Vana-Kreeka kokkuvõttev konspekt (4)

Kreeka

Kreeka on riik Kagu-Euroopas, Joonia mere ja Egeuse mere ääres. Põhjas asub neli naaberriiki: Albaania , Makedoonia , Bulgaaria ning Türgi.
Kreeka rannajoon on väga liigestatud, saarte ja poolsaarterohke. Selle pikkus on 14 880 km.
Riigi kõrgeim mägi on Olümpos, 2917 meetrit.
Kreeka on vabariik. Kreeka parlamendi kreekakeelne nimi on Vouli ton Ellinon.
Halduslikult jaguneb Kreeka piirkondadeks ja need omakorda maakondadeks (nómos). Maakonna staatuses on ka Áthose mungavabariik.
1. Atika
2. Ida-Makedoonia ja Traakia
3. Ípeiros
4. Joonia saared
5. Kesk-Kreeka
6. Kesk-Makedoonia
7. Kreeta
8. Lõuna- Egeus
9. Lääne-Kreeka
10. Lääne-Makedoonia
11. Peloponnesos
12. Põhja-Egeus
13. Tessaalia
Ametlikuks keeleks on kreeka keel. Valitsevaks usuks on õigeusk.
Vana-Kreeka ehk Antiik-Kreeka ehk Kreeka ehk Hellas oli vanaaja maa, mida asustasid muinaskreeklased ehk hellenid . Maa hõlmas Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere saared ja Väike- Aasia lääneranniku.
Suure kolonisatsiooni ajal (8.–6. sajandil eKr) levis Kreeka linnriikide ( poliste ) poliitiline, majanduslik ja kultuuriline mõju Vahemere lääneosa rannikualadele (eriti Sitsiiliasse ja Lõuna-Itaaliasse, nn. Suur-Kreeka), Egeuse mere

Vana-Kreeka eelajalugu

a) Mandri-Kreeka. Elanike etniline kuuluvus ebaselge, neid on nimetatud pelasgideks, kaarialasteks ja lelegiteks. Migratsiooniteooria j. ei olnud praeguse Kreeka territooriumil elavad hõimud indogermaanlased. Teise teooria j. elasid IV-III at. e. Kr. Kreekas kreeklastele lähedased sugulashõimud, kreeklased ise aga paiknesid põhja pool, Illüürias või Makedoonias. Herodotos on kreeklasi nimetanud pelasgide hõimu üheks haruks. Kindlustatud asulad rannikul, mitte ainult põllumajandus- vaid ka käsitöönduskeskused. ~XXII saj. pronksivalu.
b) Egeuse kultuur, jaguneb a. Kreeta ajajärk III-II at e. Kr.
b. Mükeene ajajärk II at e. Kr.
Periodisatsiooni
Ajaloo (kultuuri) järgi:

• Egeuse e. kreeta-mükeene ajajärk (III-II at e. Kr.)
  
• Homerose ajajärk (XI-IX saj. e. Kr.)
  
• Arhailine ajajärk (VIII-VI. saj. e. Kr.)
  
• Klassikaline ajajärk (V saj.-330 e. Kr.)
  
• Hellenismi ajajärk (330 – 146 e. Kr.)
  
• Impeeriumi aeg – Rooma võimu all (146 e. Kr.-395pKr)
  

Spetsiaalselt kirjanduse periodiseerimiseks:

• Algperiood (II at – I at e. Kr.)
  
• Hellase e. klassikaline aeg (IX – IV saj. lõpp e. Kr.)
  
• Hellenismi ajajärk (III – I saj. e. Kr.)
  
• Hellenistlik Rooma periood (I e. Kr. – V pK
  

Kreeta e. Minose (minoiline) kultuur.

