Läänemere kalad Gretlin Isoborn Raud 2010 Kalad Läänemeres · Räim · Meriforell · Kilu · Lõhi · Lest · Angerjas · Emakala · Tursk Räim Kilu · Eesti rahvuskala · Enamasti 10-13 cm. · Umbes 15 cm. · Keskmiselt 7-15 g. · Keskmiselt 14-43 g. · Alammõõt 9 cm. · Koeb aprilli teisest poolest · Toitub ainult päeval. juulini. · Alammõõt 13 cm. · Kudemiseks vajalik vee soolsus. · Keskmine eluiga 2-4 aastat.
ühemõtteline. Hüpoteesi kontrollimine – Hüpoteesi kontrollimiseks peavad olema vajalikud vahendid. Katsete tegemiseks vajalikud vahendid jne Osata etteantud etapi (nt tulemused või probleem) alusel tuletada teiste etappide sisu. Nt nr 1: Kalade uuringu tulemusena saad alljärgnev tulpdiagramm. Sõnastage antud uuringu probleem ning tehke tulemuste alusel kaks erinevat järeldust. Emakalade muna rakkude arv emasarjas sõltub emakala suurusest. Mida suuremaks kasvab emakala seda suurem on ta muna rakkude hulk Nt nr 2: Eksperimendi tulemusena saadi pärmseene populatsiooni kohta alljärgnevad graafikud. Sõnastage antud uuringu hüpotees ning tehke tulemuste alusel kaks erinevat järeldust. Millised tingimused pidi eksperimendis jätma samaks? Pärast 25dat tundi lõppeb massiline pärmseene populatsiooni kasvanemine.
Ahven, koha, haug, luts jt. on röövkalad, söövad teisi kalu ja ka enda väiksemaid sugulasi. Ülejäänud on segatoidulised, söövad seda, millist toitu parajasti on kõige rohkem saada. Kui kaua kalad elavad? · Kui kala elab vähem kui 7 aastat, siis on ta väga lühikese elueaga, näiteks tint. · Lühikese eaga on viidikas ja silm, kes elavad 8 14 aastat vanaks. · Keskmise elueaga on kiisk, kilu, emakala, kes elavad 15 24 aastat. · Pika elueaga on särg, ahven, säinas, haug, säga, kes elavad 25 40 aastat. · Väga pikaealine on haruldane kala tuur, võib elada ka 100 aastani. Kuidas me saame teada, kui vana on kala? Selleks tuleb lähemalt uurida kala soomuseid. Neil on kaarekujulised ringjad jooned tihedalt üksteise kõrval, iga eluaasta kohta üks. Kui kõik hoolsalt kokku lugeda, siis saamegi teada, kui vana kala oli
Haug ANGERJALISED Angerjas KARPKALALISED Särg Roosärg Teib Turb Säinas Tõugjas Viidikas Tippviidikas Mudamaim Lepamaim Rünt Latikas Nurg Vimb Nugakala Linask Koger Hõbekoger Karpkala Hink Trulling Vingerjas SÄGALISED Säga TUULEHAUGILISED Tuulehaug TURSALISED Tursk Luts OGALIKULISED Ogalik Luukarits Raudkiisk Merinõel Madunõel AHVENALISED Ahven Koha Kiisk Emakala Tobias Must mudil Väike mudil Kaug-Ida unimudil Makrell Mõõkkala MERIPUUGILISED Võldas Merihärg Nolgus Meripühvel Merivarblane Pullukala LESTALISED Lest Kammeljas
Koha 25,13 25,13 Haug 21,27 21,27 Ahven 279,80 279,80 Tint 90,14 11,06 11,06 101,20 Särg 243,62 243,62 Emakala 1,38 1,38 Säinas 60,53 60,53 Tuulehaug 135,14 135,14 Luts 2,17 2,17 Silm 8,25 8,25
Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele. Looduskaitse alla ei kuulu.
seal mudasel põhjal toitu otsida MIDA LATIKAS SÖÖB? Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul KUIDAS LATIKAS PALJUNEB? Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine Emakala mari kleepub taimedele Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt OHUD Latika vaenlasteks on suured röövkalad Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele Looduskaitse alla ei kuulu ATIÄH!
ühemõtteline. Hüpoteesi kontrollimine Hüpoteesi kontrollimiseks peavad olema vajalikud vahendid. Katsete tegemiseks vajalikud vahendid jne Osata etteantud etapi (nt tulemused või probleem) alusel tuletada teiste etappide sisu. Martin Plaado Nt nr 1: Kalade uuringu tulemusena saad alljärgnev tulpdiagramm. Sõnastage antud uuringu probleem ning tehke tulemuste alusel kaks erinevat järeldust. Emakalade muna rakkude arv emasarjas sõltub emakala suurusest. Mida suuremaks kasvab emakala seda suurem on ta muna rakkude hulk Nt nr 2: Eksperimendi tulemusena saadi pärmseene populatsiooni kohta alljärgnevad graafikud. Sõnastage antud uuringu hüpotees ning tehke tulemuste alusel kaks erinevat järeldust. Millised tingimused pidi eksperimendis jätma samaks? · Pärast 25dat tundi lõppeb massiline pärmseene populatsiooni kasvanemine.
