SINIKAS Sinikas on mustika perekonna taim. Seda näitab tema ladinakeelne nimi "Vaccinum", mis on sama kui mustikal. Seega peab sinikal ja mustikal ka palju ühist olema. Ja ongi. Kõigepealt on nad mõlemad suvehaljad kääbuspõõsad. See tähendab, et nad lasevad talveks lehed maha. Kuid mõlemal on veel selline ühine omapära, et noorte taimede lehed võivad ka külma talve üle elada. Iseloomulik on veel see, et nii sinika kui mustika marju katab sinakas või valkjas vahakirme. Õiedki on neil väga sarnased. Segamini neid perekonnakaaslasi tavaliselt siiski ei aeta, sest neil on ka piisavalt palju selgeid erinevusi. Esimeseks erinevuseks on see, et sinika marjad on rohkem sinised kui mustika omad, heledamad. Ka ei ole sinika marjad nii ümmargused. Teiseks on sinika lehed sinakasrohelised, mustika omad aga helerohelised. Kolmandaks on sinika varred juba esimestel aastatel ümmargused ja üsna pruunides toonides
MUSTIKAS Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Mustika marjad on sinika omadest maitsvamad ning väärtuslikumad. Nii on mustikas meie
vähemalt ühe kilomeetrise Rabamännikus kohtab ka läbimõõduga ning lauge mustikaga sarnast sinikat, mis pinnaga sellisel moel ei jõua on suvehaljas kääbuspõõsas. kogu sademetest tulev vesi ära Sinika marjad on mustikatest nõrguda ja koguneb Turbasammal on raba tähtsaim tunduvalt sinisemad ja mitte laugastesse. Huumushapete taim, suutes kasvada nii ümmargused ning erinevalt tõttu on laukavesi süngelt sademevee toitel ja väheste mustikast ei arene sinikal pikki pruunikas. Veel on rabavesi
Õitseb mais, juunis, marjad valmivad juulis augustis. Sageli saab esimesi mustikaid maitsta koos metsamaasikatega juba juuli lõpus. Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme- nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Huvitav on ka mustika eluring. Talvel näeme, et mustikavarred seisvad täiesti alasti. Seega on ta heitlehine kääbuspõõsas
kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmisega on muld tugevamini leetunud (keskmiselt kuni tugevasti leetunud leedemullad). Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline. Puistutest esinevad männikud - IV-V bon. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestikus rohkesti kanarbikku, eriti kohtades, kus valgust on mõnevõrra rohkem, esineb veel kukemari, leesikas, samblad ja samblikud. Esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel, Lõuna-Eestis sinika-kanarbiku alltüüp, kus esineb rabastumise tunnuseid. 9.3 Palumetsad Võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema niiskusreziimiga muldadel. Metsakõdu on kuni 10 cm tüsedune, sellele järgneb õhuke huumushorisont. Enamasti I-III bon. männikud, kus kaaspuuliigiks on kuusk, kas II või isegi I rindes. Samblarinne on liigirikas ja tüse. Puhmarindes domineerib pohl ja mustikas. Palumetsades eristatakse pohla ja mustika kasvukohatüüpi.
Maaviljeluseks on sobivaim soomuld, mille lagunemisaste on üle 35%, tuhasus üle 10%, lämmastikusisaldus üle3%, kaltsiumisisaldus üle 1,5% ja pH üle 4,5. metsa kasvatamiseks on kohased nii madal- kui siirdesoomuld pärast nende kuivendamist. Mineraalmullad. Metsapparandusobjektideks ei ole mitte ainult sood, vaid ka soostunud alaliselt või ajutiselt üleujutatud maad turbakihi tüsedusega alla 0.3 m ja puistute boniteediga III-Va. Sellised kuivendamist vajavad puistud kasvavad sinika, karusambla, osja ja tarna kasvukohatüüpides. Kuid metsa uuenemist ja kasvu ei takista mitte ainult liigniiskus. Esineb rida kasvukohatüüpe, kus metsastamist raskendab niiskuse vähesus. Siia kuuluvad looalad(leesikaloo, kastikuloo, lubikaloo) ja nõmmealad(sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp). Reastades Eesti metsakasvukohatüübid ühelt poolt mullas toitesoolade sisalduse järgi ja teiselt poolt põhjavee sügavuse ning mulla niiskusesisalduse järgi ja kolmandaks silmas pidades
Maaviljeluseks on sobivaim soomuld, mille lagunemisaste on üle 35%, tuhasus üle 10%, lämmastikusisaldus üle3%, kaltsiumisisaldus üle 1,5% ja pH üle 4,5. metsa kasvatamiseks on kohased nii madal- kui siirdesoomuld pärast nende kuivendamist. Mineraalmullad. Metsapparandusobjektideks ei ole mitte ainult sood, vaid ka soostunud alaliselt või ajutiselt üleujutatud maad turbakihi tüsedusega alla 0.3 m ja puistute boniteediga III-Va. Sellised kuivendamist vajavad puistud kasvavad sinika, karusambla, osja ja tarna kasvukohatüüpides. Kuid metsa uuenemist ja kasvu ei takista mitte ainult liigniiskus. Esineb rida kasvukohatüüpe, kus metsastamist raskendab niiskuse vähesus. Siia kuuluvad looalad(leesikaloo, kastikuloo, lubikaloo) ja nõmmealad(sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp). VÄETAMIST vajaksid kõik toitesoolade poolest vaesed ja keskmiselt viletsad mullad (sambliku, kanarbiku, pohla, mustika, sinika, karusambla; samuti kuivendatud madalsoo, siirdesoo, raba, s
