Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused (0)

Q: Kus ja kuidas defineeritud?

Vastus leiad õppematerjalist: Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused

Eesti Maaülikool - Loodus - Looduskaitsebioloogia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kus ja kuidas defineeritud?

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused

Lkb mõiste ja eesmärgid
Looduskaitsebioloogia on interdistsiplinaarne(teadusharude v. erialade vaheline, mitmesse teadusharusse v. erialasse puutuv) teadus, mis võtab kokku liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitsega tegelevate erialade spetsialistide püüdlused ja kogemused.
Looduskaitsebioloogia on teadusharu , mis uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid ning on aluseks praktilisele looduskaitsetööle.
Kolm eesmärki:

dokumenteerida bioloogilise mitmekesisuse ulatus maailmas
uurida inimtegevuse mõju liikidele, kooslustele ja ökosüsteemidele
töötada välja praktikas rakendatavad meetmed negatiivse inimmõju vähendamiseks, peatamiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks: liikide väljasuremise peatamiseks, liigisisese geneetilise muutlikkuse säilitamiseks, koosluste degradeerumise peatamiseks ning ökosüsteemide funktsionaalsuse kaitsmiseks ja taastamiseks

Elurikkuse mõiste ja kolm peamist taset
Bioloogiline mitmekesisus e biodiversiteet, bioloogiline mitmekesisus , looduslik mitmekesisus, biomitmekesisus või elustiku mitmekesisus, elurikkus

Bioloogiline mitmekesisus tähendab mistahes päritoluga elusorganismide rohkust sh maismaa-, mere- jt veeökosüsteemides ning neid hõlmavates ökoloogilistes kompleksides; see sisaldab ka liigisisest, liikidevahelist ja ökosüsteemidevahelist mitmekesisust.

Bioloogiline mitmekesisus on evolutsiooniliste ja ökoloogiliste protsesside tulemus. Bioloogiline mitmekesisus pole staatiline, erinevad liigid domineerivad. Tekivad uued taksonid ja struktuurid, osa surevad, kuid kõik on evolutsiooniliselt seotud.

Bioloogiline mitmekesisus – miljonid taimed, loomad ja mikroorganismid , geenid, mis neis sisalduvad, ja keerukad ökosüsteemid , mida nad elavaks keskkonnaks aitavad ehitada.
Elurikkuse kolm peamist taset:

Geneetiline ja rakusisene mitmekesisus ja ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisus: geneetiline informatsioon, metaboolsed rajad e ainevahetuse teed
Liigiline mitmekesisus – Seda taset on sageli nimetatud ka taksonoomiliseks mitmekesisuseks, sest peale liikide mitmekesisuse võidakse käsileda ka liigiüleste(perekond, sugukond jne) ja liigisiseste(alamliik, tõug , rass jne) taksonite mitmekesisust. Kõige laiemas tähenduses on ühe kindla ala liigirikkuse mõõduks lihtsalt seal elavate liikide arv.
Ökoloogiline mitmekesisus: kooslused , elupaigad , ökosüsteemid. Hõlmab ka koduloomi ja viimastel aegadel ka kultuurilist mitmekesisust, kuna sotsiaalne süsteem sõltub ökoloogilisest süsteemist , kus ta eksisteerib.

Elu areng Maal tekkimisest kuni Kambriumi plahvatuseni
Planeet Maa on u 4,5 miljardit aastat vana. Esimesed elu jäljed on leitud 2(3,8) miljardi vanustest kivimitest – Ontario järve äärest bakterite ja vetikate mikrofossiilid.
Vanimad elusorganismid olid ainuraksed tuumata organismid – bakterid ja arhed (koos moodustasid klassikalises süstemaatikas eeltuumsete ehk prokarüootide riigi). Algselt olid need anaeroobsed heterotroofid . Nende evolutsioonid arenesid fotosüntees , mis tõi vaba hapniku atmosfääri, ja aeroobne hingamine , mis tekitas hapniku kasutamise ja talumise võmaluse.
Murranguliseks sündmuseks elu ajaloos oli päristuumsete ehk eukarüootsete rakkude teke üsna Proterozoikumi alguses. Tunnustatuima hüpoteesi järgi või see toimuda endosümbioosi teel ehk üks suurem rakk neelas alla teisi väiksemaid rakke, kes jäid suuremasse rakku eksisteerima (ei kasutatud toiduks ära) ning muutusid mitokondriteks ja kloroplastideks.
Esimesed hulkraksed organismid ehk käsnad ilmusid enne Kambriumi ajastu algust.

Elu areng Kambriumist edasi, liikide väljasuremine
Kambriumi ajastu alguses toimus tormiline hulkraksete loomade areng(nn. Kambriumi plahvatus ), mille käigus ilmusid peaaegu kõigi tänapäeval tuntud hõimkondade varaseimad esindajad. Ajastu lõpul hävisid ajastule tüüpilised lülijalgsete liigid, kes moodustasid 70% Kambriumi liigilisest mitmekesisusest.
Ordoviitsiumi ajastu alguses taastus mitmekesisus peamiselt uute lülijalgsete liikide arvel. Ilmusid esimesed maismaal levivad vetikad ja taimed. Kliima jahenemine ja mandrijäätumine tõi kaasa uue suure väljasuremise ajastu lõpul.
Siluri ajastu mereelustik sarnanes eelmisele ajastul. Algas aga korallriffide moodustumine ja ilmusid esimesed kalad . Maismaal hakkasid levima sõnajalgtaimed ja lülijalgsed.
Devoni ajastu meresid valitsesid rüükalad ja kilpkalad. Maismaale asusid esimesed neljajalgsed – kahepaiksed . Devoni lõpul toimus ulatuslik väljsuremine.
Karboni ajastu soojas ja niiskes kliimas arenes välja mitmekesine taimestik , mille moodustasid peamiselt osjad , kollad ja sõnajalad . Neist on tekkinud tänaspäevased söelademed. Kasvas uute lülijalgsete rühmade ja algeliste kahepaiksete mitmekesisus. Ilmusid esimesed roomajad , sauruste esivanemad .
Permi ajastu lõpul leidis aset Maa ajaloo suurim väljasuremine.
Väljasuremise järel kujunenud elustik erines eelnevast . Meredes kasvas ammoniitide ja karpide ning ka luukalade mitmekesisus, suurenesid roomajate mõõtmed. Oli hiidsisalike, dinosauruste valitsemisaeg . Imetajad eksisteerisid väikeste ööloomadena.
Juura ajastul evolutsioneerusid ühest dinosauruste harust esimesed linnud . Hakkasid levima õistaimed ja sellega koos mitmekesistusid ka putukad.
Kriidi ajastu lõpul toimus väljasuremine, mille käigus hävisid saurused ning paljud merelised loomarühmad. Seda on seostatud meteoriidikatastroofiga.
Uusaegkonnas algas imetajate kiire evolutsioon . Ilmusid kiskjalised , kabjalised, esimesed londilised, närilised ja ahvilised. Mõned imetajate rühmad – vaalalised ja loivalised – kohastusid eluks veekeskkonnas, siirdudes maismaalt tagasi vette.
Neogeeni ajastul olid kliima ja loomastik sarnased tänapäevasega.
Lisainfo
Eoonid , aegkonnad ja ajastud on vanuse järjekorras järgmised:

Proterosoikum ehk Agueoon
Fanerosoikum ( eoon )
- Paleosoikum ehk Vanaaegkond
  - Kambrium
  - Ordoviitsium
  - Silur
  - Devon
  - Karbon
  - Perm
- Mesosoikum ehk Keskaegkond
  - Triias
  - Juura
  - Kriit
- Kainosoikum ehk Uusaegkond
  - Paleogeen
  - Neogeen

5. Elustiku masshävingu tunnused

Kvalitatiivsed kaod – kaovad terved arenguliinid(kuni 90% liikidest), domineerivad liigid vahetuvad
Skaala - mõju on globaalne, taksonoomiliselt lai ja kiire
Taksoni säilumine on puhas õnn

6. Liikide väljasuremine ajaloolisel ajal
Peamised põhjused: vulkaaniline aktiivsus, meretaseme langus, kokkupõrge taevakehaga, globaalne jahenemine/soojenemine, laamade liikumine

Hilisordoviitsiumi väljasuremine toimus 440-450 miljonit aastat tagasi Ordoviitsiumi-Siluri üleminekul. Väljasuremise põhjuseks peetakse hiidmandri Gondwana liikumist lõunapoolusele, millega kaasnes globaalne jahenemine, mandrijäätumine ja maailmamere veetaseme alanemine. 84-85 % liikide arvust hävis
Hilisdevoni väljasuremine toimus 360-375 miljonit aastat tagasi Devoni ja Karboni üleminekul. Suur veeliste organismide väljasuremine. 79-83% liikide arvust hävis.
Permi lõpu väljasuremine toimus 251 miljonit aastat tagasi Permi-Triiase ajastute üleminekul. Permi lõpu väljasuremist seostatakse intensiivse vulkanismiga Siberis, mis muutis kogu Maa kliimat. Pärast väljasuremist tõusid esile uued taimetaksonid. Sel sündmusel oli tohutu evolutsiooniline tähtsus: maismaal lõppes imetaja-sarnaste reptiilide ülemvõim. Selgroogsete taastumine võttis 30 miljonit aastat, kuid täitmata nišid lõid võimaluse arhosauruste tõusuks. 95% liikide arvust hävis.
Triiase väljasuremine toimus 205 miljonit aastat tagasi Triiase-Juura üleminekul. Suurem osa mitte-dinosaurustest arhosaurusi, enamik terapsiide ning suuri kahepaikseid hävis, see jättis maismaal dinosaurustele vähe konkurente. 79-80% liikidest hävis.
Kriidi- Tertsiaari väljasuremine toimus 65,5 miljonit aastat tagasi. Enamik mitte-linnulistest dinosaurustest suri välja. Uusaegkonna alguses kerkisid maismaa selgroogsete hulgas uute dominantidena esile imetajad ja linnud. 70-76% liikidest hävis.

7. Liikide väljasuremise otsesed ja kaudsed põhjused
Otsesed põhjused: Fragmenteerumine – killustumine
Kaudsed põhjused: Demograafiline juhuslikkus, keskkonna muutus, geneetilised põhjused, looduslikud katastroofid
8. Kohastumise mõiste
Kohastumine on mitmeastmeline muutustega järkjärguline protsess, mis algab muutustega üksikute isendite nukleiinhapete struktuuris ning lõpeb populatsioonile, liigile või mõnele veelgi suuremale organismirühmale kasuliku omaduse kujunemisega. Kohastumusi loob, muudab ja säilitab looduslik valik.
Kohastumise tulemusel tekivad organismidel kohastumused .
9. Geenitriivi mõju väikestele populatsioonidele
Geenitriiv – geeni alleelide sageduse juhuslik muutumine populatsiooni järjestikustes põlvkondades. Geenitriiv mõjutab eelkõige genoomi mitteavalduvaid osi.
Geenitriivil on kahesugune toime:

Vähendab geneetilist muutlikkust väikestes populatsioonides – geenialleelide ja muude genoomi variantide juhusliku ja tihti ulatusliku kõikumise tagajärjel võib osa neist kaduma minna, kui üks variant kinnistub.
Suurendab geneetilisi erinevusi liigi populatsioonide vahel – algselt ühesugused populatsioonid võivad täiesti juhuslikult erinevaks muutuda.

10. Geneetilise pudelikaela ja asutaja efekti mõisted
Geenitriivi nähtused, mis on tavaolukorrast intensiivsemad.
Populatsiooni pudelikael – olukord, kus arvukus on väga oluliselt vähenenud ning haruldased alleelid ei kandu järgmistesse põlvkondadesse edasi, sest idendid , kes neid alleele kannavad on surnud või ei paljune. Populatsiooni genofond väheneb. Pudelikael võib tekkida näiteks looduskatastroofide tulemusena.
Rajajaefekt ehk asutajaefekt – vähesed populatsioonist eraldunud isendid panevad mujal aluse uuele populatsioonile. Uues populatsioonist on geneetiline mitmekesisus väiksem kui algpopulatsioonis.
11. Loodusliku valiku mõiste
Looduslik valik - populatsiooni isendite valikuline ellujäämine ja ebavõrdne paljunemine. Tingitud nende geneetilistest erinevustest ja elutingimuste piiravast toimest.
Sõltuvalt valiku tingimustest ja populatsiooni genofondist võib looduslik valik avalduda kolmel viisil. Need on loodusliku valiku vormid ehk tüübid: stabiliseeriv, suunav ja lõhestav.
Stabiliseeriv ehk säilitav valik kinnistab ja kaitseb väljakujunenud kohastumusi.
Suunav valik seisneb tavalisest vormist mingil viisil erinevate isendite eelispaljunemises. Suunav valik toimin enamasti elutingimuste kindlasuunalise muutumisel korral või siis, kui populatsioon asub uude keskkonda.
Lõhestav valik seisneb kahe keskmisest erinevate tunnustega isendirühma eelispaljunemises võrreldes nende hübriididega. Selline valik saab toimuda juhul, kui populatsiooni asula jaotud elutingimustelt erinevateks piirkondadeks. Neid piirkondades on kujunenud erisugused olelusvõitluse suhted teiste liikidega ja mõnevõrra erinevad kohastumused.
12. Inbriidse depressiooni mõju populatsioonidele
Inbriiding on ristumine populatsiooni siseselt.
Mõju populatsioonidele: järglaste vähesus ja suurem suremus ; järglaste elujõuetus, viljatus või vähene edukus paaritumisel. Järgnevatesse põlvkondadesse jääb alles aina vähem isendeid ning pidevalt väheneb geneetiline mitmekesisus. Kõige halvemal juhul või inbriidne depressioon ehk lähiristumissurutis kaasa tuua populatsiooni hävimise.
13. Autbriidingi positiivsed ja negatiivsed mõjud populatsioonidele.
Autbriiding on ristumine populatsiooni väliselt.

Järglastel võib esineda elujõuetus, viljatus või jõetus keskkonnaga kohaneda. Nt ristuvad isendid, kes kuuluvad väga erinevatesse populatsioonidesse ning nendel järglaste genotüüp ei sobi seetõttu ühegi konkreetse paiga tingimustega.

+ Pigem on leitud, et autbriiding on positiivne ja järglased on elujõulisemad, kuna suureneb organismi genotüüp, tänu millele järglased on tervemad, kuna neil ei esine populatsioonile iseloomulikke päritavaid haigusi(surutakse alla kahjulikud alleelid ).
14. Liigi definitsioon ja liigitekke moodused

Liigi morfoloogiline definitsioon – ühte tüüpi kuuluvate, teistest morfoloogiliselt, füsioloogiliselt, biokeemiliselt või muude oluliste tunnuste poolest erinevate elusolendite rühm.
Liigi bioloogiline definitsioon – elusolendite rühm, kes võivad looduses omavahel ristuda ning saada sigimisvõimelisi järglasi.

Liigitekke moodused:

Allopatriline - Ühe liigi jagunemine kaheks või enamaks liigiks geograafilise isolatsiooni tõttu (mäeahelike teke, mandrite triiv ).
Peripatriline – väike osa isendeid asutab uue ala väljaspool areaali
Parapatriline - liigi varieeruvus kohastuste tõttu
Sümpatriline - Liigi jagunemisel kaheks või enamaks liigiks ilma ruumilise (geograafilise) isolatsioonita, ühise levila piires. Näiteks: algne liik jaguneb üksteisest ikka enam eristunud alajaotusteks spetsialiseerumisega erinevatele ökoloogilistele nishidele (nt. parasiteerimine eri liiki peremeesorganismidel).

15. Ökosüsteemi vanuse mõju elurikkusele
Elurikkus on suurim vanades ökosüsteemides nt Ürgmetsad, vihmametsad ja puisniidud .
16. Elurikkuse muutumine poolustelt ekvaatori suunas, selle nähtuse võimalikud põhjused
Poolustest ekvaatori suunas elurikkus suureneb, kuna seal on sobilikumad keskkonnatingimused paljudele liikidele ja vanemad ökosüsteemid.
17. Pindala ja isoleerituse mõju elurikkusele
Pindala kasvades elurikkus suureneb ning isoleeritusega väheneb(nt saared).
18. Troofilised suhted ja toitumisahelad ning nende mõju liikide arvukusele
Troofilised suhted ehk toitumissuhted on ökosüsteemis liikide vahel esinevad püsivad seosed toitumise objekti alusel. Toitumissuhted moodustavad toitumisahelad.
Troofilised suhted reguleerivad liikide arvukust ehk ühegi troofilise taseme organismide arv ei saa piiramatult kasvada. Näiteks kui kasvab jäneste arvukus, siis kasvab ka nt huntide arvukus(söövad jäneseid), aga üks hetk on hundid söönud nö üleliigsed jänesed ära, mistõttu neil tekib toidupuudus ja huntide arvukus langeb.
19. Elupaikade heterogeensuse ja keerulisuse mõju elurikkusele
Üldine ökoloogia seaduspära on see, et keskkonna heterogeensus ja keerulisus tagab suure mitmekesisuse. Seda seletatakse tavaliselt sellega, et suurem heterogeensus tagab rohkem nišše, mis lubab koos eksisteerida rohkematel liikidel.
20. Kõige liigirohkemad organismirühmad Eestis ja maailmas
Kõige liigirohkemad organismirühmad on putukad ja taimed. Arvatakse aga, et suur osa seentest ja bakteritest on kirjeldamata ning kui kõik organismid oleks kirjeldatud, kuuluksid need rühmad liigirohkemate organismirühmade hulka. Eestis on hetkel liigirohkemad organismirühmad putukad ja seened.
21. Registreeritud pärismaiste liikide arv Eestis, suurimad lüngad meie teadmistes
Eestis on seni kirjeldatud veidi üle 25 000 liigi ja olla võiks vähemalt 40 000.
Suurimad lüngad meie teadmistes:
Ökosüsteemid: meri ja troopilised vihmametsad
Taksonid: parasiidid ja parasitoidid, seened ja mikroorganismid, ümarloomad, kõdulestad, putukad
22. Maakera elurikkuse kuumad punktid e hot spots; kus ja kuidas defineeritud?
Kuumad punktid on piirkonnad, kuna on suur liigirikkus ja suur endeemide rohkus . Nt: Himaalaja, Sri Lanka , Tansaania, Amazonase vihmametsad, Hawaii .
23. Demograafiliste muutuste mõju liigikaitse aspektist
Stabiilses keskkonnas suureneb populatsiooni arvukus tavaliselt kuni keskkonna kandevõime piirini , pärast seda tasandub keskmine sündimus võrdseks keskmise suremusega ning populatsioon enam ei kasva. Reaalses populatsioonis aga ei anna iga isend keskmise sündimuse tasemega võrdselt hulgal järglasi – ta ei pruugi neid üldse saada või saab vähem või rohkem.
Demograafilised muutused hakkavad liigile märgatavat mõju avaldama, kui populatsioon langeb alla 50 isendi. Kui arvukus mingil aastal suure suremuse või väikese sündimuse tõttu langeb, on väiksemaks jäänud populatsioon järgnevatel aastatel demograafiliste kõikumiste suhtes veelgi tundlikum. Kõikumised muutuvad eriti ohtlikuks, kui arvukus langeb elupaiga hävitamise või killustamise tõttu. Sel juhul langeb arvukus suure tõenäosusega ka edaspidi ja populatsioon võib välja surra.
24. Populatsioonide väljasuremiskeeris
Keskkonna ja demograafiline kõikumine ning geneetilise mitmekesisuse kadu toimivad käsikäes ning populatsiooni vähenemine ühe teguri toimel muudab selle otsekohe haavatavamaks ka teiste tegurite suhtes. Pidevalt kuhjuvad ja üksteise mõju võimendavad negatiivsed tegurid võivad lõpuks viia populatsiooni väljasuremiseni. Niisugust väikeste populatsioonide kalduvust väljasuremise poole nimetatakse väljasuremiskeeriseks.
Kui populatsioon on kord juba kahanenud kriitiliselt väikseks, sureb ta tõenäoliselt välja, kui just ebatavaliselt soodsad keskkonnatingimused tal taas suureneda ei lase.
25. Ex-situ liigikaitse, mis see on ja millised asutused on sellega seotud
Ex-situ liigikaitse – liigi kaitsmine inimese järelvalve all kontrollitud tehistingimustes.
Sellega on seotud loomaaiad, ulukifarmid, suured akvaariumid, botaanikaaiad , arboreetumid(puittaimede kollektsioon, nt park) ja seemnepangad.
26. Oluline informatsioon liikide määramisel ohustatuse kategooriasse
Liikide määramisel ohustatuse kategooriasse lähtutakse järgmist tüüpi informatsioonist:

Selgelt täheldatav arvukuse muutumine
Liigi levila suurus ja populatsioonide arv
Elusate isendite üldarv ja paljunevate isendite arv
Isendite arvu oodatav muutumine, juhul kui praegused ja prognoositavad arvukuse languse ja elupaikade hävimise trendid jätkuvad.
Liigi väljasuremise tõenäosus mingi ajavahemiku või põlvkondade arvu vältel.

27. Liikide õiguslik kaitse Euroopa tasandil ja Eestis
Euroopa Liidus on looduskaitset kõige tugevamalt kujundavateks seadusaktideks Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/ EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kohta – nn loodusdirektiiv – ja Euroopa Nõukogu direktiiv 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta – nn linnudirektiiv – mis on neist kahest ka vanem. Mõlemad dokumendis on loetletud üleeuroopaliselt tähtsad ja ohustatud liigid, mille elupaigad vajavad kaitset. Nende direktiividega moodustub üleeuroopaline hoiualade võrgustik – Natura 2000
Direktiivide üldsätetes määratakse kindlaks direktiivi rakendamise kord ja üldprintsiibib. Põhimõisteteks on seejuures liigi ökoloogiliselt soodne seisund ja hoiualal või seda mõjutavas lähiümbruses planeeritavate tegevuste keskkonnamõju hindamine.
Eesti looduskaitse aluseks on 2004. Aastal vastu võetud „ Looduskaitseseadus “ ja selle rakendamist täpsustavad keskkonnaministri määrused. Nende dokumentide põhieesmärgiks on Eesti loodusliku mitmekesisuse säilitamine. Looduskaitse ülesandeks on ka kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtuliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine ning loodusvarade säästliku kasutamise edendamine.
28. Rahvusvahelised konventsioonid liikide kaitseks
Berni konventsioon – Euroopa floora ja fauna ning nende kasvu- ja elupaikade kaitse konventsioon
Ramsari konventsioon – Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsioon
Washingtoni konventsioon – Ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon
CBD – Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon
Antarktika mereelustiku kaitse konventsioon
Rahvusvaheline vaalapüügi reguleerimise konventsioon
Vaikse ookeani kesk- ja lääneosa rändavate kalaparvede kaitse ja kasutamise konventsioon.
29. Suunisliikide tähtsus ja eri tüübid
Suunisliigid annavad tõuke mingi ala või koosluse kaitseks. Asutatakse looduskaitseala , et kaitsta mõnd looduskaitseliselt olulist(haruldast, ohustatud, ökoloogiliselt või kultuuriliselt tähtis) liiki.
Suunisliigid:

Tunnusliigid – Liigid, mille kohalolu või arvukuse muutusi on võimalik tõlgendada mingi kindla koosluse, keskkonnatingimuste kompleksi või unikaalse protsessi olemasolu, puudumise või muutumisena ökosüsteemis. Tunnusliikide kohaolu ja arvukus näitab midagi koosluse või ökosüsteemi kvaliteeti ja liigilise koosseisu kohta
Katuseliigid – liigid, mis vajavad elutegevuseks suurt piirkonda ning mille kaitsmiseks tuleb seetõttu kaitse alla võtta ka hulk teisi, sama elupaika asutavaid liike
Lipuliigid – liigid, mis köidavad avalikkuse tähelepanu, on sümboolse tähendusega, eluliselt tähtsad ökoturismi arendamiseks ning tänuväärsed loodushariduses.
Tugiliigid – liigid, mis mõjutavad ökosüsteeme om arvukusega võrreldes ebaproportsionaalselt suurel määral ning hoiavad sellega koosluse struktuuri. Nt suured herbivoorid , tippkiskjad, kobras

30. Kaitsealade suuruse ja sidususe problem looduskaitses
Kaitseala on kõige tõhusam kui ta on sobiliku suurusega ehk ei ole nt erinevad liigi elupaigad, mis asuvad ühes piirkonnad, jaotatud mitmeks väikseks kaitsealaks vaid üheks suureks. Igal kaitsealal on servaala , kus kaitse ei ole nii efektiivne, kui kaitseala sees. Mida väiksem on kaitseala, seda suurem on servaala negatiivne mõju. Lendoravate kaitse näiteks ei ole hästi planeeritud, kuna kaitstud on vaid üksikud elupaigad, mitte terve elupaikade ala. See tähendab, et kaitsealade vahelt võib näiteks maha võtta kõik puud, mis aga tähendab, et lendoravad ei saa liikuda teisele kaitsealale ning seetõttu ei pruugi leida paarilist ja suureneb suremus. Kui ei ole võimalik luua ühte suurt kaitseala, oleks tarvis teha näiteks kaitsekoridori, mis ühendaksid kahte väiksemat kaitseala.
31. Vanimad looduskaitse alla olevad alad Eestis
Eesti vanim kaitseala on Vilsandi rahvuspark . Lahemaa rahvuspark on Eesti vanim rahvuspark ning ka esimene rahvuspark Nõukogude Liidus.
32. Eesti kaitsealade tüübid tänapäeval, nende tsoneering

Hoiuala – loodus- ja linnudirektiivi kohaselt moodustatud ala, kasutatakse võimalikult väikeseid majanduspiiranguid.
Maastikukaitseala e looduspark – haruldase või Eestile iseloomuliku loodus- või pärandkultuurmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud looduskaitse, kultuuri või puhke -eesmärgil. Maastikukaitsealal on tihti tähtis koht eripärastel pinnavormidel, mille kaitsmisega säilitatakse ka geoloogilisi väärtusi. Maastikukaitseala võimalikud vööndid on sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd.
Looduskaitseala – kaitseala looduslike protsesside, haruldaste või ohustatud taime-, seene- ja loomaliikide ning nende elupaikade, koosluste, samuti maastike j aüksikute loodusobjektide säilitamiseks, kaitsmiseks ja uurimiseks.
Rahvuspark – erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, selhulgas ökosüsteemide, elurikkuse, maastike ja rahvuskultuuri kaitsemiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Eesti rahvuspargid on oma olemuselt väga sarnased UNESCO biosfäärikaitsealadega.

Vööndid:

Reservaat – keelatud on igasugune inimtegevus, v.a. teaduslik uurimistöö ja erakorralised päästetööd
Sihtkaitsevöönd – keelatud kõik loodust mäjutavad inimtegevused , mis ei ole eraldi lubatud. Põhiline vöönd eriliste loodusväärtuste ja elupaikade kaitseks.
Piiranguvöönd – eelkõige puhverala kultuurmaastike ja looduslike koosluste vahel. Lubatud enamik igapäevaseid inimtegevusi, välja arvatud eraldi keelatud tegevused.

33. Kaitse-eeskiri ja kaitsekorralduskava kaitsealade majandamisel
Kaitseala kaitsekorraldus juhindub kaitseeeskirjast. See koostatakse igale kaitsealale eraldi ja avalikustatakse Vabariigi Valitsuse määrustena Riigi Teatajas. Kaitse-eeskiri sisaldab kaitseala eesmärki, piirikirjeldust, ala jagamist eri kaitserežiimiga vöönditeks ning lubatud ja keelatud tegevusi. Kaitse-eeskirja koostab või muudab kaitseala valitseja, kaasates sellesse töösse eriteadlasi ja maaomanikke. Kaitse-eeskirju koostatakse ka teistsugustele kaitstavatele loodusobjektidele
Tegutsemiseks kaitsealal koostatakse kaitsekorralduskava, mis seab konkreetsed ülesanded kindlaks perioodiks . Kaitsekorraldust planeerides toetutakse mitmele andmebaasile, millest kõige olulisem on EELIS (Eesti looduse infosüsteemkeskkonnaregister), kuhu on koondatud teave kõigi kaitsealuste objektide kohta.
34. Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärk
Elurikkuse kaitse, selle säästlik kasutamine ja kasutamisest saadava tulu võrdne jaotamine.
35. Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni harukondlikkus - eri sektorite panused elurikkusele.
Metsandus on Eestis kõrgelt arenenud ning umbes pool Eesti pinnast on mets. Tänapäeval teostatakse seemendusraiet ning metsade korrashoidu regulaarselt ning metsade juurdekasv on hetkel kõrgem kui tarbimine.
Põllumajanduses üritatakse lähtuda loodussõbralikust tootmisest . Ära on keelatud mitmed pestitsiidid ja väetised mis keskkonda võivad kahjustada.
Transpordisektor - Infrastruktuuri rajamisel arvestatakse loomadega ning nende liikumisvõimalustega näiteks maanteedel loomaduktid ning kaitseaiad, et loomad ei saaks maanteele ja vähendada müra .
Jahindusega regulaaritakse metsloomade arvu vastavalt vajadusele.
Vesiviljelus - Vesiviljelus on kalade, karpide, vähkide ja veetaimede (nt vetikad) kasvatus, kasutades tehnoloogiaid, mis on mõeldud nende toodangu saamiseks suuremas mahus, kui seda võimaldaksid looduslikud keskkonnatingimused. Vähendatakse organismide püüki nende looduslikust elupaigast.
Riigikaitse – riigikaitse harjutamine toimub kindlatel harjutusväljakutel, mitte suvalises asukohas ehk kahjustatakse ainult ühte piirkonda mitte tervet Eesti loodust. Riigikaitse seisab riigi eest – seega ka loodud seaduste ja tavade eest, kuhu kuulub ka looduskaitse.
36. Malaavi ökosüsteemse lähenemise printsiibid
Ökosüsteemseks lähenemiseks nimetatakse mulla, vee ja elusa looduse integreeritud majandamise strateegiat, mis toetab looduskaitset ja ressursside säästlikku kasutamist. Selles strateegias mööndakse, et inimesed koos oma kultuurilise mitmekesisusega on paljude ökosüsteemide lahutamatuks osaks ning et säästlikku arengut koos elurikkuse säilitamisega on võimalik saavutada vaid inimeste kaasabil.
12 põhimõtet:

Majandamiseesmärgid on ühiskondlik valik.
Juhtimine peaks olema detsentraliseeritud ja toimuma võimalikult madalal tasemel.
Ökosüsteemide majandajad peaksid arvestama oma tegevuse tegelikku ja võimalikku mõju kõrvalasuvatele ja muudele ökosüsteemidele.
Ökosüsteemide kasutamise võimalikku kasulikkust tunnistades on vaja mõista ökosüsteemi majandusliku kontekstis. Igasugune ökosüsteemi majandamine peaks:
- Vähendama bioloogilisele mitmekesisusele galvasti mõjuvad turumoonutusi
- Leidma säästlikku kasutamist soodustavad stiimulid
- Võimalikkuse piires arvestama konkreetse ökosüsteemi majandamise kuludega ja tuludega.
Ökosüsteemse lähenemise põhijooneks on ökosüsteemi struktuuri ja talitlemise säilitamine
Ökosüsteeme tuleb majandada nende talitlemise piirides.
Ökosüsteemset lähenemist tuleb rakendada mõistlikus ulatuses.
Ökosüsteemseid protsesse iseloomustavate ajaliste mastaapide varieeruvust ja viivitusi arvestades peavad ökosüsteemse lähenemise eesmärgid olema pikaajalised.
Majandajad peavad tunnistama, et muutused on vältimatud.
Ökosüsteemse lähenemisega tuleks püüda saavutada tasakaal bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise ja kasutamise vahel.
Ökosüsteemses lähenemises tuleks arvesse võtta igat liiki teavet, selhulgas teaduslikke ja kohalikke traditsioonilidi teadmisi, uuendusi ja tavasid.
Ökosüsteemsesse lähenemisse tuleks kaasata kõik asjaomased ühiskonnasektorid ja teadusdistsipliinid.

37. Eesti looduskaitse arengukava 2020 1.eesmärgi - Inimesed tunnevad , väärtustavad ning hoiavad loodust ja oskavad oma teadmisi igapäevaelus rakendada - meetmed.

Loodushariduse tõhustamine kõigil hariduse tasemetel . - Tõhus loodusharidus haridussüsteemis: loodushoiu õpetamise põhimõtete ja kvaliteedi ühtlustamine ning lõimimine õppetegevusse kõigil hariduse tasemetel
Tulemuslik loodusteavitus. - Asjakohase loodusteabe edastamine ja erinevate sihtrühmade teadlikkuse suurendamine ( loengute ja teabepäevade korraldamine, materjalide väljaandmine ja levitamine)
Säästliku loodusturismi korraldamine. - Kaitstavate loodusobjektide külastuskoormuse uuringud, Loodusturismi infrastruktuuri korrastamine, Kõigi looduses viibivate turistide ja turismiga tegelevate ettevõtjate teadlikkuse suurendamine

38. Eesti looduskaitse arengukava 2020 2.eesmärgi - Liikide ja elupaikade soodne seisund ja maastike mitmekesisus on tagatud ning elupaigad toimivad ü htse ökoloogilise võrgustikuna - meetmed.

Liikide soodsa seisundi tagamine. - Ohustatud ja väheuuritud liikide seisundi selgitamine , andmete perioodiline uuendamine; Ohustatud liikidele kohaste kaitsemeetmete rakendamine
Elupaikade soodsa seisundi tagamine. - Poollooduslike koosluste taastamine ja hooldamine; Ohustatud mereelupaigatüüpide kaardistamine ja nende kaitse tagamine
Maastike mitmekesisuse tagamine. - Kaitstavate maastike, sh parkide säilimise tagamine; Risustatud alade korrastamine nin risustavate üksikelementide likvideerimine
Loodusobjektide kaitse korraldamine. - Kõigile kaitstavatele loodusväärtustele kohase kaitse tagamine; Täiendavate Natura 2000 alade väljavalimine ja esitamine Euroopa Komisjonile koos vastava andmestikuga
Loodusandmete kättesaadavuse tagamine ja loodusteaduslike kogude säilitamine. - Loodusteaduslike kogude andmestiku koondamine ühtsesse võrgustikku
Rahvusvaheline koostöö elurikkuse kaitseks. - Rahvusvaheline uurimis -, infovahetus - ja kaitsekorraldusalane koostöö
Looduskaitsepiirangute kompenseerimine ja looduskaitsetööde toetamine . - Natura erametsa -, põllumajandustoetuste, poollooduslike koosluste hooldustoetuste ja loodushoiutoetuste arendamine ja maksmine

39. Eesti looduskaitse arengukava 2020 3.eesmärgi - Loodusvarade pikaajaline püsimine ja selleks vajalikud tingimused on tagatud ning nende kasutamisel arvestatakse ökosüsteemse lähenemise põhimõ tteid - meetmed.

Ökosüsteemi teenuste väärtuse arvestamine keskkonnakasutuses.
Maavarade kaevandamisega kaasnevate elurikkust vähendavate mõjude analüüs, leevendusmeetmete väljatöötamine ja rakendamine.
Taastuvate loodusvarade majandamisega kaasnevate elurikkust vähendavate mõjude analüüs, leevendusmeetmete väljatöötamine ja rakendamine.
Negatiivsete transpordimõjude analüüs ja leevendamine.
Kliimamuutusega elurikkusele kaasneva negatiivse mõju leevendamine.
Bioloogilise ohutuse tagamine.
Taastuvenergia kasutamisega elurikkusele kaasnevate negatiivsete mõjude analüüs, leevendusmeetmete väljatöötamine ja rakendamine.

Vastamiseks kasutatud Rein Kuresoo , Richard B. Primacki ja Marek Sammuli raamatut “Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse“ ja vikipeediat.

.DOCX Laadi alla originaalfail 16 lk · .docx · 12 allalaadimist

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #1

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #2

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #3

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #4

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #5

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #6

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #7

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #8

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #9

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #10

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #11

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #12

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #13

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #14

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #15

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused #16

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-04-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

12 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

287932 Õppematerjali autor

Looduskaitsebioloogia eksami kordamisküsimused ja vastused.

Looduskaitsebioloogia elurikkus geenitriiv looduslik valik inbriiding autbriiding

Sarnased õppematerjalid

docx

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused

Looduskaitsebioloogia (lkb) kordamisteemad 1. Lkb mõiste ja eesmärgid - Teadusharu, mis uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid. Kolm eesmärki: 1) dokumenteerida bioloogilise mitmekesisuse ulatus maailmas 2) uurida inimtegevuse mõju liikidele, kooslustele ja ökosüsteemidele 3) töötada välja praktikas rakendatavad meetmed negatiivse inimmõju vähendamiseks 2. Elurikkuse mõiste ja kolm peamist taset - Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus on meid ümbritsev loodus kõigis oma eluvormides, hõlmates nii geneetilist, liigilist samuti elupaikade ja ökosüsteemide mitmekesisust. 3 peamist taset : 1) Geneetiline ja rakusisene mitmekesisus ja ka mitterakuliste organismide, nt viiruste mitmekesisus. - Geneetiline informatsioon - metaboolsed rajad e

Looduskaitsebioloogia

docx

Looduskaitsebioloogia kordamisküsimused

Looduskaitsebioloogia (lkb) kordamisteemad – eksam 03.12.14 1. Lkb mõiste ja eesmärgid Looduskaitsebioloogia on interdistsiplinaarne teadus, mis võtab kokku liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitsega tegelevate erialade spetsialistide püüdlused ja kogemused. -teadusharu, mis uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid Kolm eesmärki: 1. dokumenteerida bioloogilise mitmekesisuse ulatus maailmas 2. uurida inimtegevuse mõju liikidele, kooslustele ja ökosüsteemidele 3. töötada välja praktikas rakendatavad meetmed negatiivse inimmõju vähendamiseks 2. Elurikkuse mõiste ja kolm peamist taset Bioloogiline mitmekesisus tähendab mistahes päritoluga elusorganismide rohkust sh maismaa-, mere- jt veeökosüsteemides ning neid hõlmavates ökoloogilistes kompleksides; see sisaldab ka liigisisest, liikidevahelist ja ökosüsteemidevahelist mitmekesisust. 1. Geneetiline ja rakusisene mitmekesisus ja ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisus.  Geneetiline

Looduskaitsebioloogia

doc

Looduskaitse alused Eksam

leviala. Teatav osa võõrliike suudab uues elukohas kanda kinnitada, osa neist sobitub aga uude keskkonda niivõrd hästi, et asub jõudsalt levima ning selle käigus kohalikke liike välja tõrjuma ja kohalikke kooslusi muutma – neist kujunevad invasiivsed võõrliigid. Invasiooni etapid: 1. Sissetoomine; 2. Naturaliseerumine; 3. Kohastumine; 4. Levik; 5. Interaktsioon; 6.Stabiliseerumine. 7. Selgitage looduskaitsebioloogia olemust ja eesmärke. Looduskaitsebioloogia on interdistsiplinaarne teadus, mis võtab kokku liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitsega tegelevate erialaspetsialistide püüdlused ja kogemused. Kolm eesmärki: 1. Dokumenteerida bioloogilise mitmekesisuse ulatus kogu maailmas; 2. Uurida inimtegevuse mõju liikidele, kooslustele ja ökosüsteemidele; 3. Töötada välja praktikas rakendatavad võtted negatiivse inimmõju peatamiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks. 8

Geograafia

docx

Looduskaitse eksamiks kordamine

Looduskaitse- inimtegevuse kahjuliku mõju vähendamine ning selle mõju tagajärgede likvideerimine, biol.mitkekesisuse ja looduse iseregulatsioonivõime säilitamine ja loodusvarade säästliku kasutamise korraldamine. Point on tagada Maa toimimise jätkumine. Looduskaitsebioloogia- teadusharu, mis uurib eluslooduse mitmekesisuse kaitsmise võimalusi, interdistsiplinaarne st ühendab bioloogiat, antropoloogiat, klimatoloogia, geograafiat jne Looduskaitsebioloogia olemus ja eesmärgid: dokumenteerida biol,mitkekesisust, uurida inimetegevuse mõju biol.mitmekesisusele, rakendada võtteid neg.inimmõju peatamiseks/leevendamiseks (sh liikide surma peatamine, geneetika säile, ökosüsteemide funktsionaalsuse kaitse, taastamine) Keskkonnaeetika - uurimib inimese ja looduse vahelised suhted, r rakenduslik pool püüab neid suhteid reguleerida, metaeetiline välja selgitada, milline on üleüldse looduse väärtus, et sellest lähtuvalt tuletada reeglid inimeste jaoks Elurikkuse isevä

Looduskaitse

pdf

Looduskaitseteadus

Mõisteid ja kordamisküsimusi 1. Looduskaitsebioloogia: Mõisted: Looduskaitse Looduskaitse on mitmepalgeline mõiste, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju (antropogeensed tegurid) negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist. Looduskaitsebioloogia teadusharu, mis uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid ning on aluseks praktilisele looduskaitsetööle. Interdistsiplinaarne teadus, mis võtab kokku liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitsega tegelevate erialaspetsialistide püüdlused ja kogemused. Looduskaitseteadus on veelgi interdistsiplinaarsem kui looduskaitse bioloogia. Tegemist on teadusega (mille rakendus kestab evolutsioonilises ajaskaalas), mis sünteesib erinevate teadusvaldkondade teadmisi (loodusteadused, sotsiaalteadused, majandusteadus) looduskaitseliste küsimuste lahendamiseks. Pakub teadmispõhiseid ja tarku lahendusi inimtegevuse kahjuliku mõju väl

Looduskaitseteadus

docx

Looduskaitsebioloogia

Deterministlik mudel – ainult üks lahend. Populatsiooni elujõulisuse modelleerimine – selline modelleerimine püüab mõista populatsiooni püsivust mõjutavaid tegureid ning määrata nende kaudu väljasuremise tõenäosust. Enamasti simulatsioonimudel. EKSAMIL:  Kui suur on tõenäosus, et pragune populatsioon püsib elus X aastat? – üldkujuline populatsioonielujõulisuse küsimus.  Ajalooliselt pärineb see aga teisest arvestusest, 70-ndate lõpul kui looduskaitsebioloogia tekkis tegeleti väikeste populatsioonidega ja mõisteti asja nii, et populatsioonis peab jätkusuutlikuseks olema teatud arv isendeid. Kui palju isendeid peab olema populatsioonis, et see tõenäosusega P püsik elus X aastat? – minimaalse elujõulise populatsiooni küsimus. Matemaatilise mudeli eelised:  Objektiivsem (erapooletu)  Selgem, paremini kritiseeritav  Kergemini muudetav Subjektiivse hinnangu eelis (elukogenud eksperdi hinnang):

Kategoriseerimata

docx

Looduskaitsebioloogia

Kategoriseerimata

pdf

Looduskaitse aluste eksam 2019

PK.0967 LOODUSKAITSE ALUSED 2018 KORDAMISTEEMAD Õpik: Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse 31.01.2018 – Elurikkust ohustavad tegurid, õpikust lk. 106-153. Millised on peamised elurikkust ohustavad tegurid? Oska tuua näiteid Eesti kontekstis. Peamised elurikkust ohustavad tegurid on: ● elupaikade hävimine – maakasutuse muutus, metsaraie intensiivistumine, märgalade kuivendamine, kõrbestumine ● elupaikade fragmenteerumine – suured ja sidusad elupaigad eraldatud väiksemateks tükkideks teede, põldude, linnade jm poolt; allesjäänud elupaigalaigud on tihti üksteisest isoleeritud ja paiknevad muudetud maastikus; servaefekt, killustumine piirab liikide levikut ja uute alade koloniseerimist, toitumisvõimalused vähenevad; alampopulatsioonides lähiristumissurve, geenitriiv ● elupaikade kahjustamine ja reostamine – üleka

Looduskaitse alused ja korraldus eestis

Rohkem sarnaseid