EESTI METSANDUS 2011 (0)

Copy -paste'tav variant CD-st EESTI METSANDUS 2011, mis on flashi failina saadaval http://www.keskkonnainfo.ee/main/index.php/et/vaeljaanded-ja-uelevaated/vaeljaanded-ja-uelevaated/686?tmpl=component . Sisaldab tähtsamaid tabeleid ja graafikuid (teemades Eesti metsad , Metsatööstus ja puidukaubandus, Erametsandus ).
EESTI METSANDUS 2011

EESTI METSAD

EESSÕNA

Eestlastele on läbi aegade olnud omane lähedane suhe metsaga ja pikaajalised head traditsioonid metsanduse arendamisel.
Metsad, mille kogupindala on enam kui 2 miljonit hektarit, moodustavad iseloomuliku osa Eesti maastikust, kattes üle poole meie maa territooriumist. Viimase 70 aasta jooksul on metsade puidutagavara suurenenud enam kui 4 korda. Mitmekordselt on suurenenud ka kaitsealuste metsade pindala. See on oluline fakt, millega tuleb arvestada nii metsapoliitika edasisel kujundamisel kui ka metsade kaitse ning majandamise korraldamisel. Käesolev Eesti Metsanduse ülevaade on koostatud selleks, et anda huvilistele aktuaalset teavet meie metsadest ning säästvast arengust metsanduses. Kogumik sisaldab materjale metsaressursist, metsapoliitikast ningõigusaktidest, era- ja riigimetsade majandamisest, metsade bioloogilisest mitmekesisusest ning kaitsest, metsatööstusest ja metsatoodete kaubandusest, jahindusest, metsateadusest ning -haridusest. Kindlasti on säästva arengu printsiipide järgimine metsanduses nüüd ja edaspidi oluliseks osaks keskkonnakaitse üldiste põhimõtete rakendamisel ja ühiskonna arengus tervikuna . Kalle Karoles

Ajalooline ülevaade

Metsade kujunemine praegusel Eesti territooriumil sai alguse pärast viimase mandrijää taganemist enam kui kümme tuhat aastat tagasi. Esimestel aastatuhandetel oli metsasuse mõjutajaks loodus ise. Võib oletada, et metsade leviku kõrgajal oli üle 80% maismaast kaetud metsaga. Inimene muutus metsi mõjutavaks teguriks üleminekul küttimiselt ja koriluselt põlluharimisele. Alates põllumajanduse ulatuslikumast levikust umbes 3000 aastat tagasi hakkas metsasus, küll tagasilöökidega suurte sõdade ja taudide aegu, järjekindlalt vähenema. Minimaalse seisu saavutas see arvatavasti 19. sajandil, kui metsad moodustasid vähem kui 30% praeguse Eesti pindalast. Tol ajal elas rahvastiku enamik maal, põllumajandusharudest oli valdav viljakasvatus, põhiline kütteaine, seda ka tööstuses, oli puit. Madala saagikuse ja viletsa agrotehnilise taseme tõttu pidi rahvastiku äratoitmiseks olema põllumajanduslikku maad praegusest oluliselt enam. Ka Eesti Vabariik aastail 1918-1940 oli valdavalt suure maaelanikkonnaga agraarmaa ning mets kattis 30% või natuke enam riigi territooriumist.
Teise maailmasõja aegsed ja järgsed vapustused ei jätnud mõju avaldamata ka maakasutusele. Nõukogude Liidu okupatsioon ja sellele järgnenud põllumajanduse kollektiviseerimine 1949. aastal oli põhjuseks, miks suur osa põllumajandusmaast langes kasutusest välja ja aegamööda metsastus või metsastati. 1950. aastate lõpul algas ulatuslik metsamaade ja ka soode kuivendamine, mille tulemusena metsa kasv varem liigniisketel maadel paranes , osa soid aga metsastus. 1991. aastal Eesti taasiseseisvus ja jõusse astus põllumajandusreform, mille tulemusena langes aktiivsest kasutusest välja kuni 30% põllu- ja rohumaadest ning osa sellest metsastus või on metsastumas. Kõige selle tulemuseks oli metsasuse kiire kasv ja praegu võime tõdeda, et pool Eesti maismaast on kaetud metsaga.

METSADE INVENTEERIMINE

Kuni 2000. aastani põhines Eesti metsavarude statistika lausmetsakorralduse andmestikul, mida koguti eelkõige metsamajandamiskavade koostamiseks . Organiseeritud metsakorralduse algaastaks Eesti alal võib lugeda aastat 1796, kui koostati Sõrve poolsaare metsade jaoks metsamajandamiskava . Enne Eesti iseseisvumist 1918. aastal olid metsamajandamiskavad koostatud suurele osale mõisametsadele ja kõigile kroonumetsadele (riigimetsadele).
Noore vabariigi riiklik metsakorraldus-asutus Metsakorralduse Büroo loodi 1919. aasta detsembris. Kuni 1950. aastate keskpaigani korraldati valdavalt ainult riigimetsi, ülevaade nendest oli küllaltki hea ja piisavalt täpne. Erametsi praktiliselt ei korraldatud, andmed viimaste kohta olid saadud kaudsetel meetoditel ja olid seetõttu ebatäpsed. Pärast kollektiviseerimist läks enamik erametsadest kolhooside ja sovhooside kasutusse ning põllumajanduslike majandite metsakorraldusega alustati 1956. aastal. Kuni 1992. aastani korraldati kõiki Eesti metsi regulaarselt, kusjuures revisjoniperioodiks oli enamasti 10 aastat. Alates 1993. aastast on regulaarselt inventeeritud jälle ainult riigimetsi, kuid maareformi tulemusena tekkinud erametsade kohta jäi info lünklikuks ning kogu Eesti metsavarudest hakkas ülevaade kaduma. See oli üks peamine põhjus, miks 1999. a käivitati statistiline metsainventeerimine ehk lühendatult SMI.
Oma olemuselt on SMI süstemaatiline valikuuring, kus üle Eesti paigutatud väikesepindalalistel ringproovitükkidel tehtud mõõtmiste tulemustena saadud andmed üldistatakse kogu riigile. Proovitükid on paigutatud ruudukujuliste (800X800 m) traktide külgedele, seejuures eristatakse kolme liiki proovitükke: - tagavara proovitükk ( vahekaugus 400 m); - kasvukoha proovitükk (vahekaugus 200 m); - raie- ja uuenemise proovitükk (vahekaugus 100 m).
Traktivõrk kavandatakse viieks aastaks ja igal aastal mõõdetakse 270-280 trakti.

PINDALA JA TAGAVARA

Eesti on üks Euroopa metsasemaid maid. SMI 2010. a inventuuri andmetel on Eestis metsamaad 2 212 000 ha ehk 49% riigi pindalast.
Metsamaaks loetakse maad, kus kasvavad puutaimed kõrgusega vähemalt 1,3 m ja võrade liitusega 30%, või mis on ette nähtud metsa kasvatamiseks, kuid on ajutiselt metsata (raiesmikud, selguseta alad). Metsamaana ei arvestata kõrghaljastust (pargid, kalmistud ).
Võrreldes 1939. aastaga on metsamaa pindala suurenenud enam kui 1,5 korda, igal aastal on lisandunud keskmisena 12 000 ha metsamaad. Siinjuures tuleb mainida, et Teise maailmasõja tulemusena vähenes Eesti territoorium 1 620 ruutkilomeetri võrra ehk 3,6%.
Sama inventuuri andmetel on metsamaal kasvava metsa tagavara 458 miljonit m3, igal metsamaa hektaril kasvab keskmisena 207 m3 puitu. Lisaks kasvas 6,9 miljonit m3 puitu ka põõsastikes ja looduslikul rohumaal ning metsades esines 16 miljonit m3 püstiseisvaid surnud puid ja 14 miljonit m3 lamapuitu. Puistute keskmine aastane juurdekasv on 12,1 miljonit m3.
Võrreldes 1937. a hinnanguga on puidutagavara suurenenud enam kui neli korda. Arvestades kasutatud meetodeid ja nende objektiivsust võib eeldada, et reaalselt on metsamaa tagavara suurenenud 3-3,5 korda. Põhjusteks metsamaa pindala ja metsa keskmise vanuse oluline suurenemine, aga ka metsa kasvutingimuste paranemine, seda nii looduslike protsesside kui inimmõju tulemusena.
Keskmiselt on Eestis iga elaniku kohta 1,7 ha metsamaad ja 340 m3 puitu. Metsasuse protsendi (49%) järgi on Eesti Euroopa riikide seas viiendal kohal, jäädes alla ainult Soomele, Rootsile, Sloveeniale ja Lätile. Puidukoguselt ühe elaniku kohta ületavad Eestit ainult Skandinaavia metsarikkad riigid Soome ja Rootsi, viimane suhteliselt napilt.

PUULIIGID

Eelkõige kliima muutumise tõttu on rohkem kui 10 000 aasta jooksul Eesti alal domineerinud erinevad puuliigid . On olnud perioode , millal olid valitsevad kaasikud , siis männikud, laialehelised metsad, seejärel kuusikud ja jälle männikud. Viimase 3000 aasta jooksul on metsade arengu ja liigilise struktuuri kõige olulisemaks muutjaks olnud inimene. Põllumajandus, raied ja ulatuslik kuivendamine on tekitanud olukorra, kus vaatamata metsarohkusele peaaegu ei ole metsi, millel puudub inimtegevuse otsene või kaudne mõju.
Taimegeograafilise jaotuse järgi kuulub Eesti põhjapoolkera parasvöötme metsa-vööndi salu - ehk nn segametsade allvööndi) põhjaossa. Lehtpuu ja okaspuu enamusega metsade osakaal on praktiliselt võrdne, mõlemad moodustavad 50% puistute pindalast.
Tagavara osas on ülekaalus okaspuud , moodustades 53,7% kasvava metsa tagavarast, lehtpuude osaks jääb 46,3%.
Puistute koosseisu järgi on 36% metsa pindalast okaspuupuistud ja 37% lehtpuupuistud.
Okaspuu-lehtpuu segametsad moodustavad 27% metsa pindalast. Okaspuu või lehtpuupuistuks on loetud metsi, kus vastavad puuliigid moodustavad enam kui 75% puistu koosseisust. Sealjuures ei tarvitse ka okas- või lehtpuupuistud moodustuda ainult ühest puuliigist. Metsi, kus üks puuliik moodustab 70% või rohkem puistu tagavarast, on 54% pindalast; 46%-l metsadest jääb valitseva puuliigi osakaal tagavarast alla 70%.
Kõige levinumad puuliigid on harilik mänd, harilik kuusk ning aru- ja sookask , mis moodustavad enamuspuuliigina kokku 81,2% metsamaa pindalast ja 76,6% kasvava metsa tagavarast. Järgmise kolmikusse kuuluvad haab ja sang - ning hall- lepp . Need liigid moodustavad 17,1% metsamaa pindalast ja 19,4% kasvava metsa tagavarast. Teiste puuliikide osakaal on väike. Neist võib olulistena nimetada saart , tamme ja lehist. Viimane on ainus mõningat tähtsust omav võõrpuuliik, mis Eesti metsades kasvab; 99,9% metsade pindalast ja tagavarast moodustavad kodumaised puuliigid.

METSI ISELOOMUSTAVAD NÄITAJAD

Levinuim puuliik on mänd, mis moodustab 34,2% puistute pindalast ja 30,3% kasvava metsa tagavarast. Männikute keskmine vanus on 72 aastat ja hektaritagavara 243 m3.
Maksimaalselt võib männik Eestis saavutada kuni 40 meetrise kõrguse ja hektaritagavara võib ületada 600 m3 piiri. Eestis kasvavad männikud peaaegu kõikjal, kuid valdavad on nad väheviljakates kuivades (nõmmed) ja liigniisketes ( sood ) kasvukohtades , kus moodustavad puhtpuistuid Mujal kasvab mänd nii puhtpuistuna, kuid moodustab ka koos kuuse ja kasega segapuistuid. Enamlevinud puuliikidest on mänd kõige pikaealisem ja vanemate puistute vanus ületab 250 aastat, veel vanemaks võivad kasvada on ainult vähese levikuga tammikud.
Kuusk moodustab 16,0% puistute pindalast ja 23,4% kasvava metsa tagavarast. Kuusikute keskmine vanus on 58 aastat ja hektaritagavara 241 m3. Kuigi puistuna ei ületa kuusiku kõrgus üldjuhul 40 meetrit, siis kõige kõrgem mõõdetud kuusk on olnud 48 m, mis on ka Eestis kasvanud puude kõrgusrekord. Parimate puistute tagavara võib küündida 600 tihumeerini hektaril. Kuusk eelistab viljakaid või keskmise viljakusega parasniiskeid kasvukohti. Kuigi kuusk kasvab edukalt ka puhtpuistuna, moodustab ta enam segametsi koos männi, kase ja haavaga. Varjutaluva puuliigina moodustab ta sageli teise rinde männiku või lehtpuupuistu all. Kuigi kuusik võib saada ka 200-aastaseks, siis reaalselt ületab ta harva 150 aasta piiri.
Lehtpuudest on suurima levikuga kask , moodustades 31,0% puistute pindalast ja 22,9% kasvava metsa tagavarast. Kaasikute keskmine vanus on 47 aastat ja keskmine hektaritagavara 185 m3. Kaasikud võivad saavutada kuni 35 meetrise kõrguse ja enam kui 400 m3 hektaritagavara. Nagu mänd, kasvab ka kask peaaegu kõikjal, enamlevinud on ta aga parasniisketes ja niisketes viljakates ning keskmise viljakusega kasvukohtades ning madalsoodes. Liigiliselt kasvab Eesti metsades aru- ja sookask, kuid praktilises metsanduses neid liike ei eristata. Sookask kasvab märjematel aladel moodustades puhtpuistuid või kasvab segus sanglepa või männiga. Arukask eelistab parasniiskeid kasvukohti; kasvab puhtpuistuna, kuid sageli moodustab segapuistuid kuuse, haava, männi ja hall-lepaga. Kaasikud saavutavad harva suurema vanuse kui 100 aastat, küündides maksimaalselt 120 aastani.
Haab moodustab 5,4% puistute pindalast ja 7,4% kasvava metsa tagavarast. Haavikute keskmine vanus on 45 aastat ja keskmine hektaritagavara 263 m3. Valdavalt kasvab haab viljakates parasniisketes kasvukohtades moodustades lisaks puhtpuistutele ka segametsi koos kuuse ja kasega. Haavikute probleemiks on nakatumine haavataelikuga juba suhteliselt noores eas, vanematest puistutest on kahjustatud enamik ja suur osa puid seest mädad.
Sanglepp , levikult kuues puuliik, moodustab 3,1% puistute pindalast ja 4,9% kasvava metsa tagavarast. Sanglepikute keskmine vanus on 51 aastat ja hektaritagavara 248 m3. Sanglepp eelistab keskmise viljakusega niiskeid kasvukohti, kasvab sageli jõe- ja ojalammidel. Esineb nii puhtpuistutena, kuid ka segus kasega.
Hall-lepp on pioneerliik metsastunud põllumaadel, moodustades 8,6% puistute pindalast ja 7,1% kasvava metsa tagavarast. Hall-lepikute keskmine vanus on 30 aastat ja keskmine hektaritagavara 172 tihumeetrit. Hall-lepp on olulistest puuliikidest kõige madalakasvulisem, mistõttu puistu 25 meetrine keskmine kõrgus on üldjuhul saavutamatu. Vaatamata suhteliselt väikesele kõrgusele on parimate lepikute hektaritagavara kuni 350 m3. Valdavalt kasvavad hall-lepikud parasniisketes viljakates kasvukohtades. Männi kõrval on ta kõige enam puhtpuistuna kasvav puuliik, kuid moodustab ka segapuistuid, eelkõige koos kasega. Olulistest puuliikidest on ta kõige lühiealisem ja harva saavutab hall-lepik 60 aastast suurema vanuse.
Eesti vanim ja jämedam puu on Tamme-Lauri tamm, millel vanust ligikaudu 700 aastat ja läbimõõt 1,3 m kõrguselt 3,3 m. Tavaline metsapuu saavutab aga väga harva 1 meetrist suurema läbimõõdu. 76% metsade pindalast moodustavad puistud , kus puude keskmine läbimõõt jääb 10 ja 30 cm vahele (tabel 2). Metsi, kus puude keskmine läbimõõt on enam kui 30 cm, on ainult 3% pindalast.
Parimates kasvukohtades võivad okaspuupuistud saavutada kuni 40 meetrise kõrguse, kuid rabas kasvavale männikule jääb kasvupiiriks sageli napp 10 meetrit. Joonistel 8 ja 9 on toodud puistute jagunemine boniteediklasside järgi. Joonised toovad esile erinevate puuliikide kohastumuse kasvuks erineva viljakusega kasvukohtades. Kui mänd ja kask ei ole kasvukoha suhtes valivad, siis kuusk ja hall-lepp, eriti aga haab eelistavad valdavalt viljakamaid kasvukohti. Kuigi erinevad puuliigid eelistavad erinevaid kasvukohti ja nende keskmine vanus on erinev, siis diameetri , eriti aga kõrguse keskmiste näitajate poolest ei ole kolme enamlevinud puuliigi puistud nii erinevad.

KASVUKOHATÜÜBID

Kõige üldisemalt jagatakse metsad mineraalmuldadel kasvavateks arumetsadeks ja turvasmuldadel kasvavateks soometsadeks (turbalasundi paksus 30 cm või enam). Esimesed moodustavad 77,6% ja teised 22,4% metsamaa pindalaks. Kasvukohatüübi nimetus on peamiselt tuletatud metsa alustaimestiku iseloomulikuma taimeliigi nimetusest, soometsade puhul soo liigist. Praktilises metsanduses eristatakse 26 kasvukohatüüpi (või alltüüpi), mis on koondatavad kümneks kasvukohatüübi rühmaks.

METSADE VANUSELINE JAGUNEMINE

Eesti metsade keskmine vanus on 56 aastat, ulatudes olulisemate puuliikide osas hall-lepikute 30 aastast männikute 72 aastani. Võrreldes küpsusvanusega on keskmine vanus kõrge, mistõttu uuendusraieküpsete puistute osakaal on suhteliselt suur, seda eelkõige lehtpuumetsades.
Viiekümne aasta jooksul, mille kohta on olemas piisava täpsusega andmed, on metsade vanus pidevalt suurenenud, näidates küll viimasel kümnendil stabiliseerumise märki.
Kuigi Eestis on okas- ja lehtpuumetsi peaaegu võrdselt, on kuni 60- aastaste puistute osas lehtpuu ülekaal (62%). Viimasel 60 aastal on metsamaa pindala oluliselt suurenenud endise põllumajandusmaa metsastumise arvelt. Kahe kolmandiku ulatuses on see toimunud lehtpuudega ja kolmandiku ulatuses okaspuudega. Eriti laiaulatuslik oli metsastumine möödunud sajandi 50-60. aastatel, mistõttu 40-60 aasta vanused metsad moodustavad peaaegu poole lehtpuupuistute pindalast. Osaliselt on lehtpuudega uuenenud ka okaspuupuistute uuendusraielangid.
Vanemate kui 60-aastaste metsade osas valitsevad okaspuud (72%), kusjuures vanematest kui 100- aastastest metsadest on viimaseid koguni 95%. Peamisi põhjuseid on kaks: esiteks on lehtpuupuistud lühemaealised, teiseks on ka nende uuendusraiet lubavad vanused väiksemad. Kuusikutes võib uuendusraiet teha, kui puistu saanud 80-90-aastaks, männikutes jääb vanusepiir olenevalt kasvukoha headusest 90-120 aasta vahemikku. Kaasikutes on uuendusraiet lubav vanus 60-70 aastat, haavikutes 30-50 aastat, hall-lepikutele ei ole vanusepiiri seatud, kuid praktikas on selleks 30 aastat.
Aastatel 1960-1995 oli raiemaht oluliselt väiksem juurdekasvust ning sama perioodi teises pooles pidurdus ka põllumaa metsastumine, mistõttu normaalsest oluliselt vähem on 11-30-aastaseid metsi. 1990. aastate teisel poolel suurenes hüppeliselt raiemaht ja intensiivistus põllumaade metsastumine, mistõttu kuni 10-aastaste noorendike pindala on suur, seda eriti lehtpuude osas. Kuigi viimaseid on võrreldes okaspuudega raiutud oluliselt vähem, on raiesmikud metsastunud valdavalt lehtpuudega. Kokkuvõtteks tuleb aga tõdeda, et puistute ebaühtlane vanusestruktuur teeb pikemas ajaperspektiivis raskeks metsade stabiilse ja ühtlase kasutusmäära tagamise.

Metsapoliitika

Metsapoliitika ja seadusandlus - kaitstes metsade tootlikkust, säilitades bioloogilist mitmekesisust ja sotsiaalseid ülesandeid
Õiguslik alus Eesti säästvale arengule on sätestatud 1992. aastal jõustunud Eesti Vabariigi põhiseaduses. Säästva arengu seadus võeti vastu aastal 1995. Vastavalt 1997. aastal tehtud muudatustele kohustab seadus koostama pikaajalised säästvat arengut tagavad arengukavad energia, transpordi, põllumajanduse, metsanduse, turismi, keemiatööstuse, ehitusmaterjalitööstuse ja toidutööstuse valdkonnas.
Mitmed säästva arengu kontekstis teed rajavad otsused tehti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inimkeskkonna konverentsil Stockholmis 1972. aastal. Ülemaailmsed sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna sidusa arendamise eesmärgid määratleti 1992. aastal Rio de Janeiros ÜRO keskkonna ja arengu maailmakonverentsil heakskiidetud globaalses 21. sajandi säästva arengu tegevuskavas 2030. aastani (Agenda 21). Sealt sai alguse ka Eesti aktiivne partnerlus nendes protsessides. Hiljem toetas säästva arengu eesmärkide täiustumist Agenda 21 rakendamine ning aastatuhande arengueesmärkide pikendamine ÜRO säästva arengu tippkohtumisel Johannesburgis 2002. aastal.
Eesti metsasektor oli 1990. aastate alguses organiseeritud suures osas nõukogude ajast järele jäänud struktuuride põhjal. Kohandamine turumajandusega ja uute keskkonnanõuete täitmine osutus aeglaseks ja keeruliseks. Sai selgeks, et sektor vajab põhjalikku uuendamist. Peamised probleemid olid seotud metsandusadministratsiooni ümberkorraldamise, metsade kaitse ja kasutamise vahelise tasakaalu leidmise ja erametsaomanike toetusmeetmete väljatöötamisega. Et kiirendada arengut metsasektoris ja parandada seadusandlikku baasi, otsustas keskkonnaministeerium 1995. aasta alguses käivitada samal aastal Eesti metsanduse arenguprogrammi koostamise, mille ülesandeks sai riigi metsapoliitika korraldamine ning see pidi määratlema Eesti metsanduse arengu üldeesmärgid ja riigi osa nende saavutamisel.
Eesti metsapoliitika, mille Riigikogu kiitis heaks 1997. aasta suvel, tunnustab Eesti metsade kõrget looduslikku ja ökoloogilist väärtust, mida kaitstakse kooskõlas Eestis ratifitseeritud rahvusvaheliste resolutsioonide ja konventsioonidega. Teisest küljest on metsapoliitika aluseks arusaam, et Eesti metsandusel on nii materiaalsete kui sotsiaalsete hüvede tootmiseks tugev majanduslik potentsiaal. See tuleb maksimaalselt ära kasutada ulatuses, mis tagab teiste, sealhulgas keskkonnakaitseliste väärtuste ja hüvede säilimise. Tänane tegevus metsas ei tohi vähendada tulevaste põlvede käsutusse jäävate hüvede hulka ega ulatust.
Öeldu alusel on Eesti metsapoliitikas püstitatud metsanduse kaks lahutamatut ja teineteisest tulenevat üldeesmärki, mida on silmas peetud ka metsanduse arengukava koostamisel:
a) säästlik (st ühtlane, pidev ja mitmekülgne) metsandus, mille all mõeldakse metsade majandamist sellisel viisil ja sellises ulatuses, mis tagab nende bioloogilise mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ning potentsiaali praegu ja võimaldab ka tulevikus teisi ökosüsteeme kahjustamata täita ökoloogilisi, majanduslikke ning sotsiaalseid funktsioone kohalikul, riiklikul ja globaalsel tasandil;
b) metsade efektiivne majandamine , mille all mõeldakse kõigi metsaga seotud hüvede ökonoomset tootmist ja kasutamist nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis.
Metsapoliitika kirjeldab üldjoontes riigi ning metsandusadministratsiooni rolli ja kohustused. Üheks olulisemaks metsapoliitikaga seatud eesmärgiks on erametsaomanike toetamine . Selle elluviimiseks asutati 1999. aastal sihtasutus Erametsakeskus, kelle eesmärkideks on metsaomanike teadmiste tõstmisega ja riiklike toetuste administreerimisega aidata kaasa Eesti metsade keskkonnasõbralikumale ja efektiivsemale majandamisele.
Puhkemajanduse eesmärkideks oli parandada kohaliku elanikkonna ning turistide puhkuse ja vaba aja veetmise võimalusi. Praegu võib öelda, et puhkevõimalused metsas on oluliselt paranenud ja samuti on suurenenud inimeste hulk, kes metsas puhata armastavad. Loodud on erinevaid matkamaju, puhkeonne, matkaradu ja muud vajalikku.
Eesti metsapoliitikas võetud eesmärkide täitmise tulemusena saame täna tõdeda, et metsa pindala suureneb Eestimaal endiselt, moodustades hetkel juba 51% maismaa pinnast. Metsa- ja puidusektoris töötab iga 13. eestlane ning tööstused tagavad metsade säästliku majandamise ning pakuvad puidust kui keskkonnasõbralikust materjalist tooteid ka väljastpoolt riiki. Eestlastel on harjumus käia metsas matkamas, seenel, marjul, jahil ja orienteerumas. Eesti metsad on bioloogiliselt mitmekesised ning majandatud jätkusuutlikult.
Säästva arengu pikaajalise raamdokumendina töötati välja Säästev Eesti 21 - Eesti säästva arengu riiklik strateegia aastani 2030, see kiideti Riigikogus heaks 14. septembril 2005. Säästev Eesti 21 valmis Vabariigi Valitsuse kinnitatud lähteülesande alusel ning säästva arengu komisjoni egiidi all, strateegia väljatöötamisel tegid koostööd erinevate valdkondade teadlased ja mitmed huvirühmad.
Säästev Eesti 21 määratleb Eesti riigi ja ühiskonna arendamise eesmärgid aastani 2030 ning seostab majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna arengud kooskõlas ülemaailmsete (Agenda 21) ja Euroopa Liidu pikaajalist arengut määratlevate dokumentidega.

Metsanduse arengukava

20. sajandi lõpuks olid mitmed Eesti metsapoliitikas seatud eesmärkidest rakendatud. Organisatsiooniliselt lahutati riigi normatiivsed ja metsa majandaja funktsioonid, millega likvideeriti huvide konflikt majandustegevuse ja selle kontrollimise vahel. Samas ei suudetud metsi maareformi tempos inventeerida , erametsaomanikele luua hästitoimivat tugistruktuuri, lõpetada metsade kaitseväärtuse hindamist ning tagada metsade efektiivset kaitset, puudus rahuldav keskkonnaseire ning -planeeringu süsteem.
Metsapoliitika edukat rakendamist oli takistanud tervikliku abinõude kava puudumine. Metsapoliitikas loetletud tegevuste koordineeritud läbiviimiseks ning selleks vajalike finantsvahendite suunamiseks alustas keskkonnaministeerium 1999. aasta lõpul metsanduse pikaajalise arengukava koostamist. Dokumendi eesmärgiks sai metsanduse arengu prioriteetide määratlemine aastani 2010 ning püstitatud eesmärkide täitmiseks kavandatud tegevuste loetlemine.
Arengukava koostamise käigus keskenduti kuuele kiiret lahendamist vajavale probleemvaldkonnale: 1) jätkuvalt riigi omandis olevate seni veel tagastamata ning erastamata metsamaade sihipärane kasutamine, 2) Riigimetsa Majandamise Keskuse tegevuse eesmärkide püstitamine ning tulemuste hindamine, 3) varimetsanduse leviku ning metsaõigusnormide rikkumise tõkestamine, 4) rangelt kaitstavate metsade osakaalu ning paiknemise määratlemine, 5) järjepidevuse tagava raiete mahu leidmine, 6) erametsaomanike tugisüsteemi väljaarendamine.
Eesti Metsanduse Arengukava aastani 2010 kiitis Riigikogu heaks 2002. aasta novembris. Eesti metsanduse arengukava tuleneb säästva arengu seadusest ja metsaseadusest. Arengukava eesmärk on maksimeerida jätkusuutlikult metsasektori panust rahvamajandusse ja ühiskonna heaolusse. Arengukavas väljendatakse tasakaalustatult nii metsade majandamise, metsatööstuse kui ka keskkonnakaitse huve.
Järgmise perioodi arengukava hakati koostama 2009. aasta alguses, vajadus selleks tuleneb metsaseadusest ja säästva arengu seadusest. Metsanduse arengukava aastateks 2011-2020 baseerub eelkõige Euroopa Liidu metsanduse tegevuskaval, Eesti Metsapoliitikal, Eesti Keskkonnastrateegial aastani 2030 ja selle tegevuskaval. Metsanduse arengukava on oma olemuselt riiklik metsandusprogramm. Euroopa Komisjon peab Euroopa Liidu metsanduse tegevuskava (2006) aluseks järgmisi põhimõtteid:
- riiklikud metsaprogrammid on sobivaks raamistikuks metsadega seotud rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks; - metsapoliitika kujundamisel tuleb üha enam arvesse võtta ülemaailmseid ja mitut valdkonda hõlmavaid küsimusi ning selleks on vaja suuremat ühtsust ja paremat kooskõlastamist; - vajadus parandada ELi metsandussektori konkurentsivõimet ja soodustada ELi metsade head majandamist; - subsidiaarsuse põhimõte.
Euroopa Liidu metsanduse tegevuskava on kantud arusaamast, et metsi kasutatakse ühiskonna jaoks. Koostava metsanduse arengukava eesmärgid on kooskõlas EL metsanduse tegevuskava nelja peamise eesmärgiga: - pikaajalise konkurentsivõime tagamine; - keskkonna parandamine ja kaitse; - elukvaliteedi parandamine; - kooskõlastamise ja teabevahetuse soodustamine.
Arengukava põhieesmärk on metsade tootlikkuse ja elujõulisuse ning mitmekesise ja tõhusa kasutamise tagamine. Selleks: - pikas perspektiivis kasutatakse puitu kui taastuvat loodusressurssi puidutööstuses ning energeetikas juurdekasvu ulatuses; - metsa tootlikkuse säilitamiseks tehakse metsauuendustöid vähemalt poolel uuendusraiealadest; - ohustatud ja Eestile omaste liikide populatsioonide hea seisundi säilitamiseks on kaitse alla võetud vähemalt 10% metsamaa pindalast ja parandatud rangelt kaitstavate metsade esinduslikkust.
Metsanduse arengukava koostamise protsess oli avalik, sellesse kaasati asjaomaste riigiasutuste ja ettevõtete, organisatsioonide, siht- ja riigitulundusasutuse ning mittetulundusühingute esindajad jt protsessist huvitatud isikud. Metsanduse arengukava koostamist koordineeris Keskkonnaministeerium. Arengukava töötati välja koostöös Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi, Haridus - ja teadusministeeriumi ning Rahandusministeeriumiga. Lisaks kaasati parema oskusteabe saamiseks ning arengustsenaariumite väljatöötamiseks eksperte. Olulise tähtsusega riigielu küsimusena kuulub metsanduse arengukava kinnitamisele Riigikogus. Arengukava aruandlus selle täitmise, arengukavas ja selle rakendusplaanis seatud eesmärkide saavutamise ning meetmete tulemuslikkuse kohta (sh 10-aastase perioodi raiemahtude ülevaade) Vabariigi Valitsusele toimub läbi keskkonnategevuskava aruandluse.

Metsanduslik seadusandlus

Metsanduse arengud Eestis on sõltunud riigi poliitikatest ning erinevatel perioodidel valitsenud riigikordadest. Eestlastel on olnud suhteliselt tagasihoidlik roll metsandusliku seadusandluse kujundamisel viimastel sajanditel. Iseseisva majandusharuna algas metsamajanduse areng 18. sajandil, kui Eesti oli osa Vene impeeriumist. 1802. aastast pärit Venemaa metsaseadus keskendus peamiselt riigimetsadele, mida oli Eestis maaregistri kohaselt tollal 11-12% kõigist metsadest. Aastal 1888 koostati era- ja kogukonnametsade hoiu- ja kaitseseadus, mis keskendus metsade hooldamisele ja kaitsele ning rakendus kõikidele metsaomanikele . Seaduse kohaselt oli keelatud puude langetamine ning raiejäätmete või kändude eemaldamine rannikuala metsadest.
Aastal 1918 saavutas Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse Vene Impeeriumist ning aasta hiljem kohandati ka olemasolevat seadusandlust Eestile sobivamaks. Eesti esimene metsaseadus võeti vastu alles 1934. aastal. Seaduses oli erametsandust puudutav osa jäetud pealiskaudseks, samas riigimetsade kasutamist oli kirjeldatud detailideni.
Koos Nõukogude Liidu okupatsiooniga Eestis 1940. aastal muudeti teiste hulgas ka metsaseadust. Nõukogude ajastul reguleeris metsandussektorit üks määrus: Eesti pidi rakendama sama metsakoodeksist, mida järgisid ülejäänud Nõukogude Liidu vabariigid. Aastatel 1941-1944 kehtis samal ajal korraga kolm metsaseadust: 1934. aastast pärit Eesti metsaseadus ning Saksa ja Venemaa metsaseadused. Uus metsaseadus rakendus Eestis aastast 1979, kuid sellel oli piiratud efekt, kuna kogu metsandusliku arengu suunamine tuli Moskvast.
Eestis taastus iseseisvus 20. augustil 1991. Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi ülesanne on luua sellised eeldused ja tingimused, mis tagavad meile ja tulevastele põlvedele liigirikka looduse ja puhta elukeskkonna ning kindlustavad loodusvarade säästliku kasutamise. Samad põhimõtted said aluseks ka metsaseaduse koostamisel.
Aastal 1988 valmis Eesti metsade majandamise kontseptsioon , mis kirjeldas hea metsa majandamise praktikad . Nende praktikate põhjal koostatud metsaseaduse kiitis Riigikogu heaks 1993. Aastal olles seega Eesti Vabariigi teiseks metsaseaduseks. Mitmed põhimõtted seaduses olid sarnased esimese, 1934. aasta metsaseadusega, suurem rõhuasetus oli erametsade majandamise reguleerimisel.
Riigikogu kiitis 1997. aastal heaks Eesti metsapoliitika, mille järgselt valmis sellele tuginev kolmas metsaseadus aastal 1998. Seadusega püüti metsade majandamises ja kaitses maksimaalselt arvestada Eesti metsapoliitika, samuti Pan-Euroopa metsade kaitse Strasbourg'i, Helsingi ja Lissaboni resolutsioone ja Helsingi jätkuprotsessi materjale ning andis erametsaomanikele suurema voli oma metsade majandamiseks. Seadus reguleeris nii era- kui riigimetsade majandamist ning seadis õigusliku aluse riigimetsa administratsioonile ja Riigimetsa Majandamise Keskusele.
Riigi kiire majanduskasvu tulemusena tuli taaskord ilmsiks vajadus seadusandlust tekkinud olukorrale kohandada . Peale Eesti metsanduse arengukava aastani 2010 vastuvõtmist muudeti vastavalt seal tehtud ettepanekutele ka metsaseadust. Seaduse täiendustega loodi laialdasem õigusraamistik, mis arvestas senisest enam jätkusuutliku metsamajanduse kriteeriumitega. Koostati rangemad regulatsioonid erasektoris toimunud illegaalse metsaraie vastu võitlemiseks. Riigikogu kiitis seadusemuudatused heaks 2004. aasta veebruaris .
Metsaseaduse neljas versioon esitati Riigikogule aastal 2006 ning see jõustus 2007. aasta 1. jaanuarist. Seadus reguleerib metsanduse suunamist, metsa korraldamist ja majandamist ning keskkonnale tekitatud kahju hüvitamist ja sätestab vastutuse seaduse rikkumise eest. Seaduse eesmärk on tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamine. Metsa majandamine on säästev, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse, uuenemisvõime ja elujõulisuse ning ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse võimaluse. Metsaseadust täiendati 2009. aastal, kuid selle põhimõtted kehtivad ka täna.
Avalikkuse kaasamine Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Kõik riigiasutused , kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud on kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmed.
Metsanduses on sektoritevahelise kooskõla saavutamiseks ellu kutsutud metsanduse ümarlaud, mis on koostööfoorumiks riigi administratsiooni, erasektori ja VVO-de vahel. Ümarlaud hindab perioodiliselt metsanduse arengukava rakendamist ja teeb ettepanekuid selle muutmiseks või täiendamiseks. Seatakse kesk- ja pikaajalised suunad riigimetsade majandamiseks ja jälgitakse nende rakendamise efektiivsust . Metsanduse ümarlaua töö on avalik ning selle materjalid (k.a kohtumiste protokollid) avalikustatakse keskkonnaministeeriumi veebilehel.
Eesti metsapoliitika ja metsanduse arengukava valmisid mõlemad avatud protsessina, kuhu kaasati kõikide metsanduses tegutsevate huvigruppide liikmed, muuhulgas riigi administratsioon , erasektori esindajad ja suurel hulgal erinevaid huvigruppide organisatsioone ja eraisikuid. Koostöö jätkub ka arengukava ning seaduse rakendamisel ja hilisemal muutmisel.
Valitsuse poolt koostatud kaasamise hea tava kohaselt on kaasamise eesmärk tõsta otsuste kvaliteeti ja ühiskondlikku legitiimsust, suurendades mittetulundus-, era- ja avaliku sektori osalust otsuste ettevalmistamisel ja langetamisel. Ametiasutus , kodanikuühendus või esindusorganisatsioon, kes dokumenti loob, kaasab otsustusprotsessi huvirühmi kõigist sektoritest. See tagab väljatöötatava strateegilise dokumendi tasakaalustatuse ja lähtumise avalikust huvist. Kaasamise põhimõtteid on järgitud ka metsandusalaste arengustrateegiate väljatöötamisel.

Metsandusadministratsioon

Keskkonnaministeerium on valitsusasutus , kes täidab seadusest tulenevaid ja Vabariigi Valitsuse poolt seaduse alusel antud ülesandeid oma valitsemisalas, mille hulka kuulub ka metsandus. Keskkonnaministeerium on üks Eesti 11 ministeeriumist.
Ministeeriumi valitsemisalas on riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine, maaga ja ruumiandmekogudega seotud ülesannete täitmine, loodusvarade kasutamise, kaitse, taastootmise ja arvestamise korraldamine, kiirguskaitse tagamine, kliimamuutuse vähendamisega seotud ülesannete täitmine, keskkonnajärelevalve, ilmavaatluste, loodus- ja mereuuringute, geoloogiliste, kartograafiliste ja geodeetiliste tööde korraldamine, maakatastri pidamine, keskkonnakaitse välisvahendite kasutamise korraldamine ning asjaomaste strateegiliste dokumentide ja õigusaktide eelnõude koostamine. Ministeeriumi tegevus on suunatud looduskasutuse ja keskkonnakaitse, majanduse ja sotsiaalsfääri tasakaalustatud arengule, selle saavutamiseks vajaliku hästitoimiva süsteemi tagamisele ning keskkonnakaitseks eraldatavate vahendite sihipärasele ja läbimõeldud kasutamisele.

METSADE KAITSE

Ajalooline ülevaade

Eesti metsalooduse kaitse ajalugu ulatub esimesse aastatuhandesse meie aja järgi. Iidsed eestlased uskusid loodusvaimudesse ja pidasid vanu metsi pühadeks. Eriti väärtustati suuri tamme- ja pärnapuid ning inimesed pöördusid hädas olles nende poole abi saamiseks. Selliste puude kahjustamine mistahes viisil oli rangelt keelatud. Esimene metsade kaitse akt pärineb 1327. aastast, mil Taani kuningas Erik Menved keelustas metsaraie kolmel Tallinna lähedasel väikesaarel, et säilitada sealseid metsi meremeestele navigatsiooniks vajalike maamärkidena.
Kuigi eestlased on sajandeid metsi austanud, tehti kuni eelmise sajandini väga vähe katseid seadusega loodusmetsi kaitse alla võtta. Rootsi metsaseadus 16. ja 17. sajandil keelas selliste väärtuslike puuliikide, nagu tamm, pärn ja pihlakas, raie või kohustas iga raiutud puu asemel uusi puid istutama.
Metsi on peamiselt käsitletud märgalade, maastike või teiste loodusobjektide kaitse vahendina, mitte kaitse objektina iseenesest. Kõige esimene metsakaitseala -12,8 ha suurune - moodustati 1924. aastal Kastre-Pervallas (17). 1937. aastaks oli sellele lisandunud 4 metsaala (9). 1940. a lisandus veel 5 ala (16). Need rangelt kaitstud alad hõlmasid kokku siiski vaid 363 ha.
1950. aastal moodustati 30 kaitseala , millest metsad hõlmasid 42,9% ehk 9650 ha. 1970. ja 1980. aastatel jätkus hoogne kaitsealade moodustamine (18). 1990ndateks oli kaitsealuste metsade pindala suurenenud 91  300 hektarini, st 31,0% toonaste kaitsealade kogupindalast. Lisaks sellele rakendati leebemat kaitserežiimi kaitsemetsadele, et kaitsta erosiooniohtlikke alasid, teatud maastikuelemente, kaldapiirkondasid ja rannikut, asulaid, liikide elupaiku, kasvukohti jms. 1990. aastate alguses rajati Karula rahvuspark , mille tsoneering põhines sealsete metsade loodusväärtustel. Isegi kümnendi lõpus polnud täpselt teada, kui palju metsi oli kaitse all, milline oli nende kaitserežiim või milliseid metsatüüpe kaitsealade metsad esindasid.
Elurikkuse kaitse kontseptsioon andis Eesti loodukaitsesüsteemile uue elu. Metsade elurikkuse ja kaitsevõtete uurimise vajadus sai ilmselgeks. Vastavaid teemasid käsitleti Eesti metsanduse arenguprogrammi raames, mille tulemusena sõnastati 1997. aastal Eesti metsapoliitikas metsalooduse kaitse eesmärgid. Põlismetsade loodus- ja kaitseväärtusi uuritakse Eestis alates 90. aastatest . Soome spetsialistide toetusel alustati siis põlismetsade otsimisega ning peagi selgus, et põlismetsi on kaitse all märkimisväärselt vähem kui arvati.
Eesti metsanduse arenguprogrammi raames käivitati ka Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekt (EMKAV), et võtta kaitse alla väärtuslikud metsaökosüsteemid ning säilitada Eesti metsade senine elurikkus . Selleks oli ette nähtud suurendada rangelt kaitstavate metsade pindala vähemalt 4%-ni metsade kogupindalast. Samuti tuli tagada, et metsakaitsealadel oleks piisavalt esindatud kõik Eesti metsaliigid , elupaigad ja ökosüsteemid ning et need vastaks rahvusvahelistele konventsioonidele ning EL direktiividele. Pilootprojekt kestis ligikaudu 2 aastat ja selle raames töötati välja ning testiti Eesti metsade esimest loodusväärtuste hindamise metoodikat. Samuti koguti informatsiooni metsade elurikkuse kohta ning koostati mahukas projektdokument, mille alusel käivitus 1999. aasta veebruarist Taani-Eesti koostööprojekt EMKAV. Projekti tulemusena valiti kaitse alla võtmiseks välja 136 metsaala (102 kaitsealal ), et täita Eesti metsapoliitikas 1997. aastal seatud metsade elurikkuse kaitse eesmärke.
1999-2002 viidi Rootsi-Eesti koostööprojektina läbi ulatuslik metsa vääriselupaikade inventuur , st otsiti neid vanu majandusmetsa osasid, kus esinevad või võivad esineda põlismetsa liigid. See puudutas peamiselt alasid, mis sobivad putuka, sambla , sambliku ja seeneliikidele, samuti soontaimedele ja selgroogsetele (kuigi vähemal määral). Eriti oluliseks peeti kaitsta vähese levikuvõimega haruldaste liikide elupaikasid. Vääriselupaikasid kaitstakse praegu metsaomaniku ja keskkonnaministeeriumi vahelise vabatahtliku kokkuleppe alusel.
2001. aastal käivitus LIFE- Nature programmi toetusel kolmas suuremahuline projekt "Prioriteetsete metsaelupaigatüüpide kaitse Eestis". Tegu oli EMKAV projekti jätkuga, millesse kaasati Eesti 20 kõige keerulisema kaitsekorraga metsakaitseala, kogupindalaga 53  896 ha. Projekti eesmärgiks on üle-euroopalise tähtsusega metsaelupaigatüüpide ja nendega seotud liikide soodsa seisundi tagamine. Kõigile projekti aladele koostati majanduskavad, looduslikkust taastati 352 hektaril kultuurpuistutes, lisaks taastati ning hooldati ka 18 ha pool- looduslikke kooslusi.
2003. aastal valmis Eesti metsanduse arengukava aastani 2010, millega seati eesmärgiks saavutada esinduslikkuse printsiibil valitud rangelt kaitstavate metsade 10%-line osakaal aastaks 2010. Paralleelselt toimunud Eesti Natura 2000 võrgustiku alade valiku ja moodustamisega on nimetatud pindalaline eesmärk 2009. aastaks praktiliselt saavutatud, kuid eesmärgiks seatud esinduslikkuse printsiip jääb tähtajaks saavutamata. Hetkel on käimas metsanduse uue arengukava koostamine aastateks 2011-2020, milles raames analüüsitakse põhjalikult ka metsakaitsealade esinduslikkuse parandamise võimalusi.

Milleks meile metsalooduse kaitse?

Kaitsealade ning erineva majandusrežiimiga metsade osakaal kipub olema pigem poliitiline ja sotsioökonoomiline kui bioloogiliselt põhjendatud otsus, mis sõltub suurel määral ka rahvusvahelistest kohustustest. Eesti metsade kaitse ajalugu ulatub sajandite taha, kuid esimesed süstemaatilised sammud kaitsealuste metsade määratlemiseks viisil, mis tagaks Eesti metsakoosluste praeguse elurikkuse säilimise, astuti alles 1990. aastate lõpus. Alates 1997. aastast, mil kiideti heaks Eesti Metsapoliitika, on metsalooduse kaitse kiiresti arenenud; seni polnud esinduslikku metsakaitsealade võrgustikku süstemaatiliselt kavandatud. Eesti metsanduse arengukava koostades töötati 2002. aastal välja ka mudel rangelt kaitstavate metsakoosluste minimaalse vajaliku pindala leidmiseks (19).
Kaitsealuste metsade vajalik osakaal sõltub tavapärase metsamajanduse intensiivsusest ja majandusvõtetest. Enamik Eesti metsi uueneb looduslikult, kuid regulaarsel metsamajandusel on kooslustele märkimisväärne mõju, mille tulemusena need ei sarnane enam looduslike metsakooslustega. Paljud liigirühmad sõltuvad looduslikest häiringutest kui nende elutsükli ja paljunemise käivitajatest. Puistut asendavate häiringute intervall on Eestis keskmiselt 155 aastat (7). Võrreldes looduslike häiringutega on metsade majandamisest tingitud häiringud oma keskmiselt 80-aastase rotatsiooniga liiga sagedased, kusjuures need ei meenuta ka looduslikke häiringuid, kuna enamik biomassist viiakse raiete käigus minema. Seetõttu ei suuda paljud liigid majandusmetsades toime tulla. Selliste liikide kaitseks on loodud rangelt kaitstavad ja osalise majanduspiirangutega metsakaitsealad. Samal ajal on inimtegevuse tulemusena kujunenud ka spetsiifiliste loodusväärtusega uusi või sekundaarseid metsakooslusi, näiteks puisniidud ja palumetsad .
Eesti metsanduse üldine eesmärk on kaitsta metsaökosüsteemide olemasolevat mitmekesisust ja tootlikkust. Tavapäraselt säästvalt majandatavates metsades kaitstakse seetõttu ka mõningaid looduslike metsade elemente ning väikesi puutumatuid ja eriti väärtusikke metsaosi -vääriselupaiku. Lisaks sellele on rajatud rangete majanduspiirangutega kaitsealade võrgustik, mis peab esindama metsade levikut, kasutingimusi ning metsaökosüsteemide mitmekesisust ning kaitsma vanadest loodusmetsadest sõltuvaid ja seal elutsevaid liike. Pool-looduslike metsakooluste, nagu puisniitude ja -karjamaade, mitmekesisust kaitstakse traditsiooniliste majandusvõtetega. Samuti rakendatakse täiendavaid majanduspiiranguid veekogude kaldametsades, kaitsealuste liikide elupaikades jm. Kokkuvõttes toimivad suuremad kaitsealad liikide pelgupaikade ja levikukohtade tuumaladena ning väiksemad kaitstud elupaigad või loodusmetsa elemendid majandusmetsades kui vaheastmed kaitsealuste metsade vahel. Lisaks tuleks majandusmetsades võimalikult palju järgida peamisi looduslähedase metsamajanduse printsiipe nagu raielankide asukohavalik ja suuruse piirangud, seemnepuude, säilikpuude ja erinevates lagunemisastmetes surnud puidu jätmine lankidele, samuti loodusliku järelkasvu säilitamine ja eelistamine, puhtkultuuridest loobumine, metsakuivenduse piiramine ja laialeheliste puude kaitse.

Eesti metsade mitmekesisus

Eesti metsad on tüüpilised hemiboreaalsele vöötmele. Looduslikes tingimustes oleks 85% riigi territooriumist metsaga kaetud (3). Nagu kõigil üleminekualadel, on metsad siin suhteliselt mitmekesised. Arvestades kliimatingimusi ja Eesti territooriumi väiksust, võib siinseid metsi pidada üsna liigirikasteks oma 81 pärismaise puu- ja põõsaliigiga (21). Pärismaisteks liikideks loetakse neid, mis on Eesti territooriumil kasvanud enne 18. sajandit.
Tänu oma struktuurilisele mitmekesisusele pakuvad Eesti metsad ideaalseid elupaiku ja kasvukohti paljudele liikidele. Võrreldes paljude Euroopa tihedalt asutatud riikidega leidub Eesti metsades veel looma- ja taimeliike, mis on mujal Euroopas haruldaseks muutunud või isegi välja surnud. Näiteks leidub siin looduslikke elupaiku suurkiskjatele, nagu karu, ilves ja hunt, kelle populatsioonid on säilinud vaatamata küttimisele. Sellegipoolest teatakse veel väga vähe metsaliikide tegelikust liigirikkusest. Arvatakse, et Eesti metsades elutseb üle 20  000 liigi. Praeguseks on kindlaks tehtud on üle 8000 liigi imetajaid , linde, selgrootuid , soontaimi, krüptogaame ja seeni (7). Metsas elavad ja kasvavad liigid moodustavad 30,4% (401 liiki) 1314-st ohustatud liigist Eestis (4). Umbes 600 liiki peetakse haruldaseks ja/või ohustatuks laiemas mõttes: enam kui 200 neist on haruldased ja ohutatud ka Euroopas. See võrdlemisi suur hulk rahvusvaheliselt haruldasi ja ohustatud liike (võrreldes maa suurusega) tuleneb peamiselt madalast majandusintensiivsusest. Igal aastal leitakse " kogemata " ja registreeritakse mitmeid uusi liike. 2000. aastate alguses töötati välja indikaatorite süsteem ning viidi läbi üleriigiline inventuur metsa vääriselupaikade tuvastamiseks, s.t inventeeriti selliseid metsaalasid, kus tõenäosus haruldaste ja ohustatud liikide esinemiseks on suur. Inventuuri tulemused võimaldavad valida alasid edasisteks uuringuteks ja kaitse alla võtmiseks ning väldivad teatud määral ka uurimata loodusväärtuse kiiret kadumist. Metsade majandamist peetakse tänapäeval suurimaks ohuks ohustatud liikide säilimisele (4).
Eesti metsade praegune mitmekesisus ei ole mitte ainuüksi ökoloogiliste protsesside ja liikide ning ökosüsteemide dünaamiliste muutuste, vaid ka varasema inimtegevus ja mõjude tulemus (14). Eestis ei ole ürgmetsi. Tänu 3000 aasta pikkusele märkimisväärsele inimmõjule on enam kui 95% Eesti metsadest sekundaarsed kooslused . On metsakooslusi, mida ei peeta enam looduslikeks ja nende päritolu uurimine viib enamasti inimtekkeliste häiringuteni. Kõige vähem on mõjutatud raba - ja soometsad , mis on raskesti ligipääsetavad või pole puidutoodangu seisukohast väärtuslikud. Looduslikult arenenud põlismetsi võib Eestis leida vaid väikestel pindalade kuni 500 ha ulatuses (0,02% kogu metsa pindalast). Vähese inimmõjuga loodusmetsad hõlmavad kuni 2,5% metsade kogupindalast (60  000 ha). Paljud neist metsadest on kaitse all kas kaitsealadel või vääriselupaikadena (umbes 1,2% metsade pindalast (5)). Eestis on ka metsi, mis on saanud looduslikult areneda vähemalt ühe metsapõlve vältel (1). Keskealised või majandamata sekundaarsed metsad (üle 25% metsamaast kaitsealadel ja üle 10% neist väljaspool (6)) arenevad põlismetsadeks, kui need kaitse alla võtta (7). Puhtpuistute osakaal on Eestis väga väike ja mõõdukas metsamajandus soodustab surnud puidu teket ning segametsade kujunemist.
Eesti metsatüüpe klassifitseeritakse erinevate keskkonnatingimuste kompleksi alusel: muld , veerežiim, taimkate jne. E. Lõhmuse klassifikatsiooni alusel eristatakse metsades 2 klassi, 10 tüübirühma ja 22 metskasvukohatüüpi (8). Kasvukohatüüpe võib jagada alltüüpideks ja metsatüüpideks. Kõige levinumad looduslikud tüübirühmad on palumetsad ( domineerib harilik mänd Pinus sylvestris), soovikumetsad (kaseliikidega), laanemetsad (hariliku kuusega Picea abies ) ja soometsad (halli lepa Alnus incana ja kaseliikidega). Levinuimad inimtekkelised metsad on kõdusoometsad ( kase ja männiga) (7). Alltüübid viitavad , et vastaval kasvukohal on kahe metsakasvukohatüübi tunnused. Enamik kaitsealuste metsade esinduslikkuse uuringuid on tehtud tüübirühmade tasandil. Üle 50% metsade kogupindalast moodustavad märjad metsad, millest ligikaudu pooled on kuivendatud alates 19. sajandist. Mõned kuivendatud soometsa kujunevad mitmekesisteks elupaikadeks, kuid kui kuivendussüsteem enam ei toimi, arenevad nad kiiresti tagasi soometsadeks. Seetõttu hinnatakse nende looduskaitselist väärtust tagasihoidlikuks .

Prioriteetsed elupaigatüübid kaitse alla võtmiseks

Eesti 27 ohustatud ja haruldase metsakoosluste loend sisaldab peamiselt laialehiseid kooslusi loo- ja lammialadel, salumetsi ja soometsi (11, 12; lisa X). Eestis on laialehised metsad oma levila põhjapiiril ning viljakamate muldade puistud on enamasti põldudeks raadatud. Suured loodusmetsade alad on kuivendatud ja seetõttu muutunud haruldasteks. Laialehised kooslused nagu tamme ( Quercus robur), pärna ( Tilia cordata), vahtra (Acer platanoides), jalaka ( Ulmus glabra) ja saare (Fraxinus excelsior) puistud, põlismetsad ja lodumetsad on määratletud kui kõrgeima prioriteediga elupaigad, mida tuleks kaitsta, säilitada ning majandada väga hoolikalt. Tänapäeval peavad näiteks kõik metsakuivenduse projektid läbima keskkonnamõjude hindamise, et vältida loodusväärtuste, sealhulgas haruldaste ja ohustatud metsakoosluste edasist hävimist. Loometsi väga õhukesel, kuid viljakal mullal peetakse samuti prioriteetseteks elupaikadeks, kuigi nad pole hetkel ohustatud. Loometsi võib leida vaid Eestis ja Rootsis ning nad on bioloogiliselt väga mitmekesised (varieeruvad).
Põlismetsad on Eestis peaaegu kadunud ja kõiki olemasolevaid alasid tuleb seetõttu kaitsta, et säilitada tervet hulka vanade ja mitmekesiste metsakoosluste eriliste elutingimustega kohanenud liike. Kaitsealuseid põlismetsi peavad ümbritsema puhvertsoonid, et tagada nende suhteline stabiilsus ja vältida negatiivse inimmõju.
Lisaks riiklikele prioriteetidele peab Eesti järgima ka rahvusvahelisi kokkuleppeid, kaasa arvatud Euroopa Liidu direktiive. Vastavalt EL loodusdirektiivi I lisale on Eestis 10 metsaelupaigatüüpi ja kolm metsaga tihedalt seotud üle-euroopalise tähtsusega elupaigatüüpi, mida tuleks kaitsta. Kuus neist on prioriteetsed metsaelupaigatüübid. Selliste elupaigatüüpide asukohtadest lähtuti üle-euroopalise kaitsealade võrgustiku Natura 2000 alade valiku- ja piiritlemiskriteeriumide väljatöötamisel. Üle-euroopalise tähtsusega elupaikade osakaaluks hinnatakse 13-16% Eesti metsade kogupindalast. Metsade loodusväärtused kattuvad sageli muude loodusväärtustega, nagu kaitsealuste liikide elupaigad, haruldased pinnavormid ja tähtsad linnualad.
Loodusdirektiivi elupaigatüübid ei vasta riiklikule kasvukohatüüpide klassifikatsioonile, kuid neid kahte süsteemi seob Eesti elupaigatüüpide tõlgendamise käsiraamat, mille koostas 2004. a. Jaanus Paal (13). Vastavalt riiklikele tõlgendamise käsiraamatutele töötas Balti- ja Põhjamaade töögrupp välja esialgsed eesmärgid ning võtted metsakoosluste soodsa seisundi saavutamiseks Baltimaades (15; 2).

Kaitsealade metsade kaitserežiim

Kaitsealade kaitserežiimi määratleb üldisemalt looduskaitseseadus ja täpsemalt konkreetse ala kaitse-eeskiri. Kaitse-eeskirjal määratleb kaitseala erinevate vööndite ja nende täpsete majanduspiirangute määratlemisel. Kaitseala territoorium võib jaguneda kolmeks vöödiks: - loodusreservaat - majandustegevust pole lubatud; inimestel ei ole lubatud loodusreservaati siseneda, v.a päästetöödeks või teadustööks spetsiaalse loaga; - sihtkaitsevöönd - metsamajandus tulunduslikul eesmärgil pole lubatud, kuid teatud hooldustöid looduskaitselistel eesmärkidel võib teha (näiteks looduslikusse taastamist, liigikaitsetöid jms.); - piiranguvöönd - metsade majandamine on lubatud kindlate kaitseala valitseja poolt kehtestatud piirangutega, näiteks võib uuendusraie olla täielikult keelatud või lubatud ainult väikeste lankidena või turberaiena, samuti võib olla ette kirjutatud langi kuju, sihitus ja raieaeg.
Haruldaste ja ohustatud liikide elupaikade ja kasvukohtade kaitserežiim võib olla võrdsustatud sihtkaitsevööndi või piiranguvööndi režiimiga.
Alljärgnevate alade metsi loetakse rangelt kaitstuks (kokku 214  110 ha (23, 24)): - loodusreservaadid (3 688 ha; 1,7% rangelt kaitstud metsadest); - sihtkaitsevööndid (175 086 ha; 81,8%); - üle 4 ha suurused looduslikule arengule jäetud vääriselupaigad (839 ha; 0,4%); - kaitsealuste liikide püsielupaikade sihtkaitsevööndid (31 416 ha; 14,7%);
- I kategooria kaitseluste liikide pesapaikade ümbrus (3 081 ha; 1,4%). Muude kaitsealadel asuvate metsade majandusrežiim varieerub suuresti sõltuvalt ala kaitse-eesmärgist. Näiteks metsise püsielupaikade piiranguvööndis on vastavalt liigi tegevuskavale seatud piirangud lageraiete mahule ja ajale ning vanametsa osakaalule, mis peab piiranguvööndites säilima.
Olemasolevate kaitsealade võrgustik on kujunenud erinevate kaalutluste tulemusena, aga metsakoosluste esinduslikkuse printsiipi ei ole enamasti arvesse võetud. Seetõttu on metsalooduse kaitse alates 1990. aastatest peamiselt keskendunud rangelt kaitstavate metsade võrgustiku esinduslikkuse parandamisele. Taani-Eesti koostööprojekt "Eesti metsakaitsealade võrgustiku arendamine" (EMKAV) 1997-2001 aastal oli üks esimesi katseid analüüsida, kui esinduslikud on kaitsealused metsad ning töötada välja mudel esinduslikkuse vajakute selgitamiseks. Projekti käigus valiti välja, inventeeriti ja piiritleti ligi 38  000 ha uusi metsakaitsealasid. 1999-2002 panustas Rootsi-Eesti koostööprojekt "Metsa vääriselupaikade inventuur" samuti väiksemate kõrge loodusväärtusega metsaosade valiku metoodika väljatöötamisse. Praeguseks on kokku ca 1,9% (23  000 ha) metsade kogupindalast registreeritud metsa vääriselupaikadena. ehk tugipunktidena metsakaitsealade võrgustikus. 17  390 ha vääriselupaikades on kaitstud riigimaadel. Vabatahtlikkuse alusel sõlmitakse lepingud vääriselupaikade kaitseks ka eramaadel. Suuremad vääriselupaigad sobivad ka kaitsealade moodustamiseks. Eesti Natura 2000 võrgustik arendati välja 2001-2004 ning selle raames määratleti samuti täiendavaid metsakaitsealasid EL nõuete täitmiseks. Siiski võeti palju rohkem metsi kaitse alla seoses liikide püsielupaikade moodustamisega.
Kuigi kaitsealuste metsade kogupindala on viimase kümnendi jooksul märkimisväärselt kasvanud ja esinduslikkus paranenud, on viljakamate mineraalmuldade kasvavate metsatüüpide esinduslikkuse vajakud siiski veel küllalt suured. Mudelid on näidanud, et vajakute likvideerimiseks tuleks täiendavalt range kaitse alla võtta üle 43  300 ha (2,0% metsade kogupindalast), et tagada looduslikult arenenud metsadest sõltuvate liikide säilimine (15.01.2009; tabel X). Olemasolevad kaitsealad ei moodusta seega hetkel veel esinduslikku võrgustikku, milles Eesti metsakoosluste elurikkus oleks piisavalt kaitstud.
2002. aastal seati Eesti metsanduse arengukavas eesmärk suurendada aastaks 2010 rangelt kaitstavate metsade osakaalu 7,2%-lt vähemalt 10%-ni Eesti metsade kogupindalast. Rangelt kaitstavate metsade võrgustik peaks esindama kogu Eesti metsade mitmekesisust. Kuigi pindalaline eesmärk tänu Natura 2000 protsessile suure tõenäosusega ka saavutatakse , siis esinduslikkuse tingimust ei suudeta olemasolevaid ressursse (s.h aega) ega sotsio -ökonoomilisi tingimusi arvestades kindlasti täita. Eestis on üle 350  000 ha jätkuvalt riigi omandis olevaid ning takseerandmeteta metsamaid, mis pidanuks praeguseks juba inventeeritud ja mille loodusväärtused hinnatud olema, et likvideerida eespool mainitud 43  367 ha suurust rangelt kaitstavate metsade esinduslikkuse vajakut.
Vastavalt Eesti Looduse Infosüsteemile EELIS (20) oli Eestis 2010. a jaanuaris 675  183 ha rangelt kaitstavaid alasid, kus majandustegevus on keelatud. Neist 31,7% ehk 214  110 ha moodustasid metsakooslused (9,7% Eesti metsade kogupindalast), millest 167  995 ha (78,5% ranget kaitstus metsadest) kohta olid olemas metsa takseerandmed. Lisaks rangelt kaitstavatele metsadele on Eestis veel umbes 506  300 ha (22,9%) leebemate majanduspiirangutega metsi ja 9  200 ha (0,4%) kaitsealuseid metsa vääriselupaikasid. Kokku kehtivad erinevad majanduspiirangud 729  610 ha (33,0%) Eesti metsadest.

Aktiivsed meetmed metsalooduse kaitseks

Metsakoosluste passiivsed kaitsevõtted nagu raiete piirangud on üldjoontes paika pandud looduskaitseseaduse ja metsaseadusega. Kõik raietööd kaitsealustel objektidel tuleb kooskõlastada kaitseala valitsejaga. Kaitsealade kaitsekorralduskavad ning kaitsealuste liikide tegevuskavad määratlevad täpsemad toimingud , mis on vajalikud kaitse-eesmärkide saavutamiseks. Viimane kümnend on liikide tegevuskavade ning erinevate juhendmaterjalide koostamise seisukohast olnud väga viljakas (15 metsakooslustega seotud liiki on saanud liigi tegevuskavad - metsis , kotkad jne.). I kategooria kaitsealused liigid (näiteks kotkad ja must- toonekurg ) on alati eelistatud, võrreldes metsakoosluste kaitse-eesmärkidega. II ja III kategooria kaitsealuste liikide puhul sõltub vastuoluliste kaitse-eesmärkide puhul konkreetse kaitse-eesmärgi seadmine kaitseala valitsejast. Juhiseid ja tegevuskavasid on koostatud ka kaitsealade metsade majandamise või kaitsevõtete parandamiseks/reguleerimiseks. Looduslikkuse taastamise esimene juhend Eesti metsadele koostati LIFE-Nature programmi toetusel 2002. aastal. Seejärel testiti juhendit kahe aasta vältel, rakendades taastamisvõtteid kokku 352 ha puhtkultuurides kaheksal erineval kaitsealal. Täiendatud juhend koos praktiliste näpunäidetega avaldati 2009. aastal. Juhendis kirjeldatud majandamise võtteid tutvustati kaitsealadel töötavatele metsakorraldajatele koolitusprogrammide raames 2007. aastal. Looduslikkuse taastamise vajadust hinnatakse ja vajalikke võtteid kavandatakse koos regulaarse metsakorraldusega ning lisatakse vastava kaitseala kaitsekorralduskavasse. Tulevikus peavad kõik kaitsekorralduskavad sisaldama vajaduse korral ka aktiivseid metsalooduse kaitse võtteid.
2004. aastal koostati ülevaade Baltimaade kaitsealuste metsade majandamise praktikast ja soovitused sealsete metsaelupaikade kaitse korraldamiseks (15). Suurem osa sellest juhendist pühendati EL loodusdirektiivi I lisas loetletud metsaelupaigatüüpide majandamisele. Balti- ja Põhjamaade ekspertide mitmeaastase töö tulemusena koostatud materjalid seire , hindamise ja majandamise kohta boreaalsete metsakoosluste soodsa seisundi saavutamiseks avaldati 2006. aastal (2). Trükis, mis on aluseks vastava seadusandluse kujundamiseks, esitati kolme Balti riigi ministeeriumitele, kes vastutavad metsalooduse kaitse teemade eest oma riigis. Täpsed seadusandlikud mehhanismid üle-euroopalise tähtsusega metsaelupaikade kaitse korraldamiseks tuleb siiski veel välja töötada.
Pikaajalises perspektiivis on üks kõige tulemuslikumaid metsalooduse kaitse võtteid avalikkuse teadlikkuse ja koolide loodushariduse kvaliteedi tõstmine. Riigimetsa Majandamise Keskus ja Keskkonnaamet on teinud suuri jõupingutusi õuesõppe võimaluste loomiseks ja edendamiseks, et õpilased kogeksid elavat loodust. Viimase 10-15 aasta jooksul avaldatud rohkesti trükiseid, õppematerjale ja programme metsakoosluste kohta. Hariduskampaaniad võidavad üha enam tähelepanu ning toovad kokku igal aastal üha rohkem osavõtjaid. Siiski on rahva üldine teadlikkus suhteliselt piiratud, mida tõendavad rohked inimtekkelised looduskahjustused. Riiklik keskkonnahariduse arengukava (valminud 2009. aastal) on ette näinud üleriigilise loodushariduskeskuste võrgustiku arendamise Euroopa Liidu toetusel. Olemasolevad loodushariduskeskused kaasatakse sellesse võrgustikku.

Probleemid ja arenguväljavaated

Praegused metsakaitsealad katavad 45-60% põlismetsade elurikkuse kaitse teoreetilisest vajadusest kogu Eestis (7). Suurimad esinduslikkuse vajakud on salumetsade (üle 20  000 ha) ja laanemetsade (umbes 19  000 ha) tüübirühmas, mis mõlemad on ka kõrge majandusväärtusega. Seevastu samblasoometsi on rangelt kaitstavate metsade võrgustikus üle kuue korra enam, kui oleks nende kaitse minimaalne vajadus. Lisaks on rangelt kaitstavatel aladel ligikaudu 20  000 ha kõdusoometsi, mis on valdavalt inimtekkeline metsatüübirühm. Enamiku rangelt kaitsvate alade metsadest moodustavad keskealised või noored puistud, mis ei paku veel põlimetsa liikidele vajalikke tingimusi. Eesti Metsanduse Arengukavas aastani 2010 seatud metsalooduse kaitse eemärkide saavutamine on ebareaalne , kuna mitmeid eeltingimusi pole seni täidetud. Üle 350  000 ha metsamaa on seni takseerandmeteta ja seetõttu pole metsakaitsealade võrgustiku arendamist võimalik lõpule viia.
Suurimat tähelepanu on pööratud kaitsealade kaitse-eeskirjade ning kaitsekorralduskavade koostamisele. Seda tööd toetab loodushariduse edendamine, parimate metsamajanduslike võtete rakendamine ja liikide elupaiganõudluste uurimine.
Puiduressursi kasutamise ja puhkemajanduse surve suureneb pidevalt ning see ohustab loodusväärtuste säilimist. Vajadus loodushariduse järele kasvab, kuna looduses käitumise oskused vähenevad. Inimtegevusest puutumata metsaosasid on säilinud väga vähestes Euroopa riikides. Sellised metsi sisaldavad kaitsealad on suure tähtsusega kogu Euroopas, need moodustavad olulise osa Eesti Natura 2000 võrgustikust. Eesti metsad on mitmekesised ja väärtuslikud ning väärivad kaitset.

Viited

1. Jõgiste, K., Kuuba , R., Viilma, K., Korjus, H., Kiviste , A., Kalda, A., Parmasto, E., Jüriado, I., Lõhmus, P., Õunap. 2008. Metsade looduslikkuse taastamine. Tartu. 97+31 lk. 2.Kuris, M., Ruskule, A. 2006. Favourable conservation status of boreal forests : monitoring, assessment and management . 40 p. 3. Laasimer, L. 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn. 4. Lilleleht, V. (ed.) 1998. Red Data Book of Estonia. Endangered fungi, plants and animals . - Eesti TA Looduskaitse Komisjon, Tartu, in Estonian with English summary. 5. Andersson, L., Martver, R., Külvik, M., Palo , A. ja Varblane, A. 2003. Vääriselupaikade inventuur eestis 1999-2002. Regio AS, Tartu. 112 lk. + 80 lk. 6. Lõhmus, A. 2002. The lack of old- growth forest - a threat to Estonian biodiversity. - Proc. Estonian Acad. Sci. Biol. Ecol. 51 (2): 138-144. 7. Lõhmus, A., Kohv, K., Palo, A., Viilma, K. 2004. Loss of old-growth and minimum need for strictly protected forests in Estonia. - Angelstam, P., Donz-Breuss, M. and Roberge, J.-M. (ed.). Targets and Tools for the Maintenance of Forest Biodiversity, Ecological Bulletin, 51: 401-411. 8. Lõhmus, E. 1984. Eesti metsakasuvukohatüübid. ENSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus. Tallinn. 80 lk. 9. Maide, J. 1937. Looduskaitse alla võetud maa-alad ja esemed - Looduskaitse I, Riigiparkide Valitsuse kirjastus. Tallinn:169-183. 10. Paal, J. 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon . - Keskkonnaministeerium ja ÜRO keskkonnaprogramm, Tallinn. 297 lk. 11. Paal, J. 1998. Rare and endangered plant communities of Estonia. - Biodiv. Conserv. 7: 1027 -1049. 12. Paal, J. 1998. Plant communities meriting protection in Estonia. II. Rare plant communities. Estonian Maritima 3. 105-124. 13. Paal, J. 2004. "Loodusdirektiivi' elupaigatüüpide käsiraamat, 260+ lk . 14. Viilma, K., Öövel, J., Tamm, U., Tomson, P., Amos , T., Ostonen, I., SĆørensen, P., Kuuba, R., ( comp .) 2001. Eesti metsakaistealade võrgustik. Eesi metsakaisealade võrgustiku projekti lõpparuannet. Triip Grupp, Tartu. 326 lk.
15. Viilma, K. (ed). 2004. Management of forest habitats in protected areas . Background paper for the LIFE-Nature cooperation project " Exchange of experiences in habitat management among Baltic LIFE-Nature projects ". BEF, 52 p. (manuscript) 16. Vilbaste, G. 1940. Looduskaitse inspektori aruanne - Looduskaitse II: 278-285. 17. Vilberg, G. 1929. Kastre-Peravalla looduskaitse reservaadi taimkattest - Tartu Ülikooli Metsaosakonna Toimetused 15: 1-28. 18. Örd, A. 1993. Eesti Metsainstituudi looduskaitse labor ( sektor ) 1970-1992. - Eesti Mets, 4, 21-26. 19. Eesti metsanduse arengukava aastani 2010. 2003. Keskkonnaministeerium. 31 p. 20. http://eelis.ic.envir.ee/avalik/el_fil/Kaitst_territ31122007.ht m 21. http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_puuliigid 22. http://www.metsad.ee/mets_xx/09_keskkond_mets-2007.pdf 23. Corine Maakatte Kaart 24. Metsaregister
Mõisted
Kaitseala - kaitsealune territoorium laiemas mõttes Hoiuala - Natura 2000 ala ilma tsoneeringuta Rahvuspark - kaitseala loodus- ja kultuuriväärtuste kaitseks Looduskaitseala - kõige rangema kaitsekorraga ala loodusväärtuste kaitseks Maastikukaitseala - kaitseala maastikuliste ja loodusväärtuste kaitseks Metsade kaitse - metsakoosluste kaitse lähtuvalt looduskaitselistest eesmärkidest

METSATÖÖSTUS JA PUIDUKAUBANDUS

Ajalooline taust

Eesti metsatööstusel on pikad traditsioonid. Kui industrialiseerumine Vene impeeriumis 19. sajandil alguse sai, olid Eesti ja teised Balti kubermangud selle eesotsas. Ehitati mitmeid tselluloositehaseid, saeveskeid jt tehaseid, A.M. Lutheri vineeri- ja mööblivabrik oli Euroopa üks esimesi vineeritehaseid ja on võimalik, et nende veekindel vineer oli esimene omataoline maailmas. A. M. Lutheri edu jätkus ka pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal, kui paljudel teistel ettevõtetel oli Vene turu kaotamise tõttu suuri raskusi.
Nõukogude perioodil (1945-1990) oli Eesti metsade kasutusaktiivsus madal ja investeeringud metsatööstusse teiste tööstusharudega võrreldes suhteliselt väikesed. Ainult mööblitööstus kuulus eelisarendatavate majandusharude hulka. Seetõttu päris Eesti metsatööstus nõukogude majanduselt suhteliselt nõrgad ja madala arengutasemega ettevõtted. Aastal 1992 oli puidu ja puidutoodete tootmise osakaal töötleva tööstuse toodangus vaid 3,7%, suurim osakaal, 31,6%, oli toiduainetetööstusel. Aastal 2006 aga olid kohad vahetunud, puidu ja puidutoodete tootmine andis töötleva tööstuse toodangust 14,7%, toiduainete tööstus oli 14 protsendiga teiseks taandunud.
1990. aastate algul toimus metsatööstuse privatiseerimine , kuid erastatud saeveskid ei suutnud saepalkide eest võistlusväärset hinda pakkuda ja suurem osa saepalgist osteti ära eksportööride poolt. 1993. aastal oli Eesti saeveskite kogutoodang vaid 157 000 m3. Olukorra muutumiseks kulus siiski vaid mõni aasta, sest ehitati uued kaasaegsed saeveskid, mis suutsid saepalgi eest eksportööridest rohkem maksta. Uute saeveskite ehitajate hulgas olid ka puitu eksportivad firmad, nende aastate suurim puidueksportöör AS Sylvester avas oma esimese saeveski Imaveres juba 1995. a. Esimese suurema investeeringu Eesti metsatööstusse tegi Rootsi sõltumatu (s.t, börsil noteerimata) saetööstus AB Karl Hedin SÜgverk, kelle tütarfirma AS Toftan saeveski alustas tööd 1994. a Lõuna-Eestis, Võru lähedal Sõmerpalus. Kuigi AS Toftani masinad olid kasutatud, renoveeriti need põhjalikult ja jätkati tehnoloogia täiendamist ka järgnevatel aastatel. Praegu on AS Toftan saeveski Eestis tootmismahult teisel kohal, 2010. a toodang oli 180  000 m3 saematerjali
Saeveskite arengule järgnes jätkutöötlemise areng, kui 1996. a oli saematerjali näivtarbimine Eestis 133 000 m3, siis selle kolmekordistamine võttis aega ainult kolm aastat.

Eesti metsatööstuse struktuur ja tootmismahud

Eesti metsatööstuses on esindatud kõik peamised metsatööstuse harud, kuid tselluloosi- ja paberitööstus on suhteliselt väikese tootmismahuga. Eestis on üks vanem sulfaat -tselluloosi ja pleegitamata jõupaberi tehas ning üks uus ja nüüdisaegne haavapuitmassi tehas Estonian Cell. Eesti metsal baseeruva tööstuse tugevaim osa on saetööstus, mille ettevõtetel endil on olemas vajalikud seadmed või tehakse tihedat koostööd hööveldamis-, sõrmjätkatud komponentide, liimpuittalade või immutustehastega. Arenenud on ka uste ja akende ning puitliistude tootmine. Eestis on üks puitlaastplaadi tehas: Repo Vabrikud AS toodab tavalist ja melamiinkattega puitlaastplaati. Puitplaatidest toodetakse UPM Kymmene Otepää AS poolt veel kasevineeri ning töötab ka kaks pehme puitkiudplaadi tehast. Kuna tootmismahud on suured, on seda ka tekkivad saepuru ja höövlilaastu kogused , mis on toormeks puitpelletite ja -briketi tootjatele. Suurim ettevõte selles valdkonnas on AS Graanulinvest.
Eesti metsatööstus on üles ehitatud lähtuvana Eesti metsades leiduvast toorainest , metsanduse arengukava mõõduka stsenaariumi kohaselt on jätkusuutlik raiemaht Eesti metsades 12-15 miljonit m3 aastas. Kuni aastani 2010 kehtinud metsanduse arengukava kohaselt loeti optimaalseks raiemahuks 12,6 miljonit m3 aastas.
Riigimetsades on raiemaht olnud küllaltki stabiilne, teistele omanikele kuuluvates metsades aga on raiemaht tuntavalt vähenenud. Viimastel aastatel on siiski toimunud ka erametsades raie aeglane suurenemine, 2010. a toimus märkimisväärne tõus, põhjuseks soodne turukonjunktuur ja külmem talv.
2009. aasta raiemahust 6,60 miljonit m3 moodustas uuendusraie 5,04 miljonit m3 (sellest lageraie 4,63 miljonit m3) ja hooldusraie 1,33 miljonit m3 (sellest harvendusraie 1,10 miljonit m3). Suurem osa Eesti metsade raiest tehakse harvesteride abil, riigimetsas on nende osa uuendusraiel 96% ja hooldusraiel 60%. Riigimetsas kasutatavad harvesterid on langetatava puidu mahu mõõtmiseks kalibreeritud ja nende omanikud tohivad neid kasutada ainult riigimetsa langetamiseks sõlmitud lepingute täitmiseks. Kuna osa erametsaomanikke teeb raietööd ise või on raiutavad kogused harvesteride kasutamiseks liiga väikesed, siis on harvesteride osakaal teiste omanike metsades toimuvas raies väiksem kui riigimetsades. Peaaegu kogu raie harvesteridega teevad sellele spetsialiseerunud erafirmad. Eesti metsamajanduses on Statistikaameti 2010. a tööjõuuuringu andmetel hõivatud 5900 töötajat, paberitööstuses 700 töötajat ja puidutööstuses 13 000 töötajat, mis moodustavad hõivatud inimeste koguarvust (570  900 töötajat) 3,4%. Keskkonnainspektsiooni poolt registreeritud ebaseaduslikult raiete andmete alusel on illegaalse raie osa koguraies on umbes 0,2%.
Andmete võrdlemisel on näha, et saagimismahtude olulise suurenemisega samal ajal vähenes Eesti metsades raiemaht. Seepärast suurenes saagimismahu tõustes ka saepalgi import tuntavalt. Tabelist nähtub samuti see, et koos saagimismahu suurenemisega kasvas saematerjali import ja impordi kasv kiirenes pärast seda, kui saagimismaht hakkas 2006. a langema . Põhjus peitub jätkutöötlemise kiires arengus ning osaliselt ka ehitusaktiivsuse suurenemises, aastatel 2002-2006 kasvas uute korterite ehitamiseks väljastatud ehituslubade arv peaaegu viis korda. Eesti majandus kasutab palju puitu, saematerjali näivtarbimine elaniku kohta on tõenäoliselt maailmas suurim. Eesti saeveskid saevad peamiselt okaspuitu.
Eesti puidutööstust iseloomustab orienteeritus ekspordile, seepärast toimus aastatel 2008 ja 2009 nii tootmis- kui ekspordimahtude tuntav langus. Esmalt sae- aga seejärel ka teised puidutööstused on nüüdseks oma mahtu tuntavalt kasvatanud, kuid 2007. a tipptaset ei ole veel saavutatud.
2010. aastal oli Eesti puidutööstuses loodud lisandväärtus jooksevhindades 275 miljonit eurot, mis oli 2,8% majanduses loodud lisandväärtusest (arvutatud tootmismeetodil) ja 13,4% töötleva tööstuse samast näitajast.

Eesti suuremad metsatööstusfirmad

Imavere Saeveski
Imavere Saeveski on Baltimaade suurim puidutöötlemiskompleks; selle asutas AS Sylvester 1995. aastal. Hiljem rajas AS Sylvester veel kolm saeveskit. Esimeseks saagimisliiniks oli Hew Saw peenpalgiliin. 2003. aastal müüdi 66% AS Sylvesteri aktsiatest Stora Enso Grupile, kes 2005. a omandas ka ülejäänud AS Sylvesteri aktsiad . Praegu on Imavere Saeveski Stora Enso Baltimaade ja Venemaa Tootmisgrupi suurim ettevõte. Põhitoodangust on 80% saematerjal ja 20% jätkutöötlemise tooted. Imavere Saeveski tootmisüksused on: a) Saeveski: Tootmisvõimsus kuni 400  000 m3 saematerjali aastas, koosneb Hew Saw peenpalgiliinist (1995) ja laastustava prussimispingiga lintsaeliinist jämedamate palkide jaoks. b) Kaks liini (2000 ja 2004) akna- ja uksetoorikute komponentide tootmiseks, tootlikkus kuni 65  000 m3 aastas. c) Hööveldamisliin profiillaudade tootmiseks. d) Liimpuidust talade tootmise liin (2005). Tootlikkus kuni 80  000 m3 aastas, põhituruks on Jaapan. Imavere Saeveski asub väikeses külas Eesti keskosas ja saeveskis töötab 320 inimest.
Estonian Cell
Estonian Cell toodab kõrgekvaliteedilist kemi- termo -mehaanilist haava puitmassi (BCMTP). Projektvõimsuse 140  000 tonni BCMTP-d aastas saavutas tehas juba oma esimesel täistööaastal (2007), eesmärgiks on 175  000 tonni. Aastal 2008 kasutas Estonian Cell 350  000 m3 haava paberipuitu. Estonian Cell kasutab parimat kättesaadavat tehnoloogiat, aktsionärideks on Heinzel Holding GmbH (Austria), EMACS Privatstiftung (Austria) ja Euroopa Rekonstruktsiooni - ja Arengupank EBRD. Projekti kogumaksumus on 2,4 miljardit krooni ja see on suuruselt teine välisinvesteering Eesti majandusse.
100% Estonian Celli toodangust eksporditakse ja seda kasutatakse pealistatud trükipaberi (49%), katteta trükipaberi (16%), tualettpaberi (12%) ja teiste paberi- ja papitoodete valmistamiseks. Peamiseks ekspordituruks on Euroopa, ettevõte on kasvatanud tootmis- ja müügimahte isegi majanduskriisi ajal. Põhjus seisneb paberitööstuse kohta suhteliselt keskkonnasõbraliku tehnoloogia rakendamises. Haavapuidu omadused ja kasutatav tehnoloogia teevad pleegitamise küllaltki keskkonnasõbralikuks, samuti saavad BCTMP ostjad oluliselt vähendada oma tootmisprotsessi energiamahukust. Ehkki Estonian Cell on suurimaid elektrienergia tarbijaid Eestis, põhjuseks kaks 17 MW elektrilise tarbimisvõimsusega peenestit, on tema keskkonnaeelisteks: - väävlivaba tootmisprotsess ; - kloorita pleegitamine ; - väike puhta vee tarbimine; - tarbitava puidukoguse ja toodangu mahu hea suhe.
UPM Kymmene Otepää AS
Aastal 2000 ostsid AS Forestex ja AS Sylvester (Eesti) ning Schaumann Wood OY (UPM Kymmene, Soome) endise Otepää Autoremonditehase kinnistu ja ehitasid sinna vineeritehase. 2003. aastal omandas UPM Kymmene kõik vineeritehase aktsiad. Ehituse alguses pidi uus firma esmalt kõrvaldama eelkäijast jäänud keskkonnareostuse ja ehitama uued puhastusseadmed. Paigaldatud tootmisseadmed olid küll kasutatud, kuid need renoveeriti uusima tehnoloogilise teadmuse kohaselt. Aja jooksul lisati üha uusi seadmeid, kaasa arvatud teine spoonikoorimisliin ja täna on Otepää vineeritehas tööviljakuselt ja energiatarbimiselt toodanguühiku kohta Euroopa moodsamaid. Aastane tootmisvõimsus on 50  000 m3 ja tehases töötab 160 inimest. Peaaegu kogu kõrgekvaliteedilise kasevineeri tootmiseks vajalik tooraine varutakse Eesti metsadest.
Graanulinvest AS
AS-i Graanulinvest asutasid Eesti aktsionärid 2003. aastal, firma kuulub praegu Euroopa viie suurima pelletitootja hulka. AS Graanulinvestil on Baltimaades 6 tehast, mille tootmisvõimsus on 500  000 tonni. Eestis paiknevad AS Graanulinvesti tehased järgnevalt: Imavere- 100  000 tonni pelleteid aastas; Helme - 100  000 tonni; Delcotek Imaveres - 40  000 tonni; Näpi - 10  000 tonni.
AS Graanulinvesti Eesti tehased toodavad aastas 250  000 tonni, Lätis 100  000 tonni ja Leedus 80  000 tonni pelleteid aastas. Peaaegu kogu toodang eksporditakse Euroopasse, sest pelletite kodumaine tarbimine on Baltimaades väga vähene, näiteks Eestis umbes 13  000 tonni aastas. AS Graanulinvest on asutanud koduturul pelletite müügiks tütarfirma AS Pelletiküte. Firmal on toodangu tarbijani viimiseks pelletite pneumaatilise peale- ja mahalaadimisega paakauto. Kuna pelletite tööstuslikud tarbijad ja katlamajad Eestis puuduvad, siis kavatseb AS Pelletiküte väiksematele asulatele pelletite asemel soojuse müümist alustada, ehitades selleks kuni 5 MW võimsusega katlamaju.
Pelletite toodang ühe elaniku kohta on Eestis maailmas suurim, aastal 2010 oli see 292 kilogrammi inimese kohta. 2007. a toodang oli 289 kilogrammi elaniku kohta ja kogutoodang moodustas Euroopa pelletitoodangust 7% (allikas: www.pelletsatlas.info).
AS Rait
AS Rait alustas tegevust 1991.a., ostes Tartu lähedal Reolas väikese ja vanamoodsa saeveski. Täna on neil kaks saeveskit, Viiratsi Saeveski (koos AS Lemeksiga) tootmisvõimsus on 100  000 m3 ja Aegviidu Saeveskil (praegu rekonstrueerimisel) 50  000 m3. Mõlemad saeveskid on mõeldud peenemate palkide saagimiseks ja kasutavad Hew Saw saagimisliine, Viiratsis asuv Hew Saw mudel on suurem ja saeveski täielikult nüüdisajastatud. AS Rait toodab okaspuidust viimistlusmaterjale , selleks on olemas moodne hööveldamistehas, pinnatöötluse osakond ning aedade, terrasside jmt elemente tootev tütarfirma Parkwood Industries. Suurem osa toodangust eksporditakse paljudesse riikidesse üle kogu maailma, kuid AS-l Rait on ka märkimisväärne osa Eesti turul. Eesti turu kliendid on peamiselt ärikliendid, kuid Tallinnas asuva tütarfirma Puiduterminaal kaudu müüakse toodangut ka jaeklientidele.
Repo Vabrikud AS
Repo Vabrikud AS puitlaastplaatide tehas asub Kirde-Eesti põlevkiviregiooni keskme lähedal Püssis. Tehas ehitati 1974. a, et kasutada ära põlevkivikarjääride rajamisel tekkivat peent ja madalakvaliteedilist puitu. 1982 aastal alustas tööd kõva puitkiudplaadi vabrik ja 1997. aastal alustati puitlaastplaadi pealistamisega. Kui puitlaastplaadi tootmise seadmed pärinesid tuntud Saksamaa firmadelt nagu Dieffenbacher jt ning olid nüüdisaegsed ja tehnoloogiat sai hiljem sammhaaval täiustada, siis märga tootmistehnoloogiat kasutav Poola päritolu seadmetega kõva puitkiudplaadi vabrik tuli 2006. a sulgeda. Püssi Puitplaatide Tehas erastati 1995. a ja uueks nimeks sai Repo Vabrikud AS. 2005. a müüdi tehas investeerimisgrupile Sorbes AG (Å veits). 2007. a tootsid Repo Vabrikud 220  000 m3 puitlaastplaate, millest kaks kolmandikku pealistati melamiiniga. Repo Vabrikud AS on Põhja- ja Baltimaade suurim melamiiniga pealistatud puitlaastplaatide tootja ning Baltimaade ainus niiskuskindlate melamiiniga pealistatud puitlaastplaatide tootja. Aprillis 2008 alustati hoonete põrandatele sobiva puitlaastplaadi Repo Floor tootmist. Repo Vabrikud ekspordib 80% oma toodangust ja on üks suurimaid eksportööre Eesti majanduses.

Eesti metsatööstuse toodete väliskaubandus ja peamised turud

Metsatööstuse toodete väliskaubanduses on selgesti jälgitavad kaks tendentsi: - suurema lisandväärtusega toodete osakaalu suurenemine ekspordis;
- tooraine ( saepalk ja osaliselt ka saematerjal) impordi kasv.
Saepalkide import sõltub saepalkide kättesaadavusest ja naaberriikide tollipoliitikast. Läti, Leedu, Valgevene ja Ukraina metsaressursid on piiratud, suurim potentsiaalne toormeallikas Venemaa aga on suurendanud saepalkide eksporditolle sellise määrani, et saepalkide import sealt on praktiliselt lõppenud.
Ümarpuidu ekspordist suurema osa moodustab paberipuidu eksport Rootsi
(898 000 m3 2010. a) ja Soome (728 000 m3 2010. a). Enne aastat 2008 oli ümarpuidu impordi suurimaks osaks saepalgi import Venemaalt, 2008. a aga muutus olukord kardinaalselt. Peamiseks ümarpuidu allikaks sai Läti, kokku
249 000 m3 2010. a, suurim osa sellest oli männipalk, 93 000 m3. Venemaalt imporditi 2010. a vaid 11 357 m3 ümarpuitu (2007. a 1 188 000 m3). Põhjused impordi sedavõrd järsuks kahanemiseks on nii majanduslikud kui ka poliitilised. Endiselt on raske saada Venemaalt Eesti suunas raudteevaguneid ja kehtivad väljaveotollid töötlemata puidule . Raskused vagunite saamisel mõjutavad siiski rohkem saematerjali importi, mis seetõttu toimub autotranspordiga või teiste riikide kaudu.
Enne 2008. aastat kasvas Eesti puidutööstuse import ekspordist kiiremini tänu kiiresti kasvavale saepalgi ja saematerjali impordile Venemaalt. Eesti puidutööstuse impordis on jätkuvalt ülekaalus saematerjal ning seepärast oli ka 2010. a olulisim impordi lähteriik Venemaa - 84 miljonit eurot, millest saematerjal moodustas 62,9 miljonit eurot ja vineer 16,7 miljonit eurot. Teisel kohal oli Läti (54,7 miljonit eurot, sellest saematerjal 18,5 miljonit eurot ja ümarpuit 15 miljonit eurot) ja kolmas Soome (26,1 miljonit eurot). Soomest imporditi peamiselt keerukamaid tooteid, mitte palke või saematerjali. Rahalises väärtuses olid suuremad imporditavad kaubagrupid saematerjal (grupp 4407), 47,7%, vineer (10,5%) ja ümarpuit (8,4%).
Tõenäoliselt jätkub Eesti metsal baseeruva tööstuse struktuuris ümarpuidu ja saematerjali osakaalu langus ja kasvab suurema lisandväärtusega toodete osa. 2008. aastal algas ümarpuidu ekspordi vähenemine ja see protsess kiirenes
2009. a. 2010. a toimus siiski paberipuidu ekspordimahu oluline taastumine .
Eesti saematerjali suurim ostja on traditsiooniliselt olnud Inglismaa, 2010. a eksporditi sinna 154 000 m3 , 20% kogumahust (754 000 m3), kuid võrreldes 2007. aastaga (242 000 m3) on vähenemine märkimisväärne. Mahult teine saematerjali ekspordi sihtriik oli Soome (84 000 m3) ja kolmas Austraalia
(72 000 m3). Austraalia tõusmine mahult kolmandaks saematerjali ekspordi sihtriigiks on olnud üsna kiire, 2009. a. eksporditi sinna veel vaid 27 000 m3 ja mõned aastad varem oli maht tühine. Läti oli 2010. a mahult neljas saematerjali ekspordi sihtriik, sinna eksporditi 68 000 m3.
Saematerjali import Venemaalt 2010. a oli 370 000 m3, mis moodustas 58% koguimpordist 642 000 m3. Lätist imporditi 103 000 m3 ja Soomest 59 000 m3.

Puidu kasutamine energeetikas

Taustainfo
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu taastuvenergia direktiiv (2009/28/EÜ) seab eesmärgiks, et aastaks 2020 peab Eestis taastuvenergia osakaal energia lõpptarbimisest suurenema 25%-ni ja taastuvelektri osakaal 15%-ni. Elektri- ja soojuse koostootmine peab jõudma 20%-ni. Euroopa Liidu eesmärgid võeti aluseks Eesti " Energiamajanduse riiklikus arengukava aastani 2020" ja "Biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise arengukava aastateks 2007-2013" väljatöötamisel. Ka Eesti metsanduse arengukava aastani 2020 rõhutab puidu energiaallikana kasutamise tähtsust, sest see aitab leevendada kliimamuutusi, asendada fossiilkütuseid, parandada energiasektori sõltumatust välistoorainest, suurendada tarnekindlust, luua maapiirkondades uusi töökohti. Kuna sarnast toorainet kasutavad lisaks energeetika ettevõtetele ka puidutööstused (näiteks puitplaadi-, puitmassi-, pelletitehased), siis nõudlus kasvab ja võib tekkida lisapingeid kohalikul puiduturul.
Puidu kasutamine energeetikas
Kuigi Eesti energeetikas on põlevkivi jäänud domineerivaks kütuseks juba alates 1930. aastatest, on puitkütused endiselt tähtsuselt teisel kohal kodumaiste kütuste hulgas.
Energeetikas kasutatava puidu biomassi kogus sõltub lubatud raiemahust, mis "Eesti metsanduse arengukava aastani 2020" järgi on 12-15 milj m3 /2/. Kuigi viimastel aastatel on sellest potentsiaalsest mahust kasutust leidnud vaid pool, on siiski puitkütused saavutanud juhtpositsiooni biokütuste hulgas ning näiteks 2010. aastal oli primaarenergiaga varustatuses puidu ja turba osatähtus juba 14,6% /3/.
Traditsioonilise küttepuidu tootmine on pika aja jooksul jäänud muutumatuks, sest eriti väljaspool Tallinna on see eramajapidamiste peamiseks kütuseks. Puitkütuste eelistamist soodustab sobivate kütteseadmete (ahjud, kaminad , pliidid, jt.) olemasolu, maarahva madal ostujõud, kohalike puiduressursside olemasolu ja suhteliselt odav tööjõud küttepuidu tootmiseks.
Hakkpuidu ja puidujäätmete põhitarbijaks on katlamajad ja koostootmisjaamad. 2010. aastal oli Eestis puiduküttel katlaid 851 (koguvõimsus 864 MW) ja koostootmisjaamasid 3 (Väo 25 MWel ja 50 MWth, Luunja 25 MWel ja 50 MWth, Pärnu 24 MWel ja 45 MWth). Viimase kümnendi andmed /3/ näitavad, et selliste kütuste tootmine on järk-järgult suurenenud.
Kuni 2007. aastani puidubriketi ja -graanulite tootmine suurenes, väike langus toimus 2008. aastal. Juhtpositsiooni (2/3 kogumahust) graanulitootmises on saavutanud AS Graanul Invest. Teise suurtootja AS Kalvi Mõis osakaal on 1/3, kuid teiste väiketootjate tootmismahud on jäänud ebaoluliseks. Suurem muudatus toimub käesoleval 2012. aastal, kui alustab tööd Stora Enso graanulivabrik Imaveres tootmisvõimsusega 100 000 tonni aastas. Enamik toodangust on seni eksporditud, näiteks 2010. aastal 427 000 tonnist toodetud graanulitest eksporditi 391 000 tonni /3/. Kuid ka kodumaine tarbimine on viimastel aastatel hakanud jõudsalt kasvama ja aastal 2010 moodustas juba 11,7% kogutoodangust /3/.
Tulevikuperspektiivid
Puitkütuste varu prognoos /5/ eelolevaks 30 aastaks näitab, et kütteks kasutatava puidu kogused hakkavad vähenema, kui erametsaomanikud väljaraiutava halli lepa asendavad muude puuliikidega. Võrreldes praeguse olukorraga, kus küpsete metsade osakaal on suur ja lubatavad raiemahud ka suured, on pikaajalise prognoosi /6/ järgi võimalik Eesti metsadest raiuda igal aastal vaid 8,5 mln m3 puitu, millest traditsioonilist küttepuitu on 1,3 mln m3. Sellise toorme pärast konkureerivad energeetika kui ka puidutööstuse (näit. puitplaadi-, puitmassi-, pelletitehased) ettevõtted. Raiejäätmeid võiks igal aastal koguda 1,8 mln m3 ja kändusid 0,9 mln m3. Analüüs näitas, et kui kasutada vaid lageraiest saadavaid okaspuu kände, siis potentsiaalne kogus oleks 0,3 mln m3.
Olukord küttepuiduga varustamisel muutub eriti pingeliseks, kui edeneb elektri ja soojuse koostootmine uutes biokütuseid ja turvast kasutavates elektrijaamades. Lisaks juba töötavatele koostootmisjaamadele Väos, Luunjas ja Pärnus kasutatakse hakkpuitu ka Balti Elektrijaama uues keevkihttehnoloogiaga energiablokis, kus seda lisatakse põlevkivile kuni 10%. Uute koostootmisjaamade ehitust on alustatud Tõrvas ja Kuresaares ning kavandamisel on Kehras, Paides, Põlvas ja mujal. Võimalus lisada põlevkivile biomassi (isegi kuni 50%) on ette nähtud ka Eesti Energia poolt Narva lähistele ehitatavas uues keevkihttehnoloogiat kasutavas elektrijaamas. Võib teha järelduse, et nõudluse rahuldamiseks küttepuiduga tuleb kasutusele võtta kõik kodumaised puiduressursid, sealhulgas seni vähekasutatud raiejäätmed ja kännud. Erilist tähelepanu tuleks pöörata erametsadele, kus paikneb potentsiaalsest küttepuidu ressursist enam kui pool. Puitkütuste defitsiidile leevenduseks võiks tulevikus olla Venemaalt saabuv toore , kuid kaubavahetust takistavad tollimaksud kaovad alles pärast Venemaa liitumist WTO-ga.
Kirjandus: 1. http://www.mkm.ee 2. http://www.metsad.ee 3. http://www.stat.ee 4. http://www.ki.ee 5. Muiste P., et al. 2004. Sustainable Balance of Biofuel Supply and Demand in Estonia - Proceedings of the 2nd World Conference and Technology Exhibition on Biomass for Energy, Industry and Climate Protection, Rome, Italy, Vol. 1, 568-571 6. Padari , Allar; Muiste, Peeter; Mitt , Risto; Pärn, Linnar (2009). Estimation of Estonian Wood Fuel Resources. Baltic Forestry , 15(1), 77 - 85

ERAMETSANDUS

Eramets - see on midagi unikaalset

Eraomand on üksikisiku sõltumatuse ja demokraatia üks kindlamaid aluseid. Paljudes maailma riikides ei ole see mõiste veel ühiskonnas selget tähendust omandanud või on see unustatud. Valdav osa inimestest ei ole metsaomanikud ega ka saa selleks kunagi, sest maad lihtsalt ei jätku kõigile soovijatele. On riike, kus eraomandil põhinev metsade majandamine on lõpetatud seoses ühiskondliku korra muutmisega, ja neid, kus mõeldakse alles selle loomisele. Suuremal osal Euroopast on metsamaid pärandatud põlvest põlve ja nad kannavad edasi traditsioone, mille alguse kohta teatakse vahel vaid ainult legende. II maailmasõja järgne periood tekitas mitmete Ida-Euroopa riikide järjepidevusse ligi 50-aastase lünga, mille tagajärgedest üle saamine võtab aega enam kui inimpõlve. Eesti metsaomand kannab Tsaari-Venemaal enne I maailmasõda rakendatud Balti erikorra ja eraseaduste märke. Juba enam kui 200 aastat tagasi hakati metsade majandamiseks riigile ja mõisatele kuuluvate metsade tarvis regulaarselt majandamise kavasid koostama. Esimesed metsavahid korraldasid põhiliselt jahipidamist ja kaitsesid metsi liigse karjatamise eest.
Talude päriseksostmine
19. sajandi teisel poolel tekkisid esimesed võimalused tänapäevaste, suhteliselt väikese metsaomandiga (10-50 ha) talude päriseks ostmiseks . Alles iseseisva Eesti riigi loomisega 1918. aastal tekkis paljudel maaelanikel tõeline lootus ja võimalus maade ostmiseks. Maareformi tulemusena oli aastaks 1939 metsaga talupidamisi üle 45 000 ja neile kuulus kokku üle 700 000 hektari nn puitu tootvaid alasid. Selle kõrval säilitas riik enam kui 700 000 ha endisi mõisa metsamaid, mida majandati suhteliselt suurte ja kompaktsete metskondadena.
Erametsade natsionaliseerimine
Eesti okupeerimise järel 1940. aastal talumetsad, mis alles olid kannatanud väljaostmise vajadusest tingitud raiete all, natsionaliseeriti ja üsna pea algas sõda, mil rahvas kasutas metsi nii varjumiseks kui ka kõikvõimaliku hädapärase hankimiseks. Hilisemal nõukogude okupatsiooni ajal seostus mõte metsaomandist endise peremehega, kes reeglina kas hukkus lahingutes, põgenes läheneva repressiooniohu eest Läände või küüditati Siberisse asumisele. Põllumajandusega tegelevates kollektiivsetes asutustes oli metsa majandamine teisejärguline tegevus ja endiste talumetsade hea käekäik sõltus rohkem metsaametniku südametunnistusest, kui majandamise riiklikust korraldamisest.
1970. aastatel alanud suurfarmide tekkega vähenes äärealadel karjatamine ja heinaniitmine. Kaugemate külade hävimine tõi kaasa endiste heina- ja karjamaade loodusliku metsastumise; selle tulemusena tekkisid enamasti erivanuselised lehtpuu- ja segapuistud, mille puidutoogi võime jäi madalaks võrreldes järjepidevalt majandatud ja parematel kasvukohtadel kasvavate riigimetsadega. Oli ka piirkondi, kus riigimetskonnad metsastasid sadade hektarite kaupa nendele üle antud endisi põllumaid männi- ja kuusetaimedega. Need endistele põllumaadele istutatud okaspuumetsad kannatavad enamasti juurehaiguste all ja vajavad seetõttu enam hooldamist või hoopis uuendamist. Soostunud aladele rajati ulatuslikke metsakuivendus süsteeme ja teedevõrk, mis omakorda võimaldas täiendavaid metsavarusid kasutusele võtta ja suurenes metsade juurdekasv.
Erametsaomandi taastamine
Möödunud sajandi 80. aastatel jõudis Nõukogude Liit olukorda, kus suured ümberkorraldused olid möödapääsmatud. Sellega kaasnenud poliitilises ja majanduslikus määramatuses õnnestus Eestil 1991. aastal taas iseseisvuda ja alustada põhiliselt eraomandusele rajatud majanduse taastamist. Algas metsamaade tagastamine endistele omanikele, loodi võimalusi metsamaade ja metsatööstuse erastamiseks pikaajaliste laenude baasil.
Metsamaad ja metsaomand
Reformimata metsamaa on endine eramaa, mida võimalikud omanikud ei soovinud tagasi või puudusid nendele õigustatud subjektid . Reeglina ei ole neid viimased 15 aastat majandatud, v.a tormi ja tulekahju tagajärgede likvideerimine. Nende maade puidutook ja looduskaitseline väärtus on madal seetõttu, et nad on looduslikult tekkinud endistele põllumajanduses kasutuses olnud aladele või asuvad halvasti ligipääsetavates madala mullaviljakusega piirkondades. Poliitilise kokkuleppe puudumise tõttu ei ole neid hakatud intensiivselt erastama. Kohalikud metsaomanikud on huvitatud nende kasutamata ressursside kiirest müükipanemisest, kuna riigivara seaduses on erisäte, mis annab piirinaabrile eelisostuõiguse, arvestades avalikul enampakkumisel kujunenud hinda.
Omandistruktuur taastati võimalikult endistes piirides
Riigi järjepidevuse säilimise huvidest tulenevalt ei olnud võimalik erametsamaade majandamise korraldamisel jälgida kujunenud majandamisüksuste piire , vaid maad tagastati endistes piirides. Muudatusi võisid tekitada hoonete omamisega kaasnenud õigused ja kõrgendatud avalikust huvist lähtuvad toimingud. Suur pärijate ring tõi kaasa metsamaade tükeldamise või omanike huvi maade müügi vastu. Näiteks aastatel 2001-2007 vahetas omanikku üle
40 000 ha maad aastas ja kogu perioodi jooksul müüdi seega kolmandik erametsamaadest. Viimast soodustas ka tulumaksuseadus , mis ei nõua tulumaksu maksmist tagastatud maade müügitulult.
Valitsev arusaamine, et " turg on parim reguleerija" põhjustas sajandivahetusel hüppelise raiemahtude kasvu. Arenev metsatööstus ja paberipuud eksportivad ettevõtted suurendasid tarbepuidu nõudlust. Selleks, et pidurdada raiumist, otsustasid valitsevad poliitikud metsade majandamist metsaseadusest tulenevate administratiivsete ( raieluba , kohustuslik majanduskava ning kõrgemad raievanused) vahenditega piirata. Bürokraatlike piirangute mõju saabus paraku alles koos järgmise puiduturul tekkinud kõrge nõudlusega, mis kestis aastani 2008. Kui reeglina on metsade majandamise intensiivsus seotud kasvava turu nõudlusega, siis Eestis jäid sellel perioodil paljud metsad majandamata. Üldise majanduskasvu tingimustes hinnati ka metsamaade väärtust keskmisest kõrgemalt ning metsamaade ostmisega tekkinud kahjumi loodavad metsaomanikud katta tulevaste puistute tootlikkuse arvelt.

Metsapoliitikad

Eesti metsapoliitika, mis kiideti parlamendi enamuse poolt heaks 1997. a, pidas vajalikuks rõhutada seda, et maksupoliitika peab soodustama erametsade tekkimist. Riik toetab erametsandust metsaomanike organisatsioonide kaudu ja finantseerib metsamajanduskavade koostamist.
Riiklik metsanduse arengukava aastateks 2001-2010 kavandati, et riik toetab metsa uuendamist, noorendike hooldamist, põllumaade metsastamist, bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, metsatehnika soetamist, metsaparandust ja metsanduslikku ühistegevust.
Erametsanduse arengukavas aastateks 2006-2009, mille koostas Metsaomanike esindusorganisatsioon (Eesti Erametsaliit MTÜ) koos muude metsandusega seotud huvigruppidega, seati peamisteks eemärkideks metsade tootlikkuse tõstmine, metsade tervisliku seisundi parendamine ja kultuurivääruste säilitamine ning metsaomanike maine parandamine.
Arengukavas kavandati meetmetena: - metsanduse tootlikkuse tõstmiseks nõustamise tugisüsteemi arendamist, metsauuendamist, noorendike hooldamist ja metsaparandamist;
- metsamüügilt saadud tulu maksustamise vähendamiseks metsavarumisega seotud kulude eelnevat mahaarvamise võimaldamist; - metsaomanike majandusliku ühistegevuse ja esindusorganisatsioonide töö käivitamiseks soovitati eraldada sihtotstarbelisi vahendeid riigieelarvest; - metsade tervisliku seisundi parandamiseks Maaelu Arengukavas Natura 2000 metsatoetuse abil metsaomanikele kaitsekohustuste täitmise tõttu saamata jääva tulu kompenseerimist; - vääriselupaikade kaitsmiseks tulundusmetsades peeti vajalikuks jätkata vabatahtlike lepingute sõlmimist. Metsamajandamise kavades soovitati eraldi käsitleda metsahoiuks kavandatud meetmeid; - metsas säilinud kultuuriväärtuste leidmiseks inventuure ja väärtuslike objektide korrastamiseks toetusi; - metsomanike maine parandamiseks ühiskonnas metsomanike organisatsioonide osalemise toetamist messidel ning muudel avalikel üritustel; Hea metsandustavana sõnastati eesmärk, et tulevased põlved peavad saama päranduseks väärtuslikuma metsa, kui see hetkel on. Igamehe õigus tähendab seda, et reeglina on metsad kõikidele inimestele avatud ja piirata võidakse metsa kasutamist ainult sellisel juhul, kui metsaomanik teavitab metsa külastajaid piiratud ala parendamiseks tehtud täiendavatest kulutustest.
Erametsanduse poliitika rakendamise mõned olulised aspektid.
Bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine on erametsades seotud metsade kaitse alla võtmisega, mis enamasti tähendab ka Natura 2000 võrgustikuga liitmist. Metsaseadusega seatud kitsendused, nagu raievanuste alammäärad uuendusraietel, hooldusraietel lubatud harvendamise tasemed ja vähemalt 5 m3 säilikpuude jätmise kohustus hektari kohta teenivad samuti looduskaitselisi eesmärke. Tulundusmetsades leiduvate vääriselupaikade kaitsmiseks on metsaomanikel võimalus sõlmida riigiga lepinguid, milles kompenseeritakse lepinguperioodil arvestuslik saamata jäänud tulu. Vääriselupaikade kaitsmine ja nende tekkeks tingimuste loomine on peamine bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise võimalus erametsades. Piirangutega metsaaladel makstakse toetust 60 eurot hektari kohta aastas ja rangelt kaitstud aladel kuni 120 eurot hektari kohta. Sellised toetusmäärad on kavandatud aastani 2013. On loodud ka õiguslikud alused müüa kaitsealused maad riigile ja kasutada saadud väärtuses eelisostu õigust riigivara müügil.
Jahiõigus on seadusega antud küll maaomanikule, kuid suurulukitele minimaalselt 5000 ha suuruse jahipiirkonna kehtestamisega on praktiline jahiõigus rentnikel, kelleks on viimased 40 aastat olnud jahimeeste seltsid või nende ühendused, kus maaomanikest jahimehed on enamasti vähemuses. Ulukikahjustusi seni kompenseeritud ei ole, kuid on valminud arengukava, milles planeeritakse koostada sellekohased seaduste muutmise ettepanekud. Jahipidajate ja maaomanike organisatsioonid on alustanud läbirääkimisi ulukikahjustuste ennetamiseks ja tekkinud kahjude kompenseerimiseks.

Metsasertifitseerimine

PEFC rahvusliku standardi koostamiseks asutati koos teadus- ja omavalitsusasutustega aastal 2001 Eesti Metsasertifitseerimise Nõukogu. Rahvuslik metsasertifitseerimise skeem sai rahvusvahelise tunnustuse 2008. aastal ja aastal 2009 sai Eesti Erametsaliit esimesena PEFC grupisertifikaadi hoidjaks Eestis. Metsasertifitseerimise skeemiga ühinemine toob kaasa täiendavaid kulutusi metsaomanikele, kuid Eesti metsanduse maine paranemine ja kasvav nõudmine sertifitseeritud puidu järele peaksid korvama tehtud kulutused. Eesti FSC rahvusliku standardi kinnitamine ja rahvusliku sertifitseerimisskeemi kooskõlastamine on seiskunud osapoolte eriarvamuste tõttu. Kõik riigimetsad ja mõnede suuremate äriühingute metsad on seni sertifitseeritud FSC rahvusvahelise standardi alusel.

Organisatsioonid

Võrreldes metsapõlvkonna kestvusega on Eesti metsaomanike organisatsioonide areng olnud suhteliselt lühike. Tugevate organisatsioonide tekkimise aluseks on selged ja püsivad omandisuhted. Seitseteist aastat iseseisvat riiki on võimaldanud omandi koondumist selliste isikute valdusesse, kes on valmis pikaajalisteks investeeringuteks. Ühinemine organisatsioonidesse on toimunud sedavõrd, kuidas kasvas metsaomanike vajadus saada kaasatud poliitilistesse protsessidesse. Investeeringute tegemise võimalused metsatööstuse ettevõtetesse ja kasumi osaline jagamine toorme omanikega on peamiseks eelduseks majandusliku koostöö tekkimisel. Kiire majanduskasv ja olukord, kus puidu nõudlus ületas pidevalt pakkumist, ei loonud soodsat keskkonda metsaomanike majanduskoostöö käivitumiseks. Puidusaaduste nõudluse vähenemise tingimustes on märgata kasvavat huvi ühistegevuse vastu.
Kohalike metsaomanike organisatsioonide tüüpide paljusus (tulundusühistud, mittetulundusühingud ja seltsingud ning nimetatud organisatsioonide liidud) on näide sellest, et riik ei ole liitumist administratiivsete meetoditega mõjutanud ning organisatsioonid on loodud vastavalt tekkinud vajadustele ja vabatahtlikult.
Eesti Erametsaliit (EEML)
Esimene talumetsaomanike esindusorganisatsioon, Eesti Talumetsa Liit (ETL), loodi 1992. a ja see ühendas talumetsaomanikke üle kogu riigi. Kui piirkonniti hakkasid metsaomanikud ühinema esindusorganisatsioonidesse, tekkis vajadus neid ühendava tugeva keskorganisatsiooni järgi. Seepärast reorganiseeriti ETL aastal 2002 Eesti Erametsaliiduks (EEML), mis ühendab hetkel enam kui 35 piirkondlikku organisatsiooni.
Kohalike organisatsioonide liikmete arv on kasvanud 4500 metsaomanikuni, kes kokku haldavad enam kui 290 000 ha metsamaad, mis moodustab enam kui 25% kogu kasutuses olevast erametsamaast. Kolmandiku keskorganisatsiooni (EEML) kuludest katavad liikmesorganisatsioonid ja ülejäänud on saadud riigilt metsaomanike huvide kaitsmiseks ja esindamiseks.
EEML-i peamisteks partneriks rahvusvahelisel tasandil on Euroopa metsaomanike konföderatsioon (CEPF) ja Euroopa maaomanike organisatsioon (ELO), kelle kaudu osaletakse üle-euroopalistes protsessides ning omandatakse kogemusi, mis aitavad kohaneda kiiresti muutava majanduseluga. Ülemaailmse peremetsaomanike alliansi (IFFA) liikmeks olemine suurendab metsaomanike rolli maailmaorganisatsioonide poolt mõjutatavates protsessides.
Tulundusühistu Keskühistu Eramets
Metsamaterjali edukamaks turustamiseks asutasid metsaühistud 2009. a maikuus müügitegevusele suunatud organisatsiooni keskühistu Eramets. Keskühistu kaudu on metsaomanikel võimalus müüa ühiselt oma metsamaterjali usaldusväärsemalt ja tulutoovamalt.
Metsa hoiu-laenuühistu asutati detsembris 2008. Hoiu-laenuühistu eesmärgiks on aidata kaasa erametsanduse arengule. Ühistu tegeleb oma liikmete raha hoiustamisega, liikmetele laenu andmisega, laenuressursi vahendamisega ja klientide nõustamisega majandusküsimustes.
Sihtasutus Erametsakeskus (EMK)
Erametsakeskuse üldeesmärk on kvaliteetse, ajakohase ja hästitoimiva erametsanduse tugisüsteemi arendamise kaudu kaasa aidata erametsade mitmekülgsele majandamisele,erametsanduse maine ning metsaomandiga seotud (väike)ettevõtluse edendamisele, lähtudes metsaomanike huvidest ja vajadustest ning riigi poolt määratletud metsapoliitilistest eesmärkidest.
Erametsakeskus on kompetentsikeskuseks, mis valdab erametsaomanikule vajalikku oskusteavet, administreerib toetusi ja erametsanduse tugisüsteemi toimimist ning korraldab erametsanduse arengut mõjutavate metsandusinstitutsioonide ja huvigruppide koostööd. Avalikkusele info levitamine aitab kaasa metsasektori maine parandamisele. Oma tegevuseks saab SA Erametsakeskus vahendeid keskkonnainvesteeringute keskusest, riigieelarvest ja maaelu arengukava 2007-2013 tehnilise abi meetmest.
Vastavalt metsaomanike endi organisatsioonide võimekuse kasvule valmistab sihtasutus neid ette ise osutama riigi poolt ostetavaid teenuseid nagu nõustamine, metsaomanike koolitamine ja majanduskoostöö planeerimiseks vajaliku teabe kogumine.
Rahvusvahelises koostöös osaletakse mitmetes bioenergia kasutamist ettevalmistavates projektides, mis propageerivad energeetikas puidu kui taastuva tooraineressursi kasutamist. Osaleti ka LIFE + projektis, mis tegeles metsatulekahjude ennetamiseks vajaliku rahvusvahelise koostööga. Bioenergia kasutamise parimate praktiliste kogemuste vahetamiseks osaletakse projektis "ForEUBioWood"

Riiklikud toetused

Erametsakeskus vastutab siseriiklike toetuste administreerimise ja väljamaksmise eest ning kolme Euroopa Liidu toetuse (Natura 2000 toetus erametsamaale, metsa majandusliku väärtuse parandamise investeeringutoetus, kahjustatud metsa taastamine ja metsatulekahju ennetamine) administreerimise eest. Kõigi ülejäänud Euroopa Liidu metsandustoetuste administreerimise ja väljamaksmise eest vastutab makseagentuur Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA). Eesti Maaelu arengukava toetus taotluste esitamiseks on makseagentuuril elektrooniline infokeskkond e-PRIA, mis hõlbustab tunduvalt toetuse taotlejate ja menetlejate tööd.
Eesti Maaelu arengukava raames makstavad Euroopa Liidu toetused võimaldavad metsaomanikel teha täiendavaid metsamajanduslikke investeeringuid ja katta keskkonnapiirangutega kaasnevaid kulusid . 2011. a taotluste osas maksti Natura 2000 toetust erametsamaale 3,1 miljonit eurot. Kuna erametsamaadel asuvate Natura 2000 alade pindala kokku on ca 85 000 ha, siis on kuni aastani 2013 võimalik iga-aastaselt erametsaomanikele piirangute talumise eest kokku maksta 5,24 miljonit eurot. Toetuse määr Natura 2000 piiranguvööndis või hoiualal asuva ühe hektari metsaala kohta on 60,08 eurot aastas, sihtkaitsevööndis 109,93 eurot hektari kohta aastas.
Metsa majandusliku väärtuse parandamiseks, metsatulekahjude ennetamiseks ja metsakahjustuste taastamiseks oli 2011. a taotlusvooru eelarve 3,04 miljonit eurot ning makseid nende investeeringumeetmete tegevuste osas tehti 2,3 miljonit eurot. Nimetatud tegevuste toetuste eelarve 2012. aasta taotlusvoorus on 2 miljonit eurot. Nt kompenseeritakse kuni 30-aastaste noorendike hooldamise kuludest 160 eurot hektari kohta. Lisaks mitmetele vähem levinud metsa väärtuse parendamise võttele toetatakse metsade majandamiseks vajaliku tehnika soetamist 50% ulatuses.
Siseriiklikud toetused kätkevad endas metsa uuendamist, metsa inventeerimise ja metsamajandamiskavade koostamise toetamist ja metsaomanike individuaalset ning rühmanõustamist. Kokku on 2012. aastal planeeritud toetusteks veidi enam kui 3 miljonit eurot. Metsa uuendamisel makstakse toetust kuni 96 eurot hektari kohta maapinna ettevalmistamiseks ja kompenseeritakse kuni 80% taimedele tehtud kulutustest. Ka tehtud istutustöid kompenseeritakse kuni 128 euro ulatuses hektari kohta. Metsa inventeerimise ja metsamajandamiskava koostamise kulusid kaetakse kuni 14,5 euro ulatuses hektari kohta.
Metsade inventeerimise andmeid on riik kogunud sajandeid. Lausmetsakorralduse andmeid hoitakse metsaressursi arvestuse riiklikus registris ehk metsaregister, mille pidajaks on keskkonnaministeeriumi Keskkonnateabe Keskus. Metsaregistris sisalduvaid andmeid kasutavad metsaomanikud metsade majandamise planeerimisel ja riigiasutused planeeritud tegevuste seaduslikkuse hindamisel ning pikemaajaliste arengukavade koostamisel. Viimastel aastatel on registri kasutamise sfääri lisandumas veel metsaomanike majandusliku koostöö planeerimine , pindalapõhiste toetuste taotlemine ning metsade sertifitseerimise üle arvestuse pidamine.
Metsamajandamine on seotud pikaajaliste investeeringutega ja seepärast võtab riik enda kanda osa selleks vajaminevatest kulutustest. Perioodil, kui kõik metsad kuulusid riigile, rajati ressursside parema kasutamiseks eesmärgil ulatuslikke metskuivendussüsteeme ja arvestatav metsateede võrgustik, mis peab uute omandisuhete tekkimise järel oma ülesannet jätkuvalt täitma. Varem ehitatud infrastruktuuri elementide kasutamise ja hooldamisega kaasnevaid kulutusi ei saa ainult maaomanikud kanda, kuna reeglina on kõik metsad ka avalikuks kasutamiseks avatud.
Plaanipärase erametsaomanike toetamisega alustati alles 12 aastat tagasi, kui mitte arvestada pidevalt riigi kulul toimunud metsade inventeerimist ja metsamajandamiskavade koostamist. Viimase 10 aastaga on toetuste üldine maht kasvanud ligi 12 korda. Metsaomanike majanduslik kindlustunne on jätkusuutliku arengu tagatis.

RIIGIMETSADE MAJANDAMINE

Riigimetsa Majandamise Keskus

Keskkonnaministeeriumi alluvuses tegutsev Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) vastutab suurema osa Eesti riigimetsa majandamise eest. RMK hallata on enam kui 820 tuhat hektarit riigimetsa ja RMK annab tööd enam kui 850 inimesele.
RMK alustas tegevust 1. jaanuaril 1999 metsaseaduse alusel moodustatud riigitulundusasutusena. RMK ei ole pelgalt tulundusettevõte, vaid ta täidab lisaks veel mitut riigile olulist ülesannet. Näiteks vastutab RMK riikliku metsaseemnevaru kogumise ja säilitamise eest, millest tarnitakse kvaliteetseid seemneid kõigile taimekasvatajaile ning seda ka aastatel, mil seemnetootmine on väike. Suurima puidutarnijana on RMK-l puiduturgu tasakaalustav roll, tagades märkimisväärsetes kogustes püsivad puidutarned. Lisaks eelnevale pakub RMK mitmekülgseid puhkevõimalusi riigimetsades, kuhu on rajatud laagriplatsid, matkarajad ja looduskeskused ning teeb vajalikke looduskaitsetöid riigimaal.

Lühidalt ajaloost

Hiljuti tähistas RMK oma 10. sünnipäeva, mis tähendab, et tegemist on suhteliselt noore organisatsiooniga. Eesti metsandussektoris 1990ndatel aset leidnud reformide käigus toimusid mitmed sündmused, mis viisid lõpuks RMK asutamiseni. Järgmistes lõikudes on kronoloogilises järjekorras toodud kõige olulisemad neist.
1. märtsil 1992 lahutati metsatööstus riigimetsade majandamisest. Metsatööstus erastati ja riigimetsade haldamise eest hakkas vastutama Riiklik Metsaamet, mille juhtimise alla läksid riigimetsamaade talitused, metskonnad, riigijahimajandid, puukoolid, Sagadi koolituskeskus, Räpina metsakool ja Metsamajanduse Ökonoomika- ja Infokeskus.
Juunis 1995 käivitati Eesti metsanduse arenguprogramm , mille peamine eesmärk oli riikliku metsapoliitika põhimõtete täpsustamine ja tuleviku arengueesmärkide määratlemine.
Juulis 1997 kiitis Riigikogu heaks riikliku metsapoliitika, mille koostamisel võeti aluseks just nimetatud arenguprogramm. Uus poliitika sätestas vajaduse eraldada metsandussektoris järelevalve- ja haldusfunktsioonid. Poliitika tulemusena kanti tulundustegevused ja teenused üle Metsamajanduse Ökonoomika- ja Infokeskuse haldusalasse ning Metsaametile jäeti järelevalvefunktsioon.
Lisaks riikliku metsapoliitika heakskiitmisele pandi 4. märtsil 1997 Metsamajanduse Ökonoomika- ja Infokeskusele ülesandeks metskondade, puukoolide, riigijahimajandite ja koolituskeskuste tegevuse korraldamine.
13. märtsil 1997 ühildati Metsamajanduse Ökonoomika- ja Infokeskuse, regionaalosakondade, metskondade, jahialade, metsakoolide ja koolituskeskuste finantsaruandlus ning finantseerimine hakkas toimuma ühtse kontsernikonto baasil.
9. detsembril 1998 võttis Riigikogu vastu uue metsaseaduse, millega määrati riigimetsade haldamise ülesanne Riigimetsa Majandamise Keskusele.
23. detsembril 1998 kuulutas president uue metsaseaduse välja.
1. jaanuaril 1999 alustas keskkonnaministeeriumi valitsemisalas tegevust Riigimetsa Majandamise Keskus, mis sai endiste metskondade, metsakoolide, koolituskeskuste, jahialade ja Metsamajanduse Ökonoomika- ja Infokeskuse õigusjärglaseks.

RMK ülesanded, eesmärgid ja arengukava

RMK loodi ühe Eesti olulisema loodusvara - riigimetsa - haldamiseks. Asutuse staatus riigitulundusasutusena tähendab, et ühest küljest peab asutus metsaraie ja puidumüügi kaudu riigile tulu teenima. Teiselt poolt on RMK-l ülesandeid, mis ei tooda otseselt tulu, kuid on siiski kasulikud kõigile Eesti elanikele: riigimetsade haldamine , keskkonnasäästlik toimimine metsatöödel ja puhkevõimaluste loomine.
RMK ülesandeks on majandada riigimetsa vastutustundlikult ning tagada tasakaal asutusele usaldatud varade ja väärtuste haldamise keskkondlike , majanduslike ja sotsiaalsete vaatepunktide vahel. RMK eesmärk on majandada iga metsatükki nii, et saavutataks selle parim võimalik väärtus.
Peamine RMK strateegilise planeerimise dokument on 4-aastast tegevusperioodi hõlmav arengukava, mida korrigeeritakse iga kahe aasta järel, et järgmise nelja aasta arengueesmärgid ja ülesanded oleksid jätkuvalt ajakohased. Arengukava annab ülevaate eelmise perioodi eesmärkide täitmisest, tutvustab RMK toimimiskeskkonda ja organisatsiooniüleseid eesmärke ning samuti peamiste tegevusvaldkondade arengueesmärke.

Riigimetsa säästlik majandamine

Riigimetsa majandamine on säästlik, kui see tagab bioloogilise mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, metsa elujõulisuse ja metsa mitmekülgsed kasutusvõimalused majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldamiseks. Riigimetsa säästliku majandamise edendamiseks on RMK sõnastanud ja kehtestanud asutuse keskkonna-, kvaliteedi- ja personalipoliitika. Iseäranis tundlike keskkonnaküsimuste lahendamiseks on kasutusele võetud partnerite ja huvirühmadega koostöös valminud tegutsemisstrateegiad. Selliste küsimuste hulka kuuluvad metsaraie kevadsuvisel perioodil ja metsakuivendussüsteemide majandamine.
Keskkonnakaitse on RMK tegevuste lahutamatu osa. Selle eesmärk on teadvustada keskkonnakaitse nõudeid igas tegevusvaldkonnas ja organisatsiooni kõikide otsuseid langetavate isikute hulgas. Keskkonnaprobleemide lahendamisele piisava tähelepanu pööramiseks on RMK juurutanud integreeritud kvaliteedi- ja keskkonnajuhtimissüsteemi, mis vastab ISO 9001 ja ISO 14001 standardile ning täidab ka rahvusvaheliselt tunnustatud säästva metsamajandamise standardite - FSC ja PEFC nõudeid.
Riigimetsas leidub palju ohustatud liike ja haruldasi kooslusi. Seda peegeldab ka jõudsalt kasvav rangelt kaitstavate metsade osakaal. Viimase kuue aasta jooksul on rangelt kaitstavate metsade kategooriasse lisatud enam kui 12 000 ha metsa. RMK kohustuste hulka on lisandunud mitmeid kaitsealuste maade haldamisega seotud ülesandeid, nagu kaitsealade tähistamine ja kaitsealade külastuskorraldus, samuti looduskaitsetööde tegemine riigimaal. Elurikkus, puhas keskkond ja looduses puhkamise võimalused on riigimetsast saadavate avalike hüvedena kõrgelt hinnatud.
Riigimetsas peitub veelgi väärtusi, mida üles tähendada ja alal hoida. Metsades leidub pärandkultuuriobjektide hulka kuuluvaid vanade ehitiste varemeid, kiviaedu ja hiiepuid. Kaitseväärtuste alla ei kuulu mitte ainult rohked metsas elavad ja ohustatud liigid, vaid ka inimtegevuse jäljed. Pärandkultuurikohtade ja objektide kaardistamine ning nende kaitsmine metsades on üks osa kultuurist ning RMK eestvedamisel ongi kaardistatud suur osa Eesti pärandkultuuriobjektidest.
Riigimetsa majandamise läbipaistvuse ja usaldusväärsuse tagamiseks peab RMK korrapäraselt ühendust ja korraldab perioodilisi koosolekuid Eesti Keskkonnaühenduste Kojaga.

RMK peamised tegevusvaldkonnad

RMK peamised tegevusvaldkonnad on metsahaldus, metsamajandus, puiduturustus, loodushoid , taimla - ja seemnemajandus.
Metsahaldus
RMK metsahalduse tegevusvaldkonna ülesanne on tagada kõigi metsa mitmekülgse kasutusega seonduvate huvide arvestamine ja metsa mitmekülgsete kasutusvõimaluste loomine. Nende tegevuste tulemusena säilitatakse riigimetsade liigiline koosseis, bioloogiline mitmekesisus, suurendatakse puidutootmist ja parandatakse puidu kvaliteeti.
Metsahalduse tegevusvaldkonda kuulub 17 metskonda, neli osakonda ja kaks talitust .
Metskondade põhiülesanne on riigimetsa uuendamise, kasvatamise, kasutamise ja metsakaitse kavandamine. Eestis on kokku 17 metskonda: igas maakonnas üks, välja arvatud Ida-Virumaal ja Pärnumaal, kus on kaks metskonda. Metskondi juhivad metsaülemad, neile alluvad spetsialistid ja metsnikud.
Metsakasvatusosakonna (2 töötajat) põhiülesandeks on RMK majandatava metsa uuendamise,kasvatamise, kasutamise ja metsakaitse kavandamine ning selle tegevuse koordineerimine . Osakond töötab välja metsauuenduse, metsakasvatuse ja erinevate metsakasutusviiside strateegiaid ja nende elluviimise kavasid, koordineerib metsamajandamisel tehtud tööde seire teostamist, töötab välja metsa majandamise planeerimiseks ja analüüsimiseks vajalikke normatiive, viib läbi või tellib uuringuid ning analüüsib metsakasvatuse ja kasutuse tulemuslikkust, koondab andmeid ja peab arvestust metsaõigusrikkumiste ja metsakahjude üle, kogub , töötleb ja analüüsib metskondadelt saadud informatsiooni, hindab metsamajandamisel tehtava töö efektiivsust, esitab metsandusliku koondinfo.
Metsaparandusosakonna (4 töötajat) põhiülesandeks on RMK majandatavas metsas metsaparanduse strateegiate kavandamine ja elluviimine ning selle tegevuse koordineerimine. Osakond töötab välja metsaparandustööde pikaajalisi ja perioodilisi kavasid, koostab metsparandustööde projekteerimiseks lähteülesandeid, tellib metsaparanduse kavandamis- ja projekteerimistööd, taotleb metsaparandustööde teostamiseks ehitusload, töötab välja metsaparandustööde planeerimiseks ja analüüsimiseks vajalikke normatiive, viib läbi või tellib uuringuid ning kogub, töötleb ja analüüsib metskondadelt metsaparandusega seotud küsimustes saadud informatsiooni. Osakond tellib geoloogiliste uuringute läbiviimise ja taotleb kaevandamise load .
Looduskaitseosakonna (6 töötajat) põhiülesandeks on riigimaal loodusväärtuste säilimiseks ja taastamiseks vajalike looduskaitsetööde kavandamine lähtudes kaitsekorralduskavadest ning liigikaitse - ja ohjamiskavadest. Looduskaitseosakond koostab looduskaitsetöödele lähteülesanded ning hangib tööde tegemiseks vajalikud load ja kooskõlastused. Lisaks seirab looduskaitseosakond looduskaitsetööde nõuetelevastavust. Looduskaitseosakond kooskõlastab riigimaid hõlmavate kaitse-eeskirjade ja kaitsekorralduskavade tööversioonid.
Jahindus osakonna (3 töötajat) põhiülesandeks on RMK majandatava metsa jahindusliku kasutamise kavandamine ja koordineerimine ning RMK kasutuses olevate jahipiirkondade jahiulukite asurkondade otstarbeka majandamise korraldamine.
Maakorraldus talituse (6 inimest) põhiülesandeks on RMK valduses olevate kinnisasjade kasutusse andmise ja käsutamise korraldamine, maa riigiomandisse vormistamiseks vajalike materjalide ettevalmistamine, riigimetsamaa katastrimõõdistamise korraldamine, maakorraldustoimingute tegemine, üld- ja detailplaneeringute ning tehnorajatiste projektide kooskõlastamine.
Metsakorraldustalituse (38 töötajat) põhiülesandeks on RMK metsamajandusliku tegevuse pikaajaline kavandamine ja sellega seotud metsavarude andmete kogumine, uuendamine ja haldamine. Metsakorraldustalitus omab ülevaadet sellest, kui palju Eestis riigimetsa kasvab ja kui palju seda säästlikus mahus raiuda tohib.

Metsamajandus

RMK metsamajanduse tegevusvaldkonna eesmärk on teha metsamajanduslikke töid RMK hallatavas metsas võimalikult tõhusalt ja tagada kõikide metsahalduse tegevusvaldkonna poolt planeeritud tööde sooritamine kokkulepitud tähtaegadel ja kvaliteedis .
Metsamajanduse tegevusvaldkonda kuulub metsamajandusosakond (4 töötajat), kolm metsamajandusregiooni (350 töötajat), metsaparandustalitus (10 töötajat), looduskaitsetalitus (4 töötajat) ja puiduenergeetikatalitus (6 töötajat). Metsamajandusregioonid jagunevad kolmeks valdkonnaks: metsakasvatus, mille peamine ülesanne on korraldada metsa uuendamist ja noore metsa hooldamist; varumine, mille peamine ülesanne on korraldada metsa raie ja puidu kokkuvedu; logistika , mille peamine ülesanne on puidu vedu klientidele.
Metsaparandustalitus peamine ülesanne on RMK halduses olevate teede, kuivendussüsteemide, kraavide, truupide, sildade, parklate, tuletõrjetiikide ja muude metsamajanduslike rajatiste hoolduse, remondi, uuendamise ja rekonstrueerimise koordineerimise ja korraldamise eest.
Looduskaitsetalituse peamine ülesanne on praktiliste looduskaitseliste tööde korraldamine riigimaal, lähtudes RMK looduskaitseosakonna poolt planeeritud tööde loendist.
Puiduenergeetikatalituse peamine ülesanne on korraldada hakkpuidu tootmine raidmetest, tüvestest ja küttepuidust ning hakkpuidu veo korraldamine energia- ja soojatootjatele.

Puiduturustus

Puiduturustuse tegevusvaldkond on jaotatud puiduturustusosakonnaks ja puidumõõtmistalituseks. Tegevusvaldkonda ja puiduturustusosakonda juhib osakonnajuhataja, kes koordineerib ühe turustuse peaspetsialisti, nelja turustusspetsialisti ja kolme turustusassistendi tööd. Osakonna põhiülesanne on müüa kogu riigimetsast raiutud ümarmaterjal (saepalgid, paberipuit ja küttepuit) ja muud puidulised materjalid (raidmed ja hakkpuit) võimalikult headel tingimustel. Turustusspetsialistid tegutsevad kliendipõhiselt neile määratud sortimentide müüjatena ja turustusassistendid kliendipõhiselt vastu võetud sortimentide andmetöötlusega. Osakond tegutseb kogu RMK ulatuses ja turustab kõikides regioonides toodetud puitu. Turustusosakond korraldab puidumüüki kooskõlas valitsuse määrusega. RMK klientideks on Eestis ja väljaspool riiki asuvad ettevõtjad, kellel on õigus esitada pakkumusi puidu ostuks . Müügilepingud sõlmitakse klientidega, kelle pakkumused osutuvad kõige edukamaks.
Puidumõõtmistalitust juhib juhataja, kes koordineerib nelja puidukontrollmõõtja tööd. Talituse põhiülesanne on korraldada pidev ja korrapärane müüdava metsamaterjali ja muude puiduliste metsasaaduste mõõtmine ja kontrollmõõtmine. Paljud RMK ametikohad (näiteks praakerid ja logistikud), samuti töövõtjad (metsaraie ja puidu transport) on puidumõõtmisega ühel või teisel viisil seotud, sest nende ülesanne on tagada igal hetkel ajakohane teave laos olevate puidukoguste kohta. Kontrollmõõtjad tegutsevad sisekontrollina ja mõõdavad RMK valdusest ostja valdusesse minevat puitu. Suurem osa mõõtmistest viiakse läbi puidu transportimise ajal (töövõtja veokitele laadituna) ning kontrollmõõtmistest tehakse klientide juures või vaheladudes vahetult enne puidu kliendile tarnimist.

Loodushoid

Loodushoiu valdkonna üldeesmärk on pakkuda looduspuhkuse võimalusi ning tutvustada kaitseväärtusi läbi igaüheõigusel tugineva looduses liikumise süsteemi puhke - ja kaitsealadel. Sellega aidatakse kaasa elanikkonna loodusteadlikkuse ning -hoidlikkuse kasvatamisele ja vähendatakse looduskasutusega kaasneda võivaid negatiivseid mõjusid.
Üldeesmärgist tulenevalt kujundab RMK loodushoiuosakond elanikkonna loodusteadlikkust, seda eeskätt looduskeskustes, jälgib kasutust ja kasutajat ning seirab rekreatiivse looduskasutusega kaasneda võivaid mõjusid, teavitab inimesi looduses liikumise võimalustest nii RMK kodulehe , RMK teabepunktide kui ka loodusesse paigutatud teabe abil, tutvustab inimestele erinevaid huvi- ja kaitseväärtusi.
RMK loodushoiuosakond teavitab inimesi looduses liikumise võimalustest nii RMK kodulehe, RMK teabepunktide kui ka loodusesse paigutatud teabe abil, tutvustab inimestele erinevaid huvi- ja kaitseväärtusi.
RMK on valinud, kavandanud, rajanud ja majandab üle Eesti 13 RMK puhkeala - Aegviidu-Kõrvemaa, Haanja-Karula, Räpina-Värska, Kiidjärve-Kooraste, Peipsi põhjaranniku, Põhja-Eesti, Tallinna ümbruse, Tartu-Jõgeva, Sakala, Nõva, Pärnumaa, Hiiumaa ja Saaremaa. Alates 2009. aasta veebruarist tegeleb RMK külastuskorraldusega ka viies Eesti rahvuspargis ning ligi 40 muul tutvustamist väärival ning külastuseks sobival kaitsealal. 2010. aastal külastasid inimesed RMK poolt majandatavat looduses liikumise süsteemi kokku 1 570 000 korral, külastajate rahulolu pakutavate looduses liikumise võimalustega 5-pallisel skaalal oli 4,3.
RMK looduskeskustes viidi 2010. a läbi 1926 loodusteadlikkust ja -hoidlikkust edendavat programmi, milles osales kokku 42 231 huvilist.
Teavet RMK poolt pakutavate metsapuhkuse ja looduses liikumise võimaluste ning temaatiliste ürituste kohta jagasid 2010. aastal 25 RMK teabepunkti üle Eesti, teabepunktidest said huvilised nõu ligi 60 tuhandel korral, RMK Elistvere loomaparki külastasid huvilised kokku ligi 48 tuhandel korral.
RMK panustab loodushoiuosakonna kaudu igal aastal üle 4 miljoni euro üldkättesaadavatesse (avalikku) teenustesse ning maastiku seisundi ja ligitõmbavuse säilitamisse.

Taimla- ja seemnemajandus

Metsauuendusmaterjali tootmine hõlmab metsataimede kasvatamist, metsaseemlate hooldamist ja seemnete varumist. Metsataimi kasvatatakse eelkõige riigimetsade uuenduse tarbeks ning järgi jäänud taimed realiseeritakse Eesti eratarbijatele ja eksporditakse naaberriikidesse. Seemnete varumisel arvestatakse kogu Eesti metsade vajadustega.
RMK taimlates kasvatatakse peamiselt paljasjuurseid kuuseistikuid ja männiseemikuid. Vähemal määral kasvatatakse ka kaseistikuid ja muid puuliike, mille osakaal kogu taimetoodangust on alla 1%. Keskmine aastane tootmismaht on 5-6 miljonit kuuseistikut, 4-5 miljonit männiseemikut ning 1 miljon arukase ja muid taimi. Taimede tootmisega tegeleb kuus taimeaeda kogupindalaga 110 ha.
Suletud juurekavaga taimede tootmine toimub RMK enamusomanduses olevas AS Eesti Metsataim taimeaias, kus aastane tootmismaht on ca 8 miljonit taime.
Teine taimla- ja seemnemajandusvaldkonna ülesanne on tarnida metsapuude seemneid kogu riigile, hallata metsaseemlaid ja säilitada seemnereserve. Tootvaid seemlaid on majandada umbes 200 hektarit. Lisaks olemasolevate seemlate hooldamisele tuleb pidevalt uuendada vananevaid ja seemnetootlusmahtu kaotavaid seemlaid. 2018 . aastaks on planeeritud rajada uusi kuuseseemlaid kokku 75 hektaril ja männiseemlaid kokku 100 hektaril.
Seemnereserv on vajalik, kuna metsapuude seemnekandvus allub ilmastikuteguritest tingitud ebareeglipärastele perioodilistele kõikumistele. Selle tõttu ei ole võimalik regulaarselt seemet varuda ja tuleb seemet hoida piisavas mahus hoiul. Optimaalne on hoida seemnereservis 3,0 tonni männi-, 3,5 tonni kuuse- ja 0,2 tonni lehtpuuseemneid

METSATEADUS JA -HARIDUS

Metsateadus

Eestis tehtava ja Eesti oludele vastava metsandusalase katse- ja uurimistöö vajadust on rõhutatud Eesti iseseisvumisest alates. Esimesel metsateadlaste päeval 1923. aastal esitati ulatuslik katseasjanduse korraldamise kava, mis nägi ette katseasjanduse juhtimise komisjoni loomise ja katsemetskondade moodustamise. Katsemetskonnad töötasid alates 1930. aastatest, sõltuvalt rahastamisvõimalustest vahelduva eduga kuni 1993. aastani.
Metsanduslik teadustöö toimus esialgu üksnes Tartu Ülikooli metsaosakonnas, hiljem ka 1936. a Tartu Ülikooli juures moodustatud metsanduslikus uurimisinstituudis. Viimase koosseisus oli rahalistest võimalustest tulenevalt küll ainult kaks kuni viis inimest, kes pidid tegelema väga erinevate teemadega. Metsade toonasest sanitaarsest seisukorrast tulenevalt kujunes instituudi töötajate peamiseks ülesandeks metsakaitsealane uurimistöö ja metsakaitsetööde suunamine.
Pärast II maailmasõda koondus metsandusalane uurimistöö lisaks Tartu Riiklikus Ülikoolis tehtavale 1947. a moodustatud Teaduste Akadeemia Bioloogia (alates 1952 Zooloogia ja Botaanika ) Instituuti. Instituudi metsasektori baasil moodustati 1963. aastal metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse alluvuses metsanduse teadusliku uurimise laboratoorium (koosseisus 12-16 töötajat) ning 1969. aastal Eesti metsamajanduse ja looduskaitse teadusliku uurimise instituut. Eesti metsateadus saavutas kõrge taseme ning omandas rahvusvaheliselt hea maine mitmes valdkonnas (metsaparandus, metsaselektsioon , ammendatud karjääride rekultiveerimine, metsakaitse, looduskaitse jt). Nimetatud instituut töötas kuni 1996. aastani, mil selle baasil loodi Eesti metsakaitse- ja metsauuenduskeskus, mis praegu on keskkonnaministeeriumi hallatav riigiasutus. Osa baasteadusega tegelevaid töörühmi liitus aga Eesti Põllumajandusülikooli, tänase Eesti Maaülikooliga. Mitmed teadlased hakkasid lisaks teadustööle tegema ka õppetööd.
Teadustöö korraldus
Eesti teadus- ja arendustegevuse süsteem on alates 1990ndate keskpaigast teinud läbi mitmeid muutusi. Erinevalt naaberriikidest ei ole Eestis eraldiseisvat riiklikku metsanduslikku uurimisorganisatsiooni. Teadusrühmad on koondunud põhiliselt ülikoolide juurde. Metsateadus on koondunud praegu Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituuti, kus on ametis 25 teadustöötajat, kellest enamikul on teaduskraad metsanduses. Mets ja puit on ka teiste ülikoolide juures töötavate teadlaste uurimisobjekt . Koos metsateadlastega teevad interdistsiplinaarset uurimistööd teiste teadusalade nagu bioloogia, füsioloogia, keemia ja ajalugu, teadlased. Nii näiteks uurivad Tartu Ülikooli ökoloogid metsaökosüsteeme, Tallinna Tehnikaülikoolis aga tegeletakse puidu kui materjali omaduste uurimise ja töötlemise tehnoloogiate arendamisega.
Metsanduslike rakendusuuringute ja vastavate andmekogude loomise ning arendamisega tegeleb alates 1996. aastast keskkonnaministeeriumi metsakaitse- ja metsauuenduskeskus, kus töötab 74 inimest.
Keskuse tegevuseks on rakendusuuringute valdkonnas eeskätt olnud: - statistilise metsade inventeerimise läbiviimine ning ülevaate saamine Eesti metsaressursist ja selle kasutamisest; - metsaressursi arvestuse riikliku registri loomine ja arendamine, milles sisalduvad praeguseks andmed peaaegu 1,8 miljoni ha metsamaa kohta; - metsaseire esimese ja teise astme vaatluste läbiviimine vastavalt üle-euroopalisele programmile ICF Forest (Eestis on 96 I astme ja 7 II astme vaatlusala) ning hinnangu andmine metsade seisundile ning selles toimuvatele muutustele.
Keskus kogub ja analüüsib samuti metsandusstatistilist informatsiooni kogu metsasektori kohta ja annab igal aastal välja metsandusstatistilist aastaraamatut "Mets".
Avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse rahastamine on korraldatud teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses määratletud siht-, grant- ja baasfinantseerimise ning infrastruktuuri ülalpidamiskulude finantseerimise kaudu, mis kõik otsustatakse teaduslike kvaliteedikriteeriumide põhjal. Siht- ja grantfinantseerimine on konkursipõhine, rahastamisotsuste aluseks on eksperthinnangud. Infrastruktuuri ülalpidamiskulude ja baasfinantseerimise aluseks on kvaliteedipõhise teadustegevuse maht. Uurimisasutuste baasfinantseerimine määratakse teaduspublikatsioonide, doktoriõpingute tulemuslikkuse, s.t doktoritööde kaitsmiste arvu ning teadus- ja arendustöö lepingute mahu põhjal. Uurimisasutused saavad baasfinantseerimise abil välja arendada uusi ja olulisi uurimissuundi.
Eesti Maaülikooli metsateadlased töötavad praegu kahe suurema riiklikult rahastatava teemaga : "Muutuvate kliimatingimuste mõju boreaalse ja parasvöötme metsade häiringurežiimile" (teema juht prof Kalev Jõgiste) ning "Biomassi produktsioon metsaökosüsteemides, selle metsanduslikud ja ökofüsioloogilised alused" (teema juht Dr Malle Mandre).
Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudis tehtavast uurimistööst on umbes pool baasteadus, teine pool rakendusteadus . Piiri tõmbamine baas- ja rakendusteaduse vahele on siiski tinglik ja mõnikord meelevaldne, ennekõike rahastamisallikatest tulenev. Kui siht- ja grantfinantseerimine on seotud ennekõike baasteadustega, siis rakenduslikku uurimistööd rahastavad erinevad fondid ja sihtasutused, nt Keskkonnainvesteeringute Keskus, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Maaelu Edendamise Sihtasutus, ettevõtted ja organisatsioonid.
Eesti metsateadlaste uurimistemaatika on lai, kuid teadlasrühmade suurus väike. Sageli tegeleb ühe uurimisteema või isegi valdkonnaga ainult üks või kaks teadlast, kes lisaks uurimistööle õpetavad üliõpilasi.
Uurimistööd tehakse järgmistel teemadel: - metsaökoloogia; - metsapatoloogia ; - metsade looduslikud ja antropogeensed häiringud; - metsaentomoloogia;
- metsapuude ökofüsioloogia; - metsakasvatus; - kiirekasvuliste puuliikide kasvatamine põllumaadel; - metsade mitmekülgne kasutamine; - ulukite bioloogia ja jahindus; - metsageneetika; - metsatehnoloogia (raied, metsatööd, puidu transportimine jms) ; - puidu kasutamine bioenergeetikas; - puiduteadus; - metsade modelleerimine ja biomeetria ; - metsandusökonoomika;
- metsapoliitika;
Eesti metsateaduse üks huvitavamaid ja ainulaadsemaid uurimisteemasid on endiste põlevkivikarjääride rekultiveerimine. Teaduslik uurimistöö ja soovituste väljatöötamine algas 1960. aastal. Sellest saadik on ammendatud karjääridesse rajatud rohkem kui kümme tuhat hektarit metsakultuure. Uuritud on nii kodumaiste kui introdutseeritud puuliikide sobivust. Lisaks harilikule männile (Pinus sylvestris L.) on neis väga erilistes mullastikutingimustes head kasvu näidanud arukask (Betula pendula Roth.) ja sanglepp (Alnus glutinosa L.). Mõned lehiseliigid nt Euroopa lehis ( Larix decidua Mill.) ja siberi lehis (Larix sibirica Ledeb.) sobivad samuti karjääride rekultiveerimiseks. Poole sajandi jooksul on taasmetsastamise uuringud ja praktika tõestanud, et kultuuride rajamine ammendatud põlevkivikarjääridesse on igati õnnestunud.
Praegused Eesti metsateaduse ja arendustegevuse prioriteedid sõnastas 2008. a metsasektori tehnoloogiaplatvormi rahvuslik töörühm, kuhu kuulusid metsanduse olulisemate huvirühmade esindajad. Seitse eelisarendatavat programmi on: - jätkusuutliku metsanduse arendamine; - mitmekülgse metsakasutuse tõhustamine; - bioloogilise mitmekesisuse tagamine; - metsade bioenergeetilise potentsiaali kasutamine; - puidule lisandväärtuse andmine ja kasutamise suurendamine ; - puidutehnoloogia arenduskeskuse loomine; - metsanduse konkurentsivõime suurendamine.
Teadusajakirjad
Ajakiri Baltic Forestry on rahvusvaheline eelretsenseeritav ajakiri, milles avaldatakse nii Leedu, Läti ja Eesti kui ka teiste riikide metsateadlaste töid. Ajakiri ilmub kaks korda aastas ja seda antakse välja kolme Balti riigi ülikoolide ja uurimisinstituutide koostöös.
Forestry Studies | Metsanduslikud Uurimused on 1939. a asutatud eelretsenseeritav ajakiri, mida annab välja Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituut. Ajakiri ilmub kaks korda aastas ja avaldab originaalseid teadusartikleid, teaduslikke ülevaateid ning teadaandeid erinevatel metsateaduslikel ja teistel metsaga seotud loodusteaduslikel teemadel. Artikleid avaldatakse eesti keeles koos ingliskeelse kokkuvõttega või inglise keeles.

Metsanduslik kõrgharidus

Eesti metsandusliku kõrghariduse alguspäevaks võib pidada 15. augustit 1920. a, mil Tartu ülikooli juures alustas tööd esimene täiskohaga metsanduse õppejõud. Metsandusliku kõrghariduse rajamist põhjendati 1920. aastate alguses vajadusega koolitada pädevaid metsaametnikke Eesti riigimetsade jaoks. Täna oodatakse metsade majandajatelt ja metsandusega seotud ametnikelt mitmekülgseid teadmisi metsanduse keskkonna- alaste , majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste aspektide kohta. Neist ootustest tulenevalt on koostatud ka õppekavad.
Eesti Maaülikoolis õpetatakse kolme eriala: metsamajandus, metsatööstus ning loodusvarade kasutamine ja kaitse, mille õppekavad on välja töötanud metsateadlased. Metsanduslike õppekavade arendamise ja õppetöö korraldamise eest vastutab metsandus- ja maaehitusinstituut. Instituudi missioon on teha heal rahvusvahelisel tasemel teadus- ja õppetööd, osaleda jätkusuutlikku metsanduse põhimõtete ning ökoloogiliste tehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel.
Metsanduslikku kõrgharidust antakse kolmes erinevas astmes : bakalaureuse -, magistri - ja doktoriõppes. 2002. aastal mindi üle bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadele, mille raames omandatakse 3 aasta jooksul bakalaureuse ning järgneva 2 aasta jooksul magistri akadeemiline kraad . Ülemineku põhjus on soov arendada kõrgharidust kogu Euroopas sarnaste, nn Bologna deklaratsioonis esitatud põhimõtetejärgi. Üliõpilastel peab olema võimalus liikuda ühest ülikoolist teise teadmises, et kokkuvõttes annavad läbitud ained hariduse, mida aktsepteerivad tööandjad kogu Euroopas.
Õppekavades on tähtsal kohal õppepraktikad, mille käigus täiendatakse auditooriumis omandatud teoreetilisi teadmisi õppejõu juhendamisel metsas ringi liikudes ja töötades. Alates 1921. aastast toimuvad õppepraktikad Järvselja Õppe- ja Katsemetskonnas. Järvselja suvepraktikaid meenutavad paljud metsandusinimesed kõige meeldejäävama osana kunagisest stuudiumist, kus lisaks metsatarkuse kogumisele ka oma kaasüliõpilasi tundma õpiti.
Üliõpilaste vastuvõttu reguleerib teadus- ja haridusministeerium riikliku koolitustellimuse abil, kusjuures tellimusühikuks on 5 aasta pärast õpingud lõpetavad üliõpilased. 2009/2010 õppeaastal on riiklik koolitustellimus 15 metsamajanduse, 15 metsatööstuse ja ning 11 loodusvarade kasutamise ja kaitse eriala magistrit, s.t aastal 2014 peaks vähemalt niipalju spetsialiste akadeemilise kraadi saama. Vastuvõetavate üliõpilaste arv on nimetatud koolitustellimusest 1,5 korda suurem. Riiklikust eelarvest rahastatakse 23 metsamajanduse, 23 metsatööstus ning 17 loodusvarade kasutamise ja kaitse eriala üliõpilase õpinguid.
Kõrghariduse kõrgeim aste on doktoriõpe, mille edukas sooritamine annab teaduskraadi. Doktorantide arv sõltub nii riiklikust koolitustellimusest. Viimastel aastatel on riik finantseerinud metsanduse erialal nelja doktorandi õpinguid.
Metsandus- ja maaehitusinstituudis töötab 22 koosseisulist metsandusõppejõudu. Pikka aega on metsandushariduses olnud kolm professuuri: metsakasvatuse, metsakorralduse ja metsatööstuse professorit. 2009. aastal lisandus neile metsaökoloogia professuur.
Metsandus- ja maaehitusinstituudi metsandusega tegelevad osakonnad:
metsabioloogia osakond ökofüsioloogia osakond metsatööstuse osakond metsakorralduse osakond metsakasvatuse osakond Metsandus- ja maaehitusinstituudi arengukavas on püstitatud strateegilised eesmärgid:
ahvusvaheliselt tunnustatud õppekavad ning kõrge kvaliteediga õppetöö; õppekavade arendamine ja uute loomine vastavalt tööturu nõudmiste muutustele; õppetöö teaduspõhisuse tagamine.
Metsandus- ja maaehitusinstituut on mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide ja võrgustike, nagu näiteks IUFRO (International Union of Forestry Research Organisations), Euroopa Metsainstituudi, Euroopa metsandusteaduskondade SILVA võrgustik. Teadlased osalevad aktiivselt Euroopa Teadusfondi rahastatava COST programmi erinevates projektides. Suur hulk aastakümnete vältel rajatud metsanduslikke püsikatsealasid on sisestatud rahvusvahelisse katsealade võrgustikku nimetusega NOLTFOX.

Kutseharidus

Eesti ainuke metsanduslik kutseõppeasutus on Luua Metsanduskool, mis asutati 1948. aastal. Koolil on töötamise ajal olnud erinevaid nimesid , kuid õpetus on alati olnud seotud praktilise metsandusega. Luua Metsanduskoolis on võimalik õppida kolmes õppevaldkonnas: metsanduse, aianduse ning loodusturismi valdkonnas.   Metsanduse valdkonnas on võimalik valida järgmiste erialade vahel: metsandusettevõtja, metsur , metsamajandus, metsandus (metsakasvatuse või metsatööstuse suunaga), metsamasinate juhtimine, harvesteri- ja forwarderioperaator ning arborist .   Õppida saab nii päevases, sessiooni- kui töökohapõhises õppevormis, samuti   ilma põhiharidusnõudeta, aga ka põhi- ja keskharidust eeldavate õppekavade järgi. Õppeaastal 2009/2010   õpib Luua Metsanduskoolis üle neljasaja õpilase. Lisaks traditsioonilistele metsandusõppekavadele on välja töötatud uued õppekavad nagu maastikuehitus ja haljastus ning loodusturismikorraldus spetsialiseerumisega retkejuhtimisele.  
Kool pakub samades valdkondades ka täiskasvanute tööalast täienduskoolitust, igal aastal osaleb erinevatel kursustel ligikaudu 800 inimest. Kool teeb koostööd erialaliitudega kutseeksamikeskusena, korraldades järgmiseid kutseeksameid; raietööline, metsur, forwarderioperaator, harvesterioperaator ning maastikuehitaja. Luua Metsanduskooli õpilased on aastaid esinenud edukalt kodustel ja rahvusvahelistel metsanduslikel kutse- ja raievõistlustel.   Ette on näidata võite nii maailma kui Euroopa meistrivõistlustelt.
Metsamajandust saab põhihariduse baasil õppida ka Pärnumaa kutsehariduskeskuses, kus õppekava on välja töötatud metsandusettevõtja kutsestandardi alusel. Õppekava läbinu on praktiliste metsatöö oskustega metsandusspetsialist, kes oskab teha metsa rajamise, hooldamise ja puiduvarumisega seotud töid ning neid töid ka korraldada.

JAHINDUS

Jahindusvaldkonna struktuur

Eestis reguleerib jahindust jahiseadus . Seaduse eesmärk on jahiulukivaru säilitamine taastusvaruna võimalikult suurele arvule isikutele.
Jahindus kuulub keskkonnaministeeriumi vastutusalasse. Keskkonnaministeeriumi haldusala asutustel on selles valdkonnas mitmesugused ülesanded: riikliku jahinduspoliitika kujundamine ja elluviimine ning kontroll, et kindlustada liigilise mitmekesisuse säilimine ja tasakaal erinevate huvigruppide vahel.
Jahipidamine on lubatud 80% (3,8 mlj ha) Eesti territooriumist. Jahimaa on jaotatud 310 jahipiirkonnaks, mille väikseim lubatud suurus on 5000 ha ja keskmine suurus 11  000 ha.
Jahipiirkonnad moodustab keskkonnaministeerium ja need antakse kasutusse kasutusõiguse lubade alusel. Jahipiirkondade kasutajad on enamasti kohalikest jahimeestest koosnevad jahiühendused, mis toimivad peamiselt vabaühendustena. Suurulukeid võib küttida vaid jahipiirkondades. Maaomanikel on õigus oma maaomandil küttida väikeulukeid ning keelata jahipidamine või sätestada jahipidamiseks tingimusi. Eestis on ligikaudu 15  000 jahimeest, mis on umbes 1% kogu Eesti rahvastikust.
Jahimaa kasutajad viivad ellu riikliku jahinduspoliitikat ning korraldavad ja viivad läbi jahindusliku tegevust oma kasutataval jahimaal. Jahipidamise nõuded ja tingimused on määratud jahindust puudutavas seadusandluses ja jahimaa kasutusõiguse lubades. Enamikku jahimaa kasutajaid ühendab katuseorganisatsioonina Eesti Jahimeeste Selts (EJS), mis korraldab jahimeeste koolitust ja annab välja jahipidamisõigust tõendavaid dokumente.

Ulukiasurkondade seire

Keskkonnateabe Keskus (KTK) jälgib ulukiasurkondade seisundit ja selles toimuvaid muutusi. Peamised meetodid selleks on:
1. Küttimisstatistika. Jahimaa kasutajad on kohustatud igal aastal koostama aruandluse jahipiirkonniti kõikide kütitud ulukite kohta liikide lõikes. Suurulukitel märgitakse aruandes ka kütitud isendite sugu ja vanusegrupp. 2. Talvine jäljeloendus püsitransektidel (ruutloendus) üle kogu Eesti. Selle meetodiga jälgitakse paljude eri liikide suhtelise asustustiheduse muutusi. 3. Sõraliste (põder, punahirv , metskits ja metssiga ) seireprogramm , mis lisaks eelpoolmainitud meetoditele kasutab ka looduses tehtud vaatluste ja kütitud isenditelt kogutud materjali analüüsi. 4. Suurkiskjate (hunt, ilves ja pruunkaru ) seireprogramm, mis sisaldab ka looduses tehtud vaatluste ja kütitud isenditelt kogutud materjali analüüsi. 5. Kopra seireprogramm, mis põhineb kopra pesakondade kaardistamisel.
Ulukiseire tulemustest lähtuvalt koostab KTK igal aastal ettepanekud küttimislimiitide määramiseks. Osade liiikide puhul (suurkiskjad, põder, punahirv) määrab jätkusuutliku küttimismahu riik ja see jaotatakse maakonniti. Teiste liikide kasutusmäärad kehtestavad jahipiirkonna kasutajad ise, kasutades osade liikide puhul KTK soovitusi . Riik sekkub nende liikide jahipidamise korraldamisse vaid erandjuhtumitel, kui seiretulemused näitavad olulisi kõrvalekaldeid asurkonna loomulikust seisundist.
Viimasel kümnendil on aktiveerunud ulukite rakenduslike uuringute tegemine, et kasutada teaduspõhist informatsiooni seire tulemuste parandamiseks ja rakendada meetmeid asurkondade kaitse ja ohjamise korraldamisks. Tänapäevased tehnoloogiad, nagu GPS telemeetria ja geneetika , on viimastel aastatel kasutatud pruunkaru, ilvese, hundi, põdra, metskitse ja metssea uuringutes. Uuringuid korraldatakse ja viiakse läbi ülikoolide ja KTK tihedas koostöös.

Jahiulukid

Jahiulukite nimekirjas on kokku 55 liiki: 18 imetajat ja 37 lindu . Põder Alces alces, punahirv Cervus elaphus, metskits Capreolus capreolus, metssiga Sus scrofa, pruunkaru Ursus arctos, Euraasia ilves Lynx lynx ja hunt Canis lupus on suurulukid. Põder, metssiga ja metskits on kõige olulisemad ja populaarsemad jahiulukid Eestis, kuid ka kõikide teiste meie suurulukite asurkondade seisund on piisavalt hea, et lubada nende regulaarset küttimist. Suurkiskjad (hunt, ilves ja pruunkaru) on levinud üle Mandri-Eesti, punahirve tugevad asurkonnad on aga vaid Hiiu- ja Saaremaal.
Eesti jahiulukite seas on ka kaks võõrliiki: Ameerika naarits (Neovison vison) ja kährik (Nyctereutes procyonoides). Need liigid on levinud üle kogu Eesti ning koos rebase ja metsseaga on nad ainukesed liigid, keda lubatakse küttida aastaringselt.

Ulukikahjustused

Suurkiskjate (hunt, ilves ja pruunkaru) tekitatud kahjud kompenseerib riik. Kuna kõiki kolme liiki tohib regulaarselt küttida, on kahjustuste hulk suhteliselt väike. Suurem osa kahjustustest on hundi tekitatud kahjustused lambakasvatusele ja karu kahjustused mesindusele.
Teiste ulukimetajate, nagu põdra, metssea, metskitse ja kopra (Castor fiber ), kahjustusi riigi poolt ei kompenseerita ning sellised juhtumid peaksid olema teoreetiliselt lahendatavad jahimeeste ja maaomanike omavahelisel kokkuleppel. See siiski praktikas pahatihti ei toimi, mistõttu on probleemi lahendamiseks alustatud seadusandluse muutmist , et täpsustada osapoolte vastutusala.