Eesti elustik ja elukooslused konspekt (0)

1.Eluslooduse süsteem
Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700.
Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit . Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit.
Eluvormid ja uurimisvaldkonnad:
bakterid ( sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia
vetikad (osa protiste) – algoloogia
seened, sh samblikud ( seen + vetikas ) – mükoloogia ja lihenoloogia
taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed , paljasseemnetaimed , katteseemnetaimed – botaanika
Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm.
Taimede uurimine :
botaanika – teadus taimedest
botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia , taimeanatoomia, taimefüsioloogia , taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, floristika, taimesüstemaatika , geobotaanika, paleobotaanika , etnobotaanika.
Süstemaatika :
1735.aastal ilmus Carl von Linne teos Systema Naturae, mis esitas taimede, loomade ja mineraalide hierarhilise klassifikatsiooni, mis on kasutusel tänaseni. See baseerub organismide välistel tunnustel .
Carl von Linne rajatud taimesüstemaatika põhines õite morfoloogilistel tunnustel. Katteseemnetaimede sugukonnad on eristatavad ainuüksi nende tunnuste põhjal: õie sümmeetria, lehtede arv üksikutes õieleheringides, sigimiku asend ning õielehtede, eriti kroonlehtede, värvus (võib olla varieeruv ).
Binominaalne nomenklatuur seisneb selles, et igal liigil on kaheosaline nimi, millest esimene viitab perekonnale , kuhu ta kuulub, teine aga konkreetsele liigile. Tänapäevase nomenklatuuri reeglid ja nimetused on kirjas International Code of Botanical Nomenclature.
Liik on bioloogilise klassifikatsiooni põhiühik ja taksonoomiline järk. Seda defineeritakse ka kui organismide rühma, kes on võimelised omavahel paljunema ja andma viljakaid järglasi. Liigile omased tunnused avalduvad sarnases DNA-s, morfoloogias ja ökoloogilises nišis. Spetsiifiliste kohaomaste adaptatiivsete tunnuste olemasolul jaotatakse liigid alamliikideks või varieetideks.
Elusloodus – domeen -riik- hõimkond -klass-selts- sugukond -perekond-liik
*pea igal tasemel saab välja tuua ülem- ja alamastme.
*triibus – sugukonnast väiksem ja perekonnast suurem taksonoomiaüksus
Taimeriik:
1.Soonteta taimed – domineerib gametofaas, juhtkoed ei ole arenenud.
*Sammaltaimed – maksasammaltaimed(Hepatophyta, 6500), kõdersammaltaimed(Anthocerophyta,100), lehtsammaltaimed (Brypohyta, 12000).
1. Soontaimed – domineerib sporofaas, juhtkoed tugevasti arenenud (juhtkimbud)
*Seemneteta taimed – paljunevad eostega
Sõnajalgtaimed – raagraigastaimed(Psilotophyta,5), pärisraigastaimed(Lycophyta,1000), kidataimed(Sphenophyta,15), keerdlehiktaimed(Pterophyta,12 000).
*Seemnetaimed – paljunevad seemnetega
Paljasseemnetaimed – katmata seemnealged arenevad seemnesoomustel. – palmiklehiktaimed(Cycadophyta,140), hõlmikpuutaimed(Ginkgophyta,1), okaspuutaimed(Coniferophyta,550), vastaklehiktaimed(Gnetophyta,70).
Katteseemnetaimed – seemnealged arenevad kaetult sigimikus . – õistaimed (Anthophyta,250 000).
*Sammaltaimed – keha väiksem ja vähem diferentseerunud, jagunedes varteks ja lehtedeks. Juurte ülesannet täidavad risoidid – ühe või mitmerakulised niitjad väljakasved. Juhtkude puudub või see esineb algsoone kujul. Õisi pole. Paljunevad spooride abil.
*Sõnajalgtaimed – neil on varred, lehed ja juured. Erinevalt sammaldest esineb neil juhtkude( floeem ja ksüleem). Õisi pole(seemneid pole). Paljunevad spooride abil.
*Paljasseemnetaimed – neil on varred, lehed, juured. Esineb juhtkude, kuid seal paiknevad ainult trahheiidid . Seemned arenevad katmata õiealgmest.
*Katteseemnetaimed e õistaimed – erinevalt paljasseemnetaimedes on neil juhtsooned e. trahheed , õied e. kaetud õiealgmed, millest arenevad seemneid sisaldavad viljad . Seemnetes on endosperm .
LOOMADE HÕIMKOND
Choanoflagellates (kaelusviburlased)
Metazoa( hulkraksed loomad) – porifera( käsnad ), placozoa(plaatloomad e naastloomad), Cnidaria (kõrveraksed), Ctenophora(kammloomad), Acoelemorpha(umbelislaadsed).
Metazoa:
-Protostomia (algsuused):
Lophotrochozoa
-Platyhelminthes(lameussid)
-Mesozoa
-Namertea( kärssussid )
-Gnathostomulida(lõugussid)
-Micrognathozoa
-Rotifera(keriloomad)
-Acanthocephala
-Cycliophora
-Gastrotricha(ripskõhtsed)
-Protostomia(algsuused)
Lophotrochozoa
-Entroprocta(kummarloomad)
.Ectoprocta(sammalloomad)
-Brachiopoda(käsijalgsed)
-Phoronida( pärgussid )
-Mollusca( limused )
-Annellida( rõngussid )
-Echiura(kidavaglad)
Sipuncula(koduvaglad)
Ecdysozoa
-Nematoda( ümarussid )
-Nematomorpha(jõhvussid)
-Kinorhyncha(siilussid)
-Priapulida(keraskärssussid)
-Loricifera(rüüloomad)
-Onychophora( küüsikloomad )
-Tardigrada( loimurid )
-Arthropoda( lülijalgsed )
Chaetognatha(harjaslõugsed)
Deuterostomia(teissugused)
-Echinodermata( okasnahksed )
-Hemichordata(ürgkeelikloomad)
-Chordata( keelikloomad )
Liikide arv loomariigis on ebaühtlased jaotunud:
~99% loomaliikidest on koondunud üheksasse hõimkonda (käsnad, ainuõõssed , okasnahksed, rõngussid, lameussid, ümarussid, keelikloomad, limused, lülijalgsed), neist omakorda ~70% kuuluvad klassi putukad(Insecta). Paljud hõimkonnad sisaldavad ainult üht kuni mõnisada liiki, nt. naastloomad, kammloomad, ürgkeelikloomad, siilussid..
Hõimkond Keelikloomad
Alamhk – Mantelloomad; Koljutud; Selgroogsed
Selgroogsete liike maailmas: kalad 24450, kahepaiksed 5020, roomajad 7877, linnud 9377, imetajad 4475.
Selgroogseid Eestis: kalad 75, kahepaiksed 11, roomajad 5, linnud 383, imetajad 60.
METSAD
Definitsioone:
*Mets on ökosüsteem , mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. (Eesti Metsaseaduse järgi)
*Metsamaaks loetakse maatükki pindala vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%.(Eesti Metsaseaduse järgi)
*Mets on maa-ala, mis on suurem kui 0,5 hektarit ning kus kasvavad üle 5 meetri kõrgused puud ning puuvõra katab üle 10% sellest maa-alast. Metsaks ei loeta valdavalt põllumajandusliku/aiandusliku või linnalise maakasutusega alasid(nt. aiandid ja pargid). ( ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) järgi)
Mets on suurima biomassiga taimekooslus . Metsadesse on koondunud 80-90% maismaa orgaanilisest ainest. Mets reguleerib ja mõjutab:
-õhkkonna gaasilist koostist
-sademete jaotust ja hulka
-pinnavee äravoolu
-aurumist
-maa-ala veerežiimi
-kliimat
30% kogu maismaa pindalast on kaetud metsaga.
Metsad maailmas: võib jagada 4 tüüpi:
-boreaalsed(33%)
-parasvöötme(11%)
-subtroopilised(9%)
troopilised metsad e. vihmamets(47%)
Metsi võib leida igast piirkonnast , kus on suhteliselt suures hulgas sademeid ja vähemalt 2- kuune periood, kus õhutemperatuur on üle 10 kraadi.
Eesti metsasus võrreldes teiste riikidega
Metsarikkaimad riigid:
Soome(73%)
Rootsi(70%)
Sloveenia (62%)
Läti(54%)
Eesti(52%)
Venemaa(49%)
Bosnia -Hertsegoviina(48%)
Austria(47%)
Metsavaesemad riigid:
Island (0,3%)
Malta(1%)
Armeenia (9%)
Moldova(11%)
Iirimaa (11%)
Holland (11%)
Suurbritannia (12%)
Makedoonia (12%)
Metsa ajalugu eestis:
4000-3000 aastat tagasi – metsasus 90% - primitiivne maaviljelus
13.saj – 60%
17.sajandist – X – ulatuslik metsade laastamine
1900. A – 14%
20.saj – X – metsade pindala suurendamine
20.saj lõpp – 47%
Eesti metsad:

• kuluvad segametsade vööndi
  
• valitsevad oksapuu-enamusega puistud , esineb ka lehtpuumetsi
  
• tänapäeval suudavad looduslikult metsi moodustada kuusk ja mänd , kase - ja haavapuistud on ajutised (ilma inimese vahelesegamiseta asenduvad lõpuks okaspuumetsadega)
  
• u. 5000 aastat tagasi laialdaselt levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe
  
• keskmine vanud 56 a.
  

1.Lomastik -
metskits , põder , hirv, pruunkaru , rebane , hunt, orav, kährik , metssiga , mäger , metsnugis , valgejänes , ilves, mets-karikhiir, leethiir, kaelushiir; laanepuuk , mullakakand, kiritigu , metsprussakas, kirju samblasultan, hiid -puiduvaablane, tuhatjalgne , kägu - vaablane , kivirähk, seenesääsk, harilik kõrvahark , laanekuklane, laanekuklase pesa, mullamurelane, haavalumik, kuusesikk , kuuse-kooreürask, sitasitikas, männiöölane, kuusesikk, harilik maipõrnikas; suur-kirjurähn, käbilind, musträhn, leevike , rasvatihane, punarind , lehelind, sinitihane , ööbik, sabatihane, pasknäär, hallrästas, metsis, kägu, händkakk.
2. Taimestik – ARUMETSADE JA SOOMETSADE JAGUNEMINE ALUSTAIMESTU RINNETE ESINEMISE ALUSEL
1.Puhmarindega arumetsad
Nõmmemetsad
Palumetsad
Rabastuvad metsad
Rohurindega arumetsad
Loometsad
Laanemetsad
Salumetsad
Soovikumetsad
Soometsad
Kuivendamata sood
Kuivendatud sood
Kõdusood
Nõmmemetsad
Sambliku kasvukohatüüp ( mahe ja harilik põdrasamblik , alpi põdrasamblik, harkjas porosamblik, islandi käosamblik, mets-põdrasamblik, pohl , kanarbik , palusammal , lainjas kaksikhammas , nõmme-kaksikhammas, palu- karusammal , liiv-karusammal, nõmm - liivatee , leesikas, kukemari , palu-härghein, kassikõpp, nõmmtarn, mets- vareskold )
Kanarbiku kasvukohatüüp (kanarbik, pohl, kukemari, mustikas , palusammal, lainjas kaksikhammas, islandi käokõrv, põdrasamblik, liiv-karusammal, palu-härghein, võnk- kastevars , lamba- aruhein , nõmmtarn, jäneskastik )
Palumetsad ( palumännik , palukaasik)
Pohla kasvukohatüüp: (pohl, palusammal, laanik , lainjas kaksikhakkam, lehviksammal, kanarbik, mustikas, palu-härghein, leseleht , võnkvars, karvane piiphein, metskastik , jäneskastik, kilpjalg )
- jänesekapsa -pohla kasvukohatüüp
Mustika kasvukohatüüp: mustikamännik ja mustikakuusik (pohl, palu-härghein, kattekold, leseleht, metskastik, võnkvars, karvane piiphein, kilpjalg, lakkleht , palusammal, laanik, harilik kaksikhammas, harilik karusammal, mets- turbasammal )
-jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp
- karusambla -mustika kasvukohatüüp
Rabastuvad metsad
Sinika kasvukohatüüp – sinikamännik ( sinikas , kukemari, mustikpaju, kanarbik, sookail , mustikas, pohl, kukemari, küüvits , palusammal, laanik, harilik kaksikhammas, harilik karusammal, teravalehine turbasammal, nõgusalehine turbasammal, sinihelmikas, tupp - villpea , rabamurakas , keratarn, kadakas , paakspuu , tuhkur paju)
Karusambla kasvukohatüüp (paakspuu, tuhkur paju, mustikas, pohl, sinikas, kanarbik, keratarn, metsosi , soo- ja konnaosi , sinihelmikas, sookastik , harilik tarn , niitjas tarn, tähttarn, ohtene sõnajalg , tupp-villpea, laiuv sõnajalg, teravalehine turbasammal, pudev turbasammal, kallas-turbasammal, russowi turbasammal, wulfi turbasammal, palusammal, harilik kaksikhammas, soovildik , lainjas kaksikhammas)
Loometsad
Lubikaloo kasvukohatüüp (lubikas, vesihaljas tarn, punanupp, hirsstarn, tedremaran, angerpist, peetrileht , lillakas , lamba-aruhein, punane aruhein, nurmenukk , ojamõõl, hobumadar, värvmadar , niiduehmik, metsakäharik, harilik roossammal , lainjas lehiksammal, kadakas, mahe sõstar, lodjapuu , türnpuu, sarapuu, paakspuu)
Leesikaloo kasvukohatüüp (verev kurereha , kassikäpp, nõmm-liivatee, varretu ohakas, värv-varjulill, angerpist, varvastarn, hobumadar, loodehmik, metsakäharik, põdrasamblikud , islandi käosamblik, lood-jõhvsammal)
Kastikuloo kasvukohatüüp (metskastik, sarapuu, sulg -aruluste, mägitarn, metsülane, longus helmikas, lubikas, lamba-aruhein, keskmine värihein , arukaerand, sinilill, punane aruhein, maikelluke , metsülane, verev kurereha, kevadine seahernes, angerpist, lillakas, metsmaasikas , hobumadar, hall käpp , jumalakäpp, laanik, palusammal, metsakäharik, lainjas kaksikhammas, loodehmik, kuslapuu , pihlakas , harilik kibuvits, harilik tuhkpuu)
Laanemetsad
Sinilille kasvukohatüüp (sinilill, nõlv % sarapuud , metsmaasikas, mets-kurereha, võsaülane, longus helmikas, maikelluke, jänesekapsas, lillakas, harilik kolmissõnajalg, külmamailane, jänesesalat , sõrmtarn, leseleht, laanelill , karvane piiphein, ussilakk , metsakäharik, laanik, palusammal, harilik raunik , sarapuu, harilik kuslapuu, mage sõstar, türnpuu, lodjapuu, näsiniin)
Jänesekapsa kasvukohatüüp ( kuldvits , mustikas, pohl, metskastik, naistesõnajalg)
Salumetsad
Naadi kasvukohatüüp ( püsik -seljarohi, saluhein , koldnõges, metstarn, harilik kopsurohi, metspipar, salu -siumari, lõhnav madar, mets-tähthein, salu-tähthein, kevadine seahernes, ussilakk, seljarohi, metstulikas, imekannike, kollane ülane, võsaülane, käopäkk, metskäharik, harilik juuslehik, kähar salusammal , toomkuningas, pihlakas, vaarikas)
Sõnajala kasvukohatüüp (laanesõnajalg, maarja-sõnajalg, naistesõnajalg, laiuv sõnajalg, mets-soosõnajalg, angervaks, seaohakas , heinputk, soo-koeratubakas, lepiklill, ojamõõl, humal, must sõstar, tüviksammal, harilik teravtipp , harilik roossammal)
Soovikumetsad
Angervaksa kasvukohatüüp (angervaks, soo-koeratubakas, seaohakas, ojamõõl, sookastik, roomav tulikas, soomadar , metsosi, harilik metsvits, lillakas, naistesõnajalg, ohtene sõnajalg, palusammal, laanik, metsakäharik, lainjas lehiksammal, must sõstar, tüviksammal, harilik teravtipp, roossammal)
Tarna kasvukohatüüp (sinihelmikas, sookastik, harilik tarn, mustikas, pohl, harilik metsvits, tedermaran, soo-piimputk, villohakas, soopihl , lubikas, lakkleht, lillakas, palusammal, laanik, soovildik, teravtipp)
Osja kasvukohatüüp
Rohusoometsad
Lodu kasvukohatüüp (lodumetsad) ( soovõhk , varsakabi, lodutarn , pikk tarn, ussilill, kollane võhumõõk, sookastik, harilik soosõnajalg, metskõrkjas, soopihl, ubaleht, soo-osi, harilik metsvits, mätastarn , pilliroog , tüviksammal, lainjas lehiksammal, teravtipp, raunik, metsturbasammal, nõgusalehine turbasammal)
Madalsoo kasvukohatüüp (madalsoometsad) (mätastarn, niitjas tarn, pikk tarn, pudeltarn , eristarn, ümar tarn, sookastik, sinihelmikas, kollane võhumõõk, soopihl, harilik soosõnajalg, ubaleht, konnaosi, pilliroog, soo-osi, ussilill, soomadar, soovildik, harilik teravtipp, soosammal, tüviksammal, palusammal, allikasoo-turbasammal, warnstrofi-turbasammal, keerd -turbasammal, harilik skorpionsammal)
Samblasoometsad
Siirdesoo kasvukohatüüp e. siirdesoometsad (pilliroog, sookastik, sinihelmikas, harilik tarn, niitjas tarn, pudeltarn, pikk tarn, õievähene tarn, alsstarn , konnaosi, harilik soosõnajalg, soopihl, püstkastik, tupp-villpea, alpi jänesvill, rabamurakas, sookail, küüvits, harilik jõhvikas , sinikas, madal kask, vaevakask , lapi paju, girgensohni turbasammal, nõgusalehine turbasammal, russowi turbasammal, wulfi turbasammal, harilik ja rabakarusammal)
Raba kasvukohatüüp e. rabametsad (sookail, kanarbik, sinikas, hanevits, küüvits, kukemari, vaevakask, harilik jõhvikas, pohl, väike jõhvikas, tupp-villpea, raba-jänesvill, rabamurakas, ümaralehine huulhein , rabakas , pruun turbasammal, punane turbasammal, balti turbasammal, lillakas turbasammal, õrn turbasammal, raba-karusammal, harilik karusammal, palusammal, laanik)
Kõdusoometsad
Mustika- kõdusoo kasvukohatüüp (mustikas, pohl, sinikas, palusammal, sookail, laanik, soovildik, lainjas kaksikhammas, turbasamblad , harilik karusammal, kattekold, palu-härghein, lakkleht, karvane piiphein, ümaralehine uibuleht, tupp-villpea, laiuv sõnajalg, leseleht, sinihelmikas, suga -sõnajalg, leseleht)
Jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp (jänesekapsas, lillakas, naistesõnajalg, harilik kolmissõnajalg, ohtene sõnajalg, laiuv sõnajalg, leseleht, jänesesalat, kõrvenõges, õrn lemmalt, metskastik, ussilakk, laanelill, kattekold, harilik nõiakold, longus helmikas, sinihelmikas, püsik-seljarohi, koldnõges, naat , metsmaasikas, ümaralehine uibuleht, seaohakas, luht -kastevars, põdrakanep, laanik, palusammal, metskäharik, harilik kaksikhammas)
TAIMKATE JA ÖKOLOOGIA
Taim ja keskkond
Keskkonnategurid : keskkonnategurite koosmõju seaduspärasusi
Keskkonnategurite mõju on kompleksne.
Miinimumreegel – mingis kasvukohas piirab taime kasvu kõige enam see tegur, mis rahuldab taime kasvuks vajalikku kõige vähem.
Suhteline kasvukohapüsivusreegel – kui kliima on taimeliigi levila ulatuses mitmesugune, siis eelistab liik sellist kasvukohta, kus ökoloogiliste tegurite koosmõju kompenseerib kliima erinevuse ja tegurid vastavad kõige enam ökoloogilisele amplituudile.
Taimepopulatsioon
Populatsioon – kõik ühte liiki kuuluvad isendid mingis kohas ja kindlal ajal moodustavad populatsiooni
Tsönopopulatsioon – kõiki mingis taimekoosluses kasvavaid ühe taimeliigi isendeid hõlmav populatsioon
Tsönopopulatsiooni koosseis :
-geneetiline koosseis – milline on vegetatiivse paljunemise osatähtsus, milles avalduvad vegetatiivselt ning generatiivselt uuenenud isendite erinevused ning missugune on ise- ja võõrtolmlemise ligikaudne vahekord .
-sooline koosseis – isas- ja emastaimede suhe kahekojalistel taimedel
-vanuseline koosseis:
*normaalses populatsioonis on palju nooremaid ja üha vähem vanemaid vanusejärke
*invasioonilises populatsioonis on olemas ainult seemnevaru või nooremad taimed
*regressiivses populatsioonis on olemas ainult vanemad isendid, nooremaid kas pole või on vähe.
*seisundiline koosseis – mingite kindlate tingimuste puudumine, mis on vajalikud normaalseks arenguks või kahjustavate tegurite mõju – tema nõudluste ja keskkonnatingimuste kooskõla .
Arvukuse dünaamika – suuri hälbeid populatsiooni arvukuses nimetatakse populatsioonilaineteks.
Arvukuse muutustega seotud asjaolud :
-rikkalik õitsemine – on suure viljasaagi eeldus
-rikkalik viljumine – valmib rohkem leviseid (seemneid)
-levi
Taimkate ja selle elemendid
Eluvormid, liikidevahelised suhted.
Ökoloogilised integratsioonid:
- sümbioos – kahe isendi kasulik kooselu (nt. mügarbakterid liblikõieliste juurtel)
- kommensialism – ühele isendile kasulik, teisele ei kasulik ega kahjulik
- parasitism – ühele isendile kasulik, teisele kahjulik
Toitumis- ja laguahelad
Kõik organismid sõltuvad sellest, kui intensiivselt kulgeb energia salvestamine ja selle edasine muundamine organismide toitumise ja toiduks muutumise ridades. Viimaseid nimetatakse toiduahelateks elusa orgaanilise aine ehk biomassi ja laguahelateks surnus orgaanilise aine toiduks kasutamise korral.
lagundajad – autotroofid – heterotroofid
Taimekooslus
Teatud taimeliigid kasvavad koos sarnastes tingimustes korduvate iseloomulike taimekooslustena e. fütotsönoosidena.
1. Ökoloogilis -territoriaalne kästilus.
Igale liigile on omane teatud ökoloogiline amplituud . Selline liikide autoökoloogiast lähtuv käsitlus peab koosluse kõige olulisemaks omaduseks keskkonnategurite kompleksi e. kasvukohta e. ökotoopi.
2.Taimedevahelised suhted
Oluline assotsieerumine kooslusteks, põhitähelepanu dominantidel – taimeliikidel, mis mõjutavad tugevasti teiste kasvu.
3.Taimede oluline osa ökosüsteemis või biogeotsönoosis.
Koosluses ühendab taimi nende ühesugune osa aineringes. Kooslusena kasvades muudavad taimed neile iseloomulikul viisil elutingimusi (nt. annavad varju).
*Taimekooslus on taimede rühmitus ühtlasel kasvukohal, mille ulatuses valitsevad ühesugused suhted nii organismide vahel, kui ka organismide ja keskkonna vahel.
Eluvormid – koosluse koosseisu kõige jämedam jaotus. Eluvormide protsentuaalne vahekord ongi üks koosluse tunnuseid. Kasutatakse liigiloendite koostamisel.
Liikide koguarv – iseloomustab koosluse mitmekesisust ja suhete keerukust. Liikide arvu loendatakse kindla suurusega maa-alal.
Osatähtsuse järgi võiks liike jaotata mitmeti, levinuim on dominantide s.t valitsevate liikide esiletõstmine. Liikide osatähtsusel põhinevaid rühmi nimetatakse fütotsönotüüpideks.
Taimekoosluste dünaamika
Kõik alalised muutused on jaotatud kahte rühma:
-kooslusesisesed muutused, mis on enamasti lühiajalised, enam-vähem tsüklilised ja toimuvad koosluse tunnuste varieerumise piires, neid käsitletakse kui koosluse dünaamikat
-on seotud koosluse koosseisu ja struktuuri pöördumatu ümberkujunemisega ning viivad uue koosluse kujunemiseni – vahetuseni e. suktsessioonini.
-ööpäevased muutused – fotosüntees , transpiratsioon, hingamine jt..
-aastaajalised e. sesoonsed muutused – väljenduvad koosluse aastarütmis st. teatud faaside kordumises igal aastal. Kooslusse kuuluvate liikide mõningate fenofaaside kokkulangemine tingib erinimeliste kooslusefaaside – aspektide – korrapärase vaheldumise aasta jooksul
-eriaastased muutused e. fluktuatsioonid – tingitud eri aastate ilmastiku erinevustest, mis võivad muutuda taimede, seente, loomade paljunemisrütmide kui ka inimtegevuse tõttu.
-taastumised e. demutatsioonid – kui esialgne kooslus on tugevasti vigastatud või vaesunud loodusõnnetuse või inimtegevuse tagajärjel. Kui vaibub häiriva teguri otsene mõju, algab koosluses looduslik taastumine .
Suktsessioonid, kliimaks ja selle tunnused
Vahetused (suktsessioonid) on muutused taimkattes, mille käigus ühed taimekooslused asenduvad teistega .
-autogeenne vahetus – tingivad kindlasuunalised nihked aineringes või suhete süsteemis, mis aja jooksul kuhjudes saavutavad sellise ulatuse , et kasvukoht ei vasta enam peamiste liikide ökoloogilisele amplituudidele.
-allogeense vahetuse põhjustab suurema süsteemi muutus. Algpõhjuseks on tihti inimtegevuse otsene või kaudne mõju.
-algkooslustele järgnevad vahetuse korras püsivamad kooslused , millesse uusi liike lisandub peamiselt kasvukoha ja valgusrežiimi muutumise korral. Selliseid järjestikuseid vahetusi nimetatakse suktsessioonideks, järjestikuseid kooslusi järgkooslusteks ja nende rida suktsessioonireaks.
-kliimaksiks nimetatakse protsessi, kui muutlikud järgukooslused asenduvad lõpuks püsikooslusega.
Kliimaksiõpetuses võib eristada 3 arenguastet:
1)monokliimaks – kõik kooslused ühes kliimavööndis muutuvad aja jooksul suktsessioonide käigus üha sarnasemaks, mesofüütsemaks, kuni lõpuks saavutavad ühise kliimaseisundi, mis jääb püsima kliima muutumiseni.
2)polükliimaks – kliimakseid on maastikus mitu ja koosluste konvergentsi ei toimu.
3)kliimaksmustri kontseptsioon – igale keskkonnatingimuste kombinatsioonile vastab oma kliimaks.
Kliimaksite liigitus:
*dominantide põlvkonna kestuse järgi
*keskkonnamuutuste tsüklite kestuse järgi
Taimekoosluste struktuurid
Struktuur – seosed objekti osade (süsteemi elementide) vahel, mis määravad selle ehituse ja olemuse. Siia kuulub:
-koosluse koosseis (eluvormiline, liigiline , populatsiooni struktuur)
-ruumiline – koosluse elementide paiknemine ruumis
-kronoloogiline – koosluse elementide ajaline kestvus ja järgnevus
Ruumiline struktuur
-geomeetriline struktuur – kirjeldab taimeosade paiknemist (kõrgust jne..)
- jaotumus – isendite paiknemine kooslusliikide kaupa
-vertikaalstruktuur – eluvormide ja tsönopopulatsioonide ruumijaotus ülestikku, vertikaallõikes
-horisontaalstruktuur – eluvormide ruumijaotus horisontaallõikes
Taimekooslus ja keskkond
Taimekooslus oleneb kasvukoha tingimustest, kuid ühtlasi ka kujundab neid ümber luues kooslusesisese keskkonna. Loodusliku valiku tulemusel vastab kooslus kasvukohale, nii säilivad kõige paremini omavahel ja keskkonnaga kohastunud organismid.
Kasvukoht
On oluline kasvukoha ja koosluse vastavus kui ka kasvukohtade võrdväärsus taimse produktsiooni saamisel. Keskkonnategurite kompleksis on üks või mitu juhtivad tegurit. Juhtiv tegur – see keskkonnategur , millest suurimal määral oleneb koosluse koosseis, struktuur ja produktiivsus.
Kooslust kirjeldavad tunnused
Koosluse koosseisu ja ehituse määravad keskkonnategurid, koosluse varasem arengulugu ja mitmesugused juhuslikud asjaolud.
Liikide kohta määratavad tunnused: esinevus – liik esineb või ei; ohtrus ; arvukus – isendite arv; katvus ; sagedus
Kogu kooslust määravad tunnused:
Liikide arv – iseloomustab kasvukoha soodsust
Üldkatvus – pinna suurus rinnete kaupa
Homogeensus – võrdluse aluseks olevate tunnuste poolest sarnasus
Kogumik – moodustub ühe liigi isenditest või võsudest, kui nad kasvavad lähestikku
Sünuus (üherindeühing) – koosneb ökoloogilisel lähedastest, ühte või kahte eluvormi kuuluvatest tsönopopulatsioonidest ühes rindes.
Mikrotsönoos – mitme sünuusi pidev ühendus teatud iseärasustega kasvukoha piires, nt. nõgudes või mätastel ühtse puurinde all.
Partsell – kõiki rindeid hõlmav struktuuriosa, mida iseloomustab rinnete kombinatsioon, valitsev puuliik või selle puudumine.
SOOD
Soo on veerohke ala, kus suur osa taimejäänustest jääb lagunemata ja ladestub turbana .
-Turba paksus enam kui 30 cm, õhema turbakihiga alasid nimetatakse soostunud aladeks.
Soode levik
-3% maismaast
-subarktilistelt aladelt troopikani
-kõige enam okasmetsade levikualal parasvöötmes
-pindalalt on soid kõige enam Kanadas, Venemaal, USAs, Indoneesias, Soomes, Rootsis.
Riigid soostumise % järgi:
1.Soome 31%
2.Eesti 21% (suuremad, kui 1ha soid 9836)
3.Iirimaa 17%
4.Rootsi 16%
5. Kanada 14%
5. Indoneesia 13,6%
Soode levik sõltub:
-sademed
-orgaanilise aine hulk
- pinnamood
- lähtekivim
Eestis on kõige enam soid Alutagusel, Peipsi ääres, Võrtsjärve nõos, Soomaal, Vahe-Eesti põhjaosas, Lääne-Eesti madaliku sisemaalises osas
Soodevaesed piirkonnad on: Lõuna-Eesti, Pandivere kõrgustik , suhteliselt vaene ka Pärnu madaliku põhjaosa
Lääne-Eesti rabad
-järsu rabarinnakuga
-keskosa tasane
-vesi liigub raba servas
-keskel lageraba, puud rabanõlvadel
-raba-jänesvill
Ida-Eesti rabad
- kumer
-vee äravool hea
-puisrabad
-hanevits
Soode teke

1) Järvede kinnikasvamisel
- ~1/3 Eesti soodest
-põhjast
-pealt
-põhjast ja pealt üheaegselt
2)Maismaa soostumine
- ~2/3 Eesti soodest
-kestev veerohkus
Soode tüübid Eestis: madalsoo – siirdesoo – raba
Madalsoo
-57%
-madalamatel aladel
-toitub mineraaliderikkast veest
Madalsoo võib olla tingitud:
vesi voolab lohku kokku
allikast – allikasoo
üleujutusala – lammisoo
Raba e. kõrgsoo
-31%
-ümbruskonnast kõrgem ala
-toitub mineraalidevaesest veest (sademed)
-kujuneb turba kuhjumisel
Siirdesoo
-12%
-üleminekukooslus madalsoolt rabale
-vesi suhteliselt mineraalainete vaene
-mätastel raba moodi, mätaste vahel madalsoo moodi
Soo ja soostik
Madalsoo puhul:
-üks nõgu
-eraldatud soometsadega – soostik
-suuremad soostikud: Epu- Kakerdi , Puhatu , Lihula -Lavassaare
Rabade puhul
-rabalaamid
- laugas
-älves
-servamäre
SOODE TAIMEKOOSLUSED
Madal- ja siirdesoode liigitus
Madalsood
*Õõtsiksood
-esineb: kinnikasvanud või kinnikasvavate veekogude ümbruses
-toitainete sisaldus: keskmine kuni kõrge
-taimkate: muda -, pudel , ümar- ja niitjas tarn, soopihl, ubaleht. Eutroofsed turbasamblad, sirbikud
*Luhasood
-esineb: jõgede ja järvede luhtades
-iseloomulik: perioodilised üleujutused
-toitainete sisaldus: keskmine
-taimkate: pilliroog, konnaosi, luht-, sale , põis- ja mätastarn. Põõsastest pajud .
*Allikasood
-esineb: allikate ümbruses
-iseloomulik: survelised põhjaveed
-toitainete sisaldus: keskmine kuni kõrge
-taimkate: pruun sepsikas, raud-, ääris- ja mätastarn, tömbiõieline luga. Samblarinne tihe. Harva mänd.
*Lubjarikkad pärismadalsood
-esineb: karbonaatsel aluskivimil, nõgudes
-iseloomulik: põhjavesi enam-vähem püsivalt kõrge; tarva- ja lehtsamblaturvas
-toitainete sisaldus: suhteliselt kõrge
-taimkate: ääris-, rull-, mätas - ja raudtarn, pruun sepsikas. Samblarindes sirbikud. Põõsastest pajud, porss .
*Lubjavaesed pärismadalsood
-esineb: tasastes halva äravooluga nõgudes
-iseloomulik: põhjavesi enam-vähem püsivalt kõrge, tarna- ja pillirooturvas
-toitainete sisaldus: keskmine
-taimkate: hallikas, harilik, hirss -, pudel- ja niitjas tarn, sookastik, ahtlalehine villpea. Samblarindes sirbikud. Põõsastest madal kask, pajud. Puudest sookask .
*Rohu-siirdesoo
-esineb: tasastes halva äravooluga nõgudes
-iseloomulik: tarna-, pilliroo -, sfagnumiturvas, nõrgalt mätlik
-toitainete sisaldus: madal kuni keskmine
-taimkate: rohurinne hõredam; pudel-, niitjas ja mudatarn, alpi jänesvill, soopihl, jõhvikas. Samblarindes turbasamblad, soovildik, põõsastest pajud, puudest sookask.
*Päris-siirdesoo
-esineb: madalsoomassiivide keskosas ja rabamassiivide serval
-iseloomulik: tarna-, sfagnumi- ja pillirooturvas
-toitainete sisaldus: madal kuni keskmine
-taimkate: mättavahedes madalsootaimed, mätastel rabataimed . Turbasamblad. Põõsastest paakspuu, vaevakask. Puudest mänd, sookask, kohati kidur kuusk.
RABAD
Puude arvu ja kasvu järgi jaotatakse rabad:
-rabametsad
-puisrabad
-lagerabad
Rabas kasvavate taimede väliskuju , ehituse ja elukestuse eripära järgi võib rühmitada taimed järgmiselt:
-turbasamblad
- igihaljad puhmad
-suvehaljad puhmad
-kitsalehised rohttaimed
-puud
-laialehised rohttaimed
- putuktoidulised taimed
-pärislehtsamblad
-maksasamblad
-samblikud
-vetikad
Rabataimestik:
-liigivaene, üheaastaseid taimi ei kasva
Liigid
Puurinne : mänd, sookask
Põõsarinne : vaevakask, pajud
Puhmarinne: sookail, sinikas, kanarbik, kukemari, jõhvikas, küüvits, hanevits, pohl, mustikas, rabamurakas, harilik jõhvikas, väike jõhvikas
Rohurinne: tupp-villpea, alpi jänesvill, raba jänesvill, valge nokkhein, rabakas, mudatarn, pudeltarn, ümaralehine huulhein, ahtalehine huulhein
Sambla -samblikurinne: punane, pruun, lillakas, harilik turbasammal, raba-karusammal, soovildik, harilik palusammal, põdrasamblikud, porosamblikud
Rabade klassifikatsioon
Nõmmrabade tüübirühm
-nõmmraba kasvukohatüüp: domineerivad kanarbik, sinikas, sookail
Lage - ja puisrabade tüübirühm
-mättaraba kasvukohatüüp: domineerivad sookail, kanarbik, pruun turbasammal; karakteersed liigid hanevits, harilik jõhvikas, kukemari, alpi jänesvill
-peenra-älvesraba kasvukohatüüp (mätastel ja kõrgemates mättavahedes nagu mättarabades) älvestel karakteersed liigid rabakas, valge nokkhein, pikalehine huulhein, mudatarn, pudev turbasammal, õrn turbasammal.
-laukaraba kasvukohatüüp: karakteersed liigid pudev turbasammal, sagedamini kollane vesikupp , valge ja väike vesiroos , vahelmine vesihernes , kalda ääres valge nokkhein, mudatarn, rabakas.
SOODE LOOMASTIK
Madal- ja siirdesood
Putukad
-üle 1500 liigi, kõige liigirikkam rühm mardikalised
-põõsarindes ja samblarindes domineerivad mardikalised, rohurindes tirdilised ja kahetiivalised
-mardikalistest on arvukamad avamaalised liigid
-suvel hulgaliselt kärbselisi: viljakärblane, päriskärblane, rohekärblane ja 11 liiki parme
-septembris palju sääski: karksääsk ja sääriksääsk
-ülekaalus niiskuslembesed taim- ja putuktoidulised liigid
Ämblikud
-tegutsevad põhilisel sambla pinnal ja pinnakihtides, enamus väikesed
- hiidämblik – samblarinde suurim ämblik, huntämblikud , madalsoodes taimedel ilma võrguta saaki varitsev hüpikämblik, siirdesoometsades kangurlane, luhasoometsades domineerivad krabiämblik ja sireämblik. Ristämblik – koob puude ja põõsaste vahele püünisvõrke
Kahepaiksed
-kõikjal soodes rohukonn , sageli rabakonn. Peipsi ääres rohe- kärnkonn . Väikestes sooveekogudes esineb tähnik-vesilikku.
Roomajad
-kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse.
Linnud
-haudelindudest: sookurg , kurvitsalised, roolinnud. Esineb teder , rukkirääk , metskiur , põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja , punajalg -tilder, mustsaba-vigle. Kõige tihedam on asustus juunis. Madalsoode keskosad jäävad linnutühjaks augusti lõpuks ja nii järgmise kevadeni. Oktoobris , novembris toimub hanede ja luikede läbiränne. Talvel liiguvad sooservade põõsastikes tedred ja leevikesi, tihaseis.
Imetajad
- suurimetajad tulevad soodesse aasta-ajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult. Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes. Pisinärilistest uruhiir .
Rabad
Putukad
-u. 1200 liiki, rohkem mardikalisi, liblikalisi, kahetiivalisi.
Ämblikud
-üle 180 liigi ämblikke, puisrabades ja rabamännikutes ristämblik.
Kalad
-kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt ahven ja haug .
Kahepaiksed
-rohukonn, veekonn . Nõmmerabades harilik kärnkonn, vahest ka tähnikvesilik.
Roomajad
-puhmarikaste peenramätastega rabaosades kohtab sageli arusisalikku. Raba servaaladel nõmmrabas ja rabamännikutes võib kohata ka rästikut ja vaskussi.
Linnud
-Eesti rabades võib esineda üle 80 linnuliigi, neist pooled on alalised. Rabades pesitseb nt. väikekoovitaja, hallõgija, rabapistrik, teder, vahest ka enamasti siirde- ja madalsoodes pesitsevaist lindudest sookurg, mudatilder, kiivitaja, suurkoovitaja. Laugastel piilpart, sinikael-park, tuttvart , ka kajakaid. Rabametsades võib kohata tutt -tihast, metskiuri, väikepistrikku.
Imetajad
-põder, valgejänes, hunt. Liivastel ja kõrgematel rabasaartel pesitsevad mägrad ja rebased. Karu käib marju söömas. Rabaservade padrikutes metssead , kuivemates rabametsades metskitsed. Kuivematel rabanõlvadel uruhiiri, leethiiri ja karihiiri. Laugaste kaldail võib esineda mügrit e. vesirott , kuivenduskraavides ka ondatrat . Talvel ka metsnugis, kärp , nirk .
OHUD RABAKOOSLUSTELE
Kuivendamine – kõdusood ja jääksood (tuleohtlikud!)
Turbalõikus – jääksood – männik enamasti
Põlevkivikarjäärid – rabad sealt alalt kadunud
Õhusaaste , eriti aluseline saaste
-tavaliselt rabavee pH 3,5 – 4, Varudi rabas pH 7,5 – 8
- esmalt kaovad älveliigid – pudev ja turris turbasammal, hiljem teised turbasamblad ja väikesed maksasamblad, nt ujuv võsusammal, rabamüülia – „samblakõrb“ – madalsoosamblad nt. täht-kuldsammal, tavasirbik, teravtipp, viltulmik, rabapeenardel ka metsakäharik ja laanik.
-siis kaduma rabade tohttaimed ja puhmad – lausaliselt alpi-jänesvilla – madalsoode taimi, umbrohtusid , isegi lubjarikaste madalsoode taimi: soo- neiuvaip , kärbesõis. Laugastes ja älvestes – skorpionsammal, mändvetikad, ujuv penikeel .
-laukasse elama järveselgrootud, sh teod ja karbid .
NIIDUD
Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga. See on üleminekuastmeks niidu ja metsa vahel. Rohumaa – see hõlmab lisaks niitudele ka heina- ja karjamaid.
Inimmõju alusel võib niidud jaotada:
-pool-looduslikeks
-kultuurniitudeks
Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma:
-aruniidud
- lamminiidud
-rannikuniidud
-soostunud niidud
Ka mujal maailmas on meie niitudele sarnaseid taimekooslusi, nt Aasias stepid, Aafrikas savannid ja Ameerikas preeriad.
Niitude kujunemine
Looduslik teke
- laiud ja rannikud, mis aeglaselt maatõusu tõttu merest välja kerkivad
-alad, kus puudel ei ole sobivad kasvutingimused
-iga-aastased üleujutused (lamminiidud)
-liiga kuiv kasvukoht (mõned looniidud)
Inimtegevusega seotud teke
-valdav niitude tekkimise viis
-niidud võivad kujuneda:
- hüljatud põllumaadele ja raiesmikele
- aladele , kus koduloomade karjatamine ja niitmine ei võimalda puudel kasvada
Niidud püsivad vaid seal, kus toimub pidev niitmine või karjatamine. Kui see aga lõpetada, siis niidud võsastuvad ja kujunevad ajapikku metsadeks.
Väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide asendumise teisega .
Pool-looduslikud e. pärandkooslused – põlised inimtekkelised kooslused, eelkõige puisniidud , loopealsed , luhaheinamaad, rannaniidud, aga ka teised karja- ja heinamaad, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja karjatamisega.
Tekkeloost:
-esimesed puisniidu-ilmelised kooslused tekkisid ilmselt juba küttide-kalurite-korilaste ajal (…3000 a e.m.a) metsloomade ligimeelitamise eesmärgil.
-viljelusmajanduse algusaegadel ( ~5000a.t) hõivati eelkõige juba algselt avatud kooslusi – mereäärseid loopealseid, rannaniite ja jõgede ääres asuvaid luha -alasid
-asustus liikus rahvaarvu kasvades sisemaa poole; ~2000a.t võeti kasutusele vikat, mille tulemusena suurenes puisniitude levik oluliselt
-pool-looduslike koosluste leviku maksimum jäi 19.saj lõppu ja 20.saj algusesse .
-juba 20.saj. alguses hakkas pool-looduslike koosluste osakaal vähenema, protsess, mis hoogustus Nõukogude aegse põllumajanduse intensiivistumisega; peamised põhjused:
-ülesharimine – kündmine põldudeks ja kultuurrohumaaks
-alade mahajätmine – võsastumine/roostumine
-muutused omandipoliitikas
-käsitsitööst loobumine
-metsastamine
-rannalähedaste alade täisehitamine
-seni säilinud pool-looduslike koosluste fragmenteerumine
Kaardilt: pool-looduslike koosluste levik kaasajal
Rannaniidud – läänerannikul, saarte rannikutel, pisut ka põhjapool
Lamminiidud – lõuna- ja kesk-Eestis väga palju, rannikualadel üldse mitte
Puisniidud – lamminiitude ja rannaniitude levikuala vahepeal
Looniidud – rannikualadel
Soostunud niidud ja pärisaruniidud – üle Eesti
Soontaimede liigirikkus :
Puisniit – kokku 600, neist kaitsealused 56
Loopealne – 270 , neist 30
Lamminiit – 350, neist 22
Rannaniit – 390, neist 34
Looniidud e. alvarid
Alvarid – õhukese-mullalised lubjarikkad niidud
Mullakihi tüsedus kuni 20cm, kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes.
Sademete vähesuse korral kuivavad nad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht , hõre taimkate ja tuultele avatud maastik .
Esineb põuakahjustusi.
Vihma korral võib kujuneda ajutisi tiike, kuna paepõhi takistab vee ära valgumist.
Talvel võivad tuuled alvarid lumest puhtaks pühkida ja külma mõjul võivad tekkida mullakerked.
Levik:
-Läänemere saartel (Gotlandil ja Ölandil Rootsis, Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja väiksematel saartel Eestis) ning Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualal. Väiksemate laikudena leidub alvareid veel Rootsi mandriosas, Ahvenamaal ja Peterburi piirkonnas. Alvaritele sarnaseid kooslusi on kirjeldatud ka Kanadast ja USAst Suure järvistu piirkonnast.
Alvarite pindala järsk vähenemine 20.sajandil:
-Alvareid leidus veel 1950ndate aastatel ligikaudu 44 000 hektarit, peamiselt Ida-Saaremaal, Muhumaal ja Loode-Eestis. 1950ndate lõpuks oli neid alles veel kuni 5000 ha, kuid suur osa sellest pindalast on tugevalt kadakasse kasvanud.
Taimestik:
-puurinne: üksikuid mände
-põõsarinne: üksikud või rühmitunud kadakad
-rohurinne: madal ja vaheldusrikas , aasta jooksul väga muutlik , sõltudes peamiselt niiskustingimustest. Taimestiku liigiline koosseis alvaritel on väga mitmekesine ja omapärane, võrreldes teiste põhjamaiste kooslustega.
-on liike, mis oma peamise levikuga kuuluvad Kagu-Euroopa stepialasele, nagu kaljupuju, kevadmaran, aas-hundihammas, mägiristik, harilik keelikurohi, värv-varjulill, metsülane. Samas on ka liike kaugelt põhjast alpiaasadel, nagu mägi kadakkaer, alpi nurmikas , mägimaran.
Loomastik:
-alvarite piiratud leviku ja nende vähesuse tõttu ei ole neil spetsiifilist loomastikku välja kujunenud.
-alvaritele on tüüpiline avamaastiku liikide domineerimine ning üldiselt sarnaneb ta suuresti rannaniitudele. Sarnaselt rannaniitudele on ka alvaritele iseloomulik siin pesitsevate kurvitsaliikide ohtrus.
-tüüpilised liigid alvaritele: kiivitaja, alpi risla , punajalg-tilder, kanepilind, kivitäks
-rannaniitudest erinevalt ei pesitse alvaritel hanelisi.
Puisniidud – regulaarselt niidetava rohustuga hõredad looduslikud puistud. Väljanägemiselt ja ökoloogilistelt tingimustelt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest. Mitmesuguse liigilise koosseisuga puude ja põõsaste grupid võivad paikneda hõredamalt või tihedamalt, kuid iseloomulik on niidukamara esinemine. Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavaliselt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda.
Puisniidud olid eriti iseloomulikud Läänemeremaadele, eeskätt Eestile, Lõuna-Soomele ja Rootsile. Vähem ja ebatüüpilisi puisniite leidus Norras, Taanis, Saksamaal ja Kesk-Euroopa mägedes. Leedus ja Lätis leidus üksnes lammipuisniite suuremate jõgede kallastel.
Puisniitude teke ja kadumine
-puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000- 8000 aastat tagasi.
-ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala.
-puisniitude kõrgaeg oli 19.sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18% Eesti pindalast.
-seejärel hakkas looduslike niitude pindala vähenema, kuna kergemini kultuuristatav osa hariti üles ning kasutati põllu- või kultuurheinamaana. Siiski kahanes puisniitude pindala kuni Teise maailmasõjani suhteliselt aeglaselt.
-esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine . Peamine puisniitude pindala kahanemise põhjus oli suurtootmisele üleminekuga kaasnenud käsitsitööst loobumine.
Tänapäeval on alles ligikaudu 500ha liigirikkaid puisniite Lääne-Eestis ning mitte enam kui 300ha liigivaeseid ja lammi -puisniite Eesti muudes osades. Enamikus on need väikesed, kuni 5ha suurused ühe-talu heinamaad. Aastail 1995-97 niideti neist mitte enam kui 200ha, kusjuures Saaremaal kuni 30ha. Meie puisniitude pindala on viimase 70 aastaga vähenenud seega tuhat korda.
Puisniitudel sagedamini esinevaid liike:
Harilik lubikas, tedremaran, kortsleht, keskmine värihein, harilik käbihein, värvmadar, hirsstarn, punane aruhein, angerpist, madal mustjuur , süstlehine teeleht .
Kaitsealuseid liike: kaunis kuldking , valge tolmpea , harilik käopõll, suur käopõll.
Puisniitude rohustu on kõrge liigirikkusega. Eesti liigirikastel, karbonaatse mullaga puisniitudel kasvab tihti üle 50 soontaime ligi ruutmeetril, seejuures kuuel Lääne-Eesti puisniidul on kirjeldatud enam kui 60 liiki ruutmeetril.
- Laelatu ( Läänemaa ) – 76 liiki
-Vahenurme (Pärnumaa) – 74 liiki
-Tagamõisa (Saaremaa) – 67 liiki
-Mäepealse (Saaremaa) . 67 liiki
-Küdema Teeäre (Saaremaa) – 65 liiki
-Tärkma ( Hiiumaa ) – 61liiki
Seega on puisniitude väikeseskaalaline liigirikkus tunduvalt suurem, kui üheski teises metsavööndi taimekoosluses. (võrdluseks: puudeta aruniitudel on rohustus sageli kuni 30 taimeliigi ruutmeetril, alvaritel küündib see üksikutes kohtades 40ni)
Liigirikkuse põhjused:
-regulaarne ja pikka aega kestnud majandamine (eelkõige niitmine) – suuremad liigid ei saa hakata domineerima
-keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus – puude all kasvavad metsataimed, lagedal niidutaimed
-mulla reaktsioon (pH) – meil on liigirikkamad aluselised kooslused- need on aastatuhandeid meie aladel olnud valdavaks.
-toiteelementide sisaldus mullas ja produktiivsus – suurim liigirikkus keskmise toitainete sisalduse korral
-suure liigifondi olemasolu st. ümbruskonna floora suur liikide arv – niidu alad on pikka aega püsinud suurel territooriumil.
Lamminiidud
-nimetatakse ka luhaniitudeks
-leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel. Kevadise suurveega uhutakse kallastele hulganisti toitaineid, mis muudavad mulla viljakaks.
-lamminiidud on kujunenud enamasti lammimetsadest
-tuntuimad lamminiidud paiknevad suuremate jõgede ( Emajõgi , Pärnu, Kasari ) ääres
-enamasti on need niidud lagedad, harva esineb üksikuid puid ja põõsaid
-kui lamminiite ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvavad need kiiresti kinni. Lamminiitude pindala Eestis on viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud.
- puurindes võib kasvada: tamm, hall lepp , haab, toomingas . Põõsarindes võib kohata: pajusid, harilikku sarapuud. Rohurinne on üsna liigirikkas: lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, keskmine teeleht, pikalehine mailane , tarnad , hanijalg , angervaks.
- linnustikus moodustavad põhiosa kurvitsalised. Iseloomulikeks liikideks on: tikutaja , kiivitaja, rukkirääk, suurkoovitaja, rohunepp , mustsaba-vigle, tutkas ; soo-loorkull, roo-loorkull; paljud ujupardid (nt. sinikael-park). Rohkearvulised haudelinnud lageluhtadel on tikutaja, kiivitaja, põlvlõoke, sookiur , hänilane
Rannikuniidud
-mere rannikul soolase vee mõjupiirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks.
-sõltuvalt pinnamoest ja maapinna kõrgusest levib taimkate vöönditena. Ranniku kõrgemates osades on taimestik liigirikkam. Rannikuniidud on kujunenud kas mereranniku kerkimisel või karjatamisel.
-Eestis esineb saartel ja laidudel ning mandri rannikualal. Rannikuniitude pindala on viimastel aastakümnetel kiiresti vähenenud (loomade karjatamine on jäänud väheseks)
-suurimad ja esinduslikumad rannikuniidud asuvad Matsalu looduskaitsealal
-puu- ja põõsarinne esineb harva, koosnedes harilikust kadakast, kibuvitsast.
-rohurinne on sõltuvalt vööndist erineva liigirikkusega. Seal võib kasvada pilliroog, randaster , merihumur, rand -seahernes, liiv-vareskaer, rand-orashein, punane aruhein, hanijalg, pajuvaak, tuderluga, randristik, suur robirohi, harilik hiirehernes, soolikarohi, harilik nõiahammas, hobumadar, aasnelk, kukesaba.
-kaitsealuseid liike: niidu-asparhernes
Soostunud niidud
-esinevad nõgudes või madalatel tasandikel. Nad on üleminekukooslusteks aruniitude ja madalsoode vahel – seal kasvab mõlemaile kooslustele iseloomulike taimi.
-mullad on sageli lubjarikkad ja suviti kuivad, kuna sel ajal põhjavee tase alaneb tublisti.
-on tekkinud peamiselt aruniitude soostumisel või soostunud metsadest
-on levinud üle Eesti, eriti aga Lääne-Eestis. Paljud soostunud niidud on üles haritud või võsastunud, nende pindala on Eestis tunduvalt vähenenud.
-puurindes esineb sookask, haab, sanglepp , saar, harilik toomingas. Põõsarindes: paakspuu, paju, lodjapuu. Rohurinne on üsna liigirikas : tarnad, luht-kastevars, sookastik, soopihl, ahtalehine villpea, sootulikas, lubikas, kullerkupp , pääsusilm. Samblarinne: harilik teravtipp, sirbikud, kähar sulgsammal, kohati ka turbasammal.
Niitude selgrootuid : lapsuliblikas , pääsusaba, verikireslane, maipõrnikas, marjalutikas, kuldpõrnkas, admiral , koerliblikas, päevapaabusilm , emane jaanimardikas , sirelane, siniliblikas, õiesikk, ristämblik, kodumesilane, krabiämblik, kimalane, vahustaja, seitsetäpp- lepatriinu , kakstäpp lepatriinu, triiplutikas, sirts , harilik rohutirts , harilik niidutirts, heinaritsikas, harilik lauluritsikas.
Niitude imetajaid: halljänes , niidu-uruhiir, pisihiir, kärp, nirk, rebane, metskits.
LÄÄNEMERI
-sisemeri, mis on ühendatud Põhjamerega Taani väinade kaudu
-suuremad lahed : Põhjalaht, Soome laht ja Liivi laht
-suuremad saared: Sjaelland , Gotland, Fyn, Saaremaa, Öland
-ümbritsetud 9 riigiga
-üldiselt madal meri, keskmine sügavus 52m, suurim sügavus 459m (Landsorti süvik)
Rannikud
- Järsakrannik tekib, murrutab randa, nt. Põhja-Eestis ja saartel pankrannik ja kriidikaljud Taanis ja Saksamaal
-Lauskrannik tekib, kui toimub setete kuhjumine , nt liivarannik maasäärte ja laguunidega mere lõunaosas, skäärrannik Soomes ja Rootsis.
Soolsus
-jõgede magevee ja soolase ookeanivee segunemisel on tekkinud riimvesi (soolsus 8-10 promilli )
Madala soolsuse põhjused:
- jõed toovad palju magedat vett
-veevahetus ookeaniga on aeglane
-sademete hulk ületab aurumise
Vee liikumine
-tõus ja mõõn on vähemärgatavad (alla 3cm)
-muutlike tuulte tõttu püsivaid hoovusi ei teki
-läänekaarte tuuled põhjustavad ajuvett, idakaarte tuuled aga paguvett
-tugevate tormidega võivad lained olla avamerel kuni 10m kõrgused
Vee temperatuurid ja jäätumine
-suvel joonebe vesi avamerel 15-16 ja lahtedes 19-20 kraadini
-keskmisel talvel jäätuvad lahed ja osaliselt avamere rannik , pehmetel talvedel vaid lahed
-täielikult külmub meri vaid paar korda saja aasta jooksul
Veebilanss
-Läänemere veevarusid täiendavad kolm allikat: jõed, sademed, vee sissevool Põhjamerest
-vesi jääb vähemaks kahel viisik : aurumine ja väljavool Põhjamerre
-täielik veevahetus toimub umbes 30 aastaga
Keskkonnaprobleemid
-väikese veemassi ja aeglase veevahetuse tõttu on Läänemeri kergesti reostatav veekogu
-fosfori- ja lämmastikuühendite tõttu tekib vetikate vohamine ja hapnikupuudus mere põhjakihtides
-merd saastavad ka raskmetallid ja nafta
LÄÄNEMERE TAIMESTIK
Põhjataimestik
- rohevetikad
-mändvetikad – Eesti rannikumeres esineb mändvetikaid suhteliselt arvukalt. Kare mändvetikas moodustab laialdasi veealuseid aasu Paralepa ja Matsalu lahtedes. Kohati seltsivad temaga ka ruuge mändvetikas ja kähar mändvetikas.
- pruunvetikad – sageli ainsad taimed sügavamatel aladel – Eesti vetes kuni 30m sügavusel. Kividele kinnituv keelvetikas kasvab kuni 10m sügavuses.
-punavetikad
Kõrgemad taimed
- merihein , penikeeled, hanehein, heinmudad, pilliroog, kõrkjad jt. kõrgemad taimed piirduvad tavaliselt madalate riimveeliste lahtedega. Ainsana võib avameres leida vaid meriheina – meie aladel leidub teda rohkesti Saare- ja Hiiumaa ümbruses.
Rannikul ja saartel kasvavad taimed

-liiv-vareskaer
-kasvab kuni 1m kõrguseks
- õisik 30cm pikkune
-pikad kitsad lehed
-roomav risoom takistab liiva liikumist mererannal ja luidetel
-merikapsas
-kasvab veepiiri lähedal nii, et juured ulatuvad merevette
-1m kõrgune põõsakujuline taim
-lehtedes palju B-vitamiini
-noori võsusid kasutatakse toiduks
-merihumur
-madal taim
-paksude lehtedega
-talub soolsust ja kuivust
Rannavee neli vetikate vööndi:
-sinivetikate vöönd
-kasvab kaljusel rannikul, veepiirist kõrgemals
sinkjasmust
-rohevetikate vöönd
-asub meetri sügavusel
-pakub varju ja toitu veeloomadele
-üheaastased taimed
-pruunvetikate, sh. põisadru vöönd
-Soome rannikute suurim vetikas
-kasvab kuni poole meetri kõrguseks
-moodustab madalas vees 0,5-3m sügavusel suuri kooslusi
-punavetikate vöönd
-ulatuvad kõige sügavamale
-kohastunud vähese valgusega
-punavetikate vahel on rohkesti rannakarp
Läänemere fütoplakton
-liigiline koostis sõltub otseselt soolsusest
Sinivetikad. Koloniaalsed vetikad. Iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees .
Läänemere planktonis esinevad liigid on kohastunud elus riimvees ning taluvad soolsust kuni 8 promilli. Sinivetikad arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi.
Viburvetikad. Läänemere piirkonnas on kõige rikkalikumalt vaguviburvetikaid, mis arenevad peamiselt külmal aastaajal, mõned liigid massiivselt sügisel, teised kevadel.
Rohevetikad. Koloniaalselt mageveelise levikuga vetikad on Läänemere piirkonnas esindatud väheste liikidega. Väikese soolsusega rannikuvetes suureneb rohevetikate liikide arv järsult. Rohevetikad arenevad soojal aastaajal.
Mändvetikad. Üherakulised või koloniaalsed vetikad. Riimvees on esindatud suurem arv liike kui meres või magevees. Rohevetikate kõige massilisem arenemine toimub külmal aastaajal, eriti kevadel.
LÄÄNEMERE LOOMASTIK
Põhjaloomastik – okasnahksed (tavaline meritäht, valkjaspunane madutäht), merituped, harilik keeristigu, rändtigu, lamekeermene vesitigu, vesiking, punntigu; karbid – Balti lamekarp, Liiva uurikkarp, söödav rannakarp, Läänemere südakarp ; koorikloomad e. vähid – Läänemere krevett , Põhjamere garneel , Hiina villkäpp-krabi, kootvähk, kirpvähk, põlvikvähk; kakandilised – roheline lehtsarv, Balti lehtsarv, merikilk , vesikakand; keraskärssuss, hulkharjasuss, tõruvähk, kalakaan .
Läänemere zooplankton – ripsloomad, meririst, meriseen, vesikirbulised , kerikloom, aerjalgsed, meritikker; mantelloomad – siia kuuluvad merikullesed.
Kalastik
- merekalad
Räim on heeringa kääbustunud alaliik . Räim on pelaagilise eluviisiga, hoigub parvedesse. Osa räimi koeb kevadel, osa sügisel. Talvituvad põhjalähedastest veekihtides. Kevadel siirdub kevadkuduräim kudemiseks rannikulähedastesse madalamatesse vetesse. Suvel planktonirikastes veekihtides (10-20m). Räim on toiduks röövkaladele: tursk , lõhe , meriforell, koha. Räim on üheks tähtsaimaks kalaliigiks Läänemeres.
-Läänemere tähtsaim püügikala, püütakse aastaringi
-toiduks plankton
-koeb kevadel 1-15m sügavuses
-sügisel kudevat räime nimetatakse sügisräimeks
Kilu levila hõlmab Läänemere lõuna- ja kirdeosa ning külgnevate lahtede need piirkonnad, kus vee soolsus ei lange alla 4 promilli. Kilu on pelaagiline planktonitoiduline kala. Kilu koeb mere lõunaosas maist augustini , põhjaosades juunist augustini. Kilu marja terad on pelaagilised. Kilu on toiduks tursale, lõhele ja ka lindudele ja hüljestele. Kilu lühikese elutsükli tõttu võib ta arvukus üsna kiiresti muutuda.
-elab kõikjal Läänemeres
-püügikala, millest valmistatakse konserve ja vürtsikilu
-räime sarnane, kuid väiksem, kareda kõhualusega
-kilust toituvad röövkalad , hülged ja merelinnud
Tursk – levila hõlmad Läänemere avaosa, suurima arvukuse saavutab Läänemere lõunaosas. Tursk elab põhjalähedastes külmemates veekihtides, kus temperatuur on alla 6 kraadi. Toitub koorikloomadest, nt. merikilk, lõhkjalalised, ja kaladest, nt. räim, kilu, emakala , noor-tursk, tobiad, meritint . Kudemiseks sobivad alad on süvikud . Tursasaakide suuruse määravad 3-5a isendid.
-tursasaak on kõikuv
-elab merepõhja lähedal
-kasvab kuni 110cm pikkuseks
-toitub kaladest, selgroogsetest
Lest - levinud Läänemere avaosas ning Põhjalahe ja Soome lahe soolasemates osades. Tavaliselt elab merepõhjal, mõnikord kaevub liivasesse. Noored elavad madalas rannikuvees, vanemad siirduvad järk-järgult sügavamale. Lestade koelmud paiknevad süvikualadel, kus soolsus on vähemalt 10 promilli. Lõunaosas koeb märtsist maini . Põhjaosas, Gotlandi süvikus aprillist juunini.
-laia ja lapiku kehaga põhjakala
-Läänemere lõunaosas elav lest koeb avamerel, põhjaosa lest koeb madalas vees
-sööb merikarpe ja väikesi kalu
Veel kalu: tuulehaug, makrell , merinõel , emakala, väike tobias e. nigli, meripühvel, merivarblane, merihärg , suur tobias, mudilased (must mudil, väike mudilakene), madunõel , võikala, liiperkala, rand- kiisk , tuulehaug, merikukk, kivinolgus.
Merekalad- eksikülalised
-satuvad Läänemerre üksikute isenditena. Sagedasemad: kilttursk, merlang, siil-lest, mõõkkala, harilik meri-hunt ja anšoovis. On leitud veel ogahaid ja heeringaid, süsikat, merilõhet, hobu -makrelli, õhukesehuulelist ketaali. Kõige haruldasem külaline on meriangerjas ja pollak. Eksikülalised Läänemeres koduneda ei suuda, sest nad vajavad sigimiseks tunduvalt suuremat soolsust. Seega kaovad eksikülalised peagi.
Siirdekalad
-osa oma elust saadavad mööda meres, osa siseveekogudes
-meriforell, angerjas , lõhi
LÄÄNEMERE LINNUD JA IMETAJAD
Läänemeres puuduvad täielikult ookeanilised linnuliigid ja mereliste liikide arv on tunduvalt väiksem kui Põhjameres. Siiski ei ole Läänemere linnustik liigivaene. Mereliikide arvu vähesust kompenseerib mageveeliikide juurdetulek (eriti kirde- ja põhjaosas)
Merelinnud
Hahk on Läänemeres laialt levinud, eriti kesk- ja põhjaosas. Pesitseb kaljusaarekestel ja lamedal kaljurannikul, seega on arvukas Soome ja Rootsi ranniku skäärides. Tegutseb suurtes salkades rannikulähedasel madalmerealal, peamiselt limustest (rannakarp). Eesti vetes pesitseb hahk ainult Vaika kaljusaarekestel Saaremaa Lääneranniku lähedal.
-tüüpiline merelind
-pesitseb maismaal kolooniatena
-toiduks karbid ja pisivähid
- poegade eest hoolitsevad peale oma ema ka teised linnud
Kivirullija pesitseb Läänemeres kõikjal peale lõunaranniku, kõige arvukamalt Soome skääridel. Rändlind, kes talveks lahkub Läänemerest. Eesti rannikul vähearvukas.
-kurvitsaline
-häälitseb kimedalt
-tugev nokk , mis abistab toidu otsimisel
-jalad lühikesed
-pesitseb tiirude koloonias
Alk pesitseb Soome ja Rootsi rannikul, Gotlandi läänerannikul. Läänemerel pesitsevad algid jäävad kohale ka talveks.
Merelised linnud
Siia kuuluvad need liigid, kes Läänemere alal pesitsevad ja tegutsevad valdavalt mererannikul. Mujal võib aga nendesamade liikide elupaigaline levik olla teistsugune.
Partlased: ristpart, rohukoskel, merivart, tõmmuvaeras
Tüllaste sugukond: merisk e. meriharakas, liivatüll, meritüll, punajalg-tilder, alpi risla, naaskelnokk
Kajakalised : merikajakas, hõbekajakas , tõmmukajakas
Tiirlased: tutt- viir , väike tiir , röövtiir, randtiir
Västriklased: randkiur
Merisk
-kurvitsaline
-erksavärviline
-kõvahäälne
-otsib toiduks karpe
-emalind toidab poegi
Punajalg-tilder
-kurvitsaline
-pikakoivaline
-otsib toitu rohuselt rannalt ja mereveest
-poegade eest hoolitseb isaslind
Mageveelinnud
Kõige liigirikkamalt on Läänemeres esindatud partlased: tuttvart, punapea- vart , sinikael- part , rägapart, piilpart, luitsnokk-part, jääkoskel, hallhani , sarvikpütt, tuttpütt . Arvukalt pesitsevad Läänemere ida- ja põhjaosas siseveekogudele iseloomulikud kajakaliigid: naerukajakas , väike- kajakas . Tüllastes: väiketüll, tutkas, vihitaja, veetallaja. Ruiklastest: rooruik ( rookana ), tait (tiigikana), lauk ( vesikana ). Haigurlastest: hüüp.
Lauk
-elab taimestikurikkas vees
-igal laugupaaril on kindel pesitsusterritoorium
- häälitsus kostab kaugele
Talvitujad, läbirändajad ja eksikülalised
Talikülalised. Läänemeri koos Põhjamerega on Euroopas kõige põhjapoolsemateks meredeks, mis talvel vähemalt osaliselt jäävad jäävabaks. Seega on läänemeri paljudele arktilisel ja subarktilisel alal pesitsevatele veelindudele soodsaks talvekorteriks. Eriti külalisterohkem on Läänemere lõunaosa . Põhjapoolsete alade (Põhjarannik, tundra , metsatundra) haudelinnud, merelinnud, mustlagle.
Tinglikult merelistest lindudest: valgepõsk-lagle, jääkajakas , kormoran.
Mageveeliikidest: järvekaur, punakurk-kaur, aul, mustvaeras. Väiksemalt arvul talvituvad need linnud ka mere idaosas, jäävabadel aladel, kõige arvukamaks on aul Läänemere lõunaosas: laululuik, vähearvuliselt talvituvad veel väike luik, kühmnokk luik, jääkaur, meririsla, sõtkas.
Kühmnokk-luik
-Eestis pesitsev suurim veelind
-nokal on must kühm
-tugev ühtekuuluvustunne
-rändlind
Läbirändajad. Läänemere kaudu kulgeb nn. Valge mere – Läänemere rändemagistraal, mida kasutavad paljud Põhja-Jäämere rannikul ja tundraveekogudel pesitsevad linnud, kes lendavad Lääne-Euroopasse ja Vahemere ümbrusesse. Tüllastest: vöötsaba-vigle, väikerisla, suurrisla ja kõrvenokk-riska. Änlastest: laisaba- änn ja pikksaba-änn. Lõolastest: sarviklõoke Partlastest:suur-laukhani.
Eksikülalised. Neid satub läänemerre selle eraldi asendi tõttu suhteliselt harva.
Merelindudest: kaljukajakas, lunn, lühinokk- tikk . Haruldaseks on Arktikas pesitsev kuninghahk, põhjapoolsetest liikidest puna-veetallaja.
LÄÄNEMERE IMETAJAD
Hülglased.
Randalhüljes ei talu jääd ja elab seetõttu peamiselt Läänemere jäävabas lõunaosas, eriti Rügeni saare ümbruses. Eesti vetesse satub väga harva. Randalhülge elupaigaks on rannalähedased merealad. Poegib suve alguses, sünnitades ühe poja, kes on kohe suuteline ujuma .
Viigerhüljes . Elukohaks on Põhja-Läänemere bassein. Läänemeres elab ta reliktina hilisjääajast. Levik piirdub Läänemere põhja- ja idaosaga. Asutab valdavalt rannikulähedasi merealasid. Eesti vetes eriti Riia lahes on viigerhüljes kõige arvukamaks hülglaseks. Poegib varakevadel ühe poja.
-kasvab 1,5m pikkuseks
- ujuvad osavasti loibaga sõudes
-naha all on paks rasvakiht
-toitub kaladest
- veebruaris sünnitab jääpankadele valgekarvalise poja
Hallhüljes. Läänemere hüljeste hulgas suurim. Tavaline kogu Läänemeres, ka Eesti vetes. Elupaigaks ulgumere, saarte ja laidude ümbrus. Talveperioodi veedab lahtistel jäätükkidel kinnisjää serva läheduses, kus sünnitab veebruaris-märtsis ühe poja.
-elab kaugematel rahudel ja avamerel
-sünnitab poja triivival jääpangal
-talveks rändab lõunapoolsesse Läänemere ossa
Vaalalised
Läänemeres elab püsivalt ainult üks liik delfiinlaste sugukonnast – pringel e. seakala. Elupaigaks mere, rannalähedased alad. Toitub peamiselt räimedest ja lõhedest, limustest ja vähkidest. Poegib kevadel.
JÕED JA JÄRVED
Eesti jõed, nende elustik ja elukooslused
JÕGI – maismaaveekogu, kus vesi voolab mööda jõesängi maapinna kallakuse suunas, kõrgemalt madalamale.
-voolutee – jõeorg
-kui vett on vaid osal aastast, ei voola see jõesängis, vaid voolunõos
-väikest jõge nimetatakse ojaks
Jõesäng – oru ristlõikes kõige sügavam osa
Jõeorg – pikk ja kitsas negatiivne pinnavorm , mida kahest küljest piiravad veerud ja mille põhi on suudme poole kaldu. Tekkinud on vooluvee uuristuse toimel. Eristatakse põhja (selle moodustab harilikult jõesäng, kaldavallid ja lamm , mida vesi üle ujutab), veerusid ja terrasse.
Sälkorg – ristlõikes V kujuline, säng läheb peaaegu vahetult üle oru veeruks.
Moldorg – ristlõige on U kujuline, säng on tekkinud oru nõgusasse põhja.
Lammorg – tasane põhi, millesse on lõikunud säng.
Perv – oru- veeru üleminek
Terrassid – lammist kõrgemad astangud, mida paljudes orgudes võib paikneda.
Jõe algus e. jõelähe võib alata:
-allikast
-järvest
-voolata välja soost
-suurema jõe alguseks loetakse ka kahe väiksema jõe kokkuvoolamise kohta
Jõgi suubub :
-merre
-järve
-teise jõkke
-kaob liiva sisse või sohu
-mõnede jõgede veed kasutatakse täielikult niisutamiseks, selliseid jõgesid nimetatakse suudmeta jõgedeks
Jõe osad:
Ülemjooks
-suur lang
-kiire vool
-toimub uuristav tegevus ( erosioon )
-settimist ei toimu
Keskjooks
-vool rahulikum
-uuristav tegevus nõrk
-eelkõige uhtainete transportiv tegevus
Alamjooks
-vesi voolab aeglaselt
-vooluga kohalekantud uhtained settivad, moodustades alluviaaltasandikke ja delta .
Meander – jõelooge, - silmus , mida kujundavad pinna- ja põhjahoovused, mille suund ei ühti voolusuunaga. Aja jooksul murrab jõe vool läbi meandri kaela otsetee ja lookest saab jäänukveekogu – soot, koold e. vanajõgi.
Jõesäng on haruharva sirge. Jõevool uuristab kaldaid, tekitab lookeid. Jõesängi kõverat osa läbides uuristab vesi välimist kallast tugevamini. Seda nimetatakse põrkekaldaks. Ta on vastasasuvast laugkaldast tunduvalt järsem .
Jõe vasak ja parem kallas määratakse jõe voolusuunast lähtudes - voolusuunas vaadates jääb paremale vaadates parem, vasakule aga vasak kallas.
Kallas on veekogu ääristav maismaariba. See on veeloomade ja kaldaasukate elupaik, kasvukohaks helofüütidele ja düfrofüütidele.
Jõe lang (m/km)
Absoluutseks languseks nimetatakse jõe lähte ja suudme kõrguste vahet.
Jõe voolurežiim sõltub:
Toitumisest
-sademetest
-jää- ja lumesulamisveest
-põhjaveest
Ala kliimast
Pinnamoest
Eesti jõed
-väikesed
-üle 7000 voolava veekogu. Enamik neist on lühikesed ojad ja kraavid
-veetase kõigub aastas 2-4 meetrit. Meil on kaks veetaseme tõusu ja kaks langust.
Eesti neli vesikond
-Saarte veekogud
-Väinamere-Liivi lahe vesikond
-Soome lahe vesikond
-Peipsi järve vesikond
Eesti jõed on lühikesed, väikese valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed. Jõestik on tihe.
Üle 10km pikkuste jõgedevõrgu keskmise tiheduse järgi järjestuvad vesikonnad (kahanevalt):
-Liivi lahe vesikond
-Soome lahe vesikond
-Narva-Peipsi vesikond
-Saarte vesikond
-kõige hõredam on vetevõrk Pandivere kõrgustikul, kus vooluvesi puudub 1375 m2 suurusel maa-alal.
Üle 100 km pikkuseid jõgesid on 10.
Pikim jõgi – Võhandu jõgi – 162km, siis Pärnu jõgi 144km, järgnevad Põltsamaa, Pedja, Kasari, Keila ja Jägala jõgi.
Jõgede pikiprofiili kuju on Soome lahe vesikonnas ja saartel astmeline: ülem- ja keskjooksul on lang väike, alamjooksul suur.
Paekaldal moodustuvad joad (Narva, Jägala, Keila ja Valgejõel). Vastavalt klindi kõrgusele väheneb lang alamjooksul idast läände.
Suudmealal on lang väiksem neil jõgedel, mis voolavad sügavates kvaternaarieelsetes orgudes (Vääna, Pirita, Valgejõgi )
Liivi lahe vesikonna jõgede pikiprofiil on sujuv – neis lang väheneb suudme suunas.
Narva-Peipsi vesikonna jõed on territooriumi põhja- ja lõunaosas erinevad:
-Lõuna-Eesti kõrgustikelt algavate jõgede suurim langus jääb nende ülem- ja keskjooksule.
-Pandivere kõrgustikult Peipsi järve voolavad jõed on astmelise pikiprofiiliga, põhiline langus on kõrgustiku piires.
Saartel on vähese languga väikesed jõed ja ojad.
Eesti suurima langusega jõgi on Piusa , mille lähte ja suudme absoluutse kõrguse vahe on 208 m.
Suurim lang on Soome lahte suubuval Mustojal – 3,5 m/km, väikseim Emajõel – 0,04 m/km, kus langus on 100km kohta kõigest 3,7m.
Eesti looduse omapäraks on karstinähtuste (salajõed, kurisud) esinemine Põhja-Eestis ja saartel. Karsti tõttu voolab osa jõgesid kohati maa all (Jõelähtme, Tuhala, Kuivajõgi). Pandivere piirkonnale on iseloomulik maapealsete ja maa-aluste valgala piiride erinevus.
Eesti jõgede äravoolu aastasisene jaotus on muutlik:
Kevadsuurvesi
-moodustub enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest ühel ajal, välja arvatud tugevasti reguleeritud äravooluga Narva jõgi ja Emajõgi
Suvine miinimum
-algab tavaliselt juuni keskel ja lõpeb septembri keskel või oktoobri alguses (samuti v.a. Narva ja Emajõgi)
Sügisene äravool
-tipp langeb novembrikuusse
Talvine madalveeperiood
-kestab jaanuarist märtsini
Talvise ja suvise miinimumäravoolu suurus on peaaegu võrdne.
Põhja-Eesti
-suurimad jõed: Keila, Pirita, Jägala ja Narva. Kõik nad voolavad Soome lahte
-jõed on kitsad, neil on vähe lisajõgesid ja nad moodustavad kõrgel paekaldal jugasid
Lõuna-Eesti
-suurimad jõed: Võhandu, Emajõgi koos Pedja ja Põltsamaa jõega ja Piusa jõgi
-algavad kõrgustikelt ja voolavad Peipsi järve. Emajõgi ühendab Võrtsjärve Peipsiga.
Lääne-Eesti
-suurimad jõed: Kasari, Pärnu, Navesti
-voolavad tasasel ja soostunud alal ja tekitavad kevadeti suuri üleujutusi.
-suubuvad merre
JÕETAIMED
Iseärasusi
-mitmed ökoloogilised vormid
-vee tihedus ja viskoossus
-gaasirežiim ja valgustatus
- välispind kaetud limaga – kaitsekohastumus
-paljunemine – enamasti vegetatiivselt, hästi arenenud sigipungade või paljunemisvõrsete e. turioonide abil (penikeeled)
Vooluvete taimkond oleneb peamiselt voolu kiirusest ja jõesängi ehitusest (profiil ja setted ).
Jõgede kalda ehitusest ja koostisest oleneb kaldataimekoosluste laius ja ilme.
Kaldaid palistavad pajustikud ja lepikud. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui . Kaldaribast kaugemal esinevad järvkaisel , jõgi- kõõlusleht ja haruline jõgitakjas .
Jõgede kaldalähedases ribas esineb sageli suurtest tarnadest koosnev vöönd, samuti ka roogheina, mürkputke, jõgiputke, konnarohtu.
Seisva veega soodid e. jõekoolmed sarnanevad taimestikult eutroofsete järvedega, kus kasvab vesiroose ja kollaseid vesikuppe.
Jõgede ja ojade vees võib rohkesti leida penikeele liike, nt ujuv penikeel ja hein-penikeel, mis on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni-kardheina jt. Kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikaid)
JÕGEDE LOOMASTIK
Jõgedes elavad selgrootud on tihti lameda kehaga. See võimaldab neid elada kivide all või vaiksemas voolus . Voolukiiruse ja paljude teiste tegurite erinevuse pärast on eri jõelõikudel elustik erisugune.
Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhjaloomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud organismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid , teod), tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus .
Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad. Kaladest nt karpkala .
Ainuraksed: viburloom, ripsloom; Ümarloomad: keriloom; Limused: suur- järvekarp , kiiljas jõekarp , harilik keeristigu, rõõne keraskarp, napptigu, vesiking, jõe ematigu
Üliharuldane „Punase raamatu“ liik ebapärlikarp on säilinud vaid ühes-kahes puhta mineraalainetevaese veega jões. Aeglase vooluga jõgesid asustavad harva harilik keraskarp ja tanukarp. Narva jões ja Emajões, Elva ja Pärnu jõe alamjooksul esineb rändkarp .
Lülijalgsed: jõevähk (levila on tunduvalt ahenenud ja arvukus langenud), vesikakand, putukate valmikud ja vastsed (vesineitsik, harilik vesihobu, ühepävikuliste vastsed).
Lutikalistest on aeglase voolava veega veekogudes tavalised vesihark ja pesakonna vesivaksik liigid. (liuskur)
SELGROOGSED
Kalad
Jõed ja ojad on dünaamilised , lähtest suudmeni pidevas muutumises olevad veekogud. Koos elutingimuste (ökotoobi) muutumisega muutub jõgedes ka elustik, s.h kalastik. Kaks kõige olulisemat faktorit , mille muutumine tingib kas otseselt või kaudselt enamiku muutusi vooluvete elustikus, on veetemperatuur ja veerikkus.
Temperatuurinõudluse järgi võib eesti jõgede kalad jagada nelja rühma:
Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (haug, võldas, lepamaim , trulling ). Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes siiski harvemad, kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg , luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad.
Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm . Veetemperatuuril kuni 13 kraadi.
Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13 – 17 kraadi.
Soojaveelised liigid. Teib , säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger , vingerjas, kiisk. Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15-16 kraadi.
Minimaalse suvise vooluhulga järgi jagatakse vooluvete kalu järgnevalt:
Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg, tippviidikas, teib, harjus ning erandlikult ka latikas , säinas, rünt, koger ja kiisk.
Liigid, kes eelistavad keskmisi jõgesid, kuid võivad elada ka väiksemates jõgedes-ojades: särg, turb, viidikas, võldas, ka ojasilm.
Liigid, kes elutsevad nii suurtes kui väikestes vooluveekogudes ja kelle levikut vooluhulk ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven, jõeforell. Kõik, peale jõeforelli võivad elutseda ka jõgedes ja ojades, mis kuivadel suvedel lompideks kuivavad. Kiirevooluliste jõgede kaladel on kere ristlõikes tihti ümaram, kui väheliikuvate vete elanikel (nt kui võrrelda forelli ja särge).
Kahepaiksed
Rohukonn eelistab elada vee ääres. Veekonn ja järvekonn elavad aga suurtes ja sügavates ning kiirevoolulistes jõgedes. Harilik kärnkonn ning rohe-kärnkonn viibivad aga enamuse oma elust maismaal.
Linnud
Jõgede linnustik on liigirikas, iseloomulikud liigid on vihitaja, jäälind ning talviti ka vesipapp . Kasari delta linnurikas lageluhas pesitseb 155-300 paari linde ühel ruutkilomeetril, kusjuures kurvitsaliste (tutkas, tikutaja ja kiivitaja) osakaal võib värvuliste (sookiur, kõrkja- roolind , põldlõoke) kõrval kohati tõusta kuni pooleni linnustikust.
Jõgede haudelinnustiku kooslused võivad sarnaneda järvede omadega. Määravaks on vee, kallaste ja ümbritseva maastiku iseloom. Roostikes on suur kureliste (lauk, rooruik, täpikhuik, väikehuik) osakaal.
Imetajad: saarmas , ondatra , kobras .
Eesti järved, nende elustik ja elukooslused
JÄRV – veega täitunud maismaanõgu, mis ei ole otseses ühenduses merega ja asub harilikult merepinnast kõrgemal. Maakera järvede üldpindala: ~2,1 miljonit ruutkilomeetrit (üle 1,4% maismaa pindalast).
Järvede liigitus:
-maismaalt pärineva veega järved (algallikaks sademed)
-merest eraldunud jäänukjärved
tekke järgi liigitatakse:
-tektoonilised
-vulkaanilised
-glatsiaalsed
-eoolilised
-lamminõod
-karstinõod
-paisnõod
-tehisjärved
Järved kuuluvad aeglase veevahetusega veekogude hulka ning jaotuvad:
-umbjärv
-lähtejärv
-läbimisjärv
-suubumisjärv
Aeglane veevahetus Kiire veevahetus
-vesi uueneb kord mitme aasta jooksul -vesi uueneb aastas kümneid kordi
Järvede kuju, suurus ja sügavus muutuvad aja jooksul:
-kinnikasvamine
-setete ladestumine
-inimtegevus
-muu
Järved toituvad:
-vooluveest
-valgveest
-põhjaveest
-sademeist
Järve veetase sõltub:
-veebilansist ehk juurde- ja äravoolu suhtest
-aastaajast (tavaliselt alla 1m)
-kliimast (ilmneb pikema ajavahemiku jooksul, võib olla rohkem kui 7m)
Parasvöötme järvede soojusrežiimile on iseloomulik veekihtide temperatuuri muutumine aasta-ajati.
Järvede vesi sisaldab mitmesuguseid sooli, gaase , tahkeid osakesi ja kolloide.
Niiskes kliimas on järved enamasti magedad (soolsus kuni 0,5 promilli), kuivas kliimas soolaseveelised (soolajärved).
Orgaaniline aine tekib põhiliselt järvede ülemises (trofogeenses) veekihis taimede fotosünteesi saadusena ja laguneb alumises (tropolüütilises) kihis bakterite tegevuse tagajärjel.
Vee mineraalainete (peamiselt fosfori- ja lämmastikuühendid ) ja orgaaniliste ainete (peamiselt huumusained) sisalduse ning elustiku koostise järgi eristatakse Eesti järvi:
-vähetoitelised e. oligotroofsed
-poolhuumustoitelised e. semidüstroofsed
-huumustoitelised e. düstroofsed
-kesktoitelised e. mesotroofsed
-rohketoitelised e. eutroofsed
-lubjatoitelised e. alkalitroofsed
-segatoitelised e. düseutroofsed
-soolatoitelised e. halotroofsed
Järvede omadused:
Järvevee omadused – läbipaistvus ja temperatuur – sõltuvad sellest, kui kiiresti vesi järves vahetub. See omakorda oleneb sisse ja välja voolava vee hulgast.
Kõige aeglasemalt vahetub vesi sügavates umbjärvedes (nt Holstre Linajärv Sakala kõrgustikul, Martiska Kurtna järvestikus). Sisse voolab vesi kraavide ja ojade kaudu, kuid märgatavat väljavoolu ei ole.
Aeglane on veevahetus lähtejärvedes, kus vesi valgub järve vaid allikatest. Nendes järvedes uueneb vesi täielikult vaid korra mitme aasta jooksul (nt. Porkuni ja Sinialliku järv). Vee viib järvest välja sellest algav jõgi.
Läbivoolujärvedes võib vesi aastas kümneid kordi vahetuda (nt. Vagula ). Kiireim veevahetus on mõõdetud Võrtsjärve lõunatipu lähedal Porijärves. Vesi uueneb selles üle päeva, sest on järve laia jõekaela kaudu ühenduses Väikese Emajõega.
Jõed kannavad järve nii mineraalseid setteid (liiva, savi, muda) kui ka orgaanilisi aineid taimedele (fosfori- ja lämmastikuühendid).
Inimasustusest eemal paiknevad väikesed läbivooluta järved on tavaliselt puhtad ja selgeveelised. Toitainete vähesust neis piirab järveelustiku hulk.
Enamik Eesti järvi on läbivooluga ning jõed kannavad siia mitmesuguseid setteid, mis muudavad vee sogaseks. Toitainete rohkusest:
-veetaimede kiire kasvamine
-järvede värvus muutub kesksuvel roheliseks
-järvevee läbipaistvus eriti väike
Suurim läbipaistvus on mõõdetud Haanja kõrgustiku jalamil asuvast Nohipalu Valgjärves (10m), Tallinna lähedal harku järves seevastu on läbipaistvus vaid 30cm.
Eestimaa järved on enamasti magedaveelised, nii nagu see on omane läbivooluga järvedele. Läänemerest maakerke tõttu eraldunud rannajärved võivad esialgu küll soolakat merevett sisaldada , kuid aja jooksul katkeb ühendus merega lõplikult. Seetõttu muutuvad need tüüpilisteks mageveejärvedeks.
Temperatuur
Madalad ja suure pindalaga järved
-veetemperatuur sõltub saadud päikesekiirte hulgast
-veetemperatuur on kogu sügavuses ühtlane (tuule tekitatud lainetus aitab kaasa)
Pruuniveelised järved
-pind soojeneb suvel tugevamini (nt. Nohipalu, Mustjärv)
Väikesed ja sügavad järved
-vesi kihistub samuti temperatuuri järgi
-kui augustipäike kütab neis pealmise veekihi 25-30 kraadini, siis põhjakihis on see sageli vaid 4 kraadi.
Kevadise vee soojenemise ja sügisese jahtumise käigus vesi seguneb ning temperatuur ühtlustub.
Termokliin e. metalimnion on sügava järve veekeha suhteliselt õhuke vahekiht . Termokliin eraldab suvel soojenenud ülemist veekihti (epilimnion) alumisest jahedast veekihist (hüpolimnionist). Termokliinis langeb temperatuur järsult 1-3 kraadi iga meetri kohta.
Järvetüübid
Oligotroofne – vähetoiteline
-toitelisus: vee mineraal -, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus väga väike
-läbipaistvus: enamasti vesi sügavalt läbipaistev
- reaktsioon : neutraalne või nõrgalt aluseline
-leidub: Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino , Nohipalu, Valgjärv)
-iseloomulikud liigid: järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas
-osatähtsus: 8% uuritud Eesti järvedest
-tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi on rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks.
Semidüstroofne – poolhuumustoiteline
-toitelisus: mineraalainetevaesed keskmise huumusainete sisaldusega
-liivaste või osalt rabastunud kallastega
-leidub: Kurtna Valgejärv , Tänavjärv
-iseloomulikud liigid: lisaks eelmise kasvukohatüübi taimedele esineb männas-vesikuuske
-osatähtsus: 5,8% Eesti järvedest
Düstroofne – huumustoiteline
-toitelisus: väga huumusaineterikkad, kuid mineraal- ja biogeensed ained puuduvad
-vee värvus: punakaspruun kuni pruunikaspunane
-reaktsioon: happeline
-leidub: rabades ( samasse tüüpi kuuluvad ka rabalaukad)
-iseloomulikud liigid: soontaimed puuduvad või esineb hõredalt vesikuppe ja vesiroose, kaelus penikeelt
-osatähtsus: 9% uuritud järvedest
Düseutroofne – segatoiteline
-toitelisus: biogeenseid- ja orgaanilisi aineid rohkesti, ent mineraalainete sisaldus varieeruv
-vee värvus: kollakas või rohekas
-küllaltki tiheda taimestikuga, enamasti soojärved või mudase põhjaga soostuvad järved
-leidub: valdavalt Madal-Eestis
-iseloomulikud liigid: ujuv ja pikk penikeel, kollane vesikupp, väike vesiroos, vesikarikas, konnakilbukas
-osatähtsus: uuritud Eesti järvedest 36,6%
Eutroofne – rohketoiteline
-toitelisus: rohkesti mineraal- ja orgaanilisi aineid, teiste hulgas kaltsiumi
-kujunenud oligotroofsete järvede biogeensete ühendite akumuleerumise tagajärjel
-leidub: peamiselt Kõrg-Eestis
-iseloomulikud liigid: kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp vesiroosid, räni-kardhein
-osatähtsus: 36,4% uuritud järvedest
Halotroofne – soolatoiteline
-madal, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega ühenduses olev rannalõugas (laguun)
-toitelisus: vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate
-veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid
-leidub: Mullutu ja Oesaare laht
-iseloomulikud liigid: kare kaisel, kamm -penikeel
-osatähtsus: 1,4%
Vähetoitelised järved : vähe mineraal- ja toiteaineid, liigivaene elustik
-Nõmmejärved liivikutel, nt. Nohipalu Valgjärv
-Raba- ja laugasjärved, nt. Nigula järv
Rohketoitelised järved: palju mineraal- ja toiteaineid, liigirikas elustik
-suure läbivooluga ja lähtejärved tiheda inimasustusega aladel, nt. Võrtsjärv , Pangodi , Saadjärv
Eesti järvede iseloomustus ja jaotumus:
-kui võtta järve „alammõõduks“ pindala 1ha, siis on Eestis umbes 1200 järve pindalaga kokku 2130km2 ehk ca 4,8% koguterritooriumist (sh. jõe või oja paisutamise teel loodud tehisjärved ehk veehoidlad)
-Eesti järved on valdavalt väikesed
-vaid 42 järve on pindalalt suuremad kui 100ha (1km2)
Eesti suuremad järved:

Eesti hiigeljärv Peipsi
-S=3560km2
-Euroopas suuruselt 4. järv
Teisel kohal on Eestis oma pindalalt Võrtsjärv (270)
Kolmandal kohal Narva veehoidla (190)
Veel suuremaid järvi:
-Mullutu suurlaht (14)
- Ülemiste järv (10)
-Saadjärv
-Vagula järv
Eesti sügavaimad järved:
- Rõuge suurjärv (sügavus 38m)
-Palkna järv (32)
-Udsu järv (30)
-Tsolgo Mustjärv (30)
-Uhtjärv (28)
Eesti järvede kogupindala on 2070 km2 (umbes 4,6% kogu Eesti pindalast).
Järved paiknevad Eestis ebaühtlaselt:
-Tihedalt on järvi künklikus maastikus, nt. Kirde-Eestis Kurtna ümbruses (nn. 40 järve maa), Lõuna-Eestis Haanja ja Otepää kõrgustikul ning Karula kandis.
-Samuti on palju järvi Põhja-Kõrvemaal (Aegviidust põhja poole). Seal on enamasti väikesed, kuid võrdlemisi sügavad nn. orujärved. Need on tavaliselt soodsate hapnikutingimustega ja küllaldaste söödavarudega head kalajärved
-Lääne-Eesti ja Saaremaa rannikul on merelahtedest maatõusu tagajärjel tekkinud palju madalaid aegamisi kinnikasvavaid rannajärvi.
-Järvedevaesed on Kesk- ja Lääne-Eesti tasandikud. Pandivere kõrgustikul on suur peaaegu järvedeta ala, sest sademevesi kaob kiiresti aluskivi lõhedesse ja tühikutesse.
Maailmas on kõige järvederikkamad need piirkonnad, mida on mõjutanud mandrijäätumine.
Edasiliikuv jää kulutas varem kujunenud kivimeisse lohke. Liustikuserva sulamisel settinud kivim -materjalist kuhjusid aga erineva kuju ja suurusega künkad. Tekkinud lohkudesse ja küngastevahelistesse nõgudesse kogunes vesi, sest Eesti jahedas kliimas sajab kaks korda rohkem, kui jõed jõuavad aurata.
-Peipsi ja Võrtsjärve jõed tekkisid juba enne mandrijäätumist.
-Enamiku Eesti järvede teke on seotud jääajaga:
-Voortevahelised järved
-pikad ja kitsad
-paljud on soostunud kallastega kinni kasvamas (nt Soitsjärves ulatub mudakihi paksus ligi 15m)
-tundumad järved Saadjärv ja Pikkjärv.
-Moreenküngaste vahelistes lohkudes ja nõgudes paiknevad järved
-enamik Eesti kaunimaid järvi, millesse toovad vett arvukad väikesed ojad
-tuntumad: käänulise kaldajoone ja viie saarega Pühajärv . Pühajärv asub Otepää kõrgustiku lääne- ja
idaosa eraldavas orus. Järve lõunaotsast voolab välja Väike-Emajõgi.
- Aegviidu -Nelijärvel jm. paiknevad küngaste vahel järved, mida toidavad nende jalamil avanevad
allikad
-paljud moreenküngaste vahel asuvad väikesed järved on aga aegade jooksul kinni kasvanud ja
soodeks muutunud.
-Orujärved
-mandrijää sulamisvete kulutatud orgudesse tekkinud järved, mis on jäänukid jääaja lõpul ürgorgudes
voolanud suurtest jõgedest.
-tüüpilisem on Viljandi järv, mis meenutab kõrgete kallastega laia jõge.
-Rõuge sügavas orus reastuvad väikesed, kuid sügavad orujärved järvede ahelaks. Siin asub ka Rõuge
Suurjärv
-Jäänuk-järved
-maatõusu tõttu merest eraldunud (lahesoppidest)
-Harku järv. 2000 aastat tagasi kadus ühendus merega. Lagedate kallaste ja mudase põhjaga järv on
tallinlaste suplus - ja kalapüügikohaks.
-Rannajärved
-tekkinud samuti maa kerkimise tulemusel, kuid kõrge veeseisu ja tormi ajal voolab sinna soolast
merevette ning järvedel on säilinud seos merega.
-Lääne- ja Loode-Eestis, Mullutu-Suurlaht, Linnulaht, Sutlepa meri
-Ajutised järved
-täituvad veega vaid kevadise suurvee ajal
-Selgeveelised ja rohuse põhjaga
-Pandivere kõrgustikul
-Kallaslaugasjärved
-tüüpilised rabajärved on väikesed ja pealtnäha eluta punakaspruuni veega, sest suuri veetaimi neis
ei kasva
-Soodijärved
-moodustuvad aeglase vooluga suurte jõgede lookeist
-palju Emajõe kallastel
-Meteoriiditekkeline järv
-Kaali järv tekkis umbes 2600 aastat tagasi ja on ainulaadne kogu Euroopas.
-järve ümbritseva valli siseküljel on näha meteoriidiplahvatusel maapinnast välja paisatud
lubjakivirahne.
-Looduslikud paisjärved
-kujunesid jääajajärgse Läänemere poolt kokku kantud ja tuule kuhjatud luidete taha
-tänaseni on säilinud umbes 8000 a. tagasi tekkinud Ülemiste järv

Enne mandri jäätumist tekkinud järved – Peipsi ja Võrtsjärv
Mandrijäätekkelised – Saadjärv, Pühajärv, Viljandi järv
Merelahtedest tekkinud – Harku järv, Mullutu-Suurlaht
Laugas- ehk rabajärved – Parika järv, Väikejärv
Karstijärved – Võhmetu-Lemküla järved
Meteoriidijärv – Kaali järv
Looduslik paisjärv – Ülemiste järv
Tehisjärved – Narva veehoidla
Tasandikujärved on tavaliselt suurema pindalaga, kuid madalad. Paljud neist jäävad talvel ummuksisse (tekib tugev hapnikupuudus ja ka muul ajal jätavad nad kalamajanduslikult mõndagi soovida ).
Eesti järvede suurim sügavus on 38m ja see on Haanja kõrgustiku lääneosas paiknev Rõuge Suurjärv.
Kolmveerand meie järvedest on madalamad kui 10m. Ka suurjärved ei ole kuigi sügavad. Peipsi järve suurim sügavus on 15,3m, keskmine 7,1m. Võrtsjärvel vastavalt 6m ja 2,8m.
Veetaseme aastane kõikumine on meie järvedes tavaliselt kuni 1m. Suuremates ja tugevama läbivooluga järvedes kuni 1,5m, suurjärvedes kuni 2m.
Vee temperatuur on järvedes kaldast eemal, pinnakihis juulis-augustis enamasti 19-20 kraadi, eriti kuumade ilmadega 26-28 kraadi. Kui sellega kaasneb kestev tuulevaikus ja tugev järvede õitsemine, võib järves ka kesksuvel tekkida öösiti hapnikupuudus.
Järved hakkavad jäätuma novembri lõpul, jääminek toimub umbes aprilli lõpul.
Elutingimused järves
Taimede ja loomade elu järves määrab ära:
-toitainete hulk
-hapniku hulk
-päikesevalgus
-veetemperatuur
Kui järvevees on piisavalt toitu ja hapniku, on selle elustik rikkalik.
Vees olen hapnik on päris kas õhust või veetaimedelt ja seda kasutatakse hingamiseks (kõik organismid, ka taimed) ja surnud organismide jäänuste lagundamiseks.
Kõige rohkem hapnikku ja valgust on veekogu pindmises kihis. Sügavamale liikudes jääb seda järjest vähemaks. Sügavate veekogude põhjas pole ei hapnikku ega ka valgust. Vees hõljuvad osakesed takistavad valguse levimist sügavamale.
Veeorganismidele on oluline vee liikumine järves:
-ühtlustab vees lahustunud ainete sisaldust
-hapnik läheb pinnakihtidest sügavamale
-järve põhjast tõusevad mineraalained üles (nii saavad planktonvetikad neid kasutada)
-järvevett aitab pindmiselt segada ka tuul
Suur vee segunemine toimub Eesti järvedes kaks korda aastas – kevadel ja sügisel:
-kevadel, kui pindmine veekiht soojeneb päikese mõjul, vajub see muust veest raskemana põhja. Samal ajal tõuseb
kergem vesi pinnale, tuues kaasa toitaineid. Kui vesi soojeneb üle 4 kraadi, lõpeb vee kevadringlus.
-suvel on vesi kihistunud, kõige külmem on põhjas. Selle peal on päikesekiirguse toimel soojenenud veekihid. Siis segab
tuul vett vaid pindselt.
-sügisringlus on vastupidine . Kui pinnavesi jaheneb 4 kraadini, vajub see sügavamale ja soojem vesi tõuseb pinnale. Kui
pindmine vesi jaheneb 0 kraadini, siis toimub jäätumine.
-ka talvel on järvevesi kihistunud. Talvel on kõige külmem veekiht otse jää all, kõige soojem veekogu põhjas. Talvel
takistavad jää ja lumi hapniku liikumist õhust vette ning peavad kinni ka suure osa valgusest. Siis on veetaimedes
fotosüntees aeglane ning vette eraldub vähe hapnikku. Kui veeloomad ja taimed kasutavad ära kõik vees oleva
hapniku, jäävad järved ja tiigid hapnikupuudusest ummuksisse.
-Ummuksisse jäävad sagedamini väiksed ja madalamad järved.
-Toitaineterohkes järves võib ka kesksuvel tekkida hapnikupuudus (veeõitseng)
-kuumad ilmad
- taimhõljum paljuneb väga kiiresti
-Peagi muutuvad tingimused vetikatele ebasoodsaks, sest väheneb vee läbipaistvus ja toitainete hulk
-Palju vetikaid sureb , nende lagundamiseks kulub bakteritel rohkesti hapnikku
-Vee- elustikku ähvardab surm, sest enam ei jätku hapniku hingamiseks
Jääkate
-püsiv jääkate tekib enamasti novembris ning laguneb aprillis
-jääkatte paksus võib olla märtsis 30-50cm, väga karmidel talvedel külmuvad madalamad väikejärved vahel põhjani
Gaasirežiim
-meie väikejärved on suhtelised kehvade hapnikutingimustega
-ohtralt leidub süvakihtides ka süsihappegaasi ja metaani, mis on seotus anaeroobsete bakteriaalsete
lagunemisprotsessidega
-sagedasti esinev vesiniksulfiid ja ammoniaak muudavad vee hulkraksete eluks ebasobivaks
Valgustingimused
-valgustingimused on Eesti väikejärvedes aasta lõikes küllaltki muutlikud
-kõige väiksema läbipaistvusega on vesi suvel, planktonvetikate arengu kõrgperioodil
Pooltel järvedest on see vähem kui 1,5m.
-kõige tähtsamaks veesisese valguskliima kujundajaks on huumusained, teisel kohal on fütoplankton.
Hüdrokeemia
-Eesti järved on mageda veega, vaid rannajärvedes ja hiljuti eraldunud merelahtedes on soolsus pisut kõrgem
-enamik järvedes on kaltsiumvesinikkarbonaatsed
-pehme veega pruunides järvedes on valdav sulfaatioon. Sulfaatide ja kloriidid hulk on suur tugevasti reostunud
järvedes.
-katioonidest esineb järvevees palju kaltsiumi ja magneesiumi. Naatriumi ja kaaliumi sisaldus on tunduvalt väiksem.
-lämmastiku ja fosfori suhe jääb vahemiku 100:1 kuni 12:1
-orgaanilise aine hulk ja koostis varieeruvad tugevalt. Kõige kõrgemad väärtused on reostunud veekogudes.
-valdavalt on pH vahemiku 6,5 – 8,5. Vesi on nõrgalt aluseline. Põhjalähedastes veekihtides on pH reeglina madalam
Ilmastiku mõju
-õhutemperatuuri kõikumise osas täheldatakse 7-10 aasta pikkuseid perioode
-sademete osad on märgatavad 25-30 aastased regulaarsed tsüklid
-kevad on Eestis nihkunud varasemale, sügis hilisemale ajale
Väikejärvede kaitse
-looduskaitse alla võtmine pole seni suutnud hoida järvi eutrofeerumise, mudastumise ega ka kinnikasvamise eest
-praktiliselt kõigi järvede troofsus kasvab
-järvede muutumise peamiseks põhjuseks on valgla kaitse-printsiibi eiramine . Ei piisa ainult kallaste katsest. Eriti raske
on kaitsta varjatud valgla järvi, mille veekogumisala kindlakstegemine vajab geoloogilist uurimist .
-Eesti 1200 järvest vajavad praegu kaitset umbes 150
-kaitse seisukohalt tuleks pearõhk asetada järvede ja nende valglatega heaperemehelikule ümberkäimisele
-Eesti Vabariigi ajal on rajatud paljude väikejärvede äärde puhketsoonid. Tagajärjed:
-järvevee otsene täiendav reostus
-suplejate suur arv põhjustab higi, kreemide , väljaheidete ning pesemisvahendite otsese sattumise vette,
mis suurendab järvede saastumist
-väikejärvede olukorda on muutnud ka:
-neist lähedalt mööduvad maanteed
-nende äärde rajatud puhkealad
-lähtuvalt uuringutest rakendada spetsiaalseid meetmeid konkreetse järve kaitseks:
-mudakihi aereetimine
-veesamba õhustamine
-fosforirikka vee ärajuhtimine
Järvetaimestik – õistaimed ja vetikad
- kaldataimed , kes kasvavad ajutiselt kuival (paju, lepp, varsakapi, kollane võhumõõk)
-kaldavee taimed (pilliroog, hundinui, järvkaisel)
-ujulehtedega taimed, kes kinnituvad veekogu põhja (vesiroos, vesikupp, lemmel)
- veepinnal ujuvad taimed
-veesisesed taimed, kes kinnituvad veekogu põhja ( vesikatk , vesikuusk, särjesilm)
-vees vabalt ujuvad taimed
Kaldataimed
-kasvukoht: kaldal vee ja maismaa piiril
-omadused: taluvad pidevalt niiskust ning üleujutamist kevadise suurvee ja rohke vihma korral
-liigid: puudest on tavalised pajud ja lepad, rohttaimedest varsakabi ja kollane võhumõõk
Kaldaveetaimed
-kasvukoht: võivad kasvada pidevalt poolest saadik vees
-omadused: nendel on pehmesse kaldamudasse kinnitumiseks hästiharunenud juured või juuretaolised risoomid
ning tuulele vastupidavad painduvad varred
-liigid: kaldavee-taimedest on kõige ulatuslikumalt levinud pilliroog, järvkaisel, hundinui, kõõlusleht. Üleujutatavatel
aladel domineerivad tarnad jne
-on toiduks mitmesugustele veeloomadele. Nende vahel leiavad varju ning pesapaiga paljud linnud ja teised loomad
-pilliroog paljuneb hästi risoomiga ning moodustab tihedaid roostikke
Ujulehtedega taimed
-kasvukoht: kaldast kaugemal, kus mõjutavad tuul ja lainetus taimi rohkem
-omadused: ujulehed liibuvad vastu veepinda, neil ulatuvad veest välja vaid lehed ja õied. Lehed on suured ja ümarad
ning vahakihiga kaetud. See takistab märgumist ja nad püsivad hästi veepinnal. Samuti aitab lehti veepinnal hoida
lehtede ja varte õhuruumis olev õhk. Ujulehtedel on õhulõhed lehe ülapoolel. Õhulõhede kaudu toimub
gaasivahetus .
-liigid: nende seas on taimi, kes kinnituvad juurtega veekogu põhja (vesiroos, vesikupp, ujuv penikeel) ning taimi,
kes ujuvad veepinnal vabalt (lemmel)
Veesisesed taimed
-kasvukoht: sügavamas vees, kus on veel piisavalt valgust
-omadused ja liigid: nad on üleni vee all (vesikatk, vesikuusk) või sirutavad õied veepinnale (särjesilm).
Veesisesed lehed on kas hästi lõhestunud, peened ja kaharad või pikad ja kitsad. Seetõttu vee lainetus neid ei lõhu.
Veekogu põhja kinnitumiseks on veetaimedel tugev ja hästi harunenud juurestik .
-veesisene taimestik moodustab kõige suurema pindala järvetaimestikust. Laialt on levinud tähkjas vesikuusk,
kaelus-penikeel, vähemal määral läik-penikeel ja mitmesugused mänd-vetikalised.
-veetaimedel on sageli risoomid, millega nad edukalt paljunevad. Veetaimede seemneid aitab levitada vesi,
lainetega kanduvad need kaugele. Osa seemneid kleepub veelindude külge, kellega need teistesse veekogudesse
rändavad.
-Eesti järvedes on eriti rohkesti mitmesuguseid vetikaid
-väikesed, üksikuna palja silmaga nähtamatud, vees hõljuvad vetikad moodustavad taimhõljumi e. taimplanktoni

Taimplankton
-väga liigirikas vetikatefloora: leidub soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise ja alpiinse päritoluga liike.
Üsna tugevasti esinevad sini- ja ränivetikate õitsemised, eriti silmapaistev on suure biomassiga Gloeotrichia chinulata
õitsemine.
-vetikate hulgas leidub palju haruldusi
-taimhõljumit on rohkem rohketoitelistes järvedes, eriti nende pinnakihis, kus on valgem
-arvukad vetikad on järvedes põhilised hapniku ning orgaanilise aine tootjad
-taimhõljumist toituvad väikesed loomhõljumi hulka kuuluvad organismid ja kalamaimud.
JÄRVELOOMASTIK
Loomastik on järves mitmekesine: osa loomi elab sügaval veekogu põhjas, osa liigub aktiivselt ringi, st ujub, osa hõljub vees.
Elustik jaguneb:
-põhjaelustik – põhjal ja põhjasetteis
-plankton ( hõljum )
-ujum – aktiivselt ujuvate loomade kogum
-loomad vee pindkilel, nt. liuskur, kukrik
-veepinnal triivivad makroskoopilised veeorganismid , nt ujutaimed, teod
-epifüüton, nt vetikad veetaimedel
Selgrootud
Mitmesugust tüüpi mageveekogudest: järvedest, paisjärvedest, kraavidest, allikatest, tiikidest, rabalaugastest, lompidest jne on teada ligikaudu 2000 liiki selgrootuid.
Ainuraksed – viburloom, ripsloom
Käsnad
Käsnadest on järvekäsn ja tavaline jõekäsn Eestis üsna tavalised, mülleri jõekäsna on leitud Rõuge järvedest.
Ainuõõssed – hüdraloomad
Lameussid
Kalades ja veeselgrootutes nugivaid paelusse on Eesti siseveekogudes kindlaks tehtud vähemalt 17 liiki. Valmikuna inimese sooles nugiva laiussi vastsed (vageltanud) nugivad Peipsis, Võrtsjärves ja teistes veekogudes eriti haugi, lutsu ja ahvena lihastes ja siseelundites.
Ümarloomad – keriloomad on zooplanktoni tähtsaks komponendiks
Kärssussid – elavad valdavalt meres, magevetest leitud üks liik
Rõngussid
Kaanidest on tavalisemad pisikaan, hobukaan, kalakaan ning perekondade ahaskaan ja lamekaan liigid. Haruldane on Punasesse raamatusse kantud apteegikaan .
Limused – kiil -labatigu, harilik keeristigu, manteltigu, järve ematigu, punntigu, ribitigu, mudatibu, suur sootigu, koonujas sulgtigu, õhuke lametigu, harilik labatigu.
Karbid
Umbes 1850.a Eestisse sattunud rändkarp on praegu Peipsi järves väga massiline . Teda esineb ka mõnedes teistes järvedes. Paljudes siseveekogudes moodustavad karbid suurema osa põhjaloomastiku biomassist. (rändkarp, suur järvekarp, kiiljas jõekarp)
Lülijalgsed
Vesikirbulised etendavad tähtsat osa loomhõljumis ning kalade toidus
Aerjalalised moodustavad loomhõljumi ühe komponendi ning nad on tähtsad kalatoiduna.
Lõpushännaline – kaladel nugiv, magevetes tavaline
Kakandiline – vesikakand
Kirpvähilised – paljudes järvedes esineb arvukalt järve kirpvähki
Kümnejalalised – jõevähk, oli veel sajandi lõpul Eesti jõgedes ja järvedes väga tavaline ja arvukas. Praeguseks on ta levila tunduvalt ahenenud ja arvukus langenud.
Ämblikulaadsed – vesilestad on järvedes tavalised ja tihti arvukad. Muudest ämblikulaadsetest elab meil veel vesiämblik
Putukad – ühepäevikulised (nende vastsed moodustavad tihti olulise osa järvede loomhõljumist), hooghännaline
Kiililised – taimestikurikastes väikeveekogudes on massilised perekonna kõrsiklane vastseid (kõrsiklane, tondihobu, liidrik, seenliidrik, pisiliidrik, vesikiil, hiigelkiil). Väga mitmesugust tüüpi veekogudes elavad perekonna liidrik 6 liigi, perekonna somatochlora 3 liigi, perekonna sinikiil 2 liigi, samuti pigiliidriku ja punasilm-liidriku vastseid. Kiililiste vastsed moodustavad paljudes veekogudes olulise osa zoobentose biomassist.
Lutikalised – väga mitmesugustes veekogudes esinevad arvukalt sõudu ja selgsõudur
Seisvates veekogudes on tavalised vesihark ja pisisõudur ning perekonna vesivaksik liigid.
Mardikalised – väga mitmesugustes veekogudes elavad perekond ujur liigid – vesitriinu, vesilane, kukrik, tõmmuujur, kollaserv-ujur.
Suurtiivaliste seltsi kuuluva loidtiiva vastsed on järvedes võrdlemisi tavalised.
Kahetiivalised – neist enamuse moodustavad surusääsklaste esindajad, kes on järvede põhjaloomastiku koosseisus enamasti esikohal nii arvukuselt, kui biomassilt ning väga tähtsad kalatoiduna.
Klaasiksääsklaste vastseid on järvedes väga palju.
Pistesääsklaste esindajate perekond metsasääse, laulusääse ja hallsääse vastsed elavad lompides ja ajutistes veekogudes.
Habesääsklase vastsed esinevad peamiselt järvedes ja lompides. Järvedes arenevad massilised ka parmlaste sugukonna liigi järvekibuni vastsed.
Selgroogsed
Kalad
Eesti suurim järv, Peipsi, on üks paremaid kalajärvi terves Euroopas. Siin arvatakse esinevat 36 kalaliiki. Põhilised tööstuskalad on: peipsi tint, rääbis , ahven, haug, latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig , vähem leidub koha, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre , nurgu, viidikat, tõugjat, harjust. Juhuslikult on püükides ka ojasilmu, lepamaimu, vingerjat, trullingut.
Kahepaiksed: harivesilik , tähnikvesilik, veekonn, tiigikonn, järvekonn.
Roomajad: nastik .
Linnud
Peipsi järve näitel: on nähtud üle saja liigi vee- ja roolinde. Neist pesitsejaid on 40 liiki, kuid esineb arvukalt ka toitekülalisi ja läbirändajaid. Pesitsejatest leidub rohkesti naerukajakat, sinikael- parte , tuttpütte, kõrkja-roolinde. Esinevad ka lauk, rookana, tait, jõgitiir, punapea-vart, kalakajaks. Haruldastest lindudest rääkspart, väikehüüp, hüüp.
Peipsi on väga tähtis lindude rändeteena, eriti sügisrände ajal, mil võib näha suurte parvedena laululuiki, palju tuttvarte, rabahanesid, suur-laukhanesid, mitmesuguseid parte. Peipsi on rändeteel oluline paik väikeluigele. Väiksel hulgal on siin valgepõsk laglesid ja rohukosklaid, kormorane. On nähtud ka mustkael pütti, punakael-laglet ja teisi haruldasi linde.
Imetajad
Paljudes järvedesse suubuvates jõgedes elutsevad kobras, ondatra ja saarmas, kes satuvad sageli ka seisuveekogudesse. Järve ääres elab ka mügri , kes toitub peamiselt veetaimedest. Õhtuhämaruses võib vee kohal lendlemas näha putukajahil nahkhiiri.
VIDEOTE VÄITED :
Kes meil metsas elavad?
1.Kuidas eristada põdrapulli ja põdralehma? Põdrapullil on sarved , habe ja liiguvad üksi. Põdralehmal ei ole sarvi, habeme asemel tutt ja kaasas lapsed( vasikad ).
2.Millistes Eesti piirkondades elavad punahirved? Saartel palju – Abruka ja Saaremaa.
3. Millistel talvedel võivad paljud metskitsed hukka saada ja miks? Karmidel talvedel ei leia nad magamisaset ega toitu.
4.Millal saadavad metssead korda enamuse oma tempudest? Pimedal ajal.
5.Kuidas on võimalik, et metssead teevad põldudel palju kahju hoolimata rakendatud vastuabinõudest? Ta harjub hernehirmutisega ära.
6.Mida teeb karu, kui ehmub? Laseb end täis.
7.Mida arvate väitest, et karu on rumal ja aeglane? Vale – karu on väle, tugev ja arukas.
8.Millal sünnivad karul poja? Südatalvel, 200grammised.
9.Kuidas eristada hunti ja koera ? Kõnnaku järgi, pea kuju järgi. Hundi karv on 3värviline, käpajälg piklikum.
10.Miks istub ilves aeg-ajalt puu otsas? Magab või vaatab ümbrust.
11.Miks näeb kährikut looduses palju harvemini kui rebast, kuigi neid on arvuliselt umbes samapalju? Kährik nahistab tihnikutes ja tegutseb peamiselt öösel.
12.Mida tähendab mägralinn? Suur maa-alune mägra kaevatud elupaik, kus elab vahel isegi mitu peret.
13. Selgita, miks ehitab kobras tammisid. Kuna talle meeldib vees olla ja ta ehitab tammid nii, et ei peaks toidu järele minemiseks veest välja ronima.
14.Milliseid elupaiku asustab halljänes, milliseid valgejänes? Halljänes- avamaad, valgejänes – metsad.
15.Too mõni näide põdra, punahirve, metskitse, metssea, pruunkaru, hundi, ilvese, rebase, kähriku, mägra, kopra , hall- ja valgejänese eluviiside ja käitumise iseärasuste kohta.
Põder – sööb talvel puuoksi, koort
Punahirv -
Metskits -
Metssiga – käib talvel söödaplatsidel, muidu ei elaks talve üle
Pruunkaru – ründab inimest mõtlemata, pissib täis kui ehmub, kutsikatel valge krae
Hunt – ööloom, selg on kange, murrab rebaseid, kährikuid, kopraid
Ilves – üksik loom, vaikne ja üksitegutsev, salapärane, harva näeb
Rebane – ronib katusele, ei tagane millegi ees, murrab kõiki kellest jõud üle käib, ka konnasid
Kährik – talle maitseb teravili, ei kaeva endale ööseks pesa, vaid otsib puhma
Mäger – rebase sulane , osav kaevaja, elab ühes kohas kaua, magab talveund
Kobras – kõige usinam maaparandaja, taimetoitlane, tunneb ette külma, puhastab vett
Halljänes – pojad ei lõhna, päästab end põgenemisega, avamaa elanik
Video „ Terra Maritima“
1.Lääne-Eesti ala on madal, siinsed kõrgused küündivad 40 meetrini – VALE – 20 meetrini.
2.Läänemaal kerkib maa sajandi jooksul mõnekümne sentimeetri võrra. – ÕIGE
3.Läänemere rannikualasid mõjutab oluliselt tõus ja mõõn. – VALE – tuul
4.Karid, rahud ja laiud on eri tüüpi rändrahnud . – VALE – ei ole rändrahnud
5.Soomes on graniitrannik, Lätis levinud pikad liivarannad – ÕIGE
6.Eesti maastikku ilmestavad graniitrahnud on pärit Fennoskandiast. – ÕIGE
7. Pankadel avaneb meie geoloogiline esiajalugu , mis ulatub kümnete miljonite aastate tagusesse aega. ÕIGE
8.Liivapinnas soosib taimestiku liigirikkust. – VALE – ei soosi
9.Kasari jõgi toob aasta jooksul kaasa tohutul hulgal toitainerikkaid setteid. – ÕIGE
10.Euroopa linnudirektiiv nõuab mustviirese elupaikade kaitset. – ÕIGE
11.Rannikulõukad on endised lahed, siin pesitsevad paljud veelinnud. – ÕIGE
12.Rannaniidud on karjatatavad või niidetavad niidud, mis on merevee mõju all. Siin kasvab mitmeid soolalembeseis taimi, nagu rannikas, rand-teeleht jt. – ÕIGE
13.Rannaniitudel pesitsevad paljud kurvitsalised: mustsaba-vigle, suurkoovitaja, kiivitaja. – ÕIGE
14. Juttselg -kärnkonna ehk kõre laul kostab kaugele, kudemiseks vajab ta madalaid veeloike. – ÕIGE
15. Veised pilliroogu ei söö. – VALE – see on neil magustoit
16.Alvarid on lubjarikkad elupaigad , enamasti katab siin lubjakivi õhuke mullakiht. – ÕIGE
17. Lambad söövad kadakaid. – ÕIGE
18.Rohunepid pesitsevad Eestis üksnes luhaniitudel. Mängivad nad öösiti. – ÕIGE
19.Luhalindude pesitsusaeg on juulikuuks lõppenud. – ÕIGE
20.Lääne-Eesti puisniidud on taimeliikide arvu poolest ühe ruutmeetri kohta maailma ühed liigirikkamad kooslused. – ÕIGE
21.20.sajandi alguses olid puisniidud Lääne-Eestile iseloomulikud ulatuslikult levinud ökosüsteemid . – ÕIGE
22.Puiskarjamaad on isegi liigirikkamad kui puisniidud. – VALE
Laelatu puisniit – 76 taime ruutmeetri kohta – Eesti suurim, liigirikkaim niit.
Läänemeri – üllatuste meri
1.Milliseid Eesti rannikuvetes elavaid liike näidati filmis?
Emasluts, lest, hallhülged, krüüsel, alk, aulid, räim, koorikloomad, lõhed, tuur, haug, merinõel, vetikad.
1.Milliseid Läänemere liike, kes ei ela Eesti vetes, näidati filmis?
Lõunatirk, alk, pringel, meritäht, meriroos
3.Millised keskkonnatingimused teevad elu Läänemeres raskeks?
Laevad, ümbruses elavad inimesed, settinud mürkained, koldvetikad, tsüanobakterid, talvine jääkate, soolsus – osadele soolane , teistele mage.
4.Millised keskkonna saasteained ohustavad Läänemere elustikku ja Läänemere kalu söövaid inimesi?
Toksilised kemikaalid , saasteained laevadelt, autodelt, radioaktiivsed ained, DDT, PCB, laevavärvid(tõruvähi vastu), kütus.
Läänemere elustik
1.Haudel olevad linnud on rannaaladel väga tundlikud, nende arvukus on mootorpaatide müra tõttu langenud. – ÕIGE
2.Pringel on ainus vaalaline, kes elab Läänemeres. – ÕIGE
3.Sisemiste haavandite ja parasiitide tõttu elavad mõned hülgepojad ainult paar nädalat ja emased on viljatud. – ÕIGE
4.Tuur võib kaaluda kuni 300kg ja olla kuni 3m pikkune. – ÕIGE
5. Haha sulgi kogutakse tekkide tegemiseks. – ÕIGE
6.Liiva-uurikkarp ja tõruvähk on Läänemeres võõrliigid. – ÕIGE
7.Alates 1996. Aastast pole Läänemerest püütud ühtegi tuura . – ÕIGE
8.Läänemeres on vetikate hulk suurenenud reostuse tõttu. – ÕIGE
9. Läänemeri oli eriti saastunud 70ndatel aastatel. – ÕIGE
10.Hallhüljes on Läänemeres hüljestest arvukaim. – ÕIGE
11. Koprad aitavad merereostus vähendada. – ÕIGE
12.Kalakotkad talvituvad Aafrikas ja Läänemere ääres pesitsevad aastaid samades pesades. – ÕIGE
13.Spetsiaalsete seadmete abil, mis imiteerivad pringlite ohusignaali, peletatakse nad kalavõrkudest eemale. – ÕIGE
14.Lõhe läheb kudema samasse jõkke, kus ta marjast koorus. – ÕIGE
15.Aulid liiguvad kevadel põhja poole kaaslasi ja toitu otsima . – ÕIGE
16.Umbes 50 aastat tagasi langes hüljeste arvukus järsult ja see oli signaaliks Läänemere reostusest. – ÕIGE
17.Läänemeri võib külmadel talvedel jäätuda peaaegu tervenisti. – ÕIGE
18.Merikotkaid toidetakse raibetega, et vähendada nende sõltuvust saastunud kalast. – ÕIGE
Õhtumaa kaduvad liigid.
1.On poolparasiit – võtab juurtel olevate iminappadega vett ja mineraalsooli. Talle vajalik mõõdukas inimtegevus. – püst-linalehik.
2.Kasvab tammeenamusega segametsades. Lehetipud murduvad hästi kergesti. – roheline kaksikhammas
3.Isendite arvukus loetakse u 500. Neid ohustavad: saastatud , küttimine, kliimamuutused . – viigerhüljes
4.Leidub ainult Eestis, Ahvenamaal ja Ojamaal. Kasvab karjäärides, masinarööbastes. – madal unilook
5.Arvukus vähenes metsajõgede kraavitamise tagajärjel ja peaaegu hävines seoses konkurentliigi tulekuga. Kogu Euroopas väga väheseks jäänud. Praegu tegeldakse populatsiooni taastamisega Hiiumaal. – Euroopa naarits
6.Eestis elab suuremates veekogudes – Peipsi ja Võrtsjärv ja neist väljuvates ja neisse suubuvates jõgedes. – tõugjas
7.Esimene selgrootu Eestis, kes võetu kaitse alla. – ebapärlikarp
8.Ei talu inimtegevust. Talle meeldib tihti kasvada metsas mahalangenud puude läheduses. – laialehine nastik
9.Kasvab Kesk- ja Lääne- Eesti madalsoodes kaltsiumirikkal mullal. Leidub ainult Eestis. – Eesti soojumikas
10.Elab veekogu põhjas poolenisti pinnasesse kaevunult. Suudab oma värvust muuta vastavalt keskkonnale. Silmanägemine on vilets. Toitub vett filtreerides . – hink
11.Kasvab sageli kohtades, kus inimene on algset taimestikku mõjutanud, nt põlluservades, metsaservadel, metsateedel. – karvane maarjalepp
12.Elab segametsas . Põgeneb vaenlase eest järsult teisele poole puud „hüppamisega“. – lendorav
Toiduvõrgustikud :
Niit:
hall käpp – uruhiir – rebane/ hiireviu
aasristik – sirelane – tondihobu – toonekurg
Eesti rannik:
taimemahl – must sipelgas – harilik kärnkonn
nõges – koerliblika röövik – kõrkja-roolind
Jõgi:
jõgi-kõõlusleht – ühepäeviku vastne – särg/jõeforell – saarmas
Järv:
vesikirp – ahven – haug – saarmas
puuleht – vesikakand – vesihark - veekonn