Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Eesti ajalugu - konspekt (58)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
51
EESTIMAA AJALOO ALGUS
Mõiste ‘ historia pärineb kreeka keelest ja tähendab ‘teadmine, jutustus, uurimine’ ja on üle 2500 aasta vana. Selle võttis oma raamatu pealkirjaks kreeka teadlane ja rännumees Herodotos ning seda raamatut peetakse esimeseks ajaloo- alane teos maailmas. Herodotost nimetatakse aga mõnikord ajaloo isaks.
Inimkond on 2,5 miljonit aastat vana. Esimesed meie eellaste jäljed pärinevad Ida-Aafrikast. Umbes 40 000 aastat tagasi jõudis Euroopasse homo sapiens ehk tark inimene. Esimesed inimasustuse jäljed Eestis aga on umbes 9500 aastat vanad. Põhjuseks on siin valitsenud karm kliima ehk jääaeg. Jäätumine algas umbes 1 000 000 aastat tagasi tänapäeva Rootsi aladelt ja kõige karmimal ajal ulatus jääpiir Kesk-Saksamaani ja Kiievini. Jääkihi paksus oli kuni 2 km. Aeg-ajalt jää küll sulas ja arvatakse, et kokku oli 4 erinevat jäätumisperioodi. Jäätumiste vahepeal võis Eesti aladel elada inimesi, sest nt 120 000 aastat tagasi oli ilm meil palju soojem kui praegu. Kuid sellest perioodist pärinevaid inimtegevuse jälgi ei ole õnnestunud leida.
Jääaeg lõppes umbes 13 000 aastat tagasi. Jää taganedes tekkisid Põhja-Eestis paekaldad, Lõuna-Eestis kuplid ja Kesk-Eestis voored . Jääst vabanemise tõttu kerkib maapind Eestis veel tänagi 1-2 mm aastas.
Ajaloolased jagavad inimeste ajaloo kahte ossa. Kirja tekkimisele eelnevat aega nimetatakse muinasajaks. Selle perioodi kohta annavad andmeid arheoloogilised mälestised ehk muistised (nt ehitiste jäänused, hauad, relvad, mündid, tööriistad). Kui tekib kiri ja hakatakse kirjutama kõige erinevamaid dokumente, kirju, käske ja kroonikaid jne, algab ajalooline aeg.
Teadust, mis muinasaega uurib, nim arheoloogiaks. Teda aitavad mitmed teised teadused, näiteks
  • Loodusteadused aitavad määrata esemete vanust
  • Antropoloogia mõõdab inimeste jäänuseid ja oskab selle põhjal öelda, milline nägi inimene välja ja millesse ta haigestus.
  • Numismaatika uurib vanu münte ja aitab välja selgitada nt kaupade liikumist eri rahvaste vahel
  • Etnograafia uurib vanu kombeid, tööriistu, rõivaid.

MUINASAJA PERIODISEERIMINE
Muinasaeg on Eesti (ja teiste rahvaste) ajaloos kõige pikem aeg. Siin maal algas ta umbes 8000 a e.Kr ja lõppes 13.saj p.Kr ehk muinasaeg kestis umbes 9300 aastat. Seetõttu on tark teda omakorda alaperioodideks jagada. Tavaliselt võetakse periodiseerimise aluseks materjal, millest on valmistatud peamised tööriistad. Selle põhjal jagatakse muinasaeg kivi-, pronksi- ja rauaajaks.
  • Paleoliitikum e vanem kiviaeg algas esimeste inimeste kujunemisega ja lõppes jääaja lõpuga. Andmed inimasustuse kohta Eestis puuduvad.
  • Mesoliitikum e keskmine kiviaeg algas Eestis umbes 8000 a e.Kr ja kestis kuni 3000 e.Kr.
  • Neoliitikum e noorem kiviaeg - 3000 e.Kr - 1500 e.Kr. Jätkuvalt valmistati tööriistu kivist, kuid need olid paremini viimistletud. Õpiti valmistama savinõusid.

  • Pronksiaeg 1500 e.Kr - 500 e.Kr. Ilmuvad esimesed pronksesemed. Kuna pronksi ei ole võimalik Eestis valmistada, on enamus tööriistu kivist. Perioodi teisel poolel hakatakse Eestis asulaid kindlustama.
  • Varane rauaaeg 500 e.Kr - 100 p.Kr. Raudesemeid on vähe ja ajastu sarnaneb pronksiajaga.
  • Vanem e rooma rauaaeg 100 p.Kr - 500 p.Kr. Rauda hakatakse tootma kohapeal. Põlluharimine muutus tähtsaimaks tegevusalaks.
  • Keskmine rauaaeg 500 - 900 p.Kr. Ehitati esimesed linnused . Kiiresti arenevad suhted naabritega ( venelased ja skandinaavlased)
  • Noorem rauaaeg 900-1200 p.Kr toimub palju muudatusi inimeste igapäevases elus. Moodustuvad maakonnad , iseseisvaks muutub sepatöö ja savinõude valmistamine. Alguse saab kolmeväljasüsteem

