Valitsevaks liigiks võib aga nimetada haugi ja ahvenat. Asukoht Pärnu jõgi asub parasvöötmes. Ta on Eesti pikkuselt 2. jõgi. Alguse saab Järvamaalt Roosna-Alliku allikajärvest ja suubub Pärnu lahte Abiootilised tegurid · Valgus ulatub 1-2 m sügavusele. · Hapniku on vees keskmiselt 10,4mg/l(105%), kõige väiksem on seirekohtades. · Öise eluviisiga võldas vajab eluks kruusast-kivist põhja ja jahedat hapnikurikast vett, samuti ka jõeforell. · Jõgi-kõõlusleht vajab palju valgust, veepinnale tõusev püstine kolmekandiline lihtne või veidi harunev õisikuraag · Lehed asetsevad veepiirist allpool kodarikus veidi ülestikku, alumiste lehtede kaenlast väljuvad pikad paeljad võsundid. · Happelisus kõigub vahemikus 8,1-8,4ph olenevalt seirekohast. Ehk siis see on üsna aluseline keskkond. Mis ongi sobilik jõekala liikidele. · Kitsa ökoaplituudiga kala on jõeforell,
2.3.Jõeforelli kasvatamine ning toodang 2.4.Nõuded kasvatamise tingimustele 2.5.Kasvatamise tehnoloogia Kasutatud kirjandus SISSEJUHATUS Antud referaadi eesmärk on tutvustada jõeforelli bioloogiat ja tema kasvatamist. Sinna kuulub jõeforelli süstemaatiline kuuluvus, välimuse kirjeldus, levik looduses, sigimine, toitumine, tema kasvatamise essmärk. Teema valisin, sest mulle tundub antud kalaliik huvitav. Ja samas tema keerukas eristamine liigikaaslasest meriforellile. Jõeforell on mageveekala ja teda leidub ka paljudes Eesti jõgedes ja ojades. Katsed on näidanud, et riimveelisesse merevette lastuna muutuvad jõeforellid väliselt meriforellideks, tekib hõberüü ning kalad võivad tugevasti kasvada, näiteks 2,6 kg raskuseks (Mikelsaar, 1984). Jõeforell pole kaitsealune liik, kuid tema arvukust ohustab peamiselt elupaikade halvenemine. Sagenenud on suved, mil veetemperatuur on liiga soe ja see vähendab lahustunud hapniku taset
Marja arenguks on olulise tähtsusega vee hapnikusisaldus, mis ei tohi langeda alla 4 mg/l. Koeb 200...1500 marjatera, mille läbimõõt on 2,3...3 mm. Areng Sõltuvalt veetemperatuurist kestab marja areng 2...6 kuud, vastsed hoiduvad kivide varju ja toituvad kividel kasvavatest taimedest. Suguküpseks saab 2...3 aasta vanuselt. Elueaks arvestatakse kuni 15 aastat. Koht Jõeforell on kõrgelt hinnatud maitsva liha tõttu. Teda on varem ökosüsteemis kasvatatud ka tiikides. Püüdmise alammõõt on 32 cm. Ohustatus ja Jõeforelli ohustab kudemispaikade hävimine - jõgede tõkestamine kaitse tammidega, metsa- ja võsaraie ning mullatööd jõgede kallastel. Püüdmisel on alammõõt 32 cm. Püük on täielikult keelatud 15. septembrist 31. detsembrini. Ei kuulu looduskaitse alla.
Jõeforell Jõeforelli elab Eesti paljudes jõgedes. Ta on umbes 25...45 cm pikkune suhteliselt jässakas kala, kelle küljed ja selg on punase-pruuni-mustatähnilised. Nagu nimigi ütleb, elab ta ainult jõgedes ja ojades. Vesi nendes peab olema selge, jahe ja kiirevooluline. Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja, kudemiseks vajab ta aga kruusa ja kividega kaetud põhja, samuti on talle oluline varjepaikade olemasolu vettekukkunud puutüvede ja kaldauurete näol. Kudemine leiab aset talvel ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Isaskala hõivab omale territooriumi, mida ta kiivalt sissetungijate eest kaitseb. Võib näida uskumatuna, aga isaseid jõeforelle peetakse meie kaladest kõige tigedamateks. Maid
LÕHE MERIFORELL JÕEFORELL SIIG RÄÄBIS HARJUS HAUG ANGERJAS SÄRG ROOSÄRG TURB TÕUGJAS LINASK VIIDIKAS LEPAMAIM NURG LATIKAS TRULLING HINK HINK VINGERJAS SÄGA LUTS HARILIK AHVEN KOHA KIISK VÕLDAS KLOUN MERIROOSAHVEN
Liival epipsamsed Mudal epipeelsed Makrofüütidel epifüütsed Joonis 3. Luigelill (Butomus umbellatus), jõgitakjas (Sparganium sp.), jõgi-kõõlusleht (Sagittaria sagittifolia), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) Eesti jõgedest leitud 34 kala- ning sõõrsuuliiki (35 taksonit) võib jagada järgmisse viide rühma: 1). Liigid, kelle levik piirdub ainult jõgedega (5 liiki + 1 takson): ojasilm, jõeforell, harjus, turb, tippviidikas, trulling; 2). Liigid, kellele jõed on tüüpiliseks elupaigaks, kuid kes esinevad ka muudes veekogudes (järvedes, riimveelistes merelahtedes) (21 liiki): haug, särg, teib, säinas, lepamaim (järvedes puudub), roosärg, tõugjas, mudamaim, linask, rünt, viidikas, latikas, koger, hink, vingerjas, luts, luukarits, koha, ahven, kiisk, võldas; 3). Liigid, kes esinevad jõgedes, kuid kes seal reeglina (või mitte
