Eesti teel iseseisvusele (5)

EESTI TEEL ISESEISVUSELE
XX SAJANDI ESIMESED AASTAD
Kiirenes majanduslik ja poliitiline moderniseerumine .
Venestamise surve nõrgenes, uus rahvusluse tõus.
Palju uusi seltse – rahvuskultuuri edendamiseks.
Majandusühistud pakkusid võimalusi majanduselus osalemiseks.
Eristusid poliitilised voolud : liberaalne rahvuslus ning sotsialism .
Tartu liberaalid
Postimees (1896), toimetajaks juristiharidusega Jaan Tõnisson.
Rahvusmeelsed haritlased ( Villem Reiman , Oskar Kallas, Peeter Põld, Karl August Hindley).
Eestlaste rahvusliku eneseteadvuse edendamine.
Astuti jõuliselt välja venestamise ja saksastamise vastu.
Rünnati baltisaksa ülemvõimu ja eestlaste seas vohavat kadakasakslust.
Kõneleti avalikes paikades ja eesti keeles, esikohal olid rahvusaated.
Vajalikuks peeti eestlaste õiguslikku võrdsustamist baltisakslastega, maa- ja haridusreforme.
Tähelepanuta jäeti sotsiaalsed vastupanud ning rahvast käsitleti ühtse tervikuna .
Tallinna radikaalid
Teataja (1901), õigusteaduskonna lõpetanud Konstantin Päts.
Haritlased (Anton Hansen Tammsaare , Eduard Virgo, Johannes Voldemar Veski jt.)
Ei eitatud ühiskonna sotsiaalset lõhestatust.
Propageeriti majanduse edendamist.
Eestlaste rahvustunde nõrkuse peamiseks põhjuseks peeti majanduslike positsioonide haprust.
Sihiks seati eestlaste majandusliku olukorra parandamine, tõrjuti kõrvale baltisakslased .
Loodi liit vene demokraatidega ja kasutati ära ülevenemaalised reformid .
1904 . aasta Tallinna linnavolikoguvalimistel tõrjuti sakslased linnavalitsusest välja.
Pätsist sai Tallinna abilinnapea.
Sotsiaaldemokraatia
20. sajandi algul tekkisid Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei ringid (illegaalsed).
Peeti salakoosolekuid ja levitati keelatud kirjandust, osalesid tudengid, gümnaasiumiõpilased.
Uudised (1903), Tartus, Peeter Speek.
Mihkel Martna , Eduard Vilde , Gottlieb Ast, Aleksander Keskküla jt.
Propageeriti isevalitsusliku riigikorra asendamist demokraatliku vabariigiga.
Propageeriti vähemusrahvaste õiguste respekteerimist.
Propageeriti vastutulekut eestlaste rahvuslikele soovidele.
Kriis
Võim oli Vene keisri määratud ametnike käes.
Ametnikud olid venemeelsed, käsukuulekad, omakaspüüdlikud, ükskõiksed.
Erimeelsused linnas – kodanluse ja lihttöölise vahel.
Erimeelsused maal – baltisaksa mõisnike ja eesti talupoegadd’e vahel.
Konfliktid maal – maatameeste ja suurtalunike vahel.
Puudusid kodanikuõigused (sõna-, trüki, usuvabadus jms).
Kasvas revolutsiooni oht.
Vene-Jaapani sõda (1904-1905) lõppes Venemaa kaotusega.
Sõda põhjustas majandusraskusi, eestlased pidi maksma tsaaririigile verekümnist.
1905. aasta revolutsioon
Ajendiks Verine Pühapäev – rahumeelse demonstratsiooni tulistamine Peterburis 9. jaanuaril.
Protestimeeleavaldused Venemaal.
Tallinna töölised hakkasid korraldama streike, miitinguid.
Rahutused levisid kiiresti Tallinnast väljapoole.
Teravnesid võitlusvormid.
Majanduslikud nõudmised asendusid poliitilistega.
Streigid muutusid peaaegu igapäevaseks.
Maal hävitati mõisavara.
Sagenesid kokkupõrked sõjaväe ja politseiga.
Vabadusliikumise levinuimaks vormiks jäi rahumeelne palvekirjade esitamine.
Korraldati koosolekuid.
Koostati petitsioone, milles taotleti eesti keele kasutusala laiendamist ning mitmeid reforme.
Oktoobris algas ülevenemaaline streik, suleti ärid, ametiasutused, koolid, vabrikud, töökojad.
Tallinna Uuel turul korraldati 16. oktoobril suur rahvakoosolek, mis lõppes traagiliselt.
Sõjaväeüksus avas rahva pihta tule, suri 94 inimest, haavatuid oli üle 200.
Nikolai II kirjutas alla 17. oktoobri manifestile.
Manifestiga lubas anda Venemaale parlamendi ( Riigiduuma ), põhiseaduse, kodanikuõigused.
Eeldused poliitiliseks organiseerumiseks.
Eest Rahvameelne Eduerakond (esimene erakond Eestis), Postimehe liberaalid.
Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisus (ESDTÜ), Uudise toetajad.
Erimeelsused.
Eduerakonna peamine eesmärk ( konstitutsiooniline monarhia ) oli savautatud.
Üle-eestimaaline rahvaasemike koosolek (27. novembril 1905, Tartus).
Saabus umbes 800 valdade, linnade ja seltside esindajat.
Puudus üksmeel, toimus 2 koosolekut.
Paljudes kohtades mindi üle emakeelsele kooliharidusele ja asjaajamisele.
Boikoteeriti riigi viinapoode, mõisakõrtse.
Keelduti sõjaväeteenistusest ja maksude tasumisest.
Loodi relvastatud salku.
Mõnel pool moodustati vallavalitsuste asemele komiteed ja kuulutati välja „vabariik”.
11. detsembriks 1905 kutsusid Teataja toetajad kokku 2. rahvaasemike koosoleku (Tallinnas).
12. detsembril suundus sadakond relvastatud töölist mõisaid põletama.
Üheksa päevaga rüüstati 160 mõisat ja 40 viinavabrikut.
Mässu lõpetamiseks kehtestati ülemaaline sõjaseisukord, võim anti sõjaväele.
Karistussalgad hukkasid eeluurimise ja kohtuta ligi 400 inimest.
Karl von Sieversi salk lasi Viljandis maha 53 süütut inimest.
Sõjaväekohtud mõistsid mitusada inimest surma.
Sadu inimesi saadeti sunnitööle ja asumisele või karistati ihunuhtlusega.
Rahvuslikud liidrid (Päts, Teemant , martna jt.) põgenesid välismaale.
KAHE REVOLUTSIOONI VAHEL
Poliitilised olud
Sõjaseisukord tühistati alles 1908. aastal.
Jätkus kirjasõna tsenseerimine.
Poliitilised meeleavaldused olid endiselt keelatud.
Suleti revolutsioonipäevil omaalgatuslikult loodud organisatsioone.
Ainsa legaalse erakonnana jätkas Eesti Rahvameelne eduerakond.
Enamlased haarasid põrandaaluse tegevuse juhtumise enda kätte.
Enamlaste häälekandjaks töölisajaleht Kiir (Narvas), toimetajaks Jaan Anvelt.
Esimest korda Venemaa ajaloos kutsuti kokku valitsev rahvaesindus – Riigiduuma.
I Riigiduumasse (1906) valiti 4 eestlast ja 1 venelane.
II Riigiduumasse (1907) valiti 5 eestlast.
Valitsus saatis mõlemad laiali juba enne tööle asumist.
Muudeti valmisseadust – suurem vara, rohkem hääli.
III ja IV duumasse pääses vaid 2 eestlast.
Edu saavutasid eestlased vaid kohalike omavalitsuste valimisetel.
Baltisakslased pidid tagasi tõmbuma Talinnas, Haapsalus , Pärnus, Rakveres, Valgas , Võrus.
Rahvuskultuuri areng
Senisest suurem tähelepanu rahvuskultuuril.
Lubati asutada emakeelseid erakoole ja kasutada kahel esimesel õppeaastal eesti keelt.
Kutsuti ellu haridusseltsid, et asutada erakoole.
Esimesena (sügisel 1906) avati Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste kool Tartus (MHG).
Samalaadsed õppeasutused loodi Pärnus, Viljandis, Otepääl.
Esimene kirjanduslik rühmitus – Noor-Eesti.
Loodi ka teisi üldukultuurilisi sihte järgivaid seltse (põllumeeste, karskus -, spordiseltsid).
Laulu- ja mänguseltsidest kasvas hiljem välja teatriselts, sihiks eesti teatri uuenemine.
Vanemuine Tartus, Estonia Tallinnas, Endla Pärnus.
Moodustati uusi orkestreid, laulukoore.
Korraldati kunstinäituseid.
1909. aastal asutati Tartus Eesti Rahva Muuseum arhiivraamatukoguga.
Kasvas eestikeelse ajakirjanduse lugejaskond, olemasolevatele ajalehtedele lisandus uusi.
Majanduse areng
Tööstuse areng.
Tallinn muudeti keskvalitsuse otsusega Balti mere sõjalaevatsiku peabaasiks.
Enneolematult suur vabrikutööliste hulk (1916. aastal 50 000 inimest).
Suurimad tööstusharud: tekstiilitööstus, masina- ja metallitööstus.
Suurim tööstuskeskus: Tallinn.
Veeti sisse toorainet, kütust, tööjõudu.
Valmistoodang suunati peamiselt Vene turule.
Eesti – põllumajanduslik maa.
2/3 elanikest oli tegev maal.
Ülekaalus oli mõisamajandus.
Mõisatest kujunesid suurmajandid, mis omasid tööstusettevõtteid.
Edumeelsed mõisinikud rakendasid uusi agrotehnilisi võtteid.
Kasutati kunstväetisi, soetati moodsaid masinaid, pöörati tähelepanu aretusele.
Tähtsaimaks põllumajandusharuks kujunes piimakarjakasvatus.
Kasvas ja tugevnes ka talumajandus .
1916. aastaks oli Eestis päriseks ostetud 83% talumaast.
Süvenes sotsiaalne kihistumine .
Suurenes kehvikute hulk.
Maatamehed moodustasid üle 2/3 talurahvast, maapuudus kujunes teravaimaks probleemiks.
Keskvalitsus jagas kehvikutele riigimaast väikekohti ja õhutas väljarändamist.
Aastail 1906-1914 lahkus Eestist 20 000 talupoega (Siberisse, Krimmi, Kaukaasiasse).
Linnarahvastiku juurde kasv (maatamehed suundusid linnadesse).
Esialgu moodustasid eestlased alama rahvakihi, hiljem jõuti paremale järjele.
Esimene maailmasõda
Inimkonna ajaloo suurim relvastatud konflikt (1914-1918).
Eestlased ei soovinud võidelda „usu, tsaari ja isamaa eest”, kuid sooviti Saksa lüüasaamist.
Sõja algusaastatel kaaluti Eesti ala evakueerimist.
1915. aastal hõivasid Saksa väed Poola, Leedu ja Kuramaa, lahingud käisid Riia lähistel.
Suurendati Eestis paiknevate vägede hulka.
1917. aasta sügisel sai Eestist rinde lähitagala.
Toimusid mobilisatsioonid, Vene armeesse võeti umbes 100 000 eestlast.
Sõda mõjus majandusele halvavalt.
Halvenes tooraine saamine Venemaalt, kuna raudteed olid üle koormatud sõjaliste vedudega.
Saksa sõjalaevastiku aktiivsuse tõttu katkes kaubandus Läänemerel.
Halvenes tööjõu kvaliteet.
Sõja käigus hävisid mitmed suurettevõtted (nt. Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus).
Toimusid hobuste, kariloomade ja põllusaagi rekvisitsioonid.
Mobilisatsioonid tekitasid tööjõu defitsiidi ja nõudisd tootmise piiramist.
Polnud võimalik soetada uusi põllutööriistu ega kunstväetisi.
Katkesid maaparandustööd, sordiaretus , tõuparandus.
Elavnes rahvuslik liikumine, loodi sõjaga seotud ühiskondlikke organisatsioone.
Linnadeliidu Komitee Tallinnas, Põhja-Balti Komitee Tartus.
Tegeldi Vene armee ja sõjapõgenike abistamise ja tagala korrastamisega.
Jätkati võimude eest varjatult rahvusluse propageerimist.
Koosolekutel arutati päevapoliitilisi küsimusi, aga ka Eesti tulevikku.
Esile kerkisid sotsialismist mõjustatud noored haritlased.
Haritlased tähtustasid sotsiaalse ümberkorraldamise vajadust.
Jüri Vilms nõudis 1916. aastal avalikult rahvuslikku autonoomiat Eestile Vene koosseisus .
AASTA 1917
Veebruarirevolutsioon
Sõja tõttu õõnestas majandust inflatsioon .
Valitses puudus kütusest, toiduainetest, tarbekaupadest.
Ei toiminud transpordisüsteem.
Sõjavägi oli kaotamas võitlusvõimet.
Kasvas sõjatüdimus, umbusaldus valitsuse vastu.
Kõneldi paleepöördest ja keisri kukutamisest.
Veebruari lõpul vallandusid toitlusrahutused Petrogradis, kasvasid üle revolutsiooniks.
Keiser loobus troonist, Venemaast sai vabariik.
Võim läks Ajutise Valitsuse kätte, kes üritas suunata Venemaad demokraatlikule teele.
Pidevad konfliktid tööliste ja nõukogudega, kus olid juhtpositsioonil pahempoolsed.
Pahempoolsed püüdisd haarata enda kätte üha suuremat võimu.
Eriti mõjukaks muutus Petrogradi nõukogu, millest kujunes vastukaal keskvõimule.
2. märtsil jõudsid Tallinnasse teated rahutustest, algas ülelinnaline streik ja miiting .
Suunduti poliitilisi vange vabastama, murti lahti vanglaväravad.
Rüüstati politsei- ja kohtuasutusi, tapeti ohvitsere ja politseinikke.
Autonoomia
Märtis taaskehtestas Ajutine Valitsus Soome põhiseaduse, kuulutas välja Poola iseseisvuse.
Ajutine Valitsus alustas läbirääkimisi Ukrainale autonoomia andmiseks.
Ka Eesti rahvuslased seadsid eesmärgiks autonoomia.
Märtsis 1917 toimus Tartus rahvusaste nõupidamine.
Seati kokku autonoomiaseaduse projekt, esitati see Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks.
26. märtsil toimus Petrogradis hiiglaslik demonstartsioon.
30. märts ilmus Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu juhtimise ajutise korra kohta.
Eestimaa ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendati ühtseks rahvuskubermanguks.
Uue haldusüksuse etteotsa asus kubermangukomissar Jaan Poska .
Nõuandvaks organiks sai demokraatlike üldvalimiste teel moodustatud Ajutine Maanõukogu.
Täidesaatvaks asutuseks sai Maanõukogu poolt kujundatud Maavalitsus .
Esimest korda Eestis sai teoks eestlaste asualade ühendamine terviklikuks haldusüksuseks.
Juhtimine läks eestlaste eneste kätte.
Kubermanguvalitsuses ja selle allasutustes töötanud vene ametnikud asendati eestlastega.
Kohalik võim anti eestlastest maakonnakomissaride ja miilitsaülemate kätte.
Mai lõpul toimusid Maanõukogu (Maapäeva) valimised.
Maanõukogu seadis ametisse täidesaatvat võimu teostava Maavalitsuse.
Esialgu juhtis seda Jaan Raamot, hiljem Konstantin Päts.
Eesti keel kuulutati kogu kubermangus asjaajamiskeeleks.
Tehti ettevalmistusi üleminekuks eestikeelsele kooliharidusele.
Hakati looma Eesti rahvusväeosi, algatus sõduritelt ja nooremohvitseridelt.
Püüti kergendada eestlaste sõjaväeteenistust, koondada nad kodumaale .
Püüti tugevdada kaitset Saksa võimaliku pealetungi vastu.
Taheti anda rahvuslaste juhtide käsutusse reaalne jõud ümberkorraldusteks.
Tekkis aga vastasseis töörahva nõukogudega, mis üritasid laiendada oma võimupiire.
Augustis vallutasid Saksa väed Riia ja ületasid Väina jõe.
Oktoobri algul hõivas Saksa dessantkoondis kogu Lääne-Eesti saarestiku.
Oktoobripööre
1917. aasta jooksul tekkis Eestis terve hulk erakondi.
Sotsialistid – kogu maailma sotsiaalne ümberkujundamine.
Rahvuslikud – seadsid esikohale rahvuslikud huvid.
Enamlaste sihiks oli vallandada kommunistlik maailmarevolutsioon .
Nad püüdsid luua kogu maailma hõlmav internatsionaalne ühiskond.
Enamlased kuulusid ülevenemaalisse parteisse.
VSDTP enamlik tiib tõusis 1917. aasta jooksul tähtsamaks, kasvas liikmete arv.
Oktoobris saavutasid enamlased juhtpositsiooni Eestimaa Nõukogude Täitevkomitees.
„Maha sõda!”, lubadused maa osas.
Enamlased moodustasid sõjarevolutsioonikomiteed ja organiseerisid Punakaardi salku.
27. oktoobril võttis enamlane Vikto Kingissepp võimu Jaan Poskalt üle.
Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee.
Komitee etteotsa asus Jaan Anvelt.
Demokraatlikult valitud omavalitsused asendati töörahva saadikute nõukogudega.
Miilitsa asemel alustas tegevust enamlik Punakaart .
Eesti rahvusväeosi püüti asendada Punaarmee üksustega.
Seinste kohtute asemele loodi revolutsioonilised tribunalid, eirati kõiki seadusi.
Kujunes välja ühe partei diktatuur.
Enamlased keelustasid oma vastaste koosolekuid, sulgesid ajalehti, vangistasid juhte.
Eesti Asutava Kogu valimised katkestati 1918. aasta lõpul.
Algas baltisakslaste ja eesti rahvuslaste ulatuslik arreteerimine.
Majandusreformid algasid pankade riigistamisega.
Riigistati ka tööstusettevõtteid, suurärisid, hotelle, restorane.
Elamud natsionaliseeriti.
Kogu maa kuulutati riigi omandiks, mõisnike maavaldused konfiskeeriti.
ISESEISVUMINE
Venemaast lahkulöömine
XX sajandi algul nõrgenes Venemaa, kasvas Saksa okupatsiooni oht.
Pärast Riia langemist sakslaste kätte, arutati Eesti tulevikku põhjalikumalt.
Jaan Tõnisson leidis, et toetust Saksamaa vastu peaks otsima Antandi riikidelt.
Algasid ettevalmistused Eesti Asutava Kogu valimisteks.
15. novembril 1917 kogunesid rahvasaadikud Toompea lossi.
Otsus: 1) Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu;
2) kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni on ainus kõrgema võimu kandja Eestis Maanõukogu;
3) Eestis kehtivad ainult Maanõukogu kinnitatud seadused.
Selle otsusega katkesid sidemed Venemaaga.
Maanõukogu muutus kõrgeimaks seadusandlikuks võimuks Eestis.
Iseseisvuse väljakuulutamine
Enamlased ajasid samal päeval Maanõukogu laiali.
Maanõukogu volitused läksid üle selle vanematekogule.
Jõuti otsusele, et Eesti iseseisvus on vaja ka avalikult välja kuulutada.
Jaanuaris 1918 saadeti Lääne-Euroopasse delegatsioon.
Loodi sidemed suurriikide diplomaatidega.
Jaanuari lõpul 1918 katkestasid enamlased Asutava Kogu valimised.
Rahvuslikud poliitikud otsustasid iseseisvuse välja kuulutada revolutsioonilisel teel.
Saksa pealetung algas 18. veebruaril 1918.
Punaarmee oli sakslaste peatamiseks liialt nõrk, enamlased löödi Eestist välja.
19. veebruaril 1918 loodi Päästekomitee Maanõukogu vanemate otsusega.
See oli mõeldud tegutsemiseks erakorralistes oludes, iseseisvuse väljakuulutamiseks.
3-liikmeline: Konstantin Päts, Jüri Vilms, Konstantin Konik .
21. veebruaril 1918 kiitis vanematekogu heaks iseseisvusmanifesti.
„Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”, põhiautoriteks Juhan Kukk, Ferdinand Peterson .
Pätsi ja Vilmsi püüe samal päeval Haapsalus manifesti avalikult ette lugeda ebaõnnestus.
Manifestist valmistati koopiad, need saadeti maakonnalinnadesse laiali.
Esimesena luges manifesti ette Hugo Kuusner Pärnus 23. veebruaril.
Päev hiljem tehti seda Viljandis.
24. veebruaril puhkesid mitmel pool tulevahetused enamlaste ja rahvuslaste vahel.
24. veebruari õhtul moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus.
See koosnes kõigi demokraatlike erakondade esindajatest.
Peaministriks sai Konstantin Päts, tema asetäitjaks sai Jüri Vilms.
Samal ajal trükiti iseseisvusmanifesti.
Eksemplarid kleebiti tänavanurkadele ja kuulutustulpadele.
25. veebruari hommikul lehvisid rahvuslipud, helistati kirikukelli, peeti teenistusi, aktuseid.
Keskpäeval korraldati sõjaväeparaad, loeti ette iseseisvusmanifest.
Kohe pärast seda marssisid linna Saksa üksused.
Eesti iseseisvus katkes ligi üheksaks kuuks.
Saksa okupatsioon
Kehtima hakkas sõjaväeline diktatuur.
1918. aasta aprillis pöörduti keisri poole palvega osutada abi Balti (hertsogi)riigi loomisel.
Balti riigi loomine jäi siiski venima.
Eestlastel lubati loodavas riigis vaid kultuuriautonoomiat.
Keiser tunnustas Baltimaade iseseisvust alles septembris.
Hertsogiriigi ametliku väljakuulutamiseni jõuti 5. novembril.
Balti riik ei jõudnud reaalselt toimima hakatagi.
Saksamaa ei tunnustanud iseseisvat Eesti Vabariiki.
Ajutise Valitsuse ja Maanõukogu tegevust ei sallitud.
Rahvusväeosad saadeti laiali.
Poliitiline tegevus keelustati .
Trükisõna allutati tsensuurile.
Eestlastest omavalitsusjuhid asendati baltisakslastega.
Ametlikus asjaajamiskeeleks sai saksa keel.
Paljud rahvuslikud poliitikud – Konstantin Päts, Konstantin Konik jt. – vangistati.
Peaministri asetäitja Jüri Vilms lasti Helsingis maha.
Eesti Vabariigi iseseisvust tunnustasid Suurbritannia , Prantsusmaa, Itaalia.
Novembri algul puhkes Saksamaal revolutsioon .
See viis keisri kukutamisele ja sotsialistliku valitsuse loomisele.
Uus valitsus kirjutas 11. novembril alla Compiegne ´i vaherahule.
Novembri algul puhkesid toitlustusrahutused Tallinnas.
Nõuti toiduainete väljaveo peatamist, okupatsioonivägede lahkumist.
Sakslased andsid loa Ajutise Valitsuse kokkutulemiseks.
11. novembril 1918 toimus Ajutise Valitsuse legaalne koosolek.
Samal õhtul alustas tegevust EV esimene relvastatud kaitsestruktuur – Eesti Kaitseliit .
Johan Pitka , Ernst Põdder.
Lõplikult läks võim eestlaste kätte 21. novembril 1918.
Enamlased koondasid sõjalist jõudu Eesti alade taasvallutamiseks.
VABADUSSÕDA
Sõja algus
Eesti idapiirile koondati üle 20 000 punaväelase.
Saadi käsk vallutada Narva ja Valga, jätkates edasitungi Tallinna ja Riia suunas.
Vabadussõda puhkes 28. novembril 1918 Punaarmee rünnakuga Narvale.
29. novembril marssis Punaarmee Narva sisse.
Moskva püüdis anda sissetungile kodusõja ilmet.
Narvas kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun – enamlaste sõnul iseseisev riik.
Kommuun täitis aga Kremlist tulevaid käsklusi.
Natsionaliseeriti suurettevõtteid ja panku, mood. põllumajanduslikke ühisettevõtteid jms.
Punaarmee kiire edasitung jätkus pärast Narva hõivamist.
Enamlaste kätte langesid Narva, Jõhvi, Rakvere, Võru, Valga ja Tartu.
Oht ähvardas Tallinnat, Paidet , Põltsamaad, Viljandit ja Pärnut.
EV sõjalise ebaedu põhjuseks oli vastase ülekaal ja rahva meeleolu.
Kaitseliit oli veel nõrk, ennast alahinnati, ülehinnati vastast.
Rahvaväe loomine ähvardas läbi kukkuda .
Jõukam rahvas püüdis Eestist põgeneda.
Murrang
Ebaedule vaatamata jäi Eesti riiklus püsima, rahvas leidis eneses uusi jõuvarusid.
Algas vabathtlike üksuste loomine (Kalevlaste Malev, Kuperjanovi partisanid, Skautpataljon).
Välisabi – Briti laevastikueskaader, Soome vabatahtlikud.
Sõjaväegede ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner.
1919. aasta esimese nädala lahingutega pandi Punaarmee pealetung seisma.
7. jaanuaril algas Rahvaväe vastupealetung , põhijõuks olid soomusrongid.
Vabastati Tartu, Narva.
Pärast Paju lahingut hõivati ülioluline raudteesõlm Valga, enamlased löödi välja ka Võrust.
Peagi oli Eesti võõrvõimudest puhastatud .
Punaarmee alustas veebruari keskel uusi katseid Eesti vallutamiseks.
Kolm kuud väldanud lahingutes jäi peremeheks siiski Rahvavägi.
Laidoner otsustas lahingutegevuse viia Vene ja Läti territooriumile.
Kavatsus viidi ellu 1919. aasta mais.
Rahvavägi vallutas Pihkva .
Punaarmee sunniti põgenema, hävis Läti Nõukogude Vabriik.
Landeswehr ´i sõda
1918. aasta lõpul kuulutati välja Läti Vabariik.
Läti kaitsejõudud: Balti Landeswehr (baltisakslastest), Rauddiviis (saksa vabatahtlikest).
Saksa vägede juht oli kindral Rüdiger von der Goltz .
Loodeti sõlmida Vene-Saksa sõjaline liit Antandi riikide vastu.
Lätis korraldati riigipööre.
1919. aasta juunis toimusid Võnnu lähedal esimesed kokkupõrked.
Sakslasi saatis edu ning nad vallutasid Võnnu linna.
Landeswehri sõja teiseks etapiks oli Võnnu lahing, mis kestis 4 päeva.
Algas sakslaste pealetungiga, kuid nad taandusid.
23. juunil marssisid Rahvaväe üksused lahinguteta Võnnu linna, tekkis sõjavaimustus.
Eesti väejuhatus lootis vallutada Riia ning varsti murtigi sakslaste kaitseliin läbi.
Ööl vastu 3. juulit kirjutati Antandi esindajate nõudmisel alla vaherahu .
Saksa väeosad pidid Lätist lahkuma .
Kurss rahule
Landeswehr´i sõja järel toimusid lahignud väljaspool Eestit, osalesid peamiselt vene valged.
Loodearmee taandus enamlaste löökide all Eesti poole.
Rahvavägi pidi aina enam võitlusesse sekkuma.
Eesti sõdur ei tahtnud sõdida, tagalas kasvas sõjatüdimus, majandusraskused.
Vene valitsuse ettepanek alustada läbirääkimis oli huvi tekitav.
Septembri keskel toimus Eesti-Vene kohtumine Pihkvas, tulemusteta.
Oktoobris toimus Loodearmee pealetung, kus pidi osalema ka Eesti.
Detsembris 1919 algasid heitlused Narva pärast.
Punaarmee koondas 160 000 meest, 200 suurtükki.
Eestlaste kaitse jäi aga püsima, Punaarmee kaotas ka oma viimased varud.
Samal ajal toimus Tartu rahukonverents.
Eesti delegatsioon taotles rahulepingu sõlmimist, eesotsas Jaan Poskaga.
Sooviti veel idapiiri kindlaksmääramist ja Eesti iseseisvuse tunnustamist.
Piiriküsimustes puhkesid ägedad vaidlused.
31. detsemril kirjutati rahulepingule alla.
Vaherahu hakkas kehtima 3. jaanuaril 1920, sellega lõppes Vabadussõda.
Rahukõnelused Tartus jätkusid.
2. veebruaril 1920 kirjutati alla rahuleping .
Selles määrati Eestile sobilik riigipiir.
Vene valitsus saatis laiali kommunistlikud Eesti väeosad.
Venemaa eestlased said õiguse kodumaale tulla.
Eesti vabaneskohustusest osaleda Vene välisvõlgade tasumisel.
Eesti sai 15 miljonit kuldrubla Venemaa kullavarudest.
Venemaa kinnitas, et tunnustab Eesti iseseisvust.