Nähtavasti esineb järves allikaid. Vesi on väga tugevasti kihistunud. 1972. a. juulis oli vee pinna- ja põhjakihi temperatuuri vahe 18,7 kraadi. Juba 2-3 m sügavuses kadus veest hapnik Holstre järves oli 1950. aastail võrdlemisi rohkesti jõevähki. Vähid olid nakatatud Ida- ja Lõuna-Eestis väga haruldase koorikuparasiidiga Branchiobdella parasita. Holstre järv olevat üsna hea kalajärv, kus leidub ahvenat, särge, haugi, latikat, kiiska ja kokre. Olevat saadud isegi 8 kg raskune latikas. Linajärv! Mustjärvest kirdes asub 1,7 ha suurune Linajärv. Olemasolevail andmeil on Linajärv Viljandi maakonnas kõige sügavam (16,7 m); sügavaim koht on lähemal põhjakaldale. Ta on looduslikult ilus, kõrgete künklike järsult tõusvate kallastega ja kõikjal liivase kaldavöötmega. Kalda ääres on palju linaleokive. Lõunakaldal kasvab põliste kuuskedega segamets, järve ääres näeme vanu pärni
10...25 cm ja kehamass 50...400 g. Kogre värvus võib olla väga mitmekesine: selg on tume, hallikas- või pruunikasroheline, küljed rohekaskuldsed. Koger paistab silma oma mudalembese eluviisi poolest. Ta on seisvate või nõrgalt läbivoolava veega taimestikurikaste järvede elanik. Eestis eristatakse kahte tüüpi kokresid: järvekogred ja mudakogred. Viimased asustavad eriti väikseid ja mudaseid lompe. Lisaks iseloomustab kokre veel äärmiselt visa hing: nimelt võib ta talvel ellu jääda isegi siis, kui veekogu põhjani läbi külmub. Sel juhul võib koger pugeda kuni 70 cm sügavusele mutta. Pärast karmi talve, kui veekogu on olnud pikalt jääs, võib koger sageli jääda antud veekogu ainsaks kalaliigiks. Selline vastupidavus ilmneb ka suvel, kui järved ja lombid kipuvad ära kuivama. Kogred toituvad mudas elutsevatest organismidest - enamasti surusääsklaste
Kõige taimestikurikkamad on lõuna pool olevad osad. Siiski on Peipsi taimestik erakordselt liigirikas selles esineb 66 liiki. Järve kaldavöötmes leidub kõige rohkem pilliroogu, kõõluslehte, harilikku konnarohtu, luigelille, konnaosja jne. Peipsi on üks paremaid kalajärvi terves Euroopas. Peipsis esineb 36 kalaliiki. Põhilised kalad on peipsi tint, rääbis, ahven, haug, latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig. Vähem leidub koha, linaskit, vimba, angerjat, kokre jt. Peipsi on ka üsna linnurikas järv. Siin on nähtud üle saja liigi vee- ja soolinde. Pesitsejatest leidub seal rohkesti naerukajakaid, sinikael-parte, tuttpütte, roolinde jt. Eesti ajaloos on Peipsi järv olnud väga tähtis. Järv on andnud rahvale toidust, olnud tähtis ühendustee. Paljusid Peipsi ääres leiduvaid kive seostab folkloor Kalevipoja tegudega.
