(DK B 1) Tlk. Tõnu Luik. Niisiis piiritleb jumalanna kõigepealt teineteisest kaks vastandlikku poolust: alethes ja doxai. Viimane neist kreeka keele sõnadest on kasutatud mitmuses. Parmenides kõneleb inimeste (surelike) arvamustest, millele on vastandatud tõde (varjamatus), mille puhul ta kasutab ainsuse vorm – tõde on üks ja ühtne. Mõlemad sõnad mängivad kreeka filosoofilise mõtlemise ja mõistestiku kujunemises olulist rolli. Seetõttu on vajalik nende lähem iseloomustus. Doxa tuleneb verbist dokein, mis tähendab paistma. Algne tähendus – asi nii nagu see paistab. Kuid asi võib paista mitmeti – nii nagu ta on või ka nagu ta ei ole, kuigi paistab, et on. Inimese puhul näiteks kajastub see, kuidas keegi teistele paistab, tema renomees, imagos. See on omakorda olulisel määral kujundatud teiste inimeste arvamuste poolt tema kohta. Sama kehtib ka muude nähtuste puhul – see, kuidas nad meile paistavad, on mõjutatud üldlevinud arvamustest nende kohta
Parmenides (u. 540 – 480) Poeem “Loodusest” Filosoofiline teos müüdi vormis. Jumalanna õpetus: olev peab paratamatult olema või paratamatult mitte olema või peab niihästi olema kui mitte olema, mis on aga võimatu. Parmenidese järgi on olev tekkimatu, hävimatu, jagumatu, täiuslik ja liikumatu. Esmakordselt esineb olemise mõiste! Parmenides Parmenides Teadlikkus mõistuse ja kogemuse konfliktist Näivus ja tõelisus alethes - tõeline, tõene Doxa – arvamus Sofistid Vaidluskunsti õpetajad Varasemate filosoofiliste õpetuste kriitika Protagoras: “Inimene on kõigi asjade mõõt, olevaile, et nad on” Relativism (ka subjektivism ja skeptitsism) Filosoofia kui vahend eesmärkide seadmisel ja nende saavutamisel Sofistid: Gorgias ja skeptitsism Olevat pole olemas: 1) Mitte midagi ei ole olemas 2) Kui midagi, olekski olemas, siis meie ei saaks sellest teadmusi
võivad viia meid eksiteele. Need loovad meis küll kindla arusaama, aga teadmiste konkreetseid allikaid me välja tuua ei suuda ning seetõttu pole ka vaatlus ega põhjendus läbinisti usaldatav. 6.) Meie teadmatus on piiritu, seega teadmised küll aga piiratud. Mida rohkem teadmisi me saame, seda rohkem me teame seda, mida me tegelikult ei tea. Tekstis esinenud olulised mõisted: vaatlus- alusväide; ennem doxa kui epistēmē- ennem oletus kui teadmine; tabula rasa- teadmine ei saa alata ei millestki. Vastuväited autori väidetele on, et autor väidab, et tõde on olemas, aga me ei saa seda uskuda. Kui me ei saa seda olemasolevat tõde uskuda, siis kuidas me teame, et see tõde ka tegelikult siis olemas on. Autor mainis, et teadmine ei saa alata ei millestki, kuigi ta on öelnud ka seda, et on olemas teadmiste allikas. Kui on olemas teadmiste allikas, siis miks autor mainis, et
"Isonomia" · Ka Spartas Kreeka tragöödiad aust · Teemad: · Indiviidi (kangelase) suhe kogukonda · moraalsed konfliktid (Euripides: Orestes tapab oma ema kättemaksuks isa surma eest) · Lahenduseks demokraatlikku polist · Samas ikkagi rivaliteet ja võõritimõistmised Platoni vabariik · Au ja kuulsus on vaid näilisus (doxa) · Kuidas taltsutada auahnust? · Elanikkonna jagamine klassidesse · Valvurite vooruseks on julgus · Usk, et "ükski kodanik pole kunagi olnud vaenujalal teisega; selline asi oleks jumalakartmatus" · Eesmärgiks harmoonia. Selleks inimhinge ümberkasvatamine Aristotelese Nikomachose eetika · "Mõned austavad... kõrget päritolu inimesi, võimumehi ja rikkaid...
on oletuse ümberlükkamine. Väide „mu väide on oletus“ on üksnes oletus, sest selle väite üle saab vaielda ning pole välistatud ka selle väite ümberlükkamine ning selle tõesust pole võimalik kindlaks teha. Keegi ei saa asetada ennast väljaspoole kriitikat, isegi allutades enese teiste kriitikale, sest kriitika peab jääma, kuna ei ole oletust ilma kriitikata. Oluliste mõistete definitsioonid in infinitum – lõpmatusse, igavesti doxa – ilmuma, tunduma epistēmē - teadma, teadmistele tuginema autonoomia printsiip - tegutse nii, et kohtled iga ratsionaalse olendi tahet kui universaalse seaduse andjat tabula rasa - puhas leht, algses rikkumata ja välismõjudest vabas seisundis olev asi; filosoofiline sensualistlik tunnetusteoreetiline käsitlus: inimmõistus iseeneses on tabula rasa, igasugune teadmine tuleb meelelistest kogemustest. anamnesis – meenutus
teadmist iseendast. Kui olev kätkeb endas erinevaid oleva valdkondi, siis peavad neile epistemoloogilisel tasandil vastama ka erinevad tunnetusvormid. Platoni poolt “Politeia”`as (477a-479d) antud kirjelduse kohaselt võiks see vastavus välja näha järgmiselt: (epistemoloogiline tasand) teadmatus arvamus teadmine agnoia doxa episteme (ontoloogiline tasand) olematus “nähtav maailm” olev ise Niisiis ranges tähenduses teadmist saavat omada üksnes päriselt oleva, ideedevaldkonna kohta. Meeleliselt tajutavast maailmast saab meil olla mitte teadmine selle sõna ranges tähenduses, vaid üksnes arvamus. Ja seda mitte tunnetuse küündimatuse, vaid vastava valdkonna ontoloogilise eripära tõttu
TUNNETUSTEOORIA EKSAM 1. Tunnetusteooria põhimõisted ( teadmine, teadmise tüübid ja vormid, ratsionaalne, empiiriline, apriori,aposteriori, intuitsioon, introspektsioon jt ) Episteme ja doxa Episteme - teadmine, teadus. Doxa - arvamus, uskumus Teadmine ja põhjuslikkus Teadmine on kaasajal peamiselt põhjuslike seoste kindlakstegemine asjade vahel. Öelda "ma tean" tähendabki peamiselt seda, et tean põhjus - tagajärg seost. Samas ei ole põhjuslikkuse probleemil ka kaasajal lõplikku lahendust. A priori ja A posteriori Vastavalt "enne kogemust" ja "kogemuse põhjal" ehk pärast kogemust. Ratsionalistid väidavad aprioorse teadmise olemasolu, st sünnipärast teadmist.
540-470). Oluline kuju teel metafüüsika poole. Parmenides tegeleb samuti oleva alge küsimusega, kuid arendab eeldust, et arche peab olema ainus ja valitsev järeldusteni, mis on teravas vastuolus meelelise kogemusega. Alustab seda, mis juba Anaximandrose mõtlemises sees: dualismi -- mõteldava/tajutava vastuolu. Piiritleb oleva archena vastandina olematule. Mõtlemises vajalik otsustav vahetegu: kas on või ei ole? 3 teed: et on(tõe tee), et ei ole(käimatu tee), on ja ei ole(doxa). Zenoni Kuulsad apooriad: Achilleus ja kilpkonn: kuidas ta kilpkonna kätte saab? Selleks, et läbida vahemaa, tuleb tal läbida esmalt pool, siis sellest poolest pool jne., lõpmatuseni. Järelikult liikumine võimatu. Lendav nool: kuidas nool lendab vibult märklauani? Kui lahutaksime noole lennu lühimateks hetkedeks, siis mingil hetkel seisab nool alati kuskil punktis paigal. Kuid kuidas saab liikumine olla paigalseisude summa? 5
Tõsikindlus - midagi, mille paikapidavuses pole põhjust kahelda. 18. Teadmine, fakt ja arvamus Teadmine (knowledge) - tähenduslikult korrastatud andmed, teave, mis on viljakas, produktiivses kasutuses, sisaldab nii sisu kui selle loomise protsessi. Tõdede, printsiipide, info, kogum (tegevuse või ülesande täitmiseks). Arvamus on fakti tõlgendamise tulemus, mida inimene või inimeste rühm peab tõeseks. Juba vanaaja filosoofias tehti vahet arvamusel (doxa) ja teadmisel (episteme). Fakt ehk tõsiasi ehk tõik on tõese väite (või uskumuse) objektiivne vaste. Faktiväide on väide, mis sisaldab andmeid ning mille tõesust või väärust on võimalik kontrollida. 19. Väärtusotsustus, selle erinevus faktiotsustusest Väärtusotsustus - isiklikust väärtushinnangust lähtuv otsustus Väärtusotsustus ei saa tähistada sama asja kui empiiriline faktiotsustus. Viga tuleneb sellest, et
Looming koosneb peaaegu eranditult dialoogidest. 34 Platonile omistatud teosest peetakse 25 suure tõenäosusega ehtsaks. Pütaagoraselt võttis ta usu matemaatiliselt täpsesse mõtlemisse ja dualismi. Parmenideselt võttis ta veendumuse, et puhas mõtlemine on olemine. Sokrateselt sai ta dialoogilise meetodi. Polyteia sisaldab kõiki Platoni filosoofia põhiseisukohti. Tunnetus areneb läbi kolme staadiumi, mis vastavad hinge kolmele tasandile: 1. DOXA - Arvamas, kui paljas uks tuleneb otse meeltest. 2. DIANOIA - Ratsionaalne arusaamine 3. NOESIS - Otsene intuitsioon ideedest. Platon pooldas hingederändamise õpetust: Jumal lõi hinged ja asustas nendega tähed. Igal tähel on üks hing, hingesi juurde ei looda. Hinged toituvad ideede vaatlusest. Ideedemaailmas näeb hing ideaalset ilu ja õiglust. Hingega on nagu sõjavankriga, mille üks ratsu perutab ja kisub materiaalse maailma poole. Tõeline maailm on ideede maailm.
Täpsemal kontrollimisel osutus, et nendel inimestel ei ole seda arvatavat tarkust, mida teised ja iseäranis nad ise endale omistasid. Ja Sokrates pidi tegema üha sellesama järelduse, et nendest inimestest on ta tõesti targem. Mitte selle tõttu, et tal oleks erilist tarkust, vaid selle tõttu, et tema vähemasti teab, et ta ei tea. Need aga ei tea isegi seda, omistades endale teadmist, mis neil tegelikult puudus ja olles seega iseendagi suhtes teadmatuses, väärarvamuse (doxa) pimestuses, mis varjab inimese jaoks ära tema tõelise loomuse. Ja selle kogemuse alusel arvas Sokrates nüüd olevat aru saanud, millele jumal vihjas – nimelt sellele, et inimeste seast on kõige targem see, kes, nagu Sokrates, mõistab, et tõeliselt tark on üksnes jumal ja tema enda pelgalt inimlik tarkus pole midagi väärt. Nüüdsest mõistis Sokrates oraakli ütlust kui jumala poolt temale pandud kohustust käia inimese juurest inimese juurde ja näidata, et
Akadeemia püsib 1000 aastat. Platoni kõik teosed on säilinud. Looming koosneb eranditult dialoogidest. 34 on säilinud (kirjarull, 7m). 25 neist on kindlasti ehtsad. ! Platoni kolm allikat: Pütaagorlastelt võttis ta usus matemaatiliselt täpsesse mõtlemisse ja dualismi. Parmenideselt võttis mõtlemise, et puhas mõtlemine = olemine. Sokrateselt sai ta dialoogilise meetodi. ! Tunnetusteooria: Tunnetus areneb läbi kolme staadiumi, mis vastavad hinge kolmele tasandile: DOXA arvamus, kui paljas usk tuleneb otse meelest. DIANOIA ratsionaalne arusaam. NOESIS - otsene intuitsioon ideedest. Ta pooldas hingederändamise õpetust. Jumal lõi hinged ja nendega asustanud tähed, igal tähel üks hing, mida juurde ei looda. Nad toituvad vaatlusest. Ideede maailmas näeb hing ideaalset ilu ja õigust. Hinged on nagu sõjavankrid, mille üks ratsu kisub mateeria poole. Teine ideede maailma poole. Tõeline maailm on ideede maailm. Ideed on muutumatud
midagi saab viia vastavusse tõega, siis see on tõene Paneme ütluse talle vastavusse Me ei tea, mis on tõde, aga me teame, millal 1 või teine ütlus vastab tõele Sellel kindlad reeglid Võimsam kui siduvuse teooria Tõde kui reegel Tõde kui vastavus (tõe korrespondentsiteooria) Tõde kui sidusus (tõe konsistentsteooria) Tõde, mis ei vaja tõestamist- vahetu tõde (eesti k. Kõhutunne) Pmst see, mida keegi usub ise (tõde), see et kõik on vastu, on vaid tõestus Doxa arvamus, arvamus peab olema veenev, see on seotud autoriteediga Episteme peab olema tõestatav Hiljem analüütilises filosoofias on oluline seisukoht, et me ei saa uskuda ja teada sama asja korraga Seda mida me usume, me ei tea, seda mida teame me ei usu Paradoksid Berry: "The smallest positive integer not definable in fewer than twelve words" Paradoks selles, et see üheselt defineerib seda numbrit, mis on 11- sõnaline Vastuolu on selles, et mida me nimetame
Kas ei eelda niisugune ühiskond ühiseid baasilisi väärtushinnanguid? Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks saama siis, kui Ateena kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese. Platoni jaoks kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige täiuslikumal kujul, kohtunikele paistis ta aga sedavõrd voorusetu, et oli nende silmis väärt surmanuhtlust. Senises filosoofilises traditsioonis abstraktselt läbimõteldud doxa ja aletheia vastandus ilmneb siin Platoni jaoks eluliselt konkreetsel ja kurjakuulutaval kujul. Mis on ühe jaoks õiglus, paistab teisele ebaõiglusena, mis ühele näib hüvelisena, see paistab teisele pahelisusena. Kuidas saab inimene end sellises ühiskonnas turvalisena tunda? Kas ei ole ta sarnases situatsioonis määratud elama pidevas 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. ebakindluses
Kõik reaalse maailma suhted on ideaalsete arvuliste suhete peegeldused. See õpetus jälle midagi vahendlikku, mitte meelega tabatav. Pythagoras olla ka leidnud arvulised seosed helide vahel. 2 4. Parmenidese filosoofia oleva ainulisusest ja tunnetuse kolmest teest, Zenoni apooriad kui selle teooria illustratsioonid. Parmenides (u. 540-470): Piltikult öeldes on 3 võimalikku teed: et on (tõe tee), on ja ei ole (doxa), et ei ole (käimatu tee). Inimlik arvamus ei suuda jõuda teelahkmele, kus toimub otsustamine (vahetegu, kr. krisis). Selleks on vaja jumalikku hoolt. Siin esimene vihje metoodilisele mõtlemisele. Tuleb valida tee ja seda mööda käia. Parmenides teeb eeldusest: ,,arche, ainuline alus on olev" järelduse, et ,,olev tervenisti on ainuline, kooshoiduv, tekkimatu, hävimatu" (kõik tuntud atribuudid oleva algele, aga rakendatuna nüüd oleva tervikule).
kui see tegelikult on, nimelt üldiselt kasuliku ja õiglasena. Seetõttu on sofistide poolt kujundatav väitlusoskus (mida kliendid nendelt omandada soovivad) suunatud pigem sellele, et saavutada väitluses võit, kui sellele, et selgitada välja tõde, sest tõe väljaselgitamine ei pruukinud grupihuvide seisukohalt alati kasulik olla. Kujunes olukord, mida kreekalikult võiks väljendada nii: otsustav oli doxa, mitte aletheia. Eelkõige soovitakse oma partikulaarse egoistliku huvi kajastumist üldise seaduse sõnastuses. Siit sofistide negatiivne maine – sofistid kui musta valgeks rääkijad, sõnaväänajad, need kes oskavad esitada nõrka argumenti tugevana. Aga see ei ole üksnes sofistide moraalne iseloomustus, vaid ka kriitiline diagnoos ühiskonnale, mis tekitas vajaduse sedalaadi oskuse järele. Kui aga on reaalne nõudlus, tekib ka pakkumine – see on turumajanduslik seaduspärasus.
omandamisele. Seetõttu tulevatki kasvavat põlvkonda harida kunsti abil, mille vastuvõtmiseks ollakse juba varases eas võimelised. Selleks tuli aga käibelolevat kunstiloomingut tsenseerida, lubades kasvatatavail kokku puutuda üksnes selliste kunstiteostega, mis on kõlbeliselt hüvelise mõjuga – jumalate auks loodud hümnide ja kangelastegude ülistuseks loodud lauludega. Selline haridus pidi kujundama kasvandikes seda, mida varem sai nimetatud õigeks arvamuseks, orthos doxa. Antud juhul on sellel terminil eelkõige kõlbeline mõte – tsenseeritud kunsti kaudu peaks inimestes kujundatama faktiliselt vooruslik käitumine. Kuid selline kasvatus ei ole piisav selleks, et inimene tänu sellele suudaks ütelda, miks selline käitumine hea 7 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. on, st see ei saa kujundada suutlikust anda viimasele ratsionaalset põhjendust.
· Neid nimetatakse sõpradeks ja sugulasteks. Ilmselt oli aluseid. Thalese õpilane. · PLATONI TUNNETUSTEOORIA · Ta on kirjutanud geomeetria õpiku, teinud taevagloobuse · Tunnetus areneb läbi kolme staadiumi, mis vastavad eelkäija. hinge kolmele tasandile: · ANAXIMANDROS · DOXA Arvamus, kui paljas usk tuleneb otse meeltest. · Joonistas esimesena maailma kaardi. · DIANOIA Ratsionaalne arusaamine · Ilmselt babüloonlaste eeskujul. · NOESIS Otsene intuitsioon ideedest. · ANAXIMENES · PLATONI TUNNETUSTEOORIA 585 527 E.Kr. · Platon pooldas hingederändamise õpetust.
-ei tee välja Lahenduseks demokraatlik polis, samas jääb ikkagi rivaliteet ja Ohtudesse?ei maksa tormata ega neid otsida (et siis silma paista) võõritimõistmised Platon (Vabariik) Heategudesse?ise teeb, aga häbeneb neid vastu võtta Au ja kuulsus kui näilisus (doxa) Üldiselt hinnatud asjade tagaajamisse?hoiab eemale, kui koguk.tarvis ei ole Kuidas taltsutada auahnust? Sõltuvusse?VAID sõltuvus sõpradest (nende seltskonnast) - klassiühiskond Roomlased aust Valvurite vooruseks on julgus
Seda, kes on tõstetud liiga kõrgele, ei saa enam niisama lihtsalt tagasi tõmmata." Lahenduseks käivitas tugeva reformiprogrammi, kodanikud jagati klassidesse varanduse järgi, nende klasside piires sätestati kodanike võrdsus; samad reformid viidi läbi ka Spartas. Kreeka tragöödiad aust Teemad · Indiviidi suhe kogukonnaga · Moraalsed konfliktid (Euripidese Orestes) Lahenduseks demokraatlik polis Platoni ,,Vabariik" Au ja kuulsus on vaid näilisus (doxa). Arvamused, mis ei põhine tegelikkuses (varjud koopaseinal). Platon käsitleb kasvatust kui kindlat funktsiooni. Ta jagab inimesed klassidesse: valitsejad, valvurid ja töölised. Au taotlemine puudutab valvurite klassi, nende vooruseks on julgus. Valvureid tuleb varajasest vanusest kasvatada nii, et kodanikud pole kunagi üksteisega vaenujalal olnud; inimhinge ümberkasvatamine kui ühiskondliku harmoonia saavutamine. Utoopia Aristoteles ,,Nikomachose eetika"
nimetada täiuslikuks muusikuks ja harmoonikuks, palju enam kui seda, kes osakb täpselt pillikeeli häälestada.Siin asetuvad tehnikate hierarhia tippu muusikalised kunstid ja gümnastika. Siiski öeldakse samas teoses (Politeia) veidi hiljem, et tehnikate tipp on dialektika, mis Platoni õpetuse taustal on põhjendatult valdav seisukoht. Ainult dialektika otsib asjade olemust, kõik teised tehnikad tuginevad doxa´le või inimese kirgedele või tekitamisele ja kokkupanemisele... Samas ütleb Platon, et kõik tehnikad on ühtviisi head, et saada targemaks, vaatamata sellele, et paljud tehnikad on tühised. Platon ei fikseeri seda, kus tehnika algab ja kus lõpeb. Mis puutub lõppu, siis eristab ta tehnikast stohhastikat. Maalikunst ja skulptuur on näiteks tehnikad, kui aga hakatakse rääkima pintslist ja värvist, siis see on juba stohhastika valdkond. Täpsemalt tähendab stohhastika
annaabi.ee 
