Eesti Kultuurilugu (1)

Eesti Kultuurilugu
KESKAEG (Varasem keskaeg 1227-1346; Hilisem keskaeg 1346- 1520 )
Kroonikad ehk ajaraamatud kujutavad dateeritud sündmusi ajalises järjestuses ning olid keskajal väga levinud. Eesti keskaja seisukohalt on olulisemad kroonikad:
1) Vanim säilinud kroonika on ladinakeelne Läti Henriku kroonika (valminud umbes 1224-27), mis kirjeldab sündmusi aastatel 1180-1227 ning on koostatud Riia peapiiskopi Alberti ülesandel.
2) Liivimaa vanem riimkroonika (valminud umbes 1290 ) kirjeldab Liivimaa Ordu tegevust aastatel 1180-1290 ning on koostatud tundmatu sõjamehe poolt.
3) Liivimaa noorem riimkroonika (valminud 1340ndate lõpus) kirjeldab sündmused aastail 1315 - 1348 . Käsikiri pole säilinud, tuntakse proosavormis ümberjutustusena hilisemate (Renneri, Russowi ) kroonikate kaudu.
4) „Chronicon Livoniae“ on kirja pandud Liivimaa Ordu vaimuliku Herman von Wartberge poolt ning kajastab sündmusi Liivimaal kuni aastani 1378.
Mõõgavendade Ordu ehk Kristuse Sõjateenistuse Vennad (Fratres milice Christi) on Eestimaa piiskopi Theoderici poolt 1202 aastal asutatud vaimulik rüütliordu. Sümboliks oli mõõga kujutis nii ordu vapil kui ka rüütlite keebil. Ordu eksisteeris kuni 1237 aastani, mil liideti Saksa Orduga. Ordu loodi eemärgiga alistada paganlikke liivlasi, latgaleid ja eestlasi. Garnison asus püsivalt kohal ja seda täiendasid suviti Saksamaalt.
Dominiiklased – 1215. aastal saabus Eestisse tsistertslaste järel dominiiklaste mungaordu (mungarüü värvi järgi „mustad vennad“). Dominiiklased olid haridussõbralikud ja nende munkadelt nõuti aastal 1236 ka kohaliku keele oskamist. Maal ringi rännates ja rahvaga kohtudes võisid nad rahvast õpetada ja jutlustega esineda, mille tõttu neid kutsuti ka „jutlustajavendadeks“ (fratres predicatores). Dominiiklaste pidasid oluliseks haridust. Dominiiklaste ordu põhiülesandeks oli misjonitöö allutatud maade põlisrahvaste seas ja võitlus ketserlusega. Nende mungakoolides koolitati kohaliku rahva keelt oskavaid munkpreestreid, ja nende hulgas oli Tallinnas 15. sajandil ka eestlasi (Jacobus Kottekyn, Friedrich Kaukes). Tallinnasse asusid dominiiklased 1229 aastal, Tartusse 1300 aastal, mõnevõrra hiljem ka Narva. Kuna dominiiklased tundsid hästi eesti keelt olid nad maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed .
Undeutsche ehk mittesakslased . Pikaaegse vallutussõja tõttu suhtuti eestlastesse umbusuga. Pärast eesltaste 1223/24 aasta mässu neid enam linnustesse ei võetud. Usaldamatus polnud ainsaks põhjuseks, miks uus võim ja kirik ei otsinud koostööd pärisrahvaga, vaid oluline oli ka feodalismile rajanev mõtlemisviis. Selle põhjal olid Eesti ja Läti talupojad kui „mittesakslased“, alam seisus.
Tsistertslased – Esimene mungaordu kes Eestimaale jõudsid olid tsistertslased (mungarüü värvi järgi „ hallid vennad“). Nad rajasid 1228 aastal mungakloostri Kärknas (hiljem ka Padisele) ja naistsistertslaste Püha Miikaeli ehk Mihkli kloostri Tallinnas (hiljem ka Tartu ja Lihulasse). Vana- Tsistertslaste eesmärgiks oli kloostrielu reformimine ning Püha Benedictuse aegsete põhiväärtuste juurde tagasipöördumine. Nad loobusid pärisorjade tööst kloostripõldudel ning asusid neid ise harima , tegelesid aianduse ja loomakasvatusega, harisid uudismaid. Nende elu oli kasin, kloostrid sisustatud ainult hädavajalikuga, mungad ja nunnad allutatud rangele distsipliinile.
Sünkretism – Pärast maa alistamist sai 1230 -40 aastatest alguse pikem üleminekuaeg, mille jooksul eesti vana rahvausund kohtus kirikliku ristiusuga ja püüdis end sellega sobitada. Kirik hõlmas kristlase elu tervikuna , kalendritähtpäevade mugandumine katoliikliku pühakutekalendri, kommete ja rituaalidega ( ohverdamine , jumalateenistusel uus sisu). Kerge oli jälgida preestri tegevust jumalateenistusel ja teistel talitustel, raskem oli ristiusu dogmade omandamine, sest need puudutasid eetilisi tõekspidamisi.. Ristiusku suhtumise puhul on mainitud kolme lahendusteed: uue usuga leppijad, kõikuv element ja teadlikud vastased. Akulturatsiooniprotsessi kolm faasi: esimesed ristitud, usklike piiri laienemine ja assimilatsioon . Viimane sünkretistliku üleminekuperioodi jooksul tõenäoliselt veel lõpule ei jõua.
Liber Census Daniae ehk Taani hindamisraamat. 13. sajandil Taani preestrite poolt koostatud ristitud külade nimekirjad, mis panid aluse suurele Eestimaa nimistule. Meieni säilinud kujul redigeeritakse 1241 aastal.
Lüübeki linnaõigus – Taani kuninga Erik IV 1248. aastal välja antud ürik kinnitab Tallinnale Lüübeki õiguse. Üriku tekstist nähtub, et on olemas linnahalduse keskorgan – raad . 1302 sai Lüübeki õiguse Rakvere ja 1345 Narva. Linn oli Eestis varakeskaegne uuendus, mis sündis võõraste vallutajate algatusel ja järgis nende kodumaalt tuntud asutusüksust, selle topograafiat ja haldust. Selline linn oli omaenese territooriumiga ühik, mille kodanikel oli olemas omavalitsus (raad) ja omad seadused (nt Lüübeki linnaõigus).
Toomkool ehk katedraalikool oli toomkiriku juures asuv või selle poolt ülavpeetav õppeasutus. Toomkoolid tegutsesid peamiselt reformatsioonini. Toomkapiitlite mainimine : Pärnus 1251, Tartus enne aastat 1250 , Tallinnas 1266, toomkool Toompeal a 1319. Toomkooli lõpetanu pääses ülikooli.
Toomkoolis oli kaks astet:
1) Trivium ehk alamaste, milles õpetati grammatikat (ladina keelt), retoorikat (ilukõne), dialektikat (vaidkluskunst, mõeldud usudogmade kaitsmiseks).
2) Quadrivium ehk ülemaste, nelja ainega ülemaste suuremates toomkoolides: need olid muusika , arvutamine ( rooma numbritega), geomeetria (sisaldas arhitektuuri ja maateaduse algmeid), astronoomia (peamiselt ajaarvamine, liikuvate kirikupühade kalendri koostamine.
Läänistamine – 1315. a sõnastatakse kirjalikult Valdemar -Eriku lääniõigus, Harju-Virus Taani võimu ajal kehtinud õigusnormide kogum. Selle aluseks on Valdemar II aegsed normid, mida uuendab ja kinnitab kuningas Erik VII Menved. Lääniõigus sätestab maahärra suhted vasallidega, kohtukorralduse ja protsessi, tagab vasallide läänide pärandumise meesliinis. Vasallidel on käe- ja kaelaõigus, õigus karistada talupoegi surmanuhtlusega.
Patronaadiõigus – Koguduseliikmed ise preestrit valida ei saanud, sest algusest peale valitses kirikus patronaadiõigus, mille alusel preestri valis maaomanik ehk peamiselt mõisnik. Nii toimus piiskoppide ja ordu aladel, kuna Põhja-Eesti Taani alal kuulus see õigus mitmes koguduses Taani kuningale , aastast 1346 aga Tallinna konsistooriumile.
Katku esinemisest Liivimaal on esimesed teated 15. sajandi algusest, Tartus aastal 1403. Seda esines ka järgnevail aastail (1418, 1474, 1486 ), ilmselt idast saabununa (Pihkvas ja Novgorodis aastal 1352). 16 sajandi algus tõid kaasa nii ikaldusi, kui katkuaastaid. 1504 aasta katk tappis Harju- ja Virumaal üle poole elanikest.
Vana-Liivi maapäevad – 1421 aastast hakatakse pidama Vana-Liivimaa üldisi maapäevi, kus arutatakse ja otsustatakse sise- ja välispoliitilisi küsimusi (määratakse maksud , võetakse ette samme talupoegade pagemise tõkestamiseks). Maapäevadest võtavad osa kõrged vaimulikud , ordumeister ja tähtsamad ordukäsknikud, piiskopi-ja orduvasallide ning Riia, Tallinna ja Tartu esindajad.
Frantsiskaanlased – Eestis on mainitud frantsisklasi esmakordselt 1241. aaastal. Frantsiskaanidel rajasid oma kloostrid Viljandis (1472), Tartus (1514) ja Rakveres (1503). Nagu dominiiklased olid ka frantsiskaanid rändmungad ning nende eesmärgiks oli ristiusu tõdede õpetamine ja jutlustamine vaesemate inimeste seas. Ordu liige pidi elama vaesuses , elatades end almuste või lihtsa tööga, ta pidi käima paljajalu ning kandma halli mungarüüd („hallid vennad“). Frantsisklasteks hakkasid peamiselt vaesed ja väheharitud inimesed. Nad olid lihtrahva seas väga populaarsed, kuna selgitasid usutõdesid lihtsatele ja harimata inimestele arusaadavas keeles.
Väikevasall – Eestlastest ülikud või nende järeltulijad keskajal, kes said väikemaid läänistusi ja kuulusid maad valitsevate vasallide hulka ( maavabad , kel oli läänikiri). Esialgu omasid kohustust sõja korral teenistusse andma ja varustama kergeratsanikku. Aastal 1498 vahetus see kohustus erilise sõjamaksuga ehk meistriraha, mida tuli sõja korral maksta teistelgi rühmadel, üksjalad kaasa arvatud.
Vabatalupoeg – Üks talupoegade sotsiaalsetest kategooriatest keskaegses Liivimaal. Vabatalupoeg maksis rahamaksu ja ta majanduslik seisund võis varieeruda olenevalt sellest, kui paljudest kohustustest ta end rahaga vabaks ostis. Tavaliselt polnud vabatalupojad isiklikult vabad, kuid nende seisund oli siiski parem kui adratalupoegadel. Kuid üha suurenev läänistamine ja teotöö osakaalu tõusu tõttu hääbus vabatalupoegade seisus 16. sajandi keskpaigaks.
Adratalupoeg – Tegemist talupojaühiskonna suurima rühmaga keskajal. Enamasti ühe adramaa suuruse talu peremehed, kes täitsid kõiki kohustusi, mis alistumislepingutes kirjas ( ristimine , preestrite ülalpidamine, avalikud tööd, väeteenistuskohustus, maksud, teotöö).
Üksjalad – Seoses mõisate asutamise ning talumaade nende alla võtmisega, samuti sisekolonisatsiooni tagajärjel tekkisid keskaegsel Liivimaal üksjalad (väiketalunikud). Enamasti maatud käsitöölised, sulased/tüdrukud, kellel oli kasutada veerandi kuni poole adramaa talu ja kes tegid mõisatööd ühe jalapäeva nädalas. Mainitakse Harjumaal 1435 aastal, Saaremaal 1453 aastal. Nende arv kahanes aja jooksul, eriti 16 sajandist alates. Saaremaal leidus neid veel ka 18 sajandil.
Vöörmünder – Kogudusel ja kirikul olid peale preestri veel eestseisjad ja vöörmündrid, keda on mainitud juba 13 sajandi lõpul. Need olid rahvuselt sakslased , kas kohaliku vasalli esindajad või mõisnikud, kuid nende hulgas mainitakse ka eestlasi (Keilas 1496 aastal). Vöörmündri ülesandeks oli igal pühapäeval kirikus käia ja täita pastorihärra korraldusi (nõuda sisse õpetaja maksuvili, tuua kohale kirikumõisa saadetud teopäevilised), omas eraldi pinki kirikus, vabastatud kirikuandamitest, sai pärast surma tasuta matuse, valvas rahva kõlbelise elu üle.
Kloostrikool – Õppeasutus, mis oli mõeldud nii munkadele ( schola interna ) ja ka teistele (schola externa). Kloostrikoolides õpetati eeskätt ladina keelt, grammatikat, kirjutamist, muusikat. Dominiiklaste mungakoolides koolitati munkpreestreid, kes oskasid ka rahva keelt. Nende hulgas oli 15 sajandil ka eestlasi (Johannes Pulck õppis Rostockis 1509 aastal).
Püha Birgitta – Tegemist rootsi pühakuga, kes asutas 1350ndate aastate paiku Birgitiinide ordu. 1370. aastal anti Püha Birgittale luba asutada kloostriorganisatsioon. Eestis tegutses Püha-Birgitta klooster Pirital (õieti Augustinuse Ordu) aastatel 1407 kuni kloostri hävimiseni 1577 Liivi sõjas.
Koormis – Talupoegade olukorra halvenemise olulisemaks põhjuseks oli mõisate asutamine. Alates ristiusu vastuvõtmisest olid talupoegade koormiste hulka lisaks maksudele (kümnis, viljahinnus, loonusandamid, veokohustused) kuulunud ka üldised tööd (kirikute, linnuste, teede, sildade ehitamine; ühistööd/ talgud kiriku ja mõisatööd). Vähehaaval teokohustus suurenes, 16 sajandi keskpaiku oli nädalategu mõisas juba üldine. Teoorjuse ja koormiste kasv olenes sellest, kuidas levis mõisate asutamine. 15 ja 16 sajandi vahetust on peetud teoorjuse hoogsama arengu alguseks.
Linnakodanik – Kuigi juhtiv positsioon Eesti linnades oli sakslaste käes, moodustasid linnade elanikkonnast (mittekodanikest, kes elasid väljaspool ringmüüri kaitsetutes eeslinnades) tähelepandava osa eestlased. Mida väiksem linn, seda suurem oli eestlaste osakaal. Tallinnas olid pooled elanikest eestlased ja Tartus kaks kolmandikku. Sakslasi oli Tallinnas 16 sajandi algupoolel üle kolmandiku, rootslasi kuuendik. Sakslased kuulusid enamasti jõukamasse keskklassi. Tallinnas on 1538 aastal umbes 8% eestlasi kuulunud keskklassi ja 92% alamklassi (ülemklass puudus). Linnaeestlased olidki ameti poolest eeskätt lihttöölised, vähesed käsitöölised ja väikekaupmehed.
Vakused – Varasel keskajal sai suurem osa vasalle enne mõisate asutamist sisetuleku talle kuuluva läänistuses elavate talupoegade maksudest. Vasall, kes koos perekonnaga elas linnuses, käis koos saatjaskonnaga kord aastas määratud päeval talupoegadelt makse kogumas. Neid päevi nimetati vakuseks. Koos sellega peeti ka kohtuistungeid, kuna kohtuvõim kuulus vasallile.
Piiskopkond – Eesti varane keskaeg oli mitmes mõttes üleminekuperiood, mil maa vallutajad panid maksma uue halduse ja kirikliku korralduse. Tekkisid piiskoppidele alluvad haldusüksused ehk piiskopkonnad . Piiskopkondades teostasid kohalikku võimu piiskoppide sakslastest vasallid . Pärast seda kui Saaremaa oli allutatud ja paavstile alluva kirikuriigi loomine ebaõnnestunud, koosnes nn. Vana-Liivimaa konföderatsioon viiest väikesest feodaalriigist: Ordule kuuluvad alad, Riia peapiiskopkonna valdused , Kuramaa piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Tartu piiskopkond.
Sachsenspiegel – Põhja-Saksa aadli õiguskoodeks, mis keskajal oli ka Liivimaa rüütliõiguse aluseks. Selle järgi oli talupoja kohuseks maksta vasallile maa eest renti. Vasallile antud läänis oli tal küll kohtuvõim, kuid talupoeg oli isiklikult vaba ja oma maa omanik. Talupoega puudutav töökohustus oli esialgu ainult kõiki ristituid hõlmav kohustus sooritada üldisi töid (hoida korras teed ja sillad , ehitada kirikuid, preestrielamuid ning linnuseid). Hilisel keskajal suurenes talupoegade kohustus mõisatele tööd teha, mis peatselt, kui levis sunnismaisus , viis talupoja mõisast täielikku sõltuvusse ja vasalli meelevalla alla.
Iura christianorum – Alistumislepingutes keskajal ettenähtud kristlaste kohustused, mis sisaldasid lisaks ristimisele ja preestrite ülalpidamisele ka avalikke töid, väeteenistuskohustust ja makse. Adratalupojad täitsid kõiki kohustusi, mida tollal ette nähti.
Ministeriaalid