Eesti elustik ja loodus kordamisküsimused (0)

Tiina Elvisto Eesti elustik & elukooslused
2011/2012 õppeaasta Tallinna Tehnikakõrgkool
KORDAMISKÜSIMUSED
1. Kuidas eristada metsa, niitu, puisniitu ja sood ?
Mets on ökosüsteem, mille peamise rinde dominandid on puud. Puistu liituvus > 0.3.
Puisniidud on regulaarselt niidetava rohustuga hõredad looduslikud puistud . Väljanägemiselt ja ökoloogilistelt tingimustelt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest.
Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed .
Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga. See on üleminekuastmeks niidu ja metsa vahel.
Soo on veerohke ala, kus suur osa taimejäänustest jääb lagunemata ja ladestub turbana .
2. Milline on metsa mõju meie elukeskkonnale?
Mets reguleerib ja mõjutab:

• õhkkonna gaasilist koostist
  
• sademete jaotust ja hulka
  
• pinnavee äravoolu
  
• aurumist
  
• maa-ala veerežiimi
  
• kliimat
  

3. Levinumad metsapuud ja metsarikkamad alad Eestis.
Põhilised metsapuud on mänd, kuusk ja kask . Suuremad metsamassiivid asuvad Kirde-Eestis ja Edela-Eestis.
Kõige metsarikkam piirkond on Hiiumaa (64%)

Loo-, nõmme-, palu-, laane- ja salumetsad . Nende kasvukoht, levik ja iseloomulikud taimeliigid (puud, põõsad, puhmad ja rohttaimed). Metsaloomastik.
kasvukoht isel. taimeliigid
Loomets
õhukestel lubjarikastel muldadel, pael; niiskusaste kõikuv, vahel liigniiske, vahel kuiv; viljakad
mänd või kuusk, leesikas, kassikäpp, nõmm-liivatee, lubikas, angerpist, longus helmikas; lubikas, vesihaljas tarn
Salumets
veega hästi varustatud, viljakatel muldadel
liigirikas ; laialehised puuliigid *, ka kuused, sinilill, kopsurohi, seljarohi, naat , ülased, suured sõnajalad, angervaks
Palumets
parajalt kuiv, valgusrikas, suhteliselt toitainetevaene
mänd, ka kask ja kuusk, alustaimestik liigivaene: pohl , mustikas , kõrrelisi, tihe samblarinne
Laanemets
niiskus- ja toitetingimused keskmised
kuusk, ka kask, haab, mänd, alustaimestus jänesekapsas, laanelill , kattekold, ülased
Nõmmemets
kuiv, toitainetevaene liivmuld
mänd, kanarbik, kukemari , põdrasamblik*
Eesti metsades on suur loomade arvukus. Suurim kiskja on pruun karu ( Ursus arctos) rohkem kui 600 isendiga ja taimetoidulistest põder (Alces alces), rohkem kui 9000 isendit. Lisaks ilves ( Lynx lynx), rohkem 1000 isendit, ning hunt (Canis lupus ), rohkem kui 200 isendit. Kõik nad koos loovad head ökoloogilised
tingimused meie metsades. Taimetoidulistest loomadest esineb Eestis ka 100 000 isendiga metskits (Capreolus capreolus) ning väikesearvuline punahirv (200 isendit) (Cervus elaphus).
Väiksemaid loomi esindavad rebased (Vulpes vulpes), metssead (Sus scrofa), nugised ( Martes martes), pruun jänes (Lepus europaeus), valge jänes (Lepus timidus) ning ohustatud liikidest euroopa naarits ( Mustela lutreola), lendorav (Pteromys volans), ning mõned unilaste liigid. Reintrodutseeritud liikidest kobras (Castor fiber ), punahirv (Eesti on punahirvede levila põhjapoolne piir) ja euroopa naarits.
Erandlikud loomaliigid on: kährikkoer (Nyctereutes procyonoides), ja ameerika naarits (Mustela vison), kes on välja tõrjunud euroopa naaritsa.

Niitude tüübid kasvutingimuste ja inimmõju alusel. Inimtegevuse mõju niitudele.
Inimmõju alusel võib niidud jaotada:

• pool-looduslikeks
  
• kultuurniitudeks.
  

Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma:

• aru-,
  
• lammi -,
  
• ranniku- ja
  
• soostunud niidud.
  Niidud püsivad vaid seal, kus toimub pidev niitmine või karjatamine. Kui see aga lõpetada, siis niidud võsastuvad ja kujunevad ajapikku metsadeks.
  

Väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide asendumise teistega

Pool-looduslikud e pärandkooslused.
põlised inimtekkelised kooslused , eelkõige puisniidud, loopealsed, luhaheinamaad, rannaniidud, aga ka teised karja- ja heinamaad, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja karjatamisega.

Loo-, lammi-, ranniku- ja puisniidud. Nende kasvukoht, levik ja iseloomulikud taimeliigid (rohttaimed). Niitude loomastik .
Lamminiidud
jõgede üleujutatavatel aladel, luhad , laialdasemalt Kesk- ja Lõuna-Eesti jõgedel, halb vee- ja õhurez iim, viljakas
sõltuvalt asukohast väga varieeruv , eristatakse suurtarna-, suurkõrreliste-, liigivaeseid ja liigirikkaid kuivi lamme
Rannaniidud
mitmesugune kasvu-alus: liiv, klibu , adruvallid; iseloomulik soolsus
Soolalembesed taimed ehk halofüüdid on näiteks soolarohi, rand - teeleht , rand-soodahein
Pärisrannarohumaad:
tuderluga, rannikas, rand-õisluht, valge kastehein, alsid, rand-aster, nadaheinad, orashein , roog - aruhein
Soostunud rannarohumaad :
tarnad , soonerohud, alsid, sinihelmikas
Rannaroostikud :
kare kaisel, pilliroog , randaster , kõrkjad
Looniidud
kujunenud loopealsetel, lubjarikkal pinnasel , õhuke mullakiht, kõikuv veerez iim, enamasti Lääne- ja Saaremaal
Liigirikas taimestik ; kadakad , ka sarapuu, angerpist, mägiristik, lamba-aruhein, vesihaljas tarn, lubikas
Puisniidud - Eestis on puisniidud rohkem levinud Lääne-Eestis ja saartel, traditsiooniliselt hõredama asustusega lubjarikastel aladel. Puisniidul kasvavad koos metsa- ja niidutaimed . Eesti liigirikastel, karbonaatsete mullaga puisniitudel kasvab tihti üle 50 soontaime liigi ruutmeetril, seejuures kuuel Lääne-Eesti puisniidul on kirjeldatud enam kui 60 liiki ruutmeetril.
Niitude loomastik: Imetajatest elavad niidul eelkõige väiksemad loomad: mutid , uruhiired, karihiired. Mutid ja karihiired on loomtoidulised, kes toituvad putukatest ja teistest selgrootutest loomadest, uruhiired on taimtoidulised . Niidutaimedest toitub ka halljänes. Õhtuhämaruses tulevad niidule rohtu sööma ka suuremad imetajad : metskitsed ja põdrad. Linde elab niitudel üsna vähe, sest seal pole neile piisavalt varju vaenlaste eest. Niisketel luhaniitudel tegutseb suurkoovitaja, kuivematel aruniitudel pesitsevad rukkirääk, põldlõoke, kiivitaja , nurmkana. niitudel toitumas käivad sageli valged toonekured ja mõned röövlinnud (nt hiireviu, lõopistrik, tuuletallaja), kes jahivad hiiri ja väiksemaid linde. Putukad.
Niidul elab palju putukaid. Mida liigirikkam on niidutaimestik, seda rohkem on ka putkaliike. Paljud putukad toituvad taimedest . Õiesikk, karuspõrnikas, kuldpõrnikas jt söövad taimede õisi, õienektarist toituvad liblikad (nt. koerliblikas, päeva-paabusilm, lapsuliblikas jt), samuti mesilased ja kimalased . Nektarist toituvad putukad on kasulikud ka taimedele, sest nad tolmeldavad taimi. Samas toovad õisi tolmeldavate liblikate röövikud taimedele kahju, süües nende lehti.
Niidul elab ka palju röövtoidulisi putukaid, kes söövad omakorda tsaimtoidulisi putukaid ja nende vastseid . Röövtoidulised on näiteks herilased, kiilid , lepatriinud, jooksikud , ritsikad jt.
8. Soode teke ja tüübid (madal-, siirde- ja kõrgsoo e raba ). Soodele iseloomulikud taimed ja loomad.
tekivad: Järve kinnikasvamisel
u. 1/3 Eesti soodest

• Põhjast
  
• Pealt
  
• Põhjast ja pealt üheaegselt
  

Maismaa soostumine

• u. 2/3 Eesti soodest
  
• Kestev veerohkus
  Madalsoo
  
• 57%
  
• Madalamatel aladel
  
• Toitub mineraaliderikkast veest
  

Isel. Taimestik: Taimkate : muda-, pudel , ümar- ja niitjas tarn, soopihl , ubaleht. Eutroofsed turbasamblad , sirbikud hallikas, harilik, hirss-, pudel- ja niitjas tarn; sookastik, ahtlalehine villpea. Samblarindes sirbikud, säbarik. Põõsastest madal kask, pajud . Puudest sookask
Raba e. kõrgsoo
31%
Ümbruskonnast kõrgem ala
Toitub mineraalidevaesest veest (sademed)
Kujuneb turba kuhjumisel
Puurinne: mänd, sookask
Põõsarinne: vaevakask , pajud
Puhmarinne : sookail, sinikas , kanarbik, kukemari, jõhvikas, küüvits, hanevits, pohl, mustikas, rabamurakas , harilik jõhvikas, väike jõhvikas
Rohurinne : Tupp -villpea, alpi jänesvill, raba jänesvill, valge nokkhein, rabakas , mudatarn, pudeltarn , ümaralehine huulhein , ahtalehine huulhein
Sambla - samlikurinne: punane, pruun, lillakas, harilik turbasammal jt, raba-karusammal, soovildik , harilik palusammal ; põdrasamblikud, porosamblikud
Siirdesoo
12%
Üleminekukooslus madalsoolt rabale
Vesi suhteliselt min. ainete vaene
Mätaste vahel, mätaste vahel madalsoolik
Taimkate: Rohurinne hõredam. Pudel-, niitjas ja mudatarn, alpi jänesvill, soopihl, jõhvikas. Samblarindes turbasamblad, soovildik. Põõsastest pajud. Puudest sookask. Mättavahedes madalsootaimed, mätastel rabataimed. Turbasamblaid. Põõsastest paakspuu , vaevakask. Puudest mänd, sookask, kohati kidur kuusk.
MADAL- JA SIIRDESOOD
Putukad
Üle 1500 liigi, kõige liigirikkam rühm mardikalised
Põõsarindes ja samblarindes domineerivad mardikalised, rohurindes tirdilised ja kahetiivalised .
Mardikalistest on arvukamad avamaalised liigid

• Suvel hulgaliselt kärbselisi: viljakärblane, päriskärblane, rohekärblane ja 11 liiki parme.
  
• Septembris palju sääski: karksääsk, sääriksääsk.
  
• Ülekaalus niiskuslembesed taim- ja putuktoidulised liigid.
  
• Ämblikud
  
  • Tegutsevad põhiliselt sambla pinnal ja pinnakihtides, enamus väikesed
    
  • Hiidämblik – samblarinde suurim ämblik, huntämblikud, madalsoodes taimedel ilma võrguta saaki varitsev hüpikämblik, siirdesoometsades kangurlane, luhasoodes domineerivad krabiämblik ja sireämblik. Ristämblik – koob puude ja põõsaste vahele püünisvõrke.
    
• Kahepaiksed
  

Kõikjal soodes rohukonn , sageli rabakonn, Peipsi ääres rohe-kärnkonn. Väikestes sooveekogudes esineb tähnik-vesilikku
Roomajad
Kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse
Linnud
Haudelindudest: soorkurg, kurvitsalised, roolinnud. Esineb teder , rukkirääk, metskiur , põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg -tilder, mustsaba-vigle. Kõige tihedam asustus juunis. Madalsoode keskosad jäävad linnutühjaks augusti lõpuks ja nii järgmise kevadeni. Oktoobris , novembris toimub hanede ja luikede läbiränne. Talvel liiguvad sooservade põõsastikes tedred ja leevikesi, tihaseid
Imetajad
Suurimetajad tulevad soodesse aasta-ajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult
Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga , valgejänes jt.Pisinärilistest: uruhiir .
8. Mille järgi eristatakse siseveekogusid (jõgesid järvedest)?
Vee liikumise alusel eristatakse seisu- ja vooluveekogusid .
9.Jõe osad.
Ülemjooks
suur lang
kiire vool
toimub uuristav tegevus ( erosioon )
settimist ei toimu
Keskjooks
vool rahulikum
uuristav tegevus nõrk
eelkõige uhtainete transportiv tegevus
Alamjooks
vesi voolab aeglaselt
vooluga kohalekantud uhtained settivad, moodustades alluviaaltasandikke (jõesette kuhjed) ja delta
11. Eesti vesikondade jõgede üldiseloomustus ja suurimad jõed.
eesti jõed on väikesed
Meil on kaks veetaseme tõusu ja kaks langust.
Eesti jõed on lühikesed, väikese valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed. Jõestik on tihe.
Üle 100 km pikkusi jõgesid on 10.
Pikim on Võhandu jõgi – 162 km,
siis Pärnu jõgi – 144 km.
Järgnevad Põltsamaa, Pedja , Kasari , Keila ja Jägala jõgi.

Jõgedele iseloomulikud taimed ja loomad.
Kaldaid palistavad pajustikud ja lepikud. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui . Kaldaribast kaugemal esinevad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas.
Jõgede ja ojade vees võib rohkesti leida penikeele liike, nt ujuv penikeel ja hein-penikeel, mis on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni-kardheina jt., kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikad).
Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhja-loomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud veeorganismid, nt ainuraksed , vähid, putukavastsed, kaanid, teod jm.); tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus .
Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad. Kaladest nt. karpkala.
Üliharuldane "Punase raamatu" liik ebapärlikarp on säilinud vaid ühes-kahes puhta mineraalainetevaese veega jões. Aeglase vooluga jõgesid asustavad harva harilik keraskarp ja tanukarp. Narva jões ja Emajões, Elva ja Pärnu jõe alamjooksul esineb rändkarp. Jõevähk, vesihark ja perekonna vesivaksik liigid.
Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (nt haug , võldas, lepamaim ja trulling . Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes (alla 13°'C) siiski harvemad kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad.
Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm . Veetemperatuuril kuni 13° C.
Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13°- 17°C.
Soojaveelised liigid. Teib , säinas, hink , tippviidikas, roosärg, koger , vingerjas ning kiisk . Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15° - 16°C.
1) Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg, tippviidikas, teib, harjus ning erandlikult ka latikas , säinas, rünt, koger ja kiisk.
2) Liigid, kes eelistavad keskmisi jõgesid, kuid võivad elada ka väiksemates jõgedes-ojades: särg, turb, viidikas, võldas, tõenäoliselt ka ojasilm.
3) Liigid, kes elutsevad nii suurtes kui väikestes vooluveekogudes ja kelle levikut vooluhulk ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven ja jõeforell. Kõik peale jõeforelli võivad elutseda ka jõgedes ja ojades, mis kuivadel suvedel lompideks kuivavad. Kiirevooluliste jõgede kaladel on kere ristlõikes tihti ümaram kui väheliikuvate vete elanikel (nt kui võrrelda forelli ja särge).
Rohukonn eelistab elada vee ääres. Veekonn ja järvekonn elavad aga ka suurtes, sügavates ning kiirevoolulistes jõgedes. Harilik kärnkonn ning rohekärnkonn viibivad aga enamuse oma elust maismaal.
Jõgede linnustik on liigirikas, iseloomulikud liigid on vihitaja, jäälind ning talviti vesipapp. Kasari delta linnurikkas lageluhas pesitseb 155-300 paari linde ühel ruutkilomeetril, kusjuures kurvitsaliste (tutkas, tikutaja ja kiivitaja) osakaal võib värvuliste ( sookiur , kõrkja- roolind , põldlõoke) kõrval kohati tõusta kuni pooleni linnustikust.
Imetajad : saarmas , ondatra , kobras.

Veevahetus järvedes.
aeglane veevahetus: vesi uueneb kord mitme aasta jooksul.
kiire veevahetus: vesi uueneb aastas kümneid kordi.

Järvetüübid toitelisuse alusel ja nende üldiseloomustus.
Oligotroofne (vähetoiteline)
Toitelisus: Vee mineraal -, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus väga väike
Läbipaistvus: enamasti vesi sügavalt läbipaistev
Reaktsioon : neutraalne või nõrgalt aluseline
Leidub: Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna , Piigandi, Hino , Nohipalu Valgjärv jt.).
Iseloomulikud liigid: järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt.
Osatähtsus: 8% uuritud Eesti järvedest.
Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks.
Semidüstroofne (poolhuumustoiteline)
Toitelisus: Mineraalainetevaesed keskmise huumus -ainete sisaldusega
Liivaste või osalt rabastunud kallastega
Leidub: Kurtna Valgejärv, Tänavjärv
Iseloomulikud liigid: Lisaks eelmise kasvukohatüübi taimedele esineb männas-vesikuuske.
Osatähtsus: 5,8% Eesti järvedest
Düstroofne (huumustoiteline)
Toitelisus: väga huumusaineterikkad, kuid mineraal- ja biogeensed ained puuduvad
Vee värvus: punakaspruun kuni pruunikaspunane
Reaktsioon: happeline
Leidub: rabades ( samasse tüüpi kuuluvad rabalaukad)
Iseloomulikud liigid: soontaimed puuduvad või esineb hõredalt vesikuppe ja vesiroose, kaelus-penikeelt jt.
Osatähtsus: 9% uuritud järvedest
Düseutroofne (segatoiteline)
Toitelisus: Biogeenseid - ja orgaanilisi aineid rohkesti, ent mineraalainete sisaldus varieeruv
Vee värvus: kollakas või rohekas
Küllaltki tiheda taimestikuga. Enamasti soojärved või mudase põhjaga soostuvad järved
Leidub: Valdavalt Madal-Eestis
Iseloomulikud liigid: ujuv ja pikk penikeel, kollane vesikupp , väike vesiroos , vesikarikas, konnakilbukas jt
Osatähtsus: uuritud Eesti järvedest 36,6%.
Eutroofne (rohketoiteline)
Toitelisus: rohkesti mineraal- ja orgaanilisi aineid, teiste hulgas kaltsiumisooli
Kujunenud oligotroofsetest järvedest biogeensete ühendite akumuleerumise tagajärjel.
Leidub: peamiselt Kõrg-Eestis
Iseloomulikud liigid: Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt.
Osatähtsus: 36,4% uuritud järvedest
Halotroofne (soolatoiteline)
Madal, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olev rannalõugas ( laguun ).
Toitelisus: vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate
Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid.
Leidub: Mullutu ja Oesaare laht
Iseloomulikud liigid: kare kaisel, kamm -penikeel, pilliroog.
Osatähtsus: 1,4%

Järvede taimestik: kaldaveetaimed , ujulehtedega taimed, veesisesed taimed, ja nende rühmade iseloomulikud liigid; taimplankton.
Kaldaveetaimed
Kasvukoht: võivad kasvada pidevalt poolest saadik vees
Omadused: Nendel on pehmesse kaldamudasse kinnitumiseks hästiharunenud juured või juuretaolised risoomid ning tuulele vastupidavad painduvad varred.
Liigid: Kaldavee-taimedest on kõige ulatuslikumalt levinud pilliroog, järvkaisel, hundinui, kõõlusleht. Üleujutavatel aladel domineerivad tarnad jne.
Ujulehtedega taimed
Kasvukoht: kaldast kaugemal, kus mõjutavad tuul ja lainetus taimi rohkem.
Omadused. Ujulehed liibuvad vastu veepinda, neil ulatuvad veest välja vaid lehed ja õied. Lehed on suured ja ümarad ning vahakihiga kaetud. See takistab märgumist ja nad püsivad hästi veepinnal . Samuti aitab lehti veepinnal hoida lehtede ja varte õhuruumides olev õhk. Ujulehtedel on õhulõhed lehe ülapoolel. Õhulõhede kaudu toimub gaasivahetus.
Liigid: Nende seas on taimi, kes kinnituvad juurtega veekogu põhja (vesiroos, vesikupp, ujuv penikeel) ning taimi, kes ujuvad veepinnal vabalt (lemmel).
Veesisesed taimed
Kasvukoht: sügavamas vees, kus on veel piisavalt valgust.
Omadused ja liigid: nad on üleni vee all ( vesikatk , vesikuusk) või sirutavad õied veepinnale (särjesilm). Veesisesed lehed on kas hästi lõhestunud, peened ja kaharad (nagu tillilehed) või pikad ja kitsad . Seetõttu vee lainetus neid ei lõhu. Veekogu põhja kinnitumiseks on veetaimedel tugev ja hästi harunenud juurestik.
veesisene taimestik moodustab kõige suurema pindala järvetaimestikust. Laialt on levinud tähkjas vesikuusk, kaelus-penikeel, vähemal määral läik-penikeel ja mitmesugused mänd-vetikalised.
Taimplankton
Väga liigirikas on vetikatefloora: leidub soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise ja alpiinse päritoluga liike. Üsna tugevasti esinevad sini-ja ränivetikate õitsemised, eriti silmapaistev on suure biomassiga Gloeotrichia echinulata õitsemine.

Järvedele iseloomulik loomastik.
ainuraksed: viburloom, ripsloom. Käsnadest on järvekäsn ja tavaline jõekäsn Eestis üsna tavalised, mülleri jõekäsna on leitud Rõuge järvedest. Paelussid . zooplankton , pisikaan, hobukaan , apteegikaan, mateltigu, harilik keeristigu, kiil -labatigu, rändkarp, suur järvekarp, kiiljas jõekarp, vesikirbulised , aerjalalised, kirpvähk, jõevähk, vesiämblik, hooghännaline, vesikiil, hiigelkiil, sõudur, vesitriinu, tõmmuujur,
peipsi tint, rääbis, ahven, haug, latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig , vähem leidub koha, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre , nurgu, viidikat, tõugjat, harjust. Juhuslikult on püükides ka ojasilmu, lepamaimu, vingerjat, trullingut jt., naerukajakat, sinikael -parte, tuttpütte, kõrkja-roolinde. Esinevad ka lauk, rookana , tait, jõgitiir, punapea- vart , kalakajakas. Haruldastest lindudest rääkspart, väikehüüp, hüüp. kobras, ondatra ja saarmas, kes satuvad sageli ka seisuveekogudesse. Järve ääres elab ka mügri, kes toitub peamiselt veetaimedest. Õhtuhämaruses võib vee kohal lendlemas näha putukajahil nahkhiiri.

Läänemeri: soolsus, veebilanss, keskkonnaprobleemid. Läänemere osad.
soolsus: Jõgede magevee ja soolase ookeanivee segunemisel on tekkinud riimvesi (soolsus 8-10 promilli )
Madala soolsuse põhjused on:
- jõed toovad palju magedat vett
- veevahetus ookeaniga on aeglane
- sademete hulk ületab aurumise
Veebilanss: Läänemere veevarusid täiendavad kolm allikat: jõed, sademed, vee sissevool Põhjamerest
Vesi jääb vähemaks kahel viisil: aurumine ja väljavool Põhjamerre
Täielik veevahetus toimub umbes 30 aastaga
Keskkonnaprobleemid: Väikese veemassi ja aeglase veevahetuse tõttu on Läänemeri kergesti reostatav veekogu
Fosfori- ja lämmastikuühendite tõttu tekib vetikate vohamine ja hapnikupuudus mere põhjakihtides
Merd saastavad ka raskmetallid ja nafta
Läänemere osad: soome laht, põhja laht, liivi laht

Läänemere põhjataimestik (s.h kolm vetikate vööndit) ja põhjaloomastik.
läänemere põhjataimestik: rohevetikad; sinivetikad , pruun – ja punavetikad .
põhjaloomastik: Okasnahksed . Läänemeres kaks liiki: tavaline meritäht, valkjaspunane madutaht. Merituped, harilik keeritigu, rändtigu, lamekeermene vesitigu, vesiking, punntigu, balti lamekarp, liiva uurikkarp, söödav rannakarp , läänemere südakarp, läänemere krevett , põhjamere garneel , hiina villkäpp-krabi, kootvähk, kirpvähk, põlvikvähk, roheline ja balti lehtsarv, merikilk , vesikakand, meririst , meriseen, meritikker, aerjalalised, keriloom,

Läänemere rannikul kasvavad taimed.
Sinerõigas
Liiv-vareskaer
Merikapsas
Merihumur
Merihein

Läänemeres elavad kalad ja imetajad ning Läänemerega seotud linnud.
kalad: räim, kilu, lest , põhjakala, merihärg, tuulehaug, makrell , nigli, meripühvel, siirdekalad : meriforell, angerjas , lõhe
linnud: hahk , kivirullija, alk, Partlased: ristpart, rohukoskel, merivart, tõmmuvaeras.
Tüllaste sugukond : merisk e. meriharakas, liivatüll, meritüll, punajalg-tilder, alpi risla ja naaskelnokk.
Kajaklased: merikajakas, hõbekajakas, tõmmukajakas.
Tiirlased: tutt- tiir , väike tiir, röövtiir, randtiir .
Västriklased: randkiur.
Kõige liigirikkamalt on Läänemeres esindatud partlased: tuttpart, punapea- part , sinikael-part, rägapart, piilpart, luitsnokk-part, jääkoskel, hallhani , sarvikpütt, tuttpütt. Arvukalt pesitsevad Läänemere ida- ja põhjaosas siseveekogudele iseloomulikud kajakaliigid: naerukajakas , väike- kajakas . Tüllastest: väiketüll, tutkas, vihitaja, veetallaja. Ruiklastest: rooruik (rookana), tait (tiigikana), lauk ( vesikana ). Haigurlastest: hüüp.
Valgepõsk-lagle.
imetajad: randhüljes, viigerhüljes, hallhüljes, pringel

Põllumajandus: kultuurtaimed Eestis, monokultuuridega seotud probleemid, umbrohud, kahjurid , parasiidid , taimehaigused; mahepõllundus.
kultuurtaimed eestis
Alles 20. sajandil on Eestis kasvatatud põldheina. Heinapõllud hõlmavad praegu väga suure osa Eesti põllumaast. Heintaimedest on tähtsamad harilik timut ja kerahein , alusheinana aasnurmikas. Märjematel maadel päideroog ja aas- rebasesaba . Sööda valgurikkuse suurendamiseks kasvatatakse liblikõielisi heintaimi punast ristikut, kuivadel paepealsetel muldadel lutserne, alusheinana karjatatavatel aladel valget ristikut. Uus liblikõieline heintaimeliik Eestis on kitsehernes (Galeega). Söödaks kasvatatakse segavilja (oder+ kaer + hernes ), nii haljasmassiks kui ka teradeks.
Vanad kultuurtaimed Eestis on hernes ja põlduba. Aeduba ehk türgi uba pärineb Ameerikast ja on Eestis eelkõige 20. sajandi kultuurtaim.
Juurviljadest on põliseim Eestis naeris. Alles viimastel sajanditel on kaalikas tema kõrvale tõrjunud. Kapsast ja porgandit kasvatati varasemal ajal vähe. Kuigi kartul toodi Euroopasse 16. sajandi algul, hakkas ta Eestis laialdasemalt levima alles 19. sajandi keskpaiku. Ameerikast pärit tomat ja Lõuna-Aasias kodune kurk hakkasid eestlaste köögiviljaaedades levima alles 20. sajandi algul. Vürtsi- ja maitsetaimed esinesid vanasti eelkõige mõisaaedades, eestlased on neid vähe kasvatatud (eelkõige aedtill ).
Puuvilju ja marju hakati Eestis kasvatama keskajal. Esialgu olid nad eelkõige kloostri- ja mõisaaedade haruldused. Maarahvas korjas metsamarju (sealhulgas sõstraid) ja metsõunu. Talude juures oli üksikuid poolmetsikuid õunapuid, Lääne-Eestis ka kreeke-ploome ja pirne, Kagu-Eestis kirsse. Laiemalt hakkasid taluaiad levima alates 19. sajandi lõpust, mil levisid laiemalt ka karusmarjad (=tikrid), aedmaasikad (uus hübriidne Ameerikast pärit vanematega liik, enne teda kasvatati kõrget maasikat) ning kodumaiste metsataimede sõstarde ja vaarikade sissetoodud sorte . Alles 20 sajandi teisest poolest kasvatatakse laiemalt arooniat, ebaküdooniat, astelpaju ja aktiniidiat, samuti viltkirssi, haraline ploomipuud (alõtša, müraploom) ja pihlaka sorte.
Paljud kultuurtaimed tunnevad end Eesti kliimas koduselt. Nende seemned valmivad hästi ja taimed on sobilikes kooslustes konkurentsivõimelised looduslike liikidega. Linnud kannavad seemneid metsa ja niitudele, inimene poetab teede äärde ja prahipaikadesse. Sageli võib teede servadel kasvamas näha teravilju, teede ääres metsikuid aedõunapuid ja pirne, metsas karusmarju. Kuid metsast võib juba leida ka uusi kultuurtaimi arooniat ja haralist ploomipuud.
Monikultuuride probleemid
Masinatega on kõige lihtsam kasvatada ühel põllul ühte vilja. Ökoloogiliselt on aga selline taimekooslus väga ebakindel, kuna on ideaalsed tingimused parasiitide , haiguste ja umbrohtude levikuks. Puuduvad barjäärid. Põldudel on taimedel loodud väga head toitumise tingimused - lopsakas kasv - haigustele vastuvõtlikkus suureneb (ka paks inimene on haigustele vastuvõtlikum). Monokultuuride bioproduktsioon on väiksem kui segakultuuridel - üks liik kasutab piiratult ressursse (valgus, niiskus, toitained). Majanduslikult õigustab seda aga soovitava produktsiooniosa suurim ja odavaim kättesaamine. (inimene on huvitatud viljateradest, mitte põhust, erinevate teraviljade seemnete sorteerimine on väga raske, kui mitte võimatu, eri liikide kasvuaeg on erinev, valmimiseks kulub erinev aeg).
umbrohud
Kultuurtaimed on sageli väikese konkurentsivõimega. Sageli nad küll suudavad kooslustes kasvada, kuid inimese loodetud saak jääb väga kesiseks. Et saak oleks suurem, inimene harib maad, kõrvaldab sealt looduslikud liigid, hävitab olemasolevad kooslused.
Taimkatteta alale ilmuvad looduslikult mitmesugused generalistid. Paljud sellised on evolutsioneerunud koos põlluharimise arenguga ja kujunenud umbrohtudeks. Umbrohud on enamasti kultuurtaimedega sarnaste elunõuetega. Paljud neist pärinevad meie kohalikust loodusest, olles sageli olnud ebastabiilsete kasvukohtade hea taastumisvõimega taimed (mererannikud, jõgede kaldad , - orashein, põld-piimohakas, vesihein ; metsloomarajad - kõrvikud; metsad - naat). Teised on saabunud meile koos kultuurtaimedega - rukkilill , põldsinep, põldrõigas, tõlkjas (rakvere raibe).
Põllumajanduse arengu käigus on jätkunud kunagiste liikide umbrohueelduste kohastumine põlluharimisvõtetega. Nii näiteks tärkavad umbrohu seemned alles peale parimat külviaega (maltsad) või seemned sarnanevad puhastustehniliste võtete jaoks mingite kultuurtaimede omadega ( rukkiluste , lina-kirburohi, äiakas). Seemnete hulk on umbrohtudel väga suur ja idanemine ebaühtlane, võides püsida aastakümneid (mulla umbrohuseemnevaru). Ka praegusaegsete herbitsiidide kasutamine on osutunud mõnedele umbrohtudele levikut soodustavaks - nii levivad herbitsiididega mürgitatud raudteedel suhteliselt mürgikindlad kanada õnnehein ja pihkane ristirohi, seal valmiv tohutu seemnehulk leiab kiiresti tee ka ümbruskonna põldudele ja aedadesse. Kanada õnnehein on osutunud suurtes marjaaedades väga ebameeldivaks umbrohuks.
Vastavalt mullastiku omadustele kasvavad põldudel erinevad umbrohud - nii on lubjarikastel aladel väga tavaline põldsinep, Kagu-Eesti happelistel muldadel domineerib tema asemel põldrõigas. Vähem on kliimast sõltuva levikuga umbrohtusid - vaid saarte ja lääneranniku põldudel esineb põld-varsapõlv. Vastavalt kultuurtaimede arengule on igal viljal eelisarengus teatavad umbrohud - rukkis rukkilill ja rukkiluste, nisus äiakas (nisulill), odras põldsinep, põldrõigas ja tuulekaer ning linas linatuder ja lina-kirburohi.
Vastavalt mullaharimis - ning umbrohutõrje võtetele on muutunud põldudel domineerivad umbrohud - mõned on viimastel aastakümnetel peaaegu kadunud (rukkiluste, äiakas), teised aga on levinud eriti ohtralt (hanemaltsad). Uusi meie põldude umbrohtusid on kujunenud ka tulnuktaimede hulgast (võõrkakar, rebasheinad, kukehirss).
kahjurid, parasiidid
Kultuurtaimi söövad nagu looduslikke liikegi mitmesugused bakterid , seened, nematoodid , putukad, lestad ja ka imetajad, nende elu häirib viiruste tegevus. Loomariiki kuuluvaid laia toiduvalikuga suuremaid kultuurtaimede sööjaid nimetab inimene kahjuriteks, kitsalt spetsialiseerunud väiksemaid liike parasiitideks, seeni mikroorganisme ja viiruseid ka taimehaigusteks.
Kui suuremad loomad (imetajad, osad putukad) on küllalt vähevalivad toidu suhtes, siis väiksemad organismid on sageli vägagi spetsialiseerunud. Närilised võivad süüa peaaegu kõiki kultuurtaimi (hiirlased - juttselg - ja pisihiir eelistavad teri, hamsterlased - uruhiired ja mügri lepivad mahlakamate taimede osadega - risoomid, juured, koor ja lehed). Putukad ja taimehaigused on aga sageli teatava toiduspetsiifikaga - sageli söövad nad ühe või mõne süstemaatilise rühma - kas seltsi, sugukonna, perekonna või alamperekonna taimi, harva esineb liigispetsiifilisi kahjulikke liike. Nii toituvad kapsaliblika röövikud enamusel ristõielistel, tungaltera esineb enamusel kõrrelistel, tubakamosaiigi viirus paljudel maavitsalistel. Kartulimardikas seevastu kahjustab vaid kartulipõlde ega puutu teisi maavitsa liike, karusmarja -jahukaste osasid karusmarja liike (ja neist pärinevaid sorte) ja samasse perekonda kuuluvat musta sõstart. Sageli toimub kahjuritel tsükliline peremehe vahetumine . Nii elab kõrrerooste ka kukerpuul, sõstra kublatäi aga suvel rohttaimedel. Harva võib toiduspetsiifiline putukas süüa ka süstemaatiliselt kaugeid liike, mis on aga sarnaste keemiliste omadustega - näiteks kapsaliblika röövikud toituvad nii ristõielistel kui ka mungalillel (=mungakress, lillkress).
Kultuurtaime kahjurite ja haiguste püsimise looduslikuks koldeks on enamasti lähedased looduslikud liigid (tungalteral looduslikud kõrrelised) või süstemaatiliselt kauged "vaheperemehed" (s.o. teised peremehed) (kõrreroostel eelkõige kukerpuu ). Väga haruldased on vaid kultuurtaime liigile spetsialiseerunud parasiidid (kartulimardikas), nende põhjustatud kahju võib aga osutuda ootamatult suureks (-> populatsioonilained).
Mahepõllundus
Mahepõllumajandus on tunduvalt töömahukam ja seetõttu kallim. Tema tooted ei sisalda aga elule võõraid ühendeid, mille kõiki võimalikke mõjusid ei saa ette näha ka parimates keemilistes testides. Samuti ei satu keskkonda sealt bioloogilisi ega keemilisi saasteaineid. Enamust mahepõllumajanduses rõhutatud võtteid on pidevalt püütud rakendada ka suurtootmises ( viljavaheldus , sobivad naaberviljad, orgaanilised väetised) ja nad pärinevad juba põllumajanduse algusaegadest. Kemiseeritud suurtootmise käigus on vaid paljud vanad head võtted kõrvale heidetud ja unustatud.
Mahepõllunduse peamiseks erinevuseks on tööstuslikest keemiatoodetest - väetistest ja taimekaitsemürkidest hoidumine. Et siiski arvestatavat saaki saada, kasutataks viimaste asemel mitmesuguseid looduslikke aineid ja arvestatakse rohkem taime kasvu mõjutavate ökoloogiliste faktoritega.
Väetistena kasutatakse mahepõllunduses orgaanilisi väetisi ja mitmesuguseid kivimijahusid. Orgaaniliste väetiste valmistamisele - komposteerimisele pööratakse väga suurt tähelepanu. Kivimijahud on erinevalt keemiliselt toodetud mineraalväetistest peaaegu lahustumatud ja aeglase toimega ega hävita seeläbi mullaelustiku tasakaalulist mitmekesisust.
Kahjurite hävitamiseks kasutatakse mahepõllunduses eelkõige mitmesuguseid taimede leotisi ja pulbreid (nõges, püreeter, soolikarohi, tubakas jne.). Mitmetest neist lähtuvad ka tänapäeva tööstuslikud taimekaitsemürgid (nt. sünteetilised püretroidid). Väga soositud on kõigi biotõrjemeetodite kasutamine - alates laboris kasvatatud organismide külvamisest kuni kasulike putukate ja lindude elu- ja varjepaikade loomiseni. Taimedest on võimalik parasiite eemal hoida ka parimate kasvutingimuste loomise abil. sageli levivad parasiidid just nõrgestatud taimel, viimane võib olla tingitud nii üle- kui alaväetamisest, valest veerežiimist, sobimatust mulla koostisest aga ka teistest kahjuritest.
Mis aga eriti oluline ökoloogia seisukohast - väga olulisel kohal on ka taimede omavahelised suhted - populaarsed on segakultuurid (tomat kapsas vaheldumisi, küüslauk maasikapeenras) - ühelt poolt vastastikune biotõrje (ühe liigi kahjurid ei talu teise taimeliigi eritisi), teisalt ka keskkonna ressursside parem kasutamine (eri liigid võtavad mullast veidi erinevalt).

Antropogeenne stress linnas, rohelised koridorid.
antropogeenne stress:
õhu saastumine
mullakeskkonna häiritus
reostamine ja lõhkumine
rohelised koridorid: Inimesele paremate puhkevõimaluste loomiseks on kasulik ühiskondlikud haljasalad linnades rajada linna läbivate roheliste koridoridena. Kuid need on ka headeks teedeks kodumaiste liikide linnakeskkonda sisserändeks ja tehiskeskkonnaga kohanemiseks ( laululinnud ). Nad suurendavad linnakoosluste vastupanuvõimet, teisalt on aga esteetilise ja hariva väärtusega, kuid ka võimalikuks linna eksinud suurulukite lahkumisteeks.

Linnas elavad taimed ja loomad.
Neile on iseloomulik väga liigirikas puittaimestik ja suur lilleliikide valik. Kuigi liikidest on enamus võõramaised, domineerivad biomassilt siiski kodumaised - puudest harilik vaher , harilik jalakas, harilik pärn, aru- ja sookask, murutaimed - aasnurmikas, valge ristik , punane aruhein ja suur teeleht ja umbrohud - vesihein, murunurmikas, hiirekõrv, naat, võilill ja roomav tulikas .
Võõrliigid väga inimsõltuvad, enamus kaovad koos inimhoole lakkamisega. Paljud kaovad koos lillemoe muutumisega. Mõned siiski metsistuvad ja kodunevad - näiteks siniliilia (stsilla), kirju liilia ja läikiv tuhkpuu.
prügimägedel elutsevad varesed , hõbekajakad, kilgid, aga ka rotid ja kakandid või ruumide niisketes nurkades esinev soomuklane . Siia rühma tuleks linnades arvata ka sinna elama asunud rebased ja mägrad (nt. Londonis), kes toituvad ühelt poolt inimese toidujäätmetest, teisalt aga kiskjana eelkõige toidujäätmetest toituvatest pisinärilistest ja lindudest.
Koerad , kassid

Näiteid toiduahelatest metsas, niidul, rabas, põllul, aias, linnas, mererannal , järves, jões.

Kes on võõrliigid? Tooge näiteid.
võõrliigid on mittepärismaine liik, s.o liik, mis on vaadeldava piirkonna ökosüsteemidesse sattunud inimese kaasabil.
Tahtlikult sissetoodud liikide puhul on enamasti tegu koduloomade või kultuurtaimedega, ent vahel on liike introdutseeritud ka majandatavate koosluste reguleerimiseks.
Tahtmatult sissetoodud liike nimetatakse ka tulnukateks, näiteks taimede puhul tulnuktaimedeks.
Invasiivseteks võõrliikideks on Eestis näiteks loomadest mink , taimedest Sosnovski karuputk

Võõrliikidega kaasnevad ohud.
Uude kohta asudes muudavad looduslikke kooslusi ja tõrjuvad kohalikke liike konkurentsist välja. Invasiivsed võõrliigid võivad hävitada nii kohalikke liike kui ka kooslusi. Paljud taimed näiteks muudavad väga kiirelt kooslusi. Tuttav näide on meie mürgised karuputked. Samuti on võõrliikide hulgas palju ohtlikke haigusi ja parasiite, Eestis võib tuntud näidetena tuua vähikatku ja kartulimardika. Paljud teavad ka kährikkoera kui marutõve ja kärntõve levitajat.

Iseloomustage omal valikul ühte võõrliiki nii taimede, veeloomade kui ka maismaaloomade seast.
Karuputk - Taim kasvab tihedate, kohati kuni viie meetri kõrguste kogumikena. Lehelabad on kuni meeter pikad ja umbes sama laiad . Õitsevate taimede varre läbimõõt võib suve lõpus maapinna lähedal ületada 10 cm. Sosnovski karuputk sisaldab furokumariini ja mõningaid eeterlikke õlisid, mis lehtedest ja vartest aurustuvad ning on nahka kahjustava ning ärritava toimega. Taime puudutamisel ilmnevad tüüpilised põletikunähud nagu kipitus, sügelus, õhetus, punetus , valu, nahaturse , villid
hõbekoger - Hõbekoger kasvab harilikult 15–40 cm pikkuseks ja kuni 2 kg raskuseks. Keha on külgedelt lamenenud. Värvus varieerub suuresti keskkonnast tingituna ja on enamasti hõbehall kuni rohekashall. Suu on otseseisune ja poised puuduvad.
mink - Mink on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga . Tüvepikkus on 35-45 cm ja sabapikkus 15-25 cm. Mink on väga sarnane Euroopa naaritsale. Kui naaritsal on valged nii alalõug kui ka mokad , siis mingil on valge ainult alalõug. Elupaigaks valib mink vaikse vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid

Küsimused videode Kes meil metsas elavad?, Läänemere elustik, Terra maritima, Terra sylvestris põhjal (eraldi küsimuste lehtedel).