Eesti keskaeg (7)

II. KESKAEG
Vana- Liivimaa Jüriöö ülestõus
Eesti rahvastik ja majandusolud , linnad ja kaubandus 14.-16. sajandil
Vana-Liivimaa sise-ja välispoliitika 14.-16. sajandil
Katoliku kirik Eestis Usupuhastus ja selle tagajärjed
6. VANA-LIIVIMAA
MAA JAGAMINE. Kohe muistse vabadusvõitluse lõppedes algas terav tüli ordu ja Taani vahel. 1227. aastal vallutas ordu taanlastelt Toompea linnuse. Poolte lepi­tamiseks saatis paavst kohale oma legaadi, Modena piiskopi Guillelmuse (Wilhelmi). Legaadil tekkis kavatsus rajada vaidlusalustest Järva-, Viru- ja Läänemaast Taani ja ordu valduste vahele otse paavstile alluv vaheriik. Toetuda taheti seejuures eestlaste vanemaile, kelle jaoks see oli võimalikest soodsaim variant. Lühikeseks ajaks vaheriik loodigi.Wilhelmi tööd jätkas Aina munk Balduin. Ordu asjade sellise käiguga siiski ei leppinud ja korraldas 1233. aastal Toompeal veresauna paavsti vasallidele, kelle hulgas oli ka eestlasi. Tapeti umbes 100 vasalli, neist osa otse Toomkirikus altari ees. Kõik see oli tegelikult vaid episood kogu Lääne-Euroopat haaranud gvelfide-gibelliinide võitlusest, milles ordu seisis keisrivõimu poolel ja järelikult paavsti vastu. Ordu ja Taani leppisid ära alles pärast Saule lahingut, 1238. aastal sõlmitud Stensby lepinguga, millega Harju- ja Virumaa läksid uuesti Taanile. Seejärel tekkiski Eesti ja Läti aladel poliitiline struktuur, mida nimetame Vana-Liivimaaks. Nimetus tuleb sellest, et esimesena hõivati vallu­tajate poolt liivlaste maa, mille nimi laienes hiljem ka edasistele vallutustele.
Vana-Liivimaa feodaalriigid 13.-14. sajandil.
Eesti ja Läti alal tekkis mitu feodaalriigikest. Põhja-Eesti kuulus omaette Eestimaa hertsogkonnana Taanile. Suurem osa Eestist oli jagatud Liivimaa Ordu ning Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondade vahel. Oli ka Tallinna piiskop, kel polnud aga ilma­likku võimu. Läti ala oli jagatud ordu, Riia peapiiskopkonna, Kuramaa piiskop­konna ja Riia linna vahel. Ordualad olid jaotatud komtuur - ja foogtkondadeks. Ordu ja piiskopid olid Saksa- Rooma keisri vasallid , kuid Vana-Liivimaa ei kuu­lunud Saksa-Rooma keisririigi koosseisu. Vormiliselt oli tähtsaimaks kohalikuks võimumeheks Riia peapiiskop , ent ordu ei soovinud sellega leppida. Sellegi tüli taustaks oli esialgu paavsti- ja keisrivõimu vastuolu. Maa kindlama alistamise ja välispoliitilise olukorra stabiliseerumise järel puhkes Vana-Liivimaal 1297. aastal esimene kodusõda. Hiljem peeti neid korduvalt, kusjuures võitlevad pooled kaasasid neisse ka naaberriike, isegi paganlikke leedulasi. Siiski tekkis kohalikel riigikestel ühiste ohtude tõttu (mässumeelsed põlisrahvad, välisvaenlased) teatud ühtekuuluvustunne. Vana-Liivimaa kujutas endast väga lõdvalt kokkuseotud konföderatsiooni.
Oma võimu kindlustamiseks läänistasid maahärrad - Taani kuningas ja piiskopid -suure osa oma siinsetest valdustest. Tasuks maavalduse eest pidid läänimehed kandma sõjateenistust. Läänid ei olnud läänimeeste omand, vaid eluks ajaks antud val­dus, kuid tavaliselt läänistati see isa surma järel pojale. Enamik läänimehi olid saks­ lased , ent nende seas oli ka taanlasi ning eestlaste vanemaid ja nende järglasi.
Näiteks on 1241. aastal koostatud Taani hindamisraamatus ( Liber Census Daniae) loetletud 115 Taani kuninga siinse vasalli hulgas kümnendik nimede järgi otsus­tades eestlased. Tegelikult võis neid rohkemgi olla. Eesti ülikkonnal oligi vaid kolm võimalust: kas hukkuda, sulanduda talupoegade hulka või teha vallutajatega koos­tööd ja paari inimpõlvega saksastuda. Mitmed hilisemad suured baltisaksa aadlisuguvõsad olid eesti päritolu. Tuntuim sellekohane näide on arvukas Maydellide perekond. Eestipäraseid perekonnanimesid oli kohaliku aadli seas rohkesti: näiteks Patkulid, Koskullid, Wrangellid jt. Mitte kõik nad polnud siiski eesti soost. Eestlasi oli rohkem väikeläänimeeste seas. Vasallkond tervikuna oli algusest peale saksakeelne ja elanikkonna põhimassile võõras. Aadli muukeelsus pole ajaloos ainulaadne; nii oli see samal ajal näiteks Inglismaal, kus ülemkiht koosnes prantsuskeelsetest normannidest, kes pikapeale oma alamate keelele üle läksid. Meil seda kahjuks ei juhtunud. Ometi on baltisakslased osa Eesti ajaloost.
Vasalle oli kõige rohkem Taani valdustes. Ordualadel läänistati maid vaid erand ­juhtudel, sest kutseliste sõdurite organisatsioonina sõjaliselt tugev ordu ei vajanud läänimeeste sõjateenistust. Seetõttu oli eestlaste olukord ordualadel mõnevõrra parem. Juba 13. sajandi lõpuks hakkasid kujunema vasallkonnad ehk rüütelkonnad - vasallide seisuslikud korporatsioonid, millega Taani kuningau ja piiskoppidel tuli tõsiselt arvestada. Põhja-Eestis valitses kuninga asehaldur koos rüütelkonna valitud maanõukoguga. Kuningas oli sunnitud oma vasallide õigusi pidevalt laiendama, andes neile näiteks käe- ja kaelakohtuõiguse oma talupoegade üle. Hiljem said selle õiguse ka teiste Vana-Liivimaa riigikeste läänimehed.
MAARAHVAS VÕÕRVÕIMU ALL. Võõraid asus eestlaste sekka vähe. 13. sajandi keskpaigast alates asustati maaisandate poolt Eesti lääne- ja looderannikule ning saartele arvukamalt vaid rootslasi, et teha lõpp sagedasele ranna- ja mereröövile. Rannarootsi asustus püsis kohati Teise maailmasõjani. Esialgu säilisid elanikkonna seas sõjavangide järglastest orjad , kes pikapeale sulasid eestlaste sekka. Eestlased jäid relvastatud rahvaks. Välisohu või sisesõdade korral osaleti maa kaitsmises. Ka suuremad linnused jäid veel kauaks käsutusse. Maaomavalitsus jäi pikaks ajaks eestlaste enda kätte. Nii läänistatud kui läänistamata maad jaotati umbes sajast talust koosnevateks vakusteks eesotsas eestlastest vanematega. Vakused olid eelkõige maksustusühikud. Maksud korjati kokku tavaliselt kord aas­tas, sügiseti, mil läänimees või mõni kõrgem käsknik oma vakused läbi sõitis. Sel puhul korraldati koos talupoegadega vakupidu ja peeti eestlaste vanemate kaasistumisel vakukohut. Viimast tehti kohaliku tavaõiguse alusel. ,,Eesti õiguse" normid segunesid ajapikku Lääne-Euroopast üle võetud õigusnormidega. Ka hiljem, kui Lääne feodaalõigus oli juba valdavaks saanud, tuli maa valitsejatel arvestada kohalike tavadega. Tavaõiguse riismed elavad meis tänini, võõrvõimu all elatud sajandid on meisse istutanud kaksikmoraali.
Vahetevahel on väidetud, et vallutus ei toonud kaasa eestlaste otsest rahvuslikku rõhumist, sest keskajal oli rahvusest tähtsam seisuslik kuuluvus. Sellega ei saa nõus­tuda, ehkki sama väär oleks rääkida vallutusega alanud 700-aastasest “orjaööst". Rahvus- ja seisusepiirid langesid Eestis enamasti kokku. Talupojaseisusest kõrge­male tõusta oli võimalik vaid oma rahvusest loobumise hinnaga. Tollaste inimeste väljakaevatud luustikud näitavad, et eestlaste füüsiline seisund halvenes pärast val­lutust. Inimesed jäid lühemaks ja nõrgemaks, olid tõbisemad ning surid varem. See räägib halvemast toidust ja raskemast elust. Osalt oli see küll tingitud halbadest ilmastikutingimustest ja ikaldustest. Eriti halb oli olukord 1315. aasta näljahäda ajal, mil esines isegi kannibalismi. Maa uued valitsejad suhtusid eestlastesse umbusu ja ettevaatusega ka seetõttu, et nood jäid üldiselt oma hinges paganateks. Kõikjal Eestis ehitati küll kirikuid ja muinaskihelkondade asemele tekkisid kirikukihelkonnad, kuid vägisi midagi armsaks ei tee... Kirikud ehitati sageli vanadele hiiemägedele, et demonstreerida uue usu üleolekut. Pealegi tegi see eest­lastele kirikus käimise ja surnute kirikuaeda matmise kergemaks - ikkagi harjunud koht, mis sest, et võõra usuga rüvetatud.
Käija kirik Saaremaal.Enamik Eesti vanu maakirikuid ehitati algselt taoliste lihtsamahuliste kaitsekirikutena ja olid ohu korral pelgupaikadeks. Kellatornid ehitati neile palju hiljem.
LINNAD. Täiesti uue nähtusena tekkisid Eestis 13. sajandil linnad: Tallinn, Tartu, Vana- ja Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide ning Viljandi, 14. sajandi esimesel poolel veel Narva ja Rakvere. Neist Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi kuulusid Hansa Liitu. Hansa oli peamiselt Põhja-Saksa kaubalinnu hõlmav ühendus, mis muu hulgas hoidis enda käes kaubavahetust Venemaaga. Eesti linnad tekkisidki eelkõige kaubanduslikel põhjustel; idakaubanduses olid Tallinn ja Riia peaaegu monopoolses seisundis. Pärnu, Viljandi ja Tartu kuulusid Hansa Liitu seetõttu, et tollal oli veel käsutatav veetee Pärnu jõge, Võrtsjärve, Emajõge, Peipsit ja Lämmijärve mööda Pihkvasse ning sealt edasi Novgorodi . Maapinna pideva kerkimise tõttu lakkas see veetee hiljem olemast. Rakvere, Paide ja Haapsalu olid vaid haldus- ja käsitöökeskused, mis võlgnesid oma olemasolu linnusele. Alevitest eristas neid ainult linnaõiguse olemasolu. Linnade ülemkiht oli saksakeelne. Selleski polnud midagi erakordset - linnad olid tollal saksakeelsed kogu Põhja- ja Kesk-Euroopas, Bergenist Norras kuni Buda ja Pestini Ungaris. Suurem osa linlastest oli siiski kohalikku päritolu, seda enam, et Saksamaalt tulijate seas oli vähe naisi. Lisaks linnadele ehitati Eestis uute valitsejate poolt terve rida väiksemaid kivilinnuseid.
VANA-LIIVIMAA SUHTED NAABRITEGA. Vana-Liivimaa põhivaen­lasteks jäid Leedu, Novgorod ja Pihkva . Ordu ja kirikuvürstide välispoliitilised vallutushuvid läksid aga vastuollu Hansa huvidega . Viimane soovis kaubanduse ede­nemise nimel edasisi sõdu vältida ja lõi Novgorodiga koguni omamoodi liidusuhted. Novgorodis asus Hansa alaline kaubakontor, toimusid laadad jne. Hansa tähtsus suurenes eriti 14. sajandil. Teiseks suuremaid sõdu ärahoidvaks teguriks oli Kuldhord. Nii toimus 1268. aastal Saksa-Taani ja Vene vägede vahel verine Rakvere lahing, mis jäi viiki, kuid mille järel lahinguväli jäi venelastele. Aasta hiljem plaa­nitsesid sakslased - taanlased suuremat vasturetke, kuid loobusid sellest, sest Novgorodi saabus väike mongoli-tatari abisalk. Alles 1320 -ndail aastail, mil Hordi haare juba lõdvenes, algas uus pikem sõdade periood Venemaaga. See-eest Leeduga sõditi sageli ja südamest.
Läänemeremaad aastal 1300
7. JÜRIÖÖ ÜLESTÕUS
EELLUGU. 14. sajandi teiseks veerandiks oli Taanikuningas peaaegu kaotanud senisegi kontrolli oma kaugete valduste üle Põhja-Eestis. Vasallid muutusid aina võimsamaks ja iseseisvamaks, naabrite - Liivimaa Ordu ja Taani vana vaenlase Rootsi - huvi Harju-Viru omandamiseks aina suuremaks . Taani ei saanud siit enam erilisi tulusid, idakaubanduse käsuni läks Hansale. Seepärast hakkas Taani kroon otsima soodsat võimalust Eestimaa hertsogkonna võõrandamiseks. Seda tehti sala­jas, sest Taani kuningakoda oli vasallidele tõotanud maad mitte müüa. Läbirääkimised käisid Saksa Orduga ja 1340 -ndate aastate algul oli kaup enam­vähem koos. Asjade selline käik ei meeldinud vasallidele, kes kartsid uue maaisanda all kaotada oma seniseid vabadusi ja eesõigusi. Täit kindlust polnud tehingu õnnestumises ka ordul , kes ihkas kindlustada oma ülemvõimu Vana-Liivimaal. Rootsi omalt poolt ootas sobivat hetke, liitmaks Harju- ja Virumaa oma valdustega Soomes - väljavaade, mis pehmelt öeldes ei vaimustanud ei ordut, vasalle ega hansalinna Tallinna, sobis aga eestlastele. Eestlaste olukord Taani valdustes oli vasallide võimutsemise, omavoli ja mõisate rajamise tõttu kiiresti halvenenud. Põlisrahvas ei tahtnud tegevusetult pealt vaadata, kuidas nende maa saatust otsus­tatakse. Eestlaste vanemad pidasid omakorda läbirääkimisi rootslastega ja venelastega, kes sellal orduga sõdisid. On iseloomulik, et eestlastega tõepoolest peeti läbirääkimisi, arvestati nendega kui iseseisva jõuga. Sügava saladuskatte all valmis­tuti ülestõusuks võõrvõimude vastu.
ÜLESTÕUSU KÄIK. Vastuhakk algas jüriööl, ööl vastu 23. aprilli 1343, vahetult enne kevadiste põllutööde algust. See näitab, kui tõsi meie esiisadel taga oli. Talurahvarahutused olid keskajal igal pool enamasti sesoonse iseloomuga ; külvi- ja lõikusajal tehti neisse tavaliselt vaheaeg. Kogu Harju- ja Virumaal tapeti kõik saks­lased ja taanlased, kes kätte saadi, halastamata isegi naistele ja lastele, vähesed ellu­jäänud pagesid linnamüüride taha varjule. Ülestõus oli suunatud ka ristiusu vastu, tapeti kättesattunud vaimulikud . 10 000 eestlast kogunesid oma nelja kuninga (ilmselt vaid väepealiku tähenduses) juhtimisel Tallinna alla, et liituda peatselt saabuma pidavate Turu ja Viiburi foogtide väesalkadega Rootsi-Soomest. Ülestõus puhkes ka Läänemaal, kus eestlased asusid Haapsalut piirama. Sellest kuuldes katkestas ordumeister ettevalmistused sõjaks Pihkva vastu ja suunas oma väed kiiresti Tallinna poole, et juba omaks peetud Harjust-Virust mitte ilma jääda. Eestlaste juurde läkitas ta saadikud kutsega läbirääkimistele. Eestlased omalt poolt püüdsid aega võita, süüdistades vasalle hirmsas ja kauem talumatus ülekohtus ning aval­dades valmisolekut ordu võimu alla minekuks. Läbirääkimiste ajal Paides mõrvati eestlaste neli kuningat ja nende saatjad . Paari väiksema kokkupõrke järel jõudis rüütlivägi Tallinna alla. 14. mail toimus Lasnamäe klindil Sõjamäel otsustav lahing, mis muutus verepulmaks kohe algul pagema pöördunud eestlaste maleva kallal. Tapeti 3000 eestlast. Kokkulepitud ajal mõni päev-hiljem saabunud rootslased pidid tühjade kätega lahkuma . Mingit kasu polnud ka Vene vägede sissetungist Tartumaale. Ülestõus polnud siiski veel kaugeltki maha surutud ja Liivimaa Ordul tuli Saksa Ordult kiires korras abi paluda .
24. juulil algas ülestõus Saaremaal. Saarlased piirasid Pöide ordulinnust, lubasid kaitsjail vabalt lahkuda lasta, ent pildusid nad kantsi loovutamise järel kividega surnuks. Nii et mitte ainult sakslased ei murdnud oma lubadusi. Orduväed laastasid kõigepealt põhjalikult Harjumaad ja vallutasid sealsed eestlaste linnused. Saaremaale tungiti alles 1344. aasta veebruaris. Otsustav võitlus peeti Karja Kooljamägedes (mis sai oma nime just selle lahingu pärast) asunud linnuses, kus olla langenud 500 sakslast , mis on saksa kroonikates oma kaotuste kohta erakordselt suur arv. Saarlaste kuningas Vesse langes vangi ja poodi jalgupidi üles. Saaremaale orduvägi siiski jääda ei julenud, saarlased alistusid alles 1345. aasta algul väga ras­ketel tingimustel, kuid taas lepinguliselt. Nad pidid oma relvad loovutama ning karistuseks ehitama Saaremaa ordualale Maasilinna kindluse ja piiskopialale Kuressaare piiskopilinnuse.
Saarlaste linnus. M. Bormeistri maal
TULEMUSED. Jüriöö ülestõus oli muistse vabadusvõitluse lõppvaatus, eestlaste katse taastada oma iseseisvus . Lüüasaamine oli nii ränk, et järgmise kahesaja aasta jooksul ei toimunud ühtegi suuremat eestlaste ülestõusu. Maa laastati taas, eestlaste vanemkond hävitati lõplikult, kohutavate karistustega murti vastupanutahe. Mida ei teinud karistussalgad, selle viis lõpule paar aastat pärast Jüriööd maad tabanud katk, ,,must surm". See viis tollal kõikjal Euroopas hauda kolmandiku rahvast. Jüriöö ülestõusu järel tugevnes ordu valitsev seisund Vana-Liivimaal. 1346. aastal müüs Taani kuningas talle tegelikult juba mittekuuluva Harju-Viru 19 000 Kölni marga (4443 kg) hõbeda eest Saksa Ordule, kes omakorda loovutas selle järgmisel aastal väikese vaheltkasuga Liivimaa Ordule. Võiks öelda, et too sai maa pool­muidu.
“Must surm" Euroopas
8. EESTI RAHVASTIK JA MAJANDUSOLUD, LINNAD JA KAUBANDUS 14.-16. SAJANDIL
RAHVASTIK. Jüriöö ülestõus, sellele järgnenud julmad repressioonid ja ,,must surm" vähendasid Eesti elanike arvu 14. sajandi keskpaigaks umbes 100 000 inime­seni. Tänu rahulikumatele aegadele kasvas Eesti rahvaarv 16. sajandi keskpaigaks ligi 300 000 inimeseni, kaasa arvatud paarkümmend tuhat sakslast põhiliselt lin­nades ning mõni tuhat rannarootslast Eesti lääne- ja looderanniku poolsaartel ning saartel (ka osa nüüdseid poolsaari, nagu Noarootsi, olid siis veel saared). Teiste rah­vaste liikmeid elas Eestis vähem. Linnadest olid suuremad Tallinn, mille elanike arv küündis 15. sajandil 7000- 8000 inimeseni, ja Tartu 5000-6000 elanikuga. Euroopa suurlinnadega võrreldes polnud seda just palju, kuid kohalikke olusid arvestades küll. Näiteks Rootsis ja Soomes polnud sellal ühtegi nii suurt linna. Stockholm oli Tallinnaga võrreldes vaid linnake, Helsingit polnud aga veel olemaski. Helsingi asu­tati alles aastal 1550 kalurikülade ühendamise teel, et idakaubanduses Tallinnale konkurentsi pakkuda, ja järgmise paarisaja aasta vältel näis see katse ebaõnnestu­vat. Soome tähtsaimaks linnaks oli keskajal hoopis Turu. Ülejäänud Eesti linnade elanike arv oli umbes tuhat või alla selle.
MAARAHVAS 14.-16. SAJANDIL. Jüriöö ülestõusu mahasurumise järel halvenes eestlaste õiguslik seisund, tugevnes läänimeeste võim oma talupoegade üle ja suurenes nende voli rakendada vajadusel otsest füüsilist vägivalda. Keskaja lõpupoole muutus Vana-Liivimaa tähtsaks teraviljaeksportijaks. Lääne-Euroopa maapiirkonnad ei suutnud kasvavaid linnu enam ära toita. Eesti teravili oli tänu järelküpsetamisele rehtedes kvaliteetne, talus hästi transporti ja niiskust, säilis kaua. Eriti siinse rukki järele oli Euroopa viljaturgudel suur nõudmine. Tänu sel­lele muutusid meie maa ja selle asukad jõukamaks, teisalt aga tõi see kaasa vasal­ lide elamaasumise linnadest maale oma mõisatesse. 16. sajandi keskpaigaks ulatus mõisate arv Eestis poole tuhandeni. Lisaks senistele koormistele hakkasid mõisni­kud talupoegadelt nõudma tööd mõisapõldudel, et suurendada oma viljamüügist saadavat tulu. Nõnda tekkis eestlaste elu järgmise poole aastatuhande vältel enim mõjutanud nähtus - teoorjus . Mõisatöö võttis suure osa ajast; sellega toime­tulemiseks pidid talupered olema suured, koosnema 10-20 inimesest, sealhulgas muidugi sulased, teomehed ja teenijatüdrukud. Talupojad töötasid mõisapõldudel omaenda tööriistade ja - loomadega , samade töövõtete ja -meetoditega kui kodu- taludes . Ometi oli mõisapõldude saagikus väiksem, sest mõisad ei pidanud ise künni- ja veoloomi ning seetõttu oli neil vähem sõnnikut põldude väetamiseks. Mõisatöö korraldamisel, talupoegade tööle sundimisel tähtsustus mõisnike kodukariõigus ning tekkis mõisasundijate - kupja ja kiltri - elukutse . Vihatud mõisatöö mõjul hakkas talupoegadel tekkima mentaliteet, mis on kokku võetud ütlusse mõisa köis, las lohiseb . Mõisnike survele vastasid talupojad pagemisega teiste mõisnike juurde, linna või piiri taha, peamiselt Venemaale. Iga pagenud tööjõuline mees tähendas mõisnikele kahjumit. Seetõttu jõudsid läänimehed peagi ühele meelele pagemiste takistamiseks ja pagenute väljaandmiseks. Põgenike ülesot­simiseks ja tagasitoomiseks pandi ametisse adrakohtunikud (saksakeelse nimetuse järgi ka haagikohtunikeks kutsutud). 15. sajandi teisel poolel kujunes välja talupoe­gade sunnismaisus . Siit oli vaid väike samm täieliku pärisorjuseni, mida Eestis täies mahus siiski veel ei tekkinud. Sotsiaalsed protsessid olid keskajal väga aeglased. Tollane ühiskond väärtustas üle kõige traditsioone, tavasid, seisuseuhkust. Nii üksikisikute kui sotsiaalsete gruppide tõus või langus ühiskonnahierarhias oli erand­lik. Tõsi, juba 15. sajandist on teada üksikuid eesti talupoegade müümise, kinkimise, vahetamise ja pärandamise juhtumeid. Mõisnike võim nendest sõltuvate talupoegade üle ulatus käe- ja kaelakohtuõiguseni ning esimese öö õiguseni -mõisahärra voli veeta oma talupoja noorikuga pulmaöö. Ent talurahvas ei sat­tunud veel täiesti õigusetusse olukorda. Endiselt osalesid nad kohtupidamises, ehkki võimalusi kaevata oma mõisahärra peale suurt polnud, samuti oli neil teatud omavalitsus ja õigus vallasvarale. Eestlased osalesid maakaitses ja olid endiselt rel­vastatud rahvas. Mis kõige tähtsam - talurahvas ei sulanud ühtseks halliks massiks, vaid säilitas sisemise diferentseerituse, varanduslikud ja õiguslikud erinevused. Ainult piisavalt keerukad struktuurid on elujõulised ning see käib ka rahvaste kohta. Kõige enam oli eestlaste seas adratalupoegi, kelle nimetus tuli nende talude suuruse arvestamisest adramaades . Talude suurus oli väga erinev, suuremad talud käsutasid ise palgalist tööjõudu - teenijatüdrukuid ja sulaseid. Metsadesse rajatud uudismaadel elasid üksjalad, kelle nimetus tuli sellest, et nad käisid mõisateol ühe jalapäeva nädalas. Kui nende talud jalad alla said, muutusid nemadki adratalupoegadeks. Olid veel raharendile lastud vabatalupojad - vabad teotööst. Vabatalupoegade arv kasvas eriti 16. sajandi esimesel poolel, mil pikem rahuaeg tõi kaasa majanduse õitsengu. Ja lõpuks maavabad - tavaliselt muistsete vanemate järg­lased, väikeläänimehed, kel lasus sõjateenistuskohustus või mõni teine võimudele vajalik ülesanne, näiteks postivedu. Eriti rohkesti oli maavabasid Järvas ja Saaremaal.
LINNAD JA KAUBANDUS. Linna valitses raad (saksa keeles Rat = nõukogu). Näiteks Tallinna raad koosnes algul 24 liikmest, kellest pooled valitsesid ühel, pooled järgmisel aastal. Hiljem kujunes rae suuruseks 14 eluaegset liiget, lisaks neli bürgermeistrit ja linnasündik seadusetundjana. Kui keegi rae liikmetest suri, valis raad ise tähtsamate kaupmeeste seast endale uue eluaegse liikme. Raad valitses linna kõigi elualade, isegi kodanike isikliku elu üle. Raad oli ühtlasi lin­nakohtuks, edasi sai kaevata tähtsaima hansalinna Lübecki raele. Rae võimu piiras üsna veidi vaid maaisandat esindav linnafoogt . Linnade elanikkond koosnes kaup-meestest, käsitöölistest ja arvukast kodanikuõigusteta, kuid isiklikult vabast alam­rahvast. Viimase pidev juurdevool oli linnadele elulise tähtsusega. Linnade sani­taarne seisund oli jäle: solk heideti otse tänavale ning näiteks Tallinna kaevudesse tuli vesi maa-aluseid torujuhtmeid pidi linna vallikraavist, mille ääres karjatati linna karja ja kuhu voolasid linna heitveed. Muidugi oli tervislikum seda vett mitte juua, selle asemel tarbiti suurtes kogustes õlut. Sageli ründasid linnu taudid. Suremus linnades oli suur ja uute elanike pideva lisandumiseta poleks nad saanud püsida. Talupoegi omakorda tõmbas linna kõrgem elatustase, dünaamilisem elulaad ja võimalus vabaneda mõisasundusest. Keskajal kehtis tava, et linnaõhk teeb vabaks ning neid talupoegi, kes suutsid end aasta ja ühe päeva linnas varjata, ei tohtinud mõisnikud enam tagasi nõuda. See mürgitas linnade ja vasallide suhteid, viies vahel teravate tülide ja isegi verevalamiseni. Nii näiteks hukati 1535. aastal Tallinnas pea maharaiumise läbi Riisipere mõisnik Johann von Uexküll, kes oli lasknud linnast röövida oma põgenenud talupoja Suurepere Madise ja tolle surnuks peksnud. Välismaa kaupmehi meelitas Tallinnasse asuma püsivalt soodne kaubanduskonjunktuur. Alamrahvas töötas linnas teenijate, lihttööliste, voorimeeste, mündrikena (sadamapaadimeestena) jne. Ajapikku tõusis mõnigi neist käsitööliste või kaupmeeste sekka, läks uues seisusekeskkonnas üle saksa keelele ja saksastus. Eesti lin­nades räägitud alamsaksa keel erines oluliselt Põhja-Saksamaal räägitust, sisaldades ohtralt eesti sõnu. Saksa keel omakorda mõjutas nii tollal kui hilisematel sajanditel eesti keele arengut.
Osa Tallinna linnamüürist. Tallinna linnamüüri säilimine nii suures ulatuses on tingitud Tallinna suhtelisest
vaesusest ja mahajäämusest 19. sajandil.
Kaupmehed koondusid gildidesse, millest olulisim oli Suurgild. Rae liikmeid valiti ainult Suurgildi kaupmeeste hulgast. Lisaks teraviljakaubandusele oli püsivalt olu­line transiitkaubandus Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. Venemaalt veeti välja vaha, karusnahku, rasva, lina, kanepit jms, sisse aga soola, soolaheeringaid, kalevit, veine jmt. Tähtsaim kaup oli sool, mida toodi Portugalist ja Prantsusmaalt. Öeldi, et Tallinn on ehitatud soolale . Idakaubandusel oli Hansa olemasolus keskne kõht ning selle kaubanduse monopol oli Tallinna ja Riia käes. Käsitööliste ühendusteks olid lisaks gildidele tsunftid , mis koondasid ühe ala meistreid. Osa ,,peenemaid" tsunfte oli eestlastele suletud. Meistrite arv oli neis rangelt piiratud, kehtisid toodangu hulka, kvaliteeti ja hinda reguleerivad nõuded ning kitsendused. Nii gildid kui tsunf­tid olid ühtlasi seisusekaaslasi ühendavad klubid, hoiu- ja haigekassad, hoolekande­asutused ning vajadusel sõjaväeüksused.
13.-15. sajandil ehitatud Oleviste kirik Tallinnas. Kiriku köhal asus juba 12. sajandil skandinaavlaste kaubahoov kaupmeeste kirikuga . Kiriku nimetus tuleb kogu Põhjalas kõrgesti austatud Norra kuninga Olav Püha nimest. Mitu korda põlenud kiriku tornikiiver on praegu 123,7 m kõrge. Tavaliselt arvatakse, et kuni 300-meetrise Eiffeli torni valmimiseni 1889. aastal oli maailma kõrgeimaks hooneks igivana, algselt 146,6 m kõrgune Cheopsi püramiid. Tegelikult oli Oleviste kiriku tornikiivri esialgne kõrgus umbes 159 m. Oleviste oli näha kaugele merele ja teenis laevnikke tähtsa maamärgina. Kirikud ja kabelid olid alati pühendatud mõnele pühakule või taevalikule olendile, Eestis sagedamini jumalaema Maarjale, Ristija Johannesele (Jaan), peaingel Miikaelile (Mihkel), Katariinale ( Kadri ), Nikolausele (Nigul) jne. Kiriku järgi sai vahel nime ka kihelkond : näiteks Lääne- Nigula , Viru-Jaagupi, Maarja- Magdaleena ..
Kõpu tuletorn Hiiumaal, mis hoiatab laevu Hiiu madala ehk Näkimadalate eest Need on Läänemere ohtlikemad karid; seal on hukkunud sajad laevad, mille vrakid endiselt meresügavuses lebavad. Kõpu tuletorn on Baltimaade vanim meremärkja see ehitati 1505-1521 hansalinnade nõudel Tallinna rae kulul. Tuletorn on tänapäeval 37 m kõrgune, kuid algselt oli see veidi madalam ja selle tipus põletati lõket. Kohalikele elanikele ja mõis­nikele oli tuletorn algul vastumeelt, sest muistse rannaõiguse alusel kuulus laevaõnnetuste järel randa uhutud kraam neile, uppuvatelt laevadelt päästetud lasti eest aga nõuti soliidset tasu. Vahel tegelesid rannatalupojad täielikus üksmeeles oma isandatega endiselt otsese mererööviga, meelitades ise valetuledega laevu karidele ja tappes ellujäänud merehädalisi. Kõrgessaarlasi kutsutakse Hiiumaal tänini ,,vandiraiujateks", sest uppuva laeva lasti
päästmiseks tuli esmalt aluselt eemaldada taglas.
9. VANA-LIIVIMAA SISE- JA VÄLIS­POLIITIKA 14.-16. SAJANDIL
ORDU MÕJU KASV JA LANGUS. Jüriöö ülestõusu mahasurumisega tõstis Liivimaa Ordu järsult oma prestiiži Vana-Liivimaal. Harju ja Viru omandamisega suurenes ordu mõju veelgi. Vastuolud ja sisesõjad Vana-Liivimaa feodaalriikide vahel siiski ei lõppenud. Vahelduva innuga peeti neid Vana-Liivimaa kurva lõpuni. Tõsisemalt suutsid piiskopid ordu juhtpositsiooni kõigutada siiski veel vaid 14. sajandi teisel poolel, laiade rahvusvaheliste sidemetega Tartu piiskopi Dietrich Damerowi eestvedamisel. Tol õnnestus mõneks ajaks luua ulatuslik rahvusvaheline koalitsioon ordu vastu, põlgamata ära isegi bandiitide - Läänemere piraatide vitaalivendade - abi. Aeg oli selleks soodne, sest Saksa Ordu ja selle Liivimaa haru laiutamine ning agressiivne välispoliitika olid kõik naabrid vihale ajanud. Ordu puhtsõjaline üleolek muutis Tartu piiskopi diplomaatilise edu küll kiiresti täielikuks lüüasaamiseks, kuid rahvusvaheline surve sundis ordut nõustuma tüliküsimuste lahendamiseks Danzigi kongressi kokkukutsumisega 1397. aastal. Sellel tuli ordul oma formaalse juhtpositsiooni tunnustamise eest teha piiskoppi­dele ja vasallidele terve rida järeleandmisi. Saksa Ordu kõrgmeister Konrad von Jungingen andis muuhulgas Harju-Viru vasallidele privileegi, mida tuntakse Jungingeni armukirja nime all ja mis laiendas nende pärandamisõigust oma läänidele sedavõrd, et need muutusid sisuliselt vasallide pärisomandiks. Analoogilised armuõigused kauplesid endale hiljem välja ka piiskopkondade lääni-mehed. Vasallide ja linnade osatähtsus kasvas eriti pärast Saksa Ordu hävitavat lüüasaamist Poola-Leedu ühendvägedelt 1410. aastal Grünwaldi lahingus. Ordu ja piiskoppide õnneks ei saanud linnad ja vasallkonnad omavahel läbi.
MAAPÄEVA TEKE. 1421. aastast peale hakati pidama Vana-Liivimaa üldisi iga-aastasi maapäevi. Neil arutati kõiki üldist huvi pakkuvaid küsimusi: välispolii­tika, maksud, kirikuasjad, talupoegade pagemine , raha müntimine jne. Maapäevast osavõtu õigus oli neljal seisusel: Riia peapiiskopil ja teistel piiskoppidel; ordumeistril oma kõrgemate käsknikega; vasallidel; Riia, Tallinna ja Tartu linnadel. Talupoegadel osavõtuõigust mõistagi polnud (näiteks Soomes ja Rootsis oli). Igal seisusel oli maapäeval otsustamisel üks hääl ja otsused pidid olema ühehäälsed. Maapäeva teke tähistas senisest feodaalsest anarhiast õiguslikult korrastatuma sei-susteriigi teket, kuid järgmist sammu ühtse tsentraliseeritud riigi loomise teel ei astutud. Vana-Liivimaa jäi omavahel väga lõdvalt seotud riigikeste konföderat-siooniks.
Narva ja Ivangorod (Jaanilinn) pildistatuna põhjakaarest. Maailmas on vähe kohti, kus tsivilisatsioonide vastasseis ja kooseksisteerimine
nõnda kujukalt on materialiseerunud. Need kaks hindlust seisavad juba sajandeid Euroopa ja Venemaa, Lääne ja Ida piiril .
RAHVUSVAHELISE OLUKORRA MUUTUMINE. Alates 14.-15. sajandi vahetusest muutus rahvusvaheline olukord Vana-Liivimaa ümber tundmatuseni. Seni omavahel lakkamatult vaenutsenud Taani, Norra ja Rootsi-Soome sõlmisid 1397 Kalmari uniooni ning rajasid poolteiseks aastasajaks ühise riigi. Leedu võttis vastu katoliku usu ja lakkas olemast Euroopa viimane paganlik paaria. Poola ja Leedu sõlmisid 1385 Krevo uniooni ning, loomata küll ühist riiki, olid edaspidi tihedas liidus. Kõige olulisem oli aga Moskva suurvürstiriigi esilekerkimine lagune­va Kuldhordi rusudel. Moskva allutas endale järk-järgult kogu tollase Venemaa, 1478 . aastal ka Novgorodi feodaalvabariigi. Vana-Liivimaal sellest vajalikke järel­dusi ei tehtud ja 1480 . aastal, mil Moskva suurvürst Ivan III oli seotud sõjaga tatarlas­ tega , leiti olevat õige aeg Pihkvat rünnata. Vastuseks tungisid Moskva väed 1481. aastal Eestisse ja laastasid siin tõsisemat vastupanu leidmata . Hirmutavaid märke tuli aina juurde: 1492 rajasid venelased otse Narva vastu Ivangorodi kindluse, 1494 suleti suurvürsti käsul Novgorodis Hansa kaubakontor ja algas pikaajaline kaubandus-sõda. Samal 1494. aastal sai Liivimaa Ordu ordumeistriks Narvas sündinud Wolter von Plettenberg (valitses 1494-1535), keda on sageli peetud silmapaist­vaimaks seda ametit pidanute seas. Plettenberg andis endale selgelt aru Venemaa poolt ähvardava hädaohu suurusest ja hakkas selle tõrjumiseks ette valmistama preventiivsõda. Aastal 1501 oli kõik valmis ja ordumeister tungis Vana-Liivimaa ajaloo suurima, väidetavalt 80 000-mehelise sõjaväega Pihkvamaale. Kaasa lüüa lubanud leedulased jäid aga tulemata, sõjaväes levisid taudid ning lõpuks oldi sun­nitud midagi saavutamata taanduma ja sõjavägi laiali saatma. Venelaste tasuretk ei lasknud ennast kaua oodata. Esmakordselt olid nende vägedes tatarlaste rüüstesalgad. Eriti hirmsasti rüüstati Lõuna-Eestis. Suure sõjaväe loomiseks kõiki jõude pon­nistanud Vana-Liivimaa ei suutnud seda nii ruttu korrata . 1502 . aastal tungis Plettenberg Venemaale juba mitu korda väiksema väega. Leedulased jäid seegi kord tulemata ja orduvägi põrkas Smolino järve juures kokku kümmekond korda suure­ma vaenuväega. Üllataval kombel saavutas Plettenberg lahingus täieliku võidu ja järgmisel aastal sõlmiti esialgu kuueks aastaks vaherahu , mida hiljem korduvalt pikendati. Sageli on väidetud, et ,,Smolino ime" kindlustas Vana-Liivimaale poole­sajandilise rahuaja ja päästis ta kohesest vallutusest Venemaa poolt. See väide on kõvasti ülepingutatud, nagu on liialdatud ka ülikiitev hinnang ordumeister Plettenbergile. Tegelikult vajas Moskva-Venemaa enne järjekordset agressioonipuhangut aega juba allaneelatu äraseedimiseks. 16. sajandi esimesel poolel ei olnud Moskoovia välispoliitika agressiivne, kui jätta kõrvale tegelikult juba ammu allutatud Pihkva feodaalvabariigi annekteerimine 1510 . aastal. Selles on kerge veen­duda allpool esitatud kaardi järgi. Võiks veel märkida, et pärast Venemaaga peetud sõda, 1507. aastal, keelas Plettenberg eesti ja läti talupoegadel relvade kandmise. Seepärast puudubki eesti rahvariiete juurest puss, erinevalt meie hõimurahvast soomlastest. Eestlased lakkasid olemast relvastatud rahvas. Keeld oli samm pärisor­juse kehtestamise poole ega hiilanud just sõjalise ettenägelikkusega.
Põhja-ja Ida-Euroopa 15.-16. sajandil.
10. KATOLIKU KIRIK EESTIS. USUPUHASTUS JA SELLE TAGAJÄRJED
RISTIUSU MÕJU EESTLASTE VAIMUELULE. Ristiusul oli määrav tähtsus eestlaste kujunemisel kähe maailma piiril elavast paganarahvast eurooplas­teks selle sõna läänelikus mõttes. Ristiusk kuulutab usku ainujumalasse, inimeste võrdsust jumala ees, ligimesearmastust ja halastust. Eestlaste maavillase muinas­usundiga võrreldes oli kristluse näol tegemist palju arenenuma ja paeluvama õpe­tusega. Kuid ristiusk suruti eestlastele peale tule ja mõõgaga, mis juba iseenesest tekitas meie esiisades õigustatud sisemise tõrke uute tõdede vastu, olles pealegi vas­tuolus ka kristluse enda kuulutusega. Ristiusk oli tekkinud hoopis teistsuguses keskkonnas; aastaaegade vaheldumise ja sesoonsete põllutööde rütmis elavatele eesti talupoegadele oli mõistetavam loodust pühaks pidav muinasusk . Samas tuli eestlastel tahes-tahtmata tunnistada uue jumala üleolekut - jäid ju ristisõdijad peale muistses vabadusvõitluses ning rüvetasid karistamatult pühasid hiisi ja jumalakujusid. Eestlaste maailmapilt murenes. Siiski jäi ristiusk neile esialgu vaid vältimatuks, vastumeelseks ja kulukaks (kirikumaksud!) kohustuseks , mida südames ei tunnistatud. Katoliku kirikus peeti jumalateenistusi ladina keeles, mis samuti ei soodustanud ristiusu omaksvõtmist eestlaste poolt. Salajas elati ikka vanade usutavade järgi. Ajapikku sulas ristiusk varasemate paganlike veendu­mustega kokku omamoodi rahvausuks, mis väärtustas eriti väliseid kiriklikke kom-betalitlusi ja kristlikke pühakuid (Antonius=Tõnn, Johannes=Jaan, Georgius =Jüri, Peetrus =Peeter, Katariina=Kadri, Martin=Mart, Miikael=Mihkel, Laurentius= Laurits jne). Senine rahvakalender ning sellega seotud uskumused seostusid nüüd pühakute nimedega, haldjate ja jumaluste asemel ohverdati nüüd head viljasaaki, karjaõnne vms paludes punakuue. Alates 15. sajandist kannavad eestlased kristlikke eesnimesid. Eestlased polnud mingiks erandiks, samalaadne rahvausk oli valitsev kõikjal Euroopas, ja kirikuvõimud vaatasid sellele tavaliselt läbi sõrmede, hoolitsedes vaid väliste kirikukommete järgimise eest. Eestlasi nimetati keskaja lõpuni vastristituteks ning sageli kaevati nende usuleiguse ja paganlike tavade üle. Muistsed kujutelmad elavad osalt meis tänapäevalgi - eks tähista me ju igal hilissügisel hingedeaega ja värvi lihavõtete ajal mune. Ristiusu võidus muinasusundi üle polnud siiski algusest peale mingit kahtlust, esindas ju see kogu Õhtumaale ühist rikast ja korrastatud kultuuripärandit. Kristlus rikastas eest­lasi mitte ainult eetiliselt, vaid ka esteetiliselt - kirikute ehituse ja sisustuse, vaatemänguliste kiriklike tseremooniate (missade), mitmehäälse koorilaulu ja palju muuga . Ristiusk tõi kaasa kirjaoskuse, raamatutarkuse ja koolihariduse leviku. Kihelkonnakirikute vaimulikud olid esimesed maaharitlased Eestis.
KIRIKUKORRALDUS EESTI ALAL. Eesti jagunes 13.-16. sajandil kiriklikult Tallinna, Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondadeks, millest kaks viimast olid ühtlasi feodaalriigid. Piiskoppide kiriklik võim ulatus laiemale alale kui ilmalik. Tallinna piiskop allus Lundi peapiiskopile, Tartu ja Saare-Lääne omad Riia pea­piiskopile. Et pärast Jüriöö ülestõusu kuulus ka Põhja-Eesti Liivimaa ordule oli kogu meie maa nii või teisiti kiriklike isandate täieliku võimu all. Ka ordu oli kiriklik organisatsioon , ordurüütlid olid ühtlasi mungad . Piiskopile andis nõu ja abistas teda piiskopkonna valitsemisel 12 toomhärrast koosnev toomkapiitel , mis ühtlasi valis uue piiskopi eelmise surma või lahkumise korral. Valik vajas paavsti kinnitust. Et piiskopiamet oli üpris tulutoov, määrasid paavstid siinsetele piiskopitoolidele sageli oma soosikuid , kes pahatihti ise siia kristliku maailma barbaarsele ääre­maale ei reisinudki. Sellise suhtumise juures pole ime, et vaimulike meeste moraal Vana-Liivimaal ajapikku alla käis. Põhimõtteliselt ei tehtud kirikuteenistuses inimestel rahvuse järgi vahet. Katoliku kiriku keeleks oli ladina keel ja iga kõrghariduse omandanud kristlane võis selles karjääri teha. Siiski on teada vaid üksikuid eestlasi, kel see keskajal õnnestus. Ent neid oli.
14. sajandi algul ehitatud Tartu Jaani kirik on Lõuna-Eesti tellisgootika tähelepanuväärseim näide. Kirikut kaunistas rikkalik terrakotaplastika.
Jaani kirik sai 1944. aastal sõjatules kannatada jaseisab sealt peale varemeis.Seda on asutud taastama alles viimastel aastatel.
Osa 7,5 m pikkusest lõuendile maalitud Surmatantsufriisist Tallinna Niguliste kirikus. Selle maalis kuulus Lübecki maalikunstnik ja kujur Bernt Nõtke millalgi 15. sajandi lõpuaastail. Arvatavasti on säilinud surmatantsupilt osa suuremast, ligi 30 m pikkusest maalist. Surmatants oli tollal levinud moraliseeriv, elu kaduvustja inimliku alpuse tühisust meelde tuletav motiiv . Kõigil meil on üks elu ning kõigil lõpeb see kunagi ja pahatihti väga ootamatult; ärgem raisakem siis seda tühjale-tähjale.
Kirik käsutas ära rahva iha hingeliste elamuste, kõlbelise puhtuse, imede järele. Paljudes kirikutes demonstreeriti usklikele imettegevaid pühakusäilmeid, mitmel pool Eestis tekkis palverännakukohti, kuhu koguneti oma haigustele ja hingehä­dadele leevendust saama. Ja usk tegi imesid. Enamikule eestlastest olid taolised asjad ja elamused tollal siiski veel võõrastavad ja halvakspandavad. Mõelgem või sõnale sant, mis on eesti keelde tulnud ladina keelest: sankt = püha. Kirik suhtus halastuse ja hoolitsusega vigastesse ja viletsatesse, keda usuti taevariigile lähemal seisvat. Kirikukoguduste arvel peeti ülal seeke - hospidale ja vaestemaju. Eksistentsialistlikule muinasusundile oli säärane filantroopia võõras.
Ametlike kirikuvõimude saamatust usutõdede levitamisel kompenseerisid osaliselt munga- ja nunnaordud, kes rajasid siin oma kloostreid, liikusid lihtrahva hulgas, abistades neid kõikvõimalike taudide ja muude hädade puhul. Eestis tegutsesid tsistertslaste, dominiiklaste, frantsisklaste ja augustiinlaste ordud. Kloostrid oman­dasid küll maavaldusi ning nöörisid oma talupoegi nagu mõisnikud muiste, kuid samas ei põlanud mungad ja nunnad ise kehalist tööd, kloostriaedadest aga jõudsid meie maale paljud senitundmatud aedviljad, viljapuud ja -põõsad. Rahva seas olid populaarsemad dominiiklased , kes jutlustasid ka eesti keeles ja pidasid ülal koole .
HARIDUSOLUD. Keskajal olid haridus ja teadus kiriku kontrolli all. Kooliharidust saadi kiriku- ja kloostrikoolides. Alama astme vaimulikke valmistati ette toomkoolides. Nendes koolides õppisid lisaks vaimulikukutseks valmistujaile aadlike ja jõukamate linlaste lapsed. Talurahva lastele koole polnud, neile tüübiti vaid sundkorras pähe tähtsamad ladinakeelsed palved ja muu hingeõnnistuseks hädavajalik miinimum. See-eest õpetati talulastele kodus igapäevaseks eluks palju vajalikumaid tarkusi. Sama võib öelda linnades elavate lihtrahva laste kohta, kes pandi juba varases nooruses tulevast ametit õppima. Tüdrukutele koolihariduse andmine oli üleüldse peaaegu mõeldamatu asi. Kõrgemaid koole Eestis polnud, edasiõppida soovijail tuli suunduda Lääne-Euroopa ülikoolidesse. Siinmail polnud oma ülikooli jaoks ei tasemel õppejõude ega vajadustki - tudengeid poleks nagunii jätkunud.
Eesti esimese maailmanimega kunstniku Michel Sittowi (1469- 1525 ) maalitud Taani kuninga Christian II portree (u 1514). Flaami juurtega Michel Sittow oli kogu Euroopas hinnatud meister, muuhul­gas Hispaania õukonnakunstnik aastail 1494-1504 ja 1516 -1517 - ajastul, mil lõpetati reconquista (Pürenee poolsaare tagasivallutamine mauridelt) ja läkitati oma merereisidele Kolumbus. Sittowi töid säilitatakse maailma kõige mainekamates galeriides ja erakogudes. Neid on siiski Eestiski
USUPUHASTUS. 15. sajandi lõpp ja 16. sajandi algus olid Euroopas murran­gulised See oli uute mõtete esiletõusu, senisest odavamate trükitud raamatute leviku vana feodaalkorra lagunemise ja uute ühiskondlike suhete läbimurdeaeg. Suured maadeavastused laiendasid järsult eurooplaste maailmapilti, seninäge­matute kaupade ja väärismetallide tulv ookeani tagant pööras pea peale senised hinnad ning väärtused. Vanad merekaubanduspiirkonnad Vahemerel ja Läänemerel hakkasid nüüd järk-järgult oma tähtsust minetama. Tulirelvade kasutuselevõtt hakkas lahinguväljadelt välja tõrjuma rüütliratsaväge ja muutis rüütlilossid kergesti vallutatavaiks. Feodaalsed privileegid kaotasid igasuguse õigustuse. Senise feodaalse segadiku asemele hakkasid tekkima tsentraliseeritud rahvusriigid. Uued moed, kunsti- ja mõttevoolud murdsid endale teed: humanism , renessanss...
Tähtsamad kaubateed maailmas enne ja pärast suuri maadeavastust. Suurkaubandus läks Hansa ning Vahemere-äärsete Veneetsia ja Genova käest üle algul Portugalile ja Hispaaniale, hiljem Inglismaale ja Madalmaadele. Viimaste kätte läks ka suurem osa kaubandusest Venemaaga.
Sellises olustikus tugevnes Euroopas opositsioon katoliku kiriku korrumpeerunud ladviku vastu. Hakati nõudma usu lihtsustamist, puhastamist liigsest dogmaatikast, kasuahnusest ja ilutsemisest, rahvakeelset jumalateenistust, tagasipöördumist ris­tiusu algsete väärtuste juurde. Liikumist juhtisid uuendusmeelsed vaimulikud eesotsas Martin Lutheriga, kes algatas 1517. aastal Saksamaal Wittenbergis usupuhastuse ehk reformatsiooni. Luther oli seisukohal, et inimene saab õndsaks mitte vagalt ja usinalt kirikukombeid täites, vaid ainult usu enda läbi; et piibel ja eelkõige selles sisalduvad evangeeliumid on ainus tõeline ristiusu alus; et inimene ei vaja vahendajaid suhtlemises Jumalaga. Luther tõi Jumala inimesele lähemale, tähtsustas inimese isikliku vastutuse oma hingeõnnistuse eest. Luther eitas pühakute­kultust, reliikviaid, kiriku õigust ilmalikule võimule. Usupuhastusliikumine levis kulutulena Saksamaal ja naabermaadel, leides mõjukaid toetajaid feodaalisandate ja rikaste linnade näol, kes himustasid katoliku kiriku varasid . Reformatsioon val­landas rahva kultuurilise, loova alge, pani mitmel maal aluse emakeelse rahva­hariduse ja kirjakeele kiirele arengule - viimasele eriti tänu piibli tõlkimisele ladi­na keelest rahvakeeltesse. Teisalt vallandas usupuhastus allasurutud rahvamasside küll õigustatud, kuid pimeda viha kehtivate olude vastu. Saksamaal puhkes Talupoegade sõda, üle Lääne-Euroopa veeres pildirüüste laine, mille käigus hävitati kirikutes hindamatuid kultuuriaardeid. Rüüstamistele, tapmistele ja muule vägi­vallale leiti piiblist küllalt õigustusi. Lääne-Euroopas algas pikk, poolteist sajandit kestnud ususõdade ajastu.
Vana-Liivimaale jõudis usupuhastus Saksamaalt 1521. aastal. Jutlustajad liikusid linnast linna ja leidsid kodanike seas ruttu poolehoidu. Reformaatorite tööd hõl­bustas üksmeele puudumine Liivimaa Ordu ja piiskoppide vahel. 14. septembril 1524 vallandus Tallinnaski pildirüüste. Katoliku kiriku vastu vihale aetud rah­vahulk vallutas ja rüüstas dominiiklaste kloostri kiriku, Pühavaimu ja Oleviste kiriku. Niguliste pääses tänu sellele, et kirikueestseisja oli jõudnud ukselukkudesse sulatina valada ja uksi ei saadud lahti. Samasugused rahutused leidsid 1525. aastal aset teisteski Eesti linnades. Nende mõjul suleti enamik kloostreid ja linnades sai valitsevaks Martin Lutheri õpetus ( luterlus , luteri usk). Vasallid läksid uue usu poolele üle 1530 -ndail aastail. Eesti ja läti talupoegadel oli esialgu suurtes joontes ükskõik: uut usku kuulutati küll nende emakeeles, samas aga puudusid selles kato ­liku kiriku värvikad tseremooniad. Vasallid pelgasid mõnda aega, et lähem tutvu­mine usutõdedega toob kaasa talurahvarahutusi nagu Saksamaal. Liivimaa Ordu ja piiskoppide formaalne ülemvõim säilis, kuid linnade ja vasallide tähtsus ning mõju Vana-Liivimaal kasvas nüüd järsult.
USUPUHASTUSE TAGAJÄRJED. Luterluse võit lõi eeldused eestikeelse trükisõna ja koolihariduse tekkeks. 1525. aastal trükiti Lübeckis jumalateenistuse käsiraamat eesti-, liivi- ja lätikeelse selgitava tekstiga . See on esimene teadaolev eestikeelne trükis, mis pole siiski meieni jõudnud, sest kogu tiraaz hävitati tollal veel katoliiklust pooldanud Lübecki rae käsul. Esimeseks osaliselt säilinud eesti­keelseks trükiseks on 1535. aastal ilmunud Tallinna Oleviste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Pühavaimu kiriku eesti jutlustaja, eestlase Johann Koelli luterlik katekismus . 16. sajandi eestikeelsetest trükistest teame väga vähe. Juba siis tehti katseid piibli tõlkimiseks eesti keelde, mis meie kirjakeele tollase arengutaseme juures ei saanudki õnnestuda. Samaaegselt eestikeelse trükitud raamatuga tekkis eestikeelne kooliharidus. Tallinnas hakati vaestest peredest pärit andekamaid poisse koolitama kirikukoguduste annetuste arvel. Emakeelne haridus tegi esimesed sammud tead­miste teel kergemaks. Hiljem tuli õpinguid endiselt jätkata saksa ja ladina keeles.
Usupuhastus oli religioossete loosungite all toimunud revolutsioon, mis nagu revo­lutsioonid ikka tõi palju hea kõrval kaasa piisavalt halba. Võib öelda, et reformat­sioon oli osasüüdlane Vana-Liivimaad inimpõlv hiljem tabanud hädades. Pärast usupuhastuse võitu esindasid ülemad ja alamad - ühelt poolt ordu ja piiskopid, teiselt linnad ja vasallid - erinevaid usutunnistusi. Üksteisemõistmisele ja koostööle see muidugi käsuks ei tulnud. Tagatipuks raputati talupojadki vaimsest loidusest üles ja pandi mõtlema probleemide üle, mis olid nõnda keerulised, et otse kutsusid kasutama lihtsaid lahendusi. Mis veel hullem, 1525. aastal võitis luterlus Preisimaal . Saksa Ordu kõrgmeister läks luteri usku üle, kuulutas end Preisi hertsogiks ja sekulariseeris ordu valdused . Liivimaa Ordu jätkas küll tegevust, kuid kaotas nüüd oma ainsa kindla liitlase. Ka Taanis ning Rootsis ja tema võimu all olevas Soomes pää­ses võidule luterlus. 1530. aastal kuulutati Lävi ordumeister küll Saksa-Rooma keisri Karl V poolt ametlikult impeeriumi riigivürstiks, kuid see jäi vaid hea tahte aval­duseks - Saksamaal ja kogu Lääne-Euroopas möllav ususõda ei jätnud enamaks või­malusi. Polnud enam aega tegelda ühe kauge ja metsikuvõitu põhjamaise maanur­ gaga . Seesmiselt lõhestatud Vana-Liivimaa seisis nüüd ihuüksinda silmitsi kasvava idaohuga.
Euroopa pärast usupuhastust.
Kordamisküsimused:

Mida halba ja mida head tõi eestlastele võõrvallutus?

Miks ja kuidas kujunesid teoorjus ning sunnismaisus?

Kuidas muutus Eesti kultuur keskajal?

Kas võime rääkida Vana- Liivimaast kui riigist? Miks?

5.Kuidas mõjutasid Vana-Liivimaad muutused Euroopas ja maailmas?