maine edu näitab jumalikku äravalitust: USAs on siiani maist edu jätkunud rohkem kui kusagil mujal (kaudne “jumalatõestus”)
    • Tocqueville: kõik religioonid, mis pole riiklikud, peavad eneste eest rohkem võitlema (tänapäeval rakendatakse turundusstrateegiaid täie võimsusega)
    • Religioossed ühendused kui suhtlemiskohad
    • Tsiviilreligioon
    Tsiviilreligioon:
    • Jumala rõhutamine poliitilistes kõnedes ja mälestusmärkidel
    • Religioossete tekstide tsiteerimine poliitikute poolt avalikes kõnedes
    • Möödaniku poliitiliste juhtide jumaldav austamine
    • Poliitiliste juhtide elulugude kasutamine moraaliväärtuste õpetamisel (vrdl Monica Lewinsky juhtum!)
    • Riigi sõdades hukkunute ja veteranide jumaldamine religious gatherings called by political leaders;
    • Religioossete kogunemiste kokkukutsumine poliitikute poolt
    • Religioossete sümbolite kasutamine avalikes hoonetes
    • Avalike hoonete kasutamine religioosseteks tseremooniateks
    • Rajamismüüdid ja rahvuslikud müüdid

    jne
    Ameerika on ainus maa, mille identiteet rajatud ideoloogiale.Seymour Lipset: meritokraatia , egalitaarsus, populism jne.Nt Suurbritannia – geograafia ja ajalugu.
    Pledge of Allegiance (kongress kinnitas 1945. aastal):
    "I pledge allegiance to the Flag of the United States of America, and to the Republic for which it stands, one Nation under God, indivisible, with liberty and justice for all."
    (Ma vannun truudust Ameerika Ühendriikide lipule, ja vabariigile, mida see sümboliseerib, ühele riigile Jumala all, jagamatule, vabaduse ja õiglusega kõigile). “Jumala all” lisati 1950ndate alguses ning pole kongressi poolt kinnitatud.
    Religioonivabadus USAs: religiooni vabadus riigist. Religioonivabadus nt Prantsusmaal: riigi
    vabadus religioonist. “Ameerikas rajaneb kiriku ja riigi lahutamine riigi lugupidamisele kiriku vastu; Euroopas kiriku vihkamisele või ükskõiksusele kiriku ja religiooni enese vastu”
    Kristlik fundamentalism:
    Lääne kristluses tähistab konservatiivseid evangeliste põhivoolu protestantlike religioonide hulgas ning karismaatilisi sekte, mis moodustavad praegu kõige kiiremini edasi liikuva voolu kristlikus maailmas. Ameerika oludes ei tähenda see enam harimatute usku maapiirkondades ja väikestes linnades nagu veel pool sajandit tagasi. Tänapäeval tähendab see agressiivset ja enesekindlat religioosset liikumist, mis koalitsioonis konservatiivsete poliitiliste jõududega taotleb võidelda selle vastu, mida peetakse riigi, perekonna ja kiriku ülevõtmiseks liberallide poolt Rooseveldi New Deali ajast saati. (Caplan 1987: 1)
    Põhimõtted:
    • Piibli sõnasõnaline eksimatus (ka ajaloo, geograafia, teaduse jt küsimustes)
    • Jeesuse neitsist sündimine ja jumalikkus
    • Vahendatud pääsemise doktriin Jumala armu , ka usu kaudu
    • Jeesuse ihulik ülestõusmine
    • Kristuse imetegude tegelikkus või siis tema Teine tulemine
    Evangelistid:
    • Piibli eksimatus
    • Pääsemine läbi usu, mitte heade tegude
    • Indiviid peab isiklikult usaldama Jeesust.
    • Kõik kristlased on kutsutud teisi evangeliseerima, avalik ristimine ja usu tunnistamine
    Kultuurisõjad:
    • Tüvirakkude uurimine
    • Abort
    • Evolutsiooni õpetamine koolis ja ülikoolis
    • Gei- abielud
    Ameerika liberaalid ja sotsiaalsed konservatiivid võitlevad nn elustiili küsimuste üle (versus majandus ja poliitika), mis eurooplastele tihti mõistetamatud.
    Puritaanluse ilmingud igapäevaelus:
    • Riietus
    • Sallimatus alkoholi vastu
    • Seksuaalsus lahutatud igapäevaelust (nt peavoolufilmid ja porno – vahepealne puudub; abstinentsiliikumine)
    • Uni “häbimärgistatud”
    • Töönarkomaania (24/7/365)
    Piiblivöönd – lõunaosariigid.

