10. klassi ajaloo kokkuvõte (2)

PILET 1
1.) Kiviaeg - Kõik eesti asulad kuulusid Kunda kultuuri alla. Kunda kultuuri elanikud rajasid asulad veekogude lähedusse, sest seal oli soodne kalastada ja küttida veelinde ning vee lähedusse jooma tulevaid metsloomi. Jõed pakkusid ka paremaid liiklemisvõimalusi. Töö- ja tarberiistad olid enamasti valmistatud kivist, luust, sarvest ja mitmed ka puust. Kivimitest oli kõige parem tulekivi, ja suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati ka moondekivimieid, millest lihviti tööriistu. Elatusaladest olid põhilised kalastamine ja jaht . Jahiti erinevaid metsloomi, s.h ka linde. Jahtimiseks kasutati erinevaid viskeodasid, vibu ja nooli ning püüniseid. 4000. a eKr levis eestis uus kultuur, kasutusele võeti paremini valmistatud savinõud, mida oli ilustatud erinevate täkete või lohukestega. Kuna see oli väga tüüpiline leid, siis panid arheoloogid sellele nimeks Kammkeraamika kultuur. Umbes 3000. a eKR hakkas aga levima teine kultuur, hoopis uut tüüpi asulakohtade, esemete ja kommetega. Savinõusid kaunistati nüüd nöörijäljenditega, mis andis aluse nöörkeraamikakultuuri nimetusele. Teine iseloomulik tunnus oli venekirves . Nöörkeraamika rahvastik tegeles loomakasvatuse ja maaviljelusega.
2.) Põhjasõda
Põhjasõda oli 1700–1721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu  Moskva tsaaririik, Taani, Saksimaa. Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati Uusikaupunki rahuga. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel ja Venemaa sai suurriigiks. Sõja põhjuseks oli see, et Rootsi muutus tänu oma võidukate lahingutega tugevaks suurriigiks, ning hakkas oma võimuga häirima teisi naaberriike. Venemaa kuulutas Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvaid riike.  Venelased aga asusid oma väega Narvat piirama. Rootsi kuningas otsustas oma vägede eesotsas Liivimaale suunduda. Jõuti Pärnusse ning sealt juba Narva.. 30. novembril 1700 ründas Rootsi vägi Vene väge. Paar päeva enne lahingut oli tulevasest lahingupaigast lahkunud tsaar Peeter I, jättes vägede juhatamise alluvatele. Et Vene väed oli väheste kogemuste ja halva varustusega, siis saavutasid rootslased Narva all hiilgava võidu. Oma osa mängis ka ilm: tihe lumelörts sadas venelastele otse näkku ja nende nähtavus oli praktiliselt olematu. Uued Vene vägede rüüsteretked algasid 1701. suvel ja edaspidi oli eesti sellises olukorras, kus idapoolsed kindlused ja linnad olid Vene käes, läänepoolsed aga rootsi käes. Võeti üle Tallinn ja sellega ka sõjategevus lõppes. Sõda lõppes sellega, et sõlmiti Uusikaupunki rahu ja sellega liideti paljud maad sh Eesti, Vene riigiga.
PILET 2
1.) Pronksiaeg ja vanem rauaaeg
Tekkisid kindlustatud asulad. Muutusid matmiskombed , kasutusele võeti kivikirstukalmed. Tegeleti oluliselt rohkem karjakasvatuse ja põlluviljeluse ning alepõllundusega. Nooremal pronksiajal oli eesti jaotatud kaheks: rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Rannikualadelt tuli mitut tüüpi kivimuistiseid, sisemaal teatakse neid üsna väge. Tuli eelrooma rauaaeg, tööriistad muutusid tugevamaks, hakati tootma rauda. Eelrooma rauaajal olid tarandkalmed ning jätkati ka mitmeid pronksiaegseid traditsioone, nagu nt kivikirstkalmetesse matmine, lohukivid, pronksiajaga sarnased käsitöö esemed. Eesti elanike peamiseks elatusalaks kujunes kindlasti põlluharimine koos karjakasvatusega. Põllumaj. arengut soodustas omakorda käsitöö areng. Rooma rauaajal avaldas suurt mõju eestile suur Rooma impeerium , mis mõjutas ka matmiskultuuri. Kui varasemalt olid tarandkalmed lohakalt laotud kiviread, siis rooma rauaajal ehitatud tarandkalmed olid korrapärased ristkülikud, mida piirasid väiksemad kivimüürid.
2.) Linnad ja kaubandus keskajal
Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus, mis tagas linnakogukonnale autonoomia ning eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linna valitses raad , mis sõltus linna suurusest . Raadi juhtis raehärra, rae võim oli väga suur ja see haldas kõike alates linna sissetulekutest kuni kohtuvõimuni. Liivimaa suurtes linnades oli ülekaalus Saksa rahvastik. Peamiseks kõnekeeleks oli seega alamsaksa keel. Arvuliselt oli aga linnades selge ülekaal kohalikul rahval . Mida väiksem oli linn, seda rohkem elas seal eestlasi. Tegutsesid gildid ja vennaskonnad, mis haldasid kauplemist ja käsitööd. Gildid olid kaupmeestele üsna heaks toeks , sest gildid kaitsesid oma liikmete huve, korraldasid nende seltsielu, andsid häda korral abi ja toetust ning isegi aitasid kaasa lähedaste matuste korraldamisel.Neist tähtsamad olid Suurgild( ühendas liivimaa kaugkaupmehi) Mustpeade vennaskond (vallalisi kaupmehi ning kaupmeheselle ühendas see ühing). Käsitööliste gildid olid Liivimaal üsna vaikseks jäänud ning need tegutsesid rohkem omaette . Käsitööliste gildid koondasid eri käsitööharud tsunftide alla. Tavaliselt nimetati käsitööliste gildi Väikegildiks. Liivimaal tegeldi tihedalt ka kaubandusega, sest Liivimaa tihedat kaubanduselu soosis hea geograafiline asukoht. Paljud eesti linnad ning suuremad Liivimaa linnad kuulusid Hansa Liitu, see oli liit, mis haldas kõikide kaubanduslinnasid ja neil oli kõigil oma ühine kaubanduspoliitika.
PILET 3
1. Eestlased muinasaja lõpul
Põhiline elatusala maaharimine , mis oma aja kohta oli kõrgel tasemel. Maa suurust arvestati adramaades . Toimima hakkas ka kolmeviljasüsteem, mis tähendas, et ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Põlluharimise kõrvalt tegeldi loomapidamisega, küttimisega, kalapüügiga ja oluline tähtsus oli ka metsamesindusel. Paljud töö- ja tarberiistad, ehted, ehitised, liiklusvahendid valmistati igas peres oma jõududega. Keerulistemal alatel nt. metallide töötlemisel, olid oma meistrid. Kujunesid rauatootmisüksused ja väga silmapaistvaks sai relvasseppade toodang. Tegeleti vahetus ja vahenduskaubandusega = vahetus(kaup kauba vastu), vahendus ( kaup osteti ja müüdi edasi). Eestlaste elamuks oli suitsutuba , talud paiknesid lähestikku ja moodustasid küla. Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonnad ja need omakorda maakonnad .
2.) Vaimuelu vene aja alguses
Luteri kirik oli põhiliseks vaimuelu kandjaks . Vene riigivõim tunnustas luteri kirikut siinse valitseva kirikuna. Vahetult pärast Põhjasõda levis siinsete kirikuõpetajate hulgas pietism . Selle usuvoolu esindajad olid vastu luteri kiriku süvenevale konservatismile ning püüdsid usuelu elavdada religiooni senisest sügavama sisemise tunnetamise suunas.
