Eesti ajalugu - konspekt (58)

51
EESTIMAA AJALOO ALGUS
Mõiste ‘ historia ’ pärineb kreeka keelest ja tähendab ‘teadmine, jutustus, uurimine’ ja on üle 2500 aasta vana. Selle võttis oma raamatu pealkirjaks kreeka teadlane ja rännumees Herodotos ning seda raamatut peetakse esimeseks ajaloo- alane teos maailmas. Herodotost nimetatakse aga mõnikord ajaloo isaks.
Inimkond on 2,5 miljonit aastat vana. Esimesed meie eellaste jäljed pärinevad Ida-Aafrikast. Umbes 40 000 aastat tagasi jõudis Euroopasse homo sapiens ehk tark inimene. Esimesed inimasustuse jäljed Eestis aga on umbes 9500 aastat vanad. Põhjuseks on siin valitsenud karm kliima ehk jääaeg. Jäätumine algas umbes 1 000 000 aastat tagasi tänapäeva Rootsi aladelt ja kõige karmimal ajal ulatus jääpiir Kesk-Saksamaani ja Kiievini. Jääkihi paksus oli kuni 2 km. Aeg-ajalt jää küll sulas ja arvatakse, et kokku oli 4 erinevat jäätumisperioodi. Jäätumiste vahepeal võis Eesti aladel elada inimesi, sest nt 120 000 aastat tagasi oli ilm meil palju soojem kui praegu. Kuid sellest perioodist pärinevaid inimtegevuse jälgi ei ole õnnestunud leida.
Jääaeg lõppes umbes 13 000 aastat tagasi. Jää taganedes tekkisid Põhja-Eestis paekaldad, Lõuna-Eestis kuplid ja Kesk-Eestis voored . Jääst vabanemise tõttu kerkib maapind Eestis veel tänagi 1-2 mm aastas.
Ajaloolased jagavad inimeste ajaloo kahte ossa. Kirja tekkimisele eelnevat aega nimetatakse muinasajaks. Selle perioodi kohta annavad andmeid arheoloogilised mälestised ehk muistised (nt ehitiste jäänused, hauad, relvad, mündid, tööriistad). Kui tekib kiri ja hakatakse kirjutama kõige erinevamaid dokumente, kirju, käske ja kroonikaid jne, algab ajalooline aeg.
Teadust, mis muinasaega uurib, nim arheoloogiaks. Teda aitavad mitmed teised teadused, näiteks

• Loodusteadused aitavad määrata esemete vanust
  
• Antropoloogia mõõdab inimeste jäänuseid ja oskab selle põhjal öelda, milline nägi inimene välja ja millesse ta haigestus.
  
• Numismaatika uurib vanu münte ja aitab välja selgitada nt kaupade liikumist eri rahvaste vahel
  
• Etnograafia uurib vanu kombeid, tööriistu, rõivaid.
  

MUINASAJA PERIODISEERIMINE
Muinasaeg on Eesti (ja teiste rahvaste) ajaloos kõige pikem aeg. Siin maal algas ta umbes 8000 a e.Kr ja lõppes 13.saj p.Kr ehk muinasaeg kestis umbes 9300 aastat. Seetõttu on tark teda omakorda alaperioodideks jagada. Tavaliselt võetakse periodiseerimise aluseks materjal, millest on valmistatud peamised tööriistad. Selle põhjal jagatakse muinasaeg kivi-, pronksi- ja rauaajaks.

• Paleoliitikum e vanem kiviaeg algas esimeste inimeste kujunemisega ja lõppes jääaja lõpuga. Andmed inimasustuse kohta Eestis puuduvad.
  
• Mesoliitikum e keskmine kiviaeg algas Eestis umbes 8000 a e.Kr ja kestis kuni 3000 e.Kr.
  
• Neoliitikum e noorem kiviaeg - 3000 e.Kr - 1500 e.Kr. Jätkuvalt valmistati tööriistu kivist, kuid need olid paremini viimistletud. Õpiti valmistama savinõusid.
  

• Pronksiaeg 1500 e.Kr - 500 e.Kr. Ilmuvad esimesed pronksesemed. Kuna pronksi ei ole võimalik Eestis valmistada, on enamus tööriistu kivist. Perioodi teisel poolel hakatakse Eestis asulaid kindlustama.
  
• Varane rauaaeg 500 e.Kr - 100 p.Kr. Raudesemeid on vähe ja ajastu sarnaneb pronksiajaga.
  
• Vanem e rooma rauaaeg 100 p.Kr - 500 p.Kr. Rauda hakatakse tootma kohapeal. Põlluharimine muutus tähtsaimaks tegevusalaks.
  
• Keskmine rauaaeg 500 - 900 p.Kr. Ehitati esimesed linnused . Kiiresti arenevad suhted naabritega ( venelased ja skandinaavlased)
  
• Noorem rauaaeg 900-1200 p.Kr toimub palju muudatusi inimeste igapäevases elus. Moodustuvad maakonnad , iseseisvaks muutub sepatöö ja savinõude valmistamine. Alguse saab kolmeväljasüsteem
  

KIVIAEG
1967.a leiti Pärnu jõe äärest seni teadaolevalt vanim inimeste peatuspaik Eestis - Pulli asulakoht . Sealsed tulekiviesemed (nooleotsad, uuritsad jne) on ca 10 000 aasta vanused. Enne Pullit tunti vanima leiukohana Kunda Lammasmäge. Selle leiukoha järgi on vanimate Eesti asukate kultuuri kutsuma hakatud Kunda kultuuriks.
Toonased inimesed rajasid asulad veekogude lähedusse, peamisteks tegevusaladeks olid kalastamine, küttimine ja korilus. Elati koonusekujulistes püstkodades. Peamised kivist valmistatud tööriistad olid kirved , kõõvitsad, uuritsad ja nooleotsad. Luust tehti ahinguotsi ja õngekonkse. Tunti kalavõrke, kodustatud oli koer. Kunda kultuuri inimeste päritolu pole tänaseni päris selge, arvatavasti tulid nad lõuna poolt, kuuludes europiidsesse rassi. Neilt on pärit näiteks sõnad "meri", "mägi", "eile", "must" jt.
Umbes 3000 aastat eKr jõudsid Eestisse hõimud, kes kasutasid oma keraamika kaunistamisel kammikujulist mustrit. Seetõttu nim seda kultuuri kammkeraamika kultuuriks. Uut kultuuri kandsid ka uued hõimud, kes, nagu ka Kunda kultuuri esindajad, olid kütid ja kalamehed . Uued tulijad olid aga palju osavamad töö- ja tarberiistade valmistajad. Muutusid ka matmiskombed. Surnud sängitati asulate territooriumile, hauda hakati kaasa panema panuseid - ehteid, nuge jne. Leiud viitavad kammkeraamika kultuuri elanike suhteliselt kõrgele kunstitasemele.
Kammkeraamika kultuuri muistiseid kohtab Põhja-Soomest Poolani, väga sarnaseid kultuure leidub kuni Uraalideni. Seetõttu peetakse selle kultuuri elanikke läänemeresoomlaste (eestlaste, soomlaste, liivlaste jt) esivanemateks. Oletatavasti oleme meie pärinud neilt oma keele.
Umbes 2200 a eKr jõudsid lõuna poolt Eestisse taas uued hõimud. Neile iseloomuliku, kujult venet e paati meenutava , hästi lihvitud kirve järgi nim seda kultuuri venekirveste kultuuriks.
Selle kultuuri esindajad matsid surnuid asulatest eemale. Surnu asetati hauda külili, kägardatud asendis. Kuna hauapanustes on leitud koduloomade luudest tehtud esemeid, on üsna kindel, et nad kasvatasid sigu, lambaid , veiseid ja kitsi . Tõenäoliselt tundsid nad ka mõningaid kultuurtaimi. Neilt on eesti keelde tulnud näiteks sellised sõnad nagu "kirves", " hernes ", "seeme", " vagu ", "härg" jt.
Leidude põhjal on kindel, et venekirveste kultuuri esindajad kuulusid europiidsesse rassi (kammkeraamika inimesed mongoliidsesse). Lõunapoolsematest neist said lätlaste ja leedulaste esivanemad . Eesti aladel on nad andnud oma panuse meie genofondi - tõenäoliselt oleme neilt pärinud oma välimuse.
VARANE METALLIAEG JA ROOMA RAUAAEG
Vanimad pronksesemed Eesti territooriumil on leitud Muhu saarelt ja Võrtsjärve äärest, nende vanuseks on umbes 3500 aastat. Siiski ei toonud pronksiaeg algul olulisi muudatusi elanikke ellu ja mitu sajandit jätkus kiviajaga võrreldav elukorraldus. Peamised pronksriistad olid kirved ja noad , neid muretseti naabritega kaupu vahetades. Tuntavad muudatused leidsid aset ca 900-700a eKr. Siis hakati Eesti aladel asulaid kindlustama paekivist laotud tara ja palkidest kaitseseintega. Tuntuima leiukoha, Asva (Saaremaal) järgi nim seda kultuuri Asva kultuuriks. Asulate kindlustamine viitab teatud väärtuste (toidutagavarad, pronks) tekkimisele ja nende kaitsmise vajadusele.
Peamiseks elatusalaks kujunes karjakasvatus , mõnevõrra vähem tähtis oli veel maaviljelus. Olid tekkinud esimesed põllulapid, mida hariti kõpla või küünega (kuusetüve tükk, millele oks külge jäetud). Vähenema hakkas, kuid siiski jäi veel oluliseks, küttimise ja kalapüügi tähtsus toidulauale. Pronksiaja lõpul pronksesemete leidude hulk suureneb, mis viitab arenevale kaubavahetusele naabritega (Kesk-Rootsi, Edela-Soome)
Umbes 500 a eKr jõudsid Eesti aladele esimesed raudesemed (vanimad leiud on mõõk, nuga ja naaskel Ida-Virumaalt). Nagu pronksi, oli ka rauda algul vähe ja suuri muudatusi varane rauaaeg siinses elukorralduses ei toonud. Läänepoolsete naabrite eeskujul hakati surnuid matma kivikirstkalmetesse (tuntuim Jõelähtmel)
Varase rauaaja lõpul/ rooma rauaaja algul õpiti rauda tootma kohapealsest soo-ja järvemaagist (vanimaid teadaolevaid kohti on Tartu lähedal asetsev Tindimurru u 2000 a tagasi). See võimaldas raudesemete ulatuslikumat kasutuselevõttu ja kiirendas oluliselt põlluharimise arengut. Tänu raudkirvestele levis aletegemine ja peagi sai alguse söödiviljelus (st põld oli peale kasutamist 4-5 a puhkeasendis e söödis ja teda kasutati peamiselt karjamaana. Sel teel saadav sõnnik oli omakorda vajalikuks väetiseks). Söödiviljelus sai alguse Lääne- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal, kus mullakiht oli õhuke, aga viljakas. Põldude rajamisega kaasnes elanike paikseks muutumine ja esimeste külade teke.
Peagi kujunes põlluharimisest peamine elatusallikas, karjakasvatuse tähtsus taandus. Uute põldude tekkides tihenes ka asustus. Alguse sai käsitöö hoogne areng, eriti tänu siiakanti jõudnud suurtele pronksikogustele. Tehti sõlgi, sõrmuseid, käe-ja kaelavõrusid, ripatseid jne. Kaubeldi lõunapoolsete hõimudega, tõenäoliselt oli tähtsaim siinne kaup karusnahk, võimalik, et ka vili. Kivikirstkalmed asendusid tarandkalmetega, millesse maeti kuni 20 inimese põletatud jäänused.
Aastal 98 pKr mainis Rooma ajaloolane Tacitus esimest korda " aestide " hõimu.
EESTI I AASTATUHANDE II POOLEL
Olulisim märksõna, mis seda perioodi iseloomustab, on linnuste rajamine. See tähendab, et Eesti aladel olid olud muutunud rahututeks ja inimesed pidid oma elu ning varanduse hoidmiseks rajama hästi­kindlustatud punkte. Kokku on Eestis ligi 120 muinaslinnust.
Linnuse rajamisel oli tähtsaim õige asupaiga valik. Eelistatuim oli järskude nõlvadega ning paraja suurusega looduslik küngas. Vähemkaitstud mäekülgede poole kuhjati vall, mis Lõuna-Eestis tehti liivast ja seda koos hoidvatest palkidest, Põhja-Eestis aga laoti paeplaatidest. Muinaslinnuseid on 4 tüüpi:

• Mägilinnused (nt Otepää) olid igast küljest looduslikult kaitstud.
  
• Neemiklinnused (nt Rõuge) rajati mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale.
  
• Kalevipoja-sängi tüüpi linnused (nt Alatskivi) ehitati voore kõrgemale keskosale, nii et kaugemalt vaadates meenutas linnus voodit.
  
• Ringvall-linnuseid (nt Valjala Saaremaal) rajati neis kohtades, kus polnud looduslikke künkaid ja seega olid nad otsast lõpuni inimeste kätetöö. Ümber kogu linnuseõue püstitati kõrge kunstlik vall.
  

Linnused paiknesid tavaliselt võimalikult lähedal külale, et rünnaku korral oleks kergem varjuda. Väiksemates linnustes võis mõni jõukam pere ka aastaringselt elada.
Alates 6.sajandist sagenes Eesti aladel ehete , tööriistade ja relvade peitmine. Kui varasematest perioodidest on teada ainult pronksaardeid, siis nüüd lisanduvad ka hõbeaarded. Välja on tulnud ka nn peiteleide - ühte kohta on suurtes kogustes peidetud kas relvi või tööriistu.
Ehted ja relvad peideti enamasti hädaohu korral. Oht tuli eeskätt naabritelt. Lõunas tõrjusid balti hõimud (tänapäeva lätlaste ja leedulaste esivanemad) läänemere- soomlased Põhja-Läti aladelt peaaegu välja (vaid liivlastel õnnestus paigale jääda). Peipsist ida pool jõudsid pärale slaavi hõimud, kes asusid hõlvama vadjalaste ja vepslastega asustatud suuri maa-alasid.
Üha enam hakkasid siia sõjaretki tegema skandinaavia hõimud. Aastal 600 olevat rootslaste kuningas Ingvar terve suve siin rüüstanud, lõpuks aga lahingus eestlastega langenud. Aastaid 800-1050 nim. Euroopas viikingiajaks. Sel perioodil domineerisid viikingid ühel või teistsugusel moel kogu Euroopas kas vallutajatena, röövlitena, kaupmeestena või valitsejatena. Viikingite sõjakus tähendas arvukate relvakonfliktide olemasolu ka Eesti aladel, sest Eesti jäi viikingite idapoolsemate kaubateede lähedusse. Püsivat edu viikingisõdalased siiski ei saavutanud ja skandinaavia ruunikirjadel on kirjeldatud mitmegi tähtsa viikingite pealiku langemist, samuti eestlaste vasturetki Rootsi.
Suhted venelastega olid kuni 10.sajandini rahumeelsed. Vene kroonikates nim eestlasi tšuudideks ja esialgu toimus naabrite vahel peamiselt kaubavahetus. II aastatuhande algul olukord muutus. Mitmel korral tungisid siia sõjakad Vene vürstid. Tuntuim on 1030.a toimunud Jaroslav Targa retk. Ta võitis eestlasi lahingus ja rajas Tartu kohale Jurjeviks nimetatud tugipunkti (seda aastat peetakse Tartu esmamainimiseks). Venelaste võim püsis kuni 1054.aastani, siis sundisid sossolid venelasi lahkuma (pole täpselt teada, kes nad olid. Võimalik, et saarlased või Sakala elanikud). Ka järgnevatel aastatel tuli ette venelaste sõjaretki Eestisse ja vastupidi, püsivat edu kumbki pool saavutada ei suutnud.
EESTLASED MUINASAJA LÕPUL
II aastatuhande algul elas Eesti aladel umbes 150 000 inimest. Peamiseks elatusalaks oli kujunenud maaharimine, millele lisandus karjakasvatus. Kasutusele oli võetud ader, mis saagikust tunduvalt tõstis. Kasvatati rukist , nisu, otra , uba, hernest jt vilju. Maa suurust arvestati adramaades – 1 adramaa oli maatükk, mida ühe adraga jõuti üles harida (ca 8 ha). Kasutusele võeti kolmeväljasüsteem, st põllumaa jagati kolme osa vahel – suvivili, talivili ja kesa e puhkeasendis olev maa.
Tähtsuselt kolmandaks elatusalaks oli tõusnud käsitöö. Tekkis ja muutus auväärseks sepa amet, eriti hinnatud olid relvasepad . Osa meistreid spetsialiseerus ehete valmistamisele. Potikedra kasutusele­võtuga muutus omaette käsitööalaks savinõude valmistamise.
Põllumajanduse ja käsitöö kõrval omasid teatavat tähtsust jätkuvalt jahindus, kalandus ning mesindus .
Elati maal, linnaliste asulate kujunemine oli algusjärgus. Muinasaja lõpul hakkas välja kujunema eestlastele tüüpiline rehielamu ( rehi = ahjuga tuba). Sellise elamu tekke põhjuseks oli vajadus vilja järelkuivatada, sest siinsetel laiuskraadidel ei saa vili tihti looduslikult küpseks. Talud paiknesid suhteliselt lähestikku, moodustades küla. Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna (muinaskihelkondi oli umbes 45). Kaitseks välisvaenlaste vastu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks. Eestis oli 8 suuremat ja 6 väiksemat muinasmaakonda. Suuremad olid: Saaremaa, Läänemaa, Rävala, Harjumaa , Järvamaa, Virumaa, Sakala ja Ugandi. Väiksemaid kutsuti: Mõhu, Vaiga, Nurmekund, Alempois, Soopolitse ja Jogentagana. Ühtset riiki ei olnud eestlastel veel tekkinud, teada on, et tihedama koostöö huvides kogunesid maakondade vanemad regulaarsetele nõupidamistele Raikkülas.
Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed ning põhinesid kaubavahetusele. Naabriteks olid: lõunas liivlase ja latgalid , idas venelased, põhjas soomlased ja karjalased, läänes rootslased ja taanlased . Kaubanduse peamiseks vormiks oli vahetuskaubandus (st kaup kauba vastu), kuigi kasutati ka raha. Siia toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvi jne. Vastu pakuti karusnahku ja vaha. On ka teateid sellest, et eestlased on sõjavange orjadeks müünud.
1187.a hävitati tolleaegne tähtsaim Rootsi linn Sigtuna . Kes seda täpselt tegid, pole teada, kuid usutavasti olid linna ründajate seas ka saarlased. Mõningaid sõjaretki tegid siia venelased ja eestlased vastasid neile, püsivaid vallutusi need sõjakäigud kaasa ei toonud.
Eestlaste muistset maailmapilti iseloomustab animism, st usk, et kõigel on oma hing, nii elusal kui eluta loodusel. Seetõttu suhtuti kõigesse kui elavasse. Usuti, et hing lahkub kehast nii magamise ajal kui pärast surma. Esivanemate hingede eest hoolitsemist peeti väga oluliseks, eriti oktoobris-novembris kestnud hingedeajal. Hingedele tuli viia sööki- jooki ja võimalusel kütta neile aeg-ajalt sauna.
Teine oluline mõiste oli vägi. Väge esines nii elusolenditel kui nähtustel (nt äike), aga ka sõnades võis väge olla. Suure väega inimesi nim tarkadeks ja neilt loodeti abi hädade ja õnnetuste korral. Väe juurdesaamiseks kanti loomaküüntest ja –hammastest amulette ning püüti võimaluse korral süüa teatud organeid (süda, maks jne)
Looduses usuti elavat hulgaliselt vaime ja haldjaid, kellega püüti hästi läbi saada. Selleks tuli neile ohverdada. Valdavalt olid ohvriannid rahumeelse iseloomuga (söök, jook , riideribad jne), kuid on teada, et ära ei põlatud ka inimohvreid. Pühadeks paikadeks, kus ohverdamine toimus, olid hiied, allikad, aga ka teatavad kivid e ohvrikivid.
Eestlaste jumalatest on teada, et austati Taarat ja arvatavasti ka Ukut. Pühaks päevaks peeti neljapäeva.

Ohvrikivi

MUISTNE VABADUSVÕITLUS 1208 - 1227

VABADUSVÕITLUSE EELDUSED JA I PERIOOD

Muistse Vabadusvõitluse (edaspidi MVV) peamiseks põhjuseks oli Saksa feodaalide tung itta (" Drang nach osten "). Kuna sel ajalooperioodil toimusid Idas ristisõjad, võttis ka MVV ristisõja (kristluse levitamine ristimata rahvaste seas) vormi. Nii oli feodaalidele tagatud katoliku kiriku toetus.
Itta liikumise keskuseks kujunes 1143.a rajatud Lübecki linn. Sealt lähtusid oma missioonidele eestlaste ja liivlaste maale Saksa kaupmehed . Koos nendega saabus liivlaste asualadele 1184.a munk Meinhard, kes hiljem kuulutati siinsete alade piiskopiks. Ta rajas Üksküla kiriku ja linnuse ning ristis mõningad liivlased , teiste seas ka liivlaste tuntuima vanema Kaupo. Peale Meinhardi surma määrati 1198.a uueks piiskopiks Berthold, kes aga langes esimeses liivlastega peetud lahingus.
Piiskop Alberti pitsat ja Mõõgavendade ordu vapp
III piiskopiks pühitseti 1199 .a Albert . Albert ei olnudki enam palverändur, pigem kirikuvürst. Ta ei kavatsenud liivlasi usulise misjonitööga ristiusule võita, vaid nad võimuga alistada, rajades nende maale tugeva, vaimulikku ja ilmalikku võimu omava piiskopkonna. (Oma ametiajal (1200-29) käis Albert kokku 13 korda Saksamaal uusi ristisõdijaid hankimas)
Ta alustas intensiivset ristisõdijate värbamist, lubades neile pattude andeksandmist ja vallutatud maade jagamist läänistamise teel. Sõjalise tugipunktina rajas ta 1201.a. Riia linna ja keskse sõjalise organisatsioonina 1202.a Mõõgavendade ordu. Alberti kaaskonda asus peagi noor munk Henrik, kelle koostatud kroonika ("Henriku Liivimaa kroonika") on peamiseks allikaks MVV tundmaõppimisel.
Aastatel 1200-1208 sõdisid ristirüütlid liivlaste ja latgalitega tänapäeva Läti aladel. Lõpuks liivlased alistati ja latgalid alistusid.
1208.a toimus sakslaste esimene sõjaretk Eesti aladele, rüüstati Ugandi maakonda ja hävitati Otepää linnus. Eestlased tegid vasturetke 1210 .a, kui hakati piirama Võnnu linnust (tänapäeva Cesis ). Rüütlitele saadeti Riiast abiväge ja eestlased taganesid Koiva (läti keeles Gauja ) lisajõe Ümera äärsetesse metsadesse. Ootamatu rünnakuga jälitajad purustati. Lahingu tähtsus seisnes eelkõige julguse andmises edasiseks võitluseks.
1211 .a piirasid sakslased Viljandi linnust, sundisid eestlased alistuma ning ristisid neid. Samal aastal tegid eestlased vasturetke liivlaste Toreida linnuse alla. Kuigi edu ei saavutatud, olid mõlema poole kaotused suured. Kuna vastastikused röövretked olid maa välja kurnanud, katk oli maale tulnud ja lisaks käis sõjategevus venelastega, sõlmiti 1212 .a vaherahu kolmeks aastaks.

VABADUSVÕITLUSE II PERIOOD 1215 - 1220

Ootamata ära Toreida vaherahu lõppu 1215 .a kevadel korraldasid sakslased sõjakäigu Läänemaale, üllatusmomenti ära kasutades rüüstati paljud külad. Kohe peale vaherahu ametlikku lõppu järgnes sõjaretk Sakalasse, eestlaste tähtsaima vanema Lembitu linnuse Leole (tänapäeval Lõhavere) alla. Lembitu jt vanemad ristiti ja vangistati, hiljem vahetati poegade vastu välja. Nüüd asusid eestlased pealetungikava väljatöötamisele. Sihiks võeti Riia ja Toreida hävitamine. Hästi läbimõeldud ürituse nurjas uute ristisõdijate laevade ootamatu saabumine.
1215.a suve jooksul rüüstasid sakslased mitmel korral Ugandi maakonda ning sundisid lõpuks ugalased alistuma. Ärahirmutatud sakala elanikud olid samuti nõus rahu sõlmima. See tekitas omakorda ärevust venelastes, kes ei soovinud enda kõrval näha tugevaid ristirüütleid. 1217 .a talvel piiras suur Novgorodi vägi ümber Otepää linnuse. Venelastega liitusid saarlased, harjulased ja sakalased. Piiramine lõppes mõlemapoolse toidupuuduse tõttu sellega, et sakslased jäeti ellu, kuid nad pidid Ugandist ja Sakalast lahkuma.
1217.a sügisel kutsus Lembitu kokku suure eestlaste ühisväe. Sakslased üritasid anda ennetavat lööki ja tungisid kiirest Sakalasse. 21.sept 1217 toimunud Madisepäeva lahingus eestlaste malev purustati, Lembitu ja Kaupo langesid .
Olles veendunud, et ainult saksa ristisõdijatest eestlaste alistamiseks ei piisa, pöördus piiskop Albert abi saamiseks Taani kuninga Waldemar II poole. Taanlased saabusid 1219.a suure laevastikuga. Kuigi rävalased ja harjulased tõid algul kuningale kingitusi, oli eestlastel kolme päevaga sõjavägi koos ja puhkes lahing, kus taanlased suurte raskustega lõpuks võidu saavutasid. Legendi kohaselt päästis neid taevast kukkunud lipp - Danebrog . (tänaseni Taani riigilipp). Lahingukohale rajasid taanlased hiljem tugeva kivilinnuse Tallinna (Tallinn = Taani linn). Tugevad taanlased vallutasid Põhja-Eesti alad, algas võiduristimine - kes jõuab enne ristida, seda loeti maa isandaks .
1220 .a tungisid Läänemaale rootslased, kes lootsid samuti vallutustest osa saada. Nemad löödi aga kiiresti tagasi.

VABADUSVÕITLUSE LÕPPJÄRK (1222-1227)

MVV kolmas ja viimane periood algas 1222 .a Saaremaal, kui taanlased eesotsas kuningas Valdemar II seal maabusid ja asusid ehitama kivilinnust. Peale esialgsete müüride valmimist lahkus suurem osa taanlastest ning saarlased asusid vastvalminud kindlust koheselt piirama. Enne veel käisid saarlaste esindajad Varbola linnuses, kus asus üks taanlaste kingitud kiviheitemasin.
Tutvunud selle konstruktsiooniga, ehitasid saarlased endile 17 samasugust ning nende abil taanlaste linnus ka vallutati .
Seejärel saatsid saarlased teate oma võidust üle kogu maa ja saatsid mitmele poole saadikuid, kes õpetasid kiviheitemasinaid ehitama. Esmalt löödi taanlased välja Varbolast, 1223.a jaanuaris sakslased Viljandist ja veidi hiljem Otepäält ning Tartust. Suveks oli kogu Eesti, va Tallinn, eestlaste kontrolli all. Püüdes oma positsioone kindlustada ja mõistes, et oma jõududest ei piisa, peeti läbirääkimisi vene vürstidega Pihkvas ning Novgorodis. Abi lubati ja nii piiras 1223.a sügisel u 20 000 meheline vene vägi Tallinnat kuid vallutada seda ei suutnud. Novgorod aga saatis ugalastele appi vürst Vjatško koos 200 mehega.
1224.a jooksul õnnestus sakslastel järk-järgult oma võim taastada. Mandri-Eesti viimaseks eestlaste kätte jäänud linnuseks oli Tartu. Tartu piiramine sakslaste poolt algas 15.08.1224 ja 8-päevase piiramise järel linnus vallutati. Teiste seas langes Tartu kaitsmisel ka Vjatško. Mandri-Eesti oli seega lõplikult vallutatud, vaba oli veel Saaremaa.
Sõjaretk Saaremaale võeti ette 1227.a jaanuaris (eelnevate aastate pehmed talved ei lubanud suurel sõjaväel üle jää minna). 6 päeva piirasid sakslased Muhu linnust ja vallutasid selle lõpuks. Saarlaste tugevaim linnus Valjala alistus, sest vastupanu osutus mõttetuks. Sellega oli MVV lõppenud.
VANA LIIVIMAA RIIGID
Muistse Vabadusvõitluse lõppedes 1227.a jaotasid vallutajad Eesti ja Läti alad omavahel ära. Baltikumis vallutatud maid hakati kutsuma Liivimaaks. Esialgu kasutati seda nimetust ainult liivlastega asustatud alade kohta, hiljem laienes nimetus kogu vallutatud territooriumile. Veel kutsuti siinset ala Maarjamaaks, kuna "paganaid" ristiti Neitsi Maarja auks. Eesti ja Läti areng hakkas siitpeale kulgema üsna sarnaselt muu Euroopaga.
Kuna vallutajad olid erinevatest riikidest ja leeridest, ei tekkinud Baltikumis ühtset riiki. Maa jagati osadeks, iga valduse etteotsa sai enam-vähem sõltumatu valitseja, keda nim maaisandaks.

Liivi orduriik

Liivi orduriik , Mõõgavendade ordu õigusjärglane, oli eestlaste muistse vabadusvõitluse järel Vana-Liivimaa sõjaliselt võimsaim ja suurim riik. Koos Lätis ja Liivimaal asuvate territooriumidega oli tema pindala umbes 55 000 km2, alates 1347. a., mil Liivi ordu valdusse läks üle Eestimaa Hertsogkond, 67 000 km2. Eestist kuulusid ordule Sakala, Järvamaa, Nurmekund, Alempois, Mõhu, Harjumaa, Virumaa ja Vaiga põhjaosa. Ordul oli valdusi ka Lääne-, Saare- ja Hiiumaal. Ordu nõrkuseks oli see, et tema valdused ei asunud kompaktselt, vaid paiknesid vaheldumisi piiskoppide valdustega ning olid laialipaisatud liig suurele maa- alale . See muutis raskeks oma valduste kaitmise ning killustas sõjalisi jõude. Aastail 1237-1459 allus Liivi Ordu (alamsaksa keeles Dutscher Orden to Lyffland) Saksa Ordu kõrgmeistrile. Tegeliku sõltumatuse saavutas Liivi ordu alates 1459.aastast.
Liivi ordu tähtsaimaks keskuseks ja ordumeistri asupaigaks oli pikka aega ( 1481 . aastani) Riia ordulinnus , seejärel asus ordumeister Võnnusse. Ordumeistri valis komtuuridest ja foogtidest koosnev ordukapiitel ja kinnitas ( 1525 . aastani) Saksa Ordu kõrgmeister. Ordumeistri järel tähtsuselt teine mees Ordus oli maamarssal , kes resideeris alul Võnnus, siis Siguldas.
Ordu ala jagunes komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu peeti komtuure foogtidest tähtsamaiks, kuid ajapikku see vahe kadus . Liivi Ordu alal oli 15 komtuurkonda, neist 5 Eestis: Viljandi, Pärnu, Lihula , Kursi ja Tallinna. Foogtkonnad Eesti alal olid Paide, Toolse , Narva , Vasknarva, Põltsamaa, Karksi , Pöide ja Maasilinn . Foogtidest oli Eesti alal tähtsaim Paide foogt .
Liivi Ordus eristati kolme seisust:

• rüütelvennad, kelle vormiriietuseks oli valge mantel musta ristiga, nad moodustasid ordu sõjajõudude tuumiku.
  
• poolvennad, kelleks olid mitmesugused käsitöölised - sepad, pagarid kingsepad jm.
  
• preestervennad, kes toimetasid vajalikke kiriklikke kombetalitusi.
  

Vasalle Liivi ordu aladel ei olnud. Mõisad kuulusid ordule, neid juhtisid vastavad orduametnikud, kes teostasid mõisate kaudu ka kohaliku haldust.
Ordu majanduselu juhtisid linnuste ja losside majandusülemad, laekurid, veski- ja köögimeistrid ning teised sarnased ametimehed
Muistsetest Ugandi ja Vaiga maakondadest tekkis Tartu Piiskopkond keskusega Tartus. Piiskop ise elas Toomemäel lossis, sinna lähedale ehitati ka toomkirik (oli sel ajal Baltikumi suurim). Tähtsamad keskused olid veel Otepää ja Vastseliina . Kuna piiskopil puudus sõjavägi, oli suurem osa maadest läänistatud vasallidele, kes pidid maavalduse tasuna piiskopi kutse peale sõjakäikudele ilmuma oma varustusega ja meestega.
Saare-Lääne piiskopkond moodustus Saare- ja Läänemaast. Keskuseks oli algul Vana-Pärnu, hiljem Haapsalu ja lõpuks Kuressaare. Siingi oli enamik maid vasallidele läänistatud.
Eesti põhjaosa (Harju- ja Virumaa) tunti 13.saj Eestimaa hertsogkonnana. Hertsogiks (ja maa­isandaks) oli Taani kuningas, keda kohapeal esindas asehaldur. Kuna suurem osa maadest oli läänistatud saksa soost vasallidele, põhjustas see pidevaid konflikte nende ja kuninga vahel.
Kiriklikult oli tähtsaimaks võimukandjaks Riia peapiiskop, kellele teised piiskopid (va Tallinna piiskop) allusid. Kiriklikus mõttes jagunes Eesti kihelkondadeks (1 kihelkond moodustas ühe kiriku koguduse). Aja jooksul kujunes Eestis välja ca 100 kihelkonda.
Vana Liivimaa riigid olid omavahel pidevalt tülis. 13.-14.saj puhkesid mitmed kodusõjad, üksteiselt püüti vallutada maid ja linnu. Agressiivseim oli orduriik, kes eri aegadel on piiranud nii Riiat, Tartut kui Tallinnat. Ka piiskopkonnad ajasid kohati aktiivset välispoliitikat ja nt Tartu piiskop sõlmis koguni liidulepingu Inglise kuningaga.
Kuigi eestlased olid alistatud ei olnud nad lõplikult alla surutud. Sellest annavad tunnistust eestlastega sõlmitud lepingud , kus eestlaste kohustuste kõrval on ära toodud ka mõningad õigused. Nt osalesid eestlaste esindajad kohtumõistmisel ja saarlastel oli lubatud relva kanda. Teateid eestlaste vastuhakkudest ja püüetest vallutajatest vabaneda on 13.-14.saj I poolel üsna palju.
Majanduslikus mõttes hakkas eestlaste olukord järk-järgult halvenema. Kuigi maaomand jäi esialgu püsima, hakati selle pealt nõudma kümnist ehk 1/10 osa saagist (algul viljast, hiljem ka loomadelt, metsast, heinast jne). Lisaks pidid eestlased osalema teede, sildade, kirikute ja linnuste ehitamisel , tegema kohtupäevadel aadlikele kingitusi, tasuma mitmesuguseid trahve jne. Veel tuli ülal pidada preestrit ja tasuda kirikukümnist (1/10 kümnisest). Talurahval keelati meresõit ja kauplemine.
Kõiki neid makse koguti vasallide poolt ehitatud keskustes ehk mõisates.
JÜRIÖÖ ÜLESTÕUS 1343-1345

ÜLESTÕUSUS EELLUGU

14.saj algul halvenes eestlaste olukord kiiresti. Mitmel aastal tabas maad ikaldusest tulenev näljahäda, kiiresti kasvasid koormised , eriti Harju-Virus. Mõisamaid suurendati talumaade arvelt. Keeruliseks muutus ka poliitiline olukord. Taani kuningas oli otsustanud talle kuuluvad Põhja- Eesti valdused müüa Saksa ordule. See ei meeldinud kuninga vasallidele, kes kartsid ordu alluvuses kaotada oma laialdased vabadused. Vasallid soovisid ostjana näha Rootsi kuningat ja pidasid vastavaid läbirääkimisi. Sellises olukorras küpses harjulastel plaan taastada muistne vabadus.

ÜLESTÕUSU ALGUS

Tähtsaimaks allikas ülestõusu kohta on Liivi ordu preestri Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika ".
Jüripäev, 23.aprill, võidi ülestõusu alguseks valida mitmel põhjusel:

• Sel päeval algas uus põllumajandusaasta ja uut aastat taheti alustada vabadena.
  
• Jüriööl traditsiooniliselt toimunud tulede põletamine, paugutamine, kisa ja kära aitas maskeerida mässu algust.
  
• Öösel alustamine võttis vaenlaselt võimaluse vastupanu kiireks korraldamiseks.
  

Jüriöö ülestõus algas ööl vastu 23.aprilli 1343.a Harjumaal . Põletati mõisaid ja kirikuid, kättesaadud sakslased tapeti . Vallutati tugev Padise klooster , seal viibinud 28 munka hukati. Paari päevaga oli kogu Harjumaa, va Tallinn, vabastatud.
Peale esimest lööki koondus umbes 10 000 meheline eestlaste vägi Tallinna alla. Endi seast valiti 4 üldjuhti e kuningat. Oma esindajad saadeti abi paluma Rootsi kuningale alluva Turu foogti käest. Abi sealtpoolt lubati. Selleks ajaks oli puhkenud ülestõus ka Läänemaal. Sealsed ülestõusnud olid peale mõisate ja kirikute põletamist kogunenud Haapsalu alla.

LIIVI ORDU SEKKUMINE

Hoolimata omavahelistest lahkhelidest palusid Harju-Viru sakslased endile appi ülestõusu maha suruma Liivi ordu kui tugevaima sõjalise jõu. Ordumeister katkestas kohe sõjakäigu Pihkva all ja liikus Paidesse. Sinna kutsuti läbirääkimistele ka eestlaste kuningad. Kuningad nõustusid, sest lootsid enne abivägede saabumist aega võita.
Kohtumine Paide ordulinnuses toimus 04.mail 1343.a Eestlasi süüdistati paljude sakslaste tapmises ja saadikud kästi vangistada. Puhkes võitlus, mille käigus tapeti nii eestlaste kuningad kui ka nendega kaasas olnud 3 sõjasulast. See samm halvendas oluliselt eestlaste võitlusvõimet.
Peale Paide sündmusi hakkas orduvägi liikuma Tallinna suunas. Esimese raske kaotuse said eestlased Kanavere lahingus. Mai keskel purustati eestlased teistkordselt Tallinna all. Mõni päev hiljem jõudis kohale Turu foogt koos lubatud abivägedega, kuid aidata polnud enam kedagi.

SAARLASTE ÜLESTÕUS. ORDU LÕPLIK VÕIT.

24. juulil 1343 puhkes ülestõus Saaremaal. Sealgi tapeti sakslasi ning vallutati tugev Pöide ordulinnus. Linnuses leiduvad sakslased loobiti väljumisel kividega surnuks. Saarlaste mäss innustas harjumaalasi uuesti välja astuma . Kuna jätkus ka sõjategevus Vene piiril otsustas Liivi ordu abi paluda Saksa ordult. Abi lubati ja 1343.a sügisel saabus Eestisse suur rüütlite vägi. See purustas lõplikult harjulaste maleva Varbola linnuses. 1344.a veebruaris siirduti Saaremaale ja rünnati saarlasi Karja linnuses. Saarlased said lüüa, nende kuningas Vesse poodi küünarnukkepidi kinniseotuna. Lõplikult suruti ülestõus Saaremaal maha 1345.a algul. Muude karistuste hulgas pidid saarlased purustatud Pöide linnuse asemele ehitama uue ja suurema - Maasilinna.
Jüriöö ülestõusu tulemusena:

• Kaotasid eestlased lõplikult oma vabaduse.
  
• Taani kuningas müüs oma valdused ja Liivi orduriigist sai siinse piirkonna võimsaim riik.
  

EESTLASED 14-16 saj
Jüriöö ülestõusule järgnes talurahva laialdane karistamine. Eestlaste õiguslik ja majanduslik olukord halvenes kiiresti. Oma võimu kindlustamiseks asus üha enam aadlikke elama mõisatesse /sõna mõis tähendas muinasaja lõpul külast eraldi paiknevat üksiktalu/. Mõisal olid omad hooned, mõisamaaks sai talurahvalt vägisi äravõetud maa. 16.saj keskpaigaks oli Eestis ca 500 mõisa.
15.saj II poolel hakkasid Lääne-Euroopas kiiresti kasvama linnad ja suurenes nõudmine teravilja järele. Eriti head hinda maksid nisu ja rukki eest Madalmaade kaupmehed. Teisalt suurenesid siinse aadli vajaduse uute ja kallite kaupade järele. Seetõttu suurendati järk-järgult talupoegade koormisi ning andamitel põhinevat renti hakkas asendama teoorjus - talupoja kohustus sunniviisiliselt töötada. Üheaegselt kehtestati ka sunnismaisus - keeld elukohast lahkuda. Peale selle jäeti talupoeg ilma oma isiklikest vabadustest - ta ei tohtinud midagi omada, teda võis osta, müüa, vahetada, kinkida jne. Sunnismaisus ja isiklike vabaduste kaotamine kokku ongi pärisorjus. Siiski oli võimalik talurahva seas eristada erinevaid gruppe:

• Adratalupojad - arvukaim klass. Nende põldude suurust arvestati adramaades (1 adramaa = 8-12 ha). Talude suurus kõikus ½-5 adramaani. Suuremates taludes kasutati sulaste ja teenijatüdrukute abi.
  
• Üksjalad- peamiselt adratalupoegade nooremad pojad, kes rajasid talu uutele maadele. Seetõttu oli nende teonorm väiksem- 1 jalapäev nädalas (siit ka nende omapärane nimetus). Hiljem sulasid adratalupoegadega kokku. (Jalapäev – töö mõisa põllul hobuseta või härjata)
  
• Vabatalupojad- olid vabad teotööst ja tasusid koormisi rahas. Ka talupoegadest mõisa ametimehed (kupjad, aidamehed jne) olid vabatalupojad.
  
• Maavabad - üksikud muistsete eestlaste järeltulijad, kelle kohustus oli teenimine feodaali ratsaväes. Makse ei maksnud.
  
• Sulased, tüdrukud, vabadikud – teenisid palgalistena või päevilistena taludes, maata talupojad.
  

Kuigi sõjalisi väljaastumisi enam ei esinenud , ei leppinud eestlased siiski kujunenud olukorraga kergesti. Piiriäärsetel aladel püüti põgeneda Venemaale, Soome või Rootsi. Otsiti mõisaid, kus koormised olid kergemad. Ka linnad olid talupoegadest huvitatud. Et põgenenud talupoegi üles otsida ja karistada, seati sisse adra - e haagikohtuniku ametikoht .
Vana-Liivimaa rahvastikus domineerisid keskajal põhirahvused - eestlased, lätlased, liivlased, kusjuures viimaste arv vähenes pidevalt ning nende asuala ahenes lätlaste kasuks. Linnades domineerisid sakslased, kuid ka seal leidus piisavalt kohalikku päritolu elanikke. Linnadesse asunud põlisrahvaste esindajad, kes vähegi heale järjele jõudsid saksastusid siiski kiiresti. Üldiselt suhtusid linnakodanikud maarahvasse halvustavalt, kutsudes neid mittesakslasteks (undeutsch). Nimetust "eestlane" ei kasutatud, eestlased hakkasid end kutsuma maarahvaks.
Eestlaste rahvaarv, mis muistse vabadusvõitluse lõpus oli umbes 100 000, tõusis XVI saj. keskpaigaks 250 000-280 000 inimeseni. Eriti kiire rahvaarvu tõus algas XV sajandist, seoses sise- ja välisvõitluste märgatava vähenemisega.
Rahvaarvu tõusule aitas kaasa ka sisseränne naabermaadest. Eesti saartele, lääne- ja põhjarannikule rändasid sisse rootslased. Rootslaste ränne algas XIII sajandi teisel poolel, seda soodustasid ka maahärrad, müües neile maa vabasse omandisse. Selle eest kohustusid rootslased valvama merepiiri ning tõkestama ühtlasi ka eestlaste väljarännet Soome, mis muistses vabadusvõitluses lüüasaamise järel võis olla oluliselt suur, eriti rannapiirkondades ja saartel. Kuna rootslased tõrjusid eestlased eemale merest, sadama- ja kalapüügikohtadest, võimalusest osa saada rannaõigusest jm., siis polnud omavahelised suhted eriti kiita, pealegi suurenes rootslaste põlastus eestlaste suhtes vastavalt nende pärisorjastamise astme tõusule. XV. saj. keskpaigast algas vene asustuse kujunemine Peipsi põhjarannikul Alutagusel. Saksa talupoegade ümberasustamine Eestisse lõppes läbikukkumisega, kusjuures põhjus oli ilmselt selles, et Saksamaalt Eestisse polnud võimalik pääseda maismaateed mööda. Paganlik Leedu pidurdas igasuguse sellesuunalise liikumise, laevareis oli aga liiga vaevaline ja kulukas . 1333. a. on andmeid juutide asumisest Tallinna, esimesed andmed mustlastest on pärit XVI saj. esimesest poolest.
Eestlaste vaimuelu mõjutas väga palju relva jõul peale surutud ristiusk. Ühest küljest tekitas see teravat vastuseisu ja kuna katoliku kirik ei pööranud suuremat tähelepanu uue usu põhimõtete seletamisele, säilisid visalt vanad arusaamised ilmaelust. Teisalt oli muistne vabadusvõitlus ka uskude võitlus milles vallutajate usk osutus tugevamaks. See omakorda kergendas ristiusu jumala ja pühakute omaksvõttu.
Pühakud tundusid sarnastena vanadele haldjatele, neilt loodeti abi tõvede ja hädade korral. Salaja ohverdati nii endistes hiites kui allikatel, aga ka kirikutes ja kloostrites. Tekkis rida katoliiklike pühakuid, kelle kultusesse segunes paganlikke jooni, nt Tõnn (Püha Antonius) kaitses loomi, eriti sigu, Jüri ( Gregorius ) oli karjakaitsja, Peeter ( Peetrus ) aga "kalajumal". Pühitseti päevi, mis olid olulised nii katoliikluses kui muinasusundis - Jüripäev, Jaanipäev (Püha Johannes), Mihklipäev (Püha Miikael)
Ristiusu mõjul muutusid ka eestlaste nimed. Assot, Meelitut ja Tõivelembe hakkasid asendama Andres, Mihkel, Peeter, Jaan ja Jüri. Küll aga jäi püsima esivanemate austamine ning matusekombed . Peamiselt maeti külakalmistule, ilma kirstuta, kuid riietes ja ehete või tööriistadega. Haual peeti peiesid, samas söödi ja joodi.
Veel tutvusid eestlased taeva ja põrgu mõistetega. Nõiast hakkas kujunema kurjuse käsilane, rahvajuttudesse ilmusid libahundid, kratid, tuulispasad jt tegelased. Kurjuse kehastusena sai tuntuks kurat.
KESKAEGNE LINN
Kuigi juba muinasaja lõpust on Eestist teada rida linnalisi keskusi (Tartu asutamisaastaks loetakse 1030, Tallinnal 1154 ), sai linnade kiire areng alguse peale Muistse Vabadusvõitluse lõppu. Sakslased ehitasid eestlaste keskustesse oma kivilinnuseid ja rüütlite, preestrite ning sõjasulaste kõrval kolis sinna peagi elama arvukalt kaupmehi ning käsitöölisi (tähtsamate linnade ja asulate nimed allpool)
Linnade õiguslik korraldus põhines linnaõigusel. Eestis oli kasutusel nii Lüübeki (Tallinn, Narva) kui Riia (Tartu, Viljandi) õigused. Kõrgeim võim linnas oli raad , koosnedes 6-24 raehärrast. Neile lisandus 2-4 bürgermeistrit, kes moodustasid midagi rae juhatuse taolist. Rae koosseisu kuulus ka õpetatud seadustetundja e sündik. Maahärrat, kelle territooriumil linn asus, esindas linnafoogt .
Rae ülesanded olid:

• Hoolitsemine linna sissetulekute, heaolu ja kindlustamise eest
  
• Abinõude rakendamine kaubanduse ja käsitöö kaitseks
  
• Linna huvide kaitsmine suhetes teiste linnade ja maahärraga
  
• Hoolitsemine kirikute ja koolide eest
  
• Hoolitsemine vaeste ja haigete eest
  
• Kõrgeimaks kohtuvõimuks olemine
  

Linnakodanike tähtsaimad tegevusalad olid käsitöö ja kaubandus. Jõukamad kaupmehed kuulusid kas Suurgildi või sellest välja kasvanud vallaliste kaupmeeste Mustpeade Vennaskonda. Kaupmeeste jõukusele pani aluse Eesti suhteliselt soodne asend ida-läänesuunalistel kaubateedel. Tartu, Tallinn, Pärnu ja Viljandi kuulusid Lääne-Euroopas mõjuvõimsasse Hansa Liitu ning näiteks kogu kaubandus Novgorodiga käis läbi Tartu.
Eestist veeti välja teravilja, ehituskive, karusnahku, kalu, mett ja vaha. Sisse toodi soola, heeringat, metalli, vürtse, veini ja luksuskaupu. Väliskaubanduse kõrval arenes ka sisekaubandus - väikekaupmehed müüsid oma kaupu talumeestele, nood omakorda kauplesid oma saadustega linnade turgudel .
Käsitöölised olid koondunud tööalade järgi tsunftidesse . Tsunftide ühendusi kutsuti üldiselt väikegildideks. Tallinnas oli 16.saj keskel ca 20 tsunfti, mis ühendas 73 erinevat ametit. Tsunfti juhtis vanem e oldremann ja igapäevaelu reguleeris põhikiri e skraa. Tsunfti liikmed olid vastavalt oma vanusele ja oskustele kas meistrid, sellid või õpipoisid. Tavaliselt pidi noormees olema min 3 a õpipoiss, seejärel 3-6 aastat pidama selliametit ja tegema selle aja sees läbi ka rännuaastad teiste linnade meistrite juures. Meistriks saamise eelduseks oli meistritöö e šedöövri valmistamine ja jootude korraldamine tsunfti liikmetele . Peale oma ametialase elu korraldamise võitlesid tsunftid ka tsunftiväliste käsitööliste e jäneste vastu.
Keskaegse linna välisilme sõltus linna jõukusest. Tallinn ja Tartu suutsid linnatuumiku ümber ehitada kivimüüri. Selle sees elasid jõukamad linnakodanikud. Vaesemad koondusid eeslinnadesse e agulitesse. Linnahooned olid algul puidust, kuid tuleohu tõttu lubati alates 15.saj vaid kivimajade püstitamist. Tänavad olid kitsad ja üsna räpased. Linnaelu keskuseks oli turuplats , mille äärde püstitati tavaliselt raekoda . Suurt ohtu kujutasid nakkushaigused (katk, pidalitõbi), nakatunuid püüti hoida linnast eemal asuvates seekides. Elanikke oli Tallinnas ca 8000, Tartus ca 6000, Viljandis ca 1000. Sakslaste ja eestlaste kõrval kohtas elanike seas venelasi (eriti Narvas ja Tartus).
Oma elanikkonda püüdsid linnad suurendada talupoegade abiga. Valitses põhimõte "Stadtluft macht Frei " (Linnaõhk teeb vabaks) ehk talupoeg, kes oli ühe aasta ja ühe päeva (mõnel juhul ka 1 aasta, 1 kuu ja 1 päeva) linna müüride vahel elanud, muutus linna kodanikuks ja mõisnik kaotas tema üle võimu.
LINNAD EESTIS
Linna nimi
Toponüüm
Tallinn
Lindanise, Revel, Kolõvan, Danepils, Ledenets
Tartu
Tarbatu, Dorpat , Jurjev, Derpt
Rakvere
Tarvanpää, Wesenberg
Haapsalu
Hapsal
Paide
Weißenstein
Viljandi
Fellin
Pärnu
Bernau
Narva
Narowa
Valga
Falk
Kuressaare
Arensburg , Kingissepa
Võru
Werro
Paldiski
Baltische Port, Baltiiski Port
JÕED, JÄRVED jm.
Nimi
Toponüüm
Väina jõgi
Daugava , Düüna, Zapadnaja Dvina
Võrtsjärv
Virtssee
Peipsi järv
Tšutškoje ozero, Peipussee, See Peipus
Koiva jõgi
Gauja
Emajõgi
Embach
MAAD, MAAKONNAD
Nimi
Toponüüm
Eestimaa
Estland , Viro, Estonia, Igaunia, Estonija, Estljandija
Liivimaa
Livland, Livonia, Livljandija
Kuramaa
Kurland, Kurljandija
Ugandi
Ugaunia
Sakala
Sackala
Virumaa
Virland, Vironia
Järvamaa
Jervia
Harjumaa
Harriaen
Vaiga
Vegele
Mõhu
Møge
Nurmekund
Norumegunde
Alempois
Alempos
Rävala
Reuaelae
Saaremaa
Osilia, Ösel, Ezel
Hiiumaa
Dagö, Dagaith, Dago
Läänemaa
Rotelewich
Gotland
Ojamaa
KATOLIKU KIRIK JA REFORMATSIOON
Aadelkonna kõrval oli keskaegses Eestis igapäevaelu reguleerimisel oluline roll katoliku kirikul. Kiriklikult allusid Vana-Liivimaa riigid Riia Peapiiskopkonnale. Igapäevase usuelu ja toimingute eest vastutasid kohalikud piiskopid ja preestrid .
Piiskopi ametikohustuste hulka kuulus ametisseõnnistamine, kontroll preestrite tegevuse üle, kirikute sissepühitsemine, missade läbiviimine suurte kiriklike pühade ajal (nt jõulud, ülestõusmispühad) jne. Piiskoppi aitas toomkapiitel ehk omamoodi kirikunõukogu. See organ tegutses eelkõige majanduselu korraldamisega. Eestis tegutses toomkapiitel Tallinnas, Tartus ja Haapsalus. Nendes linnades tegutsesid ka toomkoolid – koolid, mille eesmärgiks oli jõukate linnakodanike poegadele hariduse andmise kaudu kirikule ja linnajuhtidele järelkasvu ette valmistada.
Maal olid usulisteks keskusteks kihelkonnakirikud. Jumalateenistusi viisid neis läbi preestrid. Peale selle kuulus preestri ametikohustuste hulka sakramentide jagamine (sakramendid on: ristimine, leeritamine , laulatamine, pihtimine , armulaual käimine, viimne võidmine), kirikuraamatute pidamine ( neisse fikseeriti sünnid, surmad ja abielud), 10 käsu ja Meieisapalve õpetamine. Kohustus preestrit ülal pidada lasus talurahva õlgadel.
Kirikute kõrval tegutsesid keskaegses Eestis usuorganisatsioonidena mitmesugused munga- ja nunnaordud. Nende keskusteks olid erinevad kloostrid . Olulisemad keskaegsed ordud Eestis olid:

• Tsistertslaste ordu Tsistertslased ehk bernardiinid on saanud nime oma emakloostri Citeaux' (ld. k. Cistertium) nime järgi. Ordu asutati 1098. a., põhikiri võeti vastu 1119. a. Tsistertslaste eesmärgiks oli kloostrielu reformimine ning Püha Benedictuse aegsete põhiväärtuste juurde tagasipöördumine. Nad loobusid pärisorjade tööst kloostripõldudel ning asusid neid ise harima , tegelesid aianduse ja loomakasvatusega, harisid uudismaid. Nende elu oli kasin, kloostrid sisustatud ainult hädavajalikuga, mungad ja nunnad allutatud rangele distsipliinile. Tsistertslased kandsid halle rüüsid, mistõttu neid on kutsutud ka hallideks munkadeks. Tsistertslaste ordu munkadel oli Eestis kaks kloostrit, Tartu lähedal Kärknas ja Padisel. Tsistertslaste nunnakloostrid olid Tallinnas, Tartus ja Lihulas . Naistsistertslased olid tavaliselt aadlipäritolu daamid , kas lesed või vanatüdrukud, kes oma elulõppu kloostrirahusse veetma tulnud.
  
• Frantsisklaste ordu Frantsiskaanid e. minoriidid (Ordo Fratrum Minorum - Väiksemate Vendade Ordu) on esimene ja tuntuim rändmungaordu. Ordu asutas 1210. a. Püha Franciscus Assisist (pildil). Selle eesmärgiks oli ristiusu tõdede õpetamine ja jutlustamine vaesemate inimeste seas. Ordu liige pidi elama vaesuses, elatades end almuste või lihtsa tööga, ta pidi käima paljajalu nii suvel kui ka talvel ning kandma halli paigatud mungarüüd. Frantsisklasteks hakkasid peamiselt vaesed ja väheharitud inimesed. Ometi olid nad lihtrahva seas väga populaarsed , kuna nad selgitasid usutõdesid rahvalikult, lihtsatele ja harimata inimestele arusaadavas keeles. Eestis on frantsisklasi esmakordselt 1241. a. Alates 13. saj. teisest poolest asutati ka oma kloostreid. Eestis olid frantsisklastel kloostrid Tartus, Rakveres ja Viljandis.
  

• Dominiiklaste ordu Dominikaanid (Ordo Fratrum Praedicorum - Jutlustavate Vendade Ordu), katoliiklik mungaordu , mille asutas hispaanlasest munk Dominicus (pildil) 1215. a. Paavst Honorius III kinnitas ordu reeglid 1216. a. Nende kohaselt pidid dominiiklased elama vaesuses ning sõnakuulelikkuses. Dominiiklaste tunnuseks oli valge rüü, mille peale käis must kapuutsiga mantel. Dominiiklasteks hakkasid peamiselt jõukate ja haritud perekondade liikmed. Dominikaanid hindasid kõrgelt haridust, mida pidasid oluliseks võitluses ketserite vastu, seepärast usaldati neile ka inkvisitsiooni teostamine . Tegutsedes ülikoolides edendasid nad teoloogiat ja filosoofiat (Albertus Magnus , Aquino Thomas, Meister Eckhart). Dominikaanlased tegelesid kõikjal misjoniga, seega on arusaadav, et nende ordu oli üks esimesi, mis alustas tegevust ka Eestis. Tallinnasse asusid dominiiklased 1229. a., Tartusse 1300. a., mõnevõrra hiljem ka Narva. Dominiiklased tundsid hästi eesti keelt ning olid seetõttu maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed.
  
• Augustiinlaste ordu Katoliiklik munga- ja nunnaordu, mille liikmed elavad Püha Augustinuse teostest lähtuvate reeglite järgi. Ordu asutamise kinnitas paavst Innocentius IV 1244. a. Augustiinlased jagunesid kaheks põhiliseks haruks: augustiinlaste reeglite järgi elavad toomhärrad ehk kanoonikud, kes püüdsid ühendada vaimulikku kutsumust ühiskondlike kohustuste täitmisega ja augustiinlased- eremiidid , kes kerjusmunkadena tegelesid kristliku hariduse edendamisega. Tuntuim augustiinlasest munk oli Martin Luther. Ainsaks augustiinlaste kloostriks Eestis oli Püha Birgittale ja Neitsi Maarjale pühendatud segaklooster (nunnad ja mungad koos) Pirital. Klooster tegutses 1407- 1577 . aastani, mil hävitati venelaste poolt (Liivi sõda). Pirita kloostri emakloostriks ja eeskujuks oli Vadstena klooster Rootsis.
  

16.saj algul jõudis kirik jõuliste uuenduste ajajärku. 1517.a algatas Martin Luther usupuhastuse e reformatsiooni. Liikumise eesmärgiks oli kiriku ilmalike õiguste vähendamine, tagasipöördumine kristluse algtõdede juurde, liigsest luksusest ja toredusest vabanemine, kloostrite kaotamine, emakeelse jumalateenistuse sisseseadmine jne. Lääne-Euroopas, eriti Saksamaal, kaasnesid reformatsiooniga ka märkimisväärsed rahutused ning nende kaja ulatus Eestissegi.
Esimesed uue usu jutlustajad jõudsid Eestisse 1523.a (Tallinnasse ja Tartusse). Kirik ja Liivi ordu püüdsid neid igati takistada, kuna uues usus nähti ohtu oma võimule. Et jutlustajad muutusid kiiresti populaarseteks, püüdsid kuulajad neid kõigiti kaitsta. Eriti tuntud olid Hermann Marsow Tallinnas ja Melchior Hoffmann Tartus. Valitsejate eitav suhtumine luteri usku küttis rahvahulga niivõrd üles, et 1524 .a toimusid Eesti suuremates linnades nn Pildirüüsted, st sündmused, kus luteri usu pooldajad tungisid kirikutesse ja kloostritesse ning hävitasid seal pühapilte ja pühakodade sisustust, Tartus ka toomhärrade maju.
Eestlasi reformatsioon esialgu kuigivõrd ei puudutanud, kuna eeskätt oli tegemist linnades levinud liikumisega, enamus eestlasi aga elas maal. Ja maapiirkondades ei leidnud uus usk esialgu palju toetajaid. Seega jäi kuni Liivi sõja lõpuni Eesti aladel kehtima nn usurahu – tegutsesid nii luterluse kui katoliikluse pooldajad. Katoliku usu väljatõrjumine Eestis algab alles 17.sajandil.
Luterlusega seondub ka eestikeelse kirjasõna algus. 1525.a trükiti Lüübekis teadaolevalt esimene eestikeelne raamat, kahjuks ei ole see säilinud. Vanim säilinud eestikeelne trükis pärineb 1535.aastast ja kannab nime Wandrat - Koelli katekismus.
LIIVI SÕDA 1558 – 1582 (83)
Liivi sõja peamised põhjused olid:

• Tugeva keskvõimuga suurriigid Taani, Rootsi ja Poola - Leedu püüdsid saavutada kontrolli Läänemerel.
  
• Venemaa püüdis saavutada väljapääsu Läänemerele.
  
• Venemaa soovis kaotada Liivimaa võimude poolt kehtestatud piirangud kaubandusele (nt otsese kauplemise keeld vene ja teiste maade kaupmeeste vahel)
  
• Vana – Liivimaa oli Läänemere piirkonna nõrgim lüli
  

Sõja ajendiks sai nn Tartu maksu küsimus. Venelased nõudsid, et Tartu Piiskopkond tasuks ühe marga aastas iga elaniku pealt (tagasiulatuvalt 50 aasta eest). Kuigi summa oli suur, nõustusid Liivmaa esindajad maksmisega, püüdes sel moel sõda edasi lükata. Kuna lepingule kirjutati alla, võis vene tsaar Ivan IV Julma (Groznõi) 1557 .a õigusega raha nõuda. Vana-Liivimaa valitsejad üritasid pikendust paluda ja raha ei maksnud. Kuna vene sõjavägi ei olnud sel ajal seotud võitlustega teistes riigi piirkondades, otsustas Ivan IV Tartu Piiskopkonna vastu sõda alustada.
1558.a jaanuaris rüüstasid Vene väed tatari khaani Šahh Ali juhtimisel Tartu piiskopkonda. Retk oli pigem hirmutava iseloomuga ning tõsiselt keegi venelastele vastu ei hakanud. Vaatamata otsesele ähvardusele ei suutnud ordu isegi korralikku sõjaväge koguda. 1558.a kevadel tulid venelased suurema väega vürst Šuiski juhtimisel. Vallutati Narva ning 16.juulil 1558 alistus Tartu. Piiskopiriik likvideeriti, piiskop ise saadeti Kärkna kloostrisse . Hiljem küüditati Venemaale nii piiskop kui kogu Tartu elanikkond.
Tartu vallutamise järel sõlmiti vaherahu, mille kestel Liivi ordu üritas leida endale liitlasi. Valdav osa ordu liikmeid toetas Poola kuninga Sigismund II Augusti appikutsumist. Saare-Lääne piiskop müüs aga oma valdused rutuga Taani kuningas Frederik II-le, kes maa valitsemise andis omakorda oma venna hertsog Magnuse kätte.
1560 aastal algas uus venelaste pealetung ning Liivi ordu väed purustatakse 2.augustil Härgmäe lahingus. Peagi langes venelaste kätte Viljandi. Järgnes paanika maa valitsejate seas ning 1561 aastaks on kõik oma senised valdused üle andnud:

• Tallinn, Harju-, Viru- ja Järvamaa alistusid Rootsi kuningas Erik XIV-le
  
• Saaremaa jäi Taanile
  
• Ülejäänud Eesti ja Läti alad (mida venelased ei kontrollinud) läksid Poola riigi koosseisu.
  

Vaatamata Vana-Liivimaa riikluse lakkamisele sõjategevus ei peatunud. Aastatel 1563- 1570 pidasid Rootsi ja Taani maha nn Seitsmeaastase sõja ning osa lahingutest toimus ka Eesti aladel. Mõlema poole teenistuses osales arvukalt kohalikest sakslastest seiklejaid, maata jäänud aadlikke ja pisut ka eestlasi.
1569.a sai moodustati Poola ja Leedu personaalunioon (st kahel eri riigil on sama valitseja). Uus kuningas pidas Liivimaad enda valduseks ja valmistus uuteks lahinguteks. Samal ajal püüdis oma valdusi laiendada Taani kuningaga tülli läinud hertsog Magnus. Ta pöördus Ivan IV poole, pakkudes ennast tsaari vasalliks. Ivan IV nõustus ja kuulutas välja Liivimaa kuningriigi keskusega Põltsamaal. Lisaks andis ta Magnuse käsutusse suure Vene sõjaväe. 1570.a hakkas värske kuningas Tallinna piirama, kuid oli 1571.a märtsis sunnitud edutult linna alt lahkuma. Tsaarile see ei meeldinud, ta saabus isiklikult Eestit vallutama. Rasked heitlused rootslastega kestsid aastaid ning alles 1576 aastaks olid kõik Eesti alad peale Tallinna venelaste käes.
1577. alustasid venelased teist Tallinna piiramist. Linna kaitsjate hulgas tegutses eriti silmapaistvalt Ivo Schenkenbergi väesalk. Piiramine lõppes venelastele ebaõnnestunult. Magnus hakkas juba uut isandat otsima ning Ivan IV laskis ta vangistada ja likvideeris Liivimaa kuningriigi.
1579.a sai Poola kuningaks Stefan Batory ning sõjategevus puhkes uue hooga . Poolakad ründasid Venemaad Lõuna-Eestis, rootslased Põhja-Eestis. Peagi olid venelased siinsetel aladel purustatud ja sõjategevus kandus Venemaale. Ivan IV püüdis rahu sõlmimisega päästa põliseid vene alasid, loobudes pretendeerimast Liivimaale.
1582.a sõlmiti Jam Zapolskis vaherahu poolakatega, 1583.a Pljussas rootslastega. Nende lepingute tulemusena jäi Eesti ala jagatuks Rootsi, Poola ja Taani vahel.
EESTI KOLME KUNINGRIIGI VALDUSES

LÕUNA-EESTI POOLA KOOSSEISUS

Poola aeg algas (1560-tel aastatel) kohalikule aadlile suurte lootustega. Kuningas Sigismund Augusti privileegiga kindlustati neile endised maavaldused, säilitati luteri usk, lubati ametikohad täita sakslastega ning kinnitati talupoegade pärisorjus. Siiski kuulus mõisnikele vaid ¼ maast, ülejäänu oli riigi valduses.
Peale sõjategevuse lõppemist muutus ka Poola kuninga suhtumine kohalikku aadlisse. Hakati poolastama, st ametikohad täideti poola või leedu ametnikega, tühje talusid püüti asustada poola talupoegadega ning suurt tähelepanu pöörati vastureformatsioonile, st püüetele taastada katoliku usu mõjuvõim. Maa jagati kolmeks presidentkonnaks, mille etteotsa määras kuningas eluaegse presidendi. Kõrgeim kohalik võim kuulus asehaldurile. Aadli esindusorganiks jäi Võnnus peetav Maapäev, seal osalesid ka linnade esindajad. Kohut talupoegade üle mõistis eramaal mõisnik, riigimaal staarost. Üldiselt oli talurahva olukord riigimaadel kergem kui eramaal. Poola võim mõjus soodsalt Tartu, Viljandi ja Pärnu arengule. Linnaõigused sai ka Valga.
Poola ajal pöörati tõsist tähelepanu hariduse edendamisele. Sellega tegeles jesuiitide ordu, mis rajas Tartusse nii gümnaasiumi kui tõlkide seminari . Jesuiitide koolides õppis ka eestlasi. Kuna jesuiidid õppisid ära eesti keele, olid nad eestlaste seas päris populaarsed. Neilt ilmus eestikeelseid trükiseid, tuntuim on “Agenda Parva” (kirikuteenistuse käsiraamat), milles osa palveid on eesti keeles.

PÕHJA-EESTI ROOTSI KOOSSEISUS

Erinevalt Poola alast oli Põhja-Eestis aadli mõjuvõim tunduvalt suurem. Kuigi esialgu oli enamus maast riigi valduses, sundis rahahäda peagi kuningavõimu oma territooriume aadlikele läänistama ning 1620 . aastaks oli juba 4/5 maast mõisnike käes.
Kõrgeimaks võimuks oli kuningat esindav kuberner . Maa oli jagatud seitsmeks linnuselääniks. Riigimõisates valitses foogt, kes oli ühtlasi talurahva kohtunik ja maksukoguja. Peamiseks maksuks oli algul kümnis, hiljem viljamaks. Eramõisates juhtis kogu elu mõisnik. Nagu Poola aladel, oli ka Põhja-Eestis talupoja elu eramaadel raskem kui riigimaadel. Aadli omavalitsust nimetati rüütelkonnaks. Kord aastas käis koos Maapäev, mis arutas kõige tähtsamaid küsimusi. Kuigi Rootsi kuningad mõistsid korduvalt hukka siinset pärisorjust, ei soovinud mõisnikud olukorda muuta.

SAAREMAA TAANI VÕIMU ALL

Mandri- Eestiga võrreldes olid Saaremaa kannatused väiksemad ning kuningavõim tugevam. 2/3 maast kuulus riigile, hiljem suurendas riigi valdusi reduktsioon e osa mõisamaade võtmine riigi käsutusse.
Kuningat esindas siingi asehaldur, maa oli jagatud ametkondadeks, mida omakorda juhtisid valitsejad. Teatav võim oli ka talurahva seast valitud kubjastel ja kiltritel. Kohut mõistis vakusekohus, kuhu asehalduri ja kirjutaja kõrval kuulus ka talupoegade esindajana õiguseleidja. Võrreldes Mandri-Eestiga olid Saaremaa talupoegade elutingimused paremad ja õigused suuremad.

SÕJAD EESTI ALADEL 17. SAJANDI ALGUL

1600. aastal puhkes Liivimaa pärast taas sõda Poola ja Rootsi vahel. Esialgu olid edukamad rootslased, kes jõudsid Riia alla ja vallutasid ka Tartu. Seejärel saabus Eesti aladele tugev Poola ratsavägi ja endine olukord taastus. 1601-1602 tabas rahvast ikaldus ja sellel järgnev näljahäda, esines ka inimsöömise juhtumeid. Siis pöördus nii rootslaste kui poolakate tähelepanu vallutussõjale Venemaa vastu.
1611 .a sai Rootsi kuningaks Gustav II Adolf, tema soovil sõlmiti vaherahu Poolaga. Jätkus aga sõjategevus Venemaal. Peale selle lõppemist alustas Rootsi taas võitlusi Liivimaal. 1621.a hõivasid rootslased Riia ja 1625.a Tartu. 1629.a sõlmiti Preisimaal Altmargi vaherahu (hiljem sõlmiti ka rahuleping), millega kogu Eesti mandriosa läks Rootsi võimu alla.
1643-45 toimus Taani-Rootsi sõda, selle lõpetas 1645.a Brömsebro rahu. Selle lepinguga läks Rootsi koosseisu Saaremaa. Seega kuulus kogu eestlaste territoorium nüüd Rootsi riigile.
EESTI ROOTSI RIIGI KOOSSEISUS 17. SAJANDIL

TERRITORIAALNE JAOTUS

Eesti alad läksid Rootsi riigi koosseisu ajal, mil Rootsist kujunes üks Euroopa suurriike. Seda tõusu põhjustasid edukad sõjad, mida rootslased pidasid kuningas GUSTAV II ADOLFI (1611-1632) juhtimisel. Läänemerest oli sisuliselt kujunenud Rootsi sisemeri.
Tähtsaim Rootsi ajast pärit muudatus puudutab Eesti territooriumi halduskorraldust. Mandri-Eesti jagati kahe kubermangu vahel. Harju-, Järva- ja Virumaa moodustasid EESTIMAA; Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga LIIVIMAA kubermangu. Kubermange juhtisid otse kuningale alluvad KUBERNERID asukohtadega Tallinnas ja Riias. Igapäevast võimu teostasid aadlikud oma esindusorgani – MAAPÄEVA kaudu.

RAHVASTIK

Enne Liivi sõda elas Eestis u 280 000 inimest. Sõjad ja 1620-te aastate näljahäda kahandas rahvaarvu 100 000-ni. Kuna tööjõudu oli vaja, soodustati talurahva vaba liikumist viljakamatele maadele. Eestisse kutsuti talupoegi mujaltki. Suuremateks tulijateks olid venelased, lätlased ja soomlased. Sisserändajad sulandusid üsna valutult eestlaste hulka. Ka eestlaste arv kasvas kiiresti ning enne Suurt Nälga ( 1695 -7) elas Eestis u 400 000 inimest.

PÕLLUMAJANDUS JA MÕISATE REDUKTSIOON

Rootsi riik vajas palju raha, aga kohalike mõisnike maksud olid väikesed. 1680-tel aastatel otsustati läbi viia mõisate REDUKTSIOON e eravalduses olevate mõisamaade tagasivõtmine riigile. Kokku läks riigi käsutusse u 60% maadest (mõisnikud jäid küll peremeheks oma maade üle, kuid neid loeti nüüdsest Rootsi riigi rentnikeks).
Talurahva olukord kergenes veidi, sest riik seadis sisse VAKURAAMATUD, kuhu pandi kirja talupoegade täpsed kohustused mõisa ees. Lisaks võis talupoeg mõisniku peale kohtusse kaevata.
17. saj lõpul oli Eestis u 1000 mõisa. Peamiseks tuluallikaks oli viljakasvatus (eriti rukis ). Algas põldude puhastamine kividest.
Talupojal olid mõisa ees erinevad kohustused:

• RAKMETEGU - 1 mees talust 3-6 päeva nädalas härja või hobusega mõisas tööl.
  
• JALATEGU - 1 mees talust mõisas tööl peamiselt kevadel ja suvel
  
• ABITEGU - mõisa abistamine kiiretel hooajatöödel (sõnnikuvedu, ehitustööd, rehepeks )
  
• MÕISAVOOR- talvine viljavedu Tallinna, Pärnu või Riia sadamatesse.
  
• LOONUSRENT - ehk andamid talu saagist (vili, liha, puud, mesi jne)
  

LINNAD JA KAUBANDUS

17. saj tõi arenguvõimalusi vaid sadamalinnadele (Tallinn, Pärnu, Narva). Rootsi riik püüdis üldiselt linnade iseseisvust piirata – nt ei lubatud linnadel enam omi münte vermida. Peamised väljaveoartiklid olid teravili, lina, kanep , tõrv ja puit. Sisse toodi metalli, soola, vürtse ja alkoholi. Valdavalt olid kaupmehed sakslased, aga siia ilmus ka hollandlasi ning inglasi . Enamik linlasi tegeles käsitööga. Karmistus TSUNFTIKORD – ainult need, kes olid tsunfti liikmed, võisid omal alal töötada.
Rootsi aja lõpp oli sünge. 1695-1697 tabas Eestit SUURE NÄLJA nime all tuntuks saanud ikalduste periood. Neil aastail suri u 75 000 inimest ehk 20% rahvastikust.

HARIDUS JA KULTUUR

Rootslaste esmamureks oli luteri usu kindlustamine. Taastati kirikud, vahetati välja kõlbmatud pastorid, võideldi teiste usuvoolude ja rahvausundiga.
Et usk pääseks paremini mõjule, oli vaja levitada kirjaoskust. 1684.a asutas BENGT GOTTFRIED FORSELIUS Tartu lähedal Piiskopimõisas seminari koolmeistrite ja köstrite (kirikuõpetaja abiline) ettevalmistamiseks. Õpiti lugemist, usuõpetust, kirikulaulu, saksa keelt ja arvutamist. Forselius ise koostas aabitsa. Oma edusamme tõestas ta kuningas Karl XI ees, kui näitas IGNATI JAAGU ja PAKRI HANSU JÜRI lugemisoskust. Aastatel 1684-88 õppis koolis u 160 eesti poissi. Rootsi aja lõpul pidi igas kihelkonnas kool olema.
17. saj. rõhutas Euroopa tähtsaim mõttevool – HUMANISM – teaduse ja hariduse tähtsust. Euroopa eeskujul loodi ka Eestisse kõrgemad koolid. Kõigiti soodustas koolide rajamist Liivimaa kindralkuberner JOHAN SKYTTE. (Gustav II Adolfi õpetaja)
1631 – Gümnaasium Tallinnasse (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium)
1630 – Gümnaasium Tartusse, selle baasil 1632 Tartu Ülikool, tollase nimega ACADEMIA GUSTAVIANA
Ülikoolis oli 4 teaduskonda . Esmalt õpiti kuus aastat filosoofiateaduskonnas, seejärel kolm aastat kas arsti-, õigus- või teoloogiateaduskonnas. Aastail 1699-1710 tegutses ülikool Pärnus.
Eestikeelse kirjasõna arengut pidurdas vaidlus, kas kasutada põhja- või lõuna-eesti keelt. Usulise sisuga raamatuid ilmus mõlemas variandis. Eesti keele grammatika koostasid sakslased, tuntuim neist oli 1637.a HEINRICH STAHL. Selle perioodi tähtsaim eestikeelne raamat oli lõuna-eesti murdes “WASTNE TESTAMENT” (Adrian ja Andreas Virginius )
Valitsevaks kunstisuunaks tõusis BAROKK (nt Tallinna Toomkirik), tööd said eeskätt puunikerdajad ja kiviraidurid. Kõrgematele ehitistele (Niguliste kirik, Tallinna raekoda) tehti uued tornikiivrid.
Alustati uut tüüpi kaitseehitiste- BASTIONITE rajamist (Tallinn, Narva, Pärnu ja Tartu. Tartus rajati bastionid Toomemäele, plaanitud kaheksast bastionist valmis vaid viis)
Eesti aladele ilmus uus nähtus – kõrts, et mõisnik saaks oma viina ja õlut turustada.
PÕHJASÕDA 1700 – 1721

PÕHJUSED JA EELLUGU

• Rootsi riik oli oma võimsuse tipul. Samas oli näha nõrgenemise märke – näljahäda, noor kuningas (KARL XII)
  
• Poola ja Taani ei leppinud Rootsi ülemvõimuga Läänemerel
  
• Venemaal ei olnud ikka veel väljapääsu Läänemerele
  
• 1699 sõlmivad Poola kuningas AUGUST II TUGEV, vene tsaar PEETER I ja Taani kuningas FREDERIK IV Rootsi-vastase liidu.
  

SÕJATEGEVUS

Ööl vastu 12.02.1700 ründasid Saksi väed Riia linna.
Suvel 1700 astuvad sõtta Taani väed
Oktoober 1700 - venelased kogunevad Narvat piirama, rüüstavad Virumaa, eriti Rakvere. Noor Rootsi kuningas KARL XII maabub Pärnus ja sooritab oma vägedega kiirmarsi läbi Eesti.
Nov. 1700 Vene väed purustatakse Narva all Rootslased lähevad peale seda LAIUSELE talvituma ning lahkuvad 1701 a kevadel Riia suunas. Eestisse jäetud väeosad ei suuda venelastele suurt vastupanu osutada
(kaotati lahingud ERASTVERES 1701 ja HUMMULIS 1702)
1704 purustavad venelased Rootsi laevastiku KASTRE juures. Tee Tartusse on vaba. Suvel langevad nii Tartu kui Narva.
Rootslased paluvad appi eesti talupoegi. Arvatavasti teenis Rootsi väes ca 15 000 eestlast.
1708 – Peeter I küüditab Tartu elanikkonna ja hävitab suurema osa linnast
1709 – pööre Põhjasõjas, Karl XII kaotas POLTAAVA lahingu.
1710 – venelased vallutavad Riia, Pärnu ja Tallinna. Eesti aladel on sõjategevus lõppenud.
1721 UUSIKAUPUNGI RAHU – Venemaa sai endale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest
EESTI XVIII SAJANDIL

EESTI PEALE PÕHJASÕDA

Põhjasõda laastas Eestit põhjalikult. Elanike arv oli langenud 150 000 inimeseni. Pajud külad olid rüüstatud ja inimtühjad. Kiita polnud ka mõisnike olukord. Siiski olid viimased Vene tsaarilt välja suutnud kaubelda olulisi soodustusi:

• Kehtima jäid senised seadused, maksusüsteem, luteri usk, saksakeelne asjaajamine, tollipiir ja halduskorraldus.
  
• Algas mõisate restitutsioon ehk Rootsi ajal riigistatud mõisate tagastamine endistele omanikele
  
• Aadlil säilis õigus omavalitsuse teostamisele. 1740 -tel aastatel hakkasid rüütelkonnad koostama erilisi nimekirju – aadlimatrikkleid. Vaid nendesse nimekirjadesse kantutele laienesid poliitilised ja majanduslikud eesõigused. Kokku oli Eesti-, Liivi-, Kura - ja Saaremaa matriklites esindatud vaid 325 aadlisuguvõsa liikmed.
  

Kõrgeimaks riiklikuks võimuks loeti vene tsaari, keda kohapeal esindasid kindralkubernerid (Tallinnas ja Riias). Peamiselt hoolitsesid sõjavägede ülalpidamise ja riigimaksude laekumise eest. Säilis ka linnade omavalitsus , kuid poliitilised õigused olid vaid linnakodanikel. Eestlasi kodanike seas praktiliselt ei olnud. Kodanikuõigusi jagas raad.
Kõike eelnevat kokku nim BALTI ERIKORRAKS, sest ta erines oluliselt mujal Venemaal valitsenud riigikorrast.

TALURAHVA OLUKORD

18. saj oli eesti talurahva jaoks kõige raskem. Tema seisundist annab parima pildi 1739 a kirjutatud Roseni deklaratsioon ( parun Otto von Rosen kirjutas selle vastuseks vene riigivõimude järelepärimisele talupoegade õiguste kohta). Selle järgi:

• Mõisnik võis talupoega osta, müüa, vahetada, kinkida, pärandada
  
• Talupoja varandus kuulus mõisnikule
  
• Mõisnik võis piiramatult määrata koormisi
  
• Talupoja karistamine on mõisniku, mitte riigi asi
  

Sellises olukorras üritasid talupojad sageli põgeneda (Venemaale, Rootsi)
Mõneti parandasid talurahva olukorda George BROWNE 1765 a positiivsed määrused:

• Talupoeg sai õiguse vallasvarale
  
• Mõisakoormised täitnud talu võis ülejäägi vabalt turustada
  
• Piirati kodukari õigust – mõisnik ei tohtinud ihunuhtlust üle 30 kepihoobi määrata
  

ASEHALDUSKORD 1783-1796

Aastail 1762-1796 oli Vene troonil Katariina II, kes muuhulgas taotles vene impeeriumi piirialade eriõiguste kaotamist. Peale pikki vaidlusi kohalike baltisakslastega hakkas uus kord 1783 aastal kehtima:

• Tekkisid Viljandi ja Võru maakonnad
  
• Linnaõigused said Võru ja Paldiski (kokku oli nüüd Eestis 12 linna)
  
• Mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine asehaldur
  
• Linnades said kodanikuõigused majaomanikud
  
• Riigi kasuks pidid kõik meessoost täiskasvanud isikud maksma pearahamaksu (70 kop aastas) Et teda saada, palju maksukohuslasi on, hakati läbi viima hingeloendusi. Talupojad tõlgendasid pearaha maksmist kui mõisakoormistest vabastamist ja mõnel pool puhkesid rahutused (tuntuim RÄPINA PUUAIASÕDA 1784 )
  

HARIDUS JA KULTUUR XVIII SAJANDIL

Kandev roll oli jätkuvalt luteri kirikul, kuigi võrreldes Rootsi ajaga oli kiriku tähtsus vähenenud. 1739.a ilmub (põhja)eestikeelsena Piibel (tõlkijaks Anton Thor Helle)
Eesti aladele jõuavad uued usuvoolud :

• Pietism – taotles usu sügavamat tunnetamist ja senisest vagamat elu. Rääkisid talurahvaga rohkem kui luteri õpetajad
  
• Hernhuutlus e vennastekoguduste liikumine – levis talurahva seas. Propageeriti usuvagadust, alandlikkust, kõlblust ja vendlust. Koguneti lageda taeva all. Kohati hävitati vanu ehteid, ohvrikohti, viiuleid, torupille. Võõrduti kõrtsidest. Liikumine keelati 1743 .aastal.
  
• Ratsionalism – eesmärgiks oli rahva harimine ja valgustamine, ka praktiliste teadmiste jagamine(nt uuendused põlluharimisel). August Wilhelm HUPEL ja Peter Ernst WILDE andsid 1765.a Põltsamaal välja esimese eestikeelse ajalehe “LÜHHIKE ÕPPETUS…”. Algas kalendrite väljaandmine.
  

Rootsi ajal pidi kool olema igas kihelkonnas; vene ajal, peale Browne määrusi, igas mõisas.
18 saj toob Eestisse mitmed kaunid ehitised: Kadrioru loss, Palmse mõis, Kivisild , Tartu Raekoda.
EESTI XIX SAJANDI I POOLEL

PÄRISORJUSE KAOTAMINE

19. saj algul oli mõisamajandus sattunud tõsisesse kriisi. Mõisnike nõudmised hakkasid ületama nende majanduslikke võimalusi. Vene riiki naeruvääristati pärisorjuse pärast kogu Euroopas. Tsaar ALEKSANDER I (1801-1825) oli valmis talurahva olukorda kergendama. Esimesed aktid allkirjastas ta 1802 Eestimaa ja 1804 Liivimaa tarvis (tuntud kui regulatiiv “IGGAÜKS…”):

• Talupoeg võis oma talu pärandada, kui kohustused mõisa ees on täidetud.
  
• Normeeriti koormisi
  
• Piirati veelgi mõisnike kodukariõigust
  

Järeleandmised olid väikesed ja talupoegi eriti ei rahuldanud. Mitmel pool toimusid rahutused.
Kaudselt viis pärisorjuse kaotamiseni Napoleoni tegevus, kes enda poolt vallutatud teistel Ida-Euroopa aladel oli seda teinud. Tahtes paista valgustatud monarhina andis Aleksander I 1816 Eestimaal ja 1819 Liivimaal välja uued seadused:

• Talupoeg kuulutati isiklikult vabaks (st ei tohi osta, müüa, vahetada). Sellega loeti pärisorjus kaotatuks.
  
• Maa jäi mõisnike omandisse, talupoeg pidi seda rentima. Raha rendi maksmiseks talupoegadel ei olnud, maa eest tuli tasuda tööga mõisniku põllul. Sellist rendivormi nimetati teorendiks ja iseloomustamaks talu-mõisa suhteid kutsutakse 19.saj I poolt ka teoorjuse ajaks.
  
• Talupoja linnaasumine jäi piiratuks
  
• Talurahvas sai prii - ehk perekonnanimed .
  

OMAVALITSUSE TEKKIMINE

19. saj algul said eestlased esimesed omavalitsuskogemused. Talurahvas hakkas VALLAKOHTUS väiksemate tülide ja varguste üle ise kohut mõistma. Tekkis esimene ühistöö vorm – MAGASIAIT , st iga talu pidi aastas pisut vilja hädaolukordade tarbeks kõrvale panema. Iga vald pidi hoolitsema oma vaeste eest. Talurahvas hakkas endi seast eristama mõisa- ja külarahvast. Tähtsamad kohustused olid:

• Teotöö ja naturaalrent mõisale
  
• Pearahamaks ja nekrutikohustus riigile ( nekrut - sõjaväekohustuslik isik)
  
• Kohustused külakogukonna ees (vili, koolid, teed, sillad)
  
• Kirikumaksud
  

Teoorjuse vastu protesteeriti erinevates vormides . Toimus rahutusi (Pühajärve sõda 1841 ), omalaadne protestivorm oli usuvahetus . 1840-50-tel aastatel läks luteri usust õigeusku (talurahva jaoks tsaari usku) ca 60 000 talupoega (peamiselt Võru- ja Saaremaal).

MUUTUSED XIX SAJANDI KESKPAIGAS

Pärisorjuse kaotamine loodetud majanduslikku edu ei toonud, talurahvas protestis jätkuvalt. Targemad mõisnikud soovitasid üle minna raharendile (kapitalism!). Uued seadused 1849 Liivimaal ja 1856 Eestimaal võtsid neid soovitusi arvesse:

• Lubati talude päriseksostmine
  
• Teorent asendati raharendiga
  
• Talumaad aeti krunti , st tükkidest moodustati loogilised tervikud.
  

Majapidamised korraldasid ümber nii mõis kui talu. Mõisapõllul hakkasid tööle palgalised e moonakad. Rendi- ja müügitulude eest muretsesid mõisnikud uusi põllutöömasinaid, sisseseadmed meiereidele ja viinaköökidele. Algas maaparandus, sordi- ja tõuaretus.
Talupoeg pidi ise otsustama, mida toota, et rent tasutud saaks. Viljakasvatusest tähtsamaks muutus loomakasvatus, oluliseks sai kartuli ja (eriti Lõuna-Eestis) lina kasvatamine . Moodsa põlluharimisega tutvumiseks asutatakse põllumeeste seltse. Olme poole pealt - talumajad saavad korstnad ja klaasitud aknad, pastlaid ja viiske asendavad saapad , majade ümber hakatakse kasvatama õuna- ja ploomipuid ning marjapõõsaid.
Põlluharimise kõrval pakub järjest suuremat huvi merendus . Häädemeestel ja Lahemaal algab laevaehitus , 1864 asutatakse esimene kutsekool – HEINASTE (tänap. Ainaži) MEREKOOL
1856 a Eestimaa talurahvaseadus ei kaotanud ära abitegu mõisale. Sellest ei saanud täpselt aru mõnede Harju-, Viru- ja Järvamaa mõisate talupojad. Neid toodi rahustama sõjavägi, mis majutati Mahtra mõisa. 02 juunil 1858 toimus sõjaväe ja talupoegade vahel veriselt lõppenud kokkupõrge – Mahtra sõda Tulemus – 40 meest said ihunuhtlust. 1860-tel aastatel tekkis veel üks omapärane protestivorm – väljarändamine. Peamiselt mindi Pihkva ja Peterburi kubermangudesse , samuti Krimmi ja Kaukaasiasse.

KULTUUR XIX SAJANDI I POOLEL

1802 – taasavati Tartu Ülikool. I rektor oli G. Fr. Parrot . Üliõpilaskond pärines peamiselt Baltikumist, neid õpetasid mõnedki oma aja maailmanimed: astronoom W. Struve , embrüoloogia rajaja K. E. von Baer jt. Ehitati ülikooli peahoone, Tähetorn, Anatoomikum, Korrastati Toomemägi.
1838- Õpetatud Eesti Selts, mille liikmeteks on ka Fr. R. FAEHLMANN ja Fr. R. KREUTZWALD ÕES uuris eestlaste rahvakultuuri , loodust ajalugu. 1857-61 anti ÕES-I toimetamisel välja KALEVIPOEG.
19. saj keskel pääseb võidule ühtne eesti kirjakeel.
1806 – ilmuma hakkas “Tartu maa rahwa Näddali-Leht” ja varsti tõi O. W. Masing eesti keelde “Õ” – tähe.
RAHVUSLIK LIIKUMINE EESTIS XIX SAJ II POOLEL

PÕHJUSED JA EELDUSED

19. saj keskpaigas algas rahvusliku eneseteadvuse tõus paljudel euroopa rahvastel (Itaalias, Saksamaal. Ungaris jms). Tugevnes eestlastegi soov saavutada võrdseid õigusi baltisakslastega. Samas teravnes olukord Baltikumis tervikuna – vene riigivõimudele ei meeldinud baltisakslaste eelisseisund (nn Balti erikord). Ohtu tajudes hakkasid siinsed sakslased eestlastes liitlasi otsima. Sama püüdsid teha ka venelased, kes lootsid eestlaste abiga sakslaste õigusi kärpida, et hiljem venestamine läbi viia.
Oluliseks tõukeks rahvusliku eneseteadvuse tõusule sai 1866 aasta vallaseadus , millega mõisnikud kaotasid kontrolli vallavalitsuste üle. Talurahvas moodustas vallavolikogu, mis täitis juba traditsiooniliseks kujunenud kogukondlikke ülesandeid ( vallamaja , kool, teed, vaesed jne)
Vallavolikogudest kujunes eestlastele poliitiline (alg)kool. Peagi likvideeriti kodukariõigus, keelati teoorjus. Majanduslik areng tõi kaasa jõukuse tõusu, saj. lõpul oli Lõuna-Eestis päriseks ostetud 85% talumaadest. Juba 19.saj keskpaigas hakkasid külades tegutsema laulukoorid ja puhkpilliorkestrid (I orkester VÄÄGVERES). Oli tekkinud selliste eestlaste kiht, kes ei soovinud saksastuda.

RAHVUSLIKU LIIKUMISE ALGUS. J. V. JANNSEN

19. saj keskel tekkis mitu rahvuslikult mõtlevat grupeeringut. Üheks teenäitajaks oli Võrus tegutsev F. R. Kreutzwald. Teise grupeeringu moodustas nn “Peterburi patriootide” grupp, kuhu teiste seas kuulusid ka kunstnik Johann Köler ning tsaari ihuarst Philipp Karell . Nende õhutusel saatsid Viljandimaa Holstre talupojad tsaar Aleksander II-le märgukirja, milles juhtisid tähelepanu eestlaste allasurutud seisundile ja õiguste vähesusele, aga ka eesti keele raskele olukorrale. Märgukirja eestvedajad vennad Adam ja Peeter Petersonid arreteeriti sakslaste survel . Teist laadi aktsioonile panid aluse Paistu -Tarvastu (taas Viljandimaal!) taluperemehed, kes kavatsesid asutada eestikeelse keskastme kooli – Aleksandrikooli (nimetus tuleneb tsaar Aleksander II nimest).
Rahvusliku liikumise algust seostatakse tihti JOHAN VOLDEMAR JANNSENI (1919-1890) tegevusega. Sündis Vändras möldri pojana, sai oma aja kohta üsna hea hariduse ning hakkas tegutsema esialgu Vändra köstrina. 1857. a alustas tema toimetusel ilmumist “ Perno Postimees ”- esimene perioodiliselt ilmuv eestikeelne ajaleht. Esimeses numbris võttis kasutusele mõiste “eesti” senise “maarahva” asemel. JVJ lootis eestlaste rahumeelsele arengule, kokkuleppele sakslastega. Ärgitas oma kirjatöödes talusid ostma, tutvustas moodsat põlluharimist, avaldas rahvalikke jutte ja luuletusi, propageeris haridust jne. 1864 jätkas ajalehe väljaandmist Tartus “Eesti Postimehe” nime all. Lehe kaastööliste seas olid ülekaalus Lõuna-Eesti kooliõpetajad ja taluperemehed. Esimesed kirjutised avaldasid Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson .
1865.a asutas Jannsen koos tütre Lydia Koidulaga laulu-ja mänguseltsi “ Vanemuine ”
1868.a pidas Jakobson “Vanemuise” oma kuulsa I Isamaakõne, milles jaotas eesti ajaloo kolme perioodi: valguse-, pimeduse- ja koiduajaks.
18-20. juunil 1869 toimub Tartus I laulupidu, pühendatud 1819.a Liivimaa talurahvaseaduse 50 aastapäevale. Kohal oli ligi 1500 lauljat-pillimeest ja ca 20 000 pealtvaatajat. Jakob Hurt pidas peokõne. Muuhulgas oli kavas “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…”, millele JVJ ise oli sõnad teinud.

RAHVUSLIKU LIIKUMISE KÕRGPERIOOD. J. HURT ja C. R. JAKOBSON

Peale laulupidu kujunes RL liidriks Jakob Hurt (1839-1907). Sündis Põlva lähedal Himmastes ja murdis kesiste olude kiuste ülikooli, mille lõpetamise järel sai temast kirikuõpetaja. Juba üliõpilasena kirjutas artikleid “Eesti Postimehele”, oli tegev EÜS (Eesti Üliõpilaste Selts) asutamise juures, tegutses ka “Vanemuises”. Lühikest aega toimetas “Eesti Postimehe” lisalehte, milles avaldas ka oma nägemuse Eesti ajaloost. Kuna see oli liiga eestimeelne, eemaldas JVJ Hurda sakslaste nõudel lehe juurest (varem juba keelati artiklite avaldamine Jakobsonil , JVJ sai selle keelu eest sakslastelt 2000 rubla ).
Hurt võttis üle ja arendas Aleksandrikooli ideed. Kuna riigilt toetust ei saadud, pidi rahvas ise raha kokku koguma. Sel eesmärgil loodi komiteed pea igas kihelkonnas, Hurt juhtis 1871.a loodud peakomiteed.
1872.a osales Hurt ka Eesti Kirjameeste Seltsi (edaspidi EKmS ) asutamisel, EKmS ühendas eesti soost haritlasi, peaeesmärgiks oli eestikeelse kirjasõna (eriti õpikud) väljaandmine. Alustati rahvaluule kogumisega.
Carl Robert Jakobson (1841-1882) oli võrreldes Hurdaga käremeelsem, saksavaenulikum ja venesõbralikum. Sellel aitas kaasa tema Peterburis veedetud noorpõlv. Nime tegi endale artiklite ja õpikute avaldamisega. Suurt tähelepanu pööras põllumeeste seltsidele ja ostis endale talu KURGJAL, et isiklikku eeskuju najal näidata eesrindlikku majandamist.
1878.a sai CRJ pärast mitut katset loa hakata välja andma oma ajalehte “Sakala”. (Leht hakkas ilmuma Viljandis). Uus leht muutus populaarseks, kuna ka Hurt oli kaastööline. Lehes nõuti eestlastele sakslastega võrdseid õigusi, majanduslike kitsenduste kaotamist, eesti keele laiemat kasutuselevõttu jne.
JAKOB HURT CARL ROBERT JAKOBSON

SUURLÕHE JA RAHVUSLIKU LIIKUMISE HÄÄBUMINE

Peagi teravnesid vastuolud CRJ ja Hurda vahel, kuna Hurt ei pooldanud “Sakala” kriitikat pastorite ja eriti religiooni aadressil. Hurt astus lehe kaastööliste seast avaliku kirjaga välja ja 1880.a lahkus Peterburisse kirikuõpetajaks. CRJ jätkas mõnda aega tõusvas joones. Tema toetajad saavutasid ülekaalu EKmS-is ja Aleksandrikooli peakomitees. Ta organiseeris nn “Suurmärgukirja” tsaarile, milles väljendusid teatava osa eestlaskonna soovid (Hurt alla ei kirjutanud, kuna nägi kirjas palvet venestamiseks). Kui Hurt väärtustas kultuurilist arengut, siis CRJ pidas tähtsaimaks majandusliku pöörde saavutamist. Võitluses sakslaste vastu tuli toetuda venel valitsusele. CRJ ei näinud võimalikku venestamise ohtu.
CRJ surm oli RL allakäigusignaal. Kummagi suurmehe järglased ei olnud oma õpetajate väärilised ja Eestis algas mudamaadlus liidrikohtade pärast. Hurda pooldajad lahkusid EKmS-st, lõhenes ka Aleksandrikooli peakomitee, kui Köler soovis kogutud rahast 40 000 rubla laenata Krimmi eestlastele mõisa ostmiseks . Hurt oli vastu, kuid jäi vähemusse ning kutsus oma kaebekirjaga tahtmatult peakomiteele kaela riigivõimud, kes kogu asjaajamise enda kontrolli alla võtsid. Seda sündmust loetaks RL on lõpuks.
RL tähtsus - paarikümne aastaga kujunes enam-vähem ühtne maarahvas oma rahvuslikku kultuuri ja organisatsioone omavaks eesti rahvaks, kes järjest tungivamalt hakkas endale nõudma iseotsustamise õigust omal maal.
VENESTUSAEG EESTIS
1881.a asus Vene troonile tsaar Aleksander III, kes seadis oma eesmärgiks kõige venepärase rõhutamise ning keisri- ja isamaa-armastuse süvendamise. Balti aadlike privileegid (eesõigused) ei sobinud sellesse skeemi ja tsaar jättis need troonile asudes kinnitamata. 1882.a saabus Balti kubermange revideerima senaator Mannassein, kelle eesmärgiks oli koguda erikorda halvustavaid andmeid. Kokku laekus tema juhitud komisjonile Eesti ja Läti aladelt ligi 50 000 peamiselt baltisakslaste vastu suunatud kaebust . Nende põhjal alustati 1885.a poliitiliste ümberkorraldustega:

• Uuteks kindralkubernerideks määrati sakslaste asemel venelased
  
• Riigiametitesse määrati umbkeelsed venelased
  
• Saksa keele asemel seati ametiasutustes sisse vene keel, keele mitteoskajad kaotasid töö (ka vallaasutustes töötavad eestlased)
  
• Vallavalitsused- ja kohtud allutati talurahvaasjade komissaridele, sellega kaotasid nad suure osa oma senisest iseseisvusest.
  

Kõige valusamini tabas venestamine hariduselu. Muudatused olid:

• Kohustuslikuks õppekeeleks sai alates II klassist vene keel (välja arvatud usuõpetus)
  
• Vene keelt mittevaldavad õpetajad vallandati
  
• Kooliprogrammidest kadus eesti kirjandus, geograafia ja ajalugu
  
• Aleksandrikool avati 1888.a venekeelsena
  
• 1893.a viidi vene keelele üle Jurjevi Ülikooliks nim. Tartu Ülikool. Suur osa baltisakslastest õppejõude sunniti lahkuma.
  

Hariduse ümberkorraldamise kõrval püüti levitada õigeusku. Palju ehitati kirikuid (nt Aleksander Nevski katedraal Toompeal), rajati ka Kuremäe nunnaklooster.
Eestlaskond läks venestusaega lõhenenult. Puudusid üldtunnustatud liidrid ning seltsides asendus aatelisus meelelahutusega. Osa tegelasi läks venestusega kaasa, püüdes tsaarivõimu tegevust igati õigustada. Tuntuim neist oli Tartu ajalehe " Olevik " omanik ja toimetaja Ado Grenzstein , kes pidas ärkamisaega ajalooliseks eksimuseks, püüdis keelata laulupeod ning kutsus eestlasi üles vene keelt õppima, et hiljem oleks kergem vene rahva sekka sulanduda.
Rahvuslikku suunda üritas jätkuvalt alal hoida K. A. Hermanni toimetatud "Postimees". Oluline sündmus oli Hugo Treffneri eragümnaasiumi rajamine 1883.a. Üheks rahvusluse keskuseks kujunes Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS), kes muuhulgas 1884.a Otepääl õnnistas esimese sini-must-valge lipu.
Uuele rahvuslikule tõusule panid aluse J. Hurt ja Villem Reimann . Hurt algatas 1888.a üleeestilise rahvaluule kogumise, Reimann aga karskusliikumise ja Eesti kultuuriloo teadusliku uurimise.
MAJANDUSE ARENG EESTIS 19.SAJ LÕPP – 20.SAJ ALGUS
Selle perioodi edusammud panid majandusliku alusele hilisemale Eesti iseseisvumisele. Perioodi iseloomustasid :

• Raudteede ehitamine. Esimene liin , Narva-Tallinn-Paldiski valmis 1870.a. 1876.a ehitati Tapa -Tartu liin, mida mõned aastad hiljem pikendati Valgani. Kolmas tähtis liin sidus Pärnut Valgaga, neljas Tallinnat Mõisavahega, (see liin läbis ka Viljandit). Et Valgast läks läbi ka Peterburi-Riia raudtee , tekkisid siinsetele tootjatele soodsad tingimused kaubavahetuseks Venemaa ja Lätiga. Lisaks hoogustus sisekaubandus, sest talunikud said oma toodangut kiiresti linna turule saata. Raudteede äärde tekkisid uued alevid : nt Jõgeva, Tapa, Elva jt.
  
• Põllumajanduse jätkuv liidriroll majanduselus. Põllumajandussaaduste tootmise ja turustamisega tegeles ca 2/3 elanikkonnast. Juhtivaks tootmisharuks kujunes piimakarja kasvatus, seda tänu raudtee poolt tekkinud võimalusele oma toodangut kiiresti Peterburis turustada. Sea- ja veiseliha toodeti peamiselt siseturu tarbeks, välja veeti seda vähem. Põllud muutusid tänu sordiaretusele ja väetiste kasutamisele viljakamaks. Rahvusvaheliselt sai tuntuks Sangaste krahv Friedrich Georg Magnus Berg , kes aretas talikindla rukkisordi. Kuna viljahindade langus maailmaturul jätkus, hakati toiduteravilja asemel üha enam kasvatama söödateravilja. Piima töötlemine (nt võiks või hapukooreks) tõi esile vajaduse ühendada mitmete tootjate jõud ja nii sündis 1898.a Restu - Antslas esimene piimandusühistu.
  
• Maaküsimuse jätkuv probleemsus. Maaküsimus oli vaatamata hoogsale talude väljaostmisele siiski lahendamata . Umbes 60% talurahvast moodustasid moonakad (palgalised mõisas, enamus palka maksti natuuras – liha, vili, köögivili jne), sulased, teenijad jt. Neil ei olnud oma maalappi ja seetõttu siirdusid paljud linnadesse, kujunedes nii odava tööjõu allikaks tärkavale tööstusele.
  
• Tööstuse kiire areng. Tähtsaimaks tööstusharuks Eestis oli 19.saj lõpul tekstiilitööstus ja suurimaks ettevõtteks Kreenholmi Manufaktuur Narvas (kus töötas üle 5000 töölise ja mille territooriumil alustas tööd esimene linnatapamaja Eestis). Suured tehased olid veel Sindis ja Kärdlas. Tähtsuselt järgmine oli metalli- ja masinatööstus, mille olulisemad ettevõtted olid koondunud Tallinnasse (elektri-masinate tehas Volta, vagunitehas Dvigatel jt). Nende ettevõtete tööjõu vajadus pani aluse ka eestlaste arvukuse kasvule Tallinnas, samas toodi sinna tööle ka hulgaliselt spetsialiste Venemaalt, sest kohapealt ei olnud vajalikke inimesi tihtipeale võtta. Kolmas oluline tööstusharu oli tselluloosi- ja paberitööstus tehastega Pärnus (Waldhofi tselluloositehas oli tolle aja Venemaa suurim ja moodsaim), Räpinas ja Tallinnas. Eestis toodeti ca 2/3 kogu Venemaa paberist (ja nt 10% kogu Venemaa viinast)
  
• Hoogustus sadamate areng. Raudteede ehitus mõjus hästi eriti Tallinna sadamale, sest sealtkaudu toodi Venemaale sisse masinaid, kivisütt, metalle jms. Pärnust kujunes kohalike toodete (vilja, liha, puidu) väljaveosadam.
  
• Ühistute areng. Piimandusühistute edu näitas kätte tee maaelu arengule. Peagi tekkisid masina-, maapanduse- ja tarvitajate -(ehk tarbijate) ühistud. 1902 .a loodi Tartus Jaan Tõnissoni eestvedamisel Eesti Laenu- ja Hoiuühisus ehk esimene rahvuslikul kapitalil põhinev pank .
  

Tänapäevaseid tähti kasutades näeb avaluuletus selline välja:
Terre, armas Eesti rahwas!
Minna, Perno Postimees,
Kulutama ollen wahwas
Keik, mis sünnib ilma sees,
Annan teäda sulle heaks,
Et ka sinno rahwas teaks ,
Kuida keik ma-ilma maad
Ellawad ja teggewad.
Awwalikkud kulutussed,
Rigi kässud, seädussed,
Sündind asjad, mällestussed
Ja keik teised teädussed
Sündko siin ehk teises rikis,
Saad siin leida nende likis,
Mis se kirri teäda annab,
Iggamehhe kätte kannab.
EESTI POLIITILINE ARENG XX SAJANDI ALGUSES
1890-te aastate lõpu hakkas venestussurve nõrgenema ning saabus uue rahvusliku tõusu periood. Rahvuslike ideaale hakkas maaharitlaste asemel edasi viima linnakodanlus. Eesti poliitilises elus tekkis mitu suunda:

• Jaan Tõnisson (1868-?) ja rahvuslased . Tõnisson sai 1896.a K. A. Hermanni asemel “Postimehe” peatoimetajaks. Ta koondas lehe ümber terve rea rahvuslikult mõtlevaid eesti soost haritlasi (Peeter Põld, Karl August Hindrey jt) Oma tegevuses seadsid rahvuslased esiplaanile eestlaste eneseteadvuse arendamise, välistades koostöö nii venelaste kui sakslastega. (konfliktid tekkisid nii baltisakslastega kui nt Grenzsteiniga). Nõuti eestikeelset haridust, kõneldi eesti keeles. Oma toetajatena nähti eeskätt jõukamat talupoegkonda ja linnakodanlust.
  
• Konstantin Päts (1874-1956) ja Tallinna radikaalid. Päts asutas 1901.a Tallinnas ajalehe “ Teataja ” Tema kaastöölisteks olid nooremad ja vihasemad mehed – Jaan Teemant , Anton Hansen Tammsaare jt. Nad pidasid tähtsaimaks eelkõige eestlaste majandusliku olukorra parandamist ja leidsid, et võitluses baltisakslaste vastu võib koostööd teha ka vene demokraatidega. 1904 .a saigi eesti-vene blokk Tallinna linnavolikogu valimistel enamuse ning Pätsist sai Tallinna aselinnapea. Selle suuna toetajateks oli kehvema sissetulekuga talunikud ning linnade väikekodanlus (poodnikud, käsitöölised jne), aga ka osa töölistest.
  
• Sotsiaaldemokraadid. Sotsiaaldemokraatlikud ideed hakkasid levima nii Tartu Ülikoolis kui suurte linnade paljurahvuselistes tehastes. Kaasa aitas siin paljude Venemaa sotsiaaldemokraatide saatmine Baltikumi kui Vene riigi ääremaale. Eesti linnadesse tekkisid VSDTP (Venemaa Sotsiaal­demokraatlik Tööliste Partei) allorganisatsioonid. 1903.a. asutas Peeter Speek Tartus sotsiaaldemokraatliku ajalehe “Uudised”. Kaastööliste hulgas nt Eduard Vilde, Karl Ast jt. Nõuti tsaarivõimu asendamist demokraatliku vabariigiga, vähemusrahvuste (NB! st ka eestlaste) õiguste tunnustamist. Toetajateks olid radikaalsed noored, intelligents ja töölised.
  

20.saj algul tabas Venemaad ja selle koosseisus ka Eestit kriis:

• Suures riigis puudusid jätkuvalt kodanikuõigused
  
• Vaatamata talude arvu kasvule oli maaküsimus lahendamata ja sisuliselt valitses maal mõisnik
  
• Vabrikutööliste olukord oli talumatu
  
• Venemaa oli kaotanud sõja Jaapaniga
  
• Spetsiifiliselt eestlasi ärritas, et nende elu juhtisid vene ametnikud.
  

09.01. 1905.a toimunud Verise pühapäevaga vallandus Venemaal revolutsioon . See jõudis kiiresti ka Eestisse ning peagi streikisid Tallinna ja Narva töölised ning Tartu üliõpilased. Suvel liitusid streikijatega mõisamoonakad, sügisel algasid vägivallapuhangud politsei ja sõjaväe vastu. “Postimehe” ja “Teataja” grupid esitasid märgukirju, milles nõuti üldist valimisõigust, maareformi jne. Kuna “Teataja” toon on teravam, hakkas tsaarivalitsus Pätsi pidama eestlaste revolutsiooni juhiks.
16.okt 1905 tulistati meeleavaldust Uuel Turul Tallinnas (Praeguse Estonia teatri kohal). Hukkus 94 inimest.
17.okt 1905 andis tsaar Nikolai II välja manifesti, millega püüti revolutsiooni vaigistada. Lubati kokku kutsuda esinduskogu e Riigiduuma , samuti lubati asutada poliitilisi parteisid. I eestlaste partei asutas Jaan Tõnisson – Eesti Rahvameelne Eduerakond. Päts oma parteini 1905.a ei jõudnud, küll aga asutati veel Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus.
Tsaari manifest eestlasi ei rahuldanud, kuna rahvuslikud probleemid jäid lahendamata. Tõnisson kutsus Tartusse kokku üle-eestilise rahvaesindajate koosoleku, kuid saadikute erimeelsused olid nii suured, et koosolek läks lõhki. Käremeelsemad jäid TÜ aulasse ja nõudsid tsaarivõimu kukutamist, mõõdukamad eesotsas Tõnissoniga lahkusid Bürgermusse saali ja nende nõudmistes oli esikohal senise korra parandamine.
Detsembris 1905 karmistas tsaarivalitsus korda riigis. Keelati koosolekud , osa sotsialiste vahistati. Vastukäiguna läks ca 100 Tallinna töölist 12.dets 1905 mõisaid rüüstama. Kokku rüüstati ca 160 mõisa ja mõned viinavabrikud. Valitsus vastas sellele karistussalkade ellukutsumisega. Salk koosnes sõduritest, ohvitserist ja tavaliselt oli nendega kaasas ka mõni kohalik mõisnik, kelle näpunäidetele tuginedes inimesi karistati. Karistussalkadel oli õigus hukata kohapeal, ilma kohtuta. Kokku hukati sel viisil üle 300 inimese.
Karistussalkade tegevus tähendas revolutsiooni kõrgpunkti möödumist, kuigi 1906-7 aastal toimus veel terve rida väiksemaid väljaastumisi. Oma eesmärke revolutsioon ei saavutanud, kuigi muudatusi Vene riigi elus tehti. I Riigiduumasse valiti Eestist 5 saadikut, sealh. Tõnisson. Päts oli sunnitud emigreeruma, elades Šveitsis ja Soomes. Talle oli määratud surmanuhtlus, kuid revolutsiooni möödudes asendati see aastase vanglakaristusega. Sotsialistide liider Speek emigreerus USA-sse ega tulnud enam tagasi.
EESTI ISESEISVUMINE

Iseseisvumise eeldused

I Maailmasõja eel ja käigus kujunesid välja kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised eeldused Eesti iseseisvumiseks:
I KULTUURILISED EELDUSED:

• Ühtne kirjakeel, raamatute ja ajakirjanduse lai levik
  
• Kõrge kirjaoskuse tase (97%) ja rahvusliku haritlaskonna olemasolu
  
• Rahvuse eneseteadvuse tugevnemine ja kõrge organiseerituse tase (seltsid, ühistud jms)
  

II MAJANDUSLIKUD EELDUSED

• Talude päriseksostmine tegi talupojast maa peremehe
  
• Eesti oli üks arenenumaid Vene riigi piirkondi peale 1905.a rev majandustõusu
  
• Toimus kiire linnade eestistumine, linnades tekkis eestlastest majaomanike, kaupmeeste, haritlaste, tööliste kihid
  

III POLIITILISED EELDUSED

• 1905.a rev käigus loodi poliitilised erakonnad , esile kerkisid esimesed poliitikud
  
• Eestlaste osatähtsus omavalitsustes suurenes, sealt tuli halduskogemusi
  
• I Maailmasõjas nõrgenes nii Vene kui Sx võim
  
• Vene riigis nõrgenesid baltisakslaste positsioonid
  
• Alates 1916.aastast räägitakse autonoomiast (Jüri Vilms), st poliitilisest enesemääramisest
  

Sündmused 1917.aasta kevadel-suvel

02.03.1917 algasid rahutused Tallinnas. Toimusid streigid , Paksust Margareetast vabastati vangid, rüüstati politseijaoskondi. Linnades, kus vene sõdureid ja töölisi oli rohkem, olid ka rahutused suuremad. Korratuste likvideerimiseks määras Ajutine Valitsus Eestimaa kubermangu komissariks Jaan Poska . Tegutsema jäi ka Eestimaa Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, nende kahe jõu – rahvuslaste ja enamlaste vahel hakkas toimuma hilisem poliitiline võitlus.
Rahvuslikud jõud seadsid eesmärgiks autonoomia saavutamise. Sellekohane seaduseelnõu esitati Ajutisele Valitsusele ning oma soovide kinnitamiseks korraldasid eestlased 26.03 Petrogradis 40 000 osavõtjaga demonstratsiooni. 30.03 avaldati määrus Eestimaa Kubermangu valitsemise ajutise korra kohta, millega Eesti alad ühendati üheks kubermanguks (va Narva ja Setumaa). Selle ette asus Ajutise Valitsuse kuberner, keda pidi aitama valitav Ajutine Maanõukogu (Maapäev). Valimised ise oli mais.
Autonoomia saavutamise järel hakkasid rahvuslikud jõud võimu kohtadel üle võtma. Asjaajamiskeeleks sai eesti keel, vene ametnikud asendati eestlastega. Loomulikult tekitas see pingeid, sest vallandatud ametnikud saatsid massiliselt kaebusi Petrogradi. Edasi hakati tegema ettevalmistusi üleminekuks emakeelsele kooliharidusele ning taotleti luba rahvusväeosade moodustamiseks. Vaatamata vene sõjaväelaste ägedale vastuseisule formeeriti Rakveres 1917.a suvel 1.Eesti Polk
1917.a suvel kujunes välja Eesti poliitiline maastik . Tähtsamad erakonnad olid:

• Eesti Demokraatlik Erakond (J. Tõnisson) – esindas Lõuna-Eesti jõukamate talupoegade, haritlaste ja linnakodanike huve ning seisukohti
  
• Eesti Maarahva Liit (K. Päts) toetus eelkõige suurtalunikele
  
• Eesti Tööerakond (Jüri Vilms) oli linnade keskkihi ja ametnikkonna esindajaks
  
• Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühendus oli vähemlaste (menševike) positsioonidel
  
• Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride (esseeride) partei (nt Gustav Suits)
  
• VSDTP-l (bolševikel) oli Eestis 1917.a augustis ca 7000 liiget
  

Juulis 1917.a tuli esmakordselt kokku Maapäev, mis oli esimeseks parlamendilaadseks rahvaesinduseks. Täidesaatva organina (= midagi valitsuse moodi) asus tööle Maavalitsus, mida juhtis algul Jaan Raamot, hiljem K. Päts. Seega oli autonoomia raames võimalikud tulemused saavutatud ja üle jäi otsustada, kuidas edasi minna. Rahvuskongressil püstitas Jüri Vilms uue sihi – taotleda täielikku iseseisvust.

Sündmused 1917.a sügisel. Iseseisvuse väljakuulutamine.

1917.a septembris jõudsid Eestisse Sx väed ja vallutasid sisulist vastupanu kohtamata Lääne-Eesti saared. Vene sõdurid taganesid ja valgusid üle kogu Eesti, tugevdades oluliselt enamlaste positsioone. Loosungid “Maha sõda”, “Leiba! Rahu! Tööd!” muutusid väga populaarseteks. Oktoobris oli enamlaste ridades 20 000 inimest, moodustatud oli Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mis alustas ettevalmistusi relvastatud ülestõusuks. Konkreetselt hakkas sellega tegelema Sõja-Revolutsiooni-komitee eesotsas Viktor Kingissepa ja Ivan Rabtšinskiga.
23.okt võeti oma kontrolli alla Tallinna sõjaväeosad, raudteejaamad ja ametiasutused.
26.okt asuti võimu sisuliselt üle võtma Tartus ja Narvas
27.okt andis J. Poska, alludes survele, võimu V. Kingissepale üle. Sisuliselt asus võimu teostama Jaan Anvelti juhitud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. Koheselt kärbiti kodanikuõigusi – keelustati poliitilised koosolekud, arreteeriti rahvuslasi. Riigistati pangad, siis suurettevõtted, hotellid ja restoranid . Maa kuulutati riigi omandiks ja mõisnike maavaldused konfiskeeriti, samas talupoegadele maad ei jagatud (see oli enamlaste suurimaid vigu, sest talurahvas loobus peagi neid toetamast)
Riigi tuleviku pidi määrama 1918.a jaanuaris valitav Asutas Kogu. Maapäev oli seisukohal, et kuni valimisteni on tema ainsaks seadusandlikuks võimuks. Selle peale ajasid enamlased Maapäeva laiali (15.nov.1917), kuid saadikud jätkasid illegaalseid kokkusaamisi.
1918.a jaanuaris astuti esimesed konkreetsed sammud omariikluse suunas – saadeti välja saatkonnad Eesti taotluste tutvustamiseks Venemaal, Prantsusmaal ja USA-s. Aktiviseerusid ka baltisakslased , kes otsustasid samuti Venemaast lahku lüüa ja Saksa keisririigiga ühineda.
18.veebr 1918 algas Sx üldpealetung, Saaremaalt tungiti kiiresti mandrile. 21.veebr alustasid pealetungi Lätis baseeruvad Sx üksused.
Veel 19.veebr. 1918 moodustas Maapäev erakorraliste volitustega Päästekomitee (K. Päts, J. Vilms, Konstantin Konik ). Koostati Iseseisvusmanifest , milles Eestit nim. esimest korda iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Otsustades kasutada võimuvaakumit lahkunud vene ja lähenevate saksa vägede vahel hakati üle võtma võimu kohtadel. I korda loeti manifest ette Pärnus, Endla teatri rõdul.
24.veebruaril loeti manifest ette Tallinnas, moodustati Ajutine Valitsus (peaministriks sai K. Päts) ja kuulutati välja Eesti Vabariik. Sama päeva lõunal aga marssisid Tallinna esimesed Sx väeosad ning 03. märtsil 1918.a oli kogu Eesti territoorium nende kontrolli all. Algas Sx okupatsioon .
SAKSA OKUPATSIOON. VABADUSSÕDA (28. NOV 1918 – 02. VEEB. 1920)

SAKSA OKUPATSIOON 1918.a

03.märtsiks 1918 oli sakslaste kätte läinud kogu Eesti territoorium, kaasa arvatud Narva ja Jaanilinn. Samal päeval allkirjastati Saksa keisririigi ja Nõukogude Venemaa vahel Bresti rahuleping, millega Venemaa loobus suurest osast oma läänealadest, kaasa arvatud Eesti aladest .
Võim Eestis läks saksa sõjaväelastele, kes ei tunnistanud ei Eesti iseseisvust ega Ajutist Valitsust.
Saksa okupatsiooni iseloomustavad jooned on sellised:

• Linna- ja maakonnakomissarid asendati baltisakslastega
  
• Rahvuslike erakondade tegevus, poliitilised koosolekud ja demonstratsioonid keelustati
  
• Ajakirjandus allutati tsensuurile
  
• Laiali saadeti rahvusväeosad ja Omakaitse
  
• Vangistati poliitilisi liidreid (nt K. Päts), üle 200 inimese hukati (nt J. Vilms)
  
• Eestist hakati välja vedama vilja, kartulit , loomi, metsa, tehaste sisseseadet jne. Selle tulemusena kasvas tööpuudus, tõusid hinnad, langes elatustase, seati sisse kaardisüsteem elanike varustamiseks toiduainetega (nt 50 g leiba päevas)
  
• Algas saksastamine. Saksakeelseteks muudeti asjaajamine ja koolisüsteem.
  
• Baltisakslased üritasid luua vormiliselt iseseisvat , kuid Sx-ga tihedalt liitunud Balti hertsogiriiki. Kuna Sx valitsus kahtles selle mõttekuses, venis riigi loomine pikale ning ametlikult kuulutati uus riik välja alles 1918.a novembris Riias, kuid I MS lõpp jõudis kätte ja hertsogiriik likvideeriti.
  
• Eestlased võitlesid Sx okupatsiooni vastu passiivsete (st mitte relvastatud) vahenditega. Peideti toiduaineid, loodi põrandaalune Omakaitse ja välisdelegatsioonid saavutasid EVR iseseisvuse de facto tunnustamise GB ja Pr valitsuste poolt (de facto - faktiliselt , samas mitteametlikult)
  

VABADUSSÕJA PÕHJUSED JA ALGUS

I MS lõpp andis vene enamlastele võimaluse tühistada senised kokkulepped Saksamaaga ja alustada ettevalmistusi endise impeeriumi taastamiseks. Ühtlasi loodeti valla päästa maailmarevolutsioon .
Nov. 1918 koondati Eesti idapiirile u 12 000 meest (Eesti Rahvaväes & Kaitseliidus kokku oli sel ajal u 3000 vabatahtlikku). Rünnakut plaaniti kahes suunas: a)Narva alt Tallinna peale ja b)Pihkva alt Valga-Võru suunas. Sõda püüti näidata kodusõjana, seetõttu otsiti Venemaalt üles võimalikult palju kommunistlikke eestlasi (nt eesti punased kütipolgud). Petrogradis moodustasid Viktor Kingisepp , Jaan Anvelt jt Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee, mis kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis.
22. nov. 1918 – esimene Punaarmee rünnak Narvale löödi sakslaste jõududega tagasi, samas kiirendas see Sx vägede lahkumist Eestist. Lahkuvad sakslased võtsid endaga kaasa kogu raskerelvastuse, jättes eestlastele vähesel määral vintpüsse ja kuulipildujaid.
28. nov. 1918 – Punaarmee teine rünnak Narvale, järgmisel päeval linn langes. Järgnes enamlaste kiire edasitung. 1919 a algul jäi rinne pidama Tallinn–Paide–Viljandi–Pärnu liinil. Esialgse ebaedu põhjused:

• Eestlaste arvuline vähemus
  
• Relvastuse ja varustuse ebapiisavus
  
• Madal võitlusmoraal, lootusetuse meeleolud
  

MURRANG VABADUSSÕJAS

“Punase korraga” tutvusid eestlased Eesti Töörahva Kommuuni (ETK) kaudu. ETK kuulutati välja Narvas. Koheselt liideti ETK võimu all olev osa Eestist Venemaaga. Alustati natsionaliseerimist, mõisatest moodustati põllumajandusühistud, terrori käigus hukati ca 600 inimest. Mõistetavalt kasvas rahva soov sellisele korrale vastu seista. Ülejäänud murrangu eeldused olid:

• Soomusrongide (juhid ANTON IRV, KARL PARTS) ja meredessantide (admiral JOHAN PITKA) edukas tegevus.
  
• Vabatahtlikest loodi võitlusvõimelised eriväeosad ( Kuperjanovi partisanid, Kalewi-Malewa jt)
  
• Teiste riikide toetus (Soome, Taani & Rootsi vabatahtlikud, Inglise laevastik Tallinna reidil)
  
• JOHAN LAIDONERI tegevus sõjavägede ülemjuhatajana
  
• Paranes sõjaväe varustatus
  

06. jaan 1919 algas eestlaste vastupealetung
14. 01. 1919 – vabastati Tartu
19. 01. 1919 - vabastati Narva
30. 01.1919 – Vabadussõja veriseimaid lahinguid Paju mõisa juures, langes Julius Kuperjanov.

02. 1919 – vabastati Valga ja Võru
04. 02. 1919 – vabastati Petseri, kogu Eesti territoorium oli vaba.
Järgnes saavutatu kaitsmine. Mais 1919 koondas Venemaa lõunarindele ca 75 000 meest, kuid eestlaste kaitse pidas vastu.

VASTUPEALETUNG. LANDESWEHRI SÕDA

Eesti juhtkonna eesmärk oli viia sõjategevus võimalikult kaugemale Eesti piiridest ja jätta sõdimise pearaskus vene, ingeri ja läti rahvusväeosade hooleks.
Mai 1919 läks Narva alt Petrogradi suunal pealetungile vene Põhjakorpus. Seejärel vallutasid eestlased Pihkva, jättes vallutatud vene aladel valitsema sama Põhjakorpuse.
Mai – juuni 1919 puhastati koos lätlastega enamlastest suur osa Lätist. Riias aga valitses baltisakslastest koosnev LANDESWEHR ja saksa vabatahtlikest koosnev RAUDDIVIIS (mõlema tegevust koordineeris Rüdiger von der Goltz ) ja tema poolt võimule pandud A. Niedra nukuvalitsus. Eestlasi palus appi Läti seaduslik valitsusjuht Karlis Ulmanis . Lääneriikidelt oli Landeswehr saanud vaikiva heakskiidu, kuna neis nähti potentsiaalseid liitlasi sõjas punase Venemaa vastu. Landeswehr ise oli aga huvitatud Balti Hertsogiriigi taastamisest, seetõttu puhkes konflikt eestlastega.
05. juuni 1919 algas Põhja-Lätis Eesti & Landeswehri vaheline sõjategevus, mis tipnes Võnnu ( Cesise ) vallutamisega eestlaste poolt 23.06.1919 (Võidupüha)
Mõne aja pärast sõlmiti Landeswehriga rahu ja Ulmanis tuli Lätis taas võimule.

RIIGIELU KORRALDAMINE. TARTU RAHU

Olles vabastanud maa enamlastest ja likvideerinud mõned kohaliku tähtsusega mässud (nt Saaremaa ülestõus veebr. 1919) kutsus Ajutine Valitsus 24. aprillil 1919 kokku esimese eesti parlamendi - Asutava Kogu, mis pidi lahendama Eesti tulevikuga seonduvad küsimused. Valimised võitsid ja enamuse saavutasid pahempoolsed (Asutava Kogu I esimees oli sotsialist August Rei), I peaministriks sai OTTO STRANDMANN Tööerakonnast. Tähtsaimad vastuvõetud seadused olid põhiseadus (juuni 1920) ja maaseadus (okt. 1919). Viimasega likvideeriti mõisad, mõisamaad jaotati 56 000 uue talu vahel, senised renditalud anti pärisomandisse.
05.dets. 1919 algasid Tartus rahukõnelused. Vene delegatsiooni juhtis ADOLF JOFFE, Eesti oma JAAN POSKA. Põhiküsimuseks kujunes algul piiride küsimus. Paremate tingimuste saavutamiseks korraldasid punased Narva rindel dets. 1919 mitu ohtliku pealetungi, kuid edutult. 03. 01. 1920 hakkas kehtima relvarahu. Nüüd muutusid läbirääkimistel olulisteks majandusprobleemid . Lõpuks, 02. 02. 1920 kirjutati alla rahuleppele:

• Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust ja loobus “igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest…. Eesti rahva ja maa kohta”
  
• Sõjakahjutasuna sai Eesti 15 milj. kuldrubla (11,6 tonni)
  
• Venemaal viibivad eestlased said õiguse REPATRIEERUDA (koju tulla)
  
• Eesti kommunistlikud väeosad saadeti laiali.
  

EESTI VABARIIK AASTATEL 1920-1940

MAJANDUS 1920-tel AASTATEL

Vene tsaaririigis oli Eesti üks arenenumaid piirkondi. Iseseisvus aga tähendas suuri muudatusi – kadusid nii toorainebaasid kui turud , sest majandussidemed Venemaaga katkesid. Allesjäänud tööstusettevõtted ei suutnud Lääne-Euroopa turgudel konkureerida. Pealegi oli sõja ajal, aastail 1915-1917 mitmed moodsa sisseseadega tehased Venemaale evakueeritud. Muret tegi veel kapitali (vajaliku raha) vähesus, rahva madal ostujõud ja raha ebastabiilsus. Käibel olid korraga tsaaririigi ja Venemaa Ajutise Valitsuse rublad, punase Venemaa raha /sovznakid/; Saksa, Soome ja Eesti enda margad. Oma raha eriti ei usaldatud ning selle inflatsioon e väärtuse kahanemine oli kiire (okt. 1919 1 $=52 marka ; dets. 1920 1$=379 marka). Pisut taastas usaldust oma raha vastu Venemaalt Tartu rahulepinguga saadud 15 milj. kuldrubla.
Põllumajandusele mõjusid halvasti meeste mobiliseerimine sõjaväkke ja sagedane hobuste rekvireerimine . Seetõttu oli vähenenud külvipind ning kiiresti langenud kariloomade arvukus.
1920 aasta algas suure puudusega. Hinnad tõusid aastaga ca 400%. Õnnetuseks oli see ka ikaldusaasta, seega oli toitu üsna napilt. Eesti riigi välisvõlg USA, Prantsusmaa, Soome, Inglismaa ja Taani ees oli kokku 38,5 milj. kulddollarit.
Valitsus lootis esmalt tööstuse eelisarendamise läbi riiki kriisist välja viia. Kehtestati kõrged sisseveotollid neile kaupadele, mida Eestis toodeti. 1919 aastal loodud Eesti Pank asus reguleerima rahandussüsteemi ja krediteerima (st laenu andma) eeskätt tööstusettevõtteid. Algul tundus suund edukas, sest kommunistlik Venemaa ajas aastatel 1920-1922 Eestiga aktiivset majanduspoliitikat. Lõppes see krahhiga, sest Vene turu taassulgumisel 1922 aasta lõpul tabas Eestit uus pankrottide laine.
1924.a algas Eestis majandusliku tõusu periood, mis on seostatav tollase majandusministri Otto STRANDMANI tegevusega. Ta piiras järsult riiklike kulutusi, seadis sisse kontrolli uute laenude andmise üle ning vähendas toetusi tööstusele. Tähtsamaks peeti neid tööstusharusid, mis olid seotud siseturuga. Eriti pöörati tähelepanu kütusetööstuse arengule. Põlevkivist sai nii kütet kui toorainet tekkivale keemiatööstusele. Põhirõhk langes aga põllumajandusele.
Põllumajanduses oli tähtsaimaks sammuks 10. okt. 1919 alanud Maareform , mille käigus riigistati 2,34 milj. ha maad ning 30% sellest jagati 56 000 uue, nn asundustalu vahel. Pool riigistatud maast (metsad, sood , turbarabad) jäid riigile, ülejäänud 20% jagati juurdelõigetena väiketaludele. Sellise jagamise tulemusena tekkis maal väikeomanike kiht. Maade jagamisel eelistati Vabadussõjast osavõtnuid või nende sugulasi. Vähenes palgatööliste kiht. Võõrandati ka mõisnike inventar .
Suurenenud talude arv tähendas hoogsat ehitustegevust (ligi 40 000 maja, üle 100 000 lauda ja muu kõrvalhoone); kasvavat loomakarja ning uusi põllumajanduslikke masinaid. Viimaste soetamiseks moodustati tihti ühistuid. Ühistud tekkisid ka seoses maaparandusega elektrienergia tootmisega, karjakontrolliga jne.
Enim toodeti maal seda, mida oli kõige tulusam müüa – võid ja peekonit. Oma kaupa realiseeriti Inglise ja Saksa turgudel. Vähemal määral eksporditi ka mune, juustu, koort. Kuna tähtsaimaks tootmisharuks maal kujunes karjakasvatus, muutus ka teraviljakasvatuse iseloom. Söögivilja ja kartuli asemele külvati söödateravilja ning 1920-te aastate lõpul pidi Eesti leivavilja koguni sisse ostma. Hiljem tasakaal taastus.
01.01.1928 hakkas Eestis kehtima kroon (=100 marka), mis oli seotud Rootsi krooniga ja mille tagatiseks oli olemas kattevara. Eesti Pank lõpetas laenude andmise, sellega hakkas edasi tegelema Pikalaenupank.

SISEPOLIITIKA 1920-tel AASTATEL

Erakondade poliitiline skaala
Nimetus
Liidrid
Keda esindas
Vaated
PAREMPOOLSED
Põllumeeste Kogud
K. Päts
J. Laidoner
Jõukas talurahvas
Põllumajanduse areng läbi suurtalude
Eesti Rahvaerakond
J. Tõnisson
J. Poska
Intelligents
linnakodanlus
Rõhutati rahvuslust
Kristlik Rahvaerakond
Johan Kõpp
Jaan Lattik
Aktiivsed kristlased
Kiriku osa tähtsuse kasv
TSENTRISTLIKUD (keskel asuvad)
Eesti Tööerakond
O. Strandman
Ants Piip
Väikekodanlus linnas & maal
Sotsiaalsed uuendused
Asunike
koondis
Otto Tief
Väikemaapidajad
Väiketalude eelisareng
VASAKPOOLSED
Eesti Sotsiaal­demokraatlik Partei
August Rei
Karl Ast
Väikekodanlus & töölised linnas
Sotsiaalne võrdsus
Eesti Kommunistlik Partei
Jaan Kreuks
Olga Lauristin
Tööstustöölised, sulased
Riigikorra muutmine
Eestit juhiti 15.06.1920 Asutavas Kogus vastu võetud Põhiseaduse alusel. Kõrgeimaks võimukandjaks oli rahvas, kes võis oma võimu teostada:

Valimiste kaudu

Rahvaalgatuste kaudu (seaduseelnõu, mis esitati Riigikogule või pandi rahvahääletusele)

Rahvahääletuse kaudu
Seadusandlikku võimu teostas 100-liikmeline Riigikogu (valiti iga 3 aasta tagant). Täidesaatev võim kuulus valitsusele. Valitsusjuhti nim. Riigivanemaks. Kuna Eestis presidendi ametikohta ei loodud, täitis Riigivanem ka mõningaid tema funktsioone- nt esindas riiki ametlikel üritustel. Presidendi puudumine viis riigi 1930-tel aastatel riigivalitsemise kriisini.
Veel kehtestati põhiseadusega kodanikuõigused:

• võrdsus seaduse ees sõltumata rahvusest, soost, usutunnistusest ja varanduslikust seisusest
  
• isiku- ja korteripuutumatus
  
• ühingute-, koosolekute-, usu-, sõna- ja streigivabadus
  
• õigus eraomandile
  

Kohalikele omavalitsustele anti kohalike asjade otsustamisel suured õigused.
Põhiseaduslikud õigused ei laienenud kogu Eestile – Tallinnas, piirirajoonides ja raudtee piirkonnas kehtis kaitseseisukord , mis võimaldas kitsendada mitmeid põhiseaduslikke vabadusi.
Kuna parteisid oli palju, iseloomustasid Eesti valitsusi koalitsioonid ja lühiajalisus. Tihti osales valitsuse moodustamisel 4-5 erakonda ja see viis tavaliselt valitsuste kiirete lagunemisteni. Loomulikult tekitas rahvas rahulolematust fakt, et keskmiselt püsis valitsus vaid 11 kuud.
Osavasti kasutasid olukorda NSVL toetusel tegutsenud kommunistid. Nende loosungid nõudsid lühemat tööpäeva, palga tõstmist ja riiklike pensione. Kuigi EKP oli keelatud, pääsesid kommunistide esindajad varinimekirjade kaudu ka Riigikokku. Samal ajal valmistuti relvastatud võimuhaaramiseks.
Mäss toimus 01. dets 1924 kui ca 400 relvastatud meest tungisid Tallinnas kallale valitsusasutustele, sidekeskustele ja sõjaväeosadele. Kuna töölised ja sõdurid vastupidiselt lootustele mässuga ei ühinenud, suruti putš mõne tunniga maha. Mässu tulemusena langes kommunistide maine rahva silmis väga madalale. Teiseks oluliseks tagajärjeks oli Kaitseliidu taasärkamine ja hoogne areng.

EVR AASTAIL 1930-1934

1930 aastal jõudis Eestisse “Suure Depressiooni” mõju. Esmalt hakkasid langema hinnad Euroopas, seejärel siseturul. Siis hakkas vähenema eksport , kuna Eesti peamised kaubanduspartnerid Inglismaa ja Saksamaa kaitsesid oma siseturgu kõrgete tollimaksudega. Kõige valusamalt tabas kriis põllumajandust, sest suure osa eksporttoodangust moodustasid liha- ja piimasaadused. Hulk väike- ja keskmise suurusega talusid pankrotistus. Tööstuses piirasid vabrikud tootmist, lühendasid tööpäevi või lõpetasid tegevuse. Elanikkonda vaevas sissetulekute vähenemine. Suurim mure oli tööpuudus. Selle leevendamiseks korraldas valitsus riiklike hädaabitöid. Valitsuse suurimaks veaks oli krooni devalveerimisest keeldumine . mis muutis eksportkauba veelgi kallimaks.
Kriisi süüdlasteks peeti erakondi, kes rahva meelest asetasid oma huvid kõrgemale riigi omadest. 1931 .a püüti parteide arvu vähendada nende liitmise teel.
Samaaegselt leiti, et Põhiseadus vajab parandamist – põllumehed soovitasid sisse seada presidendi ametikoha. See pidi tasakaalustama Riigikogu ja valitsust tülide korral. Peagi liitusid põllumeestega rahvaerakondlased, kuid sotsialistide vastuseisu tõttu jäi seaduseelnõu väljatöötamine venima.
1931.a kerkis poliitilise areenile uus jõud- Eesti Vabadussõjalaste Keskliit ( vapsid ). Nad kogusid kiiresti populaarsust seniste parteide kritiseerimisega, süüdistades “vanu” parteisid korruptsioonis, saamahimus ja oskamatuses. Peagi oli vapsidega liitunud ca 20 000 inimest. Liikumist juhtisid Andres Larka ja Artur Sirk .
Vapside survel alustati taas Põhiseaduse muutmisega. Kokku viidi aastail 1932-1934 läbi 3 rahvahääletust põhiseaduse muutmiseks:
I - august 1932, hääletati Riigikogu varianti , kukkus läbi
II - juuni 1933, hääletati Riigikogu parandatud varianti, kukkus taas läbi
Teistkordne läbikukkumine muutis olukorra riigis ärevaks. Vapsid ja sotsialistid hakkasid moodustama poolsõjaväelisi korrakaitsesalku, toimusid kokkupõrked. Augustis 1933 kehtestati kaitseseisukord, millega piirati poliitilisi vabadusi ja suleti mitmed poliitilised organisatsioonid .
III - oktoober 1933 hääletati vapside põhiseaduse muutmise varianti. See võeti ülekaaluka häälteenamusega vastu ning jaanuaris 1934 jõustus uus Põhiseadus, mille tähtsamad punktid olid:

• Eestile valiti Riigivanem (e president )
  
• Riigivanem võis panna seadustele veto ja saata Riigikogu laiali
  
• Valitsus pidi saama nii Riigikogu kui Riigivanema usalduse
  
• Riigikogu volitusi pikendati 5 aastale, koosseisu vähendati.
  

VAIKIV AJASTU EESTIS

Vastavalt 1934.a põhiseadusele tuli Eestile valida Riigivanem. Mitme kandidaadi seast (Päts, Laidoner, Tõnisson) osutus valimiste eel populaarseimaks vapside Larka. Ennetamaks vapside võimuletulekut teostasid Päts ja Laidoner 12.märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde. Sõjakooli ja Kaitseliidu jõududega võeti oma kontrolli alla Tallinna kesklinn ja Toompea ning piirati ümber vapside tähtsamad hooned. Samaaegselt vahistati vapse ka teistes linnades- kokku ca 400 inimest.
Sama päeva õhtul kuulutas Päts välja üleriigilise kaitseseisukorra, Laidoner määrati sõjavägede ülemjuhatajaks, vabadussõjalaste organisatsioonid suleti, keelati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused.
Valimised lükati edasi ning alustati riigiaparaadi puhastamist vapsidest. Riigikogu läks suvepuhkusele ning seadusi hakati täiendama riigivanema dekreetidega. Sügisel pikendati kaitseseisukorda aasta võrra, seega lükkusid edasi ka juba 1934.a kevadel kavas olnud valimised. Kui Riigikogu puhkuselt naases ning hakkas valitsuse samme kritiseerima, lõpetas vahepeal peaministri asetäitjaks tõusnud Kaarel Einbund (hiljem Eenpalu) parlamendi istungjärgu ning rohkem parlamendil kokku tulla ei lubatud.
1935.a keelustati parteide tegevus, nende asemele loodi Isamaaliit , millest kujunes valitsuse tegevust õigustav partei. Kehtima hakkas tsensuur , loodi Riiklik Propaganda Talitus, mis edastas infot pressile, aga oli ka tegev mitmete valitsuse algatuste elluviimisel (nimede eestistamise, kauni kodu, rahvuslipu jms kampaaniad ). Riik hakkas kontrollima nii ametiühinguid, noorsooorganisatsioone kui kohalikke omavalitsusi. 1935.a lõpuks oli demokraatlik kord Eestis asendunud autoritaarse diktatuuriga.
Valitsuse vihaseimad oponendid olid rahvaerakondlased ja 1935.a suvel vangistusest vabanenud vapsid. Eriti viimased asusid aktiivselt Pätsi kritiseerima, nõudes tagasipöördumist demokraatia juurde. Päts otsustas vapsidega lõplikult arved õiendada 8.dets.1935, kui poliitiline politsei vahistas vapside juhid, väites et nood olid ette valmistanud relvastatud riigipööret. Osavalt pressis serveeritud putšikatse muutis vapside populaarsuse rahva seas olematuks. Opositsiooni peamiseks keskuseks jäi Tartu ning mõiste “Tartu vaim” muutus diktatuuri-vastase võitluse sünonüümiks.
1930-te aastate lõpul püüdis Päts oma võimu seadusandlikult tugevdada. 01.jaan 1938 hakkas kehtima uus põhiseadus, mille kohaselt presidendi võim oli võrreldes 1934.a seadusega veelgi suurem- nt võis ta otsustada valitsuse püsimise ja Riigikogu laialisaatmise küsimusi. Riigikogu muutus kahekojaliseks: Riigivolikogu (80 liiget, valiti rahva poolt) ja Riiginõukogu (40 liiget, osa valiti kutsekodade poolt, osa kuulus sinna ameti poolest, osa määras president). Valitsuse määras ametisse president. Kaotati rahvaalgatuse võimalus, valimisiga tõsteti 22 eluaastale.
1938.a valimistel võitsid suurelt valitsuse toetatud RAHVARINDE kandidaadid. Aprillis 1938 sai Pätsist esimene EVR president. Peaministrina moodustas valitsuse Kaarel Eenpalu. Olukorda riigis hakati nim “juhitavaks demokraatiaks”, st formaalselt oli kõrgeim võim valitaval Riigikogul , tegelikult määrasid president ja talle alluv peaminister riigi arengusuunad .

VÄLISPOLIITIKA

Iseseisva EVR välispoliitika esimeseks võtmeküsimuseks kujunes võitlus riigi tunnustamise eest. Mais 1918 olid Inglismaa ja Prantsusmaa de facto küll Eestit tunnustanud, kuid loodetud de jure tunnustamist Pariisi rahukonverentsil ei järgnenud. Seega tunnustas esimesena EVR de jure Nõukogude Venemaa Tartu rahuga 02.02.1920. Samal kuul järgnes tunnustus ka Soomelt. Suurriigid jõudsid tunnustamiseni 1921-1922 aastal. 1921 võeti EVR ka Rahvasteliidu liikmeks.
Järgmine ja välispoliitiliselt tähtsaim ülesanne oli Eesti julgeoleku kindlustamine. Esmalt püüti normaliseerida suhted Nõukogude Liiduga, kuid 1.dets 1924.a ülestõus näitas, et NSVL on valmis esimesel sobival hetkel Eesti iseseisvust hävitama. Seejärel üritati läheneda Inglismaale , ent Londonile ei pakkunud kauge väikeriik erilist huvi. Siis sooviti luua Poola-Leedu-Läti-Eesti-Soome ühist kaitseliitu, kuid Poola-Leedu ja Soome leiguse tõttu see mõte luhtus. 1920-te aastate II poolel panustati Rahvasteliidule, kelle autoriteet maailmas näis tõusvat. Samaaegselt taheti läheneda Rootsile.
Alates 1933.aastast teravnesid rahvusvahelised suhted kogu maailmas. Saksamaa ja Jaapan hakkasid kiiresti relvastuma ja astusid Rahvasteliidust välja; viimase tähtsus langes kiiresti. Vanad vaenlased Saksamaa ja Inglismaa jagasid võimupiirkonnad merel. NSVL soovis Balti riikide tihedat sidumist endaga ja pakkus neile võimaliku rünnaku korral kaitset, soovides aga vastutasuks sõjaväebaase kõigis kolmes riigis. Ühegi Balti riigi valitsus seda pakkumist vastu ei võtnud.
1930-te aastate lõpul oli Eesti olukord väga ebasoodne – kallale võis tungida nii NSVL kui Saksamaa, kaitset ei pakkunud aga keegi. 1938.a kuulutas EVR end Skandinaaviamaade eeskujul neutraalseks, kuid jõudu erapooletuse kaitsmiseks ei olnud.

KULTUUR EESTIS 1920-1940

Omariikluse tingimustes avaldasid täisväärtusliku kultuurielu tekkimisele ja arengule enim mõju:

• Eesti kultuurkeele ja emakeelse teadusliku terminoloogia teke
  
• Keskhariduse levik
  
• Järsult suurenenud trükiste (raamatud, ajakirjandus) arv
  
• Vabad kontaktid teiste maadega, kultuurivahetus
  
• Tihe kultuuriasutuste (raamatukogud, rahvamajad) võrk
  
• Seltsitegevus ehk kultuuri iseorganiseerumine
  
• Vähemusrahvuste kultuurautonoomia ( juudid , venelased jt)
  
• Uued kultuurikanalid ( kino , raadio, foto)
  
• Kultuuritarbijaskonna kasv
  
• Professionaalse kultuuri väljakujunemine ja kutseühingute (kirjanike, kunstnike, heliloojate jt liidud) teke
  
• Riiklik toetus eesti kultuurile
  

Kuna eestlaste kirjaoskuse tase oli kõrge, hakati hariduselus arendama ühtluskooli ideed, st kohustuslikuks muudeti kõigile 6-klassiline algharidus (see oli tasuta). Siis järgnes 5-klassiline gümnaasium (60-90 krooni aastas), selle lõpetajad said 1920-tel aastatel otse ülikooli. 1930-tel aastatel seati ülikoolides sisse sisseastumiskatsed , sest tekkinud oli haritlaste üleproduktsiooni oht. Samaaegselt hakati suuremat tähelepanu pöörama kutseharidusele.
01.12 1919 avati eestikeelsena Tartu Ülikool. Lahkunud vene ja saksa õppejõude püüti asendada eestlastega, lisaks tulid appi soome ja rootsi teadlased. Suurt rõhku pandi rahvusteaduste arengule (eesti keel – J. V. Veski, J. Aavik, A. Saareste, ajalugu- H. Kruus, H. Moora ; eesti geograafia – E. V. Saks , eesti botaanika – T. Lippmaa jne) TÜ kõrval tegutsesid kõrgkoolidena veel Riigi Kunsttööstuskool, Tartu Kunstikool “Pallas” ja 1938.a asutatud Tallinna Tehnikaülikool. Kõrgkoolid olid ühtlasi teadusuuringute keskusteks. Ülemaailmse tuntuse saavutasid arst Ludvig Puusepp ( neurokirurgia ), astronoom Ernst Öpik, keemik Paul Kogermann. Suursaavutus oli 8-köitelise Eesti Entsüklopeedia ilmumine 1930-tel aastatel. 1938 asutati Eesti Teaduste Akadeemia.
Kirjandus. 1917 asutati kirjanike koondis “Siuru” (Fr. Tuglas , H. Visnapuu, A. Gailit , M. Under jt), mille uusromantiline stiil domineeris 1920-te aastate I poolel. Siis sai valdavaks realistlik kujutamislaad (A. H. Tammsaare, M. Metsanurk, A. Mälk). 1930-te II poolel kerkib uus põlvkond säravaid tähti, kes moodustavad rühmituse “ Arbujad ” (Heiti Talvik , Betty Alver , August Sang , Uku Masing)
Kunst . Keskuseks Tartu, kus asus Konrad Mäe rajatud “Pallas”. Eestisse levisid kiiresti moodsad kunstivoolud (nt kubism, ekspressionism jt). Tuntumad kunstnikud K. Mägi, Ado Vabbe , Günter Reindorff ja Eduard Viiralt.
Muusika . Jätkus laulupidude traditsioon. Loodi Eesti Lauljate Liit. Ilmus esimene eesti ooper – Evald Aava “Vikerlased”. Tegutsesid Heino Eller , Mart Saar, Gustav Ernesaks jt heliloojad. 1930-te II poolel muutus populaarseks salongimuusika, tõusis Raimond Valgre täht.
Film & teater. Linastusid I helifilm (“Kuldämblik”) ja I animafilm (“Kutsu Juku seiklused”). Olulisemad tegijad: Konstantin Märska ja Theodor Luts. Kutselisi teatreid oli Eestis 7. Tähed – Liina Reiman, Ants Eskola, Ants Lauter jt. 1926 loodi “Raadio Ringhääling”, 1937 püstitati Euroopa moodsaim raadiomast Türile. Tuntuim raadiohääl oli Felix Moor.
Sport . Kiiresti kasvas spordiseltside hulk. 1920 osaletakse esmakordselt OM-l, enim medalaid tõid Eestile maadlejad. Tuntuim Kristjan Palusalu (2 kulda 1936.a Berliini OM-lt). Tuntuim Eesti sportlane maailmas oli maletaja Paul Keres . Eesti laskurid tulid 3 korda võistkondlikuks maailmameistriks.
EESTI ISESEISVUSE LÕPP (1939-1940)
Tulenevalt Molotov - Ribbentropi Paktist hakkas NSVL Eesti Vabariigile jõulist survet avaldama. Septembris 1939 esitati Eestile noot , milles nõuti vastastikuse abistamise lepingu sõlmimist. Nõuti, et Eestisse paigutataks NSVL sõjaväebaasid koos 25 000 sõduriga. Mittenõustumise korral ähvardati kasutada jõudu.
Moskva nõudmisi arutati valitsuses ja parlamendikomisjonides 25-26.sept 1939. Samal ajal lendasid juba NSVL lennukid Tallinna kohal ning Eesti piiridele koondusid suured Punaarmee väeüksused. II MS tõttu oli Eesti sattunud välispoliitilisse isolatsiooni, st GB ja Pr suutnud meid aidata, Eesti pidi toime tulema oma jõududega.
28.sept 1939 kirjutas välisminister Karl Selter Moskvas alla Eesti –NSVL vastastikuse abistamise paktile. NL sai sellega baasid Hiiu- ja Saaremaal ning Paldiskis ja õiguse 2 aasta jooksul kasutada Tallinna sadamat. Suusõnaliselt lubas Stalin, et Eesti siseasjadesse NL ei sekku.
18.okt algas Punaarmee sissemarss Eestisse. 15 000 eesti sõjaväelast pidid vaatama, kuidas 25 000 võõrast ja vaenulikku sõdurit Eestisse sisenevad. Esialgu jäid vastastikused suhted korrektseteks.
Päts püüdis populaarsuse võitmiseks riigi valitsemisse kaasata oma poliitilisi oponente. Uueks peaministriks sai Jüri Uluots. Samas jäid kehtima vaikiva ajastu piirangud ja erilisi muutusi ühiskondlikus elus ei toimunud.
07.okt 1939 algas Umsiedlung e baltisakslaste ümberasumine Sx-le Hitleri kutsel . Kokku lahkus 14 000 inimest, tugevnesid kuuldused Baltimaade mahamüümisest NSV Liidule.
1940.a kevadel käis II MS täie hooga. NL otsustas ära kasutada Pr vallutamist Sx poolt ning esitas 16.juunil 1940 Eestile ja Lätile ultimaatumi, milles nõuti “nõukogudevaenuliku” valitsuse väljavahetamist ja täiendavate väeosade lubamist Eesti ja Läti territooriumitele. Samaaegselt blokeeriti Eesti sadamad ja baasides paiknevad väed seati lahinguvalmidusse. Vastupanu oli mõttetu ning 17.juunil 1940 ületas veel 80 000 punaarmeelast Eesti piiri. Punaarmee võttis oma kontrolli alla suuremad linnad, side, raudtee. Elanikud (Kaitseliit!) pidid relvad loovutama. Eesti oli okupeeritud.
Edasi hakkas sündmusi dikteerima Eestisse saadetud NL eriesindaja A. Ždanov. Tema ülesandel korraldasid kohalikud vasakpoolsed 21.juunil 1940 miitingu, millel nõuti Uluotsa valitsuse tagasiastumist. Demonstrante kaitsesid NL soomusautod ja sõdurid. Meeleavaldajad vabastasid ka paarkümmend vangi, võtsid üle politseijaoskonnad ja Toompea. Eesti sõjaväele oli antud korraldus mitte vastu hakata ja meeleavaldajad desarmeerisid Punaarmee toel Tallinnas asuvad üksused.
21.juuni õhtul tehti teatavaks uus valitsuse koosseis, peaministriks määrati Johannes Vares- Barbarus .
Järgnes puhastus riigiaparaadis ja võtmepositsioonid läks järk-järgult kommunistide kätte. Juuli algul saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati välja uued valimised. Kandideerida lubati vaid NL-le sobivatel isikutel. Valimised viidi läbi püssimeeste valve all ja valimistulemusi võltsiti.
21-23.juuli 1940 toimus uue Riigivolikogu istung. Eesti Vabariik nimetati ümber Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja esitati palve see riik vastu võtta NSVL koosseisu. Veel otsustati teostada maareform ja natsionaliseerida suurettevõtted. Päts vabastati presidendi ametist ja juuli lõpul küüditati ta koos perekonnaga. 06.augusti 1940 inkorporeeris NSVL Ülemnõukogu ENSV NSVL koosseisu. Iseseisev Eesti riik lakkas olemast.
Uue võimu esimesed sammud olid suunatud rahvuslike jõudude ja eraomanduse vastu. Ühiskonda juhtivaks jõuks kuulutati kommunistlik partei, mida Eestis juhtis Karl Säre. Eesti seadused asendati järk-järgult Vene NSFV seadustega, politsei asendati miilitsaga, sõjavägi läks Punaarmee alluvusse. Natsionaliseeriti (riigistati) tööstus- ja kaubandusettevõtted, pangad, suuremad elumajad. Majandus allutati tsentraliseeritud juhtimisele, kehtestati plaanimajandus.
Talude suurus ei tohtinud ületada 30 ha, äravõetud maad jagati uusmaasaajatele. Riigimõisate baasil loodi esimesed sovhoosid . Kroon asendati rublaga.
Koolides viidi sisse kohustuslik marksismi-leninismi õpetus ja NSVL ajalugu, likvideeriti enamik väikesi ajakirjandusväljaandeid, teatrites ja kinodes muudeti repertuaari.
14.06.1941 toimus esimene massiküüditamine – oma kodudest viidi Siberisse u 10 000 eestlast, kes tundusid nõukogude võimule kõige ohtlikumad olevat.(tänases Eestis tähistame seda Leinapäevana). Kellelegi neist ei esitatud süüdistust, kellegi üle ei mõistetud kohut. Algavas NL - Sx sõjas kallutas see samm paljusid eestlasi sakslastes nägema vabastajaid.
EESTI 1940 – 1988

II Maailmasõda ja Eesti

22. juunil 1941 alustasid Saksa väed Barbarossa plaani kohast rünnakut NSV Liidule. Sakslaste edasitung oli kiire: suurem osa Poolasse ja Ukrainasse koondatud, väidetavalt ründesõjaks ette valmistatud Punaarmee üksustest löödi puruks või sunniti taganema.
Mõni päev hiljem alustati Eestis tagala julgestamiseks ja Stalini nõutud “põletatud maa” taktika rakendamiseks ette nähtud nn. hävituspataljonide loomist.
Kui rinne 7. juulil Lätist Eestisse jõudis, oli metsades repressioonide eest paos mitukümmend tuhat inimest. Kõikjal Eestis koondusid endised Eesti sõjaväelased ja Kaitseliidu liikmed okupatsioonirežiimile relvastatud vastupanu osutavatesse partisanisalkadesse; mitmel pool riigis võtsid sissid — metsavennad — võimu enda kätte enne Saksa vägede saabumist. Nn. Suvesõja (mis kestis läänesaartel küll sügiseni) lõpul oli vastupanu koordineerimiseks loodud üle-eestilise relvaorganisatsiooniga Omakaitse liitunud üle 25 000 mehe.
Juuli keskel õnnestus suurtel Punaarmee üksustel vastupanuliikumise toel kiiresti edasi tunginud Saksa vägede eelsalgad Kesk-Eestis pooleks kuuks peatada. See andis Nõukogude okupatsioonirežiimile aega viia Põhja-Eestis läbi sundmobilisatsioon ning õiendada hävituspataljonide abiga arveid metsavendade ja neid toetavate tsiviilelanikega. Ka jõuti purustada suur osa tootmishoonetest ja infrastruktuurist, vedada välja paljude vabrikute sisseseade, evakueerida Venemaale enamik transpordivahenditest (laevad, raudteeveeremid, autod), aga samuti ka suur hulk kultuuriväärtusi.
Mobilisatsiooniga õnnestus okupantidel koguda kokku ja saata Venemaale üle 30 000 mehe. Rinde asemele saadeti koos mitmete teiste rahvastega ebausaldusväärseiks peetud eestlased Põhja-Venemaal asuvatesse tööpataljonidesse, kus mõne kuuga suri raske metsatöö ja nälja kätte ligi kolmandik mobiliseeritutest.
28. augustil jätsid Nõukogude väed maha sakslaste eduka tiibmanöövriga muust Eestist ära lõigatud Tallinna: Leningradi suunas asus teele 197 laeva, mille pardal oli kümneid tuhandeid punaarmeelasi ja evakueeritud tsiviilisikuid . Eesti põhjarannikul ründasid miiniväljadesse takerdunud laevakaravani nii Eesti- kui Soome-poolselt kaldalt saksa ja soome rannapatareid ja lennuvägi; tulemuseks oli üks meresõja ajaloo suuremaid katastroofe: uppus 53 laeva ja hukkus 14 000 inimest.
Mäletades värskelt Nõukogude võimu valimatut repressioonipoliitikat, tervitasid paljud eestlased Saksa rindeüksusi vabastajatena. 55 000 meest astusid esimese hooga Omakaitsesse, politseisse või Saksa väejuhatuse loodud ida- ja politseipataljonidesse. Viimaseid kasutati itta nihkunud rinde tagalajulgestuses, partisanidevastases võitluses ja ajapikku aina enam ka rindel. Peagi aga tõi pidev nägelemine Saksa võimudega, Eesti omariiklusnõuete mittetunnustamine Kolmanda Reich’i poolt ja kehtestatud range okupatsioonirežiim kaasa suhtumise muutumise ja vabatahtlike lisandumise lõppemise.
Eestlaste nördimuseks käsitasid Saksa võimud Eestit okupeeritud NSV Liidu osana, koos Läti, Leedu ja Valgevenega lülitati Eesti Reich’i Idaprovintsi (Ostland) koosseisu. Hitleri määratud Ostminister Alfred Rosenberg ja SSi juht Heinrich Himmler olid seisukohal, et Baltimaad tuleb germaniseerida, ent neid eesmärke üritati maskeerida hästikorraldatud poliitilise ja kultuuripropagandaga. Nii loodi Reich’i kõrgeima kohaliku esindaja, kindralkomissari, ja Saksa tsiviilvalitsusele alluvusse väga piiratud volitustega Eesti Omavalitsus (Selbstverwaltung), mille juhiks määrati üks vabadussõjalaste liikumise (vapside) juhte Hjalmar Mäe (1901–1978). Kogu Eesti majandus rakendati idas peetava sõja teenistusse.
Eestlaste arvamust Saksa tagalavõimudest langetas veelgi okupatsiooni alguskuudel läbi viidud nõiajaht, mille käigus vangistati kõik kommunistidega koostööd teinud või selles kahtlustatud isikud. Kampaania käigus hukati kokku ligi 7000 Eesti Vabariigi kodanikku, neist umbes 5000 eestlast. Natsid mõrvasid ka kõik Eestisse jäänud juudid ja mustlased. Lisaks neile tapeti Eestisse rajatud koonduslaagreis kümneid tuhandeid nõukogude sõjavange ja Euroopa riikidest toodud juute.
1942. aastal, mil Saksa vägesid tabasid mitmel rindel rasked lüüasaamised, hakati senini alaväärtuslikuks peetud rahvaste — ka eesti — noorsugu värbama Saksa rindeväeosadesse, pakkudes valikut nende ja tööteenistuse vahel rindevööndis või Saksamaal. Loodavat Eesti Leegionit lubati rakendada Eesti piiride kaitseks. Et vabatahtlikke nappis, mindi Eestis peatselt üle sundvärbamisele.
Pääsemaks Saksa mundrist, pagesid tuhanded eesti noormehed üle lahe Soome. Eestlaste arv Soomes paisus ruttu nii suureks, et neist loodi Soome armees omaette väeosa, Jalaväerügement 200.

Sõjategevus Eestis 1944.a ja nõukogude okupatsiooni taastamine

1944. aasta alguses purustasid Nõukogude väed Leningradi piiranud Saksa armeedegrupi “Nord”. Eesti oli peaaegu kaitseta, siia taganenud desorganiseeritud Saksa väeosasid jälitanud Punaarmee eelsalgad tungisid juba veebruari alul mitmes kohas üle Eesti idapiiril voolava Narva jõe. Wehrmacht ’i ülemjuhatus otsustas Eestit siiski kaitsta, sest taandumine toonuks kaasa Soome kohese sõjast väljumise ja Punalaevastiku väljapääsemise Soome lahe idasopist, mis ohustanuks Saksamaale elutähtsat rauamaagivedu meritsi Põhja-Rootsist.
Et Eesti ja Läti kaitsmiseks jõude nappis, otsustati viia Baltimaades läbi sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Eestis kuulutati üldmobilisatsioon välja Eesti Omavalitsuse poolt 31. jaanuaril 1944. Eesti rahvuslikud ringkonnad eesotsas vabariigi viimase peaministri Jüri Uluotsaga asusid mobilisatsiooni toetama — loodeti, et eestlastest koosnevate vägede toel avaneb võimalus iseseisvuse taastamiseks, seda eeldusel , et suudetakse hoida ära uus Nõukogude okupatsioon. Samuti lootsid eestlased, et Lääs võtab Balti riikide heaks midagi ette — deklareeriti ju 14. augustil 1941 sõlmitud USA – Briti Atlandi hartaga, et kõikide sõja käigus sõltumatuse kaotanud rahvaste iseseisvus taastatakse. NSV Liit oli hartaga samal aastal ühinenud ja tunnustas näiteks Punaarmee osalusel likvideeritud Poola riigi pagulasvalitsust Londonis.
Eesti avalikkuse toetuse leidnud Saksa mobilisatsioon õnnestus, kokkutulnutest võeti teenistusse 38 000 meest, kellest formeeriti seitse piirikaitserügementi ja rida väiksemaid väeosi. Eestisse toodi rutuga ka teistes rindelõikudes võidelnud eesti üksused. Suuresti tänu mobiliseeritud eestlastele ning nendega koos võidelnud hollandlastest, valloonidest, norralastest ja taanlastest vabatahtlike väeosadele peatati Punaarmee Eesti piiridel kaheksaks kuuks (veebruar–september 1944).
Murdmaks eesti väeosade võitlusvaimu, alustas Nõukogude lennuvägi 1944. aasta märtsis terrorirünnakuid Eesti linnadele. Kõigepealt pommitati maatasa piirilinn Narva, millest olid rinde lähenedes evakueeritud nii elanikud kui Saksa sõjaväeasutused. Seejärel tekitati suuri purustusi Tartule, Tapale ja Jõhvile. 9. märtsi ööl pommitati Tallinna, kus hävitati osa vanalinnast ja kolmandik linna elamupinnast, surma sai üle 900 inimese, sealhulgas nõukogude sõjavange.
Oma eesmärke pommitamised ei täitnud: vaatamata tohututele kaotustele ei suutnud Punaarmee Eestit vallutada ka oma uute pealetungioperatsioonide käigus 1944. aasta suvel. Olukorra järsu halvenemise tõttu Idarinde teistes lõikudes otsustas Saksa ülemjuhatus siiski väed Eestist välja tõmmata. Taganemine algas 17. septembril.
Saksa vägede lahkudes tegid eesti rahvuslikud ringkonnad katse taastada Eesti Vabariik. 18. septembril määras Eesti viimane peaminister J. Uluots, kes põhiseaduse alusel võttis enda kanda presidendi ülesanded, ametisse vabariigi valitsuse eesotsas Otto Tiefiga. Valitsus kuulutas Eesti käimasolevas Nõukogude-Saksa sõjas neutraalseks, püüdis saada tunnustust lääneriikidelt ja selle saamiseni hoida enda käes Tallinnat, kuid need püüdlused nurjusid.
Koos lahkuvate Saksa vägedega või paatidega üle tormise mere pages pealetungiva Punaarmee eest maalt tuhandeid tsiviilisikuid. Üldse jõudis läände peaaegu 70 000 eestlast; kui palju elusid nõudis meri, pole teada. Teise maailmasõja lõpus asus lääneriikides iga kümnes eestlane. Rootsis, Kanadas ja USAs kujunesid suured ja elujõulised eesti pagulaste kogukonnad.
Kokku kaotas Eesti Teises maailmasõjas hukkunute , põgenike ja küüditatutena veerandi oma elanikkonnast, 282 000 inimest, neist rindekaotustena 30 000 meest. Ühtlasi kaotas Eesti ka kõik oma vähemusrahvused: baltisakslased lahkusid aastatel 1939–1941 Saksamaale, rannarootslased 1943–1944 Rootsi, juudid hävitati, vene enamusega vallad Petserimaal ja Narvataguses ning Jaanilinn (kokku 2334 km² ja 56 000 elanikku) liideti 1944. aasta lõpus isegi NSV Liidu seadusi rikkudes Venemaaga. 1945. aasta alguses elas ENSVs kõigest 800 000 inimest, nendest 97–98% olid eestlased.
Kogu Eesti territoorium vallutati Punaarmee poolt uuesti 1944. aasta hilissügiseks. Kuigi lääneriigid ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist de iure , ei soovinud nad sattuda nende eest välja astudes konflikti NSV Liiduga. Eesti, Läti ja Leedu olid ainsad riigid, mille iseseisvust sõja lõppedes ei taastatud, isegi mitte NSV Liidu Kesk- ja Ida-Euroopa satelliitriikide rahvademokraatlike režiimide vormis.
Anneksiooni taastudes vallandus uuesti punane terror : arreteerimised, hukkamised, deporteerimised ja muud inimõiguste brutaalsed rikkumised. Seekord oli kohtuväliste repressioonide peamiseks ettekäändeks teenistus Saksa armees või tegevus Saksa okupatsiooni aegses omavalitsuses. Kokku represseeriti Eestis aastail 1945–1959 ühel või teisel moel 75 000 inimest, kellest hukati või hukkus 19 000. Eestist deporteeriti kõik sakslased ja lahkusulised; terve põlvkond eestlasi tõrjuti kõrvale võimalusest elada normaalset elu isegi nõukogude mõõdupuu järgi. Võtmepositsioonidele kohalikus administratiivaparaadis määrati eelkõige venelasi ja venemaaeestlasi.
Kolme aasta jooksul, 1944–1947, viisid okupatsioonivõimud läbi uue nõukogude maareformi. Taasnatsionaliseeritud maadel rajati lisaks olematu tootmisvõimsusega väiketaludele ka riigimajandeid — sovhoose — või jäeti need lihtsalt sööti. Maareformi üks põhieesmärke oli eesti maarahva lõhestamine ja nõukogude võimule lojaalse uusmaasaajate kihi kujundamine.
Kogu Eesti rahvamajandus integreeriti impeeriumi majanduskompleksi, mida arendati viie aasta plaanide alusel. Majanduse erasektor likvideeriti pea täielikult. Erilise innuga taastas ja laiendas Nõukogude võim Eesti raske- ja mäetööstust: Kirde-Eesti põlevkivikaevandusi ja -elektrijaamu oli Moskvale vaja eeskätt Leningradi piirkonna varustamiseks elektri, põlevkivigaasi ja mitmete esmatarbekaupadega, ent samavõrd ka Eesti kindlamaks sidumiseks Venemaaga tööjõu massilise sisserände abil Eestisse. Nõukogude Liidu erinevaist piirkonnist pärit mitte-eestlastest töölisi saabus Eestisse nii sundkorras kui omal algatusel.
Kolonisatsiooni soodustamiseks suleti mõned piirkonnad eestlaste jaoks sootuks. Nii keelati narvalastel naasmine oma purustatud kodulinna; samasugune keeld tabas Nõukogude mereväebaasiks muudetud Paldiski elanikke. Kokku rajati annekteeritud Eestisse kümneid Nõukogude sõjaväebaase kõikidele väeliikidele. Erruläinud sõjaväelased jäid enamasti Eestisse.
Aastail 1945–1950 saabus Eestisse 170 000 valdavalt venekeelset immigranti, kelle abil venestati Kirde-Eestis terveid piirkondi. Edaspidi lisandus igal aastal 20 000–30 000 uut tulijat ja 15 000–20 000 inimest naasis itta. Eestis rajati mitmeid uusi suurtehaseid, kaevandusi ja elektrijaamu, mille toodang läks itta. Eestisse jäid tööstussaaste ning eestlastele võõra kultuuritausta, temperamendi ja olmetavadega umbkeelsed töölised.
Kõik see pidi aja jooksul tooma kaasa põlisrahva jäämise vähemusse oma kodumaal ja järk-järgulise venestumise.
Siiski ei olnud kõik sõjajärgsetel aastatel toimunud muutused üksnes negatiivsed: näiteks paranesid kohe pärast sõda oluliselt tervishoiutingimused, mis tõi kaasa väikelaste suremuse languse ja keskmise eluea tõusu. Ka täienesid tänu internaatkoolide võrgu loomisele oluliselt maanoorte õppimisvõimalused.

Vastupanuliikumine. 1949.a märtsiküüditamine ja sundkollektiviseerimine

Koos okupatsiooni taastumisega algas Eestis vastupanuliikumine, mis oli osa kogu Ida-Euroopas toimunud tosina-aastasest (1944–1956) Nõukogude-vastasest partisanisõjast. Otsest relvavõitlust pidavaid sisse — metsavendi — oli Eestis aastail 1944–1956 kokku 14 000–15 000, ent nõnda suur hulk võitlejaid ei tegutsenud korraga. Partisanisalgad olid väikesed, enamasti mõnemehelised, lähikonna rühmad tegid küll koostööd, ent keskstaapi ei olnud. Metsavennad ei saanud välisabi, kogu nende vastupanu rajanes elanikkonna toetusele. Elanikkonna toetuse tõttu ei saavutanud okupandid vaatamata ulatuslikule terrorile võitluses metsavendadega pikki aastaid otsustavat edu.
Rängim hoop anti metsavendadele 1949. aasta massiküüditamisega, millega sunniti talurahvas kolhoosidesse ja võeti neilt nõnda võimalus sisse majanduslikult abistada.
Suuremad sissisalgad hävitati või lagunesid 1950. aastate alguses. Enamik vastupanu jätkanud meestest pani tosin aastat kestnud võitlusest kurnatuna relvad maha pärast 1956. aastat, mil Nõukogude armee lämmatas veriselt Ungari rahvaülestõusu. Koos sellega sai selgeks, et sõjalist abi Läänest ei ole mõtet loota .
Ka oli peale Stalini surma 1953. aastal NSV Liidus alanud leebem ajajärk, mil kadus oht saada alistumise korral maha lastud või Siberisse saadetud. Metsadesse jäi teadmata arv mehi, kel polnud okupantidelt mingit halastust loota või kes ei soovinudki mingit lepitust. Viimane teadaolev eesti metsavend tappis enda kinnivõtmisel alles 1978. aastal.
1940. aasta lõpul võeti ka Baltimaades kurss põllumajanduslike ühismajandite — kolhooside — forsseeritud loomisele. Väikeomanikest talunike kihi ja põlise elukorralduse säilimine oli Moskva meelest sotsiaalselt ohtlik ning lisaks andis talurahva paljaks riisumine kolhoosidesse ajamise kaudu parima võimaluse relvastatud vastupanuliikumise baasi hävitamiseks.
Kollektiviseerimisele vastu seisva talurahva hirmutamiseks viidi 25. märtsil 1949 Balti riikides üheaegselt läbi uus massiküüditamine, mille ohvriks langes Eestis 20 722 inimest — 2,5% rahvast. Deporteeritutest koguni 80% olid naised ja lapsed. Paljudel õnnestus siiski varjuda ning et tegemist oli puhtalt hirmutamisaktsiooniga, enamikke neist hiljem ei puudutatud.
Märtsiküüditamine täitis oma eesmärgi täielikult: kui enne seda oli kolhoosidesse astunud ainult 11 000 talumajapidamist ehk alla 9% talude üldarvust, siis nüüd astusid ühe kuuga kolhoosidesse rohkem kui pooled pered. Aasta lõpuks oli ligi kolmes tuhandes väikeses kolhoosis kiratsemas juba 80% taludest, paari järgneva aastaga ühendati neisse peaaegu kõik majapidamised. Kes kolhoosi ei astunud, sellelt võeti maa ikkagi käest. Sellega oli ühtlasi antud surmahoop metsavendlusele.

Võimuvahetus EKP juhtkonnas. Sula.

Küüditamise järel teravnes võitlus EK(b)P ja ENSV võimuladvikus, kus rivaalitsesid ühelt poolt Eesti Vabariigi aegsed põrandaalused kommunistid, 1940. aastal võimule tulnud juunikommunistid ja Nõukogude vägede Eesti laskurkorpuses võidelnud mehed — kõik enamuses Eestist pärit eestlased — ning teiselt poolt Venemaa eestlased ja venelased. Viimased süüdistasid esimesi “kodanlike natsionalistide” mahitamises, iseseisvusaegsete teadlaste , kunstnike, kirjanike jt. loomingu soosimises jne. Nende kildkondade vahelisi vastuolusid kasutasid Moskva võimud poliitilise puhastuse korraldamiseks Eesti võimuladvikus, tuues ettekäändeks küüditamise väikese ulatuse. 1950. aasta märtsis toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil ja vahetult selle järel vahetati välja kogu ENSV ja EK(b)P juhtkond ning represseeriti enamik veel elusolevaid vanu eesti kommuniste.
Uueks EK(b)P Keskkomitee esimeseks sekretäriks sai Venemaa eestlane Ivan (Johannes) Käbin, mõõdukas stalinist, kes oskas peagi oma liiga käremeelsetest abilistest vabaneda ning laveeris osavalt Moskva nõudmiste ja Eesti tegelikkuse vahel. Ometi tähendas tema võimuletulek Venemaa eestlaste parteikildkonna võitu ja venekeelsema ja -meelsema tiiva domineerimist Eestis kuni 1980. aastate keskpaigani.
Pleenumi järel algasid ka repressioonid kodumaale jäänud eesti intelligentsi vastu. Suleti Õpetatud Eesti Selts, Tartu Kunstiinstituut, Eesti Riiklik Teatriinstituut, vallandati teadlasi, kõrgkoolide õppejõude. Põletati raamatuid, hävitati ausambaid, rüüstati kalmistuid ning seati sisse totaalne ideoloogiline kontroll ühiskonna vaimuelu üle. Loovintelligents rakendati stalinismi propagandavankri ette ja sunniti tootma truualamlikke laule, taieseid ja näidendeid. “Kultuurirevolutsiooni” käigus püüdsid okupatsioonivõimud juurida välja kõike, mis meenutas iseseisvat Eestit, selleks asendati uuega isegi senine traditsiooniline haldusjaotus.
Eriti ränga tagakiusamise alla langesid vaimulikud ja usklikud.
Stalini surmale 1953. aasta märtsis järgnenud poliitiline sulaperiood algas Eestis mõningase hilinemisega, aastail 1956–1957, mil rehabiliteeriti ja lubati tagasi Eestisse paljud küüditatud ja arreteeritud.
Nõukogude Liidu Kommunistliku (bolševistliku) Partei (NLK(b)P) etteotsa tõusnud Nikita Hruštšovi reformidega said nn. liiduvabariigid piiratud majandusliku ja kultuurilise autonoomia. Majanduslike olude ja rahva elujärje paranedes tekkis kujutelm, et Nõukogude ühiskonda on võimalik liberaliseerida, ning kommunistlikku parteisse astus suur hulk eesti haritlasi, kes lootsid ehitada rahvuskommunistlike ideede alusel inimnäoga sotsialismi. Kümne aasta jooksul peale Stalini surma kasvas EKP liikmeskond 22 000lt inimeselt umbes 50 000ni, kusjuures eestlaste osakaal tõusis mõneks ajaks koguni 50%ni.
“ Liiduvabariikide ” majanduse juhtimine detsentraliseeriti, nõnda kaotati 1957. aastal tootmise senine jäik allutatus üleliidulistele ministeeriumitele Moskvas. Selle süsteemi asemele loodi kohalikud rahvamajandusnõukogud. Kui 1955. aastal allus vahetult üleliidulistele ministeeriumitele ligi veerand Eesti ettevõtetest, siis 1961. aastaks säilitas selle alluvuse vaid 1%.
Niisugune muutus mõjus tootmisele positiivselt, sest kohalik juhtimine oli otstarbekam ja tingimused motiveeritud töötamiseks paremad. Eriti märkimisväärsed olid sulaperioodil toimunud muudatused maal, kus paljudel kolhoosidel õnnestus paranenud oludes kiiresti majanduslikult heale järjele tõusta.
Ent ka tööstustoodang kasvas mõne aasta jooksul kahekordseks. Uued, rahvamajandusnõukogude aegsed suunad tööstuslikus tootmises olid enamasti vähese materjalimahukusega, kuid nõudsid töötajatelt kõrget kvalifikatsiooni (näiteks elektromehhaanika ja aparaadiehitus). Et kohapeal sageli vajalikke oskustöölisi ei olnud ega ka koolitatud, toodi kümne aastaga (1956–1965) Eestisse taas ligikaudu veerand miljonit muukeelset ning kohalikke olusid mittetundvat inimest. Migratsioon kasvatas jätkuvalt Kirde- ja Põhja-Eesti linnu, mille venekeelne elanikkond saavutas üha suuremat ülekaalu eestlaste üle.
Rahva elujärg paranes sulaperioodil kõigile möödalaskmistele ja valearvestustele vaatamata tunduvalt — inimesed hakkasid ehitama eramaju ja suvilaid, ostma sõiduautosid, külmkappe ja telereid.
Samal ajal taaselustusid kontaktid läänega, eriti Soomega, mille kaudu puutusid eestlased kokku lääneliku elulaadi ja tarbimiskultuuriga.
Kultuuris, eriti kirjanduses ja kunstis, saavutati nimetamisväärne loominguvabadus. Nõukogude impeeriumis oli Balti riikide seisund unikaalne: “liiduvabariikidest” ainsatena hilisaegset omariiklust ja lääne tüüpi demokraatiat kogenutena moodustasid okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu omalaadse lääneliku enklaavi.

Stagnatsioon ja venestamine

Sulaaeg jäi siiski lühikeseks: koos Leonid Brežnevi võimuletulekuga 1964. aastal algas Nõukogude Liidus stagnatsioon — poliitiline, majanduslik ja kultuuriline seisakuaeg, mil impeerium vananes koos oma juhtidega. Eestisse jõudis stagnatsioon kõigis oma vormides taas pisut hiljem, pärast Tšehhoslovakkia rahvaülestõusu (“ Praha kevade”) mahasurumist Nõukogude vägede poolt 1968. aastal, mille järel tugevnes poliitiline reaktsioon , asuti suruma maha vabamõtlemist ja tihendati tsensuuri.
1965. aastal mindi kogu Nõukogude Liidus taas üle majanduse tsentraliseeritud korraldusele, kaotati kohalik juhtimine rahvamajandusnõukogude kaudu ning taastati allutatus üleliidulistele ministeeriumitele Moskvas. 1960. aastate teisel poolel mindi tööstuses üle uuele planeerimise ja töö stimuleerimise korrale, mis kujunes Eesti NSV jaoks siiski suhteliselt soodsaks. Kuna kohalikele võimudele anti õigus kasutada majanduse netotulusid oma äranägemise järgi ning Eestis osati tekkinud võimalusi teistest liiduvabariikidest paremini ära kasutada, hakkas Eesti NSV üha rohkem kujunema NSV Liidu majanduslikuks “vaateaknaks”, mida eksponeeriti maailmale kui tõendit sotsialismi elujõulisusest.
Majanduse arendamisel pöörati jätkuvalt tähelepanu suurtööstusele. Mõnel tootmisalal jõudis Eesti NSV esimeste hulka kogu maailmas. Näiteks võeti 1970. aastate keskpaiku hüdroenergiarikaste Norra ja Kanada järel sisse kolmas koht maailmas elektrienergia tootmises ühe elaniku kohta. Selle tulemuse kindlustasid 1966. ja 1973. aastal valminud hiiglaslikud Balti Soojuselektrijaam ja Eesti Elektrijaam, mis andsid suurema osa Eestis toodetavast elektrienergiast. Jaamade energiaallikana kasutati põlevkivi, mille kaevandamisel jõudis Eesti esimesele kohal maailmas.
Eesti põllumajandus kujunes tööstusele sarnaselt üha enam omalaadseks katsepolügooniks, kus katsetati uusi ideid enne nende rakendamist mujal NSV Liidus. Kui näiteks kuuekümnendate aastate teisel poolel hakati NSV Liidus sovhoose üle viima nn. isemajandamise põhimõtetele, moodustasid pea poole katsemajanditest Eesti NSV sovhoosid, mis lülitati eksperimenti in corpore. Nõnda kujunes ka Eesti põllumajandusest omamoodi “vaateaken” — vähemalt teistele liiduvabariikidele.
Samal ajal hävitati hiiglaslikke riigimajandeid luues ajalooline asustuspilt (külad) ja perifeerne infrastruktuur ning juba 1970. aastatel areng praktiliselt seiskus. Omamoodi tähendusrikas oli, et eraloomakasvatajad ja -põllupidajad, kelle kasutada oli Eestis stagnatsiooniajal alla 5% põllumajandusmaast, andsid ligi 30% kartulisaagist ning 20% piimatoodangust.
1970. aastate teisel poolel tugevnes venestamissurve, "ühtse nõukogude rahva” ja kakskeelsuse propaganda. Vene keele kasutamisele ja kasutajatele anti Eestis eelisõigusi, EKP ja ENSV juhtkond vahetati välja Kremlile veelgi kuulekama vastu.
Moskva propagandas “rahvaste sõpruse keeleks ” tituleeritud vene keelt hakati õpetama eesti lastele juba lasteaias, eesti keele õpetamist mitte-eesti lastele ei peetud aga vajalikuks. Venestuseesmärke pidas silmas kogu kohalik kultuuri- ja hariduspoliitika, mille kaugem eesmärk oli eesti rahvusliku identiteedi aluse, lasteaiast ülikoolini ulatunud omakeelse haridussüsteemi lõhkumine.
Mõistagi tõi see kaasa proteste ja varjatud vastupanu, seda eelkõige kultuurivallas, kuhu oli pärast metsavendluse lämmatamisest 1950. aastatel kandunud Nõukogude võimu vastase tegevuse raskuspunkt. Venestamise ja eestlaste diskrimineerimise vastu protesteerisid peale eesti intellektuaalide ka radikaalsemalt meelestatud noored. 1970. aastate lõpus aktiviseerus Eestis dissidentlik liikumine, milles osalejad saatsid kirju ÜROle ja lääneriikide valitsustele, juhtides tähelepanu inimõiguste rikkumisele ja Balti riikide okupeeritud staatusele.
Vastukaaluks võimude survele ja idast tulevatele mõjutustele, püüdsid eestlased hankida võimalikult palju ja võimalikult vahetut teavet Lääne kultuurist ja ühiskonnaelust — infoallikatena olid tähtsal kohal Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon ning samuti kogu Eestis rohkeid kuulajaid omanud raadiojaamad Raadio “Vaba Euroopa”, “Ameerika Hääl” ja BBC World Service.
1980. aastal Tallinnas toimunud õpilasrahutustes osalejad väljendasid kõige muu kõrval ka oma vastuseisu vene keele ja meele pealetungile koolides. Reageerides meelt avaldanud noorte karistamisele kirjutasid 40 eesti kultuuritegelast avaliku kirja NSV Liidu ja Eesti suurimatele ajalehtedele “Pravda”, “Rahva Hääl” ja “Sovetskaja Estonia”. Kirjas püüti selgitada, millised NSV Liidu sisepoliitika suundumused tekitavad eestlastes ebakindlust oma tuleviku suhtes ning miks. Rangelt tsenseeritud ajalehed kirja muidugi ei avaldanud, võimud reageerisid sellele allakirjutanute tagakiusamisega.
Endiselt teenis venestamise eesmärki ka välistööliste jätkuv saabumine NSV Liidust : massilise muukeelsete kolonistide sissevoolu tõttu vähenes põlisrahva osakaal oma kodumaal aastail 1945–1989 97,3%lt 61,5%le. Eestlased jäid lisaks Kirde-Eesti linnadele vähemusse ka pealinnas Tallinnas.
1970. aastate lõpus sai sotsiaalse ja majandusliku kriisi süvenemine Eestis üha selgemaks. Loodusressursside raiskamine ja keskkonna reostamine (Kirde-Eesti jõudis ökoloogilise katastroofi lävele), elatustase ja elukvaliteet langes, tarbekaupade ja toiduainete defitsiit suurenes. Ühiskonnas süvenes pessimism ja sotsiaalne apaatia, alkoholism ja kuritegevus. Olukord Baltimaades tekitas rahutust demokraatlikes naaberriikides.
Eelneva peatüki allikas: http://estonica.org
EESTI TAASISESEISVUMINE
Eesti taasiseseisvumise eeldused:

Rahvusvaheline tasand

sotsialistliku (ehk kommunistliku) maailmasüsteemi kriis ja sellega seotud majanduslangus . (Kriis ilmnes juba 1980. aastate alguses)

NSV Liidu rahvusvahelise positsiooni nõrgenemine (edutu Afganistani sõda, kontrolli nõrgenemine Ida-Euroopas)

võidurelvastumise kiirendamine lääneriikide poolt (tähesõdade programmid USAs jne.)

NSV Liidu majanduskasvu takistamine lääneriikide poolt (alandati naftahindu, majandusblokaad jne.) → kõige selle tulemusel oli NSV Liit minemas pankrotti

NSV Liidu tasand

Mihhail Gorbatšovi võimuletulek märtsis 1985 (Gorbatšov mõistis uuenduste vajalikkust )

perestroika -poliitika (eesmärk – sotsialismi parandada ja täiustada – tegelikult ei täitunud)

tagurlike jõudude riigipöördekatse augustis 1991
Eesti iseseisvumise (1918) ja taasiseseisvumise (1991) erinevused ja sarnasused
Erinevused:

iseseisvumine käis sõja kaudu, taasiseseisvumine läks rahulikult
20. sajandi Euroopas oli 4 juhtumit, mil uus riik sündis veretult: 1) 1904 Norra lõi lahku Rootsist, 2) 1944 Island eraldus Taanist , 3) 1964 Malta lõi lahku Briti impeeriumist, 4) 1991 Eesti (NB! Eesti küll taasiseseisvus)

iseseisvumisel polnud eelnevat oma riigi kogemust, taasiseseisvumisel oli

iseseisvumisel oli 2 vaenlast – Nõukogude Venemaa ja Saksamaa, taasiseseisvumisel võideldi NSV Liiduga (vanameelsetega) lahkulöömise nimel

iseseisvumise juures oli tegev väiksem hulk inimesi, tegevus oli illegaalne; taasiseseisvumisel osalesid suured rahvamassid , toimusid legaalsed üritused

iseseisvumisel eestlased ei saanud loota välisabile, taasiseseisvumisel toetasid paljud maailma riigid, samuti väliseestlased

iseseisvumisel eestlastel olid oma relvajõud, taasiseseisvumisel polnud
Sarnasused:

kasutati soodsat olukorda, kui Venemaa/NSV Liit oli nõrk ja kriisis

mõlemal juhul eralduti suure riigi küljest (Venemaa/NSV Liit)

mõlemal juhul eelnes eestlaste pikaajaline vaimne ja füüsiline kurnamine

mõlemal korral eelnes rahvustunde tõus, rahvuskultuuri suuremasse ausse tõstmine, suurenenud poliitiline aktiivsus

mõlemal korral eestlaste poliitilised jõud saavutasid otsustaval hetkel üksmeele

mõlemal korral loodeti abi Läänest, tehti selleks ettevalmistusi, tehti selgitustööd maailmale

Eesti taasiseseisvumise (ehk ärkamisaja ehk laulva revolutsiooni) protsess

Meenutuseks: Gorbatšovi ajal algas perestroika ja glasnosti - poliitika. Eesti NSV parteijuht oli sel ajal Karl Vaino. 1970. aastate lõpul - 1980. aastate algul toimus venestamine.
1987

• kevadel algas fosforiidikampaania – see oli rahva protest uute fosforiidikaevanduste rajamise vastu Kirde-Eestisse.
  

Fosforiit – merelise tekkega settekivim, lähteaine väetiste valmistamiseks. Kaevandusi käskis rajada Moskva keskvõim, toodang oleks läinud üle kogu NSV Liidu, Eestile oleks jäänud vaid lagastatud loodus. Saavutati, et kaevandusi ei rajatudki!

• augustis loodi MRP-AEG (=Molotov - Ribbentropi pakti Avalikustamise Eesti Grupp)
  
• 23. augustil korraldati miiting Hirvepargis Tallinnas (korraldas MRP-AEG). Seal räägiti ausalt MRPst. Miiting näitas, et ühiskond hakkas politiseeruma, organiseeruma.
  
• septembris käidi välja IME-ettepanek (Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar , Mikk Titma ). IME = isemajandav Eesti. IME mõte seisnes selles, et viia Eesti (NSV Liidu sees ja sotsialismi raamides) üle isemajandamisele.
  

Sellega lõpuks nõustus ka NSV Liidu keskvalitsus → 1989 võeti vastu seadus Balti riikide majanduslikust iseseisvusest.

• detsembris loodi Eesti Muinsuskaitse Selts. See oli esimene tõeliselt “altpoolt” (=rahva poolt) loodud massiorganisatsioon. Ta ületas kitsalt muinsuskaitsega seotud probleemid, tähistati näiteks ka ajaloolisi ja rahvuslikke tähtpäevi, õhutati rahvuslikku vaimu ja nõukogudevastaseid meeleolusid
  

1988 – “laulev revolutsioon”

• 2. veebruaril tähistati Tartu rahu aastapäeva
  
• 24. veebruaril tähistati Eesti Vabariigi aastapäeva
  
• aprilli algul toimus loominguliste liitude ühispleenum. Seal
  

nõuti suuremaid õigusi rahvusteadustele

arutati rahvuskultuuri olukorda

avaldati rahulolematust Eesti NSV juhtkonnaga (parteijuht Karl Vaino, Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul )
Rahvas toetas pleenumi seisukohti

• aprilli keskel (telesaates “Mõtleme veel”) sündis ja viidi kohe ka ellu Rahvarinde idee. Rahvarinne oli suurim massiliikumine Eestis (ametlik nimi: Rahvarinne Perestroika Toetuseks). Selle juhiks oli Edgar Savisaar
  
• aprilli keskel toimunud muinsuskaitsepäevadel Tartus toodi avalikult välja sini-must-valge lipp (juunis kuulutati rahvuslipuks)
  
• 16. juunil määrati Karl Vaino asemel EKP juhiks Vaino Väljas
  
• 17. juunil toimus u. 150 000 osavõtjaga meeleavaldus Tallinna Lauluväljakul
  
• augustis loodi ERSP – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. See oli esimene poliitiline erakond Eestis (peale EKP)
  
• 11. septembril toimus Tallinna Lauluväljakul üritus “Eestimaa laul”. Osales u. 300 000 inimest. Kõlas juba üleskutse omariiklus (=iseseisvus) taastada
  
• 1988 organiseerusid ka iseseisvumise vastased, impeeriumimeelsed, NSV Liidu-meelsed jõud. Oli kaks tähtsamat organisatsiooni:
  

Interliikumine (=Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine)

Töökollektiivide Ühendnõukogu
Mõlemad ühendasid peamiselt üleliiduliste tehaste venekeelseid töölisi, kes olid huvitatud NSV Liidu säilimisest
Poliitilised jõud Eestis 1988:
Interliikumine ↔ Rahvarinne ↔ ERSP
NSV Liit liiduleping iseseisvus

• 16. novembril (1988) võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Selles dokumendis:
  

Eesti seadused kuulutati ülimuslikus (=kõrgemaks, tähtsamaks) NSV Liidu seaduste suhtes

nõuti liidulepingut (esimest korda tõstatati Eesti riikluse probleem nii kõrgel tasemel)
Eesti eeskujul võtsid varsti kõik liiduvabariigid vastu sellised suveräänsusdeklaratsioonid
1989

• jaanuaris võeti vastu keeleseadus – eesti keel sai riigikeeleks
  
• 24. veebruaril heisati sini-must-valge lipp Tallinnas Toompea Pika Hermanni torni. See päev sai jälle iseseisvuspäevaks
  
• veebruaris algas kodanike komiteede liikumine. Hakati registreerima kodanikke Eesti Vabariigi kodakondsusseaduse alusel. Eesmärgiks oli taastada Eesti iseseisvus juriidilise järjepidevuse alusel (veebruaris 1990 valiti Eesti Kongress )
  
• 23. augustil toimus Balti kett. See oli 600 km pikkune inimkett Tallinnast Vilniusesse. Osales u. 2 miljonit inimest. Eesmärk oli teadvustada Baltikumi probleeme maailmale – 23. august 1989 oli MRP 50. aastapäev! Balti kett leidis maailmas elavat vastukaja.
  

1989. aasta lõpul NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress tunnistas MRP salaprotokollide olemasolu ja kuulutas need kehtetuks!
1990

• veebruaris toimusid Eesti kodanike esinduskogu Eesti Kongressi valimised (valisid õigusjärgsed Eesti kodanikud ja nende järeltulijad). Märtsis peeti esimene istung. Eesti Kongressi alaliselt tegutsevaks organiks sai Eesti Komitee, juhiks Tunne Kelam .
  
• märtsis lõhenes EKP (EKP 20. kongressil):
  

iseseisvad , eestimeelsed “rahvuskommunistid”

Moskva-meelsed

• märtsis toimusid (enam-vähem demokraatlikult) valimised Eesti NSV Ülemnõukogusse. Selle esimeheks sai (nagu ka eelmises koosseisus oli olnud) Arnold Rüütel. Valitsuse juhiks sai Edgar Savisaar
  
• äsjavalitud Ülemnõukogu kuulutas 30. märtsil välja üleminekuperioodi omariiklusele
  
• mais muudeti ära riigi nimi – Eesti NSVst sai Eesti Vabariik (NB! oldi veel NSV Liidu koosseisus!). Võeti kasutusele uus (tegelikult vana) lipp, vapp ja hümn.
  

Elavnes ka Interliikumine. 15. mail toimus nende korraldatud miiting Toompeal. Üleliidulistes venekeelsete töölistega tehastes toimusid streigid.
Nüüd hakkas NSV Liidu keskvõim pooldama liidulepingut (mida kaua aega tagasi tõrjuti). Kuid oli juba hilja. Balti liiduvabariike enam ei rahuldanud liiduleping, neil oli juba eesmärgiks seatud iseseisvus.
1991 jaanuaris toimusid verised sündmused Vilniuses ja Riias (=kommunistide võimuhaaramiskatsed).
1991

• märtsis toimus referendum Eesti iseseisvumise küsimuses (NB! See toimus enne üleliidulist referendumit) 77,8% toetas Eesti iseseisvumist (sh. 1/3 siinsetest muulastest ) Oli selge, et mingist liidulepingust pole enam juttugi, läbirääkimisi NSV Liidu keskvõimuga võis pidada vaid iseseisvumise üle
  
• 19. augustil algas riigipöördekatse (augustiputš) Moskvas.
  
• 20. augustil võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest” – sellega oligi Eesti end NSV Liidu küljest lahti rebinud!
  

20. august – Eesti Vabariigi taasiseseisvumine
Eesti Vabariigi tunnustamine:
Esimesena tunnustas Island.
6. septembril tunnustasid NSV Liit (Riiginõukogu) ja Venemaa (B. Jeltsin ).
17. septembril võeti Eesti Vabariik vastu ÜROsse.
1992 – rahareform, uus põhiseadus, presidendiks sai Lennart Meri
1994 31. augustil lahkusid Eestist viimased NSV Liidu sõjaväelased → nüüd oli Eesti 100% vaba.