LOOGIKA PÕHIREEGLID. SEMANTILINE KOLMNURK Loogika määratlemisest (0)

SEMANTILINE KOLMNURK : TEEMA 1!! 
1 
1. LOOGIKA  PÕHIREEGLID. SEMANTILINE KOLMNURK 
Loogika määratlemisest 
Sõna loogika näib olevat kujunenud kreeka väljendist logik¾ tšcnh, mis tähendab mõtlemise 
või 
arutlemise kunsti. Kui püüda mõista, mis on loogika, siis üks võimalus on lähtuda selle sõna 
kasutamisviisidest tavakeeles. Eesti keelt kõneldes saab sõna loogika Kasutada erinevates 
tähendustes: 
• sündmuste, asjade või süsteemide loogika, s.o sisemine korrapära, mis võimaldab 
sündmustest, asjadest või süsteemidest aru saada, selleks võib olla ka millegi 
tööpõhimõte; 
• mõtlemise loogika, s.o mõtlemises esinev korrapära, mis võimaldab teha järeldusi, sh 
selliseid, mida varem ei teata; 
• teksti või jutu loogika (loogilisus), see iseloomustab lisaks mõtlemise loogikale (mida 
kõne väljendab) ka seda, kui süsteemselt kõnelejal õnnestub oma mõtteid väljendada; 
• loogika kui teadus (õpetus, filosoofia vms), mis uurib keeles väljenduva mõtlemise 
kõige olulisemaid aspekte . 
Meie tähelepanu keskendub loogikale kui teadusele või õpetusele ning sellega on seotud ka 
kõne 
ja mõtlemise loogika. Mitteloogiku jaoks on loogika vajalik eelkõige arutluste teostamiseks, 
jälgimiseks ning kontrollimiseks. On olnud aegu, mil loogika väiteid peeti maailma kohta 
käivateks. Nii  arvas Aristoteles ja nii  usuti väga sageli ka keskajal. Tänapäeval mõistetakse 
loogikat ikkagi pigem kui õige arutlemise uurimise teadust. 
Loogika on teadus (õpetus) meetoditest ja printsiipidest, mida Kasutatakse õige ja ebaõige 
arutlemise (järeldamise) eristamiseks. 
„Eesti entsüklopeedias" on loogika defineeritud kui teadus õigest mõtlemisest, selle  vormidest  
ja struktuuridest. Mõtlemise vormide all peetakse harilikult silmas mõisteid, otsustusi ja 
järeldusi (lõppjärelduseni viivaid arutluskäike). 
Paraku pole tänaseks teada meetodit, mis võimaldaks oma mõtteid vahetult teistele üle 
kanda. Loogika vahetu uurimisobjekt on keeles väljendatud mõtlemine, nt keeles väljendatud 
mõisted, otsustused ja mõttekäigud. 
Traditsioonilises loogikas järgitakse Aristotelese eeskujul tõe vastavusteooriat ehk 
korrespondentsiteooriat: väide on tõene, kui selle sisu vastab tegelikkusele. Väide on väär, 
kui 
selle sisu ei vasta tegelikkusele. Mida võiks tähendada tegelikkusele vastamine, on pigem 
filosoofia kui loogika küsimus. Seda võiks püüda selgitada nii: väitlause on tõene, kui selle 
lausega 
kirjeldatakse seda, mis tegelikult toimub. Nt väitlause ,,Väljas paistab päike" väljendab 
otsustust, 
väidet ja ühtlasi propositsiooni, mis on tõene parasjagu siis, kui väljas tõepoolest paistab 
päike. 
Selline arusaam on loogikaga alustamiseks piisavalt hea lähtekoht. 
Loogiliselt õige (formaalselt kehtiva) arutluse käigus saame tõestest eeldustest paratamatult 
tõese tuletise (lõppjärelduse). Loogika püüab leida reeglite komplekti, mille järgimine tagab 
arutluskäigu kehtivuse. Formaalselt kehtiv arutlus ei taga tõest tuletist, kui vähemalt üks 
eeldustest on väär. Sel juhul öeldakse, et arutlus on formaalselt kehtiv, aga sisuliselt ebaõige. 
2 
Põhilised loogikaseadused ( printsiibid , aksioomid  või reeglid) 
Loogika peaks kasutajale andma printsiibid, mille abil saab eristada õiget ja ebaõiget arutlust. 
Neid printsiipe nimetatakse erinevates allikates erinevalt, kõige levinumad nimevariandid on 
loogika aksioomid, põhireeglid või seadused. Traditsioonilises loogikas tuuakse esile neli 
loogika 
põhiseadust. 
Samasusseadus (principle (law) of identity , ld principium (lex) identitatis): ühes ja samas 
arutluses 
peab kõiki väljendeid ( märke , sõnu, fraase  ja lauseid ) Kasutama ühes ja samas tähenduses. 
Lihtsamalt: ühe arutluse vältel ei tohi märkide, sõnade ja fraaside tähendused muutuda. 
Muutuva tähendusega  väljend või väitlause libiseb arutluse haardest välja ja võib arutluse 
muuta ebajärjekindlaks, sest arutlejad ei pruugi tähenduse muutust tähele panna. Võib 
tunduda, et 
arutlus on sel puhul vasturääkiv: sama väide on kord väär, kord tõene. Seetõttu on vahel 
arvatud, 
et samasusseadus tuleneb vasturääkivusseadusest. Kuid sel reeglil võib siiski olla  omaette  
tähendus: identsuse nõue tagab, et arutlus oleks üldse võimalik. Reeglit näib olevat lihtne 
järgida, 
kuid niipea, kui arutlus omandab mingi sisu, tekivad ka probleemid, sest alati pole ilmne, 
millal on 
tegemist samasusega ja millal mitte: tähenduste samasuse küsimus võib asenduda objektide 
samasuse küsimusega. 
Vastuolu vältimise seadus ehk vasturääkivusseadus (law of contradiction, ld principium 
contradictionis): ühes ja samas arutluses ei tohi ükski väide olla korraga tõene ja väär. 
Kui mingis arutluses peetakse tõeseks kaht väidet, millest üks jaatab seda, mida teine eitab, 
siis öeldakse, et arutlus on vasturääkiv, või ka nii, et arutlus on  vastuoluline . Vastuolu 
vältimise 
seadus keelab vasturääkivad (vastuolulised)  arutlused . Seadust saab väljendada ka lihtsamalt: 
ükski väide ei saa olla iseendaga vastuolus . Seda seadust on peetud kõige tähtsamaks, kui 
mitte ainsaks loogikaprintsiibiks. Kui arutelus tekib vastuolu ( vasturääkivus ), siis sellise 
arutelu 
abil tehtud lõppjäreldus ei ole usaldatav, see võib tõestest eeldustest hoolimata olla juhuslikult 
väär 
või juhuslikult tõene. 
Välistatud kolmanda seadus (principle (law) ofthe exduded third or middle , ld principium 
exclusi 
tertii või tertium non datur): iga väite puhul on tõene kas väide ise või selle eitus ning 
kolmandat 
võimalust ei ole. 
Loogika õpetamise kogemus näitab, et mõnikord ei suudeta vastuolu vältimise seadusel ja 
välistatud kolmanda seadusel vahet teha. Oluline erinevus on see, et vastuolu vältimise 
seaduse 
põhjal ei saa väide ja tema eitus korraga tõesed olla, välistatud kolmanda seaduse põhjal ei saa 
nad korraga väärad olla. Välistatud kolmanda seadus on eraldi kasulik kas või nt 
vastuväitelise 
tõestamise jaoks: kui saame näidata, et väite eitus pole tõene, peab väide ise tõene olema. 
Traditsioonilises ja vahel ka filosoofilises loogikas lisatakse eeltoodud kolmele põhireeglile 
mõnikord veel neljaski loogika põhireegel. 
Küllaldase aluse seadus (principle of sufficient reason , ld principium rationis 
sufficientis): ühtki väidet ei saa pidada tõeseks ega vääraks ilma küllaldase aluseta. 
Selle seaduse autor on G. W. Leibniz ( 1646 -1716). Seaduse kuuluvus traditsioonilisse 
loogikasse on vaieldav, sest kolm esimest reeglit käivad vaid mõtlemise kohta, kuid küllaldast 
alust 
tuleb otsida väidete sisuga seotud asjaoludest, mitte mõtlemisest. 
3 
Loogikaharudest 
Võib vaielda , kas loogika on tervik, mis jaguneb loogikaharudeks, või on olemas perekond 
erinevaid loogikaid, mida saab kokku võtta üldnimetuse loogika alla. Võib-olla on siiski 
ülevaatlikum rääkida loogikaharudest kui loogikate kimbust. Loogika hargnemist on eri 
allikates käsitletud erinevalt. Meie võtame aluseks S. Haacki ,,Loogika filosoofias" esitatu, 
mille 
eeskujul saab loogikat jaotada traditsiooniliseks, klassikaliseks ja 
mitteklassikaliseks.Ajalooliselt 
oli esimene loogika Aristotelese loogika, mis arenes edasi nn traditsiooniliseks loogikaks. 
Traditsiooniline loogika koosneb peamiselt aristotellikust süllogistikast ning sellega seotud 
väite- ja mõisteõpetusest. Traditsiooniline loogika on tänapäeval taandunud lausearvutuse ja 
predikaatarvutuse ees, mis on arvutuslikult võimsamad kui traditsiooniline loogika. 
Klassikaline loogika on  lausearvutus ja predikaatarvutus . Mõneti lihtsustatult võib öelda, et 
traditsiooniline loogika on mõisteloogika ja klassikaline loogika on predikaatarvutus ehk 
predikaatloogika , kuna lausearvutus on esitatav predikaatarvutuse  osana . Klassikalises  
loogikas 
on väljend lause sama tähendusega, mis  propositsioon  (väitlause sisu, mis pole seotud 
konkreetse keele või ütlemisviisiga). Klassikalises loogikas järgitakse loogika kolme esimest 
põhiseadust ning jäetakse välja küllaldase aluse seadus, sest klassikaline loogika ei käsitle 
propositsioonide ning maailma vahelisi seoseid . 
Mitteklassikaline loogika jaguneb omakorda üldistatud loogikateks (nt modaalloogika, 
eroteetiline loogika jt) ja nn hälbinud loogikateks (intuitsionistlikud loogikad, kvantloogika 
jt). 
Üldistatud loogikad lähtuvad peamiselt küll klassikalisest loogikast, kuid loobuvad mõnest 
loogika põhireeglist (nt hägusloogikas modifitseeritakse arusaama lause tõeväärtusest ning 
loobutakse vasturääkivusseadusest ja välistatud kolmanda seadusest) või lisavad täiendavaid  
operaatoreid (nt modaalloogika). Hälbinud loogikad hälbivad klassikalisest loogikast, 
uurimaks 
argimõtlemisele vähe arusaadavaid keerukaid probleeme, nt kvantmehaanika loogikat. 
Käesoleval loogika kursusel käsitletakse pikemalt  traditsioonilist ja klassikalist loogikat ning 
tutvustatakse  mõningaid  mitteklassikalisi loogikaid ja argumentatsiooniteooria elemente. 
Allpool peetakse kinni asja esitatud loogikajaotusest, ent see pole alati kooskõlas teiste 
eestikeelsete loogikamaterjalidega. Näib, et väljend formaalne  loogika on eesti keeles 
tänapäeval 
ebamäärase tähendusega. Allpool Kasutatakse seda  väljendit  ainult laiemas tähenduses: nii, et 
see 
vastandub informaalsele või dialektilisele loogikale. 
Semantiline kolmnurk 
Rääkida saab nii füüsilise maailma objektidest , mõtlemisse kuuluvatest objektidest (nt 
mõistetest) kui ka sõnadest, kusjuures see  loetelu  pole ammendav . Tuleb vahet teha keele 
tavaehk 
argikasutuse ja keele ekspertkasutuse vahel. Argikasutaja tugineb naiivsele maailmapildile 
(folk theory) ja Kasutab sõnu, järgides mingi sotsiaalse rühma tavasid. Ekspertkasutaja keel 
on 
oskuskeel, mis püüdleb mitmemõttelisuse vältimisele ning taotleb suuremat täpsust ja selgust, 
Kasutades oskussõnu ning ranget defineerimist ja liigitamist. Väljaspool erialakonteksti on 
keele ekspertkasutaja jätkuvalt argikasutaja rollis. Loogika kursusel püüame omandada keele 
oskuskasutust loogika kontekstis. Traditsioonilises loogikas tuleb alustada mõisteõpetusest. 
Verbaalloogilise ehk mõistelise mõtlemise üks baasoperatsioone on abstraheerimine . 
Objektid, nähtused, suhted jm kajastuvad mõtlemises  mingite  mõtlemise struktuuri 
elementidena, mis esindavad mõtlemises neidsamu objekte jm. Paljudel juhtudel võib 
erinevaid objekte tajuda mingis olulises aspektis sarnastena või samastena, nii et kõigile neile 
vastab mõtlemise mingi üksainus struktuurielement – mõiste. Mõistest saab mõelda nii, et 
sellega 
haaratud objektidele kas  omistatakse mingeid omadusi või omistatakse neile mingite 
omaduste 
puudumine. Selline mõtlemise operatsioon on  otsustus . Mõiste, millega haaratud objektide 
kohta 
otsustus tehakse, on  subjekt ; subjektiga haaratud objektidele omistatava omaduse mõiste on 
4 
predikaat. Mõnel juhul võib mõiste ise olla asi, millele omadusi omistatakse. Otsustust 
väljendab 
keeles väitlause. (Tegemist on esialgsete tutvustustavate selgitustega. Definitsioonid  
järgnevad 
järgmistes loengutes.) 
Kõne puhul on sageli tähtis ka see, mis keeles räägitakse, mida on juba öeldud , milline on 
suhtlejate isiklik taust (nt  haridus , sotsiaalne kuuluvus jm), mis toimub rääkijate ümber (nt 
lahing 
või kohtuvaidlus või kevadpidu) jpm. Kõiki kõnet ümbritsevaid asjaolusid ja tingimusi 
nimetatakse kõnekeskkonnaks. Seda osa kõnekeskkonnast, mis mõjutab öeldu sisu, kuid 
ei väljendu konkreetses ütluses, nimetatakse kontekstiks. Nt lausel ,,Ma ei lähe ara“ on täiesti 
erinev tähendus, kui ühel juhul on selle ütlejaks murelikku abikaasat lohutav isik, teisel juhul 
aga  sõdur , keda veendakse lahingust jalga laskma. Kõnekeskkonna hulka kuuluvad ka sellised 
asjaolud , mille olemasolu rääkijad ei teadvusta (nt ei pruugi nad märgata õhurõhu järsku 
langemist), või asjaolu, millest nad üldse teadlikud ei ole (nt ei teadnud skolastik midagi 
radioaktiivsest kiirgusest). Konteksti hulka aga kuuluvad asjaolud, millest vähemalt üks 
kommunikatsiooni osalistest on teadlik vähemalt sellisel määral, et see mõjutab tema 
arusaamu 
öeldava või kuulatava kohta. 
Kontekst ( context ) on see osa kõnekeskkonnast, mis võib anda panuse ütluse tähendusse 
kommunikatsioonis  osalejate  jaoks. 
Tekst (text) on suuliselt või kirjalikult väljendatud kõne. Allpool käsitleme sõnadest 
koosnevaid tekste , mis on seotud lauseteks. Tekstiga  võib olla seotud teisi 
väljendusvahendeid: 
miimika , žestid , keha-keel jms, kuid need pole üldjuhul traditsioonilise loogika objektiks . 
Lause (sentence) on kommunikatsiooniühik, väikseim kõneüksus, mis väljendab sõnumit 
(väidet, käsku, küsimust jne). Lause koosneb sõnadest, kusjuures sõnad võivad olla seotud 
fraasideks (sõnaühenditeks). G. Frege  järgi ilmneb sõnade tähendus vaid lause kontekstis. 
Traditsioonilises loogikas käsitletakse peamiselt väitlauseid. Väitlause väljendab tõest või 
väära 
väidet (mis jaatab tõest või väära propositsiooni) ning seetõttu saab öelda ka lause kohta, et 
see 
on tõene või väär. Loogikas peetakse tavaliselt silmas väitlause mõtet, seda väidet, mida öelda 
taheti, mitte lauset sellisena, nagu ta öeldi koos lause kuju ja ütlemisviisiga: huvi tuntakse 
peamiselt lausete sisu vastu, mida püütakse käsitleda puhastatuna konkreetsest ütlemisviisist 
ja 
keelest, st väidete vastu, mis jaatavad propositsioone. 
Sõna (word) on traditsioonilise loogika objektiks siis, kui see on mõiste või mõistetevahelise 
seose keeleline  väljendusvorm. Seost väljendavad sõnad võimaldavad lauseid koostada, nt 
,,on" või ,,ei ole" ei pea väljendama olemise mõistet, vaid aitavad koostada jaatava või eitava 
lause. Mõnikord väljendab mõistet keeles mitmest sõnast koosnev/raas. On sõnu, mis ei saa 
iseseisvalt, ilma fraasis osalemata, mõisteid väljendada, ja sõnu, mis jäävad peaaegu alati 
väljapoole traditsioonilise või klassikalise loogika huvisfääri, nt Juhhei!. Sõna mida saab 
kasutada 
mõiste väljendamiseks ilma teisi sõnu Kasutamata, nimetatakse kategoremaatiliseks 
(categorematic 
word). Sõna, mida saab mõiste väljendamiseks kasutada üksnes koos mingi teise sõnaga, 
nimetatakse 
sünkategoremaatiliseks (syncategorematic word). 
Kategoremaatilised on nimisõnad  (substantive),  asesõnad  (pronoun),  omadussõnad  (adjective) 
ja 
kesksõnad  (participle). Kaks viimast saavad üldjuhul olla väites vaid predikaadi rollis. Kui 
nad esinevad 
subjektina, tuleb neile juurde mõelda nimisõna , mis on lausest välja jäänud. Nt inimene 
(nimisõna), 
tema ( asesõna ), valge ( omadussõna ), kahtlev ( kesksõna ). Allpool näeme, et kaht viimast 
subjektina 
kasutades märkame väljajättu ja peame sageli selguse mõttes juurde  lisama  nimisõna, võttes 
selle 
kontekstist või juurdemõeldavast kontekstist, nt ,,kahtlev" vajab enda kõrvale nimisõna, olgu 
see 
siis ,,inimene", ,, kohtunik " või ,,hobune". Määrsõnad ( adverb ), kaassõnad ehk ees- või 
tagasõnad 
( preposition and postposition), sidesõnad (conjunction) ning hüüdsõnad (interjection) on 
sünkategoremaatilised. Neid saab subjektidena kasutada üksnes siis, kui nad esinevad sõnade 
nimetusena, nt lause ,,Millal“ on ajaline määrsõna . 
5 
C. K. Ogden ja I. A. Richards illustreerisid sõna, mõiste ja objekti vahekorda semantilise 
kolmnurgaga, mille iga nurk kujutab ühte kolmest sfäärist: 
Mõtlemine: MÕISTE (tähistatu), nt 'kivi', 'raske' 
Kõne (või kirjatekst): Tegelikkus (võib olla ka kujuteldav) 
SÕNA, FRAAS  (TERMIN, tähistaja, OBJEKT, asi ( referent , osutus, 
sümbol, mõisteväljend), nt "kivi", osutatu), nt kivi kui asi, 
"kamakas", " stone ", "raske" omadus olla raske. 
Semantiline kolmnurk.  Katkendjoon kajastab seisukohta, et sõna ei osuta ( viita )  objektile  
mitte otseselt, vaid 
mõistetesüsteemi kaudu. Mõtlemine võib käsitleda ka kujuteldavaid objekte, sel juhul  viitavad  
mõisted (ja mõistete 
kaudu ka sõnad) kujuteldavatele objektidele. Lisaks on võimalik, et sõna ise on mõtlemise 
objektiks, ning seegi, 
et kõnes räägitakse mõistest kui mõtlemise elemendist. Mõisteväljendit nimetatakse terminiks. 
Loogika järjekindlaks esitamiseks peab toetuma mingile filosoofilisele maailmapildile. 
Traditsiooniline loogika on sündinud Aristotelese filosoofilise loogikana. Rohkem kui kahe 
aastatuhande jooksul nähti loogikas vahendit, mis ütleb midagi maailma kohta ning tegeleb ka 
õige 
mõtlemise reeglitega. Keskaja lõpul peeti Aristotelese  filosoofiat heaks aluseks n-ö 
tervemõistuslikule maailmapildile. Tänapäeval ei tundu Aristotelese filosoofia enam kõikides 
küsimustes tervemõistuslik. Ent traditsioonilist loogikat võiks püüda esitada ikkagi 
võimalikult lähedasena tänapäevasele rahvateooriale. Loogikat võib üles ehitada ka mingist 
teistsugusest maailmapildist lähtudes. Kui mõistetest rääkida, siis võib nt pidada mõisteid 
reaalselt 
eksisteerivateks objektideks või jumala mõteteks või mõlemaks või fiktsioonideks vm. 
Allpool võtame kokkuleppeliselt omaks järgmised filosoofilised pidepunktid. Maailm 
eksisteerib reaalselt ( metafüüsiline   realism ), see on tunnetatav (epistemoloogiline realism), 
tõega 
on tegemist siis, kui meie seisukohad on kooskõlas tegelikkusega (tõe vastavusteooria), 
ning 
inimene on võimeline neid seaduspärasusi mingil määral õigesti tunnetama , tema 
teadvuses 
peegelduvad need loogikareeglitena ( normativism ) ja loodusseadustena (teaduslik realism). 
