Tekkimine on Aristotelese seisukohalt Vali üks: a. üleminek võimalikkuselt tegelikkusele (võimalikkuse teostumine) Õige vastus! b. üleminek tegelikult mitteolemiselt võimalikule olemisele c. üleminek mitteolemiselt olemisele. Küsimus 5 Õige Hinne 1,0 / 1,0 Küsimuse tekst Milliseid järgmistest inimlikest omadustest pidas Aristoteles (dianoeetilisteks või eetilisteks) loomutäiusteks, milliseid mitte? arukus dianoeetiline loomutäius tasakaalukus eetiline loomutäius hulljulgus see polegi loomutäius vaprus (mehisus) eetiline loomutäius Küsimus 6 Õige Hinne 1,0 / 1,0 Küsimuse tekst Kas inimesel ja taimel on Aristotelese arvates midagi ühist? Vali üks: a. Inimesel ja taimel ei ole midagi ühist. b. Nii taime kui ka inimest iseloomustavad sellised tunnused: kasvamine, toitumine, paljunemine. Õige vastus! c
ainuomane toimimine, mis leiab aset loogilise arutelu tulemusena. Muu toimimine, mis kuulub toitumise, kasvamise ja meeletaju juurde, on inimesel ühine taimede ja loomadega -- ainult inimesele on iseloomulik loogiline arutelu ja mõistuse kasutamine. Aristoteles peab õnne jaoks oluliseks teatud isikuomadusi, mis kujunevad harjutamise käigus ning nimetas neid loomutäiusteks. Ta eristas intellektuaalseid ja eetilisi loomutäiusi. Tarkus ja arukus on intellektuaalsed loomutäiused. Eetiline loomutäius on oskus järgida kuldset keskteed asjades, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Näiteks on julgus kuldne kesktee hulljulguse ja arguse vahel. Aristotelese järgi peab hea olema vahepealne äärmuste vahel ja milleni jõutakse loogilise arutelu abil, tehes otsustuse nagu mõistlik inimene. Vajalikud tingimused, millele loomutäius toetub, on seega valik, vahepealsus, loogiline arutelu ja mõistlikkus. Inimese puhul ongi hüveks hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest
arvatavasti eesmärgiks. Kuid see paistab olevat taotlemiseks liiga kergekaaluline, sest ta sõltub rohkem neist, kes kuulsust jagavad, kui neist, kellele seda jagatakse: me eeldame ju, et hüve on midagi päris omast, mida on raske ära võtta.“ „Edasi, paistab, et kuulsust püütakse saavutada selleks, et ennast oma tubliduses veenda, püüda endale kuulsust võita just arukate meeste silmis ja leida nende juures tunnustust oma loomutäiuse tõttu.“ „On ilmne, et nende meelest on loomutäius tähtsam ja tõenäoliselt võib pidada just seda ka poliitikaelu eesmärgiks. Kuid ka see ei paista olevat midagi päris lõplikku, sest näib, et loomult täiuslik olla võib ka magades või elu tegevusetult veetes või veel enamgi — rängalt kannatades ja äärmiselt õnnetu olles“ ● Vaimsed inimesed - mõistlikkust Õnne üldise olemuse seisukohalt peab tõe päästmise huvides kõik isikliku kõrvale jätma — eriti kui me oleme filosoofid - kõlbelisus nõuab tõe austamist.
vastava toimevõime juures On selge, et loomutäiusega seotut tuleb vaadelda inimesega seosesm sest me uurime ju inimese hüve ja inimese õnne. Inimese loomutäiusest ei räägi me aga mitte seoses keha, vaid hingega ja nimetame ka õnne hinge toimimisvõimeks. On kaht liiki loomutäiust: üks mõistuslikkuse ja teine eetose juurde kuuluv. See, mille kaudu ja mille abil igasugune loomutäius tekib ja hävib, on üks ja see sama nagu ka kunsti puhul: kaarat mängides võib sündida ju nii hea kui halb kitaaramängija. Liialdus ja puudulikkus hävitavad tasakaalukuse ja vaprusem vahepeale aga säilitab. Naudingutest hoidumisega saame me tasakaalukatseks ja sellistena me suudamegi nendest hoiduda. Loomutäius seostud naudingute ja kannatustega: millistest tegudest ta sünnib, nendesamade kaudu
Liisi Pajuste Esimene kursus 2009-02-19 Sissejuhatus: Nikomachose eetikast lugesin 1 ja 5ndat raamatut. Aristoteles arutleb nendes osades elu eesmärkide üle. Ta vaatleb inimesi peamiselt kolme klassi kaupa omistades neile erinevaid tunnuseid. Peamise käsitluse all on erinevad hüved kuhu inimesed tahavad jõuda või mis neid liikuma panevad. Erinevaid määratlusi saavad loomutäius, õnn, ebaõiglus ja õiglus. Käsitlemist saavad ka hinge ja tegude seosed. Sisukokkuvõte ja probleemid: Kõik (kunst, uurimustöö, tegutsemine ja valik) suunduvad mingi hüve poole. Osad hindavad tegevust ennast, teised jälle tegevuse eesmärki. Eesmärke on palju, osad kuuluvad veel omakorda üketeise alla, seega eelistatakse pigem juhtiva alaga seotud eesmärke. Ühe juhtiva ja mõjuvõimsa alana võiks nimetada poliitikat. Poliitikud,
kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Järgnevalt uurin lähemalt Aristotelese. Nikomachose eetika I ja V raamatut. Aluseks võttes professor Anne Lille tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet. Omaltpoolt sisu kommenteerides annan kokkuvõtliku ülevaate antud raamatute põhilisest sisust, käsitletavatest probleemidest ja mõistetest. Esimesest raamatust leiame vastuseid küsimustele, kuidas õnnelikult elada? Mis on hüved ja milline on hüvede eesmärk inimtegevuses? Mis on loomutäius ja kuidas see jagueb? Kuidas on õnn sellega seotud? Viiendas raamatus on peamiseks teemaks õiglus ja selle olemuse laad. Korraldav õiglus. Kas on võimalik ennast ebaõiglaselt kohelda? I Raamat Aristotelese inimtegevuse valdkondi puudutavad tähtsamad neli mõistet : Technê (praktiline oskustöö), methodos (teoreetiline uurimistöö), praxis (tegutsemine üldiselt) ja proairesis (tegutsemine kindla valiku alusel). Igal tegevusvaldkonnal alates kunstis kuni praktiliste
Aristotelese Nikomachose eetika · "Mõned austavad... kõrget päritolu inimesi, võimumehi ja rikkaid... Tegelikult peaks austama ainult head inimest" (NE. 1124a28) · Aristotelese lahendus "au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele." NE. 1123b35 · ratsionaalsed valikud · loomupärased inimlikud kalduvused · Aristotelese "loomutäius" oskus õigesti tegutseda · Õiged seadumused ehk kindlad, mõõdukad, käitumisviisid · Seadumused = loomulikud eeldused + harjutamine Mõõdukas aupürgimus · "Nagu raha võtmises ja andmises on vahepealne, aga ka liialdamine ja puudulikkus ... nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab
Antiikaeg -2 suurt perioodi 1) Kreeka:linnriigid 2) Rooma: impeerium -Linnriigi e. Polise allakäik 4. saj. Ekr (Makedoonia impeerium 334-327, Ateena demokraatia lõpp 319)->hellenistlikud absoluutsed monarhiad->Rm. Keisririik Antiikaja mõju -meie poliitiilne terminoloogia loodud Kreekas -poliitika sfääri avastajad -eetika ja poliitika tihedalt põimunud -Aristotelese (Philosophus) mõju kuni barokiajastuni Kreeka periood -õitseng u. 6.-3. saj eKr -õnnelik elu- vooruslikkus e. Loomutäius-ühiskondlik elu -hing ja keha:mõistuslik osa vs. Meeleline -käitumises kesktee kahe äärmuse vahel Rooma periood -roomlaste panus ,,tähtsusetu"? -euroopa õiguslik mõte -põhirõhk moraalifilosoofial Rooma moraalifilosoofial -rõhk indiviidi käitumisel ja eesmärkidel: epikuurlased:nauding stoikud:vooruslikkus -Eesmärgid saavutatavad mitte ainult polise, vaid universumi raamistikus (jumalikud loomuseadused) Kreeka ja Rooma perioodi erinevusi -Orjandus
elavate inimeste heaolu · Füüsika · Meta · Füüsika · Kategooriad · Poeetika TSITAADID · Igal inimesel üksikult ja kõikidel inimestel koos on alati teatud eesmärk, mille poole rühkides nad valivad üht ja väldivad teist. · Oo, sõbrad, ilmas pole sõpru. · Õnn sõltub meist endist. MINU ARVAMUS · Aristoteles ütleb, et ei saa ju pidada õnnelikuks seda, kes on inetu või kelle lapsed on surnud. ei nõustu · Voorus ehk loomutäius on mis tahes suurepärasus.- nõustun · Aristoteles koos varasemate vanakreeka filosoofidega, et miski ei saa sündida mittemillestki. -nõustun TÄNAN KUULAMAST
Kõikidel asjadel on oma eesmärk (meditsiin tervis, haridus tarkus), need on millegi pärast loodud. Ka inimese elul on oma eesmärgiline funktsioon. On palju erinevaid variante. Põhilised kaks tüüpi: esimene eesmärk millegi muu jaoks, näiteks muusikariistade valmistamise eesmärk on muusika. Aga õnn on põhiline eesmärk selle enda pärast. Inimese õnn, eesmärk on, kui ta saab oma funktsiooni täiel määral teostada, kui inimene saab oma elu mõistusepäraselt elada. 6. Mis on loomutäius ja mis on pahe klassikalises eetikas? Loomutäius inimese loomupärane kalduvus ühte- või teistmoodi käituda ja elada. Pahe on liialdus, puuduvus (kalduvuse liik). Pahe viib meid põrgu suunas. 7. Millised eetika koolkondi Te teate eetiliselt õige ja vale teo eristamisel? Nimetage nad ja tooge välja nende positsioonide erinevused. Religioosse ja sotsiaalse hüve eetika Inimene peaks käituma vastavalt jumala või saatuse tahtele või sotsiaalsele hüvele (rass, riik jne).
Eesmärk on asja/ olendi loomuomane funktsioon. On olemas kahte tüüpi eesmärke: esmased eesmärgid, millegi saavutamiseks ja selle järgnev lõppeesmärk õnn (näiteks pilli valmistamine on esmane eesmärk lõppeesmärgi, muusika, saavutamiseks). Inimese lõppeesmärk peitub tema erilisuses: mõistus. Inimese hea elu seisneb, selles kui ta saab oma elu mõistuse päraselt elada, siis puhkeb ta õitsele ja realiseerib oma loomuse erilisuse ja lõppeesmärgi. 6. Mis on loomutäius ja mis on pahe klassikalises eetikas? Loomutäius inimese loomupärane kalduvus üht või teist moodi käituda ja elada, tänu millele inimene elab hästi. Kuldne kesktee kahe äärmuse vahel (vaprus, mõõdukus). Pahed loomupärased kalduvused tänu millele inimene elab halvasti. Äärmuslikkus: argus, hulljulgus; kasisus, liiasus. 7. Millised eetika koolkondi Te teate eetiliselt õige ja vale teo eristamisel? Nimetage nad ja tooge välja nende positsioonide erinevused.
i.2. Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) Aristoteles Aristotelese jaoks on õnn hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt mõistuspäraselt kogu elu jooksul, on see inimese suurim hüve ning parima, kauneima, nauditavaima õnne alus. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse
Aristoteles (384 eKr 322 eKr) oli vanakreeka filosoof. Aleksander Suure õpetaja. Platoni kõrval mõjukaim lääne filosoof. Pani aluse paljudele uutele teadusharudele. Suured teened loogikas, bioloogias, eetikas, kosmoloogias, riigiõpetuses jne. Igal asjal mateeria ja olemus. Asja nimetuses on asja olemus. Kaks olemasolu tegelikkus ja võimalikkus. Loomulikud asjad (taimed jne), kunstlikud (inimese poolt valmistatud asjad). Õnneliku elu eelduseks inimese enda teatud omadused, nn loomutäius. Mõistuslik ja eetiline loomutäius. Viimane oskus valida kuldne kesktee asjade vahel, mis iseeneset pole hea ega halb. Nt nagu hirm. Aristoteles oli heasüdamlik ja õilis. Nende kirjutised moodustavad antiikfilosoofia tuuma. 3) Vana-Kreeka luule põhijooni Hellenismi ajajärgul luule õitseng. 4) Vana-Kreeka teatri põhijooni Kujunes välja Dionysosele pühendatud koorilauludest. Algul etendused ehk draamad koori ja ühe näitleja vaheline dialoog
ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed. Kes tunnetab(armastab) ilu, elab elamisväärset elu Aristoteles: Õnn on hinge toimevõime vastavalt loometäiusele tervikuna tähendab oskust mõistuspärselt toimida. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles: loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: head teod nõuavad vastavat varustust. 1 Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Platon: Erinevatel eluetappidel erinevad vastused. Stoikute vastus: Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel 3
lahendused 1) Ühiskondlik: inimest peab õpetama samastuma riigiga, seega kandub eneseimetlus üle riigile 2) Individuaalne: inimene kasvab üles kogukonnast isoleerituna, on eneseküllane ja piiratud soovidega, võimeline tõeliseks inimlikuks sõpruseks Au Aristoteles aust ja eneseväärikusest austama peaks ainult head inimest au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele Ratsionaalsed valikud Loomupärased inimlikud kalduvused loomutäius oskus õigesti tegutseda Õiged seadumused kindlad, mõõdukad käitumisviisid Seadumused = loomulikud eeldused + harjutamine eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes õiglus täielik loomutäius teiste suhtes eneseväärikas on see, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud f vabariiklase aust riigimees peab valima aktiivse pol. elu au põhineb voorusel aust endast ei tohi hoolida
Teleoloogiline eetika teooria, mis keskendub tegevuse eesmärgile või selle tagajärgedele (nt õnn või heaolu), määratlemaks, kas tegevus on moraalselt põhjendatud. Kui deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse tegude teatud joontele endile, siis teleoloogiline eetika näeb tegudes vaid instrumentaalset väärtust: seesmine väärtus on siin üksnes tegude tagajärgedel. Teleoloogilised teooriad võivad keskenduda kas mingi tegevuse konkreetsele eesmärgile või väita (nagu Aristoteles), et kogu inimtegevus on suunatud mingi eemärgi poole ja et meid kõiki kannustab vajadus leida oma isiklik õnn või eneseteostus. Nii eetiline egoism kui utilitarism on teleoloogilised teooriad (vrd: kreeka keeles telos = lõpp või eesmärk). Utilitarism. Ladina keeles kasulikus Õige tegu on see, mis toob suurima kasu ning võimalikult vähe kahju võimalikult paljudele inimestele. On olemas naudingud ja kannatused ehk ebameeldivused. Alati tuleks valida rohkem t...
Loomulikud on asjad, milles endis on liikumise allikas Kunstlikud on need asjad, milles ei peitu liikumise allikat. ARISTOTELESE ÕPETUSED Küsimusele miks? vastamiseks oli tema arvates neli võimalust: Mateeria iseärasusega, olemusest lähtudes, välise toimega, seatud eesmärgiga. Õnneliku elu eeldusteks nimetas Aristotelese loomutäiusi. Ta eristas dianoeetilisi (mõistuslikke) ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäisused on tarkus ja arukus Eetiline loomutäius on oskus valid kuldne kesktee asjades, mis pole head ega halvad. Kuna neid asju on palju, siis on ka eetilisi loomutäiusi palju. ARISTOTELESE ÕPETUSED Aristoteles uskus, et hing elusolenditel lihtsalt keha vorm ja peale surma see enam sellisena ei säili. Aktiivne intellekt on ainus hinge osa, mis on kehalisusest vaba ja see on igavene. Ilma selleta pole mõtlemine võimalik. Aristoteles jagas hinge kaheks: Mittemõistuslik hingejagu Mõistuslik hingejagu ARISTOTELESE ÕPETUSED
Sellised on inimese valmistatud asjad: lauad, toolid, skulptuurid jne. Inimese tegevuse tulemusel realiseerub ainult üks olemus paljudest võimalikest. Näiteks saaks teatud puitmaterjalist valmistada laua, tooli või riiuli. Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas mõistuslikke ja eetilisi loomutäiusi. Mõistuslikud loomutäiused: tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. Kuldne kesktee on mehisus. (Allikas nr. 2) Aristotelese vapruse määratlus:
· Materiaalne põhjus (causa materialis) toormaterjal millegi saamiseks · Formaalne põhjus (causa formalis) vorm või disain millegi saamiseks · Toimiv põhjus (causa efficiens) tegelik agent, mis viib lähtematerjali vajalikku vormi. · Lõplik põhjus (causa finalis) põhjus, mis sunnib agenti materjali viima tagajärje vormi. Aristotelese eetika põhimõisted on · õnn ehk õnnestunud elu · loomutäius Loomutäiuste liigitus. Loomutäiused: Mõistuslikud loomutäiused Tarkus Arukus Eetilised loomutäiused Eetiline loomutäius on Aristotelese sõnul "... seadumus valida seda, mis on meie suhtes vahepealne, mille määrab loogiline arutelu, nii nagu määratleks mõistlik inimene. See on kahe pahe vahepeal, millest üks tuleneb liigsest, teine puudulikkusest" Eetiliste loomutäiuste näited TABEL teha
aristokraatia ja demokraatia vahepealset. pooldas riigivormi, mis ei ole omakasupüüdlikku eesmärgiga, vaid milles riigivõim teenib kogu ühiskonda. Ta uuris ka ilmastikku ja taevakehade liikumist. Seejuures uskus ta ka, et Maa on kerakujuline. Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused - loomutäiused. Ta eristas dianoeetilisi ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Näiteks hirm ei ole iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. Asjad moodustuvad vormist ja mateeriast - need on olemas igal füüsilisel asjal. Mateeria ei saa eksisteerida ilma elementide vormideta.
Alustame meie jaoks tunnetatavast, kuna see, kes kavatseb kuulata midagi ülla ja õiglase kohta, aga ka poliitika kohta üldse, peab olema ka kommetelt üllas -- mis ongi lähtealuseks. Kui aga see on piisavalt selge, pole selle põhjuse üle rohkem vaja arutada, sest sellisel mehel on lähtealused olemas või ta omandab need kergesti. (Nikom.eetika, 2007:10) Hästikasvatatud inimesed ja tegutsejad hindavad kuulsust, sest poliitikaelu jaoks see ongi arvatavasti eesmärgiks, samuti loomutäius. Kuid see paistab olevat taotlemiseks liiga kergekaaluline, sest ta sõltub rohkem neist, kes kuulsust jagavad, kui neist, kellele seda jagatakse. (Nikom.eetika, 2007:11) Hüved on siis jagatud kolme rühma: ühtesid nimetatakse välisteks, teised on seotud hinge ja kehaga. Kõige täielikumateks ja suuremateks hüvedeks nimetame neid, mis on hingega seotud, hingele omast tegutsemist ja toimevõimet me hinge juures eeldamegi. Niiviisi on
Voorus on õnne paratamatu tingimus. Kas ta on aga selle piisav tingimus? Platon: õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge korrast ja harmooniast. Hing koosneb kolmest osast: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Aristoteles: Õnn on "hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna" tähendab oskust mõistuspäraselt toimida. Õnn on `parim, kauneim, nauditavaim'. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest. Aristoteles : Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Paljud teod leiavad aset just tänu abivahenditele sõprade, raha, riigivõimu toetusel. Täieliku õnneseisundi rikub ära see, kui mõned asjad puuduvad, näiteks hea päritolu, lasteõnn, ilus välimus. Platon : õnnelik on elu kooskõlas loomutäiustega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn
Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta. Neid eri liike ning Aristoteles jagab neid põhjuse ja seisundi järgi. Vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse: kasu pärast, naudingu pärast, täiuslik sõprus. Seisundi järgi jagab nii: ülimuslikkus, paremus ja võrdsus. Aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse tasu ning omistatakse headele inimestele. Au põhineb voorusel. Eneseväärikus on täiuslik loomutäius enese suhtes. Eneseväärikas inimene peab end ja on suurte asjade vääriliseks. Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest väärikad hindavad enim au. Õnn Koos Platoniga leiavad, et õnn on teatud sorti tegutsemisvõime, aktiivne, mitte passiivne. Õnne tingimus on voorus (aga kas piisav?). Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Riigimehe elu: poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi
VOORUSTE EETIKA Aristoteles (384-322 eKr) Oli Platoni õpilane. Vana-Kreekas polnud moraaliks õige ja vale, vaid asjade hindamiseks oli voorus ja pahe. Vooruse tähistamine aretee tähendab algelt ,,täiuslikkus" või ,,täius"; tähendas asjade tegelikku eesmärki. Eesti keeles kasutatakse sõna loomutäius. ,,Nicomachose eetika" Aristotelese üks eetikaalasemaid teoseid. ,,Voorused on ihasid reguleerivad iseloomujooned, mis on keskmised kahe vastupidise äärmusliku iseloomujoone vahel." Äärmuslikud iseloomujooned ongi pahed. Äärmused: liiga palju või liiga vähe. Hirm või kirg on inimese loomulikud tunded. Hirmu kontrollivaks vooruseks on vaprus, kuid kui seda liialt maha surutakse, on äärmuseks hulljulgus, vastupidiselt on argus. Vaprus on keskmine. Tuleb leida kuldne kesktee
Utilitarism- Suurim hüve suurimale hulgale, Eesmärk õigustab abinõu 2 põhiprintsiipi: Teleoloogiline: teo õigsus või väärsus on määratud teo tagajärje headuse või halvaga ja selle mõjuulatusega, kasulikkus Vooruseetika. on teooria, mille järgi eetilise hinnangu aluseks on eelkõige inimese iseloom, mitte tegu (deont. eetika) ega selle tagajärjed (teleol. Eetika). • Milline inimene on hea? Milliseid iseloomujooni oleks hea endas arendada? • Aretē – kr. k loomutäius, voorus • Head iseloomuomadused – voorused; halvad – pahed. Eetiline egoism. on teooria, kus õige ja vale sõltuvad sellest, kui palju need toovad mingisugust tagajärge isikule. Eetilise ettevõtte juhtimismudel. võtavad eesmärgiks olla head äripartnerid, panustavad oma töötajate rahulolusse, edendavad kohalikku või Eesti elu, lahendavad keskkonnaprobleeme või arendavad mõnda eluvaldkonda (kultuur, sport vm).
Õigestikoostatud seadus teeb seda õigesti, puudulikult koostatud aga halvemini. Selline õiglus on küll lõplik loomutäius168, aga mitte eraldivõetuna, vaid suhetes teistega. Seetõttu peetaksegi õiglust sageli kõige tähtsamaks hüveks ja ei ehatäht ega koidutäht ole temast imetlusväärsemad169. Ka vanasõna järgi ütleme, et õigluses koondunud on kõik loomutäiuse liigid170. Ja kindlasti on see loomutäius lõplik, kuna ta leiab lõplikuna kasutamist. Ta on ka lõplik, kuna see, kellel ta on, võib loomutäiust kasutada mitte ainult enda, vaid ka teiste juures: paljud võivad kasutada loomutäiust küll isiklikes asjades, kuid ei või seda teha teiste puhul. Seetõttu näib kehtivat ka Biase ütlus, et võim näitab meest171, sest valitseja on ju vahetult teistega kokkupuutes. Just seepärast näib õiglus ka ainukesena kõigist loomutäiuse
08th of March 0:13 matis Tekkimine on Aristotelese seisukohalt a. üleminek tegelikult mitteolemiselt võimalikule olemisele b. üleminek mitteolemiselt olemisele. >> c. üleminek võimalikkuselt tegelikkusele (võimalikkuse teostumine) 08th of March 0:15 matis Milliseid järgmistest inimlikest omadustest pidas Aristoteles (dianoeetilisteks või eetilisteks) loomutäiusteks, milliseid mitte? Matching pairs: vaprus (mehisus) -- eetiline loomutäius tasakaalukus -- eetiline loomutäius arukus -- dianoeetiline loomutäius hulljulgus -- on pahe mitte loomutäius valikud: polegi loomutäius/dianoeetiline loomutäius/eetiline loomutäius 08th of March 0:15 matis Aristoteles eristas iga asja puhul olemust (vormi) ja mateeriat. Asja olemus (vorm) on a. asja väliskuju >> b. see, mis teeb asja selleks, mis ta on. c. asja välispinna all peituv materiaalne komponent. 08th of March 9:59 Reimz Aristoteles eristas nelja liiki põhjusi/seletusi
Põhjendus: (oletades vastupidist ning) lubades endale endast rumalamate üle irvitamist, peaksin lubama minu enda üle irvitamist ka neile, kellest olen ise rumalam. 6 1.6 Loomutäiuste eetika Loomutäiuste eetika süstematiseeris Vana-Kreeka filosoof Aristoteles (384-322 e.m.a). Kreekakeelne sõna arete tõlgitakse eesti keelde kui loomutäius või voorus. Aristoteles pidas õnne jaoks oluliseks teatud isikuomadusi, mis kujunevad harjutamise käigus ning nimetas neid loomutäiusteks. Ta eristas intellektuaalseid ja eetilisi loomutäiusi. Tarkus ja arukus on intellektuaalsed loomutäiused. Eetiline loomutäius on oskus järgida kuldset keskteed asjades, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Näiteks on julgus kuldne kesktee hulljulguse ja arguse vahel
Põhjus selleks on imelihtne. Nimelt just hingele omast tegutsemist ja toimevõimet me hinge juures eeldamegi. Eesmärgiks peetakse teatud tegutsemisi ja toimevõimeid, nii muutubki ta hingega seostuvate hüvede juurde kuuluvaks. See on ka kooskõlas eelpool mainitud väitega, et õnnelik inimene elab hästi ja tegutseb hästi. Nii nagu õnne puhul, nii on ka hüve puhul. Inimesed näevad ja tunnetavad erinevaid hüvesid. Küsides inimestelt, mis on hüve, vastavad ühed, et selleks on loomutäius, teised et mõistlikkus, mõned arvavad et selleks on hoopis tarkus ja mõnede jaoks need kõik või üks nendest ühes naudinguga ja mitte mingil juhul ilma naudinguta. Teised aga võtavad lisaks juurde välise õitsengu. Natuke õiglusest ja ebaõiglusest .Õiglus seisneb selles, kui inimene soovib olla õiglane ja tegutseda õiglaselt. Mõeldes, et seaduserikkuja on ebaõiglane ja seadusele alluja on õiglane, siis ka kõik 1 Aristoteles 384 eKr 7
ongi loomult hea). 3. Välise toimega (nt saab kellegi ninakirtsutamist seletada halva lõhnaga). 4. Seatud eesmärgiga (nt saab vihmavarju kaasavõtmist seletada sooviga vihma käes kuivaks jääda). Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas dianoeetilisi (mõistuslikke) ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. Kuldne kesktee on mehisus. Aristotelese loogika õpetus koosneb 3-st osast: 1)järelõpetusest e
- tähendab oskust mõistuspäraselt toimida. Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimhinge funktsioon: mõistuspärane toimimine. Seega inimese suurimaks hüveks on täiuslikemalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul. Õnn on ,,parim, kauneim, nauditavaim". ,,Igaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud. Kuid üllusearmastajale meeldib see, mis on loomu poolest nauditav - sellised on loomutäiusest lähtuvad teod. Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Head teod nõuavad vastavat varustust. ,,Nikomachose eetika": Kõigel on suundumus hüve poole. Paljud mõistavad selle all hästi elamist või hästi toimetulemist - nautlev elu. Teiseks poliitikaga seotud elu. Poliitikaelus tähtsaim loomutäius. Kolmandaks vaimutööga seotud elu. Hüvesest kõneldakse kahtemoodi: need, mis on hüved iseeneses ja teised, mis on nende saavutamiseks
Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt mõistuspäraselt kogu elu jooksul, on see inimese suurim hüve ning parima, kauneima, nauditavaima õnne alus. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamisteks voorusteks nende jaoks õiglus, mõõdukus ja julgus. Tõeline hüve on see, mis seesmiselt, loomult on hea. Vooruste valesti kasutamine ei ole enam hüve
mõjukaim lääne filosoof. Ta süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele. Üks Aristotelese õpetuse pidepunkte oli see, et igal asjal on mateeria ja vorm, mis on vastavuses aktuaalsuse (tegelikkuse) ja potentsiaalsuse (võimalikkusega). Lisaks jaotab ta asjad loomulikeks (taimed jne) ning kunstlikeks ehk inimese poolt valmistatud asjadeks. Aristotelese järgi on õnneliku elu eelduseks inimese enda teatud omadused ja nn loomutäius, täpsemalt mõistuslik ja eetiline loomutäius. Viimane kujutab endast oskust valida kuldne kesktee asjade vahel, mis iseenesest pole head aega halvad. Kirjanduslooliselt on kõige olulisem ilmselt Aristotelese teos ,,Luulekunstist", mis käsitleb süstemaatiliselt poeesia probleeme. Aristotelese poeetika argumentatsioonis on mitmeid hüppeid ja vihjeid ning ka ristviiteid teistele teostele. See käsitleb luuleteoreetilisi põhimõtteid, näiteks
Õnn peegeldub ka meie subjektiivsetes naudingutes (meelelistes ja vaimsetes naudingutes). Aristoteles: Õnn on oskus toimida vastavalt loomutäiusele tervikuna, oskus toimida mõistuspäraselt. See on inimese suurim hüve ja inimhinge funktsioon. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Küsimus: Kas voorusest piisab õnneks? Platon erinevatel eluetappidel erinevad vastused: varane ei, hiline jah. Aristoteles: Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid on vaja ka väliseid hüvesid (Nikomachose eetika: head teod nõuavad vastavat varustust). Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1 Stoikud: Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus. Tähtis on õige arusaam sellest, mis on hüve. Tõeline hüve on see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea:
eesmärkide eest (rikkus, kuulsus, au), õiges on tarkus, tõde, au) Eeldused: Kolme sorti inimesed: nauding, kuulsus, voorus head sõbrad (nende ringis) Voorus - arete – täiuslikkus, loomutäius ihade ja ootuste piiramine Paideia: kasvatamine vooruslikuks (vastand: banausia) Antiikfilosoofid: õnn pole vooruseta võimalik. tagasitõmbumine maisest elust Õnn>voorus, voorus>õnn, õnn <-> voorus? Poliitik ei ole õnnelik
Kuid üllusearmastajale meeldib see, mis on loomu poolest nauditav sellised on loomutäiusest lähtuvad teod 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest. Õnn on teatud sorti tegutsemisvõime. Platoni vastus küsimusele, kas voorusest piisab õnneks erinevatel eluetappidel erinevad vastused. Varane Platon: ei; hiline Platon: jah · Aristoteles (Nikomachose eetika) loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: o head teod nõuavad vastavat varustust · Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud: · Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve · Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus
08th of March 0:13 matis Tekkimine on Aristotelese seisukohalt a. üleminek tegelikult mitteolemiselt võimalikule olemisele b. üleminek mitteolemiselt olemisele. >> c. üleminek võimalikkuselt tegelikkusele (võimalikkuse teostumine) 08th of March 0:15 matis Milliseid järgmistest inimlikest omadustest pidas Aristoteles (dianoeetilisteks või eetilisteks) loomutäiusteks, milliseid mitte? Matching pairs: vaprus (mehisus) -- eetiline loomutäius tasakaalukus -- eetiline loomutäius arukus -- dianoeetiline loomutäius hulljulgus -- on pahe mitte loomutäius valikud: polegi loomutäius/dianoeetiline loomutäius/eetiline loomutäius 08th of March 0:15 matis Aristoteles eristas iga asja puhul olemust (vormi) ja mateeriat. Asja olemus (vorm) on a. asja väliskuju >> b. see, mis teeb asja selleks, mis ta on. c. asja välispinna all peituv materiaalne komponent. 08th of March 9:59 Reimz Aristoteles eristas nelja liiki põhjusi/seletusi. Millise põhjuse kaudu
08th of March 0:13 matis Tekkimine on Aristotelese seisukohalt a. üleminek tegelikult mitteolemiselt võimalikule olemisele b. üleminek mitteolemiselt olemisele. >> c. üleminek võimalikkuselt tegelikkusele (võimalikkuse teostumine) 08th of March 0:15 matis Milliseid järgmistest inimlikest omadustest pidas Aristoteles (dianoeetilisteks või eetilisteks) loomutäiusteks, milliseid mitte? Matching pairs: vaprus (mehisus) -- eetiline loomutäius tasakaalukus -- eetiline loomutäius arukus -- dianoeetiline loomutäius hulljulgus -- on pahe mitte loomutäius valikud: polegi loomutäius/dianoeetiline loomutäius/eetiline loomutäius 08th of March 0:15 matis Aristoteles eristas iga asja puhul olemust (vormi) ja mateeriat. Asja olemus (vorm) on a. asja väliskuju >> b. see, mis teeb asja selleks, mis ta on. c. asja välispinna all peituv materiaalne komponent. 08th of March 9:59 Reimz Aristoteles eristas nelja liiki põhjusi/seletusi. Millise põhjuse kaudu
täitma oma funktsioone ega tohi segada teiste osade tegevust. Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest); õnn peegeldub ka subjektiivses naudingutundes, on olemas meelelised ja vaimsed naudingud. Aristoteles: inimhinge funktsiooniks on mõistuspärane toimimine, inimese suurimaks hüveks on võimalikult täiuslik mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles: loomutäius on õnne olemuslik osa, ent täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Platon: annab erinevatel eluetappidel erinevaid vastuseid (varase Platoni arvates on õnneks vaja ka väliseid hüvesid, hilise Platoni arvates piisab voorusest). Stoikud: Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus. Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole hüved, sest nende väärtus sõltub sellest, kuidas neid kasutatakse. 3
tugineb voorusele. Voorused tähendavad eelkõige teadmist, mis on mõistuspärane ja loogiline. Kõrge eesmärk ja voorus on õnn, üksnes naudingust ei piisa. Õnnelik saab olla vaid see, kes järgib eesmärkide seadmisel mõistust, mitte tundeid. Tunded veavad sageli alt. Üks täiuslikum voorus on õiglus. Võrdsustav õiglus eeldab võrdsete osade jaotumist. Samuti väidab Aristoteles, et elu ei ole õiglane, seega võib esineda ebavõrdsust. Samuti oli tema eetikas üks peamine mõiste loomutäius, mis on nii mõistlik (tarkus, arukus) kui ka eetiline (vaprus, häbi). Loomutäiuste juures on nii liialdused kui ka puudused, seetõttu on vajalik leida niinimetatud kuldne kesktee. 2. Aristoteles ütles, et elusolendid jäljendavad Jumala elu, aga see ei pruugi tähendada, et jumal need reeglid lõi. Kõlblusseadused on Aristotelese meelest üldkohustuslikud ja on mõeldud kõigi jaoks täitmiseks. Hea ja halb on kokkulepitud, mida tohiks teha ja mida mitte,
A. käsitluses inimene on: · zoon politikon (ühiskondlik olend) · zoon logistikon (mõistuslik olend) A. ei lähtu käskudest ja keeldudest vaid püstitab küsimused: mis on hea elu? (kuidas on meeldiv elada?) mis on hüve? mis on õnn? Praktilisel tegutsemisel on suundumus mingi hüve poole ülim hüve on eudaimonia (õnn või parim elu), sest õnne me valime tema enda pärast. Eetiline käitumine ei ole antud sünnipäraselt, eetiliseks inimeseks saadakse loomutäius (voorus) on kujundatav. Õnn on hinge toimimisvõime vastavalt loomutäiusele. Loomutäius eeldab mõistuslikku valikut, mis peab olema kesktee äärmuste vahel. ihnus Heldus arutu raiskamine Õnneks on vaja · välist soodsat olukorda · tervet keha ( oluline on mõõdukus ja tasakaalukus) · mõistuslikku tegevust Mõtlemine on inimese eripärane tegevus hea elu on eelkõige mõistuspärane elu.
tegelikkusele. Tegelikkus on tegelikkusena olemasolu, võimalikkus on võimalikkusena olemasolu. A järgi on loomulikud asjad need, milles eneses on liikumise/muutumise allikas; kunstlik on asi, mis liigub/muutub välise jõu mõjul. A järgi on 4 seletamise viisi: materiaalne põhjus (materjal), formaalpõhjus (olemus), tegevpõhjus (väline jõud), sihtpõhjus (eesmärk). Aristotelese eetika põhimõisted on õnn ja loomutäius. BACON Elas 16- 17 sajand Inglise filosoof Teosed: Uus organ Baconi arvates lähtuvad teadmised ilmustusest või meelelisest kogemusest. Jagas teadmised mäluks, aruks ja kujutlusvõimeks. Koopaiidolid- mida me kogeme, mõjutab meie arusaamu ( kolme kala näide). Turuiiodlid: arutlusel puudub tähendus kui kasutame termineid millel puudub tähendus või mida me lihtsalt ei tea. Teatriiidolid: meeldima hakanud seisukohad hakkavadm eeldima ( horoskoop). Baconi arvates on kolme liiki teadlasi:
Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimese hinge funktsiooniks on toimida mõistuspäraselt kogu elu jooksul. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platon väitis, et esikohal on vaimsed naudingud, neist piisab õnneks(,,Pidusöök", varem väitis vastupidist). Aristoteles leidis, et kuigi loomutäius on õnne olemuslik osa, on täiusliku õnne jaoks vaja siiski ka väliseid hüvesid: head teod nõuavad vastavat varustust(,,Nikomachose eetika"). Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi(,,Poliitika"). Stoikud: õnn ja voorus on kattuvad mõisted. Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus me peame aru saama, mis on hüved. Tõeline hüve on ainult see, mis on oma loomult hea
tunnete kooskõla. Armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip - suunatud riigi kui kunstliku moodustise vastu, nõuavad selle asendamist tõelise 'loomuliku' e armastusel põhineva kogukonnaga. AU 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest. * Au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele. * Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida mõõdukalt. * Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes. * Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline * Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem 2. Cicero vabariiklase aust. Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast ei tule hoolida. 3. Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust. Esimene kristlik voorus on enesealandamine. Au võib taotleda ainult Jumalale, pühakute erilised teod on tehtud Jumala nimel
Võrdsus seisneb vähemalt kahes asjas: õiglane on paratamatult vahepealne ja võrdne, ja seda kellegi suhtes ja mingis asjas. Seesama võrdsus kehtib ka isikute vahel ja asjade suhtes, kui nad pole võrdsed, ei ole neil ka võrdselt asju. Kõik see, mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele. Väärtuse sisu ennast ei pea kõik ühesuguseks: oligarhidele- rikkus, demokraatidele on see vabadus, ühtedele kõrge päritolu, teistele aristokraatlik loomutäius. Proportsionaalne võrdsus on siis, kui jagatud hüved on vastavuses saajate väärtusega. Aristoteles toob välja teo motiivide tähtsuse õigluse suhtes hinnangu andmisel. Kui kaks isikut on võrdsed ja üks võtab teiselt midagi ära, siis võrdsus kaob ja äravõtja saab kasu, omades suuremat osa. Õiglus taastatakse äravõetu tagastamisega. Seega sinna, kus on vähem lisatakse juurde, et mõlemad osapooled oleksid võrdsed.
sellest, kas temast antud tingimustes tamm kasvab. · kui on tammetõru, ei ole tamme; kui on tamm, pole enam seda tammetõru; järelikult tammetõrust ei saa kasvada tamm. Ei, Aristotelese arvates ei saa öelda, et kui on tammetõru, siis tamme üldse pole: tamm on esialgu vaid võimalikkusena olemas. · tammetõrul ja tammel pole midagi ühist: kui on üks, pole enam või veel teist. Aristotelese arvates iseloomustab eetiline loomutäius seda inimest, kes · suudab valida kuldse kesktee millegi liialduse ja puudulikkuse vahel. · käitub nii nagu on tema kohus. Ei, Aristoteles nii ei arvanud - küll aga oli see Uusaja filosoofi Immanuel Kanti seisukoht. · kes teeb teistele inimestele head. Ei, Aristoteles nii ei arvanud. Siiski on taoline arusaam eetilisest inimesest üpris levinud. Aristoteles arvas, et inimese hing · on inimese olemus ning lahutamatu mateeriast, st inimese kehast.
Rooma impeeriumi süsteem Linnriigi e polise allakäik 4.sajand eKr hellenismiperiood, monarhiad Rooma keisririik Rooma : vabariik keisririik Antiikaja mõju : poliitiline terminoloogia on loodud Kreekas, poliitika sfääri ,,leiutajad", kreeklaste jaoks olid poliitika ja eetika lahutamatud (tänapäeval ei ole enam nii), Aristotelese mõju ulatus barokiajastuni (teda nimetati Filosoofiks), Kreeka perioodi õitsengu aeg oli 6.-3. sajand e.Kr - Õnnelik elu- vooruslikkus e loomutäius, mis on saavutatav ühiskondliku elu kaudu Lahutatakse keha ja hing: mõistuslik osa vs. Meeleline. Vooruslik käitumine pidi olema kesktee kahe äärmuse vahel (nt arguse ja julguse vahel, kahe halva vahel) Suuremeelsus- ihnsuse ja varanduse loopimise kesktee Rooma periood Roomlaste panus ,,tähtsusetu"? On öeldud, et roomlased pole kirjutanud midagi mõjutatavat. Euroopa õiguslik mõte pärineb roomlastest, eriti tsiviilõigus, mis sai Euroopa tsiviilõiguse aluseks ka hiljem.
Koopamüüt- koopasse aheldatud ja seljaga koopasuu poole, näeme ainult varje. ,,Politeias"- headuseidee Hing kaevub ideede taha, lõpuks kohtub headuse- ideega. Päike on valguse ja kõige oleva allikas, samamoodi nagu headuse-idee ideedemaailmas. H-I on müstika, ei ole teaduslikult seletatav. Tavakodanik peab jälgima H-I'd, et olla kõlblik. Armastab filosoofe ja tahab, et filosoofid valitseksid riiki. Aristoteles: Omakorda Platoni õpilane. Vooruste-eetika Voorus vs pahe Voorus on loomutäius. Voorused on ihasid reguleerivad iseloomujooned, mis on keskmised kahe vastupidise äärmusliku iseloomu joone (pahede) vahel. Äärmused- liiga palju, liiga vähe Nt. hirmu tekitatud äärmused on hulljulgus ja argus, parim seal vahel on vaprus. Tuleb leida kuldne kekstee. Iga inimese keskmine ei ole voorus, vaid arenenud, täiusliku, intelligentse inimese keskmine on. See ei tähenda, et tugevad tunded tuleb kõrvale heita, nt tavaliselt on vooruseks viha tagasihoidmine, kurjuse
üks olemus paljudest võimalikest. Millegi seletamiseks ehk küsimusele "Miks?" vastamiseks on Aristotelese arvates neli võimalust. Seletada saab: 1. Mateeria iseärasusega 2. Olemusest lähtudes 3. Välise toimega 4. Seatud eesmärgiga Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas dianoeetilisi ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. 5
kirjeldab õnnelikuks eluks vajalikke tingimusi. Elu eesmärgiks on õnnelik elu. Selle all mõistab ta vaimset tööd. Inimesena on vaja hoolitseda ka keha eest, kuid niipalju, et ei oleks vaja kehale erilist tähelepanu pöörata. Inimese teod on vabatahtlikud ja nende eest tuleb ka vastutada. Sunnitud tegude eest ei pea. Teadmatuses tehtud tegude eest aga vahel küll. Voorused jagab ta kahte rühma: ratsionaalsed ehk mõistlikud voorused eetiline loomutäius ehk kuldse kesktee otsimine Voorus: loomutäius: pahed (kuldne kesktee) liialdus: puudus: hirm vaprus argus hulljulgus raha andmine mõõdukas raiskamine koonerdamine KLASSIKA JÄRGNE PERIOOD Küünikud (jõhkralt avameelne, kõigi üle irvitav).
annaabi.ee 
