Metonüümia Kliimaks Anagramm Hüperbool Antitees Onomatopoeetilised sõnad Litotees Ellips Palindroom Sünekdohh Sidesõnatus Personifikatsioon Sidesõnakus Allegooria Inversioon Perifraas Eufemism Kõnekujndid Eufemism- peiteline väljend Nt: võsavillem, susi, vikatimees Perifraas- eufemismi sugulane, ümberütlev väljend Nt: loomade kuningas Allegooria- mõistukõne Nt: valm, muinasjutt Hüperbool- liialdatud suurendamine Nt: sajab ja sajab lõpmata, ääretu meri Litotees- liialdatud vähendamine Nt: pöialpoiss, sipelgapiht Metafoor- ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel, hea vahend kulunud tähenduse väskendamisel Nt: sinise taeva silm, pojuke viidi kabelimäele, puhkama puust palitus Metonüümia- sarnane isikustamisele ja metafoorile
Tegelased rehepapp Sander küla tohter, tark, usaldusväärne Räägu Rein mõisavihkaja, ahne, ülbe Liina talumees Reinu tütar, uhke Koera Kaarel joodik, rehepapi hea sõber sulane Jaan labane külanarr, lollike toapoiss Ints südamlik, patriootlik AidaOskar pikanäpumees, valelik Imbi ja Ärni vanapaar, kelle nõrkuseks varastamine Näiteid raamatust ,,Rehepapp" Rehepapp Jaanile: ,,Küll sa oled ikka loll! Päris õige oleks jah, kui va vikatimees sulle kohe praegu järele tuleks ja jalust ära viik! Saaks sitast lahti." Sulane Jaan advokaadile: ,,Urramurra, ahvikene! Hea küll, sõidame mõnda trahterisse, siis ma ostan sulle viina, vaatame, mis sa veel siis teed! Ja ma tahan su saba näha!" Üks koll läks üle tee, jäi raagus puu taha seisma ja jõllitas sealt, silmad punnis. Rehepapp tegi tema poole ristimärgi: ,,Isa, poja ja püha vaimu nimel!" pomises ta harjunult. Koll kadus susisedes ainult paha hais jäi järele.
Kõik nende väikesed saladused, haigused, kihlused ja pulmad, nende edasijõudmine ja raha teenimine või mitteteenimine kõik see oli tema omandus, ta rõõm, ta elu. Kõik selle peab ta maha jätma, kui tema kord on surra. Ann oli juba vana ja teadis, et peab varsti surema. Kuid ta ei tahtnud oma perekonda üksi maha jätta, ta kartis, et nad ei saa ilma temata hakkama. Ta oli olnud justkui valvur, kes vaatas, et Forsyted käituksid Forsyte'dele vastavalt. Ann oli vana ja vikatimees viis ta hinge endaga kaasa, ülejäänud perekond elas oma igapäevast elu edasi.
eriliselt kuldvärvi. Ta kandis seda maalidele nii paksult, et tekkis reljeefne pind, jättes mulje, nagu kaunistaksid maalidel kujutatud daame tõepoolest juveelid. 1911. aastal võidab Klimpt Roomas Maailmanäitusel esimese auhinna. Tol ajal on tagataust veel kuldne, kuid hiljem muudab ta seda ning maalil on veel tänapäevalgi ühest nurgast võimalik vana maali tagatausta olemust silmata. Vasakule on paigutatud surma sümboliseeriv vikatimees ning paremal on kujutatud vertikaalselt samapikkusega inimeste hulka, kes sümboliseerivad elu. Surma pea on kallutatud vaatamaks inimesi ning tema silmad on avatud. Ta on kaetud sümbolitega, – ristidega – mis taaskord rõhutavad vikatimehe kui surma olemust. Inimkond, kelle peale surma avatud pilk on pööratud, on kujutatud justkui mingisuguses eemalolevas seisundis, unistavas olekus ning äärmises rahus. Gustav Klimpti inspiratsioon ja idee antud maali
metsasarvemängija puhub ühes stseenis vaasi, samal ajal kasutab raamatut löökpillina – mängija hoiab seda käes ja laseb lehekülgedel glissando-laadselt läbi õhu vihiseda. Pillimäng muutub teatrielemendiks (vt hiljem Kageli instrumentaalteater). 4. 1970. aastad 1970. aastad tähistavad modernismi hääbumist. Muusikateatrile kirjutamist jätkab Ligeti, 1977 valmib anti-anti-ooper Le grand macabre (Vägev vikatimees; libreto Michel Ghelderode samanimelise 1934. aastal loodud näidendi järgi). Tegevus toimub väljamõeldud maal nimega Breughelland (16. sajandi maalikunstniku Pieter Brueghel vanem järgi – grotesksed ja absurdsed maalid nagu Hieronymus Boschilgi). „Kangelane“ on Surm ehk Nekrotzar, kes teatab, et kavatseb veel antud päeva öösel komeedi abil maailma hävitada. Ent siis satub ta purjutama koos Vaadi-Peetriga (Piet zum Fass) ja maailmalõpp ning lubatud
· Isikustamine e personifitseerimine mitte inimesega seotud nähtusele omistatakse inimelikud jooned, nt tuul nutab, vihma pisarad · Ümberütlus e perifraas mingi väljend öeldakse teiste sõnadega ümber, rõhutatakse sellist joont, mille kaudu on võimalik see asi ära tunda, nt Emajõe Ateena (Tartu) · Sõnakeeld e tabu ümberütluse variant, eriti minevikus, võsavillem, metsakutsu, surmaga seotud nähtused (vikatimees) · Sümbol millegi märk, võrdkuju, mingit mõistet esindav abstraktne osutus, nt päike, veri, taevas sümboliseerivad väga eri asju, sümboli mõiste tekkis 19. Saj sümbolismi vooluga · Allegooria e mõistukõne esitatakse lugu, kuid sellega viidatakse mingitele muudele ideedele ja nähtustele, nt loomaallegooria valmid, allegooria kasutamine intensiivistub totalitaarses ühiskonnas
Esimene teos, kus kasutas mikropolüfooniat on "Atmosphres". Vokaalmuusikas, kus mikropolüfooniat kasutada ei saa, töötas ta välja teise stiili, mida iseloomustab intensiivsete koomiliste kujundite kasutamine ja ooperit meenutav väljenduslaad. Näiteks teos "Aventures". 1960ndatel pöördub lihtsa tonaalse harmoonia poole. Näiteks "Lux aeterna". Toob sisse ka kõrvalastmeid. Kõik stiilivõtted lasi Ligeti käiku ooperis "Le grand macarbe" (Suur vikatimees), tüüpiline postmodernistlik ilming. Kirjutas ka klaverietüüde, mis olid tehniliselt väga keerukad ja isegi komplitseeritumad kui Liszti etüüdid. Luigi Nono Hariduselt jurist. Nono oli anti fasistlik helilooja. Erinevalt teistest avangardistidest nagu Tockhausen ja Boulez, oli temal selge poliitiline seotus. Abiellus Shönbergi tütrega. Rahvusvaheline tuntus tuli teosega Il Canto Sospeso. Teda peeti Weberni järeltulijaks.
See kogemus tegi ta väga ettevaatlikuks elektroonika suhtes. Olgugi, et ta ise oma komponeerimises kasutab kõikvõimalike uuenduslikke meetodeid, soovitab ta heliloojatel (noortel õppijatel) lähtuda vanadest stiilidest. Õppida tundma Haydnist – Berliozini nende partituure. Propageerib oma õpetuses traditsioonilisi tehnikaid. 1970. aastad tähistavad modernismi hääbumist. Muusikateatrile kirjutamist jätkab Ligeti, 1977 valmib anti-anti-ooper Le grand macabre (Vägev vikatimees; libreto Michel Ghelderode samanimelise 1934. aastal loodud näidendi järgi). Tegevus toimub väljamõeldud maal nimega Breughelland (16. sajandi maalikunstniku Pieter Brueghel vanem järgi – grotesksed ja absurdsed maalid nagu Hieronymus Boschilgi). „Kangelane“ on Surm ehk Nekrotzar, kes teatab, et kavatseb veel antud päeva öösel komeedi abil maailma hävitada. Ent siis satub ta purjutama koos Vaadi-Peetriga (Piet zum Fass) ja
võttis pütikese sobilikku võiet, määris seda oma huultele ja muundus kukerpalli visates hundiks.“ (lk. 87). Liina oli unistaja ja armastaja, kuid ta erines Hansust, ta proovis oma õnne. Selliseid unistajaid ja tegutsejaid on ka praeguses maailmas. Muna Ott – Külamees, kes töötas 10 aastat Vanapagana heaks. „Tere siis! Kümme aastat on möödas jah sest ajast, kui ma sind viimati nägin. Kuidas mu ema ja naine elavad?“ „Jah, Ott, ei ela nad sugugi,“ kostis rehepapp. „Vikatimees viis mõlemad juba viie aasta eest, puhaku nad rahus.“ (lk. 30). Ott oli ka ahne ning varga kommetega nagu enamus külaelanike „Miks sa siis sealt ära tulid, kui Vanapoiss sinuga nii päri oli?“ „ Jah, vaata, sellega on sihuke lugu, et ma läksin lodevaks ja jäin vargusega vahele,“ seletas Ott (lk. 33). Muna Ott oli kahepalgeline mees, ei austanud usku, hoolis vaid iseendast. „Vanakurat käskis küll, jah, igal hommikul enne tööle
asendab teatud abstraktset mõistet. Üksiku ja konkreetse kaudu väljendatakse üldist, näiteks öö on konkreetselt ööpäeva üks osa, kuid üldistatuna tähendab surma. Koit ja hommik on vabaduse ja nooruse sümbol, meri avaruse ja vabaduse, rist usu ja süda armastuse sümbol. Allegooriaks on metafoorne kõnekujund, millega elunähtust või mõistet väljendatakse mõne elulise kuju kaudu. Jänes kehastab argust, vikatimees surma, rebane kavalust, jänes argust, eesel rumalust. Allegooria kehastab midagi, sümbol tähendab või tähistab. Metonüümia e ümbernimetus on kõnekujund, milles ühe mõiste nimetuse asemel võetakse teine nimetus kindla suhte põhjal. Näiteks: kirjaniku teose asemel ütleme autori nime, nagu lugesimeTammsaaret, kõik inimesed = kogu maailm, abiline=parem käsi, päike=valguseandja, kroonitud pea=kuningas, Berliini müüri langemine=kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine.
võimekuse arendamiseks, aga ressursside koguhulk on const. Kahte korraga ei saa: kui tahad olla tark, saad vähe trenni teha ja vastupidi). Mittetasakaaluline käsitlus koosluste terviklikkust tuleb seletada kohalike interaktsioonide abiga, tähtsad on häiringud. Reaalses maailmas ei ole konkurentsi tasakaalu, sest konkurentsi mõjutavad ka häiringud. Häiringuteks võivad olla tulekahjud, parasiidirünnakud need võrdsustavad ja ühtlustavad. Näiteks kui vikatimees niidab regulaarselt aasal heina, oleks see justkui ütlemine ,,Tere, te kõik olete siin oodatud ja nendelt, kes liiga ülbeks lähevad, võtan pea maha.", st niidetakse maha teistest kõrgemale sirgunud taimed, kellel oleks konkurentsis eelis valgusele ja dominantsusele, kes lükkaks teised liigid väljasuremisele. Sellega kindlustatakse mitmekesisuse püsimine ja aidatakse nõrgematel ellu jääda ning nõrgestatakse, haavatakse tugevamaid.
" H.Visnapuu, "Teid ma teretan EEstimaa pojad !" L.Koidula) anafoor - lausete või sõnade kordus värsi(rida) alguses.( Jumalaga kohab laasi , jumalaga ilus ilm" Anna Haava ) parallelism - ühe värsirea kordus teiste sõnadega ( ema viis hälli heinamale,kandis kiige kesapeale) antitees - vastandamine(ilus-hirmus) ellips - sõnade ärajätmine pingestuse saavutamiseks Kõnekujundid eufemism - peitesõna , pehmendatud väljend (hunt-susi,kriimsilm; surm-vikatimees) perifaas - ümberütlemine mingi sarnasuse alusel , (ladina köök - apteek; loomade kuningas - lõvi) allegooria - mõistukõne , peitelugu ,valmid sellega ülesehitatud( "Paised"Karl Ernst,mõeldud ühiskonnapaiseid) hüperbool - liialdatud suurendamine (sajab ja sajab lõpmata , ääretu meri) litotes - liialdatud vähendamine ( sipelgapiht ,pöialpoiss) Aegade jooksul on kirjandusliigid üksteisele lähenenud
annaabi.ee 