    Prantsuse kultuur


    Prantsusmaale tööle minnes lähtutakse sageli eksiarvamusest, et prantsuse kultuur on frivoolne ja n.ö. minnalaskev . Ettevalmistuseks uuritakse tihti vaid heade restoranide aadresse.
    Food, fashion, fragrances, frivolity/femininity – viimane vale!
    Esimesed kolm on tegelikult edukad majandusharud. Tööl ollakse nõudlikud, haridussüsteemis veelgi enam. Pikkadele puhkustele vaatamata Prantsusmaa majandus maailma neljas.
    Traditsioonid. Prantslased loevad end Vana-Kreeka ja Vana- Rooma järglasteks. Esimesest pärit äärmine austus matemaatika ja filosoofia vastu – kooliprogrammides kõigil tasemetel esikohal. Teisest lugupidamine tehnoloogia vastu (inseneri amet üks lugupeetumaid).
    Ambivalentne suhe minevikuga:
    “Un passé qui ne passe pas” “Möödanik, mis ei möödu”
    “ Plus ca change , plus c’est la meme chose”- “mida rohkem asi muutub, seda enam on ta seesama” (üks levinumaid prantsuse ütlusi)
    Pärast 1789. aasta revolutsiooni Notre-Dame de Paris lagunes , kasutati laona. 19. sajandil taheti lammutada: Hugo kirjutas oma “ Jumalaema kiriku Pariisis” (“Notre-Dame de Paris”) kiriku päästmiseks ja see õnnestus tal.
    Prantslaste suhe maaga.
    José Bové (1999) – ehitatav McDonalds lammutati, kõik mis andis küljest võtta, viidi politseiprefektuuri.
    Bovést sai rahvuskangelane:
    • hea retoorika , vaimukad vastulaused (vt allpool),
    • Prantsusmaa põllumajanduse omapära, mis vajab kaitset ülemaailmse vabakaubanduse eest
    Prantsusmaa kliima ja pinnas põllumajanduseks äärmiselt soodne, samas ka väga mitmekesine . Erinevates paikades pinnas (terroir), erinev maitse.
    AOC – Appellation d’Origine Contròlée – märgistus, mis näitab, et toiduaine (tavaliselt vein või juust) pärineb teatud kindlast piirkonnast (terroir mõjutab maitset) ning on toodetud rangete traditsiooniliste meetodite abil).
    Pärineb 15. sajandist, mil Roquefort’i juustu reguleeris parlament (ka praegu võib Roqufort’ märgist kasutada vaid juustul, mis on pärit lehmade piimast umbes 100 miili läbimõõduga maa-alal ning mille hallitusprotsess on toimunud kindlates koobastes, kus ainult vastav bakter elab).
    Laiemalt hakkas AOC levima 20ndal sajandil, esimese AOC tunnistuse saigi Roquefort’i juust, vastav juurutati 1950ndatel kuni 1970ndatel aastatel. Praeguseks üle 40 juustusordi, väga palju veinisorte (kõige väiksem maa-ala on 4 hektarit!), ka kodulinnud jne.
    Prantslastelt võtsid idee üle itaallased (Denominazione di Origine Controllata), edasi ka teised Euroopa maad. (Nt 2005 Euroopa Komisjoni otsus, et feta juust pole üldnimi, vaid seda tohib kasutada ainult teatud Kreekas toodetud juustude kohta). Veinide puhul kasutab sama süsteemi isegi USA.
    Selline süsteem välistab suurtootmise: tootmise mahud loomu poolest piiratud.
    Vajab dotatsiooni, kaitset. Eeldab tarbijalt maitsemeelt. Ei sobi WTO ideoloogiaga. Bové juhitud McDonaldsi demonteerimine ajendatud just sellest asjaolust.
    Prantsusmaal (nagu nt ka Itaalias) hakatakse laste maitsemeelt arendama beebieast saati, vastandina nt USA-le, kus eelistatakse värvikirevat kaupa, muus osas ühtlustatud suurtootmine , mistõttu tarbija maitsemeel pole kuigi arenenud. Söömine – kultuuri oluline osa – kuulub Prantsusmaal avalikku ruumi, st kehtivad üldised reeglid: söögiaegade vahel söömine sama mõjuga nagu mujal näiteks vales kohas üle tee minek.
    Soola küsimine on koka solvamine . Välismaalastele tunduvad prantsuse kelnerid tihti ülbetena: kui klient ei räägi prantsuse keelt, siis nad on peaaegu solvunud, et temaga pole võimalik menüü peensusi arutada ning toitude voorusi esile tõsta. Kui välismaalane – eriti anglo-ameeriklane –räägib prantsuse keelt, siis on ta omakorda solvunud, kui kelner teeb märkusi selle kohta, mis tema tellimuses on “vale”. Mõlemal juhul on tegelikult tegemist kelneri ja koka professionaalsusega ning uhkusega selle üle.
    Prantslaste maitsemeel ja cuisine tihedalt seotud nende suhtumisega põllumajandusse ja maasse üldiselt. (Ligilähedaselt sama kehtib paljude kontinentaal-Euroopa kultuuride kohta üldiselt, prantslaste puhul aga eriliselt). Mitmendat põlve pariislased identifitseerivad end oma päritolu-pays- ga, hoiavad seal alles maju (kas või suvekodudeks) jne. Prantslased on maasse kiindunud – terrien.
    Pays – ei kattu departemangudega, mis on hilisemad jäigad tsentraliseeritud territoriaalüksused, vaid pärinevad kümnete sajandite vanusest ajaloost. Pays otseselt seotud cuisine’iga.
    De Gaulle : “Kuidas on võimalik valitseda maad, kus on 246 juustusorti?” Juustusordid märgistavad pays-id, millega omakorda inimesed ennast identifitseerivad.
    Salon de l’ Agriculture – iga-aastane põllumajandusnäitus Pariisis – külaliste hulgas kogu poliitiline eliit . Balladour ei osanud tallega ümber käia – jäi igaveseks elulukku häbiplekiks.
    Partei – “Jaht, kalandus , loodus, traditsioon” – Euroopa Parlamendi valimistel 1 200 000 häält.
    Päane tähele riietust : põllumajandusele ja maale lojaalsuse demonstreerimine ei tähenda kauboilust! “cowboy” – Ameerikas positiivse konnotatsiooniga sõna (westernid!), Prantsusmaal vastupidi. Prantslased ei mõista, miks ameeriklased valisid kauboid mängiva Bushi, Bush samas tegi erakordse faux pas kui Chiraci visiidi ajal kauboiks nimetas.
    Prantslased on oma maasse kiindunud ka sügavamas mõttes: peaaegu ainuke rahvas Euroopas, kust pole olnud ühtki suuremat emigratsioonilainet ei Põhja- ega Lõuna-Ameerikasse (Quebeci vallutajad on ainus erand ). Louisiana anti kergel käel ära. Juba Tocqueville märkis, et prantslased küll liiguvad, kuid üksnes oma maa piirides. Tõelised Euroopa “aborigeenid” (sõna-sõnalises tähenduses, st algelanikud, põliselanikud). Rahvastiku kasv pidurdus Prantsusmaal juba 16. sajandil – mingid sündivuse kontrolli võtted. Polnud vajadust suurel hulgal välja rännata ega ka põllumajandust moderniseerida. Prantsusmaa rahvastik Suurbritannia omast kordades suurem, emigratsioon 15 korda väiksem.
    Just neist teguritest on pärit Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika. Vähearenenud maitsemeelega ja emigreerumisaltid anglo- saksid seda mõista ei suuda. Kui kiindumus maasse ja võime nautida peeni maitseerinevusi arvestamata jätta, tundub tõepoolest imelik, miks põllumajandusse, kus töötab 2% elanikkonnast, läheb 40% ELi eelarvest.
    • Privaatruum. Aknaluugid.
    • Inimese nime ei küsita. Raha on vestlusteemana vulgaarne .
    • Erinevalt Ameerikast usk ja poliitika vestluses täiesti aktsepteeritavad (seotud prantsuse ühiskonna sekulaarsusega, vt allpool).
    • Kohvikukultuur – ühiskondlikel teemadel vesteldakse iga päev (erinevalt USA-st).
    • Seks kuulub privaatruumi. Lewinsky.