KIVIAEG
1967.a leiti Pärnu jõe äärest seni teadaolevalt vanim inimeste peatuspaik Eestis - Pulli asulakoht . Sealsed tulekiviesemed (nooleotsad, uuritsad jne) on ca 10 000 aasta vanused. Enne Pullit tunti vanima leiukohana Kunda Lammasmäge. Selle leiukoha järgi on vanimate Eesti asukate kultuuri kutsuma hakatud Kunda kultuuriks.
Toonased inimesed rajasid asulad veekogude lähedusse, peamisteks tegevusaladeks olid kalastamine, küttimine ja korilus. Elati koonusekujulistes püstkodades. Peamised kivist valmistatud tööriistad olid kirved , kõõvitsad, uuritsad ja nooleotsad. Luust tehti ahinguotsi ja õngekonkse. Tunti kalavõrke, kodustatud oli koer. Kunda kultuuri inimeste päritolu pole tänaseni päris selge, arvatavasti tulid nad lõuna poolt, kuuludes europiidsesse rassi. Neilt on pärit näiteks sõnad "meri", "mägi", "eile", "must" jt.
Umbes 3000 aastat eKr jõudsid Eestisse hõimud, kes kasutasid oma keraamika kaunistamisel kammikujulist mustrit. Seetõttu nim seda kultuuri kammkeraamika kultuuriks. Uut kultuuri kandsid ka uued hõimud, kes, nagu ka Kunda kultuuri esindajad, olid kütid ja kalamehed . Uued tulijad olid aga palju osavamad töö- ja tarberiistade valmistajad. Muutusid ka matmiskombed. Surnud sängitati asulate territooriumile, hauda hakati kaasa panema panuseid - ehteid, nuge jne. Leiud viitavad kammkeraamika kultuuri elanike suhteliselt kõrgele kunstitasemele.
Kammkeraamika kultuuri muistiseid kohtab Põhja-Soomest Poolani, väga sarnaseid kultuure leidub kuni Uraalideni. Seetõttu peetakse selle kultuuri elanikke läänemeresoomlaste (eestlaste, soomlaste, liivlaste jt) esivanemateks. Oletatavasti oleme meie pärinud neilt oma keele.
Umbes 2200 a eKr jõudsid lõuna poolt Eestisse taas uued hõimud. Neile iseloomuliku, kujult venet e paati meenutava , hästi lihvitud kirve järgi nim seda kultuuri venekirveste kultuuriks.
Selle kultuuri esindajad matsid surnuid asulatest eemale. Surnu asetati hauda külili, kägardatud asendis. Kuna hauapanustes on leitud koduloomade luudest tehtud esemeid, on üsna kindel, et nad kasvatasid sigu, lambaid , veiseid ja kitsi . Tõenäoliselt tundsid nad ka mõningaid kultuurtaimi. Neilt on eesti keelde tulnud näiteks sellised sõnad nagu "kirves", " hernes ", "seeme", " vagu ", "härg" jt.
Leidude põhjal on kindel, et venekirveste kultuuri esindajad kuulusid europiidsesse rassi (kammkeraamika inimesed mongoliidsesse). Lõunapoolsematest neist said lätlaste ja leedulaste esivanemad . Eesti aladel on nad andnud oma panuse meie genofondi - tõenäoliselt oleme neilt pärinud oma välimuse.
VARANE METALLIAEG JA ROOMA RAUAAEG
Vanimad pronksesemed Eesti territooriumil on leitud Muhu saarelt ja Võrtsjärve äärest, nende vanuseks on umbes 3500 aastat. Siiski ei toonud pronksiaeg algul olulisi muudatusi elanikke ellu ja mitu sajandit jätkus kiviajaga võrreldav elukorraldus. Peamised pronksriistad olid kirved ja noad , neid muretseti naabritega kaupu vahetades. Tuntavad muudatused leidsid aset ca 900-700a eKr. Siis hakati Eesti aladel asulaid kindlustama paekivist laotud tara ja palkidest kaitseseintega. Tuntuima leiukoha, Asva (Saaremaal) järgi nim seda kultuuri Asva kultuuriks. Asulate kindlustamine viitab teatud väärtuste (toidutagavarad, pronks) tekkimisele ja nende kaitsmise vajadusele.
Peamiseks elatusalaks kujunes karjakasvatus , mõnevõrra vähem tähtis oli veel maaviljelus. Olid tekkinud esimesed põllulapid, mida hariti kõpla või küünega (kuusetüve tükk, millele oks külge jäetud). Vähenema hakkas, kuid siiski jäi veel oluliseks, küttimise ja kalapüügi tähtsus toidulauale. Pronksiaja lõpul pronksesemete leidude hulk suureneb, mis viitab arenevale kaubavahetusele naabritega (Kesk-Rootsi, Edela-Soome)
Umbes 500 a eKr jõudsid Eesti aladele esimesed raudesemed (vanimad leiud on mõõk, nuga ja naaskel Ida-Virumaalt). Nagu pronksi, oli ka rauda algul vähe ja suuri muudatusi varane rauaaeg siinses elukorralduses ei toonud. Läänepoolsete naabrite eeskujul hakati surnuid matma kivikirstkalmetesse (tuntuim Jõelähtmel)
Varase rauaaja lõpul/ rooma rauaaja algul õpiti rauda tootma kohapealsest soo-ja järvemaagist (vanimaid teadaolevaid kohti on Tartu lähedal asetsev Tindimurru u 2000 a tagasi). See võimaldas raudesemete ulatuslikumat kasutuselevõttu ja kiirendas oluliselt põlluharimise arengut. Tänu raudkirvestele levis aletegemine ja peagi sai alguse söödiviljelus (st põld oli peale kasutamist 4-5 a puhkeasendis e söödis ja teda kasutati peamiselt karjamaana. Sel teel saadav sõnnik oli omakorda vajalikuks väetiseks). Söödiviljelus sai alguse Lääne- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal, kus mullakiht oli õhuke, aga viljakas. Põldude rajamisega kaasnes elanike paikseks muutumine ja esimeste külade teke.
Peagi kujunes põlluharimisest peamine elatusallikas, karjakasvatuse tähtsus taandus. Uute põldude tekkides tihenes ka asustus. Alguse sai käsitöö hoogne areng, eriti tänu siiakanti jõudnud suurtele pronksikogustele. Tehti sõlgi, sõrmuseid, käe-ja kaelavõrusid, ripatseid jne. Kaubeldi lõunapoolsete hõimudega, tõenäoliselt oli tähtsaim siinne kaup karusnahk, võimalik, et ka vili. Kivikirstkalmed asendusid tarandkalmetega, millesse maeti kuni 20 inimese põletatud jäänused.
Aastal 98 pKr mainis Rooma ajaloolane Tacitus esimest korda " aestide " hõimu.
EESTI I AASTATUHANDE II POOLEL
Olulisim märksõna, mis seda perioodi iseloomustab, on linnuste rajamine. See tähendab, et Eesti aladel olid olud muutunud rahututeks ja inimesed pidid oma elu ning varanduse hoidmiseks rajama hästi­kindlustatud punkte. Kokku on Eestis ligi 120 muinaslinnust.
Linnuse rajamisel oli tähtsaim õige asupaiga valik. Eelistatuim oli järskude nõlvadega ning paraja suurusega looduslik küngas. Vähemkaitstud mäekülgede poole kuhjati vall, mis Lõuna-Eestis tehti liivast ja seda koos hoidvatest palkidest, Põhja-Eestis aga laoti paeplaatidest. Muinaslinnuseid on 4 tüüpi:
  • Mägilinnused (nt Otepää) olid igast küljest looduslikult kaitstud.
  • Neemiklinnused (nt Rõuge) rajati mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale.
  • Kalevipoja-sängi tüüpi linnused (nt Alatskivi) ehitati voore kõrgemale keskosale, nii et kaugemalt vaadates meenutas linnus voodit.
  • Ringvall-linnuseid (nt Valjala Saaremaal) rajati neis kohtades, kus polnud looduslikke künkaid ja seega olid nad otsast lõpuni inimeste kätetöö. Ümber kogu linnuseõue püstitati kõrge kunstlik vall.

Linnused paiknesid tavaliselt võimalikult lähedal külale, et rünnaku korral oleks kergem varjuda. Väiksemates linnustes võis mõni jõukam pere ka aastaringselt elada.
Alates 6.sajandist sagenes Eesti aladel ehete , tööriistade ja relvade peitmine. Kui varasematest perioodidest on teada ainult pronksaardeid, siis nüüd lisanduvad ka hõbeaarded. Välja on tulnud ka nn peiteleide - ühte kohta on suurtes kogustes peidetud kas relvi või tööriistu.
Ehted ja relvad peideti enamasti hädaohu korral. Oht tuli eeskätt naabritelt. Lõunas tõrjusid balti hõimud (tänapäeva lätlaste ja leedulaste esivanemad) läänemere- soomlased Põhja-Läti aladelt peaaegu välja (vaid liivlastel õnnestus paigale jääda). Peipsist ida pool jõudsid pärale slaavi hõimud, kes asusid hõlvama vadjalaste ja vepslastega asustatud suuri maa-alasid.
Üha enam hakkasid siia sõjaretki tegema skandinaavia hõimud. Aastal 600 olevat rootslaste kuningas Ingvar terve suve siin rüüstanud, lõpuks aga lahingus eestlastega langenud. Aastaid 800-1050 nim. Euroopas viikingiajaks. Sel perioodil domineerisid viikingid ühel või teistsugusel moel kogu Euroopas kas vallutajatena, röövlitena, kaupmeestena või valitsejatena. Viikingite sõjakus tähendas arvukate relvakonfliktide olemasolu ka Eesti aladel, sest Eesti jäi viikingite idapoolsemate kaubateede lähedusse. Püsivat edu viikingisõdalased siiski ei saavutanud ja skandinaavia ruunikirjadel on kirjeldatud mitmegi tähtsa viikingite pealiku langemist, samuti eestlaste vasturetki Rootsi.
Suhted venelastega olid kuni 10.sajandini rahumeelsed. Vene kroonikates nim eestlasi tšuudideks ja esialgu toimus naabrite vahel peamiselt kaubavahetus. II aastatuhande algul olukord muutus. Mitmel korral tungisid siia sõjakad Vene vürstid. Tuntuim on 1030.a toimunud Jaroslav Targa retk. Ta võitis eestlasi lahingus ja rajas Tartu kohale Jurjeviks nimetatud tugipunkti (seda aastat peetakse Tartu esmamainimiseks). Venelaste võim püsis kuni 1054.aastani, siis sundisid sossolid venelasi lahkuma (pole täpselt teada, kes nad olid. Võimalik, et saarlased või Sakala elanikud). Ka järgnevatel aastatel tuli ette venelaste sõjaretki Eestisse ja vastupidi, püsivat edu kumbki pool saavutada ei suutnud.
EESTLASED MUINASAJA LÕPUL
II aastatuhande algul elas Eesti aladel umbes 150 000 inimest. Peamiseks elatusalaks oli kujunenud maaharimine, millele lisandus karjakasvatus. Kasutusele oli võetud ader, mis saagikust tunduvalt tõstis. Kasvatati rukist , nisu, otra , uba, hernest jt vilju. Maa suurust arvestati adramaades – 1 adramaa oli maatükk, mida ühe adraga jõuti üles harida (ca 8 ha). Kasutusele võeti kolmeväljasüsteem, st põllumaa jagati kolme osa vahel – suvivili, talivili ja kesa e puhkeasendis olev maa.
Tähtsuselt kolmandaks elatusalaks oli tõusnud käsitöö. Tekkis ja muutus auväärseks sepa amet, eriti hinnatud olid relvasepad . Osa meistreid spetsialiseerus ehete valmistamisele. Potikedra kasutusele­võtuga muutus omaette käsitööalaks savinõude valmistamise.
Põllumajanduse ja käsitöö kõrval omasid teatavat tähtsust jätkuvalt jahindus, kalandus ning mesindus .
Elati maal, linnaliste asulate kujunemine oli algusjärgus. Muinasaja lõpul hakkas välja kujunema eestlastele tüüpiline rehielamu ( rehi = ahjuga tuba). Sellise elamu tekke põhjuseks oli vajadus vilja järelkuivatada, sest siinsetel laiuskraadidel ei saa vili tihti looduslikult küpseks. Talud paiknesid suhteliselt lähestikku, moodustades küla. Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna (muinaskihelkondi oli umbes 45). Kaitseks välisvaenlaste vastu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks. Eestis oli 8 suuremat ja 6 väiksemat muinasmaakonda. Suuremad olid: Saaremaa, Läänemaa, Rävala, Harjumaa , Järvamaa, Virumaa, Sakala ja Ugandi. Väiksemaid kutsuti: Mõhu, Vaiga, Nurmekund, Alempois, Soopolitse ja Jogentagana. Ühtset riiki ei olnud eestlastel veel tekkinud, teada on, et tihedama koostöö huvides kogunesid maakondade vanemad regulaarsetele nõupidamistele Raikkülas.
Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed ning põhinesid kaubavahetusele. Naabriteks olid: lõunas liivlase ja latgalid , idas venelased, põhjas soomlased ja karjalased, läänes rootslased ja taanlased . Kaubanduse peamiseks vormiks oli vahetuskaubandus (st kaup kauba vastu), kuigi kasutati ka raha. Siia toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvi jne. Vastu pakuti karusnahku ja vaha. On ka teateid sellest, et eestlased on sõjavange orjadeks müünud.
1187.a hävitati tolleaegne tähtsaim Rootsi linn Sigtuna . Kes seda täpselt tegid, pole teada, kuid usutavasti olid linna ründajate seas ka saarlased. Mõningaid sõjaretki tegid siia venelased ja eestlased vastasid neile, püsivaid vallutusi need sõjakäigud kaasa ei toonud.
Eestlaste muistset maailmapilti iseloomustab animism, st usk, et kõigel on oma hing, nii elusal kui eluta loodusel. Seetõttu suhtuti kõigesse kui elavasse. Usuti, et hing lahkub kehast nii magamise ajal kui pärast surma. Esivanemate hingede eest hoolitsemist peeti väga oluliseks, eriti oktoobris-novembris kestnud hingedeajal. Hingedele tuli viia sööki- jooki ja võimalusel kütta neile aeg-ajalt sauna.
Teine oluline mõiste oli vägi. Väge esines nii elusolenditel kui nähtustel (nt äike), aga ka sõnades võis väge olla. Suure väega inimesi nim tarkadeks ja neilt loodeti abi hädade ja õnnetuste korral. Väe juurdesaamiseks kanti loomaküüntest ja –hammastest amulette ning püüti võimaluse korral süüa teatud organeid (süda, maks jne)
Looduses usuti elavat hulgaliselt vaime ja haldjaid, kellega püüti hästi läbi saada. Selleks tuli neile ohverdada. Valdavalt olid ohvriannid rahumeelse iseloomuga (söök, jook , riideribad jne), kuid on teada, et ära ei põlatud ka inimohvreid. Pühadeks paikadeks, kus ohverdamine toimus, olid hiied, allikad, aga ka teatavad kivid e ohvrikivid.
Eestlaste jumalatest on teada, et austati Taarat ja arvatavasti ka Ukut. Pühaks päevaks peeti neljapäeva.

Ohvrikivi


MUISTNE VABADUSVÕITLUS 1208 - 1227

VABADUSVÕITLUSE EELDUSED JA I PERIOOD

Muistse Vabadusvõitluse (edaspidi MVV) peamiseks põhjuseks oli Saksa feodaalide tung itta (" Drang nach osten "). Kuna sel ajalooperioodil toimusid Idas ristisõjad, võttis ka MVV ristisõja (kristluse levitamine ristimata rahvaste seas) vormi. Nii oli feodaalidele tagatud katoliku kiriku toetus.
Itta liikumise keskuseks kujunes 1143.a rajatud Lübecki linn. Sealt lähtusid oma missioonidele eestlaste ja liivlaste maale Saksa kaupmehed . Koos nendega saabus liivlaste asualadele 1184.a munk Meinhard, kes hiljem kuulutati siinsete alade piiskopiks. Ta rajas Üksküla kiriku ja linnuse ning ristis mõningad liivlased , teiste seas ka liivlaste tuntuima vanema Kaupo. Peale Meinhardi surma määrati 1198.a uueks piiskopiks Berthold, kes aga langes esimeses liivlastega peetud lahingus.
Piiskop Alberti pitsat ja Mõõgavendade ordu vapp
III piiskopiks pühitseti 1199 .a Albert . Albert ei olnudki enam palverändur, pigem kirikuvürst. Ta ei kavatsenud liivlasi usulise misjonitööga ristiusule võita, vaid nad võimuga alistada, rajades nende maale tugeva, vaimulikku ja ilmalikku võimu omava piiskopkonna. (Oma ametiajal (1200-29) käis Albert kokku 13 korda Saksamaal uusi ristisõdijaid hankimas)
Ta alustas intensiivset ristisõdijate värbamist, lubades neile pattude andeksandmist ja vallutatud maade jagamist läänistamise teel. Sõjalise tugipunktina rajas ta 1201.a. Riia linna ja keskse sõjalise organisatsioonina 1202.a Mõõgavendade ordu. Alberti kaaskonda asus peagi noor munk Henrik, kelle koostatud kroonika ("Henriku Liivimaa kroonika") on peamiseks allikaks MVV tundmaõppimisel.
Aastatel 1200-1208 sõdisid ristirüütlid liivlaste ja latgalitega tänapäeva Läti aladel. Lõpuks liivlased alistati ja latgalid alistusid.
1208.a toimus sakslaste esimene sõjaretk Eesti aladele, rüüstati Ugandi maakonda ja hävitati Otepää linnus. Eestlased tegid vasturetke 1210 .a, kui hakati piirama Võnnu linnust (tänapäeva Cesis ). Rüütlitele saadeti Riiast abiväge ja eestlased taganesid Koiva (läti keeles Gauja ) lisajõe Ümera äärsetesse metsadesse. Ootamatu rünnakuga jälitajad purustati. Lahingu tähtsus seisnes eelkõige julguse andmises edasiseks võitluseks.
1211 .a piirasid sakslased Viljandi linnust, sundisid eestlased alistuma ning ristisid neid. Samal aastal tegid eestlased vasturetke liivlaste Toreida linnuse alla. Kuigi edu ei saavutatud, olid mõlema poole kaotused suured. Kuna vastastikused röövretked olid maa välja kurnanud, katk oli maale tulnud ja lisaks käis sõjategevus venelastega, sõlmiti 1212 .a vaherahu kolmeks aastaks.

VABADUSVÕITLUSE II PERIOOD 1215 - 1220

Ootamata ära Toreida vaherahu lõppu 1215 .a kevadel korraldasid sakslased sõjakäigu Läänemaale, üllatusmomenti ära kasutades rüüstati paljud külad. Kohe peale vaherahu ametlikku lõppu järgnes sõjaretk Sakalasse, eestlaste tähtsaima vanema Lembitu linnuse Leole (tänapäeval Lõhavere) alla. Lembitu jt vanemad ristiti ja vangistati, hiljem vahetati poegade vastu välja. Nüüd asusid eestlased pealetungikava väljatöötamisele. Sihiks võeti Riia ja Toreida hävitamine. Hästi läbimõeldud ürituse nurjas uute ristisõdijate laevade ootamatu saabumine.
1215.a suve jooksul rüüstasid sakslased mitmel korral Ugandi maakonda ning sundisid lõpuks ugalased alistuma. Ärahirmutatud sakala elanikud olid samuti nõus rahu sõlmima. See tekitas omakorda ärevust venelastes, kes ei soovinud enda kõrval näha tugevaid ristirüütleid. 1217 .a talvel piiras suur Novgorodi vägi ümber Otepää linnuse. Venelastega liitusid saarlased, harjulased ja sakalased. Piiramine lõppes mõlemapoolse toidupuuduse tõttu sellega, et sakslased jäeti ellu, kuid nad pidid Ugandist ja Sakalast lahkuma.
1217.a sügisel kutsus Lembitu kokku suure eestlaste ühisväe. Sakslased üritasid anda ennetavat lööki ja tungisid kiirest Sakalasse. 21.sept 1217 toimunud Madisepäeva lahingus eestlaste malev purustati, Lembitu ja Kaupo langesid .
Olles veendunud, et ainult saksa ristisõdijatest eestlaste alistamiseks ei piisa, pöördus piiskop Albert abi saamiseks Taani kuninga Waldemar II poole. Taanlased saabusid 1219.a suure laevastikuga. Kuigi rävalased ja harjulased tõid algul kuningale kingitusi, oli eestlastel kolme päevaga sõjavägi koos ja puhkes lahing, kus taanlased suurte raskustega lõpuks võidu saavutasid. Legendi kohaselt päästis neid taevast kukkunud lipp - Danebrog . (tänaseni Taani riigilipp). Lahingukohale rajasid taanlased hiljem tugeva kivilinnuse Tallinna (Tallinn = Taani linn). Tugevad taanlased vallutasid Põhja-Eesti alad, algas võiduristimine - kes jõuab enne ristida, seda loeti maa isandaks .
1220 .a tungisid Läänemaale rootslased, kes lootsid samuti vallutustest osa saada. Nemad löödi aga kiiresti tagasi.

VABADUSVÕITLUSE LÕPPJÄRK (1222-1227)


MVV kolmas ja viimane periood algas 1222 .a Saaremaal, kui taanlased eesotsas kuningas Valdemar II seal maabusid ja asusid ehitama kivilinnust. Peale esialgsete müüride valmimist lahkus suurem osa taanlastest ning saarlased asusid vastvalminud kindlust koheselt piirama. Enne veel käisid saarlaste esindajad Varbola linnuses, kus asus üks taanlaste kingitud kiviheitemasin.
Tutvunud selle konstruktsiooniga, ehitasid saarlased endile 17 samasugust ning nende abil taanlaste linnus ka vallutati .
Seejärel saatsid saarlased teate oma võidust üle kogu maa ja saatsid mitmele poole saadikuid, kes õpetasid kiviheitemasinaid ehitama. Esmalt löödi taanlased välja Varbolast, 1223.a jaanuaris sakslased Viljandist ja veidi hiljem Otepäält ning Tartust. Suveks oli kogu Eesti, va Tallinn, eestlaste kontrolli all. Püüdes oma positsioone kindlustada ja mõistes, et oma jõududest ei piisa, peeti läbirääkimisi vene vürstidega Pihkvas ning Novgorodis. Abi lubati ja nii piiras 1223.a sügisel u 20 000 meheline vene vägi Tallinnat kuid vallutada seda ei suutnud. Novgorod aga saatis ugalastele appi vürst Vjatško koos 200 mehega.
1224.a jooksul õnnestus sakslastel järk-järgult oma võim taastada. Mandri-Eesti viimaseks eestlaste kätte jäänud linnuseks oli Tartu. Tartu piiramine sakslaste poolt algas 15.08.1224 ja 8-päevase piiramise järel linnus vallutati. Teiste seas langes Tartu kaitsmisel ka Vjatško. Mandri-Eesti oli seega lõplikult vallutatud, vaba oli veel Saaremaa.
Sõjaretk Saaremaale võeti ette 1227.a jaanuaris (eelnevate aastate pehmed talved ei lubanud suurel sõjaväel üle jää minna). 6 päeva piirasid sakslased Muhu linnust ja vallutasid selle lõpuks. Saarlaste tugevaim linnus Valjala alistus, sest vastupanu osutus mõttetuks. Sellega oli MVV lõppenud.
VANA LIIVIMAA RIIGID
Muistse Vabadusvõitluse lõppedes 1227.a jaotasid vallutajad Eesti ja Läti alad omavahel ära. Baltikumis vallutatud maid hakati kutsuma Liivimaaks. Esialgu kasutati seda nimetust ainult liivlastega asustatud alade kohta, hiljem laienes nimetus kogu vallutatud territooriumile. Veel kutsuti siinset ala Maarjamaaks, kuna "paganaid" ristiti Neitsi Maarja auks. Eesti ja Läti areng hakkas siitpeale kulgema üsna sarnaselt muu Euroopaga.
Kuna vallutajad olid erinevatest riikidest ja leeridest, ei tekkinud Baltikumis ühtset riiki. Maa jagati osadeks, iga valduse etteotsa sai enam-vähem sõltumatu valitseja, keda nim maaisandaks.

Liivi orduriik

Liivi orduriik , Mõõgavendade ordu õigusjärglane, oli eestlaste muistse vabadusvõitluse järel Vana-Liivimaa sõjaliselt võimsaim ja suurim riik. Koos Lätis ja Liivimaal asuvate territooriumidega oli tema pindala umbes 55 000 km2, alates 1347. a., mil Liivi ordu valdusse läks üle Eestimaa Hertsogkond, 67 000 km2. Eestist kuulusid ordule Sakala, Järvamaa, Nurmekund, Alempois, Mõhu, Harjumaa, Virumaa ja Vaiga põhjaosa. Ordul oli valdusi ka Lääne-, Saare- ja Hiiumaal. Ordu nõrkuseks oli see, et tema valdused ei asunud kompaktselt, vaid paiknesid vaheldumisi piiskoppide valdustega ning olid laialipaisatud liig suurele maa- alale . See muutis raskeks oma valduste kaitmise ning killustas sõjalisi jõude. Aastail 1237-1459 allus Liivi Ordu (alamsaksa keeles Dutscher Orden to Lyffland) Saksa Ordu kõrgmeistrile. Tegeliku sõltumatuse saavutas Liivi ordu alates 1459.aastast.
Liivi ordu tähtsaimaks keskuseks ja ordumeistri asupaigaks oli pikka aega ( 1481 . aastani) Riia ordulinnus , seejärel asus ordumeister Võnnusse. Ordumeistri valis komtuuridest ja foogtidest koosnev ordukapiitel ja kinnitas ( 1525 . aastani) Saksa Ordu kõrgmeister. Ordumeistri järel tähtsuselt teine mees Ordus oli maamarssal , kes resideeris alul Võnnus, siis Siguldas.
Ordu ala jagunes komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu peeti komtuure foogtidest tähtsamaiks, kuid ajapikku see vahe kadus . Liivi Ordu alal oli 15 komtuurkonda, neist 5 Eestis: Viljandi, Pärnu, Lihula , Kursi ja Tallinna. Foogtkonnad Eesti alal olid Paide, Toolse , Narva , Vasknarva, Põltsamaa, Karksi , Pöide ja Maasilinn . Foogtidest oli Eesti alal tähtsaim Paide foogt .
Liivi Ordus eristati kolme seisust:
  • rüütelvennad, kelle vormiriietuseks oli valge mantel musta ristiga, nad moodustasid ordu sõjajõudude tuumiku.
  • poolvennad, kelleks olid mitmesugused käsitöölised - sepad, pagarid kingsepad jm.
  • preestervennad, kes toimetasid vajalikke kiriklikke kombetalitusi.
Vasalle Liivi ordu aladel ei olnud. Mõisad kuulusid ordule, neid juhtisid vastavad orduametnikud, kes teostasid mõisate kaudu ka kohaliku haldust.
Ordu majanduselu juhtisid linnuste ja losside majandusülemad, laekurid, veski- ja köögimeistrid ning teised sarnased ametimehed
Muistsetest Ugandi ja Vaiga maakondadest tekkis Tartu Piiskopkond keskusega Tartus. Piiskop ise elas Toomemäel lossis, sinna lähedale ehitati ka toomkirik (oli sel ajal Baltikumi suurim). Tähtsamad keskused olid veel Otepää ja Vastseliina . Kuna piiskopil puudus sõjavägi, oli suurem osa maadest läänistatud vasallidele, kes pidid maavalduse tasuna piiskopi kutse peale sõjakäikudele ilmuma oma varustusega ja meestega.
Saare-Lääne piiskopkond moodustus Saare- ja Läänemaast. Keskuseks oli algul Vana-Pärnu, hiljem Haapsalu ja lõpuks Kuressaare. Siingi oli enamik maid vasallidele läänistatud.
Eesti põhjaosa (Harju- ja Virumaa) tunti 13.saj Eestimaa hertsogkonnana. Hertsogiks (ja maa­isandaks) oli Taani kuningas, keda kohapeal esindas asehaldur. Kuna suurem osa maadest oli läänistatud saksa soost vasallidele, põhjustas see pidevaid konflikte nende ja kuninga vahel.
Kiriklikult oli tähtsaimaks võimukandjaks Riia peapiiskop, kellele teised piiskopid (va Tallinna piiskop) allusid. Kiriklikus mõttes jagunes Eesti kihelkondadeks (1 kihelkond moodustas ühe kiriku koguduse). Aja jooksul kujunes Eestis välja ca 100 kihelkonda.
Vana Liivimaa riigid olid omavahel pidevalt tülis. 13.-14.saj puhkesid mitmed kodusõjad, üksteiselt püüti vallutada maid ja linnu. Agressiivseim oli orduriik, kes eri aegadel on piiranud nii Riiat, Tartut kui Tallinnat. Ka piiskopkonnad ajasid kohati aktiivset välispoliitikat ja nt Tartu piiskop sõlmis koguni liidulepingu Inglise kuningaga.
Kuigi eestlased olid alistatud ei olnud nad lõplikult alla surutud. Sellest annavad tunnistust eestlastega sõlmitud lepingud , kus eestlaste kohustuste kõrval on ära toodud ka mõningad õigused. Nt osalesid eestlaste esindajad kohtumõistmisel ja saarlastel oli lubatud relva kanda. Teateid eestlaste vastuhakkudest ja püüetest vallutajatest vabaneda on 13.-14.saj I poolel üsna palju.
Majanduslikus mõttes hakkas eestlaste olukord järk-järgult halvenema. Kuigi maaomand jäi esialgu püsima, hakati selle pealt nõudma kümnist ehk 1/10 osa saagist (algul viljast, hiljem ka loomadelt, metsast, heinast jne). Lisaks pidid eestlased osalema teede, sildade, kirikute ja linnuste ehitamisel , tegema kohtupäevadel aadlikele kingitusi, tasuma mitmesuguseid trahve jne. Veel tuli ülal pidada preestrit ja tasuda kirikukümnist (1/10 kümnisest). Talurahval keelati meresõit ja kauplemine.
Kõiki neid makse koguti vasallide poolt ehitatud keskustes ehk mõisates.
JÜRIÖÖ ÜLESTÕUS 1343-1345

ÜLESTÕUSUS EELLUGU

14.saj algul halvenes eestlaste olukord kiiresti. Mitmel aastal tabas maad ikaldusest tulenev näljahäda, kiiresti kasvasid koormised , eriti Harju-Virus. Mõisamaid suurendati talumaade arvelt. Keeruliseks muutus ka poliitiline olukord. Taani kuningas oli otsustanud talle kuuluvad Põhja- Eesti valdused müüa Saksa ordule. See ei meeldinud kuninga vasallidele, kes kartsid ordu alluvuses kaotada oma laialdased vabadused. Vasallid soovisid ostjana näha Rootsi kuningat ja pidasid vastavaid läbirääkimisi. Sellises olukorras küpses harjulastel plaan taastada muistne vabadus.

ÜLESTÕUSU ALGUS

Tähtsaimaks allikas ülestõusu kohta on Liivi ordu preestri Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika ".
Jüripäev, 23.aprill, võidi ülestõusu alguseks valida mitmel põhjusel:
  • Sel päeval algas uus põllumajandusaasta ja uut aastat taheti alustada vabadena.
  • Jüriööl traditsiooniliselt toimunud tulede põletamine, paugutamine, kisa ja kära aitas maskeerida mässu algust.
  • Öösel alustamine võttis vaenlaselt võimaluse vastupanu kiireks korraldamiseks.
Jüriöö ülestõus algas ööl vastu 23.aprilli 1343.a Harjumaal . Põletati mõisaid ja kirikuid, kättesaadud sakslased tapeti . Vallutati tugev Padise klooster , seal viibinud 28 munka hukati. Paari päevaga oli kogu Harjumaa, va Tallinn, vabastatud.
Peale esimest lööki koondus umbes 10 000 meheline eestlaste vägi Tallinna alla. Endi seast valiti 4 üldjuhti e kuningat. Oma esindajad saadeti abi paluma Rootsi kuningale alluva Turu foogti käest. Abi sealtpoolt lubati. Selleks ajaks oli puhkenud ülestõus ka Läänemaal. Sealsed ülestõusnud olid peale mõisate ja kirikute põletamist kogunenud Haapsalu alla.

LIIVI ORDU SEKKUMINE

Hoolimata omavahelistest lahkhelidest palusid Harju-Viru sakslased endile appi ülestõusu maha suruma Liivi ordu kui tugevaima sõjalise jõu. Ordumeister katkestas kohe sõjakäigu Pihkva all ja liikus Paidesse. Sinna kutsuti läbirääkimistele ka eestlaste kuningad. Kuningad nõustusid, sest lootsid enne abivägede saabumist aega võita.
Kohtumine Paide ordulinnuses toimus 04.mail 1343.a Eestlasi süüdistati paljude sakslaste tapmises ja saadikud kästi vangistada. Puhkes võitlus, mille käigus tapeti nii eestlaste kuningad kui ka nendega kaasas olnud 3 sõjasulast. See samm halvendas oluliselt eestlaste võitlusvõimet.
Peale Paide sündmusi hakkas orduvägi liikuma Tallinna suunas. Esimese raske kaotuse said eestlased Kanavere lahingus. Mai keskel purustati eestlased teistkordselt Tallinna all. Mõni päev hiljem jõudis kohale Turu foogt koos lubatud abivägedega, kuid aidata polnud enam kedagi.

SAARLASTE ÜLESTÕUS. ORDU LÕPLIK VÕIT.

24. juulil 1343 puhkes ülestõus Saaremaal. Sealgi tapeti sakslasi ning vallutati tugev Pöide ordulinnus. Linnuses leiduvad sakslased loobiti väljumisel kividega surnuks. Saarlaste mäss innustas harjumaalasi uuesti välja astuma . Kuna jätkus ka sõjategevus Vene piiril otsustas Liivi ordu abi paluda Saksa ordult. Abi lubati ja 1343.a sügisel saabus Eestisse suur rüütlite vägi. See purustas lõplikult harjulaste maleva Varbola linnuses. 1344.a veebruaris siirduti Saaremaale ja rünnati saarlasi Karja linnuses. Saarlased said lüüa, nende kuningas Vesse poodi küünarnukkepidi kinniseotuna. Lõplikult suruti ülestõus Saaremaal maha 1345.a algul. Muude karistuste hulgas pidid saarlased purustatud Pöide linnuse asemele ehitama uue ja suurema - Maasilinna.
Jüriöö ülestõusu tulemusena:
  • Kaotasid eestlased lõplikult oma vabaduse.
  • Taani kuningas müüs oma valdused ja Liivi orduriigist sai siinse piirkonna võimsaim riik.

EESTLASED 14-16 saj
Jüriöö ülestõusule järgnes talurahva laialdane karistamine. Eestlaste õiguslik ja majanduslik olukord halvenes kiiresti. Oma võimu kindlustamiseks asus üha enam aadlikke elama mõisatesse /sõna mõis tähendas muinasaja lõpul külast eraldi paiknevat üksiktalu/. Mõisal olid omad hooned, mõisamaaks sai talurahvalt vägisi äravõetud maa. 16.saj keskpaigaks oli Eestis ca 500 mõisa.
15.saj II poolel hakkasid Lääne-Euroopas kiiresti kasvama linnad ja suurenes nõudmine teravilja järele. Eriti head hinda maksid nisu ja rukki eest Madalmaade kaupmehed. Teisalt suurenesid siinse aadli vajaduse uute ja kallite kaupade järele. Seetõttu suurendati järk-järgult talupoegade koormisi ning andamitel põhinevat renti hakkas asendama teoorjus - talupoja kohustus sunniviisiliselt töötada. Üheaegselt kehtestati ka sunnismaisus - keeld elukohast lahkuda. Peale selle jäeti talupoeg ilma oma isiklikest vabadustest - ta ei tohtinud midagi omada, teda võis osta, müüa, vahetada, kinkida jne. Sunnismaisus ja isiklike vabaduste kaotamine kokku ongi pärisorjus. Siiski oli võimalik talurahva seas eristada erinevaid gruppe:
  • Adratalupojad - arvukaim klass. Nende põldude suurust arvestati adramaades (1 adramaa = 8-12 ha). Talude suurus kõikus ½-5 adramaani. Suuremates taludes kasutati sulaste ja teenijatüdrukute abi.
  • Üksjalad- peamiselt adratalupoegade nooremad pojad, kes rajasid talu uutele maadele. Seetõttu oli nende teonorm väiksem- 1 jalapäev nädalas (siit ka nende omapärane nimetus). Hiljem sulasid adratalupoegadega kokku. (Jalapäev – töö mõisa põllul hobuseta või härjata)
  • Vabatalupojad- olid vabad teotööst ja tasusid koormisi rahas. Ka talupoegadest mõisa ametimehed (kupjad, aidamehed jne) olid vabatalupojad.
  • Maavabad - üksikud muistsete eestlaste järeltulijad, kelle kohustus oli teenimine feodaali ratsaväes. Makse ei maksnud.
  • Sulased, tüdrukud, vabadikud – teenisid palgalistena või päevilistena taludes, maata talupojad.
Kuigi sõjalisi väljaastumisi enam ei esinenud , ei leppinud eestlased siiski kujunenud olukorraga kergesti. Piiriäärsetel aladel püüti põgeneda Venemaale, Soome või Rootsi. Otsiti mõisaid, kus koormised olid kergemad. Ka linnad olid talupoegadest huvitatud. Et põgenenud talupoegi üles otsida ja karistada, seati sisse adra - e haagikohtuniku ametikoht .
Vana-Liivimaa rahvastikus domineerisid
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Eesti ajalugu - konspekt #1 Eesti ajalugu - konspekt #2 Eesti ajalugu - konspekt #3 Eesti ajalugu - konspekt #4 Eesti ajalugu - konspekt #5 Eesti ajalugu - konspekt #6 Eesti ajalugu - konspekt #7 Eesti ajalugu - konspekt #8 Eesti ajalugu - konspekt #9 Eesti ajalugu - konspekt #10 Eesti ajalugu - konspekt #11 Eesti ajalugu - konspekt #12 Eesti ajalugu - konspekt #13 Eesti ajalugu - konspekt #14 Eesti ajalugu - konspekt #15 Eesti ajalugu - konspekt #16 Eesti ajalugu - konspekt #17 Eesti ajalugu - konspekt #18 Eesti ajalugu - konspekt #19 Eesti ajalugu - konspekt #20 Eesti ajalugu - konspekt #21 Eesti ajalugu - konspekt #22 Eesti ajalugu - konspekt #23 Eesti ajalugu - konspekt #24 Eesti ajalugu - konspekt #25 Eesti ajalugu - konspekt #26 Eesti ajalugu - konspekt #27 Eesti ajalugu - konspekt #28 Eesti ajalugu - konspekt #29 Eesti ajalugu - konspekt #30 Eesti ajalugu - konspekt #31 Eesti ajalugu - konspekt #32 Eesti ajalugu - konspekt #33 Eesti ajalugu - konspekt #34 Eesti ajalugu - konspekt #35 Eesti ajalugu - konspekt #36 Eesti ajalugu - konspekt #37 Eesti ajalugu - konspekt #38 Eesti ajalugu - konspekt #39 Eesti ajalugu - konspekt #40 Eesti ajalugu - konspekt #41 Eesti ajalugu - konspekt #42 Eesti ajalugu - konspekt #43 Eesti ajalugu - konspekt #44 Eesti ajalugu - konspekt #45 Eesti ajalugu - konspekt #46 Eesti ajalugu - konspekt #47 Eesti ajalugu - konspekt #48 Eesti ajalugu - konspekt #49 Eesti ajalugu - konspekt #50 Eesti ajalugu - konspekt #51
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 51 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2008-09-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 1301 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 58 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor MKD Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted


Meedia

Kommentaarid (58)

timps16 profiilipilt
timps16: väga, väga, väga, väga, väga, mitte nii väga, väga, väga, natuke vähem väga, super väga hea materjal. Tuubin ja tuubin ning saabki selgeks. Pildimaterjal on hea, samas väga kokkuvõtlik, kuid suhteliselt odav see-eest
22:32 12-05-2011
taavi219 profiilipilt
simbad meresõitja: Tõsiselt kasulik materjal nii õppimiseks kui kordamiseks ning enda harimiseks ! Kiitused koostajale .
00:11 19-11-2009
trinka01 profiilipilt
trinka01: mina tõmbasingi 100 punni eest alla, aga see eest kasu oli ka sellest kõvasti
23:21 03-05-2009


Sarnased materjalid

83
doc
Eesti ajalugu
72
docx
Eesti-ajaloo suur üldkonspekt
24
doc
Eesti ajalugu
18
doc
Eesti ajalugu
30
doc
Eesti ajalugu
56
doc
Eesti ajalugu
14
doc
Eesti ajalugu
33
doc
Eesti ajaloo konspekt



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun