PÖÖRATES. NENDE PÕHIOSKUSTE OMANDAMINE ON VÄGA MITMEPALGELINE JA AEGLANE PROTSESS NING VASTAVALT SELLELE, KUIDAS TERVE LAPSE ORGANISMI SÜSTEEMID ON ARENENUD, HAKKAVAD KUJUNEMA UUED LIIKUMISOSKUSED. LAPSEEAS TEKIB PALJU EBAÕNNESTUMISI ISTUMISEL, KÕNDIMISEL JA JOOKSMISEL, KUID SEE EI PEATA LAST ARENEMAST JA OMA MINAPILTI AVASTAMAST. (ROPER JT 1996: 269).............................................5 1.3.FÜÜSILISE AKTIIVSUSE MÕJUTAVAD TEGURID.........................................6 2.INAKTIIVSE VÄIKELAPSE TERVISEHÄIRE....................................................8 2.1.ÜLEKAALULISUSE OHJAMINE VÄIKELASTEL.............................................8 MÕNEDELE LUGEJATELE VÕIB SEE OLLA ÜLLATUSEKS, ET ÜLEKAALULISUS ON KÕIGE HARILIKUM KÕRVALEKALLE LAPSE TOITUMISES. SEETÕTTU ON SEE TÄHTIS UURIMISVALDKOND KÕIGILE LASTEGA TÖÖTAVATELE TERVISHOIUTÖÖLISTELE. ÜLEKAALULISUS LAPSEEAS ON VALDAVALT TÕUSNUD MÕNEDE AASTATE JOOKSUL ÜHENDKUNINGRIIGIS ALATES 1990
Raku nakatumine: Viirus kinnitub antiretseptoritega rakupinna retseptoritele ja tungib rakku. Viirus vabaneb kapsiidist tsütoplasmas ja tuumas. Viirusosake sisestab oma genoomi peremeesrakku. Lüütiline tsükkel: viirusosakesed aktiviseeruvad ja väljuvad peremeesrakust, millega kaasneb raku surm. Lütogeenne tsükkel: viirused võivad oma genoomi lülitada ka peremeesraku genoomi ja püsida seal inaktiivse viirusosakesena pikka aega ning kahekordistuda raku jagunemisel koos peremeesraku geneetilise materjaliga. 8 Viiruste tähtsus Geenitehnoloogias kasutatakse viirusi viirusvektoritena, st viiruse genoomi kantakse soovitav geen, mille viirus viib koos oma genoomiga peremeesrakku. Viirused teostavad ka geenide
On seotud oksüdeerijate-redutseerijatega: · Mida positiivsem on standardpotentsiaal, seda tugevam on vastavas poolreaktsioonis elektroni liitmise tendents tegemist on tugeva oksüdeerijaga. · Mida negatiivsem on standardpotentsiaal, seda tugevam on vastavas poolreaktsioonis elektroni loovutamise tendents tegemist on tugeva redutseerijaga Korrosioon- metalli soovimatu oksüdeerumine Võitlemine: · Metallipinna katmine värviga või inaktiivse metalli kihiga · Katoodikaitse- metall on kontakstis aktiivsema metalliga, mis ise oksüdeerub Pindpinevus- Joud, mis mojub pindkihis olevatele molekulitel, puuab neid tommata vedeliku sisse. Seetottu on vedeliku pind vahendatud minimaalsete mootmeteni Adsorbtsioon- pinnanahtus, mille puhul vedeliku voi gaasi molekulid kogunevad molekulaarsidejoudude toimel tahke materjali pinnale. Hüdrofaaobse ained- tõukavad eemale vett, aga võivad olla märgutud mittepolaatse vedelikuga
juhus. Inaktiveeritud X-kromosoom inaktiveeritakse ka tütarrakkudes inaktivatsiooni pöördumatus . CpG-saared inaktiivses X-kromosoomis on suuremas osas metüleeritud. Metüleerimine on mehhanism transkriptsiooni peatamiseks. XIC X-kromosoomi inaktivatsiooni tsenter. Selle ala peal on geen XIST. See geen on aktiivne vaid inaktiivsel X-kromosoomil. XIST geen ei kodeeri ühtki valku. XIST RNA !!! seondub rakutuumas inaktiivse X-kromosoomiga (Barri kehaga). Inimese aktiivses X-kromosoomis on H4 histoon atsetüleeritud, inaktiivses X-is aga mitte (s.t., on vaikiv). CpG saarekeste metüleerumine kutsub esile geenide inaktivatsiooni. Aktiivsetel geenidel Barri kehas puuduvad CpG saared 11. Kuidas määratakse mRNA eluiga rakus? mRNA eluiga mõjutavad polü-A saba olemasolu (ilma polü-A-ta mRNA-d on väga lühiealised) ja 3' mittetransleeritavad regioonid (UTR).
Temperatuuritundlikkus Motoorne innervatsioon. Na+-kanalid Koosnevad kolmest alaühikust (, 1, 2), -alaühik moodustab Na+ poori. Rakumembraani kerge depolarisatsioon kutsub esile - alaühiku konformatsiooni muutuse ja kanali avanemise. Kanal inaktiveerub mõne millisekundi jooksul. LAde toimemehhanism Avaldavad toimet voltaazh-tundlike Na+-kanalite blokaadi kaudu. LAid seostuvad sidumiskohaga poori sees ja stabiliseerivad Na+- kanalite inaktiivse seisundi, takistades kanali aktiveerumist. LAde toimet mõjutavad Liikumine läbi rakumembraanide Kanalite avatus Närvikiudude ehitus pH Närvikiudude ehitus Tundlikumad on õhukesed ja müeliinkestata kiud ja vähem tundlikud paksemad ja müeliinkestaga kiud. Närvikiudude tundikkus LAde suhtes Lokalisatsioon (µm) Kiirus Tundlikkus (m/s)
· DBP transpordib 25-hüdroksükaltsiferooli neerudesse kaltsitriool! · Osa kaltsitriooli ja metaboliite väljub muutumatult, osa konjugaatidena Biofunktsioonid: 1. Reguleerib koos PTH-ga Ca ja P metabolismi ja taset (seega luukoe arengut) molekulaarmehhanism realiseerub steroidretseptorite kaudu!!! Ca · PTH - luude demineralisatsioon · kaltsitriool - Ca/P ekskretsioon , Ca/P imendumine Kõrgenev kaltsitriool inhibeerib tagasiside teel PTH tekke ja stimuleerib inaktiivse 24,25- dihüdroksükaltsiferooli teket et vältida Ca liigtõusu!!! 2. Verehüübimine 3. Südamelihase töö 4. Närvikoe funktsioneerimine 5. Immuunfunktsioon nt. akt. makrofaagid produtseerivad (immuunmoduleeriv toime) Defitsiit: ohustab imikuid, väikelapsi · Soodustab krooniline alkoholism, ainult taimne toit, peensoole haigused, mõned ravimid Tunnused: · Väikelastel rahhiit (dom. PTH) luude pehmenemine, kerge murdumine
lahustite s. Valge fosfor on äärmis elt mürgin e. Nahale sattunult tekitab ta rask e sti paran e v aid haavand eid. · Punane fosfor Tekib valge fosfori kuumuta mi s e l (280 300°C) õhu juurd e p ä ä s uta. Punan e fosfor on kõrgp olü m e e r n e aine, mille struktuur on lõplikult kindlaks määra m ata. Erinevalt valge st fosforist on puna s e fosfori sula mi st e m p e r atuur kõrg e m ja ta on ke e milis elt inaktiivse m , ei hele nd u pim e d a s eg a ole m ürgin e . Puha s punan e fosfor ei ole m ürgine , pole väga tuleohtlik, kuna tema süttimiste m p e r atuur on 210 °C, kuid lisandid võivad süttimist soo d u stad a. Punan e fosfor lendub 400 °C juure s õhu juurd e p ä ä s uta ning tema aurud e jahtumis el saad ak s e valge fosfor. · Must fosfor Tekib valgest fosforist kõrgrõhul (1,2*10 9Pa) ja temperatuuril
Lisaks arvule võib muutuda ka retseptorite afiinsus (st võime siduda endaga hormoone. Retseptorite aktiivsust mõjutavad nt pH, ioonide kontsentratsioon jne. Keemiliselt struktuurilt on enamus retseptorid glükoproteiinid. Hormoonide toime raku ainevahetusele. Hormoonide toime seisneb selles, et nad muudavad erinevate ensüümide aktiivsust rakus. Seda tehakse: Olemasolevate ensüümimolekulide struktuuri muutmisega, kutsudes sellega esile inaktiivse ensüümi transformeerumise aktiivseks vormiks Ensüümimolekulide arvu muutmisega rakus nende sünteesi stimuleerides. Substraatide kättesaadavuse muutmisega ensüümimolekulidele nt rakumembraani läbitavuse muutmise kaudu. Hormoonide toimemehhanismid. Õp 103-108 Ainevahetusrajad Glükolüüs Glükolüüs on glükoosi anaeroobse lagundamise protsess, mille tulemusel ühest glükoosi molekulist tekib kaks molekule laktaati. Iga glükoosi lagundamise käigus
peremeesorganismi) Viirust ümbritseb valguline kapsiid, mille sees on pärilikkusaine. Lüütiline tsükkel viirus süstib peremeesrakku oma pärilikkusainet, mis hakkab seal end paljundama/juurde sünteesima ja tekivad valgulised osakesed, viirusosakesed aktiviseeruvad ja väljuvad peremeesrakust, millega kaasneb raku surm. Lüsogeenne tsükkel viiruse genoom (pärilikkusaine) lülitub peremeesraku genoomiga ja see võib püsida seal inaktiivse viirusosakesena pikka aega ning kahekordistuda raku jagunemisel koos peremeesraku geneetilise materjaliga. 4 Aine- ja energiavahetus · Autotroofid: organismid, kes sünteesivad elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid väliskeskkonnast saadavatest anorgaanilistest ühendidest, kasutades selleks valgusenergiat või redoksreaktsioonidel vabanevat keemilist energiat (nt. taimed) · Kemosünteesijad: mitmesugused bakterid, kes toodavad orgaanilist ainet
määravad geenid; naiste sugukromosoomid tähistatakse XX, meestel XY; vaid üksainus geen inimese Y-kromosoomis VILJASTUMINE käivitab 6-7 nädalases embrüos meheks arenemise. Barri kehake- Sugukromatiinkehakesed kujutavad endast kondenseerunud (inaktiveeritud) X-kromosoome – imetajate somaatilistes rakkudes on aktiivseisundis ainult üks X-kromosoom. Eukromatiin – mõiste, mis seostub aktiivsete DNA aladega Heterokromatiin – mõiste, mis seostub inaktiivse DNAga 22. Raku elutsükli osad, neis toimuvad protsessid, raku talitlus elutsükli jooksul, kontrollpunktid. Rakkude diferentseerumine ja spetsialiseerumine, näiteid. Diferentseerumine- (ka eristumine, rakuline diferentseerumine, asümmeetriline jagunemine; ladina keeles differentiatio) on peamiselt päristuumsete organismide arengus (ontogeneesis) aset leidev, valdavalt normaalne protsess, mille käigus diferentseerumata rakutüübid või koed
Ta moodustab roostega (Fe2O3) raud(III)fosfaadi (FePO4), mis jätab musta kihi, mida on võimalik kergesti eemaldada, kuid mis iseenesest kaitseb edasise roostetamise vastu. Samas ei tohi korrosiooni eemaldamist ajada segi elektrokeemilise poleerimisega, mis eemaldab mõned metallikihid, et tekitada ühtlast pinda. Näiteks saab fosforhappega poleerida ka vaske, kuid mis ei eemalda ainult korrosiooni saadusi vaid ka vase kihid. Korrosioonikaitseks kasutatakse:metallipinna katmist varvi voi inaktiivse metalli kihiga;katoodkaitse metall on kontaktis aktiivsema metalliga, mis ise oksudeerub. 19. Keemilised vooluallikad. Keemiline vooluallikas on seade, milles elektrokeemilises reaktsioonis vabanev energia muundub vahetult elektrienergiaks. 20. Elektrolüüs. Elektrolüüs on redoksreaktsioon, mis toimub elektrolüüdi lahuses või sulas elektrolüüdis, elektroodide pinnal elektrivoolu toimel, kus elektrienergia muundub keemiliseks energiaks! elektrokeemiline reaktsioon alalisvoolu
15 · Kõrgenenud kaltsitriool suurendab ka kaltsiumi ja fosfori imendumist peensoolest. · Aitab omastada kaltsiumi ja fosforit tugevdamaks luid ja hambaid. Efektide summana normaliseerub kaltsiumitase veres. · Vereplasma kaltsiumitaseme liigne tõus on välditud sellega, et: · Kõrgenev kaltsitriool hakkab tagasisidestuslikult inhibeerima 1-hüdroksülaasi ja stimuleerima inaktiivse 24,25-dihüdroksükaltsiferooli teket. · Kõrgenenud kaltsiumitase blokeerib ka PTH tekke. · Langeva kaltsitriooli ja väga madala PTH tasemega kaasub kaltsiumi ekskretsiooni suurenemine neerukanalites, kaltsiumi ja fosfori luudest vabanemise pidurdumine ja mineralisatsiooni suurenemine ning kaltsiumi peensoolest imendumise langus. · Kaltsiumitaseme tõusu tõttu tõuseb ka hormoon kaltsitoniini tase, mis pidurdab kaltsiumi vabanemist luudest
Ta moodustab roostega (Fe2O3) raud(III)fosfaadi (FePO4), mis jätab musta kihi, mida on võimalik kergesti eemaldada, kuid mis iseenesest kaitseb edasise roostetamise vastu. Samas ei tohi korrosiooni eemaldamist ajada segi elektrokeemilise poleerimisega, mis eemaldab mõned metallikihid, et tekitada ühtlast pinda. Näiteks saab fosforhappega poleerida ka vaske, kuid mis ei eemalda ainult korrosiooni saadusi vaid ka vase kihid. Korrosioonikaitseks kasutatakse:metallipinna katmist varvi voi inaktiivse metalli kihiga;katoodkaitse – metall on kontaktis aktiivsema metalliga, mis ise oksudeerub. 23. Mis on elektrokeemia? Milleks kasutatakse elektrokeemilisi protsesse? Elektrokeemia on keemia haru, mis tegeleb spontaansete reaktsioonide arvel elektrivoolu saamisega, elektrivoolu toimel mittespontaansete reaktsioonide labiviimisega ja koige sellega seonduvaga. Elektrokeemilised meetodid voimaldavad elektriliste mootmiste pohjal jalgida
Eluslooduses: Fotosüntees on paljuastmeline protsess, mille käigus toimub süsihappegaasis sisalduva süsiniku taandumisreaktsioon. Rakusisese oksüdatasiooni protsess, mille keskseks osa on nn. hingamisahel. Hingamisahela võtmereaktsioon – hapniku taandumist veeks. 55. Mis on korrosioon? Kuidas selle vastu võidelda? Korrosioon on metalli soovimatu oksudeerumine. Korrosiooni uheks peamiseks pohjuseks on niiskus. Korrosioonikaitseks kasutatakse: metallipinna katmist varvi voi inaktiivse metalli kihiga; katoodkaitse – metall on kontaktis aktiivsema metalliga, mis ise oksudeerub. Toimub õhus, looduslikes vetes ja pinnases, iseeneslikult kulgev oksüdatsioon, redoksreaktsioon. Korrosioonitõrjevahendid: polümeeri vesilahus (polümeeri kiht ei lase hapnikku ega vett) vahekiht (takistab ioonide liikumist). Kemikaalid reageerivad metalli pinnaga ja tekkib vahekiht metalli ja polümeerse kihi vahele) 56. Millega tegeleb elektrokeemia
millest lahtudes saab ennustada naiteks metalli reaktsiooni vesinikiooniga: negatiivse E0 -ga metallid redutseerivad vesinikioone vesiniku molekuliks (H2) positiivse E0 -ga metallid aga mitte (1 M H+ lahuses) 28. Mis on korrosioon? Kuidas selle vastu võidelda? · Korrosioon on metalli soovimatu oksudeerumine. · Korrosiooni uheks peamiseks pohjuseks on niiskus. · Korrosioonikaitseks kasutatakse: metallipinna katmist varvi voi inaktiivse metalli kihiga; katoodkaitse metall on kontaktis aktiivsema metalliga, mis ise oksudeerub. 29. Mis on pindpinevus ja pinnaaktiivsus? Pindpinevus Pindpinevus on nähtus, kus vedeliku pinnakiht käitub kui elastne kile. Vedeliku pinnamolekulid mõjustavad üksteist tõmbejõududega, mis on suunatud piki pinda ja püüavad pinna suurust vähendada. (WIKI) · Aine dispergeerimisel suureneb pind margatavalt.
X-inaktivatsioon leiab aset varases embrüonaalses arengus blastotsüstis (1000-2000 raku staadiumis) Kõigepealt blokeeritakse ühes aktiivses X-kromosoomis Xic (XIST), mistõttu transkriptsiooniaktiivseks jääb vaid teises X-kromosoomis paiknev XIST geen XIST-i transkript (inaktivatsiooni signaal) levib üle kromosoomi, misläbi enamik geene antud X-is inaktiveerub Järgneb stabiliseerumine ja inaktivatsiooniseisundi säilitamine Inaktiivse oleku teke ja püsimine on oma olemuselt heterokromatiseerumine. Inaktiivne X reaktiveeritakse ootsüütides veidi aega enne meioosi. Xi kaotab oma hetepüknootilise oleku ning muutub transkriptsiooniaktiivseks nagu Xa. 38. Soo määrang geneetiliselt Lahksugulistel organismidel, kus isendid on eristunud kaheks geneetiliselt, füsioloogiliselt, morfoloogiliselt või ka ökoloogiliselt erinevaks vormisk, lähtub suguline eristumine kas
Kapsiid, ümbris, genoom. elutud organismid, sest neil pole iseseisvat ainevahetust..puudub rakuline ehitus ja ei saa iseseisvalt paljuneda.. Lüütiline tsükkel viirus süstib peremeesrakku oma pärilikkusainet, mis hakkab seal end paljundama/juurde sünteesima ja tekivad valgulised osakesed, viirusosakesed aktiviseeruvad ja väljuvad peremeesrakust, millega kaasneb raku surm. Lüsogeenne tsükkel viiruse genoom (pärilikkusaine) lülitub peremeesraku genoomiga ja see võib püsida seal inaktiivse viirusosakesena pikka aega ning kahekordistuda raku jagunemisel koos peremeesraku geneetilise materjaliga 3. Ülesanne dihübriidsest ristamisest NR 13 1. Rakumembraani ehitus ja ülesanded Membraan eraldab raku sisekeskkonda väliskeskkonnast, kaitseb kahjulike mõjutuste eest ning ühendab rakke omavahel. Membraanide koostisesse kuuluvad põhiliselt fosfolipiidid ja valgud. Fosfolipiidid
= nukleosoomne tuum(147 8 bp)+linker DNA(15-55 bp). Nukleosoom on DNA-valk(liitvalgu histooni, mis koosneb 8 valgust - H2A, H2B, H3 ja H4, kahest koopiast) kompleks, kromatiini primaarstruktuuri elemendid. Aktiivne DNA on DNaasidele kättesaadav, inaktiivne mitte. Aktiivse ja inaktiivse DNaasitud segud Southern blottitakse, ning inaktiivses on näha globiini kohal "auk". 29. Loetle DNA erineva struktureerituse astmed, mis lõpevad kromosoomi tekkega. DNA-ahel: Nukleosiid trifosfaatides on fosfaadid seotud C5'-ga. Suhkru aatomite järgi nimetatakse 5' ja 3' otsteks. Nukleiinhapped sünteesitakse 5' otsast alates 3' suunas nii, et järgmise nukleotiidi vahele tekib fosfodiester side. Polükondensatsioonireaktsioon.
Heterosügootsed emakassid on laigulised, kilpkonna värvi. X kromosoomi pikas õlas on piirkond, millest geenide inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Vastavat initsiaatorkohta nimetatakse X-inaktivatsiooni keskuseks XIC (X-inactivation center). See keskus on väga lähedal geenile XIST, millel arvatakse olevat oluline roll inaktivatsiooni protsesis. Inaktiveeritud X kromosoom erineb teistest kromosoomidest, kuna inaktiivse X kromosoomi DNA on tugevalt keemiliselt modifitseeritud, metüleeritud. Lisaks on ta tugevamalt kondenseerunud, moodustades intensiivselt värvuvaid Barri kehakesi (nimetatud tsütoloogi Murray Barr järgi, kes need kehakesed esmakordselt tsütoloogiliselt tuvastas). Barri kehake kinnitub tuumamembraani sisepinnale ning tema replikatsioon ei ole teiste kromosoomidega sünkroonne. Sugurakke tootvates kudedes on ta reaktiveeritud, sest oogeneesis on vajalik, et
Heterosügootsed emakassid on laigulised, kilpkonna värvi. X kromosoomi pikas õlas on piirkond, millest geenide inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Vastavat initsiaatorkohta nimetatakse X-inaktivatsiooni keskuseks XIC (X-inactivation center). See keskus on väga lähedal geenile XIST, millel arvatakse olevat oluline roll inaktivatsiooni protsesis. Inaktiveeritud X kromosoom erineb teistest kromosoomidest, kuna inaktiivse X kromosoomi DNA on tugevalt keemiliselt modifitseeritud, metüleeritud. Lisaks on ta tugevamalt kondenseerunud, moodustades intensiivselt värvuvaid Barri kehakesi (nimetatud tsütoloogi Murray Barr järgi, kes need kehakesed esmakordselt tsütoloogiliselt tuvastas). Barri kehake kinnitub tuumamembraani sisepinnale ning tema replikatsioon ei ole teiste kromosoomidega sünkroonne. Sugurakke tootvates kudedes on ta reaktiveeritud, sest oogeneesis on vajalik, et
sünteesivad hormoonide funktsioone täitvaid aineid. Neid nimetatakse koehormoonideks. (näiteks gastriin, sekretiin) Ainevahetuse regulatsioonis toimimine – Hormoonide toime rakkude ainevahetusele realiseerub põhimõtteliselt selle kaudu, et nad ühel või teisel viisil muudavad erinevate ensüümide aktiivsust rakus. Niisuguse efekti saavutamiseks on omakorda järgmised võimalused: 1) muudetakse olemasolevate ensüümimolekulide struktuuri, kutsudes seega esile inaktiivse ensüümi transformeerumise aktiivseks vormiks; 2) muudetakse ensüümimolekulide arvu rakus, stimuleerides nende sünteesi; 30 Maris Kallus KKS 2010 3) muudetakse substraatide kättesaadavust ensüümimolekulidele, näiteks rakumembraani läbitavuse muutmise kaudu. Ensüümid:
Toimub toitainete imendumine verre ja lümfi Maost peensoole algusossa-kaksteistsõrmiksoolde-jõudnud küümusele lisatakse maksast ühissappijuha kaudu sapp ja kõhunäärmest e pankreasest kõhunäärmenõre.Peensoole järgnevates osades lisandub peensoole prod nõre. Pankrease nõre ensüümid:kõikide toitainete lõhustumiseks Proteaasideks: Trüpsiin(trüpsinogeen),kümotrüpsiin(kümotrüpsinogeen),aminopeptidaas(proaminopeptidaas) Lipaas,fosfolipaas(sapphapped aktiveerivad inaktiivse lipaasi) Pankrease nõres koosneb erinevatest ensüümidest. Nendeseas on Trypsinogen - proteiinide lammutaja eelkäja Chymotrypsinogen proteiinide lammutaja eelkäja pancreatic lipase rasvade lõhustaja amylase tärklise lammutaja Sapipõis on õõnes pirnikujuline organ, mis paikneb paremal ülakõhus ja on kinnitunud maksa alapinna külge. Söömisel pigistab sapipõie lihaseline sein sapi ühissapijuha kaudu kaksteistsõrmiksoolde.
Toimub toitainete imendumine verre ja lümfi Maost peensoole algusossa-kaksteistsõrmiksoolde-jõudnud küümusele lisatakse maksast ühissappijuha kaudu sapp ja kõhunäärmest e pankreasest kõhunäärmenõre.Peensoole järgnevates osades lisandub peensoole prod nõre. Pankrease nõre ensüümid:kõikide toitainete lõhustumiseks Proteaasideks: Trüpsiin(trüpsinogeen),kümotrüpsiin(kümotrüpsinogeen),aminopeptidaas(proaminopeptidaas) Lipaas,fosfolipaas(sapphapped aktiveerivad inaktiivse lipaasi) Pankrease nõres koosneb erinevatest ensüümidest. Nendeseas on Trypsinogen - proteiinide lammutaja eelkäja Chymotrypsinogen proteiinide lammutaja eelkäja pancreatic lipase rasvade lõhustaja amylase tärklise lammutaja Sapipõis on õõnes pirnikujuline organ, mis paikneb paremal ülakõhus ja on kinnitunud maksa alapinna külge. Söömisel pigistab sapipõie lihaseline sein sapi ühissapijuha kaudu kaksteistsõrmiksoolde.
Täiskasvanud seal moodustub päevas 10–15 liitrit sülge. Sülje kogus sõltub sööda konsistentsist: kui söödetakse vedelat sööta, eritub sülge vähe, kuiva sööda kasutamisel rohkem. Mao kardiaalses osas toimub süsivesikute lõhustumine nii süljest pärinevate fermentide kui ka taimsetes söötades sisalduvate fermentide mõjul. Maos toimib peamiselt proteolüütiline ensüüm pepsiin. See moodustub esialgu inaktiivse pepsinogeenina, kuid muutub HCl mõjul pepsiiniks. Pepsiini toimel lõhustub söödavalk peptiidideks. Täiskasvanud sea magu võib mahutada kuni 8 liitrit vedelikku. Sigade maonõre on happeline, pH on maos 1–2. Maonõret tekib kuni 6 liitrit ööpäevas ja selles on 0,3–0,4% vaba soolhapet. Süsivesikute lõhustumine toimub maos tavaliselt kuni 1,5–2 tundi peale söötmist, kuni küümus imbub soolhappega läbi
juhuslik osadel juhtudel emalt pärinev, osadel juhtudel isalt pärinev X kromosoom. Seega sisaldavad nad võrdsel hulgal mõlemat tüüpi rakke olles seetõttu X kromosoomi suhtes geneetilised mosaiigid. (Kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübis karva pigmentatsiooni mosaiiksus.) X kromosoomi pikas õlas asub X-inaktivstsiooni keskus, kust inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Inaktiivse X kromosoomi DNA on metüleeritud ja tugevalt kondenseerunud moodustav Barri kehakesi. See kinnitub tuumamembraani sisepinnale ning ta replikatsioon pole teiste kromosoomidega sünkroonne. Sugurakkudes on ta siiski reaktiveeritud. 21. Mitoosi- ja meioosikromosoomide uurimise tsütoloogilised meetodid. · Mitoosikromosoomide uurimine Mitoosi metafaasis, sest siis on nad kõige paremini jälgitavad.
C3(H2O) seob faktor B-d, mis omakorda võimaldab faktor D-l selle lõigata Ba-ks ja Bb-ks. Bb ja C3(H2O) moodustavad C3 konvertaasi C3(H2O)Bb, mis lõikab C3 C3a-ks (põletik) ja C3b-ks (seda tekib vähe, kuid on efektiivne). C3b (opsonisatsioon) ja Bb moodustavad uue C3 konvertaasi C3bBb, mida stabiliseerib seerumi valk properdiin. Kõik komplemendi kolm aktivatsiooniteed lõpevad ühesuguse lüütilise aktivatsiooniteena. C5- konvertaasid lõikavad inaktiivse C5 kaheks aktiivseks alaosaks C5a (põletik) ja C5b (lüüs). C5b seob endaga C6 ja C7 ja kinnitub mikroorganismi membraanile, kinnitumise stabiliseerib C8. Tekkinud kompleks seob endaga 10-16 C9 molekuli, mis polümeriseerudes moodustab membraani läbiva poori. Tekkinud kompleksi nimetatakse membraani atakeerivaks kompleksiks ehk MAC. 16. Kirjelda MHC I ja II molekulide strukturaalseid ja funktsionaalseid erinevusi. Inimesel paikneb kromosoomis 6 "HLA kompleks". Hiirel paikneb
topologically associated domains (TADs); (iii) ‘fraktaalne gloobul’ (FC) I. A/B kompartmendid – vahelduvad piki kromosoomi. A kompartmendid interakteeruvad eelistatult teiste A kompartmentidega genoomis. B kompartmendid interakteeruvad teiste B kompartmentidega. A kompartmentid on suuresti eukromaatilised, transkriptsiooniliselt aktiivsed. A ja B kompartmendid moodustavad kromosoomidel aktiivse ja inaktiivse kromatiini mustereid. A ja B kompartmendid on koespetsiifilised. A ja B kompartmendid vastavad fraktaalsetele gloobulitele polümeeri sulami mudelis. 9 II. TADid – interfaasi kromosoomid koosnevad topoloogiliselt seotud domeenidest. TADid on piirnevad kromosomaalsed regioonid, mis interakteeruvad iseendaga ning on isoleeritud naabritest. TADid on
vastus on erinev; cGMP vahendab NO signaliseerimist; DAG ja IP3 moodustuvad fosfolipiidide ensümaatilisel modifitseerimisel; IP3 vahendab hormoonide poolt indutseeritud Ca2+ vabanemist ERst. Suurema osa hormoonide efektid vahendatakse efektormolekulideni sekundaarsete vahendajate abil. 5. Ras-valgud (väikesed G-valgud) on GTPaasse aktiivsusega lülitid ja nende tsükkel - toimub üleminek aktiivse ja inaktiivse vormi vahel. 6. G-valk seoselised retseptorid ja nende effektorid - retseptorid on funktsionaalselt kompleksis trimeersete GTPaasse aktiivsusega valkudega; ligandi seondumine retseptoriga aktiveerib G valgu, see omakorda aktiveerib efektorensüümi, mis sünteesib sekundaarse vahendaja; kõik GPCRd on väga sarnase struktuuriga, koosnedes 7 transmembraanse domeeniga monomeersest valgust, kusjuures N-terminus on rakust väljas ja C-terminus raku
türosiinkinaasidele. SH2 seostub rakusiseste valkude fosforüülitud türosiinidele ja SH3 proliinirikastele motiividele Ras GTP-aasi aktiveerimine retseptor-türosiinkinaasi poolt ning vahendajavalkude ning guaniin nukleotiidi vahetava faktori osa selles. Aktiivsele retseptor türosiinkinaasile kinnitub signaavalgud (SH2, SH3), millele kinnitub Ras- GEF (Sos), mis on guaniini nukleotiidi vahetav faktor. Ras-REF aktiveerib inaktiivse Ras valgu (GDP fosforüülitakse),aktiivne Ras aktiveerib MAP kinaas, kinaas, kinnas, ATP toimel tekib MAP kinaas, kinaas ning sellest omakorda MAP kinaas, mis mõjutab valgu aktiivsus või geeni ekspressiooni. TGFβ superperekonna signaalvalkude toimimise põhimõte retseptor-seriin/treoniin kinaaside ja Smad’ide kaudu. TGFβ – transformeeriva kasvufaktor β superperekonna valgud on dimeersed ja neid sekreteeritakse rakust välja
(penitsilliinid, tsefalosporiinid, monobktaamid, karbapeneemid), vankomütsiin, fosfomütsiin. § ß-laktaamid pärsivad transpeptidatsiooni reaktsioone mis tagavad polümeerse peptidoglükaani (PG) tekke. § Vastavad transpeptidaasid ongi penicilln binding protein's (PBP) - retseptorid, millega seostuvad ß-laktaamid. § Uus PG moodustub vaid kasvavates bakterites, seega toimivad ß-lakataamid vaid paljunevatesse bakteritesse. § Vankomütsiin moodustab PG prekursoriga inaktiivse kompleksi. Tsütoplasma mebraani funktsiooni pärssimine (II) § Polümüksiin B toimib bakterite ja amfoteritsiin B ning imidasoolid seente membraanile. § Polümüksiin ja seente vastased preparaadid põhjustavad membraani muutusi, mille tulemusena nukleiinhapped, katioonid jt. liiguvad rakust välja, vesi sisse > raku hukkumine. § Seene membraanis ergosterool, imetajatel kolesterool, bakteritel steroolid puuduvad.
tumedat pigmenti ning teine alleel oranzhi pigmenti. Heterosügootsed emakassid on laigulised, kilpkonna värvi. X kromosoomi pikas õlas on piirkond, millest geenide inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Vastavat initsiaatorkohta nimetatakse X-inaktivatsiooni keskuseks XIC (X- inactivation center). See keskus on väga lähedal geenile XIST, millel arvatakse olevat oluline roll inaktivatsiooni protsesis. Inaktiveeritud X kromosoom erineb teistest kromosoomidest, kuna inaktiivse X kromosoomi DNA on tugevalt keemiliselt modifitseeritud, metüleeritud. Lisaks on ta tugevamalt kondenseerunud, moodustades intensiivselt värvuvaid Barri kehakesi (nimetatud tsütoloogi Murray Barr järgi, kes need kehakesed esmakordselt tsütoloogiliselt tuvastas). Barri kehake kinnitub tuumamembraani sisepinnale ning tema replikatsioon ei ole teiste kromosoomidega sünkroonne. Sugurakke tootvates kudedes on ta reaktiveeritud, sest
Heterosügootsed emakassid on laigulised, kilpkonna värvi. X kromosoomi pikas õlas on piirkond, millest geenide inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Vastavat initsiaatorkohta nimetatakse X-inaktivatsiooni keskuseks XIC (X-inactivation center). See keskus on väga lähedal geenile XIST, millel arvatakse olevat oluline roll inaktivatsiooni protsesis. Inaktiveeritud X kromosoom erineb teistest kromosoomidest, kuna inaktiivse X kromosoomi DNA on tugevalt keemiliselt modifitseeritud, metüleeritud. Lisaks on ta tugevamalt kondenseerunud, moodustades intensiivselt värvuvaid Barri kehakesi (nimetatud tsütoloogi Murray Barr järgi, kes need kehakesed esmakordselt tsütoloogiliselt tuvastas). Barri kehake kinnitub tuumamembraani sisepinnale ning tema replikatsioon ei ole teiste kromosoomidega sünkroonne. Sugurakke tootvates kudedes on ta reaktiveeritud, sest
Kuna O C 2H 5 sulfanüülamiidid (nt streptotsiid) ja PABA on H 2N C O C H2C H 2 N struktuuranaloogid, siis nad konkureerivad oma- vahel vitamiin foolhappe sünteesis. Bakterirakus C 2H 5 annab selline konkurents pteroehappe inaktiivse N ovokaiin analoogi, st blokeerub sellest toimuv foolhappe (PAB A dietüülam inoetüülester) süntees. Kuna foolhape on väga vajalik nukleiinhapete biosünteesis, siis lõpptulemusena häirub nukleiinhapete biosüntees ja on takistatud bakterite kasv ja paljunemine. Kuna inimorganism Joon. 44
rääkimisel. Söömisakti ajal toimub suuõõne ja neelu retseptorite mehaaniline ärritamine. Siit kulgevad signaalid piklikajju ja kutsuvad esile kõhunäärme nõre eritumise tingimatute reflekside mehhanismi abil. Kõhunäärme sekretoorsetes närvides on uitnärvi kiud. Kõhunäärme sekretsiooni keemiliseks tekitajaks on hormoon sekretiin. Ta moodustub kaksteist- sõrmiksoole limaskesta rakkudes inaktiivse prosekretiinina, mis aktiveerub maomahla soolhappe toimel. Sekretiin imendub verre ja stimuleerib kõhunäärme nõre sekretsiooni. Maksas produtseeritakse sappi vahetpidamata, protsess intensiivistub seedimisel. Maksast läheb sapp sapipõide, kus ta peatub, kuni organismi viiakse toit. Sapiproduktsiooni tugevnemine seedimisel ja sapi väljutamine sapipõiest soolde toimub neutraalsete ja humoraalsete tegurite mõjul
inimesel isegi toidust rääkimisel.Söömisakti ajal toimub suuõõne ja neelu retseptorite mehaaniline ärritamine. Siit kulgevad signaalid piklikajju ja kutsuvad esile kõhunäärme nõre eritumise tingimatute reflekside mehanismi abil. Kõhunäärme sekretoorsetes närvides on uitnärvi kiud. Kõhunäärme sekretsiooni keemiliseks tekitajaks on hormoon sekretiin. Ta moodustub kaksteist- sõrmiksoole limaskesta rakkudes inaktiivse prosekretiinina, mis aktiveerub maomahla soolhappe toimel. Sekretiin imendub verre ja stimuleerib kõhunäärme nõre sekretsiooni. Maksas produtseeritakse sappi vahetpidamata, protsess intensiivistub seedimisel. Maksast läheb sapp sapipõide, kus ta peatub, kuni organismi viiakse toit. Sapiproduktsiooni tugevnemine seedimisel ja sapi väljutamine sapipõiest soolde toimub neutraalsete ja humoraalsete tegurite mõjul. Toidu välimus ja lõhn, söömisakt, mao-ja
tsütokiinide tase tõuseb, kudedes tekib nn oksüdatiivne plahvatus. Komplementsüsteemi aktivisatsiooni teedeks on klassikaline ja alternatiivne (properdiini) tee. Klassikaline tee kuulub adaptiivse immuunsuse ja alternatiivne tee kuulub loomuliku immuunsuse alla. Klassikalise tee aktivatsioon algab immuunkompleksi moodustumisega. Alternatiivne tee algab komplemendi kokkupuutel mikroobi pinnaga. Aktivatsioon on kaskaadne ja toimub inaktiivse ensüümi lõikamisel mitmeks aktiivseks komponendiks. Kontrollimaks aktivatsiooni taset on vajalik kontrollvalkude ehk komplemendi inhibiitorite olemasolu. Alates C5-st on aktivatsioon mõlemal teel sarnane viies membraane atakeeriva kompleksi (MAK) tekkeni (nn aktivatsiooni lüütiline osa). Komplemendi klassikalise tee aktivatsioon algab immuunkompleksi (Ag-Ak tekkega), Ak võime aktiveerida komplementi sõltub nende klassist (ja erineb liigiti)
pigmenti ning teine alleel oranzhi pigmenti. Heterosügootsed emakassid on laigulised, kilpkonna värvi. X kromosoomi pikas õlas on piirkond, millest geenide inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Vastavat initsiaatorkohta nimetatakse X-inaktivatsiooni keskuseks XIC (X-inactivation center). See keskus on väga lähedal geenile XIST, millel arvatakse olevat oluline roll inaktivatsiooni protsesis. Inaktiveeritud X kromosoom erineb teistest kromosoomidest, kuna inaktiivse X kromosoomi DNA on tugevalt keemiliselt modifitseeritud, metüleeritud. Lisaks on ta tugevamalt kondenseerunud, moodustades intensiivselt värvuvaid Barri kehakesi (nimetatud tsütoloogi Murray Barr järgi, kes need kehakesed esmakordselt tsütoloogiliselt tuvastas). Barri kehake kinnitub tuumamembraani sisepinnale ning tema replikatsioon ei ole teiste kromosoomidega sünkroonne. Sugurakke tootvates kudedes on ta reaktiveeritud, sest oogeneesis on vajalik,
pigmenti ning teine alleel oranzhi pigmenti. Heterosügootsed emakassid on laigulised, kilpkonna värvi. X kromosoomi pikas õlas on piirkond, millest geenide inaktivatsioon levib mõlemas suunas. Vastavat initsiaatorkohta nimetatakse X-inaktivatsiooni keskuseks XIC (X-inactivation center). See keskus on väga lähedal geenile XIST, millel arvatakse olevat oluline roll inaktivatsiooni protsesis. Inaktiveeritud X kromosoom erineb teistest kromosoomidest, kuna inaktiivse X kromosoomi DNA on tugevalt keemiliselt modifitseeritud, metüleeritud. Lisaks on ta tugevamalt kondenseerunud, moodustades intensiivselt värvuvaid Barri kehakesi (nimetatud tsütoloogi Murray Barr järgi, kes need kehakesed esmakordselt tsütoloogiliselt tuvastas). Barri kehake kinnitub tuumamembraani sisepinnale ning tema replikatsioon ei ole teiste kromosoomidega sünkroonne. Sugurakke tootvates kudedes on ta reaktiveeritud, sest oogeneesis on vajalik,
transpordi. Kuidas täpselt see toimub, pole siiani teada. Arvatakse, et holiin polümeriseerub tsütoplasmamembraanis ning laseb passiivselt endolüsiinil liikuda periplasmasse. Bakteriofaagi P1 kodeeritud peptidoglükaani hüdrolaasil on spetsiifiline domeen SAR (ingise keeles signal-arrest-reslease), mille abil ankurdub hüdrolaas membraani. Sec-süsteem transpordib hüdrolaasi periplasmasse, kuid hüdrolaas jääb inaktiivse vormina ankurdatuks tsütoplasma-membraani periplasmapoolsele küljele. Membraanist vabanemiseks on vaja holiine, mis indutseerivad vabanemise. Signaal holiinide aktiveerimiseks. Bakteriofaagide vahendatud lüüsi uurides pandi tähele, et pärast holiini geeni aktivatsiooni langeb PMF. 20 minuti jooksul langes prootonpotentsiaal aeglaselt, kuid enne bakteri lüüsi järsult kuni rakud olid depolariseeritud ehk membraanipotentsiaal oli 0.
annaabi.ee 
