Eesti kultuurilugu (2)

Eurooplaste põlvnemine
Praegu levinud arvamuse kohaselt, mida kinnitavad hulgalised mõõtmised, on kogu nüüdne inimkond pärit mõnest üksikust esiemast, kes elas Aafrikas umbes 70 000 aastat tagasi.Mingil põhjusel rändas see rahvas Aafrikast välja.
Aga millist teed mööda?
Ja kuidas ta Euroopasse jõudis?
Miks üldse Aafrikast lahkuti?
Võib-olla sai rahvast liiga palju. Võib-olla muutus kliima ebasoodsamaks .Üks ajaline pidepunkt on Homo sapiens ‘i ilmumine Euraasiasse umbes 40 000 aastat tagasi.Teine ajaline pidepunkt (vähemalt Põhja-Euroopa rahvaste puhul) on kindlasti viimane jääaeg või õigemini selle lõpp.
Eesti aladel peetakse lõplikult jääst vabanemise ajaks 13-11 000 aastat eKr. (A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur , T. Tannberg, 1997:7 ).Aurignaci ( ajastu kuni umbes 28 000 eKr) migratsioon tähendas tänapäeva inimeste saabumist Euroopasse.
Eesti geneetikud on pikka aega uurinud, kuidas kõigi maailma rahvaste esivanemad Aafrikast välja rändasid. Viimaste andmete kohaselt mindi mööda ookeani kallast India kanti ja alles sealt tuldi Euroopasse.
Soome ja Eesti teadlased on püüdnud keeleteaduse, populatsioonigeneetika ja arheoloogia andmete sünteesi abil luua pilt eurooplaste põlvnemisest.Eurooplaste põlvnemise uurimisel on suure töö ära teinud soome keeleteadlane Kalevi Wiik,kelle teooriaid eurooplase põlvnemise kohta on paljud teadlased pidanud küsitavateks.Tema poolt on üllitatud ka raamat "Eurooplaste juured", Tallinn: Ilmamaa , 2005.
Eestlaste põlvnemine
Eestlaste päritolu kohta on aegade jooksul esitatud hulganisti hüpoteese ja pseudoteooriaid.19. sajandi lõpus püüdis keeleteadlane Karl August Hermann tõestada eesti keele ja sumeriakadi keele sugulust. Eestlaste põlvnemist muinasaja kultuurrahvastest on üritatud tõestada hiljemgi. Tõsised uurimused muidugi pole eestlaste nii "kõrget" päritolu kunagi kinnitanud. Pikka aega kehtis eestlaste kohta üks ja ainuõige õpetus. Eestlaste soomeugrikeelsed ja natuke
mongoliidsed esivanemad olevat asunud sellele maalapile elama 7000 aasta eest kusagilt kaugelt idast, Uuralist või Lääne- Siberist . Nüüd on seegi tõde kahtluse alla seatud.
Soome keeleteadlase Kalevi Wiiki järgi on eestlased koos soomlastega igipõlised eurooplased, kes, seejärel kui mannerjäälaam hakkas sulama ja taganema, saabusid Eestisse umbes 12 000 aastat tagasi ja Soome umbes 10 000 aastat tagasi. Geneetikaandmed osutavad,et tulijad olid europiidid , mingi mongoliidse seguta. Tulekusuund oli usutavasti eelkõige lõunast – seal, Lõuna-Ukrainas, Musta mere põhjakaldal oli jääaja maksimumi ajal Euroopa idapoolne refuugium ehk pelgupaik , kus säilis tollastes karmides tingimustes taimestik ,loomastik ja inimasustus . Geneetika osutab, et tulijaid oli ka Lääne-Euroopast Ibeeria refuugiumist – Lõuna-Prantsusmaa ja Põhja- Hispaania kandist. Wiiki järgi on terve hulk Euroopas praegu germaani, balti ja slaavi keeli rääkivaid rahvaid kõnelnud varem soome- ugri keeli ning oma praegused keeled on nad saanud keelevahetuse tulemusena.
Tartu ülikooli uurali keelte professor Ago Künnap on ka Eestis seda teooriat juba mõnda aega propageerinud, Eestlaste soomeugrikeelsed ja täielikult europiidsed esivanemad tulid Künnapi teooria järgi siia 12 000 aasta eest taganeva jää kannul ja on sellest ajast Eestis pidevalt elanud ning oma soomeugrilist keelt kõnelnud.
"Siin on käinud igasuguseid rahvaid, kes on siia jätnud oma jälje - geenid , savipotid või midagi oma keelest," kirjutas bioloog ja keeleteadlane Urmas Sutrop Akadeemias .
Inimasustuse teke Eesti aladel
Eesti asustus hakkas kujunema mandrijää taandumise järel umbes 12 000 aastat tagasi. Mere alt vabanenud maa on tänaseni märgatav Madal-Eesti väheviljaka pinnasena. Esimesed inimesed liikusid Eestisse kagu poolt. Uuematel arheoloogilistel andmetel jõudsid nad Eestisse pärast jääaja lõppu umbes 11 000 aasta eest, sellest ajast on teada Pulli asulakoht Pärnu lähedalt. Veidi hilisem on Kunda Lammasmäel olnud asulapaik, mille järgi varaseimat
inimasustust on nimetatud Kunda kultuuriks . Umbes samasse aega paigutatakse ka Reiu asulakoht.
Kunda kultuur oli mesoliitikumi küttide ja kalastajate kultuur 9. või 8. aastatuhandest eKr 5. aastatuhandeni eKr praeguse Eesti, Läti, Põhja-Leedu aladel ja Venemaa aladel Eesti naabruses, samuti Lõuna-Soomes.
Oma nime on saanud Kunda kultuur Kunda linna lähedalt Kunda Lammasmäelt saadud leidude järgi. Ka teised olulisemad Kunda kultuuri leiukohad paiknevad Eestis (näiteks Pulli asula, Siimusaare asula, Narva Joaoru asula). On leitud veel Reiu asulakoht Reiu jõe Pärnu jõkke suubumiskoha läheduses, mis on umbes sama vana kui Pulli asulakoht.
Vanimad asustuse jäljed
Oletatavasti elas Eestis Kunda kultuuri perioodil kuni 1500 inimest.
Asulad paiknesid tavaliselt järvede või jõgede ääres, kus oli võimalik kala püüda ja küttida vee äärde jooma tulevaid loomi. Ka pakkusid jõed ja järved metsadest paremaid liiklemisvõimalusi.
Kunda kultuur oli küttijate ja kalastajate kultuur, koduloomadest tunti vaid koera . Luuleiud näitavad, et kõige tihemini tabati jahikäigul põtru (nt Kundas 2/3 kõikidest luudest) ja kopraid.
Hilismesoliitikumi ajast on leitud Kunda kultuuri asulaid ka Lääne-Eesti saartelt (Kõnnu asula, Kõpu asula). Seal tegeldi ka hülgepüügiga. Elamute jäänuseid leitud ei ole. Arvatakse, et elati ritvadest püstitatud koonusjates püstkodades, mis olid kaetud okste, nahkade ja talvel ka mätastega. Keset püstkoda asus kividega piiratud kolle, mille kohal valmistati toitu ja mis andis valgust ning soojust.
Tööriistadest on leitud palju luust ja sarvest esemeid (ahingu-, oda- ja nooleotsi, talbu, kirveid ja naaskleid), samuti kvartsist ja tulekivist väikeesemeid. Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati kristalseid kivimeid, mida töödeldi lihvides; Kunda kultuuri ajal olid taolised tööriistad veel küllaltki tahumatud. Näiteks polnud kirvestel silmaauke ja nad kinnitati varre külge nahast rihmadega. Kalapüügil kasutati võrku. Liigeldi paadiga.
Kunda kultuuri elanike algkodu küsimus on siiani lahtine . Oletatakse, et nad on saabunud lõuna poolt ehk siis Euroopast. Oletuse aluseks on Pulli asulast leitud mustast tulekivist leid: taolist tulekivi Eestis looduslikult ei esine, kuid sellise tulekivi leiukohad asuvad ka Lõuna-Leedus ja Valgevenes.
Asustuste kujunemine Eestis
Keskaegse Eesti asulad
Esimesed linnataolised asulad ehk muinaslinnad Otepää, Tartu, Viljandi, Tallinn, Lihula jt. hakkasid Eestimaal kujunema juba X - XIII sajandil. Selleks ajaks oli asustatud praktiliselt kogu Eesti territoorium .
Koos Eesti ala jõukuse kasvuga hakkas Eesti pakkuma üha suuremat huvi võõrvallutajatele. Kaitsmaks ennast vallutajate eest hakati rajama linnuseid. 13. sajandil kattis Eestit enam kui sajast linnusest koosnev võrk. Linnuseid ehitati põllumajanduslikult jõukamatesse piirkondadesse, samuti maismaa ja veeteede sõlmpunktidesse. Lisaks olid asukoha valikul äärmiselt olulised kaitserajatiste ehitamise võimalused. Esimesed tõelised linnad rajasid Eestisse saksa ja taani vallutajad XIII sajandil.
Esimese Eesti linnana sai linnaõigused 1230 . aastal Tartu. 18 aastat hiljem sai linnaõigused ka Tallinn ja seejärel mitmed teised linnad.
14. sajandiks oli Eestis 9 linna. Peale Tallinna ja Tartu veel Narva, Rakvere, Paide, Haapsalu, Viljandi, Vana-Pärnu ja Uus-Pärnu.
Eeldused linnaks kasvada olid ka mõnedel kaubateedel asuvatel alevitel nagu Otepää, Lihula, Koluvere, Valga, Kirumpää, Vastseliina . Linnadeks kujunesid eelkõige kaubateedel asuvad keskused, kus linnus kaitses soodsat kaubitsemiskohta. Seega kasvasid tänapäevased linnad välja muinasaegsetest linnustest.
Keskaegsed linnad olid väikesed. Vaid Tallinnas ja Tartus elas ajuti mitu tuhat inimest, teiste linnade elanikkonda mõõdeti sadadega. Tallinnas elas 14. saj. teisel poolel umbes 4000 inimest.
Keskaegne linn oli peamiselt kaupmeeste ja käsitööliste elupaik. Seal elasid ka võimu esindajad ja sõjamehed, samuti vähesed tollased haritlased. Muidugi oli linnades ka teenuste pakkujaid (ehitusmeistrid). Mõned linlased pidasid kariloomi, keda päeval linnast välja karjamaale aeti. Põldu harisid linlased harva, küll aga oli paljudel aedu linnas või linna lähedal. Kaitseks olid linnal harilikult müürid ümber ja seda silmatorkavat iseärasust peetigi linna tunnuseks.
Maalisteks asulateks olid tollal külad ja mõisad, üksiktalusid leidus harva. Mõisad tekkisid Eesti aladele pärast Eesti alade vallutamist 13. sajandil. Kiiremini hakkas mõisate arv kasvama alates 15. sajandist. Mõisamajandus kujunes peamiseks maamajanduse vormiks. Maaelanikele tähendas see sunnismaisuse ja pärisorjuse teket.
Talupojad elasid harilikult koos külas, põllud, karjamaad ja heinamaad olid väljaspool küla. Mõisate silmapaistvam osa oli mõisnikupere uhke elamu, samuti kõrvalhooned. Kuid mõisas elas ka mitmeid mõisaametnikke, teenreid (toapoiss, aednik jt), nii et ka mõis oli võrdlemisi suur asula.
XIV sajandi keskpaigast kuni XVI sajandini linnade arv oluliselt ei suurenenud, kuid olemasolevad linnad kasvasid jõudsasti, eelkõige maalt tulnud inimeste arvelt. Sel ajal moodustas linnarahvastik 5-6 % kogurahvastikust e. linlasi oli 20 000 inimese ringis . XVI sajandil said linnaõigused Kuressaare ja Valga. Arvukalt tekkis linnuste või kirikute juurde väiksemaid aleveid , mis meenutasid linnu, kuid millel puudusid spetsiifilised linnaõigused. Üheks põhjuseks, miks need kohad ei linnastunud oli sakslaste vähesus, samuti suhtusid juba olemasolevad linnad tõrjuvalt kõikvõimalikesse kaubanduskonkurentidesse.
Eesti asulad uusajal
Põhjasõja käigus (1700-1721) said rängalt kannatada kõik Eesti linnad. Narva ja Tartu jäid mõneks ajaks ilma kogu oma elanikkonnast.
Rüüstamata jäi vaid Tallinn, kuid ka seal põletati maha eeslinnad . 18. sajandi alguse katk hävitas poole linnarahvastikust. Kõigis Eesti linnades jäi alles u. 5000 inimest.
Põhjasõjas laastatud väiksemad linnad (Paide, Haapsalu, Rakvere, Viljandi) kaotasid linnaõigused ja läksid ümbruskonna mõisnike kätte ning sealseid elanikke sunniti nagu talupoegigi mõisasse teotööle.
1725.aastaks linnarahvastiku arv siiski jälle kahekordistus. Kiiremini taastusid Tallinn ja Narva (viimane kuulus nüüd Peterburi kubermangu alla). Tallinn sai Vene impeeriumi üheks tähtsamaks sõjalaevastikubaasiks ja kaubanduskeskuseks. Narva oli Vene impeeriumi suuremaid sadamalinnu. 1782 .a. oli linlasi endiselt 5% kogu rahvastikust. Talurahva pärisorjuse tõttu oli maainimeste linna liikumine takistatud ning ajutiselt saavutasid linnades ülekaalu sakslased .
1783.aastast kehtima hakanud uue halduskorralduse järgi said kõik maakonnakeskused linnaõigused. Siitpeale oli Eesti alal kuni Vene aja lõpuni 12 linna: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kuressaare, Haapsalu, Paide, Rakvere, Viljandi, Valga ning uute linnadena Baltiiski Port (hilisem Paldiski -1783) ja Võru ( 1784 ).
Kui seni mõjutas linnade arengut kõige olulisema tegurina kaubandus, siis nüüd asendus see tööstusega. 19. sajandi keskel toimus Eestis nii nagu ülejäänud Vene impeeriumis industrialiseerumine st. kiiresti hakkas arenema tööstus. Lisaks tööstusele mõjutas linnade arengut raudtee ehitus, mis sai alguse 1871. aastal.
Eesti vanad linnad kasvasid võrdlemisi kiiresti. Maal süvenev ülerahvastatus ja uute töökohtade tekkimine linnades pani aluse inimeste siirdumisele maalt linnadesse. Ulatuslikum maarahvastiku liikumine linna algas pärast 1856 . a. talurahvaseaduse ja 1863. a. passiseaduse kehtestamist. Samuti soodustas linna asumist 1866. aastast muudetud tsunfti sundlus linnas, tööstuse areng ning raudtee rajamisega loodud hõlpsam liiklemisvõimalus.
XX sajandi algul ületas Tallinna elanike arv juba 100 tuhande piiri, üle 10 000 elaniku oli veel Tartus, Narvas, Pärnus ja Valgas . Tallinnas tekkis kõige enam töökohti masinaehituses (näiteks suured laevatehased), Tartu arengule mõjus positiivselt Tartu Ülikooli avamine 19. sajandi alguses. Narva kiiret kasvu soodustas tekstiilitööstuse kiire areng, Pärnus tselluloositööstus ja Valgas transiitkaubandus (raudtee).
Uusi linnu tekkis ka vabrikute ja tehaste juurde ning raudteesõlmedesse (näiteks Kunda, Sindi , Aseri , Kärdla, Tapa jpt), kuid tollal ei tunnistatud neid ametlikeks linnadeks.
Kui 1863. aastal oli Eestis linlasi 8,7 %, siis 1897.aastaks oli linlaste osatähtsus tõusnud 19,2 % s.o. 34 aastaga kahekordistunud. 19. sajandi alguses oli linnastumine kõige kiirem Lõuna-Eestis, raudteevõrgu loomisega suurenes aga eelkõige Tallinna, Narva ja Rakvere osatähtsus.
1871-1881 aastatel sai alguse Eesti tallinnastumine. Tallinn kujunes sajandi lõpuks Narva kõrval teiseks tähtsamaks tööstuskeskuseks.
Eriti intensiivne oli linnastumine sajandivahetusel ja Esimese maailmasõja algusaastatel nii immigratsiooni kui maalt linna rände tõttu. Kui 19. saj. lõpul elas linnades 19 % eestimaalastest, siis 1922.aastaks oli linlasi juba 27 % ning 1934.a. 28,5 % rahvastikust.
Asustus iseseisvas Eesti vabariigis
Eesti asulate arengut iseseisvusperioodil mõjutasid kõige enam majanduses toimunud muutused. Need sõltusid aga omakorda asjaolust, et Eesti iseseisvumisega ei saanud suured tööstusettevõtted oma toodangut enam Venemaale müüa. Lääneriikides ei olnud aga vajadust Eesti ettevõtete toodangu järele. Nii seiskus tööstuslinnade areng. Narva ja Valga rahvaarv koguni kahanes.
Majanduses hakkasid kasvama aga uued harud: põllumajandus ja sellega seotud toiduainetööstus ja teenindus (põllumajandusmasinate remont jne.). Lisaks hakkas arenema metsatööstus. Selline majanduse areng mõjutas oluliselt asustuse arengut.
Iseseisvuse algul vanade linnade kasv esialgu aeglustus, sest tööstus vajas ulatuslikke ümberkorraldusi. 23 väikelinnale anti aleviõigused, need linnad kujunesid ümberkaudsete põllumajanduspiirkondade teeninduskeskusteks.
30-ndatel aastatel pärast ülemaailmse majanduskriisi lõppu hakkasid linnad jälle kasvama. Kiiresti arenes Tallinn ja tema lähiümbrus. Eesti iseseisvusperioodil oli Nõmme omaette linn ning tema kasv oli eriti kiire. Iseseisvusperioodi lõpuks tõusis Nõmme aedlinn rahvaarvult viiendaks linnaks Eestis, jõudes peaaegu kandadele vanadele tööstuslinnadele Narvale ja Pärnule.
1938. aastal anti suurematele alevitele omavalitsusõigused ja nimetati samuti linnadeks. Seega kasvas ametlike linnade arv peaaegu kolm korda - 12-lt 35-ni. Ümbernimetatud alevid siiski tõelised linnad veel ei olnud.
Teine oluline tegur, mis asustuse arengut mõjutas oli maareform . Maal riigistati mõisnike maavaldused ja osa mõisamaad jagati talupoegadele ja moonakatele. Jätkus ka talude arvu kasv, mõisatelt äravõetud maadele tekkis juurde palju üksiktalusid. Nii kujunes välja Eestile iseloomulik hajaasustus maapiirkondades.
Seega oli majanduses toimunud muutuste ja maareformi tulemuseks Eesti asustuse ühtlasem kujunemine kogu riigi territooriumil. Linnarehvastiku osakaal jäi Lääne-Euroopa riikidega võrreldes madalaks - linnades elas Eesti iseseisvusperioodi lõpus vaid üks kolmandik elanikest. Samas muutusid linnad pärast pikki sajandeid kestnud võõrvallutuste perioode eestlaste elukohaks. Võõrvõimude ajal elasid linnades peamiselt mitte-eestlased - sakslased, rootslase, venelased jne., nüüd oli olukord muutunud.
Nõukogude periood
Nõukogude okupatsioon muutis jälle Eesti asulastikku. Kui Eesti iseseisvusperioodil mõjutas linnade arengut põllumajandus ja teenindus, siis nüüd kujunes peamiseks tööstuse areng. Nii nagu enne iseseisvusperioodi, hakkasid linnad jälle väga kiiresti kasvama. Tööstusettevõtetesse toodi töölisi mujalt endistest NSV Liidu piirkondadest peamiselt Venemaalt. Nii oli linnu vaja sisserännanud rahvastiku majutamiseks. Mõni linn (Sillamäe, arengus mahajäänud Paldiski, sõjas purustatud ja inimtühjaks jäänud Narva) oligi mõeldud vaid sisserännanuile, eestlaste sinnaasumist takistati. Sisserännanuid asus palju ka Tallinnasse ja põlevkivikaevanduste juures tekkinud uutesse linnadesse, samuti mitmetesse teistesse Põhja-Eesti asulatesse. Selles piirkonnas tekkis mitmeid uusi tööstusaleveid, millest mõned hiljem linnaks kasvasid või olemasolevate linnadega liitusid. Harjumaa , Raplamaa, Lääne- ja Ida-Virumaa muutusid tugevasti linnastunud aladeks.
Mujal Eestis, kuhu sisserännanuid saabus märksa vähem, oli linnade kasv aeglasem . Kasvasid vaid suuremad linnad, linnadeks ümbernimetatud alevite areng aga seiskus. Siiski loodi aleveid algul isegi juurde. Ent uued ja endised alevid ei osutunud kuigi eluvõimelisteks. Linnaks kasvas neist ainult Põlva, mõned aga nimetati tagasi maa-asulateks.
1945. aastal taaskehtestati Eestis alevi staatus. Seoses sellega suurenes ka linnaliste asulate arv. 1945. - 1950.a. sai 24 asulat alevi ning Kohtla-Järve ja Kiviõli linna staatuse. 1945-1950 kasvas Eesti linnarahvastik üle kahe korra.
Maal taastas nõukogude võim mõisatüüpi suurmajandid. Vastavalt hakkasid kiiresti kasvama ka mõisad kui asulatüüp. Neid nimetati nüüd küll majandikeskusteks, kuid elasid neis ikka samad inimesed - riigimõisa ametnikud ja maata palgatöölised ehk moonakad . Paljud majandikeskused kujunesidki endiste mõisate asunduste kohale. Suuremaid ja edukamaid majandikeskusi hakati nimetama alevikeks. Alevike kasv toimus ühelt poolt alevite, teiselt poolt talude arvelt. Talude võrk hõrenes tunduvalt, sest maarahvastik koondus peamiselt majandikeskuste mitmekorruselistesse linnalist tüüpi elumajadesse.
Nõukogude perioodi lõpus linnade kasv peatus ja maaelanikkond hakkas kasvama. See oli seotud toiduainete nappusega endises NSV Liidus. Linnadest hakati inimesi meelitama maale pakkudes neile kõrget palka, häid elamistingimusi ja võimalust teenida lisasissetulekut isiklikul põllulapil toiduaineid ja loomi kasvatades . Seda võimalust kasutasid paljud eestlased.
Nõukogude perioodi lõpul elas Eestis linnades 70% elanikest, mis oli sarnane näitaja teiste arenenud riikidega. Samas olid suured erinevused eestlaste ja mitte-eestlaste vahel. Mitte-eestlastest sisserändajad elasid valdavalt linnades (Tallinnas ja Kirde-Eesti linnades). Kokku elas 1989. aastal linnades 90% mitte-eestlasi. Eestlaste seas jäi linnaelanike osa aga tagasihoidlikuks moodustades vaid 56%. Seega jäid eeslased nõukogude perioodi lõpuks väga tugevalt seotuks maa ja põllumajandusega.
Seetõttu tuleb nõukogude perioodi asustusest Eestis rääkida kui kahest erinevast osast: sisserännanud mitte-eestlased koondusid linnadesse, eestlased jäid aga maaliseks rahvaks. Sageli öeldakse ka tänapäeval, et eestlaste juured on tugevalt kinnitunud maale. Võib-olla tugevamalt kui ühelgi teisel Euroopa rahval.
Taasiseseisvunud Eesti
Taasiseseisvunud Eestis on jällegi muutunud asustuse arengu suunad. Sarnaselt esimesele iseseisvusperioodile, kadus paljudel ettevõtetel ära senine turg . Uusi turge lääneriikides on aga raske leida. Nii on iseseisvusperioodil kiiresti vähenenud töökohtade arv põllumajanduses ja tööstuses. Suurenenud on aga töökohtade arv teenindussfääris ( poed , pangad jne). Teenindusettevõtetel on kõige parem asuda nendes linnades, kus on palju inimesi. Nii on ettevõtetel palju kliente. Seetõttu on taasiseseisvunud Eestis paremas olukorras suured linnad ja halvemas olukorras väiksemad linnad ja maapiirkonnad. Vaid suurte linnade läheduses asuvate väikelinnade ja maavaldade olukord on parem, sest nende elanikud saavad tööl käia suurtes linnades. Kõige paremas seisus on Tallinna ümbruse väikelinnad ja satelliitlinnad. Tallinna ümbrusesse on rajatud ka palju uusi elamurajoone, mis koosnevad peamiselt ühepereelamutest. Kui nõukogude perioodil ehitas riik peamiselt suuri paljukorterilisi paneelmaju ja inimesed ise ehitasid vähe, siis nüüd ei ehita riik enam üldse ning inimesed ehitavad omale väikeseid ühepereelamuid.
Siiski on rahvaarv langenud peaaegu kõikides asulates. Selle põhjuseks on asjaolu, et sündide arv on Eestis kiiresti kahanenud, seda nii linnas kui maal. Tallinna ja Kirde-Eesti linnade rahvaarvu vähenemisele on kaasa aidanud ka mitte-eestlaste lahkumine Eestist. Iseseisvusperiood on aga seni kestnud veel liiga lühikest aega, et erinevate asulate arengus oleks jõudnud toimuda väga põhimõttelisi muutusi. Vaid üksikud ühe ettevõtte linnad, kus ettevõte on tegevuse lõpetanud (näiteks Võhma) on mõju olnud suurem. Kuid inimeste lahkumine sellistest asulatest ei ole lihtne, sest neil puudub sageli raha eluaseme soetamiseks mõnes teises asulas.
Eesti iseseisvusperioodil on toimunud olulisi muutusi ka haldusjaotuses. Alevid seati 1993. aasta haldusreformiga valiku ette - kas lasta end ümber nimetada linnaks või muutuda maa-asulaks. Osa valis ühe, osa teise võimaluse. Nii viidi valla staatusesse 11 alevit: Aegviidu , Järvakandi, Kohila , Kohtla-Nõmme, Märjamaa, Lavassaare, Pärnu-Jaagupi, Tamsalu, Tootsi , Võsu ja Vändra. 1999. aastal oli Eestis 47 linna, 15 maakonda ja 207 valda.
RISTIUSU TULEK
Väljavõte raamatust Eesti aastal 1200:
Ristiusu jõudmine Eestisse
Varaseimateks ristiusu tunnusteks arheoloogilises materjalis peetakse üldiselt ristikujulisi ripatseid, mis ühekaupa kantuina polnud ilmselt mitte lihtsalt ehteiks, vaid sümboliseerisid kandja kuulumist kristlaste sekka. Ristripatsi sümboolsesse tähendusesse tuleb siiski suhtuda ettevaatlikult. Nii Eesti mandriosast kui ka näiteks Lätist on naiste haudadest leitud mõnikord mitmeid, vahel isegi üle kümne ristripatsi,mis sellisel kujul omasid tõenäoliselt siiski üksnes ehte funktsiooni. On ju rist iseenesest vana sümbol, mis mingil kujul esineb pea kõigis paganlikes kultuurides. Ristiusustamise-eelses Skandinaavias ja Soomes leitakse ristripatseid alati ühekaupa ning enamasti jõukamatest matustest, mis viitab kirjalikeski allikates kajastuvale nähtusele, et kristlus levis esmalt ühiskonna eliidi seas. Sarnasel viisil, s. o. jõukamates haudades ühekaupa, esinevad ristripatsid ka Saaremaa 12. sajandi matustes.
Üksikuid ristripatseid muidu paganlikes matustes seletatakse tavaliselt nähtusega, mida nimetatakse prima signatio, s. o. eelristimine või ristiga märkimine. Prima signatio vastu võtnud inimesed ei kuulunud täiel määral kristlikku kogudusse, kuid omasid teatud õigusi, mis muidu olid reserveeritud vaid kristlastele. Teatud tingimustel võisid nad näiteks külastada kirikuid ja osaleda jumalateenistusel. Vast kõige kasulikum oli see staatus kaupmeestele, kes, olles läbinud primisignatio ning võtnud selle kinnituseks vastu risti, võisid kaubelda vabalt kristlastega, ütlemata sealjuures lahti oma paganlikust ühiskonnast ja selle tõekspidamistest. 107
Ristiga märkimise majanduslik kasu ilmneb selgesti kiriku poolt tehtud jõupingutustes lõpetamaks kaubanduslikku läbikäimist mittekristlastega. Nii on paavst Honorius 1221. aastal keelanud oma kirjaga tollal juba katoliiklikku ristiusku astunud soomlasi pidamast kaubavahetust “naabruses asuvate barbarirahvastega”, kuna need ahistavat kristlasi. Kaheksa aastat hiljem mõistis paavst Gregorius IX hukka ojamaalased, kes olevat varustanud paganaid kristlaste kiusamiseks vajaminevaga.
Egili saagas on kirjeldatud juhtumit, kus paganlik nimikangelane koos oma venna ja kolmesaja kuuekümne mehega läbis prima signatio astumaks kristliku Inglise kuninga teenistusse. Kindlasti pole sarnane võimalus välistatud ka siinsete sõdalaste puhul. Tolleaegses maailmas oli pealike või kuningate, sealhulgas võõramaiste, sõjateenistusse astumine prestiiźne samm ning suur osa Eesti lähinaabreid 11.–12. sajandil vähemalt ametlikult juba ristiusustatud. Üpris kindlalt võib arvata, et enne 13. sajandi vallutust puudus siinmail ka terav vaenulikkus kristliku maailma vastu.
Võib seega oletada, et vähemalt neil juhtudel, kui eestlaste matustest on leitud üksikuid ristripatseid, on nende kandja olnud mingil kujul kristlusega seotud. Kuigi meeste puhul on majanduslikud ja sotsiaalsed põhjused sellise sammu astumiseks ehk silmnähtavamad, leitakse üksikuid ristripatseid siiski ka naiste haudadest. Viikingiaegses Rootsis seostuvadki ristikujulised ripatsid ülekaalukalt naiste matustega, mistõttu on oletatud naiste olulist rolli sealse ühiskonna järk-järgulises kristianiseerumises.
Kristlik matmisviis
Ristripatseid leitakse enamasti matustest, mis kõigi muude näitajate poolest on paganlikud, osutades seega, et maetu oli jäänud siiski seotuks oma ühiskonnas valitsevate tõekspidamistega. “Täielikult” ristitud inimeste jaoks oli ülimalt oluline saada maetud kristlikul moel, kuna üksnes see avas võimaluse surmajärgseks igaveseks eluks. Esmatähtis on sealjuures võimalus saada maetud pühitsetud maale, s. o. kirikut või kabelit ümbritsevale surnuaiale. See on ka üks olulisemaid põhjusi, miks ristiusu vastuvõtnud üritavad võimalikult kiiresti püstitada kabelit või isegi kirikut. Lisaks iseloomustab kristlikku matmisviisi matmine põletamata, peaga lääne suunas ning ilma panusteta. Käsitletaval perioodil maeti kristlasi enamasti surilinas või lihtsas eheteta särgis. Kõikidest viimatimainitud nõuetest esineb siiski ka kõrvalekaldeid ning primaarseks jääb siiski nõe matmiskohast pühitsetud maal.
Skandinaavias ja Soomes võtsid ristiusu esimestena vastu ülikud, kes ühtlasi püstitasid oma mõisate kõrvale ka esimesed kabelid ja kirikud. Mitmed neist kujunesid hiljem ümber kihelkonnakirikuteks. Ametliku ristiusustamise eelsete kabelite olemasolu on oletatud ka Eestis, kindlaid tõendeid nendest pole aga seni leitud. Neid pole ka kuigi lihtne avastada , kuna esimesed kabelid võisid olla kerged puuehitised, mis maapinda arvestatavaid jälgi ei jäta, neid ümbritsevad matused aga olla panusteta ning hilisematest haudadest eristamatud. Mõnedest piirkondadest Rootsis, esmajoones Ojamaa saarelt, on siiski teada ka üleminekuaja matuseid, s. o. kirikaeda ja muidu kristlikult maetud surnuid, kes olid sängitatud hauda paganliku kombe kohaselt pidulikus rõivastuses ja koos ehetega. Sellised matused esinesid üldjuhul vaid lähima 50–100 aasta jooksul peale ristiusu vastuvõtmist, asendudes seejärel läbinisti kristliku matmiskombestikuga. Üksikud välja kaevatud ehetega matused ning üsna rohked juhuleiud Eestimaa kirikaedades osutavad, et sarnane üleminekuperiood esines ka siinmail, kohati vaid 13. sajandi jooksul, kohati aga hoopis kauem.
Kuigi kristliku mentaliteedi kohaselt maeti ühisele kalmistule kõik koguduse liikmed, rõhutati maetute sotsiaalset positsiooni kaugusega kirikust ja eriti altarist. Mida tähtsam isik omaaegses ühiskonnas, seda lähemale kirikule ta maeti. Mõningad 13. sajandi panustega luustikud on kaevatud välja Valjala ja Viru- Nigula kirikaedadest. Nagu osutas mõnede maetute asend otse kirikuvundamendi kõrval, pidid need olema sängitatud mulda juba kiriku olemasolu ajal. Tegemist oli peamiselt naiste matustega, kelle juurest leitud esemed kujutasid endist piduliku rõivastuse juurde kuulunud ehteid . Nii panused kui ka asukoht otse kiriku seina ääres viitavad maetute kõrgele sotsiaalsele positsioonile.
Kristlike külakalmistute teke
Kuigi panustega matused kirikaedades osutavad, et vähemalt paikkonniti maeti kohalike eliitperekondade liikmeid Eestis peale ristiusustamist kirikaedadesse, saab 13. sajandil alguse ka tava matta surnuid kristliku iseloomuga külakalmistutele. Teatud määral on neid teada kõikjalt Eestist, eriti rohkesti aga maa lõunapoolmikust. Osa neist, eriti saartel ja rannikualadel , olid ilmselt rajatud kunagiste väikeste kabelite ümbrusesse, kus maa oli samuti pühitsetud. Lõuna-Eestis, kust külakalmistuid on teada eriti rohkesti, pole enamik neist aga ilmselt kunagi ümbritsenud kabelit.
Külakalmistuid uurinud arheoloog Heiki Valgu arvates võib Eestis ja Lätis levinud külakalmistute kui legaalsete matmispaikade teket ning pikaaegset kasutamist seletada paavsti poolt siinsetele vastristitutele juba vabadusvõitluse käigus tehtud järeleandmistega. Nimelt anti paavst Innocent III kirjadega aastatest 1214 /1215 siinsetele vastristitutele muuhulgas õigus valida ise omale matusepaik. Tava matta surnuid küll põhimõtteliselt kristlikult, kuid oma valitud kalmistutele, juurdus lõunapoolses Eestis paljudeks sajanditeks, osutades kristluse vaevalisele omaksvõtule kohaliku elanikkonna poolt. Kuigi kalmistud jäid väljapoole kirikaedu ning neisse maeti surnuid koos mõningate panustega ja mõnikord isegi põletatult, oli inimeste ettekujutuses hauatagusest elust toimunud siiski oluline muutus. Lisaks matmiskombestiku erinevusele maeti kristlikesse külakalmistutesse kõik kohalikud elanikud, mitte üksnes eliitperekonnad, nagu oli olnud tavaks paganlikul ajal.
Ristiusu omaksvõtt Eesti eri piirkondades
Tingituna kristianiseerimise vägivaldsest iseloomust, on Eesti ajalooteaduses olnud üldiselt tavaks rõhutada kõigi eestlaste tugevat vastuseisu ristiusule. Sellise arvamuse taga heiastub ühtlasi ka ettekujutus siinsest suhteliselt egalitaarsest ühiskonnast 13. sajandi alguses. Viimastel aastatel on mitmed uurijad jõudnud siiski seisukohale, et tegemist on mõneti ebaõige üldistusega. Kuna kristianiseerimises on üldiselt kandev roll eliidi suhtumisel, tuleb kindlasti arvestada kujunenud poliitilise olukorraga Eesti eri osades.
Muistses vabadusvõitluses kannatas enim Lõuna-Eesti, kus toimus suurem osa lahinguid ning mida sõja käigus pidevalt rüüstati. Suurem osa siinsest eliidist kas tapeti või tõrjuti võimult kõrvale ning maad asusid vallutuse järel haldama peamiselt saksa päritolu vasallid . Ilmselt just kohaliku eliidi hävingust tingituna juurdus ristiusk siin visalt . Parem oli olukord Põhja- ja Lääne-Eestis, kus suur osa kohalikust eliidist säilitas vähemalt esialgu oma vara ja võimu ning kujunes ümber feodaalseks vasallkonnaks. Omamaist päritolu vasallid toimisid vahendajaina nii ristiusu kui ka üldisemas mõttes feodaalse maailmakorralduse levitamisel talupoegkonna seas. Tulemuseks oli ristiusu põhimõtete hoopis kiirem aktsepteerimine, mis arheoloogilises materjalis kajastub hiljemalt 14. sajandiks omaks võetud läbinisti kristlikus matmiskombestikus.
Veelgi eripärasem oli Saaremaa saatus. Erinevalt teistest Eesti maakondadest ei suutnud vallutajad ka 1227. aastal Saaremaad endile täielikult allutada ja kohalik eliit säilitas ilmselt kogu oma võimu veel vähemalt sajandiks. Pealegi polnud saari eelnenud sõja käigus kuigi oluliselt rüüstatud, mistõttu võib arvata, et ka eliidi majanduslik võimsus polnud kuigivõrd vähenenud. Põletusmatuste järsk lakkamine ja kristliku matmiskombestiku omaksvõtt osutavad ristiusu kiirele aktsepteerimisele vähemalt kohaliku eliidi poolt. Sellega kaasnes mõistagi vallutuseelsete pealike-maaomanike ümberkujunemine feodaalseteks vasallideks. Saaremaa kristianiseerumise osas võib seega tõmmata paralleele 150–200 aastat varem Skandinaavias toimunuga, kus kohalik eliit aktsepteeris ristiusu esimesena ning innustas oma autoriteedi ja eeskujuga ka ülejäänud elanikkonda seda suhteliselt kiiresti omaks võtma.
Kristlikule maailmale omaste tõekspidamiste ja väärtushinnangute aktsepteerimine Saaremaa ülikkonna poolt kajastub ka Eesti vanimate kivikirikute püstitamises, mis ilmselt toimus kohaliku eliidi majanduslikul ja ideoloogilisel toel. Kiriku suurus ja ehitusmaterjal on kristlikus ühiskonnas ühed tähtsaimad sotsiaalse manifestatsiooni vahendid, mida ilmselt kasutasid ära ka saarlastest ülikud. Vast kõige paremini illustreeerivad Saaremaa eliidi ja kirikute vahelist seost mehe ja naise figuurid Pöide kiriku konsoolil, mis riietuse ja ehete järgi otsustades kujutavad kahtlemata eestlasi. Naabermaadest on teada, et sellisel moel jäädvustati tavapäraselt kiriku patroon abikaasaga.
Eesti talupoegade mõttemaailmas juurdus kristlus üldjuhul siiski võrdlemisi aeglaselt, mida kahtlemata soodustas algselt kohalikku päritolu eliidi saksastumine vallutusele järgnevate sajandite jooksul. Paganlike joonte pikaajaline püsimine rahvapärases kultuuris on siiski üldisem nähtus, mis ilmnes väga tugevasti ka näiteks Skandinaavias. Vanad uskumused segunesid uute, kristlike ettekujutustega ning visalt püsisid ilmselt paganlikku päritolu kombed ja riitused. Eesti puhul on ehk kõige hämmastavam, et ristiusk ei suutnud kuni päris viimaste sajanditeni kuigivõrd mõjutada perekondliku eluga seotud tõekspidamisi, mille üle kirik kehtestas enamasti range kontrolli. Ootuspäraselt püsisid vanad kombed kõige visamalt Lõuna-Eestis, aga ka maa ülejäänud osades.
Kirikute ehitamine
KIRIKUTE EHITAMINE EESTIS
Laialdasem kirikute rajamine Eestis algas 13. sajandil. Kuigi nähtavasti esimesed kirikud
praegusel Eesti territooriumil olid rajatud juba paar sajandit varem. Seoses
kaubandussuhetega ja Tartu vallutamisega 11. sajandil õigeuskliku Jaroslav Targa poolt on
üsna tõenäoline, et Tartusse ehitati ka esimene või esimesed kirikud. Sama kehtib ka Tallinna
kohta. Paul Johansen on viidanud võimalusele, et juba 1070 aastail võis seal olla Püha Olevi
kabel või kirik. (Talve). Kui sellised kirikud eksisteerisid oli tegemist puukirikutega.
Suurem kirikute rajamine Eestisse algas siiski alles 13. sajandil. Maale rajati juba vallutuse
ajal kirikud ja kirikukihelkonnad ning keskaja lõpuks. Eestis keskaja lõpuks nähtavasti ligi 80
kivist maakirikut. Kokku oli Eestis keskaja lõpuks 12 kloostrit (Tamm 2002), neist 2 maal
(Kärkna ja Padise). Keskajal tekkis peale kihelkonnakirikute ka hulgaliselt väiksemaid
kabeleid.
Vanade kirikute täpset ehitusaastat ei tea keegi. Arvatavasti asuvad Eesti vanimad kivist
maakirikud Saaremaal. Valjala kirik on tõenäoliselt Eesti vanim maakivikirik, ehit . 1240 –
70. Loomulikult ei Valjala ega ka ükski teine iidne kivikirik säilinud esialgsel kujul.
Ristiusuga kaasneva võõrvõimu esimesed tugipunktid olid kirikud, mis rajati saarlaste poolt.
Meie kirikute ühisjooni Ojamaa ja Lõuna-Rootsi omadega on uurinud Kersti Markus, viidates
ka ühistele ehitusmeistritele. Karl Kello arvates ehitati kirikuid Tuiu rauasulatuskeskuses
toodetud metalli müügist teenitud raha eest.Saaremaa varased kivikirikud ehitati väidetavasti 13. sajandil: Valjala kirikut hakatud rajamakohe pärast Saaremaa vallutamist 1227, Pöide kirik tehtud 1240. aastail, Kaarma kirik on valminud ca 1260, Muhu kirik enne aastat 1270 ja Karja kirik enne aastat 1297.Saaremaa kivikirikute rajamise kohta on esitatud vastakaid seisukohti, selle taga nähakse kohaliku eliidi otsest osavõttu, samas tõdetakse, et Saare ülikutele käinuks kirikute ehitamine üle jõu. Saare ristiusku ülikutest 12. sajandil on kirjutanud Marika Mägi. Muistendid seostavad Saaremaa kirikuehituse üheselt ja enesestmõistetavalt Suure Tõllu perekonnaga. Tõllu enda ehitustegevus seostub eelkõige Kaarma ja Karja, samuti Valjala kirikuga (rahvas mäletab selle Saaremaa vanima olevat).Mandri-Eesti üheks vanimaks siiamaani alles olevaks kirikuks peetakse Tallinna Toomkirikut. Peakirikuna aastast 1240 pühendatud Neitsi Maarjale . Keskaegseid hauaplaate,hauamonumente renessanssajast 19 sajandini. Baroksete vappepitaafide rikkalik Euroopatähtsusegakogu ( Christian Ackermann). Imposantne barokne altarisein, apostlifiguuridegakantsel (mõlemad samuti Christian Ackermann). Aastaarv 1779 tuulelipul tähistab barokse tornikiivri valmimist.Ehitusaeg 13-18 saj.
Keskaegne kirik
Kirik on kogu aeg muutumises ning keskaegne ristiusk oli mitmetes olulistes aspektides tänapäevasest erinev. See väljendub nii suhtumistes, kontrollis ühiskonnaelu eri etaapide üle kui ka matmiskombestikus ja kirikuehituses. 12. sajandil ja 13. sajandi algul ehitati kirikud romaani stiilis, üsna varsti peale ristiusu meilejõudmist mindi aga üle gooti stiilile. Eestis on algselt romaani stiilis ehitatud kirikud teada eeskätt Saaremaal. Need pidi seega ehitatama kohe peale ristiusu ametlikku vastuvõttu. Kivikirikuid ehitati Saaremaale seega ajal, kui enamikus Mandri-Eestist, mis oli ometigi hoopis kindlamalt vallutajate kontrolli all, rajati vaid puitkirikuid. Vähe sellest, saanud vaevalt püsti romaani stiilis kivikirikud, asuti neid Saaremaal kohe gooti stiilis ümber ehitama.
Romaani kirikud olid üldjuhul väikesed ehitised, need ei olnud mõeldudki suurte rahvahulkade kogunemiskohaks. Kirikus sees käisid tavalised inimesed vaid erakordsetel juhtudel ning siis seisti püsti, mehed lõunapoolmikus, naised põhjapoolmikus. Ühiskondlik tegevus toimus rohkem kirikaias, aja jooksul järjest enam ka spetsiaalsetes eeskodades. Näiteks laulatus toimus kiriku ees, kirikusse sisenesid preestrilt õnnistuse saamiseks vaid vastabiellunud . Kiriku ees või kirikaias toimusid ka lepingute sõlmimised, kohtuotsuste kuulutamised ja täideviimised ja muud ilmaliku iseloomuga tegevused. Alles suurte gooti kirikute ajal tekkis komme , et inimesed kogunesid jumalateenistuse kuulamiseks kirikusse.
Eestis on juurdunud arusaam, nagu oleks meie kivikirikute näol tegemist eriliste kaitsekirikutega, mille olevat rajanud sakslased enese kaitseks. Tegelikult on kindluskirikud vähemalt Põhja-Euroopas laialt levinud fenomen. On olnud laialdaselt levinud tavaks, et ohu korral põgenesid inimesed kirikusse – oli see ju tihtipeale ümbruskonna ainus kivihoone ning kindlaim kants . Juba 13. sajandi lõpu Saaremaalt on teada, et kohalikud inimesed põgenesid Kaarma kirikusse.
Keskaegse kristlase jaoks oli kõige olulisem kirikut ümbritsev pühitsetud maa, kuhu maetud saamine oli paradiisi pääsemise vältimatu eeltingimus. See on ka peamiseks põhjuseks, miks ka väikese kristlaste grupi tekkimisel paganlikes maades püüti rajada kohe kirik või vähemalt kabel.
Kirik kui sotsiaalse manifestatsiooni vahend
Esimesed kabelid-kirikud püstitasid Eesti naabermaades üldjuhul ristiusu vastu võtnud ülikud, hiljem kujunesid neist sageli kihelkonnakirikud. Tõenäoliselt kehtis sama skeem, vähemalt kohati, ka Eestis. Varem matustes (panustes, hauaehitistes) avaldatud sotsiaalne manifestatsioon kaldus nüüd üle kirikutele. Sageli ehitati puukirikud kivist ümber sünkroonselt kõrval asuva mõisaga.
Viimaste aastate uurimistöö Skandinaaviamaades on rõhutanud kirikute ehitusmaterjali kui olulist prestiiźi väljendamise vahendit. Oli oluliselt kallim ehitada kirik kivist, kui puust. Kiriku kui organisatsiooni seisukohalt oli samas ükskõik, mis materjalist kirik on ehitatud.
Saaremaal, mis polnud 13. sajandi esimesel poolel veel õieti allutatudki, pidi esimeste kivikirikute taga olema kindlalt kohalik eliit. On loogiline arvata, et saarlaste ülemkiht, olles elanud kokkupuutes kristlike naabritega juba sajandeid, võttis peale ametlikku ristiusustamist kiiresti omaks kristlikud väärtushinnangud ja manifestatsiooni viisid. Sotsiaalse prestiiźi demonstreerimine kirikuehituses iseloomustas ka Saaremaa naabersaart Ojamaad, kus tollal ehitati samuti kirikuid järjepidevalt ümber, suuremateks ja moodsamateks
KESKAEGSED LINNAD EESTIS
HANSA LIIT
Keskaegses Eestis oli 9 linna, mille õiguskord oli korraldatud naabermaade linnade
eeskujul. Suurimad linnad olid Tallinn ja Tartu. Lisaks linnadele oli Eestis ka 14
alevit. Nende muutumist linnadeks takistas väikesearvuline sakslastest elanikkond
ning seniste linnade vastuseis, sest linnaõiguse omamisega kaasnesid mitmed
peamiselt kaubanduslikud privileegid, millest ei tahetud loobuda . Linnaõigus oli
õigusnormide kogum linlastele, mis reguleeris linnade valitsemist ja linnaelanike
omavahelisi suhteid (Taani valdustes asunud linnades Lüübeki õigus, Liivi ordu aladel
olevatel linnadel Riia õigus). Tallinnal oli Lüübeki linnaõigus.
Lübecki õigus oli keskaegne mandrieuroopa õigusnormide kogumik, mis oli kehtiv
ühtekokku ligi sajas linnas, teiste hulgas Kielis, Rostockis, Wismaris, Stralsundis,
Greifswaldis. 15. sajandi algul elas «Lübecki õiguse linnades» kokku umbes 300 000
inimest - tolle aja kohta väga suur arv. Lübecki õigus andis Tallinnale vabalinna
staatuse.
Varaseim kirjalikult tõendatud linnaõiguslik daatum Tallinna ajaloos on 15. mai 1248 ,
mil Taani kuningas Erik Plovpenning (Adraraha) andis siinsetele kodanikele «kõik
õigused, mis on Lübecki kodanikel». Kuninga ürik pole originaalis säilinud, selle tekst
on meieni jõudnud 1347. aastal tehtud ärakirja vahendusel. Tallinn kui kujunev
kaubalinn oli siia asunud saksa päritolu hansakaupmeeste kaudu ilmselt algusest peale
seotud linnadega, kus Lübecki õigus juba kehtis. Lübecki õiguse kehtestamisel
Tallinnas võisid kaupmeeskonna huvid oma osa etendada . Teisalt võis Taani kuningas kui Põhja-Eesti ala tollane valitseja ehk maahärra eelistada Tallinna puhul Lübecki õigust, tõkestamaks Riia mõju laienemist põhja suunas. Riias arenes 13. sajandi jooksul välja oma, Riia linnaõigus, mis hiljem käibis kokku 17 linnas Läti ja Eesti alal. Lübecki õigus kehtis Tallinnale lisaks veel vaid Narvas, Rakveres ja 17. sajandist ka Haapsalus . Lübecki õigusele rajanev õiguskord ja omavalitsuse korraldus säilis Tallinnas kuni 19. sajandi viimase veerandini. Tartus kehtis Riia õigus.Linna valitseti rae poolt. Raad oli linna võimuorgan, mis koosnes rikkamatest kaupmeestest (rae liikmete arv oli sõltuvuses linna suurusest ; Tallinnas kuni 24). Keskaegsed linnad olid oma mõõtmetelt (müüridega piiratud alalt) mitte eriti suured
ja suhteliselt väikese elanike arvuga.
Kaubandus:
Keskaegsed linnad olid eelkõige kaubanduse ja käsitöö keskused. Eesti linnade
olulisus ja jõukus tulenes suuresti heast geograafilisest asendist, sest asuti oluliste idalääne
suunaliste kaubateede ääres Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. Neli Eesti linna-
Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu, kuulusid ka Hansa liitu, omades seeläbi ka
laialdasi kaubanduslikke privileege.
Keskaegsele kaubandusele oli iseloomulik, et enamuse sisseveetavast kaubast
moodustas tooraine, millest kohalikud käsitöölised tootsid vajaminevaid kaupu.
Käsitöömeistrid olid oma huvide kaitseks koondunud tsunftidesse (keskaja lõpuks oli
Tallinnas ~20 tsunfti). Tsunftid hoolitsesid om liikmete majandusliku heaolu eest ja
võitlesid kaupmeestega, et need ei ujutaks transiitkaupadega üle kohalikku turgu ja seeläbi ei alandaks toodete hindu. Probleemiks olid ka nn tsunftijänesed e
tsunftidesse mittekuuluvad käsitöölised, kellel oli linnades töötamine keelatud, aga
kes alevites või maahärrade juures töötades olid tsunftidele majanduslikeks
konkurentideks.
HANSA LIIT
Hansa Liit (hanse tähistas vanasaksa keeles meeste salka) oli 13.–17. sajandil tegutsenud Põhja-Saksamaa, Skandinaaviamaade, Madalmaade ja Liivimaa linnade kaubanduslik ja poliitiline liit.
Liidu juhtlinnaks oli Lübeck. Eri aegadel on liitu kuulunud ligikaudu 160 linna, üheaegselt aga umbes sadakond. Hansa Liit kontrollis oma hiilgeajal enamikku Põhjamere ja Läänemere vahelisest kaubandusest.
Die Hanse nimetuse all tunti võõral maal tegutsevat linnade ja kaupmeeste ühendust, mis tegeles ühiselt oma vara turvamisega. Sellised hanse'd arendasid oma liikmete huvide kaitseks suhteid teiste linnade kaupmeeste ühendustega. Olulisimaks linnaks sai Lübeck kui sõlmpunkt Põhja- ja Läänemere vahel. Hansa Liidu algust ei ole võimalik täpselt dateerida, see tekkis järk-järgultHansa Liidu tegevus jagatakse kolme perioodi:
1. Kaupmeeste Hansa kuni u. 1350. aastani
2. Hansalinnade arengu kõrgpunkt 14.-15. sajandil
3. Langus 15.-17. sajand

Liidu juhtimine

Hansa Liidu eesmärgiks oli ühendada liikmeslinnade jõud Lääne- ja Põhjamere piirkonna kaubanduse ühiseks korrastamiseks ja kaitseks.
Enamuse oma eksisteerimise ajast oli Hansa Liit jagatud piirkondadesse: vendi(on piirkond Holsteinist Mecklenburgini), Saksimaa, Pommer ja Brandenburg koos Lübecki kui oma esindajaga; Vestfaal, Preisimaa ja Reini jõe äärne ala koos Kölni ja hiljem Dortmundiga; Läti, Gotlandi ja Rootsi ala koos Visby ja hiljem Riia kui selle ala keskusega. Omavahel kauplemiseks pidid hansalinnad leidma suhtlemisviisi. Alguses suheldi kirja teel või kohtuti üksteisega kaubakontorites, pärast 1356. aastat aga Hansapäeval, mis toimis Hansa Liidu kõrgeima seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimuna.
Hansapäev – linnade esindajate koosolek - ei toimunud regulaarselt, vaid kutsuti kokku ainult juhul, kui oli vajadus arutada mõnda konkreetset küsimust. Iga linn saatis Hansapäevadele oma delegatsiooni, mis esindas linna huve. Esindajad võisid aga hääletada ainult nendes küsimustes, milleks neile voli oli antud. Väiksemaid linnu võis esindada üks ühine delegaat, suurematel linnadel oli aga kõigil oma esindaja. Lisaks tavaliikmetele võtsid Hansapäevadest osa ka Saksa Ordu ja nelja Hansakontori esindajad. Tähtsamate otsuste vastuvõtmiseks pidid kõik esindajad poolt hääletama, vähemtähtsad küsimused lahendati proportsionaalse häälteenamuse alusel. Hansapäevadest osavõtt ei olnud kohustuslik.
Hansa Liidu pealinn oli vaieldamatult Lübeck, milleks ta nimetati ametlikult aastal 1418. Seal toimus ka enamik Hansapäevi. Linn hoolitses arhiivide ja kirjavahetuse eest, kuid juriidilises mõttes ei olnud Lübeck pealinn, nagu ka Hansa Liit ei allunud ühisele seadusandlusele - igal hansalinnal olid oma seadused.
Ülekaalus oli merekaubandus. Tähtsaim kaubatee kulges liinil Novgorod – Tallinn – Visby – Lübeck – Hamburg – Brugge – London.
Idast veeti läände karusnahku, vaha, mett , vilja, lina, kanepit, puitu ja loomanahku.
Läänest veeti itta kalevit, soola, heeringat, vürtse, veini ja metalle .