Kui pietism jäi rohkem kirikuõpetajate pärusmaaks, siis rahva sekka jõudsid pietistlikud ideed vennasteliikumise. e vennastekogu kaugu. Need olid enamasti Saksa rändkäsitööliste poolt levitatud ideed ja kümmekonna aastaga oli Vennasteliikumisel eestis juba üle 10k liikme. 18. saj keskpaigas jõudis Baltikumi aga ratsionalism , mis oli jutluste poolest palju õpetlikum ning see omas palju uudsemat ühiskonnakäsitust. Põhjasõda andis tagasilöögi ka rahvaharidusele, kuid rahvast tuli edasi õpetada. Seega tehti haridus kohustuslikuks ja Liivimaa maapäeval vastu võetud koolikorralduskava nõudis kooli rajamist kõikidesse suurematesse mõisatesse. Rootsi aja lõpuks ilmus ka piiblist eestikeelne Uus Testament
PILET 4
1.) Muinasusund
Muinasusundi üks põhimõisteteks oli vägi. Arvati, et peale füüsilise keha omavad kõik elusolendid ka erilist väge või jõudu. Väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas. Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks.
Tähtsal kohal oli ka usk hauatagusesse ellu, seepärast pandigi surnutele kaasa igasugu tarbeesemeid ja sööki.
Igal pool esines veel teatud vaime ja haldjaid , kes asutasid vett, maad, metsa ja kodu. Nad olid paigahoidjateks ja kaitsjateks. Mõned haldjad elasid isegi talus või selle läheduses. Usuti erinevaid haldjaid ja jumalaid, kes olid enamasti seotud mingisuguse õnnega põlluharimisel või üleüldse elus, ehk siis iga haldjas , vaim, jumal oli seotud millegagi - Nende hulgas olid Peko, Tõnn, Taara , Uku.
2.) Kahe revolutsiooni vahel
Ainus legaalne erakond oli tol hetkel Eesti Rahvameelne Eduerakond, kuid sellelgi olid omad piirid. Enamlased haarasid põrandaaluse tegevuse juhtimise enda käte. Pärast revolutsiooni kutsuti esimest korda kokku Venemaa ajaloos rahvaesindus - Riigiduuma . Seal muudati valimisseadusi ja paljud ideed nt. liberaalide poolt esitatud seaduseprojektid ei leidnud aga duuma toetust ja seega kukkusid need läbi. Poliitilist edu saavutasid eestlased vaid kohalike omavalitsuste valimistel. Poliitilise eneseväljenduse võimaluste ahenemine tõi kaasa suurema tähelepanu rahvuskultuurile. Erakoolide asutamiseks kutsuti kokku haridusseltsid, mis võtsid loodavate koolide ülalpidamiskulud enda peale. Jõudu kogus ka esimene eesti kirjandusrühmitus Noor-Eesti. J.Hurda töö jätkamiseks asutati Tartus Eesti Rahva Muuseum koos arhiiviraamatukoguga. Tänu sellele kasvas ka eestikeelne lugejaskond, ning olemasolevatele ajakirjadele -lehtedele lisandusid uued.
PILET 5
1.Ristisõda eestis
Ristisõjad  olid  katoliku kiriku organiseeritud või sõjakäigud väljaspoole katoliku kirik kristlikku kultuuriruumi ristiusu levitamiseks või kaitseks. Olulisemad lahingud olid näiteks 1210. Ümera lahing, 1217 .a Madisepäeva lahing, 1223. eestlaste rünnak saklastele, et võtta linnused üle ja kiire tegutsemisega tagasi võtta kogu maa. Eestlased jäid tihti sõdades alla kuna alati oli olnud sõjaline vastukaal vastase poolel. Eestlasel polnud nii head relvastust, sõjatehnikat ja treenitud sõdurite armeed . Eestlaste maakaitse, sõjaväe korraldus ja relvastatus oli mõeldud vaid üksikute sõjakäikude jaoks.
2. Mõis ja talu varauusajal
Riik majandas kõiki mõisaid, olid erinevad mõisaliigid, ehk rüütli, kroonumõisad ja pastoraadid . Mõisate majandamisega muutus tähtsaks ka teraviljaeksport, mis kahekordistus.Olulisele kohale tõusis ka viinapõletamine. Kehtestati koormised , mille üle peeti arvestust vakuraamatutes. 1765 , tekkisid kindralkuberneril ettepanekud tunnustada talurahva omandiõigust vallasvarale, piiritleda teokoormisi ning anda talupoegadele kaevata süüdistuste korral mõisnik kohtusse. Ähvarduste sunnil võeti siiski kindralkuberneri ettepanekud positiivsete määrustena vastu. Kehtestati ka pearahamaks, mis tekitas arusaamatusi nendes, kes ei teinud selget vahet riigimaksudel ja mõisakoormistel. Nüüd hakkasid kroonumõisate ja rüütlimõisate talupojad ise pearahamaksu tasuma.
PILET 6
1.Üleminek muinasajast keskaega
1224. aastal enne Tartu vallutamist sõlmisid Riia piiskop ja ordu maade jagamise lepingu, mis jäi püsima ja mille järgi Eestimaa piiskopsai endale Sakala ja Ugandi ühes külgnevate Kesk-Eesti maakondadega. - Sellest kujunes Tartu piiskopkond . Riia piiskop moodustas Läänemaast ja Saaremaast Saare-Lääne piiskopkonna. Mõõgavennad ühinesid Saksa orduga ja endisest Mõõgavendade ordust sai Saksa ordu Liivimaa haru. Põhja-Eesti saatus pandi paika 1238.a Stensby lepinguga.
Valdav osa kohalikust rahvast taandati talupojaseisusesse. Esialgu oli see seisund üsna hea. Vallutajad tunnistasid eestlaste vabadust ja õigust maakasutusele. Leppida tuli aga paljude koormistega, millest tähtsaim oli viljakümnis(protsentuaalne andam) või hinnus ( kindla suurusega andam). Kõikide vabade meeste õigus ja kohustus oli sõjateenistus. Liivimaale hakkasid tekkima peale ristisõda linnad ja seda enamasti tänu saksa kaupmeeste toetusele ja aktiivsele kauplemisele. Linnade asukohaks valitigi muistsed kauplemiskohad tähtsamate teede sõlmpunktides. Vana- Liivimaa suurim ja tähtsaim linn oli Riia. Eesti suurimaks kujunes Tallinn ning edasi hakkas tekkima veel linnu, näiteks: Rakvere, Narva, Tartu, Viljandi, Uus- ja Vana-Pärnu, Paide, Haapsallu. Kaubanduslike sõlmpunktide juurde tekkis ka muidugi palju väiksemaid asundusi ehk alevikke, kuid linnastaatusesse ei jõudnud keskajal neist ükski. Jüriöö ülestõus oli 1343–1345 Põhja- ja Lääne-Eestis toimunud  maarahva   vastuhakk , mille eesmärgiks oli sakslastest ja taanlastest võõrvallutajatest ning muistse vabadusvõitluse järel pealesurutud ristiusust vabanemine . Jüriöö ülestõusu algus oli paljutõotav – kõikjal leegitsesid mõisad ja kirikud, eestlased olid täis võitlusiha ning silmapiiril nähti juba kauaigatsetud vabadust. Kuid miski muutus ning õnn pöördus eestlaste vastu. Taas tuli langeda võõrvägede raske ikke alla hoolimata suurest eeltööst ning rohketest ohvritest, mis toodi eestlaste poolt ülestõusu õnnestumise nimel.
 
2. Vaimuelu Poola ja Rootsi ajal
Koos Poola võimu kehtestamisega taastati liivimaal katoliku kiriku organisatsioon . Vahepeal luterlaste poolt võetud kirikud anti katoliiklastele tagasi. Olulist osa selles mängisid jesuiidid . Liivimaad peeti tähtsaks kogu Põhja-Euroopa tagasivõitmiseks katoliku usule . Juba 1583. aastal asutati Tartus jesuiitide gümnaasium, mille haridustasemele polnud tol ajal eestis võrdset kooli. Gümnaasiumide kõrvale asutasid jesuudid tõlkide seminari, mille eesmärk oli tuua rahva seast välja järgmised preestrid või usulevitajad. Kuna Liivi sõda oli viinud paljud kirikud hädisesse olukorda võttis kohalik talurahvas kasutusele oma vanad muinasusu kombed ja ebausu ilmingud. Hoolimata luteri pastorite pingutustest, ei tunnistanud eestlased uut usku. Peale selle hakati kohandama rahvaharidust, selle peaeesmärk oli õpetada iga pärisorjast talupoeg piiblit lugema. Suurimaks probleemiks osutus aga sobivate õpetajate leidmine. Selle lahendamiseks asutati Tartu lähedale piiskopmõisasse õpetajate seminar, mille praktilist tööd korraldas Bengt Gottfried Forselius. Tema oli õpetaja, kes võttis 2 Tartumaa poissi Ignatsi Jaagu ja Pakri Hanso Jüri, õpetas neid lugema ja läks siis Stockholmi kuninga jutule ja demonstreeris ka poiste teadmisi, millega kuningas väga rahule jäi. Esimene eesti keele grammatika koostati Heinrich Stahli poolt. Varsti ilmus ka ladinakeelne eesti grammatika Johann Hornungi poolt, see oli aga veidi erinev Stahli grammatikast, sest see arvestas märksa rohkem eesti keele eripära.
PILET 7
1.Eesti ala valitsemine Rootsi ajal
Rootsi võimu kehtestamisega eestimaal kaasnes ka uus halduskorraldus , mis jäi ka enamjaolt püsima pärast Vene võimu kehtestamist. Eesti jagati haldusliku terviku asemel kubermangudeks. Lääne, Harju, Järva ja Virumaa , moodustasid Eestimaa kubermangu. Lõuna eestist, Põhja-Lätist kujunes Liivimaa kubermang. Kõike seda haldas kindralkuberner , kes asus Tallinnas. Eestis teostasid võimu ka rüütelkonnad, kes käisid maapäevadel arutamas igasugu kohalikke küsimusi. Julgeoleku küsimusi lahendasid adrakohtunikud ja sillakohtunikud, nemad tegelesid väiksemate kuritegude lahendamisega ja karistamisega. Rootsi kuningas tahtis baltimaade aadleid enda võimu alla suruda, kuid nemad hakkasid vastu. Seega alustas ta kõigepealt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist - reduktsiooni. See aga tekitas mõisnike hulgas äärmist pahameet Rootsi riigivõimu vastu. Paljud aadlikud kutsusid teisi üles ignoreerima rootsi võimu. Üheks aadlite juhiks tõusis Johann Reinhold Patkul . Kättemaksuks vastuhaku eest saatis rootsi kuningas laiali liivimaa rüütelkonna ning allutas selle siis maapäeva kindralkubernerile. Tänu sellele suutis ta liivimaal aadlivõimu purustada ja oma tahte saavutada.
2. Vabadussõda
11.novembril 1918. aastal kirjutas Saksamaa alla vaherahule, mis lõpetas Esimese maailmasõja ja Saksa okupatsiooni Baltimaades. Samal päeval tuli Tallinnas kokku Eesti Ajutine Valitsus, võttes Eesti valitsemise enda kätte. Kuid nüüd hakkas vastiseseisvunud väikeriike ohustama Venemaa, sest seal võimutsevad enamlased püüdsid iga hinna eest taastada endise Vene impeeriumi vägevust. Punaarmee ründas esimesena Narvat ja sundis Eesti väikesed üksused taanduma. Suures arvulises ülekaalus ja parema tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast. Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa ees.
Tasapisi kasvas siiski rahva hulgas arusaam kodumaa kaitsmise vajalikkusest , suurenes rahvaväelaste arv ning paranes relvastus ja varustus. Korraldati ümber vägede juhtimine. Sõjavägede ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner, sõjalist abi saadi ka välisriikidelt. Detsembri lõpul hakkasid Rahvaväe üksused andma Punaarmeele vastulööke, ning 1919. aasta esimestel päevadel enamlaste pealetung peatati. 7. jaanuaril 1919 aastal läks Rahuvägi üle vastupealetungile. Esialgu saavutati edu Põhja-Eestis, kus üksteise järel vabastati erinevad väiksemad linnad. Mõne aja pärast algasid lahingud ka Lõuna-Eestis, kus peeti Punaarmee vastu väga suuri lahinguid. Valga ja Võruni jõudis Rahvavägi 1. veebruaril. Seega oli Eesti pind vaenuvägedest puhastatud . Sakslased tahtsid, et eestlased tõmbuks tagasi ja ei tuleks lätti. Eesti sõjaväe juhtkond keeldus seda nõudmist täitmast, seega tekkis Võnnu linna lähedal kokkupõrge Rahvaväe ja landesveerlaste vahel. See kasvas kiiresti üle suureks relvakonfliktiks – Landeswehri sõjaks.   Otsustav murrang leidis aset Võnnu lahingus, mis lõppes eestlaste võiduga. KURSS RAHULE 1919.aasta teisel poolel sõjategevus vaibus ning otsene oht Eestile ka vähenes. Nii kasvas ka rahvas soov sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Kuna teised Balti riigid ei olnud veel valmis rahukõnelustel osalema, otsustas Jaan Tõnissoni valitsus minna läbirääkimistele üksi. Eesti-Vene rahukonverents toimus Tartus ja kestis ligi kaks kuud, sest osapoolte seisukohad olid vastandlikud ning kokkulepeteni jõuti vaid keeruliste läbirääkimiste ja pikkade vaidluste tulemusena. Tartu Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920. aastal. See leping lõpetas sõja, tagas Eestile soodsa idapiiri ning lahendas mitmed majanduslikud probleemid. Ja mis tähtsaim, Venemaa tunnustas tingimusteta Eesti iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks kõigist varasematest õigustest Eesti suhtes. Tartu rahu oli olulisim välisleping kogu omariikluse ajaloos.
PILET 8
1. Poola-Rootsi jätkusõda liivimaal
Rahu sõlmimine venemaaga ei lahendanud Poola ja Rootsi vastuolusid. Poola ja Rootsi läksid ühe kuninga alla ning see kasvatas riikide vahelisi pingeid veelgi. 1600. Märtsil kuulutas Poola Eestimaa enda valduseks. Paljud nägid just Poolas Liivmiaa ühtsuse taastajat, vastandina Rootsile, kes seda lõhkus. 1600. augustis vallandus taas sõjategevus, mis koos vaheaegadega kestis 1629 aastani ja tõi kaasa laastavaid rüüsteretkeid. 1617. Aastal õnnestus sõlmida Rootslastel venemaaga Stolbovo vaherahu ning saada oma valdusesse Ingerimaa. Edu saatis rootslasi ka võitluses Poolaga. 1629. a sõlmitud Altmargi vaherahu jättis kogu Eesti mandriala Rootsi võimu alla.