    Võõraste-kartus. Ilmaasjata ei naeratata, ka tutvustamisel mitte. (Naeratavat Mitterandi ei tundnud prantslased fotol ära). Samas, kui prantslane naeratab, siis vägagi soojalt! Kuid seda tehakse põhjusega ning sellel on tugev tähendus (enamasti on tegemist suhtlusega sõprade vahel või siis märgistab naeratus sõbrunemist mingi vaimukuse järel).
    “Sõbralik”, “ friendly ”, “amical” ei ole sünonüümid, nagu ka “sõber”, “ friend ”, “ami”. “Amical” tähendab pigem mitte-vaenulikku, “ami(e)” nagu “sõber” sügavama tähendusega, “friendly” kõige pinnapealsem. Prantslased leiavad, et ameeriklased on naeratuse “banaliseerinud” (vrdl kõik, mis on kultuuris konventsionaliseerunud´, on väiksema tähendusega, kuigi samas annab aimu üldisest eetosest).Pierson (M-faktori autor) märkas Prantsusmaal, et isegi koerad , eriti maapiirkondades, on pigem vaenlikud, kaitsevad oma valdusi ja peremeest vara, samas kui tüüpiline ameerika koer tuleb igale võõrale juurde ja liputab rõõmsalt saba.
    Prantslaste – nagu kõigi kontinentaaleurooplaste – võõraste-pelgus on nende ajaloo valgusel loomulik. Kui ameeriklasi on suhteliselt väga vähe nende territooriumil rünnatud (siit ka 11. septembri šokk), siis Euroopas on võõras mitme tuhande aasta jooksul olnud enamasti ohtlik: kas sõdalane, kes tuleb röövretkele, või haige, kes kannab katku (Euroopas viimane suur laine 1340 -1440), leeprat jne.
    Hostis on ladina keeles nii “külaline” kui “ vaenlane ”, vrdl inglise guest ja host (võõrustaja) ja hostile – vaenulik.
    Prantslased on immigrante küll edukalt assimileerinud (nt selliste prantsuse kultuuri kuulsate esindajate nagu Charles Aznavour, Yves Montand, Amedeo Modigliani, kuid tõmmunahaliste ja eriti võõrasse religiooni kuuluvate immigrantidega on hätta jäädud.
    Üks põhjusi: prantslased on üks sekulaarsemaid Euroopa rahvaid (eestlased veel sekulaarsemad!). On muslimi haritlasi, kes heidavad Prantsusmaale ette, et sekularismist tehtud “religioon”. Samas see mõistetav Prantsusmaa ajaloo valguses, kus katoliku kirik osales aktiivselt ja ning üsnagi kuritahtlikult poliitikas. Usu lahutamine riigist on siin – erinevalt Ameerikast – mõeldud riigi kaitseks
    Religiooni ja riigi lahutamise tunnustamine selles mõttes on Prantsusmaal assimileerumise eeltingimus – siit probleemid islamiusulistega, kellel riigi ja religiooni lahutamine on religioonis eneses loetud võimatuks). Prantsusmaa põhineb kodakondsusel (Saksamaal kuni viimase ajani etnilisusel, Ameerikas ideoloogial, Suurbritannias ajalool ja geograafial): prantsuse kodanikult ei tohi ankeedis küsida ei rahvust ega religiooni.