Ahja jõgi Aiki Sats 9.Klass Emajõe suurim parempoolne lisajõgi Pikkus 103,4 km ja langus 87 m Algab Erastvere järvest Üks maalilisemaid jõgesid Taimestik Leitud 34 liiki soontaimi, samblaid ja vetikaid Nt. vegetatiivne jõgitakjas, vesi- sammal ja puna- vetikas Pildil vegetatiivne jõgitakjas Kalastik Eesti üks kala- rohkemaid ja liigi- rikkamaid jõgesid Püütud on järgmisi kalu: jõeforell, vikerforell, haug, roosärg, ahven ja palju teisi Pildil on roosärg
SILMULISED: · Merisutt · Jõesilm Ojasilm TUURALISED Atlandi tuur HEERINGALISED Räim Kilu Vinträim Ansoovis LÕHELISED Lõhe Meriforell Jõeforell Vikerforell Rääbis Siig Harjus TINDILISED Meritint Peipsi tint HAUGILISED Haug ANGERJALISED Angerjas KARPKALALISED Särg Roosärg Teib Turb Säinas Tõugjas Viidikas Tippviidikas Mudamaim Lepamaim Rünt Latikas Nurg Vimb Nugakala Linask Koger Hõbekoger Karpkala Hink Trulling Vingerjas SÄGALISED Säga TUULEHAUGILISED Tuulehaug TURSALISED Tursk Luts OGALIKULISED Ogalik
Eesti kalad A Ahven Perca fluviatilis Angerjas Anguilla anguilla Atlandi tuur Acipenser sturio H Harjus Thymallus thymallus Haug Esox lucius Hink Cobitis taenia J Jõeforell Salmo trutta truttamorpha fario Jõesilm Leuciscus idus K Kammeljas Scophthalmus maximus Karpkala, sasaan Cyprinus carpio Kiisk Gymnocephalus cernus Kilu Sprattus sprattus Koger Carassius carassius Koha Stizostedion lucioperca L Latikas Abramis brama
Lõuna-Soomes võib leida häid võimalusi latika ja säina püügiks. Samuti on seal jõgesid, kus leidub lõhet ja meriforelli (näiteks Vantaanjoki jaKymijoki) ning viker- ja jõeforelli. Ida- ja keskosa Uurides kaardilt Soome ida- ja keskosa, võib tekkida tunne, et selles piirkonnas on vett rohkem kui maad. Sellest kalameestele väga atraktiivsest piirkonnast võib leida suuri ja sügavaid järvesid, mis on sobilikud trollinguks (näiteks Pielineni ja Saimaa järved). Jõeforell (brown trout) ja Saimaa lõhe on sealkandis olulised kalaliigid, viimane neist on Saimaa järvestikus elanud jääajast alates. Saimaa lõhe keskmine suurus jääb küll alla meres elutsevale suguvennale, kuid iga aasta saadakse kätte 5 kilo kanti isendeid ja aeg-ajalt ka suuremaid.Forellijõed on selles regioonis reeglina lühikesed ja kärestikulised, ühendades omavahel järvesid. Need jõed võivad pakkuda väga häid tingimusi jõeforelli, vikerforelli ja harjuse püügiks
Pikimad jõed: Võhandu 162 km Pärnu 144 km Põltsamaa 135 km Loomastik Paljudele lindudele on jõed ja nende ümbrus pesitsus- ja toitumispaigaks; Poolveelise eluviisiga imetajaist: Kobras, mügri, ondatra ja vähearvukas saarmas Euroopa naaritsa (elas Eesti jõgedes veel hiljaaegu) on ameerika naarits ehk mink välja tõrjunud Sõõrsuid elutseb jõgedes 3 liiki ja kalu 47 liiki (50 taksonit). Sagedamad ja arvukamad on haug, trulling, lepamaim, särg, ahven, jõeforell, luts ja viidikas. Kalandusliku tüpoloogia järgi on Eestis enim forelli-, haugi-, särje-, ahvena- ja särje-haugijõgesid. Suurtaimestik 124 liiki soontaimi, 22 liiki samblaid ja 35 taksonit vetikaid. Õistaimedest kasvab enim kollast vesikuppu, harulist ja vegetatiivset jõgitakjat, konnaosja, järvekaislat, harilikku kuuskheina, pilliroogu ja jõgikõõluslehte. Sammaldest vesisammalt. Vetikatest rohevetikat ja eriviburvetikat. Liigirikkus ja hulk on varieeruv.
Jõe keskjooks on maastikukaitseala, sest seal on liivakivipaljandid, Narva jõgi Pikkus 75 km ja ürgne loodus ja palju jõgikond 56 200 km²(Eesti suurim) pärandkultuuri. T a im e s tik · Jõe kallastele on iseloomulikud ....... Jõ e ka ld a lä h e d us e s rib a s võ ib le id a .... J õ g e d e ve e s .... J õ g e d e lo o m a s tik Jõgedest võime leida ..... Jõevähk.... Jõeforell... Veekonn... Jäälind... Saarmas... Kobras... Täname kuulamast!!
jõelõike. Samal ajal allpool paisu kuivab jõgi kokku, tekib nö kunstlik põuaperiood. Põuaperioodid looduses on kriitilised ajad, mil paljude liikide arvukus väheneb tunduvalt. Kunstlikult põua tekitamine vähendab arvukust veelgi. Halvasti mõjub ka vooluhulga kõikumine. Kui pärast paisjärve vee kogumist turbiin jälle käima pannakse ja vooluhulk tunduvalt suureneb võib see olla hukatuslik kalade noorjärkudele ja marjale (lõhe, meriforell, jõeforell). Paisutamine halvendab ka vee kvaliteeti (vesi soojeneb, setted kuhjuvad, vetikad vohavad, hapnikureziim läheb tasakaalust välja). Tammid jõgedel taksitavad siirdekalade rännet, kes tulevad merest jõkke kudema. Keskkonnale kahjulike aspekte on veelgi. Väidetavalt ületab hüdroenergia tootmisega tekkiv kahju loodusele hüdroenergiast saadava tulu. Seega on hüdroenergeetika kasulikkus praegusel kujul küsitav.
