Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


EESTI AJALUGU (2)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris


EESTI AJALUGU

Sissejuhatus:


Eesti ajalugu on inimasustuse ajalugu praegusel Eesti alal. Eesti ajaloo alguseks loetakse esimese teadaoleva küttide ja kalastajate asula ( Pulli asula) eksisteerimist Pärnu jõe ääres umbes 11 000 aastat tagasi.

Periodiseerimine :

  • Eesti esiajalugu ehk Eesti muinasaeg hõlmab perioodi asustuse tekkest Eestis (umbes 9000 eKr) kuni 13. sajandini. Poliitilise ajaloo seisukohalt lähtudes on lõpptärminiks enamasti peetud 1227. aastat, ent viimasel ajal pole seda tavaliselt niivõrd konkreetselt fikseeritud. Tegu on Eesti ajaloo pikima perioodiga, mis hõlmab üle 10 000 aasta. Seetõtu on seda otstarbekas jagada väiksemateks perioodideks, seda võib teha vastavalt klassiklalisele jaotusele kasutatava tehnoloogia järgi (Eesti kiviaeg , Eesti pronksiaeg , Eesti rauaaeg ), mis omakorda jagunevad veel alaperioodideks (näiteks Eesti rauaaja puhul vanem, keskmine ja noorem rauaaeg), mis võivad omakorda jaguneda veelgi väiksemateks ( noorema rauaaja puhul viikingiaeg ja hilisrauaaeg ). Kiviaega on tihti periodiseeritud ka arheoloogiliste kultuuride alusel (Kunda kultuur, Kammkeraamika kultuur, Nöörkeraamika kultuur).

  • Eesti keskaeg hõlmab tavaliselt perioodi 13. sajandist kuni Liivi sõjani. Ennekõike sobib see jaotus iseloomustama poliitilist ajalugu, alates maa vallutamisega ristisõdijate poolt (Eestlaste muistne vabadusvõitlus) ja lõppedes ristisõdijate poolt loodud riikide hävinguga. Varem nimetati entud perioodi tihti orduajaks, mis pole aga kuigi täpne, sest lisaks ordule olid maaisandateks ka piiskopid ja kuni 1346. aastani kuulus Põhja-Eesti Taanile, mistõttu seal saaks eristada ka Taani aega. Eesti keskaega tavaliselt väiksemateks alaetappideks ei jagata.

  • Eesti varauusaeg on periood, mida piiritletakse umbkaudu aastatega 1550–1800, sageli loetakse selle alguseks kas Liivi sõja algust aastal 1558 või Vana- Liivimaa lõplikku kokkuvarisemist 1561–1562 ning lõpuks talurahvareforme Eestis 19. sajandi alguses (eriti 1816/1819 pärisorjusest vabastamised). Et selle perioodi esimene oli poliitiliselt küllaltki rahutu aeg ja Eesti ala oli mitme valitseja käes, siis on seda perioodi jaotatud mitmeks alaperioodiks: Rootsi aeg (Põhja-Eestis 1561–1710, kogu Eestis alates 1625), Poola aeg (Lõuna-Eestis 1562–1625) ja Taani aeg(Saaremaal 1560 –1645). Perioodi teist poolt ja aega kuni 1917. aastani on tihti nimetatud kas Vene või tsaariajaks. Esimene kannab aga liialt palju ka muid tähendusi: see võib olla Vene võimu aeg Ida-Eestis Liivi sõja ja Vene-Rootsi sõja ajal 1656–1661, enamasti seostatakse seda aga Nõukogude Liidu okupatsiooni ajaga . " Tsaariaeg " on aga kõnekeelne termin, mida akadeemilistest kirjutistes üldiselt ei kasutata. Ajastut on iseloomustatud ka terminiga "Balti erikord", mis oli rüütelkondade ja linnade omavalitsuslik võimukorraldus ning kestis Venemaa Läänemere-äärsetes provintsides 1710. aastast kuni Vene impeeriumi kokkuvarisemiseni 1917. aastal.

  • Eesti uusaega periodiseeritakse tavaliselt ajaga 19. sajandi algusest kuni 20. sajandi alguseni . Taas pole kindlaid datumeid, kuid vägagi tihti paigutatakse uusaja lõpp 1918. aastasse , kui kuulutati välja Eesti Vabariik. Perioodi alaetappidena võivad eristuda eestlaste rahvuslik ärkamisaeg ja venestusaeg.