    Kultuuridevaheline suhtlemine ja võim


    Siinne võimukäsitlus põhineb suuresti prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu’ (1930 – 2002) lähenemisviisil, mida on kohati edasi arendatud.
    Bourdieu’ üks olulisemaid uuendusi: kapital pole mitte üksnes
  • materiaalne/majanduslik (nagu varasemas sotsioloogias , sh Marxil), vaid võib olla ka
  • sotsiaalne (suhetevõrgustik, kuulumine teatud sotsiaalsesse ringkonda, positsioon hierarhias ),
  • kultuuriline ( haridus , teadmised/oskused, sh keel)
  • sümboolne (reputatsioon, prestiiž, maine tunnustus)
    Erinevad kapitali liigid on üksteiseks konverteeritavad, vahetatavad või täpsemalt võivad üksteist genereerida (nt hea haridus võib viia hästimakstavale töökohale – eriti Prantsusmaal on seos peaaegu üks-ühene, hea töökoht omakorda genereerib suhteid, st sotsiaalset kapitali, mis võib tuua kaasa veel parema töökoha, karjääriks on oluline reputatsioon, materiaalsest kapitalist sõltub võimalus saada hea haridus jne, jne).
    Veel üks keskseid mõisteid: legitiimsus – tunnustatus , vastavus normidele. Legitimeerimine – normidele vastavaks tunnistamine, sisuliselt normide kehtestamine - võimalik sellel, kelle käes on võim (st see, mida ülal on nimetatud meta- võimuks, vestluse puhul võimuks diskursuse üle).
    Bourdieu jaoks on võimu allikana keskse tähtsusega sümboolne kapital (prestiiž, au, õigus olla kuulatud). Kui sümboolse võimu omaja seda võimu teise (väiksema sümboolse kapitaliga ) indiviidi tegevuse mõjutamiseks rakendab, on tegemist sümboolse vägivallaga. Seejuures on oluline, et teine osapool tajuks sümboolset vägivalda kui legitiimset, saades seega omaenese allutamise kaasosaliseks.
    Bourdieu näide sümboolse vägivalla kohta: tütar toob koju noormehe , keda vanemad ei pea talle sobivaks abikaasaks. Kui vanematel on piisavalt sümboolset kapitali (autoriteeti), piisab tütre meele muutmiseks vaid vihjetest, pole tarvidust isegi teemat üles võtta, veel vähem otseselt keelata.
    Reeglina toimibki võim sümboolse vägivalla kaudu, füüsilise vägivalla rakendamine on piiratum kas või ajaliselt: nt ühiskonnas ei saa kehtida pidev sõjaseisukord.
    Teisisõnu, Bourdieu rõhutas, et sotsiaalsete agentide võime aktiivselt oma kultuuriprodukte ja sümboolseid süsteeme (st keelt laias tähenduses) maksma panna ja loomulikuks muuta mängib keskset rolli ühiskonna domineerimisstruktuuride säilitamisel ja taastootmisel (võiks ka öelda: muutmisel). Sümboolne vägivald (võime saavutada seda, et olemasolevate sotsiaalsete suhete ja kultuurinormide suvalisust ei märgata või peetakse ekslikult loomulikuks ja seega legitimeerituks) on füüsilisest vägivallast märksa tõhusam, selle toime pidevam.
    Võim diskursuse (vestluse) üle, legitimeerimisõigus (sh keele legitimeerimine, mille hulka kuuluvad ka viisakusnormid või P, D ja R parameetrite väärtused) sõltub kõneleja kapitalist: nii majanduslikust, kultuurilisest, sotsiaalsest kui eriti sümboolsest. Antud näites on professori võim eelkõige sotsiaalne ja sümboolne.
    Kuigi legitimeerimine toimub reeglina formaalses hierarhias kõrgema positsiooni valdajate – domineerijate – poolt, pole hierarhiatega lood lihtsad: nt tööliste hulgas võivad kõrg- ja keskklassi või haritlaste keel ja kultuur olla legitimeerimata.
    Siinkohal saab oluliseks välja mõiste: Väli = turg (laias, tavapärasest erinevas tähenduses) (champs, marché) – sotsiaalne valdkond, kus inimesed manööverdavad ja võitlevad soovitavate ressursside pärast. Väli täiendab sotsiaalsete klasside mõistet: ühiskonnas ei käi võitlus ressursside pärast ainult klasside vahel.
    Väli on sotsiaalsete positsioonide struktureeritud süsteem, mis reeglina keskendub ühe kapitali liigi ümber. Väli võib olla nt teatud elukutse ( juristid : võimuerinevus kohtunike ja advokaatide vahel; ülikool ja akadeemilised ringkonnad tervikuna: erinevate teadlaste erinev positsioon – kes otsustab, kuidas hinnata teadustööd?, õppejõu-üliõpilase võimusuhted jne). Loomulikult on ka materiaalsete väärtuste turg väli/turg – ka siin suhted struktureeritud.
    Väljana võib käsitleda ka igasugust kultuuri selle mõiste laias tähenduses ja ka – kultuuridevahelise kommunikatsiooni puhul – kahe või enama kultuuri kooslust. Selline väli keskendub kultuurilise kapitali ümber, kuid et kultuuri puhul selle laias tähenduses on tegemist väga mitmetahulise nähtusega, võib ka öelda, et kaasatud on kõik kapitalid, mis lõppkokkuvõttes väljenduvad sümboolses kapitalis.
    Igas väljas toimub võitlus positsioonide pärast, tekivad konfliktid, kui indiviidid ja grupid (nt ka kultuurid nii laiemas kui rahvuskultuuride tähenduses – Bourdieu ei ütle seda otsesõnu, kuid see tuleneb tema teooriast) püüavad määrata, mis moodustab selles väljas/ruumis/sellel turul legitiimse/legitimeeritud kapitali.
    Bourdieu: keel pole üksnes suhtlemisvahend, vaid ka võimumehhanism.