5.SOODE MARJAD 5.1 Sinikas Sinikas on mustika perekonna taim. Seda näitab tema ladinakeelne nimi "Vaccinum", mis on sama kui mustikal. Seega peab sinikal ja mustikal ka palju ühist olema. Ja ongi. Kõigepealt on nad mõlemad suvehaljad kääbuspõõsad. See tähendab, et nad lasevad talveks lehed maha. Kuid mõlemal on veel selline ühine omapära, et noorte taimede lehed võivad ka külma talve üle elada. Iseloomulik on veel see, et nii sinika kui mustika marju katab sinakas või valkjas vahakirme. Õiedki on neil väga sarnased. Segamini neid perekonnakaaslasi tavaliselt siiski ei aeta, sest neil on ka piisavalt palju selgeid erinevusi. Esimeseks erinevuseks on see, et sinika marjad on rohkem sinised kui mustika omad, heledamad. Ka ei ole sinika marjad nii ümmargused. Teiseks on sinika lehed sinakasrohelised, mustika omad aga helerohelised. Kolmandaks on sinika varred juba esimestel aastatel ümmargused ja üsna pruunides toonides
Keemiliste elementide perioodilisuse süsteemi VI rühma element. Järjenumber on 24 Aatommass 51,996 24 prootonit ja elektroni , 28 neutronit ning 4 elektronkihti, mis jagunevad +24 2)8)13)1) „Chrom“, Tomihahndorf, CC0 Füüsikalised omadused Tihedus 7,14 g/cm3 Sulamistemperatuur 1857oC Keemistemperatuur 2482 oC Metalläige Hea elektri- ja soojusjuhtivus Hõbevalge, sinika helgiga Lõhnatu ja maitsetu Tähtsamad ühendid ja kasutusalad kroom (III)oksiid Cr2O3 -kasutatakse telliste vooderdiseks tööstuslikes kõrgtemperatuuriahjudes ja metallide, sulamite ja keemiliste ühendite valmistamiseks. kaalium(III)sulfaatdodekahüdraat KCr(SO4)2.12H2O kroom(VI)oksiid CrO3 -metallviimistlusel ja katalüsaatorina. kroom(VI)hape H2CrO4 dikroom(VI)hape H2Cr2O7 kromaadid- metallpindade töötlemisel
Puhatu soostik – Eesti suurim (570 km²). Selle eripära: vallilaadsed leedemuldadega männimetsased kriivad Endla nõgu (soostik) – väljavoolujõeks on Põltsamaa jõgi. Lääneosas suured allikad. Muld ja taimkate Kurtna mõhnastiku liivadel leetunud mullad → palu- ja nõmmemännikud Õhuheitmete tõttu on suurenenud rabade toitainete hulk ja liikide arv kasvanud Liigniisketes tingimustes gleistumine ja turvastumine → sinika- ja siirdesoo männikud ning rabad (kesk- ja idaosa) Lääneosas gleimuldadel soostunud metsad. Ojade läheduses lodusanglepikud Peipsi põhjarannikul luitevöönd – männimetsad Liigirikas Poruni ürgmets Vaatamisväärsused ja muud huvitavat Aidu karjäär, sõudekanal Kuremäe nunnaklooster Vaivara sinimäed Kiviõli tuhamäed, seikluskeskus Purtse kindlus Aidu karjäär http:// www.soudeliit
leedemullad). Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline. Puistutest esinevad hõredad puhtmännikud - IV-V bon. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik on liigivaene, rohkesti kanarbikku, eriti kohtades, kus valgust on mõnevõrra rohkem, esineb veel kukemari, leesikas, samblad (palusammal, kaksikhambad) ja samblikud (põdrasamblikud, islandi samblik). Esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel, Lõuna- Eestis sinika-kanarbiku alltüüp, kus esineb rabastumise tunnuseid. 1.3 Palumetsad Võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema niiskusreziimiga muldadel. Metsakõdu on kuni 10 cm tüsedune, sellele järgneb õhuke huumushorisont. Enamasti I-III bon. männikud, kus kaaspuuliigiks on kuusk, kas II või isegi I rindes. Samblarinne on liigirikas ja tüse. Puhmarindes domineerib pohl ja mustikas. Palumetsades eristatakse pohla ja mustika kasvukohatüüpi.
liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Kanarbik Selline on näiteks männimetsade alune, kus (Calluna lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse vulgaris) liig või vähesus ei ole aga Sinika lehed on sinakasrohelised, sinika varred juba esimestel aastatel ümmargused ja üsna pruunides toonides. Sinikal ei arene pikki roomavaid maasiseseid risoome, mille abil kiiresti levida. Sinikate suurel hulgal söömine võib tekitada mõnedel inimestel joobetunde. Harvem võib
peaks tundma. Mesilastele on vajalik meetaimede mitmekesisus. 3. Kasvukoha järgi: a): põllukultuurid; b) aiakultuurid; c) niidu-, soo- ja karjamaataimed; d) umbrohud; e) metsataimed; f) haljasalade ja parkide taimed. Eestis tagavad looduslikud korjemaad 80% korjest, millest omakorda 50% pärineb metsast. Siit järeldub rändmesinduse korraldamise vajadus metsade läheduses. Varakevadise korje annavad aprillis-mais pajud, mis kasvavad loo-, osja- ja madalsoometsades. Suvise meekorje annavad sinika- ja jänesekapsa-, pohla- ja mustikametsad, kus taimed õitsevad juunis-juulis. Juulis tagavad hea korje pajulille ning ahtalehise põdrakanepi õitsemine raiesmikel ja metsa ääres, augustis aga kanarbik metsas. Meetoodang võib kanarbikumetsas olla 4044 kg/ha, rabametsas ja siirdesoos 30 36 kg/ha, pohlametsas kuni 24 kg/ha, mustikametsas 1518 kg/ha. Metsades on korjet peamiselt juunis-juulis, juulis tuleks kolida raiesmikele, kus õitsevad vaarikas, ahtalehine põdrakanep jt.
Alustaimestikus domineerivad kõrrelised. Kuivendamisega on võimalik puistute tootlikkust parandada. Angervaksa kasvukohatüüp – madalatel aladel, kus põhjavesi on maapinnale lähedal, kevadel ulatub maapinnale. Kujunevad glei või soostunud mullad, kus toorhuumuse horisont 10-30 cm. Mikroreljeef mätlik. Puistutest on valitsevateks kaasikud. Alusmets hõre, kuid liigirikas. Väga liigirikas ja lopsakas on alustaimestik. Pidev sammalkate puudub. 1.1.7. Rabastuvad metsad Sinika kasvukohatüüp - tasastel, madalamatel aladel. Muld tugevasti leetunud. Muld väga happeline, liigniiske. Valdavalt männikud. Alustaimestikus esinevad koos nõmme ja rabataimed – domineerivad puhmad. Õhema turbahorisondiga aladel nõmmeilmeline mets. Iseloomulikud samblad ja samblikud. Metsa kasvu pidurdavad toitainetevaesus ja liigniiskus. Karusambla kasvukohatüüp - tekib tihti mustika tüübi soostumisel tasastel madalatel aladel, sageli piirneb rabaga. Mulla lõimis raske
Eestis kasvavad viljakaimad männimetsad Kagu-Eestis Põlvamaal ning Võrumaal. Männi levinuimad rahvapärased nimetused on: pedajas, pedakas, pettäi ja pedak Mänd on suuteline kasvama väga erinevates tingimustes. Kõige rohkem on meil pohla- (24%), mustika- (19%) ja kanarbikumännikuid (13%). Väga kuivi liivamaid katvad samblikumännikud moodustavad umbes 4% männikute kogupindalast. Ligikaudu sama palju on jänesekapsamännikuid ja pisut vähem (3%) loomännikuid. Soostunud maadel (sinika, karusambla, osja ja tarna kasvukohatüüp) kasvab umbes 15% ning soodes (siirdesoo, raba, kõdusoo) pisut alla 20% männikutest. Paljunemine Mänd on tuultolmleja. Tema seemned on munajad, värvuselt hallid või pruunid. Seemned on varustatud lendtiivaga. Nad levivad tuule abil Mänd tolmleb kevad suvel. Seemnealgmed, aga viljastuvad järgmisel aastal. Puu emaskäbid valmivad teise aasta sügisel. Valminu emaskäbide pikkuseks on 3..7cm. Isaskäbid on, aga pikkuselt 0.5..0
Levinud saartel, Põhja-Eestis ja Peipsi põhjakaldal. Sambliku kkt- iseloomulik vähelagunenud turbakiht lasundi ülaosas ( boniteediklass IV...Va). Jänesekapsa kkt- madalail tasandikel ja lohkudel , allikalise toitumise korral ka nõlvadel, iseloomulike kõrgete kännu- ja tüvemätastega künkliku mikroreljeefiga intensiivselt ja pikaajaliselt kuivendatud mitmesuguse tüsedusega hästi lagunenud madal- ja siirdesoomuldadel (boniteediklass I...III) kasvavad kuusikud ja segametsad. Sinika kkt-tasastel, erilise languseta aladel, mullad on tugevalt leetunud, soostunud, boniteediklass IV...V. Eranditult männikud. Raba kkt-happelised ja liigniisked mullad, hästi väljakujunenud puhmasrinne, milles on rohkesti turba- ja karusammalt, boniteediklass III...Va. Männi külv: Lapikülvi kasutatakse lappidena ettevalmistatud raiesmikel või kevadel vahetult enne külvi tehtavatele lappidele II...IV boniteedi liivmullaga männiraiesmikel, kus raiejäätmed on
varisenud okaste lagunemisel tekibki happeline huumus. Huumus meeldib lainjale kaksikhambale väga. Harilik mustikas:Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Paluhärg-hein:Palu-härghein ei ole ehk nii tuntud kui harilik härghein, kuid vähem levinuks ei saa teda küll pidada. Väiksema
Rohurinne: palu-härghein, kilpjalg, leseleht, karvane piiphein, võnk-kastevars. Samblarinne: harilik-ja lainjaskaksikhammas, laanik, lehviksammal, palusammal. Ms-mustika KKT Niiskem, soostunud leede mullad, leetmullad või kahkjad. Happeline muld. Boniteet 2-3 Peapuuliik: mänd, harvem ka kuusk. Puhmarinne: kanarbik, mustikas, pohl Rohurinne: palu-härghein, metskastik, leseleht Samblarinne: lainjas kaksikhammas, harilik karusammal, laanik, palusammal, turbasammal. Rabastuvadmetsad Sn-sinika KKT Niisked puhma ja samblarindega. Soostunud leedemullad, hapud mullad. Boniteet 4-5. Peapuuliik: mänd. Puhmarinne: kanarbik, mustikas, pohl, sinikas, sookail Rohurinne: sinihelmikas, tarnkera Samblarinne: lainjas-ja harilik kaksikhammas, harilik karusammal, laanik, palusammal, turbasammal Kr- karusambla KKT Soostunud leede-, leet- ja kahkjad mullad. Hapud mullad. Boniteet 3-4. Peapuuliik: mänd Puhmarinne: kanarbik, mustikas, pohl, sinikas, sookail
mitmetele lindudele, aiamarjadest peavad lugu kuldnokad ja rästad. (Marjaraamat, 2006) 2.4 Mustikas (Vaccinium myrtillus) Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Mustika marjad on sinika omadest maitsvamad ning väärtuslikumad. Nii on mustikas meie metsade üks
Chromium was regarded with great interest because of its high resistance and hardness.Füüsikalised omadused Kroom on suure tihedusega normaaltingimustel on tema tihedus 7,14 g/cm3 . Cr on kõrge sulamistemperatuur 1857 kraadi. Tal on metalläige, hea elektri- ja soojusjuhtivus. Tavaliselt kroom on kõva. Kroomi peetakse kõige kõvemaks metalliks, mis on lihtainena. Kroomist on väga huvitatud tema kõrge korrosiooni vastupidavuse pärast. Kroom on hõbevalge, sinika helgiga. Samuti on ta lõhnatu ja maitsetu. Kroomiga võib kriimustada klaasi. Samas on kroom paramagnetiline metall, mis tähendab, et ta magnetiseerub nõrgalt. Keemilised omadused Õhus ja vees on kroom püsiv. Ühendis on kroomi oksüdatsiooniaste tavaliselt II kuni IV. Kõrgel temperatuuril (2000 ) põleb kroom hapnikus kroom(III)oksiidiks: 4Cr+ 3-> 2 on rohelise värvusega suure kõvadusega kristalaine, mida rakendatakse roheliste värvide, rohelise klaasi ja keraamika saamisel
taimedele kättesaadav. Mida rohkem on paekivi murenenud seda parem on taimedele. Nõmmemetsad(sambliku,kanarbiku): Kuivadel toitainevaestel muldadel kasvavad metsad.Nõmmemetsi leidub rohkem Põhja,-Loode- ja Kagu-Eestis ning saartel.Kasvupinnas on happeline ja põhjavesi asub mitme meetri sügavusel. Palumetsad(pohla,mustika kkt.): valgusküllased ja kuivad metsad mis on kõige eelistatumad puhkemetsad. Soostuvad metsad(sinika,karusambla): Põhjavesi ulatub kõrgele. Lähtekivimiks toitainete vaene liiv.Happelised mullad , leede-glei ja -turvastunud mullad. Ülemine horisont on toorhuumuslik ja turvastunud ja järgneb tüse leethorisont. Soometsad( siirdesoo, raba):Turvas koosneb turbasambla jäänustest, mis ülaosas on halvasti lagunenud. Alaliselt liigniiske. Kõdusoometsad(mustika-kõdusoo,Jänesekapsa-kõdusoo):kuivendatud siirdesoo, harvem rabaturvas
Vaid 0,2% metsadest. Kanarbiku kkt (kn) Muld- toitainetevaestel liivadel asuv kuiv kkt. Muld tugevamini leetunud; muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline. Puistu- esinevad hõredad puhtmännikud IV-V bon. Alusmets- puudub või üksikud kadakad. Alustaimestik – liigivaene; rohkesti kanarbikku; esineb veel kukemari, leesikas, samblad (palusammal, kaksikhambad) ja samblikud (põdrasamblikud, islandi samblik). Esineb peam Põhja- Eestis, saartel, Lõuna-Eestis sinika-kanarbiku alltüüp; 0,2% metsadest. 1.3 Palumetsad- võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema niiskusrežiimiga muldadel. Pohla (ph) kkt Muld- lähtekivimiks enamasti tüsedad liivad; esineb ka kahekihilisi lähtekivimeid, kus moreeni katab liiv; nõrgalt või keskmiselt leetunud harilik (L) või huumuslik leedemuld (L(k)) või sekundaarne leedemuld (L(s)). Põhjavesi sügaval; kõdukiht en õhuke; muld happeline (3,5-5,0). Puistud- domin
13.Millal on kõige parem vaadelda Marssi? Vastasseisus, sest siis on ta maale kõige lähemal. (Maa asub täpselt Päikese ja Marsi vahel.) Tuleb vaadata vastu valgust ja seda saab teha iga kahe aastat tagant. 14.Võrrelge Maad ja Marssi (välisilme, liikumine, pinnaehitus, atmosfäär). Välisilmelt pole sarnased, maa välisilme muutub kogu aeg sest maad ümbritseb tihedam atmosfäär, aga Marsi atmosfäär on õhedam. Marss paistab punaka planeedina, maa aga sinika- rohelisena, valgete vöötidega (pilved). Liikumine on sarnane. Pinnaehituse sarnasus on see, et mõlemal on vukaanikaatrid. Erinevus aga see, Marsil leidub vett vaid tahkes olekus, kuid maal igas olekus (vedel, gaasiline, tahke). Maal on pinnavormid pidevas muutumises veel. Marsi atmosfäär on olemas, kuid väga hõre ja koosneb suures osas CO2-st. Maal on arvestatav atmosfäär ja see koosneb 78% lämamstikust, 21% hapnikust + teised gaasid. 15.Mida on teada elust Marsil?
Valitsevaks kaasikud, järgnevad kuusk ja sanglepp. Alusmets hõre, 2 kuid liigirikas: pajud, pihlakas, toomingas, vaarikas. Alustaimestik väga liigirikas ja lopsakas: angervaks, naat, sõnajalad. Edela-Eestis. 1.7 Rabastuvad metsad liigniisketel, happelistel, kuni 30cm tüsedusega toorhuumushorisondiga muldadel, alustaimestikust domineerivad puhmad, ülekaalus männikud. Sinika kasvukohatüüp tasastel madalamatel aladel, muld tugevasti leetunud, leede- glei ja leede turvastunud mullad, väga happeline, liigniiske. Valdavalt männikud, madala tootlikkusega. Alusmetsas kadakas, pajud, paakspuu. Alustaimestikus kanarbik, sinikas, pohl. Iseloomulikud samblad ja samblikud. Toitainevaesus ja liigniiskus metsas. Põhja- ja Edela Eestis. Karusambla kasvukohatüüp tasastel madalatel aladel, mikroreljeef mätlik, põhjavesi kõrgel, ulatub maapinnani
26. Eesti metsakasvukohatüüpide klassifikatsioon, tüübirühmad, nende paiknemine mullaniiskuse-viljakuseordinatsiooniruumis; Nõmmemetsade tüübirühm: a) sambliku tüüp; b) kanarbiku tüüp Loometsade tüübirühm: a) leesikaloo t; b) kastikuloo t Palumetsade tüübirühm: pohla tüüp Laanemetsade tüübirühm: a) jänesekapsa tüüp; b) mustika t Salumetsade tüübirühm: a) sinilille t; b) naadi t; c) sõnajala t (kõige viljakamad mullad) Rabastuvate metsade tüübirühm: a) sinika t; b) karusambla t (soostumine toitainetevaeses mullas) Rabametsade tüübirühm: raba t Soovikumetsade tüübirühm: a) angervaksa t; b) osja-tarna t (liigniiske, porine, keskmiselt viljakas) Rohusoometsade tüübirühm: a) siirdesoo t; b) madalsoo t (ainult rohttaimed kasvavad) Lodumetsade tüübirühm: lodu t (viljakad, liikuva põhjaveega, hapniku juurdepääs hea. Soostumist ei teki, liigniiske) Puuliigid kasvavd:
rähk- ja klibu mullal. · Sambliku, kanarbiku toitainete vaene liivmuld mereäärsetel luidetel või sisemaal küngastel. Lähtekivimiks on liiv. · Pohla, mustika Liivmuld, millel on kahekihiline lähtekivim. Kuiv või ajutiselt liigniiske. Metsakõdu umbes 10 cm ja peale seda esineb õhuke huumus horisont. · Sinika, karusambla Lähtekivimiks toitainete vaene liiv. Põhjavesi ulatub kõrgele. Happelised mullad , leede-glei ja -turvastunud mullad. Ülemine horisont on toorhuumuslik ja turvastunud ja järgneb tüse leethorisont. · Siirdesoo, raba Turvas koosneb turbasambla jäänustest, mis ülaosas on halvasti lagunenud. Alaliselt liigniiske. · Mustikakõdusoo kuivendatud siirdesoo, harvem rabaturvas. Põhjavee sügavus
Vegetatiivselt tekkinud puud on üldiselt lühiealisemad, kannatavad rohkem mitmesuguste mädanike poolt tekitavate seenhaiguste käest ja nende puit on madalama kvaliteediga. Üldiselt tuleks eelistada seemne tekkelisi puid, erandiks on sanglepp ja saar. Metsauuenemine. Istutus ja külv kui metsakultiveerimise meetodid Metsa uuendamisvõtete rakendamine on kohustuslik kõikides metsatüüpides, välja arvatud sinika, karusambla, siirdesoo, madalsoo, raba, lubikaloo, osja, tarna, sõnajala jne kasvukohe tüüpide puistute raiesmikel ja hukkunud metsaosades. Metsa uuendamise võtted on: maapinna ettevalmistamine puuseemete külvamise ja puude istutamise võimaldamiseks või loodusliku uuenduse tekkele kaasaaitamiseks, puuseemnete külvamine, puude istutamine, metsakultuuri hooldamine, loodusliku uuenduse tekke ja arengu soodustamine muul viisil. Metsa loetakse
Metsakasvukohatüüpide lühendid: an angervaksa nd naadi jk jänesekapsa os osja jks jänesekapsa-kõdusoo ph pohla kl kastikuloo rb raba kn kanarbiku sl sinilille kr karusambla sm sambliku ld lodu sn sinika ll leesikaloo sj sõnajala lul lubikaloo ss siirdesoo mds madalsoo tr tarna mks mustika-kõdusoo ms mustika Metsakasvukohtade seos mullaga:
1.4. Laanemets – muld viljakas, domineerib kuusk. 2 kasvukohatüüpi: jäneskapsa, sinilille. 1.5. Salumets – kõige viljakamatel muldadel, lehtpuude enamus. 2 kasvukohatüüpi: naadi ja sõnajala. 1.6. Soovikumets – perioodiliselt liigniisketel turvastunud huumushorisondiga muldadel. 3 kasvukohatüüpi: osja, tarna ja angervaksa. 1.7. Rabastuv mets – happelisel liigniiskel mullal, rohkesti esineb turba- ja karusammalt. Dom. mänd. 2 kasvukohatüüpi: sinika ja karusambla. 2. Soometsad – 25-30 cm turbalasundiga metsamaad. Jaguneb omakorda 3 tüübirühmaks: 2.1. Rohusoomets – turbalasund koosneb peamiselt rohttaimede ja puujäänustest. Puurindes: sookask ja sanglepp. 2 kasvukohatüüpi: lodu ja madalsoo. 2.2. Samblasoomets – isel. vähelagunenud sfagnumiturbakihi esinemine vähemalt lasundi ülaosas. Dom. turbasamblad, puurindes mänd. 2 kasvukohatüüpi: siirdesoo ja raba. 2.3. Kõdusoomets – isel
viivad rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veereziimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, vee kogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendusvõrgu ummistumise jt. tõttu ning need on pöörduvad. Puurindes domineerib mänd, harvem leidub kuuske ja kaski. Põõsarinde moodustavad hõredalt kasvavad paakspuud ja pajud, alustaimestikus on ohtralt mustikat, keratarna, sookailu jt. Eristatakse karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüüpe. Kõdusoometsad on kujunenud sügavaturbalistest madal- ja siirdesoometsadest pikaajalise kuivendamise tulemusel. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad männid ja kased, kes kasvasid kiduralt juba enne samal kohal. Järgmistes metsapõlvkondades võib domineerima hakata kuusk. Kõdusoometsade alustaimestik oleneb niiskusreziimist ning sarnaneb seetõttu kas palu-, laane- või salumetsade alustaimestikuga. Eristatakse mustika-kõdusoo ja
tingimustega kasvukohatüüp. Esinevad tavaliselt islandi samblik). Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi männikud, kohati ka kuusk ja kask. Puistu liitus on Esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel, Lõuna- sügaval. Esinevad leetunud (LkI-LkIII) või ebaühtlane. Puud halvasti laasunud, boniteet V- Eestis sinika-kanarbiku alltüüp, kus esineb näivleetunud (kahkjad) mullad (LP), mis mõnikord Va. Mulla peeneselise osa tüsedus kuni 10 cm rabastumise tunnuseid. võivad olla ka nõrgalt gleistunud. Mulla (väga õhukesed paepealsed mullad (Kh'). Õhukese 1.3 Palumetsad lähtekivimiks on enamasti karbonaadivaene
Mehikoormast lõuna poole jäävatel aladel vahelduvad näivleetunud mullad gleimuldade ja gleistunud muldadega. Olgugi, et madalamate alade mullad kannatavad perioodilise liigniiskuse all, on moreentasandik suures osas kasutusel põllumaana (Arold, 2005). Madaliku lõunapoolsele osale on iseloomulikud leetunud ja leedemullad, millel levivad mustika- ning pohla-palumännikud ja sambliku-kanarbiku nõmmemännikud. Madalamate ja niiskemate alade leede-gleimuldadel kasvavad sinika- ja karusamblamännikud (Arold, 2005). Antud maastikurajooni muldi on suures osas kujundanud see, et praegune maismaa oli pikka aega veekogu põhjaks. Selle tulemusena on pinnas halva veeläbilaskvusega ja toitainetest vaesunud, mis tähendab, et mullad on väheviljakad ja liigniisked. Just seetõttu on põllumajanduslikke maid vähe ja kultuurtaimede kasvatamiseks tuleb maad kuivendada (Alatskivi vald, 2013). ASUSTUS
Tegemist on segatoitumisega. Mätastel kasvavad taimed toituvad peamiselt sademeteveest, mikroreljeefi madalamates osades asuvad taimed aga põhjaveest. Rabastumise algstaadiumis on ülekaalus ja annavad tüübile ilme tarnad ja kõrrelised (pilliroog, sookastik, sinihelmikas). Turbasamblad kasvavad mitmesuguse suurusega laikudena. Hajusalt esineb soopihla, ubalehte, konnaosja jt liike. Rabastumise jätkumisel liituvad turbasambla-laigud, suureneb tupp-villpea, sookailu, sinika, küüvitsa ja rabataimede osatähtsus. Mikrokõrgendikel kasvavad ümaralehine uibuleht, lillakas, pohl, leseleht, laanelill; sammaldest palusammal, laanik, kaksikhambad, karusamblad jt. Põhjavesi on väheliikuv, üleujutused nõrgad. Turbalasundi paksus on tavaliselt 1-3 m, mõnel juhul kuni 8 m. Turba pindmine, tavaliselt kuni 30 cm paksune kiht on halvasti lagunenud ja toitainetevaene. Enamik siirdesoid on kaetud metsaga (riigimetsas paiknevatest siirdesoodest on umbes 5%
Sambliku kasvukohatüüp (sm) – on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum, asuvad nad mitmesuguse päritoluga liivadel, kus põhjavesi on sügavamal ja muld kuiv, muld on happeline. Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) – tegemist toitainetevaesel liivadel asuva kuiva kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmisega on muld tugevamini leetunud (keskmiselt kuni tugevasti leetunud leedemullad), esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel, Lõuna-Eestis sinika-kanarbiku alltüüp. Nõmmemetsad möödutavad kõigist Eesti metsadest 3%. Palumetsad Pohla (ph) – esineb reljeefi kõrgematel osadel. Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad, põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline, u. 7% metsadest. Mustika (ms) – esinevad palumetsades reljeefi madalamatel osadel, esinevad gleistunud leede või -leetmullad, mullareaktsioon on happeline,
● puit on madalama kvaliteediga (tüved kõverad) Üldiselt tuleks eelistada (näit. hooldusraiete tegemisel) seemnetekkelisi puid, eranditeks on sanglepp ja saar. Tavaliselt jäetakse looduslikule uuenemisele alad, kus tingimused antud kasvukohale sobivate puuliikide levikuks ja arenguks on soodsad. 2.3 Metsauuendamine. Istutus ja külv kui metsakultiveerimise meetodid. Metsa uuendamisvõtete rakendamine on kohustuslik kõikides metsatüüpides, välja arvatud sinika, karusambla, siirdesoo, madalsoo, raba, lubikaloo, osja, tarna, sõnajala, angervaksa ja lodu kasvukohatüüpide puistute raiesmikel ja hukkunud metsaosades. Metsaomanik on kohustatud rakendama metsa uuendamise võtteid kaitse- ja tulundusmetsas vähemalt 0,5 hektari suuruse pindalaga hukkunud metsaosades või raiesmikel kahe aasta jooksul hukkumisest või raiest arvates. Metsa uuendamise võtted on: 1) maapinna ettevalmistamine puuseemnete külvamise ja
· lihas- või veresoonte spasme stressisõltuvas piirkonnas- õlgade ja kaela tagaküljel; · varikoosi sümptomeid (soontähekesi, väikseid veenilaiendeid). Protseduur võtab aega 15 minutit ning see pole valus. Väike ebamugavustunne kestab 2-4 minuti jooksul, mil on tunda kerget pulsatsiooni ja pinget. Viie minuti pärast gaas imendub, süstekohale ilmuvad kerge turse ja punetus, mis mööduvad iseenesest. Ainuke võimalik 11 kõrvaltoime on sinika tekkimine, kui nõel satub väikesesse veresoonde. Kuid seda esineb vaid 2% juhtudest. Taastusperioodi protseduur ei vaja. Näo mesoteraapia. Mesoteraapia- see on individuaalne, just kliendile sobivate ja vajalike noorendavate preparaatide "kokteil". Protseduur on kiire ja hästi talutav. Metoodika rajaja, doctor Michel Pistor, sõnastas selle põhimõtted nii: süste tehakse mitte sügavale, probleemsesse piirkonda, väikeste doosidena ja harva
Võrtsjärve vesikond. A.Järvet Lääneranniku paikkond (159 km²)on suuremas ulatuses madal 3-4 km laiune Sakala kõrgustiku ja Võrtsjärve vahele jääv ala. Selle maastik on kujunenud valdavalt märgadel liivastel ja saviliivastel jääjärve- ning järvetasandikel. Veepiiri ääristab peaaegu kogu ulatuses roostik. Turvastunud huumushorisondiga muldadel kasvavad enamasti sõnajala-kaasikud, kohati ka männikud. Happelistel liigniisketel muldadel kasvavad rabastunud metsad sinika- ja karusamblamännikud. Tarvastu jõe alamjooksule on rajatud polder, sest järve üleujutused ei lase muidu maad kultuuristada. Lääneranniku sood on enamsti järve taandumisel tekkinud metsased madalsood, kus turvas on ladestunud järvemudale ja lubjale. Idaranniku paikkond (96 km²) on lõunaosas kuni Nooni neemeni üsna sarnane samal laiusel oleva lääneranniku soise maastikuga, sest mõlemale avaldab mõju lõunasse kalduv järv.
soodustavad mulli kujunemist. Sammaldest soodustavad pehme huumuse kujunemist ainult metsakäharik ja salusammal; enamasti soodustavad samblad toorhuumuse tekkimist. Toorhuumuse kujunemist põhjustavad kanarbik ja teised poolpõõsad, mille kõdu laguneb raskesti. 7. Puht- ja segapuistute metsakasvatuslik iseloomustus Üldreeglina võib samas kasvukohas kasvada mitu erinevat puuliiki. Valikuvõimalus on väiksem ekstreemsetes kasvukohtades (samblikum, sinika, loopealsed, raba) ja suurem viljakates kasvukohtades (jänesekapsa, naadi, sinilille). Majandatavates metsades on võimalik puistu liigilist koosseisu metsakasvatuslike võtetega (hooldusraied) kujundada. Seega seisab metsaomanik (kasvataja) sageli dilemma ees: kas puhtpuistu või segapuistu? Eraldi küsimuseks on puuliikide valik puistus. Võrreldes sega- ja puhtpuistute kasvatamist on mõlemal omad eelised ja puudused.
rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veereziimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, vee kogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendusvõrgu ummistumise jt. tõttu ning need on pöörduvad. Puurindes domineerib mänd, harvem leidub kuuske ja kaski. Põõsarinde moodustavad hõredalt kasvavad paakspuud ja pajud, alustaimestikus on ohtralt mustikat, keratarna, sookailu jt. Eristatakse karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüüpe. Kõdusoometsad on kujunenud sügavaturbalistest madal- ja siirdesoometsadest pikaajalise kuivendamise tulemusel. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad männid ja kased, kes kasvasid kiduralt juba enne samal kohal. Järgmistes metsapõlvkondades võib domineerima hakata kuusk. Kõdusoometsade alustaimestik oleneb niiskusreziimist ning sarnaneb seetõttu kas palu-, laane- või salumetsade alustaimestikuga. Eristatakse mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo kkt
Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veereziimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, veekogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendus võrgu ummistumise jt. tõttu ning need on pöörduvad. Puurindes domineerib mänd, harvem leidub kuuske ja kaski. Põõsarinde moodustavad hõredalt kasvavad paakspuud ja pajud, alustaimestikus on ohtralt mustikat, keratarna, sookailu jt. Eristatakse karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüüpe. Kõdusoometsad on kujunenud sügava turbalistest madal- ja siirdesoo metsadest pikaajalise kuivendamise tulemusel. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad männid ja kased, kes kasvasid kiduralt juba enne samal kohal. Järgmistes metsapõlvkondades võib domineerima hakata kuusk. Kõdusoometsade alustaimestik oleneb niiskusreziimist ning sarnaneb seetõttu kas palu-, laane-või salumetsade alustaimestikuga. Eristatakse mustika-
6,3%, 14,2% Eesti metsadest a) Tüüpilised leedemullad L b) Huumuslikud leedemullad L(k) nendel järgneb O-le õhuke < 5 cm tüsedune A (leetumise + kamardumise) koosmõjul tekkinud c) Sekundaarsed leedemullad Ls need mullad on välja kujunenud endiste liivadel olnud Lk muldade mahajätmisel (jäämisel männimetsade alla); d) Gleistunud leedemullad Lg; L(k)g ajutiselt kõrgeletõusvast põhjaveest liigniisked MKT: - kuivad - sambliku kanarbiku männikud IV-V kl. pohla gleistunud - mustika sinika mänd, kuusk II-III kl. Gleimullad G 25,9% Eestimaast (1,263 mln. ha), 17,7% harit. maadest (208000 ha), 30% Eesti metsadest. - kestvalt või pikka aega liigniisked (märjad), kõik lõimised - huumushorisont toorhuumuslik AO (AT) või turvas < 30 cm T - mullaprofiili alumine osa tugevasti gleistunud (G või CG), savidel ja liivsavidel BG, CG või G, vahelduva veereziimiga - sinakas- või rohekashallil foonil roostepruune ja koolakaid laike
suhkrut. Aedades kasvav kõige tavalisem kukerpuu (Thunbergi kukerpuu ei kõlba toitude tegemiseks(lehed on mürgised)(3cm lehed värvuvad sügisel sügavpunaseks). 9) Kuslapuu (Lonicera) Eestis on 2 looduslikku liiki Harilik kuslapuu ja Sinine kuslapuu. Harilik kuslapuu on levinum kui sinine. Kuslapuu lehed on pisikesed ja terveservalised, msi on kaetud pehmete karvadega.hariliku kuslapuu marjad on punased sinise on sinika sinised.. Sinisel kuslapuul on marjad kergelt mürgised, harilikul kuslapuul ohtlikult mürgised. Paar marja löövad juba kõhu lahti. Kuslapuu peentest ja tugevatest okstest tehti rehapulki, heegelnõelu ja muid vastupidavaid esemeid(praegu eelkõige kasutuses haljastusena).. 10) kuusk (Picea abies) Eestis kasvab ainult üks hariliku kuuse liik Harilik kuusk, ent sellel on väga palju erinevaid vorme.(üle 100). Noores eas jääb kasvukiirus männile alla, hiljem läheb männist ette
Lk muldade mahajätmisel (jäämisel männimetsa alla) · mullaprofiil on omapärane 2osaline - O-E??-A- E?-Bf-C, kusjuures endisest A-horisondist on välja kujunenud E?? horisont. a. gleistunud leedemullad Lg, L(k)g · ajutiselt kõrgele tõusvast põhjaveest liigniisked · profiil O-E-Bfg-Cg MKT - kuivad - samblikud, kanarbiku männikud IV-Vklass (kehvapoolsed metsad) gleistunud - pohl, mustika Lg - sinika mänd kuusk II-III klass a. Gleistunud sekundaarsed leedemullad Lsg · profiil O-E??-A?-E?-Bfg-Cg Gleimullad G FAO - Gleysols 25,9% Eestimaast, 17,7% haritavast maast · kestvalt või pikka aega liigniisked (märjad mullad) · huumushorisont toorhuumuslik AO (AT) või turvas <30cm T · mullaprofiili alumine osa tugevasti gleistunud, näitab G või CG, savidel ja liivsavidel BG, CG või G
kadakaid. Alustaimestikus esineb alati kanarbikku (Calluna vulgaris), eriti kohtades, kus valgust on mõnevõrra rohkem, esineb veel h. kukemari, h. leesikas, h. pohl ja palu- härghein. Sammaldest kasvab palusammalt, lainjat ja harilikku kaksikhammast (Dicranum scoparium), samuti põlenud aladele iseloomulikud liiv- ja palu karusammal (Polytrichum juniperinum). Samblikest leidub hõredalt põdrasamblikke ja isalandi samblikku. Tugevasti leetunud muldadel (sinika- kanarbiku alltüüp) esineb vähesel määral sinikat (Vaccinium uliginosum), sookailu (Ledum palustre), samuti turbasamblaid (Sphagnum sp.) ja harilikku karusammalt (Polytrichum commune). Kultiveeritakse Mä külvi teel 8000.....10000 kultiveerimiskohta/ha. Esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel, Lõuna-Eestis sinika-kanarbiku alltüüp, kus esineb rabastumise tunnuseid. 3% riigimetsade pindalast ja 0,3 % kogu metsamaast. 21. Palu- ja laanemetsad . Palumetsad
913 Mg ha-1 a-1; kuivendamisel 4348 hp.: põldhein, kaer okaspuu segapuistutega sooviku- ja salumetsad, alusmets liigirikas LkG fütopr. 811 Mg ha-1 a-1; ei sobi kultuuristamiseks (35 hp. perspektiiv), kui siis LPG ja LkG karusamblamännikud ja kuusikud (III IV), alusmets hõre või puudub, põldhein puhmarindes mustikas, pohl, sinikas LG fütopr. 68 Mg ha-1 a-1; harimiseks ei sobi LG sinika ja sinika-kanarbiku rabastuvad männikud (IVVa), ülekaalus puhmarinne Gh, Gk märg kaltsimull, õhuke detriitne kõdu Turvastunud mullad G1 AT -s: Hu 11 15%; Nüld 0,43 0,50%; C:N > 17; Ca rikas G0, G(0) märg metsamull, tüsedam detriitne kõdu Histic Gleysol (WRB) Hu 78%, Nüld 0,35 0,40%, C:N ca 11
Väikese täiusega. Hõre alusmets – pajud, mdl kask. Taimestik tarnad, soopihl. Madalsoomullad viljakad, aga selle kasutamist takistab liigniiskus ja mulla puudulik aeratsioon. Rabastuv : Lääne ja Kagu-Eesti. Üldised tingimused: happeline muld, toitainete vaene, veerežiim kõrge. Puu- ja põõsarinne: üksikud sookased, kidurad männid, alusmets puudub. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: sookail, tupp-villpea, kanarbik, sinikas, jõhvikas, teder, kassikakk, kägu, osjad. Sinika- Raba-sinika alltüübis vahetuvad turbasamblad, toimub üleminek rabaks. Metsa kasvu pidurdavad toitainetevaesus ja liigniiskus. ja karusambla kkt.- Kõdusoomets: hajutatult üle kogu Eesti. Üldised tingimused: tekkinud madalsoo ja siirdesoo kuivendamisel, esineb tuuleheidet, kuivad puud. Puu- ja põõsarinne: vanad, kõdunevad ja surnud puud (kuused nt), männid, sookased. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: alustaimestik liigivaene, surnud puud
nelja paikkonda: 1. Lääneranniku paikkond (159 km²) on suuremas ulatuses madal 3-4 km laiune Sakala kõrgustiku ja Võrtsjärve vahele jääv ala. Selle maastik on kujunenud valdavalt märgadel liivastel ja saviliivastel jääjärve- ning järvetasandikel. Veepiiri ääristab peaaegu kogu ulatuses roostik. Turvastunud huumushorisondiga muldadel kasvavad enamasti sõnajala-kaasikud, kohati ka männikud. Happelistel liigniisketel muldadel kasvavad rabastunud metsad sinika- ja karusamblamännikud. Tarvastu jõe alamjooksule on rajatud polder, sest järve üleujutused ei lase muidu maad kultuuristada. Lääneranniku sood on enamasti järve taandumisel tekkinud metsased madalsood, kus turvas on ladestunud järvemudale ja lubjale. 2. Idaranniku paikkond (96 km²) on eelmisest veidi mitmekesisema maastikuga ala. Väikse-Emajõe suudmest Vallapaluni Võrtsjärve idakaldal on valdavalt soiste metsade vöönd.
rannikumadalikul väga väike (Linkrus 1998). 1.7. Taimestik Maakasutuse poolest on ülekaalus metsaalad, mida on hinnanguliselt kokku ligi 62%, sh lehtmetsa 6,7%, okasmetsa 31,7%, segametsa 15,6%, üleminekulisi metsaalasid 8,3%. Põõsastikke, looduslikke rohumaid ja karjamaid on hinnanguliselt 3,9%. Kuna maastikurajoonis domineerivad liivmullad, on taimkatte poolest enamlevinud nõmme-, palu- ja rabastunud (sinika- ja karusambla-mustika-) männikud. (Arold 2005) Moreenil ja viirsavil kasvavad kuusikud ja kuuse-segametsad, mis kuuluvad laanemetsade hulka. Samuti võib leida salu- ja lodumetsi. Laane- ja salumetsad on enam levinud poolsaartel (nt Viimsi, Juminda, Pärispea). (Linkrus 1998) Leetunud ja leetjatel gleimuldadel kasvavad aga soostuvad (angervaksa- ja karusambla-mustika-) kaasikud ja segametsad (Lõhmus 1984 ref Arold 2005).
aladel ka kaske, kuuske, sangleppa. Alusmets: hõre, pajud, kadaka, pihlakas. Alustaimestik: domineerivad kõrrelised, mustikas, pohl. 3) Angervaksa levivad madalatel alael jõgede ja ojade läheduses. Valitsevad kaasikud talle järgneb kuusk ja sanglepp. Alusmets: pihlakas, paju, toomingas, vaarikas. Alustaimestik angervaks, naat, seakapsas, sõnajalad (edela-eesti). Rabastuvad metsad toorhuumuslikud mullad, alustaimestikus domineerivad puhmad. 1) Sinika kv - levivad tasastel madalamatel aladel, lähtekivimiks liivad, muld on happeline ja liigniiske. Alusmets: kadakas, paju, paakspuu. Alust: kanarbik, sinikas, pohl, sookail, kukemari. 2) Karusambla tekib tihti mustika tüübi soostumisel madalatel aladel, mulla lõimis on raske. Kõige sagedamini esineb männikuid vähem kuusikud ja kaasikuid. Alusmets: hõre või puudub, kasvavad pajud. Alustaimestik: iseloomulik tugev sammalkate.
vesi on kõrge siis aeglaselt. Kõdukiht kuni 30 cm. Reeglina segametsad, mikroreljeef mosaiikne. 8 kaltsifiilne- lubjalembene. 14 1.7. Rabastuvate metsade tüübirühm- metsad, mille muld on veega küllastunud, iseloomulik on suhteliselt tüseda toorhuumusliku kõdukihi olemasolu. Paljudes kohtades on mullatekkeprotsessis kujunenud ka vettpidav nõrgkivi kiht. 1.7.1. sinika kkt.- happelise mullaga, põhiliselt männikud. Põhjavee tase kõrge ja kõikuv. Rohu-puhmarindes vähenõudlikud puhmad (kanarbik, kukemari, sookail) ja niiskuslembesed rohttaimed. Samblarindes palju turbasamblaid ja karusammalt. Levinud Põhja- ja Lääne-Eestis. 1.7.2. karusambla kkt.- levinud soode ümbruses tasandikel. Mulla lähtekivimiks savid ja liivsavid. Veepiir võib tõusta maapinnani. Põõsarinne hõre ja vilets.
annaabi.ee 
