Harilik nälghein- spergula arvensis- suvi Harilik punand- fumaria officinalis-suvi Karvane võõrkakar- calinsoga ciliata- suvi Kirju kõrvik- galeopsis speciosa- suvi Konnatatar- polygonum convolvulus- suvi Lõhnav kummel- matricaria suaveolens suvi Valge hanemalts- chenopodium album L. -Suvi Tuulekaer- avena fatua L.- suvi Põldrõigas- raphanus raphanistrum L.- suvi Põldsinep- sinapis arvensis L.- suvi Raudnõges- urtica urens L.- suvi Roomav madar- galium aparine L.- suvi Talvituvad Harilik hiirekõrv- capsella bursa-pastoris- talvituv Harilik kesalill- tripleurospermum inodorum- talvituv harilik rukki-kastehein- apera spica- venti- talvituv Murunurmikas- poa annua- talvituv Verev iminõges- lamium purpureum- talvituv Vesihein- stellaria media- talvituv Põld-litterhein- thlaspi arvense- talvituv Rukkilill- centaurea cyanus- talvituv Põldkannike- viola arvensis- talvituv 2- aastased harilik ussikeel-echium vulgare- 2aastased
Vastseiga kestab kuni kuu. Näljane vastne võib ette võtta kuni 10 m pikkuse toitumisreisi.Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal hästi nähtav. Nukkumisaeg kestab paar nädalat. Nukud on erepunased ja kinnituvad vastsekesta sees tagakeha viimaste lülide abil. Arengutsükkel kestab 47 nädalat.Nukust koorunud lepatriinu on kollast värvi. · TALVITUMINE - Lepatriinude aeda meelitamiseks jäta aianurka väike lehehunnik, kus lepatriinudel on hea talvituda.Nad talvituvad täiskasvanud mardikana mullas ja lehekõdus. PÕHIFAKTID: Klass: putukad Selts: mardikalised Sugukond: Coccinellidae Pikkus: 1,2-10 mm Värvus: tavaliselt oranzi, punase, kollase ja musta erksad varjundid Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu Paljunemise aeg: kevad ja sügis Munade arv: olenevalt liigist 3-300 muna Koorumisaeg: 5-8 päeva Harjumuspärane eluviis: talvituvad rühmades Toitumine: peamiselt lehetäid Eluea pikkus: umbes aasta
Nukkub mullas. Aastas 1 põlvkond, väga sooja suve korral ka teine põlvkond. Selts: nokalised Sugukond: lehetäilased vaegmoone, pistmis-imemissuised. Neitsisigimine (eluspoegimine), lühike arengutsükkel, kõrge viljakus. Talvitub MUNA, kevadel koorub tiivutu emane, kes hakkab sünnitama vastseid. Teises põlvkonnas ilmuvad tiibadega vormid ja lahksugulised sookandjad, kes panevad aluse sugulisele põlvkonnale. Peale paarumist, emased munevad munad, munad talvituvad. Kartuli-lehetäi imevad taimedest mahla, eritavad mesinestet millel arenevad nõgiseened. Võrsed känguvad. Sarnastiivalised. Tirdid. Tirt talvitub valmikuna põõsastes põllupeenardel, varjulistes kohtades. Vastsed ja valmikud imevad lehtedest mahla. Tugevad hüppejalad. Kannavad edasi kartuliviirusi. 1 põlvkond. Rohulutikas 2 pk. Esimene pk muneb heinale, 2 pk aedadesse. Talvitub valmikuna kõdus. Vastsed ja valmikud imevad lehtedest mahla.
Kahepaiksed ja roomajad Üldine informatsioon: bio.edu.ee/loomad Kahepaiksed Klass: kahepaiksed. Kõigusoojased. Uimede asemel jäsemed. Hingavad kopsude ja naha kaudu. Toituvad selgrootutest ja talvituvad pinnasesse kaevunult. Elutsükkel: maismaaloomad, kes sigivad vees. Areng on moondega: muna – vastne/kulles – täiskasvanud. Selts päriskonnalised: Sugukond: konlased Sugukond: kärnkonlased Sugukond: mudakonlased Selts sabakonnalised: o Sugukond: salamandrilised Konlastel on enamasti kaks värvust: pruun (rohukonn, rabakonn) ja roheline (tiigikonn, veekonn, järvekonn). 1. Pruunid konnad – peamiselt maismaalise eluviisiga, suhteliselt vaikse häälega
külastatavate õite sügavusele. 4 Liblikad arenevad moondega Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanuteks liblikateks. 5 Talvitumine Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena. Vaid väga vähesed liigid talvituvad röövikute või valmikutena, need aga on siis kevadel ka esimesed lendajad. 6 Info- ja pildiallikad http://et.wikipedia.org/wiki/Liblikalised http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/liblikad_ave.htm http://www.google.com/butterfly 7
Herilased ja kimalased. Ühine herilastel ja kimalastel: * neil on 4 kilejat tiiba. *lülijalgsed *ühiselulised *pere elab ainult ühe suve *talvituvad ainult emas putukad *tagakeha tipus on muneti või mürgiastel. *Mürgiastel. Ühine herilastel ja kimalastel: * neil on 4 kilejat tiiba. *lülijalgsed *ühiselulised *pere elab ainult ühe suve *talvituvad ainult emas putukad *tagakeha tipus on muneti või mürgiastel. *Mürgiastel. Herilaste elupaik: *Ehitavad oma pesad urgudesse,pööningutele või põõsastesse. *Valmistavad oma pesad süljega niisutatud kõdupuidust. toitumine: Täiskasvanud herilased toituvad nektarist ,valminud puuviljadest ja marjadest ning tulevad tuppa moosi keetmise ajal maiustama.
Sügisel, jahedamate ilmadega, imevad nad verd ka päeval. Harilik hallasääsk on kõige kuulsam sääseliik mitte ainult tänu vere imemisele, vaid ta on ka üks suuremaid malaaria edasikandjaid kogu põhjapoolkeral. Eestis pole suvi piisavalt soe ja pikk malaariatekitajate arenguks ning meil selle haigusega probleeme pole. Hallasääsed tunnevad ennast hästi inimese läheduses, mistõttu on nad asulates ja majade läheduses tavalised. Talvituvad emased hallasääsed on esimesed kes kevadel oma verist õhtusööki nõudma tulevad. Hallasääske on võimalik ära tunda tema iseloomuliku, tagakeha püsti hoidva istumisasendi järgi. Linnusääsed Linnusääsed on kõige suuremad sääsed. Neid elab Eestis viis liiki. Nagu nime järgi saab järeldada, imevad linnusääsed eelkõige verd lindudelt, kuid ei ütle ära ka inimese verest. Nende vastsed elavad kõikvõimalikes veekogudes
Arengutsükkel Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Vahetult pärast nukukestast väljaronimist meenutavad liblika tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik väljasirutumine ja kõvenemine võtab aega. Talvitumine Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena. Vaid väga vähesed liigid talvituvad röövikute või valmikutena, need aga on siis kevadel ka esimesed lendajad. Valmikutena talvituvad Eestis väike-koerliblikas, lapsuliblikas, päevapaabusilm, leinaliblikas, keldriöölane, satelliitöölane. Suur- ja pisiliblikad Maailmas on liblikaliike teada umbes 150 000, Eestis ligikaudu 2000. Suuruse järgi jaotatakse liblikad kahte rühma: suur- ja pisiliblikad. Pisiliblikad
Marjapõõsaste kahjurid ja haigused Sõstra pahklest –Cecidophyopsis ribis Emased talvituvad sõstra pungades. Kahjustab eelkõige musta sõstart (kuni 2000 isendit. Lestad hakkavad munema üle 5 °C juures. Õitsemise ajal hakkavad lestad rändama noortesse pungadesse (2 kuud). Kanduvad edasi tuule, vihma, lehetäidega. Tugevamini kahjustatud pungad kuivavad ja varisevad. Lehed deformeeruvad ja jäävad välja arenemata, kuna toitained on ära kasutatud. Pungad, milles on hulgaliselt pahklesti,
o Segab suus süljega ja neelab pugusse o Toit läbib ma ja soole, kus see seeditakse o Tahked seedimisjäägid väljutatakse pärakust · Tagasooles imendub suurem osa veest tagasi, putukas peab läbi ajama ainult selle veega, mis sisaldub toidus. · Lahksugulised · Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad o Kevadel kooruvad vastsed, kes sarnanevad täiskasvanuga, kuid on väiksemad ja puuduvad tiivad; ronivad maapinnale ja alustavad söömist ( taimi) o Vastne toitub ja kasvab ning ta kest jääb väikseks, kestub ( 5 korda), saab tiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts. · Elavad vaid ühe suve, talvituvad ainult nende munad. · Sugulased heinaritsikas:
Jääkoskel 1,3 kg 90 cm tiibade siruulatus, valdavalt hele, tumeroheline pea, selg on must, emane on halli kehaga ja heleda pugualaga, nokk on hambuline ja otsas konksuga, kalatoiduline. Saabuvad märtsis, pesitseb puuõõnes, järvede jõgede ääres, suured pesakonnad -10 poega. Pojad seljas. 60-70 päevaselt pojad lendavad, lasteaiad, mitme pesa pojad. Siseveekogudelt lahkuvad isased suvel, emased lahkuvad novembris, jääga, talvituvad merel. Väiksearvuline eestis. Jahiliikide nimistus. Lauk 700-900g Siru 70-80cm. Nõgimust, nokk ja laup on valge. Punane silm, kolmas neljas elukuu saavad mustaks. Segamini ajada Taidaga. Saabuvad märtsilõpul, pesas on 5-12 muna, haudumine 22 päeva, lahkuvad kohe pesast, lennuvõimestuvad juuli teisel poolel. Selgrootud ja veetaimed, sukeldub kuni 7M sügavusele. Jahiliik. Sinikaelpart 900-1,3 kg Tiibade siru 90cm. Isane rohekas sinakas , pugu pähkel, nokk kollane. Emased
Nukud on erepunased ja Lepatriinud paljunemas kinnituvad vastsekesta sees tagakeha viimaste lülide abil. Arengutsükkel kestab 4–7 nädalat. Nukust väljunud noored seitsetäpp-lepatriinud on alguses küllaltki kahvatud: kõigest kollast värvi. Punase tooni omandavad nad hiljem. Kokku kestab lepatriinu arengutsükkel üks kuni kaks kuud. Soodsalt soojade ilmade korral võib ühe suve jooksul kasvada kaks põlvkonda. Lepatriinud talvituvad täiskasvanud mardikana mullas ja lehekõdus. Mõned liigid, näiteks Hippodamia convergens, kogunevad sügiseti rühmadesse ja rändavad mägedesse, kus talveunne jäävad. Palavates maades on lepatriinud aktiivsed kogu aasta jooksul, süües lehetäisid, lihakärbseid, lesti ja mitmesuguseid teisi putukaid. Kevaditi on lepatriinud ühed esimestest putukatest, kes välja ilmuvad – just sellepärast, et nad talvituvad valmikutena ega vaja arenemiseks aega nagu nukkudena talvituvad putukad.
mis talvel vähemalt osaliselt jäävad jäävabaks. Seega on Läänemeri paljudele arktilisel ja subarktilisel alal pesitsevatele veelindudele soodsaks talvekorteriks. Eriti külalisterohke on Läänemere lõunaosa. Põhjapoolsete alade (Põhjarannik, tundra, metsatundra) haudelinnud; merelinnud: mustlagle. Tinglikult merelistest lindudest: valgepõsk- lagle, jääkajakas, kormoran, mageveeliikidest: järvekaur, punakurk-kaur, aul, mustvaeras. Väiksemal arvul talvituvad need linnud ka mere idaosa, jäävabadel aladel, kõige arvukamaks on aul Läänemere lõunaosas: laululuik, vähearvuliselt talvituvad veel väike luik, kühm-nokk luik, jääkaur, meririsla, sõtkas. Kühmnokk-luik · Eestis pesitsev suurim veelind · Nokal on must kühm · Tugev ühtekuuluvustunne · Rändlind Kormoran Valgepõsk-lagle Läbirandajad. Läänemere kaudu kulgeb nn. Valge mere-Läänemere rändemagistraal, mida kasutavad paljud Põhja-Jäämere rannikul ja
Saagi alla neelanud, limpsib ta end hoolikalt puhtaks ning tõuseb siis eeesjalgadele, kõverdab aeglaselt keha eesosa, aitab nii toidul paremini edasi liikuda. Kui päike on väga kuum, laskub kivisisalik kõhule, tõstab saba ja jalad üles ning pead nikutades avab ja suleb kiiresti suu. Sellisena mõni sekund, seejärel jookseb kiiresti varju. Öösel varjub urus. Kevadel kaklevad isased sageli, sigimisperioodil moodustavad paare, emane muneb 6..16 muna, kaevab need madalasse auku. Talvituvad urgudes. VASKUSS Noorena pealt hõbedane,vanad pronksjad, küljed tumedamad. Isastel seljal helesinised või sinised laigud.Tihti uuristab endale ise uru, päeval rohkem varjuvad, liiguvad öösel. Toituvad vihmaussidest, tigudest ja teistest aeglastest loomadest. Saaki kombib alul keelega,ajab seejärel suu laiali ja haarab kiirustamata saagist kinni.Teravad, tahapoole kõverdunud hambad hoiavad libedaid väänlevaid ussikesi kindlalt suus.Vaskuss neelab toitu
· Elupaik ja -viis Elupaikadeks on metsad, pargid, põõsastikud, jõgede ja järvede kaldavööndid. Kevadel ja suve alguses elab veekogudes - metsajärvedes, jõesootides, tiikides, ka soodes ja rabades ja kraavides (eelistab suuri, sügavamaid (0,5...0,7 m) ja jahedaveelisi veekogusid). Vees on aktiivne ööpäev läbi, maismaal ainult öösel. Päevaks varjub pehkinud kändudesse, lehtedega täidetud aukudesse, näriliste urgudesse. Oktoobrist aprillini talvituvad väikeste gruppidena (kuni mõnikümmend isendit) sambla all, urgudes, liivastes aukudes, pehkinud kändudes, kartulikeldrites. On vastupidav madalatele temperatuuridele (öökülmad ei tekita talle kahju). · Toitumine Vees toitub veemardikatest (ujurid, kukrikud), limustest, sääsevastsetest, kalamarjast, konnakullestest ja teiste kahepaiksete kudust. Kuival maal toitub harva, sel juhul vihmaussidest, nälkjatest ja putukavastsetest.
Liblikaid on maailmas teada üle 150 000 liiki. Eestis ligi 2000 liiki. Liblikad on olulised taimede tolmeldajad. Liblikatel on liitsilmad. Liblikad on taimetoidulised. Toituvad imilondi abil. Leidub hulk liblikaid, kelle valmikud ei toitu. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nektari maitset. Lõhna tunnevad tundlatega. Liblikad arenevad täismoondega. Muna Röövik Nukk Valmik Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena, vähesed röövikute või valmikutena. Aitäh kuulamast! Rando, Erki ja Gert. TMG 2011
Selts: mardikalised Sugukond: Coccinellidae Pikkus: 1,2-10 mm Värvus: tavaliselt oranzi, punase, kollase ja musta erksad varjundid Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu Paljunemise aeg: kevad ja sügis Munade arv: olenevalt liigist 3-300 muna Koorumisaeg: 5-8 päeva Harjumuspärane eluviis: talvituvad rühmades Toitumine: peamiselt lehetäid Eluea pikkus: umbes aasta Lähisuguluses olevad liigid: Euroopas esineb umbes sada lepatriinulaste liiki Esinemine: lepatriinud esinevad kogu maailmas- eriti parasvöötmes Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Seitsetäpp-lepatriinu
Eestis üle 100 liigi Hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju Kõhtmine närvikett Torujas seedeelundkond läbib kogu keha Puudub eritusava Avatud vereringe Hingamiselunditeks on trahheed Lahksugulised Arenevad täismoondega Emane liblikas muneb munad kooruvad röövikud nukkumine kujuneb täiskasvanud liblikas Üks esimestest liblikatest varakevadel Talvituvad valmikutena Isased sidrunkollased Emased rohekaskollased Röövik toitub paakspuul ja türnpuul
Harvemini kohtab teda ka veekogude kallastel. Talvituma suunduvad rästikud septembri teisel poolel või oktoobri alguses, elab muttide urgus, puude-põõsaste juurte sees olevates käigudes, heina- või kivikuhja all, turbasoodes, mis ei valgu vett täis, ja kaljupragudes Nastikud Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel. Oktoobrist märtsi- aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all, kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades. Arvan, et usse ei kohta enam metsades enam. Neil hakkab tulema talvitumise aeg ning väljas on jahe temeperatuur. (arvan) Järeldan, et metsas ei leidnud usse, sest nad lähevad juba vaikselt talveunne ning väljas oli madal temperatuur.(?)
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju
Lühiealised SUVIUMBROHUD Valge hanemalts Chenopodium album L. Tuulekaer Avena Fatua L. Raudnõges Urtica urens L. Põldsinep Sinapis arvensis L. Põldrõigas Raphanus raphanistrum L. Roomav madar Galium aparine L. Karvane võõrkakar Calinsoga ciliata Blake Lõhnav kummel Matricaria suaveolens Konnatatar Polygonum convolvulus L. Kirju kõrvik Galeopsis speciosa Harilik punand Fumaria officinalis Harilik nälghein Spergula arvensis TALVITUVAD Harilik kesalill Tripleurospermum inodorum Rukkilill Centaurea cyanus Vesihein Stellaria media Murunurmikas Poa annua Verev iminõges Lamium purpureum Põld-litterhein Thlaspi Arvense Harilik hiirekõrv Capsella bursa-pastoris Põldkannike Viola arvensis Harilik rukki-kasteheind Apera spica-venti 2-AASTASED Harilik ussikeel Echium vulgare Valge mesikas Melilotus albus Mitmeaastased SAMMASJUURELISED Harilik võilill Taraxacum officinale
Damaskus. 3. Millal rajati siiditee ja kaua seda kasutati? Siiditee rajati 2. saj. e.m.a. ja kasutati kuni 15. sajandini. Leidke vastused järgmistele küsimustele: 1. Kus toodetakse siidi? Siidi toodetakse Hiinas 2. Kes toodavad siidi (kuidas siidi saadakse)? Siidi tootavad siidiussid. Ja saadakse siidiliblika rööviku - siidiussi - tardunud eritisest. 3. Nimetage siidi tootmise etapid. a.i.1. Siidiliblikas muneb 400-600 muna, mis talvituvad. a.i.2. Munadest arenevad siidiussid, kes toituvad30-35 päeva mooruspuu lehtedest. a.i.3. Enne nukkumist eritavad siidiussid vedelikku, mis tardub ja millest nad enda ümber kookoni kerivad. a.i.4. Kui siidi tahetakse, siis leotatakse kookoneid kuumas vees
Viljastamine on kehaväline. Emasloomad koevad 13 suurt kuduklompi, milles on kokku 5004000 muna. Sültjas kest muna ümber paisub vees ning ööpäev pärast kudemist kerkib kudu veekogu põhjast pinnale. Rohukonna kuduklombid on suured, sageli kuni 25 cm läbimõõduga ebamäärase pilve kujulised. Kullese arengu kiirus sõltub vee temperatuurist, võttes keskmiselt aega kaks kuni kolm kuud. Peamise osa rohukonna toidust moodustavad mardikad, kahetiivalised ja nälkjad. Rohukonnad talvituvad gruppidena veekogudes, mis põhjani kinni ei külmu. Eestis kestab talvitumisperiood oktoobrist kuni märtsi lõpu-aprilli alguseni. Kevadel ja sügisel sooritavad konnad mitmepäevaseid rändeid vastavalt kudemispaikadesse ning talvitumisveekogudesse. Aktiivne periood jääb südaöö kanti: kõige liikuvamad on nad kella 23 ja 2 vahel. Päevaks varjuvad konnad niisketesse kohtadesse: kivide alla, põõsastesse.
teraviljadel. Kasvu soodustavad niisked ilmad. Tungaltera eristub seemnetest tumedama värvuse ja suuremate mõõtmete poolest. Mahakukkunud tungalterast arenevad kevadel kotteosed, mis nakatavad kõrreliste õisi. Nakatunud õis hakkab eritama nektarit, mis meelitab kohale kärbsed. Kärbsed kannavad eostega nakatunud vedelikku teistele taimedele. Nakatunud õitest kasvavad suve lõpuks tungalterad (sklerootsiumid), mis talvituvad. Tungaltera levib rukkipõldudel, harva nisupõldudel, peamiselt põllu servades. Tungalteradega nakatunud teravilja tarbimine põhjustab hallutsinatsioone, krampe ja gangreeni. Veel 20. sajandil on märgitud mürgituspuhanguid. Kuivatatud teravilja hoiustamisega tungaltera mõju väheneb ja aastaga kaob peaaegu täielikult. Praegu kasutatakse tungaltera ravimite valmistamiseks (sünnitust esile kutsuvad) ja see on ravimtaimede registris.
Elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ja kultuurmaastikul. Kogu suve Elupaik ja -viis veedab maismaal, veekogudest üsna kaugel. On öise eluviisiga, päevaks varjub põõsastesse, kivide alla jt. niiskematesse paikadesse. Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad suurte gruppidena põhjani mittekülmuvates veekogudes, kus veetemperatuur ei lange alla 2,5 °C - kaevudes, kraavides, tiikides, järvedes; kus nad poevad sügavale mutta või peituvad taimede vahele või kaldamätaste alla. Rohukonn kuulub pruunide konnade hulka ning see
Tungaltera eristub seemnetest tumedama värvuse ja suuremate mõõtmete poolest. Kasvu soodustavad niisked ilmad. PALJUNEMINE Mahakukkunud tungalterast arenevad kevadel kotteosed, mis nakatavad kõrreliste õisi. Nakatunud õis hakkab eritama nektarit, mis meelitab kohale kärbsed. Kärbsed kannavad eostega nakatunud vedelikku teistele taimedele. Nakatunud õitest kasvavad suve lõpuks tungalterad, mis talvituvad. KASVUKOHT Levib rukkipõldudel, harva nisupõldudel, peamiselt põllu servades. KASU tungalterast eraldatud toimeaineid kasutatakse ravimite valmistamisel. Abi on neist sünnitusabis, Parkinsoni tõve, migreeni ja veel mõne tõve puhul. KAHJU Osa tungalteri võib aga sattuda ka koristatud vilja hulka. Kui neid on palju (rohkem kui 1% tungaltera lisandit jahus) ja nad jõuavad inimese
koiduliblikas (Anthocharis cardamines), võiliblikad (Colias) jne. Tuntuimateks põualibliklasteks on ilmselt kapsaliblikad, kelle rohelisi (väikekapsaliblikas, P. rapae) või mustarohelisekirjusid (suurkapsaliblikas, P. brassicae) röövikuid leitakse väga sageli ristõielistelt köögiviljadelt, eriti kapsastelt (nn "kapsaussid"). Põualibliklastel esineb Eesti oludes aasta jooksul 1 kuni 3 põlvkonda, lõunas on põlvkondade arv veelgi suurem. Talvituvad enamasti nukud, harvem röövikud või valmikud.
raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad rästikuid leidub Eestis igal pool väga paiksed loomad, elavad terve elu ühes kohas nende varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod rästikud jahivad videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel kui jahiretk on olnud edukas, siis ei lahku nad varjepaigast 2-3 päeva septembrist/oktoobrist kuni aprillini on rästikud talveunes talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, näiteks näriliste urud, heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas peale talveunest ärkamist hoiavad isased rästikud soojadesse kohtadesse pulmamängud toimuvad 2-3 nädalat peale kevadist ärkamist rästikute pulmatants on rituaal, kus partnerid end poolest kehast püsti ajavad ja üksteise suunas oma keha võngutavad rästik on elussünnitaja, kelle munad arenevad ja pojad kooruvad emaslooma kehas
soomussääsed, metsasääsed, laulusääsed. · Puuduvad vaid kõrbetes Hallasääsed · Eestis 4 liiki- tavalisemalt metsa- ja harilik-hallasääsk · Metsa- hallasääsk: 2 põlvkonda aastas- juunis ja augustis · Harilik- hallasääsk- suurim malaaria edasikandja põhjapoolkeral · Äratuntav tagakeha püsti hoidva istumisasendi järgi. Linnusääsed · Kõige suuremad sääsed · Eestis 5 liiki · Imevad põhiliselt lindude verd · Talvituvad inimeste keldrites, lautades, koobastes ja urgudes · Kevadel esimesed ärkajad Metsasääsed · 16 liiki · ainsad sääsed, kes munevad oma munad sügisel niiskele pinnasele või ka rohule · Vereimemine toimub aktiivselt õhtutundidel ja varastel hommikutundidel, Niiskemas metsavilus kogu päeva. Laulusääsed · 3 liiki · Soojalembesed · Toitub eelkõige kodulindudest · Talvitumispaik keldrites ja koobastes · Tuntuim liik majasääsk
Uurimustöö ja referaadi vormistamine 1. Uurimistöö teema peab olema määratletud pealkirjaga (näiteks, Kus talvituvad minu kodukohas pesitsevad linnuliigid?) 2. Uurimistöö/refedaai osad: SISUKORD selles tuuakse ära kõigi töö üksikute alajaotuste täielikud pealkirjad koos leheküljenumbritega. SISSEJUHATUS töö kirjutamise eesmärk, uurimusobjekt, kasutatud meetodid. TÖÖ PÕHIOSA jaotada peatükkideks ja alapeatükkideks selles iseloomustatakse uurivat objekti, andmete kogumise meetodit, saadud järeldusi.
Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Kõre e. juttselg-kärnkonn (Bufo/Epidalea calamita) Rohekärnkonn (Bufo/Epidalea viridis) Mudakonn (Pelobates fuscus) Rohukonn (Rana temporaria) Rabakonn (Rana arvalis) Tiigikonn (Rana/ Pelophylax lessonae) Veekonn (Rana kl. esculenta/ Pelophylax esculentus) Järvekonn (Rana ridibunda/ Pelophylax ridibundus) Sabakonnalised – vesilikud: Vesilikud on veekogudes sigimisajal. Nad ei häälitse. Pärast sigimise lõppu toituvad ja talvituvad maismaal. Emasloomad mässivad munad taimelehtedesse. Isastel on pulmarüü – seljale kasvab hari ning keha muutub kirevamaks. Tähnikvesilik on levinud üle kogu Eesti. Harivesilikku leidub Lõuna- ja Kagu-Eestis ning Järva- ja Virumaal. Harivesilik on nõudlikum sigimisveekogude kvaliteedi suhtes, ei kasuta veekogusid, kuhu on asustatud kalu. Vesilikke saab eristada ka vastete järgi. Harivesiliku vastse saba tipus on iseloomulik niitjas jätke, sabauimel on mustad täpid
Jaanimardikad pskasloLololo siin nimi Üldine · Emased suuremad kui isased · Emased on tõugud, isased mardikad · Elavad Euroopast Aasiani · Talvituvad · Elavad kivide, kändude vahel · Valgust eritavad elundid (lutsiferiin) · Euroopas 3 liiki 1. Lampyris noctiluca 2. Lamprohiza splendidula 3. Phosphaenus hemipterus Lampyris noctiluca · Enamlevinuim · Emane: Tiivutu 15-20 mm Pruuni värvi, roosakas nahk Viimases kolmes lülis valgusorganid · Isane
muudel objektidel. Valmik elab ainult 40- 50 päeva. Isaseid kohtab sageli veekogust eemal, emase tulevad veekogu juurde ainult munemiseks. Emane muneb kuni 300 muna ja need paigutab ta veetaimedele või taimedele mis on veekogu lähedal ,sageli tulikalistele. Vastsed kooruvad kahe nädala pärast ning kaks esimest aastat nad arenevad veealustel objektidel. Hingamiseks on neil keha lõpul sulekujulised lõpused. Tavaliselt talvituvad nad mullas. 2) Sarvikliidrik: Sarvikliidrikul on üsnagi sale keha ja tavaliselt jääb kehapikkus vahemikku 40-50 mm. Tagatiivad ja eestiivad on ühelaiused ning aluselt järsult kitsenevad. Üsna sarnane sarvikliidrikuga on sadulliidrik. Sarvikliidrikul on tooraksi teisel segmendil U- kujuline must märk ehk veiniklaasimärk, musta joonega koos , mis ühendab selle segmendi musta kitsa ääreribaga . Sadulliidrikul on ka U- kujuline märk aga ei ole ääreribaga
LAPSULIBLIKAS Lapsulibliaks on üks Eesti kõige tavalisem liblikas. Lapsuliblikas on metsaliik, aga teda võib kohata ka linnades. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad tiibade soomustest koosneva katte tõttu.
on värvuselt pruun või hallikas ja tumedate laikudega, mis muudab ta oma keskkonnas raskesti märgatavaks. Rabakonn on levinud üle Eesti ja ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ning soode äärealad. Rabakonn püüab toitu peamiselt õhtuti. Rabakonn sööb peamiselt mardikaid kuid ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Rabakonn veedab peaaegu kogu oma aja maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult maismaal lehtede ja heinaga täidetud aukudes, haohunnikute all, näriliste urgudes jne. Talvituma siirduvad nad juba septembris. Nooremad konnad väljuvad talvituspaikadest 1-3 nädalat hiljem aga sügisel viibivad väljas mõni nädal kauem. Rabakonnade kudemisaeg jääb sageli aprilli lõpust juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikas taimestik veekogus ja kõige sobivaimad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või heinamaad, kuhu konnad kogunevad umbes 1 km raadiuses
.......................................................................................................9 Jooniste loetelu.........................................................................................................10 Tabelite loetelu.........................................................................................................12 Sissejuhatus.................................................................................................................. 13 1. EESTIS TALVITUVAD KÄSITIIVALISED JA NENDE ÜLDISELOOMUSTUS ......................................................................................................................................14 1.1 Nahkhiirte üldiseloomustus................................................................................14 1.2 Nahkhiirte talvitumise bioloogia ja talvituspaikade kirjeldus............................17 1.3 Eestis talvituvad nahkhiired.....................................................................
Sinepiliblikas lendab meil mai keskpaigast juuli alguseni ja soodsatel aastatel teise põlvkonnana augustis. Neid võib kohata okas- ja segametsades, sihtidel ja metsateede servadel. Täiskasvanud liblikad peatuvad õitsvatel taimedel ja imevad nektarit. Maikuus meeldivad neile kannikeste õied, augustis härjasilmad ja kesalilled. Röövikud toituvad seahernestel (aas-seahernes, kevadine seahernes, mägi- seahernes) ja harilikul nõiahambal, nukkuvad rohukulus (köidisnukk) ja nukud talvituvad. Ei esine eriti sageli. (Viidalepp, Remm 1996: 205) Möödunud suvel võis minu koduümbruses kohata nii kevad- kui suvist sinepiliblikate põlvkonda. 4 Sinepiliblikas härjasilmal toitumas 05.07.2013 2.2. Reseedaliblikas (Pontia edusa) Euroopas esineb neli liiki. Reseedaliblikad on levinud Euraasias, Saksamaast Kuriilide ja Jaapanini. Paljunemisala põhjapiir asub Tatra mägede lõunanõlvadel ja Valgevenes. Lõuna- ja
ning paljuneb ja areneb uutes elupaikades kiiresti ja väga edukalt. Teod munevad kevadest sügiseni niisketesse ja varjulistesse paikadesse, niiskus on tigude arenguks hädavajalik. Ohtralt võib suvel mune leida, kui kergitada pinnast kividelt. See on küllalt hea peidukoht, sest kivid on niisked ka palavaima päevaga. Kõige õrnemad ongi munad, need võivad läbi kuivada, neid hävitavad röövtoidulised putukad, linnud jne. Valmikud talvituvad mullas, kõdus, kasvuhoones poevad nad seina ja mulla vahelistesse pragudesse, jne. Talvekülmad hävitavad neid arvukalt. Kui õhutemperatuur tõuseb üle +5 ?C, alustavad nad toitumist ja munemist. Kuumal ja kuival perioodil poeb tigu kotta ja suleb ava membraaniga. Kasvuraskused ületanud kiritigu võib elada kuni 10 aastat.
Iseärasused Pea eesosa on välja veninud pikaks kärsaks Rullib puulehed turvaliseks vastsehälliks Lõike kuju väljaarvutamiseks peaks inimene kasutama kõrgema matemaatika seadusi Silmad esiletungivad Haukamissuised Lahksuguline Täismoone (muna-vastne- nukk-valmik) Vastsed leherullides Vastsed varjatud eluviisiga, ja jalutud Taimtoiduline Toiduks lindudele: nt. ööbik ja punarind Kaks põlvkonda aastas Vastsed nukkuvad hilissuvel Talvituvad mardikana Esinevad kevadel ja sügisel Punane-keerukärsakas http://www.youtube.com/watch?v=CN-WjdA6uUo -video Kase-keerukärsakas Kase-keerukärsaka „sigari“ keeramise etapid Tamme-keerukärsakas Paju-keerukärsakas Kasutatud kirjandus: Apoderus coryli Wikipedia. Külastatud aadressil http://en.wikipedia.org/wiki/File:Apoderus_coryli_egg.jpg. Bosques Templados. Külastatud aadressil http://bioclub.tripod.com/pag5002c.htm. Deporaus betulae
3 4 5 5. Eestis talvituvad hallvares (550 grammi) ja koduvarblane (30 grammi). Mitu ÜLERIIGILINE TASEMETÖÖ MATEMAATIKA 6. KLASS 2007 VARIANT A
lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid. Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse. Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel. Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada. Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all, kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades kas üksikult või mitmekesi koos. Väljumise aeg oleneb õhutemperatuurist. Rasmus Roos
Sügisene lahkumine ja läbiränne toimuvad õhtul aga lakkab 40-55 minutit pärast Musträstas pesitseb leht- ja segametsades, sebtembrist novembri alguseni. Musträstad päikese loojumist. puisniitudel, parkides, kalmistutel ja rändavad öösiti. Osa jääb meile ka talveks. linnade suuremates aedades. Ta ehitab oma Musträstad talvituvad Lääne-Euroopas. Veel musträstast pesa üsna madalale põõsasse või tihedale noorele puule, kännule, haohunnikusse, Musträstas on väga sarnane kuldnokaka. puuriita jm. Eristada saab selle järgi, et ta on üleni must kollase nokaga, kuldnokal on aga kehal
Veekogu lähedus on vajalik eriti noortele nastikutele. Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse. Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel. Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada. Nastik ujub hästi ja võib sukelduda mitmekümneks minutiks. Hea ujumisoskuse tõttu elab nastikuid ka Eesti väikesaartel. Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad nastikud talveunes näriliste urgudes või kändude all, kompostihunnikutes, külmumata pinnases või lehekuhjades kas üksikult või mitmekesi koos. Väljumise aeg oleneb õhutemperatuurist. Nastikud on põhiliselt päevase eluviisiga, kuid toitu püüavad nad hommikul ja õhtul. Hommikut alustavad nad pika päikesevanniga Sigimine Nastikud paarituvad pärast esimest kevadist nahavahetust (Kesk-Euroopas aprillis). Sageli
tegutsevad valgel ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem – u. 105 000; päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad või hilissügisel lendavad liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on alla 0°C. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini
Kuigi neid vib tihti nha end pikese kes soojendamas, on rstikud peval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud pgiretke ei vlju nad 23 peva jooksul varjepaigast. Rstikute toidust moodustavad phiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude sjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rstikud svad putukaid, nlkjaid ja vihmausse. Septembrist-oktoobrist aprillini on rstikud talveunes - nad talvituvad allpool lbiklmuvaid pinnasekihte, 0,42 m sgavusel, kus temperatuur ei lange alla 24 C. Sellisteks paikadeks on nriliste urud, heinakuhjade vi kivihunnikute alune pinnas. Talvekorteri suhtes on rstikud konservatiivsed, kasutades sama paika aastaid jrjest. Esimestel kevadpevadel peale rkamist hoiduvad isased rstikud kige soojematesse kohtadesse - nad lesivad eredas pikesepaistes soojal maapinnal, langenud puutvedel vi soojadel kividel.
Liblika pruunilaigulised tiivad on servadest säbrulised ning ta tiibadel on komasid meenutavad kujutised Väike-kärbtiib meenutab puulehte Kärbtiivad(rööviku staadiumis) toituvad humalast, kõrvenõgestest, kase-, jalaka- ja sõstralehtedest Käitumine on isasliblikatel mõõdukalt agressiivne - hoitakse kindlat territooriumi, teised liblikad peale emaste kärbtiibade peletatakse eemale Väikesed-Kärbtiivad talvituvad valmikuna samblas või kulus Nende lendlemine kestab maist juunini Juulis kooruvad uued liblikad, keda võib näha lendlemas kuni septembrini Admiral Kauni värvusega admiral on päevaliblikas. Ta tiibadel domineerib must värv Ta tiibadel on punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal. Lisaks nektarile maitsevad Admiralile pooleldi käärinud puuviljad Admiral liblikad on maitse osas väga tundlikud, ta on võimeline eristama puhast
Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva jooksul varjepaigast. Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse. Septembrist-oktoobrist aprillini on rästikud talveunes - nad talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, 0,4...2 m sügavusel, kus temperatuur ei lange alla 2...4 °C. Sellisteks paikadeks on näriliste urud, heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas. Talvekorteri suhtes on rästikud konservatiivsed, kasutades sama paika aastaid järjest. Esimestel kevadpäevadel peale ärkamist hoiduvad isased rästikud kõige soojematesse kohtadesse - nad lesivad eredas päikesepaistes soojal maapinnal, langenud puutüvedel või soojadel kividel. Pulmamängud toimuvad 2.
emase munarakud seemnerakkudega) ja täismoone- muna-vastne-nukk-valmik Munemise juures on tähtis osa kärsakul: selle abil puuritakse taimekudedesse auk, samuti lükatakse munetud muna kärsakuga augu põhja. Vastsed pannakse reherullidesse, varjatud eluviisiga ja jalutud. SLAID Nii valmikud kui ka jalutud vastsed on taimtoidulised. On kaks põlvkonda aastas Täiskasvanuid võib leida maist septembrini. Täiskasvanud mardikad tekivad suvel. Vastsed nukkuvad hilissuvel. Talvituvad mardikana. See liik on levinud suuremas osas Euroopas, Lähis-Idas. SLAID Punane keerukärsakas (Apoderus coryli)- sarapuul, punaste kattetiibadega mardikas. Kõige suuremat täpsust nõuab kahe S-kujulise sisselõike tegemine mõlemal lehelabapoolmel servast kuni keskrooni ja keskroo soonte läbihammustamine, et leht närbuks, kuid ei kukuks enneaegselt ära. Siis rullib ta ühe lehepoolme kokku, lehealakülg sissepoole, ning keerab teise poolme sellele mantlina ümber
emase munarakud seemnerakkudega) ja täismoone- muna-vastne-nukk-valmik Munemise juures on tähtis osa kärsakul: selle abil puuritakse taimekudedesse auk, samuti lükatakse munetud muna kärsakuga augu põhja. Vastsed pannakse reherullidesse, varjatud eluviisiga ja jalutud. SLAID Nii valmikud kui ka jalutud vastsed on taimtoidulised. On kaks põlvkonda aastas Täiskasvanuid võib leida maist septembrini. Täiskasvanud mardikad tekivad suvel. Vastsed nukkuvad hilissuvel. Talvituvad mardikana. See liik on levinud suuremas osas Euroopas, Lähis-Idas. SLAID Punane keerukärsakas (Apoderus coryli)- sarapuul, punaste kattetiibadega mardikas. Kõige suuremat täpsust nõuab kahe S-kujulise sisselõike tegemine mõlemal lehelabapoolmel servast kuni keskrooni ja keskroo soonte läbihammustamine, et leht närbuks, kuid ei kukuks enneaegselt ära. Siis rullib ta ühe lehepoolme kokku, lehealakülg sissepoole, ning keerab teise poolme sellele mantlina ümber
1.0 LEPATRIINU Lepatriinud on murdeti ka käolehmad, kirjalinnud, eri perekondadesse kuuluvad mardikad lepatriinulaste sgk-st; Umbes 4000 erinevat liiki, Eestis neist 51 liiki. Lepatriinude keha on pealt kumer, alt tasane, 1-10mm pikkune, paljudel liikidel mustakollase-või punasekirju. Nii valmikud kui ka vastsed hävitavad kilp-ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti(on seega kasulikud); vähesed liigid on taimtoidulised. Vastne on hall või mustjashall, oranzikirjaline. Talvituvad mardikana. Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulisi loomi neid ei söö. Tavalisemaid röövtoidulisi liike on seitsetäpplepatriinu ja viistäpplepatriinu, alamaid seeni hävitablutsernitriinu. 1.1 Sugulased Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer nagu kummulikeeratud kauss
annaabi.ee 