    Keel on kultuurilise kapitali osa (nt standardiseeritud , haritud keel vastandina regionaalsetele ja sotsiaalsetele dialektidele nagu nt töölisklassi keel), ning on sellisena aluseks sümboolsele kapitalile ning ka võimuvõitlus toimub sageli keele kaudu ja keele abil.
    Keel, mida indiviid kasutab, on määratud ja määrab selle indiviidi positsiooni konkreetses väljas/turul. Erinevused keelekasutuses märgistavad ja taastoodavad iga suhtlusakti osalise positsioone, seega peegeldavad ja taastoodavad välja objektiivset struktuuri. Viimasest sõltub omakorda see, kellel on õigus olla kuulatud, kes tohib vahele segada, küsimusi esitada, loengut pidada jne, st sisuliselt sümboolne kapital.
    Üks ja seesama kapital võib olla samal ajal legitiimne ja mitte, sõltuvalt väljast, kus ta asub. Eriti kultuurilise kapitali legitimeerimine on täiesti suvaline . Võim suvaliselt määrata, mis teatud väljas moodustab legitiimse (tunnustatud) kapitali tuleneb omakorda seda määravate indiviidide/gruppide sümboolsest kapitalist (reputatsioon, õigus olla kuulatud, õigus olla ekspert).
    Bourdieu: kasu erinevusest ( profit of distinction) – põhjus, miks (eriti domineerivad) rühmad püüavad erinevusi kapitali(de)s säilitada. Kui nt uued rühmad nt kultuurilise kapitali omandamise kaudu püüavad seni domineerivate hulka jõuda, lähevad need “eest ära” nii palju kui võimalik (nt keele-, sh viisakusreegleid muudetakse, isegi lõdvendatakse, et “ülekompensatsioon” nähtavaks saaks).
    Bourdieu teooria on loodud põhiliselt Prantsusmaast lähtudes (kuigi ta alustas välitöödega Alžeeria hõimude juures, mis samuti ta mõtlemist mõjutas). Haritud keel, mis Prantsusmaal on äärmusenistandardiseeritud, kusjuures hõlmab nii hääldust, sõnavara kui lauseehitust, aga ka nt kehahoiakut – hexis – on kultuurilise kapitali üks olulisemaid osi (vrdl loeng Prantsusmaast).
    Kultuurilise kapitali ja sellega seotud võimu säilitamisega on tegu igasuguse keelekorralduse puhul igal maal (sh Eestis). Reeglite leebemaks muutumisel, aga eriti kadumisel, või, mis veel hullem, muutmisel, kaotavad need, kes on need reeglid koolis hoolega ära õppinud, osa oma kultuurilisest kapitalist (siit kaebused raadiosse ja ajalehtedesse, et keel “käib alla”, kui nt sõna “peale” võib kasutada ka “pärast” sünonüümina).
    Keelekorraldajatel, kes ühe või teise vormi legitimeerivad, on kasutada vägagi märkimisväärne sümboolne kapital. Näiteks tõlkija peab jälgima, kas parajasti on õige “maad ligi” või “maadligi”, sellised küsimused otsustavad ka riigieksamite tulemusi jt nn väravahoidmissituatsioone.
    Ka rahvuskultuure endid võib vaadelda kui erinevaid kapitali liike omavaid välju (nagu eespool mainitud , on kultuur väljana seotud rohkem kui ühe kapitaliga), nt suurema majandusliku kapitaliga kultuur, suurema sümboolse kapitaliga kultuur jne – kusjuures kapitalid enamasti omavahel seotud, kuigi mitte üks-üheselt.
    Kultuuridevaheline kommunikatsioon kui distsipliin tekkis alles 1950ndate lõpul, kui Jaapan muutus võimsaks majandusjõuks. Enne seda oli kultuur/tsivilisatsioon üks (olgu siis briti, prantsuse või ameerika, sõltuvalt sellest, milline suurriik oli kõige võimsam, kelle imperiaalne mõju oli suurim), muu oli lihtsalt kultuuri puudumine. Omandanud majandusliku kapitali, genereerisid jaapanlased sellest enesele ka sümboolse kapitali.
    Läbirääkimised, kus jaapani kultuurinorme ei järgitud, jooksid liiva: siit vajadus neid norme uurida. Jan Blommaert: “One must be able to afford to be oneself, and the Japanese certainly were.”
    Uue rahvuskultuuri omandamine – kui tegemist on enam kapitali omava kultuuriga – on võrreldav sotsiaalse ülespidise mobiilsusega, st liikumisega kõrgemasse klassi) rahvuskultuuri sees. Kultuuri “põlisliikmed” püüavad säilitada kasu erinevusest! Nt nn “ emakeelt kõneleja müüt” (“ native speaker myth ”) – heatahtlikud akadeemilised inimesed nimetavad müüdiks, sest tõepoolest oskavad paljud välismaalased keelt paremini kui nt suhteliselt harimatud emakeelt kõnelejad. Samas praktikas eriti inglise keelt kõnelejad võitlevad aktiivselt oma eristaatuse eest.
    Erinevusest saadava kasu põlistamiseksrakendatakse keelt nii kitsas kui laiemas tähenduses. Sellises võitluses positsioonide pärast on näiteks viisakuse kohta antavatel hinnangutel oluline osa.
    Konvergents (vastastikune lähenemine, kokkuminek) – toimib kultuuridevahelises suhtluses enamasti mitte keskele kokku, vaid suuremat sümboolset kapitali omava kultuuri suunas, st suhtlejad omandavad/on sunnitud omandama selle kultuuri normid, millel on rohkem kapitali, sh eriti sümboolset kapitali.
    Kui toimib sümboolne vägivald, on (osaline) assimileerumine uude kultuuri (st konvergents selle kultuuri suunas) vabatahtlik, st kultuuri omandaja on protsessis ise kaasosaleja. Kui vägivalda vägivallana tajutakse (nt füüsiline vägivald, majanduslik sundseis jne), on assimileerumine pinnapealne ja ajutine (näide: vajadus Venemaal kraadi kaitsta viis vene kultuuri normide ajutisele omaksvõtmisele, mis aga lõppes kohe kaitsmise järel; teine näide: intervjuul jt “väravahoidmissituatsioonides kultuuride vahel tuleb paratamatult omaks võtta “väravahoidja” reeglid).
