Lauseliikmed ÖELDIS Kõige tähtsam lauseliige ehk lause tuum on öeldis. Öeldis on tegusõna pöördeline vorm, mis väljendab tegevust või olemist ja vastab küsimusele mida teen?, mida teed?, mida teeb?, mida tehti? jne. NÄITEKS: Me kuulame muusikat. Nad kõnnivad kitsal sillal. Öeldis võib koosneda ühest (nt: luuletab, näeb) või mitmest sõnast (nt: näib mõistvat, üles tõusma), mis ei pea lauses kõrvuti paiknema. NÄITEKS: Ta on mulle seda kaks korda meelde tuletanud. Öeldiseks võib olla · tegusõna liht- ja liitaeg, eitav kõne: kõnnib, luuletame, on õppinud, oli alahinnanud, pole näinud, ära ütle; · ühendtegusõna, mis koosneb tegusõnast ja määrsõnast: kirjutab üles, ajasime segi, astusid läbi; · väljendtegusõna, mis koosneb tegusõnast ja käändsõnast: murrame pead, õpin pähe, lasti jalga; · tegusõna pöördelise ja käändelise vormi ühend: võid kasutada, ...
LAUSELIIKMED 1. Lause tuum on ÖELDIS, mis näitab tegevust. August tegi plangusse augu. 2. ALUS näitab tegijat või olijat (võib lausest ka puududa). August kükitab plangu taga. 3. Kellele või millele on tegevus sihitud, on SIHITIS. August uudistab plangu taga maailma. 4. Olema-verbi juurde kuuluv sõna, mis näitab, kes, mis või missugune on alus, on ÖELDISTÄIDE. August on kelmikas poiss. Poisi nimi on August. 5. Mitmesuguseid suhteid määrab MÄÄRUS: a) kohamäärus (August vaatab meid august.) b) ajamäärus (Augu tegi August augustis.) c) viisimäärus (August uurib meid kelmikalt.) d) hulgamäärus (August näeb august palju põnevat.) 6. Nimisõna iseloomustav sõna on TÄIEND. Kelmikas August naerab ümarast august oma sõpradele. 7. Sugulust, ametit, aunime vms näitav sõna on LISAND. Tara tagant piilub August, 8.klassi noorhärra. 8. Lause üldlaiend on otsene pöördumissõna ÜTE. Tule, August, parem meie juu...
Leia lausetest kõik alused, öeldised, sihitised. Öeldis märgi kahekordse allajoonimisega, alus ühekordse allajoonimisega. Sihitis eralda muust tekstist nurksulgudega (kui on sõnast suurem üksus) ja märgi lühend S nurksulu peale. Kui alus on pikk (nt terve osalause), võiks ka selle märkida nurksulgudega ja lühendiga A. 1. Eeskojas tümpsusid sammud ja [köögi uks] lükati lahti. 2. Leena oleks nüüd pidanud minema edasi. 3. Võib juhtuda, [et mõni paneb jala ette või tõukab]. 4. Ta oli tõepoolest lootnud, [et siin ei sega [teda] keegi]. 5. Mehed teadsid [rääkida, [et kõik raielangid pole veel nii vanadki]]. 6. Ja ma mõistsin, [et võin nüüd rääkida nendega, keda enam pole]. 7. Paraku teda ei uuritud, ma ei tea, [kas tal oligi üldse haigekassakaarti]. 8. Mind ei hirmutanud ähvardav ajalehesõnum põrmugi, pigem tiivustas. 9. Linda olla enne lõunat tulistamist kuulnud. 10. Tööd olid varakult valmi...
Täisalus Nimetav KES? MIS? Päkapikk otsis õiget aadressi. Osaalus Osastav KEDA? MIDA? Päkapikke pole olemas. Tegija Olija Öeldis Lihtverb Juku on ulakas. Ühendverb Kirjutame üles kõik ülesanded! võima/tulema/saama Juku võib tulla! - DA (tegevusnimi) Juku, sul tuleb minna! Juku ei saa tulla! hakkama/pidama Juku peab minema! - MA (tegevusnimi) Juku hakkab lõpuks minema! Sihitis Tegevus on suunatud/sihitud sihitisele. Kes? Mis? Sulgege aken! Kelle? Mille? Lahendasin ülesande kiiresti.. Keda? Mida? Ootasin sõpra. Öeldistäide Näitab, kes, mis või mis...
oli olnud koolis spordipäev. seletab Koondlauses pannakse koma sidesõnade kuid, vaid, e)Mõttekriipsu kasutatakse järgneva osalause mõtte aga, ent. esile tõstmiseks. - Ta õtles selle välja - kõik olid Me ei sõitnud Pärnusse, vaid Tartusse. kurvad. järeldab Sidekriipsuga eraldatakse koondlauses korduvate f)Semikooloniga eraldatakse osalaused, kui nad on lauseliikmete osad. omavahel väga nõrgalt seotud. - Ilm oli ilus; buss Mulle meeldib mängida jalg-, korv- ja sulgpalli. sõitis mööda tänavat. Mulle meeldib süüa jõulupraadi, -jooki, -kooki. Põimlause Kõrvallause Põimlause koosneb iseseisvast pealausest ja mitmest Kõrvallauset eraldatakse komaga. kõrvallausest. Poiss ütles, et tal pole aega, ja läks edasi
ALATI 3.2.2 nud-, tud- kesksõna täiendi KOMADE VAHEL! rollis Näide: Kannel kaenlas, lill nööpaugus, Näide: Pähe õpitud luuletust on hea räändas nipernaadi ühest paigast teise. kuulata 4. Koondlause ...lihtlause, milles on 2 või rohkem rinnastusseoses(omavahel võrdset) lauseliiget. RS'es olla, ehk korduda võivad alused, sihitised, õeldistäited, määrused ja täiendid. Nende lauseliikmete puhul korduvad järgmised lausetüübid: 4.1 Sidesõnata koondlause ...lauseliikmed moodustavad loetelu ja eraldatakse üksteisest komadega Näide: Tüdrukud, poisid kohtusid pargis. 4.2 Sidesõnaga koondlause Koondlause loetelude ühendamiseks kasutatakse: Ja, ning, ega, ehk, või, nii...kui ka... NB! Kui kasutad `kui ka' pead kasutama ka `nii' (Stiiliviga)
kui surma tardund äsja vilgas talu (võrdlus)/aedveeres lõhnab lehti juues toom – isikustamine laps kevadhullav – epiteet töömees, laudaloom – metafoor pilvsagar testamentlik-rabe – epiteet kui Jehoova muistse lumivalge habe – võrdlus 5. Esineb siire esimesest salmist teise ja teisest kolmandasse. neljas algab uue iseseisva lausega. ja tunned taas, et hea on kõik/ ja äkki aimad enda ime-vana (ellips)/ pilvsagar läänest testamentlik-rabe – inversioon (lauseliikmete ümbertõste) Kõnealuse luuletuse viisikjambiline vorm aitab kaasa nostalgilise ja pühaliku meeleolu tekkimimisele, kuna see on kindla rütmiga, kiigutav, heietav, nagu lapse hällilaul peab olema kindlust, turvatunnet ja õiget meeleolu loov. Hästi teostatud rütm ja vorm aitavad asetada ennast luuletuse siseilma, annavad kindlustunde, et on millelegi toetuda, võimaldavad julgelt sisse elada ja turvaliselt väljuda. Ka sisuliselt on teosel palju öelda; kui vormiline külg mõjub
Lihtlausete kirjavahemärgistamine 1 KOONDLAUSE Koondlause on lihtlause, milles on mitu ühele ja samale küsimusele vastavat lauseliiget. 1.1 KOONDLAUSE KIRJAVAHEMÄRGISTAMINE 1.1.1 Tavaliselt pannakse koondlause korduvate lauseliikmete vahele koma. Kirjanduse põhiliigid on lüürikamis?, eepikamis?, dramaatikamis?. 1.1.2 Sidesõnade ja, ning, ega, ehk, või, nii.. kui ka ette ei panda koondlauses koma Kirjanduse põhiliigid on nii lüürika, eepika kui ka dramaatika. Kirjanduse põhiliigid on lüürika ja eepika ja dramaatika. 1.1.3 Sidesõnade aga, kuid, vaid, ent ette pannakse koondlauses koma. Tema teadmised on mitmekesised, aga pinnapealsed. 1.1.4 Kui loetelu EES on kokkuvõttev sõna (FRAAS), pannakse sõna
Kui loetelule eelneb kokkuvõttev sõna või Kui loetelule järgneb kokkuvõttev sõna või sõnaühend, siis pannakse loetelu ette koolon. sõnaühend, siis kasutatakse mõttekriipsu. Nt Meid ründasid mitmesugused putukad: Nt Telk, magamiskott ja toidunõud need parmud, sääsed ja kihulased. esemed tuleb kindlasti kaasa võtta. NB! Pole sugugi ükskõik, milline sidesõna valida, sest sidesõna näitab, milline seos on lauseliikmete vahel. JA, NING ühendavad eri tähendusega võrdseid, samalaadilisi lauseliikmeid. Nt Ma olen kaval ja tark. EGA ühendab võrdseid lauseliikmeid eitavas lauses. Nt Ma pole kaval ega tark. VÕI ühendab vastastikku välistavaid sõnu. Nt Sünnipäevakingiks tahtsin hobust või kaelkirjakut. AGA, ENT, KUID pannakse vastandavate lauseliikmete vahele. Nt Ta oli ilus, aga rumal.
.. kui ka ette lihtlauses koma ei panda. Kuid, ent, aga, vaid vastandavad lauseliikmeid või nende rühmi: Rõõmsa, kuid väga näljasena vuhises Karlsson Väikevenna aknast sisse. Kuulsime uudiseid Puhhist ja Notsust, ent mitte Iiahist. Norbert puhises valjusti, aga tulutult. Komme ei söönud Tipp, vaid Täpp. Sidesõnade kuid, ent, aga, vaid ette pannakse koma. KOOLONIT kasutatakse koondlauses siis, kui korduvate lauseliikmete ees on kokkuvõttev sõna (fraas): Linnalaps eristab nelja lindu: varest, tuvi, kajakat ja varblast. MÕTTEKRIIPSU kasutatakse koondlauses siis, kui korduvate lauseliikmete järel on kokkuvõttev sõna (fraas): Võitudest, kaotustest, loobumistest, leidmistest, rõõmust ja valust kõigest sellest sünningi mina. LISA Korduvad täiendid Eriliigilisi täiendeid (märgivad sama objekti eri tunnuseid) komadega ei eraldata:
rahvalaulule: Nägin karu kaera seessa, /põtrsa põlluvilja seessa. Rütm-samasuguste või sarnaste nähtuste või elementide korrapärane vaheldumine (aastaaegade,ööpäeva, muusika, liigutuste, lause jne rütm). Rütm on seotud kõne e luule aluseks. Luuleteose rütm saavutatakse sarnaste silpide või sõnade süsteemse kordamise ja vastandamisega. Rütmi aitab esile tõsta riim ja luuletuse jagunemine värssideks. Proosateksti rütmi saab kujundada nt.sarnaste lauseliikmete või lausete kunstikavatsusliku kordamisega, loo tasandil avaldub rütm nt. stseenide ja kokkuvõtlike lõikude vaheldumises. Tegelane-kirjanudsteaduslik mõiste teoses tegutseja märkimiseks. Kirjanduslikuks tegelaseks võib olla inimene, inimtaoline olen, isikustatud loom, asi või nähtus. Varem oli kombeks kõnelda kirjanduslikust kangelasest(hero). Seoses kirjanduse eemaldumisega mütoloogiast ja
Interpunktsioon Kirjavahe märgistamine (koos näidetega) Eellugu: Koma panek sõltub lauseliikmete heast tundmisest. Eriti oluline on tunda - *Täiend -> Kuulub lauses nimisõna juurde *Määrus -> Kuulub tegusõna juurde (Millal, Kus, Kuidas? Aeg, koht, mis, kellega? *Öeldistäide -> Kuulub öeldise juurde (NB! Öeldises OLEMA vorm [Kes, mis, missugune]) I. Koondlause Lause kus üks öeldis ja korduvas lauseliikmed. 1. Korduvad sihitised, alused, öeldistäited eraldatakse ALATI komadega. N: Risto, Risto ja Risto õpivad x. Klassis. Marile meeldib vaadata Ristot, Ristot ja Ristot. NB
imperfektiivne. Eesti keeles on viis kõneviisi- kindel, tingiv, käskiv, kaudne ja möönev. Sõnade definitsioonid: Aglutinatsioon - sõnavormide moodustumisviis morfeemide liitmise teel, näiteks tüvedele liiteid lisades. (https://et.wikipedia.org/wiki/Aglutinatsioon 19.11.2017) Polüsünteetiline keel keel, mille sõnad koosnevad väga paljudest morfeemidest. (https://et.wikipedia.org/wiki/Pol%C3%BCs%C3%BCnteetiline_keel 19.11.2017) Sünteetiline keel - keel, mis kasutab lauseliikmete märkimiseks morfeemide lisamist sõnatüvedele (http://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=s%C3%BCnteetiline%20keel 19.11.2017) Süntaks Suur osa ejaki keele korpusest on narratiivne, vähese spontaanse vestlusega. Põhiline sõnade järjekord ejaki keeles on alus-sihitis-verb. Kuid vähesed laused järgivad seda mustrit, tavalisem on näha mustreid sihitis-verb ja alus-verb. Täielik sõnadejärjekord on järgmine: Sissejuhatav sektor Alus Sihitis
parallelismi. Vastandlike mõtete kõrvutamine on vastuseade e antitees. Vastandi e kontrastipõhimõte on sõnakunsti olulisemaid aluspõhimõtteid. Mõttekorduses võib tekkida astendus tähenduslik tõus või langus e gradatsioon. Teise rühma lausekujundeid moodustavad erinevad ilukõnelaused e retoorilised lausestused. Tuntumad on tundeväljenduslik retooriline küsimus, pöördumine või hüüatus. Ilukõnelauseid saavutatakse lauseliikmete ümbertõste e inversiooniga. Sagedased võtted on ka lauseliikmete väljajätt e ellips ning lausekatkestus ja hälve. Kohata võib sidesõnastust või selle vastandit sidesõnakust. Luulele on iseloomulik sarnaste sõnade ja tähenduste kuhjamine. Kolmas rühm lausekujundeid on tähendusmängud nt sõnamäng e kalambuur, mis tekib sõnade eriti homo- ja sünonüümide ootamatul ja naljakal kõrvutamisel.
4. Mõttekorduses võib tekkida ka astendus ehk gradatsioon tähenduslik tõus või langus. iii. Teise rühma lausekujundid 1. erinevad ilukõnelaused ehk retoorilised lausestused i. retooriline küsimus ii. pöördumine iii. hüüatus b. saavutatakse lauseliikmete ümbertõste ehk inversiooniga c. lauseliikmete väljajätt ehk ellips ning lausekatkestus ehk hälve d. sidesõnatus, selle vastand sidesõnakus e. kuhjamine iv. kolmas rühm 1. tähendusmärgid a. sõnamäng ehk kalambuur tekitab sõnade (eriti homo-
öeldis mida tegema? Jne sihitis keda? mida? (harva: kelle? Mille?) määrus vastab küsimustele alates sisseütlevast ÖT öeldistäide lauses, kus on OLEMA verb, näitab kes, mis, missugune on alus Erinevad lauseliigid · KOONDLAUSE - KL-s ei panda koma sidesõnade ja, ning, ega , või, ehk, nii...kui ka ette - KL-s pannakse oma sidesõnade kuid, aga, vaid, ent ette - koolonit kasutatakse KL-s siis kui korduvate lauseliikmete ees on kokkuvõttev sõna - mõttekriipsu kasutatakse siis kui korduvatele lauseliikmetele järgneb kokkuvõttev sõna - eeslisandit komaga ei eraldata (DIRIGENT Tõnu Kaljuste sõitis USA-sse) - järellisand eraldatakse komaga (Tõnu Kaljuste, dirigent, tuli USA-st tagasi) - kui järellisand on omastavas käändes, siis pannakse koma vaid lisandi ette (Tõnu Kaljuste, dirigendi auto oli lume all)
Parallelism e. mõttekordus mingisugust olulist mõtet öeldakse tekstis mitu korda erineval moel üle; väga omane nt eesti rahvaluulele Antitees või vastuseade luuakse väga selge ja terav opositsioon kahe mõiste vahel Nt: endast teha kõik ja mitte miski Astendus e. gradatsioon esitatakse väljendeid või sõnu, mis moodustavad teatud tüüpi tähendusliku tõusu Retooriline pöördumine või hüüatus võib olla ka küsimus Ilukõnelauseid saavutatakse lauseliikmete ymbert6ste ehk inversiooniga. Sagedased v6tted on lauseliikmete v2ljaj2tt ning lausekatkestus ja h2lve. Kohata v6ib sides6natust v6i selel vastandit sides6nakust. Luulele on yldse iseloomulik sarnaste s6nade ja t2henduste kuhjamine.(nt. elu poole, hella poole.kodu poole, kulla poole) Sõnamängud e. kalambuurid mis tekib s6nade-eriti homo-ja synonyymide-ootamatul ja naljakal k6rvutamisel. paradoks - on vastuolu sisaldav kummaline ytlus, mis toob esile sygavamaid t6desid. Siire e
- Lihtlauset, milles on kõrvuti mitu samale küsimusele vastavat sõna(ühendit)- mitu alust, sihitist või määrust-, nim. koondlauseks. Koondlause korduvad lauseliikmed eraldame üksteisest koma, sidesõna või koma ja sidesõnaga. - Koondlauses ei panda koma sidesõnade ja, ning, ega, või, ehk, nii..kui ka ette. - Koondlauses pannakse koma sidesõnade kuid, aga, vaid, ent ette. - Koolonit kasutatakse koondlauses siis, kui korduvate lauseliikmete ees on kokku- võttev sõna.(mul on neli head sõpra), (kelle) - kokkuvõttev sõna: loe, te ja lu. - loe, te ja lu kokkuvõttev sõna - samaliigilised, koma(d) on (suuri, keskmisi, väiksemaid..) - eriliigilised, koma(sid) ei ole (suur pruun pikakarvaline..) - Liitlauset, mis koosneb kahest või enamast sõltumatust osalausest, mille vahekohta oleks võimalik ka punkt panna, nim. rindlauseks. - Osalausete liitumiskohal on koma.( 1
" NB! Lauselõpumärk on jutumärkide sees. Otsekõne võib koosneda mitmest lausest. Siis haaravad jutumärgid kogu lausutud teksti. PUNKT Punkt pannakse 1) väitlause lõppu: Me ei teadnud, millal ta tuleb. 2) araabia numbriga kirjutatud järgarvsõna järele: 20. märtsil, 1995. aastal, 5. avenüül 3)lühenditesse, mis võivad lugejat eksitada: See toimus 5. saj e.m.a. KOMA Koma pannakse 1) aga, kuid, vaid, ent ette koond- ja rindlauses vastandatud lauseliikmete või osalausete eraldamiseks: Ilm oli kaunis, aga/kuid/ent väga külm. 2) ja, ning, nii...kui ka ette, kui neile eelneb üte, järellisand, kõrvallause, verbita lauselühend: Tulge siia, kulla poisid, ja näidake, kuidas te seda tegite. Külla tuli Ants, see vana naljahammas, ja/ning temaga koos kaks sõpra. Maja ees kasvasid kõrvuti nii vana mänd, mille latv oli kuivanud, kui ka noor kask. Ehitud kuuse all istub Kati, aabits süles, ja ootab jõuluvana.
!?" (Ema hõikas: " Tule tuppa!") ,,otsekõne,!?" saatelause. (,,Mulle meeldib see," lausus Kati.) ,,otsekõne,!?" saatelause, ,,otsekõne" (,,Kuule sina," lausus ema, ,,Mida sa teed?") Otsekõnes kasutatakse ka ütet. Üte on olend või asi, mille poole pöördutakse. Üte eraldatakse muust koma(de)ga. ,,Ema, aita mind!" ,,Soovin teile, kallid õpilased, ilusat suve!" ` Kiillause ehk kiil on sõltumatu osalause, mis on piltlikult öeldes nagu kiilutud teiste lauseliikmete vahele. Lühemad kiilud pannakse komade vahele, nt See poiss, räägitakse, on väga andekas. Kiilud on ka üte ja hüüund: Sul, Jüri, tuleb tööle hakata. Appi, puder kõrbeb! Esile tõstmata sõnakiilud, millele ei lange tunderõhk - nende hulgas ka palun - jäävad komadeta: Tule palun kohe siia! Palun kutsuge arst. Rein, kannata palun pisut. Kuidas palun? Johannes Voldemar Veski (27. juuni 1873 Vaidavere 28
a)Platon: Kas keel vastab maailmale (physei) või keel on kokkulepete tulemus (nomo). Platon (u 400 eKr) arutles oma kuulsas dialoogis Kratylos mõnede keeleteaduslike probleemide üle, käsitledes näiteks keelelise sümboli teket, konventsionaalsust ja tähendusi. Platon pani alguse sõnaliikide teooriale. Aristoteles on alguse pannud kõikidele teadustele, mis meil tänapäeval on. Eriti loogika, poeetika, retoorika. Aristoteles (384-322 eKr) lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku. "kuna keel järgib mõisteid, peab ta mingis mõttes olema universaalne" Lause põhikuju: X=Y Näit. Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv, st et iga lauset on võimalik väljendada erinevalt. Antiikaja tähtsaim pärand on grammatika kirjeldamise süsteem. b)Keskajal eristus kaks suunda hariduses: trivium grammatika, loogika, retoorika (kuidas mõjutame kuulajat oma keelega) quadrivium aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika Keskajal oli kogu grammatika ladina keeles
Sanskriti keele grammatika. * HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega. * KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses „Kratylos“ keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb). Aristoteles (4. saj eKr) arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse (liikmete) kohta (alus, öeldis). Lõi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika, poeetika, retoorika. Lause põhikuju X=Y (Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv). Aleksandria periood: Dionysios Thrax (2. saj eKr). Esimene säilinud kreeka keele täieliku grammatika autor. Antiikaja tähtsaim pärand on grammatika kirjeldamise süsteem. Sellest kasvas välja traditsiooniline grammatika. - keskaja Euroopas Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika)
Platon pani alguse sõnaliikide teooriale : ta defineeris substantiivi ja verbi – sub on see , mille kohta midagi öeldakse ja verb on see , mida sub kohta öeldakse. Sellest erinevusest kasvas välja lauseliigenduse põhine skeem- aluse ja öeldise mõisted. Aristoteles(384-322eKr): arutlesi keele olemuse üle leiame tema retoorikat ja loogikat käsitlevates kirjutistes. Aristoteles lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku.Antiikaja tähtsaim pärand on grammatika kirjeldamise süsteem. Vana-India: Panini( 3.saj eKr)on nimetatud maailma esimeseks lingvistiks. Religioossete sanskritikeelsete veda tekstide austamise ja hoidmise ala esindaja. Tema fonoloogia ja morfoloogia kirjendused on täiesti professionaalsed isegi tänapäeva lingvisti pilguga vaadates. b) Keeleuurimise arengus suuri muutusi ei toimunud, kuigi Iirimaal püüti
sinna jooksemas jõeke. Teise rühma lausekujundeid moodustavad erinevad ILUKÕNELAUSED ehk RETOORILISED LAUSESTUSED > Retooriline küsimus ! ! ! ! ! --> Pöördumine ! ! ! ! ! -> Hüüatus ! ! Kas siis selle maa keel ! ! Laulo tules ei voi ! ! Taevani toustes ülles ! ! Iggavust ommale otsida? (K. J. Peterson) ! ! Laena mulle kannelt, Vanemuine! (F. R. Kreutzwald) ! ! Oo, et sädemeid kiljuks mu hing ! ! kui käial lihvitav väärisvaas! (P.-E. Rummo) Ilukõnelausid saavutatakse lauseliikmete ÜMBERTÕSTE e INVERSIOONIGA. !! ! ! Mis säält paistab päälta ladva? (rahvalaul) ! ! Ju lapsena igatsesin merd ääretult mina (F. Tuglas) Sagedased võtted on ka lauseliikmete VÄLJAJÄTT ehk ELLIPS, ning LAUSEKATKESTUS ehk HÄLVE. !! ! ! Saksad sandid, majad madalad (rl) ! ! Männi roheline samet, ! ! üksik metsatee, ! ! pedak heleroheline, ! ! kask kuldkollane. (J. Liiv) ! ! Olen... olen Merineid. (M. Under) Kohata võib SIDESÕNATUST või selle vastandit SIDESÕNAKUST. !! !
keelelise intuitsiooni kasutamisse. teine liigendus- foneemideks jaotamine traditsiooniline grammatika- selle järgi liigitatakse sõnad noomeniteks, verbideks ja partikliteks, lause aga liigendatakse subjektiks, predikaadiks, objektiks jms. traditsiooniline grammatikateooria- selle rajajaks peetakse Aristotelest, kes liigitas ka seni liigitamata lause osad, pannes sellega ühelt poolt aluse vormiõpetuses tarvilikule sõnaliikide klassifikatsioonile, teiselt poolt lauseõpetuses tarvilikele lauseliikmete kategooriatele. transitiivlause- selle struktuur on NP + V + NP tremulant e. värihäälik tuletis e. tuletatud sõna tõestustingimused- need tingimused, mille kehtimisel on lauses kirjeldatav olukord tõene täiendavusseos (e. täiendjaotus) e. komplementaarne distributsioon- teineteise täiendamine tüpoloogiline liigitus- liigituse aluseks on struktuuriomadused ning neis täheldatavad sarnasused ja erinevused. Ammust ajast on kesksel kohal muutmisõpetus.
kirjeldamiseks. Selliste keelte analüüsimiseks on olulisemad mõisted sõltuvus ja valents. 32. Fraaside süntaktilised funktsioonid (lauseliikmed). Lause koosneb struktuuriüksustest, mis omakorda koosnevad väiksematest üksustest. Eesti keele grammatikatraditsioonis lauseliikmed: öeldis, alus, sihitis, öeldistäide, määrus, täiend. Lauseanalüüs on enamasti fraaside ja nende osade süntaktiliste fuktsioonide (lauseliikmete) määramine. Süntaktilised funktsioonid tuleb määrata tekstilausete morfosüntaktiliste omaduste abil. Nendest olulisemad: grammatiliste morfeemide kasutus, kongruents ja reakstioon, sõnajärg. Süntaktiliste funktsioonide piirid ei ole alati selged. Süntaktilised funktsioonid ei ole absoluutsed universaalid. 33. Akusatiivi- ja ergatiivisüsteemid. Verb on transitiivne, kui sellega liitub kohustuslikult kaks NP-d, millest üks objekt teine subj.
Euroopa keeleteaduse aluseks on antiikfolsoofide keelealased arutlused. Platoni määratluste alusel arenesid hiljem traditsioonilise lauseõpetuse mõisted alus (subjekt) ja öeldis (predikaat). Traditsioonilise grammatikateooria tähtsaimaks loojaks peetakse Aristotelest (384- 332 e.m.a), kes liigitas ka muud lause osad, pannes sellega aluse ühelt poolt vormiõpetuses tarvilikule sõnaliikide klassifikatsioonile, teiselt poolt lauseõpetuses tarvilikele lauseliikmete kategooriatele. eraldi teadusalaks arenes grammatikate koostamine Aleksandria koolkonnas. Antiikajal kirjutati esimesed grammatikad ja süntaksid, milles rakendatud kirjelduspõhimõtted on säilinud peajoontes muutumatult tänasteski traditsioonilistes grammatikates. india keeleteaduse tuntuim saavutus on Panini-nimelise grammatiku koostatud sanskriti keele grammatika, mis on hilisemaile indoeuroopa keelte uurijaile tõeluseiks aardeks.
muuta ja seostada. Anomalistid: keeles püsivat süsteemsust pole kuna see on täis anomaaliaid ehk hälbeid, erandeid. · Platon (u 428-348 eKr) defineeris substantiivi ja verbi: substantiiv on see, mille kohta midagi öeldakse. · Aristoteles (384-322 eKr) klassikalise grammatika rajaja. Ta lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku. Substantiivid (onoma) ja verbid (rhma). 2) Aleksandria periood (Dionysios Trax); Siit sai alguse meie grammatiline traditsioon. Raamatukogu loomine ning klassikaline kreeka keele uurimine. Grammatikud Aristarchos (III/II saj eKr) ja Dionysos Traakiast (II saj eKr). Aleksandria koolkond käsitles keelt kui midagi sellist, mida saab täpselt kirjeldada. Tunti 8 sõnaliiki: nimi(sõna), tegusõna, kesksõna, asesõna, määrsõna,
Osalause moodustataksegi fraasidest, seetõttu nimetatakse neid ka lausemoodustajateks. Nt lauses mees läks metsa seenele on 4 fraasi nagu ka lauses üks väga vana ja paks mees läks hilissügisesse metsa seenele. Mis vahet on fraasil ja moodustajal? Moodustaja on ühest või mitmest sõnas koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on. Keele kirjeldamisel on vaheastmeks tähenduse ja vormi vahel süntaktilised funktsioonid ehk lauseliikmete tasant: alus, sihitis, määrus ja öeldis. Sõnajärg lauses muutub, kui lauset tõstetakse esile ja muutub rõhuasetus või muutub lause infostruktuur (uus info lause lõpus). Glossid: A - agent P - patsient S mittesihitisliku lause ainuke osaline ABS - absolutiiv ERG - ergatiiv DEF definiitne pööramine INDEF indefiniitne pööramine ANTIPASS - antipassiiv MASC - meessugu FEM naissugu Q kvantor (keegi, igaüks) DET artikkel P, PREP prepositsioon e eessõna
omadus (tunnus). Otsustuse keeleliseks väljendusvormiks on lause, milles jaatatakse või eitatakse mindagi tegelike või kujuteldavate objektide, nähtuste, omaduste või suhete kohta. Lihtväited (subjekt, predikaat, koopula, kvantor) – kategoorilised väited (üldjaatav, üldeitav, osajaatav ja osaeitav). Suhteväited (mõnele tudengile ei meeldi ükski õppejõud, mõni täiskasvanu laulab paremini kui kõik lapsed) 8. KATEGOORILISED VÄITED JA TERMINITE KUI LOOGILISTE LAUSELIIKMETE MAHUD. (vt lisaks E. Kasaku konspektist lk 33–34) Subjekt ja predikaat. (affirmo, nego) üldistes on subjekt täies mahus, osalistes piiritlemata jaatavates on predikaat piiritlemata, eitavates on piiritletud. Tähistus: ! Üldjaatav A (affirmo – jaatus) S+aP-! Osajaatav I (affirmo) S-iP- ! ! Üldeitav E (nego – eitus)! S+eP+! Osaeitav O (nego) S-oP+. A: Kõik lapsed on toredad.!! ! ! I: Mõni laps on tore. E: Ükski laps pole tore.! ! !
KREEKA: Kreekast sai alguse keeleteadus. filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses „Kratylos“ keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale – defineeris substantiivi ja verbi, substantiiv on see, mille koha midagi öeldakse ja verb on see, mida substantiivi kohta öeldakse. Aristoteles (4. saj eKr) arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse (liikmete) kohta (alus, öeldis). Lõi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika, poeetika, retoorika. Lause põhikuju X=Y (Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv). Aleksandria periood: Dionysios Thrax (2. saj eKr). Esimene säilinud kreeka keele täieliku grammatika autor. Antiikaja tähtsaim pärand lingvistikasse on grammatika kirjeldamise süsteem. Sellest kasvas välja traditsiooniline grammatika. KESKAJA EUROOPAS-Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika). Keelekäsitluses
omadus (tunnus). Otsustuse keeleliseks väljendusvormiks on lause, milles jaatatakse või eitatakse mindagi tegelike või kujuteldavate objektide, nähtuste, omaduste või suhete kohta. Lihtväited (subjekt, predikaat, koopula, kvantor) kategoorilised väited (üldjaatav, üldeitav, osajaatav ja osaeitav). Suhteväited (mõnele tudengile ei meeldi ükski õppejõud, mõni täiskasvanu laulab paremini kui kõik lapsed) 8. KATEGOORILISED VÄITED JA TERMINITE KUI LOOGILISTE LAUSELIIKMETE MAHUD. (vt lisaks E. Kasaku konspektist lk 3334) Subjekt ja predikaat. (affirmo, nego) üldistes on subjekt täies mahus, osalistes piiritlemata jaatavates on predikaat piiritlemata, eitavates on piiritletud. Tähistus: ! Üldjaatav A (affirmo jaatus) S+aP-! Osajaatav I (affirmo) S-iP- ! ! Üldeitav E (nego eitus)! S+eP+! Osaeitav O (nego) S-oP+. A: Kõik lapsed on toredad.!! ! ! I: Mõni laps on tore. E: Ükski laps pole tore.! ! !
grammatilise süsteemi (sõnaliigid ja käänded). 1) filosoofide periood: Platon sõnade päritolust ja häälikusümbolismist; Aristoteles lause struktuurist, keele ja maailma vahekorrast, keeles peituvatest kategooriatest ja metafoorist; Platon (u 428-348 eKr) defineeris substantiivi ja verbi: substantiiv on see, mille kohta midagi öeldakse. Aristoteles (384-322 eKr) klassikalise grammatika rajaja. Ta lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku. Substantiivid (onoma) ja verbid (rhēma). Platonil on esimene säilinud spetsiifiline keelt puudutav arutlus. Seda eelkõige dialoogis Kratylos. Oluliseks küsimuseks oli, et kas keel põhineb phusis-el või nomos-el? Phusis tähendab inimloomust ja nomos ühiskonnareegleid. Arutlus käis selle üle, kas inimloomus on olemuselt halb ja vajab taltsutamiseks seadusi, või on seadused tegelikult inimloomuse loodud
Sanskriti keele grammatika. HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega. KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb). Aristoteles (4. saj eKr) arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse (liikmete) kohta (alus, öeldis). Lõi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika, poeetika, retoorika. Lause põhikuju X=Y (Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv). Aleksandria periood: Dionysios Thrax (2. saj eKr). Esimene säilinud kreeka keele täieliku grammatika autor. Antiikaja tähtsaim pärand on grammatika kirjeldamise süsteem. Sellest kasvas välja traditsiooniline grammatika. KESKAJA EUROOPAS Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika)
Sanskriti keele grammatika. HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega. KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb). Aristoteles (4. saj eKr) arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse (liikmete) kohta (alus, öeldis). Lõi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika, poeetika, retoorika. Lause põhikuju X=Y (Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv). Aleksandria periood: Dionysios Thrax (2. saj eKr). Esimene säilinud kreeka keele täieliku grammatika autor. Antiikaja tähtsaim pärand on grammatika kirjeldamise süsteem. Sellest kasvas välja traditsiooniline grammatika. KESKAJA EUROOPAS Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika)
Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Filosoofiline periood. Platon (4-5 eKr) arutles oma kuulsas teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probl üle sümboli teke, tähendused. Ta pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv,verb) Aristoteles arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse(liikmete) kohta (alus, öeldis) Aristoteles lõi peagi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika, retoorika, poeetika. Lause põhikuju X = Y (Sokrates kõnnib = sokrates on kõndiv) Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it HIINA : Konfutsianism on mõjutanud keeleteaduse arengut (8-5 saj eKr) keel on korra looja! Taoism (alates 4. saj. eKr) keel segab ühendust kõiksusega. ALEKSANDRIA PERIOOD: Aleksandri koolkonna esindaja Dionysios Traakiast (2. saj eKr) on esimese
arvsõna ehk numeraal: üks, seitseteist, neljas pöördsõnad tegusõna ehk verb: tahtma, käima, mõtlema muutumatud sõnad määrsõna ehk adverb: hästi, täna, vara hüüdsõna ehk interjektsioon: oh, aitäh, hurraa sidesõna ehk konjunktsioon: ja, või, ega kaassõna ehk adpositsioon: peal, järgi, üle konjuktsioon ehk sidesõna -conjuction- ja, et Lauseliikmed Keele kirjeldamisel on vaheastmeteks tähenduse ja vormi vahel süntaktilised funktsioonid ehk lauseliikmete tasand: alus (subjekt), sihitis(objekt), määrus(adverbiaal),, öeldis (predikaat) jne. Keeliti erinev, milliseid kasutatakse. Olulisemad S ja O NP süntaktilised funktsioonid ALUS: Vana auto maksab 10 000 krooni. SIHITIS: Ostsin vana auto. ÖELDISTÄIDE: See on vana auto. TÄIEND: ostsin vana auto kummid. LAIEND: läksime sinna vana autoga. ESSÕNA LAIEND: Ma ei saa elada ilma vana autota. TAGASÕNA LAIEND: Vana auto kõrval oli kolahunnik. LAIEND: Fiat, vana auto, hakkab lagunema.
5) intensiivistavad ÜL: ometi, nüüd, lausa, just, küll, siis jne. Tule nüüd ometi! Just seda ta ootaski. Ma olen selle tööga lausa hädas. Seda ma küll ei oodanud. 28. Miks ei loeta üldlaiendeid lauseliikmeteks? Üldlaiend on lauseelement, mis modifitseerib kogu situatsiooni tähendust. Ei tähista lausele vastava situatsiooni komponenti. Üldlaiendi kohta ei saa esitada küsimust nagu lauseliikmete kohta. Leksikaaltähendus puudub või on minimaalne (partiklid: See pole ju nii. Kas sa tuled?) või 1 on metatekstiline lause sisu suhtes (Minu meelest on rong läinud. Õnnetuseks langes valik minule.) 29. Mida on vaja teada üldlaiendite õigekeelsusest? Üldlaiendeiks nimetatakse sõnu või fraase, mis kuuluvad kas kogu lause või ühe
1. Käändsõnad e noomenid (muutuvad käändes) 2. Pöördsõnad e verbid (muutuvad pöördes) 3. Muutumatud sõnad e partiklid (ei muutu). 6. Käändsõnad (nimisõna, omadussõna, arvsõna, asesõna). Nimisõna - Substantiiv tähistab esemeid, olendeid, nähtusi, mõisteid jne ning vastab küsimustele kes? mis? Morfoloogiliselt on nimisõna käändsõna, kandes arvu ja käände tunnuseid. Süntaktiliselt on tegemist iseseisva sõnaga, mis võib esineda väga paljude lauseliikmete funktsioonis, põhiliselt aluse ja sihitisena. Üldnimed ja pärisnimed Omadussõna – Väljendab asjade, olendite või nähtuste omadusi ja seisundit, vastates algvormis küsimusele missugune? Morfoloogiliselt on tegemist käändsõnaga. Süntaktiliselt on adjektiiv tihedalt seotud nimisõnaga, ühildudes sellega enamasti arvus ja käändes. Adjektiiv on laiendatav kas asesõna või määrsõnaga. Lauseliikmena esineb see täiendi või öeldistäite positsioonis
Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. *Vana-Kreeka Platon (4-5 eKr) arutles oma kuulsas teoses „Kratylos” keeleteaduslike probleemide üle – sümboli teke, tähendused. Ta pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv,verb). Kas keel on väljamõeldud või loomulik. Aristoteles arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse(liikmete) kohta (alus, öeldis). Ta lõi peagi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika, retoorika, poeetika. Lause põhikuju X = Y (Sokrates kõnnib = sokrates on kõndiv) b)keskaja Euroopas *Ülikoolides eristusid trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika) *Renessanss (14.-16. saj): erinevate keelte kirjeldused. *Ratsionalism (17.-18. saj): nn Port Royali grammatika (1660): universalism vorminähtustes. *Võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkimine: (püüab keeli võrreldes välja
a) liitlause osalaused b) samaväärsed, korduvad lauseliikmed 2. Muust lausest eraldatakse koma(dega) a) kiilud, sealhulgas üte ja hüüund b) osa lauseühendeid verbita lühend, määruslik nud- ja tud- lühend ning aluse ja öeldise vahel seisev mis tahes lauseühend 3. Oma põhisõnast eraldatakse komaga järellisand ja omadussõnaline järeltäiend. 4. Komaga eraldatakse ka otsekõne väitlause talle järgnevast saatelauses. Koma ei kasutata samaväärsete lauseliikmete ja osalausete vahel, kui nende vahel on sidesõnad ja, ning, ega, ehk, või, kui ka. Koma ei ole sidesõnade kui ja nagu ees, kui nad ei alusta osalauset. (2004: 375376) Mõttekriips on sidekriipsust pikem ja selle mõlemale poole jäetakse tekstis tühik. · Mõttekriips pannekase kokkuvõtva lauseosa ette. · Mõttekriipsu võib panna kooloni asemel ka seletava osalause ette. · Samamoodi kasutatakse mõttekriipsu mõnikord pealkirjades. · Mõttekriipsuga eraldatakse muust tekstist kiilud
Tegusõna ajad: olevik, lihtminevik. Jaatava ja eitava kõne kasutamine. Tegusõna pööramine ainsuses ja mitmuses. Tegusõna oleviku- ja minevikuvormi kasutamine tekstis. Käändsõna. Käändsõnade liigid: nimisõna, omadussõna, arvsõna, asesõna. Käänamine. Käänded, nende küsimused ja tähendus. Õige käände valik sõltuvalt lause kontekstist. Ainsus ja mitmus. Lauseõpetus Lause. Alus ja öeldis. Lause laiendamise lihtsamaid võimalusi. Korduvate lauseliikmete kirjavahemärgistamine koondlauses. Koondlause kasutamine tekstis. Lihtlause. Lihtlause kirjavahemärgid. Küsi-, väit- ja hüüdlause lõpumärgid ja kasutamine. Muud õigekirja teemad Algustäheõigekiri: nimi, nimetus ja pealkiri. Isiku- ja kohanimed. 6. klass Õppesisu- ja tegevused 6. klassi lõpetaja õpitulemused
Proosat iseloomustab sõnade ja lausete selline vaba esitamisviis, nagu on omane kõnekeelele. Seotud kõne on arenenud laulust, mistõttu iseloomustab teda sõnade rütmiline ühendamine. Rütmi aluseks on samasuguste või sarnaste nähtuste ( häälte, liigutuste ) korrapärane vaheldumine. Seotud kõne rütmi põhitegureiks on silpide pikkuse, silpide hulga ja rõhutõusude ning languste korrapärane vaheldumine. Rütmi saame ka ühetaoliste lausete või lauseliikmete kunstilisel kordamisel. Sageli lisanduvad rütmiga veel riim ja väline esitusviis (värsid, salmid ). Värss on luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Rütmilise kõne jaotamine värssideks toimub kindla seaduspärasusega. Rütmi reeglipärasuse värsis kindlustab värsimõõt e meetrum. Värsimõõdu all mõtleme rütmi põhitegurite silpide hulga, väldete, rõhutõusude ja languste süsteemikindlat rakendamist. Värsisüsteemid: 1
Laura suhet edasi, kasutades lihtsamat lausetüüpi. Esines nii vormilisi kui ka sisulisi vigu. Jutustamisel esines mõningal juhul elliptilisi lausungeid. Raskusi valmistab eelkõige eesmärki ja põhjust väljendavate põimlausemallide loome, kuid laps kasutab jutustamisel vähe ka rindlauseid. Agrammatism avaldub Laura kõnes peamiselt spontaanses kõnes (dialoog, jutustamine). Liikidest domineerivad süntaktiline (obligatoorsete lauseliikmete puudumine) ja morfofonoloogiline agrammatism. Mitmel korral esines liite ärajätmist (morfoloogiline agrammatism). Laps saab küll aru grammatiliste vormide tähendusest ning toetub sõna mõistmisel grammatilisele tähendusele, kuid eksib ise kohati sõna tüvemuutmisel, sõna lõpu valikul. Tekstimõistmisel Laural probleeme ei esine, kuid lapse jutustused on algelised. Pildiseeria toel suudab ta sündmused välja tuua õiges järjekorras, kuid tema jutustus
sidesõna konjunktsioon C, konj ja, või, ega kaassõna adpositsioon P peal, järgi, üle PP 2. lauseliikmelisus (fraasidel on omadus tüüpiliselt esineda mingi lauseliikmena) alus e subjekt - NP öeldis e predikaat - VP sihitis e objekt NP öeldistäide e predikatiiv NP, AP määrus e adverbiaal AdvP, PP täiend e atribuut - AP Lauseliikmed keele kirjeldamise vaheastmeks tähenduse ja vormi vahel - sütaktilised funktsioonid e lauseliikmete tasend, alus, suhitis, määrus, öeldis keeleti erinev, mida kasutatakse olulisemad subjekt ja objekt, peetakse universaalseteks, kuidas keel neid markeerib, on oluline.(nom-akk ja abs-erg) kõige kirjum on määrusekategooria NP süntaktilised funktsioonid: alus, sihitis, öeldistäide, täiend, laiend, eessõna laiend, tagasõna laiend, lisand (vt näiteid vana auto) Süntaktilised seosed võivad ulatuda tuumlausetest edasi.
Analogistid: keel on põhimõtteliselt süsteemne, analoogiate alusel saab sõnu muuta ja seostada. Anomalistid: keeles püsivat süsteemsust pole kuna see on täis anomaaliaid ehk hälbeid, erandeid. Platon (u 428-348 eKr) defineeris substantiivi ja verbi: substantiiv on see, mille kohta midagi öeldakse. Aristoteles (384-322 eKr) klassikalise grammatika rajaja. Ta lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku. Substantiivid (onoma) ja verbid (rhma). Aleksandria periood (Dionysios Trax); Siit sai alguse meie grammatiline traditsioon. Raamatukogu loomine ning klassikaline kreeka keele uurimine. Grammatikud Aristarchos (III/II saj eKr) ja Dionysos Traakiast (II saj eKr). Aleksandria koolkond käsitles keelt kui midagi sellist, mida saab täpselt kirjeldada. Tunti 8 sõnaliiki: nimi(sõna), tegusõna, kesksõna, asesõna, määrsõna, eessõna, artikkel, sidesõna
62. Ühildumine Kongruents näitab eelkõige omadus- või asesõnade ja peasõna alistusseost (laiendiseost). Omadus- või asesõnad võivad ühilduda e käänduda samades kategooriates nagu peasõna. Eesti omadus- või asesõnad ühilduvad peasõnaga arvus ja käändes (neis kauneis metsis). Ühildumine suurendab teate liiasust ja seega aitab kaasa paremale arusaamisele ka halvemates suhtlussituatsioonides. Ühildumine näitab lauseliikmete suhteid, rohke ühildumine vabastab sageli sõnajärje, ühildumine on korduv viitamine samale keelevälisele referendile. 63. Käändemärgistus: absolutiiv-ergatiivsed ja nominatiiv-akusatiivsed keeled On 2 osalist> agent e sooritaja ja patsient e teo suund&objekt. Need on semantilised makrorollid. Maailma keeltes on laiemalt levinud kaks põhitüüpi, kuidas käänete abil anda edasi sihitisliku lause kaht osalist agenti ja patsienti ning mittesihitisliku lause ainsat osalist.
Palju tuli sööma rahvast (?) Tema uus punane jalgratas seisi jälle Lossi rattaparklas. Tema seisis uus rattaparklas punanne jälle jalgratas Lossi. EI SAA LAHUTADA! Moodustaja (ingl. k constituent) ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on. Lauseliikned · Keele kirjeldmisel on vaheastmeks tähenduse ja vormi vahel süntaktilised funktsioonid ehk lauseliikmete tanad: alus (subjekt), sihitis (objekt), määrus (adverbiaal), öeldis (predikaat) jne. · Keeliti erinev, milliseid kasutatakse. On kokku lepotud, millised mõisteid konkreetse keele juures kasutatakse. · Olulisemad S ja O. SEMANTILISED ROLLID: agent, patsient, kogeja, benefaktiiv, allikas, temporaal, instrument, komitatiiv, kokatiiv, põhjus. Valentsiteooria e sõltuvusgrammatika Verbi argumentstruktuur Komplement
3) gerundiivivormid kajastavad verbiga väljendatud sündmust, käituvad määrsõnade sarnaselt (määruse rollis), nt Süües kasvab isu. 6. Nimisõna e substantiiv - Substantiiv tähistab esemeid, olendeid, nähtusi, mõisteid jne ning vastab küsimustele kes? mis? 5 Morfoloogiliselt on nimisõna käändsõna, kandes arvu ja käände tunnuseid. Süntaktiliselt on tegemist iseseisva sõnaga, mis võib esineda väga paljude lauseliikmete funktsioonis, põhiliselt siiski aluse ja sihitisena. Alaliigid: 1) üldnimed e apellatiivid (märgivad teatud objektide klassi, rühma). Need on kas laiema või kitsama tähendusega üldistused. 2) pärisnimed e proopriumid (märgivad teatud klassi üksikesindajat, üht individuaalset asja või olendit, on konkreetsed). Üldnimed võib jagada sisu alusel: 1) abstraktsed ja konkreetsed sõnad (nt au vs aken). Vastandus toimub meelelise tajutavuse/tajumatuse alusel;
2) kumbki neist on termin kui mõisteväljend, mis osutab vastavale mõistele ja selle kaudu ka termini mahu kõigile objektidele, abistav sünonüüm „mõisteväljend”. Loogika õpetamise kogemus näitab, et need tähendused võivad omavahel segi minna. Vähem probleeme on põhjustanud asjaolu, et sõnad „subjekt” ja „predikaat” on terminid kui loogika oskussõnad, abistav sünonüüm „oskussõna”. 3.3. ATRIBUTIIVSETE VIDETE LAUSELIIKMETE MAHUD Üldtermin kui mõisteväljend viitab vastavale mõistele ja selle kaudu ka üldtermini (ja mõiste) mahu kõigile objektidele. Ent konkreetses väitlauses kasutatud üldtermin võib viidata ka vaid mingile osale võimalikest objektidest, olulist rolli võib mängida ütluse kontekst. Nt • Lapsed on väga noored inimesed (üldine); • Lapsed on haiged (osaline, mitte kõik maailma lapsed pole haiged, jutt võib olla nt epideemiast ühes konkreetses külas);
annaabi.ee 
