Eesti iseseisvusaeg ja Teine Maailmasõda (1918-1944) (0)

Eesti iseseisvusaeg ja Teine Maailmasõda (1918-1944)
Referaat õppeaines „ Kultuuriloo alused“
SISUKORD
SISSEJUHATUS
Tähtsamaks sündmuseks kodumaa ajaloos oli Eesti iseseisvuse väljakuulutamine 24. veebruaril 1918. aastal.
“Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallatsemistest veel kord Eesti aeg tuleb, mil “kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama” ja et kord “Kalev koju jõuab oma lastel’ õnne looma”. Nüüd on see aeg käes!” - oli iseseisvusmanifestis kirjas.
Kuigi Eesti on väike riik, on ta suutnud lõppude-lõpuks on iseseisvuse säilitada. Võideldes küll Nõukogude Liiduga, Saksamaaga ning mõne muu väiksema riigiga, pole me eestlased, mitte kunagi alla andnud.
1. EESTI ISESEISVUMINE
1.1 1917. aasta Eestis
Eesti iseseisvumine on otseselt seotud I maailmasõjaga, mille käigus lagunesid Euroopa impeeriumid Venemaa ja Austria-Ungari. Maailmasõja järel tekkisid Euroopa kaardile sellised uued riigid nagu Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia.
[ http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2419&layer=146&lang=est#2419 ]
1917 a. veebruaris Petrogradis puhkenud massilised rahutused kasvasid üle revolutsiooniks – veebruarirevolutsiooniks- tsaar loobus troonist ja võim läks üle Ajutisele Valitsusele. Venemaal kehtestati demokraatlik valitsuskorraldus, seda olukorda püüdsid ära kasutada eesti rahvuslased . Sellele järgnes segadus , enamlaste võimuhaaramine ja kodusõda lõid soodsa pinnase Eesti eraldumiseks Vene riigist. Ajutine Valitsus määras Eestimaa kubermagu komissariks Tallinna linnapea Jaan Poska . Tema ümber koondus ka teisi Eesti rahvuslasi, kes asusid nõudma Eestile autonoomiat. Märtsi lõpus see saavutatigi.
Pärast Riia langemist sakslaste kätte augusti lõpul hakati Eesti tulevikku senisest põhjalikumalt arutama. Nii leidis Jaan Tõnisson Maanõukogu koosolekul, et kuna surmani haige Venemaa ei suuda enam Eestit Saksa sissetungi eest kaitsta, siis tuleb otsida toetust Antandilt. Kardeti nii Venemaal vallanduda võvat anarhiat kui ka kodusõda, samuti Saksa vägede sissetungi. [Pajur. 2006: 26-27]
Esimestel oktoobripöördejärgsetel nädalatel kujunes Eestis omalaadne kaksikvõim. Enamlike asutuste kõrval tegutsesid jätkuvalt Maanõukogu ja Maavalitsus ning algasid koguni ettevalmistused Eesti Asutava Kogu valimiseks. 15.novembril 1917 Toompea lossis Maanõukogu otsuses öeldi järgmist:

• Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu
  
• Kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni on ainus kõrgema võimu kandja Eestis Maanõukogu
  
• Eestis kehtivad ainult Maanõukogu kinnitatud seadused [ http://www.hot.ee/etsiam/iseseisvumine.html ]
  

See otsust tähendas riiklike sidemete katkemist Venemaaga ja Maanõukogu muutumist kõrgemaiks seadusandlikuks võimuks Eesti pinnal.
1.2 Iseseisvuse väljakuulutamine
Jaanuaris 1918 astuti esimesed sammud iseseisvuse kuulutamise poole. Et selgitada välja riikide suhtumine Eesti iseseisvusesse, saadeti Lääne-Euroopasse delegatsioon ning loodi sidemed suurriikide diplomaatidega. Esimesed vastukajad olid lootustandvad. Siseriiklik propaganda Eesti iseseisvuse kasuks leidis samuti toetajaid: rahva seas oli omariikluse idee levinud juba enne, kui poliitikud sellest avalikult kõnelema-kirjutama hakkasid. Mida selgemaks sai enamlaste sõnade ja tegude lahknevus, seda suuremaks muutus rahulolematus nendega ning seda tugevamaks kasvas veendumus oma riigi vajalikkusest .
Kõige enam loodeti Eesti Asutavale Kogule, kuid jaanuari lõpul 1918 katkestasid enamlased Asutava Kogu valimised. Nüüd otsustasid rahvulikud poliitikud kuulutada Eesti iseseisvuse välja revolutsiooniliselt teel, st koostada rahvale adresseeritud manifest. Teades, et Saksa väed valmistuvad idarindel uueks pealetungiks, loodeti, et vabariigi väljakuulutamine õnnestub kasutada ajavehemikku enamlaste põgenemise ja sakslaste saabumise vahel.
Saksa pealetung algas 18.veebruaril 1918. Vene armee otsustas kiiret põgenemist, enamlaste Punaarmee oli sakslaste peatamiseks liialt nõrk. Kahe nädalaga olid enamlased Eestist välja löödud.
19.veebruaril loodi Maanõukogu vanemate otsusega Päästekomitee, mis oli mõeldud tegutsemiseks erakorralistes oludes, ennekõike aga iseseisvuse väljakuulutamiseks. 3- liikmelise Päästekomitee koosseisu kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Iseseisvuse väljakuulutamist enne sakslaste saabumist peeti oluliseks kolmel põhjusel:

• sakslased vallutaksid iseseisva riigi, mitte Vene provintsi;
  
• välisdelegatsiooni liikmed oleksid seadusliku Eesti Vabariigi esindajad;
  
• rahvas teaks , et seaduslikuks valitsejaks on Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus.
  

21. veebruaril kiitis vanematekogu heaks iseseisvusmanifesti teksti. Manifesti luges ette Maanõukogu liige Hugo Kuusner Pärnus Endla teatri rõdult 23. veebruaril 1918. aastal kell kaheksa õhtul, just enne sakslaste saabumist. 24. veebruari keskpaiku oli Tallinn pagevatest venelastest puhastatud ja kesklinn eestlaste käes. Tallinnas 24. veebruaril 1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik. Järgmisel päeval ilmusid kõik Eesti ajalehed. Lehvisid sini-must-valged eesti riigilipud. Moodustati Ajutine Valitsus K. Pätsi juhtimisel. Seda tulid tervitama Eesti sõdurid, kes laulsid Papa Jannseni poolt esimeseks üldlaulupeoks loodud laulu, millest on nüüdseks saanud Eesti Vabariigi rahvushümn: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa!” [ http://kuusemets.planet.ee/dokument/ajalugu.html ]
1.3 Saksa okupatsioon
Loomulikult ei tunnustanud Saksamaa iseseisvat Eesti Vabariiki. Ajutise Valitsuse ja Maanõukogu tegevust ei sallitud, rahvusväeosad saadeti laiali, poliitiline tegevus keelustati , trükisõna allutati tsensuurile, demokraatlikult valitud eestlastest omavalitsusjuhid asendati baltisakslastega, ametlikuks asjaajamiskeeleks sai saksa keel. Paljud rahvuslikud poliitikud vangistati, välismaale teel olnud peaministri asetäitja Jüri Vilms lasti Helsingis maha.
Otsest vastupanu ei suudetud osutada relvastatud sakslaste vastu. Eesti Vabariigi iseseisvust tunnustasid Suurbritannia , Prantsusmaa ja Itaalia.
Novembri algul puhkes Saksamaal revolutsioon , mis viis keisri kukutamisele ja sotsialistliku valitsuse loomisele. Uus valistsus kirjutas 11. novembril 1918 alla Compiegne’i vaherahule. Esimese maailmasõja lõpp pidi tegema lõpu ka Saksa okupatsioonile Eestis. Rahutu oli novembri algus ka Tallinnas, kus puhkesid toitlustusrahutused ning nõuti toiduainete väljaveo peatamist, okupatsioonivägede lahkumist ja kohalike omavalitsuste ennistamist. Kuna saksa võimud sattusid tõsistesse raskustesse, siis selle normaliseerimiseks pöördusid sakslased Eesti rahvuslike jõudude poole ja andsid loa Ajutise valitsuse kokkukutsumiseks.
11.novembril 1918 toimus Ajutise Valitsuse legaalne koosolek. Samal õhtul alustas tegevust Eesti Vabariigi relvastatud kaitsestruktuur – Eesti Kaitseliit. Lõplikult läks võim eestlaste kätte 21.novembril, vastavalt Riias sõlmitud Eesti-Saksa kokkuleppele. Kokku astus ka Maanõukogu. Nüüdsest hakkas Eesti riiklus toimima tegelikult.
1.4 Vabadussõda
1.4.1 Sõja algus
Väikeriike hakkas ohustama Venemaa, sest seal võimutsevad enamlased püüdsid iga hinna eest vallandada kommunistlikku maailmarevolutsiooni ning taastada endise Vene impeeriumi vägevust.
28. novembril 1918 aastal ründas Punaarmee Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Suures arvulises ülekaalus ja parema tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule.
Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid . Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored Eesti kaitsmise vajalikkuses ja võimalikkuses ega tundnud hirmu ka tugevama vastase ees. Kooliõpilased etendasid kogu Vabadussõja käigus suurt rolli, kuuludes peaasjalikult mitmesuguste vabatahtlike löögiüksuste (skautpataljon, soomusrongid, Sakala partisanid jt.) koosseisu ja osaledes paljudes olulistes lahingutes.
Tasapisi kasvas siiski rahva hulgas arusaam kodumaa kaitsmise vajalikkusest, suurenes rahvaväelaste arv ning paranes relvastus ja varustus. Ühtlasi korraldati ümber vägede juhtimine – sõjavägede ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner – ning saadi abi välisriikidelt. Detsembri keskel saabus Tallinna Briti laevastiku kaader , aastavahetusel jõudsid rindele vabatahtlikud Soomest, mõnevõrra hiljem ka Taanist ja Rootsist. Välisabi saabumine tõstis rahva meeleolu, sest veenduti, et väike Eesti ei seisa hiiglasliku Venemaa vastu üksi. Detsembri lõpul hakkasid Rahvaväe üksused andma Punaarmeele vastulööke, ning 1919. aasta esimestel päevadel enamlaste pealetung peatati.
1.4.2 Vastupealetung
7. jaanuaril 1919 aastal läks Rahuvägi üle vastupealetungile. Esialgu saavutati edu Põhja-Eestis, kus üksteise järel vabastati Tapa, Kunda, Rakvere ja Jõhvi. 18. jaanuaril tungisid Utria rannal maabunud Soome vabatahtlikud Narva ning tõrjusid koos Rahvaväe üksustega Punaarmee Narva jõe idakaldale. Samal ajal algasid lahingud ka Lõuna-Eestis. 14. jaanuaril hõivasid soomusrongid ja leitnant Julius Kuperjanovi partisanid ootamatu löögiga Tartu. Seepeale tõi aga Punaarmee väejuhatus kohale värskeid jõude ning kogu ülejäänud Lõuna-Eesti vabastamiseks peeti raskeid lahinguid. Valga ja Võruni jõudis Rahvavägi 1. veebruaril. Seega oli Eesti pind vaenuvägedest puhastatud.
Kuid Vabadussõda polnud veel kaugeltki võidetud. Enamlased koondasid uusi jõude ning veebruarist kuni maini peeti Lõuna-Eestis ägedaid kaitselahinguid. Nende käigus käisid mitmed asulad korduvalt käest kätte ja Punaarmee lähenes ähvardavalt nii Võrule kui ka Valgale. Siiski tõrjus Rahvavägi kõik rünnakud tagasi ning haaras uuesti initsiatiivi. Säästmaks maad uutest purustustest otsustati viia sõjategevus Eestist väljapoole. Selleks teostati 1919. aasta mais mitu suurt operatsiooni. Narva alt pealetungile läinud Vene valgekaartlik Põhjakorpus lähenes Petrogradile, lõunarindel vallutasid Eesti Rahvaväe üksused Pihkva , Lätis aga sooritas Eesti ratsavägi 200 kilomeetrise retke, jõudis Väina ( Daugava ) jõeni ning lõi enamlased välja suuremast osast Lätist.
1.4.3 Landeswehr ’i sõda
Lätis kohtas Rahvavägi uut vaenlast . Läti Ajutine Valitsus polnud suutnud luua küllalt tugevaid rahvuslikke sõjajõude ja pidi seetõttu tuginema baltisaksa vabatahtlikest koosnevale maakaitseväele (Landeswehr) ja Saksa sõjaväeüksustele. Sakslased aga, kes polnud loobunud unistustest liita Baltikum Saksamaaga, kukutasid sõjalise riigipöörde käigus Läti Ajutise valitsuse ning püüdsid seejärel haarata enda kontrolli alla võimalikult suurt osa Läti territooriumist. Mõistagi kujunes Eesti Rahvaväe jõudmine Läti pinnale sakslaste jaoks ebameeldivaks üllatuseks ning nad nõudsid Eesti üksuste tagasitõmbumist. Kuna Eesti sõjaväe juhtkond keeldus seda nõudmist täitmast, siis tekkis Võnnu (Cēsis) linna lähedal kokkupõrge Rahvaväe ja landesveerlaste vahel. See kasvas kiiresti üle suureks relvakonfliktiks – Landeswehri sõjaks. Sõja algetapil vallutasid sakslased Võnnu linna. Seejärel sõlmiti küll lääneriikide esindajate vahendusel relvarahu, kuid läbirääkimised jooksid ummikusse ning sakslased alustasid peagi uut pealetungi. Otsustav murrang leidis aset Võnnu lahingus, mis lõppes eestlaste võiduga. Seejärel jälitas Rahvavägi taganevaid sakslasi kuni Riiani. Seal sõlmiti lääneriikide nõudel rahu: taastati Läti Ajutise Valitsuse võim ja Saksa väed viidi Baltimaadest välja. Landeswehri sõda tähistas eestlaste sõjalist võitu põliste rõhujate üle ning Võnnu vallutamise päeva (23. juuni) tähistatakse tänini võidupühana.
1.4.4 Sõja lõpetamine
1919.aasta teisel poolel sõjategevus vaibus ning otsene oht Eesti iseseisvusele näis vähenevat. Seoses sellega kasvas rahva seas soov sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Eesti ja Vene esindajate esimene kohtumine Pihkvas lõppes siiski tulemusteta. Rahu sõlmimist takistas nii eestlaste umbusk enamlaste vastu kui ka lääneriikide vastuseis ja naabermaade kõhklused.
Olukord muutus pärast Vene Loodearmee ebaõnnestunud pealetungi Petrogradile. Novembris 1919. aastal jõudis Punaarmee taganevate valgekaartlaste kannul uuesti Eesti piirini ning terve detsembrikuu vältel tuli Rahvaväel tõrjuda Punaarmee üliägedaid rünnakuid Narvale. Vaenlane õnnestus küll seegi kord tagasi lüüa, kuid veelgi suuremate kaotuste hinnaga. Rindeolukord halvenes, mistõttu tõusis sõja lõpetamise vajadus senisest teravamalt päevakorrale. Kuna teised Balti riigid ei olnud endiselt valmis rahukõnelustega riskima, otsustas Jaan Tõnissoni valitsus minna läbirääkimistele üksi.
Eesti-Vene rahukonverents toimus Tartus ja kestis ligi kaks kuud, sest poolte seisukohad olid tihtipeale vastandlikud ning kokkulepeteni jõuti vaid keeruliste läbirääkimiste ja pikkade vaidluste tulemusena. Rahulepingule kirjutati alla alles 2. veebruaril 1920. aastal. Leping lõpetas sõja, tagas Eestile soodsa idapiiri ning lahendas mitmed majanduslikud (varade jaotamise) probleemid. Venemaa tunnustas tingimusteta Eesti iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks kõigist varasematest õigustest Eesti suhtes. Tartu rahu oli olulisim välisleping kogu omariikluse ajaloos. [ http://miksike.ee/docs/referaadid2005/vabadussoda_evelin.ht m]
2. EESTI VABARIIK
2.1 Sisepoliitiline areng
2.1.1 Eesti Vabariigi I põhiseadus
Vabadussõja ajal toimusid valimised Asutavasse Kogusse, mis tuli kokku 23. aprillil 1919. Asutava Kogu (koosnes120 saadikust) ülesanded:

• EV põhiseaduse koostamine
  
• seaduste vastuvõtmine kuni uue rahvaesinduse valimisteni
  

15.juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu põhiseaduse, millega loodi Eestis parlamentaarne vabariik. Põhiseaduse järgi oli Eesti Vabariigis:

kõrgemaks võimukandjaks rahvas, kes teostas oma võimu valimiste kaudu, rahvahääletuse kaudu, rahvaalgatuse kaudu (õigus algatada seaduseelnõusid)

kehtestatud kodanikuõigused

seadusandlik võim kuulus Riigikogule (100 saadikut), mis valiti iga 3 aasta tagant

täidesaatev võim kuulus Vabariigi Valitsusele, mis koosnes ministritest ja riigivanemast ( riigivanem täitis nii riigipea esindusfunktsioone kui ka peaministri ülesandeid; eraldi riigipea ametikohta põhiseadus ette ei näinud)

valimisõigus oli kõigil EV kodanikel alates 20.eluaastast
2.1.2 Olulisemad tunnusjooned sisepoliitikas 1920. aastatel

• maareformi teostamine (10.okt. 1919), mille tulemusel kaotati mõisnike maavaldus ja loodi 56 000 asundustasu. Endistele omanikele maksti maa kaotamise eest kompensatsiooni .
  
• erakondade paljusus
  
• sagedased valitsuste vahetused (1919-1933 oli 21 valitsust, keskmine eksisteerimisaeg jäi alla 9 kuu). Põhjus peitus põhiseaduses, mille tõttu pääsesid parlamenti ka väikeparteid. Kõik valitsused olid koalitsioonivalitsused (koosnesid 3-5 parteist) ning kellelgi ei õnnestunud oma valimislubadusi täielikult ellu viia, sest liiga vähe aega lihtsalt püsiti võimul.
  

• 1924.aasta 1.detsembri riigipöördekatse
  

1920´aastate algul suurenes Eestis kommunistide (end. enamlased) toetajaskond. Eestimaa Kommunistlik Partei, mis tegutses Venemaa (alates 1922 Nõukogude Liidu) rahalisel toetusel ja sealsete juhtnööride järgi, oli EV-s keelustatud, kuna soovis kehtivat riigikorda muuta. Moskva poolt valmistati ette ka riigipööre. 1.detsembril 1924 hõivasid ca 300 relvastatud kommunisti mitmed valitsusasutused ja sidekeskused. Kuna töölised ja sõdurid mässajaid ei toetanud, siis õnnestus riigipöördekatse mõne tunniga maha suruda.
Riigipöördekatse tagajärjed: kommunistide võrgu hävitamine Eestis (kommunistide hukkamised, EKP-s hiljem ca 300 liiget, kellest pooled istusid vangis ) vähenes kommunistide toetus elanike seas, taaselustati Kaitseliit - kodanike vabatahtlik relvaorganisatsioon (40 000 liiget) erakonnad unustasid mõneks ajaks omavahelised lahkhelid ning moodustasid “seinast seina” valitsuse (valitsus, kus olid esindatud kõik Riigikogusse kuuluvad erakonnad)

• Kultuurautonoomia kehtestamine 1925.aastal - kõikidele enam kui 3000-liikmelistele vähemusrahvustele anti õigus edendada oma rahvuskultuuri, luua selleks seltse, organisatsioone ja koole. Seda õigust kasutasid sakslased ja juudid . [ http://www.ag.tartu.ee/oppematerjalid/Sisepoliitika.pdf ]
  

2.2 Välispoliitiline areng
Eesti välispoliitika esimeseks eesmärgiks oli saavutada riigi tunnustamine teiste Euroopa riikide poolt. 1918. aasta suvel tunnustasidki Eesti iseseisvust (de facto) Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia, et oma vastase Saksamaa positsioone nõrgendada. Kuid kuni 1920. aastani ei andnud Eestile ametlikku tunnustust ükski riik. Alles Tartu rahuga pidi Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust ametlikult tunnustama, kuid lääneriigid ei kiirustanud seda tegema, sest seal loodeti endiselt, et õnnestub Vene valgete abiga taastada ühtne Venemaa selle vanades piirides. Alles 1922. aastast hakkasid need seisukohad muutuma ja nii tunnustasid Eestit ühe aasta sees nii Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia kui ka Ameerika Ühendriigid. Eesti võeti ka Rahvasteliidu liikmeks.
Järgnevalt püüti Ida-Euroopas luua Balti liitu, mis oleks pidanud tagama uutele riikidele julgeoleku suurriikide Saksamaa ja Venemaa vahel. Suurest Balti koostööst ei saanud siiski asja, sest ilmnesid mitmed riikidevahelised vastuolud, millest teravaim oli Poola-Leedu tüli Vilniuse pärast. Seetõttu loodi 1923. aastal vaid Eest ja Läti sõjaline liit. Soome ei soovinud Eestiga küll otsesesse liitu astuda, kuid omavaheline läbikäimine oli siiski 1920. aastatel väga tihe. Head suhted olid Eestil ka Rootsiga , kuningas Gustav V külastas 1929. aastal ka Eestit.
Mure julgeoleku pärast muutus olulisemaks taas alates 1933. aastast, kui Saksamaal tõusis võimule Adolf Hitler ja Nõukogude Liit hakkas samuti üha agressiivsemat välispoliitikat ajama. 1934. aastal moodustasid Eesti, Läti ja Leedu Balti Liidu (ka Balti Antant), kuid see ei olnud sõjaline ning ka poliitilise ühendusena jäi see suhteliselt lõdvaks ja mõjutuks. 1937. valiti Eesti-sõbraliku Pehr Evind Svinhufvudi asemele Soome presidendiks Kyösti Kallio ja ka Rootsiga jahenesid suhted märgatavalt. Samal ajal kasvasid Ida-Euroopas pidevalt Saksamaa ja Nõukogude Liidu ambitsioonid ja Eesti jäi 1930. aastate lõpuks välispoliitilisse isolatsiooni. Sarnaselt teiste Balti riikidega otsustas Eesti loota neutraliteedipoliitikale.[ http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_ajalugu#V.C3.A4lispoliitika_.281918.E2.80.931939.29 ]
2.3 Majanduselu
Vabadussõja järel oli Eesti majandus küllaltki halvas seisus, sest endisaegsed tööstusettevõtted olid laostunud või ei sobinud väikeriigi majandusstruktuuri, samuti oli Vabadussõja jooksul tekkinud küllaltki suur välisvõlg. Soome, Suurbritannia ja teiste riikide käest saadi siiski välisabi ning 1920. aastate keskpaigaks oli majandus peamiselt Otto Strandmani juhtimisel edukalt ümber korraldatud. 1928. aastal võeti seniste markade asemel kasutusele stabiilsem rahaühik Eesti kroon.
1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse 1930. aastal. Peagi põimus majanduslangus poliitilise kriisiga, mis lõppes autoritaarse riigipöördega 1934. aastal. 1930. aastate teine pool oli Eesti majandusele taas edukas, peamisteks väljaveokaupadeks olid põllumajandussaadused; kaubanduspartneriteks aga Soome, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia. [ http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_ajalugu#V.C3.A4lispoliitika_.281918.E2.80.931939.29 ]
2.4 Teine põhiseadus ja riigipööre
Teostamatu demokraatia tingis rahva pettumise demokraatias ja viis Riigikogu autoriteedi äärmiselt madalaks. Loomuliku reaktsioonina kogusid populaarsust nn. kõva käe teooriad ja autoritaarset valitsemiskorraldust propageerivad liikumised. 1932. aastal pandi rahvahääletusele kaks põhiseaduse eelnõu, mille eesmärgiks oli piirata rahvaesinduse volitusi, suurendada valitsuse võimu ja luua reaalset võimu omav riigipea institutsioon . Paraku kukkusid mõlemad põhiseaduse eelnõud rahvahääletusel läbi. Seevastu sai kolmandal rahvahääletusel 1933. aastal toetuse Eesti Vabadussõdalaste Liidu poolt esitatud põhiseaduse eelnõu, mis hakkas kehtima 24. jaanuaril 1934. aastal.
Eesti vabariigi teine põhiseadus lõi aluse autoritaarse riigikorra kehtestamiseks Eestis. Riigikogu koosseisu vähendati 50 liikmele ja selle volitused piirati formaalseteks. Uue institutsioonina toodi riigivalitsemisse riigipea — riigivanem. Riigivanemale nähti ette suspensiivse veto õigus Riigikogu otsuste suhtes. Riigivanem pidi valitama viieks aastaks ja tema ülesandeks oli teostada rahva esindajana riigi kõrgeimat valitsusvõimu (s.t. ta oli ühtlasi täidesaatva võimu pea). Riigipeale anti õigus valitseda seaduse jõudu omavate dekreetidega, ehkki riigikogule jäi siiski õigus riigivanema dekreeti muuta või see kehtetuks tunnistada. Seega ühitati riigivanema pädevusse nii suure võimuga riigipea kui ka valitsusjuhi võimupiirid, samas jäi riigivanem seadusandliku võimu haardest täiesti välja. Riigivanema pädevusse jäi ka valitsuse ametisse nimetamine ja tagandamine ja riigikohtunike määramine. Riigikantselei muudeti riigipead teenindavaks administratsiooniks.
12. märtsil 1934 korraldas tolleaegne riigivanem K. Päts veretu riigipöörde, et takistada Eesti Vabadussõdalaste Liidul uue põhiseaduse alusel autoritaarset riiki rajamast. Samas jättis K. Päts põhiseaduse jõusse ja valitses selle järgi autoritaarset võimu kasutades ise, kohati põhiseadust täiendava autoritaarsuse suunas rikkudes. Suurema osa põhiseaduse kehtivusajast Riigikogu kokku ei kutsutud ja Eestist sai üheparteiline riik. Tunnistades 1934. aasta põhiseadusest tulenevaid ohte demokraatiale, algatas riigivanem Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse ettevalmistamise. [ http://www.estonica.org/et/Eesti_riigikord_ajaloolises_arengus/Eesti_Vabariigi_teine_p%C3%B5hiseadus_1934-1937_ja_1934_aasta_riigip%C3%B6%C3%B6re/ ]
2.4.1 Põhiseaduse muutmine
1937.aastal kutsusid uued riigijuhid kokku Rahvuskogu – koostas uue põhiseaduse K.Pätsi isiklike suuniste alusel, mis seadustas autoritaarse valitsemisviisi. Uueks riigipeaks oli president , kelle õigused olid:

• Võis anda oma dekreetidega seadusi
  
• Panna parlamendis vastuvõetud seadustele veto
  
• Saata parlament laiali
  
• Kinnitada ametisse valitsus jms.
  

Riigikogu muudeti kahekojaliseks: Riigivolikogu ( alamkoda ) 80 saadikut valiti rahva poolt, Riiginõukogu (ülemkoda) 40 liiget osaliselt määrati ja osaliselt valiti.
Parlamendi õigusi piirati, võrreldes 1920.a põhiseadusega.
1938. veebruaris toimusid Riigikogu valimised- moodustati Rahvarinne. 24.aprillil 1938 kinnitas Riigikogu Eesti presidendik Konstantin Päts’i.
2.5 Kultuurielu
Eesti iseseisvumisega elavnes kiiresti saksastamis- ja venestamissurve alt vabanenud kultuurielu. Lühikese ajaga sai eesti keelest euroopalik kultuurkeel, mis pakkus väljendusvõimalusi kõigil elualadel kõrgemast sõjaharidusest ilukirjanduseni või teaduslikest baasuuringutest õigusloomeni. Jõudnud oma rahvusriigi loomiseni, tekkis eestlastel tegelik võimalus teostada mõte, mille oli välja öelnud Jakob Hurt ärkamisajal: „Kuna me ei saa kunagi suureks arvult ega jõult, peame saama suureks vaimult.”
Koos eesti keele kuulutamisega riigikeeleks viidi täies ulatuses eesti keelele üle ja korraldati põhjalikult ümber kogu haridussüsteem. Algkool oli kohustuslik, tasuta ja ilmalik, keskharidus vabatahtlik ja maksuline. Riigi ja omavalitsuste eestvõttel loodi ulatuslik kutsekoolide võrk. Rahvahariduse edendamisele aitas palju kaasa kogu maal valmis ehitatud kultuuriasutuste võrgustik: 1930. aastate lõpul tegutses Eestis 728 avalikku raamatukogu ja üle 500 rahvamaja .
Oma asutamise järel alustas Eesti riik kohe panustamist eestikeelse intelligentsi taastootmisesse. 1919. a avati Tartu Ülikool esimest korda eesti ülikoolina ja eestlased said kõige arvukamaks rahvusrühmaks üliõpilaskonnas. Rahvusülikooli aitasid rajada Soome ja Rootsi teadlased, kuid Tartus töötas ka Saksa ja Vene professoreid. 1930. aastate lõpul oli eestikeelne Tartu Ülikool igati euroopalik teadus- ja hariduskeskus . Kõrgharidust andsid veel Tallinna Tehnikaülikool, Riigi Kõrgem Kunstikool, Tartu kunstikool Pallas, Tallinna Konservatoorium , Tartu Kõrgem Muusikakool, Kõrgem Sõjakool; palju õppis eesti tudengeid ka välismaal. Keskkooliõpilaste ja üliõpilaste suhtelise arvu poolest ületas Eesti enamikku Euroopa riike.
Iseseisvuse ajal kujunes eesti rahvusest õppejõudude- teadlaste kaader ja eesti teaduskeel . Tähtsale kohale tõsteti rahvusteadused: eesti keel ja kirjandus, soome- ugri keeled, folkloor, etnoloogia , eesti ajalugu ja muinasteadus. 1938. a, kui rajati Eesti Teaduste Akadeemia, tegutses Eestis ligi 40 akadeemilist teadusseltsi.
Eesti kultuurielu iseloomustas 1920. aastatel loometegevuse üldine professionaliseerumine. Selle üheks ilminguks oli Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (1922), Eesti Akadeemilise Helikunsti Seltsi (1924) ja teiste üleriigiliste kutseühingute asutamine. Professionaliseerumisega kaasnes ka kultuuritegevuse üha tihedam koondumine linnadesse: kui veel 19. sajandi lõpu peamine eestikeelse loome tarbija oli talurahvas , siis Eesti Vabariigi ajal moodustasid põhipubliku linna kolinud eesti haritlaskond ja kodanlus .
Võõrvõimude seatud piirangute kadudes ning eestlaste eneseteadvuse ja ka jõukuse suurenedes kasvas hüppeliselt eestikeelse kirjasõna hulk: ilmunud raamatute arvult ühe elaniku kohta ületas Eesti peagi enamikku Euroopa riikidest (1918–1940 ilmus kokku ligi 25 000 nimetust raamatuid ja brošüüre). 1923. a alustas ilmumist kirjanike liidu ajakiri Looming, millele hiljem lisandusid muudki kirjandusajakirjad, nagu Eesti Kirjandus, Akadeemia, Varamu jt. Nagu Eesti kultuuris levisid ka kirjanduses Lääne-Euroopa mõjud ja moevoolud. Ka Eesti igapäevaelu laad , eriti linnades, lähenes kiiresti Lääne-Euroopa omale.
Tähtis koht Eesti riiklikus kultuuripoliitikas oli Kultuurkapitali asutamine parlamendi otsusega 1925. a. Alkoholi- ja tubakamüügilt ning lõbustusasutustelt võetud maksudest rahastatud Kultuurkapital toetas kuue sihtkapitali kaudu kirjanduse, ajakirjanduse, helikunsti, kujutava kunsti, näitekunsti ja spordi edendamist, esitamata samal ajal mingeid ideoloogilisi nõudmisi toetusesaajate loomingule.
Samal aastal võttis Riigikogu vastu teisegi tähtsa õigusakti, rahvusvahelises mastaabis unikaalse rahvusvähemuste kultuurautonoomia seaduse, mis korrastas rahvussuhted õiguslikult ja andis Eestis elavatele vähemalt 3000 inimesega esindatud rahvusvähemustele kultuuriomavalitsuse loomise õiguse. Õigust kasutasid saksa ja juudi kogukond. Omavalitsuse taotlemisest loobumine ei takistanud teiste vähemuste kultuurilist iseolemist: riik toetas kõigi vähegi organiseerunud rahvusvähemuste omakeelset algkooliõpet ning ei teinud takistusi seltsitegevusele ega emakeelse kirjanduse avaldamisele ja levitamisele. 1920. aastate lõpul ilmusid Eestis ajalehed ja ajakirjad peale riigikeele ka saksa, vene, rootsi, soome, jidiši ja inglise keeles. [ http://www.estonica.org/et/Kultuurielu_kahe_maailmas%C3%B5ja_vahelisel_ajal/ ]
3. EESTI TEISE MAAILMASÕJA AJAL
3.1 Baaside aeg
8.september 1939 . a. kirjutati vastastikuse abistamise paktile alla Eesti Vabariigi ja Venemaa vahel. Selle kohaselt tuli mõlemal riigil hoiduda teineteise vastu suunatud koalitsioonidest, anda vastastikust abi kallaletungi või kallaletungiohu korral, NSVL lubas müüa Eestile relvastust soodustingimustel, Eesti andis NSVL sõjaväebaasid Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiski ümbruses. Suusõnal lubasid NSVL juhid, et Eesti jääb iseseisvaks ning NSVL ei sekku Eesti siseasjusse. Punaarme sissemarss Eestisse . 2. oktoobril saabus Tallinnasse Nõukogude sõjaväelaste delegatsioon, et täpsustada baaside asukohtade ja baasivähede sissemarsiga seotud küsimusi. 18. oktoobril avanesid piiriväravad ning nii raud- kui maanteid kasutades tulvas 25000 punaväelast koos sõjatehnikaga Eesti territooriumile. Vägede saabumine, mis kestis neli päeva, tõi kaasa küll mõningaid piiranguid kohalikule elanikkonnale, kui ei põhjustanud tõsisemaid vahejuhtumeid. Tõsisemaid raskusi põhjustas Punaarmee saabumineneile inimestele, kelle elukoht jäi rajavate baaside maa- alale . Valitsuse korraldusel olid nad sunnitud oma kodud kiirkorras maha jätma. (Haapsalu lähistel).
Baaside ajastu sisepoliitika .
7. oktoobril sai teatavaks Saksa juhtkonna otsus kutsuda Baltimaadelt, NSVL ja Itaaliast kodumaale kõik rahvuskaaslased ning juba kümmekond päeva hiljem asus Tallinnast teele esimene laev ümberasujatega. (Baltisakslaste lahkumine ). Seitme kuuga lahkus Eestist umbes 14 000 inimest. Jätkuv sõjategevus Euroopas süvendas Eestis majandusraskus. Suurenes talongide alusel müüdavate ainete loetelu , tõusid mitmete esmatarbekaupade hinnad, ekspordivõimaluste ahenemise tõttu vähenesid riigi sissetulekud, kasvas tööpuudus.
Baaside ajastu välispoliitika.
Pärast baaside lepingu allakirjutamist sattus Eesti välispoliitika sõltuvusse Nõukogude Liidust. Kuigi moskva kinnitas, et austab väikeriikide iseseisvust, oli selge, et Eesti Vabariigi püsimine oleneb otseselt idanaabrist. Sõda piiras suhtlusvõimalusi lääneriikide, lisaks puudus neil huvi ja soov Balti riikide saatuse üle kaasa rääkida. Tekkinud lõhet süvendas välismaailma vähene ja ebaadekvaatne informeerimine Eesti valitsuse pool. Eesti välispoliitilist olukorda komplitseeris novembri lõpus puhkenud Talvesõda Soome ja NSVL vahel.
3.1.1 Molotov -Ribbentropi pakt (MRP)
Sõjaoht Euroopas üha kasvas. Loogiliselt pidi Saksamaa järgmiseks sihtmärgiks saama Poola, kuid natsid mõistsid, et niisugune samm vallandaks väga suure tõenäosusega sõja. Nõnda hakati taotlema toetust või vähemalt sekkumatuse tagamist seniselt ideoloogiliselt põhivaenlaselt Nõukogude Liidult.
7. juunil 1939 sõlmis Saksamaa mittekallaletungilepingud Eesti ja Lätiga, millega anti Moskvale mõista, et need alad ei ole sakslaste huviorbiidis. Kui Suurbritannia ja Prantsusmaa püüdlused sõlmida Nõukogude Liiduga natsidevastane liit nurjusid, avanes Saksamaale tee läbirääkimisteks NSVL-iga.
23. augustil 1939 kirjutasidki Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop ja Nõukogude välisasjade komissar Vjatšeslav Molotov lääneriikidele ebameeldivaks üllatuseks alla Saksamaa- ning Nõukogude Liidu vahelisele mittekallaletungilepingule, mis sai ajaloos tuntuks kui Molotov-Ribbentropi pakt (MRP).
Mõlemad militaarriigid, üks paremäärmuslik ja teine vasakäärmuslik, tunnustasid teineteist rahvusvahelisel tasemel ning lubasid hoiduda omavahelistest sõjalistest konfliktidest. Kõneluste tulemusena valmis ka salajane lisaprotokoll, mille järgi jaotati Ida-Euroopa kummagi vahel huvisfäärideks: Saksamaale Poola lääneosa ja Leedu, mis läks hilisemate lepingutega NSVL-i võimupiirkonda, Nõukogude Liidule Poola idaosa , Soome, Eesti, Läti ja Bessaraabia (tänapäeva Moldaavia). Nõnda oli meelevaldselt otsustatud paljude riikide ja rahvaste edasine saatus. [ http://www.histrodamus.ee/index.php?event=Show_event&event_id=1844&layer=101&lang=est#1844 ]
3.1.2 Baaside leping
Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk "baaside leping" sõlmiti 28. septembril 1939 aasta keskööl Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Moskvas. Baaside lepingut peetakse tänapäeval Molotovi-Ribbentropi pakti kõrval teiseks põhjuseks, miks Eesti Vabariik NSV Liidu osaks sai.
Baaside lepingu sõlmimise ajendiks peetakse seda, et pärast Saksamaa kallaletungi Poolale otsis 14. septembril Poola allveelaev Orzeł Tallinnast varju. Kui aga NSV Liit 17. septembril Poolale sõja kuulutas, süüdistas NSV Liit Eestit Poola meremeestega sepitsemises ja "nende põgenema aitamises". 18. septembril lahkus küll Orzeł Tallinnast Šotimaale Briti Kunigliku Mereväe baasi, aga oli juba hilja. NSV Liit nõudis Eestilt baaside lepingule allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga.
Pakti sõlmimise läbirääkimistest võtsid osa Vene rahvakomissaaride nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov ja Stalin Vene poolelt ja Eesti välisminister Karl Selter, Eesti Riigivolikogu esimees Jüri Uluots, Ants Piip ja Eesti saadik August Rei Eesti poolelt. Alla kirjutasid Molotov ja Selter.
Pakti kolmandas artiklis lubab Eesti Vabariik Nõukogude Liidul tuua oma sõjalaevastiku Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Samuti on lubatud laevastikku toetada teist liiki väeosadega ning muude baaside ja lennuväljade täpsed kohad lepiti vastastikuselt kokku väljaspool baaside lepingut.
Paldiski elanikele tähendas baaside leping sunniviisilist kodude maha jätmist. Lepingut täitsid Eesti võimud kahetsusväärselt tõhusalt, mistõttu Vene vägede tulekuks oli linn elanikest tühjaks tehtud. Paldiskist kujunes venelastele üks tähtsamaid baase. Kohe alustati merekindlustuste ehitamist vastavalt plaanile panna Soome laht lukku. Patareisid hakati ehitama Suur- ja Väike-Pakrile ning Pakri poolsaare tippu. Samaaegselt ehitati ka raudteekahurite tulistamiseks mõeldud platvorme mis on ka tänapäeval alles, kuigi võsastunud ning kõrvalises kohas.[ http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabariigi_ja_NSV_Liidu_vaheline_vastastikuse_abistamise_pakt ]
3.2 Nõukogude okupatsioon
1940. a kevadel alustas NSV Liit ettevalmistusi Balti riikide okupeerimiseks ja NSV Liiduga liitmiseks. Mai lõpus ja juuni alguses koondati Eesti, Läti ja Leedu piiridele suured relvajõud: Leningradi , Kalinini ja Valgevene sõjaväeringkonna 8., 3. ja 11. armee, mille koosseisu kuulus kokku 7 laskur - ja 2 ratsaväekorpust, 9 tankibrigaadi ja üks õhudessantbrigaad. Koos baasivägedega seisis Balti riikide vastas 435 000 meest, mis ületas Balti riikide sõjavägede isikkoosesisu üle kuue korra. Algasid väiksemad piirikonfliktid, sagenesid probleemid baasivägedega. 14. juunil alustasid Punaarmee Balti laevastik ja Balti laevastiku õhujõud Eesti ranniku blokaadi, samal päeval tulistati alla Helsingi-Tallinna liinilennuk Kaleva . Lahinguvalmidusse tõsteti ka baasiväed. 16. juunil esitas NSV Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov Moskvas Eesti saadikule August Reile ultimaatumi, nõudes sõjalise invasiooniga ähvardades Punaarmee lisaväekontingendi Eestisse lubamist ja valitsusevahetust. Eesti valitsus võttis ultimaatumi vastu. Punaarmee sissemarss algas 17. juuni hommikul kell kuus Eesti aja järgi. Samal hommikul kooskõlastas kindral Johan Laidoner NSV Liidu Leningradi sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskoviga Narvas Nõukogude vägede dislokatsiooni tingimused Eestis (nn Narva diktaat). Samal päeval alustati ka Eestis hoonete ja kinnistute võõrandamist Nõukogude vägede majutamiseks. Oma asupaikadest tõsteti välja ka Eesti sõjaväeosad. Alates 18. juunist võttis Eesti politsei NSV Liidu esindajate korraldusel kinni lepingu alusel Eestis töötavad Poola põllutöölised, et selgitada välja nende seas olevad ohvitserid ja allohvitserid Enamik neist viidi pärast Eesti okupeerimist NSV Liitu. Algas ka vene valgeemigrantide vahistamine. Sõjavägede ülemjuhataja Laidoneri korraldusel keelati Narva diktaadi alusel avalikud demonstratsioonid ja Kaitseliidu liikmeid kohustati relvi ära andma.
Peale olemasolevate baasivägede paigutati okupeerimise käigus Eestisse kuus Punaarmee laskurdiviisi, tankibrigaad, mere- ja lennuväeosi, NKVD piirivalvevägesid jm. Lisaks Eestisse toodud sõjaväelaste arv koos baasivägedega oli üle 100 000. Seega oli 21. juunil, kui Eestis lavastati meeleavaldused ja valitsusevahetus, maa täielikult Punaarmee kontrolli all.
3.2.1 Suvesõda
22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõda Nõukogude Liidu vastu. Punaarmee taganes kõigil rinnetel ning juba juuli alguses olid esimesed Wehrmacht 'i üksused Eesti pinnal. Järgneva suve ja sügise jooksul hõivasid sakslased kogu Eesti. Sõjatingimustes süvenes Eestis punane terror , mööda maad liikusid tappes ja põletades hävituspataljonid. Nende vastu koondusid metsa põgenenud meeste salgad, mis püüdsid enne Saksa vägede kohalejõudmist kohalikku võimu üle võtta. Eesti iseseisvuse taastamisest polnud uus võim aga kaugeltki huvitatud ning Suvesõjale järgnes kolm aastat Saksa okupatsiooni.
3.3 Saksa okupatsioon
Saksamaa ei kavatsenud NSV Liidu poolt 1940. a okupeeritud riikide iseseisvust taastada. Balti riigid ja Valgevene anti tsiviilokupatsioonivõimu alla. Neli kindralkomissariaati olid ühendatud riigikomissariaadiks Ostland, mis omakorda allus Alfred Rosenbergi juhitud okupeeritud idaalade ministeeriumile. Eestis taastati enne 20. juunit 1940 kehtinud seadused, kui need ei olnud vastuolus Saksa seadustega. Kindralkomissari juures tegutses kohalik haldusaparaat – Eesti Omavalitsus Hjalmar Mäe juhtimisel. Okupatsioonirežiimi suhtelist leebust Eestis, võrreldes isegi Lätiga, on põhjendatud nii eestlaste nõukogudevastasuse, nende kõrgema asetusega Saksa „rassiedetabelis”, Soome läheduse, tsiviil- ja sõjaväe kaksikvõimu kui ka Eesti strateegilise tähtsusega tagalapiirkonnana, põllumajandustoodangu tarnijana, aga samuti põlevkiviõli tootjana, mille roll kasvas pöördvõrdeliselt Saksamaa kütusemaardlate langemisega vastaste kätte.
Poliitilisi repressioone juhtis okupeeritud aladel, ka Eestis, Heinrich Himmleri SS-i ja politseisüsteem. Saksa julgeolekupolitsei Eestis ehitati üles siia koos Wehrmachtiga sisenenud Einsatzgruppe A Sonderkommando 1a baasil. Saksa julgeolekupolitseile allus eesti julgeolekupolitsei. 1942. aasta alguseks hävitati kõik ligi 1000 Eestisse jäänud juuti. Koos eesti juutidega hukati ca 8000 muud Eesti elanikku. Põhiliseks mitte-rassilisteks süüdistusteks oli koostöö Nõukogude režiimiga (nii osalus Nõukogude režiimi kuritegudes kui ka lihtsalt kommunistliku partei liikmeks olek jne). Saksa okupatsiooniaastatel hukati Eestis paiknenud koonduslaagrites ka mujalt Euroopast sinna toodud juute , kokku umbes 7500 -7800 inimest. Juutide vahistamisest ja hävitamisest võttis osa ka Saksa salapolitseis ja armees teeninud eestlasi. Peale selle hukkus Eestis ca 1/3 siin peetud umbes 45 000 sõjavangist, põhiliselt kurnatuse ja epideemiate tõttu.
Partisaniliikumist nagu Prantsusmaal või Balkanil Eestis ei olnud. Eesti elanikkond käsitles põhivaenlasena NSV Liitu, kes oli hävitanud omariikluse, kohaliku rahvusliku eliidi ning likvideerinud eraomanduse ning lõhkunud varasemad ühiskondlikud suhted. Eestisse heidetud Nõukogude partisanide tegevus kujunes seetõttu enamasti lühiajaliseks. Neil õnnestus toime panna üksikuid diversiooniakte, kuid elanikkonna nõukogudevaenulikkuse tõttu üritas enamik neist end ilma aktiivse tegutsemiseta sugulaste pool varjata või nad tabati kiiresti või andsid end ise üles. Oluliselt suurem oli akadeemilise haritlaskonna seast võrsunud rahvusliku vastupanuliikumise kandepind, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine. Pärast lootuse kadumist 1941. aasta sügisel, et sakslased Eesti iseseisvuse taastavad , ning Atlandi harta väljakuulutamist, orienteeruti lääneriikidele. Sõjaeelsed teravad poliitilised erimeelsused valitsusmeelsete tegelaste ja opositsioonierakondade liikmete ja toetajate vahel ületati 1944. aasta alguseks, kui viimane peaminister Jüri Uluots oma lähikonnaga asus koostööle põrandaaluse Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega. Vaatamata saksavastasusele pidas ka rahvuslik vastupanuliikumine vajalikuks vastupanu pealetungivale Punaarmeele. 1944. aasta septembris, sakslaste lahkumise ajal, moodustas Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots Vabariigi Valitsuse Otto Tiefi juhtimisel. Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt arreteeriti Eestisse jäänud vastupanuliikumise liikmed ja saadeti vangilaagrisse.
3.4 Aasta 1944
1944.a. jaanuaris algas idarinde põhjalõigus Punaarmee üldpealetung. Sakslased taandusid Eesti poole. Võitlus Narva pärast kestis 7 kuud. Sakslased tõid kodumaale Eesti väeosad ning 30.01 kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni. Eesti Vabariigi viimane peaminister Jüri Uluots kutsus rahvast üldmobilisatsiooni toetama – kokku tuli umnbes 40 000 meest. Märtsi alguseks õnnestus vastane Narvast põhja pool jõe taha tõrjuda, nende lahingutes oli väljapaistev roll eestlastel. Heitlused Narva all jätkusid aprilli lõpuni, kuid kumbki pool ei saavutanud edu. Seejärel saabus kolmekuuline vaikud. Narva rünnakute ajal sooritas Nõukogude lennuvägi terrororünnakuid Eesti linnadele. 1944.a suvi kujunes Saksamaa jaoks väga raskeks. 25.juulil ületas Punaarmee Narva jõe ja marssisid järgmisel päeval Narva. Saksa väed taandusid Vaivara Sinimägedele, kus kahe nädala vältel toimusid ägedaimad lahingud, mis Eesti pinnal on peetud.
Augusti keskel jõudis Punaarmee Lõuna-Eestisse. 25. august hõivas Punaarmee Tartu. 22.september jõudis Tallinna. Eestist lahkus imbes 80 000 inimest, selle tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.
3.4.1 Taasiseseisvumiskatse
Loodeti 1918.a. veebruarisündmuste kordumisele, kus nõukogude väed lahkusid ja saksa väed olid alles tulemas ning sellist võimuvaakumit kasutades kuulutati välja Eesti iseseisvus. 18.septembril 1944.a. nimetas iseseisva Eesti Vabariigi viimane peaminister Jüri Uluots ametisse Otto Toef’i valitsuse ning uus valitsus deklareeris oma erapooletust käivas sõjas. Veel üritati tulutult leida Eesti Vabariigi taastamisele tunnustust rahvusvahelisel tasandil. Uuel valitsusel Tallinna oma kontrolli alla võtta ei õnnestunud, kuna linnas olid saksa üksused. Pika Hermanni torni tõmmati üles sini-must-valge lipp .
22.septembril 1944.a. jõudsid Tallinnasse esimesed nõukogu üksused, kelle eest Tief’i valistus oli sunnitud põgenema Läänemaale, kus hakati otsima võimalusi Rootsi põgenemiseks. Seega luhtus ka katse taasiseseisvumiseks. [ http://www.slideshare.net/kudisiim/aasta-1944 ]
KOKKUVÕTE
Antud referaadis käsitlesin Eesti ajalugu 1918-1944.aastani. Selle 26-aasta jooksul on suutnud Eesti võidelda end vabaks võõra võimu alt mitu korda. Väiksel riigil on olnud palju vaeva võidelda endast kümneid kordi suuremate maadega, kuid on hakkama saadud. Sõjale järgnes sõda, kes valitseb maailma? Ainu valitsejaks ei suutnud keegi end teha.
Kuigi Eesti nendel aastatel ei suutnud jääda iseseisvaks, siis andis see tahet hiljemaks ajaks ning nüüdseks oleme saavutanud oma iseseisvuse juba paarkümmend aastat.
Eesti ajalugu on kirju ning sündmusi on olnud palju. Miks autor valis just selle teema? Kuna teemasi sai tõmmata ja vahetada, siis tõmbas ta just Eesti iseseisvumis ja teise maailmasõja järgu. Autor oli rahul, kuna eelmisel aastal tegi ta antud aines Ajalugu riigieksami ning valdas seda teemat hästi.
KASUTATUD ALLIKAD

A.Pajur. jt. 2006:26. Eesti Ajalugu II. Kirjastus Avita . Tallinn.

Histrodamus kodulehekülg. 2010. [ http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2419&layer=146&lang=est#2419 ] (21.05.2012)

[ http://www.hot.ee/etsiam/iseseisvumine.html ] (21.05.2012)

V-R. Liivar. 2004. Tallinn. TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK .[ http://kuusemets.planet.ee/dokument/ajalugu.html ](21.05.2012)

Miksike kodulehekülg. Vabadussõda. [ http://miksike.ee/docs/referaadid2005/vabadussoda_evelin.ht m] (21.05.2012)

Eesti Vabariigi sisepoliitika.[ http://www.ag.tartu.ee/oppematerjalid/Sisepoliitika.pdf ] (21.05.2012)

Vikipeedia kodulehekülg. Eesti ajalugu. [ http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_ajalugu#V.C3.A4lispoliitika_.281918.E2.80.931939.29 ] (21.05.2012)

Estonica Entsüklopeedia Eestist. Eesti Vabariigi Teine Põhiseadus. [ http://www.estonica.org/et/Eesti_riigikord_ajaloolises_arengus/Eesti_Vabariigi_teine_p%C3%B5hiseadus_1934-1937_ja_1934_aasta_riigip%C3%B6%C3%B6re/ ] (21.05.2012)

Estonica Entsüklopeedia Eestist. Kultuurielu kahe maailma vahelisel ajal.[ http://www.estonica.org/et/Kultuurielu_kahe_maailmas%C3%B5ja_vahelisel_ajal/ ] (21.05.2012)

Hisotrodamus kodulehekülg. 2010. [ http://www.histrodamus.ee/index.php?event=Show_event&event_id=1844&layer=101&lang=est#1844 ](21.05.2012)

[ http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabariigi_ja_NSV_Liidu_vaheline_vastastikuse_abistamise_pakt ] (21.05.2012)

P. Tänav. Slideshare kodulehekülg. 2008. [ http://www.slideshare.net/kudisiim/aasta-1944 ] (21.05.2012)