Egeuse kultuuri 1. periood III-II at. e. Kr. Esimesed asustusejäljed 4500 a. e. Kr. ( neoliitikum , megaliitkultuuri tunnused). Tsivilisatsiooni varasel ajajärgul (3000-2000 e. Kr.) tööriistad kivist, ehted ja relvad vasest ja pronksist , primitiivne keraamika . Keskm. ajajärk (~2000-1600 e. Kr.) – ehitati Knossose , Phaistose ja Ayia Triada lossid, keerulise (labürinditaolise) põhiplaaniga, maavärinakindlad puitkarkassiga toortellistest ehitised, väljast kiviplaatidega ja seest krohviga kaetud. Kaunid freskod , nii ornament kui fantaasiarikkad figuraalkompositsioonid. Korrused hoone eri osades eri kõrgustel, laiad trepid, iseloomulikud ülalt jämenevad värvilised sambad. Lossi keskmes piklik õu, ilmselt härjakultuse vaatemängudeks. Lossides olid veejuhtmed, vesikäimlad ja vannitoad (Kreetal on kuumaveeallikad ). Ornamentaalne vaasimaal , fajanss- ja vandliskulptuur, pronksrelvad ja tööriistad, hõbe- ja kullassepakunst, kivilõikekunst, laevaehitus . Laevastik oli piisavalt tugev, et linnad kindlustamata jätta. Mandri-Kreeka oli sellal Kreeta võimu all (vt. Theseuse ja Minose kohta käivaid müüte) Freskodelt on näha, et kreetlased tundsid hetiitide sõjavankrit, kuid kasutasid seda lõbusõiduks. Freskodel pole ühtki sõja- ega isegi mitte jahistseeni.
Esimesed kirjalikud mälestised: hieroglüüfkirjad A (2100-1900 e. Kr) ja B (1900-1700), ~1800 e. Kr. – lineaarkiri A (dešifreerimata, protoeurooplik).
Religioon : templeid polnud, võimalik, et ka preestriseisus puudus ja usulisi kombetalitusi täitsid perekonna- ja riigipead . Ilmselt olid hiiekoopad, kuhu viidi sõnnide päid ja koljusid ning kullast kaksikkirveid >äikesejumala kultus (hilisem Kreeka mütoloogia peab Zeusi kreetlaseks). Austati Emajumalannat, kelle viljakuskultuslikuks partneriks oli sõnn. Freskodel viljakuskultuslikud stseenid : üle ja ümber härja hüppamine ja tantsimine. Pühaks peeti oliivipuud ja madusid. On jälgi päikesekummardamisest ning kolmhargiga maavärinajumala kultusest. Naisekuju : paljad rinnad , pikk seelik , kummaski tõstetud käes vingerdav madu . Surnud maeti maasse või hauakambreisse. (Leitud ka uhkelt maalitud savisarkofaage.) Hauapanused: relvad, ehted, nõud. Alates II at. algusest pühamud lossides ja eramajades.
Ajavahemikus 1500-1480 toimus Thera saarel Santorini vulkaani plahvatus (oletatakse, et merevesi tungis kraatrisse), tekkinud hiidlaine käis ka üle Knossose riigi. (Sellest katastroofist võis alguse saada Atlantise müüt. Kirjeldus Platoni “Timaioses”.) Kui midagi järele jäigi, langes see 1400 . e. Kr. Kreeta vallutanud Peloponnesosest tulnud ahhailaste saagiks . Ateena traditsioonis väideti, et legendaarne kuningas Theseus vabastas ateenlased Kreeta võimu alt. Tsivilisatsiooni keskpunkt nihkus mandrile, Mükeenesse.
Avastajad: Schliemann (Trooja Väike-Aasia läänerannikul) 1871. ja Evans 1900. (Knossos – legendaarse kuningas Minose labürintpalee prototüüp)

Mükeene kultuur ja perioodid

Asustuse jäljed - 1550. Tsivilisatsioon – 1450 (sideaineta suurtest kiviplokkidest kindluspaleed, keskset õue ei ole). Mükeene Lõvivärav. Kullassepakunst (portreelikud surnumaskid, inkrusteeritud relvad), pronkssirbid. Lineaarkiri B – silpkiri, ahhaia keele arhailine kihistus, s.t., et Peloponnesosele jõudnud indoeurooplased hakkasid oma keelt kirjutama Egeuse kultuuri kirjamärkidega, pärineb ~ 1300 e. Kr., dešifreeriti 1952. Nendes tekstides mainitakse Zeusi ja Herat (juba paarina), Poseidonit, Artemist, Hermest jt. Mükeene kultuuri keskused purustati XII saj. e. Kr. Kreekasse tunginud doorlaste poolt.
I 1700-1550 varamükeene
II 1550-1400 keskmükeene
III 1400-1200 hiline Mükeene

Homerose e. tume ajajärk (XI-IX saj.)

Doorlased (illüürlased) olid lõunapoolsematest rahvastest kultuuri poolest madalamal tasemel, kuid oskasid juba rauda kasutada ja nende jõud käis seetõttu teistest üle. Tungisid XII saj. e. Kr. lõuna poole, purustasid Mükeene kultuuri keskusi ja lükkasid oma teel liikvele hiljem epeiroslaste nime all tuntud rahva, nood liikusid Tessaaliasse, kohalikud siirdusid veel lõuna poole, surudes mingi rahva Boiootiasse. Protsess kulges astmete kaupa. Ahhailased suruti Peloponnesose põhjaossa (Ahhaia mk), aioollased Tessaaliasse, Boiootiasse, Lesbosele ja teistele Egeuse põhjapoolsetele saartele ning Väike-Aasia looderannikule; joonlased Atika maakonda , Euboiale, Lemnosele, Chiosele ja Samosele ning Väike-Aasia läänerannikule. Atika jäi doorlaste sissetungist kõrvale, sinna siirdus osa Peloponnesoselt välja tõrjutud ahhailasi. XI saj. püstitati Ateena akropolil vägevad kaitseehitised ja kaevati maa-alused kaevud pika piiramise puhuks. Võimalik, et umbes samal ajal algas just Atikast edukas ahhaia kolonisatsioon Egeuse mere saartele ja Väike-Aasia lääneranniku keskossa . Tessaalia uus aristokraatia võttis üle vallutatute keele ja kultuuri. Tessaaliast lahkuma sunnitud asustasid hilisema Aiolise piirkonna – V-Aasia lääneranniku põhjapoolse osa + Lesbose saar. Doorlaste sissetungile järgnes varajane rauaaeg e. tume ajajärk. Pärast Mükeene kõrgkultuuri hävingut ei rajatud monumentaalseid ehitisi, käsitöö oli primitiivne, välissuhted katkesid (merel valitsesid foiniiklased), kiri (lineaarkiri B) unustati (Küprosel säilis kauem, küprose kiri võib sellest pärineda). Valitses sugukondlik kord, fraatriad (sugukondade ühendus), füülid (sugukondade ja fraatriate ühendus), elati nat.-maj. põllunduskogukondadena, valitsejaid nimetati basileusteks. Võeti kasutusele rauast tööriistad ja relvad, maj. ja ühisk. areng kiirenes. Sugukondlik kord hakkas lagunema , valitsema hakkas sugukondlik aristokraatia (eupatriidid, ‘õilsate isade pojad’), kes koondas enda kätte maa. Basileuse võim pärilikuks, areng monarhia suunas.
Doorlaste sisserännu kohta on kreeka trad .-s säilinud palju legende, mis jutustavad, kuidas mükeene suguvõsast Perseiididest pärit Heraklese järglased tulid tagasi oma esivanemate maale.
Kreeta – Mükeene kultuur hävis, ühiskond langes tsivilisatsioonieelsele tasemele. Kiri ununes, rahvaarv vähenes. Väljaränne üle Egeuse mere Väike-Aasia läänerannikule – see piirkond muutus nüüd kreekaste pidevaks asualaks ja Egeuse meri Kreeka sisemereks. Raua kasutuselevõtt
ARHAILINE AJAJÄRK(VIII-VI) ja selle kultuur
(Tsivilisatsiooni uus tõus, klassikaline kreeka tsivilisatsioon) 800 – 480 eKr. Üldiseks sai paikne eluviis. Tegeleti karjakasvatuse ( lambad , kitsed) ja põlluharimisega (teravili, viinamarjad , oliivid ).
Kreeka alfabeedi loomine – kirja tekkimine pani aluse tsivilisatsiooni tekkele! Kujunesid linnad, millest edasi arenesid linnriigid (tähtsamad olid Sparta , Korintos , Ateena Balkaani ps; Mileetos Väike-Aasia läänerannikul, Sürakuusa Sitsiilias).linn riigid olid omavahel vaenujalal. Linnriikides võeti käsile seaduste üleskirjutamine. Varanduslik kihistumine . Esile kerkis aristokraatia – rikas ja mõjukas ülemkiht. Suur kolonisatsioon, mis hõlmas Vahemerd ja Musta merd. Kreekast väljarändamise massilisuse tingis põlluharimiseks sobiva maa nappus ja vajadus metalli järele (mida kodumaal suhteliselt vähe leidus). Kolonisatsioon edendas kaubavahetust. Võeti kasutusele hõberaha. Hellenite ühtust rõhutasid ülekreekalised religioossed keskused, tähtsamad neist Delfi ja Olümpia (776 eKr peeti esimesed olümpiamängud – s.o usu- ja spordipidustused). Selle perioodi lõpetasid Kreeka – Pärsia sõjad (lõppesid Kreeka võiduga).
Elualadel, kus massiliselt kasutati orjatööd, ei arenenud tehnika kuigi oluliselt. Põllumaj-s olid põhitööriistadeks puuader ja kõblas. Kaheväljasüsteem, pms. nisu ja oder, siis said tähtsaks oliivi - ja viinamarjakasvatus. Veis kui tööloom, mägistel aladel kitse - ja lambakasvatus . Hobusekasvatus oli heal järjel Boiootias ja Tessaalias. Mesindus . Kalapüük ja mereandide kogumine – Homerose aegadest paremal tasemel. Naha töötlemine. Villase riide kudumine algelistel vertikaalsetel kangastelgedel
Kaevandati rauda, vaske, hõbedat ja seatina – nii lahtised karjäärid kui allmaakaevandused. Eriti tasemel olid Sparta (Lakoonika mk.) rauatooted. Raudesemeid valmistati tagumise, vask- ja pronksasju pms. valamise teel
Puusepatöö arenenuim eriharu – laevaehitus. Korintlased leiutasid VII saj. lõpul uue laevatüübi – trieeri, 3 sõudjatereaga kiire sõjalaeva, mis vahetas välja Homerose-aegse pentekonteeri (50 sõudjaga laeva). Korintlased olevat leiutanud ka ankru.
Relvade valmistamine: Odaotsad ja mõõgad taoti rauast, kiivrid , turvistikud ja säärekaitsed tehti pronksist, kilbid tehti puust, kaeti nahaga ja löödi üle vasega.
Keraamika. Valmistati katusekive ja savinõusid, lampe , terrakotat, kedervarsi. Vormiti käsitsi ringiaetaval potikedral, kuivatati ja põletati.
Kiviraiumine: Pae, liivakivi ja marmori murdmine ja tahumine.
Linnaehitus . Ülalinnas (akropolil) asusid tähtsamad templid, see oli kindlustatud, et pakkuda kaitset sõja ajal. All-linnas olid käsitööliste ja kaupmeeste majad, all-linna keskel väljak (agoraa), kus peeti turgu ja rahvakoosolekuid. Alles VI saj. hakati all-linnu müüridega ümbritsema. Umbes sel ajal hakatakse linnu süstemaatiliselt planeerima, kvartalid saavad täisnurkse kuju vastavalt sirgete ristuvate tänavate võrgule.
Arhitektuur . Veevõtukohad – sammastega portikused, ehitati eesrindlikumates linnades koos veejuhtmetega. Templid olid pühendatud polise kaitsejumalustele. Kreeklased arvasid, et jumal elab templis , seal ei peetud jumalateenistusi , vaid hoiti jumala kultusotstarbelist kuju. Kombetalitusi peeti templi ees altari juures. Seal ohverdati ja põletati ohvrilooma kere . Selline templitüüp oli välja kasvanud megaronist, egeuse ajajärgu elumajast, alles IX-VIII saj. hakkasid Spartas tekkima elumajast erinevad templid, mis levisid teistesse polistesse VII saj. Sarnasus megaroniga säilib templi siseruumide üldises plaanis, templihoone kaetakse 2 poolega murdkatusega ja ümbritsetakse igast küljest sammaskäiguga – peripteer (‘ümberringi sulgedega kaunistatud’). Hoone saab majesteetliku ilme ja eristub teravalt elumajadest. Alguses pms. paekivist , hiljem marmorist.
Dooria sammas – kannelüüridega e. ehisvaokestega tüves ja väga lihtne kapiteel (ülaosa)
Aioolia stiil – sile sammas ja liiliakuj. kapiteel; joonia stiil – sambal sile baas, kannelüüridega tüves ja voluutidega (spiraaljad kaunistused) kapiteel. Väiksematel hoonetel asendasid mõnikord sambaid naisekujud – karüatiidid.
Majandus ja poliitika VIII-VI saj. Türannia
Orjanduse ja poliste väljakujunemise aeg. Perioodi algul valitses peaaegu üle kogu Kreeka sugukondlik aristokraatia, kelle võim tugines primitiivsele maaomandile ja orjapidamisele. Basileuste (väepealikud/ füülivanemad) võim vähenes ajapikku, tähtsamat osa hakkasid mängima aristokraatia nõukogud. Ar. sugukonnad hõlmasid järjest enam maa, mis oli tähtsaim rikkus. Vara soetati ka piraatluse teel. Algas intensiivne raharinglus ning väiksemate maaomanike laostumine . Kehvemad jäid päris maata ja pidid teiste juurde sulasteks minema, lisandus ka võlaorjus. Sellises seisundis talupoegi nimetati eri maakonnis erinevalt: Argolises gümneedid, Sikyonis korünefoorid, Tessaalias penestid, Kreetal voikeedid jne. Viljakaist orgudest mägedesse tõrjutud vabu inimesi nimetati perioikideks. Kehtis suuline tavaõigus e. lihtrahvas pidi aristokraatiale kuuletuma. Sugukondliku vastutuse põhimõte: 1 sugukonnaliikme eksimuse eest vastutab terve sugukond (kasutati tihti ebasoovitavate pagendamiseks). VII saj. algas tugev diferentseerumine , käsitöö eraldumine põllumaj-st ja poliste teke. Töö efektiivsus suurenes oluliselt seoses rauast tööriistade levikuga , mis muutis ka töö korraldust. Põllutööd enam kõigile ei jätkunud, osa talupoegi lahkus võimaliku võlaorjuse eest linnadesse. Rauast relvad – pööre sõjatehnikas. VII-VI saj, saavad lahingute otsustavaks jõuks raskerelvastusega jalaväelased – hopliidid. Efektiivne käsitöö toob kaasa toodanguhulga suurenemise ja vajaduse intensiivsemate turusuhete järele. Linnakäsitöölised hakkavad tootmise suurendamiseks naabermaadest oritööjõudu hankima. Tekib kaupmeeste kiht. Uus, linnastunud, käsitööga seot rikaste kiht satub konflikti põllumaj. aristokraatiaga, kes soovib säilitada pol. võimu monopoli. Pikkamisi kaotas sugukondlik aristokraatia oma võimu varanduslikul alusel tekkinud maa-aristokraatiale, keda linna-aristokraatiaga sidusid ühised maj. huvid. (Juba antiikautorid nimetasid seda seltskonda uusrikasteks e. timokraatiaks.) Sugukondlik kord kaotas oma tähtsuse. Tekkisid ülekreekalised turud, hakati raha müntima (Joonia kreeka linnade initsiatiiv). Lüüdia mündid valmistati kulla ja hõbeda looduslikust sulamist elektronist. VII saj. – mündid Balkani-Kreekas ja Euboia saarel (hõbe). Kujunevad välja orjanduslikud linnriigid – polised .
Maj. enamarenenud kreeka keskustes, kus pol. segadused olid suuremad, kujunes välja varane türannia – siirdevorm poliste arengus. Türann – kukutanud relvajõul endise valitsuse ja kehtestanud oma ainuvalitsuse, mis põhineb pol. ülemvõimul. 2 vormi: ühel juhul sai türann võimule, kui rahvas hakkas mässama sugukondliku aristokraatia vastu; 2. vorm Väike-Aasia kreeka linnades ja saarekogukondades pärast nende allutamist Pärsia võimule. 2. variant tähendas lihtsalt Pärsia oligarhilistest ringkondadest pärineva tegelase troonilepanekut Pärsia ametnike poolt. Esimese variandi puhul toetus türanni võim vähese maaga või maata kehvikuile. Türannia tähendas tegutsemist linnaorjanduse huvides, vana aristokraatia kõrvaldamist võimult ja füülide reforme (Theagenes Megaras, Polykrates Samosel, Keisthenes Sikyonis). Mitmed türanniad viisid sisse oma raha (Thrasybulos Mileetoses). Mõned türannid algatasid kolonisatsiooni (Kypselos ja Periandros Korintoses) Ateena türannia oli hilisem, valitses Peisistratos ja tema järeltulijad Hippias ja Hipparchos ( viimased ei olnud populaarsed ). Peisistratos oli metseen , lasi esmakordselt kirja panna Homerose eeposed .
Peisistratiidide hiilgavas õukonnas elasid poeedid Anakreon ja Simonides. Pärast türannia kukutamist Ateenas kehtestati seal kõige demokraatlikum kord Kreekas. Kuna türanni võim baseerus deemosel, oldi sunnitud neile ka seaduslikke õigusi andma, tekkisid kirjapandud seadustikud. Drakon (VII saj.) töötas välja tavaõiguse, millega keelati suguk -aülikute veritasu , piirati omakohut ja seati karistuste määramine areopaagi ülesandeks. Arist . eraomandit kaitsvad seadused olid väga karmid , põllusaagi varguse eest surmanuhtlus (siit väljend drakoonilised seadused). Soloni (VI saj.) seadused vähendasid karistusmäärasid, likvideerisid võlaorjuse. Riik kohustus juba välismaale müüdud ateenlased tagasi ostma. Kel palju õigusi, neil ka suuremad kohustused ühiskonna ees. Elanikud jaotati omandi suuruse j. 4 klassi, aluseks iga-aastane viljasaak. Pentakosiomedimnid – 500 medimnost vilja (1 medimnos = ca 52,5 l), õli v. veini; ratsanikud – 300, dzeugiidid (härjarakendi ‘zeugos’ omanikud) – 200 ja teegid – alla 200 medimnose. Kõrgemaisse riigiameteisse pääsesid 3 varakama kl. liikmed, arhondiks ja varahoidjaks ainult pentakosiomedimnid. Nemad pidid korraldama ka kulukaid riiklikke tseremooniaid. Kuna sõjavarustuse pidi igaüks enesele ise muretsema, siis ratsaväes said teenida 2 rikkama kl. esindajad, dzeugiidid said teenida hopliitidena, teegid olid sõjaväekohustusest vabad, erandjuhtudel värvati kergejalaväkke või sõudjaiks. Neil oli õigus võtta osa rahvakoosolekuist ja saada valitud vandekohtusse. Kui Ateena võim merel kasvas, suurenes ka nende pol. tähtsus. Solon asutas vanade võimuorganite kõrvale uue – bulee e.400-nõukogu (igast füülist 100). See oli nõuandvaks organiks rahvakoosolekule – ekleesiale, mis tegeles tähtsamate riigiasjadega ja hakkas sestpeale üle võtma areopaagi ja arhontide kolleegiumi volitusi. Veel asutas Solon vandekohtu – heliaia , mis koosnes kõigi 4 klassi esindajaist ning mis tsiviil- ja kriminaalasjade arutamise kõrval kontrollis ka ametnike tegevust.
VI saj. 80-ndail kujunes Ateenas välja 3 parteid: pediakid (‘tasandiklased’) – rikkad suurmaaomanikud, vana aristokraatia, kes nõudis Soloni reformide tühistamist ja oligarhiat. Liider - Lykurgos ; paraalid (‘randlased’) – linna-orjapidajad, keskmikud, kaupmehed , käsitöölised – pooldasid Soloni seadusi. Liider – Megakles. Diakrid (‘mägilased’) – väikemaavaldajad, linnakehvikud, teedid , nõudsid maa ümberjagamist ja pol. õigusi. Liider – Peisistratos (türann 560-555 ja vaheaegadega –528). Pol. küsimustes olid paraalid ühel nõul diakritega (Soloni seaduste eest), maj. küsimustes pediakkidega. Tegelikult käis nende vahel pidev võitlus, mõnel aastal ei õnnestunud isegi arhonte valida – nimekirjades nimetatakse seda: anarhia .
Kreeka-Pärsia sõjad.
6.sajandil eKr kujunes Lähis-Idas enneolematult suur Pärsia riik, mis alistas oma ülemvõimule ka Väike-Aasia läänerannikul asuva kreeka linnad. Nende ülestõus suruti maha ning seejärel langesid pärslaste löögi alla juba ka Balkani poolsaarel asuvad kreeklased. Aastal 490 eKr saatis Pärsia kuningas Dareios laevastiku koos sõjaväega üle Egeuse mere Ateena vastu.
Pärsia poliitilise ühtsuse taastajaks Dareios I. Tema esimene sõjakäik Sküütiasse luhtus.500a. paiku korraldasid pärslased suure ekspeditsiooni Naxose saare vallutamiseks. Naxoses korraldavad kreeklased ülestõusu, palutakse abi Spartalt, mis keeldub. Ateenlased otsustavad abistada, sest 1) nad mõistsid pärslastega sõjalise kokkupõrke vältimatust 2) Egiptuse, Musta mere väinade ja Traakia vallutamine pärslaste poolt takistas ateenlastel vilja ja ehituspuidu sissevedu. Pärsia suurriik org. ülestõusu mahasurumiseks kohale suured jõud. Esmalt suruti ülestõus maha Küprosel. seejärel lämmatasid Pärsia väed ülestõusu ka Propontise- ja Hellespontose-äärsetes Kreeka linnades. Järgmisena piirasid pärslased ümber jõuka Mileetose . Pärslased vallutasid ilma vaevata teised Joonia linnad. Joonia linnade majandusele ja jõukusele anti ränk hoop. Joonia kaotas igaveseks oma koha juhtiva Hellase kultuurikeskusena.
Pärslased asuvad vallutama Mandri-Kreekat. Dareios saadab linnadesse saadikud nõudmisega anda “mulda ja vett”, mis pidi tähistama Pärsia ülemvõimu tunnustamist. Ateena ja Sparta keelduvad alistumast.
490. a. alustasid pärslased uut pealetungi Mandri- Kreekale . Teejuhina tuli sõjakäigule kaasa endine Ateena türann Hippias, kes lootis Pärsia abiga taas võimule saada. Küklaadid alistusid vastupanuta. Pärslased asusid Maratoni asula juurest rüüstama Atikat. Ateenas pooldatakse võitlust lõpuni, spartalased keelduvad kohesest abist. Ateena strateegide arvamused läksid edasise tegutsemise suhtes lahku – Miltiades nõudis vaenlase kohest ründamist, Themistokles pooldas ootamist. Miltiades jääb peale ja koondab väed 490.a. Maratoni all vaenlastele vastu. Kreeklased tõrjusid pärslased tagasi ning suundusid kiirelt tagasi Ateenasse, sest sinna saabus Pärsia laevastik. Nähes aga kaldal kreeka hopliite, ei julgenud pärslased maale tulla ning lahkusid Aasiasse .
Pärast Miltiadese surma sai Ateenas mõjukaks pol.-tegelaseks Themistokles, kes alustas suure sõjalaevastiku loomist. Peale Ateena riigimeeste ei tunne teistes linnades pärslaste uue kallaletungi võimalikkuse üle keegi muret.
Hellenismi ajajärgu (IV-I)
IV saj. on aeg, mil Pärsia suurriik on nõrgenenud ja esile tõuseb Makedoonia, mille eesotsas Aleksander. 334. a. alustas ta oma suurt Ida-sõjakäiku pärsia territooriumil. Sama aasta lõpul oli ta vallutanud või kontrollis suuremat osa Väike-Aasiast. Aleksandrile alistusid linnad Foiniikias, Egiptuses. 331 algas vallutuste teine etapp: vallutab Babüloonia, Meedia. kolmandas etapis tungib ta Kesk-Aasiasse ja osa Indiast . Vallutuste tulemusena oli tekkinud suurriik, mis oma ulatuselt oli suurem kui Pärsia impeerium . Aleks . ei muutnud rahvale harjumuspäraseid kohalikke valitsusvorme. Kreeka ja Makedoonia moodustasid impeeriumist tühise osa. 323. a. saabus Aleks. Babüloni ja tegi sellest oma pealinna, siin ta ka samal aastal suri.
Aleksander Suure loodud impeerium hakkas lagunema kohe pärast tema surma. Kreekas ja Kesk-Aasias puhkesid ülestõusud. Samal ajal algasid ka kodusõjad Aleksandri väepealikute - diadohhide ja seejärel nende järglaste - epigoonide- vahel. Kasutades ära Kreeka linnades käivat võitlust oligarhide ja demokraatia vahel kuulutasid diadohhid end kord ühtede, kord teiste pooldajaiks . Kodusõdades Makedoonias ja Kreekas tõusis Kassandros, kelle mõju alla sattus ka Ateena, kus kehtestati mõõdukas oligarhia . Ida allutanud Antigonose vastu moodustavad koalitsiooni Lysimachos, Seleukos, Ptolemaios ja Kassandros. Koos hellenistlike suurriikide tekkega kaotavad polised üha enam oma iseseisvust. Nad minetavad oma tähtsuse iseseisvate maj. ja pol. üksustena. 307. a. “vabastas” Antigonose poeg Demetrios Ateena Kassandrose vägedest ja kehtestas seal demokraatia. Pärast Antigonose hukkumist lagunes impeerium mitmeks riigiks, millest tähtsamad olid neli: Makedoonia, Lysimachose riik Traakias ja V-A lääneosas, Seleukose riik ja Ptolemaiose riik – Egiptus Lõuna-Süüria ja Kürenaikaga. peaaegu pool sajandit kestnud ägedate sõdade tulemusel kujunesid u. 270. a. kindlaks peamised hellenistlikud riigid.
III saj. tekkis Kesk-Aasias iseseisev hellenistlik Kreeka-Baktria kuningriik , mis kujunes Kreeka ja Makedoonia sõjaväe ülestõusu tulemusel, selle pol. suhtest on aga vähe teada. Oluline on veel Pergamoni riik, hellenistliku maailma tähtis kaubandus-, käsitöö- ja kultuuripiirkond, asetses V-A loodeosas.

