Eesti iseseisvumine - 20. sajandi algusest kuni Vabadussõjani 1920 (0)

25. XX sajandi esimesed aastad 1
Tartu liberaalid 1
Tallinna radikaalid 2
Sotsiaaldemokraatia 2
Kriis 3
1905. aasta revolutsioon 3
27. Aasta 1917 5
Veebruarirevolutsioon 5
Autonoomia 5
Oktoobripööre 7
28. Iseseisvumine 8
Venemaast lahkulöömine 8
Iseseisvuse väljakuuutamine 9
Saksa okupatsioon 11
29. Vabadussõda 12
Sõja algus 12
Murrang 13
Landeswehr ’i sõda 14
Kurss rahule 14

25. XX sajandi esimesed aastad

XX sajandi algul kiirenes ühiskonna majanduslik ja poliitiline moderniseerumine veelgi. Venestamissurve nõrgenemine tõi kaasa rahvusluse uue tõusu ning varem suhteliselt kitsaid haritlasringkondi haaranud rahvuslik liikumine muutus massiliseks. Tekkis palju uusi seltse: karskus -, spordi- ja pritsimeeste seltsid aitasid kaasa rahvuskultuuri edenemisele, mitmesugused majandusühistud (põllumeeste seltsid, laenu- ja hoiuühisused) pakkusid võimalusi majanduselus osalemiseks. Kui rahvuslik liikumine laienes, tugevnesid ka poliitilised erimeelsused ning üha selgemini eristusid poliitilised voolud : ennekõike liberaalne rahvuslus (sh mõõdukas ja radikaalne tiib ) ning sotsialism (rahvuslik ja rahvusvaheline).

Tartu liberaalid

Mõõduka rahvusluse esindajaks kujunes Tartus ilmuv päevaleht Postimees . 1896. aastal asus Postimeest toimetama Viljandimaa taluniku peres sündinud ja Tartu ülikoolis juristihariduse omandanud Jaan Tõnisson (1868-1941?), kes koondas ajalehe juurde rahvusmeelseid haritlasi (Villem Reiman , Oskar Kallas, Karl August Hindrey, Peeter Põld jt). Uue toimetaja juhtimisel tõstis Postimees kübile eestlaste rahvusliku eneseteadvuse edendamise, astudes jõuliselt välja nii venestamise kui ka saksastamise vastu. Puhkenud sulesõda venestamist pooldanud Ado Grenzsteiniga suurendas Postimehe populaarsust ning lõppes Grenzsteini lahkumisega kodumaalt . Sama ägedalt ründas Postimees ka baltisakslaste ülemvõimu ja eestlaste seas vohavat kadakasakslust. Näitamaks eeskuju, kõnelesid Tõnisson ja tema aatekaaslased linna tänavatel, kohvikutes , ärides ja teistes avalikes paikades demonstratiivselt eesti keelt.
Postimees üritas sekkuda ka poliitikasse, esmajoones muidugi kohalike asjade otsustamisse, sest osalemist suures poliitikas, st ülevenemaalises mastaabis, peeti väikerahvale ohtlikuks. Siiski andis Postimees lugejatele mõista, et Vene impeeriumi poliitiline korraldus on aegunud ning piiramatu isevalitsus tuleb asendada konstitutsioonilis- parlamentaarse monarhiaga. Kohalikes asjades peeti vajalikuks eestlaste õiguslikku võrdsustamist baltisakslastega ning põhjalikke maa- ja haridusreforme. Seadnud esikohale rahvusaated, käsitles Postimees eesti rahvast ühtse tervikuna ning jättis tähelepanuta ühiskonda üha enam lõhestavad sotsiaalsed vastuolud.

Tallinna radikaalid

1901. aastal tekkis Postimehele võistleja: Tallinnas alustas ilmumist päevaleht Teataja , mille asutaja ja toimetaja oli Pärnumaal taluperes sündinud ja Tartu ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Konstantin Päts ( 1874 -1956). Temagi ajalehe ümber koondus rida eesti haritlasi (Anton Hansen Tammsaare , Eduard Virgo, Johannes Voldemar Veski jt). Vastupidi Postimehele ei eitanud Teataja Eesti ühiskonna sotsiaalset lõhestatust ning nõustus sotsialistidega selles osas, mis puudutas klassivõitluse paratamatust kapitalistlikus maailmas. Majanduslikult kehvas Põhja-Eestis ja tööstuslikus Tallinnas oli säärane suhtumine ainuvõimalik.
Teataja propageeris majanduse edendamist, pidades eestlaste rahvustunde nõrkuse peamiseks põhjuseks majanduslike positsioonide haprust. Seetõttu seati sihiks eestlaste majandusliku olukorra parandamine, mille saavutamiseks tuli baltisakslased nii majandusest kui ka poliitikast kõrvale tõrjuda. Oma eesmärkide saavutamiseks oldi valmis sekkuma ka suurde poliitikasse, loodi liit vene demokraatidega ja kasutati ära ülevenemaalised reformid . Koostöös venelastega jõutigi esimese kaaluka võiduni: 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimistel tõrjus eesti-vene valimisblokk sakslased linnavalitsusest välja ja Pätsist sai Tallinna abilinnapea.

Sotsiaaldemokraatia

Sotsialismi ideed jõudis baltisaksa haritlaste vahendusel Eestisse juba XIX sajandi lõpul, sotsialistliku liikumiseni jõuti siin aga tänu tsaarivalitsuse otsusele saata Venemaa suurtes keskustes tabatud sotsialistid meelt parandama vaiksesse provintsi: tööstustöölised Tallinna ja üliõpilased Tartusse . XX sajandi algusaastail tekkisid Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) ringid pea kõigis suuremates Eesti linnades. Kuna erakondlik tegevus oli Venemaal keelatud, siis töötasid sotsialistid illegaalselt, pidades salakoosolekuid ja levitades keelatud kirjandust. Taoline põrandaalune romantika paelus eriti noori, mistõttu sotsialistliku liikumisega sidus end hulk tudengeid ja gümnaasiumiõpilast
Esialgu kuulusid Eesti sotsialistid internatsionaalsesse ülevenemaalisesse parteisse, kuid peagi algas rahvusliku sotsiaaldemokraatia areng: Tartus alustas 1903. aastal ilmumist sotsialistliku suunitlusega ajaleht Uudised. Lehe üks asutaja ja toimetaja oli kooliõpetaja Peeter Speek, tema kõrval tegutsesid veel Eesti sotsiaaldemokraatia isaks nimetatud Mihkel Martna, kirj anik Eduard Vilde, üliõpilased Gottlieb Ast, Aleksander Kesküla jt. Need ringkonnad propageerisid isevalitsusliku riigikorra asendamist demokraatliku vabariigiga ning nõudsid vähemusrahvuste õiguste respekteerimist ja vastutulekut eestlaste rahvuslikele soovidele.

Kriis

Eesti ühiskonna jätkuvat kaasajastumist takistasid poliitilised olud. Kogu võim koondus endiselt piiramatu isevalitseja - Vene keisri - määratud ametnike kätte, kes olid enamjaolt venemeelsed, käsu-kuulekad, omakasupüüdlikud ning rahva suhtes ükskõiksed bürokraadid. Teravad vastuolud valitsesid nii linnades, kus süvenesid erimeelsused kodanluse ja lihttööliste vahel, kui ka maal, kus baltisaksa mõisnike ja eesti talupoegade ajaloolisele vastasseisule lisandusid konfliktid maatameeste ja suurtalunike vahel. Puudusid kõige elementaarse- madki kodanikuõigused (sõna-, trüki-, usuvabadus jms). Kuna keskvalitsus ei astunud samme põhjalike reformide teostamiseks, siis kasvas aastast aastasse sotsiaalse plahvatuse - revolutsiooni - oht.
Seda kiirendas veelgi Vene-Jaapani sõda (1904- 1905), mis lõppes Venemaa jaoks häbistava lüüa­saamisega, paljastades impeeriumi nõrkuse ja õõnestades valitsuse autoriteeti. Kaug-Idas käiv sõda puudutas eestlasi otseselt. Lisaks sõjast põh­justatud majandusraskuste talumisele tuli neil maksta tsaaririigile ka verekümnist: sõja kestel mo­biliseeriti Eestist rohkem kui 12 000 meest, kellest suur hulk jättis „usu, tsaari ja isamaa eest" sõjaväl­jale oma elu.

1905. aasta revolutsioon

Revolutsiooni ajendiks sai Verine Pühapäev - ra­humeelse demonstratsiooni tulistamine Peterburis 9. jaanuaril. See mõjus nagu põleva tiku viskamine püssirohukeldrisse, põhjustades protestimeeleavaldusi kogu Venemaal. Teated Peterburist aktiviseerisid ka Tallinna töölisi: korraldati streike, peeti miitinguid, leidsid aset kokkupõrked politseiga. Rahutused levisid kiiresti Tallinnast väljapoole, haarates lisaks vabrikutöölistele ka ametnikke ja käsitöölisi linnades, tudengeid ja õpilasi koolides , mõisamoonakaid, sulaseid ja taluomanikke küla­des. Samal ajal teravnesid võitlusvormid: majan­duslikud nõudmised asendusid poliitilistega, strei­gid muutusid peaaegu igapäevaseks, maal hävitati mõisavara, sagenesid kokkupõrked politsei ja sõja­väega.
Vabadusliikumise levinuimaks vormiks jäi siiski rahumeelne palvekirjade esitamine. Kõikjal Eestis korraldati koosolekuid ning koostati pealinna saa­detavaid petitsioone, milles taotleti peamiselt eesti keele kasutusala laiendamist ning omavalitsuse-, kooli-, kiriku- ja maareformi.
Revolutsiooni süvenemisest andis märku ok­toobris alanud ülevenemaaline streik, mis haaras muu hulgas ka Tallinna. Suleti ärid, töökojad, vab­rikud, koolid, ametiasutused. Tänavad täitusid streikivate töölistega, lauldi revolutsioonilisi laule, peeti tormilisi miitinguid, võeti vastu käremeelseid otsuseid, rüüstati relvakauplusi ja viinapoode. Või­mudelt nõuti poliitvangide vabastamist ja sõjaväe eemaldamist linnatänavailt. Nõudmiste toetuseks toimunud suur rahvakoosolek Tallinna Uuel turul lõppes aga traagiliselt: kohale ilmunud sõjaväeüksus avas rahva pihta tule. Selle 16. oktoobri veretöö tulemusena sai surma 94 inimest, haavatuid ja vi­gastatuid oli üle 200.
Päev pärast Tallinna tragöödiat kirjutas Nikolai II alla 17. oktoobri manifestile, milles lubas anda Venemaale parlamendi ( Riigiduuma ), põhiseaduse ja kodanikuõigused. Oma olemuselt edumeelne ot­sus oh aga hilinenud ega suutnud enam revolut­sioonilist liikumist peatada.
17. oktoobri manifest lõi eeldused poliitiliseks organiseerumiseks. Eesti esimese partei, Eesti Rah­vameelse Eduerakonna, moodustasid Postimehe ümber koondunud liberaalid ja teise, Eesti Sot­siaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse (ESDTÜ), Uudiste toetajad. Paraku tekkis rahvuslike poliiti­kute seas kohe ka lõhe. Eduerakonna jaoks on pea­mine eesmärk (konstitutsiooniline monarhia ) saa­vutatud, sotsialistide arvates on võitlus aga alles algamas.
Erimeelsuste ületamiseks ja ühiste sihtide välja­töötamiseks kutsusid eesti seltsid 27. novembriks 1905. Tartusse kokku esimese üle-eestimaalise rah­vaasemike koosoleku. Kohale saabus umbes 800 valdade, linnade ja seltside esindajat. Saadikute va­hel puudus üksmeel, mistõttu juba koosoleku juha­tuse valimine ajas kongressi lõhki ning toimus kaks iseseisvat koosolekut. Jaan Tõnissoni juhtimisel Bürgermusse seltsi saalis koos olnud rahvaesinda­jad jäid oma otsustes suhteliselt tagasihoidlikuks nõudes Eesti alade ühendamist ühtseks rahvuskubermanguks, baltisakslaste eesõiguste piiramist ning riigimaade jagamist rahvale. Seevastu ülikooli aulas Jaan Teemanti juhatusel koosolekut pidanud saadikud nii vähesega ei leppinud. Aulakoosolek nõudis valitsuse korralduste boikoteerimist, nekrutikohustuse eiramist, maksude tasumisest loobu­mist, seniste omavalitsuste laialisaatmist ja revolut­siooniliste komiteede loomist, riigi-, rüütelkonna- ja kirikumaade jagamist rahvale ning sõjaväe ja po­litsei asendamist relvastatud rahvamiilitsaga. Aulakoosoleku otsused pälvisid laialdase heakskii­du ja ülirevolutsioonilised meeleolud levisid üle kogu maa.

27. Aasta 1917

Veebruarirevolutsioon

1917. aasta alguseks oli Esimene maailmasõda viinud Venemaa krahhi äärele. Majandust õõnestas inflatsioon , valitses terav puudus kütusest, toiduainetest ja tarbekaupadest, transpordisüsteem ei toiminud. Sõjavägi oli kaotamas võitlusvõimet, rohkem kui poolteist miljonit sõdurit lahkus omavoliliselt rindelt. Kasvasid sõjatüdimus ja umbusaldus valitsuse vastu, tugevnesid äärmuslikud meeleolud, kõneldi paleepöördest ja keisri kukutamisest.
Veebruari lõpul Petrogradis vallandunud toitlusrahutused kasvasid kiiresti üle revolutsiooniks. Mässu mahasurumiseks pealinna saadetud sõjaväeosad läksid üle rahva poolele. Keiser loobus troonist ja Venemaast sai vabariik. Võim läks Ajutise Valitsuse kätte, kes üritas suunata Venemaad demokraatlikule arenguteele. Valitsuse suutlikkust vähendasid aga pidevad konfliktid tööliste ja soldatite saadikute stiihiliselt tekkinud nõukogudega.
Nõukogudes olid juhtpositsioonil pahempoolsed ( esseerid , enamlased , vähemlased), kes üksnes talusid Ajutist Valitsust ning püüdsid haarata enda kätte üha suuremat võimu. Eriti mõjukaks muutus Petrogradi nõukogu, millest kujunes tõsine vastukaal keskvõimule.
Eestisse jõudsid teated impeeriumi pealinnas puhkenud rahutustest 2. märtsil, põhjustades Tallinnas ülelinnalise streigi ja 20 000 osavõtjaga miitingu. Kõnedest üles köetud miitingulised suundusid punalippude ja mässulaulude saatel poliitilisi vange vabastama. Paksu Margareeta juures, mis tol ajal oli vangla , tapeti vangla ülem ja paar valvurit, väravad murti lahti, vangid (sh ka kriminaalkurjategijad) vabastati ja hoone süüdati põlema. Sama kordus kõigis Tallinna vanglates . Seejärel rüüstati politsei- ja kohtuasutusi: aknad ja uksed peksti puruks, mööblist ja dokumentidest kuhjati tänavatele tuleriidad. Relvastatud madrused ja sõdurid tapsid ohvitsere ja politseinikke. Öö oli rahutu : mitmel pool loitsid tulekahjud , kostis tulistamist ja purjus jõukude lärmi. Samalaadsed sündmused leidsid aset teisteski suuremates linnades, kus oli rohkesti vene töölisi ja soldateid. Korratused likvideeriti siiski üsna kiiresti ning laiali aetud politsei asemel võttis korravalve oma õlule omaalgatuslikult loodud miilits.

Autonoomia

Revolutsiooniga avanesid uued arenguväljavaated kõigile Vene impeeriumi rahvastele. Märtsis taas-kehtestas Ajutine Valitsus Soome põhiseaduse, kuulutas välja Poola iseseisvuse ja alustas läbirääkimisi Ukrainale autonoomia andmiseks. Ka Eesti rahvuslased seadsid eesmärgiks autonoomia. Autonoomsest Eestist Venemaa koosseisus oli kõneldud juba 1905. aastal ning hiljemgi, kuid toonastes oludes polnud reaalseid samme autonoomia poole võimalik astuda.
Märtsis 1917 Tartus toimunud rahvuslaste nõupidamisel seati kokku autonoomiaseaduse projekt ja esitati see Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks. Petrogradis hakkas aga asjaajamine venima. Paljud mõjukad poliitikud ja ametnikud leidsid, et sedavõrd olulise seaduse võib anda ainult Venemaa Asutav Kogu. Kuna aga Asutava Kogu valimisedki seisid alles suure küsimärgi all, otsustasid eestlased valitsusele survet avaldada.
26. märtsil toimus Petrogradis hiiglaslik demonstratsioon. Vaid neli päeva hiljem, 30. märtsil, ilmus Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu juhtimise ajutise korra kohta. Selle järgi ühendati Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühtseks rahvuskubermanguks. Uue haldusüksuse etteotsa asus keskvalitsuse poolt ametisse nimetatud kubermangukomissar Jaan Poska .
Nõuandvaks organiks kubermangukomissari juures sai demokraatlike üldvalimiste teel moodustatud Ajutine Maanõukogu, täidesaatvaks asutuseks aga Maanõukogu poolt kujundatud Maavalitsus . Seega sai esimest korda Eesti ajaloos teoks eestlaste asualade (v.a Narva linn ja Setumaa ) ühendamine terviklikuks haldusüksuseks, mille juhtimine läks eestlaste eneste kätte.
Järgnevalt asendati kubermanguvalitsuses ja selle allasutustes töötanud vene ametnikud eestlastega ning kohalik võim anti eestlastest maakonna-komissaride ja miilitsaülemate kätte. Mai lõpul toimusid Maanõukogu (Maapäeva) - Eesti esimese parlamentaarse rahvaesinduse - valimised. Maanõukogu omakorda seadis ametisse täidesaatvat võimu teostava Maavalitsuse. Esialgu juhtis seda tuntud kooli- ja põllumees dr Jaan Raamot (1873-1927), hiljem Konstantin Päts. Suve jooksul korraldati kõigis valdades, linnades ja maakondades munitsipaalvalimised. Ühtlasi kuulutati eesti keel kogu kubermangus ametlikuks asjaajamiskeeleks ning tehti ettevalmistusi üleminekuks eestikeelsele kooliharidusele.
Samal ajal hakati looma Eesti rahvusväeosi. Algatus tuli eesti sõduritelt ja nooremohvitseridelt ning sellest haarasid kinni rahvuslikud poliitikud. Rahvusväeosade loomisega püüti saavutada mitut eesmärki: kergendada eestlaste sõjaväeteenistust, koondada nad kodumaale , tugevdada kaitset Saksa võimaliku pealetungi vastu, anda rahvuslaste juhtide käsutusse reaalne jõud ümberkorraldusteks.
Mõnda aega rahuldusid nii rahva enamik kui ka juhtivad poliitikud autonoomiaga, suvel hakati aga järk-järgult seadma kaugemaleulatuvaid radikaalsemaid sihte. Peamiselt kõneldi Venemaa föderaliseerimisest ja täieõiguslikust Eesti osariigist Vene föderatsiooni koosseisus, kuid vähemalt unistustes jõuti ka iseseisva Eesti riigi loomise mõtteni. Selle unistuse täitumiseks puudusid aga toona vähimadki eeldused.
Muidugi ei saadud läbi ilma konfliktideta. Nii näiteks süüdistasid ametist tagandatud vene ametnikud eestlasi separatismis ning vene soldatid nägid rahvusväeosade loomises eestlaste soovi ajada muulased rindele ja jääda ise tagalasse. Suurim vastasseis tekkis töörahva nõukogudega, mis üritasid kõigi vahenditega laiendada oma võimupiire. Võimuvõitlusele lisasid teravust rahvuslikud vastuolud, sest nõukogudes tooni andvad vene töölised ja sõdurid ei püüdnudki mõista eestlaste rahvuslikke sihte. Rahul ei oldud eestlastega ka Petrogradis. Mida keerukamaks muutus Venemaa olukord, seda vähem oli Ajutine Valitsus valmis tegema järeleandmisi rahvusvähemustele ning seda teravamas toonis süüdistati neid Venemaa ühtsuse lõhkumises ja revolutsioonisaavutuste hävitamises.
Lisaks konfliktidele ohustas Eesti vastset autonoomiat jätkuv Esimene maailmasõda. Kuna Ajutine Valitsus ei suutnud pidurdada armee lagunemist, otsustas Saksa väejuhatus kasutada olukorda ja sundida Venemaa sõjast väljuma. Augustis vallutasid Saksa väed Riia ja ületasid Väina jõe, mis oli viimaseks looduslikuks tõkkeks teel Eestisse. Oktoobri algul hõivas Saaremaal maabunud Saksa dessantkoondis lagunevate Vene vägede vastupanu kohtamata kogu Lääne-Eesti saarestiku. Viimasel hetkel Saksa pealetungi tõrjumiseks Muhu saarele paisatud 1. Eesti polgu allüksused kandsid suuri kaotusi vangilangenute näol.

Oktoobripööre

1917. aasta jooksul tekkis Eestis terve hulk erakondi, mis sageli üksteisega lütusid, ümber kujunesid või uue nime võtsid. Esialgu jagunesid parteid sotsialistlikeks ja rahvuslikeks. Esimesed eelistasid eestlaste rahvuslikele eesmärkidele kogu maailma sotsiaalset ümberkujundamist, teised seevastu, eitamata sotsiaalsete reformide vajalikkust , seadsid esikohale rahvuslikud huvid. Järk-järgult hakkas ka enamik sotsialiste tähtsustama rahvuslikke püüdlusi.
Rahvuslust eitaval seisukohal olid eesti poliitikutest ainult enamlased. Kuna enamlaste sihiks oli vallandada kommunistlik maailmarevolutsioon ja luua kogu maailma hõlmav uut tüüpi internatsionaalne ühiskond, siis pidasid nad rahvuslikke püüdlusi segavaks teguriks ning taunisid teravalt kõiki rahvuslikkuse ilminguid. Nii ei pidanud enamlased isegi vajalikuks luua rahvuslikku erakonda, vaid kuulusid ülevenemaalisesse parteisse.
VSDTP enamlik tiib tõusis 1917. aasta jooksul järjest tähtsamaks, kasvatades partei liikmete ja veelgi enam oma pooldajate ridu. Eestis, kus oli märtsis olnud vaid 120 enamlast, ületas nende arv oktoobriks 8000 piiri. Septembris võitsid Eesti enamlased linnavalimised Tallinnas ja Narvas, oktoobris aga saavutasid juhtpositsiooni töörahva nõukogusid ühendavas katusorganisatsioonis -Eestimaa Nõukogude Täitevkomitees.
Enamlaste edu põhines vastutustundetul demagoogial, mis ulatusliku propagandakampaania kaasabil vallutas rahvamasside teadvuse. Aastaid sõjaraskusi talunud rahvas võttis enamlaste loosungi „Maha sõda!" omaks ilma küsimata, kuidas ja millistel tingimustel oleks võimalik sõda lõpetada. Maakehvikuid paelus maa ümberjagamise lubadus ja taas ei tahetudki teada, kellelt maa võetakse ja kellele antakse. Oma osa etendas ka asjaolu, et enamlikku liikumist finantseeris salaja heldelt Saksamaa kindralstaap, kes lootis enamlasi kasutada Venemaa destabiliseerimiseks.
Oktoobris alustasid enamlased ettevalmistusi relvastatud võimuhaaramiseks Venemaal. Selleks moodustati suuremates linnades sõjarevolutsiooni-komiteed ning organiseeriti Punakaardi relvastatud salku. Peamine löök kavatseti Ajutisele Valitsusele anda muidugi pealinnas, kuid Petrogradi kõrval pöörati suurt tähelepanu ka Kroonlinnale, Helsingile ja Tallinnale. Neis linnades paiknesid arvukad relvastatud väekoondised, millest loodeti suurt abi riigipöörde teostamisel.
23. oktoobri õhtul saatis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee oma komissarid Tallinna garnisoni väeosadesse, raudteejaamadesse ja riigiasutustesse ning punakaartlased asusid patrullima linna tänavail. Esialgu sellega piirduti ning alles 26. oktoobril, mil saadi teada Ajutise Valitsuse kukutamisest Petrogradis, anti tallinlastele teada, et „pööre on täitsa korda läinud".
27. oktoobril võttis enamlane Viktor Kingissepp võimu kubermangukomissar Jaan Poskalt üle. Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Täitevkomitee tegelik otsustamisõigus oli siiski piiratud, sest kõik olulisemad otsused langetati enamlaste partei keskkomitees Petrogradis.
Järgnevalt asendati demokraatlikult valitud maakonna-, linna- ja vallaomavalitsused enam laste kontrolli all seisvate töörahva saadikute nõukogudega. Miilitsa asemel alustas tegevust enamlik Punakaart ning Eesti rahvusväeosi püüti asendada Punaarmee üksustega. Seniste kohtute asemele loodi revolutsioonilised tribunalid, mis eirasid kõiki seadusi ja lähtusid üksnes «revolutsioonilisest südametunnistusest".
Kiiresti kujunes välja ühe partei diktatuur. Enamlased piirasid oma poliitiliste vastaste tegevusvabadust, keelustasid nende koosolekuid, sulgesid ajalehti, vangistasid juhte. Ammu päevakorras seisnud Eesti Asutava Kogu valimised katkestati 1918. aasta jaanuari lõpul - pärast seda, kui selgus, et enamlased ei saavuta Asutavas Kogus absoluutset enamust . Samal ajal kehtestati kogu Eestis piiramisseisukord ning algas baltisakslaste ja eesti rahvuslaste ulatuslik arreteerimine.
Majandusreformid algasid pankade riigistamisega. Peagi jõudis järjekord tööstusettevõtete, suuräride, hotellide ja restoranide kätte ning algasid ettevalmistused elamute natsionaliseerimiseks. Kogu maa kuulutati riigi omandiks, mõisnike maavaldused konfiskeeriti, kuid maad ei antud kehvikutele, vaid mõisatest püüti moodustada sotsialistlikke suurmaj andeid mõisamoonakatest koosnevate komiteede juhtimisel

28. Iseseisvumine

Venemaast lahkulöömine

XX sajandi algul olid iseseisvast Eesti riigist kõnelnud üksnes vaimuhaige luuletaja Juhan Liiv ja Pariisis tegutsev pagulane Andres Dido . Eestis tervikuna polnud poliitiline mõtlemine veel omariiklusest unistamiseks küps. Ka 1917. aasta algul rahuldusid rahvuslaste juhid autonoomiaga ega püstitanud kaugemaid sihte. Küll aga jälgiti murelikult Venemaa nõrgenemist ja sellest tulenevat Saksa okupatsiooni ohu kasvu.
Pärast Riia langemist sakslaste kätte augusti lõpul hakati Eesti tulevikku senisest põhjalikumalt arutama. Nii leidis Jaan Tõnisson Maanõukogu koosolekul, et kuna surmani haige Venemaa ei suuda enam Eestit Saksa sissetungi eest kaitsta, siis tuleb otsida toetust Antandilt. Tõnisson arvas , et Saksamaaga sõjajalal olevad lääneriigid võiksid soostuda neutraalse Balti puhverriigi loomisega Venemaa ja Saksamaa vahele. Esialgu jäi Venemaast lahkulöömine pelgaks fantaasiaks, kuid leidis järk-järgult laiemat kõlapinda. Poliitikute seas kõneldi mitmesugustest kavadest: Balto-Skandiast, Eesti-Soome unioonist, Eesti-Läti kaksikriigist jms.
Oktoobripööre süvendas veelgi arusaama lahkulöömise möödapääsmatusest. Peamiseks ajendiks oli seejuures kartus, et enamlaste käivitatud ennenägematud sotsiaalsed eksperimendid võiksid lõppeda eesti rahva jaoks traagiliselt. Kardeti nii Venemaal vallanduda võivat anarhiat kui ka kodusõda, samuti Saksa vägede sissetungi. Kubermangukomissar Jaan Poska leidis, et „nüüd ei jää muud üle, kui Eesti iseseisvaks kuulutada". Muidugi tekkis kohe küsimus, kuidas seda teha.
Esimestel oktoobripöördejärgsetel nädalatel kujunes Eestis omalaadne kaksikvõim. Enamlike asutuste kõrval tegutsesid jätkuvalt Maanõukogu ja Maavalitsus ning algasid koguni ettevalmistused Eesti Asutava Kogu valimisteks. Esialgu loodetigi, et just Eesti Asutav Kogu otsustab lahkulöömise küsimuse. Kuna aga polnud selge, kas ja millal Asutav Kogu kokku saab tulla, sus langes tema ülesanne Maanõukogu õlule. Eirates enamlaste dekreeti Maanõukogu laialisaatmise kohta, kogunesid rahvasaadikud 15. novembril 1917 Toompea lossi ning võtsid kiiresti ja üksmeelselt vastu ajaloolise tähtsusega otsuse.
Maanõukogu 15. novembri otsuses öeldi järgmist: 1) Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu, 2) kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni on ainus kõrgema võimu kandja Eestis Maanõukogu, 3) Eestis kehtivad ainult Maanõukogu kinnitatud seadused. Seega tähendas 15. novembri otsus riiklike sidemete katkemist Venemaaga ja Maanõukogu muutumist kõrgeimaks seadusandlikuks võimuks Eesti pinnal. Kuigi otsuses ei kõneldud otsesõnu iseseisvumisest ega suveräänse riigi loomisest, on selles tagantjärele nähtud Eesti riikluse õiguslikku (de jure) teket.

Iseseisvuse väljakuuutamine

Kuigi enamlased ajasid veel samal päeval Maanõukogu jõuga laiali, ei tähistanud see vägivallaakt ometigi Maanõukogu tegevuse lõppu. Maanõukogu volitused läksid üle selle vanematekogule. Vanematekogu liikmed jõudsid oma illegaalsetel nõupidamistel peagi veendumusele, et lisaks Venemaast eraldumisele on vaja Eesti iseseisvus ka avalikult välja kuulutada.
Jaanuaris 1918 astuti esimesed konkreetsed sammud. Et selgitada välja teiste riikide suhtumine Eesti iseseisvusesse, saadeti Lääne-Euroopasse delegatsioon ning loodi sidemed suurriikide diplomaatidega. Esimesed vastukajad olid lootustandvad. Siseriiklik propaganda Eesti iseseisvuse kasuks leidis samuti toetajaid: rahva seas oli omariikluse idee levinud juba enne, kui poliitikud sellest avalikult kõnelema-kirjutama hakkasid. Mida selgemaks sai enamlaste sõnade ja tegude lahknevus, seda suuremaks muutus rahulolematus nendega ning seda tugevamaks kasvas veendumus oma riigi vajalikkusest.
Ebaselgus valitses vaid iseseisvuse väljakuulutamise võimaluste osas. Jätkuvalt loodeti kõige enam Eesti Asutavale Kogule, kuid jaanuari lõpul 1918 katkestasid enamlased Asutava Kogu valimised. Nüüd otsustasid rahvuslikud poliitikud kuulutada Eesti iseseisvuse välja revolutsioonilisel teel, st koostada rahvale adresseeritud manifest, milles deklareeritakse Eesti suveräänsust, ning olla valmis manifesti avalikuks väljakuulutamiseks. Avalikustamise koha ja aja suhtes jõuti järeldusele, et seda tuleb teha sel ajal ja selles paigas, millal ja kus suudetakse võim enamlastelt üle võtta. Peamised ehkki väga ebamäärased ootused seondusid selles osas ilmasõjaga. Teades, et Saksa väed valmistuvad idarindel uueks pealetungiks, loodeti, et vabariigi väljakuulutamiseks õnnestub kasutada ajavahemikku enamlaste põgenemise ja sakslaste saabumise vahel.
Saksa pealetung algas 18. veebruaril 1918 (siitpeale on kuupäevad antud uue kalendri järgi; üleminek toimus 1/14. veebruaril). Vene armee riismed eelistasid vastupanule kiiret põgenemist, enamlaste Punaarmee aga oli sakslaste peatamiseks liialt nõrk. Kahe nädalaga olid enamlased Eestist välja löödud. Suuremates keskustes - Haapsalus , Pärnus , Tartus, Viljandis ja mujal -, samuti paljudes valdades võtsid rahvuslikud jõud põgenevatelt enamlastelt võimu üle veel enne sakslaste saabumist.
Riiklikult oli väga tähtis Päästekomitee loomine. See moodustati 19. veebruaril Maanõukogu vanematekogu otsusega ning oli mõeldud tegutsemiseks erakorralistes oludes, ennekõike aga iseseisvuse väljakuulutamiseks. 3-liikmelise Päästekomitee koosseisu kuulusid tuntud ja kogenud poliitikamees Konstantin Päts, poliitikute nooremal põlvkonda esindav advokaat Jüri Vilms ning Maavalitsuses andeka organisaatori maine pälvinud arst Konstantin Konik (1873-1936).
21. veebruaril kütis vanematekogu heaks iseseisvusmanifesti („Manifest kõigile Eestimaa rahvastele") teksti, mille põhiautoriteks olid Juhan Kukk ja Ferdinand Peterson . Samal päeval tegid Päts ja Vilms katse sõita Haapsallu, et seal paikneva 1. Eesti polgu kaitse all manifest avalikult ette lugeda. Paraku jõudsid sakslased Haapsallu enne Päästekomitee liikmeid ning kavatsusest tuli loobuda . Kui järgmisel päeval ebaõnnestus ka sõit Tartusse, siis valmistati manifestist mõned koopiad ja saadeti need maakonnalinnadesse laiali, tehes kohalikele rahvuslastele ülesandeks manifest esimesel sobival võimalusel rahvale ette lugeda.
Säärane võimalus avanes esimesena Pärnus. 23. veebruaril kell kaheksa õhtul luges Maanõukogu luge Hugo Kuusner iseseisvusmanifesti teksti Endla teatri juurde kogunenud rahvahulgale ette. Päev hiljem jõuti sama teha ka Viljandis.
Tallinnas asusid enamlased ööl vastu 24. veebruari sadamas seisvatele Vene sõjalaevadele, et põgeneda Petrogradi. Varahommikul ilmusid tänavaile rahvusmeelsete sõjaväelaste, miilitsameeste ja koolipoiste relvastatud patrullid. Mitmel pool puhkesid väiksemad tulevahetused enamlaste ja rahvuslaste vahel. Järk-järgult läks suurem osa linnast rahvuslike jõudude kontrolli alla. Pärastlõunal sõitsid Päästekomitee liikmed oma salakorterist kesklinna, kus iseseisvuslaste keskuseks oli kujunenud Riigipanga hoone. Veel samal, 24. veebruari õhtul moodustati seal Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mis koosnes kõigi demokraatlike erakondade esindajatest. Peaministriks sai Konstantin Päts, tema asetäitjaks Jüri Vilms.
Samal ajal trükiti Tallinnas iseseisvusmanifesti, mille valminud eksemplarid kleebiti kohe tänavanurkadel ja kuulutustulpadele. Manifesti avaliku ettelugemiseni 24. veebruaril ei jõutudki, sest oli märksa tähtsamaid tegemisi. Näiteks tuli tõkestada enamlaste põgenemist sadama kaudu (Paksu Margareeta juures langes lahingus punastega Eesti iseseisvuse esimene ohver - Reaalkooli õpilane Lätlane Johan Muischneek), luua kontakt Tallinnale lähenevate Saksa vägedega, organiseerida korrapidamist linnatänavail ning mitmesuguste tähtsate objektide juures jms.
25. veebruari hommik Tallinnas oli pidulik: majadel lehvisid rahvuslipud, helistati kirikukelli, peeti jumalateenistusi ja kooliaktusi. Keskpäeval korraldati sõjaväeparaad, mille sissejuhatuseks luges Reaalkooli trepil seisev Ajutise Valitsuse peaminister iseseisvusmanifesti avalikult ette. Kohe pärast seda marssisid linna Saksa üksused ning Eesti, üürike iseseisvus katkes ligi üheksaks kuuks.

Saksa okupatsioon

3. märtsil Brest-Litovskis sõlmitud Vene-Saksa rahuleping jättis endised Eesti- ja Liivimaa kubermangud küll Venemaale, kuid tegelikult polnud Venemaal siinsete aladega enam asja ning kogu võim läks Saksa sõjaväelaste kätte. Kehtima hakkas sõjaväeline diktatuur.
Berliinis peeti otstarbekaks moodustada Venemaa endistest Balti kubermangudest Saksamaa koosseisu kuuluv autonoomne Balti (hertsogi)riik. Baltisakslased olid alustanud ettevalmistusi selle loomiseks juba 1917. aasta lõpul. Aprillis 1918 Riias peetud Baltimaade maanõukogu (Landesrat) koosolek, kus väheste eestlaste-lätlaste kõrval domineerisid baltisakslased, pöördus Saksa keisri poole palvega osutada abi riigi loomisel. Eestlastele lubati loodavas riigis vaid kultuurautonoomiat, nende esindajate protesti ei peetud miskiks. Balti riigi loomine jäi siiski venima, sest baltisakslaste kavad tekitasid vastuseisu ka Berliinis. Keiser tunnustas Baltimaade iseseisvust alles septembris ning hertsogi-riigi ametliku väljakuulutamiseni jõuti 5. novembril. Reaalselt ei jõudnud Balti riik toimima hakata.
Loomulikult ei tunnustanud Saksamaa iseseisvat Eesti Vabariiki. Ajutise Valitsuse ja Maanõukogu tegevust ei sallitud, rahvusväeosad saadeti laiali, poliitiline tegevus keelustati, trükisõna allutati tsensuurile, demokraatlikult valitud eestlastest omavalitsusjuhid asendati baltisakslastega, ametlikuks asjaajamiskeeleks sai saksa keel. Paljud rahvuslikud poliitikud - peaminister Konstantin Päts, Päästekomitee liige Konstantin Konik, Maanõukogu esimees Otto Strandman jt - vangistati; välismaale teel olnud peaministri asetäitja Jüri Vilms lasti Helsingis maha.
Okupatsioonivõimude omavoli tekitas küll viha, kuid otsest vastupanu polnud võimalik relvastatud sakslastele osutada. Seevastu tegutses tulemuslikult välisdelegatsioon: Eesti Vabariigi iseseisvust de facto tunnustasid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia.
Novembri algul puhkes Saksamaal revolutsioon, mis viis keisri kukutamisele ja sotsialistliku valitsuse loomisele. Uus valitsus kirjutas 11. novembril 1918 alla Compiegne'i vaherahule. Esimese maailmasõja lõpp pidi tegema lõpu ka Saksa okupatsioonile Eestis.
Rahutu oli novembri algus ka Tallinnas, kus puhkesid toitlusrahutused ning nõuti toiduainete väljaveo peatamist, okupatsioonivägede lahkumist ja kohalike omavalitsuste ennistamist. Kuna samal ajal jõudsid Tallinna Saksa revolutsiooni ideed ning Saksa sõdurid ja madrused heiskasid punalipud, sattusid võimud tõsistesse raskustesse. Olukorra normaliseerimiseks pöördusid sakslased Eesti rahvuslike jõudude poole ja andsid loa Ajutise Valitsuse kokkukutsumiseks.
11. novembril 1918 toimuski üle mitme kuu esimene Ajutise Valitsuse legaalne koosolek. Samal õhtul alustas tegevust Eesti Vabariigi esimene relvastatud kaitsestruktuur: Johan Pitka ja kindral Ernst Põdderi eestvedamisel põranda all loodud Eesti Kaitseliit . Järgnenud päevadel võtsid rahvuslased okupatsioonivõimudelt asjaajamise järkjärgult üle, esialgu küll ainult Põhja-Eestis, sest Lõuna-Eestis püsis Saksa võim kindlamalt. Lõplikult läks võim eestlaste kätte 21. novembril, vastavalt Riias sõlmitud Eesti-Saksa kokkuleppele. Päev varem oli uuesti astunud kokku Maanõukogu. Nüüdsest hakkas Eesti riiklus toimima tegelikult (de facto).
Kuid omariikluse püsimajäämine polnud ikka veel kindel, sest enamlased koondasid idapiiri taga sõjalist jõudu Eesti alade taasvallutamiseks.

29. Vabadussõda

Sõja algus

Novembrirevolutsioon Saksamaal tugevdas Vene­maa enamliku juhtkonna unistust kommunistli­kust maailmarevolutsioonist. Selle vallandamiseks oli vaja ühendada Vene ja Saksa revolutsioonilised jõud, kuid kuna ühendus Saksamaaga kulges läbi vastmoodustunud rahvusriikide, siis jäid iseseis­vad Eesti, Läti, Leedu ja Poola enamlaste plaanide­le jalgu. Enamlaste häälekandja kirjutas: „Eesti, Läti ja Leedu [—] lahutavad Nõukogude Vene re­volutsioonilisest Saksamaast. See lahutav müür tu­leb ümber lükata." Eesti idapiirile koondati üle 20 000 punaväelase, kes said käsu vallutada Narva ja Valga ning jätkata seejärel edasitungi Tallinna ja Riia suunas.
Vabadussõda puhkes 28. novembril 1918 Puna­armee rünnakuga Narvale. Pärast esimeste kallale­tungide tagasilöömist asusid Saksa väed Narvast lahkuma ning väikesearvulised Eesti üksused olid sunnitud neile järgnema. 29. novembril marssis Pu­naarmee Narva sisse.
Kuna Moskva püüdis anda sissetungile kodusõ­ja ilmet, siis kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun - enamlaste sõnul iseseisev riik. Kom­muuni iseseisvust tunnustas aga ainult Venemaa ning Kommuuni nõukogu, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt, täitis Kremlist tulevaid korraldusi. Kommuun jätkas Saksa okupatsiooni tõttu katke­nud enamlaste poliitikat, natsionaliseeriti suurette­võtteid ja panku ning moodustati põllumajandus­likke ühisettevõtteid jms. Seninägematu ulatuse ja julmuse omandas poliitiliste vastaste represseeri­mine: punase terrori tõttu kaotas elu enam kui 600 inimest.
Punaarmee kiire edasitung jätkus ka pärast Nar­va hõivamist. Üksteise järel langesid enamlaste kät­te Narva, Jõhvi, Rakvere, Võru, Valga ja Tartu. Uue aasta künnisel ähvardas oht Tallinna, Paidet, Põlt­samaad, Viljandit ja Pärnut
Eesti Vabariigi sõjalise ebaedu põhjuseks oli vastase ülekaal ja rahva meeleolu. Valitsusel pol­nud esialgu kedagi Punaarmeele vastu saata. Saksa okupatsioonivõimud olid Eesti rahvusväeosad laiali ajanud, vastalustanud Kaitseliit oli veel nõrk, sõjaväe loomist takistas relvade, laskemoona jm varustuse nappus. Rahval aga puudus usk sõjapi­damise võimalikkusesse. Ühelt poolt alahinnati en­nast ega usutud, et väike Eesti suudaks kaitsta oma iseseisvust sõjaka suurriigi vastu. Teisalt ülehinnati vastast ega mõistetud, et revolutsioonist nõrgesta­tud enamlik riik pole võrreldav sõjaeelse impeeriu­miga. Meeleolu mõjutas ka üldine sõjatüdimus, sest neli aastat kestnud Esimene maailmasõda oli äsja läbi saanud ning keegi ei igatsenud läbitehtut tagasi, ning enamlik propaganda, mis pani paljud enamlaste demagoogilisi lubadusi uskuma.
Kõige selle tõttu ähvardas Rahvaväe (Eesti sõja­väe ametlik nimetus Vabadussõja ajal) loomine läbi kukkuda. Paljud mehed ei teinud mobilisatsioonikäsust väljagi, paljud ei ilmunud teenistuskohta, paljud jooksid väeosadest laiali. Rindele jõudnudki mõtlesid peamiselt taganemisele, pahatihti piisas põgenemiseks vastase luuresalga nägemisest või paari püssipaugu kuulmisest . Tagala meeleolud polnud paremad: olukorda peeti lootusetuks, löödi käega ja lepiti saatusega, jõukam rahvas üritas Ees­tist põgeneda või võttis kõrtsides prassides elult viimast.

Murrang

Sõjalisele ebaedule vaatamata jäi Eesti riiklus püsima ja rahvas leidis eneses uusi jõuvarusid. Niipea, kui rahvuslastele sai selgeks, et keegi teine nende eest kodumaad päästma ei tule, algas vabatahtlike üksuste loomine (Kalevlaste Malev, Kuperjanovi partisanid, Skautpataljon jt). Eriti suur roll oli kooliõpilastel, kes tõttasid noorusele omase uljusega isamaad kaitsma, pidamata vanemate inimeste ettevaatlikku kaalutlemist miskiks. Muutus ka seniste kõhklejate meeleolu: enamlastes hakati nägema Vene okupatsioonipoliitika tööriista, aga poolehoidu omariiklusele suurendas valitsuse lubadus viia läbi põhjalik maareform. Positiivselt mõjutas sõja käiku ka välisabi - Eestisse saabusid Briti laevastikueskaader ja Soome vabatahtlikud - ning Rahvaväe juhtimise ümberkorraldamine. Sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatud Johan Laidoner muutis senise poolstiihilise partisanivõitluse sihipäraseks sõjategevuseks.
1919. aasta esimese nädala lahingutega pandi Punaarmee pealetung seisma ja anti enamlastele mitu valusat õppetundi. 7. jaanuaril algas Rahvaväe vastupealetung , mille põhijõuks olid soomusrongid. Hoogsate löökidega vabastasid soomusrongid koos Kuperjanovi partisanidega Tartu, Utrias maandatud meredessant tõrjus aga enamlased Narvast. Seejärel küll pealetung aeglustus, kuid 1. veebruaril hõivati pärast ägedat ja ohvriterohket Paju lahingut ülioluline raudteesõlm Valga. Samal päeval löödi enamlased välja ka Võrust ning veidi hiljem Petserist ja Alüksnest. Seega oli Eesti võõrvägedest puhastatud .
Rahvaväe edu sundis Punaarmee juhatust koondama Lõuna-Eesti piiridele senisest veelgi suuremad jõud. Need alustasid veebruari keskel uusi katseid Eesti vallutamiseks. Peamised lahingud toimusid Petseri-Vastseliina- Orava ning Haanja -Rõuge-Võru lähistel. ligi kolm kuud väldanud rasketes heitlustes õnnestus enamlastel kohati saavutada ajutist edu, kuid lõpuks jäi olukorra peremeheks Rahvavägi.
Nüüd otsustas Laidoner sõjapurustuste vältimi­seks viia lahingutegevuse Vene ja Läti territooriu­mile, kus võitluste raskus jääks Vene valgetele ja Läti rahvusväeosade kanda. Kavatsus viidi ellu 1919. aasta mais mitme üheaegse operatsiooniga. Esimese löögi andis Narva alt pealetungile läinud Vene valgete Põhjakorpus, mis tänu Punaarmee madalale võitlusvõimele ja kohalike elanike toetu­sele saavutas kiiresti ulatuslikku edu, jõudes välja Petrogradi kaitseliinideni. Kasutades vastase ridades tekkinud segadust , asus Rahvavägi pealetungi­le Kagu-Eestis, kus osa Punaarmeesse mobiliseeri­tud eestlastest Rahvaväe poolele üle tuli. Tänu sel­lele õnnestus Eesti üksustel tungida sügavale vas­tase rindesse, tõrjuda enamlased Velikaja jõe taha ja vallutada Pihkva . Veelgi edukamaks osutus löök lõuna suunas. Eesti ratsaväe sügav läbimurre Võru alt Väina jõeni (Jekabpilsini) ning sakslaste sama­aegne pealetung Riia lähistel sundisid Punaarmee põgenema ja tõid kaasa enamliku Läti Nõukogude Vabariigi hävimise.

Landeswehr’i sõda

1918. aasta lõpul välja kuulutatud Läti Vabariigil olid iseseisvuse kaitsmisega veelgi suuremad probleemid kui eestlastel. Kuna Esimeses maailmasõjas osalenud Läti kütipolgud olid astunud enamlaste teenistusse, pöördus Karlis Ulmanise valitsus abi­palvega sakslaste poole. Saksa valitsus, kartes Pu­naarmee sissetungi Ida-Preisimaale, oligi nõus lät­lasi abistama ning nii kujunes Läti kaitsejõudude tuumikuks baltisakslastest koosnev Balti Landeswehr ja Saksa vabatahtlike Rauddiviis.
Lätis tegutsevate Saksa vägede juht kindral Rüdiger von der Goltz seadis sihiks enamluse ku­kutamise Venemaal, lootes seejärel sõlmida Vene-Saksa sõjalise liidu Antandi vastu. Kuna Vene im­peeriumi äärealadel tekkinud väikeriigid olid nen­de ambitsioonikate plaanide täideviimisel üksnes tüliks, siis lasi Goltz end mõjustada nendest balti­saksa ringkondadest, kes unistasid ikka veel Balti (hertsogi)riigist. Goltzi vaikival heakskiidul korral­dasid baltisakslased Lätis riigipöörde ja kukutasid Ulmanise valitsuse. Eestis tekitasid teated Läti rii­gipöördest ärevust ja õhutasid viha sakslaste vastu.
1919. aasta juuni alguspäevadel Võnnu ( Cesis ) lähedal kohtunud Eesti ja Saksa eelosad pidanuks asuma üheskoos jälitama itta taanduvaid enamlasi, ent omavaheline vaen osutus tugevamaks. Esimes­tes kokkupõrgetes saatis edu sakslasi, kes valluta­sid Võnnu linna. Seejärel kehtestati Antandi esindajate nõudel ajutine relvarahu, kuid püsivat kokkulepet ei saavutatud ja mõlemad pooled kasutasid vaheaega uuteks lahinguteks valmistumiseks. Landeswehr’i sõja teine etapp - Võnnu lahing - algas sakslaste pealetungiga. Neli päeva kestsid ülimalt ägedad lahingud ning alles Eesti varuüksuste saabumine viis kindral Goltzi järeldusele, et operatsioon on ebaõnnestunud. Seetõttu said sakslased korralduse taanduda ning 23. juuni hommikul marssisid Rahvaväe üksused lahinguteta sisse Võnnu linna.
Eestlased nägid Landeswehr’i sõjas vihatud balti parunite avalikku sõja kuulutust. Seetõttu tekkis enneolematu sõjavaimustus. Leiti, et Landeswehr’i purustamine tähendab jäädavat vabanemist nn penirüütlite orjusest ning aitab osaliseltki tasuda sajanditepikkuse ülekohtu ja alanduste eest. Ajalehed kutsusid üles sakslasi halastamatult hävitama, paljudest väeosadest põgenesid mehed Lätimaale, et minna paruneid peksma . Sellisest suhtumisest kasvas välja ka Võnnu vallutamispäeva hilisem tähistamine võidupühana.
Võnnu alt taanduvat vastast jälitades hakkas Eesti väejuhatuse silme ees terendama Riia vallutamine . Varsti murtigi võitlusvaimu minetanud sakslaste kaitseliin Riia all läbi ning Väina jõe suudmesse ilmunud Eesti sõjalaevad võtsid linna kahuritule alla. Nüüd sekkusid taas Antandi esindajad, kelle nõudel kirjutati ööl vastu 3. juulit alla vaherahu . Lepingu kohaselt võttis Ulmanise valitsus riigi juhtimise taas enda kätte, Landeswehr saadeti enamlaste vastu, Saksa väeosad pidid aga Lätist lahkuma.

Kurss rahule

Landeswehr’i sõja ajal ja järel valitses enamlastevas-tasel rindel suhteline vaikus. Lahingud toimusid väljaspool Eestit ja neis osalesid peamiselt vene valged. Paraku taandus Loodearmee (endine Põhja-korpus) enamlaste löökide all Eesti poole ja Rahvavägi pidi üha enam võitlusse sekkuma. Kuid eesti sõdur ei tahtnud sõdida Venemaa pinnal, seda enam, et valged väljendasid avalikku põlgust Eesti vastu ja lubasid pärast enamluse kukutamist hävitada ka selle „kartulivabariigi". Tagalas kasvas sõjatüdimus, süvenesid majandusraskused ja tugevnes vasakerakondade rahupropaganda. Seetõttu tekitas Vene valitsuse ettepanek alustada rahuläbirääkimisi elavat huvi. Septembri keskel toimunud esimene Eesti-Vene kohtumine Pihkvas lõppes siiski tulemusteta.
Läbirääkimiste jätkumisele tõmbas oktoobris kriipsu peale Loodearmee pealetung, milles oli Antandi nõudel sunnitud osalema ka Eesti. Petrogradi vallutamist kavandanud vene kindralite rünnakuhoog lõppes aga enne eesmärgini jõudmist ning Punaarmee jõuline vastulöök tähistas valgete agoonia algust Võitlusvõime minetanud Loodearmee veeres kiiresti Eesti piiri poole. Sellises olukorras otsustas valitsus loodearmeelastel relvad käest võtta. See otsus vabastas Eesti küll ebameeldivast lätlasest, kuid jättis Rahvaväe taas silm silma vastu Punaarmeega.
Detsembris 1919 algasid ägedad heitlused Narva pärast. Punaarmee juhatus koondas selleks 160 000 meest ja üle 200 suurtüki, andes eestlaste kaitsepositsioonide pihta võimsaid tulelööke ja saates jalaväe rünnakule üksteisele järgnevate tihedate lainetena. Esialgu üritati vallutada linn otserünnakutega, seejärel püüti kaitsjaid tagalast ümber piirata, kuid vastase ülekaalule vaatamata jäi eestlaste kaitse püsima. Viimase meeleheitliku pingutuse Narva vallutamiseks tegi Punaarmee aasta lõpupäevil, paisates linna alla oma viimased varud. Läbimurre ebaõnnestus ning verest tühjaks jooksnud punased polgud lõpetasid pealetungi.
Samal ajal kui Narva all peeti kaitselahinguid, toimus Tartu rahukonverents. Eesti delegatsioon, mida juhtis Jaan Poska, taotles vaherahu sõlmimist, Eesti iseseisvuse tunnustamist ja idapiiri kindlaksmääramist. Piiriküsimuses puhkesid ägedad vaidlused, sest enamlased nõudsid endale kogu Setumaad ja suurt osa Virumaast. Kuid Punaarmee rünnakute nurjumine Narva all sundis Vene diplomaate järeleandlikkusele ning 31. detsembril kirjutati vaherahulepingule alla. Vaherahu hakkas kehtima 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. Sellega oli üle 5000 inimelu nõudnud Vabadussõda lõppenud.
Kuid rahukõnelused Tartus jätkusid, keskendudes peamiselt majandusküsimustele. Terve kuu kestnud vaidluste tulemusena saavutasid Eesti esindajad mitmeid järeleandmisi. 2. veebruaril 1920 alla kirjutatud rahulepingus määrati kindlaks Eestile sobilik riigipiir, Vene valitsus saatis laiali kommunistlikud eesti väeosad, Venemaa eestlased said õiguse kodumaale tulla, Eesti vabanes kohustusest osaleda Vene välisvõlgade tasumisel ja sai 15 miljonit kuldrubla Venemaa kullavarudest ning - kõige olulisem - Venemaa kinnitas, et „tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust“.