Eesti elustik ja elukooslused (0)

Taimekoosluse mõiste, näited



EESTI ELUSTIK JA ELUKOOSLUSED Loodusteadused Kordamisteemad I. Taimkate ja selle elemendid. Eluvormid. Taimekooslus 1. Taimkate      – ehk taimekoosluste kogum on pinnavete filtreerumist ühtlustav tegur, mis nõlvadel ei lase   vallanduda   erosioonil,   põhjaveetaseme   regulaator,   tuule   kiiruse   kahandaja,   õhkkonna
gaasrežiimi looja. Taime-   ehk   tsönopopulatsiooni   koosseis  (tsönopopulatsioon  –   hõlmab   kõiki   ühes   taimekoosluses
olevaid sama liigi isendeid)
Tsönopopulatsioon koosseisu nimetatakse ka populatsiooni struktuuriks. Seetõttu jaguneb neljaks:
1) Geneetiline   koosseis   –   milline   on   vegetatiivse   paljunemise   osatähtsus,   milles   avalduvad vegetatiivselt   ning   generatiivselt   uuenenud   isendite   erinevused   ning   missugune   on   ise-   ja
võõrtolmlemise ligikaudne vahekord 2) Sooline koosseis – isas- ja emastaimede suhe kahekojalistel taimedel
3) Vanuseline koosseis a. Normaalses populatsioonis on palju nooremaid ja üha vähem vanemaid vanusejärke.
b. Invasioonilises populatsioonis on olemas ainult seemnevaru või nooremad taimed. 
c. Regressiivses populatsioonis on olemas ainult vanemad isendid, nooremaid kas pole või on vähe. 4) Seisundiline   koosseis   –   mingite   kindlate   tingimuste   puudumine,   mis   on   vajalikud   normaalseks arenguks või kahjustavate tegurite mõju - tema nõudluste ja keskkonnatingimuste kooskõla. Populatsioonidünaamika
Arvukuse muutustega seotud asjaolud:
- Rikkalik õitsemine – on suure vilja- (seemne-) saagi eeldus - Rikkalik viljumine – valmib rohkem leviseid (seemneid, vilju, osavilju) - Levi → lähilevi ja kauglevi 2. Eluvormid     –   ehk   biomorfid   on   organismide   rühmad,   mis   evolutsiooni   käigus   on   omandanud suhteliselt sarnased ökoloogilis-morfoloogilised kohastumused. C. Raunkiæri eluvormide klassifikatsioon.  Koosluste mets, niit, soo, järv, põld ja aed tüüpilised
eluvormid C. Raunkiæri järgi ja näited vastavatest liikidest.
Läbi   viidud   mõttel,   et   arvestatakse   taimede   kohastumusi   ebasoodsa   aastaaja   üleelamiseks.   Liigituse
aluseks on uuenemispungade olemasolu ja paiknemine.


1. fanerofüüdid – puud ja põõsad (0,25 -2 m) (näiteks puud, troopilised orhideed)
2 ja 3. kamefüüdid – pungad kuni 0,25 m kõrgusel maapinna kohal (nt pohl ja puju)
4. hemikrüptofüüdid – pungad maapinnal (nt maasikas)
5  ja   6.  krüptofüüdid   ja  geofüüdid   –  krüptofüüdid  on  peittaimed,   kelle   maapealsed   osad  talveks
hävivad (nt sibul, mugul või risoomtaimed); geofüütidel on pungad sõäilituselundites, mullas (nt
kuldtäht)
7. terofüüdid – elavad ebasoodsa perioodi üle ainult seemnetena (nt paljud rohttaimed)
8. helofüüdid – sootaimed (nt kaisel)
9 ja 10. hüdrofüüdid – veetaimed, pungad mudas või vees (nt vesiroos, vesihernes) 3. Taimekoosluse struktuur
Struktuur – seosed objekti osade (süsteemi elementide) vahel, mis määravad selle ehituse ja olemuse - Koosluse kooseis (eluvormiline, liigiline, populatsiooni struktuur) - Ruumiline struktuur – kooseisu elementide paiknemine ruumis - Kronoloogiline strktuur – koosluse elementide ajaline kestvus ja järgnevus - Funktsionaalne struktuur – ühendavate ökoloogiliste seoste kogum Kitsamas tähenduses nähakse ainult ruumilist struktuuri, mis jaguneb 1) Geomeetriline struktuur – kirjeldab taimeosade paiknemist (kõrgust jt)
2) Jaotumus – isendite paiknemine kooslusliikide kaupa
3) Vertikaalstruktuur – eluvormide ja tsönopopulatsioonide ruumijaouts ülestikku, vertikaallõikes
4) Horisontaalstruktuur – eluvormide ruumijaotus horisontaallõikes Taimekoosluse kirjeldamine  Kasvukoht  –   vastavalt   mullale   (savimuld,   liivane   pinnas).   Moodustunud   kooslus   hakkab   omakorda
muutma   mulda   ja   ümber   kujundama   kasvukoha   tingimusi.   Näiteks   rabas   ladestub   turbasammaldest
turvas, laanes tekib aga rohkesti metsakõdu, milles suudavad kasvada vaid vähesed taimeliigid.
Liigiline   koosseis  –   Igas   taimekoosluses   kasvavad   sellele   omased   taimeliigid–metsas   metsataimed,
niidul niidutaimed. Metsakooslusesse võib küll sattuda lähedal asuvalt niidult või umbrohtunud põllult
niidutaimi,   kuid   need   ei   suuda   seal   kaua   elada.   Põhjus   on   selles,   et   metsas   kasvavad   rohttaimed
eelistavad kasvada puude varjus, kuid niidutaimed vajavad rohket päikesevalgust. 
Vastastikused suhted  – Püsivalt saavad koos kasvada ainult need taimeliigid, kes suudavad omavahel
elutingimusi   kõige   otstarbekamalt   jagada.   Taimede   vahel   toimub   pidev   olelusvõitlus,   mille   käigus
hukkub   palju   taimi.   Reeglina   säiluvadki   need   liigid,   kes   kohastuvad   kõige   paremini   üksteise   ja
keskkonnaga.
Rindeline ehitus  – Metsades : puurinne - nende järelkasv – põõsarinde -   alusmetsa (must ja punane
sõstar,näsiniin,harilik   pihlakas,harilik   toomingas)   -     rohttaimed   (leseleht,maikelluke,   sõnajalad,
moodustavad   rohurinde)–   samblarindega.   Puhma-,   rohu-   ja   sambla-samblikurinne   moodustavad
alustaimestiku.
Aastaajaline   areng   (sesoonsus)  –   Okasmetsades,   puud   aastaläbi   rohelised,   erinevused   vähem
silmatorkavad.   Lehtmetsades   erinevused   väga   suured.   Salumetsade   alustaimestik   õitseb   rikkalikult
kevadel, nõmmemetsades aga suve lõpul. Niidud on aga kevadest sügiseni üsna ühte nägu, kuid talvel
lume all on neid raske põldudest eristada.
Uuenemine – Taimekooslus püsib pikka aega tänu sellele, et kõik taimed uuenevad aja jooksul. Vanad
isendid   surevad   ja   asemele   kasvavad   uued.   Uuenemist   kindlustab   taimede   pidev   paljunemine   nii
vegetatiivselt kui suguliselt. II. Eluslooduse süsteem. Ülevaade Eesti taimestikust ja loomastikust 1. Eluslooduse jaotus Neli riiki: taimed, loomad, seened ja bakterid, viirused ja eukarüoodid  2. Taimeriigi hõimkonnad, sinna kuuluvad liigid Hõimkondi   on   11:   punavetikad,   liitvetikad,   rohevetikad,   sammaltaimed,   õistaimed.
Paljasseemnetaimed, soontaimed. 3. Eesti loomastiku jaotumine süstemaatilistesse rühmadesse, näited vastavatest liikidest.  Eesti loomastiku liigiline mitmekesisus eri rühmades (võrdlus). 


