HIINA VILLKÄPPKRABI Moonika Mäeots 8.A klass KUULUVUS Riik Loomad Hõimkond Lülijalgsed Klass Vähid Selts Kümnejalalised Sugukond Varunidae Perekond Villkäppkrabi HIINA VILLKÄPPKRABI Pärit Hiina idarannikult Esimene leid 1933. a Nime on saanud ,,karvapadjandite" järgi Kui tema arvukus tõuseb, võib temast saada konkurent teistele liikidele Umbes käelaba suurune Elupaik Looduslik levila on Aasia 1912. a. introdutseeriti ta ballastveega Elbe jõgikonda Hiljem levis ka põhjapoolsematesse piirkondadesse Looma on leitud ka eksikülalisena Eesti rannikutelt Täiskasvanud krabi elab madalveedes
Homaare müüakse nii elusalt kui keedetuna. Värsket homaari võib grillida ning serveerida jahutatuna koos majoneesiga. Keedetud homaar sobib hästi suppidesse, aga ka eelroaks. Ameerika homaar (H. americanus) Euroopa homaar (H. gammarus) Homaaride perekonda kuuluvad kaks liiki on teineteisega väga sarnased. Tavaliselt eristataksegi neid geograafilise leviku järgi: Euroopa homaarid on levinud Atlandi ida- ja Ameerika homaarid Atlandi lääneosas. Homaarid on kümnejalalised ja meenutavad väliselt Jõevähki. Sõrad on ebasümmeetrilised. Läänemeres homaare ei elutse. Krevett Vahemeres, Põhjameres jm. esinevate vähiliikide nimetus. Krevetid kuuluvad ujuhännakuliste rühma. Krevette katab hallikas koorik, mis muutub keetes roosaks. Söödavad on neist keha ja sabaosa. Enamik krevette keedetakse ja külmutatakse otse püügilaevadel, kuid osa müüakse ka värskena. Viimaseid keeda kerges soolvees kõrgel kuumusel 5 minutit, kuni need
antennaalnäärmed. Lahksugulised. Seemnerakud valmivad isaslooma seemnesarjades ja munarakud valmivad emaslooma munasarjades. Isastel on tihti mõned jalad muutunud haardeelunditeks emase kinnihoidmiseks paaritumise ajal või sugutusjalgadeks. Siseehitus Sigimis ja paljunemis käitumine Emased kestuvad vahetult enne paaritumist. Seejärel kinnitab isane oma eesmiste tagakehajalgade abil emase suguavade lähedusse seemnesabad. Isased paarituvad mitme emasega. Emased kümnejalalised kinnitavad veel koorumata munad oma tagakeha alla, kuhu need jäävad umbes üheks kuuks. 200 000 - 900 000 muna Sigimis ja paljunemis käitumine Munast koorununa pole vastsed veel täiskasvanute sarnased ja peavad arenema selleks keerulise moonde teel. Vastsed kestuvad tavaliselt palju kordi, enne kui on omandanud täiskasvanud looma mõõtmed ja väljanägemise. Vastsed ei ela veekogu põhjas vaid hõljuvad või ujuvad pinnakihtides Tohutu hulk vastseid satub röövloomade saagiks.
kl sadajalgsed kl tuhatjalgsed alamhk Tetraconata kl lõpusjalgsed kl aerjalgsed kl karpvähid kl mõlajalgsed kl ülemvähid o Kakandilised o Hiilgevähilised o Kümnejalalised o Kirpvähilised kl hooghännalised kl Insecta (putukad) o harjashännalised o ühepäevikulised 3 niiti o kiililised o prussakalised o röövritsikalised o nahktiivalised o kevikulised o sihktiivalised o kojuselised o ripstiivalised o nokalised o mardikalised o võrktiivalised
1.Loomad: 1) Riik- loomad Hõimkond- keelikloomad Klass- imetajad Selts- primaadid Sugukond- inimlased e. hominiidid Perekond- inimene Liik- tark inimene (Homo sapiens) 2) Riik- loomad Hõimkond- lülijalgsed Klass- vähid Selts- kümnejalalised Sugukond- jõevähklased Perekond- jõevähk Liik- jõevähk (Astacus astacus) 3) Riik- loomad Hõimkond- keelikloomad Klass- imetajad Selts- kiskjalised Sugukond- koerlased Perekond- koer Liik- hunt (Canis lupus) Rahvuspärased nimed: hallhunt, susi 2.Taimed: 1) Riik- taimed Hõimkond- õistaimed Klass- kaheidulehelised Selts- roosilaadsed Sugukond- nõgeselised Perekond- nõges Liik- kõrvenõges (Ultica dioica) Rahvuspärased nimed: nogulane, nõgene, treegal,supinõges, suskja
· Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid, nt: Jõevähk, krevett, langust, keldrikakand jne Homaar · Homaaride perekonda kuuluvad kaks liiki on teineteisega väga sarnased. Tavaliselt eristataksegi neid geograafilise leviku järgi: Euroopa homaarid on levinud Atlandi ida- ja Ameerika homaarid Atlandi lääneosas. · Homaarid on kümnejalalised ja meenutavad väliselt jõevähki. Sõrad on ebasümmeetrilised. Jaapani hiidkrabi · Jaapani hiidkrabi (Macrocheira kaempferi) on suurimate isenditega lülijalgseliik tänapäeval. · Tema jalgade siruulatus võib küündida üle 4 meetri, keha kõrgus on kuni 37 cm ja kaal umbes 20 kg. Hiidkrabi elab Jaapani lähedal Vaikse ookeani põhjas, umbes 300400 meetri sügavusel. Hiidkrabi toiduks on surnud loomad ja vähid. Tema elueaks arvatakse kuni 100 aastat.
peremehest välja ainult mune täis tuubitud kotike. Vastsed on neil aga tüüpilise vähivastse välimuse ja eluviisiga. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. 3. 2. Ülemvähid Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime
Jõevähk Astacus astacus Taksonoomia Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Vähid (Crustacea) Selts: Kümnejalalised (Decapoda) Sugukond: Jõevähklased (Astacidae) Perekond: Jõevähk (Astacus) Liik: Jõevähk (Astacus astacus) Jõevähk Eestis Jõevähk on levinud kogu Eestis, kus ta esineb nii jõgedes kui järvedes. Vähk on Eesti suurim ja väärtuslikem veeselgrootu. Vastavalt EL loodusdirektiivile, Berni konventsioonile ja punasele raamatule on jõevähk ohustatud või ohualdis liik. Vähki ohustavad tegurid Vähihaigused (eeskätt vähikatk) Elupaikade kvaliteedi halvenemine (reostus,
Astacus astacus Jõevähk, väärisvähk, laiasõraline vähk Mihkel Tibar 2007 Kuuluvus Riik: Animalia Loomad Hõimkond: Arthropoda Lülijalgsed Klass: Malacostraca Ahasvähilised Selts: Decapoda Kümnejalalised Sugukond: Astacidae Jõevähklased Perekond: Astacus Jõevähklane Välisehitus Välisehitus · keha koosneb 19 lülist · Igal kehalülil on paar lülilisi jätkeid · Kehalülidest moodustub kaks kehaosa pearindmik ja tagakeha (lakk) · Pearindmikku katab selja poolt seljakilp · Seljakilbi servad kaarduvad alla ja kaitsevad külgedel paiknevaid lõpuseid Välisehitus (2)
Enamik neist elab veekogudes, vaid väike osa asustab maismaad. Kõige väiksemad vähid mahuksid trükikirja punktile, suurimate läbimõõt aga on üle 1 meetri. [6] Vähkide metoodiline liigitus Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma: Alamvähid -Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Ülemvähid -Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. [4] Vähkide kehaehitus Suuruse ja kehakuju poolest on vähid küllaltki erinevad, kuid neil on ka ühiseid tunnuseid. Neil kõigil on välistoes, mida nad kasvamise käigus aeg-ajalt vahetavad. Neil on kaks paari tundlaid ning enamikul ka liitsilmad. Tavaliselt hingavad vähid jalgade alusel asuvate lõpustega. Osal liikidel on ujumisjalad. Jõevähil, homaaridel ja krabidel on
Isastel on tihti mõned jalad muutunud haardeelunditeks emase kinnihoidmiseks paaritumise ajal või sugutusjalgadeks. Liitsugulisust, mille puhul samal loomad on nii isas- kui emassuguelundid, esineb vähkide hulgas vähem. Paljude vähiliikide emased hoolitsevad pikka aega oma järglaste eest. Munad arenevad emase seljal olevas haudetaskus (vesikirbud), kõhu all paiknevas kambris (kakandid), munakottides suguavade küljes (aerjalalised), jalgade külge kleebitult (kümnejalalised) või mujal. Üksikud vähiliigid munevad munad otse vette (kalatäi). Munast koorunud noored vähid pole tihti veel täiskasvanute sarnased ja peavad arenema selleks keerulise moonde teel. Moonde käigus vastsed kestuvad korduvalt - ajavad maha vana kitsa keha katva kooriku ja kasvatavad uue. Munast koorub kõigepealt vähkidele iseloomulik vähikvastne, kellel on ümmargune keha, mis pole veel jaotunud peaks, rindmikuks ja tagakehaks.
Harilik ristiämblik ämblik ristämbliklased ämblikulised Lepa-pahklest pahklest pahklestalised pärislestalised Sametlest sametlest sametlestlased pärislestalised Koibik koibik Phalangiidae koibikulised Väike nokik nokik Bosminidae vesikirbulised Harilik jõevähk jõevähk jõevähklased kümnejalalised Koerliblikas koerliblikas koerlibliklased liblikalised jaanimardikas Jaanimardikas (Lampyris) jaanimardikalised mardikalised Seitsetäpp-lepatriinu lepatriinu lepatriinulised mardikalised Harilik loidtiib loidtiib loidtiivlased suurtiivalised kiletiivalised (alamselts:
ka kottvähk, kelle valmikustaadium möödub krabi kehas ning kellel ulatub peremehest välja ainult mune täis tuubitud kotike. Vastsed on neil aga tüüpilise vähivastse välimuse ja eluviisiga. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. Ülemvähid Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks
Quercus robur Quercus robur Araneae Arachnida Arthropoda Animalia Koorikloomad Keldrikakand Kakandilised Kõrgemad vähid Lülijalgsed Loomad Porcellio scaber Porcellio Porcellionidae Isopoda Malacostraca Artropoda Animalia Harilik jõevähk Jõevähk Jõevähklased Kümnejalalised Kõrgemad vähid Lülijalgsed Loomad Astacus astacus Astacus Astacidae Decapoda Malacostraca Arthropoda Animalia Putukad Kuldpõrnikas Kuldpõrnikas Põrniklased Mardiklased Putukad Lülijalgsed Loomad Cetonia aurata Cetonia Cetoniidae Coleoptera Insecta Arthropoda Animalia
Kottvähi puhul on meil tegemist äärmusliku parasitismi vormiga, kus loom on kaotanud kõik täiskasvanud vähile iseloomulikud tunnused. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. Massilise sigimise korral omavad olulist tähtsust veekogu aineringes. Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema sale keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad pearindmiku ja tagakeha. Pearindmik on kaetud ühtse pearindmiku kilbiga, mille külgmise, vaba serva all, keha külgedel, paiknevad hingamiselundid lõpused. Jõevähi iga kehalüli kannab ühte harunenud, mitmest osast koosnevat jäsemete paari. Pea jätketest on kujunenud tundlad (antennid) ja lühemad tundlakesed (antennulad). Järgnevatest lülidest moodustuvad
Ameerika homaar. Varem loeti homaaride sugukonda ka Homarinus capensis, kuid 1995. aastast asub see uue perekonna Homarinus all. Homaarid on töönduslikult tähtsad püügiobjektid. Homaaride perekonda kuuluvad kaks liiki on teineteisega väga sarnased. Tavaliselt eristataksegi neid geograafilise leviku järgi: Euroopa homaarid on levinud Atlandi ida- ja Ameerika homaarid Atlandi lääneosas. Homaarid on kümnejalalised ja meenutavad väliselt Jõevähki. Sõrad on ebasümmeetrilised. Läänemeres homaare ei elutse. Meredelikatesside tipp. Kulinaarses mõttes edestab homaar kõiki teisi koorikloomi nii hinna kui ka maitseomaduste poolest. Maitseomadustelt parim on 500-600 g homaar. Valge liha asub tagakehas, sõrgades ja jalapaarides. Söömisel kasutatakse spetsiaalset pikka ja õhukest homaarikahvlit ning sõrgade ja jalgade koorik purustatakse homaaritangide või pähklitangidega.
48. Kaheksahaarmelistel on kombitsad saagi haaramiseks; haistmiseks ja maitsmiseks; abiks ujumisel; kõndimiseks mööda merepõhja. A c d e 49. Ärritudes muutuvad hiidkalmaar ja harilik kaheksajalg punaseks 50. Lülijalgsete keha on kaetud kitiinist (mõnel lisaks Ca soolad) välisskeletiga, mis ei veni kasvades suuremaks. Sellepärast peavad lülijalgsed kasvamiseks kestuma 51. Keldrikakand kuulub ülemvähkide hulka 52. Kümnejalalised vähid elavad meres; (magevees. HEINO) 53. Astacus astacus kõnnib tagurpidi - vale 54. Kuidas eristada isast jõevähki emasest? emastel tagakeha laiem kui pearindmik, pikkus kuni 12 cm isastel tagakeha kitsam kui pearindmik, pikkus kuni 16 cm tagakeha esimesel lülil torujad sigimiselundid 55. Miks värvuvad kõik vähid keetmisel punaseks? keedetud vähk on punane, sest kõrgel temperatuuril valk pigment kompleks laguneb ja astaksantiin vabaneb 56
Hõimkond: Arthropoda Lülijalgsed Malacostrac Klass: Ahasvähilised a Selts: Decapoda Kümnejalalised Sugukond: Astacidae Jõevähklased Perekond: Astacus Jõevähklane Jõevähk on morfoloogiliselt vähevarieeruv ega moodusta selgeid alamliike. Jõevähk elutseb ainult magevees ning ta geograafiline levik hõlmab Euroopa mandri kesk ja lääneosa (Läänemere ja Põhjamere lõunakalda vesikonnad ning Doonau jõgikonna keskjooks)
lõugtundlased (Chelicerata) lestalised (Acarina), ämblikulaadsed lülijalgsed (Arthropoda), nugilestalised (Arachinida) alamhõimkond (Parasitiformes)alam-selts lõugtundlased puugilised ehk (Chelicerata) kõvakehalised puugid (Ixodina) kümnejalalised koorikloomad ehk vähid lülijalgsed (Arthropoda) (Decapoda) (Crustacea) vääneljalalised koorikloomad ehk vähid lülijalgsed (Arthropoda) (Cirripedia) (Crustacea), alamklass aerjalgsed (Maxillopoda) harjashännalised putukad (Insecta), lülijalgsed (Arthropoda) (Thysanura) alamklass ürgtiivutud (Apterygota)
Selts: Ämblikulised (Aranei)* 9.2. Klass: Hulkjalgsed (Myriapoda) Selts: Sadajalgsed (Chilopoda) Selts: Tuhatjalgsed (Diplopoda) 9.3. Klass: Vähilised (Crustacea) Selts: Aerjalalised (Copepoda) Selts: Vääneljalalised (Cirripedia) Selts: Kakandilised (Isopoda) Selts: Kümnejalalised (Decapoda) 9.4. Klass: Putukad (Insecta) Selts: Sihktiivalised (Orthoptera) Selts: Kiililised (Odonata) Selts: Mardikalised (Coleoptera)* Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera)* Selts: Kahetiivalised (Diptera) 10. Hõimkond: Sammalloomad (Ectoprocta) 11
Tsüklomorfoosi põhjuseks on ärasöömisohu suurenemine nt suveperioodil: isendid muutuvad ogalisemaks, et takistada vaenlasel end alla neelamast. Muul ajal pole eriline kehakuju kohane, kuna see kulutab liigselt energiat ning vajab lisaks rohkelt ,,ehitusmaterjali". 44. Kõrgemad vähid (Malacostraca) Eesti vetes: põhirühmad, nende erinevused, näiteid Eestis esindatud rühmad: kirpvähilised (Amphipoda), kakandilised (Isopoda), müsiidilised (Mysidacea), kümnejalalised (Decapoda). Kirpvähilised: Ehitus: Kirpvähilised on tillukesed, enamasti 5-15 mm pikkused vähid, kellele on iseloomulik külgedelt lapik ja kõverdunud keha. Ujumisel kasutavad nad tagakeha kolme esimest jalapaari, mille küljes on arvukalt hõljumist soodustavaid harjaseid. Hüppeid sooritatakse tagakeha lõpus paiknevate sabajalgadega. Kirpvähid võivad ka roomata veekogu põhjal või ronida veetaimedel 5 paari rindmikujalgade abil
Karbid: tavalisemad neli: söödav rannakarp, söödav südakarp, balti lamekarp ja liiva- uurikkarp. Kõik nimetatud liigid on väga avarasoolased ehk eurühaliinsed. Vee soolsuse kahanemisega kaasub nendel karpidel, nagu enamikul teistelgi mereloomadel, kääbustumine, s.t. mõõtmete tunduv vähenemine. Teod: vähe. Harilik ranniklane ja kalju-ranniklane. KOORIKLOOMAD EHK VÄHID Läänemere põhjaloomastikus kõige vormiküllasemalt esindatud loomarühm. Kümnejalalised: kaks merevormi põhjamere garneel, läänemere garneel. Kirpvähilised: rohkem kui 20 liiki. Kakandilised Sõrgkakandilised Lõhkjalalised ehk müsiidid Põnguskilbilised Vääneljalalised Karpvähilised USSID Keraskärssed Hulkharjasussid Väheharjasussid Kaanid Kärssussid ESINDAJAD MUUDEST LOOMARÜHMADEST Merituped Okasnahksed Sammalloomad Merilestlased Ainuõõssed Käsnad PÕHJALOOMASTIKU ELUKOOSLUSED Balti lamekarbi kooslus Balti lamekarp, söödav südakarp, kirpvähi liigid
Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid. Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad liigid mageveekogudes on järve kirpvähk Gammarus lacustris ja jõe kirpvähk G. pulex, kes moodustavad olulise osa kalade toidus. Liikide arv: Eestis võiks olla 20 liiki Kirjandus: http://www.kalapeedia.ee/1842 Selts: Kümnejalalised Decapoda. Neil on liikumiseks viis paari jäsemeid. Alamselts: Ujuvähilised Need on mõne sentimeetri pikkused, väga õhukeste kehakatete ja pikkade jäsemetega vähid, kes elavad avavees hõljuvas olekus. Tuntumad nendest on karneelid ja krevetid. Alamselts: Ronivähid Ronivähid on raskema kehaga, paksema koorikuga ja enamasti suuremad, veekogude põhjas liikuvad liigid. Tuntuim nendest on jõevähk Astacus astacus. Emaste tagakeha on laiem kui isastel ning neil puuduvad torujad sugujalad
Sügoot teeb läbi spiraalse lôigustumise ja muna ümber ladestuvad membraani kihid. (Wright, 1971; Whitfield, 1973; ref. Young, 2002). Esimene larvi staadium acanthor e. kidavastne hakkab arenema juba emases kidakärsses. Munad väljutatakse emakakella kaudu väliskeskkonda. (Spinders, Kates, 1940; ref. Young, 2002) Vastse areng toimub lülijalgsest (Arthropoda) vaheperemehe sisikonnas vôi kehaôônes. Meres ja riimvees on vaheperemeesteks koorikloomad (Crustacea) nagu kümnejalalised (Decapoda), kirpvähilised (Amphipoda) ja kakandilised (Isopoda). (Baer, 1951; Schmidt, 1985; ref. Young, 2002) Sobiva lülijalgse sisikonnas vabaneb acanthor ümbritsevast kestast ja kinnitub soolestiku seinale. Kasutades kidasid, kaevub ta läbi soolestiku seina ja satub kehaôônde. Seal teeb ta läbi metamorfoosi temast areneb acanthella. Moodustub kärss ja kidad ning gonaadide arenemisega pikeneb keha. Ta on morfoloogiliselt sarnane täiskasvanule, vaid tema
mõnedes teistes järvedes. Paljudes siseveekogudes moodustavad karbid suurema osa põhjaloomastiku biomassist. (rändkarp, suur järvekarp, kiiljas jõekarp) Lülijalgsed Vesikirbulised etendavad tähtsat osa loomhõljumis ning kalade toidus Aerjalalised moodustavad loomhõljumi ühe komponendi ning nad on tähtsad kalatoiduna. Lõpushännaline – kaladel nugiv, magevetes tavaline Kakandiline – vesikakand Kirpvähilised – paljudes järvedes esineb arvukalt järve kirpvähki Kümnejalalised – jõevähk, oli veel sajandi lõpul Eesti jõgedes ja järvedes väga tavaline ja arvukas. Praeguseks on ta levila tunduvalt ahenenud ja arvukus langenud. Ämblikulaadsed – vesilestad on järvedes tavalised ja tihti arvukad. Muudest ämblikulaadsetest elab meil veel vesiämblik Putukad – ühepäevikulised (nende vastsed moodustavad tihti olulise osa järvede loomhõljumist), hooghännaline
annaabi.ee 
