arvesse loodusliku maastiku ja linnamaastiku vastasmõju. Seetõttu uurib see töö nii konseptuaalselt kui empiiriliselt kuidas kasutada maastikumeetrikat koos kaugseire ja geograafilise informatsiooniga. Süsteemne meetod, mis parandab arusaama valglinnastumise ja loodusmaastikuvahelisest vastasmõjust ja koostoimest. Töös on kaks peamist uurimisküsimust: 1) Kuidas muudab valglinnastumine loodusmaastiku piirkonda? 2) Kuidas mõjutab valglinnastumine loodusmaastiku mustri või killustatuse muutust? Andmed ja metoodika Asukoht Lääne Taihu järve valgala Hiinas on tüüpiline koht uurimaks linnastumise mõju loodusmaastikule, kuna selle maa-ala tarbimine ja valglinnastumine ületab elanikkonna kasvu. Lääne Taihu järve valgala on ökoloogilise ja tundliku piirkonna keskne punkt, mis on väga oluline säästvale arengule ja ökosüsteemide tervisele kogu Jangtse jõe suudmealas. Siiski on
) Aluspõhja rajatud karjäärid põhjustavad ümbruskonna veetaseme alanemist ja vee kvaliteedi muutusi (sulfaat, hägusus jms). Karjääride alal põhjavee kaitstus puudub, mistõttu võib reostuse kiiresti põhjaveekihtidesse jõuda. Negatiivse keskkonnamõju vähendamise eelduseks on maavarade kaevandamise pikaajaline kavandamine alates karjäärialade valikust kuni tehismaastiku planeeringuni. Sealjuures on sageli võimalik läbikaevatud loodusmaastiku asemele kujundada looduslähedased tehismaastikud koos veekogudega. Praegusaja tingimustes ei ole Eesti fosforiit maailmaturul konkurentsivõimeline. Peale väljamist maapinnale tuleb teha arvestatavaid kulutusi toorme rikastamiseks ja rajada fosforiidi keemilise töötlemise keerukas kompleks, mis nõuab suuri investeeringuid. Lahendada on tarvis ka mitmeid keskkonnakaitselisi probleeme. Maailmas on palju odavamalt kättesaadavaid fosforiite nagu Maroko, Lääne-Sahara ja Tuneesia maardlad.
tallaalune pinnas. Hilisemas kaardianalüüsis või võistlust plaanides on maastik kogu kaardistatud tükk. Minu arvates sobib see maastikukäsitlus kõige paremini praktikutele ning ka maastikuhooldajatele, kuna on selgelt välja toodud maastiku olemus, ning milline on tegelik maastik. Samuti meeldis mulle väga, see kuidas autor kirjeldas, milline on maastik valges ja pimedas (öise võistluse plats). Väga põnev ning loogiline käsitlus. Loodusmaastiku juurde kuuluvad meid ümbritsevad ja eemalolevad alad, mis on siinsamas, akna taga, pildi peal, mõtetes, unedes. Kindlasti mingi kooslus nii on taevas üksinda taevas, aga juba koos pilvede ja tähtedega taevamaastik(Tenno 2001). Ann Tennole seostub sõna maastik Madalmaade maaliga salapärase valguse, mere kaljusaarte ja purjelaevadega. Samuti on maastik mingi põldude ja metsaga kaetud ala koos päikesepaiste, putukasumina ja pärastlõunase unisusega.
metsatukkade ja järvedega. Põhiline osa asustusest koondub just sinna. Lõuna-Karulas laiuvad metsamassiivid, kus orgude soised metsad vahelduvad küngastel olevate kuivemate metsadega ning nende vahele mahuvad veel rabad ja sood. Lahemaa Rahvuspark Lahemaa Rahvuspark loodi 1.juunil 1971 toonase Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega. Juba alguses rõhutati, et tegu pole lihtsalt tavalise looduspargiga või maastikukaitsealaga ning ei püüta esitada ega taastada ürgset loodusmaastiku, mis oleks inimestest puutumata. Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid. Lahemaa rahvuspark koosneb maastikuliselt Lahemaast, Lavamaast ja Kõrvemaast. Lahemaa rahvuspargi territoorium hõlmab praegu alasid kahest maakonnast ( Harjumaa ja Lääne-Virumaa) ning neljast vallast (Kadrina, Kuusalu, Loksa ja Vihula). Peamiseks eesmärgiks nähti Põhja-Eesti iseloomulikke maastikute kaitset, kultuuripärandite kaitset ning inimese ja looduse harmoonilist suhet
Vahe-Eestiks (edelast kirdesse kulgev metsane vöönd) ja Kõrg-Eestiks (Eesti ida- ja kaguosa). Madal-Eesti piirkonda iseloomustab lehtmetsade, mereranniku, saarte ja rannikujärvedega seotud liikide rohkus (näiteks kurvitsalised). Läänesaari käsitletakse mõnikord eraldi piirkonnana. Nende omapäraks on paljude soojalembeste liikide säilimine varasemast soojemast kliimaperioodist, kes mandrilt kadunud on. Vahe-Eesti aladega koos käsitletakse sageli Alutaguse ja Jõetaguse loodusmaastiku massiive. Iseloomulik paljude boreaalsete ja taigaliikide esinemine, samuti paljud suured inimpelglikud metsalinnud. Kõrg-Eestile on omane kultuurmaastike rohkus, suured metsamassiivid puuduvad. On mitmete avamaastikuliikide elupaigaks, leidub paljusid lõunapoolseid liike, kelle levila põhjapiir Eestit läbib. Eesti fauna uurimise ajaloost Eesti fauna tõsisem tundmaõppimine algas Tartu Ülikooli taasavamisega 1802. aastal.
................. 16 SISSEJUHATUS Iseseisva tööna koostasime Eesti maastikurajooni - Kõrvemaa ülevaate. Harjumaa lavamaa ja Pandivere kõrgustiku vahel paiknev Kõrvemaa ulatub kirdesuunast Soome lahe äärest edelasse kuni Navesti jõeni. Maastikukaitseala pindalaga 3130 km2 hõlmab suuri rabasid ning seal leidub mandrijää tekitatud oosistikke ja mõhnastikke. Hoolimata paiga nimest asub Kõrvemaal üle 100 järve ning Soodla ja Paunküla veehoidla. Kõrvemaa on tuntud kui erakordse loodusmaastiku ja aktiivse looduspuhkuse piirkonnana. Kauni loodusmaastikuga puhkepiirkonda kutsutakse Eestimaa Sveitsiks. Lisaks mitmekesisele pinnamoele on piirkond on rikas kaitsealuste taimede poolest (sh kümned liigid käpalisi), samuti pesitsuskohaks haruldastele linnuliikidele nagu kaljukotkas, väike-konnakotkas ja must-toonekurg. 1.MAASTIKURAJOONI (MR) LOODUSGEOGRAAFILINE ÜLEVAADE MR-I LOODUSLIKEST TINGIMUSTEST JA ERIPÄRAST 1.1 Kõrvemaa asend
See oli Eesti ja kogu Nõukogude Liidu esimene rahvuspark. Lahemaa Rahvuspargi loomisel ning tema ideede populariseerimisel on rõhutatud mõtet, et see park pole tavaline loodus või maastikukaitseala. Lahemaa rahvuspark pole Matsalu laht või Nigula raba. Seal pole püütud esitada ega taastada kaunist ürgset loodusmaastikku, mis oleks inimestest puutumata. Pole juba sellepärast, et inimene ja kaugesse minevikku ulatuv inimtegevus on meil tänapäeval igal vähegi suuremal alal kujunenud loodusmaastiku paratamatuks ja välistamatuks koostisosaks. Rahvuspargi asukoha valikul oli vaja leida võimalikult suur maa-ala, kus oleksid esindatud meile iseloomulikud, kaunid ja mitmekesised ning seejuures võimalikult terviklike ökosüsteemidega loodusmaastikud. Eestimaa, mitmest küljest merega piiratud, poolsaarte ning saartega tihedasti ümbritsetud maa pidi merd, poolsaari, saari ja rannakülasid näitama ka oma rahvuspargis. Samuti pidi rahvuspark andma ettekujutuse põllumajanduse arengust ja
limnoloogilisi valdkondi ja rajoneerida territooriumi järvetüüpide järgi. Eestis saab järvetüüpide leviku alusel jaotada 7 suuremat limnoloogilist valdkonda. I Kagu-Eesti oligo- ja düstroofsete järvede valdkond- haarab Eesti maastikulistest valdkondadest Hargala nõo, Haanja kõrgustiku lõunaosa, Palumaa ja Kaugu-Eesti lavamaa kaguosa. II Kirde-Eesti oligo- ja düstroofsete järvede valdkond- Alutaguse idaosa, Põhja-Eesti lavamaa idaosa ja Kõrvemaa põhjaosa metsarikka loodusmaastiku glastiokarstilised ja akumulatiivsed järved. III Kõrg-Eesti eutroofsete järvede valdkond- Sakala kõrgustik, Väikese Emajõe orund, Võrtsjärve nõgu, Otepää kõrgustik, Kagu-Eesti lavamaa põhja- ja lääneosa ning Vooremaa maastikuline valdkond. IV Pandivere lubjatoiteliste järvede valdkond- sinna kuuluvad Pandivere kõrgustiku järved V Vahe-Eesti düstroofsete järvede valdkond- see haarab Alutaguse lääneosa, Kõrvemaa
Soode kuivendamise tulemused sõltuvad sootüübist ning iga sootüübi piirides konkreetsetest hüdroloogilistest tingimustest ja turba viljakusest. Mida kõrgem on turba potentsiaalne viljakus, seda suurem on kuivendamise tulemusena saadav täiendav puidutoodang. 10. Soo kui maastiku osa ja ökosüsteem Sood ja metsad koos inimloodud põldude, niitude, asulate ja teiste kultuuraladega moodustavad kokku maastiku. Sood on ilmekaks loodusmaastiku elemendi näiteks, mis võib tekkida ainult teatud kliima- ja reljeefitingimustes ning korra tekkinuna hakkab omalt poolt mõjutama ümbritsevat loodust, looma eeldusi edasiseks arenemiseks, laienemiseks ja kasvuks. 11. Liigniiskuse tunnused ja põhjused taimede nõrk kasv (puude võrad ümmargused) madal saagikus (väike juurdekasv) puudel rohkesti samblikke metsa all kasvavad niiskuslembesed taimed
Nõlvadel on kujunenud kuni 1,5 meetri kõrgused künniterrassid. Kuplitevahelistes nõgudes paiknevad enamasti soometsad või -heinamaad. Pärandkultuurmaastik paikneb peamiselt rahvuspargi põhjapoolses osas Rebäsemõisast Jõeperäni ning Karkküla ümbruses. Tinu-Peräkonnu ümbruse pärandkultuurmaastikud on küüditamise ja ala metsastumise tulemusel samahästi kui hävinenud. Pärandkultuurmaastikud hõlmavad praegu ligikaudu 30% rahvuspargi pindalast. Karula loodusmaastiku moodustavad ulatuslikud metsa-alad koos järvede ja soodega. Karulas on Kagu-Eesti suurim metsamassiiv, mis ulatub kaugelt üle rahvuspargi piiride. Tüüpiline loodusmaastik asub rahvuspargi lõunaosas ning Õdrejärve ja Kaugjärve ümbruses. Karula veed Mandrijää taandumisel tekkis Karula kuplistiku alale hulgaliselt järvi; 40 neist jääb rahvuspargi alale. Põhjapoolsed Karula järved kuuluvad Kõrg-Eesti rohketoiteliste järvede valdkonda
Kuveit, Araabia ÜE, Katar, Alžeeria, Liibüa, eelised Hästi Ei riku maastikku 18 tuumajaama tootmisvõimsus Inimeste ümberasus Nigeeria, Angola, Venezuela, Ecuador mehhanise Üleujutusteohu kõrvaldamine Kultuuripärandi hävi o eesmärk: liikmete huvide kaitsmine eri-tud Odav energia Loodusmaastiku häv naftaturul Puudused Maastik Kallim rajada, Parandab laevaliiklust Põllumajandusliku m o riikidel antud teatud naftatoodangu ja – hävib tööjõukulukam, Kallis rajada ekspordi kvoodid põhjaveereostuse Tänu Kolme Kuru HEJ-le on Hiina nüüd
Siin kaitstakse metsa-, soo- ja rannaökosüsteeme, samuti 11 poollooduslikke kooslusi (loopealsed), geoloogiamälestisi (balti klint) ning ajaloo- ja arhitektuurimälestisi. Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid. http://www.lahemaa.ee Soomaa rahvuspark http://matkarajad.maaturism.ee/index.php?pg=object&id=35 Vahe-Eesti loodusmaastiku lõunapoolne piirkond on oma suurte rabade ja regulaarsete üleujutiste poolest unikaalne kogu Põhja-Euroopas. 1993.a. loodi Pärnumaa ja Viljandimaa piirile Eesti suuremate soode, lammi-niitude ja metsade kaitseks Soomaa Rahvuspark. Siin on võimalus puhkuseks täielik - rabaretked, matkad, jalgrattamatkad, kanuumatkad. 12 Karula Rahvuspark http://matkarajad.maaturism.ee/index.php
õitsemistolmlemiskonveieri· Kadastikud ja puisniidud heaks inimmõju indikaatoriks (karjatamine hobune, lammas, lehm)· Kiviaiad (kimalaste, seltsinguliste mesilaste, sisalike,lindude, hiirlaste, putuktoiduliste nagu karihiired, siilid pesitsus ja varjumiskohad) · Rookatused seltsinguliste mesilaste haudmekasvatuskohtadeks· Vanad aiad (imetajate, putuka-, linnu- ja tolmeldajate kooslused · Veesilmad. Rabamaastikud on meie loodusmaastiku üks omapärasemaid ja üliolulisimaid osi. · Rabataimestik meenutab jääajajärgset tundrataimestikku.· Rabad vanade ja stabiilsete õistaimekooslustega on liigirikka putukakoosluse reservuaariks. Muld-on kompleksne ja dünaamiline süsteem, mis koosneb anorgaanilistest mineraalsetest osadest, elusorganismidestja surnud või lagunevast orgaanilisest ainest. ·Muld on tekkinud elusaja eluta looduse vastastikusel pikaajalisel toimel.
Õppimist tahab keelgi. Kui siinne elanik oma ise oma elu ja ümbrust üsna tavaliseks peab, märkab külaline Karula rahva eripära ja tugevat sidet maa ning loodusega. Lahemaa Rahvuspark Lahemaa Rahvuspark loodi 1.juunil 1971 toonase Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega. Juba alguses rõhutati, et tegu pole lihtsalt tavalise looduspargiga või maastikukaitsealaga ning ei püüta esitada ega taastada ürgset loodusmaastiku, mis oleks inimestest puutumata. Rahvuspargi asukoha otsingutel lähtuti sellest, et oleksid esindatud meile iseloomulikud, kaunid ja mitmekesised ning seejuures võimalikult terviklike ökosüsteemidega loodusmaastikud. Eestimaa, mitmest küljest merega piiratud, poolsaarte ning saartega tihedasti ümbritsetud maa pidi merd, poolsaari, saari ja rannakülasid näitama ka oma rahvuspargis. Samuti pidi rahvuspark andma ettekujutuse põllumajanduse arengust ja tingimustest.
tea, et kusagilgi oleks seda võetud argumendina - mis pole kohustuslik, sellest just nagu ei pea välja tegemagi (Aitsam, 2008). Roheline võrgustik koosneb ühtseks tervikuks ühendatud tugialadest ja koridoridest (Keppart, 2006). 4.1. Rohevõrgustiku tugialad Tugialadeks on suuremad loodusmaastikud, millele rohevõrgustik toetub. Tugiala on väärtuslikum osa kaitsealadest, kõik loodus- ja linnualad ning suuremad loodusmaastiku osad. Viimasteks on Eestis enamasti metsamassiivid mandril ning väärtuslikumad veealad: meri, järved, jõed. Tugialade vahel asuvad rohekoridorid, mis ühendavad tugialasid jt rohelise võrgustiku elemente ja on vajalikud liikide populatsioonisisesteks liikumisteedeks. Puhvrid, astmelauad ja sõlmed toetavad rohevõrgustikus tugialasid ja rohekoridore, see tähendab annavad liikidele liikumisvõimalusi ühest piirkonnast teise läbi kultuurmaistu (Keppart, 2006).
Suviti kollakaspruun, talvel kahvatum. Tähnid võivad olla selgesti eristatavad või ähmased. Saba lühike, kõrvaotstes 4-5 cm pikkused tutid. Küünised tugevad ja pikad, kuid suurema osa ajast täielikult sisse tõmmatud (tavaliselt ei ole küüniseid jälgedel näha). Jäljed on suured ja ümmargused, jäljerida ei ole sirge. www.jahindusinfo.ee Ilvesed on loodusmaastiku liigid, nende elupaigaks on küps, tiheda alusmetsaga okas- või segamets, vanad raiesmikud, rabad. Võib elada kultuurmaastikega piirnevatel metsa-aladel, armastab veekogude lähedust. Ilves on hämarikuloom. Tähtsamaks saakobjektiks on metskits, jänesed ja rebane. Võimalusel sööb maapinnal tegutsevaid linde (kanalisi). Kuigi ilves on hea ronija, ei varitse ta saaki kunagi puu otsas. Suuremaid loomi tapab kõrist hammustamisega, saagi lohistab tavaliselt tabamiskohast eemale
Lubjarikka aluskorra tõttu laguneb turvas seal hästi ja soo kasv on aeglane. Nehatu soos peatuvad sügisrändel tuhanded sookured ja haned (Kuresoo, 1998). Alam-Pedja looduskaitseala Alam- Pedja looduskaitseala moodustati 1994. aastal Tartu-, Jõgeva- ja Mulgimaa piirile (Kuresoo, 1998). Ramsari alaks sai 17. juunil, 1997. aastal. Kaitseala pindala on 26 000 ha (Aasma jt., 2008). Alam-Pedja looduskaitseala on moodustatud Kesk-Eesti tervikliku loodusmaastiku, iseloomulike metsa-ja sookoosluste ning haruldaste ja hävimisohus liikide kaitseks (Lapp, 2001). Praegune kaitseala soomaastik on suures osas vetest piiratud, läbistatud ja immutatud- ühtekokku voolab seal 12 jõge, oja või kanalit. Eriti huvitavad on Suur-Emajõe 55 10 vanajõge. Emajõe sootides Alam-Pedjal kasvab oluline osa Võrtsjärve ja mingil määral ka Peipsi latika ja haugi järelkasvust (Kuresoo, 1998)
Mulla orgaaniline osa kujuneb taimede ja loomade elutegevuse käigus. Bakterid lagundavad taime ja loomajäänused huumuseks, mis sisaldab palju vajalikke toitaineid. Mullastik on põldude kujunemisel kõige olulisem tegur. Muldade viljakus ja sobivus põllumajanduskultuuride kasvatamisel on otseselt mõjutanud made kultuuristamist, kõlvikute arengut, taimkatet, asulastiku ja teedevõrgu kujunemist, põhjustades maastikul neid muutusi, mis lõppkokkuvõttes on viinud loodusmaastiku asendamiseni kultuurmaastikuga. [8., lk.33] Põllumulla viljakus on inimeste jaoks väga tähtis sellest ajast, kui maad hakati harima. Põldude jaoks on üritatud valida toitainerikkaid muldi. Harimise, väetamise, kuivendamise, niisutamise käigus on põllumuldade viljakus muutunud. [1., lk. 90] 3. TAIMED PÕLLUL 3.1. Teraviljad
(Põhiline osa asustusest koondub just sinna) · Lõuna-Karulas laiuvad metsamassiivid, kus orgude soised metsad vahelduvad küngastel olevate kuivemate metsadega ning nende vahele mahuvad veel rabad ja sood. Karula pärandkultuurmaastikud on mitmesaja aasta jooksul inimtegevuse mõjul tekkinud maastikutüüp, kus vahelduvad hajatalud põllusiilude, metsatukkade, soolaikude ja heinamaadega. Pärandkultuurmaastikud hõlmavad praegu ligikaudu 30% rahvuspargi pindalast. Karula loodusmaastiku moodustavad ulatuslikud metsa-alad koos järvede ja soodega. Tüüpiline loodusmaastik asub rahvuspargi lõunaosas ning Õdrejärve ja Kaugjärve ümbruses. Loodusmaastikega ala hõlmab umbes 70% rahvuspargi territooriumist. Soomaa rahvuspark Asub Viljandimaa ja Pärnumaa piiril. Rahvuspark loodi 1993. aastal suurte soode, lamminiidud ja metsade kaitseks Vahe-Eesti edelaosas. Pinnamood on tasane, vaid lõunaosas kergelt lainjas. Kaitseala pindala on 36 886 ha.
Ehkki tööstusettevõtete paigutuse suhtes on selged arusaamad (allatuult , allavett jne.) on vähe linnu kus tegelik olukord ligilähedaseltki vastab teoreetilistele printsiipidele. 7 KOKKUVÕTE Eestlased kui metsarahvas on alati loodust austanud ja kaitsnud. Põlispuid, allikaid ja suuri kive on loetud kultuseobjektideks ja paljusid pinnavorme on seotud muistenditega. Aastal 1938 võeti Eestis vastu loodushoiu seadus, mis haaras loodusmaastiku kõrval ka kultuurmaastiku loodusilu säilitamist. Vajalikuks peeti parkide, aedade ja iluväljakute asutamist ja korrastamist ning kodukaunistust. Ka praegu peaks esikohale seadma just loodushoiu printsiibid, mille aluseks on igasugune loodusesõbralik tegevus ja looduse kui terviku kaitsmine inimtegevuse kahjuliku mõju eest. Sel juhul me ei peaks edaspidi eraldi kõnelema looduskeskkonna ja tehiskeskkonna kaitsest, sest kaitsmist vajab inimest ümbritsev keskkond tervikuna
Ameerika geograaf Sack seletab maastiku kahe telje abil, mis ühendavad subjektiivsust ja objektiivsust ning ruumi ja substantsi. Loodusteadus tegeleb ruumi objektiivse osaga, kunst tegeleb substantsi subjektiivse osaga. Sotsiaalteadus balanseerib nende kahe vahel. Keskele jääb kordumatult sulandunud muster, milles on ühteaegu nii objektiivsust kui subjektiivsust, nii ruumi ku substantsi. Seda osa tulekski nimetada maastikuks. Möödunud sajandil oli tavaline kultuuri- ja loodusmaastiku vastandamine. Eesti keelsesse käsitlusse tõiselle granö ja ingliskeelsesse Sauer. Loodusmaastik on siis inimtegevusest puutumata maastik, millest inimene oma tegevusega kujundab kultuurimaastiku. Nende vahele jääb hulk vaheastmeid. Teised nagu jones ja Cosgrove välistavad vastandamise, kultuuri ja loodust käsitletakse kui maastiku kaht eri kihti. Looduskiht all (reljeef, taimed, veed), kultuurkiht peal (teed, hooned, põllud). Maastik on pärand
Muutustest Saaremaa rannikumaastikes 6 Meid ümbritsevat maastikku võib vaadelda kui kildudest koosnevat mosaiiki. Need killud erinevad üksteisest nii loodustingimuste kui ka kasutuse poolest. Tänapäeva maastikus, mida on suuresti kujundanud eelnevate inimpõlvede tegevus, eristatakse loodus ja kultuurmaastikku. Viimane on kujunenud pikaajalise inimtegevuse tulemusel. Inimmõju lakates võib see pikapeale taas omandada loodusmaastiku ilme. Inimese jaoks on maastikud seega elu ja tegevusruumiks, mida ta muudab nii sotsiaalmajanduslikest kaalutlustest kui ka poliitilistest tõekspidamistest lähtudes. Varasemal ajal nähti maastikus vaid inimese elulisi vajadusi rahuldavat ressurssi, hiljem on hakatud hindama maastiku mittemateriaalseid väärtusi . Rannikud erinevad sisemaistest aladest nii looduse kui kasutuse poolest. Mere mõju ei piirdu
informatsioon (Keskkonnaministeerium. 2005). Tartu ja Jõgeva maakonnas on linnu asustustihedus liigi kohta suurim (joonis 1). Pesitsusterritooriumid asuvad enamusjaolt Suure Emajõe ülemjooksul ja sinna suubuvate jõgede ümbruses (Väli & Lõhmus. 2000) Joonis 1. Suur-konnakotka teadaolevate pesitsusterritooriumide arv Eesti maakondades aastatel 1997–2005 (Väli. 2005). 1.4 Elupaik Suur-konnakotkas on loodusmaastiku liik, kes eelistab kevadeti üle ujutatud kase- ja sanglepapuistuid. Linnu elupaika iseloomustavad veekogude ja märgalade rohkus (Väli & Lõhmus. 2000). Lind on peamiselt koondunud jõgede äärde, mis on ümbritsetud suuremate lamminiitutega. Pesitsusterritooriumi nimetatakse kodupiirkonnaks, mis on peas ümbritsev ala, mille suuruseks on 10–15 km2. Linnu kodupiirkonnas võib leida 56% metsa, 28% põllumajandusalasid ja 16% looduslikke rohumaid, märgalasid ja põõsastikke (Väli.
Näiteks mets võib varjata üsna palju inimesi, metsadel on suur nn visuaalne koormustaluvus ja metsad on sageli pigem vastupidavad maastikud. Niidud, rohu- ja heinamaad võimaldavad avatud vaateid, jalutuskäike, telkimiskohti, mitmekesist loodust. Sood ja rabad pakuvad piiratud võimalusi, rohkelt hammustavaid putukaid ja nad on madala taluvusega (Bell 2001). Puhkerajatiste kavandamine Puhkus/rekreatsioon kaitsealadel keskendub loodusmaastiku kogemisele. Kui külastajatele looduspuhkuse meeldivamaks muutmiseks on vajalik puhkerajatiste olemasolu, tuleb silmas pidada, et see on maastiku kõrval alati teisejärguline. Loodusmaastik on kõige atraktiivsem külastusobjekt, rajatiste/infrastruktuuri paigutus ja kujundus tuleb allutada maastikule. Nö rusikareegel inventari hulga kohta on: nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Väljaspool
annaabi.ee 