  • Eesti lähiajalugu ehk Eesti uusim aeg. Selle perioodi alla loetakse enamasti aeg pärast 1918. aastat ning seda jaotatakse sageli okupatsioonide (Saksa esimene 1918, Nõukogude esimene 1940–1941, Saksa teine 1941–1944, Nõukogude teine 1944–1991) ja iseseisvuse (esimene 1918–1940, teine alates 1991) aegadeks.


Muinasaeg :


  • Kiviaeg


Eesti ajaloo alguseks loetakse üldiselt Pulli asula umbkaudset eksisteerimisaega 9000 eKr. Sellega algas Eesti alal Kunda kultuur, mis on oma nime saanud umbes 6500 eKr tekkinud Kunda Lammasmäe asula järgi. Kultuuri iseloomustas inimeste rändlev eluviis, end elatati küttimise ja korilusega. Kunda kultuur hõlmab kogu Eesti keskmise kiviaja. Vanemat kiviaega Eestis polnud, sest sel ajal valitses alal jääaeg. Kunda kultuuri kandvate inimeste geograafilist ja etnilist päritolu pole kindlaks tehtud, ehkki selle kohta on mitmeid teooriaid . On ka oletatud, et mitmete veekogude (selahlugas näiteks ka Peipsi järve) nimed pärinevad tolle aja inimeste keelest.
Noorem kiviaeg ehk neoliitikum algas Eestis 5. aastatuhandel eKr ja lõppes umbes 1800 eKr. Selle ajal eksisteeris Eestis kaks suuremat arheoloogilist kultuuri: Kammkeraamika kultuur ja Nöörkeraamika kultuur. Esimest, varasemat, on tihti seostatud soomeugrilaste asumisega Eestisse, teist aga baltlaste (indoeurooplaste) asumisega Läänemere äärde. Nöörkeraamika kultuuri on nimetatud venekirveste (varasemal ajal ka sõjakirveste) kultuuriks, sest tollest perioodist on teada mitmeid hoolikalt lihvitud paadikujulisi kivikirveid.
  • Pronksiaeg ja rauaaeg


Umbes 1800 eKr alanud pronksiajal muutus asustus Eestis paikseks ja levisid põlluharimine ning karjakasvatus . Tekkisid ka kindlustatud asulad. Küllaltki tihedad majandussuhted olid Skandinaaviaga.
Umbes 500 eKr algas Eestis rauaaeg, mis kestis kuni muinasaja lõpuni. Et antud perioodi saab tänu üksikutele kirjalikele allikatele uurida ka arheoloogiaväliste meetoditega ja ka arheoloogilise leiumaterjali aines on rikkalikum, samuti periood küllaltki pikk, jagatakse Eesti rauaaeg tavaliselt kolmeks suuremaks perioodiks ja need omakorda veel alaperioodideks. Vanemal eesti rauaajal (kuni umbes 450 pKr) oli raua levik veel küllaltki vähene, mitmed tööriistad ja muud tarbeesemed valmistati endiselt sageli kivist. Perioodi teisel poolel, Rooma rauaajal, elavnesid tunduvalt Eesti ala kaubandussidemed läänepoolsete alade, sealhulgas Rooma impeeriumiga. Sel ajal hakati inimesi matma tarandkalmetesse, Ida-Eestis ka kääbastesse. Rooma rauaajast võib pärineda ka eestlaste esmamaining, nimelt on Rooma ajaloolane Tacitus 1. sajandi lõpul maininud teiste põhjapoolsete rahvaste seas ka aeste ja finne, kellest esimesi seostatakse tavaliselt baltlaste ja viimaseid soomeugrilastega. On võimalik, et Rooma rauaaja lõpul, 4. sajandi teisel poolel, kuulus Eesti ala ajutiselt Ermanarichi loodud idagootide riigi koosseisu, ent seda kindlate andmetega tõestada ei saa.
Keskmisel rauaajal (450–800 pKr) jätkusid mõlemad matmisviisid , suhted naabermaadega aga nõrgenesid. Antud periood, mis jaguneb rahvasterännu ja eelviikingiajaks, on kuni siiani suhteliselt vähe uuritud. Perioodi lõpul kääbas- ja tarandmatused üldiselt lõppesid, ehkki on teada veel ka üksikuid hilisemaid järelmatuseid.
Viikingiajast on teada juba küllaltki palju kirjalikke allikaid , mis puudutavad ka Eesti ajalugu, ennekõike on nendeks skandinaavia saagad , Põhja-Saksa kroonikad (näiteks Bremeni Adami kroonika) ja Vene leetopissid (näiteks Nestori kroonika). Viimaste järgi toimus umbes 1030. aastal Eestisse esimene enam-vähem kindel planeeritud vallutusretk , kui Jaroslav Tark vallutas muinaseestlaste linnuse praeguse Tartu kohal ja rajas sinna Jurjevi linnuse. 1054 . aastal toimus uus vallutusretk, mille käigus vürst Izjaslav I vallutas Kedepivi, tõenäoliselt Keava. 1061. aasta paiku vallutasid sossolid (tõenäoliselt muinaseestlased) need senini kaotatud alad aga tagasi. Pärast seda on 12. sajandist teada mitmeid Novgorodi sõjajõudude retki Eesti aladele , eriti Ugandi muinasmaakonda. Mitmel korral vallutasid ja põletasid nad nii Tartu kui ka Otepää linnuseid. Eesti alalt tehti ka edukaid vasturetki ning rüüstati Pihkvamaad.
Nestori kroonikast on teada ka jutt novgorodlaste lodjalaevastiku retkest rootsi viikingi Uljebi (Rongvoldi poeg Ulf) juhtimisel Tallinna alla, mis jõudnud "raudväravateni", kus sai merelahingus oletatavalt eestlastelt lüüa. Samas ei saa seda teadet ka üheselt Tallinna ja Eestiga siduda.
Umbes 1050. aasta paiku loetakse alanuks noorema rauaaja viimane periood, hilisrauaaeg, mis kestis kuni 13. sajandini. Selle alguses toimus Eestis oluline asustusnihe, mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid aga uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad , kihelkonnad võisid mingisugusel kujul olla olemas ka juba varem.
  • Ristisõda Eesti alal


1190 . aastatel saksa ristisõdijate poolt alanud Läti alade sihipärane vallutamine jõudis 1208. aastal ka Eesti territoorimile, mil Mõõgavendade ordu ja latgalid rüüstasid Ugandit, aasta lõpus ka Sakalat. Juba 1195. aastal oli ristisõja nime all toimunud rootslaste organiseeritud Virumaa rüüstamine, mis lõppes aga igasuguse muu tagajärjeta. 1206 . aastal oli ristisõja nime all toimunud ka taanlaste retk Saaremaale, kuid nende edu jäi vaid ajutiseks: pärat suurema väesalga lahkumist ilmnes , et taanlased ei suuda oma linnust mehitada ning põletasid selle ise maha.
1208. aastal algas aga maa sihipärane vallutus, 1217. aasta järel olid lõunapoolsemad maakonnad Sakala ja Ugandi sunnitud alistuma, 1219– 1220 hõivasid taanlased ka Põhja-Eesti. 1222– 1223 toimunud eestlaste vastulöögi järel hõivasid sakslased ja taanlased Mandri-Eesti 1224. aastaks uuesti ning 1227. aastal vallutati ka Saaremaa. Et hilisemate aastate kohta aga väga täpseid andmeid ei ole, pole ka selge, kas eestlased suudeti lõplikult allutada. Saaremaa kohta on teada, et vähemalt aastatel 1236–1241 ja 1260–1261 oli see taas ordu ja piiskoppide võimu alt väljas.

Keskaeg


Keskajal kuulus Eesti ala koos Lätiga Vana-Liivimaa koosseisu. See oli koondnimetus ristisõdijate poolt loodud riikidele, mis alates 15. sajandist koondusid veidi tihedamalt tänu Maapäevadele. 1238. aastal, pärast Stensby lepingut, oli Eesti ala jagatud nelja valitseja vahel: Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, Lääne-Eestit Saare-Lääne piiskop, Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop ning Edela- ja Kesk-Eestit Liivi ordu. Ruhnu saar kuulus hilisemal ajal Kuramaa piiskopi valduste hulka, tol hetkel oli see tõenäoliselt veel territoriaalselt määratlemata. Kiriklikult kuulus enamik Eestist Riia peapiiskopkonda, mille ilmalikud valdused jäid küll vaid Läti alale . Põhja-Eesti kuulus aga kuni 16. sajandi keskpaigani Lundi peapiiskopkonda. Seal oli ametis ka Tallinna piiskop, kel aga erinevalt oma ametivendadest mujal Liivimaal puudus ilmalik võim. 1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Saksa ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivi ordu selle küll alles 1525 . aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister .
Liivi ordu valdused jagunesid komtuur - ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt , Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest , endine Karksi foogtkond , ka ordumeistri otsealluvuses.
Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega. Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt , kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti.
Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula , mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563 . ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid juba tunduvalt väiksemad ja tähtsusetumad. Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.
Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid , seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka 1253. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. Sajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.
  • Välis- ja sisekonflitkid


Kuigi Eesti ala oli 1227. aastaks üldjoontes vallutatud ja peagi ka ära jagatud, jätkusid ristisõjad veel lõuna ja ida pool. Konfliktid Vene vürstiriikidega põhjustasid sageli ka sõdu, mis ulatusid Eesti alale. 1240–1241 teostas Liivi ordu oma teadaolevalt edukaima pealetungi ida suunas, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ning Pihkva . Kuid pärast 1242. aasta Jäälahingut teostus 1240. aasta eelne olukord ja ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki pool kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu. Olulist stabiliseerumist märkis sealjuures 14. sajandi keskpaik , mil nii Liivimaa idapiirile kui ka Vene vürstiriikide läänepiiridele rajati rida uusi piirilinnuseid. Lõuna pool pidas Liivi ordu tihti liidus Saksa orduga võitlust paganliku Leeduga, leedulaste retked ulatusid eriti 13. sajandil, mil ka Liivimaa lõunapiiril polnud veel tihedat kindlustuste võrku, tihti Eesti alale. Viimased Liivimaa-Leedu sõjad olid 15. sajandi esimesel poolel, kui Liivi ordu toetas kohati veel Saksa ordut.
Alates 1470. aastatest konfliktid idapiiril seoses Moskva suurvürstiriigi ekspansiooniga tihenesid. Aastatel 1480– 1481 peetud Liivimaa-Pihkva sõda lõppes Liivimaale sisuliselt lüüasaamisega, 1501.–1503. aasta sõda päädis viigiga. Mõlemal korral oli konflikti alustajaks Liivimaa, mis püüdis oma positsioone Moskva suhtes parandada, kuid ebaõnnestunult. Pärast viimast sõda suudeti siiski enam kui 50 aastat rahu hoida, enne kui Liivi sõda keskaegse Liivimaa hävitas.
13. sajandi lõpust algasid ka Liivimaa riikide omavahelised vaenused, vastaspoolteks olid enamasti ordu ja Riia peapiiskop või Riia linn. Samuti toimus aga mitu vaenust ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus mõnikord oli ametis koguni kaks piiskoppi korraga. Teised valdused tülitsesid omavahel tunduvalt harvem, Tartu piiskop sõdis vaid ühe korra, 14. sajandi lõpul, otseselt orduga. Viimaseks sisekonfliktiks oli koadjuutorivaenus(1556– 1557 ), mis oli juba otseselt seotud Liivi sõjani viinud sündmustega.
Silmapaistvaimaks sisekonfliktiks põliselanike ja valtisejate vahel oli Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345. Rida konflikte oli sakslastel ka saarlastega, eriti 13. sajandil. Viimane keskaegne talupoegade ülestõus Eestis toimus 1560. aasta sügisel Läänemaal.
  • Majandus


Olulisimaks majandusharuks oli põllumajandus, sellega tegelesid sisuliselt kõik väljaspool linna elanud inimesed, kes polnud aadlikud . Maakäsitöölisi oli vähe ja nad tootsid peamiselt enda ja kohaliku küla tarbeks. Maakäsitöölistest olulisim oli sepp . Maaelanikkond tasus ka enamiku maksudest.
Oluliseks majandusteguriks keskaegses Eestis oli ka Hansa Liit, kuhu kuulus enamik linnadest. Kõige olulisemad kaubalinnad olid Tallinn ja Tartu, olulisel kohal olid veel ka Pärnu ja Narva kui transiidisadamad. Vana-Liivimaa olulisimaks kaubanduskeskuseks oli siiski Riia linn. Linnadest eksporditi peamiselt vilja ja lina, vahendati Venemaalt tulnud kaupu ning imporditi luksuskaupu ja soola. Linnas oli tähtis koht ka käsitöölistel. Kaupmehed olid koondunud gildidesse, käsitöölised vastavalt tegevusalale tsunftidesse. Tsunftikorraldus säilis eesti linnades kuni 19. sajandini.