Sügise suurvesi 3,8 Aasta suurvesi 3,8 Tabel 1: Andmed Peeda jõe Paju veski lävendi suurvee vooluhulkade kohta (m3/s) Elustik Peeda jõe ja Idaoja hoiualal võib näha kasvamas allikamailast, harilikku vesisammalt, kallas tömpkaanikut, jõgiputke ja jõgitakjat. Kaitsealustest loomadest kohtab hoiualal ka ojasilma ja saarmast. Nähtud on ka jäälindu, vesipappi ja rohukonna. Hoiuala tähtsaim liik on jõeforell, kes asustati veekokku aastatel 1992-1994. (Eesti Loodus)Kehvade valgustingimuste tõttu on aastal 1992 tehtud uuringu kohaselt suurtaimestik suhteliselt vaene. Põhjaloomastiku biomass on võrdlemisi kõrge. Ülemjooksul esineb ka jõevähki, kuid alamjooksul mitte. (kaitsekorralduskava) Jõeforelli asustamine Kirjeldatud jõe omadused on sobivad jõeforellile, kes vajab eluks kiiret voolu, jahedat ning hapnikurikast vett ja ka varjumisvõimalusi. Ometigi pole andmeid, et seal see kala
alumises osas paljanduvad pehmed glaukoniitliivakibi ja diktüoneemakilda kihid, millesse on uuristatud sügav kulbas. Joast pärivoolu on kujunenud kuni 15 meetri sügavune kitsas järskude kallastega org. Jõgi on seal kärestikuline. Ta säng langeb vähem kui 2 kilomeetri jooksul üle 13 meetri. Keila jõest püütakse ahvenat, särge, haugi. Ülemjooksul püütakse ahvenat ja haugi, aga alamjooksul ja keskjooksul särge. Keila jõkke tulevad kudema jõeforell, lõhe, mereforell ja vimb. Kalamehed püüavad Keila jõest kalu. Kevadeti, suurvee ajal, käivad inimesed Keila jõel palju kanuutamas. Kanuutamise ajal võib samuti külastada mitmeid vanu mõisaid. Samuti käiakse ka raftingul.
16 500. Eestis on liikide ohustatust uuritud 8600 liigil, neist 1314 liiki on ka tegelikult ohustatud. Enamus neist on selgrootud, kõige vähem on ohustatud vetikaliike. Ohustatud selgroogsed Eestis on täielikult (või arvatavasti) hävinud kolm selgroogsete liiki, need on: Atlandi tuur, punakurk-kaur ja habekakk. Mõned enam tuntud liigid, mis on sammuti selgroogsetest ohustatud on: Naarits, säga, lõhe, meriforell, jõeforell, must toonekurg, lendorav, jäälind, kaljukotkas, kassikakk, rohekärnkonn, kivisisalik, hallhüljes. 3. Ohustatud selgrootud Selgrootutest loomadest on täiesti (või arvatavasti) hävinenud tervelt 42 liiki. Mõned neist on: suur-võrajooksik, mäestiku-juureürask, põderpõrnikas, sale pisisõudik, nahksikk, keldrijooksik, tundrasikk. Lisaks nendele vähestele liikidele on punasesse raamatusse kantud terve hulk teisi ohustatud loomi, kes on looduskaitse all
Makrellased: makrell Võldaslased: merihärg, nolgus, meripühvel, võldas Merivarblaslased: merivarblane Pullukalalased: pullukala Kammellased: kammeljas Heeringlased: vinträim (tänapäeval harv Valdre) Sõõrsuudest: silmlased: merisutt SOOME LAHE põhjaosa harrastuspüügiliigid (õnge- ja võrgupüük): · Lappalainen ja Pönni, 2000. Ahven, koha, haug, luts, latikas, säinas jt. karpkalalsed, tint, siig, jõeforell, lõhi, räim, lest · Väljapüük oli seda suurem, mida eutroofsem oli püügipiirkond 6 MATSALU LAHES 39 kalaliiki, kellest 28 elavad ka magevees Vetemaa jt. 2006 · Seirevõrkudega: ahven, emakala, haug, hõbekoger, kiisk, koger, koha, latikas, lest, linask, luts, meritint, nugakala, nurg, ojasilm, roosärg, räim, siig, säinas, särg, teib, tuulehaug, turb, viidikas, vimb, vinträim
putukavastseid aga jalgadel leiduvad konksukesed. Osa loomi poeb peitu kivide alla või kaevub jõepõhja. Jõekarpidel ulatub jõepõhjast välja vaid osa kojast. Veekogu põhjas elavad puruvana vastsed ning ühepäevikute vastsed. Mõnes jões elavad jõevähid, kes tegutsevad öösiti ja toituvad veekogu põhjal peamiselt taime- ja loomajäänustest. Selgroogsed Jões elavad suures osas samad kalad kes järveski. Jahedamat ja hapnikurikkamat vett vajavad jõeforell ja lepamaim järves ei ela. Mitmed meres elavad kalad, näiteks meriforell ja lõhi, tulevad aga jõgedesse kudema. Jõgede läheduses elab mitmeid imetajaid. Saarmas ja mink (ameerika naarits) käivad vees toitumas. Koprale on jõgi ja selle kaldad peamiseks liikumisteeks ning varjekohaks. Suuremate jõgede aeglase vooluga osades ja jõesoppides elavad enam-vähem samad linnud kes järvedelgi
probleemiks rändel nii üles- kui ka allavoolu Lõheliste ja ebapärlikarpide loodusliku populatsiooni arvukuse vähenemise peapõhjus on nende ajalooliste kudejõgede rikkumine inimtegevuse tagajärjel Eestisse on jäänud vaid 20 km ulatuses lõhele kudemiseks sobivaid jõelõike, mis asuvad Purtse, Kunda, Selja, Loobu, Valgejõe, Jägala, Pirita, Vääna, Keila, Vasalemma ja Pärnu jõgedes I kat kaitsealuse ebapärlikarbi sobivaimaks vahepere-meheks on jõeforell, harva teiste lõheliste tähnikud, võimalikeks vaheperemeesteks ka lepamaim, ahven, rünt, luts ja võldas Praegu on üksikuid ebapärlikarbi kolooniaid leitud veel ainult Pudisoo jõest Paisutamine muudab elutingimusi veekogus voolulembestel vääriskaladel pole sigimistingimusi - madalaid kiirevoolulisi kruusapõhjaga alasid, tõuseb vee temperatuur ja süveneb veekogu eutrofeerumine, suureneb röövkalade hulk
