Eesti kultuurilugu (2)

Eurooplaste põlvnemine
Praegu levinud arvamuse kohaselt, mida kinnitavad hulgalised mõõtmised, on kogu nüüdne inimkond pärit mõnest üksikust esiemast, kes elas Aafrikas umbes 70 000 aastat tagasi.Mingil põhjusel rändas see rahvas Aafrikast välja.
Aga millist teed mööda?
Ja kuidas ta Euroopasse jõudis?
Miks üldse Aafrikast lahkuti?
Võib-olla sai rahvast liiga palju. Võib-olla muutus kliima ebasoodsamaks .Üks ajaline pidepunkt on Homo sapiens ‘i ilmumine Euraasiasse umbes 40 000 aastat tagasi.Teine ajaline pidepunkt (vähemalt Põhja-Euroopa rahvaste puhul) on kindlasti viimane jääaeg või õigemini selle lõpp.
Eesti aladel peetakse lõplikult jääst vabanemise ajaks 13-11 000 aastat eKr. (A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur , T. Tannberg, 1997:7 ).Aurignaci ( ajastu kuni umbes 28 000 eKr) migratsioon tähendas tänapäeva inimeste saabumist Euroopasse.
Eesti geneetikud on pikka aega uurinud, kuidas kõigi maailma rahvaste esivanemad Aafrikast välja rändasid. Viimaste andmete kohaselt mindi mööda ookeani kallast India kanti ja alles sealt tuldi Euroopasse.
Soome ja Eesti teadlased on püüdnud keeleteaduse, populatsioonigeneetika ja arheoloogia andmete sünteesi abil luua pilt eurooplaste põlvnemisest.Eurooplaste põlvnemise uurimisel on suure töö ära teinud soome keeleteadlane Kalevi Wiik,kelle teooriaid eurooplase põlvnemise kohta on paljud teadlased pidanud küsitavateks.Tema poolt on üllitatud ka raamat "Eurooplaste juured", Tallinn: Ilmamaa , 2005.





Eestlaste põlvnemine
Eestlaste päritolu kohta on aegade jooksul esitatud hulganisti hüpoteese ja pseudoteooriaid.19. sajandi lõpus püüdis keeleteadlane Karl August Hermann tõestada eesti keele ja sumeriakadi keele sugulust. Eestlaste põlvnemist muinasaja kultuurrahvastest on üritatud tõestada hiljemgi. Tõsised uurimused muidugi pole eestlaste nii "kõrget" päritolu kunagi kinnitanud. Pikka aega kehtis eestlaste kohta üks ja ainuõige õpetus. Eestlaste soomeugrikeelsed ja natuke
mongoliidsed esivanemad olevat asunud sellele maalapile elama 7000 aasta eest kusagilt kaugelt idast, Uuralist või Lääne- Siberist . Nüüd on seegi tõde kahtluse alla seatud.
Soome keeleteadlase Kalevi Wiiki järgi on eestlased koos soomlastega igipõlised eurooplased, kes, seejärel kui mannerjäälaam hakkas sulama ja taganema, saabusid Eestisse umbes 12 000 aastat tagasi ja Soome umbes 10 000 aastat tagasi. Geneetikaandmed osutavad,et tulijad olid europiidid , mingi mongoliidse seguta. Tulekusuund oli usutavasti eelkõige lõunast – seal, Lõuna-Ukrainas, Musta mere põhjakaldal oli jääaja maksimumi ajal Euroopa idapoolne refuugium ehk pelgupaik , kus säilis tollastes karmides tingimustes taimestik ,loomastik ja inimasustus . Geneetika osutab, et tulijaid oli ka Lääne-Euroopast Ibeeria refuugiumist – Lõuna-Prantsusmaa ja Põhja- Hispaania kandist. Wiiki järgi on terve hulk Euroopas praegu germaani, balti ja slaavi keeli rääkivaid rahvaid kõnelnud varem soome- ugri keeli ning oma praegused keeled on nad saanud keelevahetuse tulemusena.
Tartu ülikooli uurali keelte professor Ago Künnap on ka Eestis seda teooriat juba mõnda aega propageerinud, Eestlaste soomeugrikeelsed ja täielikult europiidsed esivanemad tulid Künnapi teooria järgi siia 12 000 aasta eest taganeva jää kannul ja on sellest ajast Eestis pidevalt elanud ning oma soomeugrilist keelt kõnelnud.
"Siin on käinud igasuguseid rahvaid, kes on siia jätnud oma jälje - geenid , savipotid või midagi oma keelest," kirjutas bioloog ja keeleteadlane Urmas Sutrop Akadeemias .






Inimasustuse teke Eesti aladel
Eesti asustus hakkas kujunema mandrijää taandumise järel umbes 12 000 aastat tagasi. Mere alt vabanenud maa on tänaseni märgatav Madal-Eesti väheviljaka pinnasena. Esimesed inimesed liikusid Eestisse kagu poolt. Uuematel arheoloogilistel andmetel jõudsid nad Eestisse pärast jääaja lõppu umbes 11 000 aasta eest, sellest ajast on teada Pulli asulakoht Pärnu lähedalt. Veidi hilisem on Kunda Lammasmäel olnud asulapaik, mille järgi varaseimat
inimasustust on nimetatud Kunda kultuuriks . Umbes samasse aega paigutatakse ka Reiu asulakoht.
Kunda kultuur oli mesoliitikumi küttide ja kalastajate kultuur 9. või 8. aastatuhandest eKr 5. aastatuhandeni eKr praeguse Eesti, Läti, Põhja-Leedu aladel ja Venemaa aladel Eesti naabruses, samuti Lõuna-Soomes.
Oma nime on saanud Kunda kultuur Kunda linna lähedalt Kunda Lammasmäelt saadud leidude järgi. Ka teised olulisemad Kunda kultuuri leiukohad paiknevad Eestis (näiteks Pulli asula, Siimusaare asula, Narva Joaoru asula). On leitud veel Reiu asulakoht Reiu jõe Pärnu jõkke suubumiskoha läheduses, mis on umbes sama vana kui Pulli asulakoht.


Vanimad asustuse jäljed
Oletatavasti elas Eestis Kunda kultuuri perioodil kuni 1500 inimest.
Asulad paiknesid tavaliselt järvede või jõgede ääres, kus oli võimalik kala püüda ja küttida vee äärde jooma tulevaid loomi. Ka pakkusid jõed ja järved metsadest paremaid liiklemisvõimalusi.
Kunda kultuur oli küttijate ja kalastajate kultuur, koduloomadest tunti vaid koera . Luuleiud näitavad, et kõige tihemini tabati jahikäigul põtru (nt Kundas 2/3 kõikidest luudest) ja kopraid.
Hilismesoliitikumi ajast on leitud Kunda kultuuri asulaid ka Lääne-Eesti saartelt (Kõnnu asula, Kõpu asula). Seal tegeldi ka hülgepüügiga. Elamute jäänuseid leitud ei ole. Arvatakse, et elati ritvadest püstitatud koonusjates püstkodades, mis olid kaetud okste, nahkade ja talvel ka mätastega. Keset püstkoda asus kividega piiratud kolle, mille kohal valmistati toitu ja mis andis valgust ning soojust.
Tööriistadest on leitud palju luust ja sarvest esemeid (ahingu-, oda- ja nooleotsi, talbu, kirveid ja naaskleid), samuti kvartsist ja tulekivist väikeesemeid. Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati kristalseid kivimeid, mida töödeldi lihvides; Kunda kultuuri ajal olid taolised tööriistad veel küllaltki tahumatud. Näiteks polnud kirvestel silmaauke ja nad kinnitati varre külge nahast rihmadega. Kalapüügil kasutati võrku. Liigeldi paadiga.
Kunda kultuuri elanike algkodu küsimus on siiani lahtine . Oletatakse, et nad on saabunud lõuna poolt ehk siis Euroopast. Oletuse aluseks on Pulli asulast leitud mustast tulekivist leid: taolist tulekivi Eestis looduslikult ei esine, kuid sellise tulekivi leiukohad asuvad ka Lõuna-Leedus ja Valgevenes.

Asustuste kujunemine Eestis
Keskaegse Eesti asulad
Esimesed linnataolised asulad ehk muinaslinnad Otepää, Tartu, Viljandi, Tallinn, Lihula jt. hakkasid Eestimaal kujunema juba X - XIII sajandil. Selleks ajaks oli asustatud praktiliselt kogu Eesti territoorium .
Koos Eesti ala jõukuse kasvuga hakkas Eesti pakkuma üha suuremat huvi võõrvallutajatele. Kaitsmaks ennast vallutajate eest hakati rajama linnuseid. 13. sajandil kattis Eestit enam kui sajast linnusest koosnev võrk. Linnuseid ehitati põllumajanduslikult jõukamatesse piirkondadesse, samuti maismaa ja veeteede sõlmpunktidesse. Lisaks olid asukoha valikul äärmiselt olulised kaitserajatiste ehitamise võimalused. Esimesed tõelised linnad rajasid Eestisse saksa ja taani vallutajad XIII sajandil.
Esimese Eesti linnana sai linnaõigused 1230 . aastal Tartu. 18 aastat hiljem sai linnaõigused ka Tallinn ja seejärel mitmed teised linnad.
14. sajandiks oli Eestis 9 linna. Peale Tallinna ja Tartu veel Narva, Rakvere, Paide, Haapsalu, Viljandi, Vana-Pärnu ja Uus-Pärnu.
Eeldused linnaks kasvada olid ka mõnedel kaubateedel asuvatel alevitel nagu Otepää, Lihula, Koluvere, Valga, Kirumpää, Vastseliina . Linnadeks kujunesid eelkõige kaubateedel asuvad keskused, kus linnus kaitses soodsat kaubitsemiskohta. Seega kasvasid tänapäevased linnad välja muinasaegsetest linnustest.
Keskaegsed linnad olid väikesed. Vaid Tallinnas ja Tartus elas ajuti mitu tuhat inimest, teiste linnade elanikkonda mõõdeti sadadega. Tallinnas elas 14. saj. teisel poolel umbes 4000 inimest.
Keskaegne linn oli peamiselt kaupmeeste ja käsitööliste elupaik. Seal elasid ka võimu esindajad ja sõjamehed, samuti vähesed tollased haritlased. Muidugi oli linnades ka teenuste pakkujaid (ehitusmeistrid). Mõned linlased pidasid kariloomi, keda päeval linnast välja karjamaale aeti. Põldu harisid linlased harva, küll aga oli paljudel aedu linnas või linna lähedal. Kaitseks olid linnal harilikult müürid ümber ja seda silmatorkavat iseärasust peetigi linna tunnuseks.
Maalisteks asulateks olid tollal külad ja mõisad, üksiktalusid leidus harva. Mõisad tekkisid Eesti aladele pärast Eesti alade vallutamist 13. sajandil. Kiiremini hakkas mõisate arv kasvama alates 15. sajandist. Mõisamajandus kujunes peamiseks maamajanduse vormiks. Maaelanikele tähendas see sunnismaisuse ja pärisorjuse teket.
Talupojad elasid harilikult koos külas, põllud, karjamaad ja heinamaad olid väljaspool küla. Mõisate silmapaistvam osa oli mõisnikupere uhke elamu, samuti kõrvalhooned. Kuid mõisas elas ka mitmeid mõisaametnikke, teenreid (toapoiss, aednik jt), nii et ka mõis oli võrdlemisi suur asula.
XIV sajandi keskpaigast kuni XVI sajandini linnade arv oluliselt ei suurenenud, kuid olemasolevad linnad kasvasid jõudsasti, eelkõige maalt tulnud inimeste arvelt. Sel ajal moodustas linnarahvastik 5-6 % kogurahvastikust e. linlasi oli 20 000 inimese ringis . XVI sajandil said linnaõigused Kuressaare ja Valga. Arvukalt tekkis linnuste või kirikute juurde väiksemaid aleveid , mis meenutasid linnu, kuid millel puudusid spetsiifilised linnaõigused. Üheks põhjuseks, miks need kohad ei linnastunud oli sakslaste vähesus, samuti suhtusid juba olemasolevad linnad tõrjuvalt kõikvõimalikesse kaubanduskonkurentidesse.
Eesti asulad uusajal
Põhjasõja käigus (1700-1721) said rängalt kannatada kõik Eesti linnad. Narva ja Tartu jäid mõneks ajaks ilma kogu oma elanikkonnast.
Rüüstamata jäi vaid Tallinn, kuid ka seal põletati maha eeslinnad . 18. sajandi alguse katk hävitas poole linnarahvastikust. Kõigis Eesti linnades jäi alles u. 5000 inimest.
Põhjasõjas laastatud väiksemad linnad (Paide, Haapsalu, Rakvere, Viljandi) kaotasid linnaõigused ja läksid ümbruskonna mõisnike kätte ning sealseid elanikke sunniti nagu talupoegigi mõisasse teotööle.
1725.aastaks linnarahvastiku arv siiski jälle kahekordistus. Kiiremini taastusid Tallinn ja Narva (viimane kuulus nüüd Peterburi kubermangu alla). Tallinn sai Vene impeeriumi üheks tähtsamaks sõjalaevastikubaasiks ja kaubanduskeskuseks. Narva oli Vene impeeriumi suuremaid sadamalinnu. 1782 .a. oli linlasi endiselt 5% kogu rahvastikust. Talurahva pärisorjuse tõttu oli maainimeste linna liikumine takistatud ning ajutiselt saavutasid linnades ülekaalu sakslased .
1783.aastast kehtima hakanud uue halduskorralduse järgi said kõik maakonnakeskused linnaõigused. Siitpeale oli Eesti alal kuni Vene aja lõpuni 12 linna: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kuressaare, Haapsalu, Paide, Rakvere, Viljandi, Valga ning uute linnadena Baltiiski Port (hilisem Paldiski -1783) ja Võru ( 1784 ).
Kui seni mõjutas linnade arengut kõige olulisema tegurina kaubandus, siis nüüd asendus see tööstusega. 19. sajandi keskel toimus Eestis nii nagu ülejäänud Vene impeeriumis industrialiseerumine st. kiiresti hakkas arenema tööstus. Lisaks tööstusele mõjutas linnade arengut raudtee ehitus, mis sai alguse 1871. aastal.
Eesti vanad linnad kasvasid võrdlemisi kiiresti. Maal süvenev ülerahvastatus ja uute töökohtade tekkimine linnades pani aluse inimeste siirdumisele maalt linnadesse. Ulatuslikum maarahvastiku liikumine linna algas pärast 1856 . a. talurahvaseaduse ja 1863. a. passiseaduse kehtestamist. Samuti soodustas linna asumist 1866. aastast muudetud tsunfti sundlus linnas, tööstuse areng ning raudtee rajamisega loodud hõlpsam liiklemisvõimalus.
XX sajandi algul ületas Tallinna elanike arv juba 100 tuhande piiri, üle 10 000 elaniku oli veel Tartus, Narvas, Pärnus ja Valgas . Tallinnas tekkis kõige enam töökohti masinaehituses (näiteks suured laevatehased), Tartu arengule mõjus positiivselt Tartu Ülikooli avamine 19. sajandi alguses. Narva kiiret kasvu soodustas tekstiilitööstuse kiire areng, Pärnus tselluloositööstus ja Valgas transiitkaubandus (raudtee).
Uusi linnu tekkis ka vabrikute ja tehaste juurde ning raudteesõlmedesse (näiteks Kunda, Sindi , Aseri , Kärdla, Tapa jpt), kuid tollal ei tunnistatud neid ametlikeks linnadeks.
Kui 1863. aastal oli Eestis linlasi 8,7 %, siis 1897.aastaks oli linlaste osatähtsus tõusnud 19,2 % s.o. 34 aastaga kahekordistunud. 19. sajandi alguses oli linnastumine kõige kiirem Lõuna-Eestis, raudteevõrgu loomisega suurenes aga eelkõige Tallinna, Narva ja Rakvere osatähtsus.
1871-1881 aastatel sai alguse Eesti tallinnastumine. Tallinn kujunes sajandi lõpuks Narva kõrval teiseks tähtsamaks tööstuskeskuseks.
Eriti intensiivne oli linnastumine sajandivahetusel ja Esimese maailmasõja algusaastatel nii immigratsiooni kui maalt linna rände tõttu. Kui 19. saj. lõpul elas linnades 19 % eestimaalastest, siis 1922.aastaks oli linlasi juba 27 % ning 1934.a. 28,5 % rahvastikust.
Asustus iseseisvas Eesti vabariigis
Eesti asulate arengut iseseisvusperioodil mõjutasid kõige enam majanduses toimunud muutused. Need sõltusid aga omakorda asjaolust, et Eesti iseseisvumisega ei saanud suured tööstusettevõtted oma toodangut enam Venemaale müüa. Lääneriikides ei olnud aga vajadust Eesti ettevõtete toodangu järele. Nii seiskus tööstuslinnade areng. Narva ja Valga rahvaarv koguni kahanes.
Majanduses hakkasid kasvama aga uued harud: põllumajandus ja sellega seotud toiduainetööstus ja teenindus (põllumajandusmasinate remont jne.). Lisaks hakkas arenema metsatööstus. Selline majanduse areng mõjutas oluliselt asustuse arengut.
Iseseisvuse algul vanade linnade kasv esialgu aeglustus, sest tööstus vajas ulatuslikke ümberkorraldusi. 23 väikelinnale anti aleviõigused, need linnad kujunesid ümberkaudsete põllumajanduspiirkondade teeninduskeskusteks.
30-ndatel aastatel pärast ülemaailmse majanduskriisi lõppu hakkasid linnad jälle kasvama. Kiiresti arenes Tallinn ja tema lähiümbrus. Eesti iseseisvusperioodil oli Nõmme omaette linn ning tema kasv oli eriti kiire. Iseseisvusperioodi lõpuks tõusis Nõmme aedlinn rahvaarvult viiendaks linnaks Eestis, jõudes peaaegu kandadele vanadele tööstuslinnadele Narvale ja Pärnule.
1938. aastal anti suurematele alevitele omavalitsusõigused ja nimetati samuti linnadeks. Seega kasvas ametlike linnade arv peaaegu kolm korda - 12-lt 35-ni. Ümbernimetatud alevid siiski tõelised linnad veel ei olnud.
Teine oluline tegur, mis asustuse arengut mõjutas oli maareform . Maal riigistati mõisnike maavaldused ja osa mõisamaad jagati talupoegadele ja moonakatele. Jätkus ka talude arvu kasv, mõisatelt äravõetud maadele tekkis juurde palju üksiktalusid. Nii kujunes välja Eestile iseloomulik hajaasustus maapiirkondades.
Seega oli majanduses toimunud muutuste ja maareformi tulemuseks Eesti asustuse ühtlasem kujunemine kogu riigi territooriumil. Linnarehvastiku osakaal jäi Lääne-Euroopa riikidega võrreldes madalaks - linnades elas Eesti iseseisvusperioodi lõpus vaid üks kolmandik elanikest. Samas muutusid linnad pärast pikki sajandeid kestnud võõrvallutuste perioode eestlaste elukohaks. Võõrvõimude ajal elasid linnades peamiselt mitte-eestlased - sakslased, rootslase, venelased jne., nüüd oli olukord muutunud.
Nõukogude periood
Nõukogude okupatsioon muutis jälle Eesti asulastikku. Kui Eesti iseseisvusperioodil mõjutas linnade arengut põllumajandus ja teenindus, siis nüüd kujunes peamiseks tööstuse areng. Nii nagu enne iseseisvusperioodi, hakkasid linnad jälle väga kiiresti kasvama. Tööstusettevõtetesse toodi töölisi mujalt endistest NSV Liidu piirkondadest peamiselt Venemaalt. Nii oli linnu vaja sisserännanud rahvastiku majutamiseks. Mõni linn (Sillamäe, arengus mahajäänud Paldiski, sõjas purustatud ja inimtühjaks jäänud Narva) oligi mõeldud vaid sisserännanuile, eestlaste sinnaasumist takistati. Sisserännanuid asus palju ka Tallinnasse ja põlevkivikaevanduste juures tekkinud uutesse linnadesse, samuti mitmetesse teistesse Põhja-Eesti asulatesse. Selles piirkonnas tekkis mitmeid uusi tööstusaleveid, millest mõned hiljem linnaks kasvasid või olemasolevate linnadega liitusid. Harjumaa , Raplamaa, Lääne- ja Ida-Virumaa muutusid tugevasti linnastunud aladeks.
Mujal Eestis, kuhu sisserännanuid saabus märksa vähem, oli linnade kasv aeglasem . Kasvasid vaid suuremad linnad, linnadeks ümbernimetatud alevite areng aga seiskus. Siiski loodi aleveid algul isegi juurde. Ent uued ja endised alevid ei osutunud kuigi eluvõimelisteks. Linnaks kasvas neist ainult Põlva, mõned aga nimetati tagasi maa-asulateks.
1945. aastal taaskehtestati Eestis alevi staatus. Seoses sellega suurenes ka linnaliste asulate arv. 1945. - 1950.a. sai 24 asulat alevi ning Kohtla-Järve ja Kiviõli linna staatuse. 1945-1950 kasvas Eesti linnarahvastik üle kahe korra.
Maal taastas nõukogude võim mõisatüüpi suurmajandid. Vastavalt hakkasid kiiresti kasvama ka mõisad kui asulatüüp. Neid nimetati nüüd küll majandikeskusteks, kuid elasid neis ikka samad inimesed - riigimõisa ametnikud ja maata palgatöölised ehk moonakad . Paljud majandikeskused kujunesidki endiste mõisate asunduste kohale. Suuremaid ja edukamaid majandikeskusi hakati nimetama alevikeks. Alevike kasv toimus ühelt poolt alevite, teiselt poolt talude arvelt. Talude võrk hõrenes tunduvalt, sest maarahvastik koondus peamiselt majandikeskuste mitmekorruselistesse linnalist tüüpi elumajadesse.
Nõukogude perioodi lõpus linnade kasv peatus ja maaelanikkond hakkas kasvama. See oli seotud toiduainete nappusega endises NSV Liidus. Linnadest hakati inimesi meelitama maale pakkudes neile kõrget palka, häid elamistingimusi ja võimalust teenida lisasissetulekut isiklikul põllulapil toiduaineid ja loomi kasvatades . Seda võimalust kasutasid paljud eestlased.
Nõukogude perioodi lõpul elas Eestis linnades 70% elanikest, mis oli sarnane näitaja teiste arenenud riikidega. Samas olid suured erinevused eestlaste ja mitte-eestlaste vahel. Mitte-eestlastest sisserändajad elasid valdavalt linnades (Tallinnas ja Kirde-Eesti linnades). Kokku elas 1989. aastal linnades 90% mitte-eestlasi. Eestlaste seas jäi linnaelanike osa aga tagasihoidlikuks moodustades vaid 56%. Seega jäid eeslased nõukogude perioodi lõpuks väga tugevalt seotuks maa ja põllumajandusega.
Seetõttu tuleb nõukogude perioodi asustusest Eestis rääkida kui kahest erinevast osast: sisserännanud mitte-eestlased koondusid linnadesse, eestlased jäid aga maaliseks rahvaks. Sageli öeldakse ka tänapäeval, et eestlaste juured on tugevalt kinnitunud maale. Võib-olla tugevamalt kui ühelgi teisel Euroopa rahval.
Taasiseseisvunud Eesti
Taasiseseisvunud Eestis on jällegi muutunud asustuse arengu suunad. Sarnaselt esimesele iseseisvusperioodile, kadus paljudel ettevõtetel ära senine turg . Uusi turge lääneriikides on aga raske leida. Nii on iseseisvusperioodil kiiresti vähenenud töökohtade arv põllumajanduses ja tööstuses. Suurenenud on aga töökohtade arv teenindussfääris ( poed , pangad jne). Teenindusettevõtetel on kõige parem asuda nendes linnades, kus on palju inimesi. Nii on ettevõtetel palju kliente. Seetõttu on taasiseseisvunud Eestis paremas olukorras suured linnad ja halvemas olukorras väiksemad linnad ja maapiirkonnad. Vaid suurte linnade läheduses asuvate väikelinnade ja maavaldade olukord on parem, sest nende elanikud saavad tööl käia suurtes linnades. Kõige paremas seisus on Tallinna ümbruse väikelinnad ja satelliitlinnad. Tallinna ümbrusesse on rajatud ka palju uusi elamurajoone, mis koosnevad peamiselt ühepereelamutest. Kui nõukogude perioodil ehitas riik peamiselt suuri paljukorterilisi paneelmaju ja inimesed ise ehitasid vähe, siis nüüd ei ehita riik enam üldse ning inimesed ehitavad omale väikeseid ühepereelamuid.
Siiski on rahvaarv langenud peaaegu kõikides asulates. Selle põhjuseks on asjaolu, et sündide arv on Eestis kiiresti kahanenud, seda nii linnas kui maal. Tallinna ja Kirde-Eesti linnade rahvaarvu vähenemisele on kaasa aidanud ka mitte-eestlaste lahkumine Eestist. Iseseisvusperiood on aga seni kestnud veel liiga lühikest aega, et erinevate asulate arengus oleks jõudnud toimuda väga põhimõttelisi muutusi. Vaid üksikud ühe ettevõtte linnad, kus ettevõte on tegevuse lõpetanud (näiteks Võhma) on mõju olnud suurem. Kuid inimeste lahkumine sellistest asulatest ei ole lihtne, sest neil puudub sageli raha eluaseme soetamiseks mõnes teises asulas.
Eesti iseseisvusperioodil on toimunud olulisi muutusi ka haldusjaotuses. Alevid seati 1993. aasta haldusreformiga valiku ette - kas lasta end ümber nimetada linnaks või muutuda maa-asulaks. Osa valis ühe, osa teise võimaluse. Nii viidi valla staatusesse 11 alevit: Aegviidu , Järvakandi, Kohila , Kohtla-Nõmme, Märjamaa, Lavassaare, Pärnu-Jaagupi, Tamsalu, Tootsi , Võsu ja Vändra. 1999. aastal oli Eestis 47 linna, 15 maakonda ja 207 valda.

RISTIUSU TULEK
Väljavõte raamatust Eesti aastal 1200:
Ristiusu jõudmine Eestisse
Varaseimateks ristiusu tunnusteks arheoloogilises materjalis peetakse üldiselt ristikujulisi ripatseid, mis ühekaupa kantuina polnud ilmselt mitte lihtsalt ehteiks, vaid sümboliseerisid kandja kuulumist kristlaste sekka. Ristripatsi sümboolsesse tähendusesse tuleb siiski suhtuda ettevaatlikult. Nii Eesti mandriosast kui ka näiteks Lätist on naiste haudadest leitud mõnikord mitmeid, vahel isegi üle kümne ristripatsi,mis sellisel kujul omasid tõenäoliselt siiski üksnes ehte funktsiooni. On ju rist iseenesest vana sümbol, mis mingil kujul esineb pea kõigis paganlikes kultuurides. Ristiusustamise-eelses Skandinaavias ja Soomes leitakse ristripatseid alati ühekaupa ning enamasti jõukamatest matustest, mis viitab kirjalikeski allikates kajastuvale nähtusele, et kristlus levis esmalt ühiskonna eliidi seas. Sarnasel viisil, s. o. jõukamates haudades ühekaupa, esinevad ristripatsid ka Saaremaa 12. sajandi matustes.
Üksikuid ristripatseid muidu paganlikes matustes seletatakse tavaliselt nähtusega, mida nimetatakse prima signatio, s. o. eelristimine või ristiga märkimine. Prima signatio vastu võtnud inimesed ei kuulunud täiel määral kristlikku kogudusse, kuid omasid teatud õigusi, mis muidu olid reserveeritud vaid kristlastele. Teatud tingimustel võisid nad näiteks külastada kirikuid ja osaleda jumalateenistusel. Vast kõige kasulikum oli see staatus kaupmeestele, kes, olles läbinud primisignatio ning võtnud selle kinnituseks vastu risti, võisid kaubelda vabalt kristlastega, ütlemata sealjuures lahti oma paganlikust ühiskonnast ja selle tõekspidamistest. 107
Ristiga märkimise majanduslik kasu ilmneb selgesti kiriku poolt tehtud jõupingutustes lõpetamaks kaubanduslikku läbikäimist mittekristlastega. Nii on paavst Honorius 1221. aastal keelanud oma kirjaga tollal juba katoliiklikku ristiusku astunud soomlasi pidamast kaubavahetust “naabruses asuvate barbarirahvastega”, kuna need ahistavat kristlasi. Kaheksa aastat hiljem mõistis paavst Gregorius IX hukka ojamaalased, kes olevat varustanud paganaid kristlaste kiusamiseks vajaminevaga.
Egili saagas on kirjeldatud juhtumit, kus paganlik nimikangelane koos oma venna ja kolmesaja kuuekümne mehega läbis prima signatio astumaks kristliku Inglise kuninga teenistusse. Kindlasti pole sarnane võimalus välistatud ka siinsete sõdalaste puhul. Tolleaegses maailmas oli pealike või kuningate, sealhulgas võõramaiste, sõjateenistusse astumine prestiiźne samm ning suur osa Eesti lähinaabreid 11.–12. sajandil vähemalt ametlikult juba ristiusustatud. Üpris kindlalt võib arvata, et enne 13. sajandi vallutust puudus siinmail ka terav vaenulikkus kristliku maailma vastu.
Võib seega oletada, et vähemalt neil juhtudel, kui eestlaste matustest on leitud üksikuid ristripatseid, on nende kandja olnud mingil kujul kristlusega seotud. Kuigi meeste puhul on majanduslikud ja sotsiaalsed põhjused sellise sammu astumiseks ehk silmnähtavamad, leitakse üksikuid ristripatseid siiski ka naiste haudadest. Viikingiaegses Rootsis seostuvadki ristikujulised ripatsid ülekaalukalt naiste matustega, mistõttu on oletatud naiste olulist rolli sealse ühiskonna järk-järgulises kristianiseerumises.
Kristlik matmisviis
Ristripatseid leitakse enamasti matustest, mis kõigi muude näitajate poolest on paganlikud, osutades seega, et maetu oli jäänud siiski seotuks oma ühiskonnas valitsevate tõekspidamistega. “Täielikult” ristitud inimeste jaoks oli ülimalt oluline saada maetud kristlikul moel, kuna üksnes see avas võimaluse surmajärgseks igaveseks eluks. Esmatähtis on sealjuures võimalus saada maetud pühitsetud maale, s. o. kirikut või kabelit ümbritsevale surnuaiale. See on ka üks olulisemaid põhjusi, miks ristiusu vastuvõtnud üritavad võimalikult kiiresti püstitada kabelit või isegi kirikut. Lisaks iseloomustab kristlikku matmisviisi matmine põletamata, peaga lääne suunas ning ilma panusteta. Käsitletaval perioodil maeti kristlasi enamasti surilinas või lihtsas eheteta särgis. Kõikidest viimatimainitud nõuetest esineb siiski ka kõrvalekaldeid ning primaarseks jääb siiski nõe matmiskohast pühitsetud maal.
Skandinaavias ja Soomes võtsid ristiusu esimestena vastu ülikud, kes ühtlasi püstitasid oma mõisate kõrvale ka esimesed kabelid ja kirikud. Mitmed neist kujunesid hiljem ümber kihelkonnakirikuteks. Ametliku ristiusustamise eelsete kabelite olemasolu on oletatud ka Eestis, kindlaid tõendeid nendest pole aga seni leitud. Neid pole ka kuigi lihtne avastada , kuna esimesed kabelid võisid olla kerged puuehitised, mis maapinda arvestatavaid jälgi ei jäta, neid ümbritsevad matused aga olla panusteta ning hilisematest haudadest eristamatud. Mõnedest piirkondadest Rootsis, esmajoones Ojamaa saarelt, on siiski teada ka üleminekuaja matuseid, s. o. kirikaeda ja muidu kristlikult maetud surnuid, kes olid sängitatud hauda paganliku kombe kohaselt pidulikus rõivastuses ja koos ehetega. Sellised matused esinesid üldjuhul vaid lähima 50–100 aasta jooksul peale ristiusu vastuvõtmist, asendudes seejärel läbinisti kristliku matmiskombestikuga. Üksikud välja kaevatud ehetega matused ning üsna rohked juhuleiud Eestimaa kirikaedades osutavad, et sarnane üleminekuperiood esines ka siinmail, kohati vaid 13. sajandi jooksul, kohati aga hoopis kauem.
Kuigi kristliku mentaliteedi kohaselt maeti ühisele kalmistule kõik koguduse liikmed, rõhutati maetute sotsiaalset positsiooni kaugusega kirikust ja eriti altarist. Mida tähtsam isik omaaegses ühiskonnas, seda lähemale kirikule ta maeti. Mõningad 13. sajandi panustega luustikud on kaevatud välja Valjala ja Viru- Nigula kirikaedadest. Nagu osutas mõnede maetute asend otse kirikuvundamendi kõrval, pidid need olema sängitatud mulda juba kiriku olemasolu ajal. Tegemist oli peamiselt naiste matustega, kelle juurest leitud esemed kujutasid endist piduliku rõivastuse juurde kuulunud ehteid . Nii panused kui ka asukoht otse kiriku seina ääres viitavad maetute kõrgele sotsiaalsele positsioonile.
Kristlike külakalmistute teke
Kuigi panustega matused kirikaedades osutavad, et vähemalt paikkonniti maeti kohalike eliitperekondade liikmeid Eestis peale ristiusustamist kirikaedadesse, saab 13. sajandil alguse ka tava matta surnuid kristliku iseloomuga külakalmistutele. Teatud määral on neid teada kõikjalt Eestist, eriti rohkesti aga maa lõunapoolmikust. Osa neist, eriti saartel ja rannikualadel , olid ilmselt rajatud kunagiste väikeste kabelite ümbrusesse, kus maa oli samuti pühitsetud. Lõuna-Eestis, kust külakalmistuid on teada eriti rohkesti, pole enamik neist aga ilmselt kunagi ümbritsenud kabelit.
Külakalmistuid uurinud arheoloog Heiki Valgu arvates võib Eestis ja Lätis levinud külakalmistute kui legaalsete matmispaikade teket ning pikaaegset kasutamist seletada paavsti poolt siinsetele vastristitutele juba vabadusvõitluse käigus tehtud järeleandmistega. Nimelt anti paavst Innocent III kirjadega aastatest 1214 /1215 siinsetele vastristitutele muuhulgas õigus valida ise omale matusepaik. Tava matta surnuid küll põhimõtteliselt kristlikult, kuid oma valitud kalmistutele, juurdus lõunapoolses Eestis paljudeks sajanditeks, osutades kristluse vaevalisele omaksvõtule kohaliku elanikkonna poolt. Kuigi kalmistud jäid väljapoole kirikaedu ning neisse maeti surnuid koos mõningate panustega ja mõnikord isegi põletatult, oli inimeste ettekujutuses hauatagusest elust toimunud siiski oluline muutus. Lisaks matmiskombestiku erinevusele maeti kristlikesse külakalmistutesse kõik kohalikud elanikud, mitte üksnes eliitperekonnad, nagu oli olnud tavaks paganlikul ajal.
Ristiusu omaksvõtt Eesti eri piirkondades
Tingituna kristianiseerimise vägivaldsest iseloomust, on Eesti ajalooteaduses olnud üldiselt tavaks rõhutada kõigi eestlaste tugevat vastuseisu ristiusule. Sellise arvamuse taga heiastub ühtlasi ka ettekujutus siinsest suhteliselt egalitaarsest ühiskonnast 13. sajandi alguses. Viimastel aastatel on mitmed uurijad jõudnud siiski seisukohale, et tegemist on mõneti ebaõige üldistusega. Kuna kristianiseerimises on üldiselt kandev roll eliidi suhtumisel, tuleb kindlasti arvestada kujunenud poliitilise olukorraga Eesti eri osades.
Muistses vabadusvõitluses kannatas enim Lõuna-Eesti, kus toimus suurem osa lahinguid ning mida sõja käigus pidevalt rüüstati. Suurem osa siinsest eliidist kas tapeti või tõrjuti võimult kõrvale ning maad asusid vallutuse järel haldama peamiselt saksa päritolu vasallid . Ilmselt just kohaliku eliidi hävingust tingituna juurdus ristiusk siin visalt . Parem oli olukord Põhja- ja Lääne-Eestis, kus suur osa kohalikust eliidist säilitas vähemalt esialgu oma vara ja võimu ning kujunes ümber feodaalseks vasallkonnaks. Omamaist päritolu vasallid toimisid vahendajaina nii ristiusu kui ka üldisemas mõttes feodaalse maailmakorralduse levitamisel talupoegkonna seas. Tulemuseks oli ristiusu põhimõtete hoopis kiirem aktsepteerimine, mis arheoloogilises materjalis kajastub hiljemalt 14. sajandiks omaks võetud läbinisti kristlikus matmiskombestikus.
Veelgi eripärasem oli Saaremaa saatus. Erinevalt teistest Eesti maakondadest ei suutnud vallutajad ka 1227. aastal Saaremaad endile täielikult allutada ja kohalik eliit säilitas ilmselt kogu oma võimu veel vähemalt sajandiks. Pealegi polnud saari eelnenud sõja käigus kuigi oluliselt rüüstatud, mistõttu võib arvata, et ka eliidi majanduslik võimsus polnud kuigivõrd vähenenud. Põletusmatuste järsk lakkamine ja kristliku matmiskombestiku omaksvõtt osutavad ristiusu kiirele aktsepteerimisele vähemalt kohaliku eliidi poolt. Sellega kaasnes mõistagi vallutuseelsete pealike-maaomanike ümberkujunemine feodaalseteks vasallideks. Saaremaa kristianiseerumise osas võib seega tõmmata paralleele 150–200 aastat varem Skandinaavias toimunuga, kus kohalik eliit aktsepteeris ristiusu esimesena ning innustas oma autoriteedi ja eeskujuga ka ülejäänud elanikkonda seda suhteliselt kiiresti omaks võtma.
Kristlikule maailmale omaste tõekspidamiste ja väärtushinnangute aktsepteerimine Saaremaa ülikkonna poolt kajastub ka Eesti vanimate kivikirikute püstitamises, mis ilmselt toimus kohaliku eliidi majanduslikul ja ideoloogilisel toel. Kiriku suurus ja ehitusmaterjal on kristlikus ühiskonnas ühed tähtsaimad sotsiaalse manifestatsiooni vahendid, mida ilmselt kasutasid ära ka saarlastest ülikud. Vast kõige paremini illustreeerivad Saaremaa eliidi ja kirikute vahelist seost mehe ja naise figuurid Pöide kiriku konsoolil, mis riietuse ja ehete järgi otsustades kujutavad kahtlemata eestlasi. Naabermaadest on teada, et sellisel moel jäädvustati tavapäraselt kiriku patroon abikaasaga.
Eesti talupoegade mõttemaailmas juurdus kristlus üldjuhul siiski võrdlemisi aeglaselt, mida kahtlemata soodustas algselt kohalikku päritolu eliidi saksastumine vallutusele järgnevate sajandite jooksul. Paganlike joonte pikaajaline püsimine rahvapärases kultuuris on siiski üldisem nähtus, mis ilmnes väga tugevasti ka näiteks Skandinaavias. Vanad uskumused segunesid uute, kristlike ettekujutustega ning visalt püsisid ilmselt paganlikku päritolu kombed ja riitused. Eesti puhul on ehk kõige hämmastavam, et ristiusk ei suutnud kuni päris viimaste sajanditeni kuigivõrd mõjutada perekondliku eluga seotud tõekspidamisi, mille üle kirik kehtestas enamasti range kontrolli. Ootuspäraselt püsisid vanad kombed kõige visamalt Lõuna-Eestis, aga ka maa ülejäänud osades.
Kirikute ehitamine
KIRIKUTE EHITAMINE EESTIS
Laialdasem kirikute rajamine Eestis algas 13. sajandil. Kuigi nähtavasti esimesed kirikud
praegusel Eesti territooriumil olid rajatud juba paar sajandit varem. Seoses
kaubandussuhetega ja Tartu vallutamisega 11. sajandil õigeuskliku Jaroslav Targa poolt on
üsna tõenäoline, et Tartusse ehitati ka esimene või esimesed kirikud. Sama kehtib ka Tallinna
kohta. Paul Johansen on viidanud võimalusele, et juba 1070 aastail võis seal olla Püha Olevi
kabel või kirik. (Talve). Kui sellised kirikud eksisteerisid oli tegemist puukirikutega.
Suurem kirikute rajamine Eestisse algas siiski alles 13. sajandil. Maale rajati juba vallutuse
ajal kirikud ja kirikukihelkonnad ning keskaja lõpuks. Eestis keskaja lõpuks nähtavasti ligi 80
kivist maakirikut. Kokku oli Eestis keskaja lõpuks 12 kloostrit (Tamm 2002), neist 2 maal
(Kärkna ja Padise). Keskajal tekkis peale kihelkonnakirikute ka hulgaliselt väiksemaid
kabeleid.
Vanade kirikute täpset ehitusaastat ei tea keegi. Arvatavasti asuvad Eesti vanimad kivist
maakirikud Saaremaal. Valjala kirik on tõenäoliselt Eesti vanim maakivikirik, ehit . 1240 –
70. Loomulikult ei Valjala ega ka ükski teine iidne kivikirik säilinud esialgsel kujul.
Ristiusuga kaasneva võõrvõimu esimesed tugipunktid olid kirikud, mis rajati saarlaste poolt.
Meie kirikute ühisjooni Ojamaa ja Lõuna-Rootsi omadega on uurinud Kersti Markus, viidates
ka ühistele ehitusmeistritele. Karl Kello arvates ehitati kirikuid Tuiu rauasulatuskeskuses
toodetud metalli müügist teenitud raha eest.Saaremaa varased kivikirikud ehitati väidetavasti 13. sajandil: Valjala kirikut hakatud rajamakohe pärast Saaremaa vallutamist 1227, Pöide kirik tehtud 1240. aastail, Kaarma kirik on valminud ca 1260, Muhu kirik enne aastat 1270 ja Karja kirik enne aastat 1297.Saaremaa kivikirikute rajamise kohta on esitatud vastakaid seisukohti, selle taga nähakse kohaliku eliidi otsest osavõttu, samas tõdetakse, et Saare ülikutele käinuks kirikute ehitamine üle jõu. Saare ristiusku ülikutest 12. sajandil on kirjutanud Marika Mägi. Muistendid seostavad Saaremaa kirikuehituse üheselt ja enesestmõistetavalt Suure Tõllu perekonnaga. Tõllu enda ehitustegevus seostub eelkõige Kaarma ja Karja, samuti Valjala kirikuga (rahvas mäletab selle Saaremaa vanima olevat).Mandri-Eesti üheks vanimaks siiamaani alles olevaks kirikuks peetakse Tallinna Toomkirikut. Peakirikuna aastast 1240 pühendatud Neitsi Maarjale . Keskaegseid hauaplaate,hauamonumente renessanssajast 19 sajandini. Baroksete vappepitaafide rikkalik Euroopatähtsusegakogu ( Christian Ackermann). Imposantne barokne altarisein, apostlifiguuridegakantsel (mõlemad samuti Christian Ackermann). Aastaarv 1779 tuulelipul tähistab barokse tornikiivri valmimist.Ehitusaeg 13-18 saj.
Keskaegne kirik
Kirik on kogu aeg muutumises ning keskaegne ristiusk oli mitmetes olulistes aspektides tänapäevasest erinev. See väljendub nii suhtumistes, kontrollis ühiskonnaelu eri etaapide üle kui ka matmiskombestikus ja kirikuehituses. 12. sajandil ja 13. sajandi algul ehitati kirikud romaani stiilis, üsna varsti peale ristiusu meilejõudmist mindi aga üle gooti stiilile. Eestis on algselt romaani stiilis ehitatud kirikud teada eeskätt Saaremaal. Need pidi seega ehitatama kohe peale ristiusu ametlikku vastuvõttu. Kivikirikuid ehitati Saaremaale seega ajal, kui enamikus Mandri-Eestist, mis oli ometigi hoopis kindlamalt vallutajate kontrolli all, rajati vaid puitkirikuid. Vähe sellest, saanud vaevalt püsti romaani stiilis kivikirikud, asuti neid Saaremaal kohe gooti stiilis ümber ehitama.
Romaani kirikud olid üldjuhul väikesed ehitised, need ei olnud mõeldudki suurte rahvahulkade kogunemiskohaks. Kirikus sees käisid tavalised inimesed vaid erakordsetel juhtudel ning siis seisti püsti, mehed lõunapoolmikus, naised põhjapoolmikus. Ühiskondlik tegevus toimus rohkem kirikaias, aja jooksul järjest enam ka spetsiaalsetes eeskodades. Näiteks laulatus toimus kiriku ees, kirikusse sisenesid preestrilt õnnistuse saamiseks vaid vastabiellunud . Kiriku ees või kirikaias toimusid ka lepingute sõlmimised, kohtuotsuste kuulutamised ja täideviimised ja muud ilmaliku iseloomuga tegevused. Alles suurte gooti kirikute ajal tekkis komme , et inimesed kogunesid jumalateenistuse kuulamiseks kirikusse.
Eestis on juurdunud arusaam, nagu oleks meie kivikirikute näol tegemist eriliste kaitsekirikutega, mille olevat rajanud sakslased enese kaitseks. Tegelikult on kindluskirikud vähemalt Põhja-Euroopas laialt levinud fenomen. On olnud laialdaselt levinud tavaks, et ohu korral põgenesid inimesed kirikusse – oli see ju tihtipeale ümbruskonna ainus kivihoone ning kindlaim kants . Juba 13. sajandi lõpu Saaremaalt on teada, et kohalikud inimesed põgenesid Kaarma kirikusse.
Keskaegse kristlase jaoks oli kõige olulisem kirikut ümbritsev pühitsetud maa, kuhu maetud saamine oli paradiisi pääsemise vältimatu eeltingimus. See on ka peamiseks põhjuseks, miks ka väikese kristlaste grupi tekkimisel paganlikes maades püüti rajada kohe kirik või vähemalt kabel.
Kirik kui sotsiaalse manifestatsiooni vahend
Esimesed kabelid-kirikud püstitasid Eesti naabermaades üldjuhul ristiusu vastu võtnud ülikud, hiljem kujunesid neist sageli kihelkonnakirikud. Tõenäoliselt kehtis sama skeem, vähemalt kohati, ka Eestis. Varem matustes (panustes, hauaehitistes) avaldatud sotsiaalne manifestatsioon kaldus nüüd üle kirikutele. Sageli ehitati puukirikud kivist ümber sünkroonselt kõrval asuva mõisaga.
Viimaste aastate uurimistöö Skandinaaviamaades on rõhutanud kirikute ehitusmaterjali kui olulist prestiiźi väljendamise vahendit. Oli oluliselt kallim ehitada kirik kivist, kui puust. Kiriku kui organisatsiooni seisukohalt oli samas ükskõik, mis materjalist kirik on ehitatud.
Saaremaal, mis polnud 13. sajandi esimesel poolel veel õieti allutatudki, pidi esimeste kivikirikute taga olema kindlalt kohalik eliit. On loogiline arvata, et saarlaste ülemkiht, olles elanud kokkupuutes kristlike naabritega juba sajandeid, võttis peale ametlikku ristiusustamist kiiresti omaks kristlikud väärtushinnangud ja manifestatsiooni viisid. Sotsiaalse prestiiźi demonstreerimine kirikuehituses iseloomustas ka Saaremaa naabersaart Ojamaad, kus tollal ehitati samuti kirikuid järjepidevalt ümber, suuremateks ja moodsamateks
KESKAEGSED LINNAD EESTIS
HANSA LIIT
Keskaegses Eestis oli 9 linna, mille õiguskord oli korraldatud naabermaade linnade
eeskujul. Suurimad linnad olid Tallinn ja Tartu. Lisaks linnadele oli Eestis ka 14
alevit. Nende muutumist linnadeks takistas väikesearvuline sakslastest elanikkond
ning seniste linnade vastuseis, sest linnaõiguse omamisega kaasnesid mitmed
peamiselt kaubanduslikud privileegid, millest ei tahetud loobuda . Linnaõigus oli
õigusnormide kogum linlastele, mis reguleeris linnade valitsemist ja linnaelanike
omavahelisi suhteid (Taani valdustes asunud linnades Lüübeki õigus, Liivi ordu aladel
olevatel linnadel Riia õigus). Tallinnal oli Lüübeki linnaõigus.
Lübecki õigus oli keskaegne mandrieuroopa õigusnormide kogumik, mis oli kehtiv
ühtekokku ligi sajas linnas, teiste hulgas Kielis, Rostockis, Wismaris, Stralsundis,
Greifswaldis. 15. sajandi algul elas «Lübecki õiguse linnades» kokku umbes 300 000
inimest - tolle aja kohta väga suur arv. Lübecki õigus andis Tallinnale vabalinna
staatuse.
Varaseim kirjalikult tõendatud linnaõiguslik daatum Tallinna ajaloos on 15. mai 1248 ,
mil Taani kuningas Erik Plovpenning (Adraraha) andis siinsetele kodanikele «kõik
õigused, mis on Lübecki kodanikel». Kuninga ürik pole originaalis säilinud, selle tekst
on meieni jõudnud 1347. aastal tehtud ärakirja vahendusel. Tallinn kui kujunev
kaubalinn oli siia asunud saksa päritolu hansakaupmeeste kaudu ilmselt algusest peale
seotud linnadega, kus Lübecki õigus juba kehtis. Lübecki õiguse kehtestamisel
Tallinnas võisid kaupmeeskonna huvid oma osa etendada . Teisalt võis Taani kuningas kui Põhja-Eesti ala tollane valitseja ehk maahärra eelistada Tallinna puhul Lübecki õigust, tõkestamaks Riia mõju laienemist põhja suunas. Riias arenes 13. sajandi jooksul välja oma, Riia linnaõigus, mis hiljem käibis kokku 17 linnas Läti ja Eesti alal. Lübecki õigus kehtis Tallinnale lisaks veel vaid Narvas, Rakveres ja 17. sajandist ka Haapsalus . Lübecki õigusele rajanev õiguskord ja omavalitsuse korraldus säilis Tallinnas kuni 19. sajandi viimase veerandini. Tartus kehtis Riia õigus.Linna valitseti rae poolt. Raad oli linna võimuorgan, mis koosnes rikkamatest kaupmeestest (rae liikmete arv oli sõltuvuses linna suurusest ; Tallinnas kuni 24). Keskaegsed linnad olid oma mõõtmetelt (müüridega piiratud alalt) mitte eriti suured
ja suhteliselt väikese elanike arvuga.
Kaubandus:
Keskaegsed linnad olid eelkõige kaubanduse ja käsitöö keskused. Eesti linnade
olulisus ja