..) Haug elutseb põhjapoolkera mage- ja riimveekogude kaldapiirkonnas. (ENE 3, lk 332, Tallinn, 1988) Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Ta on Eesti siseveekogudes levinuim kalaliik ning haug on levinud ka kogu Põhja-Euroopas. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Euroopas on koger levinud Ida-Inglismaast kuni Leena jõgikonnani, elab ka Lõuna-Rootsis ja Soomes kuni Lõuna-Lapimaani ning Kaukaasias. Kokre on paljudesse riikidesse sisse viidud, sealhulgas ka Hispaaniasse ja Austraaliasse. Eestis on levinud rohkem Loode- ning Kagu-Eestis. Koger puudub Pärnu ja Kasari jõe vesikondades. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haugi elupaik on tihedalt seotud veekogude taimestikuvööndiga, kus ta saaki varitseb. On paikse eluviisiga, tegutseb ainult päeval ja elab üksikuna. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Koger elab seisva või nõrgalt läbivoolava
Üsna rikkalik on ka järve põhjaloomastik. Eesti järvedes elab umbes 40 liiki kalu, aga kuna nende nõuded elupaigale on erinevad, siis ei leia neid kõiki ühest järvest. Peipsi on üks kalarikkamaid järvi terves Euroopas. E. Pihu andmeil esineb Peipsis juba 36 kalaliiki 40est. Põhilised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, latikas (kasvab kuni 5,5 kg raskuseks), kiisk, särg, luts, peipsi siig; vähem leidub linaskit, koha, vimba, säinast, angerjat, kokre, nurgu, viidikat, tõugjat, rünti. säga, tirba, roosärge, harjust. Juhuslikult on püükides ojasilmu, lepamaimu, võldast, mudamaimu, vingerjat jt. Nende toiduks on peamiselt taimed ja selgrootud. Peamiselt loomhõljumist toitub rääbis, kes rohkem avaveevööndisse hoiavad. Röövkaladest, elutsevad seal haug ja ahven. Haug on väga ablas röövkala: peale kalade sööb ta isegi konni, veelindude poegi ja mügrisid ega põlga ära ka selgrootuid
välistunnused. (RAAMAT LK 27-35) Pilk kalade pulmarüüle · Emaskalade pulmarüü on isaste omast tavaliselt märksa inetum . · Paljudel kaladel on pulmarüü üsna tagasihoidlik ja nagu ei väärikski seda kõlavat nimetust, piirdudes sellega, et keha värvus muutub kudemisajaks tavalisest eredamaks ja muster( laigud,vöödid jne) selgemaks. · Võrdlemisi argipäevane pulmarüü iseloomustab meie tähtsamaid töönduskalu räime , kilu, rääbist, kokre , hõbekokre, hinklasi, säga,haugi , tuulehaugi, tursklasi, raudkiiska, ahvenlasi ,väikest tobijat, väikest mudilat, merihärga, lesta ja kammeljat. · Teiste pümarüü muutub märksa rohkem. Tähistused: e-emaskala ; i-isaskala; hk- helmeskate, K-kõhuium(ed); P- pärakuuim, R- rinnauim(ed), S- seljauim. Lõhi: e-muutub tumedamaks, külgedele ilmuvad väikesed mustad ja punased tähnid ning punakaspruuni või halliga ääristatud silmtäpid,
paekivi kohal on väga erinev. Sealsest kivist on ehitatud väga palju hooneid, nimelt siis Randvere mõis, Kellamäe kõrts ja Anijala tuulik. Nimi ütleb, et tegu on lahega, kuid siiski on seda hetkel nimetatud järvena. Suurvee ajal ühineb Mullutu-Suurlaht mitmete teiste lahtedega. Tänu Nasva jõele on Mullutu-Suurlaht väga kala rikas ning kalamehed käivad seal kalu püüdmas paatidega. Seal leidub ahvenat, angerjat, haugi, kiiska, kokre, linaskit, lutsu,roosärge, rünti, säinast, särge, teibi ja viidikat. Joonis 6. Pildil on Mullutu-Suurlaht päikeseloojangul. Väga ilus vaatepilt. 3 Sain teada Sain Randvere kohta laiemalt vägagi palju teada tänu internetile ja vanematele. Sain juba seda teada sellest tööst, et Randveres on kokku 19piirkonda. Teada sain veel kõik Randvere raamatukogus töötavate isikute nimed. 3.1 Kasutatud materjalid http://www.kaarma.ee/userimages/00001036_RANDVERE_PIIRKONNA_arengukava.pdf
