Prolegomena ( 18-20 paragraf) Immanuel Kant Kant jagab kõik meie otsused kaheks. Ühtesid nimetab ta kogemusotsusteks ja teisi tajuotsusteks. Kõik meie otsused on algselt tajuotsused, hiljem anname me otsustele aga suhte objektiga ehk siis nad muutuvad objektiivselt kehtivaks ja seega on tegemist kogemusotsusega. Kogemusotsused on empiirlised ehk siis kogemustest tulenevad. Neil on peamiselt objektiivne kehtivus ja nende alus on vahetus meelekaemuses. Objektiivse kehtivuse annavad neile arumõisted ( ehk arus loodud mõisted). Kogemusotsustus annab mulle objekti kogemuse. Kogemus on objekti tunnetus, mille subjekti enda tegevus on võimalikuks teinud. Kogemus esineb objekti produtseerimisena subjekti poolt, mille tulemusena ta tunnetab nii iseenese kui objekti loomust. Kogemusotsustuses langeb objekti tunnetus kokku iseenda tunnetusega, mistõttu osutub võimalikuks tu...
docstxt/14145144137221.txt
Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020. 2. teema: puhta matemaatika võimalikkuse tingimused. (“Prolegomena …”: §§ 6-13 ja lk. 46-55) Probleemsituatsioon. Puhas matemaatika on üldise ja paratamatu kehtivusega teadmine, seetõttu peab ta eelduste kohaselt, millest Kant lähtub, olema aprioorne teadmine. Samas on Kanti veendunud, et matemaatika on mitte analüütiline ja diskurssiivne, s.t. mõistetest tulenev teadmine, vaid sünteetiline – kaemusele toetuv intuitiivne teadmine. Seletamist vajabki siin nüüd see, kuidas saab üks ja sama teadmine olla ühtaegu nii aprioorne kui ka kaemusele
Andrus Tool/Klassikaline saksa filosoofia/FLFI.01.020. 1. teema: Immanuel Kanti kriitilise transtsendentaalfilosoofia teoreetiline probleemvaldkond (“Prolegomena …”: Eessõna ja §§ 1-5) Probleemsituatsioon. Peamine väljakutse, mis ajendab Kanti mõtlema järele teoreetilise filosoofia üle, on antud teoses väljendatud küsimuses: “kas niisugune asi nagu metafüüsika on üleüldse võimalik?” (lk. 8). Kui aga selline asi peaks võimalik olema, siis kuidas on see võimalik? 18. sajandiks oli sellel teaduse staatusele pretendeerival distsipliinil juba pikk ajalugu
Tartu Ülikool Filosoofia teaduskond Referaat Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena Immanuel Kant Näimises pole süüdi mitte meeled, vaid aru. Juhendaja: Eduard Parhomenko Koostas: Ave Hamatvalejev Tartu, 2012
Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020. 3. teema: puhta loodusteaduse võimalikkuse tingimused. (“Prolegomena …”: §§ 14-31, 36-39). Probleemsituatsioon. Vt. “Prolegomena …”: §§ 14, 15. Looduse ja kogemuse vahekord. Vt. “Prolegomena …”: §§ 14, 16, 17. Kogemuse struktuur; Kant ja Aristoteles kategooriatest . Kaemus vahendab meile veel mitte-struktureeritud meelemuljete mitmekesisust, ajas ja ruumis lokaliseeritud optilisi, akustilisi ja teisi meelemuljeid. Me võiksime ju kujutleda, et meie meeleliste ettekujutuste mitmekesisus pole midagi enamat kui üksteisele järgnevate muljete vool ilma igasuguse seoseta nende vahel. Kuid tegelikult on ettekujutuste mitmekesisusele alati iseloomulik ka
Kant "Prolegomena" Eelmärkused igasuguse metafüüsilise tunnetuse eripära kohta kõik kehad on ulatuvusega Analüütilised otsustused väljendavad vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes. mõned kehad on rasked Sünteetilisteks otsustusteks rohkendab tunnetust, kuna lisab mõistele midagi juurde Tunnetus a posteriori meelelisest kogemusest lähtuv, sellel põhinev tunnetus ehk empiirilist laadi Tunnetus a priori meelelisest kogemusest sõltumatu tunnetus (tunnetus, mis pärineb puhtast arust ja puhtast mõistusest) ehk ratsionaalset laadi Aprioorsed teadmised on iseenesest selged ja kindlad, nad on paratamatult nii, nagu nad on Kogemusotsustused on alati sünteetilised Matemaatilised otsustused on kõik sünteetilised Tõelised matemaatikalaused on alati aprioorsed 7+5=12 sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (mõned kehad on rasked) analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusl...
