Sissejuhatus Käisin 15. märts Rahvusooper Estonia balletti Phaidra vaatamas KUMU auditooriumis. See on Mai Murdmaa, Kaie Kõrbi ja Rahvusooper Estonia ühistöö. "Phaidra" põhineb antiikmütoloogial Euripidese "Hippolytusel". Etenduses on kasutatud Benjamin Britteni vokaaltsüklit "Phaidra laulud" ja kaasaegse kreeka helilooja Iennas Xsenakise löökpillimuusikat. Löökpillimuusika oli küll varem salvestatud rahvusooperi orkestri poolt (dirigent Mihhail Gerts), kuid vokaaltsüklit laulab Juuli Lill. Etenduses tantsivad lisaks Kaie Kõrbile Estonia solistid Aleksandr Prigorovski ja Anatoli Arhangelski. Phaidra on kaasaegne ballett, mida ma nägin esimest korda. See oli teistsugune ja üllatav. Samuti oli huvitav näha Kaie Kõrbi tantsimas.
Tõlgendus: Siselahkhelide kujutamine, arutlused perekonnast, abielust, kirgedest. Traditsiooniliselt oleks Medeia püüdnud mehe armastust tagasi võita, kuid Euripidese kangelanna pole rahul, et naiselt nõutakse perekonnas hoopis rohkem (ka truudust) kui mehelt. Iasoni on Euripides kujutanud igapäevasena, üldsegi mitte tõelise kangelasena, vaid pigem negatiivsetes värvides. "PHAIDRA" Müüt: Theseuse poega Hippolytosesse on armunud tema võõrasema Phaidra. Et noormees tema lähenemiskatsed tagasi lükkab, esitab naine valesüüdistuse, nagu oleks Hippolytos ta vägistanud. Theseus neab oma poja, kelle Poseidon seejärel hukutab. Kui tõde välja tuleb, tapab Phaidra enda. Tõlgendus: Hippolytos austab neitsilikkuse jumalannat Artemist ja kingib talle pärja, mis
kangelaseepos, tragöödia, komöödia Traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend. Komöödia Jean Racine'i Pilke- või ,,Phaidra" naljamäng. Molicre'i ,,Don Juan"
Ariadne lõng müütilise Kreeka kuninga Minose ja Heliose tütre Pasiphae tütar, Theseuse abikaasa, Phaidra õde. Trooja hobune puuhobune, mille ka danaoslasteks nimetatud kreeklased Odysessuse nõudel ehitasid, et kavalusega Troojat vallutada. Achilleuse kand Achilleuse ainuke nõrk koht, kuna teda taheti surematuks muuta siis olid kannad just need millest kinni hoiti ja need ei saanud ,,pühaveega" kokku. Augeiase tallide puhastamine Heraklese viies vägitöö ühe päevaga. lakooniline kõne lühike, tabav, napisõnaline kõne.
allakäinud • Kujundirohkus, allegoorilisus • Mängulisus, mitmetähenduslikkus Klassitsismi tunnused • Eeskujuks antiikkultuur (klassika) • Kujunemist mõjutasid 1) Absolutism – võimu soov kontrollida kõike, ka kultuuri -> kunst peab alluma kindlatele reeglitele 2) ratsionalistlik filosoofia: mõistusepärasus, millele allutati individualism ja kired; selged piirid žanride vahel, kindlad reeglid Klassitsistlikke kirjanikke • Jean Racine (tragöödiad, nt „Phaidra“) • Pierre Corneille (tragöödiad, nt „Cid) • Jean de la Fontaine Aitäh vaatamast!