..90 000, läbimõõt 1,0...1,50 mm. Embrüonaalne areng kestab 4...8 ööpäeva, 1 kuu vanusena moondub vastne maimuks, kes toitub valdavalt selgrootute vastsetest ning kasvab 1 eluaasta lõpuks 7...8 cm pikkuseks. Suguküpsuse saavutab 2...3 aastaselt, keskmine eluiga 2...4 aastat. Maksimaalselt elab kuni 20 a. vanaks. Räim on toiduks paljudele röövkaladele (eriti tursk, kammeljas), hüljestele, veelindudele. Räime marjast toituvad siig, emakala, ogalik. Noortel räimedel esineb toidukonkurents kiluga. On üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda tarvitatakse värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Püüdmisel on alammõõt 13 cm. Räime ohustab intensiivne väljapüük, aga ka inimtegevuse jääkproduktid, mis satuvad eeskätt rannikuvetesse, kuhu räim koeb ja kus arenevad vastsed. Talvel võib ohustada hapnikupuudus põhjakihtides. Riik : Loomad (Animalia) Hõimkond : Keelikloomad (Chordata)
Kudemisperioodil moodustub isaste peal, kehal ja uimedel tugev helmeskate. Suguküpsuse saavutab suhteliselt hilja (isastel 5...9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane oma ala (tavaliselt vaatevälja suurune), mida kaitseb rivaalide eest. Kudemine toimub madalas kaldaäärses vees olevatele taimedele, millele emakala mari kleepub. Kehakaaluga võrreldes on latika marjaterade arv väike: 5...400 tuhat. Koetud marjatera suurus on 1,6...1,8 mm. Koevad sageli mitmes rühmas vastavalt isendite suurusele. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Inkubatsiooni aeg 10 päeva. Koorunud vastse pikkus on 5 mm. Suguküpsus saabub ~6 aasta vanuselt. Kõrgeim teadaolev eluiga on ulatunud 32 aastani. Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Sagedasemad vaenlased latikale on luts, koha ja haug.
Teine asi oli raskus, mis tekkis kui kala näkanud oli. 7. Kõige kurvem lugu: Ükskord sai mees kahest kalast ühe- isane ja emane. Isane laseb emase alati esimesena sööda kallale. Konksu võtnud emane oli meeleheitlikult rabelenud ja puigelnud ja kõik see aeg oli isane sealsamas püsinud, läinud emakalale veel lähemale ning temaga koos rabelema hakanud. Napilt oleks isase kala terav saba liini läbi lõiganud, kuid seda ei juhtunud ja emane tõmmati paati. Isane hüppas veel, et emakala näha, kuid kadus siis tagasi vette. 8. Mees oli väsinud ja kala oli väsinud. Mehe keha valutas istumisest ning kala valutas ridva otsast põgenemisest. Mõlemad võitlesid, kuid kumbki alla anda ei tahtnud. Mees otsustas, et ta jääb kalaga kuni ta sureb. 9. 10. Esimene kohtumine Kalaga oli vägev. Kala hüppas, et vanamehele oma pikkust ja rammu näidata ning hetkeks tundis mees, et kala on tõesti vägevam kui ta ise. 11
Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele. Looduskaitse alla ei kuulu. Räim Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga,
· mööda põhja liikuvaid vorme (jooksvaid ja roomavaid) · vabalt merepõhjal lebavad vorme · põhjasetteisse kaevuvaid vorme · puurivad vormid · kinnistuvad vormid 2 Põhjaloomastik kalade toidubaasina: · on toidubaasiks paljudele Läänemeres elavatele kalaliikidele · pealmiselt põhjaloomadest toituvad töönduslikest kaladest: o lest, merilest, soomuslest, vimb, merisiig, emakala · mittetöönduslikes: o merihärg, nolgus, ogalik, liiperkala, madunõel · Vähemal määral ja sesooniti: o räim, kilu, lõhe jt. Joonis 2. Kõval ja pehmel pinnasel elavad loomad Joonis 3. Liikide arvukus sõltuvalt soolsusest ja temperatuurist Ringid- makrofauna liikide arv Kandilisedbruudud- jääkatte kestus päevades
võib tekkida roheline vööt, peas valkjas hk, e-l võib olla peas nõrk pruunikas hk. Vimb: i-l selg läheb mustaks , kõht kollaseks, R ja K punakaskollaseks; peas, seljal , R ja K sisekülgedel peen hk. Ogalik: i-l selg muutub sinakasroheliseks, kurgualun ja rind punaseks, silmad siniseks, e-l pulmamängu ajal kiired lühiajalised värvuse muutused. · Luukarits: i-l rind ja kurgualune muutuvad mustaks, kõhuogad piimvalgeks, S ja P tumenevad. · Emakala: paaritumise ajal S väliserv muutub punaseks, R punaseks, lõugadel tekivad punased laigud. · Pisimudil: i-l keha värvus tumeneb, 1. S tagaosas tume laik muutub sinakaks, R ja K välisservad, P ja silmad lähevad tumesiniseks, e-l muutub kõht hõbedaseks. · Merivarblane: i-l muutub selg erepunaseks, oliivroheliseks või pruuniks, kõht roosaks,lillaks,kollaseks või roheliseks, e jääb rohekashalliks. · (Pilt raamatust!)( Kalade välimuse muutused kudemisajal)
On olnud ka juhuseid, kus säga on rünnanud vees ujuvaid koeri. Ta sööb ka jõkke kukkunud lõpnud loomade korjuseid. Kui kalamehed säga püüda tahavad, kasutavad nad peibutisena küülikuliha, maksa või kaheksajalga. PALJUNEMINE Säga kudemisaeg algab mais ning vältab juulikuuni. Sel ajal koeb emane jõe- või järvepõhja marja. Isane kaevab oma ümmarguse peaga liiva sisse madala lohukese, kuhu emane marja poetab. Marjaterade hulk oleneb emakala suurusest neid võib olla 100 000-370 000. 2-4 päeva jooksul, kuni teradest on koorunud musta värvi, kulleseid meenutavad maimud, ei eemaldu isakala marjast hetkekski ja valvab seda hoolega. Väljakoorumishetkest alates peavad noored sägad iseendaga toime tulema. Alguses toituvad nad väikestest selgrootutest, järk-järgult hakkavad püüdma suuremat saaki. Säga kasvab küllalt ruttu ja saab suguküpseks 3.-4. aasta vanuselt, kui ta pikkus on 44-60 cm. SÄGA JA INIMENE
15.Nimetage rakuteooria põhiseisukohad. (3) 1. Kõik organismid koosnevad rakkudest 2. Mitmoos – tütarrakkude moodustumine toimub emaraku jagunemise ehk mitmoosi teel. 3. Kooskõla – rakkude ehitus ja talitus on omavahel kooskõlas. 16. Kellel on moondeline areng? jõevähk, ahven, lendorav, riidekoi, tiigikonn, kartulimardikas, lepatriinu, põldlõoke, ristämblik, meriforell, koger, koerliblikas, harilik kärnkonn, maipõrnikas,emakala ehk kiviluts, delfiin (11) 17.Millega on tuntuks saanud järgmised teadlased? a) K.E.vonBaer – Avastas imetaja munaraku. Seejärel järeldas, et munarakust saab alguse loomorganismi areng. Teda peetakse embrüoloogia rajajaks. b) M.Schleiden – Avastas, et taimed on rakulise ehitusega. c) R.Hooke – Ta võttis kasutusele raku mõiste ja tegi valgusmikroskoobi. Ta uuris sellega korgilõike. d) R.Virchow – Avastas raku jagunemise ehk selle, et iga uus rakk tekib olemasolevast rakust
Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele. Looduskaitse alla ei kuulu. KILU Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala.
Sõõrsuudest: silmlased: merisutt SOOME LAHE põhjaosa harrastuspüügiliigid (õnge- ja võrgupüük): · Lappalainen ja Pönni, 2000. Ahven, koha, haug, luts, latikas, säinas jt. karpkalalsed, tint, siig, jõeforell, lõhi, räim, lest · Väljapüük oli seda suurem, mida eutroofsem oli püügipiirkond 6 MATSALU LAHES 39 kalaliiki, kellest 28 elavad ka magevees Vetemaa jt. 2006 · Seirevõrkudega: ahven, emakala, haug, hõbekoger, kiisk, koger, koha, latikas, lest, linask, luts, meritint, nugakala, nurg, ojasilm, roosärg, räim, siig, säinas, särg, teib, tuulehaug, turb, viidikas, vimb, vinträim · Käsinooda ja mõrraga: angerjas, hink, karpkala, lepamaim, luukarits, madunõel, meriforell, merivarblane, ogalik, pisimudil, rünt, tõugjas, väike mudil. · 10 enimpüütud liiki: Ahven, haug, kiisk, koha, lest, nurg, roosärg, särg, viidikas ja vimb
pannakse. Imetaja munarakus saab aina oma emalt tpitaineid juurde. 8) Sest roomajate munarakku ümbritsev õhuke kilejas vett mitte läbilaskev nahkkest, see kiatseb muna väljapsoolt emaslooma kuivamise ja vigastuste eest. 9) Lõimetishoole on käitumine, mis on suunatud järglaste eest hoolitsemisele alates munaraku viljastamise hetkest kuni poegade iseseisvumiseni. Kõigepealt ehitab pesa ja isa valvab seda pesa. Emakala sünnitab 10) rästik ja vaskuss 11) Pillid Ei toimu viljastumist, munarakk on viljatu Väga tõhus praktiline , kestab kaua(+) Hormoonilised häired, ei kaitse suguhaiguste eest(-) Süst Ovulatsiooni ei toimu, viljastatud munarakk ei saa pesastuda 100%, kaua kestev, praktiline(+) Kõrvaltoimed, organismi protest, risk muutuda viljatuks (-) 12)Amitootiliselt jagunevad sellepärast, nii et seda saab teha aktiivse elutegevuse ajalbakterirakud, vähirakud 13)joonised !