unistustekala kirjeldamiseks. Ahvenlased Meie veekogudes elavad ahven, kiisk ja koha Atlandi tuur Harudlane juhukülaline meie vetes. Valgeamuur Kaug Ida päritolu taimetoiduline kala. Kasvatatakse üksikutes kalamajandis karpkalatiikides lisakalana. Gorbusa Kaug Ida lõhe, kelle pulmateekond võib olla tuhandeid kilomeetreid pikk. Jõeforell, lepamaim ja ebapärlikarp Kahe kala ja veeselgrootu vahel esineb väga omapärased vastastikused suhted. Haug Haug on meie veekogude peamine biomelioraator. Angerjas Väga omapärase sigimisbioloogiaga kala elab nii meres, kui ka siseveekogudes. Kala välisehitus lõpused võimaldavad hingata vees lahustunud hapnikku. Soomused paiknedes üksteise
erepunased forellifileed ja sellest tehtud tooted, samuti punane forellimari. Oma nime vikerforell on kala saanud kodumaal, Põhja-Ameerika jõgedes esinevate värvikirevate vormide järgi. Need on praegu haruldased, kaitsealused kalad. Kalakasvandustes massiliselt toodetavat vikerforelli iseloomustab hoopis ehapuna meenutav piki keha kulgev purpurne või roosakas-violetne vööt. See eristab teda selgelt lõhest ja kohalikest forellidest. Eesti looduses esinevad lõhe, meri- ja jõeforell kuuluvad perekonda lõhe (Salmo). Vikerforell on aga idalõhede perekonna liige, kuhu alla kuuluvad veel ka gorbuusha, keta, kizutsh, nerka ja kuninglõhe. Kõigi maailmajagude kalakasvandustes levinud vikerforell pärineb algselt Põhja-Ameerika lääneranniku järvedest ja jõgedest. Väljaspool looduslikku kodumaad on asustatud või põgenenud kaladest iseseisvad asurkonnad kujunenud väga harva, näiteid on Uus-Meremaalt, Tshiilist, Austria Alpidest. Vikerforelli siirdevormi
Referaadist saame teada mida nad söövad, kus elutsevad ja palju muudki. Forell Forellid on lõhelaste sugukonna Salmoninae alamsugukonda kuuluvad, enamjaolt üksnes mageveelised ja paiksed kalad. Eri autorid võivad käsitleda mõistet "forell" ka laiemalt või kitsamalt. Siia kuuluvad isendid järgmistest perekondadest: lõhe (Salmo), idalõhe (Oncorhynchus), paalia (Salvelinus) Forellid Eestis Eestis elab looduslikult meriforell (perekonnast lõhe) ja selle vorm (morfa) jõeforell. Kalakasvandustes kasvatatakse ka vikerforelli, kes kuulub perekonda idalõhe. Bioloogia Forellid nagu lõhedki eelistavad hapnikurikkaid ja suhteliselt jahedaveelisi veekogusid. Kaheksajalg Harva õnnestub tuukril suurt kaheksajalga näha. See peajalgne mollusk (peajalgseteks nimetatakse neid molluskeid, kes haarmete abil liiguvad) on kavalam kõigist oma suguvendadest. Kaheksajala kehal puudub kaitsekilp kooriku või karbi näol, ta on paljas. Kuid ta on
Enamikes kohtades on jõe põhi suhteliselt viljakas, seda näitab erinevate liikide Pilt 5. Vaade Võhandu jõele Võru sillalt rohkus. Seal, kus taimestik on tihedam on kaladel head varjevõimalused ning teisalt ka röövkaladel on seal hea oma saaki varitseda. Kalastik Kirjandusallikates on teateid 22 kalaliigi kohta- jõeforell (Salmo trutta morpha fario), vikerforell(Oncorhynchus mykiss), Pilt 6. Tippviidikas harjus (Thymallus thymallus), haug (Esox lucius), angerjas (Anguilla anguilla), särg (Rutilus rutilus), teib (Leuciscus leuciscus), turb (Leuciscus cephalus)
neist säga ja tõugjas on täieliku kaitse all KALASTIK Võrtsjärve kalad saab marja heitmise poolest jagada nelja rühma: Suurim neist on fütofiilsete ehk taimelembeste kalade rühm, kes koeb marja elusate või surnud taimede lehtedele, vartele ja juurtele (nt. haug, särg, latikas, koger, mudamaim, hõbekoger, hink ja säga) Litofiilid ehk kivilembesed kalad lasevad marja kividele, kruusale ja kõvale liivapõhjale (jõeforell, ojasilm, võldas, turb, lepamaim, peipsi siig). Fütolitofiilide ehk taimekivilembeste kalade rühma kuuluvad liigid (ahven, koha, kiisk, tint, säinas) võivad kudeda nii taimedele kui ka kividele, kruusale ja liivale Poolpelagofiilseid ehk poolavaveelembesi kalu esindab Võrtsjärves vaid luts LINNUD Võrtsjärvel ja selle lähiümbruses on määratud 214 linnuliiki, kellest kindlaid haudelinde on 139 liiki (sh 56 vahetult järvel), 14 liiki on
kalaliigi? V: 40-70ha, 3-6m; kihistumata; eutroofne 3. Kuidas eristada rääbist viidikast; särge mudamaimust? V: rääbisel rasvauim; mudamaimul katkenud küljejoon. 4. Millised 2 kalaliiki kaotavad tavaliselt oma elupaiga kaldapiirkonnas kui järve veetase alaneb põua aastatel? V: Koger; Hõbekoger 5. Kui palju kalaliike on Eestis tavaliselt alla 100 ha pindalaga veekogus? V: 6-12 6. Tüüpilised jõekalad? V: jõeforell, harjus, trulling, lõhe 7. Jaotage alljärgnevad kalad portsjonkudejateks ja korraga kudejateks. V: Korraga-säinas, ahven, särg, rääbis, luts, meriforell, haug, latikas, koha, lõhe; Portsjon- kiisk, koger, roosärg, linask 8. Kus Eestis sisevetes latikas ei elutse? V: Abruka ja Vormsi saartel, Lääne-Eesti saartel (saartel) 9. Millisele substraadile koevad tavaliselt siiglased ja lõhilased? V: kividele, kruusasele põhjale 10
EV Siseministeerium B. Riigikogu F. EV Keskkonnaministeerium C. Vabariigi Valitsus G. politsei D. EV Rahandusministeerium F. keskkonnaamet 12. Kahju hüvitamise määra 96 /tk rakendatakse järgmisele liigile tekitatud kahju hüvitamiseks A. särg F. tuur B. tuulehaug G. linask C. jõeforell H. rääbis D. lõhi I. luts E. säga J. meriforell 13. Kalapüügieeskiri reguleerib kalapüüki: a) eravalduses asuva kinnistu tiigis b) Eesti Vabariigi sise- ja territoriaalvetes c) Peipsi järvel erimäärusega ka Vene Föderatsioonile kuuluvates vetes d) majandusvööndis e) agarikupüüki meres f) kõigis veekogudes