2. Vana-Liivimaa valitsemine
Vana-Liivimaa koosnes viiest iseseisvast väikeriigist. Neist suurim ja tugevaim oli Saksa ordu Liivimaa haru. Piiskopriikides vanim ja kaalukaim oli Riia peapiiskopkond, järgnes Tartu Piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkon. Kuramaa piiskopkond oli aga kõige vaesem ja oma poliitikat see ei ajanud. 14. saj hakkasid Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima läänimehed ja linnad. Maaisandate võim oli nõrk ning abi vajasid nad poliitilistes võitlustes vasallideslt, mis jagunesid omakorda rüütelkondadeks. 14. Saj keskpaigast hakati Liivimaal korraldama igaaastaseid linnadepäevi, kus arutati põhiliselt kaubandusega seotud küsimusi. 1421. a korraldati aga Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamisi ehk maapäevi. Vana- Liivimaa välissuhetes oli kõige aktiivsem jõud Saksa ordu. Saksa ordul oli palju valduseid, kuid 14. saj lõpul nende positsioon halvenes, sest kuninganna koondas Läänest Taani, Rootsi ja Norra Kalmari uniooniks. Lõuna poolt võttis Leedu vastu ristiusu ja liitus Poolaga Krevo Uniooniks
PILET 9
1.) Vaimuelu uusajal
Hakati mõeldama uute ülikoolide rajamisele ja seega avatigi ülikool ka Tartus. See andis palju uusi õppimisvõimalusi. Tartus kujunes kiiresti üks Venemaa, osaliselt ka Euroopa tuntuimad õppe- ja teaduskeskusi Tartu Ülikool. Siin tegutsesid paljud teadusmaailmas tunnustuse leidnud teadlased, nt. Willhelm Struve, Moritz Hermann, Karl Ernst von Baer . Haridusolud muutusid 19. saj algul toimunud ümberkorraldustega sätestati kogu impeeriumis neljaastmeline ühtluskool: kihelkonna ja kreisikool maakondades, gümnaasium kubermangulinndes ning ülikool. 19. saj keskel hakati üle minema kohustuslikule koolisundusele, esimesena kehtestati see Pilistvere kihelkonnas.
2.) Suur kriis Eesti Vabariigi ajal
Kriis sai alguse ameerikast ja jõudis siia väga suure ja kõikehõlmava langusena, mis tabas esmajoones eesti peamist majandusharu Põllumajandust. Selle tagajärjel kaotasid inimesed töö, langesid toiduainete hinnad, piirati tootmist, tekkisid talude ja firmade pankrotid, väliskaubanduse tasakaal muutust negatiivseks, kasvas tööpuudus ja selle parandamiseks loodi palju hädaabitöid, mis kujutasid endast suuremahulisi käsitsitöid infrastruktuuri parandamiseks. Majanduskriisile tuli kaasa ka Eestis põhiseaduse kriis. Põllumeestekogu hakkas kritiseerima eesti põhiseadust, süüdistades, et riigikogu olla haaranud enda kätte suure võimu, mistõttu valitsused ei suutvat riiki normaalset juhtida. Väljapääsu nähti uues konstitutsioonis ja presidendi ametis
PILET 10
1).Balti erikord uusajal
19. sajandil koostati Balti kubermangude kohalike õigusnormide kogu - Balti provintintsiaalseadustik. Provintsiaalseaduslik ehk. aadlike, linnakodanike ja vaimulike seisuslike õiguste ning eesõiguste kogu kinnistas veelgi Balti erikorda. Sellise erikorra püsimine ei olnud aga vastuvõetav tugevnevale Vene avalikule arvamusele ning paljudele , kelle sooviks oli impeeriumi ühtlustamine. Baltimaad jagunesid kubermangudeks. Kõige olulisem võimuesindaja kubermangus oli kuberner . Kõige olulisemad asutused olid kubermanguvalitsus (igapäevane kubermangu juhtimine), kroonupalat ( majanduslikke ja rahanduslikke asju haldav asutus), hoolekandevalitsus(rahvaharidus, arstiabi ja heategevuslike organisatsioonide töö korraldamine).
2.) 20.sajandi esimesed aastad
Tartu liberaalid - Esindasid mõõdukat rahvuslust, ajaleheks oli Postimees ja seda asus juhatama Jaan Tõnisson, kes koondas endaga kaasa rahvusmeelseid haritlasi. Uue toimetaja juhtimisel tõstis Postimees kilbile eestlaste rahvusliku eneseteadvuse edendamise, astudes jõuliselt venestamise, saksastamise vastu. Tallinna radikaalid tekitasid Postimehele võistleja, Tallinnas alustas ilmumist päevaleht Teataja , asutajaks Konstantin Päts. Vastupidi Postimehele ei eitanud Teataja Eesti ühiskonna sotsiaalset lõhestatust ning nõustus sotsialistidega. Teataja propageeris majanduse edendamist, sihiks seati majandusliku olukorra parandamine ning oma seisukohtade saamiseks oldi valmis sekkuma ka suurde poliitikasse. 20. saj algul hakkasid tekkima sotsialistlikud töölisparteid pea igasse suuremasse eesti linna. Esialgu kuulusid sotsialistid ülevenemaalisse parteisse, kuid peagi algas rahvusliku sotsiaaldemokraatia areng. Ilmus ajaleht Uudised, toimetajaks ja asutajaks Peeter Speek. 1905. aasta revolutsioon  algas  Sankt -Peterburgis Verise pühapäeva sündmustega. 22. jaanuariks oli  tsaarivalitsus  Sankt-Peterburgi koondanud üle 40 000 soldati ja politseiniku. Valitsuse käsul tulistati Talvepalee juurde suunduvat tööliste rongkäiku, mis tahtis esitada Nikolai II-le tööliste olukorra parandamist taotleva palvekirja. Osavõtjaid oli üle 140 000. Surma sai üle tuhande, haavata mitu tuhat inimest. Verine pühapäev põhjustas kogu Venemaal streigilaine. . Streikijate peamiseks loosungiks oli "Maha isevalitsus!".
PILET 11
1.Talurahva omavalitsus
Talurahva olukorra parandamise küsimus tõusis 18-19. sajandi vahetusel päevakorrale nii keskvalitsuse kui ka rüütelkondade tasandil.1802. kinnitas Aleksander I eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud talurahvaregulatiivi "Iggaüks..". See leping tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise ning seadis paika selle, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi tema talu ära võtta ning ta võib talu ola lastele pärandada. Need seadused olid üsna mõjuvad vahendid talupoja elu lihtsustamiseks. Uued seadused võeti vastu Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819. aastal. Tänu nendele seadustele pärisorjus kaotati ja talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Sellegi poolest olid ikkagi talupoegadel teatud maksud ehk koormised. Näiteks mõisakoormised(teotööd), riiklikud koormised( pearaha ja nekrutiandmine), ja sõjalistest koormistest rängim oli nekrutiandmise kohustus(korjati mehi, et neid sõjaväkke palgata), iga aastased kogukondlikud koormised( teede korrashoid jms tööd vallas). 1866. aastal võeti vastu aga uus omavalitsusreform, mille tagajärjeks oli kogukondliku omavalitsuse vabastamine mõisnike eestkoste alt. See andis omavalitsusele senisest hoopis avaramad tegutsemisvõimalused, kuna riigi kontroll jäi suhteliselt tagasihoidlikuks.