Mida võrrelda:
- süstemaatiline kuuluvus (hk, klass, selts, sugukond, perekond)
- kehakuju, värvus, muster 
- kus elab/kuhu teeb pesa, levik Eestis (ja mujal)
- mida sööb (noorloomad, täisealised)
- kas kehaehituses on omapärasid?
- kas käitumises on eripärasid?
- kas on LK all?
- võõrliik või pärismaine/kodumaine liik? 4. Eesti elustiku ja elukoosluste seisund ja seda mõjutavad tegurid
Kõige rohkem ohustatud liike on seotud metsade ja veekogudega (vooluveed) - Jõgesid tammitakse, aetakse sirgeks, betoonkanalitesse surutud ja reostatud - Peab olema sobiva settega vesi - Kraavistumine - Võõrad liigid söövad oma liigid välja - Inimtegevus: küttimine, rooste, majandus - Viigerhülge puhul pole sobivat poegimis paika - Harvendamine - Võsastumine - Niitmine - Kuivendamine  Liigikaitse
Ebapärlikarp (elab ühes Lahemaa jões)
Jõekarp
Paksuseinaline jõekarp
Ojasilm
Jõesilm
Lendorav
Madal Unilook
Saaremaa robirohi
Euroopa tähtsusega elupaigatüübid Eestis.
- Jõe elupaikade mitmekesisus - Mitmekesine vana segamets - Häiritud maapinnad - Allikasood III. Metsad 1. Metsade üldiseloomustus. 
Metsa mõiste  -   ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevats
loomastikust.   Metsamaaks   loetakse   maatükki   pindalaga   üle   0,1   hektari,   millel   kasvavad   puittaimed
kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit.
Metsa tähtsus 
Mets on suurima biomassiga taimekooslus. Metsadess on koondunud 80-90% maismaa orgaanilisest
ainest. Mets reguleerib ja mõjutab: õhkkonna gaasilist koostist, sademete jaotust ja hulka, pinnavee
äravoolu, aurumist, maa-ala veerežiimi ja kliimat. 30% kogu maismaa pindalast on kaetud metsaga.
Metsad maailmas
Maailma metsad võib jagada 4 tüüpi:


- Boreaalsed (33%)
- Parasvöötme (11%)
- Subtroopilised (9%)
- Troopilised metsad (vihmamets) (47%)
Eesti metsasus võrreldes teiste Euroopa riikidega
Metsarikkamad riigid: Soome (73%), Rootsi (70%), Sloveenia (62%), Läti (54%), Eesti (52%),Venemaa
(49%), Bosnia-Hertsegoviina (48%), Austria (47%). Metsavaesemad  riigid:  Island  (0,3%), Malta  (1%), Armeenia  (9%), Moldova  (11%), Iirimaa  (11%),
Holland (11%), Suurbritannia (12%), Makedoonia (12%).  
2. Metsade klassid, tüübirühmad ja kasvukohatüübid.
Metsade   klassiks  on  nt  arumets,  selle   alla   kuulub  tüübirühm  nt  palumets,   kus  asub  pohla,   mustika
kasvukohatüüp. Metsade klassifitseerimise alused, ordinatsioon ja kasvukohatüübid on sarnased, sest
neis kasvab ühiseid liike.
Metsade klassifitseerimise alused Keskkonnatingimused ja taimestik (rinnete kaupa) erinevates tüübirühmades.
Metsi võib leida igast piirkonnast, kus on suhteliselt suures hulgas sademeid ja vähemalt 2-kuune periood,
kus õhutemperatuur on üle 10 kraadi.
Nõmmemets    :     samblik   (alpi   põdrasamblik,   islandi   käosamblik),   pohl,   kanarbik,   palusammal,   lainjas kaksikhammas, kukemari, leesikas, nõmm-liivatee, kassikäpp, palu-härghein.


Palumets: pohl, palusammal, laanik, mustikas, kanarbik, leseleht, metskastik, jäneskastik
Rabastuvad   metsad:   sinikas,   kukemari,   mustikpaju,   kanarbik,     sookail,   mustikas,   küüvits,   palusammal,
laanik, rabamurakas, tupp-villpea, kerataim, kadakas
Loometsad:   tedremaran,   lillakas,   nurmenukk,   lainjas   lehiksammal,   metsakäharik,   kadakas,   sarapuu,
lodjapuu, metskastik, sinilill, maikelluke, võsaülane, laanik, palusammal, kuslapuu, pihlakas.
Laanemets:   sinilill,   metsmaaikas,   võsaülane,   maikelluke,   mets-kurereha,   jänesekapsas,   lillakas,   laanelill,
ussilakk, laanik, palusammal, metsakäharik, sarapuu, harilik kuslapuu, mage sõstar, 
Salumets:  saluhein, harilik  kopsurohi,  salu-tähthein, lõhnav madar, metstulikas,  ussilakk,  kollane  ülane,
metsakäharik, kähar salusammal, toomingas, pihlakas, vaarikas, 
Soovikumets:   seaohakas,   ojamõõl,   soomadar,   roomav   tulikas,metsosi,   lillakas,   harilik   metsvits,
naistsõnajalg, palusammal, metsakäharik, harilik roossammal, must sõsar
Rohusoomets: soovõhk, varsakabi, ussilill, harilik soosõnajalg, soopihl, pilliroog, matastarn, niitjas tarn,
Palusammal, soosammal, tüviksammal
Samblasoomets: pilliroog, pudeltarn, sookastik, harilik tarn, pikk tarn, soopihl, konnaosi, harilik jõhvikas,
sinikas, madal kask, sookail, kanarbik, küüvits, kukemari, pohl
Kõdusoomets:   sinikas,   palusammal,   sookail,   laanik,   turbasammal,   kattekold,   tupp-villpea,   leseleht,
naistesõnajalg, leseleht, metskastik, laanelill, naat, põdrakanep, palusammal, laanik,  3. Vääriselupaigad.
On koht, kus saavad elada ja paljuneda metsale põliselt omased, kuid elutingimuste muutumise suhtes
tundlikud, kergesti häiritavad liigid. 
Tunnused:   õõnsustega   puude   esinemine,   allikate   ümbrus,   ajutine   oja,   tunnusliikide   esinemine,
erivanuselisus esimeses rindes, põlengujäljed puudel, järsk jõekallas (häilude esinemine)
4. Metsaloomastik. Iseloomulikud selgrootud, linnud, imetajad. 
Põder,   metskits,   punahirv,   pruunkaru,   orav,   rebane,   kährik,   mäger,   metssiga,   võsa-vööttigu.
Metsprussakas,   mullakakand,   laanepuuk,   kivihark,   tuhatjalg,   hiid-puiduvaablane,   suur-kirjurähn,
musträhn, leevike, rasvatihane, sinitihane, pasknäär, hallrästas, ööbik. IV. Niidud 1. Niitude kujunemine. 
Looduslik teke   laiud ja rannikud, mis aeglaselt maatõusu tõttu merest välja kerkivad.   Alad, kus puudel ei ole sobivaid kasvutingimusi.  o Iga-aastased üleujutused (lamminiidud). – 
o Liiga kuiv kasvukoht (mõned looniidud) Inimtegevusega seotud teke   Valdav niitude tekkimise viis o Hüljatud põllumaadele ja raiesmikel
o aladele, kus koduloomade karjatamine ja niitmine ei võimalda puudel kasvada. Niitude jaotus inimmõju alusel → pool-looduslikeks ja kultuurniitudeks
Niitude jaotus kasvutingimuste alusel → aruniidud, lamminiidud, rannikuniidud ja soostunud niidud 
Niitude püsimise tingimused  pidev niitmine või karjatamine o kui lõpetada, siis niidud võsastuvad ja kujuvad ajapikku metsadeks  väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide asendumise teistega. Inimmõju
Poollooduslikud ehk pärandkooslused on inimetekke tekkinud kooslused
Puutumatust loodusest ↔ pool-looduslik ↔ tehiskeskkond
Niitude levik Eestis  esimesed puisniidu-ilmelised kooslused tekkisid ilmselt juba küttide-kalurite-korilaste ajal (…
3000 a. e.m.a) metsloomade ligimeelitamise eesmärgil  viljelusmajanduse algusaegadel (5000 a. t.) hõivati eelkõige juba algselt avatud kooslusi –
mereäärseid loopealseid, rannaniite ja jõgede ääres asuvaid luha-alasid  asustus  liikus   rahvaarvu   kasvades  sisemaa   poole;    2000  a.   t.   võeti   kasutusele   vikat,   mille
tulemusena suurenes puisniitude levik oluliselt  pool-looduslike koosluste leviku maksimum jäi
19. saj. lõppu ja 20. saj. algusesse


