Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine (0)

 
 
 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise 
juhend: seiremeetodite arendamine ja 
rakendamine  
SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse 2008. aasta 
looduskaitseprogrammi projekt nr. 193 „Kaitsealade külastuskoormuse 
hindamine“ 
 
 
 
Koostajad:  Antti  Roose, Kalev  Sepp ,  Varje  Vendla,  Miguel  Villoslada,  
Maaria Semm, Henri Järv,  Janar  Raet, Ene  Hurt , Tuuli Veersalu 
 
 
 
 
 
 
Tartu 2011
 
SISUKORD
SISSEJUHATUS.................................................................................................................................................... 4 
VÕTMEMÕISTED ...................................................................................................................................................................... 6 
1. KAITSEALADE KÜLASTUSSEIRE ALUSED .......................................................................................................... 9 
1.1 KÜLASTUSSEIRE ARENDAMINE MAAILMAS ....................................................................................................................... 9 
1.2 KÜLASTUSSEIRE ARENDAMINE EESTIS ............................................................................................................................. 11 
1.2.1 Riigimetsa Majandamise Keskuse külastusseire .................................................................... 13 
1.3 KÜLASTUSKOORMUSE HINDAMISE JA PLANEERIMISE MUDELID .................................................................................... 14 
1.4  KÜLASTUSE  ARENDAMISE PÕHIMÕTTED ......................................................................................................................... 22 
2. KÜLASTUSSEIRE METOODIKA PÕHIMÕTTED ................................................................................................ 25 
2.1 KÜLASTUSSEIRE MOODULID ............................................................................................................................................ 26 
2.2 SEIREALADE VALIKU KRITEERIUMID LÄHTUVALT  PUHKE - JA KAITSEVÄÄRTUSTEST ........................................................ 28 
2.2.1 Külastajasegmendid ............................................................................................................... 31 
2.2.2 Riikliku  seire  andmete kasutamise võimalused külastusseirel ............................................... 35 
2.2.3 Andmete kogumise hea tava ................................................................................................. 38 
2.2.4 Pilootprojekti  andmemudel  .................................................................................................... 42 
3. KÜLASTUSSEIRE JA KÜLASTUSKOORMUSE HINDAMISE MEETODID .............................................................. 45 
3.1 KOORMUSTALUVUS JA  OHUTEGURID  ............................................................................................................................. 45 
3.2 KÜLASTUSLOENDUSE MEETODID .................................................................................................................................... 48 
3.2.1 Loendusmatt .......................................................................................................................... 53 
3.2.2  Infrapuna   loendur  .................................................................................................................. 55 
3.2.3 Raadiokiir-loendur .................................................................................................................. 56 
3.2.4 Loendurite kaardistamine ...................................................................................................... 57 
3.2.5 Loenduritest saadud seireandmete säilitamine ja  haldamine  ............................................... 58 
3.2.6 Loendurite perioodilise ümberpaigutamise  ajakava  koostamine .......................................... 62 
3.2.7  Kaitseala  külastajate  voogude  seire kulud kümneks aastaks ................................................ 66 
3.2.8 Loendurite kasutamise näide ................................................................................................. 68 
3.3 MÕJU HINDAMINE LOOMASTIKULE ................................................................................................................................ 69 
3.4 MÕJU HINDAMINE TAIMEKOOSLUSTELE ......................................................................................................................... 73 
3.5 FÜÜSILISE MÕJU HINDAMINE .......................................................................................................................................... 75 
3.6 PUHKEKOHTADE JA MATKARADADE SEISUNDIKLASSID .................................................................................................. 78 
3.7 KÜLASTAJAUURINGUTE METOODIKA .............................................................................................................................. 79 
3.7.1 Külastajauuringute andmemudel ........................................................................................... 79 
4. KAITSEALUSTE OBJEKTIDE KÜLASTUSSEIRE KORRALDAMISE SOOVITUSED .................................................. 81 
4.1 VÕIMALUSED KÜLASTUSSEIRE KORRALDAMISEKS .......................................................................................................... 81 
4.2 KAITSEALADE SEIRENÄITED.............................................................................................................................................. 84 
4.2.1 Emajõe  Suursoo  kaitseala  piiritletud  ala seirenäitena ........................................................... 84 
4.2.2  Vooremaa  MKA  hajutatud  ala seirenäitena .......................................................................... 86 
4.3 SOOVITUSED KÜLASTUSE  MÕJUSID  LEEVENDAVATE MEETMETE RAKENDAMISEKS ....................................................... 90 
 
4.3.1 Korralduslikud meetmed ........................................................................................................ 90 
4.3.2 Rekreatsiooni, puhkealade ja -rajatiste  planeerimine  ........................................................... 93 
5. KOKKUVÕTE ............................................................................................................................................... 101 
6. KASUTATUD ALLIKAD ................................................................................................................................. 104 
LISAD ............................................................................................................................................................. 111 
LISA 1. ÜLEVAADE KÜLASTUSSEIRE MEETODITE RAKENDAMISEST ERINEVATES RIIKIDES .................................................. 112 
LISA 2. KÜLASTUSSEIRE TESTSEADMED ............................................................................................................................... 118 
LISA 3. JUHISED AUTOMAATLOENDURITE KALIBREERIMISEKS JA TESTIMISEKS .................................................................. 119 
LISA 4. LOENDURITE PAIGALDAMISE, KALIBREERIMISE JA KASUTAMISE HEA TAVA ........................................................... 123 
LISA 5. KÜLASTUSSEIRE ALTERNATIIVIDE  KULUANALÜÜS  ................................................................................................... 131 
LISA 6. ÜLEVAADE RMK 2003, 2006 JA 2010 KÜLASTAJAUURINGUTEST ............................................................................. 138 
LISA 7. RMK SEIRATAVAD LOODUSHOIUOBJEKTID .............................................................................................................. 139 
LISA 8. SA KESKKONNAINVESTEERINGUTE KESKUSE 2009. AASTA LOODUSKAITSEPROGRAMMI PROJEKT NR. 193 
„KAITSEALADE KÜLASTUSKOORMUSE HINDAMINE“ RAAMES PAIGALDATUD KÜLASTAJATE  LOENDURID  ......................... 141 
LISA 9. SA KESKKONNAINVESTEERINGUTE KESKUSE 2009. AASTA LOODUSKAITSEPROGRAMMI PROJEKT NR. 193 
„KAITSEALADE KÜLASTUSKOORMUSE HINDAMINE“ UURINGUPLAAN JA KÜLASTAJATE LOENDUSANDMETE 
KOONDRAPORTID 2010 – 2011 ........................................................................................................................................... 142 
 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
Sissejuhatus 
Loodusturismi   populaarsusega  paralleelselt  kasvab  kaitsealade  rekreatiivne  kasutamine. 
Paljud   kaitsealused   objektid  on  väikese  koormustaluvusega,  kuid  samas  suure   külastus -
koormusega. Sellest tulenevalt muutub tulevikus külastusseire kavandamine ja rakendamine 
üha olulisemaks kaitsealade kaitsekorralduse osaks.  
Projekti  vajadus  on  tingitud  kaitstavate  loodusobjektide  kaitsekorraldusest,  et  rakendada 
olulise  külastuskoormusega  kaitsealadel  pöördumatu  kahju  vältimiseks  toetavaid, 
puhverdavaid, suunavaid või piiravaid kaitsevõtteid. 
Käesolev   uuring,  mida  rahastati  SA  Keskkonnainvesteeringute  Keskuse  2008.  aasta 
looduskaitseprogrammi  projektina  nr  193  „Kaitsealade  külastuskoormuse  hindamine“  on 
seotud teiste Keskkonnaameti külastuskorralduse algatuste ja arendustega külastustegevuse 
reguleerimiseks.  Uuringu  käigus  koostati  külastuskoormuse  hindamise  juhend.  Uuringu 
koosseisus   rajati  ja  kaardistati  kaitsealustele  objektidele  üle  Eesti  15  seirepunkti,  kus  testiti 
erinevaid  tehnilisi  lahendusi.  Seiretulemuste  põhjal  valmis  tehniliste  lahenduste  võrdlev 
kuluefektiivsuse  analüüs  ja  ettepanekud  metoodikate  rakendmiseks  vastavalt  kaitstava 
objekti eripärale ning eesmärkidele.  
Süsteemne  ja   metoodiliselt   välja  arendatud  külastusseire  aitab  kaasa  kaitsekorraldusele, 
investeeringute   planeerimisele ,  loodusharidustööle  ning  selle  kõige  juures  võimaldab 
otstarbekamalt  juhtida  külastuskorralduse  ja  kaitsetegevuste  ressursse  –  spetsialiste, 
vahendeid,  raha.  Suunates  külastajad  koormustaluvamatele  ja  külastusteks  kohandatud 
kaitstavatele   aladele   vähendatakse  külastuskahjustuste  riske  teistel,  koormustundlikumatel 
aladel.  
 
Seirama!  
Kalev Sepp,  prof  
EMÜ 
 
 
 
 
 
 
 
4 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
 
Autorid tänavad kõiki juhendi koostamisel osalenud nõustajaid ja konsultante: 
Kaili  Viilma 
 
Keskkonnaamet  
Murel  Merivee 
Keskkonnaamet 
Agu Leivits 
 
Keskkonnaamet 
Tõnu  Talvi 
 
Keskkonnaamet 
Roland  Müür    
Keskkonnaamet 
Taavi  Tattar   
Keskkonnaamet 
Leelo Kukk 
 
Keskkonnaamet 
Ain  Vellak  
 
Keskkonnaamet 
Kalle Karoles   
Keskkonnateabe Keskus 
Marge  Rammo 
Riigimetsa Majandamise Keskus 
Anu Almik 
 
Riigimetsa Majandamise Keskus 
Liisa  Kajala 
 
Soome Metsavalitsus 
Kari  Lahti 
 
Soome Metsavalitsus 
Mikael  Nordström 
Soome Metsavalitsus 
Carina  Wennström 
Soome Metsavalitsus 
Enrico  Durbano 
Eco- counter  
Tiiu  Kull  
 
Eesti  Maaülikool  
 
Juhendi valmimist toetas  
 
5 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
Võtmemõisted  
Kaitse-eesmärk  on  loodus-,  maastiku-  või  kultuuriväärtus,  mille  kaitse  määratletakse 
kaitseala,  hoiuala , püsielupaiga või kaitsealuse üksikobjekti kaitsekorraga. 
Keskkonnaseire on keskkonnaseisundi ja seda mõjutavate tegurite plaanipärane ja järjepidev 
jälgimine,  mis  hõlmab  keskkonnavaatlusi  ning  –analüüse  ja  vaatlusandmete  töötlemist 
(keskkonnaseire  seadus  RT  I  1999,  10,  154).  Eesmärgiks  on  saada  infot  keskkonna 
hetkeseisundi  kohta  ja  teha  prognoose  tulevikuks,  mis  omakorda  aitab  kaasa  erinevate 
keskkonda mõjutavate tegevuste planeerimisele. Seirel on oluline osa riskide haldamisel ning 
ennetamisel.  Käesolevas  töös  on   mõistega   seire  kasutatud  paralleelselt  sünonüümi 
monitooring .  
Koormustaluvus (carrying  capacity ) on puhkevõimaluste kasutuslävi, mille puhul on tagatud 
looduselamus ,  ilma  et  see  seaks  ohtu  looduskeskkonna  säilimist.  Koormustaluvus  väljendab 
keskkonna biofüüsikalisi omadusi ja looduskeskkonna kasutajate käitumise mõjusid ja puhke-
eelistusi  (Jenkins  ja  Pigram  2006).  Koormustaluvust  on  defineeritud  ka  kui  kaitsealade 
rekreatiivset  normeerimist:  millised  puhkevõimalused  tagada,  millised  loodustingimused 
säilitada,  kuidas  korraldada  rekreatiivne  kasutus  ( Cole   2004).  Spetsiifilisemalt  eristatakse 
füüsikalist, reaalset, ökonoomset, ökoloogilist ja sotsiaalset koormustaluvust. 
Külastaja  (visitor)  on  isik,  kes  külastab  loodusala  rekreatiivsel  eemärgil,  näiteks  matkamise, 
marjakorjamise või mägirattasõidu eesmärgil. Külastaja ei ole sellel alal töötav isik. Külastaja 
võib  olla  nii  kohalik  kui  välisriigi  kodanik.  Olenevalt  kontekstist  võib  külastajat  nimetada  ka 
kasutajaks, kliendiks, külaliseks või turistiks (Kajala jt 2008). 
Külastajavoog  (visitor  flow)  kirjeldab  külastajate  ruumilist  ja  ajalist  jaotust   konkreetsel   alal 
(Kajala jt 2008). 
Külastuse  aktsepteeritavad  mõjud  ( limits   of  acceptable   change )  teatud  piirkonna  jaoks 
lubatud   ökoloogiliste ,  majanduslike  ja  sotsiaalsete  muudatuste  määr.  Indikaatorite 
limiteeritud mõõdetavad väärtused selgitatakse välja seire käigus. Kaitsekorralduses püütakse 
hoiduda  lubatud  mõju  ületamisest  ning  keskendutakse  eelkõige  neile  aladele,  kus  lubatud 
keskkonnamõjude  määr  on  ületatud  või  on   suundumus   neid  ületada,  kui  ala  kasutatakse 
edasi samas  mahus  ning samamoodi.  
Külastuskoormuse piirtaluvus (külastustaluvus/taluvuspiir) on maksimaalne inimeste arv, kes 
võivad 
sihtkohta / kaitseala 
külastada 
tekitamata  
vastuvõetamatuid 
muutusi 
sihtkoha / kaitseala füüsilises ja sotsiaalses keskkonnas ning ilma, et  langeks  külastajate poolt 
tajutava külastuselamuse kvaliteet (Mathieson ja Wall 1982). 
Külastusseire (visitor monitoring) tähendab kõiki eri loendusi ja  uuringuid , mida kasutatakse 
külastajate ja/või külastuste kohta süsteemsete, korduvate ja usaldusväärsete ning aja lõikes 
võrreldavate andmete saamiseks (Kajala jt 2008). 
6 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
Külastustaristu  on  hooned  ja   rajatis (ed),  mis  on  ehitatud/paigaldatud  külastajate 
teenindamiseks  külastusobjektidele,  nt  vaatetorn,  laudtee,   parkla ,  infoviit,  infotahvel, 
tuletegemise koht, välimööbel jms. 
Külastusvärav  on  kaitsealasse  sisenemise  koht,  mis  võib  olla  ühtlasi   looduskeskus ,  parkla, 
puhkekoht   või  õpperaja  alguspunkt,  kust  siseneb  valdav  enamus  kaitseala  külastajatest. 
Külastusvärav  on  külastusvoo  kontrollimise  ja  külastuskorralduse  põhilisi  vahendeid,  mida 
seni  Eestis  ei  ole  vääriliselt  juurutatud.  Külastusvärav  võib  olla  materiaalne  rajatis,  näiteks 
tõkkepuu , millest alates mootorsõidukitega liikumine on keelatud, õpperaja alguse infotahvel 
või  piletikiosk  (näiteks  RMK  puhkekohtades).  Oluline  on  külastusvärav  kui  põhimõte  ehk  siis 
tinglikult   võib  külastusväravaks  pidada  iga  sissepääsu,  teed,  ka  metsarada,  kust  siseneb 
kaitsealasse  valdav  osa  külastajatest  ja  mis  seetõttu  on  parimaks  loenduslävendiks 
külastusvoo ja -koormuse uuringutes.  
Loendur (counter) on mehhaaniline või  elektrooniline  seade teatud kohta läbivate inimeste, 
loomade,  sõidukite  vms  registreerimiseks  (loendamiseks).  Loendur  võib  koosneda  mitmest 
komponendist , kuid selle tavapärasesse konfiguratsiooni kuulub  saatja  ja  vastuvõtja .  
Logger/andmekogumisseade  (logger/data   collector )  on  seade,  mida  programmeeritakse 
teatud kindlate  ajavahemike  järel andmeid registreerima ja salvestama. 
Looduskeskus  on  külastuskeskus,  milles  korraldatakse  ja  suunatakse  kaitseala  külastus-
tegevust ja loodusharidustegevust, aga ka toetatakse kaitsekorraldust, seiret ning uuringuid. 
Looduskeskus  töötab  üldjuhul  antud  kaitseala  põhilise  külastusväravana,  kus  jagatakse 
gruppidele ja üksikkülastajatele infot ning juhiseid loodusretkedeks. 
Puhkeväärtus  on  ala/maastiku  sobivus  puhkamiseks  ja  turismiks.  Sisaldab  elemente  nagu 
visuaalne  atraktiivsus,  reljeefi  ja   taimkatte   vaheldusrikkus,  metsarohkus,  siseveekogu,  mere 
rand, tuntud  vaatamisväärsused  jt. Ala rekreatiivset väärtust suurendavad kohalik ajalugu ja 
traditsioonid ning nende väljendumine maastikus. 
Rekreatsioon   on  inimese   töövõime   ja  tervise  taastamine  aktiivse  puhkamisega  selleks 
loodud,  eraldatud  või  kohandatud  puhkealal  (sünonüümina  kasutatakse  mõistet  virgestus) 
( Ökoloogia    Leksikon   1995).  Käesolevas  juhendis  mõistetakse  rekreatsiooni  all  töövõime 
taastamist aktiivse puhkusega eelkõige looduses, kus selleks võivad olla kohandatud vastavad 
alad. 
Seireala on ala, mille piires toimub looduslike muutuste pidev või kindla intervalliga jälgimine 
mingi ajavahemiku jooksul. 
Seirekoht/seirepunkt koht, kuhu on paigaldatud loendur. 
Turismiks loetakse inimeste  reisimist  väljapoole nende igapäevast elukeskkonda puhkuse, äri 
või  muudel  eesmärkidel  kestusega  kuni  üks  kalendriaasta.  Määratlusele  vastavaid  reisijaid 
nimetatakse külastajateks ja nad jagunevad ühepäevakülastajateks ja turistideks (UNWTO). 
Turist   on  isik,  kelle  reis  väljapoole  oma  igapäevast  elukeskkonda  hõlmab  vähemalt  ühte 
ööbimist sihtkohas (UNWTO). 
7 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
Välimööbel (ka metsamööbel) on mööbel, mis on projekteeritud ja disainitud kasutamiseks 
välitingimustes,  kas   aastaringselt   või  hooajaliselt.  Käesolevas  juhendis  mõistetakse 
välimööblina loodusaladel kasutatavaid istepinke ja laudu.  
Väärtus  on   haruldane ,  antud  piirkonnale  iseloomulik,  esteetiliselt  või  muude  omaduste 
poolest oluline objekt või nähtus. 
 
8 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
1.  Kaitsealade külastusseire alused 
1.1 Külastusseire arendamine maailmas 
Rekreatsiooni  mõjude   uurimist   alustati  1920.  aastatel  (Cole  2004).  Põhjalike  ja  terviklike 
rekreatsiooniökoloogia uurimisprogrammideni jõuti Euroopas ja Põhja-Ameerikas alles 1960-
ndatel  ja  1970-ndate  alguses.  Kõige  esimesed  vastavad  uurimisprogrammid  töötati  välja 
Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias. 
Esimese   ametliku    kontseptsiooni   rekreatiivse  koormustaluvuse  hindamiseks  töötas  välja 
J. A. Wagar  (1964),  kes   defineeris   puhkeala  rekreatiivset  koormustaluvust  kui  (recreational 
carrying  capacity)  kasutuskoormuse  niisugust  taset,  mida  ala  suudab  taluda,  tagades 
sealjuures  puhkevõimaluste püsiva kvaliteedi.  
1980. ja 1990. aastatel suurenes märgatavalt rekreatsiooniökoloogiliste uuringute  läbiviimine  
ning  oluliselt  arenes  rekreatsiooniökoloogia  rakendamine  kaitsealade  kaitse  korraldamisel 
ning  külastatavuse  hindamisel.  1987.  aastal  ilmus  esimene  rekreatsiooniökoloogia 
käsiraamat ,  kus  koormustaluvuse  hindamise  teoreetiline  alus  osutus  poolikuks,  kuna 
keskenduti  mõjudele  vaid   taimestiku   ja  pinnase  suhtes.  Esimene  käsiraamat  rekreatsiooni 
mõjudest loomariigile ilmus 1990. aastatel (Cole 2004).  
Maailma Kaitsealade Komisjoni turisminduse töörühm  tunnistab  vajadust külastajate seire ja 
aruandluse ühtlustatud meetodite järele. Ameerika Ühendriikide Rahvusparkide Ameti abiga 
on  töörühm  Ken  Hornback  ja  Paul  Eagles  juhtimisel  1999.  aastal  ette  valmistanud  ja 
avaldanud  dokumendi  „ Juhtnöörid   parkide  ja  kaitsealade  avaliku  kasutuse  mõõtmiseks  ja 
aruandluseks”,  mis  võeti  laialdaselt  kasutusele.  Elektrooniline   versioon   on  kättesaadav 
aadressil   http://www.ahs.uwaterloo.ca/~eagles/parks.pdf.  Juhend  on  julgustanud  riike  ja 
kaitsealasid  loodusalade  rekreatiivse  kasutuse  teemat  edasi  arendama,  sh  välja  töötama 
standardseid  meetodeid  külastusseireks. 
Malmivaara-Lämsä  et  al.  (2008)  järgi  on  Soomes  uuritud  tallamise  mõju  erinevatele 
metsakooslustele  ja  taimestikule  pika-ajaliselt  ja  põhjalikult.  Välja  võib  tuua  1970.  aastatel 
teostatud  Kellomäki,  Saastamoineni  ja  Wuorenrinne  uuringud  põhjaparasvöötme  metsadest 
ning  Tolvaneni  et  al.  (2005)  uuringud  subarktilistest  taimekooslustest.  Antud  uuringutele 
tuginedes  leiti,  et  ala  taimestiku  paljunemisvõime  suurenedes  suureneb  ka  taimede 
tallamiskindlus.  Loodusturismiga  kaasnevate  keskkonnamõjude  hindamisel  on  olulisemaks 
käsiraamatuks  1989.  aastal  ilmunud  „Wilderness  Campsite  Monitoring  Methods: 
A Sourcebook“, mille autori David N. Cole´i järgi on ala seisundi hindamisel võimalik kasutada 
kahte lähenemist: 
1.  Ala lihtsustatud kirjeldus ning kasutusega kaasnevatele mõjudele hinnangu 
andmine. Tulemuseks on ilma mõõtmisi teostamata kahjustusastme hinnangu 
andmine visuaalse vaatluse teel. Kasutada võib alade klassifitseerimist (nt. Frissell 
1978 järgi). Hinnanguga võib kaasneda ettepanek kasutusmahu vähendamiseks või 
teatavate kasutusviiside piiramiseks. 
9 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
2.  Alal püsiproovitükkide (prooviruutude, transektide jms)  võrgustiku  rajamine ning 
nendel kindla indikaatorite süsteemi abil mõõtmiste teostamine. Mõõtmisi on 
võimalik  korrata  mingi kindla ajaperioodi (3 – 5 aastat) järel ning seejärel hinnata 
alade seisundis toimunud muutusi indikaatorite või nende gruppide kaupa. 
Šotimaa   Looduspärandi  Amet  ( Scottish   Natural   Heritage )  omab  aastatepikkust  kogemust 
külastajate loendamises ja seires. Sellele pikaajalisele kogemusele tuginedes on nende poolt 
välja arendatud  metodoloogia  ühendamaks külastajate seire ja looduse seire, saamaks teada 
külastajatevoolu mõjusid. Tervikpildi saamiseks on vaja teostada neli sammu: 
1.  külastajate  loendamine ; 
2.  külastajate hoiakuid kajastava uuringu läbiviimine; 
3.  külastajate käitumise vaatlusuuringu läbiviimine; 
4.  koha/raja füüsilise seisundi hindamine ja fikseerimine.  
1. Külastajate loendamine 
Automaatsed   külastajate  loendajad  koguvad  nii  ajalist  kui  ka  ruumilist  informatsiooni. 
Korralikult  kalibreeritud  ja  strateegiliselt  õigetesse   kohtadesse   paigutatud  loendurite  korral 
on võimalik saada informatsiooni lisaks külastajate koguarvule ka nende ruumikasutuse kohta 
kaitsealal , sh tuvastada eelistatud piirkonnad. 
2. Külastajate hoiakuid kajastavad uuringud 
Loendusandmeid  on  kasulik  ühendada  külastajate  hoiakute   infoga .  Külastajate  hoiakute 
uurimiseks  kasutatakse  küsitlusankeete.  Ankeetide  abil  on  võimalik  saada   aimu   kaitseala 
külastavate  inimeste  külastuse  põhjustest,  ootustest  kaitseala  osas  ning  luua  keskmise 
külastaja   profiil .  Kuna  peamiseks  hoiakute  uurimise  võimaluseks  on  ankeetküsitlus,  mis  on 
oma iseloomult ajamahukas, siis on väga oluline, kuidas ja milliseid  küsimusi  küsitakse. 
3. Külastajate käitumise vaatlusuuringud 
Hoiakute  info  täiendamiseks  on  vajalik  teostada  ka  külastajate  tegeliku  käitumise  vaatlust. 
Lisaks  hoiakute  info  täiendamisele  on  nii  võimalik  tuvastada  ka  erinevate  tegevuste 
käitumismustreid. Võimalik on tuvastada, millises kaitseala osas milliseid tegevusi inimestele 
meeldib  harrastada.  Ka  on  vaatlustega  võimalik  koguda  informatsiooni,  mis  ei  pruugi 
kajastuda  loendusandmetes  ega  küsitlusankeetides.  Näiteks,  kas  inimesed  tavatsevad  kaasa 
võtta   koeri ,  kui  suurte  gruppidena  liigutakse,  kus  meeldib  inimestele  peamiselt  teerajalt 
kõrvale  minna  ja  kui  kaugele  nad  sellest  lähevad,  kuidas  peetakse  kinni  üldisest  heakorrast, 
millal kasvab korrarikkumiste tõenäosus jms. 
4. Koha/raja füüsilise seisundi hindamine ja fikseerimine 
See  samm  on  oluline  tuvastatud  mõjude  ja  ökoloogilise  seisundi  põhjusliku  seostamise 
seisukohast .  
Metoodikad  loomastikule  ja  taimekooslustele  avalduvate  inimmõjude  häiringu  hindamiseks 
on toodud ptk. 3.3. ja 3.4 
10 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
1.2 Külastusseire arendamine Eestis 
Eestis  on  erinevad  asutused  külastusseire  meetodeid  osaliselt  praktiseerinud,  kuid  terviklik 
külastusseire  programm  veel  puudub.  Tavapäraselt  on  iga-aastaselt  loendatud  kaitsealade 
külastuskeskusi  läbivate  inimeste  koguhulka.  Viimastel  aastatel  on  külastajate   aastasele  
koguhulgale lisaks fikseeritud infot igapäevaselt, võimalusel täiendatakse andmeid külastajate 
päritoluriigiga.  Kõige  süsteemsemalt  on  loodusalade  külastusseiret  arendanud  Riigimetsa 
Majandamise Keskus. 
Esimesteks rekreatsiooniga kaasnevate mõjude uuringuteks on Elle  Roosaluste  tööd tallamise 
mõjust  sootaimestikule  (Roosaluste  1988).  Seoses   matka -  ja  õpperadade  loomisega  soo-
aladel  suurenes  ka  loodusturistide  hulk  ning  kasvas  vajadus   soode   kui  madala  uuenemis-
võimega  koosluste  koormustaluvuse  hindamiseks  ja  kaitsmiseks,  et  reguleerida  soode 
külastamist ja töötada välja vastavaid  abinõusid .  
Aastatel  1977-85   teostati   välitöid   Pärnumaal    Nigula    looduskaitsealal ,  Saaremaal   Viidumäe  
looduskaitsealal  ja   väikesel   katsealal  Sõrve  poolsaarel.  Tallamisega  kaasnevat  mõju  hinnati 
kolme  indikaatoriga:  muutused  liigilises  koosseisus,  taimestiku  katteväärtuses  ja  biomassis. 
Kokku jälgiti 1606 katselappi.  Välitööd  viidi läbi soome teadlase S. Kellomäki metoodika alusel 
(Roosaluste  1988).  1978.  aasta  suvel  moodustati  Nigula  LKA-l  soo  erinevates  osades  kolm 
katseväljakut, igal väljakul olid 10 m pikkused ja 0,5 m  laiused  rajakesed ja iga variant koostati 
neljas korduses (Roosaluste 1981). 
1980−1981. aastal uuriti Viidumäel tallamise mõju metsateedele. Mõju selgitamiseks rajati 32 
minitransekti. Igal transektil asus 5 väljakut mõõtmetega 1 x 1 m, kus määrati liigiline koosseis 
ja  katteväärtus.   Radade   olukorda  hinnati  5-palli  süsteemis  ja  mõõdeti  ka  radade  sügavust 
(Roosaluste 1988). 
Rekreatsiooni mõju keskkonna, sh metsade seisundile ning alade koormustaluvust uuriti Eesti 
Metsanduse  ja  Looduskaitse  Instituudis  1980-tel  ja  1990-tel  aastatel.  Rekreatiivseteks 
metsadeks  loeti  haljasvööndi  parkmetsi,  linnametsi  ja  rahvusparki,  maastikukaitsealade 
puhketsoonide metsi ning rekreatviiseteks maadeks peale metsamaade ka haljastusmaid (ka 
lagendikud,  puhkerannad,  veed-alad,   liivikud ,  kivistikud,  lood).  Eesti  Metsanduse  ja 
Looduskaitse   Instituudi   Looduskasutuse  laboratooriumi  töörühm  koostas  rekreatiivsete 
metsade katastri, mis kujutas endast andmete kogumit metsade kvantitatiivse ja kvalitatiivse 
seisundi  kohta,  mis  võimaldas  organiseerida  metsade  majandamist  seoses  rekreatsiooniga 
( Paalme  1987). 
Katastri  koostamisel  arvestati  järgmiseid  näitajaid  ning  hinnati  neid  5-palli  süsteemis 
(Paalme 1987): 
•  metsade  paigutus  (kaugus linnalisest asulast või suure linna elamurajoonist); 
•  metsasus (haljasvööndis, puhkealal, puhketsoonis; suletud, poolavatud ja avatud 
alade esinemine); 
•  metsade esteetilised omadused (metsatüüp,  puuliigid ); 
•  sanitaar-hügieenilised funktsioonid; 
•  metsakasvukohatüüpide vastupidavus; 
•  metsade rekreatiivse kasutuse metsamajanduslikud  eelistused ; 
11 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
•  metsade rekreatiivse kasutuse heakorrastuslikud eeldused; 
•  metsade elujõulisus rekreatiivse kasutuse tingimustes; 
•  inimorganismile mõjuvad faktorid ja nende mõju intensiivsus; 
•  rekreatiivsete metsade majanduslik väärtus. 
Meetodit  kasutati  Kloogaranna- Laulasmaa   puhkepiirkonna  parkmetsade  seisukorra 
hindamiseks.  Lisaks  hinnati  ka  metsataimestiku  kahjustusi  tallamise  tagajärjel  väljaspool 
teeradasid,  loendati  uusi  ja  vanu  lõkkekohti  ning  fikseeriti  kõige  prügistatumad  piirkonnad. 
Kahjuks ei rajatud sel perioodil alalist seirevõrgustikku, mille raames oleks saanud hilisematel 
aastatel uuringuid sama metoodika alusel korrata. 
2003.  aastal  koostasid  Tiit  Leito  ja  Karin  Poola  ülevaate  „Turismi  mõjust   Kõpu   poolsaare 
rannikukooslustele”. Nende kasutatud metoodika nägi ette järgmiste aspektide kaardistamist, 
kasutades Eesti põhikaarti  mõõtkavas  1:20 000:  
•  lõkkeasemed (kolm erinevat kategooriat kasutamise intensiivsuse alusel); 
•  taimekoosluste kahjustused (määrati taimestiku kahjustuste protsent visuaalsel 
meetodil); 
•  pinnasekahjustused (paralleelselt rannaga kulgevate autosõiduradade arv ja 
paiknemine ); 
•  autodega läbitavad teed; 
•  visuaalne reostus (inimese poolt püstitatud kivihunnikud, palkidest 
konstruktsioonid, autojäljed liival või klibul); 
•  militaarne reostus (okas- ja liinitraadid); 
•  ratsahobuste mõju,  rajad  rannikuvööndis. 
Samal  aastal  valmis  ka  Tiit  Leito  koostatud  Kõpu   poolsaart   hõlmava  loodusturismi 
kontseptsioon  ja selle ruumiline planeerimine, kus on ka märgitud erinevate külastusviisidega 
seonduvad  tallamiskoormused.  Selle  järgi  omavad  nii   ratsutamine   kui  ka  mägijalgratastega 
sõitmine tähtsust juba madala külastuste sageduse korral.  Rattasõit  omab tähtsust mõõduka 
külastussageduse juures (kuni 100 külastuskorda nädalas). Jalutamine, tervisejooks ja looduse 
vaatlemine  omavad tähtsust kõrge külastuskordade arvu juures (100 või enam külastuskorda 
nädalas). Pikniku pidamise ja telkimise mõju on tugev objektide ning rajatiste lähiümbruses. 
Eestis  on  kaitsealuste  objektide  külastusseiret  teostatud  efektiivselt  Elva  puhkepiirkonnas 
Vapramäe,  Vitipalu  ja  Vellavere  ümbruses,  kus  2006.  aastal  teostatud  külastajaseire  hõlmas 
nii kohapealset kui ka üldist elanikkonna seiret (Sepp ja Noorkõiv 2006). 2008. aastal teostati 
samas piirkonnas koormustaluvuse uuringud (Hurt jt 2009).  
2008.  aastal  koostati  Tartu  Ülikooli  Geograafia  osakonnas  Antti  Roose  juhtimisel  aruanne 
metoodilistest  lahendustest  kaitsealade  külastajate  loendamiseks.  Uuritavad  alad  asusid 
Endla  ja  Emajõe  Suursoo  kaitsealadel  ning  Vapramäel,  kus  kasutati  külastuskeskuste 
loendusandmeid  ning  raadiolainetel  töötavaid  automaatloendureid  võrdlevalt   mobiil -
positsioneerimisandmetega.  
Hinnati  külastajate   valikuid   loodusradade  eelistamisel,  andmeid  kontrolliti  erinevate 
seiremeetodite  (raadiokiirega  loendurid,  kaameraloendus)  sidumisel.  Vastavalt  loendurite  ja 
loendustega  läbiviidud  seirele  tehti  väljavõte  ja  ruumianalüüs  mobiilkõneaktiivsuse  kohta, 
eristades lühiajalised külastajad, ümbruskonna elanikud ja töötajad. Hinnati radade seisundit, 
12 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
kasutades  Eesti  Maaülikoolis  ning   Metsakaitse -  ja  Metsauuenduskeskuses  väljatöötatud 
koormustaluvuse  hindamise  metoodika  aluseid.  Tulemustele  vastavalt  tehti   ettepanekuid  
külastusseire süsteemi rajamiseks (Roose jt 2008). 
Käesoleva  külastuskoormuse  hindamise  juhendi  koostamisel  on  lähtutud  eeldusest,  et 
kõikidel kaitstavatel aladel, sh kaitsealadel asuvatel RMK puhkealadel, on otstarbekas hinnata 
külastuskoormust  samadel  alustel  ja  arendada  ning  rakendada  seiremeetodeid  ühtse 
süsteemina.  
1.2.1 Riigimetsa Majandamise Keskuse külastusseire  
Kokkuvõte  põhineb  29.  märtsi  2011.  a  RMK  loodushoiuosakonna  juhataja  Marge  Rammo 
poolt  esitatud  andmetel  ja  RMK  2003.,  2006.  ja  2010.  aasta  puhkealade  külastajauuringute 
koondraportitel. 
RMK on viinud loodusobjektidel läbi külastajauuringuid ning külastusmahu seiret alates 2002. 
aastast,  mil  alustati  ka  rekreatiivse   keskkonnamõju   uuringuid,  läbiviijaks  Metsakaitse-  ja 
Metsauuenduskeskus. RMK seirab käesoleval ajal kokku 81 loodushoiuobjekti külastusmahtu, 
mis  asuvad  11  looduskaitsealal,  13  maastikukaitsealal,  viies  rahvuspargis,   kolmes  
looduspargis  ja  kahes   pargis .  Seirekohtade   loend   on  toodud   lisas   7.  RMK  kogutavate 
loendusandmete  sageduseks  on külastajate arv ühes kuus. 
Külastajauuringud  on  RMK  puhke-  ja  kaitsealadel  läbi   viidud   2003.,  2006.  ja  2010.  aastal 
metoodilise  juhendi  "Külastajate  seire  loodusaladel"1  järgi.  Metoodiline  juhend  on  aluseks 
RMK  külastusmahu  seirele.  Rekreatiivse  keskkonnamõju  uuringu  metoodikad  on  Eesti 
tingimustele kohandanud Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus. 
RMK  kinnitusel  võimaldavad  külastusseire  tulemused  teha  paremaid  majandamisotsuseid 
ning  optimeerida  ressursside  kasutamist,  mis  RMK  põhimääruse  kohaselt  on  RMK 
puhkealadel mitmekülgsete rekreatsioonivõimaluste loomine ja metsa kasutamise suunamine 
ning kaitstavate loodusobjektide külastamise korraldamine.  
Külastusmahu  seiret  ning  külastajauuringuid  viiakse  läbi  loodushoiuobjektidel.  RMK 
loodushoiuobjekt on maastiku rekreatiivset  kasutust  hõlbustav,  maastikku  kaitsev ja kasutust 
suunav   puhkemajanduslike  ehitiste  ja  metsamööbli  kogum,  mis  on  dokumenteeritud  ning 
vastab  kehtestatud  nõuetele.  Külastusmahtu  seiratakse  pidevalt,  külastajauuringuid  on  läbi 
viidud reeglina kolmeaastase intervalliga.  
RMK  kasutab  alates  2008.  aastast  analoogilist  külastajainfo  andmebaasi  Soome 
Metsavalitsuses kasutusel olev ASTA-ga. RMK  vajadustest  lähtuv  rakendus  kannab nime KÜSI. 
Rakendus  koondab  loodusalade  külastajate  ja  külastuse  kohta  käiva  teabe,   loodusharidus -
programmide  kohta  käiva  teabe,  võimaldades  teha  RMK-l  kvaliteetseid   fokusseeritud  
informatsioonil  põhinevaid otsuseid.  
                                                       
1 Kajala, L., Almik, A., Dahl, R., Dikšaitė, L, Erkkonen, J., Fredman, P.,  Jensen , F. Søndergaard, Karoles, K., 
Sievänen, T., Skov-Petersen, H., Vistad, O. I. and Wallsten, P. 2007. Visitor monitoring in  nature   areas  – a 
manual   based  on  experiences  from the  Nordic  and  Baltic  countries. 2008. aastal on käsiraamat Riigimetsa 
Majandamise Keskuse poolt välja antud eesti keeles ( http://www.rmk.ee/files/K%C3% 
BClastajate%20seire%20 loodusaladel.pdf) 
13 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
1.3 Külastuskoormuse hindamise ja planeerimise mudelid 
Loodusturismi 
keskkonnamõjude 
hindamisel 
kasutatakse 
sageli 
püsiproovitükkide 
(prooviruutude,  transektide  jms)  meetodit,  mis  algab  võrgustiku  rajamisega  ning  seisneb 
proovialadel kindlate näitajate mõõtmises või vaatlustel.  Vaatlusi /mõõtmisi korratakse kindla 
ajaperioodi  (3–5  aastat)  järel  ning  seejärel  hinnatakse  näitajate  lõikes  alade  seisundis 
toimunud muutusi.  
Loodusturismiga  kaasneva   inimmõju   hindamise  -  eelkõige  telkimisalade,  puhke-  ja 
lõkkekohtade  seisundi  hindamise  sobivaimaks  ajaks  Eestis  pakutakse  hilissuve  ja  varasügist, 
sõltuvalt  alast  alates 20.  augustist  kuni  oktoobri   lõpuni.  Varasemate  hindamiste puhul  tuleb 
arvestada,  et  kaasnevad  mõjud  keskkonna  biofüüsikalistele  omadustele  pole  täielikult 
avaldunud kuna aktiivne kasutamine veel kestab. Näiteks on hilissuvel ja varakevadel kogutud 
andmed  alade  taimkatte   liigilise   koosseisu  ja  katteväärtuse  kohta  oluliselt  erinevad,  kuna 
varakevadeks  on  tallatud  alade   alustaimestik   reeglina  taastunud.  Kindlasti  tuleb  häirituse 
selgitamiseks viia seiret läbi ka tundlikul perioodil, näiteks  pesitsus - või õitsemisajal. Linnu- ja 
loomaliikide  tegevuse  häirituse  hindamine  nende  elupaikades,  pesitsus-  ja  kogunemis-
paikades  peab  arvestama  paiga  eripäraga  ning  see  on  liigispetsiifiline  ja  sesoonselt  erinev 
(pesitsusperioodi  hinnang  tuleks  lindude  puhul  teha  perioodil  aprill  –  juuni,  rändeaegsete 
kogunemiste hinnang reeglina aprill – mai ja/või september – oktoober) (Hurt jt  2009). 
Erinevad  mudelid  külastuse  korraldamiseks  kaitsealadel,  mille  abil  külastuskoormust 
hinnatakse  ja  planeeritakse,  on  järgmised  ( Alexander   2008,  Eagles  et  al.  2002,   Lockwood  
et al. 2006): 
•  Rekreatsioonivõimaluste kogum (ROS - The Recreation  Opportunity  Spectrum) 
Esimene  külastuskorralduse  mudel,  mis  töötati  välja  Ameerika  Ühendriikides,   vastuseks  
rekreatsiooni  kasvavale  nõudlusele,  suurenevale  ressursikasutuse  konfliktile  ja  seadus-
andlikele  direktiividele,  mis  nõudsid  integreeritud  ja  laiaulatuslikku  lähenemist  looduslike 
ressursside kasutamise planeerimisel.  Maastik  jagatakse tsoonideks alates ürgloodusest kuni 
tiheasustatud  linnaaladeni,  hõlbustamaks  füüsikaliste,   bioloogiliste ,  sotsiaalsete  ja 
korralduslike  suhete  mõistmist.  Igas  tsoonis  hinnatakse  seitset  tunnust,  mis  määravad 
rekreatsioonivõimalused: 
1) juurdepääs, 
2) kaugus, 
3) visuaalsed 
karakteristikud , 
4) kaitserežiim,  5) külastuskorraldus,  6) juhuslikud  kohtumised  teiste  külastajatega  ja 
7) külastajate mõjud. 
Protsessi etapid: 
1.  Külastuskogemust mõjutavate tegurite (nii füüsikaliste, sotsiaalsete kui ka 
halduslike) inventuur ja kaardistamine;  
2.  Analüüs, mis hõlmab endas konfliktide selgitamist, rekreatsioonivõimaluste klasside 
määratlemist, nende sidumist metsamajanduslike tegevustega, konfliktide 
tuvastamist ja ettepanekute tegemist nende leevendamiseks; 
3.  Ajakava koostamine; 
4.  Tegevuste kavandamine; 
14 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
5.  Tegevuste  elluviimine ; 
6.  Seire. 
Väljundiks   on  rekreatsioonivõimaluste  kogum  igas  tsoonis  ja  soovitused  kaitse 
korraldamiseks.  Tundlikud  ja  inimpelglike  liikidega  alad  tuleb  jätta  rekreatsioonist 
puutumatuks,  vastupidavamaid  alasid  on  võimalik  rekreatsiooni  eesmärgil  intensiivsemalt 
kasutada.  
Mudeli tugevused: 
 
Mudeli nõrkused: 
 
Enne külastuskorralduslike otsuste 
Protsess on praktiline ning sunnib 
tegemist peavad pakutavad 
kaitseala valitsejaid piirkonda 
rekreatsiooniteenused,  tsoonid  ja 
ratsionaalselt majandama, arvesta
hinnatavad  indikaatorid  olema 
des loodusressursside kaitse, 
üheselt mõistetavad. Erimeelsused 
avaliku kasutuse võimaluste ning 
planeerimise faasis mõjutavad 
organisatsiooni võimega täita 
tervet  protsessi. Koostatavad 
vastavaid nõudmisi. Kasutajatele 
kaardid peavad olema seotud iga ala 
tagatakse võimalikult palju 
füüsikaliste ja biofüüsikaliste 
erinevaid rekreatsioonivõimalusi. 
tunnustega.  
 
•  Külastajate tegevuste jälgimine (VAMP - Visitor  Activity   Management   Process ) 
Mudel  on  loodud  Kanadas  sealsete  rahvusparkide   haldamiseks .  Eesmärgiks  on  uute 
rahvusparkide  loomine  ja  olemasolevate  arendamine,  hariduslike  ja  rekreatsiooniliste 
tegevuste soodustamine. Kasutab eelneva ROS mudeli elemente ning keskendub võimaluste 
tagamisele.  Tegurid,  mida  planeerimisel  arvestatakse,  on  külastajate  käitumismustrid, 
iseloom,  kvantiteet,  külastuse   jaotumine   ja   paiknevus ,  oodatavad  kogemused  ja  kasud, 
vajalikud  vahendid/võimalused  külastuskäigu  õnnestumiseks,  info   maaomandi   kohta, 
piirkonna rekreatiivne väärtus, tundlikkus ja  piiratus , seadusandlus, poliitika, korralduskavad, 
hetketingimused  külastuskäigu  läbimiseks,  kohapealsed  teenused  ja  külastajate  rahulolu. 
Väljundiks on põhjalik rahvusparkide planeerimise ja haldamise juhend.  
 
Protsessi etapid: 
1.  Projekti kavandamine; 
2.  Olemasoleva rahvuspargi eesmärgi ja ülesannete kinnitamine; 
3.  Ülevaade rahvuspargi ökosüsteemidest ja üldisest olukorrast, rekreatsioonilistest ja 
keskkonnahariduslikest võimalustest, olemasolevatest tegevustest ja teenustest 
ning piirkonna regionaalsest tähtsusest; 
4.  Olemasoleva olukorra analüüs, et hinnata piirkonna regionaalset osatähtsust ja rolli 
erasektoris, määratleda piirkonnale iseloomulik pärand, ressursivõimalused ja  
nende sobilikkus ning võimalikud külastajatele mõeldud tegevused; 
5.  Alternatiivsete külastustegevuste kontseptsioonide koostamine, arvestades 
oodatavaid looduselamusi ning regiooni ja erasektori rolli; 
6.  Rahvuspargi haldamisplaani loomine, mis  arvestab   pargi  eesmärki ja ülesandeid 
15 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
ning regionaalseid suhteid; 
7.  Plaani elluviimine, rahvuspargi kaitse-eesmärkide seadmine. 
 
Mudeli tugevused: 
 
Mudeli nõrkused: 
Tegemist on tervikliku  otsustus -
 
Kuigi mudel on hästi välja töötatud 
protsessiga, mis põhineb hierarhial. 
teenuse kavandamise tasandil, ei ole 
Struktureeritud  lähenemine  tagab nii 
see saavutanud tugevust 
võimaluste kui ka mõjude analüüsi. 
planeerimise tasandil. Põhjuseks on 
Mudel ühendab sotsiaalteaduste 
asjaolu, et kogemuste võimalustega 
põhimõtted turu põhimõtetega, 
ei arvestata majandamiskavade 
keskendudes külastajate ootustele. 
koostamisel ega tsoneerimisel. 
 
•  Külastuse mõju jälgimine (VIM - Visitor Impact Management) 
Mudel  on  töötatud  välja  Ameerika  Ühendriikides,  kus  see  on  kasutusel  rahvusparkide 
külastajate  ja  nende  tegevustega  kaasnevate  negatiivsete  mõjude  kontrollimiseks. 
Tähelepanu pööratakse hetkeolukorrale, võimalikele kaasnevatele mõjudele ja strateegiatele 
ning  täpsustatakse  vastuvõetav  mõjude  ulatus/määr.  Eesmärkidest  lähtudes   omistatakse  
teaduslike ja hinnanguliste kaalutluste põhjal igale indikaatorile standard. Tsoneerimist antud 
meetodi  puhul  ei  kasutata,  vaid  keskendutakse  taastamisele  ning  kahjude  ennetamisele 
tulevikus. 
Protsessi etapid: 
1.  Olemasoleva andmebaasi eelhindamine; 
2.  Korralduseesmärkide kordushindamine; 
3.  Võtmeindikaatorite valik; 
4.  Võtmeindikaatoritele standardite määramine. Tulenevalt kaitse-eesmärkidest 
kehtestatakse igale indikaatorile standard, mis täpsustab vastuvõetavaid mõjusid; 
5.  Standardite ja olemasoleva olukorra võrdlemine; 
6.  Võimalike mõjuallikate määratlemine; 
7.  Majandamisstrateegiate määratlemine; 
8.  Plaani elluviimine. 
 
Mudeli tugevused: 
 
Mudeli nõrkused: 
Protsess võimaldab tasakaalustatult 
 
Mudel keskendub hetkeolukorra 
kasutada teaduslikke ja subjektiivseid 
mõjudele, jättes kõrvale 
kaalutlusi ning mõista mõju allikate 
potentsiaalsete mõjude hindamise. 
ning majandamisstrateegiate vahelisi 
seoseid . Lisaks annab mudel ülevaate 
majandamisstrateegiatest. 
 
16 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
•  Aktsepteeritavate muutuste piirid (LAC - Limits of Acceptable Change). 
Mudel  on  töötatud  välja  Ameerika  Ühendriikides  ning  on  seal  enim  kasutatud  külastus-
korralduse  planeerimise  mudel.  Tegemist  on  ROS  (rekreatsioonivõimaluste  kogum)  mudeli 
edasiarendusega,  kasutades  sarnaseid  rekreatsioonivõimaluste  tunnuseid.  Mudel  eeldab,  et 
igasuguse  rekreatsiooniga  kaasnevad  teatavad  mõjud,  pidades  silmas  külastajate  mõju 
looduskeskkonnale ja ka teistele külastajatele. Identifitseeritakse sobivad ja aktsepteeritavad 
puhkevõimaluste  tingimused  ning  tegevused  nende  tingimuste  saavutamiseks  ja 
säilitamiseks.  Meetodiga  antakse  inimtegevusega  kaasnevatele  muutustele  mõõdetavad 
väärtused ning määratletakse meetmed, mida kaitseala valitseja peaks  rakendama . Väljundiks 
on plaan teatud ala  iseloomustavate  indikaatorite aktsepteeritavate muutuste  ulatuse  kohta. 
Indikaatoriteks  on  näiteks  külastaja  kohtumiste  arv  teiste  külastajatega  ühe  päeva  jooksul; 
vaateväljas  ja  kuuldeulatuses  asuvad  teiste  külastajate   telgid ;  radade  ja  teede  protsent,  kus 
esineb  erosioon  ja kõrvalradade esinemine. Planeerimisprotsessi eesmärk on ennetada mõju, 
kontrollida kasutust ja tegevusi ning vältida kulukaid ja komplitseeritud taastamistöid.  
Protsessi etapid (vt joonis 1): 
1.  Piirkonna probleemide ja oluliste küsimuste identifitseerimine; 
2.  Võimaluste klasside defineerimine ja kirjeldamine (põhineb ROS  mudelil ); 
3.  Ressurssidele ja sotsiaalsetele tingimustele vastavate indikaatorite valimine; 
4.  Olemasolevate ressursside ja sotsiaalsete tingimuste inventeerimine;  
5.  Ressurssidele ja sotsiaalsetele tingimustele vastavate indikaatorite standardite 
täpsustamine; 
6.  Alternatiivsete võimaluste paiknemise määratlemine; 
7.  Alternatiivide jaoks vajalike tegevuste kinnitamine; 
8.  Erinevate võimaluste hindamine ning alternatiivide eelistamine;  
9.  Tegevuste rakendamine ja olukorra jälgimine. 
 
Mudeli tugevused: 
 
Mudeli nõrkused: 
Väljundiks on ala 
 
Kaitsekorralduslike tegevuste planeerimisel 
strateegiline plaan, mis 
ei arvestata külastajate eelistustega. 
põhineb kindlaks määratud 
Protsess keskendub  edasiste  andmete 
vastuvõetavatel muutustel 
kogumisele ja analüüsile tulevikus, jättes 
koos indikaatoritega, mis 
kõrvale hetkeprobleemid. Valdkonnad, mis 
näitavad ökoloogilisi ja 
ei ole hetkel problemaatilised, jäävad 
sotsiaalseid tingimusi.  
tähelepanuta.  
 
17 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
 
Joonis 1. LAC protsessitsükkel (Stankey et al. 1985). 
 
•  Külastuskogemuste kaitse ( VERP  - Visitor Experience  Resource   Protection )  
Mudel  on  töötatud  välja  Ameerika  Ühendriikides  ning  kasutusel  sealsetes  rahvusparkides 
koormustaluvuse hindamiseks. Mudeli  autorite  arvates on suurimaks probleemiks asjaolu, et 
enne  probleemi  mõistmist  tuleb  määratleda  tulevikueesmärgid.  Mudeli  järgi  jagatakse  ala 
erineva  kasutustasemega  tsoonideks.  Ala  koormustaluvus  on  defineeritud  loodusväärtuste 
kvaliteedi  ja  külastuskogemuse  kvaliteedi  kaudu.   Defineeritakse   sobivad  puhketingimused, 
määratletakse puhkevõimaluste kasutusmaht, koht, aeg ja eesmärgid.  
Protsessi etapid: 
1.  Interdistsiplinaarse meeskonna moodustamine; 
2.  Avalikkuse kaasamise strateegia arendamine; 
3.  Ala eesmärgi, tähenduse ja teemade arendamine, planeerimise korralduste ja 
piirangute määratlemine; 
4.  Ala ressursside ja olemasoleva külastuskoormuse analüüs; 
5.  Külastuskogemuste võimalike piiride ja ressursside olukorra kirjeldamine; 
6.  Potentsiaalsete normatiivsete  tsoonide  eraldamine; 
7.  Indikaatorite määratlemine ja tsoonidele standardite kehtestamine, seiresüsteemi 
arendamine; 
8.  Ressursside ja sotsiaalsete indikaatorite jälgimine; 
9.  Meetmete rakendamine. 
 
18 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
 
Mudeli tugevused: 
 
Mudeli nõrkused: 
Tegemist on läbimõeldud 
 
Lähenemine erinevatele 
protsessiga, mis juhindub ala 
keskkondadele nõuab lisatööd. Sõna 
eesmärgist. Olulisel kohal on 
"kogemus" ei ole ühtselt määratletud 
tsoneerimine. Saadakse 
ja kogemuse iseloomustamiseks 
juhised ressursside ja külastus-
puuduvad indikaatorid. Majandamis-
kogemuse  analüüsimiseks .  
tegevuse planeerimisel on oluline 
piisav seiretegevus. 
 
•  Turismi  optimeerimise  mudel  ( TOMM   -   Tourism    Optimization   Management 
Model). 
Mudel on töötatud välja Austraalias ning on kasutusel peamiselt  Känguru  saarel. Selle mudeli 
puhul  selgitatakse  koostöös  kohalike  kogukondadega,  milliseid  arenguid  soovitakse 
majanduses,  kaubanduses,  keskkonnas,  kogukonnas  ja   taristus   saavutada.  Määratletakse 
sotsiaalkultuurilised,  majanduslikud,  elamuslikud  ja  keskkonnaga  seotud  indikaatorid,  mida 
soovitakse seirata ning omistatakse neile soovitud väärtused.  
Protsess  saavutatakse  järgnevate  etappide  abil (The Kangaroo ... 2000): 
1.  Mudeli areng. TOMM korralduskomitee tegeleb pidevalt mudeli arendamisega. 
Mudel kujutab endast uut lähenemist säästva turismi arengule, keskendudes 
erinevate valdkondade integreerimisele -  kogukond , majandus, keskkond ja 
külastuskogemus; 
2.   Seireprogramm . TOMM korralduskomitee koordineerib seireprogrammi turismiga 
kaasnevate mõjude  jälgimiseks . Seireprogrammid annavad olulist informatsiooni 
pikaajaliste strateegiate planeerimiseks; 
3.  Vastus juhtimisele. Mudeli otsustav osa, mis võimaldab mudelis osalevatel 
partneritel teha koostööd seiretulemuste põhjal  selgunud  probleemide 
lahendamiseks. Selline lähenemine ohtudele ja võimalustele tagab, et turismi areng 
arvestab kõigi elanike huve; 
4.  Teadlikkuse tõstmine. Mudel rakendab  terviklikku  süsteemi teadlikkuse tõstmiseks 
nii kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil, et rõhutada ühtse turismi eelised ja 
tutvustada mudelit kui ühte võimalust säästliku turismi korraldamiseks. 
Järgnevas tabelis nr 1 on võrreldud  kuut  eelnevat külastuskorralduse mudelit. 
 
19 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
Tabel 1. Külastuskorralduse mudelite võrdlus 
Mudel 
ROS 
VAMP 
VIM 
LAC 
VERP 
TOMM 
USA 
USA Rahvus-
USA 
rahvuspargid   USA 
Päritolu 
Kanada   
parkide 
Austraalia  
Metsaamet 
ja Kaitse 
Metsaamet 
keskus 
Ühing 
USA, 
Austraalia, 
Piirkond, 
Austraalia, 
Kanada, 
USA, 
USA, 
Austraalia ja 
kus kasu-
Rootsi ja 
Kanada 
Argentiina, 
Austraalia 
Austraalia 
Kanada  
tatakse 
Uus-
Mehhiko , 
Meremaa  
Holland  
Seos 
Sotsiaalne 
koormus-
koormus-
Puudub 
Olemas 
Olemas 
Olemas 
Olemas 
taluvusega 
taluvus 
Ökoloogiline-  Ökoloogiline- 
Ökoloogiline-  Ökoloogiline- 
Rakendus-
Kujundus- ja 
Sotsiaalsfäär 
ja sotsiaal-
ja sotsiaal-
ja sotsiaal-
ja sotsiaal-
ala 
sotsiaalsfäär 
sfäär  
sfäär 
sfäär 
sfäär 
Mastaap 
Maastik 
Maastik, paik  Maastik, paik  Maastik, paik 
Maastik, paik  Maastik 
Huvi-
gruppide 
Kaudselt  
Kaudselt 
Kaudselt 
Olemas 
Olemas 
Olemas 
kaasamine 
Teave 
mõjude 
Puudub 
Puudub 
Olemas 
Osaliselt 
Osaliselt 
Olemas 
kohta 
 
Lisaks  eelnevalt  kirjeldatud   mudelitele   on  laiemalt  kasutusel  veel  kaks  mudelit  (Alexander 
2008). 
•  Ökoturismi võimaluste kogum ( ECOS  – ecotourism opportunity spectrum)  
Mudel  on  mõeldud  spetsiaalselt  ökoturismi  korraldamiseks,  põhineb  ROS  ja  TOS  mudelil. 
Piirkonna  ökoturismi  võimalused  kaardistatakse  ning  nende  soodustamiseks  planeeritakse 
vastavad tegevused.  
•  Külastuse  mõju  jälgimine  kaitsealadel  (PAVIM  –   Protected   Area  Visitor  Impact 
Management) 
Tegemist  on  kõige  noorema  külastuskorralduse  mudeliga,  mis  arendati  alternatiivseks 
meetodiks  koormustaluvuse mudelitele nagu LAC ja VERP, kuna nende rakendamine võb olla 
kulukas .  Olulisel  kohal  on  avalikkuse  osalus.  Mõju  indikaatorid  ja  seire  on  asendatud 
ekspertkomisjoni  hinnanguga.   Avalikkus   määrab  piirkonna  väärtused,  eesmärgid  ja 
kaitsetsoonid. Samuti identifitseerib ja prioritiseerib avalikkus inimmõjuga seotud probleemid 
ja  seab  nende  probleemide  lahendamiseks  vastavad  ülesanded.  Eesmärgid  peavad  olema 
konkreetsed,  realistlikud , saavutatavad ja ajaliselt piiratud. 
 
 
20 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
Protsessi etapid (vt. joonis 2): 
1.  Kaitseala väärtuste ja kaitsekorralduse eesmärkide ning kaitsetsoonide 
määratlemine; 
2.  Kaitsekorralduslike eesmärkide täpsustamine; 
3.  Inimmõjuga kaasnevate probleemide eristamine ja prioritiseerimine; 
4.  Probleemanalüüsi läbiviimine; 
5.  Tegevuste määratlemine ja elluviimine; 
6.  Tulemuslikkuse hindamine. 
 
 
Joonis 2. PAVIM mudeli protsessitsükkel (Farell ja  Marion  2002). 
Väljatoodud  meetodid  ei  välista  üksteist,  neid  võib  üheaegselt  rakendada  külastatavuse 
korraldamise  strateegiate  koostamisel,  arendamisel,  täideviimisel,  seire  teostamisel  ja 
hindamisel.  Ükski  neist   meetoditest   ei  ole  absoluutne,  vaid  kohandatav  vastava  piirkonna 
oludele (Jenkins ja Pigram 2006).  
Andmeid külastajate arvu kohta saab koormustaluvusega  seostada  kahel  erineval  moel: 
1.  Kui koormustaluvuse uuringud on juba antud alal tehtud või töös, saab külastajate 
arvu ökoloogilise mõjuga seonduvaid uuringuid kasutada hinnangu  andmiseks  
kehtivate  korralduslike meetmete tegelikkusele vastavusele ja kohasusele; 
2.  Kui koormustaluvuse uuringuid pole veel läbi viidud, saab külastajate arvu 
ökoloogilise mõju uuringuid kasutada koormustaluvuse hindamisel.  
Koormustaluvuse hinnanguid saab külastajate arvu teades anda nii ühele konkreetsele rajale 
kui  ka  mingile  looduskaitsealale   tervikuna .  Enamasti  kaasnevad  koormustaluvuse 
hinnangutega  ka  ökoloogilistele  ja  sotsiaalsetele  (külastusest  saadav  rahulolu)  aspektidele 
seatud  standardid . Kui seire tuvastab, et nende kvaliteedi osas toimub langus, rakendatakse 
korralduslikke meetmeid. 
21 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
1.4 Külastuse arendamise põhimõtted 
Külastuskoormus  on  üsna  keeruliselt  määratletav  ja  mõõdetav  fenomen,  millel  on  alati 
erisused  ja erandid. Külastatavus muutub ajas ja ruumis. Madala külastatavusega  looduslikke  
paiku  tuleks  pigem  kaitsta  ja  vältida  projektipõhist  arendustegevust.  Arendada  tuleks  neid 
kaitsealasid  või  kaitseala  osasid,  mis  on  juba  „avalikustatud“  ja  oma  looduslikkuse  osaliselt 
„loovutanud“.  Vähem  külastatavaid  paiku  väisavad  põhiliselt  kohalikud  elanikud,  jahi-  ja 
kalamehed ning omaalgatuslikult seiklusturistid.  
Kaitsealuste  objektide  külastustegevust  peab  saama   planeerida   viisil,  mis  võimaldab  järgida 
optimaalselt  külastuskorraldust  nii  mahuliselt  kui  ka   kvaliteedis ,  st  külastustaristu  mõttes. 
Loodusturismi  arendamisel  on  eesmärk  lähtuda  säästva  arengu,   loodushoiu ,   maaelu   ja 
pärandkultuuri säilitamise põhimõtetest: 
•  külastuskoormus suunatakse valitud sihtturgudele ja sihtgruppidele. 
Külastuskoormus planeeritakse spetsialiseeritud kvaliteetturismina, arvestades 
vastavalt välja arendatud külastustaristut, pakkumispotentsiaali ja ressursse; 
•  külastuskoormus on hajutatud geograafiliselt ja aastaajaliselt. Lähtutakse nn 
hajutatud kontsentreerimise põhimõttest, kus külastuskohti saab hoida 
koormustaluvuse piires; 
•  ei arendata piirkonnale sobimatuid turismiteenuseid, looduskeskkonda 
sobimatuid rajatisi ega taristut; 
•  suurema mahuga külastust lubatakse senistes turismi tõmbekeskustes, so 
looduskeskustes ja külastuskeskustes või teistes sarnastes kohtades, kus on 
vastavad teenindusrajatised ja loodussõbraliku külastuse eeltingimused; 
•  turismimarsruutide koostamisel arvestatakse kaitsealuste liikide ja koosluste 
taluvust: ei planeerita külastusi õrna loodusega paikadesse tundlikel  aegadel  - 
inimesed suunatakse selleks ettevalmistatud kohtadesse; 
•  teenindusrajatised ei tohi soodustada keskkonna koormustaluvuse ületamist;  
•  loodust kahjustavaid rajatisi ja üritusi kaitsealadele ei kavandata,  suuremaid  
avalikkusele suunatud üritusi lubatakse üksikjuhtumi põhiselt. 
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 15 on kaitseala sihtkaitse- ja piiranguvööndis või hoiualal 
olevad  või  kaitstava  looduse  üksikobjekti  juurde  viivad  teed  ja  rajad  päikesetõusust 
päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks (välja arvatud õuealal) ning nende olemasolu korral 
peab  kinnisasja  valdaja  tagama  nimetatud  ajal  inimeste/külastajate  juurdepääsu  kaitstavale 
loodusobjektile.  Kaitsealade  vöönditest  on  liikumispiirang  kehtestatud  299-le  sihtkaitse-
vööndile  ja  loodusreservaadile  pindalaga  ~149  686  ha  (EELIS,  seisuga  03.10.2008). 
Püsielupaikades  on  liikumispiirang  kehtestatud  768-le  püsielupaiga  sihtkaitsevööndile 
kogupindalaga  ~32  633  ha  (EELIS  seisuga  03.10.2008).  Eesti  kaitsealade  kaitsekorraldus-
kavade  ja  kaitse-eeskirjade  kohaselt  pole   loodusturism   lubatud  reservaatides.  Loodus-
reservaatides  on  inimeste  viibimine  lubatud  ainult  teaduslike  välitööde  tegemiseks  valitseja 
nõusolekul  ning   järelevalve -  ja  päästetöödel.  Reservaatides  esineb  juhuslikku  külastust,  eriti 
suviti-sügiseti, korilaste või seiklusmatkajate poolt. 
Sihtkaitsevööndites  võib  loodusturism  olla  piiratud  mahus  lubatud  vastavalt  kaitse-eeskirjas 
toodud  reeglitele.  Kaitse-eeskirjaga  täpsustatakse  paljudel  juhtudel  liikumispiiranguga  ala, 
jättes  sellest  välja  metsakvartaleid  või  teid  ja  radasid.  Üldiselt  on  üksikisikutel  või   väikestel  
22 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
külastajate  gruppidel  vastavalt  kaitse-eeskirjas  toodud  tingimustele  siiski  võimalik 
kaitsealadel viibida, korjata marju ja seeni ning tegeleda tervisespordiga.  
Teave  reservaadi  aladele  juhuslikult  sattunutest  ja  sihtkaitsevööndeid  liikumispiirangu 
perioodil külastavate inimeste hulgast puudub. Peale otsese järelevalve puuduvad ka tõhusad 
meetodid, kuidas tuvastada keelualades liikumine.  
Kaitsealadel  on  reeglina  lubatud  vaid  piiratud  arvu  osalejatega  rahvaürituste  korraldamine. 
Suuremate   osalejate   arvuga  ürituste  korraldamine  on  lubatud  ainult  selleks  ettevalmistatud 
kohtades ja/või kaitseala valitseja nõusolekul. Ka siin pole täpset statistilist ülevaadet,  ehkki  
just ürituskoormus, üheaegne kontsentreeritud paiknemine ja tegevus võib olla elusloodusele 
häiriv  ning  ületada  füüsilist  koormustaluvust.  Loa  järelevalve  ei  hõlma  reeglina  ürituse 
reaalset osalejate arvu ja mõjude hindamist, kui just ei ole tegemist häiringu või kaebustega. 
Valdaval  osal  kaitsealadel  on  telkimine,   laagrisse   jäämine  ja   lõkke   tegemine  lubatud  ainult 
kaitseala valitseja poolt selleks ettenähtud ja tähistatud paikades ning  eramaa  omanikul oma 
maavalduse piires ( maaomanik  ei tohi kaitsealadel kõikjal oma  kinnistu  piires lõket teha ega 
telkida - eelduseks on, et tegu pole liikumispiiranguga alaga, kuhu ka eramaa omanik ei tohi 
teatud perioodil siseneda). 
Külastuskoormuse  planeerimisel  ja  kontrollimisel  juhindutakse  eeltoodud  loodusturismi 
arendamise eesmärkidele lisaks järgnevatest põhimõtetest:  
•  tõstetakse esile objektide looduslikkus ja  hariduslik  potentsiaal, pidades 
seejuures objekti külastusväärtuse juures täiendavalt silmas kogemuslikkust, 
avastuslikkust ja seikluslikkust; 
•  suurema keskkonnamõjuga turismiteenused ja –kompleksid (laagripaigad, 
ööbimisrajatised jms) kavandatakse/viiakse võimalusel kaitstavatelt 
loodusobjektidelt kaugemale/välja; 
•  külastajate arvu ja külastuskoormust jälgitakse pidevalt ning hoitakse  rangelt  
looduse koormustaluvuse piires; koormustaluvuse ületamise  kahtluse  ja ohu 
korral konsulteeritakse ekspertidega, vajadusel kehtestatakse piiratud 
külastusrežiim või tehakse muudatusi kaitse-eeskirjas ja tsoneeringus ning 
sekkutakse korrarikkumistesse;  
•  nähakse ette leevendusmeetmed ja -võtted objektide külastuskoormuse 
reguleerimiseks, radikaalsetel juhtudel objekti sulgemiseks külastajatele ning 
kahjude leevendamiseks ja heastamiseks; 
•  külastusrajatiste planeerimisel on oluliseks eelduseks lisaks külastusmõjude 
riskihinnangule rajatiste hoolduse jätkusuutlikkus. Uute rajatiste kavandamisel 
peab  arendaja  tagama rajatiste hooldamise nende  eluea  jooksul, samuti 
renoveerimise/rekonstrueerimise kulud; 
•   luuakse  objektidel kahjusid ennetavad ja riske puhverdavad tingimused ning 
täidetakse eeldused hoolivaks käitumiseks, sh külastajate informeerimiseks 
külastuskorrast; 
•  külastusinfo ja käitumisjuhised tehakse külastajaile kättesaadavaks enne 
piirkonda tulemist (turismiinfokeskustes, veebilehel jne); 
•  edendatakse koostööd kohalike turismiettevõtjate ja elanikega, et teha sisulist 
koos- ja arendustööd, saada ettepanekuid külastuskorralduseks ning praktilist 
informatsiooni ja tagasisidet; 
23 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
•  arvestatakse nn sotsiaalse taluvusega, st külastuse planeerimisel arvestatakse 
kohalike elanike privaatsusvajadusega ja välditakse külastajate koondumist 
õuealade vahetusse lähedusse; 
•  võimalusel hajutatakse külastuskoormus neljale aastaajale, pidades seda silmas 
juba turismitoodete ja infrastruktuuri arendamisel. 
Nimetatud  lähtetingimused  ja  võtted  on  välja  kujunenud  viimasel  kümnendil  loodusturismi 
ning  külastuskorralduse  arendamise  käigus.  Nagu  paljudes  teistes  valdkondades  on  ka  Eesti 
kaitsealade  külastuskorralduse  arendamisel  tuginetud  ning  rakendatud  Põhjamaade,  eriti 
Soome  ja  Rootsi  kogemust ning  sealseid  lahendusi.  Metoodika   siire   Põhjamaadest  võib  idee 
poolest  sobida  suurema  külastatavusega  kaitsealustele  objektidele  Eestis,  kuid  ka  siin  tuleb 
praktilistes  lahendustes  arvestada  looduskäitumise  ja  -teadlikkuse  erinevusi,  samuti 
piiratumat haldusvõimekust ja finantseerimisvõimalusi. Globaalsete loodusmälestiste näidete 
ning  USA  või  Austraalia  rahvusparkides  rakendatavate  meetodite  puhul  tuleb  arvestada 
nende olemuslikku erinevust Eesti kaitstavatest objektidest, mis aga ei välista mõnede ideede 
kohandamist meie olustikku. 
24 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
2.  Külastusseire metoodika põhimõtted  
Eesmärk  on  luua  lihtne,  tasuv,  efektiivne  ning   rakenduslik   külastuskoormuse  seiresüsteemi 
metoodika,  seda  testida,  juurutada  ja  rakendada.  Metoodika  lähtub  kaitse-eesmärkidest, 
kaitsekorraldusest,  ökosüsteemi  ja  koosluste  koormustaluvusest,  turismivoogudest  ning 
nende mõjust kaitsealadele, sh bioloogilisele mitmekesisusele. 
Külastusseire  metoodika  toetab  otsuste  tegemist  riiklikus  looduskaitsekorralduses, 
arvestades  looduskaitsehalduse  ja  -korralduse  põhimõtteid,  vajadusi  pikemas  perspektiivis 
ning  hetkevõimalusi  –   ühelt   poolt  reaalset  külastustegevust  ja   teisalt   haldusvõimekust 
(joonis 3). Külastusseire  esmaseks  kriteeriumiks on lähtumine külastuskoormuse piirtaluvuse 
ületamise  riskidest  ja  külastuskorralduse  probleemidest,  millega  võib  kaasneda  looduskahju 
tekitamine.  Metoodikat  peab  saama  praktiliselt  rakendada  külastusseires  ja  koormus-
hinnangutes   kaitstavate  alade  ja  objektide  argises  kaitsekorralduses,  aga  ka  külastus-
tegevuste ning investeeringute ja infrastruktuuri planeerimises. Külastusseire süsteem peab 
olema  lahutamatu  tervik ning ühilduma teiste kaitsekorralduslike meetmete, vahendite ja 
infosüsteemidega.  
 
Joonis 3. Külastusseire mudel integreerituna kaitsekorralduse tsüklisse 
 
Metoodika arendamisel lähtuti järgmisest: 
•  metoodika on välja töötatud  parima  kogemuse ja seireandmestiku baasil; 
•  metoodikat saab rakendada nii kaitseala kui ka regiooni tasandil ning see 
võimaldab üleriigilist ja vajadusel rahvusvahelist sünteesi ning üldistust; 
•  metoodika on üles ehitatud põhiliselt instrumentaalsele ja automaatseirele – 
mõõtmised tehakse ning seiretulemused dokumenteeritakse ja analüüsitakse 
teaduskriitiliselt, millele vajadusel lisandub ekspertiis ( eksperthinnang ); 
•  metoodikat saavad rakendada ja kasutada erineva ettevalmistustasemega 
töötajad sh loodusvahid, (seire)spetsialistid ning ettenähtud juhtudel eksperdid 
ja teadlased; 
•  metoodika on läbinud testimise proovialadel. 
25 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
Metoodika  näeb  ette  seire  programmilisuse,  st  seiretegevuste   sagedused   ja  ulatuse  alade, 
külastusväravate,  objektitüüpide  ja  koosluste  kaupa.  Samuti  on  lisandatud  praktilisi 
külastuskorralduslikke  lahendusi  või  lahendustuge  koormuse  reguleerimiseks.  Seiresüsteem 
tuleb  rajada  õiguslikus,  institutsionaalses  ja  metoodilises  vastavuses  kehtiva  looduskaitse-
haldusega.  
2.1 Külastusseire moodulid 
Külastusseire  süsteemi  terviklahendus  koosneb  kolmest   moodulist ,  mis  seostab  erinevaid 
seiremeetodeid, uuringuid ja tehnilisi lahendusi. 
 
Joonis 4. Külastusseire süsteemi kolm moodulit 
Kvalitatiivsete  ja  kvantitatiivsete  meetodite   seostatud   rakendamisel  saab  selgitada  välja 
külastuse intensiivsuse (sh ajalise  jaotumise ), külastaja  segmente  ja külastustegevusi, samuti 
saadakse  teada  külastuse  põhjus,  teenuse  või  elamuse  vastavus  ootustele  ja  aimu  külastaja 
käitumisest kaitsealal ning külastuse biofüüsikalistest mõjudest. 
Külastusseire  süsteem  ei  piirdu  objektidel  külastajate  loenduse,  koormushinnangute  ja 
külastajauuringutega,  vaid  annab  tervikliku  ja  põhjaliku  arusaama  igapäevasest  kaitse-  ning 
külastuskorraldusest ja vajadustest. 
Külastusseire süsteem: 
•  on praktiline, sisu- ja hinnatõhus;  
•  võimaldab teha üldistusi piirkondlikul alusel;  
•  põhineb selgetel indikaatoritel, mis näidavad tunnuste trendi ja optimaalset 
vahemikku;  
•  võimaldab ühildada ja tasakaalustada külastatavuse pakkumise ja nõudluse 
poolt;  
•  teenib mitte ainult looduskaitseasutusi, vaid ka turismisektorit, loodushariduse 
valdkonda ja kohalikku kogukonda, et  huvigrupid  saaksid anda tagasisidet ning 
reageerida arengutele;  
•  võimaldab koheselt reageerida mittevastavus- ja riskijuhtumite korral ning näeb 
ette nn päästikute süsteemi külastuskorralduse muutmiseks negatiivsete 
trendide  ilmnemisel .  
26 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
Külastusseire on vajalik järgmistes valdkondades ja kaitsekorralduslikes ülesannetes. 
 
1.  Aruandlus  ja statistika 
•  seadustest tulenevate kohustuste täitmine; 
•  riiklikud ja rahvusvahelised  aruanded ; 
•  tuleviku arenguprognoosid; 
•  teaduskoostöö; 
•  õpetamine ja koolitus; 
•  informatsioon uute puhkealade rajamiseks. 
 
2. Tegevusmõjude hindamine ja muutuste seire 
•  ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike mõjude 
optimeerimine; 
•  loodusvarade kaitsega seotud muutuste seire; 
•  loodusturismi jätkusuutlikkuse hindamine ja mõjude seire. 
 
3. Reageerimine mittevastavus- ja riskijuhtumite korral ning 
negatiivsete trendide ilmnemisel 
•  külastajate ebakohane käitumine; 
•   taristu  ja külastusrajatiste väärkasutamine; 
•  informatsioon külastusvoogude suurenemise kohta; 
•  hooldusvajaduse  tuvastamine ; 
•  prügistamisprobleemide tuvastamine; 
•  taimestiku ja  loomastiku  häirituse tuvastamine; 
•  pinnase erosiooni tuvastamine. 
 
4. Majandamise planeerimine ning ressursside suunamine 
majandamiseks ja kasutuseks 
•  maakasutuskorralduse planeerimine; 
•  külastuse korraldamine, näiteks konfliktide reguleerimine 
külastajate ja ala teiste kasutajate või kasutuste vahel (kaasa 
arvatud looduskaitse); 
•  külastuselamuse pakkumine ja selle kvaliteedi tõstmine 
külastajatele; 
•  ressursside, raha, aja ja ruumi jaotamine; 
•  järelkontroll ja majandamisefektiivsuse  suurendamine ; 
•  infrastruktuuri arendamine; 
•  alade- või kohtadevahelised võrdlused; 
•  hooldustööde kavandamine; 
•  pakkumise ja nõudluse  tasakaalustamine , majandusliku 
efektiivsuse suurendamine. 
27 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
5. Kohalike ja regionaalsete majanduslike ning sotsiaalsete mõjude 
hindamine 
•  regionaalsele majandusele avalduva mõju hindamine; 
•  tööde planeerimine loodusaladel, külastuskeskustes ja 
klienditeeninduspunktides; 
•  rekreatsiooniteenused ja kaitse; 
•  selgitavad keskkonnamaterjalid; 
•  rekreatsiooninõudluse hindamine; 
•  infrastruktuuri arendamine; 
•  ohutuse tagamine; 
•  turismi arengupotentsiaali edendamine; 
•  loodusturismi ettevõtluse arendamine; 
•  turunduse  parendamine . 
•  külastuselamuse pakkumine ja selle kvaliteedi tõstmine 
külastajatele; 
•  ressursside, raha, aja ja ruumi jaotamine; 
•  järelkontroll ja majandamisefektiivsuse suurendamine; 
•  infrastruktuuri arendamine; 
•  alade või  kohtade  vahelised võrdlused; 
•  hooldustööde kavandamine; 
•  pakkumise ja nõudluse tasakaalustamine, majandusliku 
efektiivsuse suurendamine. 
 
Alustada  tuleb  külastajauuringutest,  külastusviiside  ja  külastusmahu  seirest.  Tuginedes 
külastajate  arvule,  saab  edasi   liikuda   märksa  keerukamasse,  rekreatiivse  koormustaluvuse 
hindamise  etappi . Koormustaluvust omakorda jagatakse füüsiliseks, reaalseks ja efektiivseks. 
Koormustaluvuse uuringutes on maailmas viimastel aastatel tähtsustatud külastajakäitumist, 
kuna see määrab objektiivsetes, ühesarnastes keskkonnatingimustes esmase keskkonnamõju 
ulatuse  ja  määra.  Inimkoormus  väljendub  mõjudes  elustikule  -  sealhulgas  taimkattele, 
pinnasele ,  mullastikule,  veestikule,  liikide  pesitsusedukusele,  rändele  jms.  Samuti  võib 
piirkond saada häiritud visuaalselt või liigse külastajate arvu ja  müra  tõttu. 
2.2 Seirealade valiku kriteeriumid lähtuvalt puhke- ja 
kaitseväärtustest 
Külastusseire  metoodika  arendamisel  tuleb  keskenduda  eeskätt  selliste  kaitsealade  või 
kaitseala osade uurimisele,  
•  mis on loodusturismiks või loodushariduseks arendatud või arendamisel; 
•  kus saab rakendada külastusväravate põhimõtet; 
•  kus esineb lubatava külastuskoormuse ületamist ja looduse häiritust (näit. 
puhkealad, häirimistundliku liigi pesitsusala vahetu  lähedus );  
•  kus on tehtud spetsiaalsed ettevalmistused ja loodud tingimused külastajate 
vastuvõtuks, teavitamiseks ja suunamiseks. 
28 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
Praktikas  saab  külastusseire  toimuda  vaid osadel  kaitsealadel.  Kõikides  rahvusparkides  peab 
toimuma vähemalt osaline külastusseire. Mõned kaitsealad on raskesti liigipääsetavad, teised 
on vähem tuntud ega ole külastajate hulgas  populaarsed .  
Vähese  külastatavusega kaitsealadel  ei  ole  otstarbekas  külastusseiret  korraldada.  Samuti  on 
kaitseala  valitseja  rahalised   ressursid   külastusseire  teostamiseks  valdavalt  piiratud.  Seetõttu 
tuleb  teha  kaitsealade  valik,  kus  külastusseiret  viiakse  läbi  esmajärjekorras.  Kaitsealade 
prioritiseerimine saab tugineda tabelis 2 toodud kriteeriumitele. 
Tabel 2. Seirealade valiku kriteeriumid 
Kriteerium 
Tingimus 
Hinnang pallides 
Rahvuspark 
5 
Kaitseala tüüp  
maastikukaitseala  
3 
looduskaitseala  
2 
Natura   esmatähtsad  
elupaigad  ja vastuolu 
 
3 
külastustaristuga  
külastuskeskus, õpperajad, 
Külastustaristu  
vaatlustornid (rohkem kui kolm 
3 
rajatist) 
Kaitseala kaugus 
kaitseala paikneb linnas või selle 
3 
tõmbekeskustest  
lähedal (kuni 20 km kaugusel) 
Hea 
3 
Ligipääsetavus  
keskmine 
2 
halb 
0 
eksperthinnang: 
3 
Kaitseala senine 
suur 
2 
külastuskoormus  
keskmine 
väike 
0 
Puhkekoht (sh rand jt) 
 
3 
Traditsiooniline suurüritus (n:   
3 
Viru folk,  Nargen  ooper jt) 
 
Külastusintensiivsus  ja  külastajate  kontingent  on  üldjuhul  alati  seotud  külastusrajatistega/-
taristuga.  Külastusrajatised  ja  puhkekohad  peavad  ’töötama’  külastuse   reguleerijana .  Kui 
matkarajale  on  püstitatud  vaatetorn,  siis  mingi  osa  inimestest  külastab  vaid  vaatetorni  ning 
läheb  tuldud  teed tagasi, ülejäänud  matkarada  läbimata. Infotahvlite ja -viitadega on võimalik 
suunata  külastajaid  ka  rajast  veidi  eemal  olevate  huvitavate  objektide  juurde,  mis  muidu 
jääksid  suuremal  osal külastajatel märkamata. Puhkekohtadega on võimalik koondada inimesi 
konkreetsetesse  kohtadesse,  vähendades  sellega  kahjustavat  tegevust  ning  kaasneda  võivat 
prügistamist  ja  rüüstamist  (näiteks  lõkete  tegemine  ja  lõkkematerjali  kogumine  puid  ning 
põõsaid räsides). 
Seega  on  oluline  seirealade  planeerimisel  lähtuda  külastusrajatiste  võrgustikust.  Paraku  on 
looduskaitsealadel asuvate külastusrajatiste  andmebaas  lünklik, paljude rajatiste asukohad ja 
seisund  ebaselged,  mis   võimendab   ebaselgust  nii  seire  planeerimisel  kui  ka  külastus-
korralduses tervikuna.  
29 
Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine 
Riiklikule  Looduskaitsekeskusele  kuulus  2008.  aastal  kokku  162  külastustaristuga  objekti,  sh 
106 õpperada kogupikkusega 746,8 km ning 56 torni ja vaateplatvormi; neile  lisandusid  102 
kuivkäimlat,  209   prügikasti   ja  924  infotahvlit.  Neile  omakorda  lisanduvad  Riigimetsa