aastal kogu Läänemerel. Viiger Viigerhüljes (Pusa hispida) on väiksem kui hallhüljes. Teda võib leida põhjapoolkera merede põhjaosast, Läänemerest ning Saima ja Laadoga järvedest. Läänemeres eelistab ta elada kalda lähedal laidude ja saarte vahel, nende peamisteks asualadeks Botnia lahe põhjaosa, Merekurk, Riia laht ja Soome lahe idaoa. Läänemere viigerhülge põhitoiduks on avaveekalad nagu räim ja meritint, kuid ka põhjaliigid nagu merihärg ja emakala, lisaks kaladele ka näiteks merikilke. Vähem tarvitab ta söögiks vähilaadseid ja limuseid. Läänemere viigerhüljes on maailma väikseim hüljes tema kehapikkus on 130150 cm ja kaal 5060 kg. Kaal kõigub sõltuvalt aastaajast, ulatudes sügisel kuni 100 kilogrammini. Viigerhülge iseloomulikuks jooneks on tema karvkatte muster: heledad ringikujulised laigud seljal ning tumedad kõhul. Talvel elavad hülged üksinda või paaris, mitte karjades nagu hallhülged
lahe kääneosas ja Riia lahes. Arvukas levik sõltub toitumistingimustest ja jääoludest. Kevadel siirduvad hallhülged koos triivjääga Soome randa ning edelapoolsetesse vetesse, osa aga jääb meie avavetesse. Eluviisilt on hallhüljes läänemere hülglastest kõige ulgumerelisem. Elupaigaks on suurem osa aastast avameri ning rannikust kaugemal asuvad saared ja laiud. Talvel elutseb jää servaaladel ja pankadel. Toiduks on tursk, lest, räim, heeringas, angerjas, lõhe, emakala, harva vähid ja molluskid, talve lõpul sünnitab emaloom jääkampade ja lumehangede vahel ühe, harvem kaks poega. Vettepääsemiseks hoiavad hülged lahti 1-2 rindauku, mida võivad kasutada mitu looma. Hülgepojad ei oska ujuda, mistõttu varajane jäälagunemine põhjustab nende massilist hukkumist. Alles kuu vanuselt hakkavad nad vees käima. Hallhülge arvukus on viimastel aastatel tugevasti langenud. Vajab rahvusvahelist kaitset. [1]
siiglased) isegi talvel (luts). Suguproduktid on ilma veekeskkonnata inaktiivsed ja neil on veekeskkonnas lühike eluiga, selle tõttu on vajalik marja ja niisa sünkroonne väljalaskmine, mis tekitab keerulisi käitumismehhanisme. Marjahoole (lõimetishoole) erinevad elundid: · merinõelal ja merihobukesel haudetasku; · marja valvamine pesas, ogalik, võldas, merivarblane; · marja ja maimude suus hoidmine, tilapia; · elussünnitamine, emakala, haid, gupid. 9. Kalade ränne ja selle tüübid. Toitumis-, kudemis- jm ränded. Siiredekalad, anadroomne ränna, karadroomne ränne. Poolsiirdekalad. Siirdekalad: 13 · anadroomne ränne meres toitumine ja magevees sigimine (lühe, meriforell, meritint) · katadroomne ränne sigimine meres, toitumine magevees (angerjas) Paiksed kalad mere või mageveekalad, ag aka neil toimub kuderänne (Peipsi latikas
?) Kalandus Läänemerel • Läänemere kalavarud on ülekasutatud ning ohus • Alates 1960-st on püük pidevalt kasvanud • 90% püütud kaladest on räim ja kilu, varem ka tursk • Tursa varud vähenesid järsult peale 1985. aastat eelkõige Läänemere hüdrofüüsikaliste olude kuid ka ülepüügi tõttu. • Kõige ohustatum on seni Läänemeres olnud lõhe, mis vajab kudemiseks puhtaid jõgesid. • Viimasel aastakümnel on ohtu sattunud ka emakala. • Vähenenud on kalade mõõtmed (väljapüügi mõju). 20.02.2017, K. Künnis-Beres Kalandus Läänemerel Kalavarusid ohustavad veel inimtegevusest ja kliima soojenemisest tingitud muutused mere ökosüsteemis, sissetoodavad võõrliigid ja reostus 20.02.2017, K. Künnis-Beres Läänemeri - reovete suubla Mis on reostus ? Reostus on üldjuhul kas: Punktreostus, kui reostus
