Kohaliku omavalitsuse õigus (12)

KOHALIKU OMAVALITSUSE ÕIGUS
Dots. Vallo Olle 2009
Konspekt loengute , slaidide , osaliselt seaduste ja õpik „Munitsipaalõigus loengud “ V.Olle põhjal
____________________________________________________________________________________________________
§ 1. MUNITSIPAALÕIGUSE ALUSED
____________________________________________________________________________________________________
1. Kohaliku omavalitsuse mõiste ja aine
Munitsipaalõiguse mõiste - avalik-õiguslike õigusnormide kogum, mis KOV realiseerimise tagamise eesmärgil reguleerib: 1) kohaliku omavalitsuse üksuste (Eestis vallad , linnad) õiguslikku seisundit , organisatsiooni, ülesandeid, tegevusvorme ja nende tegevuse kontrolli; 2) isikute õigusi ja kohustusi kohaliku omavalitsuse valdkonnas. Munitsipaalõigus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse - valla või linna - demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. KOV rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel; teostub demokraatlikult moodustatud esindus - ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse või rahvaalgatuse teel.
Harta kohaselt: Munitsipaalõigus tähendab kohalike võimuorganite õigust ja võimet seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust. Seda õigust kasutavad otsestel, ühetaolistel ja üldistel valimistel salajase hääletuse teel vabalt valitud nõukogu või esinduskogu liikmed. Antud nõukogul või esinduskogul võivad olla talle aruandvad täitevorganid. See tingimus ei tohi mingil moel mõjutada kodanike võimalust pöörduda esinduskogu poole, kasutada referendumeid ja teisi otseseid kodanikuosaluse vorme, kui need on seadusega lubatud.
Kohaliku omavalitsuse mõiste (KOKS § 2)
1) Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna – demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi.
2) Kohalik omavalitsus:

• rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel;
  
• teostub demokraatlikult moodustatud esindus- ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse või –algatuse teel
  

Munitsipaalõiguse aineks on:

omavalitsuskorraldusõigus - KOV üksuste ja KOV liitude õiguslik seisund; KOV üksuste ja KOV liitude sisemine struktuur ja ülesanded ning nende organite õiguslik staatus;

munitsipaalhaldusõigus - kohaliku omavalitsuse ja kohaliku omavalitsuse liitude materiaalsed funktsioonid, mis rajanevad munitsipaalõigusnormidel;

munitsipaalfinantsõigus - kohaliku omavalitsuse funktsioonide täitmiseks vajalike rahaliste vahendite hankimine , eraldamine ja otstarbekohane kasutamine: eelarve-, kassa- ja raamatupidamissüsteemid, vara-, tulu-, reservide- ja võlahaldus;

munitsipaalmajandusõigus - kohaliku omavalitsuse majandustegevuse avalik-õiguslik regulatsioon ja majandusprintsiibid, millele see majandustegevus on allutatud.
Munitsipaalõiguse aine (K. Waechteri järgi): kohaliku omavalitsuse õigussuhted teiste iseseisvate avaliku õiguse õigussubjektidega riiklikul tasandil, samuti õiguslikud küsimused suhetes teiste kohaliku omavalitsuse üksustega või muude avalik-õiguslike juriidiliste isikutega. Kohaliku omavalitsuse organisatsioonisisesed õigussuhted, samuti õigussuhted õiguslikult mitte iseseisvate ühikute vahel.
Eksternne õigus eraisikute suhtes- siin on eelkõige tegu KOV üksuste ülesannete täitmise vahendite ja teguviisidega suhetes nende elanikega.
Kohalik omavalitsus rajaneb järgmistel põhimõtetel:
1) kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine;
2) igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas;
3) seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel;
4) valla- ja linnaelanike õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel;
5) vastutus oma ülesannete täitmise eest;
6) tegevuse avalikkus ;
7) avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel.
2. Munitsipaalõiguse süsteem ja piiritlemine
Munitsipaalõiguse süsteem - KOV õiguses on võimalik eristada selle üld- ja eriosa . Ü ldosa - tegeleb üldprintsiipidega, mis kehtivad kõigi kohalike omavalitsuste puhul (näiteks PS printsiipide järgimine).
Eriosa – käib erinevate munitsipaalõigussüsteemide spetsiaalse väljaarendamise kohta. Eestis eksisteerib ühtne KOV korraldus. Munitsipaalõigust saab jaotada ka:

• materiaalseks munitsipaalõiguseks (hõlmab riigiõiguse ja omavalitsuskorraldusõiguse õiguslikku alust, mille realiseerimise puhul tuleb arvestada kehtivate menetlusreeglitega – määrusandlikmenetlus, istungi kokkukutsusmise menetlus, valimisprotseduur jne);
  
• menetluslikuks (protsessuaalseks) munitsipaalõiguseks (tähendab konkreetse õiguse elluviimist; näiteks: KOV konstitutsiooniline kaebus);
  
• välismaiseks munitsipaalõiguseks (välisriigi munitsipaalõigus)
  
• siseriiklikuks munitsipaalõiguseks;
  
• EL munitsipaalõiguseks;
  
• rahvusvaheliseks munitsipaalõiguseks
  

KOV süsteemina võib käsitleda KOV korraldust. Eesti on unitaarriik ja siin kehtib ühtne KOV korraldus. Valdadel ja linnadel on põhimäärused, milles sätestatakse antud valla või linna omavalitsusorganite, nende komisjonide ning valla või linna ametiasutuste moodustamise kord, õigused, kohustused ja töökord. KOV esinduskogu, täitevorgani juhi ja täitevorgani vahelisi võimuvolitusi eristamise aluseks võttes jaotus monistlikuks süsteemiks, kus esinduskogule kuuluvad kõik võimuvolitused; dualistlikuks süsteemiks, kus võimuvolitused on jaotatud esinduskogu ja täitevorgani juhi vahel; ja trialistlikuks süsteemiks, kus põhiline pädevus on jagatud nende kolme organi vahel. Monistlike ja dualistlikke liike tänapäeval ei esine enam, vaid tegu on modifitseeritud omavalitsuskorraldusega.
Munitsipaalõiguse piiritlemine
Omavalitsuskorraldusõigus ja riigiõigus – sarnanevad teineteisega esemeliselt, sest nende mõlema keskpunktis asuvad organite struktuur, ülesannete sfäär ja õiguslik staatus. Kattumine on ka selles osas, et omavalituse korralduse alust reguleeritakse põhiseaduses, föderatiivriikide puhul ka nende subjektide põhiseadustes, samuti konstitutsioonilistes seadustes . Riigiõigus mõjutab omavalitsuskorraldusõigust. Omavalitsuskorraldusõigus on konkretiseeritud riigiõigus. Munitsipaalõiguse puhul tuleb siiski silmas pidada, et kui riigiõigus rajaneb riigi suveräänsel võimul, siis kohaliku omavalitsuse üksused (meil vallad, linnad) pole suveräänsed, vaid omavad üksnes õigust omavalitsustele. Nende õiguslik staatus on reguleeritud põhiseaduses ja seadustes.
KOV korralduse, sh välise ja sisemise korralduse kohta vt PS kommenteeritud väljaanne § 160 lk 664-665
Munitsipaalõigus ja haldusõigus – munitsipaalõigus kuulub sisu poolest haldusõiguse eriossa, sest ta normib üksnes ühte haldustegevuse valdkonda, s.o KOV ja KOV liitude haldust. Samas on tal tihe seos teiste haldusõiguse eriosa alajaotustega, näiteks, politsei- ja korraõigus, keskkonnaõigus, ehitusõigusega jt, sest nendes eriõiguslikult reguleeritud õigusvaldkondades teostavad KOV üksused ja KOV liidud arvukaid materiaalseid funktsioone. Kuna munitsipaalõigus on oma olemuselt organisatsiooniõigus, on omavalitsuskorraldusõigusel, munitsipaalõigusel ja munitsipaalfinantsiõigusel palju kokkupuutepunkte haldusõiguse üldosaga, eriti haldusorganisatsiooniõigusega ja haldusmenetlusõigusega.

• omavalitsuskorraldusõigus
  
• munitsipaalõigus
  
• riigiõigus
  
• haldusõigus
  

Munitsipaalõigus laiemas tähenduses - hõlmab nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke õigussuhteid.
Harta: Kohalike omavalitsuste võimupiiride kaitse - muudatusi KOV-e võimupiirides ei tehta kõnealuse kohaliku kogukonnaga eelnevalt nõu pidamata. Kus seadus lubab, võib seda teha rahvahääletuse teel. Munitsipaalõiguse piiritlemine muutub praktiliseks, kui ta puudutab pädevusi, kohtualluvust ja järgnevat õiguslikku vastutust.
2.4.Munitsipaalõigus ja omavalitsusteadused
Munitsipaalõigus on omavalitsusteaduste komponent . Omavalitsusteaduse põhiülesanne seisneb KOV eksisteerimisvormide ja õiguslike vormide, haldustegevuse, institutsioonide ja olukorra laialdases uurimises. Omavalitsusteadused on selle tulemus, et tänapäeva KOV ei ammendu õiguslikult ette antud ülesannete täitmisega. Tänapäeva KOV tähendab ühtlasi metajuriidilise vastutuse kõrget määra ja peab olema kujundatud elaniku ja kodaniku huvides, samuti munitsipaalhaldustegevuse edasiarendamise ning pluraliteedi huvides. Omavalitsusteadused:

• tulenevad tõsiasjast, et kaasaegne KOV ei ammendu õiguslikult etteantud ülesannete täitmisega, vaid tähendab ka metajuriidilise vastutuse kõrget määra ning peab olema intra- ja interdistsiplinaarselt kujundatud eeskätt inimese huvides;
  
  • tegelevad kõigi KOV küsimuste, avaldumisvormide, tingimuste ja kontseptsioonide käsitlemise, uurimise, läbitöötamise ja lahendamisega; juriidiliste faktide ja õiguslike tagajärgede uurimine; võrdlev munitsipaalõigusteadus; munitsipaalõigusloome teooria; haldusteooria ja haldusteadus; munitsipaalõiguspoliitika ja munitsipaalpoliitika; avalik õigus; eraõigus; poliitökonoomia; ärijuhtimine; munitsipaalõiguse majanduslik analüüs; sotsioloogia; ajalooteadus; territoriaalse planeerimise teadus, linnaehitus; linnageograafia ; halduspsühholoogia; kultuuriteadus; linnaökoloogia; munitsipaaleetika.
    

2.5. Munitsipaalõigus ja omavalitsuspoliitika
munitsipaalõigus loob munitsipaalpoliitika eeldused; kehtestab munitsipaalpoliitika piirid; käsitleb antud õigusvaldkonna olemit ja tegelikku olukorda. Omavalitsuspoliitika tuleneb tõsiasjast, et: 1) omavalitsusüksustes toimuvad valimised; 2) erakonnad osalevad omavalitsustasandil poliitilise tahte kujundamisel; 3) KOV üksused võivad iseseisvalt otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi. Omavalitsuspoliitika raames tegeletakse põhiseaduse ja seaduse alusel omavalitsusautonoomia realiseerimisega : munitsipaalasustuspoliitika; munitsipaalpersonalipoliitika; munitsipaalsotsiaalpoliitika; munitsipaalkeskkonnapoliitika; munitsipaalõigus-poliitika jne.
2.6. Munitsipaalõiguspoliitika: omavalitsusteadusharu, mis võrdleb positiivset munitsipaalõigust reaalse sotsiaal-majandusliku olukorraga, samuti põhiseadusliku korra teostamisega; teeb kindlaks vajalikud eesmärgiasetused munitsipaalõiguse läbimõeldud edasiarendamiseks. Munitsipaalõigus pole midagi muud kui jooksev munitsipaalõiguspoliitika. Ta arvestab munitsipaalõiguse dünaamikat ja peegeldab erinevaid arusaamu munitsipaalõiguskorra teostamisest. Munitsipaalõiguspoliitikal on põhiliselt kolm valdkonda.
Korralduse poliitika: põhiprobleem: millist omavalitsuskorralduse süsteemi konstitutsiooniõiguslikult etteantud raamides realiseeritakse; kas ja kuivõrd peavad KOV üksused olema aktiivsed. See on sisuliselt küsimus regulatsioonist ja deregulatsioonist, munitsipaliseerimisest ja munitsipaalinstitutsioonide privatiseerimisest, munitsipaaltegevuse formaliseerimisest ja debürokratiseerimisest, samuti subsidiaarsusprintsiibi teostamisest. Näiteks: KOV määrusandlusõiguse tugevdamine, kodanike osalemise parandamine, avalike asutuste spordiühingutele kasutada andmine, omaabiinstitutsioonide soodustamine. Struktuuripoliitika : KOV üksuste funktsiooni- ja arenguvõime parandamine ning nende kohanemisvõime edendamine muutuvate vajaduste ja struktuurimuutustega. Näide: otsus kohaliku subventsiooni kohta teatud projektidele, infrastruktuuri parandamine, kohalik keskkonnakaitsepoliitika, liikluspoliitika (avalik transport). Protsessipoliitika: munitsipaalhalduse toimimise lühiajaline või keskmise pikkusega juhtimine tervikuna või ositi. Näide: keskkonnasõbralikkuse kontrollimine, kohalikud konjuktuurpoliitilised abinõud, projektijuhtimine .
3. Munitsipaalsuhete õigusliku reguleerimise erisused
Munitsipaalõigus (nagu teisedki õigusvaldkonnad) reguleerib ühiskondlikke suhteid teatud õiguslike vahenditega ja viisil. Õigusliku reguleerimise meetodid:

• käsk e ettekirjutus : otsene juriidiline kohustus sooritada teatud toiming;
  
• keeld: otsene juriidiline kohustus jätta teatud toiming sooritamata;
  
• õigustus: juriidiline luba sooritada oma äranägemisel teatud toiminguid .
  

Selline jaotus on tinglik ning eelkõige normitehniline. Võib eristada 2 põhilist õigusliku reguleerimise meetodit- imperatiivset ja dispositiivset. Imperatiivsele reguleerimisele on iseloomulikud käsud ( ettekirjutused ), vähemal määral keelud, ühiskondlike suhete õiguslike mõjutusvahendite kompleksis. Õigussuhte tekkimise juriidiliseks aluseks on sellisel juhul reeglina võimualane ettekirjutus. Kohustatud subjektil lasub otsene juriidiline kohustus neid käske täita. Avaliku võimu käsud (ettekirjutused) on ühepoolsed. Tahteavaldus on seadusega kindlaks määratud. Dispositiivse reguleerimise aluseks on õigustus, see annab õigussuhte subjektidele õiguse iseseisvalt valida oma käitumine ja tunnistab nende võrdõiguslikkust. Õigussuhte tekkimise aluseks on tavaline leping. Dispositiivne reguleerimismeetod on omane eraõiguse harudele: tsiviilõigusele, perekonnaõigusele jt. Munitsipaalsuhete õigusliku reguleerimise iseloom tuleneb asjaolust, et munitsipaalõigus kuulub haldusõiguse eriossa (munitsipaalõigus kitsamas mõttes). Seepärast on tema reguleerimismeetodiks haldusõiguse reguleerimismeetodid. Haldussuhete õigusliku reguleerimise eripära väljendub: 1) sellele on iseloomulikud käsud (ettekirjutused). Kohustatud subjektil lasub otsene juriidiline kohustus neid käske täita. Vähemal määral on haldusõigusele iseloomulikud keelud; 2) avaliku võimu käsud (ettekirjutused) on ühepoolsed. Tahteavaldus ei tulene haldussuhte subjekti enda äranägemisest või suvast, vaid on seadusega kindlaks määratud. Näide: valla- ja linnavolikogude kehtestatud taksoveo eeskirjad, turul ja tänaval kauplemise eeskirjad, heakorraeeskirjad jt. Nende rikkumise eest on ette nähtud haldusvastutus.KOV-le võib kohustusi panna ainult seaduse alusel või kokkuleppel KOV-ga. Seda saab teha selleks volitatud riigiorgani ja vastava volikogu vahelise lepinguga. KOV garantii kujutab endast riigi ja KOV suhet reguleerivat normikompleksi. NB! Diskretsioon!
4. Munitsipaalõigusnormid ja –instituudid
Munitsipaalõigusnormideks nimetatakse õigusnorme, mis reguleerivad munitsipaalõiguse aine moodustavaid ühiskondlikke suhteid. Munitsipaalõigusnormidele on omased kõigi õigusnormide jaoks ühised tunnused. Samas on neil ka oma iseärasused. Näiteks märkimisväärne hulk munitsipaalõigusnorme sisaldub KOV organite õigustloovates aktides. Munitsipaalõigusnormid klassifitseeruvad:

õigusliku reguleerimise objekti järgi: 1) KOV territoriaalseid, finantsmajanduslikke ja õiguslikke aluseid ning KOV teostamise riiklikke garantiisid kinnitavad ja reguleerivad normid; 2) KOV teostamise organisatsioonilis-õiguslikke vorme kehtestavad normid (vahetu tahteavalduse vormid, KOV organid ); 3) normid, mis kinnistavad KOV organite volitusi kohaliku elu küsimuste lahendamisel; 4) normid, mis reguleerivad teatud riiklikke ülesandeid, millega võidakse varustada KOV organeid.

õigusnormis sisalduva ettekirjutuse iseloomu järgi: 1) õigustavad (annavad õiguse teatud toimingu sooritamiseks); 2) kohustavad (sisaldavad juhtnööre teatud nõuete kohustuslikuks täitmiseks); 3) keelavad (kehtestavad selle, mida ei tohi teha).

õigusnormis sisalduva ettekirjutuse määratletuse (kategoorilisuse) järgi: 1) imperatiivsed; 2) dispositiivsed.

õigusjõult: 1) konstitutsioonilised (omavad kõrgeimat juriidilist jõudu); 2) mittekonstitutsioonilised (konstitutsioonilisest alamalseisva õigusjõuga, sisalduvad teistes õigusaktides).
[ korrata õiguse entsüklopeediast institutsioonidega korrespondeeruv üld- ja üksikaktide õigusjõult hierarhiline süsteem Eesti Vabariigis!]
e) territoriaalse kehtivusulatuse järgi: 1) föderaalsed õigusnormid (kehtivad kogu föderatsiooni territooriumil)- kuna Eesti on unitaarriik, siis selliseid õigusnorme meil ei eksisteeri, küll aga eksisteerivad üldriiklikult kehtivad munitsipaalõigusnormid; 2) föderatsiooni subjektide õigusnormid (vt p 1); 3) kohalikud õigusnormid [ lokaalsed ; kehtivad kindla KOV üksuse territooriumil]
(mõisted: unitaarriik, föderatsioon, konföderatsioon; õigusaktide kehtivus aegruumis ja isikute ringi suhtes!)
f) võivad jaguneda ka materiaal - ja menetlusõigusnormideks.
[ vahetegu materiaal- ja menetlusnormide ning materiaalse ja formaalse kehtivuse vahel!]
4.1.Munitsipaalõigusinstituut
Munitsipaalõigusinstituut on munitsipaalõigusnormide kogum, mis reguleerib vastastikku seotud ja munitsipaalõiguse aine raames iseseisva, eraldatud grupi moodustavate ühiskondlike suhete ringi (volikogude valimised, munitsipaalomand , kohalik rahandus jt).
5. Munitsipaalõiguse allikad
Siin on tegu õiguse allikatega kitsamas mõttes, millest saab teadmisi kehtiva õiguse (seadused, määrused jne) kohta. Munitsipaalõigus ei ole taandatav üheleainsale õigusallikale.
5.1. Euroopa Liidu õigus:
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. On jagatud EÜ seadusandluse siseriikliku õiguskorraga seotuse aspektist kolme kategooriasse: liikmesriikide õigussüsteeme
1) unifitseerivaks - (primaarõigus + peam. määrused) unifitseeriv seadusandlus asendab asjaomases küsimuses (näiteks agraar - ja konkurentsipoliitika) täielikult siseriiklikku seadusandlust;
2) harmoniseerivaks - (peam. direktiivid nt 94/80/EÜ; 96/30 EÜ) sel puhul ühtlustatakse siseriiklikud seadused EÜ seadustega selliselt , et esimest teisega ei asendata. Õigusaktina kasutatakse siin enamasti direktiivi. Eristatakse täielikku harmoniseerimist ja minimaalharmoniseerimist. Totaalharmoniseerimine seondub üldiselt siseturuvabaduste teostamiseeldustega. Näiteks direktiivid, milles sätestatud nõudmistele vastavad kaubad ja teenused peab turule lubama kõikides liikmesriikides. Minimaalharmoniseerimise all mõeldakse ühtlustatud minimaalnõudmisi, takistamaks sotsiaalset dumpingut, hõlbustamaks ühisturgude tegevust või tagamaks võrdset minimaalkaitset eri liikmesriikides. Seega on tegemist konkurentsitingimuste moondumise tõkestamisega, andes kõikidele liikmesriikidele ühtlustatud seadusandliku miinimumtasandi. Minimaalharmoniseerimist kohtab sageli keskkonnakaitse , tarbijakaitse , tööõigust ja võrdõiguslikkust puudutavas EÜ seadusandluses. Võib leida ka osalist (ühtlustatakse ainult teatud seigad reguleerimise objektiks olevast küsimusest) ja täielikku harmoniseerimist (püütakse kõnesolev küsimus täielikult reguleerida).
3) koordineerivaks - (õigusaktid, millega kooskõlastatakse siseriiklikku seadusandlus- või valitsuskorraldust nende sisu sealjuures ühtlustamata)

• Euroopa kohaliku omavalitsuse harta – (ei oma EÜ õiguse staatust. Siin on tegu rahvusvahelise õiguse normidega. Harta tunnustab Euroopa kohalike territoriaalsete korporatsioonide õigust omavalitsusele, jättes igale riigile aga õiguse nende korralduse üle otsustada;
  
• Territoriaalsete kogukondade ja võimuorganite vahelise piiriülese koostöö Euroopa raamkonventsioon ja selle konventsiooni lisaprotokoll (tunnustavad kohalike ja regionaalsete võimuorganite õigust teha piiriülest koostööd avalike teenuste tagamisel ja keskkonnakaitse alal);
  
• Välismaalaste kohalikul tasandil avalikus elus osalemise konventsioon (toob esile välismaalastest alalistele elanikele progresseeruvalt kodaniku- ja poliitiliste õiguste (sh hääleõiguse) andmise printsiibi);
  
• Regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta (eesmärk on regionaalsete ja vähemuskeelte säilitamine Euroopa kultuuripärandi unikaalse koostisosana, mis tähendab nende kasutamist õiguses, koolides , avalikus, kultuuri-, majandus- ja ühiskondlikus elus ning massiteabes.
  

5.2. nn pehme õigus ( soft law)
Euroopa Kohalike ja Regionaalsete Võimuorganite Kongress on vastu võtnud hartasid, millel pole konventsiooni staatust. Tegu on nn pehme õigusega. Nt: Euroopa Linnaharta (defineerib kodanikuõigusi Euroopa linnades. Ta annab praktilisi suuniseid heaks linnajuhtimiseks, hõlmates elamuehitust, linnaarhitektuuri, transporti, energiat, sporti ja puhkust, saastumist ja tänavajulgeolekut); Euroopa harta noorte osalemise kohta munitsipaal- ja regionaalelus (fikseerib suunised, julgustamaks noori osalema neid mõjutavate otsuste langetamisel ja sotsiaalsetes muudatustes, mis leiavad aset nende tänaval, naabruskonnas, kohalikus omavalitsuses või regioonis).
5.2.-5.4. Munitsipaalõiguse erinevad allikad - (PS, seadus, Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrused, statuudid, KOV organite määrused riiklike kohustuste täitmiseks, observants ja piiriülene õigus)

• Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) – annab vahetult ja kaudselt tunnistust KOV õiguse olemasolust;
  
• seadused – riik reguleerib KOV-d arvukate seaduste abil. Otseselt reguleerivad: KOV volikogu valimise seadus, KOV korralduse seadus, valla- ja linnaeelarve seadus, valla- ja linna ning riigieelarve vahekorra seadus, Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus, Vabariigi Valitsuse seadus.
  
• Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrused
  
• kohaliku omavalitsuse organite (volikogu; valitsus) määrused:
  

statuudid – Volikogul ja valitsusel on õigus anda üldaktidena määrusi. Kohalikele omavalitsustele on antud statuudiõigus kohaliku elu küsimuste ainuvastutavaks reguleerimiseks. KOV statuudiõiguseks on nende õigus kehtestada neile õiguslikult antud autonoomia raames oma territooriumil elavate või asuvatele isikutele õigusnorme. Statuudiõigus on antud eelkõige selleks, et arvestada erinevaid olukordi ja majanduslikke võimalusi KOV-es ning aktiviseerida ühiskondlikke jõude vastavate küsimuste ainuvastutava reguleerimise eesmärgil. Statuudi andmine vabastab samal ajal seadusandja vajadusest detailselt reguleerida kohalikku elu, mille üksikasju ta ei tunne. Selles mõttes aitavad statuudid vähendada distantsi normiloojate ja normiadressaatide vahel. Autonoomsed statuudid on riigihaldusorganite määruste suhtes detsentraliseeritud õigusaktid. Nad ei pea olema kooskõlas kõrgemalseisvate riigihaldusorganite määrustega. Nad ei kuulu haldusaktide hierarhilisse süsteemi;

kohaliku omavalitsuse määrused riiklike kohustuste täitmiseks – need ei ole statuudid. Kohaliku õigusega seonduvad taolised määrused vaid niivõrd, kuivõrd nende regulatsioon toimib vastava kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil. Muus osas ei kuulu selliste määruste andmine mitte omavalitsusvaldkonda, vaid KOV-le ülekantud pädevuse (ehk juurdeantud pädevuse) valdkonda. Seega statuute ei anna. KOV määrused riiklike kohustuste täitmiseks kuuluvad riigihaldusaktide hierarhilisse süsteemi ja nad peavad olema kooskõlas riigihaldusekeskorganite aktidega;

• kohalik tavaõigus (observants)- see tuleneb kõigi kohaliku omavalitsuse elanike pikaajalistest harjumustest, mille aluseks on nende õiguslikud veendumused;
  
• piiriülene õigus
  

6. Munitsipaalõigussuhted ja nende subjektid
munitsipaalõigussuhe - munitsipaalõigusnormidega reguleeritud ühiskondlik suhe.
munitsipaalõigussuhte subjekt - põhimõtteliselt kõik õigussubjektid niivõrd, kuivõrd nad on munitsipaalõiguse poolt determineeritud õiguste ja kohustuste kandjaks (riik; avalik-õiguslik korporatsioon ; avalik-õiguslik asutus; avalik-õiguslik sihtasutus ; osalise õigusvõimega haldusüksus; füüsiline isik; eraõiguslik juriidiline isik; seltsing )
Administratiivkontroll kohalike võimuorganite tegevuse üle (Harta)
Administratiivkontrolli kohalike võimuorganite tegevuse üle võib teostada vaid põhiseaduses või seadusandluses ettenähtud juhtudel ja korras. Üldjuhul on mis tahes kohalike võimuorganite suhtes teostatava administratiivkontrolli eesmärk tagada vaid nende tegevuse vastavus seaduste ja konstitutsiooniliste põhimõtetega. Administratiivkontrolli võivad teostada ka kõrgemalseisvad võimuorganid, selleks et kiirendada kohalikele võimuorganitele delegeeritud ülesannete täitmist. Administratiivkontrolli kohalike võimuorganite üle teostatakse viisil, mis tagab, et kontrollorgani sekkumise ulatus oleks tasakaalus kaitstavate huvide tähtsusega.
Volikogu ja valitsuse õigusaktid
Volikogul ja valitsusel on õigus anda üldaktidena määrusi. Volikogul on õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid, valitsusel anda korraldusi. Volikogu ja valitsuse õigusaktid kehtivad antud omavalitsusüksuse haldusterritooriumil. Volikogu ja valitsuse määruse eelnõule kohaldatakse Vabariigi Valitsuse poolt Vabariigi Valitsuse ja ministri määruse eelnõu kohta kehtestatud normitehnilisi nõudeid erisustega, mis tulenevad KOV üksuse õiguslikust seisundist. Volikogu võib kehtestada täpsema korra normitehniliste nõuete rakendamiseks.
Valla ja linna põhimäärus
Valla või linna põhimääruses sätestatakse: 1) volikogu esimehe ja aseesimehe või aseesimeeste valimise kord, volikogu komisjonide moodustamise kord, õigused ja kohustused ning volikogu komisjonide esimeeste ja aseesimeeste valimise kord; 2) valitsuse moodustamise kord, vallavanema või linnapea valimise kord, valitsuse pädevus; 3) valla või linna sümbolid ja nende kasutamise kord; 4) valla või linna ametiasutuste moodustamise kord; 5) valla või linna eelarve koostamise, vastuvõtmise, muutmise ja selle täitmise aruande läbivaatamise ja kinnitamise ning avalikustamise kord; 6) valla või linna õigusaktide vastuvõtmise, avalikustamise ja jõustumise täpsem kord. Valla või linna põhimäärus kehtestatakse volikogu määrusega ning see võib sisaldada lisaks (vt p 1) ka muid valla või linna tegevust reguleerivaid sätteid.
Vald ja linn avalik-õigusliku juriidilise isikuna
Nii vald kui ka linn on avalik-õiguslik juriidiline isik, keda esindavad seaduste ja omavalitsusüksuse põhimääruse alusel ning kehtestatud korras oma pädevuse piires volikogu, volikogu esimees, valla- või linnavalitsus ning vallavanem või linnapea või nende poolt volitatud esindajad. Vallal ja linnal on avalik-õigusliku juriidilise isikuna iseseisev eelarve, arveldusarve pangas ja oma sümboolika.
Omavalitsusüksuste rahvusvaheline koostöö
Volikogul, valitsusel ja ametiasutustel on õigus oma pädevuse piires teha koostööd kõigi teiste omavalitsusüksustega väljaspool Eestit ning sõlmida nendega lepinguid. Ametiasutused informeerivad sellisest koostööst volikogu. Omavalitsusüksusel on õigus astuda rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks või teha nendega koostööd. Suhetes rahvusvaheliste organisatsioonidega esindab omavalitsusüksust tema volikogu või viimase poolt määratud esindaja. Sõlmitavad lepingud kuuluvad eelnevalt läbivaatamisele ja heakskiitmisele volikogus, kui nende täitmisega kaasnevad kulutused omavalitsusüksuse eelarvest või võetakse muid varalisi kohustusi.
Omavalitsusüksuse õiguste kaitse
Omavalitsusüksust likvideerida või selle piire või nime muuta ei tohi ilma antud valla või linna volikogu arvamust ära kuulamata. Volikogul on õigus antud omavalitsusüksuse territooriumil korraldada olulistes küsimustes elanike küsitlusi. Omavalitsusüksusel on oma seaduslike õiguste kaitseks või vaidluste lahendamiseks õigus pöörduda kohtusse.
_____________________________________________________________________________________________________
§ 2. MUNITSIPAALÕIGUS JA OMAVALITSUSPRINTSIIP
____________________________________________________________________________________________________
1. Lühiülevaade kohaliku omavalitsuse põhilistest teooriatest - Suur Prantsuse revolutsioon , Prantsuse konstitutsioonid, Belgia 1831 . a konstitutsioon . 19. sajandi munitsipaalreformid Euroopas, USA-s, Jaapanis .
Alexis de Tocqueville:“Demokraatia Ameerikas” (avald. 1835-40)
1.1. Vaba kogukonna teooria (kogukonna loomulikeõiguste teooria) (19. saj. algus)
loomuõiguse idee; rahvavõimu e. demokraatia põhimõte; territoriaalsuse põhimõte; evolutsioonilise arengu põhimõte. Vaba kogukonna teooria põhiteesid:

• kohaliku omavalitsuse organid on valitavad kogukonnaliikmete poolt
  
• kogukonna juhitavad asjad jagunevad oma asjadeks ja kogukonnale riigi poolt antud asjadeks
  
• kohalik omavalitsus, s.o kogukonna enda asjade juhtimine, mis erineb olemuselt riigiasjadest
  
• kohaliku omavalitsuse organid on kogukonna organid, mitte riigiorganid
  
• riigiorganid ei oma õigust sekkuda kogukonna pädevusse. Nad peavad vaid jälgima, et kogukond ei ületaks oma pädevuse piire.
  

1.2. Ühiskondliku (ühiskondlik-majandusliku) omavalitsuse teooria

• riik vastandub kogukonnale
  
• omavalitsuse olemus, s.o mitteriiklik majanduslik tegevus (ühiskondlik huvi), mis vastandub poliitilistele huvidele (riik)
  
• omavalitsuslikud territoriaalüksused on asetatud kõrvuti igasuguste eraõiguslike ühendustega
  
• vaenulikkus igasuguse riikliku järelevalve suhtes
  

1.3. Riikliku omavalitsuse teooria (19. saj. keskpaik )
Lähtealused: 1) saksa klassikaline filosoofia; 2) õiguse ajalooline koolkond;3) saksa liberalismi poliitiline doktriin
Riikliku omavalitsuse teooria põhiteesid:

• kohalik omavalitsus, s.o riikliku kohahalduse organiseerimise üks vormidest e. riigivalitsemise eriliik
  
• kõik võimuvolitused kohaliku omavalitsuse valdkonnas on andnud riik
  
• riigi poolt antud ülesannete täitmise üle teostavad järelevalvet keskorganid
  
• erinevalt riiklikust keskhaldusest teostatakse kohalikku omavalitsust kohalike elanike abil
  

Riikliku omavalitsuse teooria kaks põhisuunda:

• poliitiline suund (Gneist)
  

• KOV-st peaksid teostama auväärsed inimesed kohaliku elanikkonna seast tasuta (auametina e. ühiskondlikus korras) [kodaniku ühiskondlik osalemine halduses]
  
• ühiskondlike ametite vastuvõtmise ja täitmise kohustus
  

• juriidiline suund (Stein)
  

• KOV organid pole vahetult riigiorganid, vaid kohaliku kogukonna organid, millele riik on pannud teatud riigihaldusülesannete teostamise
  
• omavalitsuslikud territoriaalsed kollektiivid on erilised õigussubjektid (juriidilised isikud), mis astuvad riigiga õigussuhetesse
  

1.4.Ülevaade kohaliku omavalitsuse teooriatest Suurbritannias
3 faasi:1) varased toetajad; 2) sõjajärgsete reformijate debatid; 3) 1980-ndate a-te lokalistid
1.4.1.Varased kaitsjad
John Stuart Mill (1806-1873)
Considerations on Representative Government ” (1861)
1) kohalikud poliitilised institutsioonid on oluline element demokraatlikus valitsemissüsteemis, sest nad laiendavad osalemisvõimalust ja võimaldavad harida kodanikku praktilises poliitikas ja valitsemises;
2) kohalik haldus on praktiline, sest kohalik huvi, teadmised ja kontrollimisvõime muudavad tõhusa ja toimiva teenuste osutamise palju tõenäolisemaks.
Fabiaanlased ja gildisotsialistid: munitsipaalsotsialism – enamuse (mitte üksnes omanike) poolt juhitav KOV ja ulatuslik teenuste munitsipaalne osutamine kohaliku elu parandamiseks.
Sidney Webb (1859-1947), Beatrice Webb (1858-1943), G.D.H. Cole (1889- 1959 )
J.Toulmin Smith (1816-69) ja viktoriaanliku ajastu keskpaiga romantikud :
opositsioon tsentraliseerivale suunale teel efektiivsema ja demokraatlikuma valitsemise poole.
19. saj./20. saj. alguse teoreetikud lõid 2 põhiargumenti KOV kasuks – kohalik omavalitsus:
1) annab võimaluse poliitiliseks osalemiseks;
2) väljendab opositsioonilist traditsiooni liigselt tsentraliseeritud valitsemise vastu.
1.4.2.Sõjajärgsete reformijate debatid
probleem: kuidas sobitada kohalikku omavalitsust heaoluriigi nõuetega?
K. Panter -Brick: KOV võimaldab üksikisikutel väljendada oma vajadusi ja õppida praktilise poliitika kunsti
W.J.M. Mackenzie : KOV evib elanike seas traditsioonilist lojaalsust, sest on efektiivne teenuste osutamisel ja suudab tagada üldsuse kaasamise. L.J. Sharpe (1969): eesmärk – arendada KOV jaoks järjekindel teoreetiline õigustus, mis sarnaneks tegelikule praktikale.

• Kohalik omavalitsus annab osalemisvõimaluse.
  
• Kohalik omavalitsus on efektiivne, sest:
  

1) koordineerib keskusest lähtuvate teenuste osutamist ja kohandab nende sisu ja iseloomu vastavalt iga kogukonna vajadustele; 2) kooskõlastab kogukondlikku arvamust; 3) on tarbija survegrupiks; 4) võib pakkuda kontrollitumat ja planeeritumat võimalust teenuste laienemiseks; 5) võib ohjeldada erinevaid huvigruppe.
1.4.2.Kokkuvõte sõjajärgsest debatist - KOV on enam õigustatud oma võime poolest osutada teenuseid, kui suutlikkuse poolest kaasata inimesi.
1.4.3.Lokalistid (1980-ndad a-d) (G. Jones, J. Stewart , K. Young, J. Chandler jt) probleem: kas kõik tähtsad valitsuse otsused, mis mõjutavad rahva elu ja elatist, tuleb langetada ühes kohas riikliku poliitika alusel või oleks paljusid otsuseid sama hea või isegi parem langetada eri kohtades erineva kogemuse, sidemete, tagapõhja ja poliitiliste veendumustega inimeste poolt.
Kohaliku omavalitsuse väärtused - KOV: tagab ressursside parema kohandamise erinevate vajadustega; on võimu difusiooni väljendus (võimu kontsentratsioon on ohuks vabale ühiskonnale; KOV on kaitsevall ületsentraliseeritud riigi vastu); soodustab poliitilist haritust ja poliitilist osalemist kohalikul tasandil.
1.5. Kohaliku demokraatia teooriad Ameerika Ühendriikides
Dillon’i reegel: KOV-d on osariigi kreatuurid (creatures) ja ei või osaleda üheski tegevuses, mis pole spetsiaalselt seadusega volitatud.
Th. Jefferson (1743- 1826 ): üksikisiku suveräänsus; vahetu demokraatia ja individuaalne osalemine ( referendum , rahvaalgatus); ward system.
1.5.1. Pluralism : KOV kui vahend demokraatlikuks otsustamiseks [madisonlik mõte, mille aluseks on jeffersonlik individualism ]. Kohalik demokraatia koosneb võistlevate gruppide erinevate vaadete ja väärtuste väljendamisest ning nendevahelisest konfliktist. KOV on vahend, mille kaudu grupikonflikt ilmub ja lahendatakse. Kõikidel gruppidel peavad olema hädavajalikud ressursid , et pääseda juurde kohalikele otsustajatele ja mõjutada avalikku poliitikat. Osalemisel on kohalikus demokraatias otsustav roll, kuid rõhuasetus on nihkunud individuaalselt osaluselt grupiosalusele.
1.5.2.Kohalik omavalitsus kui teenuste osutaja. Säästlikkus ja efektiivsus.
20. saj. alguse omavalitsuse reformijad – KOV roll on olla teenuste osutaja. KOV väärtusteks on säästlikkus ja efektiivsus. Paralleel äriühinguga. Ettepanekud:
1) volikogu-mänedžer valitsemisvormina
2) mitteerakondlikud valimised
3) pigem ühe kui mitme valimisringkonnaga valimised
1.5.3. Lokaalsus ja ühiskondliku valiku teooria (Charles Tiebout jt)
lokaalsus on väärtus; individualistlik utilitarism , keskendumine pigem üksikute kodanike seisukohtadele, mitte valitsusele kui poliitilise legitiimsuse tuumale ; kohaliku demokraatia poliitiline põhiväärtus on ressursside efektiivseks (s.t ühiskondlikku heaolu maksimeerivaks) eraldamiseks vajalike üksikute maksu- ja teenuste eelistuste täpne esindamine ; esindamisprotsess moonutab kohalike elanike tegelikke eelistusi, seega soosib vahetut demokraatiat referendumite vormis fiskaalküsimustes, samuti maksu- ja kulupiiranguid. KOV fragmentaarne süsteem on kõige eelistatavam, kuna on kõige efektiivsem kohalike teenuste osutamise aspektist.
2. Kohaliku omavalitsuse alusteooriast Eesti Vabariigi 1992. a põhiseaduses

• PS § 154 eristab kohaliku elu küsimusi (lg 1) ja riiklikke kohustusi (lg 2)
  
• PS-s on kohalikku omavalitsust järjekindlalt eristatud täidesaatvast riigivõimust (§§ 86, 14, 139 lg 1)
  
• PS § 56: kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas:
  

• Riigikogu valimisega
  
• rahvahääletusega
  

J. Raidla: “Omavalitsuste esinduskogude valimist ei ole me põhimõtteliselt nõus käsitlema riigivõimu teostamise viisina. Vastasel korral me avaksime põhiseaduslikult kanali omavalitsuste allaheitmisele riigi poolt! Käsitletav eelnõu taotleb KOV-st, mitte aga pooleldi riigistatud omavalitsust. Seetõttu teostab rahvas KOV-e esinduskogude valimisega omavalitsuslikku võimu, mitte aga riigivõimu. Sellest lähtub XIV peatükk.”
3. Kohaliku omavalitsuse alusteooriast Euroopa kohaliku omavalitsuse hartas ja Euroopa regionaalse omavalitsuse harta projektis
subsidiaarsuse printsiip: riigi kohustusi täidavad üldjuhul eelistavalt kodanikule kõige lähemal seisvad võimuorganid. Kohustuste määramisel mõnele teisele võimuorganile peaks kaaluma ülesande ulatust ja iseloomu ning efektiivsuse ja majanduslikkuse nõudeid.
4. Kohalik omavalitsus kui omavalitsusprintsiibi üks avaldumisvorme
Põhiseaduses kasutatakse mõistet “kohalik omavalitsus” järgmistes tähendustes: administratiiv-territoriaalne üksus; kohaliku omavalitsuse organ; kogukondliku elu korraldamise vorm; avaliku võimu kandja.
Omavalitsus (OV): üldine detsentraliseeritud haldusvorm. Rajaneb ühiskonna osavõtule (vahetule või esindajate kaudu) vastava haldusvaldkonna asjade lahendamisel. On kasutusel mitmesugustes haldusvaldkondades.
Omavalitsusvorme: sotsiaalomavalitsus; majandusomavalitsus; kutsealade omavalitsus; akadeemiline omavalitsus; vähemusrahvuse kultuuriomavalitsus; kiriklik omavalitsus; kohalik omavalitsus (KOV).
Omavalitsusorganid on: 1) volikogu - kohaliku omavalitsusüksuse esinduskogu, mis valitakse valla või linna hääleõiguslike elanike poolt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel; 2) valitsus - volikogu poolt moodustatav täitevorgan.
4.1. Kohaliku omavalitsuse spetsiifika teiste omavalitsusvormide suhtes
KOV teised OV-d
pädevus
1) piiritletud nii territoriaalselt kui esemeliselt 1) piiritletud esemeliselt
2) universaalpädevus 2) üksnes kindlaksmääratud ülesanded
rajaneb territoriaalsuse printsiibil rajanevad personaalsuse printsiibil
olemasolu PS-ga garanteeritud olemasolu sõltub asjaosaliste aktiivsusest
(obligatoorne) (v.a akadeemiline omavalitsus)
_____________________________________________________________________________________________________
§ 3. KOHALIKU OMAVALITSUSE SÜSTEEM JA ÜLESANNETE LIIGID
_____________________________________________________________________________________________________

võimuvolituste jagunemine
monistlik süsteem dualistlik süsteem trialistlik süsteem
(võimuvolitused esinduskogul) (võimuvolitused esinduskogul (võimuvolitused esinduskogul,
ja täitevorgani juhil) täitevorganijuhil ja täitevorganil)
1. Kohaliku omavalitsuse süsteem
väline korraldus (KOV üksuste suhetekorralduse alused riigi ja teiste õigussubjektidega):
- KOV üksused ja nende organid;
- KOV organite moodustamise kord ja pädevus;
- esindamine;
- vahetu demokraatia vormide rakendamine;
- KOV üksuste koostöö vormid
sisemine korraldus (enesekorraldus):
- KOV üksuste sisene detsentraliseerimine;
- ametiasutuste ja hallatavate asutuste, ettevõtete, komisjonide ja ametikohtade moodustamine, reorganiseerimine ja likvideerimine, tööjaotuse ning KOV teenistuse korraldamise küsimused.
2. Kohaliku omavalitsuse ülesannete liigid
2.1.Ülesannete monism ja ülesannete dualism
monistlik mudel: KOV on kohustatud oma territooriumil täitma kõiki avalikke ülesandeid oma vastutusel, kui seadus ei sätesta teisiti. S.t, et KOV üksus pole üksnes spetsiifiliste omavalitsuslike ülesannete kandja, vaid täidab kohapeal ka kõiki riiklikke ülesandeid.
dualistlik mudel - selle mudeli kohaselt tuleb KOV ülesannete osas eristada:
1) omavalitsuslikke ülesandeid (OV-likud ülesanded kuuluvad KOV omapädevus ehk olemuslikku pädevusse)
2) riiklikke ülesandeid (riiklikud ülesanded pannakse KOV-le seadusega ja nad kuuluvad ülekantud pädevusse)
2.2. Ülesannete liigitus põhiseaduses
§ 154 lg 1: kohaliku elu küsimused – kohaliku elu küsimuste otsustamisel ja korraldamisel on KOV-l universaalpädevus. Ülekantud pädevus (riigielu küsimused) moodustub seaduse alusel (seaduse reservatsioon ) või riigi ja KOV kokkuleppe korras ( haldusleping ).
§ 154 lg 2: riigielu küsimused (“riiklikud kohustused”)
Seega kehtivas PS-s on avalike ülesannete liigitamisel aluseks dualistlik mudel.

• PS § 154. Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad KOV-ed, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.
  
• KOV-ele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel KOV-ga. Seadusega KOV-le pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
  

2.3. Olemuslik pädevus
KOV olemuslikku pädevusse kuuluvad kohaliku elu küsimused. Teoorias on levinud nö tõeliste kohaliku elu küsimuste sisustamine näiteks järgmiste tunnuste läbi:
1) ilmselgelt kohalik iseloom ja tähtsus; 2) spetsiifiline seos ka vastava kohaga (loe: mõne omavalitsusüksuse alaga); 3) kohaliku kogukonna suutlikkus oma vastutusel ja iseseisvalt kohalikku ülesannet täita.
Loetakse, et tõeliselt kohaliku elu küsimus mõjutab inimeste kooselu just kohalikus kogukonnas ja ei ole selgelt riigielu küsimus (on nö “kohaliku juurega”). Kohaliku elu küsimuste kataloogi ei ole võimalik anda. Selle kohta vrd RKPJKo 22.12.1998 nr 3-4-1-11-98 (RT I 1998, 113/114, 1887) “Tallinna vanalinna sissesõidu ja vanalinnas parkimise eeskirja p-d 2, 6, 7 ja 8, läbivaatamine” II esimene ja teine lõik:
Põhiseaduse § 154 lg 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi KOV-d, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Selle sätte tekstiosast “kõiki kohaliku elu küsimusi” tuleneb KOV-e õigus otsustada ja korraldada Põhiseaduse alusel ja tingimustel kohaliku elu küsimusi ilma volitusnormita seaduses. Põhiseaduse tingimustena tuleb seejuures mõista küsimuse olemuslikku kuulumist kohaliku elu, mitte aga riigielu küsimuste hulka, ja seaduslikkuse nõuet. Seega võib KOV sellekohase volitusnormita otsustada iga küsimust, mis ei ole riigielu küsimus. Kui KOV ei võiks volitusnormita otsustada kohaliku elu küsimusi, siis ei saaks ta otsustada ja korraldada kõiki selliseid küsimusi. See tuleneb ka asjaolust, et kõiki kohaliku elu küsimusi on võimatu ette näha.
2.4. Vabatahtlikud ja kohustuslikud olemuslikud ülesanded
See on kõige olulisem omavalitsuslike ülesannete liigitus:
1) vabatahtlikud omavalitsuslikud ülesanded - KOV-l on õigus otsustada, kas, millal ja kuidas ta seda täidab. KOV pole kohustatud neid täitma, kuid võib neid igal ajal endale täitmiseks võtta. Vabatahtlikeks omavalitsusülesanneteks on näiteks koostöö teiste KOV üksustega, sordiasutuste loomine, mitmesugused kultuurialased ülesanded, elanikele puhkeaja veetmise võimaluste loomine jne;
2) kohustuslikud omavalitsuslikud ülesanded – nende täitmist nõuab riik KOV-lt tulenevalt kõrgendatud avalikust huvist. Täitmiskohustus võib olla: a) tingimatu (ülesanne tuleb igal juhul täita); b) tingimuslik (ülesanne tuleb täita vajaduse korral või teatud tingimustel). Põhimõtteliselt on KOV otsustada üksnes see, kuidas vastavat ülesannet täita, mitte aga seda, kas seda teha. Kohustuslikud ülesanded on näiteks sätestatud KOKS § 6 lg 1 ja 2. § 6 lg 1 – omavalitsuse ülesandeks on korraldada antud valla või linna sotsiaalabi ja –teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, territoriaalplaneerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja tänavate korrashoidu, kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Paljuski on reguleeritud eriseadustega, mis määrab üksikasjalikult kindlaks, kuidas KOV teatud valdkonda korraldama peab.
2.5. Riiklikud ülesanded
PS § 154 lg 2: pannakse KOV-le kohustusi kas seaduse alusel või kokkuleppel KOV-ga. Riiklike ülesannete täitmisele ei laiene KOV iseseisvuse (oma vastutuse) põhimõte (PS § 154 lg 1). Riikliku järelevalve objektiks võib lisaks seaduslikkusele teatud tingimustel olla ka otstarbekus , efektiivsus vms kriteerium .
Kujuneb ülekantud pädevus nii seaduste alusel kui ka lepingulisel alusel. Eeldusel , et riiklike ülesannete KOV-le ülekandmisel on järgitud PS § 154 lõikes 2 sisalduvat nõuet nende adekvaatse finantseerimise kohta riigieelarvest ja seaduse reservatsiooni, samuti proportsionaalsuse printsiipi.
Omavalitsusüksuse ülesanded ja pädevus
Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste , põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva - ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses . Nimetatud asutuste osas võidakse seadusega ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest. Lisaks otsustab ja korraldab omavalitsusüksus neid kohaliku elu küsimusi: 1) mis on talle pandud teiste seadustega; 2) mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada. Omavalitsusüksus täidab riiklikke kohustusi: 1) mis on talle pandud seadusega; 2) mis tulenevad selleks volitatud riigiorgani ja antud volikogu vahelisest lepingust. Seaduse alusel KOV-le pandud kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
3. Ülesannete liikide eristamine
3.1. Liigituse tähendus
Avalike ülesannete liigitamine omab tähtsust: konkreetse ülesande finantseerimise, ülesande materiaalse privatiseerimise võimalikkuse või erakapitali kaasamise, KOV organite pädevuse määratlemise, riikliku järelevalve ulatuse määramise ja õiguskaitse aspektist. Näiteks võib KOV vabatahtlikke omavalitsuslikke ülesandeid omal äranägemisel üle anda eraõiguslikele isikutele, kohustuslike omavalitsuslike ülesannete ja riiklike ülesannete puhul on see võimalik ainult formaalse seaduse volituse alusel.
3.2. Liigitamise kriteeriumid
Konkreetse küsimuse olemusliku kuuluvuse määratlemiseks on võimalik kasutada erinevaid meetodeid . Kui PS või seadus määratleb kuuluvuse expressis verbis (sõnaselgelt), ei ole probleemi; kui ei määratle, siis kehtib üldpõhimõte - kohaliku elu küsimuse puhul peab olema näha kohalik päritolu (“kohalik juur”) või spetsiifiline seos vastava kohaga ning kohalik kogukond peab suutma neid omal vastutusel ning iseseisvalt täita. Küsimused peavad KOV üksuse elanikele olema ühised ja mõjutama nende kooselu kogukonnas.
Riigielu küsimusteks tuleks lugeda küsimused:
1) mis peaksid tulenevalt avalikust huvist olema lahendatud terves riigis ühtemoodi (nt liikluseeskiri);
2) mille lahendamine toob kaasa konstitutsioonilise muudatuse kogu riigi jaoks (nt autonoomse piirkonna loomine);
3) mille lahendamine toob kaasa mõne riigielu küsimuse lahendamise (nt piiriäärses tsoonis liikluse korraldamise sisuline mõju piirirežiimile);
4) mille lahendamine KOV-de tasandil ei anna efektiivset tulemust (nt loomataudi tõrje abinõude tarvituselevõtt)
[vt täpsemalt Madise , Ü. Kohaliku omavalitsuse garantii Eesti Vabariigi 1992.a põhiseaduses. Magistritöö. – TÜ õigusteaduskond, 2001, lk 40]
Teatud tähendus võib olla erista KOV otsustamispädevust ja küsimusega tegelemise pädevust (õigust seisukohavõtuks). Avaliku ülesande kuuluvuse küsimuse lahendamine on suhteliselt lihtne juhul, kui PS-e või seadusega on see ühemõtteliselt ja konkreetselt kindlaks määratud. Mõeldav on ka variant, kus riik määratleb teatud küsimuse kohaliku elu küsimusena. Tavaliselt tekkivad probleemid nn segavaldkondades. Segavaldkonna puhul on oluline silmas pidada, et volitusnorm seaduses KOV-le mingi kohaliku korra või eeskirja kehtestamiseks (määrusandlus) ei tähenda veel seda, nagu võiks KOV ignoreerida PS norme (nt põhiõiguste ja -vabaduste kohta) ja seadustes sisalduvaid norme, mis sätestavad ühe või teise küsimuse reguleerimise riigiorgani, mitte aga KOV organi õigusaktiga.

• vajadusel arvesta avaliku võimu eri tasandi institutsioonide pädevuse seotuse e. asjaomasuse ülekaalu, niivõrd kui pädevuste eristamine ülesannete diferentseerimise järgi on võimatu ( kahtluse korral võib siin eeldada ülesande kohalikkust)
  
• subsidiaarsuse printsiip – kohaliku ja riigielu küsimuse eristamine on komplitseeritud eelkõige siis, kui õiguskorras puudub selles osas vastav õigusnorm. Eksisteerib seadusega vääratav eeldus selle kohta, et sellistel juhtudel on tegu kohaliku elu küsimusega. Sellise seisukoha omaksvõtule suunab mh subsidiaarsusprintsiip.
  
• ajalooline meetod – avaliku ülesande olemusliku kuuluvuse üle saab teatud määral otsustada ka ajaloolist meetodit kasutades: vaadatakse, milline on ajaloolises plaanis olnud ühe või teise ülesande pädevuskuuluvus.
  
• võrdlev meetod – piirjuhtumite korral tuleks vajadusel arvestada ka avaliku võimu eri tasandi institutsioonide pädevuse seotuse ehk asjaomasuse ülekaalu, niivõrd kui pädevuste eristamine ülesannete diferentseerimise järgi on võimatu. Kui asjaomasuse ülekaalu pole võimalik kindlaks teha, võib kahtluse korral eeldada ülesande kohalikkust ja seega KOV üksusele ülesandega tegemise ja ülesande täitmise kompententsi.
  
• süstemaatiline meetod
  

____________________________________________________________________________________________________
§ 4. KOHALIKU OMAVALITSUSE PÕHISEADUSLIK GARANTII
____________________________________________________________________________________________________
PS pt. XIV ülevaade JL

• § 154. Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad KOV-d, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.
  
• KOV-le võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel KOV-ga. Seadusega KOV-le pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
  
• § 155. Kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad.
  
• Muid kohaliku omavalitsuse üksusi võib moodustada seaduses sätestatud alustel ja korras.
  
• § 156. KOV esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Seadusega võib volikogu volituste perioodi lühendada seoses KOV-e üksuste ühinemise või jagunemisega või volikogu tegutsemisvõimetusega. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed . Hääletamine on salajane.
  

KOV-e volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad.

• [RT I 2003, 29, 174 – jõust. 17. 10. 2005]
  

• § 157. Kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra sätestab seadus.
  
• Kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi.
  
• § 158. Kohaliku omavalitsuse üksuste piire ei tohi muuta vastavate omavalitsuste arvamust ära kuulamata.
  
• § 159. Kohalikul omavalitsusel on õigus moodustada teiste kohalike omavalitsustega liite ja ühisasutusi.
  
• § 160. Kohalike omavalitsuste korralduse ja järelevalve nende tegevuse üle sätestab seadus.
  

1. Üldine sissejuhatus
KOV garantii on KOV vormilise ja sisulise olemasolu – kohaliku kogukonna enesekorralduse – tagatis , mis tuleneb PS-st ja kehtib KOV-i suhetes riigiga, samuti teiste KOV üksustega või KOV tasanditega. KOV garantii ei laiene KOV ja indiviidi suhetele, kus KOV on kohustatud järgima avalikule haldusele üldiselt kehtestatud reegleid (vt PS § 14). Näiteks: kui linnaosa kaotab oma eksistentsi, siis ei saa PS tagatisena tugineda . PS tagatis koosneb 3 tagatisest. PS Harta kuulub ka siia.
KOV garantii koosneb:1) institutsionaalne õigussubjektsuse garantiist; 2) õiguse institutsiooni garantiist;
3) subjektiivse õigusliku seisundi garantiist.
Garantii tuumaks on PS § 154 lg 1, mille kohaselt kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad KOV-d, kes tegutsevad seaduse alusel iseseisvalt. Selles lauses nähakse printsiipe , mis määravad KOV garantii ulatuse (universaalpädevuse, omavalitsusprintsiip ja selle tüüp, seaduse reservatsioon jt)
2. Institutsionaalne õigussubjektsuse garantii [PS §-d 154 lg 1; 155 – puudutab KOV liike; 158 – KOV õigust olla ärakuulatud, kui KOV piire muudetakse]. Eesmärk on: õiguslikult tagada KOV-i koht terviklikus halduse organisatsioonis, kus eri haldustasandid ja halduskandjad esinevad omavahel seotud ja tasakaalustatud süsteemina. Õigussubjektsuse garantii kindlustab ka vertikaalse võimude lahususe säilimise. Et KOV institutsioon jääks tervikuna püsima (liigid – vallad, linnad). Ilma PS muutmata ei ole võimalik KOV liike kaotada.
Hõlmab KOV üksuste liikide kaitse: ei luba kaotada valdu ega linnu KOV üksuste liikidena.
Ei laiene iga üksiku KOV üksuse eksisteerimisele, kuid omab piiratud individuaalset mõju (PS § 158).
Selleks, et riigi poolt teostatav haldusterritoriaalne reform oleks kooskõlas PS-ga, tuleb järgida mitmesuguseid materiaalseid ja formaalseid nõudeid. Eeldused:
1) proportsionaalsuse põhimõte (PS § 11) - vabatahtlikud lahendused on eelistatavad nn sundlahendustele;
2) formaalsed eeldused – KOV tuleb ärakuulata:
2.1) kohaliku kogukonna vahetu või esinduskogu kaudu vahendatud arvamuse ärakuulamine (PS § 158);
2.2) territooriumi muutmise otsuse tähtsusele vastav vorm;
3) materiaalsed eeldused:
3.1) reformi toimumine üldise heaolu suurendamise eesmärgil (poolt- ja vastuargumentide, riigi ja KOV huvide kaalumine);
3.2) proportsionaalsuse põhimõte – haldusterritoriaalne reform peab olema:
3.2.1) sobiv vahend KOV haldussuutlikkuse tõstmiseks ja seeläbi halduse detsentralisatsiooni suurendamiseks;
3.2.2) vajalik (KOV üksikud ühinemised ja koostöö liitude ning ühisasutuste kaudu ei võimalda püstitatud eesmärki saavutada);
3.2.3) proportsionaalne kitsamas mõttes – kasu kogukonnale ja riigile tervikuna ületab reformiga kaasneva kahju;
3.3) sotsiaalriigi printsiibi (PS § 10) arvestamine – KOV üksused peavad suutma oma elanikele osutada vajalikul hulgal sotsiaalteenuseid (PS § 28 lg 4; § 37 lg 2; § 28 lg 1);
3.4) demokraatia printsiibi (PS § 1 lg 1; § 10) arvestamine – nõuab elanike osalemise soodustamist KOV asjade otsustamisel ja korraldamisel;
3.5) õigusriigi printsiibi (PS § 3; § 10) arvestamine – proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine, seadusliku menetluse järgimine, KOV üksuse õiguskaitse.
KOV üksuse nime ja sümbolite säilitamise õigus on garantii osa: KOV-i sümbolid on kaitstud riigi otsusega äravõtmise vastu juhul, kui see ei toimu koos KOV üksuste liitmisega; kaitseb ka nime osa (-küla, -linn) säilitamist; nimi on kaitstud ka tsiviilõiguslikult (VÕS § 1046). KOV üksuse nimi kujutab endast ajaloolise väärtusega staatuselementi, mis teenib vastava KOV üksuse individualiseerimise ja elanikkonna integratsiooni ideed.
3. Õiguse institutsiooni garantii
Eesmärk on tagada KOV-i kui õiguse institutsiooni säilitamine (s.t KOV-i iseseisev, omal vastutusel korraldamine) (PS §-d 154 ja 160). Alati tuleb küsida, mis on eesmärk.
Tuleneb PS § 154 lg-st 1 ja koosneb neljast elemendist:
1) universaalpädevus (“kõiki”) – KOV üksuse õigus ilma spetsiaalse volituseta otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (PS § 154 lg 1). Universaalpädevus annab KOV-le kohaliku elu küsimuste ringi määratlemise ja spontaanse tegutsemise ehk ülesannete avastamise õiguse, sh õiguse reguleerida ühiskonna arengus tekkinud uusi seadusega reguleerimata küsimusi;
2) kohaliku elu küsimused (“kohaliku elu küsimusi”);
3) oma vastutus (“otsustavad ja korraldavad KOV-d, kes tegutsevad [...] iseseisvalt”) ehk kohaliku elu küsimuste iseseisev lahendamine - KOV võib kasutada kõiki neid instrumente, mis on seadusega antud tema pädevusse. KOV on õigus vabalt, s.t riigilt lähtuvate suunisteta otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi; õigus riiki otsustusprotsessi mitte kaasata. Oma vastutus tähendab KOV üksuse õigust otsustada, kas üldse, millal ja kuidas ta oma pädevusse kuuluvaid küsimusi lahendab. Võib kasutada kõiki legaalseid ülesannete lahendamise viise;
4) seadusereservatsioon (ehk seaduste alusel; vt ka PS § 154 lg 2 ja § 160) - s.t seaduslikkuse nõue; peab jääma seaduslikkuse raamesse. Seaduste alusel ka kaitse funktsioon KOV-le riikliku keskhalduse suhtes. Seadusereservatsioon annab riigile õiguse määrata garantii sisu (PS § 154 lg-d 1 ja 2; § 155 lg 2; § 156 lg 2; § 157 lg-d 1 ja 2; § 160). S.t, et ainult seaduse alusel (seadus materiaalses ja formaalses mõttes; ka seadlus ), mitte oma suva järgi. Kaitseb selle eest, et näiteks ministril tuleb mingi mõte, et jube lahe oleks selline ja selline asi ning võtab vastu sellise määruse. Riik ei tohi seadusereservatsiooni kasutades KOV sisu kaotada ja KOV õiguste riive peab olema proportsionaalne. § 155 –seadus sätestab– see ongi seadusereservatsioon.
KOV olemuslik tuum – tuumikpädevus on see ilma milleta muutub asja olemus tühiseks. Näiteks: KOV ei saaks teenistujaid tööle võtta vmt.
võimualade kataloog - võimuinstrumendid, millega KOV-l on võimalik oma iseotsustamisõigust realiseerida (see on selgituseks siin juures, mitte ei ole viies element siin nimistus):

• territoriaalvõim – määrab KOV võimu ruumilise ulatuse;
  
• üldaktide andmise ning rakendamise võim – annab KOV-le vahendid kohaliku elu küsimuste õiguslikult siduvaks lahendamiseks õigustloovate aktidega ja nende alusel üksikotsustuste tegemiseks;
  
• organisatsiooniline võim – hõlmab personali- ja kooperatsioonivõimu;
  
• planeerimisvõim – hõlmab finants - ja info- ning statistikavõimu.
  

4. Subjektiivse õigusliku seisundi garantii
Eesmärk: tagada KOV-le tema garantii kohtulik kaitse.
Vahendlik kaitse: a) vt PS §107 (Vabariigi President ); b) vt PS § 142 (õiguskantsler); c) vt PS § 152 (kohus algatab põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse Riigikohtus).
PS § 107: Seadused kuulutab välja Vabariigi President. Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega 14 päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Kui Riigikogu võtab Vabariigi Presidendi poolt tagasi saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu, kuulutab Vabariigi President seaduse välja või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui Riigikohus tunnistab seaduse põhiseadusega kooskõlas olevaks, kuulutab Vabariigi President seaduse välja.
PS § 139: õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik , kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.
PS § 142: Kui õiguskantsler leiab, et seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on põhiseaduse või seadusega vastuolus, teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see 20-ne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla. Kui akt ei ole 20-ne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla viidud , teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks.
PS § 152: Kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega.
Vahetu kaitse (PSJKS § 7; EKOH art. 11): volikogul on õigus esitada Riigikohtule taotlus tunnistada väljakuulutatud, kuid jõustumata seadus või jõustumata Vabariigi Valitsuse või ministri määrus PS-s vastuolus olevaks, või jõustunud seadus, Vabariigi Valitsuse või ministri määrus või selle säte kehtetuks, kui see on vastuolus KOV-i põhiseaduslike tagatistega.
NB! PSJKS § 7 ei anna KOV volikogule õigust esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust isikute subjektiivsete õiguste kaitseks (vt RKPJK o 21.02.03 nr. 3-4-1-2-03. – RT III 2003, 6, 59)
PSJKS § 7. Kohaliku omavalitsuse volikogu taotlus - KOV volikogu võib esitada Riigikohtule taotluse tunnistada väljakuulutatud, kuid jõustumata seadus või jõustumata Vabariigi Valitsuse või ministri määrus põhiseadusega vastuolus olevaks või jõustunud seadus, Vabariigi Valitsuse või ministri määrus või selle säte kehtetuks, kui see on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega.
Lubatav on taotlus, mille on esitanud KOV üksuse volikogu ja milles väidetakse PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu KOV põhiseaduslike tagatistega. Lisaks peab KOV-i põhiseaduslike tagatiste riive olema vaidlustatud õigusakti või sätte puhul võimalik (RKPJKo 16. 01. 2007 nr 3-4-1-9-06 - RT III 2007, 3, 19, punkt 16). KOV-l peab olema õigus vaidlustada nii garantiid riivavaid üld- kui ka üksikakte. KOV-l on tema kohtuasjaläbivaatamisel õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu PS vastaseks tunnistamist, millele võib PS § 152 kohaselt järgneda kehtetukstunnistamine põhiseaduslikkuse järelevalve korras.
Vaadake: PS § 1; lugege neid kohtulahendeid. 29.09. 3-4-1-10-09
________________________________________________________________________________________________________
§ 5. MUNITSIPAALÕIGUS JA EUROOPA LIIDU PRINTSIIP
____________________________________________________________________________________________________
1. Euroopa Liit kui kohalike omavalitsuste ühendus
Iseseisvat üleeuroopalist munitsipaalõigust veel ei eksisteeri, EL õigus hõlmab aga liikmesriikide kõiki kohalikke omavalitsusi ja nende liitusid . KOV-e liidud ja nende ühendused moodustavad EL nö neljanda integreeriva tasandi [võiks öelda: kujuneva samba]. Integreerivaks faktoriks on järjest tihenev rahvusvaheline ja piiriülene koostöö KOV-de ja nende liitude ning ühenduste vahel. KOV-d ja nende liidud peavad EL eesmärkide realiseerumise huvides alluma EL ettekirjutustele ja suunama sellele ka oma haldustäite. Liikmesriigid peavad tagama, et KOV-d rakendavad EL õigust kõige efektiivsemal viisil. EÜ asutamisleping lähtub liikmesriikide haldussuveräänsusest ja organisatsioonilisest suveräänsusest. EL õigus kindlustab detsentraalse kohapealse ülesannete täitmise.
2. Euroopa Liidu õiguse mõju kohalikele omavalitsustele
Kohalikule omavalitsusele relevantseid EL valdkondi: kohalik haldusorganisatsioon ; kohalikud valimised; kohalik personali leidmine; kohalike tellimuste andmine; kohaliku turu ja messide iseloom; kohaliku majandusarengu edendamine; kohalik linnaarenguplaan ja regionaalne planeerimine ; kohalik infrastruktuur ; kohalik ettevõtlus; kohalik rahandus; kohalik elatustaseme kindlustamine; kohalik tervishoid ; kohalikud hoiukassad; kohalik keskkonnakaitse; kohalik haridus ja kultuur; kohalik tarbijakaitse
Selgituseks: (JL) Euroopa Kohus on loonud oma õiguspraktikaga kaks olulist EL-s kehtivat põhimõtet: EL õiguse vahetu kohaldatavuse ja EL õiguse ülimuslikkuse põhimõte.
Vahetu kohaldatavus tähendab seda, et EL õigusega kehtestatakse õigused ja kohustused mitte ainult EL institutsioonidele ja liikmesriikidele, vaid ka EL kodanikele ja liikmesriigis elavatele füüsilistele isikutele ning seal asuvatele juriidilistele isikutele (vrd Laffranque lk 290; vrd Olle II lk 34). Areng on toimunud E(M)Ü asutamislepingu vahetu kohaldatavuse üha laienevas käsitluses Euroopa Kohtu poolt.
Nüüdseks on jõutud juba teisese õiguse vahetu kohaldatavuse tunnustamiseni (määrused; teatud juhtudel aga isegi direktiivid – vt Laffranque lk 290 – 291, samuti lk 269 – 282, 336 – 343 ja lk 387 – 400).
Vahetu kohaldatavuse tähtsus EL liikmesriigi üksikisikule seisneb õiguses nõuda EL õiguse vahetust kohaldatavusest tulenevate õiguste tagamist siseriikliku halduse ja kohtu poolt. Samas ei ole liikmesriigi seadusandlikud kohustused vahetult kohaldatavad, st üksikisik ei saa liikmesriigi kohtus nõuda teatud seaduse vastuvõtmist (op cit lk 291).
EL õiguse ülimuslikkus tähendab Euroopa Kohtu poolt kujundatud põhimõtet, mille kohaselt EL õiguse ja siseriikliku õiguse kollisiooni korral on EL õigusnormid ülimuslikud. See ei muuda aga siseriiklikku õigusnormi automaatselt kehtetuks (vt Laffranque lk 292 – 295). EL õigusnormid on ülimuslikud liikmesriigi õigusnormide suhtes, sh ka liikmesriikide hiljem vastu võetud õiguse suhtes juhul, kui:

• esineb vastuolu EL õiguse ja ja liikmesriigi õiguse vahel;
  
• EL õigus on õiguspäraselt vastu võetud ja kehtiv;
  
• kui liikmesriik ei ole konkreetse EL õigusakti/sätte osas kokku leppinud mingites erandites ega üleminekutes.
  

Ülalpool toodust tuleneb seonduv põhimõte, et siseriiklikku õigust tuleb tõlgendada vastavalt EL õigusele (op cit).
NB! EL õiguse ülimuslikkus tähendab kohaldamise ülimuslikkust!
2.1. Kohalikule omavalitsusele Euroopa Liidu õiguskorrast tulenevad õigused
2.1.1. Kohalikud omavalitsused kui tavalised hagejad:
1) võimalus esitada tühistushagi EL aktide peale, kui nad on nende adressaadiks;
2) (piiratud) võimalus taotleda teisele isikule või institutsioonile suunatud akti tühistamist tingimusel, et see akt puudutab neid vahetult ja individuaalselt;
3) EÜ asutamislepingu art 234 tõttu satuvad KOV üksused EL Kohtusse liikmesriigi kohtu poolt eelotsuse küsimise raames.
KOV-d on EL õiguses tavalised õigussubjektid, st et neid ei kohelda erinevalt eraõiguslikest isikutest. Nende tsiviilprotsessiõigusvõime on sama mis eraisikutel. St, et nad võivad esitada tühistushagi EL aktide peale, kui nad on nende adressaatideks. Samuti on neil võimalik taotleda teisele isikule või institutsioonile suunatud akti tühistamist tingimusel, et see akt puudutab neid vahetult ja individuaalselt.
2.1.2. Kohalikud omavalitsused kui õigussubjektid EL õiguskorras (KOV-d kui riigiga sarnastuvad õigussubjektid)
EL õiguses käsitatakse KOV-e üksusi nagu riikigi avaliku halduse elementidena ja tulenevalt õigussubjektina. Seega kohustus rakendada EL õigust ja EL õigusest tulenevad õigused hõlmavad ka KOV-st. Näiteks on Euroopa Kohus täpsustanud, et direktiivi vahetu õigusjõuga normid on rakendatavad KOV-e üksuses. Sellest ei või aga järeldada, et EL tegeleks riigisiseste territoriaalkollektiivide elu-olu korraldamisega. KOV-de ja nende liitude ning ühenduste tunnustamine subjektidena ilmneb peale kohaldamisõiguse veel ka esindatuses EL institutsioonide juures ning võimaluses mõjutada EL õigusloomet.
Nii on KOV üksused ja/või nende liidud ja ühendused seadnud sisse oma esindusi Brüsselis Näiteks mais 2002 avas seal oma esinduse Tallinn, Eesti Linnade Liit (ELL) ja Eesti Maaomavalitsuste Liit (EMOVL) avasid oma esinduse Brüsselis 13.10.2005. (asub samades ruumides Tallinna esindusega, 2007 sügisest on esindajaks end. ELL nõunik Ille Allsaar – vt KOV portaal ).
Teiseks kasutatakse laialdaselt Regioonide Komiteed oma huvide teavitajana (vt täpsemalt tagapool p 3 all).
Kolmandaks võimaluseks on näiteks Euroopa Komisjoni korraldatavate projektide ja muude laiapõhjaliste dialoogide korraldamine kolmanda sektori ja kohalike omavalitsuste esindajate, äri- ja tööstusringkondade, ametiühingute jt esindajatega õigusloomeprotsessis (vt Laffranque lk 357 – 358).
Komisjoni konsultatsioonid võivad olla formaalsed või mitteformaalsed (Euroopa Komisjoni poolt ettevalmistatud rohelised ja valged raamatud – st diskussiooniks avatud konsulteerivad dokumendid ja vastavalt komisjoni initsiatiivid ja tegevusplaanid, millest võivad hiljem kujuneda õigusaktid)(vrd op cit).
2.2. Kohalikule omavalitsusele Euroopa Liidu õiguskorrast tulenevaid kohustusi (normatiivsed kohustused)
1. Majanduskord
Riigiabi : režiim kehtib täiel määral ka KOV üksuste poolt osutatava abi suhtes.
Üldreegel: konkurentsi kahjustada võiv avalik abi on keelustatud (EÜ asutamislepingu art 87).
Erand : Euroopa Komisjon võib kuulutada ühisturuga kokkusobivaks KOV üksuste poolt osutatava teatud piirkondade edendamiseks või soodustamiseks määratud abi. Eeldus: Kogu abi tuleb deklareerida Euroopa Komisjonile ja see peab olema viimase poolt eelnevalt heakskiidetud enne selle rakendamist.
Teatud abikategooriad võidakse vabastada Komisjonile eelneva teatamise kohustusest:

• väikestele ja keskmistele ettevõtetele osutatav abi;
  
• abi, mille summa on alla 100 000 euro kolme aasta peale;
  
• koolitusabi
  

Riigihanked : on tugevalt mõjutatud EL õiguse poolt (võrdne juurdepääs tellimustele, hankekandidaatide võrdsus, transparentsus ja avalikkuse põhimõtted) vt õpik § 13 p 2.
Kohalikud avalikud teenused ja avalike teenuste delegeerimine on võrdselt mõjutatud EL õiguse poolt. EL normide ja kohtupraktika poolt püstitatud nõuded arenevad avalike teenuste konkurentsile avanemise suunas.
Munitsipaalfinantsõigust mõjutab EL õigus samuti. 1988. a EL direktiiv kapitalide vaba ringlemise printsiibi rakendamise kohta on avanud KOV üksustele uued laenuvõimalused liidu teiste liikmesriikide rahaturgudel.
2. Poliitiline kord ja halduskord
EL õigus kirjutab ette territoriaalse avaliku teenistuse avamise EL teiste liikmesriikide kodanikele. EÜ asutamislepingu art 39 normid töötajate vaba liikumise kohta on rakendatavad ka KOV üksustes. Oma riigi kodanikele võidakse reserveerida üksnes sellised ametikohad, mis on iseloomulikud KOV üksuse spetsiifilisele tegevusele sel määral, kui neile on pandud avaliku võimu teostamine ja vastutus üldhuvide tagamise eest. EÜ asutamislepingu art 19 tunnustab ja garanteerib kõigile liidu kodanikele õiguse valida ja kandideerida kohalikel valimistel liikmesriigis, kus nad alaliselt elavad ja seda samadel tingimustel selle riigi kodanikega. vt õpik § 7 p 4.5.2.1. KOV üksused peavad ka respekteerima EL regulatsiooni keskkonnaküsimustes. EL direktiivid kirjutavad neile eriti ette seda, mis puudutab jäätmete kogumist ja käitlemist või vee kvaliteedi parandamist jne.
3. Kohalike omavalitsuste osalus ja nende kaitse
Nn vastuvooluprintsiip EL õiguse mõjudele KOV-dele avaldub:
¨ esindatuses Regioonide Komitees
¨ KOV-de õigustes EL projektide puhul
Neid ja teisi kaitsemehhanisme KOV-de kasuks EL-s tuleb pidada ebapiisavateks. Ka Euroopa Liidu leping ja Euroopa Ühenduse asutamisleping käsitlevad subsidiaarsusprintsiipi laienevana üksnes liidu ja liikmesriigi suhetele ega rakenda seda EL – KOV suhtele. Euroopa põhiseaduse lepingu protokollis subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte elluviimise kohta märgitakse, et Euroopa Komisjon viib enne seadusandlike aktide kohta ettepanekute tegemist läbi laiapõhjalised konsultatsioonid. Nende käigus võetakse vajaduse korral arvesse kavandatud meetme piirkondlikku ja kohalikku mõõdet.
Euroopa Liidu Regioonide Komitee (Comité des Régions - CdR) on Euroopa Liidu konsultatiivorgan, mis koosneb kohalike omavalitsuste ja regioonide esindajatest. Komitee loodi 1993. aasta novembris jõustunud Maastrichti lepinguga, esimene plenaaristung toimus 1994. märtsis. Regioonide Komitee peaülesandeks on: kindlustada kohalike ja regionaalsete omavalitsuste tegelik esindatus Euroopa Liidus. Komiteel on 317 liiget (enne 1. maid 2004 oli 222) liiget ning samapalju asendusliikmeid, kes määratakse ametisse EL Nõukogu poolt 4 aastaks. Eestil on komitees 7 liiget ja 7 asendusliiget. Komitee liikmetel on EL kodanike esindamisel kahesuunaline funktsioon: ühelt poolt kaitsta nende vahetuid huvisid EL poliitika tegemise protsessis, teisest küljest on vaja neid hoida kursis EL seadusandlusega . CdR on sõltumatu organisatsioon . Tema liikmed ei tohi olla seotud mingite mandatoorsete instruktsioonidega. Nad on oma ülesannetes täiesti iseseisvad, seistes EL kui terviku huvide eest. 2006. aasta veebruarist on Regioonide Komitee president Michel Delebarre. President valitakse kaheaastaseks perioodiks . CdR kutsutakse kokku Presidendi poolt Nõukogu või Komisjoni palvel või tuleb kokku omal initsiatiivil. Komiteel on tavaliselt 5 plenaaristungit aastas.
Regioonide Komitee on Euroopa Liidu nõuandva staatusega institutsioon, mille liikmeteks on liikmesriikide kohalike ja regionaalsete omavalitsuste esindajad. Euroopa Liidu Leping sätestab, et Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament on kohustatud õigusloome ja muude meetmete vastuvõtmisel konsulteerima Regioonide Komiteega valdkondades, mis mõjutavad või võivad mõjutada kohalikke ja regionaalseid huvisid eriti: haridus – kutseõpe; noorsooküsimused; kultuur; tervishoid; keskkond; piiriülene koostöö; transport; üleeuroopalised infrastruktuuri võrgustikud; majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus; Sotsiaalfond. Juhul kui Majandus- ja Sotsiaalkomiteega konsulteeritakse vastavalt art 198, siis informeeritakse sellest ka CdR-i, ning kui viimase arvates on küsimusega seotud ka spetsiifilised regionaalsed huvid, avaldatakse Arvamus (Opinion). Samuti võidakse Arvamus avaldada omal initsiatiivil juhtudel kui niisugust sammu peetakse otstarbekaks. Niimoodi hoitakse end kursis EL seadusandlusega, mis puudutab regionaalseid ja kohalikke omavalitsusi. CdR Arvamused edastatakse Euroopa Nõukogule ja Euroopa Komisjonile. Komiteel on tihedad sidemed ka Euroopa Parlamendiga.
4. Euroopa Liidu kodaniku demokraatlik staatus
4.1. EL kodaniku mõiste
4.2. EL kodaniku demokraatlikud õigused
EL kodaniku mõiste: EL kodanik on isik, kes on mõne EL liikmesriigi kodanik.
Demokraatlikud õigused (Laffranque põhjal lk 319 – 321). EL kodakondsuse kontseptsioon loodi 1992.a EL lepingu vastuvõtmisega ning sellega kaasnenud EÜ asutamislepingu muudatuste jõustumisega 1993.a. Kontseptsioon on pidevas arengus Euroopa Kohtu otsuste ning uute õigusaktide läbi ning peegeldab ilmekalt EL üleminekut majanduslikust liidust poliitilisele. Kuna igast EL liikmesriigi kodanikust saab seeläbi EL kodanik, siis EL kodakondsus täiendab liikmesriigi oma. EL kodakondsuse sätestab EÜ asutamislepingu art 17 ja selle staatusega on tagatud järgmised õigused:
1) isikute vaba liikumine (uute liikmesriikide (sh Eesti) kodanikele on üleminekuajaks teatud piirangud)1; 21. detsembril 2007 laieneb Eestile koos rea teiste riikidega nn Schengeni ruum. Schengeni laienemine võimaldab riigi kodanikel takistamatult, piirijärjekorras ootamata ja viisat vormistamata reisida kogu EL-s;
2) valimisõigus (nii aktiivne kui ka passiivne) Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide KOV-de esinduskogude valimistel – viimaste osas vastavalt selle liikmesriigi enda kodanikele kehtestatud tingimustele;
3) EL kodanike roll EPSL koostamisel (loodi “Euroopa kodanike ja riikide nimel”);
4) diplomaatiline ja konsulaarkaitse (EL kodakondsus tagab EL-välises riigis oma riigi esinduse puudumisel kaitse teise EL riigi saatkonnas või konsulaadis);
5) petitsiooniõigus Euroopa Parlamendi poole (tingimusel, et elatakse ühes EL liikmesriigis);
6) õigus esitada kaebus Euroopa ombudsmanile;
7) õigus pöörduda EL institutsioonide ja nõuandvate organite poole ühes EL ametlikus keeles ja saada vastus samas keeles;
8) õigus tutvuda EL institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes kandjal säilitatavate dokumentidega.
Peale ülaltoodu on EL kodanikel loomulikult ka kõik teised EL põhiõiguste hartas igaüheõigusteks nimetatavad õigused.
____________________________________________________________________________________________________
§ 6. KOHALIKU OMAVALITSUSE ASEND HALDUSORGANISATSIOONIS
____________________________________________________________________________________________________
Kohaliku omavalitsuse asend riigi haldussüsteemis. Kohaliku omavalitsuse üksused haldusekandjatena.
Riigi ühe põhitunnuse - avaliku võimu organisatsiooni raames loetakse KOV-d kuuluvaks riigi (poliitilise) süsteemi sekundaarsete elementide hulka. Seega ei ole nad lahusvõimude element, kuid ei jää laialdasele autonoomiale vaatamata väljapoole riigi süsteemi ning riigi avaliku halduse süsteemi.
KOV-e asendi riigi haldussüsteemis ja seotuse riigiga määravad põhiliselt territoriaalne ja funktsionaalne tunnus:
1) territoriaalne tähendab, et KOV rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel (territoriaalkollektiivid). Nii riik kui KOV tegutsevad territoriaalsuse põhimõttel ühel ja samal territooriumil terviku ja osa vahekorras;
2) funktsionaalne tähendab, et KOV-d täidavad isekorralduslikku haldusfunktsiooni, on riigiga funktsionaalselt seotud põhiliselt riigihalduse kaudu, kuid omavad erilist rolli selle funktsiooni täitmisel. Riiki ei jagata territooriumideks mitte seadusandlus-, vaid haldusfunktsiooni täitmiseks. Kuigi KOV-d on riigiga funktsionaalselt seotud põhiliselt riigihalduse kaudu, ei välista see, vaid eeldab KOV täiesti erinevat osa selle funktsiooni täitmisel. Seetõttu on riigi organiseerimisel vaja arvestada majanduslikke, geograafilisi, looduslikke , rahvuslikke, etnilisi, sotsiaalseid ja muid asjaolusid, et tagada kohaliku halduse stabiilne areng ning riigihalduse ja KOV kordineeritud suhtekorraldus.
Funktsionaalse detsentralisatsiooni puhul säilib tavaliselt funktsioonide riiklik olemus ning neid täitvate riiklike kohaorganite, avalik-õiguslike korporatsioonide ja asutuste teenistuslik alluvusvahekord keskhaldusega. Kui aga tegemist on territoriaalse detsentralisatsiooniga, siis üleantavad riiklikud funktsioonid ja volitused lokaliseerivad ning transformeeruvad KOV üksuste funktsioonideks ja volitusteks. Ühes sellega taanduvad KOV-de ja riigi keskhalduse subordinatsioonisuhted, mis asendavad riikliku järelevalvega. Riiklik järelevalve on see, mis seob omavalitsust keskvalitsusega. KOV ja keskvalitsuse suhte nurgakiviks on detsentralisatsiooniprintsiip, mis näitab ühtlasi seda, missugune on ühiskonna demokratiseerituse aste.
TERRITORIAALSUSE TUNNUS
Sõltuvalt riikliku korralduse vormist on tegemist kas unitaarsete või föderatiivsete riikidega, mille territoorium on täidesaatva võimu teostamise korraldamiseks jaotatud nn haldusjaotuse üksusteks. Unitaarse korralduse juhul on riigi territoorium jaotatud nendeks üksusteks vahetult. Föderatiivse korralduse juhul liigendub föderatsioon kõigepealt reeglina föderatsiooni subjektideks ( osariigid , liidumaad vms) ja neist alates toimib haldusjaotuse üksuste hierarhiline süsteem. Haldusjaotuse üksused moodustavad levinult hierarhilise regionaalse ja lokaalse tasandi, mis võivad omakorda diferentseeruda. Näiteks regionaalne võib jaotuda sub- ja supraregionaalseks tasandiks, samuti võivad esineda eksterritoriaalsed üksused ning kõrvuti kehtiva haldusjaotusega võib olla kasutusel ajalooliste regioonide jaotus (vrd § 20 Prantsusmaa haldusjaotus ; ka Hispaania jpt) ja/või asustusüksuste jaotus (vt ETHS § 6).
Omavalitsuslikku funktsiooni täidetakse levinult madalamatel ja samas elanikele lähimatel tasanditel (subsidiaarsusprintsiip), mistõttu supraregionaalsed tasandid tavaliselt omavalitsuslikud enam ei ole.
FUNKTSIONAALSUSE TUNNUS
Riigi sisefunktsiooni raames on täidesaatva võimu tulemuslikuks teostamiseks vaja arvestada majanduslikke, geograafilisi, looduslikke, etnilisi, sotsiaalseid, ajaloolisi jpt tegureid kogu riigi mastaabis, piirkonniti ja paikkonniti.
Avaliku halduse funktsioon ühendab riigi- ja omavalitsuslikku haldust, mis vastastikku teineteist täiendades peavad kokkuvõttes katma riigi kogu sisefunktsiooni täitmise. Täitmine rajaneb korralduslikust aspektist haldusjaotuse süsteemil. Riigi territooriumi haldusjaotuse süsteem on seega vajalik eeskätt avaliku halduse, sh dekontsentreeritud täidesaatva riigivõimu ja detsentraliseeritud autonoomse omavalitsusliku võimu koordineeritud teostamiseks. Riigil ja kohalikel omavalitsustel on kummalgi oma pädevus. Tulenevalt toimib haldusjaotuse üksustes kõrvuti nii riigi- kui ka omavalitsuslik haldus. Kaasaegsele kodanikuühiskonnale on iseloomulik, et avaliku halduse teostamisse kaasatakse järjest laialdasemalt nn kolmas sektor e tsiviilühiskonna struktuurid , samuti rakendub järjest rohkem riigi ja omavalitsuslike ülesannete privatiseerimine . Näiteks on Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal jt riikides levinud lisaks KOV-dele avalik-õiguslike korporatsioonide, asutuste ja sündikaatide nime all iseseisvate, ühe- või multieesmärgilisi ülesandeid täitvate ühikute moodustamine.
Ülalpool toodust ilmneb, et iga haldusjaotuse üksus on oma tasandil, kas riigi- või omavalitsusliku halduse kandjaks. Riigi- või omavalitsusliku halduse kandjaks liigitatakse tasandid ja nende üksused halduse liigi valdava tunnuse põhjal. Sellelt lähtealuselt saab üsna erinevaid liigitusi. Eestis, kuid ka mujal on näiteks tuntud liigitus ühe- või kahetasandiliseks omavalitsussüsteemiks. Eestis on näiteks ühetasandiline KOV süsteem, lõunanaabritel Lätis ja Leedus kahetasandiline (vt § 20).
Mõisted: detsentralisatsioon , dekonsentratsioon selgeks teha.
NB! kaasus: 3-4-1-12-09 – mis on dekontsentratsioon, siin see mõiste hästi välja toodud
1. Detsentralisatsioon ja dekontsentratsioon kui põhiprintsiibid
Funktsionaalne detsentralisatsioon: tavaliselt säilib funktsioonide riiklik olemus ning neid täitvate riiklike kohaorganite, avalik-õiguslike korporatsioonide ja asutuste teenistuslik alluvusvahekord keskhaldusega;
Territoriaalne detsentralisatsioon: üleantavad riiklikud funktsioonid ja volitused lokaliseeruvad ning transformeeruvad KOV üksuste funktsioonideks ja volitusteks.
1.1. Detsentralisatsioon ja dekontsentratsioon
Detsentralisatsioonisüsteemi aluseks on koordinatsioonisuhted. Haldusorganid asuvad üksteise suhtes koordinatsioonivahekorras, nad on õiguslikult võrdses seisundis ja tegutsevad oma pädevuse piires sõltumatult. Detsentralisatsioonisüsteemiga on tegemist siis, kui kõrgeim riigivõimu esindaja annab otsustamisõiguse üle iseseisvatele õigussubjektidele, halduse kandjatele, kelle organid ei asu ühtses hierarhilises süsteemis riigihaldusorganitega.
Dekontsentratsiooniprintsiip väljendab põhiliselt halduse organiseerimist “halduskandja sees”, kusjuures pädevus jaotatakse mitmete halduskandjate (organite) vahel. Eristatakse vertikaalset ja horisontaalset dekontsentratsiooni. Vertikaalse dekontsentratsioonisüsteemi sisuks on iseseisvate haldusotsuste tegemise õiguse üleandmine keskorganitelt kohapealsetele organitele.
1.2. Kohaliku halduse organiseerimise tüübid
On tavaks eristada kohaliku halduse nelja põhitüüpi: föderalism, omavalitsus, detsentralisatsioon, tsentralisatsioon. Klassifikatsiooni aluseks on kohalike territoriaalsete kollektiivide autonoomia ja „kohalike vabaduste“ tunnustamise aste.
a) Föderalism: see on riikliku terviku sees oleva osa autonoomia kõrgeim vorm. Föderalismiga seondub tavaliselt originaalsete haldusrežiimide olemasolu just kohalikes territoriaalsetes kollektiivides. Riike, mis kuuluvad föderatsiooni koosseisu, iseloomustab kolm põhitunnust:

• riigiorganite iseseisvus (tänapäeval tagatakse see tavaliselt valimiste teel);
  
• autonoomse kompetentsi olemasolu;
  
• juriidilise isiku staatus, sh oma finantsressursid ja autonoomne eelarve.
  

Föderatiivsetes riikides tekivad kohaliku halduse küsimused kahel tasandil: algul liikmesriigi tasandil, seejärel aga tema siseselt. Tänu föderatsiooni liikmete seadusandlikule autonoomiale võib haldusrežiim erinevate liikmesriikide kohalikes territoriaalsetes kollektiivides olla erinev. Föderalism pole ilmtingimata seotud liikmesriikide allutamisega föderatsioonile. Föderalism peaks oma olemuselt olema egalitaarne , praktikas see reeglina nii ei ole.
b) omavalitsus:
- kohalikud võimuorganid moodustatakse valimiste alusel (sama föderalismi puhul);
- kohalikel territoriaalsetel kollektiividel on juriidilise isiku õigused (sama föderalismi puhul);
- seda teostatakse unitaarriigisiseselt (erinevus seoses föderalismiga);
-kohaliku territoriaalse kollektiivi autonoomia pole mitte konstitutsioonilise ega seadusandliku, vaid haldusiseloomuga (erinevus föderalismiga);
- haldusautonoomia on absoluutne, st kohalikud territoriaalsed kollektiivid käsutavad kogu haldusfunktsioonide kogumit;
- valitsuse võimuses pole kohalikke territoriaalseid kollektiive kontrollida ja viimased esinevad mitte riigi osana , vaid täielikult autonoomsete moodustistena, tegutsedes mõnedel juhtudel riigiga võrdväärselt. Ainsaks mõeldavaks kontrolli vormiks on sel juhul seadusandlike ja kohtuvõimude tegevus.
c) detsentralisatsioon: täiesti teistsugune kohaliku halduse kontseptsioon, kui kaks eeltoodut. Kohalikel territoriaalsetel kollektiividel on siin kahesugune iseloom. Nad jäävad vabadeks valitsuslikeks kollektiivideks, kuid samal ajal esinevad ka geograafiliselt eraldatud riiklike üksustena, st nende võimuorganid on organiteks, mis tagavad just kohaliku territoriaalse kollektiivi huvid ja samaaegselt riigi esindajateks ringkonnas.
Iseloomulikud tunnused on:
1) kohalikud võimuorganid on nagu “omavalitsusegi” puhul valitavad, kuid valitavus võib olla mittetäielik (kõrvuti valitavate organitega võivad eksisteerida ka nimetatavad organid);
2) haldusautonoomia eksisteerib, kuid see on seadusega piiratud. St, et riigiorganid täidavad ühtesid haldusfunktsioone täies mahus , sellal kui teised funktsioonid on jaotatud riigi ja kohalike territoriaalsete kollektiivide vahel.
3) Haldusjärelevalve, mis sisaldab endas seaduslikkuse (mitte aga otstarbekuse) kontrolli, tuleb esile kui detsentralisatsiooni teine pool;
4) kohalikel territoriaalsetel kollektiividel on juriidilise isiku staatus ja nad on varustatud eelarve autonoomiaga. Kuid ka siin teostatakse järelevalvet.
Kõikidele piirangutele vaatamata tunnustab detsentralisatsioon (nagu ka eeltoodud haldusorganite vormid) „kohalike vabaduste“ olemasolu.
d) Tsentralisatsioon ja dekontsentratsioon
tsentralisatsioon: puhtal kujul ei tunnista kohtade ega isegi kohaliku elu autonoomiat. Ta on omane autoritaarsetele režiimidele, kuid teda kasutavad laialdaselt ka demokraatlikud režiimid, kus arvatakse, et poliitilised vabadused peavad olema kinnistatud üksnes üldriiklikul tasandil. Kuid pärast seda, kui riik on saavutanud teatud territoriaalse ulatuse, muutub kohalikest organitest loobumine võimatuks. Seega tuleb esile dekontsentratsioon kui üks detsentralisatsiooni vorm.
dekontsentratsioon: tähendab kohalike organite olemasolu, mis sõltuvad valitsusest funktsionaalselt ja ametiisikute alluvuse korras. Ametiisikute sõltuvus tähendab, et kohalike organite juhtkond määratakse keskvalitsuse poolt ja võidakse ka viimase poolt tagandada. Funktsionaalne sõltuvus tähendab, et keskvõim võib kohalike organite osas tunnustada nende üsna laia kompetentsi, kuid võib nende volitused igal ajal ümber vaadata ning muuta või kehtetuks tunnistada nende otsuseid nii seaduslikkuse rikkumise põhjusel kui ka otstarbekuse kaalutlustel. Kohalikel üksustel juriidilise isiku staatust tavaliselt ei ole ja kujutavad endast tavalisi haldusterritoriaalseid üksusi.
2. Vallad ja linnad kui avaliku halduse kandjad
PS § 155: KOV üksused on vallad ja linnad. Muid KOV üksusi võib moodustada seaduses sätestatud alustel ja korras.
Korporatsioon on avalik-õiguslik juriidiline isik, mis liikmeskonnaõiguslikult on organiseeritud viisil, et liikmed haldavad end ise.
vald ja linn – territoriaalsel alusel moodustatud avalik-õiguslikud korporatsioonid, kellel on kõigis kohaliku elu küsimustes omavalitsuse õigus. Seega on nad KOV kandjad. Haldusülesandeid viivad nad ellu oma organite kaudu. Liikmeskonna määrab elukoht korporatsiooni territooriumil. Nii vald kui linn on avalik-õiguslik juriidiline isik, keda esindavad seaduste ja omavalitsusüksuse põhimääruse alusel ning kehtestatud korras oma pädevuse piires volikogu, volikogu esimees, valla- või linnavalitsus ning vallavanem või linnapea [avalik-õiguslik juriidiline isik: KOKS § 10 lg 1; TsÜS § 25 lg 2] Vallad ja linnad on ka haldusüksusteks. Haldusüksuste nimistu kinnitab ja selles teeb muudatusi Vabariigi Valitsus. Eesti õiguskorras pole valdade ja linnade ülesanded reeglina diferentseeritud.
Eesti territooriumi haldusjaotus: Eesti territooriumi jaotus maakondadeks, valdadeks ja linnadeks (ETHS § 2 lg 1). Vallas ja linnas teostatakse omavalitsuslikku haldamist kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-des 3 ja 4 alustel.
Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu:
maakonnad : 15
linnad: 33
vallad: 194
Kokku: 227 KOV üksust
Asustusüksused on asula ja asum :
1) asula: vald jaguneb asulateks, milleks on külad, alevikud , alevid ja vallasisesed linnad + linn tervikuna;
2) asum: linn võib jaguneda asumiteks
osavald ja linnaosa: valla või linna maa-alal ja koosseisus volikogu poolt kinnitatud osavalla või linnaosa põhimääruse alusel tegutsev üksus. Moodustatakse seaduses sätestatud korras. Asustusüksuste liik, nimi ja lahkmejooned määratakse, lähtuvalt valla- või linnavolikogude taotlustest, Vabariigi Valitsuse poolt määratud alustel ja korras. Asustusüksuste nimistu maakondade ning neisse kuuluvate valdade ja linnade lõikes ning muudatused asustusjaotuses kehtestatakse regionaalministri määrusega. Asustusüksused on arvestuse aluseks riiklikes toimingutes, sealhulgas statistika ja aadressisüsteemi korraldamisel ning registrite ja katastrite pidamisel.
Haldusüksuste nimistu ja selles tehtud muudatused avaldatakse Riigi Teatajas.
Osavalla või linnaosa moodustamise võivad algatada:
1) üks neljandik volikogu liikmetest;
2) taotluse korras vähemalt üks protsent hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest, kuid mitte vähem kui viis hääleõiguslikku valla- ja linnaelanikku;
3) valla- või linnavalitsus;
4) vähemalt pooled väikesaarel alaliselt elavad hääleõiguslikud isikud.
Moodustamise otsustab või lükkab taotluse tagasi volikogu. Osavalla ja linnaosa moodustamine ja lõpetamine, tema pädevuse kindlaksmääramine ja põhimääruse kinnitamine kuulub volikogu ainupädevusse. Osavalla või linnaosa valitsust juhib vastavalt osavalla või linnaosa vanem. Osavalla või linnaosa valitsusel ja vanemal pole õigustloova akti andmise õigust. Osavalla või linnaosa vanem võib oma volitusete piires ja ülesannete täitmiseks anda üksikaktina korraldusi ning valitsuse sisemise töö korraldamiseks käskkirju. Osavalla või linnaosa vanema korralduste üle teostab kontrolli vallavanem või linnapea valla või linna põhimääruses sätestatud korras. Osavalla ja linnaosa vanema nimetab ametisse ja vabastab ametist valla- või linnavalitsus vallavanema või linnapea ettepanekul. Lisaks avaliku teenistuse seaduses sätestatud teenistusest vabastamise alustele vabastatakse osavalla ja linnaosa vanem teenistusest linnapea või vallavanema põhjendatud ettepanekul.
Aleviku- ja külavanem - Aleviku või küla koosolekul võidakse valida aleviku- või külavanem. Vallavalitsuse ülesannete täitmine aleviku- või külavanema poolt sätestatakse lepinguga. Volikogu võib võtta vastu vallasisese linna linnapea, aleviku, alevi- ja külavanema statuudi, milles määratakse vallasisese linna linnapea, aleviku, alevi- ja külavanema valimise kord, kandidaadile esitatavad nõuded, õigused ja kohustused ning volituste kestuse periood. Vallasise linna linnapea, aleviku, alevi- või külavanema volituste kestus ei ole piiratud volikogu volituste kestusega.
Haldusterritoriaalne korraldus
Haldusterritoriaalne korraldus on Eesti territooriumi jagunemine haldusüksusteks. Haldusüksus on haldusjaotusel põhinev, seaduse ja teiste õigusaktidega kindlaks määratud staatuse, nime ja piiridega üksus, mille territooriumi ulatuses teostatakse riiklikku või omavalitsuslikku haldamist.
Haldusterritoriaalse korralduse ning haldusüksuste piiride ja nime muutmise alused
Haldusterritoriaalse korralduse muutmine on uue haldusüksuse moodustamine või haldusüksuste arvu vähenemine.
Haldusüksuste piiride muutmine on piiride muutmine järgmistel juhtudel:
1) territooriumiosa ühe haldusüksuse koosseisust teise haldusüksuse koosseisu arvamisel;
2) haldusüksuste piiride korrigeerimisel vastavalt maakorraldus - ja ehitusplaneerimisvajadustele.
Haldusterritoriaalse korralduse muutmise maakondade osas algatab Vabariigi Valitsus. Haldusterritoriaalse korralduse muutmise valdade ja linnade osas, samuti valla või linna piiride ja nime muutmise algatab Vabariigi Valitsus või asjaomane volikogu. Haldusterritoriaalse korralduse muutmise algatamisel võetakse aluseks kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse § 5 lõike 1 alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kohaliku omavalitsuse üksuste loetelu ühinemispiirkondade kaupa.
Haldusterritoriaalse korralduse muutmise algatamisel arvestatakse järgmisi asjaolusid:
1) ajaloolist põhjendatust; 2) mõju elanike elutingimustele; 3) elanike ühtekuuluvustunnet; 4) mõju avalike teenuste osutamise kvaliteedile; 5) mõju haldussuutlikkusele; 6) mõju demograafilisele situatsioonile ; 7) mõju transpordi ja kommunikatsiooni korraldusele; 8) mõju ettevõtluskeskkonnale; 9) mõju hariduslikule olukorrale; 10) omavalitsusüksuse terviklikkust.
Asjaomase volikogu algatatud haldusterritoriaalse korralduse ja haldusüksuse piiride muutmisega kaasneva elanike arvamuse väljaselgitamise ulatuse ja korra kehtestab asjaomane volikogu kooskõlas järgmiste alustega:
1) haldusterritoriaalse korralduse muutmisel korraldatakse elanike arvamuse väljaselgitamine kõigis asjaomastes omavalitsusüksustes;
2) territooriumiosa ühe haldusüksuse koosseisust teise haldusüksuse koosseisu arvamisel korraldatakse elanike arvamuse väljaselgitamine asjaomasel territooriumiosal asustusüksuste kaupa;
3) haldusüksuste piiride korrigeerimisel vastavalt maakorraldus- ja ehitusplaneerimisvajadustele elanike arvamuse väljaselgitamist üldjuhul ei toimu, vajaduse korral selgitatakse vaid asjaomaste elanike arvamus;
4) lisaks eeltoodule võib korraldada valla või linna territooriumil asuva kinnisasja ning eluruumi kui vallasasja nende omanike arvamuse väljaselgitamise, kes ei ole selle valla või linna elanikud.
Haldusterritoriaalse korralduse ning haldusüksuste piiride ja nime muutmise otsustamine ja valla või linna maakondliku kuuluvuse ja staatuse muutmine Haldusterritoriaalse korralduse muutmise maakondade osas otsustab Riigikogu. Haldusterritoriaalse korralduse muutmise valdade ja linnade osas otsustab Vabariigi Valitsus. Haldusüksuse piiride muutmise otsustab Vabariigi Valitsus. Haldusüksuse piiride korrigeerimise maakorraldus- ja ehitusplaneerimisvajadustest lähtuvalt otsustab Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus . Haldusüksuse nime muutmise otsustab Vabariigi Valitsus. Valla või linna maakondliku kuuluvuse muutmise otsustab Vabariigi Valitsus. Valla või linna staatuse muutmise otsustab Vabariigi Valitsus.
Haldusterritoriaalse korralduse ja haldusüksuste piiride muutmine valdade ja linnade osas Vabariigi Valitsuse algatusel : Vabariigi Valitsus algatab korraldusega haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise mitte hiljem kui üks aasta enne kohaliku omavalitsuse volikogu korralisi valimisi, tehes maavanema kaudu vastava ettepaneku asjaomasele valla või linna volikogule (edaspidi volikogu). Ettepanekus märgitakse selle kohta arvamuse esitamise tähtaeg, mis ei või olla lühem kui kolm kuud. Tähtpäevaks vastamata jätmisel loetakse ettepanek vastuvõetuks. Vabariigi Valitsus lisab ettepanekule: 1) seletuskirja , milles peab olema märgitud haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise vajaduse põhjendus; 2) haldusterritoriaalse korralduse muutmisel kaardi koos piirikirjeldusega; 3) piiride muutmisel kaardi asjaomase territooriumiosa kohta koos piirikirjeldusega. Volikogu ülesanded nimetatud Vabariigi Valitsuse ettepaneku saamisel on järgmised: 1) esitada maavanemale otsuse vormis põhjendatud arvamus Vabariigi Valitsuse ettepaneku kohta selles märgitud tähtpäevaks; 2) leppida hiljemalt neli kuud enne volikogu korralisi valimisi teiste asjaomaste volikogudega kokku haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmisega kaasnevate võimalike organisatsiooniliste, eelarveliste ja muude varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamine ning uue omavalitsusüksuse põhimääruse ja teiste õigusaktide vajalike muudatuste ettevalmistamine; 3) teostada hiljemalt 120 päeva enne uue volikogu valimisi koostöös asjaomaste volikogudega kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses sätestatud valimistoimingud. Maavanema ülesanded nimetatud Vabariigi Valitsuse ettepaneku saamisel on järgmised:
1) esitada Vabariigi Valitsuse ettepanek haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise kohta viivitamatult pärast selle saamist asjaomastele volikogudele; 2) esitada volikogu arvamus koos käesoleva paragrahvi lõikest 3 tuleneva dokumentatsiooni ja omapoolse seisukohaga Siseministeeriumile kümne päeva jooksul asjaomaste volikogude otsuste saamisest arvates; 3) toetada asjaomaste volikogude tegevust kokkulepete sõlmimisel ning haldusterritoriaalse korralduse ja piiride muutmisega seonduvate vaidlusaluste küsimuste lahendamisel. Siseministeeriumil on õigus nõuda maavanemalt täiendavaid toiminguid, selgitusi ja materjale seoses käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud Vabariigi Valitsuse korralduse rakendamisega.
Piiride muutmine valdade ja linnade osas volikogu algatusel : Piiride muutmist sooviv volikogu esitab otsusena vormistatud ettepaneku teistele asjaomastele volikogudele. Ettepaneku saanud volikogu esitab ettepaneku teinud volikogule kahe kuu jooksul ettepaneku saamisest arvates otsuse piiride muutmise algatamisega nõustumise või sellest keeldumise kohta. Piiride muutmise algatamisest keeldumise otsus peab olema põhjendatud. Nimetatud otsused edastatakse maavanemale ja Siseministeeriumile kümne päeva jooksul pärast nende vastuvõtmist. Siseministeeriumil on õigus teha asjaomastele volikogudele ettepanek esitada piiride muutmise ettepanek kohaliku omavalitsuse üksusele, kelle piiride muutmine on otstarbekas. Kui mõni asjaomane volikogu ei nõustu piiride muutmisega või peab küsimuste lahendatust ebapiisavaks, lõpetatakse vastav menetlus. Piiride muutmise algatamisega nõustumisel tagab iga asjaomane valla- või linnavalitsus: 1) vajalike uuringute tegemise; 2) piiride muutmisega kaasnevate põhimääruse ja teiste õigusaktide muudatuste ettevalmistamise; 3) piiride muutmisega kaasnevate organisatsiooniliste ning eelarveliste ja muude varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamise; 4) läbirääkimiste protsessi läbipaistvuse ja avalikustamise; 5) elanike arvamuse väljaselgitamise asjaomasel territooriumiosal asustusüksuste kaupa. Asjaomane volikogu teeb otsuse piiride muutmise taotluse kohta pärast kõigi eelpool nimetatud küsimuste lahendamist. Piiride muutmisel esitavad asjaomased volikogud maavanemale: 1) volikogu otsuse piiride muutmise taotlemise kohta; 2) seletuskirja, milles peab olema märgitud piiride muutmise vajaduse põhjendus ning ühe omavalitsusüksuse koosseisust teise omavalitsusüksuse koosseisu arvatava territooriumiosa suurus (pindala) ja alaliste elanike arv; 3) valla või linna, mille piiride muutmist taotletakse, maakatastrikaardi, kuhu on märgitud nii haldusüksuse senine kui ka kavandatav piir koos piirimuudatustega, ning kavandatava piiri kirjelduse koos piiripunktide koordinaatidega; 4) volikogu kinnitatud andmed valla- või linnaelanike arvamuse väljaselgitamise kohta, kus on näidatud arvamusuuringu läbiviimise aeg ja koht, haldusüksuse täisealiste alaliste elanike arv ja arvamust avaldanud elanike arv ning arvamusuuringu tulemused; 5) tehtud uuringute tulemused; 6) volikogu otsuse piiride muutmisega kaasnevate põhimääruse ja teiste õigusaktide muudatuste kohta; 7) volikogu otsuse piiride muutmisega kaasnevate organisatsiooniliste ning eelarveliste ja muude varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamise kohta;
8) volikogule esitatud ettepanekud ja vastuväited ning õiend, milles näidatakse nende saabumise kuupäev, esitaja ja volikogus läbivaatamise tulemus. Kui volikogu edastas küsimuse lahendamiseks asjaomasele valla- või linnavalitsusele, asutusele või ametiisikule, näidatakse õiendis ka selle tegevuse tulemus. Kui valla või linna piiride muutmisega kaasneb maakondade piiride muutmine, esitatakse dokumentatsioon koos kaardimaterjaliga kõigile asjaomastele maavanematele. Volikogu otsus piiride muutmise taotlemise kohta avalikustatakse hiljemalt maavanemale esitamise päeval. Territooriumi ühe haldusüksuse koosseisust teise haldusüksuse koosseisu arvamisel esitatakse maavanemale volikogu otsus nõutava dokumentatsiooniga hiljemalt kuus kuud enne kohaliku omavalitsuse volikogu korraliste valimiste päeva. Maavanem esitab piiride muutmise taotluse koos nõutava dokumentatsiooni ja omapoolse arvamusega Siseministeeriumile kümne päeva jooksul nende laekumisest arvates. Volikogu otsust piiride muutmise ja sellega kaasnevate küsimuste lahendamise kohta võivad huvitatud isikud maavanema või Vabariigi Valitsuse ees vaidlustada kahe kuu jooksul, arvates volikogu vastava otsuse asukohajärgsele maavanemale esitamisest. Siseministeeriumil on õigus nõuda maavanemalt ja asjaomastelt volikogudelt täiendavaid andmeid ettepanekute ja vastuväidete läbivaatamiseks või ekspertiisideks.
Haldusterritoriaalse korralduse muutmine valdade ja linnade osas volikogu algatusel
Haldusterritoriaalse korralduse muutmist sooviv volikogu esitab otsusena vormistatud ettepaneku teistele asjaomastele volikogudele. Ettepaneku saanud volikogu esitab ettepaneku teinud volikogule kahe kuu jooksul ettepaneku saamisest arvates otsuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise algatamisega nõustumise või sellest keeldumise kohta. Haldusterritoriaalse korralduse muutmise algatamisest keeldumise otsus peab olema põhjendatud. Nimetatud otsused edastatakse maavanemale ja Siseministeeriumile kümne päeva jooksul pärast nende vastuvõtmist. Siseministeeriumil on õigus teha asjaomastele volikogudele ettepanek esitada haldusterritoriaalse korralduse muutmise ettepanek kohaliku omavalitsuse üksusele, kelle haldusterritoriaalse korralduse muutmine on otstarbekas. Kui mõni asjaomane volikogu ei nõustu haldusterritoriaalse korralduse muutmisega või peab küsimuste lahendatust ebapiisavaks, lõpetatakse vastav menetlus. Haldusterritoriaalse korralduse muutmise algatamisega nõustumisel tagab iga asjaomane valla- või linnavalitsus: 1) vajalike uuringute tegemise; 2) läbirääkimiste protsessi läbipaistvuse ja avalikustamise; 3) selle valla või linna elanike arvamuse väljaselgitamise. Asjaomane volikogu teeb otsuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise taotlemise kohta pärast kõigi eelpool nimetatud küsimuste lahendamist. Valimisringkondade ja -jaoskondade, samuti valimiskomisjonide ja jaoskonnakomisjonide moodustamist ning volikogu liikmete arvu käsitlevad samased otsused võetakse asjaomaste omavalitsusorganite poolt vastu kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusega sätestatud korras vastavalt taotletavale haldusterritoriaalsele korraldusele. Nimetatud otsuste jõustumise ajana sätestatakse Vabariigi Valitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutva määruse jõustumise aeg. Haldusterritoriaalse korralduse muutmisel esitab asjaomane volikogu maavanemale: 1) volikogu otsuse haldusterritoriaalse korralduse muutmise taotlemise kohta; 2) käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud otsused; 3) volikogu kinnitatud andmed valla- või linnaelanike arvamuse väljaselgitamise kohta; 4) tehtud uuringute tulemused; 5) asjaomasele volikogule esitatud ettepanekud ja vastuväited; 6) otsuse ühinemislepingu ja selle lisade kinnitamise kohta ning ühinemislepingu koos lisadega kümne päeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist. Kui haldusterritoriaalse korralduse muutmisega kaasneb mõne haldusüksuse piiride muutmine, esitatakse piiride muutmise dokumentatsioon. Kui haldusterritoriaalse korralduse muutmisega kaasneb maakondade piiride muutmine, esitatakse dokumentatsioon koos kaardimaterjaliga kõigile asjaomastele maavanematele. Volikogu otsus haldusterritoriaalse korralduse muutmise taotlemise kohta avalikustatakse hiljemalt maavanemale esitamise päeval. Haldusterritoriaalse korralduse muutmisel esitatakse maavanemale volikogu otsus nõutava dokumentatsiooniga hiljemalt kuus kuud enne volikogu korraliste valimiste päeva. Maavanem esitab haldusterritoriaalse korralduse muutmise taotluse koos nõutava dokumentatsiooni ja omapoolse arvamusega Siseministeeriumile kümne päeva jooksul nende laekumisest arvates. Siseministeeriumil on õigus nõuda maavanemalt ja asjaomastelt volikogudelt täiendavaid andmeid ettepanekute ja vastuväidete läbivaatamiseks või ekspertiisideks.
KOV üksuste ühinemine:
Kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise korral korraldavad ühinevate kohaliku omavalitsuse üksuste volikogud ühinemislepingu koostamise, kus sätestatakse: 1) omavalitsusüksuse nimi, staatus ja sümboolika kasutamine; 2) haldusterritoriaalse korralduse muutmisega kaasnevate põhimääruste ja teiste õigusaktide muutmine; 3) õigusaktide kehtivus (kuni uute õigusaktide kehtestamiseni kehtivad senised õigusaktid edasi sellel territooriumil, kus nad olid kehtestatud); 4) arengukavade kehtivus; 5) ametiasutuste ja nende hallatavate asutuste struktuuride ja töötajatega seotud küsimused; 6) haldusterritoriaalse korralduse muutmisega kaasnevate võimalike organisatsiooniliste ning eelarveliste ja muude varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamine; 7) ühinemislepingu kehtivuse tähtaeg; 8) muud vajalikuks peetavad küsimused. Ühinemislepingule lisatakse: 1) seletuskiri , milles peab olema märgitud haldusterritoriaalse korralduse muutmise vajaduse põhjendus, territooriumi suurus (pindala) ja alaliste elanike arv; 2) haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustanud valdade või linnade majandusaasta auditeeritud aruanded ; 3) ühineva omavalitsusüksuse kaart mõõtkavas 1:50 000, kuhu on märgitud ühinemist taotlevate omavalitsusüksuste senised piirid ja uue ühinenud omavalitsusüksuse piir. Kui omavalitsusüksused ei ühine tervikuna või kaasneb ühinemisega mõne omavalitsusüksuse territooriumiosa ühinemine, siis lisatakse kaardile piirikirjeldus koos piirikoordinaatide äratoomisega selle piirilõigu kohta, mis ei kattu omavalitsusüksuse seniste piiridega. Kui omavalitsusüksus kavatseb kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud ühinemistoetust kasutada investeeringute finantseerimiseks, tuleb ühinemislepingule lisada haldusterritoriaalse korralduse muutmisega kaasnevate investeeringute tegemise vajaduse põhjendus ja eelarve. Ühinemisleping ja selle lisad pannakse avalikkusele tutvumiseks välja, tagades avalikkusele nimetatud dokumentidega tutvumise võimaluse ning määrates ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtaja, mis ei või olla lühem kui kolm nädalat väljapaneku algusest arvates. Ühinemislepingule lisatakse volikogule esitatud ettepanekud ja vastuväited ning õiend, milles näidatakse nende saabumise kuupäev, esitaja ja volikogus läbivaatamise tulemus. Ühinemisleping ja selle lisad kinnitatakse asjaomase volikogu otsusega. Kui haldusterritoriaalse korralduse muutmisega kaasneb mõne haldusüksuse piiride muutmine, kinnitab ühinemislepingu ja selle lisad ka selle valla või linna volikogu, mille piire muudetakse. Kui selle valla või linna volikogu, mille piire muudetakse, ei kinnita ühinemislepingut, lõpetatakse menetlus valla või linna piiride muutmise osas. Pärast ühinemislepingu kinnitamist volikogude poolt avalikustatakse see koos lisadega valla või linna veebilehel. Ühinemisleping avaldatakse Riigi Teatajas. Kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemine ja territooriumiosa üleandmine - Kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemine käesoleva seaduse tähenduses on uue haldusüksuse moodustamine kahe või enama senise haldusüksuse baasil või ühe haldusüksuse suurenemine kahe või enama haldusüksuse liitumise tulemusena. Territooriumiosa üleandmine käesoleva seaduse tähenduses on ühinemisest osavõtva kohaliku omavalitsuse üksusega piirneva omavalitsuse üksuse territooriumiosa arvamine ühinemisest osavõtva kohaliku omavalitsuse üksuse koosseisu.
Avalike teenuste kättesaadavuse tagamine- Ühinemise tulemusel moodustunud kohaliku omavalitsuse üksus peab tagama valla või linna elanikele avalike teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi vähemalt samal tasemel, mis oli enne omavalitsusüksuste ühinemist. Avalike teenuste osutamist korraldatakse kõikides asustusüksustes, kus enne ühinemist paiknesid valla- või linnavalitsused.
KOV üksuste ühinemise soodustamine – riigieelarvest eraldatakse toetusi
Haldusterritoriaalse korralduse muudatuste rakendumine
Vabariigi Valitsuse määrus haldusterritoriaalse korralduse muutmise kohta jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval, kuid mitte hiljem kui 90 päeva enne kohaliku omavalitsuse volikogu korraliste valimiste päeva. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised ja selleks vajalikud valimistoimingud viiakse läbi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel vastavalt määrusega kehtestatavale haldusterritoriaalsele korraldusele. Haldusterritoriaalse korralduse ning sellest tulenev haldusüksuste nimistu muudatus valdade ja linnade osas jõustub vastavalt kehtestatavale haldusterritoriaalsele korraldusele toimunud kohaliku omavalitsuse volikogu valimistulemuste väljakuulutamise päeval. Haldusterritoriaalse korralduse muutmise kohta Vabariigi Valitsuse antud määruse jõustumise päevast alates kuni valimistulemuste väljakuulutamise päevani võivad asjaomased volikogud varalisi kohustusi, mis ei ole kaetud jooksva aasta eelarvega, võtta ainult vastastikuse konsensuse korras. Volikogude valimistulemuste väljakuulutamise päevast alates jõustuvad käesoleva seaduse § 91 alusel sõlmitud ühinemisleping ning endiste volikogude kokkulepped käesoleva seaduse § 8 lõike 3 punktis 2 sätestatud küsimuste lahendamise kohta.
volikogu valimissüsteemi alused
Kohaliku omavalitsuse volikogu (edaspidi volikogu) liikmete valimised on vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Igal valijal on üks hääl. Valimistulemused tehakse kindlaks proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Volikogu valitakse neljaks aastaks. Volikogu valimispäev on valimisaasta oktoobrikuu kolmas pühapäev.
Täiendavate valimiste toimumise alused ja aeg - Kui volikogu liikmete arv langeb alla volikogu koosseisu häälteenamuse saavutamiseks vajaliku arvu, korraldatakse valimisringkondades, mille nimekirjades rohkem volikogu asendusliikmeid ei ole, volikogu puuduolevate liikmete valimiseks täiendavad valimised. Nimetatud asjaolust teatab volikogu esimees või aseesimees, nende puudumisel vallavanem või linnapea maavanemale kolme päeva jooksul. Täiendavad valimised kuulutab välja maavanem oma korraldusega kooskõlastatult Vabariigi Valimiskomisjoniga kümne päeva jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teate saamisest. Valimised toimuvad hiljemalt 30. päeval pärast valimiste väljakuulutamist. Volikogu täiendavate valimiste päev on pühapäev. Valla või linna valimiskomisjon kehtestab oma otsusega kooskõlastatult Vabariigi Valimiskomisjoniga täiendavate valimiste toimingute tähtajad ning avalikustab need kolme päeva jooksul, arvates otsuse vastuvõtmise päevast. Täiendavaid valimisi ei korraldata kohaliku omavalitsuse volikogu korralistele valimistele vahetult eelneval kolmekuulisel ajavahemikul.
Uue kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste aeg - Uue kohaliku omavalitsuse üksuse tekkimisel kohalike omavalitsuste üksuste ühinemise tõttu korraldatakse moodustuva kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimised käesoleva seaduse §-s 2 ettenähtud ajal. Kui asjaomased kohaliku omavalitsuse üksused ühinevad korraliste valimiste vahelisel perioodil, korraldatakse ühinemisel moodustuva uue kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimised enne käesoleva seaduse §-s 2 ettenähtud aega, st (volikogu valitakse 4-ks a.) Volikogu valimispäev on valimisaasta oktoobrikuu kolmas pühapäev. Ühinemisel moodustuva uue kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimisi ei korraldata korraliste valimiste vahelisel perioodil, kui Vabariigi Valitsuse määrus haldusterritoriaalse korralduse muutmise kohta jõustub vähem kui üks aasta enne §-s 2 ettenähtud valimispäeva. Kui ühinemine toimub korraliste valimiste perioodil, siis kuulutab uue kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimised välja maavanem oma korraldusega kooskõlastatult Vabariigi Valimiskomisjoniga kümne päeva jooksul, arvates Vabariigi Valitsuse määruse haldusterritoriaalse korralduse muutmise kohta jõustumisest. Valimised ei toimu varem kui 90. päeval pärast valimiste väljakuulutamist. Valimiste päev on pühapäev.
Hääletamis- ja kandideerimisõigus - Hääletamisõigus on Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks ja kelle püsiv elukoht, see on elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse (edaspidi rahvastikuregister), asub vastavas vallas või linnas. Hääletamisõigus on välismaalasel, kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele ja kes: 1) elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel. Hääleõiguslik ei ole isik, kes on valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud . Hääletamisest ei võta osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas. Kandideerimisõigus on igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas. Volikogu liikmeks ei või kandideerida kaadrikaitseväelane ega isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Välismaalane on isik, kes ei ole Eesti ega muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik.
Volikogu liikmete arvu määramine - Volikogu järgmise koosseisu liikmete arvu määrab volikogu oma otsusega. Volikogu liikmete arv peab olema paaritu arv. Volikogus peab olema vähemalt seitse liiget. Liikmete arv määratakse rahvastikuregistri andmete põhjal, lähtudes valla- või linnaelanike arvust valimisaasta 1. juuni seisuga järgmiselt: 1) üle 2000 elaniku – vähemalt 13-liikmeline volikogu; 2) üle 5000 elaniku – vähemalt 17-liikmeline volikogu; 3) üle 10 000 elaniku – vähemalt 21-liikmeline volikogu; 4) üle 50 000 elaniku – vähemalt 31-liikmeline volikogu; 5) üle 300 000 elaniku – vähemalt 79-liikmeline volikogu. Volikogu liikmete arv määratakse hiljemalt 90. päeval enne valimispäeva. Volikogu avalikustab liikmete arvu määra otsuse kolme tööpäeva jooksul, arvates otsuse vastuvõtmise päevast.
Haldusüksuse nime muutmine
Valla või linna nime muutmise taotlemiseks võtab kohaliku omavalitsusüksuse volikogu vastu motiveeritud otsuse. Asjaomane volikogu esitab maavanemale: 1) volikogu otsuse nime muutmise taotlemise kohta; 2) seletuskirja, milles peab olema märgitud nime muutmise vajaduse põhjendus lähtuvalt kohalikest ajaloolistest, geograafilistest, looduslikest ja muudest tingimustest ning võttes arvesse vastava valla või linna elanike soovi. Maavanem esitab käesoleva §i lõikes 2 nimetatud otsused ja dokumendid koos omapoolse arvamusega Siseministeeriumile ühe kuu jooksul otsuse laekumisest arvates. Vallale või linnale ei või anda mõne muu valla või linna nime .
Osavalla ja linnaosa nime muutmine
Osavalla ja linnaosa nime muutmise algatamine toimub kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses osavalla ja linnaosa moodustamiseks ettenähtud korras. Osavalla või linnaosa nime muutmise otsustab volikogu.
Haldusüksuse piiride tähistamine
Haldusüksuse piirid tähistatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Haldusüksuse piiride teetähistussüsteemi ja selle rakendamise korra kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister.
3. Regionaalse halduse süsteem
Regioon: maa-ala, mis geograafiliselt moodustab selge üksuse või ka maa-alade samalaadse kompleksi, mis kujutab endast suletud struktuuri ja mille elanikkonda iseloomustavad teatud ühised elemendid, millest tulenevaid iseärasusi ta tahab säilitada ja edasi arendada, et kiirendada kultuurilist, sotsiaalset ja majanduslikku edu.
Regiooni tunnused:

• territoriaalselt piiritletav maa-ala allpool riigi tasandit
  
• ühised geograafilised, kultuurilised, etnilised ja majanduslikud tingimused
  
• võimalik riiklik või muidu iseseisev organisatsiooniline struktuur
  

• inimeste kokkukuuluvustunne
  
• maa-ala, mis geograafiliselt moodustab selge üksuse või ka maa-alade samalaadse kompleksi, mis kujutab endast suletud struktuuri ja mille elanikkonda iseloomustavad teatud ühised elemendid, millest tulenevaid iseärasusi ta tahab säilitada ja edasi arendada, et kiirendada kultuurilist, sotsiaalset ja majanduslikku edu.
  

3.1. NUTS (nomenclature of Territorial Statistical Units )
I-III tasandid: regioon; IV-V tasandid: kohalikud üksused; NUTS I-II tasandid: Eesti tervikuna
NUTS III: Põhja-Eesti (Harjumaa); Kesk-Eesti (Järva-, Lääne-, Viru- ja Raplamaa) Kirde-Eesti (Ida-Virumaa); Lääne-Eesti (Hiiu-, Lääne-, Pärnu- ja Saaremaa); Lõuna-Eesti (Jõgeva-, Põlva-, Tartu-, Valga-, Viljandi- ja Võrumaa)
3.2. Regionaalpoliitika
Avaliku võimu sihipärane tegevus riigi kõigi piirkondade arengueelduste loomiseks ning sotsiaalmajandusliku arengu tasakaalustamiseks , lähtudes piirkondade ja riigi kui terviku huvidest
3.3. EL struktuurifondid

• Euroopa Sotsiaalfond
  
• Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfond
  
• Euroopa Regionaalarengu Fond
  
• Ühtekuuluvusfond
  

3.4. Regionaalpoliitika strateegiad

• turule orienteeritud
  
• ressursisubsideerimine
  
• innovatsioonile orienteeritud
  
• ekspordile orienteeritud
  
• infrastruktuurile orienteeritud
  

3.5. Eesti regionaalarengu strateegia 2005-2015.a
Vt seda olulist regionaalpoliitilist dokumenti: http://www.sisemin.gov.ee/atp/failid/EESTI_REGIONAALARENGU_STRATEEGIA_2005___2015.doc
Sama materjal sisaldub ka õppematerjalide hulgas ÕIS-s.
3.6. Maavanem
Maavanema nimetab regionaalministri ettepanekul 5 aastaks ametisse Vabariigi Valitsus. Maavanema ametikoha täitmiseks korraldatakse avalik konkurss. Konkursi viib läbi Vabariigi Valitsuse poolt määratud asjatundjate komisjon. Maavanema ametikohale esitatavad nõuded kehtestab regionaalminister kõrgemate riigiametnike atesteerimisnõuete alusel. Komisjon esitab regionaalministrile kehtestatud nõuetele vastavad kandidaadid. Regionaalminister valib esitatud kandidaatide seast välja isiku, keda ta tutvustab maakonna KOV üksuste liidu üldkoosolekule ning kuulab ära üldkoosoleku arvamuse. Regionaalminister esitab maavanemakandidaadi ametisse nimetamiseks Vabariigi Valitsusele, lisades maakonna KOV üksuste liidu üldkoosoleku arvamuse. Maavanema ennetähtaegse ametist vabastamise otsustab Vabariigi Valitsus. VVS: § 84. Maavanema pädevus
Maavanem: sõlmib Vabariigi Valitsuse volitusel halduslepinguid KOV-dega nende poolt riiklike kohustuste täitmiseks;
teostab seaduse sätestatud alustel ja korras järelevalvet KOV tegevuse üle, samuti täidab teenistusliku järelevalve ülesandeid vastavalt seaduses sätestatule; esindab riiki kohtus maavanema ülesannete täitmisest tulenevates kohtuvaidlustes, korraldab nimetatud kohtuasjade kohta informatsiooni kogumist ja edastamist seaduses sätestatud korras; kuulutab välja kohaliku omavalitsuse volikogu täiendavad valimised ja valimised kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise tõttu.
________________________________________________________________________________________________________
§ 7. KOHALIK OMAVALITSUS JA DEMOKRAATIA PRINTSIIP
____________________________________________________________________________________________________
NB! kindlasti põhitõed üle korrata (poolvahetu demokraatia – rahvakoosolekud , küsitlused)
Sissejuhatav osa
1. Riiklik enesemääramisõigus, õigusriigi ja demokraatia põhiseaduslikud printsiibid
Rahvusvaheliselt üldtunnustatud rahva riiklikust enesemääramisõigusest tuleneb õigus omariikluse rajamisele ning selle olemuslike tunnuste kujundamisele nii riigi rajamise algjärgus kui ka kogu järgneva arengu jooksul (vrd MSKÕP art 1). See õigus saavutatakse rahva kujunemisega iseseisvumisprotsessi käigus enesemääramisõiguse subjektist ümber põhiseadusandliku võimu (pr k pouvoir constituant) kandjaks.
Märkus: põhiseaduse teoorias tehakse vahet põhiseadusandliku võimu (pouvoir constituant) ja põhiseaduslikult organiseeritud võimude (pouvoirs constitués) vahel. Viimased on põhiseadusandliku võimu sünnitised.
--------------------------------------------------------------------------
Siin jj on tuginetud peamiselt PS kommenteeritud väljaande preambuli ja 1. pt-i, kuid ka teiste peatükkide kommentaaridele ja lisaks teistele allikatele. Pouvoir constituant tähendab rahva pädevust vastu võtta riigi kõrgeima õigusjõuga akt – konstitutsioon (põhiseadus), mis sisaldab kindlasti kahte komponenti:
a) isikute põhiõigusi ja vabadusi ning
b) riigivõimu korraldust.
Riigivõimu korralduse kui omariikluse olemuslike tunnuste kujundamine hõlmab õigust ise määrata konstitutsioonis oma avaliku võimu organisatsioon, sh riigi vorm (riigi valitsemise vorm, riikliku korralduse vorm, poliitiline režiim) ja kogu muu riigi- ja ühiskonnaelu korraldus üleriiklikust kuni subsidiaarseima tasandini, sh kohaliku omavalitsuse süsteem.
Põhiseaduses fikseeritakse ka ülimad väärtused ja printsiibid (põhimõtted), mis moodustavad antud rahva ja tema riigi kõlbeliste, sotsiaalsete, demokraatlike ja järjepidevuslike ideede kogumi (nn eetiline miinimum).
Väärtused ja printsiibid on erineva sisu ja üldistusastmega tunnetustulemusi kajastavad abstraktsioonid (üldistused), kusjuures väärtused on ideede üldistused ja printsiibid on faktide üldistused. Idee üldistuse aste ületab reeglina fakti oma ja seetõttu hõlmavad väärtused ka printsiipe.
Tsiviliseeritud ühiskondades on üldtunnustatud väärtused ja printsiibid omavahel põimunud, kusjuures iseloomulik on printsiipidega reguleerimine väärtuste kontrolli all. PS olulisimad väärtused ja printsiibid on sätestatud preambulis ning 1. ja 2. peatükis, kuid NB! – neid jätkub ka järgnevatesse.
Printsiipide katalooge on mitmeid. Robert Alexy järgi saaksime seitse järgmist PS põhiprintsiipi: inimväärikus (§ 10), vabadus (§ 19 lg 1), võrdsus (§ 12 lg 1 lause 1), õigusriik (§ 10), demokraatia (§ 1 lg 1 ja § 10), sotsiaalriik (§ 10) ja Eesti identiteedi ehk rahvusriigi printsiip (§ 1 lg 2).
Loetletud põhiprintsiipidest neli on sätestatud PS §-s 10: inimväärikuse, sotsiaalriigi, demokraatia ja õigusriigi printsiibid. Süstemaatiliselt võib PS põhiprintsiibid liigitada individuaalseid õigusi tagavateks (inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse, õigusriigi ja sotsiaalriigi printsiibid) ja riigikorralduslikeks (demokraatia ja rahvusriigi printsiip). Riigikorralduslikud põhiprintsiibid peavad olema kooskõlas individuaalseid õigusi tagavatest põhiprintsiipidest tulenevate nõuetega, sest viimased sisaldavad väärtusi (vrd slaid 8: printsiipidega reguleeritakse väärtuste kontrolli all). Ülaltoodud põhjusel on kohane enne demokraatia printsiibi iseloomustamist peatuda sellega tihedalt seonduval õigusriigi printsiibil. PS § 10 õigusriigi printsiip ja sellega koos nimetatud inimväärikuse, sotsiaalriigi ja demokraatia printsiibid kuuluvad Eesti Vabariigi põhikorra tuumikusse. Loetelu ei ole ammendav , lisada tuleb vabaduse (§ 19 lg 1), võrdsuse (§ 12 lg 1 lause 1) ja rahvusriigi (§ 1 lg 2) põhimõte.
Demokraatia põhimõte sätestab riigivõimu kandja. Õigusriik sätestab riigivõimu toimimise sisu, ulatuse ja viisi.
Seetõttu on õigusriik kõigist põhiprintsiipidest kõige keerukama struktuuriga. Tema oluliseks sisuks on:
1) riigivõimu piiramine individuaalse vabadusega ja sellest tulenev proportsionaalsuse põhimõte,
2) võimude lahusus ,
3) õiguskindlus,
4) halduse seaduslikkus ja
5) sõltumatute kohtute poolt tagatav õiguskaitse.
1. Individuaalne vabadus ja sellest tulenev proportsionaalsus . Õigusriigis ei tohi riigivõim käituda üksikisikuga oma suva järgi. Üksikisikul on põhiseadusega tagatud piiramatu vabaduse sfäär (§ 19 lg 1). Riigivõim tohib seda kitsendada üksnes siis, kui ta suudab oma rakendatavat abinõud õigustada. Riigivõimu abinõu on õigustatud, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega moonuta piiratava õiguse olemust ehk on proportsionaalne (§ 11 lause 2). Proportsionaalsuse ehk võrdelisuse põhimõte koosneb kolmest astmest . Iga üksikisiku vabadussfääri kitsendav abinõu peab olema sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks, vajalik, st sama mõjusatest vahenditest vabadust vähim kitsendav, ja proportsionaalne kitsamas tähenduses. Proportsionaalsus kitsamas tähenduses nõuab kaalumist. Kaalumine hõlmab kõiki poolt ja vastu argumente ning sisaldab lõppastmes väärtushinnangut - otsustamist ühe või teise lahenduse kasuks.
2. Võimude lahusus. Võimude lahusus lähtub võimu dekontsentratsiooni vajadusest - et ühe organi kätte ei koonduks liiga palju võimu, jagatakse võimu funktsioonid erinevate riigiorganite vahel; välistab riigivõimu omavoli (§ 13 lg 3).
3. Õiguskindlus. Õiguskindlus hõlmab kaks elementi: definiitsuse (määratletavuse) ja usalduskaitse põhimõtte. Kaitseb üksikisiku ja riigi vahelist usaldussuhet, keelustades üksikisikule ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju.
4. Halduse seaduslikkus. Halduse seaduslikkus tähendab ühelt poolt, et haldusvõim tohib individuaalset vabadust piirata ainult siis, kui teda volitab selleks seadus (PS § 3 lg 1 lause 1). Teiselt poolt tähendab see, et ükski halduse õigusnorm (määrus, halduse individuaalakt) ei tohi olla vastuolus ühegi kõrgemal astmel oleva õigusnormiga (seadus, põhiseadus).
5. Sõltumatute kohtute poolt tagatav õiguskaitse. Põhiseadus tagab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse (§ 15 lg 1 lause 1) ja garanteerib kohtuvõimu sõltumatuse ning selle, et kohus järgiks õigusemõistmises nii põhiseadust kui seadust (§ 146).
Demokraatia põhiprintsiibist tuleneb riigivõimu kandja ja allikas, kelleks on rahvas (PS § 1 lg 1). Põhiseaduse demokraatia on esindusdemokraatia , st rahvas ei teosta talle kuuluvat riigivõimu ise, vaid esindaja (representandi) kaudu. Demokraatia printsiip hõlmab institutsioonide moodustamise, legitimeerimise ja kontrolliga seonduvad küsimused ja mõjutab kõiki poliitilise tahte kujunemise astmeid. Demokraatia põhiprintsiibi peamised väljendused PS-s on: erakonna- ja fraktsiooniõigus (§ 48 lg 1 lause 2, § 71 lg 2), hääle- ja valimisõigus (§ 57 lg 1, § 60 lg 1 lause 2, 3 ja 4, lg 2, § 156), vaba mandaat (§ 62) ning Riigikogu istungite avalikkus ja õigus aru pärida (§§ 72 ja 74).
Kohaliku omavalitsuse ühildumisest demokraatia põhiseadusliku printsiibiga
Kohaliku omavalitsuse demokraatia põhiseadusliku printsiibiga ühildumise teema on koondav ja hõlmab:
1) demokraatia põhiseadusliku printsiibi tunnused ja demokraatia mõiste;
2) küsimuse kohaliku omavalitsuse ja demokraatia ühildumisest ajaloolises aspektis;
3) küsimuse kohaliku omavalitsuse ja demokraatia seosest EKOH-s;
4) kohaliku omavalitsuse ja demokraatia põhiseadusliku printsiibi struktuursete komponentide ühildumise teema.
-------------------------
1. Demokraatia põhiseaduslik printsiip
Demokraatia printsiip kuulub riigikorralduslike printsiipide hulka, hõlmates institutsioonide moodustamise, legitimeerimise ja kontrolliga seonduvad küsimused ja mõjutades kõiki poliitilise tahte kujunemise astmeid. Johtuvalt Eesti põhiseadusliku korra rajanemisest PS-le on tegu konstitutsioonilise demokraatiga. Demokraatia põhiseadusliku printsiibi struktuursed tunnused võib kokkuvõtlikult ja ülevaatlikult grupeerida 4 komponentide grupiks : rahvasuveräänsus; esindus ja identsus; valimised ja rahvahääletused; põhiõiguste ja –vabaduste kaitse.
Demokraatia mõiste : autokraatiale vastanduv ühiskonna korraldus, mis seisneb “võimu teostamises rahva osalusel ja oluliste juhtimisotsustuste tegemises võimalikult ulatuslikul ja kooskõlastatud alusel”
Demokraatliku detsentraliseerimise ideega seondub subsidiaarsuse põhimõte.
TSITAAT : 1. “Vabariigi Presidendi taotluse, tunnistada 8. novembril 1994.a. vastuvõetud Rahuaja riigikaitse seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks, läbivaatamine” Põhiseaduse esimese paragrahvi kohaselt on Eesti demokraatlik vabariik. Demokraatia, vastandina autokraatiale, tähendab võimu teostamist rahva osalusel ja oluliste juhtimisotsustuste tegemist võimalikult ulatuslikul ja kooskõlastatud alusel. Demokraatlikule riigikorraldusele on tunnuslik riigivõimu jaotumine selle erinevate harude vahel koos samaaegse võimude tasakaalustamisega. Nii on ka Põhiseaduse §-s 4 sätestatud, et Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse tegevus peab olema korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel.
Kaitsejõudude kasutamine rahuaja tingimustes on põhiseaduslikku korda, põhiõigusi ja -vabadusi ja seeläbi kogu rahvast puudutav. Otsustuste tegemine selles küsimuses peab olema üheselt mõistetavalt, täpselt reguleeritud ja kooskõlas Põhiseadusega. Põhiseaduse §-st 14 tuleneb, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning KOV kohustus. Nii kohaliku autonoomia põhimõte kui võrdse kandideerimisõiguse põhimõte ei ole absoluutsed reeglid, mille riivamine tooks automaatselt kaasa põhiseadusevastase olukorra. Üldiste ja ühetaoliste valimiste põhimõte on põhiseaduses sõnastatud seaduse reservatsioonita. Nendest põhimõtetest tulenevate õiguste riivamine on lubatud, kui eksisteerib mõni põhiseaduslik väärtus, mida piiranguga kaitstakse ning kui piirang on vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Põhiõiguste piiramise korral analüüsib Riigikohus nende piirangute sobivust, vajalikkust ja mõõdukust, lähtudes piirangute eesmärgist.
Justiitsminister ning Riigikogu põhiseaduskomisjon leiavad, et kandideerimisõiguse piiramine erakonnaseaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel selliselt, et nimekirjade esitamise õigus on ainult erakondadel, on õigustatud poliitilise vastutuse tagamise vajadusega. Üldkogu nõustub, et poliitilise vastutuse tagamine on põhiseaduslik väärtus. Poliitilise vastutuse põhimõte tuleneb PS §-s 1 väljendatud demokraatia põhimõttest. Demokraatia põhimõte eeldab, et valijal on võimalus teha valik erinevate valimisprogrammide ja ideede ning neid esindavate kandidaatide ning nimekirjade vahel. Demokraatia toimimise seisukohalt on oluline, et erinevad ühiskondlikud huvid oleksid ka kohalikul tasandil poliitilise otsustuse protsessis võimalikult ulatuslikult esindatud . Samaaegselt eeldab demokraatia põhimõte ka seda, et valijal on võimalus anda hinnang valituks osutunud volikogu liikmete tegevusele ja nende antud valimislubaduste täitmisele. Selles avaldub volikogu liikmete poliitiline vastutus oma valijate ees. Mida püsivam on valimistel kandideerivate poliitiliste jõudude kooslus , seda selgepiirilisem peaks olema ka poliitiline vastutus, sest valija saab alles järgmistel valimistel anda hinnangu eelmiste valimiste ajal esitatud valimislubaduste täitmisele. KOV volikogu valimise seaduses ja erakonnaseaduses sätestatud piiranguid ei tee väheintensiivseks asjaolu, et igaühel säilib põhimõtteliselt võimalus kandideerida üksikkandidaadina. Proportsionaalse valimissüsteemi korral ei ole üksikkandidaadi võrdlemine nimekirjaga mõistlik. Ainult erakondade kandideerimine kohalikel valimistel seab ohtu ka KOV organite representatiivsuse (vrd ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-7-02, p 21).
2. Kohaliku omavalitsuse ja demokraatia ühildumine ajaloolisest aspektist
Ajalooliselt ei ole KOV reformide taustaks olnud sugugi mitte alati demokraatlikud põhimõtted. Ka ei ole KOV-e organisatsioon ja sisestruktuur alati rajanenud demokraatlikele põhimõtetele (nt kesk- ja uusaegne linnahaldus - seisulik raad). Kuid iga ajastu omavalitsusmudel on nö oma aja laps ja teda tuleb vaadelda suhtelisest aspektist, st kas uus reform või muud muutused olid progressiivsed varasemaga ( eelnevaga ) võrreldes. Nii võime väita, et Vene 1870.a linnaseaduse osaline kehtestamine Baltimail 1877 .a (valitav linnavolikogu , ametnikest valitsus) oli progressiivsem süsteem võrreldes sajandeid vähemuutunud varasema linnahaldusega, ehkki seisusliku iseloomuga tsensused säilisid (disproportsionaalselt olid esindatud nt majaomanikud ja ettevõtjad).
3. Kohaliku omavalitsuse ja demokraatia seos Euroopa kohaliku omavalitsuse hartas
EKOH preambul:

• Kohalik omavalitsus on üks demokraatliku valitsemisviisi põhilisi alustugesid;
  
• kodanike õigus osaleda ühiskonnaelus on üks demokraatlikke põhimõtteid, mida jagavad kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid;
  
• just kohalikul tasandil saab seda õigust kõige otsesemalt kasutada;
  
• tõelise vastutusega töötavate KOV-de olemasolu saab tagada efektiivse ja kodanikule lähedalseisva juhtimisega;
  
• KOV kaitse ja tugevdamine erinevates Euroopa riikides annab olulise panuse demokraatiale ja võimu detsentraliseerimise põhimõtetele tugineva Euroopa ülesehitamisele;
  
• selleks on tarvis demokraatlikult moodustatud otsuseid langetavatele organitele tuginevaid kohalikke omavalitsusasutusi, milleks on kohustuste, nende kohustuste täitmiseks vajalike vahendite ja viiside ning tarvilike rahaliste vahendite suhtes ulatuslik autonoomia. Demokraatia põhimõtte lahutamatu seotus territoriaalse omavalitsusega.
  

4. Kohaliku omavalitsuse ja demokraatia põhiseadusliku printsiibi struktuursete komponentide ühildumine
4.1.Kohalik omavalitsus ja rahvasuveräänsus
Rahvasuveräänsuse printsiip kui demokraatliku riigi kontseptsiooni üldine dogmaatiline alus sisaldub seotuna riigi suveräänsuse printsiibiga PS preambulis, §-des 1 ja 56. Rahvasuveräänsuse põhimõte rõhutab eelkõige rahvast kui riigivõimu kandjat ja allikat ning tema rolli.
PS § 1 lg 1: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
PS § 56: Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:
1) Riigikogu valimisega;
2) rahvahääletusega.
PS § 1 lg 1 rahvas kui pouvoir constituant – ideeline suurus, mis eristub rahvast kui riigiorganist PS § 56 lg 1 mõttes (pouvoir constitué). Rahvas kui pouvoir constituant kannab kogu avalikku võimu (sh KOV-i).
PS § 56 - riigivõimu teostamine hääleõiguslikest kodanikest koosneva rahva kui riigiorgani poolt pole KOV volikogude valimiste suhtes kohaldatav.
4.2. Kohalik omavalitsus, valimised ja rahvahääletused
Nii riiklikul kui kohaliku omavalitsuse tasandil toimib esindusdemokraatlik süsteem (PS § 156)
PS § 156 lg 1 lause 1: Kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks; lg 1 lause 3: Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.
· PS § 56 ei laiene KOV volikogude valimistele
PS § 156 lg 2: puudub volikogu legitimeeriva subjekti sõnaselge määratlemine kodakondsuskriteeriumi alusel.
PS § 156 lg 2: KOV volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad. PS ei nimeta kohalikku rahvahääletust, kuid ka ei välista vahetu demokraatia rakendamist KOV-i teostamisel.
4.3. Kohalik omavalitsus ja põhiõiguste ning –vabaduste kaitse
4.3.1. Kohalik omavalitsus põhiõiguste adressaadina
PS § 14 sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku ja täidesaatva võimu ning kohtuvõimu ning KOV-de kohustus. Seega on üheks põhiõiguste adressaadiks ka KOV. Põhiõiguste siduvus, nende adressaadiks olek tähendab nende tagamise kohustust (PS § 14):

• keeld sooritada haldustoiminguid (õigustoiminguid, reaaltoiminguid), mis kitsendaksid isikute põhiõigusi ilma seadusliku aluse ja põhjendatud vajaduseta;
  
• keeld anda üldakte, mis kitsendaksid isikute põhiõigusi ilma seadusliku aluse ja põhjendatud vajaduseta;
  
• aktiivse tegutsemise kohustus isikute põhiõiguste ja –vabaduste kaitsel .
  

Põhiõiguste tagamine peab realiseeruma eelkõige KOV organite õigusaktide (nii üld- kui üksikaktid), aga ka toimingute kaudu.
4.3.2. Isiku ja isikute grupi põhiõigusest kohalikule omavalitsusele
Üksikisikul või isikute grupil ei eksisteeri põhiõigust KOV-le, st õigust KOV loomisele või teostamisele. Teisisõnu: üksikisikud või nende grupid ei ole pädevad KOV-sid asutama , muutma (ümber kujundama) või lõpetama. Ülaltoodu on riigielu küsimus, mis otsustatakse konstitutsiooni ja seaduse alusel, sest riigi vormi ja riikliku korralduse vormi (territoriaalse korralduse) alused sätestatakse reeglina konstitutsioonis (vrd meie PS § 1 ja § 2 lg 2 ning §-d 155 ja 158). Samas kohustab EKOH art 4 lõige 6 nii palju kui võimalik, kohalike võimuorganitega sobival viisil konsulteerima neid otseselt puudutavate küsimuste planeerimisel ja otsustamisel. Hea halduse tavast lähtuvalt ei saa riik ja kohaliku omavalitsuse organid jätta olulisimates küsimustes ka kohalike kogukondade arvamust kuulamata/arvestamata.
4.3.3. Kohaliku omavalitsuse põhiõigusvõimelisusest
NB! Oluline: kas KOV saab olla põhiõiguste kandjaks (§ 9 teine lg) kas juriidiliste isikute all on mõeldud ka avalikõiguslikke isikuid, kuid ei laiene. § PS 14 – KOV kohta, § 15 ka sobib, kuid see ei ole käsitletav tema põhiõigusena.
Põhiõigusvõimelisus: võime olla põhiõiguste kandjaks (kas KOV võib nagu kodanik riigi suhtes tugineda põhiseaduse garantiile?). Vastuargumendid:
1) identsusargument- kuna KOV on põhiõiguste adressaat (PS § 14), ei saa ta samal ajal ilmselt olla ka põhiõigusvõimeline;
2) “kivistumisargument”- kui KOV üksus tunnistada põhiõiguse kandjaks, raskendaks see oluliselt riigikorralduse kohandamist majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arenguga;
3) põhiõiguste individualismiargument- (eeskätt on üksikisikutele mõeldud, mitte avalik-õiguslikele). Siin on tihti eksamil eksitud. Kes on põhiõiguste adressaat? Riik ja KOV organ on põhiõiguste adressaat). Kuna põhiõigused on oma olemuselt individuaalõigused, ei ulatu nad põhimõtteliselt avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele. PS § 9 lg 2: “Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega.” Kohtumenetlusõigused on küll põhiõigused, kuid kehtivad kõigi õigussubjektide suhtes. PS § 9 lg 2 KOV-sid kui avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid ei hõlma.
5. Demokraatia põhitüübid
Tahtekujundusprotsessi alusel eristame kahte tüüpi:
1) vahetu e. osalusdemokraatia: ühiskondlike asjade otsustamissüsteem, kus kodanikud on vahetult kaasatud;
2) liberaalne e. esindusdemokraatia: valitsemissüsteem, mis hõlmab valitud ametnikke, kes kohustuvad esindama kodanike huve ja/või arvamusi seaduslikkuse ( rule of law) raames.
5.1. Esindusdemokraatia ja poolvahetu demokraatia
5.1.1. esindusdemokraatia: suveräänne rahvas teostab riigis võimu kaudselt saadikute kaudu, kes valitakse poliitilisse esindusorganisse regulaarselt korduvatel vabadel, üldistel ja ühetaolistel valimistel ja kes otsustavad rahva nimel ning vastutavad nende otsuste eest rahva ees. Esindusdemokraatia võimaldab avaliku võimu pidevat teostamist. KOV puhul võib esindusdemokraatiast rääkida, kui eksisteerib valimisõiguse demokraatlike printsiipide alusel valitud esinduskogu, mis on pädev otsustama kõiki põhilisi kohaliku elu keskseid küsimusi.
5.1.2. poolvahetu demokraatia: poolvahetu demokraatia süsteemis avaldub ja muutub ka õiguslikult toimivaks dualism õiguse valida ja KOV esinduskogu võimuvaolituste vahel. KOV esinduskogu eksisteerib ja tal on aktiivne roll, kuid KOV üksuse elanike tahe võib väljenduda sellest väljaspool ja olla isegi suunatud selle vastu.
vaata: KOKS § 32 õigusaktide algatamise õigus; vaata: PS § 156 kommentaar – KOV
5.2. Vahetu demokraatia
Vahetu demokraatia määratlemine: sellised hääleõiguslike elanike otsese osalemise vormid, mida realiseerides on tahte väljaselgitamise kindlaksmääratud meetodit (hääletamine, millele võib eelneda toetusallkirjade andmine) kasutades võimalik jõuda (kohaliku elu) küsimuses teatud tuvastatava otsustuseni, mille järgimine on KOV organitele õiguslikult kohustuslik e. obligatoorne. Laiemas mõttes hõlmab ka osalusdemokraatiat, kitsamas mõttes on iseloomustatav rahvaalgatuse ja rahvahääletuse kaudu. Vastavalt saavutatavale intensiivsusele võib vahetu demokraatia õiguslikult kindlaksmääratud vorme KOV teostamisel liigitada:

• otsustusõiguseta kodanikuosalus (nt kodanike koosolek, petitsioon)
  
• otsustus menetlusküsimuses (rahvaalgatus)
  
• otsustus faktiküsimuses (rahvahääletus)
  
• otsustus personaalküsimuses (täitevorgani juhi otsevalimine, revokatsioon)
  
• otsustamispädevuse ulatuslik üleminek kodanikule (nn puhas demokraatia)
  

6. Vahetu demokraatia ja esindusdemokraatia ühildumisest kohalikus omavalitsuses
6.1. Identsuse ja representatsiooni printsiibid
Identsus- ja representatsiooniprintsiibid kujutavad võimu teostamise seisukohast endast kahte vastandpoolust.
Identsus tähendab millegagi samasust, ühesugusus. Representatsioon on mitmetähenduslik mõiste. Avaliku võimu teostamise põhimõttena lahutab võimu kandmise selle teostamisest. Kitsamas mõttes on representatsioon esinduse eriliik ja tähendab institutsionaalset ühtsust, laiemas mõttes tähendab esindus mitte eraõigusliku volituse alusel, vaid tuleneb organisatsiooniõigusliku pädevuse määramisest. Identsusdemokraatia mudel osutub seega ebareaalseks, sest rahva tahte kujundamine ja selle realiseerimine ei saa toimuda vahetult, st esindamist kasutamata. Identsusprintsiibi vastand pooluseks on esindamis- ehk representatsiooniprintsiip, mille rakendamine on demokraatlikult korraldatud riikides hädavajalik.
6.2. Eesti Vabariigi 1920., 1933. ja 1938. a põhiseadused esindusdemokraatia ja vahetu demokraatia vahekorrast kohalikus omavalitsuses
Kuna 1920., 1933. ja 1938. a PS-d nägid ette KOV üksuse esinduskogu moodustamise (§ 76 1920. a ja 1933. a PS-tes, § 123 ja 35 p 3 1938. a PS-s) ega sätestanud KOV teostamist vahetu demokraatia instituutide kaudu, toimis Eesti riigi põhikorras kogu selle sõjaeelsel kehtivusperioodil KOV esindusdemokraatlik mudel. Vahetu demokraatia instituutide kehtestamine polnud välistatud (1927. a piirituse ja alkoholiliste jookide müügi seadus ja selle alusel 1928. a Vabariigi Valitsuse määrus kohalike rahvahääletuste kohta alkohoolsete jookide müügikeelu otsustamiseks).
6.3. Eesti Vabariigi 1992. a põhiseadus esindusdemokraatia ja vahetu demokraatia vahekorrast kohalikus omavalitsuses
KOV on seotud demokraatiaga (PS § 1 lg 1, §-d 3, 4, 10, 14 jt). PS § 154 lg 1 annab ühelt poolt KOV-dele õiguse otsustada ja korraldada seaduste alusel iseseisvalt kõiki kohaliku elu küsimusi. Teiselt poolt sätestab PS § 156 lg 1, et KOV esinduskoguks on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel 3 aastaks. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Seega PS § 156 lg 1 näeb KOV-le ette esindusdemokraatliku sisestruktuuri. Siit tuleneb KOV-i jaoks rida põhimõttelise tähtsusega tagajärgi:
7. Volikogu liikmete legitimatsioon demokraatlike valimiste kaudu
1. Volikogu kui institutsiooni olemasolu on kohustuslik. Täitevorgani(te) moodustamine on KOV korralduse küsimus (PS § 160). Seadusandjal on selles suhtes antud otsustusruum: ta võib täitevorgani(d) ette näha või mitte, samuti kehtestada selle (nende) moodustamise ühtse korra.
2. Volikogul on õigus seaduse piires ja kohalike elanike huvides otsustada iga KOV pädevusse kuuluvat küsimust, kui see pole seaduse alusel antud KOV täitevorgani pädevusse.
3. Menetlusõigused volikogus peavad olema tervikuna sisustatud selliselt, et tagada seal vähemus(t)e ja opositsiooni kaitse. Viimastel peab olema võimalus volikogu töös võrdõiguslikel alustel osaleda ja demokraatlike menetluste teel ning raames tehtavaid otsustusi mõjutada oma seisukohtadest lähtuvalt (volikogu liikme(te) õigus algatada volikogu õigusakti vastuvõtmine, esitada arupärimisi, esineda sõnavõttudega, ettepanekutega jne).
4. PS ei keela KOV teostamisel esindamisprintsiibi rikastamist vahetu demokraatia elementidega. Seejuures on esindusdemokraatia ja vahetu demokraatia KOV teostamisel reegel-erand vahekorras. Püsiasustusega väikesaarte seaduse (VSaarS) § 5 lg 1: Saarvalla ja saarelise osaga valla põhimääruses sätestatakse küsimused, mille käsitlemisel tuleb enne otsuse langetamist ära kuulata väikesaare üldkogu arvamus. Üldkogule kutsutakse kõik saarel alaliselt elavad täisealised hääleõiguslikud isikud.
5. Volikogu liikme suhtes kehtib vabamandaadi printsiip. KOKS §-s 17 lg 2, mille kohaselt volikogu liige juhindub seaduses, valla või linna õigusaktidest ning valla- või linnaelanike vajadustest ning huvidest. Vaba mandaadi kehtivus KOV tasandil tuleneb ka PS demokraatiaprintsiibist ja KOV olemusest PS-s.
Üksikute isikugruppide demokraatlik staatus
KOV demokraatlik dimensioon väljendub eelkõige PS § 156 lg-s 1, mis sätestab: „Kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.“ Seda KOV iseloomujoont rõhutatakse ka KOKS-s (§ 2 lg-d 1 ja 2 p 2) ja KOVVS-s (§ 1 lg 1). Seega on KOV-d demokraatliku riigikorralduse aluseks. Arvestades riigi distantseerituse ja kodanikuosaluse seostamist, pole KOV mõeldav demokraatliku kindlustamiseta.
Kodanike ja välismaalaste õigusliku seisundi erinevused
PS § 156 lg 2 kohaselt on KOV volikogu valimistel seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt 18 aastat vanad. KOVVS eristab kodanikku ja välismaalast kandideerimisõiguslikkuse aspekt, andes kandideerimisõiguse vaid Eesti kodanikule. Ka on välismaalasel hääleõigus seotud alalise elamisloa olemasolu ja viieaastase paiksustsensusega vastavas kov üksuses. ATS sätestab, KOV ametnikuna võib teenistusse võtta 18-aastaseks saanud vähemalt keskharidusega teovõimelise Eesti kodaniku, kes valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel kehtestatud ulatuses.
Valla- ja linnaelaniku mõistest
Kasutatakse mõistet „omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud“. KOVVS-s kasutatakse püsiva elukoha mõistet.
Valla- ja linnaelaniku demokraatlikud õigused
Kehtivad kõik PS-s ettenähtud põhiõigused ja –vabadused. Munitsipaalõiguslikus kirjanduses tuuakse esile kohalike elanike:

õigus informeeritusele – vt PS § 44. Õigus informeeritusele peab olema isikule menetlusosalisena tagatud ka haldusmenetluses. Haldusmenetlus on avalik. Haldusorgan hoolitseb haldusmenetlust käsitleva olulise teabe (dokumentide esitamise juhendid, näidisvormide täitmise juhendid, blanketid jms) väljapaneku eest oma asukohas ning avaldab selle teabe oma ametlikul veebilehel, kui see haldusorganil on olemas. Kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed, siis haldusorgan määrab võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtajaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbivaatamata. Kui taotlus ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbivaatamata, selgitades, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile , teatades sellest taotlejale. Dokumendid toimetatakse menetlusosalistele kätte. Igaühel on õigus igas menetlusstaadiumis tutvuda haldusorganis säilitavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga, kui see on olemas.
märgukiri – on isiku pöördumine, millega isik: 1) teeb adressaadile ettepanekuid asutuse või organi töö korraldamiseks või valdkonna arengu kujundamiseks; 2) annab adressaadile teavet.
selgitustaotlus – on isiku pöördumine, milles isik: 1) taotleb adressaadilt teavet, mille andmiseks on vajalik adressaadi käsutuses oleva teabe analüüs, süntees või lisateabe kogumine; 2) taotleb õigusalase selgituse andmist välja töötatud õigusaktide või nende eelnõude, asutuse tegevuse aluseks olevate õigusaktide ja asutuse pädevuse kohta. Kehtib märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus (MSVS);

õigus olla ära kuulatud- haldusorgan peab enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamuse ja vastuväited. HMS § 49 reguleerib ettepanekute ja vastuväidete esitamist ;

petitsiooniõigus- igaühel on õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, KOV-de ja nende ametiisikute poole. Vastamise korra sätestab seadus.
Euroopa Liidu kodaniku demokraatlik staatus
EL kodaniku mõiste – EL kodanik on iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus. Eesti jaoks on EL kodanik isik, kes on muu EL liikmesriigi kui Eesti kodanik. EL kodaniku perekonnaliikmeks loetakse aga isikut, kes ei ole Eesti kodanik ja kes on: 1) EL kodaniku abikaasa; 2) EL kodaniku alla 21-aastane laps või ülalpeetav täisealine laps või lapselaps; 3) EL kodaniku või tema abikaasa ülalpeetav vanem või vanavanem; 4) p-des 1-3 nimetatud isik, kes on EL kodaniku ülalpeetav või elab temaga koos ja kellel on temaga ühine majapidamine .
Euroopa Liidu kodaniku demokraatlikud õigused
Aktiivne ja passiivne valimisõigus – EÜ asutamislepingu art 19 lg 1 järgi on iga liidu kodanikul, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, selles liikmesriigis kohalikel valimistel õigus valida ja olla valitud samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel.
Laiemad osalemisõigused – kas ja mil määral anda EL kodanikele edasisi demokraatlikke osalemisõigusi (näiteks osalemine rahvahääletusel), otsustab liikmesriik. EL kodanikke ei tohi panna halvemasse seisukorda välismaalastest, kes ei oma liikmesriigi kodakondsust.
7.1. Valimisõiguse põhiolemus ja sisu
Valimisõigus objektiivses tähenduses: riigiõiguslike normide kogum, mis moodustab riigiõiguse tähtsa koostisosa , selle olulise instituudi ja reguleerib selliseid tähtsaid ühiskondlikke suhteid, mis kujunevad riigivõimu (selle laias tähenduses) organite valimistel. Valimisõigus subjektiivses tähenduses, eristatakse:
a) aktiivset valimisõigust: õigus valida, s.o õigus osaleda riigivõimuorganite valimisel (hääletamisõigus);
b) passiivset valimisõigust: õigus olla valitud riigivõimuorganisse (kandideerimisõigus);
c) õigus üles seada kandidaate
Demokraatia põhimõte ei välista subjektiivsete valimisõiguste (õigus seada üles kandidaate, õigus kandideerida, õigus valida) mõistlikku piiramist.
7.2. Valla- ja linnavolikogude valimine
PS § 156: Kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Seadusega võib volikogu volituste perioodi lühendada seoses kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise või jagunemisega või volikogu tegutsemisvõimetusega.Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad.
7.3. Valimisõiguse printsiibid (NB! vaadata Riigikohtu lahenditest väljavõtteid)
7.3.1.Valimisvabadus
NB! vt RKPJK o 15.07.02 nr 3-4-1-7-02; RKÜK o 19.04.05 nr 3-4-1-1-05; RPJK o 01.09. 05 nr 3-4-1-13-05
Valimisvabadus - valija otsustab ise, kas valimismenetluses osaleda ja kui osaleda, siis mil määral; kandidaatide vaba esitamine; valijal peab kandidaatide suhtes olema reaalse valiku võimalus. Kas seadusandja tohib valimisõiguste põhimõtteid riivata? – teatud juhtudel tohib väidetavalt (e-hääletus ja paberil hääletus näiteks, et kes on juba hääletanud elektrooniliselt , see enam paberil ei tohiks) – kuid see riivab ühetaolisust.
7.3.2. Üldisus
Üldisus - viitab rahva kõigi liikmete osalusõigusele. Keelatud on valimistsensused, seda nii aktiivse kui passiivse valimisõiguse puhul. Valimisõigussubjektsus on lahutamatult seotud isiku tsiviilõigusvõimega.
Erandid: 1) kodakondsustsensus: kandideerimisõigus on vaid Eesti kodanikul ja EL kodanikul; [vt KOVVS § 5];
2) vanusetsensus: hääletamisõigus ja kandideerimisõigus kuulub sellisele isikule, kes on valimispäevaks saanud 18-aastaseks;
3) teovõimelisus: hääleõiguslik ei ole isik, kes on valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud [vt KOVVS § 5 lg 3];
4) hääletamisest ei võta osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas; volikogu liikmeks ei või kandideerida isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab karistust kinnipidamiskohas.
7.3.3. Ühetaolisus
üldise võrdsuse PS § 12; see ei ole oluline, mitu häält kellegi on, vaid kolmes aspektis: kas erinevad hääled omavad võrdset kaalu. Selles on küsimus.
ühetaolisus - ühetaolise arvu häälte olemasolu kõigil valijail; valijate häältel on võrdne kaal; kandidaate koheldakse ühetaoliselt mandaatide jaotamisel; kandidaadi esitamise õigust omavaid isikuid koheldakse ühetaoliselt valimisalgatuse õiguse vormistamisel ja tunnustamisel.
7.3.4. Otsesus.
otsesus - valijad hääletavad valimistel kandidaatide/kandidaatide nimekirja poolt või vastu vahetult; mandaadi andmise õigus on üksnes valijal
7.3.5. Salajasus.
salajasus - välistatakse igasuguse kontrolli võimalus valijate tahteavalduse üle: valija hääletamist pole võimalik pealt jälgida, hiljem aga rekonstrueerida väljaselgitamise eesmärgil, kes kuidas hääletas.
7.3.6. Valimisperioodi tähtaegadest kinnipidamine
Valimisperioodi tähtaegadest kinnipidamine tagatakse volikogu volituste kestuse ja valimiste sätestamisega PS-s ja seaduses (vt PS § 156 lg 1; KOVVS §-d 2 – 4) ja nende kohaldamisega pädevate institutsioonide ja ametiisikute poolt. Valimiste põhilise korraldusliku töö tagab valimiskomisjonide süsteem (vt KOVVS IV peatükk).
8. Ametikohtade ühildamatus (inkompabiliteet)
Mõiste: ametikohtade ühildamise keeld ehk inkompabiliteet (inkompatiiblus) on abinõu, mille eesmärk on vältida ametikoha ja esinduskogu mandaadi ühitamisest tuleneda võivad ohtusid, nt võimu väärkasutust ja korruptsiooni.
EKOH art 7 lõige 3 sätestab, et funktsioonid ja tegevus, mida peetakse kokkusobimatuks valitava kohaliku asutuse tööga, määratakse kindlaks seadusandluse või põhiliste õigusprintsiipidega. Valimisõiguse teostamisel peaksid kandidaadid nõusoleku andmisel kandideerimiseks arvestama piirangutega, mis tulenevad inkompabiliteedi nõudest. EÜ direktiivi valimisõiguse kohta kohalikel valimistel art 6 kohaselt ei ole isikul keeldu hääletada või kandideerida nii oma elukohajärgses liikmesriigis kui ka selles liikmesriigis, kust ta on pärit. Seejuures võivad liikmesriigid sätestada piirangu, et elukohajärgses liikmesriigis KOV valitavas ametis olek ei ole ühildatav sarnastes ametites olekuga teistes liikmesriikides. Vrd KOKS § 18 lg 1 ja § 19 lg 2!
9. Mandaatide jaotamine ja valimistulemuste väljakuulutamine
Hääletamistulemuste kindlakstegemist, mandaatide jaotamist ning valimistulemuste väljakuulutamist reguleerib KOVVS 8. peatükk, järgmine 9. peatükk aga volikogu täiendavate valimiste erisusi. KOVVS § 56 reguleerib valimistulemuste kindlakstegemist ühe valimisringkonnaga KOV-i üksuses; § 56¹ reguleerib valimistulemuste kindlakstegemist mitme valimisringkonnaga KOV-i üksuses.
Valimistulemuste kindlakstegemine ühe valimisringkonnaga KOV-i üksuses:
- Valimisringkonna kohta arvutatakse lihtkvoot , mis saadakse valimisringkonnas antud kehtivate häälte arvu jagamisel selle ringkonna mandaatide arvuga. Valituks osutub kandidaat, kelle antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne. Valimisringkonnas lihtkvoodi alusel jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse nimekirjamandaatidena nende erakondade ja valimisliitude vahel, kelle kandidaadid kogusid vastavas vallas või linnas kokku vähemalt 5 protsenti häältest. Nimekirjamandaatide jaotamiseks reastatakse kandidaadid ringkonnanimekirjas vastavalt igaühele antud häälte arvule. Kui vähemalt kahele kandidaadile on antud võrdne arv hääli, reastatakse ettepoole kandidaat, kes paiknes nimekirjas tagapool. Sama erakonna või valimisliidu ringkonnanimekirjas olevate kandidaatide hääled liidetakse.
- Nimekirjamandaadid jaotatakse d’Hondt’i jagajate meetodil jagajate jadadega 1,2, 3, 4 jne. Seejuures jäetakse iga erakonna või valimisliidu võrdlusarvude arvutamisel vahele nii mitu jada esimest elementi, kui mitu mandaati sai erakond või valimisliit vastavas valimisringkonnas lihtkvoodi alusel. Kui vähemalt kahe erakonna või valimisliidu võrdlusarvud on võrdsed, saab mandaadi erakond või valimisliit, kelle kandidaadid paiknesid valimisringkonna kandidaatide koondnimekirjas tagapool.
- Ümberreastatud kandidaatidega ringkonnanimekirjas saab nimekirjamandaadi kandidaat, kes on selles nimekirjas eespool . Mandaatide jaotamisel jäetakse vahele need kandidaadid, kes osutusid valituks lihtkvoodi alusel. Erakond või valimisliit ei või saada rohkem mandaate, kui on tema ringkonnanimekirjas kandidaate. Kui erakonna või valimisliidu kandidaat sureb pärast eelhääletamise algust, jäävad temale antud hääled sellele erakonnale või valimisliidule. Kui üksikkandidaat sureb pärast eelhääletamise algust, siis temale antud hääli valimistulemuste kindlakstegemisel ei arvestata. Kui valimisringkonna kandidaatide koondnimekirjas on ainult üksikkandidaadid, osutuvad valituks enim hääli saanud kandidaadid. Kui vähemalt kahele kandidaadile on antud võrdne arv hääli, osutub valituks kandidaat, kes paiknes valimisringkonna kandidaatide koondnimekirjas tagapool. Kui pärast mandaatide jaotamist lihtkvoodi alusel ja nimekirjamandaatidena on osa mandaate jagamata, osutub valituks ülejäänud kandidaatidest enim hääli saanu .
Valimistulemuste kohta koostab valla- või linna valimiskomisjon protokolli, millele kirjutab alla komisjoni esimees. Protokolli märgitakse selle koostamise kuupäev ja kellaaeg . Valimistulemused tehakse valla või linna valimiskomisjonis kindlaks avalikult.
Mandaatide jaotamise näide:

• vt Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehel >Kohaliku oma-valitsuse volikogu valimised > Kohaliku omavalitsuse volikogude valimine 2005 >Üldandmed >Õigusaktid > Vabariigi Valimiskomisjoni määrused > “Hääletamise korraldamise ning hääletamis- ja valimistulemuste kindlakstegemise kord kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel” lõpus “Näide”.
  

Valimistulemuste kindlakstegemine mitme valimisringkonnaga KOV-i üksuses (KOVVS § 561)
Iga valimisringkonna kohta arvutatakse lihtkvoot, mis saadakse valimisringkonnas antud kehtivate häälte arvu jagamisel selle ringkonna mandaatide arvuga.Valituks osutub kandidaat, kellele antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne. Nende erakondade või valimisliitude ringkonnanimekirjades, kelle kandidaadid kogusid ülevallaliselt või –linnaliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest, reastatakse kandidaadid vastavalt igaühele antud häälte arvule.
Sama erakonna või valimisliidu ringkonnanimekirjades olevate kandidaatide hääled liidetakse. Erakond või valimisliit saab nii mitu mandaati, kui mitu korda ületab temale selles valimisringkonnas antud häälte arv lihtkvoodi. Erakonna või valimisliidu mandaadiks loetakse ka mandaati, mis on saadud kandidaadi poolt, kelle häälte arv ületas lihtkvoodi või oli sellega võrdne. Valituks osutuvad nimekirjas eespool olevad kandidaadid. Kui vähemalt kahele kandidaadile on antud võrdne arv hääli, osutub valituks kandidaatide ülevallalises või –linnalises nimekirjas eespool olev kandidaat. Valimisringkondades lihtkvoodi alusel jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse kompensatsioonimandaatidena nende erakondade või valimisliitude vahel, kelle kandidaadid kogusid ülevallaliselt või –linnaliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest.
Kompensatsioonimandaadid jaotatakse d’Hondt’i jagajate meetodil jagajate jadadega 1,2,3, 4 jne. Seejuures jäetakse iga erakonna või valimisliidu võrdlusarvude arvutamisel vahele nii mitu jada esimest elementi, kui mitu mandaati sai erakond või valimisliit valimisringkondades. Kui vähemalt kahe erakonna või valimisliidu võrdlusarvud on võrdsed, saab mandaadi erakond või valimisliit, kelle kandidaadid paiknesid valimisringkonna kandidaatide koondnimekirjas tagapool. Kandidaatide ülevallalises või –linnalises nimekirjas saab kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on nimekirjas eespool. Mandaatide jaotamisel jäetakse vahele need kandidaadid, kes osutusid valituks valimisringkondades. Häälte võrdsuse korral saab kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on esitatud nimekirjas eespool. Erakond või valimisliit ei või saada rohkem mandaate, kui on tema nimekirjas kandidaate. Kui erakonna või valimisliidu kandidaat sureb pärast eelhääletamise algust, jäävad temale antud hääled sellele erakonnale või valimisliidule. Kui üksikkandidaadi registreerimise otsus tühistatakse või kui ta sureb, siis temale antud hääli valimistulemuste kindlakstegemisel ei arvestata. Valimistulemuste kohta koostab valla või linna valimiskomisjon protokolli, millele kirjutab alla komisjoni esimees. Protokolli märgitakse selle koostamise kuupäev ja kellaaeg.
- Valimistulemused tehakse valla või linna valimiskomisjonis kindlaks avalikult.
Valla või linna valimiskomisjon registreerib valitud volikogu liikmed oma otsusega pärast valimispäeva, kui Vabariigi Valimiskomisjonile ja Riigikohtule kaebuste esitamise tähtaeg on möödunud või kui nimetatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused. KOVVS §-s 67 ettenähtud juhul registreerib valla või linna valimiskomisjon valitud volikogu liikmed oma otsusega pärast kordushääletamise päeva, arvestades tsiteeritava paragrahvi (§ 68) lõikes 1 ettenähtut. Valimistulemused loetakse väljakuulutatuks ja volikogu liikme volitused algavad valla või linna valimiskomisjoni paragrahvi 68 lõikes 1 või 2 märgitud otsuse avalikustamisele järgneval päeval. Täiendavatel valimistel või uue kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimistel KOVVS seaduse § 4 lõikes 2 sätestatud juhul valitud volikogu liikmete volitused lõpevad samaaegselt käesoleva seaduse §-s 2 ettenähtud ajal valitud volikogu liikmete volitustega. Valla või linna valimiskomisjon kutsub valitud volikogu kokku hiljemalt seitsmendal päeval pärast valimistulemuste väljakuulutamise päeva.
Valimiskomisjonide liigid - Volikogu valimisi korraldavad järgmised valimiskomisjonid: 1) Vabariigi Valimiskomisjon; 2) maakonna valimiskomisjonid; 3) valla ja linna valimiskomisjonid; 4) jaoskonnakomisjonid. Tallinnas ja Tartus täidavad maakonna valimiskomisjoni ülesandeid linna valimiskomisjonid.
Valimiskomisjonide volituste kestus - Vabariigi Valimiskomisjoni, maakonna valimiskomisjoni ning Tallinna ja Tartu linna valimiskomisjoni volituste kestus ja moodustamise kord nähakse ette Riigikogu valimise seaduses. Valla ja linna valimiskomisjonid ning jaoskonnakomisjonid moodustatakse enne volikogu valimist. Valla ja linna valimiskomisjonide ning jaoskonnakomisjonide volitused kestavad kuni komisjoni uue koosseisu nimetamiseni.
Valimiskomisjoni liige - Valla või linna valimiskomisjoni liikmeks võib olla Eesti kodanik või Euroopa Liidu kodanik, kellel on hääletamisõigus käesoleva seaduse § 5 lõigete 1, 3 ja 4 kohaselt. Valla või linna valimiskomisjoni liige peab valdama eesti keelt. Jaoskonnakomisjoni liikmeks võib olla Eesti kodanik, Euroopa Liidu kodanik või välismaalane, kellel on hääletamisõigus käesoleva seaduse § 5 lõigete 1–4 kohaselt. Jaoskonnakomisjoni liige peab valdama eesti keelt. Isik võib olla ühe valimiskomisjoni liige. Valimiskomisjoni liikme volitused lõpevad ennetähtaegselt: 1) kui ilmneb, et tal puudub hääletamisõigus käesoleva seaduse § 5 lõigete 1–4 kohaselt; 2) tema tagasiastumisega; 3) tema surmaga. Isiku võib ennetähtaegselt valimiskomisjoni liikme kohustustest vabastada tema nimetanud organ oma põhistatud otsusega kas oma algatusel või valimiskomisjoni ettepanekul. Valimiskomisjoni liikme volitused peatuvad: 1) tema asumisega valimisliidu moodustajaks või erakonna, valimisliidu või üksikkandidaadi volitatud esindajaks; 2) tema esitamisega volikogu liikmekandidaadiks registreerimiseks. Vabariigi Valimiskomisjon võib peatada maakonna valimiskomisjoni, valla või linna valimiskomisjoni või jaoskonnakomisjoni liikme volitused, kes on seadust rikkunud. Maakonna valimiskomisjon võib peatada valla või linna valimiskomisjoni või jaoskonnakomisjoni liikme volitused, kes on seadust rikkunud. Valimiskomisjoni liikme volitused taastuvad : 1) käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 1 ettenähtud juhul – valimistulemuste väljakuulutamise päevast; 2) käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 2 ettenähtud juhul – kandidaadi registreerimata jätmisele või kandideerimisest loobumisele järgnevast päevast või valimistulemuste väljakuulutamise päevast, kui kandidaat ei osutunud valituks. Valimiskomisjoni liige ei või teha agitatsiooni erakonna, valimisliidu ega kandidaadi poolt ega vastu. Valimiskomisjoni liige on oma ülesandeid täites sõltumatu. Valimiskomisjoni liige juhindub seadusest ja kõrgemalseisva valimiskomisjoni juhistest.
Valimiskomisjoni töökorraldus - Valimiskomisjoni töövorm on koosolek, mille kutsub kokku komisjoni esimees või tema äraolekul aseesimees, nende mõlema äraolekul valimiskomisjoni noorim liige. Valimiskomisjon on otsustusvõimeline, kui selle koosolekust võtab osa vähemalt pool komisjoni koosseisust, sealhulgas esimees või aseesimees. Valimiskomisjoni koosolek protokollitakse. Valimiskomisjoni koosolek on avalik. Igaühel on õigus tutvuda valimiskomisjoni otsusega ja komisjoni koosoleku protokolliga. Valimiskomisjon otsustab tema pädevuses olevaid asju poolthäälte enamusega. Komisjoni liikme eriarvamus kantakse koosoleku protokolli. Kui valimiskomisjoni liikme volitused peatuvad või lõpevad, teatab esimees sellest esimesele asendusliikmele, kes asub täitma valimiskomisjoni liikme kohustusi. Valimiskomisjoni otsuse alusel võivad valimistoimingutes osaleda ka asendusliige ja muu isik. Kui Vabariigi Valimiskomisjoni põhiliige ei saa komisjoni koosolekust osa võtta, asendab teda asendusliige, kellel on kõik põhiliikme õigused ja kohustused, välja arvatud esimehe või aseesimehe õigused ja kohustused. Valimiskomisjoni liikme või asendusliikme või komisjoni abistava isiku tööleping või teenistussuhe peatatakse valimiste korraldamise ajaks valimiskomisjoni ettepaneku alusel.
Maakonna valimiskomisjoni pädevus - Maakonna valimiskomisjoni ülesanne on juhendada valla ja linna valimiskomisjone ning jaoskonnakomisjone, valvata nende tegevuse järele ning täita muid käesolevast seadusest tulenevaid ülesandeid. Maakonna valimiskomisjonil on õigus: 1) teha ettekirjutusi valla või linna valimiskomisjoni või jaoskonnakomisjoni toimingu või valla või linna valimiskomisjoni otsuse puuduste kõrvaldamiseks; 2) peatada valla või linna valimiskomisjoni või jaoskonnakomisjoni toiming või valla või linna valimiskomisjoni otsuse kehtivus; 3) tunnistada valla või linna valimiskomisjoni otsus kehtetuks ning vajadusel teha ettekirjutus uue otsuse tegemiseks. Maakonna valimiskomisjoni pädevuses oleva üksikküsimuse lahendamiseks võtab maakonna valimiskomisjon vastu otsuse. Otsusele kirjutab alla komisjoni esimees. Otsus jõustub allakirjutamisega. Maakonna valimiskomisjoni otsus ja juhis on valla ja linna valimiskomisjonile ning jaoskonnakomisjonile kohustuslikud.
Valla ja linna valimiskomisjoni moodustamine - Valla ja linna valimiskomisjonil on kuni seitse liiget. Valla ja linna valimiskomisjoni liikmed nimetatakse hiljemalt 90. päeval enne valimispäeva. Valla ja linna valimiskomisjoni esimees on valla- või linnasekretär. Valla ja linna valimiskomisjoni liikmed nimetab oma otsusega volikogu valla- või linnasekretäri ettepanekul. Volikogu nimetab valla- või linnasekretäri ettepanekul ka kuni kaks asendusliiget, kes komisjoni volituste ajal volikogu määratud järjekorras asuvad nende komisjoniliikmete asemele, kelle volitused on peatunud või lõppenud. Valla ja linna valimiskomisjoni aseesimehe valib komisjon oma liikmete hulgast. Valla ja linna valimiskomisjoni asjaajamise ja tehnilise teenindamise tagab valla- või linnavalitsus. Valla ja linna valimiskomisjoni asukoha määrab valla- või linnavalitsus ning avalikustab selle. Valla ja linna valimiskomisjon määrab oma tööaja ning avalikustab selle. Ajavahemikus kandidaatide registreerimiseks esitamise algusest kuni kandidaatide registreerimiseni peab valimiskomisjon töötama igal tööpäeval.
Valla ja linna valimiskomisjoni pädevus - Valla ja linna valimiskomisjoni ülesanne on registreerida käesoleva seaduse nõuete kohaselt esitatud kandidaadid, teha kindlaks valla või linna hääletamis- ja valimistulemused, juhendada jaoskonnakomisjone ning täita muid seadustest tulenevaid ülesandeid. Valla ja linna valimiskomisjoni pädevuses olevate üksikküsimuste lahendamiseks võtab valimiskomisjon vastu otsuseid. Otsusele kirjutab alla komisjoni esimees. Otsus jõustub allakirjutamisega.
Toimingud uue kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimise korral - Uue kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimisteks nimetavad asjaomased volikogud kokkuleppel asjaomaste valla- või linnasekretäride ettepanekul valla või linna valimiskomisjoni liikmed ja asendusliikmed käesoleva seaduse § 19 lõigetes 1 ja 3 ettenähtut järgides. Valla või linna valimiskomisjoni esimehe ja aseesimehe valib komisjon oma liikmete seast. Komisjoni esimehe volitused kestavad kuni uue kohaliku omavalitsuse üksuse valla- või linnasekretäri ametissenimetamiseni. Asjaomased volikogud nimetavad kokkuleppel asjaomaste valla- või linnasekretäride ettepanekul jaoskonnakomisjonide liikmed käesoleva seaduse § 21 lõigetes 1 ja 3 ettenähtut järgides. Jaoskonnakomisjoni esimehe ja aseesimehe valib komisjon oma liikmete seast. Käesolevas paragrahvis nimetatud otsused võtavad asjaomased valla- või linnavolikogud vastu enne kõigi haldusterritoriaalse korralduse muutmist eeldavate dokumentide esitamist asjaomasele maavanemale või maavanematele.
Valijate arvestuse pidamine - Valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris. Rahvastikuregistri pidamise korra näeb ette seadus. Valijate arvestust peetakse isiku kohta rahvastikuregistrisse kantud järgmiste andmete alusel: 1) ees- ja perekonnanimi ; 2) sünniaeg; 3) isikukood ; 4) kodakondsuse andmed; 5) välismaalase pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse olemasolu; 6) teovõimetuks tunnistamise andmed; 7) elukoha andmed.
Euroopa Liidu kodaniku teavitamine hääleõiguslikkusest volikogu valimistel - Rahvastikuregistri vastutav töötleja korraldab teatise koostamise ja saatmise Euroopa Liidu kodanikule, kellel on vastavalt käesoleva seaduse § 5 lõigetele 1, 3 ja 4 õigus hääletamisest osa võtta, hiljemalt 70. päeval enne valimispäeva. Teatisele kantakse: 1) valija ees- ja perekonnanimi; 2) valija sünniaasta; 3) elukoha aadress; 4) teave valija hääletamis- ja kandideerimisõiguse teostamise korra kohta; 5) teave kandideerimise ja hääletamise korra kohta.
Valijakaart - Rahvastikuregistri vastutav töötleja korraldab valijakaardi koostamise ja saatmise valijale hiljemalt 20. päeval enne valimispäeva. Valijakaarti ei saadeta valijale, kelle elukoha andmed on kohaliku omavalitsuse üksuse algatusel rahvastikuregistrisse kantud valla või linna, Tallinnas linnaosa täpsusega
10.Kontroll ja õiguste kaitse valimistel

• Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
  
• Vabariigi Valimiskomisjon
  
• maakondade valimiskomisjonid
  
• valdade/linnade valimiskomisjonid
  
• jaoskonnakomisjonid
  

(Vt ka RKPJK o 26.07.05 nr 3-4-1-14-05; 04.03.04. nr 3-4-1-8-04; 09.08.04 nr 3-4-1-19-04) KOVVS vt
Kui üksikisik, kandidaat, valimisliit või erakond leiab, et jaoskonnakomisjoni toiminguga või valla või linna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta kolme päeva jooksul, arvates selle otsuse või toimingu tegemisest, esitada kaebuse maakonna valimiskomisjonile. Maakonna valimiskomisjon peab kaebuse läbi vaatama ja selle kohta otsuse tegema kolme tööpäeva jooksul, arvates kaebuse laekumisest. Otsus tuleb kaebajale viivitamatult edastada . Kaebus vaadatakse läbi avalikult. Kui huvitatud isik leiab, et maakonna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile. Jaoskonnakomisjoni toimingute vaidlustamisel saab Vabariigi Valimiskomisjon kaebuse läbi vaadata ainult neis küsimustes, mida märgiti juba maakonnakomisjonile esitatud kaebuses. Riigikohus on märkinud, et Vabariigi Valimiskomisjoni otsus, millega rahuldatakse isiku valimiskaebus, võib rikkuda teiste isikute õigusi. Kui huvitatud isik leiab, et jaoskonnakomisjoni toiminguga, valla või linnavalitsuse valimistoimkonna otsuse või toiminguga, maakonna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga või Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta pärast asja lahendamist esitada kolme päeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest või toimingu sooritamisest kaebuse Riigikohtule. Kaebus esitatakse Vabariigi valimiskomisjoni kaudu. Kaebus tuleb esitada selle konkreetse otsuse peale, millega isiku õigusi rikuti. Kui valla- või linnasekretär jätab isiku avalduse rahvastikuregistrisse kandmiseks või valijate arvestuse aluseks olevate registriandmete muutmiseks rahuldamata, võib avaldaja esitada valla- või linnasekretäri toimingu peale kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule.
Kaebuse mõiste
Käesoleva seaduse tähenduses on kaebus maakonna valimiskomisjonile või Vabariigi Valimiskomisjonile esitatav käesoleva seaduse nõuete kohaselt vormistatud taotlus vaadata läbi ja tühistada valimiskomisjoni otsus või tunnistada seadusevastaseks valimiskomisjoni toiming.
Nõuded kaebusele
Kaebus vormistatakse kirjalikult ning selles märgitakse: 1) selle organi nimi, kellele kaebus esitatakse; 2) kaebuse esitaja nimi, postiaadress ja sidevahendite numbrid; 3) andmed vaidlustatava otsuse kohta või vaidlustatava toimingu kirjeldus; 4) selgelt väljendatud taotlus; 5) kaebuse põhistus; 6) kuupäev. Kaebusele kirjutab alla selle esitaja. Erakonna või valimisliidu kaebusele kirjutab alla erakonna või valimisliidu volitatud esindaja. Kui kaebus ei vasta käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud nõuetele või kui kaebus on esitatud käesoleva seaduse §-des 64 ja 65 ettenähtud korda rikkudes, võib organ, kellele kaebus esitatakse, jätta selle läbi vaatamata ning tagastada kaebuse selle esitajale.
Jaoskonnakomisjoni toimingu ja valla või linna valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale kaebuse esitamise ja kaebuse läbivaatamise kord - Kui üksikisik, kandidaat, valimisliit või erakond (edaspidi huvitatud isik) leiab, et jaoskonnakomisjoni toiminguga või valla või linna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada kaebuse maakonna valimiskomisjonile. Kaebus tuleb esitada maakonna valimiskomisjonile kolme päeva jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud otsuse või toimingu tegemisest. Maakonna valimiskomisjon peab kaebuse läbi vaatama ja selle kohta otsuse tegema kolme tööpäeva jooksul, arvates kaebuse laekumisest. Maakonna valimiskomisjon edastab otsuse kaebuse esitajale viivitamata. Kaebus vaadatakse läbi avalikult. Maakonna valimiskomisjon teatab kaebuse esitajale kaebuse läbivaatamise aja ja koha. Maakonna valimiskomisjon teeb ühe järgmistest otsustest: 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) kaebus rahuldada;
3) kaebus rahuldada osaliselt. Kui maakonna valimiskomisjon kaebuse rahuldab, võib ta otsustada: 1) peatada jaoskonnakomisjoni või valla või linna valimiskomisjoni liikme tegevuse, kes on seadust rikkunud; 2) tühistada valla või linna valimiskomisjoni otsuse või tunnistada jaoskonnakomisjoni toimingu või valla või linna valimiskomisjoni otsuse või toimingu seadusevastaseks ning teha jaoskonnakomisjonile või valla või linna valimiskomisjonile ettekirjutuse seaduserikkumise kõrvaldamiseks; 3) teha Vabariigi Valimiskomisjonile ettepaneku tunnistada hääletamistulemused valimisjaoskonnas kehtetuks ning korraldada valimisjaoskonnas kordushääletamine, kui seaduserikkumine mõjutas või võis hääletamistulemusi oluliselt mõjutada.
Maakonna valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale kaebuse esitamise ja kaebuse läbivaatamise kord
Kui huvitatud isik leiab, et maakonna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile. Isik, kelle käesoleva seaduse § 64 lõikes 1 nimetatud kaebuse jättis maakonna valimiskomisjon rahuldamata, võib esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile. Kaebus esitatakse vaidlustatava otsuse või toimingu teinud või vaidlustatud toimingu peale esitatud kaebuse läbi vaadanud maakonna valimiskomisjonile käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud otsuse või toimingu tegemisest alates kolme päeva jooksul. Maakonna valimiskomisjon edastab kaebuse omapoolse kirjaliku selgitusega viivitamata Vabariigi Valimiskomisjonile. Vabariigi Valimiskomisjon peab kaebuse läbi vaatama ja selle suhtes otsuse tegema kolme tööpäeva jooksul, arvates kaebuse laekumisest. Vabariigi Valimiskomisjon edastab otsuse kaebuse esitajale viivitamata. Kaebus vaadatakse läbi avalikult. Vabariigi Valimiskomisjon teatab kaebuse esitajale kaebuse läbivaatamise aja ja koha. Vabariigi Valimiskomisjon teeb ühe järgmistest otsustest: 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) kaebus rahuldada; 3) kaebus rahuldada osaliselt. Kui Vabariigi Valimiskomisjon kaebuse rahuldab, võib ta otsustada: 1) peatada jaoskonnakomisjoni, valla või linna valimiskomisjoni või maakonna valimiskomisjoni liikme tegevuse, kes on seadust rikkunud; 2) tühistada valla või linna valimiskomisjoni või maakonna valimiskomisjoni otsuse või tunnistada jaoskonnakomisjoni, valla või linna valimiskomisjoni või maakonna valimiskomisjoni toimingu seadusevastaseks ning teha jaoskonnakomisjonile, valla või linna valimiskomisjonile või maakonna valimiskomisjonile ettekirjutuse seaduserikkumise kõrvaldamiseks; 3) tunnistada hääletamistulemused valimisjaoskonnas, valimisringkonnas või vallas või linnas kehtetuks ning korraldada kordushääletamine, kui seaduserikkumine mõjutas või võis hääletamistulemusi oluliselt mõjutada.
Valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale kaebuse esitamine - Kui huvitatud isik leiab, et jaoskonnakomisjoni toiminguga, valla või linna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga, maakonna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga või Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ettenähtud korras kaebuse Riigikohtule. Kaebuse valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale võib Riigikohtule esitada pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebus esitatakse Riigikohtule kolme päeva jooksul Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisest või toimingu sooritamisest arvates Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu.
Andmete või materjalide esitamata jätmine või valimiskomisjoni otsuse mittetäitmine - Andmete või materjalide esitamata jätmise eest valimiste korraldamiseks, samuti valimiskomisjoni otsuse mittetäitmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut. Nimetatud väärteole kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on politseiasutus.
_____________________________________________________________________________________________________
§ 8. KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSE KONTROLL
____________________________________________________________________________________________________
§ 8. Kontroll kohaliku omavalitsuse tegevuse üle.
1. Kontrolli mõiste ja liigid
Antud paragrahvi põhimõisted on kontroll ja järelevalve. Õiguskirjanduses sisustatakse neid mõisteid erinevalt.
Levinud on käsitlus, mille puhul:
a) kontrolli juhul võib seda teostav institutsioon kontrollitava institutsiooni õigusakte kehtetuks tunnistada (tühistada);
b) järelevalve juhul aga võib selle teostaja juhtida järelevalve aluse institutsiooni tähelepanu tehtud veale ja teha ettekirjutusi puuduste kõrvaldamiseks ning kõige enim tema õigusakti toime peatada, kuid kehtetuks tunnistama või muutma on pädev ikkagi järelevalvealune institutsioon ise.
On veel aga käsitlus, mille puhul:
a) kontroll tähendab selle teostamist kontrollialuse institutsiooni üle pädeva institutsiooni poolt tema oma algatusel episoodiliselt ja valikuliselt või hõlmavalt või sedasama , aga kellegi teise taotluse alusel;
b) järelevalve tähendab aga seda teostava institutsiooni poolt järelevalvealuse institutsiooni tegevuse järjepidevat (permanentset) jälgimist.
NB! Kontrolli ja järelevalvet ülaltoodud tähendustes tuleb eristada tehnilisest või keskkonna kontrollist e seisundi või omaduste seirest!
Märkus: kontrolli süsteemi osas palume lähtuda mitte ainekavast, vaid järgneval slaidil esitatud elementidest. 1a. Süsteem. JL
2. INTERNNE KONTROLL.
a) teenistuslik järelevalve; b) revisjonikomisjoni kontroll; c) õigusaktide täitmise kontroll; d) poliitiline kontroll. Internse kontrollina võib KOV puhul mõista haldusekandja (KOV üksuse) sisest kontrolli. Halduse aspektist tervikuna, aga hõlmab internne kontroll ka riiklikku järelevalvet KOV tegevuse üle, kuna seda teostatakse haldusorganite poolt.
2.1. Teenistuslik jäerelevalve
Teenistuslik järelevalve - kontroll, mida teostavad kõrgemalseisvad ametiasutused (organid) ja ametnikud neile alluvate ametiasutuste ja ametnike tegevuse õiguspärasuse ning otstarbekuse suhtes. Õiguspärasuse puhul kontrollitakse üksnes haldustoimingute vastavust kehtiva õiguskorra nõuetele. Otstarbekuse kontrollimisel aga hinnatakse teostatud toimingute otstarbekust. KOV-i puhul seisneb teenistuslik järelevalve (vt KOKS § 66¹) valla- või linnavalitsuse poolt valla või linna ametiasutuste ja nende ametiisikute ning ametiasutuste poolt hallatavate asutuste ja nende juhtide tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle teostatavas kontrollis .
Teenistusliku järelevalve teostamisel on kõrgemalseisvad ametiasutused ja ametnikud õigustatud:

juhtima alluvaid ametiasutusi ja ametnikke, andma neile täitmiseks kohustuslikke korraldusi;

sekkuma alluvate ametiasutuste ja ametnike tegevusse, tühistama nende poolt vastu võetud haldusakte;

rakendama alluvate ametnike suhtes distsiplinaarvastutust. Teenistuslikku järelevalvet iseloomustavad subordinatsioonisuhted, mille tõttu alluvad ametiasutused ja ametnikud ei ole oma tegevuses täiesti iseseisvad, sest nende tegevuse üle võib teostada otstarbekuse kontrolli.
Teenistusliku järelevalve teostamisel on valla- või linnavalitsusel õigus:
1) teha ettekirjutus akti või toimingu puuduste kõrvaldamiseks;
2) peatada toimingu sooritamine või akti kehtivus;
3) tunnistada akt kehtetuks.
Teenistusliku järelevalve korras tehtud otsused peavad olema motiveeritud. Valitsus tunnistab ebaotstarbekuse motiivil kehtetuks valla või linna ametiasutuste ning nende ametiisikute ja ametiasutuste hallatavate asutuste juhtide akte ja toiminguid juhul, kui akt või toiming ilmselt ei vasta KOV põhimõtetele või põhjustab valla- või linnavara ja eelarveliste vahendite ebaratsionaalset kasutamist. Ebaotstarbekuse motiivil ei saa tunnistada kehtetuks akte ja toiminguid, mille andmise tingimused tulenevad seadusest ning nende alusel ja täitmiseks antud õigusaktidest. KOKS-i alusel ei teostata teenistuslikku järelevalvet valitsusasutuste järelevalveülesandeid täitvate ametiisikute aktide ja toimingute üle.
2.2. Revisjonikomisjoni kontroll
Volikogu revisjonikomisjoniga seonduvat reguleerib KOKS § 48. Volikogu revisjonikomisjon kontrollib:
1) valla- või linnavalitsuse tegevuse vastavust volikogu määrustele ja otsustele;
2) valla või linna ametiasutuste ja nende hallatavate asutuste raamatupidamise õigsust ja valla või linna vara kasutamise sihipärasust;
3) tulude tähtaegset sissenõudmist ja arvelevõtmist ning kulude vastavust valla või linna eelarvele;
4) valla või linna poolt sõlmitud lepingute täitmist;
5) valla- või linnavalitsuse ja nende ametiasutuste tegevuse seaduslikkust ja otstarbekust.
2.3. Õigusaktide täitmise konroll
KOKS § 24: Seaduste ja volikogu määruste ning otsuste ja valla- või linnavalitsuse määruste ning korralduste täitmist kontrollivad seaduses ja valla või linna põhimääruses sätestatud korras volikogu ja valitsus. Õiguskantslerile valla või linna õigustloovate aktide ärakirjade tähtaegse esitamise eest vastutab valla- või linnasekretär (vt KOKS § 55 lg 4 p 5).
KOKS § 55 lg 4 p 5:”(4) valla- või linnasekretär: 5) saadab õiguskantslerile valla või linna õigustloovate aktide ärakirjad 10 päeva jooksul nende vastuvõtmisest arvates;”.
Seega detailne õigusaktide täitmise kontrolli regulatsioon on enamasti sätestatud valla- või linna põhimääruses või mõnel juhul ka omaette määrusega.
Näiteks: Tallinna linna põhimääruse (vt RTL nr 123/124, art 638,D) § 83 “Tallinna õigusaktide täitmise kontroll” sätestab: (1) Tallinna õigusaktide täitmise kontrolli teostavad linnavolikogu ja linnavalitsus seaduses, käesolevas põhimääruses, linnavolikogu töökorras ja linnavalitsuse reglemendis sätestatud korras; (2) Tallinna õigusaktide tähtajalise täitmise kontrolli korraldab linnavolikogu õigusaktide osas linnavolikogu kantselei , linnavalitsuse õigusaktide osas linnakantselei.
2.4. Poliitiline kontroll
Poliitilist kontrolli avaliku administratsiooni tegevuse üle teostavad nn poliitilised institutsioonid. KOV puhul võib näiteks nimetada volikogu, erakondi, mitmesuguseid kodanikuühendusi, ajakirjandust ja kohalikke elanikke. Poliitilise kontrolli alaliikidena võib eristada:
1) volikogu kontrolli. Selle vahenditeks on:
- interpellatsiooniõigus – see on volikogu liikmete õigus pärida aru volikogu poolt ametisse valitud, nimetatud või kinnitatud isikult. Seda küsimust reguleerivad lähemalt KOV üksuste põhimäärused;
- resolutsiooniõigus – see on volikogu õigus esitada valla- või linnavalitsusele või selle üksikule liikmele üleskutse sooritada teatud toiming või hoiduda sellest. Selline üleskutse ei ole õiguslikult siduv.
- ankeetõigus – see on volikogu õigus moodustada komisjone valla- või linnavalitsuse liikmete või ametnike süütegude uurimiseks;
- umbusaldusavaldus - vähemalt neljandik volikogu koosseisust võib selle avaldamise algatada volikogu esimehele, volikogu aseesimehele, volikogu komisjoni esimehele, volikogu komisjoni aseesimehele, revisjonikomisjoni liikmele, valitsusele, vallavanemale, linnapeale või valitsuse liikmele. Umbusaldusmenetluse kohta vt KOKS § 46
2) Ühiskondlik kontrolli, mis kujutab endast erakondade, kodanikuühenduste, mitmesuguste survegruppide, ajakirjanduse jne kontrolli (analüüsitakse ning jälgitakse KOV-i tegevust ning juhitakse avalikkuse tähelepanu asetleidnud rikkumistele ja ebaotstarbekatele toimingutele. Sellega avaldatakse ühiskondlikku ja poliitilist survet avalikule administratsioonile ning sunnitakse teda õiguspäraselt ja otstarbekalt toimima .) Kontrolli põhimõtte realiseerimine on tihedalt seotud kohalike elanike informeerituse printsiibiga.
3. EKSTERNNE KONTROLL.
a) riiklik järelevalve; b) arvestuskontroll; c) õiguskantsleri järelevalve; d) kohtukontroll
3.1. Riiklik järelevalve ( kajastub üksikaktides, mitte seadustes. NB! Eksamil seda meelespidada ja mitte valesti kirjutada)
1. Riiklikuks järelevalveks nimetatakse internset halduse kontrolli (KOV kui iseseisva halduskandja tegevuse suhtes on see eksternne), mis seisneb asutuste, ametnike jt institutsioonide kontrollimises ametiasutuste poolt, mis ei ole kontrollitavatega subordinatsioonivahekorras. RJV sisuks on kontroll haldustoimingute õiguspärasuse (seaduslikkuse) üle. Järelevalve on piiratud kahe printsiibiga:
1) ei eksisteeri järelevalvet, kui seda ei ole sätestatud õigusaktides. Kui seadus ei näe ette riikliku järelevalve teostamist, ei või ükski organ sekkuda teise institutsiooni tegevusse.
2) riiklikku järelevalvet teostatakse kohtu kontrolli all, s.t: a) järelevalvet teostava ametiasutuse või ametniku otsusega mittenõustumisel on õigus pöörduda kohtu poole; b) kui riikliku järelevalve teostamise õiguslikuks vormiks on protest, ei saa järelevalveorgan langetada iseseisvalt otsust õigusakti või toimingu seaduslikkuse kohta, vaid peab vastava protestiga pöörduma kohtusse.
Riiklikku järelevalvet teostatakse esiteks õigusaktide seaduslikkuse üle. Õigusaktide üle teostatav kontroll puudutab eelkõige iseseisvaid õigussubjekte, haldusekandjaid, eelkõige KOV-sid.
PS § 160: järelevalve KOV-i tegevuse üle sätestab seadus.
EKOH art 8:
1) administratiivkontrolli kohalike võimuorganite tegevuse üle võib teostada vaid põhiseaduses või seadusandluses ettenähtud juhtudel ja korras;
2) üldjuhul on mis tahes kohalike võimuorganite suhtes teostatava administratiivkontrolli eesmärk tagada vaid nende tegevuse vastavus seaduste ja konstitutsiooniliste põhimõtetega; administratiivkontrolli võivad teostada ka kõrgemalseisvad võimuorganid, selleks et kiirendada kohalikele võimuorganitele delegeeritud ülesannete täitmist;
3) administratiivkontrolli kohalike võimuorganite üle teostatakse viisil, mis tagab, et kontrollorgani sekkumise ulatus oleks tasakaalus kaitstavate huvide tähtsusega.
KOV-de tegevuse üle teostavad riiklikku järelevalvet:
1) maavanemad;
2) ametid ja inspektsioonid (teatud küsimustes)
Maavanem: järelevalve põhivolitused tulenevad Vabariigi Valitsuse seadusest (VVS-st) (§ 84 p 10; § 85), täiendavad eriseadused (nt MaaRS § 15 lg-d 1 ja 3; PlanS § 23 lg 1 p-d 2 ja lg 3 p 5)
Maavanema järelevalve objektiks on:
1) KOV-de üksikaktid ning teatud haldustoimingud;
2) KOV valduses või kasutuses oleva riigivara kasutamise seaduslikkus ja otstarbekus;
3) seadusega KOV-le pandud või KOV-i poolt halduslepinguga võetud riiklike ülesannete täitmine.
NB! tegu on üksikaktide õiguspärasuse järelkontrolliga. Kui maavanem leiab, et KOV volikogu või valitsuse üksikakt kas täielikult või osaliselt ei vasta PS-le, seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktile, võib ta esitada kirjaliku ettepaneku viia üksikakt või selle säte 15 päeva jooksul PS, seaduse vm õigusaktiga vastavusse. Kui volikogu või valitsus ei ole 15 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist üksikakti või selle sätet PS, seaduse vm õigusaktiga kooskõlla viinud või on keeldunud seda tegemast, pöördub maavanem HKMS-s ettenähtud korras protestiga halduskohtusse (VVS § 85 lg 4).
Kui maavanem avastab, et KOV on vallanud, kasutanud või käsutanud riigivara ebaseaduslikult või ebaotstarbekalt, teeb ta Riigikontrollile, uurimisasutusele vm pädevale asutusele ettekande ning edastab koos ettekandega ka tema käsutuses olevad seda tõendavad dokumendid jm materjalid (VVS § 85 lg 6).
PlanS-i kohaselt (§ 23 lg 1) teostatakse antud §-s sätestatud järelevalvet maakonnaplaneeringu, üldplaneeringu ja detailplaneeringu koostamise üle enne planeeringu kehtestamist. Üldplaneeringute ja detailplaneeringute üle teostab järelevalvet maavanem (PlanS § 23 lg 1 p 2). Maavanema pädevuses on ka planeeringu avalikul väljapanekul kirjalikke vastuväiteid esitanud isikute ning planeeringu koostamist korraldava KOV-i ärakuulamine ja seisukoha esitamine vastuväidete kohta, kui planeeringu koostamisel vastuväiteid ei arvestatud (PlanS § 23 lg 3 p 5). Seega teostab maavanem siin kohustuslikku preventiivset järelevalvet, mis eelneb seaduses sätestatud juhtudel planeeringu kehtestamisele.
Ametite ja inspektsioonide üldpädevus riikliku järelevalve teostamiseks ja riikliku sunni kohaldamiseks tuleneb üldnormina VVS §-des 71 ja 72 sätestatud alustest, konkreetsed ülesanded ja pädevus aga vastavatest eriseadustest (nt MRS § 38 lg 2 p 1: maa-ameti õigus kontrollida KOV organi tegevust maareformi läbiviimisel)
3.2. Arvestuskontroll ( 3-4-1-17-08 19.03.2009)
Arvestuskontroll seisneb halduse majandusliku tegevuse nii õiguspärasuse kui ka otstarbekuse kontrollimises vastava, haldusorganisatsioonist väljaspool asuva organi poolt. Seda võidakse teostada ka internse kontrollina.
Riigikontroll teostab KOV-de üle majanduskontrolli nende valdusse antud riigi kinnis - ja vallasvara , riigieelarvest antavate sihtotstarbeliste eraldiste, toetuste ning riiklike ülesannete täitmiseks eraldatud raha kasutamise osas (PS § 133 p 3). Riigikontroll on parlamentaarne majanduskontrolli organ.
Riigikontroll kontrollib ka sihtasutusi, kelle asutajaks on KOV üksus; MTÜ-sid, kelle liikmeks on KOV üksus; äriühinguid, kus KOV üksustel on kas üksi või ühiselt valitsev mõju enamusosaluse kaudu või muul viisil, samuti nende äriühingute tütarettevõtjaid.
NB! Alates 01.01.2006 Riigikontroll teostab kontrolli KOV-de üle munitsipaalvara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel;
Riigikontrolli põhiülesanne on majanduskontroll (audit). Auditi käigus võib Riigikontroll hinnata kontrollitavate:
1) sisekontrolli, finantsjuhtimist, finantsarvestust ja finantsaruandeid;
2) majandustegevuse, sh majandustehingute õiguspärasust;
3) juhtimise, organisatsiooni ja tegevuse tulemuslikkust;
4) infotehnoloogiasüsteemide usaldatavust.
Tulemuslikkust hindab Riigikontroll lähtuvalt kontrollitavatele õigusaktidega pandud ülesannetest, riiklike programmide ja arengukavadega püstitatud eesmärkidest, heast juhtimistavast ning järgmistest kriteeriumidest:
1) säästlikkus, mis tähendab eesmärkide saavutamiseks tehtavate kulutuste minimeerimist;
2) tõhusus, mis tähendab kulutuste ja nende abil saavutatavate tulemuste suhet;
3) mõjusus, mis tähendab tegevuse tegelikku mõju võrrelduna kavatsetud mõjuga.
Kontrollimisel lähtub Riigikontroll audiitori kutsetegevuse üldtunnustatud normidest ja tavadest.
NB! Munitsipaalvara osas juhtimise, organisatsiooni ja tegevuse tulemuslikkust ei kontrollita , riigivara osas leiab aset ka tulemuslikkuse kontroll.
Riigikontroll teeb KOV üksustega ning Vabariigi Valitsusega valitsusasutuste ja valitsusasutuste hallatavate asutuste osas koostööd sisekontrolli ja siseauditi arendamise alal.
3.3. Õiguskantsleri järelevalve
PS § 139 lg 1: õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet [...] KOV õigustloovate aktide PS-le ja seadustele vastavuse üle.
ÕKS sätestab, et õiguskantslerile saadetakse kõigi KOV-de õigustloovate aktide ärakirjad 10 päeva jooksul arvates nende vastuvõtmisest või jõustumisest. Õiguskantsler teostab järelkontrolli, kui pidevat abstraktset normikontrolli kehtivate määruste üle. Menetlus algab kas:
1) õiguskantsleri algatusel;
2) avalduse alusel;
3) maavanema pöördumisel.
Kui õiguskantsler leiab, et KOV õigustloov akt on PS või seadusega vastuolus, teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see kahekümne päeva jooksul PS-i või seadusega kooskõlla. Kui akt ei ole 20 päeva jooksul PS või seadusega kooskõlla viidud, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks (PS § 142).
Õiguskantsler omab ka järelevalvepädevust põhiõiguste ja –vabaduste järgimise üle (õiguskantsler kui ombudsman ). See pädevus laieneb ka KOV asutusele või organile. Kui õiguskantsler tuvastab oma ülesannete täitmisel, et ametiisik on rikkunud PS või seadust, teatab ta sellest kirjalikult kas uurimisorganile vm pädevale organile ning edastab vajadusel neile kõik tema käsutuses olevad andmed ja dokumendid. Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste kaitseks õiguskantsleri poole taotlusega kontrollida, kas KOV asutus või organ järgib põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava.
3.4. Kohtukontroll
Erisused: 1) teostavad kompetentsed, sõltumatud ja professionaalsed kohtunikud , kes on saanud juriidilise ettevalmistuse;
2) kohus ei kontrolli kunagi enda initsiatiivil: vajalik on algatus (protest või kaebus)
Riigikohus
Kontrollitakse õigustloova akti vastavust PS-le (vt PS § 152).
Riigikohus võib asja lahendamisel:
1) tunnistada jõustumata õigustloova akti PS-ga vastuolus olevaks;
2) tunnistada jõustunud õigustloova akti või selle sätte kehtetuks;
3) tunnistada, et vaidlustatud õigustloov akt või välisleping oli taotluse esitamise ajal vastuolus PS-ga;
4) jätta taotluse rahuldamata.
Riigikohus lahendab PS järelevalve asju kolleegiumina või üldkoguna. Kolleegium vaatab asja läbi viieliikmelises koosseisus. Kui valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale esitatud kaebuse või protesti läbivaatamisel kontrollib Riigikohus lisaks asjasse puutuva õigustloova akti vastavust PS-le, vaadatakse asi läbi viieliikmelises koosseisus. Kaebuse või protesti valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale vaatab kolleegium läbi vähemalt kolmeliikmelises koosseisus.
Halduskohus (millised on kaebetähtajad; milles seisneb uurimise printsiip; pädevus; millistel alustel saab appellatsioonkaebust esitada jne, vaadata neid mõisteid ja põhimõtteid)
Vastavalt HKMS § 3 lg 1 p 1 kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine (v.a kui seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra). Peamiselt need, millel on haldusõiguslik iseloom, kui mitte üksnes. Halduskohtu pädevuses on igasuguse avaliku võimu teostamisel või muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamine (seadus võib teha erandeid ). HKMS järgi on halduskohtus vaidlustatavad nii haldusaktid kui ka kõik muud haldustoimingud, sh halduslepingud , reaaltoimingud, halduse faktiline tegevus ja tegevusetus. Haldusakt on igaotsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Halduskohtu pädevusse kuulub ka õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamine, avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise, samuti haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine. Halduskohtu pädevuses on igasuguse avaliku võimu teostamisel või muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamine.
Kaebusega halduskohtusse võib pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.
Protesti võib haldusakti või toimingu peale esitada asutus või ametnik , kellele see õigus on antud seadusega.
Kaebusega võib pöörduda oma liikmete või muude isikute huvides isikute ühendus, sh juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus, kui seadus talle sellise õiguse annab (nt KOV üksuste liit – vt KOLS § 8 lg 3).
Kaebus haldusakti või toimingu peale tuleb esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, millal isik kaevatavast haldusaktist või toimingust teada sai või pidi teada saama, kui seadus ei sätesta teisiti.
Kaebuse õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada 3 aasta jooksul, arvates kahju tekitamisest teada saamisest, kuid mitte hiljem kui kümne aasta möödudes õigusvastase haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest. Kui seadus näeb kaebuse lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, millal isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta.
Vastavalt HKMS § 7 lg 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Subjekiivne avalik õigus on kohtusse pöördumise materiaalseks eelduseks .
Halduskohtu menetluses domineerib uurimisprintsiip: st, et kohus ei tarvitse piirduda üksnes nende tõenditega, mida esitavad pooled, vaid ta võib teha neile ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või koguda tõendeid ise omal algatusel.
Halduskohtu ülesandeks on kaitsta isiku subjektiivseid õigusi administratsiooni omavoli vastu.
Kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus:
1) tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi;
2) teha ettekirjutus õigusvastaselt peatatud haldusakti täitmiseks, väljaandmata jäetud haldusakti väljaandmiseks või sooritamata toimingu sooritamiseks;
3) tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, kui kaebuse või protesti esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses või protestis väljendatud põhjendatud huvi;
4) mõista välja hüvitus õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju eest;
5) tunnistada avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumist;
6) jätta kaebus või protest rahuldamata.
Poolel ja kolmandal isikul on õigus halduskohtu otsuse peale apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtusse, kui: 1) halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi; 2) ebaõigesti hinnanud tõendeid; 3) oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi.
Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest arvates otsuse teinud halduskohtu kaudu. Ringkonnakohtus rakendatakse meritoorsuse printsiipi: ringkonnakohus võib asendada esimese astme kohtu otsuseid.
Apellatsioon ja kassatsioon
Poolel ja kolmandal isikul on õigus ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse, kui ringkonnakohus:
1) on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või
2) oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi
Ringkonnakohtu otsuse peale võib pool või kolmas isik edasi kaevata 30 päeva jooksul kohtuotsuse teatavakstegemisest, kui asi lahendati kirjalikus menetluses, siis kohtuotsuse kättesaamisest.
Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata 15 päeva jooksul määruse avalikult teatavakstegemisest, kirjalikus menetluses tehtud määruse peale 15 päeva jooksul selle saamisest.
Riigikohtu halduskolleegium kontrollib kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Peamine ülesanne on kohtupraktika suunamine.
Omavalitsusüksuste suhted riigiorganitega
Kohalike omavalitsusorganite ning riigi valitsusasutuste suhted põhinevad seadusel ja lepingul. Kohalikud omavalitsusorganid ei tohi delegeerida oma ülesandeid ja pädevust ning nende täitmiseks seadusega ettenähtud vahendeid riigi valitsusasutustele. Valla või linna volikogul ja kohaliku omavalitsuse üksuste liidul on õigus esitada Vabariigi Valitsusele ettepanekuid seaduste ning teiste õigusaktide vastuvõtmiseks või muutmiseks. Kohalike võimuorganitega konsulteeritakse õigeaegselt ja sobival viisil kõigi neid otseselt puudutavate küsimuste planeerimise ja otsustamise puhul.
Kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse järelevalve ja kontroll
Maavanem teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse üle seadusega sätestatud korras. Riigikontroll kontrollib kohaliku omavalitsuse üksuse tegevust vastavalt Riigikontrolli seadusele. Järelevalvet valla või linna õigustloovate aktide vastavuse üle Eesti Vabariigi põhiseadusele ja seadustele teostab õiguskantsler.
Teenistuslik järelevalve
Teenistuslik järelevalve on valitsuse poolt valla või linna ametiasutuste ja nende ametiisikute ning ametiasutuste hallatavate asutuste ja nende juhtide tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle teostatav kontroll. Teenistusliku järelevalve teostamisel on valitsusel õigus: 1) teha ettekirjutus akti või toimingu puuduste kõrvaldamiseks; 2) peatada toimingu sooritamine või akti kehtivus; 3) tunnistada akt kehtetuks. Teenistusliku järelevalve korras tehtud otsused peavad olema motiveeritud. Valla või linna ametiasutuse ja nende ametiisikute ning ametiasutuse hallatava asutuse juhi akti täitmise ja toimingu võib peatada kuni kümneks tööpäevaks akti või toimingu seaduslikkuse ja otstarbekuse täiendavaks kontrollimiseks või vajalike täiendavate andmete kogumiseks, sealhulgas akti andja või toimingu sooritaja selgituste saamiseks. Akti täitmise või toimingu sooritamise peatamisel teenistusliku järelevalve korras peatub seaduse ning nende alusel ja täitmiseks antud õigusaktidega vastava toimingu sooritamiseks kehtestatud tähtaja kulgemine . Valitsus tunnistab kehtetuks valla või linna ametiasutuste ning nende ametiisikute ja ametiasutuste hallatavate asutuste juhtide akte ja toiminguid, mis ei ole vastavuses Eesti Vabariigi põhiseaduse, seaduste ning nende alusel ja täitmiseks antud õigusaktide ning valla või linna õigusaktidega. Valitsus tunnistab ebaotstarbekuse motiivil kehtetuks valla või linna ametiasutuste ning nende ametiisikute ja ametiasutuste hallatavate asutuste juhtide akte ja toiminguid juhul, kui akt või toiming ilmselt ei vasta kohaliku omavalitsuse põhimõtetele või põhjustab valla- või linnavara ja eelarveliste vahendite ebaratsionaalset kasutamist. Ebaotstarbekuse motiivil ei saa tunnistada kehtetuks akte ja toiminguid, mille andmise tingimused tulenevad seadusest ning nende alusel ja täitmiseks antud õigusaktidest. Käesoleva seaduse alusel ei teostata teenistuslikku järelevalvet valitsusasutuste järelevalveülesandeid täitvate ametiisikute aktide ja toimingute üle.
EKSAMI KÜSIMUS: Mis on valimisõigus objektiivses mõttes (et on olemas riigi instituut ja selle õigusnormide kogum; oluline riigi õiguslike normide kogum, mis reguleerib) ja mis on valimisõigus subjektiivses mõttes (minu kui valija hääletamisõigus – aktiivne, passiivne ja initsiatiiviõigus – kolm aspekti)? Tähtajad on olulised endale selgeks teha.
____________________________________________________________________________________________________
§ 9 -13 KOHALIKU OMAVALITSUSE ÜLESANDED
____________________________________________________________________________________________________
KOV tegevusvaldkondi
Järgmised printsiibid puudutavad KOV materiaalseid ülesandeid. Tulenevalt PS § 154 lg-st 1, teistest PS sätetest ja seadusesätetest on KOV-d vastutavad elanike heaolu eest. Tänapäevased nõuded KOV-de haldustoimingutele tulenevad peamiselt sotsiaalriiklikest, kultuurilistest, ökoloogilistest ja majanduslikest tingimustest. KOV-d võivad oma ülesandeid täita nii eraõiguslikult kui ka avalik-õiguslikult.
§ 9. Kohalike omavalitsuste infrastruktuuri ülesanded
Põhiline on varustamine ja abinõud inimeste elujärje kindlustamiseks. KOV alus on kohaliku infrastruktuuri loomine, säilitamine ja edasiarendamine.
Kohaliku omavalitsuse infrastruktuuri eesmärk: kohalike materiaalsete, formaalsete, institutsionaalsete ja personaalsete institutsioonide kogumi, mis kohaliku aktiivsuse tagajärjel on antud valla- ja linnaelanike käsutusse, säilitamine ja edasiarendamine ning uute väärtuste loomine.
Tüüpilised infrastruktuuriülesanded: nt varustus ja liiklusalased ülesanded (vt nt KOKS § 6 lg 1 – KOV ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas mh elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, territoriaalplaneerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja tänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. KOV ülesandeks on ka korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvialakoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses)
Kohalikku infrastruktuuri mõistetakse kui materiaalsete, formaalsete, institutsionaalsete ja personaalsete institutsioonide kogumit, mis kohaliku aktiivsuse tagajärjel on antud valla- ja linnaelanike käsutusse. Kohalik infrastruktuur teenib kohaliku elanikkonna põhilist varustamist avalike hüvede ja teenuste osutamise kaudu. Sellega annavad KOV-d väga olulise panuse sotsiaalhooldus valdkonnale.
Kohalike infrastruktuur ja KOV koostöö erasektoriga
Infrastruktuurialaseid toiminguid võidakse teostada erasektori majandussubjektide kaudu, koostöös riigi ja erasektori vahel või paralleelse või dualistliku ülesannete täitmise korras. Privatiseeritud infrastruktuuri eelist nähakse eelkõige kohaliku eelarve koormatusest vabastamises ja ajalises mõttes kiiremas realisatsioonis, kuna toimingute sooritamist finantseeritakse teistmoodi ja vajadus KOV eelneva valmisoleku järgi langeb ära. KOV üksuste, mittetulundussektori ja eraettevõtete koostöö on vajalik mitte üksnes rahalistest kaalutlustest tulenevalt. Ka poliitilisele süsteemile on hea, kui kõik on kohalikul tasandil rajatud pluraliteedile ja kaasvastutusele. KOV vastutus infrastruktuuri eest oma territooriumil konkretiseerivad sotsiaalriigi, kultuurriigi, keskkonnasõbraliku riigi ja eramajanduse printsiibid.
§ 10. Sotsiaalriigi printsiibist tulenevaid kohaliku omavalitsuse ülesandeid
Sotsiaalriigis tuleneb ka KOV üksustel anda oma panus sotsiaalse õigluse ja sotsiaalse julgeoleku teostamisse. Nad peavad kohalikul tasandil kindlustama inimväärse elu, looma võrdsed tingimused isiksuse vabaks arenguks, ilmutama erilist hoolitsust lasterikaste perede ja puuetega inimeste eest (PS § 28 lg 3), võimaldama ülalpidamise saamist vabalt valitud tegevusala kaudu, samuti ära hoidma või tasandama erilisi eluraskusi. Juba sellest tuleneb sotsiaalriigi olemus.
10.1. Sotsiaalhoolekanne ja noorsootöö
Sotsiaalabi liigid:
- sotsiaalkindlustus vanaduse, töövõimetuse ja toitjakaotuse korral;
- sotsiaalhoolekanne.
Sotsiaalhoolekanne tähendab sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi osutamise või määramisega seotud toimingute süsteemi.
KOV ülesanneteks sotsiaalhoolekande korraldamisel on:
- kohaliku sotsiaalhoolekande arengukava väljatöötamine valla või linna arengukava osana;
- vältimatu sotsiaalabi andmise korraldamine;
- sotsiaalteenuste (nt sotsiaalnõustamine, koduteenused, eluasemeteenused) vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamine ning sotsiaaltoetuse määramine ja maksmine;
- sotsiaalhoolekandealaste statistiliste aruannete koostamine ja nende esitamine maavanemale ettenähtud korras;
- sotsiaalhoolekandealaste statistiliste aruannete koostamine ja nende esitamine maavanemale SHS-s ettenähtud korras;
- kohaliku sotsiaalregistri moodustamine ja pidamine ning sotsiaalregistrist laekuva informatsiooni edastamine Sotsiaalministeeriumi poolt kehtestatud korras;
- eestkosteasutuse töö korraldamine.
10.2. Tervishoid
KOV-d peavad ülal pidama vajalikul hulgal tervishoiuasutusi.
KOV päästeasutus võib olla kiirabibrigaadi pidaja. Valla- või linnaeelarvest rahastatakse tervishoiuteenuste osutamist jm tervishoiukulusid valla- ja linnavolikogu otsuse alusel.
KOV ülesanneteks on:
1) tervisekaitsealaste õigusaktide täitmise korraldamine ja nende järgimise kontrollimine KOV maa-alal;
2) elanikkonna haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele suunatud tegevuse korraldamine KOV maa-alal.
Valla- või linnaarst kontrollib oma teeninduspiirkonna riigi-, munitsipaal- ja eraomandis olevate avalik- ja eraõiguslike juriidiliste ja füüsiliste isikute halduses või omandis olevatel territooriumidel, ehitistel ja rajatistel tervisekaitse õigusaktide täitmist ning õigusaktide rikkumise korral teeb ettevõtte, asutuse või organisatsiooni juhtkonnale või füüsilisele isikule ettepaneku rikkumiste kõrvaldamiseks. Valla- või linnaarstil on RTerS-i täitmisel tervisekaitse riikliku järelevalve ametniku õigused. Tervisekaitse õigusaktide rikkumisest teatab valla- või linnaarst tervisekaitse riikliku järelevalve asutusele. Valla- või linnarsti ülesandeks on ettepanekute esitamine KOV-le või teistele pädevatele organitele elukeskkonna seisundi parandamiseks ja tervise edendamiseks vallas või linnas. Valla- või linnaarsti ülesandeks on koostöö maakonna tervisekaitsetalitusega.
PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. See on põhiõigus, mis on määratletav kui rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalne ehk teise generatsiooni inimõigus. Õigus tervise kaitsele on sotsiaalne põhiõigus, mis omab iseseisvat tähendust, kuid seda kasutatakse väärtusena ka teiste põhiõiguste kitsendustena. Sotsiaalsed põhiõigused on õigused millelegi, mida üksikisik, kui tal ainult oleks piisavalt rahalisi vahendied ja kui turul oleks olemas küllaldane pakkumine, võiks saada ka eraisikutelt. Sotsiaalsriigi põhimõtte olemusse kuulub, et tervisekaitse- ja arstiabisüsteemi kujundamine on avaliku võimu kohustuseks . Riik ja KOV peavad ülal vajalikul arvul tervishoiuasutusi.
Tervise kaitsega seonduvad õigused ja riigi kohustused on võimalik jagada kolmeks: 1) riigi kohustus astuda tervise kaitseks preventiivseid samme (meetmed epideemiate vältimiseks, toiduainete ohutus, AIDS-I ennetamise abinõud jne); 2) riigil tuleb luua (sotsiaalne) tervisekindlustussüsteem (st see peab hõlmama ka isikuid, kes ise ei ole võimelised kindlustusmakseid tasuma ); 3) riigil tuleb tagada igaühele õigus meditsiinilisele abile. Tervishoiuteenused peavad olema võimalikult kvaliteetsed.
10.3. Spordi, puhkuse ja vaba aja sisustamisega seonduvad ülesanded
KOV organitel on kohustus:
1) määrata kindlaks oma haldusterritooriumil spordiks vajalik maa-ala;
2) kinnitada spordiorganisatsioonide valla- või linnaeelarvest toetamise tingimused, kord ja taotluste vormid ning vajaduse korral näha ette omaosaluse tingimused toetuse saamiseks;
3) toetada eelarveliste vahendite olemasolu korral oma haldusterritooriumil asuvate spordiorganisatsioonide tööd;
4) tagada munitsipaalkoolides tingimused kehalise kasvatuse tundide läbiviimiseks ja soodustada spordiharrastust koolides, spordikoolides ja laste suvelaagrites;
5) määrata oma haldusterritooriumil spordi korraldamisega tegelev teenistuja või määrata need ülesanded mõnele teisele omavalitsusorgani teenistujale;
6) spordiehitise otstarbe muutmisest informeerida maavalitsust ja Kultuuriministeeriumi.
KOV võib sõlmida sportlasega lepingu, milles määratakse kindlaks poolte vastastikused õigused ja kohustused, mis tulenevad osalemisest sportlikus tegevuses.
Kõigil KOV üksuse territooriumil tegutsevatel spordikoolidel on õigus saada toetust KOV eelarvest. Kui spordibaasid on KOV üksuse omandis, siis peab KOV korraldama spordipaaside ülalpidamist.
KOV- d hoolitsevad ka puhkeaja ja vaba aja veetmise võimaluste eest (KOV pargid, ujulad jne).
10.4. Ohu ärahoidmise ja kõrvaldamise ülesanded
Kohalike elanike kaitse mitmesuguste ohtude eest nende elule, tervisele, omandile jt õigushüvedele on kohaliku kogukonna traditsiooniliseks sotsiaalriiklikuks motiveeritud ülesandeks. KOV võib korraldada ja teha tuletõrje- ja päästetöid vallas või linnas, kui ta on moodustanud nende tööde tegemiseks päästeasutuse. KOV-d võivad sõlmida omavahel ja maavanemaga lepinguid tuletõrje- ja päästetööde tegemiseks. KOV võib sõlmida ka ettevõtjaga või MTÜ-ga tulekustutus- ja päästetööde tegemise lepingu. Üldplaneering ja detailplaneering kooskõlastatakse KOV määratud juhtudel riigi või KOV päästeasutusega (viimasel on õigus teha planeeringule tuleohutusalane ekspertiis). KOV võib kirjaliku nõusoleku anda, ehitusloa ja ehitise kasutusloa väljastada, kui riigi või KOV päästeasutus on ehitusprojekti kirjalikult heaks kiitnud. KOV päästeasutused teostavad maavanemaga sõlmitud halduslepingus ettenähtud ulatuses riiklikku tuleohutusjärelevalvet. KOV-d korraldavad kohalike teede teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks nendel teedel.
§ 11. Kohalike omavalitsuste kultuurialaseid ülesandeid
PS preambuli kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.
11.1. Haridusalased ülesanded
Haridusülesanded - KOV-d:
1) kavandavad oma halduspiirkonna hariduse arengu programme ja viivad neid ellu;
2) asutavad, reorganiseerivad ja sulevad õigusaktides ettenähtud korras munitsipaalharidusasutusi ning registreerivad oma halduspiirkonnas asutatud haridusasutusi;
3) tagavad oma halduspiirkonna munitsipaalharidusasutuste majandusliku teenindamise ja finantseerimise;
4) määravad ametisse ja vabastavad ametist neile alluvate haridusasutuste juhte;
5) prognoosivad vajadust pedagoogide järele, abistavad haridusasutusi töötajate leidmisel,
6) tagavad pedagoogidele eluruumi ning muud õigusaktides ettenähtud soodustused;
7) korraldavad laste õiguste kaitset õigusaktidega sätestatud tingimustel ja korras;
8) peavad koolikohustuslike laste arvestust ja tagavad koolikohustuse täitmise kontrolli, annavad lastele koolikohustuse täitmiseks ainelist jm abi, korraldavad sõidu haridusasutusse ja tagasi, tagavad meditsiiniabi ja toitlustamise õppetöö ajal;
9) korraldavad haridusasutuste metoodilist teenindamist, annavad haridusasutuste juhtidele ja pedagoogidele nõu koolikorralduslikes küsimustes;
10) korraldavad laste ja noorte kutsealast informeerimist ja annavad neile vastavaid soovitusi;
11) peavad puuetega inimeste arvestust ning korraldavad nende õpetamist.
Halduspiirkonna hariduse arenguprogrammide koostamiseks ja elluviimiseks moodustab KOV täidesaatev võimuorgan oma koosseisu vastava struktuurüksuse või määrab ametisse vastava ametiisiku.
11.2. Muid kultuuriülesandeid

• otsustab rahvaraamatukogu asutamise, ümberkorraldamise ja lõpetamise, kinnitab selle põhimääruse ja selle kasutamise eeskirja; finantseerib rahvaraamatukogu; tagab kogude regulaarse varustatuse teavikutega; kinnitab rahvaraamatukogu teeninduspiirkonna
  
• peab arvestust oma maa-alal asuvate kinnismälestiste üle
  
• arvestab territoriaalplaneerimise, maakasutuse jm projekte koostades ja kooskõlastades ning liikluskorraldust kehtestades kinnismälestistest ning muinsuskaitsealadest ja nende kaitsevöönditest tulenevaid muinsuskaitselisi nõudeid; teeb Muinsuskaitseametile ettepanekuid kultuuriväärtusega asjade ajutise kaitse alla võtmiseks
  

• kontrollib, kas mälestistega seotud töid tegevatel isikutel on kehtestatud korras väljastatud uurimis- ja tegevusload
  
• peatab mälestisi või kultuuriväärtusega leide ohustavad tööd jm tegevuse
  
• asutab, korraldab ümber ja lõpetab munitsipaalmuuseume, munitsipaaletendusasutusi jms.
  

§ 12. Kohalike omavalitsuste keskkonnaülesandeid
Kohaliku keskkonnakaitse põhieesmärgid on:
- KOV harmoonilise arengu kujundamine, pöörates tähelepanu keskkonnasõbralikkusele;
- säästlik ja hooliv ümberkäimine loodusliku elu alustega
- jäätmete ja reovete vältimine või minimiseerimine või ümbertöötlemine
- keskkonnasõbralik jäätmeladustus kui viimane vahend
- autoliiklusest tuleneva keskkonnakoormuse vähendamine
- omavalitsustevaheline ja rahvusvaheline koostöö keskkonnaprobleemide lahendamiseks
KOV:

• algatab loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise
  
• võtab KOV-i tasandil kaitstava loodusobjekti kaitse alla: üldplaneeringu või detailplaneeringu alusel volikogu määrusega. Kui loodusobjekt võetakse kaitse alla ilma planeeringut koostamata, tuleb koostada maa-ala piirikirjeldus või maastiku üksikelemendi asukoha kaart ja kinnitada maa-ala või maastiku üksikelemendi kaitse- eeskiri .
  
• KOV-i tasandil kaitstava loodusobjekti valitsejana valitseb seda
  
• tähistab kaitstava loodusobjekti
  
• tagavad üld- ja detailplaneeringuga avalikud juurdepääsuvõimalused kallasrajale
  
• võib üldplaneeringuga suurendada ja keskkonnaameti nõusolekul vähendada ranna ja kalda ehituskeeluvööndit
  
• võib teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku tiheasustusala moodustamiseks ranna või kalda piiranguvööndis
  
• kehtestab supelranna kasutamise ja hooldamise korra, määrab detailplaneeringuga või selle puudumisel ehitusmäärusega supelranda teenindavate rajatiste iseloomu ja paigutuse
  
• annab loa tiheasutusalal asuvate üksikpuude raieks, kehtestab sellise loa andmise tingimused ja korra
  
• Valla- ja linnavalitsus on kohtuväliseks menetlejaks LKS-s sätestatud teatud väärtegudes (kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumine , tiheasustusala puude ebaseaduslik raie, ranna ja kalda kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine).
  

KeHJS
KOV:

• kehtestab strateegilise planeerimise dokumente KeHJS tähenduses
  
• annab seisukoha strateegilise planeerimise dokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise vajalikkuse kohta
  
• annab seisukoha keskkonnamõju strateegilise hindamise programmile
  

MaaPS

• KOV:
  
• annab kirjalikult oma arvamuse üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa taotluse kohta
  
• annab oma kirjaliku arvamuse kaevandamisloa taotluse ja selle kohta tehtava otsuse eelnõu kohta. Kui KOV ei ole kaevandamisloa andmisega nõustunud, siis selle andmisest keeldutakse
  
• nimetab oma esindaja rikutud maa korrastamiskohustuse täidetuks tunnistamise ja korrastamistööde vastuvõtukomisjoni
  
• munitsipaalomandisse kuuluva kinnisasja kasutamiseks üldgeoloogiliseks uurimistööks või geoloogiliseks uuringuks on vajalik valla- või linnavalitsuse kirjalik kooskõlastus
  
• annab seisukoha keskkonnamõju strateegilise hindamise programmile
  

Valla- või linnavolikogu kehtestab munitsipaalomandisse kuuluva kinnisasja maavaravaru kaevandamiseks andmise korra ja sellise andmise aastase tasumäära.

• KOV peab kooskõlastama Keskkonnaministeeriumiga üld- või detailplaneeringu enne selle kehtestamist, kui KOV üksuse piires asub riigi omandisse kuuluv maavaravaru
  

KOV oma halduspiirkonnas:

• annab nõusoleku vee erikasutuseks oma halduspiirkonnas;
  
• korraldab KOV-le kuuluvate veekogude haldamist
  
• korraldab veeavarii ja vee äkkreostuse tagajärgede likvideerimist
  
• kehtestab ajutised piirangud avalikult kasutatavatele veekogudele
  
• võib teha tasusoodustusi või vabastada vee erikasutusloa valdaja linna- või vallaeelarvesse laekuva tasu ulatuses
  
• võib piirata joogivee kasutamist, kui seda ei jätku inimeste ning ravi- ja haridusasutuste joogi- ja toiduvalmistamisvajaduste rahuldamiseks
  
• peatab heitvee juhtimise veekogusse, kui see põhjustab või võib põhjustada ohtu inimese tervisele või tekitab kahju keskkonnale; peab põhjavee kaitseks tagama reovee kogumisalal kanalisatsiooni olemasolu reovee suunamiseks reoveepuhastisse ja heitvee juhtimiseks suublasse
  
• annab nõusoleku jäätmete uputamiseks veekogusse või põhjaveekihti; annab maaomaniku ja veekasutaja nõusolekul loa veekogu ja põhjaveekihi seisukorda mõjutavate tööde tegemiseks veekogul ja veekaitsevööndis
  
• osaleb veemajanduskava koostamisel
  
• omab erakordselt suure tuleohu korral õigust keelata metsa kasutamine puidu saamiseks, kõrvalkasutuseks, jahinduseks, teadus- ja õppetööks ning rekreatsiooniks, samuti võõras metsas viibimine
  
• korraldab talle kuuluvas metsas metsauuendamist, kasvatamist ja kasutamist ning metsakaitset
  
• koostab jäätmehoolduse arendamiseks KOV üksuse jäätmekava (või koostöös teiste KOV-dega mitme KOV üksuse ühise jäätmekava), mis on arengukava osa
  
• võib nõuda oma haldusterritooriumil tegutsevalt ettevõtjalt, MTÜ-lt, SA-lt ja seaduse alusel asutatud muult asutuselt vastava jäätmekava koostamist oma kulul ning esitamist, kui see on vajalik KOV üksuse jäätmekava koostamiseks või ajakohastamiseks.
  
• korraldab oma haldusterritooriumil olmejäätmete kogumise ja veo, kehtestab jäätmeveo teenustasu piirmäära
  
• korraldab korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete (või ka muude jäätmete) taaskasutamise või kõrvaldamise
  
• kehtestab jäätmehoolduseeskirja
  

§ 13. Kohalike omavalitsuste majandusalaseid ülesandeid. Riigihankemenetlus.
Kohaliku majanduse arendamine on KOV konstitutsioonilist asendit silmas pidades tema keskne ülesanne.
Kohaliku majanduse arendamise õiguslikud alused: KOV
- suunab ja koordineerib ühistranspordi arengut ning töötab välja ja viib ellu asjaomaseid arengukavasid, mida rahastatakse KOV üksuse eelarvest, riigieelarvest ning ettevõtjate sihteraldistest
- määrab kindlaks ühistranspordi teenindustaseme normid valla- ja linnaliinidel ning koos vedajatega tagab nende järgimise
- kujundab valla või linna ühistranspordi liinivõrgu ning kinnitab valla- ja linnaliinide sõiduplaanid
- annab seaduses ettenähtud juhtudel sõitjateveo tegevuslubasid, sõidukikaarte ja liinilubasid
- hüvitab tema poolt kehtestatud sõidusoodustused
- kehtestab ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga liitumise eeskirja
- kinnitab vähemalt 12 a-ks ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arendamise kava
- määrab Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras vee-ettevõtja ja kehtestab selle tegevuspiirkonna
■ võib ettenähtud korras anda ettevõtjale õiguse, mis võimaldab tal olla kaubaturul teiste ettevõtjatega võrreldes eelisseisundis või ainsaks ettevõtjaks sellel kaubaturul
■ võib tema territooriumi piires tegutseva olulist vahendit omava ettevõtja korral määrata kasutatavad hinnad, arvestades ettevõtja põhjendatud kulusid, või kehtestada muid tingimusi või kohustusi, et selle ettevõtja kaupade ostjad või sellele ettevõtjale kaupade müüjad ei satuks oluliselt halvemasse olukorda kui vaba konkurentsi puhul antud valdkonnas
■ võib kehtestada oma territooriumil teenuseid osutavatele eri- või ainuõigust või olulist vahendit omavatele ettevõtjatele hindade reguleerimise korra, juhul kui seaduse või selle alusel antud õigusaktiga vastavat korda kehtestatud ei ole või kui see korda neile ettevõtjatele ei laiene
Vald ja linn on ka omanikuks, neil kui KOV üksustel on oma vara. Volikogu ainupädevusse kuulub valla või linnavara valitsemine, kasutamine ja käsutamise korra kehtestamine. Nii riigi kui ka KOV vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks. Valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab vald ja linn avalikku võimu. KOV peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega , mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises.
Kindlasti mõjutab KOV kohalikku majandust ka maksustamisega, planeeringute kehtestamise ja nende muutmisega, mitmesuguste eeskirjade kehtestamisega jne.
13.1. Kohaliku omavalitsuse poolt teostatavad riigihanked
KOV üksused kuuluvad peamiste eramajandusele tellimuste andjate hulka kuna nad haldusvajaduste katmiseks ja oma arvukate ülesannete täitmiseks otsivad abi eramajanduslikest ressurssidest ja sõlmivad vastavaid lepinguid (müügilepingud, tööettevõtulepingud, üürilepingud, liisingulepingud, avaliku teenindamise lepingud vedajatega, riigihankelepingud).
Riigihankeõigus peab pakkujat kaitsma avaliku tellimuse andja omavoli eest. RHS tähenduses on riigihangeteks asjade ostmine , ehitustööde ja teenuste tellimine , ehitustöö kontsessioonide andmine ning ideelahenduste tellimine ostja poolt, kelleks on ka KOV, sealhulgas eraõiguslikult organiseerunud KOV.
Vastavalt RHS-le kehtib selles seaduses sätestatud kord riigihangete suhtes, mille eeldatav maksumus on aasta arvestuses koos käibemaksuga:
1) asja ostmise või teenuse tellimise korral – 300 000 EEK ja üle selle;
2) ehitustöö tellimise korral – 2 000 000 EEK ja üle selle;
3) asjade ostmise ja teenuste tellimise korral kinnipidamisasutuselt või selle tootmisüksusi haldavalt riigi asutatud äriühingult valla- või linnavalitsuse poolt – 1 000 000 EEK ja üle selle;
4) ideelahenduse tellimise korral kõik ideekonkursi autasud ja ideekonkursist osavõtjatele makstavad muud summad kokku – 100 000 EEK ja üle selle;
5) ostja (RHS nimetatud tegevusega tegelev eri- või ainuõigust või olulist vahendit omav ettevõtja) poolt, kelle eelneva majandusaasta netokäive oli üle 500 miljoni krooni, asja ostmise või teenuse või ideelahenduse tellimise korral - 2 000 000 krooni ja üle selle;
6) ostja (RHS nimetatud tegevusega tegelev eri- või ainuõigust või olulist vahendit omav ettevõtja) poolt, kelle eelneva majandusaasta netokäive oli üle 500 miljoni krooni, ehitustöö tellimise korral – 4 000 000 EEK ja üle selle.
Riigihanke hankemenetluse korraldamise, ehitustööde kontsessiooni andmise ja ideekonkursi korraldamise kohustuse maksumuse piirmäär RHS tähenduses on 2008. aastal ja hiljem alustatud riigihangete puhul asjade ja teenuste hankelepingu ning ideekonkursi korral 40 000 eurot, ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde kontsessiooni korral 250 000 eurot.
Rahvusvaheline piirmäär on linna- või vallavalitsuse või kohaliku omavalitsuse asutuse jt puhul (RHS § 10 lg 1 p-d 2-6) 206 000 eurot (3 223 200 EEK)
Ehitustööde puhul on rahvusvaheline piirmäär Ehitustööd 5 150 000 eurot (80 579 990 EEK)
RHS § 10 lg-s 1 nimetatud hankija ei ole kohustatud RHS-s sätestatud korras hankemenetlust korraldama, kui hankelepingu eeldatav maksumus ilma käibemaksuta on väiksem kui riigihanke piirmäär. Sellisel juhul lähtub hankija hankelepingu sõlmimisel üksnes RHS 1. peatükis sätestatud nõuetest, eelkõige §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest ja § 37 lg-s 2 sätestatud nõudest esitada riigihanke aruanne.
Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted:
1) hankija peab kasutama rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt ning saavutama riigihanke eesmärgi mõistliku hinnaga, tagades konkurentsi korral erinevate pakkumuste võrdlemise teel parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte;
2) hankija peab tagama riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse;
3) hankija peab kohtlema kõiki isikuid, kelle elu- või asukoht on Eestis, mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga (Government Procurement Agreement – GPA) ühinenud riigis, võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning jälgima, et kõik isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud;
4) hankija peab tagama olemasoleva konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihankel, kusjuures avalik-õigusliku juriidilise isiku või avalikke vahendeid kasutava eraõigusliku isiku osalemine riigihankes ei tohi moonutada konkurentsi tema poolt avalike vahendite kasutamise tõttu;
5) hankija peab vältima konkurentsi kahjustavat huvide konflikti;
6) võimaluse korral peab hankija eelistama keskkonnasäästlikke lahendusi.
Hankija on kohustatud korraldama hankemenetluse avatud hankemenetlusena või piiratud hankemenetlusena, kui RHS-st ei tulene teisiti.
Avatud hankemenetlus on hankemenetlus, mille korral võib pakkumuse esitada iga huvitatud isik, kes vastab RHS § 12 lg-s 3 sätestatud tunnustele ja võimalikele sama lõike alusel kehtestatud piirangutele.
Piiratud hankemenetlus on hankemenetlus, mille korral võib iga huvitatud isik esitada hankemenetluses osalemise taotluse, kuid pakkumuse saavad esitada üksnes need hankija poolt objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel valitud taotlejad, kellele hankija teeb pakkumuse esitamise ettepaneku.
Teiste pakkumismenetluste (piiratud pakkumismenetlus, väljakuulutamisega läbirääkimistega pakkumismenetlus, väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumismenetlus) kasutamine on lubatud vaid RHS-s sätestatud juhtudel.
NB! Vt ostja käitumist juhtudel, mil teenuse hind jääb alla RHS-ga kehtestatud piirmäära (RHS § 2 lg 8 – selles §-is ei ole selle kohta, nagu slaidil märgitult peaks olema)
Riigihanke puhul tuleb järgida rahaliste vahendite säästliku ja ratsionaalse kasutamise põhimõtet.
13.2. Planeerimis- ja ehitusalased ülesanded
Planeerimisvõimukandjatena on KOV üksustel ülesanne kujundada oma haldusterritooriumi. Planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil on KOV pädevuses. KOV volikogu ainupädevusse kuulub üldplaneeringu algatamine ja kehtestamine; üldplaneeringu vastuvõtmine ja avaliku väljapaneku väljakuulutamine; detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ning sellise detailplaneeringu kehtestamine, mille puhul planeerimisseaduse kohane järelevalve teostamine planeeringute koostamise üle on kohustuslik või millega määratakse miljööväärtuslik hoonestusala.
Planeerimisülesanded

• üldplaneeringu algatamine, kehtestamine ja muutmine;
  
• üldplaneeringu vastuvõtmine ja avaliku väljapaneku väljakuulutamine;
  
• detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ning sellise detailplaneeringu kehtestamine, mille puhul PlanS-i kohane järelevalve teostamine planeeringute koostamise üle on kohustuslik või millega määratakse miljööväärtuslik hoonestusala.
  
• Lisaks maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike planeeringute olemasolule KOV:
  

1) tagab huvitatud isikute huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus;
2) tagab kehtestatud planeeringute järgimise
üldplaneeringu eesmärk on valla või linna territooriumi arengu põhisuundade ja tingimuste määramine, aluste ettevalmistamine detailplaneerimise kohustusega aladel ja juhtudel detailplaneeringute koostamiseks ning detailplaneeringu kohustuseta aladel maakasutus - ning ehitustingimuste seadmiseks. Üldplaneering koostatakse kogu valla või linna territooriumi või selle osade kohta.
detailplaneeringu eesmärk: maakasutus- ja ehitustingimuste seadmine linnades ja alevites ning teistel detailplaneeringu kohustusega aladel ja juhtudel. Detailplaneering koostatakse lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks valla või linna territooriumi osa kohta.
Planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kohalik omavalitsus:
1) tagab maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike planeeringute olemasolu;
2) tagab planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus;
3) tagab kehtestatud planeeringute järgimise.
Planeeringu algatamine on esimene etapp planeerimismenetlusest ja selles staadiumis ei ole veel võimalik otsustada, kas ja milline planeering kehtestatakse. Planeeringu algatamisega ei tekitata, muudeta ega lõpetata õigussuhteid. Planeeringu algatamise korraldus ei ole haldusakt. Nimetatud põhjustel ei ole võimalik eraldiseisvalt vaidlustada planeeringu algatamise korraldust (3-3-1-8-02 – Riigikohus 2002: lahendid ja kommentaarid lk 117-125)
Ehitusalased ülesanded

• KOV volikogu ainupädevusse kuulub valla või linna ehitusmääruse kinnitamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine (KOKS § 22 lg 1 p 29);
  
• EhS-le vastavalt tagab KOV detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välivalgustuse ja vihmavee kanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni, kui KOV ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti;
  
• KOV pädevusse kuulub oma territooriumil ehitusjärelevalve teostamine (mh ehituslubade väljaandmine, kasutuslubade väljaandmine, ettevõtja nõuetele vastavuse kontrollimine, ettekirjutuse tegemine jne)
  

Ajutise ehitise ehitamise korral määrab KOV ehitise kasutamise aja kirjaliku nõusoleku või ehitusloas ja kasutusloas. KOV kirjalik nõusolek on nõutav, kui: 1) ehitatakse väikeehitist, mille ehitusalune pind on 20-60 m2; 2) muudetakse ehitise tehnosüsteeme.
Ehitusjärelevalve EhS tähenduses on (EhS § 59 lg 1):
1) ehitusprojektide ja ehitiste mõõdistusprojektide nõuetele vastavuse kontrollimine;
2) ehituslubade väljaandmine;
3) kasutuslubade väljaandmine;
4) ehitise nõuetele vastavuse kontrollimine;
5) ehitise nõuetele vastavuse kontrollimiseks ekspertiiside tegemise korraldamine;
6) ettevõtja nõuetele vastavuse kontrollimine;
7) ehitistega toimunud avariide põhjuste uurimise korraldamine;
8) ettekirjutuste tegemine vastavalt oma pädevusele.
Riigihangete teostamise üle teostab riiklikku järelevalvet Riigihangete Amet.
13.3. Ohu ärahoidmise ja kõrvaldamise ülesanded

• KOV võib korraldada ja teha tuletõrje- ja päästetöid vallas või linnas, kui ta on moodustanud nende tööde tegemiseks päästeasutuse. KOV-d võivad sõlmida omavahel ja maavanemaga lepinguid tuletõrje- ja päästetööde tegemiseks. KOV võib sõlmida ka ettevõtjaga või MTÜ-ga tulekustutus- ja päästetööde tegemise lepingu.
  
• üldplaneering ja detailplaneering kooskõlastatakse KOV määratud juhtudel riigi või KOV päästeasutusega (viimasel on õigus teha planeeringule tuleohutusalane ekspertiis);
  
• KOV võib kirjaliku nõusoleku anda, ehitusloa ja ehitise kasutusloa väljastada, kui riigi või KOV päästeasutus on ehitusprojekti kirjalikult heaks kiitnud
  
• KOV päästeasutused teostavad maavanemaga sõlmitud halduslepingus ettenähtud ulatuses riiklikku tuleohutusjärelevalvet
  
• KOV-d korraldavad kohalike teede teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks nendel teedel
  

________________________________________________________________________________________________________
§ 14. OMAVALITSUSKORRALDUSÕIGUS
____________________________________________________________________________________________________
1. Kohaliku omavalitsuse organid
1) volikogu: KOV üksuse esinduskogu, mis valitakse valla või linna hääleõiguslike elanike poolt KOVVS-i alusel;
2) valitsus: volikogu poolt moodustatav täitevorgan.
Volikogu valitakse kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel neljaks aastaks. Hääletamine on salajane. Volikogu uue koosseisu ja tema liikmete volitused algavad ning volikogu eelmise koosseisu ja tema liikmete volitused lõpevad valimistulemuste väljakuulutamise päevast.
Haldusorgani mõiste HMS § 8 lg 1: “Haldusorgan on seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik”.
Haldusorganiks võib olla:
1) avalik-õiguslik juriidiline isik tervikuna (vald, linn)
2) kohaliku omavalitsuse asutus (nt amet)
3) kollegiaalorgan (nt vallavolikogu)
4) avalikku võimu iseseisvalt teostama volitatud eraisik
Haldusorgani esindamine (sisepädevus)
Sisepädevus määrab kindlaks, kes haldusorganis töötavatest või sinna nimetatud ametiisikutest on volitatud organi nimel ametlikke toiminguid tegema.
HMS § 8 lg 2: “Haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti”.
Mõistet “valla- või linnavalitsus” kasutatakse eriseadustes ja määrustes kahes tähenduses:
1) kollegiaalne otsustuskogu
2) linnapea või vallavanema poolt juhitav täidesaatev asutus.
Erinevad pädevuse jaotamise võimalused KOV-s:
Kui seadus või Vabariigi Valitsuse või ministri määrus volitab haldusülesannet täitma kohalikku omavalitsusüksust tervikuna, s.o valda või linna kui avalik-õiguslikku juriidilist isikut, siis peab omavalitsusüksuse sisepädevuse, volitatud asutuse või ametniku vastavalt KOKS § 22 lg-le 2 kindlaks määrama volikogu. Volikogu võib KOV-i pädevusse antud küsimustes anda volituse valla või linna esindamiseks nii kollegiaalsele valla- või linnavalitsusele, valitsusele kui ametiasutusele, ametiasutuse struktuuriüksusele, mõnele konkreetsele ametiisikule, aga ka nt volikogu komisjonile, esimehele vms. – vt RKHK 3-3-1-25-02, p 15
- Kui seadus (KOKS § 22 lg 1) või määrus määrab mingi küsimuse konkreetselt volikogu (ainu-)pädevusse, siis ei ole volikogul enam võimalik seda küsimust kellelegi, ka mitte volikogu komisjonile või esimehele täiendavalt delegeerida, kui seadus (määrus) ei sätesta teisiti.
- Kui seadus või määrus (sh ka volikogu määrus, millega määratleti mingi otsuse tegemiseks valla või linna sisepädevust) annab küsimuse linna- või vallavalitsuse pädevusse, tuleb tõlgendamise teel selgitada, kas mõeldud on valitsust kui kollegiaalorganit või kui ametiasutust. Halduse üksikaktide puhul tuleb eeldada, et pädev on valitsus kui ametiasutus . Vastupidisele tõlgendusele võib mh viia see, et seadus nõuab otsesõnu haldusakti andmist korralduse vormis.
Korraldusi annab aga valitsus - kollegiaalorgan, mitte ametiasutus.
Kui haldusorganiks on valitsus kui kollegiaalorgan, ei ole otsustamist enam võimalik kellelegi delegeerida, ka mitte ühele või osale valitsuse liikmetest ega valla- või linnavalitsuse ametnikele. Seevastu, kui välispädevust reguleerivas seaduses või määruses mõeldi pädeva linna- või vallavalitsuse all kogu ametiasutust, võib ametiasutuse juht (linnapea või vallavanem) volitada täiendavalt kedagi (struktuuriüksust, linna- või vallavalitsuse komisjoni, konkreetset ametnikku või ka valitsust-kollegiaalorganit) otsust tegema või reserveerima vastava volituse ainult endale.
Demokraatia põhimõttest ja KOV enesekorraldusõigusest tulenevalt võib säärastes olukordades linna- (valla-) valitsuse sisepädevust linnapea (vallavanema) asemel jaotada ka volikogu. Küll aga ei saa volikogu ei valitsusele kui kogule ega ka valitsusele kui asutusele seadusega antud pädevust delegeerida valitsuse koosseisu mittekuuluvatele organitele ega võtta seda ka endale.
- Seaduses sätestamata kohaliku elu küsimusi, s.o linna või valla poolt vabatahtlikult täitmiseks võetud ülesandeid lahendama on pädev linna- või vallavalitsus , kui see ei kuulu volikogu pädevusse (KOKS § 30 lg 1 p 3).
- Osavallale ja linnaosale, samuti tema vanemale KOV-i ülesannete täitmiseks sisepädevuse andmise võimalus tuleneb KOKS § 57 lg 1 p-st 4. Volitamine peaks toimuma osavalla või linnaosa põhimäärusega, kuid praktikas on õigustatult lubatud volitamist ka muude volikogu määrustega. Üldaktide, s.o määruste andmise õigust linnaosale ega osavallale anda ei saa.
Haldusakt tuleb anda kirjaliku motiveeritud haldusdokumendina, kus sisalduvad kõik ettenähtud rekvisiidid. Haldusakt tuleks vormistada asutuse üldplangile. Pealkiri peaks kajastama nii lühidalt kui võimalik haldusakti sisu (“Ettekirjutus”; “Ehitusloa andmine”), pealkirjaks võib ka olla lihtsalt sõna “Otsus” vms. Keelatud ei ole haldusakti dokumenteerimine isikule saadetavas ametikirjas, nt sellises, kus teatatakse, et taotletud loa andmisest keeldutakse. Mõistagi peavad sellises kirjes sisalduma kõik vajalikud andmed, sh õiguslik ja faktiline põhjendus.
Volikogu ja selle õiguslik seisund
- immuniteet -(puutumatus) ei kehti
- indemniteet -(ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest) ei kehti
-diskontinuiteedi -küsimus selles, kas volikogu koosseisu volituste lõppemisega langevad volikogu menetlusest välja kõik eelnõud, mida see koosseis ei jõudnud menetleda, siis siin osas kehtiv seadus ettekirjutusi ei tee.
Volikogu liikme suhtes kehtib vaba mandaadi põhimõte. Volikogu liige juhindub seadusest, valla või linna õigusaktidest ning valla- või linnaelanike vajadustest ja huvidest. Immuniteedi ja idemniteedi parlamentaarset kaitset volikogu liikmed ei saa.
Valla- või linnavolikogu liikmete arvu määrab volikogu eelmine koosseis. Volikogus peab olema vähemalt 7 liiget. Liikmete arvu määramisel lähtutakse valla- või linnaelanike arvust. Volikogu ainupädevusse kuuluvad küsimused sätestab KOKS § 22 lg 1. Oma ainupädevusse seadusega antud küsimuste otsustamist ei tohi volikogu edasi delegeerida.
Volikogul on õigus maksta oma liikmetele :
-tasu volikogu tööst osavõtu eest;
-hüvitust volikogu ülesannete täitmisel tehtud kulutuste eest esitatud dokumentide alusel volikogu kehtestatud määras ja korras.
Volikogu liikmetele ATS ei laiene, v.a §-d 1-4, 6, 9, 10, 40-43, 76, 153-156 ja 159.
Volikogu liige - on isik, kes on osutunud valituks vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusele. Ta juhindub seadusest, valla või linna õigusaktidest ning valla- või linnaelanike vajadustest ja huvidest. Volikogul on õigus maksta oma liikmetele tasu volikogu tööst osavõtu eest ja hüvitust volikogu ülesannete täitmisel tehtud kulutuste eest esitatud dokumentide alusel volikogu kehtestatud määras ja korras. Volikogu esimehe või ühe volikogu aseesimehe ametikoht võib volikogu otsusel olla palgaline . Volikogu liige ei tohi osa võtta volikogu sellise üksikakti arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes on tal huvide konflikt vastavalt korruptsioonivastase seaduse § 25 lõikele 1. Huvide konflikti korral on volikogu liige kohustatud enne küsimuse arutelu algust tegema avalduse enda mitteosalemise kohta antud päevakorrapunkti arutamisel. Vastav märge fikseeritakse volikogu istungi protokollis. Küsimuste arutamiseks ja otsustamiseks vajalik kvoorum on selle volikogu liikme võrra väiksem. Volikogu liige on kohustatud esitama majanduslike huvide deklaratsiooni korruptsioonivastases seaduses sätestatud korras.
Volikogu liikme(te) õigused
¨ õigus mandaadi vabale teostamisele
¨ osavõtu-, informatsiooni-, kõne- ja hääleõigus
¨ dokumentidega tutvumise õigus. – vt RKHK o. 3-3-1-55-04
¨ ettepanekute tegemise õigus volikogus
Menetlusõigused volikogus peavad olema tervikuna sisustatud selliselt, et tagada seal vähemus(t)e (opositsiooni) kaitse. Vähemusel peab olema võimalus volikogu töös võrdõiguslikel alustel osaleda ja demokraatlike menetluste teel ning raames tehtavaid otsustusi mõjutada oma seisukohtadest lähtuvalt. Nt KOKS-s tehtud muudatuse kohaselt (RT I 2006, 29, 218) on igal volikogu liikmel õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni (§ 47 lg 1).
Volikogu töökorraldus
Töövorm ja keelekasutus volikogus
Töövorm on istung. Istungid on avalikud. Volikogu võib kuulutada istungi küsimuse arutelu osas kinniseks:
1) kui selle poolt hääletab vähemalt kaks korda enam volikogu liikmeid kui vastu või
2) kui küsimust puudutavate andmete avalikustamine on seadusega keelatud või piiratud
Volikogu istungist võivad sõnaõigusega osa võtta valla- või linnavalitsuse liikmed, valla- või linnasekretär, samuti volikogu poolt istungile kutsutud isikud. Sõna andmise otsustab istungi juhataja.
Asjaajamiskeel: eesti keel. KOV volikogu võib teha ettepaneku ja saada luba kasutada vastava KOV sisemise asjaajamise keelena KOV üksuse püsielanike enamiku moodustava vähemusrahvuse keelt.
KeeleS § 3 lg 1: Riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse ja tema asutuste (edaspidi kohaliku omavalitsuse) asjaaja-miskeel ning Eesti kaitsejõudude teenistus - ja käskluskeel on eesti keel. Erandid sätestatakse käesoleva seaduse 2., 3. ja 4. peatükis.
KeeleS § 5 lg 2: Avalikud teenistujad ning valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töötajad, samuti avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja nende asutuste töötajad, notar, kohtutäitur, vandetõlk ja nende büroo töötajad peavad oskama ja kasutama eesti keelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks .
KeeleS § 5 lg 4: Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud avalikele teenistujatele, töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele kehtestab kohustusliku keeleoskustaseme Vabariigi Valitsus.
KeeleS § 7: Kohalikus omavalitsuses, kus eesti keele kõrval on sisemise asjaajamise keeleks vähemusrahvuse keel, peavad avalikud teenistujad ja töötajad valdama eesti keelt Vabariigi Valitsuse kehtestatud eesti keele valdamise ja kasutamise nõuete piires. § 10. Vähemusrahvuse keele kasutamise õigus
KeeleS § 10 lg 1: Omavalitsusüksuses, kus vähemalt pooled püsielanikud on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada vastava omavalitsusüksuse territooriumil tegutsevatelt riigiasutustelt ja vastavalt kohalikult omavalitsuselt ning nende ametiisikutelt vastuseid eesti keeles antavate kõrval ka selle vähemusrahvuse keeles.
KeeleS § 10 (2): Omavalitsusüksuse püsielanik on Eesti kodanik, alalist elamisõigust omav Euroopa Liidu kodanik või pikaajalise elamisloa alusel Eestis elav välismaalane, kelle püsiv elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse (edaspidi rahvastikuregister), asub vastavas vallas või linnas.
KeeleS § 10 (3): Vähemusrahvusest püsielanike osakaalu määratlemisel omavalitsusüksuses lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud andmetest vastava aasta 1. jaanuari seisuga.
KeeleS § 11: Omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, võib kohaliku omavalitsuse sisemise asjaajamise keelena vastava kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul ja Vabariigi Valitsuse otsusel kasutada eesti keele kõrval omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemusrahvuse keelt.
KeeleS § 12: Kohalikus omavalitsuses, kus eesti keele kõrval on sisemise asjaajamise keeleks vähemusrahvuse keel, toimub kirjavahetus riigiasutustega ja teiste kohalike omavalitsustega eesti keeles.
Volikogu kokkukutsumine
Volikogu istungi kutsub kokku selle esimees või tema asendaja , kelleks on aseesimees või aseesimehe puudumisel volikogu vanim liige, volikogu poolt kehtestatud korras. Volikogu esimese istungi kutsub kokku valla või linna valimiskomisjoni esimees hiljemalt 7. päeval pärast valimistulemuste väljakuulutamist. Sama kord kehtib ka volikogu järgmiste istungite kokkukutsumisel, kui esimesel istungil ei osutunud volikogu esimees valituks.
Volikogu esimees või tema asendaja kutsub volikogu kokku valla- või linnavalitsuse või vähemalt neljandiku volikogu koosseisu ettepanekul nende poolt tõstatatud küsimuste aruteluks. Istungi toimumise aja määrab volikogu esimees või tema asendaja, arvestades valla või linna põhimääruses sätestatut, kuid mitte hilisemaks kui üks kuu.
– KOKS ei sätesta volikogu liikmete õigust omaalgatuslikult koguneda volikogu istungile. On aga võimalik, et volikogu võib teatud tingimustel istungile koguneda ka siis, kui volikogu esimees keeldub volikogu istungi kokkukutsumisest vähemalt neljandiku volikogu koosseisu poolt tõstatatud küsimuste arutamiseks [vt RKPJK o 3-4-1-12-04]. Nt on see võimalik siis, kui isik, kes on pädev volikogu istungit kokku kutsuma, ignoreerib KOKS § 43 lg 4 alusel esitatud vähemalt neljandiku volikogu koosseisust ettepanekut kutsuda nende poolt tõstatatud küsimuste arutamiseks kokku volikogu istung. [vt RKPJK o 3-4-1-16-04] Ka ebaseaduslikuks peetava olukorra lahendamiseks tuleb kasutada õiguspäraseid vahendeid. [vt RKPJK o 3-4-1-11-06]
Volikogu liikme volituste peatumise alused (KOKS § 19 lg 2)
Volikogu liikme volituste peatumine tähendab volikogu liikme ajutist vabanemist volikogu liikme ülesannete täitmisest.
Küsimuste arutelu volikogus
Volikogu tööd korraldab ja istungeid juhatab volikogu esimees või tema asendaja. Esimehe või tema asendaja puudumisel juhatab istungit kohalolevatest volikogu liikmetest vanim liige. Volikogu töökorra kehtestab volikogu. Volikogu esimees korraldab vajadusel arutusele tulevate küsimuste ettevalmistamist volikogu poolt. Volikogu võib valitsusele anda ettevalmistamiseks volikogus arutusele tulevaid küsimusi. Volikogu esimest istungit juhatab kuni volikogu esimehe valimiseni valla või linna valimiskomisjoni esimees või aseesimees. Esimese istungi päevakorras on volikogu esimehe ja aseesimehe või aseesimeeste valimine ning valitsuse lahkumispalve ärakuulamine. Sama kord kehtib ka kokkukutsutud uue volikogu esimese istungi päevakorra suhtes, välja arvatud valitsuse lahkumispalve ärakuulamine. Volikogu esimehe valimised korraldab valla või linna valimiskomisjon ning valimistulemused tehakse kindlaks valimiskomisjoni otsusega. Sama kord kehtib ka volikogu järgmistel istungitel, kui esimesel istungil ei osutunud volikogu esimees valituks. Volikogu istungid on avalikud. Volikogu võib kuulutada istungi küsimuse arutelu osas kinniseks, kui selle poolt hääletab vähemalt kaks korda enam volikogu liikmeid kui vastu või kui küsimust puudutavate andmete avalikustamine on seadusega keelatud või piiratud. Volikogu arutab istungi kutses märgitud ja volikogu poolt nõutavas korras ettevalmistatud küsimusi. Volikogu istungist võivad sõnaõigusega osa võtta valla- või linnavalitsuse liikmed, valla- või linnasekretär, samuti volikogu poolt istungile kutsutud isikud. Sõna andmise otsustab istungi juhataja.
Hääletamine volikogus
Volikogu ainupädevusse kuuluvaid küsimusi otsustatakse hääletamise teel. Muudes küsimustes hääletatakse juhul, kui vähemalt üks volikogu liige seda nõuab. Hääletamine volikogus on avalik. Isikuvalimised otsustatakse salajasel hääletamisel. Volikogu otsustused fikseerib istungi juhataja. Volikogu otsustused tehakse poolthäälte enamusega.
Käesoleva seaduse § 22 1. lõike punktides 2, 4, 6-10, 14, 15, 18, 24 ja 251 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-s 7 ettenähtud küsimustes otsustuste vastuvõtmiseks on vajalik volikogu koosseisu häälteenamus.
Tagasiastumine
Volikogu esimehe, volikogu aseesimehe, volikogu komisjoni esimehe, volikogu komisjoni aseesimehe, revisjonikomisjoni liikme, vallavanema või linnapea või valitsuse liikme tagasiastumise korral esitab ta avalduse valla- või linnasekretärile. Avalduse esitanu loetakse tagasi astunuks avalduses märgitud kuupäevast, mis ei või olla varasem kui järgmine tööpäev avalduse esitamisest. Valla- või linnasekretär teavitab kohe volikogu esimeest või tema asendajat .
Volikogu liikme volitused peatuvad:
1) kui volikogu liige on samas vallas või linnas valitud vallavanemaks või linnapeaks, kinnitatud valla- või linnavalitsuse liikmeks või nimetatud ametisse palgaliseks valitsuse liikmeks. – See piirang ei kehti volikogu uude koosseisu valitud eelmise koosseisu poolt valitud vallavanema, linnapea ja kinnitatud või ametisse nimetatud valitsuse liikme suhtes, kes jätkavad oma tegevust kuni volikogu poolt uue valitsuse kinnitamiseni.
2) Riigikogu liikme volituste täitmise ajaks kuni Riigikogu liikme volituste lõppemiseni [vt RKPJK o 3-4-1-13-05]
3) Vabariigi Valitsuse liikme volituste täitmise ajaks kuni Vabariigi Valitsuse liikme volituste lõppemiseni
4) kui volikogu liikme suhtes on kohaldatud tõkendina vahi alla võtmist kestusega üle 3 kuu
5) tema avalduse alusel selles näidatud tähtajaks, mis ei või olla lühem kui 3 kuud [vt RKPJK o 3-4-1-8-03]
6) kui ta on puudunud volikogu istungitelt kolme järjestikuse kuu jooksul, arvestamata kuid, millal volikogu istungeid ei toimunud
Volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise alused (KOKS § 18 lg 1; Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 1)
Volikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega seoses:
1) volikogu tegutsemisvõimetuks osutumisega;
2) tagasiastumisega;
3) isiku püsiva elukoha muutusega, kui püsiv elukoht ei asu Eesti rahvastikuregistri andmetel selles vallas või linnas; (siin tihti eksitakse vastamisel)
4) Eesti kodakondsuse kaotamisega;
5) valimisega Vabariigi Presidendiks või Euroopa Parlamendi liikmeks, nimetamisega riigisekretäriks, riigikontrolöriks, õiguskantsleriks, maavanemaks, kohtunikuks või prokuröriks. Volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise alused (KOKS § 18 lg 1; Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 1);
6) nimetamisega sama valla või linna kohaliku omavalitsuse ametnikuks;
7) asumisega tegevteenistusse kaitseväes või sellega võrdsustatud teenistuses, v.a osavõtt õppekogunemisest
8) tahtmatu kuriteo eest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega või seoses jõustunud kohtuotsusega, millega tühistati valla või linna valimiskomisjoni otsus tema registreerimise kohta volikogu liikmeks tema KOVVS-ga sätestatud nõuetele mittevastamise tõttu, kui Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebust ei võetud menetlusse või Riigikohus on kaebuse läbi vaadanud ja rahuldamata jätnud;
9) teovõimetuks tunnistamisega valimisõiguse osas;
10) surmaga.
Valla- või linnasekretär saadab valla või linna valimiskomisjonile 3 tööpäeva jooksul, arvates eelloetletud asjaoludest teadasaamisest (volikogu liikme tagasiastumise korral – arvates avalduse kättesaamisest; juhtudel, mis on loetletud p-des 8 ja 9 – arvates kohtuotsuse kättesaamisest) vastava teate. Asendusliige määratakse valimiskomisjoni otsusega valimiskomisjoni kinnitatud asendusliikmete nimekirja alusel. – vt RKHK o 3-3-1-35-01. Asendusliikme volitused volikogu liikmena algavad valla või linna valimiskomisjoni otsuse jõustumise hetkest.
Volikogu liikme volitused peatuvad ning asendusliikme volitused volikogu liikmena algavad valla või linna valimiskomisjoni otsuse jõustumise hetkest. Volikogu liikme volituste peatumine ja asendusliikme määramine vormistatakse ühe otsusega.
KOKS § 20 lg 6: “Kui asendusliige teatab kirjalikult oma loobumisest või ei saa volikogu töös osaleda käesoleva seaduse § 18 1. lõikes märgitud põhjustel, kaotab asendusliige oma koha asendusliikmete nimekirjas.” – Asendusliikme vastavust KOKS § 18 lg-le 1 kontrollitakse siis, kui otsustatakse selle üle, kes asendusliikmetest asub täitma volikogu liikme ülesandeid.
Enne selle küsimuse otsustamist asendusliikme volituste lõpetamine põhjendusega, et ta ei vasta KOKS § 18 lg-s 1 [...] sätestatud tingimustele, piiraks ebaproportsionaalselt kandideerimisõigust KOV volikokku. [RKPJK o 3-4-1-18-04]
“[KOKS § 20] regulatsioon, hoolimata selle ebatäpsusest Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 2 teises lauses nimetatud isikute suhtes [Riigikogu liige, kes on valitud volikogu liikmeks – V.O], on piisavalt tihe, et olla seisukohal, et asendusliige ei saa esitada avaldust peatada oma volitused asendusliikmena. Sõltuvalt konkreetsest olukorrast asendusliige kas läheb volikokku, kaotab volikokku minemata jätmisel koha asendusliikmete nimekirjas või jääb volikokku minemata jätmisel asendusliikmete nimekirja. Kolleegiumi arvates on õiguslik regulatsioon suunatud eeskätt sellele, et asendusliige teeks valiku kas minna volikokku või kaotada koht asendusliikmete nimekirjas. [RKPJK o 3-4-1-36-05]
Hääletamine volikogus
Volikogu ainupädevusse kuuluvaid küsimusi otsustatakse hääletamise teel. Muudes küsimustes hääletatakse juhul, kui vähemalt üks volikogu liige seda nõuab. Hääletamine volikogus on avalik. Isikuvalimised otsustatakse salajasel hääletamisel. Volikogu otsustused fikseerib istungi juhataja.
Volikogu otsustused tehakse poolthäälte enamusega.
Volikogu koosseisu häälteenamus on vajalik otsuste vastuvõtmiseks järgmistes küsimustes:
1) kohalike maksude kehtestamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine
2) koormiste määramine
3) valla- või linnavara valitsemise korra kehtestamine
4) valla või linna arengukava vastuvõtmine ja muutmine
5) laenude jt varaliste kohustuste võtmine
6) valla või linna põhimääruse kinnitamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine
7) taotluse esitamine või arvamuse andmine valla või linna piiride või valla või linna nime muutmiseks ning sellega seotud varaliste vm vaidluste lahendamiseks
8) volikogu esimehe, aseesimehe või aseesimeeste valimine
9) vallavanema või linnapea valimine
10) umbusalduse avaldamine volikogu esimehele, volikogu aseesimehele, volikogu komisjoni esimehele, volikogu komisjoni aseesimehele, revisjonikomisjoni liikmele, valitsusele, vallavanemale või linnapeale või valitsuse liikmele
11) valla või linna poolt äriühingu ja sihtasutuse asutamine, lõpetamine ning põhikirja kinnitamine ja muutmine
12) valla või linna esindajate ja nende asendajate nimetamine KOV üksuste liidu üldkoosolekule ja sealt tagasikutsumine
13) otsuse vastuvõtmine taotluse esitamiseks Riigikohtule tunnistada väljakuulutatud, kuid jõustumata seadus või jõustumata Vabariigi Valitsuse või ministri määrus või selle säte kehtetuks, kui see on vastuolus KOV põhiseaduslike tagatistega
Volikogu tegutsemisvõimetus (KOKS § 52)
Volikogu on tegutsemisvõimetu, kui ta:
1) pole vastu võtnud valla või linna eelarvet 3 kuu jooksul eelarveaasta algusest või riigieelarve vastuvõtmisest arvates, kui riigieelarvet ei olnud vastu võetud eelarveaasta alguseks
2) pole 2 kuu jooksul uue koosseisu esimese istungi kokkutulemise päevast arvates valinud volikogu esimeest ja vallavanemat või linnapead või pole 4 kuu jooksul uue koosseisu esimese istungi kokkutulemise päevast arvates kinnitanud valitsuse liikmeid. – Volikogu ei pea nimetatud tähtajaks kinnitama valitsuse kogu koosseisu. Piisab , kui linnavalitsus on otsustusvõimeline. Teistsugune tõlgendus oleks olukorras, kus volikogu pädevuses on nii valitsuse liikmete arvu kehtestamine kui ka valitsuse liikmete ametisse kinnitamine, formaalsustele otsustava tähenduse andmine. [RKPJK o 3-4-1-7-05 p 10]
3) pole 2 kuu jooksul volikogu esimehe, vallavanema või linnapea ametist vabastamisest arvates valinud uut volikogu esimeest, vallavanemat või linnapead või pole 4 kuu jooksul vallavanema või linnapea vabastamisest arvates kinnitanud valitsuse liikmeid
4) pole 2 kuu jooksul vallavanemale, linnapeale või valitsusele umbusalduse avaldamise päevast arvates valinud uut vallavanemat või linnapead ja pole 4 kuu jooksul umbusalduse päevast arvates kinnitanud valitsuse liikmeid.
NB!!! Volikogu tegutsemisvõimetuse peab tuvastama linna või valla valimiskomisjon, kes määrab ka asendusliikmed. Tegutsemisvõimetu on volikogu siis, kui valimiskomisjoni otsuse tegemise ajal jätkuvalt esinevad KOKS § 52 lg-s 1 sätestatud tegutsemisvõimetuse tunnused. [RKPJK o 3-4-1-4-04]
Kui volikogu osutub tegutsemisvõimetuks, loetakse kõigi tema liikmete volitused ennetähtaegselt lõppenuks ja nende asemele astuvad asendusliikmed KOKS § 20 sätestatud korras. Sellisel juhul kutsub volikogu istungi kokku ja seda juhatab kuni volikogu esimehe valimiseni valla või linna valimiskomisjoni esimees või tema asendaja.
Kui volikogu liikmete arv langeb alla volikogu koosseisu häälteenamuse saavutamiseks vajaliku arvu vähem kui 6 kuud enne KOV volikogude korralisi valimisi, otsustab valla- või linnavalitsus valimisringkondade arvu, piiride ja ühtse numeratsiooni ning igas valimisringkonnas mandaatide arvu määramise ning moodustab valla või linna valimiskomisjoni ja jaoskonnakomisjoni. Samuti esindab sel juhul valitsus või viimase poolt määratud esindus KOV üksust suhetes rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Volikogu liikme volituste taastumine
Volikogu liikme volituste taastumiseks esitab ta vastava avalduse valla- või linnasekretärile, kes saadab selle hiljemalt kolme tööpäeva jooksul valla või linna valimiskomisjonile. Avaldust ei pea esitama, kui volikogu liikme volitused on peatatud tema avalduse alusel selles näidatud tähtajaks. Volikogu liikme volituste taastumisel lõpevad selle asendusliikme volitused, kes on viimasena määratud asendama lisamandaadi alusel või samas erakonnas või valimisliidus kandideerinud volikogu liiget sellest valimisringkonnast või ülevallalisest või -linnalisest nimekirjast. Kui valimisringkonna kandidaatide koondnimekirjas on ainult üksikkandidaadid, lõpevad volikogu liikme volituste taastumisel selle volikogu liikme volitused, kes on viimasena määratud asendama volikogu liiget sellest valimisringkonnast. Volikogu liikme volitused taastuvad ja teda asendanud volikogu liikme volitused lõpevad valla või linna valimiskomisjoni otsuse jõustumise hetkest.
Volikogu esimees: Volikogu esimehe valib volikogu oma liikmete hulgast volikogu koosseisu häälteenamusega. Volikogu esimees:
1) korraldab volikogu tööd, kutsub kokku ja juhatab volikogu istungeid ning korraldab nende ettevalmistamist;
2) esindab omavalitsusüksust ja selle volikogu vastavalt seadusega, valla või linna põhimäärusega ning volikogu poolt antud pädevusele
3) kirjutab alla volikogu poolt vastuvõetud määrustele jt volikogu dokumentidele
4) täidab muid talle seaduse alusel ja valla või linna põhimäärusega pandud ülesandeid.
Volikogu esimehe ja aseesimehe ning komisjoni esimehe ja aseesimehe volitused lõpevad samaaegselt tema volikogu liikme volituste peatumisega või ennetähtaegse lõppemisega.
Komisjonid :
Volikogu võib moodustada nii alatisi kui ajutisi komisjone.
Alatised komisjonid - moodustatakse volikogu koosseisu volituste ajaks (nt rahanduskomisjon, õigus- ja korrakaitsekomisjon vms).
Ajutised komisjonid - moodustatakse teatud kindla(te), tavaliselt ühekordse(te) probleemi(de) lahendamiseks (nt KOV üksuse põhimääruse komisjon).
Volikogu komisjonid
Volikogu komisjonide moodustamise kord, õigused ja kohustused ning volikogu komisjonide esimeeste ja aseesimeeste valimise kord peavad olema sätestatud valla või linna põhimääruses (KOKS § 8 lg 1 p 1; § 47 lg 2). Volikogu komisjonide moodustamine ja tegevuse lõpetamine, nende esimeeste ja aseesimeeste valimine volikogu liikmete hulgast ja komisjonide koosseisu kinnitamine (KOKS § 22 lg 1 p 20), samuti umbusalduse avaldamine volikogu komisjoni esimehele, volikogu komisjoni aseesimehele, revisjonikomisjoni liikmele (KOKS § 22 lg 1 p 18) kuulub volikogu ainupädevusse.
Tööandja on kohustatud võimaldama volikogu liikmel osa võtta volikogu komisjonide koosolekutest (KOKS § 25). Komisjoni töövorm on koosolek (KOKS § 40). Komisjoni esimehe ja aseesimehe volitused lõpevad samaaegselt tema volikogu liikme volituste peatumisega või ennetähtaegse lõppemisega (KOKS § 42 lg 2). Komisjonide esimehed ja aseesimehed tuleb valida volikogu liikmete hulgast. Igal volikogu liikmel on õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Teised komisjoni liikmed kinnitatakse komisjoni esimehe esildusel (KOKS § 42 lg 2). Volikogu komisjoni esimehe, volikogu komisjoni aseesimehe, revisjonikomisjoni liikme tagasiastumise korral esitab ta avalduse valla- või linnasekretärile. Avalduse esitanu loetakse tagasi astunuks avalduses märgitud kuupäevast, mis ei või olla varasem kui järgmine tööpäev avalduse esitamisest. Valla- või linnasekretär teavitab kohe volikogu esimeest või tema asendajat (KOKS § 46¹). Komisjonide esimehed ja aseesimehed tuleb valida volikogu liikmete hulgast. Igal volikogu liikmel on õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Teised komisjoni liikmed kinnitatakse komisjoni esimehe esildusel (KOKS § 47 lg 1). Volikogu komisjoni töövorm on koosolek. Volikogu või valitsuse komisjoni koosoleku protokollile kirjutab alla koosoleku juhataja (KOKS § 51 lg 3). Valla- või linnavolikogu komisjonide koosolekute protokollid peavad olema igaühele kättesaadavad valla või linna põhimääruses sätestatud korras. Üldkättesaadavaks ei tehta protokollides sisalduvaid andmeid, mille väljastamine on seadusega piiratud või mõeldud valla või linna ametiasutuste siseseks kasutamiseks. (KOKS § 51 lg-d 7 ja 8). Protokollid peavad vastama haldusdokumentidele kehtestatud põhinõuetele.
Istungi ja koosoleku protokoll
Volikogu istungi protokollile kirjutab alla volikogu esimees või tema asendaja. Valla- või linnavalitsuse istungi protokollile kirjutavad alla vallavanem või linnapea või nende asendaja ja protokollija. Volikogu või valitsuse komisjoni koosoleku protokollile kirjutab alla koosoleku juhataja. Protokollile allakirjutanud isikud vastutavad protokollis sisalduvate andmete õigsuse eest. Protokolli kantakse istungi või koosoleku toimumise aeg ja koht, osavõtjate nimed, arutlusel olnud küsimused, nende kohta esitatud ettepanekud ja vastuvõetud otsused, hääletustulemused, kui küsimus otsustati hääletamise teel, ning otsustajate või küsimuste algatajate eriarvamused . Volikogu istungite protokollid peavad olema kättesaadavad igaühele. Valla- või linnavalitsuse istungite ning volikogu ja valitsuse komisjonide koosolekute protokollid peavad olema igaühele kättesaadavad valla või linna põhimääruses sätestatud korras. Üldkättesaadavaks ei tehta protokollides sisalduvaid andmeid, mille väljastamine on seadusega piiratud või mõeldud valla või linna ametiasutuste siseseks kasutamiseks. Protokollid ja teised dokumendid peavad vastama haldusdokumentidele kehtestatud põhinõuetele.
Volikogu pädevus
Volikogu ainupädevusse kuulub järgmiste küsimuste otsustamine:
1) valla- või linnaeelarve vastuvõtmine ja muutmine ning majandusaasta aruande kinnitamine ning audiitori määramine;
2) kohalike maksude kehtestamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine;
3) valla või linna eelarvesse laekuvate kohalike maksude puhul soodustuste andmise korra kehtestamine;
4) koormiste määramine;
5) toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine;
6) valla- või linnavara valitsemise korra kehtestamine;
7) valla või linna arengukava vastuvõtmine ja muutmine;
8) laenude ja teiste varaliste kohustuste võtmine;
9) valla või linna põhimääruse kinnitamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine;
10) taotluse esitamine või arvamuse andmine valla või linna piiride või valla või linna nime muutmiseks ning sellega seotud varaliste või muude vaidluste lahendamiseks;
11) osavalla ja linnaosa moodustamine ja lõpetamine, tema pädevuse kindlaksmääramine ja põhimääruse kinnitamine;
12) volikogu järgmise koosseisu liikmete arvu määramine;
13) valimisringkondade arvu, piiride ja ühtse numeratsiooni ning igas valimisringkonnas mandaatide arvu määramine, valla või linna valimiskomisjoni ja jaoskonnakomisjoni moodustamine;
14) volikogu esimehe, aseesimehe või aseesimeeste valimine;
15) vallavanema või linnapea valimine;
16) valitsuse liikmete arvu ja valitsuse struktuuri kinnitamine;
17) valitsuse liikmete kinnitamine ja nende vabastamine valitsuse liikmete kohustustest ning palgaliste valitsusliikmete ametisse nimetamine ja ametist vabastamine;
18) umbusalduse avaldamine volikogu esimehele, volikogu aseesimehele, volikogu komisjoni esimehele, volikogu komisjoni aseesimehele, revisjonikomisjoni liikmele, valitsusele, vallavanemale või linnapeale või valitsuse liikmele;
19) vallavanemale või linnapeale ja palgalistele valitsusliikmetele töötasu määramine ning teistele valitsusliikmetele hüvituse maksmise otsustamine ja selle suuruse määramine;
20) volikogu komisjonide moodustamine ja tegevuse lõpetamine, nende esimeeste ja aseesimeeste valimine volikogu liikmete hulgast ja komisjonide koosseisu kinnitamine;
21) volikogu esimehele või ühele aseesimehele töötasu või hüvituse määramine või aseesimeestele hüvituse määramine;
22) volikogu liikmetele volikogu tööst osavõtu eest tasu ja volikogu ülesannete täitmisel tehtud kulutuste eest hüvituse suuruse ja maksmise korra kehtestamine;
23) valla või linna esindamise korra kehtestamine;
24) valla või linna poolt äriühingu ja sihtasutuse asutamine, lõpetamine ning põhikirja kinnitamine ja muutmine;
25) valla või linna osalemise otsustamine äriühingus, sihtasutuses, mittetulundusühingus ning nendes osalemise lõpetamise otsustamine;
251) valla või linna esindajate ja nende asendajate nimetamine kohaliku omavalitsuse üksuste liidu üldkoosolekule ja sealt tagasikutsumine;
26) rahvakohtunikukandidaatide valimine;
27) Vabariigi Presidendi valimiskogusse volikogu esindaja või esindajate valimine;
29) valla või linna ehitusmääruse kinnitamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamiseks;
30) kinnisasja sundvõõrandamise taotluse esitamine;
31) üldplaneeringu algatamine ja kehtestamine;
32) üldplaneeringu vastuvõtmine ja avaliku väljapaneku väljakuulutamine;
33) detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ja planeerimisseaduse § 10 lõikes 61 nimetatud detailplaneeringu kehtestamine;
34) valla või linna ametiasutuse ja valla või linna ametiasutuse hallatava asutuse moodustamine, ümberkorraldamine ja tegevuse lõpetamine ning ametiasutuse põhimääruse kinnitamine;
35) valla- või linnaametnikele sotsiaalsete garantiide kehtestamine;
36) valla või linna ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisu ning palgamäärade ja palgatingimuste kinnitamine;
361) kaevetööde eeskirjade ja heakorra tagamiseks heakorraeeskirjade kehtestamine;
362) koerte ja kasside pidamise eeskirjade kehtestamine;
363 ) avaliku korra tagamiseks avaliku korra eeskirjade kehtestamine;
364 ) jäätmekava vastuvõtmine ja ajakohastamine;
365) jäätmehoolduseeskirja kehtestamine;
366) jäätmeliikide, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, vedamissageduse ja -aja, jäätmeveo piirkondade ja jäätmeveo teenustasu piirmäära kehtestamine.
37) muud seadusega volikogu ainupädevusse antud küsimused.
Seadusega kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsusüksuse või kohaliku omavalitsusorgani pädevusse antud küsimusi otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu, kes võib delegeerida nende küsimuste lahendamise valitsusele. Kohaliku omavalitsuse volikogu võib delegeerida valla- või linnavalitsusele muudatuste tegemise aasta jooksul ametiasutuste struktuuris ja teenistujate koosseisus volikogu poolt kinnitatud teenistujate üldarvu ja palgafondi piires.
Õiguspädevus – omavalitsuskorraldusõigus võib ette näha kas nõuandvad või otsustavad komisjonid. Eesti omavalitsuskorraldusõigus otsustavaid komisjone (st komisjone, kes otsustaksid vastava küsimuse volikogu pädevusega) aga ette ei näe.
Revisjonikomisjon
Volikogu moodustab oma volituste ajaks vähemalt kolmeliikmelise revisjonikomisjoni. Revisjonikomisjoni esimees ja liikmed valitakse volikogu liikmete hulgast. Revisjonikomisjoni pädevus on seadusega kindlaks määratud. Komisjon kontrollib:
1) valla- või linnavalitsuse tegevuse vastavust volikogu määrustele ja otsustele;
2) valla või linna ametiasutuste ja nende hallatavate asutuste raamatupidamise õigsust ja valla või linna vara kasutamise sihipärasust;
3) tulude tähtaegset sissenõudmist ja arvelevõtmist ning kulude vastavust valla või linna eelarvele;
4) valla või linna sõlmitud lepingute täitmist;
5) valla- või linnavalitsuse ja nende ametiasutuste tegevuse seaduslikkust ning otstarbekust.
Revisjonikomisjoni otsus ja revisjoniakt saadetakse valla- või linnavalitsusele, kes võtab revisjoniakti suhtes seisukoha ja esitab selle 10 päeva jooksul revisjonikomisjonile. Revisjonikomisjon esitan nimetatud dokumendid volikogule otsuse tegemiseks kontrolli tulemuste realiseerimise kohta. lisades nendele dokumentidele otsuse tegemiseks vajaliku volikogu õigusakti eelnõu.
Fraktsioonid
Sama erakonna või valimisliidu liiked volikogus ühinevad neile antud ajal ühiste poliitiliste arusaamade realiseerimiseks fraktsioonidesse. Siin on tegu volikogu kui KOV esinduskogu fraktsiooniga (ühte erakonda kuuluvate või poliitiliselt samamoodi mõtlevate isikute ühendusega esinduskogus). Mitteõigusvõimeline organisatsioon. Fraktsioonidel on omavalitsuspoliitikas täita väga oluline roll. Paraku KOKS fraktsioone omavalitsuskorralduse struktruurielemendina ei käsitle. Fraktsioonidega seonduvate küsimuste reguleerimine toimub valla ja linna põhimäärustes. Fraktsioonid osalevad volikogu otsuste kujundamisel. Põhiülesanne on esindada ja realiseerida volikogu töös parteipoliitilisi seisukohti. Teostavad siduvat funktsiooni valla- ja linnavolikogus, komisjonide ja valla- ning linnavalitsuse vahel. Samaaegselt suunavad ja kergendavad nad kohaliku esinduskogu tegevuse kulgu. Neile kuulub oluline roll informatsiooni ja teadmiste levitamisel, samuti poliitilise ülevaatlikkuse tagamisel.
Valla- ja linnavalitsus ning selle õiguslik staatus
Valitsus on volikogu poolt moodustatav KOV täitevorgan (kollegiaalne haldusorgan). Samas on ta ka vallavanema või linnapea poolt juhitav täidesaatev ametiasutus. Valitsuse koosseisu kuuluvad vallavanem või linnapea ja valitsuse liikmed.
Valitsuse moodustamine
■ volikogu valib vallavanema või linnapea seaduses ja valla või linna põhimääruses sätestatud tingimustel ja korras kuni 4 aastaks (valimine kuulub volikogu ainupädevusse, koosseisu häälteenamus).
■ vallavanem/linnapea esitab volikogule kinnitamiseks valitsuse koosseisu (kui 4 kuu jooksul volikogu uue koosseisu esimese istungi kokkutuleku päevast arvates pole kinnitatud, on VK tegutsemisvõimetu). Valitsus on moodustatud, kui ta on otsustusvõimeline [RKPJK o 3-4-1-7-05 p 10]. Valitsuse liikmete arvu ja struktuuri kinnitamine, samuti valitsuse liikmete kinnitamine ja nende vabastamine valitsuse liikmete kohustustest ning palgaliste valitsusliikmete ametisse nimetamine ja ametist vabastamine on volikogu ainupädevuses.
Valitsuse pädevuse ulatus
Valla- või linnavalitsus:
1) valmistab ette volikogus arutusele tulevaid küsimusi, lähtudes valitsuse seisukohtadest või volikogu otsustest;
2) lahendab ja korraldab kohaliku elu küsimusi, mis volikogu määruste või otsustega või valla või linna põhimäärusega on pandud täitmiseks valitsusele
3) lahendab ja korraldab kohaliku elu küsimusi, mis ei kuulu volikogu pädevusse – need juhud , kus seadus ei reguleeri lähemalt
4) lahendab küsimusi, mis on KOV-i sisepädevuse jaotamise tulemusena pandud valitsusele
5) korraldab KOV-i ametiasutuste poolt isikute vastuvõttu märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega ettenähtud korras
6) kehtestab oma korraldusega valla või linna asutuse poolt osutatavate teenuste hinnad, arvestades seejuures HMS § 5 lg-s 3 sätestatut. Linnavalitsus võib ka volitada linna ametiasutust, mis teostab avalikku võimu, kehtestama nende teenuste hinnad, mida osutab linna ametiasutuse hallatav asutus, mis ei teosta avalikku võimu. Volituse andmisel linna ametiasutusele, mis teostab avalikku võimu, on korralduse andmise õigus selle ametiasutuse juhil.
Valla- ja linnavalitsuse töökorraldus
■ Valla- või linnavalitsuse töö vorm on istung. (Volikogu ja valitsuse töö vorm on istung. Volikogu ja valitsuse komisjoni töö vorm on koosolek)
■ Istungite ettevalmistamist korraldab vallavanem või linnapea.
■Valla- või linnavalitsus on otsustusvõimeline, kui tema istungist võtab osa üle poole valitsuse koosseisust, sealhulgas vallavanem või linnapea või tema asendaja.
■ Valitsuse otsustused tehakse poolthäälte enamusega. – kvoorum peab olema koos
■ Valitsuse istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti.
Istungid protokollitakse ja kirjutavad alla vallavanem või linnapea või nende asendaja ja protokollija. Protokollid peavad olema kättesaadavad igaühele valla või linna põhimääruses sätestatud korras. Erandiks on andmed, mille väljastamine on seadusega piiratud või mõeldud valla või linna ametiasutuse siseseks kasutamiseks. Valitsus võib moodustada komisjone. Komisjoni töövormiks on koosolek. Koosolek protokollitakse ja allakirjutab koosoleku juhataja. Avalikustamise osas kehtivad samad nõuded, mis valitsuse istungi protokollide suhtes. Valla- ja linnavalitsuse täpsem töökord, komisjonide moodustamise alused ja kord ning tegevuse alused sätestatakse valla või linna põhimääruses.
Valla- ja linnavalitsuse määrustele ning korraldustele esitatavad nõuded ja nende jõustumine
Valla- ja linnavalitsuse õigusaktid avalikustatakse ning need peavad olema kättesaadavad kõigile isikutele seaduses ja valla või linna põhimääruses sätestatud korras. Kui valla või linna põhimääruses ei ole sätestatud teisiti, avalikustatakse valitsuse määrus väljapanekuga valla- või linnakantseleis. Ei avalikustata andmeid, mille väljastamine on seadusega keelatud või mõeldud üksnes valla või linna ametiasutuse siseseks kasutamiseks. Määrused ja korraldused vormistatakse ja avalikustatakse eesti keeles. Määrus jõustub kolmandal päeval pärast avalikustamist, kui määruses eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva. Valitsuse korraldus jõustub teatavakstegemisest, kui korralduses eneses ei sätestata hilisemat tähtpäeva. Määrustele ja teistele valitsuse dokumentidele kirjutab alla vallavanem või linnapea ja valla- või linnasekretär.
Muudatuste taotlemine volikogu ja valitsuse õigusaktides
Igaühel on õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi.
Munitsipaalomand
Munitsipaalomand on vallale või linnale kuuluv vara. Valla või linna vara valitsemise korra kehtestab volikogu. Kohalik omavalitsus võib talle riigi poolt tasuta omandisse antud kinnisasja võõrandada juhul, kui kinnisasi ei ole enam vajalik või on muutunud kõlbmatuks kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks. Riigi poolt tasuta antud kinnisasja võib võõrandada ainult kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kehtestatud korras. Kohalikul omavalitsusüksusel on ostueesõigus tema haldusterritooriumil asuva ehitise võõrandamisel eraõiguslike isikute poolt, kui seda ehitist on osaliselt või tervikuna enne võõrandamist vähemalt ühe aasta jooksul kasutatud haridus-, tervishoiu-, kultuuri- või kasvatusasutusena. Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele asjaõigusseaduse sätteid.
Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes
Vald või linn võib teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud, olla osanikuks või aktsionäriks valla või linna arengu seisukohast olulises äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liikmeks. Valla või linna ametiasutuse hallatava asutuse asutamise ja selle tegevuse lõpetamise otsustab volikogu. Hallatava asutuse põhimääruse, struktuuri ja koosseisu kinnitamine ning muutmine toimub volikogu poolt kehtestatud korras. Valla või linna ametiasutus ja ametiasutuse hallatav asutus registreeritakse riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste registris. Sihtasutuse, mille ainuasutajaks on vald või linn, samuti osaühingu või aktsiaseltsi, mille ainsaks osanikuks või aktsionäriks on vald või linn, asutamise, ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise ja lõpetamise otsustab ning põhikirja ja selle muudatused kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Sihtasutuse, osaühingu või aktsiaseltsi nõukogu liikmed nimetab, samuti muid asutaja, osaniku või aktsionäri õigusi teostab valla- või linnavalitsus. Kui osaühingul ei ole nõukogu, nimetab valla- või linnavalitsus osaühingu juhatuse liikmed. Kui sihtasutusel on mitu asutajat või kui äriühingus osaleb lisaks linnale või vallale ka teisi osanikke või aktsionäre, samuti kui vald või linn osaleb liikmena mittetulundusühingus, otsustab osalemise ja selle lõpetamise valla- või linnavolikogu. Muus osas teostab osaniku-, aktsionäri-, asutaja- või liikmeõigusi valla- või linnavalitsuse poolt nimetatud isik. Vallal või linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid.
Maksud ja koormised
Kohalikud maksud ja maksumäärade muudatused kehtestatakse enne valla- või linnaeelarve või lisaeelarve vastuvõtmist või eelarve muutmist ja neid rakendatakse eelarveaasta algusest või koos lisaeelarve või eelarve muutmisega. Koormis on kohustus, mis seaduse alusel kehtestatakse volikogu määrusega füüsilistele või juriidilistele isikutele kohustuslike tööde tegemiseks valla või linna territooriumil kehtestatud heakorraeeskirjade täitmiseks. Koormise võib kehtestada füüsilistele ja juriidilistele isikutele nende omandis või valduses oleva kinnistu või muu nende kasutuses oleva territooriumi ning sellega vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks. Koormise määramisel kehtestatakse koormise olemus, ulatus, täitmise tingimused ja kord ning koormise täitmise üle kontrolli teostamise kord. Isik, kellel koormise täitmine lasub, võib oma arvel lasta selle täita teisel isikul. Isiku põhjendatud taotlusel on volikogul õigus lubada isikul koormise täitmise eest maksta raha, mida peab kasutama selle koormise täitmiseks. Volikogu poolt vastava loa andmisel määratakse volikogu poolt kehtestatud korras koormise täitmiseks vajalike tööde maksumus. Koormise täitmist kontrollib valla- või linnavalitsus. Koormist ei või asendada maksuga kohalikku eelarvesse. Koormisena ei või kehtestada makse, trahve, teenustasusid, lõive ega muu nimetusega rahalisi kohustusi. Koormis ei või olla lepingu objektiks.
Vallavanem ja linnapea
Vallavanem/linnapea on valitsuse juht, kes esindab valitsust ( primus inter pares ) ja seaduste ning omavalitsusüksuse põhimääruse alusel ja kehtestatud korras ka valda või linna kui avalik-õiguslikku juriidilist isikut. Vallavanema või linnapea töötasu määramise küsimuse otsustamine kuulub volikogu ainupädevusse. Vallavanem või linnapea ei tohi olla samaaegselt volikogu esimees ega volikogu liige. Vallavanem või linnapea ei tohi olla üheski muus riigiametis või KOV ametis, riigi või KOV hallatava asutuse töötaja ega kuuluda KOV osalusega äriühingu juhtorganisse. Vallavanemale ja linnapeale võidakse avaldada umbusaldust. Umbusalduse avaldamine kuulub volikogu ainupädevusse ja seda võib algatada vähemalt neljandik volikogu koosseisust. Umbusalduse avaldamine vabastab vallavanema või linnapea oma kohustustest ja ametist. Kui umbusalduse avaldamine ei leidnud volikogu istungil toetust, siis ei saa sama isiku suhtes 3 kuu jooksul samal põhjusel uut umbusaldust algatada. Vallavanema või linnapea valib volikogu seaduses ja valla või linna põhimääruses sätestatud tingimustel ja korras kuni neljaks aastaks.
Vallavanem või linnapea:
1) korraldab valla- või linnavalitsuse tööd ja valla- või linnavalitsuse istungite ettevalmistamist;
2) esindab omavalitsusüksust ja valla- või linnavalitsust vastavalt seadusega, valla või linna põhimäärusega ning volikogu poolt antud pädevusele;
3) annab valla- või linnavalitsuse ja tema ametiasutuse sisemise töö korraldamiseks käskkirju;
4) kirjutab alla valla- või linnavalitsuse määrustele ja korraldustele ning teistele valitsuse dokumentidele;
5) esitab volikogule kinnitamiseks valla- või linnavalitsuse koosseisu;
6) esitab volikogule ettepaneku valitsuse täiendava liikme kinnitamiseks ja valitsuse liikme vabastamiseks valitsuse liikme kohustustest ning palgalise valitsuse liikme ametisse nimetamiseks ja ametist vabastamiseks;
7) esitab valla- või linnavalitsusele ametisse nimetamiseks valla või linna ametiasutuse juhi kandidaadi, teeb valitsusele ettepaneku nimetatud juhtude ametist vabastamise kohta, teostab tööandja teisi õigusi ja kohustusi, kui volikogu või valitsuse õigusaktis ei ole sätestatud teisiti;
8) esitab majanduslike huvide deklaratsiooni KVS-s sätestatud korras;
9) täidab muid talle seaduse alusel ja valla või linna põhimäärusega pandud ülesandeid.
Valla- ja linnasekretär (KOKS § 55)
Valla- või linnasekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist seaduses sätestatud korras vallavanem või linnapea.Valla- või linnasekretäriks võib nimetada vähemalt 21-a Eesti kodaniku, kellel on juristi kvalifikatsioon või tunnistus Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kutsenõuetele vastavuse kohta. Valla- või linnasekretär ei kuulu valitsuse koosseisu, kuid ta võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest. Valla- või linnasekretäri asendamise korra määrab vallavanem või linnapea. Valla- või linnasekretäri asendajal on kõik valla- või linnasekretäri õigused ja kohustused ning ta peab vastama KOKS-s valla- või linnasekretäri kohta sätestatud nõuetele. Valla- või linnasekretär:

juhib valla- või linnakantseleid ning esitab vallavanemale või linnapeale ettepanekuid valla- või linnakantselei ülesannete, struktuuri ja teenistujate koosseisu kohta;

annab kaasallkirja valitsuse määrustele ja korraldustele;

korraldab volikogu ja valitsuse õigusaktide avaldamist ja töö avalikustamist;

saadab õiguskantslerile valla või linna õigustloovate aktide ärakirjad 10 päeva jooksul nende vastuvõtmisest arvates;

esindab valda või linna kohtus või volitab selleks teisi isikuid;

hoiab valla või linna vapipitsatit;

osaleb valitsuse istungite ettevalmistamisel ja korraldab istungite protokollimist;

annab valla- või linnakantselei sisemise töö korraldamiseks käskkirju;

registreerib KrMS §-s 141 sätestatud juhul prokuratuuri määruse või kohtumääruse alusel vallavanema või linnapea teenistussuhte peatumise määruse saamisele järgnevast tööpäevast;

vastutab sünni- ja surmaaktide õigusaktidele vastava koostamise eest kooskõlas PKS-ga (§ 108 lg 2);

täidab muid seaduses, valla või linna põhimääruses ja valitsuse töökorras pandud ülesandeid.
Umbusaldusmenetlus volikogus
Vähemalt neljandik volikogu koosseisust võib algatada umbusalduse avaldamise volikogu esimehele, volikogu aseesimehele, volikogu komisjoni esimehele, volikogu komisjoni aseesimehele, revisjonikomisjoni liikmele, valitsusele, vallavanemale, linnapeale või valitsuse liikmele. Umbusalduse algatamine toimub volikogu istungil. Umbusaldus algatatakse enne päevakorrapunktide arutelude juurde asumist. Umbusalduse algatajate esindaja esineb ettekandega ja annab umbusaldusavalduse istungi juhatajale üle. Umbusalduse avaldamise küsimus lülitatakse volikogu järgmise istungi päevakorda. Umbusaldushääletus on avalik. Umbusalduse avaldamine vabastab volikogu esimehe või aseesimehe tema kohustustest ja ametist või volikogu komisjoni esimehe, komisjoni aseesimehe või revisjonikomisjoni liikme tema kohustustest. Volikogu esimehele umbusalduse avaldamise korral täidab volikogu esimehe ülesandeid kuni uue esimehe valimiseni volikogu määratud üks volikogu aseesimeestest või tema puudumisel volikogu vanim liige. Umbusalduse avaldamine vabastab vallavanema, linnapea või valitsuse liikme vallavanema, linnapea või valitsuse liikme kohustustest ja ametist. Vallavanemale või linnapeale umbusalduse avaldamise korral valib volikogu samal istungil uue vallavanema või linnapea või määrab ühe valitsuse liikmetest vallavanema või linnapea asendajaks kuni uue vallavanema või linnapea valimiseni. Valitsusele umbusalduse avaldamise korral täidab valitsus oma ülesandeid edasi ja valitsuse volitused kehtivad kuni uuele valitsusele volituste andmiseni käesolevas seaduses sätestatud korras. Valitsuse volituste lõppemine seoses umbusalduse avaldamisega toob kaasa kõigi valitsuse liikmete vabastamise valitsuse liikme kohustustest ning palgaliste valitsuse liikmete ametist vabastamise. Kui volikogu avaldab umbusaldust mõnele valitsuse liikmele ning käesoleva seaduse § 49 6. lõikes sätestatud kvoorum jääb alles, jätkab valitsus oma tegevust ning vabad kohad täidetakse käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud korras või muudetakse sätestatud korras valitsuse liikmete arvu ja valitsuse struktuuri. Kui valitsuse liikmetele avaldatud umbusalduse tagajärjel ei ole täidetud käesoleva seaduse § 49 6. lõikes sätestatud kvooruminõue, ei ole valitsus otsustusvõimeline kuni vajaliku arvu uute valitsuse liikmete kinnitamiseni ja palgaliste valitsuse liikmete ametisse nimetamiseni. Kui umbusalduse avaldamine ei leidnud volikogu istungil toetust, siis ei saa samale isikule kolme kuu jooksul samal põhjusel algatada uut umbusalduse avaldamist. Umbusalduse avaldamine on vallavanema, linnapea või valitsuse liikme ametist vabastamise eraldi alus avaliku teenistuse seaduse §-des 114, 119, 123 ja 128 sätestatud ametist vabastamise aluste kõrval.
Kohaliku omavalitsuse teenistus
avalik teenistus on töötamine riigi või KOV-i ametiasutuses.
avaliku teenistuse liigid: 1) riigiteenistus ; 2) KOV teenistus.
ametiasutus on riigi või KOV-i eelarvest finantseeritav asutus, kelle ülesandeks on avaliku võimu teostamine. KOV ametiasutused, milles töötamist loetakse avalikuks teenistuseks:
1) valla- ja linnavolikogu kantselei;
2) valla- ja linnavalitsused (asutustena) koos struktuuriüksustega;
3) osavalla- ja linnaosavalitsused;
4) linnavalitsuse ametid;
5) KOV-de liitude bürood:
avalik teenistuja- on isik, kes teeb palgalist tööd riigi või KOV ametiasutuses.
KOV teenistuja on KOV üksusega teenistussuhtes olev isik. Avalikud teenistujad jagunevad:
1) ametnikud - on ametiasutuse kooseisus ettenähtud ametikohale nimetatud või valitud isik
a) riigiametnikud b) KOV ametnikud
KOV ametnikud jagunevad: a) KOV juhid; b) nõunikud; c) vanemametnikud; d) nooremametnikud
2) abiteenistujad – ametiasutuse koosseisus ettenähtud abiteenistuskohale töölepingu alusel võetud tehniline töötaja;
3) koosseisuvälised teenistujad – isik, kes võetakse teenistusse määratud ajaks nimetamise või töölepingu alusel ametniku või abiteenistuja niisuguste ülesannete täitmiseks, millel ei ole alatist iseloomu
Koosseisulistele ametnikele ja koosseisuväliste ametnike ülesandeid täitvatele isikutele laieneb ATS, koosseisulistele ja koosseisuvälistele abiteenistujatele TLS.
· KOV ametiasutuse haldusalas olev asutus: on asutus, mille põhiülesandeks on avalik-õiguslike teenuste osutamine (nt KOV-le kuuluvad koolid, lasteaiad, raamatukogud jne). Nendele töötajatele ei laiene ATS, vaid TLS õiguslik režiim. Siin ei ole tegu avaliku teenistusega.
· Palgalisel ametikohal töötavale volikogu esimehele või tema asetäitjale, vallavanemale või linnapeale ja volikogu poolt ametisse nimetatud valitsuse liikmele võib volikogu otsusega maksta ametist vabastamisel hüvitust kuni 3 kuu ametipalga ulatuses, kui ta on töötanud 2-8 aastat, ja kuni 6 kuu ametipalga ulatuses, kui ta on töötanud vastavalt ametikohal rohkem kui 8 aastat ning vabastamine toimub:
1) seoses volituste tähtajalise lõppemisega;
2) tema enda algatusel seoses terviseseisundiga, mis ei võimalda püsivalt oma teenistuskohustusi täita;
3) seoses umbusalduse avaldamisega.
Hüvitist ei maksta, kui volikogu poolt ametisse valitud või nimetatud isik:
1) vabastatakse ametist tema enda algatusel, v.a ülalnimetatud p 2 juhul;
2) valitakse või nimetatakse volikogu poolt ametisse uueks tähtajaks.
Palgalisel ametikohal töötavale vallavanemale või linnapeale makstakse ametist vabastamisel hüvitist 6 kuu ametipalga ulatuses, kui ametist vabastamine toimub volikogude algatusel toimuva valdade või linnade haldusterritoriaalse korralduse muutmise tõttu. Hüvitist ei maksta, kui volikogu valib vallavanema või linnapea ametisse uueks tähtajaks.
Korruptsioonivastase seaduse nõuded KOV ametiisikutele
Ametiisik on mh ametiseisundit omav KOV ametnik, samuti tema ülesandeid täitev koosseisuväline teenistuja. Ametiseisund on ametikohast tulenev ametiisiku õiguspädevus vastu võtta teistele isikutele kohustuslikke otsuseid, teha toiminguid, osaleda riigi- või munitsipaalvara erastamises, võõrandamise või kasutusse andmise otsuste tegemisel ning kohustust täita oma ametialaseid kohustusi ausalt ja õiguspäraselt. Ametiisikuks KVS tähenduses on mh ka: 1) valla- ja linnavolikogu esimees ja liikmed; 2) vallavanem ja linnapea, valla- ja linnavalitsuse liikmed; 3) osavalla ja linnaosa vanem, osavalla ja linnaosa halduskogu liikmed; 4) kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juhatuse ja nõukogu liige; 5) kohaliku omavalitsuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt asutatud eraõiguslike sihtasutuste tegevjuhid, juhatuse ja nõukogu liikmed; 6) valla- või linnaametiasutuse juht ja ametiasutuse hallatava asutuse juht, kui nii on otsustanud valla- või linnavolikogu; 7) mittetulundusühingu juhatuse liikmed, kui mittetulundusühingu on asutanud või selles osaleb KOV.
Ametiisik peab deklareerima oma majanduslikud huvid (dokument, milles on andmed temale kuuluva vara, varaliste kohustuste ja muude asjaolude kohta, mis võimaldavad kindlaks määrata ametiisiku majanduslikud huvid ja varalise seisu). Valla- ja linnavolikogu esimees, vallavanem ja linnapea, osavallavanem ja linnaosa vanem esitavad deklaratsiooni siseministrile. KOV volikogu liige, KOV ametiisik ja tema ülesandeid täitev koosseisuline teenistuja, valla või linna ametiasutuse juht ning nende ametiasutuste hallatavat asutuse juht, samuti KOV osalusega äriühingu juhatuse ja nõukogu liikmed, v.a KOV vähemusotsustusõigusega äriühingute juhatuse ja nõukogu liikmed, kes ei esinda KOV-d, esitavad deklaratsiooni volikogu määratud komisjonile. Toimingupiiranguteks on:

tasu või suurema tasu võtmise keeld;

altkäemaksust teatamise kohustus;

keelatud tehingud (enda kasuks; huvidekonflikt)

huvide konflik (mõjutab ennast või lähisugulast)

kingituste vastuvõtmise piirang.
Volikogu õigusaktidele esitatavad nõuded ja õigusaktide jõustumine
Volikogu õigusaktid avalikustatakse valla või linna põhimääruses sätestatud korras. Kui valla või linna põhimääruses ei ole sätestatud teisiti, loetakse volikogu määrus avalikustatuks pärast tema väljapanekut valla- või linnakantseleis. Volikogu määrused jõustuvad kolmandal päeval pärast nende avalikustamist, kui õigusaktis eneses ei ole sätestatud hilisemat jõustumise tähtaega. Määruses ei saa kehtestada tagasiulatuvalt sätteid, mis toovad kaasa isikute kohustuste ja vastutuse suurenemise. Volikogu otsus jõustub teatavakstegemisest. Volikogu määrustele ja otsustele kirjutab alla volikogu esimees või tema asendaja. Volikogu määrused ja otsused ning istungite protokollid peavad olema seaduses ja valla või linna põhimääruses sätestatud korras kättesaadavad kõigile isikutele. Üldist tähtsust omavad volikogu määrused saadetakse Riigikantseleile avaldamiseks kinnitatud ärakirjana nii paberkandjal kui elektroonilisel kujul Riigikantselei poolt antud tehniliste juhiste kohaselt nädala jooksul pärast aktile allakirjutamist. Volikogu määrused ja otsused ning istungite protokollid vormistatakse eesti keeles. Omavalitsusüksustes, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, võidakse volikogu istungite protokollid lisaks eesti keelele vormistada ka selle omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemusrahvuse keeles.
Õigusaktide täitmise kontroll
Seaduste ja volikogu määruste ning otsuste ja valla- või linnavalitsuse määruste ning korralduste täitmist kontrollivad seaduses ja valla või linna põhimääruses sätestatud korras volikogu ja valitsus.
Arengukava
Vallal või linnal peab olema arengukava. Arengukava käesoleva seaduse tähenduses on omavalitsusüksuse pika- ja lühiajalise arengu eesmärke määratlev ja nende elluviimise võimalusi kavandav dokument, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi ning on aluseks erinevate eluvaldkondade arengu integreerimisele ja koordineerimisele. Kõik seaduse alusel kohalikule omavalitsusele kohustuslikud valdkonnapõhised arengukavad, valla või linna arengukava ning üldplaneering peavad olema omavahel seotud ning ei tohi olla vastuolus. Mis tahes eelarveaastal peab kehtiv arengukava hõlmama vähemalt kolme eelseisvat eelarveaastat. Kui vallal või linnal on pikemaajalisi varalisi kohustusi või neid kavandatakse pikemaks perioodiks, peab arengukava olema nimetatud varalisi kohustusi käsitlevas osas kavandatud selleks perioodiks. Arengukava koostatakse kogu valla või linna territooriumi kohta. Täiendavalt võib arengukava koostada: 1) valla või linna territooriumi osa kohta kehtiva arengukava täpsustamiseks või täiendamiseks; 2) valdkonnapõhise arengukavana kehtiva arengukava täpsustamiseks või täiendamiseks; 3) mitme valla või linna või nende territooriumi osade kohta huvitatud kohalike omavalitsusüksuste omavahelisel kokkuleppel. Omavalitsusüksus korraldab avalike arutelude kaudu kõigi huvitatud isikute kaasamise arengukava koostamise protsessi ning tagab kehtestatud arengukava järgimise. Teade arengukava ja selle muutmise eelnõu avalikustamise kohta avaldatakse maakonnalehes ja valla- või linnavalitsuse veebilehel. Avaliku väljapaneku kestus ei või olla lühem kui kolm nädalat. Arengukava esitatakse maavanemale ja Siseministeeriumile hiljemalt üks kuu pärast volikogu poolt tehtud otsust arengukava vastuvõtmise või muutmise kohta. Pärast volikogu poolt vastuvõtmist avalikustatakse arengukava valla- või linnavalitsuse veebilehel. Hiljemalt iga aasta 1. oktoobriks vaatab volikogu läbi valla või linna arengukava ja võtab vastu otsuse selle täitmise ja vajadusel muutmise kohta. Arengukava on aluseks: 1) valla- või linnaeelarve koostamisele; 2) investeeringute kavandamisele ja nende jaoks rahaliste ja muude vahendite taotlemisele, sõltumata nende allikast; 3) laenude võtmisele, kapitalirendi kasutamisele ja võlakirjade emiteerimisele.
____________________________________________________________________________________________________
§ 15. KOHALIKE OMAVALITSUSTE KOOSTÖÖ
____________________________________________________________________________________________________
PS § 159: Kohalikul omavalitsusel on õigus moodustada teiste kohalike omavalitsustega liite ja ühisasutusi.
EKOH art 10 Kohalike võimuorganite õigus moodustada ühendusi:
1. Kohalikel võimuorganitel on õigus oma volituste täitmiseks teha koostööd ning moodustada seadusega lubatud piires ühendusi teiste kohalike võimuorganitega ühiseid eesmärke kandvate ülesannete täitmiseks.
2. Kõik liikmesriigid tunnustavad kohalike võimuorganite õigust kuuluda ühiste huvide kaitsmiseks ja edendamiseks moodustatud ühendusse ning rahvusvahelisse kohalike võimuorganite ühendusse.
3. Kohalikel võimuorganitel on vastavalt seadusega lubatud tingimustele õigus teha koostööd teiste riikide vastavate võimuorganitega.
1. Kohalike omavalitsuste siseriiklikud liidud ja rahvusvahelised ühendused
siseriiklikud:
a) üleriigilised liidud:
- Eesti Linnade Liit
- Eesti Maaomavalitsuste Liit
b) maakondlikud liidud
rahvusvahelised:
- Rahvusvaheline Kohalike Omavalitsuste Liit (IULA) – KOV-de rahvuslike liitude delegaatide ülemaailmne konverents , millel on ÜRO juures nõuandev staatus.
- Euroopa Kohalike Omavalitsuste ja Regioonide Nõukogu (CEMR) -kohalike ja regionaalsete territoriaalkorporatsioonide üleeuroopaline organisatsioon.
- Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongress (CLRAE)- on EN nõuandev organPeamine eesmärk on tagada kohalike ja regionaalsete omavalitsuste osalemine üleeuroopalises ühinemisprotsessis ja EN töös. Olulisemaks ülesandeks on kohaliku ja regionaalse demokraatia edendamine, samuti piiriülese ja regiooniülese koostöö tugevdamine laienevas Euroopas.
- Regioonide Komitee - Euroopa regioonide ja KOV-de esindajatest koosnev konsultatiivorgan, mis on moodustatud 1994. a EL lepingu (Maastrichti lepingu) alusel. Ülesanne: kindlustada, et neil võimuorganeil oleks võimalik kaasa rääkida EL-i poliitika kujundamisel ja et järgitaks regionaalset ja kohalikku identiteeti ning prerogatiive. EL Nõukogu või Euroopa Komisjon peavad Regioonide Komiteega konsulteerima järgmistes küsimustes: haridus ja noorsooküsimused; kultuur; tervishoid; üleeuroopalised transpordi-, telekommunikatsiooni - ja energiavõrgud; majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus (regionaalpoliitika); seaduse alusel pandavad riiklikud ülesanded (eeldus: ükski liitu kuuluv KOV ei ole vastu)
KOV liit
täitmiseks võetavad kohalikud ülesanded
(nende KOV-de eest, kes on otsustanud ühiselt täita)
Liitu rahastatakse:
- liikmemaksudest
- toetustest ja annetustest
- liidu põhikirjalisest tegevusest saadavast tulust
- seaduses või seaduse alusel ettenähtud juhtudel riigieelarvelistest eraldistest
ühisasutus – eesmärk on avalike teenuste osutamine (kool, lasteaed , raamatukogu vms). Ühisasutus ei ole juriidiline isik. Ühisasutuse moodustamine eeldab asjaomaste KOV üksuste volikogude sellekohaseid otsuseid, samuti poolte vahel sõlmitavat halduslepingut, kus tuleb lahendada ühisasutuse juhtimise, finantseerimise jm küsimused.
muud kohaliku omavalitsuse üksuste ühendused – selline KOV üksus ei tohi oma nimes kasutada täiendit „omavalitsusüksuste liit“ või „omavalitsus liit“. Õiguslikult võib see olla kas mittetulundusühing või seltsing.
volituste andmine ühele vallale või linnale – Vallad ja linnad võivad ühiste huvide väljendamiseks, esindamiseks ja kaitsmiseks ning ühiste ülesannete täitmiseks anda sellekohased volitused mõnele vallale või linnale.
PS § 159: Kohalikul omavalitsusel on õigus moodustada teiste kohalike omavalitsustega liite ja ühisasutusi.
EKOH art 10 Kohalike võimuorganite õigus moodustada ühendusi
1. Kohalikel võimuorganitel on õigus oma volituste täitmiseks teha koostööd ning moodustada seadusega lubatud piires ühendusi teiste kohalike võimuorganitega ühiseid eesmärke kandvate ülesannete täitmiseks.
2. Kõik liikmesriigid tunnustavad kohalike võimuorganite õigust kuuluda ühiste huvide kaitsmiseks ja edendamiseks moodustatud ühendusse ning rahvusvahelisse kohalike võimuorganite ühendusse.
3. Kohalikel võimuorganitel on vastavalt seadusega lubatud tingimustele õigus teha koostööd teiste riikide vastavate võimuorganitega.
Koostöövormid
Vallad ja linnad võivad ühiste huvide väljendamiseks, esindamiseks ja kaitsmiseks ning ühiste ülesannete täitmiseks: 1) tegutseda ühiselt; 2) anda sellekohased volitused mõnele vallale või linnale; 3) moodustada kohaliku omavalitsuse üksuste liite ja muid ühendusi. Nimetatud koostöö korral võivad vallad ja linnad näha lepinguga ette ühisasutuste moodustamise.
Kohaliku omavalitsuse üksuste liidud
Maakondliku ja üleriigilise kohaliku omavalitsuse üksuste liitude asutamine ja nende tegevus toimub kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduses ettenähtud korras.
KOV üksuste liit - Liit on mittetulundusühing, mille suhtes kohaldatakse mittetulundusühingute seadust, arvestades käesolevas seaduses ettenähtud erisusi.
Maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste liit- Maakonna kohaliku omavalitsuse üksused võivad moodustada maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste liidu (edaspidi maakondlik liit). Maakondliku liidu eesmärgiks on maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste ühistegevuse kaudu maakonna tasakaalustatud ja jätkusuutlikule arengule kaasaaitamine, maakonna kultuuritraditsioonide säilitamine ja edendamine, maakonna ja oma liikmete esindamine ja liikmete ühiste huvide kaitsmine, samuti maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste koostöö edendamine ja liikmetele seadusega ettenähtud ülesannete paremaks täitmiseks võimaluste loomine. Maakondliku liidu nimi peab viitama maakonnale, mille kohaliku omavalitsuse üksused sellesse liitu kuuluvad, ning sisaldama eestikeelset täiendit «omavalitsusüksuste liit» või «omavalitsuste liit». Kohaliku omavalitsuse üksuste ühendus, mis ei ole käesoleva seaduse nõuete kohane, ei või oma nimes kasutada täiendit «omavalitsusüksuste liit» või «omavalitsuste liit».
Üleriigiline kohaliku omavalitsuse üksuste liit- Kohaliku omavalitsuse üksused võivad moodustada üleriigilise kohaliku omavalitsuse üksuste liidu (edaspidi üleriigiline liit). Üleriigilise liidu eesmärgiks on kohaliku omavalitsuse üksuste ühistegevuse kaudu kohaliku omavalitsuse üldisele arengule kaasaaitamine, oma liikmete esindamine ja nende ühiste huvide kaitsmine, samuti liikmete koostöö edendamine ja liikmetele seadusega ettenähtud ülesannete paremaks täitmiseks võimaluste loomine. Üleriigilise liidu nimi peab viitama selle liidu üleriigilisele ulatusele ning asjaolule, et tegemist on kohaliku omavalitsuse üksuste liiduga.
Asutamine- Maakondliku liidu võivad ühiselt asutada üle poole maakonna kohaliku omavalitsuse üksustest. Üleriigilise liidu võivad ühiselt asutada üle poole Eesti kohaliku omavalitsuse üksustest või kohaliku omavalitsuse üksused, kelle elanike arv kokku moodustab rahvastikuregistri andmete alusel üle poole Eesti elanike arvust. Kohaliku omavalitsuse üksus võib samal ajal kuuluda ühte maakondlikku liitu ja ühte üleriigilisse liitu.
Liikmed- Liit ei või keelduda maakondliku või üleriigilise liidu liikmele esitatavatele nõuetele vastava kohaliku omavalitsuse üksuse vastuvõtmisest liidu liikmeks. Kui liidu liikmete arv langeb alla seaduses ettenähtud suuruse ning liikmete arvu ei suudeta kuue kuu jooksul suurendada ettenähtud suuruseni , muudetakse liit põhikirja muutmisega muud liiki kohaliku omavalitsuse üksuste ühenduseks või lõpetatakse liidu tegevus. Haldusterritoriaalse korralduse muutmisel läheb liidu liikme staatus üle uuele kohaliku omavalitsuse üksusele, kui kõik endised kohaliku omavalitsuse üksused olid liidu liikmed. Haldusterritoriaalse korralduse muutmise tulemusel tekkinud kohaliku omavalitsuse üksuse esindatuse proportsioon liidu organites määratakse uue kohaliku omavalitsuse üksuse tunnustest lähtudes. Liikmestaatuse ülemineku üksikasjalik kord nähakse ette põhikirjas. Kui kõik endised kohaliku omavalitsuse üksused ei olnud sama liidu liikmed, lõpeb nende liikmestaatus haldusterritoriaalse korralduse muutmisel. Liidu mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kandmise avaldusele lisatakse liidu liikmete nimekiri. Liikme liitu vastuvõtmisel, liidust väljaastumisel, väljaarvamisel või liikmestaatuse üleminekul esitab liit mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri pidajale viivitamata sellekohase teate.
Üldkoosolek- Üldkoosolekul võivad oma esindaja kaudu osaleda kõik liidu liikmed. Liidu põhikirjas ettenähtud juhtudel võib liikmel olla mitu esindajat. Liige nimetab oma esindaja liidu üldkoosolekule kohaliku omavalitsuse volikogu volituste tähtajaks. Igale esindajale määratakse asendaja. Esindaja ja tema asendaja nimetatakse kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse liikmete hulgast. Volikogu võib esindaja või tema asendaja, sõltumata põhjusest, tagasi kutsuda ning nimetada uue esindaja või asendaja. Üldkoosoleku otsused võetakse vastu üldkoosolekul osalevate esindajate poolthäälteenamusega. Igal esindajal on üks hääl. Seaduses või põhikirjas võib mõne otsuse vastuvõtmiseks näha ette suurema häälteenamuse nõude või näha ette, et otsus on vastu võetud, kui ükski esindaja ei ole selle vastu. Mittetulundusühingute seaduses nimetatud liikmete häälteenamust käsitatakse liitude puhul käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud poolthäälteenamusena.
Liidu esindusülesanded- Liit esindab liitu kuuluvaid kohaliku omavalitsuse üksusi kui tervikut suhetes riigiorganite, teiste isikute ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Maakondlik liit esindab maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste ühishuve suhetes riigiorganite, teiste isikute ning rahvusvaheliste organisatsioonidega. Liidul on õigus oma liikmete ühiste huvide kaitsmiseks pöörduda kaebusega halduskohtusse.
Liidu täidetavad kohaliku omavalitsuse ülesanded- Liit täidab kohaliku omavalitsuse ülesandeid, mille liidu kaudu ühiselt täitmise on otsustanud üldkoosolek. Üldkoosolek võib otsustada ülesande täitmiseks võtmise teiselt liidult lepingu alusel. Kohaliku omavalitsuse ülesandeid täidab liit nende kohaliku omavalitsuse üksuste eest, kelle volikogu on otsustanud ülesande liidu kaudu ühise täitmise. Avaliku võimu volituse rakendamist eeldava ülesande võib liidule täitmiseks anda ainult seaduses sisalduva sellekohase volituse olemasolu korral. Seadusega või selle alusel kohalikule omavalitsusele pandud ülesande võib liidule täitmiseks anda ainult seaduses sisalduva sellekohase volituse olemasolu korral.
Liidu täidetavad riiklikud ülesanded- Liit täidab ülesandeid, mis on talle pandud seadusega või seaduse alusel. Liit võib sõlmida valitsusasutusega lepingu, mille alusel ta võtab täita riikliku ülesande. Riikliku ülesande võtab liit täita juhul, kui ükski liitu kuuluv kohaliku omavalitsuse üksus ei ole selle vastu. Seadusega või seaduse alusel liidule pandud ülesande täitmisega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
Liidu rahastamine - Liidu ülesannete täitmist rahastatakse: 1) liikmemaksudest; 2) toetustest ja annetustest; 3) liidu põhikirjalisest tegevusest saadavast tulust; 4) seaduses või seaduse alusel ettenähtud juhtudel riigieelarvelistest eraldistest.
___________________________________________________________________________________________________
§ 16. KOHALIKU OMAVALITSUSE ÕIGUSAKTID. HALDUSLEPING
___________________________________________________________________________________________________
KORDAMISOSA /J. Liventaal /
ÜLDAKT = ÕIGUSTLOOV AKT = NORMATIIVAKT :
1) ON NII AVALIKÕIGUSLIKUS KUI KA ERAÕIGUSLIKUS ÕIGUSSUHTES PIIRITLEMATA ARVU JUHTUDE REGULEERIMISEKS VASTU VÕETUD, KÄITUMISEESKIRJU (ABSTRAKTSEID ÕIGUSNORME) SISALDAV SEADUSANDLIKU JA TÄIDESAATVA RIIGIVÕIMU VÕI KOHALIKU OMAVALITSUSE ORGANI LEGISLATIIVAKT
2) KÄITUMISEESKIRI (ÕIGUSNORM) ON REEGLINA IMPERSONAALNE, KUID SPETSIAALSUBJEKT VÕIB OLLA LIIGIMÕISTE ALUSEL PIIRITLETUD
3) KÄITUMISEESKIRI (ÕIGUSNORM) ON OBJEKTIIVSE ÕIGUSE NORM KÕIGILE, OBJEKTIIVSEST ÕIGUSEST TULENEVAID SUBJEKTIIVSEID KOHUSTUSI JA ÕIGUSI SAAB ÕIGUSTATUD SUBJEKT VAHETULT RAKENDADA VAID ÕIGUSE JÄRGIMISE VÕI KASUTAMISE JUHUL; ÜLDAKT LOOB OBJEKTIIVSET ÕIGUST.
4) FORMAALNE TUNNUS ÕIGUSAKTI LIIGI JÄRGI: SEADUS KITSAS (PÕHISEADUS, SEADUS) JA LAIAS (KÕIK SEADUSED + SEADLUS ( DEKREET ), MÄÄRUS) TÄHENDUSES.
PS § 139: õiguskantsleri pädevuse määratluses sisaldub mõiste õigustloov akt.
HMS kasutab määruse kohta mõistet õigusakt. Selline kasutus, kus mõiste õigusakt esineb koos konkreetse õigusakti liigi nimega, on Euroopas üldlevinud.
KOKS § 7 lg 1 kasutab mõistet üldakt.
Mõiste normatiivakt oli laialdaselt kasutusel endise N.Liidu õiguskirjanduses, kuid kasutati ka Ungaris ja nt enne II MS ka Eesti õiguskirjanduses.
Õigustloov üldakt on alati legislatiivakt, vaatamata sellele, millise konkreetse legislatuuri (parlament, riigipea , valitsus, minister, KOV organ) poolt see on vastu võetud
§ 14. Kohaliku omavalitsuse õigusaktid. Haldusleping /kordamisosa/
Õigustloov üldakt kehtib aegruumis ja isikute ringi suhtes:
1) kas kogu riigi või selle territooriumi osa (seadus, seadlus e dekreet, valitsuse või ministri määrus) või kogu territooriumi haldusjaotuse üksuse (omavalitsusüksuse) või selle osa territooriumil (volikogu ja valitsuse määrus);
2) kas üld- või erisubjekti suhtes;
3) kas määramata või määratud tähtajaks või juriidilise fakti saabumiseni.
Õigustlooval üldaktil võib Eesti õiguskorras olla dualistlik iseloom – see võib sisaldada nii õigusnorme kui ka üksikregulatsioone (nt rakendussätted)
§ 16. Kohaliku omavalitsuse õigusaktid. Haldusleping /selgitusosa: JL/
Õigustloov akt on üldnorme sisaldavate aktide üldnimetus ning võib olla dualistliku iseloomuga. Seadus võib olla dualistliku iseloomuga selles mõttes, et tal on tunnused, mis iseloomustavad teda kui seadust materiaalses mõttes ja seadust formaalses mõttes. Need, kes lähtuvad sellest, et Riigieelarve seadus on seadus formaalses mõttes, eeldavad, et see seadus ei sisalda ühtegi üldnormi. Eesti õiguspraktikas sisaldab Riigieelarve seadus üldnorme, järelikult on see seadus, millel on dualistlik iseloom. Seadus "1999. aasta riigieelarve" sisaldab nii üldnorme kui ka individuaalseid ettekirjutusi. Õiguskantsleri seaduse kohaselt kuulub õiguskantsleri pädevusse igasuguste seaduste Põhiseadusele või seadusele vastavuse kontrollimine.
HMS § 88: Määrus on õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks.
HMS § 89 lg 1: Määrus on õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan.
HMS § 90 lg 1: Määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga.
RKPJKo 22.12.1998 nr 3-4-1-11-98 (RT I 1998, 113/114, 1887) “Tallinna vanalinna sissesõidu ja vanalinnas parkimise eeskirja p-d 2, 6, 7 ja 8, läbivaatamine”:
Tallinna vanalinna sissesõidu ja vanalinnas parkimise eeskiri on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 22. veebruari 1996. a määrusega nr 8. Määruse kohaselt on see antud vastavalt Parkimisseadusele ja Tallinna Linnavolikogu 14. detsembri 1995. a määrusele nr 23 “Sõidukite parkimiskorra kehtestamine”. Põhiseaduse § 154 lg 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Selle sätte tekstiosast “kõiki kohaliku elu küsimusi” tuleneb kohaliku omavalitsuse õigus otsustada ja korraldada Põhiseaduse alusel ja tingimustel kohaliku elu küsimusi ilma volitusnormita seaduses. Põhiseaduse tingimustena tuleb seejuures mõista küsimuse olemuslikku kuulumist kohaliku elu, mitte aga riigielu küsimuste hulka, ja seaduslikkuse nõuet. Seega võib kohalik omavalitsus sellekohase volitusnormita otsustada iga küsimust, mis ei ole riigielu küsimus. Kui kohalik omavalitsus ei võiks volitusnormita otsustada kohaliku elu küsimusi, siis ei saaks ta otsustada ja korraldada kõiki selliseid küsimusi. See tuleneb ka asjaolust, et kõiki kohaliku elu küsimusi on võimatu ette näha.
§ 16. Kohaliku omavalitsuse õigusaktid. Haldusleping
KOV õigusloome
KOV määrusandlik pädevus
Määrused on KOV õigusloome klassikaline vahend ja samaaegselt oluline õigusallikas. KOV annab nii statuute kui ka määrusi riiklike ülesannete täitmiseks. Statuudiõigus on KOV-le immanentne. KOV õigus määruste andmiseks oma pädevusse kuuluvate ülesannete puhul on sisuline eeldus kohalike ülesannete täitmise õiguslikuks konkretiseerimiseks. Vastavalt KOKS § 7 lg 1 on volikogul ja valitsusel õigus anda üldaktidena määrusi. Riiklike ülesannete puhul on määruse andmiseks vajalik erivolitus seadusest. KOV üksused on õigustatud ja kohustatud kehtestama ka mitmesuguseid eeskirju (heakorra- ja kaevetööde eeskirjad, koerte ja kasside pidamise eeskirjad). Eeskirjade, aga ka põhimääruste näol on õigusteoreetiliselt samuti tegu määrustega.
Määrused on üks õigustloovate aktide liik, sest nad sisaldavad õigusnorme (üldnorme). Oma sisult kujutab määrusandlus endast seadusandlikku funktsiooni teostamist haldusorganite poolt. HMS § 88 sätestab, et määrus on õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. HMS regulatsioon hõlmab ainult neid määrusi, mis on suunatud haldusorganisatsioonist väljapoole kolmandatele isikutele (eksternsed määrused).
Seaduse reservatsioon ja määrusandlusõigus – KOV määrusandlus on nagu omavalitsustegevus tervikuna allutatud seadusele (PS § 3 lg 1 esimene lause, § 154 lg 1). Eesti õiguskorras saab põhiõigusi ja –vabadusi piirata üksnes seadusega (seaduse reservatsioon põhiõiguse riive korral). PS § 154 lg 1 kohaselt tegutsevad KOV-d seaduste alusel iseseisvalt (seaduse reservatsioon). KOV on õigus seaduse alusel kehtestada ja koguda makse.
Määruse koostisosad:
· antakse kirjalikult;
·selles tuleb viidata selle andmise aluseks olevale volitusnormile, kui antakse edasivolituse alusel – ka edasivolitusnormile (v.a: 1) kohaliku elu küsimuse korraldamisel, kui volitusnorm puudub; 2) volitusnormita antud määruse kehtetuks tunnistamisel);
· selles märgitakse selle andnud haldusorgani nimetus ning määruse andmise kuupäev ja number;
Määrus pealkirjastatakse;
· Kui muudetakse või tunnistatakse kehtetuks teine määrus, tuleb nimetada selle pealkiri ja number ning määruse andmise kuupäev ja määruse avaldamismärge;
· Volikogu määrustele kirjutab alla volikogu esimees või tema asendaja; valla- ja linnavalitsuse määrustele – vallavanem või linnapea ja valla- või linnasekretär.
Määruse ülesanne - määruse kui õigustloova akti ülesanne on viia täitjateni õigusnormid, mis puudutavad õiguslikku regulatsiooni. Õigusnormid koondatakse õigustloovasse akti teatud loogika alusel, kasutatakse struktureerimist (õigusaktid liigendatakse). Õigusakti sõnastusliku struktuuri osad on : 1) paragrahv; 2) artiklid; 3) punktid; 4) osad; 5) peatükid; 6) jaod ; 7) jaotised; 8) alljaotised jne. Peale selle kuuluvad siia veel märkused, viited, akti pealkiri, preambul ja lisad.
Määrusandlik menetlus ja määruste õiguspärasus
Määrus on õiguspärane, kui: see on kooskõlas kehtiva õigusega; see vastab vorminõuetele; see on antud seaduses ettenähtud korras; selle on volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan HMS § 89 lg 1.
Kooskõla kehtiva õigusega: määruse sisu peab olema kooskõlas temast kõrgema õigusjõuga aktidega ning kooskõlas ka õiguse üldpõhimõtetega. Eesti õiguse üldpõhimõtteks on õiguspärase ootuse printsiip. KOV määrused on Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrustega võrdse õigusjõuga juhul, kui nad reguleerivad küsimusi, mis kuuluvad KOV autonoomsesse pädevusse (nn omaülesanded, KOKS § 22). KOV organite poolt neile seadusega pandud riiklike ülesannete täitmiseks antavad määrused peavad olema kooskõlas Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrustega. Valla- ja linnavalitsuse kui KOV täitevorgani määrused peavad olema kooskõlas volikogu kui KOV esinduskogu määrustega.
Vastavus vorminõuetele: Määruse vorminõuded - määrus antakse kirjalikult. Määruses tuleb viidata määruse andmise aluseks olevale volitusnormile. Kui määruse annab haldusorgan edasivolituse alusel, tuleb viidata ka edasivolitusele. Seda nõuet ei kohaldata volitusnormita antud määruse kehtetuks tunnistamise suhtes. Määruses märgitakse selle andnud haldusorgani nimetus ning määruse andmise kuupäev ja number. Määrus pealkirjastatakse. Määrust muutvas või kehtetuks tunnistavas määruses tuleb nimetada ka muudetava või kehtetuks tunnistatava määruse pealkiri ja number ning määruse andmise kuupäev ja määruse avaldamismärge. Määrusele kirjutatakse alla ja määrus avaldatakse seaduses ettenähtud korras.
Seadusega ettenähtud määruste andmise kord: Määrus peab olema vastu võetud kindla protseduuri kaudu. KOV organite määruste vastuvõtmise protseduurilise korra sätestab KOKS, kus reguleeritakse volikogu ja valitsuse istungite kokkukutsumise kord, istungite läbiviimise kord, hääletamisnõudeid jne. Teatud nõudeid võib kehtestada ka valla või linna põhimäärusega. Seaduses sätestatud juhtudel viiakse haldusmenetluse määruse andmiseks läbi avatud menetlusena. HMS+KOKS+valla/linna PM (PM vt KOKS § 8 lg 1 p 6: Valla või linna põhimääruses sätestatakse: “6) valla või linna õigusaktide vastuvõtmise, avalikustamise ja jõustumise täpsem kord.”
Volitusnorm: määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolu ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Kohaliku elu küsimuste korraldamiseks võib KOV organ anda määruse volitusnormita, välja arvatud juhul, kui seaduses on volitusnorm olemas. On kaks volituse liiki:
a) üldvolitus (generaaldelegatsioon) kujutab endast üldiselt määratletud volitust määruste andmiseks, mis võib olla sätestatud PS-s või seadustes. See on pädevus kestvaks teostamiseks (vt KOKS § 7 lg 1);
b) erivolitus (spetsiaaldelegatsioon) – ühekordne volitus määruse andmiseks, mis on sätestatud konkreetses seaduses. Õigusriigi ideele vastab kõige paremini erivolitus.
Volitusnorm ( delegatsiooninorm ) on oma olemuselt suunatud tulevikku ja ei saa sanktsioneerida varem antud haldusakte. Volitusnorm on ühtlasi ka korraldus anda määrus, mis on vajalik seaduse rakendamiseks. Siiski võib volitusnormi sõnastusest tuleneda ka õigus (mitte kohustus) määruse kehtestamiseks. Volitusnormi kehtivus sõltub ka määruse kehtivuse alg- ja lõpphetk (erandiks on HMS § 92 lg 2 fikseeritud võimalus anda määrus kohaliku elu küsimuses ilma volitusnormita, kui seaduses seda ei sisaldu).
Määrus jõustub kolmandal päeval pärast tema avalikustamist, kui õigusaktis eneses ei ole sätestatud hilisemat tähtaega. Sellest tähtajast varem võib määrus jõustuda üksnes seaduses ettenähtud juhul (HMS § 93 lg 2, mis laieneb süstemaatilises koostoimes KOKS-ga ka KOV-dele). Haldusorgan, keda on volitatud määrust andma, võib määruse andmise teisele haldusorganile edasi volitada ainult juhul, kui see võimalus on volitusnormis ette nähtud. Kui küsimuse otsustamine on seadusega antud KOV pädevusse, siis igal konkreetsel juhul, kui küsimus ei ole seadusega antud valla- või linnavolikogu ainupädevusse, võib valla- või linnavolikogu määruse andmise edasi volitada valla- või linnavalitsusele.
Määruse kehtivuse tingimused
Määrus kehtib, kuni:
1) selle tunnistab kehtetuks haldusorgan, s.t haldusorgan võtab vastu määruse, millega tunnistab kehtetuks vana määruse;
2) selle tunnistab kehtetuks Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses;
3) kehtivusaja lõppemiseni, s.t siin on tegu tähtajalise määrusega;
4) volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni.
Määrus hakkab kehtima (jõustub) kolmandal päeval pärast kehtivas korras avaldamist, kui seaduses või määruses endas ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva. RKPJKo12.05.2000 nr 3-4-1-5-2000 (RT III 2000,13,140)
“Tallinna Halduskohtu taotluse kontrollida Vabariigi Valitsuse 27. mai 1993. a määruse nr 161 "Isiklike sõiduautode ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise kohta" vastavust Põhiseadusele läbivaatamine”:
Põhiseaduse § 87 p 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. See säte tähendab ka seda, et valitsus annab määruse selle seaduse kehtivuse ajaks, milles on määruse jaoks delegatsiooninorm. 30. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tõlgendas 6. oktoobri 1997. a otsuses (RT I 1997, 74, 1267) Põhiseaduse § 87 punkti 6 selliselt, et riigivõim on kohustatud tagama mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla Põhiseaduse ja seadusega, vaid ka jälgima varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega. Määruse kooskõla uue seadusega tähendab ka seda, et kui uus seadus kehtestab delegatsiooninormi, siis tuleb selle delegatsiooninormi alusel anda uus määrus. Eelmise seaduse alusel antud määrus tuleb tunnistada kehtetuks. Eelmise seaduse delegatsiooninormiga analoogiline delegatsiooninorm uues seaduses ei pane uue seaduse ajaks kehtima eelmise seaduse alusel antud määrust. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtud.
Määruse tühisus
Kui määrus on tühine, siis loetakse, et see ei ole kunagi kehtinud ja seega ei too see kaasa õiguslikke tagajärgi. Määrus on tühine, kui: 1) seda ei ole kehtivas korras avaldatud; 2) määrusest ei nähtu selle andnud haldusorgan. / HMS § 94 lg-d 1 ja 2; lg 3: “Tühist määrust ei rakendata.”
Õiguslik kaitse määruse vastu
Juhul kui isik leiab, et määrus, mille alusel tema õigusi ja kohustusi kindlaks määratakse, ei ole õiguspärane, võib ta määruse alusel antud haldusakti või sooritatud toimingu vaidlustada halduskohtus ja taotleda õigusvastase määruse kohaldamata jätmist. Eraõigusliku suhte korral on võimalik pöörduda üldkohtusse ja taotleda seal õigusvastase määruse kohaldamata jätmist. Igalühel on õigus pöörduda õiguskantsleri poole, millega võib käivitada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist võib isik nõuda üksnes juhul, kui õigustloova aktiga rikuti oluliselt tema õigusi ja Riigikohus on tunnistanud vastava sätte kehtetuks või põhiseadusvastaseks. Õigustloova akti tõttu saamatajäänud tulu või sellega tekitatud mittevaraline kahju, samuti seadusega või õigustloova akti andmatajätmisega tekitatud kahju hüvitatakse üksnes eraldi seaduses sätestatud juhtudel.
Haldusakti mõiste
Haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.
Haldusaktil peavad ilmnema kõik alljärgnevad tunnused:
1) tegutsevaks subjektiks on haldusorgan;
2) tegevus toimub avalik-õigusliku suhte raames;
3) tegevus kujutab endast tahteavaldust õigussuhte reguleerimiseks;
4) tegu on ühepoolse tahteavaldusega;
5) õiguslik regulatsioon on suunatud haldusorganisatsioonist välja kolmandatele isikutele.
HMS § 51: (1) Haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.
Volikogul on üksiaktidena õigus vastu võtta otsuseid, valitsusel anda korraldusi. Nii ühed kui teised võivad olla nii internsed kui ka eksternsed. Viimasel juhul on tegemist haldusaktidega HMS mõttes. HKMS mõttes on haldusakt iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele (HKMS § 4 lg 1 - haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Haldusaktiks käesoleva seadustiku mõttes on ka haldusleping. Haldusleping on avalik-õiguslikke suhteid reguleeriv leping) Otsus millega muudetakse haldusakti, on ka ise haldusakt. Samuti on haldusaktiks iga otsustus, millega keeldutakse taotletud haldusakti andmisest. Kui KOV üksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, võib samaaegselt olla tegu haldusaktiga, sõltumata sellest, kas ta on vormistatud KOV organite haldusaktidele sätestatudnõudeid järgides, protokollilise otsusena või tsiviilõigusliku tahteavaldusena.
Üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele.
Asja avalik-õiguslikku seisundit reguleeriva üldkorraldusega, s.t halduse üksikaktiga on tegemist vaid siis, kui see puudutab ühte või mitut konkreetset asja. Üldkorralduse objekt peab olema määratletud konkreetse asja individuaalsete tunnuste abil. Üldkorralduse objektiks võib olla ka kinnisasi. Üldkorraldusega ei ole aga tegemist, kui kinnisasi on kindlaks määratav vaid üldiste aktis märgitud tunnuste alusel.
"Asja avalik-õigusliku seisundi muutmise" all tuleb HMS § 51 lg-s 2 mõista asja kasutamisega seotud subjektiivsete avalike õiguste ja kohustuste muutmist. Üksikaktile omase konkreetsusega ei ole tegemist, kui reguleeritakse üldist käitumise korda piiritletud maa-alal, nt tänavatel kauplemist või kasside ja koerte pidamise nõudeid linna või ka linnaosa territooriumil. Üldkorraldusega reguleeritav tegevus peab olema seotud konkreetse kinnistuga.
Üldkorralduste kohta märgitakse eelnõu (haldusmenetluse seaduse eelnõu; 456 SE I) seletuskirjas järgmist:"Üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratavale isikute ringile suunatud üldkorraldus on nt alkoholi müügi keeld linnas seoses konkreetse sündmusega (ta on suunatud kõigile alkoholimüügiga tegelevatele ettevõtjatele), asja avalik-õiguslikku seisundit muutev üldkorraldus nt tee või tänava määramine avalikuks kasutamiseks, samuti kvalifitseeritakse teoorias üldkorralduseks liiklusmärke. Asja avalik-õiguslikku seisundit muutvad haldusaktid on ka nt muinsuskaitseseaduses ettenähtud kultuuriväärtusega asja ajutise kaitse alla võtmine (§ 11 lg 1), mälestiseks tunnistamine (§ 12 lg 1), mälestiseks olemise lõpetamine (§ 12 lg 3 ja 4) ning ranna ja kalda kaitse seaduses ranna ja kalda ulatuse määramine ja tiheasustusala laiendamine planeeringuga, erandi tegemine tiheasustusala moodustamiseks (§ 4)."
Seega oli seadusandja tahe kvalifitseerida asjaga seotud haldusaktidest üldkorraldusteks iseäranis maa-ala planeeringud, otsustused konkreetsetel kinnistutel ehitusalaste ning loodus- ja muinsuskaitseliste piirangute seadmisel ja täpsustamisel, samuti otsustused konkreetsete avalike teede ja muude avalikuks kasutamiseks mõeldud asjade või nende osade (nt veekogude) kasutustingimuste kehtestamisel.
Sellist lahendust põhistavad mitmed õiguspoliitilised kaalutlused. Konkreetse objektiga seotud vaidlusi ei ole, vaatamata puudutatud isikute suurele ringile, mõistlik lahendada õigustloovate aktide õiguspärasuse kontrollimiseks ettenähtud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses, mille vahetuks algatamiseks puudutatud isikul puuduvad võimalused. Üksikakti on aga halduskohtus võimalik vaidlustada igaühel, kes leiab, et aktiga on rikutud tema õigusi. Menetlus üldkorralduse andmisel kaitseb omaniku ja puudutatud isikute huve ja õigusi paremini kui menetlus üldakti andmisel. Haldusmenetluse seaduse vastavates sätetes on arvestatud ka võimalusega, et menetlusosaliste ring võib olla suur. Teisalt tagab üksikaktide vaidlustamisel kehtiv kaebetähtaeg paremini õiguskindluse põhimõttest kinnipidamise. Eelnevast tulenevalt peab Riigikohus põhjendatuks seisukohta, et käesolevas asjas vaidlustatud määrus on halduse üksikakt.
Haldusakti õiguspärasuse eeldused:
1) on antud pädeva haldusorgani poolt;
2) on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas;
3) on proportsionaalne;
4) on kaalutlusvigadeta;
5) vastab vorminõuetele.
Eristatakse haldusakti materiaalset ehk sisulist õiguspärasust ja formaalset õiguspärasust.
Materiaalne õiguspärasus
1) sellel peab olema õiguslik alus (õiguslik alus puudub, kui õigusnorm millele ta toetub on vastuolus kõrgemat õigusjõudu omava normiga või PS-ga;
2) on kooskõlas kehtiva õigusega;
3) järgib proportsionaalsuse põhimõtet, s.t:
3.1) on sobiv e kohane vastava eesmärgi saavutamiseks;
3.2) on vajalik;
3.3) on kodanikule ebasobiva tagajärje tekitamisel mõõdupärane taotletava eesmärgiga võrreldes;
3.4) on õiguslikus ja faktilises mõttes täidetav;
4) puuduvad kaalutlusvead (diskretsioonivead). Diskretsiooni teostamine ei tohi haldusakti andmisel olla meelevaldne, vaid peab olema kooskõlas diskretsiooni piiride ja eesmärgiga. Diskretsiooni teostamise õiguslikeks piirideks on: 1) teokoosseis; 2) kogu seaduse eesmärk ja mõte; 3) PS-st tulenev õiguslik kontroll: põhiõiguste konflikti lahendamine ja piiride ületamise keeld (võrdne kohtlemine, sobivus, vajalikkus ja proportsionaalsus).
Formaalne õiguspärasus - järgitud peavad olema:
1) pädevusnõuded - sisuline pädevus, ruumiline pädevus (valla või linna haldusterritoorium);
2) menetlusnõuded (selgitamiskohustus, ärakuulamisõigus, ametniku erapooletuse nõue jne);
Volikogu otsused võetakse vastu poolthäälteenamusega, v.a neil juhtudel, mil on vajalik volikogu koosseisu häälteenamus (nt laenude ja teiste kohustuste võtmine). Volikogu ainupädevusse kuuluvaid küsimusi otsustatakse hääletamise teel. Muudes küsimustes hääletatakse juhul, kui vähemalt üks volikogu liige seda nõuab. Hääletamine on avalik, v.a isikuvalimise korral, mis on salajane. Volikogu otsused fikseerib istungi juhataja. Volikogu otsused avalikustatakse valla või linna põhimääruses sätestatud korras.
Valla- või linnavalitsus on otsustusvõimeline, kui tema istungist võtab peale vallavanema või linnapea või nende asendaja osa vähemalt pool valitsuse koosseisust. Valitsuse otsused tehakse poolthäälte enamusega. Valitsuse korraldused peavad olema valla või linna põhimääruses kehtestatud korras avalikustatud enne nende jõustumist ja kättesaadavaks tegemist kõigile isikutele. Haldusmenetluses kehtib üldjuhul vormivabaduse põhimõte.
3) vorminõuded:
3.1) haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav
3.2) haldusakt antakse kirjalikus vormis, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Haldusakti võib anda muus vormis edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Isiku taotlusel, kellel on selleks põhjendatud huvi, tuleb muus vormis antud haldusakt tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada. Kirjalikus vormis võib haldusakti anda ainult elektrooniliselt, kui adressaat on sellega nõus ja haldusakt ei kuulu avaldamisele. Elektrioonilise haldusakti puhul kohaldatakse kirjaliku haldusakti suhtes esitatavaid nõudeid, arvestades dokumendi elektroonilisest vormist tingitud erisusi.
3.3) Kirjalikus haldusaktis märgitakse:
3.3.1) selle andnud haldusorgani nimetus;
3.3.2) haldusorgani juhi või tema volitatud isiku nimi ja allkiri;
3.3.3) haldusakti väljaandmise aeg;
3.3.4) muud õigusaktiga ettenähtud andmed.
Volikogu otsused ning valla- ja linnavalitsuse korraldused vormistatakse eesti keeles.
Haldusakti puhul eristatakse:
1) motivatsiooni e põhjendust;
2) otsustavat osa e haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldavat osa;
3) vaidlustamisviidet;
4) muid haldusakti kohustuslikke andmeid.
Haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peab tagama PS § 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks,
1) et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud;
2) et haldusakti seaduslikkust kontrollival asutusel, sh kohtul, oleks võimalik otsustada, kas haldusakt on seaduslik.
Haldusakti motiveerimine tagab selle kontrollitavuse. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud . Haldusakti põhjenduses tuleb näidata haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Haldusakt peab sisaldama vaidlustamisviidet, st viidet haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta.
Menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed
Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Põhimõtteliselt võib eristada kolme võimalikku tagajärge:
1) haldusakt on tühine;
2) haldusakt on kehtetuks tunnistatav;
3) haldusakt jääb vaatamata rikkumisele kehtima.
Haldusakti kehtivus
NB!!! Haldusakti kehtivuse küsimus ei ole samatähenduslik haldusakti õiguspärasuse küsimusega.
Haldusakti kehtivus tähendab selle ühepoolse tahteavalduse võimet luua õiguslikke tagajärgi. Õigusvastasus ei tähenda iseenesest veel seda, et haldusakt on kehtetu . Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sh haldus ja riigiorganitele. Kehtivuse eeldused: HMS kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist.
Haldusakt kehtib kuni: 1) kehtetuks tunnistamiseni; 2) kehtivusaja lõppemiseni; 3) haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni; 4) kohustuse täitmiseni; ...kui seadus ei sätesta teisiti.
Tühine haldusakt
Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale (ex tunc). Tühisus tuleneb otse seadusest ja tähendab, et haldusakt on algusest peale kehtetu. Haldusakt on tühine, kui:
1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan;
2) sellest ei selgu haldusakti adressaat;
3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan;
4) see kohustab toime panema õigusrikkumise;
5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.
Haldusakti osa tühisus toob kaasa kogu haldusakti tühisuse, kui tühise osata ei oleks haldusakti antud.
Haldusakti andnud organ võib haldusakti tühisuse igal ajal kindlaks teha. Isik, kellel on selleks põhjendatud huvi, võib nõuda haldusorganilt ja halduskohtult tühisuse kindlakstegemist.
Õiguslik kaitse haldusaktide vastu
Isik, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide . Vaidemenetlus kujutab endast halduskohtumenetlusele alternatiivset vaidluste lahendamise korda haldusõigussuhetest tekkinud vaidluste lahendamise korral. Vaidemenetluse korras võib taotleda:
1) haldusakti kehtetuks tunnistamist;
2) haldusakti osa kehtetuks tunnistamist, kui seadus ei piira haldusakti osalist vaidlustamist;
3) ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks;
4) kahju hüvitamist.
Vaie haldusaktile tuleb kirjalikult või suuliselt esitada 30 päeva jooksul, kui seaduses ei sätestata teisiti, arvates päevast, mil isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama.
Kui seadus ei sätesta teisiti, lahendatakse vaie 10 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest valla- või linnavolikogule või –valitsusele. Kui vaiet on vaja täiendavalt uurida, võib valla- või linnavolikogu või –valitsus vaide läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra. Vaiet läbi vaadates kontrollitakse haldusakti andmise õiguspärasust ja otstarbekust.
Vaiet sisuliselt lahendades on haldusorganil õigus vaideotsusega:
1) rahuldada vaie ja tunnistada haldusakt kas täielikult või osaliselt kehtetuks ning kõrvaldada haldusakti faktilised tagajärjed;
2) teha ettekirjutus haldusakti andmiseks, toimingu sooritamiseks või asja uueks otsustamiseks;
3) teha ettekirjutus toimingu tagasitäitmiseks;
4) jätta vaie rahuldamata.
Isik kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on vaidemenetluses rikutud, omab õigust pöörduda HKMS-s sätestatud tingimustel ja korras halduskohtusse. Isikul on ka õigus pöörduda maavanema poole KOV organi üksikakti üle järelevalve teostamiseks. Diskretsiooni teostamisel peab KOV arvestama ka muid olulisi asjaolulisi, sh puudutatud isikute õigusi ja huve ning avalikku huvi. Mida rohkem aega on algse haldusakti andmisest möödas, seda väiksem kaal on taotleja õiguste kaitse argumendil.
KOKS § 33 lg 1: Igaühel on õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi. KOKS § 33 lg-s 1 nimetatud taotlus erineb HMS 5. ptk-s käsitletavast vaidest, mis tuleb rahuldada, kui haldusakt on õigusvastane ja rikub vaide esitaja õigusi.
Haldusleping on:
...kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid (HMS § 95);
...võidakse sõlmida kas üksikjuhtumi või piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks;
....eristatakse koordinatsioonilisi (avaliku halduse kandjate vahelisi) ja subordinatsioonilisi (avaliku võimu esindaja ja füüsilise või juriidilise isiku vahelisi) halduslepinguid.
Reeglina pole halduslepingu sõlmimine kohustuslik. Õigustloova, st piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks mõeldud halduslepingu sõlmimiseks on haldusorgan õigustatud üksnes juhul, kui seaduses sisaldub selleks vastav volitusnorm. Üksikjuhtumi reguleerimiseks võib haldusorgan sõlmida haldusakti andmise asemel halduslepingu isikuga , kellele haldusakt oleks muidu suunatud, kui seadus või määrus ei näe otseselt ette üksnes haldusakti andmist. Lepingu sõlmimine on lubatav üksnes haldusorgani pädevuse piires. Igal juhul tuleb haldusleping sõlmida kirjalikult.
____________________________________________________________________________________________________
§ 17. KOHALIKU OMAVALITSUSE OSAVÕTT ÕIGUSKÄIBEST
____________________________________________________________________________________________________
1. Kohaliku omavalitsuse üksuse õigusvõime, teovõime ja teenistusandmisvõime
Juriidilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Juriidilisel isikul võivad olla kõik tsiviilõigused ja –kohustused, v.a need, mis on omased ainult inimesele.
Juriidilise isiku teovõime on võime oma esindaja tegudega omandada õigusvõime piires õigusi ja võtta kohustusi, samuti neid muuta ja lõpetada. Oma eesmärke ja õigusvõimet realiseerib juriidiline isik organite kaudu. Juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks. KOV üksused on vastavalt TsMS -le ka tsiviilprotsessiõigusvõimelised (s.t neil on võime omada tsiviiprotsessiõigusi ja tsiviilprotsessikohustusi), samuti on nad tsiviilprotsessiteovõimelised (s.t neil on võime oma tegudega kohtus teostada tsiviilprotsessiõigusi ja täita tsiviilprotsessikohustusi). KOV üksus teostab tsiviilprotsessiõigusi ja täidab tsiviilprotsessikohustusi oma asutuste kaudu. KOV üksustel on ka haldusprotsessiõigusvõime ja haldusprotsessiteovõime. KOV personalivõim omistab KOV üksustele teenistusandmisvõime. See on õigus omada teenistujaid ja luua teenistusõiguslikud suhted.
2. Omavalitsusüksuse lipp , vapp , aumärgid, ametirahad, aunimetused jm sümboolika
Omavalitsusüksusel võib olla oma lipp, vapp, aumärgid, ametirahad, aunimetused jm sümboolika. Enne omavalitsusüksuse lipu või vapi kinnitamist esitatakse lipu või vapi kavand arvamuse saamiseks Riigikantseleile. Omavalitsusüksuse lipp või vapp ei või olla äravahetamiseni sarnane mõne teise omavalitsusüksuse lipu või vapi või muu isiku ajaloolise või kasutusel oleva vapi või lipuga. Omavalitsusüksuse lipp või vapp peab vastama heraldikanõuetele. Omavalitsusüksuse vappi võib kasutada KOV üksuse organite ja asutuste plankidel ja pitseritel ning muudes kohtades vastavalt valla või linna sümbolite kasutamise korrale. Omavalitsusüksuse lipu mõõtmed ei või ületada riigilipu mõõtmeid.
3. Kohaliku omavalitsuse üksuse ja eraisiku õiguslikust staatusest õiguskäibes: põhiõiguste kehtivus eraõiguses.
Fiskaalse abitegevuse juures ( hanke - ja investeerimisvaldkond) on otstarbekas rakendada vähemalt PS § 12 (kõik on seaduse ees võrdsed), et takistada suvalisi otsuseid. Põhiõiguste eraõiguses kehtivuse küsimust (s.o KOV üksuse seotust põhiõigustega eraõigusliku tegevuse juures) tuleb eristada KOV põhiõigusvõimelisuse küsimusest. Põhiõigused seovad ka haldust. Avaliku võimu institutsioonid ei saa end põhiõigustega seotusest sellega vabastada, et nad oma avalik-õiguslikke ülesandeid teostavad eraõiguslikes vormides. Vastasel korral saaks eraõiguslike instituutide kasutamisega minna mööda PS §-st 14, mille kohaselt õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning KOV-de kohustus. Sellest selgub , et KOV üksused ei saa põhiõiguslikust seotusest ka siis kõrvale hoiduda, kui nad haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslike vormide ja vahendite asemel kasutavad eraõiguslikke vorme ja vahendeid. Selles valdkonnas kehtivad põhiõigused täies ulatuses. Eraõiguslikuks jääb järelikult vaid organisatsiooniline ja tegevusvorm. Seevastu määratakse õigussuhte materiaalse regulatsiooni sisu isiku jaoks kindlaks avaliku õigusega.
4. Kohaliku omavalitsuse esindamine
Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). Volikogu ainupädevusse kuulub valla või linna esindamise korra kehtestamine.
Seadusjärgne esindusõigus - Seadusjärgse esindusõiguse ulatus määratakse seadusega. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Nii vald kui ka linn on avalik-õiguslik juriidiline isik, keda esindavad seaduste ja omavalitsusüksuse põhimääruse alusel ning kehtestatud korras oma pädevuse piires volikogu, volikogu esimees, valla- või linnavalitsus ning vallavanem või linnapea või nende poolt volitatud esindajad. Valla või linna esindamise korra kehtestamine kuulub volikogu ainupädevusse. Volikogu esimees, samuti vallavanem või linnapea esindavad omavalitsusüksust ja selle volikogu vastavalt seadusega, valla või linna põhimäärusega ning volikogu poolt antud pädevusele. Valla- või linnasekretäri esindab valda või linna kohtus.
Tehingust (volitusest) tulenev esindusõigus - Volituse ulatuse määrab esindatav . Volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb (TsÜS). Valla- või linnasekretäri võib valla või linna kohtus esindamiseks volitada selleks teisi isikuid. Seejuures on tegu tehingust (volitusest) tuleneva esindusõigusega, sõltumata sellest, kas valla- või linnasekretär andis volituse KOV teenistujale (nt linnavalitsuse mingi struktuuriüksuse juhile) või n-ö väljapoole, advokaadile.
____________________________________________________________________________________________________
§ 18. KOHALIKU OMAVALITSUSE VASTUTUS
________________________________________________________________________________________________________
DELIKT JA VASTUTUS
KOV üksuse õigus- ja teovõimest tuleneb tagajärg, et KOV üksus peab talle omistatava tegevuse ja tegevusetuse eest vastutama. See vastutus kajastub vastutusvõimes ja deliktivõimes.
Delikti mõiste- Õiguserikkumiseks e deliktiks võime nimetada igasugust seadusega õigusvastaseks määratletud tegu, mis põhjustas tagajärjena ebaõigluse ning toob kaasa juriidilise vastutuse. Ebaõigluse all kõige laiemas tähenduses käsitame mistahes rünnet õigushüvedele või nende suhtes kahjustava või ebasoovitava tagajärje põhjustamist. Õigushüvedeks võivad olla seadusega kaitstud individuaalsed elulised hüved nagu elu, tervis, isikuvabadus või varalised ja mittevaralised subjektiivsed õigused nagu avalik rahu või õiglane ja õiguspärane haldus. Juriidilise vastutuse all kõige laiemas tähenduses käsitame nii karistusõiguslikke sanktsioone kui ka kõiki muid tsiviil- ja haldusvastutuse juhtudel kohaldatavaid õiguslikke tagajärgi (nt õigusttaastavaid meetmeid). Delikti üldised tunnused - delikt kui tegu on:
1) formaalmateriaalsest aspektist koosseisupärane;
2) füüsilisest aspektist reaalne;
3) õigusvastane;
4) põhjuslikus (kausaalses) seoses kahjuliku või ebasoovitava tagajärjega;
5) toime pandud õigussubjektse isiku poolt;
6) tahteline, süüline ja juriidilist vastutust põhjustav.
Rooma õiguses kujutas delictum endast tegevust, millega väljaspool ex contractu ja quasi ex contractum rikuti kannatanu absoluutseid subjektiivseid õigusi. Sellised õiguserikkumised jagunesid kahte suurde rühma: delicta publica ja delicta privata. Nimetatud jaotus peegeldab rooma õigustraditsioonist pärit ja kaasaja Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemiski üldtunnustatud õigussüsteemi jaotamist eraõiguseks (ius privatum) ja avalikuks õiguseks (ius publicum).
1. Kohaliku omavalitsuse vastutus - Vastutuse õiguslik lähtealus - KOV üksuse õigus- ja teovõimest tuleneb tagajärjena vastutus sellele üksusele omistatava õigusvastase tegevuse või tegevusetuse eest. Vastutus kajastub deliktivõimes ja vastutusvõimes. Saksa õigusteaduses käsitatakse nt deliktivõimet ühe osana tegutsemisvõimest, kusjuures teine osa sellest moodustab teovõime kui võime teha kehtivalt tehinguid . Eeltoodust saame: Spetsiifilist KOV-i vastutusõigust õigusharuna ei ole. On hulk erinevaid vastutuse aluseid ja sellest johtuvalt on nt klassifitseerimisel oluline, kas KOV üksus tegutses või esines tegevusetus eraõigusliku või avalik-õigusliku suhte raames. Teiseks on oluline, kas vastutus tuleneb lepingust või rajaneb seadusel. Osundatud asjaoludest seonduvalt avalik-õigusliku või eraõigusliku õigussuhtega sõltub, kas on tegemist riigivastutuse või eraõigusliku vastutusega, viimase osas omakorda kas lepingulise või lepinguvälise vastutusega (tsiviildeliktiga). Seega evivad ülaltoodud klassifitseerimise alused ja tulemusena klassifikatsioonid nö võtmetähendust, mis orienteerib õiguse kohaldajat asjakohast vastutuse liiki valima .
Vaatamata sellele, et KOV üksuste kui avalik-õiguslike juriidiliste isikute suhtes ei kohaldata kriminaalvastutust, ei välista see neile teatud väärteokoosseisude kohaldamist.(slaidil kirjas, et ei kohaldata ka väärteomenetlust) Märgime, et süütegudest kuriteod on koondatud küll KarS -i eriossa, kuid väärtegudest vaid väike osa, ülejäänud väärteokoosseisud ja vastutus on sätestatud tänaseks paljudes eriseadustes. Näiteks tuleneb töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 27¹ lg-st 2, et töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 40 000 krooni. (vt ka § 26¹)
Tegutsemisvõime – võime end süülise käitumisega vastutavaks teha. Teovõime – võime teha kehtivaid tehinguid. KarS § 14 (juriidilise isiku vastutus) sätestatut KOV-le ei kohaldata; teiste sõnadega, KOV-d on karistamisele kuuluvate isikute ringist välja lülitatud kui avaliku võimu kandjad. Teatud väärteokoosseisud on aga KOV üksuste kui juriidiliste isikute suhtes kohaldatavad. KOV vastutusvõimet silmas pidades on oluline, kas KOV üksus tegutses eraõiguslikult või avalik-õiguslikult või oli tegemist tegevusetusega ja kas vastutus on lepingu tagajärg või rajaneb seadusel. Diferentseerida tuleb vastavalt sellele, kas vastutus eeldab süüd või nõuab üksnes kahju tekitamist.
2. Avalik-õiguslik vastutus
lepinguline vastutus: HMS § 105 lg 1 kohaselt kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades HMS-ga kehtestatud erisusi. Halduslepingust tulenevate vaidluste lahendamisel on halduskohtu käsutuses kõik HKMS § 26 sätestatud jurisdiktsioonilised volitused. Õiguslike tagajärgede osas tulevad rakendamisele ka TsÜS vastavad sätted.
riigivastutus : vastutus avaliku võimu teostamisel tekkinud ebaõigluse eest ehk ebaõigluse kõrvaldamise kohustus.
ebaõiglus: igasugused üksikisiku seisukohast ebasoovitavad tagajärjed, mille kõrvaldamise nõue isikul seadusest tulenevalt on (varaline kahju, haldusakti andmisega viivitamine, asja alusetult äravõtmine või selle kasutamise takistamine, püsiv põhiõiguste rikkumine, samuti juhud, kus tegevus iseenesest oli õiguspärane, kuid kus on tegu põhiõiguste ja –vabaduste erakordse riivega
Riigivastutus
Riigivastutus tähendab kõige laiemalt vastutust avaliku võimu teostamisel tekkinud ebaõigluse eest ehk ebaõigluse kõrvaldamise kohustust. Kahju võib seisneda varalises kahjus , haldusakti andmisega viivitamises, asja alusetult äravõtmises või selle kasutamise takistamises, püsivas põhiõiguste rikkumises või muudes kahjulikes tagajärgedes. Siia kuuluvad ka juhtumid, mil kahjustanud tagajärjed loonud tegevus oli iseenesest õiguspärane, kuid kus on tegu põhiõiguste ja vabaduste erakordse riivega (tagajärgede jätmine üksikisiku kanda oleks vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega või ebaõiglane).
RVastS aluseks oleva kontseptsiooni põhiteesid on järgmised:
1) Avaliku võimu kandja peab üldjuhul vastutama ametniku poolt kodanikule tekitatud kahju eest. Analoogselt teiste avaliku võimu kandjatega jääb KOV üksusele võimalus nõuda kodanikule hüvitatud kahju süüliselt teenistuskohustusi rikkunud ametnikult tagasi.
2) Avaliku võimu teostamisel ei ole avaliku võimu kandja vastutus reeglina piiratud juhtumitega, mil ametnik on õiguste rikkumises süüdi.
3) Avaliku võimu kandja vastutab ainult selle kahju eest, mis tüüpiliselt kaasneb vastava(te) õigus(t)e rikkumisega, mitte aga juhuslike asjaolude tõttu tekkinud kahju eest.
4) Avaliku võimu kandja vastutab üksnes isiku ees, kelle õigusi on rikutud. Hüvitust pole õigust nõuda isikul, kes oleks juhuslikult soodsamas seisundis, kui riik oleks tegutsenud õiguspäraselt.
5) Rahalist hüvitust avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavamalt võimalik kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega.
6) Põhiõiguste ja vabaduste erakorralise riive korral tuleb õiglases ulatuses hüvitada ka õiguspärase, kuid ebavõrdselt koormava sekkumisega kaasnev erakorraline kahju
7) Riigivastutusnõude võib esitada nii haldusorganile kui ka halduskohtule.
8) Kui võimu teostamise eripära ei too kaasa põhjendatud vajadust reguleerida vastutust teisiti, peab riigi vastutus vastama tsiviilõiguse kahju hüvitamise põhimõtetele.
Riigivastustusõiguse reguleerimisese
Riigivastutuse põhilise reguleerimiseseme moodustab siiski kohustus kõrvaldada avaliku võimu õigusvastase tegevuse tagajärjed, mistõttu riigivastutus selle mõiste kõige kitsamas tähenduses piirdubki üksnes vastutusega avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt tekitatud kahju eest.
Riigivastutusõiguse üldised eeldused:
1) avaliku võimu kandja on tegutsenud avalik-õigusliku suhte raames;
2) subjektiivsete õiguste rikkumine.
Esmased õiguskaitsevahendid (aitavad vältida kahju tekkimist või selle suurenemist ):
1) haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue;
2) toimingu lõpetamise nõue;
3) haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue;
4) haldusaktist või toimingust hoidumise nõue.
RvastS kohaselt (§ 7 lg 1) võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada haldusakti tühistamise nõudega, toimingu lõpetamise nõudega või haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõudega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.
Kahju hüvitamine – lisaks üldistele eeldustele peavad esinema kahju hüvitamise nõude koosseisu elemendid:
1) kahju;
2) avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus;
3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel;
4) süü saamatajäänud tulu ja mittevaralise kahju korral.
Kui õiguste taastamine on faktiliselt või õiguslikult võimatu, tuleb tekitatud kahju kompenseerida rahaliste hüvitustena. Aluse selleks annab PS § 25, mille kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avaliku võimu teostamise käigus rikutud üksikisiku õiguste taastamine ja tekitatud kahju hüvitamine toimub eraldi õiguse valdkonna, riigivastutusõiguse alusel.
Kahju hüvitamine kolmandatele isikutele: Surma põhjustamisel, kehavigastuse tekitamisel või tervise kahjustamisel on kolmandal isikul õigus nõuda sellega seoses kantud kulutuste, äralangenud ülalpidamise ja mittevaralise kahju hüvitamist eraõiguses sätestatud alustel.
Õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamine:
Kannatanu võib avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel nõuda kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist.
Avaliku võimu kandja võib, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada tagajärjed, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitust.
Tagajärgede kõrvaldamist nõudev kannatanu on kohustatud kandma tagajärgede kõrvaldamise kulud ulatuses, mis vastab tema osale tagajärgede tekitamisel.
Vastutuse piiramise alused
Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse:
1) kahju tekkimise ettenägematust;
2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel;
3) õiguste rikkumise raskust;
4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel;
5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
Vastutuse erijuhud on:
1) vastutus õigustloova aktiga tekitatud kahju eest
2) vastutus õigusemõistmise käigus tekitatud kahju eest
3) vastutus õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju eest
Regress
Kahju hüvitanud avaliku võimu kandja võib esitada regressinõude:
1) a) selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku vastu, kelle õigusvastase tegevuse tulemusena kahju tekkis, kui seadus ei sätesta teisiti;
b) füüsilise või eraõigusliku juriidilise isiku (eraõiguslikust isikust avaliku võimu kandja) vastu, kelle õigusvastase tegevuse tulemusena kahju tekkis, kui talle olid selle avaliku võimu kandja poolt antud volitused avalike ülesannete täitmiseks, kui seadus ei sätesta teisiti;
2) avaliku võimu kandja vastu, kelle eest solidaarvastutuse alusel kahju hüvitati.
Avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsiline isik vastutab avaliku võimu kandja ees üksnes süüliselt kahju põhjustamisel.
Regressi erijuhud:
1) ametnik vastutab avaliku võimu kandja ees ATS-s sätestatud alustel ja korras;
2) isik, kes tekitas kahju tema ja avaliku võimu kandja vahelise eraõigussuhte alusel tegutsedes, vastutab avaliku võimu kandja ees üksnes eraõiguses sätestatud alustel.
Alusetu rikastumine
Isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui alusetult saadud asja tagastamine on võimatu või seotud ülemääraste kuludega, võib õigustatud isik nõuda asja väärtuse hüvitamist rahas.
Lisaks sellele võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt:
1) intressi alusetult saadud raha eest 6% aastas;
2) asja võõrandamisest ja asja kasutamisest saadud kasu üleandmist.
Avaliku võimu kandja võib isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. (Kui RvastS-ga ei ole sätestatud teisiti ja see ei ole vastuolus avaliku-õigusliku suhte olemusega, kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral ka eraõiguse sätteid. VÕS reguleerib alusetut rikastumist eraõiguslikus suhtes.)
3. KOV Eraõiguslik vastutus.
Avaliku võimu kandja nagu ka muu juriidiline isik täidab oma ülesandeid füüsiliste isikute kaudu. Isikuid, kelle tegusid loetakse avaliku võimu kandja tegudeks, võivad olla avaliku võimu kandjaga kas teenistussuhtes (ametiisikud), lepingulises suhtes (eelkõige töötajad), või suhtes üksikkorralduse või muul alusel. Piiritlemine tsiviilõigussuhte ja avalik-õigusliku suhte vahel on oluline selleks, et teada, kas hagi esitada maakohtule või taotleda kahju hüvitamist halduskorras.
Kahju tekitamisena eraõiguslikus suhtes käsitatakse kahju tekitamist avaliku võimu kandja poolt:
1) võlaõigussuhtest tuleneva kohustuse rikkumisel, sh eraõiguslikus vormis veo- ja raviteenuse vm teenuse osutamisel;
2) kinnisasja, tee, veekogu vm asja omanikuna, v.a LS § 45 sätestatud kohustusi rikkudes;
3) liikluses osalemisel või ohtliku seadme kasutamisel või aine valdamisel, kasutamata avaliku võimu kandja eriõigusi;
4) muul viisil eraõiguslikus vormis tegutsedes.
Eraõigusliku vastutuse puhul tuleb eristada lepingulist vastutust ja deliktiõiguslikku vastutust. Vastavalt tuleb eristada ka lepingu rikkumisega tekitatud kahju ja lepinguväliselt tekitatud kahju.
Ametniku varalist vastutust KOV üksuse ees reguleerivad ATS §-d 891 ja 892. Ametnik on kohustatud hüvitama KOV üksusele, kelle asutuses ta kahju tekitamise ajal töötas, süüliselt teenistuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju.
lepinguline vastutus: järgib VÕS-i üldisi põhimõtteid. Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, v.a, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Vastutus on üldjuhul välistatud üksnes siis, kui kahju tekkis vääramatu jõu tõttu. Seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral.
Üldjuhul lepivad pooled ise lepingus kokku, mida lugeda lepingu rikkumiseks ja millised tagajärjed selle rikkumisest tulenevad. VÕS § 101 sätestab õiguskaitsevahendid, mis kuuluvad kohaldamisele juhul, kui pooled ise ei ole nendes kokku leppinud (õigus nõuda kohustuse täitmist, keelduda oma kohustuse täitmisest, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles, alandada hinda, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist) ning nende kohaldamise piirangud.
Kahju liigid ja kahju hüvitamise vormid
Kahju liikideks on varaline kahju (otsene varaline kahju ja saamatajäänud tulu) ja mittevaraline kahju. Kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kehavigastuste tekitamisel või tervise kahjustamisel võib kannatanu nõuda sellega tekitatud kulutuste hüvitamist. Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Eristatakse:
1) vastutus delikti üldkoosseisu alusel;
2) riskivastutus ;
3) tootjavastutus.
VÕS-i järgi on deliktilise üldvastutuse (VÕS §-d 1043-1055) aluseks kolmeastmeline delikti koosseis, mille elementideks on:
1) objektiivne teokoosseis;
2) õigusvastasus;
3) süü.
Kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama:
1) kas õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või;
2) süü puudumist.
____________________________________________________________________________________________________
§ 19. KOHALIKU OMAVALITSUSE FINANTS-, MAKSU- JA EELARVEÕIGUS
____________________________________________________________________________________________________
1. Kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik finantsgarantii
Õigus piisavatele rahalistele vahenditele on (tulubaasile) kui KOV-i finantsgarantii element on tuletatav PS § 154. PS § 157 lg 2 tuleneb KOV-i õigus seaduse alusel kehtestada ja koguda makse. PS § 154 lg 2 teine lause sätestab, et seadusega KOV-le pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. EKOH art 9 lg 1 sätestab, et kohalikel võimuorganitel on riikliku majanduspoliitika raames õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mida nad võivad oma volituste piires vabalt kasutada.
Lisaks tulenevad Harta art-st 9 järgmised nõuded:
1) KOV rahalised vahendid peavad olema vastavuses neile PS ja seadusandlusega seotud kohustustega;
2) vähemalt osa KOV rahalistest vahenditest tuleb kohalikest maksudest ja koormistest, mille suuruse nad võivad seadusega lubatud piires ise määrata;
3) rahandussüsteem, millel tuginevad KOV-de rahalised vahendid, peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, et pidada sammu neile ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegeliku muutumisega;
4) väiksemate rahaliste vahenditega KOV-de kaitseks on vajalik rakendada rahalise ühtlustamise mehhanisme või analoogilisi meetmeid, et tasandada potentsiaalsete finantsallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist. Need mehhanismid või meetmed ei kahanda KOV-de otsustamisvõimet oma volituste piires;
5) KOV-dega konsulteeritakse, kuidas ümberjaotatavad rahalised vahendid neile eraldada;
6) Kui võimalik, ei seostata KOV-dele eraldatavaid toetusi konkreetsete projektide finantseerimisega. Toetuste saamine ei võta KOV-lt ära tema põhivabadust tegutseda oma jurisdiktsiooni piires omal äranägemisel;
7) laenu võtmiseks kapitali investeerimise otstarbel on KOV-del juurdepääs riiklikule kapitaliturule seadusega lubatud piires.
KOV piisava tulubaasi nõue hõlmab nii talle täitmiseks antud riiklikke ülesandeid (PS § 154 lg 2) kui ka KOV-i olemuslikke kohustuslikke ülesandeid, samuti KOV-le piisava rahalise otsustusvabaduse jätmist vabatahtlike ülesannete täitmiseks, kui need kuuluvad KOV-i põhiolemusse.
“PS § 154 lg 2 teist lauset tuleb mõista nii, et seadusega KOV-dele pandud riiklike kohustustega seotud kulude suurus peab olema otseses seoses omavalitsusüksusele pandud konkreetsete kohustustusega. Seega nõuab nimetatud säte KOV-le pandud riiklike kohustuste kulupõhist rahastamist. Riiklike kohustuste tulupõhine rahastamine võib ühe või teise KOV üksuse puhul tagada riikliku kohustuse täitmiseks piisava raha. Kuid riiklike kohustuste tulupõhine rahastamine pole kooskõlas PS §-ga 154.
Kulupõhisel rahastamisel on kaks tasandit. KOV-le pandud riiklike kohustuste kulupõhine rahastamine eeldab kõigepealt seda, et kindlaks on määratud see, kui palju on ühe või teise kohustuse täitmiseks raha vaja. See peab kajastuma selgelt ja läbinähtavalt iga- aastases riigieelarves. Teiseks tuleb kindlaks määrata see, kui palju vajab selliste kohustuste täitmiseks raha iga KOV üksus. Mõne riikliku kohustuse täitmiseks vajaliku rahasumma jaotamine KOV üksuste vahel kulupõhise valemi abil pole välistatud. KOV üksustele riiklike kohustuste täitmiseks vajaliku raha eraldamisel paratamatult tekkida võivate ebatäpsuste kõrvaldamiseks peab olema õiguslikult tagatud võimalus saada puudu jääv raha juurde nende riiklike kohustuste täitmiseks, mille täitmisest KOV ei saa keelduda. PS-ga vastuolus on olukord, kus KOV peab riiklike kohustuste täitmiseks leidma raha omatuludest või tegema valiku, milliseid kohustusi täita.
Nõuet, et riigieelarves kajastatakse kulupõhiste kirjetena kõigi riigi poolt KOV-dele seadusega pandud riiklike kohustuste täitmise kulud, ei saa pidada liigseks formaalsuseks. Kulupõhised kirjed on vajalikud PS §-de 115 ja 154 täitmiseks. PS § 65 p-dest 1 ja 6 tulenevalt peab Riigikogul olema võimalus kontrollida seda, kuidas on rahastatud Riigikogus vastu võetud seadustega KOV-dele pandud riiklikud kohustused. Sellise kontrolli olemasolu on ühtaegu ka KOV-de üks põhiseaduslikest tagatistest.
Teistsugused nõuded seab PS omavalitsuslike ülesannete rahastamisele. PS § 154 lg 1 nõuab, et riik peab looma regulatsiooni, mille kohaselt on KOV-del piisav omatulu omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Seadusandja otsustada on, kas omatulu saamine tagatakse kohalike maksude kehtestamise, riiklike maksude otse kohalikku eelarvesse laekumise või riigieelarvest tehtavate eraldistega. Tulubaas peab aga tagama kohalike ülesannete täitmise vähemalt minimaalselt vajalikus mahus. KOV üksusel, kelle omatulud ei võimalda minimaalselt vajalike omavalitsuslike ülesannete täitmist, on õigus saada riigilt abi.
Olemuslikult omavalitsuslike ülesannete rahastamise reeglistik peab olema kooskõlas ka õiguskindluse põhimõttega. KOV-de finantseerimise reeglite stabiilsus on oluline väärtus. Stabiilne ja eelnevalt teadaolev finantseerimisreeglistik võimaldab KOV üksustel suurema täpsusega koostada pikemaajalisi arengukavasid ning neid tulemuslikumalt ellu viia. Omavalitsuslike ülesannete rahastamist reguleerivate seaduste oluline muutmine eeldab mõistliku pikkusega vacatio legist. Vastasel juhul võib tekkida vastuolu õiguskindluse põhimõttega.
KOV üksuste ühtsetel alustel rahastamine ei pruugi kõrvaldada KOV üksuste faktilist majanduslikku ebavõrdsust, vaid võib faktilist ebavõrdsust isegi suurendada. Faktilise majandusliku ebavõrdsuse tasandamiseks ja arengueelduste loomiseks on mitmeid PS-ga kooskõlas olevaid võimalusi.” ( Kohtunik Jüri Põllu eriarvamus, millega on ühinenud kohtunikud Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jaak Luik ja Harri Salmann, p-d 5-7. – Riigikohtu üldkogu otsus 3-3-1-46-03. – RT III 2004, 11, 128)
NB! VLES § 7 sätestab: “Kui pärast eelarve vastuvõtmist kehtestatakse Riigikogu või Vabariigi Valitsuse õigusakte, mille alusel eelarve tulud vähenevad või kulud suurenevad, hüvitatakse vastavad summad või vähendatakse vastavalt kohaliku omavalituse üksusele pandud kohustusi.”
KOV finantseerimise süsteem
KOV finantseerimisallikad , mis moodustavad kohaliku eelarve tulu, on nende majandusliku sisu järgi:
1) maksud
2) kaupade ja teenuste müük, sh lõivud
3) materiaalse ja immateriaalse vara müük
4) tulud varadelt
5) toetused, sh välisabi
6) muud tulud, sh trahvid
Maksud
Maks on maksuseadusega või seaduse alusel antud KOV üksuse volikogu määrusega riigi ja KOV avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud, ettenähtud korras, suuruses ja tähtpäevadel ilma otsese vastutasuta täitmisele kuuluv rahaline kohustis.
Maksude hulka ei kuulu:
- rahatrahvid (on karistusliku iseloomuga)
- koormised (mitterahalised kohustused)
- riigilõivud (tasu teatud toimingu sooritamise eest)
- sundkindlustuse maksed (on olemas vastutasu maksja jaoks)
- intressid maksu tasumisega viivitamise eest (on mõjutusvahend maksumaksja suhtes)
- teenustasud, tulu ettevõtlusest, vara müügist, dividendid jms (ei ole avalik-õigusliku iseloomuga maksed)
Riiklikud ja kohalikud maksud
Maksusüsteem koosneb maksuseadusega sätestatud ja kehtestatud riiklikest maksudest ning seaduse alusel valla- või linnavolikogu poolt oma haldusterritooriumil kehtestatavatest kohalikest maksudest. Maksu liigitamisel riiklikuks või kohalikuks maksuks on kriteeriumiks maksu kehtestamise pädevus, mitte muud tunnused (nt maksutulu laekumine riigi- või kohalikku eelarvesse vms).
Riiklikud maksud
Valla- või linnaeelarvesse laekub:
1) 100% maamaksust. Maamaksumäär on 0,1 kuni 2,5% maa maksustamishinnast aastas. Erandina on põllumajandussaaduste tootmiseks kasutusel oleva haritava maa ja loodusliku rohumaa maamaksumäär 0,1 kuni 2,0 protsenti maa maksustamishinnast aastas. Maksumäära kehtestab KOV volikogu ühtsena mõlema kategooria kohta hiljemalt maksustamisaasta 31. jaanuariks. Muudetud maksumäära rakendatakse maksustamisaasta algusest.
2) arvestamata TMS 4. ptk-s sätestatud mahaarvamisi: 11,4% füüsilise isiku maksustatavast tulust.
KOV on ka maksumaksja. Ta peab oma töötajatelt kinni tulumaksu, maksab sotsiaalmaksu ja maamaksu. Kui KOV konkureerib vabaturul, osutades teenuseid (nt rent), siis võetakse KOV asutus arvele käibemaksukohuslasena.
Kohalik maks on valla- või linnavolikogu määrusega (maksumäärus) kehtestatud maks. Kohalike maksude kehtestamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine ja valla või linna eelarvesse laekuvate kohalike maksude puhul soodustuste andmise korra kehtestamine kuulub volikogu ainupädevusse. Seadusega volikogu ainupädevusse antud küsimust ei saa volikogu edasi delegeerida valla- või linnavalitsusele. Kohalike maksude maksuhaldusriks oma haldusterritooriumil on valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist. Kohalike maksude kehtestamise nõuded: Maksumääruses peavad olema järgmised andmed: 1) maksu nimetus; 2) maksuobjekt; 3) maksumaksjad; 4) maksumäärad; 5) maksu tasumise kord; 6) maksu tasumise tähtpäev või tähtaeg, maksusumma arvutamise või määramise kord; 7) maksukohustuse tekkimise aeg; 8) võimalikud maksusoodustused ja nende andmise kord; 9) maksumääruse jõustumise aeg. Kohalik maks ei tohi takistada inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist. Maksuobjekti ei tohi maksustada rohkem kui ühe kohaliku maksuga. Kohalikud maksud on: müügimaks; paadimaks; reklaamimaks; teede ja tänavate sulgemise maks; mootorsõidukimaks; loomapidamismaks; lõbustusmaks; parkimistasu.
Müügimaksu maksavad valla või linna territooriumil kauplemis- või teenindusluba omavad füüsilisest isikust ettevõtjad ja juriidilised isikud. Müügimaksu maksab tegevuskohajärgselt kaupleja kaubandustegevuse seaduse mõistes, kes on registreeritud majandustegevuse registris ja tegutseb jaekaubanduse , toitlustuse või teeninduse valdkonnas. Müügimaksuga maksustatakse maksumaksja poolt valla või linna territooriumil müüdud kaupade ja teenuste maksumus müügihinnas. Kaupade ja teenuste müügihind KoMS-i tähenduses on käibemaksuseaduses sätestatud maksustatava käibe maksustatav väärtus ilma müügimaksuta. Müügimaksumäära kehtestab volikogu, kuid mitte enam kui 1% kaupade ja teenuste maksumusest müügihinnas. Müügimaksuga maksustamise periood on kvartal. Maksumaksja on kohustatud:
1) arvestama valla või linna territooriumil tema müüdud kaupade ja teenuste maksumuselt müügimaksu volikogu maksumääruses sätestatud määra järgi
2) esitama volikogu määruses sätestatud maksuhaldurile kvartalile järgneva kuu 20 kuupäevaks müügimaksu kohta rahandusministri poolt kehtestatud käibedeklaratsiooni
3) tasuma müügimaksu KOV üksuse eelarvesse deklaratsiooni esitamise tähtpäevaks
Valla- ja linnavalitsusel on õigus anda müügimaksu soodustusi ja vabastusi volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras.
Paadimaksu maksavad tehnilisele ülevaatusele kuuluvate kuni 12 m pikkuste paatide, jahtide ja kaatrite omanikud . Maksustamisperiood on kalendriaasta . Kui väikelaev on registreeritud pärast maksustamisperioodi algust, maksustatakse see alates registreerimisele järgnevast kuust proportsionaalselt maksustamisperioodi lõpuni jäänud kuude arvuga. Väikelaevade võõrandamisel võib maksumaksja taotleda maksu osalist tagastamist. Väikelaevade registripidaja on kohustatud esitama valla- ja linnavalitsustele nende taotlusel igale kvartalile järgneva kuu 15. kuupäevaks nende territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ja registrist kustutatud väikelaevade kohta paadimaksuga maksustamiseks vajalikud andmed.
Reklaamimaksu maksavad füüsilised ja juriidilised isikud KOV üksuse territooriumil paigaldatud, samuti KOV üksuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. Maksust on vabastatud riigi- ja omavalitsusasutuste kuulutused ning erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide valimiskampaania kuulutused ja reklaam. Määrad kehtestab volikogu.
Teede ja tänavate sulgemise maksu maksavad füüsilised ja juriidilised isikud demonstratsioonide, rongkäikude ja muude ürituste korraldamise, samuti ehitus- või remonttööde puhul, kui sellega kaasneb üldkasutatava tee, tänava, väljaku, pargi , puhkeala või selle osa sulgemine . Määrad kehtestab volikogu.
Mootorsõidukimaksu maksavad liiklusregistris registreeritud mootorsõidukeid omavad või neid mootorsõidukeid kasutavad maksu kehtestanud KOV üksuse territooriumil elavad füüsilised ja asuvad juriidilised isikud sõiduki registrimassi, lubatud teljekoormuse või mootori võimsuse ühikule kehtestatud maksumäärade järgi. Sõiduki kasutaja on mootorsõidukimaksu maksjaks, kui ta kasutab mootorsõidukit rendilepingu alusel. Maksustamisperiood on kalendriaasta. Jooksval kalendriaastal pärast 30. juunit registreeritud mootorsõidukite eest tasutakse mootorsõidukimaksu 50% aastamaksu määrast. Mootorsõiduki võõrandamise korral on maksumaksjal õigus taotleda maksu osalist tagastamist. Liiklusregistri pidaja on kohustatud esitama valla- ja linnavalitsustele nende taotlusel igale kvartalile järgneva kuu 15. kuupäevaks nende territooriumil elavatele füüsilistele ja asuvatele juriidilistele isikutele kuuluvatena või nende kasutatavatena registreeritud ja registrist kustutatud mootorsõidukite kohta mootorsõidukimaksuga maksustamiseks vajalikud andmed. Maksust on vabastatud:
1) riigi- ja omavalitsusasutuste, kaitseväe ja Kaitseliidu mootorsõidukid;
2) Eestisse akrediteeritud diplomaadi staatust omavate isikute, välisriigi diplomaatiliste ja konsulaaresinduste, rahvusvaheliste organisatsioonide ning valitsustevaheliste koostööprogrammide esinduste poolt kasutatavad mootorsõidukid;
3) I ja II grupi invaliidide mootorsõidukid;
4) raskeveokimaksuga maksustatavad mootorsõidukid.
Loomapidamismaksu maksavad loomade, kelle pidamine valla või linna territooriumil on maksustatud, omanikud. Nende loomade loetelu kehtestab volikogu; määrad kehtestab volikogu. Maksustamisperiood on kalendriaasta. Maksust on vabastatud: 1) politsei, kaitseväe, piirivalve , tolli, Kaitseliidu ning tuletõrje- ja päästeformeeringute teenistusloomade pidamine, kui neid kasutatakse teenistusülesannete täitmiseks, samuti pimedate inimeste juhtkoerte pidamine; 2) loomapidamine valla või linna territooriumil kuni ühe kuu jooksul.
Lõbustusmaksu maksavad valla või linna territooriumil tasuliste meelelahutusürituste korraldajad või valla või linna territooriumil asuvate meelelahutusasutuste omanikud. Maks kehtestatakse müüdud pääsmetelt. Tasulise meelelahutusürituse pääsmed kuuluvad registreerimisele valla- või linnavalitsuses, mille territooriumil üritus toimub. Volikogu kehtestab tähtajad.
Parkimistasu kehtestatakse avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamise eesmärgil. Parkimistasu määramine ja sissenõudmine toimub liiklusseaduses sätestatud alustel ja korras. Parkimistasu suhtes kohaldatakse maksukorralduse seadust liiklusseaduses sätestatud ulatuses. KOV võib oma territooriumil kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu. KOV volikogu kehtestab määrusega:1) tasulise parkimise ala; 2) parkimistasu määra või diferentseeritud määrad; 3) parkimistasusoodustused ja –vabastused. KOV üksuse territooriumi tasulise parkimise alal korraldab parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning liiklusseaduse §-s 50² sätestatud viivistasu määramise võib KOV halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Eraõiguslik juriidiline isik osaleb menetluses oma töötaja kaudu, kellele laienevad käesolevas seaduses ametiisiku kohta käivad sätted. Mootorsõiduki juht peab parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest, kui KOV volikogu ei ole kehtestanud pikemat tähtaega. Parkimistasu laekub selle kehtestanud KOV üksuse eelarvesse. Parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse. Viivistasu maksja on mootorsõiduki omanik. Mootorsõiduki kasutaja on viivistasu maksja siis, kui mootorsõidukit kasutati kasutuslepingu või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel ning mootorsõiduki eest vastutava kasutaja andmed on kantud liiklusregistrisse.
Maksumääruste problemaatikast
Maksumääruses, millega kehtestatakse kohalik maks, peavad sisalduma: 1) maksu nimetus;2) maksuobjekt; 3) maksumaksjad; 4) maksumäärad; 5) maksu tasumise kord; 6) maksu tasumise tähtpäev või tähtaeg, maksusumma arvutamise või määramise kord; 7) maksukohustuse tekkimise aeg; 8) võimalikud maksusoodustused ja nende andmise kord; 9) maksumääruse jõustumise aeg. Kohalik maks ei tohi takistada inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist. Maksuobjekti ei tohi maksustada rohkem kui ühe kohaliku maksuga.
Vastutus volikogu määruse rikkumise eest - Kehtestatud tähtajast hiljem omavalitsuse eelarvesse tasutud kohaliku maksu summalt ja maksumaksja poolt maksuhalduri kasuks enammakstud summalt arvutatakse intressi maksukorralduse seaduses sätestatud korras. Vastutus maksumääruse rikkumise eest sätestatakse maksukorralduse seaduse alusel samas maksumääruses. Täiendavalt maksmisele kuuluvad summad laekuvad omavalitsuse eelarvesse. Volikogu määruse alusel tasumisele kuuluvad või nendest vähemmakstud summad nõutakse sisse tagantjärele viimase kolme aasta eest maksustamisperioodi algusest arvates, mil maksmata jäänud või vähemmakstud summa välja selgitati.
Vaidluste lahendamine - Maksumaksjal on õigus esitada kohalike maksude maksuhalduri maksuteate, maksuotsuse , muu haldusakti või toimingu peale vaie. Vaie esitatakse kohalike maksude maksuhaldurile või muule maksumääruses sätestatud asutusele. Vaide menetlemisel rakendatakse maksukorralduse seaduse sätestatut. Kohalike maksude maksuhaldur võib vaide maksukorralduse seaduses sätestatud juhtudel tagastada. Vaide tagastamise otsuse peale võib kohalike maksude maksuhaldurile esitada kaebuse.
Eelarveõigus
PS § 157 lg 1: KOV-l on iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra sätestab seadus.
Eelarve koostamise põhimõtted:
1) kõikehaaravuse põhimõte: kohalik eelarve koosneb vastava KOV üksuse ühe eelarveaasta kõigist tuludest, kuludest ja finantseerimistehingutest
2) ühtsuse põhimõte: iga arvestusperioodi tulud-kulud peavad olema kajastatud ühes eelarves, et oleks tagatud täielik ülevaade ja kontroll
3) universaalsuse põhimõte: kohaliku eelarve üksikud tulu- ja kuluartiklid ei ole üksteisest sõltuvuses. Siiski tehakse riigieelarvest KOV üksuse eelarvesse sihtotstarbelisi eraldisi.
4) aastase kehtivuse põhimõte: kohalik eelarve võetakse vastu igaks aastaks; valla ja linna eelarveaasta algab 1. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril
5) eelnevuse põhimõte: kohalik eelarve võetakse vastu enne arvestusaasta algust. Eelarve jõustub arvestusaasta algusest. Erandina on lubatud ka eelarve tagasiulatuv jõustumine.
6) tõepärasuse põhimõte: planeeritavad tulud ja kulud peavad võimalikult täpselt vastama tegelikkusele. Sellest tulenevad piirangud eelarveprojekti esitamisel, muudatusettepanekute tegemisel ja lisaeelarve koostamisel;
7) tasakaalustatuse põhimõte: kohaliku eelarve tulude summa peab võrduma kulude summaga . Tuleb vahet teha formaalse ja sisulise tasakaalustatuse vahel. Alates 2003. a tuuakse kohalikus eelarves eraldi välja tulude ja kulude vahe katmiseks tehtavaid finantseerimistehinguid, mis toovad kaasa muudatused finantsvarades ja kohustustes (nt tehingud hoiustega, aktsiatega, võlakirjadega, laenude andmine ja võtmine). See uuendus võimaldab eelarves välja tuua sisulise tasakaalu, ülejäägi või defitsiidi ;
8) avalikkuse põhimõte: eelarve projekt, selle seletuskiri ja muud lisad, vastuvõetud eelarve, lisaeelarved ja eelarve täitmise aruanne on avalikud. Vastuvõetud eelarve esitatakse riigiasutustele õigusaktides sätestatud korras. KOV üksus esitab iga kuu eelarve täitmise aruande Rahandusministeeriumile rahandusministri kehtestatud korras ja tähtajal. Eelarve täitmise kinnitatud aruanne esitatakse riigiasutustele Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
Kohalike eelarvete koostamisel kehtivad lisaks eeltoodutele veel järgmised nõuded:
- tulud, kulud ja finantseerimistehingud liigendatakse vastavalt rahandusministri poolt kehtestatud eelarveklassifikaatorile. Vastuvõetavate tulude, kulude ja finantseerimistehingute liigendamise detailsuse määrab volikogu;
- riigilt saadud sihtotstarbelisi eraldisi võib kasutada ainult riigi poolt määratud otstarbel;
- valla ja linna poolt võetava laenu tagatiseks ei või olla valla või linna kinnisasi ega tema ehitis (sh rajatis ) kui vallasasi ;
- vallal või linnal on keelatud laenu andmine või tagamine; laenu võib anda üksnes õppelaenuks linna- või vallaeelarves selleks otstarbeks ettenähtud summa piires;
- volikogu on tegutsemisvõimetu, kui ta pole vastu võtnud valla või linna eelarvet kolme kuu jooksul eelarveaasta algusest või riigieelarve vastuvõtmisest arvates, kui riigieelarvet ei olnud vastu võetud eelarveaasta alguseks;
- eelarve täitmise aruande kinnitab volikogu hiljemalt 1. maiks , olles eelnevalt ära kuulanud revisjonikomisjoni vastava arvamuse.