    Integratsiooni võib vaadelda kui konvergentsi keskele, n.ö. poolel teel kokkusaamist, mis kultuuridevahelises suhtluses toimib, kuid harvadel ideaaljuhtudel. Mõlemad pooled peavad tegema kompromisse, kusjuures üksikküsimustes pole kesktee isegi võimalik (nt kui ühes kultuuris pöördutakse kaasvestleja poole nimepidi ja teises mitte, siis “pooleldi” pöördumine pole võimalik: paratamatult tuleb valida kas ühe või teise kultuuri norm). Enamasti pole ka kultuuride sümboolsed kapitalid täiesti võrdsed. Tihti on poolel teel kokkusaamine üksikjuhtum, kus kummagi kultuuri esindaja on kultuuri kesktendentsidest kaugel.
    Kehastunud kultuuriline kapital on kultuuriline kapital indiviidis – niihästi päritud kui omandatud. On tugevasti seotud habituse-ga, st sellega, kuidas inimene mõtleb, mida eelistab (maitse), millised omadused tal on. Keeleline kapital kui kehastunud kultuurilise kapitali osa on teatud keelevariandi valdamine , suhe keelesse, kõnelemisviis jne.
    Objektiveeritud kultuuriline kapital on kultuuriobjektid, mida omatakse (teadustöö instrumendid, maalid jne). Neid saab füüsiliselt edasi anda (nt müüa) või “sümboolselt” edasi anda (vastavalt on tegu majandusliku või kultuurilise kapitali vahetusega). Samas, objektiveeritud kultuurilist kapitali võidakse omada, kuid seda saab “tarbida” (selle kultuurilist väärtust mõista) vaid “õiget” kehastunud kultuurilist kapitali omades (viimast võib, aga ei pruugi müümisel saada edasi anda).
    Institutsionaliseeritud kultuuriline kapital – kultuurilise kapitali institutsionaalne tunnustamine (enamasti akadeeemilised diplomid, kraadid jne, aga ka nt kuulumine loomeliitudesse jmt) – kergendab kultuurilise kapitali alusel majandusliku genereerimist.
    Bourdieu ei eita sotsiaalse ja majandusliku kapitali mõju kultuurilise kapitali kujunemisel. Näiteks oskus mängida mingit muusikainstrumenti ei sõltu üksnes teatud pikaajalistest kultuurilistest eelistustest , vaid ka majanduslikest võimalustest ja vabast ajast. Siiski rõhutab Bourdieu, et staatusest määratud legitiimne kultuuriline kapital määrab kultuurilised eelistused .
    Sama haridusliku kapitali puhul jääb päritolu indiviidi kalduvuste ja eelistuste põhimäärajaks. Majandusliku kapitali kasvades muutuvad nt maitse-eelistused aeglasemalt (siit nn tõusikluse fenomen).
    Samas tuleb ikka ja jälle rõhutada vastastikuseid ja dünaamilisi seoseid kõigi kapitali liikide vahel, kõigi kapitalide vastastikust seotust.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 34 lk · .docx · 70 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Kultuuridevaheline kommunikatsioon #1 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #2 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #3 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #4 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #5 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #6 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #7 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #8 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #9 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #10 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #11 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #12 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #13 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #14 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #15 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #16 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #17 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #18 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #19 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #20 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #21 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #22 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #23 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #24 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #25 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #26 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #27 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #28 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #29 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #30 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #31 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #32 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #33 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #34
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 34 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-11-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 70 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor mgjs Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    2011/2012 sügisel kirjutatud konspekt
    viisakus metafoor kuulaja religioon ameeriklased kõneleja bensiin distants palve interkulturaalne pädevus

