EESTI AJALUGU (2)

EESTI AJALUGU

Sissejuhatus:

Eesti ajalugu on inimasustuse ajalugu praegusel Eesti alal. Eesti ajaloo alguseks loetakse esimese teadaoleva küttide ja kalastajate asula ( Pulli asula) eksisteerimist Pärnu jõe ääres umbes 11 000 aastat tagasi.

Periodiseerimine :

• Eesti esiajalugu ehk Eesti muinasaeg hõlmab perioodi asustuse tekkest Eestis (umbes 9000 eKr) kuni 13. sajandini. Poliitilise ajaloo seisukohalt lähtudes on lõpptärminiks enamasti peetud 1227. aastat, ent viimasel ajal pole seda tavaliselt niivõrd konkreetselt fikseeritud. Tegu on Eesti ajaloo pikima perioodiga, mis hõlmab üle 10 000 aasta. Seetõtu on seda otstarbekas jagada väiksemateks perioodideks, seda võib teha vastavalt klassiklalisele jaotusele kasutatava tehnoloogia järgi (Eesti kiviaeg , Eesti pronksiaeg , Eesti rauaaeg ), mis omakorda jagunevad veel alaperioodideks (näiteks Eesti rauaaja puhul vanem, keskmine ja noorem rauaaeg), mis võivad omakorda jaguneda veelgi väiksemateks ( noorema rauaaja puhul viikingiaeg ja hilisrauaaeg ). Kiviaega on tihti periodiseeritud ka arheoloogiliste kultuuride alusel (Kunda kultuur, Kammkeraamika kultuur, Nöörkeraamika kultuur).
  

• Eesti keskaeg hõlmab tavaliselt perioodi 13. sajandist kuni Liivi sõjani. Ennekõike sobib see jaotus iseloomustama poliitilist ajalugu, alates maa vallutamisega ristisõdijate poolt (Eestlaste muistne vabadusvõitlus) ja lõppedes ristisõdijate poolt loodud riikide hävinguga. Varem nimetati entud perioodi tihti orduajaks, mis pole aga kuigi täpne, sest lisaks ordule olid maaisandateks ka piiskopid ja kuni 1346. aastani kuulus Põhja-Eesti Taanile, mistõttu seal saaks eristada ka Taani aega. Eesti keskaega tavaliselt väiksemateks alaetappideks ei jagata.
  

• Eesti varauusaeg on periood, mida piiritletakse umbkaudu aastatega 1550–1800, sageli loetakse selle alguseks kas Liivi sõja algust aastal 1558 või Vana- Liivimaa lõplikku kokkuvarisemist 1561–1562 ning lõpuks talurahvareforme Eestis 19. sajandi alguses (eriti 1816/1819 pärisorjusest vabastamised). Et selle perioodi esimene oli poliitiliselt küllaltki rahutu aeg ja Eesti ala oli mitme valitseja käes, siis on seda perioodi jaotatud mitmeks alaperioodiks: Rootsi aeg (Põhja-Eestis 1561–1710, kogu Eestis alates 1625), Poola aeg (Lõuna-Eestis 1562–1625) ja Taani aeg(Saaremaal 1560 –1645). Perioodi teist poolt ja aega kuni 1917. aastani on tihti nimetatud kas Vene või tsaariajaks. Esimene kannab aga liialt palju ka muid tähendusi: see võib olla Vene võimu aeg Ida-Eestis Liivi sõja ja Vene-Rootsi sõja ajal 1656–1661, enamasti seostatakse seda aga Nõukogude Liidu okupatsiooni ajaga . " Tsaariaeg " on aga kõnekeelne termin, mida akadeemilistest kirjutistes üldiselt ei kasutata. Ajastut on iseloomustatud ka terminiga "Balti erikord", mis oli rüütelkondade ja linnade omavalitsuslik võimukorraldus ning kestis Venemaa Läänemere-äärsetes provintsides 1710. aastast kuni Vene impeeriumi kokkuvarisemiseni 1917. aastal.
  

• Eesti uusaega periodiseeritakse tavaliselt ajaga 19. sajandi algusest kuni 20. sajandi alguseni . Taas pole kindlaid datumeid, kuid vägagi tihti paigutatakse uusaja lõpp 1918. aastasse , kui kuulutati välja Eesti Vabariik. Perioodi alaetappidena võivad eristuda eestlaste rahvuslik ärkamisaeg ja venestusaeg.
  

• Eesti lähiajalugu ehk Eesti uusim aeg. Selle perioodi alla loetakse enamasti aeg pärast 1918. aastat ning seda jaotatakse sageli okupatsioonide (Saksa esimene 1918, Nõukogude esimene 1940–1941, Saksa teine 1941–1944, Nõukogude teine 1944–1991) ja iseseisvuse (esimene 1918–1940, teine alates 1991) aegadeks.
  

Muinasaeg :

• Kiviaeg

Eesti ajaloo alguseks loetakse üldiselt Pulli asula umbkaudset eksisteerimisaega 9000 eKr. Sellega algas Eesti alal Kunda kultuur, mis on oma nime saanud umbes 6500 eKr tekkinud Kunda Lammasmäe asula järgi. Kultuuri iseloomustas inimeste rändlev eluviis, end elatati küttimise ja korilusega. Kunda kultuur hõlmab kogu Eesti keskmise kiviaja. Vanemat kiviaega Eestis polnud, sest sel ajal valitses alal jääaeg. Kunda kultuuri kandvate inimeste geograafilist ja etnilist päritolu pole kindlaks tehtud, ehkki selle kohta on mitmeid teooriaid . On ka oletatud, et mitmete veekogude (selahlugas näiteks ka Peipsi järve) nimed pärinevad tolle aja inimeste keelest.
Noorem kiviaeg ehk neoliitikum algas Eestis 5. aastatuhandel eKr ja lõppes umbes 1800 eKr. Selle ajal eksisteeris Eestis kaks suuremat arheoloogilist kultuuri: Kammkeraamika kultuur ja Nöörkeraamika kultuur. Esimest, varasemat, on tihti seostatud soomeugrilaste asumisega Eestisse, teist aga baltlaste (indoeurooplaste) asumisega Läänemere äärde. Nöörkeraamika kultuuri on nimetatud venekirveste (varasemal ajal ka sõjakirveste) kultuuriks, sest tollest perioodist on teada mitmeid hoolikalt lihvitud paadikujulisi kivikirveid.

• Pronksiaeg ja rauaaeg

Umbes 1800 eKr alanud pronksiajal muutus asustus Eestis paikseks ja levisid põlluharimine ning karjakasvatus . Tekkisid ka kindlustatud asulad. Küllaltki tihedad majandussuhted olid Skandinaaviaga.
Umbes 500 eKr algas Eestis rauaaeg, mis kestis kuni muinasaja lõpuni. Et antud perioodi saab tänu üksikutele kirjalikele allikatele uurida ka arheoloogiaväliste meetoditega ja ka arheoloogilise leiumaterjali aines on rikkalikum, samuti periood küllaltki pikk, jagatakse Eesti rauaaeg tavaliselt kolmeks suuremaks perioodiks ja need omakorda veel alaperioodideks. Vanemal eesti rauaajal (kuni umbes 450 pKr) oli raua levik veel küllaltki vähene, mitmed tööriistad ja muud tarbeesemed valmistati endiselt sageli kivist. Perioodi teisel poolel, Rooma rauaajal, elavnesid tunduvalt Eesti ala kaubandussidemed läänepoolsete alade, sealhulgas Rooma impeeriumiga. Sel ajal hakati inimesi matma tarandkalmetesse, Ida-Eestis ka kääbastesse. Rooma rauaajast võib pärineda ka eestlaste esmamaining, nimelt on Rooma ajaloolane Tacitus 1. sajandi lõpul maininud teiste põhjapoolsete rahvaste seas ka aeste ja finne, kellest esimesi seostatakse tavaliselt baltlaste ja viimaseid soomeugrilastega. On võimalik, et Rooma rauaaja lõpul, 4. sajandi teisel poolel, kuulus Eesti ala ajutiselt Ermanarichi loodud idagootide riigi koosseisu, ent seda kindlate andmetega tõestada ei saa.
Keskmisel rauaajal (450–800 pKr) jätkusid mõlemad matmisviisid , suhted naabermaadega aga nõrgenesid. Antud periood, mis jaguneb rahvasterännu ja eelviikingiajaks, on kuni siiani suhteliselt vähe uuritud. Perioodi lõpul kääbas- ja tarandmatused üldiselt lõppesid, ehkki on teada veel ka üksikuid hilisemaid järelmatuseid.
Viikingiajast on teada juba küllaltki palju kirjalikke allikaid , mis puudutavad ka Eesti ajalugu, ennekõike on nendeks skandinaavia saagad , Põhja-Saksa kroonikad (näiteks Bremeni Adami kroonika) ja Vene leetopissid (näiteks Nestori kroonika). Viimaste järgi toimus umbes 1030. aastal Eestisse esimene enam-vähem kindel planeeritud vallutusretk , kui Jaroslav Tark vallutas muinaseestlaste linnuse praeguse Tartu kohal ja rajas sinna Jurjevi linnuse. 1054 . aastal toimus uus vallutusretk, mille käigus vürst Izjaslav I vallutas Kedepivi, tõenäoliselt Keava. 1061. aasta paiku vallutasid sossolid (tõenäoliselt muinaseestlased) need senini kaotatud alad aga tagasi. Pärast seda on 12. sajandist teada mitmeid Novgorodi sõjajõudude retki Eesti aladele , eriti Ugandi muinasmaakonda. Mitmel korral vallutasid ja põletasid nad nii Tartu kui ka Otepää linnuseid. Eesti alalt tehti ka edukaid vasturetki ning rüüstati Pihkvamaad.
Nestori kroonikast on teada ka jutt novgorodlaste lodjalaevastiku retkest rootsi viikingi Uljebi (Rongvoldi poeg Ulf) juhtimisel Tallinna alla, mis jõudnud "raudväravateni", kus sai merelahingus oletatavalt eestlastelt lüüa. Samas ei saa seda teadet ka üheselt Tallinna ja Eestiga siduda.
Umbes 1050. aasta paiku loetakse alanuks noorema rauaaja viimane periood, hilisrauaaeg, mis kestis kuni 13. sajandini. Selle alguses toimus Eestis oluline asustusnihe, mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid aga uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad , kihelkonnad võisid mingisugusel kujul olla olemas ka juba varem.

• Ristisõda Eesti alal

1190 . aastatel saksa ristisõdijate poolt alanud Läti alade sihipärane vallutamine jõudis 1208. aastal ka Eesti territoorimile, mil Mõõgavendade ordu ja latgalid rüüstasid Ugandit, aasta lõpus ka Sakalat. Juba 1195. aastal oli ristisõja nime all toimunud rootslaste organiseeritud Virumaa rüüstamine, mis lõppes aga igasuguse muu tagajärjeta. 1206 . aastal oli ristisõja nime all toimunud ka taanlaste retk Saaremaale, kuid nende edu jäi vaid ajutiseks: pärat suurema väesalga lahkumist ilmnes , et taanlased ei suuda oma linnust mehitada ning põletasid selle ise maha.
1208. aastal algas aga maa sihipärane vallutus, 1217. aasta järel olid lõunapoolsemad maakonnad Sakala ja Ugandi sunnitud alistuma, 1219– 1220 hõivasid taanlased ka Põhja-Eesti. 1222– 1223 toimunud eestlaste vastulöögi järel hõivasid sakslased ja taanlased Mandri-Eesti 1224. aastaks uuesti ning 1227. aastal vallutati ka Saaremaa. Et hilisemate aastate kohta aga väga täpseid andmeid ei ole, pole ka selge, kas eestlased suudeti lõplikult allutada. Saaremaa kohta on teada, et vähemalt aastatel 1236–1241 ja 1260–1261 oli see taas ordu ja piiskoppide võimu alt väljas.

Keskaeg

• Võimu- ja haldusjaotus

Keskajal kuulus Eesti ala koos Lätiga Vana-Liivimaa koosseisu. See oli koondnimetus ristisõdijate poolt loodud riikidele, mis alates 15. sajandist koondusid veidi tihedamalt tänu Maapäevadele. 1238. aastal, pärast Stensby lepingut, oli Eesti ala jagatud nelja valitseja vahel: Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, Lääne-Eestit Saare-Lääne piiskop, Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop ning Edela- ja Kesk-Eestit Liivi ordu. Ruhnu saar kuulus hilisemal ajal Kuramaa piiskopi valduste hulka, tol hetkel oli see tõenäoliselt veel territoriaalselt määratlemata. Kiriklikult kuulus enamik Eestist Riia peapiiskopkonda, mille ilmalikud valdused jäid küll vaid Läti alale . Põhja-Eesti kuulus aga kuni 16. sajandi keskpaigani Lundi peapiiskopkonda. Seal oli ametis ka Tallinna piiskop, kel aga erinevalt oma ametivendadest mujal Liivimaal puudus ilmalik võim. 1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Saksa ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivi ordu selle küll alles 1525 . aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister .
Liivi ordu valdused jagunesid komtuur - ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt , Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest , endine Karksi foogtkond , ka ordumeistri otsealluvuses.
Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega. Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt , kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti.
Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula , mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563 . ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid juba tunduvalt väiksemad ja tähtsusetumad. Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.
Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid , seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka 1253. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. Sajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.

• Välis- ja sisekonflitkid

Kuigi Eesti ala oli 1227. aastaks üldjoontes vallutatud ja peagi ka ära jagatud, jätkusid ristisõjad veel lõuna ja ida pool. Konfliktid Vene vürstiriikidega põhjustasid sageli ka sõdu, mis ulatusid Eesti alale. 1240–1241 teostas Liivi ordu oma teadaolevalt edukaima pealetungi ida suunas, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ning Pihkva . Kuid pärast 1242. aasta Jäälahingut teostus 1240. aasta eelne olukord ja ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki pool kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu. Olulist stabiliseerumist märkis sealjuures 14. sajandi keskpaik , mil nii Liivimaa idapiirile kui ka Vene vürstiriikide läänepiiridele rajati rida uusi piirilinnuseid. Lõuna pool pidas Liivi ordu tihti liidus Saksa orduga võitlust paganliku Leeduga, leedulaste retked ulatusid eriti 13. sajandil, mil ka Liivimaa lõunapiiril polnud veel tihedat kindlustuste võrku, tihti Eesti alale. Viimased Liivimaa-Leedu sõjad olid 15. sajandi esimesel poolel, kui Liivi ordu toetas kohati veel Saksa ordut.
Alates 1470. aastatest konfliktid idapiiril seoses Moskva suurvürstiriigi ekspansiooniga tihenesid. Aastatel 1480– 1481 peetud Liivimaa-Pihkva sõda lõppes Liivimaale sisuliselt lüüasaamisega, 1501.–1503. aasta sõda päädis viigiga. Mõlemal korral oli konflikti alustajaks Liivimaa, mis püüdis oma positsioone Moskva suhtes parandada, kuid ebaõnnestunult. Pärast viimast sõda suudeti siiski enam kui 50 aastat rahu hoida, enne kui Liivi sõda keskaegse Liivimaa hävitas.
13. sajandi lõpust algasid ka Liivimaa riikide omavahelised vaenused, vastaspoolteks olid enamasti ordu ja Riia peapiiskop või Riia linn. Samuti toimus aga mitu vaenust ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus mõnikord oli ametis koguni kaks piiskoppi korraga. Teised valdused tülitsesid omavahel tunduvalt harvem, Tartu piiskop sõdis vaid ühe korra, 14. sajandi lõpul, otseselt orduga. Viimaseks sisekonfliktiks oli koadjuutorivaenus(1556– 1557 ), mis oli juba otseselt seotud Liivi sõjani viinud sündmustega.
Silmapaistvaimaks sisekonfliktiks põliselanike ja valtisejate vahel oli Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345. Rida konflikte oli sakslastel ka saarlastega, eriti 13. sajandil. Viimane keskaegne talupoegade ülestõus Eestis toimus 1560. aasta sügisel Läänemaal.

• Majandus

Olulisimaks majandusharuks oli põllumajandus, sellega tegelesid sisuliselt kõik väljaspool linna elanud inimesed, kes polnud aadlikud . Maakäsitöölisi oli vähe ja nad tootsid peamiselt enda ja kohaliku küla tarbeks. Maakäsitöölistest olulisim oli sepp . Maaelanikkond tasus ka enamiku maksudest.
Oluliseks majandusteguriks keskaegses Eestis oli ka Hansa Liit, kuhu kuulus enamik linnadest. Kõige olulisemad kaubalinnad olid Tallinn ja Tartu, olulisel kohal olid veel ka Pärnu ja Narva kui transiidisadamad. Vana-Liivimaa olulisimaks kaubanduskeskuseks oli siiski Riia linn. Linnadest eksporditi peamiselt vilja ja lina, vahendati Venemaalt tulnud kaupu ning imporditi luksuskaupu ja soola. Linnas oli tähtis koht ka käsitöölistel. Kaupmehed olid koondunud gildidesse, käsitöölised vastavalt tegevusalale tsunftidesse. Tsunftikorraldus säilis eesti linnades kuni 19. sajandini.

• Rahvastik ja seisused

Valkdav osa, üle 90% elanikest Eesti alal olid eestlased, kes keskajal kaasaegses mõttes rahvast veel ei moodustanud, jagunedes kultuurilt ja keelelt mitmeks erinevaks hõimuks. Keskaegsetes allikates on eestlasi ja teisi talupojaseisusest inimesi, kes polnud just otseselt saksa päritolu, tavaliselt nimetatud undeutschideks[1] (mittesakslasteks). Eestlased olid valdavas osas talupojad, ent ka linnarahvastikust moodustasid nad tõenäoliselt enamuse.
Keskajal rändas Eestisse sisse kaks suuremat rahvagruppi: baltisakslased ja rannarootslased . Esimesed saabusid alates Eesti ala vallutamisest peamiselt maaisandate vasallide ja nende kaaskondlastena, samuti linnaelanikena, peamiselt käsitöölistena. Baltisakslased moodustasid maa ülemkihi, kuhu sulandus ka eestlasi, eriti 13.–14. sajandil. Talupoegadest sakslasi Eesti alale märkimisväärsel hulgal ei saabunud. Lääne-Eesti rannikule saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalupoegi, seda ilmselt maaisandate kutsel , et tõkestada mereröövleid. Mõlemad rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel. Juba varasemast ajast elas eesti aladel ka vadjalasi ning ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime, tõenäoliselt vähesel määral ka venelasi . Keskajal elasid kaupmeestest venelased peamiselt linnades ja keskaja lõpu poole nende arv pigem kahanes kui kasvas.
Keskaegsel Liivimaal oli nagu mujalgi keskaegses Euroopas kolm peamist seisust : vaimulikud ( palvetajad ), aadlikud (sõdijad) ja talupojad (töötajad). Lisaks talupoegadele kuulus kolmandasse seisusesse aga ka linnarahvastik, sealhulgas selle juhtkond ( raad ). Kõrgeim poliitiline võim Liivimaal oli vaimulike käes, sest nii piiskopid kui ka ordumehed olid ametlikult vaimulikust seisusest. Samas tähendas keskaja lõpu poole toimunud ilmalikustumine tegelikult seda, et kõik kõrgmead positsioonid läksid aadlipäritolu inimeste kätte. Lisaks vaimulikele maaisandatele olid maapäeval esindatud ka aadlikorporatioonis ehk rüütelkonnad. Kolmanda seisuse esindajatena said maapäevadel osaleda ka linnad, reaalselt küll vaid kolm suuremat: Tallinn, Tartu ja Riia.
Talupoegadel poliitikas kaasarääkimise õigust polnud. Samas ei saa neid keskajal pidada ka õigusteta pärisorjadeks, nad moodustasid mitu majanduslikult ja õiguslikult küllaltki erinevat kihti. Suurem osa talupoegadest olid adratalupojad , kes alates 15. sajandist hakkasid järk-järgult muutuma sunnismaiseteks ning üha enam mõsinikest sõltuvamaks. Küllaltki suur osa talupoegadest olid sel ajal aga ka veel isiklikult vabad, nimelt vabatalupojad ja maavabad talupojad. Nende arv hakkas 16. sajandil aga, kui mõisastamine üha kiirenes, kahanema ning Liivi sõja ja Põhjasõja vahepeal kadusid nad peaaegu täielikult.

• Kultuur

Peamisteks kultuurikandjateks keskajal olid vaimulikud asutused. Eesti alal tekkisid esimesed koolid ilmselt just kloostrikoolidena, tõenäoliselt juba 13. sajandil. Üheks silmapaistvamaks õppeasutuseks oli Tallinna toomkool. Kõige enam tegid vaimuelu edendamiseks ära dominiiklased , kelle kloostrid olid Eesti ala Tallinnas, Tartus ja Narvas. Dominiiklased pidasid pikki eestikeelseid jutlusi nii linnas kui ka maal ja sattusid tihti vastuollu kogudusevaimulike, mõnikord ka linnavalitsusega.
16. sajandi alguses kerkis Liivimaal üles kohaliku kõrgema kooli idee, mida toetasid eriti Saare-Lääne piiskopid. Finantsvahendite ja huvipuuduse tõttu ei saanud ideest siiski asja ja ka reformatsiooni järel ei osutnud see võimalikuks. Mitmed Liivimaalt pärit vaimulikud, nende seas ka üksikud eesti päritolu inimesed, õppisid aga Lääne-Euroopa ülikoolides, seda juba 13. sajandi teisest poolest.
1525. aastal ilmusid Lübeckis esimesed eestikeelsed trükised protestantlike jutlustega, kuid need hävitati katoliikliku Lübecki rae käsul. 1535. aastast on aga osaliselt säilinud samuti protestantlik eestikeelne teos, Wanradti ja Koelli katekismus . Kümmekond aastat hilisemast ajast on teada Hans Susi eestikeelseid jutlusi ja kirjatöid, need pole aga säilinud.

• Reformatsioon

Reformatsioon jõudis Liivimaale 1520. aastate alguses. Tallinnas alustasid protestantlikud jutlustajad aktiivsemat tegevust 1524 . aastal ja juba järgmisel aastal asus linna raad otsustavalt nende poolele. Sama toimus ka Tartus, kus tekkis konflikt ka katoliiklust ägedalt toetava piiskopi Johann Blankenfeldiga. Mõlemas linnas toimus ka pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. 1525. aastal toimus väiksemaid intsidente ka Narvas. 1520. aastate lõpuks olid enamik Eesti linnadest reformatsiooni omaks võtnud, vaid Viljandi ja Haapsalu, kus katoliku vaimulike ja maaisandate mõjuvõim olid suuremad, jäid pigem katoliilust toetavatele positsioonidele.
Linnadest erinevalt võttis vasallide ja teiste maaelanike, eriti talupoegade protestantluse poole kaldumine tunduvalt rohkem aega. Ka maaisandad jäid kindlaks katoliiklusele, kuigi alates 1530. aastatest hakkasid ka nende seas protestantlikud meeleolud vaikselt kanda kinnitama . Kuni Vana-Liivimaa lõpuni jäid kõik valitsejad vähemalt ametlikult siiski katoliiklikeks. Vasallide seas levisid protestantlikud meeleolud tunduvalt laiemalt, kuid siiski oli suur osa neist veel Liivi sõja alguseski katoliiklased.
Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni toimivat protestantlikku maakoguduste võrku aga ei kujunenud, küll aga sai kannatada senine katoliiklik , mistõttu maaasulates segunesid kohati katoliiklus ja protestantlus ning levis mõlemast konfessioonist tugevalt erinev rahvalik usk.

• Liivi sõja algus. Vene-Liivi sõda

Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise Kaasani khaani Šig-Alei juhtimisel 1558. aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaalased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda. Kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ja vallutas maikuus Narva, juunis Vastseliina ning juulis Tartu. Sama aasta sügisel korraldas Liivi ordu vasturünnaku, kuid enamat Rõngu linnuse vallutamisest ei suudetud korda saata. 1559 . aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop müüs oma valdused Taani kuningale , kes andis need oma vennale hertsog Magnusele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Poola ülemvõimu. Tartu piiskopkond oli selleks ajaks juba venelaste poolt vallutatud ja viimane piiskop Venemaale küüditatud. 1559. aasta lõpus toimunud orduvägede viimane rünnak ei suutnud sõjategevusse pööret tuua.
1560. aasta alguses alustasid venelased uut pealetungi ning vallutasid Aluliina. Seejärel tungisid nad üha sügavamale Liivimaale, augustis võitsid nad Liivi ordut Härgmäe lahingus ja mõned nädalad hiljem langes nende kätte ka tugevaim ordulinnus Viljandi. Paidet ei õnnestunud venelastel aga vallutada.
1561. aastal lagunes Vana-Liivimaa lõplikult: Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond andsid end juunis Rootsi kaitse alla, ordumeister ja peapiiskop andsid oma valdused aga Poola võimu alla, viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog. Riia peapiiskop Wilhelm säilitas kuni oma surmani 1563. aastal küll tiitli, ent mitte valdused. 1564. aastal läks viimane Liivi ordu valdus, Maasilinna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, ametlikult Taani võimu alla

Varauusaeg

• Liivi sõda (1562–1583)

Kui Vana-Liivimaa riigid 1562. aastal lõplikult likvideeriti, jagunes Eesti ala nelja võimu vahel: endises Saare-Lääne piiskopkonnas valitses Taani läänimehena hertsog Magnus , Harjumaad kontrollis Rootsi, Järvamaad ja Pärnu ümbrust Poola ning idapoolsemaid alasid Venemaa. Peagi puhkesid nende vahel omavahelised konfliktid, mille käigus rootslased hõivasid poolakatelt Paide. 1563. aastal puhkes aga Põhjamaade Seitsmeaastane sõda, mille raames Taani ja Poola sõdisid Rootsi vastu. Sõjas sai kõige rängemalt kannatada just Eesti mandriosa. 1570 . aastal, kui see sõda lõppes, puhkes kohe Rootsi-Vene konflikt. Venelased piirasid juba samal aastal Tallinnat ja Paidet, ent ei suutnud kumbagi vallutada.
1573. aastal vallutasid venelased lõpuks siiski Paide ning seejärel algas nende üldpealetung veel vallutamata Liivimaale. 1577 . aastaks oli nende käes kogu Eesti mandriosa, välja arvatud Tallinna lähiümbrus, ja tõenäoliselt ka Hiiumaa , Saaremaa oli osaliselt nende kontrolli all, osaliselt kehtis seal Taani võim. Taas piirasid nad ka Tallinnat, ent ka see kord edutult. Juba sama aasta lõpus algas Läti alal Poola ja Rootsi vastupealetung , mille käigus venelased Liivimaalt välja löödi. 1582. aastal olid venelased Jam Zapolski vaherahu kohaselt sunnitud loovutama oma senised Läti ja Lõuna-Eesti valdused Poolale, 1583. aastal sõlmitud Pljussa vaherahuga läks kogu Põhja-Eesti aga Rootsile. Nii jagunesidki Eesti alad Rootsi (Põhja- ja Lääne-Eesti), Poola (Lõuna-Eesti) ja Taani (Saaremaa) valdusteks. Järgnenud perioodi on Eesti ajaloos seetõttu nimetatud ka kolme kuninga ajaks.

• Vene võim Liivi sõja ajal

Venemaa valitses mõningaid Eesti alasid küllaltki pikalt, näiteks Tartumaad aastatel 1558–1582. Neil aladel loodi Vene administratiivkorraldus, ametisse seati vojevoodid ning loodi hierarhiline kindluslinnade süsteem. Viimase järgi olid venelaste võimu all olnud olulisimateks Eesti linnadeks Tartu ja Viljandi, millele allusid ümberkaudsed linnused. Lisaks vojevoodidele olid olulisteks ametnikeks ka majandustegelased, djakid. Lisaks otsesele Vene võimule eksisteeris Eesti aladel, Põltsamaa ümbruses ja endise Karksi foogtkonna aladel, 1570. aastatel ka Liivimaa kuningriik, mis oli tegelikult tsaarist vaevalt sõltumatum kui Tartu vojevood.

• Rootsi, Poola ja Taani võim Eestis 16.–17. sajandil

Alates 1561. aastast kuulus Põhja-Eesti Rootsi võimu alla, olles sellele alistunud vabatahtlikult. Seetõttu kinnitas Rootsi kuningas ka Harju-Viru ning Järva, hiljem ka Läänemaa vasallide ja Tallinna linna privileegid täies ulatuses. 1584. aastaks kujunes välja Eestimaa rüütelkond, mis sai Eestimaa kuberneri kõrval olulisimaks kohaliku võimu teostajaks. Rootsi võimu all olnud aladel kehtestati 16. sajandi lõpuks ka luterlik kirikukorraldus, kuigi peagi alanud sõjad Poolaga ei lasknud pikka aega maarahva uude usku pööramisele keskenduda, see sai teoks alles 17. sajandi keskpaigaks, kui kogu Eesti ala oli kindlalt Rootsi võimu all. Rootsi võimu esimestel kümnenditel ei toimunud erilisi muudatusi ka Eesti hariduselus, riik keskendus sõjale ja uue administratiivkorralduse juurutamisele.
Aastatel 1582–1625 kuulus Lõuna-Eesti Poola võimu alla. Et kuningas Stefan Bathory luges ala vallutatuks, mitte vabatahtlikult alistunuks, siis jäid sealsed aadlikud mitmetest oma privileegidest ilma. Poola püüdis oma valdustes taastada ka katoliiklust, eriti tugev oli see tendents kuningas Zygmunt III ajal. Aastatel 1583–1625 tegutses Tartus jesuiitide seminar, mille juures oli alates 1585. aastast ka gümnaasium. Seda on mõnikord loetud ka Tartu ülikooli eelkäijaks. Jesuiitide peaeesmärgiks oli kohalike tagasipööramine katoliiklusesse, eestlaste seas saavutasid nad ka teatavat edu. Poolakad püüdsid ka kohalike sakslaste võimubaasi nõrgendada, allutades Liivimaa rüütelkonna täielikult kuninga võimu alla ning määrates kohalikeks halduriteks poolakaid. Ka lääne jagati rohkem poolakatele kui sakslastele, väikeläänide saajatena on teada aga ka eestlasi. Poola võimu ajal jagunes maa halduslikult esialgu presidentkondadeks, hiljem vojevoodkondadeks. Olulisimateks majandustegelasteks olid aga staarostid.
Saaremaa oli 1560–1645 Taani võimu all. Alates 1572. aastast oli see Taani kuninga isiklik valdus, mille seosed Taani riigiga jäid ebaselgeks. Seal ei olnud eriti palju läänimaid ning vabatalupoegade hulk oli tunduvalt suurem kui mujal Eestis. Taani ajal kindlustus siiski ka Saaremaa rüütelkonna positsioon. Kuningas ei saanud alale eriti palju tähelepanu pöörata ning Saaremaad ähvardas pidevalt oht saada vallutatud Rootsi poolt. Taani-Rootsi sõdade ajal tungisidki Rootsi väed mitmel korral Saaremaale, kuid see liideti Rootsiga siiski alles pärast enam kui 80-aastast Taani võimuperioodi.

• Rootsi-Poola sõjad (1600–1629)

Suhted Poola ja Rootsi vahel jäid pingelisteks ning kui riikide ühiskuningas, katoliiklik Sigismund Rootsi troonilt kukutati , puhkeski kahe riigi vahel sõda. 1600. aastal jõudis see ka Eestisse, kus rootslased vallutasid vähem kui aastaga peaaegu kogu Eesti territooriumi. Kuid peagi korraldasid poolakad vastupealetungi ja vallutasid Lõuna-Eesti tagasi. Olukord stabiliseerus 1610 . aastaks, kui sõlmiti vaherahu. Ent 1617. aastal puhkes sõda uuesti ja sedakorda saatis rootslasi püsivam edu. 1625. aastal vallutasid nad Tartu ja 1629. aastal sõlmiti Altmargi vaherahu, millega kogu Eesti mandriosa läks Rootsi kontrolli alla. Saaremaa sai Rootsi endale 1645. aastal Brömsebro rahuga, Ruhnu aga Oliwa rahuga 1660.

• Rootsi võim Eestis 1625–1700

Pärast võitu Poola üle asus Rootsi Liivimaa kubermangu aktiivselt endaga integreerima. Selleks loodi Liivimaa kindralkuberneri koht ning esimeseks sellel ametikohal oli Gustav II Adolfi õoetaja Johan Skytte. Esialgu asus kubermangu keskus Tartus, hiljem Riias. Gustav II Adolf ja Skytte pöörasid suurt tähelepanu usu- ja hariduspoliitikale. Seetõttu rajati 1630. aastal Tartusse ja järgmisel aastal ka Tallinnasse gümnaasiumid, esimese baasil avati 1632. aastal Tartu Ülikool. Usupoliitikas keskenduti katoliikluse väljajuurimisele eriti maarahva (eestlaste ja lätlaste) seast. Halduslikult jagunes Eesti ala Eestimaa kubermangu, 17. sajandi teisest poolest kindralkubermangu, ja Liivimaa kindralkubermangu vahel. Põhja-Eestis oli kohalikus poliitikas suur roll ka Eestimaa rüütelkonnal, Liivimaa rüütelkonna võimupiirid olid tunduvalt väiksemad. Kuni 1650. aastateni teostasid Rootsi valitsejad, eriti kuninganna Kristiina Eestis laialdasi läänistusi, nii kuulusid Taanilt vallutatud Saaremaa ja veel mitmed valdused tükk aega de la Gardie perekonna valduste hulka. Ka mitmed eesti linnad kaotasid omavalitsusliku staatuse, minnes aadlike võimu alla. Ainult Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu säilitasid täielikul kujul oma linnaõigused. Rootsi riik pööras eriti suurt tähelepanu Narva linnale , millest kujunes sel perioodil üks olulisemaid kaubalinnu Läänemere ääres.
Kuberneridele allusid mitmed ametnikud, kellest olulisemad olid tavaliselt baltisakslastest kohutnikud. Eestimaal võttis kubermangu juhtimisest aktiivselt osa ka Eestimaa rüütelkond, mille maanõunikud ja peamees konsulteerisid pidevalt kuberneriga. Liivimaal maanõunikel eriti suurt mõju ei olnud, rüütelkonna ja kuberneri suhtlust vahendasid resideerivad maanõunikud. Rüütelkondade peamiseks omavalitsusorganiks olid maapäevad, mida peeti nii Eesti-, Liivi- kui ka Saaremaal kuni Vene tsaaririigi lõpuni 1917. aastal.

• Vene-Rootsi sõda (1656–1661)

1656. aastal puhkenud Vene-Rootsi sõja käigus vallutasid Vene väed Kagu-Eesti, sealhulgas ka Tartu. Sõja peamine tanner oli aga Poolas, mis oli sisuliselt Rootsi ja Vene vahel ära jagatud. Pärast Kagu-Eesti vallutamist venelased Eesti lähistel enam uusi rünnakuid enam ette ei võtnud ja 1658 . aastal sõlmitud Vallisaare vaherahu jättis Kagu-Eesti Venemaale. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahuga sai Rootsi kaotatud alad aga tagasi. Sel lühikesel Vene võimuperioodil Tartumaal suuri muudatusi ei toimunud, kuid Tartu Ülikool koliti üle Tallinnasse. Tartu kaupmehed said Vene võimult ka mitmeid privileege, kauplemaks Pihkvamaal, kuid sõja lõppedes need tühistati.

• Rootsi võim Eestis 17. sajandi teisel poolel

Rootsi võimuaja teisel poolele oli seega kogu Eesti ala langenud Rootsi võimu alla ning 17. sajandi teine pool oli ka küllaltki rahulik, mistõttu riik sai ajada sihipärast poliitikat. Edendati velgi enam luterlust ning piirati igati ebausku. Samuti pöörati suurt tähelepanu hariduse arendamisele, sealhulgas talurahva seas, mistõttu Bengt Gottfried Forselius rajas ka oma õpetajate seminari. Rootsi riik parandas ka riigitalupoegade olukorda, neil oli võimalik mõisarentniku halva käitumise korral pöörduda isegi kuninglikku õuekohtusse Stockholmis. Aadelkonna mõju püüdis riik üldiselt vähendada, mistõttu toimus 1680. ja 1690. aastatel Baltikumis ka mõisate reduktsioon . Liivimaal võeti aadelkonna käest ära umbes 80% mõisatest, Eestimaal tunduvalt vähem, alla 40%. Tavaliselt sai endine mõisaomanik siiski mõisarentnikuks jääda. Liivimaal tekitas reduktsioon ka suurt vastuseisu, rahulolemtatute aadlike eesotsas oli Johann Reinhold von Patkul , kes Rootsis surma mõisteti ja seetõttu välismaale põgenes. Patkul hakkas järgnevalt looma liidusuhteid Rootsile vaenulike riikide vahel, aidates nõnda kaasa Põhjasõja puhkemisele.
Aastatel 1695 –1697 oli Eestis ja kogu Ida-Euroopas väga tõsine näljahäda, mida on nimetatud ka Suureks Näljaks. Eestis võis sellesse surra umbes 70 000 inimest ehk ligi veerand elanikkonnast. Rootsi ametnikud, kes olukorda pärast nälja lõppu hindasid, leidsid , et Eestis kulub näljast taastumiseks umbes 20–30 aastat, kuid seda aega ei olnud, sest juba kolme aasta pärast puhkes Põhjasõda.
Sel ajajärgul võisid Eesti alale asuda ka kolmas ajalooline vähemusrahvus, vanausulistest peipsivenelased, kuid nende saabumisajaga on mitmeid probleeme ja viimasel ajal peetakse tõenäolisemaks, et nad tulid suurematel hulkadel siia alles pärast Põhjasõda.

• Põhjasõda

1700. aasta sügisel ründasid Peeter I juhitud Vene väed Narvat ja asusid seda piirama. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas aga oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi Narva lahingus. Kuigi Rootsi vägede üheks lahinguplaaniks oli ka sõja jätkamine Venemaa vastu, otsustas Karl siiski liikuda lõunasse, August Tugeva vägede vastu ning lahkus Eestist 1701. aasta alguses. Eesti idapiiril puhkesid seejärel lahingud pealetungivate Vene vägedega, mis alates 1702. aastast hakkasid savutama ka edu. 1704. aastal vallutasid venelased Tartu ja Narva, millega Eesti idapoolne osa läks nende kontrolli alla. Seejärel tuli sõjapidamisse Läänemere idakaldal pikem paus, kuni rootslased Poltaava lahingus lüüa said. Enne seda, 1708. aastal, oli Rootsi rünnakuid kartev Peeter I lasknud Narva ja Tartu linnad hävitada. 1709–1710 vallutasid venelased Eestimaa ja Liivimaa kubermangud. Kõige viimasena alistus neile Tallinn. Venelased andsid alistumislepingutes baltisakslastele väga laiad privileegid, et neid enda poole meelitada. 1721. aastal, Uusikaupunki rahuga, kinnitati Baltikumi Venemaa koosseisu kuulumist ja baltisakslaste suuri privileege.

• Eesti ala Vene võimu all kuni 19. sajandi alguseni

Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Eestimaa ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Sõjajärgsetel aastatel algas siiski peagi taastumine, mis jõudis lõpule 18. sajandi keskpaigaks.
Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodsaks ajaks, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal riigistatud mõisad. 30. september 1710 kinnitas Peeter I Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused. Eesti ja läti talupojad polnud siiski täiesti õigusteta seisundis, kuid nende üksikud protsessid aadlike vastu lõppesid siiski enamasti kaotusega, ühe sellise tulemuseks oli Roseni deklaratsioon 1739. aastal. Alates Katariina II ajast hakkas keskvõim aga oma huve baltisakslastele peale suruma, mille tulemuseks oli asehalduskorra kehtestamine Baltikumis 1783. aastal. Katariina ja Liivimaa kindralkuberner George Browne püüdsid parandada ka talupoegade olukorda, Liivimaa kubermangus oli sellel rohkem edu kui Eestimaal.
Kultuurielus toimus samuti olulisi sündmusi: 1739. aastal anti välja esimene eestikeelne Piibel ja 1802. aastal taasavati Tartu ülikool. Seal said õppima asuda ka eesti soost üliõpilased.
Eesti ala mõjutasid kaudselt ka Napoleoni sõjad. 1807 ja 1812, kui algas Prantsuse-Vene sõda, värvati ka Eesti alalt nekrutiteks kordades rohkem talupoegi kui tavaliselt, samuti moodustati maamiilitsaid. Eesti territooriumile sõda siiski ei jõudnud ja mõne aja möödudes saadeti need uuesti laiali.

• Talurahvaseadused ja pärisorjusest vabastamine

1801. aastal Venemaa keisriks saanud Aleksander I huvitus mõningatest läänelikest reformidest ja püüdis Venemaal jätkata Katariina II ajal olnud valgustatud absolutismi. Tema erilise tähelepanu all olid talurahvaseadused, sest Venemaa elanikkonnast umbes 90% moodustasid just talurahvas . Oma reformidega alustas ta Balti kubermangudest, sest sealsed euroopalikud olud võimaldasid muudatusi kiiremini ja valutumalt läbi viia. Juba 1802. aastal viidi Eestimaa kubermangus osaliselt Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil ellu regulatsioon , mida tuntakse selle esimese sõna järgi: "Iggaüks...", mis kehtestas talupoegadele pärimisõiguse, samuti asutati valla- ja kihlkonnakohtud, mis olid aluseks hilisemale talurahva omavalitsusele. 1804–1805 viidi ellu täiendavaid reforme, millega nii Eestimaal kui ka Liivimaal keelati talupoegade müümine maast lahus ja perekondade eraldamine. 1809. aasta seadusetäiendusega võisid talupojad ka maad osta, müüa ja pärida. Õiguslikus ja emotsionaalses mõttes olulisimad oli aga otsus pärisorjusest vabastamise kohta, mis Eestimaal leidis aset 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Talupojad said küll isiklikult vabaks, kuid et sisuliselt kogu maa kuulus mõisnikele, pidid nad tolle heaks jätkuvalt tööd tegema ja teokoormised isegi suurenesid. Ka on pärisorjusest vabastamise daatumid sümboolsed, tegelikkuses võttis uue korralduse sisseviimine ligi 20 aastat aega. Eestimaal kaotati 1816. aasta seadusega ka vallakohtud , Liivimaal jäid need aga alles, just suures osas sellega seletatakse ka talude päriseksostmise ja rahvusliku ärkamise suuremat edu Lõuna-Eestis.
Koos priikslaskmisega pandi eestlastele ka perekonnanimed. Rannarootsi vabatalupoegadel olid need juba ammu , ka mõnedes eesti kihelkondades olid valgustuslembesed mõsnikud juba perekonnanimesid pannud . Samas leidus ka piirkondi, kus ka pärisorjusest vabastamise järel läks nimedepanek visalt . 1836. aastal pandi aga kõigile talupoegadele sundkorras perekonnanimed.

Uusaeg :

• Eesti 19. sajandi esimesel poolel. Krimmi sõda

Nikolai I valitsusaeg tõi ka Eestis kaasa seaduste täpsema süstematiseerimise ja kodifitseerimise. 1832 . aastal võeti vastu Vene protestantlik kirikuseadus, mis vahetas välja rootsiaegse, sellega lõppes kohalike luteri kirikute iseseisvuse periood ja nad allutati ülevenemaalisele luteri kirikule. Samuti asuti kodifitseerima provintsiaalõigust, mille tarbeks teostati ka massilisi arhiiviuuringuid, mille baasilt kujunes suures osas ka baltisaksa professionaalne ajalookirjutus.
Hoogustus ka baltisakslaste ühiskondlik tegevus, loodi mitmeid uusi haridusseltse, sealhulgas ka estofiilseid. Esile kerkisid ka mõned eesti soost haritlased, nagu Kristjan Jaak Peterson luuletajana, Friedrich Robert Faehlmann kirjaniku ja arstina, samal kombel ka Friedrich Reinhold Kreutzwald. Suures osas Faehlmanni algatusel loodi 1838. aastal Õpetatud Eesti Selts, mis oma suunitluselt oli kõige selgemalt estofiilsem ja mis oma tegevuse esimestel aastakümnetel tegeles peamiselt Eesti vanavara korjamise ja süstematiseerimisega. Kujunema hakas ka rahvuseepos "Kalevipoeg".
Pärast talupoegade pärisorjusest vabastamist nende eluolus kohe kardinaalseid muudatusi ei toimunud. Teotöö kohustus säilis ning läks raskemakski. Siiski oli talupoegadel nüüdsest suurem liikumisvabadus , samuti suutsid mitmed neist ka mõisa sõltuvusest vabaneda , üksikutest (näiteks Mats Erdell) said koguni ise mõisarentnikud. Oluliseks sotsiaalseks teguriks oli 1840. aastatel alanud usuvahetusliikumine, mille käigus tuhanded eesti talupojad, peamiselt Lõuna- ja Lääne-Eestis, astusid vene õigeusku, lootuses saada endale oma maatükki. Seda enamik usku vahetunust siiski ei saanud. Samuti hakkasid eestlased üha suuremal määral välja rändama Venemaale (väljarändamisliikumine), kus mitmelpool, eriti Siberis , oli tõepoolest võimalik endale hankida oma maavaldus . Eriti hoogustus väljarändamine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus , millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine. See sõltus aga suurel määral ka mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid päriseks ostetud.
1853 . aastal alanud Krimmi sõda Eesti ala väga otseselt ei puudutanud. Siiski värvati tavapärasest tunduvalt enam eestlasi sõjaväkke ja loodi ka kohalikke talupoegadest koosnevaid maamiilitsaid ja isegi merepatrulle. Inglise laevastik jõudis ka Eesti rannikuvetesse Narva-Jõesuu [3] juures ning korraldati isegi mõningaid maadessante, kuid suuremat sõjategevust ei toimunud.Krimmi sõda näitas aga küllaltki selgelt, et Venemaa on muust Euroopast maha jäänud, ja seetõttu asus uus keiser Aleksander II peagi läbi viima suuri reforme, mis tugevalt mõjutasid ka Eesti eluolu.

• Eesti 19. sajandi teisel poolel. Aleksander II reformid , tööstuse areng ja rahvuslik ärkamisaeg.

Krimmi sõja järel algasid kogu Vene impeeriumis keiser Aleksander II reformid, mis pidid impeeriumi ühiskonda moderniseerima ja võimaldama sõjas kaotatud eneseuhkus taastada. Juba Nikolai I valitsusaja lõpul vastu võetud talurahvaseadused Eesti- ja Liivimaal rakendusid sõja järel, 1856 . aastal, ellu. Eriti Liivimaal algas intensiivne talude päriseksostmine. Eestimaal, mis oli vaesem , tekitas uue seaduse täieliku rakenduse venitamine (selle kõik sätted pidid jõustuma alles pärast mõisa. ja talumaade väljamõõtmist) aga talurahva seas arusaamatust ning esines ka kokkupõrkeid mõsinike ja talupoegade vahel, millest tuntuim oli Mahtra sõda 1858. aastal. Teatavaid rahutusi toimus ka Lõuna-Eestis. Talunike olukord jäi mitmelpool endiselt viletsaks ja seetõttu sai 1864. aastal Johann Köleri ja Jaan Adamsoni eestvedamisel teoks Palvekirjade aktsioon, mida mõnikord on loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks: mille käigus koguti üle-eestiliselt palvekirju keisrile. Aktsioon kukkus siiski Peterburis sellele vastu tegutsenud baltisakslaste tõttu sisuliselt läbi. Talupoegade tegevus- ning liikumisvabadus avardus järgnevalt aga kiiresti, sest 1860. aastatel vastu võetud uus vallakohtuseadus (1866) vabastas vallakogukonna mõisniku eestkoste alt ja passiseadus (1868) andis senisest tunduvalt suuremale rahvahulgale võimaluse minna elama linna või väljaspoole oma kodukubermangu. Peagi hakati rändama ka Vene impeeriumist väljaspoole, sealhulgas ka Ameerika Ühendriikidesse. 1860. aastate järel hakkas eestlaste osakaal linnarahvastikus ja selle arvelt ka linnarahvastiku osatähtsus kogu rahvastikust kiiresti kasvama: ajavahemikus 1862 – 1897 8,8%-lt 18,4%-le. Aastal 1870 kehtestati uus linnavalitsuste ja esindajate valimise kord (linna juhtimine magistraadi (rae) käest üle linnavolikogu poolt moodustatud valitsusele), kuid valimisseadus jäi veel paariks aastakümneks baltisakslasi selgelt soosivaks.
Linnastumine oli osaliselt seotud ka talude väljaostmisprotsessi tulemusena päritavate põlistalude tekkimise ja elatusvõimaluste vähenemisega maapiirkondades. Vaba tööjõu tekkimisega algas Eestis ka tööstuse kiire areng. Põhiliseks tööstusharuks oli esialgu tekstiilitööstus, mis oli Eestis arenema hakanud juba 19. sajandi alguses. Olulisimad kalevivabrikud olid: Narva (1822), Kärdla (Hiiu-Kärdla vabrik ) (1829), Sindi (1834), Tartu (1839) ja Kreenholmi Manufaktuur Narvas (1857). Sajandi lõpus hakkasid arenema ka teised tööstusharud, seda eriti Tallinnas, kus rajati Lutheri mööblivabrik (1880), Volta masinatehas (1899), Ülemiste paberivabriku asemele Ülemiste tselluloosivabrik ja Dvigateli vagunitehas. Tööstuse arengule ja uute asulate tekkele aitas tugevalt kaasa raudtee . 1870. aastatel ehitati Balti raudtee, mis ühendas Paldiski ja Tallinna sadamad läbi Narva Peterburgi ja Venemaa sisekubermangudega. Tapa -Tartu raudtee valmis 1876, Tartu-Valga liin 1887 ja Valga-Võru-Pihkva raudtee 1889. Tänu raudteele saavutas Tallinna sadam Venemaa Keisririigi sadamate seas väliskaubanduses käibelt 4. koha.
Kõrvuti industrialiseerumise ja ühiskonna moderniseerumisega toimus nii Euroopas kui ka Venemaal ka rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama. Alates 1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine , mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Oluliseks verstapostiks loetakse sealjuures tavaliselt Johann Voldemar Jannseni ajalehe Perno Postimees ilmuma hakkamist 1857. aastal, kus toimetaja pöördus esmakordselt eestlaste kui eesti rahva, mitte maarahva poole. Mõned aastad hiljem algas Eestis ka aktiivne seltsiliikumine, mis võimaldas vabatahtlikku ühistegevust ja ka rahvuslikku eneseteadvuse kasvatamist. Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja (pilli)mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts "Linda".
1860. aastal tekkis eesti haritlastel rajada ka kõrgem eestikeelne õppeasutus: Aleksandrikool, eragümnaasium, mille jaoks hakati peagi ka annetusi koguma. Aleksandrikooli ideest ja sellele toetuste kogumisest sai rahvusliku ärkamisaja üks kesksemaid üritusi, mis oma tipule jõudis 1870. aastatel, muutudes ilmselt kõige ulatuslikumaks eestlaste rahuvslikuks ürituseks üldse. Aleksandrikooli komiteesid ja peakomiteed on mõnikord nimetatud ka Eesti esimeseks parlamendiks.[2] 1862. aastal ilmus esmakordselt täies pikkuses trükis ka Friedrich Reinhold Krutzwaldi eepos "Kalevipoeg". 1864. aastal kolis Perno Postimehe toimetaja Jannsen aga Tartusse, kus hakkas välja andma Eesti Postimeest, mis saavutas tunduvalt laiema lugejaskonna ning mõjutas järgnevalt oluliselt eesti rahvusliku eliidi tegevust. 1865. aastal alustasid tegevust mõjukad laulu- ja mänguseltsid Vanemuine (Tartus) ja Estonia (Tallinnas), millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid.
Rahvusliku ärkamisaja esimeseks tähtsündmuseks peetakse üldiselt Esimese üldlaulupeo toimumist Tartus 1869. aastal. Umbes sel ajal hakkasid lisaks Jannsenile aktiivselt tegutsema ka teised rahvusliku liikumise olulisimad eestvedajad, Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt . Tähtis roll oli mitmetel teistelgi, sealhulgas Jannseni tütrel, poetess Lydia Koidulal. Tegevust alustasid ka Eesti Kirjameeste Selts ja mitmed teised olulised ühingud. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Jakobson, Jakobsonist mõõdukamat, aga ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu Hurt. Poliitikuna oli neist osavaim Jakobson, kes suutis 1881. aastaks enamiku rahvuslaste organisatsioonidest enda mõju alla saada, mistõttu Hurt loobus aktiivsest poliitilisest tegevusest ja lahkus Peterburi ja rahvuslikus liikumises tekkis nn Suurlõhe. Ent juba 1882. aastal suri Jakobson ootamatult. Et Jannsenit oli 1880. aastal tabanud tabanud halvatus , tekkis 1880. aastate alguses eesti rahvuslaste võimuladvikus tühimik. Esialgu domineerisid Jakobsoni suunda toetanud inimesed, kuid teatud mõju jäi ka Hurdale, kes küll enam Eestisse tagasi ei pöördunud.

• Venestusaeg. 20. sajandi algus

1881. aastal võimule saanud keiser Aleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada Sise-Vene provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi ja kohtu- ning politseikorraldus muudeti samaks Vene-sisesega. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus , Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. Samuti venestati kohanimesid, nii sai Revalist Revel ja Dorpatist Jurjev. Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö 1893. aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale.
Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates 1880. aastate lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikku organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad , teistest nihilistid. Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas , kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega.
1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna-Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused. Veidi pärast Tõnissoni aktiivse tegevuse algust Tartus alustas Tallinnas tegutsemist Konstantin Päts, kes asutas ajalehe Teataja , mis keskendus erinevalt Postimehest rohkem majanduslikele probleemidele, mis Põhja-Eestis olid ka olulisemad, kuna sealne talude päriseksostmise protsess oli aeglasem ja ka linnaelanikkond, sealhulgas töölised, omasid tunduvalt suuremat osakaalu. Peagi alustas Tallinnas ilmumist ka Peeter Speegi Uudised, mis oli Teatajast veelgi radikaalsem ja toetas sotsiaaldemokraatiat. 20. sajandi alguses kujunesidki välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, lisaks sotsialistidele oli oluline roll Tõnissoni rahvuslastel ja Pätsi tsentralistidel.

• 1905. aasta revolutsioon

12.–24. jaanuaril 1905 toimusid Eestis solidaarsusest 9. jaanuaril Peterburis toimunud verise pühapäevaga streigid. Streikis umbes 12 000 inimest Tallinnas, Narvas ja Tartus. 26. jaanuaril keeldusid Tartu Ülikooli üliõpilased õppetööst. 22. märtsil toimus streikivate rätsepate demonstratsioon , seejärel arreteeriti Tartus aga demonstrantid. 30. märtsil oli Tallinnas "Dvigateli" ja "Viganda" tehase tööstajate vastasseis tehasemeistritega.
28. aprill tapeti Tallinnas sandarmirittmeister Trešner (Трешнер). 30. aprillist 2. maini toimusid Tallinnas miitingud, milles võttis osa 3000 inimest. Need aeti laiali piirivalvevägede poolt. 15. mail olid Tallinnas taas rahutused . 19. juulil toimus tööliste streik protestiks 15 töölise arestile. 24. juulil toimus 3000 töölise demonstratsioon ning kokkupõrge kasakatega.
13. oktoober toimus streik Volta tehases. 14. oktoobril toimus üle-eestiline raudteelaste streik, 15. oktoobril toimusid Tallinnas rüüstamised [3] ja 16. oktoobril 1905 tulistas sõjavägi demonstrante Tallinnas, tapeti 90 ja haavata sai 200 inimest, peale Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti loodi Eesti esimesed parteid, kuid rahutused ei lõppenud koheselt. Hukkunute matused toimusid 20. oktoobril ja järjekordne üldstreik 26. oktoobril. Novembri lõpul valiti Tallinna tööliste saadikute Nõukogu, mille esimees oli Nikolai Janson, üheks liikmeks Mihhail Tomski; 27. novembril kutsuti Tartus kokku rahvaesindajate kogunemine. 10. detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, sellest hoolimata 12.–20. detsember 1905 rüüstati Eestis ligi 120 mõisa ja Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. 26. detsember kuulutatakse välja sõjaseisukord Rakvere, Paide ja Haapsalu piirkonnas.
Detsembrist 1905 kuni veebruarini 1906 läbiviidud karistusoperatsioonide käigus lasti maha ligi 300 inimest ja 600 said ihunuhtlust: 9. jaanuaril lasti Viljandis maha 45 inimest.
19. juuli 1906 mäss sõjalaeval "Pamjat Azova", mis lõppes 5. augustil 1906. Tallinnas 17 madruse ja 1 agitaatori hukkamisega.[4]

• Eesti enne Esimest maailmasõda

Pärast 1905. aastat kaotati Venemaal taas mitmed isikuvabadused ja ka venestamise surve teatud määral taastus. Siiski jäid mõned revolutsiooniajal saadud vabadused püsima, sealhulgas ka luba luua eestikeelseid erakoole. Samuti tegtusesid aktiivselt mitmesuguased eesti haridus -, kultuuri- ja majandusseltsid. Läbi nende aeti teatud määral ka rahvuspoliitikat, kuigi see oli tihti raskendatud. Venemaa Riigiduumas oli ka eestlasi, kes esialgu suures poliitikas aktiivselt püüdsid kaasa lüüa, kuid pettusid Duuma jõuetuses peagi. Hiljem, seoses valimisseaduse muutmisega, langes eestlaste arv Duumas vaid kahe-kolmeni.
Vahetult enne Esimest maailmasõda rajati Tallinnasse mitmeid suuri tööstusettevõtteid: Bekkeri laevatehas, Vene-Balti Laevaehitustehas (1912), Balti Puuvillavabrik, Boeckeri tehas ja Noblessneri laevatehas. Samuti ehitati ulatuslikku kindlustustesüsteemi Imperaator Peeter Suure Merekindlus, mis ulatus Paldiskist kuni Soomeni, ent mida enne sõja algust valmis ei jõutud.

• Esimene maailmasõda

1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda Eestit esialgu otseselt ei puudutanud. Siiski mobiliseeriti Venemaa armeesse kümneid tuhandeid eestlasi, kogu sõja jooksul umbes 100 000. Peale mobiliseeritute osalesid sõjategevuses eesti soost ohvitserid , kellest kujunes arvestatav jõud Eesti Vabadussõja ajaks just Esimese Maailmasõja lahingute tulemusel. 1914. aastal oli Venemaa Keisririigisõjaväes 140 kaadriohvitseri, sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. 7 ohvitseri olid polgukomandörid, 17 pataljonikomandörid, 13-l oli akadeemiline kõrgharidus Kindralstaabi Akadeemiast, 12 olid polkovniku auastmes, 28 — alampolkovnikud ja 3 olid diviisi staabiülemad. Esimese Maailmasõja ajal said eesti ohvitserid vapruse ja oskusliku juhtimise eest 333 Venemaa Keisririigi ordenit, sealhulgas 47 Püha Georgi ordenit. Üks autasustatutest oli ka Julius Kuperjanov.
1915. aastal jõudsid Saksa väed aga juba Kuramaale ja vallutasid Riia linna ning nii muutus Eesti ala Vene vägede tagalaks. Eestisse koondati suuri väemasse, kokku umbkaudu 250 000 meest. Eesti ja Läti sõjapõgenike ja muidu sõjas kannatanute abistamiseks rajas Jaan Tõnisson Tartus Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mis lisaks sellele tegeles aga aktiivselt ka eesti rahvuspoliitikaga.
1917. aastal, pärast Veebruarirevolutsiooni , alustas Saksamaa uut pealetungi idarindel ja sama aasta sügisel vallutasid sakslased ka Lääne-Eesti saared. 1918. aasta veebruaris alustasid sakslased uut pealetungi ning okupeerisid märtsi alguseks kogu Eesti territooriumi.

• Veebruarirevolutsioon , märtsirevolutsioon ja oktoobripööre, Eesti iseseisvuse väljakuulutamine

1917. aasta veebruaris (uue kalendri järgi tegelikult märtsis) alanud Veebruarirevolutsiooniga kukutati Venemaal monarhia ning võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus. Eesti rahvuslikud poliitikud suutsid olukorda enda kasuks ära kasutada ning sama aasta aprillis võideldi pärast eestlaste massidemonstratsiooni Petrogradis Eestile välja rahvuslik autonoomia . Tänu sellele ühendati Eestimaa kubermanguga ka Liivimaa kubermangu eesti elanikkonnaga ala ning saadi ka luba rahvusväeosade loomiseks. Viimast lubas Ajutine Valitsus seetõttu, et Venemaa jätkas Esimeses maailmasõjas osalemist ja rinne oli jõudnud Eesti piirideni. Ametisse sai ka kubermangukomissar, kelleks sai eestlane Jaan Poska . Samuti moodustati esimene eesti seisusepiirideta esindusorgan , Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev.
1917. aasta septembris alustasid sakslased idarindel pealetungi, mille käigus vallutati ka Hiiumaa, Saaremaa ja Muhumaa. Lahingutes osalesid Vene poolel ka eesti väeüksused. Seejärel destabiliseerusid olud Venemaal aga kiiresti ning peagi toimuski Petrogradis oktoobripööre, mis tõi võimule Vladimir Lenini juhitud kommunistid . Eestis võttis võimu üle tema ustav liitlane Viktor Kingissepp , Poska oli sunnitud tagasi astuma . Peagi selgus, et kommunistid liiguvad diktatuuri suunas ega kavatse Eesti autonoomiat austada. Seetõttu kuulutas Eesti Maapäev end 28. novembril (vana kalendri järgi 15. novembril) end kõrgeimaks võimuks Eesti territooriumil. Seda on mõnikord peetud ka Eesti omariikluse alguseks. Reaalset mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast otsuse tegemist laiali. Maavalitsuse juht Konstantin Päts oli kuu aega vangis . Kõrgemaid eestlasest sõjaväelasi, brigaadiülem Aleksander Tõnisson saadeti isegi Petrogradi Krestõ vanglasse ja mõisteti surma, kuid pääses tänu Brest -Litovski rahulepingule. Jaan Tõnisson saadeti aga pärast enamlastevastase meeleavaldamise organiseerimist maalt välja. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt , peamiseks organiks oli Maapäeva Vanematekogu , kuhu kuulusid tähtsamad poliitikud.
1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed idarindel uut pealetungi, mille käigus nad peagi vallutasid ka Eesti alad. Sellistes oludes otsustasid eesti poliitikud 19. veebruaril luua kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee, selle liikmeteks olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik . Komitee kätte anti kõrgeim võim kuni normaalsete olude taastumiseni. Võimudevahetust ära kasutades otsustati ka välja kuulutada ka Eesti iseseisvus ja deklareerida oma neutraalsust käimasolevas Saksa-Nõukogude sõjas. Esmakordselt loeti iseseisvusmanifest avalikult ette 23. veebruaril Pärnus, seejärel ka mitmetes teistes asulates. 24. veebruaril võtsid eesti rahvuslased võimu üle Tallinnas ja moodustasid Ajutise Valitsuse, mille juhiks sai Konstantin Päts. 25. veebruaril hõivasid linna aga Saksa väed ning Eesti riigivõim ei saanud seetõttu reaalset valitsemist teostama hakata. Mitmed eesti poliitikud vangistati, teised läksid põranda alla või põgenesid välismaale.

Lähiajalugu:

• Saksa okupatsioon (1918)

Esimese maailmasõja aegne Saksa okupatsioon oli Lääne-Eesti saartel alanud juba 1917. aasta sügisel, see juhtus veel enne oktoobripööret. 1918. aasta veebruaris vallutasid sakslased ka Eesti mandriala ning kehtestasid seal sõjaväelise valitsuse. Eesti iseseisvusest ei tahetud midagi kuulda, paljud Eesti poliitikud vangistati, mitmed pagesid välismaale. Tõenäoliselt sakslaste ohvrina hukkus Jüri Vilms. Saksa võim püüdis tugineda nii baltisakslastele kui ka kohalikele rahvastele, eelistades siiski esimesi. Baltisaksa aadlike privileegid ja valdused taastati ning püüti luua ka Saksa keisririigiga personaalunioonis olevat Balti hertsogiriiki, samuti muuta Tartu Ülikooli uuesti saksakeelseks. Kuni 1918. aasta sügiseni ei pidanud Saksamaa Baltikumi siiski endale kuuluvaks ja seetõttu ei edenenud kuigivõrd ka Balti Hertsogiriigi idee. Alles alates septembrist hakati sellega tõsisemalt tegelema, kuid Saksamaa jõudis siiski enne sõja kaotada, kui see riik välja kuulutada jõuti. Ka Saksa tsiviilvalitsust ei seatud kunagi ametisse. 11. novembril loovutasid saksa sõjaväelased Tallinnas võimu Eesti Ajutisele Valitsusele ja lahkusid maalt järgmise kuu jooksul.

• Vabadussõda (1918–1920)

Eesti Vabadussõda algas 28. novembril, mil Punaarmee ründas Narvat, mis eestlaste poolt ka ümberpiiramisohu tõttu maha jäeti. Seejärel tungisid Punaarmee üksused nii Narva kui ka Pihkva poolt laial rindel Eestisse. Et Eesti oli vaevalt oma iseseisvuse taastanud ja sõjaväe loomine oli alles algusjärgus, ei suutnud eestlased tükk aega korralikku vastupanu organiseerida. 1919. aasta jaanuariks olid punaväed vallutanud umbes pool Mandri-Eestist ja asusid Tallinnast vaid 35 kilomeetri kaugusel.
Nõukogude vägede poolt okupeeritud Eesti alal asus tegutsema Eesti Töörahva Kommuun , mis paiknes Narvas. Selle juhiks oli Jaan Anvelt. Kommuuni poliitika jätkas enamlaste varasemat poliitikat, millega kaasnes senisest ägedam terror , maha lasti mitmeid eesti rahvuslasi ja avaliku elu tegelasi, sealjuures esimene eesti õigeusu piiskop Platon . Eesti Töörahva Kommuun polnud tegelikult iseseisev poliitiline moodustis , sest sõltus täielikult Punaarmeest ja Moskvast tulevatest käskudest, kuid oli vajalik, loomaks illusiooni Eestis toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal ja see saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda sõjalisel teel Eestit vallutada.
1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord siiski tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud ka välisriikide vabatahtlikud. Sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner andis 7. jaanuaril käsu vastupealetungiks, mis osutus edukaks. Juba 14. jaanuaril vabastasid Eesti väed Tartu, 18. jaanuaril Narva ja veebruari lõpuks oli Punaarmee Eesti territooriumilt välja paisatud. Eesti vabastamisel oli ilmselt kõige otsustavama tähtsusega ohvriterohke Paju lahing, kus Julius Kuperjanovi juhitud eesti ja soome vabatahtlikud võitsid Punaarmee eliitüksust, läti punaseid kütte.
Märtsiks olid lahingud kandunud Venemaa ja Läti territooriumile, kuid siis püüdis Punaarmee eestlaste kaitset murda ning alustas kahekuulist rünnakuteseeriat. Ehkki lõunarindel saavutas see ka teatavat edu, vallutades ajutiselt Petseri, lõppes kogu aktsioon Punaarmeele siiski läbikukkumisega. Mais alustasid eestlased vastupealetungi ja vallutasid kuu lõpus Pihkva. Seejärel olukord idarindel stabiliseerus, suuresti ka seetõttu, et aktiivset kommunistidevastast lahingutegevust alustas Vene valgete Põhjakorpus, hilisem Loodearmee . Aprillis toimus ka Saaremaa mäss, kus kommunistliku propaganda mõjul alustasid valitsusevastast mässu Saaremaal mobiliseeritud. See suruti siiski kiiresti maha.
Sama aasta juunis puhkes aga Landeswehri sõda, sest Saksa kindral Rüdiger von der Goltz oli riigi- ja baltisaksa vägedega kukutanud Läti seadusliku valitsuse ning okupeerinud enamiku Lätist, ainult maa põhjaosa oli eestlaste ja idaosa kommunistide käes. Goltz nõudis, et eestlased lahkuksid Läti territooriumilt ja tema väed alustasid Eesti-vastaseid aktsioone. Laidoner pidas sellist tegevust aga võimatuks ning Landeswehri Eesti julgeolekule ohtlikuks. Nii puhkes relvakonflikt, mis kulmineerus Võnnu lahinguga , mille Eesti väed võitsid. Eesti soomusrongid jõudsid seejärel peagi Riiani ning Goltzi vägedel tuli sealt taanduda.
Järgnevalt toimusid lahingud enamasti Venemaa pinnal. Oktoobris toetasid Eesti väed Loodearmee suurpealetungi Petrogradile, mis siiski ebaõnnestus. Samal ajal likvideerisid Eesti väed ka Pavel Bermondt-Avalovi katse Läti valitsust kukutada . Novembris pidid Eesti väed aga Loodearmee kokkuvarisemise tõttu kaitsesse tõmbuma. Detsembris toimusidki ägedad lahingud, eriti Narva all, kuid Eesti kaitse pidas vastu. Juba augustis alanud puhutised rahuläbirääkimised said õige hoo novembri lõpust ning 1920. aasta 3. jaanuaril kell 10.30 otsene sõjategevus lõpetati. Ametlikult lõppes Vabadussõda aga alles kuu aega hiljem, Tartu rahuga 2. veebruaril 1920.

• Eesti Vabariik (1920–1940)

1920. aastal, mil rahu oli sõlmitud, võis Eestis hakata omariiklust ulatuslikumalt välja ehitama. Samal aastal võeti Asutava Kogu poolt vastu esimene korraline põhiseadus, millega loodi ka Riigikogu ning kehtestus väga parlamentaarne valitsussüsteem, kus valitsusjuhi ja riigipea kohused olid ühendatud ja neid täitis riigivanem. Üldiselt oli selline süsteem küllaltki ebastabiilne, tulenevalt valimisseadusest sai parlamenti korraga suur hulk erakondi ja koalitsiooni oli keerukas moodustada. Seetõttu hakati kehtivat põhiseadust peagi kritiseerima ja juba 1920. aastate lõpus oli tõsiselt päevakorral selle muutmine.
Majanduslikult oli riigi seis esialgu vilets, kuid abi saadi mitmetelt lääneriikidelt. 1923. aastal puhkes aga majanduskriis , mis andis võimaluse teha edukamat propagandatööd Nõukogude Liidu poolt toetatavatel kommunistidel. Viimased püüdsid 1924. aasta 1. detsembril koguni riigipööret korraldada, kuid see kukkus siiski läbi. Selleks ajaks oli Eesti positsioon välispoliitilisel areenil ka kindlustunud, sest 1922. aastaks olid riiki tunnustanud olulisemad lääneriigid, sealhulgas USA, ja Eesti võeti Rahvasteliidu liikmeks. Peagi paranes ka majanduslik olukord, Eesti muutus oluliseks toiduainete Lääne-Euroopasse eksportijaks.
1929. aastal algas aga ülemaailmne majanduskriis, mis tabas valusalt ka Eestit. Seetõttu destabiliseerus ka poliitiline elu ning suure toetuse said paremäärmuslikud vabadussõjalased. Üha aktiivsemalt hakati nõudma senise põhiseaduse muutmist ja tugeva presidendivõimu loomist. 1934. aastal võetigi rahvahääletusel vastu vabadussõjalaste poolt pakutud põhiseadus, mis andis riigipeale väga laiad volitused, järgnema pidanud valimistel oli väga suur võidutõenäosus just vabadussõjalastel. Kuid veidi enne seda korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner 12. märtsil riigipöörde, mida nad põhjendasid vabadussõjalaste diktatuuri ohuga. Järgnevalt keelustati poliitiliste organisatsioonide tegevus ning tegelik võim koonduski Pätsi ja Laidoneri kätte. Järgnevat perioodi on nimetatud Vaikivaks ajastuks . 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus, millega loodi presidendi ametikoht ja kahekojaline Riigikogu, mis koosnes Riigivolikogust ja Riiginõukogust. Presidendiks sai Konstantin Päts. Põhiseaduse järgi pidi Eesti olema küll demokraatlik riik, kuid et 1934. aastal välja kuulutatud kaitseseisukord jäi püsima, ei taastatud ka erakondade tegevust.

• Välispoliitika (1918–1939)

Eesti välispoliitika esimeseks eesmärgiks oli saavutada riigi tunnustamine teiste Euroopa riikide poolt. 1918. aasta suvel tunnustasidki Eesti iseseisvust de facto Suurbritannia ja Prantsusmaa, et oma vastase Saksamaa positsioone nõrgendada. Kuid kuni 1920. aastani ei andnud Eestile ametlikku tunnustust (de jure) ükski riik. Alles Tartu rahuga pidi Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust ametlikult tunnustama , kuid lääneriigid ei kiirustanud seda tegema, sest seal loodeti endiselt, et õnnestub Vene valgete abiga taastada ühtne Venemaa selle vanades piirides. Alles 1922. aastast hakkasid need seisukohad muutuma ja nii tunnustasid Eestit ühe aasta sees nii Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia kui ka Ameerika Ühendriigid. Eesti võeti ka Rahvasteliidu liikmeks.
Järgnevalt püüti Ida-Euroopas luua Balti liitu, mis oleks pidanud tagama uutele riikidele julgeoleku suurriikide Saksamaa ja Venemaa vahel. Suurest Balti koostööst ei saanud siiski asja, sest ilmnesid mitmed riikidevahelised vastuolud, millest teravaim oli Poola-Leedu tüli Vilniuse pärast. Seetõttu loodi 1923. aastal vaid Eesti-Läti sõjaline liit. Soome ei soovinud küll otsesesse liitu astuda, kuid tihendati ka Eesti-Soome läbikäimist. Head suhted olid Eestil ka Rootsiga, kuningas Gustav V külastas 1929. aatal ka Eestit.
Mure julgeoleku pärast muutus olulisemaks taas alates 1933. aastast, kui Saksamaal tõusis võimule Adolf Hitler ja Nõukogude Liit hakkas samuti üha agressiivsemat välispoliitikat ajama. 1934. aastal moodustasid Eesti, Läti ja Leedu Balti liidu, kuid see ei olnud sõjaline ning ka poliitilise ühendusena jäi see suhteliselt lõdvaks ja mõjutuks. Pätsi autoritaarne valitsus ei suutnud Soomega enam niivõrd häid suhteid hoida kui eelnevad demokraatlikud valitsused ja ka Rootsiga jahenesid need märgatavalt. Seetõttu jäi Eesti 1930. aastate lõpuks välispoliitilisse isolatsiooni.

• Kultuur

Esimeseks oluliseks sündmuseks oli eestikeelse Tartu Ülikooli avamine 1. detsembril 1919. Suures osas tänu Soome ja Rootsi professoritele ehitati üles tugev rahvusülikool, mis umbes kümme aastat pärast selle avamist muutus ka reaalselt eestikeelset kõrgharidust andvaks.
1928. aastal etendus esimene eesti ooper "Vikerlased". Tegutses Eesti Kultuurkapital . Edasi toimusid üldalulupeod ja hakati korraldama ka tantsupidusid.
Eestlased olid tulemuslikud ka spordis . Väga edukad olid 1936. aasta suveolümpiamängud Berliinis.

• Majandus

Vabadussõja järel oli Eesti majandus küllaltki halvas seisus, sest endisaegsed tööstusettevõtted olid laostunud või ei sobinud väikeriigi majandusesse, samuti oli sõja jooksul tekkinud küllaltki suur välisvõlg. Soome, Suurbritannia ja teiste riikide käest saadi siiski välisabi ning 1920. aastate keskpaigaks oli majandus edukalt ümber korraldatud. 1928. aastal võeti seniste markade asemel kastusele stabiilsem rahaühik Eesti kroon. 1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse 1930. aastal. Peagi põimus majanduslangus poliitilise kriisiga, mis lõppes autoritaarse riigipöördega 1934. aastal. 1930. aastate teine pool oli Eesti majandusele taas edukas, peamisteks väljaveokaupadeks olid põllumajandussaadused, kaubandupartneriteks Soome, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia.

Eesti Teises maailmasõjas

• Baasideleping , juunipööre ja anneksioon

23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit vastastikuse mittekallaletungi ehk Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajases lisaprotokollis jaotati omavahel ära ka Ida-Euroopa, Eesti anti NSVL -le. Peagi puhkenud Teises maailmasõjas esineski NSVL Saksamaa liitlasena ning tungis Poolale idast kallale. Eesti koos teiste Balti riikidega kuulutas end sõjas neutraalseks. Nõukogude Liit leidis siiski ettekäände Eesti survestamiseks, sest 18. septembril põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Et tugevaid liitlasi polnud kuskilt leida, otsustas Eesti nõudmised vastu võtta ja 28. septembril sõlmitigi Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping. Sellega toodi Eestisse 15 000 Nõukogude Liidu sõdurit ja nende käsutusse anti mitmeid territooriume peamiselt Eesti rannuikualadel. Eesti siseellu väed siiski ei sekkunud ja Eesti säilitas vormiliselt oma iseseisvuse.
Suuri vastuolusid tekitas Eestis Talvesõda, sest ehkki Eesti oli neutraalne , ründasid tema territooriumil paiknevatest baasidest Soomet Nõukogude väed. Eesti püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus NSVL Eestiga suhteid aga pingestama, süüdistades teda baasidelepingu rikkumises. 16. juunil esitas ta ultimaatumi, nõudes kümnete tuhandete nõukogude lisasõdurite sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu ja nõnda toimus Eesti ala sisuline okupeerimine.
Vastavalt Saksa-Nõukogude leppele algas septembrist ka baltisakslaste ümberasumine Saksamaale ehk Umiedlung, mis kestis vaheaegadega kuni 1941. aasta suveni.
21. juunil seati Eestis NSVL-u nõudmisel ametisse Johannes Varese valitsus, sellega oli toimunud ka juunipööre, millega Eesti muutus ka poliitiliselt NSVL-st sõltuvaks. Peagi toimusid ka nõukogulikud 1940. aasta Riigivolikogu valimised, kus NSVL-meelsetele fabritseeriti 90%-line rahva toetus. Juulis muudeti Eesti Vabariik Eesti NSV-ks ja Varese valitsus " palus " Eestit Nõukogude Liiduga liita, anneksioon toimus 6. augustil, mil NSVL-i Ülemnõukogu Varese " palve " rahuldas.

• Nõukogude okupatsioon (1940–1941)

Nõukogude okupatsioon Eestis, mida nimetati ka 'esimeseks nõukogude aastaks', kestis Eestis kuni 1941. aasta suveni, mil Saksamaa Eesti alad vallutas. Sel ajal toimus Eesti kiire sovjetiseerimine, kaotati Eesti riigivõimu sümbolid, raha ja mitmed rahvuslikud seltsid ja organisatsioonid. Samuti vangistati ja represseeriti mitmeid avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid . 1941. aasta 14. juunil, vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja algust, toimus Juuniküüditamine, millega saadeti Siberisse üle kümne tuhande eestlase.
Nõukogude okupatsiooni ajal algas ka aktiivne vastupanuliikumine ehk metsavendlus, mis eriti suure hoo sai sisse Saksa-Nõukogude sõja alguses.

• Saksamaa okupatsioon (1941–1944)

22. juunil 1941 kuulutas Saksamaa Nõukogude Liidule sõja ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa väed ka Eesti territooriumile. Esialgu liikusid sakslased väga kiiresti edasi, neid abistasid ka eestlaste nõukogudevastased üksused. Hiljem Punaarmee vasutpanu siiski kasvas. Oktoobri lõpuks oli Eesti mandriala aga sakslaste valduses, detsembriks ka saared. Ehkki eestlased olid lootnud, et Saksamaa lubab Eesti Vabariigi taastamist, tuli neil peagi pettuda. Kõrgema võimu Eesti alal sai Saksamaa sõjaväeline valitsus, sellele allus täielikult ka väheste võimupiiridega tsiviilvalitsus. Saksa okupatsioonile tekkis samuti peagi opositsioon, ent see ei tegutsenud selle vastu siiski kuigi aktiivselt, sest veelgi enam kardeti nõukogude võimu taastumist.

• 1944. aasta lahingud Eestis ja Otto Tiefi valitsus

1944. aasta veebruaris jõudsid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli aga eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome tema poolel sõda jätkaks. Ka Eesti rahvuslased otsustasid toetada Punaarmee eemalehoidmist Eestist, lootes sõja lõppedes Eesti iseseisvuse taastamise peale. Seetõttu õnnestus Eestis ka sakslaste korraldatud üldmobilisatsioon ning tuhanded eestlased saadeti Narva alla. Seal algas peagi Narva lahing, mis hiljem jätkus Sinimägede lahinguna, kus eesti ja saksa väeosad suutsid punaarmeelasi pool aastat kinni hoida.
Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, suuresti tänu eestlastest koosnevale Laskurkorpusele, Saksa rindest läbi. Ka eesti väeüksused ei suutnud läbimurret peatada ning peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et sakslased ei suuda enam rinnet hoida ning nad alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sel ajal otsustasidki Eesti rahvuslased teha katse iseseisvuse taastamiseks: 18. septembril nimetas viimane seaduslik Eesti peaminister ja presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset. Sellest siiski eriti midagi välja ei tulnud, taganevad sakslased eestlastele relvi ei andnud ning Punaarmee ülekaal oli liialt suur. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna, Tiefi valitsuse liikmed põgenesid, kuid enamik neist tabati, mõned jõudsid ka Rootsi. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Nii oli kogu Eesti ala taas sattunud nõukogude okupatsiooni alla. Eestlaste jaoks polnud ka sõda veel läbi, sest neid võitles nii Saksamaa kui ka NL-i poolel kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas.
1944. aasta sügisel, Nõukogude vägede tuleku eel, põgenesid kümned tuhanded eestlased läände, peamiselt Rootsi ja Saksamaale. Nende seas oli ka mitmeid haritlasi, poliitikuid ja avaliku elu tegelasi, kes panid aluse Välis-Eesti liikumisele, mis taotles Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Edasi tegutses ka Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud.
Lisaks eestlastele põgenesid Teise maailmasõja lõpu eel Eestist ka enamik rannarootslasi, mistõttu 1945. aastal oli Eesti peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid elanike hulgast üle 95%. Ainsaks ajaloolsiseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased.

• Nõukogude võim pärast Teist maailmasõda (1944–1991)

Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist, augustis 1944 oli ENSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus ümber sinna. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm . Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Kommunistlik valitsus teostas äärmiselt brutaalset repressioonipoliitikat, areteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Selline poliitika tipnes kahe sündmuse, märtsiküüditamisega 1949. aastal ning EKP VIII pleenumiga 1950. aastal, kui valitsus täielikult staliniseeriti ja mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.
Äärmine rahuolematus valitsuse repressioonipoliitikaga väljendus metsavendade väga aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953.
28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks.
Kõige räigemad nõukogude repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal, kuid ühiskond jäi jätkuvalt tugeva ideoloogilise surve alla. See hakkas leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel 33 aastaks saladusse jäi. Eestis on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sula-ajastuks".
1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.
1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purejregatt. Seetõttu ehitati Tallinnasse ka linna kõrgeim hotell "Olümpia".
Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni.

• Perestroika, laulev revolutsioon ja iseseisvuse taastamine

1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne . Oluliseks sammuks Eesti autonoomsuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. Moskva seda ei tunnustanud.
1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. ENSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatšovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Inetrrinne), mis asus ägedalt NL-i terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi lämmatada. Toimus ka Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval selle tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma pigem Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas.
1990. aastal toimusid Eestis esimesed enam-vähem vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti uus Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne, sest rahvusradikaalsed ERSP ja selle toetajad keeldusid jätkuva okupatsiooni tingimustes valmistel osalemast. Peaministriks sai Edgar Savisaar, nimetus "Eesti NSV" asendati samal aastal "Eesti Vabariigiga", ehkki NL-st väljaastumisele otseselt veel ei asutud. Valitsus kuulutas välja üleminekuperioodi, mis plaaniti tõenäoliselt lõpetada Eesti iseseisvuse täieliku taastamisega. Ka rahvusradikaalid valisid samal aastal Eesti Kongressi, mis pidi hakkama ette valmistama Eesti iseseisvuse taastamist. Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel puhkesid ka vaidlused, kas taastada või luua "uus" iseseisvus.
1991. aasta märtsis korraldati Eesti iseseisvuse küsimuses referendum , mis näitas Eesti elanike selget toetust iseseisvuse ideele. Interrinne ja teised impeeriumimeelsed jõud püüdsid veel iga hinna eest vana korda säilitada, ehkki ka Gorbatšov oli sunnitud järele andma ja nõustus juba liidulepingu ideega. Balti riikidele, Gruusiale ja mitmele teisele liiduvabariigile tuli viimase järeleandmine aga juba liiga hilja ning nad lükkasid selle tagasi. Gorbatšov lootis siiski liidulepingu sõlmimise saavutada, kuid enne seda toimus 19. augustil augustiputš. Gorbatšov suleti koduaresti ning vanameelsed putšistid püüdsid võimu üle võtta. Ka Eestisse saadeti väeosad, et need isemeelse valitsuse kukutaks. Eesti Ülemnõukogu ja rahvusmeelsed suutsid ähvardavas olukorras lõpuks kokku leppida ning esimene kuulutas 20. augustil Eesti iseseisvuse taastatuks. 21. augustil kukkus ka putš läbi ning Eesti koos Läti ja Leeduga sai võimaluse ka oma iseseisvus reaalselt taastada.

• Eesti Vabariik (alates 1991)

Pärast iseseisvuse taastamise otsuse vastuvõtmist sai Eesti kiiresti tunnustuse mitmetelt lääneriikidelt, kellest esimene oli Island , ja ka Boriss Jeltsini juhitud Venemaalt. Nõukogude Liit tunnustas Balti riikide iseseisvust 6. septembril, varsti pärast seda võeti Eesti, Läti ja Leedu ka ÜRO-sse.
1992. aastal võeti Eestis kasutusele oma rahaühik, Eesti kroon, valiti VII Riigikogu ning president . Presidendiks valiti Lennart Meri, peaministri kohuseid hakkas täitma valimised võitnud valimisliidu Isamaa juht Mart Laar. Eestis asuti läbi viima kiireid ja radikaalseid reforme, mis viisid kiirele turumajanduslikule arengule, kuid tekitasid ka mitmeid probleeme, mille tõttu kannatasid vaesemad elanikud ning maaelanikkond. 1993. aastal toimusid ka esimesed vabad kohalike omavalitsuste valimised pärast Teist maailmasõda.
1994. aasta 31. augustil viis Venemaa vastavalt Lennart Meri ja Boriss Jeltsini kokkuleppele oma väed Eestist välja, sellega lõppes lõplikult ka Eesti okupeerimine. Sama aasta 28. septembril hukkus aga Läänemerel parvlaev "Estonia", mis oli suureks hoobiks Eesti mainele. Varsti pärast seda kukkus ka Mart Laari esimene valitsus. 1995. aastal toimusid VIII Riigikogu valimised, kus edu saatis seni valitsenud parempoolsetele vastanduvat tsentristlikku Koonderakonda ning tolle liitlasi. Aasta hiljem puhkes aga lindiskandaal, mis valitsuse mainet tugevalt õõnestas. 1997–1999 valitseski Mart Siimanni vähemusvalitsus. Siimanni ajal realiseerus üks Eesti olulisemaid eesmärke, saadi Euroopa Liidu kandidaatliikmeks. Samuti asuti liikuma NATO liikmestaatuse suunas. 1996. aastal valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks presidendiks.
1999. aastal, IX Riigikogu valimistel, tulid võimule taas parempoolsed eesotsas Laariga.Ehkki majanduses oli tõusuaeg, sattus valtisus siiski raskustesse ning kukkus 2002. aastal. Aasta varem oli presidendiks valitud endine Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel. 2003. aasta X Riigikogu valimistel saatis edu uut parepoolset erakonda Res Publicat ja vasaktsentristlikku Keskerakonda. Juhan Partsi valitsuse ajal (2003–2005), 2004. aastal, liitus Eesti Euroopa Liidu ja NATO-ga. Samal aastal toimusid Eestis ka esimesed valimised Euroopa Parlamenti.
2005. aastal, järjekordse valitsuskriisi järel, sai peaministriks Andrus Ansip . Kuni 2007. aastani, XI Riigikogu valimisteni, juhtis ta vasaktsentristlikku, alates sellest juhib ta aga paremtsentristlikku koalitsiooni. 2006. aastal valiti uueks presidendiks Toomas Hendrik Ilves.