Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 4. teema: antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme. Probleemsituatsioon. Nimetus sofistid tuleneb sõnast sophos, mis tähendab tõlkes tarka. Kuid varasemas igapäevases kõnepruugis ei märgitud selle sõnaga sugugi mitte raamatutarku, vaid iga inimest, kes oma tegevusala silmapaistvalt hästi valdas. Sofist oli aga selline omal alal väljapaistev ning sellisena kiitust äratav inimene, kes suutis oma asjatundlikkust ka teistele edasi anda, teisi õpetada. Niisiis kujutasid sofistid endast õpetajaskonda,
Teda peetakse esimeseks filosoofiks ja praktilise filosoofia rajajaks. Platon vihkas sofiste. Pettus ühiskonnas kui Sokrates tapeti ja kirjutas kriitika kogu Kreeka filosoofiale. Platon lõi oma olemisõpetuse ehk ontoloogia. Tema ontoloogia oli väga spetsiifiline. Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks võib pidada kogu senise kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageerib ta oma õpetusega sofistide intellektuaalsele väljakutsele ja Sokratese ning sofistide vahelisele probleemile. Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks saama siis, kui Ateena kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese. Platoni jaoks kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige täiuslikumal kujul. Tegelikult ei arvanud Platon et sofistid eksivad täielikult. Ta pidas osaliselt õigeks
-4. sajandil elanud arstil Hippokratesel, keda peetakse mahuka meditsiinialaseid teadmisi kokkuvõtva teose autoriks, milles on kirja pandud ka tänapäevani kehtiv nn. Hippokratese vanne. Ajalookirjutuse algus seondub Herodotosega, kellele omistatakse ajaloo isa nimetus. Herodotose teos "Historia" keskendub peamiselt Kreeka-Pärsia sõdadele. Lisaks kirjeldab ta üksikasjalikult paljude Euroopa, Aasia ja Aafrika rahvaste kombeid. 5. sajandil e.Kr. kujunes filosoofiline suund sofistika. Sofistide koolkonnale pani aluse Protagoras. Sofistid leidsid, et mõisted "hea ja halb" on suhtelised: mis ühele on hea, ei tarvitse seda olla teisele. Sama kehtib ka inimühiskonna seaduste ja normide kohta. Inimesed võivad neid vastavalt oma suvale muuta. Seega oli sofistide filosoofia põhijooneks relativism, suhtelisuse tunnistamine. Sofistide vaadete vastu astus välja 5. sajandi II poole kuulsaimaid Ateena filosoofe Sokrates (490-399 eKr), kes edastas oma vaateid üksnes suulistel vestlustel
üldistus. Protagoras- kuulsaim sofistidest(480-410), professionaalne retoorikaõpetaja, keda võib pidada ka esimeseks väitlusõpetajaks. Tema meelest tuli õige ja vale ning hea ja halva üle otsustada alati inimese vajadustest lähtudes. Õige on see, mida inimene õigeks peab. Oraatori eesmärk ei ole tõe avastamine, vaid kõne veenvus. Sofistide kritiseerijad väitsid, et nad ei õpeta voorust, vaid oskust elus edukalt hakkama saada. Sofistid- esimesed tasulised kõnekunsti õpetajad. Sofistide filosoofia põhijoon oli relativism- maailmas on kõik muutlik ja suhteline.
Pythagorase maailmavaate põhimõtted: *Arvud valitsevad maailma matemaatika, muusika.Püüdis järele jõuda harmoonia olemusele. Loodus on kui harmooniline terviklikkus(kui muusikateos) kosmos-loodus, harmooniline kooskõla. Arvas et harmoonia on taandatav teatud arvude süsteemile. Ella koolkond *Linn Itaalias *Filosoofid *Xenophanes Arvas, et ükski jumal ei saa olla sureliku moodi. Poluteism - usk mitmesse jumalusse <-vastuolus jumaluse mõistega Eksisteerida saab ainult 1 jumal, sest jumal=täiuslikkus, mitu jumalat ei saa täiuslikud olla (xen. on 1. monoteist) *Neil tekivad esimesed filosoofilised arutelud. Püüavad oma mõtteid loogiliselt tõestada. *Parmenides (540-470) Peri physeos - loodusest(loomusest) 1. Räägib, kuidas me maailma näeme, kuidas tajume. Selline maailm on pidevas liikumises, mitmekesine - näiv maailm(ebatõene maailm) 2. Maailm mõtlemise järgi See on olemuslik ja tõene. Tunnus on muutumatu, kuna liikumise ja mitmekesisuse v...
Ideed Voorus ja hüve on midagi püsivat, reaalset ja Voorus ja hüve on midagi püsivat, reaalset ja Mitmeid töid eri valdkondades. inimeste omavahelist! Kokkuleppest inimeste omavahelist! Kokkuleppest sõltumatut. Loogika alused. sõltumatut. Sõnastas oma vaated dialoogidena, paljude sofistide Ei kirjutanud ühtegi teost. vaidlused. Halb tegu kahjustab ka toimijat ennast (tema Mille taga hüve põhineb? Hüve on igavene ja hinge). muutumatu. Hukati! Idee=vorm=asjade ja nähtuste olemuspõhjused. Eeskujuks Sparta. Sarnasused Ei pooldanud demokraatiat
-- Sokrates (eKr469-eKr399) oli vanakreeka filosoof Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aret) nagu õiglus (dikaiosyn), vaprus (andreia), vagadus (hosiots, eusebeia), mõistlikkus (sphrosyn) jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu. · Iga inimene peab õppima ja harjutama seda, milles ta tahab saavutada täiust.
Õigus ja Eetika areng antiigist-valgustuseni ANTIIK - universaalne kosmiline kord Iseloomustab detuktsioon, kord kitsamas mõttes on tuletatud universaalist – ühtsest maailmakorrast. Ka eetiline käitumine on tuletatud kõrgematest, inimesest väljaspool asuvatest reeglitest. Eksisteerib ühtne õigus, kui kosmiline kord . Kosmosele kui korrastatusele vastandub kaos. Seega, kui miskit on juba olemas, siis see peabki nii olema, vastasel juhul seda ei oleks. Inimesel ei ole korra juures suuremat rolli, sest see eksisteerib ilma inimese tahteta. ● Õigluse tagab võrdsustav kord – võrdne tasutakse võrdsega ● Ühiskond jaguneb matemaatilise korra alusel liikmeteks. Liikmetel on ühiskonnas oma koht ja ülesanne ning inimene peab alluma oma saatusele. Ühiselu olulisemad põhimõtted ehk õige käitumise eeldused on: Austus jumalate ja vanemate vastu Seaduste järgimine Järeleandlikkus teiste inimeste ...
