· Harilik rohutirts kasvab 13-24 cm pikkuseks · Elukohana eelistab ta kuivi ja päikselisi kohti · Kriiksuvat häält tekitab ta oma kaht tiiba kiiresti üksteise vastu hõõrudes Kaan · Kaanide ladinakeelne nimetus on Hirudinea · Eestis on levinumad hobukaan, pisikaan ja lamekaan · Eestis leidub vaid üks kaaniliik, kes imevad verd: apteegikaanid · Maailmas elab u 400 liiki kaane · Kaanidel on 33 kehalüli ja Pildil on hobukaan(Haemopis hästi arenenud lihastik sanguisuga)
rõngusside hulka. Enamik kaane elab magevees, vähesed aga merevees. Lahksugulised arenevad moondeta. Toituvad ainuõõssete või selgroogsete verest. A kalakaan Varustatud iminapaga. B apteegikaan Sülg sisaldab hirudiini, mis C lamekaan takistab ohvri vere hüübimist. D hobukaan Kokkuvõtteks
aktiivselt hapnikku. Kaanid Kaanid kuuluvad samuti rõngusside hulka. Enamik kaane elab magevees, vähesed aga merevees. Lahksugulised arenevad moondeta. Toituvad ainuõõssete või selgroogsete verest. A – kalakaan Varustatud iminapaga. B – apteegikaan Sülg sisaldab hirudiini, mis C – lamekaan takistab ohvri vere hüübimist. D - hobukaan Kokkuvõtteks Tänan tähelepanu eest! [email protected] ©anmet.rtg. 2004 ©anmet.rtg. 2005
kookon. Munetakse kookonisse, viljastatakse. Koorub kookonist välja vihmaussid 16. segavad mulda, väöjaheited rikastavad, tassivad teistele toitu maa alla, õhk pääseb paremini, vesi liigub paremini, kaane kasutatakse vere parandamiseks 18.vihmaussid hingavad läbi naha-niiskus-muld niikse-hea hingata 19. iminapp, suu, täppsilmad taga. 20.apteegikaan-selgroogsete veri. 21. hobukaan, aptegikaan, lamekaan, kalakaan, ahaskaan 22. toituvad vetikatest, pikad harjased, on rööveleluviisidega , elavad ka vees. 23.vees kui ka maismaal.vabalt elavad 24. a) rakutu kest mis kaitseb imiussi keha b) epiteel ja lihased moodustavad nahklihasmõigu c)
Vöö piirkond hakkab eritama lima, millest moodustub kookon, kuhu munetakse munad, mis viljastatakse võõraste seemnerakkudega. Mõne aja pärast kooruvad kookonist noored ussid. Teisi rõngusse Mudatuplased (paar cm) elavad veekogude põhjas põhjasetetesse kaevununa. Toituvad lagunevatest taime- ja loomajäänustest, oluliseks toiduks kaladele. Kaanid elavad mageveekogudes, nende keha on lame, harjasteta, keha mõlemas otsas on iminapp. Kaaniliike - hobukaan, ahaskaan, lamekaan, kalakaan. Apteegikaan toitub selgroogsete loomade (sh imetajate) verest. Veri koguneb mahukasse pugusse. Hulkharjasussid elavad meres - nende keha igal lülil on 1 paar nähtavaid harjaseid. Igal lülil on ka hingamiseks lõpused. Osa liike toitub mudas, vetikates, osa on rööveluviisiga. Võivad toituda ka kalamaimudest.
selgrootuid, näiteks vihmaussid. Kaanidele on iseloomulik ka teiste loomade verest toitumine. Kõige sagedamini imevad nad verd kaladelt ja kahepaiksetelt, harvem veekogu kaldale tulnud suurematest loomadest. Saaklooma kehale eritavad nad vere hüübimisvastast ensüümi hirudiini. Eestis elavatest kaanidest on levinumad hobukaan (Haemopis sanguisuga), pisikaan (Helobdella stagnalis), kalakaan (Piscicola (Ichthyobdella) geometra) ja lamekaan (Glossiphonia complanata). Eestis leidub vaid üks verdimev kaan apteegikaan (Hirudo medicinalis), keda ajalooliselt harvem tänapäeval on kasutatud meditsiinis. Taksonoomia Riik Loomad Animalia Hõimkond Rõngussid Annelida Klass Vöösed Clitellata Alamklass Kaanid Hirudinea KASUTATUD KIRJANDUS - http://et.wikipedia.org/wiki/Kaanid - http://et.wikipedia.org/wiki/Kaanide_kasulikkus - http://www.miksike
· Elupaik enamasti magevees · Kehas on kaks iminappa, üks eespool ja teine tagapool · Harjasteta · Selgmisel küljel täppsilmad valguse ja varju tajumiseks · Väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu keha sisemuse · Elavad vees, kuid munevad maismaale · Toitub selgrootutest, inimese nahka ei ole enamus (90%) kaanidest võimelised läbistama. Ainuke Eestis elav kaan selleks võimeline on apteegikaan · Kaanid: ahaskaan, lamekaan, hobukaan, kalakaan, apteegikaan HULKHARJASED Nende peamised erinevused teistest ussidest 1) elavad peamiselt meres, soolastes ja soojades. Eestis neid ei leidu 2) Igal kehalülil on üks paar nähtavate harjastega jätkeid 3) Toituvad vetikatest ja mudast olevatest ainetest, vahel ka kalu maime 4) Hingavad lõpustega (teised ussidel kõigil toimus hingamine läbi naha)
suuremaid selgrootuid, näiteks vihmasussid. Kaanidele on iseloomulik ka teiste loomade verest toitumine. Kõige sagedamini imevad nad verd kaladelt ja kahepaiksetelt harvem veekogu kaldale tulnud suurematest loomadest. Saaklooma kehale eritavad nad vere hüübimisvastast ensüümi hirudiini. Eestis elavatest kaanidest on levinumad hobukaan (Haemopis sanguisuga), pisikaan (Helobdella stagnalis),kalakaan (Piscicola (Ichthyobdella) geometra) ja lamekaan (Glossiphonia complanata). Eestis leidub vaid üks verdimev kaan apteegikaan (Hirudo medicinalis), keda ajalooliselt harvem tänapäeval on kasutatud meditsiinis. Kaanid on hermafrodiitsed ehk mõlemasoolised organismid ühes kaanis on nii emas- kui isassuguelundid. Kaanid paljunevad suguliselt. Kaanide suguavad (emas- ja isassuguava) asuvad üldjuhul eespool keha keskkohta. Üks kaan toimetab oma seemnerakud teise kaani emassuguavasse, kus toimub sisemine viljastus
Hõimkond: Lameussid. Lameusside keha on lai, lihaseline ja mõnikord isegi väga lame, seda katab nahklihasmõik. Kehaõõs puudub. Kui sooltoru esineb on see umbne (pärak puudub). Enamik röövtoidulised või parasiidid. Hingavad difusiooni teel või anaeroobselt. Vereringesüsteem puudub. Erituselunditeks umbtoruneerud. Närvisüsteem koosneb keha eesosas, pea piirkonnas, asuvast närvirakkude kogumikust (peaaju) ja sellest kehasse lähtuvatest pikkadest närviväätidest. Enamasti hermafrodiidid, areng otsene või keerulisem, läbi mitmete vastsestaadiumide. Elavad praktiliselt kõikjal, kaasaarvatud kõrgemate organismide sisemus. Klass: Ripsussid. Vabaltelavad, välimuselt puulehte meenutavad mitmesuguse pikkusega (1 mm kuni 0,5 m) loomad. Enamik elab vees, kuid esineb ka maismaal elavaid liike. Nende keha katavad arvukad lühikesed liikumist tagavad ripsmed, millest ka klassi nimetus. Eesti vetes elavad ripsussid on mõne millimeetri kuni sentimeetri p...
Väikesed limused jäid Peipsis nii arvukuselt kui biomassilt väheharjasusside ja hironomiidivastsete järel kolmandale kohale. Putukaist leidus Peipsis peale surusääsklaste kõige rohkem habesääsklaste, ühepäevikuliste ja ehmestiivaliste vastseid. Kaanid on Peipsi ,,muude" põhjaloomade seas kaalukaim rühm. 12 leitud liigist oli arvukuselt esikohal pisikaan, teisel kohal suurem ja seepärast suurima biomassiga harilik ahaskaan, järgnesid hele ahaskaan, harilik lamekaan ja heleda lamekaani vorm papillosa. Muudest ussidest väärivad tähelepanu ümarussid sugukonnast kiudussid, kes vastsena parasiteerivad veeputukais. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.6 Kalad Kalad on veeökosüsteemide olulised funktsionaalseks komponendiks ja nende kooslusi peetakse veeökosüsteemide tervise koondnäitajaks. Peipsi kalafauna on liigirikas. Tänapäeval elab Peipsis ja temasse suubuvate jõgede-ojade alamjooksul 37 kalaliiki
veresoon ja kõhtmine veresoon. Usside mitmekesisus mudatuplased kaanid hulkharjasussid settesööjad iminapad elavad meres väikesd hea närvisüsteem harjased elavad veekogu põhjas linnukaan igas lülis lõpused lamekaan toituvad mudast ja vetikatest kalakaan hobukaan ujuvad hästi lihaseline keha kärss või lõuad kesksoost Limused Teod: kõhtjalgsed, on koda, liitsugulised. Seedeelundkond: suu neel hõõrel
Magevee ja pinnasevormid, riimvee ja merevorme leidub vaid üksikuid. Harilik vihmauss, harilik mullauss, harilik valgeliimukas. 8.3. Klass Kaanid ehk hirudiniidid (Hirudinea) Keha ees- ja tagaosas iminapad. Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda. Lihastik on hästi arenenud, keha väga paindlik. Verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised vabaltelavad liigid. Hermafrodiidid. Areng otsene. Apteegikaan. Eesti tavalisemad kaanid on hobukaan, ahaskaan, pisikaan, lamekaan ja kalakaan. 8.4. Klass kidavaglad (Echiuroidea) Kotikujuline keha, kaevuv eluviis. Parapoode pole, vaid mõni kimp harjaseid. Merevormid. Bonella viridis 9. Hõimkond Lülijalgsed (Arthropoda) Arvukam hõimkond. 1. segmentatsioon lülid on erineva ehituse n, ül, sageli pea, rindmik ja tagakeha. 2. lülilised jäsemed 3. kitiniseerunud kutiikul tugeva välisskeleti. lülijalgsed esimesed loomad, kellel on
Kehaõõs redutseerunud ning elundite vahel paikneb parenhüüm. Seedesüsteemi ruumikam osa on pugu. Raigasid mitu, munasarju tavaliselt üks paar. Kookonisse munetud munadest arenevad vastsed, kes kookoni vedelikus ringi ujuvad, läbinud metamorfoosi väljuvad kookonist. Liikide arv:21 Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole Selts: Kärsskaanilised (Rhynchobdellida) Lõuad puuduvad, toitu haaratakse väljasopistatava neelu e kärsa abil. Esindajad: lamekaan Glossiphonia complanata, pisikaan Helobdella stagnalis, kalakaan Piscicola (=Ichthyobdella) geometra. Selts: Lõugkaanilised Arhynchobdellida (=Gnathobdellida) Suus paikneb kolm poolkuukujulist lõuga. Toituvad selgroogsete verest või väikestest selgrootutest. Esindajad: apteegikaan Hirudo medicinalis, hobukaan e. püdal Haemopis sanguisuga, ahaskaan Herpobdella (Erpobdella) octoculata. Hõimkond: Limused Mollusca Väga mitmesuguse välimuse ja eluviisidega loomarühm
Vihmaussid on liitsugulised, neil on nii isas- kui ka emassuguorganid. Paaritumise ajal vahetatakse seemnerakke. Vahetult pärast seda hakkab vööpiirkond eritima ohtralt lima, millest moodustatakse torukujuline kookon. Areng toimub moondeta. Vihmaussid liiguvad kuju muutes (ringlihaste kokkutõmbel muutub ta pikaks ja peeneks, pikilihaste kokkutõmbel lüheneb). Veel on rõngussid mudatuplased, kes elavad saastunud veekogude põhjas, kaanid (lamekaan, hobukaan, kalakaan), kes elavad enamasti mageveekogudes ning toituvad väikstest selgrootutest ning verest. 28. Ümarussid Ümarussidel on pikk silindriline keha. Enamusi on võimalik näha vaid mikroskoobiga kuid on ka suuremaid. Keha katab kutiikula. Ümarussil puuduvad vereringe- ja hingamiselundid. Ümarussi seedeelundkond on suu, neel, sooltoru ja pärak. Nägemiselundid ümarussil puuduvad. Paljud neist elavad vees ja mullas, suur osa on aga taime- ja loomaparasiidid. Nad
on neil kujunenud väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu kaani sisemuse ja kuhu vajadusel saab mahutada suure koguse verd. Veri segatakse süljega, milles on konserveeriv aine hirudiin ja mis ei lase verel hüübida ega roiskuda. Nii võib kaan elada toitumata nädalaid. Magu on kaanidel väike ja sooltoru lühike. Ka kaanid on hermafrodiidid ning munad munevad kookonisse, mille mõned liigid paigutavad maismaale. Areng otsene. Eesti tavalisemad kaanid on hobukaan, ahaskaan, pisikaan, lamekaan ja kalakaan. 32. Hulkharjasussid- on suguta sigimist (pungumine, paratoomia), sugurakud lastakse otse vette, Trohhofoor. Vööussid suguelundid vaid vähestes, kindlates lülides. Kehaseinal vöö, mis talitleb paaritumisel ja munemisel.Mõlemasoolised, munemisel eritab vöö kookoni, millest uss tagurpidi väljub, jättes kookonisse mune ja partneri seemet. Seeme säilitatakse seemnehoidlas. Areng otsene. 33. Väheharjasussid - harjased 4 kimbuna alates II lülist või puuduvad, tsöloom,
liiki. Valmikuna inimese sooles nugiva laiussi vastsed (vageltanud) nugivad Peipsis, Võrtsjärves ja teistes veekogudes eriti haugi, lutsu ja ahvena lihastes ja siseelundites. Ümarloomad – keriloomad on zooplanktoni tähtsaks komponendiks Kärssussid – elavad valdavalt meres, magevetest leitud üks liik Rõngussid Kaanidest on tavalisemad pisikaan, hobukaan, kalakaan ning perekondade ahaskaan ja lamekaan liigid. Haruldane on Punasesse raamatusse kantud apteegikaan. Limused – kiil-labatigu, harilik keeristigu, manteltigu, järve ematigu, punntigu, ribitigu, mudatibu, suur sootigu, koonujas sulgtigu, õhuke lametigu, harilik labatigu. Karbid Umbes 1850.a Eestisse sattunud rändkarp on praegu Peipsi järves väga massiline. Teda esineb ka mõnedes teistes järvedes. Paljudes siseveekogudes moodustavad karbid suurema osa põhjaloomastiku biomassist
annaabi.ee 