Liidu lagunemine

16. sajandil hakkas Hansa Liidu mõjuvõim vähenema. Selle põhjustas uute sotsiaalsete ja riiklike struktuuride väljakujunemine. Hansa Liidul ei olnud uues olukorras enam kohta. 15. sajandil puhkes mitu katkuepideemiat, mille tagajärjel suur osa elanikkonnast suri. See tõi kaasa teravilja kasvatamise languse ja see mõjutas suurel määral Hansa Liidu teraviljakaubandust. Pärast Kolumbus Krisostomuse jõudmist Ameerikasse, elavnes majandussuhete areng selles piirkonnas ning Läänemerepiirkond langes perifeeriasse ja kaotas oma tähtsuse. Ka Inglismaa, Rootsi ja Venemaa sõltumatu majanduspoliitika jätkuv tugevnemine - eriti Novgorodi hõivamine Moskva poolt 15. sajandi lõpul. Liivi sõda (1558-1583) tõmbas aga idapoolsele hansakaubandusele lõplikult kriipsu peale. Hansa Liit jätkas siiski tegevust ja teda pole iial laiali saadetud . Bremenit, Lübeckit ja Hamburgi nimetatakse ametlikult hansalinnadeks siiani.
Ka aadlikkonna surve linnadele kasvas ning aadli mõju aina suurenes. Mitmed linnad olid sunnitud Hansa Liidust lahkuma või tegid nad seda oma vabal tahtel, et luua sidemeid uute kaubandusliitudega. Hansakaubandus keskendus siis pigem siseriiklikule kaubandusele ja linnadel oli vähe omatooteid, mida eksportida. Samuti kasvas riigi võim reas Euroopa riikides ning manufaktuuritööstus sai oma alguse.
Oma rolli mängisid ka organisatsiooni ülalpidamiseks vajaminevad kulutused, mis ei õigustanud ennast enam. Hansalinnad lahkusid üks teise järel liidust, hansapäevade toimumine harvenes liikmeslinnade vähesuse tõttu ja viimased hansapäevad peeti 1669 . aastal.

Hansa Liit ja Eesti

Eesti linnadest kuulusid alates 14. sajandist Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi. Muidu kaubanduslikult soodsa asukohaga Narvat takistas liitumast konkurentsi kartva Tallinna vastusei
Hansa Liidu tähtsus kohalikule elule
Üheks liidu esmaseks kohustuseks oli kindlustada ohutus maal ja merel. Seetõttu oli Hansa Liidu ülesandeks kaitsta neutraalset navigatsiooni ja võidelda piraatidega, süvendada veeteid, ehitada valgustatud meremärke, säilitada teid maismaal jne. Kaudselt oli Hansa Liidul ka majanduslik ja kultuuriline mõjujõud. Liit aitas kaasa kaunite kunstide arengule ( arhitektuur , maalikunst ), käsitööoskuste levikule (samuti ka vastava terminoloogia levikule) Skandinaavia ja Liivimaa linnades, soodustas reformatsiooni, mõjutas kirjakeelte arengut ja lõi Rostock ’i ülikooli.
EESTI TALURAHVA KULTUUR
Koostaja : Marju Neemrand
Juhendaja : Annemari Vaas
SISSEJUHATUS
Eestlane on olnud maarahvas . Viistuhat aastat on eestlased Läänemere kaldal elanud. Nad on püsima jäänud tänu maale ja metsale. Metsade keskele rajas ta oma talu. Mets varjas teda vaenlaste eest. Talus kasvas eestlane kokku maaga
Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad. Talupoja aastaring, tähtpäevad ja uskumused olid oluliselt seotud põllu ja karjaga. Peatoidus saadi põllult. Muinasajast alates on pere ja kodu olnud kesksel kohal nii eestlaste majanduselus kui ilmavaates ja usundis. Vanemas eesti keeles tähendas "pere" üldiselt sedasama , mis talu. Esiaja ühiskonna algüksuseks oli perekond. Naabermaadega võrreldes oli külakultuur Eestis suhteliselt nõrk. Suurem osa rahvast elas taluperedes. 18. sajandil oli selle suurus nagu Lätis ja Venemaalgi 8-10 inimest.
13. sajandiks oli enamik eestlasi paiksed põlluharijad. 16. sajandi lõpuks olid välja kujunenud praeguse asustuse põhijooned. Samal ajal arenes Saksa eeskujul feodaalne külaühiskond. Talupoja elu korraldas teoorjuslik mõisamajandus, seepärast piirdus tema maailm oma talu ja mõisapõlluga. Raske töökohustus ei jätnud talupojale sõitudeks aega, selleks polnud kuigipalju põhjustki. Pikad sõidud olid talupojale keerulised ka kehvade teede ja sõidukite tõttu. Elukohast lahkumine võis olla isegi keelatud kuna mõisnikud pelgasid tööjõu pagemist. Oma toodangu müümiseks ja mõne vajaliku asja ostmiseks tuli vahel sõita turule. Mõisa veokohustus sundis lühemate retkede kõrval sõitma kaugemalegi, näiteks Riiga ja Peterburgi. Mõisast ja linnast omandas talurahvas käsitööoskusi, rõivamoode, ehteid ja elamusisustuse elemente.
Omavahel suheldi kõrtsis, vallamajas ja kirikus. Kõrtsis said kokku ühe küla, vallamajas ühe mõisa ja kirikus ühe kihelkonna inimesed. Sellepärast ongi eesti rahvariided kihelkonniti erinevad. Talurahva paiksus oli läbi sajandite siiski suhteline - nii poliitilised kui majanduslikud olud tingisid rahva ümberasumist. Alati on olnud avatumaid ja suletumaid piirkondi. Teistest liikuvamad olid randlased ning nende maailmapilt selletõttu ka avaram. Üldiselt liikusid mehed rohkem kui naised, eriti hooajatöödel.
Varasemad leiud maaharimisest ja karjakasvatusest pärinevad 6.-8. saj. e.m.a. Saaremaalt Asvast. Määrava tähtsusega elatusharuks muutus maaviljelus meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Samal ajal ilmus aleviljeluse kõrvale ka põlispõllundus. Alepõllu tegemiseks raiuti maha tükk metsa, puudel lasti umbes aasta kuivada ning siis need põletati. Mõne aasta pärast alepõld enam suuremat saaki ei andnud ja taas tuli teha uus põld. Põlispõldu hariti aastast- aastasse samas paigas. Seda tuli viljakuse taastamiseks pidevalt väetada. Samal eesmärgil jäeti osa põllust aastaks harimata - kesaks. Esialgu jagati maa kaheks, poolele külvati, pool puhkas.
Vanimaks teraviljaks oli oder . Kasvatati ka nisu, kaera, hernest , uba, naerist ja lina, hiljem lisandusid kapsas ja kaalikas. Tänase tähtsaima leivavilja, talirukki kasvatamine algas 11. saj. teisel poolel. Talirukki levimine tähendas muutust kogu maakasutuses. Kujunesid eeldused kolmeväljasüsteemi tekkeks, mille puhul vaheldusid talivili ( rukis ), suvivili ja kesa . Võimalik, et selline põllumaa kasutamine oli tuntud juba 13. sajandil. Alates 16. saj. esimesest poolest oli kolmeväljasüsteem üldlevinud ja tavaline nii talu- kui mõisapõldudel.
See ei tähendanud, et vanemad põlluharimisviisid ja -süsteemid kadusid jäägitult. 19. saj. alguseski hariti eriti Liivimaal põlispõldude kõrval ale- ja kütisepõlde. Kaheväljasüsteemi esines kohati viletsamatel maadel veel 19. saj. keskpaiku.
Peale Eesti alistamist 13. saj. hakkasid tekkima mõisad. 16. saj. sai talupojast sunnismaine pärisori. Mõisate tekkimine ei toonud esialgu uuendusi põlluharimissüsteemis ega põllutööriistade hulgas. Mõisamajanduse tulukuse tagas vaid tasuta tööjõud. Samal viisil ja samade tööriistadega tegid talupojad teotöö ja harisid oma põllud. Olulised põllumajanduslikud uuendused toimusid 18. saj. lõpul. Mõisates hakati kasvatama uusi kultuure (kartul, ristik ) ja võeti kasutusele paremaid tööriistu (hõlmadrad, raudpulkadega äkked). Kolmeväljasüsteemi asemele hakkas tekkima viljavaheldusega mitmeväljasüsteem, mille puhul mulla viljakus tagati põldheina, teraviljade ning muude põllukultuuride vaheldumisi kasvatamisega ja korrapärasema väetamisega. Mustkesa enam ei peetud. 19. saj. keskpaiku, kui algas teorendi taandumine raharendi ees ning talusid hakati päriseks ostma, kandusid need muutused ka taludesse.
Ehitustegevus.
Eesti talude suuremaks väärtuseks olid hooned, mis moodustasid 39,1 % talude kogu väärtusest. Ehitati elumaju, lautu, talle, aitu, saunu, küüne, keldreid ja abihooneid. Kehviktalus koosnes elumaja 2-3st, keskmistes taludes 3-4st ruumist. Jõukamates taludes isegi kuuest või enamast. Taluõu oli ümbritsetud hoonetega. Kui vähegi sobis, oli reegliks, et köögi aknast pidi perenaisel näha olema laudauks ja laste mängumuru. Hoonete paigutus pidi olema otstarbekas, et vähendada pererahva jalavaeva. Sagedamini oli seinamaterjaliks tahutud palgid . Harjumaal ehitati rohkem paekivist hooneid 1930. aastail, ehitati valdavalt laudvooderdusega ja ärklikorrustega puumaju.
Oma metsa puit oli odavam kui kivi. Mandril kasutati puitlaast või sindlikatust. Läänemaal ja saartel ehitati ka pilliroost katuseid.
Jõukamates taludes olid ka kivikatused. Põrandad tehti hööveldatud laudadest, mis jäeti enamuses ka värvimata. Arvati, et puit on nii soojem ja inimsõbralikum. Mõnes talus värviti põrandad. Värvimata põrandad aga küüriti laupäeviti seebi, vee ja luuaga valgeks ja kaeti naiste kootud kaltsuvaipadega. Omakootud tekid ja linad katsid ka voodeid ja laudu. Ehitati ka akendega verandasid, mida ehtisid naispere heegeldatud või kangaspuudel kootud kardinad. Talu hooned ehitati ümber avara õue. Lõuna-Eestis nimetati seda õuemuruks või lihtsalt muroks. Tähtsaim hoone rehielamu ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. 19. sajandil olid talu kõrvalhooneteks ait, suvekoda , laut , Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun . Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne-Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana.
Rehielamu oli talu kõige tähtsam hoone, mis koosnes kolmest põhiosast: rehetoast, rehealusest ja kambrist (kambritest). Mõnikord olid rehealuse otsas tall või laut ja küün või kuur. Väiksemad kõrvalruumid olid koda, sahver ja aganik.
Rehemaja oli elamu, mis täitis ühtlasi mitut majandusotstarvet: viljakuivatamine ja -peksmine, loomade hoidmine; seal valmistati ka enamus talu tarbevarast.
Rehielamu hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j. üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, millele II aastuhande algul seoses maaharimise arenguga lisandus rehealune. 17. sajandil on esimest korda mainitud kambreid, mis 19. sajandiks olid olemas peaaegu kõigil rehemajadel. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina.
19. sajandi teisel poolel hakati rehielamut, eriti kambrite osa täiustama: ehitati uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, eraldi köök ning nendele laudpõrandad ja - laed , suured aknad, mõnel pool tehti välisukse ette klaasakendega koda. Nii said kambritest eluruumid , rehetuba jäi majandusruumiks, mis mõnikord ehitati ümber köögiks.
Talutööd, tööriistad ja elatusvahendid
Peamine suvine veovahend oli vanker . Kuni 17. saj. tehti vankreid puust, esimesteks raudosadeks olid telgede tugevdusliistud. Raudrehvid hakkasid levima 19. saj. algul. Eestis rakendati hobuseid veokite ja osaliselt ka maaharimisriistade ette looga ja rangidega nn. lookrakendis. Härjad rakendati sarvede taha seotava kuklaikkega. Suvel rakendati härgi tiisli külge paarikaupa, talvistel vedudel enamasti üksikult.
Äket kasutati põllu tasandamiseks ja külvatud seemne mullaga katmiseks. Lihtsaim äke oli kuuse oksatüügastega ladvaosa, mida kasutati laialt kuni 16. saj., harva veel 20. saj. alguseski. Kuuselatväkke järglaseks oli omavahel puuväätidega kokkuseotud pikkade oksatüügastega kuuselõhandikest karuäke. Selline tööriist oli kasutusel kogu Eestis. 17. saj. alates levisid kogu Eestis pakkäkked. Pakkäkkeid ei kasutatud vaid Kagu-Eestis, kus hilisemal ajal äestati raamäketega.
Vilja külvati käsitsi veel 20. sajandilgi. Seemneks valiti kõige raskemad ja paremini valminud terad. Külvas peremees kui kõige kogenum ja tähtsam pereliige. Seeme visati parema käega 4-6 sammu laiusele joonega märgitud külvieele - itsmele. Üldlevinud külvinõu oli külimit. Külimit toetus üle külvaja õla seotud vööle või rihmale.
Lõikus
Sirp oli vanim ja 17. sajandini ainuke vilja lõikamise vahend. Rukist koristati kohati veel 20. saj. algulgi ainult sirbiga. Mandri-Eestis kasutati ida poolt pärit, väiksemat, rootsu abil käepideme sisse kinnitatud hambulise teraga sirpi. Sellise sirbiga lõigati kõrsi. Saartel ja Lääne-Eestis kasutati suuri, kõvera löe külge needitud, sepa valmistatud siledateralisi sirpe, millega nagu niideti vilja. Siledateralise sirbiga oli viljakoristus jõudsam, sest korraga lõigati umbes poole vihu jagu viljakõrsi käevarrele, hambulise teraga sirbiga seevastu umbes viiendiku jagu pihku. Lääne-Eestis, eriti saartel kitkuti väikeste nüride sirpide abil otra koos juurtega. Otra juuriti selleks, et kõrred jääksid pikemad ja vilja oleks parem põllule kuivama panna ning vedada.
Heinategu
Heina niideti vikatiga. Alates 19. saj. tulid Mandri-Eestis kasutusele vabrikuvikatid. Lääne-Eestis ja eriti saartel säilisid kauem sepavikatid, mis sobisid paremini sealsele karedale heinale. Lääne-Eestis oli vikatil vanemat tüüpi, kahe sissetapitud käepidemega vars e. lüsi. Ida-Eestis olid ülekaalus idapoolt laenatud, ühe painutatud käepidemega löed. Ida-Eestis kasutatud vikatiga niideti ainult käte jõul. Lääne-Eestis levinud löetüübi puhul kasutati niitmisel enam kogu keha jõudu.
Hein, ka niidetud vili, pandi kokku puuhangude ja -rehadega. Heinamaal veeti heina mitmesuguste lihtsamate veovahenditega nagu lohistite ja ka regedega. Loode-Eesti luhamaadel oli kasutusel eriline suurte ja laiade ratastega heinakäru. Pehmema pinnaga heinamaal tuli hobusele jalgade alla panna sookingad e. klombid. Päris soost kanti hein välja inimjõul ning siis kasutati soo peal püsimiseks vahel ka soorajasid. Kuiva heina hoiti kuhjas või küünis.
Lääne-Eestis teritati eriti sepavikateid käiaga, mujal rohkem pinniti või hiljem ka lõigati vikatinoaga.
Teritatud vikatit tuli enne niitmist ja niitmise ajal luisata. Luisud valmistati puust või kivist. Puuluisud kaeti liiva-tõrva (vaha) seguga või lihtsalt raputati niiskele puulaastust luisule liiva. Mõnel pool kasutati luisuks ka kõvast puust laastu. Enamasti kanti luisku kaasas riidest , tohust või puust luisutaskus.

Lina

Lina külvati hiliskevadel paremini väetatud maale. Valminud lina kitkuti koos juurtega ja seoti peodesse, mis omakorda pandi viie või kümne kaupa hunnikutesse ning kanti siis kokku. Enne töötlemist eraldati linavartelt seemnekuprad. Vanemal ajal raiuti kuprad vikati või kirvega maha. Otstarbekam oli aga kuparde rebimine raatsiga.
Loomakasvatus
jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral.
Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest.
Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel, pikamaavedudel ja "esindussõitudel". Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Härgade kasutamine oli kõige rohkem juurdunud Lääne- ja Loode-Eestis, kus taludes oli härjarakendeid umbes sama palju või rohkemgi kui hoburakendeid. Mujal Eestis eelistati hobust. Eriti vähe peeti härgi Kagu-Eestis. Taludes peeti palju tööloomi, sest nendega hariti nii mõisa kui oma põllud. Veiste kõrval kasvatati sigu ja lambaid , vähem kodulinde. Karjast saadi liha ja piima ning nahka ja villa. Lehmade piimaand oli siiski vilets ja sellele ei pööratud ka erilist tähelepanu.
Karja kasvatamine sõltus heina- ja karjamaadest. Enamasti tehti heina looduslikelt aru-, luha - ja sooheinamaadelt. Heinamaade rohkuse tõttu oli veisekasvatus enam arenenud Lääne- ja Loode-Eestis.
Karjamaadeks jäid viletsamad maalapid ning mets. Loomi karjatati ka kesal, peale vilja ja heina koristamist kõrrepõldudel ning heinamaadel.
Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk.
Mesindus
Mesi ulatub soomeugri aega, kuid millal hakati mesilasi pidama , pole kindlalt võimalik määratleda. Igatahes 13. sajandi dokumentides on sageli märkusi mesipuude ja meekarjamaade kohta. Kroonik Henriku järgi oli liivlaste ja latgalite 1212 . a. ülestõusu põhjuseks tüli Võnnu orduvendadega mesipuude pärast. Hiljem hakkasid feodaalid talupoegadelt meeandamit nõudma. Meega võis asendada ka võlgujäänud viljakümnist.
Mesi oli enne suhkru kasutuseletulekut tähtis toiduaine. Sellest kääritatud jook mõdu võistles veel 16. sajandil õllega. Kirik vajas suurel hulgal vaha küünalde valmistamiseks. 15. sajandil algas mesinduse langus, mida on võimalik seletada külvipinna suurenemise, reformeeritud kiriku väiksema vahanõudlusega ja 16.-17. sajandi suurte sõdadega.
Kuni 19. sajandi teise pooleni oli valdav metsamesindus. Osa mesilasperesid elas looduslikes puuõõntes. Oma küla sarasmaadel sellise pere leidnud talupoeg tähistas puu oma peremärgiga ja edaspidi kuulus see talle. Sagedasemad olid aga kunstliku õõnega tarupedajad. Õõnsus raiuti esmalt hariliku või kumerateralise kirvega, seejärel kaevati pesaruum tarutuura või peitliga sisse. Tavaliselt oli see 2 meetri kõrgusel või kõrgemalgi maapinnast. Puu latv raiuti harilikult maha. Meevõtuks roniti vastava köie abil, mille aasad köideti jalgade külge, üles. Tarupuudele ehitati kaitsed karude vastu. Viimased tarupedajad olid kasutuses veel 19. sajandi lõpus
Küttimine
Küttimine on koriluse kõrval inimkonna iidseim elatusala . Ka Eesti ala esimesed asukad saabusid siia suurte ulukloomade kannul pärast mandrijää taandumist ja kliima soojenemist. Tol ajal oskas inimene ära kasutada peaaegu kõik, mis ühest saakloomast saada võis: liha tarvitati toiduks, nahkadest sai kehakatet, luudest tööriistu, sooled täitsid nööri aset jne. Küti vanemat relvastust võime arheoloogiliste leidude põhjal üksnes ette kujutada. Tõenäoliselt kuulusid sinna oda, kirves ja vibu nooltega . Ulukite tabamist hõlbustasid kahtlemata ka mitmed püünised, nagu need suures osas rahva mälus ka tänaseni on säilinud. Peamisteks jahiloomadeks olid põder, kobras ja karu, hiljem lisandus neile ka metssiga .
Jahindus püsis tähtsaima elatusalana kuni esimese aastatuhandeni e. Kr. Karjakasvatuse ning põlluharimise areng ei toonud kaasa siiski küttimise unustamist. Pigem võib arvata, et esimesed koduloomad sarnanesid metsloomadele mitte üksnes välimuse,vaid ka eluviiside poolest ­ nad jooksid metsa all vabalt ringi inimasulate läheduses, kus neid jõudumööda toideti ja valikuliselt toiduks kinni püüti. Aja möödudes arenesid edasi siiski nii põllumajandus kui jahirelvad . Sellega kaasnes metsade ja ulukite arvu vähenemine. Küttimine jäi põhitegevuseks vaid väikesel arvul inimestel.
Kaubavahetuse elavnedes ja ülikute tekkides tõstsid küttimise tähtsust kallid karusnahad. Vana Liivimaa kohta kirjutab kroonik B.Russow järgmist:
"Nii on sellel maal ka suures külluses jahiloomi: põtru, jäneseid, hirvi ja igasugu metslinde. Neid kõiki tohtisid talupojad püüda ja müüa ilma ühegi keelu ja takistuseta."
Olulisi piiranguid küttimisel ei tehtud eestlastele enne 17. sajandit. Siis jäi ulukeid meie metsades järsult vähemeaks, seda peamiselt kiskjate rohkuse tõttu. Huntide hävitamiseks korraldati rootsi ajal võimude poolt ulatuslikke ajujahte, millest ka talupojad ajajatena osa pidid võtma. Rahvas ei tahtnud sarnaste kampaaniatega aga esialgu sugugi kaasa minna. Vanad traditsioonid olid visad murduma.
Kõige surutumas seisus oli rahvapärane küttimine Eestis ilmselt 18. ja 19. sajandil. Pärisorjastatud talupojad mõisa maadel küttida ei tohtinud. Mõisate juures olid palgal kutselised kütid, kes härrastele loomi-linde toidulauale viisid. Laialdaselt harrastati aga salaküttimist. Metsavahid, kes seda takistama pidid, olid sageli sõbrad või tuttavad, kellega sai kokku leppida.
Jahikunsti tuli uuendusi juurde vähe. Läbi tuli ajada vanade ja primitiivsete vahenditega. Sealjuures pidi kütt ise kangem olema, võtma appi kõik aastasadade jooksul kogunenud ja põlvest­põlve edasi antud tarkused . Möödunud sajandi jahimehel oli lisaks püssile kaasas ka jahinuga ning puusa peal tapper. Mõnelpool tarvitati ka käksi või oda. Seega sarnanes sada aastat tagasi kütt veel suuresti oma muistse esivanemaga ning meil on võimalus näha esemeid, mille ajalugu on pikem, kui seda esmapilgul arvatagi oskaks.
Seoses talumaade vabaksostmisega laienesid ka jahiõigused. Hakati moodustama jahiseltse ning küttimine võttis pikkamööda oma tänapäevase kuju. Pärast Vabadussõda algas aktiivsem võitlus salaküttimise vastu, jahindusele anti organisatoorne alus. Püssid ilmusid laiemalt kasutusele Rootsi ajal. Neid sattus rahva kätte sõdades, kuid külasepad valmistasid neid ka ise. Möödunud sajandi teisel poolel surutakse tulelukuga püssid välja nn. eestlaetavate jahipüsside poolt. Püss oli loomulikult kõige universaalsem jahirelv. Temaga sai küttida kõiki loomi. Üksnes väikeste karusloomade (nagu orav jt.) puhul eelistati muid vahendeid, et mitte nahka rikkuda. Püssi sai tarvitada ka passiivse püügivahendina, teda nö. "lepitades". See tähendas relva sööda juurde ülesseadmist nii, et sööta võtma tulnud loom ise päästiku vabastas. Enamasti tarvitati sellist püügiviisi kiskjate tabamiseks, söödaks oli raibe . Püss on leidnud endale eesti rahvatraditsioonis küllaltki tähtsa koha. Temaga on seotud mitmed uskumused ja maagilised toimingud . Näiteks arvati püssi täpseks tegevat see, kui esimene pauk lasta rauda topitud ussiga.
Püssirohi võeti jahile kaasa tavaliselt lehmasarvest valmistatud või puust sarvekujulises topsis. Sarve jämedam ots suleti puust põhjaga, peenem ots lõigati maha nii, et sinna tekkis paraja suurusega ava, mida sai punniga sulgeda. Sarve kanti taskus või erilise aasa otsa riputatuna. Et püssirohi kuiv püsiks mähiti sarv jahilt koju naastes vildi sisse ning asetati liivaga täidetud prakku ahju ja seina vahel. Et laeng alati õige suurusega saaks, võis sarve külge olla seotud väike sarvest mõõdutops.
Jahipaun
Jahipaunaks ei sobinud kütile sugugi igasugune kott . Nahksed, sageli ilustustega jahitaskud on ka rahvakunsti seisukohalt märkimisväärsed. Päritolult võib neid pidada väga vanaks .
"Jahitaskusse pandud püssi nii kui ka oma moon ning muu tarviduse materjal."
Sinna hulka kuulusid näiteks püssirohusarv, haavlitasku, peibutusvile jne. Eraldi lahter oli kotis väiksemate saakloomade ja lindude tarvis.
Kalandus
Meie kodumaa rohkearvulised jõed ja järved on eesti rahva elus ja elatuses, rahvakultuuris ja ka -usundis etendanud sama tähtsat rolli kui mets. Eestlase igapäevane tähtsam leivakõrvane oli aasta läbi silk, soolatud räim. Öeldi: "Tuhkapäeval viheldakse liha seljast maha ja kala selga ", mis tähendas, et liha oli selleks ajaks otsakorral ja tuli hakata läbi ajama ainult kalaga.
Eesti sisevete kalastus on niisama vana kui siinne inimasustuski. Vanimad andmed pärinevad VIII a.t. e.m.a. Sindi lähedalt, kus elasid inimesed, kelle olulisem elatusala oli kalapüük. Avameri oli neile elanikele veel liiga tugev vastane.
Maaviljeluse arenguga eemaldusid asulad veekogude äärest, toimus kiire põllutööriistade areng. Kalastus jäi püsima kõrvaltegevusena, mistõttu kalapüügivahendid säilisid oma algsel kujul kohati kuni 20. sajandi alguseni.
Merekalastusest saab rääkida alates 13. sajandist. Kalaveed kuulusid üksikutele küladele. Püüdmas käidi hooaegadel, peamiselt kevadel, ja ühiselt, kui põllutöödest aega üle jäi. Pidev rannaäärne asustus veel puudus. Esimese teadaoleva kalurikülana mainitakse allikates 1295. aastal Pärispea küla Kuusalu lähedal, kuid sealne elanikkond oli rootsikeelne. Peale Eesti territooriumi alistamist 13. sajandil kuulusid kalaveed mõisatele ja kalastusõiguse eest tuli kümnist maksta.
Ka 1865. a. jõusse astunud Balti eraõigus fikseeris kalastusõiguses keskaegsed sätted, millega kõik veekogud olid jaotatud era- ja avalikeks veteks. Meri kuulus küll viimaste hulka ning seal oli lubatud kõigil kalastada, kuid seadusega oli antud ainuõigus kalastada rannast kuni kolme versta kaugusel vastava rannalõigu omanikule, seega enamikel juhtudel kohalikule mõisnikule. Et tolleaegsed püünised olid kohandatud peamiselt rannapüügiks, siis see seadusepunkt andis kalastuse jällegi mõisnike meelevalla alla.
Veel 1860. a. paiku oli suurkalastus Eesti randades venelaste käes, 1890. aastail olid juhtpositsioonil eestlased, kuigi kalastus jäi enamasti ka siis kõrvaltegevuseks. Kellel vähegi võimalust, haris põldu. Kui varem enamik kalasaagist, mis oma tarbest üle jäi, vahetati sisemaa talupoegadega vilja vastu, siis 19. sajandi lõpus hakati kala raha eest müüma. Rahavajadus oli suurenenud raharendile üleminekuga ja talukohtade päriseksostmisega. Sellega seoses võib 19. sajandi viimasel veerandil rääkida juba elukutselistest kaluritest.

Võrgukudumine

Kuni 19. sajandi lõpuni kooti kalavõrgud käsitsi. Võrguniidi ketrasid naised, võrku kudusid kõik pereliikmed , Hiiumaal peamiselt lapsed. Kooti võrgunõela ehk uiga (piirits, käba), mis oli 10-20 cm pikkune õhukesest puupilpast, luust, sarvest või metallist võrgukudumisriist. Ui abil kooti ka vöid.
Võrgusilmade suurus kujundati kaladi ümber. Kaladi (kalasi) oli puust või luust lame õhukeste servadega pulk, mille laiusest olenes võrgusilma suurus.
Kootava võrgu silmade lahtihoidmiseks riputati selle alläärde luust või puust raskus (kutsikas, koer, kuersi). Valmiv võrk riputati järk-järgult võrguhargile. Püstise varrega hark kinnitub tallale, mille ühes otsas on kaks väikest jalga või põiktelg. Põiktelje otstes võivad olla rattad. Valmiva võrgu pikenedes tõukas kuduja harki jalaga järk-järgult kaugemale. Viru rannikul kasutati võrguharki, mille tallal tuli kudumise ajal istuda.
19. sajandi lõpupoole, kui võrke hakati poest ostma, jäid võrgukudumisriistad peamiselt püüniste parandamiseks. Lisaks eelmistele kasutati parandamisel veel sõrmenuga, mis kergendas sagedast niidilõikamist.
Tekstiilitööd
Käsitöö oli Eesti külas kuni 19. sajandi viimase veerandini valdav viis töö- ja tarberiistade, argi- ja pidurõivaste ning kõigi muude eluks vajalike asjade muretsemiseks.
 
Käsitöö tegemisel valitses kindel rütm ja tööjaotus. Nii oli kangakudumine ja kõik selle eeltööd, rõivaste valmistamine ja nende hooldamine naiste hooleks; naha-, puu- ja metallitööd aga meeste ülesandeks. Tööde järjekord olenes aastaajast ja nädalapäevastki, töö ja tulemus olid seotud tööriistade ja tehnikate muutumisega, aga ka traditsioonide, uskumuste ning tavadega.
 
Tekstiilitööde põhilisteks materjalideks on sajandite vältel olnud lina ja vill, vähesel määral ka kanep . Nende töötlemine lõngaks toimus veel 19. sajandilgi käsitsi, põliseid tööriistu ja -võtteid kasutades.
17. sajandil levima hakanud vokk tõrjus välja aeganõudva kedervarrega ketramise. Kangakudumisel kasutati esialgu püstkangaspuid, 13.–14. sajandil aga õpiti kasutama juba rõhtsate niitega telgi. Kanga ülesloomiseks vajalikud vahendid täienesid ja muutusid otstarbekamaks just 19. sajandil. Nii hakati kasutama haspleid, käärpuid ja kerilaudu.
Aasta jooksul kootud kangaste hulk ja kvaliteet sõltus suuresti pere suurusest ja talu jõukusest, keskmiselt kooti koduseks tarbeks kuni kaheksa 40–60 küünralist kangast . Enamik neist olid linased ja takused. Ülerõivaste ja tekikangad tehti villased või poolvillased.
Vöökudumisel säilis piirkonniti juba neoliitikumi ajal tuntud kõlatehnika, tööpõhimõttelt on kangakudumisele lähedane kiritehnika ehk korjatud kirjadega vööde kudumine .
 
Silmkoes sukki ja kindaid kulus Eestile omase külma ja niiske kliima tõttu hulgaliselt. Eriti virgad kudujad olid saarte naised. Nagu mujalgi Euroopas, on ka eesti vanemaks silmkoetehnikaks nõelatehnika, mis 19. sajandil oli vähesel määral kasutusel vaid saartel ja Lõuna-Eestis. Kõige varasem Eestist pärit varrastel kootud ese on dateeritud 14. sajandisse.
Rõivaste kaunistamine – pilutamine , tikkimine ja pitsivalmistamine moodustas naiste näputööst üsna töömahuka osa.
Käsitöötehnikad ja kaunistusvõtted ning ornamendid on saanud olulisi mõjutusi nii naaberrahvastelt kui ka linna- ja mõisakultuurist. Linna- ja mõisakäsitööliste vahendusel on hulk ajalooliste kunstistiilide elemente jõudnud ka eesti käsitöösse – rahvakunsti.
 
19. sajandi teine pool tõi väga olulisi muudatusi Eesti küla elulaadi. Kodukäsitöö kõrval muutusid järjest arvestatavamaks maakäsitöölised ja kodutööndus. Kiire linnastumine, arenev kaubandus ja ostukaupadena levivad vabrikutooted tõid endaga kaasa talumiljöö teisenemise, sajandeid kestnud traditsioonide hääbumise ja paljudest senistest tõekspidamistest loobumise. Eluruumide laienemisega kambritesse tekib uus motivatsioon loometööks – kodukaunistamine. Nii hakatakse valmistama rohkesti täiesti uue otstarbe ja väljanägemisega käsitöötekstiile.
Puutööd
Feodalismiaegse Eesti maakäsitöö on olnud väga mitmekihiline. Esmalt tuleb nimetada ka kahte täiesti eripalgelist tarbijat: mõisa- ja talumajapidamist. Talumajapidamises kui väikemajandis püüti teha kõik vajalikud tööriistad, tarbeesemed , lihtsam mööbel, liiklusvahendid ja ehitised oma jõududega. Meie talupojakultuuri võib nimetada ka puukultuuriks. Puutöödes on säilinud väga vanu töövõtteid, nagu puu looduslike vormide igakülgne ärakasutamine, ummik- ja painutatud keredega nõude valmistamine. Mõis seevastu oli peamiselt tarbija, vajaminevad tarbeesemed valmistati tsunftimeistrite või ka vabade maakäsitööliste poolt. 18. sajandil seoses mõisate laienemisega arenes välja uus maakäsitööliste rühmitus - mõisakäsitöölised, kes töötasid ainult mõisale. Mõisakäsitöölised töötasid mõisates sageli koos linnameistrite või vabade käsitöölistega. Nad olid peamiseks lüliks, kelle kaudu mitmesugused uued tööriistad ja töövõtted külakäsitöölisteni ja sealt edasi talupoegade majapidamistesse levisid. Mitmesuguste kutseoskustega puutöömeistrite olemasolust maal 19. sajandi algul annavad tunnistust ka 1820. aastail pandud perekonnanimed, mille hulgas on hulganisti puutöödega seotuid. Neilt kutseoskustega käsitöölistelt on talupojad tellinud veimevakku, riidekirste, õllekanne, vokke, rangipuid, vankrirattaid jm.
Viisutegija
Ajaliselt jagunes puutööde tegemine kaheks: põllutööde perioodil tehti vaid kõige hädapärasemaid töid, talvisel ajal oli see aga meespere peamisi ülesandeid. Et puutööd nõudsid valgust, oli meeste töökohaks rehetoa aknaalune valgem osa. Suvel ehitati ka elamuid ja kõrvalhooneid.
Kogu puutöödeks vajalik tarbepuu ja ehitusmaterjal varuti talvel, detsembrist veebruarini, mil mahlad puus veel ei liigu ja puu "surnud" on. Kvaliteedi huvides jälgiti puude langetamisel hoolega kuufaase, tuule suunda jms. Kõige levinum arvamus oli, et okaspuid tuli raiuda noorkuu ja lehtpuid vanakuu ajal. Enimkasutatavad puuliigid on kuusk, mänd, kask , haab ja tamm.
Vanimad ja enamkasutatavad tööriistad on olnud kirves ja nuga . Nende kõrval olid kasutusel ka mitmesuguseid erinoad nagu lusikanoad, voolmed ja liimeistrid ning puuridest põletusorad, oherdid, vindlad ja käämrid. Vajalike mõõtmiste tarvis kasutati silmamõõtu ja käemõõte ( vaks jt).
Kapitalistlike suhete areng külas 19. sajandi teisel poolel tõi kaasa muutusi ka puutöötehnikas. Sel ajal kaob puust tarbeesemete õõnestamine koos vastavate tööriistadega ja kodune veovahendite valmistamine. Kodukäsitöös hakati ulatuslikumalt kasutama höövleid, mitmesuguseid saage (raam-, vuks-, suur- ja lauasaed), vabrikupuure, naelu jne. Tisleritehnika levikuga hakati kasutama spetsiaalhöövleid, saage jm. Tisleritelt hakati üha enam tellima elamusisustust, puusärke, vokke, linamasinaid ning taluelamute uksi ja aknaid. 19. sajand oli õitsenguaeg juba 17. sajandil tekkinud kodutöönduskeskustele Avinurmes, Hiiumaal ja Haanjas.
Sepatöö
Sepatöö on üks vanemaid käsitööalasid. Metallist ( pronksist ) tööriistade valmistamine on seotud üleminekuga maaviljelusele ja karjakasvatusele. Eesti vanemad sepiseleiud (käevõrud, kirved jm.) pärinevad varasest rauaajast (6. saj. e. Kr. - 1. saj. p. Kr.) Raud oli metall , mida leidus Eestiski. Tallinna ümbrusest ja Kirde-Eestist ning mõnelt poolt mujalt on leitud järve- ja soomaagi töötlemise jälgi. Suurelt jaolt on aga toormaterjal Eestisse siiski sisse toodud. Vanemal rauaajal (1.-5. saj.) muutus raud peamiseks metalliks. Sõna ' sepp ' tähistas erioskusega meistri üldnimetust ( puusepp , pottsepp , rattasepp jne.). Nimed Sepp, -sepp, -sepa, Sepa jne. on ühed levinumad isiku- ja kohanimedest. Vahetult muistse vabadusvõitluse eel, nooremal rauaajal (10.-13. saj. algus) oli käsitööharudest juhtiv sepatöö. Kohalikud sepad valmistasid igapäevaseid tööriistu (kirved, noad , sirbid, vikatid) ja tehti ka heal tasemel relvi , näit. Saaremaal.
Järgneval võõrvõimu ajastul muutus osa sepatööd (näit. kullassepatöö) baltisaksa linnameistrite ainuõiguseks.
Sepad võib jagada 3 rühma: külasepad, mõisasepad ja mittekohaliku päritoluga vabad sepad.
18. saj. oli vabu seppi rohkem Tallinna ümbruses ja Virumaa suurtes mõisates. Vabadel seppadel oli eriline osa uute tööriistade ( puur jm.) levikul ja ehete valmistajatena (Lääne-Eestis valmistati ilmselt ka talurahvale ehteid).
Viimastel sajanditel tegid talule tööd külasepad, saades külalt vastu maad, elamise , sepikoja ja loomade karjatamise õiguse. Külasepp oli tavaliselt vabadik (maata või vähese maaga talupoeg). Külasepa töövahekord algas jüripäeval. Külasepp töötas tavaliselt üksinda (töötooja ehk sepiline tõmbas lõõtsa, lõi haamriga peale, tõi ka raua, söed, vahel sööki kaasa). Töödest tuli teha: hobuserautamine, põllutööriistade parandamine, rauast töö- ja tarberiistade tegemine. Eestimaa kubermangus oli tasuks tavaliselt vakk rukist ja vakk otra, Liivimaal vakk rukist. Ühe talu töödele kulus paar päeva aastas. Sepatöö oskused pärandati isalt pojale (Põhja-Eestis õpiti rohkem kodus, Lõuna-Eestis nii küla- kui mõisaseppade juures). Õpiti keskmiselt 3 aastat.
Lõuna-Eestis muutus sepatöö 19. saj. omaette ametiks, Põhja-Eestis ja saartel säilis kodune sepatööoskus (igas talus tehti omale väiksemaid töid). Möödunud sajandi keskpaigast alates tuli kasutusse hulgaliselt uusi tööriistu (puurmasin, kruustangid, viil, vabriku päritolu alasid). Suured muutused on toimunud käesoleval sajandil ühelt poolt tehnika osas, teiselt poolt sundkollektiviseerimise käigus.
Kasutatud allikad:
http://www.genealoogia.ee/tartu/lood/maimukiik.ht m
http://www.erm.ee/
1. Surm ja matused eesti rahvausundis
Surm ja suremine eesti rahvausundis
Eelpoolmainitud põhjustel oli surmaprobleemidel ka eesti rahvausundis tähtis koht. Muistsete eestlaste maailmapildis eksisteerisid elu ja surm loomulikena koos, nad kuulusid ühtse tervikuna inimeksistentsi juurde, neid ei eraldatud üksteisest, vaid peeti sisuliselt kattuvaiks. Inimese elul siinpoolsuses ja sealpoolsuses ei olnud kvalitatiivset vahet, erinevused olid pigem välised.
Surm ei olnud meie algelisele mõtteviisile muu kui teatav nähtav muutus kehas ja selle jõududes.
Surmaprobleemide kohta eesti rahvausundis on rahvaluules säilinud küllaltki rohkesti materjali, võrreldes teiste oluliste elu osadega. Nii on sellesisulist materjali ka palju uuritud ja analüüsitud.
Hoolimata surma loomulikuks pidamisest, oli suremine inimese jaoks siiski erakordne — surija viibis kahe maailma piiril , ta puutus ühtaegu kokku siin- ja sealpoolsusega. Usuti , et surija vahendusel võivad ka tema kodakondsed teispoolsusest osa saada.Eesti rahvausundi kujutlused elu jätkumisest teispool surma.Nagu juba eelpool märgitud, ei tähendanud surm eesti rahvausundis elu lõppemist. Teati, et inimene või mingi osa temast, harilikult hing, elab
kindlasti edasi ka pärast surnu siirdumist teispoolsusesse. Usuti, et surnu hing püsib laiba juures selle uues asupaigas — hiies või maa all hauas — ja vajab endiselt riideid , tarberiistu, loomi jne, mida pandi talle kaasa või ohverdati matusel. Andmeid kujutluse kohta elu jätkumisest sealpool surma on eesti folklooris küllaldaselt. Vanade eestlaste levinuim uskumus hinge ja laiba seosest oli, et hing viibib surnu juures veel nelikümmend päeva pärast surma. Paralleelselt esines ka kujutlus kolmest päevast, üheksast päevast, kuuest nädalast, seitsmekümnest päevast surma järel, mil hing pole veel siitilmast lahkunud.
Eesti rahvausundis seostus inimese elu jätkumine pärast surma ka tema ihulisusega. Kuni surnukehast veel midagi säilis, peamiselt luud-kondid, elas ta edasi. Lõpuks tingis edasielamise kindlasti ka inimese vaimne pool, tema elujõud. Inimese elujõud kestis edasi nii iseseisvalt kui surnu säilmeis.
Koos kujutlusega elu jätkumisest teispool surma peab kindlasti rääkima kodukäijast. See tegelane oli eesti rahvausundis hästi tuntud ja laialt levinud.Peeti väga loomulikuks, et inimene pärast surma kodus käima hakkas, ning imestati siis, kui seda ei juhtunud. Kodukäijaks hakkasid peamiselt halvad inimesed, kellel eluajal mingid tähtsad toimetused tegemata jäid või kelle omaksed kõiki matusekombeid korralikult ei täitnud. Tähtsaks peeti koduskäimise ennetamist kõiki vajalikke matuseaegseid toiminguid hoolikalt läbi tehes. Kui surnu juba kodus käis, oli
teda sellest kombest väga raske võõrutada.
Matmiskombed
Umbes keskmisel rauaajal hakkasid eestlased oma surnuid indogermaanlaste eeskujul põletama. Sellest ajast pärinevates hauapanustes peale ehete mingeid (tarbe-)esemeid ei leidu. Surnute
põletamise komme kestis Eesti aladel ligikaudu paar tuhat aastat ja lõppes ajaloolise aja algusega.
Eestlaste muistseteks matusepaikadeks olid kivikangrud ja hiied . Haudadele kivide kuhjamine või puude istutamine arvatakse olevat seotud uskumusega, et surnu võib hauast välja tulla. Selle takistamiseks oli haud vaja koormata raskusega. Kollektiivsetest matmispaikadest said ajapikku
kivikangrud ja hiied. Vanim säilinud matusepaik Eesti aladel asub Tamulas ja pärineb nooremast kiviajast. Selles leiduvad hauapanused viitavad samuti kujutlusele hauatagusest elust. Esimesel aastatuhandel eKr hakkasid tolleaegsed eestlased oma surnuid matma maapinnale kuhjatud kivivaredesse — kivikalmetesse. Sinna maeti laipu nii põletatult kui ka põletamata. Rooma rauaajal kujunes Kirde-Eestis välja nn tarandkalme — mitmeosaline nelinurkne kivikonstruktsioon. Tarandkalmesse maeti põletatult. Kivikalmetesse matmine püsis Eestis ligikaudu neljateistkümne sajandi jooksul ja selliseid kalmeid on leitud umbes 280. Selle kõrval aga püsis kiviajast pärinev komme matta põletamata surnuid välistunnusteta maa-alustesse haudadesse. Taolisi , enne 14. saj rajatud kalmistuid on praegu Eestis teada 134. Vanemad maa-alused kalmistud rajati algselt kivikalmete vahetusse lähedusse. Maeti põhiliselt üksikhaudadesse ja teatud määral kasutati ka kirstu. Haud oli suunatud pikiteljega läänest itta ja surnu pea oli suunatud läänekaarde. Tähtsaks matusekombestiku osaks oli matusesööming. Toitu–jooki toodi surnu juurde juba enne matuseid. Peieid peeti esmalt haual, et tähistada surnu siirdumist teise ilma, ja selles osales surnu hing. Matusesööming jätkus lahkunu kodus ning oli küllaltki kauakestev ja suurejooneline
Rahvakalender.Tähtpäevad

Enne ristiusku ja kalendrikuupäevi

Mõeldes end ajas tahapoole, võime kujutada, kuidas ennemuiste mõne praegu tuhandeaastaseks peetava tamme ümber kogunes inimeste rühm, nagu on tänapäeva ekskursioonid . Sellisteks minevikust jutustavateks puudeks võiks olla Pühajärve sõjatamm, Rannamõisa tamm Kodavere- Mustvee maantee ääres, Tamme-Lauri tamm Urvastes ja paljud teised.
Ettekujutust muistsetest rahvakogunemistest pühades hiites aitavad saada kirjapanekud märksa hilisematest aastasadadest. Koguneti kokkulepitud ajal ühise palvuse pidamiseks, pöörduti abiandjate poole loitsusõnadega, sest oli tarvis, et vihm ega rahe ei rikuks põldu, et kari kosuks ja oleks metsakiskjate eest kaitstud, et tuli ei laastaks hooneid ja karta poleks vaenuvägesid. Nende kaugete aegade kajastus püsib vaimolendeid märkivates nimetustes, nagu metsavaim , metsahoidja, viljavaim, vetevana, koldehaldjas; taevaseks jumaluseks oli ilmajumalus või piksejumalus. Rahvapärased nimetused, nagu Taevataat, Vanaisa, Taevaisa sisaldavad endas kujutlust nii loodusjumalustest kui ristiusu jumalast.
Enne kalendrikuupäevi toimus ajaarvamine loodusemärkide ja -rütmide järgi. Pandi tähele, et odrakülviks sobib pihlaka õitsemise aeg, linakülvi ajaks toominga õitsemise aeg. Tööde alguse ja lõpu juurde kuulusid maagilised toimingud, ühised palvepöördumised üleloomulike vaimolendite poole. Kui tihti oli selleks vaja koguneda kodudest eemale hiide või mujale, seda me ei tea. Põllusaagi koristamise järel peeti lõikuspüha, kalapüügihooaja algul pöörduti palvusesõnadega vetevalitseja poole, eraldi tähtpäevaks sai karja esmakordse väljalaskmise päev, jne.
Aastaringi täissaamiseks on olnud enam kui üks võimalus. Taimekasvu järgi võib selleks olla sügisene roheluse koltumine, päikese järgi otsustades – aeg, mil päike käib kõige madalamalt, põlluharija aastalõpu määrab saakide salvesaamine.
Päevi loendati taevase Kuu “nägude” järgi (siit lähtub nimetus kuupäev), kuufaase näitavad vastava joonise abil ka praegused trükikalendrid. Tundide arvestust ei olnud, kuid tänini on kasutusel mõisted, nagu videvikuaeg, koiduaeg , kesköö, täiskuuaeg, lõunaaeg, söögiaeg, silmapilk.

Üleminek kirikukalendrile

Kirikukalendrist tuli rahvakalendrisse rohkesti pidepunkte pühakutähtpäevade näol.
Tõnisepäev (püha Antoniuse mälestuspäev, 17. jaan.) ja küünlapäev (päev, mil Neitsi Maarja Jeesuslapsega esimest korda kirikusse läks, 2. veebr.) võtsid tasapisi üle kujutluse taliharjast – talve keskpaigast.
Neitsi Maarjale pühendatud paastumaarjapäev (25. märts) sidus enda külge palju kevade saabumisega seotud endeid.
Külvipüha juurde kuulunud kanamunad said uue tähenduse ja kinnistusid lihavõtte- ja suvistepühadele.
Muistne karjalaskepäev (1. apr.) ja künnipäev (14. apr.) oma maagiaga said isegi oma kuupäeva, kuid kandusid pikkamisi jüripäevale (püha Georgiuse mälestuspäevale, 23. apr.); nädalapäevade seas on eelisolukorras teisipäev, neljapäev ja eriti laupäev.
Muistse pööripäevapüha tähiseks sai jaanipäev (Ristija Johannese sünnipäev, 24. juuni).
Heina-aja lõppu ja lõikuseaja tulekut hakkas märkima jaagupipäev ( apostel Jaakobus Vanema päev, 25. juuli), ent piirkonniti ka mitmed teised tähtpäevad.
Rukkikülvi tähiseid on olnud samuti enam kui üks. Tähtsamad on lauritsapäev (püha Laurentsiuse mälestuspäev, 10. aug.), külvimaarjapäev (kirikukalendris jumalaema uinumise püha, 15. aug.) ning pärtlipäev (püha Bartholomeuse mälestuspäev, 24. aug.).
Talurahva majandusaasta poolitajaks ja suve-poolaasta lõpetajaks sai mihklipäev (Peaingel Miikaeli päev, 29. sept.).
Oktoobrikuus pole ühtegi olulist rahvakalendri tähtpäeva. Lehtede kolletamise ja looduse talve vastuvõtuks valmistumise aegadel usuti manalasse lahkunud suguvõsaliikmeid taas oma kodusid külastavat. See oli hingedeaeg . Ajapikku kandus hingedeaja mõiste juba 998. aastast Lääne-Euroopas määratud hingedepäevale (2. nov.).
Talviste pööripäevapühade kestus ei tulene üksi kõige madalamast päikeseseisust, vaid arvesse on võetud ka kuud. Nende kahe olulise taevakeha olekud määrasid jõuluaja. Selle erilise, tähendusliku perioodi algustähiseks kujunes kirikukalendri toomapäev (apostel Tooma päev, 21. dets.), muistne jõulu-nimetus hakkas märkima Kristuse sünnipüha (25. dets.), ligikaudu 300 aastat tagasi jõudis sellesse pühade- ritta ka 1. jaanuarile määratud uusaasta ehk nääripäev. Jõuluaja lõpu tähistest on esiplaanil kirikukalendri kolmekuningapäev (legendi järgi läinud kolm tarka või kolm kuningat sel päeval, 6. jaan., vastsündinud Jeesuslast kummardama), kuid Lääne- ja Loode-Eestis ka nuudipäev (pühakuks kuulutatud Taani hertsog Knut Lavardi mälestuspäev, mida meil tähistati 7. jaan.).

Kultuurikontaktid

Eesti rahvakalendri teadaolevate eri tähtpäevade või kalendriliste perioodide arv ulatub sajani. Kaugeltki kõikidel katoliku pühakute mälestuspäevadel pole olnud sobivust kohastuda eestlaste rahvakalendris. Mõnedki trükikalendritesse sisse võetud tähtpäevad jäid kodunemata, sest neil polnud selleks vajalikke eeldusi, puudus n.ö tühi koht. Näiteks on suve saabumise tähiseks olnud ka viidipäev, 15. juuni, suvine peetripäev, 29. juuni, ja heinamaarjapäev, 2. juuli, mil nende päevade tähistusse on kuulunud samuti tuletegemine. Ajapikku on jaanipäev need teised pühad varju jätnud.
Teiste ümberkaudsete rahvastega võrreldes pole me kalendripühakuid üldiselt kuigi hästi teadnud ega nende abiga arvestanud . Protestantismi tulekuga hakkas 17. sajandist nende tähtsus pealegi vähenema ning püsis mõnevõrra kauemini vaid maa äärealadel ja Lõuna-Eestis. Kirikukalendri tähtpäevanimetused hõlbustasid teiste rahvaste kalendrikombestiku ülevõttu. Aegadel, mil meie rahvuslik kuuluvus ja identiteet meile mingil põhjusel eriti oluline on ja rahvustunne tavalisest tugevamini meeli köidab, on ikka ja jälle kerkinud idee eesti omakultuurist ning päris oma tähtpäevadestki. Kuid püüded pidada teisejärguliseks laenulist ja kogu tavandikompleksist välja eraldada n.ö oma muistne kalender jäävad väheviljakaks. Kui Lääne-Euroopa rahvastel on püha Antonius sigade ja püha Katariina lammaste kaitsja, siis ei tule arvata, et näiteks tõnisepäev (17. jaan.) kui seakasvatuse ja kadripäev (25. nov.) kui lambaõnnega seotud tähtpäev on vastava kombestiku meile laenanud väljastpoolt.
Eesti on väike maa kahe suure kultuurihoovuse vahel. Leidub tähtpäevi, mille tundmisest kaugemal kui äärealadel pole mingit märki. Sellised on Lääne- ja Loode-Eestis skandinaavia- ja soomemõjuline nuudipäev (7. jaan.) ning olevipäev (26. juuli), põhjarannikul soomlaste vahendatud tabanipäev (püha Stefanuse mälestuspäev, 26. dets.), paljud maa idaosas Peipsi piiril tuntud veneõigeusu tähtpäevad, nagu midrusk (püha Dmitri mälestuspäev, 26. okt.), nahtsipäev (püha Anastasia mälestuspäev, 29. nov.) jts.
Jõulukuuse tuppatoomise ja ehtimise tava on Eestisse jõudnud Saksamaalt alles veidi üle saja aasta tagasi ilma maagilise tähenduseta. Päris hiline on valentinipäeva (14. veebr.) jõudmine Eestisse, kultuurikontaktide tulemus on volbripäeva (1. mai) tähistamine üliõpilaste pühana, ka on alles äsja hakatud tähistama advendiaega. Talupidamiste taandudes ei ole praegusajal enam kohta endiste elatusaladega seotud töökalendril; püsib, areneb ja võetakse ka rahvusvahelisest tavandist üle meelelahutuslik, inimestevahelist suhtlemist võimaldav osa.

Talv

Meestele metsatööde aeg, naistele koduse käsitöö aeg. Mida enam kevade poole, seda hoolikamalt tuleb kevade märke jälgida, eeloleva suve ilmu ja sügisesi saake ette arvata.

Tõnisepäev

Tõnisepäeva – pühak Antoniuse mälestuspäeva (17. jaan.) luteri kirik jumalateenistusega ei tähista. 19. sajandi teisest poolest hakkas usk selle päeva maagilisse mõjusse ikka enam ja enam taanduma ja 20. sajandi keskpaiku seda päeva paljudes paikades enam pühaks ei peetud.
Eriti Põhja-Eestis on tõnisepäeva tavandisse sisse sulanud kujutlus talvekeskmest. Siia kuuluvad vanasõnalaadsed ütlused: talv läheb pooleks; talv keerab selja; tõnis on talve harja peal; talve selgroog murtakse katki; külma süda läheb lõhki; päike hakkab siitpeale riiet pleekima; iga päev läheb kukesammu võrra kevade poole; päev on ahjukütmise võrra (ahjukütmiseks kuluva aja võrra) pikem; tuline kivi visatakse vette; pool inimesetoitu ja pool loomatoitu peab veel varuks olema; kanadele antakse “võti” kätte (peavad ise väljast süüa otsima); karu keerab pesas teise külje; merre sünnib esimene hülgepoeg; putukatele tuleb hing sisse; kõrred hakkavad lund vihkama. Mõnedki niisugustest loodusemärkidest on Lõuna-Eestis seostatavad küünlapäevaga.
Lastele tehti need ütlused piltlikult selgeks. Näiteks öeldi: “Tõnisepäeval kõnnib üks väike poisike – Tõnis ehk külmapoiss katuseharja pidi. Ta kõnnib seal varahommikul enne valget, tuleb vara tõusta, kui teda näha tahad .” Ka matkiti pakase paukumist, kaikaga vastu tareseina lüües, ise seletati, et nüüd läks talveselg pooleks. Karu talveune kohta võis seletus kõlada niimoodi : “Isa ütles, et täna on siis pool talve mööda. Karul on jo üks käpp peen, keerab teise külje ja hakkab teist käppa imema, et saab kevadeks ühejämeduseks. Muidu, kui üks on peen ja teine jäme, siis karu ei saa käia, kukub küljekile.”
Nii nagu teistegi aastajaotustähtpäevadega, seostub tõnisepäevaga õige mitmeid ilma- ja saagiendeid. Päikesepaistet peeti heaks endeks: tuleb hea kevad ja ilus suvi, ees on viljarikas aasta, kasvab ilus rukis ja tuleb ilus heinaaeg. Öeldi koguni, et kui sel päeval niigi palju päikesepaistet on, et mees selle ajaga jõuaks maast hobuse selga hüpata, siis saab ikka heina ära teha.

Küünlapäev

Kirikukalendri küünla-maarjapäeva (2. veebr.) nimetust seletab legend, et kui neitsi Maarja Jeesuslapsega esimest korda kirikusse läks, juhtus ime: küünlad süttisid ise põlema. See päev on kesktalve lõpu ja kevadtalve alguse tähis. Lõuna-Eestis öeldi, et karu keerab küünlapäeval pesas teist külge, külma süda läheb lõhki ja kaaren paneb esimese pesapalgi juba paigale. Setus öeldi, et küünlapäev on esimene suvepüha, Lääne-Eestis aga peeti küünlapäeva jõuluaja lõpu tähiseks ja vastavalt seda ka tähistati.
Kõik neitsi Maarjale pühendatud päevad (Eestis on tähistatud vähemalt kaheksat ) on üksiti naiste pühad. Nii pääsesid perenaisedki voki, sukavarraste ja kangastelgede juurest välja juttu puhuma, suveplaane pidama ja muidu meelt lahutama . Kõrtsis peeti mokalaata – lepiti kokku, kuhu, millal ja missuguse tasu eest suveks tööjõudu appi tuleb. Käidi ka üksteise pool külas juttu puhumas. Kus suuremad ruumid ja peres noori, sinna koguneti teistestki peredest lõbutsema.
Mõnel pool on küünlapäeva peetud küünalde tegemise päevaks (küünlaid on pühitsetud ka kirikus). Kuidas tegemine käis, selle kohta on kirjeldus 1937. aastast, pärit Vihterpalust.
“Küindlapää on naiste püha. Siis naised võivad käia külas. Aga kui näärihommiku naine esimeseks külaliseks on, siis visatakse talle kohe vanad pastled kaela. Küindlapää ei tohi naised kedrata, kedravad kärbsed kokku. Küindlapäeva nimi on tulnud sellest, et siis küindlaid tehti. Sel ajal on hea neid teha, sest siis on kõige külmem aeg ja rasv hangub kergesti ära. Küindlad tehti sedamoodi, et takkudest kedrati jäme lõng, pleegitati valgeks, ropsiti hästi pehmeks ja kõik luukihud pidid väljas olema, mudu praksub. Siis tehti parajad tahid valmis ja kahekordselt pandi üle pika pulga , sõlm pulga all. No, üks kümmekond tükki rippus neid ikke seal reas. Neid pulki oli harilikult mitu, üks kasteti sisse ja pandi hanguma, siis kasteti jälle teine, jne. Esiti tõmmati taht natuke rasvaga üle, et ta kõvemaks läks ja kergem sisse kasta oli. Kasteti nii mitu korda, kuni soovitatav jämedus kätte sai.”

Vastlapäev

Miks vastlapäev juba ammustest aegadest nii eestlastel kui ümberkaudsetel rahvastel rohkem meelelahutuste kui töödega seoses on, tuleb küllap teadmisest, et peagi saabub kevad. Katoliku kirikukalender aga kuulutab pikka paastuaega. Vastlapäeva nimetuski viitab paastumisele (vrd. saksa k. fasten – paastuma). Paastuaeg tõi kaasa lihatoitudest loobumise (siit tuleneb nimetus lihaheitepäev – liha “heideti ära”. Enne lõbustusteta paastuaja saabumist tasus seda enam meelt lahutada.
Talurahvas pidas lugu liulaskmisest põhjendusega: mida pikem liug, seda pikemaks kasvab suvel lina. Tavanditoiduks olid oa- või hernesupp ja seajalad , paljudes piirkondades karask, hilisemal ajal pannkoogid , veel hilisemal ajal, 20. sajandi esimesel poolel, levis vahukoorega kakukeste – vastlakuklite komme. Lõuna-Eestis on vastlapäeva ka pudrupäevaks nimetatud. Soolaubade kohta öeldakse tavanditoite pakkuvates lasteasutustes, et lapsed on pettunud , kuna need pole šokolaadist. Nööbist valmistatud vurriga aga lepitakse hästi, seda on ka hõlpsam valmistada kui seajalakondist vurri. Sageli kuulub vurritõmbamise võistlus vastlapäeva tähistusse ka täiskasvanute seas.
Vanasti oli enamik talviseid kodutöid sel päeval lausa keelatud, kuid soovitav oli juukseid lõigata ja sageli kammida, et need oleksid läikivad. Päeval tehti vastlasõitu, käidi ka külas, õhtu veedeti üheskoos tantsu lüües. Lääne-Euroopas märksa varem kui meil levinud karnevalikomme sai Eestis 19. sajandi lõpul seltsitegevuse hoogustudes populaarseks ning püsib stiilipidude kõrval veel praegugi.

Kevad

Kevade märksõnad on looduse ärkamine, muna kui elu sümbol, virkuse, ilu, vastupidavuse ja tugevuse taotlus . Kõige otsustavam põllutööde aeg täis ruttu.

“ Urvad sulle, muna mulle”

Urbepäev on alati olnud pühapäeval täpselt nädal enne lihavõttepühi. Kirikuinimestele sümboliseerivad pajutibud palmioksi ning tuletavad meelde Kristuse teekonda Jeruusalemma, mil rahvas palmiokstega käes teda tervitama tuli. Rahvakombestikus on teisiti. Urvaokste puudutus pidi andma elujõudu, tervist, virkust. Sellest tervistavast toimingust on teateid meie maa idapoolsest osast. Urbepäeva varahommikul tuli enne teisi tõusta ja magajaid urvaokstega “vitsutama” minna. Löömise taktis öeldi: “Terveks! Terveks!” või: “Jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgaks! Tarka meelt pähe, hääd sõna suhu !” Urbijatele tuli lihavõttepühade ajal tasuks pühademuna või ka muud meelehead anda, sellepärast öeldi ka: “Urvad sulle, muna mulle!”
Kui perest peresse urbimas käimise komme juba kaduma hakkas, kestis see oma peres. Siin on mõned kohased meenutused.
“Palmipuudepühal tuuakse urbadega pajuoksad tuppa . Pajuokstega urbitakse siis teineteist, enamasti lapsed vanemaid, kes veel voodis on. Urbimise laul on Tartu pool järgmine:
Urvin, urvin uue kuue,
värvin valge kasuka.
Muna mulle urvimast
ja kakku kaua hoidemast.
Aastast urvin ja nädalast võlgu.”
Viimase lausega on mõeldud seda, et urvaoksaga löömise hea mõju püsis kogu aasta, võlg pühademuna näol tuli aga tervistava urbimise eest tasuda juba nädala pärast.

Jüripäev

Jüripäev (23. apr.) on talurahva majanduskalendri suvepoolaasta alguse tähis. Siitpeale arvestati suvetööde algust. Eriti Kagu-Eestis, kus veneõigeusu mõjuliste tavade järgi oli püha Georg (Jüri) karja kaitsjaks , lasti kari esimest korda välja nimelt jüripäeval. Karja juures askeldas kogu pere. Loeti hundisõnu, karjasele tuletati meelde käitumisreeglid, anti kaasa karjavits, mis tuli õhtul jälle koju tuua – siis pidid loomad kogu suve ilusti koju tulema . Mõnel pool keelati karjasel sarve või pasunat puhuda, ka laulmine ja hõikamine polnud soovitav. Vitsa murda ega lõigata ei tohtinud, et loomad end suvel ei vigastaks. Huntide tõrjeks tegid karjased metsas jürituld – nii pidid hundi silmad pimedaks jääma, et ta karja murdma ei näeks tulla.
Kodus ootas karjast kastmine – sahmakas vett kaela – püsib kogu suve virk ja virge, lehmad annavad hästi piima. (Tänapäeval on kastmiskomme saanud teise otstarbe viimase koolipäeva tähistamisel, nn. tutipäeva puhul.) Perenaine ei jätnud päevakangelast meeleheast ilma. Karjane sai keedetud muna ja kakukese või karaski.
Talve jooksul maja ümbrusse kogunenud praht, aga ka jõuluajaks tuppa toodud jõuluõled toodi taimelava peale ja süüdati põlema, et kasvaksid ilusad kapsataimed. Kuigi jõudsid kätte ajad, mil maagiasse enam ei usutud, jäi tuletegemise komme püsima. Siia juurde kuulub mõnus jutuvestmine orgi otsas lihapalade küpsetamisega.
Väljaspool kodu kujunes jürituli külanoorte kokkukutsujaks ja tutvumisõhtuks. Suveks, tööajaga jüripäevast mihklipäevani, tuli peredesse uut tööjõudu – sulaseid ja tüdrukuid, karjapoisse ja -plikasid. Jürituld tehakse ka Jüriöö ülestõusu (1343. a.) mälestuseks, samuti korraldatakse öiseid orienteerumisi, jüriöö jooks toimub tõrvikute või taskulampide valgel .
Majanduskalendri jüripäev on tänaseks isegi Setumaal oma tähtsust kaotamas. Ent vaatamata sellele, et püha Jüri karja ning hobuste hoidjana enam oluline pole, ei jää Värska Jüri kirikus päev pühitsemata ega kirmas pidamata.

Suvi

Suve märksõnad on päike, rohelus , lilled, kiiged, laul, värske heina lõhn. On kõige valgem aeg. Vili võrsub, kari kosub.

Jaanipäev

Jaanipäeva aeg on kõige pikemate päevade ja kõige valgemate ööde aeg ( koit ja eha saavad kokku). Suve saabumise kohta öeldi, et lõolaul lõpeb, käole läheb odraokas kurku (enam ei kuku ), vaiki jääb ka ööbik.
Maagiliste toimingute põhiosa kuulub jaanilaupäevale. Nii on ka jaanitule süütamisega. Jaaniku paigutamine posti või ridva otsa on meil läänepoolsete kultuurimõjustuste tulemus, märkides päikese jõudmist oma kõrgseisu. Meie uskumustes ja ka jaanilauludes on jaanitulele siiski omistatud pigem puhastavat, tõrjemaagilist toimet. Tulevalguse ja suitsu mõju pidi ulatuma üle põldude ja heinamaade võimalikult kaugele. Laulusõnades manitseti kõiki – nii vanu kui noori kokku tulema ja ka tuld hoidma, sest “säde kargab katusele, ebemed külavahele.” Kes ei tule jaanitulele, sel kasvavad “odrad ohakased, kaerad kasteheinased”. Lõuna-Eesti jaanilauludes on Jaan üleloomulik olend , karja- ning põlluõnne andja, kellele tuleb tuua sõira ja muud meelehead, siis jagub toitu nii karjale kui inimestele.
Üks jaanilaupäevaseid ettevõtmisi on saunakütmine ja jaanivihtade valmistamine. Maal pole see komme tänini unustusse jäänud. Kolga -Jaanis öeldi, et enne jaani tehtud saunavihal on üheksa rohtu sees. Vihtade valmistamisel laoti huupi vihad hunnikusse, pärast aga loeti üle. Kui oli paarisarv , tähendas see soovi täitumist. Kõpus on arvatud, et jaanivihaga vihtlemine ravib jooksvahaigust ning üldse igasuguseid liigesevalusid. Vaivaras ja mujalgi idapoolses Eestis oli kombeks pärast saunasttulekut viht saunakatusele visata: kui jääb pidama, on hea õnn või pulmad tulemas. Hõlpsam on toimida nii, nagu tehti Nõo kandis : saunavihast tuli tõmmata üksik oks ja sellel lehed ära lugeda. Paarisarv tähendas salasoovide täitumist.
Jaaniöö annab viimase võimaluse enne suurt suve allikaveega näopesemisest ilusat nägu ja tugevat tervist loota . Teine soodus ettevõtmine on näopesemine jaanikastega või koguni kasteses rohus püherdamine (seda on soovitatud teha alasti, ja see komme on tuntud samuti teistelgi rahvastel).
Jaani-nimeliste auks panid neiud jaanitulel Jaanidele lillepärjad pähe. See komme on enam levinud Lõuna-Eestis. Pärja pähepanekuks iseendale , selleks et oma tulevast unes näha, on ainus võimalus jaaniööl. Erinevate õpetuste kokkuvõttena on siin esile toodud kõige olulisemad nõuded. Pärg tuleb punuda endanopitud õitest või taimedest , kõige sagedasem on nõue, et neid peab olema üheksat liiki. Teine oluline nõue: pärg tuleb pähe panna ristteel ja kesköötunnil. Kolmas: pärast seda ei või kellegagi kõnelda ega ka tagasi vaadata. Neljas: pärg tuleb ööseks peapadja alla panna. Eesti Rahvaluule Arhiivis on rohkem kui üks teade selle kohta, et unes nähti isikut, kellega hiljem tõepoolest abielluti.

Juuli on heinakuu , august – lõikuskuu

Juulikuu tähtpäevadest on enamus seotud heinategemisega. Kõige olulisem heinateo algustähis oli jaanipäev, kuid mõnel pool alustati heinategu heinamaarjapäeval (2. juuli), mõnel pool aga oli heinategemine sel päeval keelatud. Keelupäevi oli teisigi ja keelu põhjendused samuti erinevad. Siin on mõned kirjapanekud.
Peetripäeval (29. juuni) jäetakse heinakuhi tegemata, sest selle kuhja pihta, mis peetripäeval saavat tehtud, löövat pikne tulega. ( Karula )
Heinamaarjapäeval ei või heina teha, sest siis tuleb kas endale või kariloomadele õnnetust. (Kuusalu)
Seitsmevennapäeval (10. juuli) ei tohi heina teha. See hein ei jää paigale, kas põleb, mädaneb või hukkub mõnel teisel viisil. ( Rannu )
Iljaa on äkiline. Põletab heinakuhja ära, kui iljaapäeval (eeliapäeval, 20. juulil) heina teha. ( Setu )
Keegi oli niisugusel tähtsal päeval, jakobipäeval (25. juuli), heina küüni sisse vedanud . Pikne löönud küüni põlema, aga laut, mis oli küüniga ühe katuse all, jäi põlemata. (Rõngu)
Rahvakalendris ei ole teist nii ühetaolise tähendusega hästituntud tähtpäeva kui seitsmevennapäev (10. juuli). Öeldi, et kui seitsmevennapäeval sajab, siis sajab veel seitse nädalat. Aga kui sel päeval niigi palju päikest paistab, et mees selle ajaga hobuse selga jõuaks hüpata, siis saab ikka heina ära teha.
Ilmaennustamine on alati keeruline olnud ja palju peamurdmist valmistanud. Eriti oodatud olid kuivad päikesepaistelised ilmad heinaajal ning viljalõikuse ajal. Üks vana õpetus Nõo kihelkonnast on niisugune: “Kui teada tahetakse, kas kuiv või vihmane aeg tuleb, siis peab loosi tõmbama. Sulane võttis kaks rohukõrt kätte, üks pikk, teine lühem. Peremees tõmbas ühe kõrre enda kätte: kui tuli pikem kõrs, siis pidi tulema hea ilm, aga kui tuli lühem, siis vihmane.”
Heinategu püüti alustada laupäeval nagu paljusid muidki töid. Kõige sobivamaks heinateo ajaks on peetud angervaksa ja heinputke õitsemise aega. Heinaaja kestuseks arvestati ligikaudu kuu. Jakobipäevaks pidi hein valmis olema, sest rohttaimed hakkasid juba puituma ja rohtu oli üsna raske niita. Öeldi: “Raudnael läheb rohtu”, “Jakob külvab liiva rohu sisse”.
Jakobipäevast algas viljalõikuse-aeg. Kui leivajahu peres otsas oli, lõigati rukist uudseleivaks, terad jahvatati käsikiviga. Juulikuu lõpu ja augustikuu tähtpäevad seostuvad uudseleiva ootusega: “ Maret (maretapäev, 13. juuli) tuleb mageda leivaga, jaagup hapu leivaga”; “Maret tuleb koogikotiga, jakob toob kõva kannika”; “Jaagup –hädaleib, olevipäev (29. juuli) – uus leib, laurits (lauritsapäev, 10. aug.) – lai leib, pärtlipäev (24. aug.) – pääga leib.”

Sügis

Saagid saavad salve. Tütarlapsed kogunevad käsitööd tegema, mehed juttu vestma. Aeg kosjajuttu teha, karjapoisil laadale meelt lahutama minna. Kui kaob rohelus, tuleb hingedeaeg.

Mihklipäev

Septembril on ilusad nimed: mihklikuu, sügiskuu, jahikuu , kanarbikukuu, pohlakuu. Mihklipäevaks (29. sept.) pidi olema “ naeris koopas ja naine toas”, st. välistööd tehtud. Kari jäeti pikilepäevile. Nõnda öeldi, kui loomi lõunaks koju ei aetud. Karjased said küll leivakoti lõunaleivaga kaasa. Võeti ka kartuleid kaasa või naereid, et neid ühiselt lõkketuhas küpsetada. Üks õpetus on selline: “Mihklipäeval tehti kartuli- ja kaalika-hauda. Tehti maa sisse auk ja vooderdati ära tuliste paekividega. Enne aeti maa peal kivid tuliseks, pandi voodriks ja siis pandi auk kartuleid ja kaalikaid täis. Pealt kaeti mullaga. Seal nad haudusid pehmeks.” Mihklipäeval on karjas lausa pannkooke küpsetatud – suvepoolaasta lõpu püha oli üksiti karjaste püha. Pärast mihklipäeva enam kariloomi ööseks karjamaale ei jäetud. Arvati, et kevadel, jüripäeval, paneb huntide valitseja püha Jüri hundile “päitsed pähe ja rauad suhu” ega lase neil koduloomi murda, pärast mihklipäeva aga on huntidel see luba jälle käes.
Kui karja koju aeti, vaadati, kas loomadel on kõrsi suus . See oli märgiks, et talvel tuleb karjasöödast puudus. Mõnel pool jälgiti tuule suunda. Kui tuul on lõunast, siis puhub põhutulu Lapimaale ja loomadel napib toitu.
Mihklipäeva toidud olid sügiseandidest: lihaga supp aed- ja juurviljaga ning klimpidega; küpsetati karaskit, sepikut, pirukaid. Võid jätkus toidulauale vaid suvel. Lõuna-Eestis öeldi, et jaanipäeval teretatakse võid ja mihklipäeval öeldakse hüvasti.
Naisperele tähendas välistööde lõpu tärmin seda, et nüüdsest peale algab tubane ketrustöö. Mardi- ja kadrisandid ju lausa kontrollisid tüdrukute virkust ja lasksid lõngavihid ette näidata. Algasid ka tüdrukute ühised tööõhtud – koguneti mitmest perest, koos oli lõbusam. Üksteiselt õpiti laule ja töövõtteid, küsiti mõistatusi, mängiti pandilunastamismänge, ringmänge. Puhkepäeviti peeti tantsupidusid – mindi simmanile. Eri paigus oli niisuguste kooskäimiste kohta veel mitmeid nimetusi, nagu säru, klunker, tontar, trall , istjatsed jts. Iisakus öeldi, et simmanil olnud “Tartust trall, Pihkvast pill ja Mustveest musurull.”

Hinged taas kodus

Kui sügisel lehed puudel kolletavad ja maha langevad, taimekasv seisma jääb ja esimesed öökülmad saabuvad, on ees oodata pime ja mõtlik aeg, omamoodi paigalseis. See on rahvakalendri hingedeaeg, mille kohta Mulgimaal öeldi, et sellal on vaiksed, udused ilmad.
Tõenäoliselt arvestati minevikus hingedeaja kestust kuude järgi. Noorkuu ilmumisega taevasse algas aeg, mil suguvõsa elavate hulgast lahkunud suguvõsaliikmeid teispoolsusest taas oma kunagistesse kodudesse oodata oli. Peeti vajalikuks vältida mürategevate tööde tegemist – puulõhkumist, pesukurikaga pesupesemist. Selle asemel, et videvikutundidel kedrata ja sukki-kindaid kududa, aeti omavahel vaikselt juttu ja veedeti aega mõistatamisega. Usuti, et nii toimida on kariloomadele kasulik – sünnib palju tähnilisi tallekesi ja kirjusid vasikaid. Lõuna-Eestis mäletati veel saja aasta eest, et kodusid külastavatele hingedele tuli saun kütta, saunaviht ja soe vesigi lavale valmis panna. Komme ise aga on nii vana, et pidime olema siis veel rahvaks kujunemata , segi balti hõimudega – samasugune on olnud hingede vastuvõtt Lätis. Saunakütmisest hingedele on teateid soomlastelt, karjalastelt ja liivlastelt ning kaugemateltki keelesugulastelt.
Hingedele on toitu pandud kõrvalisse kohta, enamasti tarepealsele. Lätlastel on hingedele toidu panemise päevaks olnud simunapäev (28. okt.), eestlastel mingi nädalapäev, näiteks neljapäev mitme nädala jooksul. Oodatavaid kutsuti nimepidi toite maitsma, vabandati, et paremat pole pakkuda, ja kui hingesid jälle ära saadeti, pöörduti nende otsekui elavate poole, et nad ka edaspidi põldu ja karja hoiaksid ja et nad läheksid ära teed mööda, mitte otse üle väljade ning rukkioraste. Rukis oli meie esivanematele kõige olulisem vili juba tuhatkond aastat tagasi.
Kas neil kaugetel aegadel toimus hingede vastuvõtt ja ärasaatmine samal viisil nagu on 19. sajandi lõpust pärit kirjapanekutes, seda me ilmselt kunagi täpselt teada ei saa. Küll aga teame, et Setumaal on veneõigeusu kombe kohaselt mitmeid pühi, mil kadunukesi mälestatakse kalmudel. Kõigepealt tuleb siin nimetada kevadisi tähtpäevi. Lihavõttepühadel asetatakse toidud kääpale ka siis, kui lumi on veel maas .
Põhjagermaani rahvastel on kombeks olnud esivanemaid kaetud lauaga vastu võtta pimedal ajal, mil päike kõige madalamalt käib – jõuluajal. Vastavuses selle kombega on meilgi kehtinud nõue jõuluõhtul või vana-aasta õhtul toidud lauale jätta.
Tänapäeval on üha olulisemaks saanud väljendada oma suhtumist mälestusküünla süütamisega kodus või kalmul. Kohaste päevade hulgas on kirikukalendri hingedepäev (2. nov.), kirikuaasta lõppu märkiv surnutepüha, jõulupühad ja vana-aasta, aga ka lahkunute sünni- ja surma-aastapäevad.

Mardipäev

Kuigi mardis- ja kadriskäimisega kaasnevates vanades tavandilauludes on pearõhk vilja- ning karjaõnnel ja pereliikmete heaolul, leidub neis värsse ka tantsimisest. Laulusõnade järgi otsustades oli see pigem hoogne (küllap maagilise tähendusega) hüplemine kui tants. Muhu saarel olnud nii, et kui mardid toas tantsinud, siis tulnud kalavõrku kududa, et võrk hästi püüaks. Tantsitud on nii tuppatulemise kui andide eest tänamise puhul, samuti selleks, et pererahvalt andisid saada.
Mõnikord on sandiskäijad kasutanud lihtsaid vahendeid rütmi tekitamiseks. “Sandiemal oli suur kott kaelas ja hästi suur kepp, sellega koputas vastu põrandat ja ütles: Hüpake, lapsed, karake, lapsed!”” (Põlva) “Me ollime “latse” – “ vanadel ” ollive kepi kaalan, lõive nendega ikki: kiltsat-koltsat, tantsige, lapsed! Mul oli kannel kaasan, ma lõin seda, sõs saive tantsi.” ( Karksi ) Kõige sagedamini on sandiskäijatel kaasas olnud lõõts või nn karmoška, seda oli hõlpus kaasa võtta. Olulised pillid olid viiul ja kannel (ka duurkannel, mis otsapidi seina vastu toetamisel andis hästi kumiseva heli). Lääne-Eestis on mainitud isegi torupilli, Tartumaal põispilli, üsna tavalised olid kuljused, aisa- ja lehmakellad. Ühest majast teise liikumisel lisas häälekust pasunapuhumine või pannitagumine.
Tantsiti nii ringis kui paaris, aga ka üksinda, kättpidi rebiti vahel peremees ning perenaine ja teised pereliikmed tantsima. Liikumine oli temperamentne ja uljas, mitte talitsetud ega vaoshoitud (“tantsisid, et puru taga”). Tantsude eelisnimistusse kuuluvad polka, valss , labajalavalss, masurka , padespaan. Mustjalas oli au sees oma kohalik rongitants.

Kadripäev

Vanasti, kui kadrid perest peresse käisid, ei jäetud pererahvale head karjaõnne soovimata. Kadrid tulid õhtusel ajal enne kadripäeva. Kuid mõnel pool oli kombeks käia ka päeva ajal. Peipsiäärses Kodavere kihelkonnas jõudsid koolilapsed veel 50 aasta eest hommikul enne kooliminekut mitmes peres ära käia. Maskeeringut ei olnud ja ega tuppa ka ei mindud , oodati , et perenaine ise uksele vastu tuleb. Mis ühel niisuguse kombetäitmise puhul koolis juhtus, seda meenutati järgmiselt.

Jõuluaeg

Pikad ja pimedad õhtud on täis valguse ootust. Aeg kokkuvõtteid teha ja tulevikule mõelda. Endeline aeg, jõuluvalguse aeg.

Taluperesse tulid jõulud

Põlluharimise ja karjakasvatusega seotud jõulukombestik oli märksa mitmekülgsem ja rikkalikum kui nüüdisaegne inimestevahelisi suhteid esile toov jõulukombestik. Aasta kõige pimedamat aega tajuti kui eriti tähenduslikku aega täis maagiat ja tulevikuendeid. Oluline oli ette võtta niisuguseid toiminguid, mis kindlustaksid perele ja majapidamisele tuleviku ka eeloleval aastal.
Suvel põllult toodud ja tervena alal hoitud viljavihk toodi jõuluajaks tuppa. Tooja küsis: “Kas jõulud võivad tuppa tulla?” Toas vastati: “Tule ja too jõulud kaasa!” Põrandale laotati nii palju õlgi või heinu, et nende peal magada ja hullata sai. Vanal ajal, kui jõuluvanad Eestimaa kodusid ei külastanud, oli laste ja kogu pere virkuse kontrollimiseks muid võimalusi. Märjamaal oli niimoodi:
“Jõuluõhtul toodi meil heinu tuppa, seda tegi meil enamasti sulane. Kui ta heinasületäiega ukse vahele tuli, ütles ta: “Tere õhtust, tere õhtust, kas võtate ka jõulukesi vastu?” Ema vastas: “Jah, võtame.” Siis küsiti: “Kas vorsti on? Kas käkki on? Kas liha on? Kas sepikut on? Kas lapsed lugeda mõistavad?” Kui iga küsimuse peale “jah” vastati, siis toodi heinad tuppa, aga kui mõni asi puudus, eriti kui lapsed ei mõista lugeda, siis jõulud lähevad teise peresse, ja missugune kahju siis lastel – heinu pole toas. Mäletan veel, kui mul lugemine polnud üsna selge, ei julenud hingatagi, oodates, mida ema vastab jõulukestele, kui küsitakse, kas lapsed lugeda oskavad. Ema ütles siiski: “Jah, oskavad”, siis oli ka rõõm täielik. Salaja oli siiski natuke hirm, et ema valetas: mul polnud ju lugemine üsna selge, kartsin, et sulane viib heinad jälle toast välja.”
Söögilaua alla tõi peremees matitäie kaeru, et sellest jõuluhommikul hobustele jagada. Läänemaal oli laste ülesandeks õlejuppidest jõulukroon või kräss meisterdada ning laua kohale lakke riputada. Laua peale aga asetas perenaine vastküpsetatud jõululeiva, mida seal alles hoiti pühadeaja lõpuni. Seegi jagati kariloomadele kas kolmekuningapäeval, kui jõuluaeg möödas, või kunagi hiljem – vastlapäeval, või alles kevadel esimesel karja väljalaskmise päeval. Maaperedes on kestnud kohati tänapäevani komme loomadele leivatükke jagada juba jõuluööl või esimese jõulupüha hommikul.
Perelauale jäeti toit kogu ööks. Tähtis oli, et künni- ja külvimees sööks kas või kümme korda. Usuti, et siis jätkub ka järgmisel aastal toitu kogu perele. Põhja-Eestis küpsetati seapea . Kogu maal peeti oluliseks jõulutoiduks tanguvorste. Hiljem õpiti teiste rahvaste eeskujul ka verivorste valmistama ja jõululeiva asemel said oluliseks piparkoogid.
Kirikust koju sõideti võidu, selleks et kiiremini koju jõuda ning kõiki tööriistu – vikateid, rehasid, hangusid, atru ja äkkeid – liigutada. Niimoodi toimides loodeti suvel talutöödega samuti kiiresti toime tulla ja teistest ette jõuda. Miks hobusele mahedahäälsed kuljused kaela ning aisakell aisa või looga külge seoti, selle põhjuseks oli ammustel aegadel soov kellahelinaga kurje vaimusid eemale tõrjuda. Tõrjemaagiline tähendus küll tuhmus , kuid komme jäi kauaks püsima.
Jõululaupäeva õhtul ja esimesel jõulupühal külla ei mindud ega soovitud ka oma peresse võõraid. Eks ikka sellepärast, et siis on kurjad vaimud liikvel. Tuligi pidi öö läbi toas põlema. Esimene jõulupüha jäi kodu ja oma pere pühaks. Alates teisest jõulupühast aga algas vastastikuste külaskäimiste, ringmängude ja tantsude aeg.

Jõulupuu

Tänu Balthasar Russowi kirjapanekule saame teada, et nii pööripäevapüha tähistamisel kui ka vastlapidustustel püstitati linnaväljakule suur kuusk. Nii pidutsesid Tallinnas saksa soost linnakodanikud kirikuõpetajate vastuseisust hoolimata.
“Nõnda ka pidasid kodanikud talve päevil jõulu- ja vastla -ajal oma kilditubades ja sellid oma kompaniides suuri ilupidusid. Ja kui kaubasellide joomad möödas olid, panid nad suure kõrge kuuse, palju roosisid küljes rippumas, vastla-ajal turu peale püsti ja tulid õhtul sinna hulga naiste ja neidudega, laulsid enne ja tantsisid ja pärast pistsid puu põlema, mis pimedas hästi leekis. Siis võtsid sellid üksteise kätest kinni ja kargasid ning tantsisid ümber puu ja ümber tule ja tuletegijad pidid ka oma raketid suuremaks iluks sinna laskma . Ja ehk õpetajad seda küll noomisid ja Moosese vasika tantsuks nimetasid, ei pandud seda noomimist siiski sugugi tähele.”
Mitmete Lääne-Euroopa rahvaste kohta on juba 15. sajandist andmeid kuuse (või mõne muu liigi) toomise kombest, et nii osa saada looduse elujõust. Saksa soost kaupmeeskonna eestvedamisel toimunud pööripäevapidustustest Rewalis (Tallinnas) Raekoja esisel turuplatsil kuuse ümber pilgarit pidades on andmeid aastast 1441. Kinnistumiseni kristliku jõulutähistuse kombestikku kulus veel paarsada aastat.
Niisiis oli jõulupuukomme levinud linnades ammu enne jõudmist eesti talupojakultuuri. Eesti kohta on andmeid kuuse toomisest Kristuse sünnipüha tähistamiseks 19. sajandist (nt. on mainitud vaeslastele jõulupuu korraldamist 1837 . a. Tartus). Vaatamata sellele, et komme kodunes kuuluvana nimelt jõulupühade juurde, säilitas see midagi oma ristiusueelsest minevikust. – Nimelt ei viida traditsiooniliselt jõulupuud välja kohe pärast Kristuse sünnipäeva, vaid alles pärast kogu jõuluaega – kolmekuningapäeval (6. jaan.).
Eesti maarahvas sai jõulupuukombega tuttavaks mõisate kaudu. Mõisa-jõulupuule kutsuti koos mõisa-ametmeeste ja -teenijatega ka nende lapsed. Kuuse juures lauldi kirikus lauldavaid ning Saksamaalgi hästi tuntud jõululaule. Mõnedki neist on tänini jõulutähistusse püsima jäänud. Kingituseks jagati peamiselt rõivaesemeid, raamatuid ja maiustusi. 19. sajandi keskpaiku hakati üha sagedamini jõulupuud korraldama koolides , edaspidi juba ka seltsides ja asutustes. Talutaredes kodunes jõulupuukomme 20. sajandiks

Vana-aasta tuleviku- ennustused

Erinevaid tuleviku ennustamise viise vana-aastal on teada poolesaja ringis, eraldi kirjapanekuid nendest aga on üle 30 tuhande. Enamasti ennustati pere-elu kõige olulisemaid muutusi: sündi, abiellumist ja surma, muud teemad jäid tagaplaanile. Siin toodud ennustusviisid kuuluvad lõbusate hulka. Tuntud on nad olnud samuti teistel rahvastel, kuid nüüdseks juba unustusse jäänud.
* Pooleldi põlenud küünlaotsad koguti kokku. Iga otsake sai teatud inimese nime (harilikult nimetati neid ainult poiste ja tüdrukute nimedega) ja siis pandi nad kas pähklakoores või korgitükil suurde veega kaussi ujuma. Keskelt liigutati vett ja kelle küünlad siis ujudes ühte läksid, nendest usuti kindlasti paar saavat. ( Palamuse )
* Näärilaupäeva öösel pannakse lauale kausside alla asju: leiba, sõrmus, vits või oks, võti ja veel muud. Siis peab kolm korda sealt alt võtma, aga iga korra järel saavad asjad kausside all ümber vahetatud, siis, kes leiba saab, on ikka leiba, kes sõrmuse – hea abielu, kes vitsa, saab sel aastal peksa, kes võtme – head valitsust. (Karksi)
* Vana-aasta õhtul toodi pikk pink sisse, pandi sinna meeste mütsid peale. Tüdrukutel kaeti rätikuga silmad kinni ja kästi võtta nüüd üks müts pingi pealt. Kui ta võttis soge, saab lihttöö- poisile , kui võttis karvamütsi, saab talupojale, kui võttis kaabu, saab linnahärrale. (Rannu)
* Keerati veel paberirullid, kuhu sisse olid õnned kirjutatud. Segati neid mütsi sees ja igaüks võttis omale õnne. ( Torma )
* Öösel vana-aastal tuua väljast sületäis puid ja mõelda mingisugune soov. Kui on paarisarv puid, siis peab soov täituma, kui aga paarituarv, siis ei täitu. ( Urvaste )
* Vahel võtsid kõik tüdrukud veeklaasid ja lasksid oma sõrmused vette. Vette pidi ilmuma poisi pilt ja tütarlaps pidi selle poisiga abielluma. (Nõo)
* Mitu korda saab selle aja jooksul, kui kell lööb kaksteistkümmend, pingile hüpata ja sealt maha, nii mitme aasta pärast saab mehele. (Puhja)
* Õun kooritakse nii ära, et koor pikaks ribaks terveks jääks, visatakse see lauale ja vaadatakse, missuguse tähe kuju moodustavad õunakoored. Selle tähega algab selle nimi, kes uuel aastal saab õnnetoojaks. ( Mustjala )
* Näärilauba õhtul kell kaksteist tuleb tuba puhtaks pühkida, pühkmed teeristi peale viia ja vaadata: kes siis vastu tuleb, see on peigmees . (Kullamaa)
* Uusaasta öösi minnakse ruumi, kus keegi sind ei tea ja võta peegel ühes, siis vaata peegli peale ja näed kuradi nägu. Enne ei tohi vaadata kui kell 12. (Hargla)
* Mõõdeti kahe käe ulatuses aialipid ja loeti ära. Kui olid paaris, siis sai mehele. (Maarja- Magdaleena )
* Vana-aasta õhtu söödi üheksa silku tagurpidi ära. Kes öösi joogivett ulatab, on tulevane . (Martna)

Nuudipäev – jõulude lõpu püha

Läänesaarte ning lääne- ja looderanniku üks huvitavamaid laenulisi tähtpäevi on nuudipäev. Kohalike arusaamade järgi on Taani tähtpäevapühaku Knut Lavardi nime tõlgitsetud Knut > nuut , ja õlgedest keeratud nuutide või kantsikutega aeti jõulud majast välja. Põhjarannikul levis komme ka soomlaste kaudu. Öeldi: “Hea Toomas (toomapäev, 21. dets.) toob jõulud, paha Nuut (nuudipäev, 7. jaan.) viib jõulud.”
Perest peresse käisid jalgsi või ka hobusega mehed, koos joodi ankrutest viimased õlled. Siin on selle kohta kirjapanek 1958. aastast.
“Tulid, suured õlgnuudid olid käes, korjasid kõik õllevaadi punnid ära. Panid kotti . Päris punni neile ei antud, anti mõni muu punnitaoline pulk.”
Kui naised olid juba alustanud oma argipäevast ketrustööd, tõmmati vokkidelt nöörid maha, tehti nalja , joodi õlut, tembutati. See oli rohkem noorte meeste ettevõtmine, taadid arutasid mõnigikord kalalemineku või hülgejahi asju, seadsid korda kalapüüseid, soovides vastastikku “head kalapüüki ja head hülgesaaki”. Kui noorem rahvas kõrtsi tantsima läks, ilmus kohale ka vanemat rahvast.
Mõnede meenutuste järgi kuulus nuudipäeva tähistusse rongitants, mida on nimetatud ka Mustjala rongiks või Mustjala pulmarongiks. Kui tantsule tulid ka vanad, olevat mindud kahes rivis – ühed seespool, teised väljaspool.
“Kõik mehed olid siis platsis, kui ühes peres õlu otsa sai, võeti vikk [pulk] vaadilt ära, keerati õlenuudi sisse ja mindi jälle edasi teise peresse. Joodi õlut, lauldi, mängiti ja tantsiti ringitantsu. Tantsijad liikusid lauldes üksteise käest kinni hoides , esimese pahem käsi sirutatud tagumisele tantsijale, tagumise parem käsi ette sirutatud esimesele tantsijale üle õla, esimese pahemast käest kinnihoidmiseks. Nii liigutakse läbi kambrite ja akende , üle katuste, jne. Tihti käib pillimees rongi-tantsijate ees.”
Baltisakslased ,Mõisad
Baltisakslased (saksa keeles: Deutsch-Balten, Deutschbalten) vahel ka baltlased, mitte segada
ära balti hõimudega, keda ka tihti baltlasteks kutsutakse) olid praeguse Eesti ja Läti alasid ehk
Liivimaad, Eestimaad ja Kuramaad asustanud sakslased ehk saksa diasporaa Baltikumis.
Baltisakslaste hulka sulandus sajandite jooksul ka eestlaste saksastunud ülemkiht. Alates
praeguse Eesti ja Läti alade vallutamisest ja ristiusku pööramisest Mõõgavendade ordu ja
Saksa ordu poolt 12.-13. sajandil on baltisakslased suurel määral mõjutanud eesti ja läti
majanduse, keele ja kultuuri arengut, moodustades valdava osa tollasest härrasrahvast
( aadlikest ), patriitsidest ning vaimulikest.
Baltisakslaste roll 18.-19. sajandi Vene impeeriumi erinevates struktuurides oli
märkimisväärne. Esimesed baltisakslased astusid Vene riigi teenistusse juba 16. sajandil, kuid
murranguks sai Põhjasõda, kuigi baltisakslaste suhtumine uude võimu oli pigem äraootav.
Kõige tuntumaks sellel perioodil Vene riigi teenistuses olnud baltisakslaseks on Johann
Reinhold Patkul . Kuna Peeter I oli väga huvitatud Eesti- ja Liivimaa rahumeelsest impeeriumi
koosseisu integreerimisest ning baltisakslaste impeeriumi teenimisse kaasamisest (nii sõjavägi
kui diplomaatiline teenistus), siis säilisid 1710. aasta kapitulatsioonidega Eesti- ja Liivimaa
aadlikele kõik senised privileegid. Baltisakslaste silmapaistav positsiooni Vene
ohvitserkonnas püsis kuni impeerium lõpuni. Vene-Prantsuse sõja ajal oli baltisakslaste
silmapaistavaimaks esindajaks šoti juurtega kindral Barclay de Tolly (oli vahetult enne sõda
sõjaminister; teda mittesallinud venelastest kindralkond lõi temast kuvandi , kui
rahvavaenlasest nr 1, mistõttu peetakse Vene-Prantsuse sõja kõige olulisemaks figuuriks
Mihhail Kutuzov’it, kes siiski ei olnud eriti geniaalne väejuht).
Kaasajal elab enamik baltisakslaste järeltulijaid Saksamaal, kus nad on kogunenud
mitmesugustesse organisatsioonidesse. Nende hulgas jätkavad tegevust mh ka ajaloolised
rüütelkonnad. Samas on mitmed baltisakslased sattunud viimase 60 aasta jooksul ka
paljudesse teistesse riikidesse - USAsse, Kanadasse, Rootsi, Soome. Mõned üksikud
baltisakslastest on peale Eesti taasiseseisvumist pöördunud tagasi ka Eestisse kui oma
ajaloolisele kodumaale.
Liivimaa ja Eestimaa rüütelkonnad määratlesid baltisakslust oma pöördumises Saksa keisri
poole 5. veebruarist 1918 järgmiselt:
Liivimaa ja Eestimaa rüütelkonnad on seitsesada aastat oma sakslust säilitanud ja osanud seda
nii pika aja jooksul igasuguse tagakiusamise ning rõhumise vastu kaitsta. Kui meie esivanemad tõid ristiusu valguse kaugele paganlikule maale, siis kaitsesid saksa rüütlid ning saksa kodanikud
mõõka ja kilpi käes hoides sajandeid Saksa orduriiki Liivimaal paganate ja venelaste rünnakute
vastu ning hoidsid kõrgel saksa nime au. Alles siis, kui ülivõimsad naabrid Venemaa, Poola ja
Rootsi olid aastakümneid kestnud võitluses võimu pärast Läänemerel maa laastanud ja rahva
peaaegu täielikult hävitanud, pidi Liivimaa, Saksa Rahva Püha Rooma riigi nurgakivi ja
eelbastion", võõra võimu alla painduma. Kuid ka siis jäid liivimaalased sakslasteks ja hoidsid visalt
kinni oma sakslusest ning evangeelsest usust kui kõge suuremast varast, mis isad neile
pärandanud. Ja seda hoolimata võõraste võimukandjate omavolitsemisest, kuigi need ise olid
pühalikult tõotanud provintsis kehtinud õigusnorme tunnustada. Hoolimata suure päriselanike
massi toetuse puudumisest, sest pärisrahvas ei olnud saksa soost.
Mõisad
Mõis on suur maavaldus - ja põllumajanduslik tootmisüksus, varem ka administratiiv- ja
omavalitsusüksus, mille hulka kuulusid väiksemate end ise ära majandavate üksustena talud .
Tänapäeval kasutatakse sõna mõis enamasti mõisasüdame või rüütlimõisa tähenduses.
Tuntud mõisauurija Valdo Prausti järgi võib sõna "mõis" erinevates kontekstides tähistada
kaasajal kuni seitset erinevat asja.
1. Mõis kui majandusüksus ja ettevõte.
2. Mõis kui haldusüksus ja territoorium.
3. Mõis kui hoonetekompleks (mõisasüda).
4. Mõis kui maastikukujunduslik objekt.
5. Mõis kui esinduslik elamu ( peahoone ). Kaasajal samastataksegi just mõisa peahoone
tihti mõisaga, mis ei ole päris õige.
6. Mõis kui piirkonna elu-olu ja kultuuri keskus.
7. Kaasaegne mõis. Osa mõisasüdameid ja nende osi on kaasajal sattunud
omanike/valdajate kätte, kes väärtustavad seda mõisana ning seda vastavalt ka
nimetavad. Vahel on neil õnnestunud oma kätte saada kas kogu või vähemalt valdav
enamik mõisasüdamest, tihti aga mitte. Seepärast võib kaasajal end mõisaks nimetav
üksus olla oma olemuse ja maatüki suuruse osas seinast seina.
Esimesed mõisad kui feodaalsed majapidamised, millel olid oma põllud ja majandushooned,
tekkisid Eesti alal juba võõrvallutuse käigus 13. sajandi algul. Mõisate eelastmeks aga, mis
andis uuele nähtusele ka nime mõis, tuleb pidada Muinas-Eesti ülikute üksiktalu. Juba 13.
sajandil hakati ka talupoegadelt nõudma tööd isandate põldudel. 15. sajandi alguse paiku
hakkasid mõisad omandama juba teoorjusliku suurmaapidamise jooni.
•15. sajandi algul oli Eestis poolesaja mõisa ümber
•16. sajandi alguseks ületas nende arv 200 ning
•Liivi Sõja alguseks oli Eesti territooriumil juba 486 mõisat
•19. sajandi keskpaiku oli Eestis umbes 1120 mõisat. Keskajast uusajani kujutas mõis endast tagasihoidlikku laagrikohta või peavarju. Seal asus
ajutiselt või püsivalt mõisaomaniku asemik - foogt või siis maarahva hulgast tööde juhatajaks
värvatud kubjas. Mõisa omanikud ise elasid linnades või ordu-ja piiskopilossides. Mõisa
hoonestik koosnes elumajast ja tavaliselt veel tallist ja rehest. Nende ehitustehnika põhines
olulises osas maarahva ehitustraditsioonidel. Talutubadest erinesid mõisa eluruumid
siseplaani, klaasakende ja kohati tapetseeritud seinte poolest.
15.-16. sajandi vahetusest hoogustus teoorjusliku mõisamajanduse areng, kuna kujunesid
soodsad tingimused vilja eksportimiseks Läände ning mõisnikel tekkis majanduslik huvitatus
oma põldude laiendamiseks. See olenes aga talupoegade tööjõust, sest selleks ajaks oli teotöö
saanud täielikult mõisamajanduse nurgakiviks. 16. sajandist kuni 18. sajandi lõpuni toimus
mõisamajanduse areng mõisatevõrgu ja mõisapõldude laienemise näol. Oma põhiosas kujunes
mõisate võrk Eestis välja 17. sajandi lõpuks. 17. sajandil hakkas ka endisest sõdalasest või
linnakodanikust-ametnikust mõisaomanik muutuma põllumeheks ja majanduselu juhtijaks.
Kuni 18. sajandi keskpaigani said mõisad oma rahalised tulud peamiselt teravilja müügist.
Juba 18. sajandi teisel veerandil oli mõisates hakanud arenema ka viinapõletamine, mis
võimaldas realiseerida teravilja soodsamalt. !9. sajandi alguses oli Põhja-Eestis
mõisamajandus pea täielikult allutatud viinatootmisele.
Mõisates asutati tõrva-ja lubjapõletusahje ja telliselööve ning ka manufaktuure, nagu klaasi-,
peegli- ja paberivabrikuid. Tulud läksid peamiselt tarbimiseks , tootlikke kapitalimahutusi tehti
väga harva.
Seoses mõisamajanduse tõusuga 18. sajandi teisel poolel algas Eesti mõisates ulatuslik ja
suurejooneline ehitustegevus. Kujunesid mõisaansamblid esinduslike peahoonete ning
rohkete kõrval-ja majandushoonetega. 18. sajandi lõpupoole domineerisid mitme
mantelkorstnaga pooleteise- või kahekorruselised baroksed peahooned, mida iseloomustasid
avarad esindusruumid - saal ja paraadtrepiga vestibüül. 19. sajandi alguseks pääses mõjule
klassitsistlik stiil. Mõisa peahoone lahutamatuks osaks muutus sammastikuga esikülg, kuna
hoone taha jäi tavaliselt väike sümmeetrilisena kujundatud park. 19. sajandi keskpaigast, kui
lähtuti historistlikest stiilidest, kasvas pargiarhitektuuri tähtsus. Vabaneti rangest
sümmeetriataotlusest nii terve mõisaansambli kui pargi planeeringus.
Järkjärgult kasvas mõisa kui asustuskeskuse tähtsus. Peale mõisniku ja tema sugulaste elas
seal ka arvukas mõisapere, mis koosnes lihtrahvast - mõisasse teenima võetud talupoegadest.
Mõisateenijate kiht arenes käsikäes mõisamajandusega. Nemad vahendasid taludesse ka
mõisakultuuri elemente. Enamik uuendusi nii talurahva rõivastuses kui elamusisustuses põhineb otseselt mõisa eeskujudel. Nii peegelduvad rahvapäraste toolide kujunduses
kunstistiilide muutused barokist historitsismini. Ampiirmoest pärit pikitriibulised seelikud
said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad,
kiltrid, aidamehed, kirjutajad , virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja
moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad ,
kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX
sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja
püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt
suurematesse mõisatesse. Mõisa sulasrahva hulka kuulusid karjused, sulased ja töötüdrukud,
kellest enamus oli ametis laienevas karjakasvatuses.
19. sajandi keskpaiku muutus Põhja-Eestis, eriti Harju-ja Virumaa mõisates kartul
tähtsaimaks põllukultuuriks. Lõuna-Eestis saavutas selle koha linakasvatus . Väga oluliseks
kaubalise põllumajanduse haruks muutus meriinotõugu peenvillalammaste kasvatus. Hakati
kasvatama ristikut, paljudes mõisates mindi üle mitmeväljasüsteemile. Põllumajanduse
ajakohastamine esitas suuremaid nõudmisi ka tööjõule, kelleks ei sobinud enam teoorjad.
1860. aastail hakkasid eramõisad massiliselt loobuma teorendist. 1868. aasta jüripäevast
keelati teorent kõigis Balti kubermangudes. Talupojad hakkasid talusid raha eest rentima või
päriseks ostma. Talude päriseksmüümisega kaasnes maade taludeks kruntimine , mis tähendas
mõisa-ja talumaade selgepiirilist eraldamist. Teorendist loobumise tulemusena pidi mõis üle
minema palgatööliste kasutamisele ning muretsema endale ka kogu põllutöödeks vajaliku
inventari ja veoloomad. Võeti kasutusele ka põllutöömasinad.
Peamiseks tööjõuks mõisates kujunesid mõisamoonakad - aastasulased, kes pidid nädalas 6
päeva töötama, saades selle eest kindlat aastapalka osalt rahas, osalt produktides ja mõisalt
korteriks toa, veidi aiamaad ning võimaluse pidada paari karilooma.
XIX sajandi lõpupoolel-XX sajandi algul kujunes mõisamajanduses juhtivaks suunaks
karjakasvatus ja eriti piimakarjandus.
Mõisate hiilgeajal sadakond aastat tagasi oli Eestis kokku 1245 peamõisat. Siia lisandus veel
108 pastoraati ehk kirikumõisat ning ligi kuussada karjamõisat – seega kokku üle kahe
tuhande mõisasüdame
1918. aasta novembris võttis Eesti Vabariigi Maanõukogu vastu määruse mõisamaade
kontrolli alla võtmise kohta. 10. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse ,
millega võõrandati riigi omanduseks kõik mõisamaad. Maareformiga loodi juurde ligi 55
000 asundustalu . Sajad säilinud ajaloolised mõisad on kaasajal Eesti ühed atraktiivsemad
vaatamisväärsused.Paljudes mõisates on sees hotellid, restoranid või muuseumid .
Eesti keele päritolust
Eesti keel kuulub soome-ugri keelkonna läänemeresoome keelte hulka. Eesti keele
kõnelejaid on tänapäeval maailmas umbes 1,2 miljonit. Eesti keele lähimad sugulased liivi ja
vadja keel on tänapäevaks praktiliselt hääbunud, kummagi keele oskajaid on praegu vaid
paarkümmend. Sama saatus on tabamas isuri keelt. Igapäevase suhtluskeelena tänini
kasutatavatest keeltest on eesti keelele kõige lähedasemad soome, karjala ja vepsa keel. Kõige
suurema osa läänemeresoome keelte kõnelejaist moodustavad soomlased , keda on umbes 6
miljonit. Peale läänemeresoome keelte kuuluvad soome-ugri keelkonda veel lapi ehk saami
keeled, kaks mordva keelt (ersa ning mokša), mari keel, permi keeled ( komi ja udmurdi) ning
ugri keeled (ungari keel ja kaks obiugri keelt: handi ning mansi ).
Eesti keel kujunes välja umbes 13.–16. saj läänemeresoome algkeele mõningate
hõimumurrete – eelkõige maamurde (põhjaeesti) ja Ugala murde (lõunaeesti) lähenemise
tulemusel. Selle lähenemise peamiseks põhjustajaks oli tõenäoliselt indoeuroopa keelkonda
kuuluvate balti ja germaani keelte mõju. Indoeuroopa keelte (peamiselt alamsaksa ja vene)
mõju on jätkunud hiljemgi. Seetõttu on tänapäeva eesti keeles mitmeid jooni, mis pole soomeugri
keeltele tüüpilised. Kui võrrelda eesti keelt kas või lähedase sugulase soome keelega,
võib leida üsnagi olulisi erinevusi. Võõrad mõjud ilmnevad keele kõikidel tasanditel: nii
häälikulises koosseisus , vormimoodustuses kui ka lausemoodustuses. (Zabrodskaja: 2007)
Eesti keeleala jaguneb kahte selgesti erinevasse ossa : lõunaeesti murded ja põhjaeesti
murded – piir nende vahel kulgeb umbes Võrtsjärve põhjakalda kohalt.
Eesti keele kahe suurema murderühma, põhjaeesti ja lõunaeesti murrete vahelised
põhierinevused on väga vanad ning ulatuvad aega, mil läänemeresoome algkeelest alles
hakkasid eralduma üksikud keeled. Kahe hõimumurde lähenemisest sai alguse eesti keel.
Kuid sunnismaisuse tekkimisega alates 14. saj lõpust kitsenesid eri paigust pärit inimeste
suhtlemisvõimalused – tihedam läbikäimine säilis kihelkonna piirides, ühe kiriku ümber
koondunud inimeste vahel. See tõi kaasa paikkondlike keelekujude üha selgema eristumise.
Alates 19. sajandi lõpust algas aga seoses inimeste suurema liikumisega ka murdekeelte
ühtlustumine. 20. sajandi teisel poolel just ka televisioon mänginud suurt rolli
murdeerinevuste vähenemisel. Siiski võib tõdeda, et tänapäevani on Eesti keeleala
territoriaalselt üsna sügavalt ja tihedalt liigendatud murreteks ning need omakorda
paikkondlikeks murrakuteks. Seevastu sotsiaalselt on eesti keel suuremate keeltega võrreldes
suhteliselt ühtlane. Erinevused n-ö lihtrahva keele ja haritlaste keele vahel või igapäevase
kõnekeele ja normitud kirjakeele vahel pole eesti keeles kuigi teravad . Võib küll rääkida
teatud sotsiaalse rühma kõnepruugist (nt õpilasargoo), kuid selle eripära piirdub peamiselt
teatud valdkondi hõlmava sõnavaraga.
Kirjakeele ajalugu
Eesti kirjakeele ajalugu on jälgitav alates 16. sajandist. 17. sajandil kujunes kahe põhilise
murderühma alusel välja kaks kirjakeelt: põhjaeesti ehk Tallinna keel ja lõunaeesti ehk
Tartu keel. Kumbki keelekuju ei jõudnud 17. sajandil areneda päris ühtselt normitud
keelevormiks ning kummagi keelekuju tekstides esineb palju ebaühtlust. 1739. a ilmus
esimene eestikeelne piibel, mis oli tõlgitud põhjaeesti keelde. Piibli levik oli üks olulisi
tegureid, mis viis selleni, et põhjaeesti keel hakkas käibima kirjakeelena kogu eesti keelealal
ning lõunaeesti kirjakeel hääbus. Praegu püütakse elustada Võru kirjakeelt. Tänapäeva eesti
kirjakeel on ühtlustatud keelevorm, millel on kõige enam ühisjooni põhjaeesti keskmurdega.
Eesti kultuur on tihedalt seotud Eesti ajaloo ja loodusega. Eesti ajaloo jooksul on kultuurilisi mõjusid tulnud igast suunast .
Vanimateks teadaolevateks Eesti territooriumi kultuurinähtusteks on Pulli ja Kunda asulakohtadest leitud Kunda kultuuri kuuluvad arheoloogilised leiud. Mõningate meieni jõudnud rahvakultuuri (nt usundiliste) nähtuste juured ulatuvad tõenäoliselt aastatuhandete taha. Eesti kultuuriloo seisukohast oluline oli soome-ugri hõimude saabumine Eesti territooriumile. Paljud kultuuri-uurijad on püüdnud eestlaste mõttelaadis ja kultuuriilmingutes näha soomeugrilisi ilminguid .
Muinasaja lõpuks kujunesid vanade hõimude ja hõimumurrete baasil eesti rahvas ja eesti keel. Eestlased olid paiksed põlluharijad, kes nimetasid end maarahvaks. Kujunesid rahvakultuuri iseloomulikud piirkonnad – Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ning Lääne-Eesti ja saared. Lääne-Eestile ja saartele olid iseloomulikud Skandinaavia mõjutused. Lõuna-Eestis (eriti Mulgimaal) säilisid mitmed vanapärased kultuurinähtused kõige kauem. Kogu eesti rahvakultuuri seisukohast olulisemate ja püsivamate ühiste elementidena võib nimetada regilaulu, rehielamut, rukkileiba , pulma- ja jõulukombeid ning sügisest hingedeaega.
Eesti territooriumi ja eesti kultuuriga on seotud ka baltisakslaste, setude, rannarootslaste ja vene vanausuliste kultuur.

Ristiusustamine

Pärast Eesti vallutamist 13. sajandi ristisõjas läks Eesti Lääne-Euroopa kultuuri mõjusfääri, kuid jäi kauaks selle perifeeriasse – Ida ja Lääne kultuuriruumide piirile. Kujunes seisuseühiskond, kus ülemkihiks ja valitsejateks olid valdavalt sakslased. Saksa kultuuri mõju eesti kultuurile on olnud ajaloos märkimisväärne. Uue nähtusena hakkas tekkima linnakultuur; linnade, kiriku, kloostrite ja mõisate kaudu hakkas eesti talurahvakultuur saama mõjutusi Kesk- ja Lääne-Euroopast ning sealsetest kunstivooludest. Gooti ja renessanss -stiili ornamendid jõudsid ka maarahva rõivastele ja tarbeesemetele . Kloostrid olid eesti esimesed hariduskeskused. Järk-järgult sai eestlastele omaseks ristiusk, mis segunedes kohaliku eelkristliku usundiga moodustas nn külakatoliikluse

Reformatsioon ja valgustus

16. sajandil Saksamaal alguse saanud reformatsiooniga kinnitas Eestis kanda luteri kirik. Kirjaoskusele ja trükisõnale rõhku panev luterlus pani alguse eestikeelsele kirjasõnale ja talurahvakoolile. Ka luterlikku tööeetikat peetakse eestlastele omaseks. Esimene eestikeelne raamat trükiti 1535. aastal, selleks oli Tallinna pastorite Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus (Wanradt-Koelli katekismus).
18. sajandil levis baltisakslastest valgustajate kaudu Eestis ratsionalism , hakkasid ilmuma esimesed ilmaliku sisuga rahvavalgustuslikud trükised. Linnades rajati barokkehitisi, mille üheks väljapaistavamaks näiteks on Kadrioru loss Tallinnas. Samal ajal levinud herrnhuutlaste liikumisel oli oluline osa vanade rahvausundi ning rahvakultuuri elementide väljatõrjumises ning kristluse tugevas juurdumises maarahva teadvuses. 18. sajandi teisest poolest on pärit klassitsistlikud hooned Tartu vanalinnas .

Ärkamisaeg

Pärisorjuse kaotamine ning 1860. aastail alanud talude päriseksostmine andis eestlastele võimaluse majanduslikuks ja kultuuriliseks edenemiseks. Kasvas eestlaste rahvaarv. Euroopas levivate natsionalismi ja rahvusromantismi ideede toel sai alguse rahvuslik ärkamine, eesti rahvuse, iseseisva rahvuskultuuri ja rahvusliku haritlaskonna kujunemine. Oluliseks kultuurikeskuseks oli Tartu ja sealne ülikool. Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus ja määratlesid tärkava rahva õiguslikud ja kultuurilised nõudmised. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku kõrgkultuuri rajamist .
Väljapaistvad rahvusliku kultuuri viljelejad olid pastor Jakob Hurt , Mihkel Veske , kirjanik Friedrich Kuhlbars ning teised eesti soost kirjamehed ja kooliõpetajad. Koostati eesti rahvuseepos Kalevipoeg. 1857 hakkas ilmuma esimene eestikeelne püsiv ajaleht " Perno Postimees " (väljaandja Johann Voldemar Jannsen ). Jannsen võttis senise maarahva asemel omanimetusena kasutusele mõiste eestlased. Asutati laulu- ja mängukoore, 1869 toimus I üldlaulupidu, millest võttis osa 1000 lauljat-mängijat ja 12 000 pealtvaatajat (tänaseni püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse kinnitamisel). 1870. aastatel lülitus rahvuslikku liikumisse uusi tegelasi, kellest väljapaistvamad olid Carl Robert Jakobson , Juhan Kurrik ja mitmed teised. Hakati koguma rahvaluulet ning ainelist vanavara, mille kogude vahendusel saame tänapäevalgi pilku heita 18.–19. sajandi talupojakultuurile. 19. sajandi lõpul toimus samas traditsionaalse külaühiskonna ning rahvakultuuri märkimisväärne muutumine, rahvarõivad taandusid kasutusest, rehielamutest asuti korstna, laudpõranda ja suurte akendega elumajadesse.
Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, muinasühiskonda idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti " muinaseesti maailmapilt", millesse kuuluvate rohkete mütoloogiliste tegelaste tekkest ja tegevusest loodi hulk kunstmuistendeid. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja kirjutati rahva teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjaööst.
Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid eesti seltsid, mis loodi saksa seltside eeskujul üle kogu maa. Tartus asutatud, eesti soost haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts (tegutses aastail 1872–1893) arendas eesti kirjakeelt, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1865. aastal asutatud laulu- ja mänguselts " Vanemuine " pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (esimene etendus 1870).
Viljandimaalt alguse saanud liikumisest raha kogumiseks eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (Aleksander I auks nimetati seda Eesti Aleksandrikooliks) asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon eesotsas Peakomiteega (tegutses 1870–1884), mis tegeles rahvusliku agitatsiooni ja kultuuriürituste korraldamisega.
Ärkamisaega pidurdas 1880. aastatel alanud venestamine.

Rahvuskultuur ja omariiklus

19.–20. sajandi vahetusel mõjutas eesti kultuuri industrialiseerumine ja moderniseerumine ning linnade kiire areng. 1905. ja 1907. aasta revolutsioonide mõjul tekkis rahvusliku liikumise teine laine, mis võttis suuna omariikluse rajamisele. Baltisaksa kultuur oli Eestis jäämas tagaplaanile võrreldes eesti rahvuskultuuriga. Eestikeelses kirjanduses ilmusid täiesti kunstiküpsed teosed sellistelt autoritelt nagu Eduard Vilde, August Kitzberg, Juhan Liiv, Anna Haava, Gustav Suits; rühmitus "Noor-Eesti" võttis sihiks rahvuskultuuri viimise kooskõlla Euroopa arengutega – "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" 1913 valmis Estonia teatri hoone Tallinnas.
1918. aastal saavutatud iseseisvus andis võimaluse luua eesti rahvuskultuuri toeks riiklikud institutsioonid. Rahvuskultuuri arengut toetas koolikorraldus ning emakeelne kõrgharidus ja teadus. 1932-37 ilmus "Eesti Entsüklopeedia", 1938 asutati Eesti Teaduste Akadeemia. Riikliku kultuuripoliitika ja kultuurkapitali toel muutus kunst professionaalseks. 1922 asutati Kirjanike Liit, 1923 alustas ilmumist ajakiri "Looming". Tegutsesid kirjanduslikud rühmitused "Siuru", " Tarapita " ja "Arbujad". Kõrge kunstiväärtusega proosateoseid lõid August Gailit , Friedebert Tuglas , A. H. Tammsaare jt. Tartus tegutses kunstikool "Pallas", eesti kunsti jõudsid modernistlikud suunad. Muusikaelu kesksed kujud olid Artur Kapp, Heino Eller , Eduard Tubin , Mart Saar jt. Iseseisvusajal jätkus seltsielu, maale jõudis linlik elulaad. Algatati kodukaunistamise aktsioon; Konstantin Pätsi valitsusajal pandi rõhku isamaalisele kasvatusele.

Nõukogude periood

1940. aasta Nõukogude anneksioon katkestas Eesti kultuurilise arengu ning allutas kultuuri ja hariduse ideoloogilisele kontrollile. Kunstis ja kirjanduses nõuti sotsialistlikku realismi. Samal ajal arenes märkimisväärne eesti kultuuri haru eksiilis – Rootsis, Kanadas jm andsid eesti kirjastused välja pagulaskirjanike teoseid, levis eesti seltsielu. Ka Eestis jätkus kultuuriinimeste vaimne vastupanu nõukogude võimu survele. Vastupanu ja kompromissi paineid on oma teostes ilmekalt kujutanud Jaan Kross . Nõukogude ajastu eesti kirjandusele sai üldiselt iseloomulikuks n-ö ridade vahele kirjutamine ning kassi-hiire mäng ideoloogilist järelevalvet tegeva Glavlitiga. 1960. aastate "sula" võimaldas mõnevõrra suuremat vabadust; luules kerkis esile nn kassetipõlvkond (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Viivi Luik jt). 1970. aastate armastatumaks luuletajaks oli Jüri Üdi ehk Juhan Viiding. Proosauuenduse "maaletoojaks" oli 18-aastaselt esikromaani avaldanud Mati Unt. Kunstis kestsid pallaslaste traditsioonid 1960. aastateni, pärast seda hakkasid levima avangardistlikumad lähenemised (Jüri Arrak , Tõnis Vint , Ando Keskküla, Leonhard Lapin), mis said algselt inspiratsiooni tehnika- ja kosmoseoptimismist (Elmar Kits , Nikolai Kormašov). 1970. aastail pääses taas rohkem mõjule traditsioonilisem suund (Olev Subbi , Aili Vint, Malle Leis ), mis arenes kohati fotorealismini. Eesti heliloomingusse jätsid olulise jälje Gustav Ernesaks , Ester Mägi, Eino Tamberg , Veljo Tormis , Arvo Pärt jt. Vaatamata võimude jahedale suhtumisele jõudis Eestisse taas džäss ja nüüd ka rock- muusika .

Tänapäeva Eesti kultuur

Tänapäeva Eesti kultuurile on iseloomulik kiire sidemete taastamine maailmaga , tehnoloogiline areng ja otsingud uute kunstivormide alal. Samal ajal on Eestis kanda kinnitanud globaalse loomemajanduse toodang ja massikultuur.
Samas ei ole kadunud ka side rahvakultuuriga. Näiteks oli Statistikaameti andmetel 2008. aastal Eestis kokku 73 000 mõne rahvakultuurialaga tegelevat inimest. Nende seas oli näiteks 39 000 koorimuusika ja 18 000 rahvatantsu harrastajat ning üle 4000 pillimuusikaga tegeleja, kellest 2700 mängisid puhkpilliorkestrites. Samuti tegutses Eestis umbes 1400 harrastuskoori, pea 1200 rahvatantsurühma, ligi 350 harrastusteatrit või näiteringi, 230 käsitööringi, 200 rahvamuusikaansamblit, 125 folkloorirühma, üle 130 puhkpilliorkestri ning muid harrastuskollektiive, ringe ja ansambleid.[1]
Kultuuritarbimise uuringu kohaselt külastas Eestis 2007. aastal kultuuriasutusi 94% kõrgema haridusega, 85% keskharidusega ja 69% põhiharidusega 20–64- aastastest elanikest. Enim käidi teatris ja kontserditel, järgnesid muuseumi-, näituse-, raamatukogu- ja kinokülastused. Kõige vähempopulaarsed olid uuringu kohaselt spordivõistlused. Haridustaseme järgi oli suurim erinevus madalama ja kõrgema haridusega elanike muuseumi- ja näituskülastajate vahel (ligi kahe ja poole kordne) ning väikseim spordivõistluste puhul (vaid 10%).
LAULUPIDUDE ALGUS
Üldlaulupidu on üleriigiline laulupidu , kus osalevad erinevad kooriliigid ja puhkpilliorkestrid. Tallinna lauluväljakul iga viie aasta tagant peetavat pidustust korraldab Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus. Järgmine üldlaulupidu toimub 2014. aastal
I üldlaulupidu toimus 1869. aastal Tartus. Esimesed seitse pidu toimusid Tsaari-Venemaa koosseisus ning kuni VI üldlaulupeoni olid peod seotud mõne keiserliku tähtpäevaga. Peo korraldamise olid enda peale võtnud erinevad eesti laulu- ja mänguseltsid. I, II, IV ja V üldlaulupidu toimusid Tartus ning pärast V laulupidu on kõik üldlaulupeod toimunud Tallinnas.
Ilmasõdade vahelisel ajal toimus 4 üldlaulupidu. 1923. aasta laulupeoga pandi alus iga viie aasta tagant toimuvate üldlaulupidude tavale. 1928. aastast toimuvad laulupeod praeguses asukohas Tallinna lauluväljakul. VIII – XI üldlaulupeo korraldas Eesti Lauljate Liit.
1943. aasta üldlaulupidu, mida ilmasõjast hoolimata korraldati, jäi siiski toimumata. Nõukogude okupatsiooni tingimustes peeti 10 pidu. 1950. aastal kaotati laulupidude nummerdus ning laulupeo toimumisaeg viidi vastavusse okupatsioonivõimu tähtpäevadega. Erandiks oli 1969. aasta juubelilaulupidu.
I üldlaulupidu toimus 18.–20. juunil 1869. aastal Tartus. Esimese üle-eestilise laulupeo idee algataja , peamine elluviija ja üldjuht oli Johann Voldemar Jannsen. Teine üldjuht oli Aleksander Kunileid. Üldlaulupeo korraldas meestelauluselts Vanemuine. Laulupeo peakomisjoni esimeheks oli Tartu Maarja kiriku pastor Adalbert Hugo Willigerode.
Laulupeol osales 4 orkestrit 56 puhkpillimängijaga ja 822 lauljat ehk kokku 878 esinejat.
Laulupeo korraldamise luba paluti Balti kindralkubernerilt juba 1867. aastal. Ametlikult taotleti luba Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tänulaulupeo korraldamiseks. Jannsen hoidis oma lugejaid kursis ettevalmistuste käiguga ning õhutas koore harjutama juba aegsasti. Ehkki paljud koorid olid segakoorid , nõudis Jannsen, et laulupeole tuleksid ainult mehed. See tähendas paljudele kooridele laulude ümberseadmist ja ümberõppimist.
Laulupeo repertuaar põhjustas samuti vaidlusi. Mõni kuu enne laulupidu ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo -Laulud". Samal ajal oli C. R. Jakobson avaldanud oma "Vanemuise kandle healed ", mis sisaldas valdavalt eesti algupärast laululoomingut. Jakobson ei olnud rahul Jannseni repertuaarivalikuga, öeldes, et see pole eesti laulupidu, vaid saksa laulupidu eesti keeles. Sellest hoolimata ei hakanud Jannsen oma repertuaarivalikusse muudatusi tegema. Jakobson laulupeole ei tulnud.
Laulupeo peaproov toimus Tartu Maarja kirikus suletud uste taga, kuna ei oldud kindlad, kas nii suur hulk siiski suudab korralikult koos laulda . Eelkõige kardeti kohalike saksa ajalehtede õelaid kommentaare. Peaproov õnnestus aga suurepäraselt.
Kontsertide jaoks oli üüritud Ressource'i seltsi aed, mis asus praeguse Tartu Peetri kiriku vastas. Pealtvaatajaid oli hinnanguliselt 15 000.
II üldlaulupidu toimus 20.–22. juunil 1879. aastal Tartus. Laulukoore juhatas Karl August Hermann ning pasunakoore David Otto Wirkhaus ja Adalbert Hugo Willigerode. Peokomiteed valiti juhtima Tartu linnapea Georg von Oettingen, kuid põhiorganiseerijaks oli tegelikult Hugo Treffner .
Kokku osales 64 esinejate rühma 1272 esinejaga, sealhulgas 46 meeskoori ja 18 puhkpilliorkestrit.
Pidu oli kavandatud 1875. aasta suveks, kuid luba selleks saadi alles kaks aastat hiljem. Tingituna suuresti Vene-Türgi sõjast lükkus pidu 1879. aastasse.
Ühendkooride kontserdid peeti sakslaste käsitööseltsi näituseplatsil, mis asus Tiigi tänaval ning üksikkooride esinemised ja võistulaulmised toimusid Vanemuise seltsi aias. http://et.wikipedia.org/wiki/II_%C3%BCldlaulupidu - cite_note-130_aastat-0
III üldlaulupidu toimus 11.–13. juunil 1880. aastal Tallinnas. Laulupeo üldjuhid olid Johannes Kappel ja pasunakoore juhatanud David Otto Wirkhaus. Ametlikult palus peo korraldanud Lootuse selts luba Aleksander II 25. valitsemisaasta tähistamiseks.
Carl Robert Jakobsoni ja tema mõttekaaslased heitsid kahele esimesele üldlaulupeole ette liigset saksa- ja kirikumeelsust. Kurdeti, et Tartusse jõuab liiga vähe koore ja ka kuulajad on vaid ühest piirkonnast. Johann Voldemar Jannseni väimees Heinrich Rosenthal hakkas Tallinnas koostama oma peotoimkonda, jäädes ise asepresidendiks. Presidendiks kutsuti arstiteadlane Carl von Wistingshausen.
Peol osalesid meeskoorid ja puhkpilliorkestrid. Kokku osales 48 esinejate rühma 782 tegelasega.
Peoplats asus Kadrioru läheduses Lutheri heinamaal, mida praegu tähistab laulupeo mälestuskivi. Teisel päeval oli peol hinnanguliselt 10 000 pealtvaatajat
IV üldlaulupidu toimus 15.–17. juunil 1891 . aastal Tartus. Pidustuse korraldas Eesti Kirjameeste Selts eesotsas Johann Köleriga. Liivimaa kubernerile esitatud palvekirjas märgiti peo põhjenduseks Aleksander III kümnenda valitsemisaasta tähistamine.
Peoüldjuhid olid sega- ja ühendkoore juhatanud Karl August Hermann, meeskoore juhatanud Robert Julius Erlemann, oma laule juhatanud Aleksander Läte, pasunakoore juhatanud David Otto Wirkhaus ja keelpilliorkestreid juhatanud Joosep Heinrich Wirkhaus.
Peol osales 170 esinejate rühma enam kui 2700 tegelasega, kellest umbes 1400 olid segakoorilauljad, 1400 meeskoorilauljad ja puhkpillimängijaid 400. Kuulajaid oli hinnanguliselt 15 000.
Esmakordselt oli laulupeo tarbeks ehitatud kõlakoda. Pidu toimus Kirjameeste Seltsi aias. http://et.wikipedia.org/wiki/IV_%C3%BCldlaulupidu - cite_note-0
V üldlaulupidu toimus 18.–20. juunil 1894. aastal. Peo korraldasid Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts ja Vanemuine ning sellega tähistati Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 75. aasta juubelit. V laulupidu on Tartus peetutest viimane.
Koore juhatasid Karl August Hermann, Johannes Kappel ja Konstantin Türnpu ning puhkpilliorkestreid David Otto Wirkhaus. Peotoimkonna sekretär oli Jaan Tõnisson.
Pidustusel osales 263 esinejate rühma 3951 tegelasega, sealhulgas 131 segakoori, 94 meeskoori ja 38 puhkpilliorkestrit.
V üldlaulupidu peeti Ressource'i aias, kus oli toimunud ka I üldlaulupidu. http://et.wikipedia.org/wiki/V_%C3%BCldlaulupidu - cite_note-130_aastat-0
VI üldlaulupidu toimus 8.–10. juunil 1896. aastal Tallinnas. Peo jaoks loa taotlemisel toodi põhjuseks Nikolai II kroonimispäeva tähistamine. Nagu ka eelmisel peol, olid üldjuhtideks Karl August Hermann, Johannes Kappel, Konstantin Türnpu ja David Otto Wirkhaus.
Peol osales 410 esinejate rühma 5681 tegelasega, sealhulgas 2960 segakoorilauljat, 1881 meeskoorilauljat ja 840 pillimängijat.
Pidu toimus Risenkampfi platsil praeguse bussijaama lähedal, kuhu oli ehitatud ka kõlakoda.
VII üldlaulupidu toimus 12.–14. juunil 1910. aastal Tallinnas, olles 1905. aasta sündmuste ja nende tagajärgedega seoses edasi lükkunud. Laulupeo korraldas Estonia Selts.
Esimest korda olid peol lastekoorid, keda juhatas Mihkel Kippert. Sega- ja meeskoore juhatas Mihkel Lüdig ning puhkpilliorkestrite ees seisis seitsmendat ja viimast korda David Otto Wirkhaus.
Peol osales 527 esinejate rühma enam kui 10 000 tegelasega. 36 eestlaste rühma tuli ka väljaspoolt Eestit, sealhulgas Ülem-Suetukist, Simbirskist, Jevpatoriast ja Helsingist. Pealvaatajaid oli hinnanguliselt 35 000 ringis.
Peoplats asus praeguse Laulupeo tänava lõpus.
AJASTU SUURMEHED
Lennart -Georg Meri (29. märts 1929 Tallinn – 14. märts 2006 Tallinn) oli Eesti kirjanik, produtsent , diplomaat, ja poliitik , Eesti president 1992–2001. Lennart Meri oli abielus kaks korda. Esimene abikaasa Regina Meri (neiuna Ojavere, sündinud 1932) emigreeris 1987 Kanadasse ning naasis Eestisse 2003. aastal. Nende pojad on Mart Meri ( 1959 ) ja Kristjan Meri (1966).
Teine abikaasa Helle Meri (neiuna Pihlak , sündinud 1949) töötas aastani 1992 Eesti Draamateatris näitlejana. Neil on tütar Tuule Meri (1985).
Hindrek-Peeter Meri (1934–2009) oli Lennart Meri noorem vend.
2007. aastast korraldab Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus igal aastal rahvusvahelist Lennart Meri konverentsi, mis keskendub Euroopa julgeolekule.
29. märtsil 2009 nimetati Tallinna Lennujaam ümber Lennart Meri Tallinna lennujaamaks.
Palju raamatuid kirjutanud, mitu filmi loonud, tõlkinud erinevaid materjale, saanud suurel hulgal preemiaid ja autasusid ja tunnustust üle kogu maailma.Mulle meelids ta presidendina, sest ta oli siiras ja aus ning suhtus inimestesse kui omasugusesse.Ta ei häbenenud rahvaga suhelda ega neilt kinke vastu võtta.Ta ei põgenenud kui rahvas tahtis temaga vestelda.Teenis Eestit ja eestlasi kõrgel tasemel.
JOHAN LAIDONER

Kahekümnenda  sajandi  alguses kerkis päevakorda iseseisva rahvusriigi loomine. Et rajada iseseisev riik on vaja kaitset välisvaenlaste eest. Selleks on vaja korralikku sõjaväge. Sõjavägi vajab aga juhti, kes suudaks panna armee ühiselt tegutsema. Selliseks juhiks sai kindral Johan Laidoner. Tema rolli on ajaloos erinevatel aegadel erinevalt kajastatud. Vaieldamatult kuulub aga Laidoner Eesti ajalooliste suurkujude hulka. Johan Laidoneri noorus ja haridus

Laidoner kuulub vaieldamatult Eesti suurmeeste hulka, et tema tegevust mõista tuleb teada algmõjutusi ja tegureid.
Johan  sündis 12. veebruaril 1884 Viljandimaal Viiratsi vallas Raba renditalus. Pere elas vaeselt. Kokku oli 4 last. Isa oli sulane ja ema talu peretütar. Siiski oli noor Johan väga töökas ja tahtis saada head haridust.
Haridustee algas Asumaa vallakoolis 1892. aastal. Kui vanemad kolisid Viljandi linna, siis pandi Johan linna saksakeelsesse algkooli, siis jätkas ta õpinguid venekeelses Viljandi linnakoolis, mille ta 1900. aastal lõpetas.
Kehva majandusliku olukorra tõttu pidi Laidoner astuma vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, kus teenis 110. Kama jalaväepolgus Kaunases.  1902 pääses ta Vilno (Vilniuse) sõjakooli. Sõjakoolis oli Johan oma lennu parim.  1905 lõpetades sai ta nooremleitnandi auastme  ja riigivapiga kulduuri. Teenistuskoha võisid paremad lõpetajad ise valida, nii otsustas Laidoner minna 13. ihukaardiväe grenaderide Jerevani polku, mis paiknes Gruusias ja mille aukomandöriks oli Nikolai II isiklikult.
1909-12 õppis Laidoner Nikolai sõjaväeakadeemias. Sinna akadeemiasse kandideeris iga aasta umbes 1000 meest, aga kohti oli ainult 100. Akadeemias õppides ja Laidoner silma mitmele õppejõule. Johani tulemused olid alati eeskujulikud

Esimene maailmasõda

I maailmasõja puhkedes saadeti Johan III Kaukaasia korpuse staapi ja saadeti Galiitsia rindele. Varsti ülendati Laidoner kapteniks ja peagi oli ta Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi. 1916. aastal sai Laidonerist alampolkovnik ja 1917 viidi ta üle 62. diviisi staabiülemaks. Sõja  käigus sai Johan kaks korda haavata ja ühe korra põrutada. Teda autasustati Püha Stanislavi III ja II klassi, Püha Anna II klassi ja Püha Vladimiri IV klassi ordenitega ning Georgi kuldmõõgaga “ Vapruse eest”.

Eesti jalaväediviisi ülem

1917. aasta lõpus kutsuti  Laidoner Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks, kuhu kogunes umbes 50 000 sõdurit  ja 1000 ohvitseri. Vaatamata keerulisele olukorrale, kus enamlased olid võtnud võimu ja Vene armee lagunenud, suutis Laidoner hoida rahvusdiviisi distsiplineerituna ja kaitsta tsiviilelanikke. 1918. aasta veebruaris oli Laidoner sunnitud enamlaste nõudel lahkuma.

Eesti iseseisvumine 24.veeb 1918

Laidoner, olles teravapilguline poliitik ja luureohvitserina harjunud delikaatsete probleemidega, oli mees omal kohal. Koos poliitiliste liidrite ja oma lähemate kaasteenijatega töötas Laidoner välja tol hetkel ainuõige strateegia. Viimse võimaluseni püüti vältida relvakokkupõrkeid enamlaste ja Vene armeega. Ühteaegu valmistuti hetkeks, mil saksa väed alustavad pealetungi, et siis interreegnumit kasutades võim üle võtta ja kuulutada välja Eesti Vabariik. Nagu teada, õnnestus see kava täielikult.

Töö Petrograadis

Saksa vägede tulekuga lahkus Laidoner Petrogradi. Põhjuseks oli asjaolu, et sakslased arreteerisid kõik nende haardeulatusesse jäänud Vene luureohvitserid. Petrogradis viibides täitis mitmesuguseid keerulisi ülesandeid. Laidoner edendas Eesti tolleaegset peamist diplomaatilist püüet hankida Lääne suurriikide tunnustust Eesti Vabariigile. Sama tähtis oli ka Laidoneri  tegevus Venemaale jäänud eesti sõjameeste koondamisel ja edasitoimetamisel Põhja-Venemaal maandunud liitlasvägede juurde. Võib öelda, et siin käitus Johan professionaalse luureohvitserina. Tema juhtimisel loodi salajane aparaat, mis viis oma agendid Nõukogude julgeolekuorganitesse, valmistas valedokumente ja toimetas eestlasi põhja. Laidoneri juhtimisel töötav luurevõrk kogus hindamatu väärtusega informatsiooni Punaarmee ja Venemaa olude kohta.

Vabadussõda 28.11 1918-03.01 1920

Eesti Vabadussõda algas Eesti armee taandumisega, Eestil puudus tõeline vägede ülemjuhataja- isik, kelle autoriteet oleks väljaspool kahtlust. Nõnda jõudis Laidoner tagasi Eestisse detsembris 1918, kui sõjaliselt kokku varisenud Saksa armee oli siit lahkunud ja Punaarmee alanud pealetungi loodavate Eesti vägede vastu. Esimeseks Laidoneri ülesandeks oli Briti laevastiku toomine Tallinna reidile, et tagada Eesti vägede julgestus merelt. Johan tuli sellega suurepäraselt toime.
14. detsembril määrati ta operatiivstaabi ülemaks ja 23. detsembril sõjavägede ülemjuhatajaks. Laidoner suutis lühikese ajaga luua võitlusvõimelise Eesti armee ja viia selle 1919. aasta alguses vastupealetungile. Mai kuuks oli Eesti vabastatud ja edaspidi toimus sõjategevus põhiliselt kas Läti või Venemaa territooriumil. Tema isikus kehtestus kogu Eesti sõjavägi, Vabadussõja perioodil isegi terve rahvas ja riik. 3. jaanuaril 1920 tehti Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel vaherahu ning 2. veebruaril kirjutati Tartus alla rahulepingule, millega Venemaa tunnustab Eesti riigi iseseisvust. 21. märtsil 1920 ülendati Johan Laidoner kindralleitnandiks. Kohe seejärel kaotati aga sõjavägede ülemjuhataja ametikoht .

Poliitiline tegevus

Pärast Vabadussõja lõppu arvati Laidoner reservi . Tema uueks tegevusalaks kujunes paljudeks aastateks poliitika. Et juhtida sõda, on vaja lisaks professionaalsusele sõjakunstis olla ka poliitik. Laidoner oli kahtlemata poliitik ja palju suurem poliitik kui suurem osa tolleaegseid Eesti kutselisi poliitikuid.
Põllumeestekogude nimekirjas valiti ta Riigikogu I, II ja III koosseisu liikmeks ning korduvalt parlamendi välis-, riigikaitse - ja rahanduskomisjoni esimeheks.
Johan Laidoner võttis aktiivselt osa ühiskondlikust elust: ta oli Kaitseliidu vanematekogu esimees, Spordi Keskliidu esimees, Noorte Kotkaste peavanem, Eesti olümpiakomitee esimees, Rotary Klubi president; ta valiti Tartu ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli audoktoriks ja Eesti Teaduste Akadeemia auliikmeks. 4
1920-29 juhtis Laidoner Eesti delegatsiooni iga-aastasel Rahvasteliidu täiskogu istungjärkudel, osales Rahvasteliidu relvastuse vähendamise komisjonis, esindas Eestit sõjariistadega kauplemise üle kontrolli kehtestamise konverentsil (1925) ja ülemaailmsel desarmeerimiskonverentsil (1932-34). 1925 määrati ta Rahvasteliidu poolt Iraagi-Türgi piiritüli lahendamiseks moodustatud uurimiskomisjoni juhiks.
Erakordne autoriteet ja populaarsus muutis Laidoneri Vabadussõja ajal kutseliste poliitikute silmis ohtlikuks isikuks . Polnud mingi saladus, et Laidoneril pruukinuks vaid soovida ja temast saanuks piiramatu võimuga diktaator . Selline hirm näris paljusid poliitikuid ja viis inetute intriigideni.
1929 lahkus Johan Laidoner Põllumeestekogudest ja loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistele, deklareerides lakooniliselt: “Mina ei armaste teha tööd, kus ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav .”
Vaikiva ajastu triumviraadis jäi Laidoner suhteliselt tagaplaanile, ta distantseerus paljudest sisepoliitilistest päevaprobleemidest ja keskendus riigikaitseküsimuste lahendamisele. Laidoneri isiku tähtsus sisepoliitikas kerkis uuesti teravalt esile kolmekümnendate aastate alguse majanduskriisi aastail, mis tõid kaasa ka sisepoliitilise kriisi.

Laidoneri sõjastrateegia

Sõjaväe isikkooseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia ja andis korralduse luua vabatahtlikest valikväeosad. Nimelt need üksused tõidki pöörde Vabadussõja kulgu. Kui kriis oli möödas, muudeti löögiüksused tavalisteks väeosadeks, kuid valikväeosades juurdunud traditsioonid säilisid ka hiljem
Teine julge otsus oli oma ohvitseridekooli loomine juba sõja ajal. Vajadus selleks oli olemas algusest peale ja kasvas kogu aeg seoses suurte kaotustega ohvitserikorpuses eriti sõja algupoolel. Kummatigi nõudis perspektiivist mõtlemist ja julgust sellise sammu astumine juba sõja ajal, kus parimaid jõude tuli sõjakooli tarvis eraldada rivist. Otsus oli aga õige ja sõja lõpuks kasvas Eesti ohvitserkond 10% võrra. Sõja lõpulahingutes oli sel suur tähtsus.
Sõjaväe kui tegusa süsteemi loomine oligi ülemjuhataja tegevuse peamine saavutus. Üks kogenud tööstusjuht ütles kord, et hea juht pole mitte see, kes kogu aeg juhib, vaid see, kes loob struktuuri, mis ise töötab.
Suurt rõhku pani Laidoner ka noorte sõjalisele eelkoolitamisele ja kaitsetarvete arvestamisele kõigis eluvaldkondades. Mis puutub kaitsevahenditesse, siis oma uue ametiaja algusest peale püüdis Laidoner hoolitseda eestkätt tanki- ja õhutõrjerelvastuse täiendamise eest. Kiirendatud korras asuti arendama kodumaist sõjatööstust. Ülemjuhataja autoriteet poliitilises mõttes võimaldas teatud määral suurendada ka kaitse- eelarvet kolmekümnendate aastate teisel poolel.
Kõigil neil aastail, mil Laidoner oli eemal otsesest sõjaväe juhatamisest, säilitas ta armeega tihedad sidemed. Ta osales manöövreil, kohtus isiklikult sõjaväe vanemate juhtidega, jälgis sõjanduse arengut kogu maailmas ja võttis aeg-ajalt avalikult sõna Eesti Kaitseväe arendamise küsimustes. Neist sõnavõttudest võib järeldada, et Laidoner oli väejuht täielikult oma aja nõuete tasemel. Kogu riigikaitse alusena rõhutas ta kõigepealt kaitsetahet.
1934 teostati tema juhtimisel sõjaväereform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust- püüti teha kaitsevõime suurendamiseks kõik, mida väikeriigi võimalused lubavad.

Esimene detsember 1924- Kommunistide mäss

Esimene detsember näitas, et Eesti riigikaitse struktuur on kohatu . Isevärki arusaamine demokraatiast, mis esines eeskätt sotsialistide juures, ei näinud üldse ette ülemjuhataja ametikohta. Nii rikkus valitsus Laidoneri ametisse kutsudes tegelikult seadust. Ometi ei imestanud keegi. Eestil lihtsalt oli ülemjuhataja olemas ja kui maad  ähvardas oht, kutsuti ta loomulikult ametisse. Sel õppetunnil oli positiivne mõju riigikaitse reorganiseerimisel tulevikus.

Kaitseliit

Oluline moment oli vabatahtliku kaitseorganisatsiooni- Kaitseliidu – taastamine. See toimus Laidoneri ülemjuhataja käskkirjaga 17. detsembrist 1924. On loogiline, et suhteliselt vaene ja üliraskel geopoliitilisel asukohal riik nagu Eesti ei suuda lipu all hoida vajaliku suurusega  sõjaväge. Appi peab tulema vabatahtlik riigikaitsetöö. Sellist tööd tegi Vabadussõja eel ja ajal Kaitseliit . Sõjajärgsed vasakpoolsed tembeldasid Kaitseliidu fašistlikuks organisatsiooniks ning ohuks demokraatiale. Esimene detsember näitas veenvalt , kustpoolt tuleb oht demokraatiale ja sest peale jäi Kaitseliit Eesti riigikaitse oluliseks osaks.

12. märts 1934- Sõjaväeline riigipööre

Tõenäoliselt poleks K. Päts suutnud 12. märts 1934 teostada sõjaväelist riigipööret ilma kolmandat korda ülemjuhatajaks määratud Laidoneri abita . Tol hetkel oli Johani populaarsus tunduvalt kõrgem Pätsi omast Vältimaks vabadussõjalaste võitu ja koondamaks võimu enese kätte, teostasid riigivanema kandidaadid K.Päts ja Laidoner 12.märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde. Kogu riigis kuulutati kaitseseisukord. Suleti vapside organisatsioonid ning keelustati kõik poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Vangistati 400 juhtivat vapsi, riigikogu saadeti suvepuhkusele. Riigiasutustes tehti puhastustöö.

Viimne otsus 1939

Igaveseks vaidlusküsimuseks jääb septembris 1939 valitud tee- soostuda baasidelepinguga- otstarbekus . See oli Eesti Vabariigi  ja N.Liidu vahel allakirjutatud vastastikuse abistamise pakt, mille alusel loodi Eestisse Punaarmee baasid. 1940. aasta suvel okupeeris Punaarmee Eesti ning Päts sunniti 22. juunil alla kirjutama kindral Laidoneri errusaatmise käsule.
Ühed võrdlevad Eesti ja NSV Liidu tankide ja lennukite hulka ning leiavad et alistumine Moskva ultimaatumile oli paratamatu. Teised aga pulbitsevad sõjakast optimismist ja viitavad vabadussõjale umbes selles vaimus , et “me neile alles oleks näidanud”. Mõlemad seisukohad on pinnapealsed. Kõik puudused ja nõrkused, mida Eesti sõjaväe kohta on esile toodud on õiged. Teisalt pole teada ühtki armeed maailmas, mis kunagi valmis oleks saanud.
Fakt on see, et Eesti oleks sõja kaotanud. Fakt on ka see, et lüüasaamine sõjas oma vabaduse eest on üks asi ja alistumine ning okupantide inetu mängu kaasategemine hoopis teine asi. Pealegi ei päästnud alistumine eesti rahvast genotsiidist. Kindral Laidoner maksis oma armee ja kogu rahvaga poliitikute saatusliku vea eest.

Laidoneri elu lõpp

19. juuli 1940 küüditati kindral Laidoner koos oma abikaasaga okupeeritud Eestist Venemaale. Pikka aega ei teatud tema edasisest saatusest suurt midagi. Johan Laidoner arreteeriti NKVD poolt 26. juuni 1941 Pensas, kuhu ta oli küüditatud. Juurdlus kestis kuni 1942. aasta märtsini, mil see erikorraldusega peatati. Ta oli aastaid Pensa, Kirovi , Ivanovo, Moskva ja Vladimiri vanglates . Vladimiri vanglasse lähetati ta 30. aprillil 1952, kus ta veidi vähem kui aasta pärast suri. Toimikus on vastav akt: “13. III 1953 kell 14.00 korpuse nr 2 kambris nr 15 suri kinnipeetav nr 11 (st Laidoner)”. 14. märtsi öösel kell 3 ja 20 minutit maeti. Kahjuks ei selgu ühestki dokumendist täpne matmise koht.
ARHITEKTUUR JA KUNSTIKOOLKONNAD
Keskaegse Euroopa imetlusväärseim kunstistiil oli gootika . See sündis Prantsusmaal ning seal
loodi ka kõige kaunimad gooti stiilis kunstiteosed. Prantsusmaalt levis gootika teistesse tolle
aja Lääne-Euroopa kultuuriringi kuuluvatesse maadesse.
Nimi anti gooti stiilile alles hiljem, renessansiajastul kunagise germaanlaste hõimu gootide
järgi, kuigi neil tegelikult selle stiiliga midagi tegemist polnud. See esialgu pilkena mõeldud
nimetus pidi tähendama barbaarset ja metsikut. Meie ajal peetakse gooti stiili aga just
millekski ülimalt peeneks, kauniks ja imetlusväärseks.
Gooti ajastuks astus feodaalide, talupoegade ning vaimulike kõrvale uus - linnakodanike
seisus: käsitöölised ja kaupmehed . Uued linnad, inimeste liikuvam eluviis, suurenev
toredusiha - kõik see avaldas mõju kunstile, kuid siiski on gooti stiili suurimad saavutused
endiselt seotud ristiusu kirikuga. Üheks suureks mõjutajaks peetakse ka ristisõdu 11.- 13.
sajandil, mille tulemusena tunduvalt avardus eurooplaste maailmapilt.
Gooti ajastu jagatakse tavaliselt kolme perioodi
1. varagootika - 12. sajandi II pool
2. kõrggootika - 13. ja 14. sajand
3. hilisgootika - 15. sajand ja 16. sajand
Kõige varem- juba 15. sajandil – loobuti gootikast Itaalias.
Esimese suure kunstistiilina jõudis gootika ka Eesti aladele ning on pärandanud meile
hulgaliselt kirikuid, kindlusi ja muid mälestisi. Esimese laialt levinud kunstistiilina puudutas
gootika ulatuslikult ka Eestit.
13. sajandil maa anastanud saksa ja skandinaavia vallutajad ehitasid siia üle 60 linnuse. Veel
enam kerkis kirikuid, sest ristiusu abil loodeti kiirendada eestlaste alistamist. Suur osa nendest
gooti stiilis kirikuist on säilinud tänapäevani, kuigi osaliste ümberehitustega. Neis enamasti
väheldastes kirikutes ei läinud vaja tugikaari, ka on nad kasinalt kaunistatud. Ometi annavad
lihtsus ja kohalik ehitusmaterjal neile omamoodi karge võlu.
Kunagistest Eesti kindlustatud linnadest on kõige paremini säilinud Tallinn. Oma müüridetornide,
keskaegse tänavatevõrguga, kõrgeviiluliste elamute, kirikute ja ühiskondlike
hoonetega on Tallinna vanalinn ainulaadne ehitusmälestis. Raekoda , Toomkirik, Niguliste,
Oleviste ja Pühavaimu kirik, Toompea linnus kõrge Pika Hermanni torniga, Suur
Rannavärav, Kiek in de Kök, linnamüür Tornide väljaku ääres ja mujal ning paljud muud
gooti stiilis ehitised teevad Tallinnast tõelise linn-muuseumi.
Keskaegsest piiskopilinnast Tartust on tänu sõdade laastamistööle väga vähe järele jäänud.
Siiski asus seal kunagi meie kandi üks võimsamaid kirikuid - Tartu Toomkirik. Väga
omapärane on ka Jaani kirik oma haruldaste terrakotaskulptuuridega.
Eesti kultuur nõukogude perioodil
Nõukogude otsene agressioon Balti riikide vastu vallandus 1940. aasta juunis, mil
maailma tähelepanu oli keskendunud sõjategevusele Lääne-Euroopas, kus 14. juunil
langes sakslaste kätte Pariis. Süüdistades Eestit Nõukogude Liidu vastase liidu loomises
Läti ja Leeduga, nõudis Moskva ultimatiivselt uusi järeleandmisi, sealhulgas täiendavate
vägede lubamist Eesti territooriumile. Rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes alistus
valitsus sõjalise vastupanuta ning paari päeva jooksul okupeeriti Eesti riik enam kui 100
000 punaarmeelase poolt. Koos okupatsiooni taastumisega algas Eestis
vastupanuliikumine, mis oli osa kogu Ida-Euroopas toimunud tosina-aastasest (1944-
1956) Nõukogude-vastasest partisanisõjast. Otsest relvavõitlust pidavaid metsavendi oli
Eestis aastail 1944-1956 kokku 14 000-15 000, ent nõnda suur hulk võitlejaid ei
tegutsenud korraga. Partisanisalgad olid väikesed, enamasti mõnemehelised, lähikonna
rühmad tegid küll koostööd, ent keskstaapi ei olnud. Metsavennad ei saanud välisabi,
kogu nende vastupanu rajanes elanikkonna toetusele. Elanikkonna toetuse tõttu ei
saavutanud okupandid vaatamata ulatuslikule terrorile võitluses metsavendadega pikki
aastaid otsustavat edu. Rängim hoop anti metsavendadele 1949. aasta
massiküüditamisega, millega sunniti talurahvas kolhoosidesse ja võeti neilt nõnda
võimalus metsavendi majanduslikult abistada. Suuremad metsavendade salgad hävitati
või lagunesid 1950. aastate alguses. Enamik vastupanu jätkanud meestest pani tosin
aastat kestnud võitlusest kurnatuna relvad maha pärast 1956. aastat, mil Nõukogude
armee lämmatas veriselt Ungari rahvaülestõusu. Koos sellega sai selgeks, et sõjalist abi
Läänest ei ole mõtet loota. 1940. aasta lõpul võeti ka Baltimaades kurss
põllumajanduslike ühismajandite - kolhooside - forsseeritud loomisele. Väikeomanikest
talunike kihi ja põlise elukorralduse säilimine oli Moskva meelest
sotsiaalselt ohtlik ning lisaks andis talurahva paljaks riisumine kolhoosidesse ajamise
kaudu parima võimaluse relvastatud vastupanuliikumise baasi hävitamiseks.
Kollektiviseerimisele vastu seisva talurahva hirmutamiseks viidi 25. märtsil 1949 Balti
riikides üheaegselt läbi uus massiküüditamine, mille ohvriks langes Eestis 20 722 inimest
- 2,5% rahvast. Deporteeritutest koguni 80% olid naised ja lapsed. Paljudel õnnestus siiski varjuda, kuna tegemist oli puhtalt hirmutamisaktsiooniga, enamikke neist hiljem ei
puudutatud.
Peale nõukogude võimu kehtestamist hakati eesti kultuuri vägivaldselt sulatama uueks
"nõukogude rahva" kultuuriks. Selle eesmärgi täitmiseks suunati kõik nõukogude
propaganda jõud. Vene keelest kujunes mitte üksnes ühe kultuuri keel, vaid venestamise
vahend.
1940. aasta Nõukogude anneksioon katkestas Eesti kultuurilise arengu ning allutas
kultuuri ja hariduse ideoloogilisele kontrollile. Kunstis ja kirjanduses nõuti sotsialistlikku
realismi. Samal ajal arenes märkimisväärne eesti kultuuri haru eksiilis – Rootsis, Kanadas
jm andsid eesti kirjastused välja pagulaskirjanike teoseid, levis eesti seltsielu. Ka Eestis
jätkus kultuuriinimeste vaimne vastupanu nõukogude võimu survele. Vastupanu ja
kompromissi paineid on oma teostes ilmekalt kujutanud Jaan Kross. Nõukogude ajastu
eesti kirjandusele sai üldiselt iseloomulikuks n-ö ridade vahele kirjutamine ning kassihiire
mäng ideoloogilist järelevalvet tegeva Glavlitiga. 1960. aastate "sula" võimaldas
mõnevõrra suuremat vabadust; luules kerkis esile nn kassetipõlvkond (Paul-Eerik
Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Viivi Luik jt). 1970. aastate armastatumaks
luuletajaks oli Jüri Üdi ehk Juhan Viiding. Proosauuenduse "maaletoojaks" oli 18-
aastaselt esikromaani avaldanud Mati Unt. Kunstis kestsid pallaslaste traditsioonid 1960.
aastateni, pärast seda hakkasid levima avangardistlikumad lähenemised (Jüri Arrak,
Tõnis Vint, Ando Keskküla, Leonhard Lapin), mis said algselt inspiratsiooni tehnika- ja
kosmoseoptimismist (Elmar Kits, Nikolai Kormašov). 1970. aastail pääses taas rohkem mõjule traditsioonilisem suund (Olev Subbi, Aili Vint, Malle Leis), mis arenes kohati
fotorealismini. Eesti heliloomingusse jätsid olulise jälje Gustav Ernesaks, Ester Mägi,
Eino Tamberg, Veljo Tormis, Arvo Pärt jt. Vaatamata võimude jahedale suhtumisele
jõudis Eestisse taas džäss ja nüüd ka rock- muusika .
Nõukogude perioodil algas ka baltisaksa kultuuri omaksvõtmine. Sellest sai omamoodi
opositsioon. Ses mõttes muutus pilt kardinaalselt: varem valitses ju vastuseis peamiselt
saksaliku ja eestiliku vahel. Varem, kui eestlane võitles nii saksa kui vene võimu vastu
(kui lõke leegitses), ei olnud seal midagi vaadata, aga uutes oludes on nõukogude
ideoloogia surve tõttu hakati tasapisi baltisaksa kultuuri suhtuma kui ühte ossa kogu Eesti
kultuurist, mis ilmselgelt rõhutab Eesti kuulumist Lääne kultuurimaailma.
Seega nõukogude perioodil toimus ka mitmeid huvitavaid muutusi eesti kultuuris ja seda
perioodi ei tohi mustvalgelt vaadelda..
SETOD
Setud ehk omakeeli setod on Pihkva ja Peipsi järve rannikul ning Pihkva järvest lõunas
ning idas asunud idapoolse läänemeresoome hõimu järeltulijad, kes on säilitanud väikese
osa oma algupärasest asualast ning märkimisväärse osa vaimsest ning ainelisest
pärimuskultuurist, mis läänepoolsetel soome-ugri rahvastel on elavast traditsioonist
kadunud.
Setumaa ehk Setomaa eripärad, võrreldes Eesti teiste piirkondadega, sh läänepoolse
Võrumaaga, ilmnevad arheoloogilises materjalis juba 1500 aastat tagasi. Setud erinevad
oma läänenaabritest (võrokestest) usulise kuuluvuse ja kultuuritavade, osaliselt ka keele
poolest. Idanaabritega (venelastega) seob setusid eelkõige ühine usuline kuuluvus: alates
ristiusustamisest on Setumaa kuulunud õigeusu kiriku valdustesse. Setud on
määratlenud end rahvana VI Seto Kongressil 9. oktoobril 2002. aastal.
Setumaa ajalugu ning üldist arengut on mõjutanud ligikaudu 1000 aastat tagasi alanud
idast ning läänest lähtuvate erinevate kultuuriliste, usuliste, sõjaliste, poliitiliste,
majanduslike mõjude ja huvide kohtumine ning võitlus. Selle tulemusena on praeguseks
setude põline eluala jagatud de facto Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel.
Setumaa ajalugu erineb ülejäänud Eesti ajaloost. Esialgu hõredalt asustatud piirkond, mis
jäi Pihkva järvest lõuna poole, kujunes vahealaks lääne- (Otepää, Tartu) ja idapoolsete
(Irboska, Pihkva) poliitiliste keskuste ning nende mõjusfääride vahel. Keskajal sai
Setumaa läänepiirist eraldusjoon katoliikliku ja õigeuskliku kirikuorganisatsiooni vahel.
See pani aluse omapärasele setu kultuurile, kus on esindatud ühest küljest õigeusk ja
teisalt on säilinud tänu perifeersele asendile väga arhailised jooned, mille püsimisele aitas
omakorda kaasa setude keeleline isoleeritus vene kiriku- ja kirjakultuurist. Alates
keskajast saab kirjalike allikate alusel kinnitada, et piiriks Liivimaa ja Pihkvamaa vahel
olid siin Võhandu jõe alamjooks, Mädajõgi, Kolodavitsa oja, Piusa jõgi, Meeksi oja ja
Pedetsi jõgi. Samas asub Setumaal väga oluline õigeusu kultuuri keskus – 15. sajandi
lõpul ( 1473 ) alguse saanud ja 16. sajandil mitte ainult usulise, vaid ka poliitilise ja
sõjalise keskusena esile kerkinud Petseri klooster . Hiljem kujunes kloostri juurde alevik
ja lõpuks linn. Uusajal kuulus Setumaa Vene keisririigi Pihkva kubermangu koosseisu.
Pärast Vene keisririigi kokkuvarisemist, 1. juulil 1917. aastal saatsid Petserimaa eestlased
ehk setud Eesti Maanõukogule 74 allkirjaga pöördumise, milles paluti ühendada
Eestimaaga Pihkva kubermangu Petseri, Lobodka, Pankjavitsa ja Irboska vald koos
Petseri linnaga. Tekkinud vaidlused ja juriidilised probleemid, samuti Vabadussõja
sündmused lükkasid Maanõukogu otsustamise korduvalt edasi. Alles 4. juunil 1919.
aastal Asutava Kogu poolt vastuvõetud Eesti Vabariigi ajutine põhiseadus kuulutas
Setumaa Eesti Vabariigi koosseisu. Setumaa põhjal moodustati Petseri maakond.
Alates 1930. aastatest kujunes Eesti riigi ametlikuks poliitikaks Setumaa kui piiriala
kohalike eripärade kaotamine ja aktiivne eestistamine. Riik hakkas vormistama
perekonnanimesid, kruntima talumaid, üles ehitama koolivõrku, valitsushooneid, mille
tulemusena hakkas traditsioonilisse kultuuripilti lisanduma eestilikku ilmet . Samas olid
1920.–1930. aastate Setumaa tähtsündmusteks I ja II Seto Kongress , setu laulupeod,
noorte suvepäevad, Petserimaa Üliõpilaste Seltsi loomine ja setu haritlaste kinnistumine .
Setud on õigeusklikud, kuid säilinud on paganlikke uskumusi. Nad räägivad võru
murdele või võru keelele lähedast setu murret või setu keelt (üks lõunaeesti keeltest),
milles on palju vene mõjusid. Tänapäeval elab suur osa setusid Tartus ja Tallinnas. Pärast 1991. aastat jäi osa setusid
Venemaa poolele riigipiiri Petseri rajooni. Setude üldarv on ligi 10 000.
VANAUSULISED
Enamuses mõeldakse vanausuliste all Peipsi lääne- ja põhjaranniku elavaid venelasi.
Tegemist on omapärane rahvusgrupiga, mis kujunes erineva päritolu ja usukuuluvusega
ümberasujatest. Selle tuumiku moodustasid õigeusu kiriku jälitamise alt pääsenud
vanausulised (staroverõ) ja mõisnike juurest ärajooksnud sunnismaised talupojad. On
juba aastasadu Eestis elanud. Peale Peipsi äärsete keskuste on neil oma väiksearvulised
kogudused ka Tartus ja Tallinnas.
Esimesed vene vanausulised ilmusid Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kandis 17.
sajandi lõpus. 18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi
Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust. Peamiselt olid need
fedossejevlased ja pomoorlased. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse
põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid
liturgilisi tarvikuid. Nikolai I valitsusajal vanausuliste pühakodasid suleti ja lammutati.
Keelati vanausu tavade kohaselt ristida, laulatada ja matta. Pärast 1905 aasta
revolutsiooni vanausuliste õiguslik olukord paranes . 1920.–1930. aastail oli Eestis
kümme tuhat vanausulist, kes moodustasid 12 kogudust Peipsi ääres, Tartus ja Tallinnas.
Kuigi vanausulised ei olnud reformijad, vaid reformile vastuseisjad, on ajaloos neid
vaadeldud kogu Euroopat hõlmanud reformatsiooniprotsessi osana ning ka nende
ideoloogias on palju ühisjooni rangete protestantlike usulahkudega (amišid, hutteriidid,
mennoniidid jt).
Vanausulised ei tunnista Nikoni reformidega tehtud muudatusi liturgias ja rituaalides.
Nad löövad endiselt risti ette kahe sõrmega, kasutavad reformide-eelset pühakirja ja
lauluraamatut. Jumalateenistustel lauldav koorilaul on ühehäälne, kasutatakse spetsiaalset
arhailist noodikirja. Ristimine vanausuliste moodi toimub ristitava kolme üleni
vettekastmisega. Kasutatakse vana bütsantslikku ikoonimaalimisstiili, kasutatakse ka
väärismetallist ja reljeefseid ikoone. Ei austata pühakuid, kes on pühakuks tunnistatud
pärast 1666. aastat, kuid austatakse mõningaid oma pühakuid, keda omakorda ei tunnista
õigeusu kirik. Lastele valitakse nimed kirikukalendrist.
Jumalateenistused on pikad. Eriti konservatiivsed vanausulised nõuavad, et
jumalateenistusel tuleb kanda traditsioonilisi palverõivaid. Naistel on nõutav pikk seelik
ja pearätt, mida ei sõlmita, vaid kinnitatakse haaknõelaga. Palvetades tehaks rohkelt
kummardusi, sealhulgas maani kummardusi, mille ajal käed toetatakse väiksele
vaibakesele (podrutšnik). Palvehelmesteks on lestovka, mis koosneb väikestest
riiderullikestest helmestest (17 rulli 17 prohvetliku ettekuulutuse auks, 33 on Kristuse
eluaastad, 40 tähistavad Kristuse paastumist ja kiusamist kõrbes, 12 rulli kaheteistkümne
apostli mälestuseks) ning neljast kolmnurksest labast (sümboliseerivad nelja evangelisti).
Rangemates sektides pole meestel lubatud habet ajada, ei tohi juua kohvi, mõnes harus ka
musta teed, suitsetamist peetakse patuks. Eriti ranged vanausulised ei jaga isegi oma
toidunõusid ja tarbeesemeid võõrausulistega.