Läänemeres elab kalaliike, mis pärinevad järvedest ja jõgetest, ning ka kalaliike mis pärinevad Atlandi ookeanist. Mitmed Atlandi ookeani kalaliigid ei ole suutelised Läänemeres järglasis saama. Põhjuseks on see, et nende mari, mis soolases Atlandi vees hõljub ülemistest veekohtidest, vajub magedamas vees põhja ja hukkuda. Läänemeres on palju kalu. Osad nendest on paiksed kuid on ka siirdekalad. Merekalad: Räim, kilu, tursk, lest, merilest, soomuslest, kammeljas, emakala, tobiad, meripühvel, merihärg, nolgus, must mudil, kollakas pisimudil, väiksesilmaline mudilakene, väike mudilakene,merivarblane, merinõel, madunõel, võikala, liiperkala, raudkiisk, tuulehaug, neljapoisene meriluts, isandi limuski, makrell, merikukk ja kivinolgus. Merekalad eksikülalised: Kilttursk, merlang, siil-lest, mõõkkala, harilik merehunt, süsikas, ansoovis, heeringhai, merilohe, hobumakrell, õhukesehuuleline kefaal ja pollak.
talvel jää all nulli lähedal ja suvel (olenevalt veekogust) 15-25 soojakraadi, on temperatuuri mõju kalade elutegevusele eriti ilmne. Temperatuuri suhtes on parasvöötme kalade hulgas sooja- ja külmalembelisi liike. Enamik eesti vete kalu (särg, latikas, koha, merekaladest kilu, tuulehaug) on soojalembelised. Nad toituvad kõige intensiivsemalt soojal aastaajal ja koevad peamiselt suvel. Külmalembesed kalad (forellid, siig, rääbis, luts, merekaladest tursk, emakala) eelistavad külmaveelisi siseveekogusid. Katsetega on kindlaks tehtud, et paljud kalaliigid tajuvad isegi sajandikkraadist temeratuurimuutust. Kalad hingavad lõpustega. Lõpustes toimub hapniku vastuvõtmine väliskeskonnast ja organismis tekkiva süsihappegaasi eemaldamine. Kõige hapnikunõudlikumad kalad on lõhe, forell, siig ja lepamaim. Nad elavad vetes, kus hanikusisaldus on 7-11 cm³l. See teeb nende kalade kasvatamise tehislikes kasvanduses päris keeruliseks.
Trulling: i-l (vähem ka e-l) R siseküljel hk, seda võib olla ka peas ja kehal, i-l tekib sabavarrele all ja ülal nahkne hari. Ogalik: i-l selg muutub sinakasroheliseks, kurgualun ja rind punaseks, silmad siniseks, e-l pulmamängu ajal kiired lühiajalised värvuse muutused. Luukarits: i-l rind ja kurgualune muutuvad mustaks, kõhuogad piimvalgeks, S ja P tumenevad. Merinõel:i-l tekib sabaosa alapoolel kaka nahakurdu, mis muutuvad kinniseks haudekambriks. Emakala: paaritumise ajal S väliserv muutub punaseks, R punaseks, lõugadel tekivad punased laigud. Must mudil:uimed muutuvad mustaks. Pisimudil: i-l keha värvus tumeneb, 1. S tagaosas tume laik muutub sinakaks, R ja K välisservad, P ja silmad lähevad tumesiniseks, e-l muutub kõht hõbedaseks. Võldas: i-l värvus muutub tumedamaks, 1. S serv võib minna oranziks. Nolgus: i-l värvus muutub eredamaks, kõht läheb punaseks valgete laikudega.