Meriforell talub pruuni ja kergelt hapukat jõevett, samuti ei põlga ta ära isegi päris kitsaid ojakesi, kuid vesi olgu külm ja hapnikurikas. JÕEFORELL. (kehal rohkesti tähne, mis piiratud heleda rõngaga) Ta on umbes 25...45 cm pikkune suhteliselt jässakas kala, kelle küljed ja selg on punase-pruuni- mustatähnilised. elab ta ainult jõgedes ja ojades. Vesi nendes peab olema selge, jahe ja kiirevooluline. Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja. VIKERFORELL. Vikerforell on meie silmapaistvamaid kalu. Ta on tihedalt kaetud mustade tähnidega ning piki tema keha kulgeb iseloomulik lillakas-roosakas vööt. Kasvandustes on ta täiskasvanuna keskmiselt 30...60 cm pikk ning kaalub 3...4 kg. Kalakasvatajad on täheldanud, et soodsaim veetemperatuur vikerforelli kasvuks on 12...16 °C, samuti talub ta lühiajaliselt hapnikuvaegust,
on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni-kardheina jt., kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikad). Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhja- loomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud veeorganismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid, teod jm.); tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad. Kaladest nt. karpkala. Üliharuldane "Punase raamatu" liik ebapärlikarp on säilinud vaid ühes-kahes puhta mineraalainetevaese veega jões. Aeglase vooluga jõgesid asustavad harva harilik keraskarp ja tanukarp. Narva jões ja Emajões, Elva ja Pärnu jõe alamjooksul esineb rändkarp. Jõevähk, vesihark ja perekonna vesivaksik liigid.
Nemad arendasid välja kogu maailmas tänapäeval kasutatava kuivviljastamise meetodi. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. Kaubaks kasvatatakse nelja liiki kalu vikerforell üle 700 tonni, karpkala 50 tonni, angerjas üle 40 tonni, siberi tuur 30 tonni. Ühtliiki selgrootuid jõevähk alla tonni. Eestis kasvatatakse looduslike vete kalavaru suurendamiseks üheksat liiki (lõhe, meriforell, jõeforell, merisiig, haug, angerjas, linask, koha, vähk) 3. Kalakasvatuslike rajatiste tüübid erinevate kalade kasvatamiseks Eestis (vikerforell, karpkala, angerjas, siberi tuur). Tiigid - forell, basseinid - forell, sumbad forell, tuur, 4. Vikerforelli päritolu, toodang maailmas, tootetüübid ja suured tootjad maailmas. Põhja-Ameerika; aastatoodang Euroopas 300 tuhat tonni ja maailmas kokku 600 tudat tonni;
on peaga kokku kasvanud. Omavad viis paari ujujalgu. Viljastatud munad inkubeeruvad suguavade juures paiknevates munakottides. Kalakasvandustes kasvatatud noorkalade asustamine Eesti looduslikesse vetesse Kalakasvatuslik taastootmine on noorkalade kasvatamine selleks, et asustada neid looduslikesse veekogudesse kas haruldaste, ohustatud liikide või vähearvukate püügikalade arvukuse suurendamiseks Eestis kasvatatakse looduslike vete kalavaru suurendamiseks üheksat liiki (lõhe, meriforell, jõeforell, merisiig, haug, angerjas, linask, koha, vähk) Lõhelaste kalakasvatuslik taastootmine - eesmärk, tehnoloogia, tulemuste hindamine, maht Eestis Lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta) on siirdekalad, kelle jõgedes üles kasvanud noorjärgud laskuvad merre ja pöörduvad suguküpseks saades tagasi kudema oma kodujõkke. Kalakasvandustes toodetud lõhelaste noorkalu asustatakse meie jõgedesse liigi säilitamise ja
Üldarvukusest moodustasid 72 % surusääsklaste vastsed (Chironomidae). (Eesti väikejärvede seire 2008) Kalastiku seirel leiti 2008. aastal Vagulast 10 kalaliiki: latikas, kiisk, ahven, latikas, nurg, koha, särg, linask, roosärg ja viidikas. Aastatel 1994-2004 on kalastajate võrgupüükide saagis kaaluliselt domineerinud ahven, koha, haug, särg ja latikas. Kalastajate andmetes esines veel siig, karpkala, säinas, hõbekoger, jõeforell ja koger. (Eesti väikejärvede seire 2008). Jõevähk esineb Vagula järves hõredalt ning paiguti. 2003. a katsepüügil on tabatud 1 vähk põhjakalda piirkonnas (Hurt, 2004). Vähile sobivaid alasid on järves palju, arvesse võttes veekogu suurt pindala. Kahepaiksete ja roomajate uuringuid Vagula järve piirkonnas Keskkonnaameti Põlva- Valga- Võru regiooni andmetel pole tehtud. Nahkhiirteliikidest on Vagula järve kaldal registreeritud kolm liiki, kelleks on veelendlane
Omavad viis paari ujujalgu. Viljastatud munad inkubeeruvad suguavade juures paiknevates munakottides. 18. Kalakasvandustes kasvatatud noorkalade asustamine Eesti looduslikesse vetesse Kalakasvatuslik taastootmine on noorkalade kasvatamine selleks, et asustada neid looduslikesse veekogudesse kas haruldaste, ohustatud liikide või vähearvukate püügikalade arvukuse suurendamiseks Eestis kasvatatakse looduslike vete kalavaru suurendamiseks üheksat liiki (lõhe, meriforell, jõeforell, merisiig, haug, angerjas, linask, koha, vähk) 19. Lõhelaste kalakasvatuslik taastootmine - eesmärk, tehnoloogia, tulemuste hindamine, maht Eestis Lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta) on siirdekalad, kelle jõgedes üles kasvanud noorjärgud laskuvad merre ja pöörduvad suguküpseks saades tagasi kudema oma kodujõkke. Kalakasvandustes toodetud lõhelaste noorkalu asustatakse meie jõgedesse liigi säilitamise ja
1. sugukond: Tuurlased, Acipenseridae 1. Tuur, Acipenser sturio L. III selts: HEERINGALISED, CLUPEIFORMES 2. sugukond: Heeringlased, Clupeidae 2. Räim, Clupea harengus membras L. 3. Kilu, Sprattus sprattus balticus (Schneider) 4. Vinträim, Alosa fallax (Lacépéde) 3. sugukond: Ansoovislased, Engraulidae 5. Ansoovis, Engraulis engrasicholus (L.) IV selts: LÕHELISED, SALMONIFORMES 4. sugukond: Lõhilased, Salmonidae 6. Lõhi, Salmo salar L. 7. Meriforell, Salmo trutta trutta L. 7a. Jõeforell, Salmo trutta trutta morpha fario L. 8. Vikerforell, Oncorhynchus mykiss (Walbaum) 9. Rääbis, Coregonus albula (L.) 10. Peled, Coregonus peled (Gmelin) 11. Merisiig, Coregonus lavaretus lavaretus (L.) 11a. Peipsi siig, Coregonus lavaretus maraenoides Poljakow 12. Harjus, Thymallus thymallus (L.) 5. sugukond: Tintlased, Osmeridae 13. Meritint, Osmerus eperlanus eperlanus (L.) 13a. Peipsi tint, Osmerus eperlanus eprlanus morpha spirinchus(Pallas) 6. sugukond: Hauglased, Esocidae 14
järve- ja jõekarbile lisandunud randkarp. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 280-281) Kalastik Väikejärvede kalastikus on arvatavasti umbes 30 liiki, neist sagedaimad ahven, haug, särg, koger, linast, latikas, roosärg, kiisk, luts, mudamaim ja viidikas. Haruldased on ojasilm, jõeforell, rääbis, peipsi siig, peipsi tint, teib, säinas ja võldas. Kõige rikkalikum kalafauna on suuremates, mõõduka toitesisaldusega järvedes. Liigivaene on näiteks madalate kinnikasvavate düseutroofsete või hüpereutfrootsete, sageli täielikult ummuksisse jäävate järvede kalastik. Kalade ummuksisse jäämist põhjustab järvede tugev eutroveerumine. Väikejärvede suure mitmekesisuse ja hajutatuse tõttu pole riiklik kalapüük tasuv ning väikejärved tuleks jätta
süljenäärmete eritis tekitab vere mitte hüübimist ning lahustab ohvri kehakudesid. (Fagan et al., 2002) Täiskasvanud merisutt võib oma elu ajal hävitada umbes 18 kg vääriskala. On ka teada, et seitsmest merisuti rünnatud kalast vaid üks kala suudab ellu jääda. Merisuti saagiks on kõik suuremad kalad ja eelistab ta vääriskalu. Kõige enam on tema saagiks langenud järveforell, lõhe, vikerforell, jõeforell, siig, ahven, säga ja luts. Aastatel 1940 ja 1950 merisuti populatsioon märgatavalt suurenes, kuna polnud piisavalt kontrollmeetodeid. See tõi suure kahju paljudele kalaliikidele ja ka majandusliku kahju, kuna enamus kalu, mida merisutt armastab, on majanduslikult olulise tähtsusega. (Fagan et al., 2002) Kui varem saadi kala miljonite kilogrammidega, siis peale neid aastaid oli kalasaak langenud vaid sadade tuhandete kilogrammideni. Merisutt oli laastava töö teinud.
Norra ja Tsiili kuuluvad nii kogutoodangult kui toodangu väärtuselt maailmas vesiviljelussaaduste tootjate esikümnesse. Vesiviljeluse toodang koosneb: 48% kalad;23% vetikad; 1% kahepaiksed, roomajad, veeselgrootud ; 22% limused; 6% vähilised. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. Eestis kasvatatakse : vikerforell, vähk, tuur, triipahven, siig, tilaapia, karpkala, angerjas, paalia, linask, meriforell, koha, jõeforell, lõhi, haug, tõugjas. Eesti kalakasvatus on praegu mahult väike majandusharu-kaubakala väärtus tootjahindade järgi on kuni 50 miljonit kr. Kalakasvatuslikku taastootmist finantseeritakse 6 miljoni kr eest. Eestis kasvatatakse müügiks nelja liiki kalu :vikerforell (üle 500 tonni );karpkala (50 tonni);angerjas ( üle 40 tonni);siberi tuur (30 tonni);üht liiki selgrootuid jõevähk(alla tonni)
hein-penikeel, mis on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni- kardheina jt. Kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikaid) Mürkputk – kuidas ära tunda? Kõrge tugeva varrega taim. Valged õienupsakad. 3. Jõeloomastik. Selgrootud. Kalad, nende rühmad. Eesti jõgedega seotud linnud ja imetajad. Selgrootud- kaanid, teod, ainuraksed Kalad- jõeforell, haug, ahven, särk Linnud- jäälind, sookiur, põldlõoke Imetajad- saarmas, ondatra, kobras Kalade rühmad: Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (haug, võldas, lepamaim, trulling). Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes siiski harvemad, kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad. Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm
võib muutuda ka hermafrodiitseteks. Eestis elava hariliku ebapärlikarbi emased isendid munevad juulis munad enda liistaklõpustele, kus need viljastatakse veega kandunud isaskarpidest väljunud seemnerakkude poolt ning arenevad edasi pihtvastseteks e. glohhiidideks. Umbes kuu aja pärast vabanevad vastsed lõpustelt ning peavad leidma võimalikult kiiresti endale vaheperemehe, kelleks on Eestis asuva hariliku ebapärlikarbi jaoks tavaliselt jõeforell. Parasiteerivad glohhiidid püsivad vaheperemehe lõpustel kuni järgmise aasta kevadeni ning vabanevad temast mais või juunis. Pärast moonet langevad nad veekogu põhja ja kaevuvad kuni poole meetri sügavusse põhjakihti, kus elavad ligikaudu 2 aastat. Pärast seda tõusevad nad veekogu põhja pindmisse kihti, kus elavad ka täiskasvanud isendid. 1.3Elukäik Hariliku ebapärlikarbi kasv kulgeb väga aeglaselt. Esimese eluaasta lõpus on ta kõigest 0,5
10-15 aastaselt. Harilikult on ebapärlikarp lahksuguline, kuid ebasoodsates tingimustes võib muutuda ka hermafrodiitseks (arvatavasti aitas see võime üle elada jääaja). Juulis muneb emakarp oma munad lõpustele, seal viljastatakse nad veega kandunud seemnerakkude poolt ja nad arenevad edasi pihtvastseteks ehk glohhiidideks. Umbes kuu aja pärast vabanevad vastsed lõpustelt ning peavad kiiresti leidma endale vaheperemehe, mõne noore vikerlase (sobivad jõeforell, meriforell ja lõhi, kuid mitte vikerforell), kelle lõpustele kinnituda ja püsida seal kuni järgmise aasta kevadeni. Harvem võivad seda osa täita ka teised kalaliigid, kusjuures peremeesloomale vastsed mingeid ebameeldivusi ei põhjusta. 4 Vastsed vabanevad kala lõpustelt mais-juunis ja laskuvad veekogu põhja. Emaslooma poolt munetud mitmest miljonist munast jõuavad sugguküpsuseni üksikud. Suguküpsuse saavutamise vanus sõltub elupaigast, jahedamas kliimas
Pärnu jõega). Jõe pikkus 100 km, valgala 3000 km². Jõe ülemjooks paikneb Kesk-Eesti tasandikul, ühtlasi läbib ta kolme maakonda (Järva, Viljandi ja Pärnu maakond). Enne Ürgvõrtsjärve väljavoolu avanemist Peipsi järve oli Navesti jõgi Ürgvõrtsjärve väljavooluks. Navesti jões võib leiduda kuni 18 kalaliiki, nende seas jõeforell, haug, särg, teib, turb, säinas, latikas, luts, ahven ja kiisk. (vikipeedia.ee) 15 SOOD Viljandimaa suurimad sood (ha) Soosaare soostik 12 671 Kuresoo 10 847 Ördi 7 154 Parika 3 420 Valgeraba 3 379 Meleski 2 756 Kohvisoo 15501 Õisu 1 454 Halliste 1 148 Leie 1 137 Umbsoo 910 Kõksa 904 Pahuvere 875 Veelikse 868 Napsi 851 Raudna 821
veel siis, kui suur lehter on juba kuivaks jäänud. (hiiumaa.ee) Pilt: metsaruum.ee Vanajõe org Vanajõe org on koht, mis näitab, et Hiiumaal on olemas ka orud. Just orgude olemas olu on sealses maastikus imeks pandav, sest tasasest maapinnast veel allapoole laskumine näib 9 võimatu. Orul on Kõrged liivased kaldad ja selle põhjas voolab pruunika tooniga, kitsas oja, kus elutseb jõeforell ja käib kudemas meriforell. Vanajõe org on alates 1962. aastast kaitse all. Vanajõe orgu kujunemine on väidetavalt saanud alguse inimtegevusest. Kunagi asus seal lähedal Õngu külas väike vesiveski, mis kuulus Vaemla mõisnikule, kellel tekkis, aga Suuremõisa mõisniku Unger-Sternbergiga tüli. Ja Unger-Sternberg käskis oma orjadel kaevata uue kraavi, et vesi Õngu küla veskist mööda juhtida. Pehmes liivapinnases kujundas voolav
kallist, kuid kõrgesti hinnatud kala. Norra ja Tšiili kuuluvad nii kogutoodangult kui toodangu väärtuselt maailmas vesiviljelussaaduste tootjate esikümnesse. Toodangu maht: 48% kalad; 23% vetikad; 1% kahepaiksed, roomajad, veeselgrootud ; 22% limused; 6% vähilised. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. Eestis kasvatatakse : vikerforell, vähk, tuur, triipahven, siig, tilaapia, karpkala, angerjas, paalia, linask, meriforell, koha, jõeforell, lõhi, haug, tõugjas. Eesti kalakasvatus on praegu mahult väike majandusharu- kaubakala väärtus tootjahindade järgi on kuni 50 miljonit kr. Kalakasvatuslikku taastootmist finantseeritakse 6 miljoni kr eest. Osa kasvandusi toodab üheaegselt mitut kalaliiki nii kaubaks kui ka asustamiseks ja pakub samal ajal õngitsemisteenust. Lähtudes kalakasvatajatelt saadud informatsioonist kalakasvanduste tootmisvõimsuse kohta hindab Eesti Kalakasvatajate Liit vabariigi kalakasvanduste
talvel veekogud puhastatakse ja lisatakse vette väetist veetaimestiku stimuleerimiseks, mis omakorda suurendab mikroorganismide, väikeste molluskite, koorikloomade, putukate vastsete ja tõukude hulka vees. Nimelt need organismid asuvad veekeskkonnas toiduahela kõige alumisel astmel. Selle tulemusena soodustatakse “kaubanduslike” isendite arengut ja tagatakse nende parem areng võrreldes looduskeskkonnaga. Mageveekasvanduste puhul on kasvatatavateks liikideks sõltuvalt piirkonnast jõeforell, siig, paalia, angerjas, koha, haug ja erinevad karpkala, säga, tuura, vähkide ja konnade liigid. Selle tegevuse tulemusena on omal ajal Euroopasse sisse toodud mitmed võõrliigid, nagu vikerforell, ojapaalia, karpkala ja erinevad konnade ja vähkide liigid. Laguunides ja rannikuäärsetes tiikides paiknevates mereveekasvandustes kasvatati asukohast sõltuvalt huntahvenat, angerjat ja erinevaid meerikogre, meripoisuri, tuura, krevettide ja rannakarpide liike. Molluskikasvatus
JÕGEDE LOOMASTIK Jõgedes elavad selgrootud on tihti lameda kehaga. See võimaldab neid elada kivide all või vaiksemas voolus. Voolukiiruse ja paljude teiste tegurite erinevuse pärast on eri jõelõikudel elustik erisugune. Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhjaloomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud organismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid, teod), tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad. Kaladest nt karpkala. Ainuraksed: viburloom, ripsloom; Ümarloomad: keriloom; Limused: suur-järvekarp, kiiljas jõekarp, harilik keeristigu, rõõne keraskarp, napptigu, vesiking, jõe ematigu Üliharuldane „Punase raamatu“ liik ebapärlikarp on säilinud vaid ühes-kahes puhta mineraalainetevaese veega jões. Aeglase vooluga jõgesid asustavad harva harilik keraskarp ja tanukarp