Valla- ja linnaeelarve sisu - Valla- ja linnaeelarve (edaspidi eelarve) koosneb vastava omavalitsusüksuse eelarveaasta kõigist tuludest ja kuludest ning finantseerimistehingutest. Eelarve tasakaalu korral on tulud ja kulud võrdsed. Eelarve ülejäägi korral ületavad tulud kulusid. Eelarve puudujäägi korral ületavad kulud tulusid. Tulude ja kulude vahe katmiseks nähakse valla- või linnaeelarves ette finantseerimistehingud. Finantseerimistehingutega kaasnevad muudatused finantsvarades ja kohustustes. Finantsvarad on hoiused, ostetud väärtpaberid ja muud taolised varad . Kohustused on võetud laenud, emiteeritud väärtpaberid ja muud taolised kohustused. Valla ja linna eelarveaasta algab 1. jaanuaril ja lõpeb 31. detsembril. Eelarve projekt, vastuvõetud eelarve, eelarve muudatused ja lisaeelarved ning majandusaasta aruanne avaldatakse valla või linna põhimääruses sätestatud korras.
Eelarve tulud majandusliku sisu järgi on:1) maksud; 2) kaupade ja teenuste müük, sealhulgas lõivud; 3) materiaalse ja immateriaalse vara müük; 4) tulud varadelt; 5) toetused, sealhulgas välisabi; 6) muud tulud, sealhulgas trahvid.
Eelarve kulud liigendatakse administratiivselt ja majandusliku sisu järgi. Eelarve kulud majandusliku sisu järgi on:1) personalikulud; 2) majandamiskulud; 3) subsiidiumid ettevõtlusele; 4) sotsiaaltoetused; 5) eraldised mitteresidentidele; 6) eraldised muule valitsussektorile; 7) muud eraldised; 8) materiaalse ja immateriaalse vara soetamine ja renoveerimine; 9) intressid ja kohustistasud; 10) muud kulud.
Tulude vähenemise või kulude suurenemise hüvitamine - Kui pärast eelarve vastuvõtmist kehtestatakse Riigikogu või Vabariigi Valitsuse õigusakte, mille alusel eelarve tulud vähenevad või kulud suurenevad, hüvitatakse vastavad summad või vähendatakse vastavalt kohaliku omavalituse üksusele pandud kohustusi.
Laenude võtmine - Vald ja linn võivad võtta laenu, kasutada kapitalirenti, emiteerida võlakohustust tõendavaid väärtpabereid (edaspidi võlakirjad) ja võtta muid võlakohustusi järgmistel tingimustel: 1) kõigi tagasimaksmata laenude, tasumata kapitalirendi maksete ja emiteeritud võlakirjade ning muude võlakohustuste kogusumma koos võetava laenu, kapitalirendi, emiteeritavate võlakirjade ja muude rahaliste kohustustega ei või ületada 60% selleks eelarveaastaks kavandatud eelarvetuludest, millest on maha arvatud riigieelarvest tehtavad sihtotstarbelised eraldised; 2) tagasimakstavate laenusummade ja laenuintresside, kapitalirendi maksete ja kapitalirendi intresside , võlakirjade lunastamise kulude ning käesoleva lõike punktis 1 käsitatavate muude võlakohustuste kogusumma ei või ületada ühelgi eelseisval eelarveaastal 20% laenu võtmise, kapitalirendi kasutamise või võlakirjade emiteerimise eelarveaastaks kavandatud eelarvetuludest, millest on maha arvatud riigieelarvest tehtavad sihtotstarbelised eraldised; 3) laenu võetakse, kapitalirenti kasutatakse ja võlakirju emiteeritakse valla või linna arengukavas ettenähtud investeeringuteks. Eelpool nimetatud piiranguid ei kohaldata välisabi sildfinantseerimiseks võetavatele laenudele . Välisabi sildfinantseerimine on vastavalt riigieelarve seaduse §-le 361välisabi andja poolt antava välisabi väljamaksmine välisabi saajale enne välisabi laekumist või väljamaksmise tingimuste täitmist. Laenu võtmisel välisabi sildfinantseerimiseks on vald või linn kohustatud taotlema luba rahandusministrilt, välja arvatud riigilt laenu võtmise korral. Valla ja linna poolt võetava laenu tagatiseks ei või olla valla või linna kinnisasi ega tema ehitis (sh. rajatis) kui vallasasi. Valla- ja linnavalitsus on kohustatud edastama volikogu otsuse ärakirja laenu või muu varalise kohustuse võtmise kohta maavanemale kolme päeva jooksul pärast selle otsuse jõustumist. Valla- ja linnavalitsus on kohustatud esitama sõlmitud laenulepingu ärakirja Rahandusministeeriumile viie tööpäeva jooksul, arvates lepingu sõlmimise päevast. Rahandusministeeriumil on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud muude kohustuse võtmisel (välja arvatud võlakirjade emiteerimine ) nõuda valla- ja linnavalitsuselt sõlmitud lepingu ärakirja esitamist viie tööpäeva jooksul, arvates vastava nõude esitamisest . Vald ja linn on kohustatud registreerima Finantsinspektsioon nii kinnise kui avaliku võlakirjaemissiooni. Valla ja linna võlakirjade kinnine emissioon registreeritakse väärtpaberituru seaduses sätestatud avaliku emissiooni registreerimiseks ettenähtud tingimustel ja menetluskorda järgides. Finantsinspektsioon teatab valla ja linna võlakirjade emissioonist Rahandusministeeriumile 5 päeva jooksul, arvates emissiooni registreerimisest. Vabariigi Valitsusel on õigus rahandusministri ettepanekul peatada kohaliku omavalitsuse üksusele eelarvete tasandusfondist väljamaksete tegemine, kui Rahandusministeeriumile on saanud teatavaks laenu võtmine, mille laenulepingu ärakirja ei ole Rahandusministeeriumile esitatud, või võlakirjade emiteerimine, mis ei ole Finantsinspektsioonis registreeritud. Väljamaksete tegemine peatatakse kuni laenulepingu ärakirja esitamise või võlakirjade emissiooni registreerimiseni.
Kohustuste võtmise piirangud seoses eelarve puudujäägiga - Kui sisemajanduse koguprodukt on vähenenud kaks kvartalit järjest, võivad kuni kolme eelarveaasta jooksul makromajandusliku stabiilsuse tagamiseks ning valitsussektori eelarvepositsiooni kontrollimiseks vald ja linn ning raamatupidamise seaduse mõistes valla või linna otsese või kaudse valitseva mõju all olev üksus (edaspidi vald ja linn ning nendest sõltuv üksus), mille tuludest üle poole moodustavad tulud vallalt või linnalt, riigilt või muudelt avalik-õiguslikelt juriidilistelt isikutelt või eelnimetatud isikute valitseva mõju all olevatelt sihtasutustelt, emiteerida võlakirju, võtta laenu, kapitalirendi- ja faktooringkohustusi, teenuse kontsessiooni kokkuleppest tekkivaid kohustusi, pikaajalisi kohustusi tarnijate ees ja muid pikaajalisi kohustusi, mis nõuavad tulevikus raha väljamaksmist, ainult perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse ja perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse alusel (edaspidi struktuuritoetus), muude õigusaktide alusel eraldatava Euroopa Liidu toetuse (edaspidi Euroopa Liidu muu toetus) ning välislepingute alusel Eesti Vabariigile eraldatava toetuse (edaspidi muu välisabi toetus) sildfinantseerimiseks, struktuuritoetuse, Euroopa Liidu muu toetuse või muu välisabi toetuse saamiseks vajaliku omafinantseeringu tagamiseks või enne seaduse jõustumist võetud eelnimetatud olemasolevate kohustuste refinantseerimiseks. Vald ja linn on kohustatud kooskõlastama käesoleva paragrahvi lõikes 1 valla ja linna ning nendest sõltuvate üksuste poolt võetavad kohustused Rahandusministeeriumiga. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuste täpsema loetelu ja kohustuste võtmise kooskõlastamise taotluse esitamise ning taotluse hindamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Rahandusministeerium hindab valla ja linna ning nendest sõltuvate üksuste finantssuutlikkust nende esitatud andmete põhjal. Finantssuutlikkuse hindamisel analüüsitakse, kas struktuuritoetuse, Euroopa Liidu muu toetuse või muu välisabi toetuse omafinantseeringut on võimalik tagada ilma lisakohustusi võtmata, sealhulgas ülejäänud investeeringute, välja arvatud riigieelarvest või avalik õiguslikelt juriidilistelt isikutelt investeeringuteks saadava toetuse omafinantseering, mahtu vähendades, tegevuskulusid ületavate tegevustulude, eelarves kavandatud reservfondi või hoiustel olevate vabade vahendite arvelt. Kui Rahandusministeeriumi hinnangul on vald või linn või nendest sõltuv üksus suuteline kohustusi võtmata tagama struktuuritoetuse, Euroopa Liidu muu toetuse või muu välisabi toetuse saamiseks vajalikku omafinantseeringut, võib Rahandusministeerium jätta kohustuse võtmise taotluse kooskõlastamata või teha ettepaneku vähendada võetava kohustuse suurust.Kui vald või linn või nendest sõltuv üksus on võtnud kohustusi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata eesmärkidel või võtnud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustusi Rahandusministeeriumi kooskõlastuseta, peatab rahandusminister käskkirjaga: 1) riigieelarve seaduse § 9 lõike 2 alusel kehtestatud riigieelarve kohalike omavalitsuste eelarvete tasandusfondi eraldiste ülekandmise; 2) tulumaksuseaduse § 5 lõike 2 alusel kehtestatud valdadele ja linnadele tulumaksu kandmise korra kohaselt tulumaksust ülekandmisele kuuluvate summade ülekandmise. Rahandusministeerium informeerib valda ja linna tasandusfondi ja tulumaksu summade ülekandmise peatamisest viivitamata. Tasandusfondist ja tulumaksust ülekandmisele kuuluvatest summadest peetakse eelarveaasta jooksul kinni summa, mille ulatuses võeti kohustusi, mida käesolev seadus ei luba, kuid mitte rohkem kui 20% vallale või linnale iga-aastase riigieelarve seaduse alusel eraldatavatest eelarvete tasandusfondi vahenditest ja tulumaksuseaduse § 5 lõike 2 alusel kehtestatud valdadele ja linnadele tulumaksu kandmise korra kohaselt vallale või linnale arvestatud tulumaksu summast . Tasandusfondist ja tulumaksust ülekandmisele kuuluvate summade ülekandmise võib peatada kuni peatamise tinginud asjaolu äralangemiseni. Summade kinnipidamise lõpetamise kinnitab rahandusminister käskkirjaga viie tööpäeva jooksul asjaolu äralangemise tuvastamisest arvates. Rahandusministeerium informeerib valda ja linna summade ülekandmise peatamise lõpetamisest pärast vastava otsuse tegemist viivitamata. Peatatud vahendite tagastamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Eelarve projekti koostamine ja esitamine - Eelarve projekti koostab omavalitsusüksuse arengukava arvestades valla- või linnavalitsus (edaspidi valitsus) ja esitab selle koos käesoleva paragrahvi 2.lõikes nimetatud lisadega volikogule hiljemalt üks kuu enne eelarveaasta algust. Eelarve projektile lisatakse: 1) eelarve projekti seletuskiri andmetega eelmise eelarveaasta tegelike, käesolevaks eelarveaastaks määratud ja eelseisvaks eelarveaastaks kavandatud tulude ja kulude kohta vastavalt nende liigendusele; 11) andmed võetud laenudest ja emiteeritud võlakirjadest tulenevate kohustuste kohta eelseisvate eelarveaastate lõikes; 2) andmed ületulevate (enne eelarveaasta algust alustatud) ja üleminevate (pärast eelarveaasta lõppu lõpetatavate) ehituste ja ürituste kohta koos kulude üldsumma jaotusega eelarveaastate järgi; 3) muud volikogu poolt ettenähtud andmed. Enne eelarveprojekti üleandmist volikogule esitab valitsus eelarveprojektis ettenähtud riigiabi kohta riigiabi andmise loa taotluse rahandusministrile vastavalt konkurentsiseadusele.
Eelarve vastuvõtmine ja jõustumine - Eelarve võtab vastu volikogu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses, käesolevas seaduses ning valla või linna põhimääruses sätestatud korras. Eelarve või eelarve projekti muutmise ettepanekule, mis tingib nendes ettenähtud tulude vähendamise, kulude suurendamise või kulude ümberjaotamise, tuleb algatajal lisada rahalised arvestused, mis näitavad ära kulude katteks vajalikud tuluallikad . Ettepaneku läbivaatamisel tuleb selle kohta ära kuulata valitsuse arvamus. Eelarve jõustub eelarveaasta algusest.
Eelarveaasta alguseks vastuvõtmata eelarve - Kui eelarve ei ole eelarveaasta alguseks vastu võetud, võib valitsus iga kuu teha kulutusi ühe kaheteistkümnendikuni lõppenud eelarveaastaks ettenähtud kulutustest. Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud juhul on valitsusel lubatud teha ainult neid kulutusi, mis on ette nähtud nii eelmise aasta eelarves kui ka alanud eelarveaasta eelarve eelnõus ning nendest kahest summast väiksemast lähtudes. Kui volikogu pole kolme kuu jooksul, arvates eelarveaasta algusest või riigieelarve vastuvõtmisest, kui viimane ei olnud eelarveaasta alguseks vastu võetud, suutnud eelarvet vastu võtta, on volikogu tegutsemisvõimetu.
Eelarve täitmist korraldab valitsus volikogu poolt kehtestatud korras.
Eelarve assigneeringute kasutamine - Eelarves määratud assigneeringuid võib kasutada üksnes ettenähtud otstarbeks, kusjuures nende suurust võib muuta vaid eelarve muutmisega. Eelarvesse riigieelarvest sihtotstarbeliselt eraldatud vahendeid võib kasutada ainult ettenähtud otstarbel. Valla- ja linnavalitsusel ning nende asutustel on õigus võtta rahalisi kulutusi nõudvaid kohustusi ainult neile eelarves selleks ette nähtud kulude piires.
Reservfondi käsutab valitsus ettenägemata kulude katmiseks volikogu poolt kehtestatud korras.
Kassatagavara kasutab valitsus tulude laekumise viibimisel eelarve kulude katmiseks ja see tuleb taastada volikogu poolt määratud suuruseni samal eelarveaastal. Volikogu võib vähendada kassatagavara eelarve täitmisel tekkinud tulude puudujäägi katmiseks.
Eelarveaasta lõpuks kasutamata jäänud assigneeringute sulgemine - Eelarveaasta lõpuks kasutamata jäänud assigneeringute sulgemise otsustab volikogu. Eelarveaastal sulgemata jäetud assigneeringuid on lubatud kasutada järgmise eelarveaasta lõpuni otstarbeks, milleks need olid määratud eelneva aasta eelarves.
Eelarve muutmine
Vajaduse korral jaotada ümber eelarves määratud kulusid taotleb valitsus eelarve muutmist, esitades volikogule sellekohase eelnõu. Eelarve muutmine toimub samas korras kui eelarve vastuvõtmine.
Lisaeelarve - Kulude tegemiseks, milleks eelarves ei ole assigneeringuid määratud või mille tegemiseks määratud assigneeringutest ei jätku, võib volikogu eelarveaasta kestel võtta vastu lisaeelarve. Lisaeelarve projekti esitab valitsus ja sellele lisatakse: 1) põhjendused täiendavate kulude vajaduse ja nende tegemise paratamatuse kohta käesoleval eelarveaastal; 2) andmed assigneeringute kasutamise kohta, mille täiendamist taotletakse, samuti andmed lisatulude ja säästu kohta, millega lisakulud kaetakse. Riigieelarvest eelarveaasta jooksul täiendavalt eraldatud käesoleva seaduse § 16 2. lõike mõistes sihtotstarbeliste eraldiste saamisel võib valitsus volikogu poolt kehtestatud korras lisada need laekumised ja nendele vastavad kulud eelarvesse, informeerides sellest koheselt volikogu.
Piirangud laenude ja muude rahaliste kohustuste võtmisele ning garantiide andmisele
KOV üksus võib võtta laenu, kasutada kapitalirenti, emiteerida võlakohustust tõendavaid väärtpabereid ja võtta muid rahalisi kohustusi, v.a kohustused, mille täitmiseks on raha ette nähtud järgmistel tingimustel:
1) kõigi tagasimaksmata laenude, tasumata kapitalirendi maksete ja emiteeritud võlakirjade ning muude rahaliste kohustuste kogusumma ei või ületada 60% selleks eelarveaastaks kavandatud eelarvetuludest, millest on maha arvatud riigieelarvest tehtavad sihtotstarbelised eraldised;
2) tagasimakstavate laenusummade ja laenuintresside, kapitalrendi maksete ja kapitalirendi intresside ning võlakirjade lunastamise kulude kogusumma ei või ületada ühelgi eelseisval eelarveaastal 20% laenu võtmise, kapitalirendi kasutamise või võlakirjade emiteerimise eelarveaastaks kavandatud eelarvetuludest, millest on maha arvatud riigieelarvest tehtavad sihtotstarbelised eraldised;
3) laenu võetakse, kapitalirenti kasutatakse ja võlakirju emiteeritakse valla või linna arengukavas ettenähtud investeeringuteks;
4) volikogu otsuse ärakiri laenu vm varalise kohustuse võtmise kohta edastatakse valla- või linnavalitsuse poolt maavanemale kolme päeva jooksul pärast selle otsuse jõustumist;
5) sõlmitud laenulepingu ärakiri esitatakse valla- ja linnavalitsuse poolt Rahandusministeeriumile 5 päeva jooksul, arvates lepingu sõlmimise päevast;
6) vald ja linn on kohustatud registreerima Finantsinspektsioonis nii kinnise kui avaliku võlakirjaemissiooni Väärtpaberituru seaduses sätestatud avaliku emissiooni registreerimiseks ettenähtud tingimustel ja menetluskorda järgides;
7) kohaliku eelarve tulude ajutise ebapiisavuse korral võivad valla- ja linnavalitsused taotleda riigieelarvest lühiajalist laenu. Vabariigi Valitsus võib riigieelarves ettenähtud summa piires anda laenu avalike ülesannete täitmiseks. Laenu andmiseks teeb ettepaneku rahandusminister.
VLES 8¹. Kohustuste võtmise piirangud seoses eelarve puudujäägiga
(1) Kui sisemajanduse koguprodukt on vähenenud kaks kvartalit järjest, võivad kuni kolme eelarveaasta jooksul makromajandusliku stabiilsuse tagamiseks ning valitsussektori eelarvepositsiooni kontrollimiseks vald ja linn ning raamatupidamise seaduse mõistes valla või linna otsese või kaudse valitseva mõju all olev üksus (edaspidi vald ja linn ning nendest sõltuv üksus), mille tuludest üle poole moodustavad tulud vallalt või linnalt, riigilt või muudelt avalik-õiguslikelt juriidilistelt isikutelt või eelnimetatud isikute valitseva mõju all olevatelt sihtasutustelt, emiteerida võlakirju, võtta laenu, kapitalirendi- ja faktooringkohustusi, teenuse kontsessiooni kokkuleppest tekkivaid kohustusi, pikaajalisi kohustusi tarnijate ees ja muid pikaajalisi kohustusi, mis nõuavad tulevikus raha väljamaksmist, ainult perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse ja perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse alusel (edaspidi struktuuritoetus), muude õigusaktide alusel eraldatava Euroopa Liidu toetuse (edaspidi Euroopa Liidu muu toetus) ning välislepingute alusel Eesti Vabariigile eraldatava toetuse (edaspidi muu välisabi toetus) sildfinantseerimiseks, struktuuritoetuse, Euroopa Liidu muu toetuse või muu välisabi toetuse saamiseks vajaliku omafinantseeringu tagamiseks või enne seaduse jõustumist võetud eelnimetatud olemasolevate kohustuste refinantseerimiseks.
(2) Vald ja linn on kohustatud kooskõlastama käesoleva paragrahvi lõikes 1 valla ja linna ning nendest sõltuvate üksuste poolt võetavad kohustused Rahandusministeeriumiga. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuste täpsema loetelu ja kohustuste võtmise kooskõlastamise taotluse esitamise ning taotluse hindamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
(3) Rahandusministeerium hindab valla ja linna ning nendest sõltuvate üksuste finantssuutlikkust nende esitatud andmete põhjal. Finantssuutlikkuse hindamisel analüüsitakse, kas struktuuritoetuse, Euroopa Liidu muu toetuse või muu välisabi toetuse omafinantseeringut on võimalik tagada ilma lisakohustusi võtmata, sealhulgas ülejäänud investeeringute, välja arvatud riigieelarvest või avalik õiguslikelt juriidilistelt isikutelt investeeringuteks saadava toetuse omafinantseering, mahtu vähendades, tegevuskulusid ületavate tegevustulude, eelarves kavandatud reservfondi või hoiustel olevate vabade vahendite arvelt. Kui Rahandusministeeriumi hinnangul on vald või linn või nendest sõltuv üksus suuteline kohustusi võtmata tagama struktuuritoetuse, Euroopa Liidu muu toetuse või muu välisabi toetuse saamiseks vajalikku omafinantseeringut, võib Rahandusministeerium jätta kohustuse võtmise taotluse kooskõlastamata või teha ettepaneku vähendada võetava kohustuse suurust.
(4) Kui vald või linn või nendest sõltuv üksus on võtnud kohustusi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata eesmärkidel või võtnud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustusi Rahandusministeeriumi kooskõlastuseta, peatab rahandusminister käskkirjaga:
1) riigieelarve seaduse § 9 lõike 2 alusel kehtestatud riigieelarve kohalike omavalitsuste eelarvete tasandusfondi eraldiste ülekandmise;
2) tulumaksuseaduse § 5 lõike 2 alusel kehtestatud valdadele ja linnadele tulumaksu kandmise korra kohaselt tulumaksust ülekandmisele kuuluvate summade ülekandmise.
(5) Rahandusministeerium informeerib valda ja linna tasandusfondi ja tulumaksu summade ülekandmise peatamisest viivitamata.
(6) Tasandusfondist ja tulumaksust ülekandmisele kuuluvatest summadest peetakse eelarveaasta jooksul kinni summa, mille ulatuses võeti kohustusi, mida käesolev seadus ei luba, kuid mitte rohkem kui 20% vallale või linnale iga-aastase riigieelarve seaduse alusel eraldatavatest eelarvete tasandusfondi vahenditest ja tulumaksuseaduse § 5 lõike 2 alusel kehtestatud valdadele ja linnadele tulumaksu kandmise korra kohaselt vallale või linnale arvestatud tulumaksu summast.
(7) Tasandusfondist ja tulumaksust ülekandmisele kuuluvate summade ülekandmise võib peatada kuni peatamise tinginud asjaolu äralangemiseni. Summade kinnipidamise lõpetamise kinnitab rahandusminister käskkirjaga viie tööpäeva jooksul asjaolu äralangemise tuvastamisest arvates. Rahandusministeerium informeerib valda ja linna summade ülekandmise peatamise lõpetamisest pärast vastava otsuse tegemist viivitamata. Peatatud vahendite tagastamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
Riigieelarvest kohalikule omavalitsusele tehtavad eraldised
Kohaliku eelarve iseseisvuse printsiip ei tähenda mingit keeldu riigieelarvest KOV üksustele eraldiste tegemisele. Vastupidi, väiksemate rahaliste vahenditega valdade ja linnade kaitseks on vaja rakendada teatud rahalise ühtlustamise mehhanisme või analoogilisi meetmeid, et tasandada potensiaalsete finantsallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist.
EKOH art 9 lg 4: Kui võimalik, ei seostata kohalikele võimuorganitele eraldatavaid toetusi konkreetsete projektide finantseerimisega; samuti ei võta toetuste saamine kohalikult võimuorganilt ära tema põhivabadust tegutseda oma jurisdiktsiooni piires omal äranägemisel.
RES (§ 9 lg 2): Riigieelarvest tehakse eraldisi KOV üksuse eelarvesse:
1) eelarvete tasandusfondi kaudu;
2) sihtotstarbeliste eraldistena.
Eelarvete tasandusfondi suurus riigieelarve eelnõus ja tasandusfondi jaotus määratakse kindlaks KOV üksuste ja KOV liitude volitatud esindajate ning Vabariigi Valitsuse volitatud esindajate vahelise kokkuleppe alusel. Kokkuleppe mittesaavutamisel otsustab tasandusfondi suuruse riigieelarve eelnõus ja selle jaotuse Vabariigi Valitsus ning esitab lahkarvamused eelarve eelnõu seletuskirjas Riigikogule. Tasandusfondi suurus ja selle jaotamise põhimõtted sätestatakse riigieelarves. Tasandusfondi jaotamise valemi oluline muutmine eeldab vacatio legis ’t. Kui KOV üksus on ületanud eelarveaastal VLES § 8 lg 1 alusel kehtestatud kohustuste võtmise mahu, on Vabariigi Valitsusel õigus rahandusministri ettepanekul vähendada KOV üksusele eelarvete tasandusfondist tehtavaid väljamakseid summa ulatuses, mille võrra mahtu ületati. Kui KOV üksusel on riigi ees täitmata rahalisi kohustusi, on Vabariigi Valitsusel õigus jätta talle tasandusfondist selle summa ulatuses väljamakse tegemata. Riik loobub välja maksmata jäänud summa ulatuses nõudest üksuse vastu Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
_____________________________________________________________________________________________________
§ 20. KOHALIKUST OMAVALITSUSEST EESTI VABARIIGIS 1918-1940
____________________________________________________________________________________________________
1. Demokraatlikust kohalikust omavalitsusest Eesti omariikluse tekkeperioodil (1917.-1919. a)
· 30.märts 1917: Vene Ajutine Valitsus annab Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korraldamise määruse ning 22. juunil s.a selle rakendamise määruse koos vastavate reeglitega. – KOV korraldus nähti ette uutel alustel: - loodi maakonnanõukogud ja määratleti nende valimise kord [1. juuli 1917: demokraatlikel alustel loodud Eesti maaomavalitsuse sünnipäev]
- valla täiskogu asemel hakkas valla volikogu moodustamine toimuma nüüd üldise demokraatliku valimise korras ja valla hingekiri kaotas oma tähenduse. Mõisamaad lülitati valla haldusterritooriumi koosseisu.
· 1917: loodi õiguslik alus alevite kui iseseisvate KOV üksuste asutamisele ja korraldusele; demokratiseeriti linnaomavalitsuse korraldus.
· 1917. a detsember: enamlased katkestavad maaomavalitsuste tegevuse
· 1918: Saksa okupatsioonivõimud asendavad maaomavalitsused Kreis-Amt’ idega , linna ja vallaomavalitsusi kasutatakse üksnes rahvalt maksude ja toidumoona võtmise ning okupatsioonivõimude käskude edastamise eesmärgil.
· 1918-20. a Vabadussõda: KOV-d ilmutavad suurt algatusvõimet, kutsudes ellu rahvuslikke väeosi, viies läbi mobilisatsiooni, hoolitsedes sõjaväe varustamise ja rahva toitlustamise eest, korraldades küüte ning vedusid jne.
· 1919: lõpetatakse vallakohtute tegevus senisel kujul, nende ülesanded pannaks osalt rahukohtunikele ja rahukogudele.
2. Põhiseaduslik alus
1920. a: EV PS (7. ptk: “Omavalitsusest).
§ 75: “Omavalitsuste kaudu teostab valitsemist kohapeal riigivõim, kuivõrd seaduses ei ole selleks loodud eriasutusi.” Siit tulenevalt:
1) KOV on kohalik valitsemine
2) pole põhimõttelist vahet KOV-i ja riigi valitsemise ülesannete vahel
3) KOV teostab valitsemise ülesandeid mitte üksikute eriseaduste alusel, vaid seetõttu, et ta on kohalik valitsus – see asutus, kelle võimkonda endastmõistetavalt kuuluvad kohapealse valitsemise ülesanded.
4) KOV-dele on kindlustatud iseseisvus nende võimkonda kuuluvate asjade otsustamisel – nad on vabastatud keskvalitsuse eeskoste alt.
Seega KOV on riigihaldus (riikliku KOV-i teooria).
KOV esinduskogud valitakse üldise, ühetaolise, otsese ja salajase hääletamise teel proportsionaalsuse põhimõtte alusel (PS § 76). KOV-l on õigus oma ülesannete täitmiseks seaduses kindlaksmääratud piires võtta makse ja kehtestada koormisi (PS § 77).
1934: EV PS-i muutmise seadus:
- maaomavalitsuselt võeti nende eksistentsi õiguslik alus [Maakondade ajutise valitsemise seadusega maaomavalitsused kaotatigi ning üleminekuajaks jäeti püsima ajutised maavalitsused kui Kohtu- ja Siseministeeriumile alluvad riiklikud kohaorganid seniste maaomavalitsuste ülesannete ja õigustega ja nende koosseisus]
- volikogu valimiste osas lisati proportsionaalsuse põhimõttele täiendav nõue, mille kohaselt valijal peab olema võimalus valida üksikuid isikuid.
1938: EV PS (12. ptk-i 1. jagu: KOV-d):
- konkreetseid KOV liike ei loetletud
- kaotati kohalike eriasutuste nimetamine PS-s
- volikogude valimise viis jäeti seadusandja lahendada
- sätestati võimalus seaduse alusel luua KOV-de liite ja ühisasutusi
- fikseeriti KOV-de määrusandlusõigus
- fikseeriti, et KOV-de lähem korraldus ja järelevalve nende üle sätestatakse seadusega
3. Kohaliku omavalitsuse korraldus
3.1. Kohaliku omavalitsuse tasandid ja liigid
1920.-1933. a oli Eesti KOV süsteem kahetasandiline ( esmatasand : vallad, alevid ja linnad; teine tasand: maakonnad).
1933.-1938.a oli Eesti KOV süsteem ühetasandiline (valla-, alevi- ja linnaomavalitsused).
1938.-40. a oli Eesti KOV süsteem kahetasandiline (esmatasand: vallad ja linnad; teine tasand: maakonnad).
3.2. Haldusterritoriaalne aspekt ja rahvastik
KOV süsteemi kõige arvukama osa moodustasid vallad. Vabariigi Presidendi 1938. a otsusega määrati valdadele uued piirid alates 1. aprillist 1939 (senise 365 valla asemel loodi 248 uut valda). Aleviomavalitsus kaotati Eestis 1938. a linnaseadusega. Linnad klassifitseeriti 1938. a linnaseadusega pealinnaks ning esimese, teise ja kolmanda astme linnadeks. 1920. a peale eksisteeris EV-s 11 maakonda . 1937. a kehtestati vallaseadus, 1938. a kehtestati linnaseadus ja maakonnaseadus.
3.3. Kohaliku omavalitsuse organisatsiooniline struktuur
Kõigi KOV liikide puhul oli esinduskoguks kollegiaalne organ – volikogu, Kuni 1932 valiti volikogu 3 aastaks, 1932. a pikendati kõikide KOV volikogude volitusi 4 aastale, 1937/38. a seadustega – 5 aastale. Korduvalt pikendati ametisolevate volikogude volituste tähtaega eriseadustega.
1920-33: volikogu moodustas oma volituste tähtajaks valitsuse (vallavanem ja tema abid) kui kollegiaalse täitevorgani. Valitsus ei omanud volikogu suhtes autonoomset pädevust.
1926. a-st ei kuulunud vallasekretär enam vallavalitsuse liikmete hulka.
Alates 1933. a uus suund:
- maaomavalitsuste kaotamine;
- keskvalitsuse võimupiiride suurenemine KOV-de arvel (keskvalitsuse organitele anti KOV-i kõrgemate ametnike kinnitamise õigus);
- monokraatsuse printsiibi eelistamine kollegiaalsuse printsiibile.
1937/38. -40: vallaomavalitsuse organid: vallavolikogu, vallavalitsus, revisjonikomisjon
linnaomavalitsuse organid: linnavolikogu, linnapea või linnavanem
maaomavalitsuse organid: maavolikogu, maavanem, maavalitsus ja valla- ja linnavanemate täiskogu
3.4. Kohaliku omavalitsuse pädevus
Vallad: tähtsamateks ülesanneteks oli
- hoolekanne ja abiandmise korraldamine;
- avalike algkoolide ja raamatukogude asutamine ja ülalpidamine
- perekonnakirjade ja valimisnimekirjade pidamine
- mitmesuguste tunnistuste väljastamine
- mitmesuguste kohustuste määramine ja hindamiste teostamine
Maaomavalitsus: pädevusse kuulus
- tervishoiukorraldus maakonnas
- hoolekandelise abi andmine kinnise ja lahtise hoolekande korraldamise teel
- administratiivküsimused
- haridusküsimused
- põllumajandusküsimused
- teede- ja ehitusküsimused
Linnad ja alevid:
- haridus (koolid, lastekodud, -aiad, mitmesugused abirahad ja toetused)
- hoolekanne
- tervishoid ( haiglad ja apteegid)
- heakord (tänavate ja teede korrashoid , tänavavalgustus)
- teede- ja elamuehitus
- mitmesugused sotsiaalsed ülesanded
- munitsipaalettevõtlus
1934: jahiseadus (jahipiirkondade registreerimine ja jahitunnistuste väljaandmine)
1934: uus riigi hangete seadus
- kodukaunistamine aktsioon
- kohalik ehitustegevus (1939. a ehitusseadus )
- toitlustamine ja korteriolud
- loomataudide vastane võitlus
- elukalliduse vastu võitlemine
KOV oli omanik, talle kuulus teatud kinnis- ja vallasvara, varalised õigused ja kohustused. Tal oli õigus omandada ja võõrandada nii kinnis- kui vallasvara, sõlmida lepinguid, asutada ja hallata nii üldkasulikke asutusi kui ka ärilisi ettevõtteid.
4. Kohaliku omavalitsuse rahandus
KOV-de rahandus oli tervikuna raskes olukorras. KOV-d said tulusid kolme liiki allikatest: 1) iseseisvad tulud (iseseisvad maksud, tulud KOV-de ettevõtetelt); 2) teatud osa riigi maksudest; 3) toetused riigikassalt.
1929-33. a majanduskriis: KOV tulubaasi drastiline vähenemine.
1930-ndate a-te keskpaik kuni 1940: KOV rahandusliku olukorra stabiliseerumine ja paranemine.
5. Kohaliku omavalitsuse üksuste koostöö
1920 asutati Eesti Linnade Liit.
1921 asutati Eesti Maakondade Liit (alates 1926. a-st Eesti Maaomavalitsuste Liit).
1940 likvideeris ENSV Valitsus õigusvastasel mõlemad organisatsioonid .
6. Kohaliku omavalitsuse teenistus
Eestis puudus eraldi KOV teenistuse seadus. Seda asendasid mitmesugused KOV alased seadused ja KOV esinduskogude määrused. Omavalitsusteenistujad jagunesid 2 gruppi: 1) KOV-de esinduskogude poolt valitavad omavalitsusteenistujad (KOV-ga avalik-õiguslikus vahekorras); 2) kõik ülejäänud omavalitsusteenistujad (KOV-ga eraõiguslikus vahekorras).
1937/38: pea kõik omavalitsusametnike ja –teenijate õigused ja kohustused ühtlustati riigiteenijate õiguste ja kohustustega.
7. Riiklik järelevalve kohalike omavalitsuste üle
1919. a: omavalitsuste ajutise järelevalve seadus – järelevalve kuulus linna, maakonna, valla ja alevi omavalitsuste tegevuse seaduslikkuse üle siseministri võimkonda. Järelevalve teostamisel juhinduti kohtuliku kontrolli printsiibist: järelevalveinstantsid pidid KOV-de õigusvastaste aktide tühistamiseks pöörduma halduskohtusse.
1934. a: mindi üle veto - e. keeluprintsiibi rakendamisele: riiklikku järelevalvet teostav organ võis oma keelava aktiga teatud tähtaja jooksul tõkestada KOV akti formaalset jõustumist. Kui ta seda õigeaegselt ei kasutanud, jõustus KOV akt. KOV võis keeluakti peale kaevata halduskohtusse. Veto-e. keeluprintsiip sisaldus ka 1937.-38. a valla-, linna- ja maakonnaseadustes. Faktilise tegevuse kontrollimiseks võisid järelevalveorganid teostada revideerimisi, paiklikke ülevaatusi, nõuda mitmesuguseid aruandeid jne.
Riiklikul järelevalvel oli ka poliitiline ning majanduspoliitiline aspekt, mille suhtes KOV-l kaitsemehhanism puudus. Tervikuna oli riiklik järelevalve KOV-de tegevuse üle 1930-ndate teisel poolel liigselt valitsusekeskne, kusjuures KOV-de kaebeõigus oli mitmel alal piiratud või puudus. Kontrolli alla kuulus mitte üksnes kohaliku võimu tegevuse seaduslikkus, vaid ka otstarbekus ja poliitiline lojaalsus. Positiivseks tuleb lugeda eelkõige sõltumatu halduskohtu rakendamist kesk- ja omahalduse vaheliste õiguslike vaidluste lahendamisel.
8. Kohaliku omavalitsuse probleeme, arengutendentse ja sündmusi
1920.-1933. a etapi põhisisuks oli KOV areng Vene riigi kohahaldusinstantsist iseseisva euroopaliku riigi põhiseaduslikuks institutsiooniks koos sellele vastava staatuse ja funktsioonidega. KOV andis olulise panuse riiklike reformide, eelkõige maareformi läbiviimisse.
Perioodil 1933.-38. a oli KOV valdkonnas keskseks sündmuseks vaieldamatult maaomavalitsuste kaotamine, mis andis omavalitsuspõhimõttele ränga hoobi, vapustades KOV korralduse aluseid.
Üldiseks tendentsiks KOV suhtes perioodil 1934.-1940. a oli suund detsentralisatsioonilt tsentralisatsioonile ja dekontsentratsioonile, riikliku järelevalve igakülgne tugevdamine KOV-de üle, KOV organites kollegiaalsuse printsiibile monokraatsuse printsiibi eelistamine ja täitevorgani, eelkõige selle juhi positsiooni tugevdamine esinduskogu volituste arvel.
____________________________________________________________________________________________________
§ 21 VÄLISRIIKIDE KOHALIKE OMAVALITSUSTE SÜSTEEMIDE PÕHIALUSED
____________________________________________________________________________________________________
«Kohaliku omavalitsuse ja kohaliku halduse süsteemid»
Sissejuhatav materjal teemasse „Välisriikide kohalike omavalitsuste süsteemide põhialuseid”.
Käesoleval ajal, sõltuvalt avaliku võimu kohtadel korraldamise erinevatest käsitlustest ja arvestades rahvuslikke iseärasusi maailma riikides, eksisteerib neli kohaliku omavalitsuse ja kohaliku halduse süsteemi.
Esimene on anglosaksi süsteem. Kohalike küsimuste otsustamiseks valitakse kõigis haldusterritoriaalsetes üksustes (kogukondades): krahvkondades, ringkondades, metropolides, unitaarvõimuorganites – Inglismaal, Walesis, ja Šotimaal, osariikide maakondades USA-s, Austraalias, Kanadas jne – volikogu, tavaliselt nelja-aastaseks tähtajaks. Väikestes krahvkondades on volikogu arvuline koosseis väga väike – 3-5 liiget, suurtes ulatub see 50 inimeseni, USA ringkondades valitakse mõnedest isikutest koosnev juhatus. Kõrvuti nende kollegiaalsete organitega valib elanikkond vahetult ametiisikuid (šerif, kes on USA-s maakonnapolitsei ülem, attorney , kes esindab maakonda kohtus jt). Üldpädevusega organit omavalitsusasutused Suurbritannias, USA-s, Austraalias ja Kanadas ei moodusta. USA-s tegelevad selle tegevusega valitavad ametiisikud, Suurbritannias – valdkondlikud alatised komisjonid, mis moodustatakse volikogu liikmete seast (elamuehituskomisjon, kohalike teede komisjon, hariduskomisjon jne). Needsamad komisjonid valmistavad ette volikogu otsused ametiisikute määramisest, kes vastava komisjoni juhtimisel tegelevad vahetult täidesaatva tegevusega, projektid kinnitatakse volikogu istungil, kes seega määrabki ametisse. Komisjonisüsteem Suurbritannias on siiski taandumas (vt Suurbritannia KOV-i organisatsioonilist struktuuri slaididel ).
Linnades on omavalitsushartad (linnahartad), vastavalt millele valivad kodanikud või linnavolikogud linnapead. Mõnedes USA linnades kasutatakse ka sellist korda, et väike esinduskogu võtab lepingu alusel tööle spetsialisti mänedžeri linna haldamiseks, mänedžer saab tavaliselt samuti linnapeatiitli. Mingeid ametnikke, kes määrataks keskusest kohtadele omavalitsusorganite kontrollimiseks keskuse nimel, antud süsteemi puhul ei ole. Kohalikud volikogud otsustavad seaduse, tava (kujunenud praktika), kohtupretsedendi raames iseseisvalt küsimusi, mis ei kuulu keskorganite pädevusse. Keskuse kontroll nende tegevuse üle teostub finantsmeetmete kaudu (reeglina moodustavad põhiosa kohalike kulude finantseerimises mitte kohalikud maksud, vaid eelarvelised dotatsioonid), rakendatakse kohaliku omavalitsuse eest vastutava ministri volinike inspektsioone. Eksisteerib kohtukontroll.
Kuigi anglosaksi õiguse märkimisväärsed elemendid on omaks võetud paljudes arengumaades – endistes Suurbritannia kolooniates – ei ole see omavalitsussüsteem levinud. Ta on säilinud vaid „vanades” riikides (Suurbritannia, USA, Kanada , Austraalia jt). Uutes riikides aga loodi palju tsentraliseeritumad süsteemid.
Teiseks on kontinentaalne süsteem. Seda rakendatakse Prantsusmaal, Itaalias, Belgias, Senegalis, enamikus Ladina-Ameerika maades ja see rajaneb valitavuse ja nimetamise ühitamisel. Nende erinevate meetodite kasutamise aluseks on kogukondliku halduse (omavalitsuse) ja omavalitsuse ning halduse teistes haldusterritoriaalsetes üksustes eristamine.
Kogukondade tasandil moodustatakse üksnes kohaliku omavalitsuse valitavad organid (tavaliselt volikogu ja meer ) ning mingeid „ülalt” määratavaid administraatoreid ei eksisteeri. „Kunstlike” haldusterritoriaalsete üksuste haldamine toimub erineval moel, kusjuures eksisteerib mitu varianti . Mõnedes regionaalsetes haldusterritoriaalsetes üksustes eksisteerivad üksnes keskuse poolt määratavad ametnikud (nt kubernerid Türgis, abiprefektid Prantsuse ringkondades, ringkonnaesimehed Saksa ringkondades) või kõrgemalseisvate valitavate organite esindajad, kes haldavad regiooni. Sellise tsentralisatsiooni süsteem on mõnikord praktiliselt kõikehõlmav. Tais valitakse elanikkonna poolt vaid külavanemad, valla (külade grupi) vanem valitakse juba mitte kodanike, vaid külavanemate poolt ja kinnitatakse valitsuse (tavaliselt siseministri) poolt määratava vallajuhi poolt. Maakondades tegutsevad valitsuse poolt määratavad ametnikud, provintsides – siseministrile alluvad kubernerid. Ühtede või teiste kohalike organite nimetatavust kasutatakse laialdaselt kõikides arengumaades, isegi neis, kus eksisteerivad suhteliselt demokraatlikud režiimid (näiteks Indias).
Reas maades (Prantsusmaal, Itaalias, paljudes Ladina-Ameerika maades) toimib kõigis või teatud liiki regionaalsetes haldusterritoriaalsetes üksuste „topelt”süsteem: territoriaalse kollektiivi valitavad organid ja keskuse (presidendi, valitsuse, siseministri) määratavad esindajad. Määratavad ametnikud teostavad valitavate volikogude suhtes „halduskontrolli”: neil on õigus peatada teatud tähtajaks kohaliku volikogu otsus (praegusel ajal paljudes riikides üksnes halduskohtusse pöördumise teel ja tema otsusel) ja pöörduda isegi riigipea poole ettepanekuga volikogu laialisaatmiseks seaduste rikkumise või tema töövõimetuse korral. Tõsi, arenenud riikides sellist laialisaatmist praktiliselt ei kasutata, demokraatliku režiimiga arengumaades leiab see samuti aset harva.
Kolmas süsteem, mida võib nimetada Ibeeria süsteemiks, lähtub Hispaaniast ja Portugalist ja seda rakendatakse mõnedes Ladina-Ameerika riikides. Kohalikud volikogud ja administratsiooni juhid valitakse, esimesed - üksnes elanikkonna poolt, teised – kas elanikkonna või volikogu poolt, kuid kõikidel juhtudel on regidorid, prefektid volikogude esimeesteks ja üheaegselt kinnitatakse riigivõimuorganite (valitsuse, siseministri) poolt riigivõimu esindajatena oma haldusterritoriaalses üksuses. Sellistena nad teostavad kontrolli kohaliku omavalitsuse organite tegevuse üle. Antud süsteemi puhul on valitud administratsiooni juhil laialdased volitused, ta koondab oma kätes territoriaalse kollektiivi avaliku võimu (tema esindajana) ja riigivõimu (riigiorganite volitusel).
Neljas süsteem on omane sotsialistlikele maadele, osalt aga ka maadele, mis on kuulutanud välja orientatsiooni sotsialismile. See pole kohalik omavalitsus, vaid kohaliku riigivõimu ja kohaliku riigihalduse süsteem, nõukogude ja täitevkomiteede süsteem. See on seotud võimude lahususe eitamisega ja alt üles esindusorganite ainuvõimu kuulutamisega („Kogu võim nõukogudele!”). Nõukogudel oli erinevates maades erinevad nimetused, kuid loeti, et iga nõukogu, alates alumisest lülist (küla-, asulanõukogust) on riigivõimuorganiks oma territooriumil, kõik ülejäänud riigiorganid on otseselt või vahendatult allutatud nõukogudele, moodustatakse nõukogude poolt (mh paljudes maades valiti kohtud nõukogude poolt, välja arvatud alamastme – rajoonikohtud, mis valiti vahetult kodanike poolt). Seega, erinevalt omavalitsusorganites varem käsitletud süsteemides, iseloomustab nõukogusid kõigi selle lülide hierarhiline kosubordinatsioon. Antud juhul ei eksisteeri kohaliku omavalitsuse autonoomiat, suhtelist iseseisvust keskorganite suhtes, mis on omane anglosaksi, kontinentaalsele ja ibeeria süsteemidele.
Kõrvuti ülalkäsitletud nelja peamise süsteemiga eksisteerivad ka teised kohaliku omavalitsuse ja kohaliku halduse vormid, mis ei moodusta kindlat süsteemi. Sellistes omapärastes haldusterritoriaalsetes üksustes nagu rändhõim või sugukond , jätkavad juhid ainuisikuliselt või juhtide nõukoguna juhtimisfunktsioonide täitmist (näiteks Malis on 15 juhtide poolt juhitavat rändhõimu). Aafrika ja Okeaania maade paikse elanikkonna seas on juhtide haldusvolitused kõikjal kaotatud (reas maades see protsess venis ja näiteks Nigeerias võeti vastavad aktid vastu alles 1976. a), kuid reas maades kuuluvad nad vastavalt oma staatusele jätkuvalt omavalitsusorganite koosseisu, eriti esmatasandil (Malaavi, Svaasimaa, Sierra Leone, Vanuatu , Paapua-Uus- Ginea jt) või moodustavad juhtide nõukogusid. Vastavalt seadusele ei ole neil juhtimisfunktsioone, kuid paljudes maades (Gaana, Kamerun , Niiger jne) on neil jätkuvalt suur mõju kohalikele, mõnikord mitte üksnes kohalikele, asjadele.
Erilised kohaliku halduse vormid eksisteerivad sõjaväeliste režiimide tingimustes. Tavaliselt sõjanõukogud kehtestavad pärast riigipööret erakordselt tsentraliseeritud juhtimissüsteemi. Kohtadele määratakse ohvitserid – sõjaväelised kubernerid, komandandid jne. Endised regionaalse omavalitsuse kohalikud organid saadetakse laiali (maakogukondades sageli säilitatakse, kuid suurtes linnades asendatakse endised linnapead ohvitseridest linnapeadega). Sõjaväeliste kuberneride ja komandantide juures luuakse reeglina nõuandvad nõukogud, kuhu arvatakse ka tsiviilisikud. Pikaajaliste sõjaväeliste režiimide tingimustes viiakse mõnikord läbi erinevate tasandite kohaliku omavalitsuse organite valimisi, kuid see toimub sõjaväelaste kontrolli all. Sellised valimised viidi läbi Alžeerias, mõnede üksteist väljavahetanud sõjaväeliste režiimide tingimustes Nigeerias.
Erinevad kohaliku omavalitsuse ja kohaliku halduse süsteemid arenevad keerulistes tingimustes, pöörete ja siksakkidega, neile omaste vastuoludega. Kuid kui rääkida peamistest tendentsidest, siis üldisteks nende seast on detsentralisatsioon ja dekontsentratsioon. Esimene kujutab endast keskuse poolt volituste üleandmist kohalikele valitavatele organitele (omavalitsusorganitele), teine – volituste üleandmist keskusest määratavatelt haldusorganitelt kohaliku administratsiooni organitele (kohahaldusorganitele). Paljud reformid kuulutatakse välja nende loosungite lipu all. Tegelikult, eriti arengumaades, jäävad need kontseptsioonid üksnes loosungiteks. Teiselt poolt, mõnedes postsotsialistlikes riikides on need protsessid stiihiliselt läinud liiga kaugele, muutunud juhitamatuteks ja tekitavad kahju riigi ühtsusele.
1. Vene Föderatsioon (alates 2.04.1997: konföderatiivse Venemaa ja Valgevene Liidu liige; kõnes: Venemaa)
Pindala: 17 075 200 mlj km²
Rahvaarv: 142 685 000 (2006)
Pealinn: Moskva
Riigivalitsemise vorm: presidentaalne vabariik
Riiklik korraldus: Venemaa on 89 föderatsiooni subjektist koosnev liitriik .
Need on:
- 21 vabariiki (vabariik on etniline haldusüksus, mis on nimetatud seal elava etnilise eponüümse rahvusgrupi järgi, kes enamikul juhtudel moodustab sellel territooriumil vähemuse);
- 8 kraid (territoriaalsed üksused, mis ühendavad väiksemaid etnilisi haldusüksusi);
- 47 oblastit (territoriaalsed üksused, mis ümbritsevad suuremaid linnu ja on nimetatud nende järgi);
- 2 föderaalse tähtsusega, st föderaalalluvusega linna (Moskva ja Peterburi e Sankt -Peterburg);
- 1 autonoomne oblast (Juudi autonoomne oblast);
- 6 autonoomset ringkonda.
Konstitutsiooniline alus:
Kõigil 21 vabariigil on oma konstitutsioon ja president. Kraidel, oblastitel, föderaalstaatusega linnadel ja autonoomsetel ringkondadel on põhimäärused ja administratsiooni juhid (kubernerid). Kõigil Vene Föderatsiooni subjektidel on oma seadusandlikud ja täitevorganid.
Venemaa konstitutsioon määratleb kaks õiguspädevuse tasandit:
- Vene Föderatsiooni õiguspädevus
- Vene Föderatsiooni ja selle subjekti ühine õiguspädevus.
Konstitutsiooni kohaselt kuulub riigiorganite ja KOV organite süsteemi põhimõtete kehtestamine ühise õiguspädevuse alla. Konstitutsioon sätestab kõigi Vene Föderatsiooni subjektide võrdsuse.
Venemaa on ratifitseerinud EKOH-i.
1. jaan. 2006 jõustus uus föderaalseadus KOV korralduse üldpõhimõtetest. Selle kohaselt teostatakse KOV-i kogu Vene Föderatsiooni territooriumil: 1) linnaasulates; 2) maa-asulates; 3) munitsipaalrajoonides; 4) linnaringkondades; 5) föderaalse tähtsusega linnade linnasisestel territooriumidel.
Venemaal kehtestatakse kahetasandiline KOV süsteem. Esmatasandi munitsipaalüksusteks on linnaasulad ja maa-asulad. Teise tasandi munitsipaalüksusteks on munitsipaalrajoonid.
Kohaliku omavalitsuse organid:
KOV organite struktuuri moodustavad:
- munitsipaalüksuse esindusorgan
- munitsipaalüksuse juht
- kohalik administratsioon (munitsipaalüksuse täitev-korraldav organ)
- munitsipaalüksuse kontrollorgan
- muud KOV-i organid, mis on ette nähtud KOV üksuse põhimäärusega ja omavad iseseisvaid volitusi kohaliku tähtsusega küsimuste lahendamisel
KOV organite ja ametiisikute nimetused kehtestatakse föde- ratsiooni subjekti seadusega, arvestades kohalikke tradit-sioone. KOV organite ja ametiisikute moodustamise kord, volitused, volituste tähtaeg, aruandekohustuslikkus jm nen-de tegevusega seonduvad küsimused määratakse kindlaks munitsipaalüksuse põhimäärusega. Kohalike omavalitsuste pädevus:
- munitsipaalrajooni piires asulate elektri- ja gaasivarustuse korraldamine
- asulate vaheliste üldkasutatavate autoteede korrashoid ja ehitamine, sildade jm transpordialaste tehnorajatiste korrashoid ja ehitamine väljaspool asulapiire munitsipaal- rajooni piires (v.a üldkasutatavad autoteed, sillad jm trans-pordialased tehnorajatised, mis on föderaalse või regio-naalse tähtsusega)
- tingimuste loomine elanikkonnale transporditeenuste osutamiseks ja elanikkonna transpordialase teenindamise korraldamine asulate vahel munitsipaalrajooni piires
-osalemine erakorraliste olukordade ennetamises ja nende tagajärgede likvideerimisel munitsipaalrajooni territooriumil
- avaliku korra kaitse korraldamine munitsipaalrajooni territooriumil munitsipaalmiilitsa poolt
- asulavahelise iseloomuga keskkonnakaitsealaste ürituste korraldamine
- üldkättesaadava ja tasuta üldise alg-, üldise põhi-, üldise keskhariduse (täieliku) andmise korraldamine põhiliste üldharidusprogrammide järgi (v.a haridusprotsessi finantseerimisalased volitused, mis kuuluvad föderatsiooni subjektide riigivõimuorganite pädevusse);
- täiendhariduse andmise ja üldkättesaadava tasuta koolieelse hariduse korraldamine munitsipaalrajooni territooriumil, samuti laste puhkuse korraldamine õppevaheaegadel
- munitsipaalrajooni territooriumil meditsiinilise kiirabi korraldamine, esmase meditsiinilis-sanitaarse abi korraldamine ambulatoorsetes polikliinikutes ja haiglates, meditsiinilise abi korraldamine naistele rasedusperioodil, enne ja pärast sünnitust
- eestkoste ja hooldus
olme- ja tööstusjäätmete utiliseerimise ja käitluse korraldamine jne
Valimised: Rakendatakse nii esindusdemokraatiat (valitakse esindusorgan) kui ka vahetut demokraatiat (rahvakoosolekud, -algatused ja –hääletused).
Sõltuvalt rakendatavast omavalitsusmudelist võib vahetult elektoraadi poolt valimisele kuuluda ka mitte üksnes esinduskogu, vaid ka täitevorgani juht. Enamikus munitsipaalüksustes on kehtestatud majoritaarne (ühemandaadiline) valimissüsteem. Kuid seadus lubab ka mitmemandaadiliste valimisringkondade moodustamist.
Esinduskogu volituste tähtaeg kehtestatakse munitsipaal-üksuse põhimäärusega. Õigus valida esinduskogu saadikuid ja KOV-i valitavaid ametiisikuid kuulub igale Venemaa kodanikule, kes elab alaliselt vastava munitsipaalüksuse territooriumil saanud valimiste päevaks 18-aastaseks. Esindusorgani saadikuks või KOV-i valitavaks ametiisikuks võib olla Venemaa kodanik, kes on saanud 21-aastaseks ja elab alaliselt vastava munitsipaalüksuse territooriumil. Paiksustsensus vastava omavalitsusüksuse territooriumil passiivse valimisõiguse realiseerimiseks ei tohi ületada 1 aastat.
2. Rootsi Kuningriik (kõnes: Rootsi)
Pindala: 449 964 km²
Rahvaarv: 9 142 817 (2006)
Pealinn: Stockholm
Riigivalitsemise vorm: konstitutsiooniline monarhia
Riiklik korraldus: unitaarne, jaotatud 21 lääniks ja need kokku 290 kommuuniks (vallaks)
Konstitutsiooniline alus:
KOV-i teostatakse kohalikul tasandil kommuunides ja regionaalsel tasandil lääninõukogudes. Lään on geograafiline baasüksus:
1) keskvalitsuse regionaalsele administratsioonile, s.t lääni-valitsusele
2) regionaalsetele omavalitsusorganitele, s.t lääninõukogudele
Rootsi ajaloolised maakonnad
Götaland: 10 maakonda
Norrland: 9 maakonda
Svealand: 6 maakonda
Kohalike ja regionaalsete omavalitsuste struktuur. Peamised alljaotused.
KOV toimib kohalikul ja regionaalsel tasandil vastavalt kommuunide ja lääninõukogude kaudu.
Rootsis on 290 kommuuni (“kommuner”) ja 21 lääninõukogu (“landsting”), millest 2 lääninõukogu moodustavad kumbki omaette regiooni. Gotland on üheaegselt nii kommuun kui lään. Riiklikku haldust esindab igas läänis läänivalitsus (keskvalitsuse peamine esindaja läänitasandil), riiklikud kohahaldusorganid jm piirkondlikud organid.
Iga läänivalitsust juhib riigivalitsuse poolt määratud läänivanem reeglina 6-aastase tähtaja jooksul. Ülejäänud 14 valitsuse liiget määratakse 3-aastaseks tähtajaks lääninõukogude poolt.
Kohaliku omavalitsuse organid
Kõrgeim otsustusi tegev organ kommuunis on kommuuninõukogu, mille vasteks läänis on lääninõukogu. Tegevust kavandatakse ja otsuseid viiakse ellu täitevorganite poolt, mida juhib nii kommuunis kui lääninõukogudes täidesaatev komisjon. Neil on administratiivsed ametid ja liikmeskond. Rootsis ei ole linnapeasid. Kommuuninõukogu ja lääninõukogu on kodanike poolt otse valitud organid. Nõukogud omakorda valivad oma täidesaatva komisjoni jm komisjonide liikmed. Kommuuninõukogu võib ka moodustada kohalikke organeid kommuuni teatud piirkondades, varustades nad teatud küsimustes iseseisva otsustamisõigusega. Nõukogu võib teatud ulatuses volitada täidesaatvat komisjoni või muud komisjoni otsustama teatud küsimusi tema nimel, kuid põhimõttelisi otsuseid ei või sel moel delegeerida.
Kohalike ja regionaalsete omavalitsuste pädevus
Kommuuni funktsioonid: sotsiaalhoolekanne; elamuehitus; maa; tervishoid; keskkond; (üldine) tervisekaitse; pääste- ja tuletõrjeteenistused; puhkus; sport; noored jne
Lääninõukogude funktsioonid: meditsiiniline hooldus ja tervishoid; (väikesed) erahaiglad, psühhiaatriahaiglad; individuaalne tervishoid; ühiskondlik hambaravi; hoolitsus vaimselt alaarenenute eest ( erikoolid ); sotsiaalhoolekanne (perenõustamine, lastekodud); osavõtt regionaalplaneerimisest koos läänivalitsusega; kutsealane taastusravi (koos riigiga); kohalikud ja piirkondlikud kommunikatsioonid (koos riigiga); kaubandus ja tööstus.
Valimised - Parlamendi-, lääninõukogude ja kommuuninõukogude valimised toimuvad iga 3 aasta järel üheaegselt.
Valimisõigus: need Rootsi ja teiste EL liikmesmaade, samuti Islandi ja Norra kodanikud, kes on end registreerinud kohalike alaliste elanikena, on valimispäeval 18-aastased või vanemad ja on registreeritud valimisregistris, võivad hääletada kommuuni- ja lääninõukogude valimistel.
Alates 1976. a võivad välisriikide kodanikud hääletada kohalikel valimistel eeldusel, et nad on registreerunud Rootsi alaliste elanikena 1. novembriks 3 aastat enne valimisi. Need, kellel on õigus valida, võivad ka kandideerida nõukogusse.
Mandaatide jaotamine: Erakondade vahel mandaatide jaotamise süsteem on proportsionaalne, s.o mandaadid jaotatakse võistlevate erakondade vahel proportsionaal-selt nende poolt saadud häälte arvule. Ainult need erakonnad, kes on saanud lääninõukogu vali-mistel vähemalt 3% hääli, võivad osaleda mandaatide jaotamisel. Kommuuninõukogude valimistel sellist künnist ei eksisteeri. 9/10 lääninõukogu mandaate on “fikseeritud valimisringkonna” mandaadid ja 1/10 “kompensatsioonimandaadid” (või kohandatud mandaadid). Nende reeglite eesmärk on luua künnise ületanud erakondade vahel nii õiglane mandaatide jaotus kui võimalik.
3. Taani Kuningriik (kõnes: Taani)
Pindala: 43 094 km²
Rahvaarv: 5 384 384 (2003)
Pealinn: Kopenhaagen
Riigivalitsemise vorm: konstitutsiooniline monarhia
Riiklik korraldus: jaotatud regioonideks ja kommuuni-
deks ; riigi autonoomsed osad on Fääri saared ja
Gröönimaa
Konstitutsiooniline alus
Kommuunid: 98
Regioonid : 5
Kohaliku omavalitsuse organid
KOV seadus fikseerib, et kohalikke küsimusi otsustab kohalik volikogu. See tähendab, et kohalik volikogu peab korraga juhtima kogu kohaliku võimu korraldust ja vastutama selle eest.
Kohalik volikogu võib nõuda, et iga küsimus (v.a personaalsed sotsiaalküsimused) esitataks arutamiseks ja otsustamiseks volikogule. Samamoodi on maakonnavolikogu kõrgeimaks organiks maakonnas. Volikogu liikmete arv (paaritu arv) varieerub 9-31. Iga volikogu valib oma liikmete hulgast esimehe, kes on ka meer ja finantskomisjoni esimees. Meeri kohustuseks on kohaliku volikogu koosolekud ette valmistada, need kokku kutsuda ja neid juhatada , samuti valmistada ette päevakord. Meer on ka kohaliku administratsiooni juht ning peab sellena tagama, et kohaliku volikogu otsused viiakse täide. Volikogul on õigus oma ülesandeid (mitte kõiki) delegeerida komisjonile ja administratsioonile. Seadus nõuab finantskomisjoni ja vähemalt ühe alalise komisjoni moodustamist. Kohalik volikogu võib administratsiooni luua sellistel alustel, nagu ta ise heaks arvab .
Kohalike ja regionaalsete omavalitsuste pädevus
Kommuunid:
- algkoolid, noorte huvikoolid ning täiskasvanute koolitus
- avalike raamatukogude hooldamine ja kohustused teistes kultuurivaldkondades (kultuuri- ja spordiorganisatsioonide toetamine , staadionide ja spordikeskuste ehitamine ning hooldus
- kohaliku teedevõrgu loomine ja laiendamine;
gaasi-, elektri-, vee- ja küttevarustusega tegelemine
- sotsiaalvaldkond
- heitvete ärajuhtimine ja puhastus, jäätmekäitlus
- ehitusjärelevalve
- tuletõrje
kohalik territoriaalplaneerimine
Regioonid:
NB! Regioonidel ei ole maksude kehtestamise õigust ja nende tegevust finantseeritakse kommuunide ja riigi subsiidiumidest.
- kommuunidevaheline koordineeriv planeerimine
- ühistransport
- haiglad
- keskharidus
- spetsiifilised sotsiaalinstitutsioonid
Valimised - Kohaliku volikogu liikmed valitakse 4 aastaks. Valimised toimuvad kõikidesse Taani kohalikesse volikogudesse ühel päeval. Saadikud valitakse nii maakonna- kui kohalikesse volikogudesse. Valimisõigus on alates 18. eluaastast kõigil Taani kodanikel, teistel EL kodanikel, samuti Norra ja Islandi kodanikel, kes elavad kommuuni territooriumil, ning neil on ka õigus olla valitud maakonna- ja kohalikku volikogusse. Muudest riikidest pärit isikud peavad hääletamiseks või kandi-deerimiseks olema Taanis alaliselt elanud vähemalt 3 aastat.
4. Ameerika Ühendriigid (USA)
Pindala: 9 364 000 km²
Rahvaarv: 302 756 000 (1.09.2007)
Pealinn: Washington
Riigivalitsemise vorm: presidentaalne vabariik
Riiklik korraldus: Föderatsiooni struktuur 50 osariiki ja
Columbia föderaalringkond, peale selle nn inkorporeerimata
alad: asustatud saared Ameerika Samoa, Guam , Puerto Rico , Põhja-Mariaanid, USA Neitsisaared ning asustamata Bakeri ja Howlandi atollid.
Konstitutsiooniline alus
USA konstitutsioon (10. parandus) arvab osariikide pädevusse haldusterritoriaalse jaotuse küsimused ja KOV asutused. 50 osariigi konstitutsioonid on kehtestanud üsna mitmepalgelise haldusterritoriaalse jaotuse ja erinevad KOV süsteemid. Ei eksisteeri konstitutsioonilist suhet föderaalvalitsuse ja KOV-i vahel: KOV-d on õiguslikult 50 osariigi valitsuse kreatuurid (creatures).
Dilloni reegel on kõige laiemalt tsiteeritav KOV-ga seonduv konstitutsiooniline kohtunikuütlus. Kohalike ja regionaalsete omavalitsuste struktuur.
Peamised alljaotused.
KOV-de süsteem rajaneb haldusterritoriaalsel jaotusel. Osariigid (v.a mõned erandid) jagunevad maakondadeks. Maakonnad eksisteerivad väljaspool linnaasulaid. Linnad on maakondadest eraldi. Suurlinnade KOV organitel on maakonnaorganite volitused. Maakonnad jagunevad town’ideks ja township’ideks. USA-s eksisteerib suur arv eriringkondi (haridus-, veevarustus -, tuletõrjealadel jne), mille piirid ei lange kokku haldusterritoriaalsete üksuste piiridega.
Kohaliku omavalitsuse organid
Maakondades valib elanikkond volikogud (komiteed), samuti valitsused ja mõned ametiisikud (šerif, prokurör, koroner, laekur jt). USA-s on välja kujunenud kolm linnajuhtimissüsteemi:
1) volikogu-mänedžer. See süsteem on levinud enamikus USA linnades (55,5%). Elanikkond valib linnavolikogu. Selle istungeid juhatab volikogu poolt valitav linnapea, kuid ta ei ole täidesaatvaks organiks. Volikogu valib teatud tähtajaks ametniku – mänedžeri, kellele antakse täidesaatev võim. Faktiliselt määrab tema volikogu tegevuse, koostab linna eelarve, nimetab ametnikke ja juhib nende tööd.
2) linnapea-volikogu (39% kõigist linnadest). Elanikkond valib linnavolikogu, kes realiseerib oma volitusi perioodiliste istungite kaudu. Linna elanikkonna poolt 2-4 a-ks valitav linnapea omab õigust panna volikogu otsustele veto, nimetada ametnikke, koostada linna eelarve, täita volikogu otsuseid. Talle kuulub linnaomavalitsuse võimustruktuuris väga tugev positsioon.
3) komisjonisüsteem (6% linnadest). Linna elanikkond valib 2-4 a-ks 3-7-liikmelise komisjoni, mille liikmed täidavad samaaegselt linnavolikogu ja täidesaatva aparaadi funktsioone.
Town’ides ja township’ides otsustatakse kohaliku halduse küsimusi kogukondade elanike koosolekutel . Nendel koosolekutel valitakse täidesaatvad komisjonid (3-5 in-t) ja mõned ametiisikud (laekurid, konstaablid), kes teevad town’is täidesaatvat tööd.
Eriringkondi juhivad kas valitud komisjonid või eriringkonna asutajate organite poolt määratud ametiisikud.
KOV organite pädevus on kindlaks määratud osariikide konstitutsioonide ja seadustega. See sisaldab järgmisi põhilisi tegevussuundi:
- avaliku korra kaitse (kohaliku politsei juhtimine, elanikkonna õigusalane teavitamine, keskorganite informeerimine kohalikust olukorrast jne)
- fiskaalsed õigused (kohalike maksude ja lõivude ning kohaliku eelarve kehtestamine)
- sotsiaalteenuste osutamine (koolid, tervishoid, sotsiaalhooldus, elamuehitus, kommunaalmajandus, ehitus ja kohalike teede korrashoid)
- vara haldamine (munitsipaalettevõtlus, erinevad majandusteenistused)
Valimised - Kandidaatide esitamise, valimisringkondade moodustamise ja hääletustulemuste kindlaksmääramise kord on USA piires väga mitmekesine . USA-s on ühe või teise partei kandidaatide esmase valiku meetodiks kohalikud eelvalimised (primaries). USA-s korraldatakse paljudes KOV-des valimisi erakonnavälisel alusel: kõik kandidaadid kandideerivad “sõltumatutena” ja erakondlikud fraktsioonid KOV volikogudes formaalselt puuduvad. Valimistulemuste kindlaksmääramiseks kasutatakse erinevaid majoritaarsete ja proportsionaalsete süsteemide variante , kusjuures on märgatav püüd majoritaarsete süsteemide poole. Maakonnavolikogud komplekteeritakse sageli alamalseisvate munitsipaalvõimude esindajatest.
5. Prantsuse Vabariik (kõnes: Prantsusmaa)
Pindala: 551 600 km²
Rahvaarv: 64 102 000 (2007)
Pealinn: Pariis
Riigivalitsemise vorm: tugeva presidendivõimuga parlamen -taarne vabariik
Riiklik korraldus: jaotatud koos nn ülemeredepartemangu-dega (ka: meretagused departemangud) kokku 26 piirkonnaks ning:
101 departemangu (département, emamaal 96, sh Korsika )
342 alamdepartemangu (arrondissement)
4039 kantonit (canton)
36685 kommuuni e valda ( commune )
Emamaa piirkondi (région métropolitaine) on koos Vahemeres asuva ja eristaatuses oleva Korsika saarega kokku 22
Ülemeredepartemangud (régions d'outre-mer) on Guadeloupe, Prantsuse Guajaana , Martinique ja Réunion.
Departemangu halduskeskust (valitsuse ja prefekti ning valitud ülemnõukogu e conseil général) asukohta nimetatakse prefektuuriks (préfecture).
Alamdepartemangu halduskeskus on alamprefektuur (sous-préfecture), milleks ei saa olla prefektuur ise.
Peale ülemeredepartemangude on veel järgmised ülemere territooriumid (Territoires d'Outre-Mer), millest igaüks oma statuudi kohaselt on vastavalt: Prantsuse Polüneesia (Territoire françois d'outre-mer) ; Uus- Kaledoonia (entité territoriale); Wallis ja Futuna (Territoire françois d'outre-mer)
Konstitutsiooniline alus
Vastavalt konstitutsioonile on Prantsuse Vabariigi territoriaalsed võimuorganid järgmised: kommuunid, departemangud ja meretagused territooriumid.
Muud territoriaalsed võimuorganid luuakse seadusega. Need võimuorganid valitsevad end vabalt valitud volikogude kaudu seadusega ettenähtud tingimustel. Prantsuse konstitutsioon sätestab, et vabariigi meretagustel territooriumidel on spetsiifiline korraldus, mis arvestab nende endi huve vabariigi üldiste huvide raames.
Kohalike ja regionaalsete omavalitsuste struktuur. Peamised alljaotused
Prantsusmaa kohalike territoriaalsete kollektiivide süsteem on üles ehitatud vastavalt haldusterritoriaalsele jaotusele. Valitavad organid on kommuunides, departemangudes (sh meretagused departemangud) ja regioonides (sh meretagustes regioonides). Kommuunid moodustavad territoriaalse korralduse aluse, regioon on kõige suurem üksus. Pariis esindab üheaegselt kommuuni ja departemangu. Prantsuse kohalik ja regionaalne haldus rajaneb riigihalduse ja omavalitsuse ühitamisel. Riigihaldust teostavad keskvõimu poolt nimetatavad ametnikud (vabariigi komissarid, alamprefektid jt).
Vabariigi komissari nimetab igasse departemangu Ministrite Nõukogu.
Regioonis on kõige suurema departemangu vabariigi komissar regiooni komissariks. Kõik kommuuni, departemangu ja regiooni omavalitsusorganite aktid tuleb saata vabariigi komissarile, kes võib need ebaseaduslikkuse motiivil anda edasi halduskohtusse tühistamiseks. Finantskontrolli teostab regionaalne arvekoda. Pariisis esindab riiki korraga kaks isikut – vabariigi komissar ja politseiprefekt. Viimase võim laieneb naaberdepartemangudele.
Kohaliku omavalitsuse organid
Kommuuni juhib munitsipaalvolikogu ja linnapea (meer), kes on täidesaatva võimu organiks ja juhib ka volikogu tööd. Meer esindab ka riiki kohapeal.
Departemangu esinduskoguks on generaalvolikogu. Departemangu täidesaatvaks organiks on generaalvolikogu esimees. Regiooni esinduskoguks on regionaalvolikogu, kes valib regionaalvolikogu esimehe kui täidesaatva organi. Regionaalvolikogu esimees valmistab ette ja täidab volikogu otsuseid, ta on krediitide käsutaja, haldab regiooni vara, juhib regionaalseid teenistusi. Igas regioonis moodustatakse majandus- ja sotsiaalkomisjonid ning regionaalne laenukomisjon. Majandus- ja sotsiaalkomisjon ei oma volitusi otsuste vastuvõtmiseks, ta edastab paljudes küsimustes oma järeldused regiooni administratsioonile, nt rahvusliku plaani ettevalmistamise ja täitmise kohta regioonis jpm). Komisjonide koosseisu kuulub neli kategooriat liikmeid: ettevõtete ja erialade esindajad; a/ü-te esindajad; “kollektiivse elu” esindajad; peaministri poolt nimetatavad isikud. Regioonis tegutseb oma arvekoda.
Kuna Pariis kujutab endast üheaegselt nii kommuuni kui departemangu, siis tema organ – Pariisi volikogu – esineb kord ühes, kord teises rollis, sõltuvalt otsustata-vate küsimuste iseloomust. Täidesaatev võim Pariisis kuulub linnapeale.
Kohalike ja regionaalsete omavalitsuste pädevus
Kommuunid:
- politsei, tuletõrje, valijate register
- koolieelse ja alghariduse infrastruktuur
- tervishoid (koos riigi ja departemanguga)
- lasteaiad ja -sõimed
- linnaplaneerimine
- mitmed keskkonnaküsimused
- kalmistud ja krematooriumid
- kultuuri-, puhke - ja spordiküsimused
- teed (koos riigiga)
- kohalik transport jne
Departemangud:
- teatud tervishoiuküsimused
- peresotsiaalteenused (lastehooldus, teenused emadele ja alaealistele, sotsiaalabi perekondadele ja puuetega isikutele)
- hooldekodud (koos riigiga)
- territoriaalne planeerimine
- teatrid ja kontserdid
- muuseumid ja raamatukogud
- transport
Regioonid:
- keskharidus (infrastruktuur)
- kutse- ja tehniline haridus (infrastruktuur)
- täiskasvanute haridus (infrastruktuur)
- linna raudteetransport
Valimised
Valimismeetod varieerub vastavalt kommuuni elanikkonna suurusele. Vähem kui 3500 elanikuga kommuunides valitakse munitsipaalvolikogu majoritaarse süsteemi alusel kahes voorus. 3500 ja enama elanikuga kommuunides ühitatakse majoritaarset ja proportsionaalset süsteemi. Kui esimeses voorus on kandidaatide nimekirja poolt antud absoluutne enamus hääli, saab see poole kohtadest ; teine pool kohtadest jaguneb proportsionaalselt vastavalt saadud häälte arvule kõigi ülejäänud nimekirjade vahel, sh enamuse saavutanud nimekiri. Kui esimeses voorus ei saavutata absoluutset häälteenamust, korraldatakse hääletamise teine voor . Kahe vooru vahelisel perioodil lubatakse kandidaatide nimekirjade ühinemist. Nimekiri, mis saab sel juhul valijate häälte enamuse (absoluutse või suhtelise), saab poole kohti. Teine pool kohti jaotatakse kõikide nimekirjade vahel nagu eespool toodud juhul.
Departemangude generaalvolikogud valitakse oma valimisringkonna (kantoni) piires majoritaarse valimissüsteemi alusel kahe hääletusvooruga. Regioonide volikogud valitakse üldise ja otsese valimisõiguse alusel, kasutades nimekirju, proportsionaalse valimissüsteemi alusel ühes hääletusvoorus. Regiooni iga departemang moodustab iseseisva valimis-ringkonna, kus erinevad erakonnad esitavad kandi-daatide nimekirjad. Nimekiri saab esindatuse regiooni volikogus, kui selle poolt antud häälte arv ületab 5% kõigi hääletajate arvust.
6. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (ka: Ühendkuningriik)
Pindala: 244 820 km²
Rahvaarv: 60 776 000 (2007)
Pealinn: London
Riigivalitsemise vorm: konstitutsiooniline monarhia
Riiklik korraldus: Suurbritannia koosneb neljast maast, milleks on Inglismaa koos Walesiga, Põhja- Iirimaa ja Šotimaa.
Konstitutsiooniline alus
Ühendkuningriigi (ÜK) seadusandlik pädevus kuulub Westminster ’i parlamendile, kuid eksisteerib kolm õigussüsteemi (Inglismaa ja Wales , Põhja-Iirimaa, Šotimaa). Formaalselt kuulub täidesaatev võim kroonile (the Crown ) suverääni isikus , kuid tegelikult teostatakse keskvalitsust krooni nimel riigiministrite poolt.
1998. a Šoti seadus (The Scotland Act) devolveerib primaarsed legislatiivvolitused. See lõi ühekojalise parla-mendi ministrite ja riigiteenistujatega, kes on krooniteenistujad. Vaatamata devolveeritud volitustele säilitab Westminster volituse seadusandlikuks tegevuseks Šotimaa nimel ja võib devolveeritud küsimustes Edinburgh’is vastuvõetud otsused tühistada. Šoti KOV-i küsimused kuuluvad Šoti parlamendi pädevusse. 1998. a Walesi valitsemise seadus (The Government of Wales Act) reguleerib uut devolveeritud valitsemise süsteemi Walesis alates 1. juulist 1999. a, mis sisaldab eraldi Walesi parlamenti ( Welsh Assembly) ja viimase poolt juhitavat 8-liikmelist kabinetti .
Parlamendil on pädevus kehtestada sekundaarset seadusandlust (secondary legislation) paljudes poliitikavaldkondades ilma ÜK parlamendi poolse kinnituseta. Walesi parlamendil on sekundaarne legislatiivne vastutus KOV-i mõjutavate küsimuste eest, sh KOV-i pädevus, piirid ja funktsioonid ning kohalikud finants- ja maksuküsimused. 1998. a jõustas Põhja-Iirimaa seadus 1985. a valitsustevahelise kokkuleppe ja 1998. a Inglise-Iiri Belfast ’i kokkuleppe (Suure Reede kokkuleppe). Belfasti kokkuleppe rikkumise tõttu on Põhja-Iiri Assamblee tegevus praegu peatatud ja otsene juhtimine toimub Londonist .
Kohalike ja regionaalsete omavalitsuste struktuur. Peamised alljaotused
KOV ÜK-s on struktureeritud kahel erineval viisil. Šotimaal, Walesis, Põhja- Iirimaal ja Inglismaa teatud osades – unitaarsed, metropoli ja Londoni linnaosade nõukogud – ühetasandilised, mitmeotstarbelised nõukogud on vastutavad kõigi kohaliku võimu funktsioonide eest.
Ülejäänud ÜK-l on kahetasandiline süsteem, milles vastutus on jaotatud kahe erineva nõukogu – ringkonnanõukogude ja krahvkonnanõukogude vahel.
1999.a võttis parlament vastu seaduse uue ülelondonilise võimuorgani – Suur-Londoni Võimuorgani (the Greater London Authority ) moodustamiseks, mis koosneb otsevalitavast Londoni linnapeast ja eraldi valitavast 25-liikmelisest Londoni Assambleest.
Kohaliku omavalitsuse organid
Kõik ÜK KOV-d koosnevad otse valitud nõukogudest, mis valitakse esimesena finišis/häälteenamuse [ first past the post/plurality] mudeli (s.t majoritaarne valimissüsteem, kus valituks osutub kandidaat, kes on saavutanud suhtelise häälteenamuse) järgi (v.a Põhja-Iirimaa, kus kasutusel on proportsionaalne süsteem üksiku ülekantava hääle põhimõttel). Ajalooliselt on nõukogud tegutsenud ilma eraldi moodustatava täidesaatva organita, tehes otsuseid kas täiskogu koosolekuna (eelarve jm olulise tähtsusega küsimused) või – suure enamuse küsimuste puhul – ulatusliku pädevuse üleandmisega komisjonidele, teatud ulatuses ka palgalistele ametnikele.
6. Ühendkuningriik
See valitsemise “komisjonisüsteem” on nüüd suurel määral asendatud:
a) teatud Inglise nõukogude puhul otsevalitava linnapea mudeliga, mis on (kohalikul rahvahääletuse tulemusena) seal vastu võetud;
b) palju tavalisemana aga – “kabinetisüsteemi” heaks kiitmisega, kus peaaegu kogu täidesaatev otsustusprotsess on delegeeritud vanemnõunike komisjonile ( committee of senior councillors) ja valdkondlikel komisjonidel on pigem uuriv /järelevalvet teostav kui otsustusi tegev roll.
Nõukogu liikmed esindavad geograafilisi valimisringkondi (wards) ja teenivad 4 a-t (uuesti valituks osutumise korral muidugi kauem). Valimisringkonda võib esindada 1, 2 või 3 nõukogu liiget. Krahvkonnanõukogud, Londoni linnaosad ja Šoti ning Walesi unitaarorganid valivad kõik oma saadikud ühekorraga iga 4 a järel. Metropoliringkonnad valivad 1/3 oma nõukogu liikmetest igal 3-l aastal 4-st, mis pole nõukogu valimise aastad; Inglise unitaarorganitele ja teise tasandi ringkondadele on antud valikuvõimalus kahe meetodi vahel.
Kohalike omavalitsuste pädevus
Krahvkonnanõukogud: strateegiline planeerimine; maanteed ; haridus, raamatukogud; tuletõrje; jäätmekäitlus ja
tarbijakaitse
ringkonnanõukogud: kohalik planeerimine, elamuehitus, keskkonnakaitse, turud ja laadad, jäätmete kogumine, kalmistud, krematooriumid, puhkuseteenused ja pargid, turism ja valijate registreerimine.
Londoni/metropoli/unitaarnõukogud on kõik esmatasandi võimuorganid ja juhivad kõiki oma piirkonna teenuseid. Neil on ka ühised võimuorganid, et juhtida laiemaid teenuseid oma konurbatsioonis, nt tuletõrjet ja kodanikukaitset. Walesi/Šoti unitaarnõukogud vastutavad kõigi nõukogu funktsioonide eest. Põhja-Iiri ringkonnanõukogudel on palju väiksemad volitused: peamiselt keskkonnakaitse, jäätmete kogumine ja käitlus ning puhkus.
7. Saksamaa Liitvabariik
Pindala: 357 000 km²
Rahvaarv: 82 310 000 (2006)
Pealinn: Berliin
Riigivalitsemise vorm: parlamentaarne vabariik
Riiklik korraldus: föderatsioon, 16 liidumaad
Konstitutsiooniline alus
Saksa LV Konstitutsiooni art 20 ( mitteametlik tekst):
(1) Saksamaa Liitvabariik on demokraatlik ja sotsiaalne liitriik.
(2) Terve võim kuulub rahvale. Seda teostab rahvas valimiste, hääletuste ja eriliste seadusandlike, täidesaatvate ja õigust mõistvate organite kaudu.
KOV föderaalgarantiiks on Saksa Konstitutsiooni art 28 lg-d 1 ja 2:
1) Liidumaade põhiseaduslik kord peab vastama vabariikliku, demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi põhimõtetele. Liidumaades, valdade liitudes [maakondades] ja valdades peab rahval olema esindus, mis on valitud üldiste, otseste, vabade, ühetaoliste ja salajaste valimiste tulemusena. Valdade liitude ja valdade valimistel on vastavalt EÜ õigusele õigus valida ja olla valitud ka isikutel, kes on EÜ liikmesriigi kodanikud. Valdades võib valitavat organit asendada vallakoosolek.
2) Valdadele peab olema tagatud õigus reguleerida seaduse raames oma vastutusel kõiki kohaliku kogukonna asju. Kogukondade liitudel on samuti õigus omavalitsusele oma õiguspädevuse raames seaduste alusel. Omavalitsusgarantii hõlmab samuti oma vastutuse aluseid finantssfääris.
KOV on samuti fikseeritud liidumaade Konst-des, millel on kohalik tasand.
Kohalike ja regionaalsete omavalitsuste struktuur. Peamised alljaotused.
KOV-de peamised alljaotused kõigis Saksa liidumaades, v.a linnliidumaades Berliinis, Bremenis ja Hamburgis, on vallad (kohalik tasand) ja maakonnad (regionaalne tasand).
Linnad ei ole integreeritud regionaalsesse tasandisse; nad täidavad selle tasandi ülesandeid oma õigustes.
Mõnedes liidumaades (Baierimaa, Reinimaa-Vestfaalia jt) eksisteerib kolmas tasand, valdade nn kõrgemad liidud (höhere Kommunalverbände), mis teostavad oma liikmesvaldade nimel ülesandeid, mida on efektiivsemalt võimalik täita suuremate haldusüksuste poolt.
Ülejäänud liidumaades täidetakse selliseid ülesandeid osaliselt liidumaa tasandil.
Hamburgi ja Berliini linnliidumaades on madalaimateks haldustasanditeks ringkonnad (Bezirke); Bremenis on nendeks kaks autonoomset kogukonda : Bremen ja Bremenhaven.
Kohaliku omavalitsuse organid
Tingituna ajaloolistest eeskujudest, II maailmasõja võtjariikide mõjutustest ja liidumaade seaduste ülimuslikkusest, on SLV-s välja kujunenud erinevad KOV-i struktuuritüübid:
1) Linnaseadus: (Hessen, Schleswig-Holstein): linna esinduskogu valib kodanikkonna esindajana magistraadi, mis juhib kollegiaalselt KOV organit. Esinduskogu ja valitsusorgan on seega selgelt lahutatud.
2) Bürgermeistri seadus: (Reinimaa-Pfalz, Saarimaa): linna esinduskogu valib bürgermeistri ja selle asetäitjad. Bürgermeister juhatab asetäitjate toetusel valitsust. Samaaegselt on ta ka esinduskogu juhataja.
3) Põhja-Saksa raadiseadus (Alam-Saksimaa, Põhja- Rein -Vestfaal): valla või linna esinduskogu valib bürgermeistri esinduskogu juhina ja valla (linna) esindajana ning valla- või linna direktori valitsusorgani juhina. Kodanike esindusel on nagu linnaseaduse juureski suhteliselt tugev positsioon valitsusorgani suhtes.
4) Lõuna-Saksa raadiseadus ( Baden -Württemberg, Baier ): valla esinduskogu ja bürgermeister valitakse selle mudeli kohaselt kodanike poolt otse. Bürgermeistril on seejuures tugev võtmepositsioon: ta on volikogu esimees ja samaaegselt volikogu juht.
5) Omavalitsusseadus (viiel uuel liidumaal, endine SDV): valla või linna esinduskogu valib juhataja ja eestseisuse ning bürgermeistri valitsusorgani juhina. Seega on esinduskogu ja valitsusorgan selgelt lahutatud.
Maakondade struktuurid on liidumaades erinevad. Määravaks on maakonna esinduskogu (Kreistag), maakonna komisjoni (Kreisausschuss) ja maakonnanõuniku (Landrat) või maakonna ülemdirektori (Oberkreisdirektor) omavahelised suhted.
Maakonna esinduskogu on maakonna kõrgeim võimu-organ. Selle õiguslik staatus ja struktuur on analoogsed valla esinduskogule.
Kohalike ja regionaalsete omavalitsuste pädevus
Valdade pädevus: turvalisus ja politsei (koos liidumaa ja region .OV- tega ); tuletõrje; perekonnaseisuregister; koolieelne alg-, kesk-, kutseharidus ja tehniline haridus (koos liidumaade ja region.OV-tega) ning täiskasvanute koolitus; haiglad (koos LM-de ja reg.OV-tega); perekonna sotsiaalteenused ja hooldekodud ja sotsiaalhooldus (koos reg.OV-tega); elamuehitus, linnaplaneerimine; vesi- ja reovesi ; jäätmekogumine ja –käitlus; kommunaalteenused; puhke- ja spordimeetmed; tarbijakaitse jne.
Valimised
Esinduskogud valitakse (erandiks on kõrgemad omavalitsusliidud) üldistel, võrdsetel, otsestel ja vabadel valimistel nelja- või viieaastaseks perioodiks sõltuvalt rakendatava kohaliku valimisseaduse sätetest. Rakendatakse mitmesuguseid valimissüsteeme.
Proportsionaalne valimine erinevate erakondade poolt esitatud kandidaatide nimekirjadega. Kui on ainult üks või pole ühtegi kehtivat valimisesildist, korraldatakse majoritaarsed valimised.
Majoritaarne valimine proportsionaalse võrdsustusega. See valimissüsteem on kaheastmeline segasüsteem, mida tuntakse ka “isikustatud proportsionaalse valimisena”. Ta koosneb majoritaarsest valimisest valimisringkondades ja võrdsustavast proportsionaalsest valimisest varunimekirjade baasil.
Mitmetes liidumaades võivad hääletajad anda oma hääled täielikult või osaliselt ühele kandidaadile ( kumulatsioon ) ja/või jaotada oma hääled mitmete kandidaatide või valimisesildiste vahel (jaotamine). Sel eesmärgil on kohalikel valijatel vähemalt kolm häält; mõnedes liidumaades on valijatel selline arv hääli, mis vastab jaotatavate kohtade arvule jne.
8. Leedu Vabariik (kõnes: Leedu)
Pindala: 65 200 km²
Rahvaarv: 3 374 000 (2007)
Pealinn: Vilnius
Riigivalitsemise vorm: parlamentaarne vabariik
Riiklik korraldus: unitaarriik, jaotub 10 maakonnaks (apskritis). Maakonnad jagunevad ca 60 munitsipalitee- diks (savivaldybė, sh rajoonid e rajonas ja linnad e miestas). Munitsipaliteedid jagunevad enam kui 500 madalaima taseme omavalitsusteks – seniūnija, mis võivad hõlmata ühe asula, mitu asulat või ka ainult linnaosa. Leedus on kahetasandiline omavalitsussüsteem.
Konstitutsiooniline alus- Maakonda juhib meie mõistes maavanem (ing governor, Apskrities viršininko), maakond on avalik-õiguslik juriidiline isik ja riigi regionaalne tasand. Administratsioon on elualade kaupa struktureeritud maavalitsus. Maavanem teostab järelevalvet KOV-de üle. Munitsipaliteet on omavalitsuslik tasand. Nõukogu volitused on nüüd 4 aastat (varem 3). Nõukogu valib munitsipaliteedi täitevvõimu juhi (linnapea, rajoonivanem) ja teised olulisimad ametiisikud. Nõukogud nimetavad ka seniūnija vanema.
9. Läti Vabariik (kõnes: Läti)
Pindala: 64 589 km²
Rahvaarv: 2 306 600 (2005)
Pealinn: Riia
Riigivalitsemise vorm: parlamentaarne vabariik
Riiklik korraldus: unitaarriik, Läti Vabariigi PS (Satversme) § 1 kohaselt koosneb neljast ajaloolisest maast:
Kurzeme ( Kuramaa ); Latgale (Latgallia); Zemgale (Semgallia); Vidzeme (Lõuna- Liivimaa ).
Jaotub 26 rajooniks ja 7 rajooni staatusega linnaks, need jaotuvad mitteametlikult Riia linnaks ja neljaks ajalooliseks piirkonnaks (v t ülalpool).
Konstitutsiooniline alus - Lätis on kahetasandiline omavalitsussüteem (2007; vt Läti Vabariigi koduleht):
I (esmatasandi) moodustavad 527 kohaliku omavalitsuse üksust e munitsipaliteeti:
- 7 vabariiklikku linna ja 53 linna (vrd maakonnalinnad);
- 432 valda;
- 35 ühendatud (liitunud) KOV üksust.
II (teise e regionaaltasandi) moodustavad 26 rajooni ja 7 rajooni staatusega linna.
Omavalitsusüksuse esinduskoguks on volikogu, mis valitakse üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel salajase hääletuse teel neljaks aastaks. Hääleõiguslikud on Lätis püsivalt elavad 18-aastaseks saanud Läti Vabariigi kodanikud, samuti EL kodanikud, kes on kantud elanike registrisse vähemalt 90 päeva enne valimisi antud KOV-s.
Esindusnormid:
Kuni 2000 elanikku — 7 saadikut;
2001 kuni 5000 elanikku— 9 saadikut;
5001 kuni 20 000 elanikku— 11 saadikut;
20 001 kuni 50 000 elanikku — 13 saadikut;
üle 50 000 elaniku — 15 saadikut”.
________________________________________________________________________________________________________
KOV ÕIGUS JA AVALIKE ÜLESANNETE PRIVATISEERIMINE
____________________________________________________________________________________________________
1. Kohaliku omavalitsuse majandustegevuse õiguslikud lähtealused.
KOKS § 35 lg 1: Vald või linn võib teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud, olla osanikuks või aktsionäriks valla või linna arengu seisukohast olulises äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liikmeks.
Avalik-õigusliku või eraõiguslikult organiseeritud majandustegevuse kasuks otsustamisel on suur praktiline tähtsus, seepärast kuulub selle küsimuse otsustamine KOV volikogu ainupädevusse. OÜ-i ja AS-i nõukogu liikmed nimetab, samuti muid osaniku või aktsionäri õigusi teostab aga valla- või linnavalitsus. Kui OÜ-l ei ole nõukogu, nimetab valla- või linnavalitsus OÜ-i juhatuse liikmed.
2. Avalike ülesannete eraõiguslikele isikutele üleandmine
Üldseadus: halduskoostöö seadus
Haldusülesande üleandmine KOV-i puhul HKTS-i tähenduses seisneb haldusülesande täitmises väljaspool töö-, teenistus- vm alluvussuhet KOV-ga ning valla või linna ametiasutuse või organi teostatavat teenistuslikku järelevalvet. KOV võib seadusega või selle alusel pandud haldusülesannet volitada juriidilist või füüsilist isikut täitma:
1) seaduse alusel antud haldusaktiga või
2) seaduse alusel HKTS-s sätestatud tingimustel ja korras sõlmitud halduslepinguga
Avalike ülesannete eraõiguslikele isikutele üleandmist võime iseloomustada nelja viisi alusel:
1) formaalne privatiseerimine (KOV üksuse poolt avalike ülesannete üleandmine tema poolt moodustatud eraõiguslikule isikule);
2) materiaalne privatiseerimine (avalike ülesannete üleandmine eraõiguslikele isikutele ning ülesannete täitmise allutamine täies ulatuses vabale konkurentsile ;
3) täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande täitmiseks volitamine;
4) avalike teenuste üleandmine (ei eelda võimuvolitusi).
I. Formaalne privatiseerimine kujutab KOV puhul endast KOV üksuse poolt avalike ülesannete üleandmist tema poolt moodustatud eraõiguslikule isikule. Siin on tegu eraõiguslikult organiseeritud haldusega. KOV volikogu otsusega volitatakse haldusülesanne täitmiseks ÄÜ-le, mille ainus omanik või aktsionär on vastav KOV või milles vastaval KOV-l on enamusotsustusõigus, või SA-le, mille ainuasutaja on vastav KOV. Eelnimetatud isikule haldusülesande täitmiseks volitamise halduslepingu sõlmimisele kohaldatakse RHS-s ettenähtud väljakuulutamata läbirääkimistega pakkumismenetlust.
II. Täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande täitmiseks volitamine
Täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande täitmiseks volitamist reguleeriv seadus näeb ette täitdesaatva riigivõimu volituse sisu ja haldusülesande, haldusülesande täitmise üle riiklikku järelevalvet teostava asutuse või organi ning haldusülesande täitmise edasise korralduse juhul, kui haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või kui esineb muu põhjus, mis takistab juriidilisel või füüsilisel isikul jätkata haldusülesande edasist täitmist.
Täitesaatva riigivõimu volitust eeldava haldusülesande üleandmine on võimalik erandjuhul (piirang tuleneb demokraatia ja õigusriigi põhimõtetest – PS § 1, § 3 lg 2 ja § 10) ja eeldab seadusest tuleneva volitusnormi olemasolu.
Avaliku võimu ülesandeid üle andes muutub uus ülesannete täitja (eraõiguslik isik) nende ülesannete täitmise eest vastutavaks subjektiks ja haldusorganiks HMS § 8 lg 2 mõttes. Tulenevalt RVastS § 12 lg 3 vastutab füüsilisest või eraõiguslikust juriidilisest isikust avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju eest KOV üksus, kes andis füüsilisele või juriidilisele isikule volitused avalike ülesannete täitmiseks, kui seadus ei sätesta teisiti. KOV kui kahju hüvitanud avaliku võimu kandja võib esitada regressinõude ülesande täitja vastu, kelle õigusvastase tegevuse tulemusena kahju tekkis.
III: Avalike teenuste üleandmine (ei eelda võimuvolitusi)
KOV võib juriidilise või füüsilise isiku volitada haldusülesannet täitma, kui:
1) haldusülesande täitmine juriidilise või füüsilise isiku poolt on majanduslikult põhjendatud, arvestades mh ülesande KOV poolt täitmiseks volitamiseks, võimalikuks rahastamiseks ning järelevalveks tekitatavaid kulutusi.
2) haldusülesannete täitmiseks volitamine ei halvenda selle täitmise kvaliteeti
3) haldusülesande täitmiseks volitamine ei kahjusta avalikke huve ega nende isikute õigusi, kelle suhtes haldusülesannet täidetakse
Enne haldusülesande täitmiseks volitamise otsustamist korraldab eelloetletud tingimuste tagamiseks õigustatud organ (volikogu) analüüsi koostamise, mis sisaldab täitmiseks volitamise tingimuste majanduslikke arvestusi ja KOV-le kaasnevate kulutuste suurust, haldusülesande täitmise järjepidevuse ja kvaliteedi tagamise abinõusid ning haldusülesande täitmiseks volitamisest tingitud õiguslikku ja faktilist mõju isikutele, kelle suhtes täitmiseks volitatavat haldusülesannet täidetakse.
Haldusülesande üleandmisel eraõiguslikule isikule tuleb kohaldada RHS-s teenuste tellimise hankelepingu sõlmimise tingimusi ja korda, arvestades HKTS-s toodud erisusi.
IV: Avalike ülesannete üleandmine eraõiguslikele isikutele ning ülesannete täitmise allutamine täies ulatuses vabale konkurentsile (nn materiaalne privatiseerimine):
Ülesannete täitmise mõjutamine KOV poolt on minimaalne. Sisuliselt loobub KOV vastavast ülesandest kui avalikust ülesandest. Eelkõige on seda mudelit kasutatud munitsipaalettevõtetest ümberkujundatud äriühingute (AS-d, OÜ-d) erastamisel.
KOV üksuste majandustegevus
Vald või linn võib teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud, olla osanikuks või aktsionäriks valla või linna arengu seisukohast olulises äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingute liikmeks. Majandustegevusena võib käsitleda ettevõtete tegevust, mis tegutsevad turul kaupade ja teenuste tootjate, pakkujate või jaotajatena. KOV üksuste majandustegevus n-ö lõikub KOV poolt teostatava soodustava haldusega.
Kuna KOV üksuste majandustegevus asub avalike ülesannete täitmise ja ettevõtlustegevuse vahelises pingeväljas, on vajalik abi otsida organisatsioonilistest vormidest, mis majandustegevuse jaoks on ette nähtud. Sellisteks eraõiguslikeks vormideks on aktsiaselt ja osaühing. (PS! see osa pooleli õpikust, kuid konspektis kuskil juba ka olemas)
SKEEM kaasuse lahendamiseks

