Euroopa ideede ajaloo eksam (11)

Euroopa ideede ajaloo kordamine
Üldine periodiseering: antiikaeg , keskaeg , renessanss - humanism , barokk , valgustus , romantism
Objektivism antiik- ja keskajal, subjektivism uusajal, kõlbelises käitumises pööre sissepoole.
METODOLOOGILISED KÜSIMUSED
1) Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel
Ideedeajaloo uurimise kaks peamist meetodit on kanooniline ehk tektsuaalne meetod ning ajalooline ehk kontekstuaalne meetod.
Tekstuaalne meetod

• Arthur Lovejoy „The Great Chain of Being“
  
• Ideed on tsüklilised, pole progressi
  
• Universaalsed probleemid, ajatud ideed
  
• „Idee-ühikud“ (unit- ideas ), mis on ideoloogiate ehituskivid
  
• Suurte mõtlejate kanooniline rida
  
• Autorit pole vaja uurida: väidete tähendus on leitav tekstist endast
  

Kontekstuaalne meetod

• Cambridge’i koolkond (Quentin, Skinner jt)
  
• Autori kavatsus : mitte ainult mida väidab, vaid ka miks väidab
  
• Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid: mis probleemid on päevakorras, millest autor vaikib, mida teatud terminitega mõtleb
  
• On vaja uurida tekste , millele autor vastas ning konventsioone, mille raames ta kirjutas
  

RIIK
1) Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused
Keskaegne (eelmoodne) riik

• Isikulisus. Riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Feodaalsed (vasalliteedi-) suhted. Hierarhilisus.
  
• Killustumus. Riigivõimu funktsioone (kohus, maksud ) teostavad oma piirkonnas vasallid .
  
• Konglomeraatriigid. Riik koosneb eri õiguskordade ja poliitiliste süsteemidega osistest.
  
• Dualism . Vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel.
  

Universalism vs partikularism
Keskajal universalistlik maailmapilt . Keisri universaalvõim de facto illusoorne , paavsti võim reaalsem . Interdikti e kirikuvande võimalus.
Reformatsioon . Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism  partikularism.
Uusaegne riik – suveräänsus
2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini)
Partikularism – kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi.
Aristoteles – polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm
Aquino Thomas (13. saj) – poliitilise elu põhivormiks „perfektne kogukond “, mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias.
Humanistid (15.-16. saj) – stoitsism : „riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks“. Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
Machiavelli – aristotelism + stoitsism. Maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve. Kogukonnad loomupärases konfliktis.
3) Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni
Suveräänsus – kõrgeim võim mingi territooriumi üle.
Suveräänsuse dimensioonid:

Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol.

Välimine. Iseseisvus , sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin .
4) Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme

• Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega
  
• Suveräänsus: „Absoluutne ja igavene võim riigis“
  
• „Absoluutne“ = kõrgeim. Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile.
  
• „Absoluutne“ = jagamatu . Riik saab olla monarhia , aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon.
  
• Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi („Legislatiivse suveräänsuse“ teooria).
  
• Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse.
  
• Valitseja tahe on seadus.
  
• Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele , vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele.
  
• Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal
  

- ideaalmudel.
- ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele
- rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu
5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist
Elusolend = masin.
Riik = masin = elusolend.
Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm
Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk.
VALITSUSVORMID : MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA
Valitsusvormid e kes peaks valitsema ? Üks (monarhia), vähesed (aristokraatia), paljud (demokraatia)
Valitsusviisid e milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus? Absoluutne, piiratud
1) Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo
Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad:

efektiivsus: demokraatia olemuslikult viletsam – monarhial ei ole erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne

legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline argument: kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad; ajalooline argument: kunigad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad)
Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist „demokraatiat“ ei eksisteeri. Kattevari.
2) Platon ja Aristoteles valitsusvormidest
Platon:
Filosoofide valitsuse ideaal (seega monarhia või aristokraatia). „Demokraatlik“ inimene tahab vabadust kuritarvitada.
Filosoofid omavad tõelist „teadmist“, näevad asjade olemust, teised näevad vaid varje („koopamüüt“).
2 teed: 1) filosoofid haaravad võimu 2) kuningas hakkab filosoofiks
Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu, vägivaldne valitsus.
Aristoteles:
Hea (tõeline, õiglane) vorm – ühistes huvides
Halb vorm (kõrvalekalle, ebaõiglane) – valitseja huvides
Üks
Monarhia
Türannia
Vähesed
Aristokraatia
Oligarhia
Paljud
Politeia
Demokraatia
Milline Aristotelese arvates parim?
Sõltub rahva loomusest ( vooruste jagunemisest). Kui inimesed on ebavõrdsed, on poliitiline võrdsus ebaõiglane.
Leidub üks ülivooruslik – monarhia
Eristuvad parimad (jõukad) – aristokraatia
Ei ole tugevaid klassivahesid – politeia.
Demokraatia: valitsus vaeste huvides.
Halbadest vormidest halvim on türannia, demokraatia parim.
3) Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin
6. saj. Justianuse koodeks . Kuningas on Jumala poolt seatud, tema võim on Jumala and:

• vastutav Jumala ees. Peaülesanne: rahu
  
• paternistlik ja personaalne suhe alamatega
  
• kuningas kui vooruse kehastus ja tagaja
  

4) Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade
Aristoteles: monarhia on ühistes huvides, türannia valitseja huvides.
Platon: türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest.
Aquino Thomas: türannia = korrumpeerunud monarhia. Türann on ebavooruslik ning ei salli alamate vooruslikkust. Külvab tüli, et ei ühinetaks tema vastu.
17. saj Inglise vabariiklased: monarhia = türannia.
5) Paternalistliku monarhiaidee põhijooned
Bodin ja Hobbes : Monarhia on eelistatud, ent mitte ainuvõimalik.
Hobbes: Monarh ei ole loodud Jumala poolt, vaid inimesed loovutavad oma loomuliku vabaduse (piiramatu võimu) vabatahtlikult.
Absoluutse monarhia argument Piibli toel:

• Jumal andis maailma Aadamale valitseda
  
• Esimese „isa“ järglaste valitsus on ainus legitiimne valitsus. Pärimisprintsiip.
  

Parallelism : Perekond = riik. Valitseja kui pereisa . Kaasaegsetele kõlas loomulikult.
Võimusuhted on loomupärased, inimesed sünnivad nendesse. Loomulikku vabadust ega võrdsust pole.
6) Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal
Aristoteles: eri vormide segunemine ei ole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas. Väldib võimust eemale jäävate gruppide pahameelt.
Varauusaja vabariiklikud mõtlejad (Machiavelli, Guicciardini, Harrington): segavalitsus on ideaal, sest loob tasakaalu.
Toetusid Polybiose kirjeldustele Rooma vabariigi poliitilisest süsteemist, kus demokraatlik (tribüünid), aristokraatlik ( senat ) ja monarhistlik (konsulid) element segatud. Valvavad üksteise järele.
Veneetsia (ja Sparta ) kui tüüpnäited stabiilsest süsteemist.
Segavalitsus  Võimude lahusus.
ÕIGLUS JA KASULIKKUS
1) Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus
Renessanss poliitilises teoorias: klassikalise hariduse võidukäik. Rooma autorid Cicero ja Seneca , ajaloolased Livius , Sallustius, Tacitus . 2 võtmedistsipliini: filosoofia ja retoorika (teadmine, mis on vooruslik tegu + motivatsioon neid tegusid teha). Praktilisem haridus kui Platoni ja Aristotelese filosoofia. Kuidas kasvatada vooruslikku kodanikku, kes oleks võimeline hästi valitsema?
Valitsemise eesmärk: rahu. Rahu on instrumentaalne – ülimaks eesmärgiks reputatsioon, au, mis kaasneb riigi õitsengu ja kasvuga. Kuidas vältida sõdu ja sisetülisid? Sõjavastane: rahumeelne valitsus on auväärne.
Saavutusteed: ühine hüve, mis on saavutatav õigluse abil. Tingimuseks kodanike omavalitsus e vabadus võõrvõimust.
2) Cicero valitseja kohustustest
Järgida Platoni juhseid:

• kaitsta kodanike huve, unustades omapoolse kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele on usaldatud (sarnaselt eestkostega).
  
• Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte üht osa kodanikest teise vastu. Muidu mäss ja riid.
  

3) Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid
- Itaalia sõjad 1494 -1559. Itaalia pärilusprobleemid, kaasati Prantsusmaa ja Habsburgid , kes läksid ka omavahel konflikti. Sekkusid ka Inglismaa ning Ottomani Türgi.
- Paavstilik dekadents – sõjardpaavstid Alexander VI ja Julius II.
3 lahendust erinevatelt kaasaegsetelt humanistidelt:
- utopism. Thomas More „ Utoopia “. Radikaalselt erinev ühiskonnakorraldus. Ühisomand, päriliku aadli puudumine, tõeline aadellikkus seisneb voorustes.
- Erasmus „Kristliku printsi kasvatamine “ – klassikaline humanistlik voorusõpetus.
- Machiavelli „Valitseja“– alternatiivne voorusõpetus.
Viimased kaks samast žanrist: käitumisjuhis valitsejale. Kirjutatud samal eesmärgil (saada õukonnas tööd).
4) Machiavelli voorusõpetuse põhiprintsiibid
Valitseja eesmärk: au ja kuulsus. Selleks on vajalik: oma staatuse e riigi säilitamine ning kasvatamine „suureks“.
Kõik, mis riiki säilitab ning viib suuruseni , on vooruslik! Seega: mõiste „voorus“ uus definitsioon, puhtalt instrumentaalne. Vooruslik e virtuooslik valitseja saavutab oma eesmärgid, kontrollides ja talitsedes saatust, st kontrolli säilitamiseks kindlam olla kardetud kui armastatud .
„Valitseja“ – pragmaatiline käsiraamat, kuidas seda teha.
Machiavelli: „poliitilise realismi“ alusepanijaid (vs idealism). Silmakirjalikkus ja kavalus voorusliku valitseja arsenalis.
5) Erasmuse juhised valitsejale
Voorusliku käitumise koodeks, juhindudes humanistlikest printsiipidest. Cicero valitsejaideaal + Itaalia „Valitsejapeeglid“ ( armulikkus , heldus, suuremeelsus ). Kontrolli säilitamiseks olla armastatud ja haritud.
Valitsejaideaal:
Valitsemine on võimalus teenida rahvast. Mitte üksnes au, vaid ka koorem .
Eristada tuleb sõpru ja meelitajaid.
Ülimaks eesmärgiks rahu ja stabiilsus. Sõda vaid äärmisel vajadusel. Mitte tõsta makse, vaid elada kokkuhoidlikult.
Hea valitsus = hea valitseja ja head seadused. Sekkuda võimalikult vähe.
6) „Riigi huvi“ teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas
„Halb“ ja „hea“ riigi huvi teooria:
„Halb“ – Machiavelli: eesmärk õigustab abinõu. Kasulikkus on absoluutne mõõdupuu.
„Hea“ – tunnistab , et valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglid, ent rõhutab, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Riigimeheliku tarkuse rõhutamine, mis seisneb oskuses laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel. Seega: alusvoorus on tarkus, mitte õiglus.
Elluviimine praktikas:
Kardinal Richelieu : positiivsete seaduste eiramine „riigi huvides“.
Richelieu õigustus: tuleb eristada avalikku huvi ja erahuvi. Valitseja huvi = avalik huvi. Tavainimeste huvi mitte üksnes vähetähtis, vaid ebakõlas terviku huvidega . Ei tule kaaluda ühiseid huve privaathuvide vastu, vaid üksnes erinevaid ühiste huvide vorme omavahel.
Friedrich II: idealistlik , valgustusest mõjutatud poliitiline teooria.
„Valitseja on rahva esimene teener, kes on kohustatud käituma ausalt ja targalt ning täiesti omakasupüüdmatult, justkui ta peaks iga hetk aru andma oma kaaskodanikele“.
Pragmaatiline (praktilist külge rõhutav, kasu silmas pidav) välispoliitika.
OTSUSTAMINE
1) Valitsejakoolituse teooria ja praktika varauusajal
Varauusajal „moodsa riigi kujunemine“ (16.-17. saj). Riigi kompetentsi laienemine. Võimu koondamine suverääni kätte. Seetõttu: üksikisiku või väikese grupi otsustel väga suur kaal.
Probleem: kuidas tagada otsuste kvaliteet? (kompetentsus + kiirus). Otsuste eesmärk: „ühishüve“ tagamine (erahuvide vältimine). Valitseja kompetentsist ei piisa, vaja kaasata nõunikke. Samas: nõunikel on kõigil ka oma erahuvid (valitseja puhul vaieldav).
Lahendusteed: rüütliakadeemiad: humanistlikud õppeasutused aadlile. Taust: aadli funktsiooni muutumine riigis. Sõdimine  valitsemine, kohtupidamine. Haridusvajadus.
Mida õpetati? „Prudentia gubernatoria“ e valitsemiskunst:
- Üldised valitsemiseesmärgid ja – printsiibid
- Kasuistika: õpetus, kuidas teatud olukordadega toime tulla.
- Keskne oskus: kuidas teha otsuseid? Nõunike valimine, nõupidamiste korraldamine ja otsuste langetamine.
- Nõupidamisformaatide harjutamine . Peamised formaadid : „consultatio“ ja „pro et contra “
2) „Consultatio“ ja „pro et contra“ nõupidamisformaatide eripärad
„Consultatio“
3 astet:
1) propositio: eesistuja esitab lahendust vajava küsimuse
2) consilia/vota: nõukogu liikmed edastavad oma arvamuse (vanuse, ametijärgnevuse vm korras)
3) conclusio: eesistuja võtab arvamused kokku ja formuleerib otsuse (hääletamist ei toimu, hääli ei „loeta“, vaid „kaalutakse“).
Eelised: kõik nõukoja liikmed on kohustatud oma arvamuse välja ütlema, mistõttu motivatsioon kaasa mõelda. Tõstatakse aspekte , mis muidu jäänuks tähelepanuta. Kõik tehakse otsuse eest kaasvastutajaks. Ei saa hiljem otsust kritiseerida, kui ise õigel ajal vastu ei vaidle (eriarvamuse e „dissenting vote “ traditsioon).
Probleem: palju eri argumente, raske langetada otsust.
„Pro et contra“
Üks nõunik toob välja kõik argumendid propositio poolt ja teine selle vastu. Kombineeriti „consultatioga“: pärast argumentide esitamist kuulati kõigi arvamust.
Eelised: luuakse vaidlussituatsioon („vaidluses selgub tõde“). Püütakse süstemaatiliselt läbi arutada kõik võimalikud argumendid. Jõutakse kiiremini otsuseni. Otsuse kriitikutele on vastuväited juba olemas (eriti oluline, kui vaja nõusolekut kõrgemalt organilt või selgitada rahvale)
Nõupidamisformaatide rakendamine: kasutati väga laialdaselt: kohtupidamine, kõrgeimal tasandil (riigijuhtimine), ka ülikooli senat
3) Hobbesi ja Rousseau kriitika ühisnõupidamiste suhtes
Hobbes’i kriitika:
Ilukõnelejate paraad : eesmärgiks isiklik populaarsus, mitte asja objektiivne esitamine. Eriti ohtlik, kui omahuvidega retoorikud. Seetõttu nõupidamisel paljudelt vastus „ei“ või „jah“, mitte täielik nõuanne. Mõjutatud retoorikast, mitte loogikast, ei pinguta oma vaimu. Paljud kardavad arvamust avaldada, kartes mittemeeldimist või kellegi viha. Grupinõupidamistes raske sisu salajas hoida.
Rousseau kriitika:
Ühise arutelu ja hääletuse puhul pääseb maksvusele kõige kõvahäälsem erihuvi. Ühishuvi on võimalik leida vaid siis, kui kodanikud on üksteisest isoleeritud ning kujundavad arvamuse iseseisvalt.
4) James I ja Erasmus meelitajatest
Erasmus: „Kristliku printsi kasvatamine“
Prints peab vältima meelitajaid. Valitsejate käekäik nende poolt väga haavatav, eriti ohus on noor valitseja (inimesele loomupärane eelistada komplimente tõele; puuduvad kogemused kavaldajate äratundmiseks). Türannia puhul meelitajad alati mängus.
Lahendused: rämgad karistused neile, kes meelitavad printsi ebaväärikatele tegudele, tasu neile, kes kõnelevad avameelselt. Põhilahenduseks ikka haridus. Õpetada mitte omandama valesid tiitleid, nagu „Võitmatu“ või „Kuulus“. Peab ise lugema raamatuid.
SÕDA
1) Vana ja Uus Testament sõjapidamisest
Vana Testament: Iisraelliidid sõdivad Jumla käsul oma naabrite vastu.
Moosese 5. raamat:
Kui sa jõuad mõne linna ligi, et sõdida selle vastu, siis paku sellele rahu! Ja kui ta sinult rahu vastu võtab ja avab sulle väravad, siis olgu kogu rahvas, kes seal leidub, sulle töökohustuslik ja teenigu sind. Aga kui ta ei tee sinuga rahu, vaid valmistub sõjaks su vastu, siis piira teda! Ja kui Issand , su Jumal annab ta sinu kätte, siis löö mõõgateraga maha kõik ta meesterahvad! Aga naised, lapsed, loomad ja kõik, mis linnas on, kõik sellest saadav saak riisu enesele ja söö oma vaenlastelt saadud saak, mida Issand, su Jumal, sulle annab! Nõnda tee kõigi nende linnadega, mis on sinust väga kaugel, mis ei ole nende siinsete rahvaste linnade hulgast. Aga nende rahvaste linnades, keda Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks, ära jäta elama ühtegi hingelist, vaid hävita sootuks hetid, emorlased, kaananlased, perislased, hiivlased ja jebuuslased, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud, et nad ei õpetaks teid tegema kõiki nende jäledusi, mis nad tegid oma jumalatele, ja et teie ei teeks pattu Issanda , oma Jumala vastu.
Uus Testament keelab üsna üheselt sõjapidamise ja tapmise .
Matteuse evangeelium :
Te olete kuulnud , et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!
Siis ütles Jeesus talle: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad!
Roomlastele:
Ärge makske ise kätte, armsad , vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte“ – nii ütleb Issand. Veel enam: „Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!“ Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!
2) Augustinuse moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin
Vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda . Seda sai teha vaid valitsejate korraldusel ja raske südamega. Tapmine seaduse nimel, ihadeta (seadusel pole ihasid).
Riigi eesmärgiks on kord, et patused ei kahjustaks üksteist. Valitseja teostab Jumala tahet maa peal.
Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest. De Civitate Dei. „Teise poole ebaõiglus asetab targale inimesele kohustuse pidada sõda“
Legaalne dimensioon. Eelkõige karistus-, mitte kaitsesõda.
Keskendumine motivatsioonile: Tunnetuslikud probleemid: vaenlase nähtavad teod võivad olla toime pandud õiglase südamega.
Autoriseerimise olulisus. Edaspidi fundamentaalne.
Lus ad bellum põhiprintsiip: vajadus karistada õigusrikkumist
3) Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi
Õige autoriteet – Valitseja käsk
Õiglane põhjus – õigusrikkumine
Õiglane eesmärk – eesmärgiks peab olema (õiglane) rahu.
4) „Püha sõja“ ja „õiglase sõja“ erinevused ja sarnasused
Õiglane sõda – kristlike naabritega . Ideeline alus: vägivald tuleb üldiselt hukka mõista, ent lubatav teatud tingimustes. Vägivalla positiivseks küljeks vaid korra taastamine.
Püha sõda – uskmatutega. Vägivald on moraalselt neutraalne , moraalne hinnang tuleneb osalejate kasvatusest. Võib olla tervikuna positiivne: võitlus Jumala riigi nimel ja hüveks. Ristisõdade õigustamine. Kaasnes pattude andekssaamine. Kohuseks inimesele kui kristlasele.
Siiski: ka Pühas sõjas kehtivad Aquino Thomase piirangud. Paganlus pole piisav sõjapõhjus. Ristisõdu kujutati kui kaitse- ja tagasivallutussõdu.
5) 16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused
Skolastikud – keskmes individuaalne patt. Kuidas sõdida patuta? Kuna sõda on vastus õigusrikkumisele (eelkõige karistus, aga ka otsene enesekaitse), saab see olla õiglane vaid ühel poolel. Enesekaitse õiglase rünnaku vastu on lubamatu!
Humanistid – 2 suunda:

Kristlik patsifism. Erasmus: sõda on loomalik , inimloomust korrumpeeriv, mittekristlik. Unistus rahuprintsist. Samas sõda türklaste vastu lubatud.

Humanistlik (Machiavelli, Lipsius) „riigi huvi“ teooria (valitseja peab tagama riigi säilimise): „Õiglane sõda“ on eelkõige kaitsesõda, mis on igal juhul lubatud. Ka siis, kuid vastasel on õiglane põhjus. Ka preventiivsõda lubatud.
6) Hugo Grotiuse loomuõiguslik õiglase sõja doktriin
Inimese 2 põhiinstinkti: enesesäilitamine ja sotsiaalsus . Õigussüsteem toetub sellele alusele.
Rahvaste õiguse reeglid peavad tagama pikaajalise kasulikkuse. Mitte lähtuda hetkekasust (vastane: antiikaja skeptik Cameades: õiglus on lollus ja tuleb alati teha seda, mis on kasulik).
Sõjaõiguse küsimustes balansi leidmine teoloogide ja humanistide vahel.
Ennetav enesekaitse: piiratud õigus (vaid reaalsete ja vahetute ohtude tõrjumine).
Õigustatud vaid kaitsesõda. Nimelt on sõda õiglane enesekaitseks või karistuseks osaks saanud purustuste puhul. Kuna sõjal peab olema õiglane põhjus, siis peab sõda olema sõditud sobiva autoriteedi poolt. Sõda, selleks et olla õige, peab samuti olema sõditud õigel viisil, süütuid karistamata.
IMPEERIUM
1) Rooma imperiaalne ideoloogia
Rooma keisririik - militaarriik, kodanikud orienteeritud sõjale. Samas ei püsi vaid relvade jõul.
Ideoloogia alustalad:
Tsivilisatsioon.
Eluviis: kord, seaduslikkus , luksus.
Õigus: roomlaste jaoks inimmõistuse ülim väljendus.
Roomlaste idee, et ka sõda on reguleeritud õigusega.
Probleemid:
Liiga suur, et koos hoida.
4. saj lõhenemine Ida- ja Lääne-Roomaks. 324 Konstantinoopoli asutamine.
Kultuurilised erinevused: Rooma – ladina kultuur. Bütsants – hellenistlik kultuur.
2) Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani
Keisrikroonile pretendeeris Ida-Rooma (Bütsants) – „Imperator Romanorum“. Kestis veel 1000 aastat. 1453 Ottomani vallutus – Türgi Sultani tiitel „maailmavalitseja“. Paralleelselt Vene tsaarid ( Caesar ) – 3. Rooma idee.
Pärast Rooma hävingut oli ainsaks universaalseks võimuks paavstivõim.
Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik. Karl V impeerium. Hispaania vallutused Ameerikas.
3) Hispaania maailmavallutuse õigustamine: 3 põhiargumenti
- Religiooni argument: kristianiseerimine. Kristliku misjoni vajadus.
- Juriidiline argument: Paavsti „donatsioon“ Ferdinandile ja Isabellale: suveräänsus veel okupeerimata Atlandi maade üle.
- Tsivilisatsiooni argument: Barbaarsete tsiviliseerimine. Inimohverdus barbaarne – Mehhiko rahvaste päästmine. Tsiviliseerimisprotsess: abielukombed (polügaamia), mehed sunniti kandma pükse.
4) Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas versus Sepulveda
Las Casas – indiaanlased on täisväärtuslikud inimesed (mitte loomad) ning neid tuleb kohelda kui tavalisi Kastiilia alamaid ( tunnistas juriidilist argumenti). Rikkumiste tõttu on indiaanlastel põhjus õiglaseks sõjaks hispaanlaste vastu. Rahumeelse koloniastsiooni, kauplemise ja kristianiseerimise idee.
Sepulveda – indiaanlased on pigem loomad kui inimesed. Metsikus, kultuuritus, argus, inimohverdus, kannibalism, intsest, paganlus. Seega loomu poolest orjad (Aristoteles) ning hispaanlased loomu poolest isandad.
5) Francisco de Vitoria õigustus vallutusele
- loomulik reisimine ja kommunikatsioon
- ristiusu levitamine
- ristitute kaitsmine
- kui kõik on ristitud, võib paavst määrata kristliku valitseja
- barbarite kaitsmine oma türanliku valitseja vastu
- tõeline ja vaba valik
- liitlaste ja sõprade kaitsmine
- barbarite mentaalne võimetus end valitseda
6) Universaalmonarhia ja jõudude tasakaalu ideed
Anti-imperiaalne loosung 16.-18. saj Euroopas. Kaasneb türannia, mis lämmatab Euroopale omased „vabadused“ .(Karl V impeerium). Vastukaaluks „jõudude tasakaalu“ idee. Säilitab Euroopa vabaduse. Idee juured 16. saj alguse Itaalias. 1713 kirjutati „ balanss “ kui eesmärk sisse Utrechti rahulepingusse. 18. saj poliitika – koalitsioonide pidev muutumine, et tasakaal säiliks.
7) Kaubandusimpeeriumite ideoloogiad
Kaasnes uue kaupmeeste klassi uus ideoloogia: kaubanduse tsiviliseeriv ja humaniseeriv mõju. Lõpetab rahvusvahelise konflikti (tegelikult uute konfliktide põhjuseks). Idee, et kaubanduse arenguks on vaja vaba ühiskonda. Inglased ja hollandlased : ei ekspluateeri kohalikke, vaid kaitsevad neid teiste eurooplaste ja oma valitsejate türannia eest. Ristiusustamine + tootmisvormide kaasajastamine.

• Hispaania – kulla kutse. Vaja vallutada.
  
• 17. sajand – kaubanduse haaramiseks on vaja kontrollida ookeane. Vallutuse asemel faktooriad (äriasula asumaades või riigi kaugpiirkondades) rannikul.
  

8) Napoleoni imperiaalne ideoloogia
Vallutus + missioon . Napoleoni „heatahtlik impeerium“. Tsiviliseeriv missioon. Prantsuse rahvas kui 1. kõigi rahvaste seas ning eeskujuks teistele. Euroopa taasühendamise idee, kava luua Euroopa ühtne pere, ühtsete seaduste, printsiipide, tunnete ja huvidega.
VABADUS, VÕRDSUS, VENDLUS
1) Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsitluse Rooma algupära
Vabadus vastandatuna orjusele. Vaba inimene „elab vabalt“, ta ei ole kellegi teise meelevallas. Ori peremehe meelevallas, tegutseb peremehe tahtel ja heaks. Kuigi peremees ei pruugi orja palju käskida-keelata, on tal õigus tema ellu iga hetk sekkuda. See muudab orjad orjameelseks – neil puuduvad oma initsiatiiv, pikaajalised eesmärgid ning lõpuks ka väärikus.
Rooma ajaloolaste kirjeldused:

• Vabariigis on kodanikud vooruslikud (patrioodid)
  
• Ainuvalitsuse tingimustes kodanikuvoorusel ning suurtel tegudel enam kohta pole – valitseb orjameelsus.
  

2) Machiavelli uus-Rooma vabariiklik vabadusekäsitlus
Enamuse inimeste jaoks on suurim võimalik hüve vabadus ehk vaba elu. Nad soovivad taotleda vabalt oma eesmärke, kartmata mõnd teist inimest või seltskonda. See on võimalik vaid siis, kui ei olda kellestki sõltuvuses. See omakorda võimalik ainult vabariigis. Ent vabariik püsib vaid niivõrd, kui selle seadusi täidetakse – eeldab kodanikuvoorust, vabariigi tingimusteta teenimist.
3) Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsitluse rakendused poliitikas
Tavaliselt vabariigid manduvad ajas, v.a Rooma, sest seal olid:

• seadused, mis reguleerisid võimuloleku aega ja varanduse kasutamist
  
• kaks vastandlikku sotsiaalset gruppi, esindavate poliitiliste institutsioonide vastasseis – aristokraatlik senat vs rahva valitav tribunaat. Esimesed valitsevad, teised osalevad valitsemises ning valvavad esimeste üle, et nad ei riivaks vabadust.
  

4) Thomas Hobbesi liberaalne vabadusekäsitlus ja selle rakendused poliitikas
Väliste piirangute puudumine. Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud, nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne.
5) John Locke’i liberaalne vabadusekäsitlus ja selle rakendused poliitikas
Võtab üle Hobbesi arusaama, et vabadus on väliste takistuste (piirangute) puudumine. Seob selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitlusega. Inimesed loomupäraselt võrdsed ja vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele (loomuvabadust piirab ainult loomuseadus).
Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisele tahtele (erinevus Hobbesist).
Seadused seega mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda.
Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise – alatine õigus astuda vastu orjastamisele (erinevus Hobbesist).
Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel: rahval on kontroll valitsuse üle (on ise selle ametisse seadnud); valitsusel ei ole „eriõigust“ piirata inimeste vabadusi; omandi puutumatus
6) Montesquieu vabariigist
Kirjeldab antiivabariike vabariiklike ideede vaimus , aga ei arva , et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal).
Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussüsteemil.
Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga – arvas , et üleminek monarhiast vabariiki on võimatu.
7) Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus)
Vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igaühe osalemist seadusandluses. Vabariik põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning eeldab kodanikuvoorust.
8) Vabadus Prantsuse Revolutsiooni ajal. Robespierre ’i „vooruse vabariik“
Prantsuse Revolutsiooni alguses domineerisid liberaalsed ideed konstitutsioonilisest monarhiast. Alates 1792. aastast, kasvava majandusliku kitsikuse tingimustes, hakkas domineerima radikaalsem jakobiinlik suund, mis rakendas Rousseau ning vabariiklaste ideid.
Robespierre: Tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes, esindamine ei ole võimalik. Selleks, et vabariik oleks võimalik, on vaja kodanikuvoorust. Kodanikuvoorus eeldab võrdsustumist ning kodanikureligiooni (riigi kontrolli inimeste üle).
ÕNN
1) Platon ja Aristoteles õnne olemusest
Õnn on teatud sorti tegutsemisvõime, aktiivne, mitte passiivne.
Platon: õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge korrast ja harmooniast. Õnn peegeldub ka subjektiivsetes naudingutes. On meelelised ja vaimsed naudingud, viimased on tugevamad ja kestvamad, puhtad (segamata valust).
Aristoteles: õnn on „hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna“ – tähendab oskust mõistuspäraselt toimida.
2) Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest
Aristoteles – loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi.
Platon – õnnelik on elu kooskõlas loomutäiustega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn.
Stoikud – õnn tähendab kindlust hüve omamises – õigupoolest aga ainult tõelise hüve omamises saabki olla kindlus. Mitte väliste hüvede kogumine, vaid õige hoiaku kujundamine naudingusse on õnnelikkuse tingimuseks. Õnn ja voorus on kattuvad mõisted.
3) Aristoteles õnneliku elu vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast
Riigimehe elu – riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus. Ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes (nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus)
Filosoofi elu – eelistatud – filosoof on see, kes kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust. Tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses. Jumala-sarnane elu.
Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi omaks, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse.
Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikuma elu:

• riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt loomutäiusele
  
• suure keskklassiga riik
  

4) Epikuurlased õnnest
Ainus tõeline hüve on nauding , ainus tõeline halb on valu. Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne , mis tuleneb sellest, et ollakse vabad valust ja vaimsest rahutusest ( ataraxia ). Ataraxia on mõõdetamatu suurus – see kas on või seda pole.
Selline seisund saavutatakse vaid vooruse läbi. Eeldab: voorusi ja sõprust; ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi.
Õnnelik elu epikuurlaste jaoks on elu sõprade ringis, eemal poliitikast .
Õnn on teatud passiivne seisund (rahulikkus).
5) Augustinus õnnest ja poliitikast
Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Ent isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest – surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest). Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust) teises elus ning olla „õnnelikud lootuses“.
Riik on pattulangemise tulemus ja ajend (inimese võimuiha, vägivaldsus). Samas hädavajalik, et tagada korda ja rahu patuste vahel. Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist.
Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral, võimaldades kristlastel elada kristlikku elu.
Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha „oma võimust“ Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral.
6) Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
Õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, aga ikkagi peab püüdma hoolitseda maksimaalselt oma ihu ja hinge eest.
Inimene on osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist, mille eri osad täidavad eri funktsioone. Seega hea elu on poliitiline küsimus.
Valitsejate ülesandeks seaduste kaudu harjutada inimesi käituma vooruslikult.
Kuna inimese tõeline voorus on vaimne ja ülem ajalikust (maisest, mööduvast), on kirik ülem riigist.
Ka valitsejate vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved.
7) Thomas Hobbes’i subjektiivne õnnekäsitlus
Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele. Inimesed panevad liikuma ihad .
Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: ei ole loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju.
Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab.
Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu , seni kuni me siin maailmas elame, sest elu ise on liikumine ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta.
8) Shaftesbury subjektiivsest õnnest
Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. Hinge harmoonia , mis peegeldub naudingus. Lahtiseks on jäetud, millist rolli mängivad välised asjad õnnes.
9) Rousseau moodsa inimese hingehaigusest
Ühiskondlik inimene: on valmis teisi hävitama, et saavutada oma eesmärke. Ta on õnnetu, sest ta ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove, sõltub võrdlusest teistega ning ei tunne iseennast .
- ühiskonnas, kus tunnustatakse vastastikust sõltuvust, hierarhiat ja ebavõrdsust, õõnestab soov olla teiste poolt väärtustatud personaalset terviklikkust ja autentsust.
- ühiskondlik lahendus: kui inimesi õpetada varasest noorusest peale, et nad omaenda eksistentsi näeksid ainult riigi eksistentsi osana , siis lõpuks õnnestub neil kuidagi selle suurema tervikuga samastuda ning armastada seda selle erilise tundega (eneseimetlusega), mis igal üksikul inimesel on ainult iseenda jaoks.
- individuaalne lahendus ( Emile ): inimene kasvab üles isoleerituna kogukonnast. Eneseküllasus. Piiratud soovid. Tõeline sõprus.
AU
Kreeka-Rooma traditsioonis ülikute au seotud kogukonna teenimisega.
Aristoteles, Cicero – au saab põhineda ainult voorusel; aust endast tuleb hoolida mõõdukalt (Aristoteles) või peaaegu üldse mitte (Cicero).
Kristlik kardinaalvoorus on enesealandamine, au võib taotleda ainult Jumalale , pühakute erilised teod on tehtud Jumala nimel.
Feodaalau – vallutaja au, millest saab järk-järgult õigluse ja usu eest seisja ja nõrgemate kaitsja au.
Uusaegne aadliau – võrdse väärikuse taotlemine (duell)
1) Aristoteles aust ja eneseväärikusest
- au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele
- au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida mõõdukalt.

• eneseväärikus – täielik loomutäius enese suhtes
  
• eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal.
  
• suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem.
  

2) Cicero vabariiklase aust
Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast ei tule hoolida.
3) Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust
Esimene kristlik voorus on enesealandamine. (vastupidiselt variseridele)
Aquino Thomas: au ja kristliku enesealanduse lepitamine. Püha Paulus või Franciscus Assisist – kristlik pühak on haaratud oma vääritusest ning nõrkusest kõiges, välja arvatud talle osaks langenud Jumala arm.
Peab end teistest vääritumaks oma pattude pärast, kuid kui Jumala au ning ligimeste hüve seda nõuavad, võib ta korda saata mida tahes, unustades iseenda täielikult.
Kui talle osutatakse au, siis võtab ta selle vastu, viidates Jumalale. Muus
4) Feodaalne au
Feodaalau saab algselt oma sisu vallutustest. Au on vabade meeste atribuut, legitimeerib nende kõrgemat staatust.
Vallutaja au, millest saab järk-järgult õigluse ja usu eest seisja ja nõrgemate kaitsja au.
5) Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal
Kavaleri -ideaal. Õigluse, mitte oma isiku või isanda kaitse.
Kolm peamist suunda:

kohustused kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes

kohustused Jumala ees

kohustused naiste ees
6) Mandeville uhkusest ja au eri vormidest
Antiikvoorus on enesesalgamine, Germaani au on eneseimetlemine . Kindlastes asjades peab vastama au nõuetele. Enesepiiramine on tasutud aust tuleneva naudinguga. Ennastimetlev au aitab samas saavutada ühiskondlikku kasu vähese vaevaga. Aadliau. Au suurlinnades – materiaalne küllus ning poliitiline stabiilsus teevad enesepiiramise ebavajalikuks. Prestiiži ei näita mitte niivõrd käitumine, vaid see, mida me omame ja kuidas me riietume. Mood muudab selle muutlikuks, pidevalt on vaja omandada uusi staatuse sümboleid. Rikkus ei ole oluline iseendas, vaid selleks, et staatust näidata.
7) Montesquieu aust monarhiates
Au monahriates on „vale au“ – ei põhine voorusel ega headusel, vaid ülendatud arusaamal iseendast.
Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab enda (ja oma seisuse) alandamist.
Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit. Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus: surmapõlgavus lahingus, julgus seista oma printsiipide (au) eest, astudes vastu isegi kuningale.
Au tähtsusest monarhiates:
Poliitiline tähtsus: tagab seaduste valitsemise. Monarh sõltub seaduste ning käskude täideviimises aadlist; saab neid käskida teha aga vaid seda, mis on kooskõlas nende auga.
Majanduslik tähtsus: üldine konkurents , mis elavdab majandust. Lihtrahvas paigutab au tarbimisse. Anonüümsus võimaldab kõigil väliselt matkida kõrgemasse klassi kuulujaid.
8) 18. sajandi meritokraatlik aumõiste
Meritokraatlik au on kodanikuau, mis põhineb heategevusel ning silmapaistvatel ametisaavutustel.
9) Romantilise au paradoksid
Au saab uue dimensiooni tänu romantismis juurduvale „eneseväljenduse“ ja „enesetruuduse“ ideaalile.
Romantilise kunstniku (boheemlase) „ aukoodeks “ – vastandumine ühiskonna konventsioonidele, filistinismi (materialistliku, konventsionaalse tavaelu) põlgus.
Samas individuaalne au seotud ka isamaa-armastusega, milles tõuseb tugevalt esile kollektiivne (rahvuse, riigi) au. Ühiskonna teenimisega seonduv au seega taas sõjaline.
ARMASTUS
1) Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis)

• tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus
  
• Erōs ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu. Seda armastust tajutakse meelte abil.
  

Sokratese kõne:
Armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega nõme, vaid täpselt vahepeal , sest armastus eeldab püüdlust. Inimene, kes midagi armastab , taotleb hea, mis selles peitub.
Armastus on iha head jäädavalt vallata . Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endast kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis.
2) Apostel Paulus Jumala armust . Pauluse armastusekäsitluse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed
Armastus samane Jumala olemusega ja rõhutab inimsuhteis ligimese armastust. Tagajärjeks indiviidide võrdsustumine läbi Jumala armu – vendlus.
3) Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast)
Maine armastus, enese-armastus:
lihahimu (sugutungi) köidikud;
enesekesksus – oma kasu poole püüdlemine;
sõprused üksikisikutega – kiindumus kaduvasse (Loodusse, Looja arvelt).
Maine riik tugeva kuningavõimuga on vajalik selleks, et enesekeskseid inimesi ohjeldada – langenud inimene on konfliktne inimene.
Taevalik armastus, jumala-armastus ja ligimese armastus jumalas:
puhas armastus, püüdlemine Jumala poole, kuni iseenda põlgamiseni;
üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult;
Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond.
4) Pierre Nicole „valgustatud enesearmastusest“ kui ühiskonna ja majanduse alusest
Jansenist.
Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi : parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi – vahetada asju ja teeneid. Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust „valgustatud enesearmastusest“ (omahuvist) ja annab tulemuseks kasu kõigile.
5) 18. sajandi alguse valgustajad (Shftesbury, Hutcheson, Leibniz ) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest
- Looduses valitseb harmoonia – inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi.
- Inimene on loomupäraselt sotsiaalne – tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas.
- Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on „hea“ – järelikult ei pea riik põhinema mitte hirmul, vaid saab põhineda ka kodanike armastusel selle riigi vastu (patriotismil) ning kodanikud võivad ise end valitseda ega pea enda üle ametisse seadma ühte valitsejat.
6) Herder ja romantikud (Novalis ja Schegel) armastusest
Romantism: armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip, suunatud riigi kui kunstliku moodustise vastu, nõutakse selle asendamist „loomuliku“ ehk armastusel põhineva kogukonnaga.
Schegel – ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene. Armastus on terviklik ja väljendub ka meie meelelises tunnetuses , mis saavutab oma kõrgeima astme seksuaalsuses. See seletab, miks viimast aetakse sageli esimesega segi.
Herder – iga inimene on iseenda mõõt, talle eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla.
SÕPRUS
1) Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest
- Sõprus hoiab linnriike koos
- Sõprus on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate inimestevaheliste suhete kohta. Iseloomustab perekondlikke suhteid, võimu suhet kodanikesse, kodanike omavahelisi suhteid. Sõprus eeldab: vastastikku hea soovimist ning sellest teadlik olemist. Selle poolest erineb heasoovlikkusest ja armastusest; ühistegevust.
Sõpruse tüübid:
1) vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse:
- kasu pärast (vanade inimeste sõprus, nt äri)
- naudingu pärast (noorte inimeste sõprus, nt teravmeelsus seltskonnas, sama hobi, koos joomine)
- täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel
2) vastavalt suhete osapoolte seisundile:
- ülimuslikkus (vanemad lapse suhtes)
- paremus (mees naise suhtes)
- võrdsus (vennad omavahel)
2) Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest
Ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus, seetõttu sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik.
Sõpruse I seadus: me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige.
3) Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist
- sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest, abielulistest suhetest, tuttav-olemisest
- sõprus on müsteerium – seletamatu side
Sõprus era- ja avalikus sfääris:
Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel, ja erinevad seega sõprusest, lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse.
Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus.
Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne – „sõprus iseendaga“.
4) Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist
Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista). Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees. Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik – riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel.
Mandeville: nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete (sh sõpruse ja poliitika) alus ja et riik on kunstlik ja põhineb hirmul. Erinevalt Hobbesist aga väidab, et riigis tekib iseeneslikult sellest eristuv „ühiskond“ (hõlmab nii majandussfääri kui ka kodanikevahelist avalikku suhtlust). Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve (au, materiaalne kasu).
5) 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust
Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele.
6) Šoti valgustus ( Hume , Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas)
- sõprus on privaatsfääris, ent seda tugevam
- vahetusühiskond ( kaubanduslikud suhted inimeste vahel) – inimesed vahetavad teenuseid ja tooteid
- poliitika põhineb kasul, usaldusel, harjumusel ning ka isamaa-armastusel (sõpruse üks vorme)
14