[6] Viimastel aastatel on Verevi järve nii palju muudetud, et taimede järgi oleks teda isegi õigem liigitada tugevalt modifitseeritud järvede hulka. Veetaseme reguleerimisele lisaks on kahel suvel järve laiemas osas hävitatud taimestikku, mis mõjutab uuritavaid näitajaid ja klassifitseerimisel saadavaid tulemusi.[11] Järve kalastik on liigirikas. Kalastiku sagedasemaid esindajaid on särg ja ahven, tavalised on roosärg, haug ja latikas. Leiduvat linaskit, kokre, kiiska, rünti, mudamaimu, vingerjat ja angerjat, võib olla ka nurgu. Latika-haugi järvena on tal teatud kalamajanduslik tähtsus. 3.1Kalaretsept Praetud ahven KOOSTISAINED: o Terve ahven o oliiviõli praadimise jaoks o 300ml piima o veidi maisijahu o peotäis värsket peterselli o soola ja pipart ETTEVALMISTUS: Puhasta kala sisikonnast ja pühi ta seest-väljast majapidamispaberiga puhtaks. Seejärel aseta
Karpkala loodusliku vormi nimetatakse sasaaniks (soomuskarbiks) ning sellel on suured ühtlaste vahedega soomused. Kultuurvormid (peegelkarpidel) on soomuseid vähe ja need paiknevad ebaühtlaselt. (,,Karpkala" juuni 2012) 1. Bioloogia 1.1Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes) karpkalalaste sugukonda ja ( Cyprinidae) omanimelisse perekonda ( Cyprinus). ( Leili Järv) 1.2Morfoloogia Sasaan ja karpkala meenutavad oma üldkujult kokre. Kõrvuti pannes on sasaan oma kultuurvormidest pisut pikema ja ümarama kehaga. Nende kõrget (küürakat) keha palistavad pealtpoolt hammastatud ogakiirtega ( Joonis 1) pikk selja- ja altpoolt lühike pärakuuim. Oluliseks tunnuseks on ninamiku tipul ja suunurkades asuvad ning silma läbimõõduga võrdsed ,,vuntsid" poised. Paksuhuuleline tugev suu on noortel otsseisune, vanuse kasvades muutub see aegamööda põhjatoidulisele kalale iseloomulikuks alaseisuseks suuks. Kui
Pedja suuremad lisajõed on Onga, Kaave, Pikknurme ja Umbusi jõgi. Endla järv on 284,4 ha suur, asetsedes u 75 m kõrgusel merepinnast. Järve veetaset on korduvalt alandatud. Järve kaldad on enamikus mudased, turbased ja raskesti ligipääsetavad, ainult kirde pool on ka kõvemat kallast. Seal asub järve ulatuv poolsaar koos Juta kiviga. Endla järv on üks Eesti saarterohkemaid seal on 34 saart Kaladest esineb järves särge, ahvenat, haugi ja linaskit, vähem säinast, kokre, kiiska, lutsu ja viidikat. Üks Eesti linnustikurikkamaid järvi. 7 MULD JA TAIMKATE Moreeni peamised mehhaanilise koostise komponendid saviliiv ja liivsavi on hea veehoiuvõimega, mistõttu neil tekkinud mullad on suhteliselt hea veerezhiimiga ning kannatavad põuda harva. Nende kahe teguri toimel arenes siin varematel aegadel võrdlemisi liigirikas taimestik, mille all kujunesid leostunud ja leetjad mullad. Need tüsedad, soodsa
a. Vagula järve ja Pühajõge pidi kuni Sõmerpalu veskitammini, 1899. a. Kärgula mõisani ja 1901. aastaks Jõksi järveni, allavoolu 1899. a. kuni Räpinani. Teistkordne katkulaadne vähisuremine registreeriti Pühajões I maailmasõja ajal ja Suur-Võhandus 1937. a. 1938. ja 1939. a. siirdi jõkke Räpina ümbrusesse mitusada jõevähki. 1950.-53. a. leidus Pühajões vähki kohati keskmisel hulgal, Suur-Võhandus Leevi ümbruses jõevähk puudus. Isiklikult olen jõest välja püüdnud kokre, viidikat, ahvenat ja särge, hauge, latikat, roosärge. Kuid perekonnatuttav on saanud jõest kätte ka lutsu. Kõrgest veeseisust tingitud kiirenenud vool puhastab jõesängi põhja sinna madalvee ajal kogunenud mudasetetest ja surnud makrofüütide jäänustest ning parandab jõe gaasireziimi. Suure Emajõe vanajõgedest on määratud 20 vetikaperekonda ja liiki. Välivaatluse tulemusena esinesid vaadeldaval lõigul järgmised taimeliigid:
Šaakali dieet konkureerib rebase ja tõenäoliselt veel suuremas osas kähriku omaga. Kõige suurem kahju meie tänasele elurikkusele tuleneb sellest, et šaakal on veel üks maaspesitsevate lindude tarbija. Šaakal on ametlikult nimetatud võõrliigiks, keda tuleks hakata tõrjuma väljaküttimise teel. Käesolevast hooajast on šaakal lisatud Eesti kütitavate ulukite nimistusse. [21] 7 Eesti looduses leidub harilikku kokre (Carassius carassius), kes elab järvedes ja jõgedes ja magedates merelahtedes. Hõbekoger (Carassius gibelio) on aga Eestis võõrliik, tema looduslik leviala on Koreas. [22] Eestisse introdutseeriti hõbekoger 1948. aastal Tallinna kalamajandi Löwenruhh’ tiikidesse ja sealt edasi on ta levinud inimese kaasabil kiiresti paljudesse teistesse veekogudesse. Hõbekoger naturaliseerus hästi rikkaliku põhjataimestikuga ja mudase põhjaga järvedes ning rannikumeres. Eesti merelahtedesse on
Koger sarnaneb karpkalale, kellest erineb poiste puudumisega suunurkadelt. Kogre värvus sõltub suuresti keskkonnast ja võib olla kuldkollakas kuni hallikasrohekas. Koger on enamasti mageveekala, kuid teda esineb ka meres. Enamasti leidub kokri tiikides ja karjäärides, harvem järvedes ja jõgedes. Koger on lepiskala ja toitub igasugustest putukatest ja limustest. Koger koeb juulis-augustis. Ta viibib talvel uinakutaolises olekus veekogu põhjamudas, talub hästi hapnikuvaest vett. Kokre püütakse enamasti õngega, söödaks näiteks leib, sai, vihmauss. Toiduahel
Palju soo pindalast on kaitse all, siis tänu sellele on seal veel soosaarte ümber säilinud kuivendamata märealasid märgi maismaapaiku, kus vesi on aastas mitme kuu vältel maapinnaga samal tasemel, mis mujal Eestis on suuresti kuivendamisega rikutud. Kõige enam on kaitsealal looduslikus seisundis rabasid, mis on Euroopas üks haruldasemaid elupaiku. Puhatu järv on liigirikas võrreldes teiste rabajärvedega: domineerivad ahven ja särg, kuid lisaks leidub seal haugi, kokre, kiiska ja vähesel määral ka lutsu. [], [] Taimestik Madalsoo alad on suhteliselt liigirikkad ja lopsakas, lisaks on ta tihti mätlik, kui nendele hakkavad tekkima rabakooslused, siis hakkab neil aladel välja kujunema siirdesoo. Puhatu soostikus kasvab 362 erinevat taimeliiki, neist 21 on looduskaitse all. Neist tähelepanuväärseim on ida-võsalill, mille ainuke teadaolev kasvukoht Eestis ongi Puhatu.