- vaba tahe - hinge surematus - Jumala olemasolu Need on praktilise maailma ja vahetu kogemuse alused. Kant jõudis järeldusele, et teadusena on psühholoogia võimatu, sest: Inimhinge mõistmine on võimatu, sest kõik saab alguse “Mina olen” väitest, mis on empiiriline mitte ratsionaalne väide. Psühholoogias pole võimalik rakendada matemaatikat Psühholoogia ei suuda kontrollida nähtusi, mida ta uurib. "Puhta mõistuse kriitika" (1781) "Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena" (1783) "Alusepanek kommete metafüüsikale" (1785) "Praktilise mõistuse kriitika" (1788) "Otsustusvõime kriitika" (1790)
Marite Selgis, 113242, TABB24 Metafüüsiline tunnetus Kant Immanuel Kanti Prolegomena 2 esimest paragrahvi annavad ülevaate sellest, milliseks peab Kant tunnetust ja kuidas ta neid jaotab. Põhiideena toon välja selle, et metafüüsika tõeliseks alaks on sünteetilised aprioorsed otsustused ning ainuüksi need on tema eesmärk. Kanti arvates on metafüüsiline tunnetus puhas filosoofiline tunnetus, mis tähendab, et tegu on sealpool kogemust asuva tunnetusega. Esmalt tuleb meeles pidada, et soovides mingit tunnetust teadusena esitada,
struktuurid (nagu Husserlit), vaid maailma ja teadvuse suhe, mille kaudu maailm ise "räägib". Pariisi ettekanded 1929 Kartesiaanlikud meditatsioonid 1931 (http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/Husserl.htm 25.01.2015) 3. Husserli peamised tööd Peamised tööd: 1. "Über den Begriff der Zahl. Psychologische Analysen", 1887. 2. "Philosophie der Arithmetik. Psychologische und logische Untersuchungen" 1891. 3. "Logische Untersuchungen. Erste Teil: Prolegomena zur reinen Logik", 1900. 4. "Logische Untersuchungen. Zweite Teil: Untersuchungen zur Phänomenologie und Theorie der Erkenntnis", 1901. 5. "Philosophie als strenge Wissenschaft", Logos 1 (1911) 289-341. 6. "Ideen zu einer reinen Phänomenologie und phänomenologischen Philosophie. Erstes Buch: Allgemeine Einführung in die reine Phänomenologie", 1913. 7. "Vorlesungen zur Phänomenologie des inneren Zeitbewusstseins", Jahrbuch für Philosophie und
1. Kant: mis on tunnetus a priori ja a posteriori; analüütiline ja sünteetiline otsustus ning nende erinevus koos näidetega (Prolegomena § 1-2; vt ka lisamaterjal) Kanti arvates väljendus igasugune teadmine otsustusena. Nii jagas ta otsustused analüütilisteks ning sünteetilisteks. Analüütilised otsustused on selgitavad ning ei avarda meie teadmisi, nt kolmnurgal on kolm külge. Sünteetilised seevastu avardavad meie teadmisi, nt mõni film on õudne. Omakorda sünteetiliste otsustuste seas eristas Kant aposterioorseid ja aprioorseid otsustusi. Aposterioorse otsustuse kohta võib öelda, et ta ,,põhinev kogemustel"
seepeale midagi halba, jääb see teie südametunnistusele. Samas, kui olete rääkinud tõtt, olete igal juhul süüst vaba. Teiseks heidetakse Kanti deontoloogiale ette liigset ratsionaalsust. Moraal põhineb loogilisel ja kiretul kalkulatsioonil, millel pole mingit seost moraalse motivatsiooniga. Kanti eetika heidab kõrvale emotsioonid ning tunded nagu armastus, sõprus, hool. 4. TÄHTSAMAD KANTI TEOSED · ,,Puhta mõistuse kriitika" (1781) · ,,Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena" (1783) · ,,Aluspanek kommete metafüüsikale" (1785) · ,,Praktilise mõistuse kriitika" (1788) · ,,Otsustusvõime kriitika" (1790) 5. VALIK TSITAATE · ,,Dogma surm on moraali sünd." · ,,Teadus on organiseeritud teadmised. Tarkus on organiseeritud elu." · ,,Iseloom seisneb kindlas otsuses midagi teha ja kavatsetava tegelikus täitmises."
1. Kant: mis on tunnetus a priori ja a posteriori; analüütiline ja sünteetiline otsustus ning nende erinevus koos näidetega (Prolegomena § 1-2; vt ka lisamaterjal) 2. Tuua ära mõlemad Hegeli määratlused abstraktse mõtlemise kohta. Lisada oma arusaam nende kohta + mis on otsustus (määratlus) 3. Platon: 1. kes on filosoof - mille poolest ta erineb Jumalatest / tarkadest ja võhikutest / inimestest ning oma arusaam sellest erinevusest 2. miks on filosoofid parimad polise valitsejad kaks põhjendust ja oma arusaam selle kohta 3. mis on idee ja millised on ideele iseloomulikud jooned +
Ta on suur arvustaja "naerev filosoof" Pani aluse meie kaasaegstele arusaamadele Andis tõuke prantsuse revolutsioonile Oma kriitilise ja võitleva mõistusega on Voltaire mõjutanud kogu euroopa vaimsust Immanuel Kant Empiiriline kogemusel põhinev 22 aprill 1724 1804 õppis Köinigsbergi ülikoolis õppis Leibnizi ja Wolffi filosoofiat ning Newtoni matemaatikat 1769 sai temas loogika ja metafüüsika professor 1781 "Puhta mõistuse kriitika" 1783 "Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale" 1785 "Ausepanek kommete metafüüsikale" Filosoofia teadmine Teadmine välhendub otsustena, see sisaldab subjekti ja predikaati. Need jagunevad analüütilisteks, sünteetilisteks ja aposterioosseteks otsusteks "koperniklik pööre" me ei saa maailmale keskendudes avastada, seda, mis meil on võimalik teada. Pigem tuleb kesekenduda taipamisvõime struktuurile ja uurida, kuidas see kogetavat.....
vähesed arvavad ka, et Homeros on väljamõeldud autor, kes reaalselt ei elanud. Juba viiendal sajandil enne meie aega hakati eristama nn. ehtsat ja ebaehtsat Homerost, Homerosele kuuluvaks tunnistati "Ilias" ja "Odüsseia" ning poeem "Margites", mis pole meieni jõudnud. Teaduslikult hakati Homerose küsimust käsitlema 18. sajandi lõpul ja sellega on seotud saksa filoloog F. A. Wolf. 1795. aastal ilmus temalt kreekakeelne tekst "Prolegomena ad Homerum", mille eessõnas seisab, et Homerose teoste ebaühtsus tekib sellest: Homerose ajal ei olnud võimalik, et tekstid kirja pandi, kuna kirjaoskus tekkis kreeklastel palju hiljem Wolfi arvates siis 7. 6. sajandil e.m.a. Eeposte ühtsus eeldab aga tema arvates ühe ja ainsa autori olemasolu. Wolf arvab, et "Ilias" ja "Odüsseia" koosnevad üksikutest lauludest, mis on eri aegadel erinevate laulikute loodud, kusjuures ikkagi enamus neist kuuluvad Homerosele
ideele/jumalusele/absoluudile leiti adekvaatne materialiseering 3) Romantilise kunstivormi etapp: Euroopa kristlik keskaeg kuni Hegeli kaasaeg; lõhe idee ja selle materiaalse realiseeringu vahel (ratsionalism, subjektiivsuse kasv) vaimu realiseerimine – subjektiivsed hingepeegeldused vähem materiaalsetes kunstides, nt kujutavas kunstis, muusikas, poeesias. 27 18). … raamat, Kant, Prolegomena (KÜSIMUS: Kanti nn koperniklik pööre filosoofia ajaloos, selle tunnetusteoreetiline mõju.) IMMANUEL KANT (1724 - 1804) lahutab iseseisvate teineteisest sõltumatute uurimisobjektina 1) teaduse ja tõe sfääri, 2) moraalse teadmise ja 3) kunsti sfääri. Asjade olemus meile on täielikult kättesaamatu, asjad avalduvad meile fenomenina ja näitavad ennast ainult mingist küljest nähtuna. Fenomenoloogilise suuna tärkamine filosoofias
legitimatsiooni otsingutel. Kant oli subjekti filosoof, kes tegi analüüsist subjekti. Subjekt pole ainult empiiriline, vaid kätkeb ka endas transts objekti. Aprioorsed funktsioonid? Võtab lühidalt kokku transts filosoofia eesmärki (lk 2592). Kriitika. Habermas luges Rorty kriitika Kanti aadressil välja nii: Kant käsitles filosoofia identiteeti „olla kohanäitaja“ või „koha kätte näitaja teistele teadustele“. Kantile tähendas see, et „Prolegomena“ – kui filosoofia on teadus, siis milline on tema vahekord teistega? See tähendab, et filosoofia on ülekoormatud: kui filosoofia teeb seda, mida „saab transts filosoofiaks“ ja sellisena pretendeeriks teadusele. Siis see on Rorty kriitika – filosoofiale on antud ikkagi priviligeeritud roll teiste ees. Teiseks filosoofia on „kõrgem kohtunik“. Kant lahutab need kaks teoreetilisest tunnetusest:
(witness the wholly subjectivistic character of knowledge); it unduly stresses the ego (witness the inner and autonomous character of knowledge and morality); it proclaims the perfectibility of the will, upon which the followers of Kant were soon to harp most strongly and from Nietzsche to Hitler we are to hear of "the will to power," the will which makes "the superman" and "the master race." Vt Saarinen üldist all Kant, Immanuel 1982 Prolegomena Immanuel Kant (17241802)Filosoofia skandaal. Kant kõneles filosoofia (sel ajal rohkem teaduse) skandaalist: keegi ei ole suutnud näidata, kuidas teadmine välismaailma asjade kohta tuleneb meelte poolt saadud andmetest. Keegi ei olnud suutnud seda probleemi lahendada. Kanti enda lahendus seisnes selles, et empiiriline maailm eksisteerib vaid sedavõrd,. kuivõrd inimese transtsendentaalne (piiridest väljuv) hing osaleb selle konstrueerimises.Peamised
Keskajal L-Eur-s H-e küsimus ei kerkinud. Aga Bütsantsis oli elav traditsioon: tekstide lugemine, kommenteerimine ja analüüs. Renessansi ajal: Dante arvas, et H on luuletajate kuningas. XVII saj. D'Aubignac kirjutas dissertatsiooni (1715); esimesi, kes arvas, et Ilias oli erinevate autorite looming ning H-t ei pruukinud üldse olemas olla. 1788 leiti Veneetsiast Iliase kommenteeritud käsikiri, millest värsid tõlgiti saksa keelde. 1795 kirjutas F.A.Wolf "Prolegomena ad Homerum". Arvas ka, et tegu pole ühtse tekstiga, mis pärineb VIII saj.-st e. Kr, kui kreeka kiri oli alles vähe aega eksisteerinud. Arvas, et nii mahukad tekstid ei saanud säilida ilma kirja panemata. Tekstides leiduvaid vastuolusid pidas tõenduseks eri autorite tegevusest. Pärast Wolfi oli 2 koolkonda: ühed arvasid, et H oli autor (unitaarlased), teised jälle, et ega ikka ei ole küll (wolfiaanid e. analüütikud). Karl Lachmann oli kõige radikaalsem analüütik
annaabi.ee 
