nimetada haugi ja ahvenat. Asukoht Pärnu jõgi asub parasvöötmes. Ta on Eesti pikkuselt 2. jõgi. Alguse saab Järvamaalt Roosna-Alliku allikajärvest ja suubub Pärnu lahte Abiootilised tegurid · Valgus ulatub 1-2 m sügavusele. · Hapniku on vees keskmiselt 10,4mg/l(105%), kõige väiksem on seirekohtades. · Öise eluviisiga võldas vajab eluks kruusast-kivist põhja ja jahedat hapnikurikast vett, samuti ka jõeforell. · Jõgi-kõõlusleht vajab palju valgust, veepinnale tõusev püstine kolmekandiline lihtne või veidi harunev õisikuraag · Lehed asetsevad veepiirist allpool kodarikus veidi ülestikku, alumiste lehtede kaenlast väljuvad pikad paeljad võsundid. · Happelisus kõigub vahemikus 8,1-8,4ph olenevalt seirekohast. Ehk siis see on üsna aluseline keskkond. Mis ongi sobilik jõekala liikidele. · Kitsa ökoaplituudiga kala on jõeforell, Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja,
11. Iris pseudacorus kollane võhumõõk 12. Juncus effusus harilik luga 13. Lobelia cardinalis punane lobeelia 14. Lysichiton americanum ameerika kevadvõhk 15. Lysichiton camtschatcensis kamtšatka kevadvõhk 16. Menyanthes trifoliata ubaleht 17. Myosotis palustris soo- lõosilm 18. Phragmites australis harilik pilliroog 19. Potentilla palustris harilik soopihl 20. Ranunculus lingua suur tulikas 21. Sagittaria sagittifolia jõgi- kõõlusleht 22. Schoenoplectus tabernaemontanii kare kaisel 23. Sparganium jõgitakjas 24. Symplocarpus foetidus haisuvõhk 25. Typha angustifolia ahtalehine hundinui 26. Typha latifolia laialehine hundinui 27. Typha minima väike hundinui Veetaimed 1. Hottonia palustris vesisulg 2. Hydrocharis morsus- ranae konnakilbukas 3. Lemna lemmel 4. Nuphar lutea kollane vesikupp 5. Nymphaea alba valge vesiroos 6. Nymphaea candida väike vesiroos 7. Nymphaea hybrida aed- vesiroos 8
ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog. VOOLUVEEKOGUD Taimestiku kujunemine sõltub voolukiirusest ja jõesängi ehitusest, väikejõgede puhul ka valgusoludest. Seisva veega soodid ja vanajõed sarnanevad taimestiku poolest eutroofsete järvedega. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui, kaldaribast kaugemal kasvavad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. luigelill allikmailane jõgi- kõõlusleht meri-mugulkõrkjas RIIMVEEKOGUD Läänemere soolsus on pindmises kihis valdavalt 4-7 promilli, süvavees 8-11. Taimkatte horisontaalse leviku seisukohast on oluline avatus lainetele, samuti põhjasetete tüüp ja püsivus, samuti valgustingimused. Rannikulähedases meres levivad sagedamini pilliroo, meri-mugulkõrkja ja kareda kaisla kooslused, sügavamal
Fourth level B) 0 C Fifth level C) -1C 5.- 6. klass 3. Kui kõrge on Eesti kõrgeim sipelgapesa? A) 1,58 meetrit B) 1,85 meetrit C) 2,09 meetrit 7.-9. klass 3. Mis taim on pildil? A) vesikatk Click to edit Master text styles B) särjesilm Second level C) kõõlusleht Third level Fourth level Fifth level 5.- 6. klass 4. Kui kiiresti kasvab kõige kiiremini kasvav taim- söödav lehistähkbambus ? A) mitu cm nädalas B) mitu cm päevas C) mitu cm tunnis 7.-9. klass 4
Turba- 2 17,5 - 100 - - - - mudane Bentiliste mikrovetikakoosluste nimetused olenevalt substraadist Kividel epiliitsed Liival epipsamsed Mudal epipeelsed Makrofüütidel epifüütsed Joonis 3. Luigelill (Butomus umbellatus), jõgitakjas (Sparganium sp.), jõgi-kõõlusleht (Sagittaria sagittifolia), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) Eesti jõgedest leitud 34 kala- ning sõõrsuuliiki (35 taksonit) võib jagada järgmisse viide rühma: 1). Liigid, kelle levik piirdub ainult jõgedega (5 liiki + 1 takson): ojasilm, jõeforell, harjus, turb, tippviidikas, trulling; 2). Liigid, kellele jõed on tüüpiliseks elupaigaks, kuid kes esinevad ka muudes veekogudes (järvedes, riimveelistes merelahtedes) (21 liiki):
· Eestis aasta puu 2010 · Sugulasliigid: Ploomipuu, mandlipuu, kirsipuu · Õitsemisaeg on parim kartuli mahapanekuks, koitõrje Konnarohi · kolmnurkse läbilõikega · 15-30 cm lihtlehed · palju õisi (õisikus) 1 cm · juunist augustini · kasvukohad: mudas kui ka vee ääres kaldal · sisaldab primmahla (ärritav) · neerukivide, põiepõletiku, düsenteeria, epilepsia(langetõbi) raviks Jõgi-kõõlusleht · veepealsed, veesisesed lehed!!! veepealsed: mõõga kujulised, oda ots; veesisesed: pikad lindid · juunist augustini · kasvukohad: seisev või väga aeglase vooluga koht · mugulad söödavad, sisaldavad tärklist · kooreleht, konnalusikas, veeuba · maitseb nagu kartul · konnarohuliste sugukonnas Jõgi-särjesilm · nii magedas kui merevees
Limnoloogiliselt on tegemist kihistumata rohketoitelise ehk eutroofse järvega (Haberman et al 2008). Peipsi liikuva liivaga põhjarannikul, Rannapungerja ja Kauksi piirkonnas, saavad veetaimed juurduda rannalompides ja harvadel kivivaredel. Pilliroogu (Phragmites australis) ei ole siin nii palju kui lõunarannikul, paiguti vaid luitejalamil. On alust arvata, et peale pilliroo kasvab Kauksis Peipsi tuntuid taimeliike nagu kaelus-penikeel, harilik konnarohi, kamm-penikeel, nõelalss, kõõlusleht, kanada vesikatk, valge kastehein, luigelill. Aina haruldasemaks on Peipsi järves muutunud juurduv kõrkjas, mõru vesipipar, juus-penikeel ja vesi-naaskellleht (Haberman et al 2008). Peipsi on üks paremaid kalajärvi terves Euroopas, kus esineb 37 liiki kalu. Põhilised kalaliigid on peipsi tint, rääbis, ahven, haug, latikas, koha, kiisk, särg, luts, peipsi siig. Kaitse all on kuus liiki: harjus, tõugjas, säga, hink, vingerjas ja võldas. Kuna minu piiritletud ala on
Eestis leitud vaid riimveest: rohevetikas ja punavetikas. Taimeliikidest, mille esinemissagedus uuritud 77 Suurjärve ja Lämmijärve punktis oli 5%, leidus peaaegu kõikjal harilikku pilliroogu (u 83%) ning kaelus-penikeelt (u 79%). Ka varasematel aegadel on need kaks liiki kõige tähtsamad olnud. Umbes pooltest Eesti osas uuritud paigust leiti harilikku konnarohtu ja kamm-penikeelt. Sageli kohatavad on veel luigelikk, nõelalss, valge kastehein, kõõlusleht, vesikatk, vesikerss ja tarnad, eriti sale tarn. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008, ,,PEIPSI", lk 234) 2.2 Bakerid ja algloomad Baktereid leidub Peipsi järve vees hulgal, mis on tüüpiline ka teistele järvedele Eestis ja mujal. Tavaliselt mõõdetakse nende arvukust miljonites rakkudes milliliitris. Üldine bakterite arvukus kõikus Peipsis aastakümnete jooksul vahemikus 0,4 kuni 8,8x10 6 rakku ml-1, jäädes keskmiselt 2,5 kuni 3 miljoni juurde
reaktsiooninorm- tunnuse muutuse piirid. Juuste värvuse muutus, aeg, mis kulub teatud vahemaa läbimiseks jne. Tunnuste jaotus: -laias piires muutuv- kehakaal, nägevus, juuksekarvade arv, intellekt -kitsas piires- silma vikerkesta värv, juuksekarvade läbimõõt, hammaste arv, rinnapiima rasvasus. -muutumatu- silmapõhja muster, sõrmejäljed, vererühm. 23. Taimedel- 1) jõgi-kõõlusleht- erilehisus- a) veesisesed lehed- pikad, kitsad b) ujulehed- neerjad c) õhus olevad lehed Loomadel- Toitumise mõju sama liigi eri isenditele- D hulgast sõltub luustiku kujunemine b) Himaalaja küüliku karvavärvus- üle 30 kraadi- üleni valge, alla 0 üleni tume. Inimestel- erütrotsüüdid- 1) kõrgmäestikusse elama minek 2) vereülekanne 3) alpimajake 4) erütropoetiin (EPO) 5) rasestumine paar kuud enne võistluseid 6) geneetiliselt muudetud. 24. head:
ja erineva kujuga, sageli värvilised 44. lillad kõrglehed hariliku härgheina varre tipus Kandelehed õie või õisiku alusel olev leht, sageli värviline, teistsuguse kujuga kui pärislehed 45. valged kandelehed soovõha õisikute alusel AKTINOMORFNE E. KIIRJAS E. KORRAPÄRANE ÕIS Kolmetine õis Kõiki õieosi kolm või kolmekordne arv 100. kõõlusleht Neljatine õis Kõiki õieosi neli või neljakordne arv 101. põldrõigas Viietine õis Kõiki õieosi viis või viiekordne arv 102. muulukas Täidisõis Õis, kus kroonlehti on tavalisest rohkem, enamasti on need muundunud tolmukad ja emakad, seega täidisõied sageli seemneid ei moodusta, st on steriilsed 103. KIIRJAS e. KORRAPÄRANE e. AKTINOMORFNE ÕIS
; · harilik kuuskhein Hippuris vulgaris L. ; · harilik luga Juncus effusus L. ; · kraavluga Juncus ranarius L. ; · ahtalehine hundinui Typha angustifolia L.; · kollane vesikupp Nuphar lutea (L.) Sm.; · ujuv penikeel Potamogeton natans L.; · kähar penikeel P. crispus L.; · harilik pilliroog Phragmites australis (Cav.)Trin. Ex Steud. ; · räni-kardhein Ceratophyllum demersum L.; · seaohakas Cirsium oleraceum (L.) Scop; · jõgi-kõõlusleht Saggitaria sagittifolia L.; · harilik konnarohi Alisma plantago-aquatica L.; Kaldaääri ääristasid paju ja sanglepa võsastikud. Esines ka karjamaid, kus paiknesid üksikud kased ja muud lehtpuud. Põhja kaldal domineerisid segametsad vaheldumisi elamutega. Tallinna maantee silla ääres esines ka ohtrasti okaspuid(kuusk, nulg, mänd), mis jõelõigule edasi liikudes enam ei esinenud. Imetajatest oli antul lõigul märgata kopra (Castor fiber) tegevust, seda arvukate
Järgnevad Põltsamaa, Pedja, Kasari, Keila ja Jägala jõgi. Tiina Elvisto Eesti elustik & elukooslused 2011/2012 õppeaasta Tallinna Tehnikakõrgkool 10. Jõgedele iseloomulikud taimed ja loomad. Kaldaid palistavad pajustikud ja lepikud. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui. Kaldaribast kaugemal esinevad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Jõgede ja ojade vees võib rohkesti leida penikeele liike, nt ujuv penikeel ja hein-penikeel, mis on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni-kardheina jt., kiirema vooluga vetes ka tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikad). Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhja- loomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud
· Sinijärve lõkkekoht · Vana paadisadama lõkkekoht · Oostriku lõkkekoht · Purskava allika lõkkekoht · Tammemäe künka lõkkekoht Muud seotud objektid Põltsamaa jõe veerada Endlas (30 km) 13 Põltsamaa jõgi, Nava jõgi, Räägu kanal, Endla järv, Sinijärv, rabad. Veerajal liikudes saab tundma õppida erinevaid veega tihedalt seotuid taimi nagu näiteks kollane võhumõõk, pilliroog, jõgitakjas, jõgi-kõõlusleht, vesikarikas, kollane vesikupp ja kaitsealune valge vesiroos. Õnne korral saab silmata ka jäälindu, sinikaelparti või kühmnokk-luike jpm. Tähelepanelikul vaatlemisel võib näha ka kopra tegevusjälgi. Oostriku puhkekoht Oostriku allikad, Oostriku jõgi, madalsoo allikalise jõe ääres, taimed (näiteks kaitsealused käpalised ning harilik võipätakas). Valtri kaev on inimtekkeline allikas. Infotahvli juurest üle tee asub Oostriku suurallikas, mis on alguseks Oostriku jõele.
Nt köömen, ohverab mõned isendid seale söögiks aga siga künnab maad ja köömen saab jälle hästi kasvada. Nt orashein võib olla sümbioosis uruhiirtega. Kõrrelised orashein, väga suhkru rikas . Päris roosuhkurt teha ei saa. Jahvatatult võib seda süüa. Tuleb kuivatada enne jahvatamist. Pilliroog jämedamadrisoomid,neid võik ka toiduks kasutada,minig mal maitse juures, ei istu söömiseks). Samad ka kõrkjad, egiptuses söödi ka lõikheina. Kõõlusleht- ka söödav. Luigelil natukene mürgin aga käib kah Hundinui mõni vastik, mõni aga täitsa ok ja söödav. Soomõhk välja võttes mürgine aga kuvatatult söödav. Ubaleht sama,värskena mürgine, peale leotamst aga söödav. Konnaosi rohkem loomasööt, risoome on piisavat palju,et tarbida. Vesiroos ja vesikupp täiest söödavad. Aga sisaldavad palju saponiine. Saab juurikast tärklise välja pesta. Kilpjalg kh söödav Kivi-imar- ,,head" magusa maitsega
suurvee ja rohke vihma korral liigid: puudest on tavalised pajud ja lepad, rohttaimedest varsakabi ja kollane võhumõõk kaldaveetaimed kasvukoht: võivad kasvada pidevalt poolest saadik vees omadused: nendel on pehmesse kaldamudasse kinnitumiseks hästiharunenud juured või juuretaolised risoomid ning tuulele vastupidavad painduvad varre liigid: kaldavee-taimedest on kõige ulatuslikumalt levinud pilliroog, järvkaisel, hundinui, kõõlusleht. Üleujutatavatel aladel domineerivad tarnad jne on toiduks mitmesugustele veeloomadele. Nende vahel leiavad varju ning pesapaiga paljud linnud ja teised looma pilliroog paljuneb hästi risoomiga ning moodustab tihedaid roostikke ujulehtedega taimed, kasvukoht: kaldast kaugemal, kus mõjutavad tuul ja lainetus taimi rohkem omadused: ujulehed liibuvad vastu veepinda, neil ulatuvad veest välja vaid lehed ja õied
turioonide abil (penikeeled) Vooluvete taimkond oleneb peamiselt voolu kiirusest ja jõesängi ehitusest (profiil ja setted). Jõgede kalda ehitusest ja koostisest oleneb kaldataimekoosluste laius ja ilme. Kaldaid palistavad pajustikud ja lepikud. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui. Kaldaribast kaugemal esinevad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Jõgede kaldalähedases ribas esineb sageli suurtest tarnadest koosnev vöönd, samuti ka roogheina, mürkputke, jõgiputke, konnarohtu. Seisva veega soodid e. jõekoolmed sarnanevad taimestikult eutroofsete järvedega, kus kasvab vesiroose ja kollaseid vesikuppe. Jõgede ja ojade vees võib rohkesti leida penikeele liike, nt ujuv penikeel ja hein-penikeel, mis on üsna olulised veekogude kinnikasvamisel, räni-kardheina jt
üleujutamist kevadise suurvee ja rohke vihmakorral. Liigid: puudest on tavalised pajud ja lepad, rohttaimedest varsakabi, kollane võhumõõk) Kaldaveetaimed(Kasvukoht: võivad kasvada pidevalt poolest saadik vees Omadused: Nendel on pehmesse kaldamudasse kinnitumiseks hästiharunenud juured või juuretaolised risoomid ning tuulele vastupidavad painduvad varred. Liigid: Kaldavee-taimedest on kõige ulatuslikumalt levinud pilliroog, järvkaisel, hundinui, kõõlusleht. Üleujutavatel aladel domineerivad tarnad) Ujulehtedega taimed(Kasvukoht: kaldast kaugemal, kus mõjutavad tuul ja lainetus taimi rohkem. Omadused. Ujulehed liibuvad vastu veepinda, neil ulatuvad veest välja vaid lehed ja õied. Lehed on suured ja ümarad ning vahakihiga kaetud. See takistab märgumist ja nad püsivad hästi veepinnal. Samuti aitab lehti veepinnal hoida lehtede ja varte õhuruumides olev õhk. Ujulehtedel on õhulõhed lehe ülapoolel. Õhulõhede kaudu toimub gaasivahetus
3. Taimkonnad ja nende tüübirühmad Jõgede tüübirühm Taimestiku kujunemine sõltub voolukiirusest ja jõesängi ehitusest, väikejõgede puhul ka valgusoludest. Seisva veega soodid ja vanajõed sarnanevad taimestiku poolest eutroofsete järvedega. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, 4 luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui, kaldaribast kaugemal kasvavad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Siia kuuluvad ka ojad. Mereveetaimkond RIIMVEEKOGUD Läänemere soolsus on pindmises kihis valdavalt 4-7 promilli, süvavees 8-11. Taimkatte horisontaalse leviku seisukohast on oluline avatus lainetele, samuti põhjasetete tüüp ja püsivus, samuti valgustingimused. Rannikulähedases meres levivad sagedamini pilliroo, meri-mugulkõrkja ja kareda kaisla kooslused, sügavamal meres mändvetikate, meriheina, kamm-penikeele, tähk- vesikuuse, põisadru jt. kooslused.
kaetud lubjakiht. Ajutised lubjatoitelised järved toituvad kevadallikatest ja kuivavad suve lõpul. Jõgede tüübirühm Taimestiku kujunemine sõltub voolukiirusest ja jõesängi ehitusest, väikejõgede puhul ka valgusoludest. Seisva veega soodid ja vanajõed sarnanevad taimestiku poolest eutroofsete järvedega. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui, kaldaribast kaugemal kasvavad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Siia kuuluvad ka ojad. Mereveetaimkond RIIMVEEKOGUD - Läänemere soolsus on pindmises kihis valdavalt 4-7 promilli, süvavees 8-11. Taimkatte horisontaalse leviku seisukohast on oluline avatus lainetele, samuti põhjasetete tüüp ja püsivus, samuti valgustingimused. Rannikulähedases meres levivad sagedamini pilliroo, meri- mugulkõrkja ja kareda kaisla kooslused, sügavamal meres mändvetikate, meriheina, kammpenikeele, tähk-vesikuuse, põisadru jt. kooslused.
toituvad kevadallikatest ja kuivavad suve lopul. ÄntuSinijär Jõgede tüübirühm Taimestiku kujunemine sõltub voolu kiirusest ja jõesängi ehitusest, väikejõgede puhul ka valgusoludest. Seisva veega soodid ja vana jõed sarnanevad taimestiku poolest eutroofsete järvedega. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosija laialehine hundinui, kaldaribast kaugemal kasvavad järvkaisel, jõgi kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Siia kuuluvad ka ojad. Mereveetaimkond RIIMVEEKOGUD Läänemere soolsus on pindmises kihis valdavalt 4-7 promilli, süvavees 8-11. Taimkatte horisontaalse leviku seisukohast on oluline avatus lainetele, samuti põhjasetetetüüp ja püsivus, samuti valgustingimused. Ranniku lähedases meres levivad sagedamini pilliroo, meri-mugulkõrkja ja karedakaisla kooslused, sügavamal meres mändvetikate, meriheina, kamm- penikeele, tähk-vesikuuse, põisadru jt. kooslused.
kilbukalised meriheinalised võhalised Õied koondunud keerukatesse pööristesse või tihedatesse tähkadesse. Sugukond konnarohulised (Alismataceae) Rohtsed veetaimed, lehed kodarikuna, lehelaba ja leherootsuga Õis kolmetine, 3 tupplehte ja 3 kroonlehte, õied koondunud keerukasse pöörisesse Vili pähklike Eestis kaks perekonda – konnarohi (Alisma) 3 liiki ja kõõlusleht (Sagittaria) Sugukond võhalised (Araceae) 2500 liiki, peamiselt troopikas, Eestis soovõhk, lemled ja vesilääts Ilutaimedena kasvatatakse flamingolille, monsterat, diifenbahhiat, filodendronit Rohttaimed, väga pisikesed kuni hiigelsuured. Kõige väiksemad õistaimed on lemled Õied väikesed ja koondunud tihedalt jämenenud õisikuteljele – tõlvik. Tõlvikut ümbritseb suur, värvunud kandeleht. Meelitavad tolmeldajad lõksu (hais) Lehed sageli laiad ja sulg- või sõrmroodsed
ulatuvad veest välja vaid lehed ja õied. Nende seas on taimi, kes kinnituvad juurtega veekogu põhja (vesiroos, vesikupp) ning taimi, kes vabalt veepinnal ujuvad (lemmel). Sügavamas vees, kus on veel piisavalt valgust, kasvavad ainult veesisesed taimed. Nad on üleni vee all (vesikatk, vesikuusk) või sirutavad õied veepinnale (särjesilm). Taimeliike on Eesti järves suhteliselt palju. Kaldaveetaimedest on kõige ulatuslikumalt levinud pilliroog, järvekaisel, ahtaleheline hundinui, kõõlusleht. Üleujutavatel aladel domineerivad tarnad jne. Ujulehtedega taimedest kasvavad peamiselt kollane vesikupp, ujuv penikeel, vähemal määral leidub valget vesiroosi. Kõige suurema pindala on hõivanud veesisene taimestik. Laialt on levinud tähkjas vesikuusk, kaelus-penikeel, vähemal määral läik-penikeel ja mitmesugused mändvetikalised. Plankton. Väga liigirikas on vetikatefloora: leidub soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise ja alpiinse päritoluga liike
Aerenhüümi olemasolu, (veesisestel taimeosadel), lima eritamine taime välispinnale, heterofüllia, mehaaniliste kudede reduktsioon. Sgk Kuuluvad vees või niisketes kasvukohtades elavad veesiseste või konnarohulised ujulehtedega ja sarik- või ebasarikõisikuga, juurmise leherosettiga taimed. Viljaks enamasti seemnis, mis on varustatud õhurikka, ujumist soodustava koega. Tuntumateks soo-, ja kaldaveetaimedeks on jõgi-kõõlusleht ja harilik konnarohi. Sügiseks moodustuvad juurte külge söödavad mugulad (toorelt mürgised, praetult söödavad). Sgk Kuuluvad veesisesed või ujulehtedega veetaimed. Vili marjalaadne. Õisik kilbukalised (enamasti isasõied) või õis (emasõied on üksikult) on vees või ulatub veepinna kohale või ujub veepinnal. Tolmuterad ujuvad vees. Eestis konnakilbukas kraavides, tiikides ja soojärvedel
Konnarohulaadsed ( Alismatales ) Üle kümne kaldavee ja veetaimede sugukonna, Eestis : konnarohulised,penikeelelised,kilbukalised,meriheinalised,võhalised Õied koondunud keerukatesse pööristesse või tihedatesse tähkadesse Sugukond konnarohulised ( Alismataceae ) Rohtsed veetaimed, lehed kodarikuna, lehelaba ja leherootsuga Õis kolmetine, 3 tupplehte ja 3 kroonlehte, õied koondunud keerukasse pöörisesse Vili pähklike Eestis kaks perekonda – konnarohi ( Alisma ) 3 liiki ja kõõlusleht ( Sagittaria ) Selts Liilialaadsed õiekattelehtedel on basaalsed nektaariumid (mitte sigimiku seinas nagu teistel üheidulehelistel), seemned pole mustad (nagu on asparilaadsetel) Sugukond Liliaceae – liilialised Sibulate või risoomidega rohttaimed,Lehed rööproodsed, männases või vahelduvad, Õiekate aktinomorfne, lihtne, kolmetine, lahklehine *P3+3 A 3+3 G (3) Vili kupar, seemneid palju, lapikud, üksteise peal. Umbes 400 liiki peamiselt
annaabi.ee 