loogilisust. Esialgu vaid antiikkunsti jäljendamine, ajapikku hakkas absolutistlik riik nõudma järjest rangemat vormidistsipliini. Prantsuse keele arendamiseks ja kirjakeele puhtuse eest võitlemiseks asutatud Prantsuse Akadeemia kaudu kehtestati kunstile riiklikud põhimõttedd reeglid, mis pidurdasid kunsti arengut. Nicolas Boileau sõnastas klassits kirjanduse põhimõtted, püüdis rakendada Descartes'i filosoofiat. Prantsuse klassits alusepanijad Pierre Corneille ,,cid" ja Jean Racine ,,phaidra". Moliere ehk Jean-Baptiste Poquelin. 17-18 saj tuli prants kiranduses moodi aforismikirjandus. Kirjanikud ei loonud romaane ega novelle vaid lühikesi kokkusurutud proosaminiatuure v mõtteteri, mis põh elunähtuste vaatlusel ja mõtisklustel. Aforism eeldab suurt meisterlikkust, mõtlemise originaalsust ja väljendusviisi täpsust ja teravmeelsust. Selle mõtte on sügav ja piiritu, vorm lakooniline. Francois De La Rochefoucauld ,,mõtisklused ehk moraalsed sentensid ja maksiimid"
*Tänu jansenistlikule koolitusele sai ta head teadmised antiikse Kreeka kultuurist tema hilisem teatergi lähtub enamasti kreeka traagikute süzeedest. *Teda võis veel mõjutada lisaks sellele usuvoolule omane tees jumalikust predestinatsioonist e ettemääratusest *saavutas edu näidendiga ,,Aleksander Suur"(1665) *1667a lavastatud ,,Andromache" kujunes tõeliseks trumfiks *kuulsaimad tragöödiad: ,,Britannicus"(1669) ,,Iphigeneia Aulises"(1674) ja ,,Phaidra"(1677) *1673 valiti ta Prantsuse Akadeemiasse *elu lõpul taastas ta sidemed jansenistidega, elas usklikku elu ja kirj peamiselt piibliainelisi näidendeid kitsamale publikule *vormiliselt olid ta näidendid kooskõlas klassitsistlike normidega *tõi teatrisse uuenenud vaatepunkti, tegelased ja olukorrad *erinevus Corneille' ja R tragöödiate vahel: C kujutab kangelasi, R inimesi. St kuigi ka R tegelased on kõrgest soost ja neile pole võõrad üllad ja
akadeemia. Klassitsistliku kirjanduse põhimõtted sõnastas Nicolas Boileau, 1674 ,,Luulekunst" värsstraktaat. Pani kirja kolme ühtsuse reegli (aja-, koha- ja tegevusühtsus). Kunstikõlbeline eesmärk oli oluline, kuid pahatihti võis see viia kuiva moraliseerimiseni. Oluliseks said riigiga seotud teemad. Kõige kõrgemale jõudis klassitsim draamakirjanduses. Klassitsimi aluse panijad on Picrre Corneille (1606-1684) ja Jean Racino (1639-1699). Corneille ,,Sid", Racine ,,Phaidra" kuulsaimad teosed. Francis Bacon - emperismi, eksperemendil leitava, rajaja. Kartesianism omane kahtlemine. Tõene ainult see mida saab matemaatiliselt põhjendada. Inimene eraldatud,üksi. Õpingud pakuvad naudingut, taidu (oskust). Lugemine mitmekülgsust. 12.märts. Moliere (1622-1673) Täisealiseks saades läks õigusteadust õppima, aga see ei sobinud talle tahtis teatrisse, kirjandusse. 1643 asutas oma teatritrupi see laostus, Moliere pandi võlavangi. Loobus oma
kusjuures ilu kriteeriumiks on tõde, milleni saab jõuda üksnes mõistuse toel. Kõige kõrgemale tasemele jõudis klassitsism draamakirjanduses ja lavakunstis. Prantsuse klassitsismi alusepanijad olid Pierre Corneille (16061684) ja Jean Racine (16391699). Kuigi Corneille' suure menu saavutanud näidend ,,Cid" ei vastanud kõigile klassitsismi reeglitele, peetakse seda esimeseks klassitsistlikuks tragöödiaks. Racine'i kuulsaim tragöödia ,,Phaidra", mille ainestik on võetud vanakreeka draamakirjaniku Euripidese ,,Hippolytosest", kirjeldab inimese võitlust hukatusliku kirega. Kui Corneille kujutas kangelasi, siis Racine keskendus oma tegelaste üldinimlikele joontele. Jean-Bapiste Poquelin:(moliere):Klassitsistliku draama suurim esindaja.Kolleegiumiajal algas ühtlasi Molière'i lähem tutvus teatriga: koolis etendati sageli tragöödiaid ja balletimänge. Täisikka jõudnuna asus Molière õppima
Ballaadid tuntud. ,,Metshaldjas" . Goethe ise väidab, et tema luuletused on tekkinu konkreetsete elusündmuste põhjal. Värssi on peetud ka väga musikaalseks. Mitmeid tema teoseid on viisitatu. Renessanss · Olulisemad autorid: Dante Alighieri, Francesco Petrarca, Giovanni Poccacio, Hoffmann, Merimee, Maupassant, Poe, Tsehhov, Tuglas Klassitsism · Tekkeaega: 17. Saj. Peasuund Prantsusmaal. Autorid: Moliere, Corneille (,,Cid"), Jean Racine (,,Britannicus" ja ,,Phaidra"), Voltaire. · Kolme ühtsuse printsiip: 1) ajaühtsus tegevus laval võtab sama kaua aega, kui reaalselt vaataja jaoks. 2) kohaühtsus tegevus toimub ühe ruumi piires. 3) tegevusühtsus laval ei saa toimuda midagi muud, kui saab toimuda selles aegruumis. Puudub palju tegevusliine. Valgusajastu · Valgustusfilosoofid: Voltaire; Rousseau; Diderot. · Inglismaa esindajad: J. Swift ,,Gulliveri reisid", Defir ,,Robison Crusoe elu ja kummalised seiklused".
nii võrd suur, et seda saab võrrelda Corneille ,,Cid'i" omaga. Racine'i ,,Andromaque" samuti jaotas Pariisi aadelkonna kahte leeri. Racine'i austajateks said kuningas, tema favoriit, markiis Montespanne ja suurem osa intelligentsist. Vastasteks olid aga enamasti vanameelsete aristokraatide grupp, kes jäi truuks Corneille'le, keda tulemusetult püüti vastandada noore põlvkonna esindajale. Järgnevalt lõi Racine ka teisi kuulsaid tragöödiad, nagu ,,Britannicus", ,,Iphigeneia Aulises", ,,Phaidra", ,,Berenice", ,,Bajazet" jm. 1673. aastal valiti Racine Prantsuse Akadeemiasse, kuid tema võidukäik Prantsusmaa tragöödialaval jätkus 1677. aastani, mil ta mõneti ootamatut avalikust teatrielust tagasi tõmbus, hakkates koos oma sõbra N.Boileau'ga Louis XIV historiograafiks. Kuid tema ja Boileau teos ,,Louis XIV valitsemise ajalugu" ei olnud trükkitud ja hävis eramajas aastal 1672. Teine Racine'i ajalooline töö ,, Port-Royal'i lühiajalugu" oli
kurvastas hiljem väga. Hippolytele järgnes troonil tema järgmine õde Penthesilea.Theseus viis Antiope Ateenasse ja abiellus temaga. (On ka väidetud, et hoopis Hippolyte sõitis Ateenasse ja abiellus Theseusega). Nad said ühe lapse, poja Hippolytose. Legend, et Theseuse naine suri sünnitusel, tundub vähetõenäolisena, sest teise naise võttis Theseus alles siis, kui Hippolytos oli hilisteismeline. Teise legendi järgi hülgas Theseus oma naise noorema ja kaunima Phaidra pärast. Antiope (või Hippolyte) kutsus amatsoonid appi ja need ründasid oma laevastikuga Ateenat Theseuse ja Phaidra pulmapäeval, ent said lüüa ja Antiope (või Hippolyte) langes lahingus. Theseuse eluajal Ateena rohkem ei sõdinud. 10.Geryoni kariloomade äratoomine-Geryon ehk Geryoneus oli vanakreeka mütoloogias kolmepäine hiiglane, Chrysaori ja Kallirrhoe poeg. Mõne allika järgi oli tal ka kolm keha, ent jalgu ainult kaks. Käte arvuks nimetatakse kolm kuni kuus
Ateenas rahulikult pealt vaadata, kui linna ründasid vaenlased. Ja juhtuski nii, et ühes lahingus sai ta surmavalt haavata. NB! Suurenda pilti! Hippolite võitlemas Herklesega. Vanakreeka vaasimaal. Berliin. Pärast pikka leina otsustas Theseus veel kord abielluda. Et Kreeta kuninga Minosega diplomaatilisi suhteid taastada ning ka oma süüd Ariadne hülgamises leevendada, kosis ta Kreetalt Ariadne noorema õe PHAIDRA. Theseuse poeg Hippolytos ei soovinud isa pulmas osaleda ja tahtis mõnd aega kodust ära olla. Kui aga Phaidra ühel hommikul Hippolytost Akropoli palestras3 sportimas nägi, armus ta imekaunisse noorukisse meeletult. Nüüdsest hakkas ta Hippolytosele külge lööma, kuid edutult. Ühel päeval, mõni tund enne suurte spordivõistluste algust, tunnistas daam Hippolytosele, et ei suuda temata elada. Noormees vastas, et nendevaheline suhe on mõeldamatu, sest Phaidra on tema võõrasema
Ta elas Ateenas ja oli Periklese sõber. Esimest korda astus ta avalikkuse ette pärast Kreeka-Pärsia sõdu, kui ta noorukina esines võidupidustustel. Euripides( u 485-406) traagik, kelle näidendid olid eluajal vähem edukad kui peale surma. Säilinud on 18 tragöödiat ja ainus tervikuna säilinud saatürdraama ,,Kükloop". ,,Medeia"- nimikangelanna Medeia päästab Iasoni hukust, kuid peagi maksab viimasele kätte reetmise ja mahajätmise eest tappes nende pojad. ,,Hippolytos"- kangelanna Phaidra armub oma võõraspoega ning tapab end häbist samal ajal võõraspojale ka kätte makstes. ,,Elektra"- ematapu lugu; ,,Hekabe" ja ,,Troojalannad" kirjeldas Trooja sõjakoledusi ja väljendas suhtumist Peloponnesuse sõtta. Plutarchos(u 46-120)-kirjutas kogumiku ,,Paralleelsed elulood", milles kirjeldas kreeka ja rooma müütiliste ja ajalooliste tegelaste elukäike. Tema biograafiatele toetus W.Shakespeare tragöödiates ,,Julius Caesar", ,,Antonius ja Kleopatra" ning ,,Coriolanus".
ning loogilisust · Antiikkunsti jäljendamine · 1635 asutati Prantsuse Akadeemia, mille ülesandeks oli kultuurielu juhtimine (kunsti arengu pidur) · Klassitsistliku kirjanduse põhitõed Nicolas Boileau värsstraktaadis ,,Luulekunst" · Prantsuse klassitsismi alusepanijateks olid Pierre Corneille (,,Cid) ja Jean Racine (,,Phaidra") (draamakirjandus ja lavakunst) 2. Moliere- klassitsistliku draama suurim esindaja (pärit Pariisist) · ,,Arutu" esimene näidend · ,,Naeruväärsed eputised" Teos (komöödia) pilkab tolle aja aadlisalongidele omast silmakirjatsemisest, peenutsemisest ja vaimutsemisest, mis mattis enda alla inimliku suhtluse, moonutas arusaamu ja tundeid. Kaks ärapõlatud austajat saadavad oma peenusehulludele südamedaamidele
jõulised, silmapaistvad isiksused või võimul olevad valitsejad on vabad ja sõltumatumad ka oma tunneteavaldustes ning väljendavad paremini ja täielikumalt üldinimlikke jooni Põhiline konflikt mõistuse ja tunnete, tahte ja kiindumuse, kohustuse ja kire vahel, võidavad alati tahe, mõistus ja kohusetunne. Jean Racine (1639-1699) kirjutas tragöödiaid: “Aleksander Suur”(1665), “Andromache”(1667), “Britannicus”(1669), “Phaidra”(1677) jt teatril on kasvatuslik iseloom, pahet on vaja näidata nii, et ta paneks selle sündusetust mõistma ja vihkama mõistlikkus on teose kunstilise täiuslikkuse tagatis lavategevus peab olema tõepärane, teatri üheks seaduseks on jutustada vaid sellest, mida pole võimalik näidata tegevuses suurimad autoriteedid on antiikautorid, tõelises draamažanris ei tohtinud vahetult näidata vahetult kaasaegsete maailma
See õnnetus osutus õnnistuseks, kuna Atlas oli pärast seda piisavalt tugev, et taevast toetada. Pegasos (ladina keeles Pegasus) on vanakreeka mütoloogias kangelase Bellerophoni tiivuline ratsu. Pegasos oli kreeka mütoloogias tiivuline võluhobune, kes koos oma venna Chrysaoriga hüppas välja Poseidonist rasestunud Medusa kehast, kui Perseus gorgo pea maha lõi. Ariadne lõng Ariadne oli müütilise kreeka kuninga Minose ja Heliose tütre Pasiphae tütar, Theseuse abikaasa Phaidra õde. Ariadne armus vaprasse Ateena kangelasse Theseusse, kui see otsustas olla üks neljateistkümnest ohvrist, kes labürindis elavale, inimese keha ja härja peaga koletisele, Minutaurosele õgida antakse. Theseusel oli plaanis koletis tappa ning Ariadne lubas teda aidata, kui noormees ta endaga Ateenasse kaasa võtab ja abiellub. Ariadnet õpetas labürindi rajaja arhitekt Daidalos, kes soovitas sissepääsu külge lõngakera otsa kinnitada ja
nurjata. Ta pakkus külalistele istet, kuid istudes nad sinna jäidki, sest istme nimeks oli `unustuse iste'. Theseuse päästis Herakles, aga Peirithoos jäi sinna igaveseks, sest just tema oli tahtnud Persephone'it röövida. Vanemas eas abiellus Theseus Ariadne õe Phaidraga. T poeg Hippolytos oli suur kütt ja atleet, ta armastas Artemist, kuid põlgas Aphrodite't. Hippo ei pidanud isa uuest naisest midagi (sest ta ei teinud naistest väljagi). Phaidra aga armus temasse. Selle olukorra põhjustaja oli Aphrodite, sest tahtis Hippolytost karistada. Phaidra tahtis end tappa, ja P vana hoidja läks Hippolytose juurde rääkima. Kuid Hippolytos ei kuulanud eidekest. H lahkus ning Phaidra oli end tapnud. Samal hetkel tuli koju Theseus, kes koju oli jõudnud. Phaidra oli jätnud T'le kirja, kus süüdistab oma surmas H'd. Isa needis poega, saatis maapakku. Kui H