• A. haldustegevuse liik
  

• haldusorgani tegevus
  
• avalik-õiguslik suhe
  
• välismõju
  
• regulatiivsus
  
• ühe- või mitmepoolne regulatsioon?
  
• üld- üksikregulatsioon?
  

• B. õiguspärasus
  

• pädevus
  
• menetlusnõuded
  
• vorminõuded
  
• sisuline õiguspärasus
  

01.11.2009
vihjeid eksamiks
NB! Õpikus on info valimiste teema kohta VANANENUD! KOKS § 56 ja § 56` ja millised on KOV-e pädevused erinevates valdkondades (KOV-e korralduse seadus § 6 lg-d 1 ja 2). Kui eksamil tuleb küsimus valdkondade kohta, siis tuua vähemalt neli valdkonda koos näidetega, millega KOV tegeleb (haridus ja kultuur, sotsiaalsfäär, keskkonnakaitse, majandus). Ilma õigusaktidega tutvumata ei ole võimalik eksamil „lambist panna või puusalt tulistada“:), st ainult üldiste fraasidega rääkides/kirjutades ei saa tulemust. Ebakorrrektne vastus on, et KOV-e peab ülal haridusasutusi – kogu haridust ei pea ju – selle küsimuse vastust on vaja konkretiseerida. Näiteks nagu arstiabi (nt.vältimatu arstiabi) puhulgi tervishoiu teema juures. Keskkonnakaitset puudutav info on ka õpikus VANANENUD!
Riigihanke läbiviimise (et jumala eest ei kirjutaks eksamil, et tegemist on avaliku enampakkumisega) juures rääkida kolmest etapist:
1. mis on põhiline menetlusvorm,
2. hankemenetluse määrad,
3. mis juhtub kui summad jäävad allapoole hankemäära – see ei ole suvaline
*Mõisted: detailplaneering ja üldplaneering
Omavalitsuskorraldusõigus – põhiseadus sätestab volikogude tegevuse.
Haldusorgani esindamisest lugeda haldusmenetluse käsiraamatust.
VÄLISPÄDEVUS - Haldusorgan väljastab ehitusloa, mida tal ei ole õigust väljastada. Esitati vaie maavanemale, kes seda ei menetlenud, sest puudus pädevus. Sellisel juhul on ta juba ilmselgelt õigusvastane.
SISEPÄDEVUS – vallavalitsus, mis kehtestab määruse, millega ta reguleerib seda, kes on määrusele vastavalt selle loa väljastanud – õiguslik järelm: isik on ületanud oma pädevust. Vaide esitaja ei ole süüdi, kui isik e KOV-s ei ole pädevuse vastutus jagatud.
1. KOV-e üksus, KOV-e organ ja KOV-us: otsustuspädevus menetlemiseks on volikogul, kes võib menetlemise delegeerida valitsusele. Seaduse konstruktsioon ei ole ammendav sisepädevuse võimaluste kasutamiseks. NB! Lugeda kindlasti riigikohtu lahendit nr. 3-3-1-25-02 (14.05.2002):
3-3-1-25-02: Ülesandeid, mida seadus paneb peale kohalikule omavalitsusele, nimetamata seejuures konkreetset organit ja mis pole vastavalt KOKS § 22 lg-le 1 volikogu ainupädevuses, võib kohalik omavalitsus vastavalt KOKS § 22 lg-le 2 volitada täitma valitsust. See säte ei välista kohaliku omavalitsuse ülesannete delegeerimist lisaks linna- või vallavalitsusele ka valitsuse struktuuriüksustele ning linna või valla asutustele ja ametnikele. Ka tänaseks jõustunud Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 lg 2 kohaselt võib pädev haldusorgan ise määrata, kes täidavad tema nimel ülesannet. Olemuselt ei ole projekteerimistingimuste kehtestamine küsimus, mis vajaks otsestel valimistel valitud esindusorgani otsust või üldse kollegiaalorgani otsust.
2. Kui normi adressaadiks on volikogu, siis ei ole enam tegemist ju sisepädevusega, sest edasi ei saa seda enam ju delegeerida, asi on volikogu ainupädevuses, volitusnorm puudub ja edasi volitamiseks ei ole alust.
3. Kui normi adressaadiks on määratud vallavalitsus või linnavalitsus. Tähtsus on siin jällegi sisepädevuse jaotamises. Vallavalitsus saab sisepädevust edasi jaotada läbi oma täidesaatvate ametiasutuste ja struktuuriüksuste. Seadus kirjutab ette ka selle, et haldusaktiks võib olla korraldus.
Volikogu on kollegiaalne haldusorgan.
Volikogu liikme(te) õigused. Isiku põhiõigus on ka passiivne valimisõigus. Kas volikogu liikmele laienevad põhiõigused? Loomulikult laienevad, kas ta muutuks siis lindpriiks kui ta volikokku valitaks:)
Volikogu koosseisu volituste ennetähtaegne lõppemine e tegevusvõimetus – KOKS § 52. Volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise alused, v.t fail 14, slaid 24 - KOKS § 18 lg 1 p 3 kui täpset sõnastust ei mäleta siis ei tohi kirjutada, et omavalitsusüksuse piires elukoha muutus.
Eksamiküsimus. Millistes küsimustes on otsuste vastuvõtmiseks vaja volikogu koosseisu häälteenamust? 1 – kohalike maksude kehtestamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine. 2 – koormiste määramine. 3 – valla- või linnavara valitsemise korra kehtestamine. 4 – valla või linna arengukava vastuvõtmine ja muutmine. 5 – laenude jt varaliste kohustuste võtmine. 6. - valla või linna põhimääruse kinnitamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine. 7 – taotluse esitamine või arvamuse andmine valla või linna piiride või valla või linna nime muutmiseks ning sellega seotud varaliste vm, vaidluste lahendamiseks. 8 – volikogu esimehe, aseesimehe või aseesimeeste valimine. 9 – vallavanema või linnapea valimine. 10 – umbusalduse avaldamine volikogu esimehele, volikogu komisjoni aseesimehele, volikogu komisjoni esimehele, volikogu komisjoni aseesimehele, revisjonikomisjoni liikmetele, valitsusele, vallavanemale või linnapeale või valitsuse liikmetele

• Põhiseadus välistab igasuguse sundkoostöövormide sätestamise – nii on eksamitel märgitud, kuid see on vale ja nii ei tohi kirjutada – ei välista
  

• NB! Millise on kõige tähtsamad rahvusvahelised organisatsioonid – seda on vaja teada
  

• fakti ja liiki ei tohi segamini ajada KOV liikide suhtes
  
• KOV koostöö leiab aset KOV-de koostöös (riigid riikide vahel)
  
• eksamil eksitakse tihti - kas räägitakse üldaktist, õigustloovast aktist, normatiivaktist
  
• üldine põhimõte – tüüpiline viga – 1) millal on õigusakt õiguspärane – kas räägime määruse õp, või akti õp; 2) millisel juhul me räägime haldusaktist kui sellisest haldusmenetluse mõttes üldaktist) – see ei ole õiguspärasuse küsimus
  

Halduakti üldtunnused menetluse mõttes – regulatiivsus, reguleerib üksikjuhtu, ühepoolne (see tuleb selgeks teha); mis kuulub formaalse ja materjaalse õiguspärasuse alla. Üldvolitus – piiramatu arvu volitamiseks antud. Erivolitus – ühekordne volitus. Kumb vastab rohkem õigusriigi põhimõttele – üld- või erivolitus – erivolitus, sest siis jääb vähem tõlgendamise ruumi.
Kas delegatsiooninorm saab olla retrospektiivne?
Kui kaua määrus kehtib?
üldkorraldus – ülekäigurada, liiklusmärk
Millised on diskretsiooni õiguslikud piirid?
Kohtu õiguspärasuse kontroll – täiesmahus või piiratud –
Diskretsioon – NB! tuletada meelde
Mida intensiivsem on riive isikuvabadustele, seda üksikasjalikumalt selle asjaoludest teada tahetakse (põhjalik faktiline motivatsioon)
28.11.2009. NB!
*Küsimus esmastest (primaarsed – vahendid, millega on tunduvalt odavam kõrvaldada kahju, kui rahalise hüvituse korral) ja sekundaarsetest kahju hüvitamise õiguskaitsevahenditest.
*Läbi riigieelarve finantseerimine on põhiseaduslik nõue - § 154 ja § 157 – nt maamaks , füüsilise isiku maksustatavast tulust 11,4%-i on üks olulisim tuluallikas. Riigieelarve seadus kirjeldab rahaliste vahendite eraldamist: sihtotstarbelised ja eelarvelsite eraldiste fond.
*Mille poolest erievad maksud ja rahatrahvid? Riiklikud ja kohalikud maksud?
*Eelarvekoostamise põhimõtted? Riigi ja erasektoris? Ei tohi ajade segi universaalsuse (erinevad kuluartiklid ei ole kausaalselt seotud erinevate kuluartiklite külge) ja kõikehaaravuse põhimõtet?
*Millised nõuded kehtivad täiendavalt kohalike eelarvete koostamisele? Tuua 4 näidet! NB! Valla ja linnaeelarve seadus. § 8 prim.
*Eelarve koostatakse lihthäälte enamusega, mitte koosseisu enamusega.
*Mis poliitika on regionaalpoliitika ja kes on selle põhisubjekt (riik ikka)?
*Mis on regionaalpoliitika eesmärk? Paremate eelduste loomine riigi erinevates piirkondades.
*Maavanema (riigiorgani riigiametnik , mitte omavalitsuse tegelane) ametisse nimetamine.
*Mis puudutab KOV-st sõjaeelsel perioodil? NB! 3 etappi 1917-1933 (mitme tasandiline omavalitsusstruktuur oli) 1933-1938, 1938-1940. Muinasajal – kihelkonnad, külad, maakonnad. Sõjaeelne periood rajanes riikliku omavalitsuse teooriale .
*Millised põhimõtted vaadeldavatel perioodidel domineerisid? 1933 kaotati ära maa-ja omavalitsused, kohaliku omavalitsuse kinnitas ametisse keskvõim e riigivõim, pidi saama valida üksisisikuid.
*Osata tuua näiteid, millega omavalitsused tegevad.
*Millised on fene föderatsiooni omavalitsuste subjektid?
*USA puhul tuleb meelde jätta 3 linnajuhtimise süsteemi.
Eksam ! 75% küsimused – lahtikirjutamist nõudev 50%, teine kogu ainet hõlmav küsimustik 25%; siis saab kaasuse, see anna veerandi eksami tulemusest.
Eksamil võib kasutada kaasuse jaoks: Haldusmenetluse seadus, Põhiseadus ja Haldusõiguse kaasuste lahendamise metoodika. 2h on kokku eksamit teha, ise tuleb aega planeerida . (küsimus näiteks: Eesti haldusterritoriaalne jaotus – kõik loetleda )
Materjalid: Slaidide peal olemas. Mõned asjad on aegunud raamatus „loengud Munitsipaalõigus“, „Sissejuhatus munitsipaalõigusesse“. Kasutada tuleb kindlasti „Põhiseaduse kommentaarid“ (14.ptk eriti). aktid: slaidide peal kirjas