SÕNA NAER, sest tegemist on pealtnäha lihtsa ja igapäevase sõnaga, aga seda lähemalt uurima hakates selgus, et on päris keeruline ja abstraktne, mis andis võimaluse ennast proovile panna. NAER on naermise, õnnelikkuse ja rõõmu sümbol. Kui keegi naerab, on tal järelikult hea tuju, keegi/miski on teda naerma pannud millegi naljakaga. 1. Paradigmaatilised leksikaalsed suhted Sünonüümid: mügin, pugin, kihin, kõgin, itsitus, irvitus, lagin, lõkerdus, naerupahvak, naerupuhang, naerupahvatus, naerupurse. Sõna NAER skalaarne vastandus ehk antonüüm, täpsemalt võrdne antonüüm, on NUTT. Sõnad on ühel tasemel ja võrreldavad nagu hea vs halb. Hüponüümiline suhe: NAER on sõnade IRVITUS, NAERATUS hüperonüüm, sest see on nii-öelda liiginimetus. NAER on kõige laiem mõiste, mille tähendus saab kitseneda, täpsustuda. IRVITUS ja
Sõne sõna tekstis (sõnavarastatistika tegeleb sõnavara statistilise uurimisega: sõnasagedus, sõnavara kasv, tekstianalüüs) Lekseem vähim sõnavaraüksus (sõna või tüvimorfeem) Leksikaalne üksus keeleüksus, millel on tähendussisu, st sõna või sõnade püsiühend (uks, aken, puu, läbi lugema, läks vett vedama, siililegi selge ) Leksikaliseeruma tähendust omandama (tüvi või sõnaühend: -teek; vett vedama minema, vehkat panema) Leksikaalsed suhted I suhted tähistavate vahel sünonüüm sama sõnaliik, sama või lähedane tähendus o Täielik (sisseütlev, illatiiv) o Osaline (jänes, küülik, haavikuemand, pikkkõrv) antonüüm sama sõnaliik, mingi semantilise tunnuse poolest vastandlik tähendus (elus <> surnud) o Kontraane (must >< valge) o Kontradiktoorne (elus >< surnud) polüseem mitmetähenduslikkus (rohi, mustama, sulg)
Keele leksikaalsed kategooriad Sünonüümid Erikujulised sõnad, mis märgivad sama eset,omadust, nähtust jne.Moodustavad sünonüümkondi e jadasid, mille dominantsõna on stilistiliselt neutraalne. Vastastikune asendamisvõime on väga tähtis omadus. Täielikke sünonüüme, mis oleksid asendatavad kõikides tekstides, leidub vähe, ja/ ning, ligidal/lähedal Pale, nägu, lõust, silmnägu Sünonüümid erinevad seostamisvõimelt. Allikad 1. Võõrsõnad ja laenud: autobuss- buss; informatsioon- info; tover- sõber; ; malbe leebe, morn tusane; 2. Tehissõnad - laup otsaesin; raal-rüperaal 3. Murdesõnad- sisask- ööbik; lõhmus- pärn, palukas- pohl 4. Tuletised ja liitsõnad- televiisor- teler; selmet, arvuti, magala 5. Kõnekeel- pastakas, telekas, kustukas Antonüümid Vastandsuhtega sõnapaarid Antonüüme kasutab vastandus e antitees Homonüümid Samakõlalised, erineva tähendusega sõnad. Karjatama,kulu, värvitud huuled, seal on hea elu Homo...
partikliks, abiverbiks jne). Selleks, et aru saada, mis toimub, tuleb rääkida tähenduse liikidest. 2. Tähenduste liigid: leksikaalne (tähendus tavamõttes, nt sõitsin 'liikusin ratta, auto, rongi, bussi jm sõidukiga') ja grammatiline (nt sõitsin lihtminevik, ainsuse 1. pööre). Lähtudes sellest, tuleb vaadata, milliseid tähendusi väljendavad erinevad morfeemid. 3. Erinevad morfeemid väljendavad erinevat liiki tähendusi: 1) Leksikaalsed (tüved) väljendavad leksikaalsed tähendust 2) Grammatilised (tunnused, lõpud, kaassõnad, abiverbid, pronoomenid, sidesõnad jne) väljendavad grammatilist tähendust Vahe kahe vahel pole alati selge. Inimese teadvus toimib nii, et leksikaalne tähendus võib tuhmuda ja selle arvelt tekib grammatiline tähendus. See ongi teine võimalus, kuidas defineerida grammatikaliseerumist. Oma leksikaalse tähenduse tõttu on teatud keeleüksused eriti tõenäolised
EESTLASTE EMOTSIOONISÕNAVARA Blabla 2012 Emotsioonisõnavara · Laias mõttes leksikaalsed üksused, viitavad emotsioonidele · Jaguneb: ekspressiivsed ja deskriptiivsed · Ekspressiivne: vahetu emotsioonide/tundmuste väljendamine Jess!, Issake!,Tõmba uttu!, Ot-sa-nunnu! · Ekspressiivse väljendi ja emotsiooni vahel tihe seos · Deskriptiivne: emotsionaalse kogemuse määratlemine/kirjeldamine · Jaguneb: otsene ja piltlik · Piltlik jaguneb: metafooriline (nt Püksid sõeluvad vett) ja metonüümiline (nt Silmad kui tõllarattad)
(telekas, televusser) Kõrgkeelne sõnavara normaalkirjakeele piires olevast pidulikum ja ülevam. (tuul tibadesse) Madalkeelne sõnavara normaal kirjakeele sõnavarest labasem. *Sõimusõnad rahulolematuse väljendamiseks kasutatavad jämedad sõnad ja väljendid. (lipakas, kurat, debiil, jobu) *Vulgaarsõnavara vulgarismid ja vulgaarkeelendid. (vitt, pask) Tänapäeva eesti keele sõnavara LEKSIKAALSED SUHTED. Sünonüümid kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. (julge-vapper- karmatu-vahva) Grammatilised sünonüümid leksikaalselt samasisulised, aga grammatiliselt vormistuselt erinevad keelendid. (kibedamaitselised, kibeda maitsega, maitselt poolest kibedad) Täissünonüümid kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest samased sõnad, mida saab üksteisega asendada, mistahes kontekstis
Eesti keele tänapäeva sõnaliigikäsitelu esmaaluseks on sõnamuutmine, nt noomenid käänduvad, (deklineeruvad) verbid muutuvad ajas ja isikus (konjugeeruvad), partiklid ei muutu üldse. Sõnaliigid III Morfoloogia, leksika ja süntaksi vahel on olemas teatud üldised vastavused: kindlaid grammatilisi tähendusi väljendavad sõnavormidele vastavad enamasti mingid süntaktilised funktsioonid ja neile omakorda mingid leksikaalsed tähendused. Ometi ei ole need vastavused alati absoluutsed (nt mõned adjektiivid, mis ei käändu, vdl isevärki ilus) Ühe sõnaliigi moodustavad eesti keele grammatikas sõnad, mida iseloomustavad järgmised tunnused (vt EKG I lk 15): - ühe sõnaliigi sõnad seonduvad ühesuguste morfoloogiliste kategooriatega; - ühe sõnaliigi sõnad saavad esineda lauses ühesugustes süntaktilistes funktsioonides;
Barsalou toob näiteks sõna ,,auto". Selle tähendus muutub indiviidi jaoks olenevalt kui palju ta autosid tunneb ja milline on tema eelnev kogemus nendega. (Barsalou 1999; viidatud Evens jt 2007: 12 järgi) 4.3 Kategoriseeritud ja idealiseeritud kognitiivsed mudelid Kolmas tähtis teooria on Georg Lakoff'i idealiseeritud kognitiivsete mudelite teooria. Need mudelid on suhteliselt stabiilsed taustteadmised, mis otsustavad millised leksikaalsed üksused on hetkel vajalikud. (Lakoff 1987; viidatud Evens jt 2007: 12 järgi) Selle teooria arenemisele aitas kaasa Roschi töö. Tema ja ta kolleegid lõid prototüübi teooria. Ta leidis, et inimesed seostavad tähendusi teatavate prototüübiga. Prototüüp on abstraktne mõiste, mis kõige paremini esindab teatud kategooria omadusi ja olemust. Prototüüpidega on seotud tüüpilisuse effektiga. Näiteks laud ja tool on heaks näiteks mööbli kategooriale vaip aga pole. Kuigi
Keelevahendite äratundmine Keelevahendite tähenduse mõistmine Ütluse mõtte mõistmine Kõneleja/kirjutaja motiivide ja kavatsuste mõistmine Mõistmist raskendab (1) Sõnatasand: Sõnatähenduse puudulik valdamine Mitmetähenduslikkus Tähenduse piiratus või ebatäpsus Foneetiline või semantiline lähedus Sõnavara/sõnatähenduse areng Baassõnavara ↔ esmased tajud/kujutlused Baassõnadest konkreetsemad ja üldisemad leksikaalsed üksused → konkreetsete ja üldistatud rühmade moodustamine → mentaalsed rühmad → rühmade seosed Sõnatähenduse areng Hoone Ehitis Kuut Koera maja Tall Hobuse maja Puumaja Kanala Kana maja Maja Savimaja Laut Lehma maja... Kivimaja… Talumaja Elumaja Linnamaja Maamaja
Allikad: Ehala M. 2001 Eesti keele struktuur. Tallinn Erelt M.1997 Eesti keele käsiraamat. Tallinn ENSV TA Keele ja kirjanduse instituut 1988 Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. 1.Köide 4.vihik, 3.Köide 1.vihik. Tallinn Raun A. 1982 Eesti keele etümoloogiline teatmik Maarjamaa kirjastus Vainola K 2003 Eesti slängi sõnaraamat Tallinn Õim A. 1993 Fraseoloogiasõnaraamat" Tallinn Leksikograafia. Eesti keele sõnastikud. Leksikograafia on sõnaraamatute tegemise õpetus. Eesti leksikograafia sai alguse 17. sajandil - 1637. aastal ilmus Heinrich Stahli ,,Anführung zu der Estnischen Sprach" . See on saksakeelne eesti keele käsiraamat, mis sisaldab saksa-eesti sõnastik( M.Erelt 1997:569). Sõnastik on sõnavarakogum, mis on vormistatud sõnaraamatuna. Kuna keeles on alati sõnu, mida osa kõnelejat ei tunne aga on vajalik, et inimesed üksteist õigesti aru saaksid, et seda võimaldada, koostatakse sõnaraamatud. Suured sõnaraamatud valmivad kollektiivs...
Mis on leksikoloogia? lexis (kr.) – 'kõne, sõna' logos (kr.) – 'sõna, mõiste, käsit(l)us' • üldleksikoloogia • erileksikoloogia • ajalooline leksikoloogia (= etümoloogia) • kognitiivne leksikoloogia Leksikoloogia uurimisobjekt Leksikaalsed üksused: • leksikaalsed morfeemid (tüved ja tuletusliited) • leksikaalsed sõnad e. lekseemid • sõnade püsiühendid (neidki loetakse lekseemideks) Lekseem, semeem Lekseem võib olla • lihtne: jalg • tuletatud: -jalg/ne • liitne: lauajalg = laua + jalg • mitmest sõnast koosnev: jalga laskma ’põgenema’ Igasse lekseemi kuulub vähemalt üks tähenduskomponent e. semeem. Polüseemia korral kuulub ühte lekseemi rohkem semeeme. Lemma ja lemmatiseerimine
s.t. asendada võib ainult üks sümbol korraga. Fraasistruktuurireeglid on näiteks: S NP VP NP Det N VP V NP V meet, drink, sing Puuduseks on, et nad ei peegelda struktuurilist eristust nende kategooriate/elementide vahel, mida peasõna nõuab ja mida mitte. 10. X'-teooria. Mis on projektsioon, maksimaalne projektsioon, peasõna, domineerimissuhe, vahetud moodustajad, leksikaalsed kategooriad, funktsionaalsed kategooriad? Puustruktuurid X'-teoorias: (XP, X', X; IP, CP jne); komplement, määratleja, vaba laiend e adjunkt; ema, tütar, õde; jälg, nihutus. Projektsioon peasõnast kõrgematel tasanditel asetsevad moodustajad, mis on peasõnaga hierarhilises seoses. Maksimaalne projektsioon Fraasitasand (XP) on maksimaalne projektsioon. Peasõna max projektsiooni kohustuslik moodustaja on selle peasõna. Näiteks V on VP peasõna, N on NP peasõna.
1. Leksikoloogia uurimisobjekt ja ülesanded. Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe põhikomponendi, leksika e sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega (lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid). 3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid. Leksikograafia tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga
inimesi on lahkunud ja tööd on rohkem kui enne," sõnas TU rahulolevalt. II OSA Keeleline mõjutamine (lugege see peatükk läbi ja vastake allolevatele küsimustele) 1. Mis on suhtluse põhieesmärgid? 2. Klassikaline retoorika ja uus retoorika 3. Mille poolest erinevad kaks mõjutamise põhitüüpi (teoreetiline ja ateoreetiline argumentatsioon)? Tooge näiteid (muu hulgas tekstiliikide kohta). 4. Mis on argumentatsiooni lähtekohad ja argumenteerimisvõtted? 5. Leksikaalsed valikud otsese mõjutamisvõttena. Tooge näiteid. 6. Mida tähendab varjatud mõjutamine? Tooge näiteid. 7. Mis määravad teksti autori ja lugeja suhtlusolukorra? 8. Kuidas saab teksti autor lugejat mõjutada? 9. Adressaadi relevantsuse põhimõtte kaks võimalikku rakendamisviisi 10. Mille järgi teksti koostaja fakte valib? 11. Kirjeldage hinnangulisi omadussõnu, mis tekitavad semantilist müra. 12. Mida tähendavad tembeldavad üldistused? Tooge näiteid. 13
2) Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärk on kokkuleppeline sümbol, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Keelemärgil on kaks poolt: tähistaja ehk häälikujärjend ja tähistatav ehk objekt ise. Onomatopoeetilised sõnad- sõnad, milles tähistaja ja tähistatava vahel valitseb motiveeritud seos. Nt. Sulisema, vulisema. Sünonüüm-samatähenduslik sõna nt. Karu, mesikäpp. Autonüüm-vastastähenduslik sõna nt. Ilus-kole 1. Homonüüm- erineva tähendusega sõna, mis on sarnase kirjapildi või hääldusega. 1. Jaguneb: -homograaf-sama kirjapilt, erinev hääldus näiteks palk-mida makstakse ja palk nagu puupalk. -homofoon- erinev kirjapilt, sarnane hääldus(paar-baar). 2. Paronüüm ehk sarnassõna-kirjapilt ja hääldus sarnane, kuid mitte sama, tähendus ...
Tõenäoliselt on see arv veel suurem, sest kõrvale on jäetud murdesõnad, mida kirjakeeles pole, vaid need esinevad ainult mingis murdes või murrakus. (Rätsep 2002: 4546) Eesti keele sõnavara ajaloo põhiprobleemid 3 Rätsep on välja toonud seitse suurt probleemi seoses sõnavara ajaloo uurimisega: soomeugriline omasõnavara eesti keeles, selle ulatus ja kujunemine, läänemeresoome algkeelde ulatuva omasõnavara päritolu, läänemeresoome keelte vahelised leksikaalsed suhted ning lõunaeesti murrete sõnavara seosed, indoeuroopa keeltest pärinevad laenud eesti keeles ja nende rühmitamine, vanus, eesti murrete sõnavara genees ja omavahelised suhted, eesti rahvalaulude sõnavara päritolu, eesti kirjakeele sõnavara allikad ja kujunemine. Rätsep on lahanud kolme. Eesti sõnade vanemate sõnavara rühmade uurimisel saab arvestada vaid tüvesid, mis on moodustunud soome-ugri keelte tüvedest. Uurijad peavad uuemate sõnade etümologiseerimisel
rahvusvahelisus). Ühele mõistele võib vastata mitu terminit. Terminivariante põhjustavad - Eri teadusalade ühe mõiste erinev vaatenurk - Erinevad koolkonnad ja tunnetus - Parema väljenduse otsing - Eri valdkondade eri moodustusmallid (keemias täppis- ja triviaalmallid, nii ka ravimitel) - Teiste keelte mõjud - Kontekstuaalsed variandid (kvaliteetne vs kvaliteet-) Terminivariante on mitmeid: leksikaalsed, grammatilised (nt eri tuletised), ortograafilised (kadaster vs kataster), lubatud või soositud sünonüümia eesti keeles: - omasõna-võõrsõna paarid, nt osastav = partitiiv - põhitermin koos argivariantidega, nt transformaator trafo - pragmaatilised, kontekstist tingitud variandid (jõe säng vs jõesäng; täiendite ärajätt) Terminite allikad tulenevad - eesti kirjakeelest · sõnade ühendamine a) iseloomulik paljudele keeltele, nt prantsuse
Praegu on tehtud algust Keele ja Kirjanduse Instituudis uue kartoteegi rajamisega.(Rätsep 2002:48) 2. EESTI SÕNAVARA AJALOO UURIMISE SUURIMAD PROBLEEMID Huno Rätsepa arvates vajaksid seitse põhiprobleemi laialdasemat uurimist. Esimeseks põhiprobleemiks on soomeugrilise oma sõnavara ulatus ja kujunemine eesti keeles. Teisena tuleks uurida läänesoomemere algkeelde ulatuva omasõnavara päritolu. Kolmandaks vajaksid tähelepanu läänemeresoome keelte vahelised leksikaalsed suhted, eriti oleks vaja uurida lõunaeesti murrete sõnavata seoseid, sest viimastel andmetel eraldus varasest läänemeresoome algkeelest esimesena just lõuaneesti ja liivi keele eelkäija. Neljandaks põhiprobleemiks on indoeuroopa keeltest pärinevate laenude rühmitamine ja vanus eesti keeles.Viiendana tuleks uurida eesti murrete sõnavara geneesi ja omavahelisis suhteid. Kuuendaks probleemiks on
analüüsi ja sünteesimeetodite väljatöötamise ja arvuti abil realiseerimisega." (Õim 1998; 1). Tegemist on kombineeritud alaga, millel on seoseid ka näiteks matemaatika ja psühholoogiaga ning eristatakse teoreetilist ja praktilist uurimissuunda: sõltuvalt perioodist on kord üht, siis jälle teist peetud olulisemaks. Selleks, et üldse arvutilingvistika saaks olemas olla on esiteks vaja masinloetavaid keeleressursse. ,,Keeleressurssideks on näiteks teksti- ja kõnekorpused, leksikaalsed andmebaasid, grammatikad, arvuleksikonid." (Õim 1998; 2). Andmete töötlemiseks kasutatakse matemaatilise meetodid ja statistikat. Üks variante on loogilise programmeerimise meetod. Kõnetuvastuse jaoks kasutatakse tõenäosuslikke automaate, kuid kõne abil arvuti poole pöördumine on siiani arendamisel ja problemaatiline valdkond. 2004. aasta seisuga ,,Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudi foneetika- ja kõnetehnoloogialaboris arendatav üldise sõnavaraga eesti keele
uurimisega kogu 'keelesüsteemis', süntagmaatika aga keeleüksuste vahetute seostega kõnevoolus. Paradigmaatilised ja süntagmaatilised vahekorras on vastastikuses seoses. Paradigmaatiliste ja süntagmaatiliste vahekordade selgitamine muundustesti abil peaks kindlaks määrama keelenähtuse loomuse, s.o peaks näitama igal üksikjuhul, mis on põhiline, üldine tunnus ja mis on individuaalne joon. Saussure'i mõistestik - Leksikaalsed suhted jagunevad kahte suurde liiki: paradigmaatilised (nt hüponüümia, metronüümia, sünonüümia, vastandus) ja süntagmaatilised (nt kollokatsioonid, idioomid). 5. Semantika, süntaktika ja pragmaatika lingvistikas - süntaktika märk-märk; semantika märk-reaalsus/referent; pragmaatika märk adressaat/adressant . Morrise järgi (Ivici järgi) pragmaatika käsitleb suhtlemisvahendeid nende seoses inimesega,
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse vana-kreeka ladina – romaani keeled gooti, ülemsaksa, alamsaksa – germaani keeled sanskrit – indoiraani (indoaaria) Sissejuhatus üldkeeleteadusesse/Keeleteaduse alused 1. Kordamisküsimused sügisel 2015. 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks Kommunikatiivne situatsioon: On 2 osalist – saatja (kõneleja) ja vastuvõtja (kuulaja). Kõneleja saadab signaali kuulajale. Signaal levib mööda mingit kanalit (visuaalne, kuulmise teel). Peab olema mingi vahend, millesse paned oma sõnumi (kood, märgisüsteem) ning tavaliselt on ka mingi müra, mis segab. Inimkeele omadused: •keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus –aga: ikoonid ja indeksid; •keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus –aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid; •keelesüsteemi duaalsus •keelelise suhtluse...
· Foneemi teadlikustamine: häälikuanalüüsi (vaimne toiming, sõna häälikulise koostise analüüs, häälikute eraldamine ja tuvastamine, häälikute jrk määramine) protsessis. Selleks on vajalik teatud vaimne arengutase. Muideks, vokaale on lihtsam õppida hääldama kui teisi, seega eesti keel on hea keel. · Koartkulatsioon, naaberhäälikute (ees ja/või järel) mõju hääldatava hääliku tunnustele Morfeemid (väikseimad tähenduslikud üksused) - leksikaalsed (sõnatüved, juurmorfeemid) nt õun - grammatilised (vabad/seotud, afiksid) · lõpud (käände- ja pöördelõpud) · tunnused (mitmuse tunnus; mineviku tunnus, umbisikulise tegumoe tunnus, keskvõrde tunnus) · liited (nimisõnaliited -nt mine(jooksmine); us (võistlus); omadussõnaliited: -ne(jahune); - line(plekiline); verbiliited: -sta(kurvastama); -le(kaeblema) · Ees-ja tagasõnad · Sidesõnad
Materjal on järjestatud artikliti. 1. Emotsioon ja emotsioonisõnade liigid 3 0.1. Emotsioon Üldiselt peetakse emotsiooniks organismi seisundit, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused, mida subjektiivselt teadvustatakse mingi tundmusena ja mille nimetamiseks on keeles oma sõna. (Allik J., Rauk M. 2001: 188) 0.2. Emotsioonisõnade olemus Emotsioonisõnavara moodustavad leksikaalsed üksused (sõnad, sõnaühendid, püsiväljendid), mille tähendus viitab emotsioonidele. Funktsiooni põhjal jaguneb emotsioonisõnavara kahte liiki: ekspressiivseteks ja deskriptiivseteks. Ekspressiivsed emotsiooniväljendid on keelendid, mida kasutatakse vahetult emotsioonide väljendamiseks, nt kurat võtaks!, ups!, issake!, jestas! jne. Ekspressiivi kasutamise ja teda esile kutsunud emotsiooni vahel on kas ajalise samaaegsuse või vahetu järgnevuse seos. Ekspressiivi
Selleks,et rääkida on vaja keelemeelt,mis eristab meid loomadest. On olemas kolm suuremat keelkonnda:Indoeuroopa keelkonnd(läti,rootsi,norra,saksa),hiina-tiibeti keelkond(hiina,tiibeti),uurali keelkond(eesti,soome,ungari).Uurali keelkond jaguneb kaheks:soome- ugri keelkond(ugri,volga,saami) ja samojeedi keelkond(samojeedi keel). Keele funktsiooni:info edastamine,kuuluvuse väljendamine,tunnete väljendamine,mõttlemine,suhtlemine. 2.Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samatähenduslikud sõnad, nt ilus kena kaunis. Antonüümid vastandtähendusega sõnad, nt must valge, ilus kole. Homonüümid sama kuju, kuid erineva tähenduse ja päritoluga sõnad, nt tuli, tee, viis.
Afiksite liigid (paiknemise alusel sõnas: prefiks, sufiks, infiks, tsirkumfiks). Morfoloogia tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega. Morfeem- väiksem tähendusega üksus keeles (näiteks mitmuse tunnus) Allomorf- morfeemi variant, morfeemi fonoloogiline avaldumiskuju, Kaks morfi on ühe morfeemi allamorfid, kui nad on tähenduselt samad, struktuurilt osaliselt sarnased või komplementaarses distributsioonis (täiendavas jaotumuses) Morfeemide liigid: • Vabad vs seotus • Leksikaalsed vs grammatilised • (juured ja) tüved vs afiksid Afiksite liigid paiknemise alusel sõnas: • Prefiks e. eesliide- eba+viisakas • Sufiks e. juurele v. tüvele liituv sõnaosa, järelliide. - jalga+de+le+gi • Tsirkumfiks e. diakriitiline märk vokaali kohal - saksa ge+mach+t • Infiks e. siseliide- akadi 6. Grammatilised kategooriad, nende väljendamine (analüütiline ja sünteetiline väljendus)
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (as...
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahen...
Morfeem – väikseim tähendusega üksus keeles (morfil ja morfeemil peaaegu et ei olegi vahet) Allomorf on morfeemi variant, mis on keele kasutajale eristatav Morfeemide liigid: * Vabade morfeemid - morfeemid, mis võivad fraasis esineda iseseisva sõnana, nt „koer“ lauses „Koer hammustas poissi“. * Seotud morfeemid iseseisvalt esineda ei saa, vaid peavad alati olema seotud mõne teise morfeemiga. Seotud morfeemide hulka kuuluvad liited ehk afiksid. * Leksikaalsed morfeemid – tähendusega * Grammatilised morfeemid – tunnused ja lõpud 10. Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine (analüütiline ja sünteetiline väljendusviis, markeerituse printsiip). Arv, klass, kääne, määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis, tegumood, aspekt, eitus. Grammatiline kategooria – hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad erinevad vormiüksused.
• homonüümid tee - tee • homofoonid müüja - müüa • homograafid palk - palk Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid Morfoloogia tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega. • morfeem – väikseim tähendusega üksus keeles • allomorf – morfeemi variant sõnavorm sõne – statistiline sõna lekseem – sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma, mõnikord eristatakse tüve ja juurt Morfeemide liigid • vabad <- -> seotud • leksikaalsed <- -> grammatilised • (juured ja) tüved <- -> afiksid Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid, kui nad on 1) tähenduselt samad; 2) struktuurilt osaliselt sarnased; 3) komplementaarses distributsioonis (täiendavas jaotumuses)• jalga- / jala- ; -de- / -te- prefiks eba+viisakas – tüve ette siituv forfeem sufiks jalga+de+le+gi – tüve lõppu liituv morfeem tsirkumfiks saksa ge+mach+t- tüve ümberliituv morfeem, mille mõlemad osad on vajalikud ühe tähenduse edasi andmiseks
Varem arvati, et keel muutub väga aeglaselt, aga Labov ütles et eri põlvkondade keelelised erinevused võivad olla käimasoleva keelemuutuse erinevad staadiumid. Variaabel varieeruv nähtus, nt erinev hääldus või morfoloogilised formandivariandid(nd -nud). Iga variaabli jaoks on variantide loend ja uurija uurib, milliseid variante kasutatakse ja mis tingimustel. Variaablid esinevad eri keeletasandil : leksikaalsed, foneetilised, fonoloogilised, morfoloogilised,süntaktilised. Põhiosa uuritud variaablitest on häälikud, mida saab vahetada ilma sõna tähendust või grammatilist vormi muutmata. Uurimismetoodika-informantide valik valitakse inimesi igast sotsiaalsest grupist, igal inimesel peab olema sama võimalus informandiks saada ning kuna valik on sotsioloogiliselt esinduslik, siis kirjeldab tulemus eeldatavasti korrektselt kõiki selles piirkonnas kõnelevaid keele variante.
Homograafideks nimetatakse sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnu (palk-palk; tall-tall) 7. Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähutvalt. Morfoloogia ehk vormiõpetus on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega(nende moodustamisega). Morfeem – väiksem tähenduslik üksus lauses Morfeemide liigid 1. VABAD (esinevad üksi; maja-de-le-gi) ja SEOTUD (moodustavad sõna koos teiste morfeemidega; maja-de-le-gi) 2. LEKSIKAALSED (tähendusega) ja GRAMMATILISED(suhted) 3. JUURED JA TÜVED ja AFIKSID Tüvimorfeemid kannavad sõna leksikaalset (üldistatud) tähendust (nt saat-, saada-). Liidemorfeemid muudavad tüve leksikaalset tähendust ja sõnaliiki või mõlemat (nt seis(ma) + ata > seis/ata(ma), Tunnusmorfeemid kannavad grammatilist tähendust (nt sõnavormis ela/si/me väljendab si lihtminevikku ja me mitmuse esimest pööret). Afiksi (seotud morfeem) liigid:
habeo) → uus sünteetiline tulevik (aimerai); kaovad nn. depoonensverbid (millel oli passiivne vorm ja aktiivne sisu: nascor, morior). g) Omadussõna komparatiivi ja superlatiivi analüütilised vormid: fortior > magis fortis, plus fortis (hisp. mas, pr. plus) h) demonstratiivide tähendus nõrgeneb (→ määrav artikkel); arvsõna unus tähenduse nõrgenemine (→ umbmäärane artikkel) 29. VL süntaktilised ja leksikaalsed eripärad võrreldes klassikalise ladina keelega Süntaks, sõnajärg muutub vormistatumaks, enne oli vaba a) Indikatiivi kasutuse laienemine (nt. kaudne kõne) b) KL Accusativus cum infinitivo (Credimus te mentiri) → analüütiline konstruktsioon: credimus quod mentiris. c) Sõnajärje stabiliseerumine Leksika a) Paljud KL sõnad kaovad kasutusest, nt. ferre (“kandma”) → (ad)portare (cf. pr. porter). b) sõnade tähenduse kitsenemine (nt. unione “pärl” > pr
müüja - müüa Homograaf kirjas ühtmoodi aga häälduselt erinevad sõnad, nt. palk - palk 6.Morfoloogia e vormiõpetus on keeleteaduses grammatika haru, mis tegeleb sõnavormidega nende moodustamist, nende sisemist struktuuri ning nende omavahelisi suhteid. Morfeem on väikseim tähenduslik üksus lauses (foneem väikseim tähendust eristav). Morfeemide liigid: · vabad / seotud · esinevad ka üksi / üksi ei esine · (juured ja) tüved / afiksid · leksikaalsed (tähendusega) / grammatilised juur leksikaalne morfeem, mis koosneb ühest osast, nt. kirja tüvi ka liide, nt. kirjutada 7.Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine. · Grammatiline kategooria hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad erinevad vormiüksused. · Grammatiline kategooriate (morfoloogilised) väljendusviisid:
sisalda kõiki ootuspäraseid vorme. plurale tantum-sõnadel puudub ainsuse vormistik (nt andmed) singulare tantum-sõnadel puudub mitmuse vormistik (nt armastus) vaegvõrdelistel omadussõnadel puuduvad võrdlusastmed (nt läbimärg) ühepöördelised verbid pöörduvad ainult ühes isikus (nt tuiskab) Morfoloogia muutumine Morfoloogiaga seotud keelemuutused: Häälikumuutused teisendavad morfeemide kuju. Grammatikalisatsiooni käigus muutuvad leksikaalsed üksused grammatilisemaks. Morfoloogiareeglite üldistamine, mille tulemusel muutuvad reeglid läbipaistvamaks ja lihtsamaks ning keelekasutusest taanduvad erandid. Morfoloogia muutumine Grammatikalisatsioon: 1. TähendusniheKONKREETSEM ABSTRAKTSEM 2. Vorminihe VABA SÕNAÜHEND PERIFRASTILINE VORM LIITVORM MORFOLOOGILINE VORM MORFOFONOLOOGILINE VORM Ø 3. Kasutusala nihe VÄHEM KASUTUSKONTEKSTE ROHKEM KASUTUSKONTEKSTE Morfoloogia muutumine
Eksisteerib märgirepertuaar (teatav loetletav hulk sümboleid). Kood tuletab neist sümboleist erinevuste ja opositsioonide süsteemi ja sätestab ühildumise reeglid. Leksikood tekib kui tähenduslike opositsioonide süsteem (ei pruugi sisaldada reegleid). Seetõttu on tema osaks lisatähenduste (konnotatsioonide) tekitamine. Lisandub subkoodi mõiste. Chandler: Koodid on sotsiaalsed, tekstuaalsed, interpreteerivad. Sotsiaalsed- loomulik keel (fonoloogilised, süntaktilised, leksikaalsed, prosoodilised /rõhud, intonatsioon, pausid/ ja paralingvistilised /hääle valjus, tämber, tõus ja langus, värin jmt/ allkoodid);kehakeel;tarbekaupade (riided, autod jmt);käitumiskoodid (rituaalid, rollimängud jmt). Tekstuaalsed(representeerivad)- teaduskeel, ka matemaatika; esteetilised (poeesia, draama, maalikunst, muusika jne) k.a klassitsim, romantism, realism; zanrilised, retoorilised ja stilistilised: narratiiv etc.; massimeedia (foto-, TV,
maarohi (tee); parallelismis 2 lüli: Istub kui isand, tolmab kui tont (korsten); Pisem kui kirp, raskem kui härg (tulesäde); Viiakse välja kui kirp, tuuakse sisse kui vaagen (naeris); kokkusobimatute lülidega võrdluste näiteid: Mustem kui süsi, valgem kui lumi, kõrgem kui kirik, madalam kui regi (harakas); Kirbu suurune, härja raskune (tulesäde). Libasõnad, reduplikatiivid ja "mõlle-rõlled" Keele leksikaalsed üksused on enamasti harilikud sõnad, mis tähendavad asju, omadusi, tegevusi, aegu ja kohti, hüüdeid, seovad sõnu või lauseosi üksteisega vmt. Kui nad seda pole, siis on nad tavaliselt kas pärisnimed või siis helide või millegi muu imitatsioonid (nn. onomatopöa) või tavasõnade ja onomatopöa hübriidid (nn. deskriptiivid): kärts, tomplik, pupsis, logiseb, pläraki jts. Fraseoloogilistes ühendites kohtame ka mitmesuguseid sõnapaare: tegi talle kõik ette ja taha; hoidis
Sarnaneb passiiviga. 40. Valentsi suurendamine Poiss jookseb (sihitult) VS Poiss jookseb sadat meetrit. Sporditemaatikas tehakse 1-valentsilisest 2-valentne. · Aplikatiivid mõnes keeles on võimalik viia vabasid laiendeid objektiks ja sellega suurendada valentsi ühe võrra. Normaalolekus on väiksem valents, aga lisatakse midagi juurde. Verbile lisatakse tunnus, mis võimaldab sinna midagi juurde tuua. · Kausatiivid kausatiivkonstruktsioonid on morfoloogilised, leksikaalsed ja perifrastilised. · Lokatiivne vaheldus perfektiivsuse partikli lisamine võimaldab valentsi lisamist, nt reisin kogu maailmas VS reisisin kogu maailma läbi. 41. Whaley kõneaktid Keele ehituslik pool kohandub vastavalt sellele, mida inimesed keelelt nõuavad. Ülemaailmselt on igas keeles 3 funktsiooni välja arenenud: küsimuste moodustamine, käskluste esitamine ning kinnituste tegemine. Need
) mitte-lausealg. Q prefiks sufiks komparatiiv+standard standard+komparatiiv neg+V V+neg 13. Morfeemide liigid. Morfeemide liigid: • Seotud – vaba. Seotud saavad esineda ainult koos teiste morfeemidega, vabad ka üksinda • Grammatiline – leksikaalne (omavad tähendust, tähistab mingit objekti vms) - Tavaliselt on seotud morfeemid grammatilised ja vabad leksikaalsed, aga on ka erandeid. 5 Sufiks – pärast tüve (tüpoloogiliselt sagedasemad) Prefiks – enne tüve infiks – tüve keskel tsirkumfiks - üks osa enne ja teine pärast tüve, saksa ge-mach-t Lisaks nimetatakse veel mõnikord: reduplitseeritud afiks - afiks, mis on mingi teise osa kordus (vä-väga)
Sisukord 1) Sissejuhatus..............................................................................................................................3 2) Üliõpilase Curriculum vitae (tööalane) ...................................................................................4 3) Iseseisev kontrolltöö.................................................................................................................6 4) Kahe järjestikuse tunnikava koos didaktilise materjaliga......................................................12 5) Kuulamis- ja kõnelemisoskuse kohta õppematerjal...............................................................25 6) Lugemis- ja kirjutamisoskuse kohta õppematerjal.......................................... ......................31 7) Mängu juhend ja läbiviimise kirjeldus....................................................................................37 8) Ühe artikli vaba refereering...........................
1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Märk on tervik, mis koosneb vormist ja tähendusest. Märgid on omavahel seotud ja korrastatud. Sõna tähistab midagi, mis olemas on. Ka lause on märk, sest sõnade summast tekib tähendus. Märkide liigid: Sümbolid puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel; Ikoonid seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel; Indeksid seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel. Kommunikatiivne situatsioon: KOOD (märgisüsteem) SIGNAAL (teade) ___________________ SAATJA____ _KANAL (õhk, mida mööda teade liigub) VASTUVÕTJA (kõneleja) (kuulaja) ...
Keele kirjeldamisel tuginesid misjonärid ladina grammatikale ühtne võrdlemist võimaldav lähtesüsteem: Stahli grammatikas käänamisel sõna tüvi ei muutu, tüvele lisatakse käändelõppe. Stahli keelekasutus annab osalt edasi tolleaegse Tallinnas kasutatud keelekuju, teisalt oli kujunenud kirikukeele traditsioon, mida ta saksa k seaduspärasuste alusel ühtlustas. Traditsioonile viitavad põhja tekstidele omased leksikaalsed jooned: Mülleri ja Stahli sarnane kiriklik terminoloogia. Saksa k eeskujul loodud tõlkelaenulised konstruktsioonid. Stahli keelekuju jäi normiks pea 17.saj lõpuni. eestikeelne juhuluule Eestis kujunes 2 juhuluule viljelemiskeskust: TÜ ja Tallinna gümn. Eesti k juhuluule tekste on sellest ajast teada 33: neist enim pulmalaule, säilinud ka leina- ja pühenduslaulud. Saksa ülikoolides hariduse saanud
eksistentsiaallause Täna sajab lund Tulemuslause Poisist kasvas mees 7. Mis osadest võib koosneda liitöeldis? Liitvormid on verbi täis- ja ennemineviku vormid, mis koosnevad abiverbi olema pöördelisest vormist ja põhiverbi mineviku kesksõnast ja eitavad verbivormid, mis koosnevad eitussõnast ei; ära, ärge, ärgu, ärgem ja põhiverbist 8. Mis on olulisemad öeldise leksikaalsed kategooriad? 1. AGENTIIVSUS (helistama) olemasolev teadlik agent mitteagentiivsus (helisema, sarnanema). Helista! *Helise! *Sarnane oma isaga! 2. TRANSITIIVSUS (helistama, säilitama) verbiga saab olla patsient intransitiivsus (helisema, säilima). 3. TEGEVUSLAAD: staatiline (olema, kuuluma, koosnema, kestma) dünaamiline (plahvatama, süttima, minema, vulisema). Dünaamiline: duratiivne (vulisema, minema) momentaanne (plahvatama)
Enamik loomulikke keeli organiseerib oma leksikaalseid üksusi suuremate sõnaklasside süsteemiks, mille liikmed jagavad ühiselt semantiliste, süntaktiliste ja morfoloogiliste omaduste ainulisi kogumeid. Enamik sõnaliike kohandub mitme semantilise kategooriaga (nn taaskasutatavus), nt nimisõnad ei väljenda ainult isikuid ja asju, vaid ka sündmusemõisteid, JNE. Sõnade jaotamisel sõnaliikidesse on kaks üldisemat tasandit: sõna leksikaalsed omadused ja sõna grammatilised omadused. Ühte sõnaliiki peaksid kuuluma sõnad, millel on ühesugused tekstilise kasutamise võimalused. Igal sõnaliigil on oma tsenter ja ka perifeeria, millesse kuuluvatel sõnadel on mingi iseloomulik seda klassi iseloomustav tunnus kas üle või puudu. Tsentris paiknevad need sõnad, millel on kõik selle liigi tunnused olemas. Niisiis võib öelda, et sõnaliigid ei sisalda mitte ainult selliseid
fortisklusiilide aspireerimine või aspireerimata jätmine eestlaste inglise keeles. o Fonoloogilised variaablid: ühel ja samal leksikaalsel üksusel on alternatiivsed fonoloogilised struktuurid, nt `kontsert ja kont`sert, pluus ja pluusi (sg nom). o Morfoloogilised variaablid: samal sõnal on alternatiivsed morfoloogilised struktuurid, nt onu ja onut (sg part); suhkrut ja suhkurt; mõrult ja mõrudalt; jõkke ja jõesse; ma oleksin ja ma oleks; ilusaim ja kõige ilusam. o Leksikaalsed variaablid: sama tähendust saab väljendada kahe erineva leksikaalse üksuse ehk sõnaga, nt sool ja naatriumkloriid; saama ja hankima; mobiil ja mobla; radikas ja radiaator; tšikk, beib(e), tibi; küpsis ja biskviit. o Süntaktilised variaablid: sama tähendust väljendatakse eri süntaktiliste struktuuride abil, nt raamat, mille ma ostsin ~ minu ostetud raamat ~ minu poolt ostetud raamat; kas sa tuled täna? ~ tuled sa täna? 17. VARIAABLEID MÕJUTAVAD TEGURID. TOO NÄITEID
Kordamisküsimused 1. Keele mõiste. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märk = vorm + tähendus Märkide liigid: sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel, osutamisel) Allkeel e erinev keelekuju - mingi eriala, rühma või isiku keel (nt ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid ja isikukeeled e idiolektid) Formaalkeel - kunstlikult loodud keeled (tehiskeeled, rahvusvahelised abikeeled). Kasutusalad kitsapiirilised, ei saa kasutada ka tunnete väljendamiseks ega sotsiaalsete suhete loomiseks. Põhisümbolite arv on loomulike keeltega võrreldes väike ja nende väljendite tähendused täpsed. Iga homogeense ühiskonna keel on teatud taseme peegeldus selle rääkijate tegemistest ja maailmapildist. Aga kultuuri ja keele seos ei ole o...
eristada. Morfeemid on väikseimad keeleüksused, millest genereeritakse tekstid. Potentsiaalselt on igal morfeemil tähendus, mis realiseerub tekstis. Morfeemid jaotatakse leksikaalseteks ja grammatilisteks, mõlemad võivad realiseeruda variantidena. Näiteks: juu/a, luge/da, hüpa/ta; joon, jõin, juua jõgi-jõe. Keelte kaupa varieeruvad sagedamini kas grammatilised morfeemid (nt. vene, läti keel) või leksikaalsed (nt. eesti keele tüvemuutused). Põhimõtteliselt moodustavad kõnesegmendid ja keeleüksused kaks erinevat üksuste süsteemi. Neist reaalselt tajutavad on kõnesegmendid, keeleüksused on aga teadusliku abstraktsiooni tulemus. Kirjaoskajale tavakodanikule tundub aga olukord olevat vastupidine: reaalselt tunneb ta keeleüksusi, kõneliigendus tundub olevat äärmiselt abstraktne ja keeruline nähtus. Põhjus on selles, et keeleüksused ja nende analüüsi on koolis õpitud, keeleüksuste
- Traditsioonilised mälutestid – vaba, ajendatud meenutamine, äratundmine – on kõik instruktsioonid info tuletamiseks teatud lukordadest seega mõõdavad eksplitsiitset mälu - Õppimisinstruktsioon on kõige olulisem faktor eksplitsiitse ja implitsiitse mäu erinevuse väljatoomiseks. Milliste testidega uuritakse implitsiitse mälu olemasolu/taset? - Pertseptiivsed – lühiajaline sõnade identifitseerimine, sõnatüve lõpetamine, lünksõnad, anagrammid, leksikaalsed otsustused - Mitteverbaalsed – pildifragmendid, mittetäielikud kujutised ,võimalikud/võimatud objektid - Kontseptuaalsed – sõnaassotsiatsioonid, kategooria esindajate genereerimine, üldteadmiste testi vastused. Mis on praiming? Mis iseloomustab praimingu-efekte? Milliseid praimingutüüpe eristatakse? Näiteks toimi amneesiapatsientide puhul kui neil palude õnnemängu kus punased kaardid ennustavad kõrgemaid puntke kui mustad. Siis endale teadvustamata
Eesti keelde tõi variaablite uurimise Karl Pajusalu (Ibid: 8). Sotsiolingvistiline variaabel on elementide loend, mille puhul on ette teada, et nendel on erinevad variandid, nt eesti keele variaablid on –nud ja –nd. Igal variaablil on variantide loend. Uurija ülesanne on uurida, milliseid variante, miks ning kuidas kasutatakse. Variaableid eristatakse keeletasandi järgi: a) foneetilised variaablid, b) fonoloogilised variaablid, c) morfoloogilised variaablid, d) leksikaalsed variaablid, e) süntaktilised variaablid. (Hennoste 2003: 6) Kõige rohkem on uuritud häälikuid, mida saab vahetada nii, et sõna tähendust või grammatilist vormi ei muudeta. Inimesi püütakse grupeerida selle järgi, missuguseid variante nad kasutavad, kui palju ning miks nad neid kasutavad. (Hennoste 2003: 6) 2.1. Analüüsitavad keelejooned 7
0 Eesti sotsiolektide seisund Tiit Hennoste Tartu Ülikool Tartu 2003 1 Sisukord Sissejuhatuseks 2 I. Sotsiolektid ja sotsiolingvistika 3 1. Sotsiolektid teoreetiliselt 3 2. Sotsiolektide uurimine maailmas 4 3. Sotsiaalne diferentseerumine ja keel 7 3.1. Keel ja sotsiaalne klass/kiht 7 3.2. Sotsiaalsed suhtlusvõrgustikud (Social networks) 11 3.3. Keel ja sugu (sex, gender) 12 3.4. Keel ja vanus 13 4. Keel ja aktsent 15 5. Normikeel ja sotsiolektid 16 II. Eesti sotsiolektid ...
lammas a) Valge, must lammas. [imetaja] b) Sõin lõunaks lammast. [lambaliha] Loogilist polüseemiat kandvate sõnade õige tähendus on tuvastatav üksnes konteksti abil. Qualia-struktuuri ehk leksikaalse üksuse tähenduse põhikomponendid on : koostis, kuju, eesmärk, tegija. Primitiivne semantiline teooria - teooria, mille alusel saab sõnade tähenduse jagada väiksemateks osadeks, mida on lõplik hulk. Kokkuvõtteks Ei ükskeelse sõnaraamatu põhjal tuletatud leksikaalsed struktuurid ega kakskeelse sõnaraamatu vasted suuda täielikult kajastada tegelikku rikkalikku keelepruuki, mille kirjalikku varianti registreerivad tänapäeval ükskeelsed ja paralleelsed tekstikorpused. Uurida, täiustada ja katsetada tuleb nii meetodeid, abivahendeid kui ka allikaid, et tabada tabamatut - keelt, mida ühed loovad ja teised mõistavad. 4. Kuidas mõjutab kontekst viitamisvahendite valikut ja milliste meetoditega seda uuritakse? Helen
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