2. Aasta 1917
Veebruarirevolutsioon 1917. aasta veebruari lõpus Petrogradis vallandunud toitlusrahutused kasvasid kiiresti üle revolutsiooniks. Mässu mahasurumiseks pealinna saadetud sõjaväeosad läksid üle rahva poolele. Keiser loobus troonist ja Venemaast sai vabariik. Eestisse jõudsid teated impeeriumi pealinnas puhkenud rahutustest 2.märtsil, põhjustades Tallinnas ülelinnalise streigi ja 20k osalejaga miitingu. Paksu Margareta juures, kus asus Vangla , murti lahti väravad, tapeti vangla ülem ning mõned valvurid , vabastati vangid ning süüdati hoone põlema. Sama kordus kõigis erinevates Tallinna vanglates . See öö oli väga rahutu . Rünnati ka palju politseiasutusi ning samalaadsed sündmused leidsid aset ka teistes suuremates linnades, kus oli rohkesti vene töölisi ning soldateid. Autonoomia - osaline iseseisvus , mis on antud osale riigi territooriumist. Märtsis 1917 Tartus toimunud rahvuslaste nõupidamisel seati kokku autonoomiaseaduse projekt ja esitati see ajutisele valitsusele kinnitamiseks. 1917. aasta jooksul tekkis Eestis terve hulk erakondi, mis sageli üksteisega liitusid , ümber kujunesid või nime vahetasid. Esialgu jagunesid parteid sotsialistlikeks ja rahvuslikeks. Rahvuslikust eitasid aga enamlased ning olid igast küljest sellele vastu. Enamlaste vastuhakk põhjustas aga oktoobrirevolutsiooni ehk oktoobripöörde, mis toimus Tallinnas ja Petrogradis  23.–26. oktoobril 1917.  Millega bolševikud ehk enamlased kukutasid Ajutise Valitsuse.
Oktoobrirevolutsioon oli laiemas mõttes enamlaste võimu kehtestamine kogu Venemaal.
Sellest sündmusest sai alguse Nõukogude Venemaa ning hilisem Nõukogude Liit.
PILET 12
1.Rahvuslik liikumine ja venestamisaeg
 Rahvuslik liikumine e. ärkamisaeg toimus peamiselt aastatel 1860-1880. Kõige aktiivsem oli rahvuslik liikumine just lõpu aastatel, kui venestamine sellele lõppu teha püüdis (kõik seltsid välja arvatud karsklaste seltsid keelati). Ärkamisaja eelduseks oli Eesti ala majanduslik arenemine, eesti haritlaste esimese põlvkonna teke, koolihariduse levik, kohaliku põliselanikkonna omaalgatuslik organiseerumine, kommunikatsioonivõrgu avardumine. Kõige elavalamalt võtsid rahvuslikust liikumisest osa haritlased. Eestvedajateks olid Carl Robert Jakobson (radikaalsem suund, baltisakslaste vastane) ning Jakob Hurt ja Johann Voldemar Jannsen , kes taotlesid baltisakslastega paremat läbi saamist. Olulist osa mängisid ka F. R. Kreutzwald, Lydia Koidula ja Johan Köler (Peterburi Eesti patrioot). C. R. Jakobson andis välja ajalehte "Sakala", J. V. Jannsen oli väga populaarsete ajalehtede " Perno Postimees" ja "Eesti Postimees" algataja . Jakob Hurt oli rahvaluule kogumise eestvedaja ka Eesti Kirjameeste Seltsi esimene juht. Ärkamisaja tähtsamad sündmused olid ajalehtede "Perno Postimees", "Eesti Postimees" ja "Sakala" ilmuma hakkamine, ning ka mitmesuguste seltside " Vanemuine " ja "Estonia" loomine, Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine. Lahkhelid tekkisid 1870. aastate II poolel. Algas asi sellega, et Hurdast ja Jakobsonist said poliitilised vastased, Eesti Kirjameeste Seltsi lõhenes, J. Hurt tagandati Aleksandrikooli eesotsast ning tugevnes ka keskvalitsuse surve rahvuslikule liikumisele.
2. Saksa okupatsioon 1940. aastate alguses
1941. aasta suvel tundsid eestlased kergendust punavägede ja Nõukogude võimude lahkumisest ning tervitasid Saksa sõdureid kui vabastajaid ning olid valmis neid igatpidi aitama . Eestlaste positiivne hoiak sakslaste suhtes hakkas aga kiirest kaduma, kui selgus, et Saksamaalt saabuvad ametnikud ei taha mingit iseseisvat riiki, vaid nävad värskelt hõivatud alades üksnes osa nõukogude liidust . Sakslased viisid küll ellu oma ideid, kuid vajasid ikkagi enda kõrvale kohalikest ametnikest koosnevat institutsiooni. Selleks sai Eesti Omavalitsus, mille eesotsas oli Hjalmar Mäe. Saksa majanduspoliitika oli Eestis vastuoluline. Määrati põllumeestele müüginormid, sakslased ei tahtnud tagastada nõukogude võimu poolt riigistatud varasid endistele omanikele, elatustase langes ja eriti raske oli linnaelanikel, sest toidu- ja tarbeesemetega varustati neid ainult ostulubade alusel. Sel ajal hukati umbes 7800 eesti elanikku, enamik neist oli eestlased. Natsid hakkasid ellu teostama oma repressiooni ning genotsiidi. Nad tegutsesid oma rassipoliitika järgi, mis nõudis täielikku rassipuhtust, ennekõike juutide ja mustlaste massilist hävitamist. Kuna käis sõda, siis juhtus nii, et eestlased sattusid pahatihti sõdima nii Vene kui ka Saksa riigi poolele. Ehk siis võis juhtuda nii, et näiteks keegi värvati sundmobilisatsiooni käigus Saksa armeesse Eesti SS leegioni, ning selle inimese tuttav näiteks värvati Vene armee alla. Paljud aga ei tahtnud sellist segadust ja põgenesid soome. Nii tekkisid soomepoisid, ehk soome armeega liitunud eestlased, kes sõdisid nii punaarmee kui ka Saksamaa vastu.
PILET 13
1.Iseseisvumine
Pärast Riia langemist sakslaste kätte augusti lõpul 1917. hakati Eesti tulevikku senisest põhjalikumalt arutama. Esialgu jäi Venemaast lahkumine puhtaks fantaasiaks, kuid leidis järk-järgult laiemat kõlapinda. Oktoobripööre suüvendas veelgi arusaama lahkujäämise möödapääsmatusest. Esimestel oktoobripöördejärgsetel nädalatel kujunes eestis omalaadne kaksikvõim. Maanõukogu 15. novembri otsuses pani paika otsused, et Eesti tulevast riigikorda määrab Asutav Kogu, kuni selle kokkuastumiseni on suurim võim Eestis Eesti Maanõukogul ning eestis kehtivad ainult maanõukogu seadused.
Maanõukogu salajstel koosolekutel võeti suund iseseisvuse väljakuulutamiseks. Selleks asuti ühendusse välisriikidega - loodi välissaatkond. Selles olukorras moodustati Eesti Päästekomitee (Konstantin Päts, Konstantin Konik , Jüri Vilms), mille eesmärk oli iseseisvuse väljakuulutamine. Koostati Iseseisvusmanifest. Tallinnas võeti võim üle 24. veebruaril 1918. Moodustati Ajutine Valitsus ( peaminister K.Päts). Järgmisel päeval jõudsid Tallinna saksa väed, algas Saksa okupatsioon. Saksa okupatsioon kestis 1918.a. veebruarist novembrini. Ajutist Valitsust ei tunnustatud, saadeti laiali rahvusväeosad, osa riigitegelasi vangistati. Majandus allutati Saksamaa vajadustele. Kultuuripoliitika eesmärgiks sai eestlaste saksastamine.. Välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti omariikluse tunnustamine Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. Saksa okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamisega Saksamaal novembris 1918. Ajutine Valitsus asus taas tööle 11. novembril 1918.
2. Aasta 1944
Sõda jõuab taas Eestisse. 1944. a jaanuaris algas idarinde põhjalõigus Punaarmee üldpealetung. Sakslased taandusid Eesti poolele. Võitlus Narva pärast kestis 7 kuud. Sakslased tõid kodumaale Eesti väeosad ning 30.01 kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni. Eesti Vabariigi viimane peaminister Jüri Uluots kutsus rahvas üldmobilisatsiooni toetama. Kokku tuli umbes 40 000 meest. Märtsi alguseks õnnestus tõrjuda vastane Narvast põhja poole jõe taha. Võitlused Narva alla jätkusid aprilli lõpuni, kuid kumbki pool ei saavutanud edasi. Narva rünnakute ajal sooritas Nõukogude lennuväli terrorit Eesti linnadele. Õhurünnakutes hävisid Tallinn, Tartu ja Narva. Neist viimane sai eriti rängalt kahjustada, hävis pea terve Teise maailmasõja eelne Narva linn. TAASISESEISVUMISKATSE Loodeti 1918.a veebruarisündmuste kordumisele, kus nõukogude väe lahkumise ja saksa vägede tuleku ajal sai välja kuulutatud iseseivus. 18.sept 1944 nimetas Jüri Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse. Uuel valitsusel paraku ei õnnestunud Tallinna oma kontrolli alla võtta, kuna linnas asus veel mingi osa Saksa üksuseid. 22.Sept 1944.a jõudsid Tallinnasse esimesed nõukogude üksused, kelle eest Tiefi valitsus oli sunnitud põgenema Läänemaale. Seal hakati ka otsima võimalusi põgenemaks Rootsi, mis osadel ka õnnestus. Sellega luhtus ka katse Eesti taasiseseivumiseks.
PILET 14
1.Demokraatlik Eesti
Sisepoliitiline areng- Demokraatia ja vabariiklik riigikord olid saanud paljude eestlaste paleusuks juba 1905.a vabaduse päevadel, kuid realiseeruma hakkasid need ideed alles pärast Veebruarirevolutsiooni. Õigusliku aluse rajamiseks Eesti riigile tuli kootada põhiseadus. Selleks astus 23.apr. 1919 kokku demokraatlike üldvalimiste teel moodustatud ASUTAV KOGU. See võttis vastu 15. juunil 1920. Eesti vabariigi esimese põhiseaduse. Põhiseaduse kohaselt oli kõrgeimaks võimu kandjaks rahvas. Seadusandlikku võimu toetas riigikogu – 100-liikmeline ühekojaline parlament . Täidesaatvat võimu aga Vabariigi valitsus. Valitsuse tegevust juhtis riigivanem , kes lisaks peaministri kohustele täitis ka mõningaid riigipeale kuuluvaid esindusülesandeid. Laialdase demokraatia tingimustes kujunes välja mitmeparteiline erakondlik süsteem. Sellesse kuulusid agraarerakonnad, liberaalsed erakonnad , sotsialistlikud erakonnad ning vähemusrahvuste erakonnad. Majanduselu-Kuna enne iseseisvumist oli Eesti majandus allutatud Venemaa huvidele, siis vajas senine majandussüsteem põhjalikke ümberkorraldusi. Esimeseks sammuks sai radikaalne maareform , mille aluseks oli 10 okt 1919 vastu võetud maaseadus. Reformi käigus riigistati mõisate maa, hoomed, tehnika, kariloomad jne. Enamus maadest jagati välja. Pärast Vabadussõja lõppu algas ülikiire majandustõus. Kuid majandustõus osutus liiga kiireks ja tõi 1923 aastal kaasa kriisi. Välispoliitika- Eesti Välispoliitika peamine ülesanne oli riigi julgeoleku kindlustamine. Hinnates võimalikke julgeolekuriske, tõstsid eesti poliitikud esile 2 võimalikku ohuallikat- Venemaa ja saksamaa. Saksa oht jäi küll pigem teoreetiliseks, sest Esimeses maailmasõjas lüüa saanud Saksamaa oli lääneriikide pideva kontrolli all ning arenes demokraatia suunas. Seevastu teine võimalik ohuallikas oli Eesti iseseisvuse hävitamisest jätkuvalt huvitatud. 1.dets 1924 üritas EKP riigipöördekatset. See kukkus läbi. 1920 algul pandi suur lootus Balti liidule, mille all mõeldi Soome, Eesti, läti, leedu ja poola sõjalist-poliitilist koostööd võimaliku välisagressiooni., ennekõike Venemaa ja Saksa rünnakute eest. Selllist liitu aga ei suudetud kunagi luua. Põhjuseks Balti riikide omavahelised vastuolud
2. Eesti NSV Valitsemine
Nõukogude võimu taastamine Eestis algas koos punaarmee sissetungiga 1944. aasta suvel. Punaarmee üksuste järel tulid Eestisse Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid, ehk uue võimu esimesed taastajad. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas ka parteikaadri pidev puhastamine, mis muutus eriti tihedaks 1940. aastate teisel poolel, mil jõudis tähelepanu keskpunkti võitlus kodanliku natsionalismiga. Eesti NSV võimustruktuur oli samasugune kui NSV liidus. Koosnes see mitmetest parteidest, kus suurim võim oli Nõukogude Liidu Kommunistlikul Parteil , vormiliselt oli kõrgemaks seadusandlikuks organiks Eesti NSV Kommunistlik Partei. Kohalik võimueliit ehk ENSV parteikaader koosnes nn. juunikommunistidest, Venemaa eestlastest, Eesti Laskurkorpuse veteranidest. Kohalikke eestlasi sõjajärgsetel aastatel vähe. Haridustase kommunistide hulgas madal, hiljem kasvas, sest partei kaudu oli võimalik karjääri teha. Eesti NSV ajal mängisid valitsemisel suurt rolli ka paljud julgeolekuorganid. Nende seas näiteks – NKVD , tegeles siseasjadega, NKGB, tegeles luure ja vastuluurega.
PILET 15
1.Autoritaarne Eesti
Ennetamaks Vabadussõjalaste  võitu ning  võimu koondamist enda kätte,  teostasid  Päts ja  Laidoner 12. märts 1934 riigipöörde. Kuulutati välja 6 kuuline  kaitseseisukord . Keelustati  meeleavaldused, vallandati nii vabadussõjalasi kui ka teisi isehakanud riigijuhtidele vastumeelseid inimesi, valimised lükati edasi, võimu sai riigivanem, peaministri asetäitjaks sai Karl Einbund. 2. okt 1934 tagasi tulnud parlament seati nn  vaikivasse olekusse, see tähendas, et parlament ei tulnud enam kokku. Tasalülitamine 1934 dets. Tähendas seda, et hakati piirama sõnavabadust, kontrolliti erinevaid  asutusi , loodi Riiklik  Propaganda  talitus, mis teostas kontrolli erinevatele asutustele ja viis läbi üleriigilisi kampaaniaid. 1935 märtsis keelustati erakonnad, loodi  Isamaaliit  ja kutsekojad ( keskne  ainupartei), opositsioon  lämmatati ja vabadussõjalaste plaanitud riigipöördekatse nurjus. Põhiseaduse muutmine võimu legaliseerimiseks pandi  kokku rahvuskogu, mis koostas uue põhiseaduse. Sellega seadustati autoritaarne valitsemine, riigipeaks sai  president , kellel olid väga laialdased õigused, riigikogu muudeti kahekojaliseks, ning kärbiti ka oluliselt rohkem rahva õigusi, mis rahva seas tõi ülesse rahvaalgatused, meeleavaldused ja streigi. 1938 toimusid  Riigivolikogu  valimised. 24. aprill 1938 kinnitati presidentiks K. Päts.
Autoritaarne Eesti Valitsemine jätkus tugeva tsentralisatsiooni tähe all, säilis kontroll elualade üle ja Riigikogule jäeti otsustada tühised asjad. Majanduselu edenes autoritaarsel perioodil jõudsalt. Riik aga sekkus majandusse jõuliselt, majanduslikuks eeskujuks oli plaanimajanduse süsteem. Palju tähelepanu sai tööstus, põllundus ning sellega ka rahva üldine heaolu suurenes. Välispoliitika Rahvasteliit oli muutunud jõuetuks, suund oli uuel sõjal. Inglise Saksa mereväeleping andis mõista, et Läänemeri võidaks anda Saksa  ja Venemaale. Seepeale Venemaa aktiviseerus, tahtis luua Eestisse oma sõjaväebaase 1934. sept kirjutati alla lepingule Balti Antant, mis pidi tagama  Eesti, Läti ja Leedu tiheda väliskoostöö. Rakendati neutraliteedipoliitikat, kuid  abilisi selle tagamiseks reaalselt ei olnud.
2. Uus Ärkamisaeg
ÜHISKOND ÄRKAB Eesti NSV-s hakkas seisakuaegne sumbunud õhustik lagunema 1986. aasta lõpul, kui avalikustati Moskva keskametkondade kavad uute fosforiidikaevanduste rajamiseks. See tekitas ühiskonnas protesti , mis vallandus üha enam poliitiliseks fosforiidikampaaniaks, milles rahvas esimest korda tunnetas ühtekuuluvuse jõudu. Tehti kõik, et uute kaevanduste rajamist peatada. 1987 loodi eestis esimene poliitiline ühendus Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp, eesmärgiga avalikustada MRP pakti tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaaline. Selle eesmärgil korraldati Tallinnas Hirvepargis suur meeleavaldus , kus peeti kõnesid ja üritati pälvida võimude tähelepanu toimuvale. Hirvepargi miitingul oli suur tähtsus ühiskonna edasisel organiseerumisel. 1988. aprill kujunes Eesti ühiskonna jaoks paljuski murranguliseks. Aprilli algul toimus Toompeal loominguliste liitude ühispleenum, millega loovintelligents lülitus aktiivselt ühiskonna uuenemisprotsessi. Aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks . Ettepaneku ellurakendamiseks loodi ERR'i algatuskeskus ja hakati moodustama tugirühmi kogu eestis. Rahvuslik tõusulaine kulmineerus 1988. aasta septembris lauluväljakul Rahvarinde korraldatud suurüritusega "Eestimaa laul". Sellest kujunes enneolematu ulatusega rahvuslik massimeeleavaldus. Perestroika algusaastatel jäid Eesti NSV ja NSV liidu keskvõimude suhted endiseks. Rahvuslike jõudude sihiks sai Eesti omariikluse taastamise idee propageerimine ja realiseerimine.Veelgi olulisemaks sammuks oli aga suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine, millega veel kord kinnitati liiduvabariigi seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil ning deklareeriti, et NSV liidu keskvõimu ja liiduvabariigi suhete aluseks pidi saama liiduleping
PILET 16
1.Baaside aeg
Mittekallaletungileping Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel ehk Molotovi-Ribbentropi pakt oli mittekallaletungileping Saksamaa  ja  NSVL  vahel, millele kirjutasid Moskvas 23. augustil 1939 alla NSVL välisminister Vjatšeslav Molotov ja Saksa välisminister  Joachim von Ribbentrop. MRP tegi Nõukogude liidust ja Saksamaast poliitilised ja sõjalised vastased. BAASIDE LEPE Kui II maailmasõda algas, säilitas Eesti Valitsus range neutraliteedi, vältimaks riigi sattumist relvakonfliktidesse. 24. Septembril esitati kaubanduskokkuleppe sõlmimiseks Moskvasse sõitnud Eesti välisministrile Karl Selterile nõudmine allkirjastada vastastikuse abistamise pakt, mis annaks NSV liidule luua Eesti territooriumil sõjaväebaasid. Eestile osutati agressiooni, ning vene sõjavägi rikkus pidevalt eesti riigipiire. BAASIDE AEG Valitsus, sõjaväejuhid ja Riigikogu komisjonid leidsid, et kuna eestil puuduvad sõjapidamiseks piisavad vahendid, võeti Kremli nõudmised vastu. Sellega andis eesti NSV liidule rendile palju maa-alasid, kuhu tekkisid sõjaväebaasid. Niisiis saabus punaarmee siia. Eesti siseelus kujunes baaside aja olulisemaks sündmuseks baltisakslaste lahkumine. See toimus nii, et Hitler andis käsu baltisakslastel ümber kolida Saksamaale, ning järgnevate kuudega lahkuski eestist 12 660 baltisakslast, lisaks tuhatkond eesti soost kadakasakslast. Seega lakkas baltisaksa rahvusgrupp olemast.
2. Omariikluse taastamine
1990-91 muutus olukord Baltikumis pingeliseks. Gorbatšov saatis leedule läkituse nõudes nõukogude liidu ja Leedu NSV põhiseaduse taastamist. Keeldumise korral ähvardati kehtestada presidendivõim. 15. Jaanuaril korraldati kõigis kolmes Balti riigis meeleavaldused. 13.Jaanuari varahommikul ründas KGB erigrupp Alfa Vilnuse teletorni ning selle käigus hukkus 14 inimest. Uus verevalamine leidis aset Riias 20. Jaanuaril, tapeti 5 inimest. Eestis õnneks sündmused otsese konflikti ja laipadeni ei jõudnud. Jaanuarikriisis mängis suurt rolli Vene NFSV toetus Baltimaadele. 12. Jaanuar 91' kirjutati Moskvas alla Eesti ja Vene NFSV riikidevahelisele suhete aluse lepingule. See tähendas, et mõlemad tunnustasid teineteise iseseisvust. Iseseisvusreferendum - Korraldati rahvahääletus, kus küsiti: "Kas teie tahate Eesti Vabariikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist" Tulemused näitasid, et iseseisvust pooldati. Moskvas aga loodeti endiselt impeeriumi koospüsimisele. Tugevnev rahvuslik vabadusliikumine sundis otsustavamalt tegutsema ka M.Gorbatšovi, kelle eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. 20. Augustil 1991. võttis ülemnõukogu vastu "Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest" Selle otsusega taastati riiklik iseseisvus. Järgmisel päeval taastati läti iseseisvus ja ka Leedu deklareeris veel kord riikliku iseseisvuse taastamist.
PILET 17
1.Nõukogude okupatsioon
Nõukogude okupatsioon Eestis ehk Vene okupatsioon oli Eesti Vabariigi territooriumi okupeerimine Nõukogude liidu poolt. Alustati sellega, et Balti riike süüdistati Baasileppe rikkumises. 1940a. 17. Juunil tuli varahommikul üle eesti piiri 90k okupatsiooniarmee sõdurit. Kindral Laidoner sunniti Narvas toimunud kohtumisel kirjutama alla Narva diktaadile, mis tähendas, et kõikide ühendusteede ja sidekanalite kontroll läks üle Punaarmee kätte, keelustati igasugused meeleavaldused, rahvakogunemised ning eraisikutelt koguti kokku relvad. 21. Juunil koguti Tallinna Vabaduse väljakule mõnituhat inimest. Samal õhtul andis Päts allkirja otsusele, millega nimetati ametisse uus valitsus. Põhjalikud muutused algasid juuli esimestel päevadel, mil saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati välja Riigivolikogu valimised. 21. Juulil kuulutas kommunistlik riigivolikogu välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (ENSV) ja otsustas paluda selle vastuvõtmis Nõukogude liidu koosseisu. See idee võeti meelsasti vastu ja sellega oli eesti jälle osa nõukogude liidust. Okupantide esimene samm oli senise riigiaparaadi pildilt kustutamine, st et tagantati oma kohtadelt kõik kõrged ametnikud mistahes valdkonnast. Riigivolikogu nimetati ümber Ülemnõukoguks ja senisest Vabariigi Valitsusest sai Rahvakomissarrde Nõukogu. Ümberkorraldused toimusid ka majanduses. Tehti maareform, millega riigistati kogu maa ja talunikud muutusid maaomanikest maakasutajateks. Ümberkorraldusi saatsid järjest tugevamad repressioonid , mida viis ellu Siseasjade Komisjon. Kuni 1940. aasta lõpuni kadus teadmatusse üle 1000 inimese, peamiselt endise vabariigi poliitiline eliit . Nende seas ka Konstantin Päts ja Laidoner peredega. SUVESÕDA Sakslased hõivasid kiiresti Leedu ja Läti piiri ning, siis 7. Juulil ületasid Eesti piiri. Seejärel koondus Saksa väejuhatuse tähelepanu Tallinnale, mis oli muudetud Balti sõjalaevastiku peabaasiks. Eesti pinnal toimuvas sõjas lõid aktiivselt kaasa ka metsavennad . Nad hoidsid üsna omaette ja olid kehva relvastusega. Metsavendade vastasteks olid NKVD väeosad ning Hävituspataljonid. Viimased olid eriti karmid , sest seda pataljoni tunti väga metsikuna. Nad purustasid pea kõike, mis teele jäi.
2. Repressioonid Vene okupatsiooni ajal
Nõukogude vägivallapoliitika oli väga mitmekülgne ja suunatud erinevate ühiskonnakihtide alla. Juba 1944. aastal algasid eestis Saksa okupatsiooni toetajate massilised arreteerimised.Otsesele füüsilisele represseerimisele lisandus vaimne vägivald, mis väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva võimu ideoloogilstes vaadetes ning sõjaeelse kultuuri keelamises. Kolmes balti liiduvabariigis toimus korraga märtsiküüditamine, ametlikult Priboi, mille käigus saadeti ööl vastu 26. Märtsi 1949 Eestist Siberisse üle 20k inimese. Suurem osa küüditatutest olid naised ja lapsed ning nad saadeti põhiliselt Krasnojarski ja Novosibriski oblastisse, põhiliselt tegeldi seal siis sunnitööga. Nõukogude võimu taaskehtestamisse suhtus enamus eestlasi eitavalt, ja see väljendus ka vastupanus okupatsioonirežiimile. Peamiseks vastupanuosutajateks olid metsavennad. Nad tegutsesid kogu eesti alal asuvates metsades ning olid punaarmee poolt tagaotsitavad. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu võitlemiseks sõjaväe regulaarüksusi ja julgeoleku väeosi, miilitsaüksusi, aga ka kohalikke nõukogude meelseid aktiviste.
PILET 18
1.Poliitilised olud Eesti NSV's
Eesti NSV sisepoliitilise arengu keskseks tunnuseks sõjajärgsetel aastatel oli võitlus kodanliku natsionalismi vastu. Andrei Ždanov tõdes, et kodanlikud nationalistid on eesti rahva verivaenlased ning võitlus nendega ei ole lõppenud. Vene võimumeestele tundus, et eesti NSV tippjuhtkond on samuti nakatunud kodanlikust natsionalismist. 1950. Märtsi keskel tuli kokku EK(b)P VIII Pleenum, et arutada otsust selle kohta ja mõeldi ka meetmeid olukorra parandamiseks. Tagajärgedeks olid: vähene kolhooside loomine ning võitlus natsionalismiga, puudulik kaadrivalik(parteis valed inimesed), vähe kriitikat ja enesekriitikat, mõõdukas laveerimispoliitika. Ivan Käbin oli pleenumi valmistamise üks juhte, ta oli selles osas Moskva poolt kiidetud mees, kes tegeles mõõduka laveerimispoliitikaga. Sulaaeg oli riigis tekkinud vägivalla kadumine ja rehabiliteerimine. Venestamissurve tekitas juurde ohutunnet sellele, et meie rahvuskultuur hakkab hääbuma. Niisiis põhjustas see noorsoorahutused ja koos sellega elavnes ka intelligentsi protestivaim. Tehti leping 40 kiri, kuhu andsid allkirja 40 vaimu- ja loomeinimest, lootes juhtida lepingu teel võimuladviku tähelepanu ühiskonnas kuhjuvatele probleemidele.
2. Liivi sõda
1558-1583 . Sõja peamiseks ajendiks oli „Tartu maksu“ maksmata jätmine. „Tartu maks“ – Tuli tasuda Tartu piiskopkonnal Vene tsaarile üks mark aastas iga elaniku pealt. „Tartu maks“ ei olnud tegelikult sõja põhjuseks, see oli vaid ettekääne. Tegelik sõja põhjus oli hoopis oma võimu ja maaalade suurendamise eesmärk. Algus – 22 jaanuaril 1558 tungisid Vene väed Tartu piiskopkonda. See lühiajaline sõjakäik oli rohkem hirmutamiseks. Vastulöök jäi andmata, sest maahärrad mõtlesid vaid oma valdustele ja ordumeistritel ei õnnestunud vajalikku väge kokku koguda. Peale esialgset sõjakäiku saadeti ordule kiri, et kui raha ära makstakse, siis saab rahu. Raha aga kokku ei saadud ja rahu ei tulnud. 1558.a. kevadel alustasid Vene väed juba pealetungi Liivimaa täielikuks alistamiseks. Aprilli esimestel päevadel algas Narva piiramine. Narva alistus mai keskpaiku ja seda väga soodsate tingimustega. Linn olulist kahju ei saanud, kui see juba oli alistunud. Kõik kes tahtsid võisid linnast lahkuda. Pärast seda liiguti Tartu alla. Sinna veeti hulgaliselt suurtükke ja asuti linna piirama. Nädal peale pommitamise algust ehk siis 18. juulil linn alistus. Tartu säilitas algul oma õigused, kuid siinne piiskopkond oli langenud.