Ta pakkus külalistele istet, kuid istudes nad sinna jäidki, sest istme nimeks oli ‘unustuse iste’. Theseuse päästis Herakles, aga Peirithoos jäi sinna igaveseks, sest just tema oli tahtnud Persephone’it röövida. Vanemas eas abiellus Theseus Ariadne õe Phaidraga. T poeg Hippolytos oli suur kütt ja atleet, ta armastas Artemist, kuid põlgas Aphrodite’t. Hippo ei pidanud isa uuest naisest midagi (sest ta ei teinud naistest väljagi). Phaidra aga armus temasse. Selle olukorra põhjustaja oli Aphrodite, sest tahtis Hippolytost karistada. Phaidra tahtis end tappa, ja P vana hoidja läks Hippolytose juurde rääkima. Kuid Hippolytos ei kuulanud eidekest. H lahkus ning Phaidra oli end tapnud. Samal hetkel tuli koju Theseus, kes koju oli jõudnud. Phaidra oli jätnud T’le kirja, kus süüdistab oma surmas H’d. Isa needis poega, saatis maapakku. Kui H kaarikuga kodust põgenes, kerkis merest koletis ja tema hobused hakkasid
Alates 1640. kirjutas ta juba täielikus vastavuses klassitsismi eeskirjadega. Horatius (1640) Cinna(1641) Polyectus(1643) Rooma ajaloo ainelised, heroiline poeetika. Jean Racine(1639-1699) Dramaatik. Looming: klassitsistlik tragöödia. Eraeluintriigid, psühholoogilised konfliktid. Tema hilisem teater lähtub enamasti Kreeka traagikute süzeedest. Tragöödiates juhib tegelasi inimtahet väärav saatus. Aleksander Suur (1665) Andromache (1667) Britannicus (1669) Iphigeneia Aulises ( 1674) Phaidra (1677) Vormiliselt on näidendid kooskõlas klassitsistlike normidega. Ta toob teatirsse uuenenud vaatepunkti, tegelas ja olukorrad. Ei idealiseeri oma tegelasi. Möllavadkires, elu reaalsed tungid ja tõukejõud. Tegelaste hingeelu kujutamine on peen ja tundlik; tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides. Tirso de Moline (1571-1648) Kirjutas näidendeid usuteemadel, oli munk ja vaimulik. ,,Kahtluse pärast hukka mõistetud" (1635) ,,Vaga Marta" (1636) ilmalik, mineviku ja
kakskümmend aastat. Ta oli Telemachose ema. Penelope on truu ja ilus abielunaine: ta oskas anda lootust oma arvukatele kosilastele. Proserpina kevadeneiu. Demeteri tütar. Ta sõi allilmas granaatõuna seemet, mis tähendas , et ta pidi igal aastal tagasi allilma minema. Phaeton Heliose poeg ehk päikesepoeg. Ta kaotas päikesekaarikut juhtides võimu hobuste üle ning kukkus koos Päikesega Eridanose jõkke. Phaidra Ariadne õde, Theseuse naine. Armus Theseuse poega Hippolytosse, kelle pärast hilhem ka enesetapu tegi. Plejaadid - Atlase ja merenümfi Pleione seitse tütart. Nad olid nümfid, Artemise kaaslased ja õpetasid Backhost, kui see veel pisike oli. Nende õed-vennad olid Hyas, hüaadid, hesperiidid ja Kalypso. Orion jälitas neid lakkamatult, kuni Zeus halastas plejaadidele ja tõstis nad taevavõlvile tähtedeks. Pollux - Kastori vend. Jumal, kes kaitses meremehi
Theseus oli oma poja väiksena saatnud samasse linna, kus ta ise suureks sirgus (linna nimi oli Troizen) ja tahtis, et tema pojast seal samuti mees sirgus. Poiss kasvas tugevaks atleediks ja kütiks ning põlgas mugava elu harrastajaid ja mehi, kes kergekäeliselt naistesse armuvad. Hippolytos põlgas Aphroditet ja pooldas jahijumalannat Artemist. Kui Hippolytos koju pöördus, kiindusid isa ja poeg üksteisesse. Phaidrast ei teinud poiss aga välja, kuid Phaidra oli hullupööra Hippolytosesse armunud. Phaidra ei näinud oma meeleheitlikus armastuses muud väljapääsu peale surma. Phaidra rääkis oma kavatsusest vaid vanale hoidjale, kes kohe Hippolytose juurde tõttas. Eideke palus Hippolytost, et too Phaidrat vastu armastaks, kuid Hippolytos oli vihane. Ta läks aeda, kus Phaidra oli, kuid ei pannud naist tähelegi ja karjus eidekese peale. Hippolytos lahkus, eideke oli tema sõnade peale kohkunud ja niisamuti ka Phaidra.
ka fragmendid originaalmuusikaga. Euripidese väljapaistvamad teosed: 1) Medeia ( peategelased Medeia, Iason, Kreusa ) - kujutab selle loo kurba lõppu, Iason näitab üles tänamatus Madeia vast ning otsustab abielluda Kreusaga. On võimatu öelda, kas tegelased on positiivsed või negatiivsed. Tragöödia keskendub Medeia kättemaksule. Medeia tapab Iasoni uue pruudi, Korintose kuninga. Tapab ka nende 2 last. 2) Hippolytos ( peategelased Hippolytos, Phaidra, Theseus, Aphrodite, Artemis ) põhineb 2 jumalanna omavahelisel rivaalitsemises. Jumalanna aphrodite on artemise peale kade, kuna teose kangelane austab teda, mitte aph. Traagika seisneb selles, et phaidra armub hippo-sse, avaldab talle armastus, see põlatakse ära. Aphaidra tapab end ja jätab maha hipp-sest halva kirja, thesus neab oma poja ära, hipp hukkub. Selle tragöödia temaatika on populaarne ka tänapäeval.
sündmusi, olukordi ja tegelasi. Autor sekkub harva teostesse või on ise tegelane. On proosa- ja värsskõnes eepilisi teoseid. Neis on esikohal jutustav element, mis seondub kirjeldava või dialoogilise esitusega). Eepos: Homeros. Ilias, Odüsseia (Odysseus, Paris, Helene). Hesiodos Theogonia, Tööd ja päevad (jumalad) Tragöödia, teosed ja nende tutvustused (eesõnad: hypotheseis) (Oidipus, Medeia, Phaidra, Antigone, Elektra jne.) Rooma eepika: Ovidius Metamorfoosid, Vergilius Aeneis , Apollodoros Bibliothk. 3. Tuua näiteid, kuidas kajastub antiikaja mütoloogiline aines baroki- ja klassitsismiaja kunstis? Barokk Ideoloogia: praktiline ja kriitiline suhtumine antiiki, paavstikesksus. Kultuur: elitaarne esteetika. Stiil: kliseed, liikuvus, kirg, paatos, teatraalsus, efektid, toretsev laad. Teemad, karakterid, zanrid antiikajast. Ooper: Monteverdi, Scarlatti, Purcell, Charpentier.
alles laps oli. Helena aga viidi tema juurest ära ning ka Persephone toomine ei õnnestunud. Hades pani nad istuma ’unustuse istmele’ ning Theseuse kandis sealt välja tema nõbu Herakles. Perithoos’t aga oli võimatu toolilt tõsta, kuna Hades teadis, et tema oli tegeliku plaani taga. Vanemas eas abiellus Theseus Ariadne õe, Phaidraga. Kui Hippolytes tuli isa juurde elama, tekkisid aga Phaidral tema vastu tunded, sest Hippolytos põlgas Aphroditet, kuid armastas Artemist. Phaidra kirg jäi aga vastuseta ning ta oli nii palavas armuvalus, et otsustas endalt elu võtta. Tema hoidja, kes teadis tema muret, läks Hippolytose juurde, kuid sai sealt eitava vastuse. H läks Phaidra juurde ja karjus tema peale, süüdistades teda plaanis isa petta. Veidihiljem avastati Phaidra surnuna ja tema käest leiti kiri, kus ta süüdistas Theseust enda kuritarvitamises. Theseus needis enda poja Poseidoni ees ning otsustas ta saata maapakku. Poiss
Vabastas Teeba Sfinksist -> kuningaks. Kosis ema -> sai teada, torkas omal silmad välja i. Kekrops ja tema tütred, - Atika vanim kuningas, jalgadeks maod. Poseidoni ja Athena tüli Kekrops otsustab Athena kasuks j. Erichthonios, k. Erechteus, - maast võrsunud Ateena kuningas. Athena andis ta Kekropsi tütarde hoole alla. Sai kuningaks, kehtestas Ateenas Athena kultuse. Ohverdas Delfis ühe oma tütardest Eleusise vastases sõjas. l. Theseus, m. Phaidra, - Kreeta kun. Minose ja Pasiphae tütar. Abiellus Theseusega. Armus Hippolytosse, oma võõraspoega ning tappis seetõttu enese n. Hippolytos, -Theseuse ja Hippolyte poeg. o. Athamas ja Ino, - Athamas oli Aiolose poeg, Teeba müütiline kuningas, tappis oma ja Ino poja Learchose. Ino Kadmose ja Harmonia tütar, hoolitses õe poja Dionysose eest. Keeitas naisi põletama seemnevilja. Järgnes ikaldus. Selle heastamiseks oraakli valeennustus ohverdada võõraspoeg Phrixos
o Traditsiooniliselt oleks Medeia püüdnud mehe armastust tagasi võita, kuid Euripidese kangelanna pole rahul, et naiselt nõutakse perekonnas hoopis rohkem (ka truudust) kui mehelt. Tänapäeval pakutaks Medeiale ilmselt psühhiaatrilist abi. o Iasoni on Euripides kujutanud igapäevasena, üldsegi mitte tõelise kangelasena, vaid pigem negatiivsetes värvides. ,,Hippolytos" Jälle saab kirg mõistusest võitu: Phaidra armastab oma võõraspoega Hippolytost ega suuda häbiväärset tunnet maha suruda. Kui talle ära öeldakse, võtab ta endalt elu, kuid 1 kindlustab ka kättemaksu, jättes maha teate, nagu oleks võõraspoeg teda häbistanud. 2 Isa needmine põhjustab Hippolytose huku. Jumalate madalus: proloog ja lõpustseen näitavad, et tragöödias on süüdi Aphrodite
Naised leinasid juukseid kitkudes, tuhka raputades ja ulgudes. Istutati Adonise aedu südasuvelä- suurtele potikildudele õhkesele mullakihile istutati pisikesi taimi, mille eest algselt hoolitseti, aga siis jäeti kõrbema. Analoogilise tegelasi nagu Adonis on Aphrodite juures veelgi, aga teised on nagu kaudsed. Kreetal austai Aphroditet kui Pasiphaed(minose naine, kes hullus härja suhtes) ja tal oli tütar Ariadne, kes oli surmne naine. Ariadnel oli õde Phaidra. Adriane pidi abiellua Theseusega, aga suri. Phaidra abiellus hoopis Theseusega. Mõtoloogias esineb ta aphroditeliku tegelasena. Hippolytos oli poeg neil, kes oli ühes linnas Aphroditega kultuslikult seotud. Kangelane Paris, keso li Aphrodite kaitse all ja karjaste poolt kasvatatud.. Kaks aphroditelikku naist Oinone (tume naine) ja Helena oli aphrodotelikud, kes hukutasid Parise. Helena oli kindlalt aphroditelik. Ta oli ju maailma ilusaim naine, olles ka auhind Parisele. Menelaos
Euripidese tragöödiate dialoogiosad järgisid retoorika põhimõtteid ja sisaldasid tihti sofistlikke arutlusi. Tema teoste keel lähenes kõnekeelele. Kooril on tegevusega vähe seost. Vastandina oma kaasajal populaarsele ratsionalistlikule mõttelaadile rõhutas Euripides inimese irratsionaalset külge, näidates, kuidas tunded saavad võitu mõistuse kaalutlustest. ,,Medeia" (peategelased Medeia, Iason, Kreusa) ,,Hippolytos" (peategelased Hippolytos, Phaidra, Theseus, Aphrodite, Artemis) ,,Bakhandid" (peategelased Pentheus, Agaue, Dionysos) 33. Mida tähendavad sõnad ,,orkestra", ,,skenee" ja ,,theatron"? Mida tähendab väljend ,,deus ex machina"? Orkestra Ümmargune tantsuplats, millel paiknes tragöödia ja komöödia koor. Skenee Telk või hütt kus vahetati riideid Theatron Vaatajate asupaik Deus ex machina Jumal masinas, näiteks jumala sekkumine etendustes lahendas probleemid. 34
