Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Vana-Kreeka (3)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui alustaks maapakku siirdumisest?
  • Mispärast ühe?
  • Mis sul õite mõttes on?
  • Mil moel sul mõistus sassi läks?

KULTUURILUGU I
VANA-KREEKA KULTUUR
konspekt
Motto:
OIDIPUS
Ega siis midagi, hakkame pihta, ma püüan sind jõudumööda aidata. Too oma projekt lagedale.
EUSOPHYLOS
(keskmiselt tasutav kultuuritöötaja, purjus peaga võtab süü enda peale)
Järjestus pole mul veel päris läbi mõeldud. Tahaks, et sel asjal oleks peale päevakajalise väärtuse ka tugev esteetiline mõju, kuivõrd see on ikkagi avalik samm ja mina olen ikkagi kultuuritegelane.
OIDIPUS
Esteetiline ennekõike!
EUSOPHYLOS
Kui alustaks maapakku siirdumisest? Sellel oleks lai kõlapind ja sügav alltekst . Kui esimese asjana silmad peast torgata, siis oleks see vist odav efektitsemine. Kõige olulisemast tõmbaks see tähelepanu kõrvale. Kuigi kõvast efektist oleks…
OIDIPUS
Nii et enne maapakku ja ales seal silmad peast? Ei lähe läbi. Esiteks jääks siis haripunkt teebalastel nägemata ja teiseks ei näeks sa ka ise nii kaugelt üldrahvalikku katarsist.
EUSOPHYLOS
Seda ei näe ma siin siis ka, kui ma end kõigepealt pimedaks teen.
OIDIPUS
Kas sa oled Oidipus või ei? Mis viga maalt pageda! Silmad peast, siis vaatame edasi!
EUSOPHYLOS
Sa ei usalda mind? Tooge mulle midagi teravat!
KOORIJUHT
Silmanõel Oidipusele !
KOOR
Nõelasilm Oidipusele!
OIDIPUS
Ei lähe läbi.
EUSOPHYLOS
Mispärast?
OIDIPUS
Rahune. Ma usaldan sind. Su taotlused on ausad. Just sellepärast ei saagi me lubada, et sa jääd silmituks. Ainukesed ausad silmad Teebas ! Teeba vajab neid! Jäta oma silmad Teeba teenistusse, Oidipus.
- - -
KOORIJUHT
Oidipus torkab endal enese ja Teeba pattude pärast, enese ja Teeba edasiseks hüvanguks – – –
OIDIPUS
– – – ühe silma peast välja.
EUSOPHYLOS
Ühe? Mispärast ühe?
OIDIPUS
Sellest piisab . Ja nii jääb teine alles. Sellest ka piisab.
- - -
KOORIJUHT JA KOOR
Me austame. Me austame. Me austame Oidipust. Me austame Eusophylost. Me austame Koorijuhti. Me austame. Me austame. Me austame iseennast.
(P.-E. Rummo, katkend “Pseudopuse” finaalist)
2001
Kokku kirjutanud:
Kristiina Kompus (38, 39)
Laura Kuusk (42, 43, 45)
Eva Kübar (7-10)
Auli Kütt (2, 12-18, 20-24, 29-35, 47, 54)
Eva Lepik (1-6, 11, 12, 15-17, 19, 25-30, 32-37, 47, 54)
Andres Lundalin (40, 41, 46, 55-57)
Riin Magnus (44, 48, 51, 53)
Maarja Põld (49, 50, 52, 58)
Vastutav toimetaja : Eva Lepik
Tehniline toimetus ja kujundus: Auli Kütt ja Janno Loide

KULTUURILUGU I (VANA-KREEKA KULTUUR)


  • Vana-Kreeka eelajalugu (eelkreeka, varahellase ajajärk)


    a) Mandri-Kreeka. Elanike etniline kuuluvus ebaselge , neid on nimetatud pelasgideks, kaarialasteks ja lelegiteks. Migratsiooniteooria j. ei olnud praeguse Kreeka territooriumil elavad hõimud indogermaanlased. Teise teooria j. elasid IV-III at. e. Kr. Kreekas kreeklastele lähedased sugulashõimud, kreeklased ise aga paiknesid põhja pool, Illüürias või Makedoonias . Herodotos on kreeklasi nimetanud pelasgide hõimu üheks haruks. Kindlustatud asulad rannikul, mitte ainult põllumajandus- vaid ka käsitöönduskeskused. ~XXII saj. pronksivalu.
    b) Egeuse kultuur, jaguneb a. Kreeta ajajärk III-II at e. Kr.
    b. Mükeene ajajärk II at e. Kr.

  • Periodisatsiooni probleemid.


    Ajaloo (kultuuri) järgi:
    • Egeuse e. kreeta-mükeene ajajärk (III-II at e. Kr.)
    • Homerose ajajärk (XI-IX saj. e. Kr.)
    • Arhailine ajajärk (VIII-VI. saj. e. Kr.)
    • Klassikaline ajajärk (V saj.-330 e. Kr.)
    • Hellenismi ajajärk (330 – 146 e. Kr.)
    • Impeeriumi aeg – Rooma võimu all (146 e. Kr.-395pKr)
    Spetsiaalselt kirjanduse periodiseerimiseks:
    • Algperiood (II at – I at e. Kr.)
    • Hellase e. klassikaline aeg (IX – IV saj. lõpp e. Kr.)
    • Hellenismi ajajärk (III – I saj. e. Kr.)
    • Hellenistlik Rooma periood (I e. Kr. – V pKr)

  • Kreeta e. Minose (minoiline) kultuur.


    Egeuse kultuuri 1. periood III-II at. e. Kr. Esimesed asustusejäljed 4500 a. e. Kr. ( neoliitikum , megaliitkultuuri tunnused). Tsivilisatsiooni varasel ajajärgul (3000-2000 e. Kr.) tööriistad kivist, ehted ja relvad vasest ja pronksist , primitiivne keraamika . Keskm. ajajärk (~2000-1600 e. Kr.) – ehitati Knossose , Phaistose ja Ayia Triada lossid, keerulise (labürinditaolise) põhiplaaniga, maavärinakindlad puitkarkassiga toortellistest ehitised, väljast kiviplaatidega ja seest krohviga kaetud. Kaunid freskod , nii ornament kui fantaasiarikkad figuraalkompositsioonid. Korrused hoone eri osades eri kõrgustel, laiad trepid, iseloomulikud ülalt jämenevad värvilised sambad. Lossi keskmes piklik õu, ilmselt härjakultuse vaatemängudeks. Lossides olid veejuhtmed, vesikäimlad ja vannitoad (Kreetal on kuumaveeallikad ). Ornamentaalne vaasimaal , fajanss- ja vandliskulptuur, pronksrelvad ja tööriistad, hõbe- ja kullassepakunst, kivilõikekunst, laevaehitus . Laevastik oli piisavalt tugev, et linnad kindlustamata jätta. Mandri-Kreeka oli sellal Kreeta võimu all (vt. Theseuse ja Minose kohta käivaid müüte) Freskodelt on näha, et kreetlased tundsid hetiitide sõjavankrit, kuid kasutasid seda lõbusõiduks. Freskodel pole ühtki sõja- ega isegi mitte jahistseeni.
    Esimesed kirjalikud mälestised: hieroglüüfkirjad A (2100-1900 e. Kr) ja B (1900-1700), ~1800 e. Kr. – lineaarkiri A (dešifreerimata, protoeurooplik).
    Religioon : templeid polnud, võimalik, et ka preestriseisus puudus ja usulisi kombetalitusi täitsid perekonna- ja riigipead . Ilmselt olid hiiekoopad, kuhu viidi sõnnide päid ja koljusid ning kullast kaksikkirveid >äikesejumala kultus (hilisem Kreeka mütoloogia peab Zeusi kreetlaseks). Austati Emajumalannat, kelle viljakuskultuslikuks partneriks oli sõnn. Freskodel viljakuskultuslikud stseenid : üle ja ümber härja hüppamine ja tantsimine. Pühaks peeti oliivipuud ja madusid. On jälgi päikesekummardamisest ning kolmhargiga maavärinajumala kultusest . Naisekuju : paljad rinnad , pikk seelik , kummaski tõstetud käes vingerdav madu . Surnud maeti maasse või hauakambreisse. (Leitud ka uhkelt maalitud savisarkofaage.) Hauapanused: relvad, ehted, nõud. Alates II at. algusest pühamud lossides ja eramajades.
    Ajavahemikus 1500-1480 toimus Thera saarel Santorini vulkaani plahvatus (oletatakse, et merevesi tungis kraatrisse), tekkinud hiidlaine käis ka üle Knossose riigi. (Sellest katastroofist võis alguse saada Atlantise müüt. Kirjeldus Platoni “Timaioses”.) Kui midagi järele jäigi, langes see 1400 . e. Kr. Kreeta vallutanud Peloponnesosest tulnud ahhailaste saagiks . Ateena traditsioonis väideti, et legendaarne kuningas Theseus vabastas ateenlased Kreeta võimu alt. Tsivilisatsiooni keskpunkt nihkus mandrile, Mükeenesse.
    Avastajad: Schliemann ( Trooja Väike- Aasia läänerannikul) 1871. ja Evans 1900. (Knossos – legendaarse kuningas Minose labürintpalee prototüüp)

  • Mükeene kultuur ja perioodid


    Asustuse jäljed - 1550. Tsivilisatsioon – 1450 (sideaineta suurtest kiviplokkidest kindluspaleed, keskset õue ei ole). Mükeene Lõvivärav. Kullassepakunst (portreelikud surnumaskid, inkrusteeritud relvad), pronkssirbid. Lineaarkiri B – silpkiri, ahhaia keele arhailine kihistus, s.t., et Peloponnesosele jõudnud indoeurooplased hakkasid oma keelt kirjutama Egeuse kultuuri kirjamärkidega, pärineb ~ 1300 e. Kr., dešifreeriti 1952. Nendes tekstides mainitakse Zeusi ja Herat (juba paarina), Poseidonit, Artemist, Hermest jt. Mükeene kultuuri keskused purustati XII saj. e. Kr. Kreekasse tunginud doorlaste poolt.
    I 1700-1550 varamükeene
    II 1550-1400 keskmükeene
    III 1400-1200 hiline Mükeene

  • I ahhailaste kolonisatsioon ja selle põhisuunad


    Ahhailased tulid põhja poolt ja jõudsid Balkani lõunaossa ~2000 e. Kr. Keeleliste andmete põhjal seostatakse ahhailastega hilisemaid Arkaadia ja Küprose asukaid ning Väike-Aasia aioollasi. Homerose eepostes nimetatakse ahhailasteks kõiki Trooja sõjas osalenud kreeklasi.
    Hetiitide savitahvlite põhjal on teada, et Väike-Aasias olid juba XIV saj. e. Kr. mererahvad (‘akhaiaša’ v. ‘akhaiuša’) Trooja sõda toimus ühtede andmete j. 1208., värskema info põhjal 1184. e. Kr. Maakera ümbermõõdu väljaarvutaja Eratosthenes (V saj. e. Kr.) väitis, et 1183.
    Ahhailased koloniseerisid Küklaadid ja Väike-Aasia ranniku (Lesbose ja Tessaalia dialektid on lähedased.)

    Kolonisatsiooni 3 peateed:

    Põhjatee Tessaaliast
    Lõunatee Peloponnesosest Kreetale ja Küprosele
    Kesktee Atikast ja Euboiast Küklaadidele, Samosele, Chiosele.
    Joonlastel oli 12 linna liit, keskuseks Poseidoni püha linn Mykale neemel; aioollastel samuti 12 linna liit Hermose deltas . Kolonisatsioon kandis hilismükeene klt. üle Väike-Aasia ranniku väga suurele territooriumile.

  • Doorlaste sisseränne. Homerose e. tume ajajärk (XI-IX saj.)


    Doorlased (illüürlased) olid lõunapoolsematest rahvastest kultuuri poolest madalamal tasemel, kuid oskasid juba rauda kasutada ja nende jõud käis seetõttu teistest üle. Tungisid XII saj. e. Kr. lõuna poole, purustasid Mükeene kultuuri keskusi ja lükkasid oma teel liikvele hiljem epeiroslaste nime all tuntud rahva, nood liikusid Tessaaliasse, kohalikud siirdusid veel lõuna poole, surudes mingi rahva Boiootiasse. Protsess kulges astmete kaupa. Ahhailased suruti Peloponnesose põhjaossa (Ahhaia mk), aioollased Tessaaliasse, Boiootiasse, Lesbosele ja teistele Egeuse põhjapoolsetele saartele ning Väike-Aasia looderannikule; joonlased Atika maakonda , Euboiale, Lemnosele, Chiosele ja Samosele ning Väike-Aasia läänerannikule. Atika jäi doorlaste sissetungist kõrvale, sinna siirdus osa Peloponnesoselt välja tõrjutud ahhailasi. XI saj. püstitati Ateena akropolil vägevad kaitseehitised ja kaevati maa-alused kaevud pika piiramise puhuks. Võimalik, et umbes samal ajal algas just Atikast edukas ahhaia kolonisatsioon Egeuse mere saartele ja Väike-Aasia lääneranniku keskossa . Tessaalia uus aristokraatia võttis üle vallutatute keele ja kultuuri. Tessaaliast lahkuma sunnitud asustasid hilisema Aiolise piirkonna – V-Aasia lääneranniku põhjapoolse osa + Lesbose saar. Doorlaste sissetungile järgnes varajane rauaaeg e. tume ajajärk. Pärast Mükeene kõrgkultuuri hävingut ei rajatud monumentaalseid ehitisi , käsitöö oli primitiivne, välissuhted katkesid (merel valitsesid foiniiklased ), kiri (lineaarkiri B) unustati (Küprosel säilis kauem, küprose kiri võib sellest pärineda). Valitses sugukondlik kord, fraatriad (sugukondade ühendus), füülid (sugukondade ja fraatriate ühendus), elati nat.-maj. põllunduskogukondadena, valitsejaid nimetati basileusteks. Võeti kasutusele rauast tööriistad ja relvad, maj. ja ühisk. areng kiirenes. Sugukondlik kord hakkas lagunema , valitsema hakkas sugukondlik aristokraatia (eupatriidid, ‘õilsate isade pojad’), kes koondas enda kätte maa. Basileuse võim pärilikuks, areng monarhia suunas.
    Doorlaste sisserännu kohta on kreeka trad .-s säilinud palju legende, mis jutustavad, kuidas mükeene suguvõsast Perseiididest pärit Heraklese järglased tulid tagasi oma esivanemate maale.

  • Kirja teke. Kreeka tähestik


    Tekkelugu

    Kreeka alfabeet tekkis 9.sajandil e. Kr. 2 tekkeversiooni: 1) tekkis foiniikia tähestikust 2) foiniikia ja etruski tähestik on seotud Minose silpkirjaga
    (Legendaarne allikas: Parose saarelt pärinevad marmorisse raiutud kirjad, jäädvustatud on 80 sündmust a-test 1581 -355. Sealt selgub , et 1519. e. Kr. andis mingi müütiline kuningas kreeklastele kirja.)
    maters lectionis --- märgid, mis näitavad, millised tähed millistele järgnedes kuidas hääldada. Tekkisid hiljem. Kreeklastel enne ~ 200 e. Kr. spiritus lenis ja spiritus asper Asperi puhul hääldus nt.
    A [ haa ] õhkamisega
    A [ aa ] tavaline
    Rõhumärgid (võeti kasutusele ~200 e. Kr. Aleksandria grammatikute poolt):
    akuut `
    graavis ´
    tsirkumfleks(is)
    Kõige vanem kiri paremalt vasakule nagu semiitidel, pärast seda nn. künnihärja pöörlemisviis, st. üks rida paremalt vasakule, järgmine rida vastupidi. ~IV saj. e. Kr. hakati kirjutama nii, nagu me praegu kirjutame.
    Klassikaline kreeka tähestik koosneb 24 tähest. Lisamärgid ( stigma , koppa, sampi) tähendasid 6, 90, 900. 403 a. e. Kr. oli klassikaline tähestik. Paljud kreeka tekstid tulid meieni käsikirjades, tekst oli V saj-ni kreeka keeles, kuid tähestik oli muutunud (nt. [beeta] muutus B [vee]). Kreeka tähestikust on mitmeid variante. Kõige vanemad Kreetal Theloses ja Meloses. Ida-Kreeta tähestik või Ioonia - Mileetose tähestik oli Väike-Aasias Ioonias, Aioolias, Atikas, Küklaatides, Argoses. VII saj. e. Kr. olid võtnud tähestikku  ja VIII saj. e. Kr. . Lääne-Kreeka tähestik tekkis hiljem Itaalias. Peamine erinevus χ X (hii muutus iksiks).

    Kreeka tähestik:


    1.Α, α [ alfa] üks
    Β, β [beeta] maja
    Γ, γ [gamma] kaamel
    Δ, δ [ delta ] uks
    6. С [stigma] tempel, tähendab ka täppi v. punkti, on kasutatud kirjavahemärgina (punkt). Hilisem lisand tähestikule.
    7. Ζ, ζ [zeeta] vanasti tähendas üks
    8. Η, η [ eeta ] aed, müür
    9. ,  [deeta] raskus
    10. Ι, ι [ioota] käsi
    20. Κ, κ [kapa] peopesa
    30. Λ, λ [lambda] terav asi, teravik
    40. Μ,μ [müü] vesi (lained)
    50. Ν, ν [nüü] kala
    60. ,  [ ksii ] tugi
    70. Ο, ο [omikron] silm
    80. Π, π [pii] suu, vanasti
    90. [koppa] ahv; joonia tähestikust VI-IV saj., seostub q ja u-ga.
    100. Ρ, ρ [roo] pea
    200. Σ, σ [ sigma ] silm, [zin] sõna
    300. Τ, τ [tau] rist , [tau] sõna
    400. Υ, υ [üpsilon] nael, [vau] sõna
    500. Φ, φ [fii]
    600. Χ, χ [hii]
    700. ,  [ psii ]
    800. ,  [oomega] kaheksajalg
    900. [sampi] laen türklastelt joonia tähestikus, seostub sigmaga.

  • Vanakreeka keele arenguperioodid ja lingvistiline geograafia


    I klassikaline periood VII-IV saj. e. Kr. Dialektide kooseksisteerimine --- Joonia (joonia-atika),atika, dooria ja aioolia.
    Joonia (joonia-atika) murre: Väike-Aasia ranniku lõuna- ja keskosas (Smürna, Ephesos, Mileetos kuni Halikarnassoseni ning Küklaatidel). Räägiti väga kinnise suuga . Joonia murdes on kirjutatud Homerose “ Ilias ” ja “Odüsseia”, Hesiodose “Tööd ja päevad”. Esimesed filosoofid , Anakreon ja Herodotos.
    Atika murre: joonia omale lähedane. Kõneldi Atikas, sealt aga laienes ja sai Kreeka proosa, kõnekunsti ja filosoofia keeleks . Seda kasutasid oma töödes Aischylos , Sophokles , Euripides , Aristophanes, Thukydides, Xenophanes , Platon . Arstiteadusest kirjutati samuti atika murdes.
    Dooria murre: kõneldi Peloponnesosel ja lõunapoolsetel saartel (nt. Rhodos ). Räägiti laialt avatud suuga. Dooria murdes Pindarose oodid , koorilaulud tragöödias (näitleja räägib atika murret, koor laulab dooria murdes).
    Aioolia murre: kõneldi Väike-Aasia lääneranniku põhjaosas, Tessaalias ja Lesbosel ( luuletajad Sappho ja Alkaios ). Kõneldi pruntis suuga.
    II hellenistlik periood IV/III saj. e. Kr – IV saj. p.Kr
    kreeka hellenism IV/III saj. e. Kr. – I saj. e. Kr.
    rooma hellenism I saj. e. Kr. – IV saj. p.Kr
    IV saj-iks oli atika ja joonia murde baasil tekkinud kreeka ühiskeel e. koinee .

  • Mütoloogia. Eelhellase kosmogooniline müüt


    Mütoloogia koosneb kosmogooniast (maailma, jumalate ja inimeste teke) ja kosmoloogiast (millest koosneb kosmos, maailm jne.)
    Kosmogoonia . On müüt Eel- Kreekast . Esimene olend oli jumalanna Eurinome, kes tuli Kaosest. ( Kaos on etümoloogiliselt seotud haigutusega.) Eurinome oli alasti ning tal oli ebamugav olla, ta eraldas taeva merest ja hakkas tantsima mere peal liikudes lõuna suunas. Kuna Eurinome liikus kiiresti, hakkas tema taga liikuma põhjatuul Boreos suunaga põhjast lõunasse. Boreos muutus maoks nimega Offis ja põimus ümber Eurinome, mille tulemusena viimane rasedaks jäi. Siit kõnekäänd “Boreose jõuga rasedaks jääma” (tähendab umbes nagu pühast vaimust, igal juhul ilma spermata). Eurinomest sai tuvi ja ta munes maailmamuna vee peale, Offis istus ja haudus selle välja, tekkiski terve maailm - päike, kuu, loodus jne. Offis kuulutas end maailma valitsejaks, Eurinome solvus, lõi tal hambad välja ja ajas ta maa alla koopasse . Offise hammastest tekkisid hiljem belaskid. Pärast Offise pagendamist süstematiseeris Eurinome maailma, belaskos (e. belask) oligi selle müüdi järgi esimene inimene, kes tuli Arkaadiast. Belaskid võisid elada neoliitikumi ajastul, umbes 4. aastatuhandel e. Kr. tulid Kreekasse põhja poolt. Neil oli värvitud keraamika.
    Orfikute müüdi kohaselt lõi aga hoopis Kaos maailmamuna, millest koorus kuningas Phanes, kes sünnitas Nyxi (öö, kord, õiglus) Nyxi sigitas tuul.
    Mõnede lugude j. Nyx ja Erebos (‘pimedus’) pärinevad Kaosest. Sünnitasid Hemera (‘päev’) ja Aitheri (‘õhk, eeter ’). Nyxi ja Erebose järglasteks loetakse ka Thanatos (‘surm’), Hypnos (‘uni’), Momos (‘ kurbus ’) ja saatus 3 moira kujul. Veel väidetakse Nyxist põlvnevat tülijumalanna Eris (levinumate versioonide j. Arese kaksikõde) ja Hesperiidid (teistes lugudes Atlase tütred).
    Phanes + Nyx = Gaia , Uranos , Kronos
    Mustade tiibadega Nyx munes ka hõbedase muna, millest koorus Eros (maa, kuu, äike)– mõlemasooline, kuldsete tiibadega ja nelja peaga (härja möirgamine, lõvi röökimine, mao sisisemine, oina määgimine).
    Üks variant on veel, et Phanes on taevamesilane ja ideaalne vabariik on mesilase kodu. Phanes on päikese ja valguse sümbol, tal on neli pead, mis seotud jumalate elementidega:
    Zeus – jäär - kevad
    Helios – lõvi - sügis
    Hades – madu - talv
    Dionysos – härg - uus-aasta

  • Eelklassikalise (arhailise) mütoloogia ajajärk (põhijooned)


    Kestis teadmata ajast kuni II aastatuhandeni e. Kr.
    Põhijooned: teratomorfism (on ühelt poolt nagu loomad, teisalt nagu koletised), fetišism, animism , zoo-ja fütomorfism, miksantropism (poolinimene, poolloom nt. kentaur , sfinks , Minotauros ).

  • Gaia ja Uranose lapsed


    Gaia – Maa-ema, kes sünnitas kõigepealt Taeva (Uranos) ja koos said nad sajakäelised (hekatonheirid), kükloobid (‘sõõrsilmad’ – neil oli 1 ümmargune silm keset laupa) ja titaanid . Uranos jälestas sajakäelisi ja toppis neid Gaiasse tagasi. Lõpuks sepitses Gaia vandenõu koos oma poja, titaan Kronosega, kes Gaia valmistet sirbiga oma isa kohitses. Maale ja merre pursanud verest ja spermast sigines veel igasuguseid lapsi – madudest jalgadega gigandid; erinnüsed e. fuuriad: Alekto (kes ei jäta rahule), Tisiphone (maksab kätte mõrva eest), Megaira (karistab) – koerapeaga hallikarvsed vanamoorid, vingerdavad maod juuste asemel, silmad verd tilkumas – kui kõik teised koletised on maa pealt pagendatud, jäävad need seni, kuni pattu tehakse; merevahust ja spermast Aphrodite . Uranos needis Kronose ära: “Tehku sinu lapsed sulle sedasama, mida sa mulle tegid!”
    1) Titaanid (12) 6 poissi, 6 tüdrukut
    poisid: Okeanos , Koios , Kreios, Hyperion (see, kes käib kõrgelt – päike), Iapetos, Kronos (aeg)
    tüdrukud: Theia , Rhea , Themis (seadus), Mnemosyne (mälu), Phoibe (hele), Tethys
    Kõigil titaanidel kohutav välimus, olid trotslikud ja ohjeldamatud, Okeanos olla olnud päris kena.
    2) kükloobid 3 poega
    Bronte (müristamine), Sterope, Arges (välgusähvatus)
    3) hekatonheirid (sajakäelised ja viiekümnepealised hiiglased)
    Kottos, Brioreos, Gyes

  • Kronos ja titaanide ülestõus


    Vt. eelmine pt.

  • Titaanid ja nende lapsed


    Kronos+Rhea (lapsed Hera , Demeter , Hestia , Hades, Poseidon , Zeus)
    Okeanos+Tethys ( okeaniidid : Metis &co; Kratos , Zelos, Nike – kord, töö, rahu)
    Hyperion+Theia (Helios, Selene , Eos)
    Koios+Phoibe ( Leto – Apolloni ja Artemise ema, Astraia)
    Iapetos+ Klymene ( Atlas – ‘ tala , kandja’, Menoitios, Prometheus – ettemõtleja, Epimetheus - tagantjäreletark, tuulepea)
    Kreios /+Eurebeia – mittetitaan/ (Astraios / Eose mees/, Pallas /Styxi mees/, Perses)
    Themis ja Mnemosyne olid pärast Zeusiga abielus, vt. pt. 16

  • Klassikalise (heroilise) mütoloogia ajajärk (põhijooned)


    Mäe- ja taevamütoloogia: Tessaalia mägismaa Olümpose tipp küünib pilvedeni; eelmine ajastu oli ktooniline (maa). Olulisteks märksõnadeks muutuvad mägi, taevas, kosmos vs kaos, harmoonia , määr, mõõt, kord, keha ja vaimu ilu. Antropomorfism: jumalad on inimkujulised. Heroism, kangelaslikkus .

  • Kronose kukutamine; titanomahhia ja gigantomahhia


    Zeus (peideti isa eest ära; Kronos neelas tema pähe suure kivi alla) kasvatati üles Arkaadias. Armus tädi Metisesse (Okeanose tütar). Rhea/Gaia keeras kokku meenapsi, Zeus läks joogikallajaks Kronosele, jootis sisse, Kronos öökis lapsed välja. 10 aastat kestis võitlus: Kronos+titaanid vs Zeus + Okeanos + Prometheus + kükloobid + hekatonheirid (kõue, välgu ja maavärinaga). Zeus sai veel Hadeselt nähtamatukstegeva kiivri, Poseidonilt ahingu. Hades varastas magava Kronose relvad, Poseidon vehkis ta nina ees kolmhargiga, Zeus virutas talle välguga, kui Kronos harki vahtis. Titanomahhia – titaanid kaotasid ja heideti Tartarosse; Atlas (Iapetose poeg, Prometheuse vend) pandi taevavõlvi õlgadel hoidma.
    Pärast titaanide langust tõi Gaia ilmale viimase ja kõige jubedama koletise – sajapealise tuldpurskava Typhoni, kes, nagu gigandidki, astus jumalate vastu. Kuna Zeus oli saanud välgu ja kõue valdajaks, sai neist jagu.
    Gigantomahhia – gigandid võitlesid olümplaste+Heraklese vastu; paisati maa alla.

  • Olümplased; Zeus, tema vennad ja õed, naised ja lapsed


    Zeusi vennad ja õed: vt. 13.
    Zeus – taevas, Hades – allilm , Poseidon – meri. Maa ja Olümpos ühishalduses, Zeus tikkus võimu usurpeerima. Olümplased, 12 tk. (Vastandati mujalpesitsevaile). Zeus, Hera, Athena , Apollon , Poseidon, Artemis , Aphrodite, Hephaistos , Demeter, Ares , Hermes , Hestia.
    Z+Metis: Metis pidi sünnitama lapse, kes isa troonilt tõukab; Z sõi ta ära, sai hirmsa peavalu, Athena kargas Z. peast välja, kui Hephaistos Z. kolju suure kirvega lõhestas.
    Z+Themis (‘ taevane õiglus’): 3 hoori, 3 moirat (vt. nr. 17)
    Z+Dione ?Aphrodite
    Zeus+Hera: Ares (sõjajumal), Eris (tülijumalanna), Hebe , Eileithyia (sünnitusabijumalanna), Hephaistos (? isadus kahtlane),
    +Demeter: Persephone , ???????? Dionysos
    +Leto: Apollon&Artemis
    +Mnemosyne: 3 moirat, 9 muusat (vt. 17)
    +Eurynome (Okeanose tütar): graatsiad e. kariidid (3 tk): Aglaia ‘sära’, Euphrosyne ‘rõõmsameelsus’ ( armastas & kaitses luuletajaid), Thaleia ‘õitseng’
    Inimesed: Io ->Epaphos (‘ puudutus ’, Z rasestas Io puudutuse teel), Heraklese esiisa; Leda ( Sparta kuninga Tyndareose naine)-> Kastor ja Polydeukes e. Dioskuurid, kellele on pühendet Kaksikute tähtkuju ning Helena; Europe (Siidoni printsess ), Z. ilmus sõnni kujul-> Minos , Kreeta valitseja ja Hadese kohtumõistja nr. 1, Rhadamanthys, tark seaduseandja ja Hadese kohtumõistja nr. 2 ning Sarpedon, esimene Lüükia kuningas; Semele ->Dionysos; Danae ( Argose kuninga Akrisiose tütar), Z ilmus kuldse vihmana -> Perseus , vt. 18; Alkmene , (väepealik Amphitryoni naine) -> Herakles , kaksikvend Iphikles/Eurystheus, - inimpoeg; Dia ->Peirithoos, Iapiitide kuningas; Antiope (Teeba kuninga Nykteuse tütar) -> Amphion ja Zethos, püstitasid Teeba müüri.
    Nümfid: Maia, (Atlase tütar, mäginümf)->Hermes, Aigina (jõejumal Asopose tütar)-> Aiakos ( Achilleuse vanaisa, Hadese kohtumõistja nr.3), Kallisto (Artemise saatjaskonda kuuluv nümf, kellest sai Suur Vanker e. Ursa Major)-> Arkas
    Ei õnnestunud kindlaks teha, kellega Zeus sai Tantalose .