pärislestaliste seltsi vesilestade rühma. Kiililisi on leitud 54 liiki. Tüüpilised järvevormid on suurtes järvedes elav seenliidrik. madalaid taimestikurikkaid järvi asustav pisiliidrik ja kakslaik-kiil. Kalad. Eesti suurim järv, Peipsi, on üks paremaid kalajärvi terves Euroopas. Siin arvatakse esinevat 36 kalaliiki. Põhilised kalad on ahven, haug , latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig, vähem leidub koha, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre, nurgu, viidikat, tõugjat, rääbist ja peipsi tinti. Väikejärvedes on peamiseks kalaliigiks ahven. Olenevalt veekogu liigist võib leida hauge, latikat, särge ning kokre. Kahepaiksed. Rohukonn eelistab elada väiksemate veekogude ääres. Veekonn ja järvekonn elavad aga ka suuremates ning sügavamates järvedes. Harilik kärnkonn ning rohekärnkonn viibivad aga seevastu enamuse oma elust maismaal ning tulevad järvedesse ning lompidessse üldjuhul vaid kudema. Linnud
Paelussid . zooplankton, pisikaan, hobukaan, apteegikaan, mateltigu, harilik keeristigu, kiil-labatigu, rändkarp, suur järvekarp, kiiljas jõekarp, vesikirbulised, aerjalalised, kirpvähk, jõevähk, vesiämblik, hooghännaline, vesikiil, hiigelkiil, sõudur, vesitriinu, tõmmuujur, peipsi tint, rääbis, ahven, haug, latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig, vähem leidub koha, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre, nurgu, viidikat, tõugjat, harjust. Juhuslikult on püükides ka ojasilmu, lepamaimu, vingerjat, trullingut jt., naerukajakat, sinikael-parte, tuttpütte, kõrkja-roolinde. Esinevad ka lauk, rookana, tait, jõgitiir, punapea-vart, kalakajakas. Haruldastest lindudest rääkspart, väikehüüp, hüüp. kobras, ondatra ja saarmas, kes satuvad sageli ka seisuveekogudesse. Järve ääres elab ka mügri, kes toitub peamiselt veetaimedest
nimetust, piirdudes sellega, et keha värvus muutub kudemisajaks tavalisest eredamaks ja muster( laigud,vöödid jne) selgemaks. Eri sugupooled on väliselt enam-vähem sarnased, emaseid võib hõlpsasti ära tunda vaid nende paisunud kõhu järgi , mis on küpset marja pungil täis. Niisugune võrdlemisi argipäevane pulmarüü iseloomustab meie tähtsamaid töönduskalu räime ja kilu, samuti rääbist, karpkalalaste suurusest sugukonnast nähtavasti ainukesena kokre ja hõbekokre, edasi hinklasi, säga,haugi , tuulehaugi, tursklasi, raudkiiska, ahvenlasi ,väikest tobijat, väikest mudilat, merihärga, lesta ja kammeljat. Teiste siinkohal vaadeldavate kalade välimus muutub märksa rohkem. Järgnevalt püüame pulmarüü arengust liigiti anda ülevaate: Tähistused: e-emaskala ; i-isaskala; hk- helmeskate, K-kõhuium(ed); P-pärakuuim, R- rinnauim(ed), S- seljauim. Jõesilm: hiilgavpronksjas värvus muutub tuhmiks sinakashalliks, 1.S ja 2. S
ja ajutistes veekogudes. Habesääsklase vastsed esinevad peamiselt järvedes ja lompides. Järvedes arenevad massilised ka parmlaste sugukonna liigi järvekibuni vastsed. Selgroogsed Kalad Eesti suurim järv, Peipsi, on üks paremaid kalajärvi terves Euroopas. Siin arvatakse esinevat 36 kalaliiki. Põhilised tööstuskalad on: peipsi tint, rääbis, ahven, haug, latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig, vähem leidub koha, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre, nurgu, viidikat, tõugjat, harjust. Juhuslikult on püükides ka ojasilmu, lepamaimu, vingerjat, trullingut. Kahepaiksed: harivesilik, tähnikvesilik, veekonn, tiigikonn, järvekonn. Roomajad: nastik. Linnud Peipsi järve näitel: on nähtud üle saja liigi vee- ja roolinde. Neist pesitsejaid on 40 liiki, kuid esineb arvukalt ka toitekülalisi ja läbirändajaid. Pesitsejatest leidub rohkesti naerukajakat, sinikael-parte, tuttpütte, kõrkja-roolinde
annaabi.ee 
