Eesti taimkate ja taimestik kordamine (0)

Q: Millal ja millistest immigrantidest saavad invasiivid?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti taimkate ja taimestik kordamine

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Millal ja millistest immigrantidest saavad invasiivid?

EESTI TAIMKATE

Mõisted: taimestik , taimkate, katvus , ohtrus geobotaanika, taimekooslus , kasvukohatüüp, dominantliik , boniteet , rinne ja horisont , liituvus , suktsessioon , looduslik kooslus , pool-looduslik kooslus ja kultuurkooslus.
Taimestik ehk floora (flora) – ajalooliselt kujunenud taimeliikide kogum mingil alal või ajajärgul. Floorat uuriv teadus – floristika. Nt. liikide loend.
Taimkate ehk vegetatsioon ( plant cover , vegetation) – mingi ala taimekoosluste või muude taimerühmituste kogum (nt. mets, nõmmemets, männik jne.). Uurib taimeökoloogia ja geobotaanika (vegetation science).
katvus (katteväärtus) - taimeliigi isendite maapealsete elusate osade pindala protsentuaalselt prooviruudu pindalast. Määratakse kas kogemuslikult ( visuaalselt ) või etalonskaalaga võrreldes, samuti joon- või nõelameetodil. Taimeliikide katvuste summa üldiselt peaks olema suurem kui 100%, sest erineva suurusega liigid katavad üksteist.
ohtrus - ühe liigi isendite suhteline hulk teiste liikidega võrrelduna. Väljendatakse skaalades nt. 1-5 ja +, kus 5 on üliohter ja 1 üksikisendid. Kasutatakse ka kaalutud ohtrust, lisaks isendite arvule arvestatakse nende katvust.
Geobotaanika, taimkatteteadus, käsitleb taimekooslusi , nende teket, arengut, koosseisu, ehitust, levikut jms.
Taimekooslus e. fütotsönoos (plant community) – taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates keskkonnatingimustes vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes. Uurib taimeökoloogia e. geobotaanika (plant ecology).

Taimekooslust iseloomustavad tunnused:

1) Kindel liigiline koosseis;
2) Struktuur – liikide ruumiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele;
3) Aasta-ajaline muutuste käik;
4) Pikaajalised muutused (suktsessioon);
5) Kasvukoht.
Kasutatakse mitmesugustel organiseerituse tasemetel , taimekooslus on mets (metsataimkond), palumets (tüübirühm), kui ka pohla kasvukohatüüp.
Taimekoosluste piiritlemine on tinglik - kontiinumi kontseptsioon
Taimkattel eristatakse 3 kontiinumit:
Topograafiline kontiinum – taimekoosluse piirid on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati laiem või kitsam üleminekuala ehk siirdeala (ökoton)
Taksonoomiline kontiinum - kõiki taimekooslusi ei saa klassifitseerida kindlaisse tüüpidesse (klassidesse, kasvukohatüüpidesse), osadel kooslustel on mitme tüübi (vahepealsed) tunnused;
Ajaline kontiinum – topograafiline ja taksonoomiline kontiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi.
Kasvukohatüüp - ...
dominant - taimekoosluses katvuse või biomassi järgi ülekaalus olev ja aineringes kõige tähtsam liik.
boniteet - metsa, mulla või maa suhteline headus . Metsaboniteet näitab kasvukoha tootlikkust puuliikide seisukohalt, leitakse puuliikide kaupa tabelitest või graafikutest. Kasutatakse viit boniteediklassi I...V (tootlikkuse vähenemise järjekorras)
rinne - vertikaalse struktuuri osa, moodustub üksteist katvatest kihtidest (juurerinded, samblarinne, rohurinne , puhmarinne , põõsarinne, puurinne).
horisont - koosluse ruumi paralleelsed, üksteist välistavad kihid (mullahorisondid, pinnahorisont, puhma-rohuhor., võrahorisont, põõsahorisont, võraalune tüvehorisont, võrahorisont).
liituvus (liitus) - puistu tihedust iseloomustav näitaja, väljendatakse kümnendmurruna või protsentides maa-ala pindalast. Puuliikide liituvuste summa võib olla suurem kui 1 (üle 100%), sest võrad võivad paikneda ka üksteise sees, võrastiku liituvus on maksimaalselt alati 1 (100%).
suktsessioon - koosluste vahetus, ökosüsteemi muutumine sadade kuni tuhandate aastate jooksul. Suktsessiooni tõukejõuks on organismide keskkonda muutev toime: taimede elutegevuse tagajärjel muutunud tingimustes osutuvad konkurentsis edukamateks uued liigid ning hakkavad vanu välja tõrjuma.

autogeense suktsessiooni põhjustavad koosluse sisetegurid, selline suktsessioon algab elupaiga asustamisest ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku - kliimaksini.

allogeense suktsessiooni põhjustavad välistegurid: looduslikud ja inimtekkelised .

looduslik kooslus - märkimisväärse inimtegevuseta püsiv kooslus, nt. põlismetsad, sood

Looduslikud kooslused on näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Puittaimede kasvu takistavad neil looduslikud tegurid, näiteks kaua kestev kevadine üleujutus või sooldunud muld , mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks. Primaarsed rannaniidud säilivad kitsa ribana roostiku (või metsa) ja mere vahel, suuremas osas muutuvad need roostikuks või kõrkjastikuks.

pool-looduslik kooslus (pärandkooslus) püsib ühesuguse kestva inimmõju tingimustes, kusjuures inimmõju piirdub peamiselt saagi koristamisega ( niitmine , karjatamine jms.). Erinevalt kultuurkooslustest on pool-looduslik kooslus ümber kujundatud varasemast looduslikust kooslusest, kusjuures hulk varasema koosluse liike säilib.

Pärandkooslused (teaduslik samatähenduslik termin pool-looduslikud kooslused) on inimese ümberkujundatud looduslikud kooslused, mis sellisena püsivad mõõduka inimmõju (niitmine, karjatamine) tingimustes. Niitmine, valikraie , ekstensiivne karjatamine, kulupõletus on koosluse muutmise looduslähedased viisid, mis ei vii valdava osa liikide väljalangemisele nagu kamara ümberkündmine, mulla teisaldamine, tugev väetamine või mürgitamine. Inimmõju lõppemisel muutuvad pärandkooslused loodusliku suktsessiooni käigus looduslikuks koosluseks (enamasti metsaks, kusjuures teatavad vahestaadiumid, nt. roostik või angervaksastik võib eriliste muutusteta püsida aastakümneid). Püsiva inimmõju tingimustes on pärandkooslus stabiilne ökosüsteem.

kultuurkooslus - inimtekkeline kooslus, näiteks aed, põld, kultuurrohumaa , laoplats jne. Kultuurkoosluse tekkele eelneb enamasti varasema koosluse hävitamine inimtegevuse käigus.

Kultuurkooslused on igasugused inimtekkelised kooslused – algse loodusliku koosluse liigiline koosseis ja struktuur on agrotehniliste võtete või muu inimtegevuse tagajärjel tundmatuseni muutunud. Kultuurkooslused paiknevad haritaval (põllu)maal. Inimmõju lõppemisel algab kultuurkoosluse kiire suktsessioon loodusliku koosluse suunas.

Taimkatte ajalugu Eestis? Palünoloogiline meetod?
Taimkatte ja taimestiku kaitse üheks olulisemaks tegutsemisjuhendiks on bioloogilise mitmekesisuse konventsioon , mis kirjutati alla Rio de Janeiros 1992 ning mille Eesti ratifitseeris 1994. aastal.
Konventsiooniga tähtsustati vajadus säilitada eluslooduse mitmekesisus selle kõigil tasemetel. Bioloogiline mitmekesisus tähendab erinevate elusorganismide rohkust maismaa-, mere- jt. veeökosüsteemides ning neid hõlmavates ökoloogilistes kompleksides; see sisaldab ka liigisisest, liikidevahelist ja ökosüsteemidevahelist mitmekesisust.
Oluline on vältida ökosüsteeme, kasvukohti ja elupaiku või liike ohustavate võõrliikide introdutseerimist, takistada nende levimist või hävitada neid (konventsiooni artikkel 8h).
Haruldaste taimekoosluste ja ohustatud taimede kaitse on tihedalt seotud – vähelevinud kooslustes kasvavad haruldased taimed ning vastupidi, teatava koosluse muudab väärtuslikuks vähelevinud taimeliigi leidumine.
Taimekoosluste ja haruldaste liikide säilitamine on eriti keerukas järgmistel juhtudel:
* Oligo - ja semidüstroofsete järvede säilitamine. Seniste tendentside jätkudes muutub peagi küsitavaks mitme taimeliigi (vesilobeelia, järv- ja muda -lahnarohi jt.) säilimine Eestis. Vesilobeelia oli varem teada 15 veekogust, neist kahes on ta hävinud viimastel aastakümnetel ning enamikus leiukohtades on ohtrus vähenenud. Puhtaveeliste järvede üks suuremaid ohte on üha kasvav antropogeenne saastumine . Oligo- ja semidüstroofsete järvede taimi võib pidada loodusmälestusmärkideks ajast, kui inimese mõju loodusele oli väike ja sobilikke elupaiku leidus rohkesti.
* Põlis- ja loodusmetsade kaitse. Metsavarguste eest on kaitsetud ka kaitsealad, uue loodusmetsa kujunemine võtab aega vähemalt sajandi.
* Madalsoode kaitse. Kui varasematel aastakümnetel oli peamiseks ohuks soode kuivendamine, siis viimasel ajal on üha olulisem tegur sooalade kinnikasvamine – suur hulk madalsoid on pikemat aega püsinud lagedana nõrga kuni mõõduka karjatamise tõttu. Võsastumine on toimunud aeglaselt ja seepärast pole madalsoode kinnikasvamisega kaasnevad ohud siiani vajalikku tähelepanu pälvinud.
* Niidukoosluste kadumine. Niidutaimestiku kaitset raskendab paljude maavaldajate suhtumine niitudesse kui inimtekkelistesse lühiajalistesse kooslustesse, mida võib soovi kohaselt kergesti põlluks künda või metsastada.
Taimkatte arengulugu
Biostratigraafia meetodeist tuntuim on palünoloogia, mis põhineb õietolmu analüüsil, kasutab muid taimseid mikrojäänuseid (õhulõhesid, karvu) või setetes säilinud organismirühmi (rohe- ja ränivetikaid, juurjalgseid, vesikirpe, dinoflagellaate). Palünoloogilise meetodiga on saadud suurem osa teabest taimestiku ja taimkatte arengust Eestis ning neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustuse uurijad .
* Seemned ja viljad , samuti puitunud taimeosad, aga ka lehtede jt. taimeorganite makrojäänused.
* Võimalik liiki üsna täpselt määrata
* Turbasse või järvemutta satuvad peamiselt vee- või sootaimed ,
* Peaaegu täielikult puuduvad aga kuivemate alade rohttaimed . Vahel säilivad söestunud viljaterad.
Proovide vanust määratakse põhiliselt radiosüsiniku meetodil, viimase aastatuhande puidu puhul ka dendrokronoloogia abil (Eestis ulatub skaala aastasse 916). Radiosüsiniku (14C) meetodit absoluutse vanuse määramisel rakendati Eestis alates 1959 . aastast Tartus zooloogia ja botaanika instituudis.
Radioaktiivne süsinik tekib atmosfääris pidevalt kosmilise kiirguse mõjul, taimed omastavad need fotosünteesil koos mitteradioaktiivse süsinikuga. 14C hakkab pärast teket lagunema. Surnud elusolendites 14C sisaldus ainult väheneb ning 14C sisalduse põhjal saab määrata objekti vanust. Kasutusala on umbes 50 000 aastat. Meetodil on probleeme proovivõtust lähtuvalt.

Taimkonnad ja nende tüübirühmad
Jõgede tüübirühm
Taimestiku kujunemine sõltub voolukiirusest ja jõesängi ehitusest, väikejõgede puhul ka valgusoludest. Seisva veega soodid ja vanajõed sarnanevad taimestiku poolest eutroofsete järvedega. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui, kaldaribast kaugemal kasvavad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Siia kuuluvad ka ojad.
Mereveetaimkond
RIIMVEEKOGUD
Läänemere soolsus on pindmises kihis valdavalt 4-7 promilli, süvavees 8-11. Taimkatte horisontaalse leviku seisukohast on oluline avatus lainetele, samuti põhjasetete tüüp ja püsivus, samuti valgustingimused.
Rannikulähedases meres levivad sagedamini pilliroo , meri-mugulkõrkja ja kareda kaisla kooslused, sügavamal meres mändvetikate, meriheina , kamm-penikeele, tähk-vesikuuse, põisadru jt. kooslused.
Kalju- ja liivikutaimkond - Kaljude tüübirühm
Kasvukohaks mitmetele haruldastele taimedele.
- Paekivitaimestu – klint, ranniku- ja sisemaa paepaljandid Lääne- ja Põhja-Eestis
- Liivakivitaimestu – liivakivipaljanditel, peamiselt ürgorgude järskudel veerudel. Lõuna- ja Kagu-Eesti devoni liivakivipaljandid
- Rändkivitaimestu – mandrijää poolt toodud magmalised rändkivid
-Koopataimestu
Liivikute tüübirühm
Eristatakse lahtise või poollahtise liivapinnasega luiteid ja liivikuid. Tegemist on puurindeta avakooslustega. Iseloomulikud on mitmesugused kõrrelised, samblikud ja samblad.
- Luidete (rannikuluited) taimestu
- Liivikute (sisemaaluited) taimestu
Kultuur- ja ruderaaltaimkond
•Kultuur-rohumaad
•Põllud
•Pargid ja aiad
•Õued, teeservad ja prahipaigad
•Karjäärid

Metsatüüpide iseloomustus
Metsataimkond - Mets on ökosüsteem, mille peamise rinde dominandid on puud. Metsad hõlmavad Eesti maismaast ~50%.
Jaotatakse jämedalt kahte klassi: arumetsad (mullas turbahorisont puudub või selle paksus ei ületa looduslikus olekus 30 cm ning kuivendatult 25 cm) ning soometsad (turbakihi paksus üle 30 cm, kuivendatult üle 25 cm).
Arumetsade hulgas eristatakse soostunud metsi, kus turvast leidub laiguti või kuni 30 cm paksuse kihina.
Loometsad kasvavad õhukesel huumusrikkal karbonaatsel mullal, mis on kujunenud paealadel või pae murenemisel tekkinud rähal. Põua ajal kuivab selline muld kergesti läbi, kuid kevadel võivad mullad olla liigniisked. Puurinne on hõre, koosneb peamiselt männist, harvem kuuskedest ja kaskedest, põõsarindes enamasti tihedalt kadakat, vähem pihlakat jt. Rohustus kserofüütsed (kuivustaimed) ja kaltsifiilsed ( lubjalembesed ) liigid: leesikas , kassikäpp, hobumadar, longus helmikas, verev kurereha , varretu ohakas , metskastik , mägitarn, sulg-aruluste jt. Jaotatakse kolmeks kasvukohatüübiks: leesikaloo (kõige kuivemad), kastikuloo ja lubikaloo (kevadeti liigniisked, rohustus rohkesti lubikat ja vesihaljast tarna).
Nõmmemetsad on hõredad aeglasekasvulised metsad kõige kuivematel ja toitainetevaesematel liivmuldadel, madala boniteediga (IV-V). Pinnalt kuivab muld tihti läbi, seetõttu saavad rohurindes kasvada üksnes kuivust taluvad põdrasamblikud, liiv- karusammal , kanarbik , kukemari , lamba- aruhein jt. Puurindes on hõredavõitu jändrikud männid, kohati üksikuid arukaski. Põõsarinne puudub või leidub kiduraid kadakaid. Jaotatakse kaheks kasvukohatüübiks: sambliku ja kanarbiku. Iseloomulikud on metsapõlengud (nt. Vihterpalu), põlendikud metsastuvad väga aeglaselt. Sobivad hästi puhkemetsadeks, ent ei talu tallamist ja on tuleohtlikud.
Palumetsad on nime saanud Lõuna-Eesti paludest seoses kunagiste metsapõlengutega (palanu mõts) ja iseloomuliku taime pohla ehk paluka järgi.
Palumetsad kasvavad reljeefi kõrgematel osadel liivadele kujunenud leedemuldadel. Suviti kuivab muld enamasti läbi.
Puurindes domineerib mänd, vähem leidub kuuske või kaske . Põõsarinne puudub või koosneb hõredast paakspuust, pihlakast ja kadakast.
Rohurindes domineerib pohl (pohla kasvukohatüüp) või mustikas (mustika kasvukohatüüp), hõredalt veel palu-härghein, võnkvars, karvane piiphein, leseleht, kattekold jt., häiludes sageli tihedalt kilpjalga. Samblarinne on tihe ja pidev, domineerivad palusammal , laanik ja kaksikhambad.
Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt keskse rühma. Jagatakse kaheks tüübiks: liigivaesed (jänesekapsa) ja liigirikkad ( sinilille ).
Puurindes domineerib tavaliselt kuusk , kuid võib lisanduda ka mändi, kaske ja haaba. Põõsarinne on enamasti vähearenenud.
Rohurinnet iseloomustavad taigametsade liigid: jänesekapsas, mustikas, pohl, kattekold, leseleht, laanelill , harakkuljus jt. Liigirikastes laanemetsades leidub rohkesti salutaimi, millest vähenõudlikud on lillakas , ussilakk , võsaülane ning nõudlikumad sinilill, kevadine seahernes jt.
Sürjametsad on liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaatmuldadel vallseljakute jt. küngaste lagedel ja nõlvadel.
Puurindes on põhiline mänd, mõnikord ka kuuske ja kaske. Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar).
Rohustus kasvavad happeliste metsamuldade liigid (jänesekapsas, pohl, mustikas) kõrvuti salutaimedega (sinilill, kevadine seahernes, nurmenukk ).
Eestis peamiselt Pandivere piirkonnas, samuti Ida- ja Lõuna-Eestis suhteliselt väikestel aladel. Eristatakse kassikäpa, maasika ja sarapuu kasvukohatüüpi.
Salumetsad levivad kõige viljakamatel ning seejuures aasta läbi veega hästi varustatud kasvukohtadel. Enamik salumetsi on ammu põllustatud või asendunud kuuse-segametsadega.
Puurindes on rohkesti kuuske ja kaske, rohkemal või vähemal hulgal leidub laialehiseid liike: tamm, saar, vaher , pärn, jalakas jt. (nn. kõvad puuliigid ).
Põõsarinne võib sõltuvalt puurinde liituvusest olla kuni tihe, sagedamini leidub sarapuud , kuslapuud, türnpuud, näsiniint, toomingat jt. Iseloomulik on puhmarinde puudumine.
Rohurinne on liigirikas , paremates valgustingimustes ka lopsakas. Rohurindes võivad domineerida püsik-seljarohi, naat , saluhein , koldnõges, sinilill, karulauk.
Eristatakse sinilille, naadi ja kuukressi kasvukohatüüpi, viimast on käsitletud omaette tüübina - pangametsadena (levivad Põhja-Eesti paekalda jalamil).
Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad. Suurem osa on neist ammugi hävitatud (kultuuristatud põldudeks ja heinamaadeks).
Eristatakse humala ja pika tarna kasvukohatüüpi.
Puurindele on omased sanglepp , saar, künnapuu ja tamm.
Alustaimestikus on palju ühist salu - ja lodumetsadega.
Soostuvad metsad levivad gleistunud ja gleimuldadel tasasel reljeefil või nõgudes. Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kasvukohatüüpi. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad.
Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikkas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, musta sõstart, paakspuud jt.
Sõnajala tüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane- ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputke jt. Angervaksa kasvukohatüübile on omane angervaksa ja soo-koeratubaka domineerimine, sinihelmika tüübile lisaks nimiliigile ka sookastiku ohtrus.
Rabastuvad metsad arenevad toitainetevaesel, liigniiskel mullal tingimustes, mis viivad rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veerežiimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, vee kogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendusvõrgu ummistumise jt. tõttu ning need on pöörduvad.
Puurindes domineerib mänd, harvem leidub kuuske ja kaski. Põõsarinde moodustavad hõredalt kasvavad paakspuud ja pajud , alustaimestikus on ohtralt mustikat, keratarna, sookailu jt.
Eristatakse karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüüpe.
Kõdusoometsad on kujunenud sügavaturbalistest madal- ja siirdesoometsadest pikaajalise kuivendamise tulemusel.
Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad männid ja kased, kes kasvasid kiduralt juba enne samal kohal. Järgmistes metsapõlvkondades võib domineerima hakata kuusk.
Kõdusoometsade alustaimestik oleneb niiskusrežiimist ning sarnaneb seetõttu kas palu-, laane- või salumetsade alustaimestikuga. Eristatakse mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüpi.
Lodumetsad sarnanevad kõige vähem soometsadele: turvast on vähe ja see on tugevasti lagunenud. Soostumine toimub toitaineterikastes tingimustes. Veerežiim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulik on mitmekesine mikroreljeef – kännumättad ning nende vahelised lohud.
Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo - ja lodutaimi, lohkudes ka vee- ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõige rohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses .
Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitaineterikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis.
Puurindes valitseb viletsakasvuline sookask , põõsarindes pajud ja madal kask , Lääne-Eestis ka porss .
Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte. Suhteliselt rohkem on madalsoometsi Kesk-Eestis.
Siirdesoometsad on nii ajaliselt kui ruumiliselt üleminekulise iseloomuga – vaheaste madalsoo- ja rabametsa vahel.
Madalates lohkudes säilib kaua madalsootaimestik, samas kõrval kujunevatel rabamätastel leidub rabakooslust sookailu, sinika, tupp - villpea ja murakaga. Sookaske hakkab asendama kõveratüveline rabamänd.
Rabametsad paiknevad rabanõlvadel ja rabajärvede kaldal . Rabamänd on ainuvalitsev, tingimuste halvenedes (turba paksenedes) muutub ta üha jändrikumaks ning puisraba muutub lagerabaks.
Rabametsadele on omane hästiarenenud puhmarinne sookailust, sinikast, kanarbikust, Ida-Eestis ka hanevitsast. Rabametsade kuivendamine ja väetamine pole tasuv .

Rohumaade, soode ja veekogude tüüpide iseloomustus.
Rohumaa on laiamahulise mõistena kasutusel eriti põllumajanduses, tähendab igasugust mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest koosnevat taimekooslust. Põllumajanduses ja maade arvestuses kasutatav mõiste looduslik rohumaa ühtib enamasti pärandkoosluse mõistega. Niit ja karjamaa tähistavad erineva kasutusviisiga kooslusi. Tavaliselt on taimkatte järgi võimalik öelda, kas ala kasutatakse heina- või karjamaana.
Rohumaa
poollooduslik kultuuristatud
karjamaa poollooduslik
karjatamine kultuurkarjamaa
niitmine poollooduslikniit kultuurniit
Rohumaade tüübirühmad
I Arurohumaad
II Lammirohumaad
III Rannaniidud
IV Soostunud rohumaad
V Soorohumaad
I Arurohumaad paiknevad kuivadel või niisketel mineraalmuldadel. Karbonaatsel lähtekivimil loo-, ja osa pärisarurohumaid, lubjavaestel mineraalmuldadel pärisarurohumaad, nõmme- ja palurohumaad.
Pärisarurohumaad on tasasel või lainjal reljeefil. Muld võib olla kuiv kuni liigniiske. Eristatakse kuiva pärisaruniidu ja niiske pärisaruniidu kasvukohatüüpi.
Taimkatte liigiline koosseis oleneb lisaks mulla omadustele paljuski ka inimese majanduslikust tegevusest.
Suurema katvusega on madalakasvulised kõrrelised, nagu lõhnav maarjahein, punane aruhein, harilik kastehein, aga ka madal mustjuur, kibetulikas, kõrveköömen jpt.
Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Eristatakse kuiva ja niiske looniidu kasvukohatüüpi.
Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn , varretu ohakas jt. Võib esineda üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas , mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Sambarinne enamasti tihe.
Alvareid leidus 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
Nõmmerohumaad on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel nõmmemetsadest, lahtiste luidete või liivikute taimestumisel. Taimkate on hõre ja madalkasvuline, valitsevad liivataimed – psammofüüdid.
Nõmmeniidud on levinud peamiselt saartel, Põhja- Loode ja Kagu-Eestis.
Eristatakse kuiva ja niiske nõmmeniidu kasvukohatüüpi.
Palurohumaad on kujunenud palumetsadest, harvem laanemetsadest, või on neid varem põlluna kasutatud. Palurohumaid leidub kõrgema asendiga tasandikel, lamedatel kühmudel. Võrdlemisi liigivaene kooslus. Levinud Kagu-Eesti lavamaal, Kesk-Eesti tasandikul.
Eristatakse kuiva ja niiske paluniidu kasvukohatüüpi.
II Lammirohumaad on jõgede, ojade ja järvede lammidel. Iseloomulikud on kevadised ja harvem ka suvised-sügisesed üleujutused, mis rikastab mulda toitainetega . Muldade huumushorisont sisaldab jõeuhet (alluviaalset setet). Maksimaalne aastase sette hulk on kuni 7 cm, enamasti siiski 0,5-2,5 cm. Näiteks Kasari jõgi toob oma alamjooksul igal aastal luhale 10-25 kg/ha N, 17-27 kg/ha K2O, 4-7 kg/ha P2O5 jne. Niiskustingimustelt varieeruvad, jaotatakse selle alusel kasvukohatüüpideks:
a) Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kus üleujutus on väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikud on lubikas, lamba-aruhein, nõmm-liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar.
b) Märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi - ja lammi-gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus.
c) Soostuvad lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht - kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid.
d) Lammiroostikud – domineerib harilik pilliroog
III Rannaniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja maapinna kõrgusest. Jagatakse saliinsetest ja suprasaliinseteks. Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mõju all, suprasaliinsed paiknevad merepinnast kõrgemal ning merevesi ujutab neid üle üksnes tugevamate tuultega.
Põhiline väärtus oli rannaniitudel karjamaana, sest maapind on niitmiseks enamasti liiga ebatasane ja kivine. Karjatamata või niitmata rannaniidud roostuvad, seda on soodustanud ka pehmed talved (puudub jää kulutav tegevus).
IV Soostuvad rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Soostuvad niidud on üleminekukooslused aruniitude ja soorohumaade vahel.
Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi (liigivaeseid) soostuvaid rohumaid.
Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi. Tavalised on harilik tarn, hirsstarn, luht-kastevars, tedremaran, angervaks, peetrileht jne.
V Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Taimkattes valitsevad sootaimed.
Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad: kultuurrohumaad ja mahajäetud
kultuurrohumaad.
Mahajäetud pealtparandatud
või kultuurrohumaade eristamine arurohumaadest tugineb taimkattele
ja kasutusajaloole.
Ligikaudselt loetakse
arurohumaadeks alad, mida pole küntud 50 või rohkem aastat. Kultuuristamisest mõjutatud rohumaade taimkattes domineerib kerahein , luht-kastevars, harilik kastehein, leidub lutserni , galeegat jt. põllutaimi. Lisaks taimkattele näitab kunagist põllustamist künniserva olemasolu, ala kuju, varasem kraavitus, põllukivihunnikute leidumine. Kultuuristatud koosluste suktsessiooni poollooduslikuks pole Eestis lähemalt uuritud. Kui kunagist kultuurrohumaad rohkem mitte künda või väetada ja iga-aastaselt niita, siis aja jooksul kujuneb poollooduslik taimekooslus. Probleem seisneb ajalise piiri tõmbamises.
Puisniidud: niidetavad hõredad looduslikud puistud. Maastikutüüp, mida võib leiduda peaaegu kõikides rohumaatüüpides (aru-, lammi-, soostunud, soopuisniidud jne.).
Puisniitude kõrgaeg oli 19. sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli 850 000 ha ehk 18% Eesti pindalast.
20. sajandi algul hakati kergemini kultuuristatavaid puisniite üles harima ning põllu- või kultuurheinamaana kasutama.
Pärandkoosluste väärtus
• Liigiline ja koosluseline mitmekesisus
Ohustatud ja kaitstavate liikide suur osakaal, kõrge väikeseskaalaline liigirikkus (kuni 76 soontaimeliiki ruutmeetril – Laelatu puisniit )
• Oluline komponent maastikulises mitmekesisuses
• Kultuuriline väärtus: vanim maaharimisega kujundatud maastikutüüp aineline ja vaimne kultuur
• Majanduslik väärtus: kasutatavus mahetootmises
• Esteetiline väärtus
Kahekümnenda sajandi keskpaigani ohustas niite peamiselt nende
ülesharimine ning seetõttu kaitsti niite alguses esmajoones
kahjustamise eest.
Hilisemal ajal ohustab niite peamiselt kasutamisest väljalangemine koos järgneva kinnikasvamisega. Esmatähtis on tänapäeval sobiva karjatamis-, niitmis- ja niiskusrežiimi tagamine. Ka liiga varajane või vale tehnikaga niitmine, samuti ülekarjatamine võib niite kahjustada.
Niitude tavapärane kasutamine pole enamasti tasuv, seetõttu on lisaks kaitsealade moodustamisele saanud esmatähtsaks talunike toetamine lepingute sõlmimise abil, niitude hooldus ainult looduskaitse eesmärgil, mitmesugused talgud jne.
Madalsoo
Siirdesoo
Raba
Veereziim
põhja-, pinna ja tulvaveed
vähe põhja- ja tulvavett, sademed
ainult sademed
Mikroreljeef
tasane v. rohumätastega
kõrged sambla -ja villpeamättad
vahelduv: älved, peenrad, laukad
Puurinne
sookask, ka sanglepp, mänd, madal kask, porss jt
sookask, mänd, harva madal kask
ainult mänd, põõsarinne puudub
Puhmarinne
puudub
jõhvikas, mätastel rabataimed
kanarbik, sinikas , jõhvikas, sookail , kukemari jt.
Järvede tüübirühm
Oligotroofsed (vähetoitelised) järved
Vee mineraal -, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga.
Leidub Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna , Piigandi, Hino jt.). 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks
Iseloomulikud taimeliigid on järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt.
Semidüstroofsed (poolhuumustoitelised) järved
Mineraalainetevaesed keskmise huumusainete sisaldusega järved, liivaste või osalt rabastunud kallastega. Kurtna Valgejärv, Tänavjärv. 5,8% Eesti järvedest. Lisaks oligotroofse kasvukohatüübi taimedele leidub männas-vesikuuske.
Düstroofne (huumustoiteline) veekogu on punakaspruuni kuni pruunikaspunase happelise veega, väga huumusaineterikkad, kuid mineraal- ja biogeensed ained puuduvad. Moodustavad 9% uuritud järvedest. Soontaimed puuduvad või kasvab hõredalt vesikuppe ja vesiroose, kaelus -penikeelt jt. Samasse tüüpi kuuluvad rabalaukad.
Düseutroofsed (segatoitelised) järved
Vesi on kollakat või rohekat tooni ja küllaltki tiheda taimestikuga. Enamasti soojärved või mudase põhjaga soostuvad järved. Biogeenseid - ja orgaanilisi aineid rohkesti, ent mineraalainete sisaldus varieeruv .
Valdavalt Madal-Eestis, uuritud Eesti järvedest 36,6%.
Tüüpilised taimeliigid on ujuv ja pikk penikeel , kollane vesikupp , väike vesiroos , vesikarikas, konnakilbukas jt.
Eutroofne (rohketoiteline) veekogu
Vees rohkesti mineraal- ja orgaanilisi aineid, teiste hulgas kaltsiumisooli. Kujunenud oligotroofsetest järvedest biogeensete ühendite akumuleerumise tagajärjel.
Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt.
Neid leidub peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritud Eesti järvedest.
Halotroofne (soolatoiteline) veekogu
Madal, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olev rannalõugas (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate.
Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli leidub tüsedaid ravimudakihte. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog.
Alkalitroofne (lubjatoiteline) veekogu
Kujunenud allikavee juurdevoolu korral, mis akumuleerib vette rohkesti kaltsiumiühendeid. Kaltsiumiühendid muudavad vees sisalduvad fosforiühendid inaktiivseks ning seetõttu fütoplankton ei arene, ning sel põhjusel on lubjatoitelised järved väga läbipaistva veega (nt. Äntu Sinijärv ja Äntu Valgejärv). Iseloomulik: külm vesi, suhteliselt vähe elustikku .
–Alalised lubjatoitelised järved – toituvad alalistest allikatest. Põhjas on paks mändvetikatega kaetud lubjakiht.
– Ajutised lubjatoitelised järved – toituvad kevadallikatest ja kuivavad suve lõpul.
EESTI TAIMESTIK

Eesti floora ajalugu jääaja järgselt

Flooraelemendid, näited
Flooraelement - Rühm liike, mille levila ligikaudu ühtib

Tsirkumpolaarsed – Hall lepp

Tsirkumpolaarsed rannikutaimed – Randseahernes

Eurosiber – Harilik tamm

Euraasia - Lehitu pisikäpp

Euroopa - Lõhnav käoraamat

Euroopa rannik - Rand -ogaputk

Põhja-Euroopa- Tuhkpihlakas

Arktomontaanne - Mägi-kadakkaer

Eesti floora liigirikkus
Eesti floora mitmekesisuse põhjused:

Erinev mulla lähtekivim eri paigus
Erinevad veeolud ja pikk rannajoon
kliima erinev kontinentaalsus

Taimegeograafiline rajoneering

Eestis areaali piiril olevad taksonid

Taimede kultuurisuhted, invasiivsed liigid
Invasiivsed ehk sissetungijad liigid on sellised võõrliigid, mis inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistuvad uue levikuala looduslikes ja pool-looduslikes elupaikades. Seal nad püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga
looduslikke liike või senist koosluste tasakaalu.
• elupaikade fragmenteerumise järel
suurimaks elustiku ohuteguriks.
Ajaline nihe
Sageli võib introdutseeritud liik sada aastat ohutult esineda, kuid järsku muutub
invasiivseks. Põhjuseks arvatakse olevat muutused elukäigutunnustes, kliima
muutus või uute ressursside kättesaadavus.
Bioinvasioonina tuleb käsitleda ka kohaliku liigi istutusmaterjali sissetoomist areaali
teistest piirkondadest.
• üksikutest kloonidest massiliselt tiražeeritud
isendeid
• geneetiliselt modifitseeritud organisme
Kust nad tulevad?
Kultuurist (tahtlikult introdutseeritud)

Põllumajandustaimed
Dekoratiivtaimed

Umbrohud (tahtmatult introdutseeritud)
Millal ja millistest immigrantidest saavad invasiivid?
3 x 10% reegel
• 10% immigrantidest levib uude
kasvukohta
• 10% neist moodustab püsivaid
populatsioone
• 10% neist muutub invasiivseks

Ohustatud ja haruldased taimed
haruldus

Aja ja ruumi faktor tuleb täpselt määratleda kui me tahame harulduse astet kirjeldada ja mõista ning liikide hävimist pidurdada .

Ruumis

Mingi maa-ala võib lugeda mosaiigiks asustamiseks sobivatest ja sobimatutest kasvukohtadest.
Asustamiseks sobiv kasvukoht nimetatakse laigukest mosaiigist, kus on tingimused ja ressursid, mida vajavad antud liigi isendid, et hakata kasvama, lõpule viia oma kasvutsükkel ja
jätta potentsiaalseid järglasi.
Enamikele liikidele on asustamiseks sobilike kasvukohtade hulk tunduvalt suurem kui tegelikult asustatakse. Arvukus või haruldus sõltub liigi ja asustamiseks sobilike kasvukohtade vastastikusest seosest.
Haruldane liik võib olla paiguti arvukas, aga neid kohti on vähe.
Üks maa-ala võib olla sobiv osaliselt või täielikult paljudele liikidele ja seetõttu kasutatakse ala kandevõime mõistet, mis näitab liikide või indiviidide biomassi hulka, mida antud ala on võimeline toetama , ülal pidama .

Liigi haruldus on funktsioon

sobivate kasvukohtade suurusest ja arvust
keskonna kandevõimest
ajast, mille jooksul paik on asustatav
tõenäosusest, et paljunemisvahendid selle koha leiavad

Soontaimede harulduse põhjused
Liigi harulduse põhjused
1. Taksoni vanus ja evolutsioon
2. Koevolutsioon
3. Ökoloogia
- kasvukoha spetsiifilisus
- kaasaegse kliima mõju
- mullastiku tingimuste mõju
- spetsiifiliste ja üldkahjurite mõju
- konkurentsi võime
4. Inimkasutus
5. Paljunemisbioloogia
6. Taksoni geneetika
7. Taimesüstemaatika areng

Taimeliikide ohutegurid
Kõige peamisemad taimestiku ohutegurid kaasajal:

metsade hävitamine
märgalade - soode kuivendamine
ehitustegevus , nii teede kui hoonete
loomade arvukuse järsud muutused
liikidele vajaliku inimmõju lakkamine
saastatus kemikaalidega
ärakorje ja tallamine
introduktsioon

I Looduskaitse seadus Eestis, esimesed kaitsealused taimeliigid
Looduskaitse Eestis

Vaika saarte LK ala 1910
LK seadus 1935, 1936 20+6 taimeliiki
Eesti NSV LK seadus 1957, 55 taimeliiki 1958
Kaitstavate Loodusobjektide Seadus 1994
Looduskaitseseadus 2004 – kaitsealused liigid kolmes kategoorias

1936. aastal võeti kaitse alla:
Püramiid-akakapsas (Ajuga pyramidalis ), (huulõielised) LK2
Gmelini kilbirohi (Alyssum gmelinii), (ristõielised) LK2
Valge tolmpea (Cephalanthera longifolia), (käpalised) LK2
Punane tolmpea (Cephalanthera rubra), (käpalised) LK2
Mägi-kadakkaer (Cerastium alpinum), ( nelgilised ), LK1
Taani merisalat (Cochlearia danica), (ristõielised) LK2
Lehitu pisikäpp (Epipogium aphyllum), (käpalised) LK1
Rand-ogaputk (Eryngium maritimum), ( sarikalised ) LK2
Lõhnav käoraamat (Gymnadenia odoratissima), (käpalised) LK2
Harilik luuderohi (Hedera helix), (araalialised) LK2
Harilik kobarpea (Ligularia sibirica), (korvõielised) LK1
Arukäpp (Orchis morio), (käpalised) LK2
Leeder -sõrmkäpp (Dactylorhiza sambucina), (käpalised), hävinud
Alpi võipätakas (Pinguicula alpina), (vesihernelised) LK2
Villtulikas (Ranunculus lanuginosus), (tulikalised) LK1
Põhja-lipphernes (Oxytropis campestris), (liblikõielised) LK1
Mustjas sepsikas (Schoenus nigricans), (lõikheinalised) LK2
Tuhkpihlakas (Sorbus rupicola), (roosõielised) LK2
Jugapuu (Taxus baccata ), (jugapuulised), LK2
Pihkane põisrohi (Silene viscosa), (nelgilised), hävinud
Müügikeeld:
 Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus), (käpalised) LK2
 Siberi võhumõõk ( Iris sibirica), (võhumõõgalised) LK3
 Näsiniin (Daphne mezereum), (näsiniinelised)
 Talvik (Chimaphila umbellata), (kanarbikulised)
 Karukold (Lycopodium clavatum), (kollalised) LK3
 Niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus), (võhumõõgalised) LK2

Kaitsealused taimeliigid ja nende kategooriad 2004. Aastast
Looduskaitseseadus 2004
3 kategooriat kaitstavaid liike
I kõik leiukohad kaitse alla
II 50% leiukohtadest kaitse all
III 10% leiukohtadest kaitse all
Üle-Euroopalise tähtsusega liigid direktiiviliigid e. Natura 2000 liigid
• Kollane kivirik
• Kaunis kuldking
• Soohiilakas
• Emaputk
• Püst-linalehik
• Madal unilook
• Nõtke näkirohi
• Kobarpea
• Karvane maarjalepp
• Saaremaa robirohi
• Laialehine nestik
• Palu- karukell
I kategooria, kõige rangem , 31 soontaimeliiki ja 4 samblaliiki
Brauni astelsõnajalg (Polystichum braunii ), (sõnajalalised) LK1
odajas astelsõnajalg (Polystichum lonchitis), (sõnajalalised) LK1
ogane astelsõnajalg (Polystichum aculeatum ), LK1 (üks leiukoht Raplamaal)
põhja-raunjalg (Asplenium septentrionale), (raunjalalised) LK1, (ainult Prangli s.)
rohe-raunjalg (Asplenium viride), (raunjalalised) LK 1
sudeedi põisjalg (Cystopteris sudetica) LK1
karedahambane osi (Equisetum xtrachyodon ) ,(osjalised) LK 1
haruline vōtmehein (Botrychium matricariifolium), (maokeelelised) LK1
virgiinia võtmehein (Botrychium virginianum), LK1
muda-lahnarohi (Isoetes echinospora ),(lahnarohulised) LK 1 (Mähuste järv)
kollane käoking ( Aconitum lasiostomum), (tulikalised) LK1
liiv-hundihammas (Astragalus arenarius), (liblikõielised) LK1
villtulikas (Ranunculus lanuginosus), (tulikalised) LK1
rohekas õõskeel (Coeloglossum viride ), (käpalised) LK 1
lääne-sōrmkäpp (Dactylorhiza praetermissa), (käpalised) LK1
Ruthe sōrmkäpp (Dactylorhiza ruthei ), (käpalised) LK1
pehme koeratubakas (Crepis mollis), (korvõielised) LK 1
sinine kopsurohi (Pulmonaria angustifolia), (karelehelised) LK1
nõtke näkirohi (Najas flexilis), (näkirohulised) LK1, direktiiviliik
püramiid-akakapsas* ( Ajuga pyramidalis), (huulõielised) LK2
püstkivirik (Saxifraga adscendens), (kivirikulised) LK1
sinihall luga (Juncus inflexus), (loalised) LK1
nõmmluga (Juncus squarrosus), (loalised) LK1
lehitu pisikäpp* (Epipogium aphyllum), (käpalised) LK1
harilik kobarpea* (Ligularia sibirica), (korvõielised) LK1 direktiiviliik
silmjärvikas (Littorella uniflora ), (teelehelised) LK 1
pisilina (Radiola linoides), (linalised) LK1
püsiksannikas (Swertia perennis), (emajuurelised) LK1
ahtalehine kareputk (Laserpitium prutenicum), (sarikalised) LK1
mägi-piimputk (Peucedanum oreoselinum), (sarikalised) LK1
mägi-lipphernes (Oxytropis campestris), (liblikõielised) LK1
mägi-kadakkaer (Cerastium alpinum), (nelgilised), LK1
II kategoorias 118 soontaime ja 26samblaliiki - Kasvukohtade hävitamine või kahjustamine on keelatud ulatuses, mis ohustab liigi säilimist antud kohas. Seadus peab tagama kõigi nende populatsioonide säilimise ja vähemalt 50% leiukohtadest peab olema kaitsealadel.
Müür-raunjalg ( Asplenium ruta -muraria), (raunajalised) LK2
Pruun raunjalg (Asplenium trichomanes), (raunjalalised) LK2
Harilik sookold( Lycopodiella inundata), (kollalised) LK2
Koldjas selaginell ( Selaginella selaginoides),(selaginellilised) LK2
Kummeli-võtmehein ( Botrychium multifidum), (maokeelelised) LK2
Roomav akakapsas ( Ajuga reptans), (huulõielised) LK2
Püramiid-akakapsas ( Ajuga pyramidalis), (huulõielised) LK2
Soomurakas ( Rubus arcticus), (roosõielised) LK2
Palu-liivkann ( Arenaria procera), (nelgilised) LK2
Vesilobeelia ( Lobelia dortmanna), (lobeelialised) LK2
Kollane kivirik( Saxifraga hirculus), (kivirikulised) LK2, direktiivliik
Püramiid-koerakäpp ( Anacamptis pyramidalis), (käpalised) LK2
Kõdu-koralljuur ( Corallorhiza trifida), (käpalised) LK2
Harilik sookäpp ( Malaxis paludosa), (käpalised) LK2
(ainulehine) Soovalk ( Malaxis monophyllos), (käpalised) LK2
Soohiilakas ( Liparis loeselii), (käpalised) direktiivliik, LK2
Lõhnav käoraamat ( Gymnadenia odoratissima),LK2
Kärbesõis ( Ophrys insectifera), (käpalised), LK2
Jumalakäpp ( Orchis mascula), (käpalised), LK2
Tõmmu käpp (Orchis ustulata), (käpalised), LK2
Russowi sõrmkäpp (Dactylorhiza russowii), (käpalised), LK2
Kaunis kuldking( Cypripedium calceolus), (käpalised), LK2, direktiiviliik
Valge tolmpea ( Cephalanthera), (käpalised), LK2
Punane tolmpea ( Cephalanthera rubra), (käpalised), LK2
Palu-karukell ( Pulsatilla patens), (tulikalised) LK2, direktiiviliik
Püst-linalehik (Thesium ebracteatum), (linalehikulised) direktiiviliik LK2, direktiiviliik
Saaremaa robirohi (Rhinanthus osiliensis), (mailaselised), LK2, direktiiviliik
Kõrge kannike ( Viola elatior), (kannikeselisd), LK2
Jalgtarn ( Carex rhizina) , (lõikheinalised), LK 2
Sagristarn ( Carex irrigua), (lõikheinalised), LK2
Õrn tarn ( Carex loliaceae), (lõikheinalised), LK 2
Rand-ogaputk (Eryngium maritimum), (sarikalised), LK2
Harilik luuderohi ( Hedera helix), (araalialised), LK2
Alpi võipätakas ( Pinguicula alpina ),(vesihernelised), LK2
Niidu-kuremõõk ( Gladiolus imbricatus), (võhumõõgalised), LK2
III kategooria 66 liiki soontaimi 16 liiki sammaltaimi , kaitsestaatus sarnane
müügikeelule. 10% leiukohtadest peab olema kaitsealadel.
Sügislill (Colhicum autumnalis), (sügislillelised), LK3
Aasnelk ( Dianthus superbus) ,(nelgilised), LK3
Kuninga-kuuskjalg ( Pedicularis sceptrum-carolinum), (mailaselised), LK3
Siberi võhumõõk ( Iris sibirica), (võhumõõgalised), LK3
väike vesikupp, Nuphar pumila;
valge vesiroos, Nymphaea alba ;
väike vesiroos, Nymphaea candida
mets- vareskold , Diphasiastrum complanatum
nõmm-vareskold, Diphasiastrum tristachyum
harilik ungrukold, Huperzia selago
Karukold, Lycopodium clavatum
Paas-kolmissõnajalg, Gymnocarpium robertianum
Eesti soojumikas, Saussurea alpina subsp. Esthonica
Soomukad, Orobanche
Põdrajuure-soomukas
Ohakasoomukas
Suur soomukas
Tumepunane neiuvaip , Epipactis atrorubens
Laialehine neiuvaip, Epipactis helleborine
Soo-neiuvaip, Epipactis palustris
Kahelehine käokeel, Platanthera bifolia
Rohekas käokeel, Platanthera chlorantha
Kahkjaspunane sõrmkäpp, Dactylorhiza incarnata
Hall käpp, Orchis militaris
Roosa merikann , Armeria maritima subsp. Elongata
Aas-karukell, Pulsatilla pratensis
Karvane maarjalepp, Agrimonia pilosa, direktiiviliik
Madal unilook, Sisymbrium supinum, direktiiviliik
Nõmmnelk, Dianthus arenarius, direktiiviliik
Emaputk, Angelica palustris, direktiiviliik

Punased Raamatud ja nende kategooriad
Punane raamat
1949 Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit (alates 1994. aastast Ülemaailmne Looduskaitse Liit, lühendatult IUCN) kinnitas esimese väljasuremisohus olevate taime- ning loomaliikide nimestiku.
1966 Ilmusid esimesed rahvusvahelised punased raamatud (Red Data Book).
1979 Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon koostas esimese Eesti punase raamatu.
1982 Ilmus esimese Eesti punase raamatu rahvaväljaanne
Uued versioonid 1989 ja 1998
1998 aasta versioonis 309 soontaimeliiki
6 kategoorias: http://www.zbi.ee/punane/
0 hävinud (27 liiki)
1 eriti ohustatud (31)
2 ohualtid (29)
3 haruldased (100)
4 tähelepanu vajavad (54)
5 määratlemata (68)
IUCN kategooriad 2008
Eestis hävinud RE (Regionally extinct)
• Äärmiselt ohustatud CR (Critically endangered)
• Ohustatud EN (Endangered)
• Ohualdis VU (Vulnerable)
• Ohulähedane NT ( Near threatened)
• Ohuväline LC ( Least concern)
• Puuduliku andmestikuga DD (Data deficient)
• Mittehinnatav NA (Not applicable )
• Hindamata NE (Not evaluated).
19

.DOC Laadi alla originaalfail 19 lk · .doc · 15 allalaadimist

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #1

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #2

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #3

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #4

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #5

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #6

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #7

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #8

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #9

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #10

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #11

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #12

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #13

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #14

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #15

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #16

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #17

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #18

Eesti taimkate ja taimestik kordamine #19

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-09-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti

15 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Suggis Õppematerjali autor

mets kooslus metsad rohumaa rohumaad kuiv kasvukoha järved rinde palu niidu muld taimestik lammi järvede taimkatte kooslused

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti taimed ja taimekate

karvu) või setetes säilinud organismirühmi (rohe- ja ränivetikaid, juurjalgseid, vesikirpe, dinoflagellaate). Palünoloogilise meetodiga on saadud suurem osa teabest taimestiku ja taimkatte arengust Eestis ning neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustuse uurijad. Arktiline kliimaperiood. Viimase jäätumise mandrijää hakkas Eestis taanduma umbes 13 500 aasta eest. Lõplikult vabanes Eesti ala jääst umbes 11 000 aastat tagasi. Kasvas arktiline tundrataimestik. On leitud sammalde eoseid, vaevakase, lõikheinaliste ja kanarbikuliste õietolmu. Keskdrüüases levisid astelpaju, rabamurakas, selaginell, drüüas, efedra, rand-ogamalts, soolarohi jt. Subarktiline kliimaperiood, 11 800 - 10 000 BP 10 300 BP tekib Balti jääpaisjärvel ühendus Atlandi ookeaniga Kesk-Rootsis ja jääjärve tase alanes 25 m võrra, ühtlustudes maailmamere tasemega. Kujuneb soolane Joldiameri. Algas

Eesti taimestik ja selle kaitse

doc

Eesti taimestik

Puurindes valitseb viletsa kasvuline sookask, põõsarindes pajud ja 9 madal kask, Lääne-Eestiska porss. Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte. Suhteliselt rohkem on madalsoometsi Kesk- Eestis. Siirdesoometsad on nii ajaliselt kui ruumiliselt üleminekulise iseloomuga vaheaste madalsoo- ja rabametsa vahel. Madalates lohkudes säilib kaua madalsoo taimestik, samas kõrval kujunevatel rabamätastel leidub rabakooslust sookailu, sinika, tupp-villpea ja murakaga. Sookaske hakkab asendama kõveratüveline rabamänd. Rabametsad paiknevad rabanõlvadel ja rabajärvede kaldal. Rabamänd on ainuvalitsev, tingimuste halvenedes (turba paksenedes) muutub ta üha jändrikumaks ning puisraba muutub lagerabaks. Rabametsadele on omane hästi arenenud puhmarinne sookailust, sinikast, kanarbikust, Ida-Eestis ka hanevitsast. Rabametsade kuivendamine ja väetamine

Eesti taimestik ja selle kaitse

ppt

Taimkate

Eesti taimkate Toomas Kukk, EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut & ajakiri Eesti Loodus, [email protected], tel. 5189420 Õpikud Masing, Viktor. (toim.) 1979. Botaanika. Õpik kõrgkoolidele. 3. osa: Taimeökoloogia, taimegeograafia, geobotaanika. Valgus, Tallinn. Masing, Viktor. 1992. Ökoloogialeksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Ülevaateid Eesti taimekooslustest ja taimkattest Laasimer, Liivia. 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn. Paal, Jaanus. 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. KM info- ja tehnokeskus, Tallinn. Raukas, Anto. (Toim.) 1995. Eesti. Loodus. Valgus, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Kasulikke linke Internetis taimkatte ja taimestiku õppimiseks Eesti taimed, sh. taimekooslused http://bio.edu.ee/taimed/general/kooslus.html Eesti taimkatte loengud http://www.zbi.ee/~tomkukk/taimkate/ Eesti Natura 2000 /dokumendid/muud dokumendid/...käsiraamat http://www.envir.ee/natura2000 http://www.botany.ut

Bioloogia

doc

Eesti taimkate

} (sõnajalad, kollad, osjad) Paljasseemnetaimed soontaimed ( kuusk, mänd, kadakas) Katteseemnetaimed Alamad vetikad (algofloora) taimed: samblikud (lihhenofloora) ------------------ seened (mükofloora) seda enam ei tehta Ülevaade Eesti taimkatte uurimise ajaloost Esimesed andmed Eesti taimestikust Keskaegsest taimeteadusest Eesti alal on vähe andmeid, seda eelkõige kirjalike allikate vähesuse tõttu. Sel ajal kasvatati kloostriaedades enamasti ravim- ja ilutaimi ning tegeleti kultuurtaimede introduktsiooniga. On teada, et 13. sajandil kuulus dominiiklastele ladinakeelne meditsiinilis-botaaniline käsikiri "Herbarius-Codex", mis sisaldas taimede kirjeldusi ning juhatusi ravimtaimede kasutamiseks

Eesti taimestik

docx

Pärandkoosluste eksamiks

tarna, kollase tarna, kastekaera jussheina, hallika tarna pika tarna, jussheina karusambla, tedremarana luhtkastevarre kooslused. Praegusest levikust on andmed ebatäielikud: madalasaagikate ja vähese söödaväärtusega heina tõttu on need jäetud kasutusest ammu välja ning enamasti asendunud soostunud võsastike ja metsadega. Allikalised soostunud rohumaad ja allikasood Toituvad survelisest põhjaveest, mis allikatena maapinnale jõuab. Väga piiratud levikuga. Taimestik sarnaneb liigirikastele soostunud ja madalsookooslustele. Sagedamad taimekooslused on villpea niitja tarna, raudtarna, ümartarna ning pruuni sepsika skorpionsambla kooslus Eestis piiratud levikuga allikalistel aladel, ent niigi piiratud levikut on vähendanud kuivendamine. Tüübiline näide on Viidumäe allikasoo. Madalsoorohumaad Turbakihi paksus rohkem kui 30 cm. Tekkinud enamasti soometsadest karjatamise ja niitmise tagajärjel. Liigniisked, põuastel suvedel võivad

Pärandkooslused

docx

Pärandkoosluste eksam

kattumine elustikuga, ka koosluse hävimise tagajärjel vabanenud koha koosluse taastumine)  Sekundaarne suktsessioon - koosluse taastumine (nt peale raiet) samas alles olevate diaspooride kaudu.  Koosluste suktsessiooni lõppjärguks on koosluste ökoloogiline tasakaal ehk kliimaks. PKÜ - Pärandkoosluste Kaitse Ühing (PKÜ) on mittetulunduslik valitsusväline ühing, mis on asutatud 27. märtsil 1997. a. eesmärgiga tagada Eesti pärandkoosluste püsimine. ELF - Eestimaa Looduse Fondi (ELF) eesmärgiks on kogu Eesti looduse ja mitmekesisuse hoidmine. ELF on asutatud 1991. aastal 40 looduskaitsja ja loodusteadlase poolt. 1999. aastast on ELF sihtasutus. ELF on valitsusväline, nii poliitiliselt kui majanduslikult sõltumatu keskkonnakaitse organisatsioon. ELFi algatusel ja toel on loodud rahvusparke, looduskaitsealasid ja viidud läbi ulatuslikke inventuure Eesti loodusväärtuste kaardistamiseks.

Pärandkooslused

docx

Eesti biotoobid

Elustiku eripärad, näiteid liikidest: kollane võhumõõk, valgeselg kirjurähn, laanesõnajalg. Samblasoomets – siirdesoo ja raba. Rohusoometsad- lodu -Viljakad, märjad, õhukesed madalsoo v lammi mds mullad. Sanglepik. Alusmets ja taimestik liigirikas. Tarnad, kastikud. Pajud, näsiniin, lodjapuu jm. ja madalsoo kkt.- üleujutused pikemaajalised, turvas tüsedam. Põhjavesi väheliikuv. Sookaasik, kuusik. Vähe tootlikud puidud. Väikese täiusega. Hõre alusmets – pajud, mdl kask. Taimestik tarnad, soopihl. Madalsoomullad viljakad, aga selle kasutamist takistab liigniiskus ja mulla puudulik aeratsioon. Rabastuv : Lääne ja Kagu-Eesti. Üldised tingimused: happeline muld, toitainete vaene, veerežiim kõrge. Puu- ja põõsarinne: üksikud sookased, kidurad männid, alusmets puudub. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: sookail, tupp-villpea, kanarbik, sinikas, jõhvikas, teder, kassikakk, kägu, osjad. Sinika- Raba-sinika

Eesti biotoobid

doc

Pärandkooslused eksam

kultuurrohumaad. 6. Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad. 7. Puisniidud Puude ja põõsastega heinamaa ehk regulaarselt niidetava rohustuga hõre puistu. Puisniidud kujunesid inimese elupaikade ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks heinamaadeks Eestis. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniitude kaitsega tegeleb Eestis näiteks Pärandkoosluste Kaitse Ühing. Eesti kaitsealuste puisniitude hulgas on Laelatu puisniit, Nedrema puisniit, Tagamõisa puisniit, Vahenurme puisniit, Koiva puisniit, Allika puisniit jt.

Bioloogia

Rohkem sarnaseid