  • Hoorid, moirad ja muusad


    Hoorid : lille-, viljajumalannad: Thallo, Auxo, Karpo (‘õitsemine’, ‘kasv’, ‘vili’). Esinevad ka Eunomia (‘hea seaduslik kord’), Dike (‘inimlik õiglus’), Eirene (‘rahu’) nimede all.
    Moirad : Klotho (ketras elulõnga), Lachesis (võttis kinnisilmi loosi, määras saatust, elulõnga pikkust), Atropos (ei saanud end pöörata, lõikas lõnga katki; teise jutu järgi kirjutas kõik otsustatu üles hoopis). Võimalik, et nende ema oli Nyx (öö).
    Muusad : Kalliope (eepiline luule, kangelaslaulud ), Erato (armatusluule), Polyhymnia (pühad hümnid, muusika ), Euterpe (lüüriline luule?laul), Thaleia (komöödia), Melpomene (tragöödia), Terpsichore (tants), Kleio (ajalugu), Urania ( astronoomia ). Neil olid sinised loorid. Neil 4 mäge: sündisid Pierosel, liiklesid Parnassosel, Helikonil ja Olümposel.

  • Sisyphos, Perseus, Bellerophontes, Midas, Narkissos


    Sisyphos . Korintose kuningas. Zeus varastas jõejumal Asopose tütre, Sisyphos nägi pealt, kaebas Asoposele ära. Surmal kästi ta ära viia, aga S pani Surma luku taha. Ares vabastas sõber Surma.(Üks ta vähestest õnnestund operatsioonest). Surm viis S ära, aga too oli käskinud mitte matuseohvreid tuua. Allilmas kurtis, et naine ta unustanud; lasti minna vaatama, aga S jäigi rõõmsalt maa peale. Surm viis ta jälle tagasi ja Zeus karistas: S pidi Hadeses kivi mäkke lükkama, enne tippu veeres kivi alla.
    Perseus. Danae ja Zeusi poeg; Danae isa Akrisios kartis , et P tapab ta ära. Pani D&P kasti, merre. Kalur Diktys leidis. Kuningas Polydektes käskis P-l tuua Medusa pea. Asi õnnestus Athena (andis kilbi) ja Hermese (mõõga) abiga; graiad andsid talle nõu, kuis nümfide käest näpata lendavad sandaalid, nähtamatustav kiiver ja võlupaun. Tagasiteel P kivistas Atlase, vabastas kuningatütar Andromeda merekoletise käest (kivistas koletise), abiellus temaga, pani Diktyse troonile. Läks Danae ja Andromedaga Argosesse. Kettaheitel lõi kogemata surnuks oma raugast vanaisa.
    Bellerophontes. Korintose heeros . Sisyphose pojapoeg. Isa mõrvas kahtlustatuna pani plehku. Jäi kuningas Proitose juurde. Tolle naine tahtis B-t võrgutada, aga lükati tagasi. Naine kaebas mehele; Proitos saatis B-e Lüükiasse oma äia Iobatese juurde, et too ta tapaks . Püüdis Pegasuse kinni ja ta abiga täitis muudki Iobatese antud ülesanded (tappis Kimääri, võitles amatsoonide vastu); üritas ratsutada Olümposele, aga jumalad vihastasid ja Pegasus viskas ta sohu.
    Midas . Früügia kuningas; sai kätte purjus Silenose, kes talle mitu päeva lugusid jutustas. 10 päeva pärast viis Dionysosele tagasi. D-l hea meel; lubas täita mistahes soovi. Midas soovis, et kõik, mida ta puudutab, muutuks kullaks. Kullaks läks ka toit ja jook . Näljasurma vältimiseks palus M D-l kingitus tagasi võtta. D käskis pesta Paktolose jões. Pärast olla sealt kulda leitud.
    Midas valiti vahekohtunikuks pillivõistlusel Apolloni ja Paani vahel. Mägedejumal Tmolos ütles võitjaks Apolloni, Midas arvas Paani paremaks. Apollon tõmbas talle eeslikõrvad. Midas varjas neid mütsi all. Juukselõikajast teener sai teada; ei suutnud saladust pidada, kaevas jõe äärde augu , sosistas sinna: ”Kuningas Midasel on eeslikõrvad” ja ajas augu mulda täis. Kõrkjad kasvasid sinna, tuul liigutas neid ja sosistas sama lauset.
    Narkissos. püha jõe Kiphissose poeg; käis ja vallutas nümfide ja drüaadide südameid, kuid ei hoolinud neist. Echo armus temasse, N tõukas ta ära. Aphrodite karistas teda: N armus oma veepeegelpilti ära. Vaatas seda seni, kuni suri. Nümfid & drüaadid halasid; kasvas lill – nartsiss. Echo hulkus mööda metsi, kuni temast jäi vaid hääl – kaja .

  • Minos ja tema vennad; Pasiphae, Daidalos ja Ikaros


    Minos, Rhadamanthys ja Sarpedon olid Zeusi ja Europe pojad. Sarpedon läks Minosega tülli, lahkus Kreetalt ja sai Lüükia kuningaks. (Trooja sõjas osales troojalaste poolel, oli Hektori järel 2. kangelane, langes Patroklose käe läbi.) Minosest sai Kreeta kuningas. Daidalos (‘taidur’), Erechtcheuse soost kunstnik, arhitekt ja leidur , pagendati süüdistustega oma andeka õpilase (ja võimaliku tulevase rivaali) Talose tapmises Ateenast , sattus Kreetale. Minos oli üliõnnelik, sest oli ikka Ateenat kaunite ehitiste pärast kadestanud. Daidalos ehitas Knossose ja kogu saare uhkeid losse täis, võttis naise (Naukrate Küklaadidelt) ja sai poja Ikarose. Jäi varsti leseks. Minose naine oli päikesejumal Heliose tütar Pasiphae. Neil oli olnud poeg Androgeos, kes oli Ateenat külastades jahiretkel hukkunud (teise versiooni järgi kuningas Aigeuse käsul reetlikult tapetud), mispeale Minos vallutas maa ja nõudis võigast andamit – iga 9 aasta järel 7 neidu ja 7 noorukit, kes anti Minotaurosele (‘Minose härg’) Kord oli Poseidon andnud Minosele väga ilusa sõnni, et M. selle talle ohverdaks, kuid M. ei raatsinud ja jättis sõnni endale. Karistuseks pani Poseidon Pasiphae sõnnisse armuma. Pasiphae laskis Daidalosel ehitada lehmakuju, puges sellesse, et sõnniga ühte saada. Sellest ühendusest sündiski Minotauros – pooleldi härg, pooleldi mees. Minos sundis Daidalost ehitama Minotaurosele vangla , kust on võimatu välja pääseda. D. ehitas labürindi. Ühe järjekordse inimsaadetise hulgas tuli labürinti Aigeuse poeg Theseus, kes magava Minotaurose rusikatega surnuks peksis (teises variandis sai Minose tütrelt Ariadnelt võlumõõga) ja Ariadnelt saadud lõngakera abil ka labürindist välja oskas minna, päästes nii iseenda, oma kaaslased kui ka Ateena (linn ei pidanud enam Minosele andamit saatma ). Kui M. sai teada, et A. oli Theseust aidanud D. nõuannete järgi, oli ta marus ja sulges Daidalose ja Ikarose labürinti. Kaastundlik Pasiphae käis neid seal vaatamas ja tõi D. palvel sulgi. Neist meisterdas D. endale ja I-le tiivad, nad tõusid lendu ja põgenesid sel moel Kreetalt. Vaatamata isa hoiatusele lendas I. liiga kõrgele, päike sulatas vaha, mis sulgi koos hoidis, I. kukkus merre ja hukkus (->Ikaaria meri). D. lendas edasi, jõudis Sitsiiliasse ja sai pol. varjupaika kuningas Kokalose õukonnas. Pojale surma toonud tiivad hävitas D. kohe maale jõudes. D. ehitas Lõuna-Sitsiiliasse vägeva Akragantose müüri. Vihane Minos aga asus vägeva laevastikuga teele, et D. üles otsida ja tagasi Kreetale toimetada. Ta ei teatanud avalikult, et otsib D-t, vaid näitas kõikjal merejumal Tritonilt saadud pikka teokarpi (mida puhudes Triton võis tormi tõsta) ja otsis meistrit, kes suudaks niidi läbi teokarbi keerulise sisemise käigustiku ajada. D. sidus sipelgale niidi ümber ja ülesanne oligi lahendatud. M. teadis, et ainult D. võis selle peale tulla. Aga sitsiillased ei andnud D-t Minosele, vaid, et Kreeta sõjaväe rünnakust (mis keeldumise korral oleks järgnenud) pääseda, kallasid vanni võtvale M-le paar katlatäit keeva vett kaela ja kõrvetasid ta surnuks ning teatasid, et tegu oli õnnetusega. D. naasis Ateenasse, kus troonile oli tõusnud Theseus ja süüdistused ära langenud. M. ja tema vend Rhadamanthys said pärast surma koos Aiakosega Hadese riigis kohtumõistjateks.

  • Theseuse elu ja kangelasteod


    Ateenlaste rahvuskangelane. Tema isa oli kuningas Aigeus. Theseus kasvas emakodus Lõuna-Kreekas. Enne ta sündi isa läks Ateenasse tagasi, jätnud enne ühte koopasse paari jalatseid ja mõõga, kattis need kiviga. Ütles naine Aithrale, et kui poiss (kui sünnib poiss) on küllalt tugev, et kivi kõrvale lükata ja asju kätte saada, siis võib tulla Ateenasse isa otsima .
    Theseus sai sellega hakkama, kui oli suureks kasvanud, aga enne, kui ta Ateenasse jõudis, sai temast loomulikult kangelane. Ta lõi maha mitu kurjategijat, kasutades selleks viisi, kuidas nood inimesi piinasid. Skiron, kes sundis kinnivõetud teelisi oma jalgu pesema, enne kui nad merre heitis, sai kuristikku virutatud. Prokrustes , kel oli säng, kus ta oma külalisi lühemaks raius / pikemaks venitas, et paras saaks, sai ise oma sängi topitud.
    Ateenasse jõudnud, paluti ta kohe kuninga juurde, kes kavatses ta ära mürgitada, teadmata, et kangelane on ta enda poeg. Niisugust nõu oli andnud talle Medeia , kel oli kuningale suur mõju. Medeia ulatas Theseusele mürgikarika, kuid viimane tõmbas kohe mõõga tupest, soovides end isale tunda anda. Isa paiskas karika põrandale ning kuulutas, et T. on tema poeg ja pärija. Medeia pages Aasiasse .
    Minotaurosele tuli saata järgmine ohver (vt. 19). Theseus, päästnud end ja teisi, võttis Ariadne kaasa ja koos purjetati tagasi Ateena poole. Vahepeal peatuti Naxose saarel. 2 varianti: kas T jättis Ariadne saarele magama, või jäi Ariadne merehaigeks, T jätnud ta kaldale puhkama , läind laeva korrastama, kuid tormituul kandnud laeva merele . Tagasi jõudes leidnud T Ariadne surnuna eest.
    Ohvreid viiv laev pidi tagasitulekul heiskama senise musta asemel valge purje juhul, kui Theseuse päästeoperatsioon korda on läinud. T unustas , Aigeus nägi musta purjega laeva ning kargas südamevalust kaljult merre, mis tema järgi nimetati Egeuse (Aigeuse) mereks.
    Theseus sai kuningaks, pani ameti maha ning organiseeris vabariigi. Jäi ainult väepealikuks.
    Theseus oli kaastundlik ja heasüdamlik. Võttis vastu Oidipuse, kes pärast oma hirmsaid tegusid Teebast välja oli saadetud . Oidipus suri T lohutavate käte vahel.
    Samuti hoolitses T Heraklese eest pärast seda, kui viimane hullumeelsushoos oli tapnud oma naise ja lapsed.
    Amatsoonide maalt tõi ta kaasa abikaasa Antiope (või Hippolyte), sündis poeg Hippolytos . Amatsoonid tulid röövitud kaaslast päästma, kuid T lõi nad puruks. Niikaua kui Theseus elas, ei tunginud enam ükski vaenlane Atikasse (maa-ala Ateena ümber).
    Theseus käis ka argonautidega koos kuldvillakut otsima, võttis osa Kalydoni jahiretkest, kakles sõber Peirithoose (Zeusi ja Dia poeg)pulmas kentauridega. Peirithoose naine tapeti sessamas pulmas; uut oli vaja. Tahtis saada Persephonet ( Demeteri tütar, Hadese naine); Theseus otsustas siis hankida endale Trooja Helena, kes oli veel laps. Said kätte ka, aga Helena vennad Kastor ja Polydeukes (Dioskuurid) võtsid õe tagasi. Õnneks ei kohtunud nad seal Theseusega, kes oli juba teel allilma Persephonet röövima. Sõbrad jõudsid kohale, aga Hades ei tahtnud sugugi naisest lahkuda ning pani avantüristid sõbralikult istuma unustuse toolile, mistõttu noil kadus igasugune ettekujutus sellest, kes või kus nad on. Peirithoos jäigi sinna, aga Theseuse tõstis Herakles allilmas käies toolilt maha ja tõi tagasi. Peirithoost ta kätte ei saanud, Hades ei lasknud. Teadis küll, kes ta naist endale tahtis.
    Vanemas eas abiellus Theseus Ariadne õe Phaidraga, kes võttis ja armus T ja amatsooni poega Hippolytosse. H austas Artemist; Aphrodite sai kadedaks ning laskis Phaidral armuda. Hippolytos põlgas ta loomulikult ära; Phaidra tappis end, jättes kirja, et H on teda rüvetanud. Theseus needis poja ära ning palus Poseidonilt talle kättemaksu. H lahkus kodunt, kuid merekaldal tuli koletis merest, hobused hakkasid lõhkuma, kaarik purunes, H sai surmavalt vigastada. Artemis ilmus ja teavitas Theseust, et H on süütu. T kahetses, H andis andeks ja suri ära.
    Theseus suri kah vääritut surma – tema tappis ta sõber kuningas Lykomedes, aga keegi ei tea, miks.

  • Atreus ja tema pojad


    Kõigepealt oli Tantalos , Zeusi poeg, kes käis jumalate juures söömas; jumalad tulid vastukülaskäigule. Tantalos keetis oma ainukese poja Pelopsi pidusöögiks. Jumalad said loomulikult asjast aru ning karistasid Tantalost, pannes ta Hadese tiiki, millest ei saanud juua, sest vesi kadus ära, kui Tantalos kummardus. Ta pea kohal oli viljapuu, mille oks tõusis kõrgemale niipea, kui Tantalos end sirutas , et vilju haarata.
    Pelops äratati ellu. Üks õlg tuli teha elevandiluust , sest Demeter oli hajameelsusest rooga maitsnud. Pelops nais printsess Hippodamia, ent pidi enne tolle isa Oinomaosega võidu kaarikul sõitma. Oinomaose hobused olid Arese enda kingitus. Pelopsil oli valida, kas võit või surm, ja võit polnud eriti võimalik. Hippodamia meelitas isa teenrit Myrtilost, kes keeras Oinomaose kaarikul mingid poldid lahti, nii et kaarik lagunes sõidu ajal ära; Oinomaos sai surma. Tasuks nõudis Myrtilos poolt kuningriiki; Pelops oli kade ja tõukas mehe kaljult alla. Kukkudes needis Myrtilos ära Pelopsi ja ta järeltulijad.
    Tantalose tütar Niobe oli abielus Zeusi ja Antiope (vt. 16) poja Amphioniga. Neil oli 7 tütart ja 7 poega. Niobe arvas, et on oma lastega parem jumalanna Letost, ning tahtis, et teda austataks jumalanna asemel. Leto käskis oma lastel Apollonil ja Artemisel Niobe lapsukesed hävitada, mida nood ka tegid. Niobe muutus kiviks, kes nutab suuri pisaraid.
    Pelopsil oli 2 poega – Atreus ja Thyestes. Viimane armus venna naisesse, Atreus saatis ta maalt välja, kuid kutsus hiljem tagasi, tappis venna kaks väikest last ning söötis nende isale sisse. Teo eest kannatasid Atreuse lapsed…
    Atreus oli Mükeene kuningas. Tal oli naine Aeropega 2 poega: Agamemnon (naine Klytaimestra , Tyndareose ja Leda tütar) ja Menelaos (naine Helena – see, kelle pärast peeti Trooja sõda). Helena ja Klytaimestra olid õed. Trooja sõjas oli Agamemnon Kreeka sõjaväe ülemjuhataja; ohverdas sõjaväe pealekäimisel lahinguõnneks tütre Iphigeneia . Klytaimestra oli kättemaksuks soetanud armukese; kõik teadsid seda peale sõjast naasva Agamemnoni. Too oli toonud kaasa Kassandra , ennustajavõimega neiu . Klytaimestra tappis Agamemnoni, abiks armuke Aigisthos, kes oli Thyestese noorim poeg (Thyestese enda tütre Pelopeiaga, sest oraakel oli öelnud, et see on ainus võimalus Atreusele Thyestese väikeste poegade tapmise eest kätte maksta). Aigisthos maksis kätte oma vendade tapmise eest Agamemnonile kui Atreuse järeltulijale.
    Agamemnonil ja Klytaimestral oli veel 3 last: tütred Elektra ja Chrysothemis ning poeg Orestes. Viimane oli saadetud sõbra juurde, muidu oleks Aigisthos ta tapnud. Elektra haudus kättemaksu. Orestesel oli valida, kas saada isa reeturiks või ematapjaks. Apolloni oraakli käsul tappis ta ema ja tolle armukese; erinnüsed röövisid talt mõistuse; lõpuks leidis ta lunastuse, paludes Ateenas Athena kuju ees armu . Ta kahetses pattu, erinevalt oma esivanemaist, ning Athena andestas talle.
    Iphigeneia olevat ohverdamisel ära päästetud – Artemis viis ta tauride maale (Tauris) oma templisse preestrinnaks. Neil oli seal komme ohverdada Artemisele iga kreeklane , kes maale sattus. Iphigeneia pidi hukatavaid ette valmistama. Mõne loo järgi ikka veel erinnüstest piinatud Orestes jõudis koos sõber Pyladesega (Elektra mees) Taurisesse, sest Delfi oraakel oli sealt käskinud tuua ära Artemise püha kuju, siis leidvat ta rahu. Mehed hakkasid Iphigeneiaga vestlema, tuli välja, kes ta on ning et Orestes on ta vend; neiu võttis jumalakuju ning kasutades oma mõjuvõimu kohalike hulgas, põgenes koos venna ja õemehega. Korraks tabas neid ebaõnn – vastutuul ähvardas randa tagasi puhuda, Taurise kuningas Thoas vihastas, ent jumalanna Athena ise ilmus ning käskis lasta põgenikel minna.

  • Teeba müütide tsükkel


    Kadmos (Zeusi äraröövitud Europe vend) oli Teeba kuningasoo esiisa. Delfi oraakel soovitas tal mitte õde otsida, vaid rajada hoopis uus linn – Teeba. Kadmose naine Harmonia oli Arese ja Aphrodite tütar. Neil oli neli tütart ja üks poeg. Semele, Zeusi poja Dionysose ema, suri Zeusi aupaistet nähes; Ino (Phrixose kasuema, vt. 24) mees läks hulluks ning tappis oma ja Ino poja Melikertese. Ino sööstis merre, surnud laps kätel, kuid jumalad päästsid mõlemad ja tegid Ino merejumalannaks. Ino nimetatakse hiljem ümber Leukotheaks, poeg Palaimoniks. Kolmas tütar Agaue tappis meeltesegaduses oma poja Pentheuse, pidades teda lõviks. Hulluse põhjustas Dionysos. Neljandal tütrel Autonoel oli poeg Aktaion, kes sattus peale alasti kümblevale neitsilikule Artemisele, kes solvunult muutis mehe hirveks, nii et tolle omad jahikoerad ta lõhki rebisid. Noorim laps, poeg Illyros, jõudis maale, kus ta vanemad olid jumalaist hüljatuna surnud, ning hakkas seal valitsema. Seda maad nimetatakse Illüüriaks.
    Kadmose järeltulija kolmandas põlves oli kuningas Laios, abielus Iokastega. Oraakel ennustas, et Laios sureb oma poja (Oidipus) käe läbi ning abiellub emaga. Laios käskis poja viia mäekurusse, kus imik oleks pidanud hukkuma. Karjased leidsid lapse ning viisid Korintose kuningale Polybosele, kes ta üles kasvatas. Loomulikult läksid ennustused täide. Laiose tappis röövlijõuk mäekurus, nende seas ka Oidipus. Teebat terroriseeris tollal sfinks – luuras teelisi ning küsis nende käest mõistatust. Kes ära ei arvanud, lükati kuristikku. Teeba jäi piiramisolukorda. Oidipus lahendas mõistatuse, vabastas seega Teeba ning abiellus Iokastega. Teebasse tuli katk. Iokaste vend Kreon saadeti oraakli käest küsima, mis lahti. Vastus oli, et tuleb karistada kuningas Laiose mõrvarit. Oidipus, saades teada, millega ta hakkama on saanud, torkas endal meeleheites silmad peast välja. Iokaste sooritas enesetapu.
    Oidipusel oli Iokastega neli last: pojad Polyneikes ja Eteokles ning tütred Antigone ja Ismene.
    Oidipus loobus troonist, samuti ta vanem poeg Polyneikes. Valitsema hakkas Kreon. Tolle nõudel saadeti Oidipus Teebast välja. Antigone läks kaasa pimedale teejuhiks. Ismene jäi Teebasse informaatoriks. Peale isa lahkumist hakkasid pojad trooni pärast kisklema, noorem, Eteokles, saigi kuningaks ning ajas venna minema. Polyneikes läks Argosesse. Oidipuse elupäevad lõppesid Ateena lähedal, kus ta viibis Theseuse külalisena. Antigone ja Ismene, kes oli isa surivoodile rutanud, jõudsid Teebasse tagasi just siis, kui Polyneikes asus Argoses kogutud sõjaväega linna vallutama. Juhtisid Polyneikes ja veel kuus ülikut; Teebal oli seitse väravat. Iga värava jaoks sai üks ülik. Tüliküsimuse pidi pärast mõningast kakelust lahendama vendadevaheline kahevõitlus. Vennad tapsid teineteise. Sõjaväed taplesid edasi. Lõpuks võitis siiski Teeba. Kreon sai jälle troonile. Andis käsu, et ühtki vaenlase surnut ei tohi matta, ka mitte Polyneikest. Ent matmata surnute hinged ei pääsenud üle Lethe jõest. Kreon teatas aga, et see, kes Polyneikese maha matab, peab ise surema. Antigone tegi seda, täites jumalate seadust, ning hukati. Ismenest pole edaspidi enam mingit lugu.
    Teeba vastu võidelnud kuuest sõjapealikust jäi ainsana ellu Adrastos, kes läks Theseuse juurde paluma, et too mõjutaks teebalasi surnuid välja andma. Theseus küsis rahva käest nõu; rahvas nõustus ülekohut tasuma. Ateena sõdalased vallutasid Teeba. Nad oleksid võinud kõik linnaelanikud orjadeks teha, ent Theseus hoidis neid tagasi: nad olid tulnud ainult surnuid matma . Seda ka tehti ning mindi koju tagasi (Ateenasse). Ent väejuhtide noored pojad tõotasid kättemaksu, mis teostus u 10 aasta pärast: teebalased põgenesid, Teeba tehti maatasa. Põgenemise ajal kadus Teiresias, Teeba pime ennustaja (jäi pimedaks sellepärast, et Zeusile ei meeldinud, et ta liiga palju teab. Siis hakkas jumalatel tast kahju ja Athena andis talle saua, mis ta samme juhtis).

  • Heraklese elu ja kangelasteod


    Herakles oli Kreeka suurim kangelane. Kuningas Amphitryoni naise Alkmene ja Zeusi poeg. Zeus tahtis teha temast kui tol päeval esmasündinust maailmavalitseja, kuid Hera ajas selle nurja, lastes Eurystheusel enne ilmale tulla. H oli loll , aga tugev – nagu Kalevipoeg. Hera saatis paar madu teda hällis tapma, aga H kägistas need ära. Samuti lõi surnuks ühe oma õpetaja. Loomulikult kahetses ta kõike siiralt, mida paha teind oli. Teeba kuningas Kreon andis talle naiseks oma tütre Megaira. Hera saadetud meeltesegaduses tappis H oma naise ja lapsed. Süüteo hüvitamiseks või surematuse saamiseks pidi H Delfi oraakli sõnul Eurystheuse 12 ülesannet täitma.

    12 vägitööd (kr. dodekathlos)


  • Kägistas surnuks haavamatu Nemea lõvi, kandis hiljem tema nahka, mis muutis haavamatuks;
  • Tappis Lerna Hydra (9-pealine koletis, üks pea oli surematu ning iga muu pea maharaiumisel kasvas 2 asemele. H nõbu Iolaos aitas: kõrvetas maharaiutud kohad kinni, siis ei kasvanud enam asemele. Surematu pea mattis H kalju alla.);
  • Püüdis kinni Kerynitia metsas eluneva Artemisele pühendatud emahirve;
  • Püüdis kinni suure metssea Erymanthose mäel – jooksutas ja väsitas notsu ära ning ajas siis lumme;
  • Puhastas 1 päevaga Augeiase tallid – juhtis 2 jõge kokku ning pani voolama läbi tallide;
  • Ajas ära Stymphalose rahva nuhtluse – inimsööjad linnud – peletas nad peidust välja ning laskis maha;
  • Tõi Kreetalt metsiku sõnni, kelle Poseidon Minosele kinkinud oli. Ilmselt tegi Pasiphae sõnniga oma tembud enne ära (vt. 19)
  • Tõi ära Traakia kuninga Diomedese inimsööjad märad. H tappis D-e ja ajas märad ära.
  • Tõi amatsoonide kuninganna Hippolyte vöö. Hera pani amatsoonid arvama , et H tahab kuningannat röövida; nood tungisid H laevale kallale. H lõi Hippolyte maha, sai ka ülejäänud vihastest naistest jagu ja sai vöö kätte.
  • Tõi ära Geryoni kariloomad ( veised ). Geryon oli 3 kerega koletis, elas Erythial, ühel läänepoolsel saarel.
  • Tõi ära hesperiidide kuldsed õunad. H ei teadnud, kust neid otsida, läks hesperiidide isa Atlase käest küsima. Lubas hoida taevavõlvi, kuni Atlas õunad toob. Atlas tõigi, aga ega ta siis taevast enam hoida tahtnud. Lubas ise õunad Eurystheusele viia. H palus Atlasel korraks taevas tagasi võtta, kuni tema, Herakles, omale padja õlale asetab, et pehmem oleks. Loomulikult võttis ta õunad ja tegi sääred.
  • Pidi tooma allilmast Kerberose. Hades andis nõusoleku tingimusel, et H ei kasuta relva, vaid ainult kätejõudu. Muuseas tõstis ka Theseuse unustuse istmelt maha. Eurystheus, arukas mees, laskis H-l koera tagasi viia – milleks hirmsat looma ikka pidada.
    Muid vahvaid asju tegi veel. Kakles Antaiosega, kes oli võitmatu, sest sai maast jõudu. H tõstis gigandi maast lahti ja kägistas ära. Võitles jõejumal Acheloosega Deianeira pärast, kes siis H naiseks sai. Õunte toomise vahepeal lasi maha Prometheust nokkiva kotka. Tõi tagasi Tessaalia kuninga Admetose naise Alkestise, kes oma mehe eest surnud oli – kakles selle nimel koguni Surma endaga.
    Pärast abiellumist Deianeiraga olid H ja D ületanud jõe, kus kentaur Nessos ülevedajaks oli. kentaur solvas D-d, H tappis ta. Kentaur palus D-l võtta mõni tilk oma verd ning kasutada seda H võlumiseks, kui tollele peaks mõni teine naine meeldima . H vallutas Eurytose linna, saatis vangid, sh printsess Iole, koju. Käskjalg väitis, et H olla printsessi armunud. D võidis H särgi alleshoitud kentauri verega ning saatis mehele. Kui H rüü selga tõmbas, läks ta ihu elusalt põlema vms. Aga ta ei saanud surra. D tappis end, kui kuulis , mis oli juhtunud. H käskis ehitada tuleriida ning läks sedasi ise Surma juurde. Ta võeti taevasse ning talle anti Hebe naiseks.