Hellenistlike riikide sotsiaalne ja

poliitiline kriis II ja I saj. e. Kr.

Hellenistlike riikide lühiajaline maj. tõus III saj. ning sellel põhinev sõjaline ja pol. võimsus asendusid II saj. üha süveneva pol. ja maj. kriisiga . Samaaegselt hellenistlike riikide langusega muutus üha võimsamaks nende lääne- ja idanaaber: Rooma Itaalias ja Partia despootia Iraanis. Toimuvad Rooma-Makedoonia sõjad, kus Rooma saavutab võidu. Aitoolia liit lakkab olemast. 148 muudeti Makedoonia Rooma provintsiks. 146 a. purustati roomlaste poolt Ahhaia liidu suurim linn Korintos. Seda peetakse ka aastaks, mil Kreeka kaotas oma iseseisvuse ja langes Rooma ülemvõimu alla. I saj. vallutavad roomlased ka Süüria ja Egiptuse. Egiptuse ühendamist Rooma riigiga 30 a. e. Kr. loetakse hellenismi lõpuks.

Hellenistlik kultuur (III-I saj.)

Hellenistlik kultuur oli Kreeka ja Lähis- ning osaliselt Kesk-Ida rahvaste kultuuri süntees. Hellenism oli aastasadade jooksul kogunenud teadmiste süstematiseerimise aeg. Toimus pidev kultuurivarade vahetus. Hellenistlikku kultuuri. iseloomustab selle kreeka vorm. Laialdaselt levis kreeka ühiskeel koinee . See kujunes atika kirjandusliku keele aluseks. Uue maailmavaatena levis IV saj. kosmopolitism. Hellenistliku maailma avarustel hajutatud kreeklased tundsid end selle maailma kodanikena ja ületasid oma vaadete polisliku piiratuse. Suureneb individualism ja fatalism (usinasti kummardatakse saatusejumalanna Tychet). Suur tehnika areng. Archimedes leiutas veetõstemehhanismi nn. Archimedese kruvi. Enim arenes sõja- ja ehitustehnika.
Juhtivaks hoonetüübiks saab eramaja , mille tähtsaim osa sammastega ümbritsetud aiataoline siseõu. Suurim tehnikasaavutus oli vesiveski .
Hellenistlike kuningriikide pealinnades tekkisid teaduslikud keskused ja raamatukogud. Eriti tähtsad kultuuri- ja teaduskeskused olid Aleksandria Egiptuses, Pergamon ja Antiookia Orontese ääres. Ka Ateena säilis esmajoones filosoofiakeskusena. Aleksandrias rajati siia Ptolemaiose soosingu all võimas raamatukogu. Lisaks rajati kuninga õukonna juurde Museion, teaduslik asutus, mis seisis muusade kaitse all. Eri teadusharud eraldusid üha enam filosoofiast. Aristotelese õpilane Theophrastos - “botaanika isa”. Aleksandria matemaatikutest oli kuulsaim Eukleides (III) saj. Ta õpetas Museionis geomeetriat. matemaatika ja astronoomia suure tõusu oluliseks eelduseks oli vana-kreeka ja vana- ida, eriti babüloonia teaduse süntees. II saj. suur tõus meditsiinis.