õppimine: näitleja on nii nukk kui nukujuht; Meierholid ja Craigi arvates pidi nukku liigutama lavastaja. Tairov pidas ainsaks lavakunstiliigiks, kus on taust ja tehnika, balletti, mida Meierhold pidas näitleja rikkumiseks. Kammerteater sai maailmakuulsaks; külalisetendusi anti kogu Nõukogude Liidus, Euroopas ja Ameerikas: ,,vene teatrigeeniuse totaalne võit". 1920 lavastas Hoffmanni ,,Printses Brambilla". Leidub ka mitte nii kirevaid lavastusi, nt Racine'i ,,Phaidra", mille nimiosas oli Alissa Koonen, kes Stanislavski all töötama ei sobinud, aga Kammerteatis sai kuulsaks. Ta oli Tairovi teatri etalon ja ideaalkehastus. Kõik lavastuskomponendid allutati näitlejale kui teatri põhifiguurile. Näitleja ei pidanud kunagi kohanema kostüümidega, sest enne õpiti roll ja selle järgi valiti kostüüm. Roll kohandati alati näitleja võimetele ja füüsilistele eeldustele. Tekst, kostüüm, dekoratsioonid ja roll pidid kõik
Ainult Saksamaal suutsid 18. sajandi lõpus G. E. Lessing, J. W. von Goethe ja F. von Schiller antiikeeskujusid isikupäraselt mõtestades klassitsismi piiratusest vabaneda Tähtsamad esindajad: Molière (1622 1673) oli prantsuse näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja.( "Don Juan" 1665), ("Kodanlasest aadlimees" 1670), ("Tartuffe" 1664) Jean Racine (1639 1699) oli prantsuse näitekirjanik, üks suurimaid prantsuse klassitsistliku tragöödia meistreid. ("Andromache" 1667), ( "Phaidra" 1677), ("Protsessijad" 1668) Pierre Corneille (16061684) - Pierre Corneille (1606 1684) oli Molière'i ja Jean Racine'i kõrval üks 17. sajandi Prantsusmaa suurtest näitekirjanikest. Ta kirjutas vaid neli näidendit ("Cid", "Horatius", "Polyeucte" ja "Cinna") Jean de la Fontaine (1621-1695) maailma kirjanduse tuntuim valmimeister. Tuntuim valm: ,,Rebane ja viinamarjad". 15) Jean de La Fontaine'i valm ,,Katkuhaiged loomad". Valmi mõiste
Ainult Saksamaal suutsid 18. sajandi lõpus G. E. Lessing, J. W. von Goethe ja F. von Schiller antiikeeskujusid isikupäraselt mõtestades klassitsismi piiratusest vabaneda Tähtsamad esindajad: Molière (1622 1673) oli prantsuse näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja.( "Don Juan" 1665), ("Kodanlasest aadlimees" 1670), ("Tartuffe" 1664) Jean Racine (1639 1699) oli prantsuse näitekirjanik, üks suurimaid prantsuse klassitsistliku tragöödia meistreid. ("Andromache" 1667), ( "Phaidra" 1677), ("Protsessijad" 1668) Pierre Corneille (16061684) - Pierre Corneille (1606 1684) oli Molière'i ja Jean Racine'i kõrval üks 17. sajandi Prantsusmaa suurtest näitekirjanikest. Ta kirjutas vaid neli näidendit ("Cid", "Horatius", "Polyeucte" ja "Cinna") Jean de la Fontaine (1621-1695) maailma kirjanduse tuntuim valmimeister. Tuntuim valm: ,,Rebane ja viinamarjad". Rein hüüdis: "Majesteet! Te olete liig hea!
sinna, aga Theseuse tõstis Herakles allilmas käies toolilt maha ja tõi tagasi. Peirithoost ta kätte ei saanud, Hades ei lasknud. Teadis küll, kes ta naist endale tahtis. Vanemas eas abiellus Theseus Ariadne õe Phaidraga, kes võttis ja armus T ja amatsooni poega Hippolytosse. H austas Artemist; Aphrodite sai kadedaks ning laskis Phaidral armuda. 12 Hippolytos põlgas ta loomulikult ära; Phaidra tappis end, jättes kirja, et H on teda rüvetanud. Theseus needis poja ära ning palus Poseidonilt talle kättemaksu. H lahkus kodunt, kuid merekaldal tuli koletis merest, hobused hakkasid lõhkuma, kaarik purunes, H sai surmavalt vigastada. Artemis ilmus ja teavitas Theseust, et H on süütu. T kahetses, H andis andeks ja suri ära. Theseus suri kah vääritut surma tema tappis ta sõber kuningas Lykomedes, aga keegi ei tea, miks. 21. Atreus ja tema pojad
annaabi.ee 