Selline maailmavaade on kaunis heas kooskõlas ,,terve mõistusega" ning sobib arvatavasti 
enamikule keele argikasutajatest. Väljaspool filosoofiat peab väga harva põhjendama, miks 
me just 
sellise positsiooni valisime . Veelgi enam, hoopis teiste positsioonide hoidjad peavad argielus 
oma arusaamu põhjendama ning enamasti see neil ei õnnestu . 
Tähendustest 
Sõnade tähendusi  otsides jääb mõnikord kahe silma vahele, et tähendused võivad olla ka 
teistel 
keelelistel väljenditel, mitte üksnes sõnadel. Tähendused võivad olla terviktekstil, lõikudel, 
üksikutel 
lausetel ja morfeemidel. Et mõista mõisteid ja nende väljendamist, tuleks meil keskenduda 
sõnade 
tähendusele. Ent kas sõnadel üldse on tähendusi? J. Locke  (1632-1704) märkis tabavalt, et 
sõnad on 
vaid häälitsused või jooned paberil ning need ei tähenda iseenesest mitte midagi. Sõnadel saab 
olla 
tähendusi vaid siis, kui keegi neile tähendused annab. H. P. Grice  on eristanud tähendusi, 
mida võiks 
ümber jutustada järgmiselt: 1) tähendused, mida väljendaja väljendile anda püüdis 
(lausujatähendus 
ehk kõnelejatähendus ehk ütlejatähendus); 2) tähendused, mida  kuulaja  (lugeja) väljendile 
omistab 
(kuulajatähendus); 3) tähendused, mida rääkijad ja kuulajad omavahel suheldes väljenditele 
sarnaselt omistavad (kokkuleppeline ehk konventsionaalne tähendus), ja 4) semantiline ehk 
sõnaraamatulik tähendus. Locke'ile toetudes näib, et neljanda  tähenduse olemasolu on 
vaieldav. 
6 
Selle asemel tuleks võib-olla öelda, et semantiline tähendus esitab konventsionaalset 
tähendust. 
Lihtsuse mõttes (ja levinud tava arvestades) võime siiski rääkida keeleliste väljendite 
tähendusest, ent 
vajaduse korral peame olema valmis selgitama, mis tüüpi tähendusega tegemist on. 
Keele abil püütakse sageli midagi öelda ka maailma kohta. Keeleline väljend ehk keelemärk  
võib 
osutada osutusele ( reference ), st tegeliku või kujuteldava maailma entiteedile ehk olemile 
(asjale, isikule, 
nähtusele, suhtele jms), mille kohta ta käib. Väljendi ja objekti vahelist suhet nimetatakse 
osutamissuhteks. Suhted sõnade vahel pole samad, mis suhted mõistete vahel, millele sõnad 
viitavad, 
suhted mõistete vahel pole samad, mis suhted olemite vahel, mis neile mõistetele vastavad. Nt 
nägemise kaudu rohelisena tajutav leht ei ole tajumises enam leht, vaid tajumus, ja pole ka 
mõtlemises 
enam leht, vaid mõte lehest. See mõte pole roheline ega ole nähtav. Sõna ,,leht" on märkide 
jada või 
kuuldav helide komplekt, mille tähenduse haaramiseks peab nt oskama Kasutatud keelt. 
Sõnade tähendusteks on algselt peetud just objekte, mida need sõnad tähistavad . Hiljem on 
kaldutud sõna tähendust nägema pigem (kokkuleppelistes) mõistetes või isegi sõnaja mõiste 
vahelises 
suhtes. Mõnikord tehakse vahet sõna deskriptiivse ehk denotatiivse (denotative) ja 
konnotatiivse 
(connotative) tähenduse vahel. Denotatiivne tähendus on see osa sõna (termini) tähendusest, 
millest sõltub, millistele objektidele ta on rakendatav ehk milliste objektide kohta ta võib käia. 
Konnotatiivne tähendus on see osa tähendusest, millest see ei sõltu. Tavaliselt  seostatakse  
konnotatiivse tähendusega  assotsiatsioonid ja  emotsioonid , mida sõna esile kutsub. 
Kuna sõnale omistab tähenduse isik, siis sõltub see indiviidi maailmapildist, emakeelest, 
ühiskondlikust seisundist ja veel paljustki  muust . Sõnale omistatav tähendus võib aja jooksul 
muutuda, mõnikord lausa vastupidiseks esialgsele. Tehakse vahet kontekstiliste ja 
kontekstivabade tähenduste vahel. Kontekstist sõltumatuid keeles kinnistunud tähendusi uurib 
semantika , kontekstilisi tähendusi uurib  pragmaatika . 
 
 
 
 
1 
2. MÕISTE JA TERMIN 
2.1. MÕISTE MÕISTMISEST 
Paljudel juhtudel võib erinevaid objekte tajuda mingis olulises aspektis sarnastena või 
samastena, nii et kõigile neile vastab mõtlemise mingi ühine struktuurielement – isiklik 
mõiste. 
Isikliku mõiste kujunemise võib esile tuua kaks olulist protsessi, mis täiendavad teineteist: 
1) sõnade tähendused omandatakse nii, et õpitakse ära kokkuleppelised ehk intersubjektiivsed 
mõisted; 2) isikul kujuneb isikliku kogemuse põhjal ning teistest sõltumatult välja isiklik 
mõiste 
ja siis hakkab ta seda  teistega  kooskõlastama. Teise protsessi puhul võib isiklik mõiste tekkida 
abstraheerimise teel, esimese protsessi puhul võib õpitud mõistet abstraheerimise kaudu enda 
jaoks täiendada . 
Kui mõisteid keeles väljendatakse ja suheldakse, kujuneb välja (või täieneb) ühine 
kokkuleppeline arusaam sellest, mida üks või teine mõiste peaks sisaldama. Samade  objektide 
põhjal kujunenud isiklikud mõisted on nii lähedased, et neid saab asendada  üheainsa kõigile 
suhtlejaile arusaadava abstraktse objektiga – kokkuleppelise mõtlemise  vormiga  –
kokkuleppelise 
mõistega . Keelekasutajad eeldavad, et samale kokkuleppelisele mõistele vastavad lähedased 
isiklikud mõisted. Tavaliselt ei tehta vahet isikliku ja kokkuleppelise mõiste vahel. Nii nagu 
üldiselt tavaks, kasutame edaspidi väljendi kokkuleppeline mõiste asemel lihtsalt väljendit 
mõiste 
ning kui jutt on isiklikust mõistest, siis kasutame väljendit isiklik mõiste. 
Isiklik mõiste on mõtlemise vorm, mis koondab oluliste tunnuste sarnasuse põhjal üheks 
abstraktseks tervikuks tajutud või kujuteldavaid objekte, nähtusi, suhteid jms. 
Tunnus (characteristic) on omadus (property), mille poolest asjad ja nähtused võivad 
sarnaneda või erineda. 
Tunnuseid kombineerides saame eristavad tunnused, mille järgi me  tunneme objekti teiste 
objektide hulgast ära ja suudame seda teistest objektidest eristada. Erinevate tunnuste alusel 
võib 
samade objektide põhjal välja kujuneda ka mitu erinevat mõistet, nt kolme ühel tasapinnal  
paikneva 
sirglõigu ühendamisest tekkivate  kujundite hulga põhjal võib tekkida mõiste ,,kolmnurk“ ja 
võib 
tekkida ka mõiste ,,kolmkülg". 
D3.1. Mõiste ( concept , ld conceptus) on suhtlemise vahendusel moodustunud 
kokkuleppeline  abstraktne  objekt, mis esindab suhtluspartnerite lähedasi isiklikke 
mõisteid samade objektide, nähtuste, suhete jms kohta samade tunnuste alusel. 
Mõistet väljendab keeles sõna või fraas ( sõnaühend ) – mõisteväljend, mida nimetatakse 
tavaliselt terminiks või ka termiks (viimast väljendit kasutavad peamiselt keelefilosoofid). 
D3.2. Termin (mõisteväljend, term ) on sõna või fraas, mis mõistet kokkuleppeliselt 
väljendab ning  viitab ka selle mõistega haaratud objektidele. 
Mõisteväljend väljendab mõistet. Termin viitab mõistele ja mõistega haaratud objektidele. Nt 
sõna ,,kivi" on mõisteväljend, mis viitab mõistele ,,kivi" ja ka igale üksikule kivile. Mõiste on 
mentaalne (mõtlemisse kuuluv), abstraktne (lõppkokkuvõttes saadud abstraheerimise 
tulemusena, mittemateriaalne), universaalne (haarab kõiki võimalikke objekte, millest mõistet 
abstraheerida saab), põhitunnustega (olemuslike omadustega) ning püsiv (ei muutu mõistega 
haaratud objektide muutumisel). 
Termin on üldkasutatav ja väljendab keeleliselt  seda, mida isik mõistega mõtleb. Sinna 
kuulub isiklik mõiste ja arusaam kokkuleppelisest mõistest, nt  koerte  puhul võivad teised 
isikud 
koerte kohta rohkem või vähem teada, kuid on olemas mingi kokkuleppeline  ühisosa , mida 
kõik peaks enam-vähem  tunnustama , juhul kui selle kohta kasutatakse väljendit „koer“. 
Argikeeles räägitakse tavaliselt kas asjadest või sõnadest, mitte mõistetest. Mõistetest 
räägitakse 
peamiselt siis, kui jutt on sõnade tähendustest. 
2 
Traditsioonilise loogika mõisteõpetuse osa saab üles ehitada vähemalt kahel viisil: 1) võtta 
aluseks mõiste; 2) võtta aluseks termin. Kummalgi  käsitlusviisil on oma eelised ja puudused. 
Eestikeelsetes loogikaõpikutes on levinum mõistepõhine  käsitlus :  defineeritakse  ja 
analüüsitakse mõisteid kui mõtlemise vorme või kui abstraktseid objekte.  Eeliseks on see, et 
mõisted ei sõltu keelest ja ütlemisviisist, ent puuduseks on asjaolu, et mõisted pole füüsilises 
maailmas otseselt kättesaadavad. Isik on teadlik vaid oma mõtlemisest, teiste isikute puhul on 
talle antud vaid kõnes väljendatud mõtted. 
Ingliskeelses loogika õpetamise traditsioonis on pikemat aega valitsenud terminipõhine 
käsitlusviis: defineeritakse ja analüüsitakse eelkõige termineid kui keelelisi väljendeid. Selline 
käsitlus sobib paremini kokku analüütilise (keele)filosoofiaga. Terminipõhise käsitluse 
puudus on 
terminite   sõltuvus  keelest ja ütlemisviisist, kuna sama mõistet saab väljendada  erineval viisil. 
Eelis 
on aga see, et terminid on konkreetselt esitatud sõnaeksemplaridena füüsiliselt kättesaadavad, 
taasesitatavad ning  kontrollitavad . Nõnda võib loota, et loogika uurimisobjektid on loogikale 
kui 
teadusele paremini kättesaadavad. Käesoleval kursusel on valitud terminipõhine käsitlusviis. 
Loogikast arusaamiseks peame järgima mingit kindlast terminisüsteemi, kuid me ei saa 
nõuda, et kõik teised kasutaksid just täpselt sellist terminoloogiat. 
Kokkuleppeline täpsustus, mis on kooskõlas definitsioonidega 3.1 ja 3.2: 
mõiste - mõiste kui kokkuleppeline mõiste, seda ei tohi kasutada keelelise väljendi 
tähenduses; 
termin ( term , mõisteväljend) - mõistet keeles väljendav sõna või fraas; 
erialatermin - oskussõna (oskuskeelend), tavakeeles üldjuhul lihtsalt termin; loogikatermin - 
loogika oskussõna või oskuskeelend. Väljend oskuskeelend on üldisem kui oskussõna, sest 
termin võib koosneda mitmest sõnast. Selguse huvides püütakse allpool võimaluse piires 
vältida väljendi termin kasutamist erialatermini tähenduses, selle asemel eelistatakse väljendit 
oskussõna või oskuskeelend. 
Erialases sõnakasutuses on vajalik, et sõna või fraas oleks võimalikult täpselt  piiritletud  
tähendusega. Selliseid sõnu või fraase nimetatakse oskuskeelenditeks ehk terminiteks või 
erialaterminiteks, ingl (technical) term, ka konkreetse eriala, nt matemaatika  terminiteks. 
Termin õigusteaduses (õigusteaduslik termin) on täpselt piiritletud juriidilise tähendusega 
oskussõna või fraas. Mitmest sõnast koosnevat terminit võib nimetada ka. fraseoloogiliseks 
terminiks. 
Termin võib olla univookne ehk ühetähenduslik ehk ühemõtteline (univocal), ekvivookne 
ehk 
mitmetähenduslik (equivocat) või analoogiline (analogous). Univookset terminit kasutatakse 
alati 
täpselt samas tähenduses, ekvivookne termin võib olla kasutuses, viitamaks erinevatele 
tähendustele, nt termin suu 'pudelisuu, 'loomasuu', ' jõesuu ', ning analoogiline termin viitab 
analoogsetele tähendustele, nt termin põhjus on analoogiliselt, kuid mitte samaselt  kasutatud, 
kui 
ütleme, et skulptor on kuju põhjus või et libedus on kannatanu kukkumise põhjus. 
Erinevaid sõnu, mis väljendavad sama mõistet, nimetatakse sünonüümideks (synonym), nt 
koer ja peni. Samakujulisi sõnu, mis tähistavad erinevaid termineid (ja mõisteid), nimetatakse 
homonüümideks (homonym), nt sõna täht võib tähistada taevatähte või kirjatähte. 
Mõiste määratleti (D3.1.) tunnuste abil. Mõistest saab mõelda nii, et sellega haaratud 
objektidele kas omistatakse mingid tunnused või omistatakse neile mingite tunnuste 
puudumine. Selline mõtlemise operatsioon on otsustus. Otsustust väljendab keeles väitlause. 
Põhjalikumalt käsitletakse otsustust ning väitlauset järgmises loengus. Mõistet, millega 
haaratud objektide kohta otsustus tehakse, nimetatakse subjektiks ning öeldavat, mida 
omistatakse, nimetatakse predikaadiks, mis on samuti mõiste, sest ka omadused on 
abstraheerimise teel kujunenud mõtlemise vormid. Mõnel juhul võib mõiste ise olla asi, 
millele 
omadusi preditseeritakse. 
3 
Loogika kursuse ehitame üles nii, et tunnuseid omistatakse terminitele, mitte mõistetele. 
Allpool tuuakse klassikaline tunnuste liigitus, mis on eriti sobiv definitsioonide koostamiseks . 
Klassikalist defineerimist käsitletakse pikemalt allpool. Selguse huvides peab siinkohal siiski 
etteruttavalt selgitama, et klassikaline definitsioon võrdleb kahte terminit. Üks on see, mida 
defineeritakse, (liigitermin), ning teine on üldisem termin, mille abil defineeritakse, 
(sootermin). 
Liigitermin viitab liigimõistele ning sellega haaratud objektide hulk on liik (ld  species ), 
sootermin 
viitab soomõistele ning sellega haaratud objektide hulk on sugu (ld  genus ). Nt „Koolieelik on 
laps, 
kes on 3-6 aastat vana“. Sootermin on laps ning koolieelik on liigitermin, tunnus, mille abil 
defineeritakse, ehk liigierisus , on teatud vanus. 
Sootunnus on omadus, mille poolest sarnanevad kõik soomõistega haaratud objektid ja ainult 
need objektid. Sootermin on üldisem termin, millega osutatud objektide (soo ehk klassi) 
hulgast püütakse määratlemiseks eristada mingit omaette osa. Kui sootermin on laps, siis 
sootunnusteks sobivad kõik lapsele olemuslikud tunnused, mida saab omistada lapsele kui 
alaealisele inimesele. Kategooria on sugu, millest üldisemat pole antud sootsiumis suudetud 
leida, ning sellele viitav termin saab esineda vaid sooterminina, nt entiteet. Aristotelese järgi 
polegi olemas kategooriast üldisemat sugu. 
Liigierisus (ld differentia specifica) on tunnus, mis eristab terminit teiste samasooliste (st 
sarnaste või lähedaste) terminite hulgast. Antud näites on liigierisuseks olendi vanuse 
kuuluvus vanusevahemikku 3–6 eluaastat . Liigitermin sootermini suhtes on termin, mis 
rakendub objektidele, millele on omased kõik sootermini tunnused ja lisaks ka veel liigierisus. 
Liigitunnus on omadus, mille poolest sarnanevad kõik liigitermini alla kuuluvad objektid, ent 
seda tunnust pole teistel samasse lähimasse sukku kuuluvatel objektidel. Lühidalt: liigierisus 
eristab liigi samasooliste hulgast. Antud näites on liigi-terminiks koolieelik. 
Sootunnuseid, sh liigitunnuseid ning liigierisust, on nimetatud ka põhitunnusteks. Need on 
liigile olemuslikult omased ja neid kasutatakse liigiterminite määratlemisel ehk 
defineerimisel, 
mille käigus tuuakse esile vaadeldavate objektide need aspektid, mis on ühised kõigile 
defineeritava liigiterminiga ja vastava liigimõistega  viidatud objektidele. Sama objekt võib 
kuuluda  
mõne teise mõiste alla ja sel juhul tuuakse esile teisi aspekte. Nt raudkangi võib defineerida 
teatavat 
tüüpi tööriistana või hoopis materjali kaudu, eristades seda nt kullakangidest. 
Päristunnus  (ld proprium, attributum) on tuletatav põhitunnustest. Antud näites võiks üheks 
päristunnuseks olla alaealine, sest koolieelik kuulub alaealiste hulka. 
Juhutunnus ehk juhuslik tunnus (ld accidens) ei ole tuletatav põhitunnustest ja pole 
olemuslik . Juhutunnus võib asjal olla või mitte olla. Antud näites on üheks võimalikuks 
juhutunnuseks ,, blond “. 
2.2. TERMINI MAHT JA SISU 
Mõiste on kõige üldisemal viisil kirjeldatav kahest aspektist lähtudes: 1) millised on selle 
mõistega haaratud objektide ühised omadused, mida mõiste hõlmab ning 2) milline on nende 
objektide hulk, mida mõiste terviklikuna haarab. Termin väljendab mõistet ja viitab mõistele 
ning 
kõigile mõistega haaratud objektidele. Selle kohta öeldakse, et termin rakendub kõigile 
objektidele, 
mida selle terminiga väljendatud mõiste mõtlemises esindab. 
D3.3. Mõiste sisu (intension, connotation) on komplekt põhitunnuseid, mida peavad jagama 
kõik objektid (nähtused jm), mida see mõiste haarab, kusjuures sellist tunnuste komplekti ei 
esine objektidel, mida see mõiste ei haara. Mõiste maht (extension, denotation) on nende 
objektide (nähtuste jm) hulk, millel on kõik need põhitunnused, mida mõiste hõlmab. 
D3.4. Termini maht ehk  ekstensioon  (extension, denotationi) on nende objektide hulk, 
millele see termin rakendub. Termini sisu ehk intensioon (intension, comprehension) on 
kriteerium mingi objekti kuulumiseks selle termini ekstensiooni. 
4 
Kriteeriumi all tuleb siin mõista põhitunnuste komplekti, mille omamise  alusel saab 
otsustada, kas mingi objekt kuulub antud termini mahtu või mitte. Termini sisu on samas ka 
termini tähendus – see kirjeldab, milliste omadustega objekte terminit kasutades silmas 
peetakse. Termini sisu on mingi omaduste ehk tunnuste komplekt, mis peab olema igal 
objektil, 
millele termin rakendub. 
Eesti keeles on väljendid  ,,mõiste sisu“ ja ,,mõiste maht“ tihti kasutusel ka termini sisu ja 
mahu 
tähenduses, kuid neid peab eristama. Praktiku jaoks tegeleb loogika enamasti väljendatud 
mõtlemise, st terminite ja väitlausetega, ning sel puhul võib olla lihtsam rääkida terminitest, 
mitte mõistetest. Ent kuna kokkuleppelised mõisted on kommunikatsioonile avatud, siis on 
võimalik rääkida ka (kokkuleppeliste) mõistete sisust ja mahust. Lubatud on nii mõistepõhine 
kui ka terminipõhine käsitlusviis, kuid mõistete ja terminite samastamine ei ole aktsepteeritav. 
Küllaltki sageli ilmneb, et termini sisu (intensiooni) kasvades sama termini maht 
(ekstensioon) 
väheneb ning termini intensiooni kahanedes sama termini ekstensioon suureneb. Nt vaatleme  
terminite järjestust ,,asi“, „elusolend“, „inimene“, „ tudeng “, „TÜ esmakursuslane", „TÜ 
esmakursuslane, kes on vähemalt 200 aastat vana“. Termin „asi“ on väga suure mahuga – 
kõikvõimalikud asjad – ja väga väikese sisuga. Iga järgmise  sammuga  sisu kasvab, sest 
objektidele, millele termin rakendub, omistatakse täiendavaid omadusi. Iga sammuga termini 
maht väheneb, kuni viimase termini mahtu ei kuulu ainsatki objekti. 
Termini intensiooni nimetatakse selgeks (dear), kui selle põhjal saab iga objekti kohta öelda, 
kas see kuulub antud termini ekstensiooni või mitte. Termini selgele intensioonile vastab 
ekstensioon, millel on järsud piirid ( sharp boundaries). Terminid, millel ei ole selget sisu, on 
kas 
mitmetähenduslikud ehk kahemõttelised (ambiguous), st ühele terminile vastab mitu mõistet, 
või 
ebamäärased (obscure), st et mõistetes ei ole lõpuni kokku lepitud. Ebaselge sisuga terminite 
maht on laialivalguv ( vague ), st sellel on hägusad piirid (fuzzy boundaries). 
Traditsioonilises loogikas on enamasti lähtutud arusaamast, et mõistete moodustamine ja 
nendevahelised suhted peavad vastama maailma liigendusele. Selline oli ka Aristotelese 
arusaam. Terminid väljendavad sel juhul  tegelikkust . Mõisted ning mõistetevahelised suhted 
iseloomustavad eelkõige  tegelikkust  ja alles seejärel mõtlemist, milles toimub reaalsuse 
tegeliku 
ülesehituse mõistmine. 
Siin ja allpool eeldatakse, et maailma tegelik liigendus pole meile kättesaadav või see suisa 
puudub ning mõistete moodustamine on maailma suhtes meelevaldne. See meelevaldsus ei 
ole absoluutne, mõtlemine sõltub kogemusest, ent pole kindel, kas see kogemus on piisavalt 
adekvaatne maailma tegeliku struktuuri mõistmiseks. Terminid väljendavad sel juhul 
kokkuleppelisi mõisteid, mis antud keelt kasutaval sootsiumil maailma kohta on. Termin 
,,koer“ 
väljendab mõistet ,,koer“ ning see haarab kõiki objekte, mida antud sootsium koerteks peab, 
ning kõikidel koertel on olemas see põhitunnuste komplekt, mis peaks olema omane 
kõikidele koertele sootsiumile kättesaadava kogemuse raames. 
Ülalpool esitatud termini ja mõiste käsitlus on tugevasti lihtsustatud: terminit ja mõistet ei saa 
lõpuni kirjeldada vaid tunnuste abil. Ent tunnusteväliste asjaolude süstemaatiline kirjeldamine 
käib 
traditsioonilise loogika mõisteõpetusele üle jõu. Ka ainuüksi tunnuste kasutamine pole 
probleemivaba. Mõningaid tunnuseid võib termini kasutaja mitte teada. Ka kõiki teadaolevaid 
tunnuseid pole enamasti võimalik käsitleda ning tavaliselt piirdutakse selliste tunnustega, mis 
on 
konkreetse termini-kasutuse kontekstis olulised. Pole kindel, kas iga objekti puhul saab 
teadaolevate tunnuste põhjal üheselt määratleda, kas see objekt kuulub etteantud termini 
mahtu või 
mitte. Nt koera -hundi-šaakali hübriidi puhul võib olla ikkagi ebaselge, kas see on koer või 
mitte. 
5 
Terminite  sisuline  võrdlemine 
Igapäevases keeles esineb sageli objektide võrdlemist. Selleks peab objektidel olema ühiseid 
omadusi, nt saab üks mägi olla kõrgem kui teine mägi vaid seetõttu, et mõlemal on kõrguse 
omadus. Objektid võivad sarnaneda või erineda nt värvuse, välise kuju, häälekuse või mõne 
muu omaduse alusel. Ka antagonistlikud võrdlused on võimalikud vaid ühise omaduse põhjal, 
nt 
kerge ja raske on eristuvad kaalu põhjal ning pisike ja suur  mõõtmete  põhjal jne. Mõtlemise 
tasandil saab võrrelda mõisteid ning see väljendub keeles terminite sisulise võrdlemisena. 
Terminite sisulist võrdlemist saab määratleda nende objektide omaduste kaudu, millele 
terminid rakenduvad, ent lähtuda saab ka terminitele vastavate mõistete sisulisest 
võrdlemisest. 
D3.5. Kui kahe mõiste sisu võrdlemisel ei ole leitud ühiseid tunnuseid, siis nimetatakse 
neid mõisteid võrreldamatuteks (incomparable, repugnant). Võrreldamatuid mõisteid 
väljendavad võrreldamatud terminid. Kui kahe mõiste sisu võrdlemisel on leitud üks või 
mitu ühist tunnust, siis nimetatakse neid mõisteid võrreldavateks (comparable). 
Võrreldavaid 
mõisteid väljendavad võrreldavad terminid. 
Võrreldavaid ja võrreldamatud termineid saab määratleda ka mõisteid kasutamata. 
Võrreldavate 
terminite mahud on ühendatavad, sest leidub kriteerium (tunnus või komplekt korraga 
omistatavaid 
tunnuseid) kummagi termini mahu iga objekti kuulumiseks nende ühendatud mahtu. 
Võrreldamatute terminite mahud ei ole ühendatavad, sest pole leitud kriteeriumi kummagi 
termini mahu iga objekti kuulumiseks nende ühendatud mahtu (kusjuures tunnust tuleb 
käsitleda 
lihtsa tunnusena, nt punane, mitte ühendatud tunnusena, nt punane või kollane). 
Võrreldavad terminid viitavad võrreldavatele mõistetele ning võrreldamatud terminid 
viitavad võrreldamatutele mõistetele. Nt terminid ,,koer“ ja ,, kass “ on ühendatud terminis 
,, imetaja ". Objektidel, millele terminid ,,koer" ja ,,kass" rakenduvad, on palju ühiseid 
tunnuseid, 
nt selgroo omamine ning kõigi järglaste imetamine. Terminitevaheliste suhete määratlemine 
sõltub määratleja teadmistest ja oskustest. Termineid ja mõisteid saab võrrelda ainult siis, kui 
nende 
vahel on mingi sisuline sarnasus, vastasel juhul on need võrreldamatud. Seegi võib sõltuda 
määratleja teadmistest, nt ,,siga“ ja ,,kägu“ esindasid tavakeeles naljatamisi öelduna 
võrreldamatuid asju, kuigi nad on lähemal vaatlusel täiesti võrreldavad. 
Termini analüüs mahu alusel 
Selle järgi, kas terminit saab rakendada ainult ühele objektile või on see rakenduv mitmele  
objektile, jaotatakse terminid üld- ja üksikterminiteks. Juhul kui termin rakendub küll igale 
objektile eraldi, ent neid objekte võib olla mitu, siis öeldakse, et termin on jaotuvalt 
(distributively) rakenduv mitmele objektile. Siin peab rõhutama, et neid objekte VÕIB olla 
mitu, 
ent neid võib olla ka ainult üks. 
D3.6. Üldtermin ehk üldterm (general term,  universal  term) on termin, mille sisust tuleneb, 
et seda saab samas tähenduses jaotuvalt (distributively) rakendada mitmele objektile, nt maja, 
inimene, naturaalarv . 
Üksiktermin  ehk singulaarterm ( singular term) on termin, mille sisust tuleneb, et seda 
terminit saab samas tähenduses rakendada ühele ja ainult ühele objektile, nt väikseim 
naturaalarv, Võru linn, põhjapoolseim punkt Maa pinnal. 
Üldtermin väljendab üldmõistet (universal concept) ning  üldmõiste   mahus peab olema 
vähemalt mõeldav hulk objekte, mida mõiste haarab. Üldterminit saab rakendada  paljudele  
objektidele, kusjuures need objektid võivad olla  tegelikud (nt kapsad), võimalikud (võivad 
olemas 
6 
olla ja võivad ka olemata olla, nt siiriuslased) või ka võimatud (nt nelinurksed kolmnurgad). 
Üldterminit saab kõnes samas tähenduses jaotuvalt kasutada mitme objekti kohta, nt 
üldtermin 
,,inimene“ rakendub igale inimesele. Üldtermin võib viidata mingile omadusele ja samas ta ei 
välista teisi omadusi ega viita teistele omadustele. Nt üldtermin ,,punane“" rakendub kõigile 
punastele asjadele, ka mu sõbra  punasele  autole, ega välista, et autol puudub tagaluuk või on 
nahksisu. Kui teised omadused oleks välistatud, siis ei oleks võimalik öelda ka seda, et auto 
on 
punane, vaid üksnes seda, et punane on punane. Ent mõtlemises võin ma abstraheerides luua 
üldmõiste ,,punane“, mis haarab kõiki punaseid objekte, ja ma näen punasuse poolest neid 
ühesugustena, senikaua kui need objektid on punased. Ja see mõiste jääb alles ka siis, kui 
maailmas on alles üksainus punane asi või mitte ühtegi enam. Mõtlemise seisukohalt ei kuulu 
mammut ja  elevant  erinevatesse klassidesse ainult selle tõttu, kui palju nende esindajaid 
parasjagu 
elus juhtub olema. Teisiti öeldes: üldtermin võib rakenduda paljudele objektidele, ent need 
objektid 
võivad juhuslikult ka puududa . 
Üldtermin võib kollektiivselt (kollektiivterminina) tähistada kõiki neid objekte ühe kogumina, 
millele ta rakendub. Selline termin esineb eesti keeles nii  mitmuses kui ka ainsuses. Nt lauses  
„ Ninasarvik suri välja“ esineb üldtermin „ninasarvik“ ainsuses, kuid tähistab kõiki 
ninasarvikuid. 
Lause tähendus ei muutuks, kui see termin esineks mitmuses. 
Üksikterminit saab samas tähenduses rakendada vaid ühele objektile, kusjuures see 
objekt võib olla tegelik (nt Tallinn), võimalik (võib olemas olla ja võib ka mitte olla, nt 
esimene 
inimene, kes elab 1000 aastat vanaks) või ka võimatu (nt kõige väiksem reaalarv ). 
Üksiktermineid on püütud liigitada kaheks liigiks : pärisnimi ( proper name), nt ,,Jaan Kross ", 
ja tähenduslik üksiktermin (significant singular) ehk määratud kirjeldus ( definite  description), 
nt „kõige raskem inimene“. „Eesti entsüklopeedias“ defineeritakse pärisnimi ehk prooprium 
kui mingi objekti (nt inimese, inimrühma, looma, koha, eseme, asutuse) individuaalne, teda 
muudest sama kategooria objektidest eristav keeleline tähis. Üldjuhul ei ole eristavus täielik, 
selleks on vaja arvesse võtta ka konteksti. Näib, et see  määratlus ei võimalda tegelikult 
eristada 
pärisnime tähenduslikust üksikterminist. Pärisnime erinevus tähenduslikust üksikterminist 
seisneb selles, et pärisnime puhul on tarvis peale üldiste keeleliste konventsioonide veel 
spetsiaalset konventsiooni, mis seob nime nimetatavaga. 
Esineb ka segavorme pärisnimest ja tähenduslikust üksikterminist, nt ,,Peetri isa". Esmapilgul 
näib, et pärisnimi ei ütle midagi objekti kohta, mida see tähistab, nimi on vaid nimetatavat 
esindav sümbol, ent paraku pole see nii: keeltes on võtteid, mis lubavad ka pärisnime kaudu 
midagi objekti kohta öelda, nt mehe- ja naisenimed. Pärisnime on siiski mugav kasutada 
selleks, et osutada teatud kindlale objektile, sõltumata selle omaduste muutumisest, kui vaid 
seda objekti mingil  põhjusel pole ümber nimetatud, nt võib inimene oma nime vahetada. Ent 
ka 
siis võib seda inimest vana nimega nimetada, eriti rääkides minevikust või faktivastastest 
võimalustest 
Tähenduslikud üksikterminid saadakse üldterminist termini sisu täiendamise teel, lisades 
termini mahu hulka kuulumise kriteeriumile täiendavaid nõudeid. Nt ,,kolmekohaline arv“ on 
üldtermin ja selle mahtu kuulumise kriteeriumi (sisu) nõueteks on, et objekt peab olema 
täisarv ning kolmekohaline. Tähenduslik üksiktermin ,,kõige väiksem kolmekohaline arv“ 
saadakse termini ,,kolmekohaline arv“  sisule täiendava nõude – arv peab olema kõige 
väiksem – 
lisamise teel. Sageli saab lisanõueteks kasutada ruumilisi ja ajalisi piiranguid, nagu 
üksiktermini 
,,Eesti praegune  president " puhul. Sellised tähenduslikud üksikterminid ütlevad midagi 
objekti 
kohta, mida nad tähistavad, ning üldjuhul ütlevad tähenduslikud üksikterminid tähistatava 
objekti kohta rohkem kui pärisnimed. Vahetegemine pärisnime ja tähendusliku üksiktermini 
vahel võib olla praktiliselt kasulik sellest hoolimata, et seda erinevust ei õnnestu täpselt 
sõnastada. Kui selline eristamine ei õnnestu või pole vajalik, saab kasutada üldisemat 
väljendit: 
üksiktermin. 
Üldtermin võib olla määratud ka üksiktermini kaudu, nt ,,Tartu linna territooriumil paiknev 
7 
maja" või ,,viadukt Tallinnas". Üksikterminite hulka ei kuulu terminid, mille mahus on küll 
üksainus objekt, kuid see on juhuslikult nii. Tähtis on see, et väljend peab olema mõeldud 
tähistama 
ühtainust objekti. 
Mis esindab üksikterminit mõtlemises? Mõnede  autorite  arvates pole üksikmõisteid (singular 
concept) olemas. Püüame võtta mõneti leplikuma positsiooni. Meid aitab kombineeritud  
mõiste ehk 
liitmõiste kasutamine. Liitmõiste (combined concept) on mõiste, mis saadakse mitme mõiste 
sisu ühendamisel. Liitmõistet väljendab keeles enamasti kas liitsõna  või fraas, nt ,,must kass" 
väljendab liitmõistet, mille sisus  ühendatakse mõiste ,,kass“ ning mõiste ,,must“" sisu. 
Mõlema 
mõiste sisusse kuuluvad tunnuste komplektid summeeritakse üheks terviklikuks tunnuste 
komplektiks , mis ongi liitmõiste sisu. Tähenduslik üksiktermin väljendab liitmõistet, mille 
maht sisaldab taotluslikult vaid üht elementi. Nt üksiktermin ,,kõrgeim mägi maa peal“ 
väljendab 
liitmõistet, mille sisu on summeeritud mõistete ,,maapinna objekt“ ja ,,mägi“ sisudest, lisades 
juurde nõude, et ühe mäe põhitunnuse – kõrguse – põhjal tuleb välja valida kõrgeim objekt. 
Termin ,,kõrgeim“ viitab unikaalsusele, kõigist omalaadseist kõrgeimale. Näib, et 
tähendusliku 
üksiktermini puhul võib küll üksikmõistest rääkida. Tuleks vaid täpsustada, et mõiste võib 
abstraheerida ka üksikobjektist. Kui seda üksikobjekti tajutakse unikaalsena, nt ,,kõige 
kõrgem 
mägi“, siis on tegemist mõistega, mis haarab üksikobjekti ja teeb seda taotluslikult. 
Ka pärisnimede puhul võime luua liitmõisted, mille mahuks on taotluslikult ainsana seesama 
objekt, millele osutab pärisnimi. Pärisnime ,, Lennart Meri" maht langeb kokku tähenduslike 
üksikterminite „taastatud Eesti Vabariigi esimene president“, ,,Mart Meri isa“ jne mahuga. 
Need tähenduslikud üksikterminid osutavad sisuliselt erinevatele liitmõistetele, ent 
kirjeldavad  
sedasama objekti, millele pärisnimi osutab. 
Definitsioonis D3.6 öeldi, et termini liigitamisel üksik- või üldterminiks tuleb kindlaks teha, 
kas terminit saab rakendada ainult ühele või mitmele objektile. Kui püüda seda võtta terminite 
liigitamisena mahu alusel, siis tekib küsimus, kas lähtuma peaks tegelikust objektide hulgast 
termini mahus ehk faktilisest ekstensioonist või põhimõttelisest võimalikkusest, mitu objekti 
saab üldse vastava termini mahtu kuuluda ehk siis potentsiaalsest ekstensioonist. Meie 
valisime 
teise võimaluse. Sel puhul peab arvestama juhtudega, mil üldtermin või üksiktermin ei 
rakendu 
ainsalegi objektile. 
D3.7. Tühitermin ehk nullterm (empty term) ei ole rakendatav ühelegi objektile, nt vähim 
reaalarv, igiliikur , ümmargune ruut. 
Faktilisest ekstensioonist lähtudes võiks tunduda, et mingi üldtermin, nt ,,elevant", muutub 
üksikterminiks, kui selle maht on kahanenud üheks elemendiks , nt siis, kui kõik elevandid on 
surnud peale üheainsa. Ja kui kõik elevandid on välja surnud, siis näib, nagu oleks 
üldterminist 
saanud tühitermin. Faktilise ekstensiooni kasutamine pole kooskõlas loogika põhimõttega, 
mille 
järgi peaks loogika keskenduma oma objektide omadustele, mitte asjade juhuslikule seisule 
maailmas. On vägagi vaieldav, kas termin muutub loogika mõttes teistsuguseks, kui selle 
poolt 
viidatavate objektide hulgas toimub muutusi. 
Tühitermin ei sobi  liigituse liikmena üld- ja ükskiktermini kõrvale, sest liigituse liikmed 
peavad 
üksteist välistama, kuid tühitermin ise võib olla nii n-ö tühi üldtermin (nt ,, draakon “) kui ka 
tühi 
üksiktermin (nt ,,esimene inimene, kes astus Päikese pinnale“). Tühitermini maht on tühi, sest 
termini sisu (kriteerium objekti kuulumiseks tühitermini mahtu) esitab nõuded, millele ei 
vasta 
ükski objekt. Kriteeriumit muutes võib tühitermin muutuda mittetühjaks, nt kui lubada 
fiktsionaalseid tegelasi, saab „draakonist“ tavaline üldtermin ning mõnes ulmeloos võib keegi 
astuda Päikese pinnale. Näib, et teatud asjaoludel võib nii üldtermin kui ka üksiktermin 
osutuda 
tühiterminiks. 
Definitsiooni D.3.7 kohaselt ei rakendu tühitermin ühelegi objektile. Seda võiks tõlgendada 
natuke rangemal kujul nii, et tühitermin viitab võimatutele objektidele, kuid paraku saab 
8 
võimatusest ja võimalikkusest rääkida mitmes erinevas mõttes. Tuleb vahet teha füüsilise ja 
loogilise võimalikkuse vahel. Mis on füüsiliselt võimatu, võib olla loogiliselt võimalik, nt 
igiliikur. Ent mis on loogiliselt võimatu, on võimatu ka füüsiliselt, näiteks kerakujuline ese, 
mis on samas ka kuubikujuline. 
Tühiterminile vastab mõtlemises tühimõiste (empty concept), mille maht on tühi. 
Tühitermin võib viidata tühjale üldmõistele, juhul kui mõtlemine on kujutluse teel võimeline 
sellise mõiste looma, nt ,,igiliikur“", kusjuures võib ette kujutada  tervet klassi selliseid 
objekte. 
Igiliikur on tänapäevaste teadmiste järgi füüsiliselt võimatu, ent loogiliselt võimalik. Me 
võime 
tühimõiste luua liitmõis-tena, nt „ümmargune ruut“. Ümmargune ruut aga pole ei loogiliselt 
ega 
füüsiliselt võimalik. Liitmõiste sisus on kaks kokkusobimatut tunnust: ruudukujulisus ja 
ümmargusus, üks välistab teise, ent ikkagi on ,,ümmargune ruut" samas üldmõiste, sest kui 
sellised objektid eksisteeriksid, võiks neid olla mitu, nt erinevate ümbermõõtudega 
ümmargused ruudud . Tühi üksiktermin võib viidata tühjale üksikmõistele, nt ,,vähim 
reaalarv“. 
Terminipõhise käsitlusviisi korral võime loobuda  vastamast küsimusele, kuidas mitteolev 
kellelgi mõtlemises või kokkuleppelises mõtlemises olemas on, tühitermini puhul saab lihtsalt 
öelda, et tühitermin pole rakendatav ühelegi objektile. Tühitermin, mida põhimõtteliselt saab 
rakendada mitmele objektile, võib muutuda mittetühjaks üldterminiks, kui vastavad objektid 
tekivad. Nt termin „ reisilennuk “ oli tühitermin kuni XX sajandi alguseni, aga sellest saadik on 
tegemist üldterminiga. Tühitermin „esimene  Kuule   astunud inimene“ muutus mittetühjaks 
tähenduslikuks üksikterminiks 1969. a ning osutab samale objektile, mis pärisnimi Neil 
Armstrong , kuid „esimene Marsile astunud inimene" on siiani tühitermin. 
Terminite jaotus mahu alusel võib sõltuda kontekstist ja liigitaja maailmapildist. Nt termin 
,,jumal“ on polüteisti jaoks üldtermin – haarab palju objekte, monoteisti jaoks üksiktermin – 
sisaldab vaid üht objekti (ja saabki  sisaldada  vaid üht objekti) ning ateisti jaoks tühitermin – 
ei sisalda (ega saagi sisaldada) mitte ühtegi objekti. Termini liigitamine  tühjaks või 
mittetühjaks ei välista sama termini liigitamist üld- või üksikterminiks. 
Terminite mahtude vahelist seost on tavaks näidata nn Euleri diagrammide (ringide) abil. 
Šveitsi matemaatik  L. Euler (1707-1783) kujutas terminit graafiliselt ringina, mille sisemus 
sisaldab termini ekstensiooni, s.o objekte, millele termin rakendub. Euleri diagrammides pole 
tähtis kinnise kujundi kuju: traditsiooniliselt on see ring, kuid ta võib olla ringjoone asemel 
piiratud ka ellipsiga või hoopiski murdjoonega. Terminite võrdluse puhul on oluline, kas neid 
esindavad kujundid paiknevad üksteise sees või mitte ning kas nende piirjooned lõikuvad või 
mitte. Kui mingit terminit esindav kujund paikneb täielikult või osaliselt teist terminit 
esindava 
kujundi sees, siis on nende terminite ekstensioonides ühiseid elemente. 
Joonis 3.1. Terminite K – ,,kass“ ja M – ,,must kass“ mahtude kujutamine Euleri ringide abil. 
Suurema ringi 
sisu kujutab endast termini K kogu ekstensiooni, st kõikide  kasside  hulka. Väiksema ringi sisu 
kujutab endast 
termini (fraasi) M kogu ekstensiooni, st kõikide  mustade  kasside hulka, mis aga on samas ka 
kasside hulga alamhulk. 
Loogikas pööratakse suurt tähelepanu terminipaaridele, sest otsustusi väljendavad väitlaused 
sisaldavad kaht terminit. Euleri ringide abil on võimalik terminipaare käsitleda  visuaalselt  
ülevaatlikus vormis. 
9 
D3.8. Võrreldavate terminite paarid jagunevad mahu alusel kaheks liigiks ning 
kummalgi juhul käsitletakse kolme võimalust. 
D3.8.1. Ühitatavad (ehk ühisosaga) on sellised terminid, mille ekstensioonides on ühiseid 
elemente (vt joonis 3.2). Sel juhul on olemas kolm võimalust. 
Joonis 3.2. Euleri diagrammidega on esitatud kolm võimalust, millises suhtes saavad 
ühisosaga (ühitatavate) 
terminite mahud olla. Vasakul on kujutatud identsete terminite T ja R kokkulangevad mahud, 
keskel ristuvate 
terminite Y ja M mahud ning paremal alluvussuhtes olevate terminite O ja M mahud. Tähised 
vastavad näidetele 
definitsioonis 3.8.1. Keskmisel joonisel on terminile M vastav Euleri ring tähistatud 
katkendjoonega. 
Katkendjoonte kasutamine on illustreeriva tähendusega, sageli kasutatakse nende asemel 
pidevaid jooni. 
D3.8.1.1. Samaste ehk identsete (identical) terminite mahud langevad täpselt kokku. 
(Nt T – täisnurkne  rööpkülik ; R – ristkülik.) 
D3.8.1.2. Ristuvate (overlapping) terminite mahud langevad osaliselt kokku - nad 
sisaldavad oma mahtudes ühiseid objekte, ent kummagi termini mahus on lisaks veel objekte, 
mis pole ühised. (Nt Y – üliõpilane; M – muusik .) 
D3.8.1.3. Subordinaarsed ehk alluvussuhtes olevad terminid: alluv (subalternate) ja 
allutav  (superalternate) termin. Kõik alluva termini mahtu kuuluvad objektid kuuluvad ka 
allutava termini mahtu, ent allutava termini mahus leidub objekte, mis ei kuulu alluva 
termini mahtu. (Nt O –  okaspuu ; M –  mänd , termin M on alluv termini O suhtes ja termin O 
on allutav termini M suhtes.) 
Alluvussuhtes olevate terminite puhul saab tarvitada kahte klassikalist nimetust , mille 
kasutamine on üsna tavaline defineerimisel. Allutava termini kohta öeldakse ka sootermin (ld 
genus ' sugukond ') ning alluva termini kohta liigitermin (ld species 'liik'). Liigitermini poolt 
haaratavatel objektidel on kõik sootermini poolt haaratavate objektide tunnused ja lisaks võib 
veel 
teada olla ka liigierisus (ld differentia specifica) – tunnus (või tunnused), mis eristab 
liigiterminit samasoolistest (st sarnastest, lähedastest) terminitest. 
D3.8.2. Ühitamatud (ehk ühisosata) on sellised võrreldavad terminid, mille ekstensioonides 
pole ühiseid elemente. 
Kuna jutt on võrreldavatest terminitest, siis on nende terminite ekstensioonide kõikidel 
elementidel vähemalt üks ühine tunnus. Ühised tunnused näitavad, et ühitamatud terminid on 
üldistatavad ühise sootermini alla. Ühitamatute terminite paar moodustab koos ühise 
sooterminiga terminite kolmiku. Sel juhul eristatakse traditsiooniliselt kolm võimalust (vt 
joonis 
3.3), kusjuures teine ja kolmas võimalus on esimese võimaluse erijuhtumid . 
10 
Joonis 3.3. Euleri diagrammidega on esitatud traditsioonilised näited ühisosata (ühitamatute) 
terminite mahtude 
kohta. Vasakul on kujutatud kaasalluvuse üldjuhtum, kusjuures kaasalluvad võivad koos täita 
ka kogu allutava 
termini mahu. Keskel on kujutatud vastupidiste ehk kontraarsete terminite erijuhtum, selle 
kujutamiseks sobib ka 
vasakpoolne joonis, ent keskmisel joonisel on püütud rõhutada terminite vastupidisust. 
Paremal on kujutatud 
vasturääkivate terminite erijuhtum, kus alluvad terminid täidavadki kogu allutava termini 
mahu. Tähised vastavad 
näidetele definitsiooni 3.8.2 alldefinitsioonides. Katkendjoonte kasutamine on illustreeriva 
tähendusega, sageli 
kasutatakse nende asemel pidevaid jooni. 
D3.8.2.1. Kaasalluvad ühitamatud terminid on alluvad ühele ja samale sooterminile. 
(Nt allutav termin P – puu, mille suhtes kaasalluvad on terminid M – mänd ja K – kask.) 
Kaasalluvaid termineid võib olla rohkem kui kaks, eeltoodud näites saab lisada veel palju 
kaasalluvaid termineid, nt lepp , pihlakas , kuusk jne. Kaasalluvusest võib rääkida ka 
ühitatavate 
terminite puhul, kui need koos alluvad mingile sooterminile. Järgnevad kaks definitsiooni 
D3.8.2.2 
ja D3.8.2.3 kirjeldavad kaasalluvuse erijuhtumeid, mis on seotud vastandumisega mingi 
tunnuse põhjal. 
Tunnustepaari, mille abil toimub vastandatud terminite mahtude eristamine, nimetatakse 
vastandtunnusteks ehk teineteisele vastupidisteks tunnusteks. Igal objektil, millele allutav 
termin rakendub, saab olla vaid üks tunnus vastupidiste tunnuste hulgast, ning võib olla ka nii, 
et objektil pole kumbagi tunnust vastandtunnuste paarist. Nt liikumissuuna alusel võib 
moodustada vastandpaari vasakule-paremale. Kui  liikuda vasemale, siis samas ei saa liikuda 
paremale, ja ümberpöördult, ent liikuda võib ka nii, et suund pole ei paremale ega vasemale, 
nt 
tagasi või üles. Traditsioonilises loogikas peetakse oluliseks, kas allutava termini mahus on 
objekte, millel pole kumbagi vastupidist tunnust, või pole selliseid objekte. Seda on vaja teada 
nt 
siis, kui allutavat terminit püütakse liigitada vastandtunnuste abil. 
D3.8.2.2. Kontraarsed ehk vastupidised terminid (contrary opposition terms ) on 
kaasalluvate terminite erijuhtum, mille korral kahe termini mahu eristamine toimub 
vastandtunnuste abil ja leidub vähemalt üks allutava termini mahu objekt, mis ei kuulu 
kummagi vastupidise termini mahtu. (Nt H – huvitav raamat ja I – igav raamat on 
vastupidised 
terminid, mis mõlemad on kaasalluvad termini P – raamat suhtes. On raamatuid, mis on 
keskmised, st pole huvitavad ega pole ka igavad.) 
D3.8.2.3. Kontradiktoorsed ehk vasturääkivad terminid (conradictory opposition terms) 
on kaasalluvate terminite erijuhtum, mille korral kahe termini mahu eristamine toimub 
vastandtunnuste abil ja pole ühtki allutava termini mahu objekti, mis ei kuuluks kas ühe või 
teise 
kaasalluva termini mahtu. (Nt H – huvitav raamat ja M – mittehuvitav raamat on 
kaasalluvad termini P – raamat suhtes ning need kui vasturääkivad terminid täidavad kogu 
allutava termini mahu.) 
11 
Termini analüüs sisu alusel 
Terminite analüüs sisu ehk intensiooni alusel seisneb kõikide terminite jaotamises kõige 
üldisemateks klassideks ja nende klasside kirjeldamises. Ülalpool oli  juttu , et termineid saab 
vastandada mingi sisulise tunnuse põhjal, mingil alusel. Seda on püütud teha ka kõige 
üldisemas 
plaanis, kõiki terminid käsitledes. Ükski termin ei saa fikseeritud alusel kuuluda mõlemasse 
vastanduvasse klassi. See ei välista võimalust, et ühel alusel vastanduvad terminid võivad 
kuuluda 
ühte klassi siis, kui termineid vastandatakse mingil teisel alusel. Kõiki termineid intensiooni 
põhjal analüüsides on püütud leida vastandeid , mis oleks ka vasturääkivad, st ei tohiks leiduda 
vahepealseid juhtumeid. On vaieldav, kuivõrd see on õnnestunud. 
D3.9.1. Kogutermin ehk  koondav termin ehk kollektiivtermin (collective term) tähistab 
sarnaste objektide rühma kui tervikut , kuid ei rakendu üksikutele objektidele selles rühmas. 
Koondav termin võib olla üldtermin (nt  armee , rahvas, mets), võib olla üksiktermin (nt  Kumu  
kunstikogu, inimkond ) või ka pärisnimi (nt Alpid). Koondavatele terminitele sarnanevad 
aineterminid (substantial term, nt vesi) tähistavad aineid või nende konkreetseid koguseid, 
kvantumeid ehk portsjoneid. Aineid tähistavad terminid on üksik-terminid, ainete portsjoneid 
tähistavad terminid on üldterminid. Kõiki termineid, mis ei ole koondavad, võib nimetada 
mittekoondavateks. 
D3.9.2. Absoluutne termin (absolute term) on termin, millega väljendatav mõiste ei hõlma 
objekti suhet millegagi, nt taim, riie. Suhteline ehk korrelatiivne termin (relative term) on 
termin, millega väljendatav mõiste hõlmab objekti suhet millegagi, nt vend, sarnane. 
Iga termin, mis pole suhteline, on absoluutne ja viitab mõistele, mille sisus pole tunnuseid, 
mis 
seisnevad suhtes mõne objektiga. Suhteline termin viitab aga mõistele, mille sisus on 
tunnuseid, mis 
seisnevad suhtes mõne objektiga. Nt termin ema sisaldab tunnuseid, mis seisnevad ema 
olemise suhtes 
lapsega, ema saab olla vaid see, kellel on laps. See, et termin taim on absoluutne, ei tähenda, 
et on 
tühi  universum , milles hõljub vaid mingi hulk taimi, sõltumatuna toitainetest ja valgusest. 
Kogu 
loogika on maailmalikus kontekstis, eeldatakse, et on olemas maailm koos paljude objektide 
ja 
suhetega. Absoluutne termin ei väljenda suhteid millegagi, ent see ei tähenda, et objektid, 
D3.9.3. Konkreetsed terminid (concrete term) rakenduvad objektidele (asjadele, nähtustele, 
faktidele, sündmustele, isikutele, teadvuse seisunditele) omaduse või omaduste komplekti 
kaudu, 
mida termin väljendab ja mis objektil on, nt taim, kolmnurk, hea, vaba, punane. Abstraktsed 
terminid ( abstract term) tähistavad objektide omadusi, olekuid ning suhteid lahutatuna 
objektidest, millel need on, nt taimsus, kolmnurksus, headus , vabadus, punasus. 
Abstraktsed ja konkreetsed terminid on omavahel vastavuses, nii et igale konkreetsele 
terminile 
vastab abstraktne termin ja ümberpöördult, nt konkreetsele terminile vaba vastab abstraktne 
termin 
vabadus. Konkreetsed terminid on enamasti üldterminid, nt planeet, kuid võivad olla ka 
üksikterminid (ja muidugi ka tühiterminid), nt suurim planeet Päikesesüsteemis, Jupiter . 
Abstraktsed terminid saavad olla vaid üksikterminid, sest vastava omaduse abstraheerimisel 
saab 
olla vaid üks tulemus. 
D3.9.4. Positiivne termin ( positive  term) viitab mingi omaduse esinemisele nendel 
objektidel, millele see termin rakendub, nt mõttekas, tark, surelik, punane. Negatiivne termin 
( negative  term) viitab mingi omaduse puudumisele nendel objektidel, millele see termin 
rakendub, nt mõttetu, mittetark, surematu, mittepunane, daltonist. 
12 
Terminite jaotus positiivseteks ja negatiivseteks näib olevat suhteline ja vaieldav. Omaduse 
puudumist võib mõnes teises kontekstis käsitleda talle vasturääkiva omaduse olemasoluna, nt 
saab surematust pidada omaduseks ning surelikkust surematuse puudumiseks. Keeleline 
eituse tunnus ei ole ka piisav, sest nt termin mittedaltonist väljendab positiivset omadust, 
võimet 
näha värve. 
Privatiivsed terminid (privative term) on sellised negatiivsed terminid, mis väljendavad 
mingi omaduse puudumist objektil, millelt võiks selle olemasolu oodata, nt pime, mille puhul 
see omadus on nägemisvõime. Veider  oleks aga nt mõne bakteri kohta öelda, et see on pime, 
õigeni 
tundub öelda, et see on nägemisvõimetu ehk mittenägev, seega on meil tegemist 
mitteprivatiivse 
negatiivse terminiga. Juhul kui nt termin  loll  rakendub isikule, kes suhtluse kontekstis peaks 
üldjuhul olema tark, ning me peame lolluse all silmas tarkuse  puudumist, siis on õigem 
liigitada 
loll negatiivsete, täpsemalt privatiivsete terminite hulka. 
Välistav negatiivne termin (infinite term või indeterminate term, ld  nomen infinitum) annab 
tähenduse välistamise kaudu, nt mittepunane, mitteinimene. Välistav negatiivne termin ei 
määratle midagi, see on võrdselt rakendatav nii reaalsele kui ka ebareaalsele objektile. 
2.3. DEFINEERIMINE  
Defineerida ei saa objekte, nt tegelikku tooli, ehkki selle peal saab istuda. Defineerida saab 
termineid või muid sümboleid, mis väljendavad mõisteid ning võivad mõistete kaudu viidata 
ka 
reaalse maailma või fiktsionaalse maailma objektidele. 
3.10 Termini definitsioon (definition, ld definitio) ehk määratlus on termini sisu 
võimalikult selge ja lühike esitamine teiste terminite abil (intensionaalne definitsioon) või 
termini mahtu kuuluvate objektide fikseerimine (ekstensionaalne definitsioon). Definiendum 
(ehk defineeritav , tähistatakse Dfd) on termin, mida defineeritakse. Definiens (ehk defineeriv , 
tähistatakse Dfn) on termin(id) või väljendid, mille abil defineeritava termini intensioon 
avatakse. 
Kui definitsioonis ehk määratluses on Dfd ja Dfn selgesti eristatavad ja vastastikku 
asendatavad 
(neil on sama sisu ja maht), siis on tegemist ilmse definitsiooniga; teistel juhtudel on tegemist 
mitteilmse definitsiooniga. 
Definitsioone kasutatakse väga erinevates kontekstides ning nende esitamise eesmärk ja 
esitusviis võib olla vägagi erinev. Tavapraktikas võib eristada mitmeid defineerimise tüüpe 
(need ei 
välista üksteist): 
1)  sätestavad  ehk kokkuleppelised (stipulative 'sätestav'); 
2)  leksikaalsed ehk sõnavaralised (lexical); 
3) täpsustavad (precising); 
4)  teoreetilised ehk teaduslikud  (theoretical); 
5) operatsionaalsed (operational); 
6) rekursiivsed (recursive); 
7) veenvad (persuasive  veenev , keelitav'). 
1) Sätestav definitsioon on korraldavat või deklaratiivset laadi , sellega omistatakse mingile 
terminile või sümbolile tähendus. Tegemist võib olla juba kasutuses olevale sõnale või 
sümbolile 
uue tähenduse andmisega või täiesti uue sõna tähenduse määratlemisega. Laialt kasutuses 
oleva 
väljendi võib mingis teadusharus võtta kasutusele kui erialatermini, kasutades sätestavat 
definitsiooni. Nt: Mittekasvavat või mittekohanevat funktsiooni nimetatakse monotoonseks. 
Sätestavalt määratletakse ka märk või sümbol. Nt aritmeetikas tähistab märk „+" liitmistehet, 
kuid selle asemele saaksime põhimõtteliselt defineerida mis tahes sümboli. Õigusaktides 
13 
kasutatavad legaaldefinitsioonid on sätestavad. Legaaldefinitsioon on juriidilise termini 
ametlik määratlus, õigusaktis sisalduv definitsioon, mille eesmärk on määratleda sõna või 
väljendi tähendus selle õigusakti raames, kusjuures väljendi tähendus võib üldkeelsest 
tähendusest erineda. Nt:  Kelmus on varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt 
ebaõige 
ettekujutuse loomise teel. (KarS § 209.) Teose autoriks on füüsiline isik või füüsilised isikud, 
kes on 
selle teose loonud. (Autoriõiguse seadus § 28 lg 2.) Legaaldefinitsioon võib kehtida kas kogu 
õigussüsteemi ulatuses või ainult selles õigusaktis, kus seda seletatakse. Selline kitsendus  
eristab legaaldefinitsiooni teaduses kasutatavatest definitsioonidest, kus enamasti taotletakse 
üldkehtivust või kehtivust mingi teadusala ulatuses. 
2)  Leksikaalne  ehk sõnavaraline definitsioon ehk sõnaseletus teavitab, mis viisil on 
mingit terminit kombeks kasutada üldkeeles. See definitsioon ei sätesta termini tähendust, 
vaid 
annab teada, mil viisil üldkeelt kasutav isik seda terminit kasutab. Seletavates sõnaraamatutes 
defineeritakse termineid erinevatel viisidel , nt leksikaalse seose (sünonüümia- antonüümia ) 
abil: peni – koer; piin  –  mõnu vastand ; või termini sisu kaudu: kirves – tööriist puude 
raiumiseks või lõhkumiseks. 
3)  Täpsustav definitsioon määratleb mingi üldkeele termini, kõrvaldades 
mitmetähenduslikkust 
või ebamäärasust. Nt inimõigused  on iga inimese sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema 
rassist , soost ega usutunnistusest. Inimõigused on kirjeldatud inimõiguste ülddeklaratsioonis. 
Täpsustavat definitsiooni võib vaja minna ka siis, kui kasutame mitmetähenduslikku 
(ekvivookset) terminit ühes kindlas tähenduses, nt võime määratleda diskreetse tehnikas kui 
mittepideva ning diskreetse inimsuhetes kui tagasihoidliku. Täpsustavad definitsioonid 
kuuluvad sätestavate definitsioonide hulka. 
4) Teoreetiline definitsioon on täpsustava definitsiooni erijuhtum, mille puhul rõhutatakse, et 
terminit määratletakse vastavuses mingi teaduse kontekstiga ja kaldudes kõrvale termini 
argikasutusest. Nt hobujõud – võimsus, mis on vajalik 550 naela tõstmiseks ühe jala 
kõrgusele sekundi jooksul, ehk 745,7 vatti . Selline selgitus pole esitatav ainult tavakeele 
vahendusel, sest üldkeel pole piisavalt täpne. Paradigmade või baasteooriate muutudes  
muutuvad sageli ka teoreetilised definitsioonid. Nt ,,planeet" tähendas antiikajal rändavat 
tähte, ka kuu ja päike olid planeedid ; uusajal oli planeet statsionaarsel orbiidil Päikese ümber 
tiirlev suure läbimõõduga taevakeha , nüüdne  astronoomiline  definitsioon nõuab planeedilt 
veel täiendavaid omadusi,kõrvaldades nt  Pluuto planeetide hulgast. 
5) Operatsionaalne definitsioon defineerib termini protseduuri kaudu, mis võimaldab 
kindlaks teha, kas termin rakendub objektile. Nt suuruste puhul kirjeldatakse protseduuri 
suuruse 
mõõtmiseks, kaal defineeritakse kaalumise protseduuri kirjelduse abil. Nii sätestavad kui ka 
leksikaalsed definitsioonid võivad olla operatsionaalsed. 
6) Rekursiivsed definitsioonid määratlevad Dfd sisu, andes ette ühe või mitu hulga elementi 
ning ühtse protseduuri, kuidas saada järk-järgult kõik selle hulga elemendid. Defineerimisel 
toimub tavaliselt mingi baasmääratluse kordamine. Nt Y on X-i otsene  esivanem , kui leidub 
lõplik jada Y, Y1;... Y4, kus Y on Y1 vanem, Y1 on Y2 vanem jne, ning YJ on X-i vanem. 
Sellisel 
viisil saab defineerida kõikide isikute hulga, kelle otsene esivanem Y on. 
7) Veenvad definitsioonid piiritletavad Dfd sisu, kasutades sõnu või väljendeid, mis 
taotlevad lisaks informatsiooni edastamisele ka mingit emotsionaalset sihti, tekitades 
kuulajates 
hoiakuid ja hinnanguid defineeritava termini kohta. Seda tüüpi definitsioonid on väga levinud 
poliitilise argumentatsiooni kontekstis ja omavad