    Sarnased õppematerjalid

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon
    5
    doc

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon

    nad valdavad sama koodi) 3.Küberneetikast lähtuv - sisuliselt ikka torumetafooril põhinev - Shannon-Weaveri mudel Kanal (lained) on mudelis olulisemad, müra moonutab neid. Mudeli väärtus: seletab vajaduse keele liiasuse järgi. Samas: tähendus inimkeele mõistes on välja jäänud. Sisuliselt põhineb faksi metafooril. Tähendus selles mudelis: mingi märgi vastuvõtmisega vähenenud määramatus 4. Interferentsiaalne mudel: kommunikatsioon kui tõendite esitamine Oma mitmetes vormides on kogu pragmaatika aluseks (Grice jt). Reddy kirjeldab seda "tööriistavalmistaja" (toolmaker's) metafooriga. Sperber ja Wilson räägivad sõnumi (taas)loomisest tõendite põhjal: kommunikatsioon kui tõendite esitamine. Sõnumi saaja alustab akustiliste või visuaalsete signaalidega ning alustab sealt sõnumi (taas)loomist, tarvitades (Reddy sõnastuses) "materjale" omaenese peas. See eeldab rikast sisemist keelt. Relevantsusteooria sõnastuses

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon
    Kultuuridevaheline kommunikatsioon
    3
    doc

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon

    oluline. 2. Kodeerimise/dekodeerimise mudel ­ kodeerimismetafooril. Märgil on kindel tähendus, mida saatja ja saaja jagavad (kui nad valdavad sama koodi) 3. Küberneetikast lähtuv mudel ­ sisuliselt põhineb jälle torumetafooril. Sisuliselt põhineb faksi metafooril. Mudeli väärtus, seletab vajaduse keele liiasuse järgi. Eelnevad on väga ühekülgsed (osaliselt küll õiged). 4. Interferentsiaalne mudel ­ kommunikatsioon kui tõendite esitamine. Aluseks on tööriistavalmistaja metafoor. Inimesele antakse tõendmaterjali, mille alusel ta püüab järeldada materjali andja kavatsusi, kasutades selleks igasugust konteksti, mida tarvilikuks peab. KOOD ON LÕPLIK, TEGELIKKUS LÕPMATU. Katsed luua ideaalset ühetähenduslikku koodi on luhtunud. Inimene ei jaga täielikult ei koodi ega ka konteksti. Keel on loomu poolest mitmetähenduslik. 3

    Kultuur
    Kultuuridevaheline kommunikatsiooni kordamisküsimused
    4
    doc

    Kultuuridevaheline kommunikatsiooni kordamisküsimused

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon KORDAMISKÜSIMUSED, vastatud 1. Mis on kanooniline suhtlussituatsioon?Kanooniline suhtlussituatsioon on suuline suhtlus kahe lähestikku seisva inimese vahel, kes teineteist näevad ja kuulevad, loomuliku keele märkide abil. (Lyons) 2. Nimetage põhilised kommunikatsioonimudelid. Millistel generatiivsetel metafooridel nad põhinevad? a)"rahvamudel" põhineb torumetafooril. Tähendus on sõna või teksti sees, kontekst ei ole oluline. (Reddy) Sel puhul on tekstid absoluutsed, ühetähenduslikud b)Rahvamudel teaduslikult kujul: kodeerimismudel - saatja ja saaja jagavad märgi tähendust, kui neil on ühine kood - kodeerimismetafoor c)Küberneetikast lähtuv teaduslik mudel (Shannon-Weaver) (ühekülgne) - faksimetafoor d)Interferentsiaalne mudel ("tööriistavalmistaja" metafoor) 3. Esitage kultuuridevahelise kommunikatsiooni määratlus (Milton Bennet) Ehk täpseim kultuuridevahelise kommunikatsiooni

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon
    Kultuuridevahelise kommunikatsiooni test
    5
    doc

    Kultuuridevahelise kommunikatsiooni test

    valdavad sama koodi). 3. Küberneetikast lähtuv Shannon-Weaveri mudel: põhineb faksimetafooril- kanal (lained) on mudelis olulisemad, müra moonutab neid. Mudeli väärtus: seletab vajaduse keele liiasuse järgi. Tähendus inimkeele mõistes on välja jäänud. Tähendus selles mudelis: mingi märgi vastuvõtmisega vähenenud määramatus (piljardipallid). Äärmiselt ühekülgne. 4. Interferentsiaalne mudel: kommunikatsioon kui tõendite esitamine: põhineb ,,tööriistavalmistaja" metafooril- Sõnumi saaja alustab akustiliste või visuaalsete signaalidega ning alustab sealt sõnumi (taas)loomist, tarvitades ,,materjale"omaenese peas- see eeldab rikast sisemist keelt. Kood on lõplik, tegelikkus lõpmatu. Kaks inimest ei jaga koodi täielikult, kontekstist rääkimata. 3. Esitage kultuuridevahelise kommunikatsiooni määratlus (Milton Bennet)

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon
    Kultuuridevaheline kommunikatsioon
    5
    doc

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon KORDAMISKÜSIMUSED 1. Mis on 19. sajandi mõtlejate (nt. Matthew Arnoldi) arvates kultuur ja mis on selle lähenemise probleemid? Matthew Arnold ütleb:" Kultuur on parim, mida on maailmas öeldud ja mõeldud." Kultuur peaks olema täiuse poole püüdlemine läbi ilu ja tarkuse. Lähenemise probleemid: 1) liiga universalistlik 2) europotsentristlik (muid kultuure peab küll huvitavateks, kuid mitte võrdväärseteks) nt kohustuslikus kirjanduses puudub Jaapani, Aafrika jne kirjanike teosed. 3) loob liiga jäiga eristatuse ,,Kõrge" ja ,,Madala" kultuuri vahel 4) ei vaatle elatud kultuuri tervikuna autentses kontekstis. 2. Mis on kultuur antropoloogide arvates (vrdl. Franz Boasi ja Clyde Kluckhohni definitsioone)? Franz Boas: arvab, et igasugune kultuur on unikaalne. Selle asemel, et lugeda raamatuid teistest kultuuridest, tuleks hoopis kohale uurima minna.

    Ajalugu
    Kultuuridevaheline kommunikatsioon-vastatud eksamiküsimused
    5
    doc

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon, vastatud eksamiküsimused

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon KORDAMISKÜSIMUSED, vastatud 1. Mis on kanooniline suhtlussituatsioon? a. Kanooniline suhtlussituatsioon on suuline suhtlus kahe lähestikku seisva inimese vahel, kes teineteist näevad ja kuulevad, loomuliku keele märkide abil. (Lyons) 2. Nimetage põhilised kommunikatsioonimudelid. Millistel generatiivsetel metafooridel nad põhinevad? a. "rahvamudel" põhineb torumetafooril. Tähendus on sõna või teksti sees, kontekst ei ole oluline. (Reddy) Sel puhul on tekstid absoluutsed, ühetähenduslikud b. Rahvamudel teaduslikult kujul: kodeerimismudel - saatja ja saaja jagavad märgi tähendust, kui neil on ühine kood - kodeerimismetafoor c. Küberneetikast lähtuv teaduslik mudel (Shannon-Weaver) (ühekülgne) - faksimetafoor d. Interferentsiaalne mudel ("tööriistavalmistaja" metafoor) 3. Esitage kultuuridevahelise kommunikatsiooni m

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon
    KK Konspekt
    7
    doc

    KK Konspekt

    Tähendus on sõna/teksti sees, kontekst pole oluline. 2.Sisuliselt sama mudel teaduslikul/formaliseeritud kujul: kodeerimine/dekodeerimine Märgil on kindel tähendus, mida saatja ja saaja jagavad (kui nad valdavad sama koodi) Põhineb kodeerimismetafooril. 3.Küberneetikast lähtuv Shannon-Weaveri mudel. Kanal (lained) on mudelis olulisemad, müra moonutab neid. Mudeli väärtus: seletab vajaduse keele liiasuse järgi. Sisuliselt põhineb faksimetafooril. 4.Interferentsiaalne mudel: kommunikatsioon kui tõendite esitamine Sõnumi saaja alustab akustiliste või visuaalsete signaalidega ning alustab sealt sõnumi (taas)loomist, tarvitades (Reddy sõnastuses) "materjale" omaenese peas. See eeldab rikast sisemist keelt. Põhineb "tööriistavalmistaja" metafooril. Relevantsusteooria sõnastuses antakseinimeselt tõendmaterjali, mille alusel ta püüab järeldada materjali andja kavatsusi (sh kavatsust mingit informatsiooni edasi anda),

    Kommunikatsiooni alused
    Kultuuridevaheline kommunikatsioon 2010
    4
    doc

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon 2010

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon KORDAMISKÜSIMUSED 1. Mis on kanooniline suhtlussituatsioon (Lyons)? Suuline suhtlus (loomuliku keele märkide abil) kahe lähestikku seisva inimese vahel, kes teineteist näevad ja kuulevad. 2. Nimetage põhilised kommunikatsioonimudelid. Millistel generatiivsetel metafooridel nad põhinevad? 1) Rahvamudel ­ põhineb torumetafooril. 2) Rahvamudel teaduslikul/formaliseeritud kujul ­ põhineb kodeerimisel, märgil. 3) Küberneerikast lähtuv Shannon-Weaveri mudel ­ põhineb faksi metafooril. 4) Interferentsiaalne mudel ­ Reddy kirjeldab seda ,,tööriistavalmistaja" metafooriga. 3. Esitage kultuuridevahelise kommunikatsiooni määratlus (Milton Bennett). See on inimsuhtluse ja kultuuri koosmäng ja vastasmõju. 4. Mis on mingi mõiste prototüüpne esindaja (Rosch)? Mingi mõiste prototüüpne esindaja on see isend/alaliik, mis kerkib inimesele silme ette

    Kultuuridevaheline kommunikatsioon


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (1)

    mikk10101 profiilipilt
    mikk10101: (Y)
    11:59 18-02-2015



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun