Pariisi küla Pariisi on küla Lääne-Virumaal Kadrina vallas. Tõesti, Neeruti maastikukaitseala servas asub Eesti oma Pariis, täpsemalt küll Pariisi küla, mille nimi ja nimesaamislugu on ehk vägevamgi kui küla ise. Pariisi nimi on rahvajutu järgi pärit mõisaajast. Nimelt, Saksi mõisahärra oli käskinud enda moonakatel ehitada majad mitmes reas kõrvuti, kuid moonakad nurisenud talle vastu, et nii jääb aiamaad väheseks. Sellepeale vastas aga mõisnik, et mida te virisete, vähemalt on teil puhtad tänavad- täpselt nagu Pariisis. Sealt sai ka küla endale nime. Samuti asub Pariisis ka oma puhkeküla - Pariisi Puhkeküla. Talvel pakutakse majutust 45-le inimesele ja suvel 70-le. Talvisel ajal saab kasutada puhkeküla ümbruses olevaid suusaradasid. Suvel saab seigelda matkaradadel, sportida ning ratsutada
· Talurahva koormised-mõisakoormised (teotöö), riiklikud koormised(pearaha), nekrutiandmise kohustus, kogukondlikud koormised · 19.saj II'st poolest ei pidanud eestlased enam näljahädasid kartma, sest hakati kasvatama kartulit · Vili ja viinamüük Venemaale · Mõisamajandus muutus. Pärast talude päriseks müümist ja teorenti ei olnud enam tööjõudu ja võeti palgatöölised-moonakad. · Hakati mõtlema masinate kasutusele võtmisele · Piimaühistud-meiereid · 19.saj lõpul piimakarjakasvatus · 1870- I raudtee, piimatooteid hakati Peterburgi vedama · 1858-Kreenholmi manufaktuur · Kalevivabrikud- Sindis, Kärdlas, Narvas · Eestist kujunes ka tähtis paberitootmiskeskus · Masina- ja metallitööstus Tallinnas, Tallinn muutus suureks tööstuskeskuseks · Arenes ka ehitusmaterjalitööstus (Narva, Aseri, Kunda)
ühinemisvõimalus seetõtuu polnud ka parteisid), 3)rahvuslik rõhumine (selle all kannatasi kõik vene impeeriumis elavad rahvad (va venelased)). Ajendi andis Verine Pühapäev kümned tuhanded töölised läksid tsaarile andma palvekirja, et nende olukorda parandada, tsaarivõim vastas sellele rahvamassi tulistamisega. Pärast seda läbi talve, kevade ja suve toimusid kogu Venemaal solidaarsusstreigid töölised, üliõpilased, sõjaväes, gümnasistid, moonakad... Esitasid erinevaid nõudmisi, algul majanduslikud, mida sügise poole, seda rohkem poliitilisi nõudmisi. PUUDU Eesti ühiskond pärast 1905.a revolutsiooni Poliitiliselt: 1)luba moodustada erakondi, ERE jätkas tegevust, 2)riigiduumasse valiti ka eestlaste esindajaid, ametlikult ette nähtud 5 kohta, 3)mitmetes linnades läks omavalitsus eestlaste kätte, nt Rakvere, Haapsalu, Valga, Pärnu. Majanduses: 1)ühisettevõtluse arendamine moodustati ühispiimatalitus meierei, kuhu viidi
Valla ülesanne oli vastutada magasivilja varumise eest ja vaeste hoolekanne. Mõisniku ülesannete hulka kuulus üldkoosoleku kokkukutsumine ning otsuste kinnitamine, sammuti kinnitas ta ametisse talitajad ja vöörmündrid. Ka säilitas mõisnik valla üle politseivõimu. 1849/1856 talurahvaseadused: vabastati talupojad tööst mõisapõllul, seati sisse raharent, talude kruntiajamine, võimalus talu päriseks osta, mõisates hakkasid tööle palgatöölised e moonakad. Talude päriseks ostmine sai ulatuslikumalt alguse 1850ndatel eriti Lõuna-Eestis. Talupoeg sai raha, kas töötades mõisa põllul, kasvatades kartulit ja tootes viina, mis oli väga tulus äri venelastega, rikkuse allikaks oli ka lina kasvatus. 1863 passiseadus: talupojad said võimaluse reisida ja liikuda ühest kohast teise, passi said vähemalt 21-aastased talupojad, kellel olid seaduslikud kohustused täidetud. 1865 kodukariõiguse keelustamine: mõisnikul
a Roobe päriseks ja temast sai esimene eesti soost rüütlimõisaomanik. Areng Eesti arengut 19.sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, industraliseerimine, linnastumine ja rahvusluse tõus, traditsiooniline talupojakultuur hakkab kaduma. Uus passikorraldus (1863) suurendas talupoegade liikumisvabadust, hoogustus väljarändamine Venemaale. Teoorjuse kaotamisega läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele (moonakad). Arenes talurahva omavalitsusõigus ja vallad vabenesid mõisniku võimu alt, said suure otsustusõiguse kohalike majanduslikes ja ühiskondlikes asjades. 19.sajandi alguse talurahva õiguste muutmise protsesse hoogustas viljahindade langus, kasvanud rahvaarv ja rohked ikaldusaastad. 19.-20.saj 19.sajandi keskpaigast toimusid suured muudatused talupojakultuuris. Kui seni kasutas talu peamiselt oma toodetud, siis nüüd hakkas levima ka ostukaup.
Klassitsism oli hästi levinud ka postijaamades. 19. sajandi talurahvaseadused olid eelkõige kasulikud mõisnikele. JAH EI Mindi üle raharendile ning mõisnikud talude Talupojad ei olnud enam pärisorjad ega müümise eest talupoegadelt raha. kuulunud enam mõisnikele. Mõisnikud pidid oma põldudele tööle palkama moonakad ehk palgatöölised. Talupoegade seas hakkas tekkima rahvuslus. JÄRELDUSED Ei olnud mõisnikele muul moel kasulik, kui ainult raha poolest. Palju väärtuslikumad olid seadused talupoegadele.
suhteliselt elav, väiksemad linnad leppisid rändmuusikute ja näiterühmadega. Tartu ülikooli uuesti avamine 1802 ühendus Saksa teaduseluga. Masing ja Rosenplänter. Ka Hupel. Suurima tähendusega talurahva õiguslik vabastamine. (Keiser Aleksander I liberaalne õhustik). EELÄRKAMISAEG 1825 1860 Nikolai I autokraatlik reziim. Pärisorjuselt üleminek teorendile. Tagasilöögid põllumajanduses: ebasoodne ilmastik, loomataudid. Vähehaaval üleminek raharendile. Moonakad said nauraalpalka. Aeglane üleminek talude päriseksostmisele. Talurahvaseadused rahva liikumisvõime avardus. Küla ja vallakoolide arvu kasv. Akadeemlise haritlaskonna teke, ka vabakslastud talupoegade pojad said ülikooli (Hurt). Vaimuliku kirjanduse domineerimine kirjanduses lõppes. Seltsid. Muusikalevik rahva seas (koorilaul). Eraomandusliku mõtteviisi teke talupoegkonnas. Kanti filosoofia hindamine akadeemilise haritlaskonna seas.
· loomingu lähtekohaks on inimene, mitte probleem · huvitavad, meeldejäävad karakterid · kodunurga looduspilt · ilustamata, napisõnaline · kujutamislaad rahulik · peen huumor, vahel traagiline 1900 ,,Kilgivere Kustas" karsklusteemaline 1901 ,,Kuresaare vanad" ehk ,,Mäetaguse vanad" esimene läbimurre Päetegelane käbe eit ning laisk taat. 1902 ,,Kaks paari ja üksainus" Kahe moonakapere elu kujutamine (mõisatöötajad e. moonakad). Nende vahet käis vallasant Taidi Laidi. Laia peres olid lapsed ja nad olid vaesed. Pered vaidlesid üksteisega. Autor näitab eluviletsust. Lõpus saab lasteta pere mõisast ära ja kutsub Taidi Laidi kaasa ning selle peale saab Laia pere vihaseks. 1903 ,,Vanad ja noored" Kahe põlvkonna mõttetu vaen. Juhtohjad algul vanade käes, aga tütar abiellus Kaarliga ja talu anti noorte kätte. Vanad ründasid noori, kuna kartsid, et neid süüakse välja
talupõldude tükeldatuse. Raharendile üleminekul oli suur tähtsus nii talupojale kui mõisnikule. Talupojale: 1) vabanes tööst mõisapõllul ja sai kogu tähelepanu suunata oma põllu harimisele 2) talupoeg õppis majandama ja harjus turusuhetega 3) talupojal kogunes raha, mis võimaldas talu päriseks osta. Mõisnikule: 1) mõisapõldudel hakkasid teoorjade asemel tööle palgatöölised ehk moonakad, kelle tööviljakus oli suurem 2) mõisa sissetulekud kasvasid, mis võimaldas muretseda paremat tehnikat, tõuloomi, taimesorte. Ulatuslik talude päriseks ostmine algas 1850-ndail aastail. 1853. aastal müüs Abja mõisnik päriseks kahe küla talud. Suurima hoo saavutas talude päriseks ostmine 1860. aastate lõpul 70-ndate algul. Lõuna-Eesti talude oluliseks sissetulekuallikaks sai linakasvatus. Põhja-Eestis oli talude sissetulekuallikaks kartul, Saaremaal lambad. 4
tükeldamise. Raharendile üleminekul oli suur tähtsus nii talupojale kui ka mõisnikule: Talupojale: 1. Vabanes tööst mõisa põllul ja sai kogu tähelepanu suunata oma põllu harimisele. 2. Talupoeg õppis majandama ja harjus turu suhetega. 3. Talupojale kogunes raha, et talu päriseks osta. Mõisnikule: 1. Mõisa põllul hakkasid teotööliste asemel tööle palgatöölised ehk moonakad, kelle töö viljakus oli suurem. 2. Mõisa sissetulekud suurenesid, mis võimaldas muretseda paremat tehnikat, tõuloomi ja taimesorte. Ulatuslik talude päriseks ostmine algas Liivimaal 1850.aastal kui Abja mõisnik müüs päriseks kahe küla talud (1853). Suurima hoo saavutas talude päriseks ostmine 1860.aastate lõpus ning 1870.aastate algul. Lõuna-Eesti talude oluliseks sissetuleku allikaks sai linakasvatus, Põhja-
1894. Alex III suri, troonile Nikolai II, oli kuni ~1917. Pmst venestus jäi alles, aga uueks rahvusliku liikumise keskuseks sai Eesti Postimees, liidriks J. Tõnisson. 1896. sai "postimehe" toimetajaks. 1901. loodi ajaleht Teataja, juhiks K. Päts. Päts oli radikaalsem Jakobson, Tõnisson Hurt. Sotsiaaldemokraatia. Mihkel Martna selle isa. 1905. Revolutsioon: Majanduslikult hea, palgatöölised. Berg aretas uue rukkisordi. Piimakarjandus. Tulus linakasvatus. Maatamehed (sulased, moonakad, saunikud), linlaste arv kasvav, eriti Narva. Palju tehaseid mitmeski linnas. Tallinn, Pärnu, Kunda. Kõik vene imp. Jaoks, sest eesti liiga väike. Suurenes ka vene tööliste arv. Eestlasi tuli linnadesse aina enam, sest kõik tahtsid maalt ära saada, takistas venestumist. Arenes kaubandus, ostu jõud kasvas, taludes hakkasid esinema ka linnaesemeid. Raudteed. 1870. RT. Peterburi Tallinn, see nüüd tähtis sadamalinn. Kultuur laienes. 1896. pani Hermann Postimehe
mäest üles. Jalad korrapealt terved! Vanapagan kiusanud põrgu vastaskaldal oleva Tõia küla naisi. Kui naised pesu pesnud, määrinud vanapagan pesu ära ja kuivatamise ajal lasknud vihma sadada. Kui naiste kannatus otsa lõppenud, võtnud märja pesu ja pesukurikad, läinud põrgusse ning hakanud märja pesu ja kurikatega Vanapaganat peksma. See jooksnud põrgust välja ja Kikepera raba poole. (Tori põrgu 2007) Tori mõisas surnud üks tööhobune ära ja moonakad viskanud ta, peale selle kui naha ära olivad tõmbanud, mäest alla Tori põrgu ukse ette. Varsti peale selle kadunud ühe päevaga kõik mõisa võtmed ära. Aidamees olnud kõige suuremas hädas. Härra lubanud talle niisuguse sauna anda mis luusse ja üdisse mõjub, kui ta mitte võtmeid varsti tagasi ei too. Raske südamega nuuskinud vaene mees ümber, aga kõik asjata. Seal juhatatud teda unes, et ta ka Tori põrgusse läheks. Et mehel muu nõu pole aidand, teinud ta ka seda
2. 1819 Liivimaal kaotatakse pärisorjus 1849/1856 aasta seadused 1. 1849 Liivimaa kubermangus 2. 1856 Eestimaa kubermangus 3. Seadused avasid võimaluse talukohad päriseks osta 4. Teoorjus lõpetati järk-järgult aastaks 1868 ja asendati raharendiga 5. Talude maad aeti ktunti ja alustati nende müüki, määrati kindlaks päriseksostmise kord 6. Mõisapõldudel hakkasid tööle palgatöölised (moonakad) 7. Talupoeg sai arendada iseseisvat majandustegevust Talupoja kohustused: mõisa, riigi, kiriku, kogukonna ees 1. Mõis teotöö, mis jagunes korrateoks ja abiteoks. Naturaalandam-käsitöö, vili jne. Rahamaksud alatest 1849, kui mingi üle raharendile 2. Riik pearahamaks. Nekrutiandmise kohustus (vabastatud taluperemehed, õpetajad, kogukonna ametimehed 3. Kirik kirikumaksud 4. Kogukond Teede korrashoid. Koolimaja ehitus ja remont. Magasiaida ehitamine 1863
Hakati maksma rahalist motivatsiooni. Trahvihirm kehva töö eest. Talud. Peremehed pidi muutuma kapitalistlikeks väikeettevõteteks. 1860ndad. Käivitus liivimaal talude ost. Eestimaal umbes 10 aastat hiljem, 1870ndatel. Talupojad said raha oma talu saakide müügist. Talupoeg oli vaba edendama oma talu nii kuidas tahtis. SOTSIAALNE KIHISTUMINE Mõisahärrast sai suurettevõtja, talupojast väikeettevõtja. Mõisates põhitöötajad olid moonakad- perekond, kellega sõlmiti leping. Tegid tööd mõisale ja said selle eest tasuks eeskätt moona. Suur osa palgast saadi moonas, toit, riided jms. Said tasuta korteri ja kütte. Olid olemas moonamajad. Kandimehed- pidid töötama maa eest. Kandimehed pidid mõisa antud maatükist end ära toita. Päevilised- töötati päevatasu eest. Käidi hooaja töödel. Põhiseltskond olid vabadikud, see seltskond kellel oli kuskil ääremaadel väike hurtsik, maad vähe.
linnad, oli võimalik minna linna. Kuna linnad sõltusid immigratsioonist, olid neil privileegid (aasta ja 1 päeva reegel). Tulemuseks oli, et Lääne-Euroopas talupoegade koormised vähenesid, talupojad iseseisvusid, võisid oma elu üle ise otsustada. Kaob villikatsioon (mõisamajanduse süsteem, kus kõrvuti talude oma majapidamised ja mõisapõllud). Mõisapõllud kaovad, jaotatakse taludele. Kui mõisa oma majapidamine säilib, siis töötavad seal palgalised või mõisarahvas (moonakad), keda rahuldab mõisa enda vajadus. Villikatsioon osutus majanduslikult kahjulikuks, nõudis komplitseeritud haldusaparaati, võis kulusid kokku hoida. Talupoegade koormised. Sõltuv talupoeg pidi oma isandale andma andameid, tegema tegusid. Kohustused olid aga erinevad. Ühes mõisas eri õigusliku staatusega talupoegade kohustused võisid samuti olla erinevad. Teotöökohustus oli üsna mõõdukas (3 päeva nädalas). Andamid koosnesid teoandamist
igati eesrindlikud majandid, kus rakendati uudset tehnikat ja katsetati uusi põllukultuure. Edumeelne mõsnik oli ntks Sangaste krahvi Friedrich von Berg. Tema aretas kuulsa Sangaste rukki. Põllumajanduses hakati senisest rohkem rõhku panama piimakarjale, endiselt oli tulus linakasvatus. Maaharimise ja loomakasvatuse tõusul oli paraku ka varjukülg : maatameeste (sulased, moonakad, saunikud) soov omaenda maalapi järele tugevnes ja sellele vastavalt suurenes nende rahulolematus olukorraga. Paratamatult kukus nii välja, et maapuuduses oli süüdi suurmaaomandi st. mõisad, kelle valduses oli peaaegu pool haritavast maast.vastuolusid tekkis, siis kui taheti maad kõigi vahel võrdselt ära jagada. Linnad, tööstus ja kaubandus Linnad kasvasid kiiresti. Esimese maailmasõja eelõhtuks oli lanlaste koguarv jõudnud juba
Uued tuuled: ● Soov pageda Venemaale – (asjatu) lootus saada maad; ○ 1841. aasta- Pühajärve sõda. ● Kartul ja lina – uued põllukultuurid; ● Usuvahetusliikumine– soov saada maad ja muid soodustusi, selleks mindi vene õigeusku; ○ 1845. aastal peamiselt Lõuna-Eestis ja Saaremaal; ○ kokku umbes 60 000 inimest. 19. sajandi keskpaik: ● 1849. ja 1856. aasta talurahvaseadus; ○ üleminek raharendile, teotöö kaob, moonakad (palgatöölised mõisas); ○ talude päriseksostmine; ○ talu- ja mõisamaa eraldamine, maade kruntimine. ● 1858. aasta- Mahtra sõda– mäss abiteo vastu; ● 1863. aasta- passiseadus; ○ väljaränne, 1893. aastal lahkus Venemaalt umbes 64 000 inimest. ● 1865. aastal keelati kodukari; ● 1866. aasta- vallaseadus; ○ vabanemine mõisa eestkoste alt. Majandus: ● 1860.-1870. aasta- talude päriseksostmise hiilgeaeg;
emalt. Noor pere elas algselt, nagu teisedki kupjad, ühes Pudivere mõisa moonakamajas. Igas moonakamajas oli neli ühetoalist korterit, tubadel oli muldpõrand ning üksainus kuue ruuduga aken valgustas ähmaselt tuba. Maja ise oli tahumata palkidest seintega, laudkatuse ja 4 korstnaga. Kubjas Vilde rühmas väsimatult mõisale tööd teha: juba hommikul vara viis ta moonakad mõisaväljale ja lautadesse tööle. Alles õhtuhämaruses vabanes ta oma kohustustest. Palgaks sai ta veidi raha ja moona mõisast, tal oli vakamaa põldu ja tema lehm käis mõisa karjamaal. Just sellistes tingimustes ja sellises ühetoalises muldpõrandaga toas sündis neljandal märtsil 1864 aastal kupja Jüri Vilde ja teenijatüdruku Leenu esimene poeglaps, kes ristsetel sai nimeks Eduard Vilde. 5 3. Kirjaniku lapsepõlv
polnud abielus (Polnud vaja rohkem maksta raha, et ülalpidada naist ja lapsi). Sulasrahvas läks tööle mõisadesse, kust said palka. Kasvas vallaliste meeste ja naiste arv külaühiskonnas. Talu peremehed õppisid paremini raha lugemist ning välditi aasta töötajaid ja taheti võtta endale tööle hooajalis töötajaid (Aasta ringselt keegi tööd ei tee). Suurenes hooajaliste töötajate hulk (Suvilised ja päevilised). Mõisa teenijate hulk suurenes (Mõisa moonakad). Mõisarahvas: Jätkuvalt jagunes kaheks osaks : saksad ja mõisateenijad. Al 19 saj keskpaigast mõisateenijate ja tööliste arv hakkas oluliselt kasvama. Lihttööjõud mõisades kasvas mitmekordselt, üldjuhul tegemist aastapalgalitega. Nende kõrval mõisates ka päevilised. Kui kadus teorent, oli vaja mõisatel tööjõudu, mõisamoonakad tegid ära põhitöö. Veel elasid moonakad koos hoones, mida nimetati moonakamajaks. Mõisate juurde hakkab kuuluma moonakamaja
Teotöö asendati teorendiga. Loodi magasi aidad. 1849 LIIVIMAAL/1856 EESTIS: Eraldati talud ja mõisad. Teorent asendati raharendiga. (Algas talude päriseks ostmine.) 1865 - Keelati kodukari õigus. 1866 "VALLA SEADUS" (1868) Rendikorra kehtestamine- mindi üle raharendile. Loodi talupoegade omavalitsus. Valla valitsus, -volikogu ja -kohus vabanesid mõisniku kontrolli alt. Valla volikogus olid ½ pärisperemehed ja ½ mitteperemehed. Mõisa põldudel asusid tööle moonakad (töötasid moona eest). Sai võimalikuks talude päriseks ostmine. 1868 - Keelati teotöö. 1860ndad - Talupoegadele anti passid. Uute seadustega kaasnesid ka ülestõusud: 1804 Kose-Uuemõisa ülestõus. 1841 Pühajärve sõda. 1858 Mahtra sõda. 1864 Adam ja Peeter Peterson algatasid palvekirja kirjutamist tsaarile. Neid aitas kaasa ja õhutas Köhler. 1840-1850 Usuvahetus liikumine - talupojad läksid õigeusku, sest tsaar lubas neile, kes tsaariga ühte usku
Domineeris mõisamajandus. Umbes 50% põllumajandusmaast oli mõisate käes. 52´e tuhande ostutalu kõrval, mis võlgu olid, oli ka 23 000 renditalu. Algasid pankrotid (viljahindade langus). Püüti põllumajandust intensiivistada (väetis, sordiaretus). Eesti küla sotsiaalne struktuur Väga õhuke oli suurtalunike kiht, ülekaalus olid vakapõllimehed. Suurenes maatameeste ja kehvikute arv, kes oma tööjõudu müüsid nii mõisas, kui talus. Üle 60% talurahvast olid moonakad, sulased, teenijad ja kehvikud. Tööstus XIX sajandi lõpul arenes ka Eestis tööstus jõudsalt. Alguse sai see tekstiilitööstusest. 1857 avati Kreenholmi Puuvillamanufaktuur, mis oli Venemaa üks suurimaid ning milles oli tasemel inglise sisseseade. Tooraine toodi Egiptusest ja Kesk-Aasiast ning Ameerikast. Valmis lõng saadeti Moskva lähistele tekstiilitööstusesse, kus töödeldi ümber sitsiks. Laiendati ka varasemaid tekstiilivabrikuid Sindis ja Kärdlas
Pärisorjuse kaotamine loodetud majanduslikku edu ei toonud, talurahvas protestis jätkuvalt. Targemad mõisnikud soovitasid üle minna raharendile (kapitalism!). Uued seadused 1849 Liivimaal ja 1856 Eestimaal võtsid neid soovitusi arvesse: · Lubati talude päriseksostmine · Teorent asendati raharendiga · Talumaad aeti krunti, st tükkidest moodustati loogilised tervikud. Majapidamised korraldasid ümber nii mõis kui talu. Mõisapõllul hakkasid tööle palgalised e moonakad. Rendi- ja müügitulude eest muretsesid mõisnikud uusi põllutöömasinaid, sisseseadmed meiereidele ja viinaköökidele. Algas maaparandus, sordi- ja tõuaretus. Talupoeg pidi ise otsustama, mida toota, et rent tasutud saaks. Viljakasvatusest tähtsamaks muutus loomakasvatus, oluliseks sai kartuli ja (eriti Lõuna-Eestis) lina kasvatamine. Moodsa põlluharimisega tutvumiseks asutatakse põllumeeste seltse. Olme poole pealt - talumajad saavad korstnad ja klaasitud
Suuremad linnad kasvasid nõukogude ajal linnastuteks. Linnastu on teatavasti rühm üksteise lähedal paiknevaid ja ühtse tervikuna talitlevaid linnu, aleveid ning maa-asulaidki. Maal taastas nõukogude võim mõisatüüpi suurmajandid. Vastavalt hakkasid kiiresti kasvama ka mõisad kui asulatüüp. Neid nimetati nüüd küll majandikeskusteks, kuid elasid neis ikka samad inimesed - riigimõisa ametnikud ja maata palgatöölised-moonakad. Paljud kujunesidki endistest mõisatest-asundustest. Suuremaid ja edukamaid majandikeskusi hakati nimetama alevikeks. Alevike kasv toimus ühelt poolt alevite, teiselt poolt talude arvelt. Talude võrk hõrenes tunduvalt. Taasiseseisvunud Eestis on asulatevõrgu normaliseerimine alles alanud. Tulnukrahvastiku osaline lahkumine ja rahvaarvu loomulik kahanemine on vähendanud enamiku linnade elanike arvu. Alevid seati 1993. aasta haldusreformiga valiku ette - kas lasta end
2) Suurtalusid Lõuna-Rootsis ja Edela-Soomes 3) Norras ja (mujal) Soomes väiketalud (talude jagamine põrijate vahel) Mõisatalude päriseksostmine Taanis. Rootsis ja Soomes kroonutalude tagasiostmine (omandiõigus oli 17.sajandi teoorias kaotatud kui maamaks jäi tasumata kolmel aastal järjest, ei mõjutanud igapäevaelu). Talurahva tuumikperekond: kolm põlvkonda koos ja vallalised sugulased. (suurpere institutsioon tuntud vaid Ida-Soomes) Uued sotsiaalsed rühmad 1) Mõisade ja talude moonakad - (talu)teenijate asemele palk maksti natuuras 2) Renditalupojad (talu ja mõisamaal) - teotöö ja raharent. 19.sajandil anti renditalu noorematele lastele 3) Maata maaelanikud, kes elatusid juhutöödest (oma hütt või elas teise nurkades). Rootsis 50% maaelanikest (1850) ja Põhjamaadest Norras kõige vähem. Uutel rühmadel polnud esialgu hääleõigust. 23 Taani
madalamaks kihiks. Sulased vältisid abiellumist, see tõi kaasa vallaliste osakaalu kasvu. Alates 19.saj lõpupoolest muutus üldisemaks, et hakati taludes vältima aastateenijaid, järjest rohkem hakati palkama hooajatöölisi. Esimene kategooria olid suvilised, suilised, kes olid palgatud suvisteks põllutöödeks ja teine kategooria olid päevilised, kes palgati ühe päeva palga eest konkreetseteks töödeks lepingud olid lühiajalised. Mõisarahvas Moonakad said palka osaliselt rahas, osaliselt moonas. Hakati ehitama moonakate maju mõisatasse, kus moonaka perekonnal oli tagasihoidlik elamispind, tavaliselt üks väike tuba. Moonakatel oli võimalus pidada loomi ja neil oli väike aiake. Murrang elu-olus Eluhoonete muutus. Rehielamu ilme muutumine, neid hakati laiendama, suitsuvabad eluruumid. Klaasaknad. Korstna ehitamine. Eraldi köökide ehitamine. Sajandi teisel poolel algas eraldi taluelamute ehitamine, mis olid selgelt rehealuselt
aastaid tagasi, aga alles nüüd said neid toime panna. Majanduslikult 1905. a revolutsiooni peamiseks põhjuseks oli agraalküsimus ehk maakorraldus. Eestis oli tohutu hulk maata mehi, või neid kellel on liiga vähe maad, kes ei suuda toita oma pere. 1) Kõige raskemas olukorras olid mõisamoonakat (Töötasid raha/toidu eest teistes mõisates), nende tööaeg oli reguleerimata ning palk oli väga madal, enamasti said toitaineid. Mõisa moonakad olid sõltuvuses mõisnikest, kes võisid nad igahetk välja ajada. 2) Paremas olukorras olid talusulased, palk oli väike ja tööaeg oli reguleerimata aga sulased ja pererahvas elasid sarnast vaeset elu. 3) Rahulolematud olid ka talunikud, eriti renditalunikud, kes pidid maksma renti igal aastal mõisnikele, sest nende lepingut võis mõisnik igahetk tühistada kui ta ei saanud piisavalt kasumit ning kui renditalunik tegi palju tööd ja teenis
1945. aastal taaskehtestati Eestis alevi staatus. Seoses sellega suurenes ka linnaliste asulate arv. 1945. - 1950.a. sai 24 asulat alevi ning Kohtla-Järve ja Kiviõli linna staatuse. 1945-1950 kasvas Eesti linnarahvastik üle kahe korra. Maal taastas nõukogude võim mõisatüüpi suurmajandid. Vastavalt hakkasid kiiresti kasvama ka mõisad kui asulatüüp. Neid nimetati nüüd küll majandikeskusteks, kuid elasid neis ikka samad inimesed - riigimõisa ametnikud ja maata palgatöölised ehk moonakad. Paljud majandikeskused kujunesidki endiste mõisate asunduste kohale. Suuremaid ja edukamaid majandikeskusi hakati nimetama alevikeks. Alevike kasv toimus ühelt poolt alevite, teiselt poolt talude arvelt. Talude võrk hõrenes tunduvalt, sest maarahvastik koondus peamiselt majandikeskuste mitmekorruselistesse linnalist tüüpi elumajadesse. Nõukogude perioodi lõpus linnade kasv peatus ja maaelanikkond hakkas kasvama. See oli seotud toiduainete nappusega endises NSV Liidus
annaabi.ee 
