Sõudikud/vesikirbud Sõudik on väike mõne millimeetri pikkune vähiline. · Sõudikul on oluline roll veekogu toiduahelas - nad paljunevad väga kiiresti ning on oluliseks toiduks suurematele loomadele. · Sõudikul on tilgakujuline keha, mis lõppeb hargiga. Hargi harud on kaetud harjastega. · Sõudikud on väga osavad ujujad, moodustades ujudes kaari ning tehes kiireid sööste. · Keha on sõudikutel läbipaistev ning selgelt võib näha siseelundeid. · Peaosas paikneb silm. · Sõudikud toituvad hõljumist. · Sõudikud hingavad kogu keha pinnaga. · Sõudikud on lahksugulised, emastel võib paljunemisperioodil märgata tagakeha küljes rippuvaid munakotte. · Rohkelt võib sõudikuid märgata kaldapiirkonnas kasvavate taimede ümber. · Sõudikud on nõudlikud vee puhtuse suhtes, kui vees on palju orgaanilist kõdu, surevad nad kiiresti. (Crustacea) Vähilaadsetele i...
Vesikirp Ehitus ~1mm pea, rindmik, tagakeha koda 5 paari jalgu 2 paari tundlaid liitsilm (22 osasilma) suu värvus Sigimine partenogenees haudetasku kuni 100 järglast sootingimused püsimunad Hingamine ja toitumine rindmikujalad lõpuskotikesed hapnik verre harjaskammikesed bakterid, vetikad, algloomad Tähtsus looduses ja muu filtreeriv loom indikaatorloom looduse aineringe osa saab püüda kahvaga Kasutatud materjalid http://en.wikipedia.org/wiki/File:Daphnia_pulex.png (pilt) /Slide 1, 4 http://www.zbi.ee/satikad/images/r/r024.jpg (pilt) /Slide 2 http://basementbettas.files.wordpress.com/2011/06/daphniapulex.jpg (pilt) /Slide 2 http://bioweb.uwlax.edu/bio203/2010/carroll_chri/ncbi%20pictures/lifecycledaphnia.jpg (pilt) /Slide 3 http://www.micromagus.net/anim...
vohavat kasvu limiteerivaks teguriks. (3) Veeõitseng esineb eelkõige rohketoitelistes järvedes, tiikides ja rannikumeres. (2) 3.Zooplankton Zooplankton ehk loomne hõljum on veemassiivi asustavate planktilise eluviisiga loomade kogum. (2) Meredes koosneb zooplankton valdavalt protistidest, vähkidest, ainuõõsetest ja teistest väikestest hõljuvatest selgrootutest. Mageveekogudes domineerivad protistid, keriloomad, vesikirbulised ja aerjalalised. Osa zooplankteritest on nähtavad palja silmaga, kuid leidub ka mikroskoopilisi organisme. Zooplankton toitub vees leiduvast hõljumist ja detriidist ja on ise toiduks paljudele teistele 4 veeloomadele ja –putukatele. (5) Zooplankton on veekogude toiduahelas peamine ühenduslüli mikroskoopiliste vetikate ja selgroogsete, aga ka muude suuremate loomade vahel. (4) Eristatakse ainurakset ehk protozooplanktonit ja hulkrakset ehk
Rohevetikad konkureerivad planktonis liikide arvult kahe eelmise rühmaga. Biomassilt on nad kolmandal või neljandal kohal, jäädes vahetevahel alla neelvetikatele. Arvukad on perekonnad Scenedesmus ja Pediastrum. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.4 Zooplankton Zooplankton on vees vabalt hõljuvate loomakeste zooplankterite kogum. Tegemist on nn ökoloogilise rühmaga, keda ei ühenda mitte niivõrd sugulus, kui ühine elukeskkond (vesi). Zooplanktonite rühmad on vesikirbulised, keriloomad, aerjalgsed ja rändkarp. Vesikirbulised on zooplanktoni tähtsaim rühm. Toitudes vetikatest ja olles ise toiduks planktontoidulistele kaladele, on nad põhilised veekogu orgaanilise aine ja energia transportijad vetikatest kaladesse. Vähesel hulgal ilmusid nad Peipsi planktonisse juba mais, kuid intensiivne arend algas juunis ja saavutas enamasti maksimumi juulis-augustis. Sellest peale hakkas nende hulk vähenema ning kahanes talvise miinimumi.
põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3...4 päeva pärast, 2,5...4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu
Referaat ,,KILU" 06.04.09 Õpilane Diaana-Gerttu Nooren Klass 7C Õpetaja Inga Kast Tallinna Pelgulinna Gümnaasium SISUKORD LK. 2-3 ,,Kilu liigikirjeldus" LK. 4 ,,Pildid kiludest" 1 KILU LIIGIKIRJELDUS Välimus: Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Elutingimused: Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kudemine: Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis...
milliliitris. o 0,4 8,8x106 (2,5 3 milj) Algloomad: o Ripsloomad (57 ripsloomataksonit) o Viburloomad (600 isendit ml) o Juurjalgsed 2.3 Vetikad · Üle 1000 vetikataksoni (pooled ränivetikad) · Tähtsal kohal: - sinivetikad * paari-kolmemillimeetrise läbimõõduga * liigirohke perekond Anabaena - ränivetikad * karakterliik Aulacoseira islandica - rohevetikad * arvukad perekonnad Scenedesmus, Pediastrum 2.4 Zooplankton 1. Vesikirbulised - tähtsaim rühm - toituvad vetikatest - põhilised veekogu org aine ja energia transportijad vetikatest kaladesse 2. Keriloomad - kõige väiksemad - arvukaim keriloom Keratella cochlearis - domineerivad arvukuselt 3. Aerjalgsed - kõige rohkem juunis, vähem oktoobris - Eudiaptomus gracilis 4. Rändkarp - elab veekogu põhjale kinnitunult - arvukuselt moodustavad 2-3% 2.5 Põhjaloomastik · Ligi 500 liiki · Vormirohkeimad rühmad:
Kes on vähid ja mille järgi neid ära tunda? Vähid on sellised hulkjalgsed, kes on kohastunud elama vees. Vähkide keha on jaotunud pearindmikuks ja tagakehaks. Vähkide pearindmik on selja poolt hästi kaitstud tugeva seljakilbiga, mis kaitseb ka külgedel asuvaid lõpuseid. Lõpused on vähkidel hingamiselunditeks. Igale kehalülile kinnitub vähkidel üks paar lülilisi jätkeid. Peaosale kinnitub kaks paari tundlaid. Esimene tundlapaar on lühike, kuid teine tundlapaar küllaltki pikk. Suu ümber paikneb kolm paari jätkeid, mis moodustavad suised. Suised on abiks toidu peenestamisel. Rindmiku eesosale kinnitub kolm paari lõugjalgu, mis aitavad toitu suhu suunata. Rindmikule kinnitub ka üks paar sõrgu, mis on tunduvalt suuremad kui teised jäsemed ning millel on oluline roll toidu haaramisel. Peale sõrgade ja lõugjalgade kinnitub rindmikupiirkonnale veel neli paari käimajalgu, mille abil vähid liiguvad. Kuna vähid on siiski enamjaolt veeloomad, on ne...
Oligo- mesotroofsete veekogude liigid on Võrtsjärve planktonist kas täiesti või peaaegu kadunud. -9- Arvukuselt on aasta ringi kõige rohkem väikesi keriloomi. Mida suurem on veekogu troofsus, seda rohkem on seal keriloomi (Oltra jt, 2001). Kuna keriloomad on kõige väiksemad zooplankterid, on nende biomass väike. Biomassi moodustavad suuremad zooplankterid vesikirbulised ja aerjalgsed. Kuna vesikirbulised on zooplanktoni kõige soojalembesem rühm, siis leidub neid Võrtsjärves ainult soojemal perioodil, maist kuni septembrini. Zooplanktoni üldise hulga aastajalisel muutumisel on suhteliselt selge ja muutumatu iseloom: talvel külmas vees on teda vähe, suvel soojas vees aga palju ning ta on jaotunud ühtlaselt kogu järve ulatuses. Zooplankton koosneb suures osas herbivoorsetest loomakestest, kes toituvad primaar-
Võrtsjärv on koduks paljudele loomaliikidele. Võrtsjärve loomastik on mitmekesine ning liigirohke. ZOOPLANKTON Zooplankton ehk loomne hõljum on mikroskoopilised, vabalt järves või meres ujuvad loomad Toituvad detriidiosakestest, bakteritest või teistest zooplanktoni isenditest ja vetikatest Peamiseks toiduks kalamaimudele Eristatakse ainurakset ehk protozooplanktonit ja hulkrakset ehk metazooplanktonit ZOOPLANKTON Metazooplanktoni tähtsaimad rühmad on keriloomad, vesikirbulised ja aerjalalised Protozooplankterite hulka kuuluvad ripsloomad ehk tsiliaadid, viburloomad ja juurjalgsed Võrtsjärves on kindlaks tehtud 268 metazooplanktoni taksonit: keriloomi 172, vesikirbulisi 47, aerjalgseid 14, ainurakseid ehk protiste 34 ja rändkarbi purjukvastne PÕHJALOOMASTIK Põhjaloomastik ehk zoobentos hõlmab selgrootuid loomi, kes vähemalt osa aega oma elutsüklist elavad põhjasette sees, selle pinnal või veekogu põhjas
Pirita Majandusgümnaasium Vähilaadsed Referaat Koostaja: Lili Katriin Kannelmäe 8. a klass Juhendaja: Pille Unt Tallinn 2008 2 Vähilaadsed Vähid ehk vähilaadsed ehk koorikloomad (Crustacea) on väga mitmekesine alamhõimkond lülijalgseid. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. 1. Välisehitus Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 v...
Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3...4 päeva pärast, 2,5...4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu
39. Rõngusside (Annelida) ja limuste (Mollusca) võrdlus: mis on ühist, mis erineb. 40. Rõngusside (Annelida) ja lülijalgsete (Arthropoda) võrdlus: mis on ühist, mis erineb. 41. Sammalloomade (Bryozoa) ja käsijalgsete (Brachiopoda) ehituse ja eluviisi võrdlus; näiteid Eesti vetest. 42. Kummarloomade (Kamptozoa) ja sammalloomade (Bryozoa) ehituse ja eluviisi võrdlus. 43. Vähkide (Crustacea) tähtsamad rühmad, nende ehituse erinevusi, näiteid Eesti vetest. 44. Aerjalgsed (Copepoda), vesikirbulised (Cladocera) ja karpvähid (Ostracoda): ehituse ja eluviisi võrdlus. 45. Sugulise ja suguta põlvkondade vaheldumine ning tsüklomorfoos vesikirbulistel ja keriloomadel miks ja kuidas. 46. Kõrgemad vähid (Malacostraca) Eesti vetes: tähtsamad seltsid, nende erinevused, näiteid. 47. Lõugtundlased (Chelicerata): millest see nimi; ehituse põhijooni Eesti vetes elavatelt, mõni näide ka mujalt. 48. Vesilestade (Hydracarina) eluviis ja elutsükkel. 49
Võsapuuk puuk puuklased nugilestalised Harilik ristiämblik ämblik ristämbliklased ämblikulised Lepa-pahklest pahklest pahklestalised pärislestalised Sametlest sametlest sametlestlased pärislestalised Koibik koibik Phalangiidae koibikulised Väike nokik nokik Bosminidae vesikirbulised Harilik jõevähk jõevähk jõevähklased kümnejalalised Koerliblikas koerliblikas koerlibliklased liblikalised jaanimardikas Jaanimardikas (Lampyris) jaanimardikalised mardikalised Seitsetäpp-lepatriinu lepatriinu lepatriinulised mardikalised Harilik loidtiib loidtiib loidtiivlased suurtiivalised
a) vesikirpude hulka kuuluv meri-nokik Bosmina coregoni maritima (esineb soolsusel 0-8) b) keriloomade hulka kuuluv karik-kerilane Keratella quadrata platei (esineb peamiselt Botnia lahes) c) karik-kerilane K. cochlearis recurvispina. Jaotus organismide suuruse järgi 1. Nanoplankton 2-20 m (flagellaadid). 2. Mikroplankton - 20-200 m (ripsloomad, väikesed keriloomad). 3. Mesoplankton 0,2-1 mm (suured keriloomad, vesikirbulised, aerjalgsed, mitmesugused suuremate planktonorganismide vastsed). 4. Makroplankton - >1 mm (kalade noorjärgud). 5. Megaloplankton 1 mm kuni 20 cm (ainuõõssed: meririst, meriseen, meritikker). 6. Läänemere bentilistest selgrootutest 10% esinevad planktilised vastsed. Kogumise viisid: · Kogutakse mikro-, mesoja Joonis 2. CPR (Continuous Plankton Recorder). makrozooplanktonit. · Mikroplanktonit kogutakse batomeetriga (5 ja 23 l), meso- ja
Ujuvad jäsemete abil sõudes. Kl. pimevähid (Cephalocarida): Tillukesed. Suur pea, jalgadega rindmik, peen jalgadeta tagakeha, lõpus kaks pikka niiti. Teine tundlate paar tagapool suud; teine alalõugade paar rindmikujalgade moodi. Kl. lõpusjalgsed (Branchiopoda): Suhteliselt lihtsa ehitusega, nagu eelmisedki: rindmikulülid pole peaga kokku kasvanud, rindmikujalad lehtjad - ühtaegu kulgemiseks, hingamiseks ja toitumiseks. Tagakeha jalgadeta. Paljudel olemas rindmikukilp. Näide: selts vesikirbulised (Cladocera). Kl. karpvähid (Ostracoda): Tillukesed vähid, kelle kogu keha on peidetud neerja, kahest poolmest koosneva, lupjunud kitiinist koja sisse. Koda meenutab välimuselt ja ehituselt karpide oma: on olemas lukuköidik, tihti ka lukuhambad, aga üksainus sulgurlihas. Jalad, nagu eelmistelgi, lehtjad; nende arv on kahanenud. Kõnnivad jalgadega, paljud ka ujuvad teise paari tundlatega. Lõpuseid enamasti pole. Näide: Candona candida, Cypridopsis vidua. Kl
Kilu erineb räimest veel kõhuuimede asetuse poolest. Kilu levila hõlmab Läänemere lõuna- ja keskosa ning külgnevate lahtede need piirkonnaf, kus vee soolsus ei lange alla 4 promilli. Kilu on pelaagiline planktonitoiduline kala. Ta vastsed toituvad väiksematest hõljuritest ränivetikatest, viburvetikatest ning aerjalaliste munadest ja noorjärkudest. Maimude peamiseks toiduks on aerjalalised vähid ja limuste vastsed. Täiskasvanud kilu toidus esinevad aerjalalised, vesikirbulised, vääneljalalisete ja limuste planktilised vastsed, samuti ka kalade marjaterad. Kilu toitumine kudemisperioodil on erandlik nähtus, mis seletub marja ja niisa väikeste mõõtmetega. Teistel kaladel aga arenevad sugunäärmed enamasti niivõrd suureks et täidavad kõhuõõne ja seega on toidu vastuvõtmine kudemisperioodil takistatud. Kilu koeb portsjoniliselt, s.o. emane ei koe kõiki marjateri korraga, vaid mitu korda, seejuures väiksemate järkudena.
· Tugev setete lisandumine Oligotroofne toitaineid on väga vähe · Lahustunud O2 läbi veekogu kõrge. · NO3 madal, peale termokliini pisut tõuseb, NH3 väga madal, taimne aine madal · Piiratud setete lisandumine. Plankton · Vees leiduvad elu väikevormid · Jagunemine: Fütoplankton e taimhõjum peamiselt vetikad Bakterioplankton bakterid, mikroseened Zooplankton e loomplankton ainuraksed, meduusid, vesikirbulised, aerjalalised Lisaks leidub putukate mune ja vastseid · Hulk sõltub vee nt temperatuurist, toitumisoludest. · On toiduks kaladele. Soojuskihistus · Stratifikatsioon · Veekogu jaotumine erineva temperatuuriga kihtideks · Sellest oleneb veekihtide tihedusest · Suurim tihedus 4 °C · Kevadel, sügisel vee segunemine /tsirkulatsioon · Suvel, talvel kihistumine /stratifikatsioon Süsinikuringe
Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3...4 päeva pärast, 2,5...4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu
Eesti Mereakadeemia LÄÄNEMERI JA LÄÄNEMERE KALAD KILU, RÄIM, TURSK, LEST, LÕHE Referaat Juhendaja: Õppeaine: Avamerekalur Tallinn 2014 1. Läänemere iseloomustus Läänemerd (koordinaadid: 59° N, 21° E) tuntakse ka kui Limneamerd ning rahvakeeli kui Balti merd. See on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Lisaks Eestile on Läänemere äärsed riigid veel ka Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ning Venemaa. Läänemerd ühendavad Põhjamerega Taani kitsad...
mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3...4 päeva pärast, 2,5...4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu
· Fütoplanktonis asenduvad väikesed vormid suurematega · Enamus vetikaid kasutab fotosünteesil süsiniku allikana HCO3- iooni. Võime kasutada vaba CO2 või karbonaatiooni on vähestel vetikarühmadel. · Vete hapestumisel (happevihmad) muutub vetikakoosluse liigiline koosseis. Võimust võtab tativetikas. Biomass langeb - läbipaistvus suureneb (vesi katsudes libe, limane). Levib kergelt pruunides vetes, happelises ja org aine rikkas. · Kaovad vesikirbulised (ei suuda koorikut moodustada, see on kala põhitoit) · Kõrgem taimestik (luga - Juncus) ja turbasamblad pääsevad võimule 5 · Kaovad vähid jt. vähilaadsed, limused, kalad (angerjas kõige taluvam nii soolsuse kui happe suhtes) paljud putukavastsed · Väga vastupidavad on klaasiksääse Chaoborus vastsed · Suurenenud Al ja teiste metallide sisaldus mõjutab paljunemist ja suremust (ka
· Iseloomulikuks tunnuseks on rakke kattev keeruka struktuuriga ränipantser. · Organismi surres see talletub põhjamudas. · Pantser on liigispetsiifiline. Rohevetikad: · Leidub üherakulisi viburitega ja viburiteta, koloniaalseid, hulkrakseid, niitjaid. · Suurus mõnest mikromeetrist, mõnekümne sentimeetrini. Zooplankton: · Järvevees elab palju palja silmaga nähtamatuid, väga tillukesi loomi ,kes moodustavad kokku hõljumi e zooplanktoni. · Vesikirbulised (1mm pikkune) · Aerjalgsed · Keriloomad Kaldapiirkonna selgrootud: 1. Mudatigu (lymnaea stagnalis)- veedab oma elu vees. · Tema koda meenutab keerdus torni. Ta suudab hingata ainult õhuhapnikku ja peab selleks ajuti tõusma veepinnale hingama. Seda teeb ta koda alaspidi veepinnal rippudes. · Mudatigu toitub veetaimedest. · Eesti suurim mageveetigu- koja kõrgus 45-60mm, laius 20-30mm · Mudatigu on hermafrodiit- mõlemasooline
Eesti Merekool Läänemere iseloomustus ja kalad referaat Koostaja: Rainer Roosileht Juhendaja: Lembit Liimand TALLINN 2014 SISUKORD Sissejuhatus..........................................................................................................................................2 1. RÄIM........................................................................................................................................... 3-4 2. KILU............................................................................................................................................ 5-6 3. LEST......................................................................................................................................... 7-8-9 4. TURSK...........................................................................................................
sinigael-part, kühmnokk-luik ja väga palju erinevaid pardilisi 86. Pelagiaal avavesi ja bentaal on põhi. Pelagiaali võib jaotada sügavuti kihtide kaupa, kui vee omadused kihtides erinevad. Bentaal jaguneb enamasti vöötmeteks sügavuse, põhjasette ja suurtaimestiku järgi. Põhjaloomastik on bentos ja plankton on veekogudes hõljuvad organismid. Bentos on näiteks meritähed, merikarbid ja plankton on näiteks vesikirbulised ja aerjalgsed. 87. Pelagiaali vees hõljuvad väikeloomad on zooplankton, suuremad ja aktiivselt ujuvad nekton. Põhjaloomastik on zoobentos. Veepinna loomastik on neuston ja pleuston. Neuston (veepinnal tegutsevad loomad) koosneb peamiselt putukatest, nagu liuskurid ja kukrikud. Nekton on kalad. Zooplanktoni moodustavad vesikirbuline, sõudikuline ja keriloom 88. Eesti järvede zooplankton (loomne hõljum) koosneb põhiliselt kolmest rühmast. Need on
Sisevete jaotus Kõik siseveed, mis pole mereossad ega ookeanid (pinnavesi, pinnasevesi, põhjavesi). Mida sisaldab looduslik vesi lahustunud soolad, vees hõljuvad tahked osakesed, lahustunud gaasid, kolloidid (pole tahked, ega täielikult lahustunud) Mis on biogeenid, mil viisil satuvad veekogudesse on fosfori ja lämmastiku mineraalsed ühendid, allikaks on uhteveed ning lagunevad organismid. Mis on seston, millest koosneb vees tahkel kujul hõljuv hägu, mineraalne sete, muda, liiv, savi, orgaaniline plankton, taimede ja loomade jäänused, elus kalad jms Millest sõltub ainete sissekanne veekogudesse - nende sisaldusest veekogu ümbritsevas pinnases (pinnakate), see omakorda aluspõhjast, nende lahustuvusest. P-ühendid vähelahustuvad, N-ühendid hästilahustuvad *veereziimist valglal: sademete hulk; kas pinnase taimestik hoiab vett kinni. Puhvertsoonid rohustu või põõsastik neelavad väetised, mis muidu vihma- ja lume-sulaveega ilm...
I Ökoloogia põhimõisted. Taimkate ja selle elemendid. Taimekooslus. Ökoloogia on teadus, mis uurib taimede, loomade ja inimeste kooselu ja omavahelisi suhteid neid ümbritsevas looduses. Eluvormid - ehk biomorfid on organismide rühmad, mis evolutsiooni käigus on omandanud suhteliselt sarnased ökoloogilis-morfoloogilised kohastumused Liikidevahelised suhted sümbioos, kisklus, parasitism, konkurent Taimekooslus ja selle kirjeldamine Sarnastes tingimustes üheskoos kasvavad taimed moodustavad taimekoosluse. Taimekooslusi saab iseloomustada mitmete tunnuste alusel: Kasvukoht - vastavalt mullale (savimuld, liivane pinnas. Moodustunud kooslus hakkab omakorda muutma mulda ja ümber kujundama kasvukoha tingimusi. Näiteks rabas ladestub turbasammaldest turvas, laanes tekib aga rohkesti metsakõdu, milles suudavad kasvada vaid vähesed taimeliigid. Liigiline koosseis-Igas taimekoosluses kasvavad sellele omased taimeliigidmetsas metsataimed, niidu...
Üsna tugevasti esinevad sini-ja ränivetikate õitsemised, eriti silmapaistev on suure biomassiga Gloeotrichia echinulata õitsemine. 14. Järvedele iseloomulik loomastik. ainuraksed: viburloom, ripsloom. Käsnadest on järvekäsn ja tavaline jõekäsn Eestis üsna tavalised, mülleri jõekäsna on leitud Rõuge järvedest. Paelussid . zooplankton, pisikaan, hobukaan, apteegikaan, mateltigu, harilik keeristigu, kiil-labatigu, rändkarp, suur järvekarp, kiiljas jõekarp, vesikirbulised, aerjalalised, kirpvähk, jõevähk, vesiämblik, hooghännaline, vesikiil, hiigelkiil, sõudur, vesitriinu, tõmmuujur, peipsi tint, rääbis, ahven, haug, latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig, vähem leidub koha, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre, nurgu, viidikat, tõugjat, harjust. Juhuslikult on püükides ka ojasilmu, lepamaimu, vingerjat, trullingut jt., naerukajakat, sinikael-parte, tuttpütte, kõrkja-roolinde
Kulgevad vees viburite abil, kuni 20 kehapikkust tunnis. Viburvetikaid võib leida kohast, kus ei ole lainetust või avavett. Neile ei meeldi liikuv vesi. Palju on neid troopilistes vetes. Suhteliselt sügavates veekihtides. Tähtsus: 70ndatel alles saadi aru. Tehnika arenes. Planktonis olevate 200-2000 mikromeetriste isendite hulgas domineerivad loomad ehk zooplankton. Kõige rohkem on koorikloomi: aerjalalised (ehk kopepoodid) ja vesikirbulised (ehk kladotseerid). Need 2 rühma on ränivetikate ja viburvetikate esimesed tarbijad. Üle 2000 mikromeetrised isendid kuuluvad makrozooplanktoni hulka (kalamari, kalalarvid ja ka sültjad organismid - meduusid, salbid ehk meretünnikud). Järvedes suurimateks organismideks, kes planktonisse kuuluvad on surusääse vastsed (larvid). Lisaks kuulub planktonisse ka detriit ehk surnud füto- ja zooplanktoni kehad, kõrgtaimestiku osad.
jms). Detrivoorid ja mikroobid söövad seda org-i siis, kui peremees on surnud. Vee liikumisega kantakse org aine alla sügavamatele aladele, oma tekkekohast kantakse kaugele. Klassikalised vaated veesamba kooslustele Pikka aega arvati, et veesamba toiduvõrgu madalaim aste on fütoplankton (ränivetikad ja vaguviburvetikad). Magevees klorofüüdid ja desmideed ja sinivetikad – need seovad C-d. Nad loovad eelduse teisele astmele, kuhu jäävad zooplankterid, näiteks aerjalalised, vesikirbulised. Neid tarbivad putukavastsed, kalad, kuni vaalani, hülgeni, inimeseni. Toiduvõrgus ei saa olla rohkem lülisid kui 5 (see on naiivne, 20 a tagasi oli nii, sest on ju ka teisi org-e, näiteks detriidisööjad.) isegi 10% ei jõuta teisele astmele, sest bakterid on välja jäetud. Süsteemi efektiivsus oleneb produtsentidele kättesaadavast toitainete varust või selle saatuse määras toiduahela tipus olevate röövtoiduliste organismide arv, millest olenes kui palju
keeristigu, rändtigu, lamekeermene vesitigu, vesiking, punntigu; karbid – Balti lamekarp, Liiva uurikkarp, söödav rannakarp, Läänemere südakarp; koorikloomad e. vähid – Läänemere krevett, Põhjamere garneel, Hiina villkäpp-krabi, kootvähk, kirpvähk, põlvikvähk; kakandilised – roheline lehtsarv, Balti lehtsarv, merikilk, vesikakand; keraskärssuss, hulkharjasuss, tõruvähk, kalakaan. Läänemere zooplankton – ripsloomad, meririst, meriseen, vesikirbulised, kerikloom, aerjalgsed, meritikker; mantelloomad – siia kuuluvad merikullesed. Kalastik -merekalad Räim on heeringa kääbustunud alaliik. Räim on pelaagilise eluviisiga, hoigub parvedesse. Osa räimi koeb kevadel, osa sügisel. Talvituvad põhjalähedastest veekihtides. Kevadel siirdub kevadkuduräim kudemiseks rannikulähedastesse madalamatesse vetesse. Suvel planktonirikastes veekihtides (10- 20m). Räim on toiduks röövkaladele: tursk, lõhe, meriforell, koha
Valdavalt järvedes elavad sarvtigu ja kiil-labatigu, kellest esimene on väga tavaline ja esineb ka tiikides, teine on vähemlevinud. Järvedes ja aeglase vooluga jõgedes on üldlevinud harilik keeristigu. Karpidest elab järvedes suur järvekarp ja harijärvekarp. Umbes 1850. a. Eestisse sattunud rändkarp on praegu Peipsi järves väga massiline. Vähkide klass on Eesti magevetes esindatud vähemalt 233 liigiga. Lehtjalaliste seltsi 81 liigist kuulub 79 vesikirbuliste alamseltsi. Vesikirbulised etendavad tähtsat osa zooplanktonis ning kalade toidus. Aerjalalisi, kes samuti moodustavad zooplanktoni ühe põhikomponendi ning on tähtis kalatoit, on Eesti magevetest leitud 70 liiki. Ämblikulaadseid on Eesti magevetest teada umbes 210 liiki, kes peaaegu kõik kuuluvad pärislestaliste seltsi vesilestade rühma. Kiililisi on leitud 54 liiki. Tüüpilised järvevormid on suurtes järvedes elav seenliidrik. madalaid taimestikurikkaid järvi asustav pisiliidrik ja kakslaik-kiil. Kalad
Protsessi käigus seotakse CO2 ning kasutatakse valgusstaadiumi reaktsioonides moodustunud NADPH2 ja ATP molekule. Pimedusstaadiumi reaktsioonid moodustavad Calvini tsükli. Pinotsütoos - ümbritsevast keskkonnast vedelike aktiivne omastamine teatud tüüpi rakkude poolt rakumembraani sissesopistumise teel. Plankton - ehk hõljum, mis koosneb fütoplanktonist ehk taimhõljumist (vetikad) ja zooplanktonist (väikesed hõljuvad loomakesed: vesikirbulised, aerjalalised, keriloomad jt.). Plasmiid - bakterirakus esinev väike DNA rõngasmolekul, milles sisalduvad geenid on vajalikud kasvukeskkonna eripäraga seotud ensüümide sünteesiks. Plastiid - membraanidest koosnev taimerakule omane organell. Pigmentide sisalduse alusel eristatakse kloro-, kromo- ja leukoplaste. Platsenta (emakook) - imetaja (ka inimese) loodet ümbritseva kõldkesta ja emaka limaskesta kokkukasvamisel moodustuv elund, mille kaudu loode on ühenduses emasorganismiga.
TALLINNA PEDAGOOGIKAÜLIKOOL Matemaatika-loodusteaduskond Bioloogia ôppetool Moonika Marana LÄÄNE-EESTI VETE LESTA (Platichthys flesus trachurus) ÖKOHELMINTOFAUNAST Bakalaureusetöö Juhendaja: Aleksei Turovski Autor: ..................... "...."......2004. a Juhendaja: .......................... "...."......2004. a Lubatud kaitsmisele "......."......2004. a Ôppetooli juhataja dots. M. Harak ........................... Tallinn 2004 SISUKORD: SISSEJUHATUS..............................................................................................................3 1. TEOREETILINE TAUST.......................................................................................... 5 1.1. Lesta ökoloogia E...
KESKKONNAMIKROBIOLOOGIA konspekt Koostanud Jaak Truu (T molekulaar-ja rakubioloogia instituut) e-mail: [email protected] 1. MIKROORGANISMIDE MITMEKESISUS Traditsiooniliselt phineb koosluste mitmekesisuse hindamine liigilise koosseisu mramisel, konkreetsete liikide arvukuse hindamisel ja iga liigi funktsiooni teadmisel. Mikroorganismide puhul on kigi nende nitajate usaldusvrne mramine hetkel veel vimatu. Miste mitmekesisus kasutamine mikroorganismide puhul on erinev kui makro-organismide korral. Mikroorganismide puhul ei ole vimalik mitmekesisuse hindamiseks kasutada ksnes organismi morfoloogilisi ja anatoomilisi tunnuseid, vaid tuleb kasutada lisaks veel spetsiifilisi fsioloogilisi tunnuseid. Rohkem kui 100 aastat phineski mikroobide mitmekesise hindamine fenotbilistel tunnustel ning mikroobide sarnasuse hindamiseks kasutati numbrilist taksonoomiat. 20 aastat tagasi arvati, et ca 40% prokarootidest on teada, praegusel hetkel on isegi ...
· Nafta- ja õlireostus tapab linde, planktonit, mõjutab nii kaudselt kui otseselt ka teisi merekoosluste komponente; · Veetransport lisaks reostusele muudab lainetusreziimi, toob kaasa võõrliike; · Ehitustegevus (tuulepargid meres, kaablid, kaevandamine, sadamad); tööstuslik kalapüük Fütoplankton ja zooplankton · Sinivetikad · Viburvetikad · Rohevetikad · Mändvetikad · Ripsloomad · Vesikirbulised · Aerjalalised · Mantelloomad Läänemere taimestik Rohevetikad ca 1 m sügavusel, üheaastased, olulised veeloomadele. Mändvetikad moodustavad veealuseid aasu, olulised kalade jt. veeloomade elupaigad. Pruunvetikad kuni 30 m sügavusel. Veel sügavamal punavetikad. Läänemere loomastik · Kalad: räim ehk heeringa kääbus-alaliik, kilu, tursk, lest, emakala, merihärg, mudilad, merivarblane, tuulehaug jne. 14
Vee temperatuur on suvel pinnakihis ranna lähedal kuni 26, avajärvel kuni 22 °C; temperatuuri ja hapniku kihistumine on vähene, hapnikuolud aasta ringi head. Jääkate püsib harilikult detsembrist aprilli lõpuni, jää paksus on 50–60 cm. Peipsi planktonis on rohkesti eutroofsetele veekogudele omaseid liike. Taimhõljum on liigirikas (ligi 800 liiki) ja tema biomass oli 1970. aastateni suur (kuni 90,7 g/m3). Loomhõljumis on umbes 145 liiki, esindatud on keriloomad, vesikirbulised, aerjalalised ja limused. Põhjaloomi on umbes 360 liiki, ülekaalus on surusääsklaste vastsed, väheharjasussid ja limused. Põhjaloomade keskmine hulk (ilma suurte karpideta) on 2637 isendit 1 m2 kohta. 1930. aastail Peipsisse sattunud rändkarp on praegu väga arvukas. Suuri karpe on loendatud 179 isendit 1 m2 kohta, enamik neist on rändkarbid. Suurtaimestikus on täheldatud 120 liiki. Peipsi on Euroopa kalarikkaimaid järvi, 1996–2000 püüti Peipsi Eesti osast umbes 2702 t, 2010
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
