õiglasem nii inimeste kui riigi suhtes. Lähenedes poliitilisele võrdõiguslikkusele puhtalt kodaniku seisukohalt, näeme, et seadus eristab omakorda ka kodanikke, kes omavad hääleõigust või, kellel on õigus kandideerida. Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et hääleõiguslik on vähemalt 18-aastane kodanik ning kandideerimisõigus on kodanikul alates 21. eluaastast. Vana-Rooma filosoofilt ja riigimehelt Marcus Tulius Cicerolt pärineb väljend ,,Igaühele oma". See näitab, et igale inimesele peaks vastutust, võrdust ja õigust jagama isiklikust aspektist. Riigis pole võimalik igat inimest eraldi analüüsida ning otsustada tema võrdsuse üle, seepärast tehakse üldistusi. Inimesed jaotatakse gruppideks ning neile antakse teatud omadused mille põhjal neid hinnata. Üheks grupiks liigitatakse üle 18-aastased hääleõiguslikud kodanikud. Neile omistatakse võime oma tegude eest vastutatakse
Machiavelli oli selle sajandi diktaatorite- Hitleri, Mussolini ja Stalini lemmik. Machiavelli täielikuks mõistmiseks peab tedma natuke tema kaasaja, 15-16. sajandi olustikku. Valitses ju Itaalias renessanss, mille keskuseks peetakse Firenzet. Ideaalid pärinesid Vanast-Kreekast, Vanast-Roomast. Machiavelli eeskujuks oli Aristoteles. Teda osaliselt jäljendades, jõudis ta järeldusele, et valiseja peab valisema kõike, mis teeks ta vihatuks ja põlatuks. Mõjutusi on ka Senecalt ja Cicerolt. 9 Machiavellit on iseloomustatud kui küünilist autorit, kuid see omadussõna ei sobi kindlasti iseloomustama toest "Valitseja". Raamat on räägib, kuidas reaalselt on võimalik saavutada poliitilist edu. Raamatu XI esimest peatükki moodustavad ühe osa, kus Machiavelli arutleb erinevate riigitüüpide üle. Alates XII peatükist tuleb uus teema. Käsitluse all on erinevad
Pärast Lutheri algatatud reformatsiooni pidi katoliiklik kirik oma mõjuvõimu suurendama. 1500.-1700. aastani ilmub 193 kiriklikku kõnekunsti teost, mis on eriti viljakas aeg retoorika ajaloos. Tolleaegsed teoreetikud vaidlesid selle üle, kas kirikus tuleks jutlustada "lihtsas stiilis" või "suures stiilis". Mõlemad stiilid pärinesid kreeka ja ladina klassikalistest ettekirjutustest: "suure stiili" näited olid pärit Cicerolt ning "lihtsa stiili" näited atika traditsioonist. (Aava 2003: 31) Cicerot jäljendavat stiili iseloomustas emotsionaalsus ja välised efektid, atika stiili eesmärgiks oli pigem argumenteerimine ning apelleerimine mõistusele. Barokkajastu eelistas loomulikult emotsionaalset stiili, mistõttu tolleaegne jutlus oli ülespuhutud, teatraalne, väliseid efekte taotlev. Tolle aja pateetilise jutlusega kaasnesid visuaalsed ja dramaatilised efektid. Näiteks hoidis
Tähtsamad rooma kirjanduse proosaautorid olid Cicero, Caesar, Sallustius, Lucretius, Catullus ning Livius. 62. Milline on Cicero kirjanduslik pärand? Cicero (106 - 43 eKr) kirjandusliku pärandi moodustavad kõned (4 kõnet Catilina vastu), retoorikaalased (,,Kõnemees") ja filosoofilised teosed (,,Riigist"). On jäänud ajalukku Rooma kuulsaima kõnemehena. Ta teoste sünastus on ladus, rikkaliku sõnavaraga ja elegantse stiiliga. Cicerolt on säilinud üle 900 kirja, mis on asendamatud ajalooallikad Rooma vabariigi lõppjärgust. Tema teeneks on ka ladinakeelse filosoofia terminoloogia loomine. 63. Nimetage Julius Caesari teosed. Millest need räägivad? Caesari (100 - 44 eKr) tuntumad teosed on ,,Märkmed Gallia sõjast" ja ,,Märkmed kodusõjast" (olulised autobiograafilise ja memuaarkirjanduse kujunemisel), kus ta kujutab oma sõjaretki ja võite. Ta kirjutas ka õigekeelsuspõhimõtteid käsitleva teose ,,Analoogiast"
(väiksem poliitiline kogukond) ehk eneseküllaline poliitiline kogukond, mis on võimeline oma elu korraldama, kohut mõistma ja kurjategijaid karistama. See ei pea hõlmama kogu Euroopat vaid võib vabalt olla väiksem kogukond sarnane linnriigile- aga kogukonnad peavad elama harmoonias. Teiseks partikularistlike mõtlemise juured on Rooma mõtlejate ideedes. Neilt saadi idee, et riigid ei ole omavahel hierarhias, vaid riik peab seisma oma enda huvide eest. Humanistid laenasid Cicerolt mõtte, et riik peab olema inimese moraalse tegevuse keskpunktis, kuna üksikisiku surm on vaid tema enda õnnetus, aga riigi hukk on kõigi õnnetus (seega indiviid peab end riigi nimel ohverdama). Nendest Rooma ideedest kujunes välja riigikeskne mõtlemine. Macchiavelli ühendas riigikeskse mõtlemise alged (aristotelism, stoitsism) ideeks, et maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve. Võim relatiivne,
Lähenemine religioonile on ajalooline. Uurimismeetodid on nagu ajaloo uurimiselgi. Abiteadused: ajalugu, filoloogia, sotsioloogia, kultuuriteadus (sõna laiemas mõttes) ja psühholoogia, arheoloogia, antropoloogia jne. religio on ladinakeelne sõna, mille etümoloogiat ei teata. Arvatakse, et see tuleneb verbist rligiare siduma (inimest jumalaga), teine teooria on sõna religere - tähele panema, hoolima (jumalast, jumalatest). Levinuim definitsioon pärineb CICEROlt: Religioon on inimese kohustus austada jumalaid. Kohustuse mõiste on roomlastele väga iseloomuliku väärtusmõistega. CICERO sõnul on religioon cultus (religio sünonüüm) deorum - jumalate austamine. Roomlased kasutasid sõna mitmuses religiones, sest igal jumalal oli oma religioon. Kuigi roomlased tegid vahet oma ja teiste religioonide vahel, arvasid nad, et kõik rahvad austavad samu jumalaid, lihtsalt eri nimede all: HERODOTOS Egiptuse, TACITUS germaani jumalaid. Religiosus (f
Ta eristas kolme kõnestiili, madalat, mis õeldud oma seisukohtade loogiliseks põhjendamiseks, keskmist kuulajatele naudingu pakkumiseks ja kõrget kuulajate innustamiseks. Kõnemees pidi tema meelest neid kõiki valdama ja tundma ära, millal on sobiv kasutada ühte või teist. Cicero ise valdas seda kunsti suurepäraselt. Tema teosed kujundasid tõhusalt ladina kirjakeelt ja järeltulijad hindasid neid meisterliku stiili musternäidistena. Cicerolt on säilinud ka hulgaliselt hästi vormistatud ja mõttetihedaid erakirju, mis annavad hea pildi Rooma vabariigi lõpukümnendite ühiskondlikust ja poliitilisest elust. Mitmekülgse ja sügavalt haritud õpetlasena kirjutas ta ka käsitlusi kõnekunsti olemusest, riigikorraldusest, moraalist ja filosoofiast. Viimastes valdkondades võttid ta üle kreeka teoreetikute seisukohti ning püüdis neid roomalikult praktilises vaimus lahti mõtestada. Ta ei uskunud, et inimene
poliitiline kogukond, mis on võimeline oma elu korraldama, kohut mõistma ja kurjategijaid karistama. See ei pea hõlmama kogu Euroopat vaid võib vabalt olla väiksem kogukond sarnane linnriigile- aga kogukonnad peavad elama harmoonias. Teiseks partikularistlike mõtlemise juured on Rooma mõtlejate ideedes. Neilt saadi idee, et riigid ei ole omavahel hierarhias, vaid riik peab seisma oma enda huvide eest. Humanistid laenasid Cicerolt mõtte, et riik peab olema inimese moraalse tegevuse keskpunktis, kuna üksikisiku surm on vaid tema enda õnnetus, aga riigi hukk on kõigi õnnetus (seega indiviid peab end riigi nimel ohverdama). Nendest Rooma ideedest kujunes välja riigikeskne mõtlemine. 1 Macchiavelli ühendas riigikeskse mõtlemise alged (aristotelism, stoitsism) ideeks, et maailma
Sõjavastane ideoloogia: rahumeelne valitsus on auväärne. Kui suudetakse rahu säilitada, on täidetud ülimad eesmärgid · Ühine hüve (bonum commune) ehk kogukondlik hüve, mis on saavutatav õigluse (iustitia) abil · Tingimuseks kodanike omavalitsus e. vabadus võõrvõimust, pidid olema iseseisvad. Vabaduse tagamine oli üks valitseja põhilisi ülesandeid. Need printsiibid võeti Cicerolt. Cicero voorusmõiste · Humanistide eeskujuks Cicero "Kohustustest". Sealt voorusliku inimese ideaal · Põhi- e. kardinaalvoorused: 1) tarkus (prudentia); 2) kindlameelsus (fortitudo); 3) mõõdukus (temperantia); 4) õiglus (iustitia) · Õiglus: 1) vältida ebaõiglust: mitte kasutada pettust ja vägivalda, mis omane loomadele (rebane ja lõvi); 2) pidada sõna honestas Cicero valitseja kohustustest "Kohustustest" I, §85 jj. Järgida Platoni juhiseid:
annaabi.ee 
