Kordamisküsimuste vastused (1)

Euroopa ideede ajalugu. Kordamisküsimuste vastused.
METODOLOOGILISED KÜSIMUSED
1. Ideedeajaloo uurimise metodoloogilised põhisuunad.
1) kanooniline ehk tekstuaalne meetod. 2) ajalooline ehk kontekstuaalne meetod.
2. Tekstuaalse meetodi pooldajate põhiargumendid.
1) ideed on tsüklilised, pole progressi. 2) "idee-ühikud", mis on ideoloogiate ehituskivid. 3) suurte mõtlejate kanooniline rida: * universaalsed probleemid, ajatud ideed. * autori kadumine: väidete tähendus on leitav tekstist endast.
3. Kontekstuaalse ehk Cambridge 'i koolkonna metodoloogilised alused.
Uurida: 1) tekste, millele autor vastas. 2) konventsioone (riikidevahelisi kokkuleppeid), mille raames ta kirjutas.
SÕPRUS
1. Aristotelese sõpruse olemus ning tüübid.
* Sõprus hoiab linnriike koos. * Sõprus on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate inimestevaheliste suhete kohta. Iseloomustab perekondlikke suhteid, võimu suhet kodanikkesse, kodanike omavahelisi suhteid.
Sõpruse tüübid: 1) vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse: * kasu pärast (vanade inimeste sõprus, nt. äri). * naudingu pärast (noorte inimeste sõprus, nt. teravmeelsus seltskonnas, sama hobi, koos joomine). * täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel.
2) vastavalt suhte osapoolte seisundile: * ülimuslikkus (vanemad lapse suhtes). * paremus (mees naise suhtes). * võrdsus (vennad omavahel).
2. Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest.
Ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus, seetõttu sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik.
Sõpruse I seadus: Me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige.
3. Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist.
* Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest, abielulisest suhtest , tuttav-olemisest. * Sõprus on "müsteerium" ­ seletamatu side.
Sõprus era- ja avalikus sfääris:
Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel, ja erinevad seega sõprusest, lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse. Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne - sõprus iseendaga.
4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista). Mandeville: sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil.
5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz ) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust.
Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele.
6. Soti valgustus ( Hume , Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas).
* Sõprus on privaatsfääri suhe. * Ühiskond (majandus) toetub omakasule. * Riik toetub nii omakasule kui ka loomulikule sotsiaalsusele.
ARMASTUS
1. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis):
* Tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus. * Ers ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu. Seda armastust tajutakse meelte abil.
Sokratese kõne: Armastus ei saa olla ise täiuslik , sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik , tark ega nõme, vaid täpselt vahepeal , sest armastus eeldab püüdlust. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata . Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis.
2. Apostel Paulus Jumala armust . Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed.
Armastus samane Jumala olemusega ja rõhutab inimsuhteis ligimese armastust. Tagajärjeks indiviidide võrdsustumine läbi Jumala armu ­ vendlus.
3. Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast).
Maine armastus, enese-armastus: lihahimu (sugutungi) köidikud; enesekesksus ­ oma kasu poole püüdlemine; sõprused üksikisikutega - kiindumus kaduvasse (Loodusse, Looja arvelt). Maine riik tugeva kuningavõimuga on vajalik selleks, et enesekeskseid inimesi ohjeldada ­ langenud inimene on konflikte inimene.
Taevalik armastus, jumala-armastus ja ligimese armastus jumalas: puhas armastus; püüdlemine Jumala poole, kuni iseenda põlgamiseni; üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult. Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond .
4. Pierre Nicole (jansenistlik mõtleja) 'valgustatud enesearmastusest' kui ühiskonna ja majanduse alusest .
Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi : parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi ­ vahetada asju ja teeneid.
5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. * Looduses valitseb harmoonia ­ inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi. * Inimene on loomupäraselt sotsiaalne ­ tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. * Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on 'hea' ­ järelikult ei pea riik põhinema mitte hirmul, vaid saab põhineda ka kodanike armastusel selle riigi vastu (patriotismil).
6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel ) armastusest.
Schlegel: Ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene. Herder: Iga inimene on iseenda mõõt, talle eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla.
Armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip - suunatud riigi kui kunstliku moodustise vastu, nõuavad selle asendamist tõelise 'loomuliku' e armastusel põhineva kogukonnaga.
AU
1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest.
* Au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele. * Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida mõõdukalt.
* Eneseväärikus ­ täielik loomutäius enese suhtes. * Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline * Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem
2. Cicero vabariiklase aust. Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast ei tule hoolida.
3. Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust.
Esimene kristlik voorus on enesealandamine. Au võib taotleda ainult Jumalale, pühakute erilised teod on tehtud Jumala nimel. Au ja kristliku enesealanduse lepitamine.
4. Feodaalne au.
Vallutaja au, millest saab järkjärgult õigluse ja usu eest seisja ja nõrgemate kaitsja au.
5. Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal.
Kavaleri -ideaal. Õigluse, mitte oma isiku või isanda kaitse. Kolm peamist suunda: 1) kohustused kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes. 2) kohustused Jumala ees. 3) kohustused naiste ees.
6. Mandeville uhkusest ja au eri vormidest.
Antiikvoorus on enesesalgamine, aadliau on eneseimetlemine . Ennastimetlev au aitab samas saavutada ühiskondlikku kasu vähese vaevaga.
7. Montesquieu aust monarhiates .
Au monarhiates on 'vale au' ­ ei põhine voorusel ega headusel, vaid ülendatud arusaamal iseendast. Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab enda (ja oma seisuse) alandamist. Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit. Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus: surmapõlgavus lahingus; julgus seista oma printsiipide (au) eest, astudes vastu isegi kuningale
8. 18. sajandi meritokraatlik aumõiste.
Meriokraatlik au põhineb heategevusel ning silmapaistvatel ametisaavutustel.
9. Romantilise au paradoksid.
Au otsitakse kas ühiskonnale vastandumises (eneseväljendamine kordumatu indiviidina) või riigi ja rahva nimel suremises. Aadliau edasikestmine - duellid .
ÕNN
1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest.
Õnn on teatud sorti tegutsemisvõime, aktiivne, mitte passiivne Voorus on õnne paratamatu tingimus. Kas ta on aga selle piisav tingimus?
2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest.
Aristoteles : Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Platon : õnnelik on elu kooskõlas loomutäiustega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. stoikud : Õnn tähendab kindlust hüve omamises ­ õigupoolest aga ainult tõelise hüve omamises saabki olla kindlus . Mitte väliste hüvede kogumine, vaid õige hoiaku kujundamine naudingusse on õnnelikkuse tingimuseks .
3. Aristoteles õnneliku elu vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast. Riigimehe elu: Riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus. Ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes (nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus) Filosoofi elu (eelistatud): Filosoof on see, kes kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust. Tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses. Jumala-sarnane elu.
Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi omaks, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse.
Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu: * riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele * suure keskklassiga riik
4. Epikuurlased õnnest.
Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vaid vooruse läbi. Õnnelik elu epikuurlaste jaoks on elu sõprade ringis, eemal poliitikast .
5. Augustinus õnnest ja poliitikast.
Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Ent isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest - surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest). Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust) teises elus ning olla `õnnelikud lootuses'.
Riik on patu tulemus ja ajend (inimese võimuiha, vägivaldsus). Samas hädavajalik, et tagada korda ja rahu patuste vahel. Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral, võimaldades kristlastel elada kristlikku elu. 6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast.
Õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, aga ikkagi peab püüdma hoolitseda maksimaalselt oma ihu ja hinge eest. Hea elu on poliitiline küsimus. Valitsejate ülesandeks seaduste kaudu harjutada inimesi käituma vooruslikult. Kuna inimese tõeline voorus on vaimne ja ülem ajalikust (maisest, mööduvast), on kirik ülem riigist.
7. Thomas Hobbes'i subjektiivne õnnekäsitus.
Inimesed alluvad liikumise seadusele. Inimesed panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: ei ole loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju. Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab.
8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest.
Hinge harmoonia, mis peegeldub naudingus. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses.
9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest.
* Ühiskonnas, kus tunnustatud vastastikune sõltuvus, hierarhia ja ebavõrdsus, õõnestab soov olla teiste poolt väärtustatud personaalset terviklikkust ja autentsust. * Kui inimesi õpetada varasest noorusest peale, et nad omaenda eksistentsi näeksid ainult riigi eksistentsi osana , siis lõpuks õnnestub neil kuidagi selle suurema tervikuga samastuda ning armastada seda selle erilise tundega [eneseimetlusega], mis igal üksikul inimesel on ainult iseenda jaoks. * Individuaalne lahendus: Inimene kasvab üles isoleerituna kogukonnast. Eneseküllasus. Piiratud soovid. Tõeline sõprus.
VABADUS, VÕRDSUS, VENDLUS
1. Uus- Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära.
Vabadus vastandatuna orjusele. Vaba inimene "elab vabalt", ta ei ole kellegi teise meelevallas. Ori peremehe meelevallas, tegutseb peremehe tahtel ja heaks. Kuigi peremees ei pruugi orja palju käskida-keelata, on tal õigus tema ellu iga hetk sekkuda. See muudab orjad orjameelseks ­ neil puuduvad oma initsiatiiv, pikaajalised eesmärgid ning lõpuks ka väärikus.
Rooma ajaloolaste kirjeldused: * Vabariigis on kodanikud vooruslikud (patrioodid). * Ainuvalitsuse tingimustes kodanikuvoorusel ning suurtel tegudel enam kohta pole ­ valitseb orjameelsus.
2. Machiavelli uus-Rooma vabariiklik vabadusekäsitus.
Enamuse inimeste jaoks on suurim võimalik hüve vabadus ehk vaba elu. See on võimalik vaid siis, kui ei olda kellestki sõltuvuses. See omakorda võimalik ainult vabariigis. Ent vabariik püsib vaid niivõrd, kui selle seadusi täidetakse ­ eeldab kodanikuvoorust.
3. Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse rakendused poliitikas.
Tavaliselt vabariigid manduvad ajas, v.a Rooma, sest seal olid: 1) seadused, mis reguleerisid võimuloleku aega ja varanduse kasutamist, ja 2) kaks vastandlikku sotsiaalset gruppi, esindavate poliitiliste institutsioonide vastasseis ­ aristokraatlik senat vs rahva valitav tribunaat. Esimesed valitsevad, teised osalevad valitsemises ning valvavad esimeste üle, et nad ei riivaks vabadust. 4. Thomas Hobbesi liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas. Väliste piirangute puudumine. Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud, nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne.
5. John Locke 'i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas.
Inimsed loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadus kui vabadused - inimese 'loomupärased õigused', mida valitsus peab tagama ning mida ta ei tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta.
6. Montesquieu vabariigist.
Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus , aga ei arva , et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussüsteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga - arvas , et üleminek monarhiast vabariiki on võimatu.
7. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus).
Vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igaühe osalemist seadusandluses. Vabariik põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning eeldab kodanikuvoorust.
8. Vabadus Prantsuse Revolutsiooni ajal. Robespierre 'i "vooruse vabariik".
Prantsuse Revolutsiooni alguses domineerisid liberaalsed ideed konstitutsioonilisest monarhiast. Alates 1792. aastast, kasvava majandusliku kitsikuse tingimustes, hakkas domineerima radikaalsem jakobiinlik suund, mis rakendas Rousseau ning vabariiklaste ideid. Robespierre: Tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes, esindamine ei ole võimalik. Selleks, et vabariik oleks võimalik, on vaja kodanikuvoorust. Kodanikuvoorus eeldab võrdsustamist ning kodanikureligiooni (riigi kontrolli inimese üle).
RIIK
1. Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused.
Keskaegne : Individuaalsed sidemed. Feodaalne suhtlus. Killustumus. Palju territooriume erinevate õiguskorraldustega ja poliitilise süsteemiga. Dualism . Keisri võim illusoorne , paavsti võim reaalsem .
Uusaegne : Suveräänsus.
2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini).
Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi.
Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm.
Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias.
Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism : "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama!
Machiavelli: (aristotelism + stoitsism). Maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve. Kogukonnad loomupärases konfliktis.
3. Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni . Suveräänsus - kõrgeim võim mingi territooriumi üle.
Suveräänsuse dimensioonid: 1) Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol . 2) Välimine. Iseseisvus , sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin .
4. Jean Bodin'i suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme.
Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega.
Suveräänsus: "Absoluutne ja igavene võim riigis".
Absoluutne: 1) jagamatu (Riik kas monarhia , aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) 2) kõrgeim (Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile)
Ideaalmudel ­ ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele. Kuigi jõudsalt liiguti sinna suunas. Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu.
5. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist.
ELUSOLEND=MASIN. RIIK=ELUSOLEND.
Riik pole muud kui kunstlik inimene; ehkki kõrgem ja tugevam kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud; ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale. Õigusemõistmine liigesed. Rikkus tugevus. Karistus närvid. Nõunikud mälu. Õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe jne.
VALITSUSVORMID
1. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo. Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad: 1) Efektiivsus: demokraatia olemuslikult viletsam - Monarhial ei ole erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne.
2) Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm
Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri.
2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest.
Platon : Filosoofide valitsuse ideaal (seega monarhia või aristokraatia). 1) Filosoofid haaravad võimu, või 2) Kuningas hakkab filosoofiks . "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest.
Aristoteles : Valitsusvormid jagunevad ühiste (head) ja valitseja (halvad) huvidega riikideks. Need omakorda ühe, väheste või paljude valitsejatega riikideks. Üks ülivooruslik ­ monarhia. Demokraatia (parim halb): valitsus vaeste huvides.
3. Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin.
Kuningas on Jumala poolt seatud, tema võim on Jumala and: * vastutav Jumala ees. Peaülesanne: rahu * paternalistlik ja personaalne suhe alamatega. * kuningas kui vooruste kehastus ja tagaja .
4. Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade.
Aristoteles : monarhia on ühistes huvides, türannia valitseja huvides. Platon: türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. 17. saj. Inglise vabariiklased: monarhia=türannia. Aquino Thomas: türannia - korrumpeerunud monarhia.
5. Paternalistliku monarhiaidee põhijooned.
1) Monarhia on eelistatud, ent mitte ainuvõimalik. Monarh ei ole loodud Jumala poolt, vaid inimesed loovutavad oma loomuliku vabaduse (piiramatu võimu) vabatahtlikult. 2) Absoluutse monarhia argument Piibli toel: * Jumal andis maailma Aadamale valitseda * Esimese "isa" järglaste valitsus on ainus legitiimne valitsus. Pärimisprintsiip.
6. Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal.
* Segavalitsus on ideaal, sest loob tasakaalu. Toetusid Rooma vabariigi poliitilisele süsteemile, kus demokraatlik, aristokraatlik ja monarhistlik element segatud . Valvavad üksteise järele. Veneetsia (ja Sparta) kui tüüpnäited stabiilsest süsteemist. * John Locke: Piirajad ja tasakaalustajad. * Montesquieu: Riigivõimu eri funktsioonid peavad olema jaotatud erinevatele institutsioonidele. Võimude lahusus.
ÕIGLUS JA KASULIKKUS
1. Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus.
Klassikalise hariduse võidukäik. Rooma autorid. Filosoofia ja retoorika . Valitsemise eesmärk: rahu. Rahu on instrumentaalne ­ ülimaks eesmärgiks reputatsioon, au, mis kaasneb riigi õitsengu ja kasvuga. Kuidas vältida sõdu ja sisetülisid? Sõjavastane: rahumeelne valitsus on auväärne.
2. Cicero valitseja kohustustest. Järgida Platoni juhiseid: * kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud. * hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte üht osa kodanikest teise vastu. Muidu mäss ja riid.
3. Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid .
* Itaalia sõjad 1494 -1559. Itaalia pärilusprobleemid, kaasati Prantsusmaa ja Habsburgid , kes läksid ka omavahel konflikti. Sekkusid ka Inglismaa ning Ottomani Türgi. * Paavstlik dekadents - sõjardpaavstid Alexander VI ja Julius II.
3 lahendust : * Utopism . Thomas More. Radikaalselt erinev ühiskonnakorraldus. Ühisomand, päriliku aadli puudumine, tõeline aadellikus seisneb voorustes. * Erasmus . Klassikaline humanistlik voorusõpetus. * Machiavelli. Alternatiivne voorusõpetus.
4. Machiavelli vooruseõpetuse põhiprintsiibid.
Valitseja eesmärk: au ja kuulsus. Selleks vajalik: oma staatuse e. riigi säilitamine ning kasvatamine "suureks". Kõik, mis riiki säilitab ning viib suuruseni , on vooruslik! Seega: mõiste "voorus" uus definitsioon, puhtalt instrumentaalne. Vooruslik e. virtuooslik valitseja saavutab oma eesmärgid, kontrollides ja talitsedes saatust. st kontrolli säilitamiseks kindlam olla kardetud kui armastatud .
5. Erasmuse juhised valitsejale.
Voorusliku käitumise koodeks, juhindudes humanistlikest printsiipidest. Cicero valitsejaideaal + Itaalia "Valitsejapeeglid" ( armulikkus , heldus, suuremeelsus ). Kontrolli säilitamiseks olla armastatud ja haritud. 6. "Riigi huvi" teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas.
"Halb" ja "hea" riigi huvi teooria: "Halb" - Machiavelli: eesmärk õigustab abinõu. Kasulikkus on absoluutne mõõdupuu. "Hea" - valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglid , ent rõhutab, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Riigimeheliku tarkuse rõhutamine, mis seisneb oskuses juhinduda kas õiglusest või kasulikkusest, vastavalt vajadusele.
Elluviimine praktikas:
kardinal Richelieu: Positiivsete seaduste eiramine "riigi huvides". Richelieu õigustus: Tuleb eristada avaliku huvi ja erahuvi. Valitseja huvi= avalik huvi. Tavainimeste huvi mitte üksnes vähetähtis, vaid ebakõlas terviku huvidega. Ei tule kaaluda ühiseid huve privaathuvide vastu, vaid üksnes erinevaid ühiste huvide vorme omavahel.
Friedrich II pragmaatiline (praktilist külge rõhutav, kasu silmas pidav) välispoliitika.
SÕDA
1. Vana ja Uus Testament sõjapidamisest.
Vana Testament: Iisraeliidid sõdivad Jumala käsul oma naabrite vastu. Uus Testament keelab üsna üheselt sõjapidamise ja tapmise .
2. Augustinuse moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin.
* Keskendumine motivatsioonile. Tunnetuslikud probleemid: vaenlase nähtavad teod võivad olla toime pandud õiglase südamega. * Autoriseerimise olulisus. Edaspidi fundamentaalne. Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest. Eelkõige karistussõda, mitte kaitsesõda.
3. Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi.
Õige autoriteet - Valitseja käsk. Õiglane põhjus - Õigusrikkumine. Õiglane eesmärk - Eesmärgiks peab olema (õiglane) rahu.
4. "Püha sõja" ja "õiglase sõja" erinevused ja sarnasused.
* Õiglane sõda ­ kristlike naabritega . Ideeline alus: vägivald tuleb üldiselt hukka mõista, ent lubatav teatud tingimustes. Vägivalla positiivseks küljeks vaid korra taastamine. * Püha sõda ­ uskmatutega. Vägivald on moraalselt neutraalne , moraalne hinnang tuleneb osalejate kavatsustest. Võib olla tervikuna positiivne: võitlus Jumala riigi nimel ja hüveks.
Siiski: ka Pühas sõjas kehtivad Aquino Thomase piirangud. Paganlus pole piisav sõjapõhjus. Ristisõdu kujutati kui kaitse- või tagasivallutussõdu.
5. 16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglsest sõjast: põhierinevused.
* Skolastikud: Keskmes individuaalne patt. Kuna sõda on vastus õigusrikkumisele, saab see olla õiglane vaid ühel poolel.
* Humanistid. 2 suunda: 1) Kristlik patsifism . Erasmus: sõda on loomalik, inimloomust korrumpeeriv, mittekristlik. Unistus rahuprintsist. Samas sõda türklaste vastu lubatud.
2) Humanistlik "riigi huvi" teooria: "Õiglane sõda" on eelkõige kaitsesõda, mis on igal juhul lubatud. Ka siis, kui vastasel on õiglane põhjus. Ka preventiivsõda lubatud. 6. Hugo Grotiuse loomuõiguslik õiglase sõja doktriin.
Õigustatud vaid kaitsesõda. Nimelt on sõda õiglane enesekaitseks või karistuses osaks saanud purustuste puhul. Kuna sõjal peab olema õiglane põhjus, siis peab sõda olema sõditud sobiva autoriteedi poolt. Sõda, selleks et olla õige, peab samuti olema sõditud õigel viisil, süütuid karistamiseta.
IMPEERIUM
1. Rooma imperiaalne ideoloogia.
Militaarriik, kodanikud orienteeritud sõjale. Samas ei püsi vaid relvade jõul. Ideoloogia: tsivilisatsioon . Eluviis: kord, seaduslikkus, luksus . Õigus: roomlaste jaoks inimmõistuse ülim väljendus. Roomlaste idee, et ka sõda on reguleeritud õigusega.
2. Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani.
Keisrikroonile pretendeeris Ida-Rooma (Bütsants) ­ "Imperator Romanorum". Kestis veel 1000 aastat. 1453 Ottomani vallutus ­ Türgi Sultani tiitel "maailmavalitseja". Paralleelselt Vene tsaarid ( Caesar ) ­ 3. Rooma idee. Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik . Karl V impeerium. Hispaania vallutused Ameerikas.
3. Hispaania maailmavallutuse õigustamine: 3 põhiargumenti.
* Religiooni argument: kristianiseerimine * Juriidiline argument. Paavsti "donatsioon": suveräänsus veel okupeerimate Atlandi maade üle. * Barbaarsete tsiviliseerimine. Inimohverdus barbaarne - Mehhiko rahvaste päästmine. 4. Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas versus Sepulveda.
Las Casas: Indiaanlased on täisväärtuslikud inimesed (mitte loomad) ning neid tuleb kohelda kui tavalisi Kastiilia alamaid (tunnistas juriidilist argumenti). Rikkumiste tõttu on indiaanlastel põhjus õiglaseks sõjaks hispaanlaste vastu. Rahumeelse kolonisatsiooni, kauplemise ja kristianiseerimise idee.
Sepulveda: Indiaanlased on pigem loomad kui inimesed. Metsikus, kultuuritus, argus, inimohverdus, kannibalism, intsest, paganlus. Seega loomu poolest orjad (Aristoteles) ning hispaanlased loomu poolest isandad.
5. Francisco de Vitoria õigustus vallutusele.
1. Loomulik reisimine ja kommunikatsioon 2. Ristiusu levitamine 3. Ristitute kaitsmine 4. Kui kõik on ristitud, võib paavst määrata kristliku valitseja 5. Barbarite kaitsmine oma türanliku valitseja vastu 6. Tõeline ja vaba valik 7. Liitlaste ja sõprade kaitsmine 8. Barbarite mentaalne võimetus end valitseda
6. Universaalmonarhia ja jõudude tasakaalu ideed.
Anti-imperiaalne loosung 16.-18. saj. Euroopas. Kaasneb türannia, mis lämmatab Euroopale omased "vabadused". (Karl V impeerium) Vastukaaluks "jõudude tasakaalu" idee. Säilitab Euroopa vabaduse. Idee juured 16. saj. alguse Itaalias. 1713 kirjutati " balanss " kui eesmärk sisse Utrechti rahulepingusse. 18. saj. poliitika ­ koalitsioonide pidev muutumine, et tasakaal säiliks.
7. Kaubandusimpeeriumite ideoloogiad. * Kaasnes uue kaupmeeste klassi uus ideoloogia: kaubanduse tsiviliseeriv ja humaniseeriv mõju. Idee, et kaubanduse arenguks on vaja vaba ühiskonda. Inglased ja hollandlased: ei ekspluateeri kohalikke, vaid kaitsevad neid teiste eurooplaste ja oma valitsejate türannia eest. Ristiusustamine + tootmisvormide kaasajastamine. * Hispaania - kulla kutse. Vaja vallutada. * 17. sajand: tähtis kaubandus - vaja kontrollida ookeane. Vallutuse asemel faktooriad (äriasula asumaades või riigi kaugpiirkondades) rannikul.
8. Napoleoni imperiaalne ideoloogia.
Vallutus+ missioon . Napoleoni "heatahtlik impeerium". Tsiviliseeriv missioon. Prantsuse rahvas kui 1. kõigi rahvaste seas ning eeskujuks teistele. Euroopa taasühendamise idee, kava luua Euroopa ühtne pere, ühtsete seaduste, printsiipide, tunnete ja huvidega.