Phryganea grandis puruvanalased (Phyganeidae) kihulane kihulased (Simuliidae) maakimalane (Bombus kimalane (Bombus) mesilaslased, mesilased lucorum) (Apidae), ülemsugukond mesilaselaadsed (Apoidea) ojasilm (Lampetra planeri) jõesilm (Lampetra) silmlased (Petromyzontidae) jõeforell (Salmo trutta fario) lõhi (Salmo) lõhilased (Salmonidae) haug (Esox lucius) haug (Esox) hauglased (Esocidae) karpkala (Cyprinus carpio) karpkala (Cypriunus) karpkalalased (Cyprinidae) tursk, atlandi tursk (Gadus tursk (Gadus) tursklased (Gadidae) morhua), alamliik tursk, läänemere tursk (Gadus morhua callarias) latikas (Abramis) latikas (Abramis) karpkalalased (Cyprinidae)
Lõhi: e-muutub tumedamaks, külgedele ilmuvad väikesed mustad ja punased tähnid ning punakaspruuni või halliga ääristatud silmtäpid, i-l lähevad küljed tellispunaseks või tumepruuniks, tekivad terassinised marmoreeritud laigud, kõht muurub tumedaks või sidrunkollaseks, alalõuale kasvab kõhrest konks jätke, mis ei lase suud sulgeda. Meriforell: i-l tekib alalõuale väike kõhrjätke, kehal suureneb roosade tähnide hulk. Jõeforell: P eesserv muutub valkjaks, i-l tekib alalõuale vaevu märgatav kõhrjätke. Vikerforell: i-muutub tumedamaks, seljale tekib küür. Merisiig: i-l (ja mõnel e-l) külgedel piimjas hk. Peipsi siig: i-l (ja mõnel e-l) külgedel hk. Peled: värvus muutub kahvatumaks, i-l peas, seljal ja vähem külgedel hk. Harjus: i-l külgedel nõrk hk, uimed muutuvad eredamaks. S-le tekib lilla välisserv. Meritint: i-l tugevam ja e-l nõrgem hk peas ning seljal.
ülepüük, eriti kudematulevate kalade püük rannikul ja jõgedes. Kalakasvandustes toodetud lõhelaste noorkalu asustatakse meie jõgedesse liigi säilitamise ja populatsioonide taastamise või kalade arvukuse suuren damise eesmärgil, et kompenseerida inimtegevusest tekkinud loodusliku lisandumise puudujääki. Samal ajal loob nende asustamine rannakaluritele täiendavaid kalapüügi võimalusi. Meriforellil on ka paikne vorm, jõeforell (bioloogiliselt on tegemist sama liigiga), kes elab jõgedes kogu elutsükli vältel. Ka teda ohustavad samad tegurid, sest jõeforelli paiksed asurkonnad on väikesed ja kergesti kahjustatavad ülepüügi või kudealade hävimise korral. Lõhe ja meriforelli kasvatamise tehnoloogia ja kasutatavad seadmed (haudeaparaadid, basseinid, söödad, sorteerimisseadmed) on üldjoontes sarnased vikerforelli omadega
Kalastiku levik sõltuvalt vooluveekogu veerikkusest ja vooluhulgast: *Liigid, kes esinevad püsivalt ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: Harjus, säinas, teib, roosärg, tippviidikas, latikas, koger, rünt, hink, kiisk. *Liigid, kes eelistavad keskmisi ja suuremaid jõgesid, kuid esinevad ka väiksemates jõgedes-ojades: särg, turb, viidikas, võldas, ojasilm. *Liigid kelle levikut jõe veerikkus ja vooluhulk ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven, jõeforell. Eesti jõelõikude jaotus kalakoosluste alusel: Külmaveelisi jõelõike võib nim. liigivaeseks forellipiirkonnaks, kus jõeforellile esinevad reeglina veel laialevikuga liigid-võldas, lepamaim, haug, trulling, luukarits. Jõeforelli puudumine selles piirkonnas on peaaegu alati seotud levikutõkete olemasoluga. Veerikaste ja jahedaveelistele jõelõikudele on tüüpiline harjuse esinemine, mistõttu seda piirkonda võib meie jõgedes pidada harjusepiirkonnaks.
Tugevasti luustunud toes. Ujupõis hüdrostaatililiseks aparaadiks. Arterioossibul. 40 seltsi 16.3.4.4. Alamklass pärisluused 16.3.4.4.1. Selts heeringalised Sgk heeringlased õhukesed soomused, küljejoon vaid pea piirkonnas N. heeringas, räim, kilu Sgk lõhilased kerel küljejoon, rasvauim N: lõhi, jõeforell, rääbis, meresiig, peipsi siig, meretint 16.3.4.4.2. Selts karpkalalised Mageveekalad, paljudel rasvauim, enamik hambutud (erinevuseks N: piraaja) Sgk elektriangerlased N. elektriangerjas Sgk karplased N: karpkala, koger, särg, säinas, viidikas, vimb, linask, latikas Sgk pardkalad N: säga, kohversäga, elektrisäga 16.3.4.4.3
põhjal soojas ja soolases vees; hukutav on neile nii mudastumine, ilma jahenemine kui ka tugev vihmasadu). 1 Eurübiondid- võimelised elama mingi faktori LAIAS VAHEMIKUS (nt. vesikakand- nii voolu- kui seisuvetes, väikestes allikates kui ka peipsi järves). Ubikvistid- eriti eurübiontsed liigid (sageli tulnukad teistest maailmajagudest; sageli võimelised elama väga väheses vees- nt. pilliroog). Nt. temp. Suhtes stenotermne (külmas vees)- jõeforell; eurütermne (nii soojas kui külmas)- ahven. Soolsuse suhtes stenohaliinne (ei esine meres)- järvekarp; eurühaliinne (nii magevetes kui ka Balti meres)- keeristigu. -fiilsed e. fiilid (midagi eelistavad liigid)- nt. termo-, krüo-, halo-, reofiilid (sooja-, külma-, soola-, voolulembesed liigid). -foobsed e. foobid (midagi vältivad) -biondid (ainult mingites kindlates tingimustes elavad),nt. hüdrobiondid (vees), termobiondid. Mõned liigid (nt
annaabi.ee 