 juba   20.   saj.   alguses   hakkas   pool-looduslike   koosluste   osakaal   vähenema,   protsess,   mis
hoogustus Nõukogude aegse põllumajanduse intensiivistumisega;  Niitude leviku muutuse põhjused 20. sajandil  peamised põhjused: o ülesharimine – kündmine põldudeks ja kultuurrohumaadeks
o alade mahajätmine - võsastumine/roostumine
o muutused omandipoliitikas
o käsitsitööst loobumine
o metsastamine
o rannalähedaste alade täisehitamine
o seni säilinud pool-looduslike koosluste fragmenteerumine Soontaimede liigirikkus erinevates niidutüüpides  Puisniit → 600 liiki, millest kaitse all 56  Loopealne → 270 liiki, millesy kaitse all 30  Lamminiit → 350 liiki, millest kaitse all 22  Rannaniit → 390 liiki, millest kaitse all 34 2. Niidutüübid.  iseloomustus, levik, iseloomulik taimestik  Alvarite ehk loopealsed Õhukese lubjarikka mullaga  poollooduslikud  rohumaad.  Mullad   on   väga   viljakad   ning   kõrge
liigirikkusega. Reljeef  on   üldiselt   tasane.   Sademete   vähesuse   korral   kuivavad   nad   aluspõhjani   läbi.
Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik.  Levik-  Läänemere
saartel   ning   Lääne   ja   Põhja-Eesti   rannikualal  Taimed-   kadakad,   kibuvits,kassikäpp,mägiristik,
kevadmaran, aas-hundihammas.   Lamminiidud nim. ka luhaniitudeks Leidub   järvede,   jõgede   ja   ojade   üleujutatavatel   madalatel   kallastel.  Levik-   Emajõgi,   Pärnu,   Kasari,
Narva jõgi jt ääres. Kevadise suurveega uhutakse kallastele hulganisti toitaineid, mis muudavad mulla
viljakaks. Lamminiidud on kujunenud enamasti lammimetsadest. Tuleb niita, karjatada, muidu kasvab
kinni. Enamasti on need niidud lageda, harva esineb üksikuid puid ja põõsaid. Võivad tegevuseta kiiresti
kinnikasvada.  Taimestik- tamm, hall lepp, haab, toomingas/pajusid, harilikku sarapuud/ rohurinne on
liigirikas- aruheinad,kassikäpp, mägiristik,tarnad, angervaks.   Rannaniidud Mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad
soolasteks.   Rannikuniidud   on   kujunenud   kas   mereranniku   kerkimisel   või   karjatamisel.   Puu-   ja
põõsarinne enamasti puudub, harva kadakat ja kibuvitsa.  Levik- Eestis võib kohata saartel ja laidudel
ning mandri rannikualadel. Suurimad ja esinduslikumad rannikuniidud asuvad Matsalu looduskaitsealal.
Tuleb  karjatata,  muidu  pilliroog  vohama  ning  niidukooslus  hävib.  Taimestik-  pilliroog,  merihumur,
rand-orashein, punane aruhein, randristik. Linnud – kurvitsalised,kiivitaja,merisk,hanelised  Soostunud niidud Esinevad nõgudes või madalatel tasandikel. üleminekukooslusteks aruniitude ja madalsoode vahel –
kasvab mõlemaile kooslustele iseloomulikke taimi. Mullad lubjarikkad ja suviti kuivad -põhjavee tase
alaneb.  Levik-  üle   kogu   Eesti,   eriti   aga   Lääne-Eestis.  Taimed-   sookaske,   haaba,   saart/paakspuust,
pajudest, lodjapuust/ tarnad, soopihl, kullerkupp, pääsusilm/ sammalt.   Puisniitude Puude ja põõsastega heinamaa e regulaarselt (niidetatakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele
jääda) niidetava rohustuga hõre puistu.Tekkisid kui inimesed hakkasid põldu harima ja karjakasvatama.
Väga  kõrge   liigirikkusega  (puisniitude   väikeseskaalaline  liigirikkus  on  tunduvalt   suurem   kui  üheski
teises   metsavööndi   taimekoosluses).   Puisniitude   kaitse   on   tähtis,   sest   ilma   selleta   kaob   üks   Eesti
omanäolisemaid   loodusmaastikke,   levinud.  Levik-  iseloomulid   Läänemeremaadele,   Eestile,   Lõuna-
Soomele ja Rootsile.  Taimed- tamm,kask,haab/sarapuu/ lubikas,käbihein, harilik lubikas, tedremaran,
kortsleht, keskmine värihein.  Puisniitude suur väikeseskaalaline liigirikkus ja selle põhjused. Teke ja kadumine
Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat
tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal
ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Puisniitude kõrgaeg oli 19. sajandi lõpul, mil niidetavate ja


karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast.  Seejärel hakkas
looduslike niitude pindala vähenema, kuna kergemini kultuuristatav osa hariti üles ning kasutati põllu-
või kultuurheinamaana. Siiski kahanes puisniitude pindala kuni Teise maailmasõjani suhteliselt aeglaselt.
Esimeseks   oluliseks   puisniitude   kadumise   põhjuseks   kujunes   1950ndatel   aastatel  talude
kollektiviseerimine. Peamine puisniitude pindala kahanemise põhjus oli suurtootmisele üleminekuga
kaasnenud käsitsitööst loobumine.
Põhjused
- Regulaarne ja pikka aega kestnud majandamine (eelkõige niitmine, samas on kaks kasvuperioodi,
kevadene ja sügisene). Suuremas liigig ei saa hakata domineerima
- Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. Puude all kasvavad metsataimed, lagedal niidutaimed.
- Mulla reaktsioon (pH). Meil on liigirikkamad aluselised kooslused – need on aastatuhandeid meie
aladel olnud valdavaks
- Toiteelelementide sisaldus mullas ja produktiivsus – suurim liigirikkus keskmise toitainete sisalduse
korral
- Suure liigifondi olemasolu, s.t ümbruskonna floora suur liikide arv. Niidu alad on pikka aega püsinud
suurel territooriumil
Mõisteid:
Alvar – õhukese-mullalised lubjarikkad niidud
Pool-looduslik   kooslus   ehk   pärandkooslus  –   põlised   inimtekkelised   kooslused,   eelkõige   puisniidud,
loopealsed, luhaheinamaad, rannaniidud, aga ka teised karja- ja heinamaad, kus inimmõju on piirdunud
vaid niiitmise ja karjatmisega.
Rohumaa – peamiselt rohttaimedega kaetud ala; lisaks niitudele hõlmab veel lisaks heina- ja karjamaid
Niit – puudeta või väheste puudeg ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed
Puisniit – puid ja põõsaid on 10-50% niidul, üleminekuaste niidu ja metsa vahel
3. Niitudega seotud selgrootud ja imetajad.
Selgrootud niitudel: lapsuliblikas, pääsusaba, verikireslane, maipõrnikas, marjalutikas, kuldpõrnikas,
admiral,   koerliblikas,   päevapaabusilm,   jaanimardikas,   siniliblikas,   õiesikk,   ristämblik,   kodumesilane,
kimalane, krabiämblik, vahustaja, lepatriinu, sirts, harilik rohutirts, heinaritsikas, harilik lauluritsikas.
Imetajaid niitudel: halljänes, niidu-uruhiir, pisihiir, kärp, nirk, rebane, metskits. V. Sood 1. Soode üldiseloomustus
Soo on vererohke ala, kus suur osa taimejäänustest jääb lagunemata ja aldestub turbana. Turba paksus
enam kui 30 cm. Õhema turbakihiga alasid nimetatakse soostunud aladeks.
Soode levik maailmas ja Eestis
Maismaast   koosneb   3%   sood   ja   levib   subarktilistelt   aladelt   troopikani   ning   kõige   enam   esineb
okasmetsade levikualal parasvöötmes.
Pindalalt on soid kõige enam Kanadas, siis Venemaal, USA-s, Indoneesias, Soomes, Rootsis.
Soode levik sõltub: sademed, orgaanilise aine hulk, pinnamood, lähtekivim.
Eestis on soid kõige enam Alutagusel, Peipsi ääres, Võrtsjärve nõos, Soomaal, Vahe-Eesti põhjaosas,
Lääne-Eesti madaliku sisemaalises osas. Soodevaesed piirkonnad on Lõuna-Eesti, Pandivere kõrgustik
Soode tekkeviisid, soode areng
Tekkeviisideks on kaks: Järve kinnikasvamisel (u 1/3 Eesti soodest sellisel viisil tekkinud, kasvab kinni
kas põhjast või/ja pealt) ja maismaa soostumine (u 2/3 Eesti soodest on nii tekkinud, kasvab kinni on
kestev veerohkus)
2. Soode tüübid Eestis, taimestik ja loomastik
Madalsoo → Siirdesoo → Raba
Sootüüpide iseloomustus, s.h reljeef
Madalsoo:   Eestis   on   enamus   sood   madalsood   (57%)   ning   esineb   madalamatelaladel.   Toitub
mineraaliderikkast veest. Madalsoo võib olla tingitud: vesi voolab lohku kokku, allikast, millest võib
tekkida allikasoo, üleujutusalast, millest tekib lammisoo
Raba ehk kõrgsoo: moodustub 31% Eesti soodest, ümbruskonnast kõrgem ala, toitub mineraalidevaesest
veest (sademed), kujuneb turba kuhjumisel
Siirdesoo:   moodustub   12%   soodest,   üleminekukooslus   madalsoolt   rabale,   suhteliselt   mineraalainete
vaene, mätastel raba moodi, mätaste vahel madalsoo moodi


Madal- ja siirdesoole iseloomulik taimestik
Madalsood jagunevad õõtsiksoodeks (soopihl, ubaleht, muda-, pudel-,ümar- ja niitjas tarn, eutroofsed
turbasamblad,   sirbikud),   luhasoodeks   (pilliroog,   konnaosi,   luht-,   sale-,   põis-   ja   mätastarn,   pajud),
allikasoodeks   (pruun   sepsikas,   raud-,   ääris-   ja   mätastarn,   tömbiõieline   luga,   samblarinne   tihe),
lubjarikkasteks  pärismadalsoodeks   (ääris-,   rull-,   mätas-  ja   raudtarn,   pruun  sepsikas,  sirbikud,   pajud,
porss),   lubjavaesteks   pärismadalsoodeks   (hallikas,   harilik-,   hirss-,   pudel-   ja   niitjas   tarn,   sookastik,
ahtalehine villpea, sirbikud, madal kask, pajud, sookask).
Siirdesood   jagunevad   veel   rohu-siirdesoodeks   (pudel-,   niitjas   ja   mudatarn,   alpi   jänesvill,   soopihl,
jõhvikas, turbasamblad, soovildik, pajud, sookask), päris-siirdesoodeks (mättavahedes madalsootaimed,
mätastel rabataimed, turbasamblad, paakspuu, vaevakask, mänd, sookask, kohati kidur kuusk).
Rabataimede iseärasused, liigid rinnete kaupa
Rabataimestik on liigivaene ja üheaastaseid taimi ei kasva.
Puurinne: mänd, sookask
Põõsarinne: vaevakask, pajud
Puhmarinne:   sookail,   sinikas,   kanarbik,   kukemari,   jõhvikas,   küüvits,   hanevits,   pohl,   mustikas,
rabamurakas, harilik jõhvikas, väike jõhvikas
Rohurinne: Tupp-villpea, alpi jänesvill, raba jänesvill, valge nokkhein, rabakas, mudatarn, pudeltarn,
ümaralehine huulhein, ahtalehine huulhein
Sambla-   samlikurinne:   punane,   pruun,   lillakas,   harilik   turbasammal   jt,   raba-karusammal,   soovildik,
harilik palusammal; põdrasamblikud, porosamblikud
Ida- ja Lääne-Eesti rabade erinevused Lääne-Eesti rabad Ida-Eesti rabad Järsu rabarinnakuga Kumer Keskosa tasane Vee äravool hea Vesi liigub raba servas, keskosa tasane Puisrabad Keskel lageraba, puud rabanõlvadel Hanevits Raba-jänesvill
Taimed, millele on ohtlik ja millele on ohutum astuda
Esinevad älvestes; ohtlikud on valge nokkhein ja rabakas; ohutud on mätastarn, mättad
Laukad, nende paiknemine rabas.
Laukad   on   väike   sooveekogu,   mis   on   tekkinud   nõgusal   või   lamedal   rabapinnal   älvest.   Laukad   on
iseloomulikud rabadele. Paiknevad ovaalsete ringidena ümber raba mõttelise keskpunkti.
Älves
Älves on mudaga täidetud rabaveekogu. On rabade kõige ohtlikumad kohad, sest vedela muda kiht võib seal
ulatuda 2-5 meetrini. Võivad aja jooksul areneda laugasteks.
Rabadele iseloomulik loomastik: putukad, ämblikud, kahepaiksed, kalad, roomajad, linnud, imetajad.
Putukad: u 1200 liiki, rohkem mardikalis, liblikalisi, kahetiivalisi
Ämblikud: üle 180 liigi ämblikke; puisrabades ja rabamännikutes ristämblik
Kalad: kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt ahven ja haug
Kahepaiksed: rohukonn, veekonn; nõmmrabdes harilik kärnkonn, vahest ka tähnikvesilikku
Roomajad: puharikaste peenramätastega rabaosades kohtab sageli arusisalikku; raba servaaladel nõmmrabas
ja rabamännikutes võib kohata rästikut ja vaskussi.
Linnud:   Eesti   rabades   võib   esineda   üle   80   linnuliigi,   neist   pooled   on   alalised.   Rabades   pesitseb   nt
väikekoovitaja, hallõgija, rabapistrik (varemalt), teder; siirde- ja madalsoodes pesitsevaist lindudest sookurg,
mudatilder, kiivitaja, suurkoovitaja; laugastel piilpart, sinikaelpart, tuttpart, ka kajakaidd; rabametsades võib
kohata tutt-tihast, metskiuri, väikepistrikku.
Imetajad: põder, valgejänes, hunt, mägrad, rebased, karu, metssead, metskitsed, uruhiiri, leethiiri ja karihiiri,
mügrit ehk vesirott, talvel ka metsnugis, kärp, nirk.
VI. Läänemeri 1. Läänemere üldiseloomustus. 
Läänemeri on sisemeri, mis on Põhjamerega ühendatud taani väinade kaudu. Neist Kattegatti loetakse
Läänemere   osaks.   Suuremad   lahed   on   Põhjalaht,   Soome   laht,   ja   Liivi   laht.   Suuremad   saared   on
Sjaelland,   Gotland,   Fyn,   Saaremaa,   Öland,   Hiiumaa,   Ahvenamanner,   Rügen.   Üheksal   riigil   on
Läänemerega   rannajaoon,   mere   valgala   asub   14   riigi   territooriumil.   Lainetus   on   randade   arengu


põhijõud.
Geograafilisest paiknemisest tulenevad iseärasused.
Läänemere elutingimused võrreldes teiste meredega: soolsus, temperatuur, hapnikuga varustatus,
valgustingimused Soolsus Jõgede   magevee   ja   soolase   ookeanivee   segunemisel   on   tekkinud   riimvesi   (soolsus   avamerel   8-10
promilli lahtedes, jõesuudmetes vähem). Madala soolsuse põhjused: jõed toovad palju magedat vett,
veevahetus ookeaniga on aeglane, sademete hulk ületab aurumise. Temperatuur ja jäätumine Tavaliseks   loetav   vee   temperatuur   avamere   pinnakihtides   on   suvel   15-16,   lahtedes   19-20   kraadi.
Keskmisel talvel jäätuvad lahed ja osaliselt avamere rannik, pehmetel talvedel vaid lahed. Täies ulatuses
külmub meri vaid korra paari saja aasta jooksul.
Läänemere veebilanss ja keskkonnaprobleemid Veebilanss Läänemere veevarusid täiendavad kolm allikat: jõed, sademed, vee sissevool Põhjamerest. Vesi jääb
vähemaks kahel viisil: aurumine ja väljavool Põhjamerre. Täielik veevahetus toimub umbes 30 aastaga
(enam-vähem täielik iga 15 aasta jooksul). Keskonnaprobleemid Aeglase   veevahetuse   tõttu   on   Läänemeri   kergesti   reostatav   veekogu.   Inimtegevuse   tõttu   merre
lisanduvate fosfori- ja lämmastikuühendite tõttu esineb vetikate vohamine ja mere põhjakihtides kujuneb
hapnikupuudus.   Merd   saastavad   ka   raskmetallid,   sünteetilised   kloororgaanilised   ühendid   ja
naftaproduktid.
Eestis esinevad rannikutüübid. 
Pinnakates (peamiselt lainetuse mõjul kujunevad rannikud;  kulutus-kuhjeline laineline) nt Lahema ja
Väinamere rannik
Aluspõhjakivimeis   (peamiselt   lainetuse   mõjul   kujunenud   rannikud;  kulutus-kuhjeline   laineline)   nt
klindilahtede piires
Kulutus-kuhjeline nt Kõpu poolsaar, Pärnu lahe rannik
Kulutuseline nt põhja-Eesti paekallas
Kuhjeline nt Narva laht
Lainetuse mõju randadele.
Lainetus on randade arengu põhijõud. Hoovus on tuule mõjul kujunev vee liikumine. Hoovus on peajõud
hõljumi edasikandel, eriti tähtis pindmise reostuse levikul. Murdlusvool kujuneb tormilaine purunemisel.
See ei ole hoovus. Settevool ei ole setete voolamine, vaid settevool on paljuaastane keskmine setete
liikumise suund. 2. Läänemere taimestik. 
Põhjataimestik : rohe-, puna-, pruunvetikad, mändvetikad
Rannikul/saartel taimed: merihein, merikapsas, sinerõigas
Fütoplankton: sõltub soolsusest. Sini-,vibur-,rohe-,mändvetikad
3. Läänemere loomastik. 
Zooplanktoni-meriseen, vesikirbulised, aerjalalised
Põhjaloomastiku-meritupp,rändtigu,vesiking,rannakarp,südakarp


Kalastiku- RÄIM, kilu(kare kõht), tursk, lest, tuulehaug. 
Linnud- alk, ristpart, tutt-tiir, randkiur, merivart, kormoran 
Imetajate-viiger-, hallhüljes, randal, pringel VII. Järved 1. Järv kui elukeskkond. Eesti järved. 
Eesti järved valdavalt väiksed. Vaid 24 pindalaga >1km2. Peipsi, võrts, narva mullutu suurlaht, ülemiste,
saad,   vagula.  Sügavad:   rõuge   suurjärv.   Eesti   järvede   kogupindala   2070   km2.   Järvede
mandrijäätekkelisus, va. Peipsi ja Võrts. 
Järvede liigitus veevahetuse järgi. 
Umbjärv, lähtejärv, läbimisjärv, suubumisjärv
Järvede toitumine. 
voolu-, valg-, põhja-,sademeveest
Järvetüübid sõltuvalt toitainete sisaldusest vees: vähetoiteline (oligotroofne), poolhuumustoiteline
(semidüstroofne),   huumustoiteline   (düstroofne),   segatoiteline,   rohketoiteline   (eutroofne),
soolatoiteline (halotroofne), näiteid järvetüüpidest Eestis.
vähetoiteline (oligotroofne)- Toitelisus: Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus väga
väike   Läbipaistvus:   enamasti   vesi   sügavalt   läbipaistev   Reaktsioon:   neutraalne   või   nõrgalt   aluseline
Leidub:   Põhja-   ja   Lõuna-Eestis   (Viitna,   Kurtna,   Nohipalu   Valgjärv   jt.).   Iseloomulikud   liigid:   järv-
lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt.   Osatähtsus: 8% uuritud Eesti järvedest.Tugevasti
ohustatud, enamik oligotroofseid järvi rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks. 
Poolhuumustoiteline(semidüs)-   Toitelisus:   Miner.ainetevaesed   keskmise   huumusainete   sisaldusega.
Liivaste   või   osalt   rabastunud   kallastega   Leidub:   Kurtna   Valgejärv,   Tänavjärv   Iseloomulikud   liigid:
Lisaks eelmise kasvukohatüübi taimedele esineb männas vesikuuske. Osatähtsus: 5,8% Eesti järvedest
Huumustoiteline (düstroofne)- Toitelisus: väga huumusaineterikkad, kuid mineraal- ja
biogeensed ained  puuduvad Vee  värvus: punakaspruun kuni  pruunikaspunane Reaktsioon: happeline
Leidub: rabades (samasse tüüpi kuuluvad rabalaukad) Iseloomulikud liigid: soontaimed puuduvad või
esineb hõredalt vesikuppe ja vesiroose, kaelus-penikeelt jt. Osatähtsus: 9% uuritud järvedest 
Segatoiteline  Toitelisus:   Biogeenseid-   ja   orgaanilisi   aineid   rohkesti,   ent   mineraalainete   sisaldus
varieeruv.   Vee   värvus:   kollakas   või   rohekas   Küllaltki   tiheda   taimestikuga.Enamasti   soojärved   või
mudase põhjaga soostuvad järved Leidub: Valdavalt Madal-Eestis Iseloomulikud liigid: ujuv ja pikk
penikeel,  kollane  vesikupp,  väike  vesiroos, vesikarikas  ,konnakilbukas  jt  Osatähtsus:  36,6% uuritud
Eesti j.
Rohketoiteline (eutroofne)- Toitelisus: rohkesti mineraal- jaorgaanilisi aineid, teiste hulgaskaltsiumisooli
Kujunenud oligotroofsetest järvedest biogeensete ühendite akumuleerumise tagajärjel. Leidub: peamiselt
Kõrg-Eestis   Iseloomulikud   liigid:   Kaldavööndi   ja   veesisene   taimestik   väga   liigirikas,   tavalised   on
pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid,räni-kardhein jt. Osatähtsus: 36,4%
Soolatoiteline (halotroofne)- Madal, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega
veel ühenduses olev rannalõugas (laguun). Toitelisus: vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate Veekogu
põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Leidub: Mullutu ja Oesaare laht
Iseloomulikud liigid: kare kaisel, kamm-penikeel,pilliroog. Osatähtsus: 1,4%
Järvede   liigitus   tekke   järgi:   voortevahelised   järved,   moreenküngaste   vahelistes   lohkudes   ja
nõgudes paiknevad järved, orujärved, rannajärved, kallaslaugasjärved e laukad, soodijärved.
Voortevahelised   järved  -Pikad   ja   kitsad   Paljud   on   soostunud   kallastega   ning   kinni   kasvamas.   (Nt
Soitsjärves ulatub mudakihi paksus ligi 15 m). N:Saadjärv, Pikkjärv 
Moreenküngaste lohkudes ja nõgude järved,-Enamik Eesti kaunimaid järvi, millesse toovad vett arvukad
väikesed ojad.Tuntumad: Käänulise kaldajoone ja viie saarega Pühajärv, asub Otepää kõrgustiku lääne-
ja idaosa eraldavas orus.Järve lõunaotsast voolab välja Väike Emajõgi. Aegviidu-Nelijärvel paiknevad
küngaste vahel järved, mida toidavad nende jalamil avanevad allikad. Paljud moreenküngaste vahel
asuvad väikesed järved on aga aegade jooksul kinni kasvanud ja soodek muutunud.
Orujärved- mandrijää sulamisvete kulutatud orgudesse tekkinud järved, mis on jäänukid jääaja lõpul
ürgorgudes voolanud suurtest jõgedest.N: Viljandi järv, mis meenutab kõrgete kallastega laia jõge.Rõuge
Suurjärv.
Rannajärved– tekkinud samuti maa kerkimise tulemusel, kuid kõrge veeseisu ja tormi ajal voolab sinna
soolast merevett ning järvedel on säilinud seos merega. N: Mullutu-Suurlaht, Linnulaht, Sutlepa meri jt.


Kallaslaugasjärved-Tüüpilised rabajärved on väikesed ja pealtnäha elut punakaspruuni veega, sest suuri
veetaimi neis ei kasva.
Soodijärved moodustuvad aeglase vooluga suurte jõgede lookeist, palju Emajõe kallastel.
Elutingimused   järves:   Eesti   järved   eri   aastaaegadel,   vee   kihistumine,   termokliin,   järvede
gaasirežiim ja valgustingimused.
Elutingimused järvedes-   Taimede ja loomade elu järves määrab ära: toitainete hulk, hapniku hulk,
päikesevalgus, veetemperatuur. Kui järvevees on piisavalt toitu ja hapnikku, on selle elustik rikkalik.
Vees olev hapnik on pärit õhust veetaimedest. Hapnikku kasutatakse:Hingamiseks (Kõik organismid, ka
taimed),surnud organismide jäänuste lagundamiseks.
Eesti järved eri aastaaegadel  - Vee temperatuur on järvedes kaldast eemal,pinnakihis juulis augustis
enamasti 19 kuni 20°C, eriti kuumade ilmadega kuni 26 - 28 °C.Kui sellega kaasneb kestev tuulevaikus
ja tugev järvede õitsemine, võib järves ka kesksuvel tekkida öösiti hapnikupuudus. Järved hakkavad
jäätuma novembri lõpul,jääminek toimub u. aprilli lõpul.
Vee kihistumine  –seguneb 2x a, kevadel ja sügisel. Suvel on kihistunud. Külm põhajs ja päikese soe
peal. Talvel vastupidi. Külm jääall, soe põhjas. 
Termokliin- ehk metalimnion on sügava järve veekeha suhteliselt õhuke vahekiht. Termokliin eraldab
suvel   soojenenud   ülemist   veekihti   (epilimnion)   alumisest   jahedast   veekihist   (hüpolimnionist).
Termokliinis langeb temp järsult 1-3°C iga meetri kohta.
Veeõitseng-   Toitainerohkes   järves   võib   ka   kesksuvel   tekkida   hapnikupuudus   (veeõitseng):   kuumad
ilmad, taimhõljum paljuneb väga kiiresti. 
Järvede  gaasirežiim-  Meie  väikejärved  on suhteliselt  kehvadem  hapnikutingimustega.  Ohtralt  leidub
süvakihtides   ka   süsihappegaasi   ja   metaani,   mis   on   seotu   anaeroobsete   bakteriaalsete
lagunemisprotsessidega. Sagedasti esinev vesiniksulfiid ja ammoniaak muudavad vee hulkraksete eluks
ebasobivaks.
Valgustingimused-  Valgustingimused   on   Eesti   väikejärvedes   aasta   lõikes   küllaltki   muutlikud.   Kõige
väiksema läbipaistvusega on vesi suvel, planktonvetikate arengu kõrgperioodil. Pooltel järvedest on see
vähem kui 1,5 m. Kõige tähtsamaks veesisese valguskliima kujundajaks on huumusained, teisel kohal on
fütoplankton.
Vetikate masspaljunemine. 
Vetikate floora on väga liigirikas: leidub soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise ja alpiinse
päritoluga   liike.   Esineb   sinikute   ja   ränivetikate   masspaljunemine,   silmapaistev   on   suure   biomassiga
koloniaalse sinikuliigi Gloeotrichia echinulata masspaljunemine.
2. Järvede taimestik. 
Taimede jaotus kasvukoha järgi: kaldataimed, kaldaveetaimed, ujulehtedega taimed, veesisesed taimed,
taimhõljum e fütoplankton.
Kaldataimed(Kasvukoht:   kaldal   vee   ja   maismaa   piiril   Omadused:   taluvad   pidevat   niiskust   ning
üleujutamist   kevadise   suurvee   ja   rohke   vihmakorral.   Liigid:   puudest   on   tavalised   pajud   ja   lepad,
rohttaimedest varsakabi, kollane võhumõõk)
Kaldaveetaimed(Kasvukoht:   võivad   kasvada   pidevalt   poolest   saadik   vees   Omadused:   Nendel   on
pehmesse kaldamudasse kinnitumiseks hästiharunenud juured või juuretaolised risoomid ning tuulele
vastupidavad painduvad varred. Liigid: Kaldavee-taimedest on kõige ulatuslikumalt levinud pilliroog,
järvkaisel, hundinui, kõõlusleht. Üleujutavatel aladel domineerivad tarnad)
Ujulehtedega   taimed(Kasvukoht:   kaldast   kaugemal,   kus   mõjutavad   tuul   ja   lainetus   taimi   rohkem.
Omadused. Ujulehed liibuvad vastu veepinda, neil ulatuvad veest välja vaid lehed ja õied. Lehed on
suured ja ümarad ning vahakihiga kaetud. See takistab
märgumist   ja   nad   püsivad   hästi   veepinnal.   Samuti   aitab   lehti   veepinnal   hoida   lehtede   ja   varte
õhuruumides olev õhk. Ujulehtedel on õhulõhed lehe ülapoolel. Õhulõhede kaudu toimub gaasivahetus.
Liigid: Nende seas on taimi, kes kinnituvad juurtega veekogu põhja (vesiroos, vesikupp, ujuv penikeel)
ning taimi, kes ujuvad veepinnal vabalt (lemmel))
Veesisesed taimed(Kasvukoht: sügavamas vees, kus on veelpiisavalt valgust. Omadused ja liigid: nad on
üleni vee all (vesikatk, vesikuusk) või sirutavad õied veepinnale(särjesilm). Veesisesed lehed on kas hästi
lõhestunud,   peened   ja   kaharad   (nagu   tillilehed)   või   pikad   ja   kitsad.   Seetõttu   vee   lainetus   neid   ei
lõhu.Veekogu põhja kinnitumiseks on veetaimedel tugev ja hästi harunenud juurestik)
Taimhõljum(Väga liigirikas on vetikatefloora: leidub soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise
ja   alpiinse   päritoluga   liike.   Üsna   tugevasti   esinevad   sini-ja   ränivetikateõitsemised.  Taimhõljumit   on


rohkem rohketoitelistes järvedes, eriti nende pinnakihis, kus on valgem. Arvukad vetikad on järvedes
põhilised   hapniku   ning   orgaanilise   aine   tootjad.Taimhõljumist   toituvad   väikesed   loomhõljumihulka
kuuluvad organismid ja kalamaimud)
3. Järvede loomastik. 
Loomhõljum e zooplankton ja põhjaloomastik. 
Nendeks on peamiselt vesikirp,vesilest,vesikiil,sinikiil,sõudur
Kalad, kahepaiksed ja roomajad. 
Järvekalad – rääbis, arven,haug,latikas,kiisk,särg
Kahepaiksed ja roomajad-hari-, tähnikvesilik,vee-, tiigi-,järvekonn/nastik
Eesti järvedege seotud lindude ja imetajate liigid. 
Lindude ja imetajate- laululuik,tuttvart,järvekaur,tuttpütt,hüüp/ kobras,saarmas,ondatra, mügri,nahkhiir. VIII. Jõed 1. Jõgi kui elukeskkond. Eesti jõed. 
Jõgi   on  maismaaveekogu,   kus   vesi   voolab   mööda   jõesängi   maapinna   kallakuse   suunas,kõrgemalt
madalamale. Eesti jõed on lühikesed, väikese valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed. Jõestik on
tihe. Pikim Vohandu- 162km; pikemad jõed lisaks on veel Pärnu, Pedja,Põltsamaa. Suurimalangusega
jõgi on Piusa. Jõe osad: lähe, ülemjooks, keskjooks, alamjooks, lisajõgi, harujõgi.    Jõelähe on jõe algus, mis võib alata allikast, järvest või voolata välja soost.
Jõgi suubub merre, järve, teise jõkke või kaob liiva sisse või sohu.
Ülemjooksul on suurem lang, kiire vool, toimub uuristav tegevus (erosioon), settimist ei toimu.
Keskjooksul on vool rahulikum, uuristav tegevus nõrgem, uhtainete transport.
Alamjooksul on vee vool aeglane, vooluga kohalekantud uhtained settivad, moodustades alluviaaltaasandiku
(jõesette kuhjed) ja delta.
Harujõgi on peajõe kesk- või alamjooksul, tavaliselt suure settimisega alal (tavaliselt deltas) eraldunud haru.
Harujõgi võib pärast lahknemist pejõega uuesti ühineda või suubub eraldi.
Eesti  jõgede  iseloomulikud  jooned  vesikonniti  ja  olulisemad  jõed: Soome  lahe,  Liivi  lahe,  Narva-
Peipsi, saarte vesikond.
Eesti jõed on väikesed ning enamik liigitub lühikese oja või kraavi alla.  Soome lahe vesikond: Jõgede pikiprofiili kuju on Soome lahe vesikonnas astmeline: ülem- ja keskjooksul on


lang väike, alamjooksul suur. Paekaldal moodustuvad joad (Narva, Jägala, Keila ja Valgejõel). Vastavalt
klindi kõrgusele väheneb lang alamjooksul idast läände. Suudmealal on lang väiksem neil jõgedel, mis
voolavad sügavates kvaternaarieelsetes orgudes (Vääna, Pirita, Valgejõgi, Jägala jt.) 
Liivi lahe vesikond: Liivi lahe vesikonna jõgede pikiprofiil on sujuv. Nende lang väheneb suudme suunas
Narva-Peipsi vesikond: Narva-Peipsi vesikonna jõed on territooriumi põhja- ja lõunaosas erinevad: Lõuna-
Eesti kõrgustikelt algavate jõgede suurim langus jääb nende ülem- ja keskjooksule. Pandivere kõrgustikult
Peipsi järve voolavad jõed on astmelise pikiprofiiliga, põhiline langus on kõrgustiku piires
Saarte vesikond: Saartel on vähese languga väikesed jõed ja ojad
Jõe vee(voolu)režiim. 
Jõevoolurežiim sõltub 1. jõe toitumisest (seetähendab sademete hulgast, jää- ja lumesulamisvee hulgast,
põhjaveest) 2. ala kliimast (aurumise intensiivsusest) 3. pinnamoest
Mõisted: 
Jõesäng – oru ristlõike kõige sügavam osa
Jõeorg – jõe voolute; pikk ja kitsas negatiivne pinnavorm, mida kahest küljest piiravad veerud ja mille põhi
on suudme poole kaldu.
Terrass – nimetatakse orgudes lammist kõrgemal asuvaid astanguid
Meander   –  jõelooge   ehk   -silmus.   Meandrid   moodustuvad   peamiselt   alamjooksul   laiades   lammorgudes.
Meandrid hakkavad moodustuma seetõttu, et jõe vool on turbulentne ning reljeef pole kunagi täiesti ühtlase
kallakuga. Tekivad looked. Jõe väliskurvis on vool kiirem ja siin toimub setete erodeerumine, sisekurvis on
vool aeglasem ja setted ladestuvad. Tekkinud jõelooge laieneb.
Soot – ehk vanajõgi, aja jooksul murrab jõe vool läbi meandri kaela otsetee ja lookest saab jäänukveekogu.
Põrkekallas – jõesängi looget läbides uuristab vesi välimist kallast tugevamini; see kallas on vastasasuvast
laugkaldast järsem.
Jõe lang –  jõe lähte abs. kõrgus(m) - suudme abs. kõrgus(m)/(jagatud)/jõe pikkus(km)
Jõe langus - Absoluutseks languseks nim. jõe lähte ja suudme kõrguste vahet.
Jõestik – moodustab peajõgi koos lisa- ja harujõgedega.
Veelahe – piir või piirivöönd valglate, vesikondade või jõgikondade vahel.
Jõgikond e jõe valg(a)la – maa-ala, millelt jõgi saab vee ja mida eraldab teistest jõgikondadest veelahe
(maapealne valgla ja maa-alune valgla ei kattu) 2. Jõetaimestik
Jõetaimede kohastumused elukeskkonnale
Iseärasused:mitmed ökoloogilised vormid,välispind kaetud limaga –kaitsekohastumus.
Taimed jõe kaldal ja vees
Kaldal on päideroog, luigelill, hundinui; kaldalähedases ribas on rooghein, jõgiputk, mürkputk; vees on
ujuv penikael, räni-kardhein.
Mürkputk – kuidas ära tunda? 
Iseloomulik kasvukoht: niisked porimülkad, järve- ja kraavikaldad, kinnikasvavate veekogud. Kuivas ei
kasva! Veidi kaardunud varrega. Parim määramistunnus on maa-alune risoom - pikuti pooleks lõigatult,
on seest tühi, kuid ristivaheseintega kambriteks jaotatud. 
3. Jõeloomastik. 
Selgrootud
Kiiljas jõekarp, keeristigu, liuskur, jõevähk
Kalad, nende rühmad
Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira, nt haug, võldas, lepamaim ja trulling. 
Külmade vete liigid. Jõeforell ja ojasilm. Veetemperatuuril kuni 13° C
Jahedate vete liigid. Harjus esineb jõgedes temperatuuriga 13°- 17°C
Soojade vete liigid. Teib, säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas ning kiisk
Eesti jõgedega seotud linnud ja imetajad.
Jõgede linnustik on liigirikas, iseloomulikud liigid on vihitaja, jäälind ning talviti vesipapp. Kasari delta
linnurikkas lageluhas pesitseb hulgaliselt kurvitsalisi (tikutaja, kiivitaja) ja värvulisi (sookiur, kõrkja-
roolind, põldlõoke)
Roostikele on iseloomulikud kureliste liigid: lauk, rooruik, täpikhuik, väikehuik
Imetajatest esineb saarmas ja kobras. IX. Antropogeensed kooslused


Põllumajandusalad ja põllumajanduslikud kultuurtaimed
Põllumajandusaladel kehtivad samad ökoloogilised seaduspärad mis mujalgi, inimene vaid segab sealsete
koosluste   arengule   vahele,   üritades   saada   endale   paremat   äraelamist.   Nende   alade   elustik   kohaneb
inimesega, inimene kohandab enda tegevust kas ökoloogiliste seaduspärasustega (mahepõllumajandus) või
üritab enda tahet jõuga peale suruda (kemiseeritud põllumajandus). Esimesed põlluviljad olid  nisu  ja  oder. Alles hiljem kujunes vastupidavast nisupõldude umbrohust rukist
Põhja-Euroopa tähtsaim leivavili, mis tõrjus kõrvale nisu. Alles 20. sajandil on Eestis kasvatatud põldheina.
Heinapõllud hõlmavad praegu väga suure osa Eesti põllumaast. Heintaimedest on tähtsamad harilik timut
ja  kerahein.   Sööda   valgurikkuse   suurendamiseks   kasvatatakse   liblikõielisi   heintaimi  punast   ristikut,
kuivadel paepealsetel muldadel lutserne, alusheinana karjatatavatel aladel valget ristikut. Uus liblikõieline
heintaimeliik   Eestis   on   kitsehernes   (Galeega).   Söödaks   kasvatatakse   segavilja   (oder+kaer+hernes),   nii
haljasmassiks kui ka teradeks. Vanad kultuurtaimed Eestis on hernes ja põlduba. Aeduba ehk türgi uba
pärineb Ameerikast ja on Eestis eelkõige 20. sajandi kultuurtaim.  Juurviljadest on põliseim Eestis naeris.
Alles viimastel sajanditel on kaalikas tema kõrvale tõrjunud. Kapsast ja porgandit kasvatati varasemal ajal
vähe. Kuigi kartul toodi Euroopasse 16. sajandi algul, hakkas ta Eestis laialdasemalt levima alles 19. sajandi
keskpaiku.   Ameerikast   pärit   tomat   ja   Lõuna-Aasias   kodune   kurk   hakkasid   eestlaste   köögiviljaaedades
levima alles 20. sajandi algul. Vürtsi- ja maitsetaimed esinesid vanasti eelkõige mõisaaedades, eestlased on
neid vähe kasvatatud (eelkõige aedtill). Puuvilju ja marju hakati Eestis kasvatama keskajal. Esialgu olid nad
eelkõige   kloostri-   ja   mõisaaedade   haruldused.   Maarahvas   korjas   metsamarju   (sealhulgas   sõstraid)   ja
metsõunu. Talude juures oli üksikuid poolmetsikuid õunapuid, Lääne-Eestis ka kreeke-ploome ja pirne,
Kagu-Eestis kirsse. Laiemalt hakkasid taluaiad levima alates 19. sajandi lõpust, mil levisid laiemalt ka
karusmarjad (=tikrid), aedmaasikad (uus hübriidne Ameerikast pärit vanematega liik, enne teda kasvatati
kõrget maasikat) ning kodumaiste metsataimede sõstarde ja vaarikade sissetoodud sorte. Alles 20 sajandi
teisest   poolest   kasvatatakse   laiemalt   arooniat,   ebaküdooniat,   astelpaju   ja   aktiniidiat,   samuti   viltkirssi,
haraline ploomipuud (alõtša, müraploom) ja pihlaka sorte.  Paljud kultuurtaimed tunnevad end Eesti kliimas koduselt. Nende seemned valmivad hästi ja taimed on
sobilikes   kooslustes   konkurentsivõimelised   looduslike   liikidega.   Linnud   kannavad   seemneid   metsa   ja
niitudele, inimene poetab teede äärde ja prahipaikadesse. Sageli võib teede servadel kasvamas näha teravilju,
teede   ääres   metsikuid   aedõunapuid   ja   pirne,   metsas   karusmarju.   Kuid   metsast   võib   juba   leida   ka   uusi
kultuurtaimi arooniat ja haralist ploomipuud.
Umbrohud
Kultuurtaimed on sageli väikese konkurentsivõimega. Sageli nad küll suudavad kooslustes kasvada, kuid
inimese   loodetud  saak  jääb  väga  kesiseks.  Et  saak  oleks suurem,  inimene  harib  maad,  kõrvaldab   sealt
looduslikud liigid, hävitab olemasolevad kooslused. Taimkatteta alale ilmuvad looduslikult mitmesugused generalistid (tavalised taimed).  Paljud sellised on
evolutsioneerunud   koos   põlluharimise   arenguga   ja   kujunenud   umbrohtudeks.   Umbrohud   on
enamasti kultuurtaimedega sarnaste elunõuetega. Paljud neist pärinevad meie kohalikust loodusest, olles
sageli olnud ebastabiilsete kasvukohtade  hea taastumisvõimega taimed  (mererannikud, jõgede kaldad, -
orashein, põld-piimohakas, vesihein; metsloomarajad - kõrvikud; metsad - naat). Teised on saabunud meile
koos kultuurtaimedega - rukkilill, põldsinep, põldrõigas, tõlkjas (rakvere raibe).  Põllumajanduse   arengu   käigus   on   jätkunud   kunagiste   liikide   umbrohueelduste   kohastumine
põlluharimisvõtetega. Nii näiteks tärkavad umbrohu seemned alles peale parimat külviaega (maltsad) või
seemned   sarnanevad   puhastustehniliste   võtete   jaoks   mingite   kultuurtaimede   omadega   (rukkiluste,   lina-
kirburohi, äiakas). Seemnete hulk on umbrohtudel väga suur ja idanemine ebaühtlane, võides püsida
aastakümneid (mulla umbrohuseemnevaru). Näiteks Kanada õnnehein Vastavalt mullastiku omadustele kasvavad põldudel erinevad umbrohud - nii on lubjarikastel aladel väga
tavaline põldsinep, Kagu-Eesti happelistel muldadel domineerib tema asemel põldrõigas. Vähem on kliimast
sõltuva   levikuga   umbrohtusid   -   vaid   saarte   ja   lääneranniku   põldudel   esineb   põld-varsapõlv.   Vastavalt
kultuurtaimede arengule on igal viljal eelisarengus teatavad umbrohud - rukkis rukkilill ja rukkiluste, nisus
äiakas (nisulill), odras põldsinep, põldrõigas ja tuulekaer ning linas linatuder ja lina-kirburohi. 


Vastavalt   mullaharimis-   ning   umbrohutõrje   võtetele   on   muutunud   põldudel   domineerivad   umbrohud   -
mõned on viimastel aastakümnetel peaaegu kadunud (rukkiluste, äiakas), teised aga on levinud eriti ohtralt
(hanemaltsad).   Uusi   meie   põldude   umbrohtusid   on   kujunenud   ka   tulnuktaimede   hulgast   (võõrkakar,
rebasheinad, kukehirss).
Mahepõllundus ja nn tavapõllundus (kemiseeritud põllumajandus)
Mahepõllumajandus on tunduvalt töömahukam ja seetõttu kallim. Tema tooted ei sisalda aga elule võõraid
ühendeid, mille kõiki võimalikke mõjusid ei saa ette näha ka parimates keemilistes testides. Samuti ei satu
keskkonda sealt bioloogilisi ega keemilisi saasteaineid. Enamust mahepõllumajanduses rõhutatud võtteid
on pidevalt püütud rakendada ka suurtootmises (viljavaheldus, sobivad naaberviljad, orgaanilised väetised)
ja nad pärinevad juba põllumajanduse algusaegadest. Kemiseeritud suurtootmise käigus on vaid paljud
vanad head võtted kõrvale heidetud ja unustatud. Mahepõllunduse   peamiseks   erinevuseks   on   tööstuslikest   keemiatoodetest   -  väetistest   ja
taimekaitsemürkidest   hoidumine.   Et   siiski   arvestatavat   saaki   saada,   kasutataks   viimaste   asemel
mitmesuguseid   looduslikke   aineid   ja  arvestatakse   rohkem   taime   kasvu   mõjutavate   ökoloogiliste
faktoritega.  Väetistena  kasutatakse mahepõllunduses orgaanilisi väetisi ja mitmesuguseid kivimijahusid. Orgaaniliste
väetiste valmistamisele - komposteerimisele pööratakse väga suurt tähelepanu. Kivimijahud on erinevalt
keemiliselt   toodetud   mineraalväetistest   peaaegu   lahustumatud   ja   aeglase   toimega   ega   hävita   seeläbi
mullaelustiku tasakaalulist mitmekesisust. Kahjurite hävitamiseks kasutatakse mahepõllunduses eelkõige mitmesuguseid taimede leotisi ja pulbreid
(nõges,   püreeter,   soolikarohi,   tubakas   jne.).   Mitmetest   neist   lähtuvad   ka   tänapäeva   tööstuslikud
taimekaitsemürgid (nt. sünteetilised püretroidid). Väga soositud on kõigi biotõrjemeetodite kasutamine -
alates laboris kasvatatud organismide külvamisest kuni kasulike putukate ja lindude elu- ja varjepaikade
loomiseni. Taimedest on võimalik parasiite eemal hoida ka parimate kasvutingimuste loomise abil. Sageli
levivad parasiidid just nõrgestatud taimel, viimane  võib olla tingitud nii üle- kui alaväetamisest, valest
veerežiimist, sobimatust mulla koostisest aga ka teistest kahjuritest. Mis aga eriti oluline ökoloogia seisukohast -  väga olulisel kohal on ka taimede omavahelised suhted  -
populaarsed   on   segakultuurid   (tomat   kapsas   vaheldumisi,   küüslauk   maasikapeenras)   -   ühelt   poolt
vastastikune biotõrje  (ühe liigi kahjurid ei talu teise taimeliigi eritisi), teisalt ka keskkonna ressursside
parem kasutamine (eri liigid võtavad mullast veidi erinevalt).
Võõrliigi mõiste
Võõrliik   on   liik,   alamliik   või   madalam   taksonoomiline   üksus,   mis   on   introdutseeritud   väljapoole   tema
harilikku levikuala, kus liik on elutsenud minevikus või kaasajal. Definitsioon hõlmab ka nende liikide
sellised osi, sugurakke, seemneid, mune või leviseid, mis võivad ellu jääda ja järglasi anda.
Näiteid Eesti alal esinevatest võõrliikidest: taimedest, maismaa- ja vee-loomadest.
Eesti alale metsistunud ja kodunenud taimeliigid näiteks siniliilia, kirju liilia ja läikiv tuhkpuu. Rasked
võõrliigid taimedest on karuputk, verev lemmalts.
Võõrliigid vee-loomade seas on näiteks ümamudil, liiva uurikkarp, tavaline tõruvähk, rändtigu
Võõrliigid maismaa loomadest on näiteks euroopa naarits, kährikkoer, hall orav.
XI. Oskused
Osata tuua näide nelja-viieastmelisest toiduahelast iga järgmise koosluse puhul: mets, niit,
Läänemere rannikumeri, Läänemere avameri, jõgi.
Osata nimetada koosluste mets, niit, soo, järv, põld ja aed tüüpilisi eluvorme C. Raunkiæri
järgi ja tuua näited vastavatest liikidest.
Teada lubjakivi ja liivakivi aluspõhjaga alade levikut Eestis.