kinnituvad substraadile. Kaanidel on 33 kehalüli ja hästi arenenud lihastik. Kaanid toituvad peamiselt väikestest selgrootutest, mõnikord langeb nende saagiks suuremaid selgrootuid, näiteks vihmaussid. Kaanidele on iseloomulik ka teiste loomade verest toitumine. Kõige sagedamini imevad nad verd kaladelt ja kahepaiksetelt, harvem veekogu kaldale tulnud suurematest loomadest. Saaklooma kehale eritavad nad vere hüübimisvastast ensüümi hirudiini. Eestis elavatest kaanidest on levinumad hobukaan (Haemopis sanguisuga), pisikaan (Helobdella stagnalis), kalakaan (Piscicola (Ichthyobdella) geometra) ja lamekaan (Glossiphonia complanata). Eestis leidub vaid üks verdimev kaan apteegikaan (Hirudo medicinalis), keda ajalooliselt harvem tänapäeval on kasutatud meditsiinis. Taksonoomia Riik Loomad Animalia Hõimkond Rõngussid Annelida Klass Vöösed Clitellata Alamklass Kaanid Hirudinea
KAANID · Kaanidel on lapik, harjasteta, lülistumata keha · Elupaik enamasti magevees · Kehas on kaks iminappa, üks eespool ja teine tagapool · Harjasteta · Selgmisel küljel täppsilmad valguse ja varju tajumiseks · Väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu keha sisemuse · Elavad vees, kuid munevad maismaale · Toitub selgrootutest, inimese nahka ei ole enamus (90%) kaanidest võimelised läbistama. Ainuke Eestis elav kaan selleks võimeline on apteegikaan · Kaanid: ahaskaan, lamekaan, hobukaan, kalakaan, apteegikaan HULKHARJASED Nende peamised erinevused teistest ussidest 1) elavad peamiselt meres, soolastes ja soojades. Eestis neid ei leidu 2) Igal kehalülil on üks paar nähtavate harjastega jätkeid 3) Toituvad vetikatest ja mudast olevatest ainetest, vahel ka kalu maime
kinnituvad substraadile.Kaanidel on 33 kehalüli ja hästi arenenud lihastik. Kaanid toituvad peamiselt väikestest selgrootutest, mõnikord langeb nende saagiks suuremaid selgrootuid, näiteks vihmasussid. Kaanidele on iseloomulik ka teiste loomade verest toitumine. Kõige sagedamini imevad nad verd kaladelt ja kahepaiksetelt harvem veekogu kaldale tulnud suurematest loomadest. Saaklooma kehale eritavad nad vere hüübimisvastast ensüümi hirudiini. Eestis elavatest kaanidest on levinumad hobukaan (Haemopis sanguisuga), pisikaan (Helobdella stagnalis),kalakaan (Piscicola (Ichthyobdella) geometra) ja lamekaan (Glossiphonia complanata). Eestis leidub vaid üks verdimev kaan apteegikaan (Hirudo medicinalis), keda ajalooliselt harvem tänapäeval on kasutatud meditsiinis. Kaanid on hermafrodiitsed ehk mõlemasoolised organismid ühes kaanis on nii emas- kui isassuguelundid. Kaanid paljunevad suguliselt. Kaanide suguavad (emas- ja
· Leidub ka kalu , kellel mürgi allika kandjaks on siseorganid. (Angerja veri) · Mureeni veri on väga mürgine. Piisab 0,5 kuuptsentimeeri mureeni vereseerumi süstimisest koera kägiveeni , et teda surmata. · Vereseerumi mürgised omadused on avastatud ka teistel kaladel- silmudel, linaskil, karpkalal, tuunil, elektrirail. · Mõnedel kaladel kogunevad mürgised ained niiska ja marja. (marinkal) · Kalad on sageli nakatunud nugiussidest ja kaanidest. (30 cm pikkuses siias on leitud kuni 400 parasiiti ).Liguloos. Kuidas eristada sarnase välimusega kalaliike? · Selleks anname järgnevate jooniste näol mõningaid juhendeid . Joonistel on kalade üldkuju edasi antud punktiirjoonega, liigilise kuuluvuse määramiseks olulised kehaosad aga pideva joonega. Liikide eristamise aluseks on püütud võtta võimalikult kergesti tähelepandavad välistunnused. (RAAMAT LK 27-35) Pilk kalade pulmarüüle
elavad mageveekogudes. Neil on iminapp. Hobukaan seljapoolt must , kõhupoolt hall , esmapilgul vihmaussi sarnene. Väga harva kohtab eestis apteegikaani.ta on eelmisest heledam ja väiksem. Toiduks on tal imetajate veri. Imedes purustab naha ja eritab hirudiini mis teeb vere hüübimatuks. Verd hoiab ta ruumikas pugus. Need 2 elavad vees kuid jätavad munakookioni maismaale. 3) hulkharjasussid elavad peamiselt meres ja erinevad välimuselt vihmaussidest ja kaanidest. Igal kehalülil on paar nähtavate harjastega jätkeid. Jätke ehk lõpus. Nad saavad oma tugevate lõugadega inimeste nahka vigastada. Toiduks on vetikad või muda. Heade ujujatena jahivad ka selgroogseid nt heeringa maime. On toiduks vähkidele , kaladele , ainuõõssetele. Neid süüakse , tuntuim on roheline paloolouss. Kui meri on nende munarakke täis ei näe veest enam läbigi. Neid püüavad ka linnud ja kalad.
Vereseerumi mürgised omadused on avastatud ka teistel kaladel- silmudel, linaskil, karpkalal, tuunil, elektrirail. Mõnedel kaladel kogunevad mürgised ained niiska ja marja. Kesk-Aasia elanikud väidavad ,et marinkal on mürgised mari ja kõhukelme . Marinka liha on aga kahjutu ning marinka kuulub töönduskalade hulka , kuid enne toiduks tarvtamist eemaldatakse mari ja must kõhukelme. Osmani marja loetakse samuti mürgiseks. Kalad on sageli nakatunud nugiussidest ja kaanidest. Mõnedel indiviididel leidub neid tohutul hulgal. 30 cm pikkuses siias on leitud kuni 400 parasiiti. Kõrge on nugiussidega nakatumise protsent Volga sterletil. Kaspia suttidest on vaatluse kohaselt nakatunud väikeste parasiitussidega 85-90 % . Kalade parasitaarsed haigused omandavad vahel massiliste epizoodiate iseloomu nagu epideemiad inimestel. Kalade hulgas on levinud haigus , mis on tuntud liguloosi nime all: kala sooltorusse
lõppeda. Ühel kalal on leitud kuni 1000 kaani. Kaanide kinnituskohtades on punased plekid ja verevalumid. Nahavigastustes areneb sekundaarne infekt sioon (seened, bakterid). Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste ja haigustekitaja leiu põhjal. Diferentsiaal diagnostiliselt tuleb kahtlus tada aeromonoosi. Pistsikoloosi profülaktikaks on oluline tiikide regulaarne kuivaks jätmine ja töötlemine kloor (35 ts/ha) või kustutamata lubjaga (2025 ts/ha). Kalade vabastamiseks kaanidest aitab hästi nende vannitamine 0,1%ses ammoonium hüdroksiidi lahuses 12 minutit, samuti vannitamine KMnO4lahuses (100 liitri vee kohta 1,0 g preparaati, toimeajaga 60 minutit). Vähilaadsetest e koorikloomadest (Crustacea) põhjustatud haigused-krustatseoosid · Arguloos Arguloos on kalade invasioonihaigus, mille tekitajaks on Argulus'e (kalatäi) perekonda kuuluvad parasiitvähid.
järvedest. Ainuõõssed – hüdraloomad Lameussid Kalades ja veeselgrootutes nugivaid paelusse on Eesti siseveekogudes kindlaks tehtud vähemalt 17 liiki. Valmikuna inimese sooles nugiva laiussi vastsed (vageltanud) nugivad Peipsis, Võrtsjärves ja teistes veekogudes eriti haugi, lutsu ja ahvena lihastes ja siseelundites. Ümarloomad – keriloomad on zooplanktoni tähtsaks komponendiks Kärssussid – elavad valdavalt meres, magevetest leitud üks liik Rõngussid Kaanidest on tavalisemad pisikaan, hobukaan, kalakaan ning perekondade ahaskaan ja lamekaan liigid. Haruldane on Punasesse raamatusse kantud apteegikaan. Limused – kiil-labatigu, harilik keeristigu, manteltigu, järve ematigu, punntigu, ribitigu, mudatibu, suur sootigu, koonujas sulgtigu, õhuke lametigu, harilik labatigu. Karbid Umbes 1850.a Eestisse sattunud rändkarp on praegu Peipsi järves väga massiline. Teda esineb ka mõnedes teistes järvedes
annaabi.ee 