  • Argonaudid


    Argonaudid käisid koos Iasoniga kuldvillakut otsimas. Eelnev lugu: Kreeka kuningas Athamas jättis maha naise Nephele ning võttis uue, nimega Ino. Too püüdis vabaneda esimese naise pojast Phrixosest, et ta oma poeg saaks pärijaks. Ino kõrvetas seemnevilja; käskjalg saadeti oraakli juurde küsima, mida teha; Ino käskis tal öelda, et Phrixos tuleb ohverdada. Hermes saatis kuldvillase jäära päästjaks; too haaras poisi ja ta õe Helle turjale ning kandis läbi õhu minema. Helle kukkus merre, mis nimetati Hellespontoseks. Poiss jõudis Kolchisesse ning ohverdas Zeusile tänutäheks jäära, kinkis kuldvillaku kuningas Aietesele.
    Phrixose lellepoeg Iason tuli Kreeka riiki (?) päästma oma kurja nõo Peliase käest. Pelias käskis tal tuua villaku. Iason ajas meeskonna kokku (50 tk). Sinna kuulusid mitmed vägevad mehed: Admetos (vt. 23 lõpp), Dioskuurid (vt. 16), Herakles, Meleagros, Orpheus ( muusik ), Peleus (Achilleuse isa), Telamon jt. Laeva nimeks sai “ Argo ”. Vapraid mehi kaitses ja aitas Hera.
    Lemnose saarel, kus elasid ainult naised, tehti esimene peatus. Järgmises peatuspaigas päästsid põhjatuul Borease pojad ennustajavanamees Phineuse harpüiade käest, kes kogu aeg tolle toidu ära sõid. Rauk ennustas argonautidele, mis neid ees ootab. Järgmiseks pidid argonaudid läbi pääsema põrkavate kaljude – Sümplegaadide vahelt. Kõigepealt lasti tuvil läbi lennata , siis läks “Argo” järele. Pääsesid läbi; kaljud olevat sestpeale paigale jäänud. Lähedale jäi amatsoonide maa (amatsoonid olid Arese ja nümf Harmonia tütred), mehed oleks tahtnud lahingut lüüa, aga tuul puhus nad edasi otse Kolchisesse.
    Hera palus abi Aphroditelt, kes pani Kolchise kuningatütre Medeia armuma Iasonisse. Medeia oli nõid. Papa Aietes loomulikult vihastas, kui kuulis, miks võõrad tulnud on, ning andis neile raske ülesande: tuli ikestada kaks härga, kelle jalad olid pronksist ja hingeõhk leegitses, ning künda nendega põldu, külvata lohe hambaid ning lüüa maha neist silmapilkselt tärkavad relvastatud mehed. Medeia andis Iasonile võlusalvi, mis kaitses teda terve päeva mistahes ohu eest. Iason sai ikestamisega toime ning kui sõdalased tärkasid, viskas ta Medeia õpetuse järgi nende sekka kivi, mispeale sõjamehed hakkasid üksteist tapma. Aietes oli nördinud ning läks uut salanõu hauduma. Ent Medeia aitas villaku kätte saada ( salaja ; seda valvas lohe) ning mehed põgenesid koos Medeiaga juba samal ööl. Aietes saatis oma poja Apsyrtose põgenikke taga ajama , ent Medeia tappis oma venna. Õnnelikult pääseti ka Skylla terava kalju ja Charybdise veekeerise eest.
    Kreekasse jõudes läksid argonaudid laiali. Pelias oli vahepeal sundinud Iasoni isa enesetapule; Iason otsustas kätte maksta. Medeia kutsus Peliase tütred ning näitas neile oina noorendamist – lõikas looma tükkideks, viskas katlasse ning ütles võlusõna, mispeale katlast kargas välja noor tall. Tütred tegid kõheldes isaga samuti, ent kui nad võlusõna ootama jäid, oli Medeia juba kadunud.
    Medeia tegi Iasoni pärast igasugu õudusi; ent Iason jättis ta lõpuks maha, et abielluda Korintose kuninga tütrega. Medeia võidis oma kõige kaunima rüü mürgiga ning saatis selle oma poegadega tulevasele mõrsjale, kes rüü kohe selga pidi tõmbama. Rüü põletas ihu ära. Medeia tappis oma (ja Iasoni) pojad ning põgenes lohekaarikus.
    Kuldvillaku müüt tekkis mileetoslaste meresõitudest Musta mere rannikualadele (vt. suur kolonisatsioon, 26).

  • Arhailine ajajärk (VIII-VI) ja selle kultuur


    Elualadel, kus massiliselt kasutati orjatööd, ei arenenud tehnika kuigi oluliselt. Põllumaj-s olid põhitööriistadeks puuader ja kõblas. Kaheväljasüsteem, pms. nisu ja oder, siis said tähtsaks oliivi- ja viinamarjakasvatus. Veis kui tööloom, mägistel aladel kitse- ja lambakasvatus . Hobusekasvatus oli heal järjel Boiootias ja Tessaalias. Mesindus . Kalapüük ja mereandide kogumine – Homerose aegadest paremal tasemel. Naha töötlemine. Villase riide kudumine algelistel vertikaalsetel kangastelgedel.
    Kaevandati rauda, vaske, hõbedat ja seatina – nii lahtised karjäärid kui allmaakaevandused. Eriti tasemel olid Sparta (Lakoonika mk.) rauatooted. Raudesemeid valmistati tagumise, vask- ja pronksasju pms. valamise teel
    Puusepatöö arenenuim eriharu – laevaehitus. Korintlased leiutasid VII saj. lõpul uue laevatüübi – trieeri, 3 sõudjatereaga kiire sõjalaeva, mis vahetas välja Homerose-aegse pentekonteeri (50 sõudjaga laeva). Korintlased olevat leiutanud ka ankru.
    Relvade valmistamine: Odaotsad ja mõõgad taoti rauast, kiivrid , turvistikud ja säärekaitsed tehti pronksist, kilbid tehti puust, kaeti nahaga ja löödi üle vasega.
    Keraamika. Valmistati katusekive ja savinõusid, lampe , terrakotat, kedervarsi. Vormiti käsitsi ringiaetaval potikedral, kuivatati ja põletati.
    Kiviraiumine: Pae, liivakivi ja marmori murdmine ja tahumine.
    Linnaehitus . Ülalinnas (akropolil) asusid tähtsamad templid, see oli kindlustatud, et pakkuda kaitset sõja ajal. All-linnas olid käsitööliste ja kaupmeeste majad, all-linna keskel väljak (agoraa), kus peeti turgu ja rahvakoosolekuid. Alles VI saj. hakati all-linnu müüridega ümbritsema. Umbes sel ajal hakatakse linnu süstemaatiliselt planeerima, kvartalid saavad täisnurkse kuju vastavalt sirgete ristuvate tänavate võrgule. Arhitektuur . Veevõtukohad – sammastega portikused, ehitati eesrindlikumates linnades koos veejuhtmetega. Templid olid pühendatud polise kaitsejumalustele. Kreeklased arvasid, et jumal elab templis , seal ei peetud jumalateenistusi , vaid hoiti jumala kultusotstarbelist kuju. Kombetalitusi peeti templi ees altari juures. Seal ohverdati ja põletati ohvrilooma kere . Selline templitüüp oli välja kasvanud megaronist, egeuse ajajärgu elumajast, alles IX-VIII saj. hakkasid Spartas tekkima elumajast erinevad templid, mis levisid teistesse polistesse VII saj. Sarnasus megaroniga säilib templi siseruumide üldises plaanis, templihoone kaetakse 2 poolega murdkatusega ja ümbritsetakse igast küljest sammaskäiguga – peripteer (‘ümberringi sulgedega kaunistatud’). Hoone saab majesteetliku ilme ja eristub teravalt elumajadest. Alguses pms. paekivist , hiljem marmorist. Dooria sammas – kannelüüridega e. ehisvaokestega tüves ja väga lihtne kapiteel (ülaosa)
    Aioolia stiil – sile sammas ja liiliakuj. kapiteel; joonia stiil – sambal sile baas, kannelüüridega tüves ja voluutidega (spiraaljad kaunistused) kapiteel. Väiksematel hoonetel asendasid mõnikord sambaid naisekujud – karüatiidid.

  • Suur kolonisatsioon


    I, ahhailaste kolonisatsioon (siirdränne põhjast lõunasse) oli juba tugevasti muutnud Egeuse regiooni. II e. suur kolonisatsioon oli veel mastaapsem. Paljud Kreeka emamaa ja Väike-Aasia kreeka linnad rajasid VIII-VI saj. e. Kr. asundusi peaaegu kogu Vahemere ja Musta mere rannikule , nii et lõpuks olid mõlemad mered kreeka kolooniatest ümber piiratud (vt. kaarti ). Põhjused: emamaa ülerahvastus viljakatel aladel, põllumaj. madal tootlikkus ja aristokraatide suurmaaomandi kasv talupoegade arvel. Pol. sisevõitluse teravnemine , mis sundis nõrgema partei esindajaid välja rändama (vt. järgmist punkti). Uued tütarlinnad e. apoikiad olid algselt põllumaj. kolooniad , siis aga nihkusid esiplaanile emalinna (metropoli) kaubandushuvid. Rajamises osales poliitikuid kõigist ühiskonnakihtidest. Neid juhtis oikist, kes jagas maad ja korraldas haldusasju ning oli hiljem linna asutajana kultusliku austuse objekt. Kolooniad olid pol. sõltumatud linnriigid, metropoliga olid ühised füülid, kultus ja maj. sidemed. Põliselanikud alistati ja orjastati või aeti minema. Kolooniatest imporditi emamaale vilja, orje, loomi, kala, soola, ehituspuitu, maavarasid, vürtse, papüürust, vandlit, emamaalt eksporditi keraamikat, metall - ja tekstiiltooteid, veini ja õli. Kolonisatsioon mõjutas sügavalt nii emamaa pol., maj. ja kultuurielu : maj.-elu koondus linnadesse, kus kiiresti arenes käsitöö, tekkis kaupmeeste ja laevnike kiht. Sugukondlikud, trad. ühisk-akorrast pärinevad sidemed lagunesid. Linnad kujunesid orjapidamise keskusteks. Kaubanduslikud kontaktid tõid kaasa edusamme kultuurielus .
    Vanim kreeka koloonia praeguse Itaalia terr-l – Kyme (läänerannikul).Läänes veel Lõuna-Itaalia rannikul – Sybaris, Tarentum jpt.; Sitsiilias – Naxos, korintlaste rajatud Sürakuusa linn ja Rhodose ning Kreeta doorlaste asutatud Gela ja Agrigentum. Kreeklased surusid Sitsiiliast välja foiniiklased. Kirdes Propontise (praegu Marmara meri) ja Pontos Euxeinose (‘külalislahke meri’ - praegu Must meri) rannikule Byzantion , Olbia, Hersonesos, Phasis, Odessos, Pantikapaion, Theodosia, Trapezus, Sinope, Chalkedon – enamuse sealsest ~90 kolooniast rajasid mileetlased; edelas Egiptuse kolooniad Kartaago , Kyreene.

  • Majandus ja poliitika VIII-VI saj. Türannia


    Orjanduse ja poliste väljakujunemise aeg. Perioodi algul valitses peaaegu üle kogu Kreeka sugukondlik aristokraatia, kelle võim tugines primitiivsele maaomandile ja orjapidamisele. Basileuste (väepealikud/ füülivanemad) võim vähenes ajapikku, tähtsamat osa hakkasid mängima aristokraatia nõukogud. Ar. sugukonnad hõlmasid järjest enam maa, mis oli tähtsaim rikkus. Vara soetati ka piraatluse teel. Algas intensiivne raharinglus ning väiksemate maaomanike laostumine . Kehvemad jäid päris maata ja pidid teiste juurde sulasteks minema, lisandus ka võlaorjus. Sellises seisundis talupoegi nimetati eri maakonnis erinevalt: Argolises gümneedid, Sikyonis korünefoorid, Tessaalias penestid, Kreetal voikeedid jne. Viljakaist orgudest mägedesse tõrjutud vabu inimesi nimetati perioikideks. Kehtis suuline tavaõigus e. lihtrahvas pidi aristokraatiale kuuletuma . Sugukondliku vastutuse põhimõte: 1 sugukonnaliikme eksimuse eest vastutab terve sugukond (kasutati tihti ebasoovitavate pagendamiseks). VII saj. algas tugev diferentseerumine , käsitöö eraldumine põllumaj-st ja poliste teke. Töö efektiivsus suurenes oluliselt seoses rauast tööriistade levikuga , mis muutis ka töö korraldust. Põllutööd enam kõigile ei jätkunud, osa talupoegi lahkus võimaliku võlaorjuse eest linnadesse. Rauast relvad – pööre sõjatehnikas. VII-VI saj, saavad lahingute otsustavaks jõuks raskerelvastusega jalaväelased – hopliidid. Efektiivne käsitöö toob kaasa toodanguhulga suurenemise ja vajaduse intensiivsemate turusuhete järele. Linnakäsitöölised hakkavad tootmise suurendamiseks naabermaadest oritööjõudu hankima. Tekib kaupmeeste kiht. Uus, linnastunud, käsitööga seot rikaste kiht satub konflikti põllumaj. aristokraatiaga, kes soovib säilitada pol. võimu monopoli. Pikkamisi kaotas sugukondlik aristokraatia oma võimu varanduslikul alusel tekkinud maa-aristokraatiale, keda linna-aristokraatiaga sidusid ühised maj. huvid. (Juba antiikautorid nimetasid seda seltskonda uusrikasteks e. timokraatiaks.) Sugukondlik kord kaotas oma tähtsuse. Tekkisid ülekreekalised turud , hakati raha müntima (Joonia kreeka linnade initsiatiiv). Lüüdia mündid valmistati kulla ja hõbeda looduslikust sulamist elektronist. VII saj. – mündid Balkani-Kreekas ja Euboia saarel (hõbe). Kujunevad välja orjanduslikud linnriigid – polised .
    Maj. enamarenenud kreeka keskustes, kus pol. segadused olid suuremad, kujunes välja varane türannia – siirdevorm poliste arengus. Türann – kukutanud relvajõul endise valitsuse ja kehtestanud oma ainuvalitsuse, mis põhineb pol. ülemvõimul. 2 vormi: ühel juhul sai türann võimule, kui rahvas hakkas mässama sugukondliku aristokraatia vastu; 2. vorm Väike-Aasia kreeka linnades ja saarekogukondades pärast nende allutamist Pärsia võimule. 2. variant tähendas lihtsalt Pärsia oligarhilistest ringkondadest pärineva tegelase troonilepanekut Pärsia ametnike poolt. Esimese variandi puhul toetus türanni võim vähese maaga või maata kehvikuile. Türannia tähendas tegutsemist linnaorjanduse huvides, vana aristokraatia kõrvaldamist võimult ja füülide reforme (Theagenes Megaras, Polykrates Samosel, Keisthenes Sikyonis). Mitmed türanniad viisid sisse oma raha (Thrasybulos Mileetoses). Mõned türannid algatasid kolonisatsiooni (Kypselos ja Periandros Korintoses) Ateena türannia oli hilisem, valitses Peisistratos ja tema järeltulijad Hippias ja Hipparchos ( viimased ei olnud populaarsed ). Peisistratos oli metseen , lasi esmakordselt kirja panna Homerose eeposed . Peisistratiidide hiilgavas õukonnas elasid poeedid Anakreon ja Simonides. Pärast türannia kukutamist Ateenas kehtestati seal kõige demokraatlikum kord Kreekas. Kuna türanni võim baseerus deemosel, oldi sunnitud neile ka seaduslikke õigusi andma, tekkisid kirjapandud seadustikud. Drakon (VII saj.) töötas välja tavaõiguse, millega keelati suguk -aülikute veritasu , piirati omakohut ja seati karistuste määramine areopaagi ülesandeks. Arist . eraomandit kaitsvad seadused olid väga karmid , põllusaagi varguse eest surmanuhtlus (siit väljend drakoonilised seadused). Soloni (VI saj.) seadused vähendasid karistusmäärasid, likvideerisid võlaorjuse. Riik kohustus juba välismaale müüdud ateenlased tagasi ostma. Kel palju õigusi, neil ka suuremad kohustused ühiskonna ees. Elanikud jaotati omandi suuruse j. 4 klassi, aluseks iga-aastane viljasaak. Pentakosiomedimnid – 500 medimnost vilja (1 medimnos = ca 52,5 l), õli v. veini; ratsanikud – 300, dzeugiidid (härjarakendi ‘zeugos’ omanikud) – 200 ja teegid – alla 200 medimnose. Kõrgemaisse riigiameteisse pääsesid 3 varakama kl. liikmed, arhondiks ja varahoidjaks ainult pentakosiomedimnid. Nemad pidid korraldama ka kulukaid riiklikke tseremooniaid. Kuna sõjavarustuse pidi igaüks enesele ise muretsema, siis ratsaväes said teenida 2 rikkama kl. esindajad, dzeugiidid said teenida hopliitidena, teegid olid sõjaväekohustusest vabad, erandjuhtudel värvati kergejalaväkke või sõudjaiks. Neil oli õigus võtta osa rahvakoosolekuist ja saada valitud vandekohtusse. Kui Ateena võim merel kasvas, suurenes ka nende pol. tähtsus. Solon asutas vanade võimuorganite kõrvale uue – bulee e.400-nõukogu (igast füülist 100). See oli nõuandvaks organiks rahvakoosolekule – ekleesiale, mis tegeles tähtsamate riigiasjadega ja hakkas sestpeale üle võtma areopaagi ja arhontide kolleegiumi volitusi. Veel asutas Solon vandekohtu – heliaia , mis koosnes kõigi 4 klassi esindajaist ning mis tsiviil- ja kriminaalasjade arutamise kõrval kontrollis ka ametnike tegevust.
    VI saj. 80-ndail kujunes Ateenas välja 3 parteid: pediakid (‘tasandiklased’) – rikkad suurmaaomanikud, vana aristokraatia, kes nõudis Soloni reformide tühistamist ja oligarhiat. Liider - Lykurgos ; paraalid (‘randlased’) – linna-orjapidajad, keskmikud, kaupmehed , käsitöölised – pooldasid Soloni seadusi. Liider – Megakles. Diakrid (‘mägilased’) – väikemaavaldajad, linnakehvikud, teedid , nõudsid maa ümberjagamist ja pol. õigusi. Liider – Peisistratos (türann 560-555 ja vaheaegadega –528). Pol. küsimustes olid paraalid ühel nõul diakritega (Soloni seaduste eest), maj. küsimustes pediakkidega. Tegelikult käis nende vahel pidev võitlus, mõnel aastal ei õnnestunud isegi arhonte valida – nimekirjades nimetatakse seda: anarhia .

  • Arhailise ajajärgu kirjandus. Periodiseerimine


    Mitu võimalust kirjandust periodiseerida.
    Ajaloo (kultuuri) järgi:
    • Egeuse e. kreeta-mükeene ajajärk (III-II at e. Kr.)
    • Homerose ajajärk (XI-IX saj. e. Kr.)
    • Arhailine ajajärk (VIII-VI. saj. e. Kr.)
    • Klassikaline ajajärk (V saj.-330 e. Kr.)
    • Hellenismi ajajärk (330 – 146 e. Kr.)
    • Impeeriumi aeg – Rooma võimu all (146 e. Kr.-395pKr)
    Spetsiaalselt kirjanduse periodiseerimiseks:
    • Algperiood (II at – I at e. Kr.)
    • Hellase e. klassikaline aeg (IX – IV saj. lõpp e. Kr.)
    • Hellenismi ajajärk (III – I saj. e. Kr.)
    • Hellenistlik Rooma periood (I e. Kr. – V pKr)
    Kolmas võimalus:
      • Eelklassikaline e. arhailine ajajärk (? – I at I kolmandik); rahvaluule ; varasem pole säilinud, hilisem on fikseeritud Homerose teostes.
      • Klassikaline aj. (VII – IV saj. e. Kr.) orjanduse õitseng; eristatakse veel Atika algperioodi (V-IV saj. e. Kr.)
      • III saj. e. Kr. – V p. Kr. sõjamonarhia periood. Jaguneb varaseks (III e. Kr – I p. Kr) ja hiliseks hellenismiks (I-V saj.)

  • “Homerose küsimus”


    Juba antiikajal ei teatud H isikust suurt midagi. Kujutati pimeda raugana. (‘Homeros’ täh Väike-Aasia kreeklastel – joonia murdes – ‘pime’.) Arvatav eluaeg VIII saj. e. Kr. Arvatav elukoht Väike-Aasias Ioonia linnas Smürnas või Chiose saarel.(Sel saarel elasid eepilised laulikud homeriidid , kes väitsid end H-st põlvnevat.) Peisistratos (Ateena türann) algatas VI saj. H tekstide redigeerimise (lasi kirja panna). Hellenismiajal algas H tekstide teaduslik uurimine Aleksandrias . Poeemid numereeriti, tähistati Iliase laulud alfabeedi suurtähtedega (majusklitega) ja Odüsseia laulud minusklitega. Pole kindel, kas H oli tegelik autor või redigeerija ja toimetaja. Kreeka teadlased arvasid, et H oli ainult Iliase ja Odüsseia autor, varem arvati, et H kirjutas kõik kangelaslaulud (küklilised poeemid). Kuni V sajandini omistati H-le veel teisigi eepilisi teoseid. Osad omistasid talle ainult Iliase (keegi Chorizontes, ‘ lahutaja ’); aga Aristarchos Samoselt (III-II saj.e. Kr) arvas, et Ilias on H-e noorpõlveteos ja Odüsseia kirjutatud vanas eas. Keskajal L-Eur-s H-e küsimus ei kerkinud . Aga Bütsantsis oli elav traditsioon: tekstide lugemine, kommenteerimine ja analüüs. Renessansi ajal: Dante arvas, et H on luuletajate kuningas. XVII saj. D’Aubignac kirjutas dissertatsiooni (1715); esimesi, kes arvas, et Ilias oli erinevate autorite looming ning H-t ei pruukinud üldse olemas olla. 1788 leiti Veneetsiast Iliase kommenteeritud käsikiri, millest värsid tõlgiti saksa keelde.
    1795 kirjutas F.A. Wolf “ Prolegomena ad Homerum”. Arvas ka, et tegu pole ühtse tekstiga , mis pärineb VIII saj.-st e. Kr, kui kreeka kiri oli alles vähe aega eksisteerinud. Arvas, et nii mahukad tekstid ei saanud säilida ilma kirja panemata. Tekstides leiduvaid vastuolusid pidas tõenduseks eri autorite tegevusest.
    Pärast Wolfi oli 2 koolkonda : ühed arvasid, et H oli autor (unitaarlased), teised jälle, et ega ikka ei ole küll (wolfiaanid e. analüütikud). Karl Lachmann oli kõige radikaalsem analüütik ja arvas, et Ilias koosneb üksiklauludest (16 tk) + mõned vahelaulud, mis on sinna seose loomiseks topitud. Väitis, et viimased 2 laulu ei kuulu Iliasse. Lachmanni väikelauludeteooriale (Kleineliedertheorie) vaidlesid vastu kompilatsiooniteoreetikud, kes väitsid, et eepose koostisosadeks on suuremad üksused, nn väike-eeposed; nt olevat Odüsseiaks töödeldud 4 iseseisvat poeemi. Nitzsch kaitses eeposte ranget ühtsust, taastades seega traditsioonilise kujutluse H-st. Osutas, et kreeklastel oli kiri olemas palju varem, kui Wolf arvab – seda tõendavat mitmed leiud; Wolfi väide, nagu oleks suure luuleteose loomiseks vajalik kirja kasutamine, on alusetu – ka Eschenbach, “Parzivali” autor, oli kirjaoskamatu. Vasturääkivusi üksikosade vahel esineb ka Goethe “Faustis”. Seejuures möönis ta, et H võis kasutada vanade rahvalaulude ainestikku, kuid töötas selle vastavalt oma plaanile ümber.
    Kompromiss unitaarlaste ja analüütikute vahel – tuumteooria (Kerntheorie): olid olemas mingid ürgeeposed, tuumtekstid, mille ümber hiljem koondusid lisandused.
    H eeposte tekkeprobleem on senini lahendamata ; tõestatuks võib pidada, et
    1) H eeposed on kunstiliselt tervikud nii süžee kui tegelaste iseloomustuse poolest;
    2) Iliase ja Odüsseia ainestikus esineb kihistusi eri ajajärkudest alates Mükeenest kuni VIII-VII saj.-ni e. Kr., mis tõendab suulise eepilise traditsiooni pidevust;
    3) kõrvuti kunstikavatsusliku süsteemi olemasoluga võib täheldada vasturääkivusi, ebaühtlust, lõpuleviimata motiive jms.;
    4) väike laul oli suure eepose eelkäijaks, kuid Kleineliedertheorie, mis seisneb idees, nagu oleks eeposed kujunenud laulude mehhaanilise liitmise teel, on ekslik .
    Poleemika on soodustanud eeposte tekstide uurimist .

  • “Iliase” ja “Odüsseia” poeetika


    Värsimõõt: kuuejalaline daktüliline heksameeter . Selle mõõdu loojaks olid Ioonia aoidid ja see kujunes eepilisele luulele üldkohustuslikuks.
            //         
    Eepose teema antakse juba esimeses värsis:
    Laula nüüd, oh jumalanna, // Peleides Achilleuse vimmast
    neetust, mis tuhat hukatust tõi ahhailaste soole,
    hulgana kangelashingi siit heitis Hadese valda,
    kui kehad jättis neil maha kiskjaile koertele saagiks…
    Värsijalaks võib olla daktül (  ) või spondeus ( ), mis on kestuselt võrdsed, sest antiikse värsiteooria järgi  =  . Viimases värsijalas on langus alati ühesilbiline (värsijalg seega trohheus v. spondeus, mitte daktül); viimane silp vastavalt kas lühike või pikk; eelviimases värsijalas on langus kahesilbiline. Daktülite ning spondeuste kirju vaheldus (heksameetris võis esineda üle 16 rütmilise skeemi) annab antiiksele heksameetrile suure paindlikkuse ja rütmi mitmekesisuse. Asi oli mõeldud valjusti lugemiseks; seega rütm pidi lainetama ja liikumist lainetusega edasi andma. Oluliseks elemendiks heksameetri rütmis on tsesuur , lühike paus hingetõmbeks värsi keskel kolmandas värsijalas. Esineda võib ka kaks tsesuuri, mis asusid vastavalt teises ja neljandas värsijalas. Tsesuuride oskuslik paigutamine annab luuletajale ka võimaluse esile tõsta rütmi– ning mõttevarjundeid.
    “Ilias” koosneb” ~15700 heksameetrilisest värsist, algab in medias res (keskelt peale ja muudkui edasi; pikka eelmängu ei ole) ja kirjeldab 50-päevast episoodi Trooja sõja 10. aastast, nn. Achilleuse viha, mis lahingutegevuse ajutiselt peatas. Teosesse on koondatud hulk muistendlikku ainest erinevatest perioodidest; karakterid on tugevasti individualiseeritud. “Odüsseia” koosneb ~12100 heksameetrist, jutustab Odysseuse vintsutustest ja seiklustest tagasiteel Troojast koju (10 aastat). Ainestik – olustikuline ja muinasjutuline (kohtutakse igasuguste imeelukatega – kükloop, sireenid , nõid Kirke , lotofaagid laistrügoonid jne.)

  • Küklilised poeemid. Homerose hümnid. Eepose paroodiad


    Küklilised poeemid – poeemirühmad, mis moodustavad suletud ringi e. küklose. Tuntumad on Trooja ja Teeba küklos. Trooja küklosesse kuuluvad poeemid “Küpria” (Trooja sõjakäik kuni Iliase alguseni ), “Aithiopis” (Iliase jätk), “Väike Ilias” (Achilleuse matus; Odysseuse ja Aiase tüli Achilleuse relvade pärast, mis lõppes Aiase enesetapuga), “Ilioni hävitamine” (Trooja hobuse ehitamine, Laokooni hukkumine, Trooja häving), “Tagasipöördumised” (“Nostoi”) (Agamemnoni kojusaabumine ; Odüsseuse kojutulek “Odüsseia” on samuti selle osa), “Telegonia” (Odysseuse surm enda ja Kirke poja käe läbi, kes isa ära ei tundnud ). Teeba küklos koosneb järgmistest poeemidest: “Oidipodeia” (Oidipuse saatus), “Thebais” (sõjad Oidipuse poegade Eteoklese ja Polyneikese vahel, seitse Teeba vastu [22]), “Epigoonid” (Teeba teistkordne piiramine ja vallutamine surnud väepealike poegade poolt).
    Ka poeemid Heraklesest, Danaose tütardest danaiididest, argonautide retkest Kolchisesse jm.
    Küklilisi poeeme omistati eri autoritele. Vanim neist oli ilmselt “Thebais”, ülejäänud loodi arvatavast pärast Iliast ja Odüsseiat. Aga mõne arvates on kõik poeemid vanemad kui I. ja O.
    Kompositsioonilt erinesid tunduvalt Homerose eepostest; puudus terviklik süžee, meenutasid mütoloogilist kroonikat või mütoloogilise kangelase biograafiat. Äratasid kaasajal suurt huvi, kuid hilisem kriitika ei pidanud neid kunstiliselt väärtuslikeks.
    Eepose paroodiad . Hilissugukondlikus ühiskonnas loodud heroiline eepos osutus klassiühiskonna kujunemise lõpupoole juba vananenud žanriks, mida hakati parodeerima. Heroilise poeemi otseseks paroodiaks on tervikuna säilinud “ Hiirte ja konnade sõda” (“Batrachomyomachia”), u 300 rida, VI-V saj. vahetus. Hiirekuninga poeg Raasukorjaja tuleb soo äärde vett jooma, kohtab konnakuningat Punnpõske, kes kutsub teda külla. Kui konn viib hiirt seljas üle soo, ehmub ta veest kerkiva ussi ees, sukeldub ja uputab kogemata hiirepoja. Kogu hiirte riik satub ärevuse, puhkeb hiirte ja konnade sõda. Autor kirjeldab eepilises stiilis üksikute sõdalaste vägitegusid; jumalad jälgivad sõjategevust, kuid eelistavad eemale hoida ja siirduvad ohutusse kohta. Hiired hakkavad ülekaalu saavutama , Zeus püüab neid välguga peatada, need ei kohku, suruvad vaenlastele peale. Lõpuks saadab Zeus lahinguväljale vähid, kes sõrgadega asuvad hiirte sabu ja käppi lõikama ning ajavad nad põgenema. Nii sõda lõpebki. Mitmed stseenid parodeerivad vastavaid kohti Iliasest. Kasutatakse Homerosele tüüpilisi epiteete , võrdlusi, kordusi, endeid. Tühise süžee taustal mõjuvad Homerose pidulikud võtted eriti koomiliselt.
    Homerose hümnid, 33 Homerose stiilis kirjutatud jumalaile pühendatud daktülilises heksameetris hümni, koondatud kogumikku. Antiikajal peeti osa neist Homerose loominguks, ehkki selle üle vaieldi. Rapsoodid kasutasid neid sissejuhatusena (prooimion) oma retsitatsioonides kultuspidustustel. Mõni hümn küünib pikkuselt eepilise lauluni (hümn Hermesele – 580 värssi). Hümnid erinevad tekkeaja (u. VII-IV saj. e. Kr.) ja -koha poolest, kogumiku koostamise aeg on teadmata. Pikimad hümnid on pühendatud Deelose ja Pytho Apollonile (jutustavad jumala sünnist ja kultuse rajamisest Delfis ), Hermesele ( jumaliku lapse seiklustest), Aphroditele (Aphrodite armastusest Anchise vastu), Demeterile (Persephone röövimisest ja leidmisest, Eleusise kultuse rajamisest).

  • Lüürika ja melos


    Lüürika (lyrikos ‘lüüra saatel lauldav, tundeküllane’) on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist eepika ja dramaatika kõrval; ka lüüriline luule. Erinevalt eepika sündmuste kujutamisel objektiivsust taotlevast jutustavast esitusest ning dramaatika tegevusel ja dialoogil rajanevast esitusest on lüürika poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika objekt on luuletaja isiksus – tema sisemaailm, mõtted, elamused. Eepika- ja draamateoste mõistuslik-loogilist või ajalis-põhjuslikku arendust asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed. Üksikasjaliku kirjelduse asemel kesksel kohal kujund. Kujundi ja kõlaseoste loomise eesmärgil saab eriti tähtsaks sõnavalik. Klassikalised lüürikažanrid on ood, hümn, eleegia , jamb .
    Seos muusikalise saate (ja tantsuga) muutus nõrgemaks; kõigepealt eraldusid saatest jamb ja eleegia, lüürika teistel liikidel ( meelika , melos ‘laul’) kestis seos muusikaga hellenismi­ajastuni ja kauemgi. Laulude ettekandmisviisi järgi jaguneb meelika:
    a. monoodiline lüürika (monos ‘ainus); esitas üksiklaulja, subjektiivne tundeväljendus. Alkaios, Sappho (VII-VI saj.), Anakreon (VI saj.)
    b. koorilüürika; väljendas ühiskondliku elu sündmusi. Laululiigid: ditüramb (Dionysose ülistuslaul); al VI saj. II poolest epiniikionid (lauldi spordivõistluste võitjate jaoks), enkoomionid (lauldi kuulsate isikute või rühma auks, eriti türannide õukondades). Tunnustatud klassik koorilüürika alal on Pindaros , kellelt ülistusluulet telliti. Kirjutas ka oode jms. Tema kaasaegne võistleja oli Bakchylides (V saj.), keda hüüti Keose ööbikuks. Elas Sitsiilia türanni õukonnas.

  • Eleegiad ja jambid


    Eleegia (elegos ‘ kaebelaul ’), distihhonidest koosnev flöödi saatel esitatav kaebelaul; al VII saj.-st e. Kr. igasugune eleegilises vormis luuletus . Eleegilise distihhoni skeem:
                    
           //       
    Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teade:
    täitsime tõotuse siin, langenud viimseni me.
    (Simonidese (?) epitaaf Termopüülides langenud spartalastele)
    Heksameeter + pentameeter; viimane sisaldab 6 värsitõusu nagu heksameetergi, kuid 3. ja 6. värsijalg on kahanenud üheks pikaks rõhusilbiks. 3. värsijala järel asetseb tsesuur, mis jagab pentameetri kaheks pooleks, kummaski kaks ja pool daktülit.
    Spartas oli väga populaarne eleegik Tyrtaios (VII saj.), kelle laule laulsid sõdurid lahingusse minnes. Ka Atika poliitik Solon oli väljapaistev eleegik, samuti Theognis Megarast (VI-V saj.), kes kujunes Ateena aristokraatide lemmikluuletajaks.
    Jambograafia tekkis viljakuspidustustel kurja tõrjeks lauldud rahvalikest jambilistest mõnitusvärssidest. Hellenismiajal kirjutas jambilisi luuletusi Kallimachos. Jambižanri kirjutasid ka Archilochos ja Semonides.
    Oi taat Lykambes, mis sul õite mõttes on?
    Mil moel sul mõistus sassi läks?
    Ei olnud muiste tarkust puudu sul, kuid nüüd
    sind lausa naerab terve linn.
    (Archilochos)
    Hipponax Efesosest lõi lonkava e. kolijambi (Hipponaxi stroof ), 6-jalaline värss, 5 jambi+trohheus:
               
    Kasutas tänavakeelt. Lõi realistlikku pilke- ja kerjuseluulet.

  • Antiigi värsijalad. Stroofid


    kahesilbilised
      jamb
      trohheus
      spondeus
      pyrrchichios (sõjakas tants)
    kolmesilbilised
       daktül
       anapest
       amfibrahh
       creticus (amfimacrus)
       bacchicus
       antibacchicus
       tribrahh
       molossus
    neljasilbilised
        korijamb
        antispastus
        tõusev ionicus
        langev ionicus
        paiaan I
        paiaan II
        paiaan III
        paiaan IV
        epitritus I
        epitritus II
        epitritus III
        epitritus IV
        dijambus
        ditrohheus
        dispondeus
        dibrahh (proceleusmaticus)
    viiesilbilised
         dochmius (jamb+creticus)
         molossospondeus
    Stroof on mitme värsi (värsimõõdult ja rütmilt ei pea tingimata sarnanema) meetriline süsteem, mis kordub ühe laulu vältel reeglipäraselt (Alkaiose, Asklepiadese, Sappho jt. stroofid).
    Alkaiose stroof:      //      
         //      
            
             
    Ei maksa, Bykchis, raskuses heita meelt,
    ei aita põrmu kurbus ja rohke nutt .
    Üksainus nõu on täitsa kindel:
    toodagu veini, et jääda purju .
    Glykoneus:         (  )
    (hellenistliku luuletaja Glykoni j. nimetatud värss)
    Pherekrateuse värss:   /    /  
    Asklepiadese väike värss:   /     //      
    Asklepiadese suur värss:                
    Asklepiadese stroof:   /     //       (A. v.v.)
      /     //       (A. v.v.)
      /    /   (pherekrateus)
            (  ) (glykoneus)
    väike Sappho värss:      //      
    Adoneuse värss:     
    Sappho stroof:      //      
         //      
         //       (sappho väike * 3)
         (adoneus)
    Tõtta Kreetalt mul, püha templi juurde,
    kus on õunapuid salu rõõmurikas,
    altareilt ent tõusmas on suitsujoana
    viirukihõngu!

  • Meelika luuletajad


    Alkaios, Sappho (Lesbose meelika) (VII-VI saj.), mõlemad aristokraatikku päritolu. Alkaios võitles ägedalt kohalike türannide vastu ning oli sunnitud seetõttu palju aastaid maapaos veetma . Türann Myrsilose surma puhul kirjutas: “Nüüd joogem, joogem! Joogu end igaüks täis! Ehkki ei soovi – joogu! Myrsilos kärvas!” Kirjutas poliitiliste värsside kõrval ka hümne, joogi- ja lembeluulet. Sappho oli kaaskodanike hulgas väga lugupeetud, asutas kooli, milles tütarlastele ja naistele luulekunsti, muusikat ja laulmist õpetas. Suhtus oma kasvandikesse suure armastuse ja õrnusega, ülistas neid oma luuleski. Tema rikkalikust loomingust on säilinud arvukalt fragmente ja 3-4 luuletust enam-vähem täielikul kujul. Enamasti kujutab hüljatud või vastamata armastust. Suure osa ta luuletustest moodustasid epitalaamionid (pulmalaulud), mida lauldi pruuti peigmehe majja saates. Kasutas ka mütoloogilisi episoode, nt Helena röövimine, Hektori ja Andromache pulmad jne.
    Anakreon (VI saj.) sündis Väike-Aasias, siirdus Samose saarele türann Polykratese õukonda, hiljem Ateenas, kust ta türannia langemise järel siirdus Tessaaliasse ühe kuningakoja juurde. Lõbus õukonnaelu, pidustused, armuseiklused, joomapeod; poliitiliste huvide puudumine. Põhiteemad armastus, viin , naised, jõudeelu. Kõike seda käsitletakse üsna lühikestes luuletustes teravmeelse pilkava mängu laadis. Elas kõrge vanuseni, armastas end kujutada hallipäise raugana, kes ei ütle ära viinast ega naistest ja ironiseerib oma armuäparduste üle. Kirjutas ka eleegiaid, hümne ja epigramme jumalate auks.
    Stesichoros – koorilüürik Sitsiilias Himeras, kasutas luules vabalt töödeldud mütoloogilisi süžeid ning viljeles eepose, koorilüürika ja tragöödia vahepealset žanri.
    Ibykos (VI saj.) viibis samuti Samosel Polykratese õukonnas, algul jäljendas Stesichorost ja kasutas müüditeemasid, hiljem ülistas armastust.
    Simonides – lüürik Keose saarelt, Pindarose rivaal. Elanud mitmete türannide juures (Sürakuusa Hieron I jt.). Kirjutanud epiniikione, leinalaule, skoolione1, epigramme; ditürambid on kaduma läinud.
    Alkman (VII saj. II pool e. Kr.), joonia lüürik. esimene teadaolev koormeister. Orja poeg, elas Spartas. Kirjutas dooria murdes usulisi neidudekoori laule (partheneia), õpetas need ise lauljatele selgeks; koorid esitasid neid jumalate auks korraldatavatel pidustustel tantsu ja muusika saatel.

  • Arhailise ajajärgu religioon (müstilised kultused, orfism)


    Zeus oli peajumal , keda austati erinevate funktsioonide täitjana: juba minoilisest ajast äikesejumalana, Tessaalias viljakusjumalana (sest vihmapilved tulid Põhja-Kreekast, Olümpose kandist), põhjapoolsetel hõimudel pidi ta seostuma indoeuroopliku selge taeva jumala Dyausega.
    Elises peetud olümpiamängud olid välja arenenud Zeusi kultuspidustustest. Legendi kohaselt algatas mängud Herakles oma isa auks; üks peaalasid, kaarikutel võidusõit oli pühendatud Zeusi pojapoja Pelopsi mälestusele, kes võitis oma tulevast äia Oinomaost kaarikusõidus (vt. nr. 21) Auhind – oliiviokstest pärg oli väga ihaldatud. Tegu oli puht meesteüritusega, kus naisi isegi pealtvaatajaiks ei lubatud. Z-le olid pühendet ka Nemea mängud, alates VI saj. igal olümpiaadi 2. ja 4. a. toimunud sportmängud.
    Zeusi ja Hera auks peeti kevaditi mõlema jumala templeis teatavaid viljakusriitusi. Hera kultus pärineb juba minoilisest perioodist (seostub ähmaselt lehmakultusega vanimast, totemistlikust kihistusest).
    Alates VI saj-st peeti iga olümpiaadi 2. ja 4. aastal Isthmosel (Korintose maakitsus ) Poseidoni auks Isthmose mängud. Spordi- ja muusikavõistluste võitjad said auhinnaks kuusepärjad. Sinna ei lubatud eelislasi, kes korraldasid olümpiamänge – vist kadeduse pärast. Poseidonit austati eriti rannikualadel ja paljudel saartel.
    Statistiliselt oli kõige populaarsem kreeka jumal neitsilik jahi- ja kuujumalanna Artemis. Tal oli kõige rohkem templeid nii mandri-Kreekas kui Väike-Aasias (~100, Zeusil nt. ainult 40). Efesoses oli kultuse keskus ja maailmaimeks peetav tempel (see, mille kuulsusejanus Herostratos maha põletas, et ajalukku pääseda).
    Suurt lugu peeti ka Apollonist kui valguse, puhtuse, mõõdukuse, tõe ja tervise jumalast. Peamine keskus – Delfis, kus tal oli oraakel (ennustajapreestrinna püütia, kes istus kolmjalal ning lausus ekstaasis viibides Apolloni inspireerit ennustusi, mida preestrid värssides edasi andsid). Apollon võib olla Väike-Aasia päritolu – ühe hetiitide karjajumala nimi oli Apulunas. V-Aasia päritolu kinnitab ka asjaolu, et Trooja sõjas oli A. troojalaste poolel. Apollonile allusid ka õilis sõjakunst ja 9 muusat, samuti tulevikuennustamine. Austati ka tema poega Asklepiost, arstikunsti jumalat. Apolloni auks peeti püütiamänge iga olümpiaadi 3. a. suvel, võisteldi alguses ainult muusikas, hiljem ka spordis. Auhinnaks loorberipärg ( loorber oli Apolloni puu).
    Kreeka on agraarmaa, seetõttu on viljakus nende jaoks väga tähtis ning mitmesuguseid viljakusejumalaid austati väga.
    Eleusise müsteeriumid: 22 km Ateenast läänes asub Eleusis. Seal oli kuulus müsteeriumide pühamu. Müsteeriumid kuulusid Ateena riigikultusse, neid peeti Demeteri ja Persephone auks igal sügisel. Rituaali juurde kuulus pidulik rongkäik mööda Püha teed Ateenast Eleusisesse, müsteerium korraldati telesteerionis (pühitsustempel). See 4- nurkne , igasse külge paigutet istmetega sammaskoda oli ehitatud VI saj. ühe Mükeene ajastu megaroni kohale. Seal lavastati Demeteriga seotud mütoloogilisi süžeesid, osalejad – müstid – püüdsid saavutada ekstaasiseisundit, vahetut ühinemist jumalusega. Mõnedel andmetel oli Demeteri kultus naiste toimetada ning mehi ligi ei lastud.
    Dionysose kultus: avalikud ülekreekalised viljakusriitused, tunti ka Väike-Aasia kolooniates.
    Kodukolde (‘hestia’ – sama nime kandis ka neitsilik kodukolde jumalanna) austamine: igas perekonnas peeti kultuslikke talitusi kodukolde ees, mis täitis altari aset. Kreeklased peavad tuld pühaks, nagu kõik indogermaanlased. Kultuslikult austati ka esivanemate hingi.

    Orfism

    Dionysose kultuse alusel tekkinud, end Orpheusega seostav müstiline usuvool, mis levis arvatavalt VI saj. e. Kr. Traakiast Kreekasse ja Lõuna-Itaaliasse. Orfikud pidasid end Orpheuse ja tema õpilase Musaiose rajatud salaõpetusse pühendatuiks. Orfikute kirjavarast (Hieroi logoi) on säilinud katkendeid, mis pärinevad eri aegadest, enamus III saj. p. Kr., neisse on lisatud palju võõrast ainest. Õpetuses on kesksel kohal teogoonia ja antropogoonia.
    Müüt: Chronos (Aeg) lõi maailmamuna, millest tuli hermafrodiit Phanes, kes sünnitas Nyxi (Öö) ja sigitas tollega Gaia (Maa), Uranose (Taeva) ja Kronose. Kronose poeg Zeus neelas Phanese alla ning sai maailma valitsejaks. Oma tütre Persephone/Demeteriga sigitas ta Dionysos/Zagreuse, kelle titaanid lõhki kiskusid ja alla neelasid. Karistuseks hukutas Zeus titaanid välgu abil. Titaanide jäänustest sündis inimene, kelles on segamini head (Dionysose) ja halvad (titaanide) alged . Kehas (‘soma’) nagu hauas (‘sema’) vangis viibiva jumaliku hinge vabastamiseks sünnitas Zeus Dionysos/Lyseuse.
    Kultuslik praktika: kehavangistuses viibiva hinge päästmiseks piinarikkaist rännakuist peeti vajalikuks askeesi (lihasöömise keeld), puhastus- ja initsiatsiooniriitusi. Preestreid nimetati orfeotelestideks. Talitused olid salajased. Vagasid ootas õnnelik hauatagune elu, patused pidid minema Tartarosse. Uskusid ka metempsühhoosi ja reinkarnatsiooni. V-IV saj. e. Kr. vastustas rahvalik orfism Homerose ja Hesiodose usukäsitust, hiljem mõjutas pütagoorlasi. Platon halvustas orfismi, kuid neoplatoonikud tunnustasid seda filosoofilise õpetusena.

  • Kujutav kunst arhailisel ajajärgul


    Kreeka skulptuur nagu arhitektuurgi tekkis egeuse kunsti traditsioonide alusel, mis säilisid Kreetal, kandusid sealt Peloponnesosele ja arenesid edasi. Vanimad kreeka skulptuurid ksoanonid – rohmakad puust voolitud sambataolised jumalakujud, mida pole säilinud ning mille kohta saab teavet vaasimaalidelt. Need kujud olid kultusotstarbelised. VII-VI saj. hakati skulptuure valmistama ka pehmematest kivimitest , sh. marmorist. Puuskulptuuride pronksiga katmisest arenes välja pronksskulptuur, mis algselt taoti osade kaupa lehtmetallist ja ühendati siis eriliste kinnitajate abil. Valamistehnika on hilisem. Kiviskulptuurid värviti üle (antiigi valgeid marmorkujusid polnud olemas!), pronkskujude üksikud detailid kullati või hõbetati üle, silmad inkrusteeriti. 2 põhitüüpi: alasti mehekuju kuros , atleetlik, otsevaates, vasak jalg veidi ette nihutatud, käed sirgelt vastu külgi surutud frontaalne asend. Pms. dooria polistes. Teine oli tütarlaps uhkes volditud, rikkalikult kaunistatud rõivastuses – kore . Eriti populaarne joonia ja atika kunstis. Väike-Aasia joonia skulptuurid: monumentaalsed troonil istuva valitseja kujud.
    Maalikunst . Savitahvlitel freskod Thermose Apolloni templist – VII saj. lõpust. Mütoloogilised stseenid, lihtne, mitmevärviline maaling . Tuntum on VII-VI saj. vaasimaal. Perioodi alguses domineerisid korintose ja rhodose vaibastiilis kirevate maalingutega vaasid: taimornament ja ridadena asetatud loomad ja fantastilised olendid, millevaheline pind on kaetud mustriga. VI saj. 2. veerandist kuni saj. lõpuni valitses mustafiguuriline stiil. Viljeldi Korintoses, Lakoonikas, Chalkises, Joonias ja eriti Atikas. Kujutati mütoloogilisi stseene, mustad figuurid punakal savipinnal. Figuuride vahel ornamenti ei kasutatud. Vaasidel võisid olla pealiskirjad kujutatud tegelaste nimedega või olid koguni pottseppade, maalijate või töökojaomanike nimed.
    Kunstkäsitöö: terrakota , vandlinikerdus, kullassepakunst ja inkrusteeritud metallesemed .

  • Ioonia natuurfilosoofia


    Joonia ja Mileetose koolkonnad (VI-V saj. e. Kr.) olid esimesi filosoofiakoolkondi, presokraatikud, lähtusid oma aja empiirilistest teadmistest, tegelesid müütiliste kujutluste ümberformuleerimisega. Ühiseks põhiküsimuseks oli, mis on oleva alge. Rajasid õpetuse materiaalsest ürgalgest, milleks oli mingi konkreetne aine või protsess. Sellist aine, jõu ja elu vahel mittevahetegevat lähenemist nimetatakse hülosoismiks (elustatud mateeria teooria, hylos – ‘aine’, zon – ‘elus’).
    Thales (624-545)- kõige alus on vesi ja kõik saab jälle veeks . Maa on lame ketas , mis ujub vee peal; lainetus põhjustab maavärinaid. Suutis ennustada päikesevarjutust ja oskas seda seletada asjaoluga, et kuu varjas päikese.Egiptuses viibides mõõtis esimesena püramiidide kõrguse (varju pikkuse järgi).
    Anaximandros (610-547) - elu algalus on apeiron (‘ piiramatus , lõpmatus’), mis on määratlematu – aoriston. (Kaasaegsed arvasid, et A. räägib mingist ürgmudast.) Algainest eraldusid kõigepealt külmus ja soojus , nende koostoimest niiskus “ja teised ained”. Viimased asetusid oma raskuse järgi: maa keskele , vesi seal peal, osa auras minema, tekkis kuiv maapind . Kõige ümber õhk, ja tuli, millest said taevakehad ümber maa ringlema. Väitis et on olemas lõpmatu hulk maailmu, mis on tekkinud vastandite eraldumisega igavese liikumise läbi. Maad kujutles õhus hõljuva silinderja kehana.
    Anaximenes (588-524) - kõige alus on õhk. Maa, vesi ja pilved tekivad õhu tihenemisest, tuli õhu hõrenemisest. Seega tekib algaine tihenemisel jahenemine, hõrenemisel soojus .
    Herakleitos (535-475) – Asub oma ideedega pigem natuurfilosoofide ja eleaatide vahel. Vastandub teravalt Parmenidese muutumatuse-ideele ning seostub mileetlastega oma algaine-usu poolest. Maailm on tema järgi pidevas muutumises – panta rhei (‘kõik voolab’) – ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Kõik on suhteline, kõik muutub. Algaineks pidas tuld, mis on igasuguse elu ja liikumise hakatus, samuti kõige vaimse läte, olles ühtlasi midagi “mõistusaine” taolist. Tihenedes saab tulest vesi, selllest maa koos kõige juurdekuuluvaga. Võimalik on ka vastupidine protsess – hõrenemine. Maailm on tulest tekkinud ja saab maailma-aasta (10800 a.) möödudes jälle tuleks, millest siis sünnib uus maailm. Tuli sisaldab mingit jumalikku kosmilist üldprintsiipi, mida H. koguni logoseks nimetab. Tema maailmapilti võib ses osas lausa panteistlikuks pidada. Herakleitos oli aristokraat ja originaal, tema traditsioonilise pealkirjaga “ peri physeos” (‘asjade loomusest’) on isevärki mõttevälgatuste kogu, ta oli nii kehvasti mõistetud, et tema kaasaegsed nimetasid teda H. Tumedaks. Sokrates ütles ta raamatu kohta, et mida ta sellest mõistvat, olevat suurepärane ja mida ta ei mõistvat, võib olla mitte halvem, kuid see teos nõudvat tugevat ujujat. Herakleitost on nimetatud antiigi Nietzscheks.

  • Elea koolkond


    Elea linnas V-VI saj. e. Kr. Tähtsamad tegelased: Xenophanes, Parmenides , Zenon . Nende põhiseisukohtadeks olid, et meelte andmed mitmekesise ja muutuva maailma kohta on petlikud . Tegelikult pole olemas mingit muutumist vaid tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega.
    Xenophanes (580-490) Kolophonist oli eleaadide eelkäija, koolkonna rajaja. Anaximandrose õpilane, Parmenidese õpetaja. Pärslaste eest põgenedes lahkus Kolophonist, jõudis Eleasse. Aristokraatia pooldaja . Arvustas religiooni, jumalate antropomorfiseerimist, okultsust, mantiat ja metempsühhoosi (hingede rändamise õpetus). Panteistlik monism. Algained : kuiv (maa), märg (vesi), neist kahest pärineb kõik muu. Päike ja tähed pole jumalad, vaid iga päev taastekkivad udumassid. Algselt oli maa mingi mudane mass, kuni vesi ja maa lahknesid. Maa on tõusnud merest ja võib sinna tagasi vajuda. Kuid pole võimatu, et ta jälle merest esile kerkib . Sel puhul sünnivad temale ka uued inimesed. Kõik kokku on jumal, sfääriline ja ühtne. Jumal on mõistus, mõtlemine ja igavik . Ta pole tekkinud ega muutu. Kõikjalolev, maailmast lahutamatu , seda valitsev ja mõttejõu abil juhtiv kõiksusevaim. Jumala ja muu säärase kohta saame ainult oletusi teha, mitte täpselt teada.
    Parmenides (u. 540-480 e. Kr.) – koolkonna suurim, korüfee. Toob esile joonia filosoofide ja pütagoorlaste problemaatilised punktid: eitas asjade paljust (pütagoorlaste vastu); vastandas olemise selle materiaalsele loomusele, meeled on petlikud ( Herakleitose vastu).Teeb selget vahet mõtlemise ja tajumise vahel. Võtab esimesena kasutusele mõisted “olemine” ja “mitteolemine”. Põhiseisukoht: kõik, millest me mõtleme, on olemas. Mitteolemist ei saa olla, sest ta pole mõeldav - ainuüksi mõte mitteolevast muudab selle olevaks. Mitteolemise samastab Parmenides tühjusega, olemise ainega. Siit järeldas, et maailmas ei ole tühjust, ning sellest omakorda, et liikumist pole olemas (pole ju tühjust, kuhu liikuda ), midagi ei teki ega hävi (see eeldaks muutumist mitteolevalt olevale), kogu maailm on ühtne ainemass (kehade vahel pole tühjust, mis neid eraldaks). Seda, et meie ümber aga liikumine ja hävimine siiski olemas tunduvad olevat, seletas Parmenides järgmiselt: on olemas tõeõpetus (maailm on ühtne ja liikumatu) ja arvamuseõpetus (maailmas on paljusus ja liikumine). Tõeõpetus tugineb mõistusele, arvamuseõpetus meelelisele tunnetusele, mis meid petab – meeleline maailmapilt on illusioon .
    Zenon (u.490 - 430 e. Kr.) – ei loonud oma õpetust, vaid tõi juurde argumente Parmenidese teooriale. Kuulus apooriate poolest (ummiktee) Näiteks Achilleus ei saa kunagi kilpkonnast mööda, lendav nool ei liigu, kuna viibib igal ajahetkel mingis punktis paigal.
    Koolkonda kuulus veel Melissos Samoselt.

  • Pythagoras ja koolkond


    Pythagoras (580-500 e. Kr.) – Sündis Samosel, rändas palju. Tõenäoliselt oli tuttav Anaximandrosega. Rajas Krotonis usulis -eetilise liidu. Juba eluajal austati teda peaaegu nagu jumalust, pärast surma tekkis tema kohta palju legende. Ise ei kirjutanud midagi. Tema ideid on praktiliselt võimatu eristada ta õpilaste omadest .
    Maailmakäsitus lähtus määratlematu ja määratletu (piiri) vastandusest.
    Binaarsed opositsioonid: piir ja määratlematus, paaritu ja paaris, ühtsus ja paljus, liikumine ja rahu seisund e. püsi; parem ja vasak; sirge ja kõver; hea ja halb, mees ja naine; valgus ja pimedus; ruut ja ristkülik.
    Maailma olemuseks pidas arve ja nendevahelisi suhteid. Arvud on esmased elemendid, mille taga seisavad esmased printsiibid . Arv on vormiv põhimõte, määratlematu on vormitu mass.
    Arvude tähendused: 1 – ühtsus, punkt; 2 – jaotus, joon; 3 – ühtsus paljuses (sest seob 1 ja 2); 4 – arvu allikas, keha, ruum, harmoonia (1+2+3+4=10) Õiglust väljendab ruutarv (4 v 9), sest selles on võrdne korrutet võrdsega, mis väljendab sama samaga tasumise printsiipi .
    Võttis kasutusele kosmose mõiste ‘korra’ tähenduses, ‘kaosele’ vastanduvana. Kujutab endast korrapära, harmoonilisust. Järeldas, et Maa (ja teised taevakehad) on kerakujuline, kuna kera on kõige täiuslikum kehade seas. Maa on maailma keskpunkt (geotsentrism), mille ümber tiirlevad teised taevakehad. Seda nimetas maailmaharmooniaks. Tegeles peale matemaatika ja geomeetria veel muusika ja akustikaga, avastas näiteks, et heli kõrgus sõltub heliseva keele pikkusest.
    Oli metempsühhoosi-usku ja uskus surmajärgsesse hüvitusse. Hinge olemuseks on harmoonia.
    Philolaos Teebas ja Archytas Tarentoses (V saj.) – õpilased. Kandsid Meistri sõnu ja vaimsust edasi.

  • Empedokles ja Anaxagoras


    Empedokles Akragasest (~495-435) pärit Sitsiilia aadlist, oli kodulinnas väljapaistev tegelane, kõnemees, prohvet , arst, imetegija ja õpetlane, keda austati peaaegu nagu jumalat. Hiljem sattus rahvaga vastuollu ning veetis oma elulõpu Peloponnesosel (aga legendi j. sooritas enesetapu, hüpates Etna kraatrisse). Õpetus algaineist: mitte 1, nagu seni oli arvatud, vaid 4; maa, vesi, tuli, õhk. Need ei teki ega hävi, ei muutu üksteiseks, vaid segunevad mehhaaniliselt. Kõik uus tekib algainete ühinemisest, lagunemist põhjustab nende eemaldumine üksteisest. Tõeluses pole tekkimist ega hävimist, vaid ainult muutlikkus. See väljendub kahe jõuna – armastuse ja vihkamisena. Algselt olid kõik algained ühtselt seotud armastusega, moodustades mingi kerakujulise maailma (sphairos). Meie praegune maailm tekkis vihkamise sissetungi teel tollesse algsesse, millest algas võitlus vastandlike jõudude vahel ja muutlikkus. Armastuse aktiviseerumise tagajärjel eraldus kõigepealt õhk, mis moodustas taevavõlvi, seejärel asetus tuli vasttekkinud võlvi alla, siis moodustus maa, millest omakorda suruti välja vesi. Viimane algatab uue ringkäigu, andes endast auruna välja õhu.
    Elusolendid kujunevad alguses välja juhuslike moodustistena, püsima jäävad ainult otstarbekad. Tunnetusteooria : sarnast saab tunnetada sarnase kaudu. Silm näeb, sest temasse tungiv valgus põhjustab temast tule ja vee väljavoolamist. Meeleorganeil on erineva suurusega poorid , millest ainult samasuguse kujuga ja sama suured välisesemeilt eraldunud osakesed tungivad sisse ja tekitavad aistinguid. Inimese mõtlemine sõltub tema vere koostisest. Eetika : metempsühhoos; end süüga koormanu peab 3 * 10000 aastat pidevalt ümber kehastudes ringi ekslema . Kuna ka loomad on elava hinge kandjad, keelatakse nii lihatoit kui loomohvrid. Lähedane orfikute ja pütagoorlaste õpetusele.
    Anaxagoras Klazomenaist (~500-428). Tuli Väike-Aasiast, aristokraatlikku päritolu. Pühendus juba noorelt teadustele, harrastas matemaatikat ja astronoomiat. Ateenasse ümber asudes toob esimesena sinna V-Aasia filos. traditsioone. Oli Periklese jt. prominentide sõber ja see võimaldas tal takistamatult teaduse alal tegutseda. Hiljem sattus Anaxagoras ebasoosingusse, süüdistati jumalasalgamises ja oli sunnitud elulõpu veetma pagenduses. Tema teosest “Peri physeos” on säilinud ulatuslikumaid osi. Teos oli populaarne veel Sokratese ajal. Olles tuttav oma eelkäijatest filosoofide maailmaseletamiskatsetega püüdis ta nende kriitika kaudu rajada teed uuele maailmatunnetusele. Toetudes enam eleaadidele suhtus ta ettevaatusega nii Herakleitose kui Empedoklese “ tekkimist ja kadumist” rõhutavatesse maailmakäsitlustesse. Tema arvates ükski asi ei teki ega kao, vaid olemasolevad asjad segunevad või eristuvad. Tekkimine on pigem segunemine , kadumine aga eristumine. Liikumine, mis seejuures tekib, ei saa oma tõuget ainest endast kui niisugusest – pealegi võib selles liikumises täheldada midagi kaunist ja eesmärgistatut, nii nagu kogu maailm ei ole selle tulemusena kaos, vaid seadus- ja korrapärane nähtus. Maailma algprintsiipi ei tule otsida ainest, ega samastada seda ka mitme algainega. Pigemini väljaspool ainet ja samas selle sees teotsevana. Maailma liikumapanevaks jõuks on mingi suurus, mille jõud on üle kõigest. See jõud siis kujundab maailma oma äranägemise järgi. Anaxagoras toob mängu mõistusliku maailmavaimu (‘ nous ’). Ainega võrreldes on too vaim ülimalt lihtne, teda ei saa enam lahutada koostisosadeks, nagu seda ainega teha saab. Vaim pole millegagi segunenud ega segatav. Ta oleleb omaette , ning on puhtaim kõigist asjust. Pole kahjuks andmeid selle kohta, kuidas Anaxagoras seda vaimu ette kujutab. Võib aga arvata, et vaimu näol on tegemist maailma korrastava printsiibiga. Aine, millest vaim kujuneb on põhiolemuselt kaootiline mass millest ilma vaimu toimeta miski ei kujune. Ta koosneb arvututest osakestest , mis ei teki ega kao, ning millel on iseseisvad omadused, mis vastavad osakeste liigile. Nii on olemas näiteks kulla või liha või ükskõik mille osakesed. Neid osakesi nimetas ta seemneteks (‘spermata’) – Aristoteles nimetas neid hiljem “homoiomeerideks”. Seda järeldas Anaxagoras lihtsast vaatlusest: inimene, süües leiba, kasvab. Tähendab, et ained, mida ta kasvamiseks vajab, sisalduvad juba taimes, millest leib on valmistatud. Ained kvalitatiivselt ei muutu - järelikult on leivas olemas liha, luu, vere etc. osakesed, kuigi neid näha ega tunnetada ei saa. Need ained said taime sisse maast, õhust ning veest. Järelikult esinevad nad juba seal. Nii koosneb maailm osakestest, mida korrastab maailmavaim. Sellest tegi ta järelduse, et pole mõtet otsida üht või mitut algainet, nagu seni tehti. Tegelikult valitseb maailmas algainete üliküllus ja mitmekesisus.
    Vastavalt sellele taustale kujutas Anaxagoras ette ka maailma teket, mille järgi oli alguses vormitu ainemass, täielik kaos, milles osakesed olelesid segipaisatuna üksteise juures. Kaosest kujunes maailm mingi keerleva liikumise läbi, mille algtõuge pärines vaimult. Liikumine haaras massi ning, ning selle sarnased osad ühinesid. Tihe, vedel, külm ja pime koondusid maaks ja soe, hõre ning kuiv moodustasid õhu. Taevakehad moodustusid maalt õhku paiskunud kivimassist, mis põlema süttisid. Neist osutus suurimaks päike, mille soojuses algselt mudane maa kuivas. Mudast tekkisid ka elusolendid. Neid elustab seesama vaim, mida on erineval mõõdul antud taimedele, loomadele ja inimestele. Ülimal määral on vaimu inimmõistuses ja seetõttu on mõistus ülima tunnetuse allikaks.

  • Antiikatomistika


    Tekkis Põhja-Kreekas Abdera sadamalinnas. Koolkonna rajajad olid Leukippos ja Demokritos . Demokritos kirjutas üle 700 teose, oli Leukippose õpilane. Leukippos kirjutas 2 teost, oli aatomiõpetuse looja.
    Aatom on kreeka keeles “jagamatus”, hüpoteetiline aine, mida ei saa väiksemaks jagada. Sellest on kujunenud ka inimene. Aatomiõpetus oli esimene materialistlik ja ateistlik õpetus. Maailma algpõhjus on aatomiteks jagatud ained. Jumalaid kas pole olemas või pole neil mõju maailma üle. Maailm on pidevalt liikuv ja muutuv. Peale aatomi oli põhimõisteks tühi ruum ehk vaakum . See ruum on liikumiseks ja kombineerumiseks vajalik. Aatomite ja nende poolt moodustatud maailmade arv on lõputu. Aatomitel on primaarsed omadused: raskus, tihedus, kõvadus. Sekundaarsed omadused pole aatomitele omased , need on loodud inimmeelte poolt: värvus, lõhn, maitse. Seega tõde tuleb selgitada mõistuse abil. Maailma tunnetamine on seotud eidolatega - asjade pinnal asuvate kergesti lenduvate aatomitega. Ka hing koosneb aatomitest, selle moodustavad imekerged tuleaatomid. Inimesel on ainus elu. Surm saabub, kui hing laguneb peale suu kaudu kehast lahkumist. Demokritose eetikaõpetuses on oluliseks mõisteks õnn - eudaimonia. Elu eesmärk - saada õnnelikuks. Suurim õnn on olla vaba soovidest ja kirgedest.

  • Sofistika


    Sofist tähendas VI saj. e. Kr. teadlast, filosoofi. V.saj.e. Kr. muutus sofist kõnekunsti õpetaja nimetuseks. Vanemad sofistid – V.saj. e. Kr. Nooremad sofistid – IV saj. e. Kr. Vanematest sofistidest tuntuimad on Protagoras ja Gorgias. Sofistide keskus: Ateena. Seal nõuti kohtuprotsessidel avalikku kõnelemist. V saj. e. Kr. tõusis kõnekunst tähtsaks ühiskondliku positsiooni saavutamisel. Sofistid õpetasid soliidse tasu eest ja said rikkaks. Lisaks kõnekunstile esitasid filosoofilisi tõdesid. Sofiste ei huvita maailma algpõhjus või üldkehtiv tõde. Rahvakoosolekutel võitis see, kes veenvamalt oma seisukohti esitas.
    Protagoras - Ateena esimesi silmapaistvaid filosoofe. Inimene on kõigi asjade mõõt. See seisukoht on: subjektiivne, lähtub indiviidist ja viib relativismile, seisukohta võib iga päev muuta, kuna pole ühtset tõde.
    Protagorase seisukohta nimet. võib-olla-seisukohaks. Jumalad on ka võib-olla olemas. See on agnostitsism. Kui pole üldkehtivat tõde, pole ka üldkehtivaid seadusi. Nooremad sofistid astusid välja seaduste vastu.
    Gorgias – V saj. e. Kr. Sitsiilia saarel elanud tuntud kõnemees. Arvas, et mitte midagi pole olemas. Kui olekski , siis meie ei teaks sellest midagi. Kui saavutaks teadmise olemisest, ei suudaks iialgi seda edasi anda.
    Hiljem nimetati sofistide kõnekunsti eristikaks. Selle eesmärk pole kindlate tõdedeni jõudmine. Vaidluskunst. Hiljem Platon naeruvääristas oma teostes tuntud sofiste.

  • Kreeka poliitika ja kultuur klassikalisel ajajärgul (VI-V)


    Kreeka-Pärsia sõjad ja Ateena I mereliidu tekkimine

    Kreeka-Pärsia sõdade ajajärk, mis kestis kogu V saj. esimese poole, on tähtsaimaks etapiks orjandusliku ühiskonna arenemises paljudes Euroopa-Kreeka maakondades, esmajoones Atikas.
    Pärsia poliitilise ühtsuse taastajaks Dareios I. Tema esimene sõjakäik Sküütiasse luhtus.500a. paiku korraldasid pärslased suure ekspeditsiooni Naxose saare vallutamiseks. Naxoses korraldavad kreeklased ülestõusu, palutakse abi Spartalt, mis keeldub. Ateenlased otsustavad abistada, sest 1) nad mõistsid pärslastega sõjalise kokkupõrke vältimatust 2) Egiptuse, Musta mere väinade ja Traakia vallutamine pärslaste poolt takistas ateenlastel vilja ja ehituspuidu sissevedu. Pärsia suurriik org. ülestõusu mahasurumiseks kohale suured jõud. Esmalt suruti ülestõus maha Küprosel. seejärel lämmatasid Pärsia väed ülestõusu ka Propontise- ja Hellespontose-äärsetes Kreeka linnades. Järgmisena piirasid pärslased ümber jõuka Mileetose. Pärslased vallutasid ilma vaevata teised Joonia linnad. Joonia linnade majandusele ja jõukusele anti ränk hoop. Joonia kaotas igaveseks oma koha juhtiva Hellase kultuurikeskusena.
    Pärslased asuvad vallutama Mandri-Kreekat. Dareios saadab linnadesse saadikud nõudmisega anda “mulda ja vett”, mis pidi tähistama Pärsia ülemvõimu tunnustamist. Ateena ja Sparta keelduvad alistumast.
    490. a. alustasid pärslased uut pealetungi Mandri- Kreekale . Teejuhina tuli sõjakäigule kaasa endine Ateena türann Hippias, kes lootis Pärsia abiga taas võimule saada. Küklaadid alistusid vastupanuta. Pärslased asusid Maratoni asula juurest rüüstama Atikat. Ateenas pooldatakse võitlust lõpuni, spartalased keelduvad kohesest abist. Ateena strateegide arvamused läksid edasise tegutsemise suhtes lahku – Miltiades nõudis vaenlase kohest ründamist, Themistokles pooldas ootamist. Miltiades jääb peale ja koondab väed 490.a. Maratoni all vaenlastele vastu. Kreeklased tõrjusid pärslased tagasi ning suundusid kiirelt tagasi Ateenasse, sest sinna saabus Pärsia laevastik. Nähes aga kaldal kreeka hopliite, ei julgenud pärslased maale tulla ning lahkusid Aasiasse.
    Pärast Miltiadese surma sai Ateenas mõjukaks pol.-tegelaseks Themistokles, kes alustas suure sõjalaevastiku loomist. Peale Ateena riigimeeste ei tunne teistes linnades pärslaste uue kallaletungi võimalikkuse üle keegi muret.
    Dareios I surma järel tuli Pärsias võimule tema poeg Xerxes , kes juhtis 480. a. oma armee läbi Traakia Kreekasse. Themistoklese ettepanekul nõustusid ateenlased, et liitlasvägede ülemjuhatus sõjas pärslastega läheb spartalaste kätte. Lahing Termopülas, kreeklastel eesotsas Leonidas , pärslastel Xerxes. Kreeklased tõrjusid edukalt tagasi pärslaste katsed murda läbi Termopülast, kuid üks tessaallane reedab kreeklased ja pärslased tungivad maakitsusest läbi. Pärslastel avanes seega vaba pääs Kesk-Kreekasse. Nad okupeerisid Atika, põletasid Ateena. Samal ajal kui pärslased rüüstasid Atikat, koondasid spartalased ja nende Peloponnesose liitlased oma väed Isthmose maakitsusele. Kreeklaste liidulaevastik aga Salamise juures, kus korraldatakse kavalusega lahing. Salamise kividerohke ja paljude madalikega väin oli kreeklastele hästi tuntud, kuid pärslased olid selle koha pealt tumedad. Pärsia laevastiku lüüasaamine on täielik Xerxes pöördus tagasi Aasiasse. Salamise merelahing oli kogu Kreeka-Pärsia sõdade edaspidisele käigule otsustava tähtsusega.
    479. a. puhkes sõjategevus uuesti. Otsustav on Plataia lahing, mis vabastas Euroopa-Kreeka. Kreeklased asusid ise pealetungile. Ateena ning Pärsia ikkest vabastatud saarte ja Väike-Aasia linnade vahel sõlmitakse sõjaline liit, mille keskuseks saab Deelose saar. Seda liitu tuntakse kui Deelose e. Ateena I mereliitu. Iga liige kohustus liidukassasse maksma forost e. andamit.
    Kreeka-Pärsia sõjad tõid kaasa otsustava tähtsusega muutusi kogu Egeuse mere piirkonna pol. olukorras. Sparta ja Peloponnesose liidu varasem pol. domineerimine lakkas Sparta välispoliitika kõikumise tõttu. Ateena püüdis V saj. keskel ja teisel poolel kogu Kreekas kehtestada oma hegemooniat.

    Sotsiaalsed ja poliitilised suhted Kreekas V saj. keskel e. Kr.

    Ateena mereliidu loomisega kaotas Sparta oma poliitilise hegemoonia . Sparta üritab Ateenat taas endast sõltuvaks muuta sellega, et teeb Ateenale ettepaneku linnale mitte kaitsemüüre ehitada. Kuna spartalastel oli tugevaim maavägi, oleksid nad saanud nii edukalt sekkuda Ateena siseasjadesse. Themistokles lükkas ettepaneku tagasi ja siit hakkas taaselustuma vana vaen Sparta ja Ateena vahel.
    Ateenas pagendati ostrakismi (killukohus, hääletamine savinõu kildudega) abil Ateena demokraatia juht Themistokles ja võim läks ajutiselt aristokraatia kätte, juhiks Kimon, lähenemine Spartale. Konservatiivse aristokraatia võim ei saanud aga kaua kesta. 60. a. lõpus tõusis rahva hulgas rahulolematus arist. riigikorraga. Uuesti tulid võimule demokraatliku suuna pooldajad eesotsas Ephialtese ja Periklesega. Demokraadid muutsid järsult Ateena välispoliitikat: Ateenlased katkestasid liidu Spartaga ja sõlmisid liidu Sparta põlise vaenlase Argosega. Balkani-Kreekas kujunes tugev Sparta-vastane koalitsioon. Ateenlased saavutasid oma eesmärgi, hävitades ühe oma tähtsama kaubandusliku võistleja Aigina; saavutasid ülemvõimu Saroni lahel, kehtestasid oma võimu Isthmosel, Kesk-Kreekas ja mõnedes Peloponnesose linnades. Mereliidu kassa tuuakse Deeloselt Ateenasse. Kreeka-Pärsia sõjad lõpetatakse Kalliase rahuga 449. a. Nii Sparta kui ka Ateena on väsinud omavahelisest võitlusest ning otsustavad sõlmida kolmekümneaastase rahu
    Ephialtese seadusega lakkab areopaag Ateenas olemast tähtsaim riigiorgan. Selle funktsioonid anti osalt rahvakoosolekule, osalt viiesaja-nõukogule ja heliaiale (Ateena kõrgemale kohtule). Sellega likvideeriti viimased aristokraatliku võimu jäänused. Pärast Ephialtese surma hakkab tõusma Perikles . Ta oli antiikaja silmapaistvamaid riigimehi, hiilgav oraator . Temaga on seotud Ephialtesele järgnevad Ateena demokratiseerimiseks tehtud reformid . Tähtsaimaks sammuks oli kodanikele ühiskondlike kohustuste eest tasu sisseseadmine. Lisaks ei valitud ametnikke enam hääletamise, vaid liisuheitmisega. Vaid eriteadmiste nõudega ametnikke valiti hääletamisega. Kõrgeimaks riigiorganiks oli rahvakoosolek – ekleesia. Sellest võtsid osa Ateena kõik täisealised kodanikud. See otsustas tähtsamaid riigiasju ning hakkas regulaarselt mõjustama riigivalitsemist. Tähtsuselt teine valitsusorgan oli viiesaja-nõukogu, mis komplekteeriti endiselt 10 füüli esindajast, põhiliselt nõuandev organ. Kogu täidesaatev võim kuulus eri ametnike kolleegiumidele, mis valiti igal aastal ja mis allusid rahvakoosolekule ja viiesaja nk.-le. Tähtsaim neist strateegide kolleegium , nende käes välispol. ja rahanduse juhtimine. Demokr . asutuseks Ateenas oli ka vandekohus (heliaia), mis valiti liisuheitmisega. Püsisid ka aeropaag ja arhondid, kuid nende osa väike. Ateena kodanike privileegid tingivad suure tungi Ateena kodakondsusele. Perikles kehtestab seaduse, mille kohaselt kodanikuks saab vaid see, kelle isa ja ema on Ateena kodanikud.
    Perikles taotles Ateena hegemoonia laiendamist väljaspool Balkani-Kreekat ja kõigepealt Ateena mereliidus. Ateena suurriigipoliitika oma liitlaste suhtes viis selleni, et Deelose sümmahhia muutus Ateena arheeks, linnade sõjalis-pol. liiduks Ateena ülemvõimu all, kus liitlased olid tegelikult Ateena alamateks. Ateena hakkas ise määrama forose suurust vastavalt iga linna jõukusele. Teine viis, kuidas Ateena tugevdas oma võimu liitlaslinnade üle, oli nende kohtuõiguste piiramine. Oma võimu kindlustamiseks asutasid ateenlased liitlaste maadele kleruuhiaid. Võtnud linnalt ära mingi osa maad, jaotati see Ateena kodanikele. Liidus rahulolematus ja seepärast ka mitmed ülestõusud Ateena vastu, mis too oma võimsa laevastikuga edukalt maha surub . Suurim ülestõus Samosel. Sellega on seotud ka Periklese ekspeditsioon Mustale merele. Retk lõppes rea tugipunktide loomisega M mere äärsetes linnades. Ateenas süveneb varanduslik kihistumine ja opositsioon Periklese vastu.
    Aitab Ateenast, suund saarele.

    Kreeta

    Kreeta sots.-maj. korras püsis pikka aega palju arhailisi jooni, mis ulatusid tagasi sugukondliku korra aegadesse. Kõik vabad kodanikud kuulusid mitmesse, nii dooria kui ka mittedooria füüli. Säilis füülide maj., admin ., sõj. tähtsus. Füülid jagunesid hetairiateks, need omakorda sugukondadeks. Ainult hetairiasse kuuluv vaba inimene omas pol. õigusi. Orjandus on Kreeta linnades V saj. laialt levinud, erinevad orjuse vormid, nii riigi- kui eraorjad. Säilisid sellised arhailised institutsioonid nagu meeste liidud ja vanuselised järgud. Kreeta poliste riigikorras toimus V saj. rida olulisi muutusi. Basileuste võim likvideeriti. Kreeta polised kujutasid endast oligarhilist tüüpi aristokraatlikke vabariike. Kuninga võim siirdus osaliselt kosmide kolleegiumile.
    Kreeta riigid, mis tekkinud VIII-VII saj., on muutusteta IV-III saj. Põhjuseks dooria hõimude sots.-maj. arenemise eraldatus. Vajadus hoida alluvuses saare arvukat alistatud rahvastikku ja orjade rahutuste oht tingisid kreeta ük. arhailise sõjalis-arist. iseloomu.

    Tessaalia

    Olukord sarnane Kreetale. Pol. võim kuulus aristokr. sugukondadele. Orjandus pisut nõrgem kui Kreetas. Maa kogukondliku omandina.

    Boiootia

    Erinevalt Kreetast ja Tessaaliast oli Boiootia V saj. liitriik , mille kõik liikmepolised olid vormiliselt võrdõiguslikud. Liitu kuulusid maakonna kõik suuremad linnad.
    Võim polistes sugukondliku arist. käes.
    Selle punkti all võib I.A. heaks arvata küsida midagi Peloponnesose sõja kohta, sest mujal ta seda teha ei saa. Toon ära kõige tähtsama, sõjakäiku ei hakka lahti kerima.
    Peloponnesose sõda (431-404) oli võitlus Sparta ja Ateena vahel hegemoonia pärast Mandri-Kreekas, samuti mõjusfääride laiendamise eest Aadria ja Joonia merel. Ateenlastel tugev sõjalaevastik, spartalastel aga maavägi. 1. periood Archidamose sõda - ateenlaste liitlane Plataia langeb, Ateenas puhkeb nõrgestav katk, Ateenas kaks juhti Kleon ja Nikias, 1. nõuab sõja jätkamist, nii ka läheb; kuna sõda kummalegi poolele ülekaalu ei anna, otsustatakse teha vaherahu – Nikiase rahu. Sparta liitlased pole sellega rahul, taas sõda. Ateenlaste ees Alkibiades, kes vahepeal spartalaste hõlma alla poeb, siis aga taas ateenlaste juurde tuleb. Ateenlaste Sürakuusa-retk ebaõnnestub, rahutused Ateena arhees, spartalased sõlmivad salalepingu pärslastega, süveneb Ateena dem. kriis. Spartalaste blokaadi tõttu nälga jäänud ateenlased alistuvad. Sõda lõppes Sparta täieliku võiduga, kuid ka too väga kurnatud , nii et ainuke tegelik võitja on Pärsia. Ateena mereliit saadeti laiali, Ateena astus Peloponnesose liitu, kehtestati oligarhia . Spartalased sundisid ateenlasi valima 30 mehe komisjoni, mida kutsuti “kolmekümne türanniaks”. Eesotsas Kritias ja Theramenes. Rahutused Ateenas, 403. a. taastatakse Ateenas demokraatia.

    Lääne- Vahemeremaade Kreeka linnad klassikalisel ajastul

    Lääne-Vahemere kreeka linnade areng kulges põhiliselt sama rada kui Balkani-Kreekas. Läänepoolsete linnade maj. iseloomustab varajane maa kontsentratsioon. Türannia pikemat püsimist siin soodustas välispoliitiline olukord. Läänepoolsed Kr. linnad olid sunnitud pidevalt sõdima kohalike hõimudega ja teisalt Kartaagoga Sitsiilia pärast ja hegemoonia pärast Vahemere lääneosas. Türannideks said tavaliselt väepealikud. Sürakuusa tõus türann Hieroni ajal. Türann Dionysiose ajal sõda Kartaagoga 397. a., rahu, kus Kartaagole Sitsiilia lääneosa, Dionysosele idaosa . Dionysiost teatakse kui läänekreeklaste ühendajat.

    Musta mere rannik klassikalisel ajastul

    Oma poliitiliselt korralt olid Musta mere põhjaranniku linnad orjanduslikud vabariigid. Olbias ja Chersonesoses püsis peaaegu kogu klassikalise aja dem. kord. V saj. algul liitus mitu Krimmi idaosa linna Pantikapaioniga eesotsas ühtseks riigiks. Sellest ühinemisest sai alguse Bosporose riik. Põhjused nii maj. kui ka sõjalis-strateegilised. Viimased olid seotud Pärsia tõusuga. Algselt ühendas riik ainult kreeklasi, hiljem laienes. Bosporose riigi linnadel säilis nende kodanikkond ja polislik administratsioon, kuid puudus õigus iseseisvale välispol. Pärast Spartokiidide dünastia võimuletulekut aktiviseerus Bosporose kuningriigi välispoliitika. Elanikkond koosnes kohalikest hõimudest ja sisserännanud kreeklastest, esimeste arv tunduvalt suurem.

    Kreeka IV saj. esimesel poolel

    Peloponnesose sõda kiirendas neid protsesse, mis olid olnud märgatavad juba V saj. - kasvas orjade hulk. Vabadel üha raskem võistelda odava orjatööga, laostuvad. Ilmuvad palgasõdurid ja palgasõdurite turud. Nende abil õnnestus oligarhidel maha suruda mitmeid ülestõuse. IV saj. esimesel poolel tekib Kreeka linnriikides orjandusühiskonna poliitiline. kriis. Polise kitsad raamid hakkasid takistama orjanduse edasist edenemist. Platon ja Aristoteles tegelevad parima riigikorra teor. väljatöötamisega, kuid jäävad ikkagi polise raamidesse. Isokrates pooldab allumist Makedoonia kuningale ning koos nõrgenenud Pärsia ründamist.
    Saanud kreeka hegemooniks, ei täitnud Sparta kohustust loovutada Pärsiale Väike-Aasia kreeka polised. Konfliktid Pärsia ja Sparta vahel. Moodustatakse Kreeka poliste koalitsioon Sparta vastu, mille ajendiks Sparta äpardunud vahelesegamine Kesk-Kreeka asjadesse. Pärsia toetab seda liitu rahaliselt. Toimub Korintose sõda liitlaste ja Sparta vahel, viimane saab lüüa. Sparta palub Pärsia toetust, sõlmitakse rahu, Sparta loovutab pärslastele V-A linnad.
    Sparta ekspansiooni viimane võit oli Teebas 378. a., kus kehtestati oligarhia. Ateena abistas aga Teeba demokraate ning nood taastasid dem. Ateena asub kindlustama oma positsioone, loob Ateena II mereliidu. See oli esimesest tunduvalt väiksem, sest temast jäid välja V-Aasia kreeka linnad. Mereliidu loomisel nõuti Ateenalt tagatisi, et suurriigipoliitika, mida Ateena oli ajanud I mereliidu ajal, enam ei korduks.
    Spartalased alustavad taas sõjategevust Teeba vastu, kuid saavad haledalt lüüa ja peavad ise asuma valmistuma teebalaste pealetungiks. Pärast Teeba võitu Sparta üle katkestab Ateena sõbraliku vahekorra Teebaga ja läheneb Spartale. Ateenlased üritavad jälle oma liitlastelt forost koguma hakata, paljud lahkuvad liidust . Puhkeb liidusisene sõda, Ateena saab lüüa ja II mereliit laguneb.

    Makedoonia hegemoonia kehtestamine Kreekas

    IV saj. keskel alustavad teebalased Fookise vastu “püha sõda”. Kasutades seda olukorda vallutas Makedoonia kuningas Philippos II Egeuse mere põhjaranniku. Ateenas makedooniameelsed (nt Isokrates) ja makedooniavastased ( Demosthenes , Lykurgos). 338. a. toimus Boiootias Chaironeia juures otsustav lahing makedoonlaste ja kreeklaste vahel, kus viimased alla jäid. Vallutanud suurema osa Kreekast ja kehtestanud oma hegemoonia, lõi Philippos ülekreekalise liidu. Philippose surma järel kuningaks tema poeg Aleksander. Ta kinnitas oma jõudu Kreekas.

    Kreeka kultuur klassikalisel ajastul

    Kultuur Vsaj.

    V saj. oli helleni klt. õitsenguaeg. Täiustusid pronkskujude valamine ja marmorskulptuuride raiumine. Vaadeldavale ajale eriti iseloomulik oli krüselefantiintehnika (kulla- ja elevandiluutehnika).
    V saj. kreeka arhitektuuris on tempel ühiskondlike hoonete hulgas endiselt juhtival kohal. Sajandi esimesel poolel loodi dooria ehituskunsti tähtsamaid teoseid: Poseidoni tempel Poseidonias Lõuna-Itaalias ja Zeusi tempel Olümpias. kõige hoogsam oli ehitustegevus Ateenas. Ehitustegevus koondus peamiselt Ateena Akropolile. 480. a. pärslaste poolt purustatud , ehitati ta V saj. uuesti üles. Akropoli peatempel oli Parthenon , mis oli pühendatud Athenale . Grandioosne dooria stiili peripteer oli väljast rikkalikult kaunistatud marmorskulptuuridega. templis seisis Pheidiase loodud Athena Parthenose kullast ja elevandiluust kuju. Parthenoni vastas oli joonia stiilis tempel Erechtheion. Seda kasutati kohalike kultuste otstarbel . Akropolis on püüd luua üks üldhellenlik stiil.
    Kreeka skulptuuris toimusid V saj. suured muutused. Põhitemaatika jäi samaks, kuid kujudes puudub nüüd tardumus, on palju loomulikumad. Populaarsed olid Aiginia meistrid, kes said eriti kuulsaks oma pronkskujudega. Myroni “ Kettaheitja ”, Pheidiase Zeusi kuju Olümpia templis.
    See punkt on nähtavalt meeletu mahuga, seepärast annan järgnevate kultuuriharude kohta punktide numbrid , kus teemast pikemalt lugeda peaks saama.
    Kujutav kunst (52. Sofistid ja sokraatikud (43.,45) Kreeka klassikalise ajastu suurimaks lüüriliseks poeediks oli Pindaros, kes lõi pidulikke võidulaule (epiniikione).
    Tragöödia (49). Komöödia (50) Herodotos, Thukydides (48).

    Kultuur IV saj.e. Kr.

    IV saj. mitmed tehnilised uuendused – nt. liivakell ja veekell e. klepsüdra. IV saj. kaotab Ateena helleni kunstis juhtiva koha. Tema asemele tulevad Peloponnesose ja Väike-Aasia lääneranniku linnad. Tempel lakkab olemast juhtiv hoonetüüp. teda asendavad ük. koosolekuhooned. Loodi Askleipose pühamu arhitektuuriansambel Epidauroses. Ehitati välja Kaaria pealinn Halikarnassos. Selle mausoleum üks seitsmest maailmaimest.
    Individualismi kasv väljendus hästi skulptuuris. Suurimad skulptorid olid Demetrios Alopest ja Skopas . IV saj. töötas Lysippos , kes tegi arvukaid skulptuure Heraklese kangelastegudest.
    V saj. võidab lõplikult kirjutamisviis vasakult paremale. Kirjutati papüürusele, diptühhonile (kaks kokkupandavat lauakest), seatinaplaatidele ning kirja raiuti ka marmortahvlitesse.
    Kujutav kunst (58)
    Filosoofia (Platon ja Aristoteles) (46, 47)
    kirjandus ( Xenophon , Lysias , Isokrates, Demosthenes)(48, 51)

  • Sokrates ja sokraatikud


    Sokratest peetakse kreeka klassikalise filosoofia rajajaks, see on kreeka filosoofia kõige lühem ajastu. Sokrates elas 469-399 e. Kr. Tema isa oli kiviraidur , ema ämmaemand. Sokratesega pöördus kreeka filosoofia inimese poole. Esiplaanil eetiline temaatika , tagaplaanil olemisõpetus. Ta oli esimene filosoof , kes ühendas omavahel kõlbluse ja teadmise idee. Tema õpetuse nõrgaks küljeks peetaksegi, et ta samastas vooruslikku käitumist ja õiget teadmist.
    Sokrateselt pole säilinud kirjalikke teoseid, kuna ta õpetas põhimõtteliselt suuliselt. Vastandas end sofistidele. Ei võtnud tasu. Platon, tema tuntuim õpilane, kirjutas tema vaateid üles, ent see pole kõige adekvaatsem esitus. Sokratese abikaasa Xanthippe on kultuuriloos kujunenud kiusliku tülinorija võrdkujuks. Sokratese näol on tegu esimese suure filosoofiamärtriga. Sokratese filosoofia algab kahtlusest, mis on abivahend uue üldkehtiva tõeni jõudmiseks. Tema meetod, mida nimetatakse sokraatiliseks irooniaks, seisnes tavapäraste moraalinõuete analüüsimises küsimuste-vastuste süsteemi abil, selle tulemusena ilmnevad vasturääkivused aitasid ümber lükata abstraktsete mõistete nagu voorus, õiglus jms. üldlevinud definitsioone ning kinnitada Sokratese määratluse õigsust. S. jaoks oluline mõistete defineerimine , kuna nimed on kaotanud oma algse mõtte ja see tuleb uuesti leida.
    Sokrates oli monist, mis oli V saj. e. Kr. haruldane . Küsitlusmeetodi abil teiste seisukohtade ümberlükkamine tekitas talle palju vaenlasi ning tema ideed ja Ateena demokraatia kritiseerimine tõid kaasa surmanuhtluse aseebia ja noorsoo laostamise eest.
    Õpilastest tuntumad on Platon, Aristippos, Antisthenes .

    Sokraatilised koolkonnad

    1. kürenaikud

    Kk nimi Kreeka kolooniast Kürenest. Aristippos sündis seal. Aristippos rajas hedonismi (‘ nauding ’). Hedonism põhjendab nautlemist filosoofiliselt . Õnne saavutamiseks tuleb nautida, aga säilitada mõistus. Hea (moraalselt nauditav) ja halva (mittenauditav) kriteeriumiks on nauding. Hedonismile rajas Aristippos tunnetusteooria e. sensualismi. Selle kohaselt on tõe peamine allikas inimmeeled. Mõistus põhjustab eksitusi. Looduste teaduslikust uurimisest tuleks loobuda ( vastand naturalismile) Rikkus on vahend elu mugavamaks muutmiseks, kuid selle kogumine ei tohiks olla eesmärk omaette.
    Aristippos elas IV-III saj. e. Kr., kürenaikude kk mandus, sünnitades süngema koolkonna. Hegesias elas III saj. e. Kr. Oli algul kürenaiku, hiljem leidis, et elu on suur kannatus, millest välja viib vaid üks suur nauding – enesetapp. Paljud noored tapsid end selle õpetuse mõjul. H. ise suri loomulikku surma.

    2. küünikud

    Kk püsis elujõulisena kristluse võidukäiguni IV saj. p. Kr. Antisthenes elas Atheenas IV saj. e. Kr. Tema filosoofia vastandlik naudingutele. Naudingust tulevad õnnetused. Ideaaliks on askeetlus ja füüsiline töö. Austas Heraklest.
    Autarkia – sõltumatus välistest asjadest, eelkõige ühiskonnast. See toob kaasa hingerahu. Elada nii, nagu koerad looduses. (kyon – ‘koer’) Küünikud eitasid riiki, seadust, abielu. Jumala suhtes oldi eriarvamustel. Elasid koopas või vaadis. Lakkusid ojast vett.
    Antisthenese tuntuim õpilane – Diogenes. Elas õlivaadis.
    Küünikute meelest on vooruseks vabadus, st. loobumine kõigest. Nominalism - keskaja filosoofia kasut. mõiste, mille kohaselt üldmõisteid pole olemas. Inimese surm näitab, kas ta elas vooruslikult ja õnnelikult. Antisthenese ja Diogenese teoseid pole säilinud.

  • Platon ja platonism Vanas Akadeemias


    Platon (427–347 e. Kr.) Vana aristokraat. Ema poolt suguluses Soloniga. 20-selt alustas õpinguid Sokratese juures. Pärast õpetaja surma põgenes ning reisis Lõuna-Itaalias, Küreenes, Sitsiilias, Egiptuses. Tal tekkisid sidemed pütagoorlastega. 390 aastal tuli Sürakuusa õukonda oma sõbra Dioni juurde, kes oli türann Dionysios I naisevend . Sattus seal hiljem ebasoosingusse ning kuuldavasti olevat orjaks müüdud. Osteti vabaks oma õpilase Annikerise poolt. Seejärel asutas Ateenas 388 a. oma filosoofiakooli, mida hakati nimetama Akadeemiaks. Platoni kaks järgmist reisi, mis olid mõeldud selleks, et mõjutada Dionysios II ellu viima Platoni riigiutoopiat ja lepitada teda Dioniga jäid tulemusteta. 361 a-st kuni surmani tegutses ta filosoofiaõpetajana. Silmapaistvaimaks õpilaseks kujunes Aristoteles. Platoni õpetuse tuumaks sai ideeõpetus.
    Selles teisendas ta Sokratese poolt kasutatud nimetuse ‘mõiste’ vaimseks , algkujuliseks olemuseks ehk ‘ ideeks ’ mis eksisteerib tõelisuses enne kõiki materiaalseid asju. Ideed pole üksnes püsivad, kõigi kehaliste asjade algkujud vaid ka nende põhjus ja eesmärk. Tegelikkus ei küüni kunagi ideemaailma täiuslikkuseni. Iga asi sisaldab selle asja ideed ja asjade kvaliteet sõltub sellest, kui hästi on selle valmistaja asja ideed tajunud. Iga inimene satub kord ideede maailma. Reeglina 10 000 aasta tagant. Filosoofid olid eelistatud seisundis – nemad said seal käia 3000- aastaste vaheaegadega. Mida rohkem inimene ideedemaailmas nägi, seda suurema tõenäosusega ta inimeseks ümber sündis. Need, kes üldse ideid ei näinud, sündisid taimede või loomadena..
    Ideedeõpetusele rajas ta oma tunnetusteooria: meeleline kogemus ja mõiste v. idee asuvad eri tasanditel; eetika: moraalne käitumine on inimese üha suurenev sarnasus absoluutse hüve e. jumala ideega. Inimhing jaguneb 3-ks – vaim (nous), meel (thymos) ja meelelisus (alogistikon, epimethykon); riigiteooria: riik on inimese võrdkuju, hinge osadele vastavad riigis seisused , võim peab kuuluma filosoofidele; ja natuurfilosoofia: maailm on demiurgi looming, kes vormib kujutut mateeriat, algselt matemaatiliselt määratletud kehadeks (“Timaioses” – 5 korrapärast hulktahukat, millele alluvad ja vastavad 4 elementi: maa – kuup , ikosaeeder – vesi, püramiid – tuli, oktaeeder - õhk. Maailm tervikuna on pentagoondodekaeeder e. 5-nurksete tahkudega 12-tahukas). Ilma demiurgita oleks mateeria lihtsalt olematus.
    Teosed (säilinud 36 kindlalt talle omistatavat) on meisterlikus dialoogivormis,sageli osaleb dialoogis Sokrates, kellele enamasti jäetakse viimane, kaalukaim sõna. Varasemates töödes (“ Apoloogia ”, “Charmides”, “ Kriton ”) ilmneb tugev Sokratese mõju, ideeõpetuse eelkäijaid – sofiste kritiseeritakse teostes “Protagoras” ja “Gorgias”. Tunnetusteoreetilisi seisukohti käsitleb “Kratylos”. Ideeõpetuse põhialused sõnastatakse dialoogis “ Menon ”. “Symposionis” (“Pidusöök”), “Phaidonis”, “Politeias” (“Riik”, sisaldab ka tuntud koopa-mõistulugu) ja “Phaidroses” rakendatakse ideeõpetust juba kõigis peamistes filosoofia valdkondades.Hilisematest teostest on tuntumad “Parmenides”, “Politikos” (“ Riigimees ”), “Timaios” ja “Nomoi” (“Seadused”).
    Platoni rajatud Akadeemia ajalugu jagatakse 3 perioodi:
    1. Vana akadeemia – Platoni surmast a-ni 260 e. Kr.
    2. Keskmine akadeemia – 260 e. Kr.- uue ajaarvamise algus, platonism asendub skepsisega. Esimene selle ajajärgu juhataja – Arkesilaos.
    3. Noorem akadeemia – uusplatonism .
    Vana akadeemia esimene juhataja pärast P. surma 347-339 oli P. õepoeg ja õpilane Speusippos. Kerged pütagoorlaste mõjud, P.õpetusele midagi uut ei lisanud. Eetikas toonitas range loobumuse põhimõtet. Lõpetas enesetapuga. Järgnesid Xenokrates, Polemon, astronoom Eudoxos, matemaatik Philippos, Krantor ja Krates. Herakleides rajas Pontosesse oma kooli, eemaldus platonismist pütagoorlusse. Keegi neist ei saavutanud Platoni taset, kelle elutööd, küll juba väljaspool Akadeemiat jätkas Aristoteles.

  • Aristoteles (384–322 e. Kr.)


    Hüütakse ka Stageiralaseks (sünnikoha j.). Sündis Makedoonida kuningriigis. Isa oli Makedoonia õukonna ihuarst. 18-aastaselt asus õppima Platoni Akadeemiasse, õppis seal 20 a. Oli Platoni silmapaistvaim õpilane ning Aleksander Suure õpetaja Makedoonias. Hiljem rajas Ateenas oma kooli (Lykeion -> lütseum). Tema õpetust ja koolkonda nim. peripateetikud (-> jagas õpetust, jalutades mööda puiesteed). Kui Al. Suur suri, pidi A. põgenema süüdistatuna riigireetmises ja aseebias (jumalateotus); elu lõpu veetis Atika lähedal Euboias. Teoseid on palju, stiil kohati kuivavõitu. Tähtsaim “Metafüüsika” (“Meta ta physika”, kokkuleppeline pealkiri; tähistas töid – 14 tk. –, mis paiknesid tema teoste kogus loodusõpetuse [“Füüsika”] järel); käsitleb olemise algpõhimõtteid, mida inimene tunnetab teiseselt, pärast meelelist kogemust, kuid mis ontoloogia (olemisõpetus) seisukohast on kõige oleva esimene aste ning põhjus. Need printsiibid on vorm (morphe), aine (hyle), toimiv põhjus ja eesmärk; A. ise nimetas nende uurimist “Esimeseks filosoofiaks”. Loogikaalased teosed “Kategooriad”, “Esimene analüütika”, “Teine analüütika” ja “ Toopika ” koondati hiljem “Organoniks”; “Füüsika”, “Nikomachose eetika” (pojale pühendatud), “ Poeetika ” (sellega rajas kunsti- ja eriti draamateooria alused) ja “Poliitika”.
    A. süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse mitmele uuele teadusharule. Mõtlemise vorme uurides rajas formaalse loogika , mis jäi ainukeseks kuni XIX saj. keskpaigani. Ta loogika seostub tunnetusteooria ja elamisõpetusega, kuna pidas keele- ja loogikavorme ühtlasi olemise vormideks. A. sõnastas esimesena täpselt induktsiooni ja deduktsiooni erinevuse, esitas üksikasjaliku süllogismide õpetuse (kui A=B ja B=C, siis A=C) ning üsnagi täpse tõendusteooria. A. filosoofilised vaated erinesid Platoni omadest. Arvustas Platoni ideeõpetust, eitades, et ideed saavad olemas olla meeleliselt tajutavaist asjust eraldi ja sõltumaltult (materialistlik vaade). Kosmoloogias arendas geotsentrilist maailmasüsteemi, bioloogias kirjeldas ja püüdis klassifitseerida taimi ja loomi. Pedagoogikas jagas kasvatuse kehaliseks, kõlbeliseks ja vaimseks, tähtsustades kaht viimast (ateena kasvatus). A. eetika on eudaimonistlik (kõlbluse allikaks on inimese tung õnne poole), kesksel kohal oli selles vooruseõpetus. Voorused jagas dianoeetilisteks (vaimseteks) ja eetilisteks (tahtelisteks). Õigluse seostas võrdsuspõhimõttega, kuid ainult olemasolevate klasside ja ühiskonnakihtide piires, kuna oli orjanduse pooldaja. Esteetikas käsitas kunsti jäljendamisena; püüdis kunste liigitada ja määrata nende liikide ühiskondlikku tähendust. Rõhutas katarsist (kr. puhastus; kehaline ja vaimne tervis põhineb kõigi inimkeha osade ja inimesse kätketud jõudude harmoonial). Riigiõpetuses rõhutas pooldas niisugust riigivormi, mis ei luba võimu kasutada omakasupüüdlikul eesmärgil, vaid milles riigivõim teenib kogu ühiskonda. Sellisteks pidas monarhiat, aristokraatiat ja demokraatiat.

  • Kreeka historiograafia V saj.: Herodotos, Thukydides, Xenophon


    Herodotos (485- 425 e. Kr.)

    Esimene kunstipärase historiograafia esindaja, juba antiikajal “ajaloo isa”. Sündis Halikarnassoses. Rändas palju ringi, kaua aega elas Ateenas, kus liitus Periklese ringiga ja oli Sophoklese sõber. Oma teosele andis ta nimeks “Historia”. Hiljem sai see nimeks “Muusad” ja jaotati 9 raamatuks vastavalt muusade arvule. Kogu ainestiku koondab ta Kreeka-Pärsia sõdade ümber. Herodotos ei kahtle selles, et jumalad valitsevad maailma, ta usub unenägudesse ja oraaklitesse. Teoses hulganisti folkloorset ja legendaarset ainestikku. Sageli toob H. oma teoses kõnesid ja dialooge . Ta rõhutab Ateena juhtivat osa Kreeka-Pärsia sõdades. Allikad on suuline traditsioon aga ka logograafide, eriti Herakleitose tööd.

    Thukydides (460-400)

    Kõige väljapaistvam antiigi ajaloolane , pragmaatilise ajalookirjelduse looja. Tema “Ajalugu” jaotati hiljem 8 raamatuks see käsitleb Peloponnesose sõda. Teda võib lugeda ajaloolise kriitika rajajaks. Thukydidese teose üheks suureks teaduslikuks väärtuseks on käsitlevate sündmuste poliitilise analüüsi sügavus. Tema kui ajaloolase väärtuseks on erapooletus , eriti välispoliitika puhul. Puhtjutustavad osad vahelduvad tal kõnedega, mida ta laseb pidada ajaloolistel tegelastel Erinevalt Herodotosest ei usu ta jumalaid ja oraakleid. Tema järgi tingib ajaloo arengu psühholoogiline kausaalsus . s.t. erinevate gruppide iseloomust põhjustatud huvide kokkupõrked.

    Xenophon (430-354)

    Sündis Ateenas, aga oli Ateena demokraatia vastane ja Sparta toetaja. Kirjanduslik portree moodustab uue elemendi, mille Xenophon tõi kreeka historiograafiasse. Ajaloo- alastest teostest tähtsamad “Anabasis”(“Sõjakäik”) (memuaariline teos Kyros Noorema sõjaretkest ja “kümne tuhande” taganemisest) ja “Hellenikas” (“Kreeka ajalugu”) (Thukydidese teose jätk, püüab jäljendada tema objektiivset stiili).Üldiselt on ta aga tendentslik ja pinnapealne. teda hinnati ta stiili lihtsuse ja voolavuse pärast. Oma teoste arvukuse tõttu sai ta Atika mesilase hüüdnime.

  • Klassikaline tragöödia (Aischylos, Sophokles, Euripides)


    Kreeka draama on välja kasvanud Dionysose auks peetavatest talupojapidustustest. Kreeka draama liigid olid tragöödia, (‘sikulaul’) mille sisuks oli tavaliselt müüt kangelastest või jumalatest, koos saatürdraamaga, mida saatis saatürite, Dionysose saatjate koor, ja komöödia, mis võis olla olustikuline või poliitiline.
    Tragöödia tekkimine on seotud ditürambiga, kusjuures tragöödia elas üle palju muutusi, enne kui omandas lõpliku kuju. Ditürambideks nimetati Dionysost ülistavaid kiituslaule; nende esitamisel kujunes pikapeale tavaks, et koorist eraldus eeslaulja ning laulu kandsid ette koor ja eeslaulja vaheldumisi. Otsustavaks pöördeks oli esimese näitleja sissetoomine ditürambi ettekandesse. See traditsioon omistatakse luuletaja Thespisele, kes lavastas esimese tragöödia Ateenas a. 534 e. Kr.
    Termini tragöödia tähendus polnud selge juba antiikaja teadlastele. Tragöödiad käsitlesid inimliku käitumise probleeme mütoloogiliste kangelaste saatuse põhjal. Üksikisiku ühiskondliku tähtsuse tõus polise elus ja suurenenud huvi tema kunstilise kujutamise vastu klassikalisel ajastul kahandas koori osa – kasvas näitleja tähtsus ja suurenes näitlejate arv (max 3-ni).
    Kõik etendused olid arvestatud massilise pealtvaatajaskonna jaoks (Ateena teatris oli 17000 kohta) ja toimusid võistluse korras. Tragöödiavõistlustest võtsid osa kolm autorit, kellest igaüks esitas kolm tragöödiat ja ühe saatürdraama. Saatürdraama leevendas oma naljade, laulude ja lõbusate tantsudega tragöödiate sisust jäänud rusuvat muljet.
    Antiiktragöödia kui žanri loojaks oli Aischylos (525-456) Eleusisest, kes lõi 90 draamateost, millest säilinud on 7. Aischylos oli Kreeka-Pärsia sõdade kaasaegne ning nendest osavõtja, tragöödia “Pärslased” autor, milles ta suure patriotismiga kirjeldab Salamise merelahingut (480. a.). Välja arvatud “Pärslased”, on kõik ta tragöödiad kirjutatud mütoloogilistel süžeedel. Aischylos usub jumalike jõudude reaalsesse olemasolusse ja nende osasse inimese elus. Inimmõistuse võidu seisukohalt on iseloomulik teos “Oresteia”. Trooja sõjast tagasitulnud basileuse Agamemnoni tapab tema naine Klytaimnestra oma armukese Aigisthose abiga. Kümne aasta pärast saab Klytaimnestra pagenduses üleskasvanud poeg Orestes Apollonilt käsu oma isa eest kätte maksta. Orestes tapab Klytaimnestra ja Aigisthose. Orestest jälitavad erinnüsed, kohutavad kättemaksujumalannad, kelle käest ta ei pääse isegi Apolloni pühamus, kuni lõpuks Ateena areopaag ta õigeks mõistab. Poeet omistab suure tähtsuse Ateena aristokraatia poliitilisele institutsioonile , mille ta asetab kõrgemale helleni mütoloogia jumalate ettekirjutustest.
    Uudselt tõlgendas Aischylos traditsioonilise mütoloogia kujusid tragöödias “Aheldatud Prometheus”. Peajumal Zeusi kujutatakse siin julma türannina, kes karistab halastamatult titaanipoeg Prometheust inimestele tehtud heategude eest, Prometheust näidatakse aga sitke paindumatu võitlejana, kes protestib omavoli ja türannia vastu.
    Aischylose loomingus said vanad müüdid uue sisu, mida põhjustas filosoofiliste ja poliitiliste tõekspidamiste muutumine. Ent kõik maailmas, jumalad kaasaarvatud, pidi Aischylose vaadete kohaselt alistuma saatusele , mille vastu seista oli võimatu.
    Teine suur helleni tragöödiakirjanik oli Sophokles (496-406). Tema juures on eriti märgatavad jumalate “kirjutamata seaduste” ja ületamatu saatuse ideed. Sophoklese kangelased ei ole nii ülevad ega jõulised kui Aischylosel; nad on leebemad ja neile on omased elavad siirad tunded. Aischylose kodanikumoraalile vastandab Sophokles inimliku tõe.
    Tragöödias “Antigone” lõi Sophokles kangelasliku, ennast ohverdava tütarlapse kuju, kes matab, kirjutamata seadust jälgides, valitseja keelust hoolimata oma venna põrmu ja maksab selle eest eluga. Tragöödias mõistetakse hukka türanni omavoli.
    Tragöödia “Kuningas Oidipus” põhiideeks on inimese püüd saatusele vastu panna.
    “Elektras” käsitleb Sophokles Klytaimnestra ja Aigisthose hukkumist Orestese käe läbi hoopis teise nurga alt kui Aischylos. Draama huvi on koondunud Elektra, Orestese õe elamustele.
    Sophokles kujutas inimesi niisugustena nagu nad peaksid olema: ideaalsete polisekodanikena, kellel isiklik on tihedasti seotud ühiskondlikuga.
    Sophokles kirjutas antiikaja andmeil 123 näidendit. Ta teostel oli erakordne menu : 24 korda sai ta võistlustel esimese auhinna ega jäänud kordagi viimasele kohale. Meieni on jõudnud terviklikult 7 tragöödiat.
    Kolmas suur atika traagik Euripides (480-406) kujutas inimesi niisugustena, nagu nad on. Tema tragöödiate mütoloogiline süžee oli vaid väliseks vormiks. Euripidese tähelepanu oli pööratud inimloomuse avamisele, tunnete ja kirgede näitamisele. Tema menu oli kõikuv. Euripidese tragöödiate ideeline sisu ja dramaturgilised uuendused leidsid Ateena konservatiivseis ringkondades teravat hukkamõistu ja olid pilkeobjektiks 5. saj. lõpu komöödias, hiljem ta populaarsus uuesti tõusis.
    Euripidese teostes käsitleti väga mitmesuguseid kreeka ühiskonda huvitavaid probleeme, esitati ja arutati uusi teooriaid . Antiikaja kriitika nimetas teda filosoofiks näitelaval. Tema kirjutatud 92 näidendist on meieni jõudnud 18.
    Euripidese võimsaim tragöödia on “Medeia”, milles ta meisterlikult kujutab võimsast kirest haaratud naise hingelisi võitlusi. Armukade Medeia tapab kättemaksuks truudust murdnud mehele oma lapsed. Jõuliselt kujutab poeet kannatust ka tragöödias “Troojalannad”, milles kirjeldatakse võidetud linna naiste saatust ja võitjate märatsemist. Ka Euripidesel on tragöödia “Elektra”, mis erineb Sophoklese ja Aischylose sama teema käsitlustest.

  • Kreeka komöödia (Aristophanes, Menandros)


    Komöödia, kreeka draama teine haru, leidis Ateenas ametliku tunnustuse märksa hiljem kui tragöödia. Komöödia kujunes pilkelauludest, mida lauldi maskeeritute rongkäikudes Dionysose pidustuste ajal.
    Komöödiakoor, mis koosnes 24 inimesest (tragöödiakooris oli 12 või 15 in.), kandis vahel õige fantastilist riietust . “ Konnad ”, “Linnud”, “ Herilased ”, “Pilved” – kõik need vanad komöödiad on saanud oma pealkirjad koori järgi. Näitleja välimus oli kuni IV saj-ni
    enam-vähem ühesugune, ent väga omapärane; selles torkasid silma paks kõht ja istmik , nahast tehisfallos ning karikatuurne mask.
    Sitsiilias kirjutas VI-V saj. vahetusel komöödiaid Epicharmos. Tema komöödiad kujutasid endast lihtsa lõpplahendusega olustikulisi ja mütoloogilisi pilte.
    Vana-atika komöödia objektiks oli elav kaasaeg, poliitilise ja kultuurielu aktuaalsed küsimused. Autorid kasutasid täielikku pilkamis- ja mõnitamisvabadust üksikkodanike suhtes nende nimepidi ettetoomisega. Komöödia süžee on enamasti fantastilist laadi . Kõige olulisemaks komöödia osaks on agoon, näidendi peategelaste sõnasõda. Vaidlus keerleb alati mõne aktuaalse poliitilise või muu ühiskondliku teema ümber, kusjuures koor harilikult kiidab ühte ja taunib teist vastast.
    Silmapaistev ateena komöödiakirjanik oli Aristophanes (450-388), kes kirjutas aktuaalse poliitilise sisuga komöödiaid. Aristophanes väljendas atika talupoegade vaateid, kritiseeris linnadeemost esindavaid populaarseid demagooge, ründas tragöödiakirjanik Euripidest, naeris välja uusi seisukohti esitavaid sofiste ja Sokratest. Aristophanese komöödiad puudutasid kõige põletavamaid päevaküsimusi, nagu näiteks rahu, mis oli väga aktuaalne Peloponnesose sõja ajal, lastekasvatust, naiste poliitilisi õigusi jne. Tema komöödiate süžeed iseloomustab haruldane loominguline fantaasia . 44 komöödiast on säilinud 11.
    Aristophanese poliitiliste komöödiate seast on silmapaistvaim teos “Ratsanikud”. See oli suunatud radikaalse partei juhi Kleoni vastu, kes just komöödia lavastamise aastal oli pärast sõjalist edu saavutanud suure mõju. Tegevus toimub maja ees, kus elab tujukas poolkurt vanamees Demos , s.o. Ateena rahvas. (Lõppstseenis saab keevaveekatlas keedetud vanamees tagasi nooruse.)
    Vana ja uue kasvatuse küsimusele ning uute teaduslike ja filosoofiliste teooriate naeruvääristamisele on pühendatud komöödia “Pilved”, mille teravik on suunatud sofistide vastu. Sokratesele on Aristophanes omistanud karikatuurselt mitmesuguseid sofistide ja materialistlike filosoofide teooriaid ning varustanud ta iseloomujoontega, mis polnud omased reaalsele Sokratesele. Kui suured olidki lahkuminekud Sokratese ja sofistide vahel, ühendas Sokratest nendega kriitiline suhtumine polise traditsioonilisse moraali, mida Aristophanes oma komöödias kaitseb.
    Kõige tõsisema iseloomu omandab Aristophanese kriitika komöödias “Konnad”. Selles analüüsitakse Aischylose ja Euripidese stiili, nende prolooge, muusikalis-lüürilist külge draamades , ent suurimat huvi pakub arutlus luulekunsti ja eriti tragöödia ülesandeist.
    Komöödias “Linnud” lendavad kaks Ateena kodanikku, tüdinud rahutust elust kodumaal, lindude juurde ja rajavad taeva ja maa vahel lindude riigi. Rahu ülistamisele on pühendatud komöödiad “Ahharnlased” ja “Rahu”.
    Hellenismi ajastul oli suure tähtsusega uus-atika komöödia. Selles puudub fantastiline element, samuti on kõrvale jäänud laiahaardelised ühiskondlikud probleemid. Vastavalt hellenistliku ühiskonna huvile eraelu vastu käsitlevad autorid perekonna- ja armastusteemasid.
    Tähtsaim uus-atika komöödia esindaja on ateenlane Menandros (u. 342-292). Menandrose komöödiad (mida on kokku üle 100) on olustikulised perekonnanäidendid. Kergemeelne nooruk, tema poolt võrgutatud neiu, nende vanemad, hetäärid, kavalad leidlikud orjad – niisugused on tema keerulise sündmustikuga komöödiate tegelased. Menandrose komöödiaid iseloomustavad tegelaste eredad individualiseeritud iseloomud, püüd rõhutada positiivseid jooni ka niisugustes traditsioonilistes negatiivsetes tegelastes nagu hetäärid. Menandros kaitseb oma komöödiates inimväärikust, neid, kes on küll teinud palju halba, aga on loomult head, armastavad ja kannatavad. Menandrose komöödiad lõpevad õnnelikult. Tema teosed on kaugel Aristophanese komöödiate poliitilisest tendentslikkusest.
    Mõned säilinud teosed: “Vahekohus”, “Pahurdaja”, “Äralõigatud juuksepalmik”. Komöödias “Äralõigatud juuksepalmik” elab sõdur Polemon vabaabielus vaese neiu Glykeraga. Kord koju tulles näeb ta, et Glykerat embab noormees naabermajast, ja armukadedushoos lõikab ta tüdrukul ära juuksepalmiku, häbistades teda sellega inimeste ees. Selgub aga, et neiu on vaba mehe tütar ja too noormees ta vend. Kui Palemon süüd kahetseb ja tõotab oma tooreist kombeist loobuda, nõustub Glykera temaga abielluma.
    Kunst, sealhulgas ka teater, pidi näitama Ateena riigi väljapaistvust. Riiklikku külge rõhutas etenduse algus, mil lavale tulid Ateena eest võideldes langenud sõjameeste lapsed. Enne etendust toimuva ohvritalituse läbiviijateks olid sõjaväelased. See tähendab, et teatrisse ei tuldud mitte ainult etendust vaatama, vaid ka oma riiklikku eneseteadvust kinnitama .

  • Kreeka retoorika (Lysias, Isokrates, Demosthenes)


    Kreeka retoorika

    Tõuke arenguks sai kõnekunst 5. saj. demokraatia oludes, mil Ateena ja Sitsiilia demokr. kogukonnad kujunesid kõnekunsti keskusteks. Siis tekkis ka kõnekunsti teooria- retoorika. Sel ajal hakkavad kuju võtma ka tulevase retoorika põhiliigid- pol. kõne rahva ees, kohtukõne ja uusima liigina epideiktiline e. pidulik kõne. Oraatori kõne muudab kirjanduslikuks žanriks alles sofistika .

    Lysias (u.459-380 e. Kr.)

    Ta oli rikas metoik ja kuulus Ateena dem. parteisse. “Kolmekümne türannia “ ajal tegutses ta logograafina s.o. kõnede kirjutajana. Ta koostas väga mitmekesise iseloomuga kohtukõnesid, mida iseloomustavad eredad värvid ja veenev argumentatsioon. Ta keel on selge ja lihtne. Meie ajani on jõudnud tema kõnedest 34. Tema kõnedes peegelduvad ilmekalt tolle aja Ateena ühiskonna elu-olu ja kombed.

    Isokrates (436- 338 e. Kr.)

    Atika kõnekunsti edasine arendaja. Sai kuulsaks eelkõige piduliku kõnekunsti rajajana. Epideiktiline kõne, mida enam ette ei kantud , vaid avaldati kirjandusliku teosena, saab temalt publitsistliku sisu. Sellise kõne näiteks võib olla “Panegyrikos” (“Ülistuskõne üldrahvalikul koosolekul”), kus autor kutsub kreeklasi ühinema liiduks Pärsia vastu. Isokrates asub alati selle rühma poolel, mis on kasulik jõukaile kihtidele, oli demokr. korra vastane. Stilistina on Isokrates piduliku rütmistatud perioodi looja. Isokrateselt on säilinud 21 kõnet ja 9 kirja, kõik ei pruugi olla ehtsad. ta avas Ateenas retoorikakooli. Isokratese käsituses oli retoorika tähtsaim üldhariduslik õppeaine. Hellenismiajastul ja hiljem said Isokratese kooli eeskujul loodud retoorikakoolid hariduskolleteks, omamoodi ülikoolideks.

    Demosthenes (384-322 e. Kr.)

    Kõnekunsti areng saavutab oma haripunkti IV saj. suurima pol. kõnemehe Demosthenese isikus . Alguses tegutses logograafina, kuid tuntus siiski tänu pol. kõnedele. Asus võitlema Makedoonia kuninga Philippose rünnakute vastu. Tähtsamad kõned: “Olynthose kõned”, “Kõned Philippose vastu” ja “Kuritegelikust saatkonnast”. A. 340 oli Demosthenes Ateena üldtunnustatud juht. Pärast kreeklaste alistamist makedoonlaste poolt Chaironeia lahingus kirjutab vaid ühe silmapaistva pol. kõne - “Kõne pärjast Kiesiphoni kaitseks”. Kui makedoonlased Ateenasse tungisid, oli ta sunnitud sealt pagema ja kui makedoonlased tal kannul olid, võttis ta mürki. Tema nime all on säilinud 61 kõnet. Vastandina külmale ja kiretule Isokratesele ühinevad Demosthenesel kõnekunsti meisterlikkus ja võitleja leegitsev paatos . Tema kõned polnud lugemiseks, vaid vahetuks mõjutamiseks kuulajale.

  • Klassikalise ajastu kujutav kunst


    Skulptuur. 5. saj. alguses e. Kr. toimus kreeka plastikas murrang. Inimkeha kujutamises saavutati täielik kindlus ja vabadus – klassikalise ajastu kujudes puudub tardumus, on ületatud arhailisele skulptuurile omane skemaatilisus, inimfiguurid muutuvad loomulikumaks ja omandavad sellega ühes rikkama ideelise sisu. Skulptuuri põhitemaatika: poliste kaitsejumalad ja kangelased, olümpiavõitjad; loodi hauakujusid ja kaunistati templeid reljeefidega.
    Looduslähedase laadi saavutamisele aitas kaasa nõjajala-probleemi e. kontraposti lahendamine – kujudes on keha raskus kantud ühele jalale (nn. nõjajalg), teine jalg on lõdvaks jäetud. See muutus võimaldas luua ka keerulisi liigutusi tegevaid figuure . Üks kuulsamaid nendest oli Myroni “Kettaheitja” e. “Diskobolos” (algselt pronksist, säilinud roomaaegsete marmorkoopiatena).
    Arhitektuuriga seotud skulptuurikunstis toimus samasugune muutus. Nt. 5. saj. algusest pärinevad Aigina saare Afaia templi marmorist tümpanonifiguurid on hoopis realistlikumad kui arhailisel ajajärgul loodud.
    5. saj. keskel algas nn. kõrge stiili ajajärk kreeka skulptuuri ajaloos. Tähtsaimad olid Ateena ja Sparta koolkonnad. Sparta skulptorid armastasid kujutada alasti sõdalasi. Figuuride poosid on rahulikud ja kindlad, samas vabad ja loomulikud . Polykleitose “Odakandjas” (“Dorüfoor”) näeme kontraposti motiivi klassikalist lahendust . Ta ei rõhutanud individuaalseid jooni, mistõttu ei ole tegemist konkreetse isiku portree, vaid kreeka sõdalase selleaegse ideaaltüübiga. Polykleitose teine kuulus teos on “Võidulindi siduja” (“Diadumenos”).
    Atika plastikas oli esiplaanil rõivastatud inimeste kujutamine. Paljusid kõige kuulsamaid antiikaja kunstiteoseid seostatakse Pheidiase nimega. Nt. töötas ta Parthenoni kaunistamisel skulptuuriga. Templi metoopidel on kujutatud kreeklasi võitlemas kentauride ja amatsoonidega, friisil on ateenlaste pidulik rongkäik. Pheidiase töö oli ka Parthenoni templis asunud hiiglaslik 12 m kõrgune jumalanna Athena kuju, mis oli kaetud kulla ja elevandiluuga (krüselefantiintehnikas); tema loodud istuva Zeusi kuju Olümpias oli üks seitsmest maailmaimest.
    Põhjuseks, miks kreeka skulptuuri õitseajal loodud skulptuurid võivad tänapäeval tundevaesena näida, on lisaks dekoratiivsete värvide hävimisele see, et kreeka kujurid nägid ilu üksnes tugevas ja väliselt täiuslikus kehas; nad ei pööranud tähelepanu üksikisiku hingeelu edasiandmisele kujutavas kunstis.
    Kreeka IV saj. skulptuurides on kadunud rahu ja senine tasakaal, kujud on täis liikumist ning maalilisemad. Kuna kujud muutusid ka saledamaks, kergemaks ja graatsilisemaks, nimetatakse seda kauniks stiiliks. Skopas lõhkus kõrgele klassikale omase harmoonia, kuid saavutas oma töödes seniolematu emotsionaalse väljendusrikkuse, tema loomingust on kõige tuntumad osa Halikarnassose mausoleumi friisi reljeefe, mis kujutavad kreeklaste võitlusi amatsoonidega. Praxitelese kuulsamad teosed on jumal Hermes, kes väikesele veinijumalale viinamarjakobarat näitab, ja mitmed alasti naisfiguurid , mis kujutavad armastuse ja ilu jumalannat Aphroditet. Lysippos, kelle tuntuim töö on “Kaapija”, lõi oma kujud esimesena igast küljest vaatamiseks.
    Kreeklased ise hindasid väga kõrgelt oma maalikunsti, kuid meieni pole sellest praktiliselt midagi säilinud. kirjalikest allikatest selgub, et maaliti vahavärvidega kas puule või kivile. Kujutati peamiselt inimest, püüeldi loodusläheduse ja samaaegselt üldistuse ning ülima ilu poole.
    V saj. seina- ja tahvelmaali õitseaeg on seotud Polygnotose nimega. Tema maalide sisu oli peamiselt mütoloogiline. Ruumilisuse illusiooni loomiseks olid figuurid paigutatud mitmes reas üksteise kohale. Värvidest tarvitas kunstnik nelja tooni – musta, punast, valget ja kollast.
    Eriline osa kreeka maalikunstis on vaasimaalil. 5. saj. oli selles valitsev punasefiguuriline stiil. Foon kaeti musta lakiga, figuurid jäid katmata ning nad säilitasid punaka savi värvi. See moodus oli palju elavam ja paindlikum kui senine mustafiguuriline stiil, võimaldades edasi anda keerulisemaid poose, riietust jne. Vaasidelt on leitud väga palju stseene nii mütoloogiast kui ka kreeklaste igapäevasest elust. Vaasimaali arengut mõjutas ilmselt ka Polygnotose looming. (Tema stiili peegeldust arvatakse näha võivat eelkõige kuulsa Argonautide vaasi piltides.)
    V saj. lõppu kuulub ateenlase Apollodorose tegevus, kes hakkas esimesena edasi andma valgust ja varju, pannes seega aluse maalikunstile tänapäeva mõttes.

  • Hellenismi ajajärgu (IV-I) poliitika ja kultuur


    IV saj. on aeg, mil Pärsia suurriik on nõrgenenud ja esile tõuseb Makedoonia, mille eesotsas Aleksander. 334. a. alustas ta oma suurt Ida-sõjakäiku pärsia territooriumil. Sama aasta lõpul oli ta vallutanud või kontrollis suuremat osa Väike-Aasiast. Aleksandrile alistusid linnad Foiniikias, Egiptuses. 331 algas vallutuste teine etapp: vallutab Babüloonia, Meedia. kolmandas etapis tungib ta Kesk-Aasiasse ja osa Indiast . Vallutuste tulemusena oli tekkinud suurriik, mis oma ulatuselt oli suurem kui Pärsia impeerium . Aleks . ei muutnud rahvale harjumuspäraseid kohalikke valitsusvorme. Kreeka ja Makedoonia moodustasid impeeriumist tühise osa. 323. a. saabus Aleks. Babüloni ja tegi sellest oma pealinna, siin ta ka samal aastal suri.
    Aleksander Suure loodud impeerium hakkas lagunema kohe pärast tema surma. Kreekas ja Kesk-Aasias puhkesid ülestõusud. Samal ajal algasid ka kodusõjad Aleksandri väepealikute - diadohhide ja seejärel nende järglaste - epigoonide- vahel. Kasutades ära Kreeka linnades käivat võitlust oligarhide ja demokraatia vahel kuulutasid diadohhid end kord ühtede, kord teiste pooldajaiks . Kodusõdades Makedoonias ja Kreekas tõusis Kassandros, kelle mõju alla sattus ka Ateena, kus kehtestati mõõdukas oligarhia. Ida allutanud Antigonose vastu moodustavad koalitsiooni Lysimachos, Seleukos, Ptolemaios ja Kassandros. Koos hellenistlike suurriikide tekkega kaotavad polised üha enam oma iseseisvust. Nad minetavad oma tähtsuse iseseisvate maj. ja pol. üksustena. 307. a. “vabastas” Antigonose poeg Demetrios Ateena Kassandrose vägedest ja kehtestas seal demokraatia. Pärast Antigonose hukkumist lagunes impeerium mitmeks riigiks, millest tähtsamad olid neli: Makedoonia, Lysimachose riik Traakias ja V-A lääneosas, Seleukose riik ja Ptolemaiose riik – Egiptus Lõuna-Süüria ja Kürenaikaga. peaaegu pool sajandit kestnud ägedate sõdade tulemusel kujunesid u. 270. a. kindlaks peamised hellenistlikud riigid.
    III saj. tekkis Kesk-Aasias iseseisev hellenistlik Kreeka-Baktria kuningriik, mis kujunes Kreeka ja Makedoonia sõjaväe ülestõusu tulemusel, selle pol. suhtest on aga vähe teada. Oluline on veel Pergamoni riik, hellenistliku maailma tähtis kaubandus-, käsitöö- ja kultuuripiirkond, asetses V-A loodeosas.

    Kreeka III saj. e. Kr.

    Kreeka elas nagu Makedooniagi raskelt läbi tema territooriumil palju aastaid kestnud sõdade ja riigipöörete tagajärgi. Kreeka polistes jätkus vabade tootjate laostumine, kes seetõttu kodumaalt jalga lasid. Kogu III saj. jooksul jätkus linnriikide ja hõimuterritooriumide ühinemine liitudeks. Pidevalt, aga kooskõlastamatult võitlesid Makedooniaga Aitoolia ja Ahhaia liit. Aitoolia liit (367-168) oli föderatsioon – polised ja hõimuriigid olid temas võrdsed. III saj. kuulus Aitoolia liitu enamik Kesk-Kreekast. Hellenismi ajal võitlesid aitoollased kogu aeg Makedooniaga nii oma kui ka kogu Hellase iseseisvuse eest. See võitlus soodustas liidu tugevnemist. Kõrgeim valitsusorgan oli siin rahvakoosolek. täidesaatvat võimu juhtis strateeg. Ahhaia liit (280-146) põhines samuti tema liikmete autonoomial, liit laienes suurele osale Peloponnesosest. Võimukorraldus sarnane Aitoolia liiduga. Jõukate kihtide mõju määras kogu Ahhaia liidu poliitika, mis oli olemuselt antidemokraatlik. Ateena III saj. sunnitud alluma Makedooniale, Ahhaia liit suudab aga Peloponnesosest välja tõrjuda Makedoonia garnisonid. Nii nagu Ateena, ei astunud ka Sparta III saj. Kreeka linnade ja hõimude liitu. Siseolud olid siin rasked. Mitmete kaotuste järel oli langenud tema välispoliitiline autoriteet. Sparta juht Kleomenes teostas Spartas reforme ja sõdis Ahhaia liidu ja Makedooniaga. Kaotab ja Sparta läheb Makedoonia võimu alla. Ateena sai neutraalsuse, sest Makedoonia väepealik lahkus sealt altkäemaksu eest.
    III saj. muutus tähtsaks kaubanduskeskuseks Rhodose oligarhiline Kreeka riik. Tema õitseng on seletatav rahvusvaheliste majandussidemete laienemisega. Rhodose hiiglaslik sõja- ja kaubalaevastik kontrollis suurt osa Egeuse merest. Rhodose riigile omistatakse esimene mereseadusandlus. ta säilitas oma iseseisvuse ja pidas edukaid sõdu. Sürakuusas vahelduvad oligarhia ja demokraatia, mis küll rohkem autokraatiaga sarnanes. Sürakuusa oli esimene hellenistlik riik, mille Rooma vallutas.

    Hellenistlike riikide sotsiaalne ja poliitiline kriis II ja I saj. e. Kr.

    Hellenistlike riikide lühiajaline maj. tõus III saj. ning sellel põhinev sõjaline ja pol. võimsus asendusid II saj. üha süveneva pol. ja maj. kriisiga . Samaaegselt hellenistlike riikide langusega muutus üha võimsamaks nende lääne- ja idanaaber: Rooma Itaalias ja Partia despootia Iraanis. Toimuvad Rooma-Makedoonia sõjad, kus Rooma saavutab võidu. Aitoolia liit lakkab olemast. 148 muudeti Makedoonia Rooma provintsiks. 146 a. purustati roomlaste poolt Ahhaia liidu suurim linn Korintos. Seda peetakse ka aastaks, mil Kreeka kaotas oma iseseisvuse ja langes Rooma ülemvõimu alla. I saj. vallutavad roomlased ka Süüria ja Egiptuse. Egiptuse ühendamist Rooma riigiga 30 a. e. Kr. loetakse hellenismi lõpuks.

    Hellenistlik kultuur (III-I saj.)

    Hellenistlik kultuur oli Kreeka ja Lähis- ning osaliselt Kesk-Ida rahvaste kultuuri süntees. Hellenism oli aastasadade jooksul kogunenud teadmiste süstematiseerimise aeg. Toimus pidev kultuurivarade vahetus. Hellenistlikku kultuuri. iseloomustab selle kreeka vorm. Laialdaselt levis kreeka ühiskeel koinee. See kujunes atika kirjandusliku keele aluseks. Uue maailmavaatena levis IV saj. kosmopolitism. Hellenistliku maailma avarustel hajutatud kreeklased tundsid end selle maailma kodanikena ja ületasid oma vaadete polisliku piiratuse. Suureneb individualism ja fatalism (usinasti kummardatakse saatusejumalanna Tychet). Suur tehnika areng. Archimedes leiutas veetõstemehhanismi nn. Archimedese kruvi. Enim arenes sõja- ja ehitustehnika.
    Juhtivaks hoonetüübiks saab eramaja , mille tähtsaim osa sammastega ümbritsetud aiataoline siseõu. Suurim tehnikasaavutus oli vesiveski .
    Hellenistlike kuningriikide pealinnades tekkisid teaduslikud keskused ja raamatukogud. Eriti tähtsad kultuuri- ja teaduskeskused olid Aleksandria Egiptuses, Pergamon ja Antiookia Orontese ääres. Ka Ateena säilis esmajoones filosoofiakeskusena. Aleksandrias rajati siia Ptolemaiose soosingu all võimas raamatukogu. Lisaks rajati kuninga õukonna juurde Museion , teaduslik asutus, mis seisis muusade kaitse all. Eri teadusharud eraldusid üha enam filosoofiast. Aristotelese õpilane Theophrastos - “botaanika isa”. Aleksandria matemaatikutest oli kuulsaim Eukleides (III) saj. Ta õpetas Museionis geomeetriat. matemaatika ja astronoomia suure tõusu oluliseks eelduseks oli vana-kreeka ja vana- ida, eriti babüloonia teaduse süntees. II saj. suur tõus meditsiinis.
    Filosoofia (55, 56, 57)
    Kirjandus (54)
    Kujutav kunst (58)

  • Hellenismiajastu kirjandus


    Tekkis polisliku korra lagunemise ja paljusid rahvaid ühendava Aleksander Suure riigi moodustumise ajal. Kirjanduselu keskused olid Rhodos, Pergamon, Atiookia ja peamiselt Aleksandria (Museion); Ateena jäi peamiselt filosoofide ja kunstnike linnaks. Tekkis ühiskeel koinee (vt. 8). Ühiskondlik-poliitilised muudatused määrasid hellenistliku kirjanduse laadi: kõrvu kreeklastega osalesid selle loomises ka teised rahvad . Peamine viljelemiskoht oli demokraatliku polise asemel monarhi õukond; see määras kirjanduse sisu ja adressaadi – haritud ülemkiht. Teadmine, et sõltutakse kuulsast minevikust, viis mineviku järeleaimamisele, keelelisele klassitsismile ja nn. õpetatud luuletaja (poeta doctus) tekkele. Uut laadi kirjanduse vajadus pani aluse uutele kirjandusvormidele: uusatika komöödia ( Philemon , Diphilos, Menandros [vt. 50]). V saj. tekkinud miimi žanri arendas Herondas. Miim oli realistlik rahvalik etendus, milles kujutati tüüpilisi argielu stseene. Herondas kirjutas kolijambides miime e. mimiambe. Hellenistliku luule tähtsaim osa on aleksandria luule, mis oli koondunud Ptolemaioste õukonda ja Museioni ümber. Viljelesid Kallimachos, Theokritos , Apollonios Rhodoselt ja Herondas. Valdasid müüte ja vanu keelendeid, eelistasid väikevorme (epigramm2, idüll3, eleegia4, epüllion5, miim), aga kirjutasid ka teaduslik-didaktilisi poeeme. Käsitlesid eraelu, armastust, loodust, muinsust, kasutasid osavalt detaile, ammutasid palju ainest alamkihtide elust. Süürlane Menippos kirjutas satiire, milles värsid vahelduvad proosaga . Ulmemotiive (taevasseminek, sõit Hadesesse jne.) kasutades pilkas vaimukalt filosoofiakoolkondi ja üldinimlikke nõrkusi. Teoseid pole säilinud. Mõjutas Petroniust, Senecat ja Lukianost.
    Ajajärgu proosa on peamiselt erialane: meditsiin, matemaatika, füüsika, astronoomia, ajalugu ( Polybios , “Maailma ajalugu”, 5 algusraamatut 40st säilinud. Oli mõjutatud Thukydidesest.)

  • Stoikude koolkond ja õpetus


    Stoikude koolkonna rajajaks oli Zenon Kitionist (~336-264), (Avrametsa andmetel 355-262); küünikute esindaja Kratese pooldaja. Tegutses koos Stiphoniga. Koolkonna nimetus, erinevalt nt. skeptikute omast ei peegelda õpetuse sisu. Zenoni mõttekaaslased kogunesid Ateena agoraal asuvas sammaskojas ( stoa ) ja arutlusi esitati seal edasi-tagasi kõndides. Inimesed vältisid seda paika, kuna just seal olid pärast Peloponnesose sõda (404 e. Kr.) võimu haaranud türannid pol. vastaste üle kohut mõistnud. 403. demokr. taastati, kuid Stoa jäi nende sündmuste tunnistajaks. Polise kodanikud vältisid seda kohta, kuid mitteateenlasest Zenonil polnud süngeid mälestusi, ka puudus tal mittekodanikuna õigus kooli jaoks maad osta. Varem olid selles kohas kogunenud poeedid, keda samuti oli nimetet stoikudeks.
    Zenoni töödest on säilinud vaid fragmente, kõigi autorluski pole kindel. Jagas filosoofia loogikaks, füüsikaks ja eetikaks. Loogika hõlmas tänapäeva mõisteis tunnetusteooriat, keeleteooriat ja loogikat kitsamas täh-s. Mõiste ‘loogika’ võttis kasutusele just Zenon (selle teaduse rajaja Aristoteles kasutas mõistet ‘analüütika’). Kõik 3 filosoofia osa moodustasid ühtse terviku, mida võrreldi muna, elusorganismi või aiaga.
    Filosoofia muna
    elusorganism
    aed
    loogika
    koor
    luud -liikmed
    tara
    füüsika
    munavalge
    hing
    pinnas
    eetika
    munarebu
    liha
    viljad
    Loogika hoiab tervikut koos, füüsika on õpetus loodusest, eetika õpetab, kuidas elada ja õnnelikuks saada.
    Füüsika: Maailma algelemendid on tuli, õhk, vesi ja maa. Tähtsaim on tuli ja selle segu õhuga – pneuma – aktiivne maailma alge (maailmahing, jumal, mõistus), mis on segunenud passiivse algega (mateeria, aine). Kõik on tekkinud tulest ja maailma-aasta (10800 a) möödudes muutub jälle tuleks. Maailma-aasta = 30 a (küpse ea tunnus) * 360 (päevad arv aastas) Tsüklid on korduvad nagu Herakleitose õpetuses. Maailm on sfäärikuj. tervik, tema osad on kooskõlas ja sõltuvad üksteisest. Maailm asub lõpmatus tühjuses. Stoikude jumal – maailma aktiivsest (mõistuslikust) aspektist vaadelduna. Ta on mateerias endas, selle loominguline jõud. Aktiivset ja passiivset alget saab eraldada vaid mõtteliselt. Reaalselt ei eksisteeri jumal maailmast eraldi.
    Loogika: Koosneb retoorikast ja dialektikast, mis on õpetus tähistatavast ja märkidest. Esimene Euroopa semiootika.
    Semantiline kolmnurk:
    objekt
    märk (tähistaja) tähistatav
    Maailma kohta saab teadmisi meelelise tunnetuse kaudu, mille tulemusel tekib ettekujutus asjadest. Hinges toimub sealjuures muutus – asjad jätavad hinge jälje. Meeleline tunnetus on õige, kui maailma peegeldus hinges vastab tegelikkusele. Tekkida võivad ka väärkujutlused. Neist hoidumaks tuleb kontrollida, kas mõistus on korras, meeleorgan töötab, vaadeldav on sobivas kauguses, vaatlus on küllalt põhjalik jne. Kui kõik nõuded on täidet, on ettekujutus adekvaatne (kataleptiline). Protsessi kontrollib mõistus. Meist ei olene, millised kujutlused meil tekivad, kuid sõltub meie suhtumine neisse. Siin avaldubki tahtevabadus. Sündides on inimhing puhas tahvel ( tabula rasa). Meeleline kaemus täidab selle kujutlustega.
    Eetika. Saatusele allumise ja kohuse eetika, mis baseerub usule maailma mõistuspärasse (mõistus on osa ürgtulest ja kuulub seega loodusse). Inimene tunnetab looduse seaduspärasusi.
    Seletused kurjuse olemasolu kohta ja jumalatõestused:
    1. Miski ei saa olemas olla ilma oma vastandita. Pole headust kurjuseta, kurjus on taust, millelt headus silma paistab.
    2. Mis maailma mingi osa jaoks on kurjus, pole seda terviku jaoks. Inimene ei suuda otsustada, mis on hea maailma kui terviku jaoks, see on jumala töö.
    3. Kurjust on vaja, et stoiline tark tema pärast kannatades ja teda ületades arendaks endas voorusi ning karastuks raskustes. Maailma valitseb saatus ja inimene saab olla õnnelik vaid sellele alludes.
    Maailma ei saa muuta, muuta saab suhtumist temasse. Tuleb mõista, mis on hüve, mis kurjus ja mis pole üks ega teine. Mis inimese tahtest ei sõltu, on neutraalne ja sellesse tuleb suhtuda stoilise rahuga ( apaatia ). Sellised asjad on elu, surm, jõud, rikkus, vaesus , kuulsus. Mida saab kasutada hea või kurja eesmärgi nimel, pole hüve. Rikkus ja tervis pole hüved, sest õnnelik saab olla ka nendeta. Tõelised hüved on voorused: tarkus, õiglus, mehisus, arukus . Kurjus on pahedes: rumalus, ebaõiglus, argus, arutus . Neutraalsete hüvede hulgas eristatakse eelistatavaid (tervis, jõukus), ebasoovitavaid (vaesus, autus, surm) ja täiesti ükskõikseid.
    Inime on maailma osa ja peab olema tervikuga kooskõla, s.t. elama kiretult ja mõistlikult. Stoik on mõõdukalt rõõmus ja kõrgemal argielust.
    Inimene on loom ja sellest tuleb lähtuda elulaadi üle otsustamisel . Naudingud on ebaloomulikud. Mõistusega loom on vaba kirgedest ja kollektiivne loom järgib norme.
    Vabadus on tunnetatud paratamatus. Tõeliselt vaba on tark, sest talle on omased mõistlikud (saatusega kooskõlas olevad) tahtmised. Kooskõla inimese tahtmise ja saatuse vahel teebki õnnelikuks ja annab hingerahu. Paratamatu tuleb endale meeldivaks teha.
    Stoa jaguneb 3 perioodiks :
    1. Varane stoa – (IV saj. lõpp – II e. Kr.)
    2. Keskstoa – (II-I saj. e. Kr., Kreeka-Rooma), esindaja Poseidonius
    3. Hiline stoa – (I-II saj. pKr. Roomas) – Seneca , Epiktetos , Marcus Aurelius.
    Stoikude hulka kuuluvad veel: Kleanthes, Hrisippos.
    Stoikude tavaline lahkumisviis siitilmast oli enesetapp. Stoikud pidasid inimesi võrdseiks (naisi, barbareid ja orje sh.). Rahvustunnet pole vaja, sest meie isamaaks on maailm. Kosmopoliidid.

  • Epikuros ja skeptikud


    Epikuros (341-270) pärines Samose saarelt. Ateena ümberasuja poeg. Elas Kreeka languse ajastul (Makedoonia sissetungi algus Philippos II ajal, sõjad Spartaga). Oli vähetuntud platonisti Pamfilose ja Demokritose õpilase Nausiphanese õpilane, Ateenas ka Xenophanest kuulanud. Segaste olude tõttu lahkus Ateenast ja alustas õpetajatööd (võrdne oma toodangut müüva käsitöölisega). Rändas ligi 18 a. ringi, 306. naasis Ateenasse ja soetas endale maatüki koos majaga . Nüüd oli võimalus pühenduda filosoofiale. Eluviis lihtne, vaesusele kalduv. Tema juurde kogunes sõpru, õpilasi; tema filosoofiakooli hakati kutsuma Epikurose aiaks. Õppetöö toimus seal veel 51. e. Kr. Epikurose arvates on filosoofia ülesandeks aidata inimestel õnnelikuks saada ja kannatustest vabaneda. Temalt on säilinud 3 kirja ning “44 peamist arvamust” (kyriai doxai)
    Filosoofia jaguneb:
    1. Eetika – õpetus õnnest ja selle saavutamisest
    2. Füüsika – õpetus maailma loomulikest alustest ja nende seostest
    3. Kanoonika – õpetus inimese maailmatunnetusest ja sellest, kuidas jõuda tõeni.
    Osad moodustavad seotud terviku.
    Kanoonika: Kõik teadmised tuginevad aistingutele, mis tekivad seepärast, et kehade pinnalt eralduvad pidevalt kujundid , mis sarnanevad kehadega, kuid on õhemad. Kujundid võivad säilitada kehade korrapärasuse või ka mitte. Esimesel juhul tungivad nad meeleorganisse ja tekib moonutusteta pilt. Teisel juhul aga tungivad korrapära kaotanud kujundid meie kehapooridesse ja seal kombineerudes tekitavad fantastilisi kujutelmi (kentaur). Aistingud ei eksi, vead tekivad neid tõlgendades.
    Füüsika: Epikuros oli atomist. Aatomeid on lõpmatult palju, aatomiliike vaid tohutult palju. Aatomid liiguvad oma raskuse tõttu (suunaga ülevalt alla). Aatomid võivad liikumissuunda muuta (see idee oli vajalik vaba tahte põhjendamiseks). Füüsika vabastab inimese hirmust surma ees. Surm pole probleem, sest surmaga ei puutu me kunagi kokku. Kus oleme meie, seal pole veel surm, kus on surm, seal pole enam meid. Õige arusaam asjadest vabastab meid ka hirmust jumalate kättemaksu ees. Ka hauatagust elu ei tasu karta , sest hing kui aatomite kooslus on surelik.
    Eetika. Erinevalt jumalatest on inimlik õnn suhteline ja ebakindel. Et olla õnnelik, tuleb teada, mille poole püüelda ja millest hoiduda. Elav püüab hoiduda kannatusist ja saavutada naudinguid, mis pole kehalised naudingud, vaid kehaliste kannatuste puudumine ning hingerahu. Küsimus on selles, kuidas saavutada maksimaalseid naudinguid. Naudingute vahel on vahe. Mõnikord tasub mõnest loobuda, kui sellele järgneb kannatus; vahel tasub kannatada valu, et suuremat naudingut tunda. Maailmas toimuvat tuleb hinnata naudingu seisukohast; hea on see, mis naudingut soodustab, halb see, mis takistab. Hingekannatused on halvemad, sest keha kannatab vaid oleviku, hing ka mineviku ja tuleviku pärast. Õnn on naudingutes, s.t. hingerahus (mis on kõrgem kui meeleline nauding), vaimses naudingus. Meelelisus häirib vaimsust. Peamine on alaline rahulolu. Õndsus on muretus ja ataraksia . Elada tuleb varjatult, mitte ühiskondlikult. Naudingu saavutamiseks tuleb oma tegusid planeerida. Selleks on vaja teadmisi maailma kohta (füüsikat); viimase tarvis on aga vaja tunnetusteooriat (kanoonikat).
    Filosofeerida tähendab õppida õnnelikult elama.
    Epikurose eetika on stoikude eetika vastand.
    Skeptikud .
    Koolkonna rajas Pyrrhon Elisest (365-275 e. Kr.). Ise ei kirjutanud midagi Tema õpilane Timon püüdis Pyrrhoni seisukohti Ateenas propageerida; katkendid tema pilkelauludest on peaaegu ainus allikas vanema skepsise kohta. Skeptikud kahtlevad tõe objektiivse tunnetamise võimalikkuses. Pidevalt vaadeldes ja uurides jätab skeptik otsuse tegemata, sest nii poolt kui vastu on võrdselt tugevaid argumente. Tõde on olemas, sest mida pole, seda pole mõtet otsida. Tõde on meie eest lihtsalt peidus. Väita saab vaid nähtumuste (akatalepsia) kohta, s.t. selle kohta, kuidas meile miski tundub, mitte asjade olemuse kohta. Otsustustest hoidumine (epoche) annab skeptikuile hingerahu ja häirimatuse (ataraksia).
    Kui väitele saab vastata samaväärsega, pole mõtet vaielda . Skeptikud tahtsid kummutada kõikide koolkondade dogmad . Oma otsustustest loobumist kommenteerisid skeptikud troopidena. Kuna loobuda tuli ka moraalseist otsustusist, iseloomustab skeptikute eetikat relativism .
    Akadeemiline skepsis kujunes välja Aiooliast pärineva Arkesilaose (~315-241)poleemikas stoik Zenoniga. Arvustades viimase tunnetusõpetust, jõuab järeldusele, et nii meeltetaju kui mõistusliku tunnetuse täpsuses tuleb kahelda, seega tuleb loobuda igasugustest otsustustest. Hakkas kahtlema isegi kahtlemise õigsuses. Ak. skepsise silmapaistvaim esindaja – Karneades Küreenest (214-129). Ei kirjutanud, tema ideid ta õpilaste töödes. Kritiseeris kõiki kaasaegseid filos. õpetusi, eriti stoikusid. Kahtles teadmimse võimalikkuses, tõekspidamiste tõelevastavuses, tõe kriteeriumides ja millegi tõestamise võimalikkuses. Nn. kindlatele tõdedele võib üksnes omistada teatud määral tõenäosust. Kritiseeris ägedalt stoikude teoloogiat ja nende rahvapärast polüteismi – mitte seda kummutades, vaid selle kõige tõestamatust näidates.
    Noorem skepsis õilmitses Aleksandrias (Akadeemiast surus eklektism ta välja). Väljapaistvaim esindaja – Ainesidemos toetub pms. Pyrrhonile. Tema kool tegutses Aleksandrias veel III saj. pKr., seal on õpetanud Sextus Empiricus (analüüsis loogilise süllogismi kõlbmatust väidete tõestamiseks).

  • Filosoofiline eklektism


    Filosoofilise eklektismi kujunemist on mõjutanud kahesugused tegurid. Kultuuriloolised, mis olid seotud toonase poliitilise maailma väljakujunemisega. Rooma võimu avardumine impeeriumiks andis rohkesti võimalusi erinevatele impeeriumi territooriumile jäävatele rahvastele omavaheliseks suhtluseks. Kui senises antiikmaailmas oli vaimuelu keskuseks Ateena, siis juba teisel eelkristlikul saj.-l tekkisid tema kõrvale uued kultuurikeskused Aleksandria ja Rooma. Sageli siirdusid Rooma noorukid õppima Ateenasse. Samal ajal reisisid Ateena õpetlased Rooma õpetama ja õppeasutusi rajama. Haridus muutus praktiliseks eluvajaduseks (loomulikult olid ülikud ja rikkad eelisseisundis selle omandamisel).Antiikse hariduse põhiosa moodustas filosoofia, mis haaras kõiki olemasolevaid teadmisi. Esmatähtis oli retoorika, mida aga ei saanud enam õppida eelteadmisteta loogikast, metafüüsikast ja moraaliõpetusest. Vaimne suhtlemine muutus tõhusamaks ka tänu kvaliteetse pärgamendi leiutamisele. Tekkis kirjandus, raamatud. Uued mõtted ei jäänud enam kitsa asjaosaliste ringi pärusmaaks. Kasvas vajadus teadmiste populariseerimise järele. Filosoofide vaateid oli vaja seletada igale haritud inimesele arusaadavas vormis. Need välised asjaolud soodustasid tihedama mõttevahetuse tekkimist filosoofiliste koolide ning voolude vahel ning ka üksteisemõistmist ja vastastikust õppimist üksteise vigadest. Teisalt aga süvendas konsolideerumist filosoofiavallas ka arenenud kriitika, milles erilisi teeneid oli skeptitsismil. Avatus kriitilistele diskussioonidele soodustas vabanemist dogmatismist ja autoriteetide kummardamisest. Hakati revideerima erinevate koolkondade seisukohti, otsima neile uusi põhjendusi, looma uusi lähenemisi. Nimetus eklektism tähendas algselt valikut. Eklektikuiks nimetati neid filosoofe, kes polnud loovad, vaid valisid (eelkõige õpetamise eesmärgil) kõigilt filosoofidelt seda, mis tundus neile positiivne ning kasutamiskõlblik. Tänu neile on säilinud suur osa praegu teadaolevast filosoofilisest pärandist. Muidugi tuleb eklektikute tegevuse juures silmas pidada ka nende võimalikku pinnapealsust või isegi ebakompetentsust valiku tegemisel.
    Tähtsamaid eklektikuid oli Marcus Tullius Cicero (106-43 e. Kr.), kes oli kreeka filosoofia suurimaid populariseerijaid Rooma maailmas. Oli tõeline valikutegija: tunnetusteoorias kaldus ta ilmsesti skeptitsismi, eriti Karneadese poole, eetika osas eelistas stoikude ja peripateetikute seisukohti. Ise pidas end uusakadeemilise koolkonna pooldajaks. Terentius Varro (116-27 e. Kr.), Cicero sõber ja võitluskaaslane jagas üldiselt Cicero seisukohti, kaldudes moraaliküsimustes enam stoikluse poole ja suhtudes religiooni kriitilisemalt. Samasse mõttesuunda kuulusid veel isa ja poeg Sextused ja Seneca õpetaja Sotion
    Aleksandriast.

    Noorem künism

    Eklektilisi kalduvusi oli ka tolleaegsetel moraaliõpetajatel-rändjutlustajatel, kes pidasid end klassikalise künismi järgijaiks. Nende moraaliõpetus kaldus stoikluse suunas, aga kui miski teiste koolkondade ütlustest neile sobis, võtsid kasutusele. Polnud kirjanduslikult eriti tegevad, kuid nende kultuuriline mõju oli küllaltki suur. Nad olid kõlbeliste arusaamade populariseerijad, mitmed neist suuresti lugupeetud. Demetrios, keda Seneca kõrgelt hindas , Demonax ja keegi Oinomaos, kes sai kuulsaks oma tegevusega ennustajate ja nende oraaklite väljanaermisel. Paljud neoküünikud aga arvatakse olevat kasutanud õpetust oma parasiitliku elulaadi suitsukatteks.

  • Kujutav kunst hellenismi ajajärgul


    Hellenistlikus plastikas hakati peatähelepanu pöörama inimlikele kirgedele, inimeste võitlusele iseenda ja teistega ning ka kannatuste ja piinade kujutamisele. (Kriisitundest joobumusse pääsu otsides sai kujurite üheks lemmikmotiiviks veinijumal Dionysos, kes peab koos kaaslastega meeletut prassingut. Nii Dionysose kui tema saatjate kujud rabavad sageli suurte mõõtmete ja naturalismiga.)
    Jumalate, kangelaste ning “vaprate ja imeilusate” kodanike idealiseeritud üldistavad kujud loovutasid koha naturalistlikele figuuridele ja portreedele, milles rõhutati kujutatava isiku individuaalsust. Loodi kujusid ja reljeefe igas vanuses inimestest, imikutest nõtrade raukadeni; meisterlikult anti edasi etnilisi iseärasusi.
    Pergamoni koolkonna kuulsaim ja suurepäraseim teos oli Zeusi altar, mida ümbritses 2,3 meetrit kõrge ja 130 meetrit pikk friis . Sellel on kujutatud jumalate võitlust gigantidega. Pergamoni altaris on ilmekalt näha hellenistliku plastika üldised tunnused – püüe tohutute vormide ja ülemäärase tundekülluse poole.
    Rhodosel valminud töödest on tuntuim grupp “Farnese härg”, mis kujutab stseeni, kuidas kaks noormeest seovad metsiku härja sarvede külge kuninganna Dirke, kes oli piinanud nende ema.
    Sama tüüpi on kuulus “Laokooni”-grupp, millel näeme Trooja preestri Laokooni ja tema poegade tapmist jumalate saadetud madude poolt. Seda peeti kaua aega antiikkunsti tippsaavutuseks ja see on suurt mõju avaldanud renessansskunstile. Hilisemate leidude mõjul on niisugusest ülistavast hinnangust loobutud. “Laokoonis” näeme küll meisterlikku kehavormide modelleerimist ja huvitavat kompositsiooni, kuid grupi peamiseks puuduseks on füüsilise piina naturalistlik rõhutamine ja pooside kaalutletud teatraalsus ning efektitsemine.
    Rhodose koolkonda kuulub arvatavasti ka “ Milo Venus” (õieti Melose Aphrodite), Leonardo da Vinci Mona Lisa kõrval populaarseim ja kuulsaim Louvre ’i kunstivaradest. Ehkki juba languse ajal ajastul tekkinud, on see teos siiski kreeka kunstigeeniuse üllamaid saavutusi. Imetlusväärne on selles nii vaba ja elav seisang kui ka võrratu täiuslikkus, millega on käsitletud ainulaadselt ilusat naisekeha.
    Varase hellenistliku plastika näiteks on “Samothrake Nike” kuju. Võidujumalanna oli kujutatud kiirelt kihutava sõjalaeva ninas pasunat puhumas. Vastutuul paneb voogama jumalanna õhukese rõiva ja muudab selle nagu läbipaistvaks.
    Pisiplastika alal hakati hellenismiajal massiliselt valmistama terrakotat (väikeskulptuuri teosed põletatud savist , mida ei kaeta glasuuriga). Paljud neist olustikulise otstarbega kujukestest on väga peened ning omavad iseseisvat kunstilist väärtust.
    Kirjanduslike andmete põhjal tegi suuri edusamme maalikunst. Hellenismi ajastu maalidest, mis olid tehtud peamiselt vahavärvidega, samuti freskodest ei ole peaaegu mitte midagi säilinud. Ettekujutuse neist saab rooma koopiate, peamiselt Pompejist leitud freskode ja mosaiikide põhjal. Lahtine on küsimus, mil määral oskasid antiikmaalijad kujutada siseruumi; maastikulise sügavuse kujutamise oskus saavutati tõenäoliselt alles hellenistliku ajastu lõpul. Maastik oli alati tagapõhjaks figuraalsetele kujutistele – puhast maastikupilti antiikkunst ei tundnud. Figuraalmaali ainestik on nagu varemgi tihti laenatud mütoloogiast ja eeposest, samuti tragöödiatest.
    Kuulus maalikunstnik oli Apelles . Tema maale kiideti peamiselt nendes avalduva peene maitse ja sarmi pärast, eriti naiste kujutamisel.
    Vaasimaalikunst suri välja 3. saj. lõpul.
    KULTUURILUGU I (VANA-KREEKA KULTUUR) 3
    1. Vana-Kreeka eelajalugu ( eelkreeka , varahellase ajajärk) 3
    2. Periodisatsiooni probleemid. 3
    3. Kreeta e. Minose (minoiline) kultuur. 3
    4. Mükeene kultuur ja perioodid 4
    5. I ahhailaste kolonisatsioon ja selle põhisuunad 4
    6. Doorlaste sisseränne. Homerose e. tume ajajärk (XI-IX saj.) 4
    7. Kirja teke. Kreeka tähestik 5
    Tekkelugu 5
    Kreeka tähestik: 6
    8. Vanakreeka keele arenguperioodid ja lingvistiline geograafia 6
    9. Mütoloogia. Eelhellase kosmogooniline müüt 7
    10. Eelklassikalise (arhailise) mütoloogia ajajärk (põhijooned) 7
    11. Gaia ja Uranose lapsed 7
    12. Kronos ja titaanide ülestõus 8
    13. Titaanid ja nende lapsed 8
    14. Klassikalise (heroilise) mütoloogia ajajärk (põhijooned) 8
    15. Kronose kukutamine ; titanomahhia ja gigantomahhia 8
    16. Olümplased; Zeus, tema vennad ja õed, naised ja lapsed 8
    17. Hoorid, moirad ja muusad 9
    18. Sisyphos, Perseus, Bellerophontes, Midas, Narkissos 9
    19. Minos ja tema vennad; Pasiphae, Daidalos ja Ikaros 10
    20. Theseuse elu ja kangelasteod 11
    21. Atreus ja tema pojad 12
    22. Teeba müütide tsükkel 13
    23. Heraklese elu ja kangelasteod 14
    12 vägitööd (kr. dodekathlos) 14
    24. Argonaudid 15
    25. Arhailine ajajärk (VIII-VI) ja selle kultuur 15
    26. Suur kolonisatsioon 16
    27. Majandus ja poliitika VIII-VI saj. Türannia 17
    28. Arhailise ajajärgu kirjandus. Periodiseerimine 18
    29. “Homerose küsimus” 19
    30. “Iliase” ja “Odüsseia” poeetika 19
    31. Küklilised poeemid. Homerose hümnid. Eepose paroodiad 20
    32. Lüürika ja melos 21
    33. Eleegiad ja jambid 21
    34. Antiigi värsijalad. Stroofid 22
    35. Meelika luuletajad 23
    36. Arhailise ajajärgu religioon (müstilised kultused, orfism) 24
    Orfism 25
    37. Kujutav kunst arhailisel ajajärgul 25
    38. Ioonia natuurfilosoofia 26
    39. Elea koolkond 26
    40. Pythagoras ja koolkond 27
    41. Empedokles ja Anaxagoras 28
    42. Antiikatomistika 29
    43. Sofistika 29
    44. Kreeka poliitika ja kultuur klassikalisel ajajärgul (VI-V) 30
    Kreeka-Pärsia sõjad ja Ateena I mereliidu tekkimine 30
    Sotsiaalsed ja poliitilised suhted Kreekas V saj. keskel e. Kr. 31
    Kreeta 31
    Tessaalia 32
    Boiootia 32
    Lääne-Vahemeremaade Kreeka linnad klassikalisel ajastul 32
    Musta mere rannik klassikalisel ajastul 32
    Kreeka IV saj. esimesel poolel 33
    Makedoonia hegemoonia kehtestamine Kreekas 33
    Kreeka kultuur klassikalisel ajastul 33
    45. Sokrates ja sokraatikud 34
    Sokraatilised koolkonnad 34
    46. Platon ja platonism Vanas Akadeemias 35
    47. Aristoteles (384–322 e. Kr.) 36
    48. Kreeka historiograafia V saj.: Herodotos, Thukydides, Xenophon 37
    Herodotos (485- 425 e. Kr.) 37
    Thukydides (460-400) 37
    Xenophon (430-354) 37
    49. Klassikaline tragöödia (Aischylos, Sophokles, Euripides) 37
    50. Kreeka komöödia (Aristophanes, Menandros) 39
    51. Kreeka retoorika (Lysias, Isokrates, Demosthenes) 40
    Kreeka retoorika 40
    52. Klassikalise ajastu kujutav kunst 41
    53. Hellenismi ajajärgu (IV-I) poliitika ja kultuur 42
    Kreeka III saj. e. Kr. 42
    Hellenistlike riikide sotsiaalne ja poliitiline kriis II ja I saj. e. Kr. 43
    Hellenistlik kultuur (III-I saj.) 43
    54. Hellenismiajastu kirjandus 43
    55. Stoikude koolkond ja õpetus 44
    56. Epikuros ja skeptikud 46
    57. Filosoofiline eklektism 47
    Noorem künism 48
    58. Kujutav kunst hellenismi ajajärgul 48
    1 sümpoosionil ringlauluna ettekandmiseks mõeldud lühike, tavaliselt 4- realine laul; võis olla improvisatsioon, üldtuntud luuletus või selleks puhuks loodud luuleteos. Aines mitmekesine (poliitikasündmused, praktiline elutarkus jne.)
    2 al. IV saj.-st on mitmekesise sisuga lühiluuletus; sisutihe, tavaliselt eleegilises distihhonis. Hellenismiajal oli 2 suunda: peloponnesose epigramm , milles loomulik ja lihtne sisu kontrasteerus keeruka keelega, ja aleksandria epigramm, milles loomulik sisu oli ühendatud realistliku esituslaadiga (Kallimachos). III-II saj. paroodiline epigramm (looma epitaaf). Mida edasi, seda satiirilisemaks läks.
    3 lühike luuletus, algselt Theokritose bukoolilised (maateemalised) luuletused.
    4 sisaldas uue, ebatavalise otsinguid; aineks vähetuntud müüdid, muinasjutud ja armastus; vorm taotleb täiuslikkust. Kallimachos, Philetas, Hermesianax. Vt. ka 33.
    5 kr. väike eepos, lühike heksameetris jutustav teos. Eelistati mütoloogilist ainestikku ja lembemotiivi; taotleti kunstilist viimistletust. Kallimachos “Hekale” oli paljudele hiljem eeskujuks.
    51
    • .DOC Laadi alla originaalfail 52 lk · .doc · 139 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Vana-Kreeka #1 Vana-Kreeka #2 Vana-Kreeka #3 Vana-Kreeka #4 Vana-Kreeka #5 Vana-Kreeka #6 Vana-Kreeka #7 Vana-Kreeka #8 Vana-Kreeka #9 Vana-Kreeka #10 Vana-Kreeka #11 Vana-Kreeka #12 Vana-Kreeka #13 Vana-Kreeka #14 Vana-Kreeka #15 Vana-Kreeka #16 Vana-Kreeka #17 Vana-Kreeka #18 Vana-Kreeka #19 Vana-Kreeka #20 Vana-Kreeka #21 Vana-Kreeka #22 Vana-Kreeka #23 Vana-Kreeka #24 Vana-Kreeka #25 Vana-Kreeka #26 Vana-Kreeka #27 Vana-Kreeka #28 Vana-Kreeka #29 Vana-Kreeka #30 Vana-Kreeka #31 Vana-Kreeka #32 Vana-Kreeka #33 Vana-Kreeka #34 Vana-Kreeka #35 Vana-Kreeka #36 Vana-Kreeka #37 Vana-Kreeka #38 Vana-Kreeka #39 Vana-Kreeka #40 Vana-Kreeka #41 Vana-Kreeka #42 Vana-Kreeka #43 Vana-Kreeka #44 Vana-Kreeka #45 Vana-Kreeka #46 Vana-Kreeka #47 Vana-Kreeka #48 Vana-Kreeka #49 Vana-Kreeka #50 Vana-Kreeka #51 Vana-Kreeka #52
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 52 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-10-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 139 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Dmitri Dolgorukiy Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Vana-Kreeka kohta väga põhjalik konspekt
    vana-kreeka eelkreeka varahellase ajajärk kreeta e minose (minoiline) kultuur mükeene kultuur

    Sarnased õppematerjalid

    Vana-Kreeka kokkuvõttev konspekt
    7
    doc

    Vana-Kreeka kokkuvõttev konspekt

    1. Atika 2. Ida-Makedoonia ja Traakia 3. Ípeiros 4. Joonia saared 5. Kesk-Kreeka 6. Kesk-Makedoonia 7. Kreeta 8. Lõuna-Egeus 9. Lääne-Kreeka 10. Lääne-Makedoonia 11. Peloponnesos 12. Põhja-Egeus 13. Tessaalia Ametlikuks keeleks on kreeka keel. Valitsevaks usuks on õigeusk. Vana-Kreeka ehk Antiik-Kreeka ehk Kreeka ehk Hellas oli vanaaja maa, mida asustasid muinaskreeklased ehk hellenid. Maa hõlmas Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere saared ja Väike-Aasia lääneranniku. Suure kolonisatsiooni ajal (8.­6. sajandil eKr) levis Kreeka linnriikide (poliste) poliitiline, majanduslik ja kultuuriline mõju Vahemere lääneosa rannikualadele (eriti Sitsiiliasse ja Lõuna-Itaaliasse, nn. Suur- Kreeka), Egeuse mere Vana- Kreeka eelajalugu

    Ajalugu
    Vana kreeka
    28
    docx

    Vana kreeka

    Vana kreeka. 5 ajajärku: egeuse ehk kreeta mükeene 3-2 at ema. Homerose ajjaärk 11-9 ema. Arhailine 8-6, klassikaline 5-4 ja hellenismi ajajärk 4 sai II pool – 1 saj keskpaik. Egeuse ajajärgul lagunes kreeklastega asustatud aladel nii mandril kui saartel sugukondlik kord ning kujunes varane klassiühiskond. Tekkis väikeseid orjanduslikke riike, majandus ja kultuurisidemed idaga ja sitsiiliaga. 2 at ema hävitati pea kõik egeuse riigid vana-kreeka hõimude poolt, järgnevalt toimus sugukondliku korra lagunemine ning kreeta-mükeene kultuuri saavutuste aeglane omandamine. Arhailisel ajal kujunes orjanduslik kord ja polised. Klassikalisel saavutab orjanduslik krod kõrgema taseme, õitseb kreeka kultuur. 4 saj alistati kreeka makedoonlaste poolt tänu pol-sots kriisile.hellenismi ajal poliste föderatsioonid ja kuningriigid, rooma vallutab kreeka. Kreeka alad e balkani ps

    Vanaaeg
    Kreeka tsivilisatsioon
    22
    doc

    Kreeka tsivilisatsioon

    (Sparta liidus Pärsiaga)  4.saj I poolel tõusis valitsevaks Teeba (pärast Leuktra lahingut Spartaga 371 a)  4 saj keskel algas Makedoonia tõus. 338 eKr Chaironeia lahingus purustas Philippos II kreeklased ja ühendas kogu Hellase oma võimu alla. Lõppes klassikaline ajajärk ja Kreeka iseseisvuse periood  Demosthenes ja filipikad (Tiidus lk. 66-68) Demosthenes (384–322 eKr) oli Vana-Kreeka oraator ja Ateena riigimees. Demosthenes sai tuntuks oma Makedoonia-vastase hoiakuga ning tänu oma osavale sõnaseadmiskunstile suutis ta enda poolele meelitada paljud kreeklased. Tema organiseeritud oli ka Chaironeia lahing, kus kreeklased aga kaotasid. Peale seda saadeti ta pagendusse, kuid ta püüdis veel peale Aleksander Suure surma Ateenasse naasta, et juhtida kreeklasi taas makedoonlaste vastu, kuid sai lüüa ning otsustas mürki võtta, et mitte vangi langeda.

    Ajalugu
    Üldajalugu - Vana-Kreeka
    62
    pptx

    Üldajalugu - Vana-Kreeka

    Üldajalugu 11. klass Teemad Vanaaeg Keskaeg Uusaeg Kursuse plaan I nädal Vana-Kreeka II nädal Vana-Rooma III nädal Keskaeg (Frangi riik, ühiskond ja eluolu keskajal) IV nädal Keskaeg (islam, paavstlus, ristisõjad) V nädal Uusaeg ( maadeavastustest USA iseseisvumiseni) VI nädal Uusaeg (Prantsuse revolutsioonist tööstusliku pöördeni) VII nädal KIRJALIK ARVESTUSTÖÖ Kuidas kujuneb kursuse hinne? Lühiarutlus 5 punkti Arutluse tähtaeg 18. september 2018 Kirjalik arvestustöö 45 punkti 45p -50p = "5" 37,5p - 44,5 p = "4" 25p - 37p = "3" ... - 24,5p = "2"

    Ajalugu
    Vana-Kreeka - 10-klassi arvutitund
    5
    doc

    Vana-Kreeka - 10. klassi arvutitund

    Teema: Vana-Kreeka c 10 klassi arvutitund 1. veebruaril 2008. a. 1. Vana-Kreeka ajalooperioodid. Tuleta meelde, missugusteks etappideks jaotatakse Vana-Kreeka ajalugu, kirjuta nimetus tabeli ülemisele veerule. Egeuse ehk Kreeka- Tume ajajärk Arhailine ajajärk Klassikaline ajajärk Hellenismi aeg Mükeene kultuur 2000-1400 eKr 1100-800 eKr 800-500 eKr 500-330 eKr 330-30 eKr d, f, i, r, y, z n, p, s, t, bb c, h, j, l, m, v, cc a, k, q, x, dd, ff b, e, g, o, u, w, aa, ee

    Ajalugu
    Vana-Kreeka ajaloo periodiseering
    15
    doc

    Vana-Kreeka ajaloo periodiseering

    Vana-Kreeka Geograafilised olud- Balkani ps ja Egeuse mere saartel. Mägine, geograafiliselt liigendatud. Ühendustee naabermaadega meri. Avatud. Eripärad- tugevalt killustunud arvukateks linnriikideks. Tsivilisatsiooni lähtekoht Euroopas. Ajaloo periodiseering: 2500 eKr võeti Kreekas ja Egeuse mere rannikul kasutusele pronks, tekkisid asulad. 2200-2000 eKr Balkani ps kreeklaste esivanemad. Kreeta jäi hõivamata. Kreeta- Mükeene periood Minoiline tsivilisatsioon, keskus Knossos. 2000-1100 a eKr Kreetalased domineerisid Egeuse merel. 1600 eKr tsivilisatsioon Mandri-Kreekasse, keskus Mükeene. 1500 eKr kreeklased vallutavad Kreeta saare. 1200 eKr doorlaste sissetung. Allakäik. Tume ajajärk(Homerose ajajärk)

    Ajalugu
    Vana-kreeka kokkuvõte
    3
    docx

    Vana-kreeka kokkuvõte

    Kool ja haridus Kooli mindi umbes 7-aastaselt. Kooliharidus tasuline, koolis käisid vaid rikaste vanemate pojad. Koolis õpetati poistele aritmeetikat, lugemist ja kirjutamist. Õpilased kirjutasid puust pulgakestega tahvlitele. Tähtsal kohal olid ka kehakultuuri ja tantsu tunnid. Vaesemast perest lapsed õppisid kodus. Kui noormehed said 18 aastat vanaks, hakati neile õpetama võistluskunsti, et nad oleksid valmis sõtta minema. Ka tüdrukud õppisid lugema ja kirjutama, kuid peeti olulisemaks, et nad oskaksid teha majapidamistöid. Spartas oli kord karmim, poisid saadeti 7-aastaselt sõjaväebarakkidesse. Seal anti neile nii vähe süüa, et poisid pidid varastades lisa teenima. Sparta tüdrukud käisid võimlemis-, tantsu- ja laulutundides. Rõivastus Kreeka naised ketrasid lambavilla peenteks lõngadeks ja valmistasid linast kangast. Nad värvisid riiet erinevate värvidega ja kaunistasid tikanditega, Sissetoodud siidriie oli väga hinnaline. Kreeklased kandsid korraga vaid 1-2

    Ajalugu
    Kreeka ajaloo põhiperioodid
    4
    doc

    Kreeka ajaloo põhiperioodid

    Kreeka ajaloo põhiperioodid I. Kreeta-Mükeene e. Egeuse kultuuri ajajärk 2000-1100 a. e.Kr. II. Tume ajajärk 1100-800 a. e.Kr. Algas doorlaste sissetungiga, millega kaasnes majanduse ja kultuuri järsk langus. Võeti kasutusele raud. Tumedat ajajärku nim. Ka Homerose ajajärguks, kuna Homerose eepos, koos arheoloogiliste allikatega on põhiliseks tolleaegse Kreeka ajaloo uurimisel. III. Arhailine ajajärk 800-500 a. e.Kr. Kujunes välja klassikaline Kreeka tsivilisatsioon. 8. Saj e.Kr. algas suur kolonisatsioon- kreeklased lahkusid kodumaalt Vahemere ja Musta mere äärsetele aladele. Kreeka alfabeet loodi foiniikia tähestiku põhjal 800 a. e.Kr. 8.saj hakkasid kujunema linnriigid. Kerkis esile aristokraatia. Võeti käsile seaduste üleskirjutamine. Tekkisid tihedad sidemed Idamaadega. 7.saj lõpul e.Kr. hakati müntima hõberaha. 776. aastal e.Kr peeti esimesed olümpiamängud. Kujunes välja kreeklaste ühtekuuluvustunne ühise keele, kommete ja usundi põhjal. Seda

    Euroopa tsivilisatsiooni ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (3)

    mortenm profiilipilt
    mortenm: Väga pikk ja põhjalik. aitab siis kui on aega materjali uurida. ei sobi siis kui on kiirelt vaja asi selgeks saada
    21:31 15-11-2009
    saarakouhkna profiilipilt
    saara kõuhkna: Väga põhjalik
    17:44 19-09-2011
    bass profiilipilt
    bass: väga hea :)
    11:34 24-01-2010



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun