· Sõudikud toituvad hõljumist. · Sõudikud hingavad kogu keha pinnaga. · Sõudikud on lahksugulised, emastel võib paljunemisperioodil märgata tagakeha küljes rippuvaid munakotte. · Rohkelt võib sõudikuid märgata kaldapiirkonnas kasvavate taimede ümber. · Sõudikud on nõudlikud vee puhtuse suhtes, kui vees on palju orgaanilist kõdu, surevad nad kiiresti. (Crustacea) Vähilaadsetele iseloomulikuks tunnuseks on 5 ja rohkem paari jalgu. Vesikirbulised (Cladocera) ja sõudikulised (Cyclopoida) Vesikirbud ja sõudikud kuuluvad hõljumi ehk zooplanktoni, süstemaatiliselt aga alamate vähkide hulka. Vesikirbulisi on Eestis leitud üle 70 liigi. Aerjalalisi, kelle hulka kuuluvad ka sõudikud, aga üle 80 liigi. Vesikirbulised (Cladocera) liiguvad vees hüppeliselt, tagatundlate tõugete abil. Vesikirbu lapik keha on kaetud läbipaistva kojaga, kust ulatuvad välja tagatundlad. Ühe suure silmaga pea on kiivrikujuline. Harjastega
http://www.zbi.ee/satikad/images/r/r024.jpg (pilt) /Slide 2 http://basementbettas.files.wordpress.com/2011/06/daphniapulex.jpg (pilt) /Slide 2 http://bioweb.uwlax.edu/bio203/2010/carroll_chri/ncbi%20pictures/lifecycledaphnia.jpg (pilt) /Slide 3 http://www.micromagus.net/animalcules/cladocera/Daphnidae/dpulex13.jpg (pilt) /Slide 5 http://et.wikipedia.org/wiki/Vesikirp (materjal) http://et.wikipedia.org/wiki/Vesikirbulised (materjal) http://en.wikipedia.org/wiki/Daphnia (materjal) http://en.wikipedia.org/wiki/Cladocera (materjal) http://www.zbi.ee/satikad/vahid/leht/leht_1.htm (materjal) ENEKE 2 lk 286, 329 - (1986) Tallinn : Kirjastus ,,Valgus" (materjal) ENEKE 4 lk 166 - (1986) Tallinn : Kirjastus ,,Valgus" (materjal)
vohavat kasvu limiteerivaks teguriks. (3) Veeõitseng esineb eelkõige rohketoitelistes järvedes, tiikides ja rannikumeres. (2) 3.Zooplankton Zooplankton ehk loomne hõljum on veemassiivi asustavate planktilise eluviisiga loomade kogum. (2) Meredes koosneb zooplankton valdavalt protistidest, vähkidest, ainuõõsetest ja teistest väikestest hõljuvatest selgrootutest. Mageveekogudes domineerivad protistid, keriloomad, vesikirbulised ja aerjalalised. Osa zooplankteritest on nähtavad palja silmaga, kuid leidub ka mikroskoopilisi organisme. Zooplankton toitub vees leiduvast hõljumist ja detriidist ja on ise toiduks paljudele teistele 4 veeloomadele ja –putukatele. (5) Zooplankton on veekogude toiduahelas peamine ühenduslüli mikroskoopiliste vetikate ja selgroogsete, aga ka muude suuremate loomade vahel. (4) Eristatakse ainurakset ehk protozooplanktonit ja hulkrakset ehk
põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3...4 päeva pärast, 2,5...4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning
Rohevetikad konkureerivad planktonis liikide arvult kahe eelmise rühmaga. Biomassilt on nad kolmandal või neljandal kohal, jäädes vahetevahel alla neelvetikatele. Arvukad on perekonnad Scenedesmus ja Pediastrum. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.4 Zooplankton Zooplankton on vees vabalt hõljuvate loomakeste zooplankterite kogum. Tegemist on nn ökoloogilise rühmaga, keda ei ühenda mitte niivõrd sugulus, kui ühine elukeskkond (vesi). Zooplanktonite rühmad on vesikirbulised, keriloomad, aerjalgsed ja rändkarp. Vesikirbulised on zooplanktoni tähtsaim rühm. Toitudes vetikatest ja olles ise toiduks planktontoidulistele kaladele, on nad põhilised veekogu orgaanilise aine ja energia transportijad vetikatest kaladesse. Vähesel hulgal ilmusid nad Peipsi planktonisse juba mais, kuid intensiivne arend algas juunis ja saavutas enamasti maksimumi juulis-augustis. Sellest peale hakkas nende hulk vähenema ning kahanes talvise miinimumi.
juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3-4 päeva pärast, 2,5-4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. 2 Toitumine: Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja
milliliitris. o 0,4 8,8x106 (2,5 3 milj) Algloomad: o Ripsloomad (57 ripsloomataksonit) o Viburloomad (600 isendit ml) o Juurjalgsed 2.3 Vetikad · Üle 1000 vetikataksoni (pooled ränivetikad) · Tähtsal kohal: - sinivetikad * paari-kolmemillimeetrise läbimõõduga * liigirohke perekond Anabaena - ränivetikad * karakterliik Aulacoseira islandica - rohevetikad * arvukad perekonnad Scenedesmus, Pediastrum 2.4 Zooplankton 1. Vesikirbulised - tähtsaim rühm - toituvad vetikatest - põhilised veekogu org aine ja energia transportijad vetikatest kaladesse 2. Keriloomad - kõige väiksemad - arvukaim keriloom Keratella cochlearis - domineerivad arvukuselt 3. Aerjalgsed - kõige rohkem juunis, vähem oktoobris - Eudiaptomus gracilis 4. Rändkarp - elab veekogu põhjale kinnitunult - arvukuselt moodustavad 2-3% 2.5 Põhjaloomastik · Ligi 500 liiki · Vormirohkeimad rühmad:
või teistel veeselgroogsetel. Vähkide kehapikkus varieerub poolest millimeetrist kuni 80 sentimeetrini. Väga mitmekesine on ka keha värvus, kehakuju ja jäsemete kuju ning asetus. Vähkide keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Igale vähi kehalülile kinnitub reeglina üks paar jalgu. Pea eesservas paikneb vähkidel paar liitsilmi. Pea alaosas asub suuava, mille ümber asuvad suised. Vähid on enamasti lahksugulised. Mõnel liigil esineb ka neitsisigimist (vesikirbulised). Munad arenevad emastel spetsiaalses haudetaskus, munakottides või kõhu all paiknevas kambris ning on kogu arenemise aja hästi kaitstud. Munadest kooruvad noored vähid erinevad täiskasvanutest. Areng on vähkidel küllaltki keeruline ning kestab pikka aega. Paljude liikide emased hoolitsevad pärast koorumist pikka aega oma järglaste eest. Pika ja keerulise arengu tõttu on suuremate vähkide massiline püüdmine viinud need liigid hävimisohtu.
Oligo- mesotroofsete veekogude liigid on Võrtsjärve planktonist kas täiesti või peaaegu kadunud. -9- Arvukuselt on aasta ringi kõige rohkem väikesi keriloomi. Mida suurem on veekogu troofsus, seda rohkem on seal keriloomi (Oltra jt, 2001). Kuna keriloomad on kõige väiksemad zooplankterid, on nende biomass väike. Biomassi moodustavad suuremad zooplankterid vesikirbulised ja aerjalgsed. Kuna vesikirbulised on zooplanktoni kõige soojalembesem rühm, siis leidub neid Võrtsjärves ainult soojemal perioodil, maist kuni septembrini. Zooplanktoni üldise hulga aastajalisel muutumisel on suhteliselt selge ja muutumatu iseloom: talvel külmas vees on teda vähe, suvel soojas vees aga palju ning ta on jaotunud ühtlaselt kogu järve ulatuses. Zooplankton koosneb suures osas herbivoorsetest loomakestest, kes toituvad primaar-
Võrtsjärv on koduks paljudele loomaliikidele. Võrtsjärve loomastik on mitmekesine ning liigirohke. ZOOPLANKTON Zooplankton ehk loomne hõljum on mikroskoopilised, vabalt järves või meres ujuvad loomad Toituvad detriidiosakestest, bakteritest või teistest zooplanktoni isenditest ja vetikatest Peamiseks toiduks kalamaimudele Eristatakse ainurakset ehk protozooplanktonit ja hulkrakset ehk metazooplanktonit ZOOPLANKTON Metazooplanktoni tähtsaimad rühmad on keriloomad, vesikirbulised ja aerjalalised Protozooplankterite hulka kuuluvad ripsloomad ehk tsiliaadid, viburloomad ja juurjalgsed Võrtsjärves on kindlaks tehtud 268 metazooplanktoni taksonit: keriloomi 172, vesikirbulisi 47, aerjalgseid 14, ainurakseid ehk protiste 34 ja rändkarbi purjukvastne PÕHJALOOMASTIK Põhjaloomastik ehk zoobentos hõlmab selgrootuid loomi, kes vähemalt osa aega oma elutsüklist elavad põhjasette sees, selle pinnal või veekogu põhjas
elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu. Esimesel eluaastal kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas. 3. Metoodiline liigitus Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma: alamvähid ja ülemvähid. 3. 1. Alamvähid Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Vesikirbulised on ühed väga tavalised alamvähkide esindajad. Vesikirbud on enamasti väikesed, silmaga vaevu märgatavad, veekihis ujuvad loomad. Neile on iseloomulik külgedelt tugevasti kokkusurutud, ümarovaalne keha. Seda katab kitiinainest pearindliku kilp. Viimase varjus asub ka lühike ja hargi taolise jätkega lõppev tagakeha. Nagu enamikule veekihis elavatele loomadele iseloomulik on nende kehakatted läbipaistvad. Pea eesosas paiknevad tugevad tundlad, mis on muutunud liikumiselunditeks
Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3...4 päeva pärast, 2,5...4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning
39. Rõngusside (Annelida) ja limuste (Mollusca) võrdlus: mis on ühist, mis erineb. 40. Rõngusside (Annelida) ja lülijalgsete (Arthropoda) võrdlus: mis on ühist, mis erineb. 41. Sammalloomade (Bryozoa) ja käsijalgsete (Brachiopoda) ehituse ja eluviisi võrdlus; näiteid Eesti vetest. 42. Kummarloomade (Kamptozoa) ja sammalloomade (Bryozoa) ehituse ja eluviisi võrdlus. 43. Vähkide (Crustacea) tähtsamad rühmad, nende ehituse erinevusi, näiteid Eesti vetest. 44. Aerjalgsed (Copepoda), vesikirbulised (Cladocera) ja karpvähid (Ostracoda): ehituse ja eluviisi võrdlus. 45. Sugulise ja suguta põlvkondade vaheldumine ning tsüklomorfoos vesikirbulistel ja keriloomadel miks ja kuidas. 46. Kõrgemad vähid (Malacostraca) Eesti vetes: tähtsamad seltsid, nende erinevused, näiteid. 47. Lõugtundlased (Chelicerata): millest see nimi; ehituse põhijooni Eesti vetes elavatelt, mõni näide ka mujalt. 48. Vesilestade (Hydracarina) eluviis ja elutsükkel. 49
Võsapuuk puuk puuklased nugilestalised Harilik ristiämblik ämblik ristämbliklased ämblikulised Lepa-pahklest pahklest pahklestalised pärislestalised Sametlest sametlest sametlestlased pärislestalised Koibik koibik Phalangiidae koibikulised Väike nokik nokik Bosminidae vesikirbulised Harilik jõevähk jõevähk jõevähklased kümnejalalised Koerliblikas koerliblikas koerlibliklased liblikalised jaanimardikas Jaanimardikas (Lampyris) jaanimardikalised mardikalised Seitsetäpp-lepatriinu lepatriinu lepatriinulised mardikalised Harilik loidtiib loidtiib loidtiivlased suurtiivalised
a) vesikirpude hulka kuuluv meri-nokik Bosmina coregoni maritima (esineb soolsusel 0-8) b) keriloomade hulka kuuluv karik-kerilane Keratella quadrata platei (esineb peamiselt Botnia lahes) c) karik-kerilane K. cochlearis recurvispina. Jaotus organismide suuruse järgi 1. Nanoplankton 2-20 m (flagellaadid). 2. Mikroplankton - 20-200 m (ripsloomad, väikesed keriloomad). 3. Mesoplankton 0,2-1 mm (suured keriloomad, vesikirbulised, aerjalgsed, mitmesugused suuremate planktonorganismide vastsed). 4. Makroplankton - >1 mm (kalade noorjärgud). 5. Megaloplankton 1 mm kuni 20 cm (ainuõõssed: meririst, meriseen, meritikker). 6. Läänemere bentilistest selgrootutest 10% esinevad planktilised vastsed. Kogumise viisid: · Kogutakse mikro-, mesoja Joonis 2. CPR (Continuous Plankton Recorder). makrozooplanktonit. · Mikroplanktonit kogutakse batomeetriga (5 ja 23 l), meso- ja
Ujuvad jäsemete abil sõudes. Kl. pimevähid (Cephalocarida): Tillukesed. Suur pea, jalgadega rindmik, peen jalgadeta tagakeha, lõpus kaks pikka niiti. Teine tundlate paar tagapool suud; teine alalõugade paar rindmikujalgade moodi. Kl. lõpusjalgsed (Branchiopoda): Suhteliselt lihtsa ehitusega, nagu eelmisedki: rindmikulülid pole peaga kokku kasvanud, rindmikujalad lehtjad - ühtaegu kulgemiseks, hingamiseks ja toitumiseks. Tagakeha jalgadeta. Paljudel olemas rindmikukilp. Näide: selts vesikirbulised (Cladocera). Kl. karpvähid (Ostracoda): Tillukesed vähid, kelle kogu keha on peidetud neerja, kahest poolmest koosneva, lupjunud kitiinist koja sisse. Koda meenutab välimuselt ja ehituselt karpide oma: on olemas lukuköidik, tihti ka lukuhambad, aga üksainus sulgurlihas. Jalad, nagu eelmistelgi, lehtjad; nende arv on kahanenud. Kõnnivad jalgadega, paljud ka ujuvad teise paari tundlatega. Lõpuseid enamasti pole. Näide: Candona candida, Cypridopsis vidua. Kl
Marja arenemine kestab optimaalselt temperatuuridel 5 8 ööpäeva. Koorunud vastsed on 5- 6 mm pikkused. Umbes 21 31 mm pikkustena moonduvad nad maimudeks, kes hoiduvad põhjalähedastesse kihtidesse, hiljem järk-järgult sügavamale. Vastsed ja maimud toituvad pisimatest hõljuritest. Kõik räimed on suvel enamasti planktonirikastes veekihtides ja toituvad intensiivselt. Peamisteks toiduobjektideks on plankterid(esmajoones aerjalalised ja vesikirbulised), vähemal määral ka põhjalähedastes veekihtides elavad koorikloomad, eriti lõhkjalalised ja kirpvähilised. Vanemad räimed hoiduvad sügavamatesse veekihtidesse, isegi kuni 90 m sügavusele ja toituvad mitmesugustest suurematest hõljuritest ja põhjaloomadest. Suve lõpul hakkab sügiskuduräim koonduma parvedesse ja siirdub kudema. 2. KILU sarnanaeb väliskujult räimega, olles viimasest veidi jässakam, sest ta
· Tugev setete lisandumine Oligotroofne toitaineid on väga vähe · Lahustunud O2 läbi veekogu kõrge. · NO3 madal, peale termokliini pisut tõuseb, NH3 väga madal, taimne aine madal · Piiratud setete lisandumine. Plankton · Vees leiduvad elu väikevormid · Jagunemine: Fütoplankton e taimhõjum peamiselt vetikad Bakterioplankton bakterid, mikroseened Zooplankton e loomplankton ainuraksed, meduusid, vesikirbulised, aerjalalised Lisaks leidub putukate mune ja vastseid · Hulk sõltub vee nt temperatuurist, toitumisoludest. · On toiduks kaladele. Soojuskihistus · Stratifikatsioon · Veekogu jaotumine erineva temperatuuriga kihtideks · Sellest oleneb veekihtide tihedusest · Suurim tihedus 4 °C · Kevadel, sügisel vee segunemine /tsirkulatsioon · Suvel, talvel kihistumine /stratifikatsioon Süsinikuringe
Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3...4 päeva pärast, 2,5...4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem
pärast ning olles 2,5 kuni 4a cm pikkused teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht
mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3...4 päeva pärast, 2,5...4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine
· Fütoplanktonis asenduvad väikesed vormid suurematega · Enamus vetikaid kasutab fotosünteesil süsiniku allikana HCO3- iooni. Võime kasutada vaba CO2 või karbonaatiooni on vähestel vetikarühmadel. · Vete hapestumisel (happevihmad) muutub vetikakoosluse liigiline koosseis. Võimust võtab tativetikas. Biomass langeb - läbipaistvus suureneb (vesi katsudes libe, limane). Levib kergelt pruunides vetes, happelises ja org aine rikkas. · Kaovad vesikirbulised (ei suuda koorikut moodustada, see on kala põhitoit) · Kõrgem taimestik (luga - Juncus) ja turbasamblad pääsevad võimule 5 · Kaovad vähid jt. vähilaadsed, limused, kalad (angerjas kõige taluvam nii soolsuse kui happe suhtes) paljud putukavastsed · Väga vastupidavad on klaasiksääse Chaoborus vastsed · Suurenenud Al ja teiste metallide sisaldus mõjutab paljunemist ja suremust (ka
· Iseloomulikuks tunnuseks on rakke kattev keeruka struktuuriga ränipantser. · Organismi surres see talletub põhjamudas. · Pantser on liigispetsiifiline. Rohevetikad: · Leidub üherakulisi viburitega ja viburiteta, koloniaalseid, hulkrakseid, niitjaid. · Suurus mõnest mikromeetrist, mõnekümne sentimeetrini. Zooplankton: · Järvevees elab palju palja silmaga nähtamatuid, väga tillukesi loomi ,kes moodustavad kokku hõljumi e zooplanktoni. · Vesikirbulised (1mm pikkune) · Aerjalgsed · Keriloomad Kaldapiirkonna selgrootud: 1. Mudatigu (lymnaea stagnalis)- veedab oma elu vees. · Tema koda meenutab keerdus torni. Ta suudab hingata ainult õhuhapnikku ja peab selleks ajuti tõusma veepinnale hingama. Seda teeb ta koda alaspidi veepinnal rippudes. · Mudatigu toitub veetaimedest. · Eesti suurim mageveetigu- koja kõrgus 45-60mm, laius 20-30mm · Mudatigu on hermafrodiit- mõlemasooline
Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3…4 päeva pärast, 2,5…4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on
Tavalisemad liigid mageveekogudes on järve kirpvähk ja jõe kirpvähk, kes moodustavad olulise osa kalade toidus. 42. Aerjalgsed tillukesed, silinderja või tilgakujulise kehaga, suur ümar pea,liitsilmi pole, üksainus silm, pikad eestundlad, tagakeha lõpeb hargiga, emased kannavad viljastunud mune kottidega kaasas, nauplius.vabalt mere ja mageveeplanktonis.3 seltsi aerjalgseid sõudiklased, hormikulised, rullikulised. Paljud parasiidid.N: magevees sõudik, aerik. Selts vesikirbulised (kl.lõpusjalgsed) tillukesed, pikad tagumised tundlad,mille abil liigub hüpates, ainus suur silm, lame läbipaistev kitiinrüü.Toituvad filtreerides, osad röövloomad.Oluline osa magevee planktonist. Vastsejärku pole, viljastatud munadest saavad püsimunad. N: Järve-kiivrik, Järve-nokik, Tavaline lestik, Harilik kammik, Tavaline küürik, Silesaba-händur- röövloom, tavaline klaasik, järve-silmik. Karpvähid Mage ja merevees, enamasti põhjas, harvem planktonis
meres, väikejärvedes vee vertikaalse ringkäigu ajal Fütoplanktoni osa veekogus - Põhjustab vee õitsemist. Peipsis ja rohketoitelistes järvedes. Põhjustab limast vett ning pruunika värvusega vett. Euroopa suurjärved suuruse järjekorras, lisada Peipsi pindala - Laadoga, Oneega (Äänisjärv), Väner, Saima, Peipsi 3558 km2 Millistest rühmadest koosneb zooplankton - *keriloomad e. rotatoorid (Rotatoria) *vesikirbulised e. kladotseerid (Cladocera) *aerjalgsed e. kopepoodid (Copepoda) *veekogus, kus esineb bentoseloom rändkarp (Dreissena polymorpha) esinevad zooplanktoni hulgas ka rändkarbi vastsed *ühest rakust koosnevad loomakesed ainuraksed e. protistid (Protista) Zooplanktoni jagunemine toitumisviisi aluseltaimtoidulised/Herbivoorid/filtraatorid, kes eriliste filteraparaatide abil filtreerivad veest vetikaid, baktereid ja detriiti (taimede/loomade poollagunenud
Üsna tugevasti esinevad sini-ja ränivetikate õitsemised, eriti silmapaistev on suure biomassiga Gloeotrichia echinulata õitsemine. 14. Järvedele iseloomulik loomastik. ainuraksed: viburloom, ripsloom. Käsnadest on järvekäsn ja tavaline jõekäsn Eestis üsna tavalised, mülleri jõekäsna on leitud Rõuge järvedest. Paelussid . zooplankton, pisikaan, hobukaan, apteegikaan, mateltigu, harilik keeristigu, kiil-labatigu, rändkarp, suur järvekarp, kiiljas jõekarp, vesikirbulised, aerjalalised, kirpvähk, jõevähk, vesiämblik, hooghännaline, vesikiil, hiigelkiil, sõudur, vesitriinu, tõmmuujur, peipsi tint, rääbis, ahven, haug, latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig, vähem leidub koha, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre, nurgu, viidikat, tõugjat, harjust. Juhuslikult on püükides ka ojasilmu, lepamaimu, vingerjat, trullingut jt., naerukajakat, sinikael-parte, tuttpütte, kõrkja-roolinde
väljavool Põhjamerre.Veevahetus 30a. Fosfori- ja lämmastikuühendite-vetikate vohamine- hapnikupuudus põhjakihtides, ka raskmetallid ja nafta. Hoovusi pole-muutlikud tuuled. Rannik-Järsakrannik(Pankrannik P-E ja saared);Lauskrannik(liivar.) Läänemere taimestik. Põhjataimestik : rohe-,puna-,pruunvetikad. mändvetikad Rannikul/saartel taimed: merihein, merikapsas,sinerõigas Fütoplankton: sõltub soolsusest. Sini-,vibur-,rohe-,mändvetikad Läänemere loomastik. Zooplanktoni-meriseen,vesikirbulised,aerjalalised Põhjaloomastiku-meritupp,rändtigu,vesiking,rannakarp,südakarp Kalastiku- RÄIM, kilu(kare kõht),tursk,lest,tuulehaug. Linnud- alk,ristpart,tutt-tiir,randkiur, merivart,kormoran Imetajate-viiger-,hallhüljes, randal,pringel VII Järved Eesti järved. - nim. veega täitunud maismaanõgu, mis ei ole otseses ühenduses merega ja asub harilikult merepinnast kõrgemal. Eesti järved valdavalt väiksed. Vaid 24 pindalaga >1km2
Kulgevad vees viburite abil, kuni 20 kehapikkust tunnis. Viburvetikaid võib leida kohast, kus ei ole lainetust või avavett. Neile ei meeldi liikuv vesi. Palju on neid troopilistes vetes. Suhteliselt sügavates veekihtides. Tähtsus: 70ndatel alles saadi aru. Tehnika arenes. Planktonis olevate 200-2000 mikromeetriste isendite hulgas domineerivad loomad ehk zooplankton. Kõige rohkem on koorikloomi: aerjalalised (ehk kopepoodid) ja vesikirbulised (ehk kladotseerid). Need 2 rühma on ränivetikate ja viburvetikate esimesed tarbijad. Üle 2000 mikromeetrised isendid kuuluvad makrozooplanktoni hulka (kalamari, kalalarvid ja ka sültjad organismid - meduusid, salbid ehk meretünnikud). Järvedes suurimateks organismideks, kes planktonisse kuuluvad on surusääse vastsed (larvid). Lisaks kuulub planktonisse ka detriit ehk surnud füto- ja zooplanktoni kehad, kõrgtaimestiku osad.
jms). Detrivoorid ja mikroobid söövad seda org-i siis, kui peremees on surnud. Vee liikumisega kantakse org aine alla sügavamatele aladele, oma tekkekohast kantakse kaugele. Klassikalised vaated veesamba kooslustele Pikka aega arvati, et veesamba toiduvõrgu madalaim aste on fütoplankton (ränivetikad ja vaguviburvetikad). Magevees klorofüüdid ja desmideed ja sinivetikad – need seovad C-d. Nad loovad eelduse teisele astmele, kuhu jäävad zooplankterid, näiteks aerjalalised, vesikirbulised. Neid tarbivad putukavastsed, kalad, kuni vaalani, hülgeni, inimeseni. Toiduvõrgus ei saa olla rohkem lülisid kui 5 (see on naiivne, 20 a tagasi oli nii, sest on ju ka teisi org-e, näiteks detriidisööjad.) isegi 10% ei jõuta teisele astmele, sest bakterid on välja jäetud. Süsteemi efektiivsus oleneb produtsentidele kättesaadavast toitainete varust või selle saatuse määras toiduahela tipus olevate röövtoiduliste organismide arv, millest olenes kui palju
keeristigu, rändtigu, lamekeermene vesitigu, vesiking, punntigu; karbid – Balti lamekarp, Liiva uurikkarp, söödav rannakarp, Läänemere südakarp; koorikloomad e. vähid – Läänemere krevett, Põhjamere garneel, Hiina villkäpp-krabi, kootvähk, kirpvähk, põlvikvähk; kakandilised – roheline lehtsarv, Balti lehtsarv, merikilk, vesikakand; keraskärssuss, hulkharjasuss, tõruvähk, kalakaan. Läänemere zooplankton – ripsloomad, meririst, meriseen, vesikirbulised, kerikloom, aerjalgsed, meritikker; mantelloomad – siia kuuluvad merikullesed. Kalastik -merekalad Räim on heeringa kääbustunud alaliik. Räim on pelaagilise eluviisiga, hoigub parvedesse. Osa räimi koeb kevadel, osa sügisel. Talvituvad põhjalähedastest veekihtides. Kevadel siirdub kevadkuduräim kudemiseks rannikulähedastesse madalamatesse vetesse. Suvel planktonirikastes veekihtides (10- 20m). Räim on toiduks röövkaladele: tursk, lõhe, meriforell, koha
Valdavalt järvedes elavad sarvtigu ja kiil-labatigu, kellest esimene on väga tavaline ja esineb ka tiikides, teine on vähemlevinud. Järvedes ja aeglase vooluga jõgedes on üldlevinud harilik keeristigu. Karpidest elab järvedes suur järvekarp ja harijärvekarp. Umbes 1850. a. Eestisse sattunud rändkarp on praegu Peipsi järves väga massiline. Vähkide klass on Eesti magevetes esindatud vähemalt 233 liigiga. Lehtjalaliste seltsi 81 liigist kuulub 79 vesikirbuliste alamseltsi. Vesikirbulised etendavad tähtsat osa zooplanktonis ning kalade toidus. Aerjalalisi, kes samuti moodustavad zooplanktoni ühe põhikomponendi ning on tähtis kalatoit, on Eesti magevetest leitud 70 liiki. Ämblikulaadseid on Eesti magevetest teada umbes 210 liiki, kes peaaegu kõik kuuluvad pärislestaliste seltsi vesilestade rühma. Kiililisi on leitud 54 liiki. Tüüpilised järvevormid on suurtes järvedes elav seenliidrik. madalaid taimestikurikkaid järvi asustav pisiliidrik ja kakslaik-kiil. Kalad
Protsessi käigus seotakse CO2 ning kasutatakse valgusstaadiumi reaktsioonides moodustunud NADPH2 ja ATP molekule. Pimedusstaadiumi reaktsioonid moodustavad Calvini tsükli. Pinotsütoos - ümbritsevast keskkonnast vedelike aktiivne omastamine teatud tüüpi rakkude poolt rakumembraani sissesopistumise teel. Plankton - ehk hõljum, mis koosneb fütoplanktonist ehk taimhõljumist (vetikad) ja zooplanktonist (väikesed hõljuvad loomakesed: vesikirbulised, aerjalalised, keriloomad jt.). Plasmiid - bakterirakus esinev väike DNA rõngasmolekul, milles sisalduvad geenid on vajalikud kasvukeskkonna eripäraga seotud ensüümide sünteesiks. Plastiid - membraanidest koosnev taimerakule omane organell. Pigmentide sisalduse alusel eristatakse kloro-, kromo- ja leukoplaste. Platsenta (emakook) - imetaja (ka inimese) loodet ümbritseva kõldkesta ja emaka limaskesta kokkukasvamisel moodustuv elund, mille kaudu loode on ühenduses emasorganismiga.
käitumises. (Mikelsaar, 1984) Toiduks kasutab Läänemere kirdeosa lest peaaegu kôiki tähtsamaid pôhjafauna komponente. Nende valik sôltub kala arenemisstaadiumist, kala morfofüsioloogiliste vôimete ja nôudmiste ning vastava arenemisetapiga seotud biotoopide lokaalse ja sessioonse iseloomu vahekorrast. Samasuvised lestad toituvad rannas, madalas vees; peamised on Chironomidae (surusääsklaste) larvid, Harpacticoida (rullikulised) ja Cladocera (vesikirbulised). 6 Nende toidus leidub ka amfipoode Gammarus (kirpvähk) ja Corophium (kootvähk) ja aerjalalisi Calanoida (hormikulised). Paiguti etendab Ostracoda (karpvähid) olulist osa. Teisesuvised lestad toituvad samadest gruppidest, millele lisanduvad juba väga väikesed Macoma baltica (balti lamekarp) isendid, Nereis diversicolor (tavaline harjasliimukas) ja Hydrobia ventrosa (ümarkeermeline vesitigu).
· Nafta- ja õlireostus tapab linde, planktonit, mõjutab nii kaudselt kui otseselt ka teisi merekoosluste komponente; · Veetransport lisaks reostusele muudab lainetusreziimi, toob kaasa võõrliike; · Ehitustegevus (tuulepargid meres, kaablid, kaevandamine, sadamad); tööstuslik kalapüük Fütoplankton ja zooplankton · Sinivetikad · Viburvetikad · Rohevetikad · Mändvetikad · Ripsloomad · Vesikirbulised · Aerjalalised · Mantelloomad Läänemere taimestik Rohevetikad ca 1 m sügavusel, üheaastased, olulised veeloomadele. Mändvetikad moodustavad veealuseid aasu, olulised kalade jt. veeloomade elupaigad. Pruunvetikad kuni 30 m sügavusel. Veel sügavamal punavetikad. Läänemere loomastik · Kalad: räim ehk heeringa kääbus-alaliik, kilu, tursk, lest, emakala, merihärg, mudilad, merivarblane, tuulehaug jne. 14
heterotroofsete bakterite maksimum, muidu jaotuvad htlaselt; veekogu phjakiht- Chlorobiaceae ja Chromatiaceae. Setted-anaeroobsed fotoautotroofsed bakterid (kui on valgust), seened, anaeroobsed bakterid (Pseudomonas, Clostridium, Desulfovibrio). Seente esinemine veekogus on seotud sissekantud taimse materjaliga, kui see substraat saab otsa, siis nende arvukus on vga vike. Jrvede vetikakooslus koosneb peamiselt rni- ja rohevetikatest. Zooplanktonis domineerivad keriloomad, vesikirbulised ja aerjalalised. Eri tpi jrvede elustik erineb suuresti. 6. Toiduahel veekogus Toiduahel -jada organisme, keda seostatavad jrjestikku toitumine ja toiduobjektiks olemine Klassikaline toiduahel veekogus: toitained (N+P+C) + valgus. vetikad . vetikatoiduline zooplankton . karnivoorne zooplankton Mikroobne ling: autothoonne ja allothoonne orgaaniline aine . bakterid . algloomad (sh. heterotroofsed nanoflagelaadid) . zooplankton Mikroobse lingu puhul on bakterite peamiseks
Vee temperatuur on suvel pinnakihis ranna lähedal kuni 26, avajärvel kuni 22 °C; temperatuuri ja hapniku kihistumine on vähene, hapnikuolud aasta ringi head. Jääkate püsib harilikult detsembrist aprilli lõpuni, jää paksus on 50–60 cm. Peipsi planktonis on rohkesti eutroofsetele veekogudele omaseid liike. Taimhõljum on liigirikas (ligi 800 liiki) ja tema biomass oli 1970. aastateni suur (kuni 90,7 g/m3). Loomhõljumis on umbes 145 liiki, esindatud on keriloomad, vesikirbulised, aerjalalised ja limused. Põhjaloomi on umbes 360 liiki, ülekaalus on surusääsklaste vastsed, väheharjasussid ja limused. Põhjaloomade keskmine hulk (ilma suurte karpideta) on 2637 isendit 1 m2 kohta. 1930. aastail Peipsisse sattunud rändkarp on praegu väga arvukas. Suuri karpe on loendatud 179 isendit 1 m2 kohta, enamik neist on rändkarbid. Suurtaimestikus on täheldatud 120 liiki. Peipsi on Euroopa kalarikkaimaid järvi, 1996–2000 püüti Peipsi Eesti osast umbes 2702 t, 2010
annaabi.ee 
