Need mehhanismid käivituvad mõne minuti kuni mõne tunni jooksul. 5. Vere füsikokeemilised omadused (viskoossus, osmootne rõhk, onkootne rõhk, pH). ·Viskossus: Viskoossusiseloomustab vere voolamisomadusi võrreldes sama koguse veega. Vereplasma viskoossus moodustab 1,9-2,6. Vereplasma viskoossuse määrab valgusisaldus (60-80g/l). Täisvere viskoossuson 4-6, selle annavad lisaks valkudele vormelemendid, esmajoones punalibled.Vere viskoossus sõltub hematokritist ja plasma valgusisaldusest.Vere viskoossuse kasv koormab südant ja suurendab vererõhku ·Osmootne rõhk : ·oleneb aineosakeste arvust lahuses.·määratakse külmumistäpi languse järgi; (Vere puhul 0,56-0,58ºC, mis vastab 7,5-8 atmosfäärile või 5500 mmHg.Samasugune osmootnerõhk on 0,9% NaCllahusel ).·60% vere osmootsestrõhust on põhjustatud NaClpoolt, mis moodustab Na-ja Cl-ioone.·Osmootsetrõhku reguleeritakse neerude töö ja organismi sisese vedelike ümberpaiknemise kaudu
dissimilatsioon vaheainevahetuse käigus.dissimilatsiooni lõppsaadused on CO2, H2O ja NH3, ühtlasi vabanevad orgaaniliste ainete koostises olnud mineraalühendid (ortofosfaat, vesiniksulfiid j Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus. Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra- või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise. Homöostaas ja homöostaatiline regulatsioon ja selle erinevad tasandid. Homöostaas:. kajastab reguleerimisprotsesse, mille abil organism hoiab oma tegevuseks vajalikud tingimused konstantsena. Regulatsioon toimub nii raku kui kogu organismi tasandil. Raku AV tasandid: *tegevusAV, *valmidusAV, *säilitusAV. Kogu organismi AV( on teised tingimused) kui hingamislihaste või südamelihaste AV langeb valmidusAV tasemele, siis nende aktiivsus lakkab, hukuvad kõik rakud ja ka organism. AV tase *puhkeolekuAV ja *PõhiAV
ERUTUS Keerukas energiatarbimisega seotud vastusreaktsioon ärritaja toimele. See on protsess, mille käigus muutub nii ärritunud koe füüsikalis-keemiline seisund kui ka ainevahetus. Erutuse üldine tunnus: rakumembraani depolarisatsioon (puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine) Erutuse spetsiifilised tunnused: Närvikoel närviimpulsside teke ja levik Lihaskoel lihaskiudude kontraktsioon Näärmekoel sekreedi eritumine Kõikidele erutuvatele kudedele on omane erutusjuhtivus võime erutust edasi anda. PIDURDUS Erutuvate kudede funktsionaalse aktiivsuse alanemine või lakkamine ärritajate toimel. Pidurdus kaitseb erutuvaid kudesid kurnatuse eest. Otsene pidurdus: seotud pidurdavate neuronite ja sünapsite talitlusega. Presünaptiline pidurdus selle puhul mood pidurdavad neuronid sünapse erutavate neuronite aksonite terminalidel.
omistada ja väljutada. Südame minutimaht on vere hulk, mida süda väljutab ühe minuti jooksul. Sõltub löögimahu suurusest, löögisagedusest, hapniku tarbimise vajadusest ja töö võimsusest. Minutimaht iseloomustab südame töövõimet ja organismi verega varustamise intensiivsust. Rahuolekus 5-6l ja kehalise töö ajal 25-35l. Organismis kokku 5l verd, mis peaaegu kõik läbib minuti jooksul südant. 9.Südametegevuse reflektoorne regulatsioon. Parasümpaatilised närvid, uitnärv – pidurdab südame talitlust; kutsuvad esile rahulikke lõõgastavaid kontraktsioone - bradükardia Sümpaatilised närvid – tugevdavad südame talitlust; põhjustavad kontraktsioonide sagenemist ja tugevnemist. 10.Südametegevuse humoraalne regulatsioon Toimub vere kaudu. Adrenaliin – kiirendab südame tegevust Türkosiin – kilpnäärmes; aeglustab südame tegevust K-ioonid – et süda lõõgastuks (banaan, mesi, rosinad); sarnane uitnärvile
Ca2+ osaleb vere hüübimises, lihaskontraktsioonis, neurotransmissioonis, ensüümide aktiveerimises, rakusiseses signalisatsioonis. Luude ühendused. Luuliidus ei liigu; luude piire ei saa eristada; ristluu. Sideliidus ei liigu, luude piirid eristatavad, kojuluud. Häbemeliidus e. sümfüüs väheliikuv (sünnitusel liigub rohkem); hüaliinne kõhrkude ja kõhrsidekoeline häbemeluudevahe-ketas, mis lõdveneb sünnitusel hormoon relaksiini toimel. Liiges luudevaheline liikuv ühendus. Lihased Lihaskude moodustab 40-50% organismi massist. Koosneb: silelihaskoest, vöötlihaskoest e. skeletilihaskoest, südamelihaskoest. F-aktiin. Aktiin esineb globulaarse G-aktiina ja fibrillaarse F-aktiinina. Aktiin on võimeline seostuma müosiini peakestega, kuid lihase lõtvunud olekus on sidumiskohad blokeeritud tropomüosiini-troponiini kompleksiga. Troponiin ja
Ca2+ osaleb vere hüübimises, lihaskontraktsioonis, neurotransmissioonis, ensüümide aktiveerimises, rakusiseses signalisatsioonis. Luude ühendused. Luuliidus ei liigu; luude piire ei saa eristada; ristluu. Sideliidus ei liigu, luude piirid eristatavad, kojuluud. Häbemeliidus e. sümfüüs väheliikuv (sünnitusel liigub rohkem); hüaliinne kõhrkude ja kõhrsidekoeline häbemeluudevahe-ketas, mis lõdveneb sünnitusel hormoon relaksiini toimel. Liiges luudevaheline liikuv ühendus. Lihased Lihaskude moodustab 40-50% organismi massist. Koosneb: silelihaskoest, vöötlihaskoest e. skeletilihaskoest, südamelihaskoest. F-aktiin. Aktiin esineb globulaarse G-aktiina ja fibrillaarse F-aktiinina. Aktiin on võimeline seostuma müosiini peakestega, kuid lihase lõtvunud olekus on sidumiskohad blokeeritud tropomüosiini-troponiini kompleksiga. Troponiin ja
FÜSIOLOOGIA 1. Veri, vere hulk, koostis, reaktsioon ja puhveromadused. Veri, mis ringleb veresoontes, moodustab koos lümfi ja koevedelikuga organismi sisekeskkonna. Vere hulk 5-6 l. Koostis: 1. plasma 2. vererakud: erütrotsüüdid e. punased verelibled leukotsüüdid e. valged verelibled trombotsüüdid e. vere liistakud. Reaktsioon vere aktiivne reaktsioon sõltub H ja OH ioonide kontsentratsioonist. Veri on nõrgalt leeliseline. Reaktsiooni näitaja (PH) on arteriaalsel verel 7,4 ja venoossel verel 7,35. Kõrgenenud aktiivsuse puhul kõigub PH koerakkudes 7,0-7,2 piires. Vere võime püsivat
Kui kõhreplaadid on kinni kasvanud, siis enam toruluud pikeneda ei saa ning kasv lõppeb (naistel 16-20 eluaastaks, meestel 18-23 eluaastaks). Peale seda kasvavad edasi akronid väljaulatuvad kehaosad – alalõualuu, kõrvad, sõrme-, jala- ja kätelabade luud. Luude tugevust kogu elu jooksul mõjutavad lisaks veel kõrvalkilpnäärme hormoonid (PTH). PTH liigtalitluse korral toimub luude pehmenemine; ning vitamiin D3 hormoon (kaltsitriool). Kaltsitriool tekib PTH mõjul vitamiin D3’st. Vitamiin D3 saab tekkida nahas UV-kiirguse mõjul, aga me saame teda valmiskujul nii loomse toiduga (eriti maksas) kui ka taimse toiduga. Kõik need moodused kõlbavad kaltsitriooli tekkeks. Kui mingil põhjusel teda ei teki, areneb rahhiit, mis avaldub luude pehmenemises (O- ja X-jalad). Võib tekkida ka kanarind, ettepoole deformeerunud rinnak. Luustumisprotsessid või kasv aeglustuvad: 1
1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES (1569 1660) prantslane. Uuris reflektoorset olemust. TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831 1894) formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H. BIDDER (1810 1894) - kirjutas koos eelnimetatuga 1852 "Seedemahlad ja ainevahetus". Tegi kindlaks, et inimese maomahl sisaldab soolhapet. II AINEVAHETUSE FüSIOLOOGIA · Ainevahetuse olemus ja üldine regulatsioon. Ainevahetus e. metabolism kui organismi elutegevuse tähtsaim alus. AV on biokeemiliste protsesside kompleks, mille kaudu organism on seoses ümbritseva keskkonnaga ning mis võimaldab tema kasvamist, säilimist, uuenemist ja paljunemist. Organismi AV-s kulgeb 2 täiesti vastupidist, kuid lahutamatut protsessi: anabolism ja katabolism. Anabolismil moodustuvad toitainete omastamise e. assimilatsiooni (orgaaniliste ainete süntees) tulemusena organismi koostisosad
kõhreplaatidesse ja need kasvavad kinni ehk luustuvad. Kui kõhreplaadid on kinni kasvanud, siis enam toruluud pikeneda ei saa ning kasv lõppeb (naistel 16-20 eluaastaks, meestel 18-23 eluaastaks). Peale seda kasvavad edasi akronid väljaulatuvad kehaosad – alalõualuu, kõrvad, sõrme-, jala- ja kätelabade luud. Luude tugevust kogu elu jooksul mõjutavad lisaks veel kõrvalkilpnäärme hormoonid (PTH) PTH liigtalitluse korral toimub luude pehmenemine. ning vitamiin D3 hormoon (kaltsitriool). Kaltsitriool tekib PTH mõjul vitamiin D3’st. Vitamiin D3 saab tekkida nahas UV-kiirguse mõjul, aga me saame teda valmiskujul nii loomse toiduga (eriti maksas) kui ka taimse toiduga. Kõik need moodused kõlbavad kaltsitriooli tekkeks. Kui mingil põhjusel teda ei teki, areneb rahhiit, mis avaldub luude pehmenemises (O- ja X-jalad). Võib tekkida ka kanarind, ettepoole deformeerunud rinnak. Luustumisprotsessid või kasv aeglustuvad:
Osteoblastid- luurakkue noorvormid(rakuvaheaine tootjad) Osteotsüüdid-moodustavad luu Osteoklastid-luud lagundavad rakud(hävitavad vajadusel rakuvahe ainet) 13.Millised tegurid reguleerivad luude kasvu? Paksuskasvu reguleerib kõige enam suurenenud mehaaniline koormus luudele. Luude kasvu reguleerib kasvuhormoon.(Tema mõju modifitseerivad suguhormoonid, nende toimel taandarenevad epifüüsiplaadid puperteedi lõppedes.) Laste luude normaalset kasvu soodustab kilpnäärme hormoon, kaltsitoniin ja D vitamiin 14.Mis on osteokaltsiin ja selle võimalik hormonaalne roll? Luude maatriksis ja vereplasmas esinev valk. Luudes on seotud hüdroksüapatiidiga ja lahustunult vereplasmas dekarboksüleeritud vormis. Kui organismis OK hulk suureneb, siis see suurendab insuliini tootmist, kudede insuliini tundlikkust ning testosterooni tootmist. 15.Keha suuremad luud ning põlve-ja puusaliigese ehitus (eraldi lehel terve skelett) Põlve liigesja puusaliiges eraldi lehel 16
kasutab lihas pikaajaliseks tööks toodavad energiat aeroobselt N: selgroosirgestaja ·Valged lihased on kiired reageerijad, samuti ka kiired väsijadtoodavad ATP-d eelkõige anaeroobse glükolüüsi kaudu N: silmaliigutajalihased Kontraktsioonivormid ·Lähtuvalt lihasele antavate stiimulite sagedusest eristatakse üksikkontraktsiooni (kestvus ms), tavaliselt pole see veel lõppenud kui juba algab järgmine kontraktsioon. Lihas läheb tetaanilisse kontraktsiooni. Tetaniseerimiseks on vaja 10-200 impulssi sekundis. Peaaegu kõik meie liigutused on teetanus-tüüpi. ·Lähtuvalt lihase pikkuse ja arendatava jõu vahekorrast eristatakse isomeetrilist ja isotoonilist kontraktsiooni. Silelihas ·Käävjad rakud ·Puudub ristivöödilisus ·Spontaanne aktiivsus on võimalik ·Funktsionaalne süntsüütium Hormoonide üldiseloomustus Klassikaline definitsioon
tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) · Eferentne (motoorne) närv · Efektor (täidesaatev organ) · Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne regulatsioon on organismi talitluse regulatsioon verre või lümfi eraldatavate bioloogiliselt
tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) · Eferentne (motoorne) närv · Efektor (täidesaatev organ) · Humoraalne regulatsioon- Humoraalne regulatsioon hormoonide vahendusel (Humoraalne regulatsioon on organismi talitluse regulatsioon verre või lümfi eraldatavate bioloogiliselt aktiivsete orgaaniliste ühendite kaudu.)
suunas, nii et see võimalikult vähe erineks reguleeritava suuruse etteantud väärtusest. o Kui mõnda faktorit on liiga palju või vähe, siis kontrolli‐ süsteemid algatavad negatiivse tagasisideme, mis koosneb tervest reast muutustest, et viia faktor tagasi kindla keskmise väärtuse suunas ja selle kaudu säilitada homöostaasi o Stabiliseerib süsteemi o Arteriaalse vererõhu regulatsioon baroretseptorite vahendusel o CO2 regulatsioon ekstratsellulaarses vedelikus o Hormoonide vabanemise regulatsioon Ennetav side o Põhjustab reguleeritavas süsteemis muutused, mis püüavad ära hoida reguleeritava suuruse nihet enne, kui häiring on mõju avaldanud. o Niiviisi valmmistatakse organism eelseisvaks tegevuseks ja ümbritsevate tingimuste muutuseks ette. o Esineb närvisüsteemis. Näiteks: Tingitud reflex
ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON Referaat Koostaja: Helen Vinkel TÜ/TTÜ AVATUD ÜLIKOOL II semester 2009&2010 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND: VERERÕHU REGULATSIOON. 1. Närvisüsteemi reguleeritavad mehhanismid vererõhu homeostaasil. 2. Vere ja vereringesüsteemi normaalväärtused. 3. Kuidas organism säilitab normaalset vererõhku. 4. Süda ja liikumine. 1. NÄRVISÜSTEEMI POOLT REGULEERITAVAD MEHHANISMID VERERÕHU HOMEOSTAASIS. Kesknärvisüsteemi (KNS) pea-ja seljaaju toimivad minimaalse kulutuse ja maksimaalse paendlikkuse printsiibil, kus oluline on funktsionaalne hierarhia. Ilma ,,kõrgemate
piirkonnas. Lastel ja kõhnadel inimestel on pulss hästi tuntav ka kõhuaordil. Mida pulsi abil hinnatakse? Pulsi abil saab hinnata südamelöögi sagedust. Aga kui pulss on väga kiire, siis võib randmel raske olla. Pulsi abil hinnatakse selle tugevust, kas pulss on hästi tunda või ei ole (arterite seinad võnguvad keskmise või nõrga tugevusega (siis võib rõhk olla madal kui nõrk tugevus). 7. Südametegevuse ja veresoonte talitluse regulatsioon, selle iseärasused lastel. Regulatsioonis toimivad mõlemad süsteemid: närvisüsteem ja humoraalne süsteem. Regulatsioon närvisüsteemi kaudu toimub vegetatiivse närvisüsteemi osavõtul. Lisaks osaleb regulatsioonis vasomotoorne keskus, mis paikneb piklikus ajus ja mille mõjul on veresoontel pidevalt teatud toonus e pinge. Sümpaatilise ns mõju südamele ja veresoontele: südame tegevus kiireneb, kokkutõmmete ulatus suureneb (kokkutõmbed tugevnevad), paraneb ka
arenenud kui vöötlihasel. Silelihases on Ca-ioonide sidujaks kalmoduliin. Ehituse ja funktsiooni järgi on silelihase tüüpe kaks: mitmik-üksus ehk spontaanaktiivsuseta silelihased. Seda tüüpi on silma vikerkesta ja ripskeha silelihased ja karvapüstitaja lihas. Ja üksik-üksus ehk spontaanaktiivsusega silelihased. Seda tüüpi silelihas on peaaegu kõikides siseelundites, mao- ja sooleseinas, sapiteede, kusepõie ning emaka seintes. Silelihase kontraktsioon ja lõõgastumine on aeglane, aktsioonpotentsiaal võib kesta mitusada millisekundit. Silelihast iseloomustab pikka aega kestev tooniline kontraktsioon, mis tekib rütmiliste kokkutõmmete summatsioonil. Samuti on silelihasele iseloomulik plastilisus. Vöötlihaskude moodustab lihased, mille abil inimene liigub ja suhtleb. Nende tegevust võib inimene põhimõtteliselt tahtlikult mõjutada. Tegelikult toimub enamik liigutusi harjutamise järel automaatselt (nende sooritamine ei vaja mõtlemist)
haigustekitajate eest. Monotsüüdid on tõhusateks fagotsüütideks. 4 Trombotsüüdid Neil on oma osa verevoolu sulgemises. Trombotsüüdid sünnivad luuüdis megakariotsüütidest ja nende eluiga on ööpäevi. Enamus neist hävib põrnas. Plasma koostise hulka kuuluvad: vesi, elektrolüüdid ja plasma valgud, milledeks albumiin, globuliinid, hemoglobiin ja fibriogeen. Albumiini ülesandeks on siduda veres bilirubiini, urobiliini, rasvhappeid, mõningaid kehavõõraid aineid ravimid, toksiinid jne. Globuliinid kannavad kehas vere kaitseianeid immuunoglobuliine. Hemaglobiini ülesandeks on transportida kopsudes vastuvõetud hapnikku kudedesse ja seal tekkinud CO2 toomine kopsudesse. Fibriogeen osaleb vere hüübimises.
2. Keemilise, mehhaanilise, mikrobiaalse seede mõisted. Imendumise mõiste. Mehhaaniline seede: Mälumine. Eesmao, pärismao ja soolestiku lihaskesta kontraktsioonid toidu segamine, transport, imendumispinna suurendamine Keemiline seede: Imendumine on väikeste molekulide liikumine läbi soole seina verekapillaaridesse ja lümfikapillaaridesse. Jaguneb difusiooniks ja aktiivtranspordiks. Imendumata osa väljutatakse roojana. Mikrobiaalne seede- 3. Seedefunktsioonide regulatsioon organismis: närviregulatsioon (parasümpaatiline, sümpaatiline ja enteraalne närvisüsteem) ja humoraalne regulatsioon. Närviregulatsioon- parasümpaatiline impulss soodustab seedet- innervatsioon põhiliselt uitnärvi kaudu. Jämesoolue distaalne osa, pärasool ja pärak saavad parasümpaatilisse impulsi vaagnanärvi kaudu. Mediaatoriks atsetüülkoliin. Sümpaatiline impulss pärsib seedetegevust, mõju üle enteraalse NS neuronite või otsene. Mediaator noradrenaliin
2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. Refleks on organismi sihipärane kohatumisreaktsioon, mis toimub refleksikaare kaudu, vastuseks sise- või väliskeskkonnast pärinevatele stiimulitele (ärritajatele). Refleks avaldub mingi elusdi, elundsüsteemi või kogu organismi talitluse muutuses, refleksi anatoomiliseks substraadiks on refleksikaar. Refleksikaare moodustab sensor e retseptor, aferentne juhtetee (sensoorne neuron) refleksikeskus (KNS) eferetsne juhtetee ja efektorelund. Nii aferentses kui eferentses refleksikaare osas võivad olla vahele lülitatud ka sisesekretoorsed näärmed, sellisel juhul jõuavad esmase ärritaja mõjul tekkinud impulsid refleksikeskusesse ja refleksikeskusest välja saadetud impulsid efektorelundini ühe või mitme hormooni vahendusel. Reguleerimiskontuuri põhiplokkideks on reguleeritav süsteem ja regulaator. Andur mõõdab
Anne Vahtramäe + õpik. AINEVAHETUSE REGULATSIOON 1) Rakud on üksteisega ühenduses MEDIAATORITE e SIGNAALAINETE kaudu ● HORMOONID: levivad vereringe kaudu - Hormoone eritavad elundid: sisesekretoorsed e endokriinsed ● KOEHORMOONID: levivad koevedeliku abil ● NEUROMEDIAATORID: erituvad närvilõpmetest 2) Hormoonid mõjutavad rakkude RETSEPTOREID ● need võivad olla rakumembraanis või raku sees
Mahtuvus on suur. Veresooned on hästi elastsed. On hästi varustatud otseteed. Lümfivereringe. Vereringe abistav süsteem, reguleerib veremahtu. Ööpäevas tekib 2-4l lümfi. Toodetakse antikehi. Lümfisõlmedes toodetakse lümfotsüüte. Transpordilümf täidab transp.funkts. Rasvade transp. Lümfisooned. Silelihased on seintes, sooned on sarnased veenidega, on olemas klapid, mis tagavad ühesuunalise voolu. On olemas lümfisõlmed, igasuguste bakterite väljafilteermine. Südametalitluse regulatsioon. Siinussõlmes saab mõjutada südames. Uitnärv, mis pidurdab südame talitlust. Rahuolekus on uitnärvi mõju südamele suurem, kehalise töö ajal läheb ülekaal sümpaatiliste närvide mõjul. Siinusarütmia kaob kehalise töö ajal. Mõjutavad keemilised ühendused mis veres on, adrenaliin, tõstab verelöökide sagedust. Kilpnäärmehormoonid tõstavad südametegevust, mõjutab kesknärvisüsteemi talitlust, muudab kiiremaks, mis omakorda mõjutab südame tööd
Basofiilsete granulotsüütide funktsioon on seotud immuunreaktsiooniga. Lümfotsüüdid- kaitsevad organismi haigustekitajate eest. Monotsüüdid- on tõhusateks fagotsüütideks. Trombotsüüdid- Neil on oma osa verevoolu sulgemises. Trombotsüüdid sünnivad luuüdis megakariotsüütidest ja nende eluiga on ööpäevi. Enamus neist hävib põrnas. Plasma koostise hulka kuuluvad: vesi, elektrolüüdid ja plasma valgud, milledeks albumiin, globuliinid, hemoglobiin ja fibriogeen. Albumiini ülesandeks on siduda 3 veres bilirubiini, urobiliini, rasvhappeid, mõningaid kehavõõraid aineid ravimid, toksiinid jne. Globuliinid kannavad kehas vere kaitseianeid- immuunoglobuliine. Hemaglobiini ülesandeks on transportida kopsudes vastuvõetud hapnikku kudedesse ja seal tekkinud CO2 toomine kopsudesse
See tähendab, et see seisund võib olla muutuv, kuid see on siiski suhteliselt püsiv. Cannon mõistis, et võtmeküsimuseks suhteliselt stabiilse sisekeskkonna säilitamisel on keha regulatoorsete mehhanismide olemasolu. Ta võttis kasutusele termini homoöstaas, et kirjeldada sisekeskkonna stabiilsuse säilitamist. Regulatsiooni Põhimõte: mingit parameetrit on võimalik hoida samal tasemel vaid siis, kui parameetri suurenemist ja vähenemist tingivad mõjud on tasakaalus. Regulatsioon peab toimuma kogu organismi ulatuses, sest hulkrakses organismis võivad olla parameetrit suurendavad ja vähendavad tegurid ruumiliselt üksteisest eraldunud. regulatsioon närvisüsteemi poolt, humoraalne regulatsioon (hormoonide vahendusel), autoregulatsioon. Negatiivne tagasiside Kui mõnda faktorit on liiga palju või vähe, siis kontrollsüsteemid algatavad negatiivse tagasiside, et viia faktor tagasi kindla keskmise väärtuse suunas ja hoida homoöstaasi. Positiivne tagasiside
Motoorset lõpp-plaati ümbritseb sarkolemmist tasku, mis on moodustunud motoneuroni ümber. Motoneuronist vabaneb atsetüülkolliini, mis põhjustab lõpp-plaadi potentsiaali (EPP) e lihasraku depolarisatsiooni. Motoneuronit koos lihaskiuga nim moroorseks ühikuks. Ühe motoorse ühiku stimuleerimine põhjustab nõrga kontraktsiooni terves lihases. Kokkutõmme (tõmblus) koosneb kolmest faasist: latents - paar ms pärast stimulatsiooni kuni erutuse/kokkutõmbe ilmumiseni kontraktsioon - ristsillad on aktiivsed, lihas on lühenenud, kui pinge on piisavalt suur ületamaks laengut lõdvestus (puhkeperiood) - Ca2+ pumbatakse tagasi sarkoplasmaatilisse retiikulumi ja lihas pinge alaneb basaalsele tasemele Lihase omadused – kontraktiilsus (lihase võime lüheneda ja selle abil jõudu arendada); erutatavus (võime ärritus vastu võtta ja reageerida); venitatavus (võime venituda või pikeneda üle puhkeoleku pikkuse); elastsus
hapnikku (O) 21-23 % lämmastikku (N) 15-17% vesinikku (H) 6-7 % Mõnedes valkudes on veel väävlit (S) 0,3-2,5% ja fosforit (P) 0,5-0,7 % Lämmastiku sisaldus on valkudes üsna stabiilne - 16 %. 4. Valkudel on ligandite sidumiseks spetsiifilised aktiivalad Biofunktsioonide täitmise eelduseks on vastavate ligandite (biomolekulid, ioonid jne.) spetsiifiline sidumine valkude poolt. Ligandite sidumine toimub valkude aktiivala(-de) abil, mida nimetatakse aktiivtsentriks või regulatoorseks tsentriks. Valkude füüsikaliskeemilised omadused 1. Valkude lahustumine Enamik valke on hüdrofiilsed ja kergesti vees lahustuvad. Valgud muudavad enda külge seotud ühendid vees lahustuvateks. 2. Amfoteersus (happelisus/aluselisus) Valgud on amfoteersed, s.t. neil on nii happelised kui aluselised omadused.
säilitavad mehhanismid rakenduvad: veresooned ahenevad, vesi liigub kudedestsoontesse, diurees väheneb, ringlusesse suunatakse depooveri, südamesagedus tõuseb, tekib janu. Käivituvad mõne minuti kuni tunni jooksul. 2.5. Vere füsikokeemilised omadused. Viskoossus, osmootne rõhk ja pH. 2.5.1. Vereplasma ja täisvere viskoossus. Viskoossust mõjutavad tegurid. Viskoossus – iseloomustab vere voolamisomadusi vrd veega. Vereplasma (1,9-2,6), täisveri (4-6). Plasma viskoossuse määrab valgusisaldus (60-80 g/l), täisvere valgud ja vormelemendid (eriti punalibled). Vere viskoossus sõltub hematokritist ja plasma valgusisaldusest. Kui vere viskoossus on kõrge, siis koormab see südant ja suurendab vererõhku. 2.5.2. Vereplasma osmootne rõhk. Isotoonilised, hüpotoonilised ja hüpertoonilised lahused. Osmootne rõhk – oleneb aineosakeste (ioonide, molekulide) arvust lahuses st ainete kontsentratsioonist
· Kõikvõimalike tagasisidestuse esinemine (lühikesed/otsesed,pikad, neg, pos) · Signaali realiseerumine, · Signaal võimendub kaskaadses süsteemis ülekandumisel võimsalt · Suhteline lühiajalisus. Signaalmolekule sekreteeritakse kiiresti ja metaboliseeritakse kiitresti. · Signaalmolekule iseloomustab kõrge struktuur-spetsiifilisus: väike muutus molekuli ehituses võib tunduvalt muuta signaalmolekuli bioaktiivsust. · Bioaktiivne on vaba hormoon: hormooni seostumine kandurvalkudega see pehmendab hormonikoguse järske muutusi hormoonide sekretsioonis ja metabolismis toimuvate füsioloogiliste nihete korral (nt rasedus) · Hormoonide sünteesi kontrollitakse negatiivse tagasisidestuse printsiibil tema kontsentratsiooni tõus veres nõjuta KNS ja vastava hormooni süntees pärssib. · Hormoonid erinevad toimespetsiifiliselt nt kilpnäärme hormoonid toimivad org-mi kõikidele rakkudele, FSH
Homöostaasi komponentideks on: O2 ja CO2 konsentratsioon; toitainete ja jääkproduktide konsentratsioon; sisekeskkonna pH; soolade ja teiste elektrolüütide konsentrasioon; ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk. Homöostaas saavutatakse regulatsiooni kaudu. 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. Organismi regulatsioon närvisüsteemi kaudu toimub nt reflekside kaudu. Humoraalne regulatsioon toimub hormoonide vahendusel. Autoregulatsioon on organi sisemine võime tagada normaalne keskkond ilma närvisüsteemi või hormonaalsete mõjudega. Tagasiside võib olla negatiivne, postiivne või ennetav side. Rakkudevaheline kommunikatsioon: *Autokriinne, parakriinne, endokriinne signalisatsioon *Elektrisignaalid *Lipofiilsed ja lipofoobsed signaalid *Ahelsignaalid-signaalikaskaadid 3. Autonoomse närvisüsteemi (ANS) määratlus ja üldiseloomustus. ANS-i sümpaatiline ja
Refleks on organismi vastus ärritusele. Refleks realiseerub mööda refleksikaart. Refleksikaar: Erutuse võtab vastu retseptor---aferentsed(sensoorsed)---keskus(KNS) levib edasi efektorile. Efektorile saadavad eferentsed kiud (motoorsed (juhul kui efektoriks on lihas) v sekretoorsed (juhul kui efektoriks on närvirakk). Tulemuseks on reaktsioon e. vastus (see pole enam tegelt refleksikaare osa). Refleks on organismi talitluse regulatsiooni põhiline vahend. Närvisüsteemi regulatsioon realiseerub reflekside kaudu. Et regulatsioon oleks efektiivne, on vaja tagasisidet. Reaktsioonist informeeritakse nii keskust, kui retseptorit. Seljaaju, ehitus ja funktsioonid Seljaaju paikneb lülisamba kaares. Ta koosneb üksikutest luudest, mille vahel on kõhrekettad. Need annavad lülisambale liikuvuse. Slejaaju ise on sekmentaarse ehitusega st. et koosneks justkui üksteise ppeal paiknevatest sarnastest segmentidest, tglt nende segmentide vahel ajus vahesid ei ole
närvisüsteemi) - sellesse süsteemi kuuluvad hajutatult erinevates elundites paiknevad sisesekretoorsed näärmerakud. Eriti rohkesti on neid närvisüsteemis ja seedeelundkonnas (peensooles ja mao limaskestas). Hormooni väljutus näärmerakust edasi võib toimuda mitmel erineval viisil: a) vere kaudu e endokriinselt b) parakriinselt - s.o vahetusnaabruses olevale efektorrakule (täidesaatvale rakule) c) autokriinselt - hormoon toimib sellele samale näärmerakule, mis teda väljutas. Autokriinselt reguleeritakse sageli näärmeraku aktiivsust negatiivse tagasiside teel (kui hormoon puutub kokku oma rakuga, siis see hakkab pidurdama edasist hormooni väljutamist). d) neurokriinselt - neurokriinselt tähendab seda, et hormooni süntees toimub närviraku kehas ja sealt transporditakse hormoon piki aksonit aksoni lõppjätkeni, kus ta vabaneb kas verre või rakuvahelisse ruumi. Hormooni toimemehhanism efektorrakkudele
· luukoe pinda katab: liigesekõhr ligesepindadel periost paks ja tugev sidekoe kiht luu välispinnal endost õrn sidekoe kiht siseõõnte seintel Luude tüübid: · pikad e toruluud laiemad otsad epifüüsid keskel toru diafüüs epi- ja diafüüsi vahel metafüüs · lühikesed luud · lamedad luud · segaluud Luuüdi e medulla täidab kõik õõnsused luus · kollane luuüdi peamiselt rasv · punane luuüdi retikulaarne Füüsiline aktiivsus teeb luud tugevamaks. Luustiku areng lootel: algul tekivad tihedast sidekoest ,,luumudelikesed", hiljem asendub sidekude kõhrkoega, edaspidi tekivad kõhrkoe sisse luustumistuumad, mis hakkavad laienema. Lapseeas: kõhrkude kasvab pikkuses edasi, luustumistuumad laienevad järjest üle terve luu, kui kogu luu on luustunud, siis lõppeb kasv.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