Retoorika ja kõnekunst Elis Kevvai Retoorika hõlmab suulise ja kirjaliku kõne oskusliku ja tõhusa loomise ja edastamise teooriat, tehnikat ja kunsti. Kuulus 19. sajandinil ametlikult kooliprogrammi. Ettevalmistamine Invento- Kogutakse materjale ning määratakse kindlaks seisukohad. Disopsito- Kõne osade asetuse kavandamine. Elecutio- Stiili ja väljendusviisi leidmine. Memoria- Päheõppimine Pronuntatio- Ettekandmine Kõne koosneb: 1. Sissejuhatus 2. Jutustus 3. Argumentatsioon 4. Kokkuvõte Ajalugu Kõnekusti vajasid poliitikud rahva koosolekutel, tavakodanikud kohtus ja matustel ning väejuhid. Retoorikat tunti juba Egiptsues, Babüloonias ja Asüürias. Esimene kõnekunsti õpik pärineb Sitsiiliast. Sofistid Sofistid olid targad ja sõnaosvad inimesed. Neist said kõnekunsti õpetajad. Nad muutusid iseenda vastasteks, neid hakkati pidama petturiteks. Sofistide kritiseerijad väitsid, et nad ei õpeta voorust, vaid oskust elus...
Aristotelest loogika leiutajaks. Sofistidega algas kreeka filosoofias uus ajastu. Loodusfilosoofiliste, kosmoloogiliste ja ontoloogiliste probleemide asemel nihkusid huvikeskmesse eetilised ja sotsiaalsed küsimused. Just sofistid tõid filosoofia Ateenasse, kus osalt ka nende tohutu mõju kutsus esile vastuliikumisi Sokratese, Platoni ja Aristotelese filosoofia näol. Neid mõtlejaid ajendas ennekõike sofistide epistemoloogiline ja eetiline skeptitsism. Pragmaatiline kogemus tajude ja otsuste suhtelisusest ja subjektiivsusest viis sofistide üldisele seisukohale, et igasugune üldkehtiv ja kindel teadmine on võimatu. Seetõttu loobusid nad filosoofia tõetaotlusest: nad ei püüdnud veenda mitte argumentide tugevuse, vaid kõnekunsti abil. Tänu retoorika esiletõstmisele hakkas arenema ja levima kommunikatsiooniteoreetiline filosoofia.
Inimene ei tea veel, kes ta on. 2) 20 kuni 30. aastani- õpetuse aluseks on matemaatika, loodusteadused. Meeltega tajutav maailm. 3) 30 kuni 35.aastani- õpetuse sisuks on filosoofia. Peale 35. aastat tuleb praktika ja reaalne töö riigi institutsioonides. Peale 50. aastat minnakse kas valitsejate klassi või sõjalisadministratiivsessa klassi. Eesmärgiks on et ühiskond oleks õnnelik. 4. Sofistid. Sofistideks nimetati Vana-Kreekas tarkuse ja kõnekunsti elukutselisi õpetajaid. Sofistide peamiseks tegevusalaks võib pidada retoorikat, mida nad linnriikides tasu eest õpetasid. Nad said kuulsaks kui inimesed, kes oskavad musta valgeks rääkida. Esimene kuulus sofist oli Protagoras, kes hakkas esimesena õpetamise eest raha võtma. Protagoras väitis et ,, Kõikide asjade mõõt on inimene"( millistena asjad näivad mulle, sellised nad ongi minu jaoks). Sofistid on relativistid. Inimene ise otsustab, mis on talle hea ja mis mitte. 5. Kultuuri mõiste. 6
Thales arvas , et maailm on tekkinud vees ja ujub vee peal Demokritos arvas et maailm koosnes tühjusest , selle sees liikuvatest ja omavahel põrkuvatest aatomitest · SOFISTIKA - käsitleb elufolosoofia valdkonda Sofistid hakkasid tegelema inimlikku käitumist puudutuvate probleemide lahendamisega leidsid , et mõisted nagu hea ja halb on suhtelised seadused põhinevad inimeste omavahelisel kokkuleppel Sokrates astus sofistide vastu välja filosoofia peamine mõte on vooruse olemuse mõistmine tähtis on teadmine, mis võimaldab voorust mõista VOORUS õige käitumine, õiglus , vaprus, vagadus , mõistlikkus näitas oma õpilastele küsimusi ja näitas , et nad ei tunne vooruse olemust Platon Sokratese õpilane Asutas filosoofiakooli eksisteerib kaks maailma: ideede- ehk tõeline maailm ja asjade ehk näiv maailm
Jumaliku tahte olemasolu ei esitatud, ent selles hakati üsna rohkem nägema vaid maailmakorralduse üldist alust, mitte niivõrd konkreetsete nähtuste ja sündmuste põhjustajat. Diskuteeriti, analüüsiti, katsetati omal käel - sellest lähtuvalt hakkasid filosoofiast ja teadusest arenema erinevad teadusharud, tekkis maailmakõiksuse teaduslikkus, mis erinevalt eelnevatest seletustest põhines reaalsetel tuletustel, katsetustel ning oli loogiline. Hea ja halva mõiste sofistide käsitlused ning Sokratese kriitika nende vastu. Kumba toetad Sina, miks? Niisugused mõisted nagu "hea" ja "halb" on suhtelised: mis ühele näib hea, ei tarvitse seda olla teisele. Sama kehtib ka inimühiskonna seaduste ja normide kohta. Need pole jumalatest määratud ja igavesed, vaid põhinevad inimeste omavahelisel kokkuleppel. Järelikult võivad inimesed neid vastavalt oma suvale ka muuta. Seejuures on loomulik ja õiglane, et tugevad ja võimekad allutavad
-4. sajandil elanud arstil Hippokratesel, keda peetakse mahuka meditsiinialaseid teadmisi kokkuvõtva teose autoriks, milles on kirja pandud ka tänapäevani kehtiv nn. Hippokratese vanne. Ajalookirjutuse algus seondub Herodotosega, kellele omistatakse ajaloo isa nimetus. Herodotose teos "Historia" keskendub peamiselt Kreeka-Pärsia sõdadele. Lisaks kirjeldab ta üksikasjalikult paljude Euroopa, Aasia ja Aafrika rahvaste kombeid. 5. sajandil e.Kr. kujunes filosoofiline suund sofistika. Sofistide koolkonnale pani aluse Protagoras. Sofistid leidsid, et mõisted "hea ja halb" on suhtelised: mis ühele on hea, ei tarvitse seda olla teisele. Sama kehtib ka inimühiskonna seaduste ja normide kohta. Inimesed võivad neid vastavalt oma suvale muuta. Seega oli sofistide filosoofia põhijooneks relativism, suhtelisuse tunnistamine. Sofistide vaadete vastu astus välja 5. sajandi II poole kuulsaimaid Ateena filosoofe Sokrates (490-399 eKr), kes edastas oma vaateid üksnes suulistel vestlustel
Orkestra koori esinemiskoht Proskeenion lava, näitlejate esinemiskoht Skenee lavatagune ruum, ehitis näitlejate ruumidega, kostüümide ja lavainventari ruumid, rahvapoolne sein dekoreeritud 16. Filosoofia: sofistid ja Sokrates, Platoni ja Aristotelese õpetus ideedest ja ideaalsest riigist. Sofistid esimesed elukutselised õpetajad, kes õpetasid riigi valitsemiseks vajalikke oskusi, eelkõige vaidluskunsti ja oskust oma seisukohti läbi suruda isegi kui need on valed. Sofistide arvates on mõisted ,,õige" ja ,,väär" suhtelised. Sofistide kõige kuulsam oponent oli Sokrates. Tema arvates petsid sofistid oma õpilasi, sest õpetasid neile valesid tõdesid. Sokratese arvates sellised inimesed ei hooli seadustest ja toovad kahju kõigile. Sokratese arvates peaks inimene olema vooruslik: ei tee teisele kurja; on aus ja töökas; oskab viisakalt käituda. Need käitumisjooned on kindlad ja ei ole seotud suhtelisusega. Ateena riik ei olnud Sokratese arvates
Pythagoras on usutavasti kuulsaim Sokratese-eelne filosoof, kuid tema isik on ümbritsetud nii suurest hulgast legendidest, et ajaloolist tõde on raske eritleda. Sofistid olid Vana-Kreeka filosoofid, kes 5. ja 4. sajandil e.m.a õpetasid tasu eest tarkust ja kõnekunsti. Sofistid tegelesid filosoofiaga muu tegevuse kõrvalt ega loonud enamasti filosoofilisi teooriaid. Ometi pidid nad kasutama filosoofia toonaseid arusaamasid ning nendesse mingil viisil suhtuma. Mõningate sofistide arusaamised filosoofiast on osaliselt säilinud. Osa uurijaid väidab, et sofistide tähendust filosoofia ajaloos on Platoni halvustava kriitika tõttu tohutult alahinnatud. Tuntumad filosoofia seisukohast olulised sofistid olid Gorgias, Protagoras ja Antiphon. Kasutatud allikad: ● Indrek Meos “Antiikfilosoofia” (Tallinn: Koolibri, 2000) ● Elmar Salumaa “Filosoofia ajalugu” (Tallinn, 1992)
Kordamine: Vana-Kreeka 1. Polis, selle kodanikud ja mittekodanikud, polise valitsemisvormid. Vihik POLIS-linnriik, mille koosseisu kuulus linn ja selle ümber asuv maa piirkond. VALITSUSVORMID: a)demokraatlik rahvavõim nõukogu ja ametnikud valitakse rahva hulgast rahvakoosolekul on valitsemise keskne roll (NT. Ateena demokraatia Periklese ajal) b)aristokraatlik võim on koondatud aritokraatide kätte nõukogu ja ametnikud valitakse nende hulgast keskne roll valitsemises on nõukogul ja riigiametnikel (NT. Sparta) c)türannia võim kuulub ebaseaduslikult võimule tulnud ainuvalitsejale, kes seadusi ei arvesta rahulolematute suhtes rakendati terrorit (NT. Peisistrotose ja tema poegade türannia Ateenas KODANIKKOND Kodanikud vaba meessoost põliselanik Kodaniku õigused ja kohustused osaleda poliitikas- käia rahvakoosolekul, hääletada, olla valitud riigiametite...
Esimesed õpetlased, kes hakkasid selles valdkonnas teoreetiliselt arutlema, esindasid suunda nimega sofistika. Sofistid jõudsid veendumusele, et niisugused mõisted nagu hea ja halb on suhtelised: mis ühele hea, ei pruugi teisele samaväärne olla. Sama kehtib ka inimühiskonna seaduste ja normide kohta. Need põhinevad inimeste omavahelisel kokkuleppel. Osa sofiste leidis, et inimesed peaksidki oma seadusi kujundama tugevama õigusest lähtudes. Sofistide hulgas oli väga kuulsaid õpetlasi. Kõige tuntumad filosoofid olid Sokrates, tema õpilane Platon ja Platoni õpilane Aristoteles. Sokratese ja Platoni põhimõtted ja eluarusaam olid küllaltki sarnased. Aristotelesel oli aga teistsugune arusaam maailmast kui Platonil. Mille poolest erinesid Aristotelese filosoofilised põhimõtted Platoni omadest ? Platoni järgi on olemas kaks maailma. Üks neist on tegelikkuse ja teine näiva tegelikkuse ning kaduvate esemete maailm
1.Tume ajajärk 1100-800 a ekr Kreeka oli langenud peaaegu tsivilisatsioonieelsele taselmele,elanikkonna arvukus oli vähenenud,kiri ununenud.Osa kreeklasi läks Väike-Aasia läänerannikule ,lõpuks see muutus nende püsivaks elukohaks,tööristu ja relvi valmistati rauast.Suhted naabermaadega olid nõrgenenud 2.Kreeka -Pärsia sõjad 6 saj teiselpoolel langesid Kreeka linnriigid Väike-Aasia läänerannikul pärsia võimu alla , 490 a ekr korraldas Pärsia kuningas sõjakäigu Kreekasse,kuid sai ateenlastelt Maratoni lahingus lüüa . Mõneaja pärast tungis Kreekasse kuningas Xerxese hiigelvägi.Sõja lõpustõrjuti pärslased Kreekast ja egeuse mere piirkonnast välja. 3.´Makedoonia tõus Kunigas Philippos II tugevdas oma ümberkorraldustega Makedoonia riiki ja armeed ning hakkas sekkuma Kreeka riikide omavahelistesse suhtesse 4.Iseloomusta Kreeka tsivilisatsiooni Tsivilisatsioon kujunes Kreeta saarel III ja II aastatuhande vahetusel eKr ja levis sealt edasi hilje...
looduslike põhjustega. Kreeka lähema ajaloo sündmusi hakkas uurima Herodotos, keda peetakse ajaloo isaks. Tema eesmärgiks oli oma teosega kuulajatele õpetliku iva väljatoomine, ta püüdis näidata inimsaatuse tagapõhja. Elufilosoofia oli Kreekas pikka aega tagaplaanil, kuid selles valdkonnas teoreetiliselt arutlema hakkati alles 5. sajandil eKr sofistika. Sofistid jõudsid veendumusele, et see mis ühele näib hea, ei tarvitse seda olla teisele. Aristokraadid üritasid sofistide vaateid ka poliitikaelus rakendada, kuid see põhjustast poliitilist vägivalda. Sofistlikud seisukohad hakkasid tekitama tõsist opositsiooni ja nende vastu astus välja kuulsamaid Ateena filosoofe Sokrates. Sokrates mõistis sofistlikud konksuga küsimused hukka, sest need ei õpetanud olemuse kohta midagi. Parimaks filosofeerimisvormiks pidas ta dialoogi. Ta leidis, et täisverelise ja tõelise elu aluseks on teadmised. Tee süvateadmisteni algab näilise teadmise paljastamisest,
Teemad: poliitika ja sõda (,,mehed rääkimas ja võitlemas") Välja jäävad: naised, perekonnad, tavad, religioon, pühapaigad Kitsenduste põhjused: metoodika (täpselt saab rääkida vaid kaasaegsetest sündmustest); ratsionalism (religiooni mõju vähene tähtsustamine); üldistatud ja abstraktne esitus, autonoomne, dekontekstualiseeritud tekst (vrd Herodotose suuresti suulisel pärimusel põhinevad lood) 41. Iseloomusta sofistide õpetust, nimetage esimese põlvkonna tuntumaid sofiste. Süstematiseeritud teadmised: astronoomia, meditsiin, matemaatika, etümoloogia, grammatika, eetika, retoorika. ,,Tarkuseõpetajad": keskmes poliitiline retoorika, avalik kõneoskus. Põhimõtteid: iga asja kohta saab esitada kaks vastandlikku argumenti; pragmaatika, relativism, agnostitsism; piiritu usk inimese mõistusesse ja selle jõusse.
VANA-KREEKA FILOSOOFIA JA JUMALATEGA SUHTLEMINE Filosoofia - teadusliku maailmavaate sünd Vana-Kreekas Filosoofia kui täiesti uus mõtteviis tekkis Vana-Kreekas u. 6. sjandil eKr. Varem andsid maailma toimimise küsimustele vastuse religioonid. Religioossed seletused kandusid müütide vahendusel edasi põlvest-põlve. Inimesed korraldasid müütidega seotud toiminguid e. riitusi. Müütilised maailmaseletused valitsesid varasemas ajajärgus kogu maailmas. Arhailise ajajärgu lõpul toimusid kreekas muudatused: -olemasolevaid müüte ei kirjutata lihtsalt üles, vaid nende sisu seotakse kahtluse alla. (Poliste teke) Kujuneb uut tüüpi vaimsus, mis hakkab otsima uusi ratsionaalselt põhjendatavaid lahendusi maailmakorraldusega seoses tekkivatele küsimustele. Kriitiline suhtumine ühiskonda kanti üle ka jumalatele. Esimesed Kreeka filosoofid olid loodusfilosoofid - huvitusid loodusest ja looduses toimuvatest muutustest. Esimesi filosoofe ühendas arvamus...
...............................6 Filosoof Filosoof on mõtleja, kes tegeleb igapäevastest küsimustest ja tavalisest praktikast kaugemale ulatuvate põhimõtteliste küsimustega. Filosoofid kipuvad olema eri arvamustel selles, kes just on filosoof, nagu selleski, mis on üldse filosoofia. Ajalugu Sõna "filosoof" võttis väidetavalt esimesena kasutusele Pythagoras. Filosoofi kui elukutse olemuse kirjeldamise ja selle eristamise poolest muudest ligidalseisvatest elukutsetest nt sofistide ja retoorikute elukutsetest on tuntud Platon. Seesama kirjeldus on pannud aluse ka levinud kujutlusele filosoofist kui eluvõõrast ja askeetlikust mõttetargast, kes tegeleb ranges eraldatuses suurte mõtete mõtlemisega. Oma dialoogis "Phaidon" kirjeldab Platon filosoofi kui isikut, kes tegeleb suremise või surnud olemisega. Ka üldsus olevat arvamusel, et filosoofid on vähemalt kahel põhjusel surma ära teeninud: kuna nad ise suretavad ennast ega hooli tavalistest
rakenduses. Oma sisulise ühtepõimituse tõttu ei peeta tihti, nt ajakirjanduses või muus mitte- spetsiifilises kontekstis vajalikuks neid distsipliine eristada. Eetika ajalugu Eetika kui filosoofia valdkonna eristas esimesena Aristoteles. Varem käsitleti eetikat ontoloogia ja epistemoloogiaga koos filosoofilise mõtlemise tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest. Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana-Kreekas. Sofistide, Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlus ning Zenoni rajatud stoitsism. Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi põhjalikult ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Võib väita, et just
Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakool Kutse-eetika Siim Jaansoo MH-41 Kehtna 2006 Eetika (vanakreeka keeles thik techn 'kommete ja tavade teadus', sõnast thos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Eetika kuulub filosoofia valdkonnana aksioloogia ehk väärtusõpetuse alla. Üldises kontekstis samastatakse sageli eetikat ja moraalifilosoofiat, kuigi erialases kirjanduses eristatakse neid enamasti küllaltki rangelt. Eetika loetakse enamasti praktilise filosoofia alla kuuluvakas ja teoreetilisele filosoofiale vastanduvaks. "Eetika" võib tähendada lisaks filosoofia valdkonnale ka mõnda konkreetset eetilist süsteemi või olemasolevat eetiliste hoiakute kompleksi, nt meditsiinitöötaja ametieetika, spordieetika,...
huuled meelad ja paksud, nägu punsunud, silmad olid pungis ja peale selle oli tal pidev harjumus vaadata veidi altkulmu. Kokkuvõetult, Sokratese välimus rääkis vastu kõigile kreeklaste ettekujutlustele ilust, oli neile otsekui pilkeks, nende karikatuuriks. Ent see inimene, kel oli niivõrd ebameeldiv välimus, oli võluv isiksus. Isiku tähtsus ajaloos Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi nagu õiglus , vaprus , vagadus , mõistlikkus jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu . Sokrates kasutas, ehkki vastumeelselt, omapärast eksperimenti, mis seisnes
silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel. Tal puudusid igasugused eeldused edukaks kõnemehetegevuseks. Demosthenes Philippose- vastaste kõnede järgi hakati teravaid poliitilisi väljaastumisi kutsuma filipikateks. Ta kõnesid iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogilisus ning argumenteerimisoskus. Isokrates Isokrates Ateenast oli sofistide Protagorase ja Gorgiase õpilane. Poliitiliselt vaadetelt oli ta Demosthenese vastane, kuna esindas Makedooia-meelsete parteid. Ta kõne ,,Panegyrikos" järgi kujunes pangeüürikast Kreekas üldmõiste, mis tähendas tervituskõnet pidulikel kokkutulekutel. Et need kõned olid oma laadilt ülistuskõned, hakati Rooma keisriigi ajal panegüürikaks nimetama kõiki kiidukõnesid. 4.saj lõpul eKr tekkis kreeka filosoofias suund, mida nim skeptitsismiks. Skeptikute
Mis kuuluvad normatiivsesse eetikasse teatud olukordades mis on kõlblikud valikuga. Rakenduslik eetika tihedalt suhtleb sotsiaal-poliitiliste teaduste vastu. Eetika ajalugu Eetika kui filosoofia valdkonna eristas esimesena Aristoteles. Varem käsitleti eetikat ontoloogia ja epistemoloogiaga koos filosoofilise mõtlemise tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest. Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana- Kreekas. Sofistide, Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid naturalistlikud: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte- eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenistlikud eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlusning Zenoni rajatud stoitsism. Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi põhjalikult ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Võib
Esimene kõnekunsti õpik pärineb Sitsiiliast. Selle olevat koostanud 5. saj. eKr Sürakuusa kreeklased Korax ja Tisias, aga see pole säilinud. 4. saj eKr oli atika kõnekunsti õitsengu aeg. Retoorika eesmärgiks ei olnud, nagu märgiti juba antiikajal, mitte mingi tõe tõestamine, vaid pigem kuulajate veenmine ühe või teise väite õigsuses. (Aava 2003: 10) Vana-Kreekas olid esimesteks tasulisteks vaidlus- ja kõnekunsti õpetajateks 5.-4. sajandil eKr tegutsenud sofistid. Sofistide tegevus langeb Ateena demokraatia õitseaega, mil nii sise- kui ka välipoliitilisi küsimusi arutati kõnekoosolekutel. Millise otsuse rahvahulk tegi, sõltus olulisel määral sellest, kui veenvalt oraatorid üht või teist seisukohta esitasid. Seetõttu pidasid sofistid oma põhiülesandeks retoorika ja eristika (väitluskunsti) õpetamist. Professionaalsed sofistid rändasid mööda Kreeka linnu ning õpetasid inimestele, kuidas vaidlustes oma seisukohti tulemuslikumalt kaitsta
Traditsioonid olid nõrgenenud ja sestap ei võetud miskit omaks lihtsalt seetõttu, et see on niimoodi olnud. Radikaalne demokraatia aastast 462 millesarnast maailma hilisem ajalugu ei tunne. Praktiliselt iga meeskodanik võis ja pidigi olema vähemalt korra oma elu jooksul tähtsas riigiametis. Riigiametitesse valiti ekleesiatel (kodanikekogunemised agoraal otsustamaks riiki puudutavaid küsimusi) valituks osutusid seetõttu osavad kõnemehed, kes seda kunsti sofistide juures õppinud ning kes oskasid rahvaga manipuleerida ja populismiga enese kasuks hääletama meelitada (21.saj. ja Eesti??? Või aegumatu?). S oli üks esimesi filosoofe, kes muutis filosoofia senist kurssi. Ta leidis, et ei pea mitte otsima algpõhjuseid, arutlema maailma ehituse üle ja selgitama välja algelementi, vaid tuleb uurida inimhinge (tunne iseend- olevat ta ütelnud) ning tuleb lahendada elulisi probleeme ja õppida
Et õige teadmiseni jõuda, tuli Sokratese meelest mõista, kui vähe me tegelikult teame (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese, kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse. Sokrates ise ei kirjutanud ühtegi raamatut. Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Peatähelepanu pööras ta eetikaprobleemidele, ta väitis, et voorus ja teadmine on lahutamatud, seepärast toimib ainult tark inimene õigesti ja õiglaselt. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi nagu õiglus, vaprus,
Ta õpetas, et kõik on tõde mida tõeks peetakse. Millistena asjad näivad mulle, sellised nad ongi minujaoks, millistena nad näivad teistele inimestele, sellised nad ongi tema jaoks. Gorgias- Õpetas vastupidiselt Protagorasele, et kõik on vale, mida tõeks peetakse. Oma teoses ,,Mitteolevast ehk loodusest" esitas ta kolm väidet: Mitte midagi ei ole olemas. Kui miski olekski olemas, siis poleks see tunnetatav. Kui miski oleksi tunnetatav siis poleks tunnetatu väljendatav. Kuulus sofistide hulka. Zenon Eleast sai kuulsaks apooriatega argumentidega, et pole võimalik paljusus ning liikumine. Kuulus Elea koolkonda. Herakleitos- Herakleitose filosoofia kõige iseloomulikumaks jooneks on tema arusaam maailmast kui pidevast muutumisest. Ise väljendab seda aforsmidega. ,,Ühte ja samasse jõkke astume ja ei astu" ,,Eksisteerime ja ei eksisteeri" ,, Ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda" Diogenes Sinopest- oli küünik
irooniaks. Et õige teadmiseni jõuda, tuli Sokratese meelest mõista, kui vähe me tegelikult teame. Sokratese filosoofia peamine lähtealus on üldise mõistuse (jumala) olemasolu tunnistamine ning eesmärgipärasuse käsitamine loogilise printsiibina. ,,Tunne iseennast!'' ütles Sokrates. Ehk teiste sõnadega: "tunne oma teadmiste piire!" Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi nagu õiglus, vaprus, vagadus, mõistlikkus, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu. Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine ja kuidas see toimib
vaja karta. Teaduses - valdkondade tekkimine, snastati geomeetria phialused, usuti kindlalt, et Maa on kerakujuline, joonestati mitmeid Maakaarte. Kirjanduses - thtsaim zanr luule, ainet otsiti tihtipeale mtoloogiast. Teatris - eelistati komdiaid, argieluteemasid. 16.Kes nad olid ja millega said tuntuks? Tooge ka ks nide tegevusest. a) Sokrates, b) Homeros, c) Platon , d) Herodotos, e) Aristoteles. v: Sokrates - Ateena filosoof, kes oli vastu sofistide petustele. Ei kirjutanud htegi teost. Arvas, et sofistid petavad oma pilasi, sest nad petavad voorust, kuigi ise ei tea mis on voorus tegelikkuses. Misteti surma. Homeros - pime laulik, keda arvatakse olevat 'Iliase' ja 'Odsseia' autor. Platon - Sokratese pilane, asutas Akadeemia, kirjutas dialooge, kus kaks inimest (vi rohkem) vaidlesid arvukate ksimuste le. Ontoloogia ehk olemispetus. Pdis lahti seletada inimeksistensi.
ARVUTI- JA INFORMATSIOONIEETIKA Referaat Juhendaja: Reino Veielainen Mõdriku 2010 1 SISSEJUHATUS Tänapäeval kõik on seotud arvutitega. Inimesed kasutavad arvuteid iga päev tööl, kodus, koolis avalikes kohtades jne. Kuid paljud ei mõtle korralikult mis sellega kaasneb. Indrek Meos oma raamatus antiikfilosoofia väljendab sofistide mõtteviisi sellisena: ,,Mõnele inimesele võib maailm tunduda ühe suure nõmedusena, teine leiab, et ,,nii ilus on ilmas elada!". Tõde on alati tõde kellegi jaoks. Millistena asjad meile näivad, sellised nad ongi meie jaoks. Kui teistele tunduvad nad teistsugused, siis sellised nad ongi nende jaoks". Mõni arvab, et arvuteid on vaja ja ilma nendeta ei saa ja teised arvavad, et see on asi, ilma milleta saaks ka suurepäraselt hakkama.
objektiivsust ja subjektiivsust. Samuti ta avalikult teatas, et tõde pole. Seetõttu kõik mida keegi näib on tõsi. 2. Sokrates Sokrates (469-399 eKr) usus, et elumõte seisneb tõde otsmiseks, kõik muu ei ole tähtis. Isegi tema elulaad kinnitas seda seisukoht. Teda ei huvitanud raha ja auhinnad. Sokrates veetis suurema osa oma ajast tänavatel kus ta rääkis ja arutas inimestega. Pidevalt kivistades oma keha pikkade jalutuskäikude ja harjutustega. Sofistide ilukõnele vastandas Sokrates tõelise ilukõne, mis on seotud tõe tunnetamisega ja seetõttu kättesaadav vaid filosoofile. Filosoofia eesmärki nägi Sokrates inimese täiustumises. Õige toimimine tuleneb õigest teadmisest. Järelikult on üldine voorus tunnetatav. Õige teadmise eeldus on aga enesetunnetus. Eriti tähtis on teada oma teadmatuse taset. (Prits 2002: 8) Sokratese dialoogi skeem kui õppimise õpetamise viis on kasutusel ka tänapäeval mitmetes vormides. (Krips 2010: 164) 3
Toob välja põhjused: vastastikune naiste röövimine. Ta ei analüüsi, ega kritiseeri. Tema kohustus on edasi anda seda, mis talle on räägitud, ehkki ei pea kõike uskuma, mida ta on kirjutanud. Herodotos räägib palju erinevate rahvaste kommetest ja tavadest ( nt Babüloonia, ja Pärsia ). Terve II raamat on pühendatud Egiptusele. ( püh Egipt. Kommetele, tavadele, ajaloole ). Thukydides ( u 460 pärast 399 ) ,,Peloponnesose sõja ajalugu". Pärit Atikalt, sofistide suguvõsast. Võttis ka ise Peloponneose sõjast väejuhina. Kuna ta ise sõjategevusest hiljem osa ei võtnud, sai ta seda kõrvalvaatajana iseloomustada. Koosneb 8-st raamatust, alustab Kreeka varasema ajalooga. Räägib kreeka-pärsia sõdade lõpust. Sõja põhjuseks peab Ateena agressiivset välispoliitikat. Herodotost huvitasid kõik etnograafilised ja usundiloolised detailid, Thukydidesele olid tähtsad sõjatingimused,
Lisaks oli sofistlikule haridusemõistmisele iseloomulik, et see oli suunatud sellele, et anda õppijaile teadmisi ja oskusi, mis oleksid kasulikud selleks, et ühiskondlikus avalikkuses edukalt osaleda, mitte aga kõlbelise karakteri kujundamisele. Sofistid käsitasid teadmisi ja oskusi, mida nad õpetasid, niiöelda kõlbeliselt neutraalsetena. Need pidid aitama inimesel endale ühiskonnaelus seatud eesmärke saavutada. Kuid sofistide õpetus ei paistnud püüdvat määratleda seda, millised eesmärgid on head ja millised on halvad. Protagorase järgi paistavad ju kõik väärtushinnangud relatiivsed olevat, sest iga indiviid on enda jaoks kõigi asjade mõõt. Ning indiviidid võivad asju muidugi erinevalt hinnata. Sofistide poolt õpetatavad teadmised ja oskused pidid aga olema kõigi poolt rakendatavad sõltumatult sellest, mida konkreetne indiviid heaks või halvaks pidas. 2
Kuigi Ateena oli Spartast sõjaliselt palju nõrgem (Sparta oli ammu mobiliseeritud, kui Ateenas alles diskuteerima hakati), suutsid ateenlased vastu panna, kuna nad kartsid oma elu pärast. Ateenlaste filosoofia eesmärgiks oli tõeotsimine. Filosoofid hakkasid seda ideed ise õõnestama ka kohe. Filosoof on loll, sest iga normaalne inimene toodab midagi, aga parim mida filosoof saab teha, on tõde esile tuua. Mõtlemine on probleem ja tegelikult üldse võimatu. Sofistide meelest ei olnud tõde üldse olemas. Selline situatsioon saab tekkida ainult linnas. Ateena Sparta Linnriik Maatsivilisatsioon, keskuseta Kultuurne, ühtne idee puudub. See-eest on filosoofia, Idealistlik, lakooniline. Ei teki kirjandust, juurat, juura ja loogika, mis moodustavad ühe terviku.
millega tegelesid sofistid ja Sokrates. Sofistid ja Sokrates järeldasid, et mõisted, mis on inimestele tähtsad nagu hea ja halb on suhtelised mõisted. Mõtet edasi arendades jõuti arusaamale, et ühiskond koosneb tugevatest ja nõrkadest ning saamatutest liikmetest. See mis on tugevatele hea ei pruugi olla hea nõrkadele. Sofistid leidsid, et on õigustatud see, et tugevad peavad nõrkade üle valitsema, sest nii on ka looduses, kus tugevad ja agresiivsed loomad nõrkadest toituvad. Sofistide loogika vastu astus välja sokrates, kes on Kreeka üks kõige kuulsamaid filosoofe, kes võttis kasutusele mõiste voorus. Kuna ka sofistid kasutasid mõistet voorus, süüdistas Sokrates neid selles, et nad ei teadnud tegelikult seda, mis see voorus on. Sokrates kaa ei määratle mõistet voorus, vaid järeldab, et iga inimene selleks, et saada vooruslikuks peab tunnetama vooruse olemust. Kõigile ei ole antud tunnetada voorust, kuna selle tunnetamine on seotud teadmistega, oli selle
3. ,,Lendav nool'' – Ükskõik kus nool ka ei oleks, asub ta alati mingis punktis. Kui nool asub teatud punktis, siis ta ei liigu, sest võimatu on üheaegselt asida mingis punktis ja liikuda. Järelikult noo ei liigugi. 5. Sokrates ja sofistid. Sokrates(469-399 eKr) – teda huvitasid eetilised mitteteaduslikud probleemid. Ta ei arutlenud maailma olemuse üle, vaid teemal kuidas peaksid inimesed elama, et olla oma eluga rahul. Sokrates kritiseeris sofistide vaateid. Sofistid õpetasid, et kõik siin ilmas on suhteline – mis ühele hea, see teisele halb. Sellist seisukohta nimetatakse RELATIVISMIKS. 6. Platon: ideed, meeleline ja ideede maailm, koopamüüt. Platon (427-347 eKr) – tema arvates eksisteerib 2 maailma: Meeleline maailm Ideede maailm Tajumine meeltega Tajume mõistusega materiaalsed immateriaalne
Kreekast pärinevatele lugudele ja müütidele. Tihti kaasatakse etendustesse paradiisi kujutamine ja antiikkreeka stiilis elunautimine. Näitena läinud kevad etendunud Viljandi Kultuuriakadeemia etendus ,,Narkissos", mis põhineb Kreeka mütoloogiast tuntud lool. Kirjandus ja filosoofia Sõna "filosoof" võttis väidetavalt esimesena kasutusele Antiikkreekas Pythagoras. Filosoofi kui elukutse olemuse kirjeldamise ja selle eristamise poolest muudest ligidalseisvatest elukutsetest nt sofistide ja retoorikute elukutsetest on tuntud Platon. Seesama kirjeldus on pannud aluse ka levinud kujutlusele filosoofist kui eluvõõrast ja askeetlikust mõttetargast, kes tegeleb ranges eraldatuses suurte mõtete mõtlemisega. Tänapäeval on filosoofid enamasti seotud teadusasutustega ja nende edukust mõõdetakse sarnaselt muu teadustegevuse edukusega nt eelretsenseeritud teadusajakirjades avaldatud artiklite arvu järgi või monograafia avaldanud kirjastuse või lõpetatud haridusasutuse
üksikisiku mõistega Riik ei koosne ainuüksi inimestest vaidsellest, et kõik inimesed on erinevad. Kui kõik muutuvad ühesugusteks, lakkab riik olemast ja järelikult tingivad riigi erinevused eri osade vahel. Mõningas mõttes peab riik olema ühtne, kuid suurem ühtsus ei taga paremat riiki. Platoni õpetuse järgi pidid inimese doleme ühesugused ja neid tuli kasvatada nagu loomi. Sarnaselt Platonile astub Aristoteles välja sofistide vastu, kes pidasid moraalipõhimõtteid täielikult suhteliseks. Sofistid uskusid, et eetiline hinnang on ilma kindla aluseta. Eetikateostes viitab Aristoteles traditsioonilisele moraalile, sellele mida enamus inimesi arvab. Aristoteles on lähemal tegelikkusele ja vähem nomineeriv kui Platon. Erinevalt Platonist ei uurinud Aristoteles, mis on hüve üldse, vaid millistel tingimustel on hüve saavutamine praktiliselt võimalik. Aristoteles kritiseeris ka Platoni eetikateooriat.
Apeironist Demokritos Atomistide koolkond. Väitsid, et maailm tekkis tühjusest, mille sees liiguvad ja põrkuvad algosakesed ehk aatomid. Ka inimese hing koosnes aatomitest. Sofistid Ei tegelenud füüsilise maailma mõtestamisega, lähenesid kohe inimesele. Hakkasid tegelema elufilosoofiaga. Leidsid, et hea ja halb on suhtelised vastavalt inimeste erinevatele veendumustele. Leidsid, et tugevad peavad allutama nõrgemad. Sokrates Vaidlustas sofistide seisukoha. Väitis, et filosoofia põhiküsimus on vooruse olemuse mõistmine. Vooruse saavutamiseks peab olema inimene haritud. Vooruslik elu tagab heaolu ehk hüve. Kritiseeris Ateena riigiametnike (ebavooruslikud võhikud). Platon Elas 4. sajandi ja 3. sajandi vahetusel. Sokratese õpilane, rajas filosoofia kooli Akademia. Hakkas kirja panema mõtteid dialoogidena, peategelaseks Sokrates, kes vaidles sofistidega. Sokratese mõtetesse segas sisse oma veendumused
1) Millised tunnused iseloomustavad Kreeka poliseid? Võrdle Sparta ja Ateena riike ja riigikorda. Perikles. Kreeka poliste ehk linnriikide tunnused: Linnriik asus tavaliselt akropoli ehk kaljunukile rajatud kindluse jalamil. Linnaelu keskus agoraa.Polis oli enamasti väike kogukond. Ateena ja sparta olid ületanud rohkem kui paarsada tuhat inimest. Kõik linnriigi kodanikud olid meessoost täieõiguslikud elanikud. Osalesid valitsemises, moodustasid sõjaväe. Rahvakoosolekutel said osaleda kodanikud. Eksisteeris ka nõukogu-rikkad ja suursugused kodanikud. Memde seast valiti igal aastal riigiametnikke. Sparta Ateena Kodanikeks saadi 20- Meessoost vabad aastaselt(spartiaadid) põliselanikud olid kodanikud Aristokraatia ...
Teemad: poliitika ja sõda (,,mehed rääkimas ja võitlemas") Välja jäävad: naised, perekonnad, tavad, religioon, pühapaigad Kitsenduste põhjused: metoodika (täpselt saab rääkida vaid kaasaegsetest sündmustest) ratsionalism (religiooni mõju vähene tähtsustamine) üldistatud ja abstraktne esitus, autonoomne, dekontekstualiseeritud tekst (vrd Herodotose suuresti suulisel pärimusel põhinevad lood) 40. Iseloomusta sofistide õpetust, nimetage esimese põlvkonna tuntumaid sofiste. 1. Sofistid - rändavad kõneõpetajad, kuidas häid kõnesid koostada. Mitmekülgselt haritud. Kõnekunstis keskendusid edukusele, eesmärk: inimesed kõneleksid nii, et neid uskuma jäetakse. Väita seda, mis on kasulik, mitte tõde. Esimene põlvkond: Protagoras Abderast, Hippias Elisest, Prodikos Keoselt, Gorgias Leontinoist
apeironi idee. · Demokritos rajas atomistide koolkonna, väitsid, et maailm tekkis tühjusest, mille sees liiguvad ja põrkuvad algosakesed ehk aatomid, ka inimese hing koosnes aatomitest. · Sofistid hakkasid tegelema elufilosoofiaga, nad leidsid, et hea ja halb on suhtelised, vastavalt inimeste erinevatele veendumustele, leidsid, et tugevad peavad allutama nõrgemad. · Sokrates 5. saj eKr; vaidlustas sofistide seisukohad; väitis, et filosoofia põhiküsimus on vooruse olemuse mõistmine, vooruse saavutamiseks peab olema inimene haritud, vooruslik elu tagab hüve; kritiseeris Ateena riigiametnike (nad olid ebavooruslikud võhikud). · Platon 4. saj 3. saj vahetusel; Sokratese õpilane ja rajas oma filosoofiaakadeemia Ateenas; kirjutas üles oma mõtteid dialoogidena, peategelane Sokrates, kes vaidles
pole riik ühtne mõiste üksikisiku mõistega Riik ei koosne ainuüksi inimestest vaid erinevatest inimestest. Kui kõik muutuvad ühesugusteks, lakkab riik olemast ja järelikult tingivad riigi erinevused eri osade vahel. Mõningas mõttes peab riik olema ühtne, kuid suurem ühtsus ei taga paremat riiki. Platon soovis aga inimesi kasvatada vastavalt loomutäiususele ühesuguselt. Sarnaselt Platonile astub Aristoteles välja sofistide vastu, kes pidasid moraalipõhimõtteid täielikult suhteliseks. Sofistid uskusid, et eetiline hinnang on ilma kindla aluseta. Eetikateostes viitab Aristoteles traditsioonilisele moraalile, sellele mida enamus inimesi arvab. Aristoteles on lähemal tegelikkusele ja vähem nomineeriv kui Platon. Erinevalt Platonist ei uurinud Aristoteles, mis on hüve üldse, vaid millistel tingimustel on hüve saavutamine praktiliselt võimalik. Ariostotelese järgi on mõtet
selle vastandati inimeste otsustusest kehtestatud positiivne õigus, nomos [Luts 1997, lk 55]. Sofistide loomuõigusfilosoofia oli revolutsiooniline, suunatud olemasoleva positiivse õiguse muutmisele. Platoni ( 427-347 e. KR.) järgi on seadus inimese türanniks ja sunnib paljut loomuvastusi (Platon, Protagoras, 337). Alkidamas väitis, et Jumal on kõik inimesed loonud vabadena ega kedagi teinud sünni poolest orjaks. Sofistide kosmopoliitilises loomuõigusmõttes on nähtud ka üldse inimõiguste idee algupära. Esimene samm selle ideeni jõudmiseks on kahtlemata kõikide võrdsuse tunnistamine. Sofistid siit edasi siiski ei läinud ega püüdnud täita konkreetne sisuga. Kallikles (5. saj. e. Kr.) see vastu kritiseeris rahvavalitsuse ja demokraatia, mis kohtleb kõiki ühesugustena, ehkki inimesed on oma olemuselt erinevad. Võrdsustamine on ebaloomulik [Luts 1997, lk 56].
Mõistagi ei seisnenud tema poolt arendatud inimeksistentsi kogutõlgitsus selles, et ta oleks varasemate mõtlejate arutluskäike valmiskujul üle võtnud, vaid kujunes kriitilises dialoogis oma eelkäijatega. Nii võib Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks pidada kogu kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageeris ta oma õpetusega aga sellele intellektuaalsele väljakutsele, mida esitasid talle sofistid ja Sokratese ning sofistide poleemika. Protagorase õpetus paistab olevat põhjendanud positsiooni, mille kohaselt on nii epistemoloogilistes kui normatiivsetes küsimustes otsuste langetamise aluseks see, kuidas kellelegi kunagi paistab. Paistab aga erinevatele inimestele, ja isegi samale inimesele erinevates situatsioonides, erinevalt. Millest näis tulenevat järeldus, et pole võimalik leida absoluutse kehtivusega tõdesid, väärtuseid ega norme. Pole objektiivset ning
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
