Eesti Kultuurilugu (1)

Eesti Kultuurilugu
KESKAEG (Varasem keskaeg 1227-1346; Hilisem keskaeg 1346- 1520 )
Kroonikad ehk ajaraamatud kujutavad dateeritud sündmusi ajalises järjestuses ning olid keskajal väga levinud. Eesti keskaja seisukohalt on olulisemad kroonikad:
1) Vanim säilinud kroonika on ladinakeelne Läti Henriku kroonika (valminud umbes 1224-27), mis kirjeldab sündmusi aastatel 1180-1227 ning on koostatud Riia peapiiskopi Alberti ülesandel.
2) Liivimaa vanem riimkroonika (valminud umbes 1290 ) kirjeldab Liivimaa Ordu tegevust aastatel 1180-1290 ning on koostatud tundmatu sõjamehe poolt.
3) Liivimaa noorem riimkroonika (valminud 1340ndate lõpus) kirjeldab sündmused aastail 1315 - 1348 . Käsikiri pole säilinud, tuntakse proosavormis ümberjutustusena hilisemate (Renneri, Russowi ) kroonikate kaudu.
4) „Chronicon Livoniae“ on kirja pandud Liivimaa Ordu vaimuliku Herman von Wartberge poolt ning kajastab sündmusi Liivimaal kuni aastani 1378.
Mõõgavendade Ordu ehk Kristuse Sõjateenistuse Vennad (Fratres milice Christi) on Eestimaa piiskopi Theoderici poolt 1202 aastal asutatud vaimulik rüütliordu. Sümboliks oli mõõga kujutis nii ordu vapil kui ka rüütlite keebil. Ordu eksisteeris kuni 1237 aastani, mil liideti Saksa Orduga. Ordu loodi eemärgiga alistada paganlikke liivlasi, latgaleid ja eestlasi. Garnison asus püsivalt kohal ja seda täiendasid suviti Saksamaalt.
Dominiiklased – 1215. aastal saabus Eestisse tsistertslaste järel dominiiklaste mungaordu (mungarüü värvi järgi „mustad vennad“). Dominiiklased olid haridussõbralikud ja nende munkadelt nõuti aastal 1236 ka kohaliku keele oskamist. Maal ringi rännates ja rahvaga kohtudes võisid nad rahvast õpetada ja jutlustega esineda, mille tõttu neid kutsuti ka „jutlustajavendadeks“ (fratres predicatores). Dominiiklaste pidasid oluliseks haridust. Dominiiklaste ordu põhiülesandeks oli misjonitöö allutatud maade põlisrahvaste seas ja võitlus ketserlusega. Nende mungakoolides koolitati kohaliku rahva keelt oskavaid munkpreestreid, ja nende hulgas oli Tallinnas 15. sajandil ka eestlasi (Jacobus Kottekyn, Friedrich Kaukes). Tallinnasse asusid dominiiklased 1229 aastal, Tartusse 1300 aastal, mõnevõrra hiljem ka Narva. Kuna dominiiklased tundsid hästi eesti keelt olid nad maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed .
Undeutsche ehk mittesakslased . Pikaaegse vallutussõja tõttu suhtuti eestlastesse umbusuga. Pärast eesltaste 1223/24 aasta mässu neid enam linnustesse ei võetud. Usaldamatus polnud ainsaks põhjuseks, miks uus võim ja kirik ei otsinud koostööd pärisrahvaga, vaid oluline oli ka feodalismile rajanev mõtlemisviis. Selle põhjal olid Eesti ja Läti talupojad kui „mittesakslased“, alam seisus.
Tsistertslased – Esimene mungaordu kes Eestimaale jõudsid olid tsistertslased (mungarüü värvi järgi „ hallid vennad“). Nad rajasid 1228 aastal mungakloostri Kärknas (hiljem ka Padisele) ja naistsistertslaste Püha Miikaeli ehk Mihkli kloostri Tallinnas (hiljem ka Tartu ja Lihulasse). Vana- Tsistertslaste eesmärgiks oli kloostrielu reformimine ning Püha Benedictuse aegsete põhiväärtuste juurde tagasipöördumine. Nad loobusid pärisorjade tööst kloostripõldudel ning asusid neid ise harima , tegelesid aianduse ja loomakasvatusega, harisid uudismaid. Nende elu oli kasin, kloostrid sisustatud ainult hädavajalikuga, mungad ja nunnad allutatud rangele distsipliinile.
Sünkretism – Pärast maa alistamist sai 1230 -40 aastatest alguse pikem üleminekuaeg, mille jooksul eesti vana rahvausund kohtus kirikliku ristiusuga ja püüdis end sellega sobitada. Kirik hõlmas kristlase elu tervikuna , kalendritähtpäevade mugandumine katoliikliku pühakutekalendri, kommete ja rituaalidega ( ohverdamine , jumalateenistusel uus sisu). Kerge oli jälgida preestri tegevust jumalateenistusel ja teistel talitustel, raskem oli ristiusu dogmade omandamine, sest need puudutasid eetilisi tõekspidamisi.. Ristiusku suhtumise puhul on mainitud kolme lahendusteed: uue usuga leppijad, kõikuv element ja teadlikud vastased. Akulturatsiooniprotsessi kolm faasi: esimesed ristitud, usklike piiri laienemine ja assimilatsioon . Viimane sünkretistliku üleminekuperioodi jooksul tõenäoliselt veel lõpule ei jõua.
Liber Census Daniae ehk Taani hindamisraamat. 13. sajandil Taani preestrite poolt koostatud ristitud külade nimekirjad, mis panid aluse suurele Eestimaa nimistule. Meieni säilinud kujul redigeeritakse 1241 aastal.
Lüübeki linnaõigus – Taani kuninga Erik IV 1248. aastal välja antud ürik kinnitab Tallinnale Lüübeki õiguse. Üriku tekstist nähtub, et on olemas linnahalduse keskorgan – raad . 1302 sai Lüübeki õiguse Rakvere ja 1345 Narva. Linn oli Eestis varakeskaegne uuendus, mis sündis võõraste vallutajate algatusel ja järgis nende kodumaalt tuntud asutusüksust, selle topograafiat ja haldust. Selline linn oli omaenese territooriumiga ühik, mille kodanikel oli olemas omavalitsus (raad) ja omad seadused (nt Lüübeki linnaõigus).
Toomkool ehk katedraalikool oli toomkiriku juures asuv või selle poolt ülavpeetav õppeasutus. Toomkoolid tegutsesid peamiselt reformatsioonini. Toomkapiitlite mainimine : Pärnus 1251, Tartus enne aastat 1250 , Tallinnas 1266, toomkool Toompeal a 1319. Toomkooli lõpetanu pääses ülikooli.
Toomkoolis oli kaks astet:
1) Trivium ehk alamaste, milles õpetati grammatikat (ladina keelt), retoorikat (ilukõne), dialektikat (vaidkluskunst, mõeldud usudogmade kaitsmiseks).
2) Quadrivium ehk ülemaste, nelja ainega ülemaste suuremates toomkoolides: need olid muusika , arvutamine ( rooma numbritega), geomeetria (sisaldas arhitektuuri ja maateaduse algmeid), astronoomia (peamiselt ajaarvamine, liikuvate kirikupühade kalendri koostamine.
Läänistamine – 1315. a sõnastatakse kirjalikult Valdemar -Eriku lääniõigus, Harju-Virus Taani võimu ajal kehtinud õigusnormide kogum. Selle aluseks on Valdemar II aegsed normid, mida uuendab ja kinnitab kuningas Erik VII Menved. Lääniõigus sätestab maahärra suhted vasallidega, kohtukorralduse ja protsessi, tagab vasallide läänide pärandumise meesliinis. Vasallidel on käe- ja kaelaõigus, õigus karistada talupoegi surmanuhtlusega.
Patronaadiõigus – Koguduseliikmed ise preestrit valida ei saanud, sest algusest peale valitses kirikus patronaadiõigus, mille alusel preestri valis maaomanik ehk peamiselt mõisnik. Nii toimus piiskoppide ja ordu aladel, kuna Põhja-Eesti Taani alal kuulus see õigus mitmes koguduses Taani kuningale , aastast 1346 aga Tallinna konsistooriumile.
Katku esinemisest Liivimaal on esimesed teated 15. sajandi algusest, Tartus aastal 1403. Seda esines ka järgnevail aastail (1418, 1474, 1486 ), ilmselt idast saabununa (Pihkvas ja Novgorodis aastal 1352). 16 sajandi algus tõid kaasa nii ikaldusi, kui katkuaastaid. 1504 aasta katk tappis Harju- ja Virumaal üle poole elanikest.
Vana-Liivi maapäevad – 1421 aastast hakatakse pidama Vana-Liivimaa üldisi maapäevi, kus arutatakse ja otsustatakse sise- ja välispoliitilisi küsimusi (määratakse maksud , võetakse ette samme talupoegade pagemise tõkestamiseks). Maapäevadest võtavad osa kõrged vaimulikud , ordumeister ja tähtsamad ordukäsknikud, piiskopi-ja orduvasallide ning Riia, Tallinna ja Tartu esindajad.
Frantsiskaanlased – Eestis on mainitud frantsisklasi esmakordselt 1241. aaastal. Frantsiskaanidel rajasid oma kloostrid Viljandis (1472), Tartus (1514) ja Rakveres (1503). Nagu dominiiklased olid ka frantsiskaanid rändmungad ning nende eesmärgiks oli ristiusu tõdede õpetamine ja jutlustamine vaesemate inimeste seas. Ordu liige pidi elama vaesuses , elatades end almuste või lihtsa tööga, ta pidi käima paljajalu ning kandma halli mungarüüd („hallid vennad“). Frantsisklasteks hakkasid peamiselt vaesed ja väheharitud inimesed. Nad olid lihtrahva seas väga populaarsed, kuna selgitasid usutõdesid lihtsatele ja harimata inimestele arusaadavas keeles.
Väikevasall – Eestlastest ülikud või nende järeltulijad keskajal, kes said väikemaid läänistusi ja kuulusid maad valitsevate vasallide hulka ( maavabad , kel oli läänikiri). Esialgu omasid kohustust sõja korral teenistusse andma ja varustama kergeratsanikku. Aastal 1498 vahetus see kohustus erilise sõjamaksuga ehk meistriraha, mida tuli sõja korral maksta teistelgi rühmadel, üksjalad kaasa arvatud.
Vabatalupoeg – Üks talupoegade sotsiaalsetest kategooriatest keskaegses Liivimaal. Vabatalupoeg maksis rahamaksu ja ta majanduslik seisund võis varieeruda olenevalt sellest, kui paljudest kohustustest ta end rahaga vabaks ostis. Tavaliselt polnud vabatalupojad isiklikult vabad, kuid nende seisund oli siiski parem kui adratalupoegadel. Kuid üha suurenev läänistamine ja teotöö osakaalu tõusu tõttu hääbus vabatalupoegade seisus 16. sajandi keskpaigaks.
Adratalupoeg – Tegemist talupojaühiskonna suurima rühmaga keskajal. Enamasti ühe adramaa suuruse talu peremehed, kes täitsid kõiki kohustusi, mis alistumislepingutes kirjas ( ristimine , preestrite ülalpidamine, avalikud tööd, väeteenistuskohustus, maksud, teotöö).
Üksjalad – Seoses mõisate asutamise ning talumaade nende alla võtmisega, samuti sisekolonisatsiooni tagajärjel tekkisid keskaegsel Liivimaal üksjalad (väiketalunikud). Enamasti maatud käsitöölised, sulased/tüdrukud, kellel oli kasutada veerandi kuni poole adramaa talu ja kes tegid mõisatööd ühe jalapäeva nädalas. Mainitakse Harjumaal 1435 aastal, Saaremaal 1453 aastal. Nende arv kahanes aja jooksul, eriti 16 sajandist alates. Saaremaal leidus neid veel ka 18 sajandil.
Vöörmünder – Kogudusel ja kirikul olid peale preestri veel eestseisjad ja vöörmündrid, keda on mainitud juba 13 sajandi lõpul. Need olid rahvuselt sakslased , kas kohaliku vasalli esindajad või mõisnikud, kuid nende hulgas mainitakse ka eestlasi (Keilas 1496 aastal). Vöörmündri ülesandeks oli igal pühapäeval kirikus käia ja täita pastorihärra korraldusi (nõuda sisse õpetaja maksuvili, tuua kohale kirikumõisa saadetud teopäevilised), omas eraldi pinki kirikus, vabastatud kirikuandamitest, sai pärast surma tasuta matuse, valvas rahva kõlbelise elu üle.
Kloostrikool – Õppeasutus, mis oli mõeldud nii munkadele ( schola interna ) ja ka teistele (schola externa). Kloostrikoolides õpetati eeskätt ladina keelt, grammatikat, kirjutamist, muusikat. Dominiiklaste mungakoolides koolitati munkpreestreid, kes oskasid ka rahva keelt. Nende hulgas oli 15 sajandil ka eestlasi (Johannes Pulck õppis Rostockis 1509 aastal).
Püha Birgitta – Tegemist rootsi pühakuga, kes asutas 1350ndate aastate paiku Birgitiinide ordu. 1370. aastal anti Püha Birgittale luba asutada kloostriorganisatsioon. Eestis tegutses Püha-Birgitta klooster Pirital (õieti Augustinuse Ordu) aastatel 1407 kuni kloostri hävimiseni 1577 Liivi sõjas.
Koormis – Talupoegade olukorra halvenemise olulisemaks põhjuseks oli mõisate asutamine. Alates ristiusu vastuvõtmisest olid talupoegade koormiste hulka lisaks maksudele (kümnis, viljahinnus, loonusandamid, veokohustused) kuulunud ka üldised tööd (kirikute, linnuste, teede, sildade ehitamine; ühistööd/ talgud kiriku ja mõisatööd). Vähehaaval teokohustus suurenes, 16 sajandi keskpaiku oli nädalategu mõisas juba üldine. Teoorjuse ja koormiste kasv olenes sellest, kuidas levis mõisate asutamine. 15 ja 16 sajandi vahetust on peetud teoorjuse hoogsama arengu alguseks.
Linnakodanik – Kuigi juhtiv positsioon Eesti linnades oli sakslaste käes, moodustasid linnade elanikkonnast (mittekodanikest, kes elasid väljaspool ringmüüri kaitsetutes eeslinnades) tähelepandava osa eestlased. Mida väiksem linn, seda suurem oli eestlaste osakaal. Tallinnas olid pooled elanikest eestlased ja Tartus kaks kolmandikku. Sakslasi oli Tallinnas 16 sajandi algupoolel üle kolmandiku, rootslasi kuuendik. Sakslased kuulusid enamasti jõukamasse keskklassi. Tallinnas on 1538 aastal umbes 8% eestlasi kuulunud keskklassi ja 92% alamklassi (ülemklass puudus). Linnaeestlased olidki ameti poolest eeskätt lihttöölised, vähesed käsitöölised ja väikekaupmehed.
Vakused – Varasel keskajal sai suurem osa vasalle enne mõisate asutamist sisetuleku talle kuuluva läänistuses elavate talupoegade maksudest. Vasall, kes koos perekonnaga elas linnuses, käis koos saatjaskonnaga kord aastas määratud päeval talupoegadelt makse kogumas. Neid päevi nimetati vakuseks. Koos sellega peeti ka kohtuistungeid, kuna kohtuvõim kuulus vasallile.
Piiskopkond – Eesti varane keskaeg oli mitmes mõttes üleminekuperiood, mil maa vallutajad panid maksma uue halduse ja kirikliku korralduse. Tekkisid piiskoppidele alluvad haldusüksused ehk piiskopkonnad . Piiskopkondades teostasid kohalikku võimu piiskoppide sakslastest vasallid . Pärast seda kui Saaremaa oli allutatud ja paavstile alluva kirikuriigi loomine ebaõnnestunud, koosnes nn. Vana-Liivimaa konföderatsioon viiest väikesest feodaalriigist: Ordule kuuluvad alad, Riia peapiiskopkonna valdused , Kuramaa piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Tartu piiskopkond.
Sachsenspiegel – Põhja-Saksa aadli õiguskoodeks, mis keskajal oli ka Liivimaa rüütliõiguse aluseks. Selle järgi oli talupoja kohuseks maksta vasallile maa eest renti. Vasallile antud läänis oli tal küll kohtuvõim, kuid talupoeg oli isiklikult vaba ja oma maa omanik. Talupoega puudutav töökohustus oli esialgu ainult kõiki ristituid hõlmav kohustus sooritada üldisi töid (hoida korras teed ja sillad , ehitada kirikuid, preestrielamuid ning linnuseid). Hilisel keskajal suurenes talupoegade kohustus mõisatele tööd teha, mis peatselt, kui levis sunnismaisus , viis talupoja mõisast täielikku sõltuvusse ja vasalli meelevalla alla.
Iura christianorum – Alistumislepingutes keskajal ettenähtud kristlaste kohustused, mis sisaldasid lisaks ristimisele ja preestrite ülalpidamisele ka avalikke töid, väeteenistuskohustust ja makse. Adratalupojad täitsid kõiki kohustusi, mida tollal ette nähti.
Ministeriaalid – Vähesed Liivimaale saabunud sakslastest vasallid olid oma kodumaal olnud rüütliseisuses aadlikud . Sisserännanud sakslased olid kodumaal olnud sotsiaalselt seisundilt alamal tasemel, peamiselt aadlike ja rüütlite teenistuses ehk ministeriaalid. Liivimaal sai neile osaks palju suurem iseseisvus , lugupidamine ja tegutsemisvabadus.
Sunnismaisus – Mõisa ees olevad kohustused ja maksud tingisid talupoegade võlgadesse sattumise ning võlglasel polnud enam võimalik kodukohast lahkuda. Sellest tulenes hiliskeskajal vähehaaval sunnismaisus vähemalt peremehe (ka vanema poja) suhtes, mis tagas vasallidele püsiva tööjõu (talupoeg muutus mõisniku omandiks). Kuid sunnismaiseks muutunud talupoeg polnud tavatähenduses ori, vaid teokohuslane.
Palverännak – Katoliku kultusega on seotud palverännakute komme ning ka Eestis leidus kohti, kuhu neid tehti. Näiteks on mainitud 14 sajandil ja hiljemgi Vastseliinat, mille linnusekirikus asus pühaks peetud rist . Palverännakute kohti oli Eestis teisigi ( Pirita , õigeusklikel Petseri).
Tsunft – Keskaegsete linnade kodanikkond jagunes elukutsete alusel. Kaupmehed kuulusid suurgildi liikmeskonda ning käsitöölised alates 14 sajandist tööalade järgi ametitesse või tsunftidesse. Ainult tsunfti kuulumine andis õiguse töötada käsitöölisena. Käsitöölised, kes ei kuulunud tsunfti ja tegutsesid salaja , kihutati selle ilmsikstulemisel linnast välja. 15 sajandi keskel oli Tallinnas 14 tsunfti ja neli muud „ametit“ nende jaoks, kes polnud käsitöölised (voorimehed, kandjad , paadimehed-mündrikud sadamas, kalakauplejad). Enamik neist olid eestlased, nagu ka kiviraiduritest ja meremeestest. Tartus oli keskajal neli tsunfti ja kolm muud ametit. Igas linnas oli ka mitu tsunfti, kuhu eestlasi vastu ei võetud (näiteks kullassepad). On märgitud, et eestlaste vastuvõttu pärast 1343. a ülestõusu suuresti piirati.
Kiviraidurid – Tallinna kiviraidurite tsunft keskaja lõpupoole koosnes ainult eestlastest, ka kujurid-raidurid, mitte ainult kivitöölised. Valdav enamik keskaegseid hauakive on loodud eesti rahvusest meistrite poolt (näiteks Hans Pawelsi kenotaaf Oleviste kiriku Maarja kabeli idaseinal).
Kenotaaf – Hauamärk isikule, kes on maetud mujale või kelle matusepaik teadmata. Neid esineb pühakodades ja kalmistutel. Näiteks Hans Pawelsi kenotaaf Oleviste kiriku Maarja kabeli idaseinal.
Surmatants – Väljapaistva Lüübeki meistri Bernt Notke kuulus keskaegne maal „Surmatants“ Tallinna Niguliste kirikus (15 sajandi lõpust).
Gooti stiil – Kirikuarhitektuur jaguneb Eestis vanemaks romaani ( 1220 -50) ja hilisemaks gooti perioodiks koos nendevahelise üleminekuajaga umbes aastail 1250- 1320 . Gooti ehituskunst jagatakse enamasti varaseks (1220-1370), täisgooti (1370-1470) ja hilisgooti (1470-1550) perioodiks. Üldisemalt pääses gootika võidule 14 sajandi esimesel veerandil. Säilinud vanemates kirikutes võib näha erinevate stiiliperioodide kajastusi, osalt ka hilisemate ümberehituste tõttu. Näitena võib tuua Tartu Toomkiriku, mis esindab telliskivigootikat (valmis kolmelöövilise basiilikana 14. saj alguses.
Basiilika – Pikliku põhiplaaniga samba- või piilariridadega löövideks jaotuv hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja niipalju kõrgem, et saab valgust külglöövide katustest kõrgemal asuvaist aknaist, mis moodustavad akenderea. Ainuke kirik Eestis, mis kohe ehitati basiilikana on Urvaste kirik. Majanduslik tõusuperiood 14 ja 15 sajandil tõi kaasa linnakirikute ümberehitamise basiilikateks (näiteks Tallinnas Oleviste, Tartus Toomkirik ).
Padise klooster - Kui Dünamünde tsistertslaste klooster 1305 ordu omandina linnuseks muudeti, kolisid mungad Eestisse ja püstitasid 1317 aastal kloostri Padisele, kus Dünamündel juba enne oli olnud maavaldusi. Klooster hävitati Jüriöö ülestõusu ajal, kuid ehitati uuesti 1370ndail.
Karja kirik – Vanimad maakirikud pärinevad 13 sajandist, suurem osa on siiski püstitatud 14 ja 15 sajandil. Vanimate hulka kuulub Saaremaal Karja varagooti stiilis kirik (1345-1350): väliselt väga lihtne, ilma tornita, seinamaalingute ja rikkalike raidkaunistustega.
Tartu Maarja kirik – Tegemist oli Tartu linnaesimese ja vanima kogudusekirikuga, mis asutati 1300 aasta paiku. Tüübilt oli läänetorniga basiilika, nüüd asub samal kohal ülikooli peahoone .
Kodakirik – Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp – kodakirik. Tegemist oli suure jutlusekiriku tüübiga linnades. Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuurid , eelistati reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega.
Neophyti – Varakristluses vastristitut, kes pärast oma ristimist ülestõusmispüha ajal kandis valgeid rõivaid. Neofüütideks nimetatakse ka mungaordudesse äsja vastuvõetud.
REFORMATSIOONIST KUNI PÕHJASÕJANI (1520-1710)
Humanism – Usupuhastuse kõrval oli 16. saj oluliseks nähtuseks humanismi levimine. See leidis Saksa ülikoolide kaudu tee ka Põhjamaadesse ja Baltikumi. Humanism püüdis murda Piiblist lähtuvat ahtapiirilist teoloogilist traditsiooni, mida kasutati ka seaduse, riigiõpetuse ning kanoonilise õiguse alusena . Üheks humanismi (ning selle kaudu reformatsiooni) sihiks oli rahva enese keele kasutamine niihästi kirikuteenistuses kui rahva õpetamisel rahvakeelse kirjanduse kaudu (jutluse esiletõus). Eesti kultuuriloo aspektist ongi sel perioodil tähtis suhtumine eesti keelesse.
Kanuti gild – Gildi kuulusid 17. saj käsitöölised paarikümnest eri ametist. Need olid rahvuselt sakslased või rootslased , sest juba aastast 1508 oli see gild eestlastele suletud. 1698 aastal ühendati Kanuti gild Oleviste gildiga, kuhu kuulus rida ameteid, milliseid ka eestlased olid pidama pääsenud (kiviraidurid, müürsepad, voorimehed, mündrikud-paadimehed sadamas jne). See tõi kaasa eestlaste liikmekspääsemise võimaluste vähendamise. Samuti ei saanud käsitööliste gildi liikmeks pääsenud eestlane veel linnakodaniku õigusi, sest eesti käsitöölisi võeti ainult nn lisakodanikuks.
Pildirüüste – Reformatsiooni vastuvõtmisel tuli mõnes linnas ette rahutusi ning pildirüüstamist kirikutes ja kloostrites. 14 septembril 1524 aastal toimub Tallinnas pildirüüste (Rüüstatakse dominiiklaste kloostrikirik, Pühavaimu ja Oleviste kirik). 7 jaanuaril 1525 aastal rüüstatakse Tartus peaaegu kõik all-linna kirikud ja kloostrid. Rahutustele järgnes reaktsioon , nimelt jutlustajate tegevus paiguti keelati ja M. Hofmann saadeti Tallinnast välja 1526 aastal.
Ladina kool – 1528 aastal korraldati Tallinnas Oleviste kiriku juures asunud ühe õpetajaga linnakool ümber triviaalkooliks, kus oli kolm õpetajat kolmes klassis. See pidi täitma nii „saksakooli“ kui „ladinakooli“ ülesandeid: madalaima (III) klassi õpilased õppisid peamiselt saksa keeles, kahes kõrgemas klassis aga tehti seda ladina keeles. Sajandi keskel muudeti Tartu linnakool ladina kooliks. Seal võis olla üksikuid eestlastest õpilasi. Ladina koolis õpetati, lisaks kirjutamis - ja lugemisoskuse ning alghariduse andmisele, ka muusikat ja koorilaulu ladina keeles.
Wanradt- Koelli katekismus – Wanradti ja Koelli katekismus oli 1535 Wittenbergis 1500 eksemplaris välja antud eesti- ja alamsaksakeelne luterlik katekismus, kõige vanem (osaliselt) säilinud trükis, mis sisaldab eestikeelset teksti. Raamatu koostas Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradt ning tõlkis Pühavaimu kiriku õpetaja Johann Koell . Katekismuse levitamine keelati väidetavate tõlkevigade tõttu.
Johann Uexküll – 7 mail 1535 aastal hukati Tallinna raekohtu otsusel Harju väravas pea mõõgaga maharaiumise teel Riisipere mõisnik Johann Uexküll, süüdistatuna oma talupoja Suurepere Madise piinamises ja puuhaluga surnuks peksmises.
Hans Susi – 1540 aastal tehti Tallinna ladinakooli õpilasele, eestlasele Hans Susile (surnud 1549) ülesandeks eestikeelsete evangeeliumide ja lauluraamatu käsikirja koostamine. Perikoobitõlkeid (jumalateenistusel etteloetav pühakirjatekstid) on hiljem kasutanud nähtavasti nii Müller kui Stahl.
Tartu jesuiitide kolleegium – Poola vastureformatsioonis oli oluline osa jesuiitidel, kes jõudsid Tartusse 1583 aaastal ning asusid kujundama oma kolleegiumi. Kolleegiumi raames asutati jesuiitide kool, mis sai hiljem ka ülemastme ehk ta oli esimene Eesti alal tegutsev gümnaasium. Teise koolina asutati tõlkide seminar , kus koolitati tõlke kohalike pärisrahvaste tarvis. Õpilased olid kohalikud sakslased, kelle hulgas võis olla eesti käsitööliste lapsi.
Vastureformatsioon – Reformatsioon toimus Eesti- ja Liivimaal üheaegselt, siiski oli seda Rootsi alla läinud Põhja-Eestis võimalik kiiremini ja varem ellu viia. Liivimaal kujunes olukord teisiti, kuna Poola oli aastal 1582 Lõuna-Eesti koos Läti alaga endale saanud. Poola poliitikat juhtis poolastamise ja kiriku rekatoliseerimise püüd. Katoliiklik peapiiskop ja toomkapiitel tegutsesid Võnnus. Poola vastureformatsioon jäi siiski lühikeseks ega saavutanud suuremaid tulemusi.
Kirikuvisitatsioon – Pärast 14 sajandi sisetülide aega stabiliseerus kiriku tegevus järgmisel sajandil, mil hakati pidama provintsisinodeid. Piiskopid hakkasid oma kogudustes korraldama ka visitatsioone (trükis on avaldatud Saare-Lääne piiskopkonna visitatsiooniprotokollid 16 sajanidi algusest). 1584 aastal tehakse algust koguduste visitatsioonidega toompraost David Dubberchi juhtimisel, kes 1586 asub Tallinna superintendendi ametisse.
Kirikuraamatud – 1586 aastal viiakse koguduste instruktsioonide kohaselt sisse kirikuraamatud, kuhu märgiti sündinud, armulaual käinud, abiellujad ja surnud.
Georg Müller – sünd. umbes 1570 , tegutses koolmeistrina Tallinnas. 1601 . a alates Tallinna Pühavaimu kirikus abiõpetaja, kelle 39 eestikeelse jutluse tekstid on säilinud. Tema jutlused näitavad, et ta tundis antiikautoreid ja reformatsiooniteolooge ning oli oma aja kohta haritud mees. Tema jutlustes on esmakordselt eesti keeles esitatud tähelepanekuid kaasaegsest elust ja juhtumustest Tallinnas. Jutlustest selgub , et tema ajal ringles pastorite hulgas Piiblist ja koraalidest tehtud eestikeelseid tõlkeid, milliseid ta kasutas ja mis olid aluseks ka Stahtli käsiraamatule.
Kindralkuberner – 1629 aastal sõlmiti Poola ja Rootsi vahel Altmarki külas vaherahu . Kogu Mandri-Eesti oli sellega allutatud Rootsi võimule. Poolakatelt ja venelastelt vallutatud aladest moodustati kindralkubermang keskusega Tartus. Kindralkuberneriks määrati Gustav Adolfi kasvataja ja õpetaja Johan Skytte, kes aastal 1632 sai Tartu ülikooli esimeseks kantsleriks. Ülikooli avamisel pidas ta kõne, mis on pälvinud suurt tähelepanu, kuna selles esines aadlile suunatud terav manitsus: ülikool pole mõeldud ainult aadli ja linnakodanike, vaid ka talurahva jaoks. See väide oli esitatud selgesti demonstratiivselt, millega taheti rõhutada keskvõimu suhtumist , sest kantsler teadis väga hästi, et eestlaste ja lätlaste lastel polnud senini olnud võimalik hankida ülikooli pääsemiseks vajalikke eelteadmisi ja keeleoskust.
Heinrich Stahl – Sündinud Tallinnas, õppis Rostocki ülikoolis. Aastal 1638 sai Lääne- ja Ida- Harjumaa praostiks, Tallinna Toomkiriku ülempastoriks ja Narva Alutaguse ning Ingerimaa superintendendiks. 1632.a hakkas välja andma paralleelselt eesti ja saksa keeles kirjutatud kirikuõpetajatele mõeldud käsiraamatut „ Hand - und Hausbuch.“ 1638 aastani ilmus neli köidet, mis sisaldasid Lutheri väikese katekismuse, kirikulaule, piiblilugusid, palveid, aga ka tarvilikke eeskirju kuradi väljaajamiseks. 1637.a ilmus trükist esimene eesti keele grammatika käsitlus Heinrich Stahli „Anführung zu der Ehstnischen Sprach“, võttes Eesti kirjakeele eeskujuks saksa keele kasutas ta seejuures tähti c, f, z, x. Eesti keele kasutamisega pani aluse nn. Stahli-aegsele kirjaviisile.
Postijaam – Aastal 1636 rajati Rootsi võimude korraldusel Eesti suuremate maanteede äärde postijaamad. Rootsi aja tähtsamateks postiteedeks Eesti alal kujunesid Riia-Pärnu-Tallinn, Riia-Tartu-Rakvere, Tartu-Helme-Pärnu ning Tartu- Vastseliina . Postieeskiri nõudis, et tähtsamate teede äärde seataks iga 2-3 miili taha ametisse vannutatud talupoeg või postiljon. Vannutatud talupoeg oli kohustatud palkama kaks abilist (postisulast), kes pidid pärast postisarvehelina kuulmist jooksma kellaaega ja ilmastikku arvestmata järgmise postitareni kiirusega üks miil tunnis. Hilinemise eest karistati 8 päevase arestiga veel ja leival. Kui postisulased teel kohtusid, oli neil lubatud sealsamas postikotid vahetada ja tagasi rutata. Postisulane kandis rinda kinnitavat vappi, postisarve ja oda (kaitseks ja üle kraavide hüppamiseks).
Barokk – 17 sajandil levinud barokk kajastus Eestis eriti suurejooneliselt ehituskunstis, puunikerduses ja skulptuuris. Näiteks Narva kui 17 sajandi barokk-arhitektuuri keskne esindaja (hulk eramaju, uus raekoda ja börsihoone). Baroki stiiliperioodi kuulusid mitmes keeles (ladina, kreeka, rootsi) peetud pidu- ning matusekõned ( Reiner Brockmann). Kombeks oli juhuluuletuste sepitsemine seoses pulmade ja matustega, ka luuletused sõjasündmuste kohta (Käsu Hans).
Bastion – Eenduva kolmnurga kujuline muldkehandiga kaitserajatis, sageli toetaud kivimüüriga. Bastionid tulid kasutusele seoses tulirelvade purustusjõu suurenemisega. Alates 1674 aastast ehitatakse bastione Narvas, Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kõige ulatuslikum kindlustuste ehitamise tegevus Narvas, kus üheksast kavatsetud bastionist viis olid Põhjasõja alguseks valmis.
“Kui vägi Brandenburgi läks...” - 1678 aastal Eesti-ja Liivimaalt Rootsi-Brandenburgi sõtta saadetavate abivägede küüdimeestena läheb kaasa arvukalt eesti ja läti talupoegi, kelledest paljud sõjakeerises kaduma jäävad. See sündmus sööbib väga kauaks rahva mällu ning saab üheks tähiseks rahvapärasele ajaarvamisele.
Reduktsioon – 1680. a Karl XI poolt algatatud aadli läänistuste tühistamine, et parandada riigi sõdadest kurnatud finantse. Eestimaal võeti reduktsiooniga 54% mõisatest riigile, mis anti rendile kohalikele aadlikele, kuid ka linnakodanikele. Rendiaeg oli piiratud algul kolme ning seejärel 12 aastaga, ja riik teostas rentimise ajal kontrolli. Reduktsiooniga oli riigimõisate kätte läinud ka kohalike mõisnike patronaadiõigus koguduste üle. Vaimulike valik ja nimetamine kuulusid nüüd kohalike konsistooriumide kompetentsi . Reduktsiooni tagajärjel tekkis konflikt Rootsi keskvalitsuse ja Liivimaa maapäeva vahel, kuna aadli arvates ähvardas see aadli kui seisuse olemasolu. Kuid reduktsioonipoliitika kaugem siht oli feodaalse süsteemi lammutamine , sest mõisaid võidi rendile anda ka mitteaadlikele. 17. sajand oli üleminekuaeg feodalismilt kapitalismile.
Köster-koolmeister – 1684 aastal Tartu lähedale Piiskopimõisa asutatakse seminar eesti soost koolmeistrite ja köstrite ettevalmistamiseks. Kooli juhatajaks ja ainukeseks õpetajaks saab Bengt Gottfried Forselius . Õpiajaks määratud kahe aasta jooksul saab selgeks lugemine, arvatavasti õpitakse ka raamatuköitmist, saksa keelt ja arvutamist. Enamik koolipoistest on pärit Tartu ümbrusest.
Academia Gustava Carolina - 1690 Tartus avatakse taas ülikool “Academia Gustavo-Carolina” nime all. Õppejõudude enamus, aga ka suurem osa üliõpilaskonnast on nüüd rootslased. Reduktsioonist nördinud baltisakslased eelistavad välismaa ülikoole. Ühtekokku on mõlemasse rootsiaegsesse ülikooli immatrikuleeritud üle 1600 üliõpilase. 1695 –1697 aastate suure näljahäda tõttu viidi ülikool Tartust Pärnusse. 28. augustil 1699 aastal avatud Pärnu Academia Gustavo-Carolina pääses Põhjasõja käigus 1708 aastal toimunud Tartu elanikkonna küüditamisest. Pärnusse kolinud ülikool sai seal tööd jätkata 1710 aastani, mil ta suleti seoses linna kapituleerumisega Põhjasõjas Vene vägedele 12. augustil 1710.
Vakuraamat – 14-15 sajandil märgiti vakuraamatusse talupoegade andami võlad, mida ei suudetud tähtaegselt tasuda. 16 sajandist alates kõik talul lasuvad koormised ja nende täitmine. Reduktsiooni ajal riigistatud mõisates sisse seatud vakuraamatud ühtlustasid talupoegade koormised ja välistasid maksude meelevaldse tõstmise ning seal kirjas olevad talude koormiste normid muudeti kohustuslikuks riigimõisas 17 sajandi lõpus, eramõisas aastast 1804. Peale pärisorjuse kaotamist kaotati ka vakuraamatud, mida asendasid talude rendilepingud.
Häärber – 17 sajandi mõisas olev elumaja mõisavalitseja jaoks, mida mandril kutsuti häärberiks. Talurahva hulgas hakati häärbereid ehitama 19. saj teisel poolel.
EESTI VENE IMPEERIUMIS (1710-1825)
Mündrik – Ametimees linnas keskajal ning hiljemgi, kes pidas paadiühendust mandri ja kaubalaevade vahel. Mündrikest enamiku moodustasid Tallinnas eestlased.
Koolipatent – 1712 aastal andis Vene valitsus välja esimese patendi rahvakoolide kohta. Kindralkuberner G. Browne andis 1765 aastal välja uue koolipatendi, mille alusel vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, võisid oma lapsi kodus õpetada. Kuid nende jaoks, kes ei saanud kodus õppida pidid vähemalt viie adramaa suurused mõisad asutama kool, vastasel juhul pidid mõisnik maksma 10 taalri suuruse trahvi . Tegemist oli esimene seadusjõulise aktiga, mis nõudis koolivõrgu rajamist . See ei leidnud rüütelkonna poolehoidu. 1787 aastal anti välja uus koolipatent, mis nägi ette kihelkonnakooli igas kihelkonnakeskuses, igas mõisakogukonnas mõisa-ja külakool.
Restitutsioon – Venemaa pakutud restitutsioon Liivimaa aadlile 18 sajandil, mis tähendas kõigi Rootsi ajal reduktsiooniga võõrandatud mõisate tagastamist. 1722 aastal asuvad Rootsi valitsuse ajal riigistatud mõisate tagastamist korraldama kohalikest aadlikest moodustatud restitutsioonikomisjonid. Kogu mõisate tagastamise keeruline protseduur teostatakse kolme aastaga.
Matrikkel – 18. sajandil võis maaomanikuks olla vaid aadel. Seoses sellega oli vaja kindlaks määrata, milliseid suguvõsasid ja perekondi pidada aadlikorporatsioonide liikmeks. Selleks moodustati Balti kubermangudes matriklikomisjonid. Matriklitesse kanti Eestimaal üle 120 perekonna, välja jäid mõisaid rentivad uusmõisnikud. Aadlimatriklisse kuulumine andis võimaluse saada ameteid kohtu-, politsei- ja kirikusüsteemis.
Hernhuutlased – 1726. a jõudsid Saksamaalt Eestisse esimesed vennastekogude jutlustajad. Hernhuutlaste püsivamaks keskuseks Liivimaal kujunes Volmari Põhja-Lätis, kust hakati uut õpetust levitama. Innukale kihutustööle pakkusid soodsat pinda meie selleaegsed kiriku ja haridusolud: Põhjasõda oli hävitanud rootsiaegsed reformi algatused, nii et pärisorjusse surutud talupoeg ei mõistnud enam kõige lihtsamaidki ristiusu põhitõdesid ning oli pastori teadmata andunud suuremas ulatuses katoliiklike tähtpäevade pühitsemisele, ohverdamisele pühades paikades ja igasugustele muudele paganlikele uskumustele.
Kalendrikirjandus – 1731 aastast on säilinud vanim teada olev eestikeelne rahvakalender „Eesti-Ma Rahwa Kalender”. Kalender ei olnud talupojale tähtis ainult ajaarvamise vahendina, vaid ka selles leiduva lugemismaterjali tõttu. Lugemiseks pakutakse peamiselt piiblilugusid. 18 sajandil olid kalendrid talurahva kõige loetum kirjavara.
Hupel – Valgustusaja esindaja, keeleteadlane , topograafilis-statistilise ja ajaloolis -etnograafilise uurimissuuna esindaja, paljude teoste autor, koostaja , tõlkija ja toimetaja (üle 60 väljaande) August Wilhelm Hupel sündis 1737 aastal Saksi- Weimaris , tuli pärast ülikoolis õppimist Riiga , töötas alguses koduõpetajana, hiljem pastorina Äksis ja Põltsamaal. Tunnustusena tema teoste eest valis Tartu ülikool ta kaks korda audoktoriks: filosoofia ja teoloogia alal. Ühiskondlik-poliitilistes vaadetes konservatiiv, toetas Katariina II valgustusaegse uuenduslikku poliitikat.
Roseni deklaratsioon – Dokument, mille esitas 1739 aastal Vene justiitskolleegiumile maanõunik Rosen seoses Vohnja möldri protsessiga oma mõisniku vastu ja see võeti kohtuotsuse tegemisel aluseks (Vohnja Jaan saadeti asumisele Venemaale). See polnud seadus, vaid ainult maanõuniku „seletus“ talupoegade õigusliku olukorra kohta, mille järgi kuulusid talupojad mõisnikule koos pere ja muu omandiga kui orjad . Lastele võis pärisori pärandada ainult riided ja raha. Talupoeg oma perega oli õigusteta objekt, keda võidi nagu muudki omandit müüa, kinkida või vahetada. Kohtuvõim talupoja üle pidi kuuluma rüütelkonnale, mitte riigile.
George Browne – 1762 aastal Liivimaa kindralkuberneriks nimetatud katoliiklasest iirlane George Browne (1698-1792), kellest saab keskne tegelane Venemaa uue Balti poliitika elluviimisel. Elukutselise sõjamehena püüab Browne Liivimaa tsiviilelu sõjaväelise pedantsusega ümber kujundada, reglementeerides oma käskude ja korraldustega kõiki eluvaldkondi. Mõnevõrra suutis ta rüütelkondi rahvahariduse tähtsuses veenda. Rahvakoolide jaoks oli oluline Liivimaa maapäeval aastal 1765 vastu võetud ja kindralkuberneri patendiga avaldatud koolikorralduskava.
Peterburi Jaani kirik - 1860. aastal valminud luteri kirik Peterburis. Jaani kirikul on eesti kultuuriloos oluline koht. Kirikuõpetajana on seal töötanud Jakob Hurt ja Villem Reiman , organistina Mihkel Lüdig ja Rudolf Tobias . 20. sajandi alguses kuulus kogudusse 24000 liiget.
Kirikukäsiraamat – Käsiraamat sisaldas lisaks lauludele ja palvetele Lutheri katekismust, evangeeliumeid ja epistleid Uuest Testamendist. Üks enim levinud kirjandus talurahva seas.
Luksuskorraldus – 1780 aastal maapäeval välja antud määrus ülearuse luksuse piiramiseks. Määrus puudutas eeskätt riietust ja sõiduvahendeid, kuid ka toidumajandust. Aadlinaistele olid lubatud ühevärvilised taft- ja atlasskangad, kuid ilma kuld-, hõbe-, pits- ja lilleilustusteta. Polnud vaja kasutada välismaiseid sõidukeid, hobuseid ja hobuseriistu. Määrus laitis toitude rohkust, eriti kalli veini ning inglise õlle kasutamist.
J.H.Rosenplänter – Sündis 1782 aastal Volmaris, lõpetas Tartu ülikooli, mille järel töötas pastorina Toris ja seejärel Pärnu Elisabethi koguduse õpetajana. Tema tegevus Pärnus oli parimas mõttes rahvavalgustuslik. Peale kirjandusliku tegevuse oli ta aktiivne kohalike kooliolude korraldamisel ja pidas enda pool kodus kooliõpetajate ettevalmistamiseks eesti poistele „eraseminari“. 1813 aastal hakkas ilmuma „Beiträge” – tolle aja kohta täiesti erakordne pikemat aega ilmunud perioodiline teaduslik väljaanne, mida Rosenplänter omaenese kulul avaldas.
Kihelkonnakool – 1787 uus koolipatent nägi ette kihelkonnakooli igas kihelkonnakeskuses, igas mõisakogukonnas mõisa-ja külakooli. Kihelkonnakooli tase taheti tõsta kõrgemale küla- ja mõisakoolist. Köstrite asemel tuli ametisse võtta kirjaoskajaid koolmeistreid. Õppetöö kestis novembrist märtsini. Peale lugemise, katekismuse ja kirikulaulude õpetamise, õpetati seal ka kirjutamist ja rehkendamist. Koolivõrk jäi ebaühtlaseks: kõige rohkem koole Lõuna-Eestis, hõredalt asetses koole Põhja- ja Kesk-Eestis, kõige vähem Lääne-Eestis.
Bürgermusse – 1791 aastal alustab Tartus Riia eeskujul tegutsemist linnakodanike klubi “Bürgermusse.” Oluliseks peetakse klubi liikmete võrdsust ja seisusevahede unustamist. Igaüks, kes klubisse kuulus, peab oma auastme koju või vähemalt tõlla ukse taha jätma.
Nekrut – 1796. a hakati Baltikumist Vene sõjaväkke nekruteid võtma. Nekrutid pärinesid pärisorjade, kirjaoskamatute talupoegade hulgast. 1816 aastal minnakse Eestimaal (1829 aastal Liivimaal) üle liisutõmbamisele varasema nekrutikspüüdmise asemel. Nekrut peab olema vähemalt 160 cm pikk ja 20-35 aastat vana (hiljem 30). Alguses oli teenistusaeg 25 aastat, hiljem lühendatakse see järk-järgult 12 aastale.
Magasiaidad – Seati sisse kogu Venemaal 1799 aastal näljahädade puhuks. Magasiniaidad olid valla ühisomandiks.
Eeltsensuur – Venemaal valitses 19. sajandi teisel poolel eeltsensuur. Eestis oli esimene tsensor ametisse võetud 1799 aastal, ning aastast 1803 oli Tartu ülikoolil tsensuurikomitee. Tsensuurimäärus reglementeeris lisaks trükistele ka trükikodade asutamist, ajalehtede väljaandmist ja raamatukaubandust. Tsensuuri nõuded olid vahel karmimad, vahel leebemad , sõltus palju võimaul oleva keisri poliitikast .
„Iggaüks“ - 1802. a kinnitas Aleksander I Eestimaa talurahvaregulatiivi (“Iggaüks”), millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamis õiguse jätkusuutlikul talupidamisel. Eestimaa talurahva seadust peeti Liivimaa omast halvemaks. Liivimaa talurahvaseadus nimelt nägi ette talurahvakohtute asutamise, mõisnik võis talupojalt talu ära võtta ainult kohtu otsusega. Eestimaa talurahvaseadus ilmus eesti keeles Keila praost Otto Reinhold v. Holtzi tõlkes (koos sellega 1805 aastal ka kohtuseadus ja vallakohtu käsiraamat).
Wiedemann – Keeleteadlane, eesti ja teiste soome- ugri keelte uurija. Saksa-rootsi päritoluga Ferdinand Johann Wiedemann (1805-87), sündis Haapsalus ja õppinud Tartu ülikoolis. Ta töötas Tallinnas vanade keelte õpetajana, avaldas mitu soome-ugri keelte grammatikat. Nimetati akadeemikuks Peterburi Teaduste Akadeemiasse. Tema suurteosteks olid eesti-saksa sõnaraamat ja grammatika.
H. von Frey aritmeetikaõpik – 1806. a ilmub Tartus esimene arvutamise õpik Saaremaa pastori Peter Heinrich von Frey „Arropiddamisse ehk Arwamisse- Kunst “.
Schultz-Bertram – Baltisaksa literaat ja prosaist . Saksa keeles kirjutava prosaistina kasutas kohalikke aineid ja avaldas eesti-saksa segakeeles kirjutatud humoristlikke palu. Oli “ Kalevala “ tutvustaja ja ÕES´s tegutseja , pidas aastal 1839 oma kuulsa kõne: „Andke rahvale eepos ja ajalugu, ja kõik on võidetud!“
Taevaskäijad – Põhja-Eestis ja Viljandimaal levis aastail 1813-17 nn. taevaskäijate liikumine. Erinevate prohvetite kuulamised, mille vastu võitlesid ratsionalistlikud pastorid nagu O.W. Masing ja J.H.Rosenplänter.
„Beiträge“ - Aastail 1813-32 Pärnus omaenese kulul pastor J.H. Rosenplänteri poolt välja antud keeleteaduslik ja kirjanduslik väljaanne. Ajakirja ümber koondus tähelepandav estofiilide rühm (Masing, Frey, Peterson, Holter). Väljaande tähtsus oli eeskätt keeleteaduslik, sest kahekümnes köites avaldati arvukalt eesti keele alaseid artikleid. Selles lehes sai alguse eesti kirjanduskriitika ja –teooria. Siit kasvas välja meie pseudomütoloogia, mida täiendasid Faehlmann ja Kreutzwald .
Rahvavalgustaja – Eestimaa tuntumaks rahvavagustajaks võib pidada Äksi pastorit ja Tartumaa praosti O.W. Masing. Võitlus rumaluse, ebausu , usuliste liialduste ja harimatuse vastu. Rahva harimine, kui kõrgeim eesmärk. O.W Masing nõudis eesti keele kasutuselevõtmist ametlikus asjaajamises.
Kalevivabrik – Uuteks arenevateks ettevõteteks Eestis 19. sajandi hakul olid kalevivabrikud. Aitas kaasa kodumaine tooraine ja see, et toodang läks suures osas Vene sõjaväele. Esimestena asutati aastal 1819 kalevivabrikud Narva ja Kärdlasse, aastail 1832 -34 tuli juurde Sindi ning 1837 -39 Tartu kalevivabrik. Teise tekstiilvabrikute rühma moodustasid väiksemad sitsivabrikud.
Estofiil – Estofiilide tähtsamad üritused ja saavutused 19 sajandi algul keskendusid kahe nime ümber: Äksi pastor O.W.Masing, esimese nädalalehe väljaandja ja toimetaja aastail 1821 -25 ning Pärnu pastor J.H.Rosenplänter, ajakirja „Beiträge“ väljaandja 1813-32 aastail. Ajakirja ümber koondus tähelepandav estofiilide rühm, kuhu kuulusid Masing, Frey, Knüpffer, Luce , Peterson, Holter ja Tartu ülikooli eesti keele lektor Boubrig.
Mõisavald – 18. saj loodud talupoegade kogukonnad mõisate järgi, kus mõis teostas haldus- ja politseiülesandeid. Võis koguneda koosolekuks vaid mõisniku loal. Mõisavaldade asjaajaja nimetati vallatalitajaks, kes allus mõisapolitseile. Liivimaal täitsid sama ülesannet kaks vöörmündrit. Halduse ja hoolekande ülesannete järk-järguline üleandmine talupojakogukonna kätte 19 sajandil pani aluse vallale, kui haldusüksusele.
Literaat – 18. saj toimus ulatuslik sisseränd Saksamaalt, peamiselt Tüüringi ja Saksimaa alalt. Baltikumi tulid mitteaadlikest noormehi koduõpetajateks, hiljem pastorikohtade täitjateks, kaupmehi ja käsitöölisi, ka kunstnikke. Selle sisserändega on seotud literaatide rühma tekkimine Baltikumis. Kaupmeestest majanduslikult allpool, kuid käsitöölistest sotsiaalselt ja hariduslikult kõrgemal olevasse literaatide rühma kuulusid enamasti kõrgema haridusega, mitmesuguseid ameteid pidavad inimesed: ametnikud, juristid,arstid ja apteekrid, pastorid ja kooliõpetajad.
Valgustusaeg – 18 sajandi teisel poolel levisid valgustusajastu ideed ka Baltikumi ja saavutasid siin vastukaja. Mitmetes teostes ja kirjutistes tõsteti esile pärisorjade ekspluateerimise ebaeetilist aspekti. Siinsed sotsiaalsed olud said mitmete kirjutiste kaudu tuntuks ka Saksamaal. Lisaks tulid Prantsuse revolutsiooniga levinud aated inimeste võrdsusest ja inimõigustest, millele ei leidunud vastuargumente. Aadel oli sattunud ajajärgu juhtivate ideede kriitika alla ja tõrjutud kaitsepositsioonile.
Koolimaa – Talurahvakoolide õpetajate (kellest paljud olid pärisorised talupojad) töötingimused 18 sajandil olid üldiselt halvad. Palka said nad mõisast viljas, mille mõis siis talupoegadelt sisse nõudis. Mõisas oli võimalus anda õpetajale kasutamiseks ka nn koolimaa. Sajandivahetusel hakati õpetajaid õppetöö ajaks mõisaorjusest vabastama ja nad ei kuulunud ka nekrutikohustuse alla.
Tsunftijänes – 19 sajandil valitsesid linnades saksa käsitööliste tsunftid , mis kuulusid väikegildi ja olid eestlastele suletud. Tsunftikäsitööliste hulka olid pääsenud mõned üksikud, kes töötasid tsunftiväliste käsitöölistena. Neil polnud õigust selle ega õpipoisse pidada. Tsunftid kohtlesid neid kui „jäneseid“ ja „pusserdajaid“.
EELÄRKAMISAEG (1825-1860)
Johan Köler – Esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik ( 1826 -99). Õppis Pariisis, hiljem Itaalias ning pöördus lõpuks tagasi Venemaale. Peterburis oli ta õpetajaks kunstikoolis, Kunstude Akadeemias ja keisri perekonnas. Ta oli üks esimesi eesti kunstnikke, kes hakkas esinema näitustel. Eestiga sidus teda peale sünnikoha ja osavõtu poliitilisest ning kultuurilisest tegevusest ka tema teoste motiivistik. Ta looming liikus romantilise ja realistliku käsitluse piirimail. Köler pani aluse Eesti portree- ja maastikumaalile.
Klassitsism – 19 sajandi arhitektuuris valitses klassitsism. 1830.-40. a hakati „moderniseerima“ Tallinna keskaegset ilmet: tänavatelt kõrvaldati trepid ja etikud, maju ehitati ümber ja fassaade muudeti klassitsistlikuks. Suurem mõju oli klassitsismil Tallinnas Toompea ehituste puhul. Tartus esines klassitsismi tänu ülikooli uusehitustele palju rohkem ning lisaks Treffneri gümnaasium.
Vana-Kuuste Põllumajandusselts – 1834 aastal avati Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut, mis oli seotud Tartu ülikooliga. Sealtpeale algas kõrgema põllumajandusliku hariduse ajalugu Eestis.
Priinimi – Talupoegade vabastamisega 19 sajandil kaasnes perekonnanimede panemine . Eestimaal anti selleks eraldi korraldus 1834 aastal. Senini oli ainult kasutatud ristinime koos talu-ja isanimega. (Linnaeestlastel olid pärisnimed olnud juba keskajast alates). Uusi perekonnanimesid kutsuti priinimedeks ehk ka liignimedeks. Vabastatud talupoegade „üleskirjutamine“ kirikuraamatutesse pidi toimuma juba uute nimedega. Mõju rahvapärimusele: talupojale anti õigus oma nime valida, mõisavalitsus pidi hoolitsema, et ta ei võtaks ebasündsat nime.
Kreiskool – Keskhariduse saamine oli võimalik linnade ühe- või kaheaastane kreiskool. Neid töötas kõigis kreisilinnades, aastail 1836-47 kümme; lisaks Narvas. Kreiskoolides õpetati vabatahtliku ainena ka kreeka ja ladina keelt, kaubandusklassides prantsuse ja inglise keelt. Hiljem suurenes ajaloo ja geograafia osakaal, vähenes usuõpetuse tundide arv. Mõne kreiskooli juures avati kõrgemaid klasse , mille lõpetanu võis astuda gümnaasiumi prima`sse või koguni ülikooli.
„Das Inland“ - Aastail 1836-63 ilmus Tartus nädalaleht “Das Inland”, mille kaastöölisteks mitmed eestlased (Neus, Kreutzwald). Ajakiri sisaldas väärtuslikke artikleid Eesti kultuuriajaloo kohta.
Õpetatud Eesti Selts – Aastal 1838 asutati Tartus Fr.R. Faehlmanni algatusel Õpetatud Eesti Selts, mille suurim tähendus oli eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule alal. Seltsi juures loodi raamatukogu, muinasleidude, müntide ja etnograafiliste esemete kogud.
Laat – Seoses kaubanduse arenemisega, mida eriti soodustas talupoegade vabastamine, oli 1840 aasta paiku kõigis sisemaa linnades hakatud pidama turupäevi, samuti suurenes 19 sajandi algupoolel tunduvalt laatade arv. Linnakaubanduse kõrval oli ka maakaubandus. Kaubeldi nii mõisate kui kirikute ja alevite juures peetud kaubapäevadel.
Talunik - kaupmees – Talurahvakaubandusega 19 sajandi (ülesostjad, turud , laadad) ilmub ühiskonna sotsiaalsesse kihistusse uus tüüp: talunik-kaupmees. Kauplemine avas võimalusi aktiivsetele katsetajatele, tuues kaasa uue kaubamoraali ja suurendades külaühiskonnas sotsiaalseid pingeid maakaupmeeste-ülesostjate rikastumise tõttu. Raharendile üleminek muutis järjest tähtsamaks ka raha, tuli kokku hoida palgalise tööjõu osas ning kasutada kõiki muidki raha hankimiseks ja saaduste müügiks avanevaid võimalusi (linakasvatuse tõus).
H. Laakmann – Tartus tegutsenud saksa päritolu trükkal, kirjastaja ja raamatukaupmees. Aastal 1840 asutas Laakmann trükikoja ning sinna juurde ka raamatukaupluse ja kirjastuse. Ta oli eestikeelsete ilmalike teoste, selleaegse paremiku (Kreutzwald) ja baltisaksa väljannete („Das Inland“) peamiseks väljaandjaks. Ettevõttele hangiti esimene kiirpress Eestis ning osteti litograafiatöökoda. Laakmann oli esimene kirjastaja Eestis, kes hakkas autoreid honoreerima.
Pseudomütoloogia – Taanduva rahvausundi ja maagilise mõtteviisi kõrval oli 1840.-50. a alates tähtis teine nähtus, eesti pseudomütoloogia sünd. See oli teaduslikult võttes küll valel alusel, kuid saavutas rahvuslikus tegevuses suure tähenduse. Faehlmann ja Kreutzwald tõstsid oma töödes esile terve rea vanu „eesti jumalaid“. Nende levikule aitas kaasa ka „Kalevipoeg“, kus esinevad nii Vanemuine , Taara, Uku kui ka Ahti. Samuti sai uus mütoloogia tuntuks koolilugemike kaudu. Jumalate populaarsus eestlaste hulgas ilmnes kas või ärkamisajal asutatud seltside nimedes: Vanemuine, Ilmarine, Endla, Taara.
„Suur murrang eesti külas“ – 1840-60 aastate murranguliste nähtuste majanduslikuks taustaks oli raharendi levimine ning aeglane üleminek talude päriseksostmisele. Selle eelduseks oli talu- ja mõisamaa lahutamine ning talude eraldamine külade ühismaast. Liivimaa 1860 aasta talurahvaseadus avardas talurahva liikumisvõimalusi. Teorendilepingute sõlmimise keeld hakkas kehtima 1868 aastal.
Vana kirjaviis -uus kirjaviis – 1843. a ilmus Eduard Ahrensi eesti keele grammatika, millest sai alguse uus kirjaviis. Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel lõppes uue kirjaviisi kasutuselevõtuga 1880. a algul, millele aitas kaasa Eesti Kirjameeste Selts.
Usuvahetus – 1845 aastal hakkavad Võru- ja Tartumaal talupojad hulgaliselt soovi avaldama minna üle vene õigeusku, lootuses saada kroonult “hingemaad.” 1845. aasta lõpuks on vene õigeusku siirdunud Võrumaal 2325 ja Tartumaal 5304 talupoega. Aasta lõpul vallandub liikumine ka Viljandi- ja Pärnumaal.
Kruntimine – 19 sajand teisel poolel hakati talusid massiliselt päriseks ostma. Talude väljaostmise eelduseks oli talumaade kruntimine ehk uuestimõõtmine ja küla ühismaadest eraldamine. Seoses 1850 aastal toimunud kruntimisega jagati külade endised ühised karjamaad ja heinamaad talude vahel. Talude ostmine toimus laiemas ulatuses 1860 aastate lõpust ja 1870 aastatest alates.
Seltsiliikumine – rahvaühiskonna organiseerumist tähistas ärkamisajal laia leviku saanud seltside asutamine ja nende tegevus. Eeskuju saadi baltisaksa seltsidelt linnades. Seltsid esindasid Eesti ühiskonnas uut nähtust: kodanikuühiskonna algete kujunemist ja rahvusliku identiteedi loomist. Isetegevus seltsides oli oluliseks vastukaaluks venestusele ning kasvatas aktiivsete inimeste oskusi ühiskondlikuks tegevuseks ja seltskondlikuks suhtlemiseks, millega levis uus käitumiskultuur ka eestlaste hulka. Vanimad seltsid olid laulu- ja mänguseltsid („Revalia“ 1863, „Estonia“ 1865, „Vanemuine“ 1865). Üheaegselt hakati asutama põllumeeste seltse. Uutena lisandusid karskus- ja tuletõrjeseltsid, hiljem spordiseltsid.
Tartu põllumajandusnäitused – 1858 aastal Tartus Bürgermusse seltsimaja saalis ja aias peetakse esimene ulatuslikuma programmiga põllumajandus-ja käsitöönäitus Baltimail. Sellel osaleb 192 väljapanijat 700 eksponaadiga. Osavõtjate hulgas on ka 85 talupoega, peamiselt Lõuna-Eestist. Teine Tartu näitus peetakse 1860 aastal. Alates 1871 aastast muutuvad Tartu näitused iga-aastasteks suurüritusteks, mille mõju ulatub kaugemale Lõuna-Eestist ning mõjutab mõisate kõrval oluliselt ka talumajanduse arengut.
“Baltische Monatsschrift” - 1859 aastal alustasid liberaalsed baltisaksa literaadid Riias reformimeelse ühiskondlik-poliitilise ajakirja “Baltische Monatsschrift” väljaandmist (ilmus kuni 1915 aastani). Kuukirja veergudel peeti tuliseid väitlusi eestlaste ja baltisakslaste tuleviku üle.
Viinapõletamine – 19 sajandini oli viinapõletamine mõisate eesõigus. Need müüsid viinaköökide toodangu Venemaale ning turustasid ka linnades ja mõisakõrtsides. Viinapõletamine andis mõisnikele tulusamat kasumit (Eestis kokku umbes 2000 viinakööki).
Mõisamoonakad – 19 sajandil hakati vähehaaval teorendilt üle minema raharendile. Mõisates tähendas see, et mõisnikud pidid nüüd hankima nii veoloomad kui ka töövahendid ja palkama mõisatöölised, tavaliselt aastaks, kes said naturaalpalka, mille tõttu neid nimetati moonakateks. Rendivormi muutumine tähendas muutusi ka külaelus. Talupojal tuli kõikide vahenditega hankida rendimaksmiseks vajalik raha ja see sundis kokkuhoiule kõiges, mille tulemusena peremeeste ja palgaliste vahekorrad muutusid teravamaks ja sotsiaalsed vahed külas endisest suuremaks .
Alevik – Uue nähtusena 19 sajandil hakkas maaühiskonnas kihelkonnakeskustesse tekkima alevikke (suuruselt tavaliselt küla ja alevi vahepeale). Enne olid peale kiriku ja pastoraadi seal olnud vaid kõrts ja köstrimaja, Lõuna-Eestis ka kihelkonnakool. Nüüd lisandusid vallavalitsused, keskusesse kolisid käsitöölised ning väikekaupmehed. Raudteede ehitamine tõi kaasa uue raudteejaama-aleviku tüübi, mis tavaliselt oli eraldi või kaugemal vanadest kihelkonnakeskustest.
ÄRKAMISAEG (1860-1900)
„Tattnina“ - Rehetoas oli seni põletatud pilakust peergu, vahel ka puust või metallist küünlajalas kodus valmistatud lambarasvast küünlaid. Väikesed klaasita petrooleumi- või õlilambid ehk tattninad, võeti kasutusele 1860 aastail.
„Eesti Postimees “ - 1860. aastate teisel poolel tõusis eesti juhtivaks ajaleheks Jannseni „Eesti Postimees“. Ajaleht toetas järjekindlalt rahvuslikku eneseteadvust, arvustas ümberrahvastumist, propageeris koolihariduse tähtsust, nõudis kihelkonnakoolidesse ilmalikke õppeaineid ja võitles väljarändajate vastu. „Eesti Postimees“ oli alalhoidliku tiiva häälekandjaks.
Peterburi patrioodid – Eesti rahvuslike aktivistide ( Jannsen , Hurt) oluline tugirühm Peterburis. Peterburi patrioodid ehk rahvasõprad tekkisid 1863 aastal, kui Johan Köler hakkas koondama Peterburis leiduvaid eesti kõrgharitlasi. Neid oli küll vaid kümmekond, kuid see oli ikkagi tunduv lisandus neile vähestele, kes tegutsesid Eestis. Patrioodid ei asunud organiseerima Peterburi eestlaskonda, vaid nende tähelepanu oli koondunud kodumaale, eriti eesti talurahval.
Vanemuise Selts – Vanemuise Selts on selts, mis tegeles algselt peamiselt koorilaulu, ettekande- ja peoõhtutega, millele hiljem lisandus ka näitemäng (algatajaks Lydia Koidula). Selts asutati 1865 aastal Johann Voldemar Jannseni eestvedamisel (eeskujuks baltisakslaste seltsid, mis tegutsesid 19 sajandi keskpaigast). Vanemuise Seltsil oli keskne roll esimese üldlaulupeo korraldamisel.
Soome sild – Pärast esimest üldlaulupidu 1869. a koondus eestlaste ja soomlaste sugulustunne rahvuspoliitilisse mõistesse „Soome sild“, millel järgnevatel aastakümnetel oli oluline mõju, nii et isegi tsaarivõimud seda kui „eesti-soome separatismi“ hakkasid jälgima. Soome külalised kirjutasid oma muljetest Soome ajakirjanduses laiemalt, kui kunagi varem Eesti kohta oli kirjutatud.
Kitsarööpaline raudtee – 1870 aaastal rajati Eestisse esimene raudtee Peterburi-Tallinn-Paldiski. Sellele järgnesid Tapa-Tartu-Valga-Riia, Valga- Pihkva , Tallinn-Haapsalu, Keila-Haapsalu. Kitsarööpalisi raudteid hakati Lääne-Eestisse ehitama sajandivahetusel, esimesena 1896 aastal Pärnu-Mõisaküla-Valga ja Mõisaküla-Viljandi. Viljandi-Tallinna liin valmis aastal 1900.
Eesti Kirjameeste Selts – Kultuuriga seotud organisatsioon Tartus, mis tegutses aastal 1872-1893. Selle liikmeiks olid peamiselt maakooliõpetajad ja osavõtt keskendus Lõuna-Eestisse ning Järva- ja Virumaale. Eesti Kirjameeste Seltsi asutamisega sai alguse süstemaatiline rahvaluulekogumine.
„Sakala“ - Ajaleht hakkas ilmuma 1878 aastal Viljandis Carl Robert Jakobsoni poolt. Käsitles rahva põhilisi hädasid: majandusliku viletsuse põhjusi, õigusetust, vähest haridust ning ründas pidevalt Balti erikorda, mis põhjustas ägedat vastuseisu ja rünnakuid. „Sakala“ oli esimene eesti poliitiline ajaleht.
Brenner – Kohvi kasutuseletulek on dateeritud 1880 aaastatel. Kohvi ja teed hakati tarvitama mõisate ja linnaeestlaste eeskujul. Kohvi kalliduse tõttu lisati sellesse viljateri ja sigurit, viimast hakati sel otstarbel kasvatama. Nende küpsetamiseks ja purustamiseks tuli kasutusele nn brenner.
Karskusseltsid – Karskusseltsid hakkasid Eestis tekkima alates 1880 aastate lõpust. Nad said algtõuke Soomest (Eiseni vahendusel). Esimese asutas aastal 1889 Toris Jüri Tilk. Neid tekkis ka linnades (Narvas ja Pärnus). Suuremaks levikuperioodiks olid aastad 1890-93. Sajandi lõpul oli neid 50, peamiselt Lõuna-Eestis. Nende tegevusest võttis osa rohkesti naisi. Seltside sissetulekud hangiti pidude korraldamisega, kus esitati koorilaule ja orkestrimuusikat, peeti kõnesid ja ettekandeid ning lõpuks tantsiti, hiljem lisandus näitemäng.
Vallakirjutaja – Koos vallavalitsusega ilmus eesti kirikukülla ka uus haritlane – vallakirjutaja. Vallakirjutajad moodustasid uue sotsiaalse rühma. Aastal 1881 oli neid kogu Eestis umbes 420, neist vaid seitsmendik Põhja-Eestis.
Rahvaraamat – Ärkamisajal saavutasid proosa kõrval laia leviku rahvaraamatud, peamiselt tõlked ja mugandused: odavad, põnevad ja rahuldasid rahva lugemisnälga. Alaliikideks olid laulik , sentimentaalne jutustus (Jenoveeva ning Hirlanda lood), seiklus- ja põnevusjutt (tegelasteks krahvid ja röövlid), sõjakirjeldused (Napoleoni sõjad), idamaised muinasjutud (Ali- Baba ja 40 röövlit, Anderseni muinasjutud) ning rahvajutud ( Eisen „Esivanemate varandus “).
Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastegümnaasium – Revolutsioonipäevil kerkis esile emakeelse kooli nõue. 1906 aastal avati esimene eesti õppekeelega seitsmeklassiline tütarlastegümnaasium Tartus, 1907 aastal oli koolis 62 õpilast. Aastatel 1917-1929 töötas selles koolis Miina Härma õpetajana, nüüd kannab kool tema nime.
Märksõnad, mida ei leidnud:
maarjapäevad Kerjusmungad pistemaakler sirvilauad maanõunik haagikohus „ konka “ Eesti Aleksandrikool kabel
LISA
Balti erikord - Balti ehk Läänemere äärsetes riikides Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal 13.-18. sajandini Saksa õigusruumi mõjul väljakujunenud ning toiminud riigivalitsemise- ning õigussüsteem. Balti provintside - Eestimaa kubermangu, Liivimaa kubermangu ja Kuramaa kubermangu vallutamisel Moskva tsaaririigi poolt kinnitas Peeter I 30. septembril 1710 Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused ning peale Põhjasõja lõppu kehtestati Balti erikord, kuna elukorraldus erines Venemaa sisekubermangude korraldusest. Venemaa Keisririigi Balti erikorra kohaselt säilis aadlikel ja linnadel omavalitsus. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Valitsevaks usuks Baltimail jäi luterlus , asjaajamiskeeleks jäi saksa keel. Vene keisrivõimu kõrgemaks esindajaks sai keisri poolt määratud kuberner või kindralkuberner, kelle asetäitjaks oli kohalikust aadlike omavalitsusest asekuberner. Pärast Vene keisririigi ülemvõimu kehtestamist 1721. aastal, algas Baltimaade seisusliku omavalitsuse – Balti erikorra – kõrgaeg, mis kestis kuni asehalduskorra kehtestamiseni 1783. aastal. Asehaldusaeg ning sellega kaasnenud seisuslike omavalitsusõiguste järsk piiramine kestis küll vaid kolmteist aastat ja selle järel varasem valitsuskord põhijoontes taastus, kuid isegi pärast seda jäi kõrgemaks poliitiliseks võimuks keisrivõim ning kohaliku baltisaksa aadli mõjuvõim hakkas nõrgenema.
Eesti Aleksandrikool - Selle organiseerisid 1862 . aastal Viljandimaal Holstre ja Tarvastu erksamad mehed. Sellest ajast hakati kooli rajamise teemat laiemalt arutama ning üritati seda ideed ellu viia. Kõige suuremaks mureks olid raha ning tolleaegsete riigimeeste vastuseis. Eestlastele omase jonniga viidi siiski kooli loomise idee lõpuks ellu, kuid selleks kulus palju aastaid.
Haagikohus - oli maapolitseikohus, mis täitis kohapeal nii politsei kui madalama astme kohtu ülesandeid ning moodustati Liivimaal 15. sajandi esimesel poolel ning Eestimaal 16. sajandi alguses. Adrakohtud kui madalama astme kohtute ülesandeks oli esialgu põgenenud talupoegade asukoha kindlaks tegemine ning nende tagastamine omanikule. Hiljem lisandus nendele ülesannetele veel talupoegade poolt toime pandud pisikuritegude uurimine ja süüdlaste karistamine kergemate kuritegude eest. Samuti viisid adrakohtunikud läbi juurdlusi kriminaalasjus esitades materjalid Maakonna või Alamkohtule ning kõrgemate kohtute ja valitsusasutuste otsuste täitmise jälgimine. 19. sajandil lisandus Adrakohtute ülessannete hulka ka talupoegade rahutuste mahasurumine ja süüdlaste karistamine.
Kabel - kirikust väiksem kristlik altariga sakraalhoone. Kabel võib kuuluda mõne suurema institutsiooni juurde nagu kirik, kool, haigla või vangla , ent võib olla ka iseseisev ehitis. Suuremates kirikutes on nimetatud kabeliteks eraldiseisvaid ruume , kus asub teisene altar . Erakabelid on olnud võimukandjatel, näiteks kuningatel ja piiskoppidel, hilisemal ajal ka jõukamatel lihtkodanikel. Mõnikord on erakabelite juurde määratud vaimulikke. Tallinna raekabeliks oli Pühavaimu kirik
Kerjusmungad – (dominiiklased ja fantsiskaanid) Pealegi olid linnadel just 16. sajandi alguses tekkinud tõsised konfliktid maaisandate poolt privilegeeritud kerjusmunkadega, kes ühelt poolt kandsid kiriku reformipüüdlusi, ent aitasid säilitada ka katoliku usku. Kerjusmungad avaldasid oma jutlustes lihtrahvale sageli linna ametliku politikaga vastuolus olevaid seisukohti või koguni ründasid seda, ent linn seda otseselt takistada ei saanud, sest kerjusmungad neile ei allunud. Linnakiriku jutlustajatega oli teine lugu, kuid kerjusmungad olid ka tänu oma kõneosavusele neist tunduvalt populaarsemad.
maanõunik - Eestimaa rüütelkonna maanõunikud moodustasid kokku Eestimaa kohaliku omavalitsusorgani, kes lahendas kubermangu olulisi küsimusi maapäevade vahelisel ajal. Maanõunikke valiti maapäeval ning nende amet oli eluaegne, neid oli kokku 12. Kui maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega, siis igapäevaste küsimuste lahendamisega tegeles rüütelkonna peamees. Uued maanõunikud valitigi tihti endiste rüütelkonna peameeste hulgast.
Foogt - feodaalaegne kõrgem haldusametnik ja kohtunik
Komtuur - vaimuliku rüütliordu kõrgeim piirkondlik võimukandja. Näiteks Tallinna linnakomtuur oli Mõõgavendade ordu ja Liivi ordu käsknik, kes valitses Tallinna komtuurkonda. Esimene komtuur on teada 1234 . aastast. Viimane Tallinna komtuur pages aga 1558. aastal Liivimaalt. Tallinna komtuur oli üks olulisemaid ordukäsknikke ja kuulus tavaliselt ordut valitsevasse kõrgeimasse nõukokku ehk ordumeistri siseringi. Mitmest Tallinna komtuuri ametis olnud orduvennast said hiljem ka ordumeistrid.
Etikukivi - kahele poole etiku treppi (istepinkide otskülgedele) asetatud kõrged paekivitahvlid,
varustatud omaniku vapi , majamärgi, nimede või daatumiga ja kaunistatud reljeefse dekooriga.
Maarjapäevad – Liivimaa oli pühendatud Neitsi Maarjale ja siinseid alasi kutsuti ka Maarjamaaks. Samuti oli Neitsi Maarja Liivi Ordu kaitsepühak. Tänu sellele oli Maarja ka tuntumaid pühakuid siinses kirikukalendris, kellele oli pühendatud mitmed tähtpäevas kirikuaasta lõikes, mida üldistavalt kutsuti maarjapäevadeks (paastumaarjapäev, heinamaarjapäev, rukkimaarjapäev ja ussimaarjapäev).
Sirvilauad – Muistne eesti kalender puulauakestel. Tegemist oli ruunikalendriga, mida on tarvitanud eri rahvad kogu Põhja-Euroopas. Sirvikalendris vastab igale päevale kahe horisontaalse joone vahel olev vertikaalne kriips või ruunimärk.
Valm - Õpetliku või pilkava sisuga allegooriline lühiteos (värssides või proosas ). Tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad erinevaid inimtüüpe (näiteks rebane -kaval, jänes-arg, hunt-kuri). Valmides naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid. Valm koosneb kahest osast: esimeses osas esitatakse tavaliselt sündmus, teises antakse õpetlik järeldus ehk moraal .
Asehalduskord - Katariina II korraldusel kehtestati Venemaal 1775 aastal uus haldukorraldus, mis Eesti alal hakkas kehtima 1783 aastani. Korra nimeks sai asehalduskord, mis tulenes Eesti- ja Liivimaa ühiseks valitsejaks nimetatud asehalduri ametinimetusest. Sellega muutus mõnevõrra Eesti haldusjaotus . Eestimaa kubermangus loodi uue maakonnana Paldiski maakond. Liivimaal tehti uute maakondadena Viljandimaa ja Võrumaa. Katariina II surma järel troonile tõusnud Paul I tühistas asehalduskorra.
Kadakasakslane – Tegemist on 19.–20. sajandil eesti keeles nimetatud enamasti eesti päritolu inimesi, kes üritasid käituda ning rääkida saksapäraselt. Kadakasakslased olid minevikus ka paljud eestlased, kes soovisid sulanduda baltisakslaste ühiskonda või kõrgematesse sotsiaalsetesse klassidesse, milles enamiku moodustasid baltisakslased.
Sõbrakaubandus - on kaubanduse vorm, mis põhineb vastastikusel usaldusel ja isiklikel suhetel . Eelkõige tähistatakse selle terminiga kesk- ja varauusajal toiminud kaubasuhet linnakaupmeeste ja talupoegade vahel. Keskajal otsisid maalt kaupu, eriti vilja, kokku ostvad kaupmehed endale usaldusväärsemaid talupoegi, keda võiks kasutada kaupade müüjate otsimiseks ning kauba vahendamiseks ehk kaubaagentideks. Tihti käisid sellised "sõbrad" ka linnas ning olid kaupmehe majas või nn sõbrahoovis erikülalised. Varauusajal muutus sõbrakaubandus talupoja suhtes ebavõrdsemaks, seostudes ennekõike talupoegade kutsumisega linna, kus neil püüti nahka üle kõrvade tõmmata, neid täis jootes ja kaupu valesti kaaludes.
Uus passikorraldus – 1863 aastal välja antud seadusega andis talupoegadele esimese isikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale.
„Konka“ - ehk hoburaudtee, tekkisid Euroopa linnadesse 19 sajandi keskel. Tallinnas töötas hoburaudtee 1888 aastast Narva, Tartu ja Pärnu mnt, kuni 1920ndate aastateni, millal seda hakkasid asendama trammid.
Pärisorjus – Talupoegade feodaalsõltuvuse raskeim vorm, kaasnes harilikult teorendiga. Pärisorjuse tunnused on feodaalide politsei ja kohtuvõim (kodukariõigus), sunnimaisus , talupoegade müümine ja omandiõiguse kitsendamine. Eestis hakkas tekkima 13. sajandil, tugevnedes ja laienedes kuni 18 sajandini, millal jõudis pärisorjus kriisi. Pärisorjus kaotati 1816-1819 aasta talurahvaseadustega.
Piiblikonverentsid – Toimusid Lindenhofis (1686) ja Pilistveres (1687) aastal. Neil arutati, mis kirjaviisis tuleks Piibel eesti keelde tõlkida (vana või uus kirjaviis). 1688. aastal otsustati nn. Vahepealse kirjaviisi kasuks.