SEMANTILINE
KOLMNURK : TEEMA 1!!
1
1. LOOGIKA PÕHIREEGLID. SEMANTILINE KOLMNURK
Loogika määratlemisest
Sõna
loogika näib olevat kujunenud kreeka väljendist logik¾ tšcnh, mis tähendab mõtlemise
või
arutlemise kunsti. Kui püüda mõista, mis on loogika, siis üks võimalus on lähtuda selle sõna
kasutamisviisidest tavakeeles. Eesti keelt kõneldes saab sõna
loogika Kasutada erinevates
tähendustes:
• sündmuste, asjade või süsteemide loogika, s.o sisemine korrapära, mis võimaldab
sündmustest, asjadest või süsteemidest aru saada, selleks võib olla ka millegi
tööpõhimõte;
• mõtlemise loogika, s.o mõtlemises esinev korrapära, mis võimaldab teha järeldusi, sh
selliseid, mida varem ei teata;
• teksti või jutu loogika (loogilisus), see iseloomustab lisaks mõtlemise loogikale (mida
kõne väljendab) ka seda, kui süsteemselt kõnelejal õnnestub oma mõtteid väljendada;
• loogika kui teadus (õpetus, filosoofia vms), mis uurib keeles väljenduva mõtlemise
kõige olulisemaid
aspekte .
Meie tähelepanu keskendub loogikale kui teadusele või õpetusele ning sellega on seotud ka
kõne
ja mõtlemise loogika. Mitteloogiku jaoks on loogika vajalik eelkõige arutluste teostamiseks,
jälgimiseks ning kontrollimiseks. On olnud aegu, mil loogika
väiteid peeti maailma kohta
käivateks. Nii
arvas Aristoteles ja nii
usuti väga sageli ka keskajal. Tänapäeval mõistetakse
loogikat ikkagi pigem kui õige arutlemise uurimise teadust.
Loogika on teadus (õpetus) meetoditest ja printsiipidest, mida Kasutatakse õige ja ebaõige
arutlemise (järeldamise) eristamiseks.
„Eesti entsüklopeedias" on loogika defineeritud kui teadus õigest mõtlemisest, selle
vormidest ja struktuuridest. Mõtlemise vormide all peetakse harilikult silmas mõisteid, otsustusi ja
järeldusi (lõppjärelduseni viivaid arutluskäike).
Paraku pole tänaseks teada meetodit, mis võimaldaks oma mõtteid vahetult teistele üle
kanda. Loogika vahetu uurimisobjekt on keeles väljendatud mõtlemine, nt keeles väljendatud
mõisted, otsustused ja mõttekäigud.
Traditsioonilises loogikas järgitakse Aristotelese eeskujul tõe vastavusteooriat ehk
korrespondentsiteooriat:
väide on tõene, kui selle sisu vastab tegelikkusele. Väide on väär,
kui
selle sisu ei vasta tegelikkusele. Mida võiks tähendada tegelikkusele vastamine, on pigem
filosoofia kui loogika küsimus. Seda võiks püüda selgitada nii: väitlause on tõene, kui selle
lausega
kirjeldatakse seda, mis tegelikult toimub. Nt väitlause ,,Väljas paistab päike" väljendab
otsustust,
väidet ja ühtlasi propositsiooni, mis on tõene parasjagu siis, kui väljas
tõepoolest paistab
päike.
Selline arusaam on loogikaga alustamiseks piisavalt hea lähtekoht.
Loogiliselt õige (formaalselt kehtiva) arutluse käigus saame tõestest eeldustest paratamatult
tõese tuletise (lõppjärelduse). Loogika püüab leida reeglite komplekti, mille
järgimine tagab
arutluskäigu kehtivuse. Formaalselt kehtiv arutlus ei taga tõest tuletist, kui vähemalt üks
eeldustest on väär. Sel juhul öeldakse, et arutlus on formaalselt kehtiv, aga sisuliselt ebaõige.
2
Põhilised loogikaseadused ( printsiibid , aksioomid või reeglid) Loogika peaks kasutajale andma printsiibid, mille abil saab eristada õiget ja ebaõiget arutlust.
Neid printsiipe nimetatakse erinevates
allikates erinevalt, kõige levinumad nimevariandid on
loogika aksioomid, põhireeglid või seadused. Traditsioonilises loogikas tuuakse esile neli
loogika
põhiseadust.
Samasusseadus (principle (law) of identity , ld
principium (lex) identitatis): ühes ja samas
arutluses
peab kõiki väljendeid (
märke , sõnu,
fraase ja
lauseid ) Kasutama ühes ja samas tähenduses.
Lihtsamalt:
ühe arutluse vältel ei tohi märkide, sõnade ja fraaside tähendused muutuda.
Muutuva tähendusega
väljend või väitlause libiseb arutluse haardest välja ja võib arutluse
muuta ebajärjekindlaks, sest arutlejad ei pruugi tähenduse muutust tähele panna. Võib
tunduda, et
arutlus on sel puhul vasturääkiv: sama väide on kord väär, kord tõene. Seetõttu on vahel
arvatud,
et samasusseadus tuleneb vasturääkivusseadusest. Kuid sel reeglil võib siiski olla
omaette tähendus: identsuse nõue tagab, et arutlus oleks üldse võimalik. Reeglit näib olevat lihtne
järgida,
kuid niipea, kui arutlus omandab mingi sisu, tekivad ka probleemid, sest alati pole ilmne,
millal on
tegemist samasusega ja millal mitte: tähenduste samasuse küsimus võib asenduda objektide
samasuse küsimusega.
Vastuolu vältimise seadus ehk vasturääkivusseadus
(law of contradiction, ld
principium
contradictionis): ühes ja samas arutluses ei tohi ükski väide olla korraga tõene ja väär.
Kui mingis arutluses peetakse tõeseks kaht väidet, millest üks jaatab seda, mida teine eitab,
siis öeldakse, et arutlus on
vasturääkiv, või ka nii, et arutlus on
vastuoluline . Vastuolu
vältimise
seadus keelab vasturääkivad (vastuolulised)
arutlused . Seadust saab väljendada ka lihtsamalt:
ükski väide ei saa olla iseendaga vastuolus . Seda seadust on peetud kõige tähtsamaks, kui
mitte ainsaks loogikaprintsiibiks. Kui arutelus tekib vastuolu (
vasturääkivus ), siis sellise
arutelu
abil tehtud lõppjäreldus ei ole usaldatav, see võib tõestest eeldustest hoolimata olla juhuslikult
väär
või juhuslikult tõene.
Välistatud kolmanda seadus (principle (law) ofthe exduded third or middle , ld
principium
exclusi
tertii või
tertium non datur): iga väite puhul on tõene kas väide ise või selle
eitus ning
kolmandat
võimalust ei ole.
Loogika õpetamise kogemus näitab, et mõnikord ei suudeta vastuolu vältimise seadusel ja
välistatud kolmanda seadusel vahet teha. Oluline erinevus on see, et vastuolu vältimise
seaduse
põhjal ei saa väide ja tema eitus korraga tõesed olla, välistatud kolmanda seaduse põhjal ei saa
nad korraga väärad olla. Välistatud kolmanda seadus on eraldi kasulik kas või nt
vastuväitelise
tõestamise jaoks: kui saame näidata, et väite eitus pole tõene, peab väide ise tõene olema.
Traditsioonilises ja vahel ka filosoofilises loogikas lisatakse eeltoodud kolmele põhireeglile
mõnikord veel neljaski loogika põhireegel.
Küllaldase aluse seadus (principle of sufficient reason , ld
principium rationis
sufficientis): ühtki väidet ei saa pidada tõeseks ega vääraks ilma küllaldase aluseta.
Selle seaduse autor on G. W. Leibniz (
1646 -1716). Seaduse kuuluvus traditsioonilisse
loogikasse on vaieldav, sest kolm esimest reeglit käivad vaid mõtlemise kohta, kuid küllaldast
alust
tuleb otsida väidete sisuga seotud asjaoludest, mitte mõtlemisest.
3
Loogikaharudest
Võib
vaielda , kas loogika on tervik, mis jaguneb loogikaharudeks, või on olemas perekond
erinevaid loogikaid, mida saab kokku võtta üldnimetuse
loogika alla. Võib-olla on siiski
ülevaatlikum rääkida loogikaharudest kui loogikate kimbust. Loogika hargnemist on eri
allikates
käsitletud erinevalt. Meie võtame aluseks S. Haacki ,,Loogika filosoofias" esitatu,
mille
eeskujul saab loogikat jaotada
traditsiooniliseks,
klassikaliseks ja
mitteklassikaliseks.Ajalooliselt
oli esimene loogika Aristotelese loogika, mis arenes edasi nn traditsiooniliseks loogikaks.
Traditsiooniline loogika koosneb peamiselt aristotellikust süllogistikast ning sellega seotud
väite- ja mõisteõpetusest. Traditsiooniline loogika on tänapäeval taandunud lausearvutuse ja
predikaatarvutuse ees, mis on arvutuslikult võimsamad kui traditsiooniline loogika.
Klassikaline loogika on
lausearvutus ja
predikaatarvutus . Mõneti lihtsustatult võib öelda, et
traditsiooniline loogika on mõisteloogika ja klassikaline loogika on predikaatarvutus ehk
predikaatloogika , kuna lausearvutus on esitatav predikaatarvutuse
osana .
Klassikalises loogikas
on väljend
lause sama tähendusega, mis
propositsioon (väitlause sisu, mis pole seotud
konkreetse keele või ütlemisviisiga). Klassikalises loogikas järgitakse loogika kolme esimest
põhiseadust ning jäetakse välja küllaldase aluse seadus, sest klassikaline loogika ei käsitle
propositsioonide ning maailma vahelisi
seoseid .
Mitteklassikaline loogika jaguneb omakorda
üldistatud loogikateks (nt modaalloogika,
eroteetiline loogika jt) ja nn
hälbinud loogikateks (intuitsionistlikud loogikad, kvantloogika
jt).
Üldistatud loogikad lähtuvad peamiselt küll klassikalisest loogikast, kuid loobuvad mõnest
loogika põhireeglist (nt hägusloogikas modifitseeritakse arusaama lause tõeväärtusest ning
loobutakse vasturääkivusseadusest ja välistatud kolmanda seadusest) või
lisavad täiendavaid operaatoreid (nt modaalloogika). Hälbinud loogikad hälbivad klassikalisest loogikast,
uurimaks
argimõtlemisele vähe arusaadavaid keerukaid probleeme, nt
kvantmehaanika loogikat.
Käesoleval loogika kursusel käsitletakse
pikemalt traditsioonilist ja
klassikalist loogikat ning
tutvustatakse
mõningaid mitteklassikalisi loogikaid ja argumentatsiooniteooria elemente.
Allpool peetakse kinni asja esitatud loogikajaotusest, ent see pole alati kooskõlas teiste
eestikeelsete loogikamaterjalidega. Näib, et
väljend formaalne loogika on eesti keeles
tänapäeval
ebamäärase tähendusega. Allpool Kasutatakse seda
väljendit ainult laiemas tähenduses: nii, et
see
vastandub informaalsele või dialektilisele loogikale.
Semantiline kolmnurk
Rääkida saab nii füüsilise maailma
objektidest , mõtlemisse kuuluvatest objektidest (nt
mõistetest) kui ka sõnadest,
kusjuures see
loetelu pole
ammendav . Tuleb vahet teha keele
tavaehk
argikasutuse ja keele ekspertkasutuse vahel. Argikasutaja tugineb naiivsele maailmapildile
(
folk theory) ja Kasutab sõnu,
järgides mingi sotsiaalse rühma tavasid. Ekspertkasutaja keel
on
oskuskeel, mis püüdleb mitmemõttelisuse vältimisele ning taotleb suuremat täpsust ja selgust,
Kasutades oskussõnu ning ranget defineerimist ja liigitamist. Väljaspool erialakonteksti on
keele ekspertkasutaja jätkuvalt argikasutaja rollis. Loogika kursusel püüame omandada keele
oskuskasutust loogika kontekstis. Traditsioonilises loogikas tuleb alustada mõisteõpetusest.
Verbaalloogilise ehk mõistelise mõtlemise üks baasoperatsioone on
abstraheerimine .
Objektid, nähtused, suhted jm kajastuvad mõtlemises
mingite mõtlemise struktuuri
elementidena, mis esindavad mõtlemises neidsamu objekte jm. Paljudel juhtudel võib
erinevaid objekte tajuda mingis olulises aspektis sarnastena või samastena, nii et kõigile neile
vastab mõtlemise mingi üksainus struktuurielement –
mõiste. Mõistest saab mõelda nii, et
sellega
haaratud objektidele kas
omistatakse mingeid omadusi või omistatakse neile mingite
omaduste
puudumine. Selline mõtlemise operatsioon on
otsustus . Mõiste, millega haaratud objektide
kohta
otsustus tehakse, on
subjekt ; subjektiga haaratud objektidele omistatava omaduse mõiste
on
4
predikaat. Mõnel juhul võib mõiste ise olla asi, millele omadusi omistatakse. Otsustust
väljendab
keeles väitlause. (Tegemist on esialgsete tutvustustavate selgitustega.
Definitsioonid järgnevad
järgmistes loengutes.)
Kõne puhul on sageli tähtis ka see, mis keeles räägitakse, mida on juba
öeldud , milline on
suhtlejate isiklik taust (nt
haridus , sotsiaalne kuuluvus jm), mis toimub rääkijate ümber (nt
lahing
või kohtuvaidlus või kevadpidu) jpm. Kõiki kõnet ümbritsevaid asjaolusid ja tingimusi
nimetatakse
kõnekeskkonnaks. Seda osa kõnekeskkonnast, mis mõjutab öeldu sisu, kuid
ei väljendu konkreetses ütluses, nimetatakse
kontekstiks. Nt lausel ,,Ma ei lähe ara“ on täiesti
erinev tähendus, kui ühel juhul on selle ütlejaks murelikku abikaasat lohutav isik, teisel juhul
aga
sõdur , keda veendakse lahingust jalga laskma. Kõnekeskkonna hulka kuuluvad ka sellised
asjaolud , mille olemasolu rääkijad ei teadvusta (nt ei pruugi nad märgata õhurõhu järsku
langemist), või asjaolu, millest nad üldse teadlikud ei ole (nt ei
teadnud skolastik midagi
radioaktiivsest kiirgusest). Konteksti hulka aga kuuluvad asjaolud, millest vähemalt üks
kommunikatsiooni osalistest on teadlik vähemalt sellisel määral, et see mõjutab tema
arusaamu
öeldava või kuulatava kohta.
Kontekst ( context ) on see osa kõnekeskkonnast, mis võib anda panuse ütluse tähendusse
kommunikatsioonis
osalejate jaoks.
Tekst (text) on suuliselt või kirjalikult väljendatud kõne. Allpool käsitleme sõnadest
koosnevaid tekste , mis on seotud lauseteks.
Tekstiga võib olla seotud teisi
väljendusvahendeid:
miimika ,
žestid , keha-keel jms, kuid need pole üldjuhul traditsioonilise loogika
objektiks .
Lause (sentence) on kommunikatsiooniühik, väikseim kõneüksus, mis väljendab sõnumit
(väidet, käsku, küsimust jne). Lause koosneb sõnadest, kusjuures sõnad võivad olla seotud
fraasideks (sõnaühenditeks). G.
Frege järgi ilmneb sõnade tähendus vaid lause kontekstis.
Traditsioonilises loogikas käsitletakse peamiselt väitlauseid. Väitlause väljendab tõest või
väära
väidet (mis jaatab tõest või väära propositsiooni) ning seetõttu saab öelda ka lause kohta, et
see
on tõene või väär. Loogikas peetakse tavaliselt silmas väitlause mõtet, seda väidet, mida öelda
taheti, mitte lauset sellisena, nagu ta öeldi koos lause kuju ja ütlemisviisiga: huvi tuntakse
peamiselt lausete sisu vastu, mida püütakse käsitleda puhastatuna konkreetsest ütlemisviisist
ja
keelest, st väidete vastu, mis jaatavad propositsioone.
Sõna (word) on traditsioonilise loogika objektiks siis, kui see on mõiste või mõistetevahelise
seose
keeleline väljendusvorm. Seost väljendavad sõnad võimaldavad lauseid koostada, nt
,,on" või ,,ei ole" ei pea väljendama olemise mõistet, vaid aitavad koostada jaatava või eitava
lause. Mõnikord väljendab mõistet keeles mitmest sõnast koosnev/raas. On sõnu, mis ei saa
iseseisvalt, ilma fraasis osalemata, mõisteid väljendada, ja sõnu, mis jäävad peaaegu alati
väljapoole traditsioonilise või klassikalise loogika huvisfääri, nt
Juhhei!. Sõna mida saab
kasutada
mõiste väljendamiseks ilma teisi sõnu Kasutamata, nimetatakse
kategoremaatiliseks
(categorematic
word). Sõna, mida saab mõiste väljendamiseks kasutada üksnes koos mingi teise sõnaga,
nimetatakse
sünkategoremaatiliseks (syncategorematic word).
Kategoremaatilised on
nimisõnad (substantive), asesõnad (pronoun), omadussõnad (adjective)
ja
kesksõnad (participle). Kaks viimast saavad üldjuhul olla väites vaid predikaadi rollis. Kui
nad esinevad
subjektina, tuleb neile juurde mõelda
nimisõna , mis on lausest välja jäänud. Nt
inimene
(nimisõna),
tema (
asesõna ),
valge (
omadussõna ),
kahtlev (
kesksõna ). Allpool näeme, et kaht viimast
subjektina
kasutades märkame väljajättu ja peame sageli selguse mõttes juurde
lisama nimisõna, võttes
selle
kontekstist või juurdemõeldavast kontekstist, nt ,,kahtlev" vajab enda kõrvale nimisõna, olgu
see
siis ,,inimene", ,,
kohtunik " või ,,hobune". Määrsõnad
( adverb ), kaassõnad ehk ees- või
tagasõnad
( preposition and postposition), sidesõnad
(conjunction) ning hüüdsõnad
(interjection) on
sünkategoremaatilised. Neid saab subjektidena kasutada üksnes siis, kui nad esinevad sõnade
nimetusena, nt lause ,,Millal“ on ajaline
määrsõna .
5
C. K. Ogden ja I. A.
Richards illustreerisid sõna, mõiste ja objekti vahekorda semantilise
kolmnurgaga, mille iga nurk kujutab ühte kolmest sfäärist:
Mõtlemine: MÕISTE (tähistatu), nt 'kivi', 'raske'
Kõne (või kirjatekst):
Tegelikkus (võib olla ka kujuteldav)
SÕNA,
FRAAS (TERMIN, tähistaja, OBJEKT, asi (
referent , osutus,
sümbol, mõisteväljend), nt "kivi", osutatu), nt kivi kui asi,
"kamakas", "
stone ", "raske" omadus olla raske.
Semantiline kolmnurk. Katkendjoon kajastab seisukohta, et sõna ei osuta (
viita )
objektile mitte otseselt, vaid
mõistetesüsteemi kaudu. Mõtlemine võib käsitleda ka kujuteldavaid objekte, sel juhul
viitavad mõisted (ja mõistete
kaudu ka sõnad) kujuteldavatele objektidele. Lisaks on võimalik, et sõna ise on mõtlemise
objektiks, ning seegi,
et kõnes räägitakse mõistest kui mõtlemise elemendist. Mõisteväljendit nimetatakse terminiks.
Loogika järjekindlaks esitamiseks peab toetuma mingile filosoofilisele maailmapildile.
Traditsiooniline loogika on sündinud Aristotelese filosoofilise loogikana. Rohkem kui kahe
aastatuhande jooksul nähti loogikas vahendit, mis ütleb midagi maailma kohta ning tegeleb ka
õige
mõtlemise reeglitega. Keskaja lõpul peeti Aristotelese
filosoofiat heaks aluseks n-ö
tervemõistuslikule maailmapildile. Tänapäeval ei tundu Aristotelese filosoofia enam kõikides
küsimustes tervemõistuslik. Ent traditsioonilist loogikat võiks püüda esitada ikkagi
võimalikult lähedasena tänapäevasele rahvateooriale. Loogikat võib üles ehitada ka mingist
teistsugusest maailmapildist lähtudes. Kui mõistetest rääkida, siis võib nt pidada mõisteid
reaalselt
eksisteerivateks objektideks või jumala mõteteks või mõlemaks või fiktsioonideks vm.
Allpool võtame kokkuleppeliselt omaks järgmised filosoofilised pidepunktid.
Maailm
eksisteerib reaalselt (
metafüüsiline realism ),
see on tunnetatav (epistemoloogiline realism),
tõega
on tegemist siis, kui meie seisukohad on kooskõlas tegelikkusega (tõe vastavusteooria),
ning
inimene on võimeline neid seaduspärasusi mingil määral
õigesti tunnetama , tema
teadvuses
peegelduvad need loogikareeglitena (
normativism ) ja loodusseadustena (teaduslik realism).
Selline maailmavaade on kaunis heas kooskõlas ,,terve mõistusega" ning sobib arvatavasti
enamikule keele argikasutajatest. Väljaspool filosoofiat peab väga harva põhjendama, miks
me just
sellise positsiooni
valisime . Veelgi enam, hoopis teiste positsioonide hoidjad peavad argielus
oma arusaamu põhjendama ning enamasti see neil ei
õnnestu .
Tähendustest
Sõnade tähendusi
otsides jääb mõnikord kahe silma vahele, et tähendused võivad olla ka
teistel
keelelistel väljenditel, mitte üksnes sõnadel. Tähendused võivad olla terviktekstil, lõikudel,
üksikutel
lausetel ja morfeemidel. Et mõista mõisteid ja nende väljendamist, tuleks meil keskenduda
sõnade
tähendusele. Ent kas sõnadel üldse on tähendusi? J.
Locke (1632-1704) märkis tabavalt, et
sõnad on
vaid häälitsused või jooned
paberil ning need ei tähenda iseenesest mitte midagi. Sõnadel saab
olla
tähendusi vaid siis, kui keegi neile tähendused annab. H. P.
Grice on eristanud tähendusi,
mida võiks
ümber jutustada järgmiselt: 1) tähendused, mida väljendaja väljendile anda püüdis
(lausujatähendus
ehk kõnelejatähendus ehk ütlejatähendus); 2) tähendused, mida
kuulaja (lugeja) väljendile
omistab
(kuulajatähendus); 3) tähendused, mida rääkijad ja kuulajad omavahel suheldes väljenditele
sarnaselt omistavad (kokkuleppeline ehk
konventsionaalne tähendus), ja 4) semantiline ehk
sõnaraamatulik tähendus. Locke'ile toetudes näib, et
neljanda tähenduse olemasolu on
vaieldav.
6
Selle asemel tuleks võib-olla öelda, et semantiline tähendus esitab konventsionaalset
tähendust.
Lihtsuse mõttes (ja levinud tava arvestades) võime siiski rääkida keeleliste väljendite
tähendusest, ent
vajaduse korral peame olema valmis selgitama, mis tüüpi tähendusega tegemist on.
Keele abil püütakse sageli midagi öelda ka maailma kohta. Keeleline väljend ehk
keelemärk võib
osutada osutusele
( reference ), st tegeliku või kujuteldava maailma
entiteedile ehk
olemile
(asjale, isikule,
nähtusele, suhtele jms), mille kohta ta käib. Väljendi ja objekti vahelist suhet nimetatakse
osutamissuhteks. Suhted sõnade vahel pole samad, mis suhted mõistete vahel, millele sõnad
viitavad,
suhted mõistete vahel pole samad, mis suhted olemite vahel, mis neile mõistetele vastavad. Nt
nägemise kaudu rohelisena tajutav leht ei ole tajumises enam leht, vaid tajumus, ja pole ka
mõtlemises
enam leht, vaid mõte lehest. See mõte pole roheline ega ole nähtav. Sõna ,,leht" on märkide
jada või
kuuldav helide komplekt, mille tähenduse haaramiseks peab nt oskama Kasutatud keelt.
Sõnade tähendusteks on algselt peetud just objekte, mida need sõnad
tähistavad . Hiljem on
kaldutud sõna
tähendust nägema pigem (kokkuleppelistes) mõistetes või isegi sõnaja mõiste
vahelises
suhtes. Mõnikord tehakse vahet sõna
deskriptiivse ehk denotatiivse
(denotative) ja
konnotatiivse
(connotative) tähenduse vahel. Denotatiivne tähendus on see osa sõna (termini) tähendusest,
millest sõltub, millistele objektidele ta on
rakendatav ehk milliste objektide kohta ta võib käia.
Konnotatiivne tähendus on see osa tähendusest, millest see ei sõltu. Tavaliselt
seostatakse konnotatiivse tähendusega
assotsiatsioonid ja
emotsioonid , mida sõna esile kutsub.
Kuna sõnale omistab tähenduse isik, siis sõltub see indiviidi maailmapildist, emakeelest,
ühiskondlikust seisundist ja veel paljustki
muust . Sõnale omistatav tähendus võib aja jooksul
muutuda, mõnikord lausa vastupidiseks esialgsele. Tehakse vahet kontekstiliste ja
kontekstivabade tähenduste vahel. Kontekstist sõltumatuid keeles kinnistunud tähendusi uurib
semantika , kontekstilisi tähendusi uurib
pragmaatika .
1
2. MÕISTE JA TERMIN
2.1. MÕISTE MÕISTMISEST
Paljudel juhtudel võib erinevaid objekte tajuda mingis olulises aspektis sarnastena või
samastena, nii et kõigile neile vastab mõtlemise mingi ühine struktuurielement – isiklik
mõiste.
Isikliku mõiste kujunemise võib esile tuua kaks olulist protsessi, mis täiendavad teineteist:
1) sõnade tähendused omandatakse nii, et õpitakse ära kokkuleppelised ehk intersubjektiivsed
mõisted; 2) isikul kujuneb isikliku kogemuse põhjal ning teistest sõltumatult välja isiklik
mõiste
ja siis hakkab ta seda
teistega kooskõlastama. Teise protsessi puhul võib isiklik mõiste tekkida
abstraheerimise teel, esimese protsessi puhul võib õpitud mõistet abstraheerimise kaudu enda
jaoks
täiendada .
Kui mõisteid keeles väljendatakse ja suheldakse, kujuneb välja (või täieneb) ühine
kokkuleppeline arusaam sellest, mida üks või teine mõiste peaks sisaldama.
Samade objektide
põhjal kujunenud isiklikud mõisted on nii lähedased, et neid saab
asendada üheainsa kõigile
suhtlejaile arusaadava abstraktse objektiga – kokkuleppelise mõtlemise
vormiga –
kokkuleppelise
mõistega . Keelekasutajad eeldavad, et samale kokkuleppelisele mõistele vastavad lähedased
isiklikud mõisted. Tavaliselt ei
tehta vahet isikliku ja kokkuleppelise mõiste vahel. Nii nagu
üldiselt tavaks, kasutame edaspidi väljendi
kokkuleppeline mõiste asemel lihtsalt väljendit
mõiste
ning kui jutt on isiklikust mõistest, siis kasutame väljendit
isiklik mõiste.
Isiklik mõiste on mõtlemise vorm, mis koondab oluliste tunnuste sarnasuse põhjal üheks
abstraktseks tervikuks tajutud või kujuteldavaid objekte, nähtusi, suhteid jms.
Tunnus (characteristic) on
omadus (property), mille poolest asjad ja nähtused võivad
sarnaneda või erineda.
Tunnuseid kombineerides saame eristavad tunnused, mille järgi me
tunneme objekti teiste
objektide hulgast ära ja suudame seda teistest objektidest eristada. Erinevate tunnuste alusel
võib
samade objektide põhjal välja kujuneda ka mitu erinevat mõistet, nt kolme ühel
tasapinnal paikneva
sirglõigu ühendamisest tekkivate
kujundite hulga põhjal võib tekkida mõiste ,,kolmnurk“ ja
võib
tekkida ka mõiste ,,kolmkülg".
D3.1.
Mõiste ( concept , ld
conceptus) on suhtlemise vahendusel moodustunud
kokkuleppeline
abstraktne objekt, mis esindab suhtluspartnerite lähedasi isiklikke
mõisteid samade objektide, nähtuste, suhete jms kohta samade tunnuste alusel.
Mõistet väljendab keeles sõna või fraas (
sõnaühend ) –
mõisteväljend, mida nimetatakse
tavaliselt terminiks või ka termiks (viimast väljendit kasutavad peamiselt keelefilosoofid).
D3.2.
Termin (mõisteväljend,
term ) on sõna või fraas, mis mõistet kokkuleppeliselt
väljendab ning
viitab ka selle mõistega haaratud objektidele.
Mõisteväljend väljendab mõistet. Termin viitab mõistele ja mõistega haaratud objektidele. Nt
sõna ,,kivi" on mõisteväljend, mis viitab mõistele ,,kivi" ja ka igale üksikule kivile. Mõiste on
mentaalne (mõtlemisse kuuluv), abstraktne (lõppkokkuvõttes saadud abstraheerimise
tulemusena, mittemateriaalne), universaalne (haarab kõiki võimalikke objekte, millest mõistet
abstraheerida saab), põhitunnustega (olemuslike omadustega) ning püsiv (ei muutu mõistega
haaratud objektide muutumisel).
Termin on üldkasutatav ja väljendab
keeleliselt seda, mida isik mõistega mõtleb. Sinna
kuulub isiklik mõiste ja arusaam kokkuleppelisest mõistest, nt
koerte puhul võivad teised
isikud
koerte kohta rohkem või vähem teada, kuid on olemas mingi kokkuleppeline
ühisosa , mida
kõik peaks enam-vähem
tunnustama , juhul kui selle kohta kasutatakse väljendit „koer“.
Argikeeles räägitakse tavaliselt kas asjadest või sõnadest, mitte mõistetest. Mõistetest
räägitakse
peamiselt siis, kui jutt on sõnade tähendustest.
2
Traditsioonilise loogika mõisteõpetuse osa saab üles ehitada vähemalt kahel viisil: 1) võtta
aluseks mõiste; 2) võtta aluseks termin.
Kummalgi käsitlusviisil on oma eelised ja puudused.
Eestikeelsetes loogikaõpikutes on levinum mõistepõhine
käsitlus :
defineeritakse ja
analüüsitakse mõisteid kui mõtlemise vorme või kui abstraktseid objekte.
Eeliseks on see, et
mõisted ei sõltu keelest ja ütlemisviisist, ent puuduseks on asjaolu, et mõisted pole füüsilises
maailmas otseselt kättesaadavad. Isik on teadlik vaid oma mõtlemisest, teiste isikute puhul on
talle antud vaid kõnes väljendatud mõtted.
Ingliskeelses loogika õpetamise traditsioonis on pikemat aega valitsenud terminipõhine
käsitlusviis: defineeritakse ja analüüsitakse eelkõige termineid kui keelelisi väljendeid. Selline
käsitlus sobib paremini kokku analüütilise (keele)filosoofiaga. Terminipõhise käsitluse
puudus on
terminite sõltuvus keelest ja ütlemisviisist, kuna sama mõistet saab väljendada
erineval viisil.
Eelis
on aga see, et terminid on konkreetselt esitatud sõnaeksemplaridena füüsiliselt kättesaadavad,
taasesitatavad ning
kontrollitavad . Nõnda võib loota, et loogika uurimisobjektid on loogikale
kui
teadusele paremini kättesaadavad. Käesoleval kursusel on valitud terminipõhine käsitlusviis.
Loogikast arusaamiseks peame järgima mingit kindlast terminisüsteemi, kuid me ei saa
nõuda, et kõik teised kasutaksid just täpselt sellist terminoloogiat.
Kokkuleppeline täpsustus, mis on kooskõlas definitsioonidega 3.1 ja 3.2:
mõiste - mõiste kui kokkuleppeline mõiste, seda ei tohi kasutada keelelise väljendi
tähenduses;
termin ( term , mõisteväljend) - mõistet keeles väljendav sõna või fraas;
erialatermin - oskussõna (oskuskeelend), tavakeeles üldjuhul lihtsalt termin;
loogikatermin -
loogika oskussõna või oskuskeelend. Väljend
oskuskeelend on üldisem kui oskussõna, sest
termin võib koosneda mitmest sõnast. Selguse huvides püütakse allpool võimaluse piires
vältida väljendi
termin kasutamist erialatermini tähenduses, selle asemel eelistatakse väljendit
oskussõna või oskuskeelend.
Erialases sõnakasutuses on vajalik, et sõna või fraas oleks võimalikult täpselt
piiritletud tähendusega. Selliseid sõnu või fraase nimetatakse
oskuskeelenditeks ehk
terminiteks või
erialaterminiteks, ingl
(technical) term, ka konkreetse eriala, nt
matemaatika terminiteks.
Termin õigusteaduses
(õigusteaduslik termin) on täpselt piiritletud juriidilise tähendusega
oskussõna või fraas. Mitmest sõnast
koosnevat terminit võib nimetada
ka. fraseoloogiliseks
terminiks.
Termin võib olla
univookne ehk ühetähenduslik ehk ühemõtteline
(univocal), ekvivookne
ehk
mitmetähenduslik
(equivocat) või
analoogiline (analogous). Univookset terminit kasutatakse
alati
täpselt samas tähenduses, ekvivookne termin võib olla kasutuses, viitamaks erinevatele
tähendustele, nt termin
suu 'pudelisuu, 'loomasuu', '
jõesuu ', ning analoogiline termin viitab
analoogsetele tähendustele, nt termin
põhjus on analoogiliselt, kuid mitte
samaselt kasutatud,
kui
ütleme, et skulptor on kuju põhjus või et libedus on kannatanu kukkumise põhjus.
Erinevaid sõnu, mis väljendavad sama mõistet, nimetatakse
sünonüümideks (synonym), nt
koer ja
peni. Samakujulisi sõnu, mis tähistavad erinevaid termineid (ja mõisteid), nimetatakse
homonüümideks (homonym), nt sõna
täht võib tähistada taevatähte või kirjatähte.
Mõiste määratleti (D3.1.) tunnuste abil. Mõistest saab mõelda nii, et sellega haaratud
objektidele kas omistatakse mingid tunnused või omistatakse neile mingite tunnuste
puudumine. Selline mõtlemise operatsioon on
otsustus. Otsustust väljendab keeles väitlause.
Põhjalikumalt käsitletakse otsustust ning väitlauset järgmises loengus. Mõistet, millega
haaratud objektide kohta otsustus tehakse, nimetatakse
subjektiks ning öeldavat, mida
omistatakse, nimetatakse
predikaadiks, mis on samuti mõiste, sest ka omadused on
abstraheerimise teel kujunenud mõtlemise vormid. Mõnel juhul võib mõiste ise olla asi,
millele
omadusi preditseeritakse.
3
Loogika kursuse ehitame üles nii, et tunnuseid omistatakse terminitele, mitte mõistetele.
Allpool tuuakse klassikaline tunnuste liigitus, mis on eriti sobiv definitsioonide
koostamiseks .
Klassikalist defineerimist käsitletakse pikemalt allpool. Selguse huvides peab siinkohal siiski
etteruttavalt selgitama, et klassikaline definitsioon võrdleb kahte terminit. Üks on see, mida
defineeritakse, (liigitermin), ning teine on üldisem termin, mille abil defineeritakse,
(sootermin).
Liigitermin viitab liigimõistele ning sellega haaratud objektide hulk on liik (ld
species ),
sootermin
viitab soomõistele ning sellega haaratud objektide hulk on sugu (ld
genus ). Nt „Koolieelik on
laps,
kes on 3-6 aastat vana“. Sootermin on
laps ning
koolieelik on liigitermin, tunnus, mille abil
defineeritakse, ehk
liigierisus , on teatud vanus.
Sootunnus on omadus, mille poolest sarnanevad kõik soomõistega haaratud objektid ja ainult
need objektid.
Sootermin on üldisem termin, millega osutatud objektide (soo ehk klassi)
hulgast püütakse määratlemiseks eristada mingit omaette osa. Kui sootermin on
laps, siis
sootunnusteks sobivad kõik lapsele olemuslikud tunnused, mida saab omistada lapsele kui
alaealisele inimesele.
Kategooria on sugu, millest üldisemat pole antud sootsiumis suudetud
leida, ning sellele viitav termin saab esineda vaid sooterminina, nt
entiteet. Aristotelese järgi
polegi olemas kategooriast üldisemat sugu.
Liigierisus (ld
differentia specifica) on tunnus, mis eristab terminit teiste samasooliste (st
sarnaste või lähedaste) terminite hulgast. Antud näites on liigierisuseks olendi vanuse
kuuluvus vanusevahemikku 3–6
eluaastat .
Liigitermin sootermini suhtes on termin, mis
rakendub objektidele, millele on
omased kõik sootermini tunnused ja lisaks ka veel liigierisus.
Liigitunnus on omadus, mille poolest sarnanevad kõik liigitermini alla kuuluvad objektid, ent
seda tunnust pole teistel
samasse lähimasse sukku kuuluvatel objektidel. Lühidalt: liigierisus
eristab liigi samasooliste hulgast. Antud näites on liigi-terminiks
koolieelik.
Sootunnuseid, sh liigitunnuseid ning liigierisust, on nimetatud ka
põhitunnusteks. Need on
liigile olemuslikult omased ja neid kasutatakse liigiterminite määratlemisel ehk
defineerimisel,
mille käigus tuuakse esile vaadeldavate objektide need aspektid, mis on ühised kõigile
defineeritava liigiterminiga ja vastava liigimõistega
viidatud objektidele. Sama objekt võib
kuuluda mõne teise mõiste alla ja sel juhul tuuakse esile teisi aspekte. Nt raudkangi võib defineerida
teatavat
tüüpi tööriistana või hoopis materjali kaudu, eristades seda nt kullakangidest.
Päristunnus (ld
proprium, attributum) on tuletatav põhitunnustest. Antud näites võiks üheks
päristunnuseks olla
alaealine, sest koolieelik kuulub alaealiste hulka.
Juhutunnus ehk juhuslik tunnus (ld
accidens) ei ole tuletatav põhitunnustest ja pole
olemuslik . Juhutunnus võib asjal olla või mitte olla. Antud näites on üheks võimalikuks
juhutunnuseks ,,
blond “.
2.2. TERMINI MAHT JA SISU
Mõiste on kõige üldisemal viisil kirjeldatav kahest
aspektist lähtudes: 1) millised on selle
mõistega haaratud objektide ühised omadused, mida mõiste hõlmab ning 2) milline on nende
objektide hulk, mida mõiste terviklikuna haarab. Termin väljendab mõistet ja viitab mõistele
ning
kõigile mõistega haaratud objektidele. Selle kohta öeldakse, et termin
rakendub kõigile
objektidele,
mida selle terminiga väljendatud mõiste mõtlemises esindab.
D3.3.
Mõiste sisu (intension, connotation) on komplekt põhitunnuseid, mida peavad jagama
kõik objektid (nähtused jm), mida see mõiste haarab, kusjuures sellist tunnuste komplekti ei
esine objektidel, mida see mõiste ei haara.
Mõiste maht (extension, denotation) on nende
objektide (nähtuste jm) hulk, millel on kõik need põhitunnused, mida mõiste hõlmab.
D3.4.
Termini maht ehk
ekstensioon (extension, denotationi) on nende objektide hulk,
millele see termin rakendub.
Termini sisu ehk
intensioon (intension, comprehension) on
kriteerium mingi objekti kuulumiseks selle termini ekstensiooni.
4
Kriteeriumi all tuleb siin mõista põhitunnuste komplekti, mille
omamise alusel saab
otsustada, kas mingi objekt kuulub antud termini mahtu või mitte. Termini sisu on samas ka
termini
tähendus – see kirjeldab, milliste omadustega objekte terminit kasutades silmas
peetakse. Termini sisu on mingi omaduste ehk tunnuste komplekt, mis peab olema igal
objektil,
millele termin rakendub.
Eesti keeles on
väljendid ,,mõiste sisu“ ja ,,mõiste maht“ tihti kasutusel ka termini sisu ja
mahu
tähenduses, kuid neid peab eristama.
Praktiku jaoks tegeleb loogika enamasti väljendatud
mõtlemise, st terminite ja väitlausetega, ning sel puhul võib olla lihtsam rääkida terminitest,
mitte mõistetest. Ent kuna kokkuleppelised mõisted on kommunikatsioonile avatud, siis on
võimalik rääkida ka (kokkuleppeliste) mõistete sisust ja mahust. Lubatud on nii mõistepõhine
kui ka terminipõhine käsitlusviis, kuid mõistete ja terminite samastamine ei ole aktsepteeritav.
Küllaltki sageli ilmneb, et termini sisu (intensiooni) kasvades sama termini maht
(ekstensioon)
väheneb ning termini intensiooni kahanedes sama termini ekstensioon suureneb. Nt
vaatleme terminite järjestust ,,asi“, „elusolend“, „inimene“, „
tudeng “, „TÜ esmakursuslane", „TÜ
esmakursuslane, kes on vähemalt 200 aastat vana“. Termin „asi“ on väga suure mahuga –
kõikvõimalikud asjad – ja väga väikese sisuga. Iga järgmise
sammuga sisu kasvab, sest
objektidele, millele termin rakendub, omistatakse täiendavaid omadusi. Iga sammuga termini
maht väheneb, kuni viimase termini mahtu ei kuulu ainsatki objekti.
Termini intensiooni nimetatakse
selgeks (dear), kui selle põhjal saab iga objekti kohta öelda,
kas see kuulub antud termini ekstensiooni või mitte. Termini selgele intensioonile vastab
ekstensioon, millel on järsud piirid
( sharp boundaries). Terminid, millel ei ole selget sisu, on
kas
mitmetähenduslikud ehk
kahemõttelised (ambiguous), st ühele terminile vastab mitu mõistet,
või
ebamäärased (obscure), st et mõistetes ei ole lõpuni kokku lepitud. Ebaselge sisuga terminite
maht on laialivalguv
( vague ), st sellel on
hägusad piirid (fuzzy boundaries).
Traditsioonilises loogikas on enamasti lähtutud arusaamast, et mõistete moodustamine ja
nendevahelised suhted peavad vastama maailma liigendusele. Selline oli ka Aristotelese
arusaam. Terminid väljendavad sel juhul
tegelikkust . Mõisted ning mõistetevahelised suhted
iseloomustavad eelkõige
tegelikkust ja alles seejärel mõtlemist, milles toimub reaalsuse
tegeliku
ülesehituse mõistmine.
Siin ja allpool eeldatakse, et maailma tegelik liigendus pole meile kättesaadav või see suisa
puudub ning mõistete moodustamine on maailma suhtes meelevaldne. See meelevaldsus ei
ole absoluutne, mõtlemine sõltub kogemusest, ent pole kindel, kas see kogemus on piisavalt
adekvaatne maailma tegeliku struktuuri mõistmiseks. Terminid väljendavad sel juhul
kokkuleppelisi mõisteid, mis antud keelt kasutaval sootsiumil maailma kohta on. Termin
,,koer“
väljendab mõistet ,,koer“ ning see haarab kõiki objekte, mida antud sootsium koerteks peab,
ning kõikidel
koertel on olemas see põhitunnuste komplekt, mis peaks olema omane
kõikidele koertele sootsiumile kättesaadava kogemuse raames.
Ülalpool esitatud termini ja mõiste käsitlus on tugevasti lihtsustatud: terminit ja mõistet ei saa
lõpuni kirjeldada vaid tunnuste abil. Ent tunnusteväliste asjaolude süstemaatiline kirjeldamine
käib
traditsioonilise loogika mõisteõpetusele üle jõu. Ka ainuüksi tunnuste kasutamine pole
probleemivaba. Mõningaid tunnuseid võib termini kasutaja mitte teada. Ka kõiki teadaolevaid
tunnuseid pole enamasti võimalik käsitleda ning tavaliselt piirdutakse selliste tunnustega, mis
on
konkreetse termini-kasutuse kontekstis olulised. Pole kindel, kas iga objekti puhul saab
teadaolevate tunnuste põhjal üheselt määratleda, kas see objekt kuulub etteantud termini
mahtu või
mitte. Nt
koera -hundi-šaakali hübriidi puhul võib olla ikkagi ebaselge, kas see on koer või
mitte.
5
Terminite sisuline võrdlemine
Igapäevases keeles esineb sageli objektide võrdlemist. Selleks peab objektidel olema ühiseid
omadusi, nt saab üks mägi olla kõrgem kui teine mägi vaid seetõttu, et mõlemal on kõrguse
omadus. Objektid võivad sarnaneda või erineda nt värvuse, välise kuju, häälekuse või mõne
muu omaduse alusel. Ka antagonistlikud võrdlused on võimalikud vaid ühise omaduse põhjal,
nt
kerge ja raske on eristuvad kaalu põhjal ning pisike ja suur
mõõtmete põhjal jne. Mõtlemise
tasandil saab võrrelda mõisteid ning see väljendub keeles terminite sisulise võrdlemisena.
Terminite sisulist võrdlemist saab määratleda nende objektide omaduste kaudu, millele
terminid rakenduvad, ent lähtuda saab ka terminitele vastavate mõistete sisulisest
võrdlemisest.
D3.5. Kui kahe mõiste sisu võrdlemisel ei ole leitud ühiseid tunnuseid, siis nimetatakse
neid mõisteid
võrreldamatuteks (incomparable, repugnant). Võrreldamatuid mõisteid
väljendavad
võrreldamatud terminid. Kui kahe mõiste sisu võrdlemisel on leitud üks või
mitu ühist tunnust, siis nimetatakse neid mõisteid
võrreldavateks (comparable).
Võrreldavaid
mõisteid väljendavad
võrreldavad terminid.
Võrreldavaid ja võrreldamatud termineid saab määratleda ka mõisteid kasutamata.
Võrreldavate
terminite mahud on ühendatavad, sest leidub kriteerium (tunnus või komplekt korraga
omistatavaid
tunnuseid)
kummagi termini mahu iga objekti kuulumiseks nende ühendatud mahtu.
Võrreldamatute terminite mahud ei ole ühendatavad, sest pole leitud kriteeriumi kummagi
termini mahu iga objekti kuulumiseks nende ühendatud mahtu (kusjuures tunnust tuleb
käsitleda
lihtsa tunnusena, nt punane, mitte ühendatud tunnusena, nt punane või kollane).
Võrreldavad terminid viitavad võrreldavatele mõistetele ning võrreldamatud terminid
viitavad võrreldamatutele mõistetele. Nt terminid ,,koer“ ja ,,
kass “ on ühendatud terminis
,,
imetaja ". Objektidel, millele terminid ,,koer" ja ,,kass" rakenduvad, on palju ühiseid
tunnuseid,
nt
selgroo omamine ning kõigi järglaste imetamine. Terminitevaheliste suhete määratlemine
sõltub
määratleja teadmistest ja oskustest. Termineid ja mõisteid saab võrrelda ainult siis, kui
nende
vahel on mingi sisuline sarnasus, vastasel juhul on need võrreldamatud. Seegi võib sõltuda
määratleja teadmistest, nt ,,siga“ ja ,,kägu“ esindasid tavakeeles
naljatamisi öelduna
võrreldamatuid asju, kuigi nad on lähemal vaatlusel täiesti võrreldavad.
Termini analüüs mahu alusel
Selle järgi, kas terminit saab rakendada ainult ühele objektile või on see rakenduv
mitmele objektile, jaotatakse terminid üld- ja üksikterminiteks. Juhul kui termin rakendub küll igale
objektile eraldi, ent neid objekte võib olla mitu, siis öeldakse, et termin
on jaotuvalt
(distributively) rakenduv mitmele objektile. Siin peab rõhutama, et neid objekte VÕIB olla
mitu,
ent neid võib olla ka ainult üks.
D3.6.
Üldtermin ehk üldterm
(general term, universal term) on termin, mille sisust tuleneb,
et seda saab samas tähenduses jaotuvalt
(distributively) rakendada mitmele objektile, nt
maja,
inimene, naturaalarv .
Üksiktermin ehk singulaarterm
( singular term) on termin, mille sisust tuleneb, et seda
terminit saab samas tähenduses rakendada ühele ja ainult ühele objektile, nt
väikseim
naturaalarv, Võru linn, põhjapoolseim punkt Maa pinnal.
Üldtermin väljendab
üldmõistet (universal concept) ning
üldmõiste mahus peab olema
vähemalt mõeldav hulk objekte, mida mõiste haarab. Üldterminit saab rakendada
paljudele objektidele, kusjuures need objektid võivad olla
tegelikud (nt kapsad), võimalikud (võivad
olemas
6
olla ja võivad ka olemata olla, nt siiriuslased) või ka võimatud (nt nelinurksed kolmnurgad).
Üldterminit saab kõnes samas tähenduses jaotuvalt kasutada mitme objekti kohta, nt
üldtermin
,,inimene“ rakendub igale inimesele. Üldtermin võib viidata mingile omadusele ja samas ta ei
välista teisi omadusi ega viita teistele omadustele. Nt üldtermin ,,punane“" rakendub kõigile
punastele asjadele, ka mu sõbra
punasele autole, ega välista, et autol puudub tagaluuk või on
nahksisu. Kui teised omadused oleks välistatud, siis ei oleks võimalik öelda ka seda, et auto
on
punane, vaid üksnes seda, et punane on punane. Ent mõtlemises võin ma abstraheerides luua
üldmõiste ,,punane“, mis haarab kõiki punaseid objekte, ja ma näen punasuse poolest neid
ühesugustena, senikaua kui need objektid on punased. Ja see mõiste jääb alles ka siis, kui
maailmas on alles üksainus punane asi või mitte ühtegi enam. Mõtlemise seisukohalt ei kuulu
mammut ja
elevant erinevatesse klassidesse ainult selle tõttu, kui palju nende esindajaid
parasjagu
elus juhtub olema. Teisiti öeldes: üldtermin võib rakenduda paljudele objektidele, ent need
objektid
võivad juhuslikult ka
puududa .
Üldtermin võib kollektiivselt (kollektiivterminina) tähistada kõiki neid objekte ühe kogumina,
millele ta rakendub. Selline termin esineb eesti keeles nii
mitmuses kui ka ainsuses. Nt
lauses „
Ninasarvik suri välja“ esineb üldtermin „ninasarvik“ ainsuses, kuid tähistab kõiki
ninasarvikuid.
Lause tähendus ei muutuks, kui see termin esineks mitmuses.
Üksikterminit saab samas tähenduses rakendada vaid ühele objektile, kusjuures see
objekt võib olla tegelik (nt Tallinn), võimalik (võib olemas olla ja võib ka mitte olla, nt
esimene
inimene, kes elab 1000 aastat vanaks) või ka võimatu (nt kõige väiksem
reaalarv ).
Üksiktermineid on püütud liigitada kaheks
liigiks :
pärisnimi ( proper name), nt ,,Jaan
Kross ",
ja
tähenduslik üksiktermin (significant singular) ehk
määratud kirjeldus ( definite description),
nt „kõige raskem inimene“. „Eesti entsüklopeedias“ defineeritakse
pärisnimi ehk prooprium
kui mingi objekti (nt inimese, inimrühma, looma, koha, eseme, asutuse) individuaalne, teda
muudest sama kategooria objektidest eristav keeleline tähis. Üldjuhul ei ole eristavus täielik,
selleks on vaja arvesse võtta ka konteksti. Näib, et see
määratlus ei võimalda tegelikult
eristada
pärisnime tähenduslikust üksikterminist. Pärisnime erinevus tähenduslikust üksikterminist
seisneb selles, et pärisnime puhul on tarvis peale üldiste keeleliste konventsioonide veel
spetsiaalset konventsiooni, mis seob nime nimetatavaga.
Esineb ka segavorme pärisnimest ja tähenduslikust üksikterminist, nt ,,Peetri isa". Esmapilgul
näib, et pärisnimi ei ütle midagi objekti kohta, mida see tähistab, nimi on vaid nimetatavat
esindav sümbol, ent paraku pole see nii: keeltes on võtteid, mis lubavad ka pärisnime kaudu
midagi objekti kohta öelda, nt mehe- ja naisenimed. Pärisnime on siiski mugav kasutada
selleks, et osutada teatud kindlale objektile, sõltumata selle omaduste muutumisest, kui vaid
seda objekti mingil
põhjusel pole ümber nimetatud, nt võib inimene oma nime vahetada. Ent
ka
siis võib seda inimest vana nimega nimetada, eriti rääkides minevikust või faktivastastest
võimalustest
Tähenduslikud üksikterminid saadakse üldterminist termini sisu täiendamise teel, lisades
termini mahu hulka kuulumise kriteeriumile täiendavaid nõudeid. Nt ,,kolmekohaline arv“ on
üldtermin ja selle mahtu kuulumise kriteeriumi (sisu) nõueteks on, et objekt peab olema
täisarv ning kolmekohaline. Tähenduslik üksiktermin ,,kõige väiksem kolmekohaline arv“
saadakse termini ,,kolmekohaline arv“
sisule täiendava nõude – arv peab olema kõige
väiksem –
lisamise teel. Sageli saab lisanõueteks kasutada ruumilisi ja ajalisi piiranguid, nagu
üksiktermini
,,Eesti praegune
president " puhul. Sellised tähenduslikud üksikterminid ütlevad midagi
objekti
kohta, mida nad tähistavad, ning üldjuhul ütlevad tähenduslikud üksikterminid tähistatava
objekti kohta rohkem kui pärisnimed. Vahetegemine pärisnime ja tähendusliku üksiktermini
vahel võib olla praktiliselt kasulik sellest hoolimata, et seda erinevust ei õnnestu täpselt
sõnastada. Kui selline eristamine ei õnnestu või pole vajalik, saab kasutada üldisemat
väljendit:
üksiktermin.
Üldtermin võib olla määratud ka üksiktermini kaudu, nt ,,Tartu linna territooriumil paiknev
7
maja" või ,,viadukt Tallinnas". Üksikterminite hulka ei kuulu terminid, mille mahus on küll
üksainus objekt, kuid see on juhuslikult nii. Tähtis on see, et väljend peab olema mõeldud
tähistama
ühtainust objekti.
Mis esindab üksikterminit mõtlemises? Mõnede
autorite arvates pole
üksikmõisteid (singular concept) olemas. Püüame võtta mõneti leplikuma positsiooni. Meid aitab
kombineeritud mõiste ehk
liitmõiste kasutamine.
Liitmõiste (combined concept) on mõiste, mis saadakse mitme mõiste
sisu ühendamisel. Liitmõistet väljendab keeles enamasti kas
liitsõna või fraas, nt ,,must kass"
väljendab liitmõistet, mille
sisus ühendatakse mõiste ,,kass“ ning mõiste ,,must“" sisu.
Mõlema
mõiste sisusse kuuluvad tunnuste komplektid summeeritakse üheks terviklikuks tunnuste
komplektiks , mis ongi liitmõiste sisu. Tähenduslik üksiktermin väljendab liitmõistet, mille
maht sisaldab taotluslikult vaid üht elementi. Nt üksiktermin ,,kõrgeim mägi maa peal“
väljendab
liitmõistet, mille sisu on summeeritud mõistete ,,maapinna objekt“ ja ,,mägi“ sisudest, lisades
juurde nõude, et ühe mäe põhitunnuse – kõrguse – põhjal tuleb välja valida kõrgeim objekt.
Termin ,,kõrgeim“ viitab unikaalsusele, kõigist omalaadseist kõrgeimale. Näib, et
tähendusliku
üksiktermini puhul võib küll üksikmõistest rääkida. Tuleks vaid täpsustada, et mõiste võib
abstraheerida ka üksikobjektist. Kui seda üksikobjekti tajutakse unikaalsena, nt ,,kõige
kõrgem
mägi“, siis on tegemist mõistega, mis haarab üksikobjekti ja teeb seda taotluslikult.
Ka pärisnimede puhul võime luua liitmõisted, mille mahuks on taotluslikult ainsana seesama
objekt, millele osutab pärisnimi. Pärisnime ,,
Lennart Meri" maht langeb kokku tähenduslike
üksikterminite „taastatud Eesti Vabariigi esimene president“, ,,Mart Meri isa“ jne mahuga.
Need tähenduslikud üksikterminid osutavad sisuliselt erinevatele liitmõistetele, ent
kirjeldavad sedasama objekti, millele pärisnimi osutab.
Definitsioonis D3.6 öeldi, et termini liigitamisel üksik- või üldterminiks tuleb kindlaks teha,
kas terminit saab rakendada ainult ühele või mitmele objektile. Kui püüda seda võtta terminite
liigitamisena mahu alusel, siis tekib küsimus, kas lähtuma peaks tegelikust objektide hulgast
termini mahus ehk faktilisest ekstensioonist või põhimõttelisest võimalikkusest, mitu objekti
saab üldse vastava termini mahtu kuuluda ehk siis potentsiaalsest ekstensioonist. Meie
valisime
teise võimaluse. Sel puhul peab arvestama juhtudega, mil üldtermin või üksiktermin ei
rakendu
ainsalegi objektile.
D3.7.
Tühitermin ehk nullterm
(empty term) ei ole rakendatav ühelegi objektile, nt
vähim
reaalarv, igiliikur , ümmargune ruut.
Faktilisest ekstensioonist lähtudes võiks tunduda, et mingi üldtermin, nt ,,elevant", muutub
üksikterminiks, kui selle maht on kahanenud üheks
elemendiks , nt siis, kui kõik elevandid on
surnud peale üheainsa. Ja kui kõik elevandid on välja surnud, siis näib, nagu oleks
üldterminist
saanud tühitermin. Faktilise ekstensiooni kasutamine pole kooskõlas loogika põhimõttega,
mille
järgi peaks loogika keskenduma oma objektide omadustele, mitte asjade juhuslikule seisule
maailmas. On vägagi vaieldav, kas termin muutub loogika mõttes teistsuguseks, kui selle
poolt
viidatavate objektide hulgas toimub muutusi.
Tühitermin ei sobi
liigituse liikmena üld- ja ükskiktermini kõrvale, sest liigituse liikmed
peavad
üksteist välistama, kuid tühitermin ise võib olla nii n-ö tühi üldtermin (nt ,,
draakon “) kui ka
tühi
üksiktermin (nt ,,esimene inimene, kes astus Päikese pinnale“). Tühitermini maht on tühi, sest
termini sisu (kriteerium objekti kuulumiseks tühitermini mahtu) esitab nõuded, millele ei
vasta
ükski objekt. Kriteeriumit muutes võib tühitermin muutuda mittetühjaks, nt kui lubada
fiktsionaalseid tegelasi, saab „draakonist“ tavaline üldtermin ning mõnes ulmeloos võib keegi
astuda Päikese pinnale. Näib, et teatud asjaoludel võib nii üldtermin kui ka üksiktermin
osutuda
tühiterminiks.
Definitsiooni D.3.7 kohaselt ei rakendu tühitermin ühelegi objektile. Seda võiks tõlgendada
natuke rangemal kujul nii, et tühitermin viitab võimatutele objektidele, kuid paraku saab
8
võimatusest ja võimalikkusest rääkida mitmes
erinevas mõttes. Tuleb vahet teha füüsilise ja
loogilise võimalikkuse vahel. Mis on füüsiliselt võimatu, võib olla loogiliselt võimalik, nt
igiliikur. Ent mis on loogiliselt võimatu, on võimatu ka füüsiliselt, näiteks kerakujuline ese,
mis on samas ka kuubikujuline.
Tühiterminile vastab mõtlemises
tühimõiste (empty concept), mille maht on tühi.
Tühitermin võib viidata tühjale üldmõistele, juhul kui mõtlemine on kujutluse teel võimeline
sellise mõiste looma, nt ,,igiliikur“", kusjuures võib ette kujutada
tervet klassi selliseid
objekte.
Igiliikur on tänapäevaste teadmiste järgi füüsiliselt võimatu, ent loogiliselt võimalik. Me
võime
tühimõiste luua liitmõis-tena, nt „ümmargune ruut“. Ümmargune ruut aga pole ei loogiliselt
ega
füüsiliselt võimalik. Liitmõiste sisus on kaks kokkusobimatut tunnust: ruudukujulisus ja
ümmargusus, üks välistab teise, ent ikkagi on ,,ümmargune ruut" samas üldmõiste, sest kui
sellised objektid eksisteeriksid, võiks neid olla mitu, nt erinevate ümbermõõtudega
ümmargused
ruudud . Tühi üksiktermin võib viidata tühjale üksikmõistele, nt ,,vähim
reaalarv“.
Terminipõhise käsitlusviisi korral võime
loobuda vastamast küsimusele, kuidas mitteolev
kellelgi mõtlemises või kokkuleppelises mõtlemises olemas on, tühitermini puhul saab lihtsalt
öelda, et tühitermin pole rakendatav ühelegi objektile. Tühitermin, mida põhimõtteliselt saab
rakendada mitmele objektile, võib muutuda mittetühjaks üldterminiks, kui vastavad objektid
tekivad. Nt termin „
reisilennuk “ oli tühitermin kuni XX sajandi alguseni, aga sellest saadik on
tegemist üldterminiga. Tühitermin „esimene
Kuule astunud inimene“ muutus mittetühjaks
tähenduslikuks üksikterminiks 1969. a ning osutab samale objektile, mis pärisnimi Neil
Armstrong , kuid „esimene Marsile astunud inimene" on siiani tühitermin.
Terminite jaotus mahu alusel võib sõltuda kontekstist ja liigitaja maailmapildist. Nt termin
,,jumal“ on polüteisti jaoks üldtermin – haarab palju objekte, monoteisti jaoks üksiktermin –
sisaldab vaid üht objekti (ja saabki
sisaldada vaid üht objekti) ning ateisti jaoks tühitermin –
ei sisalda (ega saagi sisaldada) mitte ühtegi objekti. Termini
liigitamine tühjaks või
mittetühjaks ei välista sama termini liigitamist üld- või üksikterminiks.
Terminite mahtude vahelist seost on tavaks näidata nn
Euleri diagrammide (ringide) abil.
Šveitsi
matemaatik L. Euler (1707-1783) kujutas terminit graafiliselt ringina, mille sisemus
sisaldab termini ekstensiooni, s.o objekte, millele termin rakendub. Euleri diagrammides pole
tähtis kinnise kujundi kuju: traditsiooniliselt on see ring, kuid ta võib olla ringjoone asemel
piiratud ka ellipsiga või hoopiski murdjoonega. Terminite võrdluse puhul on oluline, kas neid
esindavad
kujundid paiknevad üksteise sees või mitte ning kas nende piirjooned lõikuvad või
mitte. Kui mingit terminit esindav kujund paikneb täielikult või osaliselt teist terminit
esindava
kujundi sees, siis on nende terminite ekstensioonides ühiseid elemente.
Joonis 3.1. Terminite
K – ,,kass“ ja
M – ,,must kass“ mahtude kujutamine Euleri ringide abil.
Suurema ringi
sisu kujutab endast termini
K kogu ekstensiooni, st kõikide
kasside hulka. Väiksema ringi sisu
kujutab endast
termini (fraasi)
M kogu ekstensiooni, st kõikide
mustade kasside hulka, mis aga on samas ka
kasside hulga alamhulk.
Loogikas pööratakse suurt tähelepanu terminipaaridele, sest otsustusi väljendavad väitlaused
sisaldavad kaht terminit. Euleri ringide abil on võimalik terminipaare käsitleda
visuaalselt ülevaatlikus vormis.
9
D3.8.
Võrreldavate terminite paarid jagunevad
mahu alusel kaheks liigiks ning
kummalgi juhul käsitletakse kolme võimalust.
D3.8.1.
Ühitatavad (ehk ühisosaga) on sellised terminid, mille ekstensioonides on ühiseid
elemente (vt joonis 3.2). Sel juhul on olemas kolm võimalust.
Joonis 3.2. Euleri diagrammidega on esitatud kolm võimalust, millises suhtes saavad
ühisosaga (ühitatavate)
terminite mahud olla. Vasakul on kujutatud identsete terminite
T ja
R kokkulangevad mahud,
keskel ristuvate
terminite
Y ja M mahud ning paremal alluvussuhtes olevate terminite
O ja
M mahud. Tähised
vastavad näidetele
definitsioonis 3.8.1. Keskmisel joonisel on terminile
M vastav Euleri ring tähistatud
katkendjoonega.
Katkendjoonte kasutamine on illustreeriva tähendusega, sageli kasutatakse nende asemel
pidevaid jooni.
D3.8.1.1.
Samaste ehk
identsete (identical) terminite mahud langevad täpselt kokku.
(Nt
T – täisnurkne
rööpkülik ;
R – ristkülik.)
D3.8.1.2.
Ristuvate (overlapping) terminite mahud langevad osaliselt kokku - nad
sisaldavad oma mahtudes ühiseid objekte, ent kummagi termini mahus on lisaks veel objekte,
mis pole ühised. (Nt
Y – üliõpilane; M –
muusik .)
D3.8.1.3.
Subordinaarsed ehk alluvussuhtes olevad terminid:
alluv (subalternate) ja
allutav (superalternate) termin. Kõik alluva termini mahtu kuuluvad objektid kuuluvad ka
allutava termini mahtu, ent allutava termini mahus leidub objekte, mis ei kuulu alluva
termini mahtu. (Nt
O –
okaspuu ;
M –
mänd , termin
M on alluv termini
O suhtes ja termin
O
on allutav termini
M suhtes.)
Alluvussuhtes olevate terminite puhul saab tarvitada kahte klassikalist
nimetust , mille
kasutamine on üsna tavaline defineerimisel. Allutava termini kohta öeldakse ka sootermin (ld
genus '
sugukond ') ning alluva termini kohta liigitermin (ld
species 'liik'). Liigitermini poolt
haaratavatel objektidel on kõik sootermini poolt haaratavate objektide tunnused ja lisaks võib
veel
teada olla ka liigierisus (ld
differentia specifica) – tunnus (või tunnused), mis eristab
liigiterminit samasoolistest (st sarnastest, lähedastest) terminitest.
D3.8.2.
Ühitamatud (ehk ühisosata) on sellised võrreldavad terminid, mille ekstensioonides
pole ühiseid elemente.
Kuna jutt on võrreldavatest terminitest, siis on nende terminite ekstensioonide kõikidel
elementidel vähemalt üks ühine tunnus. Ühised tunnused näitavad, et ühitamatud terminid on
üldistatavad ühise sootermini alla. Ühitamatute terminite paar moodustab koos ühise
sooterminiga terminite kolmiku. Sel juhul eristatakse traditsiooniliselt kolm võimalust (vt
joonis
3.3), kusjuures teine ja kolmas võimalus on esimese võimaluse
erijuhtumid .
10
Joonis 3.3. Euleri diagrammidega on esitatud traditsioonilised näited ühisosata (ühitamatute)
terminite mahtude
kohta. Vasakul on kujutatud kaasalluvuse üldjuhtum, kusjuures kaasalluvad võivad koos täita
ka kogu allutava
termini mahu. Keskel on kujutatud vastupidiste ehk kontraarsete terminite erijuhtum, selle
kujutamiseks sobib ka
vasakpoolne joonis, ent keskmisel joonisel on püütud rõhutada terminite vastupidisust.
Paremal on kujutatud
vasturääkivate terminite erijuhtum, kus
alluvad terminid täidavadki kogu allutava termini
mahu. Tähised vastavad
näidetele definitsiooni 3.8.2 alldefinitsioonides. Katkendjoonte kasutamine on illustreeriva
tähendusega, sageli
kasutatakse nende asemel pidevaid jooni.
D3.8.2.1.
Kaasalluvad ühitamatud terminid on alluvad ühele ja samale sooterminile.
(Nt allutav termin
P – puu, mille suhtes kaasalluvad on terminid
M – mänd ja
K – kask.)
Kaasalluvaid termineid võib olla rohkem kui kaks, eeltoodud näites saab lisada veel palju
kaasalluvaid termineid, nt
lepp ,
pihlakas ,
kuusk jne. Kaasalluvusest võib rääkida ka
ühitatavate
terminite puhul, kui need koos alluvad mingile sooterminile. Järgnevad kaks definitsiooni
D3.8.2.2
ja D3.8.2.3 kirjeldavad kaasalluvuse erijuhtumeid, mis on seotud vastandumisega mingi
tunnuse põhjal.
Tunnustepaari, mille abil toimub vastandatud terminite mahtude eristamine, nimetatakse
vastandtunnusteks ehk
teineteisele vastupidisteks tunnusteks. Igal objektil, millele allutav
termin rakendub, saab olla vaid üks tunnus vastupidiste tunnuste hulgast, ning võib olla ka nii,
et objektil pole kumbagi tunnust vastandtunnuste paarist. Nt liikumissuuna alusel võib
moodustada vastandpaari vasakule-paremale. Kui
liikuda vasemale, siis samas ei saa liikuda
paremale, ja ümberpöördult, ent liikuda võib ka nii, et suund pole ei paremale ega vasemale,
nt
tagasi või üles. Traditsioonilises loogikas peetakse oluliseks, kas allutava termini mahus on
objekte, millel pole kumbagi vastupidist tunnust, või pole selliseid objekte. Seda on vaja teada
nt
siis, kui allutavat terminit püütakse liigitada vastandtunnuste abil.
D3.8.2.2.
Kontraarsed ehk vastupidised terminid
(contrary opposition terms ) on
kaasalluvate terminite erijuhtum, mille korral kahe termini mahu eristamine toimub
vastandtunnuste abil ja leidub vähemalt üks allutava termini mahu objekt, mis ei kuulu
kummagi vastupidise termini mahtu. (Nt
H – huvitav raamat ja
I – igav raamat on
vastupidised
terminid, mis mõlemad on kaasalluvad termini
P – raamat suhtes. On raamatuid, mis on
keskmised, st pole huvitavad ega pole ka igavad.)
D3.8.2.3.
Kontradiktoorsed ehk vasturääkivad terminid
(conradictory opposition terms)
on kaasalluvate terminite erijuhtum, mille korral kahe termini mahu eristamine toimub
vastandtunnuste abil ja pole ühtki allutava termini mahu objekti, mis ei
kuuluks kas ühe või
teise
kaasalluva termini mahtu. (Nt
H – huvitav raamat ja
M – mittehuvitav raamat on
kaasalluvad termini
P – raamat suhtes ning need kui vasturääkivad terminid täidavad kogu
allutava termini mahu.)
11
Termini analüüs sisu alusel
Terminite analüüs sisu ehk intensiooni alusel seisneb kõikide terminite jaotamises kõige
üldisemateks klassideks ja nende klasside kirjeldamises. Ülalpool oli
juttu , et termineid saab
vastandada mingi sisulise tunnuse põhjal, mingil alusel. Seda on püütud teha ka kõige
üldisemas
plaanis, kõiki terminid käsitledes. Ükski termin ei saa fikseeritud alusel kuuluda mõlemasse
vastanduvasse klassi. See ei välista võimalust, et ühel alusel vastanduvad terminid võivad
kuuluda
ühte klassi siis, kui termineid vastandatakse mingil teisel alusel. Kõiki termineid intensiooni
põhjal analüüsides on püütud leida
vastandeid , mis oleks ka vasturääkivad, st ei tohiks leiduda
vahepealseid juhtumeid. On vaieldav, kuivõrd see on õnnestunud.
D3.9.1.
Kogutermin ehk
koondav termin ehk kollektiivtermin
(collective term) tähistab
sarnaste objektide rühma kui
tervikut , kuid ei rakendu üksikutele objektidele selles rühmas.
Koondav termin võib olla üldtermin (nt
armee , rahvas, mets), võib olla üksiktermin (nt
Kumu
kunstikogu, inimkond ) või ka pärisnimi
(nt Alpid). Koondavatele terminitele sarnanevad
aineterminid
(substantial term, nt
vesi) tähistavad aineid või nende konkreetseid koguseid,
kvantumeid ehk portsjoneid. Aineid tähistavad terminid on üksik-terminid, ainete portsjoneid
tähistavad terminid on üldterminid. Kõiki termineid, mis ei ole koondavad, võib nimetada
mittekoondavateks.
D3.9.2.
Absoluutne termin (absolute term) on termin, millega väljendatav mõiste ei hõlma
objekti suhet millegagi, nt
taim, riie. Suhteline ehk korrelatiivne
termin (relative term) on
termin, millega väljendatav mõiste hõlmab objekti suhet millegagi, nt
vend, sarnane.
Iga termin, mis pole suhteline, on absoluutne ja viitab mõistele, mille sisus pole tunnuseid,
mis
seisnevad suhtes mõne objektiga. Suhteline termin viitab aga mõistele, mille sisus on
tunnuseid, mis
seisnevad suhtes mõne objektiga. Nt termin
ema sisaldab tunnuseid, mis seisnevad ema
olemise suhtes
lapsega, ema saab olla vaid see, kellel on laps. See, et termin
taim on absoluutne, ei tähenda,
et on
tühi
universum , milles hõljub vaid mingi hulk taimi, sõltumatuna toitainetest ja valgusest.
Kogu
loogika on maailmalikus kontekstis, eeldatakse, et on olemas maailm koos paljude objektide
ja
suhetega. Absoluutne termin ei väljenda suhteid millegagi, ent see ei tähenda, et objektid,
D3.9.3.
Konkreetsed terminid (concrete term) rakenduvad objektidele (asjadele, nähtustele,
faktidele, sündmustele, isikutele, teadvuse seisunditele) omaduse või omaduste komplekti
kaudu,
mida termin väljendab ja mis objektil on, nt
taim, kolmnurk, hea, vaba, punane. Abstraktsed
terminid ( abstract term) tähistavad objektide omadusi,
olekuid ning suhteid lahutatuna
objektidest, millel need on, nt
taimsus, kolmnurksus, headus , vabadus, punasus.
Abstraktsed ja konkreetsed terminid on omavahel vastavuses, nii et igale konkreetsele
terminile
vastab abstraktne termin ja ümberpöördult, nt konkreetsele terminile
vaba vastab abstraktne
termin
vabadus. Konkreetsed terminid on enamasti üldterminid, nt
planeet, kuid võivad olla ka
üksikterminid (ja muidugi ka tühiterminid), nt
suurim planeet Päikesesüsteemis, Jupiter .
Abstraktsed terminid saavad olla vaid üksikterminid, sest vastava omaduse abstraheerimisel
saab
olla vaid üks tulemus.
D3.9.4.
Positiivne termin ( positive term) viitab mingi omaduse esinemisele nendel
objektidel, millele see termin rakendub, nt
mõttekas, tark, surelik, punane. Negatiivne termin ( negative term) viitab mingi omaduse puudumisele nendel objektidel, millele see termin
rakendub, nt
mõttetu, mittetark, surematu, mittepunane, daltonist.
12
Terminite jaotus positiivseteks ja negatiivseteks näib olevat suhteline ja vaieldav. Omaduse
puudumist võib mõnes teises kontekstis käsitleda talle vasturääkiva omaduse olemasoluna, nt
saab surematust pidada omaduseks ning surelikkust surematuse puudumiseks. Keeleline
eituse tunnus ei ole ka piisav, sest nt termin
mittedaltonist väljendab positiivset omadust,
võimet
näha värve.
Privatiivsed terminid (privative term) on sellised negatiivsed terminid, mis väljendavad
mingi omaduse puudumist objektil, millelt võiks selle olemasolu oodata, nt
pime, mille puhul
see omadus on nägemisvõime.
Veider oleks aga nt mõne bakteri kohta öelda, et see on pime,
õigeni
tundub öelda, et see on nägemisvõimetu ehk mittenägev, seega on meil tegemist
mitteprivatiivse
negatiivse terminiga. Juhul kui nt termin
loll rakendub isikule, kes suhtluse kontekstis peaks
üldjuhul olema tark, ning me peame lolluse all silmas
tarkuse puudumist, siis on õigem
liigitada
loll negatiivsete, täpsemalt privatiivsete terminite hulka.
Välistav negatiivne termin (infinite term või
indeterminate term, ld
nomen infinitum) annab
tähenduse välistamise kaudu, nt
mittepunane, mitteinimene. Välistav negatiivne termin ei
määratle midagi, see on võrdselt rakendatav nii reaalsele kui ka ebareaalsele objektile.
2.3.
DEFINEERIMINE Defineerida ei saa objekte, nt
tegelikku tooli,
ehkki selle peal saab istuda. Defineerida saab
termineid või muid sümboleid, mis väljendavad mõisteid ning võivad mõistete kaudu viidata
ka
reaalse maailma või fiktsionaalse maailma objektidele.
3.10
Termini definitsioon (
definition, ld
definitio) ehk määratlus on termini sisu
võimalikult selge ja lühike esitamine teiste terminite abil (intensionaalne definitsioon) või
termini mahtu kuuluvate objektide fikseerimine (ekstensionaalne definitsioon).
Definiendum
(ehk
defineeritav , tähistatakse
Dfd) on termin, mida defineeritakse.
Definiens (ehk
defineeriv ,
tähistatakse
Dfn) on termin(id) või väljendid, mille abil defineeritava termini intensioon
avatakse.
Kui definitsioonis ehk määratluses on
Dfd ja
Dfn selgesti eristatavad ja vastastikku
asendatavad
(neil on sama sisu ja maht), siis on tegemist ilmse definitsiooniga; teistel juhtudel on tegemist
mitteilmse definitsiooniga.
Definitsioone kasutatakse väga erinevates kontekstides ning nende esitamise eesmärk ja
esitusviis võib olla vägagi erinev. Tavapraktikas võib eristada mitmeid defineerimise tüüpe
(need ei
välista üksteist):
1)
sätestavad ehk kokkuleppelised
(stipulative 'sätestav');
2)
leksikaalsed ehk sõnavaralised
(lexical);
3) täpsustavad
(precising);
4)
teoreetilised ehk
teaduslikud (theoretical);
5) operatsionaalsed
(operational);
6) rekursiivsed
(recursive);
7) veenvad
(persuasive veenev , keelitav').
1) Sätestav definitsioon on korraldavat või deklaratiivset
laadi , sellega omistatakse mingile
terminile või sümbolile tähendus. Tegemist võib olla juba kasutuses olevale sõnale või
sümbolile
uue tähenduse andmisega või täiesti uue sõna tähenduse määratlemisega. Laialt kasutuses
oleva
väljendi võib mingis teadusharus võtta kasutusele kui erialatermini, kasutades sätestavat
definitsiooni. Nt:
Mittekasvavat või mittekohanevat funktsiooni nimetatakse monotoonseks.
Sätestavalt määratletakse ka märk või sümbol. Nt aritmeetikas tähistab märk „+" liitmistehet,
kuid selle asemele saaksime põhimõtteliselt defineerida mis tahes sümboli. Õigusaktides
13
kasutatavad legaaldefinitsioonid on sätestavad.
Legaaldefinitsioon on
juriidilise termini
ametlik määratlus, õigusaktis sisalduv definitsioon, mille eesmärk on määratleda sõna või
väljendi tähendus selle õigusakti raames, kusjuures väljendi tähendus võib üldkeelsest
tähendusest erineda. Nt:
Kelmus on varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt
ebaõige
ettekujutuse loomise teel. (KarS § 209.) Teose autoriks on füüsiline isik või füüsilised isikud,
kes on
selle teose loonud. (Autoriõiguse seadus § 28 lg 2.) Legaaldefinitsioon võib kehtida kas kogu
õigussüsteemi ulatuses või ainult selles õigusaktis, kus seda seletatakse. Selline
kitsendus eristab legaaldefinitsiooni
teaduses kasutatavatest definitsioonidest, kus enamasti taotletakse
üldkehtivust või kehtivust mingi teadusala ulatuses.
2) Leksikaalne ehk sõnavaraline definitsioon ehk
sõnaseletus teavitab, mis viisil on
mingit terminit kombeks kasutada üldkeeles. See definitsioon ei sätesta termini tähendust,
vaid
annab teada, mil viisil üldkeelt kasutav isik seda terminit kasutab. Seletavates sõnaraamatutes
defineeritakse termineid erinevatel
viisidel , nt leksikaalse seose (sünonüümia-
antonüümia )
abil: peni – koer;
piin –
mõnu vastand ; või termini sisu kaudu: kirves – tööriist puude
raiumiseks või lõhkumiseks.
3) Täpsustav definitsioon määratleb mingi üldkeele termini, kõrvaldades
mitmetähenduslikkust
või ebamäärasust. Nt
inimõigused on iga inimese sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema
rassist , soost ega usutunnistusest. Inimõigused on kirjeldatud inimõiguste ülddeklaratsioonis.
Täpsustavat definitsiooni võib vaja minna ka siis, kui kasutame mitmetähenduslikku
(ekvivookset) terminit ühes kindlas tähenduses, nt võime määratleda diskreetse tehnikas kui
mittepideva ning diskreetse inimsuhetes kui tagasihoidliku. Täpsustavad definitsioonid
kuuluvad sätestavate definitsioonide hulka.
4) Teoreetiline definitsioon on täpsustava definitsiooni erijuhtum, mille puhul rõhutatakse, et
terminit määratletakse vastavuses mingi teaduse kontekstiga ja kaldudes kõrvale termini
argikasutusest. Nt hobujõud – võimsus, mis on vajalik 550
naela tõstmiseks ühe jala
kõrgusele sekundi jooksul, ehk 745,7
vatti . Selline
selgitus pole esitatav ainult tavakeele
vahendusel, sest üldkeel pole piisavalt täpne. Paradigmade või baasteooriate
muutudes muutuvad sageli ka teoreetilised definitsioonid. Nt ,,planeet" tähendas antiikajal rändavat
tähte, ka kuu ja päike olid
planeedid ; uusajal oli planeet statsionaarsel orbiidil Päikese ümber
tiirlev suure läbimõõduga
taevakeha , nüüdne
astronoomiline definitsioon nõuab planeedilt
veel täiendavaid omadusi,kõrvaldades nt
Pluuto planeetide hulgast.
5) Operatsionaalne definitsioon defineerib termini protseduuri kaudu, mis võimaldab
kindlaks teha, kas termin rakendub objektile. Nt suuruste puhul kirjeldatakse protseduuri
suuruse
mõõtmiseks, kaal defineeritakse kaalumise protseduuri kirjelduse abil. Nii sätestavad kui ka
leksikaalsed definitsioonid võivad olla operatsionaalsed.
6
) Rekursiivsed definitsioonid määratlevad
Dfd sisu,
andes ette ühe või mitu hulga elementi
ning ühtse protseduuri, kuidas saada järk-järgult kõik selle hulga elemendid. Defineerimisel
toimub tavaliselt mingi baasmääratluse kordamine. Nt Y on X-i otsene
esivanem , kui leidub
lõplik jada Y, Y1;... Y4, kus Y on Y1 vanem, Y1 on Y2 vanem jne, ning YJ on X-i vanem.
Sellisel
viisil saab defineerida kõikide isikute hulga, kelle otsene esivanem Y on.
7) Veenvad definitsioonid piiritletavad
Dfd sisu, kasutades sõnu või väljendeid, mis
taotlevad lisaks informatsiooni edastamisele ka mingit emotsionaalset sihti, tekitades
kuulajates
hoiakuid ja hinnanguid defineeritava termini kohta. Seda tüüpi definitsioonid on väga levinud
poliitilise argumentatsiooni kontekstis ja omavad
Kõik kommentaarid