Valkdav osa, üle 90% elanikest Eesti alal olid eestlased, kes keskajal kaasaegses mõttes rahvast veel ei moodustanud, jagunedes kultuurilt ja keelelt mitmeks erinevaks hõimuks. Keskaegsetes allikates on eestlasi ja teisi talupojaseisusest inimesi, kes polnud just otseselt saksa päritolu, tavaliselt nimetatud undeutschideks[1] (mittesakslasteks). Eestlased olid valdavas osas talupojad, ent ka linnarahvastikust moodustasid nad tõenäoliselt enamuse.
Keskajal rändas Eestisse sisse kaks suuremat rahvagruppi: baltisakslased ja rannarootslased . Esimesed saabusid alates Eesti ala vallutamisest peamiselt maaisandate vasallide ja nende kaaskondlastena, samuti linnaelanikena, peamiselt käsitöölistena. Baltisakslased moodustasid maa ülemkihi, kuhu sulandus ka eestlasi, eriti 13.–14. sajandil. Talupoegadest sakslasi Eesti alale märkimisväärsel hulgal ei saabunud. Lääne-Eesti rannikule saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalupoegi, seda ilmselt maaisandate kutsel , et tõkestada mereröövleid. Mõlemad rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel. Juba varasemast ajast elas eesti aladel ka vadjalasi ning ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime, tõenäoliselt vähesel määral ka venelasi . Keskajal elasid kaupmeestest venelased peamiselt linnades ja keskaja lõpu poole nende arv pigem kahanes kui kasvas.
Keskaegsel Liivimaal oli nagu mujalgi keskaegses Euroopas kolm peamist seisust : vaimulikud ( palvetajad ), aadlikud (sõdijad) ja talupojad (töötajad). Lisaks talupoegadele kuulus kolmandasse seisusesse aga ka linnarahvastik, sealhulgas selle juhtkond ( raad ). Kõrgeim poliitiline võim Liivimaal oli vaimulike käes, sest nii piiskopid kui ka ordumehed olid ametlikult vaimulikust seisusest. Samas tähendas keskaja lõpu poole toimunud ilmalikustumine tegelikult seda, et kõik kõrgmead positsioonid
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

Vasakule Paremale
EESTI AJALUGU #1 EESTI AJALUGU #2 EESTI AJALUGU #3 EESTI AJALUGU #4 EESTI AJALUGU #5 EESTI AJALUGU #6 EESTI AJALUGU #7 EESTI AJALUGU #8 EESTI AJALUGU #9 EESTI AJALUGU #10 EESTI AJALUGU #11 EESTI AJALUGU #12 EESTI AJALUGU #13 EESTI AJALUGU #14 EESTI AJALUGU #15 EESTI AJALUGU #16 EESTI AJALUGU #17 EESTI AJALUGU #18 EESTI AJALUGU #19 EESTI AJALUGU #20 EESTI AJALUGU #21 EESTI AJALUGU #22 EESTI AJALUGU #23 EESTI AJALUGU #24 EESTI AJALUGU #25 EESTI AJALUGU #26 EESTI AJALUGU #27
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 27 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-04-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 94 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor kiusu Õppematerjali autor

Märksõnad

Mõisted


Kommentaarid (2)

sulev8 profiilipilt
sulev8: korralik kasutan 1 eksami peatüki õppimiseks
23:41 22-05-2010
summerbeauty profiilipilt
summerbeauty: väga hea
18:15 15-12-2009


Sarnased materjalid

83
doc
Eesti ajalugu
24
doc
Eesti ajalugu
51
doc
Eesti ajalugu - konspekt
18
doc
Eesti ajalugu
56
doc
Eesti ajalugu
14
doc
Eesti ajalugu
30
doc
Eesti ajalugu
18
odt
Eesti ajalugu





Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
faili e-mailile TASUTA

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
või
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun