Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia konspekt (0)

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia I. LUUD JA LIHASED A. Luude ehitus, kasv ja seda mõjustavad tegurid. Luustumise ja kasvu häired ning nende võimalikud põhjused. Luud moodustavad organismi tugiaparaadi. Osa luudest on ka kaitseks (N: kolju – peaajule,
rindkere – kopsudele ja südamele, vaagen – kõhuõõne elunditele, eritus- ja suguelunditele).
Oma kuju poolest eristatakse: 1. Toruluud – jäesemete luud
2. Lameluud – vaagna, kolju ja abaluu luud
3. Väikesed luud – lülisamba lülid ning jalalaba- ja käelaba luud
4. Kombineeritud luud – mitmesuguse kujuga, mida ei saa paigutada eelneva kolme alla N: oimuluu Luud koosnevad luukoest      ja selle kasv ning areng toimub     kõhrerakkude paljunemis teel ja kõhrerakkudesse kaltsiumisoolade ladestumise teel. 
Luukoe kasv toimub osteoblastide ja lagundamine osteoklastide mõjul. Toruluude areng ja kasv
Toruluudel eristatakse:  1. epifüüs – neid on toruluudel 2, kummaski otsas
2. diafüüs – piklik osa epifüüside vahel
3. kõrheplaat   –   toimub   kõhrerakkude   ehk   kondrotsüütide   paljunemine a. diafüüsi  poolsesse külge  ladestuvad  kaltsiumisooled  ja  nii toimub  luulise  massi
suurenemine Luude paksenemine toimub kaltsiumisoolade ladestumise diafüüsi välisosa juurde. Kasvu mõjutamine ja kontroll  on suurelt osalt hormoonide kontrolli all. Kondrotsüütide
paljunemist   mõjutavad   kasvuhormooni   vahendusel   maksas   tekkivad   somatomediinid,   mis
stimuleerivad   kondrotsüütide   paljunemist.   Kasvuhormoon   ise  otseselt   luude   pikenemist   ei
mõjuta, aga selleks, et somatomediinid tekiks, on kasvuhormoon vajalik. Nii kasvuhormooni
kui somatomediinide toime kindlustamiseks kasvuea perioodis on vajalikud ka kilpnäärme
hormoonid.  Kui lapseeas esineb kilpnäärme alatalitlus, siis kujuneb välja kretinism, mis
avaldub kääbuskasvus ja vaimses alaarengus. Veel mõjutavad luude kasvu ja luustumise protsessi  suguhormoonid.  Nende produktsiooni
tõus   algab   puberteediperioodil   ja   nende   hormoonide   mõjul   toimub   kaltsiumisoolade
intensiivsem   ladestumine   kõhreplaatidesse,   mis   kasvavad   kinni   ehk   luustuvad.   Kui
kõhreplaadid on kinni kasvanud, siis enam toruluud pikeneda ei saa ning kasv lõppeb (naistel
16-20 eluaastaks, meestel 18-23 eluaastaks). Peale seda kasvavad edasi akronid väljaulatuvad
kehaosad – alalõualuu, kõrvad, sõrme-, jala- ja kätelabade luud. Luude   tugevust   kogu   elu   jooksul   mõjutavad  lisaks   veel   kõrvalkilpnäärme   hormoonid
(PTH).   PTH   liigtalitluse   korral   toimub   luude   pehmenemine;   ning   vitamiin   D3   hormoon
(kaltsitriool). Kaltsitriool tekib PTH mõjul vitamiin D3’st.
Vitamiin   D3   saab   tekkida   nahas   UV-kiirguse   mõjul,   aga   me   saame   teda   valmiskujul   nii
loomse   toiduga   (eriti   maksas)   kui   ka   taimse   toiduga.   Kõik   need   moodused   kõlbavad
kaltsitriooli   tekkeks.   Kui   mingil   põhjusel   teda   ei   teki,   areneb   rahhiit,   mis   avaldub   luude
pehmenemises (O- ja X-jalad). Võib tekkida ka kanarind, ettepoole deformeerunud rinnak.


Luustumisprotsessid või kasv aeglustuvad: 1. eesmise hüpofüüsi alatalitlusest, mis peaks produtseerima kasvuhormoone
2. kilmnäärme alatalitlusest
3. harknäärme alatalitlusest
4. sugunäärmete alatalitlusest – siin kannatab eelkõige luustumine, luud ei kasva kinni ja kasv võib jätkuda. 5. Vitamiin D3 vähesuse korral, mis omakorda võib olla tingitud lapsena UV-kiirguse nappusest või kehvast toidust. Kasv kiireneb: 1. kasvuhormooni liigproduktsioonist – tagajärg gigantism
2. varane suguküpsus, mis põhjustab liiga varakult toruluude kinnikasvamise
3. kilpnäärme ületalitlus
4. neerupealiste   koore   ületalitlus,   mis   omakorda   võib   põhjustadada   suguhormoonide liigse produktsiooni (vt 2.punkt) Kasvu võivad mõjutada ka: 1. Pärilikud faktorid – vanemate pikkus
2. Sotsiaalsed faktorid – toitumine ja hügieen, õpetamine ja kasvatus (nii füüsilises kui vaimses mõttes), suguline küpsemine B. Lapse pikkuse ja kaalu hindamine.
1. Kasv –  vastsündinu keskmiselt 50 cm, 1 aastaselt 75 cm. Esimese kahe elukuuga lisandub 3 cm kuul, 3. Ja 4. Elukuuga 2,5 cm kuus, 5-8.elukuuga 2 cm kuus ning 9-
12.elukuuga   1,5   cm   kuus.   Teisel   eluaastal   +10   cm,   3.   +8   cm,   4-5.   +6   cm.   Kuni
puberteedi alguseni on pikkuse orienteeruv valem H= 75+ (5cm x vanus aastates) 2. Kaal – vastsündinu keskmiselt  a. Poisid 3200-3500, tüdrukud 3000-3300g
b. Liiga suur sünnikaal ei tarvitse sugugi positiivne olla
c. Pärast sündi füsioloogiline kaalu langus – 150-300g (5-8% kehakaalust). Kui kaalu langus ületab 10%, on see liiga suur. d. Sünnikaal taastub 10. elupäevaks
e. Aastane laps kaalub umbes 10 kg
f. Kuni puberteedi alguseni on valem M=10kg+2n  (kg)  n on aastate arv C. Ainevahetusprotsessid   lihastes  töö  ajal.  Töö  ja  selle   efektiivsus  aeroobsetes  ja anaeroobsetes tingimustes.  Lihas   vajab   töötegemiseks   energiat.   Seda   saab   ta   ainevahetuse   käigus.  
Ainevahetus võib kulgeda kahel viisil: 1. hapniku   juuresolekul   e   aeroobselt.  Töö   aeroobsetes   tingimustes   on   hulga efektiivsem, vabaneb rohkem energiat (19 korda rohkem kui anaeroobsel) ja energiat
saadakse   glükoosi   täielikul   oksüdatsioonil.   Enamus   töödest   toimubki   aeroobsetes
tingimustes. C6H12O6 + O2  6H2O + 6CO2 + energia (38 ATP molekuli) 2. hapikuta   e   anaeroobselt.  Oksudüatsioon   ei   lähe   lõpuni,   vaid   jääb   pidama,   tekib piimhape (laktaat) ja viinamarjahape (püruvaat) (tekib 2 ATP molekuli). Selline töö


saab olla lühiajaline ja võimaldab küll intensiivset ja tugevat pingutust, kuid kuhjuv
piim- ja viinamarjahape põhjustavad kiire väsimuse. N: trepist ülesminek, 100m jooks
(tekkiv hapnikuvõlg kompenseeritakse pärast, hingeldades), tõstmine D. Lihaste väsimus ja selle kõrvaldamise võimalused. Seisund, kus lihaste töövõime järsult langeb. Põhjuseks võib olla: a. energiavarude   otsasaamine   või   järsk   vähenemine Põhiline energia saadakse glükoosist ja glükokoosi omakorda saadakse:  1)verest pärast glükoosi tekkimist nende toiduainete arvelt, mille laguproduktid (süsivesikut,
valgud)   verre   lähevad.   See   on   absorptiivne   periood   ehk   imendumisperiood   (2-4h   peale
söömist). 
2)Postabsorptiivne periood – organism kasutab seda glükoosi, mida ta saab maksast ja lihastes
talletatud glükogeenist (varud on seal aga väikesed). 
3)Glükoosi saab ka veel glükoneogeneesi teel – glükoosi teke aminohapetest (mis tekivad
valkudest), püruvaadist ja laktaadist ning glütseroolist (lipiidide lõhustusprodukt) b. püruvaadi ja laktaadi kuhjumine Seda just intensiivse füüsilise töö korral. Need 2 põhjustavad järsu töövõime languse (nö
surnud punkt). N: 800m jooksus 600.meetril. Energiavarusid nii kiiresti kasutusele võtta ei
saa. c. Monotoonne tegevus Lisandub närvisüsteemi mõju. Kui pikka aega selline tegevus kestab  (N: aeglases tempos
mööda   linna   kõndimine).   Jalgade   vereringe   pole   kuigivõrd   kiire   ning   ainevahetuse
laguproduktid ei lähe jalgadest ära ja põhjustavad väsimuse tekke kergemini (vastu aitab see,
kui jalad kõrgemale panna). Lihaste väsimuse vastu (hüpoglükeemia – glükoosi järsk vähenemine org): 1. Puhkus   –  reservid   võetakse   kasutusele   (makstast   ja   lihastest,   glükoneogenees). Puhkuse   ajal   viiakse   välja   ka   kogunenud   ainevahetuse   laguprodukte.   Sellele   aitab
kaasa, kui väsinud jalad tõsta kõrgemale (raskuse tõttu veri jalgadest liigub paremini
me poole) 2. Energiavarude   täiendamine   söömise   kaudu.  Kõige   kiiremini   aitab   glükoosi, fruktoosi tarbimine (mis juba on monosahhariid, saab otse imenduda, sest imenduda
saab ainult monosahhariid), veelgi kiirem on glükoosi süstimine otse vereringesse.
Glükoosi järel: suhkur, kommid, sai, leib.  3. Massaaž – passiivne tegevus, kus masseerimise teel stimuleeritakse vereringet ja see võimaldab lihastest sinna kuhjunud piimhape ja teised laguproduktid viia vereringesse,
osa viiakse sellest neerude kaudu välja. 4. Lihase   töö   –  et   kiiremini   kõrvaldada   piimhape   lihastes.   Vereringe   intensiivistub, vereringe   paraneb   ja   piimhape   lagundatakse   kiiremini.  (kasvõi   sörkimine,   kerge
füüsiline töö) 5. Saun   –  samuti   stimuleeritakse   vereringet,   veresooned   laienevad,   hapnikuvarustus paraneb,   piimhape   lagundatakse   ja   laguproduktid   viiakse   higistamise   teel   välja
(sarnane toime massaažiga). Vereringe veenides


Veenide seinad ei ole elastsed (nagu nt arterites). Vere paneb veenis liikuma veenide ümber asuvad
lihased: töö ajal lihased tõmbuvad kokku, vajutavad veeni seina peale ning lükkavad verd edasi. 
oVeri tagurpidi veenides liikuda ei saa, kuna veenide sees on klapid, mis takistavad, minnes lahti:
lihas paneb vere liikuma, klapid kindlustavad selle liikumise kindlas suunas (südame poole)
o Lisaks soodustavad negatiivne rõhk südames ning rindkeres.  
o Lihaspump – lihaskontraktsioonide korral surutakse veri veenidest välja
o Kui kõnnitakse (üleüldse liigutakse) vähe, siis hakkab veri veenidesse kogunema.   II. NÄRVISÜSTEEM A. Närvisüsteemi üldine jaotus. Jagatakse kaheks suuremaks osaks: 1. Somaatiline   NS   –   kere   närvisüsteem.  See   osa,   mis   varustab   närvidega   skeletti katvaid lihaseid, nahka, võtab vastu tundlikkust meeleelundite sensoritelt a. Tsentraalne   NS:   i. Peaaju (osad on seljaaju poolt ülespoole järjestuses) 1. Piklikaju
2. Tagaaju
3. Keskaju
4. Vaheaju
5. Otsaju ii. Seljaaju 1. Kaela osa
2. Rinna osa 
3. Nimme osa
4. Ristluu osa        b. Perifeerne NS:
i. Peaaju närvid
ii. Seljaaju närvid
2) Autonoomne ehk vegetatiivne – katab siseelundeid ja veresooni (ka neid veresooni, mis
on skeletilihastel) a. Sümpaatiline NS       b. Parasümpaatiline NS
B. Seljaaju ehitus ja funktsioonid. Seljaaju juurte funktsioonid. Seljaaju paikneb lülisamba kanalis, segmente on 29 (30) a. kaelaosa ehk tservikaal – segmente on 8
b. rinnaosa ehk torrakaal – segmente on 12
c. nimmeosa ehk lumbaal – segmente on 5
d. ristluu osa ehk sakraal – segmente on 4 (5) Seljaaju koosneb:  1. hallollusest   -  Hallollus   koosneb   närviraku   kehadest.   Ristilõikel   meenutab   liblikat. Eristatakse eesmisi, tagumisi ja külgmisi sarvi.  Eesmistes sarvedes on motoneuronite kehad, mis juhivad lihaste talitlust, motoorikat.  Alfa-motoneuronid – tahtelised liigutused  Gamma-motoneuronid – lihaste toonus, otseselt tahtele ei allu Tagumistes sarvedes paiknevad tundlikkust vastuvõtvate teiste neuronite kehad. 2. valgeollusest - valgeollus koosneb jätketest. See, mis hallollust ümbritseb. Ta paikneb hallollusest   külgedel,   taga-   ja   eespool.   Valgeolluse   moodustusi   kutsutakse
sammasteks.


Eristatakse:  eesmisi  külgmisi  tagumisi sambaid Valgeolluse sees on omakorda kimpudena väädid (juhteteed), mis ühendavad teatud kindlaid
seljaaju  piirkondi  peaajuga  või juhivad  tundlikkust  seljaajust  peaajju  (ülenevad  juhteteed)
ning ka seljaaju enda piires. 
o Ülenevad juhteteed paiknevad peamiselt tagumistes sammastes, vähem ka külgmistes.
o Alanevad juhteteed juhivad motoorikat – peaajust pärit motoorseid närviimpulsse juhitakse
seljaaju   eesmiste   sarvede   motoneuronitele   ja   nende   kaudu   juhitakse   ka   seljaaju   enda
segmentide vahel motoorseid närviimpulsse Seljaajul   on   ka   juured,   mis   iseenesest   on   närvide   kimbud,   millest   osa   viivad
erutust/tundlikkust   seljaajju   ning   osad   toovad   välja   –   seljaajust   lihastesse,   motoorika
juhtimiseks. Kui ühendus pea- ja seljaaju vahel katkeb:
o   siis   ei   ole   võimalik   enam   lihaste   tahteliste   liigutuste   kontroll   ja   ei   ole   ka   võimalik
tundlikkuse juhtimine kehalt peaajju, mistõttu inimene ei tunne neid ärritusi, mis põhinevad
erinevatelt kehapiirkondade retseptoritelt.
o   Kaob   ka   tahteline   kontroll   põie   ja   pärasoole   üle.   Põis   hakkab   tühjenema   automaatselt
vastavalt oma täitumisastmele ja pärasool samuti. 
Funktsioonid: 1. Tundlikkuse juhtimine seljaaju enda piires ning peaajju
2. Motoorika juhtimine seljaaju enda piires ning peaajju
3. Reflektoorse talitluse juhtimine – paljude reflekside keskused on seljaajus
4. Erutuse   summeerimine   ehk   liitmine   ja   ka   erutuse   hajutamine   –   võimaldavad tugevdada   erinevatest   närvidest   tulnud   impulsid   üheks   tugevaks   impulsiks   kokku,
sama suudab teha ka pidurdamisel, hajutamisel. C. Piklikaju ja ajusild, ehitus ja funktsioonid. Piklikaju piirneb seljaajuga ja ülalt sillaga. Ta läbib kolju suurt kuklamulku ja seetõttu võib
ajuturse korral kõige kergemini pitsuda (siis ei pääse närviimpulsid läbi).
Piklikusajus paiknevad 9-12. peaaju närvituumad, järgmiste funktsioonidega:  9. e keele neelunärv – neelamislihaste innerveerimine (närvidega varustamine), kõrva
süljenäärme talitluse juhtimine.  10. e uitnärv – innerveerib rindkere ja kõhukoopa elundeid  11. e lisanärv – innerveerib kaela vöötlihaseid, toimuvad pea tahtelised liigutused (pea
pööramine)  12. e keele alune närv – innerveerib keele vöötlihaseid (kõnelemine) Seda ajuosa läbivad kõik ülenevad ajju suunduvad ja ajust seljaajju  suunduvad juhteteed,
seega kahjustus võib tähendada mitmeid motoorikahäireid. Piklikusajus paiknevad veel mitmed elutähtsad keskused:  Hingamiskeskus –  juhib hingamist.  Kõige tähtsam  piklikaju  keskus. Diafragma  ja
roietevaheliste lihaste juhtimine (hingamislihased)  vasomotoorne keskus – juhib veresoonte toonust


Sild piirneb altpoolt pikliku ajuga ja ülaltpoolt keskajuga. Sillas on 5.-8. peaaju närvi tuumad,
järgmiste funktsioonidega:  5.   e   kolmiknärv  –   tundlikkuse   vastuvõtmine   näonahalt,   suu   limastkestalt,   keele
eesmiselt 2/3.   6. e eemaldajanärv  – innerveerib silmamuna välimist sirglihast, pöörab silmamuna
väljapoole.  7. e näonärv – innerveerib näo miimilisi- ja neelamislihaseid.  8.   e   esikuteo   närv  –   kuulmisnärv   ja   keha   asendi   muutusega   seotud   ärrituste
vastuvõtmine Ka   silda   läbivad   kõik   tundlikkust   ja   motoorikat   juhtivad   juhteteed.   Mõned   juhteteed
suunduvad sillast ajukesse. Sild ja ajuke kokku moodustavad tagaaju. D. Vaheaju ehitus ja funktsioonid: talamuse ja hüpotalamuse funktsioonid. Vaheaju piirneb altpoolt keskajuga ja ülaltpoolt otsajuga. 
Vaheaju osad on:  nägemiskühmud ehk taalamus  - on selleks peaaju koore aluseks keskuseks, kuhu
koonduvad   kõik   tundlikkuse   liigid   (va   haistmine)   enne   peaaju   koorde   jõudmist.
Tundlikkust   juhtivad  juhteteed   on  kolmeneuronilised   ja  nendest   kolmanda  neuroni
keha paikneb taalamuses. Taalamuse kahjustusel võivad esineda ülitugevad peavalud
e. Talaamilised valud.  nägemikühmu alune piirkond ehk  hüpotaalamus, mis on ühenduses ajuripatsi ehk
hüpofüüsiga. Hüpotaalamuses on:  termoregulatsiooni   keskused,   mis   saab   pidevat   informatsiooni   nii   keha
sisemuselt kui keha pinnalt nende temperatuuri muutuste kohta ja ta käivitab
vastavalt   olukorrale   protsessid   soojustekke   suurendamiseks/soojuse
äraandmiseks.   toitekeskus, mis omakorda jaguneb küllastus- ja näljakeskuseks – on erinevad
neuronite   rühmad,   millest   osade   erutus   tekitab   näljatunde   ja   osade
küllastustunde.   Küllastuskeskus   paikneb   hüpotaalamuse   mediaalses   ehk
sissepoole jäävas osas ja näljakeskus paikneb lateraalses ehk väljapoole jäävas
osas.   Need   keskused   saavad   pidevalt   signaale   organismis   erinevatest
piirkondadest ja vastavalt  signaalide  iseloomule  tekib erutus kas nälja  –või
küllastuskeskuses. Need signaalid võivad olla pärit:   seedekulglast juba alates neelust, maost, soolest  rasvkoest   –   seal   vabaneb   söömise   korral   hormoon   nimega   leptiin,   mis   põhjustab
küllastustunde teket  ka ajust endast. Näljatunnet esile kutsuvad signaalid tekivad tühja kõhu ja tühja seedetrakti
korral ning informatsioon näljakeskusele edastatakse seedekulglast uitnärvi sensoorsete ehk
tundlikkust juhtivate närvide kaudu.   Suur   osa   informatsiooni   seedekulglast   toitainete   kohta   ja   täitumise   kohta   edastatakse
hormonaalselt   ehk   veres   ringlevate   ainete   kaudu.   Need   hormoonid   sisenevad   ajju   ja
stimuleerivad küllastuskeskuses küllastustunde teket, näljakeskuses aga tekib pidurdus.   organismi   ja   siseelundite   talitlus.  Hüpotaalamus   saab   omakorda   mõjusid
väliskeskkonnast   ja   peaaju   koorest,   eriti   pingeolukorras   ja   need
stiimulid/mõjud   omakorda   mõjutavad   hüpotaalamust   ja   hüpotaalamus
omakorda siseelundite ja veresoonte talitlust.   janukeskus.  Osa   närvirakkude   kogumikke   ja   neurosekretoorseid   (erutuse
juhtimine, hormooni produtseerimine) rakke, mille erutus tekitab janutunde või
vähendab janutunnet. Kõige võimsam janu tekitav aine on angiotensiin 2 (vt
RAAS   süsteem),   mis   võib   vedelikupuudusel   või   ioonide   kontsentratsiooni


tõusul   vabaneda   hüpotaalamuses   endas   või   vabaneda   kehas   ja   vere   kaudu
jõuab ajju. Hüpotaalamuse seos hüpofüüsiga. 
Hüpofüüs on sisesekretoorne nääre, mis on hüpotaalamusega hüpofüüsi varre kaudu seotud.
Hüpotaalamus moodustab hüpofüüsiga hüpotaalamu-hüpofüsaalsüsteemi. E. Peaaaju närvid (12 paari) ja nende f-oonid. Keskaju ehitus ja funktsioonid
Keskajus paiknevad esimese kuni neljanda peaaju närvi tuumad.   Neljas peaaaju närv on blokinärv innerveerib silmamuna alumist põikilihast ja tema
vahendusel toimub silmamuna pööramine alla ja väljapoole.  Kolmas peaaju närv on silmaliigutaja närv e. Nervus oculomotorius. Sellel närvil
on mitmekesised funktsioonid:  a. innerveerib   nelja   silmamuna   liigutajat   lihast   kuuest   –   ülemine   ja   alumine sirglihas, mediaalne ehk sisemine sirglihas ja ülemine põikilihas.  b. Veel   innerveerib   ta   silma   ava   ehk   pupilli   ahendajat   lihast   ja   ripslihast. Ripslihase   abil   toimub   silma   läätse   läbimõõdu   muutumine   ja   selle   kaudu
kohanemine lähedal ja kaugematel olevate esemete vaatlemiseks. Ripslihas ja
pupilli   ahendajatlihast   innerveeritakse   kolmanda   peaaju   närvi
parasümpaatiliste närvide kaudu.  c. Kolmanda peaaaju närvi kaudu juhitakse ka silmalihaste süvaretseptoritelt e. Proprioretseptoritelt tundlikkust kesknärvisüsteemi.  Teine   peaaju   närv   on   nägemisnärv  –   selle   kaudu   juhitakse   silma   võrkkesta
retseptoritelt nägemistundlikkust peaajju.  Keskajus asuvad mitmed närviraku tuumad ehk närviraku kehade kogumikud, mis juhivad
sirutajate ja painutajate lihaste vastastikust toonust. Nendeks tuumadeks on:  punatuum ja
mustaine. Kui ühendus nende keskaju tuumade ja allajäävate ajuosade vahel katkeb, saavad
ülekaalu   sirutajad  lihased   ja  kujuneb  välja   olukord, kus  sirutajalihased  on  pidevalt   jäigas
kokkutõmbeseisundis, jäsemed on välja sirutatud selletõttu, pea kuklas. Looma puhul on ka
saba püsti. Nii kõndida ei saa!  Piklikaju piirneb seljaajuga ja ülalt sillaga. Ta läbib kolju suurt kuklamulku ja seetõttu võib
ajuturse korral kõige kergemini pitsuda (siis ei pääse närviimpulsid läbi).
Piklikusajus paiknevad 9-12.peaaju närvituumad, järgmiste funktsioonidega:  9. e keele neelunärv – neelamislihaste innerveerimine (närvidega varustamine), kõrva
süljenäärme talitluse juhtimine.  10. e uitnärv – innerveerib rindkere ja kõhukoopa elundeid  11. e lisanärv  – innerveerib kaela vöötlihaseid, toimuvad pea tahtelised liigutused
(pea pööramine)  12. e keele alune närv – innerveerib keele vöötlihaseid (kõnelemine) Seda ajuosa läbivad kõik ülenevad ajju suunduvad ja ajust seljaajju  suunduvad juhteteed,
seega kahjustus võib tähendada mitmeid motoorikahäireid. Piklikusajus paiknevad veel mitmed elutähtsad keskused:  Hingamiskeskus –  juhib hingamist.  Kõige tähtsam  piklikaju  keskus. Diafragma ja
roietevaheliste lihaste juhtimine (hingamislihased)  vasomotoorne keskus – juhib veresoonte toonust


Sild piirneb altpoolt pikliku ajuga ja ülaltpoolt keskajuga. Sillas on 5.-8. peaaju närvi tuumad,
järgmiste funktsioonidega:  5.   e   kolmiknärv   –  tundlikkuse   vastuvõtmine   näonahalt,   suu   limastkestalt,   keele
eesmiselt 2/3.   6. e eemaldajanärv –  innerveerib silmamuna välimist sirglihast, pöörab silmamuna
väljapoole.  7. e näonärv – innerveerib näo miimilisi- ja neelamislihaseid.  8.   e   esikuteo   närv   –  kuulmisnärv   ja   keha   asendi   muutusega   seotud   ärrituste
vastuvõtmine Ka   silda   läbivad   kõik   tundlikkust   ja   motoorikat   juhtivad   juhteteed.   Mõned   juhteteed
suunduvad sillast ajukesse. Sild ja ajuke kokku moodustavad tagaaju. F. Suuraju koor ja selle  keskused (sensoorsed ja motoorsed): erinevate keskuste lokalisatsioon ja funktsioonid. Kõnekeskuse struktuur. Kõne neurofüsioloogiline
mehhanism. Otsaju koosneb: 1. Peaaju koorest   koosneb   neljast   kuni   kuuest   peaaju   närvirakkude   kihist,   tema   pindaala   on
ligikaudu 2200ruutcm ja paksus 1,3-4,5mm  Kuuekihilises koores on vaheldumisi rakukehad ja jätked.  Peaaju koor pole pealt sile, vaid sopilise ehitusega, mis võimaldab koljuõõnde
ära paigutada suurema hulga neuroneid. Vaod eristavad ajukäärde üksteisest Kõige suurem peaaju koore jaotus toimub sagarateks. Aju poolkerasid on kaks ja kummaski
on neli sagarat. Need on:  1. otsmiku e.frontaalsagar 
2. kiiru e.parietaalsagar
3. kukla e.oktipitaalsagar
4. oimu e.temporaalsagar.  Tsentraalvagu lahutab otsimusagarat kiirusagarast.  Peaaju   koore   närvirakke   on   püütud   funktsiooni   ja   ehituse   järgi   ka   süstematiseerida   ja
koostatud nn.  ajukaarte. Enam on kasutusel nn.  Broadmani väljade kaart  (jagas koore
umbes 50ks väljaks, millest igaühel on oma funktsioon). 2. selle alla jäävatest basaalganglionitest  - Basaalganglionid jäävad peaaju koore
alla, seega vaheaju ja peaaju koore vahele. Basaal = ajupõhimiku piirkonda jäävad.
Nende   kahjustuse   korral   tekivad   liigutuste   häireid   e.   Motoorika   häired.   Nt.
Parkinsonism – pea ja käte väga tugev värisemine/liigutuste jäikus alustamisel..  Peaaju koore keskused
Peaaju koore keskustel kaks alarühma:  a. sensoorsed keskused 
 somatosensoorne keskus paikneb tagumises tsentraalkäärus kiirusagaras  maitsmiskeskus paikneb tagumises tsentraalkäärus  haistmiskeskus paikneb ajukoores erinevates piirkondades.  nägemiskeskus  paikneb   kuklasagaras.   Nägemiskeskus   on   seotud   assotsiatiivsete
aladega a. 17ndasse välja e.nägemiskoorde saabub info otse silma võrkkestalt


b. 18ndas ja 19nes väli e.puute –ja kuulmistundlikkusega seotud Nende kahjustusel tekivad väga erinevat laadi häired: äratundmishäired c. 19nda välja ärritus annab nägemishallutsinatsioone c. Seos   oimusagaraga   võimaldab   näo   ja   näo   osade   äratundmist   ja   vastava   piirkonna kahjustusel ei tunta tuttavaid nägusid ära  kuulmiskeskus  paikneb   oimusagaras,   Broadmani   väljad   41,42.   Selle   piirkonna
närvirakkudel on eriline spetsiifika – ühed reageerivad ainult heliallika algusele, teised
lõpule   või   teatud   heli   pikkusele.   Osa   reageerib   ainult   muutuva   sagedusega   või
tugevusega helidele. Mõned neuronid reageerivad ainult müradele ehk sellistele, mille
sagedusspekter on lai.  Suurem   osa   neuroneid   reageerib  vastaspoole   kõrvast  pärit   ärritustele,   teised   sama   poole
kõrva ja kolmas rühm üheaegsele mõlemast kõrvast pärit ärritusele. Osa neuroneid ei reageeri
üldse. Oimusagarate kahjustusel  on kõne vastuvõtt raskendatud ja heliallika lokaliseerimine ehk
asukoha kindlakstegemine ja heli omaduste pikkuse kindlakstegemine. Kuulmiskeskusel on
assotsiatiivsed seosed kõnekeskusega.       b) motoorsed keskused  somatomotoorne  juhib   keha   lihaste   talitlust,   paikneb   otsmikusagaras   eesmises
tsentraalkäärus. Selle kaudu juhitakse kogu keha tahtelisi liigutusi. Vasaku kehapoole
tundlikkus projetseerub paremas ja vastupidi  kõnekeskus koosneb kolmest alakeskusest, mis tegutsevad koos.  o Kõnekeskuse kolm osa:  a. motoorne   kõnekeskus  e.broca   keskus,   paikneb   vasaku   otsmikusagara   tagumises alaosas, vahetult eesmise tsentraalkääru piirkonnas. Broca kirjeldas esimesena kõne
kaotusega inimeste lahangute põhjal, et ajukahjustus oli toimunud selles Broca alas  b. sensoorne   kõnekeskus  e.Wernicke   keskus,   paikneb   oimusagaras   primaarse kuulmiskeskuse läheduses. Selle piirkonna kahjustusel ei saada kõnest aru, aga rääkida
suudetakse. Samanimeline arst kirjeldas vastava piirkonna haigetel sensoorset afaasiat  c. teisane ehk sekundaarne motoorne ala, paikneb eesmises tsentraalkäärus Broca alas. Kahjustusel tekib mõne nädala pikkune afaasia.  o  Kõne   mehhanism:  Wernicke   alast   läheb   signaal   mööda   kaarkimbu   närvikiude   Brocka
alasse. Seal tekib vastuse neuraalne kuju, edasi sekundaarsele lokaliseerimisalale, kus toimub
kõne kujundi edastamine nendele närvirakkudele, mis viivad selle sõna helilise tekitamisele
häälepaeltele, keelele, suulae ja kõri lihastele. G. Elektroentsefalograafia   kui   aju   talitluse   uurimismeetod.   EEG   rütmide iseloomustus. Meetod   aju   biovoolude   registreerimiseks.  Objektiivne   näitaja   ajukoore   talitlusest. 
Meetodit kasutatakse: 1. füsioloogilistes,   psühhofarmakoloogilistes   uuringutes   ja   ka   psühholoogia   alastes uurimustes. 2. Kliiniline diagnostika – aju tegevuse häirete kindlakstegemiseks:
 epilepsia  läbipõetud ajutraumad (juhul, kui sellest jäi mingisugune püsimuutus)  Ajukasvajad  Une seisundi hindamisel (magamise ajal)


Närvikude on nii nagu lihaskudegi  erutuv kude  ja tema tegevusega kaasnevad  biovoolud,
mida on võimalik registreerida.  EEG korral registreeritakse biovoole kolju pealt, kuhu
asetatakse elektroodid. Eletroodide arv ei ole kindel suurus, minimaalne on 2, tavaliselt on
neid vähemalt 8. 
Kõrvalesta külge asetatakse indiferentne (ükskõikne) elektrood, mis ise registreerimisest osa
ei võta. 
Biovoolud antakse elektroodidelt edasi aparaadile ehk elektroentsefalograafile ja seal need
peavoolud   võimendatakse   aparaadi   poolt   ning   kirjutatakse   üles   liikuvale   paberile   või
tundlikule   filmilindile,   aga   võib   ka   vaadelda   ainult   ekraanil.  Üleskirjutis   e
elektroentsefalogramm. Üleskirjutisel   on   paralleelselt   korraga   näha   erinev   arv   kanalite   üleskirjutisi.   Kanalite   arv
sõltub aparaadi võimalustest. On 2, 4, 6, 8, 12, 16 ja 32 kanalilised aparaadid. 
Aparaadil eristatakse  erineva kuju, tugevuse ja sagedusega laineid. Need sarnased lained
esinevad   rühmiti   ja   rühma   nimetatakse  rütmiks.   Eristatakse   5   rütmi,   millest   2   on   nn
põhirütmid:  alfa rütm  – koosneb korrapärastest sinusoidaalse kujuga lainetest sagedusega 8-13
Hz.   See   rütm   domineerib   ajus  kuklapiirkondades  ja   ta   iseloomustab   ajukoore
puhkeseisundit. Ärkevoleval inimesel esineb see kinniste silmadega.   beeta   rütm   –  koosneb   ebakorrapärase   kujuga   lainetest,   sagedusega   14-30   Hz.
Võrreldes   alfa   rütmiga,   on   beeta   rütm   märkse   madalama   amplituudiga   (seega
nõrgemad).   Domineerib   ärkveloleval   inimesel  otsmikusagarates.   Iseloomustab
ajukoore aktiivset seisundit. Alfa rütm asendub beetaga inimesel üle kogu ajukoore
silmade   avanemisel.   Sellist   asendumist   nimetatakse   alfa   rütmi   depressiooniks
(allasurumiseks).   Beeta rütm on ka orientatsioonirefleksi näitajaks ajukoores.  Lisarütmid:  teeta   rütm  –   lained   on   suure   amplituudiga,   ebakorrapärased,   sagedusega   4-7   Hz
(alfast   aeglasemad).   Iseloomustavad  ajukoore   puhkeseisundit,   isegi pidurdusseisundit.   Esinevad   täiskasvanud   sügava   une   ajal,   lastel   une   ajal   (mida
väiksem laps, seda aeglasemad rütmid une ajal esinevad).    delta   rütm  –   lained   on   suure   amplituudiga   (suuremad   kui   teeta)   ebakorrapärase
kujuga,   sagedusega   0.5-3.5   Hz.   Väikelastel   võivad   esineda   une   ajal,   täiskasvanud
iseloomustavad  sügavat   ajukoore   pidurduse   seisundit  (narkoos,   joobeseisund,
teadvusetus).    gamma rütm Ükski rütm ei ole püsiv, rütmid vahetuvad pidevalt H. Vegetatiivse   närvisüsteemi   ehitus   ja   funktsioonid:   sümpaatilist   ja parasümpaatilist   närvisüsteemi   aktiveerivad   tegurid;   sümpaatilise   ja
parasümpaatilise närvisüsteemi poolt vahendatavad toimed elunditele. Vegetatiivne   närvisüsteem:  innerveerib   siseelundeid   ja   veresooni   ning   ühtlasi   reguleerib
mõlema talitlust. Koosneb 3 osast:  Sümpaatiline NS  Parasümpaatiline NS  Metasümpaatiline e enteraalne(soole)


Sümp. ja parasümpaatiline NS koosnevad oma eferentses (täidesaatvas) osas 2 neuronist: 1. Preganglionaarne neuron  – sellest lähtuvad jätked – preganglionaarsed jätked, mis lõppeb ganglionis e närvitängus.  2. ehk   postganglionaarse   neuroni   keha  –   selle   neuroni   jätked   jõuavad   täidesaatva elundini ehk efektorini (ükskõik milline siseelund või veresoon). Paiknevad elundite
lähedal. Sümpaatiline   NS Preganglionaarsete   neuronite  kehad   paiknevad   seljaaju   rinna-   ja   nimme   segmentide
külgmistes sarvedes. Preganglionaalsed kiud lähtuvad sümpaatilisest NS’st.
Kiud on üsna lühikesed
Postganglionaarsete neuronite kehad paiknevad kahes erinevas piirkonnas:  Sümpaatiline piirväät – üsna seljaaju naabruses.  Kõhuõõnes  ja 3 ganglionis (põimikus).  a. Päikesepõimik      –   nendest   lähtuvad   kiud   lähevad   nt   maksa,   sooltesse   (vaata joonist) b. Ülemine kinnistipõimik     c. Alumine kinnistipõimik     Mediaatorks  on   ganglionis   atsetüülkoliin   ja   erutusülekandel   efektorile   noradrenaliin   ja
adrenaliin.   Retseptorid,   mis   erutuvad   noradrenaliini   ja   adrenaliini   suhtes,   kutsutakse
adrenoretseptoriteks, mida on 2 tüüpi:   Alfa – tundlikum noradrenaliini suhtes;   Beeta – tundlikum adrenaliini suhtes. Sümpaatilise närvisüsteemi toimed elunditele:
Sümpaatikus   erutub  emotsionaalse   ja   füüsilise   pinge   korral.   Erutused,   mis   käivituvad,
võimaldavad  organismil  kas vastu hakata  või põgeneda   (fight-or-flight).  Parasümpaatikus
surutakse sel ajal alla (ja ka vastupidi). 1. Mõju südamele  – südametegevus kiireneb ja kokkutõmbed tugevnevad. Paisatakse rohkem verd minutis südamest vereringesse. 2. Veresooned – erinevatele veresoontele on mõju erinev: a. Naha ja siseelundite veresooned (v a süda) – ahenevad
b. Skeletilihaste ja aju veresooned, (südame pärgarterid)  - laienevad 3. Hingamine –  kiireneb, bronhide silelihased lõõgastuvad ja seega bronhid laienevad. Seega kopsude ventilatsioon suureneb, rohkem hapnikku koos sissehingatava õhuga
kantakse kopsudesse.  3. Vere hüübimine - kiireneb, ollakse valmis võimalikuks vigastuseks, verejooksuks. 
3. Silmaava e pupill – laieneb. Toimub tänu pupilli laiendajalihase kokkutõmbele.
3. Karvapüstitaja lihased – tõmbuvad kokku ning karvad tõusevad püsti. 
3. Seedeelundite talitlus – pidurdub. Näärmete talitlus pidurdub ning ka seedeelundite motoorika pidurdub.  3. Vere glükoosisaldus – tõuseb. See saavutatakse kiirest maksast glükogeeni muutmise teel glükoosiks.  3. Lipolüüs – intensiivistub rasvkoe lammutamine
3. Mehe suguelundid – soodustab seemnevedeliku väljutamist e ejakulatsiooni. Samas peenise veresooned ahenevad (takistab erektsiooni).  3. Kusepõis – sümpaatikus domineerib põie täitumisfaasis. Sel ajal on põie seina lihased lõdvad, aga sulgurlihased kokkutõmbunud


Parasümpaatiline NS:
Preganglionaarsete neuronite kehad asuvad seljaaju ristluu segmentides ja ajutüves: 
piklikusajus, sillas ja keskajus (3. 7. 9. 10. peaaju närvis). 
Kiud  on kõik pikad, sest ganglionid (seal, kus asuvad postkanglionaarsed neuronite kehad)
asuvad elundite vahetus naabruses. Mediaatoriks   on  parasümpaatilistes   ganglionites   atsetüülkoliin  ning   erutuse   ülekandel
efektorile samuti atsetüülkoliin
Retseptorid, mis on atsetüülkoliini suhtes tundlikud, on koliinoretseptorid, mida jagatakse:  N-koliinoretseptorid – on nikotiinitundlikud (nikotiini asub tubakas)  M-koliinoretseptorid – muskariinitundlikud (muskariini asub kärbseseenes) Nii nikotiin kui muskariin ise mediaatorid ei ole, kuid nad suudavad retseptoreid ärritada nii,
nagu mõjuks atsetüülkoliin.  Parasümpaatiline NS erutumine ja mõju:
Parasümpaatikus erutub domineerib puhkeolukorras ning söömise ajal ja söömise järgselt.  1. Südametegevus –  aeglustub. Kokkutõmmete ulatus väheneb ja südame pärgarterid saavad ka vähem verdsüdame enda verevarustus ka halveneb.  2. Seedeelundite veresooned – laienevad
3. Skeletilihaste ja aju veresooned - ahenevad 
4. Hingamine – aeglustub. Bronhid ahenevad.
5. Seedenäärmete   talitlus  –   intensiivistub,   samuti   seedeelundite   motoorika intensiivistub 6. Peenis – laieneb peenise ergaskeha, soodustab erektsiooni. 
7. Silmaava e pupill – aheneb. Pupilli ahendajalihas teeb selle töö ära.
8. Kusepõis –  parasümpaatikus domineerib kusepõie tühjenemise faasis. Kui täitunud põie   seinad   venituvad,   tekib   parasümpatikuse   erutuse   ülekaal.   Kui   venituse   peale
inimene ajukoorest saadab ka positiivse signaali ristluu segmentidele, siis põie seina
lihased tõmbuvad kokku ja mõlemad sulgurid lõõgastuvad.  Parasümpatikuse lühiajalise erutuse tekitab külmaärritus (nt külma vette hüppamine, külm
dušš – “hing läheb alguses kinni”). III. VERI A. Vere ülesanded. Vere hulk ja koostis. Erinevate vormelementide liikide f-oonid. Vere ülesanded. Erinevate vormelementide liikide funktsioonid:  Transpordifunktsioon  o Kopsudest O2 kudedesse o Seedetraktist imendunud toitainedkudedesse o Toitainete oksüdatsioonil vabanenud CO2kopsudesse o Muud ainevahetuse jäägidneerudesse o Hormoonide transport nende toimekohtadesse o Ainevahetuses tekkinud soojuse ühtlane jaotamine org.  Kaitsefunktsioon o Organismi   tungiva   nakkuse   eest   –   üks   osa   vereliblesid   suudab   koos
antikehadega (mis samuti tekivad ja ringlevad veres) kahjutuks muuta haiguse
tekitajaid o Vere hüübimine – kaitseb suure verekaotuse eest  Sisekeskkonna suhtelise püsivuse säilitamine


o Ainevahetuses tekkivate happeliste ja aluseliste ainete puhverdamine o Organismi soolade ja vee sisalduse reguleerimine o Organismi ainevahetusest tekkinud soojuse ühtlustamine Vere hulk ja koostis, selle ealised iseärasused lastel:  Inimese kehamassist moodustab 6-8%   N: 70kg kaaluv täiskasvanu – 5l verd Veri koosneb vereplasmast – 54-59% ja verelibledest(hemotsüüdid) – 41-46%.
Vereplasma:  90% vett  6-8% valke (65-80g/l) o Albumiinid o globuliinid  2% madalmolekulaarseid aineid Vereplasma ülesanded:  Valgud on olulised vere ja kudede vahelises vee- ja ainete vahetuses.  Võtavad osa ainete transpordist veres  Organismi kaitsereaktsioon – suur osa antikehased on globuliinide hulka kuuluvad
immuunglobuliinid  Moodustavad ühe osa vere puhversüsteemidest – võtavad osa vere happelise-leelise
tasakaalu säilitamisest.  Organismi valgureserv Verelibled:
Jagunevad:  Punalibled e erütrotsüüdid o Naistel mõnevõrra vähem kui meestel o Ülesanne:   gaasivahetus   –   hapniku   vastuvõtt   kopsudes   ning   äraandmine
kudedes o Kuni 30% sisaldab hemoglobiini, mille ülesanne: hapniku transport  Valgelibled e leukotsüüdid Jagunevad selle alusel, kas tsütoplasma sisaldab graanuleid.  Granulotsüüdid  - 65%  Agranulotsüüdid – 35% o Lümfotsüüdid – 30%, mis jagunevad T ja B lümfotsüütideks  T-hävitajarakud   –   vabastavad   lümfokiine   ja   hävitavad
patogeense faktori  T-abistajarakud   –   tagavad   B-rakkudele   võime   toota
antikehased  T-pärssijarakud – muudavad T- ja B rakkude aktiivsust ning
reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioone  T-mälurakud   –   jäävad   peale   infektsiooni   pikaks   ajaks
lümfotsüütidesse, et sama faktori ilmnedes kiirelt reageerida.  B-mälurakud ja plasmarakud o Monotsüüdid – 5% Ülesanded:
o Organismi sattunud bakterite fagotsüteerimine (endasse haaramine ja lagundamine)


o Veresoonte laiendamine – põletikukoldes verevoolu parandamine  Vereliistakud e trombotsüüdid o Vere hüübimine – sisaldab selleks olulist trombotsüütide faktorit  Trombotsüüdid  kleepuvad   kokku   ning   liibuvad   vigastatud   kohale,
tekitades valge trombi, mis vähendab verejooksu.Samal ajal käivitub
ka punase trombi ehk lõpliku verehüübe teke. o Veresoonte ahendamine – omab selleks vajalikku ainet. Vajalik vigastuskoha
veresoonte puhul. Vereliblede  arv on kogu veres väga suur, samaaegselt  suhteliselt  konstantne. Nende arvu
kindlaksmääramine on oluline organismi seisundi hindamisel. Lastel:  Vastsündinu vere erütrotsüütide sisaldus on kõrgem kui täiskasvanuil. Seetõttu on neil
ka kõrgem o Hemoglobiinisisaldus o Hematokrit (vererakkude osa vere üldmahust) o Vere viskoossus  Seetõttu tekib üsna pea (neg.tagasiside mehh) erütropoeesi pidurdus o Kõige   madalam   on   punaliblede,   Hb   ja   hematokriti   tase   u   10.nädalal   peale
sündi, siis hakkab taas tõusma  Erinevat   liiki   leukotsüütide   teke  on lapseeas   individuaalselt   muutlik,  leukotsüütide
üldhulk aga ei erine oluliselt täiskasvanud omast B. Vereplasma osmootne rõhk ja vere pH kui organismi põhilisemad homöostaasi näitajad.   Mis   võib   mõjutada   organismis   osmootset   rõhku   ja   happe-leelis
tasakaalu (pH-d)? pH nihked - alkaloos ja atsidoos. Osmoos  on   lahusti   difusioon   läbi   poolläbilaskva   membraani  (rakumembraan).   Osmoos
põhjustab lisarõhu selles piirkonnas, kuhu lahusti hakkab liikuma, seda lisarõhku nimetatakse
osmootseks rõhuks.   Vereplasma osmootne rõhk on 7,6-8,1 atm.  Vereplasma valkude osmootne rõhk e onkootne rõhk 25mmHg Vereplasma osmootne rõhk on vere plasmas sisalduvate ainete poolt tekitatud rõhk. Hüpotooniline lahus –  lahus, mille osmootne rõhk on madalam vereplasma omast; vähem
kontsentreeritud lahus; rakud paisuvad. N: destilleeritud vesi. Selliseid lahuseid ei tohi veeni
manustada, kuna selle tagajärjel tekib hemolüüs.
Hüpertooniline lahus –  lahus, mille osmootne rõhk on kõrgem vereplasma omast; rohkem
kontsentreeritud lahus; rakud kortsuvad. N: kasutatakse ajutursete mahavõtmiseks.
Isotooniline lahus – lahus, mille osmootne rõhk on võrdne vereplasma omaga. Lahuseks on
nt 0,9%-line NaCl; nimetatakse ka füsioloogiliseks lahuseks. Hemolüüs on nähtus, kus punaliblede purunemisel vabaneb neist hemoglobiin. Selle võivad
põhjustada:  Füüsikalised tegurid – järsk temp.kõikumine, mehaanilised faktorid  Keemilised tegurid – lipoide lahustavad ained, nt eeter, alkohol  Bioloogilised tegurid - toksiinid


pH mõõdab aine happelisust või aluselisust – näitab lahuses sisalduvate vesiniku ioonide
kontsentratsiooni.   pH taset mõõdetakse skaalal 0-14, 7.0 on neutraalne  mida kõrgem neutraalsest on pH näit, seda aluselisem ja hapnikurikkam on lahus  mida madalam neutraalsest on pH näit, seda happelisem ja hapnikuvaesem on lahus. Inimese vere pH tase saab ja tohib kõikuda vaid väga väikestes piirides.  Me sünnime kõrge aluselise arteriaalse vere pH tasemega 7,44, mis vanemaks saades
langeb 7,35’le või madalamale  Kui vere pH tase langem  alla 6,8 või tõuseb üle 7,8, siis rakkude talitlus lakkab ja
inimene sureb.  Ideaalseimaks vere pH tasemeks loetakse  7,365  ja selle hoidmine on väga oluline,
kuna selle tasakaal mõjutab kogu organismi tervikuna Püsivuse hoidmise võimalused:  Piisaval hulgal aluselise toidu söömine – happeliste jääkainete tekkimist org ei ole
võimalik täielikult vältida, seda eelkõige tänapäeva elustiili ja keskkonna mõjutuste
tõttu o Ületöödeldud või happeline toit o Ületöötamine o Maiustamine o Alkoholiga liialdamine o Liiga vähe und  o Liiga vähe liikumist o Suitsetamine o Emotsionaalne stress Seetõttu tulekski katsuda eelnimetatud mõjusid kontrolli all hoida ning rohkem aluselist toitu
süüa.   Hea   oleks,   kui   päeva   normist  70-80%   oleks   aluselised   toiduained  ja   ülejäänud
happelised.
Aluselised: Happelised: o Vesi * puder o Värsked köögiviljad * magusad puuviljad o Rohelised mahlad
o Külmpressitud õli Rakud   püüavad   ise   pH   taset   pidevalt   tasakaalustada   mineraalse   kaltsiumi   abil,   mis
neutraliseerib   liigse   happe.   Happeline   pH   sunnib   aga   kasutama   mineraale   elutähtsate
organismide ja luustiku varudest
Atsidoos   on   kudede   happelisus,   ka   happe   mürgistusseisund,   kus   kehavedelike   liigse
vesinikuioonide sisalduse tulemusel langeb pH alla normväärtuste
Alkaloos - vere pH tõus C. Veregrupid:   erinevatesse   veregruppidesse   kuuluvust   määravad   tegurid, veregruppide   määramine   ja   nendega   arvestamine.   Reesusfaktori   ja
reesuskonflikti olemus Veregrupid:   AB0-süsteem. Jaotuse   aluseks   on   erütrotsüütide   (punaliblede)   pinnal   esinevad   A-   ja   B-antigeenid   ning
vereplasmas olevad anti-A ja anti-B antikehad.


Veregrupp Antigee nid Antikehad 0   (universaalne   doonor   väikse   vereülekande korral) Ei ole Anti-A   ja anti-B A A Anti-B B B Anti-A AB   (universaalne   retsipient   väikse vereülekande korral) A ja B Ei ole Kui peaks juhtuma, et A-antigeen satub kokku anti-A antikehaga (sama ka B’de puhul), siis
punalibled   kleepuvad   kokku   –  aglutinatsioon  -   ning   selle   tagajärjel   ei   saa   täita   oma
põhifunktsiooni, milleks on hingamisgaaside transport. See toob kaasa elutähtsate organite
talitluse häired ning pikas perspektiivis organismi huku.
Suuremas koguses tohib üle kanda vaid sama grupi verd.
Veregruppe tehakse samuti kindlaks erinevate testide käigus, segades kokku erineva grupi
vered ning hinnates aglutinatsiooni teket. Reesusfaktor:
Peale A- ja B-aglutinogeenide on punalibledel ka teisi, nt D-antigeen
Reesussüsteemi   iseloomustavad   punaliblede   pinnal   olevad   erinevad   antigeenid,   millest
määravaks saab D-antigeen. Kui erütrotsüütidel esineb D-antigeen, on veri reesuspositiivne
(Rh), kui see antigeen aga puudub, on veri reesusnegatiivne (rh).
Reesuspostitiivne – 85% inimestel D-antigeeniga peab arvestama: 1. Vere   ülekanne  –   üle   tohib   kanda   vaid   sama   reesusfaktoriga   verd,   et   vältida aglutinatsiooni ja hemolüüsi teket. Selle reaktsiooni käigus langeb vererõhk järsult,
võib lõppeda surmaga. 2. Raseduse füsioloogia ja sünnitusabi – rh-emal võib olla RH-loode. Emal ja lootel on ühine vereringe, kuid raseduse ajal loote vereringest punalibled ema vereringesse ei
pääse  (sel   hetkel   pole   midagi   karta).   Sünnituse   käigus   võib   sattuda   mingi   kogus
vastsündinu   verd.   Lapse   reesusantigeenid   põhjustavad   ema   verre   sattudes
reesusantikehade tekke. Ema veri on tundlik reesusfaktori suhtes. Teise raseduse ajal,
kui   loode   on   jälle   reesuspositiivne,   satuvad   ema   vereringe   reesusantikehad   loote
vereringesse  (ema   omast   nad   saavad   minna)  ja   kohtavad   seal   reesusantigeeni
(antigeen + antikeha).  Tekib reesuskonflikt –  avaldub hemolüüsis loote vereringes.
Kui   antikehasid   on   vähe,   pole   erilisi   tagajärgi.   Kui   raseduse   ajal   on   rohkesti
hemolüüsi, avaldab see mõju lootele või loode hukkub raseduse ajal, võib sündida ka
ajukahjustusega laps. Võib avalduda ka esimestel elupäevadel. Loote enda punalibled


hemolüüsuvad, jäävad hapnikuvähesusse. Vastsündinu muutub kollaseks. Kui pigment
satub plasmasse, värvib naha ja limaskestad kollaseks. IV. SÜDA JA VERESOONED A. Südame ehitus ja selle ealised iseärasused. Kaasasündinud südamerikked.  Süda paikneb rindkere õõnes, jääb rinnaku taha, vasakule. Südame tipp jääb tavaliselt vasaku
rinnanibu joonele, 5. roidevahemik (ülevalt poolt lugedes). Süda kokkutõmbudes annab tipuga
tõuke vastu rindkere sisemist seina – tiputõuge. Seda on ka käega tunda, lastel võib seda isegi
palja silmaga näha.
Südamel on 3 kesta:  Endokard – kõige sisemine kest o Südameklapid – endokardi spetsiaalsed moodustised  Müokard – keskmine e lihaskest o Vasaku vatsakese müokard  – paksem kui paremal, kuna vasaku vatsakese
töökoormus on suurem, kuna paiskab verd aordi kaudu suurde vereringesse.
Seal on rõhk suurem kui väikeses vereringes. Aja jooksul kasvab paksemaks,
lastel on samapaksune  (seega laps ei tohiks väga tugeva vastupidavusalaga
tegeleda, kuna süda koormatakse üle). o Parema   vatsatsakese   müokard  –   õhem   kui   vasakul,   kuna   paiskab   verd
kopsuvereringesse, seal on rõhk väiksem.  Perikard – väline kest, ümbritseb sündant nagu paun o Perikardi õõs – perikardi 2 lestme (sisemine ja välimine) vaheline ala Süda koosneb neljast kambrist:  2 kojast  o Vasak koda o Parem koda  2 vatsakesest  o Vasak vatsake o Parem vatsake Vasak koda ja vatsake moodustavad südame vasaku poole, parem koda ja vatsake parema
poole.   Kahte   poolt   lahutab  vahesein.   Täiskasvanul ja ka lapsel mingist east ei ole ühendust südame parema ja vasaku poole vahel,
kuid lapse esimestel elukuudel on need ühendused olemas Südame klapid:  Hõlmased klapid e atrioventikulaarklapid – kodade-vatsakeste klapid, mis tagavad
vere ühesuunalise liikumise südames ja veresoontes o Kahehõlmane klapp - mitraalklapp asub vasaku koja ja vatsakese vahel o Kolmehõlmane klapp – asub parema koja ja vatsakese vahel Veri lükkab klapid lahti ja veri pääseb vatsakestesse, seejärel lükatakse hõlmad kinni ja veri
tagasi ei pääse.  Poolkuuklapid  – asuvad vastakeste ja südamest väljuvate  suurte veresoonte vahel
ning takistavad vere tagasivoolamist südamesse. o Vasaku vatsakese ja aordi vahel  o Parema vatsakese kopsuarteri vahel Südame ealised iseärasused


1. Looteeas: mõlema koja vahel on ühendus ovaalakna kaudu – pärast sündi kasvab see kinni, hiljemalt 7nda elukuu alguseks; kui ei kasva, hakkab venoosne ja arteriaalne
veri segunema. 2. Looteeas on ühendus kopsuarteri ja aordi vahel Botallo juha kaudu. Suur osa paremas vatsakeses olevast verest ei lähe kopsu  (sinna läheb ainult nii palju, kui vaja kopsu
kudedele), vaid aorti. Loode saab hapnikku ema vere kaudu. Pärast sündi Botallo juha
sulgub ja kasvab kinni 6.-8ndaks elunädalaks. Südamerikked (kaasasündinud):  Botallo juha või/ja ovaalakna lahtijäämine  – veri ei lähe paremast poolest kopsu,
vaid   CO2   rikas   veri   läheb   kohe   suurde   vereringesse,   koed   jäävad   pidevasse
hapnikupuudusesse.   Need   lapsed   hakkavad   kohe   arengus   maha   jääma.  Tähtis   on
varane diagnoos, sest operatsiooni teel on võimalik rike kõrvaldada.  Südame põhiklappide häired – rikked o Klappide ahenemine e stenoos  On takistatud vere läbimine õiges suunas (kas kodadest vatsakestesse
või   vasakust   vatsakesest   aorti   või   paremast   vatsakesest
kopsuarterisse), veri peab ennast justkui pressima läbi o Puudulikkus (klapp ei sulgu korralikult)  Veri voolab tagasi selles suunas, kuhu ta ei peaks minema (vatsakestest
kodadesse tagasi, aordist vasakusse vatsakesse)  Selle tõttu tekib kambris, kuhu tagasi voolab, suurema verepaisu ja
sinna kuhu peaks minema, läheb vähem verd  Areneb välja südame vereringe puudulikkus, kus koed ei saa piisavalt
hapnikku B. Suur ja väike vereringe.  Suur vereringe saab alguse vasakust vatsakesest. Sealt suubub veri aorti. 
Aort   omakorda   jaguneb  arteriteks,   need   veelgi   peenemateks  arterioolideks   ning   need 
kapillaarideks (kõige peenemad veresooned). 
Kuni kapillaarideni voolab suures vereringes hapnikurikas veri. Läbi õhukeste kapillaaride
seinte antakse hapnik kudedele ära ja asemele tuleb CO2. 
Edasi voolab suures vereinges CO2 rikas veri. Kapillaarid hakkavad koonduma veenuliteks,
need suuremateks veenideks. Lõpuks:  1. keha piirkonnast tulevad veenid koonduvad alumisse õõnesveeni ja 
2. pea piirkonnast tulevad veenid ülemisse õõnesveeni.  Mõlemad õõnesveenid suubuvad südame paremasse kotta. Paremast kojast läheb veri edasi
paremasse vatsakesse.  Sellest   hetkest   hakkab  väike   vereringe.  Veri   läheb   paremast   vatsakesest  kopsuarterisse.
Kopsuarter jaguneb paremaks ja vasakuks kopsuarteriks, seal voolab CO2 rikas veri (mis
tuli   kehast   õõnesveenide   kaudu).   Need   2   hargnevad  arterioolideks  kuni kopsukapillaarideni. Need paiknevad  kopsualveoolide  seintes  (alveoolid – väga õhukese
seinaga   viinamarjakobaraid   meenutavad   moodustised,   kus   toimub   gaasivahetus   vere   ja
alveoolide vahel). 
Kapillaaridest   läheb   CO2   alveoolidesse   ning   alveoolidest   tuleb   asemele   hapnik.
Kopsukapillaarid hakkavad koonduma kopsuveenuliteks, kus voolab nüüd juba hapnikurikas
veri, need omakorda suuremateks veenideks ja vasakusse kotta tuleb lõpuks 4 kopsuveeni (2
vasakult, 2 paremalt). Seal lõppeb väike vereringe. 


C. Südame erutustekke ja -juhte süsteem.  See on süsteem, kus tekib erutus, mis levib edasi südamele. Vastavalt tekkinud impulsside
sagedusele tõmbub süda kokku.  Erutus saab alguse  sinoatriaalsõlmes, mis asub parema koja seinas. Seal tekib regulaarselt
närviipulss  (aktsioonipotentsiaal),   see   liigub   mööda   kodade   muskulatuuris   olevaid   kiude
edasi atrioventrikulaarsõlmeni, mis asub kodade ja vatsakeste piiril. Sealt edasi levib His’i
kimpu,   mis   jaguneb  vasakuks   ja   paremaks   sääreks.   Need   2   säärt   jagunevad   veelgi
peenemateks  Purkinje  kiududeks. Need kiud lõppevad  vatsakeste muskulatuuris. Sellega
erutustekke juhtesüsteem ka lõppeb.  D. Südame tsükli iseloomustus. Südame toonid.  Südame tsükkel on kahefaasiline:  Süstol – kokkutõmme  Diastol – lõtvumine Kogu tsükli kestvus ajaliselt sõltub kokkutõmmete sagedusest (kokkutõmmete hulk minutis).
Enamus inimestel on puhkeolukorras kokkutõmmete arv 70-75 (seega ühe kokkutõmbe aeg
alla sekundi). Vere   liikumine   südames   toimub   rõhkude   muutumise   teel  südame   siseselt   ja   ka
õõnesveenides ning aordis ja kopsuarteris. 
Rõhud  omakorda  sõltuvad  sellest, kas süda on kokkutõmbunud või lõtvunud. Kui mingi
südame osa tõmbab kokku, siis veri surutakse seal sees kokku ja rõhk tõuseb (ja vastupidi). 
Vere liikumine südame ühest osast teise saab toimuda klappide kaudu.  1. Start:      Kodade süstol  – kodade süstol on lühike  - kestus on umbes 0,1 s. Kojad tõmbuvad kokku, rõhk nendes tõuseb ja kogu veri lükatakse kodadest vatsakestesse
läbi klappide. Seega kojad tühjendatakse täielikult. Järgneb vatsakeste diastol. 2. Vatsakeste süstol   - rõhk vatsakestes tõuseb. Veri püüab kodadesse tagasi pääseda, aga ei saa, sest atrioventrikulaarklapid sulguvad. Selle sulgumisega kaasneb heli –
südame  1.toon  e  süstoolne   toon  (heli  tekib  kõõlusniitide   pinguldumisest,   mis  on
klapihõlmadega   ühendatud).   Rõhk   vatsakestes   tõuseb   veelgi   ja   muutub   suuremaks   rõhust   suurtes   veresoontes
(aordis ja kopsuarteris). Selle tõttu avanevad  poolkuuklapid. Vasakust vatsakesest
paisatakse   veri   aorti   ning   paremast   vatsakesest   kopsuarterisse.   Järgneb   vatsakese
diastol. Vatsakestes rõhk langeb nulli. Veri püüab vatsakestesse tagasi tungida, aga ei
saa tänu poolkuuklappidele. Nende sulgumise heli –  südame 2. toon e diastoolne
toon. Diastoli ajal  voolab verd pidevalt kodadesse juurde ning kojad hakkavad taas järk-järgult
verega   täituma   ning   mingil   hetkel   ületab   rõhu   vatsakestes   ning   avanevad
atrioventrikulaarklapid. Jätkub uus kodade ja vatsakeste süstol – algab uus südame tsükkel.


E. Südame löögisageduse, löögi- ja minutimahu mõisted. Südame rütmi muutused.  Löögisagedus – südame kokkutõmmete arv minutis. Norm: 70-75 (vastsündinul 120-140/min
ja pidevalt väheneb, 5 a 95-100/min). Tõuseb  - tahhükardia, mille põhjused on:  Füüsiline koormus  Palavik  Kilpnäärme ületalitlus Löögimaht  – ühe süstoliga südamest väljapaisatud vere kogus. Norm: 70ml  (vastsündinul
2,5-3 ml ja järjest suureneb)
Minutimaht  –   minutiga   südamest   väljapaisatud   vere   kogus.  Minutimaht   =   löögimaht   x
sagedus  N: kui süda lööb 70 korda minutis ja ja löögimaht on 70ml, siis on minutimaht
4900ml (u 5 l). Südame rütmi muutused:
Osa on füsioloogilised, osa patoloogilised:  Hingamise   arütmia  –   sissehingamisel   kokkutõmmete   sagedus   suureneb,
väljahingamisel väheneb.  o Lastel füsioloogiline (normaalne), eriti vanuses 7-9 a, 16-18 a.  Tahhükardia e südame pekslemine o Füsioloogiline   füüsilise koormuse  emotsionaalse pinge  kehatemp tõusu korral  o Patoloogiline südame puudulikkuse korral, kui süda ei suuda piisavalt kudesid
verega kindlustada  Bradükardia – südametegevuse aeglustumine alla normi; Alla 60. o Füsioloogiliselt esineb   vastupidavusalade sportlastel puhkeolukorras  tugeva külmaärrituse korral (külma vette hüppamine)  Ekstrasüstol  –   väljaspool   normaalset   kokkutõmmete   sagedust   tekkiv   süstol.   Selle
põhjuseks on mingi lisaimpulsi teke erutustekke-juhtesüsteemis. See lisaimpulss võib
pärineda ükskõik millisest süsteemi osast, sagedasem on selle tekke sinoatriaalsõlmes.
Sellele järgneb kompensatoorne paus, kus süda jätab õige järgneva löögi vahele (seda
inimene   tavaliselt   tunnetab),   see   on   südame   tähtis   omadus   -  refraktaarsus   e
erutumatus  – südame lihas ei erutu uuele impulsile enne, kui eelmine erutus ei ole
vaibunud.  o Ei pruugi olla patoloogiline  Blokaad – erutus ei kandu edasi. Sagedamini esineb atrioventrikulaarsõlmes (ei lähe
edasi kodadest vatsakestesse) o Täielik blokaad – surm  Südame kodade/vatsakeste  fibrilatsioon e virvendus   - südame lihaskiud tõmbuvad
kokku erineval ajal erineva sagedusega ja südamel korralikku rütmi ei olegi – viib
surmani (südame pump ei suuda töötada). Püütakse üle saada: südamele elektrilöök,
massaaž.  F. Vererõhk ja selle mõõtmine.  Vererõhk on rõhk südame vereringe süsteemis. Tavaliselt peetakse silmas rõhku veresoontes.
Rõhk veresoontes  on ühelt poolt põhjustatud  südame kui pumba  tööst, mis pidevalt verd
südamest   välja   pumpab   ja   sellele   pumbale   avaldavad   vastumõju   veresoonte   seinad,   mis
arteriaalses süsteemis on pinges  (avaldavad liikuvale verele survet).  Pinge  on põhjustatud


elastsetest kiududest arterioolide seintes. Veenide ja kapillaaride seinad on õhukesed ning
nendes on rõhk madal. Vererõhk muutub veresooni läbides.  1. Kõige kõrgem on rõhk  arterites  (südamest väljudes) ja seal eristatakse kahesugust rõhku 1. Maksimaalne  e süstoolne rõhk – sel ajal, kui süda on kokku tõmbunud
2. Minimaalne e diastoolne rõhk – sel ajal, kui südamelihas on lõdvestunud Keskmiselt loetakse süstoolse rõhu suuruseks 120 ja diastoolse 70-80 mm/Hg. 2. Arteritele järgnevates arterioolides ei ole enam vahet süstoolsel ja diastoolsel rõhul. Arterioolide alguses on rõhk umbes 75-80 mm/Hg ja arterioolide lõpus 40 mm/Hg,
seega arterioole läbides rõhk langeb tublisti.  3. Arterioolidele järgnevad  kapillaarid,  kus rõhk langeb veelgi, umbes 15 mm/Hg on kapillaaride lõpus.  4. Veenides  langeb   rõhk   15mm/Hg   kuni   isegi   -5   mm/Hg’ni,   seega   muutub   isegi negatiivseks. See on ka väga tähtis, sest negatiivne rõhk toimib imeva pumbana –
tõmbab verd südame suunas (kuna veenides ei ole neid elastseid lihaskiude, mis vere
nii hästi liikuma paneks). Veenides paneb vere liikuma: a. Veene ümbritsevate skeletilihaste kokkutõmme
b. Klapid, mis ei lase verd tagasi voolata
c. Negatiivne rõhk südame õõnesveenide alguses
d. Negatiivne rõhk ridkere õõnes sissehingamise ajal Vererõhk vere liikumisel langeb, kuna peab teekonnal üle saama takistustest – veresoonte
seinu.
Südametegevust reguleeritakse vererõhu kohta käiva informatsiooni põhjal. Normaalne   vererõhk  on   120/75   mm/Hg,  pulsirõhk  seega   45   mm/Hg.   Pulsirõhk   peaks
olema vähemalt 30 mm/Hg, et kudede verevarustus oleks hea. 
Kõrge-normaalne vererõhk kuni 140/90 mm/Hg Saab mõõta: 1. Otseselt  –   veresoonde   viiakse   manomeetriga   ühendatud   kanüül.   Võimalik   ainult eriuuringuga kliinikus 2. Kaudselt – kasutatakse kas: 1. Korotkovi meetod  1. Töövahendid 1. Vererõhu mõõtmise aparaat
2. Stetofonendoskoop (kuulatamistorud) 2. Mõõtmisaparaadi mansett  asetatakse õlavarrele  ja palpeeritakse välja pulss küünararteril. 3. Sellesse   kohta,   kus   pulss   tunda   on,   asetatakse   stetofonendoskoobi mikrofoni osa.


4. Tõstetakse   rõhk   manomeetris   (ballooni   abil)   oletatavast   süstoolsest rõhust kõrgemalt (kuni 140-150ni, kui selgub, et oli vähe, siis tuleb
uuesti mõõta) 5. Siis surutakse arter kinni
6. Siis   tehakse   klapp   pisut   lahti   ja   hakatakse   manomeetris   õhku langetama. 7. Sel momendil, kui veri hakkab arterist läbi pääsema, tekivad Korotkovi toonid,   mida   kuuleb   stetofonendoskoobiga   ja   see   tekkemoment
vastabki maksimaalse süstoolse rõhu suurusele. 1. Toonid   tekivad   vaid   siis,   kui   veresoon   on   osaliselt   kokku surutud,  sest  siis tekitab  vere  liikumine   heli  vastu  veresoone
seina. 8. Edasi lanegetatakse rõhku veelgi, kuni toonid kaovad – see moment manomeetril vastab diastoolsele rõhule. 9. Toonid kaovad siis, kui veri hakkab vabalt läbi käima ii. Riva-Rocci meetod:  Riva-Rocci tehnika põhines kummist koti kinnitamises
ümber   käe   ja   selle   õhku   täis   pumpamises.   Kott   oli   ümbritsetud   mõnest
mittevenivast   ainest   silindriga   ning   elavhõbeda   manomeeter   mõõtis   rõhku
kotile.   Rõhku   suurendati,   kuni   pulssi   polnud   enam   tunda.   Seejärel   survet
vähendati   ja   koos   sellega   alanes   ka   elavhõbeda   manomeetri   näitaja.
Manomeetri   näit,   sellel   hetkel,   kui   pulssi   oli   uuesti   tunda,   oli   süstoolse
vererõhu   näitaja   (ainult   süstoolse   vererõhu   mõõtmiseks,   mitte   diastoolse
jaoks). G. Pulss ja selle mõõtmine.  Pulss on veresoonte seinte rütmiline võnkumine südame tööst tingituna.
Eristatakse  arteriaalselt  ja  venoosset  pulssi.   Tavaliselt   peetakse   silmas   esimest,   kuna
venoosset pulssi on raske mõõta. Pulsi teke:
Kui süstoli ajal paiskab süda vasakust vatsakesest vere aorti, annab tõuke vastu aordiseina ja
paneb   selle   võnkuma.   Võnkumine   kandub   piki   aorti   edasi   arteritele   –   toimub  pulsilaine
levik. 
Võimalik on siis nii sõrmega palpeerida kui ka registreerida.
Kõige paremini on võimalik pulssi tunda pindmistes veresoontes:  Kodararter randmepiirkonnas (pöidla pool)  Unearter kaelal  Oimuarter oimupiirkonnas (toimib hästi lastel, kellel nii ranne kui kael on väike) Pulsi järgi saab otsustada ka südame löögisageduse järgi.
Pulsi defitsiit – siis, kui kõik südame kokkutõmbed ei kajastu pulsina  Kui vererõhk on madal  Ja pulss väga kiire H. Südame klapirikked. Südame isheemiatõbi, stenokardia ja müokardi infarkt – nendega seotud patoloogilise protsessi olemus ja peamised tunnused. Hüpo- ja
hüpertoonia mõiste ning põhjused


Südame põhiklappide häired – rikked:  Klappide ahenemine e stenoos o On   takistatud   vere   läbimine   õiges   suunas  (kas   kodadest   vatsakestesse   või
vasakust vatsakesest aorti või paremast vatsakesest kopsuarterisse), veri peab
ennast justkui pressima läbi  Puudulikkus (klapp ei sulgu korralikult) o Veri   voolab   tagasi   selles   suunas,   kuhu   ta   ei   peaks   minema  (vatsakestest
kodadesse tagasi, aordist vasakusse vatsakesse) o Selle tõttu tekib kambris, kuhu tagasi voolab, suurema verepaisu ja sinna kuhu
peaks minema, läheb vähem verd o Areneb   välja   südame  vereringe   puudulikkus,   kus   koed   ei   saa   piisavalt
hapnikku Omandatud südamerikete (mitte kaasasündinud) sagedaseim põhjus on läbipõetud südame
sisekesta põletik e endokardiid. See tekitab sisekestale armid.  Lisaks võib tekkida äkiliste
koormuste korral – tavaliselt tekib siis pigem puudulikkus, kuna klappe venitatakse välja.  Klapi rikete korral muutuvad ka südame toonid – tekivad kahinad. Kahina iseloom sõltub
sellest, mis laadi klapirikkega ja millise klapirikkega tegemist on. Kahinate ülesmärkimisel on
võimalik teada saada, millise klapihäirega tegu on Südame Isheemiatõbi – haigus, kus südamelihas ise kannatab puuduliku verevarustuse all
ega saa oma tööks piisavalt hapnikku. Selle tagajärjel ei suuda ta ka normaalse tugevusega
verd ringesse paisata ja koed kannatavad  hapnikuvaeguse all. Seega lisandub ka vereringe
puudulikkus, =kogu südame vereringe puudulikkus!
Põhjusi võib olla erinevaid:  Läbipõetud südamelihase põletik e müokardiit – pumba funktsioon nõrgeneb  Klapirikked   Hüpertoonia tõbi  Südamelihase paksenemine (tekib kõrge vererõhu korral) e hüpertroofia Isheemiatõve vormid:  Stenokardia  – iseloomulik on tugev valu, mis tekib südame piirkonnas ja see valu
võib siirduda kätte vm. See valu on aga mööduv: o Südame veresooni laiendavate ravimite mõjul o Läheb ise mööda  Müokardi infarkt  – seisund, kus südame enda veresoontest mõni sulgub, tavaliselt
trombi tagajärjel. Nüüd jääb see piirkond verevarustusest välja. o Stenokardia ravimid siin ei mõju (seega, kui ravim ei aita, tuleks ilmselt kiirabi
kutsuda) Südame- ja veresoonkonna puudulikkuse üldised tunnused:  Hingeldamine  Tahhükardia (südame pekslemine)  Tsüanoos   –   naha   ja   limaskestade   siniseks   muutumine   (enim   huulte,   nina,   suu
piirkonnas) Hüpo- ja hüpertoonia mõiste ning põhjused.
Hüpotoonia   –   madal   vererõhk.  Hüpotoonia   põhjuseid   võib   olla   palju,   näiteks   liiga
agressiivne   kõrge   vererõhu   alandamine   või   veresoonte   toonust   kontrolliva   autonoomse


närvisüsteemi  häired.  Väga madal  diastoolne  vererõhk võib viidata  südameklapi  tegevuse
häiretele, mistõttu arteritesse satub liiga palju verd. Äärmiselt madal süstoolne ja diastoolne
vererõhk   põhjustavad   šhoki,   millesse   tuleks   väga   tõsiselt   suhtuda.   Šhokil   võib   olla   palju
põhjuseid,   sealhulgas   infarkt,   tõsised   südamerütmi   häired,   verekaotus   või   äge   allergiline
reaktsioon. Hüpertoonia tõbi e kõrgvererõhu haigus  Kui vererõhk on üle 140/90 (vaata erinevad astmed tabelist)  Peamised põhjused: o Pärilik eelsoodumus o Suurenenud tundlikkus keedusoola suhtes või keedusoola liigkasutamine  Keedusoola päevane vajadus kuni 5g  Keedusoola maitsetundlikkus kujuneb juba lapseeas  Liiga soolaste toitudega ei tasu üle pingutada o Suitsetamine  Veresooned nikotiini mõjul ahenevadvererõhk tõuseb o Vähene liikumine  Langetab vererõhku o Ülekaal o Pidev emotsionaalne pinge Miks on kõrge vererõhk halb?  Süda töötab kogu aeg suurema koormusega (iga löögiga), sest süda peab süstoli ajal
vere väljapaiskamiseks ületama suuremat takistust (suuremat rõhku), poolkuuklappide
avanemiseks peab süda ületama diastoolse rõhu veresoontes (kui norm on 70-80, siis
mittenorm   on   nt   100,   seega   iga   löögi   ajal   peab   kolmandiku   võrra   rohkem   tööd
tegema).   Üks riskifaktoritest aju infarkti ja aju insuldi tekkes.  o Ajuinfarkt – aju veresoone sulgus, mille tagajärjel mingi piirkond ajust jääb
verest ilma  (kergem haigus, kuna trombi on võimalik kiiresti lahustada ja ei
teki püsiv kahjustus ajus) o Ajuinsult – mingi ajuveresoon puruneb → verevalandus ajju. Hüpertoonia (madal vererõhk) mittemedikamentoolsed võimalused:  Päriliku eelsoodumuse kõrval hoiduda suitsetamisest, hoida kehakaal normis, püüda
rohkem liikuda, tarbida vähesoolast toitu. Lastel:  Süstoolne rõhk – vastsündinul 65-75 mm/Hg ning suureneb pidevalt, 2-aastasel juba
90-110 mm/Hg, noorulik 90-140  Diastoolne rõhk – vastsündinul 20-60 mm/Hg nin suureneb pidevalt, 2-aastasel juba
45-80 mm/Hg, noorukil 60-90 V. HINGAMINE A. Hingamiselundkonna struktuur. Sisse- ja väljahingamise mehhanism.  Nina


 ninaõõs on kitsas, limaskest õrn ja veresoonte rikas. Kuna imik ei oska veel läbi suu
hingata, on nohu tema jaoks suur probleem  kanal,   mis   ühendab   ninaõõnt   pisaranäärmetega,   on   avar   ning   seetõttu   nohu   korral
infektsioonile vastuvõtlik, tekitades silma sarvkesta põletiku.  nina kõrvalkoopad e põskkoopad on puudulikult arenenud ning seetõttu esineb nendes
piirkondades imikutel ja väikelastel harva põletikke Neel  neelumandlid muutuvad nähtavaks 9-10 elukuust, seetõttu lapse esimestel eluaastatel
angiini ega neelumandlite põletiku diagnoos õigustatud pole Kõri  kõri valendik on kitsas, mistõttu turse korral eksisteerib reaalne lämbumisoht Trahhea ja bronhid  mõlemad on kitsad, seintes vähe elastseid kiude, limaskest veresoonterohke  röga väljaköhimine raskendatud  hingamisteede ahenemise oht suurem Kopsud  kude hea verevarustusega, seega täiskasvanuga võrreldes on lapse kopsudes suhteliselt
rohkem verd ja vähem õhku.  rindkere liikuvus väiksem ning hingamine pindmisem  kopsude ventilatsioon tagasihoidlikum, seetõttu võivad voodihaigel lapsel suhteliselt
kergemini tekkide kopsupõletik. Hingamislihased   –  sisemised   ja   välimised   roiete   vaheised   lihased   ning  diafragma
(vahelihas). 
Hingamise  abilihased   –  kõhulihased,  õlavöötmelihased,  samuti  rangluu   ja   rinnaku  külge
kinnituvad lihased. Hingamise   all   laiemas   tähenduses   mõeldakse   gaasivahetust   organismi   ja   väliskeskkonna
vahel:   toitainete bioloogiliseks oksüdatsiooniks vajalik õhuhapnik viiakse väliskeskkonnast
kudedesse  ainevahetuse käigus eraldunud süsinikdioksiid eemaldatakse organismist. Gaasivahetus välisõhu ja kopsude vahel toimub tänu rindkere mahu muutustele.
Hingamisteed jagunevad:  ülemised hingamisteed: nina- ja neeluruum  alumised hingamisteed: kõik hingetorust allapoole jääv Sisse- ja väljahingamine toimuvad tänu rindkereõõne, pleuraõõne ja kopsude sisese mahu ja
rõhu muutustele. See toimub tänu hingamislihaste tööle.
Sissehingamisel  välised   roietevahelihased   tõmbuvad   kokku,   rindkere   maht   suureneb,
hingamisteedes langeb rõhk atm.rõhust madalamale ja õhk voolab kopsudesse.
Väljahingamisel  rindkere   maht   väheneb,   selle   tagajärjel  intrapulmonaarne   rõhk
(kopsusisene) tõuseb, ületab atm.rõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse
välja. Tavalise sügavusega, puhkeolekule iseloomuliku väljahingamise korral taastub rindkere
maht tema raskuse ja elastsuse tõttu – passiivne väljahingamine. Sügavamal väljahingamisel
aitab   roideid   langetada   sisemiste   roietevahelihaste   kokkutõmme,   lisaks   aitavad   rinnaõõne
mahtu muuta hingamise abilihased: kaelalihased, kõhulihased jt.


B. Gaasivahetus kopsudes ja kudedes. Kuidas toimub gaaside transport veres?  Gaasivahetustsoon – hingamisteede see osa, kus toimub gaasivahetus vere ja alveolaargaasi
vahel. Sinna jõudnud sissehingatav õhk muudab alveolaargaasi koostist, mistõttu on võimalik
venoossest verest CO2 ära anda ja viia verre täiendav kogus O2 (vere arterialiseerimine)
Hapniku transport verega
Veri kannab hapnikku:  füüsikaliselt lahustunult  seotult hemoglobiiniga (Hb) Vere hapnikusisalduse määrab   Hb kontsentratsioon  selle küllastus hapnikuga (oksühemoglobiini suhe hemoglobiini koguhulka)  veres lahustunud hapniku hulk (hapniku kontsentratsioon) Süsinikdioksiidi      transport verega     Veri kannab süsinikdioksiidi:  lahustunult vereplasmas ja erütrotsüütides  seotult   valkudega:  erütrotsüütides   hemoglobiiniga   ja   vereplasmas   vähesel   määral
selle valkudega  vesinikkarbonaadina vereplasmas ja erütrotsüütides (nii kantakse kõige suurem osa
CO2)  väga väikses osas ka dissotsieerumata süsihappena C. Hingamise   regulatsioon   ja   selle   iseärasused   lastel:   hingamiskeskus   ja   seda mõjutavad tegurid. Vastsündinu esimese sissehingamise mehhanism.  Kopsude ventilatsiooni reguleerib piklikajus asuv hingamiskeskus, millel eristatakse:  inspiratoorsed neuronid – juhivad sissehingamislihaste tööd  ekspiratoorsed neuronid – juhivad väljahingamislihaste tööd. nendele neuronitele alluvaid hingamislihaseid innerveerivad motoneuronid. Tsentraalne   rütmogenees   –  hingamisneuronite   aktiivsuse   rütm.   Selle   kujundamine   on
autonoomne. Selle abil on võimalik hingamist organismi ainevahetuse vajadustega vastavusse
viia. Hingamisneuronite   aktiivsust   mõjustab  perifeersetelt   retseptoritelt  lähtuv   informatsioon,
mida edastavad:  mehhanosensorid *aeglaselt adapteeruvad kopsude venitusretseptorid (aktiivsus püsib pikka aega)
*kiirelt adapteeruvad irritantretseptorid (lühikese kestusega erutusimpulsid)
*hingamislihaste propriosensorid  kemosensorid *perifeersed (tundlikud hapnikurõhu ja vere pH muutuste suhtes)
* tsentraalsed (tundlikud ajuvedeliku CO2 rõhu ja pH muutuste suhtes)  termosensorid (sooja- ja külmasensorid)  valusensorid Füüsiline   töö:  kopsude  ventilatsioon  suureneb   nii   hingamissageduse   kui   –mahu   arvel.
Kopsusid läbinud õhu ruumalaühikult võetakse ära enam hapnikku ja lisatakse sinna suuremal
hulgal süsinikdioksiidi kui puhkeolekus. Südame minutimaht suureneb nii löögimahu kui –
sageduse arvel – vererõhk tõuseb. Kõikide faktorite koosmõjul võib tarbitud hapniku ületada
kuni 20 korda puhkeoleu hapniku tarbimist.


Merepinnal olevast õhurõhust madalama ja kõrgema rõhu juures: 
Madalam: puutume kokku kõrgmäestikes ja kõrglendudel, kui ei kasutata hingamisaparaate.
Kuna õhurõhk langeb, siis hapniku osarõhk langeb, samas atmosfääriõhu koostis ei muutu.
Mägitõbi   –  tekib   treenimata   inimesel,   kui   hapniku   osarõhk   ei   ole   piisav   hemoglobiini
küllastamiseks hapnikuga. Kaasnev peavalu, iiveldus, südamepekslemine, üldine töövõime
langeb.
Kõrgem:  puutume   kokku   vee   all.   10   m   veesammas   põhjustab   1atm   võrra   rõhu   tõusu.
Kõrgema rõhu all hingates lõhustub lämmastikku (mis merepinnal olevas õhus sissehingates
mingeid kõrvalmõjusid ei avalda) kudedes rohkem ja see kutsub pikaajalisemalt esile kohatu
heaolutunde   (40-45m),   uimasuse   (45-60m),   jõu   kao   (65-70m),   narkoositaolise   seisundi
(90m+).
Kui   veepinnale   tõusmine   ja   seega   rõhu   langetamine   toimub   liiga   kiiresti,   siis   eraldub
lämmastik nii rakusiseses kui rakuvälises vedelikus mullikestena, seda ei jõuta kopsude kaudu
eemaldada ning tekib kessoontõbi – ummistuda võivad elutähtsate elundite veresooned, mis
võib põhjustada halvatuse ja isegi surma. Lastel:  Iseseisev   hingamine   algab   siis,   kui   laps   sünnib   ning   kopsudes   sisalduv   vedelik
lükatakse sealt välja. Rindkere laieneb ja kopsudesse läheb vedeliku asemel pisut õhku Erinevalt   täiskasvanust   on   vastsündinul   NS   lõpuni   välja   arenemata   ning   seetõttu   esineb
hapniku   vähesuse   suhtes   vähene   tundlikkus,   mis   väljendub   füsioloogilise   apnoena
(hinhamispeetus kuni 10 sek) VI. SEEDIMINE A. Seedeelundkonna struktuur ja funktsioonid.  Seedeelundid:  suu → neel → söögitoru → magu → peensool → jämesool → pärasool →
pärak
Peale nende osalevad seedeprotsessis (toodavad vajalikke ensüüme):  Kaksteistsõrmik  Maks  Sapipõis  Kõhunääre Toit muutub organismile omastatavaks alles siis, kui see on jõudnud vereringesse. Selleks
vajalik toit lagundatakse  küllalt  väikesteks osakesteks, mis pääseksid läbi soolte seinte ja
lahustuksid   veres   –   see   ongi  seedimise   protsess,   kus   toit   lagundatakse   toitaineteks.
Seedeensüümid  on   põhimõtteliselt   valgulised   katalüsaatorid,   mis   kiirendavad   organismis
keemilisi reaktsioone ehk neid reaktsioone, mille tagajärjel:  Süsivesikud → glükoos  Lipiidid → rasvhapped ja glütseriin  Valgud → aminohapped Sellele järgneb glükolüüs, mille käigus organism toodab vajaliku energia (ATP)
Ensüümide toimeks vajalikud tingimused:  Kindel sisetemperatuur 37C  Kindel pH tase


B. Seedimine suuõõnes: hammaste ja süljenäärmete funktsioon. Sülje hulk, koostis ja omadused.  Seedimine   algab   suus,   kus   toit   peenestatakse   ja   segatakse   süljega   ning   muudetakse
neelatavaks. 
Hammaste funktsioon: toidu peenestamine
Süljenäärmete funktsioon: sülje tootmine, mis on vajalik toidu niisutamiseks ja lõhustamiseks Sülg:  produtseeritakse   süljenäärmetes,  3   paari   suuri  ja   hulgaliselt   suuõõne   limaskestas
asuvaid väikseid süljenäärmeid.
Hulk:  oleneb toidu koostisest ja veesisaldusest, varieerub 0,5-2 l. Mida kuivem toit, seda
rohkem sülge eritub. Keskmine süljehulk ööpäevas on 1-1,5 l.
Koostis: on kergelt leeliseline vedelik, mis sisaldab  anorgaanilisi aineid  - 98% vett ja 2%
soolasid   ning   orgaanilist   ainet   –   mitmesuguseid   kaitsefunktsiooniga   valke.   Sekretsiooni
intensiivistumisel muutub sülg aluselisemaks.  Ensüümidest sisaldab a(alfa)-amülaasi, mis lõhustab süsivesikuid ning  lingvaallipaasi, mis lõhustab lipiide.  lisaks erinevad ained, mis on baktereid hävitava toimega  mutsiin e limaaine, mis muudab toidu libedamaks ja neelatavaks Sülje funktsioonid:  suu limaskesta niisutamine kõnelemisel  toidu niisutamine ja toidukämbu libestamine  toitainete lõhustamise alustamine  kaitse   mikroobide   eest   hammastele,   suu   limaskestale,   seedekulglale   ja   seega   kogu
organismile. Sülje eritumise regulatsioon:  kui enamuse seedenäärmete talitluse regulatsioon toimub nii
närvisüsteemi osavõtul kui humoraalsel teel, siis süljenäärmetel toimub see peaaegu ainult
närvisüsteemi kontrolli all (reflektoorsel teel). 
Käivitavaks stiimuliks võib olla toidu lõhn, nägemine, toidust rääkimine ja sellele mõtlemine
ning suu limaskesta ärritus. Sekretsioonile aitavad kaasa süljenäärme veresooni laiendavad
(seega   verevarustust   suurendavad)  ained   nagu  vasoaktiivne   intentinaalne   polüpeptiid
(VIP),   mis   tavaliselt   vabaneb   eferentsetelt   parasümpaatilise   närvisüsteemi   lõpmetelt
toiduärrituse tulemusel. 
Pidurdajaks  võib olla organismi pinge, eriti emotsionaalse pinge seisund, mis kutsub esile
sümpaatilise   närvisüsteemi   tugeva   erutuse.   Lisaks   suur   vedelikukaotus,   diabeet,   vahel   ka
teatud ravimid, nt antidepressandid. C. Seedimine maos: maonõre koostis, omadused ja eritumise regulatsioon Magu on toidu reservuaariks. Seal jätkub süsivesikute lõhustumine süljeensüümide toimel
seni,   kuni   seda   võimaldab   maomahla   pH.   Kui   see   langeb   alla   5,   muutub   a-amülaas
inaktiivseks.  Ehitus: magu on paunakujuline õõneselund, mille seinas eristatakse kolme kesta: 1. Limaskest
2. Lihaskest
3. Serooskest Selline mitmekihiline lihaskest võimaldab mao seintel kokku tõmbuda erinevates suundades.


Edasi jätkub valkude ja lipiidide lõhustamine maomahla ensüümide toimel:  0.4-0.5% soolhapet (vesinikkloriidhape)  pepsiinid (valkude lõhustamise ensüümid)  vähesel määral lipaasid (lipiidide  lõhustamise ensüümid)  maomahl on happelise reaktsiooniga  üldhulk: 1.5-2 l/ööpäev Toitkört e küümus – tekib toidu segamisel maomahlaga. Olenevalt toidu iseloomust võib see
maos püsida 2-6h enne, kui mao lihaskesta kokkutõmbed seda kaksteistsõrmiksoolde edasi
lükkavad.  Maomotoorika  –   tagab   nii   toidu   vastuvõtmise,   maomahlaga   segamise   kui   ka   mao
tühjenemise.  Toidu   vastuvõtmine:  mao   lihaskest   lõõgastub;  toidu   edasilükkamine:  mao
aeglased kontraktsioonid. Maomahla sekretsiooni regulatsioon: eristatakse 3 faasi (mis ajaliselt osaliselt kattuvad): a. aju- e kefaalfaas - toidu nägemine, haistmine, maitsmine, sellele järgnev mälumine ja neelamine kutsub esile maomahla sekretsiooni. Aluseks on tingimatud refleksid. b. mao- e gastraalfaas –  algab kohe, kui toit satub makku. Sekretsiooni stimuleerivad nii   füüsikalised   (venitus)   kui   keemilised   (peptiidid,   alkohol,   kofeiin   jt)   ärritajad.
Maosisu happesus väheneb, gastriini (mis stimuleerib maomotoorikat) teke vallandub. c. soole-   e   intestinaalfaas   –  saab   alguse,   kui   toit   jõuab   kaksteistsõrmiksoolde. Ärritajateks on peensooleseina venitus, toidu keemiline koostis ning osmootne rõhk.
Mehhanosensorite  ärritamine   pidurdab   mao   motoorikat   ning   tõstab   mao   sulguri
toonust. Kaksteistsõrmiksoole   kemosensorid  kontrollivad   küümuse   pH’d,   kui   see   muutub   liialt
happeliseks, vallandub sekretiin, mis pidurdab maomahla teket ja langetab mao motoorikat. Maonäärmete talitluse ealised iseärasused:  Mao limaskest sisaldab näärmerakke, mis produtseerivad maonõret o Pearakud produtseerivad ensüüme o Katterakud HCl’i o Kõrvalrakud lima  Mao limaskesta rakud kujunevad välja järk-järgult, sellest tulenevad ka vanuselised
iseärasused maonõre koostises ja toidu seedimises o HCl teke kujuneb välja alles 2,5-4 aastaselt o Imiku maosisaldise pH on 3,8-5,8 (täiskasvanul 1,0-2,0) Kuna   imiku   maosisaldis   ei   ole   nii   happeline   kui   vaja,   jäetakse   seedimata   keerulise
struktuuriga valgud (seetõttu ei tohiks lapsele selliseid valke sisaldavaid toite ka manustada). D. Peensooles   toimuvate   protsesside   iseloomustus:   toitainete   lõplik   lõhustamine pankrease nõre, sapi ja peensoole ensüümide poolt, imendumine.  Maost peensoole algusossa – kaksteistsõrmiksoolde – jõudnud küümusele lisatakse maksast
sapp  ning   kõhunäärmest   (pankreas)  kõhunäärmenõre.   Peensoole   järgnevates   osades
lisandub   peensoolenäärmete  produtseeritud   soolenõre.   Nende   kahe   nõre   toimel   jätkub
seedimine tühi- ja niudesooles. 


Soolenõre sisaldab disahhariide lõhustavaid ensüüme.
Sooleseina läheduses toimub aktiivne toitainete lõhustamine - membraanseedimine Peensoole motoorika:      1. Soolehattude liigutused – soodustavad küümuse kontakti sooleepiteeliga ja toitainete imendumist 2. Sooleseina lihaskihtide segmentatsiooni- ja pendelliigutused – segavad küümust
3. Peristaltilised lained – transpordivad edasi küümust Imendumine:  Toitained   viiakse   läbi   seedetrakti   limaskesta   epiteeli   verre   ja   lümfi
veeslahustuvate   lõhustumisproduktide   lõppastmena:  aminohapped   (valkudest), monosahhariidid   (süsivesikutest)   ja   rasvhapped   ning   glütseriidid   (lipiididest).   Imenduvad
mitte ainult lõhustunud toitained, vaid ka seedemahladena seedekulglasse viidud vesi ja teised
organismile vajalikud ained.   suuõõne limaskest: siit imenduvad mõned lipiidides lahustuvad ained  mao limaskest: siit imendub vähesel määral alkoholi, morfiini jt  peensoole   limaskest:  selle   ehitus   (ringkurrud,   hatud)   ja   suur   pind   loovad   ainete
imendumiseks   parimad  tingimused.  Siit  imenduvad  monosahhariidid,   aminohapped
verekapillaaridesse.   Monoglütseriidid   ja   rasvhapped   imenduvad   lümfi,   osalt   ka
verekapillaaridesse  enterotsüüdid: peensoole limaskesta epiteelrakud, mille kaudu toimub imendumine.
Nende membraanide tipmised osad on suunatud soolevalendiku ja alumised pinnad
veresoonte poole. Kõhunääre on väga oluline seedenääre, kuna selle nõre sisaldab ensüüme kõikide toitainete
lõhustamiseks:  proteaasid – valkude lõhustamiseks  lipaasid – lipiidide lõhustamiseks  amülaasid – süsivesikute lõhustamiseks Kõik ensüümid tekivad inaktiivsel kujul proensüümidena, mis muudetakse aktiivseks alles
seedekanalis. See hoiab ära kõhunäärme iseseedumise.
Kõhunäärmenõre sekretsiooni regulatsioon:  sekretsioon algab pärast söömist ja kestab 6-14 h.   Nõre hulk ja koostis oleneb söödud toidust.   Ööpäevas tekib u 1,5l nõret. a)  ajufaas -  toidu nägemine, haistmine, maitsmine, sellele järgnev mälumine ja neelamine
kutsub esile kõhunäärmenõre sekretsiooni. Aluseks on tingimatud refleksid
b) maofaas – makku sattunud toit ärritab mao mehhanosensoreid ning see põhjustab väikese
koguse ensüümirikka kõhunäärmenõre teket.
c)  soolefaas   –  happelise   küümuse   jõudmine   12-sõrmiksoolde   stimuleerib vesinikkarbonaadirikka
kõhunäärmenõre   teket,   valkude   ja   lipiidide   lõhustumisproduktid   soodustavad   ensüümide
produktsiooni, tekib ensüümirikka kõhunäärmenõre sekretsioon E. Maksa funktsioonid. 


Maksa funktsioonid:  Välissekretoorne   funktsioon   –   sapi   produktsioon   (lipiidide   seedimise   seisukohalt
oluline). Sapp: o Aktiveerib kõhunäärme ensüümi lipaasi o on oluline rasvhapete ja glütserooli imendumisel peensoolest  Sisesekretoorne funktsioon – somatomediinide produktsioon o Kasvu perioodi stimuleeritakse kõhrerakkude e kondrotsüütide teket.  Detoksikatsiooni   funktsioon  –   mürkide   kahjutuks   tegemine.   Organismis   tekivad
ainevahetuse käigus endal mürgid, maksas seotakse need ja väljutatakse organismist
(nt uriiniga). Ka enamus ravimeid ja ka alkohol lagundatakse maksas.  Vereplasma valkude süntees – globuliinid ja albumiinid. o Globuliinid on nt kaitsefunktsiooniga  Glükoosi muutumine glükogeeniks  – glükogeeni saab vajadusel uuesti glükoosiks
muuta ja vajadusel kiiresti oma energiat taastada.  Glükoneogenees   -   süsivesikute   teke   aminohapetest   ,   glütseroolist,   püruvaadist   ja
laktaadist. Seda saab kasutada siis, kui glükogeeni maksas enam ei ole.  Vitamiinide (A, D, E, K, B12) depooks  Sapi teke: tekib pideval, ööpäeva kogus 0.5-1 l. Seedimise vaheajal koguneb sapipõide, kus
ta   vee   välja   imendumise   tõttu   tugevalt   kontsentreerub.   Sapipõis   kui   sapi   reservuaar   on
suuteline mahutama 50-80ml kontsentreeritud sappi. 
Sapi koostis: sapphapped, bilirubiin, vesi, kolesterool, fosfolipiidid Sapi omadused ja funktsioonid:   kuldkollase värvusega  lipiidide emulgeerimine (vees lahustuvateks muutmine, et parandada nende seedumist)  lipaaside aktiveerimine  osaleb lipiidide lõhustumisproduktide imendumisel  stimuleerib soole motoorikat Sapi väljutamine:  Sapi eritumist reguleerivad nii humoraalne kui neuraalne regulatsioon  Rasva   ja   valku   sisaldava   toidumassi   saabumine   soolde   stiumuleerib   sapipõie
kokkutõmmet ning sapipõis tühjeneb  Kui sapi väljutamine on häirunud ning sapp kontsentreerub, võivad tekkida sapikivid,
seda võivad põhjustada o Ülekaal o Naissugu (hormoonidest tingitult nt rasestumisvastased vahendid) o Diabeet o nälgimine F. Jämesooles   toimuvate   protsesside   iseloomustus.   Defekatsioon,   selle   tahteline kontroll.  Jämesoolde läheb peensoolest üle 0.5-1 l soolesisaldist ööpäevas.  Seal   toimub   ulatuslik  vee   tagasiimendumine.   Kui   see   on   vee   tagasiimendumist
takistavata mitteresorbeeruvate sooladega takistatud, tekib kõhulahtisuse e diarröa.   Jämesooles on hulgaliselt baktereid, mistõttu toimub seal käärimine


o süsivesikutest tekib piimhapet, äädikhapet, süsinikdioksiidi ja vett  o valkudest tekib metaan, vesinik, väävelvesinik ja teised sooltegaasid  Sinna   koguneb   ka  väljaheide,   mis   koosneb   seedimata   või   osaliselt   seeditud   ja
mitteresorbeerunud   taimse   ja   loomse   tugikoe   osi:   epiteelrakud,   tselluloos,   nahk,
kõõlused. Lisaks sisaldab sapipigmente, lipiide, mineraalaineid, lima, valgeliblesid ja
baktereid.  Roojamine e defekatsioon – sigmakäärsoolde kogunenud roojamassid suunatakse tõukeliste
liigutustega   pärasoolde,   kus   nad   ärritavad   limaskesta   retseptoreid.   Järgneb   sisemise   ja
välimise  sulgur-   e   sfinkterlihase  lõõgastumine   ning   roojamass   väljutatakse   pärasoolest
päraku e anuse kaudu. Pärasoole tühjendamisele aitavad kaasa ka kõhulihaste ja diafragma
kontraktsioon, mille tagajärjel tõuseb kõhuõõnesisene rõhk. VII. AINE- JA ENERGIAVAHETUS A. 1. Aine- ja energiavahetuse mõiste ning tähtsus.. Põhiainevahetuse (PAV) mõiste ja hindamine Harris – Benedicti tabelite abil. Laiem mõiste: kogu ainete ringkäik looduses, kuhu kuuluvad ka elusorganismid, kes saavad
eksisteerida ainult väliskeskkonnast saadava energia arvel. Nende kahe vahel toimub  pidev
aine- ja energiavahetus. N: taimede energia fotosünteesis -> seda energiat kasutavad loomad
energia saamiseks. 
Kitsam mõiste: füsioloogiline protsess, kus loomorganismid muudavad toitainetega saadava
energia  bioloogilise   oksüdatsiooni   teel  (sisemine   hingamine)   elutegevuseks   sobivateks
energialiikideks. Protsess toimub mitokondrites astmeliselt, mistõttu vabaneb energia järk-
järgult, mitte plahvatuslikult.
Põhiainevahetus – minimaalne energia hulk, mida organism vajab järgneva koosesinemisel:  täielik füüsiline ja vaimne puhkeolek   ärkvelolek  ruum, mille temperatuur on 18-20C  viimasest söömisest möödas 12-14 h Põhiainevahetuse energia arvel toimub organismi kõigi rakkude, kudede ja elundsüsteemide
talitlus   jõudeolekus.   Põhiainevahetuse  suurus  oleneb   soost,   vanusest,   kehamassist,
pikkusest, sisesekretoorsete näärmete talitlusest
Määramine:  peab   toimuma   hommikul,   indiferentses   toatemperatuuris,   mil   söömisest   on
möödunud 12-14h.
Hindamine: Miffini valemi järgi, milles võetakse aluseks sugu, kehakaal, pikkus ja vanus
ning leitakse koefitsent, mille alusel saab määrata päevase vajaliku kalorite hulga.
N: kerge koormus, põhiliselt istuv töö, sporti ei harrasta
mees 1,55 ; naine 1,56 B. Süsivesikute   tähtsus   organismi   talitluses.   Vere   glükoosisisalduse   regulatsioon. Hüpo- ja hüperglükeemia mõiste ja põhjused.  Süsivesikute tähtsus organismi talitluses: 
Normaalne glükoositase 3,3-6,1 mmol/l
Tähtsus: loomorganismi tähtsaim energeetiline materjal  Vere glükoosisisalduse regulatsioon.     


Süsivesikute   ainevahetuse   oluliseks   reguleeritavaks   suuruseks   on   glükoosi   tase   veres.
Glükoosiretseptorid  registreerivad   glükoosi  kontsentratsiooni   muutusi  maksas,
veresoontes ja hüpotalamuse ventrolateraalses tuumas. 
Kõhunäärme hormoon insuliin:   langetab veresuhkru taset  suurendab glükoosi vastuvõttu kõikidesse keharakkudesse  intensiivistab glükogeneesi (rohkem glükoosi muutub glükogeeniks)  intensiivistab glükoosi kasutamist energeetilistes protsessides - suurendab  nende  ensüümide  aktiivsust,   mis  stimuleerivad  glükogeeni   teket  ja   vähendab
nende aktiivsust, mis glükogeeni lammutavad Insuliin  on   ainus   vere   glükoosisisaldust   langetav   hormoon   organismis.   Seda   hakatakse
kõhunäärme rakkude poolt tootma peale glükoosisalduse tõusu. 
Protsess:  raku sees tekivad  insuliini mõjul ensüümid, mis oksüdeerivad glükoosi CO2 ja
veeks ning vabaneb energia. Kõhunäärme hormoon glükagoon:  tõstab veresuhkru taset  stimuleerib glükogeeni lammutamist maksas  stimuleerib lipolüüsi ja glükoneogeneesi Neerupealisesäsi hormoon adrenaliin tõstab veresuhkru taset.
Hüpofüüsi eessagara kasvuhormoon tõstab veresuhku taset.
Kilpnäärme hormoonide toimel intensiivistub süsivesikuid lõhustavate ensüümide aktiivsus
-> suureneb süsivesikute utilisatsioon. Hüpo- ja hüperglükeemia mõiste ja põhjused.  
Hüpoglükeemia – vere klükoosisisalduse langus allapoole normväärtust (3).  Füsioloogilised põhjused:  raske   füüsiline/vaimne   koormus  –   nt   suusamatk,   võistlused...   selle   vältimiseks
võistluste   ajal   on  sportlastel   kas  kontrollpunktid   või  siis   oma   võistkonnakaaslased
annavad distantsi jooksul toitesegusid/-jooke.  söömata olek/nälgimine – alguses väga suurt hüpoglükeemiat ei teki, kuna organism
kasutab ära maksas oleva glükogeeni (kui seda seal on), samuti lihastel olev glükogeen
ja   võetakse   glükoneogeneesi   teel   kasutusele   ka   kudede   valgud   ning   rasvkoest
vabanenud glütserool. Patoloogiline:  insuliini süstimine juhul kui insuliini annus ei vasta söödud toidule või kui süstitakse
kogemata valesti.  hüpoglükeemiline kooma – äärmuslik variant; teadvuse kaotus Tunnused:  tugev väsimus – võib tekkida väga järsku, eriti halb, kui juhtub talvel külmaga.  tugev näljatunne – lausa hundiisu.   Osadel ka peavalu  Kooma puhul – teadvusetus ja krambid Hüperglükeemia – glükoosi taseme tõus veres üle normväärtuse (6,1).


Põhjused:  liigne magusasöömine -> süsivesikutest moodustatakse lipiidid, mis ladestuvad rasvad
poodesse  patoloogia:   puudulik   insuliini   produktsioon   –   suhkrutõbi   e   diabeet.  
Diabeeti on 2 liiki: 1. kõhunäärme   B   rakud   ei   suuda   ise   insuliini   piisavalt   toota.   Avaldub   lapse-   või noorukieas.   Ravi:   insuliini   süstimine/suukaudsed   preparaadid,   täpne   toitumise
jälgimine. I tüübi diabeet. 2. Insuliini   produtseeritakse   organismis   piisavalt,   kuid   organismi   tundlikkus   insuliini suhtes on langenud (glükoos ei saa rakkudesse siseneda ja seega on vere glükoosi
sisaldus liiga  suur). Insuliini  retseptorite  hulk organismis väheneb.  Kujuneb välja
kesk-   ja   vanemas   eas.   Soodustavad   tegurid   on   pärilikkus   ja   ülekaal.  Ravi:
Süsivesikutevaene   dieet,   kui   see   ei   aita,   siis   spetsiaalsed   preparaadid   ja   insuliini
süstimine. Sellisel juhul on oht, et II tüübi diabeedile lisandub I düübi diabeet Valkude tähtsus organismi talitluses. 
Ööpäevane vajalik kogus: 0,8g valku 1kg kehamassi kohta
Tähtsus:  valgud kuuluvad kõikide rakkude struktuuri  kiirendavad paljusid keemilisi reaktsioone  on regulaatoraineteks ning antikehadeks.   nendest  olenevad  mitmed  elutähtsad  protsessid  nagu  vee  ja  veeslahustuvate   ainete
vahetus vere ja kudede vahel, lihase kokkutõmme, O2 ja CO2 transport jne. Organism suudab toota väga piiratud hulk valkusid, seega on tähtis omastada neid läbi loomse
ja taimse valgusisaldusega toidu. Valkude tarve - valgu miinimumi ja optimumi mõiste ja suurus.      Valgu miinimum – valgu kogus, mis on vajalik organismi elus hoidmiseks.
Valgu   füsioloogiline   miinimum  –   minimaalne   valgu   kogus,   mis   on   vajalik   selleks,   et
säilitada   tasakaalustatud   lämmastiku   bilanss   toiduratsiooni   korral,   mis   täielikult   katab
organismi energeetilised vajadused. Suurus: 0,3-0,5 g valku 1kg kehakaalu kohta Valgu optimum – valguvajadus organismi kõrgenenud ainevahetuse tasemel  2500kcal energia kulu puhul – 100 g  iga täiendava 500 kcal kohta suureneb toiduvalgu sisaldus 10g võrra  optimumi suuruseks on 1,0-1,5 g valku 1kg kehakaalu kohta Lipiidide tähtsus organismi talitluses. 
Moodustavad keskmiselt 10-20% kehakaalust (normaalne)
Ööpäevane vajalik kogus: 80-90g
Rakustruktuuri kuuluv rasv – selle hulk suhteliselt püsiv
Depoorasv – selle hulk sõltub õigest toitumist- ja elurežiimist, samuti pärilikest faktoritest
Tähtsus:  Kudede ülesehitamine  energiavajaduse rahuldamine  rasvlahustuvate vitamiinide viimine organismi C. Mineraalainete   ja   vee   tähtsus   organismi   talitluses.   Organismi   ööpäevane veebilanss..


Naatrium ja kaalium – nende kahe koostöö on vajalik, sest nende erinev jaotumine sise- ja
väliskeskkonna vahel tagab:  rakkude normaalse membraanipotentsiaali  osmoose rõhu säilimise  organismi normaalse veevahetuse  mitmete ensüümide aktivatsiooni Naatriumi  esineb   küllaldaselt  peaaegu   kõigis  toiduainetes,   seega   ei   tohiks
toiduvalmistamisel soolaga liialdada, sest see põhjustab näiteks naatriumi ja vee peetumist
organismis. 
Kaaliumi  on   rohkesti  taimsetes   toiduainetes  –   kuivatatud   virsikud,   koorega   keedetud
kartulid, spinat, herned jne (puu- juur- ja kaunviljad) Kaltsiumisoolad (kaltsium)  olulisem luukoe ehitusmaterjal (koostöös fosforiga)  erutuse teke ja levik  vere hüübimine  paljude ensüümide aktivaator Kaltsiumi saadakse piimast ja selle produktidest, samuti kalalihast Fosfor(happesoolad)  luukoe moodustamine  energiarikaste ühendite süntees Fosforit leidub põhiliselt loomsetes produktides – liha, merekalad, munakollane, piimatooted
(juustud!); taimedest: oad, herned, kapsas, pähklid Magneesium  luukoe teke  ensüümide töö tagamine Magneesiumi leidub rohkesti värskete taimede rohelistes osades – spinat, seemned; kapsas,
peet, kartul.. Raud  hemoglobiini, müoglobiini, oksüdatsiooniprotsessis osalevate ensüümide ja mõningate
valkude süntees  hapniku sidumine ja transport Rauda leidub molluskites, maksas, munades, punases lihas, kalas Väävel  ensüümide toimimine  kehavõõraste ühendite kahjutukstegemine Väävlit leidub lihas, kalas, munavalges, teraviljades, pähklites Vask  hemoglobiini süntees  raua omastamine  rakuhingamine Vaske leidub maksas, punases lihas, kalas, ubades, hernestes Tsink  ensüümide töö


 normaalne kasv ja paljunemine  eesnäärme talitlus  insuliini toime avaldumine Tsinki leidub molluskites, krabides, loomalihas, maksas, kalas Mangaan  rinnapiima normaalne eritumine  tugevdab insuliini toimet  kolesterooli, kilpnäärme hormoonide süntees Leidub: munakollane, täisteratooted, pähklid Koobalt  erütrotsüütide talitlus ja vereloome  raua imendumine Leidub loomaliha, mustsõstrad, vaarikad                                                                          Jood  kilpnäärme hormoonide süntees  kilpnäärme normaalne talitlus Leidub merekalades, nisus, meretaimedest moodustatud toodetes, õunaseemnetes Fluor  hammaste areng  hambaemaili kaitse (pidurdab suhkrute muutumist suus orgaanilisteks hapeteks)  kiiritustaluvuse suurendamine Leidub merekalades, meretaimedes, juustus, loomalihas Räni:  vajadus   teadmata Leidub karedas joogivees, taimsetes kiudainetes ning teraviljasaadustes Veetasakaal:  inimese organismis on keskmiselt 57-65% vett. Jaguneb  intratsellulaarseks
(rakusisene) ja estratsellulaarseks (rakuväline, ümbritseb rakke). 
Organismi   veesisaldus,   eeskätt   ekstratsellulaarse   vee   hulk,   hoitakse   tänu   täpsetele
regulatsioonimehhanismidele suhteliselt konstantsena.
Inimorganism vajab tavalise temperatuuri ja igapäevase töörežiimi juures  2,2-2,8 liitrit  vett
ööpäevas. Vett saadakse toiduga ja endogeense veena (toiduainete oksüdatsioonist).
Vett antakse ära uriiniga, higiga, väljahingatud õhuga, väljaheidetega. Saadud ja eritatud vee hulgad peavad olema võrdsed!
Dehüdratsioon – ülemäärane veekaotus (nt raske kõhulahtisuse korral)
Tursed – tekivad vee peetumisel organismis
Janu   –  tekib,   kui   rakuvälise   vedeliku   soolade   kontsentratsioon   tõuseb,   ja   vedelikumahu
vähenemise korral, kui soolade hulk selles pole muutunud. Veekaotusest tingitud janu tekib
siis, kui veekaotus ulatub umbes 0,5%ni kehamassist D. Vitamiinide   mõiste   ja   tähtsus   organismis.   Hüpo-   ja   avitaminooside   mõiste   ja võimalikud tekkepõhjused.


Vitamiinid   on   toitainete   rühm.   Vitamiinid   on  bioaktiivsed   ühendid,   mida   inimorganism
vajab   normaalseks   funktsioneerimiseks   ja   arenguks.   Inimese   keharakkudes   ei   sünteesita
vitamiine.  Vitamiinid on väga erinevate keemiliste omaduste, struktuuride ja füüsikaliste omadustega.
Enamik   vitamiine   on  koeensüümidena.   Osa   neist   on   hädavajalikud   inimorganismi
normaalseks   kasvuks   ja   arenguks   ning   osa   täidab   teisi   vajalikke   bioloogilisi   funktsioone.
Piisav kogus vitamiine organismis suudab meid teatud piirides kaitsta ja aidata. Vitamiinid on väga erineva struktuuriga orgaaniliste bioaktiivsete biomolekulide rühmad ja
asendamatute mikrotoitained, mis on mikrokogustes igapäevaselt vajalikud valdava enamiku
organismide pea kõikide füsioloogiliste protsesside toimimiseks. Hüpovitaminoos  –   tekib   vitamiinide   ajutise   defitsiidi   korral.   Nähud   on   üldisemat   laadi
(väsimus,   kehakaalu   langus,   vastuvõtlikkus   nakkushaigustele..),   mis   ilmnevad   sõltumata
sellest,   millisest   vitamiinist   organismis   puudus   on  (ei   ole   ühe   kindla   vitamiini   defitsiidi
põhised).
Avitaminoos – kujuneb reeglina ühe konkreetse vitamiini kestval, täielikul puudumisel ning
kaasneb   kindla   vitamiini   defitsiidi   põhine   haigus.   N:   B1   vitamiini   puhul   beriberi   ja   C
vitamiini puhul skorbuut. Defitsiidi tekkepõhjused:  Toitumuslikud – nälgimine, mittetasakaalustatud ühekülgne toitumine, teatud ravimite
tarvitamine, soole mikrofloora kahjustused antibiootikumidega  Füsioloogilised – mõningate vitamiinide kõrgendatud vajadus väikelastel, rasedatel,
imetavatel emadel, vanuritel A vitamiin
Funktsioon:  Nägemine (aitab nt kanapimeduse puhul)  Luude kasv  Terve epiteelkoe tagamiseks  Suguorganite areng  Maomahlade sekretsiooni ergutamine, mis on vajalik valkude täielikuks seedumiseks Kust saab:  maks  piimatooted (juust, või)  kollased ja oranžid puu- ja köögiviljad  Üle/alatarbimine  pimedaks jäämine  silmapõletik  kuiv nahk  nohu  toksilises koguses üle tarbida pole võimalik (v.a. toidulisandina) B vitamiin
Funktsioon:  organismi   ainevahetuses  energia   tootmine,   kuna   aitab   organismil   vabastada
süsivesikutest energiat  närvisüsteemi, lihaste ning südame normaalse funktsioneerimise tagamine  söögiisu stabiliseerimine  lihaste toonuse hoidmine ja tõstmine


 õppimisvõime parandamine Kust saab:  päevalilleseemned  pärm  seafilee  täisteratooted  kuivatatud herned  kala Üle/alatarbimine  beri-beri haigus  söögiisu langus  emotsionaalsed häired  lihasvalu B2 vitamiin
Funktsioon:  võtavad   ensüümide   koostises   osa   ainevahetusprotsessidest   (põhitoiduainete
lagundamisest ja kasutamisest)  normaalse nägemise tagamine  antikehade moodustamine  terve naha ja limaskestade tagamine  normaalse kasvu tagamine Kust saab:  maks  munad  liha  täisteratooted  pärm Üle/alatarbimine  lõhenenud suunurgad  sügelevad, “liivateri täis” silmad  tundlikkus päikesevalgusele  kasvu pidurdumine B12 vitamiin
Funktsioon:  närvisüsteemi normaalne funktsioneerimine  rasvade ja süsivesikute ainevahetus  DNA ja RNA tootmine  Kaltsiumi imendumine  Mõjutab erütrotsüütide moodustumise vereloomes Kust saab:  maks  mereannid  verivorst  munakollane Üle/alatarbimine:  kestev vaimse tarvise  halvenemine  halvatus  Aneemia


 kaalukaotus C vitamiin
Funktsioon:  organismi vastupanuvõime tõstmine  veresoonte elastsuse tagamine  aminohapete ainevahetus  vere kolesteroolitaseme tasakaalustamine  tervete hammaste ja igemete tagamine Kust saab:  marjad  puu- ja köögiviljad (paprika, kiivi)  tsitruselised  kartul Üle/alatarbimine:  organismi vähene vastupanuvõime  haavade aeglane paranemine  veritsevad igemed  stress D vitamiin
Funktsioon:  kaltsiumi imendumine seedetraktis ja fosfori assimilatsioon, mis on vajalik luude ja
hammaste moodustumiseks  lastele normaalseks kasvuks  normaalse südametegevuse ja verehüübimise tagamine Kust saab:  rasvane kala  munad  maks  või Üle/alatarbimine:  rahhiit  osteoporoos (luude hõrenemine) E vitamiin
Funktsioon:  rakkude vananemise pidurdamine  kapillaaride seinte tugevdamine  vereliblede kaitseks  rakuhingamine  veretrombide ärahoidmine  fertiilsuse säilitamine Kust saab:  taimsed õlid  pähklid  seemned Üle/alatarbimine:  väheneb   ajuripatsi   hormoonide   sekretsioon   ja   organismi   võime   ladestada
rasvlahustuvaid vitamiine


K vitamiin
Funktsioon:  vere hüübimine Kust saab:  rohelised taimeosad  õlid  petersell  kapsas  kartul  oad Üle/alatarbimine:  vere hüübivushäired  kergesti tekkivad sinikad  verejooksud E. Toitumise põhinõuded ja normid. Taimetoitlusega seotud probleemid.
1. Toituge   mitmekülgselt   ja   tasakaalustatult  –   puu-   ja   köögiviljad,   täisteratooted, tailiha, kana, kala ja piimatooteid. Naturaalsed toiduained! Toiduga peab saama kõiki
vajalikke toitaineid – valke, lipiide, süsivesikuid, vett, vitamiine, mineraalaineid. 2. Õiged   kogused   –  ülekaal   on   riskifaktor   mitmetel   haigustel,   nt   südamehaigused, kõrgvererõhktõbi,   suhkrutõbi.   Toiduga   saadav   energiahulk   peab   karma   organismi
ööpäevase energiakulu, kõik üle selle on juba liiast.  3. Väherasvased   toiduained   –  lihast   eralda   rasvane   osa,   eelista   keedukartulit friikartulile. Väherasvane toit sisaldab vähem ka küllastunud rasva ja kolesterooli ning
seega väheneb risk haigestuda südameveresoonkonna haigustesse ja vähki 4. Tervislikud toiduvalmistamise viisid  – eelistage selliseid viise, mis ei nõua rasva lisamist. Rasvainest eelista taimeõli. Margariin sisaldab palju trans-rasvhappeid, mis
on   kahjulikud.   Eelista   keetmist   ja   hautamist   praadimisele.   Ära   kasuta   toidu
soojendamiseks mikrolaineahju (eriti väikelaste toidu puhul) 5. Piira maiustuste ja karastusjookide tarbimist – eelista naturaalset mahla. Vähenda suhkru kogust magustoidu ja küpsetiste retseptides, asenda suhkur värskete/kuivatatud
puuviljade ja marjadega. Kunstlikud magusained on kurjast ja terve täiskasvanu neid
ei vaja.  6. Päevas tuleb süüa mitu korda
7. Normaalseks küllastustunde tekkeks ja liigsöömise vältimiseks tuleb süüa aeglaselt ja arvestada toidu mahtu.  Taimetoitluse puudused:  Taimne toit on  väikse toiduenergiaga. Seega peavad kogused olema suuremad, kui
mittetaimse toidu puhul. Liiga suured toidukogused kurnavad seedekulglat  Tekib raskusi  asendamatute aminohapete kättesaamisega. Selle vältimiseks peaks
toidusedel sisaldama ohtralt kaunvilju.   Võib   tekkida  raskusi   valkude   kättesaamisega.   Selleks   oleks   kasulikum
laktovegetaarne eluviis, mis lubab piima- ja munatooteid tarbida.  Võib   tekkida  vitamiinide   defitsiit.   Eeskätt   D   (kala   ja   piimatooted),   B12   (loomse
päritoluga toitudes; pikaaegne defitsiit – kesknärvisüsteemi kahjustus, aneemia) ja B2
vitamiinide vaegus. 


 Probleem mineraalainete, eriti kaltsiumi (piimatooted), raua (kui ema rinnapiimas
vähe  rauda,   võib  lapsel   areneda   rauapuudusaneemia),   joodi  ja  tsingi   saamise  ning
omastamisega.  Oht on, et taimetoitlaseks hakatakse ilma piisavate teadmisteta toiduvalmistamise viisidest,
toiduainete keemilisest koostisest, sellest, milliseid toiduaineid koos süüa jne. Kindlasti ei ole
täistaimetoitlus sobilik lastele, rasedatele, rinnaga toitvatele emadele. F. Termoregulatsioon   –   keemiline   ja   füüsikaline.   Kuidas   organism   väldib mahajahtumist või ülekuumenemist? Termoregulatsiooni iseärasused lastel. Inimene   on  püsisoojane,   soojavereline   e  homöotermne,   see   tähendab,   et   meie
keha(sisemuse)temperatuur   hoitakse   olenemata   väliskeskkonna   temperatuurist   püsivana,
umbes 36.5-37C juures.  Soojusteke:  soojuse   äraandmine   ja   selle   teke   on   tasakaalus.  Soojusteke   on  keemiline
termoregulatsioon,   kuna   põhiline   osa   soojusest   tekib  eksotermsetes   reaktsioonides
toitainete  bioloogilisel  oksüdatsioonil.  Osalt on kaasatud ka  skeletilihaste kontraktsioon,
soojuse ülekanne on võimalik ka kiirguse või konvektsiooni teel. Soojuse   äraandmine:  on  füüsikaline   termoregulatsioon,   kuna   see   toimub   füüsikaliste
protsesside kaasabil.  Soojust antakse ära  soojuskiirguse  (katmata  kehapinnalt  infrapunase
kiirgusena) (u 60%),  soojusjuhtivuse  (kehaga kontaktis olevate esemete, riiete ja jalatsite
kaudu)   ja  konvektsiooni  (keha   ümbritsevate   liikuvate   aineosakeste   kaudu)   teel   (u   20%);
samuti   keha   pinnalt  vee   aurutamisele  (higi   aurumine   muutub   ainsaks   viisiks   siis,   kui
ümbritsev temp ületab kehatemp’i) kuluva soojuse abil (u 20%). Kaitsereaktsioon mahajahtumise korral: 1. Naha veresooned ahenevad -> läbivoolava vere hulk väheneb, kehapinnale kantava soojuse hulk väheneb (nahk muutub kahvatuks) 2. Higieritus väheneb -> vee aurutamisele kulub vähem soojust
3. Intensiivistub   soojusteke:   lihaspinge   suureneb,   tahtmatut   lihaste   kokkutõmbed (külmavärin). Hüpotermia –  kui soojuse äraandmine ikkagi soojusteket ületab, hakkab keha temperatuur
langema. Kaitsereaktsioon ülekuumenemise korral: 1. Naha veresooned laienevad -> läbivoolava vere hulk suureneb, kehapinnale jõudva ja sealt äraantava soojuse hulk tõuseb 2. Higieritus suureneb -> vee aurutamisele kuluv soojuse hulk tõuseb
3. Soojusteke pidurdub Hüpertermia – kui eelnev ei mõju, hakkab keha temperatuur tõusma  Iseärasused   lastel:  termoregulatsiooni   keskused   pole   lapse   ajus   veel   täielikult   välja
kujunenud,   mistõttu   tema   kehatemperatuur   on   suuremas   sõltuvuses   väliskeskkonna
temperatuurist, samuti on suurem oht üle kuumeneda või maha jahtuda.  
Kuni 1 aastane: soojuse äraandmine higistamise teel puudulik -> suurem oht üle kuumeneda.
Seega on palaviku puhul higistama panevatest ravimitest enam kasu füüsikalistest meetoditest
(nt jahedad mähised, keha ülehõõrumised).
Alates 1,5 eluaastat-3 aasta: tekib ja areneb välja piloromotoorne („Kananaha“) refleks. See
võimaldab vältida mahajahtumist


Kuni 10 eluaastani: külmataluvus võrreldes täiskasvanuga väiksem
11-14 aastane: külmataluvus võrreldes täiskasvanuga suurem, kuna parem naha verevarustus VIII. ERITUMINE A. Neerude funktsioonid. Esmas- ja lõpliku uriini teke. Antidiureetilise hormooni osa uriini tekke regulatsioonis. Kusepõie täitumine ja tühjenemine.  Neerude   funktsioonid.  Neerud on paariline organ, mis asetsevad kõhuõõnes kahel pool lülisambakanalit soolestiku
taga. Nad on umbes 10-12cm pikad ja 4cm paksud. Koosnevad:  Koorollus – seal paiknevad väikesed kapillaarpõimikud, kus toimub üleliigse vee ja
ainevahetuse jääkainete filtratsioon ja uriini teke  Säsiollus Neerude funktsioonid:  ainevahetusjääkide, vee ja liigsete mineraalsoolade ning mitmete ravimite ja mürkide
eemaldamine organismist  võtavad osa happelis-leelise tasakaalu tagamisest – neil on võime organismist välja
viia mittelenduvaid happeid  võtavad osa osmootse rõhu püsivuse tagamisest  võtavad osa organismi vee ja mineraalainete sisalduse regulatsioonist  sünteesivad regulaatoraineid Esmas- ja lõpliku uriini teke. 
Esmasuriin – Ultrafiltratsioon: neerukehakestes oleva päsmakese kapillaaride seinast ning
Bowmani kapsli seinast moodustunud filtrist läbi kõik vereplasma koostisosad, välja arvatud
valgud,   kuna   need   on   selleks   liiga   suure   molekulmassiga.   Tekkinud   ultrafiltraat,   mis   on
koostiselt valguvaba, satub neerukehakese kihnu valendikku.
Ööpäevas läbib neerusid umbes 1440 l verd, sellest umbes 800 l on vereplasma, millest läbi
filtri läheb umbes 1/5, seega moodustub ööpäevas esmasuriini umbes 160 liitrit.  Lõplik   uriin   –   tagasiimendumine:  esmasuriinist,   mis   liigub   neerukehakestest
neerutorukestesse, imenduvad mööda neerutorukesi verre tagasi kõik organismile vajalikud
ained ja kuni 99% veest, seega neerutorukestest viiakse ümbritsevatesse verekapillaaridesse
tagasi   umbes   159   liitrit   vedelikku   ning   lõpliku  uriinina,   mis   on   jõudnud   neerutorukeste
lõppu, sisaldades aineid, millest organismil on vaja vabaneda, väljutatakse umbes 1-1,5 liitrit
ööpäevas. Antidiureetilise hormooni osa uriini tekke regulatsioonis.   ADH  –   antidiureetiline   hormoon   (uriini   tekke   vastane).   Selle   produktsioon   sõltub
organismi   sisesest  osmootsest   rõhust.   Osmootne   rõhk   aga   sõltub   vee   ja
mineraalainete suhtest veres. Kui osmootne rõhk tõuseb, suureneb ADH produktsioon.
Kui   osmootne   rõhk   langeb,   siis   ADH   produktsioon   väheneb.   Suur   vere   mahu   ja
vererõhu   langus   stimuleerivad   samuti   ADH   produktsiooni   (nt   vere   või
vedelikukaotus).   Igapäevases regulatsioonis ADH produktsioon vererõhust väga ei
sõltu (sest vererõhk väga ei kõigu normaalsetes oludes).  Kuhu toimib: 


 neerudes nefroni kogumistorukesed – kui osmootne rõhk on tõusnud, siis ADH tekib
rohkem, kogumistorukestest imendub rohkem organismi tagasi ning lõppuriini hulk on
väiksem (nt 1 liiter/norm on 1,5 l)  ADH mõjul ahenevad arterioolid silelihaste kokkutõmbumise tõttu ja vererõhk tõuseb.
Ühtlase  võimaldab  see väiksemal  kogusel ringleval  verel veresooni paremini  täita.
ADH   avaldab   vererõhku   tõstvat   mõju   siis,   kui   teda   tavapärasest   rohkem
produtseeritakse; seda tehakse just vere mahu ja rõhu languse korral (nt verekaotus). Seega: Normaalolekus: antidiureetiline toime; ekstreemolukorras: veresoonte ahendamine Kusepõie täitumine ja tühjenemine. 
Lõplik uriin koguneb neeruvaagnasse ja sealt kusejuhade e ureetrite kaudu kusepõide. Täitumine:  kusepõis   on   uriini   reservuaariks,   millest   uriini   perioodiliselt   väljutatakse.
Kusepõie silelihasel on plastiline toonus, mis tagab kusepõie mahu suurenemise kuni teatud
täitumisastmeni,  ilma et selle  seina pinge märkimisväärselt  tõuseks. Normaalselt  mahutab
kusepõis 250-500ml uriini.
Uriini väljutamist  takistavad  silelihase  sisemine sulgurlihas¸ mille tegevus tahtele ei allu,
ning väline, tahtele alluv vöötlihaseline sulgurlihas.  Tühjenemine:  urineerimine   on  keerukas   reflektoorne   tegevus,   üheaegselt   toimub
põielihaste kokkutõmme ja sulgurlihase lõõgastumine. 
Uriin  väljutatakse  põiest  kusiti e ureetra  kaudu siis, kui ülekaalus on  parasümpaatilise
närvisüsteemi mõju – põielihas tõmbub kokku,   sfinkterid lõõgastuvad, uriin väljutatakse
põiest. Urineerimisakti on võimalik tahteliselt algatada või maha suruda IX. SISEKRETSIOON A. Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteem. Neurohüpofüüs ja selle hormoonid – ADH ja oksütotsiin. Adenohüpofüüs ja selle hormoonid – AKTH, türeotroopne hormoon,
gonadotroopsed   hormoonid   FSH   ja   LH;   prolaktiin,   kasvuhormoon   –   nende
funktsioonid.  Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteem
Süsteem, mis ühendab hüpotalamuse neurosektretoorseid rakke ja hüpofüüsi e ajuripatsit.
Sellel süsteemil on 2 alasüsteemi: neurohüpofüüs ja adenohüpofüüs. Hüpotalamuse hüpofüsiotroopne ala -  hüpotalamuse neurosektetoorsed rakud (nii neuroni
kui hormoone vabastavad omadused), mis produtseerivad liberiine ehk riliisinghormoone, mis
stimuleerivad adenohüpofüüsi teket ning statiive, mis seda pidurdavad.
Neurosektretoorne rakk -> erutus mööda aksonit vereringesse -> lähevad otse veene mööda
hüpofüüsi tagasagarasse. Adenohüpofüüs ja selle hormoonid    (1. alasüsteem)      AKTH  türeotroopne hormoon  gonadotroopsed hormoonid o FSH o LH  Prolaktiin  Kasvuhormoon


Neurohüpofüüs ja selle hormoonid     (Hüpotalamo-hüpofüsaarsüsteemi      2.alasüsteem    )  On   hüpotalamu   hüpofüsaalsüsteemi   2.   alasüsteem.   Selle   moodustavad   hüpotalamuse   2
neurosekretoorset tuuma ja hüpofüüsi tagasagar.  ADH –  antidiureetiline hormoon  (uriini tekke vastane). Selle produktsioon sõltub
organismi sisesest osmootsest rõhust. Osmootne rõhk aga sõltub vee ja mineraalainete
suhtest veres. Kui osmootne rõhk tõuseb, suureneb ADH produktsioon. Kui osmootne
rõhk langeb, siis ADH produktsioon väheneb. Suur vere mahu ja vererõhu langus
stimuleerivad samuti ADH produktsiooni (nt vere või vedelikukaotus).   Igapäevases
regulatsioonis   ADH   produktsioon   vererõhust   väga   ei   sõltu   (sest   vererõhk   väga   ei
kõigu normaalsetes oludes). Kuhu toimib: o neerudes nefroni kogumistorukesed – kui osmootne rõhk on tõusnud, siis ADH
tekib   rohkem,   kogumistorukestest   imendub   rohkem   organismi   tagasi   ning
lõppuriini hulk on väiksem (nt 1 liiter/norm on 1,5 l) o ADH mõjul ahenevad arterioolid silelihaste kokkutõmbumise tõttu ja vererõhk
tõuseb.  Ühtlase   võimaldab   see  väiksemal  kogusel  ringleval   verel  veresooni
paremini täita. ADH Avaldab vererõhku tõstvat mõju siis, kui teda tavapärasest
rohkem produtseeritakse; seda tehakse just vere mahu ja rõhu languse korral
(nt verekaotus). Seega: Normaalolekus: antidiureetiline toime; ekstreemolukorras: veresoonte ahendamine  Oksütotsiin – produtseeritakse hüpotaalamuses (nagu ees juttu) ja piki hüpotalamuse
neurosekretoorsete rakkude aksonit laskub see hormoon tagasagarasse.  Funktsioonid:   stimuleerib   emaka   silelihaste   kokkutõmbeid  ja   aitab   sünnitustegevusel   kaasa   loote
väljutamisele. Produktsioon suureneb, kui loode laskub emakas allapoole ja venitab
sellega emakakaela. Emaka motoorika elavneb. Sünnitustegevuse juures on oluline ka
oksütotsiini mõju emakale vahetult pärast loote väljutust – platsenta väljutamine ja
verejooksu peatamine emakast.   Piima väljutust stimuleeriv mõju rinnanäärmes.  Oksütotsiin vabaneb rinnaga toitval
naisel imemisärrituse korral (kui laps huultega rinnanibu puudutab u 30 sek peiteajaga
hakkab piima erituma). Stimuleerib piima väljutusjuhade motoorikat.  Soodustab ematunde teket – eriti oluline imetajatel loomadel (muidu jätab pojad maha,
kui hüpotalamuse need tuumad on häiritud, kus oksütotsiini produtseeritakse)  Soodustab paarissuhte teket B. Kilpnääre:   hormoonide   funktsioonid,   kilpnäärme   üle-   ja   alatalitlusega   seotud häired. Paikneb kaela piirkonnas, on roomlaste kilpi meenutava kujuga. Lad.keeles glandula (nääre)
thyreoidea. Tal on kas 2 või 3 sagarat (3. on individuaalne). On väga hea verevarustusega
nääre. Produtseerib 3 hormooni, millest 2 on enam-vähem sarnase toimega:  Trijoodtüroniin (T3)– produtseerivad T3-hormoonid  Tetrajoodtüroniin   (T4,  endise   nimega   türoksiin)   –   produtseerivad   kilpnäärme   T4
hormoonid. On märksa vähem aktiivne kui T3. Justkui tagavara depoo (aktiveerub
ekstreemolukorras)  Kaltsitoniin  (türeokaltsitoniin)   –   produtseerivad   kilpnäärme   C-rakud.   Mõjutab
kaltsiumi ja fosfori ainevahetust.


T4 ja T3 toimed:  Põhiainevahetust   stimuleeriv   mõju  –   põhiainevahtus   (PAV)   on   energia   vajadus
ööpäevas   täielikus   puhkeolekus;   see   on   see   energia,   mis   läheb   organismi   enda
elutegevuse kindlustamiseks (kudede, rakkude jaoks). Tõstavad soojusproduktsiooni ja
on vajalikud hormoonid ka kohanemisel erinevate ilmastikutingimustega.  Stimuleerivad   kasvu  ja  NS   arengut  (eriti   lastel)   –   vajalikud   närvikasvufaktori
tekkeks. Lapseeas selle hormooni puudulikul produktsioonil areneb kretinism (vaimne
alaareng + kääbuskasv)  Mõjutavad   stimuleerivalt  südame   talitlust  –   nende   mõjul   suureneb   tundlikkus
adrenaliinile (neerupealiste säsihormoon) ja sümpaatilise NSle. Nende mõlema erutus
on südant stimuleerivad.  Stimuleerivad lipolüüsi – rasvade lõhustamist kudedes; rasva tagavarade lõhustamist.  Stimuleerivad KNS erutust-talitlust ja erutuse ülekannet närvilt lihasele Ületalitlus – hüpertüreoos/türeotoksikoos
Enim levinud haigused:  Graves’i   haigus  –   organismis   endas   tekivad   nn   autoantikehad.   Org   enda   valgud
muutuvad justkui võõrvalkudeks (antigeenideks) ja nende mõjul tekivad antikehad.
Need antikehad seonduvad kilpnäärme koe retseptoritega nii, nagu seda normaalselt
teeb   türeotroopne   hormoon.   Toimub   pidev   kilpnäärme   hormooni   produktsioon
(ületalitlus).  Basedowi tõbi – kirjeldas ülemise haiguse tunnuseid, kuid ei osanud veel kirjeldada
selle tekkemehhanismi. Tunnused:  Põhiainevahetus   on   kiirenenud   rohkem   kui  20%  normist.   Sellest   tulenevalt   on
kehatemp veidi normist kõrgem, nahk on niiske ja roosakas. Võib esineda kõhnumine  Südame töö on kiirenenud  - tahhükardia - ja raskematel juhtudel ebakorrapärane.   Emotsionaalne labiilsus – nende inimeste meeleolu muutub kergesti ja kiiresti. Võivad
vihastuda ilma erilise põhjuseta, nutma/naerma võivad hakata arusaamatul põhjusel.  Käte värisemine  Punnsilmsus e eksoftalmia  Kaelal suurenenud kilpnääre e hõõtsik (võib esineda ka alatalitluse korral, ületalitluse
korral võib olla ka normaalsuuruses, hõõtsikut ei pruugi olla) Alatalitus – hüpotüreoos
Kui alatalitlus tekib juba varases lapseeas, siis areneb kretinism. 
Kui aga kujuneb välja täiskasvanueas, siis tekib müksödeem e limaturse. 
Tunnused:  limakoe ladestumine naha alla ja sellest tekib turses välimus.   Nahk on suhteliselt kahvatu  juuksed ja ihukarvad muutuvad hapraks ja murduvad kergesti.   Põhiainevahetus on aeglustunud, kehakaal tavaliselt tõuseb  Keha temp võib olla alanenud  Vaimne töövõime alaneb  Sugufunktsioon   nõrgeneb   kuni   täieliku   suguvõimetuseni   (menstruatsioonitsükli
ärajäämine/impotentsus) Ravi: kui probleem on hüpotalamuse hüpofüüsis, siis asendusravi türeotroopse hormooniga.
Kui põhjus on kilpnäärmes endas, siis peab kilpnäärme hormooni (T3) ennast manustama. 


C. Kõrvalkilpnäärmete hormooni (PTH) tähtsus organismi talitluses.  Kõrvalkirpnääre  e   paratüreoidnääre   produtseerib   parathormooni   (paratüreoidhormoon   –
asendatud t tähega) PTH. Selle hormooni funktsioon on  reguleerida kaltsiumi ja fosfori
ainevahetust.   Tema   vastandhormoon   on  kilpnäärme   kaltsitoniin.   Ca   tase   veres   on
normaalselt 2,3-2,5 mmol/l. Sellel tasemel püütakse seda ka pidevalt hoida. Kui tase langeb,
hakkavad kõrvalkilpnäärmed rohkem PTH’d tootma. D. Neerupealiste   säsi-(adrenaliin)   ja   koorehormoonide   (aldosteroon,   kortisool) tähtsus   organismi   talitluses.   Stressi   mõiste,   põhjused   ja   muutused   organismi
talitluses stressi puhul.  Säsihormoonid: Neerupealiste säsist vabaneb verre põhiliselt adrenaliin ja nordadrenaliin.
Nende toime efektorelunditele:  Süda: kokkutõmmete sagedus ja ulatus suurenevad, erutuse juhtivus südames paraneb  Veresooned: naha, limaskestade ja siseeelundite (v.a südame pärgarterid) veresooned
ahenevad  Hingamiselundid: bronhid ja bronhioolid laienevad, kopsude ventilatsioon paraneb  Karvapüstitajalihased: kontraheeruvad, karvad tõusevad püsti  Silmaava: kontraheerub, pupill laieneb  Seedekulgla: mao- ja sooleseinte toonuse langus ja motoorika pidurdus  KNS: aktiveerub alanevate juhteteede talitlus. Kaasub ärevus, sõrmede värin, kiirem
hindamine Aldosteroon mõjutab:   neerudes   nefronis   torukeste   süsteemis   Na   tagasiimendumist   verre.   Koos   Na’ga
imendub Henle lingust verre tagasi ka osa vett.   Suureneb Na imendumine peensoolest verre. Kortisooli toime:  mitmed ainevahetuslikud (metaboolsed) toimed. Need on eriti olulised just (osalise)
nälgimise korral, sest koristisooli sekretsioon siis intensiivistub ja allolevate variantide
teel saab organism energiat juurde. o intensiivistub  glükoneogenees  (süsivesikute   teke   lihasglükogeenist/ aminohapetest/ glütseroolist) o lipolüüsi intensiivistumine o valkude lammutamise intensiivistamine  stimuleerib põletikuvastaseid protsesse  organismis – vähendab põletiku tunnuseid.
Eriti vähendab põletiku korral tekkivat veresoonte läbilaskmist (turset)  pidurdab  antikehade teket  – seetõttu kasutatakse kortisooli sisaldavaid preparaate
seda   allergiliste   reaktsioonide   korral   (siis   on   antikehade   teke   liiga   aktiivne).
Anafülaktilise šoki (allergia ekstreemversioon) korral on kortisool elupäästja.  pidurdab lümfopoeesi (lümfotsüütide teket) – sest lümfotsüüdid osalevad omakorda
antikehade tekkes (vaata eelmist punkti)  mõjutab veresoonte tundlikkust  vegetatiivse (sümpaatilise) NS suhtes – kortisool
mõjul retseptorite tundlikkus sümpaatilisele NS suureneb ja selleks, et sümp NS saaks
üldse toimida, on kortisooli vaja. Kui kortisooli liialt produtseeritakse, siis on sümp
NS tundlikkus suurem ja nt vererõhk suurem. Stressi mõiste, põhjused ja muutused organismi talitluses stressi puhul.


Stress  on   üldine  adaptsioonisündroom.   Välimiste   ja   sisemiste   ärritajate   mõjul   tekkinud
mittespetsiifiline reaktsioon, mille eesmärgiks on organismi kohanemisvõime tugevdamine.
Stressi põhjustajad e stressorid (nii tugevate ärritajate mõjul kui ka nõrkade ärritajate kestval
ja korduval mõjul):  Kestev külm/kuumus; Trauma; Operatsioonid; Kestev raske töö; Müra; Radiatsioon;
Hapnikuvaegus; Normaalse ainevahetuse häirumine; Valu; Hirm. Stressi teke  sõltub lisaks ärritajast ka organismi vastuvõtlikkusest stressori toime ajal, seda
omakorda mõjutavad  Pärilikkus; Vanus; Sugu; Varem üleelatu mõjud; Erinevate tegurite koosmõju. Muutused organismis: 1. Hüpotalamuse-adenohüpofüüsi-neerupealiste   koore   aktivatsioon:  hüpotalamuse neurosekretoorsetes tuumades suureneb kortikoliberiini produktsioon -> stimuleerib
adenohüpofüüfif   AKTH   vallandumist   verre   ->   stimuleerib   neerupealise   koortes
kortisooli väljutust. Kortisool põhjustab: 1. Mitmeid muutusi org.ainevahetuses: 1. Aminohapete, glükoosi, glütserooli ja vabade rasvhapete sisalduse tõus
2. Suureneb võimalus glükoneogeneesi teel energia saamine ii. Veresoonkonna   reaktiivsuse   suurenemine  sümpaatilise   NS   mõjutuste   ja
adrenaliini suhtessüdame-vereringe kohastub kudede kõrgenenud nõudmistele
O2 ja toitainetega varustamise suhtes iii. Põletikuliste   protsesside  kujunemis   osalevate   ainete   tekke   pidurdus   ja
antikehade tekke pidurdus: seega org loomulik kaitsevõime nõrgeneb b. Sümpato-adrenaalsüsteemi   aktivatsioon:  tõuseb   sümpaatilise   NS   toonus   -> suurendab adrenaliini vallandumist verre -> fight or flight reaktsioon a. Lihastes   ja   maksas   intensiivistub   glükogeenist   glükoosi   teke:   võimaldab   glükoosi kiiret kasutuselevõttu energia saamiseks. b. Rasvkoes   suureneb   triglütseriinide   (varurasv)   lammutamine   glütserooliks   ja rasvhapeteks: kasutatakse samuti maksa ja kudede poolt ära energia saamiseks c. Väheneb skeletilihaste väsimus
d. südame minutimaht kiireneb
e. vere ümberpaigutus siseelundeist (v.a süda) skeletilihastesse
f. suureneb kopsude ventilatsioon
g. kõrgeneb vere hüübivus E. Kõhunäärme hormoonide insuliini ja glükagooni funktsioon organismis. I ja II tüüpi diabeedi olemus ja mõju ainevahetusele.  Insuliin ja glükagoon reguleerivad vere glükoosi taset.  Kui glükoositase tõuseb (pärast
söömist),   siis   hakkavad   kõhunäärme  B-rakud  produtseerima   insuliini.   Selle   mõjul   vere
glükoosi tase hakkab normi tagasi minema. Kui glükoosi tase veres hakkab normaliseeruma,
siis insuliini produktsioon väheneb ja glükoosi liigse languse ehk hüpoglükeemia vältimiseks
hakatakse   A-rakkude   poolt   produtseerima   glükagooni.   Selle   mõjul   hakatakse   maksas
talletatud  glükogeeni  (tekkis eelnevalt insuliini mõjul)  glükoosiks  muutma ja see glükoos
suunatakse verre. Maksa glükogeeni varud ei ole suured (u 200 g; öö jooksul kasutatakse see
tavaliselt ära – hommikuks varud otsas, seetõttu peab hommikul kindlasti sööma). Glükagoon
on insuliini  vastandhormoon, mis võimaldav organismi reserve kasutusele võtta ja selleks
tõstab ta vere glükoosi taset (reservidest). 


 I  tüüpi   diabeet   e   insuliinisõltuv   e   noorukite   diabeet   –  kõhunääre   ei   produtseeri
insuliini, tekkinud insuliinipuudus on tagasipöördumatu, haigestutase alla 35 a, haigust
leevendab insuliini süstimine.  II tüüp  e vanemate inimeste/täiskasvanute e insuliinisõltumatu diabeet. Kõhunääre
toodab   insuliini   vähe   või   küllaldaselt,   kuid   organism   ei   suuda   seda   omastada.
Haigestutakse vanuses üle 35 a. Raviks dieet, tabletid, harvem insuliinisüstid F. Suguelundite ja sugunäärmete üldiseloomustus.  Sugunäärmed on seganäärmed – neil on nii sise- kui välissekretoorne funktsioon.  Meessugunäärmeteks  on   testised,   mille   välissekretoorne   funktsioon   seisneb  spermide 
produktsioonis,   sisesekretoorseks   funktsiooniks   on   meessuguhormoonide   produktsioon:
testosteroon. Suguelunditeks on testised, suguti ja seemnejuhad. Naissugunäärmeteks on munasarjad ja nende välissekretoorseks funktsiooniks on munaraku
produktsioon,   sisesekretoorseks   funktsiooniks   aga   naissuguhormoonide   produktsioon
(raseduse ajal produtseerib ka platsenta):  östrogeenid o östradiool (kõige aktiivsem – avaldab enim mõju) o östroon o östriool (kõige vähem aktiivne)  gestageenid o progesteroon Suguelunditeks on emakas, tupp ja munajuhad.  Mees- (testosteroon) ja naissuguhormoonide (östrogeenid, progesteroon) toimed     organismis.  1. Naissuguhormoonid     – on steroidhormoon, kuna sünteesitakse kolesteroolist ÖSTROGEENID  kasvu- ja puberteetieas o kasvu soodustav mõju tütarlaste suguelunditele o sekundaarsete sugutunnuste väljakujunemine  kehaehitus  – rasvkoe ladestumine rindadele ja puusadele (meestel ei
ladestu)  luustik – kitsamad õlad, laiemad puusd (meestel vastupidi)  lihased – väiksem lihasmass (meestel suurem)  tämber – naishääle tämber (meestel häälemurre)  juuste- ka karvakasv  – kehal naistel vähem intensiivsem kui meestel,
juustega vastupidi (naistel seotud hormoonide tootmisega, menopausi
ajal   juuksed   hõredamad;   meestel   ei   ole   juuste   hõrenemine   seotus
hormoonide   alaproduktsiooniga);   häbemepiirkonnas   naistel
kolmnurkse asetusega karvad, meestel rombikujulise asetusega.  Psüühika   ja   käitumine  –   seotud   suguhormoonide   asumisega   ajus
nendes struktuurides, mis psüühikat ja käitumist mõjutavad.   suguküpsuse perioodil o verevoolu intensiivistumine munasarjades, mis soodustab munaraku küpsemist


o endomeetriumis (emaka limaskest) rakkude paljunemise (mitoos) ja vohamise
stimuleerimine o müomeetriumis (emaka lihaste) kontraktsioonide tugevnemine ja sagenemine o emakakaela   kanali   laenemine   ja   emaka   suudme   avanemine   (et   spermid
suguühte ajal sisse pääseksid) o suureneb emakakaela lima sekretsioon; lima viskoossus väheneb ja pH nihkub
aluselises suunas (aitavad samuti kaasa spermide lihtsamale liikumisele) o emaka   limaskestas   enne   ovulatsiooni   suureneb   progesterooniretseptorite
sünteesi tõus emakas, mis valmistab emakas ette progesterooni toimeks. o Munajuhade   motoorika   intensiivistumine   (aitab   spermidel   ja   munarakul
liikuda)  raseduse ajal o emaka verevarustuse paranemine – vajalik loote arenguks o kasvuprotsesside   intensiivistumine   ema   organismis   –   emakas,   tupes,
piimanäärmetes, veresoontes (samut vaja, et kasvav laps ära mahuks)  ekstragenitaalsed toimed (väljaspool suguelundeid) o Ca   deponeerimine   luukoes,   toruluude   epifüüside   kinnikasvamine,   kasvu
pidurdus,   üldine   lihaskasvu   soodustav   toime   (puberteedieas   kasvu
pidurdumine, lihaste suurenemine) o LDL (halb kolesterool) sünteesi langus ja HDL (hea kolesterool) sünteesi tõus,
millest tulenevalt püsib kolesterooli tase vereplasmas madalamana. Menopausi
ajal see kaitsev toime nõrgeneb ning on suurem oht südame-veresoonkonna
haigustele (see on üks põhiline faktor, miks naised meestest kauem elavad). o Naha troofikat soodustav toime – kortsud tekivad tänu sellele hiljem, 50ndates
(seetõttu pannakse naissuguhormoone ka 50+ kreemide sisse, noored ei tohiks
neid   kasutad,   kuna   muudavad   suguhormoonide   loomulikku   produktsiooni-
regulatsiooni). o Mõju seksuaalsusele ja sotsiaalsele käitumisele GESTAGEENID
Sünteesitakse   munasarjas  kollaskehas,   samuti   platsentas   ja   neerupealise   koores.
Sünteesitakse samuti kolesteroolist. Toime ainult reproduktiivses perioodis:  Viib   emaka   limaskesta   sekretsioonifaasi   –   verevarustus   paraneb,   rakkudesse
ladestuvad toitained (nt glükogeen). See tähendab, et limaskesta valmistatakse ette
viljastatud munaraku vastuvõtmiseks.  Emaka   lihaskesta   toonus   langeb,   kontraktsioonidele   vastuvõtlikkus   langeb,
oksütotsiini suhtes on tundlikkus madal (oksütotsiin on see, mis kutsub esile emaka
kokkutõmbeid nt sünnitustegevuse alguses, seega kaitstakse loodet)  Emakakaelakanali   aheneb,   lima   viskoossus   suureneb,   pH   happelises   suunas
(vastupidine östrogeenide toimega, et loodet kaitsta)  Koos östrogeenidega pärsib hüpofüüsi eessagaras FSH ja LH sekretsiooni, tänu sellele
ei saa uus munarakk hakata arenema liiga vara, enne kinnitumist emakaseinale. Ekstragenitaalsed toimed  Kehatemperatuur keha sisemuses tõuseb u 0,5 kraadi võrra


2. Meessuguhormoonid      Sekundaarsete sugutunnuste väljakujunemine (vt ülevalt naise osa)  Anaboolne toime valkude ainevahetusele – valgu sünteesi stimuleeriv mõju (seetõttu
on meeste lihaskude suurem naiste omast)  Menstruatsioonitsükli iseloomustus     – faasid ja regulatsioon.       Kujutab  endast  regulaarselt  toimuvaid  muutusi  naise organismis,  mis paralleelselt  leiavad
aset:   hüpotalamuses  hüpofüüsis  munasarjas  emaka limaskestas  suguhormoonide tasemes veres  tupe limaskestas  kehatemperatuuris Muutuseid vaadatakse: A.  munasarja tsüklitena
 I faas – follikulaarfaas – on erineva pikkusega (tsükkel võib varieeruda) o Nt kui tsükkel kestab 35 päeva, siis ovulatsioon on 21.päeval (tsükli päevade
arv - kollakeha faas = ovulatsiooni algus)  II faas – kollakeha faas – on stabiilne; 2 nädalat B. emaka limaskesta muutuste põhjal
 I faas – deskvamatsioon (menstruatsioonifaas) – päevad 1-5, vereerituse faas; sellega
algab tsükkel.  II faas – proliferatsioon – päevad 6-14 (kuni ovulatsioonini); algab siis, kui verejooks
lakkab  III faas – sekretsioon – päevad 15-28; langeb ajaliselt kollakehafaasiga kokku (I ja II
faas langevad follikulaarfaasiga kokku) Enamasti on tsükkel 4 nädalat, aga võib olla ka 3 või 5 nädalat. Lubatud kõikumine loetakse
+/- 2-3 päeva (kokku siis 5-6 päeva).  Tsükli iseloomustus:
FSH mõjul hakkab küpsema folliikel ja selles uus munarakk. Folliikel ühtlasi produtseerib
tõusvalt östradiooli. Selle produktsioon saavutab oma haripunkti 12.-13. päeval (4 nädalase
tsükli korral) ja põhjustab hüpofüüsi eessagaras LH hormooni järsu tõusu. LH mõjul toimub
ovulatsioon.   Folliikel   puruneb,  munarakk   väljub.   Edasi   areneb   munaraku   väljastanud
folliikel kollakehaks ja see produtseerib tõusvas koguses progesterooni, lisaks ka östrogeene.
Emaka   limaskest   viiakse  sekretsioonifaasi,  seega   valmistatakse   viljastatud   munaraku
vastuvõtuks.   Progesteroon   koos   östradiooliga   pidurdavad   hüpofüüsi   eessagaras   FSH
produktsiooni, mistõttu FSH tase on madal ja uus munarakk ei saa hakata arenema ja emaka
limaskest saab sekretsioonifaasis edasi olla. Kui viljastumist ei toimu, hakkab kollakeha alates
20-22 päevast taandarenema, progesterooni tase hakkab langema ja emaka limaskest irdub
taas. Hakkab uus tsükkel.  Viljastumist määravad tegurid. 


Ovulatsiooni   ajal   küps   munarakk   väljub  kõhuõõnde   ja   ta   haaratakse   sealt   munajuhade
narmaste   e  fimbriate  poolt   ning   suunatakse   see  munajuhasse.   Munarakk   püsib
viljastumisvõimelisena kuni  24h,  aga normaalse viljastumine toimub tavaliselt esimese  12h
jooksul pärast ovulatsiooni (munajuhas). Kui suguühe on toimunud enne ovulatsiooni, siis
spermid   võivad   olla   munajuhas   ootel   juba   2   öp   ja   kui   ovulatsioon   toimub,   võib   ka
viljastumine toimuda. Viljastumine: munajuhasse jõudnud spermatosoidid tungivad läbi munaraku välise kesta ja
pärast seda, kui üks spermatosoid on munaraku keskele jõudnud, blokeeritakse ülejäänutele
sissepääs. Munajuhasse jõuab tavaliselt 300-500 spermi. Spermid jõuavad munajuhasse väga
kiiresti,   see   aeg   võib   maksimaalselt   olla   5   minutit,   aga   suuremalt   osalt   tunni   jooksul.
Liikumisvõime sõltub:  Sperma omadustest  Spermatosoidide hulgast seemnevedelikus  Tupe pH ja lima viskoossusest (muul ajal on pH happeline, aga enne ovulatsiooni ja
selle ajal öströgeenid muudavad pH aluseliseks ja lima viskoossus väheneb, et spermid
ellu jääksid) Sperma hulk ühe ejakulatsiooni ajal on 2-5ml ja 1ml = 40–50 miljonit spermi. Kui spermide
hulk/ml on alla 20 miljoni, siis selline sperma enam viljastusvõimeline ei ole.  Spermide   liikumisvõime   on  optimaalne   umber   24h,   aga   püsib  kuni   48h  (on   veel
liikumisvõimeline) ja maksimaalselt (üksikud juhud) isegi 4-5 öp (siis enam liikmisvõimeline
pole).
Seega, maksimaalselt on viljastumine võimeline siis, kui spermid on munajuhas 2 öp enne 
ovulatsiooni ja 1 öp peale ovulatsiooni.  G. Sugunäärmete üle- või alatalitlusega seotud häired.
 Gonadotroopsete hormoonide (FSH ja LH) üle- ja alaproduktsioon o Üleproduktsioon lapseeas – varase suguküpsuse saabumine o Alaproduktsioon lapseeas – sugunäärmete alaareng  Poistel krüptorhism – munandid ei lasku munandikotti  Adiposo-genitaalne sündroom  Hüpogenitalism e sugunäärmete alaareng  Rasva ladestumine põhiliselt kõhu alaosas ja puusade ülaosas.  Suguküpsus hilineb  Adrenogenitaalse   sündroomid  –   tekivad   kas   meessuguhormoonide   või
östrogeenide liigprodutseerimisest neerupealise koores.  Heteroseksuaalne sündroom  Isoseksuaalne sündroom  Östrogeenide liigprodut.naissugupoolel o Tütarlaste varane suguküpsus o Meestel   feminiseerumine   –   sekundaarsed   meessugutunnused
kaovad ja ilmuvad sekundaarsed naissugutunnused  Androgeenide liigproduktsioon neerupealise koores o Sugunäärmete   alaareng   –   meestel   kuni   suguvõime   kaoni,
naistele tekivad meestele omased sekundaarsed sugutunnused X. IMMUUNSUS JA SELLE LIIGID Immuunsus ja selle liigid: organismi eriseisund, mis kindlustab tema vastupanuvõtmatuse 
väliskeskkonna kahjulike tegurite suhtes/organismis endas tekkinud võõrstruktuuride suhtes.


1. Loomulik immuunsus – küllaltki püsiv 1. Liigispetsiifiline
2. Individuaalne – kindlustatakse emalt platsenta kaudu edastavate antikehadega b. Omandatud immuunsus 1. Loomulikult omandatud – tekib mingi haiguse põdemise käigus või selle  järgselt. Võib tekkida ka kokkupuutel haigustekitajaga ilma haigustunnuste 
avaldusmiseta. 2. Kunstlikult omandatud 1. Aktiivne – organism ise töötab välja organismi viidud nõrgestatud  haigustekitaja mõjul kaitsekehad. Nii töötavad vaktsiinid 2. Passiivne – organismi viiakse immuunseerumitega valmis kaitsekehad.  Seda tehakse siis, kui teadaolevalt immuunsus puudub, vaktsineeritud 
pole, kuid tõenäosus haigestuda on suur. N: marutaudi või teetanuse 
vastased vaktsiinid A. Antigeenid   ja   antikehad   ning   nende   osalus   organismi   kaitsereaktsioonides   ja haiguslikes protsessides.  Antigeenid ja antikehad: mõlemal on oluline osa immuunsuse kujunemises. 
Antigeenid – potentsiaalsed haiguslike muutuste tekitajad (mikroobid, viirused, võõrkehad).
Nende   mõjul   tekivad   organismis   immuunsüsteemi   osavõtul   spetsiifilised   kaitsekehad   –
antikehad.  1. Immuunsüsteem tunneb ära organismile mitteomased rakud vms
2. Pärast äratundmist käivitab organism rea kaitsemehhanisme
3. Antikehad astuvad kontakti oma antigeeniga
4. Tekib kompleks antigeen-antikeha, see kataboliseerub ehk lõhustub
5. Antigeen kaotab oma patogeense mõju
6. Konkreetsele antigeenile tekib vastav konkreetne antikeha! Fagotsütoos:  õgirakud e makrofaagid e fagotsüüdid haaravad mikroobi ja viivad selle raku
tsütosooli sisse. Fagotsüüt aktiveerub (suureneb selle O2 ja glükoosi tarbimine), samuti selle
ensüümid.   See   viib   õhitud   mikroobide   membraanide   lammutamiseni   ja   mikroobi
likvideerimiseni. B. Allergia ja anafülaksia mõiste.  Allergia:  olukord,   kus   korduv   kokkupuude   antigeeniga   kutsub   esile   ülemäära   tugeva
reaktsiooni,   mis   kahjustab   organismi.  Ülitundlikkus   mingi   ärritaja   suhtes.   Allergeeniks
võivad olla viirused, mikroobid, kunstlikud keemilised ained.. Anafülaksia: üks allergilise reaktsioonide vormidest, mis ilmneb eriti tugeval kujul. Kujuneb
tavaliselt   välja   organismile   mitteomase   valgu   suhtes.   Nt   ravimipreparaadid,   ka   AB.
Anafülaktiline  šokk  tekib  pärast kokkupuudet allergeeniga  juba 2-3 minut  jooksul, järsk
vererõhu langus ja teadvuse kadu viivad organismi eluohtlikku seisundisse.  C. Sensibiliseerimine ja desensibiliseerimine.  Sensibiliseerimine:  ülitundlikkuse   kujunemine,   mis   tekib   kokkupuutel   allergeeniga.
Allergilise seisundi teke. Selleks on vajalik teatud peiteperiood Desensibiliseerimine: seisundist välja toomine (nt anafülaktilisest šokist)


D. Allergiliste haiguste profülaktika ja ravi põhimõtted. 
 Laps   võib   sensibiliseeruda   juba   emapiimaga   saadud   antikehadega.   Ema   allergiat
teades tuleb olla ettevaatlik või vältida kontakti ema allergeenidega  Allergilise reaktsiooni ilmnemisel kasutada: o antihistamiinseid ravimeid (Claritine) o Glükokortikoidid – neerupealiste koore hormoonpreparaadid. Kindlasti peab
kasutama anafülaktilise šoki korral, kõri turse või hingamisteede tugeva turse
korral. Inimesed, kes teavad oma allergiaid, peaksid seda igaks juhuks endaga
kaasas kandma (eriti minnes kohtadesse, kuhu kiirabi piisavalt kiiresti jõuda ei
pruugi) o Mittesteroidsed   põletikuvastased  ravimid   –   tavaliste   põletikunähtude
vähendamiseks o Desensibiliseeriv ravi – määratakse/viiakse läbi allergoloogi juhendamisel  Toiduallergia  korral on oluline teada saada allergeen, et osata seda vältida. Selleks
süüakse mõne päeva jooksul samu toite, kus ainete sisaldus ei ületa kolme erinevat
toiduainet   ning   valitakse   uus   toiduainete   kombinatsioon   seni,   kuni   põhjuslik
toiduaine(d) on leitud. E. Toiduallergia:  ülitundlikkus   mingi   toidus   sisalduva   aine   suhtes,   mis   osutub allergeeniks ja mille mõjul tekivad vastavad antikehad.  Sageli tekib juba lapseeas (seedekulgla infektsioonid)  Tagajärg:  toitained   jäävad   soolestikus   lõhustamata   ja   verre   imenduvad   osaliselt
lõhustatud toitained (eriti halb, kui tegu on lõhustamata valkudega) -> veres hakkavad
ringlema võõrvalgud -> tekivad antikehad ja organism on sensibiliseeritud.  Sagedasemad tekitajad: lehmapiim, kanamunad, kalad, maasikad, vaarikad..