2) läbi platsenta jõuavad looteni ema antikehad, tekib omandatud immuunsus, mis kestab mõned kuud. d. Toodab hormoone, mis reguleerivad sünnitustegevuse algust. Probleem on enneaegne sündimine. Samuti ka üleaegne sündimine. Postembrüonaalne areng Algab: a) koorumine ( munejate järglased (linnud), munast poegijad munad on emaorganismis, kõhuõõnes, loode saab toitu, munavaruainetest, kooruvad kõhus (roomajad: rästik, kõhrkalad: emakala e. kiviluts, b) sündimine pärisimetajad. 1. Kasv organismi mõõtmete ja biostruktuuride arvu enamasti pöördumatu suurenemine ajas. Kasvuvormid: 1) Anorgaaniline põhineb vee ja soolade kiirel omastamisel. Nt. vetikate mõõtmete kiire suurenemine pärast vajalike toitainete omastamist, inimesel vee lagunemisest tekkinud tursed. 2) Orgaaniline toitainete omastamine ja ümbertöötlus. a. Suurenevad rakkude mõõtmed. Nt
47. Madunõel, Nerophis ophidion (L.) 48. Merinõel, Syngnathus typhle (L.) XI selts: AHVENALISED, PERCIFORMES 16. sugukond: Ahvenlased, Percidae 49. Koha, Stizostedion lucioperca (L.) 50. Ahven, Perca fluviatilis L. 51. Kiisk, Gymnocephalus cernus (L.) 17. sugukond: Ridakalalased, Stichaeidae 52. Suttlimusk, Lumpenus lampretaeformis lampretaeformis (Walbaum) 18. sugukond: Võikalalased, Pholidae 53. Võikala, Pholis gunnellus (L.) 19. sugukond: Emakalalased, Zoarcidae 54. Emakala, Zoarces viviparus (L.) 20. sugukond: Tobiaslased, Ammodytidae 55. Väike tobias e. nigli, Ammodytes tobianus (L.) 56. Suurtobias, Hyperoplus lanceolatus (Le Sauvage) 21. sugukond: Mudillased, Gobiidae 57. Must mudil, Gobius niger L. 58. Väike mudilake, Pomatoschistus minutus minutus (Pallas) 59. Pisimudilake, Pomatoschistus microps microps (Kröyer) 60. Kirjumudil, Coryphopterus flavescens (Fabricius) 22. sugukond:, Trichiuridae 61. Makrell, Scomber scombrus L. 23
-elab kõikjal Läänemeres -püügikala, millest valmistatakse konserve ja vürtsikilu -räime sarnane, kuid väiksem, kareda kõhualusega -kilust toituvad röövkalad, hülged ja merelinnud Tursk – levila hõlmad Läänemere avaosa, suurima arvukuse saavutab Läänemere lõunaosas. Tursk elab põhjalähedastes külmemates veekihtides, kus temperatuur on alla 6 kraadi. Toitub koorikloomadest, nt. merikilk, lõhkjalalised, ja kaladest, nt. räim, kilu, emakala, noor-tursk, tobiad, meritint. Kudemiseks sobivad alad on süvikud. Tursasaakide suuruse määravad 3-5a isendid. -tursasaak on kõikuv -elab merepõhja lähedal -kasvab kuni 110cm pikkuseks -toitub kaladest, selgroogsetest Lest - levinud Läänemere avaosas ning Põhjalahe ja Soome lahe soolasemates osades. Tavaliselt elab merepõhjal, mõnikord kaevub liivasesse. Noored elavad madalas rannikuvees, vanemad siirduvad järk-järgult sügavamale
lesta. Vastsed laskuvad merepõhja ja seal algab nende moone: kala kaldub ühele küljele, alumisele poolele jäänud silm rändab pealmisele poolele teise silma juurde. 5. TEISED LESTALISED merilest erineb lestast sileda kehapinna poolest. Soomuslest keha on korrapäraste soomustega kaetud. Kammeljas on lühem ja laiem. Vasakpoolne. 6. MERIHÄRGLASED - kolm liiki meripühvel, nolgus, merihärg. Kõik koevad talvel. 7. EMAKALA - on pikliku kehaga, meenutades välimuselt lutsu. 8. TOBIAD rulja kehaga ja terava lõppeva peaga kalad. 9. MUDILASED Läänemeres neli liiki: must mudil, kollekas pisimudil, väiksesilmaline mudilakene ja väike mudilakene. Sigimisperioodil värvuvad eredamaks nn. Pulmarüü. 10. MERIVARBLANE küürakas-jässaka kujuga hallikalt värvunud kala. 11. MERINÕEL ja madunõel väga omapärase välimuse ja eluviisiga kalad. 12. VÕIKALA - lamenenud kehakuju
vööndis. Karidele on iseloomulik bentiliste vetika- ja loomakoosluste vööndilisus ning elustiku kõrge produktiivsus. See elupaigatüüp on Eesti rannikumeres suhteliselt haruldane ja seetõttu ka üks väärtuslikemaid. Taimedest esineb kõige rohkem pruun-ja punavetikakooslusi nind soodsate valgustingimuste olemasolul areneb sublitoraalis ka kõrge põisadru kooslus. Loomadest on peamisteks tunnusliikideks söödav rannakarp ja rändkarp. Kaladest võivad seal elutseda lest, emakala, kammeljas, merisiig ja nolgus (Paal, 2000; Internet 3). 3.2.2. HELCOM Helsingi komisjon ehk HELCOM toimib valitsustevahelise koostööna Eesti, Euroopa Ühenduse, Leedu, Läti, Poola, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani ja Venemaa vahel ning tegeleb Läänemere merekeskkonna kaitsmisega reostuse eest. HELCOM'i eesmärk on tagada Läänemere terve elukeskkond koos bioloogilise mitmekesisusega, mis toimiks koos ühtse tervikuna ja moodustaks hea keskkonnaseisundi ning samal ajal toetaks
Sgk ahvenlased peamiselt põhjapoolkera mageveekogudes levinud röövkalad N. ahven, koha, kiisk Sgk kiviahvenlased peamiselt troopilistes rannavetes N. hiinaahven Alamselts limakalalised Ruljad, sihvakad, rikkalikult limanäärmeid. Sgk limakalalised N. limakala Sgk emakalalised N. emakala Alamselts makrellilised Sihvakad, käävja kehaga. Sgk makrelilased 5 lisauime selja- ning sabauime ja päraku- ning sabauime vahel N. makrell Alamselt tuunilised N. tuun Alamselt mudilaslised Sgk mudilaslased kõhuuimed liitunud iminapaks N. väike mudilake, pisimudil, kirjumudil
hormoonide allikaks) POSTEMBRÜONAALNE ARENG: Areng mis algab peale embronaalset arengut. Algus: 1) Koorumine munakestadest a) munejad (linnud) b) munast poegijad (munad paiknevad kõhuõõnes, koorumisprotsess toimub emas ja emast väljuvad juba aktiivselt tegutsevad isendid) visuaalselt mulje sünnitusest- aga pole, sest areng ei toimu emakas, puudub platsenta, areng toimub munakestade sees muna varuainete arvelt. (NT: hai, emakala e. kivinuts, rästik) 2) Sündimine e. väljumine emakast. Omane pärisimetajatele. Bioloogilise sünni mõiste on erinev üldisest sünni mõistest Postembrüonaalne areng jaotub järgmisteks etappideks: 1) Juveniilne e. noorusjärk- kuni suguküpsuse saabumiseni. Järku iseloomustab intensiivne kasv eesmärgiga saavutada paljunemiseks vajalikud mõõtmed 2) Fertiilne e. suguküpsusjärk- potentsiaalne paljunemisvõime, mis kindlasti kõigi organismide puhul ei realiseeru. [ 3) Seniilne e
Tippkiskjad. Tavaliselt aeglase kasvuga kuid pikaealised. Kalad elavad umbes 5-10 aastat. Kilu näiteks (kuulmeeluujärgi vaadatakse) kuni 21 aastat. Kalad munevad nobedasti (1 tursapaar võib toota 7 miljonit viljastatud marjatera, ellu jäävad neist vaid 2-3 marja. Osad marjaterad langevad veekogupõhja, kus seened söövad nad ära ja teised jäävad hõljuma, kooruvad ja enamik neist saavad seal söödud). Läänemeres on ka üks sisemise viljastamisega kala, kes poegib - emakala ehk kiviluts. Nad ei pea raiskama palju energiat, et marja toota. Neil on kalapojaga kaasas ka rebukott. Ogalik - isane teeb poegadele pesa. Ookeanis elavad kalad teevad kudemisrändeid (pikim angerjal, kes koevad Sargasso meres, pärast seda surevad). Eestis näiteks räimed - kantakse alguses hoovusega sinna, kus hea süüa, kasvades lähevad sinna, kus täiskasvanud toituvad. Kaldakooslused On olemas igas veekogus
Hamiltoni reegel: looma inklusiivse fitnessi seisukohast tasub tal teise isendi abistamine ära, kui hind on väiksem kasu ja suguluskoefitsendi korrutisest. Lõimetishoolde tüübid, nende varieeruvuse põhjused ja tasuvus. Selle koostöö ulatus ja vorm on liigiti väga erinev: (a)lõimetishoole puudub ja koostöö piirdub üksnes viljastamisaktiga (n: konnad, enamus kalu) (b)maternaalne ehk emahoole, kus järglaste eest hoolitseb vaid emane sigimispartner (enamik imetajaid, pardid, emakala) (c)paternaalne ehk isahoole, kus järglaste eest pärast munemist või sünnitamist hoolitseb vaid isane sigimispartner (ogalik) (d)biparentaalne ehk mõlema vanema hoole (enamik linde, marmosetid, gibonid). (1) lõimetishoolde puudumine tasub ära siis, kui (a) noorloomad suudavad ise toituda (b) nende ohustatus kiskjate poolt on madal (näiteks kärnkonna kullesed on halvamaitselised). Nende vanemad jätavad kõige rohkem järglasi sel juhul, kui nad
Muud 0,177 Kokku 2567,825 2735,561 2815,302 2768,714 2632,092 2968,910 Allikas: Põllumajandusministeerium Lisa 5. Kutseline kalapüük Läänemere rannikumerest aastatel 2007 2012 Kalaliik 2007 2008 2009 2010 2011 2012 Ahven 776,755 703,252 809,497 878,762 796,214 549,779 Angerjas 6,106 5,081 4,321 3,452 2,207 1,908 Emakala 0,154 0,172 0,118 0,814 0,092 0,394 Harilik kammeljas 0,012 0,032 0,054 0,182 0,102 0,082 Harilik makrell 0,001 0,001 Harjus 0,001 Haug 13,700 15,792 13,348 22,770 32,057 35,407 Hiina villkäppkrabi 0,002 Hõbekoger 56,609 59,619 49,858 51,323 53,139 66,919
Fütoplankton ja zooplankton · Sinivetikad · Viburvetikad · Rohevetikad · Mändvetikad · Ripsloomad · Vesikirbulised · Aerjalalised · Mantelloomad Läänemere taimestik Rohevetikad ca 1 m sügavusel, üheaastased, olulised veeloomadele. Mändvetikad moodustavad veealuseid aasu, olulised kalade jt. veeloomade elupaigad. Pruunvetikad kuni 30 m sügavusel. Veel sügavamal punavetikad. Läänemere loomastik · Kalad: räim ehk heeringa kääbus-alaliik, kilu, tursk, lest, emakala, merihärg, mudilad, merivarblane, tuulehaug jne. 14 · Siirdekalad: meriforell, lõhi, angerjas · Linnud: merelindudest hahk, kivirullija, alk. Teised linnud võivad mujal pesitseda ka väljaspool rannikuid: merisk, naaskelnokk, merikajakas, randtiir, liivatüll jt. Palju mageveelinde ka rannikuil. · Imetajad: viigerhüljes, hallhüljes, pringel. NÕMMED JA LIIVIKUD. VÄIKEELUPAIGAD NÕMMED JA LIIVIKUD
partneri bioloogilise edukuse huvides. Sigimispartnerite koostöö võib ulatuda ühisest paarumisaktist kuni ühise järglaste hooldamiseni ehk vanemhooleni. Koostöö ulatus ja vorm on aga eri liikidel väga erinev: 1. Koostöö piirdub paarumisega (munaraku viljastamise aktiga). Sellised liigid jagunevad omakorda kolme suurde rühma: 1) vanemhoole puudub (nt konnad, enamik kalu); 2) esineb ainult emahoole ehk maternaalne hoole (enamik imetajaid, pardid, emakala jt); 3) esineb ainult isahoole ehk paternaalne hoole (ogalik, merihobuke jt); 4) esineb biparentaalne ehk mõlema vanema hoole (enamik linde, marmosetid, gibonid jt), kusjuures kummagi vanema panus hooldesse võib siiski suurel määral erineda. Seega viljelevad erinevad liigid (ja tihti ka liigi piires erinevad sigimispaarid) erinevaid sigimisstrateegiaid. Millest sellised erinevused on tingitud?
Mageveekalad Merekalad Jõesilm Ojasilm Jõeforell Vikerforell Rünt Rääbis Viidikas Peled Tippviidikas Peipsi siig Nurg Merisutt Harjus Latikas Tuur Peipsi tint Vimb Vene tuur Haug Nugakala Siberi tuur Emakala Angerjas Koger Sevrjuuga Väike tobias, Särg Hõbekoger Räim nigli Teib Karpkala Kilu Suur tobias Turb Pakslaup Vinträim Must mudil Säinas Trulling Ansoovis Väike Lepamaim Hink Lõhi mudilake
Postembrüonaalne areng. Koolibioloogia käsitleb seda valdavalt loomade näitel. Taimed jäetakse välja sest seda teemat käsitleb põhikool, samuti sellepärast, et puudub korralik eesti keelne terminoloogia. Postembrüonaalse arengu etapid: 1.) Koorumine e väljumine munakestadest nt munejad- linnud/kalad/kahepaiksed. Nt munast poegijad- ei ole sünnitamine sest puudub platsenta ja areng toimub viljastatud munaraku toimel, koorumine toimub emasorganismis. Emakala e. kiviluts ja rästik. 2.) Sünnitus bioloogilises mõtte omane ainult pärisimetajatele. 3.) Kasv organismi mõõtmete ja biostruktuuride arvu suurenemine ajas. Kasvutüübid: 1. Piiramatu kasv- organismi kasv jätkub eluea lõpuni (taimed, püsikud, seeneniidistik), 2. Piiratud kasv- organism kasvab teatud mõõtmeteni, mõõtmed vajalikud paljunemiseks (iseloomustab loomorganisme). 3. Perioodiline kasv parasvöötme puittaimed ja
annaabi.ee 
